Kel Jaak Panksepa teadustöö vastu rohkem huvi võib kuulata intervjuud temaga Brain Science Podcastis. Muuhulgas küsiti seal temalt soovitusi noortele, kes tahavad teadlaseks saada. Jaak Panksepa vastus:

“Take courses from the most interesting and engaged professors, get turned on, and recognize that your education is totally your responsibility. There are only people around you to inspire you, and then you take that inspiration that’s inside and you try to find a place where you can do the kind of work that you want to do. /…/

… and it requires so much hard, time-consuming work. But I would also tell any young person that, once you’re inspired, be ready to commit yourself to some of the most difficult work one can do: difficult because, not only do you have to keep so many skills tuned up, but it’s repetitive — over and over doing the same thing.

So, you have to have a very profound work ethic. You have to be like a brick layer. You have to be willing to build a cathedral; and a cathedral that’s not finished in your lifetime, but that you had established a certain beautiful perspective on things that other people are tempted to follow off.”

Millest me erinevatel aastatel rohkem oleme kirjutanud? Alljärgnevas loetelus on toodud iga aasta kohta kolm märksõna ehk suhteliselt populaarsemat sõna sel perioodil. Suhteline populaarsus on siin defineeritud kui seda sõna sisaldavate postituste arv sel aastal, jagatud seda sõna sisaldavate postituste arvuga üle kogu perioodi.

• Aasta 1:

  “asub” — esimesel aastal kirjeldasime kus miski asub, näiteks kus asub Northwesterni ülikool, vt Northwesterni ülikool

  “käisime” — ja kirjutasime üritustest kus me käisime, näiteks Steven Levitti seminaris, vt Majandusteaduse rokkstaar, veidronoomik Steven Levitt

  “luges” — ja kursustest mida kuulasime, näiteks Jeff Ely luges mikroökonoomikat, vt Kevadkvartali mikroökonoomika kursus Northwesternis

• Aasta 2:

  “lõbus” — teisel aastal lõbustasime end populaarteaduslike raamatutega, näiteks Tugitoolimajandusteadus

  “räägitakse” — ja kirjutasime millest siin räägitakse, näiteks Puhkus raskel ajal

  “hakata” — ja kuidas tubliks hakata, vt Homme hakkan tubliks

• Aasta 3:

  “sõltub” — kolmandal aastal kirjutasime palju käitumisökonoomikast, näiteks Käitumisökonoomika suur tulek

  “andis” — blogis oli hulk külalispostitusi, sealhulgas kirjutas Sander Heinsalu oma õpingutest Yale’is ja õppejõududest kes kursusi andsid, näiteks Külalispostitus: Yale’i sügissemestri ained

  “keskmine” — ja me vaatasime statistikat, näiteks Ameeriklased töötavad rohkem kui eurooplased – müüt või tegelikkus?

• Aasta 4:

  “põhjus” — neljandal aastal uurisime jälle kord Eesti koolide pingeridu, vt Kui on valida Nõo ja Rocca al Mare kooli vahel

  “näitavad” — kirjutasime korduvalt selle aasta noorte majandusteadlaste tööturust, muuhulgas sellest, mida näitavad Berkeley ülikooli professori hinnangud, vt Terviseökonoomika ja selle aasta noorte majandusteadlaste tööturg

  “kehtib” — ja missugused seaduspärad kehtivad sportlaste, muusikute jms kohta, vt Kust tulevad tähed?

Kuidas saab kartell toimida ka ilma kokkulepeteta

Nagu me eelmises postituses kirjutasime, käitub kartell üldjuhul sarnaselt monopoliga — hoiab hindu kunstlikult kõrgena. Erinevalt monopolist on kartelli puhul küsimus stabiilsuses — igal osalisel on kasulik salaja hindu natuke langetada ja saada korraga suur osa turust endale. Seetõttu on kartelli toimimiseks tarvis mingit karistusmehhanismi. Ajaloost on teada näiteid, kus kartelli tegutsemine lepitakse täpselt kokku ja karistuseks on trahvid. See on tänapäevase seadusandluse juures aga väga libe tee.

Kui ettevõtted püsivad turul aastaid, on karistusmehhanismi hoopis lihtsam tekitada. Täiesti piisav karistus kartellikokkulepete püsimiseks on hinnasõja ähvardus. Hinnasõda ei ole aga midagi muud kui väga aktiivne konkureerimine turul. See on täiesti legaalne ja viib osaliste kasumid nullilähedaseks. Ehk siis kartell toimib järgnevalt: niikaua kui kõik turul osalejad hoiavad hinna kõrgel ei juhtu midagi. Kui aga mingil hetkel selgub, et kellegi hind oli madal, siis sealt edasi on iga mees enda eest — tavapärane turukonkurents. Seepärast kaalub kartelli liige kahte võimalust: kui ma jätkan kõrge hinna küsimist, saan pidevalt kõrget kasumit. Kui aga langetan hinda, siis saan natuke aega turgu domineerida ja veelgi kõrgemat kasumit, aga pärast seda kärbub kasum nullini. Pikaajaliselt mõtlev ettevõte ei hakka sellisel juhul hinda langetama.

Kui olud muutuvad, näiteks sisendite hinnad tõusevad, siis on tarvis uut ühist “arusaama” milline peaks olema uus hinnatase. Ajaloost on teada näiteid, kus seda tehakse tööstusharu liidrite regulaarsetel kokkusaamistel või siis antakse mõne meediakanali vahenduse teatel hindadest teada. Mõlemad sobivad — tegemist on ainult koordinatsioonimeetodiga, kartelli hoiab stabiilsena jätkuv oht hinnasõjaks.

Mõned viited edasiseks lugemiseks: ülaltoodud kartellimudel pärineb James Friedmanilt. Edward Green ja Robert Porter lisasid mudelisse ebakindluse — tegelikkuses on palju juhuslikkust ja seetõttu ei tea kunagi täpselt, kas keegi on kokkuleppevastaselt hinda langetanud või on lihtsalt turuolud halvad. Nad näitasid, et ka sellistes tingimustes on kartelli võimalik hoida, aga leidsid, et aeg-ajalt on lühiajalised hinnasõjad vältimatud. Ilma nendeta oleks motiiv ja võimalus kokkuleppest taganeda liiga suur. Robert Porter leidis, et see mudel kirjeldab hästi raudteekartelli Chicago lähistel 1880–1886. Miks just niisugusel ammusel ajal? Sest aastal 1890 keelati Ameerikas kartellikokkulepped (Sherman Act). Kuni selle ajani olid kartellid igati legaalsed ja kartelli kuuluvad firmad teatasid oma osalemisest ja kokkulepetest avalikult. Siinkohal soovitus magistritööks: Porteri mudeliga saaks ilmselt üsna hästi ka Eesti kartellihõngulisi sektoreid uurida.

Sisendihinna ja väljundi hinna seosest

Eelmise postituse lõpus mainisime me, et sisendi hinna kerkimisest 1% võrra ei järeldu, et toodete hind peab kerkima 1%. Selline kulu otsene ülekandumine on üldiselt üsna haruldane. Kõige lihtsam on seda selgitada igale esmakursuslasele näidatava graafikuga. Graafikut tuleks lugeda nii:

1. Turutasakaal on esialgu nõudluse (langev roheline joon) ja pakkumise (tõusev pruun joon) lõikepunktis.
2. Nüüd kehtestatakse tootele x%-line maks, mis tõstab pakkumiskõverat (tarbijate seisukohalt) ülespoole — tõusev punane joon.
3. Nüüd tasakaalustub turg sinisega tähistatud koguse juures, mis on madalam kui varasem, sest tarbijad peavad rohkem maksma ja seetõttu soovivad toodet vähem.
4. Tarbijate poolt makstavast hinnast osa läheb maksu näol riigile ja osa loomulikult müüjatele. Nagu jooniselt näha, ei lähe maksutõus tervenisti hinnatõusuks.

Täpselt samasugune analüüs kehtib ka sisendihinna tõusu või näiteks nõudluse muutuste korral. Kui suur osa sisendi kallinemisest kandub üle hinnatõusuks sõltub nõudlus- ja pakkumiskõiverate kujust. On kaks võimalust, mille korral ülekandumine on tõepoolest üks-ühene: (1) Täiesti mitteelastne (püstine) nõudluskõver ehk olukord kus tarbijad ostavad sama koguse sõltumata hinnast. See võib kehtida näiteks insuliini korral, aga reaalsuses väga harva. (2) Täiuslik konkurents. Enamasti pole tegemist mitte kummagagi.

Sellega seoses toome veel ühe näite, mida lugedes oleks me peaaegu istuli kukkunud. Meie suureks õnneks loeme me Eesti ajalehti enajaolt istudes. Lugu ise oli selline:

Riigikogu kiitis täna heaks tarbijakaitse seaduse muutmise, millega antakse Tallinna poodidele kaheks kuuks luba lisada müügimaksust tulenev protsendiline hinnatõus kaubale alles kassas, kui vastav informatsioon on poodides suurtel plakatitel sissepääsu või kassa juures.(Elu24)

Mida see seadusemuudatus sisuliselt ütleb — riigikogu on otsustanud, et hinnad tõusevad müügimaksu võrra. Missugune fenomenaalne viis hindu koordineerida — ette antakse täpne number, uusi hinnasilte pole vaja trükkida ja hindu ei lepi ettevõtete nimel kokku mitte kahtlased kujud nurga taga vaid lausa Riigikogu!

Nüüd aga nägime Eesti Päevalehes pealkirja “Leiva hind tõuseb krooni võrra”. Artikkel vahendab Pere Leiva juhataja kommentaari, mille kohaselt on jahu hind märgatavalt tõusnud ja sellega seoses arutatakse eeloleval nädalavahetusel Leivaliidus, millist hinda leivatootjad tulevikus kehtestavad!

Mida kartell teeb ja miks on hinnakokkulepe halb?

Et aru saada, miks on hinnakokkulepped arenenud riikides konkurentsiseadustega keelatud, tuletame meelde elementaarset majandusteooriat. Kui kogu leib, mida Eestis müüakse, toodetaks ainult ühe ettevõtte poolt, siis oleks see ettevõte monopol (nagu näiteks Tallinna Vesi on Tallinnas vee turul). Millise hinna kehtestaks monopol leivale? Hinna valikul võtab ta loomulikult arvesse, et kõrge hinna korral oleks nõudlus väike, samas kui liiga madala hinna korral oleks igalt pätsilt saadav kasum väike. Üks on aga päris kindel — monopoli kasumit maksimeeriv hind on tootmiskuludest palju kõrgem. Ja see on halb, sest selle hinna juures hulk inimesi, kes saaksid ja on valmis maksma leiva eest tootmiskuludest vaid natuke kõrgemat hinda, on sunnitud leiba vähem ostma. Seetõttu reguleeritakse arenenud riikides monopolide käitumist (nt Tallinna Vesi ei saa vabalt hinda kehtestada) ja üritatakse võimalusel vältida monopolide teket.

Õnneks toodab Eestis leiba päris mitu ettevõtet, aga neid ettevõtteid pole samas väga palju — 2006. aasta andmetel toodab viis suuremat leivatootjat 90% Eesti leivast. Sellist olukorda, kus ettevõtteid on turul rohkem kui üks, aga mitte väga palju, nimetatakse oligopoliks ja leivaturg on Eestis päris kindlasti oligopoolne. Ka sellisel turul tahaksid ettevõtted kehtestada monopoli hinna ja teenida suuremat kasumit. Ükski ettevõte üksinda ei saa aga monopoli hinda kehtestada, sest siis läheksid kõik tema tarbijad konkurendi juurde. Nii viib konkurents oligopoolsel turul hinnad alla. Mitte küll päris tootmiskuludeni, aga sellele oluliselt lähemale kui monopoli hind.

Oligopoolsel turul osaleb üsna väike arv ettevõtteid ja seetõttu on võimalik, et nad lepivad ühel või teisel viisil hindades kokku. Sellist kokkulepet nimetatakse kartelliks. Olgugi et kartell koosneb mitmest ettevõttest käitub ta väga sarnaselt monopoliga. See tähendab, et kasumid on suuremad ja hinnad kõrgemad kui konkurentsi korral, mis omakorda tähendab ühiskondlikku heaolukadu, sest osa inimesi kes potentsiaalselt võiksid toodet tarbida ei saa seda teha. Sellepärast ongi hinnakokkulepped arenenud riikides, seahulgas Euroopa Liidus, konkurentsiseadustega keelatud.

See oli nüüd lihtsustatud käsitlus kartellidest. Kes vajab põhjalikumat meeldetuletust majandusteooriast võib vaadata turutasakaalu, monopoli ja oligopoli peatükke mõnest mikroökonoomika raamatust ja lihtsate kartellimudelite kohta näiteks meie mikrokursuse konspekti Tartu Ülikoolis.

Tootmiskulud ja toote hind

Veel üks oluline meeldetuletus majandusteooria sissejuhatavast kursusest. Nimelt pole turumajanduse tingimustes põhjust oodata, et toote hind ja tootmiskulud oleksid üks-üheselt seotud. Hinna määravad turul nõudlus ja pakkumine. Kui konkurents on väike ja nõudlus on suur, siis saab ka väga odavate tootmiskuludega toodet kallilt müüa. Ainult täielik konkurents viib selleni, et hind langeb tootmiskuluni (tegelikult lausa piirkuluni).

Lugedes ajakirjandust, siis tundub, et Eestis kiputakse seda lihtsat tõde tihti unustama. On vähe sektoreid, kus valitseb täielik konkurents, enamik turge on ikkagi oligopoolsed. Ja kindlasti ei ole täielikku konkurentsi Eesti leivaturul, kus umbkaudu 90 protsenti toodangust tuleb viielt suurimalt tootjalt. Üldjuhul ei kandu oligopoolsel ja monopoolsel turul tootmiskulu suurenemine (ega näiteks maksude tõus) täies ulatuses toote hinda üle.

Hinnakokkuleppe vorm

Üks kommentaar veel. Kartelli toimimiseks ei pea ettevõtted kusagil konverentsilaua taga või salajases keldris kokku saama ja hinnakokkulepet kolme veretilgaga kinnitades paberil allkirjastama. Piisab isegi sellest kui on mingi viis hindade kooskõlastamiseks. Selleks sobib suurepäraselt näiteks ajakirjandus. Nii et kui mõnes oligopoolses sektoris ettevõtted tahavad kartellina tegutseda, siis ajaleheartiklid, mis kirjeldavad plaanitavaid hinnamuudatusi, annavad selleks sobiva võimaluse. Loomulikult ei ole kavandatavatest hindadest teavitamine iseenesest veel märk kartellist. Küll on aga hindade kooskõlastamine ebaseaduslik. Et kaitsta tarbijate heaolu ja tagada konkurentsi säilimine, peaks see olema juba konkurentsiameti ja miks mitte ka ajakirjanduse enda ülesanne jälgida, mis turul toimub pärast neid teadaandeid.

Foto: 75-percent rye bread with flax seeds & sunflower seeds by sierravalleygirl, on Flickr

Isegi üks tuttav „usuteadlane”, kes astus ülikooli 1994. aastal, lubas rektor Karise käest paberi lõpuks ometi ära tuua.
…
Otse öeldes, ei suuda pealtnäha intelligentsed ja arukad inimesed keset palavat suve kulutada kaks-kolm päeva oma ajast sellele, et täita kümnete lehekülgede kaupa pabereid.

Kolm kommentaari. Esiteks — millised suurepärased akronüümid! Teiseks, asi mis esmapilgul tundub bürokraatide väljamõeldis võib praktikas olla möödapääsmatu. Sellesse programmi kandideerijad tahavad, et nende varasemaid õpinguid, täiendkoolitusi ja töökogemusi mingil määral arvestatakse, vastasel korral nad astuks lihtsalt uuesti ülikooli asudes õppima esimesel kursusel. Varasemate õpingute-töökogemuse arvestamiseks on ülikoolil vastavat informatsiooni vaja. Kuidas täpselt seda ülikoolile edastada on muidugi küsimus (igal ülikoolil on omaenda kunagiste tudengite kohta mingi info olemas), aga mingi hulk pabereid tuleb selleks ilmselt siiski täita.

Meie peamine kommentaar on aga see, et ülikool peab ootama kandidaadilt valmidust õppida. TULE programm on spetsiaalselt suunatud inimestele, kel varem seda ei olnud. Nad on ülikooli poolelijätmisega näidanud, et neil ühel või teisel põhjusel polnud soovi või aega, et kõrghariduse saamiseks vajalikke nõudeid täita. Et neil nüüd õnnestuks edukalt õppekava läbida, peab midagi nende inimeste olukorras olema muutunud. TULE programm võib küll vähendada finantspiiranguid, aga ei tähenda, et kõrghariduse saamiseks tuleks vähem pingutada. Inimene, kes kas ei suuda või ei taha võtta päeva või paari, et täita ära dokumente programmi kandideerimiseks pole ilmselt ka võimeline leidma õppeaasta kestel igal nädalal aega koolitöö jaoks.

Nii et isegi kui ülikoolil oleks kogu vajaminev info olemas, siis vähendamaks tõenäosust, et sügisel TULE üliõpilased kõik ära kaoksid, on igati mõistlik kandidaatide soovi ja ajapiiranguid praegu testida. Ja ühe pika dokumendi täitmine on selleks üks viis. Selle nimetus võiks olla näiteks ÕPI (õige pikk isikukirjeldus). Majandusteoreetilises sõnastuses on see kulukas signaal. Kaotatud aja ja vaeva näol peab kandidaat kandma kulu, mida saavad maksta ainult need, kellele selle paberi täitmine pole väga vaevarikas või siis oodatav tulusus on suur. Ja just neile inimestele peakski TULE olema suunatud. Teised avastaksid ilmselt juba septembris-oktoobris, et parem on õpingute lõpetamine veel 5-10 aastat edasi lükata.

Hiljuti avaldasid käitumisökonoomikud George Loewenstein (CMU) ja Peter Ubel (Duke) arvamust, et käitumisökonoomika on saanud väga populaarseks ja seda on rakendatud, aga et nende hinnangul on sellega mindud liiale.

But the field has its limits. As policymakers use it to devise programs, it’s becoming clear that behavioral economics is being asked to solve problems it wasn’t meant to address. Indeed, it seems in some cases that behavioral economics is being used as a political expedient, allowing policymakers to avoid painful but more effective solutions rooted in traditional economics.

Nad toovad näite energiatarbimise vähendamise meetmest Suurbritannias: elektriarvele pannakse lisaks kulutatud energiale kirja (100 kWh) ka see kui palju nende naabrid keskmiselt ja minimaalselt elektrit kulutasid. Meetme idee on lihtne ja geniaalne: ühe keskmise inimese jaoks ei oma number 100 kWh mingit erilist tähendust, meil pole aimugi, kas see number on suur või väike, rääkimata siis selle mõjust loodusele. Naabrite numbri lisamine annab meie numbrile tähenduse. Selle taustaks tasub vaadata Suurbritannia peaministri David Cameroni ettekannet TED konverentsilt.

Loewenstein ja Ubel ei kritiseeri seda meedet, meede iseenesest on väga hea. Nad juhivad hoopis tähelepanu asjaolule, et efekt energiatarbimisele on siiski üsna piiratud — suurusjärgus 1–3%. Isegi rakendades kogu käitumisökonoomika arsenali oleks selle mõju majade suurusele ja inimeste käitumisele üldiselt väike. Kui tahta meetmeid, mis paneksid inimesi rohkem energiat säästma tuleb ikkagi pöörduda klassikalise majandusteooria poole, mis soovitaks ebasoovitava käitumise suhtelist hinda tõsta, näiteks maksustamise abil. Käitumisökonoomika aitab seda meedet täiustada ja vastata küsimusele kuidas seda kõige paremini teha — mida trükkida arvele; kas maksustada ebasoovitavat käitumist või subsideerida soovitavat jne. Nii on need kaks lähenemist mitte teineteist asendavad, vaid täiendavad.

Peter Klein on käitumisökonoomikute suhtes eriti kriitiline. Ta toob näiteks ühe tuntuma käitumisökonoomiku Dan Ariely kolumni HBRis. Ariely kirjutab, et kui töötasu on funktsioon puhtalt aktsiahinnast, siis puhtalt aktsiahinna maksimeerimisega ettevõtte juhid tegelevadki ja soovitab mõõta ka muid olulisi kriteeriumeid, nagu loodusreostus, kaubamärgi väärtus, tarbijate rahulolu jms.

Kleinil on sellele kolm kommentaari. Esiteks on see ilmselge ja majandusteaduses ammu teada (nt Kerr 1975). Teiseks on Ariely pakutud lahend lepinguteoorias ammu tuntud (Holmstrom 1979 jpt). Kolmandaks on soovitus kasutada paljusid erinevaid kriteeriumeid ebapraktiline — see tähendab, et neid kriteeriumeid tuleb mõõta ja lõpuks ühele skaalale teisendada. Millise kriteeriumi alusel panna kokku tarbijate rahulolu, mõjud keskkonnale, firma reputatsioon jms? Senini üks parimaid kõike seda agregeerivaid suurusi on ettevõtte aktsiahind. Loomulikult on sellel omad puudused, aga vaevalt, et ettevõtte juhid või omanikud subjektiivselt suudaksid välja tulla mõõdikuga, millel puudusi poleks, sest ka need koosnevad inimestest, kes on ebatäiuslikud.

Need näited on muidugi rohkem karikatuurivormis esitatud, aga päris emotsionaalseid diskussioone võib leida ka teaduskirjandusest. Paar viidet:

• Ariel Rubinstein Dilemmas of an Economic Theorist
• Faruk Gul ja Wolfgang Pesendorfer The Case for Mindless Economics
• Ran Spiegler But can’t we get the same thing with a standard model?

Kolmeteistkümnenda korruse tähelepanuväärsuse tuletas meile meelde üks majanaaber, kes imestas, et me kolmeteistkümnendal korrusel maha läheme. Ta tahtis lausa näha, kas see tõepoolest eksisteerib ja milline välja näeb.

Lasteraamatu The 13th Floor andmetel jõuab kolmeteistkümnendal korrusel liftist väljudes hoopis seitsmeteistkümnenda sajandi piraadilaevale ja sealt edasi võib kohata nii piraate kui ka nõidu, tonte ja isegi oma kaugeid esivanemaid. Thriller Kolmeteistkümnes korrus (The Thirteenth Floor) näitab aga, et pilvelõhkuja 13. korrusel satub 1937. a Los Angelesi, kus elavad virtuaalsed inimesed, kes ei teagi, et nad on arvutiga loodud.

Eesti Päevaleht vahendab Viru hotelli omaniku Yrjö Vanhaneni meenutusi

“Siiani elab legend, et kogu hotelli kolmeteistkümnes korrus kuulus KGB-le. Mõned arvasid, et KGB oli ka kolmandal ja neljandal korrusel. Tegelikult asusid seal ka kontorid, mistõttu lift neil korrustel kunagi ei peatunud.”

Kolmeteistkümnenda korruse elanikena ja triskaidekafoobiat mitte põdevate inimestena saame kinnitada, et piraadilaevu ega virtuaalreaalsust meie korruselt ei leia. Korrus näeb välja täpselt samasugune nagu ülejäänud. Ja naabrid on täiesti tavalised inimesed. Väljaarvatud mõned kummitused, aga see on juba uus lugu.

Jalgpall ühendab inimesi. Jalgpalli üle võib pikalt arutada nii etiooplasest taksojuhi kui ka Lõuna-Kaliforniast pärit professoriga. Ülalmainitud tehnika on seda ühendust rikkumas. Tänapäeval ei tea enam kunagi, kas vestluskaaslane juba teab viimase mängu tulemust või püüab kõigest väest jätta seda mängu õhtuseks nautimiseks. Seetõttu on viisakas mängust rääkides olla väga ettevaatlik või veel parem seda üldse vältida, sest hääletoon ja üksikud väljendid reedavad paljugi.

Nagu Jeff kirjutab on informatsioon nii see mida me kuuleme, kui ka see mida me ei kuule. Kui saada koridori peal kokku Tšiilist pärit doktorandiga ja ta ei ütle midagi, siis on üsna ilmne kuidas Tšiili-Brasiilia mäng lõppes. Nii on spoilereid väga raske vältida. Ainuke viis seda teha oleks ühiskondlik kokkulepe, et keegi ei räägi tulemustest näiteks esimese 24 tunni jooksul. Või siis hüüab enne rääkima asumist kõva ja selge häälega “Spoiler alert!“, et vestluskaaslane saaks seda vajadusel takistada.

Jeff juhib aga tähelepanu sellele, et niisugust informatsiooni paljastumist on võimalik enda huvides ära kasutada. Oletame, et Sa arvad, et Tšiili-Brasiilia mängus on Brasiilia võidu tõenäosus 6/7. Siis on kuuel juhul seitsmest mängu tulemus ootuspärane ja selles mõttes oli tegemist suhteliselt ebahuvitava mänguga. Ainult ühel juhul seitsmest on tulemus üllatav. Kui aga leppida kellegagi kokku, et Brasiilia võidu korral viskab ta täringut ja kui tulemuseks on kuuest väiksem number, siis ütleb Sulle mängu tulemuse. Siis tead Sa mängu vaatama asudes, et on kaks võimalust: kas Tšiili võitis või Brasiilia võitis ja täringuviske tulemus oli 6. Arvutades tõenäosused kokku osutub, et kummagi meeskonna võidu tõenäosus on 1/2, nii et tulemus on palju ettearvamatum. Nii jääb küll osa mängudest vaatamata, aga need, mida Sa vaatad on palju põnevamad.

Lõpetuseks aga üks halb uudis: paraku ei saa niisuguse põnevust tõstva instrumendina kasutada meediat ega asjasse mittepühendatud sõpru, sest nemad räägivad Sulle eelkõige ära just üllatavad tulemused. See tähendab, et kui Sa päeva jooksul kusagilt mängu tulemust ei kuule saab mäng olema kindlasti igav.

… ükskõik kui viisakalt me riides oleme või kui hästi inglise keelt räägime, siis arvatakse ikkagi, et me oleme venelased.

Me oleme uhked, et me oleme eestlased, aga ei ole leidnud põhjust solvuda, kui meid on peetud venelaseks, soomlaseks või prantslaseks. Ausalt öeldes, kui ookean on vahel, siis erinevused nende rahvaste vahel tunduvad märksa vähem tähtsad. Siitpoolt lompi vaadates on kõik nad meile peaaegu naabrid ja laias laastus on meil ühine kultuuritaust.

Kui mõni uus tuttav pakub, et me oleme Ida- või Põhja-Euroopast, siis me oleme tema geograafiateadmistega igati rahul. Taksos või poes on vahel läinud vaja veel selgitust, et Eesti ei olnud osa Jugoslaaviast ja Baltimaad ei asu Balkanil. Aga vähemalt ei ole mandriga mööda pandud. Me ise näiteks oleme korduvalt pidanud ungarlasi esmakohtumisel ladinaameeriklasteks. Ja kontinendiga pole üldse nii raske eksida kui mõelda Portugali ja Brasiilia peale või Hispaania ja teiste Ladina-Ameerika riikide peale.

Muuseas tuginedes tõenäosusteooriale on Venemaa ja Ida-Euroopa rahvuse arvamisel märksa kindlamad valikud kui väikese rahvaarvuga Põhjamaad. Väljaspool Euroopat ei tundu näiteks Soome olevat üldse nii tuntud riik, et keegi oskaks seda pakkuda. Meid on siin pool lompi pidanud soomlasteks ikkagi ainult Euroopast pärit inimesed või need, kel varem soomlastega kokkupuuteid. Ja põhjuseks on siis olnud meie nimi — kahekordseid vokaale teistes keeltes ei kipu esinema. Prantsusmaad muidugi teatakse. Ja kui baretti kanda ja veel mõnes nimes korralikult r-täht välja hääldada, siis on pranstlase pakkumine kerge tulema.

Võib-olla Eestist vaadates on mingil põhjusel ihaldusväärne olla pigem põhjaeurooplane kui idaeurooplane. Meile on tundunud, et mõlematega on meil palju ühist tausta. Ukrainlasest taksojuhti, poolakast torumeest või venelasest teenindajat kohates on ikka äratundmisrõõm. Võib-olla on piirkondi, kus idaeurooplastel on halb kuulsus (kalduvus kuritegevusele, madalamad palganõudmised mis kohalikelt töökohti ära võtavad). See õnneks ei kehti majandusteaduses. Põhjaeurooplastel me ei teagi, et oleks majandusteaduses mingit erilist reputatsiooni. Aga idaeurooplastelt oodatakse, et neil on suurepärane vana vene kooli matemaatikaharidus ja paremal juhul veel lisaks head programmeerimisoskused. Ja Ida-Euroopast on viimase paari kümnendi jooksul tulnud hulganisti suurepäraseid noori majandusteadlasi. Nii et venelaseks pidamist võib siin võtta komplimendina. Muuseas, venelased ise on meid pidanud soomlasteks. Ei tea, kas meie matemaatikateadmiste või olematuks kahanenud vene keele oskuse tõttu.

Üldiselt on USAs relvad Eestiga võrreldes tavalised ja on piirkondi, kus tulirelvadega inimesi on näha igal pool. Statistika aastast 1997, ütleb et umbes 25% täiskasvanutest omas vähemalt ühte relva ja 40% ameeriklastest elas leibkondades, kus on relv. Levinud relva omamise põhjus oli enesekaitse, vaid 11% leibkondadest käis jahil.

Kas relvad muudavad USAs elu ohutumaks või ohtlikumaks on lahtine küsimus. Selle üle käivad ägedad vaidlused enne valimisi. Üldiselt vabariiklased toetavad õigust omada ja kanda relvi, demokraadid tavaliselt arvavad, et relvade levikut peaks rohkem piirama. Majandusteadlased on samuti seda küsimust uurinud ja konsensust siin siiani ei ole. Kuulus Lott vs Levitt vastasseis jõudis isegi kohtusse. Igatahes tulirelva abil tapmiste määr on USAs kõrgem kui teistes arenenud riikides. Nimelt 2000. aastal 2.97 inimest iga saja tuhande elaniku kohta. Samas kui Euroopa riikides oli see näitaja üldiselt alla ühe, Eestis oli 1.53. Aga et USAs on üldse kõrge tapmiste määr, siis küsimus kas relvad teevad elu ohtlikumaks või on vaja kanda relvi, sest on ohtlik, on vastuseta.

Relvade omamise ja kandmise seadused erinevad siin piirkonniti üsna palju. Enamik osariikide lubab tulirelva nähtavalt kanda (mõnel pool on selleks vaja luba, teistes võib seda teha iga kodanik). Varjatud relva kandmine on veel vähem takistatud. St see on lubatud pea kõigis osariikides, eranditeks on vaid Illinois, Wisconsin ja District of Columbia (ehk siis Washington DC). See ei tähenda et relvaga võib kindlasti jalutada igale poole. Näiteks isegi kui relva kandmine on üldiselt lubatud, võib olla keelatud relva kanda valitsusasutustes, koolides jms.

Ja seadused ei erine mitte ainult osariigiti vaid ka linnade kaupa. Näiteks Chicagos kehtib juba 28 aastat seadus mis keelab käsirelvad. Neli pensionäri andsid aga Chicago linna kohtusse, nõudes õigust enesekaitseks hoida kodus käsirelva. Ja esmaspäeval jõudiski ülemkohus otsusele, et Chicago seadus on vastuolus USA põhiseaduse teise paragrahviga. See paragrahv ütleb enam-vähem seda, et inimesel on õigus omada ja kanda relvi. See ei tähenda nüüd kohe seda, et käsirelvade omamine Chicagos saab olema väga levinud. Nimelt Chicago linnavalitsus reageeris ülemkohtu otsusele kiiresti ja võttis reedel vastu uus seaduse, mida peetakse üheks karmimaks relvade regulatsiooniks kogu USAs. Uue seaduse eesmärgiks on ikkagi muuta relvade omamine võimalikult ebamugavaks ja igatahes ei tohi inimesed oma relvadega kodust välja tulla. Selle seaduse kohaselt:

• käsirelvad on lubatud vaid elumajades sees, kusjuures mitte garaazis ega maja ees verandal, ja mitte hotellides ega ühiselamutes jms
• igal inimesel võib olla vaid üks laetud relv
• tulirelvade müük Chicagos on keelatud
• tulirelva transportida tohib vaid mittelaetult ja spetsiaalses kastis
• käsirelva ostmiseks peab taotlema politseilt luba, ja loa saamiseks tuleb läbida 8 tunniline relva käsitlemise kursus (kusjuures kursust ei saa läbida Chicagos, sest lasketiirud on linnas keelatud)
• luba ei anta inimesele, kes on toime pannud vägivaldse kuriteo või kellel on 2 või rohkem seaduserikkumist alkoholi või narkojoobes juhtimisega
• luba antakse alates 21. eluaastast ja vanema nõusolekul alates 18. eluaastast
• käsirelvi tuleb iga 3 aasta tagant registreerida.

Osta kaupu poest, kus mängib muusika mis Sulle meeldib.

Selgitus: meeldiva muusika saatel on meeldivam kingi valida ja jalga proovida. Aga see üksinda ei ole muidugi veel piisav põhjus poe valimiseks. Muusika on avalik hüvis — mängib kõikidele poekülastajatele. See tähendab, et seesama muusika meelitab sinna poodi Sinuga sarnase maitsega ja peletab eemale teistsuguse maitsega inimesi. Muusika valik, nii nagu ka poe kujundus, sortimendi valik ja hinnakujundus, on poe strateegiline otsus. See tähendab, et ta mängib Sulle meeldivad muusikat, et meelitada poodi Sinuga sarnaseid inimesi ja teha neile see ostukogemus meeldivaks. Seda tasub teha ainult juhul, kui just teile sobivad kingad on selle poe peamisteks müügiartikliteks. Nii et järgmine kord poodi minnes võid alguses lihtsalt jalutada ja kuulata.

Kakskümmend aastat tagasi oli Fehril väga lihtne ja väga eurooplaslik nägemus, et “õiglus” mängib inimkäitumises palju tähtsamat rolli kui majandusteooria seda kujutab. Tema arvates võib see selgitada väga paljusid reaalse elu külgi, näiteks seda miks firmad maksavad töötajatele minimaalsest võimalikust rohkem palka. Kui meile pakutav töötasu või leping on oluliselt kehvem kui kellelgi teisel, oleme me nördinud. Osutus, et sellist artiklit oli praktiliselt võimatu teadusajakirjas avaldada, selline eeldus tundus selle hetke teadmiste kohaselt liiga suvaline.

“Most economists would be deeply unhappy if paid less than what they consider to be fair, so I thought I had a convincing answer,” Fehr says. “But I found out that in theoretical economics, fairness just doesn’t count.”

Kui tundub veider, et majandusteadlased olid nii põikpäised, siis võib mõelda ühele käimasolevale reaalsele eksperimendile Eests. Nimelt on Äripäeval kampaania kus igaüks saab ise valida hinna, mille ta on Äripäeva proovitellimuse eest nõus maksma. Eksperimendi tulemused pole veel teada, aga midagi saab välja lugeda küsitlusest, mille Altex ja Äripäev korraldasid nad mõni aeg varem. Küsitluse tulemuste kohaselt on paljud inimesed nõus maksma minimaalsest rohkem, mis on vastuolus nii küünilise ratsionaalse mõtlemise kui ka standardmudelitega majandusteoorias. Ilmselgelt mõjutab inimeste maksevalmidust ka miski muu kui puhtalt soov saada võimalikult palju võimalikult vähese eest, on selleks siis soov õigluse, võrdsuse, sotsiaalse staatuse või millegi muu järele.

Nii otsustas Fehr oma ideed teaduses põhjendada ja hakkas tegema eksperimente, mis näitasid, et inimesed lähtuvad oma käitumises tõepoolest üllatavalt palju õigluse ja võrdsuse kaalutlustest, isegi siis kui neil selleks mingit ratsionaalset põhjust ei ole. Nüüdseks on käitumisökonoomika ja eksperimentaalökonoomika majandusteaduses tunnustatud valdkonnad ja nagu öeldud, üheks teerajajaks selles suunas peetakse just Fehri.

Meie puutusime Fehriga kokku umbes kuu aega tagasi, ta oli külas Northwesternis ja pidas siin mõned loengud. Tema praegusteks uurimisvaldkondadeks on sotsiaalne mõju eelistustele ja autoriteet. Neist esimese kohta rääkis ta huvitavast erinevusest sotsiaalteaduste sees. Ta üritas sotsiloogiast leida, mida nad kirjutavad ühiskonna mõjust eelistustele ja leidis, et sellest praktiliselt ei kirjutatagi. Väide, et ühiskond mõjutab eelistusi, pidavat olema sotsioloogia üks põhialuseid. Sotsioloogid peavad seda lihtsalt iseenesestmõistetavaks ja eeldavad et see väide kehtib, ilma seda testimata. Klassikaline majandusteooria aga eeldab vastupidist. Nimelt, et eelistused on fikseeritud ja ühiskond mõjutab ainult tegevusi ja mitte eelistusi. Fehr otsustas seda väidet testida. Ta tegi kavala eksperimendi eBay müüjatega, mis näitas, et inimeste eelistused õigluse osas on üsna tugevalt mõjutatavad suhtlusgruppide kaudu. Kaitstes siin natuke klassikalist majandusteooriat tuleks siinkohal mainida, et õiglus on oma olemuselt sotsiaalne toode, nii et vaevalt ükski klassik oleks sellise mõju puudumist kategooriliselt eitanud, lihtsalt niisugust küsimust ei peetud vanemal ajal piisavalt oluliseks.

Lõpetuseks tooks ühe arutelu Fehri loengu sissejuhatusest. Üks peamine vastuargument tema uurimustööle on see, et kui võimalik, ei peaks iga uut nähtust ja käitumist selgitama läbi eelistuste. Et see majandusteadusest väljaspoololijatele ilmselt palju ei ütle, toome ühe näite. Oletame, et (Tartu) Raekoja purskkaevus suplevad tudengid ja on vaja otsustada, mis nendega ette võtta. Selleks oleks vaja teada, miks nad seal suplevad. Üks võimalik selgitus on see, et neile lihtsalt meeldib seal supelda. Sel juhul tuleks purskkaevu juurde panna turvamees ja teha kokkuvõttes suplemine ebamugavaks. Võib-olla on tegemist hoopis kihlveoga, mis tähendaks et suplejaid peab lisaks ka trahvima. Aga võib-olla on tegemist hoopis protestiga, mis tähendaks, et karistamine on just see, mida need suplejad ootavad. See on muidugi naiivne näide, aga on palju reaalseid olukordi, kus on väga oluline vahe, kas inimesed käituvad nagu nad käituvad sellepärast, et neile meeldib nii (see on siis selgitus läbi eelistuste) või sellepärast, et mingid välised tegurid muudavad selle käitumise optimaalseks.

Fehr ütles, et on kaks peamist argumenti mitte selgitada käitumist läbi eelistuste. Esiteks, et see on “liiga lihtne”, st pole vaja kavalat mudelit ega mingit matemaatikat. Kui inimestele meeldib käituda nagu nad käituvad, siis see ongi ratsionaalne ja ühtlasi ka ühiskondlik tasakaal. Fehri hinnangul pole see hea vastuargument, sest teadlaste eesmärk on eelkõige maailma selgitamine ja mitte oma tarkuse demonstreerimine. Teiseks saab läbi eelistuste selgitada igasugust käitumist, mis muudab peaaegu võimatuks laiemate järelduste tegemise ja prognoosimise. Kui inimesel võivad olla igal ajahetkel kuitahes veidrad eelistused, siis ei tea me midagi selle kohta, mida ta järgmisel hetkel teeb. Ja see muudab vastava selle mudeli kasutuks, sõltumata sellest kas see on tegelikult õige või vale. Aga nagu Fehr ütles, sama kriitika kehtib tänapäevase majandusteooria kohta üldisemalt — enam-vähem igasugust nähtust on võimalik selgitada piisavalt keerulise mänguteoreetilise mudeliga. See argument on viinud revolutsioonini struktuuriökonoomikas, kus kaheksakümnendatel arendati (liiga!?) palju teooriat edasi ja nüüd on hea artikli puhul praktiliselt kohustuslikuks komponendiks ka empiiriline analüüs. Seetõttu pole ime, et hea käitumisökonoomikaga kaasneb paratamatult ka empiiriline pool (nt eksperimendid). Huvitav, kas sama saatus ootab ka mikroökonoomikat ja mänguteooriat laiemalt?

Üritame siin lihtsa näite varal selgitada, miks on vaja kindlustust ja miks omavastutust. Konkreetsuse huvides lisame illustratsiooniks ka väikese arvulise näite, mida võib võtta kui lihtsat ülesannet mikroökonoomikast. Kui aga arvutused ei meeldi, võib need ka vabalt vahele jätta, sest nähtused millest räägime peaksid olema igaühele tuttavad ja arusaadavad.

Oletame, et Sinu kogu vara väärtus on 100 tuhat krooni. Oletame, et on 10% tõenäosus, et eluase põleb lähima kolmekümne aasta jooksul maani maha ja Sulle jäävad alles ainult kaasasolevad asjad 1 tuhande krooni väärtuses. Ülejäänud üheksal juhul kümnest ei juhtu midagi. Inimestele üldiselt ei meeldi risk. Seda on lihtne modelleerida näiteks eeldusega, et kasulikkusfunktsioon on kumer, võtame selleks näiteks log(w) ehk kümnendlogaritmi varast. Siis on kasulikkus suure tõenäosusega log(100)=2 aga õnnetuse korral log(1)=0 ehk kokkuvõttes on oodatav kasulikkus 1.8.

Oletame nüüd, et kindlustusfirma pakub võimalust oma vara täielikult ilma omavastutuseta kindlustada. Sina maksad hinna p ja kindlustusfirma garanteerib, et ükskõik mis ka ei juhtuks, Sinu rikkus on 100-p. Eeldades, et kindlustusfirmade vahel on tugev konkurents on hind p võrdne keskmise väljamaksega ehk 10% 99st tuhandest (kogu kaotus õnnetuse korral), mis teeb 9900 krooni. Selle summa juures on Sinu kasulikkus log(100-9.9) ehk umbes 1.95, mis on palju rohkem kui ilma kindlustuseta. Muuseas, kindlustus tasuks võtta isegi siis kui konkurents pole hinda nii alla viinud, sest maksimaalne hind mida tasub maksta on 36900 krooni.

Kui me ostame kindlustust, mille eest me siis maksame? Nagu Tõnu Toompark tabavalt ütleb — me ostame kindlustunnet. Võtame ühe analoogse näite riskist: kas keegi tahaks minna kasiionosse ja panna kõik oma vara loteriise, mis peaaegu alati annab 600 krooni võitu, aga väikese kaotab osaleja kogu oma vara? Enamik inimesi pole sellise variandiga nõus. Reaalne maailm on ebakindel ja meie elu täis just selliseid riske. Kindlustus võimaldab meil garanteerida, et selle ülimalt väikese tõenäosuse realiseerumisel ei kaota me kõike.

Toodud näites on nii kindlustusfirmale kui ka inimesele nullomavastutus kõige parem variant. Selleks, et aru saada omavastutuse vajadusest tuleb teada moraaliriski mõistet. Isegi kui inimene õnnetusi ise tahtlikult ei põhjusta on alati võimalik olla rohkem või vähem hoolikas. Kodust välja minnes saab kontrollida, kas triikraud jäi seina või mitte. Saab installeerida suitsuandurid või mitte. Saab elektrisüsteemi vahetada välja praegu või viie aasta pärast. Moraalirisk tähendab seda, et täieliku kindlustuse korral kaob inimesel ära motiiv olla hoolikas. Kui hoolimata pingutusest on garanteeritud samasugune heaolu, siis ei tasu eriti pingutada. Piisavalt suur omavastutus toob selle pingutamise motiivi tagasi.

Oletame nüüd oma arvulises näites, et lisaks eelnevale on inimesel valida, kas ta on hoolikas või mitte. Hoolikas olemine nõuab üsna väikest lisapingutust, mis tähendab väikest kasulikkuse vähenemist. Ütleme näiteks 0.005 ühiku võrra. Hooletu olles on õnnetuse tõenäosus suurem, oletame äärmuslikult, et õnnetuse tõenäosus suureneb 50%-le protsendile. Arvutuste läbitegemise jätame huvilistele koduseks ülesandeks, tulemused on sellised:

• Ilma kindlustuseta on kasulik olla hoolikas. (1.795 > 1)
• Täieliku kindlustuse korral on optimaalne olla hooletu. (log(100-p)-0.005 < log(100-p))
• Isegi väike omavastutus 2600 krooni ja kindlustuse hind 9640 krooni garanteerivad selle, et inimene on hoolikas ja see on oluliselt parem kui eelnevad variandid.

Lõpetuseks juhiks tähelepanu sellele, et alati on osa “hoolikusest” täiesti jälgitav ja isegi lepingutes kajastatav. Kindlustusfirma saab vabalt nõuda suitsuandurit ja keelduda väljamaksest, kui inimene oli õnnetuses ise süüdi. Sellises olukorras on omavastutusest veelgi parem nõuda nende jälgitavate asjade täitmist. See võimaldab omavastutust madalamal hoida ja seetõttu kaotada ära rohkem riske, mis on kasulik mõlemale osapoolele. Nii et ei tasu olla üllatunud, kui kindlustusfirma nõuab kahjude dokumenteerimist. Tuleb lihtsalt ise hoolikas olla.

Teiseks, majandusteaduses senimaani Eesti majandusteadlaste teadustööle ei viidata. Nii oli üllatus suur nähes käitumisökonoomika kursuses käsitletud artiklis viidet Eestist pärit inimesele. Tegemist oli Kanadas elava tunnustatud psühholoogiaprofessori Endel Tulvinguga.

Teiseks inimesed, kes teavad majandusteooriat ja usuvad, et traditsioonilised majandusmudelid on sobilikud kirjeldamaks ka vaatlusalust olukorda. Need inimesed tunneb ära selle järgi, et nad ei usu et üks või teine saab märkimisväärselt soodsam olla. Nagu öeldakse, majandusteoreetik ei korja kunagi üles sajakroonist, sest seda ei saa seal olla — keegi oleks selle juba üles korjanud. Samamoodi arvab efektiivsetesse turgudesse uskuv inimene, et kui liita kõik otsesed ja kaudsed kulud, siis saaks ostmine olla soodsam või kallim kui üürimine. Turg oleks selle hinna juba enne meid paika liigutanud.

Viimasesse gruppi kuuluvad inimesed, kes tunnevad majanduse toimimisprintsiipe ja samas arvavad, et reaalsuses on asjad ebatäiuslikumad. Võib-olla näiteks käitumisökonoomikud või kinnisvaraeksperdid. Need inimesed usuvad, et informeeritud otsus on parem kui rusikareegel. Esiteks võib kinnisvaraturul olla erinevaid turutõrkeid (maksusoodustused, transaktsioonikulud jne), teiseks ei käitu kõik inimesed täiuslikult ratsionaalselt (nii tekivad kinnisvarabuumid ja krahhid) ja kolmandaks võib otsustusülesandes olla dimensioone, mida turg ei arvesta (sh isiklikud eelistused). Näiteks on kinnisvarasse investeerimine sageli pühendumismehhanism, mis võib inimest motiveerida rohkem säästma.

Kolmandasse gruppi kuulujate jaoks on võib-olla huvipakkuv hiljutine NYT artikkel. Sealt leiab kalkulaatori, mis aitab otsust teha ja ka ühe suhteliselt mõistlikult kõlava rusikareegli. Nimelt soovitatakse seal arvutada “üüri suhtarv” (rent ratio), mis on ostuhind jagatuna aastase üürihinnaga. Rusikareegel lihtne: kui see suhtarv on oluliselt suurem kui 20, siis ei tasu osta; kui aga oluliselt väiksem kui 20, siis ei tasu üürida. Loomulikult on mõistlik teadliku otsuse tegemiseks enda jaoks täpsem number välja arvutada, aga ka see on suhteliselt hea alguspunkt. Nad toovad ära üüri suhtarvud USA suuremates linnades, kust paistab, et 2005. aasta paiku oli paljudes linnades tõepoolest kinnisvarabuum (suhtarv oli nii suur, et mõislik inimene poleks pidanud ostma). Aga nagu arvab Northwesterni professor Thomas Lys, on nüüd aga paljudes linnades mõistlik aeg ostmist üürimisele eelistada. Huvitav, mida näitaksid sarnased arvutused Eesti linnade kohta?

Esther Duflo oli sel korral üsna kindel favoriit. Ta on arenguökonoomik, kes tegutseb MIT Poverty Action Labis, mille kaasasutaja ta on. Ta on muuhulgas tegelenud tervise, hariduse ja laenude teemadega. Tema peamine uurimismeetod on olnud majanduspoliitiliste eksperimentide läbiviimine reaalses maailmas (ingl. k. field experiment). Ta on neid eksperimente läbi viinud peamiselt arenguriikides ja üldjuhul on nende ühiseks eesmärgiks olnud selgitada välja, mis on praktikas efektiivsed meetmed vaesuse leevendamiseks.

Skeptilisemad inimesed muidugi näevad, et ülaltoodud faktid veel ei kinnita, et draakoniaastal sündimises iseenesest midagi head on. Niisugune uskumus on nimelt isetäituv ootus ja seda lausa kahel põhjusel. Esiteks vanemate selektsioon: lapse sünni planeerimine draakoniaastasse tähendab seda, et vanemad on keskmisest püüdlikumad, teadlikumad ja praktikas ka natuke vanemad. John Nye valimis on draakoniaastal sündivate laste emad 2-3 aastat vanemad, haritumad ja rikkamad kui teiste laste vanemad. On ootuspärane, et niisugustel vanematel on ka keskmisest natuke haritumad ja edukamad lapsed. Teiseks laste enda ja vanemate erinev käitumine. Vanemad usuvad et nende lastel läheb hästi ja panustavad sellesse rohkem ja lapsed on enesekindlamad ja samuti püüavad rohkem — isetäituvad ootused.

Seega draakoniaasta tegelikku mõju on keeruline eristada selle mõju ootusest tulenevast efektist. Ja kindlasti ei saa seda teha isiklike vaatluste põhjal. Isegi kui vaatlusi oleks kümneid tuhandeid, rääkimata siis sellest, kui kasutada on ainult oma sugulaste ja sõprade andmeid. Aga igatahes andmed näitavad, et draakoniaasta lapsed ongi keskmisest haritumad ja edukamad.

Kust me siis teame, et tegemist pole tegeliku draakoniaasta mõjuga? John Nye üritas ebausu mõju identifitseerida järgmisel viisil. Ta vaatas 1976. a sündinud immigrante Californias. Kui tegemist on draakoniaasta mõjuga, siis peaks selle efekt olema ühesugune kõigile. Aga andmetest selgus, et Aasia immigrantidele oli draakoniaasta mõju suur, mujalt pärit immigrantidele efekt aga puudus. See viitab sellele, et selgitus ei ole üleloomulik, vaid pigem on edukad need lapsed, keda siia maailma oodatakse.

Sarnasele järeldusele jõudsid ka Toan Doy ja Tung Duc Phung artiklis The Importance of Being Wanted (pdf). Vietnami horoskoop on nimelt poistele ja tüdrukutele erinev. Nad leidsid, et “õnnelikel aastatel” sündinud lapsed olid oma soost sõltumata õdedest-vendadest natuke parema haridusega. Kui tegemist oleks tõesti esoteerilise efektiga, peaks see mõju soost sõltuma, aga ei sõltunud. Nad järeldasid, et planeeritud lapsed kasvavad üles paremates tingimustes ja on seetõttu tulevikus edukad.

Ajades sel teemal juttu jaapanlasest kaasdoktorandiga kuulsime muuhulgas huvitavast nähtusest. Nimelt avaldatakse ka Jaapanis ajalehtedes päevahoroskoope. Inimeste grupeerimine ei käi nendes horoskoopides aga mitte sünnikuupäeva, vaid veregrupi järgi. Samuti annavad naisteajakirjad soovitusi kaaslase leidmiseks just veregrupi järgi ja raamatuedetabelites troonivad vastavateemalised raamatud. Näiteks veregrupi B inimeste isikuomadusi lahkavat raamatut müüdi 2008. a 1.55 miljonit eksemplari ja see oli müügitabeli kolmas raamat, veregrupp 0 oli neljas, A viies ja AB üheksas. Siinkohal ei ole ilmselt tarvis täpsustada, et teadus ei ole siiani seost veregrupi ja isikomaduste vahel leidnud. Sellegipoolest ootame huviga, millal Eestis sellise tarkuse järele huvi tekib ja millal mõni Eesti kirjastaja selle huvi rahuldab. Seniks aga hoiatame, jaapanlastega kohtudes ei tasu imestada, kui nad küsivad “Mis on Sinu veregrupp?”

Pilt: Wikipedia

Me üritasime aru saada, kuidas peaks keskkooli valima reaalainetest tõsiselt huvitatud noor. Ja umbes sellisele järeldusele me jõudsime järjestades koole reaalainete olümpiaadide tulemuste alusel.

Pingeread on meie arvates väga hea koht, kust alustada valiku tegemist (nagu me siin varemgi oleme kirjutanud). Neil on oma nõrkused, aga nad on emotsioonivabad ja võrreldavad. On siililegi selge, et mõtet on arvesse võtta vaid seda pingerida, mis on konkreetse eesmärgi seisukohalt oluline. Kui tahta saada muusikuks, siis ei sisalda füüsika riigieksami pingerida olulist informatsiooni. Riigieksamite pingeridu tuleb kindlasti vaadata ainete kaupa ja pidada silmas, et need näitavad eksamisooritajate keskmisi tulemusi. Mitte midagi rohkem ega midagi vähem.

Me ei tea, et Eestis oleks tehtud statistikat, mis aitaks keskkooli valida inimesel, kes on huvitatud reaalalade õppimisest suuremas mahus kui tavaline kooliprogramm ette näeb. Selle üle mõeldes leidsime, et kõige sobivam kriteerium on tõenäoliselt kooli edukus reaalainete olümpiaadidel. Riigieksamid näitavad kui edukas on kooli keskmine õpilane, vabariiklikud olümpiaadid aga kui suur osa vabariigi parimatest õpib selles koolis. Need on kaks täiesti erinevat kuigi mitte täiesti sõltumatut kriteeriumit. Kooli edukus aineolümpiaadidel on oluline eelkõige väga andekatele noortele, kes tahavad õppida mingit valdkonda tava programmist suuremas mahus. Sel juhul tasub õppida koolis, kus on palju teisi samasuguseid — seal on õpetajad, kellel on sellega kogemusi ja kaasõpilased, kellega koos on motivatsioon suurem.

Koolide pingerida reaalainete olümpiaadide alusel¹

Mõned kommentaarid ja tähelepanekud selle tabeli kohta.

• Tippude kontsentratsioon on väga suur. Peaaegu 80% protsenti punktidest läheb kümne parima kooli õpilastele ja sealjuures 50% kolme parimasse kooli. See kontsentreeritus on viimasel kümnendil ajas ainult süvenenud.
• Loomulikult ei tähenda see, et muudes koolides poleks häid õpilasi, on küll. Üle 20% punktidest läheb tublidele õpilastele üle kogu Eesti. Targad inimesed võivad tulla ka Karjamaalt. Ilma naljata. Karjamaa Gümnaasium on selles pingereas 21. kohal (matemaatikas isegi 15.).
• See tabel mõõdab korraga õpilaste hulka ja nende edukust olümpiaadil. Et neid tegureid eriastada tegime sama arvutuse läbi ka ainult kooli parima õpilase edukust arvestades ja tulemused ei olnud väga erinevad. Mõned üksikud kohavahetused, aga üldine järjekord jäi samaks.
• Kõik neli esikümnes olevat venekeelset kooli on viimasel kolmel aastal oma tavapärasest tunduvalt halvemini esinenud. Sellele trendile juhtis juba eelmisel aastal tähelepanu Jaan Kalda, kes mainis ka loomulikku eksperimenti, mis sellele natuke valgust heidab:
  

  Igatahes pole põhjus eestikeelsete koolide füüsikaõppe paranemine. Seda kinnitab fakt, et tänavusel lahtisel füüsikavõistlusel oli üks ülesanne täpselt sama, mis 12 aastat tagasi Eesti füüsikaolümpiaadi lõppvoorus, täislahenduste protsent oli aga toonasest märksa madalam. Nii ehk teisiti, tegemist on probleemiga, mida tuleks hariduspoliitika kujundamisel hoolsalt silmas pidada.

Nüüd on aeg selgitada, kuidas me jõudsime pealkirjas sisalduva sõnumini. Paljudel tulevastel keskkooliõpilastel pole praktilistel põhjustel võimalik valida nimekirjast kõige esimesi koole. Igale poole ei pruugi sisse saada või siis on kolimine liiga keeruline. Kui on võimalik valida Tallinna erakooli ja tugeva reaalgümnaasiumi vahel, siis see tähendab, et tõenäoliselt on olemas kõik võimalused Eesti parimatesse koolidesse minna. Kui aga puudub üks või teine, siis tuleb teha kompromiss ja valida madalamalt. Et kõigis suuremates linnades on olemas üks või mitu väga tugevat gümnaasiumit, siis enamikul Eesti tulevastest keskkooliõpilastest pole isegi tarvis kolida (kuigi ega see ei pruugi sugugi halb mõte olla, kui sobivaim kool asub teises linnas).

Siinkohal reklaamime tabeli ainsat kooli, mis ei asu linnas. Nõo Reaalgümnaasium on tugev reaalkool, seal on head õpetajad, kaasõpilased ja lahe ühikaelu. Ka praktilised küsimused on mugavalt korraldatud, internaat tasuta, kaetakse osa transpordikuludest, sööklas saab kolm korda päevas soodsalt süüa jne. Kui tekkis huvi, siis Nõos on sel reedel-laupäeval sisseastumiskatsed.

1. Tabel on koostatud vabariiklike olümpiaadide tulemuste alusel matemaatikas ja füüsikas. Andmed on saadaval Tartu Ülikooli Teaduskooli kodulehel. Tabelis olevad arvud näitavad, mitu protsenti vastaval olümpiaadidel antud kogupunktidest läks sellesse kooli. See tähendab, et 100 oleks teoreetiliselt võimalik maksimum, see tähendaks, et ükski õpilane muudest koolidest ei saanud ühtegi punkti. Miinimum on 0, mis on igati võimalik näiteks juhul kui ükski õpilane ei pääsenud vabariiklikule olümpiaadile. [tagasi]