Eetikaveeb - arutelu http://www4.eetika.ee et Mon, 09 Sep 2013 00:00:00 +0300 1186966 <![CDATA[Valimisreklaamid – igal juhul halvasti?]]> 2013-09-09 2013-09-09 00:00:00 0000-00-00 00:00:00
Augusti alguses pandi P�hja-Tallinna linnaosas �lesse mitmed plakatid, millel kujutati linnaosavanemat Karin Tammem�ge ja tema aset�itjat Priit Kutserit. Veidi enne seda v�is Tartus n�ha plakateid linnapea Urmas Kruusest. Ajakirjanduses ja avalikkuses t�usis kohe suur pahameel, sest paljudele inimestele tundus, et tegu on valimisreklaamidega. Tallinna linnavalitsus selgitas vastuseks kriitikale, et tegu on siiski teavitusega ning valimisreklaamiks on sellist tegevust ennatlik nimetada, kuna praegu veel pole teada kas ja kus Karin Tammem�e ja Priit Kutser �ldse kandideerivad . Urmas Kruuse �tles Postimehele, et tegu ei saa olla valimisreklaamiga „sest ei k�stud Kruuset valida, vaid k�sti triatlon valida, kuna Kruuse oli valinud triatloni“.

money small
www.sxc.hu (www.sxc.hu)
Septembri alguses leidis Riigikogu Erakondade Rahastamise J�relevalve komisjon, et v�hemalt Tallinnas olnud plakatite puhul oli tegemist poliitilise reklaamiga ning valimisreklaamiks muutuvad need siis, kui Tammem�gi ja Kutser kandideerivad . Aga oletagem, et nii l�hebki ja need plakatid muutuvad valimisreklaamiks. Milles siis t�psemalt probleem seisneks? Inimesed, kes kandideerivad v�i plaanivad kandideerida v�ivad ju ometigi end reklaamida? Siinkohal osutuks murekohaks see, et neid reklaame ei olnud rahastatud �hegi erakonna eelarvest, vaid kolmandatest allikatest (Tallinna puhul linna eelarvest ja Tartu puhul Tartu Mill triatloni omast), mis ei olnud samadel alustel avatud k�igile kandidaatidele. Juhan Kivir�hk �tles Tallinna juhtumi kohta Vikerraadios, et „sisuliselt on tegemist maksumaksjate tagant varastamisega".

Seega on selge, et tegu on probleemsete  plakatitega, kuid on lahtine k�simus kui probleemsetega. V�ttes arvesse Riigikogu Erakondade Rahastamise J�relevalve komisjoni aseesimees Kaarel Tarandi �eldut, et hetkel pole seadusandlus piisavalt t�pne, siis on v�imalik, et komisjon oleks otsustanud teisiti. Kuid kas sellisel juhul oleksid need plakatid t�iesti okei ja mingit probleemi poleks? Mina nii ei arva ning seda just tolle kriitilise reaktsiooni t�ttu.

Iga m�istlik inimene, kes oleks v�tnud aja neid plakateid anal��sida, oleks pidanud n�gema nende vastuolulist loomust ja hindama ette nende �lespanemise m�ju. See t�hendab, et iga m�istlik inimene oleks pidanud taipama, et neid v�idakse n�ha kui valimisreklaami, mille rahastus on problemaatiline. Seega, seda et need plakatid siiski �les pandi saab seletada �ks kolmest v�imalusest.

Esiteks, et kampaaniate eest vastutavad inimesed ei vaevunud m�tlema selle peale, mis on
plakatiteplakatite v�imalikud tagaj�rjed v�i kuidas teised inimesed neid t�lgendada v�ivad. See oleks olnud neist �snagi vastutustundetu k�itumine. Umbes nagu sotsiaalse sidususe minister teleseriaalist „Riigimehed“, kes kinnitas SS logo kasutamise kruusidel enne kui seda n�gi, ning tulemuseks oli midagi �pris kohutavat. Nii aga antud juhul ilmselt ei l�inud, sest Tallinna linnavalitsus selgitas hiljem, et kaaluti ka teistsuguse kujundusega plakateid. Samamoodi v�ime lugeda Postimehest, et Urmas Kruuse on mitmetest pakkumistest sisemise eetika t�ttu loobunud.

Teine v�imalus on, et kampaaniaid anal��siti, kuid keegi ei tulnud selle peale, et tegu on vastuoluliste plakatitega, millele v�ib j�rgneda ebasoovitav reaktsioon. Juhul kui see nii oleks, siis ei j�taks see kampaania tegijatest just v�ga kompetentset muljet. Alati on muidugi v�imalus, et inimesed ei n�inud plakatites probleemi, sest nad ei kavatsegi kohalikel valimistel osaleda, kuid selle sisulisi avaldusi pole �heltki asjaosaliselt seni veel tulnud.

Kolmas v�imalus on, et kampaaniaid anal��siti ning tuldi selle peale, et tegu on vastuoluliste plakatitega, millele v�ib j�rgneda ebasoovitav reaktsioon, aga seda otsustati eirata. Siinkohal on muidugi v�imalus, et tegu oli teadliku provokatsiooniga, et juhtida t�helepanu teatud kitsaskohtadele seadusandluses ja Eesti poliitilises kultuuris, kuid seni pole ilmunud ka �htki arvamuslugu asjaosalistelt, mis taolist anal��si esitaks. Seega paistab, et kampaaniate eest vastutavad inimesed tegid teadliku otsuse jokkida ning p��dsid erinevatele poliitikutele ebaausalt populaarsust v�ita. Sellisel juhul oleks meil k�ige rohkem p�hjust kurb olla, sest kui poliitilise reklaami eest vastutavad inimesed on laisad v�i rumalad, siis on meil alati v�imalust neid harida. Kuid kui poliitilise reklaami eest vastutavad inimesed on t��kad, nutikad ning
�htlasi valmis r�pasteks trikkideks, on meil palju raskem nendele vastu hakata.

Kuid ainus reaalne viis kuidas me sellistele trikkidele vastu saame on see kui me n�eme neid l�bi. Kui me m�tleme hoolikalt selle peale, milliseid v�tteid erinevad poliitikud kasutavad ning millist retoorikat nad kasutavad, et meid m�jutada.

Autor: Mats Volberg
]]> Mon, 09 Sep 2013 00:00:00 +0300 1184920 <![CDATA[Puue - see on suhteline asi]]> 2013-06-06 2013-06-06 00:00:00 0000-00-00 00:00:00
Puue - see on suhteline asi, mitte silt, mida inimestele �hem�tteliselt peale v�iks kleepida.

Erivajadustega inimestest r��kides on kasutatud mitmeid termineid. Nagu m��nab Tiina Kangro, “oli vahepeal p�evakajaliseks muutunud ka see, et s�na „invaliid” (t�lkes „k�lbmatu”) tuleb asendada paremaga (meil siis „puuetega inimene”, „erivajadustega inimene”), mis n�itaks, et k�simus pole niiv�rd puuetes kui just selles, kuidas �hiskond, elukeskkond ja inimene ise sellise olukorraga kohaneb ja igap�evaelu �mber korraldab.” (Puutepunktid, nr 14).

Termin “puudega inimene” seda eesm�rki minu meelest siiski ei t�ida, sest “puue” juhib t�helepanu vaid mitteolemasolevale - ”puudusele”, ”puuduj��gile”, ”veale”. ”Puudega inimene” k�lab justkui ”defektiga toode” (kuigi t�tt �elda ei arva ma, et ka defektiga tooted alati tingimata kasutud oleksid). See ei r�huta mitte seda, et tegu on k�igest hoolimata ikkagi inimesega, vaid j�tab mulje, justkui j��ks tal inimeseks olemisest midagi puudu. Ning n�nda tekibki olukord, kus on vaja puust ja punaselt v�ita, et “puude taga on inimene”.

Meil k�igil v�ib olla “varjatud” puudeid!

Puuetele r�hudes j��b mulje, justkui oleks viga vaid inimeses endas, kuid kas see ikka on nii? V�hemalt osaliselt m�ngib rolli ka �mbritsev keskkond. M�rtsis aset leidnud T� eetikakeskuse kollokviumil “Inimese v��rtus. Puuetega inimesed Eestis” kasutas Tiina Kangro n�idet selle kohta, kuidas paljud meie seast oleksid puudega, kui prillidest poleks saanud laiatarbekaup. T�epoolest, ka Umberto Eco “Roosi nimes” v�ime ilmekalt n�ha, kuidas kloostris toimuvate m�rvalugude uurija muudetakse prillide varastamise l�bi justkui halvatuks, sest ta ei saa oma tavap�raste toimingutega enam teiste abita hakkama.

Puuete suhtelisuse n�itamiseks v�iks aga minna veel kaugemalegi: n�iteks v�iks �elda, et keskajal ei kujutanud d�sleksia endast puuet, sest tavainimene ei puutunud kirjalike tekstidega eriti kokku. N�nda v�ib ka t�nap�eva �hiskonnas elavatel pealtn�ha justkui tervetel inimestel tegelikult olla n-� latentses olekus puudeid, millest me hetkel veel midagi ei tea, sest meie praeguses keskkonnas need lihtsalt ei avaldu.

Puue - see s�nnib vaid suhtes keskkonnaga

Meditsiinifilosoof Lennart Nordenfelt soovitab, et inimese sildistamise asemel v�iksime keskenduda pigem tema suhtele keskkonnaga. V�ljend handicapped person tuleks asendada v�ljendiga handicapping situation. Eesti keeles j��b s�na “puue” aga ikkagi iseloomustama pigem inimest kui olukorda. Kui ikkagi r��kida inimesest, siis v�iks s�elale j��da pigem “erivajadusega inimene”. Erinevalt “puudega inimesest”, mis t�mbab terava joone inimese ja v�hem inimese vahele, aitab ”erivajadustega inimene” paremini r�hutada t�histatava grupi kuulumist inimeste kategooriasse. Kui endale puuduste omistamine v�ib tavainimese jaoks olla vastumeelne, siis vajadustega seda probleemi ei ole (pigem kipub olema nii, et t�nap�evases tarbimis�hiskonnas on vajadusi ehk rohkemgi kui vaja). Et meil k�igil on individuaalseid vajadusi, siis ei ole erivajadustega ning muude inimeste vahel mingit p�him�ttelist erinevust.

Materiaalne keskkond

Keskkonnale peaks erivajadustega inimeste k�simuses rohkem t�helepanu p��rama aga sellegipoolest. �igupoolest oleme muudes valdkondades ju alati varmad muutma pigem keskkonda kui iseennast - kui tass j��b haardeulatusest liiga kaugele, siis t�stetakse see tavaliselt l�hemale, mitte ei n�hta viga selles, et k�si on liiga l�hike. Kui juhtmed j��vad ette, siis asendatakse need juhtmevabade toodetega; kui eluase j��b v�ikseks, siis kolitakse uude ja suuremasse. Keskkonna muutmine v�i tehniliste abivahendite t�iustamine peaks olema loomulik lahendus ka erivajadustega inimeste elu paremaks muutmisel.

Vaimne �hustik

N�hes viga vaid inimeses, kelle seisundile puudub ravi, v�ib s�veneda pessimism ning haletsus, kuid need ei ole j�ud, mis viiksid inimkonda edasi. Keskendudes aga rohkem inimese suhtele keskkonnaga, oleks ehk paremini n�ha, et on nii m�ndagi, mida olukorra paremaks muutmiseks saaks �ra teha. See ei t�henda muidugi, et me k�ik peaksime keskenduma ratastoolis�bralike majade ehitamisele v�i robotite arendamisele, mis v�imaldaksid voodihaigetel samal ajal ka koolis v�i t�� juures ringi rallida*. Kuid arvestades seda, et tegelikult ei muuda erivajadustega inimeste elu raskeks mitte �ksnes f��silised, vaid ka sotsiaalsed piirangud - halvustav suhtumine �hes haletsuse ja n�puga n�itamisega -, siis tegelikult on midagi, mida iga�ks v�ib teha, et erivajadustega inimesed v�iksid elada s�bralikumas keskkonnas.

* VT http://www.bbc.co.uk/news/technology-22125682

Autor: Heidy Meriste

Vaata ka: Heidy Meriste, "Kuidas peaks k�ituma puudega inimestega?" (EPL 06.06.2013)

]]> Thu, 06 Jun 2013 00:00:00 +0300 1182532 <![CDATA[Toidublogija rollist, vastutusest ja T�iili hanemaltsast]]> 2013-04-09 2013-04-09 00:00:00 0000-00-00 00:00:00

 

T�pset toidublogide arvu ei tea ilmselt keegi, aga v�ib v�ita, et neid on v�ga palju ja v�ga erinevaid. Kuigi on v�idetud, et toidublogide aeg hakkab l�bi saama, siis populaarsed on nad ikka ning ka m�juv�imu paistab neil jaguvat.

Toidublogisid on mitut sorti – kes peab lihtsalt avalikku retseptim�rkmikku, kelle eesm�rgiks on jutustada m�ni lugu v�i v�ljendada oma surematut armastust toidu ja keetmise vastu, anda �levaateid ajaloost (kultuuriloost) v�i tutvustada laias maailmas toimuvat v�i promoda m�nd konkreetset toitumisharjumust (taimetoitlusest toortoidu ja erinevate dieetideni v�lja). Kirjutatakse l�hemalt ja pikemalt, ainult toidust v�i l�bisegi reisimuljete ja lastekasvatusnippidega, panustatakse rohkem v�i v�hem ka visuaalsele poolele (toidufotograafia). Kellele elustiil, kellele hobi ning paljudele t��, nagu �ksk�ik mis eluala blogimise puhul.

Aeg-ajalt t�statub v�i t�statatakse k�simus toidublogijate eetikakoodeksist. 2009. aastal tegid selle s�nastamisega algust Brooke Burton ja Leah Greenstein ning panid kirja esialgsed reeglid. Sellele j�rgnes torm, mida vist ei osanud keegi p�riselt ette n�ha. Diskussioon j�udis ka traditsioonilisse meediasse ning kaks aastat hiljem avaldati teine versioon eetikakoodeksist. Suurem osa vaidlusest keskendus selle �mber, kas blogijatele peaksid kehtima samad normid nagu ajakirjanikele ning kriitikutele v�i on nende positsioon kuidagi teistsugune.

M�ned blogijad peavad l�bipaistvust, viitamist ning vastutamist oma s�nade eest iseenesestm�istetavaks, teistele tundub aga, et just v�imaliku anon��msuse ja selle t�ttu, et blogijal ei pruugi olla ei ajakirjanduse, kirjastamise ega ka toiduga seonduvat haridust, ei saagi oodata samu standardeid v�i nendest kinni pidamist. V�i et p�him�tteliselt on v�imalik lahus hoida professionaalne amet ja hobi, isegi kui m�lemad on n-� temaatiliselt �ks ja sama. Eestiski on aeg-ajalt m�ne blogi sabas tekkinud arutelusid selle �le, kas postitatu on just t�pselt nii erapooletu kui paista lastakse. Ning kahetsusv��rselt juhtub meilgi seda, et blogijaid peetakse tasuta t��j�uks v�i arvatakse, et nende tehtud pilte v�ib vabalt viitamata kasutada. Debatt k�ib vaikselt omasoodu edasi ning mida enam tekib uusi v�imalusi (n�iteks Pinterest ja Instagram), seda enam tekib sinna v�imalikke n�ansse.

kinoa
Kodumaised porgand, peet, vutimunad, halloumi ning Tai basiilik, seltsiks kaugelt kohale r�nnanud kinoa
Pakuks siinkohal aga arutlemiseks �he v�ib-olla natuke �raspidise m�ttek�igu, mis seostub just blogijate vastutuse, m�juv�imu ja l�bipaistvuse teemaga. K�esoleva aasta jaanuaris avaldas Joanna Blythman The Guardian’is artikli pealkirjaga „Can vegans stomach the unpalatable truth about quinoa?“ („Kas veganid suudavad taluda seedimatut t�de kinoast?”). L�hidalt kokkuv�ttes – varemalt p�hiliselt Peruu ja Boliivia vaeseid p�llumehi toitnud T�iili hanemaltsa seemnetest (kinoa) on saanud ��rmiselt populaarne ning trendikas toit ning selle hind on t�usnud nii palju, et kohalikud p�llumehed ei saagi seda enam endale lubada. Lisaks sellele on ilmnenud �letootmisest tulenevad keskkonnam�jud (n�iteks veevarude kahanemine), n�udluse kasv on varemalt mitmeid vilju kasvatanud p�llumaa muutnud monokultuuriliseks, mis v�ib saagi ikaldumisel kaasa tuua hoopis suuremaid probleeme jne. Tom Philpott �ritas enda jaoks selgeks m�elda, kas kinoa s��jad on head, kurjad v�i on kogu asi lihtsalt nii v�ga komplitseeritud. Ning Susie Cagle v�ttis teema kokku arvamusega, et Blythmani loo n�ol oli hoopis tegemist poliitilise toidukirjutisega, nagu neid aeg-ajalt ikka n�eb. Diskussioon taandus �sna kiiresti taimetoitlaste ning lihas��jate vahelisele vaidlusele, kumma harjumused ja elustiil j�tavad v�iksema jalaj�lje, kahjustavad v�hem loodust, on eetilisemad, tervislikumad jne*.

Muidugi on kinoa populaarsusel mitmeid p�hjuseid, aga ma v�idan, et paljuski on kaasa aidanud just toidublogijad. Seejuures t�en�oliselt vaid head soovides, soovitades uut ja p�nevat toiduainet, mis lisaks tervislikkusele on veel gluteenivaba. Siin tekibki k�simus, kas blogija, kes on r��mustanud kinoa �le ning kutsunud k�iki oma lugejaid (olgu neid siis 1, 2, 100, 1000 v�i miljon) seda samuti tarbima, peaks siis, kui tekib kahtlus, et ehk k�ik ei olegi nii roosiline
a) taganema oma �leskutsest?
b) v�tma vaevaks informeerida lugejaid?
c) j�tkama, nagu poleks midagi juhtunud?

Muidugi on hulk toidublogisid, mis ei v�tagi s�na �helgi n-� sisulisel teemal, vaid avaldavad ainult retsepti retsepti j�rel, ning me ei saa eales teada, miks just nii, aga mitte teisiti. Ka ei pruugi k�ik toidublogijad ollagi huvitatud laiemast teemade ringist. Ometi on tegemist kogukonnaga, mille puhul vahel r��gitakse isegi mingisugusest kollektiivsest alateadvusest.
Kui sa aga juba tead s��rasest v�imalusest, et tooraine, mida soovitad, on ehk seotud m�ne eetilise k�sitavusega, kas siis j�rgmine kinoa (v�i s�datalviste maasikate v�i alligaatorisaba) retsept tuleb ikka puhta s�damega? Kas eelpool mainitud eetikakoodeks peaks s�testama midagi toorainete, nende tootmise, k�tte saadavuse vms kohta? Millised seedimatud tagaj�rjed v�ivad olla j�rgmisel suurel trendil, n�iteks chia seemnetel**?

 

 

M�rkused
* �RO on kuulutanud 2013. aasta rahvusvaheliseks kinoa aastaks eesm�rgiga tunnustada tuhandeid aastaid vanu traditsioone. T�psemalt saab lugeda siit 

** Esialgu ei paista �htki. K�ll aga on juba avaldatud arvamust, et liig kergelt minnakse �lima kiitmise teed, kuidas need seemned on �litervislikud, sisaldavad k�ike eluks vajalikku jne. J�etakse aga mainimata, et tegelikult sellest, kui s��a p�evas peot�is neid seemneid, j��b v�heseks, kui �lej��nud toidusedel pole tasakaalus ning ka eluviisid �ldiselt j�tavad soovida. Aga seda manitsust v�iks ehk ilma trendidetagi rohkem korrata.

_______________

Vaata veel eetikaveebist:
Meediaeetika
Kutse-eetika
Taimetoitlusest foorumis 

Lisalugemist
N�ide sellest kuidas m�ni vana ja unustatu saab vunki juurde – 2010. aastal levisid kuuldused, et lillkapsa m��ginumbrid on kohutavalt kukkunud; see on �ks n�ide sellest, kuidas tervislik toit kaob. Algasid kampaaniad ning juba aasta hiljem teatati, et t�nu staarkokkadele on m��ginumbrid taas t�usma hakanud. 2012. aasta l�pu ja 2013. aasta alguse blogivaatluse p�hjal v�ib �elda, et lillkapsas on teinud totaalse comeback’i.

32 viisi, kuidas kinoad s��a ja elus l�bi l��a 

V�imalik on saada ka m�rk

Loomulikult on v�ljaantud raamat "Food Blogging for Dummies" 
Parimad palad 

Toidust kirjutamist �petatakse n�iteks

Jamie Schler: New Orleans and the Whole Food Blogging Thing  
Jamie Schler: You are What You Eat: a Food Blogger's Dilemma 

Eestis on olnud sellised lood:
http://evakook.blogspot.com/2010/01/blogimisekultuurist-ja-varastamisest.html
http://toidutegu.wordpress.com/2009/11/23/oliivipirukas/
http://thredahlia.blogspot.com/2007/10/ka-anonmne-vargus-on-vargus.html 

 

Autor: Triin Paaver

]]> Tue, 09 Apr 2013 00:00:00 +0300 1181353 <![CDATA[Kavalad s�nasepad – geeniused v�i siiski nurjatud?]]> 2013-03-15 2013-03-15 00:00:00 0000-00-00 00:00:00

 

Miks on petmine vale? Sellep�rast, et see v�tab sellelt, keda petetakse, vabaduse.

Kui inimesele antakse t�siasjade kohta valet v�i eksitavat infot, siis on tema valikud piiratud ning ta ei saa toimida oma parima �ran�gemise j�rgi. Kui n�iteks elukaaslane annab m�ista, et ta j��b �htuti kauemaks, sest t�� juures on palju tegemist, kuigi tegelikult veedab aega hoopis kellegi teisega, siis on petetu piiratud olukorras, sest tal pole teadmatuse t�ttu v�imalik taolisest suhtest v�lja astuda.

Valetamisest on viimastel aastatel k�ll meedias palju juttu olnud, kuid �igupoolest on valetamine ainult �ks v�imalik petmise vorm. M�istes petmisena tahtlikku teistes inimestes valeuskumuste tekitamist, v�ib laias laastus eristada verbaalset ehk s�nalist (olgu need v�ljendatud siis kas suuliselt, kirjalikult v�i kas v�i Morse koodis) ja mitteverbaalset petmist.

Loe Heidy Meriste artiklit edasi Eesti P�evalehest

]]> Fri, 15 Mar 2013 00:00:00 +0200 1181178 <![CDATA[Kui rooli istud, �ra joo! Kui loengus oled, �ra koo?]]> 2013-03-11 2013-03-11 00:00:00 0000-00-00 00:00:00

Kas ja milliste kooliv�liste asjadega on kohane tunnis tegeleda? Eks ole igasugused keelud-k�sud ju suures osas tudengite endi h�vanguks, tagamaks seda, et loengus valitseks kord ning t�helepanu koonduks �pitavale. Nagu autorooli ei tohi istuda alkoholijoobes ja nagu s�itmise ajal ei tohi r��kida telefoniga, nii ei tohiks ka loengus tegeleda asjadega, sest need juhiksid t�helepanu loengult k�rvale. Tagaj�rjed v�ivad t�siduse astmelt k�ll erineda, kuid reegli taga seisev loogika n�ib sarnane.

�ks tavalisemaid loengus harrastatavaid k�rvalhobisid on Internetis surfamine, harvem esinevaid aga kudumine.

Loe Heidy Meriste artiklit edasi Eesti �li�pilaslehest 

]]> Mon, 11 Mar 2013 00:00:00 +0200