"See on selle poolest tore ala, et sa ei pea tegelema haigete loomadega. Sinu t��ks on tervelt m�ralt k�tte saada terve varss ja see on alati nii emotsionaalne s�ndmus", �tleb Ulrika. Emotsioon nii hobuse omaniku kui loomaarsti jaoks.

T��d alustas Ulrika juba 2004. aastal, mil k�rgtasemel hobusekasvatus oli Eestis juba t�ie hooga arenemas. Samal ajal algas ka laialdasem hobuste kunstlik seemendamine k�lmutatud spermaga, sest taheti saada varssu kindlatelt t�kkudelt. Selle ala asjatundjaid sel ajal Eestis nappis, nii �nnestuski Ulrikal ennast Utrehti �likooli juures t�iendada. Samuti on Ulrika end t�iendanud Belgia suurimas emb�ro siirdamisele spetsialiseerunud hobukliinikus Joris Brabanderi k�e all. Lisaks enda loetud ja otsitud materjalid ja seminarid.

"Loomulikult tahaks ennast pidevalt t�iendada ja konverentsidel k�ia, aga kuna keskmiselt on kulutused 1000 euro ringis, siis seab see teatud piirid," on Ulrikal kahju.

2008. aastal astus Ulrika EMU-s doktorantuuri, teemaks m�ra emaka sisekeskkonna muutused. Aastast 2009. peab ta ka 6. kursusele loenguid varssade haigustest, hobuste sigimisest ja annab vahel seemenduspraktikume. Tema ettekannet sai kuulata ka �sja l�ppenud Veterinaarmeditsiini konverentsil

Oma igap�evast t��d teeb Ulrika hooajal p�hiliselt J�gevamaal Tooma Hobusekasvanduses, v�imaluse korral teenindab kliente ka v�ljas�itudel terves Eestis.

T��p�ev algab kell 8 hommikul v�i varem ja l�peb pahatihti �he-kahe ajal ��sel. "See on v�ga rutiinne ja kohusetunnet n�udev t��. On vaja rutiinset kontrolli k�igi m�rade �le, sest ajafaktor on m�rade tiinestumisel olulisima kaaluga." Keskmiselt seemendab Ulrika k�lmutatud spermaga 40-50 m�ra aastas. Kokku tehakse Eestis aastas ligemale 200 kunstlikku seemendust k�lmutatud ja v�rske spermaga, �lej��nud varsad s�nnivad ilma loomulikul moel.

"Kunstlik seemendus k�lmutatud spermaga on omaniku jaoks ikkagi luksusteenus. �ks hea importt�ku spermadoos maksab s�ltuvalt t�ust keskmiselt 500-3000 eurot, kuid on olemas ka 100 000 krooni maksvaid spermasid. Hinna suhtes tehakse m�ra- ja t�kuomaniku vahel erinevaid kokkuleppeid, vahel lisandub tiinestumise- v�i varsamaks" teab arst hindu.

Ka on t�ku sperma kapriisne - sulatatud sperma s�ilib m�ra emakas ovulatsiooni oodates kuni 12 tundi p�rast sulatamist ja seemendamist, v�rske s�ilitab eluj�u 48 tundi. Seega peab kiirustama.

EAS-i rahadega �nnestus Ulrikal soetada endale nii ultraheli- kui hapnikuaparaat, mis on ta t��s h�davajalikud. "Eesti hobusekasvatajad on ��rmiselt tublid, ei j�� kunagi loomaarstile v�lgu. Siin on t�htsad ka inimestevahelised suhted ja emotsioonid, sest hobune on ikkagi lemmikloom ja temasse suhtutakse teistmoodi kui n�iteks lehma. Hobusekasvatajad tahaksid sinus n�ha pigem teenindajat kui spetsialisti."

Sel s�gisel lahvatanud "hobuskandaali" kohta arvab Ulrika, et loomakliinikus v�i veterinaarpraksises peab valitsema tasakaal kolme osapoole vahel: loomaarstid, patsiendid ja abimeeskond. Suurloomakliiniku ja ka teiste hobuseravi praksiste probleem Eestis on v�hene patisentide arv. Et hobuseid on v�he, ei j�tkuks meie kliinikutele kunagi niipalju t��d kui Soomes v�i Taanis. Teine probleem on see, kas omanikud eelistavad hobuse transporti v�i ootavad loomaarstilt koduvisiiti. K�ik paneb paika ka teenuse ja hobuste hind, inimeste v�imalused jne.

Suurloomakliinikut on kindlasti vaja, see v�iks asuda ka P�hja-Eestis, kuid Tartus on selle m�te ka tudengite v�lja�pe. Teatud keerukuseastmega operatsioone ei hakata Eesti kunagi n.�. ��p�evase valveolekuga tegema. Ka m�ningaid humaanmeditsiini keerulisi operatsioone ei tehta Eestis, kuna neid esineb meie v�ikese rahvaarvu t�ttu piisavalt harva, et oleks olemas kvalifikatsioon ja tehnoloogia valmisolek.

Loomaarstid, kes suudavad nii hobuseid ravida kui tudengeid �petada, on meil olemas. N��d s�ltub kliiniku t�� sellest, kui paindlik ja unikaalne t��korraldus suudetakse v�lja m�elda just Eesti olude jaoks.

Koos juristist abikaasa T�nuga loodi 2009 aastal osa�hing Varsaaru, kus praktilist t��d teeb Ulrika ja T�nu toetab majanduslikes ja juriidilistes k�simustes. "T�nu on v�ga vapper, ei karda enam �ldse hobuseid," kiidab dr Tuppits oma abikaasat.

Dimela soovib Varsaarule edukaid aastaid!

Miks Sinust loomaarst sai?
Ega ma enne kolmandat kursust selle ameti vastu �iget huvi ei tundnudki. Oli �ks aasta �pinguid, siis tuli kaks aastat s�jav�ge ja alles p�rast armeed tekkis �ige tunne, et see on just minu eriala. Siiamaani pole kahetsenud!

Kuidas Sul tekkis m�te loomakliinik asutada?
Olen ise Valgast p�rit ja p�rast EPA l�petamist 1993. aastal tundus nii loomulikuna siin loomakliinik avada. Oli uute firmade tekkimise aeg. Me tulime Valka koos Ants Jauramiga, kellega 5 aastat �hel kursusel k�isime, kuid tema l�ks j�rgmisel aastal Tallinnasse. Praegu t��tab ta Tallinna Vet laboris viroloogia osakonna juhatajana. Enne meid t��tas meie praegustes ruumides �ks vana velsker, kes l�ks siis just pensionile. Kui asi v�imalikuks osutus, ostsin pangalaenuga need ruumid �ra ja n��d on mul 189 m2 oma pinda. Praegu t��tab lisaks minule ka teine loomaarst Tiina Tootma, velsker Liisi Valgre on peamiselt kaupluses ja assisteerib mind kliinikus. Samuti t��tab meil kliinikuabiline Peteris Hommik, kes abistab mind peamiselt suurloomavisiitidel ja teeb ka vajalikke abit�id alates lume l�kkamisest kuni pirnivahetuseni.

Kuidas algusaastatel t�� v�lja n�gi?
Siis oli suurloomapool peamine. Valgas oli 60 lehma, millest t�naseks on alles j��nud kolm vinget vanadaami, kes veel loobuda ei taha. Eriti kasside ravimine tundus m�ttetu tegevusena, sest "kas kassipoegadest siis puudus on!" Selline suhtumine on t�naseks k�ll muutunud.

Tegutsed ka vallaarstina?
Jah, olen Karula, Taheva ja Valga linna volitatud loomaarst. 90ndate 200st loomapidajast on alles 110. Meie kandis on palju lihaveiseid, kelle omanikeks on puidu- v�i hotelli�rimehed, kes saavad nii keskkonna, ��remaa kui muid toetusi, liha eest makstav hind tuleb pealekauba. Need on 200�300-pealised karjad. V�iksemaid tegijaid on ka. Minu piirkonnas on aga ka �ks Eestis ainulaadne rotifarm, kus on p�hikarjas 1200 rotti ja 300 hiirt, kes kindlustavad Tallinna ja Riia loomaaedu vajaliku toiduga. On ka t�int�iljafarme. K�ige suurem piimakari minu piirkonnas on K��niniidu talu 100 lehmaga.
Sellest aastast j�ustus seadus, kus vallaarst ei v�ljasta enam eluslooma veterinaart�endeid. Seda v�ib n��d teha looma omanik v�i lihakombinaadi autojuht, kes looma j�rele tuleb. See on absurdne s�steem, mis paneb ohtu aastak�mnepikkuse t��, et hoida maad taudidevaba. N�iteks Inglismaa viimane suu- ja s�rataudi puhang tekkiski sellest, et haigeid loomi transporditi loomaarsti teadmata �hest kohast teise. Suuremates vallaarsti piirkondades moodustas see ka k�llalt suure osa arsti sissetulekust. Mind see materiaalselt v�ga ei puuduta, kuna mu piirkond on nagunii v�ike.

Kuidas oled rahul loomaarsti positsiooniga t�nases p�evas?
Meie loomaarst ei v��rtusta ennast ja oma t��d. Paljud v�ga head loomaarstid on seemendamisega oma k�e nii �ra rapsinud, et �iget t��d enam teha ei saagi. Teised �igustavad oma visiiditasusid, et tegelikult ma ise ei maksa midagi, aga ravimid on kallid. Justkui h�bi oleks oma t�� eest raha k�sida! Iga autoremondi t��koda teeb seda m�rksa paremini! Kes on viis aastat veterinaariat �ppinud, peaks julgema palka k�sida. Praegustel kriisiaegadel on vale hindu langetada. Nagu �ks majandusteadlane v�itis, saavad kriis hindu t�sta ainult need, kes seni on olnud alarahastatud. Tehkem siis seda! Hindu alandada saavad vaid need, kes pole headel aegadel end koolitanud v�i investeerinud kliiniku sisseseadesse.

Konkurente Sul polegi?
On ikka. L�ti Valkas tegutseb ka �ks loomakliinik, aga seal on hinnad palju madalamad. Olen p��dnud temaga hindade osas kokku leppida, aga vastus on, et "dengi mne ne interessujet!" See arst k�ib Inglismaale asendusarstiks, kus tema p�evaraha on 200�. Sellisel juhul v�ib t�esti endale olematuid hindu lubada, kuid minul tuleb kogu kliiniku eest hoolitseda ja inimestele palka maksta.

Kuulud EL� juhatusse. Milles n�ed seal oma �lesandeid?
Minu osa on peamiselt http://www.vet.ee/ arendamine. Tahame, et vet.ee oleks loomaarstide aktiivne suhtluskoht ja kus ilmuksid pidevalt ka erialased artiklid. Oleme sinna �les pannud ELR aastak�igud ja unistus on, et avalikuks saaksid ka aastale 1925-40 ilmunud numbrid. Kodulehe k�lastatavus on eelmise aasta novembrist oluliselt suurenenud, kolme kuuga oleme saanud enam kui 14 000 k�lastust. Seda kasutavad nii tegevloomaarstid kui tudengid. Aga uued juhatuse valimised on tulemas 14. m�rtsil, eks siis n�eb, kuidas edasi l�heb.

Oled ennast ise v�ga palju t�iendanud-koolitanud. Eelmisest aastast on Sul kaustas k�mmekond tunnistust. Mis see Sulle annab?
Leian, et loomaarst peabki end pidevalt koolitama. Kuigi meie kliinikus v�ga keerulisi protseduure teha ei saa, on ometi oluline, et ma suudaksin �iget diagnoosi panna ja vajadusel looma edasi spetsialisti juurde suunata, kui tarvis. Mina ei h�bene seda teha.
Koolitustel k�imisel on meil v�lja kujunenud selline m�nus kamp, kellega koos ennast harime. Sellised v�liskoolitused on ka v�ga head stressimaandajad, sest katsume ikka endale j�tta p�ev-paar ka kohaliku eluga tutvumiseks. V�ga vahva oli s�gisene Iirimaa konverents, kus s�itsime renditud autoga peaaegu 1000 km maha. J�rgmine v�ljas�it toimub juba aprilli l�pus, kui s�idame Brnosse eksootiliste loomade pehmete kudede kirurgia konverentsile.

Mida Sulle vabal ajal meeldib teha?
K�in kalal v�i loodust pildistamas. Ujumas k�in maist septembrini v�lja, kuna meie kandis on palju ilusaid j�rvekesi. Viimane l�bus hobi on P�hja-L�ti avastamine. Siis on alati hea meel, et elan Eestis, sest seal on k�laelu palju mahaj��num kui meil.

M�ni l�bus lugu Sinu praksisest?
See oli p�ris mitu aastat tagasi, kui memm ja taat tulid minu juurde murega, et nende kanamunade koored on v�ga hapraks muutunud. Samal ajal n�idati aga teles reklaami, kus muna pandi Blend a Medi lahusesse. Eks nad olidki seda siis terve kasti ostnud ja kanadele sisse s��tnud, aga nagu taat kinnitas, et "Es m�ju midagi".

Kas Sinu v��rap�rane nimi ja v�limus vihjab, et Sul pole Eesti juured?
S�ndisin 1961. aastal Valgevenes, sest minu isa oli s�jav�elane ning p�rit hoopis Ukrainast. Mu ema on valgevenelanna, naine on leedulanna ja lapsed eestlased. Kui ma 1975. aastal Eestisse tulin, et osanud ma eesti keelt �ldse ja seep�rast l�ksin Viljandis vene kooli. K�ll aga l�petasin eestikeelse muusikakooli. Minu arvates on h�bi elada maal, kui sa selle keelt ei oska.

Mis aastal Sa EPA l�petasid?
L�petasin 1983. aastal loomaarstiteaduskonna vene osakonna. Tollastest koolikaaslastest on veel Laszlo Banyasz tegevloomaarst, �lej��nud on riigit��l v�i erialast loobunud.

Tegutsed 2004. aastast osa�hinguna Keila Kentaur. Kuidas Sa toime tuled?
Kuna tegutsen �ksi, siis v�ivad v�ljakutsed saabuda iga kell. See t�hendab, et autol peab kogu aeg paak t�is olema ja t�iskomplekt ravimeid ja instrumente autos valmis. Kunagi ei tea ju ette, mida vaja v�ib minna. See t�hendab tegelikult �leliigseid investeeringuid, sest tagavarad peavad olema �sna suured.

Mida pead loomaarstit��s k�ige t�htsamaks?
Usaldus peab olema ja teenus peab olema tellijale taskukohane. M�tlesin, et praegu on p�llumehel rasked ajad, ehk peaks isegi veidi teenuse hindu langetama. V�ga t�htis on ka kliendiga usalduslike suhete hoidmine. Hea kontakti lood, kui helistad p�rast ravi kliendile tagasi ja k�sid, kuidas loom ennast tunneb. Ja �nne peab loomaarstil ka olema - 25 aastat t��tamist annab professionaalse kindlustunde, kuid ilma vedamiseta h�id tulemusi ei saa.
Lisaks loomade ravimisele on loomaarsti �lesandeks ka loomakasvatuskultuuri propageerimine. Kuigi meie t�� on tihti must ja l�hnab halvasti, peab nii arst, l�psja kui talitajad olema alati puhtalt riides. Olen selles suhtes suur esteet ja ka teiste vastu n�udlik. Laudakultuur algab sellest, kui l�psja saab iga kord puhtad riided selga t�mmata.

Kuidas n�ed veterinaaria tulevikku?
Arvan, et ka suurloomaarstid peaksid rohkem spetsialiseeruma. N�iteks 90% minu ajast kulub g�nekoloogilistele probleemidele. Mulle meeldib ka seemendada. See on v�ga oluline t��l�ik, sest sellest oleneb, kas 9 kuu p�rast laudast piima saadakse v�i mitte. Samas ei v�rgi ma enam �ldse s�rgu, see t�� j��gu teistele spetsialistidele.

Millisena n�ed oma t��d vet. inspektorina?
Vet. inspektor on riikliku j�relvalve teostaja. Minu piirkond on aga nii lai, et ei j�ua p�ris k�igel silma peal hoida. Samas saab v�rrelda seda liikluspolitsei t��ga - ega igal k�lateel ka inspektorid kogu aeg ei passi. Siiski arvan, et minu piirkond on kontrolli all.

Kas Sulle ollakse praegu teenuste eest ka v�lgu?
Jah, ikka tuleb vahel kauem raha oodata. Aga ma ei ole kunagi ka v�lgniku juurde visiiti tegemata j�tnud, sest ega lehm ei ole s��di, et omanikul on arved maksmata!

Kuidas ennast nii heas vormis hoiad?
Loomaarst peab olema f��siliselt v�ga tugev ja vastupidav, sest m�ned poegimised n�uavad pikka ja rasket pingutust. Alles n�dal tagasi n�gin kurja vaeva, et �helt mullikalt tagaseisus siiami kaksikuid k�tte saada. Sellep�rast k�in regulaarselt j�usaalis ja ujumas.

Ferax Haiba juhataja ja omanik Kuldar Paju:
Mina teen Vladimiriga juba 1993. aastast koost��d ja pole pidanud seda kordagi kahetsema. Tema on selline loomaarst, kes looma peale ka m�tleb, mitte ainult enda heaolule. Erimeelsusi on muidugi olnud, aga need on k�ik lahendatud.

Saidafarmi omaniku Juha S�rgava r��gib Vladimirist:
"Volli on omal alal k�va tegija, v�ga professionaalne loomaarst ja lisaks ka hea suhtleja. Kui ta meile tuleb, siis k��rib kohe k�ised �les ja hakkab tegutsema, mitte ei joo k�igepealt kohvi. Igal juhul pole ma paremat loomaarsti varem n�inud."

Kuidas Sinust loomaarst sai ja kus Sa oled t��tanud?

Ega ma p�ris t�pselt ei oskagi vastata. EPAsse astudes m�tlesin rohkem liha- ja piimatehnoloogia kui tegevloomaarsti kutse peale. Aga kui ma 1983. aastal l�petasin, l�ksin ikkagi J�gevamaale Voorele tolleaegsesse Lembitu kolhoosi loomaarstiks. 1989. aastast t��tan P�lvas. Kui ma t��le tulin, oli siin t��l kolm loomaarsti ja kaks vetvelskrit. Pikki aastaid t��tasime siin koos Aimar Teeveri ja Riina V��rmanniga. T�na t��tab siin lisaks minule veel ainult aretus�histu seemendustehnik, kes mind vabadel p�evadel ka asendab.

P�lva Agrol on Eesti k�ige k�rgema toodanguga kari. Kuidas see on saavutatud ja milliseid n�udeid esitab see loomaarstile? 

P�lvas on umbes 1000 lehma, keskmine toodang oli eelmisel aastal 11 300 kg piima. Eks siin on t�htis nii geneetika, s��tmine, pidamine kui ka loomaarsti t��. Hea tulemuse annabki k�ikide n�ansside hea koosk�la. Teisest k�ljest aga on nii k�rgetoodangulised lehmad muutunud palju �rnemaks ? nakatuvad kergemini ja tiinestumisega on probleeme. Viimastel aastatel on sagedamini esinenud ka libediku paigaltnihkumisi. Muidugi v�ib olla, et seda haigust osatakse lihtsalt paremini diagnoosida. Koos Kalmer Kalmusega oleme mitmeid libediku paigaldamise operatsioone teinud.

Mida koost�� Maa�likooliga Sulle annab?

Ikka tarkust ja teadmisi. Mina ei h�bene n�u k�sida ja �likooli loomaarstid on alati valmis n�u ja j�uga appi tulema. Mina �pin nii uusi raviv�tteid, �likoolile on P�lva Agro aga heaks praktikabaasiks, kuna meil on palju loomi, kellel v�ib olla erinevaid t�besid.

Sinu t��mahtude juures on kindlasti oluline ka ravimite valik, millega sa t��tad. Mille p�hjal ravimeid valid?

�ldiselt olen ma ravimite valikul pigem konservatiiv. Pean ise k�ik �ra katsetama, m��gimeeste juttu ma muidu ei usu. Ravimite valikul on k�igepealt oluline piima- ja lihakeeluaeg ? ka �ks p�ev loeb, sest kui sul on �ks lehm ravil, siis l�heb tema piim raisku, aga k�mne ravil oleva lehma kohta tuleb kaotatud summa juba p�ris suur. Samuti on t�htis doosi suurus, s�stimisintervall ja toimivus. �hedoosilised uued antibiootikumid on t�� palju kergemaks muutnud.

Sina olid Eestis �ks esimesi, kes hakkas kasutama nisasulgurit Orbeseali. Kas oled tulemustega rahul?

Esimesed kogemused sain juba 2004. aastal, kogu karjal kasutame seda alates 2006. aasta algusest. Ainult need lehmad, kes annavad kinnij�tmisel �le 25 liitri piima p�evas, j�tame kinni ilma Orbesealita. Tavaline praktika on see, et madala rakuarvuga lehmad j�tamegi kinni ainult Orbesealiga, k�rgema rakuarvuga lehmadel kasutame ka kinnisperioodi intramammaari, tavaliselt Orbenini. Arvan, et just seet�ttu on meil laktatsiooni alguses varasemast v�hem mastiite.

Kui kummikud v�lja valitud, p�ikab Indrek korraks ka ehituspoest l�bi, sest laepaigalduseks on kruvisid vaja. Edasi viib tee Indreku kodutallu Puskarus, kust on p�rit tema emapoolne suguv�sa. �le saja aasta vana maja on p�hjalikult �mber ehitatud ja sellest ei puudu kaasaegsed mugavused. Siiski on m�ni t�� alati pooleli. Hetkel ongi k�sil k��gi remont, mille tarvis kruvisid otsisime. Kodus peab Indrek tavaliselt ka oma l�unapausid. Kohvi ja v�ileibade k�rvale toob Indrek kasvuhoonest kaks p�rakat lihatomatit.

Milline Su p�ev tavaliselt v�lja n�eb?

T�usen kuus-pool seitse. Siis joon pikalt kohvi, sest hommikuti ei meeldi mulle tormata. Kaheksaks l�hen t��le ja k�in k�ik laudad l�bi ning vaatan, mida l�psjad on ravivihikutesse kirjutanud ja teen �ra pakilised t��d. L�unat s��n tavaliselt kodus. P�rastl�unaks l�hen P�lva lautadesse tagasi, selleks ajaks on arvuti abiga leitud ka need lehmad, kelle piimatoodang on alla l�inud ja kel t�en�oliselt midagi viga on. Enne kojuminekut k�in veel l�bi ka 500-pealisest Kaska-Luiga talust, sest ka need loomad on minu hoole all. Nii venibki mu t��p�ev vahel 10-12-tunniseks.

L�unapaus saab l�bi ja Indrek kiirustab tagasi P�lvasse, teel lillepoodi sisse p�igates, et kolleegile s�nnip�evaks roos osta. Edasi tuhiseme Mammaste kontorisse, et viia �ra arved ja saata faksiga ravimifirmadele kinnitatud tellimislehed.

Mida Su pere teeb?

Abikaasa Ene on praegu kodune. Vanem t�tar Laura �pib Tartu K�rgemas Kunstikoolis maali erialal ja noorem t�tar Ann P�lva �hisg�mnaasiumi 11. klassis.

Kas Sa hobideks ka aega leiad?

Erilisi hobisid mul pole. Metsas meeldib k�ia ja vahel paadiga j�rvel, kuigi eriline kalamees ma pole. See on t�eline puhkus. Koos abikaasaga oleme reisinud Kreekas ja Tuneesias. Sel suvel puhkasime Leedus Palangas. Igal aastal oleme terve perega P�rnus suvitanud.

Kell on juba neli p�rastl�unal, kui Indrek mind uue k�lmlauda juurde j�etud auto juurde viib. Tema t�ttab oma �htusele laudaringile, mina s�idan Tartusse tagasi tundega, et olen veetnud �he �petliku ja toreda p�eva.

Miks Sinust loomaarst sai?

Tundsin juba lapsena seletamatut t�mmet loomade poole. T�nu vanematele oli mul v�imalus neid ka hulgaliselt omada. Juba kolmandas klassis kirjutasin �hes kirjandis, et tahan saada loomaarstiks. Kuigi meie suguv�sas ega ka tuttavate hulgas loomaarste polnud, oli see minu kindel plaan, mille ma ka ellu viisin!

Mis aastal ja kellega koos Sa EPA l�petasid?

L�petasin 1992. aastal koos paljude t�naste tuntud loomaarstidega nagu Katrin Alekand, Tiit Siiboja, Hendrik Kuusk, Arvo Soomets jt. Elasin kogu �likooli aja �hikas ja meil oli v�ga l�bus, sest olime ainuke t�drukute tuba terve Bettoni koridori peal. Need olid t�esti Elu Parimad Aastad!

Kuidas Sinu t��elu algas?

Kui ma p�rast l�petamist kodukanti M�rjamaale tagasi tulin, olid siin juba esimesed suuremad talud tekkinud. Siinkandis olid viletsad majandid ja k�igis oli loomaarst olemas. Leidsin, et k�ige �igem on omal k�el t��le hakata. Olin siinkandis �ks esimesi, kes erapraksise avas. Algus oli muidugi raske - olin noor ja kogenematu ning usaldust minu kui arsti suhtes polnud veel tekkinud. Lisaks kasutasid majandite arstid t��andjate ravimeid, transporti ja ka t��aega. Mina pidin k�ik ise muretsema ja seet�ttu ka t�� eest �iget hinda k�sima. Seega oli minu teenus v�rreldes teiste arstidega tunduvalt kallim.

Kuna suurloomi k�igile ravida ei j�tkunud, alustasin kohe ka v�ikeloomade vastuv�tuga. Algul t��tasin enda korteris, 1996. aastal �nnestus osta v�ga viletsas olukorras vana Sipa lasteaia hoone, kus tegutsen praeguseni. Olen praeguseks kogu hoone renoveerinud ja enamus siseruumidest on loomakliinikuks �mber ehitatud.

Kui suur on Sinu praksis praegu?

Minu teeninduspiirkonda j��b ca 2500 l�psilehma ja samapalju noorkarja. Suuremad farmid on Orgita P�ld ja K�rneri-J�e talu. Lisaks on mitmed siinkandi hobusekasvatajad minu kliendid. Ka mu enda kuus hobust vajavad vahel �levaatust. Kliinik on avatud viis p�eva n�dalas kella 9-st 14-ni. Tegelikult olen kliinikus tavaliselt ka �htul kaheksast k�mneni. Minu tuttavad teavad seda ja paljud eelistavad just p�rast t��d oma loomaga siin k�ia.

Kas peamise sissetuleku annab suur- v�i v�ikeloomapraksis?

Peamiselt ikka suurloom. Suhe on 70/30 suurlooma kasuks.

Milline n�eb v�lja Sinu tavaline p�ev?

Kuna mu teeninduspiirkond on suur, siis p�evas s�idan maha ca 300 km. See on aeg l�bi m�elda raviskeemid ja telefoni teel asju ajada. Tavaliselt lahkun kodust kell 7.30 ja teen esimese lauda-ringi. Vahepeal t��tan kliinikus ja kahest neljani on aeg mulle endale. Siis j�uan kodus toimetada ja p�rastl�unal olen j�lle farmides. Mulle meeldib seemendada ja nii teen ka seda t��d; aastas seemendan 1200-1300 lehma.

Kuidas Sul nii laialdase praksise korral vabu p�evi ja puhkust �nnestub saada?

�heksa aastat t��tasime koos Katrin Afanasjeviga, siis oli vabade p�evade v�tmine muidugi lihtsam. Praegu asendavad mind vajadusel Allan M�ttus ja Raul Velleste. Kliinikus on mul abiliseks V�imela vetvelskri haridusega Ruth Rahuoja, kes on v�ga tubli ja saab paljude asjadega iseseisvalt hakkama. Praegu just otsin enda k�rvale teist suurloomaarsti, kes aitaks selle poolega paremini toime tulla.

Kasutad palju Pfizeri ravimeid. Miks?

Paljudega neist on mul pikaajalised head kogemused. N�iteks j�tan k�ik lehmad kinni Orbeniniga. Ka loomakasvatajatel on sellesse preparaati usku ja nad lausa n�uavad seda. Rimadyl on asendamatu operatsioonij�rgses analgeesias. Veistel kasutan k�hulahtisuse, emaka- ja liigesep�letike korral ikka Excenel RTUd. Kuna mul on palju t��d, eeldab see, et kasutan t�husaid ja v�hem t��d n�udvaid ravimeid.

Kas inimeste suhtumine loomapidamisse on Sinu 16 praktika-aasta jooksul palju muutunud?

Jah. T�nap�eval ei pea inimesi enam sundima, et nad oma loomi laseksid ravida. Inimesed on palju hoolivamaks muutunud ka p�llumajandusloomade vastu, r��kimata siis lemmikloomadest. Mulle teeb r��mu, kui saan loomi aidata ja nad terveks ravida.

Naljakamad juhtumid Sinu praksises?

Neid on p�ris palju olnud, vahel m�tlen, et tuleks neid hakata �les kirjutama. �ks naljakamaid juhtus veel minu praksise algul. L�ksin v�ljakutse peale lauta, kus �ks lehm maas oli. Mehed juba ootasid loomaarsti, et abiks olla. Mina l�ksin lehma juurde ja �ritasin teda �les togida, mille peale �ks neist pahaselt lausus, et ootame ikka loomaarsti ka �ra!

Mida Sulle vabal ajal meeldib teha?

Vaba aeg kulub peamiselt hobustele ja koertele. Mu 16-aastane t�tar Kertu kuulub ratsutamises Eesti juunioride koondisesse. Seep�rast veedan paljud n�dalavahetused ratsav�istlustel Eestis, Soomes ja Leedus. Ise ratsutan ka hobi korras. Mulle meeldib piki siledat p�ldu kihutada, nii et hing lahti l�heb. Mul on kaks saksa lambakoera, kellega k�in kuulekus- ja kaitsekoolitustel.

�ks ammune rahulikumat laadi hobi on mul veel, nimelt akvaristika. Hetkel on mul hooldada kolm p�ris suurt akvaariumit. Kui hobused ja koerad on v�istlustel adrenaliini k�rgele t�stnud, siis on rahustav ja l��gastav �htul j�lgida suurte kireahvenate tegemisi.

Kuidas Sinust loomaarst sai?

Lapsep�lves mul k�ll sellist plaani polnud. Mina tahtsin hoopis aednikuks hakata. Mulle meeldib k�sipidi mullas olla. Aga siis juhtus nii, et ma ei saanud R�pinasse sisse ja l�ksin hoopis V�imelasse veterinaarvelskriks �ppima. P�rast V�imela l�petamist kutsuti meid koos �lle Aot�hega velskriteks tollasesse Gagarini-nimelisse N�idissovhoosi. Kutsujaks oli Ekseko peaveterinaararst Valev Parts. Tema oli meile v�ga suureks eeskujuks ja ka toetajaks ? ta oli t�eline loomaarst.

Koos �llega t��tasin Eksekos kuni 2006. a detsembrini. Tema on ka minu t�eline ja ainuke s�branna, meie saatused on seotud ja meil on nii palju �hist. Mina l�petasin EPA veterinaarteaduskonna 1980, tema 1983. aastal.

Nii et kogu elu olen Eksekos t��tanud ja 2001. aastal sai minust peaveterinaar.

Mis on Balti- ja p�hjamaade suurimas seakombinaadis t��tamise juures erilist?

Vastutus on v�ga suur! Kui nii palju loomi koos elab, siis tuleb olla eriti t�helepanelik. Mina tegelen peamiselt p�rsakasvatusega. K�ik peab olema s�steemis. Toimiv n�dalane rutiin on v�lja t��tatud ja selle vastu ei saa eksida. K�ik veterinaarsed menetlused peavad olema t�pselt fikseeritud. Minul on lisaks arvutile k�ik andmed ka paberil olemas.

Teine suur oht on muidugi nakkushaigused. Kelluke peab kogu aeg peas helisema! Sanitaareeskirjadest on Eksekos alati rangelt kinni peetud. Seda enam praegu, kui piirid on lahti ja sisse v�ib tuua millise haiguse tahes.

Eksekol on juba aastaid keskkonna-kvaliteedijuhtimiss�steem EN ISO 14000: 1996, EN ISO 9001: 2000 ja t��tervishoiu- ja t��ohutuse juhtimiss�steem OHSAS 18001: 1999. Nii suur ettev�te saabki ainult sel viisil toimida.

Kuidas loomad ennast nii suures karjas tunnevad?

See on k�ll �ige, et igale loomale ei j�ua individuaalselt l�heneda. Meil on 10 000 emist ja aastas s�nnib 260 000 p�rsast. Sea juurde ei tohi minna vihaselt ja n�rviliselt, siga tunneb emotsiooni kohe �ra. Samas on ka nii, et kui sul on paha tuju ja sa p�rsa s�lle v�tad, siis on kohe k�ik paha meelest l�inud. P�rsas on hea stressimaandaja!

Kuidas Sa ennast erialaselt t�iendad?

T�nap�eval on selleks v�ga suured v�imalused. Meie juhtkond toetab igati t�iend�pet. Kohapeal on meid harimas k�inud nii Soome, Taani kui Hollandi veterinaarid ja seakasvatajad. On k�idud seal seakasvatust �ppimas. Juhtkonnale tehakse veel muid koolitusi ka, n�iteks stressist ja sellega toimetulekust. Maa�likooliga on meil tihedad sidemed. Kui h�tta j��n, saab alati dr. Jalakaltv�i dr. Alaotsalt n�u k�sida. Palju on mind aidanud ka dr. Lindj�rv. N�iteks ei �petatud meile �ldse sigade s�nnitusabi, kuid praegu on see probleemiks, kuna pesakonnad on nii suured ja paratamatult tuleb anda s�nnitusabi.

Kuigi noori loomaarste on suurloomade praksisesse v�he peale tulemas, on meil ikka igal aastal 4-5 noort toredat praktikanti olnud. Sellest on kahju, et V�imela kooli enam pole ? velsker saaks palju t��d �ra teha ja neist oleks arstidele suur abi.

Kuidas Sinu perel l�heb?

Minu abikaasa Priit on TPI-haridusega elektriinsener ja t��tab Elektriv�rgus. T�tar Mall l�petas Viljandi Maag�mnaasiumi kuldmedaliga ja n��d on Tartus teise kursuse arstitudeng. T�est v�ga tubli noor inimene! Meil on lisaks korterile Viiratsis ka maakodu, kus ma saan oma aianduskirge rahuldada. �hel aastal kasvas mul nii palju k�rvitsaid, et Viiratsi inimesed juba peaaegu kartsid mind, et j�lle surun neile m�ne k�rvitsa s�lle!

Mida vabal ajal teed?

Laulan Saarepeedi valla naisansamblis Rukkilill. Vahel laulan t�� juures sigadele ka, see neile meeldib. Reisimas olen k�inud Ahvenamaal ja Norras. Linnad mind eriti ei t�mba, aga Norramaa loodus j�ttis kustumatu mulje ? sinna ma l�heks veel. Veel olen k�inud Ungaris ja Venemaal Musta mere ��res, kus olen puhanud p�ris mitu korda. Tegelikult piisab mulle t�iesti ka Eestimaast. Ilusamat paika kui V�rumaa, kus mu isa ja ema elavad ja kust ma ise p�rit olen, ma ei tea. See ei t�henda seda, et Viljandimaa ilus ei ole, on kohe v�ga ilus, aga mu s�da on siiski V�rumaal.

Ilmar tuli Estonia kolhoosi t��le 1978. aastal. Enne seda t��tas ta 2 aastat Vasalemma sovhoosis Harjumaal. Kuna Estonia palk oli kaks korda k�rgem ja pakuti ka 3-toalist korterit Oisu keskusesse, polnud pikalt m�tlemist.

Paul sidus end Estoniaga 1986. aastal p�rast aastast t��tamist Kaarepere Metsakatsejaamas.

Kuidas "vene ajal" loomaarstit�� k�is?

IS: " T��d sai siis roppu moodi tehtud. Tol ajal ei tohtinud ju �kski loom �ra surra, k�ik tuli lihaks teha. K�ige rohkem on meeles need l�putud h�datapud ja lihavedu. K�ike pidi loomaarst ise tegema. Praegu on asi v�ga normaalne, sest iga h�datapp ikka inimtoiduks k�lbulik pole. P�ris koledad aastad olid."

PO: "Kui loom oli hukkunud, tuli s��dlane v�lja selgitada ja akt koostada, nii et iga l�pnud looma kohta oli vaja pakk pabereid t�ita, kuna rahvamajandusele oli suur kahju tekitatud."

Kas selle k�rvalt ravit��ks ka aega j�i?

IS: "Jah, loomi sai ikka arstitud ka. Siis olid k�ik protsessid palju aeglasemad: lehmade ainevahetus ja ka haiguskulg. Toodangud olid ka v�iksemad. Praegu on Estonia keskmine 8,3 tonni aastas, tollal 4,8 tonni (1980 a).
Emakaravi oli siis palju ebamugavam teha. Apteegis olid k�ll kummikindad, kuid need murdusid kohe katki ja k�ik p�ramiste peetused ja tiinuse katsumised tuli ikka paljak�si teha. P�rast k�ed m�danesid ja haisesid mitu p�eva."

PO: "Eks ikka teadmisi on ka juurde tulnud. 90ndate alguses hakkas t�nu v�lismaa konsulentidele levima arusaam, et mida v�hem emakat torgid, seda parem on. Inimene viib ikka k�ega rohkem saasta sisse kui head teeb. Seep�rast on parem p�ramised rahule j�tta ja konservatiivse ravi kasuks otsustada.

IS: "Sellega pole aga talitajad ja brigadirid �ldse rahul, sest nemad on ikka vana k�ljes kinni. K�ivad ja kurdavad, et mingit ravi ei tehta."

PO: "T�nap�eva ravimid on pikema toimeajaga. See on v�ga palju t��d kergemaks teinud. Penitsilliini ja streptom�tsiini tuli kaks korda p�evas s�stida, uuemaid suspensioone kord p�evas. N��d on antibiootikume, mida tuleb �le viie p�eva manustada. See on suur aja kokkuhoid."

Kas haigused ise on 20 aasta jooksul palju muutunud?

IS: "Praegu on v�ga palju libediku paigaltnihkumisi, mida 80ndatel ei diagnoositud. Tol ajal oli rohkem probleeme naeltega v�rkmikus, neid sai magnetsondiga v�lja v�etud. Teadsime muidugi, et libedik on olemas, kuid probleeme see ei tekitanud."

PO: "See on ka puhtalt s��tmis-pidamislik haigus. Praegu on mikseris l�bijahvatatud silo nagu mannapuder. Sellest tuleneb vatsa t�� aeglustumine ja l�puks see enam ei t��ta korralikult. Oleks vaja, et lehmad saaksid juurde head heina."

Kas m�ned haigused on nende aastate jooksul ka �ra kadunud?

IS: "Vanasti s��deti lehmadele palju kartulit. Siis oli pidevalt s��gitoru ummistusi. N��d enam kartulit ei s��deta ja ummistusi ka pole."

PO: "Leukoos on samuti kadunud. Vanasti t�hendas see l�putut vereproovide v�tmist. Praegu v�tame verd vajadusel sabaveenist, see on oluliselt lihtsam t��."

Kui kaua lehmad keskmiselt karjas on?

IS: "Varem hoiti lehma karjas k�mme aastat, praegu on keskmine alla viie aasta. Kui piimatoodang langeb 15 liitrini, siis paistavad lehmale juba v�ravapostid. Kui lehmad annavad 50 liitrit piima p�evas, siis on see ju tegelikult meeletu kogus, viis pange piima!"

Kuidas t��tajad nende aastate jooksul muutunud on?

PO: "Vastutustundetumateks ja lohakamateks."

IS: "Suurtes gruppides on inimesed kitsamalt spetsialiseerunud, teevad oma rida ja �lej��nu pole nende asi. Inimesi ei saa muidugi eriti s��distada, sest s�steem ongi niimoodi �les ehitatud. Marrandi ajal oli nii, et igal kuu v�isid saada palgale lisaks 10% preemiat, igas kvartalis v�isid saada 20% kvartalipalgast, aastapreemiaks 30% aastapalgast. Kui juhatusel oli t��tajale pretensioone, j�i viimane ilma oma kuupreemiast, 1/3 kvartalipreemiast ja � aastapreemiast. See t�hendas nii suurt kadu, et k�ik olid valmis korralikult t��d tegema. Kui keegi tuli vanale Marrandile kaebama, et miks ta preemia �ra on v�tnud, sai ta vastuseks, et midagi pole �ra v�etud, preemiat pole lihtsalt makstud. See m�jus k�igile. Kuna Marrandi oli �iglane inimene, siis suurt vimma sellest ei s�ndinud. Praegu ei ole lihtinimest kuidagi v�imalik m�jutada paremini t��tama."

Millised on suures majandis t��tamise plussid ja miinused?

PO: "Leivat�kk on k�ll �huke, aga ta on sul kogu aeg olemas."

IS: "Hea on see, et kui on koolitused v�i s�idud, siis saab rahuliku s�damega �ra minna, teine teeb sinu t��d ka. Valvekordi on harvem, mitte �le n�dala, nagu varem oli. Teiseks, kui on rohkem loomi, siis on probleemid mitmekesisemad ja selles m�ttes huvitavam. Teeme tihedat koost��d Maa�likooliga, kus saab uuemaid raviv�tteid katsetada. See muudab t�� huvitavamaks."

Kas Estoniasse on alati tahetud ka praktikale tulla?

PO: "Ega praegu need praktikad nii pikad enam polegi. Vanasti kestsid need kaks kuud ja selle aja jooksul sai midagi selgeks ka. Meie viimane praktikant oligi t�nane Dimela m��giesindaja Vallo Seera."

IS: "�li�pilastega oli see mure, et nende k�simustele tuli osata vastata ka. Tuli selgitada teoreetilise poole seost praktikaga. �ks mu praktikante Arne Roosild r��gib siiamaani, et mina tegin temast loomaarsti."

Dimela soovib Ilmarile ja Paulile j�udu ja jaksu nende raskes kuid huvitavas t��s.

"Kui ma m�tlen Kalmerile, siis esmasena iseloomustaks teda kui �dini positiivset ja r��msameelset venda, kes alati pigistab esmapilgul pisikestena n�ivatest olukordadest maksimumi v�lja. N�iteks v�ib ta keset s�da��d k�mmelda v�ikese aiabasseini l�ppunud vees ja tunda seejuures �limat r��mu ja naudingut, justnagu pisikene poiss. V�i saada keset volbri��d enesele t�iesti juhuslikult ja ootamatult korporatsiooni "v�rvid peale" ja naerda ning tunda selle �le veel aastate tagantki siirast heameelt .... Need on vaid �hed pisikesed seigad, mis iseloomustavad Kalmeri tegelikku suurust." Miks Sinust loomaarst sai? Olen maapoiss ja loomad mulle lihtsalt meeldivad. Algul arvasin, et l�hen loomakasvatust �ppima, aga siis mu onu arvas, et v�iks ikka loomaarstiks �ppida ja nii j�igi.

Kes veel Sinuga �hel kursusel k�isid?
L�petasin 1994. aastal. Meie kursuselt on sellised tublid loomaarstid nagu Garri Tralman ja Marti Lasn, minu abikaasa Piret, Katrin M�gi, Kenno Ruul ja Margot Lauer. Andku mulle andeks need, kes nimetamata j�id, aga meil oli t�esti v�ga tore kursus ja me k�ime siiamaani tihedalt l�bi.

Mida p�rast �likooli tegid?
Juba viimasel kursusel kutsus Mihkel Jalakas mind kirurgia kateedrisse t��le. Kitsamaks erialaks valisin kabja- ja s�rateema, mis oli hetkel katmata. Lugesin �li�pilastele kirurgiat ja eriti veisekirurgiat, sest ma pean ennast ikka t�ielikuks lehma-inimeseks. Seda t��d teen siiamaani.Kui uus kliinik 2004. s�gisel valmis, sai minust Suurloomakliiniku peaarst. T��le aga hakkasin juba 2003. aasta s�gisel, kui ehitus veel k�is. Kahjuks ei saanud s�na sekka �elda projekteerimise juures, aga nagunii ei oleks osanud k�iki asju peensusteni ette n�ha. 

Mis on Sinu arvates Suurloomakliiniku peamine �lesanne Eesti veterinaarias?
Peamiselt on kogu �likooli kliinik �ppekliinik, mis on esmaseks praktikabaasiks �li�pilastele. Seoses EL n�uetega on �likooli akrediteerimiseks vajalik anda ka praktikumidele akadeemiline taust. Varem oli ju nii, et �li�pilane saadeti suvalisse majandisse, et mine ja praktiseeri. Ka praegu on meil palju v�ga h�id loomaarste, kuid praktikat saavad anda ainult Maa�likooliga lepinguga seotud loomaarstid.
Teine oluline funktsioon on pakkuda maastikuarstidele koost��d ja pidevalt t�iendusv�imalusi. Juba praegu t��tab see skeem p�ris h�sti, et kui teeme kuskil laudas mingeid menetlusi, siis kutsume ka kohalikke arste vaatama. Nendest k�ikudest on v�lja kujunenud p�ris palju h�id koost�id, kus suhtleme ja vahetame vastastikku kogemusi. Inimesed saavad v�ikesest barj��rist �le ja hakkavad tegema ka neid menetlusi, mis varem keerulised tundusid.
Algul v�eti meid kui konkurente, et tuleme ja v�tame t�� k�est �ra. See ei ole absoluutselt meie eesm�rk. Oleme k�ige �ilsamas m�ttes �ppekliinik ja oleme huvitatud oma kogemuste jagamisest. Meie eelis on see, et meil on 6-liikmeline meeskond, lisaks palju erialaseid raamatuid, nii et me suudame �heskoos aidata kohalikku loomaarsti. See t�stab ka loomaarsti autoriteeti, kui ta suudab keerulise juhtumi lahendada. Hea koost�� on tekkinud Andres Morozovi, Indrek M��rsepa, Priit Koppeli, Raul Velleste ja Estonia loomaarstidega. Mina ei h�bene k�sida, kui ma ei tea, ja ka nemad helistavad sageli ja me peame n�u, kuidas �ht v�i teist probleemi lahenda. Selline suhtlemine v�iks olla palju tihedam.
Kahjuks kipub nii olema, et loomaasrtid p��rduvad meie poole v�ga hilja, kui k�ik oma tarkus on otsa saanud. Aga m�istagi ei suuda meie siis enam imet korda saata. Tahan r�hutada, et nii omanikud kui arstid v�iksid palju julgemini meie poole p��rduda. Koost��st t�usevad palju paremad tulemused.
Kolmas oluline aspekt Suurloomakliiniku puhul on sidemed teiste loomaasrtidega �le ilma. Suudame suhteliselt kiiresti ka nende reaalset abi pakkuda. Kui meenutame suviseid kurbi s�ndmusi, siis suutsime Pallaadiumile p�evaga Iirimaalt tippkirurgi Pieter Brahma kohale tuua. Kahjuks polnud v�imalik hobust aidata.

Kliinikus on ka suurloomade statsionaar?
V�imalused on olemas, aga lehmade puhul kasutatakse seda harva, kuna l�puks on k�ik rahas kinni. Tavaliselt s�idame ikka meie kohale. Hobustega on j�lle vastupidi ? p��ame enamiku menetlustest kliinikus teha, kuna siin on vajalik aparatuur ja diagnostilised vahendid. �ksnes esmaabi vajavaid juhtumeid ja koolikuid ravime hobustel kohapeal. Hetkel on sees kolm hobust ja kolm lehma. Hobuseid on muidugi rohkem, aga need lihtsalt elavad siin.

Kes veel Suurloomakliinikus t��tavad?
Hobustega tegelevad Ants Kavak ja Uve Sachris, internina on eelmisest s�gisest t��l Kerli Raaper ja veebruari keskelt t��tab lehmadega Alar Onoper. Kaks aastat oleme teinud endale reklaami kui hobusekliinik, et hobuseomanikud harjuksid siia k�ima. Kaks korda n�dalas on hobuste vastuv�tu p�ev, kus vajadusel k�ivad ka kaks v�lisarsti Ben Sykes ja Olli M�kela.

Kuhu kliinik peaks edasi arenema?
Kliinik peab olema praktikabaasiks �li�pilastele, mis t�hendab tihedat koost��d tootjatega, kolleegidega, v�lis�likoolide ja ?kolleegidega. Kindlasti tahaksime edasi arendada maastikuarstide t�iend�pet ja teadvustada, millised v�imalusi kliinik pakub.

Milline n�eb v�lja sinu tavaline p�ev?
Loomaarstit��s tuleb alati ette ootamatusi. Heliseb telefon ja juba peadki s�itma suvalisse Eesti punkti. Meie piirkond on terve Eesti ja s�idud on pikad. Samas on see ka v�ga huvitav. Kevadperioodil on mul kolm korda n�dalas �ppet��. Selliseid praktilisi asju, nagu kirurgiat ja s�rahaigusi, ainult auditooriumis ei �peta. Teen vajalikud tunnid loenguid �ra ja siis edaspidi k�ib t�� ikka laudas.

Huvitavam juhtum praktikas?
Neid on mitmeid. Nii �mbreid kui ka edulugusid. N�iteks diagnoosisin �hel loomal tugeva perikardiidi, �nneks v�tsin j�rgmisel p�eval kolleegid kaasa ja siis selgus, et oli lihtsalt kopsup�letik. Samas v�in �elda, et kuri Mortellaro-haigus on Eestis 1996. aastal minu diagnoositud ja see leidis ka laboratoorselt kinnitust.

Kuidas on uute vabapidamislautade lai levik m�jutanud s�rahaigusi?
S�rahaigused olid l�aspidamisel ja on ka n��d, aga probleemid on teised, kuna s�rad on hoopis teises olukorras. K�ige olulisem on siin p�randa kvaliteet. �nneks on loomade v�rkimine t�na t�iesti levinud protseduur. Kui ma k�mme aastat tagasi r��kisin, et loomi tuleks aastas kaks korda v�rkida, siis vaadati mind, et mis sa siin r��gid, teame k�ll, et tahad ainult raha saada. T�naseks on arusaam kardinaalselt muutunud ja probleem on teadvustatud.

Kuida suhtud biotiini lisamisse ratsiooni?
Erinevad uuringud on n�idanud, et biotiin m�jub h�sti s�ra sarve kvaliteedile ja sarvestumisprotsessi kiirusele. Aga seda tuleks s��ta pidevalt ja pikema aja jooksul, kuna s�ra moodustumine on pikk protsess. K�ik s�raprobleemid on v�ga suure nihkega ja ka tervenemine v�tab aega.

Kuidas puhkad ja millised on sinu hobid?
Olen suhteliselt p�simatu inimene, mul peab kogu aeg huvitav olema. Hobideks on puut�� ja klaasvitraazide meisterdamine. N�iteks on meie kursusel �ks minu nikerdatud r�ndkarikas, mis antakse sellele, kes aasta jooksul millegi suurega hakkama saanud. Muusika meeldib mulle ka. Eelistan klassikalist ja raskemat t��pi rokki, aga kuulan hea meelega ka klassikat; Bach meeldib v�ga. Talvel puhkame suusam�el. Oleme �ritanud koos laste Ott Eriku ja Uku Villemiga iga talv m�gedes suusatamas k�ia. Aga Eestimaal on ka nii palju avastada.
Olen v�ga uhke selle �le, et �lenurmes sai mul maja valmis. P�rast �likooli seadsin endale eesm�rgi, et 40. eluaastaks peab mul olema oma kodu ja pere. Olen v�ga �nnelik inimene, et enmik minu unistustest on t�itunud.

Miks otsustasid presidendi ametikohale kandideerida?
Missioonitundest. Kui kaob �hing, pole Eesti loomaarste maailma jaoks enam olemas. Erialaorganisatsioon tagab meie loomaarstide aktsepteerimise Euroopas. Kuuldes erinevatesse Euroopa- ja maailmaorganisatsioonidesse on meil kaudne s�na�igus ka Br�sselis v�lja t��tatavate seadusaktide loomes.

Kuidas suhtud v�itesse, et EL� on vahepeal �le elanud raskeid aegu?
Mitte mingil juhul ei saa �elda, et neli aastat pole midagi tehtud. Nende nelja aasta k�ige suuremaks saavutuseks pean seda, et EL� on n��d majanduslikult s�ltumatu nii ministeeriumist kui Veterinaar- ja toiduametist.
Saavutatust tuleb m�rkida EL Lemmikloomapassi projekti, mis on �ks esimesi sellelaadseid EL-s. Suur t�� oli Hea Veterinaarse Tava t�lkimine. Maastikuarstile ei pruugi need olulistena tunduda, kuid see oli tuleviku seisukohalt v�ga vajalik t��. Volitatud loomaarstid said seadusega koosk�las olevad halduslepingud maakonna veterinaarkeskustega. K�ibemaksukohuslastest volitatud loomaarstid saavad n��d oma arvetele lisada ka k�ibemaksu. Esialgse lepingu alusel oli see v�listatud ja nad said osutatud teenuste eest v�hem raha kui teised kolleegid. Viimased kaks aastat on EL� teinud koost��d IT- firmaga Softronic, kellel on kohe valmimas vet. tarkvara programm VetiS. Samuti on toimunud iga-aastased veterinaarkonverentsid, suvep�evad ja ajakirigi on ilmunud.

Kuidas on Sinu t�� presidendina alanud?
�tlen kohe �ra, et president on see, kes t�idab juhatuse korraldusi, mitte vastupidi. �nneks on meil v�ga tegus juhatus, kuhu kuuluvad Katrin Alekand, Ain Erkmaa, Indrek Tammem�gi ja Jaan Luht. Meie �hiseks m�tteks on, et teeme �hingut neile loomaarstidele, kes soovivad loomaarstide elu paremaks muutmisel ka ise kaasa aidata. Kurtmine, et asjad on halvasti, ei aita kedagi. Kaasal��mise all m�tleme kindlasti ka liikmemaksude tasumist, ilma milleta �kski organisatsioon toimida ei saa. Praeguse juhatuse t�� p�him�tteks on, et peame kujundama parema tuleviku loomaarstide j�relkasvule.

Mis on Sinu presidendiks olemise aja t�htsamad �lesanded?
Tahame hakata korraldama regulaarseid loomaarstide t�iendkoolitusi. V�ljat��tamisel on punktis�steem, mille alusel hakatakse edaspidi v�ljastama tegevuslubasid. Pidasime vajalikuks, et tegevusloa taotlused vaatab �le nii EL� kui ka Eesti V�ikeloomaarstide Selts (EVS). Selle aasta Veterinaarmeditsiini konverents toimub 27.-28. oktoobril. Ka j�rgmise aasta konverentsi aeg on paika pandud, see saab toimuma 26.-27.oktoobril 2007. �hingu ajakiri hakkab edaspidi ilmuma kaks korda aastas. Esialgu pole k�ll laekunud piisavalt materjali, kuid loodame selle peatselt lahendada.
Praegu juba t��tab loomaarstidele m�eldud koduleht www.vet.ee. Lisaks sellele on koost��s EVS-ga valmimas loomaomanikele m�eldud koduleht www.loomaarst.ee, kus inimesed saavad k�sida professionaalset n�u.
�hingu poolt k�ivad l�bir��kimised mitmete kindlustusfirmadega, et saada soodsat raviveakindlustuse lepingut. Raamatum��gifirmaga Krisostomus juba kehtib 5% allahindlus �hingu liikmetele.
EL� suhtleb v�ga tihedalt ka Eesti Maa�likooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudiga.

Eelmise EL� presidendi ajal pingestusid �hingu ja ravimihulgim��gifirmade vahelised suhted. Millise suuna v�tab praegune juhatus?
Eelmise juhatuse liikmena v�in �elda, et pinged ei tekkinud p�evapealt, vaid vaikselt kuhjudes. Vigu tehti m�lemalt poolt. Selles ei saa s��distada ainult presidenti, nagu meil kombeks, vaid tuleb arvestada ikka sellega, et juhatus teeb otsuseid, mida president t�idab. Paul F. M�tsk�la presidendiks olemise ajal v�eti vastu ka uus Ravimiseadus. Viimases oli arvestatud mitmete meiepoolsete ettepanekutega, mis tekitasid algul palju negatiivseid reaktsioone, kuid n��d on asjad paika loksunud.

Mida soovitad praktiseerivatel loomaarstidele kui EL� president?
V�ga t�htis on hoida loomaarsti elukutse prestii�i. Ei tohi lasta endale miinimumpalga eest j�rjest kohustusi selga laduda. Pean silmas just neid loomaarste, kes on majandi palgal, teevad lisaks p�hit��le ka seemendust ja on samas ka farmijuhatajad.
Teine asi, mida tahaksin meie loomaarstide juures n�ha, on suurem omavaheline koost��. Oleks igati normaalne, kui n�iteks �he piirkonna arstid jagaksid n�dalavahetused selliselt �ra, et oleks v�imalik rahulikult puhata. Sama kehtib ka puhkuste kohta. Need ajad peaksid olema m��das, kui loomaarst k�ik p�evad aastas 24 tundi k�ttesaadav pidi olema.

Lisaks juba nimetatud ametitele ja kohustustele oled Sa ka Kose Lions-klubi PP. Kas Sul j��b aega ka enda tarbeks?
�ks tark mees �tles, et vaba ajaga on nii nagu valerahaga ? kui on tarvis, siis tuleb teha. Esimesed viis t��aastat olin ka mina 24 tundi loomaarst, aga n��d enam mitte. Sellel pole mingit m�tet. T��d tuleb osata organiseerida. Kui m�ni �tleb, et ta ei tea, mida ta j�rgmisel n�dalal teeb, siis minul on v�hemalt neljaks kuuks t��plaanid paigas. T�nu sellele on mul aega olla perega, k�ia kalal, loodust pildistamas ja tegelda off-road-s�iduga. Kuulun off-road-teami "Dosisletalis4x4?, kellega koos v�tame aastas osa v�hemalt kuuest suurest v�istlusest. Igal juhul p��an teha k�ik, et elu oleks huvitav!

Tean, et Sa oled juba teise p�lve loomaarst
Jah, minu isa Grigori Morozov l�petas veterinaaria 1955. aastal ja tuli Simuna MTJ-i, hiljem sovhoosi loomaarstiks. Mina l�petasin EPA 1993, kuigi t��le asusin juba pool aastat enne l�petamist, sest isa j�i haigeks ja keegi pidi tema ameti �le v�tma. Nii sai minust tollase Simuna kolhoosi veterinaar. Praegu olen V�ike-Maarja valla volitatud vet-arst. Aastaid tegelesin V�ike-Maarja loomakliinikus v�ikeloomade vastuv�tuga. Suurlooma poole pealt osutan teenust kolmes suuremas veisefarmis: Vao-Agros, JK Otsa Talus ja Kurtna farmis, lisaks v�iksemad talud kokku 1800 veisega. Olen andnud puhkust Rakvere loomakliinikus, lihakombinaadi arstile ja asendanud pool aastat isegi farmijuhatajat.

Millised on Sinu t�� p�him�tted?
Olen seisukohal, et maal peab loomaarstidel olema vastuv�tt s.o. kliinik, et teatud tasemel abi anda ka v�ikeloomadele. Teiseks peab ta oma v�imalusi ja teadmisi mitte �le hinnates suunama vajadusel looma edasi linnakliinikusse. Eri loomaliikide ravimisel on p�him�ttelisi erinevusi, aga ka kokkulangemisi. Ohtlik on langeda rutiini. N�iteks veiste puhul on kasutusel v�ibolla ainult k�mmekond erinevat t��p-raviskeemi. Minul on tulnud abi anda ka toksikoosis jaanalinnule, kellele ma kaks p�eva j�rjest  veeniinfusiooni tegin. Siis sai internetis enne otsitud ja kolleegide k�est k�situd, et mis loom see jaanalind �ldse on.Olen veendunud veterinaarvelskrite elukutse vajalikkuses. Mul on igas farmis abiline, keda v�in usaldada. N�iteks Vao Agros on v�ga tubli velsker-seemendaja Kaja Pentj�rv. Loomaarst ei pea ise k�iki ravimeid manustama, isegi diagnoos on ju tihti ilmselge ja veterinaarvelsker saab alustada kohe looma ravimist. Loomaarsti on vaja raskemate juhtude lahendamiseks, ravistrateegia ja -skeemide v�ljat��tamiseks, samuti peaks loomaarst oskama n�ha probleemide p�hjusi, neid anal��sima ja loomaomanikule selgitama. Loomaarst, kes ainult s�stib, m��rib ja seemendab, ei j�ua enam end erialaselt t�iendada ja mandub. Mina olen FIE 1996. aastast. Mul on kahju neist loomaarstidest, kes on suurtes farmides palgat��lised. Neil on tihti v�he �igusi, kuid palju kohustusi. Selles suhtes olen mina �nnelikumas seisus.

Milline n�eb v�lja Sinu tavaline p�ev?
Tavaline p�ev algab sellest, et viin lapse lasteaeda, siis v�ljakutsed ja t�endite andmine. L�unaajal on mul pikem paus ja siis kella neljast, kui farmides l�ps algab ja haigeid loomi m�rgatakse, on telefon punane. Vahepeal toon lapse lasteaiast �ra ja siis tagasi t��le. Tegelikult mind h�irib selline t��graafik, aga v�ljakutsele peab ju minema. Koju j�uan sageli k�mne paiku.

Mis on Sinu arvates viie aasta p�rast veterinaarias muutunud?
Arvan, et praegune volitatud loomaarstide arv v�heneb. Veiste tuberkuloosi ja leukoosi uuringute mahud v�henevad ning enamik vet-t�enditest kaovad. Ei usu, et praksise poole pealt midagi v�ga muutuks, sest v�ikefarmid on juba kadunud. Seoses sellega kuuleb omanikelt ka hoopis v�hem ait�h-s�na, sest suurfarmides oled sa teenuse pakkuja, mitte abi andja. K�ll aga tekib juurde nn. huvi-ja eriloomapidajaid: jaanalinnud, ponid, minisead jne. Loodan, et mu uus kliinik on selleks ajaks edukalt k�ima saadud.
Loodan, et viie aasta p�rast on Eestis arenenud asendusarstide s�steem ja Maa�likool tegeleb ka vet-velskrite ettevalmistuse ja t�iend�ppega.
Viimastel aastatel on lehmade s��tmine tohutult muutunud. Miksers��t on iseenesest v�ga hea asi, kuid v�ga palju antakse igasuguseid lisandeid: p�rmi, rasva, soodat jne.
Seostan sellega seedeh�ireid, atsidoosi, libediku haavandeid ja- nihkumisi. Kalmer Kalmuse abiga �ppisin traditsioonilise operatsiooni �ra ja Raul Velleste �petas telefoni teel "keeramismeetodit?. N��d olen edasi teisi tohtreid �petanud.
Palju abi on ka Pharmaleti Combi- ja s�epastast. Ajad �he sisse ja 10-20% juhtudest on j�rgmiseks p�evaks libedik ise paika vajunud.

Oled p�hjalikult tegelenud ka veiste respiratoorsete viirushaiguste probleemiga?
Ma ei olnud algul vaktsineerimise pooldaja, kuid veendusin, et muud meetodid l�puni ei toimi. Raviga saavutasin ainult ajutisi tulemusi, kuid kui vasikad suurde karja l�ksid, haigestusid nad uuesti. Kahjustunud kopsudega vasikast aga ju head l�psilehma ei saa. Kasutan vaktsiini Rispoval-3 paragripp-3 ja s�nts�tiaalviiruse vastu. Rinotrahheiidi vastast vaktsiini hakkame ehk kasutama tulevikus.
Arvasin algul, et viirus j��b karja ringlema ja tekib loomulik immuunsus, kuid nelja aastaga sai selge, et ei teki. Vaktsineerida on ikka vaja.

Kas leiad aega ka harrastusteks?
Mul on Simuna l�hedal v�ike talu, kus me suviti elame. Seal on kogu aeg midagi nokitseda. Noorema lapse allergia p�rast hakkasin l�psikitsi pidama. Tegin ka kitsejuustu. Katsetasin ja proovisin kaks aastat, kuni sain selle �ige juustuteo valmis. Juustuvalmistamine on ��rmiselt p�nev protsess. Perega k�ime koos Eestis puhkamas, ka Hispaanias k�isime. Enne lapse s�ndi oli aega rohkem, siis k�isin rahvatantsus ja n�iteringis ja v�tsin osa kohaliku omavalitsuse t��st.

Kuidas suhtud Loomsete j��tmete k�itlemise tehasesse, mis V�ike-Maarjas asub?
Ma olen seal k�inud. See on kohutav raiskamine, kui p�letatakse merekonteinerite viisi liha, j��tist ja muid toiduaineid. See on energiat raiskav meetod, minu arust oli see tehas juba enne valmis saamist oma m�ttelt iganenud.

Kuidas Sinust loomaarst sai?
Olen p�rit Viljandist, kuid kuni koolini kasvasin vanaisa-vanaema juures Viljandi k�lje all P�ril. Talumajades peeti tol ajal palju loomi. Vahel k�is seal ratta ja suure portfelliga vana loomaarst, kes tundus olevat m�stiline ja v�ga t�htis mees. Ka t��tas meie talu l�hedal Viljandi N�idissovhoosis legendaarne Leida Peips, kellest omal ajal palju r��giti ja majandit juhtis Harald M�nnik, samuti kuulus mees. Lisaks oli 70. p�llumajanduses populaarne t��tada. Nii astusingi 1977.aastal EPAsse ja l�petasin 1982. aastal diplomeeritud loomaarstina.

Kuidas Sinu t��elu edasi kulges?
P�rast l�petamist sai minust V�rtsj�rve-��rse Tartu Lenini-nimelise sovhoosi vanemveterinaar. 1986. kolisime perega Rakvere kanti, kus mina hakkasin juhatama Vinni NST Viru-Jaagupi seavabrikut, mis oli tol ajal eliitlaut, mida k�idi vaatamas. Juba siis olid seal Saksa firma Veda arvutid, mis reguleerisid s��tmist, vedels��t juhiti torustike abil sulgudesse ja sulgudel olid restp�randad. Teistes farmides veeti ikka s��ta k�rudega laiali ja anti �mbriga ette. Kahjuks ei pidanud sigala tehnika ebaperemeheliku suhtumise t�ttu kaua vastu ning puudusid ka vajalikud teadmised. Kui 90. algul suur Vinni majand �histuteks lagunes, leidsin, et aeg on midagi omal k�el ette v�tta. Nii olengi 1993. aastast Vinni vallaarst, alguses patendit��tajana, siis FIEna ja 2006. aasta algusest on mul osa�hing.

Millised on vallaarsti t��kohustused?
Peamine on riigi poolt tellitud tuberkuloosi, brutselloosi ja leukoosi t�rje ning t�endite vormistamine. Ka on minu telefoninumber p��steametil ja ma pean olema 24 tundi k�ttesaadav. N�iteks sellekevadine linnugripipaanika t�i palju k�nesid. Vinni vallas on praegu umbes 4900 veist ja 13 500 siga, kelle �le ma arvestust pean. Viimastel aastatel on loomade arv h�ppeliselt kasvanud, kuid j��b siiski omaaegsele Vinni NST alla. �ldine tendents on see, et erasektori osat�htsus v�heneb ja suurmajandid laienevad. Palju t��d t�i juurde V�ike-Maarja j��tmek�itlustehas. Selle t�ttu lisandus palju v�ljas�ite ning ajuproovide v�tmist. Eelmisel aastal oli neid ligikaudu 150. Kuus tuleb v�lja anda 130-160 erinevat t�endit. Minu auto tagumine iste on pidevalt k�ikv�imalikke kaustu t�is ja s�itmist on p�eva jooksul t�esti palju. Vahel tundubki, et kogu elu m��dub autos.

Aga Sa teed ju ka loomaarstit��d?
Jah, k�in Kadila, Piira Talu ja Viola veisefarmides ning K�ti M�isa sead on minu hoole all. Samuti teenindan ka v�ikest tapamaja-vorstit��stust Roelas. Minu t��ajast kulub praksisele v�hem kui pool. Meie vallas on k�ik p�llumajandusettev�tted endiselt eestlaste k�es. Uusi k�lmlautasid pole veel ehitatud, aga ma tean, et mitmel on juba projekt valmis. Peatselt valmib Voore M�isa 1000-kohaline k�lmlaut.

Mis on Sinu t��s viimase k�mne aasta jooksul k�ige enam muutunud?
Kui vaadata vallaarsti pilguga, siis on inimeste teadlikkus ja t��kultuur palju paranenud. Eriti kehtib see tapah�gieeni kohta. Pabereid tuleb praegu t�ita tunduvalt rohkem, kui eelmise korra ajal. Tavaliselt kulub mul selleks iga kuu l�pus terve p�ev, kuigi jooksvad asjad on nagunii pidevalt tehtud. Praksises on k�ige enam muutunud t��korraldus. Kui varem t��tas �hes majandis mitu loomaarsti, valitses kambavaim ja paljud t��d sai koos �ra tehtud, siis n��d on enamasti �ks loomaarst mitme majandi peale. Piirkonnad on suured ja loomaarstid puutuvad v�he �ksteisega kokku. Palju abi on uutest pikatoimelistest ravimitest. N�iteks on minust saanud t�sine Draxxini f�nn. Alguses kohutas hind, kuid kuna ravikuur on ainult �he s�stiga, annab see mulle suure t��aja kokkuhoiu, sest ei pea kogu aeg kohale s�itma. L�ppkokkuv�ttes tuleb see isegi odavam.

Kuidas suhtub t��andja ehk riik vallaarstidesse?
Eestis on ligikaudu 200 vallaarsti. Oleme lepingulised t��tajad, kellesse suhtutakse �ksk�ikselt. K�ik kaitsevahendid peavad meil endal olema, igap�evased t��vahendid prof-t��deks annab riik. �nneks on need on ajapikku kaasaegsemaks muutunud.

Sul on v�ga ilus kodu. Kui kaua te siin juba elate?
Maja sai valmis umbes k�mme aastat tagasi. Selle koha leidsin ma siis, kui ma veel Vinni NST t��tasin. Piira osakonna laudas k�ies j�i p�ldude keskel silma �ks saareke, mida ei haritud, sest see oli k�rgem ja kivine. Taimestik oli nagu puisniidus ? suured tammed, nende all sarapuup��sad ja v�ga palju aasalilli, isegi kaunist kuldkinga olen leidnud. K�ige ilusam oli siis, kui kullerkupud �itsesid. Oleme ka praegu p��dnud selle paiga liigirikkust s�ilitada ja v�imalikult loodusl�hedaseks j�tta. Loodus on siin juba nii palju ise �ra teinud, et minu osa on �ige v�ike. (Viimane v�ide on vale! Toimetus)

Mida teevad Sinu pere teised liikmed?
Abikaasa Arvi oli minu kursusevend, kuid ei t��ta �pitud erialal. Praegu t��tab ta Eesti-Saksa koost��projektis Tuletorn, mis aitab saksa raskestikasvatatavate laste tagasip��rdumist normaalsesse ellu. Need noorukid elavad Eesti peredes nagu kasulapsed ja peavad k�ikidest pere tegemistest osa v�tma. Meie juures on elanud kaks saksa poissi, �ks aasta ja teine poolteist aastat. Esimesed paar kuud on neil loomulikult raske kohaneda, aga edaspidi l�heb j�rjest paremini. Vanem t�tar Sigrid on biof��sik ning t��tab Tartu Onkoloogiahaiglas ja Maarjam�isas, teine t�tar Birgit on majandusharidusega ning t��l Tallinna Maksuametis. M�lemal t�trel on juba oma pereelu.

Millega Sulle peale aianduse veel meeldib vabal ajal tegeleda?
Vaba aega on loomulikult v�he. Sel hooajal tuleb mul s�na sekka �elda ka valla arengus volikogu majanduskomisjoni liikmena. Hoian ennast sellega vormis, et k�in n�dalas kaks korda joogas ja talvel ujumas. Varem tegin ka rahvatantsu, kuid kes ikka tahab tantsida paarilisega, kes vahepeal t�ttab lehma ravima! Olen seadnud endale eesm�rgiks aastas v�hemalt �hel reisil k�ia. Seni toimunud reisidest on k�ige vapustavama mulje j�tnud Hiina. Seal on nii kardinaalselt teine elu, et tundub, nagu seisaksid pea peal. Palju olen reisinud koos Aretus�histuga, sest peab ju teadma, mis mujal maailmas loomakasvatuses toimub. L�petuseks �tleb Merike, et ta pole oma eriala valikut kunagi kahetsenud: "Naudin oma t��d ja mind �mbritsevaid inimesi. Mulle on alati tundunud, et olla ainult oma eriala edukas ja tunnustatud, on inimeselt liiga v�he n�utud. Mina tahan olla ka lihtsalt hea inimene!?

Meie Dimelas oleme veendunud, et k�ik seda on Merike juba saavutanud!
T�name ja palju j�udu!

Saaremaa t�druk Laine tuli 1984. aastal Tartusse, et siin loomaarstiks �ppida ja siis kodusaarele tagasi minna ning hakata loomi ravima. Tema soov on t�itunud. T�na on ta Eesti �he suurema seakasvatusfarmide grupi loomaarst, mis kuulub Valjala S��datehasele. Rohkem kui 25 000 seast on tema hoole all ca 18 000. Hindu Laine, nagu kohalikud teda talu j�rgi kutsuvad, s�idab iga p�ev tema hoole alla olevate farmide vahet ja teeb oma igap�evat��d.

Ajame Lainega �hel k�lmal jaanuari p�rastl�unal juttu Valjala sigala koduses k��gis. P�evane vahetus on just koju l�inud, kohale on j��nud ainult farmi juhataja Aina Salu ja jutuajamise k�igus astuvad sealt l�bi ka m�lema t��hullust naise abikaasad, et vaadata, kas ja kuna t�na koju minnakse. Kogu jutt k�ib m�nusas saare murdes, nii et palun otseses k�nes k�ik "�?-d "�?-deks lugeda.

Kuidas Su t��elu on kulgenud?
�likooli l�ksin �ppima Orissaare kolhoosi stipendiaadina ja tagasi tulles hakkasingi seal t��le. P�rast majandi lagunemist t��tasin mitu aastat Mati Viljastejuures Orvetis. Orissaares oli meil v�ike kliinik ja tegime ka v�ljas�ite suurloomade juurde. Kui loomi maal j�rjest v�hemaks j�i ja FIE-na enam �ra ei elanud, leidsin endale 2001. aastal t�� Valjala Seakasvatuses.

Kas Sulle meeldib �ksi v�i meeskonnas t��tada?
Loomaarst �ksinda ei hoia karja tervena. Pean v�ga oluliseks koost��d s��datootjate, farmijuhatajate ja ka talitajatega, et j�lgida loomade paigutusi ja farmidevahelist liikumist .
Mul on sellega vedanud, et igal pool on olnud v�ga toredad t��kaaslased. Eriti algusaastatel oli vaja kolleegide n�u ja abi, sest koolist saadud teoreetilistele teadmistele oli vaja praktilisi kogemusi lisada. Sellest ajast on eriti meelde j��nud J�e-vana, vimkaline velsker, kellega tuli ettevaatlik olla, et ta sind haneks ei t�mbaks, kuid oli alati abiks.
Valjalas on mind palju aidanud ja toetanud juhataja Toomas Puppart. Sellest ajast, kui tema juhiks sai, on asi hakanud edenema ja minu n�uandeid ning soove v�etakse arvesse. R��kimata juba Ainast, kellega on alati hea t��asju arutada ja siis tulevad ka �iged otsused. Kui v�id hea tujuga t��le minna, on see juba rohkem kui pool t��st.

Mis on suurtootmise erip�rad?
Meil on kokku kaheksa sigalat ja tootmine toimub nn. three-site-ts�klis. See on nakkushaiguste t�rje seisukohalt v�ga oluline. Sead liiguvad erinevate vanusegruppidena k�ik koos �hest osakonnast v�lja ja j�rgmisse puhtasse sisse. Nii saab katkestada nende nakkushaiguste ahela, mis levivad haiguskandjatelt vanematelt loomadelt vastuv�tlikele noorloomadele. Selle s�steemi teeneks loen ka asjaolu, et meie sigadel pole �ldse leitud siseparasiite. Samas tekitab transport ja asukoha muutus iseenesest sigadele stressi. Seakasvatuses on ennetav tegevus alati t�htis, seega p��rame suurt t�helepanu desole ja puhastusele.

Milliseid ravimeid eelistad kasutada?
Ravimid valin patogeenide tundlikkuse j�rgi. Eriti palju lasksin tundlikkust m��rata Valjalga t��le tulles, kui lautade mikrofloorad ja patogeenid olid v��rad. Palju olen kasutanud Linco-Spectin 100 Sopot. See on t�hus nii k�hulahtisuse kui ka hingamisteede haiguste korral, kuna seda on joogiveega lihtne manustada: ta ei muuda vee maitset kibedaks ega sadestu v�lja. Linco-Spectinil on veel see pluss, et lihakeeluaeg �ldse puudub.

Millises laudas Sul k�ige rohkem t��d on?
Minu hoole all on kaheksast sigalast kuus. Neljas neist teen ise kogu praktilise t��, lisaks on minu kureerida veel kaks sigalat, kus praktilise poolega tegeleb velsker Andres Aljas. Minu osa on dokumentatsioon, ravimid ja raviskeemid, vajadusel ka praktiline abi.
Oma lautadest on rohkem tegemist ikka poegimislaudas siin Valjalas. 3-5-p�evaste p�rsaste esmast t��tlust teeme koos Ainaga. Lasksime selleks t��kojas �he s��dak�ru veidi �mber teha.Keskel on vahesein ja statiiv rauapudelite riputamiseks, minupoolses otsas on jalatugi, et oleks mugavam kastreerida ja laegas instrumentide tarvis. P��ame sinna pesakonna sisse, emised �hele, kuldid teisele poole ja siis mina s�stin, kastreerin ja annan k�igile rauda ning n�rgematele vitamiine; samal ajal l�ikab Aina sabad ja t�toveerib. See t�� l�heb meil nii lausa lennates!

Vahepeal k�ib Laine Valjalas massaa�is �ra ja siis saame Ainaga omapead juttu ajada. Kui k�sime, mida tema Lainest arvab, siis saame kuulda, et temal on Laine kohta �ksnes kiitvaid s�nu �elda. Samuti leiab ta, et Laine t��koormus on k�llaltki  suur.

Kuidas Su tavaline p�ev v�lja n�eb?
Kui poegKarli mind varem �les ei aja, siis seitsme paiku. Praegu on lehm kinni, siis toimetab mees loomad, muidu on l�psmine minu esimeseks t��ks. Nii saan hommikul pisut kauem poisiga olla. Kuna �de Linda on praegu pisipojaga kodus, j��b ta kogu p�evaks kodu ja ka meie poissi hoidma. M�nikord tahaks poiss veel s�les olla ja hakkab nutma, kui �ra l�hen. Siis on endal kole kurb tunne. Poole �heksaks saadan Aivo t��le ja s�idan ise lauta. Enamasti tulengi k�igepealt Valjalga. Meil on aastate jooksul oma rutiin v�lja kujunenud, mida igal n�dalap�eval teeme. Esmasp�eviti n�iteks on emiste ussit�rje ja vaktsineerimise p�ev. Enamasti iga p�ev kastreerin ja vaktsineerin p�rsaid.Paaril korral n�dalas tuleb arvutit��d teha ja aruandeid t�ita. Koju enamasti enne seitset?kaheksat ei j�ua .Kui l�heb hiljemaks, teeb �htused laudat��d Linda. �nneks on �de v�i vennanaine Piret, kes praegu oma lastega samuti meie talus elab,selleks ajaks s��gi valmis teinud ja maja soojaks k�tnud. Muidu ei saaks ma nii pikki p�evi endale lubada. �htul j�uab veel pojaga veidi m�ngida ja m�nikord ka lugeda. Viimasel ajal loen palju just erialast kirjandust.

Aga kuhu mahuvad hobid?
Minu kodune loomapidamine k�ib nii enam-v�hem hobi korras. Mul on 12-aastane dz��rs, taani maat�ugu lehm, kes on nii vaikse h��lega, et lapsed �tlevad, et lehm sosistab. Piima annab parasjagu meie perele. See on �tlemata terve ja looduslik t�ug, tahab alati v�ljas poegida. �kskord murdis ennast laudast v�lja ja l�ks mere ��rde roogudesse poegima. Vasika pidime hobuse seljas koju tooma, teisiti ei p��senud ligi.
Hobuseid on mul praegu kaks ? vana eesti t�ugu m�ra Lella ja tema pooleteistaastane s�lg Arell. Kokku on tal olnud neli varssa ja praegugi on ta tiine. Varsad olen k�ik ise suureks kasvatanud, ratsastanud ja siis maha m��nud. Eesti t�ugu hobune on nii eestlase moodi ? kui v�hegi saab, siis viilib, aga muidu on h�sti s�bralik ja rahulik. Kass ja kolm koera on k�ik ise tulnud, aga ega loomi saa ju �ra ajada, kui nad juba sinu juures on. Enne poja s�ndi k�isin ka Orissaares segakooris laulmas, loodan sinna veel tagasi minna, kui poja vanemaks saab. Praegu ei t�i ta juurest nii palju eemal olla.
Mulle meeldib v�ga matkata ja reisida. Egiptuses tahaks �ra k�ia. �likooli ajal sai k�idud k�rbematkal ja ratsamatkadel Siberis, Uraalides. N��d ootan, et poeg veel veidi kasvaks, siis tahame kogu perega kanuumatkale minna.

Dimela soovib Lainele j�tkuvat looma�nne

Dimela k�is Tiinal ja Hugol k�las nende Roela l�hedal Puka k�las asuvas Vaino talus. Vana lagunenud majapidamise ostsid nad 1995. aastal ja sellest ajast alates on seal palju muutunud. Elumaja on korda tehtud ja k�rvale on kerkinud suur lambalaut koos k��niga. Laudas elab ligi sajapealine lihat�ugu tekseli lammaste kari. "Praegu on need lambad k�ll ainult kulu n�udnud. Selgi aastal t�ime Saksamaalt 6 utte ja �he j��ra lisaks. Tahame p�hikarja veel suurendada. Lastele �tleme ikka, et see on teie kooliraha,? kommenteerib Tiina oma valget karja vaadates. Seda, et Hugo on Lambakasvatusseltsi aktiivne liige ja kaks korda v�itnud Kurgjal lambap�gamisv�istlused, kuuleme samuti Tiina suust; Hugo ise ainult muheleb.

P�rast �likooli l�petamist tulid Saaremaalt p�rit Tiina ja J�gevamaal elanud Hugo L��ne-Virumaale Vinni kanti, kus asus palju juba n�ukogude ajast kuulsaid majandeid. Siin on nad loomaarsti, farmijuhataja ja t�uaretajana t��tanud nii omaaegses Vinni �hismajandis kui ka praegu tegutsevates K�ti M�isas, Voore Farmis, Roela Suurtalus ja Muuga osa�hingus. Lisaks on Hugo ka Laekvere vallaarst. "Sellel s�gisel tundsin, et t��d on liiga palju. Seep�rast olen praegu ainult Roela Suurtalus farmi juhataja ja loomaarst ning Muugal teen loomaarsti t��d,? r��gib Hugo. Hetkel kulubki 80% Hugo t��ajast farmi managemendile ja 20% praksisele. Loomaarsti haridus tuleb farmijuhataja t��s kindlasti kasuks, kuna annab loomakasvatusest tervikliku pildi, mis v�imaldab n�ha asju ette ja taha. Samuti on loomaarsti teadmisi rakendades kergem reageerida k�rvalekalletele farmi t��s.

Loomaarstit��st r��kides on Hugo sama tasakaalukas nagu alati. Aastatega on tal v�lja kujunenud omad p�him�tted loomade ravimisel. "Olen enda jaoks paika pannud piiri, kuna tasub looma ravida ja kuna enam mitte. Sageli kipun aga rohkem ravima, kui tegelikult oleks kasulik. V�ga palju saab �ra teha prof�laktikaga. Mida parem on lauda h�gieen, seda v�hem on loomaarstil t��d. Samuti olen seda meelt, et n�iteks vitamiine v�iks loomadele suu kaudu anda, selle asemel et neid s�stida. Ravimite puhul pean k�ige olulisemaks nende toimekust. Meelsasti kasutan pikatoimelisi ravimeid, nagu n�iteks sigade ja veiste kopsuhaiguste puhul Draxxini.?

Loomaarstit�� vahel on Tiina olnud lastega viis aastat kodune, hetkel t��tab ta Roela Suurtalu t�uaretajana. "Lapsi on meil neli. K�ige vanem on Kadi, kes �pib 11. klassis, Liis k�ib �heksandas, Mart on esimest aastat koolipoiss ja Tiitviimast aastat lasteaias. T�drukutele meeldib muusika. Kadi laulab ja m�ngib klaverit; Liis hakkas kitarri �ppima. Poisid on rohkem Hugoga mestis. Nad on k�inud koos isaga emakat tagasi panemas ja aju proove v�tmas. Ja sporti meeldib neile m�lemale teha nagu Hugolegi,? on Tiina oma laste �le uhke.

Puka k�la pole v�ljasurnud ��remaa. K�igis kolmeteistk�mnes majas on elanikud; �hiselt peetakse jaanip�evi ja teisi pidusid. Traditsiooniks on saanud, et juubilari akna all k�iakse ��sel kell 12 laulmas. "Meie naabrit�di on nagu teine vanaema, kes on alati hea meelega n�us koduvalvuriks tulema, kui kuhugi kaugemale �ra s�idame. Kui lapsed v�iksemad olid, ajas ta meid Hugoga kohe sundkorras Roelasse rahvatantsu,? kirjeldab Tiina k�laelu. " Kui endal on hakkamist, ei piira maaelu midagi,? �tleb Tiina. "Lastele on kasvamiseks k�ll linna v�i suuremat asulat vaja, aga autoga saab ju igale poole s�ita. Siin on suured metsad ja rabad �mberringi ja marju ning seeni on palju. Ainult sellest on kahju, et ujuda pole kusagil.? K�igest on n�ha, et Vainode perele meeldib maaelu loomulikkus ja l�hedased inimsuhted.

K�ige �nnelikumad tunnid on need, kui kogu pere saab koos olla. Eriline v�lu on p�hap�evahommikustel pannkookidel ja ka siis, kui kogu pere saab reisile minna. Igal suvel veedavad nad n�dala Saaremaal, kus Tiina vanemad peavad Kadaka mahetalu. Reisil on k�idud ka Peterburis, Rootsis ja L�tis.

Dimela soovib Tiinale ja Hugole j�udu loomaarstit��s ning lamba�nne!