Erinevalt Eestist on taevas järgmisel hommikul aga taas helesinine ning elu tundub jälle helge, rõõmus ning easygoing. Alles nädal varem suveunest äratatud üleriided tuleb siiski selga panna. Tüdrukud, kellel alati aastaajad sassis, lükkavad hommikul plätud jalga, samuti nagu nad suvel lambanahkseid UGG saapaid kandsid.

Ujuma ei soovitata enam minna. Mitte et selleks liiga külm oleks – ookea­nivesi on endiselt üle 20 kraadi –, kuid vihm on tänavatelt ja üleujutatud kanalisatsioonist rohkelt saastet vette uhanud.

Surfarid sellest muidugi ei hooli. Tuulised ilmad toovad randadesse suured lained ja sellega ka suure riski. Läinud nädalal murdis Bondi Rescue dokseriaali peategelane endal surfates kaela. Lahe peal käib ka talvine purjetamisvõistlus, millest Jaanus möödunud aastal ka ise osa võttis.

Hoolimata ilmast toimub Sydneys endiselt väga palju kultuuriüritusi: Sydney rahusvaheline biennaal, lõppemas on kohalik pöff ja valgusfestival, kus linna kuulsaimatele hoonetele manati kunstiteoseid ja sõnumeid. Endiselt on käimas ka eri linnaosade ja kogukondade festivalid, eelmisel nädalavahetusel oli Itaalia toidu festival, paar nädalat varem Comedy festival ja ühe linnaosa tänavafestival. Ja kõik need üritused on linnarahvale tasuta.

Saksamaa-Austraalia jalkamängu oli Darling Harbouri hiigelekraanide juurde kogunenud vaatama kümneid tuhandeid fänne. Üsna paljud nendest sakslased, kuna neid tundub siinsete uus-sisserännanute hulgas kõige rohkem olevat. Arvestades seda, et mäng algas kohaliku aja järgi 4.30 hommikul ning temperatuur oli sel hetkel umbes 8 kraadi, oli see tugev märk sellest, kui väga siin spordile kaasa elatakse. Igal pool võib näha ringi sõitmas sõiduautosid, Socceroos rohelised lipud Austraalia jalkameeskonna toetuseks aknast välja lehvimas.

Siiski on talv muutnud kõiki veidi tubasemaks. Kütet siin enamikul majadel pole, seega on väga hea meel kaasatoodud villaste sokkide üle, ning kui mõnikord unustad käed ööseks teki peale, on hommikul tunne, et need võiks ära lõigata. Peab tunnistama, et veidi rohkem kui aasta Sydneys on meist teinud pehmekesed külma suhtes.

Loomulikult ei raiska inimesed kohalikke õhtutunde tühjalt ära. Maret võtab igal nädalal uued retseptid oma lemmikkokaraamatutest ning valmistab sõpradele suurepärase õhtusöögi. Seda on siin üsna lihtne teha, sest kohaliku supermarketi värske mereannilett on vähemalt sama pikk kui Vabaduse väljaku uus sammas ja kohalik lihunik oskab sulle soovitada vähemalt 30 eri lihasorti.

Hoolimata kollakatest lehtedest puul on pargid siiski rohelised ja päikeselistel päevadel kütab päike nagu Pärnu rannas – ning suveilmani on jäänud ainult mõned nädalad.

Kings Cross is a fascinating place to visit, don’t get me wrong, it’s absolutely messed up, but it has the most varied mix of people I have every seen in one place. So colorful that anywhere else but KingsX my autopilot* – once kicked in – would take my straight home, in there it takes me out of the club and startled by the kish-kash going on feels that it’s time wake up the devil again and have some more fun.

In the building with the humongous Coca-Cola sign that marks the beginning of KingsX is the Piano Room which has often enjoyable live bands playing covers of anything between Sinatra and Metallica while you try to figure out which glass has water and which has your G&T – spirits are watered down shamelessly. The singers are young, beautiful and later led to some nearby strip club by a greasy, old, fat producer (or at least so is written on the business card he flashes) who tries to play his influence in the music world for some action with the naive girl who’s ego and hopes are inflated to breaking point in the process.

Attached to the Piano Room is Trademark favorite place for 18 year old girls from the outer suburbs, pimped to the max – awesomely pretty, thin and obnoxiously loud, drunk and dumb.** I’ve never had a decent look at the place, it’s always been a blur, never had any fun in there as well.

* Autopilot – the angel on the right hand shoulder that always takes me home once the devil on the left has passed out. Sometimes buys food, many times tries to talk to my friends on the phone or internet, sends “cute” text messages, undresses and forces me to drink ludicrous amount of water (or beer if there is any in the fridge) before going to sleep – just to torture me by having me wake up for the terrible need to pee in the morning.

** To people familiar with Estonian pop-culture they could be summed up as: vändra-avelid.

Most of Sydneys nightlife is located in the areas which I call The Triangle (Kings Cross, Oxford Street and Sydney City) and some scattered spots around beach suburbs.

Most famous of course is Kings Cross, the place where you can find young, pretty and loud girls next to hairy bikers, bankers in suits about to pass out next to transsexual hookers, posh(ish) night clubs next to strip clubs, scores of hostels next to 24/7 McDonalds filled with backpackers.

Then there is Oxford Street, the gay nightlife area. Sydney is said to be the number 2 city in the world for gays and it shows. Walking down Oxford you see gay clubs, sex shops, bottle shops and some cafes and restaurants which usually don’t last long. People dressed as angels, in tank-tops and furry leggings.

Central Business District is the home for good old fashioned big night clubs like Ivy and prettily decorated lounges like the Establishment (it has the unofficial nick name: “Dry cleaners – because it’s the place where pretty girls come to pick up their suits!”), also bars, pubs and clubs for tourists. It’s home to one of the most famous jazz clubs in Australia – The Basement.

The beach areas have nightlife that is more seasonal then the one in The Triangle. There are two seasons: Summer and Students. Bondi Beach, Coogee Beach, Manly, Rose Bay all of them have their fair share in the action and distinct characteristics.

Nightlife of course extends to other suburbs as well, Newtown and Surry hills have their cafes, restaurants and live music venues and a very big part is in peoples homes. House parties are very popular and oh-so-fun (and cheap!) way to meet now people and dance till your shoes catch fire.

Each of the areas mentioned above will get their own article in the Sydney Nightlife series over the next few weeks.

After the jump a few pictures with stories to them.

Moon rising over Bondi Beach. 4s, f2.5, ISO 100

Izabela. 1/25, f2, ISO 500

Mari. 1/2, f2, ISO 500

Martin. 1/8, f4.5, ISO 400

Beach Volleyball at Bondi Beach. 1/1600, f7.1, ISO 160. The camera is absolutely awesome for taking these beach action shots. In Shutter Priority mode (Tv) set the shutter to the fastest (1/1600), and adjust the ISO so that the aperture will be around maximum (f8 or slightly below), don’t worry about composition 10mpx will give you enough room to crop later and keeping it half pressed will give you quickly some awesome results.

Palm Beach. 1/60, f2.8, ISO 80.

Seaplane escaping a thunderstorm in Palm Beach. 1/125, f4, ISO 80. I saw the plane taking off and quickly pulled my camera out and, in P mode got this shot.

The Colombian. 1/250, f4, iso 640 from the first evening I got this camera

Best place to buy one is from Amazon it’s retailing there for $399 US.

Autor: Stine Marlene Nordgård

Ekspressis ilmunud artikkel:

Kolmapäeva hommik oli ehe ning veidi õõvastav näide sellest kui kiiresti infoühiskonnas uudised levivad. Ärkasin kell 6 selle peale, et sõber kuulutas oma sms’is maailmalõppu ning käskis sellest õue pilte tegema minna, igaks juhuks, ehk leiab keegi kunagi arheoloogilistel väljakaevamistel digifotoka ja heiab valgust sellele mis siin toimus.

Aias oli tõepoolest imelik, paks punane udu, lõhnas ka imelikult,  lähim sarnanus oleks ehk punase valguse ja tossumasinaga ööklubi. Hiljem tööle jalutades oli tänavatel märksa vähem inimesi kui tavaliselt ja paljude nägusid katsid maskid. Erinevalt oma sõpradest Eestis kellele oli uudistest juba reedetud millega tegemist on, mõtisklesin omaette selle üle mis toimub. Kõige tõenäolisem näis teooria sellest, et metsatulekahjude ennetajad on väga suure metsaaluse risu ärapõletamise kätte võtnud. Jaanuaris, kui Victorias suured metsatulekahjud lõõmasid, oli Melbournes ringi jalutades aeg-ajalt sarnane sudu ning imelik kõrbelõhn juures.

Töökaaslased kellest osad on põlised Sydney elanikud polnud oma elu jooksul kunagi midagi sellist näinud, aga kõik olid rahulikud ja võtsid seda asja kerge huumoriga, ilmast ja selle eripärasustest räägitakse siin iga päev ning värskendus jututeemadesse on alati teretulnud.

Kui lõpuks ametlike uudisekanaleid, pilte ja videosid vaatama hakkasin, selgus et tegemist on kõrbeliiva või õigemini tolmuga. Nimetati seda küll tormiks, aga mulle tundus see pigem uduna millest käis läbi mõni tuuleiil. Seda udu aga oli piisavalt, et vähemalt mõningat kaost tekitada, hingamisteede muredega inimesed uputasid haiglaid, ning kõiki soovitusi eiravad kehavormijad põrkasid aeg-ajalt üksteisega rannal hommikujooksu tehes kokku, lennuliiklus seiskus peaaegu täielikult,  minu majakaaslased pidid oma Fiji reisi kaks päeva edasi lükkama.

Õhtuks oli õhk peaaegu puhas ja järgmisel päeval hakkasid autopesulad sadade kaupa ajutisi töölisi palkama, tänavakoristajad, fassaadide pesijad, vaibapuhastajad – kõigi äri õitses. Tervishoiuametid hoiatasid kriitilisest tasemest sadu kordi suurematest tahkete osakeste kontsentratsioonist õhus ja keelasid igasuguse spordi paariks päevaks, kedagi eriti ei huvitanud ja nii kui päike taas klaarilt säras olid kõik jälle tänavatel nagu poleks midagi juhtunudki.

Tolmutormi põhjusteks nimetatakse tugevaid üle Austraalia lõunaosa puhuvaid tuuli mis haarasid juba 10 aastat kestnud põua tagajärjel väga kuivaks muutunud pinnase pealmise kihi kaasa ja vedasid selle ligi kahe ja poole tuhande kilomeetri kaugusele idarannikule. Mõni päev hiljem jõudis osa tolmust ka Uus-Meremaale kus hakati uurima tolmu koostist ja avastati jälgi kergelt radioaktiivsest liivast mis pärineb eelmise sajandi keskel brittide poolt tuumakatsetusteks kasutatud piirkonnast. Kui see avastus märkimisväärset ohtu inimestele ei kujuta, siis suurem lugu on hoopis kohaliku kaevandusgigandi soov luua lahtine uraanikaevandus millest tekiks iga aasta 70 miljonit tonni radioaktiivseid kaevandusjääke mis jäävad ootama soodsaid tuuleolusid riigi elanikke vähiga ohustama hakkamiseks.

Kui põllumehed tunnevad end röövituna siis Sydney aednikud rõõmustavad, pealmise kihi pinnas mis on kõige rikkalikum toitainete poolest lendas miljonite tonnidena ühtede põldudelt minema ja maandus tuhandete tonnidena teiste aedadesse. Kahjuks läks enamik sellest raisku hoopis ookeani sattudes, aga mine tea kellele ta seal kasuks või kahjuks on.

Üks on aga kindel, maailma lõpp ei saabunud ja elu Sydneys läheb mööda oma päikselist rada edasi.

Short answer would be: everyone who is active and determined will at least survive.

As for the long answer lets narrow it down by assuming the point of view of a (temporary or permanent) migrant.

Australia has some unique properties to their job market which regarding migrants get regulated by the government using some cunning visa policies.

There are shortages of local work force in:
•    manual labour intensive and often seasonal areas of farming
•    all even a little skilled positions in remote and regional areas
•    skilled and highly skilled positions in the cities

To satisfy the need, there are several visa options available for migrants:
•    Working Holiday Visa
•    Regional Sponsored Visa
•    Employer Sponsored Visa
•    Independent Skilled Migrant Visa

Working Holiday Visa is by far the most popular visa, as it is accessible to young people and don’t have many limitations to it as far as applying goes. There are however some limitations to what you can do with it and some incentives to go and relieve the farm work hands shortage. Firstly you are allowed to work only for 6 months for one employer. This is to direct you to seasonal jobs and make it harder for you to compete for permanent positions, thus reduce the risk that you take jobs away from local people. The second being a promise to extend your visa for another year if you work at least three months in regional farming or related position. This is there to direct you even more to seasonal farm works.

These aspects combined with the fact that most people coming with this visa are young, inexperienced and irresponsible gives this visa a bad name in the eyes of the employers (or worse, in Australia mostly in the eyes of employment agents, more on that later) and the result is that it’s very hard to find a well paid, sustainable and skilled (as opposed to muscle based) job. As you see, the government has succeeded here in creating a visa that gives a hard time to compete with locals and is good at filling the workforce shortages in unwanted jobs.

I won’t go into much detail about the rest of the visas, other than don’t think it is easy to get an employer sponsored visa or an independent skilled migrant visa. Can be done but needs you to prove that you are worthy and the obstacles are quite real.

For rural manual jobs times have changed a lot. It all started when some farmers wanted to cut costs and began hiring SE-Asian people for fruit picking. They worked much faster and we’re happy with a lot less money. This resulted in locals moving to other areas of work and Asians raising their rates after a few years to levels beyond the original salary of the locals. The original Aussie pickers of course did not want to work there anymore and farmers got screwed over by their own greed. So the government needed to be creative and these new visas were put in place. This was all good until too many people started coming here for work, especially in the light of economic downturn, everybody thinking it’s easy to make money in the farms and being sure that there has to be a good position for me in the city as well. Now there are big signs at the gates of many farms that no workers are needed and there is generally an over-saturation in this field.

Two aspects however have to be noted. Firstly farm work is hard, repetitive, dirty and very boring. Young people coming here have probably never done any manual labour before and are also impatient, so they don’t last long either because they decide to try luck somewhere else or the quality of their work is unacceptable. So workers change very often and hardworking people are valued and will not have a hard time.

Secondly in the big farming centers like Mildura, VIC and Bundaberg, QLD work is almost exclusively distributed through Hostels (Backpackers as they are called in Australia). This means that you have to pay for the hostel owner to find you work and more importantly as you call the hostel owner to ask for work they often lie to you about work being available to lure you to stay at their place and pay for it. By the way this kind of behavior is called: “being positive” in Australia and is noticeable in other areas of life as well. Sometimes it’s very hard to get a straight answer about the core issue to improve your actions.

These working hostels also mean that you have to spend your evenings with young people who like to drink and smoke a lot, so you’ll end up spending a lot of money instead of saving to get out of the hellhole as fast as possible. Staying in caravan parks in a tent or private cabin with focused friends will save you a lot of money and will enable to have more fun in places where you would actually enjoy it.

Last note on the rural work: buying your own car for a party of 4 is a BIG advantage in finding work and saving money.

Finding a job in the cities is a topic I will discuss in the next installment, stay tuned.

On my way to work couple of hours later it felt really weird, the streets were red, all the cars covered in some fine substance and people wearing white masks. “Fish flu or another weird sounding scare?”, “Some military experiment gone sour?”, “Wait, wasn’t there a big rave going on last night, did they unleash the mother of all atomic smoke machine bombs?”

Turns out my friends back at home knew the answer before I did. Big weather had moved lots of hot air and dust from South Australia and inland NSW to Sydney. How boring. Although even the locals haven’t seen anything like this before.

In other news, I got my visa extended till November next year and will start a permanent contract with the company I’m working for, participating in an ocean sailing race on Saturday, trying to convert my pilots license and having in general an awesome time.

I will continue to write about observations around me, but will expand topics to include a more work related material, some of which will be how-to’s about tech puzzles that I had to piece together myself and had wished a nice tutorial for, or on the other hand about notable trends and topics in online dating world, like ideas and analysis of social behaviour and how that differs in internet and out there in the real world. Add a post here and there about flying, sailing, beach and brewing your own beer and I should be pretty much set.

Please make me write more often by using verbal equivalent of a kick in the arse from time to time.

I decided to include old posts I’ve written in Estonian and if at all feasible will try to experiment with Google Translate to translate them into English. First tries were quite horrible I must say, but I guess someone has to teach google Estonian as well.

… kõik sai alguse sellest, et kiivikaste oli juba kümneid tuhandeid tõstetud ja hooaeg hakkas ka läbi saama. Peas ringlesid erinevates halltoonides mõtted (ning erinevates erktoonides unistused) sellest mis edasi saab. Reaalsus oli üsna mage, Melbournes olin kolm kuud tööd otsinud enne põllale minekut, ning ega olukord eriti paremaks ka muutunud polnud, Euroopas ka midagi head ei paistnud ja Eesti naasmine oleks tähendanud alla andmist ja omajagu ebamäärasust ikkagi. Viimasel kiivinädalal sain aga endale toreda intervjuu ühes Melbourne (ja nagu hiljem selgus ka märksa globaalsema haardega) firmas.

Järgmisel hommikul pärast kohtumist istusime Markusega valgesse raketti ja kimasime Sydneysse, kus võttis meie vastuvõtukomitee tervitas meid esialgu kohvreid tassima pannes, kuid õite pea tekkisid lauale šampused ja veinid. Järgmine päev oli vihmane ja tegime lühikese tiiru Sydney kesklinnas ning Manlys. Hoolimata ilmast oli mul pidevalt naljakalt hea tunne, kõik oli kuidagi nii ilus. Linn meenutas mulle Hong Kongi ning Istanbuli segu veidi.

Hommikul sõitsime välja Surfers Paradise poole. Peas keerlesid mõtted mida võiks vabalt värskelt armunu omadeks pidada, ning tagatippu sain kõne Melbournest: ”Me tahame sind teise vooru intervjuule, homme!”. Okei, tuimalt ostsin lennukipileti ise samal ajal saatuse irooniat kirudes: nüüd kus olen pool aastat Victorias olnud ja viimaks kuhugi mujale liigun ning Sydneyt palju ilusamaks linnaks pean, ärkab Melbourne lõpuks ellu ja tahab mind lukku panna sinna pikaks ajaks.

Surfers Paradise oli minu jaoks üllatus, sõbrad olid rääkinud et see on umbes kilomeetri pikkune pilvelõhkujate tänav ookeani ääres, aga tegelikult on see üks-ühele koopia lõuna Floridast ja Miamist. Täpselt sama arhitektuur, kanalid, teed ja isegi kohanimed on korduvad. Vaid ühe öö sain seal Mari ja Majassi külalislahkust nautida, enne kui lennuk mind tagasi Melbourne’i kühveldas. Kohale jõudes avastasin muidugi esimese asjana, et olin kõik pikkade varrukatega asjad Markuse autosse unustanud.

5 minutit intervjuud, 3-4 päeva Johni külalislahkust (ja aitähh pusa eest ka, päästis elu), töö äraütlemist ja ühte vanaonu juures veedetud -4 kraadini laskunud ööd hiljem olin taaskord Sydney poole teel, seekord rongis.

Hommik saabus imeilusa päikesetõusuga Sydneysse sisse sõites, kõrvaklappidest laulis Liane Carroll umbes nii: “The city’s beautiful in the early morning sun” ja elu tundus ilus. Hommikukohvi tegin eestlaste kohvikus First Time ning pärastlõunal taaskord Mareti ja Marja-Liisa köögilaua taga istudes veensin Natashat, et mina olen õige inimene just SELLE töökoha jaoks, läks umbes veerand tundi minust, temast ja õunte korjamisest rääkimist kuni ta ütles mulle: “kirjuta oma CV’sse see ja too asi õigetesse kohtadesse sisse ning saada mulle uus versioon, siis edastan kliendile”.

Teisipäeval helistas mulle ning teatas et neljapäeval on intekas, juhuuu! Vahepealsed päevad veetsin Marja-Liisa abiga kaltsukatest ülikonda kokku pannes (aitäh veelkord!). Intekas läks hästi, olin eelmisel õhtul kõvasti ette valmistanud, firma tausta uurinud, töökuulutuses vajalikud nõudmised üle vaadanud ja kõigile küsimustele vastused välja mõelnud. Jalutasin kodupoole, tundsin end päris hästi, ülikonnas on ka kuidagi eriline tunne olla. Läksin hosteli, ning istusin korra maha, pool tundi hiljem võtsin kõrvalmaja preilidele kõne: “Ma tuleks korra läbi, on see okei?”

Jälle samas köögis viibides hõiskasin: “BACK IN BUSINESS, HELL YEAH!” ning tõmbasin seljatagant šampusepudeli välja. Hostelis olles helistas Natasha paar korda küsides kuidas läks ning mõni minut hiljem, et kas ma oleks nõus 5 dollarit väiksema tunnitasuga. Kirtsutasin demonstratiivselt veidi nina ja nõustusin, jätsin talle ütlemata, et isegi kolm päeva nädalas töötadades saan ma märksa rohkem palka kui Eestis eal varem.

Nüüdseks olen juba neli nädalat Austraalia suuruselt teist online dating saiti ette valmistanud number üheks saamiseks. Nädalavahetused kestavad neli päeva, sinna sisse mahuvad ilusasti purjekaga võistlemised, bowlinguõhtud, salsapeod, rannavolle mängud, ookeani ääres koertega jalutamised, hilised hommikud kohvikutes, koduõlle pruulimised, palju uusi sõpru ning muid naudinguid.

Kõik on paika loksunud kuidagi, eluhea on olla, täpselt minu linn, täpselt õigel ajal ja ärgem unustagem tegemist on südatalvega, oioi mis suvel veel saama hakkab!