ElektroMargus

Kuidas ma oma tsiklid enda omaks tegin

noreply@blogger.com (Margus) — Tue, 16 Jul 2024 09:02:00 +0000

Siin on nimeikiri tsiklitest ja kergelt kirjeldatud protsess, kuidas ma neile oma näo andsin.

Disain kõigil minu enda tehtud (mõne detailiga abistas printija-paigaldaja).

Printinud ja paigaldanud Crostic Pärnus.

1. 2003 Honda CB600f Hornet "Matilda"

Kui mul see masin olin, siis ma alles õppisin sõitma ja välimuse muutmise peale ei osanud isegi mõelda..

2. 2008 BMW G650 Xchallenge "Maya"

Päris alguses oli see tsikkel selline:

Kui see minu kätte jõudis, olid sellel peal juba Crostici tehtud kleebised (sealt ma nad ka avastasin), aga see sibru-säbru väsitas mind ühel hetkel ära. Selliselt sain mina ta:

Nii mõtlesin, et võiks teha ise sellele disaini ja konseptsioon oli selline:

Kui selle ideega Crostici poole pöördusin, tuli välja, et nii julget disaini tehnilistel põhjustel teostada pole võimalik (graafika tehakse valmis vektoris ja see ei võimalda värvide sujuvat üleminekut teiseks tooniks) ja nad minu idee põhjal lahendasid selle lõpuks selliselt:

3. 2019 Husqvarna 701 Enduro "May"

Minu esimene tutikas tsikkel ja ostes oli ta selline:

Minu nägemus oli aga pigem selline:

Ja lõpptulemus realiseerus selliselt:

4. 2020 Husqvarna 701 Supermoto "Mai"

Ka järgmine tsikkel ei pääsenud samast saatusest. Ega ta ka oma tavakuues kehva välja näinud:

Aga mina oma vaimusilmas nägin teda hoopis sellisena:

Ja sellest johtuvalt nägi ta lõpuks välja selline:

5. 2022 Triumph Bobber 1200 "Max"

Sellega ei saanud eriti midagi teha - see oli puhta metallist ja oli minu käest kõigest ühe hooaja..

6. 2024 Ducati Hypermotard 698 Mono "Maria"

Sellega olid suured plaanid, aga jõudis minu käes olla ainult loetud kuud. Algselt välja nägi selline:

Ja plaan oli see teha lõpuks selliseks:

Aga disain jäi poolikuks ja otsustasin sellest tsiklist lõpuks üldse loobuda.

7. 2024 Honda CBF300L "Marie"

Veidi oli ka minu käes üks selline kergliikur:

Sellega oli plaan saada peale ralli torn ja samuti värskem välimus, näiteks midagi sellist:

Ja üsna selliseks ta ka sai:

Ducati Hypermotard 698 Mono Enduro

noreply@blogger.com (Margus) — Wed, 06 Dec 2023 17:40:00 +0000

Kas see võiks olla mu järgmine tsikkel?

Või mis veel tähtsam, mis selle nimi võiks olla?

Ducati Hyperscrambler 698 Mono
Ducati Hypermotard-X 698 Mono
Ducati HyperEnduro 698 Mono
Ducati Hyperdesert 698 Mono

Ducati Hypermotard 698 Mono Enduro

Ducati Hypermotard 698 Mono Rally

😎

Või siis ralli variant õigete rehvidega:

Igal juhul väga huvitav saab olema näha, milline päriselt Ducati Endurokas välja nägema hakkab, KUI see peaks reaaluseks saama.

Kas näiteks midagi sellist?

Järjekordne video logi

noreply@blogger.com (Margus) — Thu, 07 Apr 2016 18:17:00 +0000

Otsustasin, et panen oma juutjuubi kanalisse sama moodi meenutamist väärivad seigad ja faktid ja pildid oma elust, nagu ma oma pille siin dokumenteerinud olen..

Esimene nimekiri kirjeldab tätoveeringuid, mis läbi aegade mu kätele kogunenud on.

Esimene on klahvide komplekt ümber randme, mille tegi mulle Rolz:

Teisena tuli Bunny koomiksist ümber maa ehitatav Dynsoni sfäär, mille kandis mulle käe ümber samuti Rolz:

Kolmas on minu häälega sisse loetud laulusõnad, mille tegin kunagi oma kallile kaaslasele (nüüd abikaasa) ja mis on visualiseeritud ning mille kandis käele Chopper lisades omalt poolt akvarellilise tausta:

Ja kõige värskem on samuti Chopperi käe läbi mu nahale pandud kosmosepärdik:

Kõigest täpsemalt aga videos, kus näeb ka tööprotsessi ning ka lõpptulemust:

Dumo

noreply@blogger.com (Margus) — Wed, 30 Mar 2016 10:59:00 +0000

Dumo on Dual Mohawk ehk siis kahe harjaga kiiver, mille ma tegin. Lihtsalt niisama, et suve oodates tegevust oleks..

Tegin sellest ka video, et veel rohkem aega tappa =)

Veel üks helikaart

noreply@blogger.com (Margus) — Thu, 24 Mar 2016 06:34:00 +0000

Tulen nüüd korra tsiklimaailmast tagasi muusikamaailma..

Kuigi ametlikult võttes olen hetkel muusikamaailmast puhkusel ja aktiivselt näppe klahvidele ei topi, tulevad mõned pakkumised meeldivalt ootamatult.

Jõudsin juba maha müüa oma Motu helikaardi ja selle kandekasti ja veel mingit pudipadi. Jätsin alles ainult kõige elementaarsema - ühe midi-klaviatuuri ja kitarri. No ja posu juhtmeid ja üleminekuid jms, mida müüa on suht mõtetu.

Kui nüüd tuli vajadus jälle lavale ronida, siis tuli mulle meelde, et mul on ju veel üks helikaart külapeal, mida ma siia kirja pole pannud.

Kunagi kahe bändi vahepeal tekkis tahtmine ühe sõbrannaga laule teha ja selleks, et ta saaks lindistada mõtteid muretsesin ühe hästi lihtsa helikaardi: USB-ühendus, kaks kanalit sisse, kaks kanalit välja. Nimeks Tapco Link.usb.

Välimuselt säänne:

Mõnusalt lihtne vidin. Pole vaja midagi installeerida - lihtsalt ühenda arvutiga ja töötab. Helikvaliteedilt ei oska nagu midagi öelda.. pole see otseselt halb, ja ega ta ka väga särav ole. Ise olen seda kasutada saanud suht minimaalselt, kuna ta mul pidevalt käest-kätte käinud. Nüüd aga kulub marjaks ära!

Reaalsus

noreply@blogger.com (Margus) — Mon, 19 Oct 2015 21:05:00 +0000

Siin need asjad ikka üldse ei liigu.. Mujal käib elu ja muutused ja elumerelained voolivad luiteid ja siluvad kive.. aga siin ulub tuul lävepaku alt nukrat vanaviit...

Enamus mu helitehnikast on maha parseldatud. Võim: müüdud. Zoomi plokk: müüdud. Micron: müüdud. See viimane läks parematesse kätesse, mis teda juba nii ehk nii tihedamini kasutanud olid kui mina.

Vahepeal jõudsin isegi tsikli osta. Honda CB600f Horneti, millele ma andsin nime Matilda. Selline:

Tsikkel: müüdud.

Ehk siis tagasi poodi viidud, kus sain hea diili, et pool rahast sain sulli ja pool rahast läks ettemaksuks järgmisele masinale. Seesama, mis mu soovinimekirjas number 1 on! Kevadeks peaks kätte saama.

Kõige selle valguses, et asjad siin sedasi kummi lohistuvad... ee.. ehk siis nagu ei liigu eriti ja see blogi mu edevust piisavalt ei toida, siis otsutasin juutjuubi edasi liikuda. ElectroMoto nime all kavatsen hakata vlogisid tegema ja põhimõtteliselt jätkata umbes samas võtmes kui siin, et dokumenteerida toimuvat ja tehnikat ja päevakordseid teemasid, aga panen sinna juurde liikuva pildi ja oma muusika. Ja teen seda inglise keeles, sest panustan suurema publiku peale. Ja üldse ei häbene seda. =)

Sissejuhatav video on selline:

Ja kanal on siin:

ElectroMoto juutjuubi kanal [vajuta mind!]

ElektroMargus praegu lõpetab. Ma tulen siia veel tagasi.

Soovinimekiri

noreply@blogger.com (Margus) — Thu, 07 May 2015 13:43:00 +0000

Siia järjestasin hetkel kõige meeliköitvamad masinad. Alustades kõige kõvemini meeli köitvast masinast ja nimekirja lõpus jõudes välja masinani, mille nimekirjas olemist ma just kõige paremini ei oska põhjendada, aga siin nimekirjas see sellegipoolest on. Hindade poolest on need valdavalt teostatavad ühel või teisel moel, mõni masin on valitud just selle mõttega, et hinna poolest veel eriti teostatav oleks.

Ilma pikema sissejuhatuseta:

1. valik

Ducati Scrambler Urban Enduro

803cm3 L-twin

176kg

Sadula kõrgus 790mm

Teljevahe 1 445mm

Kliirens väidetavalt väga viisakas

Hind 9 990.-

Et miks see mulle kõige rohkem meeldib?.. Kogu komplekt tundub õige. Sõiduasend on täitsa normaalne, püstine. Võimsust on piisavalt, võib ka maastikule minna jne.. Aga võib-olla kõige taga on hoopis see, et kunagi ammu teismelise eas olles ehitas vanaisa mulle mootorratast. Ringraja raamile krossikat. Kahjuks valmis ta seda ei jõudnud ja sõita reaalselt sain sellega võib-olla mõnikümmend meetrit, aga kuhugi jäi see mõte kinni. Idee universaalsest masinast. Mõledud linnasõiduks, aga võimekas ka nii maanteel kui ka metsas. Ja välimus on minu maitse järgi. Summuti tõstaks küll kõrgemale ja viiks ta pikki sadula äärt pikemalt taha - nagu klassikaliselt skrämblerile kohane. Ma ei suuda ära oodata, et äkki ühel päeval saaks seda elukat proovida. Ja omada.

2. valik

Kawasaki W800

773cm3 V-twin

216kg

Sadula kõrgus 790mm

Teljevahe 1 465mm

Kliirens 125mm

Hind 7 890.-

Minusugusele semi-hipsterile ideaalne klassikaline tsikkel kaasaegses mahlas. Võib-olla törts liigagi klassikaline, seetõttu on ta hetkel siin teisel kohal teatud mööndustega. Peamine mööndus on see, et see oli üks esimesi tsikleid, mis mulle kiivamalt silma hakkas. Samas - välimus on imeline, kaasaegse tehnoloogiaga, mugav ja tugeva iseloomuga masin.

3. valik

Yamaha MT-07

689cm3 Inline-twin

160kg

Sadula kõrgus 805mm

Teljevahe 1 400mm

Kliirens 140mm

Hind 6 520.-

Alles hiljuti avastatud masin. Väidetavalt parim hinna-kvaliteedi-võimsuse kombo. Välimus on võib-olla õige natuke liiga futu, eriti häirib esituli, mis näeb välja, nagu oleks see sulama hakanud ja voolaks vaikselt mööda esiotsa alla.. Aga see on ka mu ainus probleem. Võimalik, et ka summuti tuleks välja vahetada. Aga rohkem küll miski ei häiri. Suurepärane linnakas peaks see olema.

4. valik

Victory Vegas 8-ball

1 731cm3 V-twin

290kg

Sadula kõrgus 640mm

Teljevahe 1 705mm

Kliirens 135mm

Hind 13 200.-

Ainus tsikkel siin nimekirjas, mis veits läheb sinna ulme valdkonda - nii hinna kui võimsuse poolest. Aga selles nimekirjas siin üks ilusamaid mootorrattaid. Poleks tõenäoliselt ainsa liikumisvahendina linnas just kõige praktilisem, aga kindlasti kõige mugavam ja stiilsem.

5. valik

Indian Scout

1133cm3 V-twin

248kg

Sadula kõrgus 643mm

Teljevahe 1 562mm

Kliirens 135mm

Hind 13 290.-

See masin oli üks mu lemmikuid, kuni ma hinna teada sain. Jällegi väga äge kombinatsioon klassikast ja kaasajast. Uhke välimusega, aga mitte uhkustav. Üsna uus mudel ja juba kiidetakse päris julgelt. Aga no see hind... :S

6. valik

Triumph Scrambler

865cm3 Parallel-twin

214kg

Sadula kõrgus 825mm

Teljevahe 1 500mm

Kliirens väidetavalt väga viisakas

Hind 9 625.-

See peaks nimekirjas tegelikult palju kõrgemal olema. Vähemasti kruiiseritest ees. Ägeda välimuse ja praktilise loomuga. Veidi rohmakama ja vanema tehnoloogiaga, aga üsna tõupuhas skrämbler. Oleks hind oluliselt madalam, siis oleks ta ilma suurema kõhkluseta kõrgemale tõstnud siin nimekirjas.

7. valik

Suzuki VX800 (1990-ndatest)

805cm3 V-twin

238kg

Sadula kõrgus 800mm

Teljevahe 1 565mm

Hind u 1 500.-

Sisuliselt ainus tsikkel, mida ma ka kasutatuna tahaks. Või noh - uuena seda saada enam pole võimalik, kuna toodeti seda kuni '97 aastani. Välimuselt üks ilusamaid masinaid, mida ma näinud olen. Kõige tõenäolisemalt just sellise ma ühel hetkel endale muretsen alustuseks.

8. valik

Moto-Guzzi V7 II Stone

744cm3 V-twin

189kg

Sadula kõrgus 790mm

Teljevahe 1 449mm

Kliirens 179mm

Hind 8 670.-

Lihtsalt üks päris ilusa välimusega ja põnev klassikaline tsikkel. Väga huvitava asetusega v-twin mootor. Väga intrigeeriv nimi.. :D

9. valik

Yamaha SR400

399cm3

174kg

Sadula kõrgus 785mm

Teljevahe 1 445mm

Kliirens 130mm

Hind 6 290.-

Kõige hipsterim mootorrattas kõigist neist. Veidi lahjem, eriti klassikalise välimusega ja kõigele krooniks käib see vändast käima! Aga no miks ka mitte.. :D

10. valik

Suzuki TU250x

249cm3

148kg

Sadula kõrgus 770mm

Teljevahe 1 375mm

Kliirens 165mm

Hind u 5 300.-

Kah üks lahjem ja klassikalisem masin. Tõenäoliselt rohkem selline lõbutsemiseks mõeldud naljamasin. Seepärast ka nimekirja lõpus. Aga idee on ju täitsa lahe :D

Elektroonikast motoorikasse.. nö

noreply@blogger.com (Margus) — Thu, 07 May 2015 07:43:00 +0000

Kuna helimaailmas väga palju uuendusi ei toimu ja kuna selle kõrvale on tekkinud teine sisuliselt sama hull fanatism, siis kirjutan sekka uuest fanatismist.

Mootorrattad.

Või noh - pigem nagu nendega sõitmine.

Hetkeseis on selline, et tänase seisuga on kool läbitud ja vaja teha vaid nö ARKi eksam. Teooria ja sõit. Aga sellest kõigest hiljemalt, kui see kadalipp on läbitud.

Kool oli tore. Autosõit OÜ oli asjalik. Korralduslik pool oli seal suht segane minu jaoks kes ma juba mõnda aega pole üheski koolis käinud, aga pingsa kontsentreerumisega sain vajaliku info kätte. Platsisõiduga jäeti mind suhteliselt omapäi. Näidati kätte mootorratas ja elementaarsed käsitsemisvõtted ja harjutused ja edasi toimetasin juba ise. Sisetunde järgi. Ja kuna see iga mööduva minutiga paranes, paranesid ka sõiduoskused. Siis juhtus vahepeal hunnik muud põnevat ja paari kuu möödudes sain linnasõidu ette võtta. Kuna nüüd mitu kuud polnud sõita saanud (ametlikult), siis kohe liiklusesse hüpata oli päris kõhe. Aga teostatav. Kiiresti pidin vees ujudes selgeks õppima mõned elementaarsed tõed nagu näiteks hoo maha võtmine ja käikude vahetamine jne. Kuid taaskord - mida minutid edasi, seda parem oli sisetunne. Saue eksamiplatsil harjutades sain tunda, et tahaks siin harjutada mitmeid tunde. Kallakul paigalt saamine oli vaevarikas ja suht loterii, aeglane slaalom õnnemäng ja ümberpõiked põhja alt kiskuvad. Lõpuks olin linnasõidus üsna hea ja koolile sai joone alla tõmmata. Pärast ühte korda teooriaeksami kordamist. Esimesel korral õppisin valest vihikust teste. Teisel korral õppisin õigest ja ei teinud mitte ühtegi viga. Olen nüüd meister liiklustestides! 25. pileti kolmanda küsimuse õige vastus on ++o! Päriselt!

Õnneks täiesti tundmatus loigus mind üle parda ei visatud ja tänu isale õnnestus kõige elementaarsem eelnevalt enesele selgeks teha. Nagu näiteks paigalt ära saamine. Isa tsikliga sain seda mitmeid tunde harjutada. Ja neid tunde oli hädasti tarvis. Kasvõi selleks, et oleks minisugunegi enesekindlus. Isa mootorratas on selline:

Honda Shadow ABS VT750CSE 2014.

745cm3 V-twin

262kg

Sadula kõrgus 660mm

Teljevahe 1 640mm

Mõnus, madal, mahe. Suht võimatu teravaid manöövreid teha. Aga no raip-kui-mugav. Mulle kohutavalt meeldib see sõiduasend - jalad tagumikust kõvasti ees. Nagu mu jalgrattalgi, mis on samuti kruiiser.

Ühesõnaga sellega tegin esimesed beebisammud (poisikesena tehtud katsetustest ma parem ei räägi. Need on nii minimaalsed, et ei vääri trükkimise vaeva).

Siis platsil sõitsin mingi vanema Yamaha klassikalise rondiga. Või noh - otseselt ära ei surnud see tsikkel, aga üles soojenes mingi kuu aega ja lekkis ja pudises ja nii edasi. Aga mõnus sõiduvahend oli.

Linnasõiduks oli koolis seline masin:

Kawasaki ER-6n. Tõenäoliselt kuskilt aasast 2010 või nii.

649cm3 Parallel-twin

200kg

Sadula kõrgus 785mm

Teljevahe 1 405mm

Kliirens 140mm

Päris pirtsaka gaasiga elav elukas. Lõpuks, kui ära harjusin, hakkas isegi meeldima. Jalgade asetus tagumiku all ei ole mu lemmik. Sellises asendis tundub väga ebaloomulik nii käiguvahetus kui ka pidurdamine. Maanteel 110 km/h sõites oli tuul nii tugev, et pead ei julenud küljele pöörata - selline tunne tekkis, et tagasi ma seda enam ei keera. Paar kilomeetrit aga kannatas välja. Manööverdamiseks väga mõnus masin. Saaks vaid rohkem harjutada.

Ma ei oska tegelikult sõnadesse panna, milline kirg on mul hetkel motikate vastu. Või noh, nendega sõitmise vastu. Aga ma saan väga vähe hetkel ära teha selle heaks. Ühest küljest pole mul veel juhtimisõigust, teisest küljest pole veel ka finantse, et endale motikas soetada. Õnneks ei saa keegi keelata mul unistada, arututes kogustes sõiduvideoid juutjuubist vaadata ega unne suikuda manades silme ette tsiklisõidu.. ühega järgnevatest (või siis blogis reaalselt tuleb see ettepoole) järgmises blogis kirjeldatud masinatest.

2015 aasta check-in

noreply@blogger.com (Margus) — Mon, 09 Mar 2015 12:58:00 +0000

Tere blogi. Kirjutan sinusse sellel aastal esimest korda. Loodan olla tubli ja kirjutada veel vähemalt ühe korra sinu sisse. Peale seda korda siis..

Võtan kõigepealt kokku eelmise aasta.

Squieri kidra müüsin maha sümboolse summa eest. Sest raha oli vaja.

Kajaploki ja ühe overdrive'i olen maha müünud, sest raha on ju vaja.

Kindlasti on veel mingeid asju, mida ma ridamisi maha olen parseldanud, et raha saada.

Raha on ju tore. Selle eest saab asju, mida taas hiljem mingi summa eest ära anda. Loomulikult olulisemalt väiksema summa eest, mis sa esialgu välja käisid, aga kasutamisrõõm jääb ka ja tänu sellele on see üle makstud osa justkui kasutusrent. Meelelahutushind. Või midagi sellist..

Midagi oluliselt suurt pole juurde tulnud. Transpordikohver/-kast on mul nüüd. Selles on helikaart, juhtmed ja sellesse saab turvaliselt paigutada kogu minu muusika hinge ehk minu läpaka. Nimi on krüptiline SKB 19RSF 2U. Välimuselt selline:

Üsna kaalukas, aga turvaline kast. Täitsa mugav istumisalus ka.

Sünnipäevaks sain ka natuke raha ja selle eest ostsin selline asja:

Idee selle taga oli see, et kui sul pole võimalust osta korraga mingit paarikümmet erinevat plokki, et katsetada, milline saund sulle kõige paremini istub, siis tuleb leida üks karp, mis pakub sulle suurema hulka erinevaid variante (olgugi olulisemalt kehvema kvaliteediga) ja siis edaspidi juba tead natuke paremini, millist plokki täpselt otsima peaks. Või noh, minu jaoks oli see loogika selline. See saund polegi kõige kohutavam ja kuigi päris raske on nii tihkelt kõrvuti istuvatele nuppudele peale astuda, siis täidab ta oma eesmärki üsna suurepäraselt. Minu hing on rahul.

Tagasitulek tähtede juurde

noreply@blogger.com (Margus) — Tue, 17 Jun 2014 12:27:00 +0000

Üritasin lahutada kirjutamistiheduse viisakalt üks-kirjutis-aastas peale, aga näed - ei õnnestunud.

Tegelikult põhjust ülestähendusi teha on päris mitmeid. Seega alustame algusest.

V-Synth sai maha müüdud. Suhteliselt idiootse hinna eest ja järelmaksuga, aga loodetavasti on see nüüd asjalikemates ja aktiivsemates kätes.

Kõige peamisem uuendus, mis sellele müügile järgnes, oli uus kitarr. Nüüd on mul kaks kitarri. Kohe selline... kitarristi tunne on.. või noh, just nagu kitarristi tunne... pedaale peaks vist rohkem olema ja päris kidravõim....

Väga drastilist muutust ette ei võtnud. Valisin pilli, mis käe all tundus kõige mõnusam ja käe all kõige mõnusam tundus kitarr, mis sarnanes kõige rohkem seni käe all olnule.

Pill on Schecter PT-Fastback.

Selline:

Mõnusa kõla, mõnusa tunnetusega. Häälestub ilusasti. Välja arvatud G-keel, mis kipub korduvalt häälest minema hüppama. Lisaks on tooni-nupud, mille väljatõmbamine poolitab helipead, aga mille tulemusel jäävad nupud pihku.. See on õnneks liimiga kergemini lahendatav probleem. Kuni selle hetkeni, kui tahan pilli lahti võtta... =)

Üldiselt on väga aus pill ja olen väga rahul. Eks ühel hetkel peaks viima pillimeistri juurde ja laskma see tehase/poe-seadetega pill päris pilliks teha, aga ma juba aiman ette, et reaalselt saan seda juttu rääkida veel mitmeid aastaid...

Paar kidraplokki tuli ka juurde, aga hetkel ei meenu nende nimed ega tegumoed. Odavad nässakad, mis erilisi emotsioone ei tekita.

Ema klaveri tõin ka enda juurde. Digitaalne, aga täismõõdus klahvidega. Midi-kontrollerina suurepärane. Ja ka niisama mängida. Kawai. Korralik.

Kas midagi?

noreply@blogger.com (Margus) — Thu, 03 Oct 2013 09:32:00 +0000

Ei midagi.

Ei midagi uut. V-Sündi müümisest midagi välja ei tulnud. Kahjuks või õnneks - seda näitab aeg. Sellest müügist tulnud raha kavatsesin investeerida uutesse vidinatesse, aga polnud ette nähtud. No ei osanud ette näha. Aga imestama ka ei hakka. Siiski väga spetsiifiline toode ja mingi idiootse hinna eest pole seda ka mõtet ära anda. Seega...

Midagi siiski uut on. Küll aga mitte midagi silmapaistvat. Ehk siis välja paistvat. Ehk siis midagi välist. Seega siis midagi sisemist.

Läpakal sain lõpuks superaeglase ja tõenäoliselt peagi sureva kõvaketta välja vahetatud superkiire (kuigi suht vähemahuka) SSD-ketta vastu. Sõnuseletamatult kiire. Väga-väga mõnusalt kiire. Küll aga tähendas see liigutus seda, et kõik pidin nullist tagasi panema ja jälgima, et kõvaketast kõrini täis ei pakiks. Ja kõigele boonusena tuli välja, et minu vanat Logic Pro'd ei ole võimalik enam erinevatel põhjustel installeerida. Seega pidin uue soetama. MainStage'i niisamuti. Aga minu hing on rahul. Toimivad väga ilusasti ja lõpp hea kõik lõpp-hea.

Loodetavasti peagi midagi veel.

Need vähemad tegelased...

noreply@blogger.com (Margus) — Tue, 07 May 2013 08:26:00 +0000

Tuli meelde veel üks tubli tegelane, keda pean ära mainima.

Lihtne ja vajalik vidin iga endast lugupidava kitarristi arsenalis, isegi sellise kitarristi, kes tegelikult on seda vaid selle sõna väga laias tähenduses...

Ühesõnaga kitarri-häälestaja. Selline ilus valge:

Mis ta natukene eriliesmaks teeb on oskus kõiki kuute keelt korraga häälestada. Tähendab - häälestama pean ikka ise, aga ta oskab ära näidata korraga kõikide keelte häälestuse, et kuhu poole peaks keelt mudima ja milline keel paigast ära on.

Mõnus on ka see, et tal on voolu jätkamise auk, ehk siis vooluadapteri ühendan selle PolyTune'i külge ja sellest saan eraldi väljundi kaudu ainult kaabliga voolu järgmisele plokile. Minu puhul on see järgmine paha pärdik. Kuskil siin plogis on sellest kah juttu.. ;)

Seda teksti kirjutades meenus veel üks asi. Nimelt kõrvaklapid. Liiga lihtne on selliseid väikeseid, kuid niivõrd olulisi nubinaid unustada.

Mu vanad Sennheiserid andsid lõplikult otsad - ehk siis konkreetselt kaabel katkes.

Asemele sain kasutatud kujul samuti tublid tööloomad: kõrvamonitorid Shure SE215. Kõlalt üllatavalt neutraalsed ja kohati isegi plassid, aga üldiselt suht ausa kõlaga. Ehk siis nad ei ürita midagi ilusatada. Proovis küll suure müra sees kipuvad mingid sagedused kaotsi minema, aga seda oligi oodata kõige odavama hinnaklassi kõrvamonitoride puhul.

Mõnus on ka see, et nad püsivad korralikult pea küljes ega ürita mul kõrvu peast kiskuda, kui mul juhtmed riiete alt veetud on..

Välja näevad sellised:

Ühtlasi veel uudistest rääkides - mu jõuloom V-Synth GT läks täna müüki. Ei kasuta ma seda ikkagi päris nii palju kui ta väärt oleks ja mul on muid pakilis asju, mida vaja soetada. Ega ma väga suurt lootust ei hellita, et keegi ausa hinna eest siinkandis sellest huvitatud oleks, aga kes ei küsi, seda suu pihta ei lööda...

Sissekanne 2013

noreply@blogger.com (Margus) — Thu, 02 May 2013 11:34:00 +0000

Vahel tundub sulepea haaramine ületamatu raskus olevat. Isegi kui see on klahvide kujul arvuti küljes, mida nii-ehk-nii kogu aeg kasutad. Isegi kui paberit ei pea otsima, sest New Post nupp lausa lõugab lehe keskel otse näkku. Ainus variant, kuidas see saaks kahe silma vahele jääda, tähendaks, et su silmade vahe on la Manche väina laiune...

Pikk jutt lühidalt kokku võttes: varsti saab aasta täis viimasest korrast, kui siia kirjaridu lisasin.

Mis tundub ebaaus, võttes arvesse seda, et tehnikat on vahetunud paremale ja vasakule, üles ja alla, ühest tunnetuslikust dimensioonist teise, kui et mitte öelda oluliselt paremasse...

Omamata kogu seda kama korraga silme ees loodan ma, et midagi kahe silma vahele ei jää... Jah, jälle seesama väina-jutt.

Alustan kronoloogiliselt tagant poolt. Ehk siis ajaliselt praegusele hetkele kõige lähemalt.

Käest kätte, peost pihku, bussipeatuses raha vahetades jõudsid minu kätesse kaks pisikest midi-kontrollerit. Mini-midiklaviatuur AKAI MPKmini ja Novation Launchpad.

AKAI klafkast midagi väga asjalikku rääkida ma ei oskagi. See tuli kaubaga kaasa (vastava summa eest loomulikult) ja täidab mobiilse operatiivse noodisisestuse eesmärki. Veits pidin kaklema, et vidin tööle saada, aga see oli vist pigem näruse usb-kaabli süü. Klahvid on pisikesed, aga ei tundu liiga odavad... Veits vägivaldne võrdlus ta ju on, aga meenub Korgi mikro-klafka, mis oli Nano-komplektis ja kokkuvõttes odav saast, kuna pidas vastu minimaalsed kuud ja lõpuks lihtsalt klahvid pealt heitis.

Ah jah.. pilt kah:

Oluliselt põnevam toode on Launchpad. Välimuselt selline jubin:

Värvid on siin mõneti petlikud, kuna need ilmuvad siis, kui nupud midagi reaalselt teevad. Enamuse ajast näeb see Launchpad välja pigem hall ja igav ja elutu. Pean piinlikku tõde tunnistama, et ma pole selle täit potensiaali veel rakendada jõudnud. Ehk siis korra sain isegi ilusti tööle ja hästi natuke katsetasin, aga nagu ma aru olen saanud, siis väikese ja mõneti ilmetu asjakese kohta on ta väga võimekas.

Et siis millega on tegu? Põhimõtteliselt sämplite trigerdajaga. Ehk siis kasutades Albeton Live programmi, kuhu laen erinevad helijupid, saan neid mängima ja seisma panna. Korraga või ükshaaval. Või siis mängida nagu trummi. Või siis mängida nagu klahvpilli...

See kõik tundub reaalses kasutuses palju põnevamana kui sõnadesse ümber kantuna. Njah.. vahest see ongi põhjus, miks ma copywriterina kunagi läbi ei löönud... hmm..

Igatahes...

Axiomi surmast ma juba rääkisin. Sellele õnnestus mul hankida asendus noorema ja muskulaarsema venna näol:

M-Audio AxiomPro 61. Veidi parema tunnetusega nupud ja mis peamine: suhtlus arvutiga on mõlemapoolne. See tähendab seda, et antud klaviatuur suudab reageerida ka arvuti saadetud informatsioonile, et mis asendis on kontrollitavad nupud programmis ja siis klafka käitub vastavalt. Peamiselt toimib see hästi pööratavate nuppude puhul, mis tähendab seda, et kui nuppu puudutada, siis programmis nupp ei hüppa näiteks nulli, vaid hakkab liikuma selle koha pealt, kus ta enne oli.

Kes sellest teemast aru saab ja minuga kaasa rõõmustab, on ära teeninud sületäie... noh, mingit virtuaalset nänni. Hea kui ma ISEGI viie aasta pärast sellest veel midagi mõikan.

Vahest mõnevõrra olulisem minu jaoks on see, et Axiomiga on kohutavalt mõnus mängida. Isegi kõrvale jättes välimuse, mis uuel pillil kahtlemata on kõvasti parem (valge värv laval on väga efektne!), siis näppude all tundub see pill suurepärane. Täpselt paraja raskusega klahvid, et mängleva kergusega sündi-helidest kenasid kombosid kokku panna, ja samas piisavalt tundlikud, et vajadusel ka klaveriks muutuda. Rääkimata kõikidest vajalikest nuppudest, mida on võimalik imelise kergusega tööle rakendada nii, et arvutit ei pea elavas esituses mängides kordagi puutuma.

AxiomPro on küll natukene raskem kui vana variant, aga sellegi poolest piisavalt kerge, et mõistliku distantsi seljas ära vedada. Või siis hea inimese õlale usaldada, kes lubanud aidata... =)

Siis veel loetud ajaühikud enne seda suurendasin oma võlaorjust püha eesmärgi nimel.

Nimelt minu ustav Motu helikaart jõudis ühel hetkel sellisesse lagunemis-faasi, kus ma ei saanud seda enam saja protsendi ulatuses usaldada. See protsent oli küll jätkuvalt tugev kuuskümmend, aga sellest ei piisa kõigi nende ettevõtmiste jaoks, mis minul ette võtta tuleb.

Sedasi jõudis siis minu kätte uus Motu helikaart. Seekord siis sammuke suuremas suunas Motu Traveler mk3 näol.

Selline:

Rohkem sisendeid, rohkem väljundeid, paremad iseseisvad miksimis-funktsioonid (ehk siis võimalik kasutada ka arvutita). Muidu klassikaline Motu kvaliteet ja kasutamismugavus ja -lihtsus. Ja erinevalt eelmisest helikaardist, üritan ma seda seekord hulka põhjalikumalt kaitsta. Selleks muretsesin paralleelselt ka sobiva koti, kuhu mahuvad ära helikaart, läpakas ja kogu juhtmemajandus, mis selle erialaga kaasas käib.

Kott näeb välja selline:

Tundub täitsa korraliku kvaliteediga olevat ja ma usun, et see investeering oli oma raha väärt. Ehk siis pikka iga kõigele, mis selles panipaiga leiab...

Ja kui juba laristamiseks läks, siis hankisin omale ka kompaktse kitarri-standi. Ei midagi erilist, kerge ja kokkuvolditav.

Säherdune:

Rääkides veel kadunud kolast, siis mu kõige kallim (südamelähedasem), kõige kergem ja mugavam sündijalg on läinud. Tähendab jäänud. Maha jäänud. Ja siis minu elust läinud. Natuke nagu lollilt ja tobedalt, aga mis läinud, see läinud. Laenasin pärast meid mänginud bändile välja ja siis unustasin ise seda pärast nõutama minna ja kontserdipaikka ta jäi ja seal kuskil on ta siiamaani. Mõni agaram inimene kindlasti oleks juba ammu jalad alla võtnud ja välja nõutanud vara, mille omanik ta on.... noh jah..

Nimekiri asjadest, mis on üsna hädapäraselt vajalikud, aga mis hetkel veel on poes, väljatöötamisel või siis kuskil tootmisliinil, on vähemalt sama pikk kui see juba käes oleva tehnika kirjeldus siin. Oh jõuluvana, jõuluvana. Ära ole kade-nina. Mul veel vaja ohtralt nänni, muidu jään ma suht-koht jänni....

Vangerdused

noreply@blogger.com (Margus) — Fri, 29 Jun 2012 10:18:00 +0000

Mulle meeldib male, aga ma ei taha seda mängida oskajatega. Esiteks see, et jube kergesti saan pähe; teiseks see, et keegi on välja mõelnud ajuvabad reeglid, kus ühel hetkel võid oma kuninga või lipu liigutada lambist laua teise serva... või kuidas see nüüd täpselt käiski.. Ühesõnaga ma tean kuidas nupud peavad males liikuma ja keeldun tunnistamast, et lambist võid nupud lihtsalt ümber tõsta ja ülbe muige suunurka manada...

Niipalju siis pealkirjaga seonduvast. Nii öelda "lambi-juttu".

Asjast ka.

Üks väike poisikese märg unelm sai teoks. Vindus veidi ja suri küll veidi targemana kui sündis, aga kindlalt surnud on ta sellegipoolest. Kuni ta naaseb elava surnuna. Või surnult elusana.. Või noh - naaseb. Kuid antud juhul ainus võimalus, et nii läheb... Ühesõnaga kui ma väga-väga-üsnapäris-palju rikkamaks saan, siis võin kaaluda revitaliseerimist.

Ümber nurga selle ümmarguse (heh.. üm-marguse.. :) jutu juurest asja juurde tulles: mul õnnestus jõuda sinnamaale, et soetasin endale Arturia Origin Keyboardi.

Selline iludus:

Kaalukas tükk plastikut ja puitu. Pea veerand-sada kilo. Volditav paneel, mis kinnises asendis kaitseb ilusasti kõiki hädapäraseid nuppe. Nupud muidugi on natuke odavad - püsivad küll küljes, aga iga nupp keerleb erineva raskusastmega. Ribbon-controller: puutetundlik riba klahvide kohal, millele saab erinevaid funktsioone määrata, aga vaikimisi töötab pitch-shifterina. Nagu CS-80'l.

Ilus. Tõsiselt ilus pill. Ja raske... aga seda ma vist juba mainisin.

Aga raip ei tööta.

Esimene sisselülitamine ebaõnnestus. Pill hakkas tööle, aga heli mitte. Taaskäivitamine taastas küll heli, aga üsna ajutiselt. Ühest hetkest kiilus tarkvara kinni ja kadus ka heli. Ilmad õues olid sügiseselt jahedad ja kütteperiood polnud alanud. Mida külmem tuba, seda külmem pill, seda rohkem kippus kinni kiiluma.

Tegemist on küll süntesaatoriga, aga transistorite asemel genereerib heli tarkvara. Küll päris hea tarkvara, aga kuna Arturia näol on tegemist üsna väikese ettevõttega, siis toote- ehk tarkvara-arendus natukene longab. Mis on eriti veider kui arvestada, et Arturia näol on peamiselt tegemist virtuaalsete süntesaatorite meistrina. Isegi oman ja jõudsalt kasutan lõviosa nende toodangust.

Idee oli mul üllas. Kuna helid sellest masinast olid sisuliselt samad, mis mul arvutiski, siis tundus mugav seda pilli elavas esituses kasutada. Oleks saanud arvuti tööd kergendada. Seni tuli kogu kompott - nii taustamuusika kui ka soolo-pillid - mu arvutist.

Kõlapilt on tegelikult päris meeldiv. Vanakooli-süntesaatoritele sarnaselt vähe pehmem, aga vajadusel täiesti võimeline äkilisi liigutusi tegema. Presetid on presetid ja ilmselgelt kõige adekvaatsemat pilti võimalustest ei anna, aga juba needki olid vähemasti minu jaoks täiesti talutavad.

Aga raip ei tööta... aga seda ma vist juba mainisin.

Ühesõnaga, viisin pilli tagasi poodi. Kuna vahetus uue samase isendi vastu oleks võtnud paar nädalat, pakkusid head poodnikud välja minu jaoks suurepärase variandi: vahetada see hoopis teise sündi vastu välja.

See sünt on selline:

Roland V-Synth GT. 2.0 tarkvaraga. Kõiki võimalusi ja funktsioone eraldi välja tuua vist ei jaksakski, isegi kui päevad pikemad kui praegu oleks. Lühidalt kokkuvõttes - samuti virtuaalne süntesaator, süntees käib digitaalselt. Aga sellel on puutetundlik värviline ekraan! Mis on äge. Et nagu mida veel ühest viimasepeal pillist tahta? Värviline! Puutetundlik! Ekraan...

Sellest vast tiba olulisem on muidugi see, et helid, mis sellest masinast tulevad, on hulka kaasaegsemad. Küll digitaalsema kõlaga, aga ma pole kunagi digitaali kartnud. Muidugi vahel tahaks, et keegi pehmelt kõrva paitaks ja võib-olla isegi kergelt kõditavalt tigudesse puhuks; aga eriti sellise muusika puhul, mida mina viljelen, on hea kui keegi naaskli või punnivinna kõrva raiub... turvaliselt muidugi, suuremate vigastusteta.

Ehk siis kokkuvõtvalt: vahetus toimus minu jaoks üsna soodsas suunas. Kilosid on sellel ka veerandi võrra vähem, ja mis kõige tähtsam - pill töötab! Emotsioonid on laes.

...kuigi pean tõdema, et igapäevaselt komponeerides on jätkuvalt hulka mugavam kasutada sünte arvutis, mis tähendab, et kasutan seda looma peamiselt midi-klaviatuurina. Aga mitte ainult. Mit-te ainult...

Üks põhjustest, miks uus mänguasi kipub vähem tähelepanu saama kui teenitult aus oleks, on see:

Fender Squier Vintage Modified Tele MN BLK. Mitte kõige odavam, mitte kõige kallim. Kõlalt, minu kui võhiku jaoks, päris mõnus. Eks välimus oli kaalukausikallutaja.

Kuskilt on kõrva jäänud, et sõltumata pilli hinnast, tegumoest või margist - varem või hiljem peab sellega nii-ehk-nii pillimeistri juurde minema. Ja nii minagi kogun hoogu ja raha, et see tee jalge alla talluda. Logisevad kruvid sain omal jõul kinni keeratud, aga lisaks sellele on krihvid teravate otstega, mis tähendab, et peenem E-keel kipub nende taha kinni jääma ja edasi tagasi käega mööda kaela käies saeb see vaikselt näppe maha. Kõige tipuks närib miski alumise sadula juures pidevalt keeli läbi. A-keel on pea igas proovis otsad andnud. Veits kulukaks läheb nagu...

Seltsiliseks sellele kaunitarile hankisin ühe universaalse amplifikaatori:

Vox AD50VT. Universaalne selles mõttes, et ta suudab edukalt jäljendada mitmeid erinevaid klassikalisi võimendeid. Spetsid kindlasti ütleksid, et jäljendamiseks see jääbki ja päris asi on ikka päris asi, aga esialgu piisab mulle sellestki. Pildilt ei paista just suurem asi, aga reaalsuses on päris lärmakas (vajadusel aga ka päris vaikne) ja mis kõige mugavam: sama isendi suurem vend on meil ka proovikas olemas, tänu millele on üks asi vähem edasi-tagasi vedada. Sest kõla on neil sisuliselt identne. Säti vaid nupud paika ja pidu võib alata!

Ja et veel rohkem välja näha nagu päris kidramees, hankisin ka selle:

DigiTechi Bad Monkey Tube Overdrive. Ega ma selle kasutamises veel väga osav ei ole... põhiline, mis ma sellest kätte saan on räme vile aka tagasiside aka feedback. Aga eks ma harin end ja katsetan ja taltsutan selle paha päridku... ühel heal päeval.. või siis vähemasti keskmisest paremal päeval...

Ja vist esialgu ongi uuest mandist kõik.

Värskemate uudiste seast võin veel ära mainida, et mu ustav pikemas mõõdus Axiom lakkas funktsioneerimast... BSOD in da haus! Ehk siis ekraan särab uhkes sinakas valguses, aga mida pole, on tekst ja numbrid ekraanil ning lisaks sellele ei edasta ta mitte mingisugust infot arvutile. Ja just see on tema ainumas funktsioon siin maailmas. Aga kuna see teema on niivõrd värske ja labida järgi veel ei haara, siis pikemalt siunama ei hakka. Pigem guugeldan veidi.

Käest ära 2.0

noreply@blogger.com (Margus) — Thu, 07 Jun 2012 20:14:00 +0000

Emm...

Frustreeriv on see, kui plaan on hea, aga see kokku ei tule (vihje A-Team'i Hannibal'ile, kelle "püüa-fraas" oli "I love it when a plan comes together vms).

Plaan oli aktiivsemalt jälle asjast rääkida/kirjutada, aga läks nagu alati.

No, igal juhul plaan on jätkuvalt jõus ja ühel päeval algab aega, kui kõik perrud saab korraga läidetud ja tuba valgeks ja suitsuandurid lõugama...

Näed, isegi fesarist, me elu näost, otsustasin loobuda, et rohkem aega ja mahti oleks asjalikumate tegevustega rinda pista.

Vaatasin just, et siin mul üks mustand isegi päris pikalt juba valmis pandud. Pikk jutt, aga vajab veel pikemat lisa. Õnneks käsitleb see kõige vanemaid pakilisi teemasid, seega kõige tuhmimad kogemused on talletatud... ..heh... mis on pistmist talledel talletamisega?... =) Aga selgem ikkagi kui nöki taha...

Või midaiganes. Kuigi mu emakeele õpetaja õpetas, et kirjatükis ise-end kommenteerida ei ole paslik - aeg on hiline ja pean selle piskuga siin praegu piirduma. Tõmban otsad kokku ja sõlmin koti pealt kinni. Tõstan koti kuskile jalust ära, aga mitte kuhugi peitu. Paigutan selle nii, et silme all oleks.

Ja siis ühel päeval algab aega, kui kõik...

..ah jaa. Sellest ma juba rääkisin...

Käest ära

noreply@blogger.com (Margus) — Sun, 08 Apr 2012 21:36:00 +0000

Tegelikult küll pealkiri on eksitav. Õigemini oleks väita ikka, et "kätte".

Ehk siis pikemalt peaks pajatama asjadest, mis on minu kätte jõudnud, käest läbi käinud ja mis on jäänud ja mis läinud.

Väikese tiiseri või meelespeana:
- Arturia Origin Keyboard
- Roland V-Synth GT
- Fender Squier Vintage Modified Tele MN BLK
- Plaanid tulevikuks (loodetavasti üsna lähedaseks..)

Pealkiri viitab sellele, et järg on käest läinud ära siin seisukorra uuendamistega/kirjeldamistega. Põnevad ajad on. Palju teha ja vähe aega, et selle kõigega ühele poole saaks. Eriti veel nii, et ise samal poolel oleks...

Pedaalid jalgade all, uus muusika tigu paitamas

noreply@blogger.com (Margus) — Fri, 15 Jul 2011 07:17:00 +0000

Emm... pidasin seda kõrvas olevat tigu silmas. See kes kõike pealt kuulab ja ajule edasi räägib. Ajudeta tigu... mis on tegelikult hea - kui tal oma mõistus oleks, mida ta siis edasi annaks ja mida enda teada jätaks?... Elu on ikka maagiliselt keeruline ja piiramatult põnev....

Aga aitab targutamisest, unelemisest ja suure hulga punktidega lausete lõpetamisest.

Sain juurde mõned uued mänguasjad. Praktilised, mugavad ja sellised, mida võib süütundeta jalge alla talluda. Ehk siis MIDI-pedaalid. Tegin väikese vangerduse ja MickroKorg XL-ist sai Roland GFC-50 ja kaubale peale üks väljendusrikkuse-pedaal ehk expression-pedal.

See Roland, ehk Boss, või siis kirjade järgi ikkagi Roland on säherdune:

Paras pusimine oli, et see MainStage'iga korralikku koostööd tegema panna, aga veidike guugeldamist, üks programm nimega MidiPipe ja mõni kosutav õlu sinna kõrvale - ning töötab nagu läikiv pudipadi põlismaalaste äraostmisel..

Kaks esimest pedaali vahetavad pätse/patch-isid, keskmine (mingi ime läbi, mina ei teinud, hakkas ise sedasi käituma) aktiveerib üle suure ekraani häälestaja (samal ajal vaigistab kitarri) ja vasakult siis vastavalt neljas ja viies pedaal lülitavad MainStage'i virtuaal kidraplokkisid sisse-välja. Seda kõige paremat A/B pedaali ma ei puutu. Esialgu on niigi piisavalt keeruline õigete tantsusammude selgeks saamine, et õige loo ajal õigel hetkel õiges kohas olla ja õige pedaal alla vajutada.

Aga jah, kõik see tähendab ühtlasi, et lisaks klahvidele üritan nüüd ka (ühte laenatud) kitarri mängida. Jah, ka laivis.

Kogu see uus kaadervärk vajab veel laiv-esitluses läbiproovimist, et lõplik ja üli-kiitev ood valla päästa. Õnneks see aeg pole enam kaugel ja kahe nädala pärast on pilt selge.

Uus muusika on ka. Või mõnes mõttes juba vana, ammu valmis tehtud, aga uue kuue saanud ja värske vokaaliga vürtsitatud. Igal juhul ääretult lõbus!

Vesi ja kuidas see silla all voolab..

noreply@blogger.com (Margus) — Thu, 24 Mar 2011 08:35:00 +0000

Päris mitu kala on vahepeal jääkaane all unne suikunud ja siis taas vaikselt uniseid silmi liigutama hakanud.. Ehk siis päris mitu lumehelvest on suutnud sulamata maapinnale jõuda.. See tähendab, et rohkem kui kaks latti vorsti on pealinna-piires manustatud ja siis jälle välja heidetud...

Ehk siis päris tükk aega pole siin targutanud.

Küll aga jututeemat jätkub.

Peamine uudis on uus mänguasi nimega Korg Kaoss Pad ehk KP3. Minuni jõudis see kergelt räsituna (ehk siis juba korralikult läbimängituna) - siiski helist närib läbi nagu noor jumal.

Tegemist on siis efekti-ploki/sämpleriga. Esialgu tundus täielik kosmos, nii oma piiramatute võimaluste poolest kui nendeni jõudmise suhtelise võimatusega. Kuid juba üsna pea suutsin lindistada täitsa korralikult loopiva sämpli ja selle täielikult peapeale pöörata. Tunne oli mõnus.

Paar korda sain selle funktsioone ka lavalaudadel katsetada, küll esialgu vaid kaja-efekti piires.

Vast kogu minu lava-kaadervärgi juures kõige keerulisem ongi asjade paigutus, mis tähendab seda, et KP3 pidi püsima põrandal ja seal tempot toksimas käi oli üsna tüütu. Olen üritanud pikalt ja leidlikult välja mõelda süsteemi, kuidas võimalikult kompaktselt, kergelt ja käepäraselt enda ette (või mööndustega kergelt paremale või vasemale) paigutada ära suurem midi-klaviatuur, väiksem sünt, arvuti, helikaart, KP3 ja terve istmikutäis juhtmeid. Seni paremad ideed puuduvad.

Seoses umbes saja väikese põhjuse kuhjumisega pole mul nüüd muidugi mõnda aega lavale asja, seega peaks leiduma paras hulk aega, et läbi mõelda ja realiseerida parim lahendus, mida tänapäevane tehnoloogia ja ühe keskmise sündioperaatori fantaasia suudavad kokku keeta. Mida võtta, mida jätta ja mida üldse eluga ette võtta..

Ah jaa.. Klassikaliselt ka illustreeriv pilt KP3-st:

Micron värvimäkerdamine

noreply@blogger.com (Margus) — Sun, 17 Oct 2010 18:17:00 +0000

Pill on taas koos ühes tükis ja töötab! =)

Natuke on värvi siit-sealt juba ära kulunud - ju ikka ühest kihist tegelikult ei piisa, aga muidu näeb täitsa kabe välja. Parem kui varem.

Mõned nupud on natuke kehvasti paika saanud ja ei taha töötada päris nii nagu ette nähtud, aga õnneks need pole nii kriitilised nupud ja kui mingi hetk saab aega, võtan ta korra uuesti lahti ja saab vast paika. Kokkupanekul jäi üllatuslikult üle 6 kruvi, millest ükski ei sobinud kahte põhja all tühjaks jäänud auku.. kuhu need ülejäänud neli oleks pidanud minema - ma nii ei teagi...

Siin siis ka pildid lõpptulemist:

Micron ületegemine 2

noreply@blogger.com (Margus) — Fri, 20 Aug 2010 13:10:00 +0000

Värvikiht on peale kantud. Üks kord ja esialgu vast sellest piisab. Päris ilus jäi, kuigi kohati sai värvikogusega üle pingutatud ja hakkas voolama. Paremast otsast on natuke laiali läinud oranž. Kuid ma jätan selle vähemasti esialgu nii. Ma võin ju rääkida oma isiklikust puudutusest ja mis esimesel korral tehtud, see on absoluutne ning vaidlustamisele ei kuulu... aga eks tõde ole pigem see, et laisk olen..

Ekraani unustasin ka ära maskida.. uups...

Siin mõned pildid protsessist ja tulemusest:

Kiht musta värvi. Tegelikult ka - see on must! =)

Veel rohkem musta

Enne oranžiga värvimist

See ka

Oranž peale kantud

Tulemus

Eemalt näeb täitsa kabe välja!

Üllatuslikult ka lähemalt..

Reaalses ajas

noreply@blogger.com (Margus) — Mon, 16 Aug 2010 08:59:00 +0000

Mõtlesin natuke heietada teemal: Tehnika ei tee meest; mees teeb tehnika.. Aga ma ei tee seda, kuna üsna ilmselgelt on tõde seal kuskil vahepeal ja kõikide nende argumentide sekka sobrama minek tundub kübe tüütu. Sellest olulisem on ka tõdemus, et hea tehnikaga töötamine on puhas rõõm. (Tänan, Kapten Ilmselge:)

Pigem alustan teemat nimega Pimpimine Algajatele.

Selles rubriigis kajastan sündmuseid, mille käigus saab uue värvikuue minu väike nätsupakk Micron ja kui kõik plaanipäraselt kulgeb - ka kogu lava set-up.

Ehk siis kiskusin Alesise laiali, eemaldasin sisu ja nüüd valmistun (esialgu veel mõttes) spray-värvidega seda üle pihustama. Värvidest valin arvatavasti põhitoonina musta ja lisamaitsena oranži.

Üks keerulisemaid samme saab olema kesta põhjalik puhastamine, et värv korralikult peale püsima jääb. Kuna ma pole seda varem teinud ega vaevunud teiste tarkust uurima, siis oma mõistusega kavatsen pärast värvimist veel mingi kinnistava ja kaitsva lakiga pilli üle käia, et iga väiksem puudutus värvi-tööd lõhkuma ei hakkaks.

Siin mõned pildid lammututatud Micronist:

Teine plaan on ehitada kast aka kohver alumisele pillile, kuhu saaks statsionaarselt paigutada ka helikaardi ja kogu juhtmemajanduse. Lisaks mingi nurk arvuti jaoks ja eriti ideaalne oleks, kui sama kaadervärgi külge saaks istutada teisele korrusele virutaal-analoogi - kas siis värskelt värvitud Microni (kui see taas kokkupanduna ikka hääle sisse võtab) või uue poisi MicroKorg XLi.

Värvipalett peaks tulema samane Alesisele. Täiesti reaalselt kujutan ette sellise komplekti kaalu kokkupakituna, seega plaanin leida mingi käru, millega seda transportida. Midagi sellist, nagu näeb meie põhjanaabritel järgi lohisemas järjekordsel joogireidil. Või siis mingi klassikaline lao-käru.. -tõstuk.. -kuidas-iganes-seda-ka-nimetatakse.

Kõik see selleks, et enda elu lihtsamaks ja kergemaks teha ning samas ka asjade ülesse panemist laval kiirendada.

Kuidas selle kola treppidest üles vedimine välja nägema hakkab, ma veel ei tea. Küll aga usun siiralt, et küll mu leidlikkus mind välja aitab.. või siis toores jõud. Või head sõbrad...

Ülekohus kõrvade areaalis

noreply@blogger.com (Margus) — Fri, 26 Mar 2010 22:03:00 +0000

Tundsin kohustust ära mainida ühe oma olulise töö- ja meelahutus-komponendi kõrvaklappide näol. Pigem küll tropid siis...

Kui seni olen olnud üleolev ja hoolimatu nende abimeeste suhtes, kes helid genereerijast minu kõrvadesse juhivad, siis nüüd tahaks au anda. Sennheiser CX-300'd teenisid mind truilt ja pidasid hästi vastu, aga kui ühel hetkel tegin julge sammu ja võtsin pea kaks korda kallimad sama firma CX-55'd, siis vedas mul täiega.

Vahepalana nende välimus, mis minu maitse järgi pole just kõige atraktiivsemad:

Üsna ebaõnnestunud sinaka läikega asjad, aga erinevate helikõrguste suhtes nii hästi paigas, et mine või tee selle firma tootearendajatele pai.

Kui üldiselt räägitakse, et korraliku heli ja balansside vahekorrast saad aru ainult kõlaritega kuulates, siis nendega heli keerates julgen ma vastuväiteid esitada. Ja mul on päris suur hulk heli selle toeks ka ette näidata. Või siis on asi selles, et kui piisavalt kuulata muusikat ja filme ühtede-samade kuularitega, siis tekib sisemine tunnetus, mille põhjal saab edaspidi oma helisid kujundada.

Lisaks veel vastupidavus. Mäletan veel selgesti, kuidas kord tööjuures sai need kogemata veetopsi sisse kastetud.. Ja kui palju olen neile peale astunud, maad mööda lohistanud, seljakotis muu helitehnika vahele litsunud ja kõik muu selline vägivald, mida ma ise ja enamus kuulmise-tooteid vaevalt välja kannataks. Olen mitu korda olnud valmis neid välja vahetama uute vastu, aga nad lihtsalt EI vannu alla..

Nüri needus on see, et ma olen suutnud selle originaalsed kummi-otsikud ära kaotada ja asenduseks võetud Griffini TuneBudside otsikud on ebamugavalt jäigad ja suured. Peab vist välja nuputama, keda tüüdata, et uued ja mugavamad saaks....

Nostalgia-jalgrada

noreply@blogger.com (Margus) — Thu, 04 Mar 2010 23:40:00 +0000

Nagu juba maininud olen - iga pilli müügiga olen ühe hetkel tundnud end vaesemana. Eriti tunnen igatsust oma kõige esimese "päris" pilli järele: Juno-D. Kriitikute arvates mõttetu pill, minu jaoks aga kõige ägeda algus.

Õnneks MySpace hoiab minu eest alles veel mälestus nendest aegadest nelja loo näol, mis peamiselt selle sündiga loodud sai. Projekt sellel ajal kandis nime Minor Planet Juno:

http://www.myspace.com/minorplanetjuno

Kaastegevad minu isa tollane Fujitsu/Siemens (taustal olevad kompuutri-kahinad ja ventilaatori-hääled), Cubase SX ja NI GuitarRig. (Kaks viimast, piinlik tunnistada, aga "laenatud" variandid)

Ehk ühel hetkel jõuab kätte ka aeg, mil' julgen rääkida ka projektist nimega GlamTronic...

Parandus-muudatused, muutus-parandused

noreply@blogger.com (Margus) — Wed, 03 Mar 2010 09:49:00 +0000

Ei teagi kohe, millisest otsast alustada ja kus asi kronoloogilis-orientatsiooni punktis katki jäi. Ehk siis täpsemalt: mis on tulnud ja mis läinud.

Aga väga laias laastus ilma suuremate hööveldamisteta:

- Roland Fantom X6 on läinud, müüdud, aga mitte unustatud. Nagu nöök (ja nagu ajalugu on mulle korduvalt (loe: iga Rolandi müügiga) õpetanud) oli see müük ennatlik. Ehk siis arvasin, et selle pilliga kõige tihedamalt seotud projekt on ühel pool ja seotud isikud teisel pool. Ei ole. Mis tähendab, et vajalikud saundid on maha müüdud ja peab investeerima suure portsu aega, et need asendada. Ehk siis tarkvara-põhised süntesaatorid kurjaks kütma. Tõenäoliselt oleks see kõik oluliselt lihtsam, kui ma helisünteesist natukenegi rohkem taipaksin. Pärast 100+ preseti läbi kuulamist on kõrv juba nii paistes, et ka nööpnõelaga ei mahuks trummikilet torkima..

- Räkk on maha müüdud. Kompressor alles. Minu stuudio koosneb seega jätkuvalt vaid läp-top tehnikast.

- Ma ei tea, kas kuskil on mainitud mul juba, aga Axiom 25 on tagasi majas. Lisaks põhiklaviatuurina Axiom 61. Elusa esituse jaoks on põhiline heligeneraator arvuti ja veel täpsemalt Logic Studio lahutamatu osa MainStage, mis on tegelikult taevalik kingitus minusugusele pigem laisapoolsele sündimängijale.

- Saksamaalt jõudis kohale ka uus mänguasi Korg MicroKorg XL (hetkel veel poest ära toomata). Originaalse MicroKorgi uus ja väidetavalt võimekam vend. Välimuselt küll muidugi tagasihoidlikum. Millegi pärast eriti just viimasel ajal on asjade välimus minu jaoks omapäraselt oluliseks muutunud. Miks muidu sooritasin pea 2K impulsiivostu suvalises riidepoes Kopenhaagenis, mille tulemuseks oli väga lahe retro-välimusega kõrvaklapipaar.

Illustreerivad pildid:

- Diskleimer: piltide lisamine selles keskkonnas on eriline valu pehmendus-sektsioonis kesk-keha piirkonnas. Aga jonnakalt teen seda ikkagi. Nii hästi-halvasti kui parajasti torust tuleb...

- Lisaks parandamaks naturaalse klaveri helisid lindistustes ja laividel sai tellitud Native Instrumentsi toodang Upright Piano. Lindistustel kõlab see nagu unistus, laividel millegi pärast rohkem nagu paha uni. Ei teagi, mida ma valesti teen. Eks elu õpetab. Või suren halbade klaverihelide saatel lollina...

Pilt kah:

Ja ongi vist esialgu kõik. Praegu on veel paar plaani pikemalt lahti kirjutada kaks huvitavat teemat. Esimene neist on muljed MicroKorg XL'ist - loodan väga, et neid tekib. Teine on mõttearendus järgnevatel pealtnäha seosetutel punktidel: "Axiom 61 ja tehasevead"; "Korg GigaDelay ja positsioneerimine"; "Absoluutne rõõm omaenese idiootsusest" ja veel mõnda...

Futuklassika ehk...

noreply@blogger.com (Margus) — Mon, 23 Nov 2009 17:11:00 +0000

..ohsaperseohsaperseohsaperse...

See! Juba pakend on selline, et mis häält ta teeb - nagu polegi oluline. Lihtsalt nii ilus, et ma pean selle saama! Üle laipade, läbi kingu, üle mäe, pangarööv ja ristikäik võõraste rikkurite taskusse..

Aga vast jätan tänase toimetuse homse varna ja loodan, et hommik on õhtust targem. Võlg on võõra (panga) oma ja aeg pole sobiv kröösuste toitmiseks oma toidulaua arvelt.

See teeb mind küll nukraks, aga ikka on tore teada, et kuskil maal, meie omal planeedil ja selles-samases dimensioonis eksisteerib midagi nii ilusat..

http://www.youtube.com/watch?v=H_BPiScinrk