Jaanus

Ansip, ACTA ja seemned

Wed, 08 Feb 2012 22:02:32 -0800

ACTA ümber on viimastel päevadel Eestis kõva tants lahti läinud. Eks tegu ole pikema aruteluga, eelmine episood selles saagas oli USAs SOPA/PIPA teema.

Mul on küll oma arvamus sel teemal, aga kõige selle kohta on nii palju müra, et vaevalt et see kedagi niiväga huvitab ja ega mul ka midagi sisulist arutelule lisada pole.

Mind hoopis vaimustas Ansipi sooritus sel teemal Riigikogu infotunnis. Olgu see siin ka tulevastele põlvedele jäädvustatud.

Isikliku kommentaari asemel viitan hoopis Berk Vaherile.

ansipi tänane mage taidluskava viis kogu küsimuse teisele tasandile. acta actaks, kui see ka vastu võetakse, siis taibukad inimesed leiutavad uusi viise normaalselt edasi elamiseks, nagu see totrate seadusaktide puhul ikka on olnud. valusam küsimus on see, kui kaua me talume oma valitsejatena kupjaid, kes oskavad härrade sabas sörkida, kildu rebida ja “reljeefselt väljenduda”, kuid on viimaks ikkagi vaid külaülbarid, keskpärased vennikesed, kel ei ole ega tule rahvusvahelist riigimehelikku suurust, sest nad ei julge globaalses poliitikas vajadusel ka vastuvoolu ujuda. mul on häbi, et meie ühiskonnas on selliste vennikeste tipputõus normaalne, soositud ja aina kestev.

Miks sunnib Eesti Ekspress iPadil end valepidi lugema?

Mon, 12 Dec 2011 20:22:40 -0800

Kuni hiljutise ajani töötas Eesti Ekspress iPadil ilusti nii horisontaal- kui portreerežiimis. Viimased kaks nädalat on aga toimunud mingi ikaldus. Kaks nädalat tagasi sai teksti küll portrees lugeda, aga oli ainult tekst ilma piltide ja korraliku küljenduseta, koos märkusega, et täisvariandi lugemiseks keera horisontaali.

Viimane number on aga ainult horisontaalis küljendatud. Kui üritan portreesse keerata, näitavad eranditult kõik lehed sellist pilti.

Mehed, mis toimub? iPadiga on horisontaalis väga ebamugav lugeda. Ja kolmeveeruline tekst on ridade poolest natuke hakitud. Igal juhul on portree mõistlikum. Kui ei jõua mõlemat varianti teha, võiks olla ainult portree.

Reisikiri kahest rongist, kolmest lennust, neljast lennujaamast ja kahekümnest tunnist

Tue, 06 Dec 2011 13:47:00 -0800

On plaan sõita Californiast Tallinnasse.

Pühapäev, umbes kl 2 päeval, Mountain View. Teen viimased reisiettevalmistused, viin prügi välja, pole mõtet ju nädalaks koju haisema jätta. Vaatan, et küte oleks maha keeratud ja igaks juhuks võtan ka arvuti ja muud seadmed elektrist välja. Ei tea, kui palju sellel mõtet on, aga lapsest peale on kuidagi nii harjunud ja see lihtne liigutus ei tapa.

Kohvri pakkimine on ka juba nii käpas, et käib peaaegu masinlikult. Arvutad päevade kaupa, palju riideid on vaja, ja laadidki kohvrisse. Ainult talveriideid ei maksa maha unustada, Eestis on mõnevõrra külmem kui alguspunktis.

Uskumatu, et 4. detsembril on 20C sooja. Saan kohvri ja seljakotiga rongijaama jalutada t-särgi väel. Aga sügisest või talvest annavad siiski märku hulgakaupa langenud lehed. Sahistan siis läbi nende.

Mountain View rongijaama jõuan pool tundi enne rongiaega. Tulin meelega varem, ei taha viimasele minutile jätta. Pühapäeviti käib rong iga tunni tagant.

Enne perroonile minekut lähen veel sularahaautomaadist läbi ja talletan üleliigse sularaha kontole. Euroopas pole seda dollariputru vaja. Mingid sendid on ka alles, kahju, et automaat neid vastu ei võta.

Ooteputkas istudes mõtlen, kas võiks aega surnuks lüüa telefonist millegi lugemise või kuulamisega. Aga iPhone sunnik on ju nõrga akuga ja kui kohe alguses huugama hakata, ei pruugi reisi lõpuni vastu pidada. Ja kuna mul piletit pole välja prinditud, vaid kõik info on telefonis, oleks ju nadi, kui aku liiga vara tühjaks saaks. Istun niisama putkas ja vaatan kergelt loojangu suunas sõitvat päikest.

Caltrain saabub ettenähtud ajal, 3:19 päeval. Tont neist aru saab, mõnikord käivad nagu jumal juhatab, eriti tippaegadel, kui kuskil midagi tuksi läheb. Aga sel pühapäeval on rongigraafikujumalad minuga.

Caltrainil on spetsiaalne pagasivagun. Üldse on kõik vagunid millegipoolest erilised. On jalgrattavagun, erivajadustega inimeste vagun, pagasivagun. Vist üks vagun kogu rongi peale on “mitte-eriline.” Aga see on vedurile kõige lähemal ja vedurimüra häirib mind, nii et üritan seda vältida. Täna ronin oma kohvriga pagasivagunisse. Selle vaguni eripära tähendab pagasiriiulit, kuhu oma kohvri talletada saab.

Inimesi pole väga palju. Istun üksi kahesesse istmevahesse ja koorin iPadi välja. Eelnevalt olen sinna piisavalt sisu laadinud. Olgu iPad kõike muud mis ta on, aga reisimiseks on ta imeline. Filmid, raamatud, muusika, jutusaated, kõik mahuvad sisse ära.

Rongisõit kestab 50 minutit, selle jooksul loen edasi Cory Doctorow Little Brotherit. Kuskil Facebookis vms ütles wolli mõnda aega tagasi, et see oleks mõistlik läbi lugeda, et teemas kaasa rääkida. Arutelu teemat ma ei mäleta, aga raamat tundus huvitav, tasuta pealegi. Teismelised häkkerid sõdivad süsteemi vastu. Uskumatu, kui palju sellest raamatust juba täna halvas mõttes reaalsus on. Süsteem kotib inimest nii mis tolmab.

Millbrae jaamas pean Caltraini pealt teise rongi, BARTi peale ümber istuma. Kõik rongid sõidavad siin ühe ja sama Clipper-kaardiga, RFID-piletiga. (Little Brotheri viide on asjakohane.) Kõigepealt piiksutan Clipperit Caltraini lugeja pihta, seda tegin ka reisi alguses. Kahe jaama vahelise distantsi põhjal siis arvutab kompuuter, palju mult raha ära võtta. Ja järgmisena piiksutan BARTi värava juures. Kuna kohver on suur, siis kasutan invaväravat, mis minu ees lahkesti peale piiksutamist avaneb. Ise jõuan küll läbi värava, aga miskipärast sulgub see siis, kui kohver seda veel läbinud pole. Kuidagi rebin kohvri sealt siiski läbi, aga sellise tempoga jõuaks sealt läbi küll ainult vormel 1 klassi ratastool???

Päike kipub juba loojuma ja kisub jahedaks. Panen dressipluusi selga.

Pühapäev, kl 4 päeval, San Francisco lennujaam. San Francisco International on kuidagi eriline lennujaam. Eks kogu see piirkond on paras tõotatud maa ja SFO on siis selle värav. Midagi minu sees liigutab alati, kui siitkaudu lähen või tulen. Eestist vaadates on see ju peaaegu maailma lõpp, teisel pool maakera. Muidugi on ka kaugemaid kohti kuskil Austraalias või sajusaartel, aga sinna mul asja pole.

Pühapäeval on SFO üsna tühi. Paberite järgi peaks ma lendama American Airlinesiga, aga rahvusvahelises terminalis neid pole. Tuleb välja, et lendu opereerib hoopis British Airways. Kõmbin siis nende check-inni. Loomulikult on see täitsa tühi, kuna olen vist üks esimesi saabujaid.

Tänapäeval käivad check-inid kõik iseteenindusterminalidega. Seekord on mulle pilet ostetud kuskilt reisibüroost ja kinnitusele on kirjutatud sada eri sorti koode ja numbreid. Toksin esimese kompuutrisse sisse ja kompuuter arvab, et sellist broneeringut tema ei tunne. Tore lugu küll, mõtlen, kui nüüd on midagi tuksi läinud, pühapäeva öösel pole vast suurt lootust Eesti reisibürood tabada, kui peaks vaja minema. Aga ma ei jäta jonni ja toksin erinevaid koode sisse, vahepeal veel skaneerib masin mu passi ja teeb muid imesid, kuni lõpuks broneeringu üles leiab.

Saan oma kolm pardakaarti kompuutrist kätte ja viin kohvri letti ära. Kaalub 17.6 kg. Tänapäeval kipub 20 kg ehk 50 naela olema maagiline piir, kust ülespoole tuleb lisatasusid maksta. Või on rahvusvahelistel lendudel natuke rohkem? Sõltub piletiklassist ja kõigest muust ka.

Turvakontrollis järjekorda pole, nii et lippan sealt läbi enne, kui teised sama lennu reisijad kohale jõuavad. Viimasel ajal on turvakontrollid üsna sujuvalt läinud. Kraamin Macbook Pro ja iPadi kotist välja, muu kola jätan kotti. Ma imestan, et nad kunagi mu seljakotile ei taha käsitsi läbivaatust teha, mul on seal suurem posu ühendusjuhtmeid (näiteks mitu erinevat USB-d, Firewire 400, Firewire 800, LaCie rugged väline ketas, peotäis USB-mälupulki, pastakaid, pabereid…) ja muid lisaseadmeid, millest kindlasti saaks midagi kahtlast kokku tinutada. Ja kusjuures on ka trenniskäimise deodorant, mis on siiani kõik turvakontrollid probleemideta läbinud, kuigi on kõigi reeglite vastaselt seljakotis istunud. Kuna ta on geel, peaks ta tegelikult välja võtma, aga mul läks ta lihtsalt meelest ära ja miskipärast pole seda ka kontrollijad tähele pannud.

Peale turvakontrolli seisab ees põhjapanev küsimus, mida süüa? Kuna aega on palju, trambin kogu terminali edasi-tagasi läbi. Valik on üsna niru, umbes neli söögikohta, aga igaüks on millegipoolest vildak. Lõpuks võtan mingi Firewood Grilli ja seal pasta bolognese ja kõrvale algul ühe, siis ka teise margarita. Klaas on soolasse kastetud äärega ja puha. Pikal lennul pisut vintis olles läheb aeg kiiremini. Magamajäämist see muidugi segab, aga miskipärast ma ei saa viimasel ajal pikkadel lendudel nagunii magada, vähemalt mitte turistiklassis.

Istun siis oma värava lähedusse ja loen veel Little Brotherit. Vahepeal küsib keegi vanem naine minult, mis kell on, ja edasi ka, et kuhu ta minema peab, näidates pardakaarti, mis on samale lennule kui mina. Väidab, et ei saa eriti asjadest aru, kuigi tal on üsna korralik inglise keel. Ütlen, et istugu rahulikult edasi samas kohas, aega on. Ise lähen võtan veel ühe Long Island Ice Tea, et aega surnuks lüüa. Ei viitsi kogu aeg lugeda ega filme vaadata.

Pühapäev, kl 7 õhtul, British Airwaysi lend San Francisco-Heathrow. Boeing 747 on üks maailma ilusamaid ja omapärasema kujuga reisilennukeid. Uskumatu kolakas, mis pea 50 aastat maailma õhuteid pidi risti-rästi läbi sõtkunud. British Airwaysil on neid päris palju. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis sõidan kunagi 747 ülemisel korrusel First Classis. Businessis ma olen sõitnud küll, tahaks näha, mis see First veel teistmoodi on.

Algab rahva lennukisse laadimine.

Üleatlandi lennud on mul enamasti pilgeni täis olnud. Aga silma järgi vaadates paistab, et see kord ootesaalis küll lennukitäit rahvast pole. Kas saabki uskumatu tõeks ja minu kõrvale jääb vaba koht? Pikal lennul turistiklassis on see alati vedamine.

Sisse minnes jalutame läbi ka Business-klassist. Selles konkreetses lennukis on üks kummalisemaid businesse, mida ma näinud olen. Istmed on 2-4-2 paigutusega ja ei paista, et neis üleliia ruumi oleks. Jalgade osa on kitsam kui ülemine. Ja lisaks sellele on pooled istmed sõidusuunale vastassuunas? Lendame tagurpidi nagu Kopli trammis??? Ei tundu apetiitne.

Oma istmereas olen esimene. 46C, kolmese rea vahekäigupoolne koht. Oleks ju imeline, kui kogu rida oleks minu päralt, siis virutaks käetoed üles ja prooviks pikali üle kolme istme magada.

Ei maksa ka liiga palju tahta. Minu kõrvale akna alla maabub üks briti naine, paistab päris normaalse olekuga. Kuna pagasiluugi kate varjas kuidagi istmenumbri ära ja pidin ka ise algul seda otsima, siis küsib ta, kas on ikka õige rida. Meie vahel jääbki koht vabaks.

Lennuk ongi nii numbes kaks kolmandikku täis, igas reas mõni vaba koht. Kapten Marcus tervitab meid ja lubab sõita põhjapoolse marsruudi kaudu üle Suure Järvistu Gröönimaa ja Islandi lähedalt. Hakkame tasapisi liikuma. Õhkutõus.

Enne õhtusööki loen veel Little Brotherit ja lehitsen pardaajakirja. Reklaamitakse peeneid kuurorte Kariibi meres ja kalleid käekelli. On ka lugu sellest, kuidas saab saamide juures Lapimaal puhkamas käia ja põhjapõtradega mööda tundrat ringi sõeluda.

Pakutakse juua. Võtan punast veini ja vett. Väikeseid veinipudeleid antakse kohe kaks tükki. Söögiks on tavaline salat salatilehtedest, riivitud porgandist jms, ja kana riisi ja karrihõngulise kastmega. Briti köök koosneb tänapäeval peamiselt india köögist. Lisaks mikroskoopiline juustukook. Võtan lohutuseks veel vett ja veini.

Pühapäeva öö vastu esmaspäeva. Lendame teadmata kõrgustes ja kaugustes USA ja Atlandi kohal. Peale õhtusööki pakutakse tax-free poodi. Briti naine minu kõrval ostab 15 naela eest mingi viskilaadse pudeli. Aga tal on ainult 20-naelane ja reisisaatja lubab vahetusraha hiljem tagasi tuua. Ma pole elus varem näinud, et keegi neist lennuki tax-freedest midagi ostaks.

Tuled on kustutatud. Briti naine küsib, kas ta võib üle kahe istme magada. Kuna ma ise nagunii magada ei saa, siis luban lahkesti. Ettenägematu asjaolu sealjuures on, et ta paneb pea seina poole ja jalad minu poole. Siis jääb magama, näeb ilmselt und ja hakkab mind jalgadega põtkima. Mulle teeb see nalja.

Loen veel natuke Little Brotherit ja siis vaatan iPadist filmi “300”. Vist juba mõni aasta vana. Spartalased sõdivad pahade pärslastega. Ohtralt vägivalda ja natuke seksi. Ja “this is Sparta”-meem on sealt pärit. Minu meelest oli pärslaste kuningas Xerxes oluliselt sümpaatsema olemisega kui Leonidas. Peaks pärast juurde lugema, kuidas tegelikult oli. Hollywoodi ajaloolistes filmides on ju 20% tõde ja 80% juurde mõeldud.

Varsti ei jaksa enam midagi teha. On selline parasjagu vintis ja väsinud olek ja minutid ja tunnid mööduvad teadmata kiirusega. Kuigi ma magada ei saa, võtan siiski prillid eest ära ja panen silmad niisama kinni, saavad vähemalt silmad puhata. Vahepeal kuulan veel iPadist Anjunabeats 8 albumit, kus peal minu kaks lemmiklugu, Thing Called Love ja On a Good Day.

Vahepeal käiakse mahla ja vett pakkumas, aga kuidagi harva. Vist veinijoomisest on mul paras janu ja käin mitu korda lennuki tagaotsas WC-s asju ajamas ja vett joomas. Topsid on õnneks seal olemas. Miskipärast on lennukite WC-des alati juhend, et “peale kätepesu pühi kraanikauss puhtaks.” Ma olen aru saanud, et kraanikauss on mõeldud sellise süsteemiga, et paned korgi kinni ja lased kraanikausi vett täis ja siis loputad seal käsi nagu vanad eestlased kätepesukausis? Ei tea, mis selle eelis on voolava veega võrreldes? Aga ilmselgelt on just nii mõeldud, sest kraani peab ühe käega all hoidma, et üldse vett tuleks, nii et mingist voolava veega kätepesust juttu olla ei saa.

Järjekordse WC-s käigu ajal avastan, et kell on juba 3 öösel California aja järgi ehk 11 hommikul Londoni aja järgi. See tähendab, et ainult paar tundi on veel lennata, praktiliselt käkitegu. Briti naine ärkab kah üles ja liigub pisut ringi, sirutab konte.

Esmaspäeva hommik kell 12. Lennukis. Tuled pannakse põlema ja on hommikusöök. Banaanimuffin, küpsis, joogijogurt. Kõrvale kohvi ja vett. Natuke keerab sees magamatusest, aga sööma ikka peab, saab ehk normaalsesse ajarütmi tagasi.

Miskipärast tuleb mul alati kohutav uni just enne maandumist. Nii ka seekord. Vist osaliselt sellest, et õhukonditsioneer keeratakse maale lähemale jõudes pisut jahedamaks. Panen silmad kinni, kui oleme juba Londoni kohal. Turbulents ja raputamine ei aita puhkamisele eriti kaasa. Korra käib selline jõnks, et tundus, et juba maandusime. Aga ei, siiski veel paarisaja meetri kõrgusel pilvedes.

Esmaspäev kl 14, Heathrow lennujaam. Maandume Heathrow-s. Uus terminal 5 on jube suur kolakas. Mul on vaja jõuda Finnairile terminali 3. Jube pikalt tuleb kõndida, enne kui kuskile välja jõuda. Terminalide vahel käivad bussid. Täna on mul neli tundi aega, aga mõtlen murelikult järgmisele esmaspäevale, kui pean sama terminalidevahelise marsruudi vastassuunas läbima vähem kui kahe tunniga. Bussijuhil pole kiiret kuskile.

Terminal 3 on paras rahvaste paabel. Kohutavalt palju inimesi ja poode ja söögikohti. Heathrow on vist üldse kõige suurem lennujaam maailmas, või tippude seas kindlasti. Juba kostab soomekeelset jutuvada.

Vaatan, kas saaks wifisse ja mõtlen, et teeks iPhone’i pealt ühe Skype-kõne. Ilmselge viga. Terminalis on küll mingi Skype Wifiga ühilduv võrk, mille kaudu internetti saan, aga kui Skype’i iPhone sees käima panen, tõmbab ta endal alustuseks hinge kinni ja tegeleb mitu minutit mingite totakate chattide kohaleimemisega, millest mul hetkel sooja ega külma pole. Kasutajaliides on hangunud ja helistada ei saa. Kui lõpuks chatid kohale tulevad, selgub, et helistades on kõnekvaliteet ikkagi nii kehv, et reaalselt rääkida ei saa, ja ainus tulem kogu sellest projektist on hulk wifi peale mõttetult kulunud krediiti.

Lõunaks söön sushit. Miskipärast ma pole Ameerikas väga näinud selliseid sushikohti, kus köögist taldrikud järjest lindile pannakse ja siis ise valid, mis meeldib. Siin on lennujaamas selline olemas. Sushi kõrvale passiks tegelikult võtta Asahi või Sapporo õlut või saket, aga täna hakkab vastu. Võtan hoopis rohelist teed.

Pole ammu Eesti pangakaarti kasutanud, loodan, et PIN on ikka see, mis ma arvan, et ta on. USA kaardiga makstes võtavad USA pangad iga tehingu pealt 3% välismaise tehingu tasu, lisaks muidugi kirve kursiga konverteerimine. Vähemalt Eesti pangad pole siiani veel seda 3% kehtestanud. Sushi maksab kokku 19 naela, mul pole õrna aimugi, mis hetkel naela kurss on.

Olen jõudnud Helsingi lennuki ootesaali. Kõik koht on soomekeelset plära täis, inimesed ühtlaselt hallid ja ilmetud, kõik ühtemoodi tumedates talveriietes. Tere tulemast põhjamaale. Magamatusest on selline pilves hõljumise tunne, maailm justkui kõiguks. Aga ka sellega harjub pikapeale ära. Vähemalt ei pea homme vara tõusma.

Esmaspäev kl 18. Kui siiani võib reisi lugeda üldjoontes õnnestunuks, siis nüüd algab tünga osa. Nimelt kell kuus õhtul, kui lennuk peaks väljuma, algab alles rahva lennukisse laadimine. Minu kõrval istub jämedamat sorti soome naine, aga õnneks see kolib ise kuskile mujale istuma ja iste jääb kõrval jälle tühjaks. Aga lennuk ei liigu kuskile. Kui lõpuks liikuma saab, räägib kapten, et õhkutõusu järjekord on pikk. Reaalselt saame rattad maast lahti kell seitse, tund hiljem kui ette nähtud.

Kuna Helsingis oli ümberistumise jaoks üldse aega vaid 45 minutit, arvutan juba variante, kuidas ma koos või ilma kohvrita kuskil keset Vantaat täitsa magamata olekus ringi uitan ja hotelli üritan leida. Optimismi ei lisa ka asjaolu, et Soomele lähemale jõudes selgub, et maas on lumi ja lörts. Selle eest soovitakse lennukis kõigile head iseseisvuspäeva, mis Soomes pidada teisipäeval olema.

Lennuk jõuab kohale 23:25, paberite järgi on Tallinna lennuki väljumiseni veel kakskümmend minutit. Täpselt fifty-sixty, et kas jõuan või ei.

Esmaspäev, kl 23:25, Helsinki-Vantaa lennujaam. Väravas arvuti taga seisab töötaja olemisega mees, kellelt küsin, kas nüüd on mul tuksis või mida ma oma Tallinna lennuga tegema pean. Ta soovitab mul kimada väravasse 26a. Võtan hüva nõu kuulda ja lippan sinna, kus mind uhkes üksinduses bussi laaditakse. Varsti tuleb sinna veel üks mees, kah vist eestlane, ja kahekesi viiakse meid lennukisse, kus muu rahvas juba sees istub. Astume lennuki uksest sisse umbes täpselt ettenähtud väljumisajal 23:45.

Helsinki-Tallinna lend on nii lühike, et ei jõua õieti õhkugi tõusta, kui juba kohal. Enne õhkutõusmist on küll veel väike paus, mille jooksul hellitan lootust, et äkki oodatakse meie kohvreid. Hiljem selgub, et ei saa siiski kõike tahta, ole sellegagi rahul, et ise kohale jõudsid. Sooritatakse hoopis de-icingut, kogu lennuk pritsitakse roosa vedelikuga üle, et jäätumise ohtu vähendada.

Flybe pardateenindus seisneb selles, et kaks teenindajat haaravad käru, kihutavad sellega nagu vormeliga lennuki ühest otsast viuhti teise ja veel kiiremini tagasi. Kuna isegi vesi on tasuline, rääkimata kõigest muust, siis ei osta keegi midagi, kuna lend ju nii lühike.

Teisipäev, 00:30, Tallinna lennujaam. Ma pole ainus, kes saabunutest oma kohvrit ei näe. Aga siiski jõudsin ise ühes tükis kohale. Tallinna lennujaam on sellisel kellaajal muidugi inimtühi, kui hilised saabujad välja arvata. Juba vähem kui kuue tunni pärast voolavad siit jälle inimeste massid maailma eri nurkadesse. Aga mina jätan selle selja taha. Selleks korraks kõik.

Minu essee selleaastastel kirjatalgutel

Tue, 02 Aug 2011 23:26:40 -0700

Kirjutasin essee selleaastastele presidendi kirjatalgutele. Danieli lahkel pakkumisel on see nüüd Memokraadis lugemiseks üleval.

Kokku läks umbes neli nädalat paberile panemiseks ja toimetamiseks, muidugi mitte hommikust õhtuni, ikka mõistlike vahedega. Ise olen rahul sellega, et andsin jutu Stenile, Danielile ja veel mõnele inimesele üle lugeda. Asjalike märkuste toel sai lõpptulemus esimesest variandist hulga konkreetsem.

Lõpuni rahul ei ole, natuke tl;dr ja läbiv telg on nõrgavõitu, aga endale olulised põhipunktid sain ära kajastatud. Lõpuni on selliste asjadega üldse raske rahul olla, alati saaks veel siit ja sealt putitada, aga ühel hetkel saabub lihtsalt tähtaeg või saab viitsimine otsa.

Los Angeles: Hollywood, Disneyland ja Queen Mary

Sun, 19 Jun 2011 19:19:54 -0700

Los Angelesi linnaplaan on vist küll kõige kaugemal eurooplase ettekujutusest, et linnasüdames asuv kesklinn on kõige ilusam ja rahvarohkem koht ja selle ümber paikneb kontsentriliste ringidena kogu muu tegevus. LA kesklinn, “downtown” oli täiesti mõttetu geto, mis tänavapildilt meenutas mulle Põhja-Manhattani rämpstoidukohtade ja kahtlase rahvaga ääristatud tänavaid.

Los Angelesi kohta on sobivam öelda “linnastu”, mis koosneb mitmest omavahel üsna nõrgalt ühendatud piirkonnast. Loomulikult on tegu USA meelelahutustööstuse keskusega, kus asuvad nii üldtuntud Hollywood kui ka mõne filmistuudio asukohaks olev Burbank, peened rannapiirkonnad Santa Monica ja Malibu, Disneylandi kodu Anaheim ja muudki.

Filmistuudiod pakuvad turistidele mõnetunniseid tuure, kus saad võltsmajade ja “soundstagede” vahel sõites aimu, kui võlts on kõik see, mida meile filmides tõe pähe serveeritakse. Näiteks Vietnami sõja džunglistseene olla filmitud sealsamas Burbankis võsa vahel, vihma asendavad tihti torud, kust vesi ülespidi purskub, et seejärel alla sadada, et näiks loomulikum, ja Friendsi New Yorgi välistseenid on filmitud sealsamas Burbankis stuudionurgas olevate platside peal. Meie võtsime Warner Bros tuuri, aga sarnaseid pakuvad ka teised.

Võltsmajade ustel ei ole ees nuppe ega näha valgusteid, kuna need detailid reedavad ajastut ja õhkkonda. Enne järjekordset võtet astuvad dekoraatorid lihtsalt läbi hiiglaslikust laost, kuhu meid tuuri käigus samuti viidi, ja valivad välja sobivad detailid, mille siis lavatöölised õigeks ajaks õigesse kohta üles sätivad.

Hollywoodis pakutakse tuure, kus sõidad väikebussiga mööda staaride kodudest (meelde jäid nimed Leonardo di Caprio, Madonna), kuigi loomulikult pole ühtegi võimalust kontrollida, kas tuurijuhi väide “siin elab X” ka tõele vastab, aga meelelahutus sellegipoolest.

Disneyland jätkab filmistuudiost tuttavaks saanud võltsmaailma teemat, kus keegi pole kunagi kuri, ooteajad valetatakse siltidel tegelikust lühemaks, et külastajaid meeldivalt üllatada, ja kus iga päev toimub kaks paraadi ja õhtul ilutulestik. Kui on isu vinge ameerika mäega sõita, pole mõtet Disneylandi minna, sest atraktsioonid on mõeldud pigem allameetrimeestega peredele, aga õhustik on kahtlemata keepsmilingust ja friikartulirasvast paks ja sunnib järjekordselt mõtlema, et kui usud, et kõik on hästi, siis äkki ongi?

Queen Mary on ookeanilaev, mis tegi 1950ndatel oma viimased liinireisid Inglismaa ja Ameerika vahel. Ettevõtlikud ameeriklased leidsid, et kui laev Los Angelesse ankurdada, saab sellest teha vahva hotelli ja turismiatraktsiooni. Sinnasamma kõrvale paigaldati hiljem veel vene Foxtrot-seeria diiselallveelaev Scorpion, mille pardal samuti sai käia ja ümmargustest luukidest läbi ronida.

Yosemite

Sun, 19 Jun 2011 18:22:21 -0700

Yosemite on üks äraütlemata ilus Californias asuv rahvuspark, mis San Francisco kandist vaid mõne tunni autosõidu kaugusel. Sinna jõudmiseks tuleb küll sõita mööda üsna käänulisi mägiteid, aga kes suudab Tallinna liikluses ühte tükki jääda, selle jaoks pole seal midagi erilist.

Esimene sihtpunkt on Yosemite Valley, kitsas mõne kilomeetri laiune org suurte kaljude vahel, kust lähtub suur osa matkaradu ja muud tegevust.

Vast üks kuulsamaid atraktsioone pargis on Yosemite’i juga (tegelikult joastik), mis koosneb kahest osast, alumisest ja ülemisest. Pilli lõhki ajades on tegelikult kolm osa: alumine juga, ülemine juga ja nendevaheline kaskaad. Ja kokku pidada see kompott olema maailma kõrguselt teine, Venezuelas asuva Angeli joa järel. Ei hakanud ise üle mõõtma, aga muljetavaldav oli küll.

Alumise joa juurde saab mööda lihtsat ja lühikest lauget teerada, kuhu ka ratastooliga ligi pääseb ja kuhu jõudmine mingit erilist pingutust ei jõua.

Ülemise joa tippu viib juba märksa karmim matkarada, mille läbimiseks pole küll vaja mägironimiskogemust ega muud erivarustust peale heade jalanõude, aga mille edasi-tagasi pikkuseks märkis raamat siiski 7 miili ja ajakuluks 3-6 tundi. (Meil läks rahulikus tempos seitse tundi.) Kõrguste vahe umbes kilomeeter. Aga see tee tasus käimist, sest ühes kohas oli “salanurk”, kust avanes terviklik vaade kõigile kolmele joastiku osale, mis muidu on eri nurkadest vaadatuna eri kaljude poolt varjatud. Ja mitmetunnise ronimise järel keel-vestil-režiimis tippu jõudmine on muidugi alati vahva kogemus, mis siis, et toss üsna väljas.

Mitte kõik joad ja vaatepunktid ei nõua sellist pingutust. Näiteks mitmesaja meetri kõrguse Bridalveili joa juurde viib parklast lihtne mõnesajameetrine kõnnitee. Tee lõpus tasub siiski jalanõud ära võtta, sest juga ei piirdu oma sängiga, vaid kallab vett lahkesti ka turistide kaela.

Mäestiku tipus asuva Glacier Pointi tippu oleks saanud kah matkata, aga aeg ja jõuvarud olid piiratud, seetõttu valisime autosõidu. Parkida saab päris tipu lähedale, kuigi nii Glacier Pointi kui Yosemite Valley parklad meenutavad tippajal Järve Selverit ja kogu pargi suurim probleem pidigi olema selle liigne populaarsus, mis keskkonda ohustab.

Veel üks huvitav sihtkoht on Mariposa Grove, kus kasvavad mitme tuhande aasta vanused sekvoiad. Neid “suuri puid” pidi olema kaks liiki, “sequoia” ja “redwood”. Ei saanud mulle lõpuni selgeks, mis nende vahe täpselt on, aga redwoode saab uudistada San Franciscole üsna lähedal, Muir Woods pargis.

Võtsime reisiaja üsna umbes juunisse ega teadnud, et praegu ongi parim aeg sinna minna, sest lumised rajad hakkavad kõik parajasti lahti sulama ja jugades on kõige rohkem lumesulamisvett, mistõttu nägime tõesti muljetavaldavaid veemassiive. Juulis-augustis oleks nende asemel ehk nired olnud. Aga teisalt olid mõned matkarajad ja sõiduteed veel liigse lume tõttu suletud, nii et juulis-augustis näeks nii mõndagi, kuhu me praegu ligi ei saanud.

Vt kõiki pilte Flickris.

Minu intervjuu aprillikuu Arvutimaailmas

Sun, 19 Jun 2011 15:52:22 -0700

2011. aasta aprilli Arvutimaailmas ilmus minuga selline intervjuu.

“Jaanus Kase California startup’is”

Mida head annab välismaal õppimine või töötamine ja kuidas näeb väljarännanu kodumaal toimuvat? Räägime Silicon Valleys tegutseva eestlasega – Jaanus Kasega.

Tallinnast pärit Kase õppis kunagises 7. keskkoolis, mis sel ajal, kui ta seal tarkust omandas, muudeti Inglise Kolledžiks. Pärast 1998. aastal lõpetamist läks ta väga huvitaval põhjusel Tartusse avalikku haldust õppima.

Nimelt tundus talle, et see eriala on nõudvam. Valikuks oli tal ka TTÜ, kuhu oli variant minna informaatikat õppima, kuid seal sai ta sisseastumise pingereas liiga kõrge koha – Tartus avaliku halduse erialal oli ta üks viimaseid, kes sisse sai. Et oleks raskem.

Kogemusi kuhjaga

Enne ülikooli lõpetamist töötas Kase aga juba ITalal – erinevates firmades tegeles ta tulemüüride ja VPNlahendustega, ent pigem turunduse poolel. Pärast kooli lõpetamist 2002. aastal asus ta tööle Sertifitseerimiskeskuses.

„See oli väga huvitav aeg: digitaalallkiri hakkas välja tulema ja kui selle aasta oktoobris Ansip ja Savisaar üht koostöölepet sõlmisid, andis Ansip esimese digiallkirja,” meenutab ta. Järgmisel aastal osales Kase ka muuhulgas IDpileti projektis, kuid rahutu hingena otsis ta uusi proovikive.

2004. kevadel läks ta tööle Skype’i, mil oli tohutu kasvuaeg. „Olin seal umbes kolmeküm nes töötaja ja makselahendusi hakati just püsti panema. Arendasin ise erinevaid lahendusi ja juhtisin ka arendusmeeskondi,” räägib ta.

2005. osteti aga Skype kuulsas tehingus ja ettevõttes toimus muutusi. „2006 hakkasin mõtlema, mida edasi teen, kuigi ilmselt oleks mul seal siiani tore olnud, otsustasin, et võiks end harida kasutajaliidese ja disaini valdkonnas,” selgitab ta, miks lahkus Skype’ist sihiga välismaale õppima minna.

Ameerikasse, parimasse kooli

Muidugi ei saanud ta leppida mõne kesise ülikooliga ja pika uurimise tulemusena jõudis selleni, et selle valdkonna maailma parimad koolid on Ameerika Ühendriikides. Seal astuski ta mitmesse kohta sisse ja mitmesse ka sai.

Õpinguid alustas ta Carnegie Melloni nimega koolis, mis on rakendusliku suunaga kõrgharidust pakkuv kool. „Õpingud kestsid seal 12 kuud ja jutti – andmine oli väga tõsine ja klass moodustus igalt poolt maailmast pärit inimestest,” räägib Kase.

„Kõige huvitavam oli magistritöö, mida tegime neljases grupis. Magistritöödeks moodustataksegi grupid, kes asuvad teenindama üht klienti, kellel on konkreetset lahendust vaja – meie kliendiks oli Pittsburghi Ülikooli hambaravi osakond. Nemad vajasid hambaarstide ITsüsteemi, mis oleks tänapäevane ega meenutaks tavalist raamatupidamistarkvara,” selgitab Kase.

Grupiga käisid nad kohal hambaravikabinet tides, vaatasid, kuidas hambaid puuriti, materjale majandati ja lõid lahenduse, mis tellijatele väga meeldis.

„Näe võimalusi”, teatab kiri Jaanuse T-särgil. Jaanus ise on selle nõuande järgi ka käitunud ning jõudnud Eesti IT-valdkonnast hoopis USA ühte kuumemasse startup’i.

Jaanus, küberneetiline karu ja smaili. Puhas nohikute värk.

Õppetöö lõppedes 2008. aastal läks Kase tööle New Yorki ühte startup’i, mis kuhugi kahjuks välja ei jõudnud. Ent 2010. aastal jõudiski ta praegusele ametipostile mint.comis, mis on juhtiv personaalne majandustarkvara maailmas ja koondab inimese finantsinfo erinevatest kohtadest kokku ning pakub head ülevaadet kulutustest ja tuludest.

„Mint.com on populaarne seetõttu, et mindi mingisse valdkonda, kus kõik oli justkui juba tehtud, kuid leiti innovatsiooni läbi võimalus asju uut moodi lahendada ning pöörati kogu turg pea peale. Tagantjärele mõeldes on siin tugev déjà vu Skype’iga. Varem ma sellele ei mõelnud, kuid paralleelid on täiesti olemas – ka Skype läks mingil määral stagneeruvasse valdkonda, telekommunikatsiooni ja uue lähenemise abil sai kiiresti menukaks,” räägib Kase.

Uuenduslikuna näeb Kase mint.comi puhul kasutajaliidest ja head teenindust. Näiteks jagab tarkvara kulutused automaatselt kategooriatesse, ilma, et kasutaja peaks midagi tegema. Palju on finantsülevaateteenuseid, kus klient peab ise kulutused sorteerima, sest teenusepakkuja arvates oleks muud moodi ebaturvaline. See on aga kasutaja jaoks ebamugav ja need ärid ka kaugele jõudnud pole.

Ameerikas on mint.comil edu aluseks ka tõik, et inimestel meeldib paljude pankade teenuseid samaaegselt kasutada, mistõttu selline isikliku rahapäeviku lahendus, nagu näiteks on Eestis SEB pangal, Ühendriikide keskmist elanikku väga ei aitaks.

Innovatsioon toob raha sisse

Mint.com on tasuta, aga kuidas see raha sisse toob? Siin on samuti üks uudne ja kasulik mõte peidetud – nimelt on teenusepakkujal olemas hea ülevaade inimese finantsvajadustest ja seetõttu on võimalik kliendile soovitusi teha, näiteks krediitkaardi vahetuseks. Iga eduka muudatuse pealt teenib mint.com vahelt.

Paraku on mint.com praegu turul ainult USAs ja Kanadas, sest sidemed pankadega tuleb luua kohapeal iga pangaga eraldi. Mõtteid laienemiseks on, aga avalikke plaane Kase sõnul pole. Analoogseid lahendusi Euroopas tema teada eksisteerib küll, kuid klientide erinevate vajaduste tõttu sama populaarset mitte.

Kui Kase ettevõttes tööle asus, olid seal iPhone’i ja Androidi rakendused olemas, kuid poolikul kujul ja kliendil oli enne rakenduse kasutamist vaja veebis konto luua. Analüüsi järel leiti aga, et suur hulk inimesi kasutavad mint.comi ainult telefonis. Kase asuski rakendusi mobiilidele arendama.

Töiselt on Kasel palju äraütlemisi – pakkumisi tuleb erinevatelt ettevõtetelt, ka kodumaalt, kuid ta ei taha endale täiendavaid kohustusi võtta, sest kannatada võiks praegused projektid.

Kodumaise ettevõtluskultuuriga üritab Kase end kursis hoida. Ta leiab, et see on ka hästi õnnestunud, sest tänapäeval pole inimese elukoht ilmtingimata tema tegevuspiirkonda määrav.

„Üks eesmärk Californiasse tulemisel oligi see, et saaksin parema võrdluse Silicon Valley ja Eesti vahel ning kodumaiseid tegemisi perspektiivi panna,” selgitab ta.

Tema arvates on alati kvalitatiivne vahe, kas inimene on ainult kodumurul töötanud või käinud mujal kas õppimas või tööd tegemas.

„Ühes kohas kügeledes jäädakse tempos maha. Eestis võetakse aegajalt uuendustena asju, mis mujal juba ammu olemas,” ütleb ta. Näiteks toob ta IDpileti. Praegu räägitakse, et Eestis võiks kasutusse võtta puutevabad ühistranspordikaardid, mis aga mujal juba aastaid toimivad ja on kasutuses.

Eesti kui eriik on tema arvates kohati mull, kohati sisukas. Eesti probleemina näeb ta ka tõika, et kohapeal pole paljudes valdkonnas tippe, kelle käest nõu küsida.

Šerifikaabuga hiiglaslikke plastist põtru kohtab teadagi ainult ühes riigis maailmas. [Märkus: see teadagi üks riik on Kanada. Vorm on politsei oma, keda ratsapolitseiks kutsutakse.]

Selgemat eristust kõrgkoolides

Kuni keskkooli lõpuni on meil kõik hea ja häbeneda pole midagi, räägib Kase. Sealt edasi on aga nii Eestil kui ka Euroopal Ühendriikidega võrreldes üks suur erinevus. USA kõrgkoolides on selgelt eristatud, kas pakutakse tarkust teaduse tegemiseks või professionaalseks töötamiseks.

„Mina käisin väga kõrgelt makstud kutsekoolis, kus algusest peale öeldi, et siinne kogemus ei ole sisenemistee doktorikraadiõppesse ega teadusesse. Seal valmistati ette tööturule minejaid ja see peegeldus hariduses igapäevaselt – kogu tegevus oli väga projektipõhine. Oli muidugi ka loenguid ja teooriat, aga tegime reaalseid praktilisi projekte, lahendusi,” räägib Kase.

Euroopas ja Eestis ei ole see vahe aga selge, magister on magister, vahet pole, kas temast tuleb hiljem doktor või tööline. Kase räägib omast kogemusest, et ettevõtjad kurdavadki, et sellise kontseptsiooniga tulevad inimesed, kes on küll kõvad teoreetikud, aga praktiliste oskusteta.

„Eestis on selline olukord, et ülikool vaatab kutsekoolile ülevalt alla – kutsekoolis käimisel on halb maitse, aga see on väga jabur,” tõdeb ta.

Mis on USAs parem?

Kase tunnistab, et osalt jääb kindlasti sealsetest koolidest parem mulje, sest neid reklaamitakse märksa rohkem. Hiina ja muu Aasia kohta lisab ta samas, et ka seal võib tänapäeval olla häid koole, kuid nendest pole palju kuulda.

„Mida nad seal teevad, täpselt ei tea, aga asjalikke turva ja krüptoteemalisi pabereid sealt tuleb,” nendib ta.

USA koolidest rääkides selgitab ta, et neis on eesmärk selgem ja läbisaamine familiaarsem ning suhe ettevõtlusega tihedam. „Carnegie Mellonis oli ettevõtetest saba ukse taga, et andku palun vaid tudengeid praktikale,” selgitab Kase.

Samuti on sealsetesse koolidesse koondunud parimad professorid ja palju raha panustatakse sellesse, et luua tippkeskused. Euroopas ollakse Kase arvates kahjuks liiga vaimustuses võrdsuse ideest – ka hariduses. Ühendriikides on koolide vahel tihe konkurents, mistõttu lühidalt öeldes üritatakse rohkem tubli olla.

„Siiski, ka Aasias investeeritakse praegu väga palju tippkeskuste loomisesse ja paljud India ja Hiina tudengid lähevad pärast Ühendriikides hariduse omandamist tagasi itta – USA rabeleb, et konkurentsis püsida. Euroopas ja Eestis tegeletakse pigem sisekaemustega ja pole piisavalt juttu sellest, kuidas me teistega konkureerime,” räägib ta.

Keskkooli lõpetajal soovitab Kase jälgida uudiseid ja analüüse. Vaadata, mis valdkond on viie kuni kümne aasta pärast nõudlusega spetsialistide järgi. Samas soovitab ta arvestada tõigaga, et tänapäeval võib juba pea et toota ükskõik mida – protsessori kiirus ja tootmine pole enam suureks takistuseks. Seega ongi eduka äri aluseks mark, disain ja kasutajakogemus.

„Tuleb mõelda, miks ma eristun ja seda rauda taguda. Tootele keskendudes pole aga mõtet Eesti turule jääda, mida suurem mastaap, seda kiiremini läheb hästi,” selgitab Kase.

Kodu on Euroopa

Kase arvab, et kunagi naaseb ta ikka koju, kuid kodumaaks ei pea ta nii väga Eestit kui pigem kogu Euroopat. „Mul on mujal vanas maailmas samuti perekondlikud sidemed – võiks töötada näiteks Prantsusmaal, Saksamaal või Inglismaal,” selgitab ta. Siiski peab ta end läbi ja lõhki eestlaseks – loeb kodumaiseid uudiseid ning jälgib meie kultuuri.

Californias elab ta üksi, üürikorteris. Korteri võttis ta töökoha järgi ja saab jalgrattaga tööl käia – autot ei vaja. „Selles mõttes oli huvitav New Yorgist Californiasse kolida – madal eeslinlik kant. On suuremad kandid nagu San Francisco, aga asustus ikkagi on üsna hajali,” räägib ta.

Üllatavaid momente on Kase palju kogunenud. „Esmalt oli väga kummaline, et pangatšekid on suures rollis. Lihtsalt kirjutan kellelegi mingi paberi ja hiljem läheb lihtsalt kontolt raha maha – veider,” tõdeb ta.

Minu tööpäev

Ärkan umbes kella kaheksa paiku. Kodus hommikusöök ja telerist Bay Area kohalikud uudised. Seejärel rattaga tööle.

Lõuna paiku käin kambaga firma sööklas söömas või kui ei viitsi, siis mõnes muus lähedal asuvas kohas.

Õhtul jõuan kuue-seitsme ajal koju või lähen enne ka firma juures olevasse spordisaali trenni.

Minu puhkepäev

Ärkan hommikul kaheksa, üheksa või kümne paiku, ja edasine aeg sõltub sellest, mis plaanid on tehtud.

Kui näiteks San Franciscos toimub mingi üritus, siis lähen Caltrainiga linna, mis on umbes tunniajane rongisõit ja jään sinna ööseks kellegi juurde või tulen õhtul rongiga koju tagasi.

Kui on näiteks ilus ilm ja isu sporti teha, siis sõidan rattaga, lähedal on ühel pool mäed ja teisel pool San Francisco lahe kallas ja roostik.

Eesti Ekspress Pro häiriv 3D-infograafika

Sat, 09 Apr 2011 14:09:14 -0700

Eesti Ekspress Pro viimane number on sisu poolest tore. Aga lugesin ühte lugu ja infograafika häiris. Ilmselt ka seetõttu, et olin just temaatilist raamatut lugenud.

Vaatame siis seda 3D-infograafikat piima hindadest.

3D-infograafikat on väga raske lugeda ja tõlgendada. Kas näiteks kõige uuema seisuga on kallim Prisma või Maxima piim? Ei saa aru.

Kommentaariks lehekülg Daniel Suda raamatust Designing with data, mis on kasulik lugemine nii vigade vältimiseks kui ka õpetuseks, kuidas tegelikult teha tuleks.

E-hääletajate arvu statistiline prognoos

Thu, 03 Mar 2011 22:45:00 -0800

Täna arutasime inimestega pisut Twitteris, kui palju võiks järgmisel korral e-hääletajaid olla. Ajasin Exceli kuumaks ja lõin andmed sisse ja konstrueerisin väikese trendijoone. Kõige sobivam trendijoon oli lihtne astendaja. R-ruut näitab, kui hästi trendijoon seniste andmetega sobib (1 oleks täpselt sobiv ja 0 on täitsa mööda), täitsa kõrge ju.

Kui võrrandisse andmed sisse panna, siis järgmistel valimistel oleks e-hääletajate arvud järgmised. (Ma täpselt ei tea, millal need on, seetõttu lihtsalt kordade kaupa.)

Järgmised valimised (n+1): 197 294
n+2: 256 613
n+3: 322 234
n+4: 393 915
n+5: 471 447

Edasi läheb vast ulmeks, aga tegelikult kahe järgmise korra numbrid on ju päris realistlikud. Eks saab edaspidi uute andmete järgi täpsemaks ajada.

Uuendus: Kristjan arvas, et võiks teha ka e-hääletajate % samasuguse analüüsi, mitte ainult absoluutarvud. Aga palun. Nagu näha, on trendi raskem tabada kui absoluutarvu puhul.

Projektsioon osakaalude kohta kah:

Järgmised valimised (n+1): 34.2%
n+2: 43.8%
n+3: 54.4%
n+4: 65.7%
n+5: 77.9%

Kas tooted peavad keerulised olema?

Sun, 20 Feb 2011 20:48:54 -0800

Märt Ridala blogist leidsin viite Nils Niitra artiklile tootearendusest. Mõlema jutu lühikokkuvõte on, et toodete potentsiaalne keerukus läks inimmõistuse piiridest juba ammu mööda. Meid ümbritseb igapäevaselt väga palju kasutajavaenulikke tooteid, mis tänapäeval pealegi tihti projekteeritaksegi teatud aja jooksul ära lagunema. Autod on hea näide.

Kas see peab tingimata nii olema? Keegi ei eita, et inseneri- ja teadustöö ja igasugu asjade kõhus olevad tehnoloogiad lähevad aja jooksul üha keerukamaks, kiiremaks, väiksemaks, odavamaks. Aga see ei tähenda, et kasutajani jõudvad tooted peaks järjest rohkem frustratsiooni tekitama.

Lahendus on lihtne. Inseneri ja kasutaja vahel peaks olema tootejuhtimine ja disainer, kes ei tegele mitte uute logode väljamõtlemisega, vaid juurdleb selle üle, mida inimestel tegelikult vaja on, ja siis juhib inseneride tööd. Ja kõigi nende ülemustel on piisavalt mune ja head maitset, et mitte lähtuda ainult karmist kulujuhtimise ja eelarvete loogikast, vaid eelkõige aimata, mida inimesed tahavad. Võib nimetada ka startupimaailma klišeega product-market fit.

Kõlab uskumatult lihtsalt, eks? Aga miskipärast enamik firmasid lähtub millestki muust kui disaini ja kasutaja loogikast. Näiteks üks Nokia endine disainer kirjeldab, kuidas sealne juhtimiskultuur on üsna disainivaenulik ja head ideed ei taha kuidagi turule jõuda.

at Nokia, engineering has been allowed to displace what is properly the company’s design prerogative almost entirely.

Nokia on üldse huvitav näide tänapäeva IT-tööstuse väljakutsetest. Nokia uus juht Stephen Elop kirjeldab oma memos, kuidas tootmisest enam ei piisa:

The battle of devices has now become a war of ecosystems, where ecosystems include not only the hardware and software of the device, but developers, applications, ecommerce, advertising, search, social applications, location-based services, unified communications and many other things. Our competitors aren’t taking our market share with devices; they are taking our market share with an entire ecosystem.

Ehk siis ei ole telefonitootja enam telefonitootja, kes võib suhtluses mugavalt piirduda piiratud ringi võrguoperaatoritega, kes tooteid lõppkasutajateni levitavad. Teistega tuleb nüüd võidelda “äpiehitajate” tähelepanu ja kõikvõimalike sisutoodete ja raha liikumiskanalite pärast.

Kas see nüüd tähendab, et kõik peavad “ökosüsteeme” ja keerulisi tooteid ehitama hakkama ja lõpuks lihtsalt alla andma, sest ühegi arendaja mõistus ei suuda süsteemi keerukust lõpuks enam haarata? Kas tuleb minna laborisse, panna kittel selga ja jälle leiutama hakata?

Netflix kirjeldab, kuidas nad oma tooteid testivad. Praktiliselt kõik muutused läbivad A/B testimise ja lõpus on lihtne mõttetera “simple trumps complete.” See haakub Alan Cooperi mõttega, et disainis tuleks keskenduda vajalikele ja tõenäolistele, mitte kõigile võimalikele funktsioonidele.

Meie ümber on palju ebasõbralikke tooteid, aga see ei näita tihti midagi muud kui tootja saamatust mõista, mida inimestel vaja on, või turundajate või mingite muude huvide võitu kasutajakesksuse üle.

California sõidueksam ja juhiluba

Sun, 06 Feb 2011 22:45:51 -0800

Sel nädalal sain kätte oma California juhiloa. Kuigi tulin siia elama juba eelmisel suvel, läks päris palju kuid mööda, enne kui taotlemise ette võtsin.

Juhiluba on USA-s väga oluline dokument ja näitab valitsuse mitmetasandilisust. Ainus riiklik dokument USA-s on pass, mida taotlevad peamiselt need kodanikud, kellel välismaale asja. Lisaks ajavad minusugused välismaalased asju USA KMA-ga, aga ameeriklasi see jällegi ei puuduta. Siseriiklikult on juhiluba sisuliselt (füüsilise) ID-kaardi funktsioonis, aga seda ei anna välja mitte keskvalitsus, vaid osariigid. Pole olemas “USA juhiluba,” vaid on California, New Yorgi, Texase jne juhiload.

Mul oli enne olemas New Yorgi osariigi ID-kaart, mis on sisuliselt juhiluba ilma juhtimisõiguseta, mis antakse neile, kes mingil põhjusel juhiluba ei soovi. Kuna ma New Yorgis autoga ei sõitnud, ei viitsinud varem ka eksamit teha. Aga nüüd Californias on autodega rohkem pistmist ja otsustasin niisiis ikka loa ära teha.

Kord näeb ette, et kui on juba mõne muu osariigi juhiluba olemas, siis saab selle ilma eksamita välja vahetada, aga kui on välismaine juhiluba nagu minul Eesti oma, tuleb teha sõidueksam. Alustuseks võtsin hoopis ühendust mõne kohaliku autokooliga, et üks järeleaitamise-sõidutund teha. Autoga olen ma päris palju mitmel pool maailmas sõitnud, aga eksamil on igal pool oma kiiksud ja arvasin, et sõiduõpetaja aitab need kiiksud selgeks lihvida.

Autokoolist soovitati mulle alustuseks kohe loa taotlus sisse anda ja sõidueksami aeg kokku leppida. Kuna kohalik ARK on üle koormatud, siis sai eksamiaja leppida mitte varasemaks kui nelja nädala pärast. Lootsin küll eelmisel aastal kõik tehtud saada, aga tegelikult jäid järeleaitamistund ja eksam uude aastasse.

ARKi hooned on 1970ndate stiilis arhitektuuriga ilmetud sarad. Rahvast oli palju, aga kuna mul oli eelnevalt taotluse esitamise aeg kokku lepitud, sain järjekorrast mööda minna. Loa taotluse esitamisega kaasnes ka nägemiskontroll, ARKis kohapeal rippusid teeninduslettide taha traditsioonilised silmaarsti tahvlid, kust pidi suuremaid ja väiksemaid tähti ette lugema. Muud tervisekontrolli tavajuhiks pürgimisel ei paista siin olevat. Küll on tõhusam kontroll siis, kui tahad eraldi kommertsjuhiluba, mis lubab ka autojuhina töötada.

Andsin taotluse sisse ja sain paberile trükitud ajutise loa, mis pidi pärisloaks muutuma peale sõidueksamit. Aga enne seda oli mul tund õpetaja Cesariga.

Cesar osutus keskmiseks sõbralikuks latiinovanameheks, kellega me naabruskonnas paar tundi ringi kärutasime ja sõidu käigus maailma asju arutasime. On vist kohalik eripära, et ka tehnoloogias mitte töötavad inimesed on valdkonnaga üsna kursis ja vestluse teemadeks olid näiteks Facebook, Mark Zuckerberg, Apple vs Android jne. Muuhulgas oli Cesar õpetanud Steve Jobsi poega.

Autost eeldasin natuke rohkemat, aga oli mingi äratrööbatud Ford. Põhja all ees- ja tagasildades kolises kogu aeg midagi nii jubedalt, et ma kartsin, et kohe veereb mõni ratas alt ära. Aga õnneks jäi kõik terveks ja agregaadid enamvähem toimisid.

Cesar rääkis ka, et kuna California osariik on tohutus rahahädas ja otsib igalt poolt kokkuhoiuvõimalusi, siis on ka sõidueksam võimalikult kiireks, lihtsaks ja odavaks tehtud. Pidi olema 20 minutit kohalikel teedel kärutamist ja ei sisalda “parallel parkingut” ehk külgboksi parkimist, mis on ainus sõiduelement, mida ma võimalusel vältida eelistan. Aga et see pidi ka osariigi sees erinema ja nt lõuna pool Los Angelese kandis on külgboks siiski olemas. Siinkandis asendab külgboksi aga element, kus pead parema äärekivi ääres peatuma ja suutma sirgelt tagurdada, ilma et vastu äärt läheks.

Sõita ma muidugi oskasin, aga sain siiski selgeks selle, et stoppi tuleb korralikult teha ja ristmikule lähenedes enne parempööret üle õla kiigata, et kui paremale võtta, siis ega ei juhtu seal jalgrattureid olema, keda alla ajada. Ja et ristmikul eesoleva auto taga peatudes tuleb ristmikul piisav vahe jätta.

Sõidueksamil oli eksamineerijaks hiina vanamees, kes küll liikus üsna vaevaliselt ringi, aga õnneks hääldas kõik juhised väga selgelt välja, nii et sain ilusti aru, kuhu peab sõitma ja mida tegema. Eksam ise läks ilusti, ainus viga oli, et ühele valgusfoorile lähenedes ei suutnud ma hinnata, kas peaks sealt läbi kimama või läheb enne punaseks. Ja kui kollase ette lõi, olin läbikimamiseks natuke kaugel ja panin räigelt jõnksutades pidurit. Aga kirja sain 6 väiksemat viga lubatud 15st ja mitte ühtegi suuremat (“dangerous maneuver”, “hitting the curb” vms), mis oleks automaatselt mind loast ilma jätnud.

ARKis jäigi üle veel paberid üle leti sisse anda ja öeldi, et pärisluba saabub postiga koju 6-8 nädalaga. Tegelikult tuli kolme nädalaga.

Tsitaate Marju Lauristini raamatust “Punane ja sinine”

Sat, 29 Jan 2011 20:14:00 -0800

Ei oska selle raamatu kohta midagi kokkuvõtvat kirjutada. Lugesin ta läbi kolme hingetõmbega, kolme õhtuga. Vahva sissevaade Eesti viimase 20 aasta ellu vist ühe kõige lugupeetavama inimese poolt üldse. Minu õnn, et sain temalt ka mõned loengud.

Panen siia oma targutamise asemel mõned tsitaadid. Tasub meeles pidada, et need võivad pärineda ükskõik mis hetkest viimase 30+ aasta jooksul, aga ma meelega ei pane aastaarve juurde, sest nad kõik on praegu aktuaalsed.

“Mäletan, kui käisin Sillamäel, kus oli olukord eriti hull, vene pensionäride jaoks oli absoluutselt arusaamatu, mis toimub. Ja tõesti, nutt tõusis laeni. /—-/ Tulin tagasi, meil oli valitsuse istung, pärast seda rääkisin Jüri Luigega. /—-/ Jüri, kes on ju muidu väga leebe, tõmbas äkki nnäo kiviseks, vaatas mulle külmade silmadega otsa ja ütles, et see on ju sõda ja nemad on kaotanud. Mina ei võtnud seda nii, et me peame sõda pensionäride ja lastega. Ma ei saanudki seda nii võtta, ma olin sotsiaalminister.”

“Ühiskonnas ja isegi majanduses ei saa kõiki asju kalkuleerida. On väga oluline, et asju tehtaks ka südamega. See tähendab aga, et ühiskonnas peavad olema vahendid ja institutsioonid, mis kaitsevad südamega tegemist, mis kaitsevad seda, et otsustatakse väärtuse ja inimlikkuse järgi, mitte kasumi ja kalkuleeritud eesmärkide alusel. /—-/ Ühiskond on elusorganism, mitte elutu masin, mida võib juhtida kuhu tahes. Iga süsteem, mida püütakse üles ehitada kui hingetut masinat, hakkab hävitama inimlikkust ja inimesi.”

“Oleme küll usinasti tõlkinud maailma enda jaoks, aga tõlkimise probleem on minu meelest rohkem selles, et me ei oska ennast teistele tõlkida. Me nagu tahame kõiki sümfooniaid torupilli peal mängida. Meil ei ole kommunikatiivset tahet ennast väljendada selliselt, et me ei mõtle omakasule, vaid suundume üldisematele horisontidele, ühistele väärtustele, püüame leida ühist maailma. Suletus, puudulik eneseväljendus, enese mittetõlkimine ja selle õigustamine, sellest isegi mingi müüdi tegemine, muu tõrjumine ja enesekriitika vähesus on minu meelest praegu üks Eesti suurimaid ohte. /—-/ On väga vajalik, et näeksime Eestit suhestatuna teiste maadega, oma kogemusi teiste rahvaste valusate kogemustega, mis võivad olla isegi väga palju keerulisemad ja väga palju raskemad kui meie praegused probleemid.”

“Kõik, kes on millegagi vahele jäänud, võitlevad mel lõpuni. /—-/ Protsessid jõuavad harva selge tulemuseni, ikka jääb asi õhku rippuma ja pole ei see ega teine. See risustab ühiskonna vaimset atmosfääri ja sigitab moraalset relativismi. Vangi pannakse ainult mõni idealist. Muidu jäetakse asi lahtiseks. Kuidas tahaks näha patukahetsusi ja andekspalumisi – ilma mingi protsessitamiseta!” (Mati Unt, Miks te ometi ei kahetse? Sirp, 10. VII 1998.)

“1920ndate alguses, ühiskondliku segaduse ajal, oli meil kildkond noori inimesi, kes hoidsid teisele poole, mõtlesid teisiti ja püüdsid maailma parandada omal moel. Noor Eesti riik aga pani need aadetega, ehkki valede aadetega noored inimesed, paljud veel keskkooliõpilased, eluks ajaks vangi. Sellega käivitati kahetsusväärne protsess – noores riigis kujundati välja seltskond energilisi, andekaid ja liidriomadustega tegelasi, kes kasvasid üles oma riiki vihates. Neidsamu noori inimesi sai 15-20 aasta pärast ära kasutada sellesama riigi vastu.”

“Vaadakem kas või seda sõda mälestusmärkide ümber. Vaatasin sel nädalal telerist “Unetuse” saadet. Stuudiosse olid kutsutud mõlemal poolel sõdinud veteranid. Kogu jutt käis selle ümber, et me võitlesime eri pooltel ning lõpuks jõudsid isegi saatejuhid tõdemuseni, et kuna olime ajaloo poolt eri leeridesse jagatud, siis ei leiagi mingit ühisosa. Seda saadet vaadates olin hämmingus, sest mitte keegi ei öelnud, et inimene, lein, surm – see on meil kõigil ühine. See tõdemus kadus ära leeridesse jagamise, vastandumise, kollektiivsuse taha. Tundub, et meie kultuuris domineerib kollektiivne isiku ees. Lääne tsivilisatsiooni põhiväärtus on aga, et isiku väärtus on kollektiivi väärtusest kõrgem.”

“Kahte (või kolme, nelja jne) Eestit ei lahuta ainult materiaalsete võimaluste erinevus, vaid veelgi enam elamine erinevas sise aja kulgemises ning erinevas tähendusruumis. Et neid maailmu rohkem kohakuti nihutada, ei pea mitte ainult “esimene” kuulama, mis “teisel” südame peal, vaid ka “teine” hakkama nägema “esimeses” mitte vaenlast, vaid omaenese alter ego’t.”

“Meie kritiseerijad Läänes on imestanud piiramatu turuvabaduse ideoloogilist võidukäiku ning samal ajal turuvabadust tasakaalustava demokraatliku heaoluriigi põhimõtete visa juurdumist postkommunistlikus maailmas. Põhjuseks on kommunistliku diskursuse pikaajaline halvav mõju idaeurooplaste kriitilisele eritlusvõimele, mis avaldub nii suutmatuses tasakaalukalt hinnata riigi rolli kui ka oskamatuses eristada demagoogilist sildikleepimist reaalset sisu omavatest väärtuslausetest.”

“Kiiresti käibele läinud müüdid tädi Maalist ja kahest Eestist viisid paraku sotsiaalteadlaste algatatud diskussiooni kiiresti tuttavatele rahvusliku enesehaletsuse ja lihtsameelsete unistuste radadele. Meie õnnetuolekul on kivirähaliku tragikoomilisuse varjund. Selle ilusaks näiteks on metsavendluse paroodia Ülo Voitka, kes väljub vanglaväravast, emmates televiisorit.”

“Muulaste probleemi lahendamisel sattusime silmitsi eestlaste endi ajalooteadvuse ja identiteedi lahendamata küsimustega. Kes me õieti oleme, kust tuleme, kuhu läheme? Kui väärtuslikuks ise peame oma keelt ja sellesse kodeeritud ainulist looduse ja maailmatunnetust? Kas oskame seda teistele tõlkida ja ligitõmbavaks muuta? Kas teame ise, milline on meie rahva olemasolu tähendus, millist sõnumit tahame edastada nii oma lastele ja lastele kui ka teistele rahvastele, kellega oleme üleaedsed globaalses külas? Oleme teadvustanud oma piiripealsuse, kuid vale oleks leppida perifeersusega.”

“Poola sotsioloog Piotr Sztompka, üks sügavamaid Ida-Euroopa arengute mõtestajaid, on nimetanud postkommunistlikku siirdeaega sotsiaalseks ja kultuuriliseks traumaks. Sellest traumast toibumiseks on vaja ühiskonnas põlvkondade vahetust, vabaduses väljakujunenud ja nüüdisaegse hariduse saanud uue vaimse eliidi esilekerkimist. Eestis on vabana kasvanute põlvkond end juba märgatavaks teinud nii ettevõtluses, uues meedias, kultuuris kui ka poliitikas. Kuid demokraatia arengu jaoks on otsustav uue laine esilekerkimine kodanikuühiskonna eestvedajatena.”

“Prantsuse sotsiaalfilosoofi Pierre Bourdieu järgi on üheks ühiskonnakihte eristavaks teguriks kultuuritarbimine. Eestis see aga üksüheselt ei kehti – madalamasse keskkihti kuuluvad eestlased soovivad osta raamatuid, käia kontsertidel ja tarbida kõrgkultuuri täpselt sama palju – või rohkemgi – kui ülemised ühiskonnakihid.”

“Näib, et Eesti ühiskonnas ei kehti enam mõisted nagu kuldne keskiga, karjäärirada või elukaar. Lapsepõlvest küpsuseni tõusev elukaar on asenunud kujutlusega ellu astumisel lootusrikkast, tipust algavast ning siis aste-astmelt allapoole suunduvast teekonnast.”

“Võitluse nõukogude aja jäänukitega saab võita vaid siis, kui ühiskonnas kujuneb täisleppimatus nõukoguliku mentaliteedi ja nõukaaegsete võimumeetodite kasutamise vastu, tehku seda kes ja kus tahes. Need, kes on üle 50 aasta vanad, mäletavad hästi vihjete ja kuulujuttude kaudu võimendatavad hirmu ja kahtlustamist; suletud kabinetis “ustavate ringis” langetatavaid otsuseid ja telefoniõigust; pugemist, tutvustega susserdamist ja ajuvaba kuulekust ülemustele.”

“Seitsmeteistkümne aastaga on üles kasvanud ja haridust saanud uus põlvkond asjalikke, maailma näinud, oma võimetes veendunud haritlasi, ettevõtjaid, omavalitsusjuhte, riigiametnikke, arvutigurusid, põllumehi. See on potentsiaal, mis vajab paremat väljundit, kui pakub praegune Eesti avalik elu. Lisaks senise majandusmudeli ammendumisele on seega põhjust võtta teravalt tähelepanu alla senise poliitikamudeli ammendumine.”

“Meie hädade juur tundub peituvat mitte väljaspool, vaid meis endis, meie identiteedi nõrkuses ja siit tulenevas väheses julguses teha otsustav lahtihüpe minevikust. Ma ei mõtle sellega mitte loobumist ikka veel poolikust mälutööst – minevikuvarjude päevavalgusse toomine ja minevikupainete võitmine on identiteedi karastamise paratamatu osa. Läbitöötamata, kriitiliselt mõtestamata minevikukogemus on kui klimp kurgus ja pomm jalus.”

“Kui me vaatame meie kõige nooremaid poliitikuid – ma mõtlen nüüd Res Publicat – siis nemad eitavad üldse igasugust varasemat tarkust, eitavad seda, et enne neid on ka mingisugune kogemus olnud ja et nemad tegelikult kannavad mingit jätkamise kohustust. Seda tunnet neil ei ole. See on pubeka suhtumine: mina tulen ja kõik on uus ning teen, mis tahan! Ja see on minu jaoks tarkuse vastand.”

Valimiste äpp

Sat, 29 Jan 2011 19:18:57 -0800

Kuskil eelmisel suvel heietasime Mardi, Kristjani ja veel mõne inimesega mõtteid, et võiks olla “valimiste äpp,” mis inimestel paremini oma poliitilisi valikuid teha ja hallata aitaks. Algas see lihtsast mõttest, et soovijad võiks oma valikut avalikult kuulutada, põhjendada ja teistega võrrelda saada, aga seda mõtet võib ju veel eri suundades edasi mõelda.

Kuidas toimiks näiteks otsedemokraatia ja/või suhtlus minu kandidaadiga valimiste vahelisel ajal? Kas ma mäletan, keda (isikut või erakonda) ma eelmisel korral valisin ja miks? Millised olid programmipunktid ja kuidas neid täidetud on? Millega on seltskond hiljuti päris- ja sotsiaalmeedias silma paistnud? Kuidas ma saan kõigest sellest ülevaate, ilma et ma peaks sada seitset lehekülge läbi surfama? Mida mõtlevad minu sõbrad ja niisama targad inimesed, kelle arvamus mind huvitab? Kas ma saaks kandidaatide küsimusi-vastusi lugeda ja kirjutada?

Mitmeid neid mõtteid on ehk siin-seal ka mõeldud, aga pisut liiga üldisel, “äpifitseerimata” kujul. Kui mõelda probleem ümber “keegi kuskil võiks” kujult konkreetse äpi disainiprobleemiks, siis muutub ülesanne palju konkreetsemaks. Ülaltoodud skoop on muidugi liiga lai, nüüd tuleks sealt leida need pärlid, mis on kõige äpifitseeritavamad.

ERR Valijakompass üritab vist natuke selline äpp olla. Kui teha sellise vidina ehitamisel eeldus, et valija on ratsionaalne ja kõik mõisted ja teemad on üheselt arusaadavad, siis tõesti oleks ehk tulemusel mingi reaalne sisu. Aga nagu ka Larko kirjutab, on mitmed küsimused vaieldavad. Valija saab sealt pigem kinnitust oma eelarvamustele, mitte aga sisulist abi valiku tegemisel.

Reaalses elus teevad inimese valiku oma eelarvamustest, erakondadest, programmipunktidest, kandidaatidest, sõprade-pere arvamustest ja meediakärast tuleneva häguse segapudru põhjal. Igaühe jaoks on nimetatud asjaoludest eri kaal. Hea valimiste äpp suudaks seda kõike või vähemalt mingit mõistlikku alamosa modelleerida ja äpifitseerida.

Lõppu mõned toored märkmed meie varasematest juttudest.

Mõte
Eestlastele suunatud netileht/kogumik, kus igal inimesel on võimalik enda nime alt kirjutada, et kelle poolt ta valimistel hääletab (või hääletas) ja miks ta tegi sellise valiku. Sisselogimine ID-kaardiga, kommenteerimisvõimalus ka teiste valikutele, kuid igaühel üks peamine põhjendus, et miks kedagi valib (ei mingit kommenteerimisvõimalust), igal inimesel on võimalik valida lihtsalt valimistel osalenud poliitikud nimi ja kirjutada põhjendus.
Legend
Valimised on seaduse järgi salajased. See on arusaadav, et inimesed ei ole kohustatud välja ütlema, et kelle poolt nad hääletavad, kuid täiesti arusaamatu on ka see, et inimestel ei ole võimalust välja öelda, et keda nad valivad ja miks nad valivad. Praegune inforuum eksisteerib põhimõttel, et kes rohkem (ja osavamalt) arvab, sellel on rohkem üldühiskondlikult õigus. Miks mitte avalikustada reaalne valik ning reaalsete valikute ümbr koondada arvamused.
Ikka ja jälle räägitakse sellest, et poliitikud peaksid Internetis tugevamalt rahva/valijate suhtlema ning selgitama oma taotlusi. Tegelikult on see võimatu, sest “üks loll oskab rohkem küsida, kui seitse tarka vastata” ehk kõik poliitikud hävitataks küsimustega netis suhteliselt kiiresti. Aga kui astuda samm sotsiaalmeedia suunas ning muuta inimeste enda valikud poliitilisteks põhjendusteks.
Ilmselgelt on omaette asi see, et kuidas poliitikud kommenteerivad inimeste valikuid (reageerivad inimeste valikule ning keda poliitikud ise valivad ning millistel põhjendustel. (Neti)meedias tegelevad poliitorganisatsioonide (noortekogud) inimeste arvamusruumi suunamisega, las tegelevad siis avalikult ja oma nime alt, kuid võimalik, et päris inimesed lämmatavad poliitkäsilaste valikud ja põhjendused.
Privaatsus/avalik teema on kuumimaid teemasid netis, olgu see siis tänu Facebooki privaatsusreeglitele või lehtedele nagu Chatroulette.
Mõnes mõttes oleks ideaalis selline netileht ka inimese valimiste ajalugu. Enamus inimesi osaleb elus vähemalt kümnel valimistel, inimesed ei mäleta, et keda ja miks nad valisid 2 aastat tagasi ja 6 aastat tagasi jne. Seda oleks ju tore lugeda.

Natuke võiks ka lisaks olla materjali lisaks sellele, et ma lihtsalt oma arvamuse saan kirjutada ja teiste uusi lugeda. Näiteks kas peaks saama teisi arvamusi üles/alla hääletada, et asjalikum jutt pinnale tõuseks?

See nagu viitab poliitikute trackeri lehtedele http://poliitik.eu/ (ei tea mis neil viimane seis on, garage48 projekt), http://www.theyworkforyou.com/ ja kõik selle kamba tehtud kraam http://www.mysociety.org/projects/ USAl oli mingi UKga analoogne sait aga ma ei leia seda praegu… Kas seda ideed on mõtet duplitseerida?
Ok, inimene saab oma vanu postitusi 4 a hiljem lugeda aga kuidas ta selle saidi abil kindlaks teeb et “kuidas kandidaat sellele vastavalt on või ei ole käitunud.”. Kaasad mingi per-poliitik agregaatori-voo?

Mulle meeldiks teada, et kelle poolt ja miks mu tuttavad/must targemad inimesed hääletavad, see hariks mind. Just nimelt inimese (valija) enda kirjutada põhjendus, mis pole avaldatud meedias või kuskil muud kolmandat teed pidi minuni jõudnud. Mu arust on see igand, et valimised on salajased. See soodustab ainult susser-vusserit. Loomulikult inimesed võivad valetada oma valiku suhtes, eelkõige poliitikute käsilased vms. Aga las siis valetavad, nad nagunii valetamise läbi üritavad inimeste arvamust mõjutada, valetagu siis oma nime alt.

Mis seob ETV levi ja elektriliine?

Thu, 06 Jan 2011 20:50:39 -0800

Mart kirjutas EPL-is asjaliku jutu ETV levist. Ma olen ise pidevalt sama rauda tagunud, kuidas igasugu põlveotsas tehtud arhiivid spetsiaaltoodetele vastu ei saa. Ja ETV võiks kas Youtube’i, Facebooki või mõne muu kanali kaudu ka mu iPhone’ile ja iPadile jõuda, kuna nende praegune arhiiv seal ei toimi.

Sama teemat natuke üldistades ja pealkirja juurde tagasi tulles jõuame järeldusele, et tänapäeva tooteid üleüldse iseloomustab fragmenteerumine ja spetsialiseerumine. Näiteks Eestis lahutati mõni aeg tagasi elektri tootmine ja selle tarbijani toimetamine, sellega tegelevad nüüd eraldi firmad. Kui vanasti olid tootmisettevõtted tohutult vertikaalselt integreeritud, omades nii levivõrku kui terveid linnu oma tehaste ümber, siis tänapäeval toimub pidev tükeldamine.

Ka meedias pole sellises tükeldamises midagi uut. ETV näiteks ei tooda telereid, milles neid näidatakse. Sealt pole liiga suur hüpe edasi mõelda, kas programmi tootmine ja selle eetrisse paiskamine peavad tingimata sama sildi all käima. Või näiteks lehele sisu tootmine ja selle putkadesse müüki viimine. Eesti Ekspress taipas, et need ei pea seotud olema, ja hakkas levima iPadile, mida ametlikult Eestis veel müügiski pole. Vt ka Rain Kooli meediakommetaari, kas internet on lehtede põhitegevus. Ja kõrvale, kuidas postimees.ee pole Postimees.

Minu huvitav päev Tallinnas: vanalinn, Viru tänava action, Sfäär

Wed, 22 Dec 2010 12:08:00 -0800

Hommikul startisin Mustamäelt kesklinna suunas. Oli hirm, et jään hiljaks. Aga trollisõit võttis ainult 15 minutit. Olles harjunud New Yorgi igapäevase kolmveerandtunnise töölesõiduga, oli see puhas rõõm ja ajavõit.

Tõnismäel läksin trollist maha. Kulgesin mööda Hariduse tänavat, mööda oma endisest koolist, 7. keskkoolist, kus nüüd Prantsuse Lütseum. Hea haridus muudab maailma paremaks, olgu siis inglise või prantsuse.

Swedbanki jõudsin enne õiget aega, käisin seal kvartalis natuke niisama ringi ja ajasin tunnikese pangaasju.

Edasi kulgesin Liivalaiast Tõnismäe kaudu Toompeale. Tunnistasin Toompea lossi vastas olevat Nevski katedraali. Mõtlesin kirikurahaskandaalile, millesse see maja vist eriti ei puutu. Oleks ju armas, kui saaks selle katedraali Toompealt ära Lasnamäele teisaldada. Kas ei saa nii, nagu sõduriga oli, et telk ümber, kraana peale ja valmis?

Läksin Pikka Jalga mööda alla Raekoja Platsi suunas. Nägin kelgukoera. Oli must koer, selline dogi tüüpi sileda karvaga, ja vedas roolikelku ülesmäge. Kelgu peal istus laps ja mingi täiskasvanu juhendas kogu üritust.

Pikas Jalas hakkas silma “Vene raudteede esindus Eesti Vabariigis.” Olles värskelt uudiseid lugenud, mõtlesin, et möh ja tohoh.

Raekoja platsi jõuluturul tegin kerge glögi ja peaaegu et suutis mind haarata seal kuskil pakutav põdrasupp ja Olde Hansa. Aga olin endale eesmärgiks seadnud Sfääri, jätkasin oma võidukäiku Viru tänavat mööda all-linna suunas.

Viru tänava Viru väljaku poolses otsas toimus mingi action. Mõned Viru tänava lilleputkad olid politseilindiga sisse piiratud ja ümberringi olid sõbralikult politsei, mupo, g4s ja koerajuht (narko?)koeraga. Tulistamist ega muidu diskot ei toimunud, aga minu versioon oli, et kioskitest otsiti narkoäri ja narkootikume. Kuna mul aga seal pikemalt mõtet ega põhjust passida polnud, siis ei teagi, mis seal toimus.

irmeliinu soovitas mulle Sfääri, sinna ka läksin. Jättis hea, aga natuke lõpetamata mulje. Mulle meeldivad söögi- ja meelelahutuskohad, millel on olemas mingi lugu ja narratiiv. Sfääris see oli kohapeal väga hästi tunnetatav. Teenindajad ja interjöör moodustasid mingi metroseksuaalse+kodukootud terviku, aga see tervik ei ole kuskil tekstis väljendatud. Vanem põlvkond ütleks, et portsud olid väikesed ja kuradi kallis oli. Sõin eelroaks riisikasalatit, põhiroaks lambakotletti ja magustoiduks mingit kõrvitsaplöga. Kõik oli väga hea ja superluks, soovitan. Aga täpi paneks i-le omaniku või ükskõik kelle narratiivne väljendus kodukal või feisbukis, et mida selle kohaga tahetakse maailmale öelda. Feisbuki grupp on neil okei.

Miks Tallinn ei taha, et ma ID-piletit ostaks?

Tue, 21 Dec 2010 02:42:12 -0800

Käin Tallinnas harva ja kasutan ühistransporti ebaregulaarselt. Aga siiski kasutan. Stsenaarium on selline, et oleks vaja lihtsalt aeg-ajalt sõita ja seega on abiks igasugu ühekordsed ja tunnipiletid, millega ühe sõidu tehtud saaks.

Piletite hindu uurides hakkab silma asjaolu, et kõige odavam variant on osta 100 kr eest talongiraamat, ühe sõidu hinnaks tuleb siis 10 kr. Ühekordse ID-tunnipileti hind on 16 kr (60% kallim) ja ID-talongiraamat on 130 kr (30% kallim), kusjuures ID-le lisanduvad ka mingid ostmise ja teavituse kulud, nii et kokkuvõttes on veelgi kallim. Umbes samad proportsioonid paberi kasuks jäävad kehtima ka eurohindades.

Võib küll arutleda tunni- ja korrapileti erinevuste üle, aga mulle tundub siiski natuke tagurlik, et majanduslike hoobadega ei soodustata elektroonilist ostmist. Siis oleks ju ka parem ülevaade, kuidas ja millal neid pileteid täpselt kasutatakse. Pabertalongide puhul ei tea seda keegi, saab teada ainult ostmise hetke. Lisaks asjaolu, et talongiraamatut saab pere sees omavahel jagada, mida ID-piletiraamatu puhul teha ei saa.

Eesti Ekspress Pro bugid iPadil

Thu, 16 Dec 2010 07:17:00 -0800

Kui ma mõni nädal tagasi Ekspressist iPadil kirjutasin, mainisin, et seal on mõned bugid. Olen nüüd mõne nädala lehte lugenud ja panen kirja, mis on täpsemalt silma hakanud.

Arhiiv vs pood

Kui äpp käima panna, näen poodi ja arhiivi. Ostmine käib nii, et valid mõne numbri välja ja litsud vastavat nuppu, ostad ära ja see number ilmub siis arhiivi.

Need vaated on praktiliselt samasugused ja ma ei mõista, miks peavad nad tingimata eraldi olema, samal ekraanil saaks ju kõik asjad aetud.

Varem oli nii, et ostsin ära ja pidin arhiivis veel eraldi “Laadi alla” nuppu vajutama, et sisu kätte saada, aga midagi on seal vist muudetud, täna algas allalaadimine peale ostmist automaatselt.

Mahukas allalaadimine

Üks kriitika, mida on Ekspressi ja teiste iPadil sarnast tehnoloogiat kasutavate lehtede kohta loobitud, räägib sellest, et küljendusprotsess on sisuliselt sama mis paberlehel ja ka iPadi ei laadi ma alla midagi muud kui küljendatud lehti valmiskujul, nii et kogu leht on midagi stiilis hulk järjestatud PNG-sid mõnede lisadega (üksikud zuumitavad pildid, videod jms), mitte seadme enda poolt renderdatav tekst. Ostmise käigus väljendub see asjaolus, et lehenumber on üsna suur, kindlasti kümnetes, kui mitte sadades MB-des, ja allalaadimine võtab mõnevõrra aega. Kõik pildi- ja helifailid on arhiivis olemas, aga videosid mitte.

Kuna failid on nii suured ja tahan oma iPadi puhtana hoida, siis tahaks minna eelmainit arhiivi lehele ja vanu numbreid ära kustutada. Sellist võimalust aga ei tundu üldse olevat. Ainus võimalus on vist äpp täiega ära kustutada ja uuesti paigaldada, aga see oleks ju rumalus. Tahaks ikka vanu numbreid ära kustutada.

Liigne puutetundlikkus ja asukoha mittemäletamine

Ühes numbris orienteerumine on üsna loogiline, paremale-vasakule vahetab artikleid ja üles-alla liigub ühe artikli sees. Aga puutetundlikkuse algoritmis on mingi kala, sest kohati liigun paremale, enda arust ühe lehekülje võrra edasi, aga robot otsustab, et tahtsin ühe lehe vahele jätta ja hüppab justkui üle kahe lehekülje. Huvitavamal juhul toimub ekraanil siis mingi edasi-tagasi sõelumine, kus sõidetakse kõigepealt kaks lehte paremale ja siis üks vasakule, ilma et ma seda küsinud oleks. Pidevalt pean igaks juhuks ühe lehe võrra tagasi minema, et kontrollida, ega midagi vahele ei jäänud.

Teine kala puutetundlikkusega seoses: algoritm ei suuda kohati eristada üles-alla ja vasakule-paremale liikumist. Oma arust lähen ekraani võrra samas artiklis allapoole, aga kuna mingi jõnks tuleb sisse, otsustab robot, et läksin hoopis paremale ja viskab mind artikli võrra edasi. Kui nüüd kergelt sajatades eelmise artikli juurde tagasi pöördun, ei avasta ma end mitte sealt, kus lugemine pooleli jäi, vaid hoopis artikli algusest. Ehk siis robot ei jäta meelde minu asukohta ühe artikli sees, vaid alustab alati algusest. Seoses mainitud üles-alla vs vasakule-paremale kalaga on see ehk kõige tüütum bugi minu jaoks.

UUENDUS: mõtlesin natuke sellele, miks ta kohati kaks lehte edasi hüppab. Tuvastasin, et järgmisele lehele minnakse ka siis, kui jooksva artikli paremas servas koputada. Ehk siis kohati tekib olukord, kus tuvastati nii koputus kui ka dräägimine, ja siis minnaksegi kaks külge edasi, ja miskipärast siis ka üks tagasi. Bugi igatahes.

Kolm sisukorda

Ühe lehe lõikes saan orienteeruda kolmel viisil: üleval vasakul olev kõigi artiklite nimekiri, Ekspressi enda küljendatud sisuülevaade ja kolmandaks “kiirvaade” ehk kõigi külgede pisipildid.

Kolm erinevat vaadet sisukorrale on ehk natuke paljuvõitu? Mulle endale meeldib see vasaku ülemise nurga vidin kõige rohkem. Pisipiltide tekst on loetamatu, aga seal on jällegi võimalus eri sektsioonide vahel liikuda. Küljendatud sisukord viitab, mis toimetuse enda arvates kõige olulisem on.

Kusjuures tõmbasin võrdluseks alla Time Magazine, mis on sama mootori peale ehitatud, ja seal on sisukord palju hullem kui Ekspressil. Nimelt kui Ekspressi sisukorras võib näpuga litsuda suvalisel artikli punktil, et artikli enda juurde hüpata, siis Time Magazine’il ei tee artiklile vajutamine midagi, vaid iga artikli juures on punane punn, mida litsuda tuleb.

Kui netiühendust pole

… aga oled lehe eelnevalt alla tõmmanud, siis on üldjoontes kõik loetav-nähtav, välja arvatud videod ja “uudiste” osakond.

Monoliitsed sisutükid imeliku tüpograafiaga

Nagu mainisin, on Ekspressi sisuküljed sisuliselt pildid, millel pole võimalust nt zuumida, teksti ega pilte kopipeistida jms. Kusjuures iga lehekülg on küljendatud kaks korda, vertikaal- ja horisontaalvaate jaoks. Kui valmispildi asemel oleks eraldi sisuobjektid, “kaaluks” üks lehenumber ehk mõnevõrra vähem. Tänapäeval on iPadile võimalus ka enda font koos äpiga kaasa panna, nii et saaks ka sama fonti kasutada.

Kuna küljed eksporditakse mingist küljendusprogrammist, mis on ilmselt peamiselt trükiettevalmistuseks mõeldud, siis tundub tekstirenderdus kohati kummaline. Eelnevalt mainisin, et osadel i-del on täpid viltu. Panen siia nüüd jupi teksti tavasuuruses ja 4x suurendatuna ja punase kastiga märkisin ära, millistele märkidele peaks tähelepanu pöörama ja neid võrdlema, mõned e-d, i-d ja a-d on selgelt erinevalt renderdatud.

Ma ei anna pead, et iOS enda tekstimootor kõiki märke alati ühtemoodi renderdab ja võibolla on ka seal erinevaid tähekujusid sõltuvalt märgi asukohast ekraanil ja kuidas see pikselipiiridega ühildub, aga mingeid viltuseid i täppe pole ma mujal märganud.

Minu apple.spot.ee intervjuu

Sun, 28 Nov 2010 23:29:13 -0800

Eesti Macisait apple.spot.ee tegi minuga intervjuu, kus arutame switchimise, disaini ja iOSi teemadel. Näed ka riist- ja tarkvara, mida igapäevaselt kasutan. Siinkohal on ainult tekst, mõned pildid olid ka, mille jaoks vaata apple.spot.ee varianti.

Millal ja milline oli sinu esimene kokkupuude Maciga?

Kuskil 1990-nde keskel käisin põhikoolis, kus meil oli raamatukogus tore habemega raamatukoguhoidja, kellega ma sõbraks sain ja kellel oli mingitel asjaoludel Mac. Ei mäleta täpselt, mis mudel, aga selline, et horisontaalne desktop ja peal CRT-monitor. See oli aeg, kus flopikettad ruulisid ja internet hakkas vaikselt saabuma. Vist sellesama Maci peal käisin ka esimest korda Wiredi veebis, siis muidugi tekstipõhiselt Lynx-brauseriga, ja sain aru, et midagi suurt hakkab varsti juhtuma.

Kaua võttis aega, kui hakkasid Mac’e ise reaalselt kasutama?

Peale eelnimetatud põhikoolijuhtumit läks mööda umbes kümme aastat, kus mul Maciga isiklikku kokkupuudet polnud. Selle aja jooksul tuli välja iPod ja Apple pöördus languselt tõusule, aga ma ei osanud neist midagi ära arvata, DOS ja Windows harjusid kuidagi kätte ära ja ma ei näinud erilist põhjust vahetamiseks. Skype’is veetsin pisut aega ka Linuxiga, kuna üks minu töö oli Skype’i Linuxiversiooni arenduse juhtimine, seega tahtsin ka näha, mida Linux endast igapäevase desktop-süsteemina kujutab. Sain oma asjad tehtud, aga sõbraks temaga eriti ei saanud.

Mis oli põhjuseks hakata Maci igapäevaselt kasutama?

Töötasin Skype’i disainitiimiga väga lähedaselt ja nad tegid mulle iga päev selgeks, et Windows on halb valik ja ma peaksin Maci proovima. Seega minu puhul oli kindlasti tõukavaks asjaoluks kolleegide/sõprade surve. Kuskil 2006. aasta sügisel otsustasin lihtsalt minna üle Windowsilt Macile ja switchisin ära. Kaks nädalat oli harjumatu, aga peale seda pole näinud põhjust tagasi vaadata.

Kas oskad võrrelda disainimist Maci ja PC peal?

Disainil on mitmeid eri alaliike. Kui me räägime graafilisest ja visuaalsest disainist, siis nii Maci kui PC peal on tänapäeval põhiline tööriist Adobe CS-seeria, mille suunas olen kuulnud sajatusi ühtviisi palju nii Maci kui PC kasutajatelt. Kuna ta on turuliider, siis lihtsalt tuleb teda kasutada, aga ta pole päris “native” kummalgi platvormil ja on tohutult mingeid kiikse, millega tuleb arvestada. Näiteks on mulle mõistetamatu, miks mitmete aastate jooksul pole suudetud Fireworksi ja Photoshopi paljusid omadusi ära ühildada ja nad oleks justkui kaks eri universumi.

Minu igapäevatöö on interaktsioonidisain ja prototüüpimine, mis tähendab, et ma mõtlen välja tootekontseptsioone ja teostan neid eri tehnoloogiatel, nt veeb ja iOS. Nende osas tunnen ennast Macil väga hästi eelkõige seetõttu, et väga palju veebiga seotud tarkvara on arendatud ja optimeeritud just Unixilaadsetel platvormidel, kuhu ka Mac kuulub, ja seetõttu töötab väga palju tõsiseid veebiarendajaid Macis või Linuxis, aga Windowsil pole selleks vajalikku tarkvara üldse saadaval või saab selle käima ainult läbi suurema jauramise. Mobiiliarendus on täiendav argument Maci kasuks—iOSi arenduseks on OS X ainus võimalik opsüsteem ja ka Androidiks vajalik Eclipse käib seal väga hästi. Huvitav on näha, kas Microsofti Windows Phone 7 suudab arendajaid tagasi oma Expression-keskkonda meelitada, mis praegu ainult Windowsil töötab, või on nad sunnitud mingi Macipõhise arendussüsteemiga välja tulema.

Mis tarkvara kasutad disainimiseks?

Seletan alustuseks, milles minu töö seisneb. Igapäevaselt töötan interaktsioonidisaineri, prototüüpija ja veebidisainerina. Minu ülesanne on tootekontseptsioon välja töötada ja paika loksutada, koos graafiliste disaineritega selle visuaalne pool toota ja seejärel inseneridele üle anda. Vabal ajal tegutsen veebihäkkeri ja mobiiliarendajana.

Selles kõiges aitavad mind…

Veebi ja süsteemi infrastruktuur ja andmebaasid: homebrew, git, svn, nginx, python, Redis, mysql, Tornado.

Interaktsioonidisain: Balsamiq Mockups, Omnigraffle, Catalyst.

Visuaalne tootmine: Adobe CS5, peamiselt Photoshop ja Fireworks, natuke ka Illustrator, Skitch.

Pikslite jahtimine: DigitalColor Meter+Free Ruler+CtrlZoom (screen zoom) (olles OS X seadetes eelnevalt “smooth images” maha keeranud, et pikslitele antialiast ei tehtaks) = tappev/võitev komplekt ekraanil suvaliste komponentide värvide, pikkuste jms mõõtmiseks.

Koodikirjutamine ja CSS: Textmate, CSSEdit (eriti “groups”, mis võimaldab CSS-klassid mõistlikult folderitesse organiseerida).

iOS arendus: Xcode.

Grupitöö: Dropbox, Skype, Basecamp, Propane (Campfire-chati rakendus OS X jaoks), iChat, Jira, Confluence.

Pikemate mõtiskluste kirjutamine, nagu nt selle intervjuu vastused: OmmWriter.

Brauserid eelistuse järjekorras: Chrome, Safari, Firefox, IE, Opera.

Krüpto, saladuste hoidmine: TrueCrypt

Kas kasutad ka riistvaralisi lisatarvikuid?

Jah, moleskine kaust, pliiats, tahvel ja markerid. Interaktsioonidisaini raskuse põhipunkt pole mitte niivõrd pikslite tootmises, vaid toodete ja omaduste väljamõtlemises, lihvimises ja paikaloksutamises. Kõige tähtsam küsimus on “miks”? Kõige selle juures on abiks nii üksi kui koos kolleegidega paberil ja tahvlil erinevaid variante läbi kritseldada. Selleks ajaks, kui jõuan arvutis millegi tootmiseni, peab peas pilt selle kohta, mida ja miks teeme, juba üsna selge olema.

Kui rääkida arvutiriistvaralistest tarvikutest, siis iPhone, iPad ja Magic Mouse. Ma vihkasin Apple’i Mighty Mouse’i, see oli minu jaoks täiesti mõttetu ja kole riistvara. Liiga kerge plastikust mänguasi, mille rull läks liiga kähku sodi täis ja kõigil minu ümber oli sellega pidev jama. Aga Apple on firma, mis oma tooteid pidevalt edasi arendab, ja üleminek Mighty Mouse’ist Magic Mouse’ile on hea näide. Puutetundlik Magic Mouse nõudis natuke harjumist ja seda tuleb hoida pisut teisiti kui teisi hiiri, aga minu jaoks on see täiesti asendamatu töövahend. Olen kuulnud häid sõnu ka Magic Trackpadi kohta, mille kohta disaineritest kolleegid väidavad, et see on sama täpne kui hiir, milles ma natuke kahtlen, aga samas peaks selle ise siiski ära proovima.

Oled seotud ühe iPhone’i rakenduse arendamisega, mis on su kogemused iPhone’i rakenduse disainimisel?

Keerulisust ma ei oska hinnata, aga erinev on kindlasti. Oma iPhone’i Twitteri rakenduse hobiprojekti Crème alustasin just selleks, et neid erinevusi reaalse töö käigus paremini mõista. Ühest küljest on palju piiratum nii füüsilistelt mõõtmetelt kui riistvara jõudluselt. Ühele ekraanile mahub palju vähem infot, tuleb mõelda, kuidas infot struktureerida ja seostada. Ka Crème’i pole ma väga palju reklaaminud seetõttu, et seal on jõudluse probleeme ja tihti peab inimene rakenduse taga liiga kaua ootama, tahan enne need vead parandada ja siis laiemalt kuulutada.

Teisest küljest on puutetundlik ekraan ja multitouch tohutult võimsam sellest keskkonnast, mis meil on hiire ja klaviatuuri vahendusel. Inimene ei pea konstrueerima keerulist mudelit, kuidas tema sisend nende keeruliste seadmete kaudu arvutisse jõuab. Väga võimas kogemus on, kui olen jälginud tuttavate kahe- ja kolmeaastaseid lapsi iPadiga möllamas. Seal on hulk värvilisi pilte ja ikoone, mis puudutusele reageerivad ja otse ekraani puudutades juhtub midagi. Hiire ja klaviatuuri vahendusel ei oleks see lihtsalt võimalik ja need lapsed ei saaks tehnoloogiat sel viisil kasutada.

Tulevikku vaadates ja uutest sisenditest ja väljunditest mõeldes lisan siia veel hiljutise kogemuse Microsoft Kinectiga. Kes ei tea, mis on Kinect, siis ütlen alustuseks, et Wii avas uue võimaluse mängude maailmas, kus sai lihtsalt puldiga ekraanile sihtida või seda edasi-tagasi vibutada, mitte ei pidanud keerulisi kange sikutama ja nuppe vajutama. Kinect on sellest samm edasi: pole isegi pulti vaja, vaid spetsiaalne seade tuvastab lihtsalt inimese käte ja keha liikumise. Kõiksugu puute- ja liigutustundlikud seadmed on kindlasti suund, kuhu tehnoloogia järgmisena läheb.

Oled töötanud Skype’is - mis sa arvad Skype’i uuest Maci versiooni disainist?

Õppisin kaksteist kuud Carnegie Melloni kasutajadisaini magistriprogrammis ja lülitun siinkohal ümber akadeemiku/targutaja rolli, öeldes, et see, mida inimesed arvavad ja see, mida nad reaalselt teevad ja kasutavad, on kaks erinevat asja. Ma tahan siinkohal Skype’i kiituseks öelda, et nad pole langenud sellesse mugavus/igavustsooni, mis tabab paljusid IT-suurfirmasid, kus uuendused pole lubatud, sest tuleb nii tehnoloogia kui liidese tasemel tagada tagasiühilduvus. Skype’i-suguste programmide puhul, kus on suur hulk kasutajaid, tekitab iga uuendus väga palju müra, aga väga suur osa sellest mürast tuleneb lihtsalt asjaolust, et iga uuendus on harjumatu. Kas tegu on reaalsete probleemidega või harjuvad inimesed peatselt ära ja leiavad, et uus on vanast paremgi, seda on praegu Skype’i uue Maciversiooni kohta veel vara öelda.

Isiklikult proovisin uut Maciversiooni ja läksin vana peale tagasi. Miks? Kaks põhjust.

Esiteks, pikad videokõned ei töötanud korralikult. Kõne algul oli kõik OK, aga lõpupoole hakkas hakkima ja kvaliteet läks alla. See peegeldab ühte tootedisaini olulist põhimõtet, et pole võimalik tootejuhtimist, äripoolt, kasutajatuge, visuaalset disaini ja kõike muud, mis tootesse läheb, üksteisest eraldada. Kasutaja jaoks asi kas “töötab” või “ei tööta.” Kui videokõned minu jaoks ei töötanud, siis minu jaoks oli see piisav põhjus minna tagasi vanale versioonile sõltumata interaktsiooni- ja visuaalsest disainist. Aga eks ma proovin järgmiste versioonidega uuesti.

Teiseks, interaktsioonidisaini osas tehti minu jaoks oluline viga, et ei arvestatud tekstichattide osas visuaalse positsioneerimisega. Inimestel on üldjuhul visuaalne mälu ja nad jätavad meelde, kus nende arvutis miski asub. Seda illustreerib hästi selle video lõpuosa. Vanas Maci Skype’is oli mul võimalik tekstichatte draweris ise organiseerida ja ma teadsin alati, et chat X on kõige ülemine, chat Y on sealt kahe võrra allpool jne. Uues nad hüplevad ringi vastavalt sellele, kes kuhu mida kirjutab, aga see on visuaalse mälu seisukohalt samm tagasi. Siit tuletan kivipallur Jürto stiilis mõttetera kõigile arendajatele: mõelge lihtsalt, kus teie rakenduses mingid asjad asuvad, ja kas see asukoht ajas muutub.

Kui sa saaksid midagi muuta iOS’i/OS X’i juures, siis mis see oleks?

Nende süsteemide disainerid on parimad maailmas ja on pannud väga palju verd, higi ja pisaraid sellesse, et väljaspool seisjatel oleks väga raske midagi uut välja pakkuda. Siiski oskan nimetada kolme valdkonda, kus need süsteemid võiks oluliselt paremad olla.

Esiteks, cloud sync ehk kuidas tagada, et kõigi rakenduste info kõigis seadmetes ja veebis kooskõlas oleks. Praegu ei paku Apple arendajatele selleks ühtegi head võimalust, mõned arendajad on teinud Dropboxipõhiseid lahendusi või veel midagi kummalisemat. iTunesi sünkimine peaks palju parem olema. Et korraga tohib iOS-seadet sünkida ainult ühe arvutiga, on alla igasugust arvestust, istu, kaks. Crème’i arendades leidsin, et parim variant on ehitada täiesti oma süsteem. Kui ma viitsiks selle täistööna ette võtta, korralikult ära pakendada ja seda müüma hakata, on siin täiesti korralik startupi idee, aga pole selleks praegu motivatsiooni ega põhjust leidnud.

Teiseks, teavitused uutest sündmustest. iOSil on selleks “badges, sounds, notifications”, mis on märksa nõrgem Androidi vastavast süsteemist, kus on akna ülemises otsas korralik teavituste riba. Mac OS X-il pole süsteemselt üldse midagi, de facto süsteem on Growl, aga seal puudub võimalus neid teavitusi korralikult manageerida.

Kolmandaks identiteet, mis on kindlasti üks netifirmade järgmiseid lahingutandreid. Miks ma pean igasse rakendusse eraldi sisse logima? Minu iPhone teab ju, mis on minu telefoninumber, nimi ja kogu muu info, mis ma telefonifirmale andnud olen. Mac OS X-i puhul seda infot küll pole, küll aga on MobileMe-identiteet. Kõike seda pole rakenduste arendajatel praegu võimalik mõistlikul viisil kasutada. Võib näha positiivseid arenguid selles suunas, et viimasel ajal on päris paljudesse rakendustesse võimalik “Facebooki” või “Twitteriga” sisse logida ja ei pea uut passwordi tegema. Aga kus on selles pildis Apple ise? Sellest saame veel kindlasti kuulda.

Mille uue ja huvitava kallal sa parasjagu töötad?

Hetkel kulub mu aeg kahele suuremale projektile, põhitööna mint.com ja hobi korras Crème. Mint on tohutult huvitav projekt, sest me teeme seal finantsvallas sama, mida Skype tegi telekomis: minna ärisse, mida peeti igavaks ja kus justkui midagi ei toimunud, ja seda tõsiselt läbi raputada. Crème on hobi, mis areneb aeglaselt, aga järjekindlalt, ja mille vallas ma katsetan läbi erinevaid disaini- ja tehnoloogiapiiranguid, nagu näiteks eelnevalt mainitud cloud sync.

Mis iPhone’i/Maci rakendusi julged sa teistele disaineritele soovitada?

Lugesin suure hulga juba eelnevalt üles. Neile lisaks ütlen riistvara osas, et mind on alati väga häirinud, kui arvuti ei suuda minuga sammu pidada, aga suur samm selles osas edasi on SSD. Mul on tööl ja kodus kaks ühesugust iMaci, millest ühel on SSD ja teisel pole, ja SSD-ga variant on palju kiirem. Kui on järgmine arvutiost ees, siis sõltumata platvormist kaalu kindlasti SSD varianti.

Elad parasjagu USAs, kas otsus seal elada on seotud oma oskuste ärakasutamise sooviga?

USAsse tulin hariduse omandamiseks, sest ei Eestis ega Euroopas pole maailma tipptasemel tehnoloogiaharidust võimalik saada. Disaini osas on küll olukord muutunud, nt Itaalias, Hollandis, Rootsis ja mujal on disainiülikoolid heas olukorras, aga USA koolid on siiani suutnud end teistest paremini turundada.

Praegune töö USAs on mõnes mõttes hariduse jätk, tahan töötada maailma tippudega, et neilt töö käigus veel täiendavalt juurde õppida seda, mida koolist ei saa. Siin on ennast pigem raskem realiseerida kui Eestis, oleneb, mis keda motiveerib. Vt http://shrt.st/oss

Kus saab su tegemistel silma peal hoida?

Isiklikud ajaveebid: jaanus.com inglise keeles ja e.jaanus.com eesti keeles. Twitteris @jaanus.

Marju Lauristini “Punane ja sinine,” v1

Sat, 27 Nov 2010 20:10:00 -0800

Hakkasin seda lugema. Olen alles päris alguses, aga juba tundub hea raamat. Lihtne ja sümpaatne tsitaat:

“Oma vanemate saatusest olen õppinud eitama klassiviha ja otsima dialoogi ka nendega, kes sulle vihast valgete silmadega otsa vaatavad juba ainuüksi su nime ja päritolu või ka su erakonna nimetuse pärast.”

Kes peaks saama Eestis valida?

Sat, 27 Nov 2010 18:10:00 -0800

Ma jälgin alati huviga kirjutisi, mis puudutavad kõige laiemas mõttes teemat “eestlased välismaal.” Kuulun ju hetkel ka ise sinna kategooriasse. Sel nädalal ilmus teemal kaks kirjutist: Priit Pullerits, ja vastukaja Andres Kasekampilt.

Hetkel ei oska kuskile viidata, aga minu jaoks need haakuvad hästi sõber Sten Tamkivi mõttega, et Eesti peaks mõtlema, kuidas oma virtuaalset kohalolu maailmas kasvatada territooriumist suuremaks, ehk siis, kuidas saab eestlaseks või Eestis ettevõtte asutada inimene, kes siia kunagi jalga tõstnud ei ole.

Minu hetkeolukord on selline, et Eestis ma makse ei maksa, või kui, siis ainult kaudselt siis, kui sinna jälle külastama satun. Seega mul justkui ei oleks õigus Eestilt midagi nõuda. Samas tunnen Eesti elu vastu suurt huvi, mul on Eesti pass, loen palju Eesti uudiseid ja mind natuke häirib see mõte, et valimatult tuleks kõigilt, kes Eestis kohapeal ei ela, valimisõigus ära võtta. Samas on praegune seadusandlus kindlasti pigem 19. või 20. kui 21. sajandi olusid arvestav. Kuidas saaks Eesti tagada, et valivad need, kellel Eestiga ka mingi reaalne side on?

Ajaloo keerdkäike lihtsale tasemele taandades võib riigi kodanikuks või seal kohalolemist väljendada kahe lihtsa mõõtmega: kodakondsus ja maksundus. Kui USA sündis mõttest “no taxation without representation,” siis Pulleritsu tundub häirivat praegu paljude eestlaste suhtes kehtiv olukord “representation without taxation.” Miks siis mitte seda parandada? Pakun välja järgmise sammu, mis mulle isiklikult igati sobiks:

Kui inimesel on Eesti pass ja ta on Eesti kodanik, võiks tema maksustamine toimuda kas “kodanikust residendi” või “kodanikust mitteresidendi” alusel. Ehk siis, kui elad Eestis, toimub kõik nagu praegu, maksad tulumaksu ja kõike muud. Kui oled mõne muu riigi maksuresident, st elad Maksuameti vaatest kuskil mujal (appikene, ma olen USAs seda teemat uurinud rohkemgi kui tahaks), siis tee muidu kõike, mida tahad, aga Eestile pead ikkagi maksma “väliseestlase maksu” või kuidas iganes seda nimetame. Ma ei tea, kuidas seda maksu määrata, kas see peaks olema mingi kindel summa, protsent sissetulekust või mingil kolmandal alusel, aga mõte oleks see, et kui soovid oma asju ajada Eestist väljaspool, siis palun, aga Sind seovad Eestiga sellest hoolimata teatud lihtsad ja selged kohustused selle maksu näol.

Mõte pole uus, olen nt aru saanud, et USA kavatseb H1B viisa omanikke maksustada samal alusel või juba teebki seda. Ehk siis, kui Sul on USA tööviisa ja oled sellega suurt raha kokku ajanud, siis peale seda, kui USAst lahkud, tee mida tahad, aga osa makse maksad sellegipoolest USAle. Ma ei tea, mis seal on sanktsioonid ja kas ja kuidas see kõik täpselt toimib, aga mõte on ju arusaadav.

Siit tulenevad mitmed huvitavad järeldused Steni mõtte tegelikuks teostamiseks. Nimelt, miks ei võiks Eesti kodanikuks saada suvaline inimene maailmas, kui ta seda tahab ja selle eest maksta suudab? Ostab endale kodanikust mitteresidendi paketi, saab Eesti passi ja ongi eestlane, isegi kui ta kunagi veel Eestis käinud pole. Võime rääkida, millised nõuded selleks olema peaks, nt eesti keele oskus ja kohustus/võimalus seda neti kaudu omandada, nõue iga teatud aja tagant Eestis käia või neti kaudu virtuaalne Eesti check-in teha, nõue muude riikide kodakondsusest loobuda, kuidas seda kõike kontrollida ja teostada jne jne jne. Aga mõte tundub igatahes edasi mõtlemist väärt ja aitäh Pulleritsule avapaugu eest.