Automaatteataja

–> O

ahti — Thu, 25 Jun 2009 23:24:54 +0000

Ma vajutan oma valtsplekist korstna su karvasesse karusse.
Ma lennutan su plekkpangedest väänatud vibuga taevasse.
Ma teen sulle kõike mida sosistab mulle kõrva
üleeile sulanud lumememme mädanenud porgandist nina.
Ma suusatan su alpidesse kaks jäätunud vagu.
Ma olen su traktor, su isamaa, su õhk.

näitleja.

ahti — Fri, 29 May 2009 13:22:08 +0000

käruga lavale sõidutatud
tekst ette kirjutatud
nööridega püsti tõmmatud
seisad ja räägid võõrast juttu
endast ei poeta sõnagi
ise oled hästi peidus
nii on hea.

luuletaja.

ahti — Thu, 28 May 2009 18:42:25 +0000

raudnaeltega tähestik pähe taotud
ristpeakruvidega numbrid selga keeratud
sõnad jooksevad mööda suud välja
ja sa seisad kogu selle rahva ees
alasti.

kringol.

ahti — Wed, 27 May 2009 11:42:24 +0000

arboot kuniks luumer,
sarti oop müüki!
santeerius karauul hops
ja munix ta riuupis.

lerikond tu nard moop
sanusis karteetki nu,
teised pulbrid peale
ja läheb edasi sõit.

jah, toriitud manis
kui kunti nooriks mu
serivaati derivaati nures
jagodis suss numm kook.

unejutt.

ahti — Fri, 08 May 2009 21:05:16 +0000

kuu on valge nagu öö
rohelised teerullid minu magamistoas
kolisevad üle mu varvaste
ärkan higisena

vaatan kuud. kisendan ta poole.
kuu pilgutab rõõmsalt
haarab kokteilikõrre ja
imeb teerull-teerulli haaval

mu magamistoas oleva kokteili
endasse 384~~184~~kkm kaugusele
ainult teetöölised jäävad.
maha mu voodi ette.

ja vaatavad nõutult
kuidas ma ennast küljelt küljele
keeran ja uinuda üritan.
nad laulavad mulle kena mitmehäälse unelaulu.

head ööd.

kevad põllul.

ahti — Thu, 30 Apr 2009 13:58:40 +0000

Tulen põllult, pihk traktoreid täis
terve punt
ja lilled varvaste vahel
kohalike külatüdrukute meelitamiseks.
Olen suur must kapsapea
mille lehtede vahelt pudeneb
muusikat ja laulu
otse mulda.
Külaserval laulan duetti kollase kombainiga
ja uinutan kruvikeerajad longu
oma karvamütsi sisse.
Nõrkade jalgadega panen siis plagama
kruvikeerajad kolisemas karvamütsis.
Ja nii tulebki jälle päev
täis kruve ja mutreid ja metsikut mehaanikat.
Tüdrukud jäävad vaatama.

tw1tt3r

ahti — Wed, 29 Apr 2009 07:28:45 +0000

sotsiaalv6rgust1kk_d3 j2tkuks: twitter/ahtil - veel pealiskaudsem ja lühidam kui RSS feedide pealkirjade lugemine. Sobib siia kümnendisse nagu rusikas silmaauku.

mingeidki mõtteid paluks

ahti — Sat, 18 Apr 2009 11:49:59 +0000

ringtee ümber pea koos seda piirava metallrõngaga on täitsa hea kasutada aju magnetiliseks töötlemiseks, et saada uusi mõtteid. nüüd on kõik uued mõtted. oh kui tore. ajaks nüüd rõnga kuumaks veel… oo, millised mõtted jooksevad nüüd kaugel väljal. ajaks neid nüüd püssiga taga. laseks ribadeks. mitmeks tükiks. ja jagaks india vaestele laiali. siis on endal jälle pea tühi ja mõnus.

2.

ahti — Thu, 26 Mar 2009 22:02:11 +0000

Te olete lehel number kaks. Milleks te siin olete. Teie selja tagant on kõik must. Ja mis puru see on. Olete jätkuvalt lehel number kaks. Keerake lehekülge. Keerake lehekülge. Keerake ükskord ometi lehekülge. Keerake lehekülge. Astuge palun edasi. Tänan. Olete leheküljel number kaks. Te vist ei saa aru. Te vist ei saa siit edasi. Keerake palun lehekülge. Asute leheküljel number kaks. Minge palun juba edasi. Jätkuvalt on lehekülg number kaks. Ikka veel on sama lehekülg. Keerake lehte. Palun. Mis te siit tahate. Kauaks te siia jääte. Mõelge järgmisele leheküljele mineku peale palun. Kaaluge lehekülje keeramise varianti. Keerake palun lehekülge. Keerake palun lehekülge. Keerake palun lehekülge.

matemaatiline hukk.

ahti — Mon, 16 Mar 2009 00:29:17 +0000

Võrdkülgne haare haarab mind oma rohelisse embusse.
Mu ninast purskab punast verd.
Nii tugev on haare.
Silme eest läheb valgeks ja haarde sirged kanged vektorid tõmbuvad pingest siniseks.

Lilla vikerkaar nokib horisondil rukkipõllult kollaste hiinlaste apelsinisuuruseid päid
ja karjub võika häälega saba liputades üle maailma.
Saatuse üleolek kogu ilmlikust on üsna ilmne.
Vasakult läheneb tavaliselt traktor, mille roolis istub parv kanu.

Kädisedes liigub see seltskond üle mu pildi mida piirab lõputu tammepuust raam,
mida toksib miljonipealine rähnide parv, kuhu on sisse lasted natuke *
Kriips paneb minu ümber uksed lukku ja läheb koju.
Tuulehoog lükkab mind minu kriipsuses pikali. Ma kukun ja kukkudes vihiseb mu kõrvus tuul.

Vastikult vaikne on kogu edasine öö. Kell seitse kireb kukk.