Vaatleme nüüd ühte küla, mille 101-st elanikust 100 on vaktsineeritud. Üks kangekaelne külaelanik hüüdnimega Keltic aga vaktsiinidesse ei usu ja seega ennast ei vaktsineeri. Roheline katk jõuab külla ja juhtub ootuspärane: 90 elanikku jäävad tänu vaktsiinile terveks, lisaks vaesele Kelticule hakkab katk külge ka kümnele vaktsineeritule.

Kuuldes naaberküla tragöödiast otsustavad inimesed järgmises külas vaadata statistikat, et teha vaktsineerimise osas informeeritud otsus. Ja mis selgub: üheteistkümnest katku surnud inimesest olid lausa 10 vaktsineeritud! See tähendab, et katku surijatest 91% olid vaktsineeritud. Kas see tähendab, et ohutum on ennast mitte vaktsineerida?

Loomulikult on isegi mõlema küla siilidele selge, et see oleks rumal järeldus. Vaktsineerimata inimene sureb selles näites praktiliselt kindlasti, vaktsineeritud inimene aga ainult ühel juhul kümnest. Samas on seda viga reaalses elus lihtne teha. Nagu Skeptik viitab celticu blogipostitusele öeldes:

Celtic kohtus numbritega ja need ajasid ta segadusse. Kui kellelgi meist on soovi asja asjalikul moel ja korrektselt üle seletada, siis oleksin mina ja tuhanded teised tõe otsijad tänulikud.

Siin on siis lihtne selgitus tuhandetele tõeotsijatele. Tegemist on lihtsa Bayesi reegli rakendusega. Bayesi reegel ütleb:

kus Pr(V|H) on tõenäosus, et haigestunud inimene oli vaktsineeritud, Pr(H|V) on tõenäosus, et vaktsineeritud inimene haigestub, Pr(H|MV) tõenäosus, et vaktsineerimata inimene haigestub Pr(V) tõenäosus, et juhuslik inimene on vaktsineeritud ja Pr(MV)=1-Pr(V), et mittevaktsineeritud.

Üritame reegli sõnadesse panna. Haigeid inimesi on kahte liiki: vaktsineeritud ja vaktsineerimata. Tõenäosus, et haige inimene oli vaktsineeritud sõltub nende kahe grupi suuruste suhtest. See aga sõltub lisaks vaktsiini tõhususele ka vaktsineeritute osakaalust. Kui vaktsineeritute osakaal on väga suur, siis isegi üsna tõhusa vaktsiini korral saame tulemuseks, et suurem osa haigestunutest on vaktsineeritud.

Teine viis seda tõlgendada on selline: kui vaktsineeritute protsent haigetest on väiksem kui vaktsineeritute protsent kõikide inimeste hulgast, siis saame sellest automaatselt järeldada, et vaktsiin on tõhus—tõenäosus et vaktsineeritud inimene haigestub on väiksem kui tõenäosus, et vaktsineerimata inimene haigestub. Formaalselt: Pr(H|V)<Pr(H|MV) parajasti siis kui Pr(V|H)<Pr(V). Konkreetselt ülaltoodud näites saime me, et 91% haigetest olid vaktsineeritud, mis tundub suur number. Seda tuleks võrrelda 99%-ga, sest 100 inimest 101st olid vaktsineeritud ja siis näeme, et number on oluliselt vähenenud.

Vaadates numbrite absoluutsuurust võib võib-olla tunduda, et 99% ja 91% on siiski suhteliselt võrdse suurusega, aga see on illusioon. Üksikisiku seisukohalt on olulised hoopis tõenäosused kummalgi juhul haigestuda ja tõenäosus haigestuda kümneprotsendilise tõenäosusega on ikka oluliselt parem kui 100%-lise tõenäosusega.

Teaduses on sellel käitumismustril isegi nimetus: kättesaadavuse viga (availability bias). See kirjeldab olukorda, kus inimesed hindavad mingit tõenäosust või osakaalu elanikkonnas selle põhjal kui kiiresti neile tuleb vastav näide meelde. Et üldiselt suheldakse enda sarnaste inimestega, siis sõpradest tuttavatest koostatud valim üldjuhul ei kirjelda ühiskonna keskmist. Seepärast ei tasu otsida infot keskmise kaalu kohta ei modelliagentuurist ega võimlemisliidust (kuigi trendide kohta saab arvamuse ka sealt).

Aga Postimehe artikkel alustas olulisest probleemist. Nimelt esitavad kolm erinevat allikat Eesti naiste ülekaalulisuse kohta oluliselt erinevat statistikat. Lühidalt, kui WHO statistika kohaselt on Eestis ülekaalulisi naisi üsna vähe, siis Eurostati ja Tervise Arengu Instituudi statistika kohaselt on pilt palju halvem. Kui statistika allikad annavad erinevaid tulemusi, siis oluline on välja selgitada, millest tuleb erinevus ja kas või kus on viga.

Esimesed asjad, mida kontrollida: kas need allikad kasutavad sama definitsiooni; mis perioodist ja kui suured on nende valimid. Kui mõõdetakse erinevaid asju või käib statistika erinevate inimeste kohta, siis ei ole midagi eriti üllatavat erinevates tulemustes. Kõigepealt, tõepoolest kõik kolm allikat kasutavad sama definitsiooni. Inimene on ülekaaluline, kui tema kehamassiindeks (BMI) on vahemikus 25.0-29.9 ja rasvunud, kui üle 30.0. Valimid on neil allikatel aga oluliselt erinevad. Lühidalt kokkuvõttes, tundub et WHO madal ülekaalulisuse ja eriliselt madal rasvunud naiste osakaalu number tuleb nende väikestest valimitest, mis lisaks sellele pärinevad veel üsna vanast ajast.

Tervise Arengu Instituudi statistika pärineb kahest erinevast küsitlusest. Esiteks Eesti Täiskasvanud Rahvastiku Tervisekäitumise uuring (edaspidi lühidalt ETRT), mis küsitleb iga kahe aasta tagant inimesi vanuses 16-64. Selles valimis on alates 2004. aastast umbes 1700 naist, varasematel aastatel oli valim rohkem kui poole väiksem. Panime ülekaaluliste ja rasvunud naiste summaarse osakaalu graafikule, millelt võib näha, et esialgu oli andmetes märgatavaid kõikumisi, aga hiljem on tulemus suhteliselt stabiilne ja kasvab aeglaselt. Teiseks, Terviseuuring 2006 oli aga veel suurema valimiga, kusjuures küsitleti ka vanemaid inimesi, mis võib ülekaalulise hindamisel olla eriti oluline. Nimelt, küsitleti inimesi vanuses 15-85 ja valimis oli umbes 3300 naist. Tulemused olid üsna sarnased, rasvunute protsent natuke suurem, ülekaaluliste oma natuke väiksem kui ETRT uuringutes, mis võib olla selgitatav vanusegruppide erinevuse ja juhusliku kõikumisega. Andmed leiab Tervise Arengu Instituudi andmebaasist.

Allikas: Eesti Täiskasvanud Rahvastiku Tervisekäitumise uuringud 1990-2010.

EuroStati statistika Eesti kohta pärineb aastast 2006 ja valimis on naised alates 18. eluaastast. Et Eurostati numbrid on väga sarnased Terviseuuring 2006 numbritele, siis me oletame, et see küsitlus ongi nende allikas. Ilmselt nad on lihtsalt kohandanud valimit (visates välja inimesed vanuses 16-17) ja võib-olla mingi eelduse abil lisades inimesi vanuses üle 85. Nagu järgnevast tabelist näha võib, on tulemused üsna sarnased.

WHO metoodikas ei saa me oma kiire ülevaate põhjal päris kindlad olla. Meile tundub, et Eesti andmed pärinevad erinevatest küsitlustest, mis on tehtud vahemikus 1997-2002, ja nende tulemused on hiljem kaalutud kokku ja muudetud teiste riikide andmetega võrreldavaks mingite statistiliste teisenduste abil. Tundub, et WHO andmetes on Eesti naiste ülekaalulisuse-rasvumise protsendid väga madalad eelkõige 1997. aasta uuringu tõttu, kus valim on väike (umbes 600 naist) ja mis saab kahtlaselt madalad numbrid. See uuring algab väitega, et varasemad uuringud on leidnud, et ülekaalulisuse protsent on Balti riikides üks maailma kõrgemaid ja leiab, et Eesti naiste hulgas esines ülekaalulisust kolm korda harvem kui teistes Balti riikides, kus tulemused on mõnevõrra tavalisemas suurusjärgus. Meie järeldus on, et WHO statistika ei anna erilist alust muudes andmetes kahtlemiseks.

Aga tulles tagasi Postimehe artikli juurde. Tsitaat artiklist:

Küsitav, kas tasub kõike, mida kiretud arvud kuulutavad, emotsionaalselt puhta kullana võtta.

See meenutab sõna truthiness, mida võiks tõlkida “tõetundena”. Tõetunne on see kui Sa usud oma südames, et miski on tõsi, olgugi, et faktid räägivad vastupidist. See toob meelde teadusliku maailmapildi vastased USAst, kelle arvates koolis ei peaks õpetama teaduslikku käsitlust maailma loomisest, piisab ka piiblist.

Me oleme täiesti nõus, et statistikat ei tasu puhta kullana võtta. Kui uuringus esitatud arvud ei ole kooskõlas mõne teise uuringu andmete või kõhutundega, siis tasub küsida miks see nii on ja kus on viga. Ja oleks tore, kui üks ajaleht selle oma lugejate jaoks välja uuriks. Aga artiklis toodud viis ei ole tee kuidas tõeni jõuda. Suur hulk teaduslikke katseid on näidanud, et inimesed ilma süvenemata ainult intuitsiooni põhjal otsustades on halvad statistikud. Üks näide paljudest levinud vigadest on ülal mainitud kättesaadavuse viga. Kes soovib sellisest uurimistööst populaarteaduslikku ülevaadet, lugegu Nobeli preemia laureaadi Kahnemani viimast raamatut Thinking, Fast and Slow.

Chicago poolmaraton toimub Michigani järve kaldal. Suur osa rajast on kaldaäärsel kiirteel, mis jooksu ajaks on autodele suletud. Rada on täiesti tasane. Sisuliselt nagu jookseks Pirital. Start ja finish on mõlemad kesklinnast lõunas, nii et esimese poole jooksust saab nautida suurepärast linnapanoraami (kui nautimiseks jõudu jätkub).

Meie jaoks oli see esimene jooks üldse. Nii et võrdlusmaterjal puudub. Aga korraldus oli meie arvates väga mugav. Kaks päeva enne jooksu saime kõik materjalid kätte: jooksunumbri, ajavõtu kiibi, jooksusärgi, jne. Jooksu hommikul kell pool kuus viis korraldatud buss meid kodu juurest stardipaika. Enne jooksu sai anda pakihoidu oma asjad. Ja kell 7 oli start. Raja ääres oli kokku 10 joogipeatust, kus pakuti vett ja gatorade’i. Pealtvaatajaid oli palju ja nad olid väga aktiivsed, ergutushüüded saatsid meid terve tee. Lisaks veel muusikud, kes jooksjaid ja publikut lõbustasid, ja professionaalsete fotograafide armee. Finishis pisteti kohe pihku veepudel, medal, käterätik, banaan, müslibatoonid. Hiljem pakuti veel pitsat, õlut, massaazi jms.

Ilm oli suhteliselt hea, jooksu ajal oli temperatuur 15 – 23 kraadi. Kuigi peale esimesi miile, tundus see päikesepaistes ikkagi liiga soe. Samas me olime suvel siin regulaarselt jooksnud üle 30 kraadises kuumuses, kartes et temperatuur ei pruugi ka septembri alguseks langeda, nii et sellega võrreldes oli muidugi hea. Mõni aasta tagasi näiteks katkestati kõrge temperatuuri tõttu oktoobris toimuv Chicago maraton. Temperatuur oli siis 31C ja peale seda, kui üks jooksja rajal suri ja paljud olid haiglasse viidud, jäeti jooks pooleli. Sama juhtus sel aastal juuni alguses toimunud ühel siinsetest poolmaratonidest (neid toimub siin suvel nii kord kuus, aga ametlik Chicago poolmaraton oli täna), kui jooks katkestati, sest temperatuur tõusis ligi 30 kraadini ja üks jooksja suri (muuseas, tal oli doktorikraad füsioteraapias).

Me ei ole küll statistikat vaadanud, aga oma teaduskonna näitel pakume, et maratonijooksjate hulgas on ebaproportsionaalselt palju doktorikraadiga ja doktorikraadi poole pürgivaid inimesi. Tänasel poolmaratonil oli esindatud ligi 20% meie kursusest. Ja üks meie teaduskonnakaaslane sai suurepärase aja, jäädes napilt esisajast välja. Nii, et teadustööd ei võrrelda asjata maratonijooksuga. Ikka üks samm korraga…

Aastat alustasime kartellide seeriaga (1, 2, 3), sügisel kajastasime Nobeli majanduspreemiat ja Dalefesti Northwesternis (1, 2, 3), siis koostasime praktilise õppematerjali statistika väärtõlgendustest huvitatutele (1, 2, 3, 4, 5) ja vahele pikkisime nuputamisülesandeid (1, 2, 3, 4). Lisaks kogusime Oti soovitusel kokku aastate jooksul kirjutatud postitused välismaal õppimisest, kuhu lisasime väga head külalispostitused Gustav Kalmult (+1), Helen Saarelt ja Priit Jeenaselt.

Viited
Su, Francis E., et al. “Pass the Beer.” Math Fun Facts. http://www.math.hmc.edu/funfacts

Siin on väike ülevaade sellest, mida mina pidin tegema, et jõuda õppima Barcelona Graduate School of Economicsi magistriprogrammi.

Esimese bakalaureuseaasta kevadsemestril Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas kutsus Ott-Siim Toomet mind vestlema minu edasistest plaanidest, kuna olin talle silma jäänud heade tulemustega tema loetud makroökonoomika aines. Muuhulgas rääkis ta sellest, et kursuse paremikku kuuluvatel tudengitel võib olla potentsiaali asuda õppima mõnda maailma tippülikoolidest, ning olin sellisest mõttest kohe vaimustuses. Olin küll varem unistanud tugeva hariduse omandamisest ning mõelnud ka võimalikule doktorikraadile, kuid taolistest võimalustest polnud mul enne Otiga rääkimist mingit aimu, rääkimata sellest, mida nii kaugele jõudmiseks tegema peab. Tema andis mulle esmased juhtnöörid tegutsemiseks ja info hankimiseks. Lisaks oli ta minu uurimis- ja bakalaureusetöö juhendajaks ning ka kogu hilisema otsustusprotsessi peamiseks nõustajaks olemisele. Loomulikult oli üks minu esmastest lugemismaterjalidest Mariti ja Toomase blogi, ennekõike Sander Heinsalu külalispostitused, mis aitasid mul kogu seda keerulist protsessi enda jaoks kaardistada. Võib öelda, et minu tegevus on paljuski seisnenud tema astutud sammude järgimises. Eks olnud meil stardipositsioon üpriski sarnane ning lootsin, et ehk ka sarnase teekonna ette võtmine võib viia sama viljakate tulemusteni kui teda.

Eks vajalikest tingimustest tugevasse ülikooli jõudmiseks on Chicago Sõnumite varasemates kannetes küllaga juttu olnud, nii et liigsetesse detailidesse pole hetkel mõtet laskuda. Olles saanud aimu matemaatiliste oskuste olulisusest, alustasin alates enda teisest õppeaastast lisaainete võtmist meie matemaatika teaduskonnast, sealsete esmakursuslaste õppekavast. Kahjuks ei sobinud aga paljud neist minu tunniplaani, nii et lõppkokkuvõttes jõudsin neid läbida vähem kui oleks soovinud. Teise ja kolmanda bakalaureuseaasta jooksul sain edukalt võetud ained „Hulgateooria ja matemaatiline loogika”, „Programmeerimine”, „Matemaatiline analüüs I ja II” ning „Tõenäosusteooria I”. Kuigi nii Marit, Toomas kui ka Sander jõudsid Tartus matemaatikat tunduvalt rohkem õppida, tundub minu kogemuse põhjal, et vähemalt Euroopa magistriprogrammidesse kandideerimisel neist esmapilgul piisas.

Kuna USA kraadiõppega alustamiseks on vaja vähemalt nelja-aastast kõrgharidust, on mul vaja vaheetapina läbida lisaks Tartu bakalaureuseõppele vähemalt üks aasta lisaõpet ning teha seda võimalikult tunnustatud ülikoolis, saamaks tugevaid soovitusi edasi kandideerimiseks. Seadsin endale peaeesmärgiks saada Euroopasse magistriõppesse, parimal juhul koolipoolse stipendiumipakkumisega. Varasemalt kandideerimisega kokkupuutunud teadsid rääkida, et koolidesse sisse saamine ei tohiks väga suuri raskusi valmistada, kuid stipendiumi saamine ei pruugi väga tõenäoline olla. Seetõttu plaanisin kandideerida suhteliselt suurde hulka koolidesse. Minu õnneks sain teise õppeaasta kevadsemestril TÜ Sihtasutuselt KMPG poolt pakutava stipendiumi, mis võimaldas kandideerimisprotsessi rahastada ning pakkus mulle olulisel määral enam vabadust.

Esmalt said läbitud TOEFL ja GRE testid. TOEFL testi sooritasin Tartus juba enda teise bakalaureuseaasta kevadel, et see varakult kaelast saaks. Sain enda jaoks rahuldava tulemuse, vähemalt sellise, mis ületaks kõigi koolide poolt nõutava keeleoskuse lävendi. Kuna GRE tegemise võimalust pakutakse Eestis vähestel kordadel aastas ning siin oli see vähemalt aasta tagasi veel paberipõhine (tulemuste saamine võtab kauem aega), otsustasin käia seda Helsingis tegemas. Seal toimus testimine arvutipõhiselt ning näiteks oktoobris, mil mina seda tegin, pakuti igaks nädalaks kolme võimalikku aega (teisipäevast neljapäevani iga päev üks aeg). Matemaatika osas sain maksimumtulemuse. Esseede kirjutamises sain tulemuse veidi alla mediaani ning verbaalse võimekuse osas 520 võimalikust 800-st (68. protsentiil). Esialgu

kartsin, et ehk viimased kaks võivad veidi liiga teha. Nende kahe osa tulemuste olulisuse teemal vaieldakse laialdaselt ning mina ei oska ka midagi konkreetset arvata. Tundub taas, et vähemalt Euroopa magistriõppe tasemel minu tulemustest piisas.

Potentsiaalsete koolide nimekirja koostamisel lähtusin eelkõige erinevatest edetabelitest (IDEAS, econphd.net jm), Oti soovitustest ning ka TestMagic-u foorumist (http://www.urch.com/forums/forum.php). Otseloomulikult uurisin koolide kodulehtedelt ka pakutavaid õppekavasid ning stipendiumivõimalusi. Minu väljavalitud koolide nimekiri kujunes järgmiseks:

• London School of Economics (LSE),
• Toulouse School of Economics,
• Barcelona Graduate School of Economics,
• CEMFI,
• University College London,
• Universidad Carlos III de Madrid,
• Tinbergen Institute,
• Tilburg University,
• Stockholm School of Economics ning
• Helsingi Ülikool.

Viimase kahe puhul oli tegemist pigem varuvariantidega, kuna seal on õppimine tasuta, kuid samas ei pakuta minu teada ka mingeid laialdasi stipendiumivõimalusi. Lisaks kandideerisin Tartu Ülikooli partnerülikoolide programmi kaudu vahetusõppesse Toronto Ülikooli (nagu Sandergi).

Kandideerimise keerukus varieerus kooliti üpriski palju. Mõnes koolis olid loodud mugavad internetipõhised ankeedid ning tavaposti teel polnud mitte midagi vaja saata, vaid vajalikud dokumendid üles laadida. Osad neist ankeetidest olid pikemad (näiteks LSE ja Barcelona), teised lühemad (CEMFI ja Tilburg, kui mu mälu ei peta). Toulouse’i puhul piisas aga hoopis ühe kaheleheküljelise ankeedi ning muude vajalike dokumentide saatmisest e-posti teel, seal ei nõutud isegi TOEFL ja GRE testide tulemuste saatmist ametlikul moel. Samas mõnes teises kohas läks seda vaja (Barcelona, Universidad Carlos III ja mitmed muud). Tinbergeni, Stockholmi ja Helsingi puhul oli näiteks tegu elektroonilise ja tavaposti teel kandideerimise seguga: täidad netis ankeedi, prindid selle välja, lisad vajalikud dokumendid juurde ning saadad ümbrikuga. UCL-i puhul toimus asi aga täiesti tavapostipõhiselt.

Ka kandideerimistähtajad olid kooliti erinevad. Näiteks LSE-s ja Barcelonas oli minulegi üllatuseks tegemist jooksva vastuvõtuga, mis tähendas seda, et mingist kindlast kuupäevast alates võis hakata pabereid saatma ning õppekohti hakati peaaegu koheselt sobivate kandidaatidega täitma. Sisuliselt tähendas see seda, et mida varem kandideerisid, seda suuremad olid võimalused sisse saamiseks. Mainitud kahes koolis olid kandideerimisperioodi algused vastavalt novembri keskel ning detsembri alguses. Samas lõpptähtajad olid ikkagi kevade poole. Teiste koolide puhul oli tegemist tavalise kandideerimisprotsessiga ehk kõiki soovijaid kõrvutati siis, kui lõpptähtaeg kukkunud oli. Enamikes juhtusid vastavad kuupäevad olema jaanuaris ja veebruaris, kuid leidus ka hilisemaid võimalusi. Näiteks Toulouse’is lõppes tavaline kandideerimine alles aprillis, kuid Prantsuse riigi poolt välistudengitele makstavale Eiffeli stipendiumile kandideerimiseks tuli seda teha juba detsembri alguses (TSE ise stipendiume ei maksa).

Kandideerimise tulemused olid ootamatult edukad. Sain igasse kooli sisse. Lisaks sain koolipoolsed stipendiumid (tasuta õpe + elamisraha) Barcelonast, CEMFI-st, Universidad Carlos III-st, Tinbergenist ja Tilburgist. Ka toetas Toulouse minu kandideerimist Eiffeli stipendiumile, mille samuti sain. Endalegi suureks üllatuseks pakuti ka Stockholmist ühte stipendiumi, millest ma varem teadlik polnudki. LSE ja UCL nõudsid aga Briti ülikoolidele omaseid kopsakaid õppemakse ja ei pakkunud mulle mingit toetust.

Minu lõplik valik seisnes sobivaima leidmises hulgast: Barcelona, CEMFI, Toulouse ning vahetus Torontos. Pidin Barcelonale vastuse teada andma enne, kui olin Carlos III-st pakkumise saanud, mistõttu viimane langes valikust välja. Loomulikult polnud otsuse tegemine lihtne. Tunnustatuse ja rankingu poolest paistis tol hetkel enim silma Toulouse, mille puhul on tegemist suurepärase kohaga mikroökonoomika ja Industrial Organizationi jaoks. Mind aga huvitab pigem makroökonoomika, mis kuuldavasti pidavat seal tagaplaanil olema. Ka heidutasid mind veidi TestMagicu foorumis levivad jutud sealsest rangest õhkkonnast. Kuigi ka Toronto puhul on tegemist väga tugeva kooliga, jäi sealne vahetusõpe minu jaoks kõrvale, kuna soovisin läbida terve magistriprogrammi, saamaks kätte magistrikraadi juhuks, kui ma ikka ei otsusta kraadiõppes jätkata. CEMFI puhul on tegemist väga väikese õpingute keskusega, mida mõningad foorumikülastajad kippusid taevani (isegi Euroopa üheks parimaks kohaks) kiitma. Kuigi seal pakutakse väga asjalikku õppekava ning varasemad lõpetajad on jõudnud USA kraadiõppe tippkohtadesse, hirmutas mind veidi koha väiksus ja vähene tuntus laiemates ringkondades. Ka polnud neil koolidel (välja arvatud Toronto) vastu panna nii tugevat õppejõudude kaadrit kui Barcelona GSE-l. Barcelona GSE näol on tegemist noore kooliga, mis loodi 2006. aastal kahe Barcelona ülikooli (Universitat Pompeu Fabra ja Universitat Autonoma de Barcelona) ning kahe uurimisinstituudi (IAE ja CREI) koostöös. Täpsemalt asun ma õppima sealsesse MSc Economics õppekavasse, mille kestuseks on üks aasta, võrreldes enamike teiste koolide pakutavate kaheaastaste programmidega (see oli minu jaoks ka ainsaks miinuseks selle kooli puhul). Sisuliselt toimub õpe antud õppekavas Pompeu Fabra majandusteaduskonna ning CREI töötajate eestvedamisel.

Ühe huvitava faktina tuleb mainida, et Barcelona GSE oli ainuke kool, kes nõudis kohapakkumise vastuvõtmisel kinnitustasu 600 €. Kuna mina olen üks stipendiumisaajatest, lubati mulle see raha kooliaasta alguses tagastada. Neil, kes õppemaksu maksavad, läheb see summa lihtsalt edasisest õppemaksust maha. Elamiskoha asjus otsustasin kandideerida ühiselamusse, mida pakub ettevõte nimega RESA koostöös erinevate Hispaania ülikoolidega, konkreetsel juhul siis Pompeu Fabraga. Kuigi esmapilgul kuulutati, et ühikates on vabu kohti igal aastal väga vähe, tundub, et siiski paljud soovinutest on koha saanud, kaasa arvatud mina. Ühekohalises vannitoa ja köögiga toas on kuuüür veidi alla 400 €, mis on võrreldes Barcelona kesklinna ühetoaliste korteritega odav. Samas on mulle jäänud mulje, et jagades teistega mitmetoalist korterit, võib hakkama saada ka odavamalt, alates 250-300 eurost.

Kui see ülesanne tundub liiga lihtne, siis võib ette võtta suurema suutäie — arbuusi. Oletame, et arbuus on täiesti ümmargune ja tal on ühtlase paksusega koor. Lõikame selle ühtlase paksusega viiludeks nii, et viilu paksus on suurem koore paksusest. Missuguse viilu koore ruumala on suurem?

Vihjeks ütleme, et mõlemale küsimusele on olemas konkreetne vastus (kontrolliks: ). Tomateid uurides leidsime aga, et mõned olid lopergused ja mõned lapikud. Kartulid osutusid aga päris lopergusteks. Keerulisem küsimus, mille vastust me ei tea, aga võib-olla keegi oskab pakkuda on selline. Oletades, et aedvili on modelleeritav ellipsoidina ja viilud on lõigatud ühe teljega risti, missugusest kohast lõigatud viilul on kõige suurem koore pindala?

Eesti maja meenutab meile kombinatsiooni kultuurimajast ja suvemajast. Koht asub jõekese ääres keset metsa, suured muruplatsid, võrkpalliväljak ja arhitektuur jätavad mulje nagu oleks kusagil Peipsiäärses suvitusrajoonis. Saal ja Eesti maja sisemus meenutab aga maapiirkonna kultuurimaja. Väga kodune. Chicago Eesti majas toimub midagi praktiliselt igal nädalal, 2 korda kuus toimub Eesti kool, aeg-ajalt esinevad muusikud Eestist, tähistatakse suuremaid sündmusi. Täpsemat infot ürituste kohta leiab Eesti maja kodulehelt (kuu teated ja suuremad sündmused) või Facebooki lehelt.

Seal koos käiv seltskond jaguneb laias laastus kaheks. Esiteks vanemad on üldiselt ammu siinkandis elanud ja moodustavad üsna ühtse seltskonna, kes on selle maja koos ehitanud ja on selle maja hingeks. Teiseks nooremad, kes on siia tulnud juba iseseisvusajal. Meil pole teise grupiga erilist kokkupuudet olnud, üldiselt tundub, et tegemist on toredate ja aktiivsete noorte eestlastega, aga Chicagos paistab noorte seltskond olema vähem akadeemiline kui näiteks Bostonis. Vähemalt ei ole me teiste Eesti tudengitega kokku sattunud. Samas kui meie esimene külaskäik Chicago Eesti majja kulmineerus sellega, et leidsime keldrist grupi Northwesterni vilistlasi. Poleks osanud arvatagi, et maailmas üldse eksisteerib nii palju eestlastest Northwesterni vilistlasi. Tore oli siis kuulata lugusid Northwesterni vanast ajast, kõlas nii et kuigi mõni asi on muutunud, elukoht meie lähedal ei maksa enam 50 dollarit kuus ja ülikoolis ei voori prussakad hordidena ringi (täpsemalt me pole õnneks ühtegi näinud), siis töö hulk ei ole vähenenud.

Ilmselt käiksime me ise Eesti majas sagedamini, aga see tore looduslähedane asukoht on samas ka häda — see asub Chicago kesklinnast 50km kaugusel, nii et sinna on päris pikk maa minna ja veel enam, ühistransport sinna ei käi. Auto omamine on aga Chicago kesklinna ja üliõpilaslinnakute elanikele paras nuhtlus (ummikud ja kallis parkimine). Nii et meie jaoks tähendab Eesti maja külastamine tõepoolest lühikest puhkusereisi — tuleb aega varuda, praktiliselt päev vabaks teha, auto rentida ja minna. Nii et keskmiselt oleme sinna jõudnud kord kahe aasta jooksul.

Eks ole küsimus, mis pikas perspektiivis Eesti majast peaks saama. Eesti maja lehelt: “Kuna Eesti Maja on mittetulundusühing oleneb meie eksisteerimine põhiliselt Eesti Maja liikmete toetusest. Üle 70% meie kulutuste katteks tuleb Eesti Maja üritustest ja annetustest. Puudujääv osa tuleb üürimiste tuludest.” Ülalkirjeldatud kombinatsioon maja külalistest seab omad piirid finantsidele — vanemat põlvkonda jääb vaikselt vähemaks ja noorem põlvkond on võib-olla kitsamate finantsiliste võimalustega ja võib-olla ka grupina vähem ühtne. Eks Eesti maja eesmärk ole aastakümnete jooksul ka muutunud. Üks oluline roll on ära kadunud — enam ei ole vaja võidelda Eesti iseseisvuse eest. Samas nõudlus Eesti kultuuri ja Eesti kooli järele võiks olla siin viimase paari aastakümne jooksul suurenenud seoses Eestist juurde tulnud noore põlvkonnaga. Kui Eesti maja on koht, mis aitab välismaal elavatel eestlastel säilitada ja tugevdada kontakte Eestiga, hoida end kursis Eesti kultuuriga, säilitada eesti keelt, panustada ise Eesti kultuuri, majanduse, hariduse või mistahes valdkonna arengusse, siis võib-olla on mõistlik Eesti riigil seda üritust osaliselt toetada. Meie igatahes loodame sinna jälle jõuda juba septembris, kui toimub Terminaatori kontsert.

Kui üks või mõlemad arvavad valesti, siis on mõlemad läbinud testi ja nad on vabad. Kui aga mõlemad arvavad õigesti, siis peab olema tegemist saatana kätetööga ja nad põletatakse veel samal õhtul.

Oletame, et kaks kohtualust saavad enne katse algust oma strateegias kokku leppida, aga pärast eri ruumidesse viimist nad enam suhelda ei saa. Mida nad peaks tegema, et hirmsast saatusest pääseda. Vihjeks: sellel lool on õnnelik lõpp tõenäosusega 1.

Stereotüüpne üliõpilane USAs seevastu osaleb loengus aktiivselt. Küsida võib kõike, alates rumalavõitu aga siiski edasiviivatest küsimustest ja lõpetades läbinägeliku monoloogiga, mis tõestab, et küsija teab materjali tegelikult paremini kui õppejõud. Üldiselt arvatakse, et inimene kes loengus suud lahti ei tee, ei saa tõenäoliselt asjast mõhkugi aru.

Need pildid on liialdatud. Õppurite ja eriti veel õppejõududena oleme hakanud rohkem hindama aktiivseid tudengeid, aga samas ei pea endasuguseid vaiksema natuuriga kuulajaid kuidagi rumalamateks. Pigem peab igaüks leidma endale sobiva õppimismeetodi ja seda rakendama. Ülaltoodud karikatuurid illustreerivad aga hästi signaliseerimise ja vastusignaliseerimise mõisteid.

Signaliseerimine

Lihtne signaliseerimismudel selgitab miks on targal tudengil mõistlik loengus aktiivne olla: Inimesed kuulavad loengut. Mõned kuulajad on intelligentsed ja saavad loengust hästi aru. Nimetame neid tüübiks H. Teised jälle teevad lihtsalt nägu nagu nad kuulaksid, olgu nemad tüüp L. Kui H tüüpi kuulaja tahab jätta endast õppejõule head muljet, siis võib ta esitada sisuka küsimuse või kommentaari. See on signaal, mida ei saa saata L tüüpi kuulaja, kes ettekandest mõhkugi aru ei saa, sest kohe kui ta suu lahti teeb on selge, et ta ei ole asjast aru saanud. Nii võimaldavad aja jooksul esitatud sisukad küsimused ja kommentaarid eristada H ja L tüüpi kuulajaid.

Taustaks: Signaliseerimine on majandusmõiste. Signaliseerimise puhul on oluline, et signaal oleks kulukas ja sõltuvalt selle esitaja isikuomadustest või tegevustest odavam või kallim. Näiteks väide “ma olen tark” või küsimus “mis eksamile tuleb?” ei ole kulukas, sest seda võib öelda igaüks. Nii nimetatakse seda odavaks jutuks (cheap talk). Keerulise aine eksami hinne A on aga signaal, sest rumala inimese jaoks on selle saamine raske. Michael Spence’i klassikaline näide oligi haridus kui signaal — isegi kui õppida midagi millest töökohal vähimatki kasu pole, siis asjaolu et inimene on selle materjali edukalt läbinud ütleb tema kohta palju — madalate vaimsete võimetega inimesele oleks see olnud liiga raske, järelikult peab tegemist olema andeka inimesega, kes saab hakkama ka muude asjadega.

Vastusignaliseerimine

Natuke täiendatud signaliseerimismudel selgitab miks on mõnikord mõistlik vait olla: Oletame nüüd, et lisaks tüüpidele H ja L on ruumis G tüüpi kuulajaid. Nemad on tõelised geeniused, oma ala vaieldamatud spetsialistid. Loengu ajal esitatavad küsimused eristavad L tüüpi ülejäänutest, aga on liiga lühikesed ja pealiskaudsed, et eristada H ja G gruppe. H tüüpi inimeste korral võis ettekandja omada nii positiivset kui ka negatiivset eelnevat informatsiooni, G tüüpi inimestest sai ta olla kuulnud ainult head. Nüüd muutub ka küsimuste mitteküsimine kulukaks signaaliks. Kui H tüüpi inimene jätab küsimuse küsimata, siis on suur oht, et teda ei erista miski L tüübist. Kui aga G tüüp jätab küsimuse küsimata, siis on siiski üsna kindel, et tema positiivne maine eristab teda L tüübist. Nii võib teatud tingimustes küsimuste küsimatajätmine olla signaal. Sellist signaliseerimise strateegilist mittekasutamist nimetataksegi vastusignaliseerimiseks.

Vastusignaliseerimise mõiste tõid kirjandusse Feltovich, Harbaugh (RAND, 2002), kes muuhulgas tõid sellise huvitava tsitaadi mänguteooria algusaegadest

For Nash to deviate from convention is not as shocking as you might think. They were all prima donnas. If a mathematician was mediocre he had to toe the line and be conventional. If he was good, anything went.
Z. Levinson, from A Beautiful Mind (Nasar, 1998, p. 144)

Veel näiteid, mida vastusignaliseerimine võiks selgitada

• “Uusrikkad” tahavad oma värskelt kogutud rikkust välja näidata, et ennast vaesematest eristada. “Vana raha” aga eelistab hoopis tagasihoidlikumat, sest neil pole vaja ennast mitte kõige madalamast sissetulekugrupist eristada, vaid hoopis uusrikastest.
• Inimesed, kelle pädevus pole eriti selge peaksid oma CVsse lisama signaale, mis seda kinnitavaid signaale (sobivad hobid, hinded, jms). Tõelised spetsialistid aga peaksid nendest loobuma, sest tulemused räägivad iseenda eest.
• Seda võib rakendada isegi retoorikas: enesekindla konkreetse väite esitamise puhul on oluline see, et esitaja jätab lisamata täpsustavad detailid. Nende detailide lisamine näitaks küll, et inimene teab materjali, aga sellega eristab ta ennast inimesest kes ei tea midagi. Tõeline spetsialist ei pea kuulajat veenma et ta teab materjali, ta peab veenma hoopis selles et väide on tõene ja selleks tuleb detailid ära jätta.

Novaator vahendas hiljuti uuringut, mille põhisõnumiks oli, et Ameerika noorte hulgas on suurema krediitkaardi ja õppelaenu võlaga inimesed teistest parema enesehinnanguga ja tunnevad, et kontrollivad oma käekäiku. Uuringu autorid rõhutavad, et tegemist pole põhjusliku seosega. JQJNLOIC

Osaliselt võib siin olla tegemist enesepettusega. Osaliselt aga lihtsalt selektsiooniga, kus inimesed võtavad oma tulevikuperspektiive õigesti arvesse. Õppelaenuvõlgnevus on sellisest selektsiooniefektist hea näide. Muudel samadel tingimustel on suur õppelaen muidugi halb, aga andmetes pole muud tingimused kunagi samad. Suure õppelaenu võtavad tavaliselt need, kes saavad hariduse heast ülikoolist ja omavad häid väljavaateid tulevikuks. Õppelaenu mittevõtjate hulgas on aga neid kes üldse kõrgharidust ei omanda. Nagu me allpool selgitame kehtib mõnevõrra sarnane reegel ka krediitkaardivõla kohta. Krediitkaardivõla puudumise üks põhjus võib olla see, et inimese krediidireiting on madal, mis kajastab tema negatiivseid tulevikuperspektiive.

Ameerika isikukood

Ameerika isikukood (SSN) töötab sarnaselt Eesti omaga, seda kasutatakse igal pool isiku tuvastamiseks ja kui seda ei ole, siis peetakse inimest kahtlaseks välismaalaseks. Erinevus Eestiga on see, et Eestis on igaühe isikukood avalik, aga Ameerikas on oluline oma isikukood saladuses hoida. Erinevalt Eestist ei ole USAs krüpteeritud koodidega id-kaarti vaid isikut tuvastataksegi ainult selle isikukoodi põhjal. Asjaolu, et isikukood muudab lepingute sõlmimise lihtsamaks on ühtlasi ka põhjus, miks selle numbri avalikukssaamisel on oht, et seda keegi kurjasti kasutab. Identiteedivargused on siin väidetavalt levinud kuritegevuse liik. Isikukoodi on suhteliselt lihtne taodelda, võtab paar nädalat ja seda saab teha või vist peab tegema iga siin töötav inimene.

Krediidireiting

Krediidireiting (credit score) on number, mis peaks põhimõtteliselt näitama inimese finantsilist usaldusväärsust. Seda numbrit kontrollitakse siin kõikjal, alates üürilepingute sõlmimisest ja lõpetades muidugi laenu taotlemisega. Isegi tööle kandideerimisel kui töö seotud rahaga. Samuti mobiilileping, kaabeltelevisiooni- ja internetileping, elektri- jms kommunaalteenuste lepingud, kindlustus — kõikide nende tingimused sõltuvad inimese krediidireitingust. Halva krediidireitingu korral või veel hullem reitingu puudumisel pakutakse neid lepinguid ebasoodsatel tingimustel, nõutakse suurt ettemaksu või ei ole paremad teenusepakkujad üldse nõus lepingut sõlmima, ja näiteks paremad elukohad nõus sellele inimesele rentima.

Krediidireitingu puudumine on välismaalasena Ameerikas elades natuke tüütu. Olgugi, et me tunneme et oleme usaldusväärsed ja pikki aastaid alati arved õigeaegselt tasunud, siis siia tulles meil krediidireiting puudus. Samas süsteem ise tundub laias laastus mõistlik. Ilmselt ka Eestis oleks hea kui näiteks üürile andja saaks kontrollida üürniku ajalugu, kuidas ta varem oma arveid maksnud on ja ega tal liiga palju laenusid pole.

Kuidas krediidireiting tekib? USAs pangad jms ettevõtted saadavad krediidibüroodele iga kuu info inimese finantstehingute kohta. Krediidibürood ise on erafirmad, kes siis koguvad kokku erinevatest allikatest tuleva info inimese krediidiajalooks ja koondavad selle kokku üheks numbriks — krediidireitinguks. Ajaloolistel põhjustel koondab krediidireiting endas natuke imelikke komponente imelikul viisil. Konkreetsed algoritmid reitingute arvutamiseks on salajased ja ajas muutuvad, aga olulised komponendid on teada:

• Õigeaegsete maksete osakaal ja negatiivsed märkused (derogatory marks): loomulikult vähendavad hilinenud maksed ja karistused (pankrott, laenu mittemaksmine jms) hüppeliselt inimese finantsilist usaldusväärsust, sest just täpselt seda peaks reiting prognoosima.
• Krediidi kasutusprotsent: kirjeldab korraga krediidi kasutust ja maksimaalset krediiti. Mida rohkem on inimesele krediiti usaldatud, seda parem, samas ei ole hea märk, kui inimene liiga aktiivselt seda krediiti kasutab. Ainus väike veidrus selle komponendi juures on asjaolu, et 0% on halb number (1% on kõige parem). Ilmselt tahetakse eristada kaarte reaalselt kasutavaid inimesi nendest kes on kaardid praktikas kinni pannud või kaotanud.
• Avatud krediitkaartide keskmine eluiga: eelmistest vähem oluline komponent, keskmine krediidiallika kasutusaeg peaks olema vähemalt 2-4 aastat, soovitavalt palju rohkem. See on välismaalaste ja liikuvate inimeste puhul problemaatiline komponent. Esiteks pole esialgu võimalik saada headel tingimustel krediitkaarte, paari aasta pärast kaarti vahetades skoor aga seetõttu kukub.
• Krediidiliinide arv: mida rohkem erinevaid firmasid on andnud õiguse krediiti kasutada, seda usaldusväärsem inimene on. “Hea” on suurusjärk alates 15-st, mis kõlab meile üsna absurdselt kõrge numbrina. Tuleb muidugi märkida, et see ja järgmised komponendid on skooris märksa madalama prioriteediga.
• Krediidipäringute arv: mitu korda erinevad firmad on Sinu kohta viimase kahe aasta jooksul päringuid esitanud. See on ligikaudne indikaator sellest, kui palju inimene ebaõnnestunult krediiti taotleb.
• Kogu laen: kõikvõimalike laenude ja liisingute summa. See on üks kõige veidram komponent, sest seda loetakse mittemonotoonselt. Kõige parem on kas $0 või vähemalt $100000. Summad, mis jäävad vahepeale on halvemad. Nt $10000 on kõige hullem variant. Ilmselt kajastab seda, et kõige usaldusväärsemad on inimesed kes kas ei võta üldse laene või siis kelle puhul on põhjalikuma taustauuringuga leitud, et nad suudavad ka väga suuri laene tagasi maksta.
• Laenu suhe sissetulekusse. Sinu kuiste laenumaksete suhe keskmisesse sissetulekusse. Jällegi veider mittemonotoonsus — kõige parem on suhe 20–40%. Kõige halvem variant on 0% ja üle 100% pole palju hullem kui 10%. See on tõeliselt arusaamatu, sest meile tunduks loomulik, et inimene kelle laenumaksed ületavad süstemaatiliselt sissetulekuid ei saa kuidagi viisil olla usaldusväärne laenuvõtja.

Kokkuvõttes tundub, et krediidireiting on kahtlemata inimese finantsilise usaldusväärsuse näitaja, aga mõõdab korraga ka teist komponenti, mis käitub peaaegu vastupidiselt. Nimelt mõõdab ta ühtlasi kui tulus oleks sellele inimesele krediitkaart anda, premeerides lojaalsust, aktiivset kaardi kasutust ja laenudest elamist. Kui olla piisavalt rikas ja vastutustundlik ja krediiti mitte vajada, siis see on krediidireitingu seisukohalt halb.

Soovitused

USAsse elama või õppima tulles tasub võimalusel teha endale tudengi- või muidu lihtsasti kättesaadav ja ilma kuumaksuta krediitkaart. Nii hakkab krediidireiting vaikselt tekkima ja paranema. Selleks ei pea kaarti üldse kasutama (kuigi tundub, et kord kuus maksmine ja kohe tagasimaksmine on tõenäoliselt kõige parem variant).

Heal krediidireitingul on reaalne väärtus. Selle puudumine võib saada takistuseks elukoha valikul. Lisaks mõjutab see lepingute tingimusi ja laenuintresse. Nii et seda tasub suhteliselt tõsiselt võtta.

Krediidireitingut saab paljudest kohtadest kontrollida, aga see võib olla tasuline, va kord aastas. Kaks head kohta tasuta ligikaudset numbrit teada ja ühtlasi komponente näha on Credit Karma ja Quizzle.

Marit palus mul mõni aeg tagasi kirjutada Hawai’il õppimise kohta. Loodan, et järgnev on abiks neile, kel huvi selles erilises paigas oma õpinguid jätkata.

Tihti küsitakse minult, et kuidas üks eestlane nii kaugele on doktorantuuri sattunud? Miks just Hawai’i? Aga miks mitte? Ega mul sellele küsimusele väga paremat vastust ei olegi. Pean tunnistama, et ma ei ole oma haridust puudutavatele otsustele lähenenud nii strateegiliselt kui paljud teised, kellega sellel teel kokku olen puutunud. Tõsised strateegilised planeerijad teevad enne kooli valikut kuid kui mitte aastaid tõsist eeltööd, et tuvastada milline kool just neile sobib, kus parimad õppejõud, kus parimad tingimused jne jne. See kõik on väga tark tegevus ja muudab tihti õpingute ajal elu kergemaks. Minu elus on aga pigem tihti ootamatult avanenud uksed, mille olemasolust poleks ma osanud unistadagi. Mul on jäänud üle koguda julgust, et neist ustest sisse astuda ning siis ukse taga peituv hea, aga tihti ka halb, vastu võtta. Osaliselt nii juhtus ka Hawai’ile õppima asumisega. Seepärast ei oska ma ilmselt vastata paljudele küsimustele, mis tihti minuni ka mu ajaveebi kaudu jõuavad. Järgnev aga ehk annab vähemalt suuna kätte kust vastuseid võiks otsida.

Hawai’i Hall – vanim ülikooli hoone – mis preagu majutab peamiselt administratiivseid üksusi

Kui ma olin otsustanud peale magistriõpet jätkata doktorantuuris, otsisin ma programmi, mille fookus oleks rahvusvaheline juhtimine ja mis pakuks selle raames ka rahanduse õpet. Rahvusvaheline mitte ainult programmi sisu poolest vaid ka selles osalejate poolest, et saaksin juurde kogemusi eri kultuuri taustaga inimestega suhtlemisel. Hawai’i Ülikool (University of Hawaii at Manoa ehk UHM) oli üks kandidaatidest. Aasias olin just veetnud aasta National Cheng Kung’i Ülikoolis, ja Rootsi ülikoolist tehtud pakkumine jäi UHMi omale alla. Nii juhtuski, et Aasia, Euroopa ja Hawai’i vahel valides, otsustasin lõpuks UHM’i kasuks.

University of Hawai’i at Mānoa

University of Hawai’i at Mānoa ehk UHM, asub Honolulus, Hawai’i osariigi pealinnas, Manoa orus. Waikiki rannani on oma 15 minutit jalgrattaga. Waikikil paistab päike ja on rannailm oma 365 päeva aastas . Siin Mānoa orus sajab aga pea iga päev vähemalt natuke vihma… ilmselt selleks, et me ikka õppimisele pühenduks

Vaade Manoa orule Shidler’i Ärikolledži rõdult

USA mõistes suht staazhikas ülikool on asutatud 1907. UHM on ainuke nn riiklik ülikool selles rahvaarvult Eestiga võrreldavas osariigis*. Kokku on ülikoolis 11 kolledžit. Bakalaureuse kraadi pakutakse 90el, magistrikraadi 84al ja doktorikraadi oma 50el erialal. Üle 20-tuhande pealine üliõpilaskond on väga rahvusvaheline. Suur hulk (~40%) tudengitest on küll Aasia päritolu aga tudengeid leidub igast maailma nurgast. Huvitav on, et siin leidub tudengeid sellistest huvitavatest riikidest nagu näteks Bhutan, Nepal, Papua Uus-Guinea, Ida Timor jne.

Shidler’i Ärikolledži sisehoov

Neile keda huvitavad igasugu ülikoolide ränkingud siis järgmine info. Ärikolledž (Shidler College of Business), kus ka mina õpin, on tuntud just oma rahvusvahelisuse poolest: bakalaureuse rahvusvahelise juhtimise programm oli 2009 aastal U.S. News & World raportis 19es, ja magistriprogramm oli samas raportis 2010ndal aastal 21ene. 2011 oli Ärikolledzhi MBA programm U.S. News‘i ränkingus kõigi USA MBA programmide seas 107ndal kohal. Peale ärijuhtimise eriala on ränkingutes kõrgel tasemel ja tuntud ka juuraõpe, sotsiaaltöö eriala, arstiteaduskond ja näiteks raamatukogunduse programm.

Kohalik keskkond on ideaalne mõnede erialade õppimiseks just siin. Nii tulevad siia teadustööd tegema lühemaks või pikemaks ajaks maailma juhtivad teadurid ja sellest saavad tihti kasu just doktorantuuri tudengid. Erialadest võib näiteks tuua igasugu ookeaniga seotud suunad nagu mere-bioloogia. Teadlased mitmelt poolt maailmast tulevad siia näiteks uurima vaalasid, sest just siin veedavad küürvaalad oma kuus kuud aastast. Samuti on see koht keset Vaikset ookeani ideaalne tähtede uurimiseks. Suurlinnade tuled ei häiri siin täheteadlasi. Suurel saarel 4,200 meetri kõrgusel Mauna Kea tipus on päris mitu teleskoopi, mis lisaks UHMile kuuluvad näiteks NASA’le, Caltech’ile (University of California), Smithsonian’ile, ja mitmele riigile (näiteks Jaapan, Kanada, Prantsusmaa, Brasiilia). Noh ja viimaseks näiteks tooksin geoloogia. Hawai’i saared on kõik vulkaanilist päritolu ja Suurel Saarel asub üks maailma tegutsevatest vulkaanidest.

Täpsemalt rahvusvahelise juhtimise (International Management PhD ehk IMPhD) doktori programmist

Shidleri Ärikolldži IMPhD Programm on võrdlemisi väike 4-aastane programm. Kiiremad on sellega ühele poole saanud 3 aastaga, mõned jälle vajanud paar aastat rohkem. Kuna programm on väike siis on erialad kogutud nii öelda ühe koondmine alla – International Management PhD ehk IMPhD. Programm pakub võimalust spetsialiseeruda viiel eri õppesuunal: juhtimine (rahvavaheline äri või organisatsiooni juhtimine ), turundus, IT juhtimine, raamatupidamine ja rahandus. Loomulikult on olemas erinevad akrediteeringud. Just sel kevadel käis AACSB meid üle vaatamas ja jäi arengutega rahule.

Doktoriõpingute esimesed kaks õppeaastat kuluvad peamiselt loengutele ja seminaridele. Esimese aasta lõpus tuleb kirjutada nn first year paper ehk esimese aasta teadusartikkel. Teise aasta lõpus on nn comprehensive exam, mis on mitu päeva kestev eksam mis hõlmab kõiki võetud aineid. Vastavalt õppesuunale on võimalus võtta erinevaid loenguid ja seminare. Rahanduse ja raamatupidamise tudengid näiteks võtavad koos majanduse PhD tudengitega mikroökonoomika, ökonomeetrika jm majanduse aineid. Meie oma kolledži õppejõud pakuvad PhD seminare turunduse, juhtimise, rahanduse alal. Samuti pakuvad eri koolid UHM’is vahelduvalt erinevaid metoodika loenguid statitsika eri teemadel ja kvantitatiivse ja kvalitatiivse uurimistöö teemadel. On ka võimalik teha nn iseseisvat õpet (directed reading) koos valitud õppejõuga juba konkreetselt sellel teemal mis sind ja õppejõudu huvitab. Kui esimesed kaks aastat on üle elatud on viimane aeg asuda oma doktoritöö kallale. Kolmanda aasta lõpuks peaks olema kaitstud doktoritöö idee ehk ettepanek (ing. k.: proposal defense). Ja kui kõik läheb plaani kohaselt peaks neljanda aasta kevadel doktorikraad käes olema. Nii “lihtne” see ongi

Ärikolledži sisehoov

Ärikolledzhi õppejõudude ridades on palju väga häid professoreid, kes hea meelega doktorande juhendavad. Nn. linnalegend on, et paljud õppejõud tulevad siia Hawai’ile päikse kätte rahulikult oma karjääri lõppu nautima . Aga meil on ka väga heal tasemel noori õppejõude. Juhtimise osakonnas on näiteks üks tuntumaid õppejõude Dr. Kiyohiko Ito, kelle uurimishuvideks on peamiselt rahvusvahelise äri (international business) teemad. Turunduse osakonnas on tuntud Dr. Steve Vargo, kes koos Dr. Lusch’iga on välja töötanud nn service dominant loogika. Viimasel ajal on mitu tudengit Soomest käind just tema juures mõned kuud tudeerimas ja oma doktoritööd arendamas. IT juhtimise osakonda juhib Dr. Elizabeth Davidson, kes on IT juhtimise alal kõrgelt hinnatud. Need on vaid mõned näited.

Strateegiliselt on kasulik enne doktorantuuri õppima asumist uurida, kas seal leidub õppejõude, kelle uurimussuundadega ka sinu huvid kattuvad. Muidugi ei ole garantiid, et õppejõu avaldatud teadustööd ka praeguste uurimissuundadega kattuvad, aga mingiks indikaatoriks on nad ikka ja tihti avaldavad õppejõud oma kodulehel millega nad praegu tegelevad (näit. working papers). Pean tunnistama, et ma nii detailset eeltööd ei teinud ja olen pidanud tänu sellele teatud mööndusi oma plaanides tegema.

McCarthy allee

Kel huvi UHM’is õpinguid alustada, siis täpsemat infot sisse astumise kohta leiab siit: http://manoa.hawaii.edu/admissions/. Doktoriprogrammi kandideerimiseks tuleb täita avaldus, mida saab teha ka elektrooniliselt ülikooli kodulehelt. Lisaks tuleb vastuvõtukomisjonile saata igast eelmisest õppeasutusest ametlik hinneteleht (official transcript). Tuleb tasuda kandideerimistasu, mis tänase seisuga on 70 dollarit. Rahvusvahelise tudengina on siis vaja veel TOEFL testi tulemusi (välja arvatud juhul kui eelmine kraad on omandatud USAs). Olenevalt programmist on vaja mõne standardiseeritud testi tulemusi (näiteks GMAT või GRE). Ärijuhtimise doktorantuuris on vaja GMATi tulemusi. Viimasena siis veel nn proof of sufficient funding ehk tõestusmaterjal, et on olemas rahalised ressursid õpingute rahastamiseks. Doktoriprogrammi puhul tehakse tihti algselt tingmuslik vastu võtmise otsus ja vastav doktori programm teeb rahastamise pakkumise (näiteks graduate assistanship), mis on siis piisav tõestus rahaliste ressursside olemasolust. Seda rahastamise otsust (või nn proof of sufficient funds) on ka vaja tudengiviisa taotlemisel USA saatkonnas.

Kulud

Kui raha teema juurde juba tulime, siis kui kallis on õpilase elu paradiisis? Hinnasilt on ilmselt paljude jaoks tähtis. Kooliga seotud kulud on hetkel kuskil 24 tuhat dollarit aastas rahvusvahelistele tudengitele. Tasub aga meeles pidada, et nagu muud hinnad on ka õppemaksud tõusuteel. See 24 tuhat siis hõlmab õppemaksu ja muid semestritasusid. Lisaks siis muud kulud, millest majutuskulud on ühed suurimad.

Odavat elamist on siin raske leida ja arvestada tuleks vähemalt 10 tuhande dollariga aastas. Baka õpilastele pakub ülikool ühikaid. Oma esimese aasta siin elasin ülikooli lähedal eramajas ja üürisin seal tuba – üür 750 dollarit kuus oli üks madalamaid siin kandis ja täna on see number ilmselt suuremgi. 1-toalise korteri rendihinnad on nii $1,500 ja üle selle. Nn. off campus housing‘u kohta leiab rohkem infot siit ja siit.

Lisaks majutusele tuleb ka arvestada muude kuludega – kindlustused, õpikud, transport ja söögiraha. UHM’i semestrikulude hulgas on ka bussikaart. 20 dollari eest, mida peavad maksma kõik tudengid, saab bussiga tasuta sõita kogu semestri jooksul. Muidu on bussipilet $2.50. Nii et ilma autota tasub see 20 dollarit kiirelt ära ja on väga hea diil. Aga neile kel on oma auto ei meeldi, et bussitasu on kõigile kohustulik. Nii võib see teenus peagi kaduda. Kel huvi autot omada, siis see on ka kallis. Bensiin on mandri USAga võrreldes kallis. Parkimine komplitseeritud ja kallis. Aga bussiühendus on siin tegelt väga hea nii et otsest vajadust autot omada ei ole.

Vaade Hale Manoa ühika rõdult Diamond Head’i vulkaani ja Waikiki ranna suunas. Kõrgemad hoones esiplaanil on UHMi ühikad (näiteks need silindrikujulised 3 torni).

Toit on siin kallis. Kallim kui mandril. Nagu Eestis on ka siin toidu hinnad kasvanud viimasel ajal märgatavalt. Siinsed hinnad on kõrged kuna enamus asju tuleb mandrilt kohale tuua. Mõned näited hindadest: pool gallonit (pea 2l) piima praegu allahindlusega u $3.99 (€2.8), u pool kilo kartulit $1.99 (€1.4), 12 muna $4.49 (€3.20), u pool kilo veiseliha $4.99 (€3.55), pakk pastat $2.49 (€1.80). On muidugi võimalik leida odavamaid hindu kui poodide pakkumisi jahtida. Paljud kasutavad võimalust shopata suurtes kogustes toiduaineid Sam’s Clubist või Costcost.

Kohalikud talunikud pakuvad ka kohaliku mahe põllumajanduse tooteid erinevatel väiketurgudel (nn. farmers market). Üks selline toimub kaks korda nädalas ka ülikooli territooriumil. Hinnad on tihti kallid aga tooted värsked ja kvaliteetsed. Kuigi toit on kallis, on mõnus, et siin võib aasta ringselt saada super häid kohalikke puuvilju. Nii magusaid ananasse nagu siin ei saa Eestis eales. Peale selle magusad mangod, papaiad, ja õuna-banaanid.

Samuti ei pea palju kulutama koolivälistele vabaõhu tegevustele. Ilusaid randu on ümber saare palju ja seal ujumine tasuta . Snorkeldamiseks vajalik varustus ei ole ka eriti kallis ning on ühekordne investeering. Kohaliku isikutunnistuse (näiteks juhiluba aga tihti sobib ka UHM õpilaskaart) olemasolul saab tasuta sisse ka näiteks Hanauma lahe rahvusparki. Samuti ei nõua kulutusi kümned eri tasemega matkarajad Ko’olau mäestikus. Kohaliku isikutunnistusega saab ka soodustusi mitmetes muuseumides.

Doktoriõppe kulud on sarnased muude õpilaste omadele. Kui veab siis on võimalik saada nö graduate assistanship, mis võib hõlmata nii teadustööl kui õppetööl assisteerimist (RA või TA). Nn. full assistanship’i puhul tasub ülikool õppemaksu (tuition waiver, mis hõlmab õppemaksu aga mitte semestritasusid; semestritasud on u $300-$400 semestris) ja maksab u 1,200 dollarit kuus elamisrahaks. Elamisrahast lähevad siis maha maksud ja kohustuslik tervisekindlustus, jättes neto taskusse u tuhat dollarit kuus. Meie programmis oli meie kursus viimane, kes said full assistanship’i neljaks aastaks, muidugi tingimusega, et õppeedukus on tasemel. Järgmised kaks kursust ei ole samasuguse õnnega koos olnud kuid osad neist on siiski saanud stippi semestri kaupa. Samuti on rahastamine mureks neile, kes nelja aastaga oma õpinguid ei lõpeta.

Kes nüüd püüab kulud tuludest lahutada, paneb tähele et vastus kipud negatiivne olema ja võib küsida, et kuda välja tuleb? Ega väga ei tule. Kui lisa sissetulekut ei ole siis tuleb iga senti lugeda (näiteks toituda kiirnuudlitest, mida siin müüakse miljonit eri sorti), Leida täiendavaid stipendiume. Näiteks on võimalik taotleda raha konverentsidel osalemiseks (juhul kui seal ettekandega esineda). Eestis pakutav õppelaen aitab natuke. Mul on vedanud, sest on tekkinud võimalusi raha juurde teenida näiteks esimese aasta suvel Hiinas õpetades, või konverentsidel abistades. Aga need võimalused on pigem erand kui reegel. Minule on palju on abiks Eeast-West Center’i töös osalemisest, sest see on võimaldanud kokku hoida majutuskuludelt.

East-West Center

Paljud UHM’i magistri ja doktori tudengid osalevad ülikooli kõrval asuva East-West Center’i (EWC) tegevuses. EWC asutati 1960ndal aastal USA kongressi poolt. Keskust rahastab peamiselt USA valitsus ning lisaks eraisikutelt ja organisatsioonidelt saadud annetused. Tänaseks on EWC kujunenud USA valitsuse Aasia ja Okeaania teemaliseks kompetentsikeskuseks. Keskuses tehakse tasemel teadustööd. Konverentsikeskuses toimuvad pea igal nädalal eri-teemalised konverentsid või seminarid. Suveti toimub siin näiteks ülemaailmne rahvastiku teemaline seminar , mis sel suvel toimub 42st korda.

EWC’i konverentsikeskus

EWC on mitu huvitavat programmi nii ajakirjanikele, juhtidele kui politoloogidele. Enamus neist aga on mõeldud Aasia-Okeaania ja/või USA päritolu tudengitele. Siiski tasub neil kel huvi eri programmide detailidesse süveneda. Näiteks Asia Pacific Leadership Program (ehk APLP), mis on mõeldud oma ala professionaalidele ja eeldab vähemalt kahe kraadi olemasolu ning erialast töökogemust, on minu teada sobilik ka eestlastele.

Plumeeria puude taga on EWC üks ühikatest – Hale Kuahine – kus ma elan

UHM’i tudengitele igast maailma otsast pakub EWC aga nn student affiliate programmi . See võimaldab osaleda erinevatel EWC seminaridel ja konverentsidel, ja tutvude ning arendada koostööd teadlaste ja tudengitega eri maailma paigust. Selle programmi raames saab taotleda EWC ühiselamukohta (hind u $450 kuus ühese toa eest). Programmis osalejad peavad tegema iga aasta oma 45 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd (nagu näiteks vabatahtlikuna seminaridel abistamine jne), osalema kolmapäevastel seminaridel, ja tasuma semestritasu ($250 semestris). Aasia-Okeaania teemalise teadustöö tegemisel võib sobida ka Affiliate Scholar Program.

EWC territooriumil asuv Jaapani aed

Teised ülikoolid Hawai’i’l

Peale UHM’i, mis on riiklik ülikool, on O’ahul veel paar erakõrgkooli. Mainimist väärt on HPU, Chaminade ja BYU Hawaii. Esimesed kaks on Honolulus, BYU Hawaii aga saare kirdeosas asuvas väikelinnas Laies. Suurim on neist Hawaii Pacific University ehk HPU, mis pakub nii bakalaureuse (50 eriala) kui magistriõpet (13 eriala). Chaminade’ Ülikool asub kohe UHM kõrval ja pakub samuti nii baka (23 erialal) kui magistriõpet (5 erialal). Tegemist on katoliikliku ülikooliga. Laies asuv BYU Hawaii on Viimase Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ülikool. BYUH pakub bakaõpet. BYUH’ga on seotud ka Laies asuv Polynesian Cultural Center .

UHMi teater, mis kannab president J.F. Kennedy nime. Taustaks Hawai’i sümboliks olev vikerkaar.

Kokkuvõtteks, miks siis ikkagi tulla õppima Eestist nii kaugele keset Vaikset ookeani, troopilisele saarele, kus elu on hirm kallis.

Õige vastus oleks tõenäoliselt heal tasemel haridus, mis tulevikus mitmed uksed avab ja karjäärile hea tõuke annab. Siinsetest ülikoolidest peaks igaüks endale leidma sobiva õppeprogrammi. UHM’i poolt pakutavatest programmidest on paljud maailma tipp tasemel ning siinne keskkond pakub erilised võimalused näiteks merebioloogia või tähtede studeerimiseks.

Teine põhjus on multikultuurne keskkond, mis võimaldab suurepäraselt arendada oma suhtlusvõrgustikku. Networking on tänapäeva ärimaailmas ülimalt tähtis. Aga peamiselt on eri kultuuritaustaga inimestega suhtlemine see mis meie maailmavaadet avab ja õpikuteadmistele lisa pakub. Nn. väärtus lisaks kraadi tõestavalt paberile.

Kolmas hea põhjus siia paariks aastaks elama asuda on kliima. Sellest võib lugeda mu teistest Hawai’i teemalistest postitustest minu ajaveebis. Ühesõnaga – kliima on super!

Mercer’i parimate linnade järjestuses elukvaliteedi järgi on USA linnadest Honolulu esimene (31esel kohal kõigi maailma linnade nimistus). Kuigi siin toimub ühe väga popi politsei seriaali tegevus, on tegelikult elu Hawai’i saartel turvaline. Õhk on värske ja puhas (st. õhu saastustase on pea olematu). Aastaringselt on kättesaadavad värsked kohalikud puu-ja juurviljad. Iga kell on võimalus värskes õhus tasuta sportida matkates, ujudes, snorkeldades, joostes, surfates, aerulauatades jne .

Kultuur. Kolme aasta jooksul siin elades olen aru saanud et siinne elustiil ja kultuur on üks põhjus siia õppima asuda. Nn. island lifestyle ehk saare elustiil on rahulik, stressivaba, elurõõmus, looduslähedane. Kuna doktoriõpe on niigi stressav, on super, et keskkond sellele stressile juurde ei lisa vaid pigem pakub võimaluse igal hetkel oma patareisid laadida.

… noh ja ei juhtu just iga päev, et paar aastat oma elust saab paradiisis veeta.

Kel huvi siia akadeemilise sildi all lihtsalt kaema tulla, siis 2012 aasta jaanuari alguses on Honolulus Institute of Business and Finance Research poolt korraldatud 2012 Global Conference on Business and Finance, millele ettekannete esitamise tähtaeg on Novembris. Selle konverentsiga UHM ei ole otseslt seotud. Pea samal ajal toimub Mauil 45es HICSS, ehk IT juhtimise alane konverents, mis on sel erialal üks tipp konverentse, ja millega Shidler’i Ärikolledz on seotud. Tähtaeg ettekannete esitamiseks on 15 juuni 2011.

rohkem pilte UHM’i ülikooli linnakust:

Kõigepealt Riismaa argumendi sisu. Protokolli kohaselt võeti Veerpalult üks kord verd, mis jagati kaheks koguseks: A proov ja B proov. Kummagi prooviga tehti kaks testi, nimetame neid Test 1 ja Test 2. Testi 1 lubatud piir on 1.81, testil 2 1.68. Veerpalu A proovid andsid tulemuseks vastavalt 2.65 ja 3.06, B proovid aga 2.73 ja 2.0. Protokolli kohaselt on kõik neli näitu üle normi, mis tähendab positiivset dopinguproovi.

Riismaa juhib tähelepanu sellele, et isegi kui me dopingust ega testimisest midagi ei teaks, ütlevad need arvud meile midagi olulist testimise protseduuri kohta. Nimelt, et samast verest võetud ja samal viisil läbi viidud testid võivad anda väga erinevad tulemused: test 2 andis tulemuseks 3.06 A proovil ja 2.0 B proovil. See tähendab, et tegemist on ebatäpse testiga, kus maksimaalne mõõtmisviga on vähemalt 0.53 ühikut. Ilmselt on tegelik mõõtmisviga veelgi suurem. Sellest järeldab Riismaa, et B proovi test 2 ei pruukinud tegelikult ületada piirmäära. Sama arutelu kohaselt pole Riismaa veendunud ülejäänud testide veenvuses. Ta tuletab meelde, et õigusriigis on üksmeelne seisukoht, et süü peab olema tõendatud täielikult ja enne pääsegu patune karistusest kui süütu mõistetakse süüdi.

Ülaltoodud arutelu on selles osas korrektne, et statistiline testimine on ebatäpne. Veerpalult võetud dopinguproovid ei näita 100-protsendilise kindlusega, et tema vere koostis polnud loomulik, veel vähem seda, et ta on tarvitanud dopingut. Testid näitavad, et on väga suur tõenäosus, et ta oli tarvitanud dopingut.

Sarnase 100-protsendilise kindluse puudumisega lepitakse nii meditsiinis kui kohtusüsteemis, kus statistilisi teste kasutatakse. Statistilised testid koostatakse nii et kõigepealt fikseeritakse testi tase, millega me oleme nõus saama vale positiivse tulemuse ehk millega oleme nõus mõistma süütu süüdi. Ja siis üritame selle vale positiivse taseme juures leida testi, mis võimalikult suure tõenäosusega mõistaks süüdlase süüdi. On lihtne koostada test, millega me kunagi ei tee seda viga et mõistaks süütu süüdi, aga see test teeb selle vea, et jätab süüdlased süüdi mõistmata. Jah, vale positiivne on hullem viga. Sellepärast fikseeritaksegi selle vea piir väikeseks, tavaliselt 1-5 protsenti. Antud dopingutesti korral on see piir fikseeritud hoopis väiksemaks: 0.01%.

Aga täpsemalt esiteks testimise osast. Mõõdetav kasvuhormoonide isovormide suhe erineb inimeste vahel, kõigub päevade lõikes ja on mõõdetav ainult ligikaudselt. Seetõttu on tegemist juhusliku suurusega, millel on mingi jaotus. Jaotuse kõige madalam võimalik ots on tõenäoliselt 0 ja ülemine ots puudub — alati võib juhtuda, et ühte isovormi mingil põhjusel proovis lihtsalt ei leidunud (alates väga veidrast organismist ja lõpetades katkise mõõteriistaga). Kui me teaksime jaotuse kuju ja fikseeriksime mingi usaldusnivoo x, saaksime leida kriitilise väärtuse, mille korral on isovormide suhe sellest nivoost kõrgem tõenäosusega, mis on väiksem kui x. Tegelikku jaotust me muidugi ei tea, aga WADA on teinud hulga uuringuid ja teeb seda ilmselt ka edaspidi, nii et teada on statistiline jaotus. Testi kriitilised piirid on määratud statistilise jaotuse abil kasutades usaldusnivood 0.01%. Aeg näitab, kas WADA uuringud on olnud piisavalt täpsed, et statistiline jaotus oleks ligikaudu õige, aga praegu tundub, et testi usaldusväärsus pole küll 100%, aga on sellele väga lähedal.

Teiseks süüdistuse pool. Ideaal mõista inimesi süüdi ainult 100%-lise tõenduse korral on ebapraktiline ja ei ole dopinguproovi korral kuidagi põhjendatud. Kohtud aktsepteerivad tõenditena paljusid “teste”, mille väärpositiivse tõenäosus on kaugel nullist — tunnistajate mälestused, sõrmejäljed jms. Isegi nii usaldusväärne test nagu DNA test ei ole 0-protsendilise väärpositiivse tasemega. Ja ka suure hulga ebatäpsete testide tulemustest statistiliselt korrektsete järelduste tegemisel ei ole ikka tegemist 0-protsendilise väärpositiivse tulemusega. Dopingutesti eesmärk on muuta dopingutarvitamine võrreldes mittetarvitamisega võimalikult kulukaks ja väga kõrged nõuded usaldusväärsusele (nagu ka väga madalad) ei täida seda eesmärki. Dopingukontrollis põrunute karistamine pole samaväärne kriminaalkaristusega — see on lihtsalt keeld teatud perioodi jooksul võistelda. Nii et dopingukontrollis poleks sugugi absurdne panna piirnorme “normaalsetele” näitudele hoopis lähemale, nt nõustuda 1 või 5%-lise süütu süüdimõistmise tõenäosusega.

Lõpetuseks juhiks ka tähelepanu sellele, et ülejäänud osa Riismaa artiklist näib matemaatiline mustkunst, kus tulemused tulevad ainult tugevatest eeldustest. Kui osa artiklist võttis seisukoha, et me ei taha teha mingeid eeldusi testimise kohta, siis miks korraga esitada tugevatel (ebarealistlikel) eeldustel põhinevaid tulemusi. Tulemus, et kolm testi neljast ei tõenda dopingu kasutamist, tugineb tema meelevaldsel veapiiri valikul. Kui 0.53 ehk mõõtmisvea piir tundus esialgu teise testi jaoks kahtlaselt suur, siis kust võtta et 1.0 on esimese testi jaoks “vägagi reaalne”? Miks mitte 2.0 või 0.55? Neist teise puhul kinnitaksid Riismaa kriteeriumi kohaselt dopingutarvitamist kolm testi neljast, esimene aga võimaldaks ignoreerida kõiki nelja testi (ja ilmselt dopingutestimist üldiselt). Teiseks artiklis arvutatud “tõenäosused” meenutavad meile seda koomiksit. On täiesti mittemõistlik öelda, et kui me ei tea jaotuse kohta midagi, siis on mõistlik eeldada, et jaotus on ühtlane. Aga miks mitte normaaljaotus või beetajaotus?

Esiteks, oluline on tähele panna, et asjaosalistel puudub motiiv dopingutarvitamist tunnistada, sõltumata sellest kas nad on milleski süüdi või mitte. Eitades jääb alati võimalus, et tegemist oli vea või ebastandardsusega ja suurele osale austajatest on selline võimalus lohutus. Tunnistades süüd kaob see võimalus. Olukord oleks teine, kui valetamine oleks karistatav. Näiteks kunagi armastatud sprindikuningannat Marion Jonesi ei pandud vangi mitte dopingutarvitamise, vaid ametivõimudele selle kohta valetamise eest. Me pole kuulnud, et sarnase valetamise eest Eestis kunagi kedagi karistatud oleks.

Teiseks, lihtne mänguteoreetiline mudel näitab, et dopingutarvitamise tasakaal on üldjuhul ebaefektiivne. Sellise tulemuse korral on range kontroll sportlaste endi huvides.

Oletame, et N täiesti võrdselt võimekat sportlast osaleb võistlusel, mille auhind on väärt N eurot. Ehk siis mida populaarsem on spordiala, seda suurem on osalejate arv, aga ka auhind. Kui keegi ei tarvita dopingut, võidab igaüks võrdse tõenäosusega, nii et oodatav võidu suurus on N/N=1. Oletame, et dopingu tarvitajad võidavad alati mittetarvitajaid, aga dopingu tarvitamine toob endaga kaasa kulu c, mis sisaldab moraalseid kulusid, mõjusid tervisele ja ohtu saada karistatud.

Kahe mängija korral (N=2) on see kujutatav sellise mängumaatriksina.

Kui c < 1 ehk dopingu kasutamisega kaasnev kulu on väike, siis on mõlemal mängijal sõltumata olukorrast kasulik dopingut tarbida (domineeriv strateegia). See tähendab, et ainus tasakaal on selline, kus mõlemad osalejad tarbivad dopingut. See on aga ebaefektiivne, sest mõlemad eelistaksid puhast tasakaalu. Ainus viis saavutada tasakaalu, kus keegi dopingut ei tarvita on suurendada dopingu tarvitamise kulusid, näiteks testide ja karmide karistustega. Kui c > 1, siis on domineeriv strateegia mitte dopingut tarvitada.

On huvitav vaadata, mis juhtub kui mängijate arv on suurem kui kaks. Arvutused jätame huvilistele endale läbi teha, aga siin on mõned tulemused:

1. Kui kulu on väike (c < 1) siis on dopingu tarvitamine jätkuvalt domineeriv strateegia ja seega ainus tasakaal selline kus kõik kasutavad dopingut.
2. Ainus viis saavutada dopinguvaba tasakaal on väga suur kulu (c > N-1). Mida populaarsem on spordiala, seda raskem on seda dopingust päris puhtaks saada. Põhjus: spordiala populaarsuse suurenemisel mõju tervisele ja moraalsed kulud eriti ei muutu, aga populaarsel spordialal on ainsana dopingut tarvitades palju rohkem võita.
3. Kõigil ülejäänud juhtudel ehk mõõduka kulu korral (1 < c < N-1) pole kumbki neist kahest tasakaal. Sel juhul on palju võimalikke tasakaalusid, kus mingi hulk sportlasi tarvitab dopingut ja teised ei tarvita.
4. Kui me keskendume puhastele strateegiatele, st tasakaaludele kus osa sportlasi kindlasti tarvitab ja osa kindlasti ei tarvita, siis on tarvitajate arv täpselt määratav. Dopingut kasutab 100/c protsenti sportlastest (huvilistele: täpsemalt floor(N/c)). Näiteks 100 osaleja ja kulu c=5 korral 20 osalejat ja kui suurendada kulu 10-ni, siis väheneb tarvitajate arv 10-le.
5. Mängul on ka hulk lahendeid segastrateegiates, kus osalejad tarvitavad dopingut mingi tõenäosusega nt mõnikord, aga mitte alati. Nende tasakaalude leidmine on keerukam. Kui keskenduda sümmeetrilistele tasakaaludele, kus kõik osalejad tarvitavad võrdse tõenäosusega q, siis on q arvutatav avaldisest . Kui spordiala on populaarne, on tulemuseks jällegi see, et keskmiselt peaaegu 100/c protsenti kasutab, kui vähem populaarne, siis üldjuhul natuke vähem.

Neist näidetest on näha, et spordi dopingust puhtana hoidmiseks on põhimõtteliselt ainus viis teha dopingu kasutamine sportlase jaoks kulukaks. Kõige loomulikumad viisid selleks on karistuste ja vahelejäämise tõenäosuse suurendamine. Avalikkuses dopingukontrolli läbiviijate või ajakirjanike süüdistamine või siis dopinguga vahele jäänud sportlaste toetamine aga vähendab tulevikus seda kulu.

Link: http://toomas-marit.hinnosaar.net/wp/valismaal-oppimine/

Maailma parimad ülikoolid meelitavad kokku helgeid päid üle maa­muna ja sinna sissesaanutel avaneb võimalus olla akadeemilises keskkonnas, mida ei suuda pakkuda ükski Eesti õppeasutus. Kuid eelised ei ole vaid kõige helgemaile – haridusturu globaliseerumisega on avardunud abiturientide võimalused kõikjal. Tihti pakutakse kusagil sellist programmi, mida Eestis ei leidu.

Samuti ei kehti levinud arvamus, et piiri taga on vältimatult kulukam õppida kui Eestis. Euroopa Liidus ei tohi ükski liikmes­riik nõuda Euroopa Liidu kodanikelt teistsugust õppemaksu, kui ta nõuab oma riigi kodanikelt, ja nii võibki paljudele, kes Eestis peaksid oma õpingute eest tasuma, avaneda võimalus õppida mujal Euroopas tasuta. Muidugi on elamiskulud Eestis allpool EL-i keskmist ja üldiselt on välismaal õppimine siiski kallim kui Eestis.

EFTA aruande alusel väidab E-Piim, et Südamejuust sisaldab kasulikku bakterit, mille regulaarne tarbimine parendab südame tervist vähendades vererõhku. Selle väite kinnituseks esitas E-Piim EFTAle loetelu 38-st avaldatud teadustööst ja neljast nende endi poolt tehtud (avaldamata) uuringust. Rumalal kombel ei uurinud ükski neist 38-st uurimustööst konkreetselt selle bakteri mõju, nii et neid ei käsitletud tõendusmaterjalina. Neljast prof Mikelsaare ja kaasautorite poolt tehtud avaldamata uurimusest kolm esimest olid väikeste valimitega ja need ei olnud juhuslikud eksperimendid (juhuslikud eksperimendid on tänapäeval meditsiinis standard ilma milleta ei pääse ükski ravim müüki). Sellised uuringud sobivad hüpoteeside püstitamiseks, aga ei tõesta midagi, mistõttu neid ei arvestatud.

Neljas uuring oli tehtud korrektselt. 83 uuringus osalejat sõid kolm nädalat uuritava bakteriga ja kolm nädalat ilma selle bakterita juustu, kusjuures nad ise ei teadnud, kumba nad parajasti sõid. Võrreldes vererõhu muutusi kummagi kolmenädalase perioodi jooksul saab teada, kuidas selle bakteriga juust vererõhule mõjub. Paraku selgus uuringust, et statistiliselt oluline mõju puudus.

Eksperimendi tulemusi analüüsides, panid uuringu läbiviijad küll tähele, et kui jagada katsealused vererõhu järgi gruppidesse, siis see viitab positiivse mõju olemasolule. Aga sellisel viisil statistiliselt olulise efekti leidmine ei ole üllatav, niimoodi testides võib ka paranormaalsetele nähtustele tõestuse leida. Kui meil on 100 vaatlust ja palju hüpoteese, siis on tõenäoline, et mõni neist ikka andmetega sobib. Jällegi ei võtnud EFTA seda tulemust arvesse, kuna uuringujärgsete täiendavate hüpoteeside testimine ei ole statistiliselt korrektne. (Või täpsemalt, ei ole seda mitmesammulist hüpoteeside testimist õigesti arvesse võetud standardhälvete arvutamisel ja kui seda arvesse võtta, siis ei tuleks tulemused jällegi statistiliselt olulised.)

Loodetavasti Eesti teadlased ja ettevõtjad jätkavad oma tänuväärset tööd ja leiavad toiduaineid, mis on tervisele kasulikud (nii et see on ka korrektselt tõendatud). Aga muuseas, kui järgnevates uuringutes leitakse, et Südamejuustul on positiivne mõju vererõhule (võib-olla ainult teatud terviseseisundiga inimeste korral), siis on oht, et tarbija tõlgendab seda tulemust ikkagi valesti. Nimelt uuringus võrreldakse kuidas mõjub bakteriga juustu söömine tervisele võrreldes samasuguse ilma bakterita juustuga. Seega kui positiivne mõju oleks leitud, siis see tähendab, et oleks mõistlik asendada oma tavalise juustu söömine Südamejuustu söömisega. See ei ütle aga midagi selle kohta, kas oleks mõistlik suurendada juustutarbimist või asendada menüüs mõni portsjon juurvilju Südamejuustuga. Et selle kohta midagi teada, peaks seda jällegi eksperimendi abil testima. Et juustu ei peeta üldiselt tervislikuks toiduaineks, siis on üsna tõenäoline, et juustu mittesöömine on tervislikum kui kuitahes tervisliku juustu söömine. Aga seda mõju ei hakka ei E-Piim ega ka kasuliku bakteri leidnud teadlased ilmselt kunagi võrdlema. Nii et kui osa inimestest hakkab rohkem sööma seda tervislikku juustu ja vähem näiteks kurki, võib juhtuda, et tehakse oma südamele hoopis karuteene.

Kirjutan külalispostituse siia blogisse, et anda edasi oma akadeemilisi kogemusi siin ja seal.

Olen õppinud Tartus esimese kursuse filosoofiat ja majandusteadust, seejärel kaks aastat Prantsusmaal Sciences Po multidistsiplinaarses Kesk- ja Ida-Euroopa programmis. Hetkel olen vahetusüliõpilane Northwestern University’s Chicagos ja õpin peamiselt riigiteadusi ja majandust. Sügisest jätkan Pariisis Sciences Po rahvusvahelise majandusõiguse magistrantuuris.

Kohtasin Hinnosaari Northwesternis ja olen neilt saanud palju head nõu majandusainete osas ja elust üldisemalt. Hiljuti nad panid mulle ette, et võiksin kirjutada siia väikse postituse, mis võrdleb minu kogemusi Eestis, Prantsusmaal ja USAs. Olen arutanud neid küsimusi ka paljude sõpradega ja teen siin ühe väikese ülevaate eelistest ja puudustest Prantsusmaal ja USAs võrrelduna Eestiga. Ühtlasi võib see artikkel olla nõuks mõnele, kes praegu keskkooli lõpetamas ja kaalub, mida edasi teha. Kuna minu kokkupuude reaalteadustega jäi keskkooli, on siinsest abi ennekõike neile, keda huvitavad sotsiaalteadused.

Prantsusmaast

Prantsuse ülikoolimaastik erineb ülejäänud Euroopast ja on algul keeruline hoomata. Laias laastus jaotub ta kaheks – avalikud suured ülikoolid ja väiksed erikoolid (grandes écoles). Avalikesse ülikoolidesse saavad kõik hoolimata hinnetest ja õpe on tasuta. Grandes école’des õpib ca. 5% kõigist üliõpilastest ja sisse saamiseks tuleb läbida teatav sõel. Grandes école’d on alati spetsialiseerunud. Kõige rohkem on insenerikoole ja ärikoole, kuid grande école’de hulka kuulub ka Ecole Normale Superieure, Sciences Po ja erinevad kunstikoolid. Prantslastel tuleb nendesse koolidesse saamiseks käia pärast keskkooli kaks aastat ettevalmistuskursustel ja seejärel teha sisseastumiskatsed. Need, kes ukse taha jäävad saavad oma ettevalmistuskoolis õpitu mõnda ülikooli üle kanda ja üldiselt loetakse need kaks aastat võrdseks bakalareuseõppega. Sciences Po on erandlik, kuivõrd sinna pääseb pärast keskkooli ning sealsed õpingud kestavad viis aastat.

Prantsuse haridusmaastik on mitut pidi arhailine ja omapärane ent samas tihti väga konkurentsivõimeline. Üldine süsteem on loodud Napoléoni poolt ja kajastab tihti tolleagseid ideaale – meetoditelt kartesiaanlik, sotsiaalselt formaalset võrdsust tagaajav. Loovusel on väike koht Prantsuse metodoloogias ja üldiselt on üliõpilase ülesandeks materjali esitada efektiivselt. Kui Ameerika süsteem näevad inimesed palju vaeva, et paista silma ja kuna see huvitab neid, siis Prantsuse süsteem on üles ehitatud välisele survele. Vastupidi üldisele arvamusele ja ettekujutusele prantslastest, on enim rassimist ja vaeva nägemist just nendes Prantsuse elitaarsetes õppeasutustes.

Rahaliselt on Prantsusmaal õppimine mõistlik. Riik pakub toetusi ja paljud koolid on tasuta. Osades insenerikoolides ja ENSis saavad kõik üliõpilased Prantsuse riigilt palka. Sciences Po on üks esimesi koole, kus kasutatakse astmelise õppemaksu süsteemi ehk õppemaks arvutatakse vastavalt pere sissetulekule, laste arvule ja muude sotsiomajanduslike näitajate järgi.

Miks ja millal soovitaksin siis Prantsusmaale õppima minna? Kuigi Prantsuse ülikoolid võivad olla hea kogemus, tasuks seda otsust hoolega kaaluda ja võimalusel tulla siia pigem õppima mõnda grande école’i. Erasmuseks sobivad muidugi ka suured ülikoolid ent tasub arvestada riskidega nagu kuid kestvad streigid ja kümnendite tagust aega meenutav asjaajamine. Haridus mõnest grande école’st peaks üldiselt tagama hea analüüsivõime ja laia silmaringi – omadused, mis tõenäoliselt on parim, mida esimese viie aasta kõrghariduse jooksul omandada saab – spetsialiseerumine võib ju alati tulla hiljem. Just lai silmaring ja analüüsi/sünteesivõime on asjad, mis annavad prantsuse süsteemile tema eelised.

Ühendriikidest

Ühendriikides kestavad bakalareuseõpingud 4 aastat ja ülikooli astudes ei pea teadma oma eriala. Pigem proovitakse esimene aasta erinevaid aineid ja otsustatakse teise aasta jooksul, mis valdkonda spetsialiseeruda. Tihti õpitakse paralleelselt mitut eriala. Pärast bakalareuse õpinguid on kombeks töötada aasta-paar ja siis naasta ülikooli kas professionaalse kraadi jahile (äri, õigus, meditsiin) või kraadiõppesse, kus sõltuvalt erialast ja koolist, kas eristatakse magistrantuuri ja doktorantuuri või loetakse kõike ühtlaselt kraadiõppeks. Bakalareuseõpingud heades Ameerika ülikoolides on kallid (ca $50 000 aasta elamiskulud k.a.), kuid paljud koolid pakkuvad rikkalikku finantsabi erinevatel tingimustel. Kraadiõpe on üldiselt tasuta ja sisaldab stipendiume.

Bakalareuseõpe Ameerikas võib tunduda ebareaalne valik keskoolilõpetajale Eestis. Ometi on ta kandideerimist väärt, eriti kui on head hinded ja ette näidata märke aktiivsusest väljaspool kooli müüre. Kolledž on ka elukool ja lisaks haridusele ellu astumiseks saab siit ka sõbrad ja võrgustiku – tihti globaalse. Sellega kaasneb paratamatult ka teatav ameerikastumine. Ettevõtlikus ja pealehakkamine inspireerivad, kuid materialism riivab tihti (kas ma selle eest maksangi nii palju? kui tänav on remondis ja koolitee veidi pikem)

Oma kogemuse põhjal pean eriti väärtuslikuks võimalust proovida erinevaid aineid ja mitte olla kohustatud teadma valdkonda, millele spetsialiseeruda. Mõeldes, kui palju stressi on olnud mu Eesti sõpradel eriala vahetamisega ja tihti kooli vahetamisega, tundub see igati mõistlik võimalus. Kas tõesti on mõistlik eeldada, et kõik teavad keskkooli lõpuks, mis valdkonda nad soovivad õppida? Vaevalt.

Vastupidiselt Prantsusmaale rõhutatakse Ühendriikides loovust ja akadeemiline vabadus on lai. Paljudes kolledžites on kohustuslik läbida teatav hulk humanitaar- ja realaineid suurendamaks silmaringi. Samuti on suhe õppejõududega mõistlikum – õppejõududel on vastuvõtuajad, millal võib alati minna neid tülitama ja paljud üliõpilased tunduvad õppejõude tülitavat ka üsna tühiste küsimustega. Lisaks on üliõpilastel võimalusi osaleda uurimistöös juba bakalareuseõppes. Samuti pakutakse suurepäraseid suviseid praktikavõimalusi igas maailma nurgas. Ameerika ülikoolid on ameerika unelma kehastus akadeemilises maailmas, kuid samas kaugemal avalikkusest kui Euroopas.

Olen suurima heameelega valmis andma nõu kõigile, kes kaaluvad õpinguid Prantsusmaal või USAs: gustav.kalm@gmail.com.