Kõrvaklapp

Lõpp

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Tue, 16 Feb 2010 22:29:00 +0000

Ma annan siinkohal lihtsalt teada, et antud blogiga on nüüdseks lõpp. Muidugi oleks võinud lihtsalt vaikima jääda ja siia enam mitte kunagi kirjutada, aga austusest seniste lugejate vastu tundus siiski viisakam ka ametlikult hüvasti jätta. Samas Kõrvaklapp ei kao kuhugi ära. Jätkan sama nimega, aga teistes kohtades ja natuke muutunud kujul. Ühes kohas siis puhtalt muusikute piltide postitustega ning teises kohas kõige muuga, mis mind huvitab, sealhulgas muusikaga.

Neist esimene ehk muusikute piltidega blogi kannab nime:
Kõrvaklapp pildis - selle blogi tegin kunagi seetõttu, et tundsin, et tavapärane muusikablogi, mida olin juba aastaid pidanud, hakkas mulle kergelt ammenduma ja konkurents on samuti väga tigedaks ja suureks muutunud ning ma polnud seda kunagi nii kõrgel tasemel teinud, kui nii mõnigi teine. Peale selle palju kiiremaks muutunud eraelu tõttu ei jõudnud ma siia enam eriti tihti postitama. Kuna tumblr'i keskkond hakkas mulle mingi hetk väga meeldima, eriti just seal leiduva meedia tõttu, millest paljud olid ka muusikute pildid, siis tekkiski mõte, et võiks ise samuti midagi sellist teha. Seda enam, et Eestis vist seda peale üksikute vist senini ei teegi. Pildid ja erinevad fotod mulle väga meeldivad ning muusika veel rohkem, siis pikemalt polnudki vaja enam mõelda.

Teine kannab nime:
Kõrvaklapi kõrvalprojekt - see on tegelikult jätk mu kunagisele Wordpressis olnud samanimelisele blogile. Vaatamata oma nimele, on see blog kujunenud juba mõnda aega mu põhiprojektiks. Seal on siis juttu tehnikast, kunstist, disainist, arhitektuurist ja sisekujundusest, veinidest, toitudest, reisimisest, filmidest, huumorist ja kõigest muust mis mind huvitab. Kuna olen hästi laiade huvidega kodanik, siis teemasi peaks seal jätkuma. Loomulikult edaspidi kirjutan seal ka muusikast. Tumblr'is ma enam nii palju ei mölise kui siin, seega peaks seal mu jutt olema natuke konkreetsem. Mitte nagu siin, et käib ja käib ja kuhugi ei jõua. Samuti näeb seal mu enda kätetööga valmis tehtud asju ja kunstiteoseid. Samuti ei mata ma veel maha ideed, et edaspidi sealtkaudu ka Kõrvaklapi mixtape'isid kuulata saab, sest seda eriti katki jätta ei sooviks.

Seega suur tänu kõigile lugejatele. Teiega oli tore.

Lõpetan nii nagu ikka ehk ühe sobiliku muusika(videoga). Lugu peaks vist juba paljudele päris tuttav olema:
The Greenhornes feat. Holly Golightly - There Is An End

Sügiseks küpsevad ka muusikaviljad

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Fri, 04 Sep 2009 14:41:00 +0000

Alustaks uudistest. Kõigepealt mees nimega Beck. Kellel on käsil väga huvitav projekt nimega Record Club. Hetkel on ta kampa võtnud Devendra Banhart'i, liikmeid bändidest MGMT, Wolfmother, Little Joy jne. ning teeb täies mahus järgi Leonard Cohen'i albumit nimega Songs Of Leonard Cohen. Iga nädal lisandub üks uus lugu, kuni terve plaat saab täies mahus täis. Enne Cohen'it tegi ta legendaarset The Velvet Underground & Nico debüütalbumit. Kui huvi, siis selle jaoks on olemas ka täitsa omaette kodulehekülg, mis asub siin. Samuti, kui keegi soovib täis mahus all laadida esimest Velvetite albumit, siis saab seda teha Musical Pairings'i blogi vahendusel.

Teiseks uudiseks on üks selleaastaseid suurimaid filmiootused nimega Where The Wild Things Are. Lisaks huvitavale visuaalsele poolele on sellel filmil arvatavasti ka väga hea audiopool. Igatahes on esimene lugu sellelt tehtud avalikuks ning selleks on Karen O And The Kids koosluses lugu nimega All Is Love. Seda saab kuulata Where The Wild Things Are MySpace lehe kaudu
Mulle igatahes see väga meeldib.

Kolmas uudis on see, et ühel mu lemmikbändil nimega Grizzly Bear ilmub uus singel While You Wait For The Others. Singel koosneb ka lisaloost, mis on tegelikult seesama lugu, aga vokaale laulab seal sisse Michael McDonald. Tegu on siis mehega, kes peale soolokarjääri on osalenud ka sellistes bändides nagu Doobie Brothers, Steely Dan ja veel mõned vähem tuntumad. Igataes on see uus versioon samuti väga hea. Kui ei usu, siis kuulake ise:
Grizzly Bear - While You Wait For The Others (feat. Michael McDonald) (linki vahendab blogi nimega We All Want Someone To Shout For)

Kui juba uutest filmidest rääkida, siis vaieldamatult ootan ma väga filmi nimega It Might Get Loud. Siin on selle treiler:

Njaa. Ega igas filmis ei näe, kuidas Jack White teeb tühjast kokapudelist, ühest lauajupist ja paarist naelast ning kitarrikeelest (või isegi traadist) valmis midagi kitarrilaadset. Lisaks andis filmist lähtudes härra White välja ka soolosingli nimeg Fly Farm Blues, mis mul on vinüülikujul juba tellitud. Lugu ise on selline:

Tüübil on kolm bändi, hunnik koostööprojekte (sahistatakse, et ta on isegi Rolling Stones'i tulevase plaadiga seotud), sadu kontserte ning teleesinemisi ja talle on sellest ikka vähe. Väsimatu tüüp igatahes.

Videod videod videod

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Mon, 17 Aug 2009 08:38:00 +0000

Pete Yorn & Scarlett Johansson - Relator. Lugu ise on väga tore, umbes nagu She & Him, ainult teistsuguste häältega.

Kuna Yahoo ei lase millegipärast lingata, siis videot näeb siit: Relator

Antony And The Johnsons - Crazy In Love. Beyonce'i lugu uues võtmes.

Beck - Sunday Morning. The Velvet Undergroundi lugu. Meeldivalt uimane, nagu pühapäeva hommikud peakski olema.

Emiliana Torrini - Jungle Drum. Võluv nagu alati.

Ja lõpetuseks üks vanem video Sinead O'Connor & The Chieftains - The Foggy Dew

Ilmselt tuleb nüüd väike paus, kuna lähen puhkusereisile. Uuel kuul näeme.

Operation

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Tue, 04 Aug 2009 19:20:00 +0000

Eile oli mul elus esimene üldnarkoosiga operatsioon. Mandlid läksid. Muidu polnudki nii hull, kui arvasin. Hetkel natuke käre tunne on kurgus. Aga ennast peab ikka lohutama ja teen seda selle loo ja videoga.

Charlotte Gainsbourg - The Operation

Plink Plonk, Mercury Prize ja järjekordne aasta möödas

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Thu, 23 Jul 2009 19:48:00 +0000

Kiirelt Plink Plongist. Superhea ilm nagu alati. Vähemalt, kui mina olen seal käinud. Võrratud bändid, hea muusika, tore fiiling jne. Rahvast oli kahjuks kõvasti vähem kui varasemalt, aga seda rohkem ruumi murul oli. Esinejate nimekiri ei olnud nii kutsuv, kui varasemalt, sest enamus olid väga võõrad nimed. Seega sai lasta end üllatada ja üllatusi pakuti rohkelt. Tipphekted olid raudselt soomlaste Joensuu 1685, eriti kui nad tegid Bruce Springsreeni'i lugu I'm On Fire. Sellele pressis tihedalt järgi kohalik Chungin & The Strap-On Faggots (tulid hästi toime, isegi kui arvestada vahepealset elektrikatkestust) ja kohe nende kannul Eesti-Taani ühisbänd Dynamite Vikings (trummar oli vaieldamatult ununematu mees). Järgmisena meeldisid väga muhedad inglise noormehed ning nende pasunad ehk Counterpoint. Kira Kira oli samuti tore, aga suhteliselt üllatustevaba. Mulle meenus kangesti Mum, aga hiljem sain alles teada, et kaks liiget Kira Kira'st on ka Mum'i bändiliikmed. Siis sai ka selgeks see, miks paar nägu natuke tuttavad olid. Hiljem kontrollides avastasin, et üks bändiliige on ka pärit bändist Benni Hemm Hemm, mis pasunaid silmas pidades oleks vist selleaastasele Plink Plongile isegi rohkem sobinud, kuna reklaamiti seda seekord kui pasuna eri. Ülejäänud olid samuti head, aga tol päeval natuke liiga teisejägulised. Agnes Mercedes tundus natuke liiga teiselt planeedilt olevat, Talbot natuke liiga mürane, The Brothers Movement oli kergelt igav (aga murul istumise taustaks sobis hästi) ja Estraadiraadiot ma lihtsat ei näinudki (nende viimast lugu küll kuulsin, sest siis ma saabusin). See oli vist esimene festival, kust ma tühjade kätega välja tulin, kuna ühtegi plaati, mida ma soovisin enam ei olnud. Muus mõttes on tegu vaieldamatult ühe lahedaima kodumaise välifestivaliga. Eriti veel sel aastal, kui Schillingut ei ole ning ka Kumu Öö oli sellises säästuversioonis.

Kuna käes on juuli, siis avalikustati ka selleaastased Mercury Prize'i nominendid. Seekord on uhkes nimekirjas:
Bat for Lashes - Two Suns
Florence & The Machine - Lungs
Friendly Fires - Friendly Fires
Glasvegas - Glasvegas
Kasabian - West Ryder Pauper Lunatic Asylum
La Roux - La Roux
Led Bib - Sensible Shoes
Lisa Hannigan - Sea Sew
Speech Debelle - Speech Therapy
Sweet Billy Pilgrim - Twice Born Men
The Horrors - Primary Colours
The Invisible - The Invisible

Tean neist vaid kuut, kuulnud olen tervikuna kahte albumit. Seetõttu minu hääl läheb vist Bat for Lashes'ile. Glasvegasest olen ka juttu teinud ja maininud, et see album meeldiks mulle rohkem, kui see oleks instrumentaalplaat. La Roux tundub huvitav, aga ilmselt liiga kaasaegset elektroonikatrendi jägiv. Lisa Hannigan on vaieldamatult superhea vokalist. Sai ta ju tuule tiibadesse koos Damien Rice'iga. Kasabian tundub ka olevat juba liiga vanamoeline, jne. Võitja selgub septembri esimesel poolel.

Kuna Mercury Prize'i jutuga algas ka mu blogi esimene postitus üleüldse, siis see tähendab järjekordselt seda, et on möödas järjekordne aasta blogi kirjutamisest. Täpsemalt 20 juulil möödus neli aastat alustamisest. Vahepeal midagi röömustavat pole. Kõrvaklapi lugekaskond väheneb, seda suuresti ilmselt ka mu enda laiskuse tõttu. On tekkinud ka mitmeid uusi, kellel tahes-tahtmata on uus ja värskem suund. Eraelu tõttu on ka endal vähem aega muusikat kuulata, millest on sügavalt kahju ning suviti on tavaliselt ka väike loominguline kriis. Siiski ma üritan ikka jätkata.

Plink Plongi parim kodumaine ehk Chungin & The Strap-On Faggots - Zehn Jahre Alt

Parim välismaine ehk Joensuu 1685 - (You Shine) Brighter Than Light

Selle aastane lemmik Mercury nominent ehk Bat For Lashes - Daniel

Kiire lühiülevaade kahest kontserdist

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Thu, 09 Jul 2009 18:49:00 +0000

Kõigepealt Morrissey. Mees, keda ma tegelikult läksin vaatama puht sportlikust huvist. Ikkagi indiemuusika ristiisa ja selline kultuslik tegelane, samas kelle fenomenist pole mina kunagi aru saanud. Siin on ilmselt see, et ma pole sageli eriti suur sõnadesse süübija. Sinnamaani jõuan ma tavaliselt alles siis, kui meloodia, viis ja laulja hääl või miski muu kuidagi lummab. Morrissey pole senini minu jaoks midagi sellist tekitanud. The Smiths on senini palju rohkem istunud, samas pole ka see kaugelt mu lemmikbänd. Seega ei läinud ma sinna kontserdile selle mõttega, et lihtsalt linnukest kirja saada. Uskumatu, aga laivis see mees mõjus. Läksin lihtsalt seetõttu, et anda mehele võimalus. Kui nüüd aus olla, siis see võimalus tasus end täiesti ära. Laivis on see mees väga hea. Karismaatiline, küüniline ja ilmselt tänu heale taustabändile ka kaasakiskuv. Siinkohal vist eredaim ja silmajäävam kuju oli bassimees. Vanameister ise tundus olevat ka heas vormis ja see kõik töötas. Minust ei saanud just fänn, aga ma ei julge enam ilmselt kunagi väita, et tegu on igava asjaga. Senini ma seda tihti tegin. Kogu õhkkond, fiiling ja isegi heli olid heas balansis ja mida ühelt kontserdilt ikka rohkem tahta. Väga meeldiv üllatus oli igatahes ja kontserdina samuti üle kõva keskmise. Eriline pluss oli see, et Girlfriend In A Coma ära mängiti. See on üks mu lemmik The Smiths'i lugusid.

Teine superstaar oli siis Moby. See oli teada, et seal läheb kitsaks ja mingil määral see hakkab kuulamist segama. See läks ka täppi, sest lava oli jälle täpselt vales suunas, mistõttu oi rahvas kokku surutud tihedamalt kui kilud hea kilusaagi järgses konservikarbis. Seetõttu läksid esimesed 5-6 lugu ikka täitsa peesse. Ei näinud midagi, ei kuulnud suurt midagi ja lisaks pidevalt vooriv rahvas poleeris mu ülarõiva käised ja seljataguse läikima. Õlu osati valada muidugi vist suuremas osas õnneks mu kõrvalseisvate kodanike peale. Kõigele lisas vürtsi juurde väga tige seljataga seisev kodanik, kellel oli närvid viimase piirini, sest see mis seal toimus oli ikkagi natuke talumatu. Seega ma sain tast suurepäraselt aru. Mingi aeg, natuke varem, kui pool kontserti läbi oli, muutus olek ka paremaks. Rahvast enam nii tihti ei voorinud, vaatepilt lavale muutus paremaks (siis vist nägin laval toimuvat ka esmakordselt, kuigi tegelikult ma Moby't rinnust madalamalt ei näinudki). Heli oleks võinud tegelikult tugevam olla, sest ma kuulsin sõna-sõnalt mida rääkisid minust paar meetrit eemal olnud inimesed ja nad ei teinud seda sugugi karjudes. Ühesõnaga korraga muutus ka kontsert igati heaks. Ridamisi tuli tuttavaid ja häid lugusid. Jalg hakkas aina rohkem kaasa tatsuma ja hakkas tekkima ka mingi tunne, et ma ei läinudki sinna ilmaasjata. Laval toimuv jäi siiski suurem osa nägemata, aga vahet polegi, sest Moby ise oli hea. Veel parem oli laval olnud võimsa häälega mustanahaline naisterahvas. Ma siiski tahaks teda kunagi veel paremates tingimustes näha, sest tegelikult läks alguse tõttu ikka väga palju kaotsi. Suurim müstika oli muidugi see, et miks mõned sinna keset rahvamassi oma lapsevankriga ronisid. Ma nägin oma silmaga, kuidas peaaegu üks vanker (ma loodan, et seal last sees polnud) praktiliselt laiaks pressiti, sest paljud natuke rohkem krillis festivalikülalised sellest eriti välja küll ei teinud, muudkui pressisid edasi. Kui need negatiivsed asjad kõrvale jätta, siis oli tegemist igati kaasahaarava ja sümpaatse kontserdiga. Siiski pean vist mingit kontsert-DVD uurima, et natuke paremini tutvuda ka sellega, mis laval toimus.

Michael Jackson

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Fri, 26 Jun 2009 12:25:00 +0000

Öösel enne magamaminekut tekkis interneti portaalides igasuguseid uudiseid, et Michael Jackson on haiglasse viidud, viibib koomas ja mõni julgem leht tulistas juba enne teisi, et popikungingas on sootuks juba surnud. Igatahes enne kui ma magama jäin oli juba igal pool kinnitatud, et teda enam ei ole. See on muidugi kurb uudis, mis sest, et ma tema viimase aja käekäigust ja ka muusikast suurt ei hoolinud. Küll olin ma päris suur fänn väiksena. Eriline tipp saabus siis, kui ilmus ta plaat Dangerous, mis oli minule pikalt lemmikplaat. Ma ostsin isegi jube kalli raha eest oma naabritüdruku klassiõe kaudu selle kasseti. Siis nii aasta-kaks hiljem sattusin loomulikult vanema plaadi peale, mis kandis nime Bad ja mul oli jälle uus lemmik. Bad on siiani mu kõige lemmikum Michael'i album. Suur oli mu rõõm ka siis, kui ma ta oma silmaga Tallinna lauluväljakul ära nägin. Kuigi juba tollal nägi ta selline õbluke ja iga kell kokkukukkuva inimvare moodi välja. Üllatus oli muidugi kõva, et mehe tollased tantsunumbrid ja võimas hääl olid niivõrd võimsad, et ma peale kontserti arvasin isegi, et tegu on palju tugevama inimesega, kui Jean-Claude Van Damme (tema oli tollal mu lemmiknäitleja lihtsalt). See võrdlus ei tekkinud muidugi musklite võrdlemisest, vaid liikumise paindlikusest ja vastupidavusest.

Vaatamata tema eraklikule eraelule ja imelikele hobidele, meeldis ta mulle lõpuni välja. Isegi nende piltide peal, mis olgem ausad, polnud enam kõige esteetilisemad. Muidugi on tüübil kiikse, aga kellel neid ei ole. Suur osa mu lemmiklauljaid on nagunii homod, vaimuhaiged, narkomaanid ja joodikud. Aga mis teha, kiiksud teevad lihtsalt inimese huvitavaks. See kehtis 100%-liselt ka Jacksoni puhul. Tegu oli vaieldamatult geeniusega, kes oli juba legend, enne kui ta sai 30. Vaatamata raskele lapsepõlvele ja probleemsele elu lõpuperioodile, oli vahepeal ju tal siiski ilus elu. Unistuste loss, meeletu populaarsus, ropult raha, mitu naist, palju (tuntuid) sõpru, kolm last (need tulid küll natuke hiljem), maailma suurim ja andunum fännidemassiiv, jne. Kindlasti jäi Michael elu lõpuni suureks poisikeseks, aga arvatavasti see oli ka ta kõige suurem unistus, sest ta tahtis ju saada Peeter Paaniks ehk poisiks, kes kunagi suureks ei saa. See tal ka ju õnnestus.

Lõpetuseks ei saa mingil määral mööda tema pärandist. Popikuninga nime on ta vaieldamatult ära teeninud. Tema mõju muusikale on minu silmis sama suur, kui The Beatles'il ja Elvis Presley'l (kuigi Elvise fenomen on minu jaoks natuke vähem mõistetav, kui biitlite oma). Kui Elvis ja Biitlid mõjutasid 60-ndaid ja 70-ndaid, siis 80-ndad olid vaieldamatult Michael Jackson'i nägu. Mingil määral ka veel 90-ndate algused sinna peale. Peale selle oli Michael'il hitte ja häid lugusid ning vaimustavaid videosid üksjagu. Peale selle kõlab tema looming isegi tänasel päeval värskelt ja isegi moekalt.

Lõpetuseks sooviks popikuningale seda, et ta ka taevastel lavadel oma tiitlit hoiaks ja sealgi oma moonwalk'i laiemalt tutvustaks.

Siinkohal riputan üles ka mõned oma lemmiklood tema loomingust. Suvalises järjekorras.

Man In The Mirror

Jackson 5 - Can You Feel It

Smooth Criminal

Dirty Diana (see on vist üleüldse üks lemmiklugusi talt)

Scream (koos Janet Jackson'iga, selle loo pärast oli Janet kunagi mu naisiidol)

Jackson 5 - ABC

Pealkirjata

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Wed, 10 Jun 2009 10:02:00 +0000

Täna tuli ilmselt kõigil, kes on end Sigur Ros'i kodulehel kuidagi registreerinud, e-postkasti kiri, milles tutvustati ühte uut huvitavat bändi nimega Fanfarlo. Asja uba oli selles, et neil ilmub uus album nimega Reservoir. Plaat originaalkujul ilmub hiljem, aga tänasest kuni 4. juulini saab kogu plaadi + boonuslood alla laadida kõigest ühe USA dollari eest. Bänd on seotud Sigur Ros'iga niipalju, et selle liikmed on islandlaste sõbrad. Bänd ise on Londoni päritolu. Teine seos on selles, et albumi kaanepildid on kaks Sigur Ros'i bändiliikmete pereliiget ja foto on teinud Jonsi enda õde Lilja. Bänd ise islandlastest siiski erineb. Pigem on tegu sellise americana folgisugemetega muusikat tegeva bändiga. Mul natuke kõrvutub nendega DeVotchKa ja Calexico.

Igatahes üks nende varasema plaadi lugu nimega Outsiders näeb video kujul välja selline tore:

Vahepeal oli siis ka Kumu Öö, mis oli tore nagu alati. Samas nii rahva arvult, lavade arvult ja esinejate tuntusest oli tegu väiksema üritusega, kui varem. See ei tähenda, et tegu oli mingil määral kehvema üritusega. Peaesineja Wooden Shjips oli väga energiline ja hea. Peale selle oli nende laulja-kitarrist äravahetamiseni sarnane minu suure konkurendiga (kes tegelikult lugejate arvult on popim kui mina) Popop'iga. Suhteliselt sarnast asja tegid ka enne neid esinenud soomlaste K-X-P. Ja enam-vähem täpselt samasse stiiliauku oli ka kodumaine Kosmofon. Auditooriumis nägin täispikkuses ainult Liis Jürgensit, kelle eksperimentaalne harfimuusika oli ka paras trip. Ma tegelikult ootasin seal sellist kammerlikumat muusikat, aga üllatus oli meeldiv igatahes. Peale selle ma ei osanud arvatagi, et harf võib ka nii ebaharfilikult kõlada. Siis nägin veel Data kahte viimast lugu, mis tundus samuti enam-vähem olevat, kuigi tol hetkel vist mitte täitsa minu maitse. Triophonix oli ka selline jazzilik, aga nende ajal hakkas uni peale tulema ja otsustasin peale nende paari lugu unedemaale ära minna. Seda enam, et pidin hommikul vara ärkama ja Tartusse tööle jõudma. Meeldis ka see, et seekord oli avatud paar korrust kõrgemal Eesti kaasaegse kunsti näitus. Eriti meeldisid seal paar Kiwa tööd ning samuti Villu Jaanisoo projekt nimega Laine. Viimane aga vist ei töötanud nii nagu vaja, kuna ruum oli pime ja ma arvan, et tegelikult pidi nendest sadadest kõlaritest ka mingit heli tulema, aga mina neid küll ei kuulnud. Huvitav oli see, et vaatamata rahva väiksemale hulgale oli mu tuttavaid seekord palju rohkem. Või äkki oli varem viga selles, et ei leidnud neid massidest üles. Mine võta nüüd kinni.

Väike videoülevaade antud üritusest. Teinud on selle kodanik, kes peidab netis end StereoM nime taha:

Väike teemaväline jutt ka. Kõik kes olid üllatunud, et Kõrvaklapi kõrvalprojekti blogi enam ei tööta, siis vastan, et töötab küll, aga nüüd asub see uuel aadressil:
http://kpsideproject.tumblr.com/

Laiast maailmast, uudiseid tuleb

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Sat, 23 May 2009 13:34:00 +0000

Kõigepealt seda, et vaieldamatut seksikas ja andekas näitleja nimega Scarlett Johansson on sihiks seadnud uue plaadi. Eelmine oli siis Tom Waits'i lugudega plaat, mis vaatamata väga suurtele eelarvamustele tuli üllatavalt hea ja tore. Uue albumi eeskujuks võeti Prantslaste au ja uhkus nimega Serge Gainsbourg ja eriti tema duetid koos Brigitte Bardot'ga. Kuna duette on üksi keerukas laulda, siis appi tõttab Pete Yorn. Lood siiski on Yorn'il endal kirjutatud ja teada on ka, et plaadil on kaver Chris Bell'i loost I Am The Cosmos. Esialgsed kõlakad käivad, et seda albumit võib näha juba enne uue aasta tulekut ja kannab see nime Break Up. Väidetavalt oli selle albumi sisu valmis juba enne Scarlett'i debüütplaati. Mina igatahes ootan. Igaksjuhuks neile, kes Pete Yorn'iga tuttavad pole, siis mees näeb välja ja laulab nii nagu allolevas videos ja lugu kannab nime Don't Wanna Cry:

Ja laulev Scarlett näeb välja selline. Tegu siis Tom Waits'i loo Falling Down'iga:

Serge Gainsbourg ja Brigitte Bardot laulmas Bonnie & Clyde'i. Selle loo taga käiv huikumine on eriti kunn:

Teine tore uudis on see, et valminud on ka selline kergelt hirmutav video bändilt nimega Grizzly Bear. Lugu kannab nime Two Weeks ja video on siis selline:
Two Weeks

Ilmelt olen juba natuke hiljaks jäänud ühe toreda uue USA elektrobändi nimetamisega. Tegu on siis bändiga, mis kannab nime Passion Pit ja kes väljastas äsja ka oma debüütalbumi nimega Manners. Kunagi plaanin neist teha ka pikemat juttu, aga esialgu piisab ühest videost ja see lugu kannab nime The Reeling:

On ka üks teine tore elektrobänd, aga seekord naiselikuma vokaaliga. Tegu on Briti bändiga La Roux, kes juunis peaks samuti oma debüütplaadi välja andma. Nende eeskujuks on siiski pigem 80-ndate sündipopp, aga see kõlab ju võrratult, kui see on hästi tehtud. Nende poolt lugu nimega Quicksand:

Aga kui rääkida viimase aja lemmikvideodest, siis raudselt on vist üks parimaid see juba mitmel poolt läbi käinud PJ Harvey & John Parish'i lugu nimega Black Hearted Love:

Kõrvaklapp Mixtape #9: Kergelt Pop!

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Tue, 12 May 2009 19:17:00 +0000

Mul kohe ei edene selle blogi pidamine eriti. Sageli pole nagu tahtmist mitte midagi siia kirjutada, seetõttu tundub mulle see värskelt loodud Kõrvaklapp pildis palju huvitavam projekt hetkel. Kuna see on ilmselt uudne ja visuaalselt nagunii palju kenam. Siiski ei tahaks seda blogi siin üldse lõpetada. Kuna ammu pole siin midagi asjalikku teinud, siis ükspäev treisin valmis uue mixtape'i. Seda hektel jagan ainult läbi zshare'i lehe, kuna ma mujale ei oska seda panna ja teatud organi poolt on mul üks teine võimalus ära võetud. Ma luban, et kui ma kunagi oma bändi teen (ideid on hulle, andeid paraku pole üldse), siis ma teen kõike tasuta, sealhulgas luban kõigil kes tahavad seda ka juutuubis üles laadida.

Kuna väljas on selline kena kevade, mil vilja kannab õis (nii laulis vist Kuldne Trio kunagi). Seega vaatamata kinnisele ninale, mis vahest üllitab nohu välja ja päeva lõpuks kaduvale häälele üritan siiski tuju luua. Seagrippi mul siiski pole, kuna üks selle tunnus oleks see, et süües ma mõnusalt ruigaks. Viimast pole siiski enda juures täheldanud. Ühesõnaga teema kevadine, seega koondasin siia alla ühed lemmikumad poplood. Mõned kindalsti teile juba tuttavad. Teised natuke vähem. Kuna mu loominguline anne piirdub hetkel kätes (mis annavad võibolla keskmisest targema broileri tarkuse välja), siis mixtape'i pealkiri tuli selline ajastukohane ja igav, aga pardonks.

Nüüd siis trummipõrin ja juhatan sisse audiodigitaalse faili, mis kannab nime kui (järjekorras 9 vist) KERGELT POP!
Sisu oleks lühidalt järgmine:

1. Lykke Li - Dance Dance Dance
2. I Am Kloot - Over My Shoulder
3. The La's - There She Goes
4. The Four Tops - I Can't Help Myself (Sugar Pie, Honey Bunch)
5. Chromatics - I'm On Fire (Crosstown)
6. Jenny Lewis with Watson Twins - Melt Your Heart
7. Constantines & Feist - Islands In The Stream (Bee Gees'i kaver)
8. Edie Brickell - Good Times
9. Paul Simon - Me And Julio Down By The Schoolyard
10. Scott McKenzie - San Francisco (Be Sure To Wear Some Flower In Your Hair)
11. Starland Vocal Band - Afternoon Delight
12. The Statler Brothers - Flowers On The Wall
13. James - Senorita
14. Elvis Costello & The Attractions - (What's So Funny 'Bout) Peace, Love And Understanding
15. Canadians - Moonlight Shadow (Mike Oldfield'i kaver)

Selline ta siis sai. Mõni ilmselt on varasemas mixtape'is jub esinenud. Kellel vähegu huvi veel seda kuulata, siis link asub siin:
Kõrvaklapp Mixtape #9: Kergelt Pop!

Võibolla kunagi riputan ka mujale. Koos vanadega.

Upitan ego

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Mon, 27 Apr 2009 19:12:00 +0000

Kuna täna tekkis ootamatult selline idee, et ma võiks muusikat kuidagi pildis ka kajastada, siis tekkis mõte, et tekitan sellise lehe nagu Kõrvaklapp pildis. Idee tekkis suuresti seoses sellega, et viimasel ajal olen sattunud paljudele väga lahedatele Tumblr-i nimelistele lehtedele. Alates muusikalistest kuni pornograafisteni välja. Seega hakkas antud leht väga huvi pakkuma ja sai prooviks endalegi üks pesa sinna tekitatud. Minu vaimusilmas peaks see tutvustama minu silmis äärmiselt võluvaid ja emotsionaalseid pilte, mille aluseks on alati muusika või muusik. Kuna muusika jäädvustamine on raske töö, siis üritan sinna panna ainult selliseid pilte, millel oskan ka autorile viidata. Teksti sinna palju ei tule, selle jaoks jääb ikkagi see antud leht, aga just pildid ja võibolla vahel harva ka mõni video või muusikaline vahepala. Ja ma ei välistaks seda, et sinnavahel mõni kodumaine pilt tekib.

Igaks juhuks veel puust ja punaselt, sest teksti sees jäi äkki link märkamata:

KÕRVAKLAPP PILDIS

Mõned leiud YouTube'ist

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Sat, 25 Apr 2009 17:47:00 +0000

Kuna pole väga ammu siin mingisugust elumärki näidanud, siis nüüd on aeg viga parandada. Kuna midagi asjalikku pole öelda, siis lihtsalt näitan. Loodan, et varsti tuleb ka kirjutamistuhin peale. Kuulamistuhin on viimastel kuudel küll väga tugev olnud.

Kõigepealt üks superlahe video (samuti ka lugu ise) St. Vincent'ilt. Tegu siis tema esiksingliga värskelt albumilt Actor. Lugu ise kannab nime Actor Out Of Work.

Teine on tore leid Norra andekate meeslauljate teleesinemisest, kus sealsed Superstaari saatest tuntud näod ja mõned niisama lauljad esitavad väga heas esituses Leonard Cohen'i lugu Hallelujah't. Selle aluseks on võetud siis John Cale'i versioon sellest loost, mida kasutas ka inglihäälne Jeff Buckley. Meeste nimed on siis Espen Lind (mees kes kunagi laulis lugu When Susannah Cries), Askil Holm, Alejandro Fuentes ja Kurt Nilsen. Kaks viimast on nagu eriti märkimisväärsete häältega.

Siis superlahe laivesitus Tomoyasu Hotei poolt, kes hiilgab oma hitiga Battle Without Honor Or Humanity. See on vist läbi aegade mu vaieldamatult lemmikumaid instrumentaalpalu.

Siis ükspäev tööjuures Mihkel Raua raadiosaadet kuulates tuli korraga äratundmine ühe vana lemmiklooga, mida polnud väga ammu kuulanud. Tegu siis Johnny Rotten'i sexpistolsijärgse pundi Public Image Ltd. looga Rise.

Peale seda sai kodus välja otsitud Bowie plaat ja seetõttu üks tema surematu hitt Rock'n Roll Suicide.

Ida Maria'st on siin korduvalt juttu olnud. Väidetavalt olevat tema laivid eriti rajud, mida ma täitsa usun. Youtube'ist leidsin ühe oma tema lemmikloo laivetteaste. Lugu on siis I Like You So Much Better When You're Naked.

Ja kui natuke veel rääkida, siis nüüd olen ka mina liitunud twitterdajate perega. Minu konto leiab siit: K6rvaklapp twitteris

Antony And The Johnsons Helsingis

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Mon, 23 Mar 2009 20:20:00 +0000

21. märts oli siis minu jaoks igati oluline päev, sest siis viibisin ma ühel kaua oodatud ja vägagi oivalisel kontserdil. Ma olin seda kaua oodanud. Eriti veel sellest ajast peale kui möödunud või ülemöödunud aastal jäi ta kontsert Riias ära, mistõttu ma tookord ei hakanud Helsingisse piletit ostma. Seekord olin ma varakult platsis ja täpselt kui piletid ühe päeva hommikul kell kümme müüki tulid, olin ma naksti platsis ja üks pilet saigi mulle. Ma ei hakka siinkohal muidugi mainima, et pilet maksis 49 eurot, mis polegi midagi erilist, aga kuna ma tellisin rahvusvahelise pileti, mis soomlaste mõistes tähendab, et ülemere kirjale võib lisaks üle 15 euro juurde keevitada. See selleks. Mainin ära ka, et kuna fotografeerimine oli seal täielikult keelatud (mõni siiski salaja klõpsis), siis ma oma peidetud fotokat ei julgenud üldse kotist välja võttagi. Tegelikult ei tulnud see isegi üldse mõttesse, kuna pilte poleks seal kehva valguse tõttu nagunii erilisi saanud ja veel vähem tekkis mul kontserdi ajal mõte oma koti sisemusest. Seega ülalolev pilt on tehtud Michael Alan Goldbergi poolt hoopis varasemast Philadelphia kontserdist. See annab aga lavast ja koosseisust väga hea ülevaate.

Nüüd aga kontserdist. Võrreldes möödunud aastase Rufus Wainwright'i kontserdiga, mis toimus samuti samas majas ehk Kulttuuritalos, siis siin oli rahvast vähemalt kaks või isegi kolm korda rohkem. Erinevus oli ka selles, et sel aastal olid lava all seisukohad, möödunud aastal olid kõik istekohad. Ma ei pea muidugi mainimagi, et heli oli esmaklassiliselt hea ja kogu konserdi fiiling oli vaatamata puupüsti täis saalile väga intiimne. Show'd praktiliselt polnud ja isegi valgus oli hämaram. Ja ühe asja tahaks veel ümber lükata. Nimelt on millegipärast soomlased meie stereotüüpides sellised kirvenäod ja tuimad loikamid. Naised muidugi lühikeste õlgadeni valgete juustega, kindlasti prillidega ja kerges või natuke raskemas ülekaalus. Ma ei tea, kust see arusaam tekkinud on, aga nendel Soome kontsertitel, kus mina viibinud olen on inimesed erakordselt lahedad ja kaunid. Eriti veel naissoost tegelased. Kontserdipublikuna on nad nagunii superhead. Aga nüüd siis põhilisest.

Antony oli Helsingis vist juba kolmandat korda. Mees näeb välja selline nagu piltidel ikka. Suurt kasvu, mustas hõlstis ja klaveri tagant ta eriti ei lahkunudki. Kui siis ainult lõpus kummardamise ajal. Huumorisoon oli mehel paigas. Kuigi ta ei suhelnud just publikuga väga palju, tegi ta siiski vahel paar pikemat pausi, kus rääkis, kuidas ta mingisse Põhjas-Soome taksojuhti armus (eriti lahedalt tsiteeris ta seda taksojuhti ja see kõlas nagu Mika Häkkineni ja Sylvester Stallone'i vahepealne murre). Kui rääkida nüüd bändist ehk The Johnsonsitest, siis see oli esmaklassiline. Koosnes see siis trummarist, viiuldajast, siis mehest kes vaheldumisi mängis viiulit ja akustilist kitarri, siis mehest kes vajadusel mängis saksofoni, flööti ja kitarri (võibolla midagi veel, sest ta minu suhtes jäi natuke teiste taha varju), siis veel ühest elektrikitarristist ja minu suurimast sümpaatiast ehk tsellistist. Tšellot mängis siis imeõbluke Julia Kent, kes oma mänguga röövis vähemalt mul poole südamest. Kuigi selles mõttes pole ta just klassikaline kaunitar. Pigem selline kergelt Patti Smith'iliku näoga, aga vaatamata sellele oli ta vähemalt sel õhtul tsello taga maailma kauneim naine. Ma ilmselt olen juba varem maininud, et nii basskitarr kui tšello on minu nihkes muusikafantaasias täielikult naistepillid. Pean siinkohal silmas seda, et iga naine kes selle pilli taga oskuslikult tegutseb on minu silmis kohe natuke erilises staatuses. Helilises mõttes on neil muusikas praktiliselt sarnane roll kah. Julia on muuseas andnud mõned aastad tagasi välja ka oma sooloplaadi nimega Delay.

Kontserdil kuulis lugusid kõigilt kolmelt albumilt. Kõige rohkem siiski kahel viimaselt. Ettekandele tuli ka juba netis varem ringelnud kontsertsalvestus Beyonce'i loost Crazy In Love. Õhtu hoogsaim lugu oli ülatuslikult kiire ja tempokas Shake That Devil, mille võib leida tema Antoher World'i nimeliselt EP'lt. Ettekandele tulid kõik oodatud hitid peale ühe, milleks oli Bird Gerhl (paljude jaoks tuntud kui filmi V For Vendetta lugu). Tagasi kutsuti kaks korda. Viimasel korral tuli ta üksi ja väitis, et ta polnud selleks valmis ja see mis nüüd juhtub, võib tähendada seda, et publik tema tagasikutsumist kahetseb. Siis hakkas sündima see, et tekkis mingi lugu, mille nimi võiks olla Helsinki. Sinna kaasati ka publik, kes jagati kahte rühma. Üks pool tegi sellist jämedat pom-pom-pom jorinat ja teine pool tegi peenikest ininat. See tuli päris huvitav välja tegelikult. Siinkohal kui Antony ise tegi jämeda häälega pom-pom-pom, siis tekkis mul kergelt kurb tunne, et ta oma plaatidel alati just peenemat ja kõrgemat helistikku kasutab. Hääl on tal võimas mõlemat pidi. Kui kogu kontserdist rääkida, siis oli paar kohta, kus palju puudu ei jäänud, kui pisar oleks silmanurka tekkinud. Kusjuures mu ümber päris mitmel mehel olid silmad märjad. Naistest ei hakka rääkimagi, mõni päris lahistas vahepeal.

Nüüd kui teda elusast peast olen näinud, julgen väita, et tegu on tõesti geeniuse ja ingliga. Tema hääl oli laivis, vaat, et veel kaunim ja võimsam kui plaadil ja kogu kontsert oli väga proffesionaalne ja tasemel, mille kallal ei saaks ka kõige suurema tahtmise korral mitte midagi halba öelda. Tegu on vaieldamatult kontserdiga, mis minu top kolmes võisteb kõige kõrgema koha eest.

Lugu nimega Aeon, David Lettermani jutusaatest:

Ja naine, kes röövis mu südame:

Muusikatööstuses küll kriisi pole

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Thu, 12 Mar 2009 22:02:00 +0000

Kui ajalehtede väitel on hullem veel tulemas, siis mina mõtlen selle all alati, et mingi eriti hull pomm tuleb. Paadunud optimistina on minu jaoks see pomm loomulikult postiivne. Et seda tõestust kinnitada, sattusin ma kuidagi ootamatult sellise bändi peale nagu seda on The Dead Weather. Noh muidugi tekib neid uusi bände igal ajal, aga miks just see silma jäi? Esiteks on tegemist järjekordse supergrupiga. Supergrupi all pean silmas just seda, et antud bänd koosneb tuntud muusikutest. Lauljaks on naisterahvas nimega Alison Mosshart, kes muusikaringkondades on tuntud ka nimega VV. Kellele see nimi ikka midagi ei ütle, siis ei hakka enam vihjama ja ütlen otse välja, et tegu on ansambli The Kills lauljatariga. Selle meespool on viimasel ajal fookuses pigem Kate Moss'i peikana, kui muusikuna. Kitarri on kätte haaranud Queens Of The Stone Age'i Dean Fertita ja basskitarri The Raconteurs'ist ja The Greenhornes'ist tuttav Jack Lawrence. Et asjale veel erilist rosinat lisada, siis ootamatus positsioonis trummide taga (ja ka vokaali kasutav) on koha sisse seadnud ei keegi muu kui väsimatu multibändist ja lugudemeister Jack White isiklikult, kes arvatavasti on ka uue bändi tegelik liider. Bändi esimene etteaste oli umbes 150le õnnelikule 11. märtsil, kes mahtusid uude Nashville'is avatud Third Man Records'i uude peastuudiosse. Tegu on siis Jack White'i enda plaadileibliga, mille alt on ta oma muusikat välja andnud. Kaua ei pea ootama ka uut plaati, sest esialgu on teatatud, et juba selle aasta juunikuus võib oodata nende debüüti nimega Horehound. Esimene singlilugu nimega "Hang You From The Heavens" on juba väljas. Singel koosneb kahest loost, millest teine on cover suvel Rabarockil esineva Gary Numan'i loost "Are Friends Electric?". Mõlemad lood on kuulatavad ka bändi kodulehel.

YouTube'is leidub ka esmase sigliloo (promo)video:

Kui rääkida albumitest, mida ma nüüd peale selle veel ootan, siis valik ilmunud ja ilmuvatest albumitest tuleb igatahes väga tihe. Näited, mis kohe niisama pähe kargasid:
Bill Callahan - Sometimes I Wish We Were An Eagle (aprilli keskel)
Yeah Yeah Yeahs - It's Blitz! (väljas juba 9. märtsist)
Grizzly Bear - Veckatimest (26. mai)
M. Ward - Hold Time (väljas juba veebruarist, kaasa tegevad Zooey Deschanel, muusikud erinevatest bändidest nagu DeVotchKa, Grandaddy, jne.)
Peter Bjorn And John - Living Thing (märtsi lõpp)
Röyksopp - Junior (märtsi teine pool, kaasa teevad Robyn, Lykke Li, Karin Dreijer Andersson ja Anneli Drecker. Kuulduste järgi näevat sel aastal ilmavalgust ka nende teine album nimega Senior).
Peaches - I Feel Cream (mai algus)
Iron & Wine - Around The Well (mai keskpaik, tegu on singlite b-poolte ja seni avaldamata lugude kaheplaadiline kogumik)

Lisaks on kuluaarides käinud kõlakaid, et oma uued plaadid võivad välja anda mimted endised legendid nagu Blur, originaalkoosseisus Roxy Music (koos Brian Enoga), Massive Attack, Garbage ja ka Shirley Manson, jne.

Kui rääkida kogumikplaatidest, siis minu suurim lootus on pandud plaadile Dark Was The Night, milles mul eelmises postituses põgusalt juttu oli. Reaalselt peaks selle kätte saama ilmselt järgmine nädal (eile pandi usast postiga teele, koos paari teise plaadiga). Vaieldamatult tekitas huvi tänane Popopi postitus, plaadile mis kannab nime Covered, A Revolution In Sound ning mis sisaldab Flaming Lipsi coverit Madonna loost "Borderline" ja see on lausa geniaalselt hea. Kahjuks on see kuuldud teiste lugude näidete põhjal ka praktiliselt ainuke hea lugu sellelt plaadilt. Õnneks natuke paremini kõlab Dark Was The Night'i kõrval teine heategevusalbum (seekord korjatakse raha sõjale jalgu jäänud laste abistamiseks), mis sarnaselt eelmisega sisaldab covereid. Siinkohal on esinejate nimekiri esinduslikum, alates TV On The Radiost kuni Duffy'ni välja, aga üldmulje on kokkuvõttes ikkagi nagu kerge pettumus. Kuigi mitte nii suur, kui see plaat kus Flaming Lips peal on.

Lõpetuseks niipalju, et mõni aeg tagasi käisin vaatamas seda Jim Carrey komöödiat Yes Man. Noh film-filmiks, mis tegelikult oli selline päris tore ajaviitekomöödia. Aga naispeaosa mängis seal ju Zooey Deschanel (esmakordselt mulle vist ta roll ka meeldis), kes antud filmis ka laulda sai. Laulis ta filmi jaoks moodustatud bändis, mis kannab nime Munchausen By Proxy. Peale Zooey teeb seal kaasa San Francisco bänd nimega Von Iva, kellest ma varem polnud midagi kuulnud, aga meeldiva taustalaulja hääle pärast ma vist panen nende kuulamise ja tutvumise oma to-do listi, kui mul selline asi kunagi peaks tekkima. Tegu siis nüüdseks juba kolmeliikmelise (kunagi oli neid neli) electro soul-punk bändiga, kelle looming kõlab mõnusalt ja lauljanna hääl on mõnusalt mehine ja sensuaalne. Nende lugu LALA kuuldub-näeb välja selline:

Üldiselt oli filmi Yes Man'i muusika täielik Eels'i oma. Peale nelja loo, mis ka soundtrackil on. Need neli lugu on siis libabändi Munchausen By Proxy looming ja need kõlavad väga hästi. Eriti kaks lugu nimega Sweet Ballad ja lugu nimega Uh-Huh, aga ega teised kaks ka eriti maha jää. Sweet Ballad on videos ja helis selline:

Ja Uh-Huh on helis selline:

Ja ma olen jätkuvalt armunud.

Antony And The Johnsons - The Crying Light (2009)

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Thu, 12 Feb 2009 21:46:00 +0000

Antony koos Johnsonsitega on tagasi. Ma ei pea siinkohal mainima, et alates eelmise aasta algusepoolelt, kui hakkasid vaikselt jutud kollektiivi uuest albumist ilmuma oli see otsejoones mu üks oodatumaid tulevikus ilmuvaid plaate. Selle aasta jaanuari lõpupoole ta ilmuski. Enne selle ilmumist sai eelmise aasta lõpupoole tutvust tehtud looga Fallen Shadows, mida võis kuulda mõnusas Prada sügistalvises reklaamis. Paar kuud enne aastavaetust ilmus ka eriti uhke valge kaheteisttollise vinüülplaadina (CD versioonis on samuti saadaval) EP Another World.

Kui nüüd rääkida The Crying Light plaadist, ega see millegi uue ja üllatavaga ei kostita, sest see plaat on täpselt nii hea ja ilus kui ma lootsin seda olevat. Stiil on jäänud sarnaseks kahe varasemaga. Muusikaline pool on küll täienenud, nii orkestri kui ka natuke ootamatute instrumentide näol. Siinkohal on kindlasti süüdi mees nimega Nico Muhly, kes on vanuse kohta (sündinud 1981. aastal) on saavutanud teatud ringkondades lausa kultusliku staatuse. On tüüp teinud koostööd juba Björk'i, Philip Glass'i ja mitme andeka inimesega veel. Hetkel peaks ta käed-jalad tööd täis olema ühe ooperiga, mis peaks kunagi lavastuma Metropolitan Operas. Nico on kaasatagev ka maikuus ilmuval ja minu poolt väga oodatud Grizzly Bear'i uuel albumil. Sarnaselt eelmise albumiga, kaunistab ka seda mustvalge foto. Selleks korraks on see Naoya Ikegami poolt jäädvustatud butoh tantsija Kazuo Ohno. Tegu on siis Jaapani päritolu meesterahvaga (oh üllatust küll, onju), kes oma tegemistes oli nii-öelda hiline talent, kellele tulid esimesed kiiduavaldused kui ta oli juba neljakümne ja viiekümnendate eluaastate vahel. Ja võiks veel mainida, et antud album ongi just temale pühendatud ja hetkel viibib ta veel meie hulgas, kuigi vanust on tal juba kõvad 102 aastat ning viimase edukama etteaste tegi ta 1999. aastal, kui ta ise oli juba üle 90 aasta vana. Tema viimased etendused olevat olnud sellised, kus ta sageli enam jalgadel ei püsinud, aga vaatamata sellele ta teiste abil tantsis edasi. Ümber kukkudes võttis ta appi käed ja roomas laval edasi.

Antony ise on ikka samasugune nagu alati. Suur mees, parukaga ja naisteriietes. Hääl ei vaja mainimist, kuigi on ilmselt inimesi, kellele selline värisev hääl võib väga närvidele käija. Mulle see loomulikult meeldib. Album ise on üllatavalt lühike. Plaadil on 10 lugu ja kogupikkus jääb umbes 40 minuti kanti, mis samas teeb kahele varasemale albumile mõlemile umbes viie minutiga ära. Kaks esimest olid seega veel lühemad. Teda kuulates tuleb jälle mainida, et aeg kaob. Seega ongi üllatus, et peale viimase loo lõppu on tunne, et möödunud on mitmeid tunde, aga kui kella vaadata, siis pole täis isegi mitte akadeemiline täistund.

Lugudest rääkides, siis on ka siin plaadil lood mis väga tugevast tervikust esile kerkivad. Minu lemmikuteks prügivad järgnevad: Aeon, Another World, One Dove, Epilepsy Is Dancing ja Kiss My Name. Epilepsy Is Dancing video keelati YouTube'is näiteks ära, kuna see oli vist liiga paljastav. Kuigi selle video tegid kuulsad Wachowski vennad (Matrixi loojad). Seniks polegi enam midagi, kui tuleb oodata 21. märtsi, kui ma neid Helsingisse vaatama lähen. Selleaastane parim plaat senini on see vähemalt kindlasti. Kuigi konkurentsi peaks sellele siiski lisanduma.

Lõpetuseks see ärakeelatud video:

Ja Antony'st veel niipalju, et kohe-kohe on ilmumas heategevuslik kaheplaadiline album nimega Dark Was The Night, millest saadud tulu läheb HIV ja AIDS'i alasele heategevusfondile Red Hot. Antud plaadil astuvad üles peamiselt kaveritega nii Antony, Grizzly Bear, Feist, Sufjan Stevens, Arcade Fire, Cat Power, Iron & Wine, David Byrne, Bon Iver ja paljud-paljud teised. Mina igatahes väga ootan. Siinkohal ka väike kolmelooline pakett, mille antud plaadi lugudest välja valisin. Eriti kõva on Sufjan Stevensi versioon Castanets'i loost You Are The Blood.

Kõrvaklapi aasta parimad 2008

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Mon, 05 Jan 2009 21:00:00 +0000

Ongi aeg teha eelmise aasta plaatide paremusjärjestus. See on ikka hullult raske ülesanne ja lõpp-kokkuvõte sai ka enam-vähem selline seetõttu, kuna hetketuju oli selline. Siiski plaadid, mis on Top 10's oleks seal ka teistel päevadel. Tabeli teinepool oleks ilmselt teisel ajal natuke muutuvam. Kokku siis 20 parimat välismaist tagantpoolt ettepoole oleks:

20. Glasvegas "Glasvegas" - üks huvitav bänd, kes viimasel ajal päris palju laineid lööb. Neil on maru hea muusikaline pool, seega oleks nad minu tabelis mitmeid kohti kõrgemal, kui see oleks instrumentaalplaat. Kahjuks ta seda ei ole, aga vaatata sellele on tegemist kõva tulemusega. Antud juhul on tegemist Glasgow bändi debüütplaadiga.

19. Portishead "Third" - plaat, mis minu puhul tahab veel tugevat sissesöömist. Üldmulje on suhteliselt masendavat laadi, aga hea. Isegi väga, sest mulle avaldas juba esimese kuulamiskorraga muljet. Kahjuks olen viimasel ajal sellises meeleolus, et hetkel ei suuda kuidagi seda süvenenult kuulata. Niipalju on ka selge, et Dummy meeldis ikka rohkem.

18. The Raconteurs "Consolers Of The Lonely" - tundub natuke leierdatud teema olevat, et Jack White iga aasta minu parimates eksisteerib. Tüüp on lihtsalt nii produktiivne. Antud plaat pole debüüdiga võrreldes meeldejäävate hittlugude suhtes eriline konkurent, samas on kogu plaadi tervik ühtlasem, parem ja terviklikum.

17. Duffy "Rockferry" - natuke popmuusikat kah. Noh lood nagu Mercy ja Warwick Avenue pole tohutule leirdamisele siiani üle visanud ja Duffy hääl on jätkuvalt võluv. Väga kõva debüüt. Edukas pealegi.

16. Cat Power "Jukebox" - tegemist on teise Cat Poweri kaveriteplaadiga. Võrreldes esimesega on see kõvasti arenenum. Seda nii vokaalses, kui ka produktsiooni mõttes. Au ja kiitus jälle selle eest, et ta ei laula kunagi laule maha, vaid teeb need täielikult enda omaks ja paljusid ei tunneks äragi, kui just nime ja sõnu ei näe.

15. My Morning Jacket "Evil Urges" - Kentucky bändi viies album jätkab sealt kus ma ootasin. Juurde on tulnud Prince'ilikku kõla ja jätkuvalt on see üks oodatumaid kontsertbände minu soovilistis. Kuigi eelmine plaat Z oli esmastel kuulamistel paremini meeles, on ka see album aina rohkem end minu jaoks lahti teinud ja kindlasti teeb seda veel.

14. Sigur Ros "Með Suð Í Eyrum Við Spilum Endalaust" - tegu on vaieldamatult Sigur Ros'i kõige positiivsema plaadiga. Peale selle on see esimene, kus on ingliskeelne lugu peal ja pidavat olema ka esimene, mida lindistati väljaspool kodumaad. Kokkuvõttes on album hea, kaasahaarav, samas sügav, müstiline ja mõistmatu nagu nende varasem looming. Gobbledigook on vaieldamatult üks selle aasta mõnusamaid peolugusid, mida selliselt bändilt poleks iialgi oodanud. Positiivses mõttes.

13. TV On The Radio "Dear Science" - selleaastane kriitikute lemmik. Peale selle paljude teiste oma samuti. Mina siiski ootasin natuke rohkemat, kuna eelmine plaat oli parem. Siiski-siiski on tegemist kindlasti ühe selle aastase parema plaadiga. Aga David Sitek'i töö meeldib ühes teises projektis sel aastal rohkem. Seetõttu asub see ka tabelis eespool.

12. Santogold "Santogold" - Santogold asendab seekord räpparite ridasid, mida eelmine aasta väga edukalt tegi M.I.A. Mingis mõttes on nad sarnased, samas muusikaliselt ikkagi erinevad. Santogold oli ka üks sel aastal väga haibitud asju. Praegu on südamest kahju, et ta soojendas suvel Euroopas Björki, aga kontsert kus mina viibisin, teda ei olnud. Ma millegipärast arvan, et teda ootab veel laialdasem tuntus alanud aastal. Tegu on järjekordselt debüütplaadiga.

11. Ratatat "LP3" - tegu siis elektroonikarocki viljelejate kolmanda stuudioalbumiga (kui ei arvesta erinevaid remixplaate). Ka antud plaadil on mitmeid kõvasi hullutajaid. Üks on räigelt snitti võtnud X-files'i teemaloost pealegi. Samas siiski olid kaks esimest veel kõvamad plaadid. Siiski sooviks, et keegi nad jätkuvalt Eestisse tagasi tooks, sest kontserdil mängiks nad raudselt ka selle plaadi mitme koha võrra kõrgemale.

10. Black Mountain "In The Future" - Kanada bänd jätkab sealt kus eelmine pooleli jäi. Kergelt proge ja hevirocki mõjutustega plaat on ühtlaselt tugev ja sama nakkav kui nende debüütplaat paar aastat tagasi. Siinkohal jällegi soovitus, et aja üleliigsed kodanikud eemale ja kuula kõvasti.

9. Fleet Foxes "Fleet Foxes" - järjekordne debüütplaat tabelis. Tegu on vaieldamatult selle aastase suure lemmikuga, mis kajastub ka igasugustes aasta plaatide tabelites. Tegu siis sellise folgilaadse asjaga ja siin plaadil on mitmeid lugusid, mis on lihtsalt kuratlikult head.

8. Bon Iver "For Emma, Forever Ago" - jätkame taas debüütplaatide lainel. Bon Iver teeb ka indiefolki, samas võrreldes teiste kidratinistajatega on tal palju huvitavam hääl. Pealegi on jaanuari teisel poolel ilmumas uus nelja looga EP. Tõsiselt hea plaat.

7. Son Lux "At War With Walls And Mazes" - debüütplaat jällegi. See on ka üks väheseid plaate, mis eelmine aasta blogis oma teema sai. Eks ma seal rääksingi kõik ära. Asub see SIIN.

6. MGMT "Oracular Spectacular" - debüüt taas. See plaat jõudis minu kõrvu alles väga hiljuti. Kuskil novembri lõpus (kui aus olla, siis see oli esimene plaat, mis ma 2009. aastal ostsin, koos ühe teise kodumaise plaadiga). Mul oli esialgu nende suhtes jube suur eelarvamus. Seda süvendas veel mingi video, mida ma kunagi MTV2'e pealt nägin ja mulle toonana üldse ei meeldinud. Plaati kuulates sain aru, miks neid nii palju kiidetud on. Muusikaliselt natuke ühte auku Klaxonsiga, aga nende plaat on parem. Lugu Kids on vaieldamutu viimase aja kuulatuim lugu mul (eriti kui ma autoga sõidan).

5. Scarlett Johansson "Anywhere I Lay My Head" - taaskord paljuräägitud debüütplaat Tom Waitsi lugudega. Sarnaselt eelmisega oli see suurima eelarvamusega plaat terve eelmise aasta jooksul. Ma arvan, et ma pole selles suhtes üldse ainuke. Peale seda suurt kurvastust, et ta abiellus mingi täieliku molu näitlejaga, kes mängib ainult mingites tiinikomöödiates ja sarjades, oli ka plaadi kohta käivad kõlakad õudsad. Esiteks pole ju võimalik Tom Waitsi lugusid laulda ilma Waitsi endata. Aga tuleb välja, et on küll ja siinkohal on ilmselt kõige suuremad tänusõnad vaja öelda TV On The Radio mehele Sitekile. Plaat on väga omapärane, tuttav ja samas väga võõras ning vägagi huvitav. Minu silmis Scarlett'i aktsiad kohe kõvasti tõusid (isegi peale abiellumist). Sel neiul on annet. Õnneks ei saa see plaat kunagi raadiotes populaarseks, seega ei suuda seda miski ära leierdada.

4. Ida Maria "Fortress Round My Heart" - debüüt taas. Norra neiu rokib hästi. USA's antud plaat ilmub alles selle aasta esimesel poolel. Plaadil on pooled lood pärlid, millest paar on sündinud klassikuks. Vihjeks: Oh My God, Stella, I Like You So Much Better When You're Naked.

3. Hercules And Love Affair "Hercules And Love Affair" - järjekordne debüütplaat. Aasta parim tantsuplaat. Plaat, mis näitab Antony't teisest küljest. Plaat, mis kõlab tervenisti hästi ja plaat, mis sisaldab üht 2008. aasta parimat lugu. Mida rohkem mul ikka lisada?

2. Lykke Li "Youth Novels" - rootslasest kaunitari debüütplaat. Neiu tählend on kõva nii siinpool kui ka sealpool ookeanit. Vaieldamatult üks selleaastaseid kõige huvitavamaid ja omapärasemaid lauljatare. Plaadil on taaskord mitu möödunud aasta parimat lugu. Eelmise aasta parim Rootsi album ja see on suur kompliment mehelt, kes armastab Rootsi muusikat (taaskord kui mitte arvestada ABBAt).

1. She & Him "Volume One" - siin ta ongi. Ka see on antud koosluse debüütplaat. Bänd koosneb siis M. Ward'ist, kes lähiajal peaks välja andma ka oma järjekordse sooloplaadi ja kes möödunud aastal lisaks ka koos Jim James ja Conor Oberstiga ühist bändi tegi. Bändi teise ehk laulja poole moodustab imakaunis, kuid mitte eriti hea näitlejanna Zooey Deschanel. Ma olin juba leppinud, et Scarlett abiellus, aga kui ma 31. detsembril lugesin, et Zooey kihlus jõulude ajal Death Cab For Cutie bändiliidriga, siis see pani küll aastale kauni punkti. Noh, et ei võta uude aastasse täitumatuid soove kaasa. Antud plaat on siis selline folgi ja kantrisugemetega. Väga kaunis, nakkav ja Zooey laulab sõna otseses mõttes kui linnuke, kellel on juhtumisi maailma ilusaimad hirvesilmad. Antud plaat on isegi väga hea siis, kui pilti juures ei ole. Ma tean isegi poolte lugude sõnu peast.

Aga siinkohal vääriks märkimist veel järgmised nimed suvalises, kes tabelisse kahjuks ei pääsenud: Emiliana Torrini, The Kills, The Tings Tings, Tracy Chapman, Nick Cave & The Bad Seeds, Beck, Mogwai, Elbow, David Byrne & Brian Eno, Crystal Castles, jne. Huvitaval kombel on tabelist 20'st 12 debüütplaadid, mistõttu võib järeldada, et tegu oli väga hea uute bändide aastaga või on see tõdemus, et vanad tegijad ei suuda enam nii hästi üllatada ja millegagi meelde jääda. Ilmselt on terake tõde mõlemas mõttes.

Kodumaistest ma edetabelit ei tee, aga väga meeldisid järgmised asjad:
Maikameikers - 8Hz
Vaiko Eplik ja Eliit - Kosmoseodüsseia
Eva Mitreikina - Eva Mitreikine
Pia Fraus - After Summer
Stella - Love You Boy
HU? - Film
Leslie Da Bass - Nights By Open Windows

Enne kui möödunud aastale veel lõpulikult nägemist ütlen, soovin teha veel ühe teema eelmise aasta parimate lugude kohta. Seniks aga võitja auks:

Meenutusi eelmisest aastast

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Thu, 01 Jan 2009 12:52:00 +0000

Veel enne kui tuleb Kõrvaklapi parimate albumite postitus, mõtlesin, et meenutaks üleüldse eelmist aastat. Juhtus ju palju. Kontsertite poole pealt oli tegemist vaieldamatult parima aastaga, mis minu nüüdseks juba päris keskmise elupikkuse juures on olnud. Järjekorras lugedes, nägin selliseid artiste ja bände nagu:
Rufus Wainwright (Helsingis), Jose Gonzalez ja Death Vessel (klubis Holywood), Bob Dylan (Saku Suurhallis), Massive Attack ja Pedigree (Saku Suurhallis), Kumu Öö (The Orb, Mugison, Hauschka, Planningtorock, Susanna, Maikameikers, Köök), Franz Ferdinand (Õllesummeril), Schillingu festival (Samamidon, Los Twang! Marvels, Dun Dun, Wrupk Urei, Muuan Mies), Björk ja Cosmos (Riias), Plink Plonk festival (Mono, Pastacas, ÖÄK, Eveline, Scandinavian Music Group, Don Raul & His Lawyers, Miami Scissors, Cloudspeak), Leigo järvemuusika (Mum, Villu Veski ja teised), R.E.M. ja We Are Scientists (Saku Suurhallis), Klaxons ja Popidiot (klubis Hollywood).

Kaks suurimat kurvastust ehk ärajäämist oli Lou Reed (perekondlikel põhjustel) ja Sigur Ros (seoses eemaviibimisega Eestist). Praegu muidugi kahetsen ka Tricky't ja Roisin Murphy't, sest kindlasti oleks ka need olnud väga head.

Eredamad mälestused on Rufuse, Jose Gonzalez'e, Massive Attack'i, Mugison, Susanna, Franz Ferdinand, Björk, Mono, Mum, R.E.M. ja Klaxons. Kodumaistest sangaritest on eredaima elamuse andnud ÖÄK Plink Plongil ja Maikameikers Schillingul.

Kuna kontserdiaasta on olnud superhea, siis vaieldamatult on minu jaoks eelmise aasta kõige suurem tegija Helen Sildna oma tiimiga ja tahaks teda kohe südamest tänada.

Last.fm'i järgi oli eelmise aasta jooksul kõige kuulatavamad artistid (kuigi ma kuulan plaate rohkem läbi muusikakeskuse):
1. Vaiko Eplik ja Eliit - 102
2. Rufus Wainwright - 96
3. Scarlett Johansson - 89
4. David Bowie - 80
5. Smog - 78
6. Iron & Wine - 77
7. She & Him - 71
8. Mugison - 70
9. The Arcade Fire - 68
10. TV On The Radio - 64

Plaate kogunes kodusesse kogusse ilmselt rohkem, kui varasemal aastal. Samas on olnud seoses tänu töö ja uuesti õppima asumisele muusika kuulamine saanud vähem aega ja tähelepanu, mille üle mul hea meel ei ole. Sellest on tingitud ka viimasel ajal väga harv blogi täienemine.

Aasta oli väga hea paljude uustulnukate suhtes, kellest paljud kajastuvad ka parimate albumite seas. Tartlasena olen uhke ka seetõttu, et Tartus avati Tasku keskuses Rahva Raamatu pood, kus on päris hea plaadivalik (sh. vinüülide oma), kuigi eks Viru Keskuse valikule jääb ikka alla. Teine eelmise aasta fenomen on vanade bändide taasühinemised ja uued plaadid. Näiteks My Bloody Valentine (uut plaati pole veel kinnitatud), The Cure, The Verve, Portishead, jne. Tulevikus ka Blur.

Kuna uue aastaga seoses on ka soove, siis minu omad oleks järgmised:
1. Näha mitmeid muusikalisi legende laivis (nt. Neil Young, Patti Smith, Prince ja nägemata jäänud Lou Reed'i)
2. Peale legendide näha ka veel mitte nii legende (Antony And The Johnsons (see täitub märtsis), Arcade Fire, My Morning Jacket, ja palun tooge järgmisele Leigole Sigur Ros.
3. palju uusi häid plaate - mõned peaks juba lähikuudel ilmuma
4. et muusika muutuks kättesaadavamaks (kasvõi iTunes võiks siiani jõuda - ostaks sealt hea meelega üksikuid lugusid ja osasid neid lugusid, mis on kätte saadav ainult seal poes (nt. igasugused Live at AOL, jne.)).
5. Sooviks, et ilmuks mingi hea kodumaine muusika- ja kultuuriajakiri.
6. Sooviks, et ma lõpuks hangiks endale ära korraliku vinüülplaadimängija.
7. Et valitsus kultuuri enam ei piinaks ja alandaks neile makse.
8. Sooviks, et ka tuleval aastal saaks keegi Eesti muusikutest väljaspool Eestit natuke tuntumaks.
9. Soovin, et vaatamata majanduskriisile toodaks siia ikka väljamaa muusikuid ja et jätkuks sellised festivalid nagu Kumu Öö, Schilling, Plink Plonk, Leigo järvemuusika, ja paljud väiksemad sagedasemad üritused (neile sooviks uuel aastal ka jõuda).
10. Mihkel Raua eeskujul võiks ka teised populaarsed muusikud oma elulugusid avaldada. Need ei pea olema nii ropud ja otsekohesed, aga maru lahe on lugeda, kuidas paljud muusikud ja tegelased omavahel seotud on, kuidas Vene ajal käis muusika tegemine, kuidas hangiti Läänest plaate ja tehnikat, jne.
11. Soovin, et kodumaised muusikud jätkuvalt häid plaate välja annaks ja mõni andekas noor oma debüütplaadini jõuaks (näiteks Jakob Juhkam).
12. Rohkem muusikasaateid kohalikesse telekanalitesse.

Head uut aastat!

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Wed, 31 Dec 2008 13:38:00 +0000

Kaunsit aastavahetust ja heliderohket uut aastat kõigile! Kontsertite poolest vist on selleaastast raske üle lüüa, eriti nüüd kus tähtsad onud-tädid poliitikas rahakriise ennetavad, samas tekitades aina rohkem kriise korralike kodanike elukvaliteedis.

Varsti on oodata Kõrvaklapi aasta paremaid, sest tegelikult oleks veel paar plaati ära kuulata, siis saab tabeli kokku panna. Enne tuleb muidugi üle elada aastavahetus, sünnipäev ja maks veinist võõrandada. Ilma igasuguse tagamõtteta panen suvalise ja laheda video bändilt My Morning Jacket. Tagamõte sellel tegelikult on, sest see on kindlasti bändide mõistes peale Arcade Fire't teine bänd keda ma kohe väga-väga tahaks laivis näha. Jim James'i sooloesinemist olen näinud ja see on siiani kindlasti mu parimate kontsertite top viies sees.

My Morning Jacket - Touch Me I'm Going To Scream, Part 2 from Kristoffer Kunkel on Vimeo.

Kauneid pühi!

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Wed, 24 Dec 2008 10:23:00 +0000

Ilusaid jõulupühi kõigile lugejatele!

Liskas pildile pakun jõululooks juba eelmisel aastal välja antud Seksoundi Big Bandi jõululoo, mida kuulata ja alla laadida saab SIIT.

Endale tegin sel aastal jõulukingiks kontserdipileti Antony And The Johnsonsi kontserdile, mis toimub märtsis Helsingis.

Minu selleaastaseks jõululugu pole jõuludega eriti seotud, aga väga ilus sellegipoolest. Laulab siis (mitte eriti hea) näitleja, aga väga hea laulja Zooey Deschanel. Peale selle näeb ta superhea välja.

Aastalõpp hakkab ennast tundma andma

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Wed, 26 Nov 2008 19:36:00 +0000

Selleaastane esimene aasta bestof pääsuke lendab välja ajakirja Q pesast ja tagantpoolt ettepoole 50 parimat selleaastast plaati oma noka alt välja siritab.

50 Dido - Safe Trip Home
49 Emmylou Harris - All I Intended To Be
48 Jenny Lewis - Acid Tongue
47 Randy Newman - Harps And Angels
46 The Verve - Forth
45 Jack Johnson Sleep Through Static
44 Black Kids - Partie Traumatic
43 Joan As Police Woman - To Survive
42 Liam Finn - I'll Be Lightning
41 Lindsey Buckingham - Gift Of Screws
40 My Morning Jacket - Evil Urges
39 Santogold - Santogold
38 John Mellencamp - Life Death Love & Freedom
37 Lykke Li - Youth Novels
36 R.E.M. - Accelerate
35 The Hold Steady - Stay Positive
34 Bon Iver - For Emma, Forever Ago
33 Hercules & Love Affair - Hercules & Love Affair
32 Oasis - Dig Out Your Soul
31 Black Mountain - In The Future
30 Portishead - Third
29 AC/DC - Black Ice
28 Paul Weller - Dreams
27 Neil Diamond - Home Before Dark
26 Conor Oberst - Conor Oberst
25 Metallica - Death Magnetic
24 The Last Shadow Puppets - The Age Of The Understatement
23 Beck - Modern Guilt
22 The Killers - Day & Age
21 Razorlight - Slipway Fires
20 The Gaslight Anthem - The '59 Sound
19 Goldfrapp - Seventh Tree
18 British Sea Power - Do You Like Rock Music?
17 Adele - 19
16 Hot Chip - Made In The Dark
15 Lil Wayne - Tha Carter III
14 Kaiser Chiefs - Off With Their Heads
13 MGMT - Oracular Spectacular
12 Keane - Perfect Symmetry
11 Sigur Rós - Med sud i eyrum vid spilum endalaust
10 Nick Cave & The Bad Seeds - Dig!!! Lazarus Dig!!!
09 The Raconteurs - Consolers Of The Lonely
08 Elbow - The Seldom Seen Kid
07 TV On The Radio - Dear Science
06 Duffy - Rockferry
05 Glasvegas - Glasvegas
04 Vampire Weekend - Vampire Weekend
03 Coldplay - Viva La Vida Or Death And All His Friends
02 Fleet Foxes - Fleet Foxes
01 Kings Of Leon - Only By The Night

Häbi öelda, aga täismahus olen kuulnud neist ainult 9-10 plaati. Sel aastal tuleb minu top vist väga kehva, kuna kuulamisaega pole väga palju olnud. Seda saab ilmselt selle blogi põhjal ka väga hästi aru, sest vähenenud on nii postitustihedus ja laiskuses suurema osa täidavad youtube'i videod ja lugejaskond on ka väga kokku kuivanud (viimasel ajal umbes 15 inimest päevas, keskmine püsib veel vana rasva peal 25 juures). Ma tahaks end muidugi parandada.

Võitjate auks ka video, mis ei pärine nende viimaselt, vaid hoopis debüütalbumilt. Tegu siis minu jaoks nende parima looga ja see kannab nime Spiral Staircase. Ja no vaadake kuttide välimust ja riietust, see on ju nagu kuskilt 1972. aastast. Tegelikult on see aga filmitud 2006 aastal, ühes teleshows.

Täiendus:
peale postitusenupu vajutamist sattusin ühte kohta, kus olid aasta parimad kirjas ka ajakirjadel Uncut ja Mojo. Nende tabelid näevad välja järgnevad:

Uncut:
20 My Morning Jacket - Evil Urges
19 Shearwater - Rook
18 Stephen Malkmus & The Jicks - Real Emotional Trash
17 Goldfrapp - Seventh Tree
16 Wild Beasts - Limbo, Panto
15 Hot Chip - Made In The Dark
14 Randy Newman - Harps and Angels
13 James Blackshaw - Litany of Echoes
12 The Hold Steady - Stay Positive
11 Drive-by Truckers - Brighter Than Creation's Dark
10 Paul Weller - 22 Dreams
9 Kings Of Leon - Only By The Night
8 Nick Cave & The Bad Seeds - Dig!!! Lazarus, Dig!!!
7 Neon Neon - Stainless Style
6 Elbow - The Seldom Seen Kid
5 Vampire Weekend - Vampire Weekend
4 Bon Iver - For Emma, Forever Ago
3 TV On The Radio - Dear Science
2 Fleet Foxes - Fleet Foxes
1 Portishead - Third

Mojo:
50 Oasis - Dig Out Your Soul
49 The Neil Cowley Trio - Loud... Louder... Stop
48 AC/DC - Black Ice
47 Flying Lotus - Los Angeles
46 James Hunter - The Hard Way
45 Metallica - Death Magnetic
44 Goldmund - The Malady Of Elegance
43 Aimee Mann - @#%&*! Smilers
42 Juana Molina - Un Día
41 The Fall - Imperial Wax Solvent
40 The Black Keys - Attack & Release
39 Abe Vigoda - Skeleton
38 Goldfrapp - Seventh Tree
37 Gavin Bryars & Philip Jeck & Alter Ego - The Sinking of the Titanic
36 MGMT - Oracular Spectacular
35 Our Broken Garden - When Your Blackening Shows
34 Fuck Buttons - Street Horrrsing
33 Kasai Allstars - In the 7th Moon, the Chief Turned Into a Swimming Fish and Ate the Head of His Enemy by Magic
32 Seasick Steve - I Started Out With Nothin' and I Still Got Most of It Left
31 Duffy - Rockferry
30 The Night Marchers - See You in Magic
29 Yeasayer - All Hour Cymbals
28 Neon Neon - Stainless Style
27 M83 - Saturdays=Youth
26 Peter Broderick - Home
25 Randy Newman - Harps and Angels
24 Fucked Up - The Chemistry of Common Life
23 Elbow - The Seldom Seen Kid
22 Mercury Rev - Snowflake Midnight
21 Amadou & Mariam - Welcome to Mali
20 TV on the Radio - Dear Science
19 Beck - Modern Guilt
18 Pete Molinari - A Virtual Landslide
17 Sigur Rós - Með suð í eyrum við spilum endalaust
16 Erykah Badu - New Amerykah Part One (4th World War)
15 Eli "Paperboy" Reed & The True Loves - Roll With You
14 British Sea Power - Do You Like Rock Music?
13 Drive-By Truckers - Brighter Than Creation's Dark
12 Don Cavalli - Cryland
11 Portishead - Third
10 Neil Diamond - Home Before Dark
9 The Bug - London Zoo
8 The Week That Was - The Week That Was
7 Glasvegas - Glasvegas
6 The Hold Steady - Stay Positive
5 Nick Cave & The Bad Seeds - Dig, Lazarus, Dig!!!
4 Bon Iver - For Emma, Forever Ago
3 Paul Weller - 22 Dreams
2 The Last Shadow Puppets - The Age Of The Understatement
1 Fleet Foxes - Fleet Foxes

Suht sarnased nimed eksisteerivad igalpool.

Fleet Foxes'i suure edu jaoks (ühes 2 koht ja kahes lausa esimene) ka nende auks üks video, mis kannab nime White Winter Hymnal. Mulle meenutab see lugu päris tugevat segu My Morning Jacketist ja Okkervil Riverist.

Viimaste päevade parim leid

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Mon, 24 Nov 2008 20:21:00 +0000

Sattusin kord elus esmakordselt vaatama sellist kodumaist muusikakanalit nagu Seitse ja seal käis selline lugu nagu I Want Your Love. Esitajaks Transvision Vamp. Siis käis krõks peast läbi, mille tulemusel lugu muutus perfektseks popiks, laulja hetkeks maailma ilusaimaks naiseks (ehk perfektseks) ja telekanal Seitse parimaks kanaliks maailmaks (seda kuni selleni, kuni seal hakkas mängima Haddaway). 80ndad olid ikka palju tegijamad kui 90ndad. Kergest Blondie võrdlusest vist nagunii ei pääse, kui neid kirjeldada.

Aga kuulake-vaadake ise:

Väga lumise päeva auks

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Sun, 23 Nov 2008 16:06:00 +0000

Kuna väljas on superkaunis ja lumine ja kohe ootab ees saun (millesse kaasan ka lume) ning päev aega roogitud ja lund koristatud, siis tänase päeva auks lihtsalt. Äge oleks kui homme tööle ei saaks ja tuleks lumepühad. Seekord piisab ühest videost ehk Nick Cave & The Bad Seeds - Fifteen Feet Of Pure White Snow.

Head vargad annavad endast märku

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Tue, 28 Oct 2008 17:56:00 +0000

Väike valik igasuguseid häid kavereid:

1. Emilie Simon - Space Oddity (David Bowie) (via Music addiction)
2. We Are Scientists - Hoppipolla (Sigur Ros) (via I Am Fuel, You Are Friends)
3. Radiohead - After The Gold Rush (Neil Young) (via Quiet Color)
4. Stephen Malkmus & The Million Dollar Bashers - Ballad Of A Thin Man (Bob Dylan) (via Cover Lay Down)
5. Denison Witmer - Champagne Supernova (Oasis) (via Cover Lay Down)
6. Devendra Banhart - Don't Look Back In Anger (Oasis, jälle) (via Cover Lay Down)
7. Atlas Sound - Knife (Grizzly Bear) (via Puritan Blister)

Muusika filmides

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Sat, 18 Oct 2008 14:14:00 +0000

Teen veelkord ühe videopostituse. Tegemist on ühe mu lemmikteemaga vist üleüldse. Ma ei tea kui palju see omavahel seotud on, aga reeglina on heades filmides hea muusika. Üksikute eranditega loomulikult. Millegipärast on mu lemmikfilmid just need, kus on põhiosa muusikal, või siis reeglina on lemmik filmihetk seotud seal kõlava muusikaga. Ja mu lemmikfilmid pole sugugi kõik muusikadokumentaalid ja muusikute elulood. Järgnevalt väike valik imelisi katkendeid filmidest, suvalises järjekorras. Reegel on see, et ei pane ühte filmi mitu korda. Kõike nagunii ei leia ka.

Jim James & Calexico - I'm Going To Acapulco, filmist I'm Not There

Elliott Smith - Needle In The Hay, filmist The Royal Tenenbaums

My Morning Jacket - Freebird, filmist Elizabethtown

Elton John - Tiny Dancer, filmist Almost Famous

Rebekah Del Rio - Llorando (Crying), filmist Mulholland Drive

Bill Murray - More Than This, filmist Lost In Translation

Lisa Bonet - Baby I Love Your Way, filmist High Fidelity

Tomoyasu Hotei - Battle Without Honour Or Humanity, filmist Kill Bill Vol.1

Jamiroquai - Canned Heat, filmist Napolean Dynamite (vabandan, olen seda korra kunagi juba linganud)

Miles Davis - Flamenco Sketches ja Charlie Parker - Koko ja Melle Mel - White Lines, filmist Basquiat (pean silmas esimest poolt ehk kolme lugu):

Sigur Ros - Staralfur, filmist The Life Aquatic With Steve Zissou

Chanson des Chats - If You Rescue Me (The Velvet Undergroundi loo After Hours põhjal), filmist Science Of The Sleep

The Soggy Bottom Boys - I Am A Man Of Constant Sorrow, filmist O Brother, Where Art Thou?

Aimee Man - Wise Up, filmist Magnolia

David Bowie - Space Oddity, filmist C.R.A.Z.Y.

Tears For Fears - Head Over Heels, filmist Donnie Darko

Kunagi kindlasti jätkan, muidu läheb lihtsalt liiga pikaks. Ja väga väike osa sai üles loetud alles.

Sügisesed videod

noreply@blogger.com (k6rvaklapp) — Fri, 17 Oct 2008 07:59:00 +0000

Väike valik meeleolumuusikat. Nii uut kui vana. Peamiselt siiski vana.

Antony and the Johnsons - Another World

Sufjan Stevens - John Wayne Gacy, Jr.

Nick Cave & PJ Harvey - Henry Lee

Black Box Recorder - Child Psychology

Tracy Chapman - Give Me One Reason

Mazzy Star - Fade Into You

Prince - Gold