Jaanuse asjad

EPL ja Postimees ei pane enam netti kõiki artikleid

Jaanus — Wed, 01 Jul 2009 05:08:40 +0200

Postimees ei avalda enam paberlehte netis. EPL vastas samaga. Blogides ja Twitteris tekkis huvitav arutelu (ei oska Twitteris kuidagi jutulõngale viidata). Mul tekkis kah paar uitmõtet.

Ühinen nendega, kes ütlevad, et paberkanalile keskendudes seavad EPL ja Postimees ennast ise jätkuvalt marginaliseerimise teele. EPL peatoimetaja Lea Larin:

Larini sõnul vajadus hea ajakirjanduse järele ei kao kuhugi ning ei kao ka hea ajakirjandus ise. «Eesti Päevaleht hakkab paberlehes aina rohkem pakkuma hästi kirjutatud, süvitsi minevaid lugusid, nagu analüüside seeria, millega alustasime,» rääkis ta. Uudis, kuid sealjuures hästi tehtud ja kvaliteetselt vormistatud uudis jääb aga internetti.

Siit kõlab läbi suhtumine, et paberleht on ikkagi peamine ja “õige”, aga netti kõlbab ainult uudiseid panna ja netilugejaid ei ole võimalik rahaks käänata ning nad võib sisulisematest lugudest ilma jätta. Selline suhtumine ignoreerib täielikult minusuguseid inimesi, kes elavad lühemat või pikemat aega välismaal, aga loevad ennast ikkagi osaks Eesti kultuuriruumist ja jälgivad Eesti meediat.

Palju meid on? Ametlik leht pakub 150 000-200 000. Tundub kuidagi suur number. Aga võttes ühe nulli ära, siis 20 000 Eesti meedia tarbijat välismaal ei tundu väga ebareaalne. Ja püüda neile läheneda pakkumisega, et täisinfo saamiseks makske paberlehe eest, mille kättetoimetamine teile pole füüsiliselt võimalik, tundub kummaline.

Palju ja kust EPL-is, Postimehes jne üldse lugejaid käib? Võtsin huvi pärast nende reklaamiinfo lehed lahti. Mul oli mingist vanast ajast meeles, et nad avaldavad seal ka oma netilugejate kohta statistikat. EPL-il polnud üldse midagi, PM viitab TNS Metrixile. Oleks väga huvitav sinna numbritele riigid külge saada. Kas reklaamiandjatele on see info kättesaadav? Kui mina oleks reklaamiandja, tahaks ma küll teada, kas ma kasutan oma raha õigesti. Mis kasu on mul siin New Yorgis teadmisest, et (hetke EPL esilehe näitel) On24 sisustuskaubamajas on sünnipäevapakkumised, et Tallink kutsub perega merele või kui palju Dell Latitude Eestist ostes maksab? New Yorgis saan selle Latitude’i ju nagunii poole odavamalt. Oleks ma reklaamiandja, nõuaks selle jura lõpetamist ja kiires korras Google AdWordsi kasutuselevõtmist, mis võimaldab reklaami märksa efektiivsemalt sihtida ja ka artikli sisuga siduda.

Jättes Eestist väljaspool oleva lugeja kõrvale, siis miks ei võiks ka Eesti sees reklaami geosihtida? (Kuidas “geotargeting” eesti keeles on?) EPL ja PM reklaami hinnakirjad tunduvad selles suhtes paberreklaami igavad koopiad, kus mingeid erilisi parameetreid ei ole võimalik ette anda. PM-l on vähemalt Tartu Postimees edasi. EPL netireklaami hinnakirja kõige põhjapanevam element tundub olevat, et “Lendav logo asub epl.ee-s brauseri alumises osas ja liigub 10 sekundi jooksul paremalt vasakule ja tagasi.” Eksole.

Mõtlesin, et vaatan korra oma meediapaleti üle, mida ma igapäevaselt loen, jälgin ja vaatan.

Google Readeri RSS “uudised” kaust
- uudised.err.ee: Eesti uudised, ja kuidas maailma uudised Eestist paistavad
- teadus.err.ee: tehnooptimist nagu ma olen
- BBC headlines: maailma uudised
- NY1.com: New Yorgi kohalikud uudised
- Big Picture: pildikokkuvõtted mõnel aktuaalsel teemal
iTunes
- CNN Politics Daily (USA poliitika) ja CNN Daily (peamiselt USA uudised, või siis maailma uudised USA nurga alt): hea kontoris lõuna mugimise kõrvale vaadata
- hulk nädalaste päevakajasaadete podcaste Raadio2st ja Kukust (“Välismääraja”, “Keskpäevatund”, “Rahva teenrid” jne), kuigi tuleb tunnistada, et reaalselt kuulan pidevalt neist ainult “Rahva Oma Kaitset”
err.ee
- siit vaatan päris tihti AK-d, 3-4 korda nädalas kindlasti. Suudaks nad ainult selle neetud Windows Media mingi normaalse failivorminguga asendada. iTunesi podcast oleks ideaalne. Aga muidu OK. Arhiivist vaatan kah mingit pudi-padi aeg-ajalt.
hulu.com
- Daily Show (maailma ja USA uudised absurdinurga alt)—meelelahutuse ja uudiste kummaline segu, aga noorte jaoks tõusev (paljude jaoks on see ainus reaalne uudistekanal)
iPhone
- Associated Press app, sellega on hea hommikul uudised alla tõmmata ja metroos lugeda

Kus on siin epl.ee ja postimees.ee? Just nimelt. Peamiselt satun sinna sellepärast, et kuskilt mujalt viidatakse. Ja paneme tähele, et üleval on ainult professionaalne meedia. Peale nende on mul kordades rohkem “erablogisid”, Skype- ja Twitteri-sõpru, kellele ma tihti pööran rohkem tähelepanu kui kõigile lehtede esikülgedele kokku. Lehtedesse satun tihti sellepärast, et Twitterist keegi viitab. Aga kui nüüd EPL ja Postimees vabatahtlikult ennast kõigist neist vestlustest eemaldavad, siis ei oska kuidagi neile kaasa tunda.

Selles valguses tundub, et EPL ja Postimees ja teised lehed üritavad üksteiselt tõmmata alt ära vaipa, mis nii ehk naa järjest väiksemaks jääb. Vanasti oli ju hea lihtne lahterdada—lehed vs raadio vs televisioon vs eravestlused. Nüüd aga on kõik lootusetult segamini nagu puder ja kapsad ning paberväljaande lüpsmisele keskendumine tundub kapseldumisena, et “ehk läheb mööda”. No ei lähe, pole midagi teha.

Ma vaatan lambist lakke ja ütlen, et olen lisaks tasuta ERR-i jälgimisele nõus maksma 100 krooni ringis kuus meediakanalile, mis suudab mulle toimetada arvutisse ja telefoni teksti, aga miks mitte ka pildi ja heli kujul kvaliteetset infot sellest, mis Eestis tegelikult toimub. Kuidas arenevad olulised lood poliitikas ja majanduses? Mida arvata näiteks Lissaboni leppest, ma pole siiani viitsinud süveneda, miks see mind huvitama peaks ja kas see on hea või halb? Miks igasugu Ivo Parbuseid kogu aeg kinni pannakse ja siis jälle lahti lastakse? Miks on Keskerakond venekeelsete inimeste seas nii populaarne—mida teised erakonnad on tegemata jätnud? Mida Eestis elavad venelased ja teised rahvused tegelikult mõtlevad?

Mõistlikus koguses reklaami sinna juurde oleks OK, aga paluks mitte tüüdata materjaliga stiilis “Vigala Sassi nõuanne päästis Kanal 2 reporteri vähkkasvaja küüsist (29)”, “Maasikad passivad hästi koogi sisse” ja “TV6 ja Power Hit Radio korraldavad bikiinijooksu (30)”. Kõige tähtsam on, et kasutajakogemus oleks korralikult tehtud ja et ma näeks, et ajudega inimesed on asja juures olnud. Eesti uudiseveebidest EPL ja ERR on minu jaoks kõige sümpaatsemad.

On see 100 krooni kuus vähe või palju? Kas sellega kanal elab ära? Kas on piisavalt palju inimesi, kes seda maksaks? Ei tea. Pole minu probleem. Aga see on summa, mille ma oleks nõus hetkel oma taskust pikemalt mõtlemata välja käima. 200 krooni juures hakkaks juba mõtlema. Ja veelkord, paluks täisdigitaalset produktsiooni ja soovitavalt lisaks tekstile ja fotole ka video ja audio kujul (miks mitte igasugu otse- ja ristviidetega teistele podcastidele jne), paberlehega mitte tülitada. Kuigi paberleht võiks olla tasuta opt-in variant, kui ma nt pikemalt Eestis olen.

Ja paneme tähele, et uudis pole minu jaoks kõige tähtsam, ma ei istu hommikust õhtuni puldis, kommentaare ei loe ja ise juurde ei tekita. See läheb täiesti lahku lehetoimetuste jutust, mille järgi nett justkui ainult uudise jaoks kõlbabki ja kiirus on kõige tähtsam.

Ma saan aru, et on mingi liikumine, kus ajalehtede liit lausa lausekaupa üritab ära piirata, kes, kui palju ja mida tohib viidata. Siia juurde vt Aivar Hundimägi kommentaar (ei saa samas jätta märkimata, et Äripäeva veeb on koht, mida väldin nagu tuld, lihtsalt nii vaenulik kasutajakogemus). Erinevate meediakanalite koostöö ja eriti see, kuidas need vestlused jätkuvad ka tavaliste inimeste vahel, nagu ülal viitasin, on ühiskonna jaoks oluline.

Lõpetuseks mingit kokkuvõtet ei oska teha, aga suunan teid edasi vaatama Clay Shirky ettekannet umbes samal teemal. Kuigi ta räägib natuke teises kontekstis, on mõte tegelikult aktuaalne. Enne Internetti olid kanalid kas kahesuunalised ja väikese distributsiooniga (1:1 telefonikõne, eravestlus) või ühesuunalised ja laia leviga (massimeedia), aga Internet võtab kõik need kanalid ja küpsetab ühtlaseks massiks, kus iga inimene saab olla korraga tootja ja tarbija ning kõik sõnumid, nii ühelt inimeselt kui meediakanalilt pärinevad, levivad sama kaugele ja kiiresti. Selles valguses tahaks ka Eesti kanalitelt näha midagi huvitavamat kui vaid netilevi lõpetamist, see oleks justkui tagasiminek e-riigist ü-riiki, meedia ürgaega.

Nagu kaks tilka vett

Jaanus — Wed, 01 Jul 2009 04:38:48 +0200

Vabadussammas. Vabaduse Väljak, Tallinn, Eesti.

Apple Store. Viienda avenüü ja 59. tänava nurk, New York City, Ameerika Ühendriigid.

Washington DC ja Shenandoah Park

Jaanus — Mon, 08 Jun 2009 05:24:01 +0200

Mõni nädal tagasi olime reisil Washington DC-s ja Shenandoah’s. Ja natuke ka New Yorgis.

New Yorgis oli uudiseks Bronxi loomaaia raudtee, millega mind osa loomadest vaatama viiakse. See töötab maikuust sügiseni, nii et eelmisel korral ei saanud seal käia. Aga nüüd siis küll. Istud nagu teatris (kõik istmed on ühele poole) ja vaatad ringsõidul loomi.

Nägime ka okaapit…

… ja taapiri …

… ja punast siga, kellel on kõrvade otsas tutid.

Kaks karu olid ka.

DC oli nagu DC ikka Valge Maja, Kapitoolium jne.

Mis asi see on? Loe siit.

Kapitooliumis avati mõni aasta tagasi uus külastuskeskus, kuhu sai minna Kapitooliumi ekskursiooni tegema. Võrreldes selle tsirkuse ja turvakontrolliga, mida pidi läbima, et sisse saada, oli ekskursioon lahjem, kui ootasime. Viidi mingitesse suvalistesse tagaruumidesse ja küll ka keskmise kupli alla, kus oli küll kõvasti kunstiväärtusi ja muud kulda-karda, aga valitsejate lähedusse ei lastud. Selleks oleks pidanud eraldi luba taotlema ja oleks ka saanud, aga seekord jäi tegemata. Eks DC-sse ikka juhtub.

Ajaloolisel Mayfloweri hotellil lehvisid Eesti ja Leedu lipud. (Aga miks mitte ka Läti?) Mis sündmusega oli tegu, jäigi meist teadmata.

Washington DC loomaaia suurimad vaatamisväärsused on kaks pandakaru. Meie nägime neist ainult ühte, kes tegeles peamiselt erinevates poosides hambad laiali magamisega.

Vaatasime teda seal oma pool tundi, muudkui keeras külge ja sügas ennast. Lõpuks võttis siiski kargu alla, istus maha ja hakkas bambust sööma.

Peale Washingtoni oli järgmine peatuskoht Shenandoah rahvuspark, mis üsna Washingtoni lähedal umbes kilomeetri kõrgustes mägedes. Park on pikk ja kitsas nagu lohe, läbi pargi jookseb tee, mida mööda saab aeglaselt sõita ja maalilisi vaateid imetleda.

Pargis oli palju loomi. Näiteks hirvi oli teeservades ja metsas igal pool nii palju, et lõpuks läks juba tüütuks. Korra juhtusime õhtuhämaruses sõitma, siis võis tunniajase sõidu jooksul neid mingi 20 tükki kokku lugeda.

Selle tegelase puhul läksime vaidlema, kas ta on kobras või vesirott. Mõlemad tundusid väga ebatõenäolised variandid.

Lõpuks targematelt küsides tuli välja, et see oli groundhog ehk eesti keeles METSÜMISEJA. No kes mõtleb välja neid loomanimesid????

Aga skoorisime ka peavõidu, jackpoti. Nimelt olime kuulnud, et seal pargis elab ka karusid. Ja kuigi tundus ebatõenäoline neid kohata, võis ju siiski loota. Ühel päeval ühel matkarajal nägime jälge, mis andis lootust…

… ja siis, ja siis, ja siis äkki…

Ilus, eksole no tegelikult oli lugu muidugi natuke keerulisem. Kui metsas oleks vastu tulnud, siis oleks kõhe olnud, aga see pilt on lahtisest autoaknast tehtud. Nimelt peale jälje leidmist sõitsime mööda teed, kui äkki tuvastasin oma indiaanlasepilguga ühe puu tagant karupea välja vaatamas. Võtsin hoogu maha ja seal ta oligi. Poseeris tee ääres päris pikalt, enne kui metsa ära kõndis oma karuasju ajama.

Pargis on mitmed matkarajad. Meie võtsime selliseid mõnetunniseid ja mõnekilomeetriseid, millega sai matkata jugade ja koskede äärde, mida seal oli mitmeid. Ja olid ilusad ja matkad tasusid ennast ära. Kolm-neli kilomeetrit ei kõla eriti pikalt, aga kui näiteks paari kilomeetri kohta on 300 meetrit tõusu, siis väsitab mõnevõrra ära küll.

Enamikus kohtadest sai veele päris lähedale ja ka näpu vette pista. Hea külm värske vesi oli.

Siin oli kosk kaugemal, vaade oli üle oru, katsuda ei saanud.

Väiksemad.

Mulle tegi kangesti nalja see, kuidas igal pool juhendites ja kohapeal olid suured hoiatused “KUNA VESI POLE PUHASTATUD, SIIS EI TOHI SEDA JUUA”. No jummalukene küll, vanad indiaanlased ja vanad eestlased jõid kogu aeg ojast vett, aga meie oleme nii kaasajastunud ära? Ma saan aru, et siin linnas päris igast poriloigust ei ole hea mõte juua, aga no rahvuspargis, kus igasugune inimtegevus on miilide kaugusel… no ma ei tea. Mina jõin, hea puhas külm värske oli, ja olen siiani elus.

Üks lähedal asuv vaatamisväärsus oli veel Luray koobas, kus me ka ära käisime. Oli küll ilus. Täiesti müstilised kivimoodustised.

Kõige müstilisem oli peegelsile koopajärv, kust “lagi” täiuslikult vastu peegeldas, nii et võis arvata, et see on põhi. Pildi pealt ei tule hästi välja, aga kohapeal oli uskumatu.

Lähedal oli ka vanade autode muuseum.

E-hääletamise proovihääletus Macil -- muidu toimib, aga näitab üht kummalist hoiatust

Jaanus — Tue, 05 May 2009 05:05:11 +0200

Algas e-hääletamise proovihääletus. Proovisin ka siis kohe ära, kuidas on. Ekraanipildid siin.

Muidu toimis kõik ilusti, aga oli üks kummaline veateate moodi dialoog, mida eriti tihti pole näinud. Tuli siis, kui üritada ISO-diskimaget avada. (Macil on asjad tavaliselt DMG-formaadis.) Paistab, et image siiski avanes ja hääletus toimis ilusti. Siiski ei tahaks selliseid teateid näha, sest mitteteadjama võib see tarbetult ära hirmutada.

Muu kõik tipp-topp.

Kuumalaine, seagripp ja madallend

Jaanus — Tue, 28 Apr 2009 17:33:02 +0200

New Yorki on saabunud kuumalaine. Nädalavahetusel oli 30C sooja. Sel nädalal lubatakse küll veidi jahedamat ilma, aga sellegipoolest tuleb tänulik olla, et nii tööl, metroos kui kodus on õhukonditsioneer olemas, nii et ei pea selle kuumaga ennast päris ära tapma.

Teine uudis on seagripp, mille ümber siin suurem tants käib. Linnas pole veel eriti maskidega inimesi näha, aga uudistes käivad kogu aeg mingid epideemiaks ettevalmistused. Kuigi väljaspool Mehhikot pole sellesse haigusesse küll veel keegi surnud, aga tasub ettevaatlik olla.

Kolmas uudis räägib madallennust. Vahepeal kirun, et Eestis tehakse lolle otsuseid, millest võib jääda mulje, et kõikjal mujal on kõik targad. Aga ei ole nii. Eile hommikul lendas Manhattanist üle presidendi lennuk (küll ilma presidendita), eesmärgiga, et sellest saaks linna ja Vabadussamba kohal ilusaid pilte teha. Mõte pole ju paha. Aga mingil seletamatul põhjusel otsustati sündmust rahva eest salajas hoida ja sellest mitte teavitada. Mis tähendas, et eile hommikul lendas linnast madalalt üle suur lennuk hävitajate saatel ja keegi ei teadnud, mis ja miks. Rahvas, kellest paljud olid 9/11 üle elanud, põgenes kabuhirmus kodudest ja kontoritest tänavale. Ei saa sugugi neid selles süüdistada. New Yorgi linnavalitsuses küll kellelegi öeldi, et selline lugu toimub, aga miskipärast linnapead ei teavitatud. Nii et täna on paljud inimesed tigedad nagu herilased ja lubatakse, et pead hakkavad nii NY linnavalitsuses kui Valges Majas lendama. Järjekordne näide sellest, et mõttetu varjamine loob probleeme juurde, mitte ei lahenda neid.

Suveilmad ja Bronxi loomaaed

Jaanus — Mon, 27 Apr 2009 05:13:34 +0200

New Yorki on nüüd suveilmad jõudnud. Nädalavahetusel oli lausa 30C sooja väidetavalt. Eile ja täna käisin väljas, kogu päev otsa siiski nii palav ei olnud, aga soe oli küll. Uuel nädalal küll veel kukub 20C peale, aga suvi hakkab siiski vist kätte jõudma.

Aga eelmisel nädalavahetusel käisin hoopis Bronxi loomaaias, mis on New Yorgi suurim loomaaed. Igasugu muid botaanikaaedu ja akvaariume on siin veel, aga teistesse pole veel jõudnud. Loomaaed oli täitsa korralik, kuigi osa loomadest saab näha miniraudtee pealt, mis alles maikuus avatakse. Nii et need jäid nägemata. Eks siis tuleb tagasi minna.

Ülejäänud pildid siin.

"Ette tänades"

Jaanus — Sun, 12 Apr 2009 01:35:26 +0200

Mind on alati häirinud, kui inimesed ütlevad “ette tänades”, “tänud juba ette” või ka inglise keeles “thank you in advance”. Aga ma ei suutnud öelda, miks see mind häirib. Nüüd ostsin John Gruberi soovitusel Strunk & White’i raamatu “Elements of Style”, mis on väga hea inglise keele stiilijuhend.

Muuhulgas sisaldab Strunk & White ka ebasoovitavate väljendite kirjeldust, kus ta ütleb mu mõtte paremini välja, kui ma ise seda suudaks.

Thanking you in advance. This sounds as if the writer meant, “It will not be worth my while to write to you again.” In making your request, write “Will you please,” or “I shall be obliged.” Then, later, if you feel moved to do so, or if the circumstances call for it, write a letter of acknowledgement.

Riigiettevõtete juhtide palgad

Jaanus — Sat, 11 Apr 2009 19:46:48 +0200

Vaatan kolmapäevast Foorumit, kus räägitakse riigiettevõtete juhtide palkadest. Ma pole väga täpselt uudiseid jälginud, aga ma saan aru, et Keskerakond on esitanud mingi eelnõu, kus tahetakse riigiettevõtet juhtide palga piir seada 90K kr/kuus peale. Ja kõik sõdisid, et kas see on õige või ei ole, ja kuidas ikka tuleb omavahel solidaarne olla ja mis kõik.

Keegi saate osalistest ei maininud asjaolu, et Eesti tööturg on järjest rohkem rahvusvahelise tööturu osa. Seda nii sissetuleva kui väljamineva tööjõu osas. Mina näeks hea meelega olukorda, kus Eestist lähevad pädevad inimesed välismaale mõneks ajaks tööle, aga samas ostavad ka ettevõtted tööjõudu sisse samamoodi, nagu nt korvpallimeeskondadesse tulevad külalismängijad.

90K kr kuus on laias laastus 90K $ aastas. See on siin minu ümbruskonnas hea spetsialisti või keskastme juhi palgatase. Aga kui selle raha eest üritada suurettevõtte tippjuhti palgata, naerdakse teid USA-s või Lääne-Euroopas välja. Ja kui Eestis kasvab peale põlvkond, kes on parema keeleoskusega ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, siis need, kes juhiks kvalifitseeruvad, leiavad endale juhiameti Eestist väljaspool.

Ehk siis minu meelest pole küsimus selles, et juhid saaks liiga palju palka, vaid selles, miks on üldine palgatase liiga madal. Ja kuidas me suudame majandust, tootlikkust ja ettevõtete töö lisaväärtust kasvatada nii, et 90K kr kuus oleks hea spetsialisti, aga mitte suurettevõtte juhi palgatase.

2009 valimistest

Jaanus — Mon, 06 Apr 2009 03:57:10 +0200

Sel aastal on kahed valimised. Mul on mõlema puhul tõsine probleem ja küsimus, keda valida. Mul on oma kindlad vaated, aga Eesti valimiste puhul need ei aita. Kõik erakonnad tunduvad kuidagi naljakad, haledad, igavad ja mõttetud oma kohalike ja isikupõhiste probleemidega.

Mind ei huvita, kuidas te üksteisele ära teete. Kas parajasti valitseb endine kolhoosiesimees, autobaasi juhataja või parteiaparatšik. Minu seisukohast on täiesti mõttetu, kes Eestis kohapeal või minu koduvallas valitseb, sest Eesti tervikuna on maailma mastaabis nii ehk naa lihtsalt üks naljakas eksperiment, mille meie, eestlased, oleme otsustanud ühiselt ette võtta ja mida koos hoida ja ehitada. Mind huvitab märksa rohkem, mida teil on maailmale või Euroopale öelda ja selle kaudu Eestis elu edasi viia. Ja konkreetselt kaks küsimust.

Esiteks, kuidas tulla välja majanduskriisist ja selle kriisi harjal viia tõepoolest Eesti viie Euroopa või maailma rikkama riigi hulka. On ju teada, et viimane suurem läänemaailma kriis oli umbes kolmkümmend aastat tagasi ja just siis asutati Microsoft, Apple ja palju muid tänaseid tehnoloogiaikoone ja majanduse vedureid. Miks mitte laiendada seda loogikat riikidele? Kuidas Eesti saab seda kriisi oma huvides ära kasutada? Ja just nimelt riik tervikuna, mitte et kuidas üks erakond või isik saab teisele ära panna.

Teiseks, kuidas hõlmata uusi tehnoloogiaid ja nende demokratiseerivaid mõjusid? Kuidas riiki ja ühiskonda tervikuna neid hõlmates edasi viia? VIimasel ajal on tekkinud väga palju valitsusväliseid tervitatavaid algatusi. Kuidas te, kallid erakonnad, kasutate oma poliitilises tegevuses ära näiteks Vaata Maailma, Noored Kooli, Minu Eesti jm käigus tekkinud positiivset energiat? (Minu Eesti on nats kahtlane, olen aru saanud, et ka sellel võivad mingid omaette poliitilised ambitsioonid lõpuks olla. Aga siinkohal eeldan siiski parimat ja jätan ta poliitikast välja.)

Mind ei huvita teie mõttetud reklaamid ja valimislubadused. Teil ei ole võimalik mulle midagi lubada, kuna minul ja minu lähedastel on kõik, mis meie tagasihoidlikuks eluks vaja, juba niigi olemas. Palun ärge pidage mind lambaks, kes teie eelmist poliitilist tegevust ei mäleta ja arvab, et igad valimised algavad tühjalt kohalt. Eestis on juba 20 aastat uuemat ajalugu olemas, isikud ja huvid on selgelt välja joonistunud. Ärge eirake seda, vaid pigem viidake sellele ja pange see kokku tänase uue materjali ja tehnoloogiatega.

Kus on teie valimisprogramm ja mõõdetavad eesmärgid? Kus on kandidaadid, kes reaalselt lihtsa inimese küsimustele vastata suudavad? Eelmistel valimistel oli märksõna blogid, kas seekord on Twitter? Turundusgurud on viidanud, et massturunduse aeg on läbi, turundus fragmenteerub ja lõpuks muutub ühe inimese põhiseks. Ma tahan, et te suudaksite just minu huvidega tegeleda, panna kokku sellise paketi, mis mind kõige rohkem huvitab. Ja mis, jällegi, ei koosne ärategemisest, vaid positiivsetest ideedest.

Kuidas mu tolmuimeja ost ebaõnnestus

Jaanus — Mon, 30 Mar 2009 02:42:00 +0200

Tuli mõte, et ostaks tolmuimeja. Mul oli üks juba olemas, aga see oli selline väike, mida pidi laadima, ja võimsust eriti polnud. Seega mõtlesin, et ostaks uue, nagu mul juba kunagi ka enne on olnud.

Nõudmisi mul eriti polnud — tahtsin, et juhe käiks seina, oleks mootor, ja selle küljes voolik otsikuga. No et saaks ka voodi alt ja mujalt koristada.

Aga võta näpust. Tänapäeval pole asi siin nii lihtne, et muudkui lähed poodi ja ostad. Nimelt paistab, et paremaid ja mõistlikumaid mudeleid müüakse ainult Internetis. Isegi kohalikus suures Targetis, kus muidu on igasugust kola ja masinaid, olid kohapeal poes ainult mingid kummalised mudelid, mis põrandat aurutavad ja sada imeasja teevad. Ja muidugi maksavad ka vastavalt. Ja ainsad aparaadid, mis ka reaalselt tolmuimeja kujuga olid, väitsid, et nad on mõeldud koerakarvade koristamiseks. No aitäh.

Eks ma olekski mingi jura kalli mudeli ära ostnud, aga selle asemel otsustasin natuke uurimistööd teha ja hoopis netist mõistlikum mudel osta. Aga vaat kuhu oleme siis välja jõudnud. Kas varsti pannakse füüsilised poed üldse kõik kinni? Netikaubandus hakkab vaikselt juba minu taluvusest ette jõudma. Mõnda asja tahaks ju enne ostmist ikka katsuda.

Sergei Metlev vs Little Rock Nine

Jaanus — Mon, 30 Mar 2009 02:40:29 +0200

Sergei Metlevi juhtum tuletab natuke meelde Little Rock Nine’i.

Mida arvata sellest, et Evelin Ilves tahab meedia juurdepääsu presidendi vastuvõtule piirata

Jaanus — Wed, 11 Mar 2009 06:05:52 +0200

Tänases Postimehes olev kummaline jutt. Tahaks selle kohta öelda siit ookeani tagant paar märkust.

Esiteks peetakse kogu seda üritust maksuraha eest ja kogu see presidendi ametkond on ametis ja saab palka ainult minu ja teiste maksumaksjate armust. Seega ei ole ei president ega kindlasti mitte tema proua mingi ütleja, kes sellist üritust kajastada saab ja kes mitte. Vabas ühiskonnas kehtib põhimõte, et kõik, mis pole suletud, on avalik. Ja kui mina ürituse rahastajana ei saa seda ise vaatama minna (ja poleks ka lihtsalt otstarbekas lasta ükskõik kellel sinna sisse marssida), siis volitan seda tegema nii era- kui avaliku meedia. Aga kõik kanalid, mitte ainult need, keda keegi Evelin Ilves heaks arvab.

Ma saaks veel pooleldi aru, kui ütleja oleks president ise, kellel on vähemalt mingi mandaat rahvaesindajate poolt. Aga presidendiproua kohta võib küll öelda, et mingit mandaati avalikele üritustele juurdepääsu piiramise osas pole keegi talle andnud.

Kindlasti on inimesi, kes pole avaliku tähelepanuga harjunud ja kes ennast sel üritusel ebamugavalt tunnevad. Kui see on tõesti probleem (aga mina pole veendunud, et on — tahaks asjaosalistelt endilt kuulda), tuleks kogu seda vastuvõtu tsirkust tervikuna natuke koomale tõmmata, mitte hakata mingeid pooletoobiseid infole juurdepääsu poliitikaid aretama. Et justkui on avalik, aga pole ka. Mulle tuleb kahe aasta tagune kaitsepolitsei aastaraamatu saaga meelde, mis lõpuks positiivse lahenduse sai. (Eelmisel aastal pandi see aastaraamat ilma kisa ja kärata ilusti netti üles ja mingeid probleeme polnud. Ootame põnevusega selle aasta väljaannet.)

Kurb on see, et ühe arvamusartikliga suutis Evelin Ilves tõmmata hoobilt vee peale presidendi tõsiseltvõetavusele meediaruumiga, eriti internetimeediaga toimetulekul. Mõni aeg tagasi pani president youtuubi üles oma pöördumise ja mul tekkis väike lootus, et äkki hakkabki Eesti president ja juhtkond jõudma vaikselt sellesse aega, et netimeediast hakatakse aru saama. Aga Evelini avaldus näitab, et selles peres ikka matsu ei jagata. Või räägib naine, mida ise tahab, ilma et president teaks, seega ikkagi ei ole see pere tõsiseltvõetav.

Näiteks sõber Sten Tamkivi saatis vastuvõtult reaalajas mobiiliga pilte Flickrisse. Kas järgmisel aastal korjatakse kõigilt osalejatelt mobiilid uksel ära?

Kuidas siis tegelikult tuleks asja teha? Minu meelest tuleks ärakeelamise asemel kõigile muidu- ja videoblogijatele öelda, et tulge aga ja kajastage otse üritust. Või kui leiame, et piisavalt väärikaid blogijaid Eestis pole, siis näiteks lasta ajakirjandus-, tele-, foto- ja maalitudengitel seal reaalajas oma kursusetöid teostada sündmuste jäädvustamise kaudu eri kanalites. Iga osaleja saadab mobiililt Twitterisse vahetuid muljeid. Rahvustelevisiooni intervjuude küsimusi saaks esitada kogu rahvas Youtube kaudu.

Kõlab müstikana? Ameerikas kutsus president Obama 10-aastase ajakirjandushuvilise poisi oma ametisse pühitsemist kajastama.

Kindlasti on Eesti meedias ja selle kommentaarikultuses palju haiget ja ebanormaalset. Aga ma ei näe kuidagi, kuidas üritusele meedia juurdepääsu piiramine seda parandaks. Tabloidid ilmuvad ju ikka edasi. Kas siis osa inimesi käib seal salaja, nii et pilte ei tehta? Ja nagu öeldud, mobiilid korjame uksel ära?

Kahju. Ma lootsin Ilvesest ühte ja teist. Aga kui tullakse välja nõukogude stiilis meedia juurdepääsu piiramise jutuga, selle asemel et sisulisemalt ja taktitundelisemalt arutleda, kas näiteks ei saaks piltide puhul kommentaare kinni keerata vms (Merit Kopli ütles AK-s, et saab küll) või milles seisneb üldse kogu selle ürituse mõte, siis võib küll öelda, et headaega, presidendi tõsiseltvõetavus.

Kasutajamugavusest maamaksuteate linnukese näitel

Jaanus — Fri, 06 Mar 2009 02:10:57 +0200

Peeter Marvet kirjutas hiljuti. Täna on ka samal teemal jutt EPL-is. Sealt kaks toredat tsitaati.

„Kui teil on käimas kampaania minu e-teenuste manu saamiseks, siis vahest tasuks minu väheses e-pruukimises süüdistamise asemel need e-teavituse tellimise nupud natuke nähtavamaks muuta,” kirjutas oma blogis tehnokratt Peeter Marvet.

… ja …

„Ega ei ole ka lihtne asju lihtsaks teha,” kommenteeris maksu- ja tolliameti pressiesindaja Annely Erm. „Loomulikult on inimesed mugavad ja tahavad kõike lihtsalt saada, aga kes ikka tahab, leiab ka maamaksuteate tellimise ise üles.”

Pressiesindaja esimese väitega jääb üle ainult nõus olla. Ei ole tõesti lihtne lihtsaks teha. Aga see “kes ikka tahab” on tüüpiline vabandus, miks mitte asju mugavamaks teha. Ja seesama EPL-i lugu on hea näide sellest, kuidas ebamugav lahendus tekitab teenusepakkujale konkreetseid kulusid, kuna tuleb inimestele asja seletada ja büroo on arusaamatuste tõttu rahvast täis.

Tore lugeda, et praeguseks on asi väidetavalt juba parandatud. Kuigi, kui ma praegusel hetkel (Eesti aja järgi 6. märtsil 2:17 öösel) lähen e-maksuametisse ja litsun seal linki “Otsetee maamaksu leheküljele”, siis vaatab mulle vastu ainult tühjus.

Rotid, taksosõit, sild, eBay, maksud ja krediidiraport

Jaanus — Sun, 22 Feb 2009 07:00:55 +0200

Igasugu lugusid sellest nädalast. Muidu on sündmustevaene elu, aga need asjad olid huvitavamad.

Rotid

Ühel päeval pidin minema ühest kontorist teise. (Partnerfirmad on mööda linna laiali.) Kõige mugavam on liikuda metrooga. Läksin siis metroosse, aga mida pole, on rong. Rahvas oli kõik tige nagu herilased. Tavaliselt ikka metroo käib korralikult, aga sel hetkel ei tahtnud tulla. Üks rong sõitis küll mööda, aga inimesi sees ei olnud ja ei peatunud.

Selle asemel nägin perroonil hoopis pirakat rotti. Tavaliselt nad päeval ikka metroos ringi ei käi, rohkem varahommikul ja hilja õhtul. Aga sellel rotil oli prügikasti juurde mingit asja ja nii ta siis mööda seinaäärt prügikasti juurde sibas. Minust läks umbes meetri kauguselt mööda. Aga me kumbki ei lasknud ennast üksteisest häirida. Mõnele, kes rotte rohkem kardab, oleks see muidugi suht jälk vaatepilt olnud.

Taksosõit

Hoolimata rottidest ei tahtnud rongi siiski tulla ja ma hakkasin ka hiljaks jääma. Läksin tänavale tagasi ja võtsin hoopis takso. Kummaline, et olen nii kaua siin taksosõiduta elanud. Pole lihtsalt vaja olnud. Aga nüüd oli. Ja taksosõit on lihtne — taksosid liigub siin tänavatel rohkem kui kõiki muid autosid kokku. Ajasin käe püsti ja kohe sõitiski kollane masin ette. Istusin sisse ja ütlesin aadressi ja läkski sõiduks. Selles mõttes oli hea, et metrooga sõites oleksin pidanud rohkem jalutama ja veel rohkem hiljaks jäänud.

Sild

Igal hommikul ja õhtul käin üle Harlemi jõe mineva Madisoni avenüü silla, et metroo peale jõuda. Saaks ka ilma silla ja jõeta, kui teise metrooga minna, aga jõetagune metroo on otsem ja kiirem. Sild ise näeb välja umbes selline. Kõnniteed on seal ka täitsa olemas, autoteest barjääriga eraldatud.

Sillal on tõkkepuud sulgemiseks ka, sest idee poolest peaks see sild lahti käima (mitte küll üles ega kaldu, vaid keeratakse jõele vertikaaltelge mööda ristipidi), aga kuni selle nädalani polnud ma seda silda lahtisena käinud. Sel reedel läksin tööle nagu ikka ja äkki nägin langetatud tõkkepuid. Liiklus ja inimesed seisid. Passisime seal nii 15 minutit. Üks lapsega pere seletas veel mulle, et tavaliselt pannakse sild kinni siis, kui läbisõitev laev juba lähedal on. Aga vaatasime jõel üles- ja allavoolu ja polnud seal ühestki laevast lõhnagi. Äkki ühel hetkel lihtsalt tõsteti tõkkepuud üles ja läks liiklus edasi ilma silda avamata.

Läksime siis sillatöölistest mööda ja kuulsime, et nad üritasid silda avada katsetamise vms eesmärgil, aga midagi oli neil hoopis kinni kiilunud ja üritus läks nässu.

eBay

Panin vana Macbook Pro eBays eelmise nädala lõpus müüki. Algul ei tahtnud oksjon vedu võtta, aga lõpuks läks päris hästi. Sain rohkem raha kui planeerisin. Raha sain PayPalis juba peaaegu kätte. Päris kätte saan siis, kui on kinnitatud, et ostja kauba kätte saab. Esmaspäeva hommikul lähen UPS-i ja panen paki teele.

Maksud

Varsti tuleb hakata nii Eestis kui USA-s makse maksma. Mõtlesin, et maksunduses on nii, et oled kas ühe või teise riigi resident ja maksad kas ainult ühes või ainult teises. Aga ei, tuleb välja, et on veel hulk mingeid vahepealseid pooletoobiseid staatuseid, kus maksad sõltuvalt tulu tekkimise asukohast.

USA ja Eesti maksuametid on mugavuselt täiesti vastupidised. Eesti oma kõik teavad — piisab praktiliselt ühest nupuvajutusest, et maksud ära deklareerida. USA-s midagi sellist pole. Ma saan aru, et siin on selline komme, et paljudel on oma raamatupidaja, kes siis isikliku varaga ja tšekkidega majandab. Aga ma veel pole nii suur ärikas, et peaks endale raamatupidaja võtma. Jäävad üle variandid, kas lähen maksuameti saidile, prindin sealt vormid välja, täidan paberil ja saadan postiga (öäkk!!!! ei taha) või kasutan mingit erafirmade e-maksuameti moodi teenust, näiteks Turbotax. Arvan, et teengi seda viimast, kuna mu aeg on kallim kui see raha, mis neile teenuse eestmaksma pean.

Krediidiraport

Krediidiraport on siin üks tähtis dokument, mille ümber väga palju elu käib. Näiteks kui tahad laenu saada vms, siis on iga inimese kohta olemas “skoor”, mis eelneva makseajaloo jms põhjal arvutatakse. Ja on kolm firmat, kes seda teenust pakuvad: Experian, Equifax ja TransUnion.

On ka USA valitsuse kehtestatud teenus annualcreditreport.com, kus saab kõigist firmadest kord aastas tasuta enda kohta raporti tellida. Võid ise valida, kas võtad kõik kolm korraga, või üle aasta eraldi. Ma siis ühe võtsin ja tõepoolest, minu kohta on seal infot juba natuke olemas. Küll ainult pangast pärinev krediitkaart, mida ma eriti ei kasuta, aga ikkagi. Vähemalt on kõik asjad “in good standing” ehk võlgasid ega midagi sellist pole ja loodan, et see nii ka jääb.

minuelu.ee

Jaanus — Mon, 16 Feb 2009 05:11:37 +0200

Pole sellest saidist varem kirjutanud. Puhastan postkasti ja vaatasin, et Andrei Korobeiniku kutse eelmise aasta oktoobrist saiti külastama oli veel alles. Tegin saidile konto siis ka kohe oktoobrist ära.

Minu jaoks minueluga seotud kõige kurioossem ja huvitavam sündmus on, et kohe peale konto tegemist sain sinna kaks spämmi kellegi Julie käest. Ei mäleta, et oleks temaga ühes koolis käinud.

See on ka jäänud kõige huvitavamaks minuelu.ee-ga seotud sündmuseks minu jaoks viimaste kuude jooksul. Minu kool on seal olemas ja mõned klassikaaslased ka, aga mingit tegevust ei toimu.

Ma olen nii vanaks ja laisaks jäänud, et kui mingit tööalast põhjust pole, siis ma ei viitsi ise aktiivselt uusi sotsiaalvõrgustikke tsekkida ja pushida, vaid hindan nende populaarsust selle järgi, kui palju teistelt kutseid saan ja kui palju mind kontaktidesse jms lisatakse. Hetkel saan kõige rohkem Twitterist, natuke vähem Facebookist ja LinkedInist. Üksikud Twitterist, Dopplrist ja Tripitist. Minuelust pole midagi tulnud.