Well first things first. Kõik lennufirmad pushivad praegu online check-in tegemist. Kui oled harjunud enne igat reisi järjekorras seisma, siis tundub see täitsa harjumatu. Tekib küsimus kas online check-in on ikka nii paindlik, eriti kui on vaja teha mitu ümberistumist. Olin väga skeptiline selle suhtes ja ei teinud online check-in, mille tulemusena istusime Stockholm - New York lennul kõik väga erinevates kohades. Mina sain Airbus A330-300 kõige parema koha, mida saab täiesti vabalt nimetada “Lennuki Perseks” ehk rida 46 koht F. Minu koha kõrval oli meeskonna tuba ehk uks ja sein, lähim aken oli 3 meetri kaugusel. Terve 8 tundi kestva lennu sain vahtida minu ees olevat LCD-d, kust peale Terminaatori filmi midagi asjalikku ei tulnud. Kui oleksin teinud online check-ini, siis ei oleks pidanud nii halva koha peal istuma ja me kõik oleksime saanud kõrvuti istuda.

Kuigi lennujaamas on igal pool kirjas “If somebody is offering you a ride, do not take the offer!”, hakatakse taksot pähe määrima juba enne kui saad lennujaamast välja. Meie tulime New Ark lennujaamast (SAS-id ja paljud Continentalid maanduvad sinna), mis asub New Jerseys. Takso sõit Manhattanile oleks maksnud umbes 80$, odavam on võtta New Jersey rong New York Penn stationisse. Üks suund maksab 15$.

Üldiselt on kõige mugavam viis New Yorgis liikumiseks metroo. 7 päeva pilet (mis lubab kasutada kõiki metroo liine ja busse) maksab ainult 27$. New Yorgi metroo puhul on hea, et ta ei ole väga sügaval maa all. Trepi pikkus maapinna ja metroo vahel on umbes sama pikk, kui trepi vahe esimese ja kolmanda korruse vahel. Muidugi on New Yorgi metroo väga vana ja amortiseerunud, suvel ja septembri alguses on seal rõvedalt palav, pakun et temperatuuri suurusjärk on +30C.
Siiski ei soovitaks New Yorgis taksot üldse kasutada.

Kõige suurem möödapanek mis me selle reisi jooksul tegime on “Hostel Candy” broneerimine. Kuigi review’de põhjal tundus hind ja kvaliteet paigas, oli reaalsus väga erinev. Esiteks oli majas igal pool neegritele spetsiifiline hais. Koridorid ei jätnud üldse väga puhast muljet. Nende arvates võib hosteli toaks nimetada tuba kus on uks, seinad, voodi, lamp ja prügikast. Ei mingeid toole ega peegleid. Selliste asutuste review’d pole küll mõtet lugeda, sest enamus on kirjutatud hosteli pidajate poolt. Pigem peaks küsima sõpradelt, tuttavatelt, kes on enne seal käinud.

Kuigi hostelis oli väga palju kaameraid, ei olnud seal turvalist tunnet. Iga kord kui me kuskile ära läksime, panin kohvri, kus olid läpakas ja mõned fotoasjad, lukku ja lükkasin seina ja nari vahele. Õnneks ühtegi asja meilt ei varastatud.

Sama hosteliga on mul seotud üks elu parimatest ärkamistest. Teisel või kolmandal päeval ärkasin selle peale, et kuulsin mingit sahinat. Esimene mõte oli, et fuck kas tõesti rott või hiir? Põrandat vaadates sain aru, et mind äratas umbes 5 sentimeetrine prussakas, mis ronis meie kottide peal. Selle eest ma võtsin temalt elu.

Teine asi, mis assotsieerub selle hosteliga, on jagatud WC. Meie korrusel ei olnud suured järjekorrad, aga Priidu ja Mari korrusel mitte-valged inimesed pidevalt ei lasknud WC-s vett peale.

Well You get what You pay for. Ainuke positiivne asi mida saab selle hosteli kohta öelda on see, et metroo ja pood olid fucking lähedal.

Kõige lahedam on New Yorgis see, et seal saab väga erinevat toitu proovida. Kõige odavam üllatus oli New Yorgi pizza. Seda tahaks iga kell uuesti. Igal pool on väga erinevad söögikohad, enamus neist ei ole üldse kallid. Ühes kohas saime terve sushi rulli (umbes 6 makit) ainult 2$. Teine lahe koht oli Time Square lähedal Dallas BBQ, kus suht okei steaki sai ainult 13$. Selle konkreetse kohaga assotsieerub see, et “Everything is big in Texas” - a la restoranis on eskalaator, õlut müüakse 2L kannudega ja kokteilid on vähemalt 0.75L.

Kui rääkida headest söögikohadest, kuhu minna tasuks, siis soovitan minna China Towni ja Little Italysse. China Townis leidsime väga hea hiinaka, kus kindlasti rakendus reegel: “Mine sööma sinna, kus kohalikud ise söövad!”. Antud juhul see reegel täitsa toimis.

Little Italy on suht rahvast täis ja hinnad suht kallid, a la pasta maksab 17-20$. Samas meie toit oli päris hea. Kuigi ma ise päris itaalia toitu ei võtnud, sest seal sai 15$ eest 12 austrit, mis arvestades Eesti hindu on väga hea hind, aga teiste oma oli ka hea.

Et olla õige turist, siis tasuks minna Brooklin Bridge’le. Kõige parem on sõita üks peatus metrooga Brooklynisse ja siis jalutada üle silla tagasi. Parem on seda teha õhtul, sest päeval on samasuguseid turiste-aktiviste seal kordadaes rohkem. Õhtul saab ka lahedamaid pilte.

Üks päris omamoodi kogemus oli Brighton Beach - New Yorgi osa kus elavad immigrandid Ida-Euroopast. See on omaette maailm. Nagu oleks Venemaa või Ukraina aga samas USA-s. Maailm kahe maailma vahel. Kõik sildid ja kogu suhtlus käib vene keeles.

Eestis ei saa mitte kunagi asju nii odavalt, eriti riideid, kui Lääne-Euroopas või USA-s. Mina sain seal väga korralikult shopatud.

Empire State Building’u observatoorium on suur ja mõttetu turistimagnet. Alustuseks see, et pidime järjekorras passima umbes 2 tundi. Järjekord koosnes umbes kümnest väiksemast järjekorrast. Alguses pidi seisma security järjekorras, siis pileti järjekorras, siis foto järjekorras, kus sinust green-screeni ees tehti pilt ja pärast kleebiti ESB taustaks, siis on ühe lifti järjekord, järjekord kahe järjekorra vahel, teise lifti järjekord ja viimane järjekord, enne seda kui saad terrassi peale välja, kus on veel üks järjekord, et saada terrassi äärde. Vaade oli muidugi massive aga 20$ ja 2 tundi vaatamist, kuidas india mehed kallistavad üksteist, ei olnud seda väärt. Ühe järjekorra saime skippida, kuna lasti minna jala 80-ndalt korruselt 86-ndale. Muidu oleks meie passimine kestnud veel pool tundi kauem. Samas terrassi peal me üle 20 minuti küll ei olnud.

Statue of Liberty - asi kuhu me ei viitsinud minna, tundus sama mõttetu järjekorras passimine.

Ma ei mäleta, kes väitis, et Wendy’s on jumala hea. Minu vastuväide temale oleks, et Wendy’s on jumala pask.

Kokkuvõtteks - New York on massive. Vaadates neid maju, mis on ehitatud 1900-ndate alguses, poleks uskunud, et inimesed sellel ajal olid selleks võimelised. Manhattan tundus suht turvaline, vähemalt meilt midagi ei varastatud. Muidu läks seal võrreldes teiste maadega päris hästi ja New Yorki tuleks kindlasti tagasi.

P.S. Pilte võib näha siit http://press.pildid.org/2009-09-03/ (ka. meie hosteli toast)

Üldiselt on jäänud väga hea mulje sellest kohast, kindlsati tuleks paari aasta pärast tagasi.

Praadide menüüs valik oli veidi kitsas.

Esimest korda võtsin enne põhirooga eelroog. “Tulised krevetid tšillipipra-küüslauguõlis” eelroog ei olnud väga hea. Samas oleks pidanud tähelepanelikumalt lugema, kuna oli kirjas, et krevettid küslauguga õlis.

Mario eelroog “Konjakis flambeeritud hiidkrevetid” oli kindlasti parem valik.

Kahjuks praega panin veidi mööda “Praetud lestafilee peedi-mädarõika kastmega”. Praad ei olnud midagi erilist. Veidi kuiv lest ja neutraalse matsega kaste.

Jälle gi Mario valik “Hirvepraad punase sõstra kastmega” oli täitsa hea.

Lisaks Angi “Pasta koorese metsaseene-küüslaugu kastmega” oli hea ka.

Õlu oli nagu ikka, hind oli mõistlik.

Söödikute blogis on veel arvamusi

Võtsin Karbonaad Lõuna-Vene päraselt
(Tumedas õlles marineeritud seakarbonaad magushapu kastmega)

Liha oli väga veic imelik, nagu veic toores, aga samas mahlane.

Kartulid isegi ei olnud ahjus tehtud, vaid sügavkülmas müüdavad pakkidest.

Praad ei olnud 188 EEKu küll väärt. PM suvalises pubis saaks samahea või parema asja poole odavamalt.

Viin olu mõnus külm. Ühe meetri pealt valmine pitsi on päris täpne.

Õlu oli soe.

Hind ja kvaliteet üldse ei ole paigas.

Minu esimine ja viimane kord Troikas

Troikast veel

“Piilupart Donaldi koomiksid on Soomes keelatud, kuna Donaldil ei ole pükse.”

“Jaanalinnud võivad joosta kiiremini kui hobused.”

“3,9% naistest ei kanna aluspesu.”

“Kärbse keskmine lennukiirus on 7,3 km/h.”

“Delfiinid ja inimesed on ainsad imetajad, kes seksivad naudingu pärast.”

“Hinnanguliselt 0,7% maailma rahvastikust on samal ajahetkel purjus.”

Naljakad Faktid

“nii, mina olen nüüd kohe väga negatiivselt meelestatud, sest sattusin täiesti juhuslikult oma minevikus sobratud lehekülgedele ja nende hulgas ka saidile pulmapilt.com. ja minu arvates on sinna vahepeal üles riputatud varastatud pildid. olen nimelt neid pilte juba korra näinud ja need on teinud hoopis muu fotograaf. huvitav, kuidas daniil harik ja priit tralla ise seda kommenteerivad?”

ja

”
Vabandust, aga see Daniil on ju….. hmmmm…. kuidas seda nüüd viisakalt öelda?

Ma arvan, et nad on sellised isehakanud pulmafotograafid. Natuke kahju on, kui üks kord elus abiellud ja siis selliste otsa kukud. Isegi tasuta saades ei peaks oma pulmapäevapilte ära lörtsida laskma. või mis?

Või kui sa nii väga tänad, siis näita terve see pulm siia. Las me ka täname:))))
Või pole sa pilte näinudki, aga juba tahaks hõisata?

Tundes-teades neid vendi….. kahju teist. aga me rõõmustame koos teiega:)
”

ja siis

”
Hea küll, ehk olingi veidi järsk.

Aga mina tunnen teda (ka) natuke ja pean ütlema, et selle mehe suhtumises on midagi kõvasti mööda. Noh, juba tema blogi lugeda on päris “huvitav”. Ei taha päris isiklikuks minna ja tema tagamaid lahkama hakata. Piisab äkki teadmisest, et paljude pealinna fotograafide silmad pöörduvad pahupidi, kui tema nime kuulevad ja see pole põhjustatud tema piltide kvaliteedist/kvantiteedist, sest neid polegi nähtud senimaani…

Siiski, las olla, küll noor mees areneb ja õpib ja harjutab ka muidugi. Peaasi, et ta teie käest enne raha ei nõua, kui pildid annab:)))) Sain eelnevast jutust aru, et tegemist on peaaegu sõbraga. Loodetavasti ta siis pingutab ka tõesti vääriliselt;)

P.S. Kibestunud ma pole, oma pilte tõesti näitama ei hakka ja selle, kas olen proff või mitte, jätan ka saladusse:))
P.P.S. Tal orkutis rippuv pilt on teie oma?
”

Las siis sitt voolab, peasi et neil endal hea on

Teemast täpsemalt siin.

Viimane semester oli suht lebo, koolis käisin maksimum 5-6 korda ja enamus magistritöö asjus. Oleks saanud veel vähemaga hakkama, aga koolis, kus õpetatakse tarkvaraarendust ei saa keegi digitaalselt allkirjastatud dokumenti lahti teha.

Andmebaaside administeerimine

Miks ma võtsin selle aine? Sest mul oli 0.5 AP 60st puudu ja oli vaja võtta mingi lihtne aine, mis annaks mulle need 0.5 AP-d.

Aines käisin aint kodutööd näitamas. Kodutöö tähtaegadega oli mingi suur segadus. Ehk 4ndal mail oli aine kodukal kirjas järgmine tekst:

o Postgresql ab praktikum (ülesanne 31.03.08, ettenäitamise tähtaeg 05.05.08)
o Oracle ab praktikum (ülesanne 14.04.08, ettenäitamise tähtaeg 12.05.08) NB! PostgreSQL ja Oracle praktikum ei ole veel välja kuulutatud, mis tähendab, et viidatud ülesanded võivad veel muutuda.Üks päev enne tähtaega “viidatud ülesanded võivad veel muutuda”? Väga tore,. Teed valmis ja siis järgmine päev peab ümber tegema?

Multimeedia

See on vist ainuke aine kus ma pole kordagi ei loengus ega praksis käinud. Ülesannete esitamine käis rangelt läbi FTP serveri, enda veebist ei tohtinud ülesandeid esitada. Huvitav miks? OK, FTP-sse sisselogimine oli päris pain. Ma ei tea miks, aga millegipärast just enne tähtaega sain FTP serverisse sisselogimisel alati järgmise teate:

Status: Connecting to 193.40.254.234:21…
Status: Connection established, waiting for welcome message…
Response: 220 Serv-U FTP Server v5.0 for WinSock ready…
Command: USER tudeng
Response: 421 Too many users - please try again later.
Error: Could not connect to server
Status: Delaying connection due to previously failed connection attempt…

Muidugi kui ma Jaak Hennole kirjutasin kirja, et kodutöö esitamisega tekkisid raskused, siis mingit vastust ma ei saanud. Äkki maili serveriga oli “too many users, please try later” samuti?

IT projektijuhtimine

Kodutööde esitamine käis läbi emaili - saada töö ja järgmine päev saad vastuse saadud punktidega. Ülesanded olid väga hästi defineeritud ja punktide arv oli ülesannete püstituses kohe juures. Kokku oli 4 ülesannet ja Karin Rava saatis vastuseks maksimum punktide arvu. Lisaks oli võimalik saada extra 10 punkti selle eest, et kodutööd on õigeagselt esitatud, mis mul olid.

Enne eksamit selgus, et mina seda 10 punkti ei saanud. Hakkasin uurima miks. Kõik nagu peaks olema maksimumi peal ja tähtajaliselt esitatud. Selgus, et tegelikult ei olnud maksimum ja hakati mulle mingit jama ajama (kas selleks, et enda arvutusviga varjata?).

Enne eksamit lugesin kõik materjalid läbi. Pean tunnistama, et nii kuiva projektijuhtimise teksti pole ma väga ammu lugenud.

Eksamil ütlesin õpsile, et tegin samasuguse aine üle tee asuvas majas, mida andis Margus Püüa ja peab tunnistama, et Marguse aine oli kõvasti parem. Mis hinde ma Karinilt sain? Ei midagi väga head.

Lõputöö

Alustasin kirjutamist juba detsembris ja siis terve kevade nädalavahetustel. Vähemalt ei pidanud õppepuhkust võtma.

Juhendajaks oli Jaanus Pöial, lisaks pidin võtma “TTÜ juhendaja”, sest nagu dekanaadis öeldi  siis “Ilma TTÜ juhendajata ei saa see magistritöö kaitstud!”. Selge, ilmselt reeglid on karmid, eks ülikoolis reeglid paevadki olema karmid.

Hakkasin uurima, kuidas TTÜs vormistatakse lõputöid ning kuidas kaitsmise protsess käib. Tulemus oli suht nulli lähedane. Veebis oli kirjas umbes pool A4 selle kohta ja mis fontiga tuleb kirjutada magistritöö. That’s it.

Kõige lõbusam oli muidugi esitamise tähtaeg. IT maja all keldris oli kirjas 12. mai. Infotehnoloogia teaduskonna veebis 26. mai. Saatsin kirja TTÜ informaatika instituudi juhatajale, et kumb esitamise tähtaeg on õigem? Vastuseks sain ”Vaadake veebist”.

Läksin kohapeale. Alles siis selgus, et infotehnoloogia teaduskonnal on tähtaeg 26 mai ja informaatika instituudil, mis kuulub infotehnoloogia teaduskonna alla, on 12 mai. Näidati mingi kolmas kodukas kus oli 12. mai tõepoolest kirjas.

Juhendaja arvamuse saatsin juhendaja poolt digitaalselt allkirjastatult. Vastuseks sain “Kuidas ma seda ddoc faili lahti teen?”. Seetõttu pidin uuesti kooli minema.

Üllatuseks kaitsmiste ajad olid samas veebis üleval.

Kaitsmine läks väga hästi, küsiti palju aga suht “bla-bla” küsimusi, kus sai “bla-bla” vastata.

Diplomite jagamise järjekorras ei viitsinud seista, seega aktusele ei läinud, kuna puudub mingi emotsionaalne seos selle kooliga. Diplomi järgi läksin dekanaati alles paar nädalat hiljem.

Kokkuvõte

Kui te ei viitsi lugeda kõiki postitusi TTÜ teemal, siis summeerin need ühe lausega. “Ärge minge TTÜ’sse informaatika magistrit tegema, vähemalt mitte IAPM02 õpekava järgi”.

Need on minu väga subjektiivsed arvamused. Ma loodan, et teil olid või tulevad paremad kogemused.

Kolmandat semestrit oli väga lahe alustada, sest saime koos Otiga loengutes käia. Kuuks ajaks tuli tudengi tunne tagasi (kahjuks see tunne oli ITK lõpetamisega kuskile kadunud). Jälgisime Otiga tähelepanelikult, mis peod on TTÜ-s tulemas. Ühe korra käisime KORP! Tehnola külalisõhtul. Kahjuks semestri lõpuks Ott otsustas, et TTÜ ei vääri tema pingutusi. Eks tal on õigus ka. Tegelikult, kui mina oleks tema, siis ma teeks täpselt samamoodi.

Inglise Teaduskeel

Kui keegi ütleks, et TTÜ inka on kõige mõttetum kiberniit (loe nuss), siis ma ei suudaks ühtegi vastuargumenti tuua. Ma saan aru, et keelt ei ole võimalik õppida loengus või praxis käimata. Ma olen kindel, et 99.99% IT magistrantidest käivad tööl, kuid aine põhinõue on, et ei tohi puududa rohkem kui 2 korda, kui väga vaja, siis maksimaalselt 4 korda. Come on! Käia kaks korda nädalas koolis ühes aines, see on väga suur luksus, eriti kui võtta arvesse TTÜ asukohta. Minu arvutuste järgi olen ma ikast puudunud vähemalt 5 korda. ITKs oli inka valik aine - kes tunneb, et on vaja õppida, see võtab selle aine ja see, kellel ei ole aega käia, ei võta. Miks siis TTÜs teistmoodi on?

Mulle meeldib kui mingeid eksameid või teste haibitakse täiega üle. Nagu see sama inka tasemetest. Eelnevalt tuleb dekanaadis registreerida, enne kui lähed testi tegema kontrollitakse sinu dokumenti. Läpakad, kotid ja joped tuleb panna kuskile nurka, et neid oleks hea teisel inimesel kogemata endale võtta, kahe inimese vahel peab olema paar meetrit vahet, suures auditooriumis ei tohi korraga kõndida/välja minna üle ühe inimese jne. Kas sama teema ei olnud keskas?

Inka test ei olnud nii raske, ainult et ma ei saa aru kuidas ma 100st 75 punkti sain? Vahepeal oli idee teha test meelega halvasti, et saada nõrgemasse gruppi, et saaks kergemalt läbi. Kuna ma tahtsin kindlasti teha selle aine sügisel ära, siis kirjutasin vastuste lehele “lähen järgmine semester välismaale, seetõttu on väga vaja see aine sügissemestril ära teha”.

Teine mõttetu ja võimatu asi oli gruppide vahetus. Tahtsime Otiga samas grupis olla. Ma ei tea, kas ma sain keskmisesse või uber-advanced gruppi. Kui Otiga küsisime Inka õpsilt, et millene grupp on kangem, siis õps keerutas 5 mintsa ja lõpuks ikkagi konkreetselt ei vastanud. Kui gruppide tase on sama, siis miks grupi vahetus ei ole võimalik?

Aine põhiülesandeks oli klassi ees peast luuletuste lugemine, kahe sõna kokku kleepimine ja rapordi kirjutamine väga tähtsale ninamehele. Poolte kodutööde tegemisel ma muidugi väga ei pingutanud. Ainukesed asjad, mida ma ette valmistasin, olid ettekanded.

Ettekannete slaidid oli vaja teha kilede peale, kuna 21. sajandi ülikoolis, kus õpetatakse tehnoloogiat, ei ole powerpoint slaidide kasutamine lubatud. Tänu inkale sain teada, et on olemas erinevaid kilesid - mõned sobivad laserprinteri jaoks, mõned mitte ja kui üks kord olin esimene presenteerija, siis sain proovida kuidas vanakooli lambiga projektor tööle panna. Täitsa sain hakkma, seni kuni avastasin, et voolujuhe ei olnud sees. Muidugi Lukk ehk õps muutus väga närviliseks, et kuidas ma ei saa sellise asjaga hakkama, nagu ma teeks seda esimest korda elus. Selle peale vastasin, et tõepoolest teen esimest ja loodetavasti viimast korda.

Inka viimasel praxil pidi terve grupp valmistuma ette suureks koosolekuks, kus hakatakse arutama väga olulist teemat. Eelviimasel praxil pidi grupp välja mõtlema teema, mida arutama hakata. Kuna see oli grupi otsus, siis läks õps 15 mintsa enne tunni lõppu ära, et grupp saaks vabalt mõelda ja otsustada. Viis esimest minutit istusime rahulikult vaikuses, asi ei liikunud kuskile. Lõpuks mõtlesin, et hakkan esitama küsimusi, et leida ühine teema. Umbes kümne minuti pärast oli teema olemas. Lõplikuks teemaks sai “Tallinna liiklus ja kuidas saaks seda parandada”. Grupp valis minu koosoleku juhiks. Mina omakorda jagasin grupi kaheks ja andsin kahele inimesele ülesandeks valmistada ette ettekanne, mis räägiks Tallinna jalakäijate ja autoga sõitjate seisukohtadest ja ettepanekutest. Teised pidid mulle järgmiseks hommikuks saatma igaüks 3 ettepanekut või seisukohta koosoleku teemal.

Praxis jälgisin, et meie koosolek oleks ajagraafikus ja lõpus summeerisin meie arvamused tahvli peal. Kõik oli nagu tore, praxi lõpus õps ütles, et meie koosolek jõudis ilusti vajaliku tulemuseni. Kui praxi lõpus hindamiseks läks, siis ma sain juhtimise eest “poor” ehk 2. Põhjenduseks oli see, et ma ei juhtinud koosolekut piisavalt, et olin väga passiivne. Kas juhi eesmärk ei ole asju ära delegeerida ja kui on probleemid, siis sekkuda? Ilmselt on proua Lukki juhtimisstiil ja kogemus teistsugune kui minul. Peale seda praxi mul kadus igasugune usaldusväärsus tema hinnete objektiivsusest.

Nendes valdkondades, kus ma olen tsipa tugevam kui keskmine inimene, sain inkas alati halvema hinde, kui minu arvates sama ülesandega halvemini hakkama saanud grupikaaslane.

Eksam oli minu jaoks väga teistsugune kogemus, sest kogemata sai eelmisel õhtul Helmese jõulupeol natukene veiniga üle pingutatud. Tulemus oli see, et kui raporti kirjutamiseks läks, siis ma väga kaine ei olnud ja kui ettekannet läksin tegema, siis hakkas pohmell tulema. Selles olen ma muidugi ise süüdi.

Inka kokkuvõtteks ütlen nii palju, et Alliki Lukk on ikka tüüpiline inka õps - läheb mõttetute asjade pärast närvi, norib neid, kes talle väga ei istu, arvab et temal on alati õigus ja ainult tema teab kuidas asjad tegelikult käivad.

Ergonoomika

Loengus käisin ainult ühe korra, esimeses loengus. Loengu põhilauseks oli:

Suurem mees teeb rohkem avariisid.

Kui inimesel on punased riided, siis ta teeb vähem avariisid.
Punaste autodega juhtub vähem õnnetusi.

Sain aru, et väga palju targemaks seal ei saa.

Kusjuures nende samade väidete peale hakkas üks vene naisterahvas täiega paska suust ajama a la:

- Mis lolli juttu te räägite! Mis sellest kasu on? See on jama üldse! Kuidas te saate selliseid küsimusi küsida?

Okei, see aine võib olla veic ebavajalik, aga kui sinu ees seisab professor, kes on terve elu asjaga tegelenud, siis sellist pläma on küll loll ajada. Ma olin väga üllatunud, et õppejõud väga rahulikult rääkis temaga. Muidugi see mõttetu naine ajas veel rohkem mõttetut juttu, kuid eks ta ise näitas kõigile kui loll ta on. Sama mutt plõksis ka eksamil, sest tema ei saanud eksamist vabastust. Peale paariminutilist plõksimist ütlesin üle terve auditooriumi: “Äkki seda probleemi oleks parem lahendada ukse taga, kuna vaevalt keegi tahab sind siin kuulata!”

Prax oli täielik keskkooli tund. Esimene kord kui me Otiga sinna läksime, rääkis praxi andja terve grupiga vene keeles. Küsisime üle, et mis ainega tegemist on? Peale seda küsimust hakkas õps rääkima eesti keeles. Ta küsis iga paari minuti tagant kõigilt, et kas ikka kõik said aru, äkki on vaja vene keeles korrata. Täielik keskkool.

Praxi eesmärk oli teha 8 grupitööd. Ühes töös oli vaja mõõta, kui palju müra on trammist väljaspool ehk joosta trammi järgi ja seda mõõta. Trammi järgi meie muidugi ei jooksnud, vaid tegime katse autoga. Kõik need ülesanded olid küll harivad, aga kuna meie eesmärk oli kiiresti asi kaelast ära saada, siis tegime kiirelt ära ja peale seda lendas see peast välja.

Meie grupp koosnes 5st inimesest: Mina, Ott, Merlin ja kaks nohikut. Üks nohik oli vait ja nõustus iga asjaga. Teine nohik ei saa ilmselt TTÜst väljaspool väga tähelepanu. Ta proovis oma arust nalja visata ja targutada. Kui tunnitöö kaitsmiseks läks, siis ta proovis veel rohkem targutada, meie pealt maha teha ja näidata, et tema on ikkagi universumi tipp.

Praxide lõpus oli eksam, kus ma praxi õpsi juures kaitsesin enda viimast tööd. Õpsile meeldis pikalt rääkida. Terve fucking kaitsmine kestis minu jaoks 45 minutit ja pool sellest ajast rääkis õps. Lõpuks ta ütles mulle, et minu teadmised ergonoomikast on minimaalsed. Selle peale lisasin, et need on piisavad arvestuse saamiseks, mis ongi minu eesmärk.

Programmeerimise erikursus I

Aine eesmärk oli õpetada meid C++ progema. Eesmärk on väga suur ja positiivne, kuid selleni jõudmine oli äärmiselt ebaefektiivne.

Kõik slaidid olid kilede peal ja lisaks sellele käsitsi kirjutatud. Kindlasti on pilt parem kui 1000 sõna - vaadake kuidas nagi välja tavaline Viktor Leppiksoni slaid. Kusjuures slaidid olid suht ammu tehtud arvestades seda, et ühest kohast leidsin sellise koodi rea “#include DOS.h”. Kui loengus käisin, siis panin tähele, et pooltel inimestel olid need samad slaidid välja prinditud ja enamus grupist kirjutas Viktori juttu vihikusse.

Küsimusele, kas kursusel on koduleht olemas, sain vastuseks: “Midagi sellist oli vist kunagi olemas, aga praegu ei mäleta, otsige ise”.

Reaalselt kuskil oli mingi suvaline leht. Materjalid jagas Viktor CD plaadi peal. Need samad loengu kiled, mis olid sisse skänneeritud. Tekib küsimus: “Milleks on e-mail vajalik?”.

Loengus käisin täpselt poolteist korda. Esimeses ja kunagi lõpu poole, kus poole pealt läksin ära. Kord proovisime Otiga praktikumi minna, aga kohapeal saime teada, et praktikumid on tunniplaanis küll olemas, kuid reaalselt neid ei toimu.

Teadsin, et Viktor Leppikson on kirjutanud C++ raamatu eesti keeles, hakkasin seda otsima. Lootsin, et äkki on see abiks eksamiks ettevalmistumisel. Leidsin Apollo Raamatupoest selle raamatu, lisaks oli seal kaks huvitavat kommentaari:

Seda raamatut ei soovita - sellest saavad aru ainult need, kes c-d oskavad, aga neile pole seda raamatut vaja.

Raamatu sissejuhatus on paljulubav, kuid sisu on tegelikult kehv. Kuskilt internetist leidsin koduka, kus oli allalaadimiseks palju parem raamat C-keelega programmeerimisest.

Ilmselt sellest raamatust ei oleks kasu.

Eksamiks oli meil kokku pandud üks suur Google Docsi dokument, mida oli väga mugav mitmekesi täiendada, sealt sai mingi pildi, mis on loengus toimunud. Eksam koosnes kahest osast, teoreetilisest ja praktilisest.

Teoreetilises osas oli vaja kirjalikult vastata dikteeritud küsimustele. Kuna küsimused olid suht lihtsad, siis ma ei viitsinud kirjutada küsimust vaid kirjutasin kohe vastused. Poole peal Viktor küsis minu käest, et miks ma küsimust ei kirjuta. Ütlesin, et proovin kohe vastata. Selle osa jaoks oli antud 2 tundi aega. Mina sain 20 minutiga hakkama ja tahtsin teise osaga alustada. Kui küsisin eksami teist ülesannet, siis öeldi, et seda ei saa, kuna: “Noh, kuhu teil ikka kiiret on? Saate teise poolega alustada kahe tunni pärast!”. Jahh… kellel on kiire, kellel ei ole.

Eksami teise osa sai teha arvutiga või paberi peal. Kusjuures, kui teed arvutiga, siis tuleb tulemus CD plaadi peale kirjutada ja talle eksami lõpus anda. Siit jällegi küsimus, milleks e-mail vajalik on? Kusjuures kirjutatud programm ei pea olema kompileeritav, kuna vaadatakse ainult koodi ja koodi süntaks ei pea olema 100% õige.

Sain hindeks 5, aga kasutades aines õpitatud C++ teadmisi teeniks rohkem raha koristajana.

Ettevõtte majandus

Esimene TTÜ aine, kus info liigub tudengiteni ise, eda ei pea kuskilt karu august suure taskulambiga otsima. Nii loengu õps kui praxi õps olid väga head, täitsa mõnus oli võtta osa ainest, mis on tehtud kasutades 21 esimese sajandi vahendeid: e-maili, e-õppe keskkonda ja korralikke powerpoint slaide. Väga kahju, et teised TTÜ ained sellised ei ole.

Programmeeritavad kontrollerid

Selle aine võtsin teisest õppekavast. Täitsa lahe aine oli. Täesti uus kogemus juures. Nüüd oskan vajadusel ehitada SMSiga sisselülitatava sauna või vähemalt kujutan ette kuidas see käib. Õps oli väga mõistlik ja alati abivalmis. 5 pluss.

Kokkuvõte

Mul on hea meel, et enamus ainetest on tehtud ja lõpp on lähedal.

Kas ma soovitaks kellegile TTÜ magistrisse minna? Kindlasti mitte! Olen TTÜ teemal kirjutanud mitu korda, kui kellegil on huvi siis vaadake siia.

P.S. Üleval olev tekst on minu väga subjektiivne arvamus, ma loodan, et sinu kogemused on positiivsemad! Ootan sinu tagasisidet minu arvamustele!

Tavaline tipptund - poes on 13 kassat, neist töötavad hea juhul 6, iga kassa taga ootab ca. 15 inimest suurte korvide ja kärudega. Kusjuures pooled 6-st töötajast on algaja-kassamüüjad, et siis eriti slow. See teebki Norde Centrumi RIMI külastuseks ca. 35 kuni 40 minutit. Vahepeal tekib mõtte minna poodi minnes kohe juba kassa järjekorda, aga mis oleks siis poes käimise point?

Vahepeal olen öelnud kassatädile, kui kuradi aeglane ta on, aga samas, ega see tema tööd kiiremaks ei tee. Poes kus on 13 kassat, peavad tipptunnil ikka kõik töötama. Hea paralleelina võiks tuua situatsiooni, kui Tallinkil oleks käigus ainult pooled laevad

2. Kadaka Selveri Pappa Pizza

See koht on ikka omamoodi maailm. Ükskord käisime suurema seltskonnaga lõunal (ca. 7 inimest). Inimene, kes tellis endale päeva pizza, sai selle viimasena. Kas päeva pizza idee ei ole selles, et saaks võimalikult kiiresti enda pizza kätte?

Kassamüüja on seal veel poole kohaga ettekandja ka. Ma täitsa saan aru kui keeruline tal on. Juba see näitab seda, et iga kord kui uus pizza saab valmis, peab tema vasekene just valmis tehtud pizza võtma enda kätte, minema saali ja karjuma kõvahäälega “Keeelllleellll oli X pizzzzza?”. Siit tekkib küsimus - kas kassamüüja ja ettekandja võivad olla samas rollis tipptunni ajal söögikohas, kus on üle kümne laua?

Muidugi kahvlite ja nugade toomisest ma siin üldse ei räägi.

3. Elioni kõne järjekord

Päeval kell 12 on täiesti lootusetu saada andmeside helpdeski. Kõne järjekord kestab kuni 20 minutit. Enne tuleb kopp ette Elion brändi helinast, kui järjekorra ära oodata jõuad.

Detsembri alguses tegi Elion minu majas interneti ühendused ümber niimoodi, et minul oli dünaamiline IP. Kolm korda lubati, et probleemile leitakse lahendus. Andmeside adminnid koguaeg väitsid, et nüüd on korras. Hiljem NAP ütles, et minu juurde ei ole võimalik seda teenust saada, lõpuks ma loobusin sellest. Kirjutasin maili, et nende kümne päeva eest, mis nad mulle seda teenust pakkusid, mina ei maksa. Your browser may not support display of this image.

Kusjuures, sama IP probleemi lahendades helistasin 4 või 5 korda helpdeski, hakkasin kurjalt vinguma, aga vastuseks tuli “Tere Daniil, Heidi olen!”

Praegu saatis Elion mulle arve, mille peal on kirjas “Osutatud teenused 01.12.2007 - ADSL lisateenus, 1 staat. IP aadress, kuutasu - 33.71″. Esiteks mina tellisin teenuse 6ndast detsembrist ja katkestasin 17ndal. Teiseks, enda tellimust tühistades kirjutasin, et mina seda arvet ei maksa, kuna mina ei ole seda teenust saanud. Tuleb Elioni minna ja teha neile selgeks, et see arve jääb tasumata.

4. Basforus

Eelmisel talvel otsustasin, et ei tule kunagi antud söögikohta tagasi, kuna üks reede istusime lauas ja keegi ei toonud meile 30minuti jooksul menüüd.

Paar nädalat tagasi mõtlesin, et peaks andma uue võimaluse sellele söögikohale. Üks pühapäev otsustasime sinna sööma minna. Tagumises saalis oli väga lahe sini-punane valgus, lisaks oli saalis väga suur akvaarium. Üks vaba laud oli täpselt selle akvaariumi vastas. Üllatuseks toodi menüü kohe. Hakkasime valima ja siis tuli ettekandja tagasi, ütles et laud on reserveeritud, et istuge kuhugi mujale. Ma küsisin, kus on silt, et laud on reserveeritud, teistes saalides nägin küll silte. Lõppkokkuvõttes ütlesin, et nende koht mulle enam ei sobi, läksime minema.

Ei tea mis järeldust sellest teha - kas ettekandja pani udu või mina ei näinud niimoodi välja, et olen võimeline nende 100 kroonise prae eest maksma?

5. Shesh-Besh

Umbes aasta või poolteist käisin antud šašlõki kohas söömas. Muidu toit on hea, hind oli OK ka. Aga üks kord minu SAMPO panga kaart ei läinud seal läbi, SAMPOl olid mingid tehnilised häired. Tavaline elu situatsioon, kaart ei lähe läbi ja sula kaasas ei ole. Muidugi oli ettekandjal minu peal väga hea end välja elada. Suhtumine oli pigem selline: “Miks sa siia tulid ja maksta ei saa!”, väga ebaviisakalt nõuti dokumenti pandiks, mingi fucking 120 EEKi pärast. Umbes tunni aja pärast tulin sulaga tagasi. Minu dokumenti tagasi andes öeldi “Vot nägite, probleemi ei olnud meie makseterminalis”. See oli viimane kord kui ma seal käisin. Your browser may not support display of this image.

Samas üks kord Norde Centrumi Salong Plussis samamoodi ei läinud kaart läbi. Siis ma ise pakkusin, et elan nii lähedal ja jätan juhiloa neile ning kohe tulen rahaga tagasi. Selle peale öeldi: “Ilma dokumendita ei tohi sõita, võid homme hommikul läbi hüpata ka” ja võrreldes üleval mainitud söögikohaga arve oli vähemalt kaks korda suurem.

Kokkuvõtteks

Selle topi kompileerimine ei olnud nii lihtne, tegelikult on Tallinnas teenindus täitsa OKei. Kui väga aus olla, siis alguses ma tahtsin kirjutada TOP 10, aga nagu näete sain ainult 5 kohast kirjutada.

Millised on teie kogemused teenindusega?

Varsti on tulemas Tallinna parim teenindus TOP 5

Ega see Valgevene viisa saamine kergem ei ole kui USA viisa saamine. Oli vaja täita üks A4 leht mõlemalt poolt, kus olid igasugused küsimused a la:

Have you ever been denied Belarus visa?
Have you ever violated Belarus law?
Have you ever been deported from country?
Means availiable for stay in republic of belarus (cash, credit card)
Means of transport (taxi)

Minek oli planeeritud 20ndaks augustiks. Hommikul kell 8 ärkasin ja olin valmis minema. Läksime saatkonda umbes poole kümneks, aga seal öeldi meile, et tegelikult meie viisad ei ole valmis, kuna praegu on Eestis riigipüha ja pangad on suletud. Muidugi tundus see põhjendus väga loogiline, aga meil ei olnud muud teha, kui minna tagasi koju ja loota, et järgmine päev me saame viisa.

Järgmine päev täitsa saime enda passid koos viisadega tagasi. Riia tammi peal oli tee remont, mis tegi meie reisi poole tunni võrra pikemaks.

Natukene peale tammi oli järgmine ummik. Selgus, et Coca-Cola rekka läks ümber ja rahvas hea meelega varastas kastide kaupa Coca-Colat. Läksin pildistama, üks tüüp oli erilises ekstaasis. Ütlesin talle, tee ilus nägu, tõsta kast ülesse, ma teen pildi kohaliku ajalehe jaoks. Tüüp oli ilgelt rahul endaga. Tegin paar pilti rekka juhist, tema kiitis, et ma pildi teen, siis kõik raisad on pildi peal. Aprill tuli kohe täitsa meelde.

Eesti-Läti, Läti-Leedu piirid läksid nagu ikka, ei järjekordi ega mingit ootamist eriti ei ole.

Valgevene piiri peal hakkas vene bürokraatia tööle, täitsime mingit imegratsiooni paberit, registreerisime ühes budkas, mingi kindlustuse registreerimine toimus teises budkas. Muidugi teise budkasse me kohe ei läinud ja suure mütsiga Vasja ei lasknud meid üle piiri vaid näitas, et mingi lisa paber on vajalik. Läksime tagasi, küsisin suurelt mentide kambalt, et kus see kindlustuse budka on. Kuna mul raha ei olnud käes, siis mind täiesti ignoreeriti. Küsisin seda umbes 3 korda, lõpuks nad ilmselt ei viitsinud minu küsimist enam kannatada ja üks neist näitas näpuga. Umbes viieteist minuti pärast saime kenasti üle piiri.

Kuna sõitsime öösel, siis eriti ei näinud midagi, aga tee tundus enam-vähem ok. Põhiprobleem Valgevene liikluskorralduses on see, et märgid öösel ei peegelda tagasi, väga raske on orienteeruda.

Ca. kella kaheteistkümneks jõudsime linna. Kohe esimesest pilgust tundus linn mässive, väga pikad ja laiad tänavad, kesklinnas ilusti valgustatud majad. Peaaegu mitte mingit liiklust. Meil oli linna kõige fancym hotell bronnitud, nimega Minsk, täitsa OK koht oli. Hästi palju marmorit ja välismaalasi. Hotell oli suure väljaku kõrval, mis just sai valmis. Väljaku all oli peaaegu Viru-Keskuse suurune kaubanduskeskus, millel oli kolm korrust maa all. Tundus väga uus.

Söömas käisime peamiselt restoranides, vahepeal tahtsime tavalist pubi leida, aga väga ei õnnestunud. Väga naljakas oli näha menüü igal leheküljel restorani raamatupidaja ja direktori allkirju.

Minski põhi rongijaama kõrval oli restoran nimega Jaama Restoran. Kui me sisse läksime, siis tundus see väga tühi ja mingi pop-muusika mängis eriti kõvasti. Palusime, et nad paneks muusika veic vaiksemaks. Ettekandja ütles “Et muidugi teie jaoks teeme seda”. Paari minuti pärast saime aru, et panime ennast piinliku olukorda, sest tegemist oli live-muusikaga. Suht gay tüüp laulis vene pop lugusid endast, temast ja armastusest. Kui ta hakkas enda peenikese häälega laulma Tony Braxtoni “Don’t break my heart” lugu, siis oli väga imelik.

Järgmisena anti menüü, valisime söögid välja. Kuna kell oli peaaegu nii palju, et restorani hakati sulgema, siis ettekandja läks uurima, mis sööki praegusel kella ajal saaks. Kui ta tuli tagasi, siis ta ütles, et ainuke asi, mida saab on Valgevene kohalik söök “Drjaniki” ja kirjeldas seda niimoodi, et täitsa olime nõus proovima.

Kui maksmiseks läks, siis Igor andis enda pangakaardi. Ettekandja vabandas ja ütles, et nii hilisel ajal ei saa pangakaardiga maksta, aga siin samas on pangaautomaat ja meie võime kõik kolmekesi sinna sularaha järgi minna. Nagu siiuke usaldus Valgevenes välismaalastele. Ma ei usu, et see tüüp on väga kaua teenindaja olnud, aga teenindada ta oskas väga hästi. Päris paljusid Eesti teenindajaid võiks sinna koolitusele saata. Üldiselt oli igal pool teenindus väga hea, mitte millegi üle ei saa viriseda.

Ühes kohas võtsime tumedat Kozeli õlu. Meie üllatuseks olid õlle peal eesti keelsed sildid ja “1 EEK” märk. Et ilmselt seda Kozelit tuuakse Tšehhist Eestisse ja pärast re-exporditakse Valgevenesse.

Kusjuures õllega on neil niimoodi, et igal pool on Carsberg, Fosters või Baltika, aga kohaliku õlut eriti ei olegi. Mitte üheski restoranis ei saanud kohalikku õlut. Ainult mingist budkast sain Valgevene õlu, see väga hea ei tundunud, aga ta oli suht soe. Minskis kehtib ka alko piirang - poodidest ei saa peale kella 9 õlut osta, aga väljas täitsa võib juua.

Minsk on väga korras linn, igal pool on näha koristajaid, iga kell. Räägiti, et teise maailma sõja ajal tehti linn täitsa maatasa ja nad pidid ehitama from ground up. Aga mina küll ei ütleks, et majad on 50ndatest või 60ndatest, pigem nägid nad välja nagu Kadrioru loss, aga kordades suuremad. Kui katta kõik vene keelsed reklaamid ja propaganda ala “Miilitsa päev”, “Minsk 850 aastat”, “Belerusq za dostatok!” ja majade peal olevad “Maja Passid”, siis ma arvaks küll, et ma olen mõnes Euroopa pealinnas.

Aga samas kinnisvarast nad vist ei tea midagi. Üks maja kesklinnas oli väga ilusasti valgustatud, väga hästi korda tehtud, väga ilus maja, kus täitsa tahaks viimasel korrusel korterit omada ja selle maja all on leivapood ja mingi nõuka aegne toidupood.

Viimasel päeval tegime väikse shoppingu, sain endale raamatupoest finantsraamatu, väga hea hinnaga (peaks varsti lugema hakkama). Läksime turule, turg hakkas juba maa alusel ülekäigu rajal, kus kohalikud vanamutid müüsid sokke. Turul kuskil kohalikku alksi ei saanud, läksime mingisse poodi, kust saime mingit kohalikku balsamit ja “nastoika”. “Nastoika” maitse mulle väga ei meeldinud, balsamit pole veel jõudnud proovida. Hinnad olid väga sõbralikud, aga kuna üle piiri me ei saa võtta rohkem kui 3 liitrit alksi, siis me väga ei kippunud poodi tühjaks ostma. Samas poes sai kaardiga maksta, aga ainuke kaardiaparaat oli “zav. glav. buh. kassir” ametiga tädi kassa taga. Kusjuures lisaks pinni sisestamisele, tuli tšeki peale panna mitte üks allkiri nagu tavaliselt, vaid kaks.

Valgevene-Leedu piiri peal seisis üle 1.5 kilomeetrine rekkade jars. Piiri peal oli segadus, jälle oli vaja täita mingeid pabereid. Sõiduautod seisid järjekorras ja inimesed mitte. Nemad mitte ei ootanud autos enda järjekorda, vaid läksid piiri budkasse enda pabereid ajama. Need, kes budkast enda paberid juba korda said, pidid ikka ootama oma autoga nende taga, kes ei ole veel jõudnud seda teha. Kokkuvõttes kõik ootavad rohkem kui peaks.

Leedu piiri peal olid rajad väga halvasti märgistatud, ei saanud aru kumb rada on EU kodanikele ja kumb on mitte EU inimestele. Mitte EU järjekord oli suht pikk ja EU omas seisis ainult paar autot. Väga mõnus oli sõita mitte EU sabast mööda.

Kokkuvõte

Toomasega arvasime, et tuleb viie päevane retro pidu, aga tegelikult jättis Minsk väga positiivse mulje, isegi Minski Lasnamägi tundus ilus - iga maja oli korras ja just hiljuti värvitud.

Väga laiad tänavad, kus isegi kella viie ajal ummikuid ei näinud.

Teenindus on väga tasemel.

Nad võiks ikka enda õlle marke rohkem promoda.

Hinnad on suts odavamad, aga mitte oluliselt.

Bürokraatiat võiks vähem olla.

Sellise asjaga sai Virgo hakkma