Aus Poliitika

Üks huvitav kirjutis Ungari tegemistest eesti keeles

2019-03-26T17:00:00.002+02:00

"AKADEEMIA" nr. 3 – 2019 (viite tagant saab mugavalt elektroonilise ajakirja osta ja ise lugeda) sisaldab huvitavat kirjutist ümberkorraldustest, mille abil Ungari praegume, paljukritiseeritud, valitsus on läbi kannatuste välja tulemas kogunenud raskustest. Üldine hoiak on kirjutisel praegust valitsust toetav. Kohati tugevalt sotsialistlik. Aga kindlasti on seal palju õppimisväärset. Kindlasti aitab see mõista, mida tehakse ja kuhu püütakse.

Mõned majandust puudutavad (aga kirjutis on laiemalt ühiskonna korraldamisest) viited:

"... tõsteti Ungaris alampalka 2017. aastal 25% ja järgmisel aastal 12% ehk kokku 37% võrra (180 500 Ungari forintit ehk 557 eurot). Vastukaaluks alandas valitsus ettevõtete tulumaksu 9%, nn tööjõumaksu aga 28,5 protsendilt 20 protsendile. 2022. aastani tahetakse see langetada 13 protsendini brutopalgast. Riigi võlg SKTga võrreldes on langenud 2010. aastaga võrreldes üle kümne protsendi ja aastane intressikohustus sellega 2 miljardi euro võrra. !"

"Tööpuudus oli 2010. aastal 12%. 10 miljonist elanikust maksis makse 2 miljonit ja tööl käis vaid 3,7 miljonit inimest."

"Tuleb peatada rahvastiku kahanemine, millele aitaks kaasa sisserändajate asemel oma perede toetamine. Ungari kulutab viimaseks juba praegu 5% eelarvest, mis on Euroopas kõrgeim. Mainigem siin vaid seda, et pered, kuhu on sündinud kolmas laps, saavad riigilt 31 000 eurot eluasemeabi ja peale selle madala intressiga veel 46 500 eurot laenu. Viimast saab 30 000 euro ulatuses taotleda juba teise lapse puhul."

Trump'i kõne välispoliitikast

2016-04-29T00:27:00.001+03:00

USA presidendikandidaadi D. Trump'i kõne välispoliitikast.
Paljud poliitikud ja meedia räägivad populismist ja teiste huvide tahaplaanile seadmisest. Mulle tundub, et selline liitlane ja maailm on Eestile palju parem, kui praegune.

Rändekriis

2016-04-09T05:52:00.000+03:00

Kui rändekriis ka meie riigis aktuaalseks muutus eelmisel kevadel siis ei tahtnud värsket emotsionaalset teemat puudutada. Tundus mõistlik lasta emotsioonidel "settida". Aga kui iga mõne kuu tagant tulevad uued terroriteod ning pea igapäevaselt kirjutised väiksematest vägivallategudest üle Euroopa, siis on raske võtta asja "külmalt". Püüan ise ja loodan, et ka lugejad suudavad.

Sisserändajad (peavoolu meedias "pagulased") saab väga lihtsustatult jagada kolmeks:

inimesed, kes on kuidagi suutnud põgeneda sõja eest, saada kaasa piisavalt raha, et maksta meeletuid summasid "rändeturismi" korraldajatele. See grupp ei ole kaugeltki kõige suurem, suur osa sõja eest põgenejaid on Jordaanias, Liibanonis ja ka Türgis põgenikena, neil pole mingit lootust tasuda üleveo eest. Isegi eluspüsimiseks tehakse meeleheitlikke tegusid.
parema elu otsijad - sageli ettevõtlikumad õnneotsijad (ka kaugemalt), kes on suutnud koguda raha, et samadele "rändeturismi" korraldajatele, kes on kokku lubanud "pudrumägesid", transpordi eest maksta. Need samad "reisikorraldajad" turundavad oma teenuseid õpetustega, kuidas Euroopas käituda, mida rääkida, kuidas vajalikke dokumente hankida jne.
Terroristid : IS saadab kindlasti välja õpetatud inimesi Euroopasse, et need töötaksid kohalikega, finantseerides nende liikumist naftarahadega

Internetis on paljude sisserändajatega kokkupuutunute hinnanguid, kui suur osa erinevatel gruppidel on. Ei hakka siin neist numbritest rääkima, kuna terroriohu tekitamiseks üle Euroopa ei ole tegelikult vaja saata siia tuhandeid. Lisaks on pea paratamatu, et esimesest kahest grupist läheb varem või hiljem piisavalt palju viimasesse gruppi üle. Selles on ideaalseks tööriistaks usk, mille (vähemalt radikaalsema tõlgenduse) järgi on muslim kohustatud võitlema oma usu levitamise eest, "raamatu rahvad" kõlbavad orjadeks, muud peab hävitama, maa on andnud nende Jumal, pühasõjas suremine on parim asi, mis siinses elus võib juhtuda jne. Seni pole lääneriigid suutnud vältida sellist propagandat isegi pagulaskeskustes.

Kui ei oleks olemas üldse kolmandat gruppi ning terrorismi, siis oleks ikkagi selge, et kahele miljardile kiiruga lähenev (ja seal mitte lõpetav) islami kultuur hävitaks vaba sisserände tulemusel poole miljardilise Euroopa kultuuri. Tasakaal saabuks siis, kui elutingimused siin ühtlustuksid praeguste islamiriikide omadega.

Tahaks tuua välja ühe seisukoha, mida poliitikud ja peavoolu meedia kipuvad maha vaikima. Igal pool on jutt, et kogu asja põhjuseks on Süüria kodusõda, selles omakorda mittedemokraatlik valitseja Assad. See on väga lihtsustatud arusaam ning kui läänemaailma poliitikud (ja ka rahvas) asjast sügavamalt aru ei hakka saama, siis saab see asi veel palju valusam olema.

Peale I Maailmasõda jagati Osmanite riik võitjate (Prantsusmaa ja Inglismaa) väga üleoleva suhtumisega nn. "joonlauaga" väiksemateks nõrgemateks kunstlikeks riikideks. Ei arvestatud erinevaid rahvaid (usulahke jne.). Valitsejad olid sageli väliste jõudude käsutäitjad, ebaausad ja väärusulised. Nii vähemalt tõsiusklike muslimite jaoks. (Iraagi, Liibüa ja Süüria puhul jagas läänemaailm sama arvamust, muude osas mitte.) Oli lõhutud suur muslimite riik, mis nende uskumise järgi peaks ühendama kõiki muslimeid ning püüdma allutada muid rahvaid - nn. Kalifaat (seesama Osmanite Impeerium). Tekkisid liikumised ja mõtlejad, kelle eesmärk oli koostada ja ellu viia plaan olukorra muutmiseks. Esimeseks suureks võiduks oli võit Nõukogude Liidu üle Afganistanis - vähemalt pühasõdalaste (jihadist) arvates võideti suurimat (ja kõige rohkem kaotusi taluvat) maavägede armeed ning lagundati Nõukogude Liit. Nad on kindlad, et sama sõjapidamise plaaniga suudavad nad võita suvalist maailma armeed - ja kui asja süveneda, siis ei saa väga palju vastu vaielda. Kellelgi teisel ei ole vabatahtlikult õnnelikuna surma minevaid sõdalasi, lääneriigid püüavad sõjas mitte hävitada isegi vaenlasi.

Lisaks sellele, nende propagandale kasulikule sündmusele, on toimunud mitmeid objektiivseid muutusi, mis nende üritusele kasuks on tulnud:

juba eelmise sajandi lõpul suurenesid tulud naftalt märgatavalt;
islamimaade elanikkond on eriti just vaesema rahva osas kiirelt kasvav (ainuke meelelahutus on kaitseta seks - alkoholi, muusika ja muude lõbustuste piiratus, mitmenaisepidamine jne.);
mida soojemaks läheb kliima, seda halvemad on neil elutingimused;
interneti ja sotsiaalmeedia areng lubab kergelt teha propagandat noorte muslimite seas üle maailma. See on väga tõhus isegi Euroopas teist põlve elavate, keelt oskavate ning mitte kõige vaesemate muslimite seas (NB! meie poliitikutele).

Kõige selle toel ongi saadud selline hoog oma pühasõjale (jihad), et tegelikult ei peataks seda isegi IS-i tuumarelvaga "maa pealt pühkimine". Viimsepäeva Lahingu kontseptsioon on neil analoogne kristlastega: kogu kurjus tuleb nende vastu, nad kaotavad enamus mehi, kuid lõpuks võidavad. Tegelikult seda suurt sõda nad oma maal ootavadki. Loodetavalt on lääne riigipeadel mõistust mitte käituda järjekordselt nende (ka avalikult kirjapandud) soovide järgi.

Seni on kahjuks läinud mitu korda juba pühasõdalaste plaanide järgi:

peale kaksiktornide ründamist olid nad kindlad, et USA sekkub sõjaliselt, suutmata olukorda kontrolli alla saada;
Iraagi režiimi kukutamine oli väga vajalik, et luua kaos ja saada vabadus tegutsemiseks;
oma abiliste info abil suudeti lääs panna toetama naiivses usus "demokraatlikke" mässajaid. Ilmekas näide on Liibüa, mis muutus väravaks Euroopasse sisenemisel. Süüria sõjaline hävitamine jäi tegemata Venemaa ja Hiina veto pärast ÜRO-s. Nii irooniline, kui see pole, on Venemaa oma huvide eest võideldes kaitsnud ka Euroopat.

Ei olegi ju nii raske ette ennustada, kuidas reageerib demokraatlik läänemaailm mingitele sündmustele. Eriti kaval on planeerida oma käitumist nii, et lääs tekitab pühasõjalaste üritusele head mõlema võimaliku reaktsiooniga.

Lääne poliitikud peavad hakkama käituma adekvaatselt. Kahjuks ei juhtu seda ilma valijate surveta. Muidu ootab ees lääne tsivilisatsiooni (ja selle inimesi) vähemalt Euroopas lõpp.

Järgmised kümme aastat

2016-03-16T14:46:00.002+02:00

Julgeks soovitada geopoliitilise analüüsi firma Stratfor asutaja George Friedmani raamatut järgmise (praegu käes oleva) aastakümnendi kohta.
Seda lugedes tundub vahest, et mees oleks nagu oraakel. Aga äkki on tema analüüsid hoopis nii head, et need langevad kokku USA valitsejate mõtete ja tegudega?
Igal juhul kasulik lugeda, et mõista meie suurima liitlase käitumist.

Samal mehel on eelnevalt ilmunud raamat kogu käesoleva sajandi kohta: "The Next 100 Years". Sellest raamatust on saadaval ka eestikeelne tõlge.

Eurovalimised Euroopas

2014-05-26T15:49:00.000+03:00

Valimiste järgse päeva uudiste põhirõhk on faktil, et suur edu saatis opositsioonis olevaid jõude, mida võib nimetada alates parem-äärmuslastest, euro-vastasteks kuni euro-skeptikuteni. Väga ilmekas oli see trend Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal.
Eri liikumised eri riikides on väga erineva sõnumiga, kuid mina võtaks seda kokku seisukohaga: see, kuidas ja kuhu liigutakse, ei ole hea ja õige. Järjest rohkem inimesi hakkab selliseid mõtteid toetama. Tegelikult on süvenev arusaam, et tuleb mõelda, mida on meile vaja, mitte jooksta kõrgemalt ette antud sihtmärgi suunas, väga headmeelt valmistav. Ei ole ju nii raske aru saada, et Euroopa inimeste vajadus ja huvi on majanduslik heaolu ja riikidevahelised pingevabad suhted, mitte mingi bürokraatide poolt peale sunnitud moodustis (EL tsentraliseeritud kujul). Jah, tugeva struktuuriga EL on kasulik, kui see neid eesmärke täidab, kuid kahjuks on praktika näidanud viimasel ajal sageli vastupidist.
Opositsiooni edu ei saa lugeda ühe teguri mõjuks. Sõnumina on seal alates võõrtööjõu vastasusest, kuni EL-i bürokraatia ja ebademokraatliku käitumise kritiseerimiseni. Valijad ei analüüsi asju ilmselt lõpuni (see polegi nii lihtne), kuid inimesed tunnetavad, et neil ei lähe majanduslikult nii hästi, kui võiks. Seega toetavadki nad erinevaid poliitilisi jõude, kes pakuvad probleemidele seletusi (sageli mitte lahendusi). Kui samas EL-i juhtivad jõud püüavad oma eelneva tegevusega tekitatud probleemidest välja tulla vaid eelnevat, häid tulemusi mitte toonud, tegevust süvendades (Cameron: "More of the same." - kõne ka siin eespool), siis see tekitabki kõigis mõtlevates inimestes vastuseisu.
Sellised tulemused vähendavad minus euroskeptilisust (mitte segi ajada eurovastasusega), sest kui Euroopas tervikuna hakatakse järjest rohkem mõtlema selle üle, mis on valesti, siis on tõenäosus, et asju paremaks muudetakse, suurem. Nii on EL-l veel lootust.

Eestis seevastu on selline areng alles väga alguses. Kriitikat EL-i vastu tuleb väga kitsalt rindelt. Seda sageli inimestelt, kelle veel hiljuti kirjutatud seisukohad ei kannata mitte mingit kriitikat.

Üks tähelepanek, mida enne valimis ma ei kirjutanud, sest see ei näita tegelikult, kes oleks parem saadik europarlamendis (see ei eristanud tegelikult erinevaid kandidaate). Seda enam, et pea kõik, kes said, kasutasid seda argumenti. Mõttelaadina on see aga hirmutav.
Meil oli enne valimisi üheks levinud argumendiks: "Meie erakonna saadikud kuuluvad Europarlamendis ... fraktsiooni. See fraktsioon on seal väga suur, seega meie siesukohtadel on suur mõju. Valige meid!"
Viime sama loogika 25 aastat tagasi. Loodetavasti paljud suudavad veel meenutada seda aega, mil NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) oli veel kõikvõimas, kuid hakkas juba tekkima opositsioonilist mõtlemist.
"Meie saadikud kuuluvad NLKP ridadesse. See on Nõukogude Liitu absoluutselt kontrolliv partei. Seega meie seisukohtadel on suur mõju. Valige meid!"
Huvitav, kuidas ennast rahvuslasteks pidavad poliitikud sellisesse paralleeli suhtuvad?

Raul Tagaväli

Living in a Surveillance State: Mikko Hypponen at TEDxBrussels

2013-11-03T16:52:00.001+02:00

Päris hea esinemine internetiturvalisusest.

Four Major Changes in Global Prosperity

2013-10-31T01:26:00.003+02:00

Heaolu ühe arvutatava tulemuse muutumine maailmas:
http://blogs.hbr.org/2013/10/four-major-changes-in-global-prosperity/

Rootsi lugu

2013-10-26T02:54:00.001+03:00

Paljud üritavad pinnapealselt siduda Rootsi head elatustaset ja sotsialismi. Väga hea jutt sellest, kuidas asjad tegelikult olid:

Kuidas turumajandus tegi Rootsi rikkaks.

Jutuke USA presidendile, tasub lugeda ka meie poliitikutel: DON’T BE SO ARROGANT, MR. PRESIDENT - Money Morning

2013-07-23T01:25:00.001+03:00

DON’T BE SO ARROGANT, MR. PRESIDENT - Money Morning

Küprose imeline lahendus

2013-03-17T01:50:00.000+02:00

Küprose hädadele on euroala riikide poolt vastu tuldud. Loomulikult oli Küprose abistamine poliitiliselt "hellem" teema kui näiteks Kreeka puhul. Kreekas olid suurriikide pankadel oma suuremad riskid mängus, samas oli Kreeka "usin" suurriikide relvade ostja. Küprose kuvand on aga vene raha peitmise ja pesemise koht.
Kogu infot kindlasti veel ei ole. Näiteks WSJ artikkel.
Poliitikud käivad väga vabalt ringi põhimõtetega, mis on inimühiskonda juba palju aega aidanud. Praegusest jutust jääb mulje, et sisuliselt tagasiulatuvalt maksustatakse hoiuseid pea 10% maksuga. Loomulikult võib üritada seda tegevust õigustada sellega, et ongi õiglane suures osas kahtlase päritolu vene raha pealt maksu võtta. Euroopa maksumaksja võiks sellele takka kiita. Teisest küljest on aga asja sisu see, et ka Küprose pangad on teinud imelikke investeeringuid Euroopa riikide võlakirjadesse, mida on toetanud nii regulatsioonid kui poliitikud. Ilmselt on ka riik üle oma võimete elanud. Nüüd lahendatakse olukorda selliselt, et pankades kaotavad raha hoiustajad olukorras, kus pankade omanikud seda ei kaota (panga normaalse pankroti korral kaotaks algul omanikud, siis alles palju hilisemas järjekorras hoiustajad).
Euroopa Liit on laskunud turumajandusest administratiivsesse majandussüsteemi. Selles tulevad otsused mingitest imelikest (elust võrrandunud) kaalutlustest lähtudes. Tehakse imelikke otsuseid, siis püütakse neist jätta oma valijatele mulje, nagu õigetest asjadest. Küprose asjas väljendas näiteks Soome rahandusminister, et Soome jaoks on see maksmine "pisiasi", maksavad suuremad riigid. Soome jaoks on see summa 200 miljonit eurot. Kui nii võtta, siis Eesti osa on veel väiksem. Kas aga inimene, kes seda üleolevalt "pisisasjaks" nimetab, sobib oma riigi rahandust juhtima?
Juba on veebis ka arvamusi (kas tõesti poliitikud selle peale ei tulnud), et kui euroalas nii kergelt omandit ära võetakse, siis on targem oma vara euroalast väljaspool hoida. Kindlasti ei tugevda see euroala pangandust ja rahaturgusid.
Kas tõesti on tänapäeval poliitikutel nii raske mõista, et maksejõuetuse korral on pankrot. Selles kaotavad esmalt omanikud, siis liiga julged investorid (või hoiustajad). Vahet ei ole siin, kas võlgu on riik või pank. Süsteemi, milles riikidele mõtlematu raha andmine on tark tegevus, ei ole võimalik lõpmatult "püsti hoida". Mida suuremaks "mull" puhutakse, seda suurem on lõpus pauk.

Washington Post: Miks Küprose lahendus võib uue finantskriisi alguseks olla.

Daniel Hannan | Occupy Wall Street Debate | Oxford Union

2013-02-17T02:21:00.001+02:00

UK-st tuleb üha sagedamini mõistlikke jutte. Keele oskajatel soovitan kuulata.
Mõned mõtted:

panganduskriisis olid pangad kõige viimased, kelle nõu oleks pidanud kuulama - keegi polnud neist rohkem seotud selle probleemiga;
pro-market ei ole pro-business;
korporativism ei ole kapitalism;
ja palju muud.

Ei ole paranemist kusagil

2013-02-05T20:42:00.002+02:00

Eelmises postituses kirjutasin, et võlatase saavutab uusi kõrgusi. Samal ajal, kui poliitikud räägivad, kuidas me kriisist oleme väljunud (väljumas).
EUROSTAT jätkab oma kurba tööd informatsiooni avaldamisel. Täna tuli inflatsiooniga (ja kuude pikkusega) korrigeeritud jaekaubanduse käibe graafik:

Millegi pärast ei jaga tarbijad poliitikute arvamust. Tarbimise tase on juba allpool 2008 aasta kriisi taset. Kriisi põhja möödumisest saab rääkida alles siis, kui see graafik ka tegelikult (mingis ajas lõplikult) suuna ülespoole võtab.

Omalt poolt pakuks lahenduseks: võla suurendamise asemel tuleb luua olukord, kus seda ollakse sunnitud vähendama. Siis on natuke aega raske (nüüd on seda lõunas juba kaua olnud) ning seejärel tuleb tõus.

Meie poliitikud peaks ka rahaliste plaanide osas uljust tagasi tõmbama. Vaatama kasvõi Soome SKT viimase aja trendi. Talouselämä artiklis on ka soome keele mitteoskajale (kas meie riigijuhid seda enamuses pole?) näha graafik kuude lõikes kuni novembri lõpuni.

Euroopa võlakriisis paranemine???

2013-01-30T19:29:00.001+02:00

Eelmisel sügisel on Euroopa poliitikud ja neile ustav meedia püüdnud jätta muljet, et võlakriisis liigutakse paranemise suunas. Isegi riskiste riikide võlakirjade tootlused on langenud (st. nende võlakirjade hind on tõusnud). See suund võlakirjaturul tekkis peale Euroopa Keskpanga juhi Draghi avaldust, et keskpank on teatud tingimustel valmis ostma piiramatus koguses hädas riikide võlakirju. Kuigi see ütlus tähendab, et üle oma tulude kulutanud riikide võlad kaetaks sisuliselt juurde trükitud rahaga, on sellistel avaldustel turgu stabiliseeriv mõju - ükski kaupleja ja investor ei taha teha reaalse rahaga panuseid keskpankade kavatsuste vastu. Ei ole võimalik ju reaalse rahaga (ükskõik kui suurega) võidelda arvutis juurde loodava rahasummaga.

Äkki siis poliitikud ja keskpankurid ongi nii geniaalsed, et lahendasid sõnadega triljonite eurode probleemi?

Mõistmaks probleemi ja selle lahenduse võimalusi, peab hakkama pihta väga algelisest loogikast (teooriast). Riigil on oma tegevuses tulud ja kulud. Tuludeks on põhiliselt maksutulud, kuid vähesel määral (nagu meie riigil enne euro tulekut) saadakse tulu ka oma ettevõtetest ja muudest mittemaksustamiselisest tegevusest (nagu näiteks Kreekas loodetakse juba mitu aastat saada erastamisest). Saadud raha kulutatakse siis kõige selle peale, millega üks riik peab tingimata tegelema ja lisaks veel selle peale, mida erinevad poliitilised jõud oma valijatele lubavad.
Siin on peidus üks probleem: regulaarselt toimuvatel valimistel püütakse hääli saada uute kulutuste lubamisega. See on väga loogiline - väga suur erand on, kui valimisi võidetakse kokkuhoiulubadustega. Erakonnad on enne valimisi lubaduste tegemisel väga helded: kui valimised kaotatakse, siis on võimalikud kulutused poliitilise konkurendi mure, kui võidetakse, siis on üks mure järgmise valimistsükli ajaks möödas. Võidu korral ei saa valijatele loomulikult öelda, et lubadusi pole eriti tark täita, vaid neid püütakse võla abil täita. Abiks on jälle arusaamine, et kui praegu saab laenu abil teha kulutusi, siis laenu tagasimaksmise probleem jääb üldjuhul järgmiste valimistsüklite ja tõenäoliselt poliitiliste konkurentide mureks.
Siin tuligi kasutusele tulude ja kulude erinevust tasakaalustav võlg. Kui võla võtmine oleks ajutine nähtus, siis selles polekski midagi nii hullu, kuid probleemiks on see, et riigi poolt tehtavate kulutuste taset on demokraatias kerge tõsta, kuid väga raske alandada. Miks ei või aga laenurahaga pidevalt majandada? Väga lihtsustatud vastus on, et kui laen on väga suureks minemas, siis ei soovi võimalikud laenu andjad laenu enam anda või soovivad teha seda tunduvalt suurema intressi (tootluse) eest. Riikide võlakirjade intress ei kujune vaid uue laenu võtmisel, vaid igapäevasel kauplemisel riigi võlakirjadega. Sõna tootlus ongi võlakirjade hetkehinna ja nendelt tulevikus lubatud raha alusel arvutatud teenimise(intressi) tase.
Asja teeb keeruliseks see, et võlataseme tõus ja võla tootluse kasv ei liigu üheaegselt, lisaks on siin veel mitmeid mõjutavaid tegureid. Tootlust vähendas turgude positiivne suhtumine ajal, kui Lõuna-Euroopa "nõrga raha" riigid hakkasid kasutama eurot, samuti vähendab seda keskpanga poolne võlakirjade ostmine või isegi selle tegevuse lubamine (nii USA kui Euroopa viimase aja näited). Tootlust tõstab eelkõige turgudel olev ebakindlus, et võlglane suudab oma laene tagasi maksta. See ebakindlus on lisaks numbritele ka emotsionaalne - seega mingil hetkel kasvab see nagu "iseenesest". Seda nägime me ka Kreeka ning hooti juba Hispaania ja Itaalia puhul.
Tootluse kasv tähendab, et uusi võlakirju tuleb müüa järjest suurema intressitasemega, mis on poliitikutele tuntav läbi selle, et järjest suurem osa eelarvest läheb lihtsalt võlgade pealt intressi tasumiseks. Seega - poliitikutele on probleemiks mitte liiga suur võlatase, vaid suur tootluse tase, mis teeb riigile kulukaks laenu võtmise ja väga raskeks eelarve "kokku panemise". Siit tulenebki üks põhiline levinud väärarusaam nii poliitikute, kui ka paljude meedia esindajate seas - probleemiks on kõrge tootlus, mis ei luba odavalt laenu võtta. Retoorikas jääb mulje, et finantsturud oleks nagu süüdi selles, et riigid ei saa oma rahaasjadega hakkama.
Tegelikult on aga asi vastupidi:
Liiga suur võlatase toob kaasa uute laenude kallimaks minemise.
Täpselt nii see ongi: põhjuseks on liiga suur võlatase, laenude kallimaks minemine on tagajärg. Ja seda ei muuda ka see, et kallimaks läinud laenud suurendavad tulevikus spiraalina uuesti võlataset - kuna ka kallimate laenude intressi maksmiseks tuleb kasutada laenuraha.
Kahjuks see ongi nii lihtne ja ei muutu kuidagi sellest, kui poliitikud üritavad suurtes võlgnevustes süüdistada laenuandjaid, reitinguagentuure vm.
Kuna põhjuseks on suur võlatase, siis "raviks" peabki seda vähendama. Kahjuks on Euroopa poliitikud läinud teist teed, püüdes vaid raskustes riikidele uute laenude võtmist kergemaks teha. Mehhanism, mis toimib demokraatias ja millest eespool kirjutasin, tagab seda, et sellisel juhul võlatase ei vähene ja probleem vaid süveneb. Lähtudes turumajanduslikust mõtlemisest on kerkivad tootluse tasemed head, sest nad on jõuks, mis sunnib riike demokraatia tingimustes oma kulutusi piirama ja eelarvet tasakaalu viima. Muud sellist jõudu kahjuks pole - kui poliitikud ja keskpankurid selle vastu võitlevad, siis tegelikult võitlevad nad tasakaalustatud riigirahanduste vastu.

Meie väitel on siis Euroopa poliitikud valesti käitunud, ise on nad kogu aeg lubanud, et nii saadakse asjad korda - kuidas on elus tegelikult läinud?

Nõukogude ajal korrutati marksismi klassikute ütlust, et "praktika on tõe kriteerium". Nii ta ongi. Majandusteooriates võib paljude asjade puhul vaidlema jäädagi, kuna tõe leidmiseks saab kasutada vaid loogikat. See annab teisele poolele alati võimaluse vastu vaielda. Lisaks on igasuguste majanduspoliitiliste sammude lühi- ja pikaajalised mõjud sageli vastassuunalised.

Nädal aega tagasi avaldas Eurostat uudiskirja, mida vähemalt finantsmeedia on ka kajastanud. Täiesti mõistetavatel põhjustel on üllitise aluseks vaid eelmise aasta III kvartali lõpu andmed, kuna nende andmete kogumine võtab paratamatult aega. Lisaks pole põhjust kahelda, et tekkinud trendid jätkuvad (ja ka süvenevad) aasta viimaseski kvartalis.

Jutt hakkab pihta sellega, et euroala võlatase on saavutanud 90% SKT-st (ingl. GDP). Tuletan meelde, et euro toimimise jaoks vajalikuks peetud Maastrichti leppe järgi võib euroala riigil olla see number maksimaalselt 60%. Lisaks sellele liiga suurele väärtusele on selge ka tõusev trend - 3,2% aastas.

Äärtes on ennast näitamas ka Eesti: kuigi võlatase on veel kõige väiksem, oleme selle III kvartali jooksul toimunud tõusu kiiruse graafikul juba neljandad - jääme maha vaid Iirimaast, Kreekast ja Portugalist. Kas mitte see koalitsioon ei lubanud meil eelarvet tasakaalu viia?

Eelneva pika jutu mõte on lühidalt: laenu kättesaadavuse parandamine ei lahenda võlaprobleemi, vaid teeb selle vaid sügavamaks. Lisaks vähendab see lisaks riigirahanduse probleemile ka probleeme euroala (meie näite puhul) majanduse konkurentsivõimet. Kui mingil perioodil on kulutatud rohkem kui teenitud, siis mingil perioodil tuleb kulutada vähem kui teenitakse, et võlga tagasi maksta. Koos kõige sellest tuleneva halvaga - tööpuudus, majanduse langus jne. Võluvitsa siin ei ole. Eesti peaks sellest teest eemale hoiduma.

Mõningaid kasulikke viiteid:

Trading Economicsi maailma riikide võlgade tabel, kus saab lahti võtta ka riikide graafikuid eraldi ja näha võla muutumist ajas.

Eurostati riikide võlgade tabel.

Need tabelid sisaldavad praegusel hetkel küll veel vaid infot kuni 2011 aastani, kuid äkki paistab neis tulevikus ka uuem info.

Prager University: Do High Taxes Raise More Money?

2013-01-29T22:21:00.001+02:00

Prime Minister David Cameron's EU Speech

2013-01-26T09:33:00.001+02:00

Pangandusliidust

2012-12-21T14:22:00.000+02:00

Järgnevaid mõtteid ei tohiks tõlgendada pangandusliidu kohta igas olukorras ja igasugustel tingimustel käivateks. Pigem on need mõtted, mis praegu rutuga tehtud uue liidu kohta pähe tulevad.

Ei pea olema suur geenius, et näha motivatsiooni, miks selle asja kallale praeguses võlakriisis suure hooga asuti. Liiga läbinähtav on soov võlaprobleeme Euroopa Keskpanga abil lahendada (tegelikult vaid edasi lükata).
Kui võlakriis ägenes mõned aastad tagasi, siis oli valiku hetk, mil oleks olnud mõistlik see probleem jätta võlgnike ja võlausaldajate probleemiks. Poliitikud valisid aga teise tee: üleolevalt deklareeriti, et riiklike vahenditega lahendatakse olukord. Juba siis oli selge (seda näitas algkooli aritmeetika), et maksurahast selleks ei jätku. Lisaks arusaamisele, et maksurahast ei jätku, on poliitikutele hakanud kohale jõudma ka valijate pahameel selle tegevuse osas. Selles olukorras tulidki saatanlikud itaallased Merkelit veenma ideega asja "lihtsamalt" lahendada. Meedias oli info kiirete kokkusaamiste kohta. Peale neid hakkas Merkel kalduma Bundesbanki ja Euroopa Keskpanga vaidlustes viimase poole. Kas Saksamaa kantsler tõesti "Fausti" pole lugenud?
Mida siis pakuti?
Võimalust aidata võlgnikke põhjatust keskpanga rahakotist. Keskpank hoiab oma rahaga "vee peal" lõunamaade kommertspanku, mis siis omakorda riikide võlakirju ostavad. Näiliselt (pigem otseselt) siin kannatanuid pole - maksuraha jääb vähemalt algul eelarvetesse alles ja poliitikud võivad valimistel edukalt osaleda. Rahvas ei taju, et selline koorem on iseenesest sama nagu maksude tõstmine, kuid laieneb veel ka juba kogutud säästudele, pensionitele, igasugustele riiklikele toetustele ja finantseeringutele jne. Tänu sellele on võimul olevatel poliitikutel võimalus veel vähemalt järgmistel valimistel edukas olla.
Selleks, et muuta põhjendatuks nende kommertspankade toetamist Euroopa Keskpanga poolt, viiakse nad selle kontrolli alla. Aga äkki muudab pankade keskne kontroll need usaldusväärsemaks? Siin kipun olema skeptiline: kui liita ebaefektiivne süsteem ja natuke efektiivsem süsteem ning lisada hunnik bürokraatiat, siis on loodava süsteemi kvaliteet heal juhul maksimaalselt sama eelneva nõrgema süsteemiga. Kuidas aga töötas lõunamaade pangandusjärelevalve Euroopa Keskpanga eelneva suure rahasüsti (LTRO) ajal võisime lugeda meediast: kommertspanku sisuliselt sunniti ostma pea pankrotis olevate riikide võlakirju. Nii et kui enne saadi survestada Kreeka, Itaalia ja teiste riikide panku, siis nüüd laieneb see näiteks ka Saksamaa pankadele.
Aga äkki aitab selline "geniaalne" skeem võlakriisi lahendada?
Selle väite uskumiseks peab olema vaimselt päris piiratud. Selliste sammudega viiakse laenuandjate ja -võtjate probleem ka Euroopa Keskpanga probleemiks. Euroopa Keskpanga all ei tule siin aga mõista enam mitte konkreetset asutust, vaid kõiki, kel ükski euro taskus on või selles sissetulekuid omavad.
Kui Eestis on viimasel ajal skandaaliks Kredeksi kahjumi muutumine rahaks kellegi taskus, siis Euroopa tasandil saab neid mänge palju suuremalt mängida - seal on Kredeksi asemel Euroopa Keskpank.

EKP päästab Hispaaniat, mis end ise hävitab

2012-10-04T01:11:00.002+03:00

4. märtsil 2012 kirjutasime, et Hispaania tõstis ühepoolselt oma eelarve puudujäägi plaani EL-ga kokku lepitult 4,4%-lt ühepoolselt. Nüüd on uudised, et ka siis nende poolt lubatud 5,8% ei ole praeguste prognooside järgi enam reaalne. Ajalugu nendes riikides on olnud, et tegelik tulemus ületab kõiki prognoose ja lõpuks korrigeeritakse veel hullemaks.
SeekingAlpha's on Hispaania eelarvepuudujäägi kohta pikk jutt.
Kas keegi loodab, et EKP lubadused toovad mingit muud tulemust peale lühiajalise leevenduse turgudel, kui võlariigid ise ainult halvemaid tulemusi näitavad?

Mõtteainet

2012-08-15T00:02:00.001+03:00

Võlakriis 24. nädalal

2012-06-18T14:43:00.000+03:00

11. kuni 17. juuni 2012

Enne, kui abistajad aru saavad, kust nad 100 miljardit Hispaaniale võtavad (WSJ), on turud juba eufooriast üle saanud ja lähevad allapoole (meie riiki ründava P.Krugmani blogi NYT-s).
CNBC kirjutab, et Soome võib tahta Hispaania pankadele EFSF-st raha andmiseks lisatagatisi.
Kreeka mässumeelne Alexis Tsipras kasutab Hispaania päästmist, öeldes, et probleemid pole ainult Kreekas, vaid on üleüldised.
Talouselämä on Krugmanist natuke maha jäänud ja kirjutab investorite optimismist Hispaania päästmise puhul.
Lähenevad Kreeka valimised tekitavad pingeid - Kreeka pankadest võetakse päevas välja miljard dollarit, Tsipras loob survet europoliitikutele, öeldes, et Kreeka lahkumine lõhuks euroala.
See Tsiprase väide on imelik - ilmselt mõjub see nõrganärvilistele poliitikutele, kuid tegelikult on see surve, et hiljem end läbirääkimistelaua taga kehtestada. Mis peaks siis juhtuma euroalaga, kui Kreeka lahkuks? Ilmselt tuleks raskusi võlausaldajatel, kes Kreekasse raha on matnud (nt. EKP), samuti peaks Kreeka pankade emapangad oma pankrotti läinud Kreeka tütarpangad bilansist maha kandma. See oleks ka peaaegu kõik. Euroala saaks aga positiivse näite, et suudab hakkama saada peale ühe liikme lahkumist. See rahustaks turge tunduvalt ja stabiliseeriks valuutat.
Itaalia võlakirjamüük peale Hispaania päästmist näitab tulemust: 3-aastaste võlakirjade intress oli 5,3%, mis on kuu aja tagune + 1,3%. Tempo, millega kriis seal hoogu kogub, on meeletu. Selles olukorras pole muud, kui saata maailma positiivseid sõnumeid. Postimees.
Samas pannakse survet ka Kreekale, püüdes rõhutada, et olemasolevaid lepinguid ringi ei muudeta. Postimees.
Pühapäeval siis Kreekas valimised: võit läks Uuele Demokraatiale kardetud Syriza ees. Maailma lihtsameelseid läbis kergendustunne - ähvardas ju Syriza juba sõlmitud lepped üle vaadata. Postimees kirjutab, et ka Uus Demokraatia proovib seda.
Imeline ongi see optimismipuhang - iseenesest ju ei muutu Kreekas midagi (see ongi praegusel ajal juba positiivne uudis), jätkub samalaadne valitsemine ja ebaefektiivne riigi administreerimine.
Väga hästi võttis olukorra kokku lause Twitteris (@ianbremmer):
"Greece to World: Yes, We Can (Kick That Can)!!!"
See on sõnade mäng: Yes, We Can (Jah, me suudame!) on Obama valimisloosung, Kick The Can (Down The Road) on lause, mida viimaste aastate jooksul on inglisekeelne meedia kasutanud poliitikute poolt probleemide lahendamise asemel edasilükkamise kirjeldamisel.

Võlakriis 22. ja 23. nädalal

2012-06-17T22:10:00.001+03:00

28. mai kuni 10. juuni 2012

28. mail kirjutab Bloomberg, et säästmise toetajad koguvad Kreekas toetust. Samas juttu Hispaania pankade aktsiate hindade kukkumisest.
Business Insider kirjutab, et Citi hinnangul vajab Hispaania 30 miljardit eurot panganduse stabiliseerimiseks. Siin viidatud raport viiski pankade aktsiad kukkumisele.
Paar päeva hiljem lükkas EKP tagasi Hispaania valitsuse pankade rekapitaliseerimise plaani.
31. mail kirjutab Talouselämä, et Saksa lükkab tagasi Euroopa Komisjoni mõtted pankade kapitaliseerimisest stabiilsusfondide rahaga. Ka Soome on selle idee vastu. Stabiilsusfondi reeglid keelavad seda. Samas "Saksa blokk" on kaldumas järjest enam vähemusse.
Samal ajal, kui meil arutab Riigikohus õiguskantsleri üles tõstetud küsimust ESM-i põhiseaduslikkusest, lähtuvalt otsustusprotsessist, on Soomes üleval arutelu, et fondis peavad maksejõulised enda kanda võtma maksevõimetute osa sissemakses. Samas maksejõuliste arv järjest väheneb. Talouselämä sellest.
CNBC kirjutab, kuidas regulaatorid sunnivad panku ostma riikide võlakirju. Hispaania pangad ostsid 90 miljardi euro ja Itaalia pangad 86 miljardi euro eest oma riikide võlakirju vahemikus november kuni märts. Pangad ei pea arvestama riigivõlakirju kapitalinõuete täitmise arvestamisel. Loomulikult on see suurenev risk - kui satub raskustesse riik, siis ka tema pangad, samas riik ei suuda neid panku enam kuidagi aidata.
Bloomberg kirjutab ka, kuidas Berlusconi ütleb otse välja: Kui EKP raha ei trüki, siis nemad ütlevad "Ciao!". Ja see pole paljas jutt - tema juhitud parteil on kõige rohkem kohti Itaalia parlamendis.
Nädala lõpus kutsus Obama üles ühiseid meetmeid võtma, et turge rahustada. Merkel lükkas tagasi idee ühisest laenust.
Talouselämä toob ära graafikud, mis näitavad, kui suures hädas Itaalia on. Originaalinfo on pärit J.P.Morgani turuülevaatest.
EPL kirjutab, et ka Küpros vaatab päästefondide poole.
Talopuselämä kirjutab aga, et Saksa on juba nõus mõningateks järeleandmisteks.
6. juunil oli Arvopaperis uudis, et Moody's vähendas juba Saksa ja Austria pankade reitinguid.
9. juunil kirjutab Kauppalehti, et ka Soome AAA-reitng on ohus.
Hispaania tahab 100 miljardit eurot, mille ka saab.
Talouselämä annab edasi Soome analüütiku Soinivaara sõnumi, et sellise abiga laseb EU endale jalga. Nimelt luuakse jälle üks eelislaen, mis tähendab, et erainvestoritel on endisest olukorrast riskisem Hispaaniale laenu anda, sest võimaliku tagasimakse vähendamise puhul saavad erainvestorid eelnevast suurema kaotuse.

VIITED:

NYT: Kuhu liiguvad Kreekale antavad abilaenud
FT: EU plaanidest Hispaania panku päästa
Talouselämä: Graafikud Euroopa võlanõuete jaotumisest ja muutumisest.
Talouselämä euroblogi lingid Googles

Võlakriis 21. nädalal

2012-05-29T01:58:00.000+03:00

21. kuni 27. mai 2012

Probleemid Kreekas ja Hispaanias olid üleval juba eelmisest nädalast. Kõik läks sama hooga edasi. Talouselämä kirjutab nädala alustuseks, et päästefondide mahtudest ei piisa. Selles pole midagi uut - see on algusest peale selge olnud, et sellisel kujul ei saa kogu tekkinud ja tekkivat õnnetust kinni maksta.
Sama väljaanne kirjutab, et on tekkimas uus probleemne institutsioonide klass - riiklikud laenuandjad.
Moody's alandas eluasemelaenu andja Caisse Centrale du Credit Immobilierin'i reitingut. Kõigil on meeles USA Fannie Mae ja Freddie Mac'i raskused, mis on maksumaksjatele väga kalliks maksma läinud ja mis pole veel lõppenud.
Prantsusmaa uus president surub eurovõlakirju (CNBC) - ilmselt loodab ta, et kui keegi teine maksab võlglaste võlgu, siis läheb olukord paremaks. Ta ei saa oma lihtsameelsuses vee aru, et see tee on üks kiiremaid, millega ka Prantsusmaa saaks ennast suurde võlahädasse.
Saksamaa on aga otsekohesel eitaval seisukohal eurovõlakirjade osas. Arvopaperi kirjutab.
Enne euroala tippkohtumist tuleb veel uudis, et Hispaania palub EKP-lt abi võlakirjade intressitaseme hoidmiseks (tugioste). Arvopaperi. Samal ajal kirjutab Bloomberg pika loo: Euroopa pangad pole valmis Kreeka lahkumiseks. Kas poliitikute retoorika maksumaksja raha raiskamisel ei olnud mitte, et see aitaks pankadel tulevateks raskusteks valmistuda. Tegelikult on aga probleem järjest süvenenud: pangad on saanud odavat raha ja seda Lõuna-Euoopasse matnud. Tegelikult on pangad ka valmistunud: siin jutus räägitakse skeemist, et suurriikide pangad on Lõuna-Euroopasse antud enda laenud vahetanud EKP-lt saadud laenudega. Seega kollapsi korral ei saaks otsest kahju enam nemad, vaid EKP. Kuidas peaks selles olukorras suhtuma EKP tegevusse maksumaksja?
Nädala keskel siis Euroopa tippkohtumine. Talouselämä toob kokkuvõtte (ka viited avaldustele) ära: Kui tahad lugeda tühjasid sõnasid, siis loe neid EU avaldusi. WSJ kirjutas tippkohtumisest.
Imelised on sõnad: "Me tahame, et Kreeka peaks enda lubadustest kinni." Kas see oli siis nii ettenägematu, et oma lubadusi millegiks ei peeta. Seda öeldi ju enne Euroopale vajalike kinnituste andmist lausa avalikult välja.
Kohtumisel ei andnud Merkel järgi survele eurovõlakirjade asjus. Pea kohe peale kokkusaamist avaldas Monti, et ta on kindel, et suudab veenda Merkelit eurovõlakijadele "jah" ütlema. Bloomberg. Huvitav, kas ta pettis vaid meediat, on kindel oma veenmisjõus või Merkeli pehmuses. Samas kirjutab Bloomberg veel, et Merkel "on veendav".
Samal ajal kirjutab Talouselämä, et Hispaania leidis veel 28 miljardit võlgasid. Lausa imeline riik - kui seda nii võib nimetada.
Reedel jõuab häda ka meile lähedale. Arvopaperi kirjutab, et Moody's alandas ka Nordea reitingut. Reitingu alandamise põhjuseks on panga suur vajadus finantseerida end turult. Panga enda juhtkond seletas küll, et see otsus on vale ja neid ei mõjuta, kuid vaevalt see päris nii on. Eriti pingestunud pankadevahelise usalduse ajal.
Hispaania teema lõppeb sel nädalal uudisega, et suurpank Bankia vajab 19 miljardit eurot riigiabi.

NÄDALA VIITED:
FT blogi: Aegluubis Kreeka pangajooks
CNBC: Hispaania intressitase on ohtlikul tasemel
CNBC: S&P alandas viie Hispaania panga reitingut

Võlakriis 20. nädalal

2012-05-25T02:20:00.000+03:00

14. kuni 20. mail 2012

Nädala algul juhtus siis see, mida juba ammu oli oodata: Kreeka maksis neile võlausaldajatele, kes ei nõustunud kokkuleppele minema, võla tagasi täies ulatuses. Talouselämä kirjutas. Need nõuded olid ilmselt suures osas võlakirjades, mis ei allunud Kreeka seadustele ja olid seega kättesaamatud seadusemuudatustele. See, et mingi selline asi tuleb, oli oodatav juba algusest. Asi on iseenesest ebameeldiv: esiteks tunnevad paljud oma nõuetest osaliselt loobunud ennast petetuna, teiseks makstakse need võlad euroriikide ja IMF-i raha arvel. Loomulikult ei muuda selline asi tulevikus võla vähendamise kokkulepetele jõudmist kergemaks.
Kreeka euroalas püsimine on jätkuvalt aktuaalne. Saksa ja Prantsusmaa lubavad Kreekale lisaraha, kui Kreeka euroalas püsiks. Selle kohta tahaks küsida: MIDA? Selge on, et suured euroala riigid on ennast järjest rohkem nende probleemide sisse mässinud. Palju abi saanud riigi euroalast lahkumine muudab veelgi vähemtõenäolisemaks maksumaksja raha, mis sinna maetud on, tagasisaamise. Väga valus oleks see olukord ka EKP-le. Suur osa Kreeka pankadele antud laenudest tuleks maha kanda. Draghi võttis ka sõna, olles vastu Kreeka lahkumisele euroalast.
Probleemides on Hispaania. Neljapäeval vähendas Moody's 16 Hispaania panga reitinguid. Ka CNBC sellest. Esmaspäeval oli just vähendatud Itaalia pankade reitinguid.
CNBC kirjutas ka jutu: Kreeka kontrollitud lahkumine euroalast on võimatu.
Reedel kirjutas Talouselämä, kuidas üks investor sai Kreeka võlapaberite eest 400 miljonit. Artiklis pole juttu, kui kallilt need võlakirjad osteti, kuid põhimõtteliselt oli võimalik 100% kasumit poole aasta eest.
Hädas on jätkuvalt ka Hispaania. Eelarve puudujääk täpsustati 8,9%-ni (eelnev 8,5%). Reutersi järgi käib "pangajooks" ka Hispaanias.

Võlakriis 19. nädalal

2012-05-14T21:57:00.000+03:00

7. kuni 13. mai 2012

Nagu oligi arvata, reageerisid maailma finantsturud väga valulikult nädalalõpu valimistulemustele. Turud, ja seda põhjusega, ei usalda valitud poliitikuid. FT kirjutas. Seal jutus on kõike kokku võttev Roubini tsitaat: "Kreekat ei ole võimalik valitseda olukorras, kus 66% hääli saadi ühelt poolt euro kasutuse poolt, kuid teisalt säästuprogrammi vastu. Tulevad uued valimised."
REUTERS kirjutas: "Prantsusmaa ja Kreeka valijad lükkasid tagasi säästmise."

Teine sel nädalal rohkem tähelepanu all olnud teema oli Hispaania. Kuigi sealsed poliitikud seda igati tagasi ajavad, on sealsed pangad kinnisvarakriisi järgselt halvas olukorras. Pidev EKP-lt võla võtmine ja oma maksevõimetutele valitsustele selle edasi laenamine ei tee nende olukorda kuidagi paremaks.
Tegelikult on natukenegi pikemas perspektiivis (Euroopale) olulisem Hollande'i valimine Prantsusmaa presidendiks. Prantslastele on vasakpoolsus juba ammu meeldinud, minu, nagu ka paljude teiste, jaoks oli ka Sarkozy rohkem kommunist kui parempoolne. FT kirjutab samas lootusest, et Hollande'st võib saada City toetaja, seda hoolimata valimiseelsest pangandusevastasest retoorikast.

Ka Soomes üritatakse panganduse laenuandmist kontrollida ja pankasid distsiplineerida.

Juba teisipäeval kirjutas Talouselämä, et Kreeka valitsusläbirääkimised on ummikus. Komapäevaks on sellest jõutud juttudeni Kreeka eurotsoonist lahkumisest. Bloomberg kirjutab.
Neljapäeval on CNBC-s pikk jutt Kreeka valimiste suurtegijast Alexis Tsiprasest.
Talouselämä kirjutab, et Kreeka maksutulud vähenesid valimiste järel 28% - ka seda suudetakse mõõta.
Kaob ka see, mis maksudistsipliinist veel olemas oli.

Talouselämä kirjutas, et Hispaania pankades võib olla 100 miljardi eurone "must auk". Neljapäeval tuli välja S&P raport, mis ütles, et kogu maailmas on 46 triljoni dollarine "võlapohmell". See on siis summa, mis sisaldab lisaks refinantseerimisele ka uute laenude mahtude vajadusi ettevõtetele. Olukorras, mil pangandus riikide võlgadega kõvasti kannatada saab, saab see raske olema.

Reedel tuli uudis, et Euroopa Komisjon survestab Hispaaniat ja Prantsusmaad kokku hoidma. Tegelikult ongi see üldise majanduse stabiilsuse seisukohast palju olulisem, kui Kreeka saatus.

Reedel kirjutas Talouselämä: Kreeka asepeaminister: me vajume kontrollimatusse pankrotti.

Pühapäeval ilmus Financial Timesis kirjutis :"Eurotsoon Kui Kreeka lahkub ..."
80% kreeklastest tahavad jääda küll eurot kasutama, kuid ei olda nõus vajalike kokkuhoiusammudega. Eurotsoon ametnikud tegelevad "Grexit'i" võimaluse analüüsimisega. Imelik, et selline võimalus (tegelikult on see algusest peale selge olnud - kui ei suudeta kulutusi nominaalsummades vähendada, siis on ainuke tee oma valuuta) alles nüüd poliitikute teadvusse jõuab. Täiesti loomulikult tooks selline samm šoki pangandusele - keegi ei tahaks oma raha euro asemel jätta drahmidesse, eriti kui on teada, et drahmide kasutuselevõtu ainuke põhjus on võimalus neid kontrollimatult juurde trükkida. Loomulikult mõeldakse sel hetkel Kreekast edasi ja tõmmatakse raha välja ka teiste ääreriikide pankadest. Kuhu siis raha Euroopas minna saab? Saksamaa ja Šveits.
Mitte veel nii kaua rääkisid ka meie poliitikud, et riigi euroalast lahkumine ja teistele riikidele, IMF-le ja EKP-le maksmata jätmine pole võimalik. Kahjuks on need kõik väga võimalikud ja reaalselt lähitulevikus tekkida võivad sündmused. Kas praegusel hetkel julgeks veel mõni meie poliitik kinnitada, et Kreeka täidab oma lubadusi.
Eurotsooni probleemid ei lõppe Kreeka lahkumisega - algsed probleemid (üle teenimise kulutamine, panganduse stabiilsust tagava mehhanismi puudumine) on üleval ikkagi. Paljude riikide poliitikute retoorikas on kokkuhoid midagi teiste poolt peale surutut, viimasel ajal on poliitikud arendanud välja uue "majandusteooria", mille järgi kõigis probleemides on süüdi kokkuhoid. Mõte siis, et kui Saksamaa ei keelaks, saaksime lõpmatult kulutada ja külluses elada.

Pühapäeva õhtul krjutab vist ainsana maailmas Postimees positiivsest uudisest: Kreekas lepiti kokku võimukoalitsioonis.

NÄDALA VIITED:
EPL: ESM Riigikohtus Teder peab ESM-i kolonialismiks.
Talouselämä: Ka Itaalia poleks ausalt euroalasse saanud.

Võlakriis 18. nädalal

2012-05-11T14:14:00.000+03:00

30. aprill kuni 6. mai 2012

Nädala algul teeb Bloomberg ülevaate lähenevatest Kreeka valimistest: pimedalegi on näha, et populaarsed on loosungid, mille järgi kokkuhoid on pahade Euroopa pankade ülekohus vaesele Kreekale. Loomulikult saab kõiges süüdistada veel immigrante jne.

Nädala jooksul tõuseb üles järjest rohkem Hispaania probleem: börs kukub, olles juba viimaste paljude aastate madalamail tasemel, võlakirjad kipuvad odavnema, pangad on tõenäoliselt täis halbu kinnisvara- ja riigilaene. E24 kirjutab, et Hispaania on tegemas halbade laenude panka.

CNBC kirjutab, et Hispaanial oleks mõistlikum restruktureerida laenud kohe, mitte oodata pikka aega ja kannatada majanduse langemist.

E24 kirjutab: Eelarvereeglid lahjenevad. Selle eelarvereeglite lõdvendamise taga on loogika, justnagu aitaks lõdvem rahanduspoliitika majandusel areneda ja muudaks võlakoorma väiksemaks. Sellise lähenemise poolt ja vastu on mitmeid majandusteooriaid, kuid pika jutu asemel lükkab selle lähenemise ümber USA viimaste aastate kogemus: väga lõtv rahapoliitika ei ole suutnud majandust tõusule pöörata, pigem on takistuseks rahanduslik ebakindlus, ettevõtted istuvad "rahahunnikute" otsas ja ei julge investeerida (vähemalt USA-sse mitte). Selleks, et riik saaks kriisis investeerida ja sellega majandust turgutada, peaks ta parematel aegadel raha kõrvale panema (kuidas oleks see võimalik praeguse demokraatliku süsteemi ja olemasoleva inimeste teadlikkusega?). Kahjuks suutsid pea kõik Euroopa riigid ennast juba parematel aegadel jätkusuutmatu võlatasemeni "täis laenata". Kui mingi poliitik ütleb, et praegu peaks Euroopas majanduse stimuleerimiseks rohkem kulutama, siis võiks ta ka öelda, kust see raha võetakse. Rahatrükki ärgu pakkugu, sest see on sisuliselt võrdne sääste kogunud inimeste varanduse röövimisega.
Tegelikult on selle säästmise kahjulikkuse jutu taga valitsuste suutmatus sellega hakkama saada (ja sellega enda poolt antud lubadusi täita). Midagi sarnast nagu rebase ja viinamarjadega ...

Nädala viimastel tundidel tulid uudised Kreekast ja Prantsusmaalt, et valimistel on võitnud senisest võlaprobleemide lahendamist püüdvast poliitikast erinevat lähenemist propageerivad poliitilised jõud. Seni oli riigijuhtide (sh. ka Eesti) retoorika, et kindlasti peavad hädas riigid (sh. Kreeka) kinni kokku lepitust.
Kas nüüd on saabumas valitsejatele tõe hetk ja saadakse aru, et tee, mida mööda paar viimast aastat on mindud, on vale? Me oleme öelnud seda juba ammu.

NÄDALA VIITED:
FT blogi: Reaktsioonid Euroopa valimistele

Võlakriis 17. nädalal

2012-05-02T12:36:00.003+03:00

23. kuni 29. aprill 2012

Nädal algab jätkuvalt halbade uudistega eurotsooni kohta. Kauppalehti kirjutab, et euroala riikide võlatase tegi eelmisel aastal uue rekordi. Kui poliitikute "reformid" tulemust annaks, siis see number peaks vähenema. See tase ei ole jätkusuutlik ja seda võlga ei suudeta teenindada. Milliseid kannatusi poliitikud rahvale veel soovivad, enne kui võlataset vähendama hakatakse?
Delfi avaldas Andres Arraku tagasivaatava arvamusloo meie kriisiaja eelarve tegemisest.
Talouselämä kirjutab, et Kreeka majandus langeb see aasta oodatust enam. Siis 5 protsenti eelnevalt arvatud 4,5% asemel. Seda ei saa viimasel ajal enam kuidagi uudiseks pidada. Samas, poliitikud seletasid ju kogu aeg, et kui võlad saaks restruktureeritud, siis saabuks Kreekasse õnneaeg. Mõtlevad inimesed, meie seejuures, on pidevalt soovitanud võlakriisile teistsugust lähenemist - muude riikide maksumaksja raha raiskamine ei muuda Kreeka majandust konkurentsivõimelisemaks. Rääkimata juba kogu Euroopa majandusest.
Päev hiljem, nagu eelneva väite tõestuseks, kirjutab sama TE: Kreeka soovib võlausaldajatelt säästuprogrammi ajakava edasilükkamist.
Reitinguagentuurid ütlevad aga sellele kõigele oma seisukoha: S&P alandas Hispaania reitingut. Lisaks eelarveprobleemidele (põhiliselt omavalitsused) nähakse suurt tõenäosust vajadusele pankasid päästa, milleks Hispaanial endal loomulikult raha pole. Nagu ka muud võlglased eitab ka Hispaania kõiki neid riske. Hispaania reitingu langetamisest kirjutas artikli ka NYT.
FT blogis on jutt Hispaania ja EL kokkuhoiu vs. majanduskasvu vaidlusest. S&P on toonud välja 2 ideed: kesksed võlakirjad ja otsese pangatoe mehhanismi (mitte siis konkreetse riigi poolt oma pankade päästmine, vaid üleeuroopaline), mida Euroopa (siis Saksamaa) on seni eitanud. Meie arvamusel oleks need mõlemad mehhanismid teostatavad nii, et nad ei muutuks maksumaksjale kuluks ja viiks olukorda stabiliseerumise suunas. Pankadest on juttu meie FB foorumis, eurovõlakirjadest.
Arvopaperi kirjutab nädala lõpuks, et "EKP on põlvili" - lõdva rahapoliitikaga saadi vaid väga lühiajalist mõju, kuid majanduse arengut pole see vähemalgi määral toetanud. Pangad on võtnud vaid rohkem riske lõunariikide võlakirjadega. Sama leht kirjutab ka, et Itaalia võlaoksjon möödus edukalt. Kas saab edukaks pidada, et intress tõusis 5,57%-lt 5,84%-ni, on iseasi. Võib vaid öelda: "Hea, et niigi läks!"
Nädala lõpus suured meeleavaldused Hispaanias säästude vastu. Helsingin Sanomates jutt. Ka endal tekitab küsimusi säästude rõhu haridusele ja tevishoiule panemine. Siit tekib paralleel ka meiega, kus tundub, et raha haridusele lubatakse, kui igal pool mujal asjad korras oleks. Samas just sealt peaks tulema majanduslik areng.
Kauppalehti lõpetab nädala karmimalt: "Järgmisel nädalal võib katkeda euro elulõng." Neljapäeval peab EKP võtma seisukoha baasintressi osas, ilmselt sisaldab avaldus arvamust ka võlaprobleemi suhtes. Nädala lõpus on valimised Kreekas ja Prantsusmaal, mis mõlemad tõotavad lõppeda riikide majandusseisu jaoks halva tulemusega.

NÄDALA VIITED:
Pragmatic Capitalism: Saksamaa erinevus muust Euroopast majanduse taandumises oli soovunelm
Reutersi Video: BRIC tahab uut kullastandardil valuutat
Bloomberg: "Merkeli mees" Weidmann
Pragmatic Capitalism graafikud: Hispaania töötuse olukord on hullem kui USA-s Suure Depressiooni ajal.
FT eurokriisi blogi.