Soome ilmateenistuse meteoroloogi Eetu Rimo värske prognoosi kohaselt valitseb nädalavahetusel suuremas osas riigist muutlik ilm.

Täna reedel 18. septembril koondub vihmasadu riigi lõuna- ja lääneossa. Õhtul on vihma oodata ka idas. Seevastu riigi põhjaosas on oodata kuivemat ilma, vahendab Iltalehti.

„Ööl vastu laupäeva on riigi lõuna- ja lääneosas koos vihmahoogudega võimalikud ka äikesed,” prognoosib Soome ilmateenistuse meteoroloog Eetu Rimo pressiteates.

Laupäeval nihkub peamine sademete ala põhja poole. Tõenäoliselt jääb vihmast puutumata vaid Põhja-Lapimaa.

Laupäeva päeval võib riigi lõuna- ja keskosas esineda sajuta perioode, kuid järgmine sajuala jõuab Soome edelast juba laupäeva õhtul. See sama sajuala liigub pühapäeva öösel ja hommikul riigi põhjaossa.

„Sajualaga kaasneb edelatuule tugevnemine ning nii laupäeval kui ka pühapäeval võib maismaal esineda tugevaid tuulepuhanguid,” prognoosib Rimo. „Laupäeval eelkõige riigi lõunaosas, pühapäeval aga laiemal alal.”

Temperatuurid püsivad septembri kohta tavapärasel tasemel. Päevased maksimumtemperatuurid jäävad vahemikku 7–17 kraadi, öised miinimumid aga vahemikku 5–15 kraadi. Erandiks on Lapimaa, kus võib esineda paiguti öökülma.

The post Soome jõuab suur sajuala appeared first on eestinen.

David M. Cattler on Euroopa Poliitika Analüüsi Keskuse (CEPA) transatlantilise kaitse ja julgeoleku programmi vanemteadur. Ta on transatlantilise julgeoleku ekspert, kellel on enam kui 35-aastane töökogemus USA valitsuses, NATOs ja luurekogukonnas. Hiljutisel Riia konverentsil vestles ta LSM-i ajakirjaniku Anton Tšernetskiga mitmetel aktuaalsetel teemadel. Vestluse stenogramm on toodud allpool.

LSM: Kõigepealt tahaksin rääkida veidi Ukrainast ja NATO-st, kuna teame, et Ukraina räägib palju soovist ühel päeval NATO-ga liituda. Kas näete sellist võimalust tulevikus? Ja milliseid tingimusi on selleks vaja?

Loodan küll. Loodan, et NATO kutsub Ukraina liikmeks. Poliitilised avaldused on tehtud juba aastaid tagasi. Siiski puudub kindel standard. Arvan, et see ongi osa väljakutsest. See on poliitiline otsus, mille peavad langetama kõik 32 liitlast. Kuid kindlasti on Ukraina õige koht tulevikus euroatlantiliste riikide kogukonna liikmena.

Aga mis on teie arvates praegu peamine takistus? Kas asi on vaid selles, et käib sõda, või on põhjus milleski muus?

Arvan, et mõne jaoks on see ehk võtmeküsimus. Käib sõda. Samas tasub märkida, et Saksamaa oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja jagatud, kui Lääne-Saksamaa NATO-ga liitus. Sõlmiti poliitiline kokkulepe Ida-Saksamaa taasintegreerimise kohta. See on vaid üks näide strateegilistest otsustest, mida on võimalik langetada. Mul on raske öelda, millised konkreetsed tingimused kehtiksid, kuid pean oluliseks taas rõhutada, et suund ja kavatsus on paigas – küsimus pole selles, kas, vaid millal Ukrainast saab NATO liitlane.

Vähemalt Ukrainas on levinud arvamus, et Ukraina armee on praegu nii kogenud ja tugev, et võib-olla ei vajagi Ukraina NATO-t nii väga, vaid hoopis NATO vajab Ukrainat veelgi enam. Milline on teie seisukoht sellise arvamuse suhtes?

Ma ei sõnastaks seda päris nii. Minu arvates on selge, et NATO-l ja Ukrainal on ühine tulevik. Ukraina oleks alliansile tohutu täiendus – ja seda kindlasti paljudel põhjustel, mida te just mainisite: lahingutes karastunud, uuendusmeelne ja paindlik; noor ja digitaalne ühiskond; ühiskond, mis jagab NATO põhikirja põhiväärtusi, nagu suveräänsus, inimõigused ja enesemääramisõigus. Seetõttu ütlengi, et Ukraina koht on selgelt euroatlandi kogukonna liikmena. Ja taas – poliitiline suund näeb ette, et Ukrainast saab tulevikus NATO liige.

Arutelu selle üle, mida Ukraina teeb ja milline on tema roll, on äärmiselt oluline. Samuti võib julgelt öelda, et alliansil on Ukrainalt palju õppida: olgu selleks uuendused lahinguväljal, kaitsevaldkonna ja tööstusliku võimekuse ühtlustamine, ühiskondlikud muutused või tsiviilühiskonna vastupidavus. Need on kõik aspektid, millest allianss võidaks, kui neid paremini mõistaks või isegi oma tegevuses rakendaks.

Samas on ka Ukrainal NATO-lt palju õppida nii poliitilise kui ka sõjalise korralduse osas. Need 32 liitlast moodustavad majandusliku, poliitilise ja sõjalise võimekuse poolest terviku, mille mastaapi ühel riigil – nagu Ukraina – üksi lihtsalt ei ole. Seetõttu ei pea ma õigeks küsimuseasetust, kes keda vajab või kumb vajab teist rohkem. Mõlemad pooled on väljendanud soovi liikuda ajapikku ühises suunas. Ja minu arvates on just see kõige olulisem.

Tahaksin rääkida veidi täpsemalt NATO-st. Nagu näeme Ukrainas ja Venemaal, muutub tänapäevase sõja olemus väga kiiresti. See on muutunud ja muutub iga päevaga. Ukraina relvajõudude endine ülemjuhataja Valeri Zalužnõi on avaldanud arvamust, et NATO vajab teatavat ümberkujundamist. Kas nõustute sellega? Ja kui nõustute, siis milline konkreetne muudatus peaks praegu NATO jaoks prioriteetne olema?

Arvan, et NATO peab alati muutuma ja NATO ka muutub. Tegelikult on alliansil selleks otstarbeks – olukorra jälgimiseks, kogemustest õppimiseks ning kogu alliansile strateegiliste suuniste andmiseks seoses sõja olemuse muutumise, uute tehnoloogiate ja uute juhtimisviisidega – loodud spetsiaalne suur organisatsiooniline üksus: NATO transformatsiooniväejuhatus (Allied Command Transformation) Ameerika Ühendriikides. Seega nõustun kindral – ja nüüdse suursaadiku – Zalužnõi avalduse põhimõttelise sisuga, kuid mitte tingimata sellega, kuidas see praktikas väljenduma peaks.

Aga mis on siin peamine õppetund? Arvan, et peamine õppetund seisneb selles, et sõja või konflikti puhkedes ei taga võitu ainuüksi parim tehnoloogia. Üha enam tagavad võidu kaks omavahel tihedalt seotud tegurit – justkui ühe mündi kaks külge. Ühelt poolt on suurem tõenäosus vastu pidada ja lõpuks võita sellel riigil, kes suudab kõige kiiremini kogemustest õppida, nendega kohaneda ning uued võimekused või sõjapidamisviisid oma relvajõududes kasutusele võtta.

Mündi teine ​​pool on vajadus tööstusliku võimekuse järele, mis võimaldaks täiendada laskemoonavarusid, varustada sõjaväge ning rakendada tehnoloogiaid tegelikes lahinguväljal kasutatavates süsteemides. Minu jaoks ongi see peamine õppetund. Asi pole mitte konkreetses tehnoloogias, vaid põhimõttes, et peame olema väga kohanemisvõimelised, kiired ja paindlikud.

Viimasel ajal on palju arutletud selle üle, kas Venemaa võiks teoreetiliselt soovida testida NATO valmisolekut, korraldades hübriidrünnaku mõnele liikmesriigile, näiteks Lätile. Kas teie arvates on võimalik, et Venemaa on millekski selliseks valmis? Kuid mis kõige tähtsam – kas teie arvates on NATO selliseks stsenaariumiks valmis?

Jagagem see küsimus kaheks osaks. Minu hinnangul tõendab olukord, et Venemaa juba viibki sellist hübriidkampaaniat läbi. Veelgi enam – Saksamaa valitsus teatas alles eelmisel nädalal avalikult, et Leipzigi rünnak ei olnud lihtsalt isoleeritud juhtum ühe lennujaama vastu, vaid osa strateegilisest kampaaniast, mida Moskva Saksamaa ja teiste NATO liitlaste vastu orkestreerib ja juhib. Oleme juba aastaid näinud GPS-signaali häirimist, mõrvu ja sabotaaži, rünnakuid kriitilise tähtsusega taristule ning küberrünnakuid. Seega usun, et teie kirjeldatud kampaania on juba täies hoos.

Teie küsimuse teine ​​pool taandub sisuliselt sellele, kas heidutus toimib. Siinkohal on oluline rõhutada, et strateegiline heidutus – seda nii tuumasõja kui ka mis tahes mastaabis tavarelvastuses toimuva rünnaku ärahoidmiseks NATO liitlase vastu – toimib. Selle tõestuseks on asjaolu, et kuigi hübriidkampaania on ilmselgelt käimas, ei ole NATO liitlaste vastu toime pandud ühtegi tavarelvastuses rünnakut – seda eriti alates Venemaa ebaseadusliku sõja laiendamisest Ukraina vastu 2022. aastal.

Samas on selge, et me ei suuda hübriidrünnakuid ära hoida. Üheks põhjuseks on raskused rünnaku olemuse, tähenduse ja teostaja tuvastamisel. Just seetõttu on Saksamaa hiljutised sammud äärmiselt olulised, sest Moskva püüab leida uusi viise kahe eesmärgi saavutamiseks: õõnestada ja takistada Euroopa, USA ja NATO toetust Ukrainale ning ühtlasi sundida muutma Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Kui nad ei saa rünnata tavarelvastusega, siis otsivad nad selleks teistsuguseid võimalusi. Minu arvates püüab Moskva leida ründeviisi, mis võimaldaks saavutada strateegilisi eesmärke – selliseid, mis on piisavalt kaalukad ja mõjukad, kuid samas oma ulatuselt ja sihtmärgilt piisavalt piiratud, et mitte esile kutsuda tavarelvastusega vastulööki, mida nad ilmselgelt vältida soovivad. Ühtlasi tahetakse säilitada piisav ebamäärasus, et saaks jätkata oma tavapärast retoorikat: „Meie see polnud; väide, et selline rünnak üldse toimus, on puhas vale. Ja isegi kui see toimus, ei saa te tõestada, et just meie selle taga olime. Te ei saa esitada tõendeid meie süü kohta enne, kui asute mingeid samme astuma.”

Kas see ei tähenda, et Venemaa on praegu sellistes operatsioonides edukas?

Ma ei arva, et see tõendaks Venemaa edu. Viitan taas Saksamaa avalikule vastutuse omistamisele. Usun, et edasiliikumise võti on jätkata luureinfo jagamist, olukorra paremat mõistmist ja strateegilise kommunikatsiooni kasutamist; samuti tuleb suhelda inimestega, tagada nende teadlikkus ja vastupidavus, julgustada neid juhtumitest teatama ning õpetada, kuidas sellistes olukordades käituda. Kuid kõige tähtsam on minu arvates see, et sellega kaasnevad tagajärjed. Kui vastutus omistatakse, peavad järgnema ka tagajärjed, sest just tagajärjed, selgus ja kindlameelsus on need, mida Moskva minu hinnangul kõige enam austab. Praegu on vaja panna nad oma käitumist muutma, et taastada heidutus hübriidrünnakute vastu. Praegu aga on ilmne, et see heidutus ei toimi vajalikul tasemel. Me soovime kindlasti, et need rünnakud lõppeksid.

Mainisite, et Venemaa mõistab jõu keelt. Selles kontekstis tekib küsimus: kas usute, et Ameerika Ühendriigid võivad – kui mitte just NATO-st lahkuda, siis vähemalt suurema osa vägedest Euroopast välja viia – ja millisesse olukorda see piirkonna julgeoleku asetaks? Kas härra Putin ei peaks seda nõrkuse märgiks?

Ma ei usu, et Ameerika Ühendriigid NATO-st lahkuvad. Muidugi kuulen ma samu poliitilisi avaldusi, mida teisedki. Kuid minu arvates tõestavad vastupidist Ameerika püsiv roll NATOs ja tema panuse olulisus – seda nii praegu kui ka tulevikus. Samuti on korduvalt kinnitatud Ameerika Ühendriikide pühendumust viiendale artiklile. Usun, et just see on paljude NATO liitlaste jaoks kõige olulisem küsimus.

Samas on äärmiselt tähtis, et pealinnad võtaksid – nagu paljud ongi teinud – tõsiselt arvesse kohustust kulutada kaitsele 5% SKPst. Korralik panus NATO ühistesse võimekustesse ning valmisoleku-, investeeringute ja tehnoloogilise arengu eesmärkide täitmine on eluliselt tähtsad mitte ainult tõelise sõjalise võimekuse demonstreerimiseks pikemas perspektiivis, vaid ka poliitilise üksmeele tagamiseks, mis on samuti NATO alliansi edu seisukohalt hädavajalik.

Teisisõnu – Balti riikide elanikel pole praegu põhjust võimaliku Venemaa rünnaku pärast paanikasse sattuda?

Mina ei satuks paanikasse. Kas ma jätan paanikas inimese mulje? Ma ei arva, et Balti riikide elanikud peaksid paanitsema. Minu arvates on arukas olla valvas ja teadlik. Nad teavad, milline naaber on Venemaa, nad tunnevad ajalugu. Nad näevad tõendeid Ukrainas, Gruusias, Tšetšeenias ja paljudes teistes paikades üle maailma. Ja neil on igati õigus oma muret väljendada.

Üks olulisemaid asju, mida ma NATO-s töötades õppisin, oli seotud just selle ajalooga. Ida-Euroopas on alati rõhutatud, et Venemaal on vastav sõjaline võimekus, kuid ühtlasi ka kavatsus taastada impeerium – taastada Nõukogude Liit. Seetõttu peame olema valvsad ja ettevaatlikud. See ei tähenda paanikat. See tähendab sihikindlat ja arukat tegutsemist. Tuleb valmistuda, heidutada ja seejärel olla valmis end kaitsma. Ning kui õige hetk saabub, tuleb astuda vajalikke samme nii poliitilisel kui ka sõjalisel tasandil.

Just see on minu arvates see tõeline meelekindlus, mida Balti riigid, Ida-Euroopa ja allianss tervikuna on aastate jooksul nii selgelt üles näidanud ning mida kindlasti tuleb ja saab säilitada ka tulevikus.

The post USA asjatundja Vene sõjalise rünnaku kohta Balti riikides: Paanikaks pole põhjust, aga valmis tuleb olla appeared first on eestinen.

Intressimäär tõuseb 3,75–4,00%-ni ning BTC, ETH ja USDC omanikud pööravad taas tähelepanu kapitalivoogudele ja digitaalsete varade haldamisele.

16. septembril teatas Föderaalreserv föderaalsete fondide intressimäära sihtvahemiku 25 baaspunkti tõstmisest vahemikku 3,75–4,00%. Otsus kiideti ühehäälselt heaks (12 poolt- ja 0 vastuhäält). Turud jälgivad tähelepanelikult dollari likviidsust, USA riigivõlakirjade tootlust ja riskivarade tootlust.

Intressikeskkonna muutus toob taas tähelepanu keskmesse ka digitaalsed varad. BTC, ETH ja USDC omanikud pööravad üha rohkem tähelepanu turu volatiilsusele, kapitali jaotamisele ning digitaalsete varade haldamise võimalustele.

See trend pakub huvi ka Eesti investoritele. Kohalikele digitaalsete varade omanikele pakub Bull DeFi võimalust osaleda digitaalsete varadega seotud teenustes nutitelefoni kaudu, ilma et oleks vaja ise keerukat riistvara seadistada, pakkudes investoritele alternatiivset võimalust oma digitaalsete varade haldamiseks.

Kuidas Bull DeFi-ga tutvust teha?

1. Registreeru kohe

Külasta Bull DeFi ja loo oma konto e-posti aadressi kasutades. 20 USA dollari suurune tervitusboonus kantakse sinu kontole automaatselt.

2. Vali leping ühe klikiga

Vastavalt oma rahalistele eesmärkidele ja finantsplaanile vali endale kõige sobivam tululeping – alates lühiajalistest lahendustest kuni pikemaajaliste kapitali kasvatamise strateegiateni.

3. Naudi oma tulu

Pärast lepingu aktiveerimist arvutatakse ja arvestatakse tulu automaatselt iga päev. Saad oma raha igal ajal välja võtta või teenitud tulu uuesti investeerida, et jätkata oma saldo kasvatamist aja jooksul.

Populaarsed lepingud – näited

        (Klõpsa, et vaadata täielikku lepingute valikut)

Nõuetele vastavusele keskenduv kaitse turvalisema investeerimiskeskkonna loomiseks

Bull DeFi väidab, et selle peakontor asub Ühendkuningriigis ning et tegemist on tehisintellektil põhineva ülemaailmse digitaalvarade platvormiga. Platvormi sõnul järgib see Euroopa Liidu krüptovaraturgude määrust (MiCA) ning finantsinstrumentide turgude direktiivi II (MiFID II).

Bull DeFi haldab oma arvutusinfrastruktuuri kasutuselevõttu, toimimist ja hooldust, võimaldades kasutajatel osaleda ilma oma riistvara ostmise või hooldamise vajaduseta.

Bull DeFi väidab, et pakub praegu teenuseid enam kui 3 miljonile kasutajale 180 riigis ja piirkonnas, eesmärgiga kujundada turvalisuse, läbipaistvuse ja nõuetele vastavuse põhimõtetele tuginev ülemaailmne digitaalvarade ökosüsteem.

Peamised eelised: mitmekihiline turvasüsteem

Platvorm väidab, et on välja töötanud mitmekihilise turbearhitektuuri, mille eesmärk on kaitsta kasutajate varasid viies peamises valdkonnas:

Audit ja läbipaistvus: sõltumatud auditid ja sertifitseerimine, mida viib igal aastal läbi PwC (PricewaterhouseCoopers).

Varade kindlustus: väidetavalt on digitaalsed varad kaetud Lloyd’s of London kaudu pakutava kindlustuskaitsega.

Platvormi turvalisus: ettevõtte tasemel Cloudflare’i tulemüürikaitse ja McAfee pilveturvalisuse süsteemid, platvormi väidetava töökindlusega 99,99%.

Varade hoidmine: kuumade ja külmade rahakottide eraldamine koos mitmekihilise krüpteerimisega.

Reaalajas riskikontroll: tehisintellektil põhinev intelligentne riskijuhtimissüsteem jälgib tehinguid ööpäevaringselt, et tuvastada ebatavalist tegevust.

Investorite kogemused

Mati Tamm (67-aastane, Tallinn, Eesti, pensionil õpetaja)

„Pärast pensionile jäämist olen otsinud paindlikumaid viise oma varade jaotamiseks. Varem keskendusin peamiselt traditsioonilistele investeerimistoodetele. Bull DeFi igapäevane stabiilne tootlus võimaldab mul pensionipõlve rahalisi asju paindlikumalt korraldada. Eriti mugav on osalemine USDC kaudu. See ei tähenda minu jaoks lihtsalt täiendavat sissetulekut, vaid annab mulle pensioni finantsplaneerimisel täiesti uue kontrollitunde.”

Anne Saar (71-aastane, Tartu, Eesti, endine raamatupidaja)

„Bull DeFi on suurepärane! Registreerimine ja kasutajaliides on ka vanemaealistele kasutajatele väga mugavad. Valisin Bitcoini lepingu, tootlus laekub iga päev õigel ajal ning väljamaksed on väga kiired – raha jõuab kontole juba ühe minutiga. Selline prognoositavus annab mulle suure kindlustunde.”

Tulevik on siin – ja võimalus on sinu kätes

Bull DeFi eesmärk on avada uks uude digitaalmajandusse ning muuta digitaalvarade teenustele juurdepääs lihtsamaks. Pole vaja kodust lahkuda ega läbida keerukaid protseduure – kõike saab teha veebis ning automatiseeritud süsteemid on loodud pakkuma mugavamat ja tõhusamat kasutuskogemust.

Võimalus on siin. Kas oled valmis?

Avasta Bull DeFi kohe: Külasta https://bulldefi.com

Ärikontakt: info@bulldefi.com

 (Rakenduse allalaadimiseks klõpsake siin)

The post Föderaalreserv tõstab intressimäära 25 baaspunkti võrra: globaalsetel turgudel on taas pinged appeared first on eestinen.

Richard Shirreff on erru Briti erukindral ja Oxfordi ülikooli vilistlane, kes on kogu oma karjääri vältel spetsialiseerunud Venemaa juhtkonna strateegilisele mõtlemisele. Soome Iltalehti ajakirjanik kohtus temaga ning ta andis praegusele olukorrale otsekohese hinnangu, kirjeldades ohustsenaariumi, mis on eriti kõhedust tekitav Kagu-Soome jaoks.

Oma sõjaväelase karjääri jooksul tõusis Shirreff NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja (DSACEUR) ametikohale.

Enne ohvitserikarjääri lõpetas Shirreff maineka Oxfordi ülikooli, kus ta õppis peaainena uusaja ajalugu. Ta tunneb põhjalikult Venemaa sõjalist mõtlemist nii teoorias kui ka praktikas.

Venemaa president Vladimir Putin ja tema lähikondlased räägivad sageli „algpõhjustest” kui rahu takistavatest teguritest.

Väljaandele Iltalehti antud intervjuus selgitab erukindral Shirreff, mida need Kremli nimetatud algpõhjused tegelikult tähendavad. „Sõja algpõhjus on see, et Putin soovib taastada Vene impeeriumi,” sõnab ta.

Briti kindral rõhutab, et Putini avaldusi, kõnesid ja kirjutisi tuleb võtta sõna-sõnalt. Alles siis on võimalik mõista, mida Venemaa praegune juhtkond oma algatatud sõjaga saavutada soovib.

„Ärge kunagi unustage, et tegemist on mehega, kes ütles, et Euroopa jaoks sobivaim julgeolekukorraldus on uus Jalta,” sõnab Shirreff, luues sellega tausta oma analüüsile Putinist.

1945. aasta veebruaris võõrustas Nõukogude diktaator Jossif Stalin Krimmi linnas Jaltas USA presidenti Franklin D. Roosevelti ja Briti peaministrit Winston Churchilli. Jalta konverentsil loovutasid Roosevelt ja Churchill sisuliselt Balti riigid ja Ida-Kesk-Euroopa venelastele.

„Me kõik mäletame, mida Jalta Stalinile 1945. aastal andis. See andis talle Ida-Euroopa. Just seda soovib Putin taas venelaste jaoks,” hoiatab Shirreff. Ta toob välja hulgaliselt tõendeid.

2021. aasta detsembris tegi Venemaa välisministeerium ettepaneku uue julgeolekukorra kehtestamiseks Euroopas. Muu hulgas nõudis Venemaa, et NATO kaitseallianss taanduks piirideni, mis kehtisid 1997. aasta mais. Toona olid NATO ja Venemaa Pariisis allkirjastanud dokumendi, milles sätestati nende suhete alused, kuid mis ei välistanud NATO laienemise võimalust.

„Ühe hoobiga jääksid välja kõik riigid, kes liitusid NATO-ga 2004. aastal – ja isegi need, mis liitusid 1999. aastal. See puudutaks näiteks Balti riike ja Poolat ning tähendaks alliansi lõppu ja hävingut,” märgib Shirreff.

Poola, Tšehhi ja Ungari liitusid NATO-ga 1999. aastal. Viis aastat hiljem järgnesid neile Bulgaaria, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia ja Eesti. „Ja see ongi sõja algpõhjus.”

Shirreff peab NATO laienemist suurepäraseks asjaks. Ilma selleta oleks mõnel eelmainitud demokraatlikul riigil suur oht oma iseseisvus kaotada.

„Olgem ausad: Putin ei kavatse peatuda Ukrainas. Kui ta peaks Ukraina vallutama – mida ta aga kunagi ei tee –, suunaks ta pilgu Balti riikidele, kus elavad venekeelsed vähemused. Paljud venelased peavad Balti riike Vene aladeks, täpselt nagu nad peavad Ukrainat Venemaa vasallriigiks,” hindab Shirreff.

Shirreff kirjeldab, kuidas ta NATO väeülemana puutus kokku kindral Valeri Gerassimoviga, kes on praegu Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülem. „Gerassimov on vana kooli Nõukogude kindral. Juba meie esimesest kohtumisest peale oli selge, et nad peavad meid oma vaenlasteks.”

Shirreffi sõnul leiab Putini ja Gerassimovi geopoliitiline mõtteviis Venemaal laialdast toetust. „Venemaa DNA-sse on sügavalt juurdunud arusaam, et Venemaa ei saa kunagi eksisteerida teisiti kui impeeriumina,” analüüsib Shirreff.

Seejärel jõutakse intervjuu kõige olulisema osani. Kindral Shirreff soovib hoiatada Soome riigijuhte ja rahvast – ehkki ta eeldab, et nad on Vene ohu tõsidusest juba teadlikud. „Soome kuulus tsaaririigi koosseisu,” lausub Shirreff.

2022. aasta juunis võrdles Putin end tsaar Peeter Suurega (1672–1725) ja kuulutas oma missiooniks selle tsaari rajatud slaavi impeeriumi taastamise. Putini-meelses propagandas kordub väide, et niinimetatud „Vana-Soome” kuulub õigusega Venemaale.

See mõiste tähistab alasid, mille Rootsi kuningriik kaotas Vene impeeriumile Uusikaupunki (1721) ja Turu (1743) rahulepingutega. Suurvene imperialistlike ambitsioonide kontekstis saaksid sellised linnad nagu Hamina, Kotka, Kouvola, Lappeenranta ja Savonlinna – putinistide vaatevinklist – osaks Putini uuest impeeriumist.

„Võtke seda surmtõsiselt ja eeldage, et Putin mõtleb täpselt seda, mida ta ütleb, sest Putini jaoks on Venemaa eksisteerinud vaid impeeriumina. Putin näeb end Peeter Suure, Katariina Suure ja Stalinina,” analüüsib Shirreff.

Shirreffi hinnangul on sünge põhjus, miks Venemaa nõudis 2021. aasta detsembris, et NATO kaitseallianss ei võtaks vastu uusi liikmeid. Kreml soovis hoida Soomet NATO-st eemal.

„Kui Kagu-Soome kuulus kunagi Peeter Suure impeeriumi koosseisu, siis Putin soovib seda kindlasti näha Vladimir Vladimirovitš Putini impeeriumi osana.” Seda tuleb eeldada, rõhutab Briti kindral.

Shirreff rõhutab, et soovib säästa oma laste ja lastelaste põlvkondi suurest Euroopa sõjast. Tema hinnangul lasub vastutus putinistide peatamise eest Euroopa noorema põlvkonna poliitikutel.

„Noored poliitikud peavad vaatama oma valijatele silma ning NATO riikide juhid peavad vaatama kõigile oma kodanikele silma ja ütlema: „Meeldib see teile või mitte, kuid me oleme praegu Venemaaga sõjas.” Venemaa peab meie vastu varjatud sõda,” ütleb Shirreff.

Kui Venemaad Ukrainas sõjaliselt ei peatata, ootab ees midagi palju hullemat. Shirreff hindab, et see varjatud sõda on osa Venemaa ettevalmistustest tavakonflikti ehk konventsionaalse sõja alustamiseks.

Esimeses etapis külvab Venemaa demokraatlikes riikides lõhesid ning püüab õõnestada Euroopa Liitu ja NATO-t. „Venemaa püüab nõrgestada meie riikide ja liitude ühtsust seestpoolt – rakendada põhimõtet „jaga ja valitse” ning saavutada oma eesmärke allpool tavasõja läve,” ütleb Shirreff, kirjeldades protsessi, mis on kestnud juba üle kümne aasta.

Venemaa strateegiaga hästi kursis olev Shirreff tunneb muret, et demokraatlikud riigid ei pruugi Kremli strateegiat täielikult mõista. „Venemaa käsitleb praegust olukorda kui tavasõjale eelnevat ettevalmistusfaasi. Seega seisame silmitsi eksistentsiaalse ohuga,” ütleb Shirreff.

Demokraatlike riikide – nagu Shirreffi kodumaa Suurbritannia – kodanikud ei taha leppida reaalsusega, kus elatustase langeb seetõttu, et raha tuleb kulutada relvastusele. Briti kindrali hinnangul mõistavad NATO riikidest ohu tõsidust vaid soomlased, eestlased, lätlased, leedulased ja poolakad.

„Kui soovime rahu, peame sõda ennetama,” rõhutab Shirreff. Ennetamine hõlmab mitut paralleelset tegevussuunda, millega tuleb tegeleda samaaegselt.

Venelastele tuleb demonstreerida jõudu ja lahinguvalmidust. Seda ei saavuta sõnadega, vaid tegudega, nagu näiteks NATO ulatuslikud õppused. Vene piiri lähedale tuleb reaalselt paigutada kümneid tuhandeid sõdureid, rasketehnikat ja sadu hävituslennukeid ning lisada sellele avalik kinnitus, et need jõud on valmis Venemaa rünnakule vastu astuma.

NATO on seda tõepoolest teinud selliste õppuste käigus nagu „Cold Response”, „Spring Storm” („Kevadtorm“) ja „Ramstein Flag”. „Tuleb olla tugev,” ütleb Shirreff, võttes kokku Kremlis Euroopat hinnates tehtavad järeldused.

Briti kindral ei usu, et rahu on võimalik seni, kuni Putin Venemaad juhib. „Ma ei näe sellele sõjale lõppu, kuni Putin jääb võimule. Seetõttu peame rakendama sellist majanduslikku ja rahanduslikku strateegiat, mis tekitab Venemaale nii ränga šoki, et keegi – ausalt öeldes – laseb Putinile kuuli kuklasse ja kõrvaldab ta võimult,” ütleb Shirreff.

Shirreff peab ebatõenäoliseks, et Putin vabatahtlikult võimust loobuks. „Ta ei tagane kunagi.“

Isegi kui eelnevalt pole nähtavaid märke, näitab ajalugu, et Venemaa autokraatlikud valitsejad peavad elama pidevas hirmus.

Kui osa sakslasi mõistis, kuhu Adolf Hitler nende riiki viib, tekkis mitmeid vandenõusid diktaatori kukutamiseks. Kahjuks need ebaõnnestusid – osalt juhuse tõttu. Seetõttu ei tasu hellitada lootusi Putini kukutamisele.

Shirreff ei soovi tegelikkust ilustada. Tema hinnangul on vajalikud lahendused sõjalist laadi. „Minu jaoks on eesmärgiks vaba, turvaline ja ühtne Euroopa, mis seisab vastu Venemaale, kes keeldub loobumast oma ambitsioonist luua impeerium ja pühkida Ukraina kui suveräänne riik maailmakaardilt.”

Shirreffi hinnangul on see eesmärk realistlik – ja demokraatlike riikide jaoks ainus võimalik –, kuid selle saavutamiseks peavad olema täidetud teatud eeltingimused. „Üks eeltingimus on Venemaa lüüasaamine Ukrainas. Vene väejuhid peavad mõistma, et neil ei õnnestu kunagi muuta Ukrainat Venemaa osaks,” rõhutab Shirreff.

Demokraatlikud riigid peaksid suurendama Ukrainale antavat sõjalist abi ja tegema seda eelistatavalt kiiresti. Edu ei jää sõltuma ukrainlaste motivatsiooni või suutlikkuse puudumisest. „Ukrainlastel on leidlikkust ja tõelist tehnilist taiplikkust. Nad oskavad venelaste vastu võidelda, kuid on ka muid asju, mida saame neile pakkuda.”

Shirreff loetleb mitmesuguseid meetmeid: investeeringud Ukraina kaitsetööstusesse ja innovatsiooni; laskemoona, logistilise toe ja relvasüsteemide tarnimine; samuti luureinfo, sõjaline väljaõpe ja nõuandjad kõrgeimale sõjaväelisele juhtkonnale.

Shirreffi arvates on Ukraina iseseisvuse säilitamine hädavajalik, et takistada Venemaad ründamast NATO idatiiba oma impeeriumi loomise püüdlustes.

Veidi pikemas perspektiivis peab olema täidetud veel teinegi eeltingimus. „Euroopat peab kaitsma Läänemerest Musta mereni ulatuv kaitseliin ja tugev NATO, kuhu kuulub ka Ukraina,” rõhutab Shirreff.

Skeptikutele ja küünikutele tuletab kindral ja ajaloolane meelde, et 1980. aastatel uskusid vähesed, et Kesk- ja Ida-Euroopa saavutab vabaduse ja liitub NATO-ga.

„Olen ​​alati optimist. Kui demokraatlikud riigid teevad koostööd, on nad lõppkokkuvõttes tugevamad kui ükski autokraatia,” sõnab ta.

The post Briti kindral hoiatab, et Venemaa tahab Kagu-Soomet appeared first on eestinen.

USA luure andmetel tuginev mõttekoda ISW (Sõjauuringute Instituut) peab tõenäoliseks, et Venemaa ründab lähiajal sõjaliselt Balti riike, et proovile panna NATO ühtsus. Samas märgitakse, et NATO pole selleks valmis.

ISW edastas järgmise info:

Lähiaja Vene sõjaline oht

NATO peab valmistuma võimalikeks lühiajalisteks Venemaa sõjalisteks rünnakuteks, mis ei oleks NATO jaoks sõjaliselt eksistentsiaalsed, kuid võiksid olla poliitiliselt eksistentsiaalsed NATO lõhestamise kaudu. Venemaa sõjavägi võib korraldada õhu-, raketi- või droonirünnakuid või piiratud maapealse sissetungi ühe või mitme Balti riigi vastu, et testida ja püüda murda NATO otsust rakendada artiklit 5 ja selle alusel tõhusalt reageerida. Piiratud Venemaa rünnaku eesmärk oleks luua olukord, kus NATO ei suuda kokku leppida, kuidas või kas üldse Venemaa rünnakule reageerida. Igasugune lühiajalise Venemaa tavapärane rünnak oleks suunatud nii, et maksimeerida võimalust, et NATO riigid ei suuda ühineda ja pakkuda rünnatud liikmesriigile alliansina sõjalist abi. Stsenaarium, kus NATO ei hääleta ühehäälselt artikli 5 vastastikuse kaitse klausli rakendamise poolt või kus Venemaa rünnaku all olev riik keeldub artiklit 5 üldse rakendamast, kartes, et ta ei saa ühtset toetust, kahjustaks oluliselt NATO usaldusväärsust ja ühtsust – tulemus, mis saavutaks Venemaa pikaajalise eesmärgi ja laiendaks tohutult Putini manööverdamisruumi ja tulevaste rünnakute planeerimist lõhestatud alliansi vastu.

Lääne analüütikud ja poliitikakujundajad peavad vältima viga, mille kohaselt samastatakse väide „Venemaa ei saa kergesti vallutada Balti riike ja võita NATO-ga pikaajalist manööversõda” väitega „NATO ei pea muretsema tavapärase Venemaa ohu pärast”. Venemaa sõjavägi ei pruugi olla võimeline läbi viima ulatuslikku manööversõda läbi Balti riikide ja Poola, kuid piiratud Venemaa operatsioon NATO liikmesriigi tüki vallutamiseks, kasutades operatiivseid kontseptsioone ja taktikat, mida kasutatakse Ukrainas, enne kui NATO liikmesriigid julgevad neid välja ajada, võiks oma esialgsed eesmärgid väga hästi saavutada. Euroopa poliitikakujundajad ei saa kahjuks eeldada, et NATO reageerib Venemaa rünnakule igakülgselt. Täielikult ühtne NATO, mis kasutab kõiki oma olemasolevaid võimekusi (sealhulgas olulist USA osalemist); on valmis ründama tavapäraseid sihtmärke Venemaal; ja on enne Venemaa rünnakut korralikult mobiliseeritud, nurjaks suure tõenäosusega Venemaa lühiajalise katse füüsiliselt okupeerida olulisi osi Balti riikidest ja Poolast. NATO ei saa ega peaks aga ainult selleks võimaluseks valmistuma. NATO eesliinil olevad riigid peavad arvestama minimaalsete viivitustega artikli 5 rakendamisel ning peavad Venemaaga peetava piiratud sõja algstaadiumis suutma vastu panna ilma paljude oodatavate tipptasemel võimete ja tugevdusüksusteta.

Sellise piiratud ulatusega Venemaa tavarelvastusel põhineva rünnaku võimalik ajakava võib samuti olla kiirem, kui on see, millele paljud Euroopa ametnikud praegu oma hinnangutes tuginevad. Paljudes NATO ja selle liikmesriikide hinnangutes väidetakse, et Venemaa ei kujuta NATO-le usutavat ohtu enne 2029. või 2030. aastat; näiteks Saksamaa kaitseministeerium teatas 24. juunil, et „[Saksamaa kaitsevõime tugevdamise] selge fookus on esialgu suunatud aastale 2029 – hetkele, mil Venemaa võib prognoositavalt olla võimeline ründama NATO territooriumi”. Siiski on mõned NATO ametnikud ja luureagentuurid hiljuti hinnanud tavarelvastusega seotud ohu ajakava lühemaks ning Euroopa kõrgemad väejuhid ja kaitseministeeriumi ametnikud teatavad sageli lühematest tähtaegadest kui seda teevad tsiviilametnikud või luureagentuurid. Hollandi kaitseministeeriumi 2026. aasta kaitsestrateegia aruandes märgiti, et „halvima stsenaariumi korral võib piiratud ulatusega sõda NATO liikmesriikide vastu olla võimalik ühe aasta jooksul pärast Venemaa sõja lõppu Ukrainas”. Eesti kaitseväe juhataja kindral Andrus Merilo nentis 2026. aasta mais, et Venemaa sõjavägi võib oma lahinguvalmiduse taastada juba 2027. aastaks. Mitmed NATO tsiviilametnikud ja kõrgemad ohvitserid on väljendanud muret, hinnates, et kuigi Venemaa ei pruugi olla võimeline NATO-t vahetult tavarelvastusega ähvardama, tekitavad praegused Euroopa kaitseplaanid enne 2028. või 2029. aastat haavatavuse perioodi, mida Kreml võiks ära kasutada. Näiteks Läti kaitseväe juhataja kindral Kaspars Pudans ütles 4. juunil: „Kui ma oleksin Kremlis, siis ütleksin: kui me midagi ette võtame, peaksime seda tegema enne 2028. aasta lõppu,” kuna enamiku Euroopa sõjalise moderniseerimise plaanide täielikku elluviimist oodatakse alles 2029. aastal. Avalikult kättesaadava teabe põhjal ei ole selge, millised eeldused Venemaa vägede rünnakuviiside kohta on aluseks neile hinnangutele, millal Venemaa võiks NATO liikmesriiki rünnata. Samuti pole selge, kas nendes hinnangutes võetakse täielikult arvesse väljakutseid, millega NATO liikmesriigid peaksid silmitsi seisma, tõrjudes sellist Venemaa pealetungi operatsiooni, nagu neid viiakse läbi Ukrainas.

Euroopa taasrelvastumine ja Ukraina kogemuste integreerimine

NATO ja selle liikmesriigid tunnistavad üha enam kasvavat Venemaa tavarelvastuse ohtu ning reageerivad ulatuslike taasrelvastumisprogrammide teadaannetega ja aruteludega Ukraina sõjast tulenevate uute tehnoloogiate ja tehnikate üle. NATO sõdurid ja Euroopa kaitseanalüütikud on 2026. aasta septembri seisuga suures osas nõus, et Euroopa sõjaväed peavad sünteesima olemasolevad võimed Ukrainast pärit arenevate droonikesksete lähenemisviisidega, kuid Euroopa riigid peavad neid jõupingutusi nii kiirendama kui ka täiustama.

Euroopa ei tohi hinnata Venemaa sõjalist ümberkujundamist lineaarse protsessina ega saa eeldada, et Venemaa sõjavägi peatub ja taastab oma nominaalse „täiskoosseisu” pärast Ukrainas toimunud suuremate lahingoperatsioonide lõppu enne NATO vastu suunatud rünnakute alustamist, nagu väidetakse ISW 2025. aasta oktoobri aruandes „Venemaa sõjavägi: ohu prognoosimine”. NATO hinnangud selle kohta, millal Venemaa sõjavägi võiks NATO-le ohtu kujutada, mis põhinevad ajakavadel, millal Venemaa sõjavägi saaks oma koosseisud 2022. aasta veebruari eelsele tugevusele ja struktuurile taastada, pakuvad turvatunnet, kehtestades vale halvenenud/taastatud binaarse süsteemi. Venemaa sõjavägi ei saa niisama lihtsalt taastada oma 2022. aasta eelset struktuuri ja võimekust. Osaliselt või ebaefektiivselt taastatud Venemaa sõjavägi võib siiski Ukrainat ja Euroopat ohustada ning see, mida Kremli hinnangul on NATO liikmesriigi vastu suunatud rünnakutegevuseks „piisavalt hea”, võib oluliselt erineda sellest, mida NATO peab taastatud sõjaväeks – eriti kui Kremli hinnangul ei reageeriks NATO kollektiivselt Venemaa rünnakule NATO eesliini riigile.

Lääne analüütikud peaksid samuti vältima lõksu, kus eeldatakse, et Venemaa väed ei suuda kujutada endast märkimisväärset lühiajalist ohtu NATO eesliinil olevatele riikidele, kuna neil on praegu raskusi Ukrainas positsioonide saavutamisega. Kuigi Venemaa sõjavägi ei pruugi olla valmis, et lähitulevikus tankide ja lennukitega NATO territooriumile kiireid ja sügavaid sissetunge läbi viia, võimaldaks selle praegune võimekus hajutatud vägede, droonide ja infiltratsioonitaktika abil olulisi edusamme teha, sarnaselt nende peamistele tegevustele Ukrainas. Venemaa sõjavägi ei ebaõnnestu Ukrainas vaakumis edasiliikumisel; Ukraina sõjavägi peatab Venemaa sõjaväe edasiliikumise ja haarab initsiatiivi üha enam piiratud vasturünnakute ja väga tõhusa keskmise ja sügava löögikampaania abil. Ukraina sõjavägi on optimeerinud end kaitsvaks positsiooniliseks sõjapidamiseks. Ukraina formeeringutel on üle nelja aasta aktiivset lahingukogemust, nad kaitsevad kaua ettevalmistatud kaitsepositsioone ja neil on tehnoloogilis-taktikaline-tööstuslik integratsiooniprotsess, millega ükski NATO riik praegu konkureerida ei suuda. NATO ei saa eeldada, et operatiivsed kontseptsioonid ja eriti õhujõudude kasutamise plaanid, mis on kavandatud Vene soomuskolonnide alistamiseks, kanduvad loomulikult üle Venemaa infiltratsioonitaktika ja Rubikoni droonimeeskondade alistamisele. Balti riigid on väiksemad ja neil puudub Ukraina „droonimüür”, kogenud väed ning suurenev keskmine ja sügav löögivõime. Ameerika strateegilise fookuse muutus sunnib ka Euroopa riike valmistuma võimaluseks seista Venemaa agressioonile vastu Ameerika Ühendriikide praegu pakutavate võtmetegurite ja õhujõudude vähenenud või olematu toetusega.

NATO liikmesriigid seisavad silmitsi kahekordse väljakutsega: nad peavad mitte ainult moderniseerima ja laiendama traditsioonilisi vahendeid, mida on aastakümneid kahetsusväärselt unarusse jäetud, vaid ka õppima, omandama, kohandama ja institutsionaliseerima uusi võimeid, et võidelda Ukrainas alguse saanud muutuvas sõjapidamisviisis. NATO otsustajad ja vägede planeerijad ei tohiks segi ajada NATO võimet ellu viia olemasolevat NATO doktriini võimekusega kaitsta Euroopat. Analüütikud ja poliitikakujundajad ei tohiks kehtestada valet binaarsust NATO võimete täieliku ümberkujundamise vahel positsioonisõja pidamiseks, mis tugineb suuresti droonidele (mida sageli nimetatakse „Ukraina sõjapidamisviisiks”), või keskendumise vahel ainult traditsioonilisele mehhaniseeritud manöövrile, nagu NATO kavatseb seda ellu viia. Argumendid, et NATO väed peavad lihtsalt võitlema nagu Ukraina, aga ka vastupidised väited, et droonid on täielikult kehtetuks muutnud pärandsüsteemid ja -kontseptsioonid, nii liialdavad kui ka lihtsustavad olukorda. Ukraina sõjavägi on kogu sõja vältel öelnud, et eelistaks kasutada tasakaalustatumat kõrge ja madala võimsusega segu, sünteesides NATO pakutavaid võimeid, nagu õhujõud; ellujäämisvõimeline soomus; ja laiendatud ulatusega laskemoon traditsioonilisele torusuurtükiväele oma kohalike droonikesksete võimetega. NATO ei saa aga enesestmõistetavaks pidada oma olemasolevate tipptasemel võimete, nagu kaugmaa täppisrünnakud, moodsad õhuväed ja täiustatud õhutõrjesüsteemid, tõhusust Venemaa vägede vastu, kes võitlevad nii nagu praegu (ja nagu lähitulevikus). NATO liikmesriigid seisavad silmitsi pakilise väljakutsega uuendada sõjapidamise raamistikke ja NATO planeerimise aluseks olevat kontseptuaalset mõtlemist, tasakaalustades samal ajal koheseid meetmeid olemasoleva Venemaa ohu tõrjumiseks pingutustega valmistuda Venemaa sõjaväe keskpika perioodi arenguks.

NATO väed seisavad silmitsi Ukraina vägedega võrreldes erinevate lahingusituatsioonide ja nõuetega ning peavad välja töötama lähenemisviisid sõja muutuva iseloomu ja järgmise sõja võimalike etappide erinevatele aspektidele. NATO eesliinil olevad riigid, kes valmistavad ette esimesi ešelonüksusi Venemaa sissetungi vastu võitlemiseks või tugevdavad soomusüksusi, mille eesmärk on vabastada vallutatud NATO territoorium, ei tohiks oma olemuselt kopeerida alamehitatud Ukraina üksuste struktuure ja lähenemisviise, kes on aastaid sama territooriumi kaitsnud – kuigi see ei tähenda, et NATO peaks nende Ukraina vägede praktikat ignoreerima. Euroopa riigid peavad uurima Venemaa sissetungi Ukrainasse iga etapi ja kampaania õppetunde ning integreerima saadud õppetunnid tulevikku suunatud uuringutega selle kohta, kuidas järgmine sõda erineb Ukrainas täheldatust. NATO liikmesriigid integreerivad juba Ukraina õppetunde oma sõjalistesse õppustesse ja kaaluvad Ukraina sõja muutuva iseloomuga seotud vägede struktuuri muutusi ning peavad tagama, et nad teevad seda maksimaalselt tõhusalt.

Vajalikud Euroopa ja NATO pingutuspunktid

NATO riigid ja neid toetav analüütiline kogukond ei ole jõudnud üksmeelele praeguse Venemaa ohu osas ja seetõttu puudub neil üksmeel selle kohta, kuidas sellega toime tulla. NATO-l ja Euroopa riikidel on kolm üldist ülesannet: mõista ja reageerida Venemaa käimasolevatele kineetilistele kampaaniatele Euroopa vastu; kiirendada jõupingutusi Venemaa võimaliku lühiajalise piiratud tavasõja rünnaku riski prognoosimiseks ja selleks valmistumiseks, mida NATO veel piisavalt arvesse ei võta; ning parandada käimasolevaid jõupingutusi Ukraina kogemuste ja sõja iseloomu muutumise prognooside ärakasutamiseks ning tugevdada NATO võimet heidutada või alistada arenevat Venemaa tavasõja ohtu.

Venemaa käimasolevate Euroopa-vastaste kineetiliste kampaaniate otsene nimetamine ja omistamine ning pragmaatiline reageerimine praegusele ja lühiajalisele Venemaa ohule ei ole eskaleeriv ja on absoluutselt vajalik. Venemaa konflikti Läänega ja Euroopa-vastaste kineetiliste aktsioonide eskaleerumise osas ei ole tango tantsimiseks vaja kahte inimest. Kreml näeb end juba pikaleveninud konfliktis Läänega ja viib läbi aktiivseid kineetilisi kampaaniaid. See fakt, mida Venemaa ametnikud pidevalt kordavad, tähendab, et Venemaa ja Euroopa konflikt on juba käimas, olenemata sellest, kuidas Euroopa riigid sellesse asjasse suhtuvad. Saksamaa siseminister Alexander Dobrindt väitis 1. septembril, et Saksamaa „ei ole sõjas”, vaid on „hübriidsõja igapäevane sihtmärk”. Sellised avaldused on piinlikud katsed reaalsust eitada – kui ollakse sõjategevuse igapäevane sihtmärk, siis ollakse sõjas isegi siis, kui neile rünnakutele ei reageerita. Euroopa riigid ei kõrvalda Venemaa kineetilisi aktsioone Euroopa sõjaliste ja tsiviilsihtmärkide vastu, keeldudes tunnistamast, et need on sellised, nagu nad on, veel vähem suutmata neile otse vastu astuda. Venemaa rünnakute sihtmärgiks olevad Euroopa riigid ja kõik NATO riigid peavad Venemaa tegevusest rääkides kasutama selget keelt, et hõlbustada kiiret ja sisulist reageerimist.

Argumendid, et NATO riskib „sõjaentusiasmiga” ja Venemaa rünnaku esilekutsumisega, valmistudes omaenda kaitseks, aktsepteerivad ekslikult Kremli seisukohta, et Venemaad provotseeriti või provotseeritakse ebaseaduslikult oma naabrite territooriumile tungima. Pragmaatilised vastused Venemaa ohtudele – näiteks Vene droonide allatulistamine NATO õhuruumis, NATO tavapärase kohaloleku suurendamine eesliinil olevates riikides või kriitilise infrastruktuuri tugevdamine Venemaa rünnakute või sabotaaži ohu vastu – ei ole NATO eskaleerivad meetmed, olenemata sellest, kui sageli Kreml neid selliselt esitab. Need on vajalikud ja õigustatud vastused Venemaa ohtudele ja rünnakutele. Parema kaitse ettevalmistamine eskaleeruvate rünnakute vastu ja neile asjakohane reageerimine ei ole eskaleerimine; see on ettevaatlikkus. Mõnede poliitikakujundajate väljendatud mured NATO eesliinil olevates riikides, et nad ei taha oma elanikkonda ülemäära ärevusse ajada ega majandusinvesteeringuid eemale peletada, minnes üle sõjalisele seisukohale või arutades Venemaa ohte avalikult, on pealtnäha mõistetavad, kuid takistavad vajalikke jõupingutusi. Euroopa ei pruugi vajada ärevat rahvast, kuid ta vajab informeeritud rahvast ja kindlasti vajab ta ärevaid valitsusi.

Venemaa tavapärase sõjalise ohu osas lämmatavad mõnede analüütikute ja kommentaatorite üldised väited, et Venemaa sõjavägi ei kujuta endast ega ka tulevikus NATO-le ohtu, vajaliku debati ja prognoosimise kvaliteeti. Edasised väited, et kõik analüütikud ja poliitikakujundajad, kes tõstatavad isegi võimaluse Venemaa lühiajaliseks tavapäraseks ohuks, on paanika külvajad, hirmutajad või üritavad midagi maha müüa, on Euroopa kaitsele aktiivselt kahjulikud. Paanika külvamine on kahjulik ja seda tuleks kindlasti vältida, ning hingetukstegevad hoiatused peatselt algava Kolmanda maailmasõja kohta või väited, et Venemaa võib kiiresti okupeerida kõik Balti riigid, on samuti kahjulikud. Kuid Venemaa kasvavat ohtu ja sellega kaasnevaid väljakutseid saab selgelt näha, tunnistada, et sellega toimetulekuks on vaja kiireloomulisust, ning valmistuda võimalikeks Venemaa tegutsemisviisideks ilma paanikat külvamata. Kreml on näidanud, et ta saab ja kavatseb ette võtta ründavaid meetmeid, mis võivad Lääne vaatenurgast tunduda ebaloogilised või ebatõenäolised, ning Euroopa peab valmistuma isegi osalise või ebaõnnestunud Venemaa tavasõja rünnaku ärahoidmiseks või tõrjumiseks, mis võib Euroopa stabiilsuse ja julgeoleku jaoks siiski katastroofiline olla.

NATO ja Euroopa riigid peavad mõistma Venemaa käimasolevate kineetiliste kampaaniate tekitatud väljakutset, peaksid võimalikult suurel määral kokku leppima ühises kontseptsioonis nende kampaaniate mõistmiseks ning rakendama teostatavaid poliitikaid Euroopa sihtmärkide kindlustamiseks ja Venemaa tulevaste tegude heidutamiseks. Venemaa käimasolevatele kineetilistele ja teabekampaaniatele reageerimine ei ole tavapärase heidutuse vähemoluline aspekt. NATO ja Euroopa valitsused peavad kavandama ja ellu viima vastuse nendele Venemaa kampaaniatele, mis on koordineeritud NATO tavapärasele heidutusele ja sõjapidamisele keskendumisega, kuid ei ole rangelt võttes selle osa. NATO ametnikud rõhutavad sageli, et heidutus toimib ja Kreml austab NATO ühtsust. NATO heidutus võib küll olla paigas Venemaa täiemahulise tavarünnaku vastu (kuigi NATO ei saa seda enesestmõistetavaks pidada), kuid heidutus ei ole täielikult edukas, kui Kreml on valmis ja võimeline üritama hävitada Ukraina lennukeid Saksamaa lennujaamas, saboteerima Euroopa kaitsetööstusbaaside rajatisi, püüdma vigastada või tappa Euroopa ametnikke, kui nad Ukrainast lahkuvad ja Euroopas endas, ning aktsepteerima riske, et Venemaa raketid ja droonid sisenevad NATO õhuruumi igal nädalal. Kremli kineetilised ja kognitiivsed kampaaniad on tahtlikult kavandatud nii, et need sihiksid üksikute riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahelisi lõhesid ning kasutaksid ära keerulist Euroopa inforuumi. NATO ja Euroopa riigid seisavad silmitsi olulise väljakutsega määratleda ja reageerida käimasolevatele Venemaa kampaaniatele ning käesoleva raporti eesmärk ei ole selle väljakutse raskust alahinnata, kuid Euroopa riigid peavad Venemaa ohule välja töötama praegusest sidusama vastuse.

NATO alliansina ja üksikud Euroopa riigid peavad kavandama ja ellu viima ennetavat poliitikat praeguse Venemaa ohu suhtes, selle asemel et reageerida üksikutele tegudele kohe, kui need toimuvad. Euroopa ja NATO astuvad juba samme Venemaa ohule reageerimiseks, näiteks tugevdades kriitilise infrastruktuuri sabotaaži eest; suurendades NATO võimet reageerida õhuohtudele; ja andes Kremlile otse märku NATO ühtsusest ja võimekusest. NATO ja Euroopa peavad kiirendama ja integreerima need erinevad jõupingutused ühtseks vastuseks Kremli kineetilistele kampaaniatele, mis põhineb ühise arusaama väljatöötamisel Euroopa ees seisva ohu kohta. Lisaks peavad NATO ja Euroopa valitsused otsustama, kuidas avameelselt arutada lühiajalisi riske ja vajalikke meetmeid nii omavahel kui ka oma elanikkonnaga.

NATO peab kiiresti kaaluma ka võimalikke stsenaariume Venemaa piiratud tavasõja rünnakute kohta NATO liikmesriikide vastu lähemal ajal kui see, millele NATO praegu orienteerub, ning seda püüdlust toetab ISW oma tulevastes dokumentides. NATO peab vältima vale turvatunde tekitamist, väites, et Venemaa sõjavägi ei saa kujutada endast ohtu enne 2029. aastat (või mõnda muud kuupäeva), ja seetõttu keskendudes sõjalisele planeerimisele ainult sellele sihtkuupäevale. NATO sõjaväed peavad seadma prioriteediks kohesed kohandused, et tagada nende maksimaalne valmisolek tõeliseks „täna õhtul võitlemiseks” olemasolevate jõududega, et paremini toime tulla lühiajalise Venemaa ohuga, lisaks olemasolevale keskpika perioodi taasrelvastumisele. NATO peab keskenduma sellele, mida Venemaa sõjavägi oma praeguses seisus Ukrainas saaks teha NATO rindejõudude vastu sellisena, nagu nad praegu on, mitte nominaalselt „taastatud” Venemaa väele. See nõuab Venemaa operatiivkontseptsioonide, jõustruktuuride ja taktika intensiivset ja kiiret uurimist. Pole sugugi kindel, et NATO rindejõud suudaksid Ukrainas väljatöötatud operatiivkontseptsioone ja taktikat kasutades kiiresti ja vastuvõetava hinnaga alistada piiratud Venemaa väe.

Kremli võimalike tegutsemisviiside laia valiku ja NATO võimekuste võimalike lünkade tunnistamine ja käsitlemine on oluline selgete ja tõhusate vastuste väljatöötamiseks ohtudele, millega NATO võib silmitsi seista. Kreml võiks mõeldavalt korraldada piiratud ulatuses tavasõja rünnaku NATO liikmesriigi vastu, jätkates samal ajal Ukrainas ründavaid operatsioone, näiteks droonidega toetatud operatsiooni väidetava Narva Rahvavabariigi toetamiseks, otseseid Venemaa drooni- ja raketirünnakuid NATO sihtmärkidele, mis Venemaa ametnike ja meedia väitel toetavad Ukraina rünnakuid Venemaa vastu, kuni ebatõenäolise (kuid võimaliku) stsenaariumini, kus Kreml näeb võimalust haarata otse NATO territooriumi riba, et proovida NATOt murda või saada läbirääkimistel Ukraina üle läbirääkimiste pidamiseks kaalu. NATO riigid peavad ette valmistama sõjalised ja poliitilised vastused neile ja teistele võimalikele Venemaa tegudele. Venemaa kognitiivse sõjapidamise jõupingutused panustavad sellele, et veenda ühte või mitut NATO riiki keelduma Venemaa rünnakule vastamast, ja NATO ei tohiks loota, et iga liikmesriigi valitsus reageerib piiratud ulatuses Venemaa rünnakule kiiresti, kui üldse. Eesliinil olevad riigid peavad ette valmistama võime kaitsta end madala taseme Venemaa rünnakute eest taktikaliste võimetega, mis ei sõltu kogu alliansi mobiliseerimisest ega loast, ning kasutama strateegiliste NATO struktuuride tasemest madalamaid juhtimisstruktuure – loobumata seejuures ennetavalt ideaalsest olukorrast, kus NATO reageerib ühtselt.

Lõpuks peab NATO kiirendama ja täiustama oma käimasolevaid jõupingutusi, et kasutada ära Ukraina sõjast saadud õppetunde ja sõja iseloomu muutumise prognoose, et luua kohanemisvõimeline jõud, mis on võimeline alistama Venemaa keskpika perioodi tavasõja ohu. NATO liikmesriigid võtavad kindlasti juba arvesse Ukraina sõja õppetunde ning uuendavad väljaõpet, varustust ja väestruktuure, et reageerida Venemaa arenevatele võimetele ja sõja iseloomu muutumisele – kuid tuleb teha rohkem ja kiiresti. Paljud Euroopa väljakutsed algavad tema strateegilistest lähenemisviisidest taasrelvastumisele ja hankepoliitikale. Näiteks peaksid Euroopa riigid keskenduma tootmise võimekuse kiirele suurendamisele sõja ajal, selle asemel, et püüda enne konflikti varuda suuri koguseid droone, mis võivad kiiresti vananeda. ISW ja teised teadusorganisatsioonid saavad ja peaksid toetama NATO jõupingutusi avatud ja suletud dialoogi kaudu, kuna NATO taasrelvastumise ja kohanemise jõupingutused saavad kasu mitmest sisendist.

Euroopa suudab Venemaa ohule vastu astuda pragmaatilise poliitikakujundamise ja selge signaalimise abil, kuid heidutuse ja ennetava tegevuse eiramine annab Kremlile julgust – õppetund, millest Euroopa riigid oleksid pidanud ammu õppima. Allianss tervikuna säilitab eskalatsioonistsenaariumides üleoleku seni, kuni Ameerika Ühendriigid on täielikult pühendunud oma Euroopa liitlaste kaitsmisele ja Putin on pühendunud sõjale Ukraina vastu. Strateegiline ebamäärasus seevastu kutsub esile Venemaa seiklushimu ja suurendab oluliselt tõenäosust, et Putin jätkab oma käimasolevate kineetiliste kampaaniate eskaleerimist Euroopa vastu ja võib mängida stsenaariumi peale, lootes artikkel 5 madala hinnaga kehtetuks tunnistada. NATO ja Euroopa kolm pakilisemat väljakutset – käimasolevad Venemaa kineetilised kampaaniad Euroopa vastu; kasvav oht piiratud lühiajalise Venemaa tavasõja rünnaku osas; ja väljakutse Ukrainast saadud õppetundide tõhusaks ärakasutamiseks ning sõja muutuva iseloomuga kohanemiseks – on omavahel seotud ja neid tuleb käsitleda tervikuna. Avatud, selge pilguga ja kiire arutelu võimalike Euroopa poliitiliste vastuste üle on hädavajalik, et reageerida jätkuvale Venemaa ohule ja Venemaa edasiste sammude riskile NATO testimiseks või otseseks ründamiseks.

The post USA kainestav info: Venemaa võib lähiajal rünnata sõjaliselt Balti riike ja NATO pole selleks valmis appeared first on eestinen.

Poola peaminister Donald Tusk soovitas kustutada president Karol Nawrocki sissekande sotsiaalmeedias.

President edastas sotsiaalmeedias: Oleme rahvas, kes võib kaotada territooriumi, kuid me ei kaota kunagi oma hinge; me võime loovutada territooriumi, kuid me ei loovuta kunagi oma kodumaad.

Peaminister vastas talle: Härra president, teen ettepaneku see postitus kustutada. Me ei kavatse loovutada isegi mitte killukest oma territooriumist.

Panie Prezydencie, proponuję skasować ten wpis. Nie zamierzamy oddać ani skrawka naszego terytorium. https://t.co/LmO66TmWii

— Donald Tusk (@donaldtusk) September 17, 2026

The post Poola peaminister soovitas kustutada presidendi sissekande appeared first on eestinen.

Venemaal algasid sealse parlamendi Riigiduuma valimised. Valimised kestavad kolm päeva: 18., 19. ja 20. septembril (reedest pühapäevani).

32 piirkonnas on võimalik hääletada elektrooniliselt. Esmakordselt osalevad Riigiduuma valimistel ka nn Donetski ja Luganski rahvavabariikide (DNR ja LNR) ning Zaporižja ja Hersoni oblasti elanikud.

The post Venemaal algasid parlamendi valimised appeared first on eestinen.

Poola valmistub lähenevaks sõjaks Putini Venemaaga. „Teame, et ta kavandab midagi,” ütles Poola peaminister Donald Tusk.

Tusk ütles, et praegu on kõige olulisem ülesanne valmistada riik ette mitmesugusteks stsenaariumideks.

„Poola ja poola rahvas ei saa mitte mingil juhul lubada endale naiivsust ega soovmõtlemist. Peame oma tegevuses lähtuma faktidest ja need faktid on üheselt mõistetavad,” rõhutas poliitik.

JUST IN: Poland is preparing for war with Putin. “We know he is plotting something”

The most important task now is to prepare the country for various scenarios, Polish Prime Minister Donald Tusk said.

“Poland and the Polish people cannot, under any circumstances, afford to… pic.twitter.com/wWtP1Loeki

— NEXTA (@nexta_tv) September 17, 2026

The post Poola valmistub lähenevaks sõjaks Putini Venemaaga: Teame, et ta kavandab midagi appeared first on eestinen.

Rootsis viidi pärast sõjaväe lasketiirus toimunud plahvatust haiglasse viis inimest. Õnnetus juhtus Karlsborgi vallas asuvas Kråksi sõjaväe harjutusväljal.

Ametivõimud ei kinnitanud uudisteagentuurile TT vigastuste raskusastet. Kaitsejõudude teatel olid kannatanud töötajad, mitte ajateenijad.

Lisaks TT-le kajastasid juhtumit Rootsi meediaväljaanded Göteborgs-Posten ja Rootsi Raadio.

The post Rootsi sõjaväe lasketiirus oli plahvatus, viis inimest viidi haiglasse appeared first on eestinen.

Soome on saamas Põhjamaadelt täiendavat sõjalist abi, ütles president Alexander Stubb telesaates Asian ytimessä.

Intervjuus käsitleti Rootsi hävitajate Gripen ja sõjalaevade peatset saatmist Soome, et aidata kaasa territoriaalsele seirele. Kaitseministeeriumi teatel tugevdab see koostöö Soome võimekust tuvastada droone ja neile reageerida – mõned neist on hiljuti sattunud Soome territooriumile seoses Venemaa sõjaga Ukraina vastu.

Stubb lükkas ümber väite, nagu viitaks see samm Soome suutmatusele oma ülesannetega ise toime tulla. „Peame loobuma mõtteviisist, et abi küsimine mingis valdkonnas on nõrkuse märk. Vastupidi, me püüame praegu oma ressursse maksimaalselt ära kasutada,” sõnas Stubb.

Ta tõi näiteks, et Rootsi saab kasu Soome maavägedest – mida Stubb peab üheks tugevaimaks Euroopas – ning tuleb seetõttu Soomele seireoperatsioonidel appi. Samuti märkis ta, et Läänemerel on Venemaa jaoks kriitiline strateegiline tähtsus. „Selles osas peame tegema koostööd teiste riikidega.”

Stubb vihjas samuti, et Rootsi sõdurid ei pruugi olla ainsad, kes Soome saabuvad.

„Ütleme nii, et loodetavasti tuleb lisa veel mõnelt teiselt Põhjamaalt – või vähemalt ühelt,” sõnas Stubb. Tema sõnul Põhjamaade koostöö aina süveneb. „Võib-olla paluvad mingil hetkel ka teised meilt abi.”

The post Soome president ütles, et sõjalist abi on tulemas ka teiselt Põhjala riigilt appeared first on eestinen.