ElektroMargus

Pedaalid jalgade all, uus muusika tigu paitamas

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Fri, 15 Jul 2011 07:17:00 +0000

Emm... pidasin seda kõrvas olevat tigu silmas. See kes kõike pealt kuulab ja ajule edasi räägib. Ajudeta tigu... mis on tegelikult hea - kui tal oma mõistus oleks, mida ta siis edasi annaks ja mida enda teada jätaks?... Elu on ikka maagiliselt keeruline ja piiramatult põnev....

Aga aitab targutamisest, unelemisest ja suure hulga punktidega lausete lõpetamisest.

Sain juurde mõned uued mänguasjad. Praktilised, mugavad ja sellised, mida võib süütundeta jalge alla talluda. Ehk siis MIDI-pedaalid. Tegin väikese vangerduse ja MickroKorg XL-ist sai Roland GFC-50 ja kaubale peale üks väljendusrikkuse-pedaal ehk expression-pedal.

See Roland, ehk Boss, või siis kirjade järgi ikkagi Roland on säherdune:

Paras pusimine oli, et see MainStage'iga korralikku koostööd tegema panna, aga veidike guugeldamist, üks programm nimega MidiPipe ja mõni kosutav õlu sinna kõrvale - ning töötab nagu läikiv pudipadi põlismaalaste äraostmisel..

Kaks esimest pedaali vahetavad pätse/patch-isid, keskmine (mingi ime läbi, mina ei teinud, hakkas ise sedasi käituma) aktiveerib üle suure ekraani häälestaja (samal ajal vaigistab kitarri) ja vasakult siis vastavalt neljas ja viies pedaal lülitavad MainStage'i virtuaal kidraplokkisid sisse-välja. Seda kõige paremat A/B pedaali ma ei puutu. Esialgu on niigi piisavalt keeruline õigete tantsusammude selgeks saamine, et õige loo ajal õigel hetkel õiges kohas olla ja õige pedaal alla vajutada.

Aga jah, kõik see tähendab ühtlasi, et lisaks klahvidele üritan nüüd ka (ühte laenatud) kitarri mängida. Jah, ka laivis.

Kogu see uus kaadervärk vajab veel laiv-esitluses läbiproovimist, et lõplik ja üli-kiitev ood valla päästa. Õnneks see aeg pole enam kaugel ja kahe nädala pärast on pilt selge.

Uus muusika on ka. Või mõnes mõttes juba vana, ammu valmis tehtud, aga uue kuue saanud ja värske vokaaliga vürtsitatud. Igal juhul ääretult lõbus!

Vesi ja kuidas see silla all voolab..

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Thu, 24 Mar 2011 08:35:00 +0000

Päris mitu kala on vahepeal jääkaane all unne suikunud ja siis taas vaikselt uniseid silmi liigutama hakanud.. Ehk siis päris mitu lumehelvest on suutnud sulamata maapinnale jõuda.. See tähendab, et rohkem kui kaks latti vorsti on pealinna-piires manustatud ja siis jälle välja heidetud...

Ehk siis päris tükk aega pole siin targutanud.

Küll aga jututeemat jätkub.

Peamine uudis on uus mänguasi nimega Korg Kaoss Pad ehk KP3. Minuni jõudis see kergelt räsituna (ehk siis juba korralikult läbimängituna) - siiski helist närib läbi nagu noor jumal.

Tegemist on siis efekti-ploki/sämpleriga. Esialgu tundus täielik kosmos, nii oma piiramatute võimaluste poolest kui nendeni jõudmise suhtelise võimatusega. Kuid juba üsna pea suutsin lindistada täitsa korralikult loopiva sämpli ja selle täielikult peapeale pöörata. Tunne oli mõnus.

Paar korda sain selle funktsioone ka lavalaudadel katsetada, küll esialgu vaid kaja-efekti piires.

Vast kogu minu lava-kaadervärgi juures kõige keerulisem ongi asjade paigutus, mis tähendab seda, et KP3 pidi püsima põrandal ja seal tempot toksimas käi oli üsna tüütu. Olen üritanud pikalt ja leidlikult välja mõelda süsteemi, kuidas võimalikult kompaktselt, kergelt ja käepäraselt enda ette (või mööndustega kergelt paremale või vasemale) paigutada ära suurem midi-klaviatuur, väiksem sünt, arvuti, helikaart, KP3 ja terve istmikutäis juhtmeid. Seni paremad ideed puuduvad.

Seoses umbes saja väikese põhjuse kuhjumisega pole mul nüüd muidugi mõnda aega lavale asja, seega peaks leiduma paras hulk aega, et läbi mõelda ja realiseerida parim lahendus, mida tänapäevane tehnoloogia ja ühe keskmise sündioperaatori fantaasia suudavad kokku keeta. Mida võtta, mida jätta ja mida üldse eluga ette võtta..

Ah jaa.. Klassikaliselt ka illustreeriv pilt KP3-st:

Micron värvimäkerdamine

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Sun, 17 Oct 2010 18:17:00 +0000

Pill on taas koos ühes tükis ja töötab! =)

Natuke on värvi siit-sealt juba ära kulunud - ju ikka ühest kihist tegelikult ei piisa, aga muidu näeb täitsa kabe välja. Parem kui varem.

Mõned nupud on natuke kehvasti paika saanud ja ei taha töötada päris nii nagu ette nähtud, aga õnneks need pole nii kriitilised nupud ja kui mingi hetk saab aega, võtan ta korra uuesti lahti ja saab vast paika. Kokkupanekul jäi üllatuslikult üle 6 kruvi, millest ükski ei sobinud kahte põhja all tühjaks jäänud auku.. kuhu need ülejäänud neli oleks pidanud minema - ma nii ei teagi...

Siin siis ka pildid lõpptulemist:

Micron ületegemine 2

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Fri, 20 Aug 2010 13:10:00 +0000

Värvikiht on peale kantud. Üks kord ja esialgu vast sellest piisab. Päris ilus jäi, kuigi kohati sai värvikogusega üle pingutatud ja hakkas voolama. Paremast otsast on natuke laiali läinud oranž. Kuid ma jätan selle vähemasti esialgu nii. Ma võin ju rääkida oma isiklikust puudutusest ja mis esimesel korral tehtud, see on absoluutne ning vaidlustamisele ei kuulu... aga eks tõde ole pigem see, et laisk olen..

Ekraani unustasin ka ära maskida.. uups...

Siin mõned pildid protsessist ja tulemusest:

Kiht musta värvi. Tegelikult ka - see on must! =)

Veel rohkem musta

Enne oranžiga värvimist

See ka

Oranž peale kantud

Tulemus

Eemalt näeb täitsa kabe välja!

Üllatuslikult ka lähemalt..

Reaalses ajas

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Mon, 16 Aug 2010 08:59:00 +0000

Mõtlesin natuke heietada teemal: Tehnika ei tee meest; mees teeb tehnika.. Aga ma ei tee seda, kuna üsna ilmselgelt on tõde seal kuskil vahepeal ja kõikide nende argumentide sekka sobrama minek tundub kübe tüütu. Sellest olulisem on ka tõdemus, et hea tehnikaga töötamine on puhas rõõm. (Tänan, Kapten Ilmselge:)

Pigem alustan teemat nimega Pimpimine Algajatele.

Selles rubriigis kajastan sündmuseid, mille käigus saab uue värvikuue minu väike nätsupakk Micron ja kui kõik plaanipäraselt kulgeb - ka kogu lava set-up.

Ehk siis kiskusin Alesise laiali, eemaldasin sisu ja nüüd valmistun (esialgu veel mõttes) spray-värvidega seda üle pihustama. Värvidest valin arvatavasti põhitoonina musta ja lisamaitsena oranži.

Üks keerulisemaid samme saab olema kesta põhjalik puhastamine, et värv korralikult peale püsima jääb. Kuna ma pole seda varem teinud ega vaevunud teiste tarkust uurima, siis oma mõistusega kavatsen pärast värvimist veel mingi kinnistava ja kaitsva lakiga pilli üle käia, et iga väiksem puudutus värvi-tööd lõhkuma ei hakkaks.

Siin mõned pildid lammututatud Micronist:

Teine plaan on ehitada kast aka kohver alumisele pillile, kuhu saaks statsionaarselt paigutada ka helikaardi ja kogu juhtmemajanduse. Lisaks mingi nurk arvuti jaoks ja eriti ideaalne oleks, kui sama kaadervärgi külge saaks istutada teisele korrusele virutaal-analoogi - kas siis värskelt värvitud Microni (kui see taas kokkupanduna ikka hääle sisse võtab) või uue poisi MicroKorg XLi.

Värvipalett peaks tulema samane Alesisele. Täiesti reaalselt kujutan ette sellise komplekti kaalu kokkupakituna, seega plaanin leida mingi käru, millega seda transportida. Midagi sellist, nagu näeb meie põhjanaabritel järgi lohisemas järjekordsel joogireidil. Või siis mingi klassikaline lao-käru.. -tõstuk.. -kuidas-iganes-seda-ka-nimetatakse.

Kõik see selleks, et enda elu lihtsamaks ja kergemaks teha ning samas ka asjade ülesse panemist laval kiirendada.

Kuidas selle kola treppidest üles vedimine välja nägema hakkab, ma veel ei tea. Küll aga usun siiralt, et küll mu leidlikkus mind välja aitab.. või siis toores jõud. Või head sõbrad...

Ülekohus kõrvade areaalis

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Fri, 26 Mar 2010 22:03:00 +0000

Tundsin kohustust ära mainida ühe oma olulise töö- ja meelahutus-komponendi kõrvaklappide näol. Pigem küll tropid siis...

Kui seni olen olnud üleolev ja hoolimatu nende abimeeste suhtes, kes helid genereerijast minu kõrvadesse juhivad, siis nüüd tahaks au anda. Sennheiser CX-300'd teenisid mind truilt ja pidasid hästi vastu, aga kui ühel hetkel tegin julge sammu ja võtsin pea kaks korda kallimad sama firma CX-55'd, siis vedas mul täiega.

Vahepalana nende välimus, mis minu maitse järgi pole just kõige atraktiivsemad:

Üsna ebaõnnestunud sinaka läikega asjad, aga erinevate helikõrguste suhtes nii hästi paigas, et mine või tee selle firma tootearendajatele pai.

Kui üldiselt räägitakse, et korraliku heli ja balansside vahekorrast saad aru ainult kõlaritega kuulates, siis nendega heli keerates julgen ma vastuväiteid esitada. Ja mul on päris suur hulk heli selle toeks ka ette näidata. Või siis on asi selles, et kui piisavalt kuulata muusikat ja filme ühtede-samade kuularitega, siis tekib sisemine tunnetus, mille põhjal saab edaspidi oma helisid kujundada.

Lisaks veel vastupidavus. Mäletan veel selgesti, kuidas kord tööjuures sai need kogemata veetopsi sisse kastetud.. Ja kui palju olen neile peale astunud, maad mööda lohistanud, seljakotis muu helitehnika vahele litsunud ja kõik muu selline vägivald, mida ma ise ja enamus kuulmise-tooteid vaevalt välja kannataks. Olen mitu korda olnud valmis neid välja vahetama uute vastu, aga nad lihtsalt EI vannu alla..

Nüri needus on see, et ma olen suutnud selle originaalsed kummi-otsikud ära kaotada ja asenduseks võetud Griffini TuneBudside otsikud on ebamugavalt jäigad ja suured. Peab vist välja nuputama, keda tüüdata, et uued ja mugavamad saaks....

Nostalgia-jalgrada

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Thu, 04 Mar 2010 23:40:00 +0000

Nagu juba maininud olen - iga pilli müügiga olen ühe hetkel tundnud end vaesemana. Eriti tunnen igatsust oma kõige esimese "päris" pilli järele: Juno-D. Kriitikute arvates mõttetu pill, minu jaoks aga kõige ägeda algus.

Õnneks MySpace hoiab minu eest alles veel mälestus nendest aegadest nelja loo näol, mis peamiselt selle sündiga loodud sai. Projekt sellel ajal kandis nime Minor Planet Juno:

http://www.myspace.com/minorplanetjuno

Kaastegevad minu isa tollane Fujitsu/Siemens (taustal olevad kompuutri-kahinad ja ventilaatori-hääled), Cubase SX ja NI GuitarRig. (Kaks viimast, piinlik tunnistada, aga "laenatud" variandid)

Ehk ühel hetkel jõuab kätte ka aeg, mil' julgen rääkida ka projektist nimega GlamTronic...

Parandus-muudatused, muutus-parandused

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Wed, 03 Mar 2010 09:49:00 +0000

Ei teagi kohe, millisest otsast alustada ja kus asi kronoloogilis-orientatsiooni punktis katki jäi. Ehk siis täpsemalt: mis on tulnud ja mis läinud.

Aga väga laias laastus ilma suuremate hööveldamisteta:

- Roland Fantom X6 on läinud, müüdud, aga mitte unustatud. Nagu nöök (ja nagu ajalugu on mulle korduvalt (loe: iga Rolandi müügiga) õpetanud) oli see müük ennatlik. Ehk siis arvasin, et selle pilliga kõige tihedamalt seotud projekt on ühel pool ja seotud isikud teisel pool. Ei ole. Mis tähendab, et vajalikud saundid on maha müüdud ja peab investeerima suure portsu aega, et need asendada. Ehk siis tarkvara-põhised süntesaatorid kurjaks kütma. Tõenäoliselt oleks see kõik oluliselt lihtsam, kui ma helisünteesist natukenegi rohkem taipaksin. Pärast 100+ preseti läbi kuulamist on kõrv juba nii paistes, et ka nööpnõelaga ei mahuks trummikilet torkima..

- Räkk on maha müüdud. Kompressor alles. Minu stuudio koosneb seega jätkuvalt vaid läp-top tehnikast.

- Ma ei tea, kas kuskil on mainitud mul juba, aga Axiom 25 on tagasi majas. Lisaks põhiklaviatuurina Axiom 61. Elusa esituse jaoks on põhiline heligeneraator arvuti ja veel täpsemalt Logic Studio lahutamatu osa MainStage, mis on tegelikult taevalik kingitus minusugusele pigem laisapoolsele sündimängijale.

- Saksamaalt jõudis kohale ka uus mänguasi Korg MicroKorg XL (hetkel veel poest ära toomata). Originaalse MicroKorgi uus ja väidetavalt võimekam vend. Välimuselt küll muidugi tagasihoidlikum. Millegi pärast eriti just viimasel ajal on asjade välimus minu jaoks omapäraselt oluliseks muutunud. Miks muidu sooritasin pea 2K impulsiivostu suvalises riidepoes Kopenhaagenis, mille tulemuseks oli väga lahe retro-välimusega kõrvaklapipaar.

Illustreerivad pildid:

- Diskleimer: piltide lisamine selles keskkonnas on eriline valu pehmendus-sektsioonis kesk-keha piirkonnas. Aga jonnakalt teen seda ikkagi. Nii hästi-halvasti kui parajasti torust tuleb...

- Lisaks parandamaks naturaalse klaveri helisid lindistustes ja laividel sai tellitud Native Instrumentsi toodang Upright Piano. Lindistustel kõlab see nagu unistus, laividel millegi pärast rohkem nagu paha uni. Ei teagi, mida ma valesti teen. Eks elu õpetab. Või suren halbade klaverihelide saatel lollina...

Pilt kah:

Ja ongi vist esialgu kõik. Praegu on veel paar plaani pikemalt lahti kirjutada kaks huvitavat teemat. Esimene neist on muljed MicroKorg XL'ist - loodan väga, et neid tekib. Teine on mõttearendus järgnevatel pealtnäha seosetutel punktidel: "Axiom 61 ja tehasevead"; "Korg GigaDelay ja positsioneerimine"; "Absoluutne rõõm omaenese idiootsusest" ja veel mõnda...

Futuklassika ehk...

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Mon, 23 Nov 2009 17:11:00 +0000

..ohsaperseohsaperseohsaperse...

See! Juba pakend on selline, et mis häält ta teeb - nagu polegi oluline. Lihtsalt nii ilus, et ma pean selle saama! Üle laipade, läbi kingu, üle mäe, pangarööv ja ristikäik võõraste rikkurite taskusse..

Aga vast jätan tänase toimetuse homse varna ja loodan, et hommik on õhtust targem. Võlg on võõra (panga) oma ja aeg pole sobiv kröösuste toitmiseks oma toidulaua arvelt.

See teeb mind küll nukraks, aga ikka on tore teada, et kuskil maal, meie omal planeedil ja selles-samases dimensioonis eksisteerib midagi nii ilusat..

http://www.youtube.com/watch?v=H_BPiScinrk

Nägemus..

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Sat, 04 Jul 2009 23:53:00 +0000

...tulevikust ja muusikast, mis seda kannab. Noored ja selles mõõtmes arvamus-liidrid, kellel on väga lühike kontsentreerumisvõime; vähene suutlikus emotsioone tunda; tahtmatus süveneda ja üldse kaasa mõelda. Mis jääb, on kriitika rütmi suhtes ja nõudlus vahelduse järele..

Enne seda saab olema üleminekuperiood, kus vanemale generatsioonile tundub veel mingi loogika säilivat, aga vahelduvus on liiga kiire, et seda suudaks piisavalt pikalt taluda.

Suhted on lühikesed. Lood, mis neid defineerivad täpselt niisamuti. Tsüklid vahelduvad kiirusega, mis panevad tõsiselt mõtlema valguskiiruse absoluutsuses.

Praegu võib tunnetada seda keskmisest kõrgema promilli mõju all. Kuula lugu tempos 120 lööki minutis kainena ja siis puhta purjus peaga. Täismõõdus album ca 45 minutit tundub kui reiv saksamaa ööklubis.

Samas, kui üleminekuperiood on praegu, siis tähendab see 80'ndate helikeelt tänapäevases võtmes. Ja kui mul on õigus, siis hakkan ma üsna pea rämedalt pappi kokku ajama! =)

Virtuaalselt klassikutest

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Sat, 04 Jul 2009 09:16:00 +0000

Kujuta ette sadu kilogramme kaaluvat ja teoreetiliselt sadu-tuhandeid dollareid maksvat puhast rõõmu ja kompromissitut helinaudingut; loovust tagant-utsitavat sünteesi; tundmatut ja avastamist ootavat tehnilist tarkust. Kuidas algab heli ja kuidas üks toon risti-rästi võnkudes võib muutuda pea lõpmatul hulgal erineval viisil.

Ma olen kurb, et olen jätkuvalt juhm, ega tea, kuidas see kõik töötab. Aga ma olen rõõmus, et esialgu saan ma kogu seda helisuppi nautida ka puhtalt presetide põhjal. Osa tööd on minu eest juba ära tehtud. Ja edukalt õnnestub seda integreerida loomingusse.

Hea küll, reklaamtekst kõrvale jättes - jutt käib taas Arturia toodetest. Mõnda aega tagasi rääkisin Analog Factory Experience komplektist. See on tarkvara pluss midi-kontroller. Ja rääkisin peavalust, mis sellega kaasas käis.

Ja siis mõtlesin, et sellest peavalust polnud mul veel piisavalt ja tahaks veel. Niisiis hankisin omale V-Collectioni. Tarkvara-süntesaatorite komplekt. Üldnimetusena võib kasutada vast terminit Mothers of all Synths. Kõik väga virtuaalne välja arvatud heli, mis sealt tuleb. Minu treenimata ja keskmisest kergelt kurdimatele kõrvadele kõlab see paremini kui linnulaul pärast kahepäevast rock-festivali. Ühesõnaga väga-väga hästi. Ja kui ma oma kõrvu ka ei usalda, siis asjatundjad on minuga sama meelt. Ma usun, et Trent Reznorit näiteks võib selles vallas usaldada. Nagu ka minu surematut iidolit J. M. Jarre'd. (Käisime just mai lõpus Amsterdamis. Võib ette kujutada neid võõrutus-nähtudelikke värinaid minus, kui nägin, et Jarre esineb samal ajal samas linnas. Ma ei lasku detailidesse, mis muutsid selle võimatuks. Ma ei andesta seda endale veel väga pikka aega...)

Ühesõnaga siis selline komplekt:

Nagu oodata oli, installeerimisest sai paras peavalu. Kogu see pisikese usb-pulgaga autoriseerimine genereerib paralleel-valu nii silmade taha kui ka aanusesse. Õnneks head inimesed Arturia foorumis (mitte seotud selle tootjafirmaga) juhendasid natuke ja lõpptulemus oli positiivne. Väga positiivne. Kõik töötab nagu unistus.

Kergelt kõhe on küll teada, et piisab vaid kaotada see pisike usb-nuhtlus ja kogu pea 10-tuhande kroonine komplekt on automaatselt kasutu. Ühtlasi ei saa ma enam avada ega töödelda neid lugusid, mida ma olen selle komplektiga teinud. Et võib öelda: mul on uus silmatera, sitt pilpal, pind tagumendis... Ja ma olen rahul.. saa sa siis aru (aka go figure...)

Mastaapidest üldiselt

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Mon, 18 May 2009 21:34:00 +0000

Minu teoorias, mis puudutab geniaalseid muusikuid ja nende "enneaegset" surma, on üks lünk või nii öelda seaduse-auk, mis puudutab sündimängijaid/heliloojaid. See mõneti muserdab, aga teisest suunast annab lootust näha ilusat ja (loodetavasti) sci-fi raamatutes kirjeldatud tulevikku.

See on lünk, mis jätab kirjeldamata sündimängijate tuleviku. Need, kes püsivad pigem lava tagumises osas, keda tuled päris nii hästi ei valgusta ja kelle peamine rõõm on oma helisid salvestitel kuulata, kuna helimehed pigem armastavad trumme-kitarre..

Nende inimeste legendaarsest surmast keegi ei räägi. Nende panust pahatihti vaevu mainitakse. Vast see ongi nende tegeliku surematuse võti. Absoluutse geniaalsuse ja inim-hävituse valem nende peale ei hakka...

Kuid tõeks jääb see, et ma pigem põleks heleda leegiga ja kiiresti küünlajalamile, kui et iial ei saavutaks seda geniaalsust. Samas - ma pigem hingitseks seni, kuni see leek hunniku puhast hapniku saab ja siis... tulgu või veeuputus. Pea-asi, et uputuse taandudes inimesed näeksid seda sügavat jälge, mille ma maha jätsin.

Minu austus-avaldus geniaalsusele selle aasta-numbri sees saab olema New Orderi tribüüt. Selle hinges ka tribüüt Joy Divisonile ja Ian Curtisele. Samas valguses ka tribüüt Charles Cooperile, kellele lahkumine mind isiklikult kõige sügavamalt liigutanud on...

Nano-mastaapides

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Mon, 30 Mar 2009 12:39:00 +0000

Ma olen nagu laps kommipoe ees. Just saanud sealt välja ja saagina peos suur tuutu-täis lahtist Komeeti. Täpselt nagu kunagi põhikooli-aegu pärast kehalise-tundi parima sõbraga: pistsime terve kilo seda jumalate maiust kahepeale nahka.

Täna maiustan ma Korg Nano-seriest sisse ahmides. Komplekt kolmest kompaktsest MIDI-kontrollerist. Üks kontrollib klahve, üks mängib trummi, üks miksib muusikat. Täpselt nagu muinasjutus. Nano on nimi nagu muiste. Õhuke nagu paberileht; kitsam kui arvuti, millega ma praegu trükin. Valgem kui mu kass, keda ma Pärdikuks kutsun. Tõenäoliselt ka kübe praktilisem... aga seda ei tohi kõvasti välja öelda. Seda solvumist veel tarvis siis....

Väljanägemine on komplektil selline:

Nöök on muidugi see, et koostöökvaliteet on natuke nadi. Selliselt tegijalt kui Korg ootaks miskit kübe korralikumat. Samas, sellise raha eest võib purunemisel uue osta ja silm ka ei pilguks. Põhiline on ikkagi see, et ma saan nüüd mugavalt igal pool iga hetk täistuuridel loomingulainel tuld anda. Muusikakiirtel ringi ratsutada. Bassidel end masseerida lasta. Rütmidel end tümitada... ja nii edasi.

Spets kott on ka. Väike USB-jagaja niisamuti. Kott on umbes üliõpilase papka suurune. Paras kaenlasse haarata ja ringi kapata.

Sellele kommipoe-efektile annab värvi ka see, et sain just telefoni teel pakkumise, millest ei saa ära öelda. Kuid sellest pikemalt rääkimine võib mõjuda negatiivselt lõpp-tulemile, seega rohkem sellest ei sõnagi!

Ääremärkusena

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Sat, 28 Feb 2009 11:27:00 +0000

Pean kurtma. Mu elust on üks muusikaline kooslus läinud. See oli justkui perekonnaliikme kaotamine, võib-olla mitte nii dramaatiline, aga korra käis samane tunne läbi. Eelkõige hakkan neid lavalaudu taga igatsema. Õigemini selle seltskonnaga lava jagamist.

Ja kõik hakkas just nii hästi minema...

Kuid mis seal ikka. Ega muusika tegemine sellevõrra vähene. Vast isegi vastupidi. Ajalugu lõppes ja algas kohe. 9 laulu 20st on sellest rääkinud. Pane omal valikul üks neist mängima.

Minu valik ja otsene soovitus: Editors - An End Has A Start (Ühtlasi vaata need laulusõnad üle:)

Proloog ühe räki sünnile

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Mon, 19 Jan 2009 15:13:00 +0000

Vaatasin oma kirjatükke siin lehel ja paar tühja auku on õhku rippuma jäänud:

- Fantoomi ma maha pole müünud, sest ta on hea pill siiski ja midagi paremat ilma suurema rahakaota ei saa. Lisaks erinevad MIDI-klaviatuuri variandid asendamaks seda looma (rohkem oktaave, klaveri rasked klahvid jne) ei toida ära, kuna on kokkuvõttes veel raskemad seljas tarida.
- See vist on ka seni mainimata, et Aksioomi-laks on taas majas ja maja kubiseb õnnest.

- Ja muidugi elu-raske K&Mi sündijalg on nüüd vaid prooviruumi-kodanik, elik laivide tarvis on uus ja kergem isend. Välimuselt selline:

..praegu päris õiget välimust ei näe veel. Kuna sellist kahekorruselist pilti ma kuskilt ei leidnud, siis pean ma vist tõesti mingi pildikarbi välja otsima ja oma isiklikust pildid tegema..

Pean tõdema, et see kergus on paljuski üks väheseid positiivseid külgi selle juures. See kuu kaalus eelmine K&M oli väga jäik ja tundus hästi turvaline laval. Uus on kübe rohkem aldis kõikuma.. Ühesõnaga hoian silmad lahti mõne veelgi ideaalsema lahenduse leidmiseks.

Ühe räki sünd

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Mon, 19 Jan 2009 13:24:00 +0000

Kes on öelnud, et muusika tegemine meie maal ära ei tasu. Vähemasti praegu (piiratud perioodi) vaidlen ma sellele väitele raudselt vastu. Ära sellest vast tõesti ei ela, aga uusi mänguasju saab ikka.

Minu äärmiselt kodusesse "stuudiosse" on lisandunud sellist kama, et lisa vaid pett (või keefir) ja väga manustatav kraam on majas.

Täpsemalt siis isenditest:

Mitte küll kronoloogiliselt, siiski praktilisuselt esimene on Adam Halli räki-rest, või kuidas iganes seda kõige viisakamalt nimetada. Ühesõnaga ratastel riiul, mille külge saab panna ohtralt igasugust 19" stuudiotehnikat. Välimuselt on ta säänne:

Ja siis voolu mugavamaks jagamiseks ja kasutamiseks Adam Hallilt räki külge monteeritav pikendus/paljundus-juhe:

Vanast ajast ostsime bändile kõrvaklapi-jagaja.. ei mäletagi täpselt millise kavala põhjendusega... Aga see selleks. Praeguseks tundub see väga mugav asjandus olevat. Sama-aegselt, kui keegi lindistab, saavad teisedki kuulata, mis toimub. Lisaks saab igaüks valida kahe erineva sisendi vahel. Mugav nagu põrgu (mis muidugi inglise keeles öelduna kõlab veel enam-vähem normaalselt). Tegijafirma Behringer ja uhke nimi POWERPLAY PRO-8
Välimuselt selline:

Ja siis veel maitsvaks keedukreemiks kõige peal kompressor/limiiter/geiterer...er.... Ehk siis DBX Dual Compressor Limiter Gate. Karp, millega ma üritan heli võimsamaks ja paremini kuuldavaks teha. Jama oli selles, et minu tehtud helid ei kostnud enam telekas teiste omadega võrreldes eriti välja. Siis tuligi mõte korralik kompressor majja peksta. Mõeldud. Tehtud.

Majas. Ainuke pisike piirang, väike detail, mille üle ma eriti eelnevalt pead ei murdnud, mis aga nüüd praegu kipub vägisi mind ennast murdma - no kurat, ega selle kasutamine nüüd nii lihtne ikka ka ei ole, et muudkui istud maha, võtad ette ja kohe tuleb sügavust ja tümmi ja matsu ja bassi rohkem kui kopka eest. Inimesed õpivad masterdamist aastaid; ma mõtlesin, et vast saab hakkama tunniga või nii..

Ühesõnaga ei saanud selgeks nii kergesti ja õpiprotsess kestab. Positiivne hetk oli eile, kui sai bassi lindistatud ja jäi väga ilusasti linti. Negatiivne hetk tuli kohe järgi, kui üritasin vokaali lindistada. Ükskõik, mis asendisse ma nupud kombineerisin - mitte kuidagi ei saanud õiget volüümi ja jõudu kätte. Lõpeks lõin käega ja lindistasin läbi oma (kulla-)kalli Motu ja rahu majas. Aga jällegi üks punkt õppetundideks tulevikus kirjas.*

Ka laivide tarvis uus vidin. Echo Park on super-heli ja funktsionaalsusega, aga paraku üsna suure miinusega: ainus viis temposse saada on muusikaga kaasa täppida (tap-tempo, teate küll..). Lisaks sõber kitarrist tahtis kajaplokki, aga mitte väga palju raha kulutada. Otustasin siis mitte just väga raske südamega väheke raha investeerida uude kajamasinasse. Millel saaks tempo numbrina kirja panna - BPM. Ja võta näpust ja saad labakud peale - no ei ole sellist lihtsat lollikindlat masinat. Põhimõtteliselt sündimängijad peavad vist ainult neidsamu räki 19" efekti-protsessoreid kasutama ja kogu moos. Ja isegi nendel enamusel on temposse sünkroniseerimine MIDI abil. Õnneks lõpuks leidsin Bossil just sobiva toote: DD-20 aka Giga Delay. Selline kaunike:

Täiesti müstiline, kui täpselt see mu fantoomi otsa peale ära mahub. Samas - tegu on ju sisuliselt ühe ja sama firmaga (Roland vs Boss). Tempo saab paika BPM numbriga, aga on ka võimalus täppida. Ja õnneks on seekord ka nupp selletarvis, ei pea enam käega jalgpedaali peksma. Piinlik üle keskmise.

Ühesõnaga kokkuvõtlikult on päris meeldivad paar viimast kuud olnud. Meid, tarbijaühiskonna musterlapsi, rõõmustab ainult suur hulk ilusaid ja uusi mänguasju! :P

------------------------
* Ma ei ole paari oma loomujoone üle sugugi uhke. Üks neist on ogar ja tingimusteta asjade edasi lükkamine. Milleks õppida, kui palju lihtsam on alguses katsetada; siis pettuda; siis vihastada; siis uuesti proovida; siis natuke guugeldada; siis veel kord praktiline läbikukkumine sajatuste saatel ja kui möödas on kolmekordne kogus kvartaleid ja asi ikka positiivsele poolele jõudnud pole, siis läheb õppimiseks!

Aksiomaatiline pöördkäik (ehk paremuse poole)

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Tue, 02 Sep 2008 07:06:00 +0000

Käes on taas need ajad, kus on palju plaane, palju mõtteid ja grandioosseid ideid. Kuigi ilmad jahenevad, veri kipub pigem keema. Käin läbi rida hetki, kus silme eest tõmbab uduseks ja ma näen kauguseid ja aegu kokku sulamas; kuulen omanäolisi helisid, mis paitavad kõrvu sama palju kui raputavad bassidega keha; sosin, mis muul ajal võiks kuulutada hullumeelsust, räägib ainult tõtt..

Kõige selle proosa juurde tõdemus, et kuigi ootused-lootused ja need eel-mainitud plaanid on suured, tegelikult midagi ei toimu.

Veel konkreetsemaks minnes - võtsin südame tagasi rindu ja tellisin uuesti all-mainitud M-Audio Axiom 25'e. Just selle tõttu, et muusikalist tööd ja -mõtteid on palju, aga aega selleks väljaspool tööd minimaalselt. Ja ka nendel vähestel aegadel tehes tööd väljaspool ametlikku tööaega kulub see klaviatuur marjaks ära.

Mulle meeldis selle aftertouch, pad'id ja kontroller-nupud (play, pause, record jt). Natuke väiksem ta ju võiks olla, aga siis peaks tõenäoliselt loobuma mõnest heast funktsioonist. Ja ma ei ole just kõige parem kompromisside tegija.

Jätkuval unistan ka prohvetist. Sellest kaheksandast. Ja lõpuks on tekkinud lootus, et ühel päeval see minu omaks saab. Peab vaid võimalikult palju ja maksimaalse kvaliteediga muusikalist tööd tegema ja kui maailm vahepeal pahupidi ei pööra..

Fantom X6 on mul müügis. Üks soovija käis juba ka vaatamas, aga hetkel on vaikus. Ega minul enesel ka sellega tapvat kiiret pole. Praegu üritan enese jaoks selgeks mõelda, kas tasub minna üle midi-klaviatuurile (siis see alumine korrus; klaveri jne saundid; võimalusel 7 oktaavi ja nö hammer action klahvidega). Ma pole veel täit sadat protsenti kindel, kas mu arvuti veab välja trummari-tiksu, tausta-träkid ja tarkvara-sündid. Ja seda kõike 100+ protsendilise kindlusega.

Keeruliseks teeb igasugused planeerimis- ja otsustusprotsessid see, et nii palju on hetkel korraga asju, mille üle muretseda ja pead murda. Kaelasooned on konstantselt krussis ja peavalu järgi võib päikesekella õigeks panna.

Ainus lohutus on see, et kui ka kõik lahenduse leiab ja saab paar päeva rahu, päikest ja heinamaad, siis järgneb sellele uus laviin lahenduse järele karjuvaid probleeme. Sama kindlalt kui et mul habe kasvab..

Tuleb. Läheb. Tuleb. Jne..

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Mon, 07 Apr 2008 11:30:00 +0000

Axiomi teema jäi lühikeseks. Kahetsusväärselt lühikeseks. Ühesõnaga kõige lühemalt ja pikemat juttu tegemata - leidsin sellise toreda komplekti nagu Arturia Analog Factory Experience. Esiteks on seal soft-sündid (Analog Factory), mida ma olen demo vahendusel juba varem noolinud ja lisaks on kaasas ka sobiv midi-kontroller. Need "sündid" on, nagu ka nimi reedab, vanakoolikad ja analoogi-maigulised. Loomulikult pole see päris see "õige" asi, aga selle raha eest oleks rumal rohkemat tahta.

Nii.. Ja kuna selle uue komplektiga oli mul siis sisuliselt ka tore kompaktne midi-klaviatuur olemas, siis ei olnud Axiomil enam mõtet. Ja müüsin maha.

Kohe asja tuuma kallale asudes ja igasugused epiteedid/epiteelid kõrvale jättes - ma kahetsen. See pole kaugeltki esimene kord, aga seekord ma tunnen esimest korda, et ma talitasin valesti. Rämedalt valesti.

Analog Factory Experience'i illustreerimiseks on selline pilt:

Klaviatuur ise on enam-vähem okei. Hästi õhuke ja kompaktne. Klaviatuur võiks olla vähe veenvama kvaliteediga, aga ajab asja ära. Nupud istuvad peal üsna kergelt, ehk siis esimest korda karbist välja võttes pani kohe üks neist ajama. Panin tagasi ja seni püsivad. Installisin ära ja ühendasin ning kõik töötas ilusasti ja hästi. Arvuti küll puikles kohati vastu, justkui võimsust jääks väheks, aga mitte väga.

Siis aga vahetasin arvutit. Võtsin vähe võimsama. Aa.. polegi vist maininud siin blogis, et minu valik on MacBook Pro. 15" 2,4GHz jne.. Selline iludus:

Ühesõnaga uues arvutis ma seda kasutada ei saa, kuna autoriseerisin tarkvara vanas arvutis ja uues ta seda enam teha ei lase. Ideeliselt peaks saama mingi hetk selle nö autoriseeringu ümber tõsta, aga selleks on vaja ühte USB-dongle'it ja töötavat tarkvara-uuendust litsenseerimisprogrammile. Seda viimast aga veel välja antud ei ole. Ehk siis sisuliselt midagi ei saa teha hetkel. Tähendab klaviatuuri saab kasutada. Ainult klaviatuurina aga töötas Axiom paremini. Rohkem funktsionaalseid nuppe, mugavam kasutada.

Aga mis seal ikka.. kunagi mõeldud, ühel hetkel ära tehtud. Teinekord saab targem oldud. Ideeliselt vähemasti...

Aksioomi laks majja

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Fri, 28 Dec 2007 07:04:00 +0000

Viimastel päevadel.. või sisuliselt juba terve nädala on mind vaevanud väsimatu äng. Muusikat kuulata on lausa piin, sest kogu aeg on tulvab üle tunne ja tahtmine ise sama head ja emotsionaalset ja võimsat muusikat teha. Aga kuidagi ei saa. Kord pole võimalust ja siis pole aega. Enamus päevadest kulub töö tegemisele. Töö, mis maksab suuremalt. Mille eest hinge sees hoida. Aga mis ei toida hinge päris nii. Muusikat tahaks teha. Igal hetkel, igal võimalusel. Ja igal võimatusel. Siis veab aga hing jälle mujale samaväärse armastuse juurde..

Aga küllalt kurtmisest.

Ma haarasin härjal sarvedest ja vedasin ta koju. Või noh, veel mitte päris, aga ütleme nii, et ma tegin väljamineku ära ja nüüd peab vaid veidi ootama, et härg koju tuleks.

Härjaks on siis seekord M-Audio Axiom 25. Imetilluke, aga see-eest võimas. See on kompaktne midi-klaviatuur, mille saan (ideeliselt) otse arvutiga ühendada USB kaudu. Väljanägemiselt on ta selline:

Lisaks vahetult enne seda omastasin ma Logic Studio täiskomplekti. Hunnikute viisi soft-sünte ja sämpleid. Väga võimas programmide kogum. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal saan selle pea täies võimsuses käiku lasta. Ideeliselt, kui nüüd ühel hetkel see klafka mul käes on, saan ma ka töö juures vaikselt muusikat nokitseda.

Veel ka see uudis, et retro-laks on üle ja ära läinud. Juno 106 leidis uue ja ma olen täiesti veendunud, et oluliselt parema kodu!

Retro. Minu Retro.

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Tue, 20 Nov 2007 16:19:00 +0000

Põrutavad uudised! Nii järsku see juhtus ja keegi ei näinud seda ette tulemas. Ega ees kõndimas. Analoog on majas ja rahu-vaikust enam pole! Väga mõnusad ja madalad bassid on. Sellised, mis maja vappuma panevad. Ma ei teadnudki, et minu väikesed õnnetud Logitechi arvutikõllikõlksud sellist häält suudavad teha.

Peasüüdlane selle taga: Roland Juno-106. Kes veel ei tea, siis välja näeb selline:

Taaskord allmighty Rada kaudu saadud. Ehk siis soetatud. Pill aastast '83-'84. Või sinnakanti. Aga üllatavalt hästi toimib. Väljanägemine on täitsa okei. Kõik funktsioonid ja nupud funkavad. Kergelt probleemne on vaid volüümi nupp, mis kipub koletult krabisema. Ja mingite kõvemate toonide peale hakkavad kõrvaklapid ragisema. Ma väga loodan, et see on tingitud mitte just kõige parematest kõrvaklappidest.

Esimese hooga pean ma tunnistama, et ma ei ole tegelikult just ahvivaimustuses sellest pillist. Ütleme nii - eks selle ostu tingis kuigi palju nostalgia-laks. Kaks esimest tõsisemat pilli olid mul ju mõlemad Juno'd. Küll hoopis teist masti ja hulka vähem hinnatud.. aga ikkagi. Ma igatsen neid taga. Eriti esimest. Rahvas räägib, et see Juno-D on täiest mõtetu pill, aga seal olid sees sellised saundid, mida ma enam leidnud pole. Ja vääga mahlakad... oeh.... noh jah.

Pean tunnistama, et ma pole ikka üldse analoogi-pede. Ehk siis ma ei näe nii mägedesuurust vahet analoog- ja digitaal-helil. Ma võin teoreetiliselt välja mõelda, kus ja milline see erinevus olla võiks, aga ma lihtsalt ei kuule seda. Minu arust digitaalne saund on palju huvitavam. Ju ma olen lihtsalt uue ajastu laps.

Kõik see muidugi ei tähenda veel, et ma kiirustaks Juno-106'te maha kandma. Kindlasti mitte. Ma usun, et saan seda edukalt nii stuudios kui ka laval rakendada. Mõnel suuremal laval muidugi. Ja vähe pikemal kontserdil. Lihtsalt efekti-mõttes. Et teha maitsekaid lülitusi analoog-helide maailma. Eriti puiesteesse peaks see hästi istuma.

Esiteks peame me muidugi vähe paremini tuttavaks saama. 106 ja mina.

Lahendused =)

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Tue, 06 Nov 2007 11:31:00 +0000

Olude sunnil tuli peresse uus lapsuke. Või pigem mänguasi, nagu mina seda kutsun..

Ehk siis, kuna kosmoseputukast ei osanud ma piisavalt operatiivselt elulooma välja võluda, siis oli kihkukähku tarvis asendust. Taaskord Rada7'me vahendusel leidsin sobiva:

Line 6 Tone Core Echo Park. Kajaplokk, mis originaalis mõeldud kitarrile, aga stereosisendi/-väljundi olemasolu muudab selle sama funktsionaalseks ka minu jaoks.

Välja näeb säärane:

Heli on väga ilus. Ja ta teeb täpselt seda, mis ma tahan, et ta teeks. Tekitab väga paindliku ruumi. Paindliku selles mõttes, et väga lihtne on ruumi suurust ja kaja kestvust muuta. Erinevalt kosmoseputukast on ta hulka mõistuspärasem, ehk siis allub kergemini kontrollile. Väga meeldiv on ka tap-tempo funktsioon. Iga loo alguses saan trummari järgi tempo paika panna ja vajadusel loo keskel parandada. Mõneti mugavam oleks tempot numbritega sisestada, aga seda on ilmselgelt liiga palju tahetud. Mul ei olegi vaja, et kaja masinliku täpsusega astuks. Kerge kaootilisus suurendab ruumi oluliselt.

Negatiivne on see, et see jubin sööb hullult patareisid. Pean mingi universaal-adapteri muretsema..

Kajapargi omandamine ei tähenda muidugi, et ma otsingud lõpetanud olen. Kõhutunne ütleb, et kuskil on olemas ka spetsiaalselt süntesaatorile mõeldud veel paindlikum kajamasin. Muidugi oleks ilus, kui see oleks analoog, aga võib ka digi. Pole veel nii analoog-pedeks muutunud.

Prohvus närib jätkuvalt hinge. Üsna ilmne: kuni see konkreetselt mu näppude all ei ole, rahulikult ma magada, hingata, puhata, mängida, süüa ei saa. Isegi kui muud aspektid mu elus tingivad naudinguid ja lõpp-kokkuvõttes peaks tähendama õnne ja rahu ja hea une igavesti ja igavesti.. MA PEAN SELLE SAAMA!

Jonn tuleb peale...

Tegelikult ma võtsin otsuse vastu, et kohe kui dollari kurss natukenegi tõusma hakkab, siis hakkan väljapressimisega tegelema. Loodetavasti tulemuslikult!

Probleemid =(

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Wed, 03 Oct 2007 12:45:00 +0000

Mu Eowave Space bug ütles üles.. minu kullakallike analoog-efektikas. Veider - ma polegi veel siia kirja pannud, et mul üldse selline asi on. Galaktlani käest ostetud ja mind päris truult teeninud.. Välimuselt selline:

Aga mis sellest enam... Lüliti, mis efekti sisse ja välja lülitab ei anna enam kontakti. Kiskusin selle ka lahti, aga ilma lahti ja pärast uuest kinni jootmiseta ei paranda seal suurt midagi. See vajaks üsna väikest jootekolbi ja väga stabiilset kätt. Kumbagi neist minul pole. Esimese saaks teoreetiliselt poest; kindla käe tarvis peaksin ma mõneks kuuks kõigepealt suitsetamise maha jätma ja siis mingeid tugevatoimelisi rahusteid manustama - väljavaade, mis mulle üldse ei meeldi.

Samas - ma lohutan end mõttega, et tegelikult see efektikas polegi päris see mida ma vajan. Ta teeb ilusat analoog-heli, tekitab väga huvitava ruumi, aga kontrollida seda on üsna keeruline. Kaja täpselt õiges rütmis kõlama panna on sisuliselt võimatu - see on päris tujukas vidin ja mul pole nii palju püsivust, et sellega piisavalt jännata.

Ehk siis pean leidma midagi muud. Midagi uut.

Vahepeal käis rada7'st läbi pakkumine: Electro Harmonixi Holiest Grail kajaplokk. Esmapilgul just see, mida ma vajaksin. Aga see on mõeldud ikkagi kitarrile. Mis tähendab seda, et sel' on vaid mono-sisend. Mis pole minu jaoks vastuvõetav. Nii palju siis sellest...

Seega pean veel otsima. Galaktlan vahetas Space bug'i mingi Moogi analoogi vastu. Ma ei taha mõeldagi, mis selle hind võis olla. Aga mul on seda tarvis. Midagi on mul tarvis. Praegu üritan Microni enda kajadega hakkama saada, aga need pole piisavalt head.

Kõigele lisaks teeb mind närviliseks teadmine, et ma pole sammukestki lähemal prohvusele...

Oh, millal küll päike horisondile tõuseb..

Rubriik: peab saama!

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Sat, 25 Aug 2007 22:32:00 +0000

Taas kord üks pill, mille ma võtan. Kui kõik läheb õigesti, siis minu kalli Microni vahetab välja see pill:

See on Prophet '08. Legendaarse Prophet 5'e järeltulija Sequential Circuitsi värskeim toodang. Ma tahaks sellest pikemalt rääkida, aga ma natukene kardan ära sõnuda..

Hea uudis on see, et Motu töötab pea ideaalselt. Fantom X6 kõlab väga ilusasti. Laias laastus - ma olen rahul. Aga selle prohvuse ma pean saama! =)

Motu Motiveerib

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Thu, 19 Jul 2007 10:55:00 +0000

Mulle meeldib, kui asjad töötavad. Eriti, kui need töötavad nii, nagu lubatud, nagu ma lootsin ja pikkisilmi ootasin ning üleüldises mõttes pettumust ei valmista. Sellist asja juhtub paraku nii pagan harva. Vahest just tänu sellele on need harvad juhud magusamad.

Ühesõnaga Motu UltraLite töötab nagu unistus. Alguses oli veidi mõistatamist, kuidas see süsteem töötab, aga manuaal oli suureks abiks. Iga punkt oli selgelt ja konkreetselt välja kirjutatud, ei midagi ülearust, ei midagi segast. Erinevalt selle Alesise vidinast, läks manuaali ja reaalse elu pildid ilusti kokku. Nagu unistus. See tõeks-tulnu.

Ah jaa, kohe-kohe peaksin ma kätte saama ka oma uue König-Meyeri sündijala. See sai mul tellitud (ja poolikult ka kinni makstud) juba oma 4-5 kuud tagasi. Kaua tulnud kaunikene. Ma ei ole isegi üldse mitte pahane. Hetkel ootan raha, et ka teine pool välja lunastada.

Säänne näeb välja:

Lisaks veel teise korruse raam. Ma loodan, et seda saab piisavalt kõrgele tõsta, et ma saaks püsti mängida. Kui ei, siis pean tagasi toolile istutama end. Natuke nagu tahaks seda, aga kuigi palju ei tahaks ka. Siis pean veel kogu oma juhtmemajanduse üle vaatama ja muretsema optimaalsema pikkusega jupid. Need juhtmed kaaluvad ikka omajagu ja kole on ka. Siis peaks vaatama veel mingid krõpsud, millega saaks juhtmed ajutiselt standi külge tõmmata, et nad niisama ei tilbendaks.

Tööd ikka jätkub. Ja raha kulub ka. Aga laias laastus olen ma väga lähedal pea-ideaalsele set-upile. Üsna tõenäoliselt läheb järgmisena suurematest asjades Micron vahetusse, aga seda pean ma veel väga põhjalikult kaaluma. Samas pean ma vahepeal oma rahaseisu paika saama uuesti elik võlgadest välja rabelema. Ei midagi hullu, aga igal juhul on parem, kui neid poleks.

Käega katsutav fantoom

noreply@blogger.com (Margus Tammela) — Sat, 07 Jul 2007 07:02:00 +0000

Nagu Leen ühe proovika lindistuse peal kõigest üle hõikab: "Hoopis teine plaan!" Või vähemasti midagi sinnakanti..

Alesis iO|26 kohta lootsin, et:
- see on vastupidavam (võimalik, et isegi oleks)
- ta töötab paremini (võimalik, et riistvaraliselt ongi kõik ok)
- töötab lihtsamalt ja loogilisemalt (mina seda korralikult tööle ei saanudki)

Ühesõnaga läks tagasi, kust ta tuli. Kanaleid normaalse valjususega tööle ei saanud; kohati heli hakkis ühes kanalis (manuaal soovitas buffer-size'i muuta, aga kontrol-paneelis ma sellist kohta ei leidnudki; pilt, mis avanes arvutis ja mis oli manuaalis olid kaks täiesti erinevat asja). Muretsesin netist kõik kõige viimased up-date'id ja draiverid, aga ei miskit. Midagi nagu muutus, aga tööle ei hakanud.

Internetis tuulates leidsin valdava tendentsi, et ega ta eriti ei tahagi funktsioneerida nii, nagu välja reklaamitud. Asi ongi draiverites. Ja paremaid Alesis ei paku.

Põhimõtteliselt räme pettumus minu jaoks. Alesise õnneks olen ma Micron'iga ikka päris korralikult rahul ja ma olen valmis selle apsaka unustama.

Õnneks pillipood.ee nõustus tagastusega. Või tegelikult vahetasin selle lihtsalt välja. Kallima vastu: Motu UltraLite. Vahe on paartuhat krooni. Kuigipalju olen ma Motu kohta kuulnud ja siiani vaid head. Aga arvata võib, et ega enne ei tea, kui asi käes ja töös. Eriliselt hea boonus selle aparaadi juures on nn stand-alone funktsioon, ehk siis seda saab kasutada ka ilma arvutita. Sisuliselt väike mikserpult. Vot selline:

Aga nüüd siis "suuremate" (ja kaalukamate) uudiste juurde. Juno-G on läinud. Fantom-X6 on tulnud. Üle 12 kilo puhast rõõmu (loe: kaal). Üle 37 kilo investeeringuid (loe: raha). Puhas rõõm on muidugi varjutatud õppimis-protsessi poolt - eks ikka tahaks kohe osata ja kasutada. Seda enam, et üle-eile tuli, täna läheb juba lahingusse. Ja homme. Paraku patchide valutu liigutamine via arvuti Juno-G'st Fantomisse ebaõnnestus (elik ei töötanud see nii nagu lootsin). Tuli aga otsast alata. Eile hilisõhtune proov andis küll lootust, aga mitte veel lähipäeva-kontsertideks.

Väljanägemine on sel' säherdune:

Kui nüüd kaugemale vaadata praegusest hetkes (aasta või nii), siis arvatavasti järgmisena läheb paraku vahetusse ikkagi Micron. Nii hea ja tore kui ta ka on, tõsiasjaks jääb, et on ka paremaid.. ...aga sellest juba pikemalt pärastpoole.