Sinu ülesanne on mõlemad grupid end kuulama panna, neid kaasata ja teha kõik selleks, et inimesed sind huviga jälgiksid.

Selleks, et see hübriidvormis esinemine õnnestuks, toongi täna välja mõned asjad, mida sellisel moel esinedes silmas pidada

Hangi endale hea webinari tarkvara ja tee selle kasutamine endale selgeks

Hangi omale hea webinari tarkvara, mida sa väga hästi tunned. Tuntuimad neist on:

• Zoom
• Google Meet
• Microsoft Teams
• Jitsi meet

Need ülaltoodud on kõik väga levinud, aga mina ise kasutan livewebinar.com teenust.

Vahet pole, millist tarkvara sa kasutad senikaua kuni:

• see võimaldab ekraani jagada
• kasutajatega lihtsal moel otse suhelda
• sa seda tarkvara läbi ja lõhki tunned.
• see võimaldab lihtsal moel teha ja jagada kõike, mida sa oma esinemise ajal teha plaanid

Sõltuvalt sinu esinemise ja kuulajaskonna eripärast pead lähemalt uurima, mida üks või teine tarkvara teha võimaldab. Näide: kui sul on vaja grupitöid teha lasta, siis pead vaatama, kas ja millisel moel sinu tarkvara seda teha võimaldab.

Juhul kui sinu jaoks on oluline see, et kasutajad saavad igal ajal ise liitude (st sa ei pea neid ise sisse laskma), siis leia endale tarkvara, mis seda võimaldab (nt Google Meet ei võimalda).

Livewebinar.com võimaldab kasutajatel liituda ilma, et ma neid eraldi sisse peaksin laskma (nt Google meeti puhul pean seda käsitsi tegema), mis tagab, et inimesed saavad liituda ka siis kui ma juba alustanud olen.

Hangi endale eraldiseisev veebikaamera

Selleks, et hübriidesinemine hästi välja tuleks, oleks vaja, et veebi kaudu jälgivad kuulajad sind ekraanil näeksid. Vastasel korral võiksid nad ju sinu esinemise salvestust hoopis hiljem järele vaadata ja live-sessiooni vahele jätta..

Nüüd võiks tavaline esineja mõelda “Nojah, mul on arvutil veebikaamera olemas, st sellega ei ole probleemi.”

Paraku aga seab arvuti veebikaamera sulle esinemise ajal omajagu piiranguid, sest see tähendab, et pead esinemise ajal kogu aeg arvuti kõrval passima. Niipea kui sa eemale lähed, ei ole sind enam näha ja see võib kuulajate jaoks tähendada tähelepanu kadumist.

Selleks, et taolist probleemi vältida, pakun sulle välja kaks võimalust, mida mina olen kasutanud.

Kasuta oma telefoni välise kaamerana

Mina olen oma arvutile pannud külge välise kaamera, millel omakorda on küljes ca 1,5-3m pikkune kaabel. Välise kaamerana olen enamasti kasutanud omaenda telefoni, mille omakorda olen kuulpeaga statiivi külge pannud.

Kõik see võimaldab mul kaamera arvutist eemale viia ja vastavalt ruumi asetusele siia või sinna suunata.

Telefoni kaamera ja arvuti ühendamiseks kasutan sellist telefoni äppi nagu Camo, mis toimib kenasti kõikide ülalnimetatud webinari tarkvaradega.

Selleks, et heli hea oleks, ühendan täiendavalt veel ka välised kõlarid. See garanteerib, et ka saalis viibijad kuulevad, mida veebi kaudu küsimusi esitavad inimesed räägivad.

Telefoni kasutamine välise kaamerana annab sulle rohkem võimalusi kui arvuti enda kaamera, aga sellest lahendusest on omakorda veel üks parem võimalus, millest ma järgmises peatükis lähemalt räägin.

Kasuta liikumisele reageerivat kaamerat

Liikumisele reageeriv kaamera on selline, mis esinemise ajal jälgib kogu aeg sinu liikumist ja sellest tulenevalt ka end sujuvalt end pöörab. See tähendab, et ükskõik, kus sa seal ruumis parasjagu ka ei oleks, oled sa veebi kaudu vaatajatele ikka nähtav.

Olen viimasel poolel aastal just seda varianti kasutanud ja üsna tublisti teeb oma töö ära kaamera nimega Obsbot Tiny, mille just sel otstarbel Amazonist tellisin.

Lisaks sinu jälgimisele ja kaasa liikumisele tunneb Obsbot ka mõningaid käemärke, mida vastavalt vajadusele kasutada saad (nt lähemale zuumimine, jälgimise lõpetamine jms.) Vt all olevat lühivideot, mis ehk parema ülevaate annab.

Harjuta kodus kõik stsenaariumid läbi

Võimalik, et oled kuulnud ütlust “Kes teeb, sellel juhtub” . Selleks, et esinemise ajal vähem veidrusi või ootamatusi juhtuks, soovitan kõik oma süsteemid kodus hoolikalt läbi testida.

Näide: Tavaliselt ühendan ma enne esinemist kõik oma kodus olevad seadmed (arvutid, telefonid, tahvelarvutid jms) nii, et saan testida, kuidas kõik see krempel esinemise ajal välja võiks näha.

Seejärel ma testin:

• kas minu tarkvarale tehtud seadistused toimivad nii nagu vaja
• kuidas webinariga liitumine toimib
• kuidas heliga lood on
• kuidas videopildiga lood on
• kuidas ekraanijagamine toimib
• kuidas failide jagamine toimib
• kuidas tahvli (whiteboard) kasutamine toimib
• kas vestlusaknad jms toimivad
• juhul kui plaanin grupitöid teha, siis kuidas gruppidesse jagamine ja nende hilisem lahutamine toimib
• jne

Ühesõnaga: ma testin läbi kõikvõimalikud mulle pähe tulevad stsenaariumid. Aeg-ajalt kaasan testimisse oma lapsi, naist, sõpru jne. Seda kõike teen ma selleks, et täiesti kindel olla, mida ühes või teises olukorras teha.

Enne esinemist testi kuulajatega heli ja videot

Kõikidega, kes on liitunud enne minu esinemise algust, teen ma ühekaupa heli ja kaamera testi. Sellisel moel väldin seda olukorda, et kui keegi esinemise ajal midagi küsib, siis algab see tavapärane vaimude välja kutsumine teemal “Kas sa mind näed” ja “Kas sa mind kuuled”.

Kui aga veebis olijaid on palju, siis võib juhtuda, et selleks ei ole enne esinemist aega. Sellisel juhul jätan veebis olijatele vestluse aknasse teate teemal “Juhul kui sa mind ei kuule, siis proovi sisse välja logida, brauserit vahetada, telefoniga liituda” jms soovitused.

Teavita saalis olijaid, et teid jälgitakse ka veebi kaudu

Sissejuhatuse käigus annan ma saalis olijatele teada, et meil on ka veebis jälgijaid, mistõttu ärgu nad imestagu kui ma vahepeal arvutiga räägin. Samuti annan ma neile teada, et plaanin aeg-ajalt veebi kaudu jälgijatega otse suhelda ja neile ülesandeid anda.

Veebis olijaid hoiatan, et ma ei vaata kogu aeg nende ekraani, mistõttu igasugu vestlusakende tekstid jms jäävad mu poolt ilmselt tähelepanuta.

Samuti ütlen, et kui nad küsida tahavad, siis hakaku endale sobilikul hetkel rääkima, st öelgu oma nimi ja esitagu küsimus või kommentaar. Näide: “Janek olen. Mul tekkis küsimus selle kohta, kuidas….”

Sellisel moel teavad kuulajad kohe algusest peale, et see on täiesti okei kui nad veebi kaudu mu jutule vahele segavad.

Pöördu veebis olijate poole nii tihti kui võimalik

Olgugi, et enamiku ajast räägin ma neile, kes istuvad saalis, pöördun ma üsna tihti küsimusega otse mõne veebis olija poole.

Näide: kui sa mind veebi kaudu kuulad, siis täiesti suvalisel hetkel pöördun sinu poole stiilis “Siim, kes sa mind veebi kaudu jälgid. Sulle on mul küsimus: mis sa arvad, kui kaua võib esineja üht kuulajat jõllitada ilma, et sellel inimesel ebamugav hakkaks.”

Sellisel moel toimub saalis kahesuunaline liiklus, kus lisaks sellele, et kuulajad saavad küsimusi esitada, kaasan ka mina neid omapoolsete küsimustega.

Kui teed harjutusi, siis lase veebi kaudu jälgijatel neis osaleda

Kui ma saalis osalejatega harjutusi teen, siis neidsamu harjutusi lasen ka veebis olijatel teha.

Näide: kui Siim istub veebis ja tulemas on esinemisharjutus, siis annan talle juba eelnevalt teada, et ka tema saab teiste ees esineda. See tähendab, et ühel hetkel on Siim projektori abil suures plaanis seinale kuvatud ja ta saab teiste ees esineda.

Sama kehtib grupitööde jms kohta. Ühesõnaga, mitte hetkekski ei tohi ära unustada, et sind ka arvuti vahendusel jälgitakse. Mida rohkem sa oma kuulajaid kaasad, seda parem.

Ootamatud vahepalad

Kõik webinari tarkvarad seda teha ei võimalda, aga mõned neist küll. Näiteks minu Livewebinar.com võimaldab. Nüüd sa ilmselt mõtled “Oot, mida sa selle ootamatu vahepala all mõtled?” Aitäh, et küsisid, sest ma kohe selgitan.

Enne oma esinemist seadistan ma oma webinari tarkvara selliselt, et ta suvalisel ajal iga 20-40 minuti järel viskab osalejatele ette hüpikakna, mis sisaldab minu poolt eelnevalt sisestatud sõnumit.

Tavaliselt kirjutan ma sinna midagi taolist: “Hei Siim, oled sa ikka veel ärkvel? Kui oled, siis palun kirjuta siia vestlusaknasse kolm peamist mõtet, mis sul senisest esinemisest meelde on jäänud.”

Sellisel moel saad võimaluse veel täiendavalt oma kuulajate tähelepanu köita ja neid kaasata.

Kokkuvõtteks: hübriidesinemise edu sõltub sellest, kui palju sa ise vaeva viitsid näha

Olen kindel, et nii mõnigi selle postituse lugeja, kes siiani välja on jõudnud, mõtleb “Oeh, nii palju jamamist ja klaarimist. Ma ei usu, et see midagi paremaks teeb”.

Jah, see sunnib sind vaeva nägema ja tegema midagi, millega sa ei ole harjunud, aga tulemus on seda väärt. Pea alati meeles, et sina ei ole kõige tähtsam inimene ruumis. Kõige tähtsamad on sinu kuulajate huvid, vajadused ja ootused, mistõttu on sinu ülesanne nendele ootustele vastavat sisu pakkuda.

Kinnitan, et sellisel moel nagu ma üleval kirjeldasin, olen nüüd viimasel paaril COVID aastal toimetanud ja tagasiside on osalejatelt alati väga hea olnud.

Mõned peamised punktid, mida välja on toodud:

• “Mulle meeldis, et ma ei olnud sinna kaamera taha üksi jäetud vaid ma sain kõigest osa”
• “Väga hea oli see, et sain teistega koos praktilisi asju kaasa teha”
• “Mulle väga meeldis see, et sa minuga aeg-ajalt suhtlesid. See tekitas tunde nagu ma ka ise viibiks seal ruumis koos teistega”
• “See liikuv kaamera on väga hea, sest nii tekkis tunne nagu ma oleksin saalis.”

Lisaks neile punktidele on igalt grupilt tulnud eraldi tänusõnad selle eest, et “Uskumatu kui palju sa erinevalt paljudest teistest esinejatest viitsid vaeva näha selleks, et meile ka veebi kaudu head sisu edasi anda. Suured tänud selle eest.”

Kui see teema sulle rohkem huvi pakub, siis vaata ka postitust “Avalik esinemine Skype, Zoom vms vahendite abil”

Seetõttu vaatame selles postituses lähemalt seda, kuidas taoliste esinemistega edukalt toime tulla.

Veendu, et sa tehnika ja tarkvaraga hakkama saad

Eeldamine on kõikide käkkikeeramiste ema. Seega, kui sa ei ole 100% kindel, kuidas sinu vahendid töötavad, siis juba enne esinemist veendu, et sa tead, mida üks või teine nupp teeb.

Kui sa teed seda esimest korda ja tehnikat veel eriti ei tunne, siis ära sellega tutvumist viimasele minutile jäta vaid leia inimene, kes sind aitab. Löö Youtube otsingusse näiteks “How to use Zoom for meetings” vms ja sa saad kümneid juhiseid, mis sind edasi aitavad.

Täiendav lugemine: Peamised probleemid, mis tehnikat kasutades ette tulevad

Vaata, et sinu seljatagune oleks korras

Sellega mõtlen ma eelkõige seda, et kui sinu selja taga ei tohiks olla segadust või midagi, mis jutult tähelepanu eemale juhib. Vastasel juhul istuvad inimesed ekraani ees ja sinu vaatamise asemel mõtisklevad, mida see veider aktimaal seal seinal sümboliseerida võiks.

Kui võimalik, siis proovi oma selja taha leida mingisugune neutraalne taust, mida keegi tähelegi ei pane.

Valgustus peab olema korras

Olen näinud esinejaid, kes kaamera ees esinedes ei ole viitsinud valgusega vaeva näha. Peamised vead, mida siinkohal tehakse:

• valgustus on selja taga, mistõttu sinu nägu on varjus või lausa pimedas
• valgustus on ebaühtlane. Näiteks tuleb valgus ainult paremalt poolt, mis jätab sinu vasaku poole varju ja moonutab sinu nägu
• valgus näitab otse kaamerasse, mis tähendab, et sind ei ole näha
• valgus on sätitud sellise nurga alla, et see peegeldab sinu prillidelt nii kõvasti vastu, et silmi ei ole näha

Seetõttu oleks mõistlik enne oma esinemist valgus paika panna nii, et sa oled kenasti näha ja prillidelt ei peegelda midagi. Seda saad testida nii, et peale valgustuse paika seadmist paned oma kaamera salvestama ja pärast vaatad üle, kuidas see ekraanilt välja paistab. Nii saad vajaduse korral valgustus kohendada.

Hangi omale korralik mikrofon

Veebikaamerata mikrofonid ei ole just suuremad asjad. Lisaks sellele, et nende heli on tavaliselt halb (kaja, ragin jms) lasevad nad kõiksugu taustamüral eetrisse minna.

Seetõttu hangi endale üks korralik mikrofon, mis ainult sinu hääle eetrisse laseb ja samas taustamüra summutab.

Lisalugemist: Peamised vead, mis mikrofoni kasutamisel ette võivad tulla

Kasuta vähemalt kahte kuvarit

Kahe kuvari kasutamise peamine pluss seisneb selles, et ühel neist on sinu kuulajad ja teisel sinu märkmed ja need asjad, mida sa oma ekraanil jagad.

Harjuta vahendite kasutamist

Kuivõrd arvutid on erinevad ja kasutatavad programmid on erinevad, siis harjuta nende kasutamist. Ei ole midagi hullemat esinejast, kes keset veebiseminari huupi mingitele nuppudele vajutama hakkab või kuulajate poole küsimusega “Kas keegi oskab mind aidata küsimusega kuidas see või teine asi siin töötab?” pöördub.

Sa pead oma vahendeid tundma nii hästi, et kui nendega midagi juhtuma peaks, siis sa tead, mida edasi teha.

Veelgi parem mõte on see kui sa oma paari pereliikme või sõbraga selle eelnevalt läbi mängid. Lase neil selle Zoomi või Skype kohakesega liituda ja kõiki seal olevaid vahendeid kasutada. Näiteks:

• lase neil sinu esinemise ajal vestlusakendesse kirjutada
• testi, kuidas küsitluste tegemine ja neile vastamine toimib
• esine nii, et kuulajate kaamerad ja mikrofonid ei tööta
• nüüd testi nii, et kaamerad ja mikrofonid töötavad
• lase enda toimetamisele ja välja nägemisele tagasisidet anda

Mõtle läbi oma varuplaan(id)

Sõjaväelased teavad, et ükskõik kui hea sinu plaan ka ei oleks, siis tihti kipub kõik peale esimest püssipauku kiiva kiskuma või planeeritus teisiti toimuma. Seetõttu pead sa juba enne esinemist endale esitama küsimuse “Mida ma teen siis kui…”

Mida ma teen siis kui:

• … vestlusaknad või kommentaariumid ei tööta ja ma ei näe nende sõnumeid (võimalik lahendus: lase küsimused emailile saata)
• …. mul jääb aega liiga palju üle
• … kaamera ei tööta, aga hääl on
• … kaamera töötab, aga häält ei ole
• … mingi muu tehnikast tingitud tõrge esineb
• … eelnevatest punktidest tingituna ma jään ajahätta
• …

Mida rohkematele küsimustele sa vastused valmis paned, seda keerulisem on sind üllatada.

Lisalugemist: Varuplaani koostamise juhend

Saada oma materjal juba varakult laiali

Millegipärast on paljudel esinejatel mulje, et “kui ma saadan oma materjali varakult laiali, siis mind ei kuulata”. Selge see, et kui sinu materjal on tüüpiline “Tapan teid PowerPointiga” esitlus, mis sisaldab laustekstina tervet konspekti ja sa peale maha lugemise midagi olulist juurde ei räägi, siis pole sinu kuulamisel ka suuremat mõtet.

Kui sinu materjal on aga selline, et kuulajad saavad peamise sealt kätte ja sinu esinemine lisab sellele lisaväärtust ja täiendavat infot, siis aitab eelnev materjalide saatmine sind tublisti. Eriti olukorras, kus esinemise ajal sinu enda PowerPoint ei toimi või mingid muud tehnilised probleemid päevavalgele tulevad.

Laias laastus on ikkagi nii, et 95% osalejatest ei viitsi enne sinu esinemist materjalidesse süveneda. Kui sa aga saadad neile juba eelnevalt oma töölehed, materjalid jms, mida esitluse ajal kasutad, siis on sul neile ka esinemise ajal oluliselt lihtsam viidata.

Mis veel eriti hea on see, et paljud annavad sulle mõttes plusspunkti juba selle eest, et sa enne oma esinemist nendega suhtled ja väärtust pakud. Eelnevalt ühendust võttes annad sa signaali, et sa võtad oma esinemist tõsiselt ja soovid ka kuulajatele head sisu edasi anda.

Lisalugemist: Millal on õige aeg kuulajatele materjale jagada?

Kolm kuulajate gruppi

Nii nagu tavapärase esinemise juures, nii ka veebiesinemise puhul jagunevad kuulajad kolme gruppi.

1. Need, keda sinu jutt ei huvita. Seega veedavad nad aega kas oma telefoni või muude vahendite saatel ja üritavad selle “aja kuidagi mööda saata”
2. Need, kellele sinu jutt veidi korda läheb. Nad ei ole sinu suurimad fännid ega ei pruugi ka aktiivsed olla, aga teatud määral läheb sinu esinemine neile korda ja seega nad sind enamasti ka kuulavad.
3. Need, kellele sinu jutt väga korda läheb. Kõige aktiivsem grupp, kes esitab küsimusi, elab kaasa ja räägib omapoolseid lugusid.

Gruppide suuruse jagunemist on raske määrata ja see sõltub paljuski räägitavast teemast, esinemise olukorras ja esinejast endast. Häda on aga selles, et veebi teel esinedes on visuaalselt neid gruppe raske eristada ja seda eriti olukorras, kus kaamerad on välja lülitatud või osalejaid on palju.

Sellest hoolimata pead sa tegema oma parima, et kõiki osapooli kuulama panna. Üks moodus neis juba eelnevalt huvi tekitada on eelnevalt mainitud punktis nimetatud materjalide saatmine enne esinemist.

Ära unusta, et mitteverbaalne suhtlus on oluline

Peamine põhjus, miks inimesed veebis esineda kardavad on sama, mis klassis. St nad kardavad välja näha veidrad, eksida jne. Seepärast on nad ka kaamera ees tikksirgelt ja jäigalt ning räägivad monotoonselt.

Nii juhtubki, et esineja on kaamera ees tardunud olekus ja ainuke asi, mis liigub, on tema suu. Selle asemel, et liikumatult kaamera ees olla, liigu nii nagu sa tavaliselt sõpradega üle veebi suheldes seda teed. Jah, see ei tähenda ringi tammumist ja muid veidraid asju vaid kaamera ees esinedes tähendab see eelkõige:

• oma pea liigutamist,
• näoilmete kasutamist
• mõõdukate žestide kasutamist
• aeg-ajalt ettepoole nõjatumist
• naeratamist ja loomuliku tooni kasutamist

Pea meeles, et erinevalt ruumi ees esinemisest ei saa sa oma keha kasutada, mistõttu pead veelgi ilmekamalt rääkima. Samas aga julgustan sind ka kaamera ees esinedes tublisti kehakeelt kasutama.

Miks? Isegi kui sa oled suures plaanis ja sinu žestikuleerimist ei ole näha, annab see jutule hoogu juurde, paneb keha liikuma ja annab ka häälele variatsioone (st sa ei ole liialt monotoonne).

Pane aga tähele, et erinevalt ette nõjatumisest on toolileenile nõjatumine halb mõte. Esiteks näed sa veider välja ja teiseks – selliselt on ka mõjusalt rääkimine palju raskem.

Vaata kaamerasse ja väldi pidevat mujale vaatamist

Kaamera ees esinedes pead tähele panema seda, et distants sinu ja kaamera vahel on lühike, mistõttu kaamerasilmast mööda vaatamine tekitab olukorra, kus kuulajale jääb mulje, et sa vaatad temast mööda.

Jah, sa ei saa ju kogu aeg üksisilmi kaamerasilma vaadata ning aeg-ajalt pead ka oma märkmeid vaatama. See on täiesti loomulik. Mis aga ei ole loomulik on see, kui su silmad uitavad ringi või on pidevalt kusagil mujal. Peamine viga ongi see, et vaadatakse kaamerasilma asemel ekraani, mis tekitab taaskord mulje, et sa vaatad kuulajast mööda.

Kaamera pane silmade kõrgusele

Kui su kaamera on silmadega võrreldes liialt kõrgel, siis oled sunnitud alt üles vaatama. Kui sinu kaamera aga on liiga all (nt telefoni kaamera laual), siis tekib kuulajatel tunne, et vaatad neile ülevalt alla.

Seega on kõige parem see kui saad oma kaamera asetada silmade kõrgusele. Nii on endal hea sinna vaadata ja kuulajatel on mulje, et sa vaatad neile otse silma sisse.

Ära karda märkmeid kasutada

Mitte keegi sinu kuulajates ei eelda, et sa terve oma jutu pähe õpiksid ja seda nagu luuletust ette kannaksid. Seega tee omale korralikud märkmed, mis sind igal ajahetkel edasi aitavad.

Märkmeid võid laual hoida, käes hoida… Ühesõnaga, hoia neid kus iganes, peaasi, et sul neid mugav kasutada oleks. Küll aga pead vältima seda, et sa enamiku ajast ninapidi oma märkmetes oled.

Pea ka meeles, et kui sa meile lihtsalt oma teksti ette lugema hakkad, siis võiksid meie kõigi aega säästa ja oma teksti meile emailile saata.

Lisalugemist: Peamised vead, mida märkmeid kasutades tehakse

Kaasa kuulajaid interaktiivsete vahendite abil

Näide: Kui sinu kasutatav tarkvara võimaldab küsitluste vms tegemist, siis kasuta neid julgelt ja kommenteeri tulemusi. Sellest on vähe abi kui sa ütled “Ahah, enamik kuulajatest arvab, et…”

Arutle selle üle, miks osad arvasid nii ja teised naa ja sellest võid ühe toreda vestlusringi saada.

Seda, kuidas näiteks Zoomis küsitlusi korraldada, näed sellest videost

Kui võimalik, siis lase osalejatel oma kaamera ja mikrofon tööle panna

Sellisel moel on inimestel lihtsam vahetult suhelda ja ei teki seda tunnet, et sa üksi räägid ja sa isegi ei tea, kas kedagi enam liinil on.

Kui kaamerad töötavad, siis saad oma sõnumile vähemalt mingisugustki tagasisidet (noogutused, ringi vahtimised, magamine jne). Igaks juhuks küll hoiatan, et kui kaamerad ja mikrofonid on kõigil sees, siis teatud oludes võib see sulle kätte maksta.

Näide: Kellegi osaleja taustal toimub midagi veidrat, mis sinu tähelepanu kõrvale juhib (osaleja aluspükstes ja karvase õllekõhuga abikaasa).

Kaasa kuulajaid rohkete küsimustega

Kusagil ruumis inimeste ees esinedes on nende tähelepanu žestide, liikumise jms abil palju lihtsam köita kui kaamera ees olles. Seetõttu soovitan iga veidikese aja järel oma kuulajaid küsimusi esitades kaasata.

• Esita kontrollküsimusi
• Esita küsimusi, mis panevad kuulajad arvamust avaldama
• Esita küsimusi, mis võivad vastuolulisi reaktsioone tekitada, st saad sellest arutelu teha

Küsimusi esitades pöördu nimeliselt kellegi poole

Kui sa esitad klassikalise küsimuse “Kas kellelegi on tekkinud küsimusi?”, siis ole valmis selleks, et mitte keegi ei küsi. Seega peaksid sa siit järgmise etapina nimeliselt ise oma kuulajate poole pöörduma ja neid kaasama.

Mida rohkem sa oma kuulajate poole nimeliselt pöördud, seda lihtsam on sul nendega kontakti hoida.

Näide: “Mati, kuidas sulle tundub…?” või “Madis, mida sina arvad sellest kui…” Nii on osalejad “sunnitud” rääkima ja kaasa mõtlema. Sina saad aga tagasisidet selle kohta, kuidas sinu sõnum kohale on jõudnud.

Kui võimalik, siis esine püsti seistes

Sellisel moel esinedes on sul endal lihtsam žestikuleerida ja sõnumile jõulisust juurde anda. Lisaks näeb see ka rohkem esinemise moodi välja.

Kui sa esined püsti seistes, siis üldjuhul on sul ka lihtsam hingata, mis omakorda võimaldab esinemisärevusest paremini üle saada.

Kokkuvõte

Zoomi, Skype jms veebiprogrammide kaudu esinemine on nagu iga teine esinemine, milles peamine rõhk on sellel, kui hästi sa oma sõnumit edasi suudad anda. Sa võid olla maailma kõige parem Skype spetsialist, aga kui sõnum on kasin ja kehvasti edasi antud, siis kasu sellest ei ole.

Samas sa võid olla maailma parim esineja, aga kui sa tehnoloogiat ei tunne, siis pool sinu sõnumist läheb ainuüksi selle nahka. Seetõttu vaata seda peatükki kui oma kohustuslikku “pean üle vaatama” nimekirja iga kord enne kui sa veebi teel esinema hakkad.

“Püüa leppida vääramatu tõega, et sõber pole muud kui vaenlane, keda sa pole veel välja vihastanud.”

Auditooriumi ohjamine ja vaenulike kuulajatega tegelemine

Kogenud sõjamehed teavad, et sõltumata sellest, kui palju või vähe sa oma lahingplaani koostamise peale aega oled panustanud, muutub kõik esimese lahingus tehtud pauguga. Samas teavad nad ka seda, et ettevalmistuse tegemata jätmise on läbikukkumise ette valmistamine.

Ka esinemise ajal võib juhtuda, et sõltumata sellest kui kogenud sa oled või kui hästi sa ette valmistasid ei lähe päris nii nagu planeeritud. Kas siis publik käitub ettearvamatult või ei ole ettevalmistus olnud päris see, mis ta olla võiks.

Samuti võib ette tulla mõningaid selliseid olukordi, millega sa arvestanud ei ole. Näiteks:

• publik käitub veidralt
• publik on ükskõikne
• kuulajate seas on ninatargad, st inimesed, kes on veendunud, et saalis on ainult üks inimene, kes teemat valdab. Ja see inimene ei ole sina seal ees.
• kuulajad on sinu või teema suhtes vaenulikud

Sellest lähtuvalt ongi aeg rääkida veidi, mida taolistes olukordades teha võiksid.

Tupikusse sattumine

Tupikusse sattumine on tõenäoliselt puuduliku ettevalmistuse või materjali segamini mineku tulemus. See ajab segadusse ja sa kaotad järje.

Samas olen kohanud ka tervet hulka inimesi, kes on küll väga hästi ette valmistunud, aga ühel hetkel on närv sees nii suur, et “laine lööb üle pea”. Kui sinuga juhtub samuti see, et satud tupikusse, siis mõned nipid.

Peatu, vabanda ja võta endale “ree peale” tagasisaamiseks veidi aega.

Võid siinkohal teha enda kulul juba varem välja pandud väikese nalja teemal “No näed, valmista ette palju tahad, aga ikka läheb järg käest”.

Kuulajad naeravad sinuga kaasa, sest “kõigil juhtub”. Senikaua kuni sa ise oled muhe ja oskad enda kulul nalja visata, on ka kuulajad muhedad.

Esita kuulajatele küsimus või anna neile iseseisev ülesanne

Kui järg on lootusetult käest ja vajad veidi rohkem aega, siis anna kuulajatele mingisugune tagavaraks ettevalmistatud tegevus (nt. grupitöö või küsimus arutlemiseks), mida nad iseseisvalt teha saavad.

Näide: “Olete esimese poole sellest esitlusest edukalt üle elanud ja on aeg teha väike mõttepaus. Võtke endale paarkümmend sekundit, mille jooksul mõelge välja, milline on senini see kõige olulisem mõte, mis meelde on jäänud.” 

Nüüd järgmise paarikümne sekundi jooksul leiad oma järje kenasti üles ja saad siit edasi minna “Kena, mõttepausi aeg sai läbi. Millised mõtted teile siis meelde jäid? Jüri, kuidas sinuga on?” 

Vabalt võib juhtuda, et kuulajatelt tulnud tagasiside abil saad teada, kas sinu poolt tähtsaks peetud asjad üldse olulised on. Aga kõige olulisem: leidsid järje üles ja enamik kuulajatest ei saanud arugi, et sul vahepeal paanika oli.

Mine oma ettekandes mõni samm tagasi ja alusta uuesti

Kui ikka sein on ees, siis selle seina ees “Sein on ees, mida ma tegema pean” hädaldamine sind edasi ei aita. Sa pead oma ajule mingisugust muud tegevust andma.

Seetõttu on kõik mõistlikum kahmata viimane selge lause või mõte, mida sa mäletad end ütlevat ja alustada sellega. Jaa-jaa, ma tean, et “aga siis nad ju näevad, et ma korrutan mingisugust asja”. Kui sa tervet oma juttu ei korda, siis pole sellest suuremat muret.

Selle tehnika peamine iva seisneb selles, et sa annad oma ajule muud tegevust peale hädaldamise. Ja aju on selles mõttes tubli, et kui sa talle muud tegevust annad ja korralikult ette oled valmistanud, siis kipub ta õige tee ise üles leidma.

Umbes nii nagu autoroolis, kus ohtlikusse olukorda sattudes meie lihasmälu teeb asjad meie eest ära.

Katsu närvilisust ja kehakeelt talitseda, samuti ära hakka mõttepausi segase mõminaga täitma.

Ajapuudusesse sattumine

Ajapuudusesse võime me sattuda erinevatel põhjustel. Kaks levinumat neist on:

• esineja ei suuda enda ajakavast kinni pidada või on oma ajakava valesti koostanud.
• eelmised esinejad on sulle eraldatud aja ära kulutanud. Näide: sulle antud esinemise aeg on 30 minutit ja pidid alustama kell 15.00. Said alustada aga alles kell 15.15 ja järgmine esineja peaks alustama 15.30.

Ajapuudusesse sattudes vaata kasuta plaani B

Selleks, et ajapuudusega hästi toime tulla peaksid juba ettevalmistuse käigus endale esitama küsimuse “Mida ma teen siis kui ma ajahätta jään?”. Selliselt saad juba kodus välja mõelda need teemad, mida sa rahulikult välja võid jätta. 

Nii vaatadki sa kodus oma ajakava kriitilise pilguga ja mõtled, mida välja kannatab jätta. Soovitus: jäta välja midagi sellist, mis on hea, kui kuulajad teavad, kuid mille puudumist nad ei ei märka.

Nüüd kui keset kibedamat minekut avastad, et oled ajapuudusesse sattunud, siis saadki seda varuplaani kasutada. Muuseas, olen selle kohta ka pikema postituse ja video teinud. Leiad selle siit.

Ajapuudusesse sattudes ära tempot tõsta

Ajahätta sattudes ei ole mõistlik tempot tõsta kuna kuulajad saavad sellest kohe aru ja kipuvad imestama, et kuhu sul nüüd kiire hakkas. Kui võimalik, siis jaga probleemi auditooriumiga ning paku välja lahendus või teata, mida kavatsed ette võtta.

Näide: “Head kuulajad, tundub, et oleme tublisti ajahätta jäänud. Kui teile sobib, siis ma võtan mõned vähemolulised teemad kiiremalt läbi. Luban, et kõik oluline, mis meelde peab jääma, saab välja toodud.”

Konflikt osalejate vahel

Mõnikord tuleb ette, et kuulajad lähevad omavahel tülli või nende vahel tekib kirglik vaidlus/väitlus. Kui see kestab lühemat aega, siis pole muret, aga aeg-ajalt juhtub, et vaidlusesse sattunud, inimesed satuvad hoogu. See aga kulutab sinu esinemise aega.

Ära sekku osalejana vaid kuula

Sealjuures pead võimaluse korral lisaks kuulamisele säilitama ka erapooletuse. Kui näed, et see vaidlus kipub liialt pikale venima või kuumaks minema, siis on aega sekkuda. Saad selle lõpetada kasutades emotsioonide jahutamiseks lauseid stiilis “Ma näen, et olete mõlemad väga vihased…”

Selgita, kuidas näed mõlema poole seisukohti ja palu osapooltel esitada omapoolne kokkuvõte. Mõistlik oleks konflikt jahtuma jätta ja vajadusel sellest peale esitlust rääkida.

Ninatarkadega tegelemine

Ninatark on kuulaja, kes on veendunud, et saalis on ainult üks inimene, kes teemat valdab. Sinu õnnetuseks on ta veendunud, et see inimene ei ole sina vaid tema.

Selle veendumise põhjal annab ninatark kõigile sellest ka valjuhäälselt igal võimalikul ja võimatul juhul märku. Esineja seisukohalt on üsna kehv lugu, kui keegi sind pidevalt häirida üritab. Ja kindel on, et ninatark seda ka teeb.

Ninatargaga ei ole mõtet vaielda

On üks tore ütlus “Ära kunagi maadle seaga. Te mõlemad saate poriseks, aga tema on ainuke, kes seda naudib.” Avaliku esinemise seisukohast tähendab see seda, et ükskõik, kuidas see väitlus ninatargaga ka ei lõppeks, sina kaotad sellest igal juhul.

Seega kui sa näed, et asi läheb vaidluseks kätte, siis lõpeta see koheselt, sest vastasel korral kaotad sa esinemiseks antud aega.

Tee ettepanek rääkida pausi ajal pikemalt

Lisaks sellele, et ninatargaga tegelemine kulutab aega, kipub see esinejat ennast ka närvi ajama. Seetõttu lõpeta vaidlemine ja tee viisakalt naeratades ettepanek “Ma näen, et see on teema, mille üle võiks pikemalt arutada. Kuivõrd meie ajakava e võimalda hetkel sel teemal pikemalt peatuda, siis teen ettepaneku, et võiksime seda vahetunnis (või peale esinemise lõppu) lähemalt arutada”.

Ma olen seda nippi korduvalt kasutanud ja mis sa arvad, kui mitu inimest on tulnud hiljem, et edasi vaielda? Väga vähesed ja nelja silma all on olukorraga palju lihtsam tegeleda.

Kutsu publik appi

Kui sa näed, et ninatark kipub liiale minema, siis kaasa võid vabalt ka publikut kaasata.

Näiteks: küsi kuulajatelt, mida nemad antud küsimusest või “probleemist” arvavad. Olen üsna mitu korda tähele pannud, et kui ninatark kipub oma vaidlemisega minema liialt siis panevad ülejäänud inimesed ta paika. 

Väldi ironiseerimist ja isiklikuks minekut

Sõbralik Iroonia on aeg-ajalt hea relv, millega inimesi korrale kutsuda. Samas aga tasub sellega ettevaatlik olla, sest kui sellega liiale minna, siis võib see kuulajat solvata. 

Lisaks: kui sa oma vahemärkustes või vastulausetes isiklikuks lähed, siis lisaks sellele inimesele, kellega sa parasjagu räägid, võid sa ka ülejäänud kuulajaid solvata.

Vaata ninatarkadega tegelemise kohta käivat videot

Vaenulikud või rumalad küsimused

Hea esineja üks tunnustest on see, et ta julgustab osalejaid küsimusi esitama. Mõni kuulajaskond esitab neid rohkem ja teiste puhul ei tule piuksugi. Aeg-ajalt tuleb aga ette, et sulle esitatud küsimused on kas veidi veidrad või vaenulikud.  

Sellisel juhul ürita kõigepealt aru saada, kas need on meelega ja sinu kiusamiseks esitatud. Võib vabalt juhtuda, et sinu arust on küsimus rumal, aga kuulaja tahab ka tegelikult sellele asjalikku vastust saada.

Küsimuse esitamise ajal ära tee nägusid

Olen kohanud esinejaid, kes kuulajatelt tulevate küsimuste ajal pööritavad silmi või annab muul mitteverbaalsel moel märku, et “No see on nüüd küll loll küsimus”. 

Sellist käitumist pead iga hinna eest vältima, sest vastasel korral vihastad sa lisaks küsijale ka ülejäänud kuulajad välja.

Oma vastuses ära viita sellele kui rumalale küsimusele

Kunagi ühel koolitusel oli esineja, kes lisaks silmade pööritamisele alustas oma vastust kaeblikul häälel öeldud lausejupiga “Jüri, no kuidas sa siis aru ei saanud. Ma just ju rääkisin sellest.”

Tõlkes: Jüri, sa oled ikka väga loll ja ei saa mitte millestki aru. Milline oli kuulajate reaktsioon? Nad vihastasid esineja peale ja osad hakkasid meelega rumalaid küsimusi esitama.

Loe ka blogis olevat lugu “Õuduslugu nr.2: “Figaro siin, Figaro seal!”

Teised on sellised, kellest jääb mulje, et nad ei ole mitte kunagi mitte millegagi rahul. Noh, ja siis on seal veel need, kellel on täiesti ükskõik.

Sellest lähtuvalt teen sulle kuulsa muinasjutu “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi” tegelaste põhjal väikese ülevaate selle kohta, mis sind ees ootab.

Toriseja

Ei ole kunagi millegagi rahul. Õigupoolest on selline tegelane esineja jaoks nagu herpes- sa võid temaga võidelda ja korraks ka vabaneda, aga päriselt lahti temast kunagi ei saa.

Ta viriseb ja vingub iga asja peale nii kõvasti, et lausa imeks pandav on, kuidas ta küll vingumürgitust ei saa. Küll on esineja hääl vaikne, jutt igav, klass väike, teema mõttetu jne.

Kui peaksid juhuslikult konkreetselt küsima, milles tema rahulolematus seisneb või kuidas asja paremini teha saaks, siis üsna tõenäoliselt saad vastuseks “Ma ei tea, kuidas õige on, aga sina teed igal juhul valesti.”

Oma rahulolematust väljendab ta lisaks sõnadele veel ka kogu oma kehakeelega- kortsus kulm, halvakspanevad liigutused- “pfff (käega viskamine ja pööritavad silmad), küll on ikka jama”.

Unimüts

Tuleb kohale esimesena, sest see annab talle võimaluse valida saali kõige kaugem ja vaiksem nurk, kus ennast mõnusasti nii mugavasse asendisse kui võimalik keerata. Ta kahetseb, et sellistes kohtades välivoodeid ei ole, sest siis oleks eriti tore käsipõsakil kuulata, mida see tegelane seal ees üleüldse tõestada püüab.

Eriti kogenud Unimüts ei lase ennast mitte millestki häirida, olles sellega esineja jaoks paras peavalu- sa võid talle küsimusi esitada, üritada teda kaasata jms, paraku ei reageeri  ta mitte millelegi. Pigem on ta kõige selle peale solvunud kuna tema peas tiksub mõte “Paganas, mina sind ju ei sega- miks siis sina mind miskite mõttetute küsimustega segad, ahhh?”

Häbelik

Teeb ennast nii väikeseks kui vähegi võimalik. Tema soov oleks see, et keegi tema poole ei pöörduks ja tähelepanu ei osutaks. Loengusaalis olles sooviks Häbelik olla kärbsena laenurgas- keegi teda ei märka, tema saab aga rahulikult omi asju toimetada.

Kui esineja  Häbeliku poole küsimusega pöördub või silmsidet hoides pikemalt talle otsa vaatab, siis võtab Häbeliku nägu sügiseselt ilusa punapõskse õuna vormi. Kuivõrd ülejäänud inimeste arvamus loeb temale kohutavalt palju, siis eriti halvad on lood sel juhul, kui Häbelikul endal esineda tuleb- tal on tunne, et kohe toimub “taevakeha katastroofiline kokkuvärisemine”. 

Aevastaja

oleks võinud sellises tervislikus seisundis, nagu ta on, koju jääda. Paraku arvab ta aga, et tema kohaleilmumine näitab kõigile, milline kangelasega on tegu. “Oh, vaadake ja imestage- ma olen tõbine, aga tulin siiski kohale. Ahh, kuis kiita võite mind!” on tema moto.

Kuivõrd paljudele inimestele meeldib endale kõiksugu tõbesid välja mõelda, siis suhtuvad nad sellisesse pidevalt köhiv-nuuskav-aevastavasse tüüpi ilmselge ettevaatusega.

Eriti jama lugu juhtub siis, kui esineja ise on selline aevastaja tüüp ja mingil kummalisel kombel arvab heaks sissejuhatuses oma “kangelaslikkusega” (“köh-köh, olen jah gripis, aga näed- tulin ikka teile esinema”) kelkima hakata- kuulajad tahaksid teda kohe aknast välja visata.

Õnneseen

On iga esineja lemmik-kuulaja. Ta on eluga rahul ning üritab leida igas asjas positiivset. Ka siis, kui esineja täielikku jura lava peal ajab, leiab ta sealt enda jaoks midagi- kasvõi seda, kuidas ise samas olukorras sellise jama tegemist vältida.

Õnneseen naeratab sulle kui sa teda vaatad ning noogutab tunnustavalt, kui sa midagi tema jaoks asjalikku ütled. Kogu oma olemuse ja kehakeelega annab ta esinejale märku, kas viimane on õigel teel või mitte. Kui Õnneseenele midagi segaseks jääb, siis on ta varmas sellekohaseid küsimusi esitama või kaasa arutlema. 

Ninatark

Teab raudkindlalt, et maailmas on ainult üks inimene, kes kõneldavast teemast midagi teab ja esineja see kindlasti ei ei ole. Sest ainuke pädevik, kes siinkandis leidub, on Ninatark.

Oma üüratu tarkuse väljendamiseks teeb Ninatark kõik, et esinejat häirida- ründavad küsimused, kohatud kommentaarid, Torisejalik käitumine, vahelehüüded jms.

Esineja jaoks on selline tüüp saalis paras pind tagumikus ja kõige lihtsam viis taolise tüübiga tegelemiseks on säilitada rahu ja käituda ühe Murphy seaduse järgi: “Ära vaidle lolliga, inimesed ei pruugi teie vahel vahet teha”.

Doktor 

On ilmselgelt antud valdkonna ekspert. Juhul, kui tegu on esineja suhtes hästi meelestatud Doktoriga, siis on selline tegelane esinejale õnnistuseks- ta toetab teda asjalike kommentaaride ja omapoolsete lugude/kogemuste edastamisega, mis kõik omakorda esineja usaldusväärsust tõstavad. 

Ainuke mure siinkohal, mis võib tekkida, on Doktori liigne suhtlemisvaegus- pead jälgima, et ta sinult esinemist üle ei võtaks. Kui tegu on negatiivselt meelestatud tegelasega, siis võib juhtuda, et ta võtab kiirelt üle Ninatarga ja Toriseja kombed ning üritab esinejale kaikaid kodarasse visata. Ainus vahe on selles, et erinevalt kahes eespool nimetatud tegelasest, teab Doktor tavaliselt, mida ta räägib.

Seetõttu anna sulle tänases postituses mõned head nipid selle kohta, kuidas tutvustada ennast nii, et sa koheselt ka meelde jääd.

Vaata samal teemal videot

Väldi “Tere, mina olen” stiilis enesetutvustust

Käisin ühel koolitusel, kus koolituse alguses viidi läbi enesetutvustuse voore. Inimestel paluti kordamööda püsti tõusta ja ennast lühidalt tutvustada. Ja nagu ikka, siis kõik tegid seda nagu sama mudeli järgi, st igavalt ja tavapäraselt. Tead ju küll: “Tere, mina olen Jüri ja ma töötan firmas See ja Too ja tulin koolitusele selleks, et uusi teadmisi saada.”

Niipea, kui kõneleja istus, ei mäletanud 95% kuulajatest enam tema nime või tema tegevusala. Seega proovi seda tavapärast mudelit vältida ja mõtle juba eelnevalt, mida saad enda kohta erilist välja tuua või kuidas saad ennast massist eristada.

Huvitava enesetutvustuse struktuur

Huvitava enesetutvustuse struktuur on mõnevõrra sarnane liftikõne struktuuriga, mille leiad siit. Struktuur, mida on lihtne järgida, on selline:

• huvi äratamine
• üleskutse tegevusele

Näide: kui mina neil koolitustel pean taaskord püsti tõusma ja ennast tutvustama, siis ma tõusen püsi ja teen seda umbes nii:

“Kujuta ette, et ülemus ütles sulle just “Kahe nädala pärast pead esinema minema ja sind tuleb kuulama viissada inimest.”  Sinu ainukene mõte sellel hetkel on “Täitsa lõpp! Mida ma tegema pean? Ma ei ole mitte kunagi rohkemale kui viiele inimesele korraga esinenud… Mida ma nüüd tegema pean?”

Vaat mina olen see inimene, kes sind aidata saab. Olen viimased kolmteist aastat õpetanud inimesi, kuidas esineda niimoodi, et see kuulajatele meeldejääv ja kasu pakkuv oleks. Juhul kui see Sind kõnetab, siis tule pausi ajal minu juurde ja ma ütlen sulle kolm peamist viga, mida tavaliselt sinu rollis olevad algajad teevad. Ahjaa, muuseas – minu nimi on Janek.”

Seejärel istun maha ja sellega minu enesetutvustus lõpeb. Tulemusena juhtub üsna tihti see, et pausi ajal tulevad inimesed minuga rääkima teemal “Kuule, mul on siin mingisugune esinemine tulemas” või lihtsalt tulevad juttu vestma. Üsna tihti vahetame omavahel kontakte ja teeme hiljemgi koostööd.

Teine näide. Käisin ühe sõbra sünnipäeval ja sünnipäevadel on kombeks seal avalik tutvumisring teha.  Ja nagu seal koolitusel, nii ka seal sünnipäeval tõustakse püsi ja öeldakse tavapärane “Tere, mina olen Andres ju sõber Janekit tunnen lapsest saati”. Nüüd istutakse maha ja vajutakse unustuse hõlma.

Viimati ühel sünnipäeval olles tutvustasin mina ennast aga hoopis nii, et tõusin püsti ja kuna seltskonnas olid enamasti minuvanused inimesed (1970-ndatel sündinud), siis alustasin sellise küsimusega: “Kuulge, kui paljud teist on näinud suurepärast Poola seriaali “Neli tankisti ja koer? ”

Vastusena ca 2/3 neist tõstsid käed. Seejärel esitasin ma järgmise küsimuse: “Kas te mäletate, mis selle peategelase nimi oli”, mispeale üle saali kõlasid hõiked “Janek”. Mina ütlesin selle peale “Justnimelt, Janek. Seega, kui ma sulle kuidagi muul moel meelde ei jää, siis meenuta mind kui seda peatankisti.”

Seejärel lõõbiti minuga veidi teemal, et “Kuhu sa Marusja jätsid?” (naispeategelane seal seriaalis) ja kui ma lõpuks maha istusin, siis õhtu lõpuni olin ma inimestel meeles.

Enesetutvustuse puhul pead oma kuulajate tasuta teadma

Pane tähele, et selles viimases näites olid minu kuulajateks minuvanused inimesed, kellel selle 1970-ndatel populaarse seriaaliga endal otsesed kokkupuuted olid olnud. Noorema seltskonna puhul poleks minu küsimus mitte mingisugust reaktsiooni tekitanud ja ei oleks huvi tekitajana toiminud. Seetõttu pead eelnevalt läbi mõtlema, mida sa ütled ja kas see kuulajaid ka kuidagi otseselt puudutab.

Kokkuvõtteks: meeldejääv enesetutvustus vajab veidi tööd

Juhul kui sa tulevikus soovid ennast inimestel meelde jätta, siis oleks just praegu paras aeg selleks, et see enda jaoks läbi mõelda ja läbi harjutada. Kui sa näed, et sinu välja mõeldud variant esimestel kordadel soovitud efekti ei anna, siis tuuni seda ja tee ümber.

Mõtle ikka läbi, mida saad teha selleks, et:

• huvi äratada
• ennast meeldejäävaks teha
• kutsuda üles edasisele tegevusele. Näiteks kontaktide vahetamisele

Vaata ka postitust sel teemal, kuidas korralikku video CV-d teha.

Vaata samal teemal videot

Video CV tegemisel tehtav suurim viga

Tavaline häda, mida inimesed selle juures teevad, on see, et nad hakkavad pikalt ja laialt heietama teemadel “Leidsin teie kuulutuse internetist” ja “Ütlemata hea meel teid siin kandideerida”. Tead, see on sama põnev kui muru kasvamise vaatamine, mistõttu võiksid selle asemel inimeste aega säästa ja kohe asja juurde minna.

Vaata näiteks seda postitust, kus ma räägin põhjalikult sellest, kuidas ennast meeldejäävalt tutvustada.

Sinu peamine eesmärk on tekitada huvi

Nii nagu iga teise esinemise puhul, on ka video CV puhul sinu peamiseks eesmärgiks kohe esimeste sekunditega tekitada huvi selle vastu, mida sa räägid. Seetõttu vaata seda töökuulutust, kuhu sa kandideerid ja mõtle, millised on seal küsitutest need kaks-kolm kõige olulisemat asja, mida sinult nõutakse. Seejärel mõtle omakorda, kuidas sa juba esimese sekunditega neist asjadest rääkida saad.

No näiteks: kui sa kandideerid turundusjuhiks, siis nõutakse sinult suurt töökogemust ja suurte projektidega tegelemise oskust. Juhul kui sa kandideerid graafiliseks disaineriks, siis nõutakse ka seal  töökogemust ja nõutakse, et sa programme tunneksid. Lisaks mõlemal juhul võib-olla veel ka mingisugust keele oskust. Nüüd kui need asjad oled endale selgeks teinud, siis alustagi oma kõned nende asjade välja toomisega.

Näide: oletagem, et ma kandideerin programmeerijaks. Oma video CV-s alustan ma tavapärase Tere, mina olen Janek ja bla-bla-bla-bla…” asemel hoopis nii:

“Kui on üks asi, mida ma siin elus kõige rohkem vihkan, siis on see kehvasti kirjutatud kood. Ja viimase nelja aasta jooksul, mil ma olen programmeerijana töötanud, olen ma seda kehva koodi näinud küll ja veel. Mina olen Janek ja järgmise kolme minuti jooksul räägin ma sulle, kuidas me teineteisele kasulikud võiks juba olla.”

Ja siit võid juba ülejäänud jutu juurde edasi liikuda. Mida ma selle paari lausega aga tegin? Vastasin koheselt alljärgnevatele küsimustele:

• kas ma programmeerimist ka jagan
• milline on minu kogemus
• tekitasin huvi.

Juhul, kui üks olulisematest nõuetest on näiteks saksa keele oskus, siis võid ju oma kõnet kohe selles keeles rääkimisega alustada. Nii annad taaskord märku, et sa seda keelt valdad.

Räägi sellest, millised on sinu kogemused ja saavutused

Veelkord rõhutan, et ei tasu hakata heietama sellest, kus sa koolis käisid või sellest, et sa oma CV kuulajale ette loed. Selle asemel räägid sina hoopis:

• Millised on selle töövaldkonnaga seoses sinu kõige suuremad saavutused. Näiteks kui sa kandideerid programmeerijaks, siis sa räägidki selles, kuidas sa aitasid Swedbankile mingist keerulist lahendust üles ehitada. Või sellest, kuidas sa mingisuguse Online kasiino valmimisel oled kibe käsi olnud
• Juhul kui Sul eriti kogemusi ei ole selles valdkonnas sa oled algaja, siis too välja paar-kolm kõige head omadust, mis sul sellel ametiga seoses olemas on ja kuidas neist tööandjale kasu võiks olla. Rõhuta, et oled õppimisvõimeline ja valmis sellele ettevõttele kasu pakkuma.

Ära unusta naeratada

Ettevõtted otsivad oma meeskonda sõbralikke inimesi, seega ära häbene kaameras ees naeratada ja näidata, et sa oled üks sõbralik ja muhe tegelane.

Ära ole selline kinnine tuim, sest sellega sa muljet ei avalda. Sul on ju võimalus videokaamera abil oma kõnet senikaua lihvida kuni sulle tundub, et see on suurepärane.

Ära unusta korralikku kokkuvõtet

Enamik esinejaid alahindab kokkuvõtte mõju kõnele, mistõttu lõppeb kaheksa esinemist kümnest ilma kokkuvõtteta stiilis “Minu poolt kõik, aitäh!”. Video CV-de puhul kõlab see “kokkuvõte” enamasti sellisel “Aitäh, et kuulasite. Ma loodan, et võtate minuga ühendust ja bla-bla-bla…”

Jällegi, see on igav ja ei võta mitte midagi kokku. Pea ikka meeles, et kokkuvõtte eesmärgiks on lühidalt ja selgelt välja tuua see, mis sellest eelmisest jutust meelde peaks jääma. Niisiis ütledki sa midagi taolist: “Kokkuvõtteks, kui ta mind palkate saate suurte kogemustega programmeerija, väga hea meeskonnamängija ning sportliku ja mõnusa kaaslase, kellega on mõnus ka tööväliselt aega veeta”.

Kokkuvõtteks: erine massist ja sul läheb paremini kui teistel

Kui sa senini veel ei ole aru saanud, millest ma siin postituses räägin, siis kordan üle. Sinu peamine eesmärk on:

• tekitada huvi,
• näidata, et sul on nõutavad oskused/kogemused/omadused olemas
• näidata, et sa oled sõbralik ja tore inimene

Juhul, kui sa seda kõike oma kõne ajal suudad teha, siis võetaksegi sinuga ühendust ja öeldakse “Hei! Nägin sinu suurepärast video CV-d. Tule, saame kokku ja arutame.”.

Häda on aga selles, et paljudel esinejatel ei tule nalja tegemine eriti välja ja oodatud naeru asemel kuuled sa hoopis seda, kuidas ventilaator teeb lae all “viuhh-viuhh-viuhhh”. Kõigil on väga piinlik

Seega räägin täna sellest, kuidas esinemise ajal teha nalja nii, et kuulajatel piinlik ei oleks (sinust endast rääkimata).

Video: Kuidas esinemise ajal teha nalja nii, et kuulajatel piinlik ei oleks (sinust endast rääkimata)?

#1 Ära mitte kunagi ütle, et “Räägin ühe naljaka loo”

Niipea kui sa mainid “Teate, ma räägin ühe naljaka loo”, siis on tekib kuulajate pähe ootus, et nüüd peab nalja saama. Võib aga vabalt juhtuda, et selle konkreetse publiku jaoks ei ole räägitud lugu eriti naljakas ja tulemuseks on kas pingutatud naer või piinlik vaikus.

Seda soovitust ei anna ma sulle ainult avaliku esinemisega seoses vaid ka tavaelus kasutamiseks. Kui sa mingisugust lugu hakkad rääkima, siis isegi kui sa arvad, et tegu on naljaka looga, ära seda sellisel moel sisse juhata. Selle asemel ütle parem “Ma räägin ühe loo” või “Toon ühe näite.”

Nüüd ei ole kellelgi ootust, et peaks nalja saama ja kui sealt naeru ei järgne, siis sina oled ainuke, kes seda teab.

Lisasoovitus: üsna levinud on alustuseks kasutada lauset “Teel siia juhtus minuga üks naljakas lugu”. Tead, isegi kui see lugu oli maailma kõige naljakam, siis ära seda lauset kasuta. Seda eelkõige kahel põhjusel:

• esiteks: häälestad sa meid sellele, et peaks nalja saama. Aga kui ei ole naljakas?
• teiseks: see lause on nii levinud klišee, et me ei usu, et sinuga see täna juhtus. Selle asemel ütle “Ma räägin teile ühe loo” vms.

#2 Ära ise oma naljade üle naera (kui võimalik)

Ma olen korduvalt olnud kuulajana olukorras, kus esineja ütleb “Ma räägin ühe naljaka loo” ning hoolimata sellest, et kuulajad eriti ei naernud, kõkutab esineja ise seal ees sundimatult.

Muidu ei oleks sellest probleemi, aga kuivõrd kuulajad naljast aru ei saanud, siis pidevalt selliselt käitudes jätad sa endast veidi hullumeelse mulje.

#3 Kui sa nalju teha ei oska, siis ära vägisi ürita

Mul on üks sõber, kes on tohutult entusiastlik naljade rääkija. Samas aga on tema kõige suuremaks probleemiks see, et ta ei oska neid nalju eriti rääkida. Ta alustab alati kusagil iidamast-aadamast ja poole jutu pealt on üldiselt juba ka aru saada, kus see puänt on.

Ja seetõttu on alatine häda selles,e t kui ta loo ära lõpetab, siis mitte keegi ei naera. Sõber aga arvab millegipärast, et me ei saanud naljast aru ja hakkab meile seda nalja lahti rääkima, mis tekitab kuulajate jaoks veelgi piinlikuma olukorra

On inimesi, kes on loomult naljakad ja oskavad häid lugusid rääkida. Samas on ka terve hulk inimesi, kes ka kõige parema tahtmise juures nalja teha ei suuda.

Seega, kui sina oled üks neist teise gruppi kuuluvatest inimestest, siis ära ürita iga hinna eest naljakas olla. Räägi mõistlikul moel oma lugusid, too asjalikke näiteid ja sa viid oma sõnumi ikkagi edukalt kohale.

#4 Proovi oma naljadega kuulajaid mitte solvata

Lugesid kusagilt, et naljaga alustamine on hea mõte ja nii sa alustad oma esinemist jutuga “Eestlane, sakslane ja venelane istusid vangis…” Kuulajaskonnas aga kolmandik slaavi päritolu kuulajaid, keda see nali häirib või solvab, mistõttu oodatud naerupahvaku asemel näed sa tervet hulka hämmingus silmapaari, millest kumab vastu küsimus “Эй чувак, чувак? Ты што?”

Nüüd oled sa ilmselt mures, et kelle või mille üle sa siis esinemise ajal nalja teha võiksid? No vaata, saalis on alati vähemalt üks inimene, kes sinu naljade peale solvuda ei tohiks ja see oled sina ise. Seega viska enda kulul nii palju nalja kui soovid.

NB! Sealjuures aga pea meeles, et kui see nali on stiilis “Mina, sakslane ja venelane istusid vangis…”, siis oled sa ikkagi suure tõenäosusega ämbrisse astunud.

#5 Õpi lugusid rääkima

Inglise keeles on tore väljend, mis ütleb “Make a point, tell a story”. Maakeeli: ütle, mis on sinu jutu iva ja räägi sinna juurde üks tore lugu.

Isegi kui sa hetkel ei ole suurem asi jutuvestja, siis ma luban sulle, et seda on võimalik õppida. Näide: kui sul on väikesed lapsed, siis selle asemel, et neile raamatust ette lugeda, räägi neile enda välja mõeldud jutte. Algus on rase, aga kui fantaasial lennata lased, siis tulevad parimad jutud, mida su lapsed kuulnud on.

Loe palju raamatuid ja kirjuta sealt välja toredaid aforisme ja mõtteteri, mida oma esinemises kasutada. Sellele lisaks veel mõnd nõuanded, mida lugude vestmisel tähele panna

Parimad lood on sinu enda ebaõnnestumistest

Justnimelt – räägi sellest, kuidas sa ise selles või teises valdkonnas täieliku käkiga oled hakkama saanud. Viska enda kulul nalja ja sa näed, kuipalju muhedamana sa kuulajate jaoks mõjud. Enamikule inimestest ei meeldi, kui nende kulul nalja visatakse, aga kui sina teed seda muhedal moel ise ja avalikult kõigi ees, siis juba see tekitab respekti.

Räägi isiklikke lugusid

Igaühega meist on juhtunud kümneid vahvaid lugusid. Isiklikke lugusid on erinevalt naljadest ka lihtsam rääkida. Kuulajad ei pruugi teada, et sa seda naljana esitad ja seega ei tunne nad ka kohustust naerda.

Mida lühemalt seda parem

Kui sinu lugu on kilomeetrine vadin, millele lõppu ei paista tulevat, siis kuulajad tüdinevad ära enne kui sa puändinigi jõuad. Kindel reegel siinkohal on see, et mida pikem on lugu, seda naljakam ta olema peab. Pead ju oma kuulajate üles kruvitud ootusi kindlasti täitma.

Kokkuvõtteks

Sõltumata sellest, kas sa oskad nalju rääkida või mitte, ei pea sa mitte kunagi tundma kohustust naljakas olla. Samas aga: kui sa suudad oma juttu toredate näidete ja särtsakate lugudega vürtsitada, siis on tõenäosus, et sinu jutt paremini kohale jõuab, ka palju suurem.

Seega, nüüd on sul aeg minna ja üks “naljakas lugu” kellelegi rääkida.

Esimesel juhul kestab see aktus lühemat aega, aga teisel juhul terve igaviku. Lisaks vürtsitavad aktust veel ka terve hulk inimesi, keda kõnet pidama on kutsutud. Juhul, kui sulle on saanud au aktusel kõnega üles astuda, siis on see postitus just sinule mõeldud. Olles oma elus kümnetel aktustel nii kõnelejana kui ka pealtvaatajana osalenud, siis toon välja peamised asjad, mida silmas võiksid pidada.

#1 Ära räägi kauem kui 3-5 minutit

Parem kolm kui viis minutit. Aga kui sinu kõne on märkimisväärselt pikem kui 5 minutit, siis on see kõne liiga pikk. Isegi siis kui sulle korraldaja poolt öeldakse ette, et “räägi kümme minutit”, siis võta eesmärgiks rääkida mitte rohkem kui viis minutit.

Ma saan aru, et on tohutult emotsioone ja mõtteid, mida ette kanda, aga pea meeles: tõenäoliselt on nii enne sind kui ka peale sind ports esinejaid, kes kõnet peavad. Häda aga on selles, et 95% aktuse kõnedest on sama põnevad kui värvi kuivamise vaatamine, st et inimesed saalis on ammu sellest tüdinenud.

Kui sulle nüüd tundub, et “Aga ikkagi, ma teen veidi pikemalt…”, siis loe esimest lõiku. Ja kui sa mind ikka veel ei usu, siis küsi oma sõprade, tuttavate ja pereliikmete käest, kuivõrd nad aktustel istumist naudivad. Olen kindel, et vaimustusest pakatavaid rõõmurõkkeid saad sa väga vähe.

Seega – aktusel tehtav kõne peab olema nii pikk kui vaja, aga samas nii lühike kui võimalik. See kehtib ka muude esinemiste, mitte ainult selle kõne puhul.

#2 Mitte mingil juhul ära ületa sulle antud aega

Alles eelmisel aastal sattusin aktusele, kus kursuse priimusele oli antud viis minutit, et nende kursuse poolt mõned sõnad aktusel ette kanda. Tütarlaps aga sattus hoogu ja paugutas 17 minutit. Sa võid arvata, kui mitu inimest sellest nii vaimustunud olid, et nad käigu pealt “Oh, räägi veel, räägi veel…” mõtlesid.

Üldiselt on nii, et ka aktustel on oma ajakava, millega organiseerijad on arvestanud. Jah, enamasti hakkab see lohisema ja seda just selliste kõnelejate tõttu, kes heietama jäävad. Olen ka olnud aktustel, kus seetõttu on korraldajad totaalsesse ajahätta sattudes nii mõnegi kõne ära jätnud.

Nii et see on veel üks põhjus, miks lühidalt peaksid rääkima.

#3 Kõne tulgu südamest ja meeleolukalt

Nagu ma juba mainisin, siis suur enamus kõnedest on väga igavad. Peamiselt jauratakse aktustel sellistel teemadel:

• “Ärge lõpetage õppimist”
• “Terve elu on õppimine”
• “See on alles teie haridustee esimene (teine…kolmas) etapp…”
• “Täname oma vanemaid, pereliikmeid, lapsi, ja veel tervet hulka inimesi, kes meid välja kannatasid”
• “Meie linnavalitsus (riigi valitsus, ministeerium, muu organisatsioon…) on meie hea koostööpartner ja seega anname nüüd nende esindajale sõna…”
• “Riik vajab haritud inimesi…”
• “Juba 100 (200, 300…) aastat on meie koolist tulnud väga hea haridusega inimesed…”

Kui oled oma elus kasvõi ühel aktusel käinud, siis tuleb ilmselt nii mõnigi neist teemadest sulle tuttav ette. Ja ega ma ei ütle, et need kehvad sõnumid on. Ma räägin sellest, et see kõik on väga ettearvatav, mistõttu võiksid sina mõelda, kuidas teha selline kõne, mis kuulajatel ka peale seda aktust meeles on.

Pea meeles, et sinu kõne eesmärgiks on mõnusa meeleolu loomine ja koosviibijate ühendamine, mitte kuulajate tapmine kuiva ja kantseliitliku juraga. Seega kasuta mõnusat ja kujundlikku keelt See nõuab sinult küll head sõnaseadmisoskust aga tulemus on seda väärt. Soovitan lugeda lisaks lugu “Hea esineja peab olema väärt jutuvestja”.

Kui sa aga kuulajaid oma kuiva ja kümneid kordi kuuldud jutuga tapma hakkad, siis on nad ka ühendunud – oma mõtetes sinu ja sinu kuiva jutu vastu.

#4 Ära loe oma kõnet lihtsalt ette

Tavaline viga on see, et inimesed trükivad ma kõne valmis, prindivad need paar lehekülge välja ja siis tulevad neid meile ette lugema. Tead, lugeda oskame me ise ka ja sellisel juhul võiksid sa oma kõne meile hoopis e-mailile saata.

Mida sina aga võiksid teha on see, et kannad oma kõne märkmete abil ette nii, et jääb mulje nagu sa räägiksid peast. Pane oma jutu sisse emotsiooni ja räägi nii nagu sa muidu inimestega räägid:

• vahepeal vaiksemalt, vahepeal valjemalt
• vahepeal kiiremini, vahepeal aeglasemalt
• vahepeal naeratad, vahepeal kortsutad kulmu
• vahepeal pead pausi, et mõte hästi kohale jõuaks

Juhul, kui sa oma sõnumi sellisel moel meile ette kannad, siis on tõenäousus, et palavas saalis oma lilleportsudega sind “kuulavad” inimesed sind ka tegelikult kuulavad.

#5 Ära ülemäära klouniks kätte mine

Aktuse lõpukõne on oma olemuselt siiski ametlik kõne, mistõttu alustamine stiilis “Tervist kõik saalis istuvad karvased ja sulelised” selle alustuseks ei sobi. Saalis on tavaliselt kooli rektor, aeg-ajalt linnapea jms tähtsad tegelased ja selline algus oleks veidi kohatu.

Hea tava on alustada oma esinemist pöördumisega kõige tähtsama nina poole saalis. Näiteks “Austatud linnapea ja kooli rektor, head lõpetajad ja saalis viibijad…”

Samuti on kohatu selels kõnes esineda nii, nagu sa oma sünnipäeval peale nelja õlut oma sõpradele esineksid. See tähendab kohatuid nalju ja veidraid lugusid.

#6 Inimeste tänamisega pea piiri

Olen näinud, kuidas mõnikord hakkab kõneleja inimesi tänama ja see nimekiri on veel pikem kui minu poenimekiri.

Kui sinu nimekiri on pikem kui 3-4 nime, siis jäta see rääkimata ja täna ainult neid, kes sinu arust kõige olulisemad on. Ülejäänud tegelasi võid hiljem isiklikult tänada või neile e-maili saata juhul kui neid kohal ei ole.

#7 Tänamisel too välja, mille eest sa neid tänad

Selle asemel, et rääkida “Ja täname oma lemmikuid õppejõude Jaan Tamme ja Marju Kaske” too välja, mille eest sa neid tänad.

Nt “On kaks inimest, keda meie kursus eriti tänada soovib. Esimene neist on professor Jaan Tamm, kelle loengud olid omaette vaatamisväärsus ja kes meie mõttemaailma siin koolis oldud aastate jooksul ilmselt kõige rohkem muutnud…”

Kui sa seda teed, siis näed, et sinu sõnumil on oluliselt suurem mõju kui siis kui sa seal ees midagi umbmäärast räägid.

#8 Ära tunne mingit vajadust PowerPointi järele

Veelkord kordan – tee lühidalt ja konkreetselt. Oma slaide koos tüütute graafikute ja tabelitega saad mõnel teisel korral näidata. Ja lause “Head sõbrad, on ütlemata hea meel, et me siiani välja jõudsime” saad ju vähemalt kord elus ilma PowerPointita öeldud, eks?

Nende tüütute slaidide asemel valmista omale ette korralikud märkmed, mis sind aitavad ka siis kui sa täiesti kinni kiilunud oled. Märkmed peavad olema sellised, et kui sa sinna pilgu peale viskad, siis tead täpselt, mida sa öelda tahtsid.

Märkmete kasutamise kohta loe lähemalt siin.

#9 Harjuta. Ja siis harjuta veel. Ja peale seda veel veidi

Said oma kõne ja/või märkmed arvutist välja prinditud? Tore, nüüd on aeg harjutama hakata. Kui plaanid oma kõne ära teha 3-5 minutiga, siis pane kell käima ja hakka oma kõnet samal moel ette kandma nagu sa seda plaaninud oled.

Paberilt maha lugedes või ka niisama rääkides võid avastada, et mõned laused on nii pikad, et poole lause pealt saab õhku otsa. Või siis avastad, et lausestus on veidi keeruline, mistõttu sõnad lähevad sassi. Siis ei ole muud kui võta ja muuda oma teksti.

Kui näed, et kõik on korras ja 5-minutilise kõne puhul tabad juba enam-vähem ka ette antud aega, siis pea päev või paar pausi ja seejärel proovi uuesti ja vaata, kuidas siis välja tuleb.

#10 Harjutades filmi oma esinemist

Hiljem kui oled kaamera ees oma esinemise ära teinud, siis vaata esimesel korral vaata seda ilma helita ja vaata, mida sinu keha sealt ekraanilt vastu peegeldab. Järgmisel korral vaata oma esinemise koos heliga ja nüüd pane kirja:

• kõik asjad, mis sulle selle esinemise juures ei meeldinud
• kõik asjad, mis sinu arust hästi läksid

Järgmisena korda oma esinemist ja sel korral proovi lahti saada neist asjadest, mis sinu arust kehvasti läksid. Sellisel moel tuunid sa oma esinemist senikaua kuni sa sellega juba üsna rahul oled.

#11 Kanna oma kõne eelnevalt mõnele inimesele ette

Hea oleks, kui see inimene ei oleks mõni hea sõber või pereliige, kes sind alati kiitma kipub. Sellisest tagasisidest pole sul erilist abi. Leia parem inimene, kes julgeb ausalt öelda, mis tema mõtteis on ja kui ta sulle ütleb, et jäid liialt pikalt heietama või lugesid oma jutu tuimalt ette, siis järelikult pead nende asjadega vaeva nägema.

Lisalugemist:

• Kuidas teha sissejuhatust, mis sind edasi paneb kuulama?
• 33 nõuannet selle kohta, kuidas paremini esineda

Seega, kuidas oma esinemisoskusi arendada? Esinemisoskuste arendamise parim moodus on see, et sa esined nii tihti kui võimalik. Esinemisvõimalusi saad endale leida tööl (koosolekud), perekonna ringis (nt sünnipäevad ja tähtpäevad) või sõprade seas (nt. väike toost).

Tänases postituses toon välja 6 head moodust selle kohta, kuidas oma esinemisoskusi arendada. Kui neid tulevikus kasutad, siis näed ka, et edu saavutamine on oluliselt lihtsam.

Moodus #1: usu, et sa oled parem esineja kui sa ise arvad ennast olevat

Nii klišee kui see ka ei ole, siis kõik algab eneseusust. Kui sa ise ei suuda uskuda, et sa seal lava peal hakkama saad, siis miks peaksime meie sinusse uskuma. Nagu ma siin järgmistes peatükkides kirjeldan, siis kõik, mida sa laval teed tuleb sulle bumerangina tagasi. Kui soovid oma esinemisoskuseid arendada, siis üks tõsine koht, millega sa tegelema peaksid oled sa ise.

Lugu 1: Kui ma olin umbes viie aastane, siis ma veel ei kartnud hiiri. Ei kartnud ka rotte ega mutte. See kõik muutus päeval kui ma läksin koju ja minu kallis ema oli osanud ennast meie pisikesse kahetoalisesse korterisse ära peita. Minu otsimise peale selgus, et kuna köögis on üks surnud hiir lõksus, siis ta ootas kedagi, kes selle sealt välja võtaks ja ära viskaks.

No mida siin ikka karta! Nii ma läksin kööki, võtsin selle hiire ja avastades kui nunnu loomaga on tegu hakkasin ma lõksu käes hoides magamistoa poole minema. Minu suureks ootamatuseks ei reageerinud ema nii nagu ma ootasin vaid vastupidi – ta sattus paanikasse ja hakkas hirmunult röökima. Sest vaata – kui ma enne veel ei maininud, siis minu ema hiirte kartuse tase on selline, et ta röögib ka surnud hiirte peale.

Nojah, ilmselt oli see mulle tol ajal veel uudiseks, sest tema käitumine ehmatas mind nii väga, et selsamal hetkel pillasin selle lõksu koos surnud hiirega ja lidusin ema juurde. Tulemus: sellest ajast alates olen ma veendunud, et hiired on nii kohutavad elukad keda peab kartma isegi siis kui nad surnud on.

Kuidas hiirte kartus esinemishirmuga seotud on?

Tänasel päeval käitun ma hiirtega nii nagu enamik inimesi tegeleb avaliku esinemisega. Teisisõnu: kui keegi pakub mulle võimalust vabatahtlikult nendega kohtuda, siis ma viilin ära.

Näide: kui ma jalutan mööda koridori ja mulle jalutab vastu hiir, siis on mul sisuliselt kaks võimalust:

1. Tegele probleemiga. Isegi see kui ma temast rahulikult mööda jalutan, on probleemiga tegelemine.
2. Ma vaatan, et tuba nr 24 on lahti, astun sinna sisse, sulgen kiirelt ukse ja ootan, et see probleem ära läheks.

Mina valin muidugi variandi nr. 2. See tähendab, et kui mul on hiir lõksus ja sina oled mul külas, siis ma palun sinul see lõksust välja võtta. Või ootan, et mu kallis naine tuleks koju ja selle probleemiga tegeleks.

Esinemishirm on õpitud hirm

Ilmselt said selle teema sissejuhatusest aru, et hiirte kartus on mul õpitud hirm. Aitäh, kallis ema, et sa selle kasuliku omaduse mulle edasiseks eluks kaasa andsid 🙂

Sarnaselt hiirte (ja ämblike jms elukate) kartusele on ka esinemishirm suures osas õpitud hirm.

Näide: Lasteaialapsed esinevad hea meelega. Mäletad ju küll lauseid stiilis “Issi, issi – me saime täna laulda ja tantsida”. Pane tähele, et mitte kõik lasteaialapsed ei tee seda vabatahtlikult, aga sellest vanusegrupist leiad sa kõige hõlpsamalt kellegi, kes vabatahtlikult lavale tuleb.

Järgmisena saadetakse meid kooli ja seal tehakse meile ruttu selgeks, et esinemine on üks kole asi. Kui sa mind ei usu, siis meenuta, kuidas põhikoolis kutsuti keegi tahvli ette mingisugust keerulist võrrandit lahendama. Ilmselt ei olnud see õpilane eriti tähele pannud, mistõttu lahendus ei tulnud eriti hästi välja. Mida tegi see (kehv) õpetaja? Hakkas näägutama teemal “Mati, kuidas sa siis aru ei saanud? Ma ju pool tundi selgitasin…”

Mida tegid selle näägutamise ajal teised õpilased? Itsitasid. Andes sellega Matile ilmselge sõnumi, et teiste ees ebaõnnestumine on midagi väga taunimisväärset ja selle tulemusena võib naerualuseks sattuda. Lühidalt öeldes: esinemine on üks kohutav tegevus.

PS! Täpselt selle sama sõnumi said ka kõik need, kes tahvli ees kogeleja üle itsistasid.

Mida see sinu jaoks tähendab?

Senikaua kuni sa oma esinemishirmuga ei tegele, jäädki sa seda paaniliselt kartma. Mida rohkem kogemusi sa saad ja mida rohkem sa erinevates olukordades esined, seda enesekindlamaks sa muutud.

Peamised põhjused, miks sa oled oluliselt parem esineja kui sa ise arvad ennast olevat

Järgmises peatükis (Muuda oma suhtumist) toon ma välja need peamised asjad, millesse sa oma suhtumist muutma peaksid. Kui seda suudad teha, siis järelikult on juba ka selles teemas räägituga ka lihtsam ennast samastada. Seega:

• Kuulajad ei saa aru kui kõvasti sa närvis oled
• Enamasti ei saa kuulajad aru, et sul esinemise ajal midagi segi läheb
• Kuulajad ei saa aru, et sa ajapuuduse tõttu oma esinemisest midagi välja jätsid
• Sina oled ennast korralikult ette valmistanud ja tunned teemat
• Sul on olemas korralikud märked, mida esinemise ajal kasutada
• Sul on olemas varuplaan juhuks kui midagi valesti peaks minema
• Sa oled endale selgeks teinud, et isegi kui sa teed maailma kõige kehvema esinemise, siis enamasti ei juhtu selle tulemusena mitte midagi katastroofilist. See on see koht, mis sind tuleviku edulugude jaoks kõige enam edasi aitab.

Pea ikka meeles, et liigne muretsemine on nagu kiiktoolis istumine. See annab sulle tegevust, aga edasi sind ei vii. Kui soovid oma esinemisoskusi arendada, siis alusta sellest, et hakkad lõpuks ometi endasse uskuma.

Moodus #2: suhtumise muutmine

Üldiselt on nii, et kui kellegi käest küsida, kas talle esineda meeldib, siis vastus on „ei“. Kui sealt edasi uurida, et miks ei meeldi, saame tavaliselt vastuseks „See on nii ebameeldiv.“ Ja kui siit omakorda soovida täpsustust, et mis täpsemalt sealjuures ebameeldiv on, siis vastuseks saame „Ei tea. Lihtsalt ei meeldi.“

Selline suhtumine sind aga esinemise puhul edasi ei aita vaid vastupidi, tekitab hoopis täiendavat esinemishirmu. Kui soovid oma esinemisoskusi arendada, siis esimese asjana peaksid alustama oma suhtumise muutmisest.

Muuda oma suhtumist esinemisse

Pea meeles, et täiuslikku esinemist ei ole olemas

Vähemalt esineja jaoks mitte. Oma avaliku esinemise koolitustel näen üsna tihti, kuidas peale esinemist asjaosaliselt küsides “Kuidas läks?” saan vastuseks “Väga kehvasti”.

Esinejana paned ise tähele kõiksugu apsakaid, mida oma arust tegid; mäletad, mida rääkimata unustasid jne. Kui ma aga sedasama küsimust nüüd kuulajate käest küsin, siis enamasti ütlevad nad vastupidist, st “Millest sa räägid? Väga hästi läks!” Seega: ära keskendu täiusliku esinemise tegemisele – sa oled parem, kui sa ise arvatagi oskad. Loe lisaks veel ka seda lugu siin.

Pea meeles, et kõik trumbid on sinu käes

Juhul kui sa vähegi oled ennast esinemiseks ette valmistanud, siis tasub oma tehtud töösse uskuda. Kui tööd teed, siis saad ka palka. Ja palgaks on selle teema kontekstis korralik esinemine.

Kui sa oled korralikult ette valmistanud ja sealjuures ka auditooriumi analüüsi ära teinud, siis tead, mida kuulajad sinult ootavad ja oskad neile sellest lähtuvalt oma esinemisega ka kasu pakkuda.

Muuda oma suhtumist kuulajatesse

Kõik, mida sa laval teed, tuleb sulle bumerangina tagasi. Seega – kui oled oma suhtumise esinemisega seoses paika saanud, on aeg muuta oma suhtumist kuulajatesse.

Kuulajad ei saa enamasti aru, et sa närvis oled

Mõtle esinemisel tekkida võivatele sümptomitele ja sa näed, et need on ju tegelikult sisemised, mitte välised. Ehk teisiti öeldes: kui sa ise tunned, et sinu keha teeb seespool kõiksugu aeroobikaharjutusi, siis kuulajate jaoks see enamasti välja see ei paista.

Nii ei ole ka mõtet muretseda selle pärast, kas kuulajad sinu närvilisusest, värisemisest jms aru saavad – enamasti ei saa. Ja kui nad tabavadki sind kergelt närvilisuselt, siis mitte keegi ei tee sellest numbrit. Kõige selle pärast ei tasu ka oma esinemist närvilisuse pärast vabandamisega alustada.

Tavapärane arusaam on see, justkui kuulajad sooviksid seda, et sul kehvasti läheks. Tegelikkuses on aga vastupidi – kuulajad on sinu kõige suuremad liitlased, sest kui sina oma esinemisega ebaõnnestud, siis on ka nemad ebaõnnestunud.

Sa ei usu mind? No aga mõtle siis sellele nii: kui mitmele esinemisele oled sa kuulajana läinud mõeldes „Ma loodan, et see on täielik jura! Ma loodan, et ta tapab meid kaks tundi PowerPointiga. Vot siis on üks hea päev!“

Ei! Tänasel päeval oleme me halbade esitlustega nii harjunud, et kui sa kedagi kuulama lähed, siis sa loodad „Jumal, kui sa olemas oled, siis tee nii, et see natukenegi huvitav oleks! Ma rohkem ei julge paluda.“

Seega jäta ikka meelde, et enamasti soovivad kuulajad soovivad näha sinu edu, mitte sinu põrumist. Juba see peaks sinus enesekindlust tekitama. Kuulajad vaatavad sind sellepärast, et sa pakud neile huvi, mistõttu võta nende tähelepanu all olemist suure  komplimendina.

PS! Jah ma tean, et on olemas erandeid. Kui sa oled poliitik erakonnast X ja sinu kuulajad on erakonna Y toetajad, siis on vastuolu sisse kirjutatud. Aga sellisel juhul ei tohiks sa ju sellest suhtumisest ka üllatunud olla.

Suhtu oma kuulajatesse kui vanadesse tuttavatesse

Soovitan sul vähemalt tund aega enne oma esinemist kohale tulla ja end kuulajatega tuttavaks teha. Suhtle nendega juba enne oma esinemist  (nt small-talki kasutades). Kui sa suhtud oma kuulajatesse kui vaenlastesse, siis teed ise kõne pidamise enda jaoks kordades raskemaks. Mida muhedam sa seal laval oled, seda rohkem annavad kuulajad sulle ka andeks.

Ära proovi oma kuulajatele muljet avaldada

Juhul kui sa igal hetkel üritad oma kuulajatele muljet avaldada, siis sellisel juhul keskendud sa valele asjale. Sa peaksid keskenduma hoopis sellele, kuidas sa oma sõnumi võimalikult lihtsas, arusaadavas ja nauditavas keeles edasi saad anda nii, et kuulajatel sellest ka kasu on.

Kui sa keskendud mulje avaldamisele, siis keskendud sa iseendale ja seepärast paned ka tähele kõiksugu pisivigu, millest keegi teine arugi ei saa. See omakorda tekitab aga ebakindlust.

Moodus #3: vii ennast kuulajate taustaga kurssi

Ilmselt oleme me kõik kohanud esinejaid, kes räägivad millestki, mis kõlab kui eesti keel, aga aru ei saa eriti mitte millestki. Teisisõnu: jutt on liialt keeruline.

Või siis hoopis olukord, kus esineja räägib liialt elementaarsel tasemel ja selle kuulamine on masendavalt igav. Veel hullem on see olukord, kus esineja räägib asjadest, mille vastu kuulajad grammigi huvi ei tunne.

Auditooriumi analüüs annab sulle võimaluse oma kuulajate tausta kohta võimalikult palju eelinfot koguda. Sellele infole tuginedes saad sa oma sõnumi ette valmistada nii, et see lähtub sinu kuulajate huvidest, vajadustest ja ootustest. Kui soovid oma esinemisoskusi arendada, siis pead meeles pidama, et korralik kõne ettevalmistus hõlmab ka seda, et viid ennast kuulajate taustaga kurssi.

Auditooriumi analüüs

Mõned peamised asjad, mida oma kuulajate kohta välja võiksid uurida:

• Kuulajate vanus
• Kui palju on mehi ja naisi
• Kas kuulajad on omavahel tuttavad
• Kas grupis on liidreid?
• Milline on kuulajate meelestatus (sinu suhtes, teema suhtes, sinu organisatsiooni suhtes)
• Kas osaletakse vabatahtlikult?
• Kui hästi kuulajad sinu teemaga kursis on?
• Kas kuulajate seas on eksperte?
• Kas kuulajad saavad aru teemaga seotud erialakeelest
• Milline on kuulajate kultuuritaust?

Need on ainult mõned küsimused, mida sa oma kuulajate kohta esinemist ette valmistades välja võiksid uurida. Olen auditooriumi analüüsi kohta pikema artikli kirjutanud siin.

Seega, kui soovid oma esinemisoskusi arendada ja paremaks esinejaks saada, siis pead arvestama sellega, et edu saavutab ainult see, kes tublisti tööd teeb.

Moodus #4: Esinedes ole sõbralik ja rõõmsameelne

Seda ka siis kui midagi sinu arust kehvasti välja kukub. Kui keerasid käki kokku, siis viska selle kulul nalja ja kuulajad naeravad sinuga koos. Positiivsed emotsioonid loovad alati hea keskkonna ja sõbraliku suhtumise. Ja kui sa enda äparduste üle veel ka nalja suudad visata, siis seda enam. Head esinejat iseloomustab ikka see, et ta suudab ka kehvade olukordadega kohaneda ja neid oma kasuks pöörata.

Lugu 2: Noormees pidi gümnaasiumis terve kooli ees kõne pidama. Mikrofoni taga seistes ja oma teksti ette kandes tekkis ühel hetkel olukord, kus ta pea oli mõtetest täiesti tühi ja ainuke selge mõte, mis peas oli, kõlas „Millest ma rääkima pidin?“

Kuivõrd ajataju esineja peas ja ajataju kuulajate peas on kas täiesti erinevat asja, siis tundus talle, et vaikus kestab tunde. Ühel hetkel mõtles ta, et pole mõtet edasi pingutada ja seega astus ta sammu mikrofonist eemale. Enne veel aga kuulis noormees, kuidas tema enda hääl kõlaritest ütleb „Persse küll!“

Järgmisena mõtles noormees „Oi ei! Nad ei pidanud ju seda kuulma!“. Kuidas aga reageerisid kuulajaid? Naersid. Noormees mõtles selle peal „Oh, naeravad. Kõik ei ole veel kadunud.“ Seega astus ta uuesti mikrofoni juurde, vabandas selle eest ja alustas uuesti. Hiljem tulid isegi õpetajad talle õlale patsutama ja ütlesid, et hästi päästetud kõne.

Niisiis: kui soovid oma esinemisoskuseid arendada, siis jäta meelde, et kui sa keerad mingisuguse käki kokku, siis viska enda kulul nalja ja kuulajad naeravad sinuga koos. Kui sa aga oled nagu Terminaator, kes kõiki külma pilguga jõllitab, siis ei anna me sulle mitte midagi andeks vaid põrnitseme sind samasuguse pilguga vastu.

Moodus #5: leia endale esinemisvõimalusi ja esine nii palju kui võimalik

Oled sa autokooli läbinud ja juhiload saanud? Kui oled, siis meenuta oma esimest õppesõitu, kus sind rooli lasti.

Kas mäletad seda segadust, mis sinu peas sel hetkel valitses. On ju autos rool ja käigukang ja siis veel mingid väiksemad kangid rooli taga. Ja lisaks veel manuaalkastiga auto puhul kolm pedaali, mis kõik teineteisega koostööd peavad tegema. Ühel hetkel üritasid sa koha pealt ära sõita, aga auto kippus esimestel kordadel välja surema, sest sidur sai liialt järsku lahti lastud. Brrr….

Novot, sellisel moel lubati sul mõnda aega õppeplatsi peal ringi tiirutada nii, et iga korraga lisati keerukamaid elemente (tõus, küljeboks jne.). Ühel hetkel olid sa endaga piisavalt rahul ja siis lasti sind autoga esimest korda linna peale, kus kõik see segadus algas uuesti… Pidid ju lisaks muudele asjadele linnasõidul vaatama teisi liiklejaid, märke ja veel sadat asja korraga.

Kas mäletad, kui närvis sa oma esimestel õppesõitudel olid? Mina küll mäletan…

Millega tegelevad kogenud autojuhid kui nad rooli taga on?

• jutustamine
• telefoniga rääkimine
• meikimine
• suitsetamine
• muusika kuulamine
• teiste liiklejate sõimamine
• tagumisel istmel olevate laste kantseldamine
• ja veel sada asja…

Tuleb tuttav ette? Juhul kui sul juhiload on, siis üsna kindlasti teed ka sina nii mõndagi neist loetelus olnud asjadest.

Mida sa ei tee? Sa ei mõtle enam paaniliselt sellistele asjadele nagu:

• “…äkki sureb auto välja”
• “…ma unustasin käiku vahetada ja olen viimased neli kilomeetrit teise käiguga sõitnud…”
• “…milline neist see suunatuli oli?”
• “…pagan, siduri asemel vajutasin pidurile…”
• “…mida SEE liiklusmärk veel tähendab?”
• „…mida teised liiklejad minust arvavad?“

Kas tead, miks sa neile küsimustele enam ei mõtle ja suudad autoroolis olles mitme erineva asjaga tegeleda? Vastus on ju lihtne: sõltuvalt sinu kogemusest on sul kümneid (või sadu või tuhandeid) tunde sõidukogemust. Selle käigus oled sa kohanud kümneid (või sadu või tuhandeid) erinevaid liiklusolukordi ja see kõik on sind paremaks autojuhiks teinud. Noh… loodetavasti on.

Kuidas juhiload ja esinemishirm omavahel seotud on?

Minu avaliku esinemise koolitustel küsitakse minu käest pidevalt: “Janek, kuidas sa nii rahulik oled ja pidevalt suudad näha, mis auditooriumis toimub?”. Ometigi kehtib siin ju täpselt sama asi, mis autojuhtimisegi puhul. See kõik on tulnud sadade esinemistundidega. Ehk teisisõnu: mida rohkem sa esined, seda rahulikum sa oled.

Olen kokku arvutanud, et vahemikus 2007-2018 olen ma ainuüksi esinemiskoolitusi teinud ca. 5000 tundi. Järelikult on mul piisavalt kogemust, et erinevatest esinemishirmuga seotud probleemidest üle olla ja oma mõtteid mõistlikul moel edasi anda.

Kuidas auto juhtimise kogemus ja esinemishirm omavahel seotud on?

Ega otseselt ei olegi. Selle eelneva loo ma rääkisin näitena, sest sarnaselt algaja autojuhiga on ka algaja esineja vähese kogemuse korral üsna närvis.
aastal tegin magistritöö, mille eesmärgiks oli uurida erinevaid esinemishirmuga seotud küsimusi. Üks asi, mida ma seal uurisin oli küsimus, et kuidas esinemise sagedus (st kogemus) ja esinemishirmu tase omavahel seotud on. Selleks aga, et esinemishirmu mõõta, tegin kõigepealt testi (James McCroskey PRSPA), mis selle taseme ära määras.

Võrreldes omavahel esinemise sageduse ja esinemishirmu taseme vahelisi seoseid tuli välja, et nende puhul, kes esinesid 1-2 korda nädalas oli esinemishirmu tase madal või keskmisest madalam tervelt 70,7% juhtudest. Keskmine tase selle grupi puhul esines 18,5% ning keskmisest kõrgem tase 4,7% vastanud inimeste korral. Kõrge esinemistaseme said selle grupi puhul vaid 6,1% vastanutest.

Nende puhul, kes esinesid 1-2 korda kuus  olid tulemused järgmised: madal või keskmisest madalam esinemishirmu tase 52,2%; keskmine tase 17,4%; keskmisest kõrgem tase 6,4% ja kõrge tase 24%.

Paar korda kvartalis esinevate inimeste tulemused: madal või keskmisest madalam tase 28,5%; keskmine tase 24,2%; keskmisest kõrgem tase 8,8% ja kõrge tase 38,5% (N=35)

Paar korda aastas esineva grupi puhul tuli madal või keskmisest madalam esinemishirmu tase välja 18,3% juhtudest. Keskmine tase oli märgitud 15,4%, keskmisest kõrgem tase 14,4% ja kõrge tase 51,9% kordadest.

Nende, kes esinevad vähem kui paar korda aastas, tulemused olid järgnevad: madal või keskmisest madalam tase 7,8%, keskmine tase 17,2%; keskmisest kõrgem tase 17,2%  ja kõrge esinemishirmu tase 57,8% (N=37).

Üks pilt räägib aga rohkem kui sada sõna, seega vaata all olevat pilti ja näed visuaalselt, kuidas esinemishirmu tase tõuseb vastavalt sellele, kuidas esinemiskogemus väheneb.

Mida see kõik sinu jaoks tähendab?

Mul on üks sugulane, kellel juhiload on juba umbes 9 aastat, aga peale autokooli lõpetamist ei ole ta mitte kordagi iseseisvalt autot juhtinud. Mõned kuud tagasi üritas ta korraks uuesti ja see šokeeris teda sama palju kui esimesed korrad autokoolis olles. Selgus, et võrreldes 9 aasta taguse ajaga ei olnud ta eriti parem ja kogemus oli tema jaoks “sama hull kui vanasti”.

Nii nagu juhiload ei tee kellestki korralikku autojuhti ei tee ka esinemisega seotud materjalidega tutvumine sinust head esinejat. Selleks, et esinemishirmuga tegeleda ja paremaks esinejaks saada, vajad sa esinemiskogemust. Ja seda saad sa ainult siis kui sa laval käid. Mida rohkem sa esined, seda rohkem puutud sa erinevate esinemisolukordadega kokku ja seda paremini oskad ühes või teises olukorras toime tulla.

Trügi lavale ja leia endale esinemisvõimalusi

Seega, järgmisel korral kui sinu ülemus küsib “Kes järgmisel nädalal vabatahtlikult meie ettevõtet ühe 20-minutilise kõnega tutvustada soovib?”, siis erinevalt teistest trügi sina kohe ette. Kui teistel on midagi viga ja vabatahtlikke lisaks sinule leidub veelgi, siis ära sellest hooli vaid trügi lavale.

Nüüd edasi: kui sa sealt lavalt maha tuled, siis mõtle enda jaoks läbi need asjad, mis läksid hästi ja mis sinu arvates halvasti läksid. Seejärel trügi järgmisel korral jälle lavale ja vigadest õppinuna tee asju paremini. Sellisel moel avastad sa peale kümnendat-kahekümnendat  korda, et enamik sinu esinemishirmuga seotud muredest on üsna tahaplaanile jäänud.

Ja mis eriti äge – sinu kuulajatele meeldib see, mida sa laval teed.

Mõned võimalused, kuidas endale esinemisvõimalusi leida

• Töö juures (koosolekud, seminarid jms). Kui sinu ettevõte teeb oma töötajatele sisekoolitusi, siis paku ennast sinna esinejaks
• Paku ennast seminaridele ja konverentsidele esinema.
• Paku ennast koolidesse oma teemal rääkima
• Liitu Toastmastersitega. Lähima klubi asukoha ja kontaktid leiad siit: https://www.toastmasters.org/find-a-club
• Paku ennast kirikus mõnel põneval teemal kõnet pidama.
• Võta mõnel perekonna või sõprade ringis tehtaval tähtpäeval (nt sünnipäev) sõna

Moodus #6: tee endale selgeks, miks sa esinemist kardad ja siis tegele põhjusega

Oled sa mõnikord mõelnud, mis on avaliku esinemise juures see asi, mida sa kõige rohkem pelgad? Tavaliselt, kui ma kellegi käest küsin, kas ta esinemist kardab, öeldakse ikka “jah”. Kui küsin edasi, mis on see, mida ta täpselt kardab, siis kehitatakse õlgu ja öeldakse “Noh…tervet seda värki!”

Hiljem, olles väheke aega järele mõelnud, tuuakse siiski välja hulk erinevaid põhjuseid ja üheks neist on “Ma kardan tähelepanu keskpunktis olla, kõik vaatavad mind ja see tekitab ebamugavust.”

Kui sa lähed palavikuga arsti juurde, siis hea arst ravib seda mis palavikku tekitab. Ta ei ravi sümptomit. Nii ka sina: kui sa suudad enda jaoks välja mõelda peamised põhjused, miks esinemine sinus ebamugavust tekitab, siis saad nendega ka oma mõtteviisi muutes tegeleda (vt ülevalt Moodus 1 ja Moodus 2). Nii et kui sa soovid oma esinemisoskusi arendada, siis pead ka esinemishirmuga suutma toime tulla.

Peamised esinemishirmu põhjused ja moodused, kuidas nendega toime tulla

Oled sa mõnikord mõelnud, mis on avaliku esinemise juures see asi, mida sa kõige rohkem pelgad? Tavaliselt, kui ma kellegi käest küsin, kas ta esinemist kardab, öeldakse ikka “jah”. Kui küsin edasi, mis on see, mida ta täpselt kardab, siis kehitatakse õlgu ja öeldakse “Noh…tervet seda värki!”

Tähelepanu all olemise kartus (“Nad vaatavad mind!”)

Mõtle, mis on hullem: kas see kui kuulajad sind vaatavad või see kui nad sind ei vaata? Ilmselt mõtled juba praegu isegi, et hullem on ju see kui sind ei jälgita- järelikult teed midagi valesti.

Tänasel päeval see, et keegi sulle üldse tähelepanu osutab, on üks suuremaid komplimente, mida sa oma kuulajatelt saada võid – ilmselt pakud sa neile veel piisavalt huvi, et mitte omade asjadega tegelema hakata.

See aga kui näed, et sa kuulajatele korda lähed, peaks hoopiski enesekindlust kasvatama. Pealegi- keda või mida nad siis kõnet pidades vaatama peaksid, eks? Juba tõsiasi, kui suudad sellel murele sedaviisi positiivselt läheneda, teeb sinust parema esineja.

Ebaõnnestumise kartus

See võib ju veel ühe kulunud klišeena kõlada, aga nii ta on – korralik ettevalmistus on edu alus ja kui sa selle arvelt aega kokku ei hoia, siis on edu saavutamine kindel. Mida korralikumalt sa ette valmistunud oled, seda suurem on tõenäosus, et esinemishirm sulle jalgu ei jää ja sa teed suurepärase esinemise. Lisaks: loe ülevalt peatükki selle kohta, miks sa oled oluliselt parem esineja kui sa ise arvad ennast olevat.

Selle asemel, et mõelda “Mis saab, kui ma ebaõnnestun?”, mõtle “Ma olen suurepäraselt ettevalmistanud, seega saan ma suurepäraselt hakkama!”

Kui sa tööl käid, siis saad ka palka. Esinemise mõttes tähendab see – kui sa ette valmistad, siis teed ka suurepärase esinemise. Seega, ära häälesta end negatiivsete mõtetega ebaõnnestumise lainele vaid mõtle positiivseid ja julgustavaid mõtteid. Vastasel korral kärsatad sa end läbi enne veel, kui lavalegi jõuad.

Kui soovid oma esinemisoskusi arendada, siis pea meeles, et igaüks, kes on esinejana midagi väärt, on kunagi elus ebaõnnestunud – ja tõenäoliselt mitte ainult üks kord. Mis aga eristab head esinejat kehvast, on julgus ja soov sellest ebaõnnestumisest õppida ning see kõik oma kasuks pöörata.

Väga vähesed suudavad silmas pidada seda, et ebaõnnestumine on väärtuslik negatiivne informatsioon, mis sind eesmärgile lähemale aitab. Ebaõnnestumine ei ole kunagi tagasiminek vaid vastupidi – see aitab sul edasi jõuda. Oluline on peale seda teha järgmine samm ja analüüsida, mis läks valesti ja mida sa järgmisel korral paremini teha saaksid. Seega- ole valmis ebaõnnestuma ja sellest õppima.

Vaata videost, mida arvab ebaõnnestumisest Nick Vujicic – mees, kes on sündinud ilma käte ja jalgadeta, kuid sellest hoolimata igal aastal tuhandeid inimesi üle maailma inspireerida suudab.

Auditooriumi kartus („Mida nad minust arvavad?“)

Kui sa tunned muret selle üle, mida sinust arvatakse, siis keskendud sa valele asjale. Tunne muret hoopis selle üle, mida sinu esinemisest arvatakse, sest see on oluline. Kedagi ei huvita, kas ja millist riietust sa kannad (kui see just sinu sõnumilt tähelepanu kõrvale ei vii ja see on juba sinu vale ettevalmistuse tõttu), kas sa oled pikk või lühike, paks või peenike.

Kuulajaid huvitab eelkõige see, millist kasu nad sinu esinemisest saavad. Ja kui sa vähegi oled võtnud vaevaks auditooriumi vajadusi analüüsida, siis oskad sa neile ka seda kasu pakkuda.

Oled sa juhtunud mõnikord oma head sõpra või tuttavat esinemas nägema? Ja kas on juhtunud, et tema esinemine on olnud täielik jama? Sa oled istunud tund aega seal saalis ja sul on olnud igav, sa oled oma aega kulutanud ja erilist kasu ei ole saanud. Mida sa oma sõbrast arvad? Sa arvad, et “Ta on mu sõber ikka edasi, aga see esinemine oli täielik jama!”.

Pane nüüd tähele, mille üle sa arvamust avaldasid – arvamus esinemise kvaliteedi, mitte inimese isiku kohta on oluline. Aga seda saad sa hea ettevalmistusega kontrollida.

Aga mida sa ise endast arvad?

Küsimus “Mida nad minust arvavad” on juba ka selles suhtes valest otsast alustav, et kõigepealt pead sa endale selgeks tegema, mida sa ise endast arvad. Kui sa ise endasse ei usu ja oled ebakindel, siis on selge, et see paistab esinemisel välja. Enamik esinemishirmu põhjuseid on tegelikult hea ettevalmistuse ja positiivse mõtlemisega kõrvaldatavad.

“Ära tunne muret selle üle, mida teised inimsed sinust arvavad. nad on liialt hõivatud murest selle üle, mida sina neist arvad” – Murphy seadus

Suure rahvahulga kartus („Neid on seal nii palju?“)

Mõne esineja jaoks on liiga palju sada kuulajat, mõne jaoks piisab ka viiest inimesest. Kui sul on mure, et „neid on seal nii palju“, siis kaks nippi, mida kasutada soovitan:

• Räägi ühele inimesele korraga. See tähendab, et vaatad ühele inimesele otsa ja kujuta ette, et rohkem inimesi siin saalis ei ole. Kui sa nüüd 4-5 sekundit talle otsa vaatad, siis saad sa selgelt aru, kuidas ta sinu sõnumit vastu võtab. Kui need mõned sekundid on täis, siis liigu järgmise kuulaja juurde. NB! Vaata, et sa kedagi konkreetset pikalt jõllitama ei jää
• Tee ennast kuulajatega tuttavaks. Väike small-talk annab sulle võimaluse aru saada, et tegu on tavaliste ja toredate inimestega. Jäta meelde need inimesed, kellega sa kõne eel vestlesid ja kõnet alustades alusta kontakti hoidmist just neist kuulajatest. On nad sul juba nagu vanad tuttavad.

Lisaks pea meeles seda, et suure rahvahulga puhul ei saa inimesed täpselt aru, kellele sa otsa vaatad. Kui vaatad 12. reas olevale toredale daamile otsa, siis 20 inimest sealtsamast tsoonist arvavad, et sa neid silmitsed. Seega leia suure rahvahulga puhul igast tsoonist mõned positiivse hoiakuga kuulajad, keda sellistel puhkudel kasutada.

Kokkuvõtteks: mida teha selleks, et oma esinemisoskusi arendada?

Avalik esinemine on nagu iga teinegi eluvaldkond, see tähendab, et enne kui tulemused heaks lähevad, tulev veidi endaga tööd teha. Edu saavutamine on sinu enda käes ja mida rohkem vaeva sa näed, seda paremad on ka tulemused. Kui sa lased ennast enda (või teiste) ebaõnnestumisest häirida, siis oled sa juba valel teel.

Seega võta siin artiklis nimetatud kuus moodust, kuidas oma esinemisoskusi arendada juba täna kasutusele ja kui sa seda teed, siis näed juba üsna pea oma edu vilju.

Hästi tehtud kõne sissejuhatus on selline, mis tekitab tahtmise sind edasi kuulata ning annab kuulajatele märku, et midagi põnevat on tulekul. Kui aga sinu sissejuhatus lõppeb sellega, et kuulajate peas on küsimus „Meh?“, siis oled sa juba alustuseks ennast raskesse olukorda pannud.

Seega toon tänases blogipostituses välja kõik, mida peaksid teadma selle kohta, kuidas teha sissejuhatust, mis paneb sind edasi kuulama.

Millised on sissejuhatuse peamised eesmärgid?

Kui tegu on tavalise esinejaga, siis tema on oma esinemisele seadnud ainult kaks eesmärki:

1. “Ma pean selle kuidagi tehtud saama”. Pane tähele, et siinkohal on rõhk sõnal “kuidagi”
2. “Ma pean selle võimalikult kiirelt ära tegema.” Kuulaja jaoks tähendab see seda, et 30-minutiline jutt räägitakse ära 15. minutiga.

Neil kahel eesmärgil aga ei ole kuulajate huvide, vajaduste ja ootustega erilist pistmist. Ja nii juhtubki, et lisaks sellise esineja sissejuhatusele on terve see esinemine üsna igav.

Ma arvan, et kaheksa esinemist kümnest algab sissejuhatusega stiilis “Tere mina olen…” ja “On ütlemata hea meel siin olla”. Jah, ka taoline sõnum on oluline, aga esinemise seisukohalt peaks korralik esinemise sissejuhatus veel nii mõndagi edasi andma. Sinu ülesanne on tavalisest esinejast parem esineja olla.

Laias laastus võib sissejuhatuse eesmärgid jagada kolmeks:

1. Tähelepanu äratamine
2. Huvi äratamine
3. Taustainfo jagamine ja “reeglite” selgitamine

Mis on sinu sissejuhatuse kõige olulisem eesmärk?

Mina olen seisukohal, et kõne sissejuhatuse peamine eesmärk on huvi äratamine. Kui sa suudad kohe esimesest hetkest huvi tekitada, siis on ka hiljem oma jutul tähelepanu palju lihtsam hoida.

Millegipärast arvatakse, et kui öelda sissejuhatuses “Täna räägime sellest ja teisest”, et siis on kõik tehtud. Vale puha! Sinu sissejuhatus peab olema selline, et kuulajatel tekib veelgi suurem tahtmine teada saada, mida sa neile täna räägid. Ütle oma kuulajatele, miks see teema tähtis on ja mis kõige tähtsam – millist kasu nad sinu esinemise tulemusena hiljem saada võivad.

Näide 1: Millist raamatut hakkad sa tõenäolisemalt edasi lugema?

Kas sellist mis algab “Jack sündis Berliinis aastal 1961. Tema vanemateks olid sõjaväelane Peter ja kooliõpetaja Josephine.”

Või sellist mis algab lühilausega “Esimene kuul tabas Jacki õlga.”

Olen kindel, et seda viimast, sest siinkohal tekib kohe huvi ja küsimused teemal “Millise sigadusega Jack hakkama sai, et teda tulistati?” ja “Esimene kuul? Järelikult tulistati teda veel…”

Nüüd tekib muidugi küsimus: “Nojah, aga millal ma siis muudest asjadest räägin?”

Tõepoolest – ega huvi äratamine ei tähenda, et sa iseendast ja oma teemast rääkima ei pea. Enamasti ikka pead ja seepärast räägidki sa neist mitte esimese asjana vaid peale seda kui oled esimese huvi äratanud.

Näide 2: Milline kõne algus sinus rohkem huvi tekitab?

Kas klassikaline “Tere! Mina olen Janek ja täna ma räägin teile avalikust esinemisest.”

Või hoopis “Inimese aju on suurepärane organ. Ta alustab oma tööd sünni hetkel ja ei peatu oma tegevuses mitte hetkekski. Välja arvatud siis kui sa oled sellises olukorras nagu mina praegu. See tähendab, et sa pead seisma grupi inimeste ees ja rääkima neile kahe tunni jooksul midagi, mis neile huvi pakub. Tere, mina olen Janek ja ma räägin teile täna…”

Nagu näed, siis kõigepealt tuleb huvi äratamiseks üks väike lugu ja sealt järgmisena muud olulised asjad. Need siin on ainult kaks näidet, mida saad teha selleks, et kohe esimestest hetkedest huvi tekitada. Ja just see peaks sinu sissejuhatuse peamine eesmärk olema.

Kui pikk peaks sissejuhatus olema?

Üldiselt on rusikareegel selline, et lühikeste kõnede puhul ei tohiks sissejuhatuse maht kõne kogumahust olla suurem kui 10-15%. Pikemate kõnede aga lähtu reeglist „Sissejuhatus peab sisuliselt ja ajaliselt proportsioonis olema“.

Näide 1: kui sul on vaja teha 30-minutiline kõne, siis tõenäoliselt pikem kui 3-4 minutit kestev sissejuhatus läheb liialt lohisevaks ja mitte midagi ütlevaks. Seega on siinkohal 10-15% esinemist mahust asjakohane.

Näide 2: kui sul on vaja teha 120-minutiline esinemine, siis 12-18 minutit kestev sissejuhatus oleks liialt pikk. See aga tähendab, et siinkohal 10-15% esinemise mahust kestev sissejuhatus ei ole asjakohane vaid pead vaatama, et kõne algus oleks sisuliselt ja ajaliselt proportsioonis.

Seega – liialt lühike sissejuhatus ei pruugi kuulajates huvi tekitada, aga liialt pikk ja lohisev sissejuhatus on lihtsalt tüütu.

Millised on kõne sissejuhatuse erinevad osad?

Kõigepealt tuleb kohe ära mainida, et need asjad, millest ma selles alapeatükis räägin, ei käi kõikide esinemiste kohta. Seega pead alati olukorrast lähtuvalt otsustama, millal sa ühest või teisest asjast räägid. Näiteks: kui kuulajad on sinu tuttavad, siis enesetutvustuse jätad ju vahele, eks?.

Ettevõte korraldab iga-aastase jõuluseminari, kuhu üle terve riigi tuleb kokku ca. 100 inimest. Enne seminari algust pakutakse saalis kohvi ja kooki ning kuivõrd osalejad kohtuvad teineteisega umbes kord aastas (samalaadsel üritusel), siis käib fuajees rõõmus vestlus teemal “Ohoo, Mart – sina ka siin? Kuidas läheb?”.

Peaesineja kohmitseb samal ajal oma arvuti taga ja üritab projektorist pilti seinale saada. Nüüd on ta sellega ühele poole saanud, tõstab pea, vaatab kellelegi esireas otsa ja küsib: “Kas alustame?”. Saades jaatava vastuse hakkabki ta rääkima, aga üldiselt on selle tulemus selline, et enamik saalis lobisejaid ei pane seda isegi tähele.

Kokku kestab selline “hästi tähele pandav ja jälgitav” esitlus kuus minutit kuni kellelgi esireas olijatest see tagant tulev sumin üle viskab. Nii käratabki ta selja taha: “Tähelepanu! Olge nüüd palun vait ja pange tähele, et meil esineja juba tükk aega räägib”. Lõpuks ometi panevad ka Mart & Co seda tähele, mispeale nad lepivad kokku, et “räägime siis hiljem pausi ajal.”

Kas panid tähele, mis selles sissejuhatavas loos juhtus? See ei olnud esineja, kes endale tähelepanu tõmbas vaid see oli keegi osalejatest. Kelle ülesanne see aga tegelikult peaks olema? Selge see, et esineja ülesanne.

Efektiivne sissejuhatus algab tähelepanu äratamisega

On üsna tõenäoline, et enne kõne algust tegelevad kuulajad omade asjadega: räägivad omavahel, surfavad arvutis või telefonis, jalutavad ringi, räägivad telefoniga vms. Kui sinu kõne algus on tavapärane “Noh, alustagem siis. Mina olen…”, siis ei pruugi kolmandast reast kaugemal istuvad inimesed sind tähelegi panna.

Seega – tähelepanu äratamine on väga oluline, mistõttu mõtle hoolikalt läbi, kuidas seda teha.

Võimalikud “Äratusmomendid”, mida sissejuhatuses kasutada saad

Videoklipi näitamine

Ei ühtegi sõna enne, lihtsalt alustadki teemakohase videoklipi näitamisega. Ütlemata hea, kui tegu oleks humoorika videoklipiga. See tõmbab kindlasti tähelepanu ja peale klipi lõppu on oluliselt lihtsam edasi minna. Pane aga tähele, et see klipp ei tohi väga pikk olla. Ma arvan, et 3-minutilise pikkusega klipp on absoluutne maksimum, mida sa näidata võid.

Audiosalvestis või muusika

Ma olen kunagi oma loenguid isegi kitarri mängides alustanud. Võtsin selle päeva loengu eesmärgi kokku nii, et ise mängisin samal ajal kitarri. Üsna tavaliselt lõppes see kiire ühislaulmisega, mis omakorda toimus hea hommikuse äratusena.

Seisa kuulajate ees ja ole vait

Paljud ei usu, kui efektiivne võte see on. Mina aga olen seda aeg-ajalt ikka kasutanud. Lihtsalt lähed ette, naeratad sõbralikult ja seisad. Küll aga väike nipp- proovi saavutada silmside kellegagi publikust, soovitajalt kellegagi sumisejatest. Kui sa seda oled saavutanud, siis näed, kui kiirelt ülejäänud seltskond sumisejatele märku annab, et “aeg on alustada”. Minu praktika näitab, et tavaliselt ees vait olles seistes ei kulu rohkem kui 30 sekundit, et endale tähelepanu tõmmata.

Sa võid seda aega veel kunstlikult venitada nii, et lased vaikusel kesta. Ja seejärel alustad selliselt, et kõik mõtlevad “Vhoaaaaah, seeeee oli äää-geeeee….”

Tee midagi ebatavalist

Nt. ära alusta rääkimist saali ees vaid hoopiski kuulajate seljataga. Alguses on küll hämming, aga toimib hästi. Niipea, kui tähelepanu oled saavutanud, mine kuulajate ette tagasi- sa ei taha ju, et neil kael kangeks jääks, eks?

Küsimus publikule

Esita mõni põnev ja asjasse puutuv küsimus, mis kuulajaid kohe kaasa mõtlema paneb. Siinkohal pead küll ka sellele mõtlema, kuidas siit hea üleminekuga edasi minna.

Hea nali või lugu

Kohe tuleb aga ära öelda, et ära alusta klišeega „Teel siia juhtus minuga üks naljakas lugu“. Isegi kui see nii oli, siis me ei usu sind.

Naljade rääkimine on esinemise ajal enamasti ikka hea mõte. Ja kui sa juba kõne sissejuhatuse ajal suudad kuulajad muhelema panna, siis oled sa ilmselgelt hästi hakkama saanud. Meeles tuleb aga pidada ka seda, et sinu nali ei tohi mingil moel õel või solvav olla.

Boonus: tee mida iganes

Lühidalt kokku võetuna mainin toon välja, et sisuliselt võid tähelepanu äratamiseks teha kõike, mida iganes sa tahad. Senikaua kuni see vastab siin all nimetatud kolmele tingimusele on kõik korras. Need tingimused on:

a. Äratusmoment peab teemaga seotud olema

Mõtle ise, mis juhtub kui teed sissejuhatuseks valju karjega salto ja seejärel alustad ilma, et oleks seda tegevust kuidagiviisi oma teemaga sidunud? No ilmselgelt sa tähelepanu saavutad, küll aga võivad kuulajad sinust kui skisofreenikust mõelda. Seega pead sa alates sissejuhatusest oma tegevusi teemaga siduma.

b. Sinu tegevus peab kuulajatega seotud olema

Võtame sellesama karjega salto näite: isegi kui sa selle kenasti teemaga seod, ei pruugi taoline lähenemine teatud publikule sobiv olla. Tõenäoliselt võtab noorem kuulajaskond seda hea ja vaimuka naljana, samas kui vanemad kuulajad on negatiivses hämmingus. Seetõttu pea meeles: “Mõtle alati oma kuulajate taustale”.

c. Ära proovi olla keegi teine

See tähendab, et kõik, mida sa teed, peab olema sinulik. Niipea, kui sa proovid olla keegi teine, kipuvad asjad kiiva kiskuma. Eriti jama on lugu siis, kui kuulajad originaali näinud on. Ehk lühidalt- leia omaenda stiil ja kohanda seda eelneva kahe punktiga.

Kõne sissejuhatuse osad #2: Enesetutvustus

Oled sa olnud esinemisel, kus esineja teeb kõne sissejuhatuses ajalootunni teemal „Mina ja minu saavutused!“. Ta näitab PowerPointi kasutades terve hulga slaide, mis toovad kronoloogiliselt esile tema eluloo teemal „Ja siis ma õppisin seal…“ ja „Seejärel töötasin ma seal…“ Sina aga istud samal ajal oma telefonis ja mängid Solitaire.

Enesetutvustus on sissejuhatuses juures enamasti vajalik siis, kui kuulajad sind ei tunne. Sellisel juhul ära räägi tervet maailma kokku vaid pea meeles, et enesetutvustuse juures on oluline lühidalt välja tuua järgmised asjad:

1. Kuidas sa teemaga seotud oled
2. Millised on sinu kogemused
3. Millised on sinu suuremad saavutused.

Juhul kui sa tähele ei pannud, siis rõhk on sõnal „lühidalt“. Aeg-ajalt juhtub, et kõneled teemal, kus kuulajaskonnaks on valdkonna eksperdid. Sellistel puhkudel on ilmselt mõistlik paari lausega oma tausta veidi rohkem tutvustada. Muidu aga proovi mitte alluda ahvatlusele iseendast pikalt ja laialt heietada.

Kõne sissejuhatuse osad #3: Teemade tutvustus

Siinkohal oleks mõistlik välja tuua peamised teemad, millest sa oma esinemise ajal rääkida plaanid. See annab kuulajatele ülevaate selle kohta, mis neid ees ootab. Sa ei pea kõiki oma alateemasid ja punkte siinkohal ritta laduma vaid too välja 3-4 kõige olulisemat teemat.

Kõne sissejuhatuse osad #4: Esinemise eesmärk

See, et sa eelmises punktis oma teemad välja tõid, ei pruugi tähendada, et kõik said selgelt aru, mis selle esinemise eesmärk on. Sa võid ju öelda, et „Täna räägime sellest, kuidas teha kõne sissejuhatust, mis sind edasi paneb kuulama“, aga võib vabalt juhtuda, et kuulajad ei saa aru, miks see üldse nii tähtis on, et sellest rääkima peaks.

Juba oma sissejuhatuse käigus kuulajatele teada anda, mis neid ees ootab. Hea ja selge eesmärgi kirjeldus on minu seisukohalt parim moodus seda teha. Seega pead selgelt välja tooma, mis on sinu kõne peamine eesmärk ja kuhu sa välja tahad jõuda.

Juhul kui sinu eesmärk (või eesmärgid) on selgelt sõnastatud, siis saab kuulaja ka vastuse oma peas olevale küsimusele „Aga mis kasu mina sellest saan?“.

Kasu võib väljenduda ka väga positiivses emotsioonis, mida sa kuuljates tekitad

Seesinane kasu ei pea olema alati ainult rahas mõõdetav. Oled sa kunagi sattunud mõnele loengule või koolitusele, mida kuulates oled mõelnud “Aga tegelikult ma ju tean seda…ainult ma ei ole sellele veel sedaviisi mõelnud.” Ka see on juba kasu, eks?

Nii mõnedki korrad võid sa kohata inimest kes küsimusele “Kuidas esinemine oli?” vastab “Tead, väga vinge oli”. Kui sa täpsustaks, kuipalju uusi teadmisi ta sealt sai, siis järele mõeldes jõuaks ta ilmselt järeldusele, et ilmselt mitte väga palju, aga emotsioon on ju see, mis loeb. Selle peal ka paljud motivatsioonitreenerid ka liugu lasevad.

Näiteks: “Minu eesmärgiks täna on anda teile ülevaade esinemishirmu peamistest põhjustest ja jagada nippe, kuidas esinemishirmuga toime tulla nii, et see sinu esinemist segama ei hakka.”

Kõne sissejuhatuse osad #5: Esinemise ajakava

Enne kui edasi loed, siis väike ülesanne. Kuidas sulle tundub, mis on ajakava juures kuulajate jaoks kõige olulisem osa? Oota, ära veel edasi loe vaid mõtle!

Kas sinu vastus on „Millal toimuvad pausid?“ Kui jah, siis sa eksid.

Kõige tähtsam küsimus: “Mis kell sa lõpetad?”

Justnimelt. Sa võid olla maailma parim esineja, kuid kõigil meil on ka väljaspool esinemisruumi oma elu ja tegemised, mistõttu peadki päevakava tutvustades kohe esimese asjana ära ütlema, mis kell sa lõpetad. Kui sa seda ei tee, siis ole valmis, et esimene küsimus on just sellel teemal.

Millal pausid on?

Igas kuulajaskonnas on hulk kirglikke suitsetajaid, kes tahavad teada, millal nad suitsu teha saavad. Lisaks on seal veel suurem hulk kirglikke kohvisõpru, kes soovivad saada infot selle kohta, millal järgmine tassike tulemas on. Noh, ja siis on seal ka palju muid kirglikke inimesi, kes tahavad teada, millal selga sirutada saab.

Kõne sissejuhatuse osad #6: Reeglid

Osadele meeldib esineda nii, et küsimuste-vastuste voor on kõige lõpus. Teistele pole vahet, kuidas see toimub,. Nii ehk naa, sissejuhatuses ütle ära, kuidas see toimub ja samas julgusta ka kuulajaid kaasa rääkima ja juurde küsima.

Lisanõuanne: lühikese esinemise puhul tee küsimuste-vastuste voor lõpus

Kui sinu esinemine on lühike (nt kuni 30 minutit), siis juba sissejuhatuses too välja, et küsimuste esitamine toimub lõpus. Vastasel korral võib juhtuda, et kui lased käigu pealt endale küsimusi esitada, siis neile vastamine võtab tublisti aega, st et sa jääd ajahätta.

Kõne sissejuhatuse osad #7: Taustainfo jagamine

Mõned arvavad, et kui tähelepanu on äratatud teemad läbi räägitud, siis võikski kohe teemaarenduse kallale asuda. Paraku on veel mõned küsimused, mis kuulajate peades vastust tahavad saada. Eriti kui tegu on pikema esinemisega.

Seega võib juhtuda, et pead oma esinemise ajal jagama oma kontaktandmeid, infot materjalide allalaadimise ja muu kohta, mis võib-olla päriselt teemaga ei haaku, aga edasi andmist saada tahab. Soovitan sellest kõigest oma esinemise kõige viimases osas rääkida.

Lisanõuanne: hoidu „Enne kui ma alustan“ väljendist

Olen mitmeid kordi kuulnud, kuidas esineja alustab oma esinemist lausega „Enne kui ma alustan, siis…“ Näiteks „Enne kui ma alustan, siis korraldajatelt üks teadaanne. Nimelt: lõunapaus ei toimu mitte kell 12.00 vaid kell 12.30“.

Esiteks: mismõttes „enne kui ma alustan?“ Sa just tegid seda. Ja teiseks: sa alustasid negatiivse sõnumiga, sest andsid näljastele kuulajatele teada, et nad peavad veel kauem sööki ootama.

Mis kõige olulisem: kuivõrd sinu kõne sissejuhatuse peamine eesmärk on huvi äratamine, siis kuidas sa sellega nüüd huvi äratasid?

Kas ma pean alati kõik need punktid läbi käima?

Ei pea. Nagu ma selle peatüki alguseski ütlesin, siis see, millest sa oma kõne sissejuhatuses räägid sõltub eelkõige sellest, kes on sinu kuulajad ja milline on üldine olukord.

Näide 1: kui sa lähed esmaspäeval oma firma koosolekule ja pead rääkima sellest, mida sa eelmisel nädalal tegid ja mida sa sel nädalal plaanid teha, siis ei pea sa mitte ühtegi punkti sissejuhatuseks rääkima vaid lähed kohe asja kallale.

Näide 2: kui sa oled oma vanaema juubelil ja terve suguvõsa on koos, siis võib juhtuda, et on inimesi, kes sind ei tunne. Sellisel juhul käib lühike enesetutvustus asja juurde, aga ilmselgelt ei räägi sa sissejuhatuses kõne alla tulevatest teemadest või reeglitest.

Sissejuhatus kui mitmekäiguline lõunasöök

Ühe koolituse lõunapausi ajal istusime restoranis ja ootasime, millal meile lõunasöök kohale jõuab. Meie ees laual juba ootas vesi ja ütlemata hõrgutav maasikane magustoit. See viimane nägi eriti hea välja.

Tütarlaps nimega Teele istus minu vastas ja ta õhkas seda magustoitu vaadates “Nii kahju, et magustoitu kõige esimesena ära süüa ei tohi.” Mina olin sellepeale üllatunud ja küsisin, et “Kes keelab magustoitu esimesena ära süüa?”

Selgus, et etikett ei luba. Mina naersin selle peale, sest kõik see viis mind mõttele, mis kõlab nii: “Esinemise sissejuhatus on samuti nagu mitmekäiguline lõunasöök.”

Kas tahad teada, kuidas?

Eelroog = tähelepanu äratamine

Üks korralik mitmekäiguline lõunasöök algab eelroaga. Sellega aga on see jama, et ega iga kord seda ei saa. Kui on tõesti rikkalik lõunasöök, siis saad, aga üsna tihti juhtub, et ei saa.

Nagu eespoolgi mitu korda mainitud, siis tähelepanu äratamine on üks sissejuhatuse olulisemaid osasid, mistõttu soovitan sul enda jaoks juba eelnevalt mõned erinevad moodused läbi mõelda. Mõtle ka sellele, et see, mis võib väikeses ruumis hästi toimida, ei pruugi suures saalis isegi esimeses reas tulemust anda.

Supp = enesetutvustus

Peale eelrooga järgneb supp. Seda saab üldiselt tihedamalt ja enamasti ka soojalt.

Esinemise mõttes tähendab see seda, et ilmselt algab kaheksa esinemist kümnest klassikalise lausega “Tere! Mina olen…”. Kui supp on kehv, siis esinemise puhul tähendab see pikka ajalootundi teemal “Mina, minu haridus, töö, pere ja muud tegemised.” Eriti hullunud esinejad teevad seda kõike rohkete slaidide saatel.

Praad = teemade tutvustus

Praad on asi, mida üldjuhul lõunasöögi ajal kõige suurema tõenäosusega saab. Tõepoolest – on ka erandeid juhul, kui inimene ise prae asemel supi võtab, aga meie räägime hetkel ju üldistatud moel, eks.

Seega – hea praad on selline, mis on mahlane ja maitsev ning tekitab sööjas hea emotsiooni. Kehv praad on selline, et sa juba selle söömise ajal mõtled “Oeh, kas ma viitsingi seda edasi süüa?”

Magustoit = huvi äratamine

Magustoiduga on paraku kahjuks samad lood nagu eelroaga. See tähendab, et üsna tihti sa seda ei saa. Või siis saad, aga pead selle ise juurde ostma.

Samas aga on esinemise kontekstis “magustoit” sinu kõne sissejuhatuse kõige olulisem osa. Sa võid ju ennast ja oma teemasid tutvustada, aga kui sinu sissejuhatuse tulemusena kuulajates ülejäänud esinemise vastu huvi ei teki, siis oled ilmselgelt ja alguses valestardi teinud.

See kõik omakorda aga viib meid tagasi küsimuse juurde, mille ma loo alguses Teelele esitasin. Meenutagem:

Kes keelab magustoitu esimesena ära süüa?

Kui sinu sissejuhatuse peamine eesmärk on huvi äratamine, siis miks kulutad sa seda selleks, et kõigepealt tervitada ning seejärel iseennast ja teemasid tutvustada? Mõtle parem välja erinevad moodused, kuidas sa kohe esimesest hetkest huvi saad äratada. Mooduseid on ju erinevaid (lood, näited, nali, tsitaadid jms)

Millal peaks sissejuhatuse valmis kirjutama?

Inimene on ikka nii laisk kui tal olla lastakse, mistõttu soovitan sul oma esinemise sissejuhatus valmis kirjutada peale seda kui oled teemaarenduse ja kokkuvõttega ühele poole saanud. St tee see valmis kõige viimasena.

Miks? Võib vabalt juhtuda, et kui teed oma sissejuhatuse esimese asjana valmis, siis pead selle hiljem uuesti ümber tegema kuna teemaarenduse juures oled oma plaani ümber teinud. Näiteks tõid sisse uusi mõtteid, mida alguses ei plaaninudki esile tuua ja seetõttu oled mõned esialgses plaanis olnud mõtted välja jätnud.

Kui nüüd kasutad seda sissejuhatust, mille esimesena valmis tegid, siis järelikult lubad sa kõne alguses midagi, millest sa võib-olla ei räägigi. Kui aga võtad sissejuhatuse tegemise kõige viimasena ette, siis tead täpselt, millest ülejäänud esinemises juttu tuleb.

Kõne sissejuhatuse harjutamine

Korralik kõne sissejuhatuse tegemine nõuab vaeva nägemist. Sa võid ju maailma kiireim mees olla, aga kui sa stardipakult õigel hetkel minema ei saa, siis medalit sa ei võida. Ehk teisisõnu: kui sinu sissejuhatus on igav, lohisev ja ei tekita kuulajates huvi, siis on sul hiljem oma teemaarendusega nende huvi juba palju raskem köita.

Seepärast võta juba ettevalmistuse ajal enda jaoks aega ja mõtle läbi, mida saad sa teha selleks, et kohe esimestest hetkedest kuulajate tähelepanu köita ja huvi äratada. Kui sul on tegu pikema kõnega, siis tõenäoliselt ei ole sul mahti selleks, et tervet kõnet läbi harjutada, aga sissejuhatuse soovitan ma kindlasti korduvalt läbi testida.

Oled sa ju ilmselt kõne alguses palju rohkem närvis kui jutu edenedes, mistõttu see, et sa oled oma alguse korduvalt ja korduvalt läbi harjutanud, annab sulle tublisti enesekindlust.

Kokkuvõtteks: kuidas teha sissejuhatust, mis sind edasi paneb kuulama?

Hea sissejuhatus loob suure vundamendi sinu edasisele õnnestumisele Seetõttu mõtle hoolikalt läbi, mida sa teed ja kuidas sa teed. Sul on kõne alguses ainult üks võimalus, et kuulajatele muljet avaldada, positiivselt mõjuda ja neis huvi tekitada. Kui sa seda juba oma tähelepanu äratamise ja sissejuhatusega teha ei suuda, siis miks arvad sa, et sul see ülejäänud oma esinemise käigus õnnestub?

Seega soovitan tänases postituses välja toodud nippe selle kohta, kuidas teha korralikku sissejuhatust juba oma järgmise esinemise ettevalmistamisel kasutada.

Peamine, mis sul sellest kõigest meelde peaks jääma on järgmine:

• Sissejuhatuse maht peaks olema 10-15% sinu ettekandest.
• Sissejuhatus peab püüdma tähelepanu. Ükskõik, kuidas sa seda ka teed- peaasi, et see on seotud räägitava teemaga, publikuga, sinuga ning positiivse õhkkonna loomisega.
• Oluline on juba sissejuhatuse käigus luua sümpaatiasuhe sinu ja publiku vahel.
• Sinu esinemise sissejuhatuse peamine eesmärk on huvi äratamine. Kui kuulajad on esimestest hetkedest sinuga kaasas, siis on sul ka ülejäänud teemat lihtsam ette kanda.
• Sissejuhatuse käigus anna publikule teada, kes sa oled ja miks sa seda kõnet pead.
• Sissejuhatuse käigus kirjelda, millest sa räägid ning anna ülevaade oma ettekande struktuurist- kui kaua, millised teemad, millal on pausid, millal on esitluse lõpp.
• Kõikidel kuulajatel tiksub peas alateadlik küsimus: “Millist kasu mina sinu esinemisest saan?” Seega anna sellele küsimusele ka juba kohe alguses vastus.
• Sissejuhatus kirjuta valmis viimasena, sest ainult siis tead, mida sa õigupoolest sisse juhatad. Sel viisil väldid ka seda, et ei luba oma sissejuhatusega midagi sellist, mida sinu kõne tegelikult ei sisaldagi.