After the jump a few pictures with stories to them.

Moon rising over Bondi Beach. 4s, f2.5, ISO 100

Izabela. 1/25, f2, ISO 500

Mari. 1/2, f2, ISO 500

Martin. 1/8, f4.5, ISO 400

Beach Volleyball at Bondi Beach. 1/1600, f7.1, ISO 160. The camera is absolutely awesome for taking these beach action shots. In Shutter Priority mode (Tv) set the shutter to the fastest (1/1600), and adjust the ISO so that the aperture will be around maximum (f8 or slightly below), don’t worry about composition 10mpx will give you enough room to crop later and keeping it half pressed will give you quickly some awesome results.

Palm Beach. 1/60, f2.8, ISO 80.

Seaplane escaping a thunderstorm in Palm Beach. 1/125, f4, ISO 80. I saw the plane taking off and quickly pulled my camera out and, in P mode got this shot.

The Colombian. 1/250, f4, iso 640 from the first evening I got this camera

Best place to buy one is from Amazon it’s retailing there for $399 US.

Autor: Stine Marlene Nordgård

Ekspressis ilmunud artikkel:

Kolmapäeva hommik oli ehe ning veidi õõvastav näide sellest kui kiiresti infoühiskonnas uudised levivad. Ärkasin kell 6 selle peale, et sõber kuulutas oma sms’is maailmalõppu ning käskis sellest õue pilte tegema minna, igaks juhuks, ehk leiab keegi kunagi arheoloogilistel väljakaevamistel digifotoka ja heiab valgust sellele mis siin toimus.

Aias oli tõepoolest imelik, paks punane udu, lõhnas ka imelikult,  lähim sarnanus oleks ehk punase valguse ja tossumasinaga ööklubi. Hiljem tööle jalutades oli tänavatel märksa vähem inimesi kui tavaliselt ja paljude nägusid katsid maskid. Erinevalt oma sõpradest Eestis kellele oli uudistest juba reedetud millega tegemist on, mõtisklesin omaette selle üle mis toimub. Kõige tõenäolisem näis teooria sellest, et metsatulekahjude ennetajad on väga suure metsaaluse risu ärapõletamise kätte võtnud. Jaanuaris, kui Victorias suured metsatulekahjud lõõmasid, oli Melbournes ringi jalutades aeg-ajalt sarnane sudu ning imelik kõrbelõhn juures.

Töökaaslased kellest osad on põlised Sydney elanikud polnud oma elu jooksul kunagi midagi sellist näinud, aga kõik olid rahulikud ja võtsid seda asja kerge huumoriga, ilmast ja selle eripärasustest räägitakse siin iga päev ning värskendus jututeemadesse on alati teretulnud.

Kui lõpuks ametlike uudisekanaleid, pilte ja videosid vaatama hakkasin, selgus et tegemist on kõrbeliiva või õigemini tolmuga. Nimetati seda küll tormiks, aga mulle tundus see pigem uduna millest käis läbi mõni tuuleiil. Seda udu aga oli piisavalt, et vähemalt mõningat kaost tekitada, hingamisteede muredega inimesed uputasid haiglaid, ning kõiki soovitusi eiravad kehavormijad põrkasid aeg-ajalt üksteisega rannal hommikujooksu tehes kokku, lennuliiklus seiskus peaaegu täielikult,  minu majakaaslased pidid oma Fiji reisi kaks päeva edasi lükkama.

Õhtuks oli õhk peaaegu puhas ja järgmisel päeval hakkasid autopesulad sadade kaupa ajutisi töölisi palkama, tänavakoristajad, fassaadide pesijad, vaibapuhastajad – kõigi äri õitses. Tervishoiuametid hoiatasid kriitilisest tasemest sadu kordi suurematest tahkete osakeste kontsentratsioonist õhus ja keelasid igasuguse spordi paariks päevaks, kedagi eriti ei huvitanud ja nii kui päike taas klaarilt säras olid kõik jälle tänavatel nagu poleks midagi juhtunudki.

Tolmutormi põhjusteks nimetatakse tugevaid üle Austraalia lõunaosa puhuvaid tuuli mis haarasid juba 10 aastat kestnud põua tagajärjel väga kuivaks muutunud pinnase pealmise kihi kaasa ja vedasid selle ligi kahe ja poole tuhande kilomeetri kaugusele idarannikule. Mõni päev hiljem jõudis osa tolmust ka Uus-Meremaale kus hakati uurima tolmu koostist ja avastati jälgi kergelt radioaktiivsest liivast mis pärineb eelmise sajandi keskel brittide poolt tuumakatsetusteks kasutatud piirkonnast. Kui see avastus märkimisväärset ohtu inimestele ei kujuta, siis suurem lugu on hoopis kohaliku kaevandusgigandi soov luua lahtine uraanikaevandus millest tekiks iga aasta 70 miljonit tonni radioaktiivseid kaevandusjääke mis jäävad ootama soodsaid tuuleolusid riigi elanikke vähiga ohustama hakkamiseks.

Kui põllumehed tunnevad end röövituna siis Sydney aednikud rõõmustavad, pealmise kihi pinnas mis on kõige rikkalikum toitainete poolest lendas miljonite tonnidena ühtede põldudelt minema ja maandus tuhandete tonnidena teiste aedadesse. Kahjuks läks enamik sellest raisku hoopis ookeani sattudes, aga mine tea kellele ta seal kasuks või kahjuks on.

Üks on aga kindel, maailma lõpp ei saabunud ja elu Sydneys läheb mööda oma päikselist rada edasi.

Short answer would be: everyone who is active and determined will at least survive.

As for the long answer lets narrow it down by assuming the point of view of a (temporary or permanent) migrant.

Australia has some unique properties to their job market which regarding migrants get regulated by the government using some cunning visa policies.

There are shortages of local work force in:
•    manual labour intensive and often seasonal areas of farming
•    all even a little skilled positions in remote and regional areas
•    skilled and highly skilled positions in the cities

To satisfy the need, there are several visa options available for migrants:
•    Working Holiday Visa
•    Regional Sponsored Visa
•    Employer Sponsored Visa
•    Independent Skilled Migrant Visa

Working Holiday Visa is by far the most popular visa, as it is accessible to young people and don’t have many limitations to it as far as applying goes. There are however some limitations to what you can do with it and some incentives to go and relieve the farm work hands shortage. Firstly you are allowed to work only for 6 months for one employer. This is to direct you to seasonal jobs and make it harder for you to compete for permanent positions, thus reduce the risk that you take jobs away from local people. The second being a promise to extend your visa for another year if you work at least three months in regional farming or related position. This is there to direct you even more to seasonal farm works.

These aspects combined with the fact that most people coming with this visa are young, inexperienced and irresponsible gives this visa a bad name in the eyes of the employers (or worse, in Australia mostly in the eyes of employment agents, more on that later) and the result is that it’s very hard to find a well paid, sustainable and skilled (as opposed to muscle based) job. As you see, the government has succeeded here in creating a visa that gives a hard time to compete with locals and is good at filling the workforce shortages in unwanted jobs.

I won’t go into much detail about the rest of the visas, other than don’t think it is easy to get an employer sponsored visa or an independent skilled migrant visa. Can be done but needs you to prove that you are worthy and the obstacles are quite real.

For rural manual jobs times have changed a lot. It all started when some farmers wanted to cut costs and began hiring SE-Asian people for fruit picking. They worked much faster and we’re happy with a lot less money. This resulted in locals moving to other areas of work and Asians raising their rates after a few years to levels beyond the original salary of the locals. The original Aussie pickers of course did not want to work there anymore and farmers got screwed over by their own greed. So the government needed to be creative and these new visas were put in place. This was all good until too many people started coming here for work, especially in the light of economic downturn, everybody thinking it’s easy to make money in the farms and being sure that there has to be a good position for me in the city as well. Now there are big signs at the gates of many farms that no workers are needed and there is generally an over-saturation in this field.

Two aspects however have to be noted. Firstly farm work is hard, repetitive, dirty and very boring. Young people coming here have probably never done any manual labour before and are also impatient, so they don’t last long either because they decide to try luck somewhere else or the quality of their work is unacceptable. So workers change very often and hardworking people are valued and will not have a hard time.

Secondly in the big farming centers like Mildura, VIC and Bundaberg, QLD work is almost exclusively distributed through Hostels (Backpackers as they are called in Australia). This means that you have to pay for the hostel owner to find you work and more importantly as you call the hostel owner to ask for work they often lie to you about work being available to lure you to stay at their place and pay for it. By the way this kind of behavior is called: “being positive” in Australia and is noticeable in other areas of life as well. Sometimes it’s very hard to get a straight answer about the core issue to improve your actions.

These working hostels also mean that you have to spend your evenings with young people who like to drink and smoke a lot, so you’ll end up spending a lot of money instead of saving to get out of the hellhole as fast as possible. Staying in caravan parks in a tent or private cabin with focused friends will save you a lot of money and will enable to have more fun in places where you would actually enjoy it.

Last note on the rural work: buying your own car for a party of 4 is a BIG advantage in finding work and saving money.

Finding a job in the cities is a topic I will discuss in the next installment, stay tuned.

On my way to work couple of hours later it felt really weird, the streets were red, all the cars covered in some fine substance and people wearing white masks. “Fish flu or another weird sounding scare?”, “Some military experiment gone sour?”, “Wait, wasn’t there a big rave going on last night, did they unleash the mother of all atomic smoke machine bombs?”

Turns out my friends back at home knew the answer before I did. Big weather had moved lots of hot air and dust from South Australia and inland NSW to Sydney. How boring. Although even the locals haven’t seen anything like this before.

In other news, I got my visa extended till November next year and will start a permanent contract with the company I’m working for, participating in an ocean sailing race on Saturday, trying to convert my pilots license and having in general an awesome time.

I will continue to write about observations around me, but will expand topics to include a more work related material, some of which will be how-to’s about tech puzzles that I had to piece together myself and had wished a nice tutorial for, or on the other hand about notable trends and topics in online dating world, like ideas and analysis of social behaviour and how that differs in internet and out there in the real world. Add a post here and there about flying, sailing, beach and brewing your own beer and I should be pretty much set.

Please make me write more often by using verbal equivalent of a kick in the arse from time to time.

I decided to include old posts I’ve written in Estonian and if at all feasible will try to experiment with Google Translate to translate them into English. First tries were quite horrible I must say, but I guess someone has to teach google Estonian as well.

… kõik sai alguse sellest, et kiivikaste oli juba kümneid tuhandeid tõstetud ja hooaeg hakkas ka läbi saama. Peas ringlesid erinevates halltoonides mõtted (ning erinevates erktoonides unistused) sellest mis edasi saab. Reaalsus oli üsna mage, Melbournes olin kolm kuud tööd otsinud enne põllale minekut, ning ega olukord eriti paremaks ka muutunud polnud, Euroopas ka midagi head ei paistnud ja Eesti naasmine oleks tähendanud alla andmist ja omajagu ebamäärasust ikkagi. Viimasel kiivinädalal sain aga endale toreda intervjuu ühes Melbourne (ja nagu hiljem selgus ka märksa globaalsema haardega) firmas.

Järgmisel hommikul pärast kohtumist istusime Markusega valgesse raketti ja kimasime Sydneysse, kus võttis meie vastuvõtukomitee tervitas meid esialgu kohvreid tassima pannes, kuid õite pea tekkisid lauale šampused ja veinid. Järgmine päev oli vihmane ja tegime lühikese tiiru Sydney kesklinnas ning Manlys. Hoolimata ilmast oli mul pidevalt naljakalt hea tunne, kõik oli kuidagi nii ilus. Linn meenutas mulle Hong Kongi ning Istanbuli segu veidi.

Hommikul sõitsime välja Surfers Paradise poole. Peas keerlesid mõtted mida võiks vabalt värskelt armunu omadeks pidada, ning tagatippu sain kõne Melbournest: ”Me tahame sind teise vooru intervjuule, homme!”. Okei, tuimalt ostsin lennukipileti ise samal ajal saatuse irooniat kirudes: nüüd kus olen pool aastat Victorias olnud ja viimaks kuhugi mujale liigun ning Sydneyt palju ilusamaks linnaks pean, ärkab Melbourne lõpuks ellu ja tahab mind lukku panna sinna pikaks ajaks.

Surfers Paradise oli minu jaoks üllatus, sõbrad olid rääkinud et see on umbes kilomeetri pikkune pilvelõhkujate tänav ookeani ääres, aga tegelikult on see üks-ühele koopia lõuna Floridast ja Miamist. Täpselt sama arhitektuur, kanalid, teed ja isegi kohanimed on korduvad. Vaid ühe öö sain seal Mari ja Majassi külalislahkust nautida, enne kui lennuk mind tagasi Melbourne’i kühveldas. Kohale jõudes avastasin muidugi esimese asjana, et olin kõik pikkade varrukatega asjad Markuse autosse unustanud.

5 minutit intervjuud, 3-4 päeva Johni külalislahkust (ja aitähh pusa eest ka, päästis elu), töö äraütlemist ja ühte vanaonu juures veedetud -4 kraadini laskunud ööd hiljem olin taaskord Sydney poole teel, seekord rongis.

Hommik saabus imeilusa päikesetõusuga Sydneysse sisse sõites, kõrvaklappidest laulis Liane Carroll umbes nii: “The city’s beautiful in the early morning sun” ja elu tundus ilus. Hommikukohvi tegin eestlaste kohvikus First Time ning pärastlõunal taaskord Mareti ja Marja-Liisa köögilaua taga istudes veensin Natashat, et mina olen õige inimene just SELLE töökoha jaoks, läks umbes veerand tundi minust, temast ja õunte korjamisest rääkimist kuni ta ütles mulle: “kirjuta oma CV’sse see ja too asi õigetesse kohtadesse sisse ning saada mulle uus versioon, siis edastan kliendile”.

Teisipäeval helistas mulle ning teatas et neljapäeval on intekas, juhuuu! Vahepealsed päevad veetsin Marja-Liisa abiga kaltsukatest ülikonda kokku pannes (aitäh veelkord!). Intekas läks hästi, olin eelmisel õhtul kõvasti ette valmistanud, firma tausta uurinud, töökuulutuses vajalikud nõudmised üle vaadanud ja kõigile küsimustele vastused välja mõelnud. Jalutasin kodupoole, tundsin end päris hästi, ülikonnas on ka kuidagi eriline tunne olla. Läksin hosteli, ning istusin korra maha, pool tundi hiljem võtsin kõrvalmaja preilidele kõne: “Ma tuleks korra läbi, on see okei?”

Jälle samas köögis viibides hõiskasin: “BACK IN BUSINESS, HELL YEAH!” ning tõmbasin seljatagant šampusepudeli välja. Hostelis olles helistas Natasha paar korda küsides kuidas läks ning mõni minut hiljem, et kas ma oleks nõus 5 dollarit väiksema tunnitasuga. Kirtsutasin demonstratiivselt veidi nina ja nõustusin, jätsin talle ütlemata, et isegi kolm päeva nädalas töötadades saan ma märksa rohkem palka kui Eestis eal varem.

Nüüdseks olen juba neli nädalat Austraalia suuruselt teist online dating saiti ette valmistanud number üheks saamiseks. Nädalavahetused kestavad neli päeva, sinna sisse mahuvad ilusasti purjekaga võistlemised, bowlinguõhtud, salsapeod, rannavolle mängud, ookeani ääres koertega jalutamised, hilised hommikud kohvikutes, koduõlle pruulimised, palju uusi sõpru ning muid naudinguid.

Kõik on paika loksunud kuidagi, eluhea on olla, täpselt minu linn, täpselt õigel ajal ja ärgem unustagem tegemist on südatalvega, oioi mis suvel veel saama hakkab!

Olen ehitanud tantsupõrandaid, varjendeid, torne, ladunud müüri, voolinud tetriseklotse, moodustanud tähti ja kõike muud mida annab teha kiivikastidest alusele ladumise käigus. Kõige suurem projekt oli aga ikka taevatrepp, Zeppelini igihaljale viisile alternatiivseid sõnu välja mõeldes sai tehtud treppe keeruga, vasakule poole vintis, paremale poole kaldus, topelt astmetega, paraadtreppe, kõrgeid, madalaid, stabiilseid ja selliseid mis vajavad mäkaiveri teipi püsti seismiseks. Teie nimetate, minul juba tehtud! Taevasse paraku ei saanud, kuigi plaan ikka on, üle kodumaja joonduvad väikelennukid kõrvalasuvasse lennujaama maanduma.

Muuseas, kes on saksamaale minemas ja näeb poes erkrohelisi kiivikaste kirjadega “ISS ES!” ning numbriga 108 nurgapeal, võite sealt ühe kiivi tasuta võtta. Ma pakkisin igasse kasti ühe liiga palju sisse. Kolmapäeval ladusin alustele umbes 10 tonni kiivikaste, sõrmelihased on hooaja lõpuks kindlasti sama tugevad kui massööridel, ehk terendab uus karjäärisuund?

Karjääriga tuleb aga midagi ette võtta küll, ekskavaatori mõõtmetega kopp hakkab ette kasvama põllumajandusest, õuntest, kiividest, kastidest, seljakoti otsas elamisest ning politseist. Eile olin internetis kui ühel hetkel tõmmati selja tagant täistuled peale ja hetk hiljem hakkas ka sini-punane värvimuusika. Väntasin akna alla ja tuleb sinine mehike marsilt ja uurib mult mida ma teen, hetk hiljem hakkab seletama, et austraalias on ilma paroolita võõra interneti kasutamine vargus ja kuritegu. Seletab pikalt laialt, kontrollib dokumente, uurib auto omaniku kohta ning siis arvab et peab kõik lähedalolevad majad läbi koputama ja uurima kelle võrk see siis lõpuks oli, äkki tahetakse minu peale kaevata ja siis saab kuu põnevaima kuriteoga ehk telekassegi, käed raudus INTERNETIVARAS triibulises rüüs kõrval seismas. Muidugi pärast esimesele uksele koputamist ja jutustamist kaob ta ind ning helistab ülemusele ja arvab, et kaagist telematerjali saamiseks peaks ta tervelt 10 maja läbi koputama ja seda ta ei viitsi kuna ilmselt on pontšikubaari ettekandjal selleks ajaks liialt väsinud silmad, et teda telekast ära tunda. Seletab mulle kui hull kriminaal ma ikka olen, aga hea, et ma talle algusest peale tõtt rääkisin ja nüüd “piss off!”.

Kiivikaste tõstes on naljakas kohalikku laopoliitikat vaadata, tuleb halli habemega ning alati lühikestes pükstes suur ülemus ja käib aasia preilidele kõigile mesijuttu rääkimas ning mõnikord kingib silmapilgutusega ka 10 kilo kiivisid koju kaasa võtta. Aasia preilid muidugi viivad kasti turule ja teenivad kõrvalt, eks nad võta muidu ka koju kaasa kilekotiga õhtuti. Samal ajal kui ülemusele meie meeste töös või olekus midagi ei meeldi, siis saadab ta oma pahameele läbi mõne tentsiku meie poole teele. Kõige kõrgem tentsik, kes on ühtlasi ka pakkimispoole juhataja on Susan Seagull, eestikeelse hüüdnimega Kajakas. Üldse on kõigil inimestel eestikeelsed hüüdnimed, et me, eestlased, saaks omavahel kõva häälega taga rääkida. Kajakas naerab samamoodi nagu ta nimi ütleks, on selles laos juhataja olnud juba 10 aastat ja pole elusees nii kvaliteetset kiivisaaki näinud kui see aasta, isegi Coles’i (kohalik Selver või Maksimarket) esindaja oli ülivõrdes sõnad lendu lasknud ja nüüd peab Vigerionu neid 15 kiloseid plastkaste viimsepäeva laupäevani alustele tõstma. Kajakas on meestega üldiselt sõber ja viskab kildu ning alustab kohe naeru, märk millest me aru saame et ilmselt mingi kohalik huumor tuli ja teeme kerge muige, et teda mitte väga pahandada, hoolimata et naljakat polnud nagu midagi. Välja arvata juhud kui juttu on meie seltskonna lesbipaarist. Ingrid ja Crystal on tema arvates lesbid ja neid koheldakse ka vastavalt, ning see pole neile väga meeldiv, eriti kuna mõlemad tõstavad kaks kätt üles kui on vaja nõustuda fraasiga: “I love cock!”. Kajakast järgmine on kvaliteedijuht Renee, kellele on enne minu saabumist antud hüüdnimi Väärakas, kuid keda meie lesbipaar nimetab ka Roots’iks kuna tal on juuksejuured teist värvi. Tema ning Kajakas tuterdavad tihti koos ringi ja on kuuldavasti eri arvamustel millised kiivid peaks olema esimese ja millised teise klassi omad, see on tüdrukutele kes peavad sorteerima ka veidi peavalu tekitanud. Roots on ka kiivispordi kiindunud austaja, seisneb see ala selles, et päeva jooksul tuleb leida kõige rohkem suguelundeid meenutava deformatsiooniga kiivi. Iga kord kui keegi on leidnud mehe riista ja munadega kiivi on tal nii palju nalja, et käib ja näitab seda igale inimesele kes parajasti töötab. Kihistab ja naerab, kaldun nõustuma arvamusega, et juu ta vist päriselus peab ilma olema. Naiste suguelundeid meenutavad kiivid aga teda ei eruta, meil kodus on mõlemaid terve köögilaud täis ja lesbipaar lubas sellest ka kiiviporno vändata.

Kui ülemused läbi, siis ka tavatööliste hulgas on poliitika mängus, kõige toredam lugu on ühe umbes 50 aastat vana, 150 ruudus (pikkus ja kaal) mõõtmetega naine, kes sõidab valge Mazda mx5’ga mille tagaaknal on suurelt ja roosalt “Playboy” ning kõrval vikerkaarevärviline kleepekas, ning kes käib tööl roosa pükskostüümiga ning laseb endale pükste sisse tagumiku peale deodoranti. Sellest tema peeru gaasirünnakute leevendamiseks küll eriti abi pole, aga selle eest seletas ta meie Mariole, et tema pusa haisevat. Mario muidugi lasi mazda esikummi tühjaks sellepeale. “Mulle näkku ei nikuta”. Proua samas avastas alles päev hiljem et kumm on tühi, aga otsustas seda ignoreerida ja sõitis lihtsalt minema, homme näeme kas kumm on pumbatud või on oodata varsti velgelt lendavate sädemete taustal saabumist. Sobiks see tema üleoleva ja võimuka käitumisega kokku küll. Samas, eks ta ole oma laopoliitikat ka juba 30 aastat sellistel töödel töötades lihvinud.

Siis on meil veel, Piraat, samuti 50, sõidab samuti mx5’ga, aga pakatab energiast ja on kõigi lemmik, teeb nalja, on sõbralik ning on laos tööl ainult sellepärast, et pärast pere metalldetailide tehase mahamüümist miljonite eest, käib mees ainult poole kohaga tööl ja seega on mees talumatult palju kodus. Peab iga õhtu tantsimas käima ja tema auto tagaklaasil on kiri: “Who said girls can’t drive?” ning istmekatetel on roosa näitsik ning suur kiri “Flirt”.

Aasia inimeste poliitika on ka täitsa omapärane, märkasin seda juba eelmises kohas õunapõllul. Olenemata eriti sellest, kas tegu on Vietnami, Tai, Taiwani või Filipiinlastega on nad enamasti kõik rõõmsameelsed ja jutukad, tihti laulavad ja naeravad. Aeg-ajalt toovad kaastöötajatele oma kodus tehtud hõrgutisi kingiks, täna sain ma osa Kätlinile toodud taimetoidukanakarrist. Siinkandis on täitsa popp kasutada toidus liha-imitatsioone, vahest ostan isegi poest veggievorsti viile, usutav ja maitsev enamasti. Õunapõllul tõid nad aeg-ajalt teiste kastidesse õunu, kuna neile maksti enamasti tunni eest ja meile kasti eest, siis nende jaoks polnud eriti vahet. Samas kui sind vaatamas polnud siis korjasid nad millegipärast ikka sinu poolt ka suured õunad ära ning kuigi nad olid võimelised 10 kasti näkku korjama ei viitsinud keegi neist rohkem kui miinimaalne nõutav korjata.

Vahest leiab tõestust ka mu enda tähelepanek, et aasia meeste arusaamad lääne naiste seksuaalkäitumisest on pärit pornofilmidest, umbes nii: “astud juurde, ütled tere, ailavjuu, abiellume” ja juba läheb kütmiseks. Palju parem pole lugu ka kohalike vanameestega, kes abielluvad Vietnami naistega kes on nooremad kui nende enda lapsed ning ei suuda siis nendele vajaliku seltsieluga hakkama saada.

Ahjaa, otsin erialast või muud toredat tööd, nüüdseks juba üle maailma, andke märku.

Maailm on muutumas veidi klaustrofoobiliseks. Olin vaevalt tund aega Melbournes tagasi kui tänaval koputas mu õlale üks käpp – veidi hiljem selgus et Miku Käpp – ja küsis sulaselges eesti keeles: “Sina oled vist Jaanus?”. Ja hetk hiljem algas pöörane öö korea viina, levika ja kõige muu seletamatu ja hägusega.

Või siis õunaistanduses korjas minu kõrval preili, kes kuuldes et olen Eestist hakkas õhinal selgitama, et tema sõber ja laulutundide kaaslane Tim osales Eesti superstaari võistluses. Tim if you read this, Lyndsay says Hi!

Vabal nädalavahetusel käisin Vanessa juures majapeol ning ootamatult kargas püsti pikk saksa härra kes küsis mult kus Liisa on. Veidi meenutades tuli meelde, et olen teda Liisa juures kohanud, Philip, kellel on kodus paar kamakat Berliini müüri ning hulk mustvalgeid fotosid mis ta 16 aastasena tegi.

Ma olin juba leppinud, et Eesti on pisike ja ikka leiab mingi viisi või inimese keda me ühiselt tunneme, aga Et tu MelBrutus?!

Austraalia on taaskord kinnitanud seniseid kogemusi, et ükskõik mida sa ka sihtkohast enne kohalejõudmist ei arva, see kõik lendab kohalolles aknast välja.

Toredast suurlinna porduelu hedonismimõttest on saanud raske füüsilise töö kõrval toimuv sügav introspektiiv.

Aega mõtlemiseks on õunaaias kõvasti, umbes üheksa ja pool tundi kümnetunnisest päevast. Pool tundi läheb traktoristide tagaajamise peale ja muule tegevusele mis takistab edasi korjamist. Pärast kolmandat päeva on korjamine juba nii automaatne, et mõni kotitäis õunu läheb kasti nii märkamatult, et tekib kahtlus oma mälu ja taju sirgjoonelisuses. Ja nii see mõte siis rändab teemadel kas oli hea ikka hästimakstud kontoritöö seljataha jätta ja siin oma seljaga vaieldes kas ta kukub kokku homme või ülehomme oleluseks vajalikku raha kokku lükata. Vahemärkusena peab muidugi tunnistama, et ega mu seljale eriti ka viimase töökoha kontoritool väga meeltmööda polnud. Pirts kuram teine. Või jälle kas ma peaks jääma siia ja tegema mida või minema tagasi Eesti või kuhugi mujale? Aga vaikselt on läbi kumamas ka mõned vastused küsimustele mida ma lõpeks ikka otsin ja ka kust ma selle leida võiks, millised inimesed olulised on ja kellega oleks parem mitte kokku sattuda.

Rääkides inimestest leidsin ma siin endale ka päris pere ja kodu tundega koha. Viibisin nädala jagu vanaonu juures ning tema ja ta naine Pat on vist maailma kõige lahedamad vanainimesed, tõesti huvitav oli vaadata pilte, kuulata lugusid poole sajandi tagant ning käia mööda kohalikke opshoppe – tänu Pat’ile sain tasuta kalipso muuseas! Parandasin aeda, saagisin puid – kohalik puit on eriti kõva ja vahest pidi iga tüve tagant ketti teritama ja kütust juurde valama – ning käisin rattaga võsas seiklemas ja kulda otsimas.

Selles piirkonnas on hinnganguliselt rohkem kulda maas kui eales üles kaevatud on terves maailmas, räägitakse jutte kuidas turistid on jalutuskäigul mitu miljonit maksva kullakamaka otsa komistanud ja kohalikel on metalliotsijad kodus. Ma nägin metsas palju vanu kullakaevamise jälgi, augud ja kraavid kus inimesed olid kunagi palavikuliselt õnne otsinud. Naljakaid kaevandusi kus šahtid küll kinni aetud aga puudevahel endiselt näha vabaõhu dušširuum kus ilmselt varguse hirmus pidid kõik kängurude silme all end päevasest tolmust puhtaks pesema.

Rattasõidul sattusin ka kunagise seriaali Man from Snowy River võtteplatsile, põnev oli kolada 19. sajandi stiilis mahajäetud külahoonetes ning ette kujutada kuidas asjad tegelt käisid.

Teisel päeval jälle viidi mind Hanging Rocki kivikünka otsa, selliseid kivimoodustisi on maailmas vaid kolm ja kõik nad on seal läheduses. See koht ise on päris müstiline ja kõigele lisaks on sellest kirjutatud romaan ning vändatud maailmakuulus film Picknick at Hanging Rock. Teadmata kui palju on selles loos legendi, ilukirjandust ja tõtt võib aga öelda kindlalt et omad ohvrid on see mägi nõudnud ka moodsal ajal kui mõni laps on veidi ülemeelikult ronides kuskilt alla kukkunud on. Minul oli taaskord meeliülendavalt mõnus ronimine, tuli meelde Hispaania Calpe ning Arktika ronimiskorrad. Miks ma nii vähe käin sellistes kohtades? Ah?

Naljakas on ka viis kuidas universum minuga mängib, loob mingi raskuse või ootamatuse, sunnib mind tegutsema ning siis ootamatult tekitab mingi muu lahenduse hoopis. On olnud olukordi kus taskus ja arvel on kokku olnud vaid viis dollarit ja tuju on kuidagi eriti hea ja tore olnud ning ka ametivõimudega on seletamisi ja seiklusi olnud. Ühed inimesed lahkuvad ja asemele tulevad teised kes segavad puzzlepildi jälle segamini ja kõik algab uuesti.

Ja sõbrad, andke endast ka märku, mis kellegist saanud on, kellel on laps tulemas või kes kellega käib? Siia jõuavad vaid väiksed killud suurte viivitustega. Pange kommentaar või lühike sms (+61449997659).

Pilte saab näha siin ja siin.

Pildil on Markus ja kaamera taga Bert.

Eelmisel nädalal oli siin saja aasta suurim kuumalaine, sooja oli viiel päeval kuni 45 kraadi ning asjad hakkasid katki minema.

Kõige rohkem mõjutas Melbourne elanikke vast rongiliiklus, rohkem kui tuhat väljumist kriipsutati sõiduplaanist maha, mõnel päeval oli see enam kui veerand algupärasest. Rongiliiklus on siin nii kui nii suure kriitika all ja olukorra teeb hullemaks see, et pole selget vastutajat. Infrastruktuuri (rongid, rööpad, jaamad jne) omab Victoria osariik, kes pole aastakümneid eriti viitsinud investeerida sellesse ja kes süüdistab Connexit et see on halb operaator, Connex omakorda süüdistab valitsust, et infra on halvas seisukorras ja teisalt ka raudteetööliste ametiühingut sellepärast et need kasutavad väljapressimismeetodit, need omakorda et Connex maksab vähe raha ja kohtleb töölisi halvasti.

Peamised probleemid on päevinäinud rongide konditsioneerid mis ei ole ette nähtud rohkem kui 35 kraadises palavuses töötama, kuuma käes paisuvad ning katki minevad rööpad ning 40 aastat vana fooride ja raadioühenduse süsteem.

Katkiläinud rööpaid pidid töömehed voolikutest kastma enne kui neid saab üldse välja vahetada. Näis mis sellest rongiliiklusest edasi saab, teema on päris tuliseks köetud ja tundub et valitsus hakkab rohkem infrastruktuuri investeerima ja peagi selgub kas Connexi lepingut pikendatakse või võtab üle alternatiivse pakkumise teinud MTR, ehk Hong Kongi metroo operaator. MTR võitis just konkursi Stockholmi metroo opereerimiseks ja Hong Kongis on nende rongide graafikuspüsimine parem kui 99,9%. Connexi kohustus on praegu siin 92% rongidest õigeaegselt (mitte varem kui 1 minut ja mitte hiljem kui 5 minutit) teenindada, mida ta pole mitte kunagi suutnud täita.

Enamik linnaosasid nägi ära ka liigse elektritarbimise tõttu tekitatud voolukatkestuse. Meil oli see umbes 2 tundi reede pärastlõunal.

Samal ajal kui rahvast soovitati tuppa jääda ja mitte palju liigutada käisid täie hooga Australian Openi tennise lõppvoorud. Ürituse korraldaja arvas et atleedid peavad olema sellise palavuse käes mängimisega harjunud, niet midagi ei muudeta.

Käisime isegi kohalike eestlastega Kaia Kanepi ja Maret Ani mänge vaatamas. Päris tore kogemus, eriti meeldis esimene mäng mida Kaialt nägime, kus ta võitles pisikese jaapanlanna vastu ligi kolm tundi põletava päikse käes, isegi meil oli raske mitte ära sulada. Ehitasime ajalehest mütse ja lehvikuid. Maret Anit on lõbus mängimas vaadata, väga toredad ja ilmekad emotsioonid, lust!

Southern Star, see ilmatuma suur ilmaratas läks samuti palavate ilmadega katki, metallstruktuurid paisusid ja mingid praod ja murdumised toimusid, praegu uurivad Jaapani insenerid kas saab üldse käima lasta kohe või tuleb põhjalik garantiiremont teha.

Victoria kaguosas möllavad metsatulekahjud mis on mitu korda kustutatud, aga süütajad on neid uuesti põlema panemas käinud. Mõnisada elumaja on maha põlenud selle raames ja mõned inimesed ka surma saanud.

Keegi tutvustas mulle kunagi linnalegendi, et India kinotööstus on nii produktiivne (tuhatkond filmi aastas) selletõttu, et ainuke koht kus üle riigi on võimalik kuumuse eest pageda on kinosaal. Kuna meil kodus konditsioneeri pole siis põgenesime Liisaga kespäevasest kuumusest samuti kinno, vaadatud sai Slumdog Millionaire ja Benjamin Buttoni lugu. Mõlemad on väärt vaatamist, soovitan ka ilma kuuma või külmalaineta kinno neid kaema minna.

Kuna toas oli öösel märksa palavam kui sees, siis otsustasin magada aias. Tore voodi on siin aias juba mitu nädalat olnud ja oli vaja ainult hankida sääsevõrk ning sääsetõrjepirrud. Magada oli päris mõnus ja mõnikord ei äratanud isegi päike mind üles.

Põrgukuumus on toonud siia ka kerge sügise hõngu, paljudelt puudelt on kuivanud lehed kukkuma hakanud ja mõnes kohas on kõnniteel piisavalt, et jalgadega sees sahistada. Peaks minema väikestele lastele seda elunautlemise viisi õpetama siin.

Esimene hommikune ärkaja saab meil kirjutamata reegli järgi ajalehe otsimise kohustuse. Leht on siin toruks rulli keeratud ja õhukese pakkekilega kokku tõmmatud ja liikuva auto, jalgratta või motorolleri otsast meile aeda visatud. Mõnikord nii osavalt et see on lausa puu otsa jäänud. Igal juhul põnev ettevõtmine. Veelgi toredam on postiljonilt mõnikord kaart, kiri või pakk saada. Pange aga tulema:

120 St. Georges road

Northcote, Victoria

3070, Australia

Põhja-Austraalias jäi eelmine aasta vahele üks narkodiiler kes kihutas kiirteel 70 kmh lubatust suurema kiirusega ja lõi samal ajal pihku, olles muidugi purupurjus ja vist ka kaifi all. Autokastist leiti mõni kilo kanepit. Midagi Võsapetsile.

Tükk aega on olnud juttu sellest kuidas kaks Birma kalurit hulpisid pärast oma kalapaadi põhjaminekut 3 nädalat jääkastis ookeanil ja jäid ellu tänu sellele, et jõid vihmavett ja sõid lindude poolt poolseeditud toitu. Praegu taotlevad nad siit asüüli, aga immigratsiooniametnikud on läbi lillede vihjanud et nad ei usu tüüpide juttu kuna kumbki pole kolmest nädalast suurt päikesepõletust saanud ja mõlemad on heas tervislikus seisundis.

Mõni nädal tagasi käisin kohalikus raadiojaamas RRR surnuaiavahtkonnas saatekülalisena eesti muusikat tutvustamas Melbourne unetutele. Liisa sõbranna Sarah kutsus külla ja nii ma siis mängisin ja rääkisin iga loo ning esitaja kohta nii kuidas oskasin. Esitamisele läksid muuhulgas Vaiko Eplik koos Eliidiga, Vennaskond, Olav Ehala, Onu Bella, Chalice, Apelsin, Holmes, Ines, HU?, Must Q ja loomulikult ka Doorslam Sisters.

Austraalia ja EL’i vaheline leping tähendab ka muu hulgas et kohalikud tootjad ei tohi enam kasutada jooginimesid Šerri ja Tokay ja nüüd on kohalikud tootjate liidud kulutanud mõned miljonid ja valinud uued nimed mille all Austraalias ja Uus-Meremaal toodetud Šerri laadne jook hakkab kandma nime Apera ning Tokay uus nimetus on Topaque.

Lehes meeldivad mulle väga leidlikud sõnamängud pealkirjades, katsun parimad ka siia kirja panna, alustan sellisega: More sex education, we are Victorian!

Nädalavahetusel oli siin majakaaslase Michaeli nagu-tüdruksõbra sünnipäevapidu Jender Bender, ehk mehed naisteks, naised meesteks riietatud. Minul oli seelik seljas, nauditav palavas ilmas muuseas, ning nalja sai palju, peo kulminatsiooniks oli kehadega värvimine, ehk 3×3 meetrit valge lõuend sai kaetud kunstiteosega mille värvimiseks kasutati peamiselt paljaid rindu.

Peo tagajärjeks oli muidugi hunnik uusi sõpru ja jalgratas mis otsustas lahkuda meie juurest. Homme saan teise rattaga minna kogukonna jalgrattatöökotta kus kõik on teretulnud oma kasutatud ratast parandama ja mis toimib annetuste ning vabatahtlike abistajate printsiibil. Enamik juppe on võimalik naljaraha eest annetatud risude küljest maha kruvida ja nii endale täitsa korralik ratas kokku saada.

Taaskasutusse minevate materjalide prügikonteineri tühjendamine on siin iga kahe nädala tagant ja meie majas on sellest isegi tavaolukorras veidi vähe, aga pärast pidu on vaja olla eriti leidlik. Pühapäeva õhtul enne prügiringi tuleb ööpimeduses naabrite prügikastid üle vaadata, kas seal on vaba ruumi ja oma ülearused pudelid sinna sokutada.

Ühel õhtul osalesin kohaliku bändi muusikavideo tegemises, idee selline, et pimedas pargis teevad inimesed helendavate pulkadega kujundeid mida pika säriga statiivilt pildistades saab kaader-kaadri haaval toreda animatsiooni kokku.

Mõni päev enne kuumalaine algust, kuid siiski päris palava 30+ ilmaga lõhkes meil maja aiataga veetoru millest purskus välja umbes 40 meetri kõrgune juga. Melbourne püüab oma elanikele selgitada et me peaksime vähem kui 155 liitrit vett päevas tarbima, et tagada linna veevarustuse jätkusuutlikkus. Arvata võib et sellest torust purskus välja umbes 155 liitrit sekundis ja vesi suudeti kinni keerata alles 12h pärast lõhkemist. Arvutused võib igaüks ise teha. Inimesed muidugi hakkasid olukorda kohe ära kasutama, ratastega prügikastid tõsteti tühjaks ja need ammutati vett täis, ning pesti autosid ja kasteti muru. Lapsed hullasid niisama.