Kas maakera on ümmargune?

Finito

2009-06-01T10:17:00.001-05:00

Nõnda siis. Täna õhtul ronime lennuki peale ja sooritame terve järgneva töönädala ettearvamatuid ruumi- ja ajahüppeid, mille tulemusena loodame reedeks lõunamandrile jõuda. Rottide värk, kõige odavamad leitud piletid tähendavad nelja ümberistumist enne sihtpunkti jõudmist.

Kaks olulist infokildu siiski veel:

Costa Ricas maksab õlu 450 colonit ja odavaim vein 1400. Üks Colon on ca 2 eesti senti.
Panamas: õlu 47 senti ja vein 1,4$. Ka siin rahaühikuks USA dollar siis.

Niipalju siis Kesk-Ameerikast.

Palun tulge minu sünnipäevale

2009-05-22T21:21:00.001-05:00

Täna.
Homme kella seitsme paiku võiks tulla.
Ootan teid Panama Citys, siin Avenida Peru ja 36 tänava ristil on üks kena kõrts.
Teen välja.
Ausalt.
Saab viina ja kartulisalatit.

Austusega
Marko

Hoidke sabad rõngas

2009-04-28T14:44:00.001-05:00

Tänane päev on hommikust saadik kiiva kiskunud. Nägin täna öösel jälle und, et olin koosolekul. Masendav, eksole. Istun ebamugava koosolekutoolil, koosolekulaua ääres, koosolekuruumis ja kuulan igavat juttu. Jutt on nii igav et värv koorub seintelt. Joonistan ajaviiteks tahvlimarkeritega kaameli pildi lauanurgale. Ma olen kohutavalt osav kaamelijoonistaja nimelt. Kaamel tuleb kena- poolenisti roheline ja poolenisti punane, roheline vildikas saab poole pealt tühjaks. Keegi räägib ikka veel rõvedalt igavat juttu. Otsustan kaameli üleni punaseks värvida. Tuju sellest paremaks ei lähe. Keegi küsib mult midagi ja ma improviseerin lennult mingi vale. Kaameli saba jaoks punast ei jätku. Ainult sinine on veel jäänud. See kes igavat juttu räägib, tahab mult sinist ära võtta, et tahvlile igavat graafikut joonistada. Ma ei taha anda.
Ärkan üles, on rõvedalt palav, kaigub õhutõrjesireen. Hotellipidaja Ivana kisab midagi oma mehe pihta.

Ma joonistasin siia kah ühe kaameli pildi. Sellel on teraapiline mõju. Printige see välja ja koosolekule minnes võtke kaasa. Sokutage see salamisi videoprojektori lähedusse. Siis läheb projektor poole koosoleku pealt persse ja te saate minna suitsu tegema. Itimees, kes asja parandama kutsutakse ei jaga asjast mõhkugi ja selleks päevaks on rahu maa peal ja inimestel hea meel.

Nagu näha ei viitsi peale lolli jutu siin viimasel ajal eriti midagi ajada. Pole eriti midagi rääkida kah, kulgeme vaikselt ringi ja oleme keskendunud põhitegevusele- lebotamisele. Ei viitsi siia ei miskit kirjutada ega pildistada. Oma osa selles ka ilmselt palavusel on, mis El Salvadorist alates meid saatnud.

Honduras jättis üldiselt üsna meeldiva ja tsiviliseeritud mulje. Kesk-Ameerika mõistes üllatavalt puhas ning korrastatud linnapilt. Inimesed ei ole nii tüütult sõbralikud ning jutukad, kui mujal siinkandis. Kui El Salvadoris harjusid ära, et igal pereemal vähemalt püstol põlletaskus end peitis, siis Hondurases lausa silmatorkavalt vähe relvastatud inimesi tänaval. Vaid pankade ees ehk, ja needki ilusti vormis, mitte miskid suvatöllid. Hinnatase pisut kõrgem, kui Guatemalas, aga mitte tapvalt. Töllerdasime sealkandis paar nädalat ringi, kuni mõned päevad tagasi Nicaraguasse sattusime.

Nicaragua kohta enamvähem sama jutt käib vist, mis Hondurase kohta, esialgu tundub. Linnad on ikka linnade moodi, mitte lihtsalt üks tolmune peatänav, millel hobused, sead ja autod ning mootorratturid olelusvõitlust peavad. Õlu ca 15 cordobat on ja vein 80 ringis. 1 cordoba umbes 0,6 krooni on, umbes sama mis Hondurase lempira siis. Võiks muidugi odavam olla, kuid meeldiv on see et, nagu mujalgi siinkandis, kõrtsis hind sama või odavamgi on, kui poes. Ma ei ole nende ärimudelist siiani päris täpselt aru saanud.

Vedeleme Leoni nimelises linnakeses praegu. Muhe koloniaalstiilis ülikoolilinn, kümnete ja kümnete kirikutega. Naljakas asi on siin õhutõrjesireen, mida hommikul kella kuuest ja keskpäeval ca minuti jagu üle linna töristatakse. Ma ei ole siiani aru saanud, mis teema sellega on. Ilmselt kohalik Viisitamm otsib kohalikule PAUH-ile tegevust. Heli meenutab täpselt lolli filmi Silent Hill, kus sellise märguande peale igast kollid hakkasid ringi toimetama ja inimesed kirikusse põgenesid. Arvestades kirikute rohkust siin linnas, ei peaks eriti kaugele jooksma. Täna on sireenimees vist jooma kukkund, igal juhul tuututab juba neljandat korda paari tunni jooksul. Vastik õõvastav heli on.

Ca kuuke ongi veel jäänud Kesk-Ameerikas. Costa Rica ja Panama veel ära visiteerida, siis on vist selleks korraks selle mandri jaoks eraldatud rahalised ja ajalised ressursid otsakorral. Juuni alul lendame Austraaliasse, lootuses seal veidi taskuraha teenida. Murelikuks teeb viimastel päevadel leviv seagripipaanika ja ajalehest loetud kuuldused, et selle tõttu Kesk-Ameerikast reisipiiranguid võidakse kehtestada. Meil piletid ostetud, ilgelt valusa augu uuristaks eelarvesse, kui nendega vasta perset saaks. Meil veel esialgu sümptomeid ei ole- stepselnina ja sõrgu veel ei kasva.

Äi viitsi siia rohkem midagi kirjutada.

Uudiseid

2009-04-22T23:46:00.001-05:00

Hr. Reha keldrist leitud poola professori kell viskas lusika nurka. Kahju. Ostsin uue. Turult. Tahtsin Rolexit aga Rolexid olid otsas. Enne neljapäeva ei pidand tulema kah. Ostsin siis Racklo nimelise. Müüja ütles, et pidi samas tehases tehtama, kus Rolexeid. Ilus kell on. Hiljem märkasin kella küljes silti- 120.- lempirat. Hea, et sain 300 pealt 250 peale tingida.

Liina ostis kah kella. A ta ostis mingi odava nässi, 100 lempiraga. Aga on kah ilus kell. Mina eelistan siiski kvaliteetkaupa.

Liina ostis veel Powerrangerite pildiga särgi. See on vist üks lahedamaid särke, mis tehtud. 135.- lempirat.

Mina ostsin juuksegeeli. 35 lempirat. Määrisin pähe. Keskkond avaldab mõju. Liina irvitab mu üle koleda häälega. Ütleb, et ma näen välja nagu keskealine maitahakoheöeldagimisasi. Munn, noh.

Juuksurisalongidest möödudes teeb Liina juba mõnda aega kentsakat häält- "tshopp-tsopp", ja vaatab mulle imeliku näoga otsa. Tegelikult ma saan aru küll, mis ta sellega mõtleb, aga teen näo, et ei saa. Pärast Mehhiko juuksurikogemust otsustasin, et enne eestikeelsetesse maadesse jõudmist ma seda viga enam ei korda.

Vat sellised põrutavad uudised siis, seda te ei oleks osand oodata, ah?

Liina arvas, et ma ei peaks siukest möga siia kirjutama.
Mina arvasin selle peale, et inimesed peavad asjadega kursis olema. Informatsioon peab olema vaba. Informatsioon tahab olla vaba.
Liina arvas selle peale, et ma peaksin vähem jooma ja päikese käest ära tulema.
Mina arvasin selle peale, et ta on lollakas.
Aga võibolla tõesti...

Raha on kuradi otsas...

Palavus annab vaikselt järele...

Homme sõidame Nicaraguasse...

Ma ei viitsi siia midagi kirjutada

2009-04-21T19:00:00.001-05:00

Mõtlesin, et kirjutan aga jube palav on. Palavus teeb lolliks. Loll on paha olla.

Mõni teine kord...

2009-04-21T17:27:00.000-05:00

Niipalju siiski olulist infot veel, et Hondurases õlu on ca 20 lempirat ja vein üle 100. Üks L ca 0,65 EEK peaks olema siis. masendav, nah...

Kanabussiralli

2009-04-05T19:45:00.001-05:00

Jõuame rannikule. Taaskohtume Mr. Tikasega. Tutvume pärismaalaste riitustega. Leedi Ristimets võetakse suguharu liikmeks. Tähistame Mr. Tikase sünnipäeva, kuid jääme ellu. Sattume merehätta, kuid jääme ellu. Liigume edasi teise suguharu maadele. Jõuame mahajäetud linnakesse. Pärismaalased on väga sõbralikud, kuid verejanulised.

Kuna Atitlan-i järv jätkuvalt oma võlusid meie eest udu sisse peitis, istusime bussi ning põrutasime ookeani äärde. Põrutasime on küll pisut liialdav tegusõna siinkandis. Kanabussid ainult linnast linna liiguvad, valdav osa ajast kulub otsingutele, kust väljub buss järgmisesse linnakesse. Üks keskne bussijaam linnas oleks ju jama. San Pedrost rannikule jõudmiseks kulus näiteks terve päev, mis sisaldas endas kahte paadisõitu ning viis erinevat bussi. Läbitud vahemaa linnulennult ehk pisut üle 100 kilomeetri. Igatahes, kohale me sinna jõudsime. Päev hiljem laekus kohale ka Tikas.

Monterrico nimeline külake on lämbelt palav guatemalaalaste meelis nädalalõpuveetmispaik, keset soid ning mangroovimetsi. Musta liivaga rand on ilus, kuid keskpäeval seal paljajalu ei kõnni. Paar esimest sammu muutuvad kiireks hüplemiseks. Nagu konn tulisel plekkkatusel. Lained ujumiseks liiga suured ning tugevad on, seeest pakub lusti veepiirli lainetes ja lainete eest ja lainete all karglemine. Kuniks laine sind ookeani pole tirinud.

Kuna sattusime sinna reedesel päeval, saime jälgida ja osaleda nädalavahetuses guatemala moodi. Ega ta nädalavahetusest eesti moodi suurt ei erine, ainult rämpsu ja saasta jääb kordades rohkem maha. Ka diskol käisime koos kohalikega. Küll seal oli Liinal lööki, tantsitas terve perekonna läbi alates vanaisast ja lõpetades pojapojaga. Ilmselt õhtuti perekonnaringis meenutatakse seda veel kaua, kuidas Valge Naisega tantsu sai löödud. Kui olime nädalavahetusest juba enamvähem toibunud, tuli Tikasel meelde, et tal justkui sünnipäev oleks. Kuna selleks ajaks oli valdav osa kohalike turiste külakese taas hüljanud, saime sündmust vääriliselt tähistada praktiliselt privaatses rannas lainetes kookospähkliga veepalli mängides, privaatsel hotelliterrassil privaatselt suurtes kogustes rummi tarbides ning privaatses hotellibasseinis vedeledes. Jaa, Guatemalas saavad isegi meiesugused rottturistid endale basseiniga hotelli lubada. Igatahes, oli selle kõige tulemuseks hommikul jälle kole peavalu. Kuigi ilmselgelt ei olnud see kõige parem päev reisimiseks, liikus Tikas tagasi Antiguasse ning meie sättisime end El Salvadori poole.

Olime valmis järjekordseks kanabussiralliks ning meil ei tulnud pettuda. Alustuseks otsustas otsad anda paat, millega Monterricost lahkusime. Külake on ainult paadiga ligipääsetav, miskite kanalite kaudu. Mootor tegi plumps ning lõpetas koostöö paadijuhiga, kes paarikümne reisija hukkamõistva pilgu all seda närviliselt toksis ning sorkis. Mõtisklesin omaette, kas keedan esimesena supiks saapatallad või püksirihma, kui vanamees miskist trossist taipas tõmmata, mispeale mootor ilusti käima läks ning me merehädast eluga pääsesime. Päras mitmeid busse jõudsime pimeduse hakul El Salvadori piiri äärde, mille ületamine läks libedalt. Aga edasi ei läinud enam üldse libedalt. Selgus üsna mitmeid miinuseid, milledest märkimisväärseimad olid ehk:
- on pime.
- enam ei liigu ühtegi bussi.
- piirilinn on igavene kole urgas, kus pole isegi tänavavalgustust.
- seal on ainult üks hotell, mille eest nõutakse roppu raha.
- kuna olime hoidunud guatemala poole peal raha välja võtmast, ei ole meil praktiliselt üldse raha.
- linnakeses pole ühtegi pangaautomaati.
- kõik on persses.
Plusspoolele võis kanda, et:
+ elsalvadorlased üks äärmiselt sõbralik ning abivalmis ja jutukas tõug on. Võivad sulle viis minutit rääkida sellest, kuidas viimane buss läinud on ja enne hommikut uut ei tule. Ja midagi veel ehk. Millest meil aga sel hetkel sittagi kasu polnud, sest meie hispaaniakeelne sõnavara siiani kahepeale kokku ehk vaid kurttumma omast parem on. Lõpuks selgus, et teiselpool piiri, Guatemala poolel, on siiski üks pangaautomaat. Kaks järgnevat piiriületust sujusid taas libedalt, mille tagajärjeks oli mõningane tagavara äärmiselt sita kursiga hangitud USA dollareid, mis El Salvadoris käibelolevaks rahaks on. Seejärel selgus puhtjuhuslikult, et kuskilt nurga tagant läheb collectivo Santa Ana-se, mis meie sihtmärgiks oli. Midagi meie marsruuttakso taolist siis. Ilmselt seda kõik kohalikud ka seletasid meile usinalt, aga ega me selles aru ei saanud ju. Muidugi, kui sul ei ole bussi vaja, siis bussijuhid ja nende abilised röögivad endal või naba paigast, vahetpidamata bussi sihtkohta teavitades. Aga kui hädast vajad sõiduvahendit, siis kükitab see vaikselt kuskil nurga taga ja ei tee piuksugi.

Santa Ana-t kiidetakse reisijuhtides üheks El Salvadori ilusaimaks linnaks, tegelikkuses ta paras peldik on. Suvaline kesk-ameerika linn. Ma kujutan ette, et tõlkes see võibki Püha Perset vms tähendada. Eelneva info kohaselt kartsime Salvadori teistest ümberkaudsetest riikidest oluliselt kallima olema, õnneks on hinnad suht normaalsed. Õlu 0,7$, odavaim vein 3$. Rahaühikuks siin siis, nagu juba öeldud, USA dollar on. Odavaima hotellitoa 5-10$ eest nägu saab. Hotellidega on siin küll üsna nigel lugu, esiteks neid ei ole eriti palju, teiseks siinkandis valdavalt on kõik odavamad tunnihotellid. Litsid mehed need El Salvadori omad. Täna hommikul tekkis segadus hotelli hinna üle. Eile küsisime, palju öö maksab kahele. Hinnaks öeldi 10,5 $. Täna hommikul, tahtes pikendada veel üheks ööks, küsiti 18,5$. Pärast mõningast mõttevahetust selgus, et öö maksab küll 10,5 aga päev 8 dollarit. Iseenesest polegi väga ebaloogiline ju...

Aga kohutavalt suhtlemisaldid on kohalikud küll. Lausa väsitavalt. Esimesel päeval Santa Ana peal ringi jalutades leidsime vist poole tunni jooksul endale kaks sõpra, kes meid kas kohe või õhtuks õlut jooma üritasid kutsuda. Tüüpidel jumalast suva, kas me saame nende keelest aru või miskit vastu oskame lamiseda, nemad vadistaks gringodega rõõmsalt tundide kaupa. Leidsime siiski viisaka vabanduse vennastumisest loobumiseks, asotsiaalsed nagu me oleme. Kummalisel kombel oli mõlema näol tegu jäätisemüüjatega. Edaspidi pöörasime jäätisemüüja kellukese helinat kuuldes ümber nurga. Siin on väga keeruline õppida usaldama keda võimalik ja kahtlustama keda vajalik. Harjumuspärases suhtluskeskkonnas on see lihtsam. Aga tänaval üritab alatihti keegi suga juttu alustada, pakub abi või tunneb huvi kas gringodel ikka ok on. Täna kohtasime kohvikut mingit kohaliku ärimeest, kes Eesti kohta üht-teist teadis, kuna eestlastega palju äri pidavat ajama. Mida täpsemalt, ei selgunud. Kohatud onku ka inglise keelt rääkis, muidu siin eriti inglise keele oskajaid eriti ei kohta. Erinevalt Guatemalast, kus päris palju neid oli.

Pindalalt on El Salvador Kesk-Ameerika väikseim riik, Eestist väiksem. Seevastu inimesi on siia elama ära mahutatud koguni pea seitse miljonit. Seetõttu eriti maakohta ei näe bussiga ringi sõites, seniste muljet kohaselt tundubki kogu riik üks suurema või väiksema tihedusega asula olema. El Salvadori Kesk-Ameerika riikidest ohtlikemaks peetakse, iseäranis pealinna, kus mõrvade arv saja tuhande elaniku kohta suurim maailmas on. Seni ei ole oma panust statistikasse õnnestunud anda. Püssimehi on tänavatel veelgi rohkem, kui Guatemalas, kui see võimalik on.

Nüüd oleme mõned päevad pealinnas, San Salvadoris peatunud. Ei ole ka see suurem asi linn. Kesklinn on üks tervenisti üks kole ja räpane turg, rikkad äärelinnad proovivad võimalikult ameerikalikud olla.

Eriti kaua El Salvadoris enam ilmselt ei peatu, plaanime paari päeva pärast Hondurasesse edasi liikuda. Järgmised muljed siis juba ilmselt sealt.

Vihkan kanu!

2009-03-26T18:40:00.001-05:00

Õigemini kukkesid siis... Aga kukk on kah sisuliselt nagu kana vist. Kõik Guatemala linnad on asustatud miskite Eriti Värdjate Kanade poolt, kes oma unetuid öid hüsteerilise kiremisega täidavad. Pool tosinat sellist, paigutatud strateegilistesse punktidesse ümber su ööbimispaiga, suudavad magamise üsna võimatuks muuta. Lõunal ajal raiud kättemaksurõõmu tundes kahvliga laual olevat surnud kana, teda tükkideks rebides ning lootes et järgmisel ööl üks kõri vähem on. Aga ei ole. Igikestev sõda inimeste ja kanade vahele! Kuna kell viis hommikul on ja ma olen loobunud lootusest edasi magada, kirjutan vähe, mis vahepeal tehtud.

Nüüdseks pea kolm nädalat juba Guatemalas ringi kooserdanud oleme. Mõnel päeval kirud seda riiki ja rahvast maapõhja, järgmisel imestad, kuidas sa lahedast kohast ja inimestest üldse miskit halba mõelda said.

Kohe üle Belize piiri jõudes tunned, et oled teises keskkonnas. Bussijuhid lähevad pea kaklema õiguse pärast sind sõidutada. Üks rabab su seljakoti, teine üritab sind enda sõidukisse sikutada. Pead valvel olema, et oma pagasiga samase bussi sattuks. Taksojuhid üritavad sind kliendiks värvata juttudega kohutavatest bandidostest, kes kuskil su tee peal sind varitsevad. Jne. Pisut tüütu. A harjub ära ilmselt. Teisalt on inimesed väga sõbralikud ja abivalmid. Isegi siis kui nad sulle midagi müüa ei ürita. Kuigi tavaliselt üritavad.

Esimesed päevad peatusime Florese nimelises linnakeses. Ilus, keset järve asuv linn. Saare peal siis, tähendab. Korduvalt olen kiitnud ajahetke, mil reisima sai tuldud. Esiteks sai eemale sellest pasasest ajast, mis Eestis ja igal pool praegu valitseb, teiseks kannatab külastada ka muidu üsna turistirohkeid paiku. Kuna inimestel praegusel ajal reisimisega üsna kööga tundub olema, ei kooserda tuhanded teised endasugused sul jalus ning ka hinnad on mõistlikumad. Nii ka Floreses. Üldiselt üsna turistilinn kuid praegu näed tänavail mõnda üksikut gringot. Seda suurem oli üllatus, kui ühel päeval end sulaselges Eesti keeles hõigutavat kuulsin. Jälle Epp ja Leo, keda Belizes kohtasime.

Uurisime hotelliomaniku käest, kus saaks järelejäänud Belize dollarid ära vahetada, pangad neid ei taha. "Oh, minge siit ümber nurga, roheline maja. Küsige Titot. Tema vahetab." Juhatatud maja ukse taga kolkimise peale ilmus nähtavale unine meeskodanik. "Tito?"-"Si." Rääkisime oma mure ära, mispeale Tito end mõtlikult sügas ning viipas järgmise nurga peal oleva järgmise rohelise maja poole- "Teil on SELLE rohelise maja Titot tarvis." Seal saime oma mure ka lahendatud. Kuigi sel tänaval veel 5-6 rohelist maja oli, loobusime katsest tuvastada, kas kõigis neis Titod elavad. Kujutlus, et see nii on, tundus piisavalt lahe, et seda mitte rikkuda.

Seejärel vedelesime pea nädala Finca Ixobeli nimelises kohas. See keset džunglit asuv mõnus kohake on, ideaalne lihtsalt laisklemiseks ning vedelemiseks. Meile igati sobiv ühesõnaga. Elad vaiadel hütis, elektrit ei ole, päris mõnus vahelduseks. Seal kannatasime mõlemad miski koleda džunglihaiguse käes. Kõigepealt mina, seejärel andsin teatepulga Liinale üle. Krt, organismile on sisse harjunud harjunud, et sellisel aastaajal peab ikka korra või kaks tõbine olema. Ilma ei saa. Mina ravisin ennast muidugi kohaliku rummiga jälle. Aitab alati. Kaalun kunagi Eestisse tagasi tulles oma arstipraksise avamist. Kohalikul rummil on mingil põhjusel viina maitse ja lõhnaomadused siinkandis. Ja eriti odav ta kah ei ole, Mehhikoga võrreldes vähemalt. Aga üldiselt on Guatemala üsna taskutrõõmustavas hinnaklassis. Hotellitoa saad 20-60 quetzali eest näo kohta, lõunasöögi 15-30 eest. 1Q on ca 1,5 eesti krooni. Õlu on ebameeldivalt kallis- ca 10Q, odavaima peedi saab 17Q eest. See-eest on kõrtsis õlle pea sama hind, mis poes.

Kui Mehhikos tundus 6 tunnine bussisõit peaaegu nagu ümber nurga poes käimisena, siis siin see tõsine ettevõtmine on. Isegi Belize bussid tagantjärgi vaadates väga viisakad tunduvad. Ühel hommikul, pärast järjekordset ööd vales ajavööndis elavate kukkede ligikonnas, üritasin bussis vähe silma looja lasta. Sobival hetkel kostis selja tagant tülgastav: "Kikerikiii!". Ja see häälitsus leidis muidugi vastukaja, kaheksa kuradi kukke otsustasid bussi tagaotsas millegi üle vaidlema hakata. Ausõna oli selline tunne, et lähen rebin neil patareid välja. Hiljem märkasin, et kukkede kastidele oli kiri maalitud, et võitluskukkedega tegu on. Hea oli, et nendega jagelema ei läinud, eksole. Oleks veel kakluskanade käest pasunasse kah saanud, seda nüüd vaja veel.

Teed ei ole siin just parimate hulgast, bussideks on väiksed mikrobussid või USA mahakantud koolibussid, kuhu vähemalt kaks korda rohkem rahvast sisse mahutatakse kui ette nähtud. Bussijuhid, see-eest, on mehed kes naudivad oma tööd. Mis võib olla nauditavamat käänulistel mägiteedel vastassuunavööndis lubatust kaks korda suurema kiirusega kihutamisest, ise samaaegselt apelsini koorides. Eksole. Üks bussijuht, näiteks, nautis oma tööd sedavõrd et, ilmselt ühtesulamisest oma masinaga, hakkas poole sõidu pealt bussi hääli suuga kaasa tegema. "Tsshhhhahh!" uksed lahti, "Tsshhh!" uksed kinni, "Krigigõõõõõõh!", käiguvahetus. Mõnus on sellistega sõita. Hea julge.

Kohalike põhiliseks liiklusvahendiks on mootorrattad. Taksode ülesandeid täidavad tuktukid, nagu Aasias. Ai krt, tuktukid on lahedad. Ma arvan, et mul on ühte nüüd vaja. Kujutan ennast ette mööda maanteed sellisega rallimas, peas nahast lendurimüts ning ees suusaprillid. Liina tagaistmel, seljas valge kleit ning valge pitsiline päevavari peakohal. Kurat, see oleks tuus. Kunagi Eestisse tagasi jõudes ma ilmselt hangin ühe sellise endale.

Enda varanatukesest peab kanabussides kümne küünega kinni hoidma. Alatihti kuuled, et keegi oma rahast või dokumentidest seal ilma jäänud. Ka Tikas enda omadest kanabussis vabanes. Paar päeva tagasi panin rahakoti bussis nööriga kaela. Väljudes surusin ta harjumuspäraselt vöö vahele. Poleks seda teinud, oleksin minagi rahatu ja dokumenditu olnud. Kukla tagant oli nöör katki lõigatud ja lõikaja ilmselt ootas, et püsti tõustes rahakott põrandale kukub. Seekord õnneks nii ei läinud. Edaspidi targem jälle. Peab endale ümber vöökoha vist metallvitsa keevitada laskma, mille külge lehmaketi, rauast laekaga teises otsas. Lühema sõidu kanabussis peaks välja kannatama, seda ehk ikka märkab, kui keegi relakaga miskit seljataga lõikab. Või matšeetega üritab sind pooleks raiuda.

Pärast Finca Ixobelli veetsime mõned päevad Guatemala Citys. Üsna lahmakas linn, suurim Kesk-Ameerikas, kuid üsna mõttetu koht. Veel räpasem, kui ülejäänud Guatemala, lisaks veel vist ka tunduvalt ohtlikum. Ühel õhtul käis hotelli juures tänavanurgal igatahes päris korralik tulevahetus. Ma parem uurima ei läinud, mis täpselt.

Politsei peale vist eriti loota ei tasu. Kohalikud vähemalt seda ei tee vist. Kui Mehhikos harjusid juba ära, et iga nurga peal oli pumppüssi või automaadiga politseinik, siis siin teeb pisut murelikuks, et iga poekese eest töllerdab mõni suvaline maikas ja tressipükstes töll, relv õlal. Kui kanabuss poolemeetriseid hüppeid teeb ja su selja taga pumppüssiga vant istub, tuleb tahestahtmata meelde stseen Pulp Fiction-ist. Üsna ebameeldiv oleks, kui su ajunatuke mööda bussi küljeklaasi alla valgub, samal ajal kui püssimees ja bussijuht vaidlevad, kelle süü see on.

Guatemala Citys meil põhiteemaks Liina Austraali tööviisa jaoks kopsupilt teha oli. Kolm hommikut käisime kliinikus proovimas, igakord soovitati lahkelt naeratades "Manjana". Päris tigedaks tegi kohe. Asjaajamine on siin küll tüütu. Eriti, kui keelt ei oska muidugi. Kuigi siinkandis oluliselt rohkem inglise keele rääkijaid on, kui Mehhikos, kliinikus me muidugi ühegi sellise otsa ei sattunud.

Lõppuks saime asjad igatahes aetud ning liikusime edasi Antiguasse. See kena linnake vulkaanide vahel on, Guatemala Cityst mitte eriti kaugel. Seal senise reisi kõige odavama hotelli leidsime, 60 krooni kahene tuba. Paras peldik muidugi, aga vähemalt maksad ainult selle eest, mida saad. Ühel hommikul uimerdasime ja vedelesime hotellis, kui järsku sõber Tikas tuppa marssis. Dokumentideta, nagu ta on, peab ta Guatemalas pikemat pausi. Sai üle mitme kuu jälle muljeid vahetatud õlle kõrval. Ja siis õllet muljete kõrvale. Ja siis jälle vastupidi. Mina ei tea, mis värk sellega on, iga kord, kui Tikast näen, on järgmine hommiku ilge peavalu.

Ühel järjekordsel peavalusel hommikul võtsime ette vulkaani otsa ronimise. Pacaya nimeline vulkaan üks maailma aktiivsemaid on. See tähendab siis, et ajab koguaeg põlevat kiviködi välja. Kuigi pohmakaga kõrguste vallutamine just kõige lahedam tegevus ei ole, oli see seda väärt. Terve mäetipp näeb välja nagu Mordor sõrmuste isanda filmist. Peale musta laava ja valgete pilvede muid värve ei ole. Kui päris keskpunkti jõuad lisandub ka hõõguvpunane. Ja võib öelda, et kuradi palav on. Võtab higi lahti küll. Kaua ühe koha peal ei seisa. Mõni praadis muna, mõni vorstikesi laava peal. Meil süüa polnud, aga vähemalt suitsu olen nüüd vulkaanist süüdanud. Liina jäi oma ketsitaldadest ilma. Ilus oli ka tagasitee pimedas. Kenad vaated kauguses asuvale Guatemala Cityle. Nagu lennukist. Miskihetk hakkas vulkaan ka päris agaralt purskama, kuid siis olime juba kahjuks liiga kaugel, et vaatepilti nautida.

Siis pakkisime end jälle kokku ning põrutasime Atitlani järve äärde. Tikas oli seda kanti juba väisanud, jäi veel Antiguasse. Mõne päeva pärast rannikul ehk kohtab jälle. Pärast mitut kanabussi ning ühte paati leidsime end San Pedro nimelises linnakeses. Atitlan-i järve peetakse üheks maailma kaunimaks. Seda ta ilmselt ka on. Kõrged vulkaanid ning rohelised künkad laskuvad otse järve. Kaldad on pikitud maaliliste mägilinnakestega. San Pedro on üks neist, täis meiesuguseid madalaeelarvelisi turiste ning rahvarõivastes kohalike inidaanlasi. Hotelliaknast avaneb tõsine miljoni dollari vaade järvele. Paraku meenutab praegune ilmastik üht mõneaastatagust pensionifondi reklaami. "Kui seda udu ei oleks, pidavat hingematvalt ilus vaade olema." Kolm päeva, mis siin olnud oleme, on järve udu katnud. Aga ma arvan, et on kindlasti ilus, kui ei ole udu.

Siia saabudes lasime ennast muidugi jälle gringo kombel kohalikel huiata. Sadamas kleepis end külge miski tüütu turismiametnik, vähemalt miski töötõendiga ta vehkis. Vedas meid miskisse hotelli ja enne, kui arugi saime oli meilt juba selle eest raha sisse kasseerinud. Hotell on bueno ja hind on hea. Ainult, et pärast meenus Tikase jutt. Sama linn, sama hotell, tõenäoliselt ka sama onku. Ilmselt miski täiesti suva vandiga tegemist oli, kes meilt 60Q-d sisse kasseeris ning hotelliomanikule 40 edasi maksis. Summa ei ole muidugi märkimisväärne, kuid küsimus on printsipiaalne. Peab selliste tüütustega ikka väga resoluutselt õppima käituma. Järgmine kord teesklen marutõbist, kui sellist "turismiametniku" näen.

Jah, ja siis ostsin Guatemalas kah loteriipileti. Peavõit ei olnud muidugi suur, 570 000 Q-d, kuid probleem on selles, et ma ei võitnud seda. Krt, mai saa aru, mis ma valesti teen. Juba teist korda järjest.

Nende kurbade sõnadega tänaseks lõpetangi.

You've got to see it to Belize it

2009-03-06T15:15:00.000-05:00

... on siis siinne vaste meie "Welcome to Estoniale". Teine loosung, mida T-särkidel ja kohvikruusidel näed on "Where to hell is Belize?" Väikestel riikidel kõigil samad mured. Tunneme end tõsise suurriigi esindajatena. Belize rahvaarv nimelt pisut üle kahesaja tuhande on. Pealinnas, Belmopanis, ehk 8000 inimest elab. Riigi suurimas linnas Belize Citys tuleb koguni 80 000 pead kokku. Kui sattud mainima, et meie maal üle pooleteist miljoni inimese elab, arvatakse et "Wau, man, it's big country!" Belize on siis jah ainuke ingliskeelne riik Kesk-Ameerikas. Peaaegu. Siinne inglise keel muidugi ei ole päris see, millega harjunud oled. Pole küll Jamaikal käinud, kuid aiman et võib sealsele üsna lähedane olla. Igatahes üsna raske on aru saada sellest. Nagu oleks inglise keel ja nagu ei oleks ka. Igast tobedaid olukordi tuleb ette seetõttu. Ükspäev pakkusin ühele tüübile, kes midagi agaralt smokemisest rääkis, suitsu. Liina vaatas olukorda irvitades pealt ja selgitas et vana kanepit müüa üritas mulle. Minu suitsupakkumisest keelduti solvunud näoga, kuna suitsetamine ebatervislik pidavat olema.

Kanepisuitsetamine siin üldse rahvuslik sportiala on, tundub. Üsna raske on kuskil ringi liikuda, ilma et pidevalt seda pakutaks. Esimene pakkuja tuli vist ca kolm minutit peale piiriületust. Pikk kõhn hallipäine neegrivanamees Jan, kes pakkus meile kõhukaid, sigarisuuruseid jointe. Siin-seal loivavad ringi sügavalt kivis rastamehed, kes kõikidele su muredele leevendust lubavad. Ükspäev Liina ostis ühe sellise käest kaelaehet. Hinna üle tingimist oli üsna huvitav pealt vaadata. Pole mina nii aeglast kaubandustegevust veel näinud. Aegajalt tundus, et müügimees sootuks unustanud, mille üle kaubeldakse võis mis viimane hind on või kus ta üldse viibib.

Ja loomulikult, kui on Kariibi meri, kanep ja hordide kaupa neegreid, siis on ju ka rege, eksole. Vahelduseks Mehhiko rütmidele täitsa hea. Mehhikos hämmastavalt vähe mustanahalisi kohtas. Kogu sealoldud aja jooksul nähtud neegrid vast kahe käe sõrmedel saab üles lugeda, needki enamuses turistid. Belizes, eriti rannikul, lõviosa elanikkonnast mustad moodustavad. Dangriga nimeline linnakeses vist praktiliselt valget nägu ei näinudki. Jõudsime sinna üsna hilja õhtul. Bussi pealt maha ronides võttis esialgu üsna kõhedaks. Ümberringi ainult mustad lõustad, tänavad täis viletsaid, lagunenud puubarakke. Üritasin enesekindlust tõsta mõttega, et see lihtsalt tavaline tänavapilt on siinkandis, mitte miski kole geto. Mu heameeleks niimoodi ongi. Vaatamata nahavärvile inimesed siin väga lahedad ja chilid on. Isegi need, kes parajasti kanepi mõju all pole. Senise reisi kõige sõbralikumad ja abivalmimad inimesed igatahes Belizes elavad. Ei ole nad tüütult familiaarsed ega pealetükkivad, nagu mehhiklased pahatihti. Mõnusalt muhedad siuksed. Keegi ei ole isegi liigse jutukusega mulle veel närvidele suutnud käia. Vaatamata sellele, et jutukad nad siin on ja et ma poolest jutust pahatihti aru ei saa. Võibolla just tänu selle. Isegi linnades kõik viipavad sulle ja tervitavad tänaval. You man. You sista.

Need inimesed ja kogu see maa tekitab väga hea fiilingu. Aeg voolab siin täiesti omas tempos. Kui keegi su ümber ei rapsi kuskile, aeglustud ka ise. Minu puhul võib see siis ilmselt tähendada sootuks hiberneerumist. Võtad rahulikult aega atra seda. Vedeled pool päeva võrkkiiges. Sügad end. Mõtled- milleks see ader üldse? Relax man, take your time. Vedeled veel pool päeva võrkkiiges. Hea. Loodus on ilus, troopika. Kõik kohad on väiksed, miski pole kaugel. Tänavad on palistatud vaiadel puuhüttidega, mõni rohkem lagunenud, mõni vähem. Katus peakohal ju, man, miks rabeleda ukse värvimise või põrandaliistude paigaldamisega? Tühi vaev. Küll jõuab.

Pool nädalat veetsime Placencia nimelises külakeses. Rahulik koht, ilus türkiissinine vesi, mõnusad rannad. Vedeled päevad läbi võrkkiiges, loed, käid ujumas. Noh, nigu ikka. Nüüdseks oleme vedelemises ja lebotamises saavutanud juba niivõrd kõva taseme, et isegi hotelli peremees märkis ükspäev, et oleme väga lõõgastunud tüübid. Uskuge mind, kui juba Belizelane seda ütleb, siis see on väga kõrge tunnustus.

Ebameeldiv asi on siinkandi randade puhul nende reostatus, mõnes kohas liiv plastmassisodiga pooleks on. Tundub, et see kogu kariibi mere häda on. Ilmselt kruiisilaevadelt merreloobitav saast. Teeb hinge täis küll. Õnneks kohalikud vist vähe hoolitsevad randade eest ning riisuvad ja korjavad suurema saasta kokku.

Teine ebameeldiv asi on Belize suhteline kallidus. Kohati kallimgi kui Eesti. Meiesugustele rottturistidele ilmselgelt liiga kallis. Nüüd tuleb siis ametlik osa: õlu 3 Bz$ ja odavaim vein 10 Bz$ (Üks belize dolllar miski 6 krooni kanti on). Unbelizable, ma ütlen. Kurb. Kõiki kohalike toidupoode peavad hiinlased, täielik monopol paistab neil siin olema. Internet on roppu kallis, miski 8-10 Bz$ tahetakse tunnist. Pentsikult käitub kohalik telefonikompanii, kes blokeerib kõik skype ja muud analoogsed ühendused. Vahel saad paar minutit rääkida, vahel ei sedagi. Ja see on siin täiesti ametlik poliitika. Nigu väike Hiina, raisk.

Placencias veel selline tore asi oli, et ühel hommikul koputati uksele ning kõlas: "Passikontroll!" Nii kõlaski- passikontroll. Mul võttis mõni sekund aega, et pärale jõuaks. Eestlased kurat. Muhe keskealine paarike Leo ja Epp. Puhtjuhuslikult samas hotellis kus meiegi. Ikka kohtab eestlasi siinkandis. Viimati Tulumis, mõni nädal tagasi. Epp ja Leo kah juba novembrist saadik mööda Mehhikot ringi lasevad ja edasi Guatemalasse. Paar õhtut istusime rõdul ning vahetasime reiskogemusi, siis liikusime meie edasi San Ignasio poole.

Mehhikos ma kirusin kohaliku bussiliiklust, tagantjärgi mõeldes väga luks oli. Siinkandis liiklus ainult kanabussidega käibki. Täpsemalt siis vana koolibussidega. Otsesel kanadega koos veel ei ole sõitnud, siiani kookospähklite, kalakastide ja imetavate emade vahel ringi loksunud.

San Ignasio on igati meeldiv linnake Guatemala piiri ääres. Põhiliseks sissetulekuallikaks turismindus, kuid vähemalt praegusel ajal ei saa liigse turistide rohkuse üle siin kurta. Tegime oma eelarvesse kena augu, külastades Actun Tunichil Muknal-i koopaid. See hiigelsuur koobaste süsteem on iidne maiade pühapaik ja ohverdamiskoht. Omapäi sinna seetõttu sisse ei lasta, ainuke võimalus giidiga minna on. Tuur küll meiesugustele rottidele hirmkallis on, kuid tahtsime neid ikkagi näha (ennekõike mina ilmselt). Võib öelda, et lõppkokkuvõttes oli raha väärt küll. Miski 3-4 tundi kooserdasime ja ujusime mööda koopaid ringi. See rohkem nagu maaalune jõgi ongi, valdava osa ajast kahlad vees. Koopad olid vinged, täis kauneid stalakmiide, stalaktiide ja muid tilkuvaid kivasid. Ohtral vedeleb potte ja ohverdusnõusid, nii nagu nad kunagi sinna jäänud on, pealuid, ka üks päris terve skelett. Välja tulles tundus koopas oldud aeg muidugi üürike, omaette seal päevade kaupa kooserdades oleks muidugi hoopis teine fiiling aga kahjuks ei ole võimalust. Ka giid ütles, et tema on tervest koobastikust läbi käinud võibolla kümnendiku, käikude rägastik ikka tohutu on seal. Täitsa vinge värk.

Ükspäev kõrtsis üritasime leida miskit farmi vms, kus toidu ja peavarju eest vähe aega veeta. Kohalike käest uurimine lõppes sellega, et peatusime oleme ühe kohaliku giidi tagahoovis, vanal hakkas meist ilmselt kahju ilmselt, ega meiesugused näljarotid ju kaua hotellis vastu ei pea. Miskit töövärki me kahjuks siin siiski ei leidnud, otsustasime Guatemalasse edasi liikuda. Niipalju siis Belizest. Aga mul on tunne, et ma tulen siia kunagi veel tagasi. Siis kui vana ja rikas olen. Väga mõnus maa on. Jeah, man.

El gringo

2009-02-26T14:48:00.000-05:00

Mõningad ülestähendused üle paari nädala jälle.

Mexico Cityst liigutasime end rannikule Puerto Escondido nimelisse linnakesse. See osutus vägagi rahuldustpakkuvaks kohaks. Kuigi valdavalt surfi ja turismikoht, praegusel ajal üsna vaikne ning rahulik. Hinnad hämmastavalt mõistlikud. Mõned üksikud surfarid ja seljakotiga rähmakad tänavatel ning rannas. Koht kus olla ongi mõistagi rand. Maailma parimate surfikohtate hulka loetuna on siin märkimisväärseimad asjad muidugi lained. Päris muhe on põlvesügavuses vees 2-3 meetri kõrguste lainete all mulistada. Pisut valulik kah muidugi, eriti kui sind täislaksuga vastu põhja lüüakse, nagu kogesin. Esimese päeva tulemuseks oli kolm punanahalist el gringot. Meile Liinaga oli see üsna ootamatu, kuna mõned kuud ju ikka saanud päikest. Edaspidi oskasime varjus püsida. Igatahes tegelesime seal mõned päevad lainetes hulpimise ning võrkkiiges vedelemise oskuse lihvimisega. Selles me oleme head. Ma ei olnudki siiani proovinud seda klassikalist turistijooki, mida kõrrega kookospähklist juuakse. Minu heameeleks kujutas see endast kookospähklit, mis oli sulaselget viina täis valatud. Milline nauding on kolmekümnekraadises palavuses võrkkiiges lesida ja head külma viina luristada. Eksole. Mehhiko turismiametile peab tehtud töö eest järjekordselt tunnustust avaldada. Meie rõõmuks olid palgatud delfiinid, kes ookeanis karjakaupa veest välja kargasid, ka üks kanalisatsioonikaevukaane suurune kilpkonn oli pandud ööpimeduses rannas ringi kooserdama.

Neljandal päeval otsustasime, et oleme võrkkiige kasutamises ei ole meil enam miskit juurde õppida ning siin on ikka rõvedalt palav, tuleb mägedesse jahedasse sõita. Sihtkohaks sai valitud San Christobali nimeline mägilinn.

San Christobali kiidetakse nii reisijuhtides kui rahvasuus. Kuna veetsime seal ainult poolteist päeva, ei julge väga vastu vaielda sellele kiidulaulule, kuid miskit erilist muljet sealt küll ei jäänud. Bussijaama jõudes jagatakse juba bussis hoiatussedeleid, et ära usalda võõraid, ära liigu pimedas jne. Sama jutt bussijaama kõlarites ja linnas mitmetel siltidel. Tänavamüüjad oluliselt tüütumad ja agressiivsemad kui mujal olen kohanud. Tänavatel hordidena turiste. Põhiteema vist tundubki olema seal tuurid ümberkaudsetesse indiaaniküladesse. Saad hobuse seljast või autoaknast vaadata inimesi oma igapäevaste toimetuste juures. Siuke mõnus värk, nigu loomaaed. "Nää, üks sügab ennast." Ei tea, võibolla on lahe. Jäi proovimata. Otsustasin selle asemel tegeleda kerge, juba paar päeva enesest märku andnud hambavaluga. Määrasin endale kummelitee ja kohaliku puskari ravikuuri. Ma tean, et olen seda juba kiitnud, aga see on ikka sigaodav siin. Puskar siis. 6 peesot ja 44 senti oli poolene pudel. Tükike suhkruroogu kah veel pudelipõhjas vedelemas, et nagu peenem oleks või nii. Pärast mõningaid raviprotseduure hakkasid tüdrukud mulle vihjama, et ma nagu näen pisut tobe välja, lakku täis ja kummelitee paki nöör hammaste vahelt välja tolgendamas. Krt, mul olid meditsiinilised näidustused. Kurb, et mõned ei oska vahet teha joomarlusel ja rahvameditsiinil. Pean silmas siinkohal siis tüdrukuid silmas muidugi, mitte ennast. Õhtul läksime kõrtsi, et kohaliku kultuurieluga tutvust teha. Ma oleks veel äärepealt lolli peaga minemata jätnud, ravimeetmed olid pisut uniseks teinud. Kuradi hea et ikkagi läksin. Täieti kogemata sain reisi parima muusikaelamuse osaliseks. Kõrtsis mängis kohalik bänd nimega Fraktal. Vaatamata tobedale nimele on tegu ühe väga hea asjaga. Kuulake teie kah: http://www.myspace.com/fraktalmexico. Kindlalt lahedaimate kontsertide seas, kuhu sattund olen. Kuna meil hetkel vähe forsseeritum programm oli, loksusime järgmine päev juba edasi, Palenquesse varemeid vaatama.

Mägiteed just erilise sirgjoonelisusega silma ei paista. Enamuse ajast on buss sõidusuunaga risti. Sõiduk rapub ning teeb häält, nagu atmosfääri tihedamaid kihte läbiv kosmosesüstik. Magajatel kõiguvad pead küljelt-küljele kui langetõvehoos kosmonautidel. Kohalikel sellised tingimused und ei sega, paistab. Mina ärkan iga kord, kui mind tooli pealt maha paisatakse või peaga vastu klaasi lüüakse. Unise näoga bussikardinate vahelt piiludes avastan end ehmatusega kuristiku serval rippumas. Esitulede valguses on bussi külje alt näha vaid mõnikümmend sentimeetrit asfalti, mõned rohututid ning seejärel algab pime kuristik. Tõmban kiiresti kardinad ette ning otsustan et puudel, majadel ja muudel sedasorti asjadel, mis tavapäraselt teeääres kasvavad, oleks parem tagasi oma kohust täitmas olla, kui ma järgmine kord ärkan. Nende õnneks nii ka läheb.

Tõsiste tagajärgedega bussiõnnetusse sattusime hoopis paar ööd hiljem. Käänaku peal riivas vastutuleva rekka nurk üliõrnalt bussi esiotsa. Kuna kiirused hetkel väga väiksed olid, siis ainukeseks tagajärjeks väike ämblik bussi esiklaasis, isegi miskit mõlki mitte. Bussijuhile sellest piisas, kõlas solvunud röögatus ning kitsal rajal tehti praktiliselt momentaalselt kannakas. Algas filmilik tagaajamine mööda käänulisi mägiteid, mis kulmineerus rekka teeserva surumise ning peatumasundimisega. Momentaalselt olid kõik kohalikud meeskodanikud püsti karanud ning elava vadina saatel bussist välja valgunud. Minu pettumuseks verevalamiseks siiski ei läinud. Läks hoopis molutamiseks. Juhid vestlesid sõbralikult üksteisele aegajalt õlale patsutades. Aeg möödus. Kui bussile hääled uuesti sisse pandi, läks sõit üllatuseks vastassuunas esialgsele. Pooletunnised pausid aegajalt, ka rekka jõlkus meil esialgu sabas ning pausitas koos meiega. Oletasime et ju siis oodatakse politseid. Mõne aja pärast tõmbas rekka jee, meie kahjuks mitte. Loksusime hoopis miskisse väiksesse bussijaama ja bussijuht lippas ootesaali jalgpalli vaatama. Närisime arusaamatute nägudega kruusaplatsil võikut ning lootsime, et kohe tuleb politsei või vahetusbuss vms. Optimistid. Vahetusbuss tuli alles pärast viietunnist ootamist. Arvestades et siin hulganisti sõidukeid on, millel sugugi täiskomplekti tulesid või rattaid all pole, on küll väga imelik, et see väike ämblik bussi sõidukõlbmatuks muutis. Ilmselgelt tahtis bussijuht lihtsalt jalgpalli vaadata.

Palenque linn ise miskit erilist ei kujuta, tavaline Mehhiko linnake. Vaatamas käiakse seal läheduses asuvaid varemeid. Need pisut lahedamad olid isegi, kui Teotihuacanis. Lisaks keskel asuvate suuremate püramiididele, mis liialt korrastatult mõjuvad varemete kohta, on neid ümbritsevas džunglis hulganisti korrastamata ja autentsemalt mõjuvamaid varemeid, kaetud liaanide ning hiigelsuurte puudega.

Selle aja peale olime hakanud taas rannast puudust tundma, rahutud, nagu me oleme, mistõttu järgmiseks sihtkohaks Tulum valitud sai. See ikka tülgastav turistikoht on. Ma ei taha teada, mis teised, veel populaarsemad, Yucatani poolsaare linnad endast kujutavad. Koledad hinnad ja hordide kaupa koledaid euroopa pensionäre. Lausa nii hirmus turistikoht, et isegi kolm eestlast jalutasid meile ükspäev vastu. Ainukesed kaks head asja olid seal leeguanid, keda pea samapalju ringi loivab kui turiste, ning rand. See seal ikka tõesti bueno on. Mägede kaupa valget liiva ning orgude kaupa türkiissinist vett. Liiv paraku paljudes kohtades cockacola pudelite ja muu rämpsuga pooleks. Järjekordsed varemed otse ookeani kaldal. Varemetest hakkab juba siiber saama, otsustasime, et need viimaseks jäävad.

Mehhiko naised on karmid. Peatusime hostelis, mille viimaseid päevi lapseootel perenaine päevad läbi ringi tatsas, suits suunurgas. Õhtu enne meie lahkumist kooserdas veel kesköö paiku ringi ja mögises kõigi kallal. Järgmise hommikusöögi ajal vedeles mutt irvitades hoovis, suits ees, ainus mis muutunud oli kõht. Möödaminnes sünnitati laps ära, pandi järgmine suits ette ja mindi hommikusööki valmistama. Respekt. Niisiis, vedelesime mõned päevad rannas ning siis oligi juba kahjuks aega Liisiga hüvasti jätta. Keegi peab ju tööd kah tegema, eksole. Liis liikus Cancuni poole, et lennukile istuda ning meie piirilinna Chetumali, kust me homme ilmselt Belizesse lähme. Niipalju siis Mehhikost.

Niipalju kah veel, et me ikkagi ei võitnud loteriiga. Ebaloogiline, minuarust. Miljonäri minust niisiis ei saanud. Peab kojameheks hakkama. Istung jätkub, härrad vannutatud mehed. Istung jätkub.

Mexico City

2009-02-13T22:04:00.001-05:00

Järjekordselt pean nentima, et väga harva siia midagi viimasel ajal sehkendama juhtun. Ega eriti millestki väga kirjutada kah pole, viimased nädalad Mexico Citys ja selle ümbruskonnas ringi vedelenud. Mõni nädal tagasi saime siin kokku Liinaga, kes end San Franciscost kohale oli lennutanud. Eile õhtul liitus seltskonnaga paariks nädalaks Liina sõbranna Liis.

Kaarti pealt vaadates on Mexico City ilgelt mölakas linn. Kõik teavad, et see on üks maailma suurimaid linnu. Miski 20 miljonit koonu tuleb ära. Ise mööda Mexico tänavaid lonkides erilist suurlinna tunnet ei tekki. Kesklinn on hajutatud mitme linnaosa vahel, siukest päris cityt nagu polegi. Inimesi ja autosid sõelub muidugi tohutult, eriti nädalavahetustel. Erilise mehhikopärasusega ta silma ei paista, eks tänapäeval ole suurlinnad miskil määral kõik ühte nägu. Paljud kiruvad ja peavad rõvedaks seda linna, minuarust kõige hullem polegi, on hullemaid kohti. On siin toredamaid ja koledamaid piirkondi. Esimesed päevad veetsime Coyocani nimelises linnaosas, see on väga muhe kant. Siuke kena koloniaalne linnake, puhas ja rahulik.

Vaadata ja ringi lonkida on siin omajagu. A vaat kui lonkides kogemata turu peale sattud, siis on jama. Ükspäev lonkisime pool päeva mööda turgu, enne kui sealt välja pääsesime. Üsna lootusetu tunne tuli juba peale, mitukümmend kvartalit järjest tänavamüüjaid, üsna kurnav teekond. Õnneks nad siin eriti agressiivselt oma kaupa ei paku ja tingida ei ürita. Teinekord jälle sattusime miskile emoturule, järjekordselt kvartalite kaupa kõikvõimalike noorte subkultuuride juurde käivat atribuutikat ja hordide kaupa toredaid identiteedikriisis noori, peast ja muudest kehaosadest läbilöödud neetide kogumass võimeline tekitama hälbeid magnetpooluste asukohtades. Sinna emoturule me sattusime tegelikult kogemata, otsisime kohaliku suurt raamatukogu. Nimetatud asutuse nurga taga nad oma laata pidasid. A José Vasconcelos-e raamatukogu on küll väga peen ehitis. Tohutu suur kuid väga hea atmosfääriga. Mai tea küll arhitektuurist eriti midagi, kuid minuarust väga hea näide tänapäevasest ehituskunstist. Kes on näinud sellist filmi nagu The Cube peaks seal end üsna koduselt tundma.

Et turistilinnuke kirja saada, käisime muidugi Teotihuacanis püramiide ja varemeid vaatamas. Iseenesest muidugi lahe koht, aga nagu varemete puhul kombeks, pildi peal näevad paremad ja huvitavamad välja. Suur ja palju kive oli küll loomulikult. Imekspandav on ikka vanaaja inimeste tahtmine hirmsal kompel kivasid ühte kohta kokku tassida. Ju neil liiga lihtne elu oli siis. A nüüd muidugi turistidel hea vaadata. Kasu kah ikka miskit neist vanaaja inimestest. Ei tolgendanud niisama siin maamuna peal.

Kui lonkimisest jalad ära väsivad, on abiks metroo mis siin absurdselt odav on- kaks peesot sõit. Tipptunni ajal ei ole see muidugi eriti hea mõte. Mehhiklaste tõekspidamine metroorongi mahutavuse kohta on sarnane kassi omale- kui juba pea rongi sisse mahub, mahub kere kah. Ronge tuleb küll iga paari minuti tagant, kuid tipptunni ajal on tähtsamad liinid ikka ekstreemselt ülerahvastatud. Ilmsel see on ka üks põhjusi, miks õhtusel ajal iga rongi kolm esimest vagunit naiste ja laste päralt on. Politseionkel seisab perroonil ja jagab mehed vasakule ja naised paremale, nagu bussijuht metsapeatuse ajal.

Politsei on üldse omaette teema Mehhikos. Vahel tundub, et kümnendik rahvastikust korrakaitsejõududes töötab. Niipalju politseinike kui Mexico City tänavatel ja metroodes pole mina veel mujal kuskil näinud. Valdav osa neist relvastatud automaatide ja aukartustäratava suurusega pumppüssidega. Kui sust sõidab mööda kastiautotäis kuulivestides politseinike, relvad igas suunas välja turritamas, tekkib tahestahtmata tunne, et kuskil miskit toimub. Või märkad tänavaääres passimas politsei jeepi, katusel kuulipilduja. Lisaks peab politsei heaks tavaks kogu aeg vilkuritega sõita. Kogu see korrakaitsjate rohkus võiks ju nagu vähe turvatunnet tekitada, eksole. Paraku pigem ebakindlust sellised pildid tekitavad, eriti kui tänaval näiteks longib vastu siuke töllpolitseinik, käsi taskus, suits suunurgas, näpp sõna otseses mõttes automaadipäästikul. Hea et õllepudelit veel käes ei ole. See viimane küll õnneks üsna harv vaatepilt on, vähemalt Mexico Citys valdav osa politseinike üsna viisakad ja väga uhkes vormis.

Eile õhtul jõime kolmekesi hotelli kõrval pargis õlut, kui nurga tagant politseinik välja tatsas. Siin kah vist avalikus kohas õlle joomine üsna taunitav on. Kuna politseinik väga sihikindlalt otse meie poole sammus, siis ilmselt keegi oli helistanud ja kurtnud meie tegevuse üle, kuigi me end väga vaikselt ja viisakalt ülal pidasime. Politseionkel meile pika hispaaniakeelse loengu pidas, seejärel mõned telefonikõned, veel pisut arusaamatut juttu. Ainukesed sõnad, mis tuttavad kostusid- turisto ja comisaro. Lõpuks tehti meile käemärkidega selgeks, et oma õlled lõpuni jooks ja temaga läheks. Liisi, kes oma õllega piisavalt kiiresti hakkama ei saanud, õlu torgati talle kampsunitaskusse. Lonkisime rumalate nägudega politseiniku kannul järgmise tänavanurgani, kus meile üllatuseks meile lehvitati ja kenasti head õhtut sooviti. Ilmselt ei viitsind ta meiesuguste umbkeelsete turistodega jännata ja meid comisaro juurde tirida, kuid pidi õelale helistajale, kes kindlasti kuskilt aknast vahejuhtumit jälgis, demonstreerima oma valmidust võitlemaks kriminogeense elemendiga. Jee, breaking the law.

Nädalapäevad tagasi käisime El Rosario nimelises külakeses, mõnisada kilomeetrit Mexico Cityst. Novembrist märtsini kogunevad sinna talvituma ca 150 miljonit libllikat USA-st ja Kanadast. Ronisime ilusti hommikul vara mäetippu, nagu soovitatud oli. Ilm oli ilus, mets oli ilus, ainukesed, kellest puudust oli, olid liblikad. Lonkisime vähe aega mossis nägudega ringi ja leppisime tõsiasjaga, et oleme järjekordselt valel ajal vales kohas. Suure otsimise peale leidsime põõsa küljest ühe tukkuva liblika. Mis teha, ju ta 149999999 suguvenda siis parema kuurordi leidnud on kuskil. Viskasime aasa peale pikali ja vedelesime pettunult paar tundi päikse käes. Miski hetk kuulsin läbi poolune Liinat mainimas, et metsa poolt ikka aegajalt tuleb mõni liblikas. Otsustasime enne äraminekut asja vähe uurima minna. Ja seal nad olidki. Lausa mitukümmend tükki lendas ringi. Viie minuti pärast mitusada. Veel viie minuti pärast lendasid meie ümber miljonid liblikad. Õhk oli oranž. Kirjeldamatult sürrealistlik vaatepilt. Üsna uus kogemus on teada saada mis häält lennates teevad miljonid liblikad. Täpselt üle lugeda ei õnnestunud, nad nimelt siblisid ja lendasid pidevalt ringi. Korda ei mingisugust. Või näha, kuidas puude oksad on liblikatest sõna otseses mõttes lookas. Üks ütlemata mõnus pärastlõuna päikese ja liblikate käes vedelemiseks. Ja päiksepiste saamiseks, nagu õhtul selgus. Turistid, eksole.

Hiljem, mäenõlva mööda alla jalutades jalutasime läbi maaliliste külade. Vastu tuleb talumees eesliga, kel kaks autokoormatäit õlgi selja laotud. Talumees lehvitab rõõmsalt. Eesel on miskil põhjusel pisut mossis, niipalju, kui teda õlekuhjast näha on. Käänakul haagib end sappa kümmekond jõnglast, kes senikaua heledahäälselt senjoriitadest ja amigodest laulavad, kuni mõned peesod saavad. Järgmisel mäenõlval jälle mõtlikult rohtunäriv eesel, seekord ilma koormata, ja ilmselt seetõttu oluliselt suhtlemisaltim. Teeb eeslile iseloomulike hääli. Ilmselt naerab gringode üle. Tunned end nagu lõunaameerika külaelust rääkivates filmides. Ju nad kah neid filme näinud on siis ja neist õppust võtnud. Või on siin Mehhiko turismiameti käsi mängus.

Kui mainitud päiksepiste välja arvata, oleme kohaliku eluga üsna kohanenud. Jalapeno näiteks tundub juba üsna mahe kaunake, mida iga toidu kõrvale kasutada kannatab. A vaat seda ma neile ei andesta, et nad iga toidu sisse herneid toppida tavatsevad. Kui ma kunagi keele paremini suhu saan, peaks neile selle kohta märkuse tegema. Senikaua- sin cicharo. Ükspäev miski vana pidas mind turul juba kohalikuks, uuridest mult sokkide hinda, millede leti kõrval ma suitsetasin. Mõni aeg veel ja siis ma suudan juba mõnele oma vanad sokid maha parseldada. Kaalun nilbete vuntside kasvatamist ning juuste mustaks värvimist ja liitri juuksegeeli pähe määrimist. Kasvuga peaks kah midagi tegema, mehhiklased ei ole just maailma pikim rahvus maailmas. Väga egoistlikul moel seavad nad kõik ümbritseva oma kasvu järgi, mille tagajärjel ma alatihti pead ära löön, turulettidest möödudes nende kohale riputatud naistepesusse peadpidi takerdun ja jalad üle voodi serva rippus magan. Nats ebamugav.

Paar päeva tagasi ostsime Liinaga kahepeale loteriipileti. Kaksteist ja pool miljonit peesot on peavõit. Homme on loosimine. Raha on samahästi kui taskus. Seejärel veetsime päevakese linnapeal ringi vedeledes ja vaeseid inimesi vaadates. Vaesed on ikka vastikud. Et neid kõige suuremaid näljarotte näha, sõitsime spetsiaalselt ülikoolilinnakusse. Haletsusväärne. Pärast ostsime tudengikohvikust kahepeale hamburgeri. Seal oli hea odav. Ma mõtlen, et kui raha käte saame, siis ostan enda osa eest Mexico ära ja toon koju suveniiriks. Šampooni peaks kah ostma. Liina lubas enda osa eest päikseprillid osta. Ent kell on 3:36.

Aige

2009-01-28T11:56:00.001-05:00

Guadalajara (on ikka nimed siin, keel läheb sõlme) on igavene lahmakas linn. Suuruselt teine Mehhikos peaks olema, Mexico City järel. Ma ei tea, kas hakkan siinse eluga juba pisut ära harjuma või on suurlinnale omaselt siinne elu nö globaliseerunum, kuid erilist hämmingut enam tänavapilt ei tekita. Loomulikult juba tuttav küünarnukitunne ja kaootiline liiklus, kuid vähemalt kesklinn on üllatavalt puhas. Kesklinn koosneb suures osas linnaväljakutest ning purskkaevudest ja parkidest. Suures aus on kõikvõimalikud revolutsionäärid ja vabadusvõitlejad, kelle kujusid igal tänavanurgal kohtab. Tänavasiltidel samuti, niipalju, kui neid siit leiab. Pea igas linnas, kus olnud olen on olemas Juarez, Sanchez, Hidalgo, Madero, 16. septembri, 21 detsembri jne nimelised tänavad, mõnes isegi mitu. Samas, kui nad nii palju oma ajaloost lugu peavad ja seda tutvustada tahavad, võiks ju ka muuseumides ingliskeelsed ülevaated olla. Kõikides, mida siiani väisanud olen, on ainukeseks ingliskeelseks tekstiks "Do not touch". Vaatan siis arusaamatu näoga revolutsionääride büste ja katsun neid mitte katsuda. Muuseumis on hea jahe, üritan seal ringkäiku tehes ise igale tegelasele tausta välja mõelda. Kardan et mehhiklastele ei meeldiks minu versioon nende ajaloost. Oma viga, pangu siis ingliskeelsed sildid juurde.

Mingil põhjusel on kesklinnas valdav osa tänavaid üles kaevatud. Ju nad tahtsid siis minu saabumise auks linna korda saada, kuid jäid ajahätta. Lahe on vaadata keset suurlinna õlgkübaratega töölisi kirkadega asfalti tagumas ja kraavi kaevamas.

Liiklus on muidugi veel hullem, kui eelmistes kohtades, kus viibinud olen. Esimesel päeval näen kuidas üks põrnikas kahe bussi vahel jääb ja umbes pool meetrit oma pikkusest kaotab. Asi mis kõigis Mehhiko linnades silma torkab on, WV põrnikate rohkus. Pea eranditult kõik valget värvi. See on siin tõeline rahvaauto. Viimane vana tüüpi põrnikas toodeti Mehhikos alles 2003 aastal.

Astun läbi ka turult, mis on tuntud kui maailma suurim katusealune turg. See on suur tõesti. Võid osta alates millest iganes ja lõpetades millega iganes. Kolan seal tunnikese ja jõuan selle ajaga ehk heal juhul kümnendiku turust üle vaadata. See on nii väsitav, et lähen hotelli puhkama.

Päeva jooksul tunda andnud uimasuse olen seni pannud magamata öö arvele, kuid õhtuks tekkib päris korralik nohu, kurk valutab ja ka kerge palavik tundub olema. Ei tea, kas olen kuskilt miski viiruse üles korjanud või on see külmaks konditsioneeritud ruumide ja busside tagajärg. Palavik ja nohu ei ole üldse meeldivad, kui väljas on 30 kraadi sooja. Kaks päeva veedangi valdavalt tukkudes ja kohaliku puskariga tervist ravida üritades. 16 peesot liitrine pudel. Lõhnab nigu atsetoon, maitseb nigu atsetoon. Tõlkisin pudelil olevad kirjad ära, on ikka joomiseks mõeldud, mitte värvi eemaldamiseks vms. Ega siin peab ettevaatlik olema, ma paar päeva tagasi oleks limpari pähe galloni põrandapesuvahendit ostnud. Alles kassas hakkasin mõtlema et miks limonaadipoti peale läikiv vannitoapõrand maalitud on. A väga ilusat värvi põrandapesuvedelik oli.

Täna on olemine vähe parem onud, ainult nohu on hullemaks läinud. Mõtlen, et topin endale jalapeno ninna. Kui see kah ei aita, siis ei aita miski. Homme pean juba Mexico Cityse sõitma, kuna ostsin rumala peaga bussipileti paar päeva ette ära. Miski soodukas oli, poole odavamalt sai.

Mehhiko bussitransporti kiidetakse alatihti ja peetakse üheks maailma parimaks. Senised muljete põhjal sellega küll nõustuda ei tahaks. Igas linnas on mitu erinevat bussijaama, mingid arusaadava loogika järgi liinid nende vahel ei jaotu. Ei ole bussijaamad jaotatud ei sihtpunktide ega kompaniide järgi. Erinevaid bussikompaniisid on siin kümneid ja kümneid. Mingid ühtset otsingusüsteemi internetis ega kuskil mujal nende jaoks muidugi ei ole. Suurematel kompaniidel on heal juhul veebileht, valdaval osal ei sedagi. Igavesti segane värk, ühesõnaga. Aga bussid on mugavad, Taisto mahutataks kahe istmerea vahele vabalt veel ühe. Mis närvidele käib on mehhiklaste tõekspidamine, et konditsioneerist tuleb viimast võtta ja bussis temperatuur häirivalt jahe hoida. Teine rumal tava on tihtipeale öö läbi bussilaes asuvatest telekatest sittasid filme näidata, helivaljus muidugi maksimumi peal. Ving-Ving.

Krt, kus nüüd olen alles hoogu läinud. Lisaks nohule veel verbaalse kõhulahtisuse all ilmselt kannatan. See jutt nüüd üle mõistuse pikk sai. Aitab, Kask, aitab. Ma tean küll, et kõiki hirmsasti huvitab, kellaajalise täpsusega, mida sa teed, aga aitab... Nagu näha võite olen lisaks kõigele veel iseendaga rääkima hakanud. My Precioussss... Jagan selle kolmeks jupiks, nii pikka joga ei viitsi muidu keegi lugeda. Kui kõrvalmaja piisavalt internetti eraldab, üritan ka mõned pildid üles visata. Internetiga siinkandis üsna sitasti on. Lahtiseid võrke annab tikutulega taga otsida. Õnneks arvab kohalik telekommunikatsioonihiid Telmex siiani, et wep täiesti piisav kaitse on wifile. Neid wepiga krüptituid võrke siin sadu on minu rõõmuks. A ää küll nüüd.

Kuurort

2009-01-28T11:55:00.001-05:00

Järgmisel hommikul Mazatlani saabudes on tunda, et olen troopilisse vööndisse jõudnud- temperatuur 33 kraadi, õhuniiskus 70%. Vähemalt nii näitab termomeeter ühe hotelli ukse kõrval. Paarikilomeetrine jalutuskäik bussijaamast kesklinna suudab higi nii lahti võtta, et hotelli jõudes on isegi püksirihm läbimärjaks higistatud. Pesen ja lõõtsutan pisut jahedas hotellitoas ning lähen seejärel linnaga tutvuma.

Mazatlan on populaarne turismilinn. Meeldivaks teeb tema asjaolu, et kesklinna ja turismipiirkond on omavahel täiesti lahutatud. Uues Mazatlanis, kümmekond kilomeetrit kesklinnast, kõrguvad fänsid hotellid ja restoranid, tänavad ja rannad on täis ameerika ja euroopa pensionäre. Vana Mazatlan, sealhulgas vanalinn, on valdavalalt kohalike pärusmaa. Vaid mõnda üksikut turisti võiv tänavatel kohata. Nii uues, kui vanas linnaosas on mitmeid suurepäraseid randu. Kesklinnas käib elu Mehhikole omases rütmis- kirev, lärmakas ning lehkav. Suure seljakotiga on tänavatel keeruline liikuda, kõnniteed on väga kitsad ning rahvast ning müügilettidest tulvil. Teeületamisel on ainus mõistlik viis vana hea "palveta ja jookse" meetod. Foorituled omavad siinkandis ilmselt pigem soovitusliku iseloomu. Liiklust korraldavad autojuhid ise, pideva signaaliandmisega, ning liikluspolitseiniku vile. Tüüpide kopsumahule tuleb au anda. Surmapõlgavalt kihutavad selle kaose keskel kellestki või millestki ettejäävast hoolimata linnaliinibussid. Mai tea, mis neid niimoodi lendama sunnib, kuid see kiirus, mida nad auklikel ja autosid täis pargitud kitsastel tänavatel arendada suudavad on aegajal üsna hirmutav. Bussis viibides pead kõikide vabade jäsemetega ennast pinkide ja käepidemete külge kinni kiiluma, vastasel juhul leiad ennast ühel hetkel bussi laest, järgmisel vastu esiklaasi liibununa jne. Ühistranspordist ei ole ma siiani veel õieti aru saanud. Tavaliselt istun esimese ettejuhtuva bussi peale ja loodan hea õnne peale. Umbes pooltel juhtudest läheb täppi. Miskeid graafikuid ega liininumbreid ei eksisteeri, mingid sihtpunktid on tahvlimarkeriga bussi esiklaasile kirjutatud, see on kõik.

Veedan neli päeva Mazatlanis, põhiliselt rannas vedeledes ning linna peal töllerdades. Kõige ilusamad ja inimtühjemad rannad asuvad pisut linnast väljas. Kesklinnas on leidub mitmeid ilusaid parke ning väljakuid. Täiesti kasutatav linn. Hotell, mille leian, on kaks korda odavam ja kolm korda kõbusam, kui Hermosillos. Prussakaid ei ole, sooja vett on. Õhtud veedan hotelli terrassil saksa pensionäridega kaarte mängides ning õlut juues. Õlu, kusjuures, on Mehhikos väga hea.

Ühel ennelõunal hommikusööki otsides astun sisse esimesest uksest, mis vähegi söögikoha oma meenutab. Paraku ainult uksega sarnasus piirdubki. Sees on kaks räpast laud ja gaasipliit, hunnik potte ja panne. Ei ühtegi hingelist. Kurat, kellegi köök ilmselt. Hakkan juba väljuma, kui kuskilt öösärgis vanamammi välja tatsab. Saan pika arusaamatu sõnadevalingu osaliseks ning mind surutakse ühe laua taha istuma. Jalahoopidega peksab muti nurga tagant haigutava mehepoja välja, kes mult ilmselt tellimust üritab võtta. Ütlen suvalisel hetkel ta jutu vahele: "Si", ning tüüp läheb miskit vaaritama. Tädi istub mu vastu ja seletab midagi õnnelikult. Tema lahkudes jään umbusklikult toitu ootama ja teesklen hispaaniakeelse ajalehe lugemist. Toit mis mõne aja pärast lauda saabub on üllatavalt hea ja portsjon korralik. Süües mõtlen, et selline situatsioon sobiks pigem kuskile kolkakülla, mitte ca Tallinna suuruse linna peatänavale.

Järgmisena liigun Guadalajara nimelisse linna. Kaalun, kas edaspidi ongi enam mõtet öiste bussidega sõita, sest magamisest ei tule seegi kord eriti midagi välja. Buss on sellel ööl üsna rahvast täis ning minu kõrval istub Iisraelist pärit tütarlaps, kellele seedimisele kohalik toit ja hügieen on paugu pannud. Montezuma kättemaks, nagu seda nimetatakse. Mingil, mulle arusaamatul, põhjusel keeldub ta vahekäigupoolsesse külge istumast. See tähendab, et peldikusse minnes ronib ta iga viieteist minuti tagant üle minu. Pakun talle selliseks puhuks sobivaid kõhtukinnistavaid tablette, kuid neid ei julge ta võõra inimese käest võtta. Ju ma näen siis kahtlane välja. Küsimusele, miks me kohti ära ei võiks vahetada, vastab ta, et talle meeldib akna all istuda. Juhin ta tähelepanu raskesti märkamatuksjäävale faktile, et sõidame öösel, ja aknast pole kannigi näha, kuid ta jääb endale kindlaks. Poole öö pealt, kui juba päris tigedaks saan, soostub ta lõpuks siiski kohad vahetama, saan mõned tunnid enamvähem rahulikult tukkuda.

Küll siga pori leiab

2009-01-28T11:54:00.001-05:00

Ei ole viitsinud mitu nädalat siia midagi sehkendada, üritan viga vähe parandada. Ma nüüdseks pisut üle nädala Mehhikos olen, mõned esimesed tähelepanekud selle kohta siis.

Et oled Mehhikosse jõudnud on kerge märgata- esimeses immigratsiooniameti kontoris on turistikaarti blanketid otsa lõppenud, teises kontoris ei leia ametnik sahtli, kus blanketid asuvad, võtit kuidagi üles ja laiutab naeratades käsi. Lõpuks saan dokumendid korda aetud bussijaamas asuvas kontoris.

Mingil põhjusel valin esimeseks sihtmärgiks Hermosillo nimelise linna. Et majutuse pealt kokku hoida, sõidan öösel. Ilmselt on see näide kohalike veidrast huumorimeelest, kuid Tijuanast välja sõites näidatakse filmi Borderland. Filmi sisu seisneb lühidalt selles, kuidas kolm lolli ameeriklast Mehhikosse pidutsema lähevad ja kuidas enamik neist seal mitmel ebameeldival moel oma otsa leiavad. Welcome to Mexico, eksole. Kuna bussijuht on DVD koti ilmselt koju unustanud, näidatakse seda filmi öö jooksul 3-4 korda. Vahva.

Hotell, mille Hermosillo jõudes võtan on ikka tõsine sitamaja- värv koorub seintelt, sooja vett pole, üks peldik korruse peale, seinad täis uniseid prussakaid jne. Aga odav.

All fuajees suitsu tehes tutvun Marcosega- kergelt napsuse kohalikuga kes pärast mitmeid aastaid õpinguid ühendriikides on kodulinna tagasi pöördunud. Paistab, et keegi teda siin eriti oodanud ei ole, elab ta hotellis. Kuulnud, et ma äsja saabusin kukub ta mulle linnaekskursiooni korraldama. Järjekordselt olen ma ühe ulmejutuka tegelase otsa sattunud. Kooserdame taga mõned tunnid ringi, selgub, et Rough Guidel oli õigus- siin linnas pole tõesti midagi vaadata. Seda kinnitab mulle ka Marcos, kes ei suuda ära imestada, miks ma sellisesse kohta sattusin. Minu jaoks muidugi on esialgu Mehhiko elust kihava ja haisev tänavapilt omaette vaatamisväärsus, kuid see tekitab õige kiiresti väsimust. Ainukesed huvipakkuvad asjad on keset linna kõrguvad kaljurünkad, kuid kuna Marcosel kellegagi kohtumine ees on, lepime kokku et nende otsa ronime homme. Kooserdan veel üksi nati ringi, võtan mõne õlle ja lähen tagasi hotelli. Õigemini ekslen. Olin meelde jätnud, et hotell asus üsna ühe suure kalju lähedal, kuid oh üllatust- neid kaljusid on siin linnas mitmeid. Pimeduse saabudes leian end siiski juhuslikult õigest kohast.

Kuna tänu filmiprogrammile öine uni üsna häiritud oli, tunnen end väsinuna ning otsustan varakult magama keerata. Aga ei. Uksele kõlab koputus ja tuppa libiseb Marcos. Sundimatult viskab ta mu voodile pikali, paneb suitsu ette ning kukub kõikvõimalikest maailmaasjadest patrama. Noogutan aegajalt uniselt. Umbes tunniseks veniv vestlus annab aimu, et temast lahti saamine ei ole kerge ülesanne. Et teda teisele poole ust saada teen omaarust kavala ettepaneku kuskil mõni õlu võtta. Jaa, Marcos teab head kõrtsi siin lähedal. Mitte kallis. Sinna suundumegi.

Esimene asi sisse astudes on hingemattev kuse- ja kanepihais. Kui silmad hämarusega harjuvad, näen suurt, kohutavalt räpast, paksus suitsuvines saali, täis plastlaudu ja nende vahel sagivat rahvamassi. Suurepärane koht. Otsustan, et tõmban ühe õlle rindu ja siis ütlen Marcosele, et mul jäi vannivesi jooksma ning lasen jalga.

Vaatan alles rumala näoga ringi, kui Marcos juba baari poolt tagasi tuleb, neli liitrist õlut näpus. "Vähem jooksmist", selgitab ta naeratades. Sätime end istuma. Õõvastusega vaatan lauale toodud klaase. Isegi minu kohvitass kontoris ei olnud nii räpane. Joon pudelist. "Miks sa pudelist jood," teeb Marcos mulle märkuse, "nii pole viisakas." Ohkan ja kallan õlle kõrvale vaadates klaasi. Klaasi sisekülge katvast kihist hakkavad rõõmsalt pisikesed mullid ning tükikesed eralduma. Marcos räägib enda elust ja õpingutest San Franciscos. Märkan, et tema tühjaksjoodud klaas on õlle toimel üsna läbipaistvaks muutunud. Kui ta mujale vaatab, vahetan salamahti klaasid.

Teist õllet lõpetades meenub, et mu hotellitoas polegi vanni, isegi vannituba mitte. See oleks üsna rumal vabandus. Nõustun Marcose ettepanekuga võtta pudel teqilat, lootuses, et see puhastab organismi. Koos pudeliga laekuvad lauda ka kaks kõrvallauas istunud mehhiklast. Vestlus kujutab endast röökimist üle kõrvulukustava muusika ning kõrvallaudade röökimise. Sarnaselt Tikasega hakkab tekkima paranoia, et Marcose sõbrad praegusel hetkel mu hotellituba tühjaks teevad. Otsustan mõistlikkuse piires kaine püsida. Kui üks juurdetulnutest kanepisuitsu ringi laseb käima, jätan vahele. Kanepid suitsetatakse kõrtsis täiesti rahumeeli sees. Teqilajoomisega nad siin eriti ei tseremoonitse. Laimi pigistatakse pigem õlle sisse. Kui soola kohta küsin, vaadatakse mind üllatund näoga. Uurivad, kuidas eesti keeles "Salute" on. "Terviseks" ei meeldi neile miskipärast. Õpetan neile ühe uue. See saab populaarseks. Hiljem, õhtu jooksul kuulen seda juba kõrtsi teisest servast. Kui te kunagi juhtute kohtama mehhiklast, kes napsu võttes koleda häälega röögib "alakahil, röööisk!", siis teadke et see on minu kool.

Juurdetulnutest keegi inglise keelt ei räägi, kuid tundub, et peale teist pudelit tequilat on mu hispaania keele oskus märgatavalt paranenud ning ka nemad saavad eesti keelest üsna vabalt aru. Üks neis, punase nokkmütsiga tüüp käib mulle kergelt närvidele oma pidevate katsetega mu tubakapakki enda taskusse toppida. Mu märkuse peale ulatab selle siiski iga kord lipitseva naeratuse saatel tagasi. Marcos lahendab probleemi kergekäeliselt, virutades järjekordsel katsel tüübile lihtlabaselt vastu lõugu. Punamütsike ei tee sellest suurt numbrit, hoiab mõna aega taskurätti paistes huulel ning toob lepituseks järjekordse pudeli. Minule tuletab vahejuhtum meelde kus ma olen ning miks ma siin olema ei peaks. Otsustan, et see pudel jääb viimaseks. Märkan, et ei ole eelmisest pudelist mulle vahetusraha tagasi saanud. Kuna baarman meenutab seda kurja rõugearmilist mehhiklasest killerit Tarnatino filmidest (ahah, üles leidsin Danny Trejo on ta nimi) ja summa pole suur, otsustan omaette vahetusraha tipiks ümber defineerida. Pidevalt tuleb eemale peletada ennast lauda pressivaid ebamäärase vanuse ning kehakujuga prostituute. Mingiaeg tekkib kõrtsi kolm kitarrimängijat, kes tegevuseta prostituutidest naiskoori moodustavad. Parem ikka, kui mehhiko disco, mis siiani kõrvu hellitas.

Pärast jumal teab mitmendat viimast pudelit olen ilmselgete joobetunnustega. Või on seda siis seinad ja tool mu all... Marcos on veel hullemas olukorras. Proovib ühtepuhku mitmete ümberkaudsetega tüli norida. Õnneks keegi veel vedu ei võta. Enivei, otsustan magama minna. Üritan ka Marcosel seda ideed tutvustada, kuid leian ta ühe vaalasuuruse prostituudi embusest tukkumas. Katsetele teda äratada reageerib neidis kiledahäälse sõimuvalinguga. Ma isegi ei taha teada, kelleks kõigeks mind nimetatakse. Löön käega ja trügin uksest välja.

Saanud mõned meetril astuda jookseb keegi mulle järgi: "Hei, senjor!". Pööran ümber. Pahura näoga Danny Trejo. Fak, mis nüüd siis veel. Katkiste hammaste välkudes ulatab kõrtsmik mulle 70 peesot- vahetusraha tequilapudelist. Luksatan tänulikult ning tuigun hotelli poole. Ei oma õrna aimugi, mis kell olla võib, kuid päris hommik veel olla ei saa, sest üks loll intsident ootab veel oma järge selles öös.

Kõige parema une pealt tunnen, et sissekaanitud õlu tahab jõuda sinna, kuhu kõik see õlu ükskord jõuab. Kuna peldikuuks on minu ruumist kohe järgmine ja aeg öine, ei viitsi riietumisega vaeva näha. Peldikust tulles koban unisena taskus võtme järgi. Üllatusega selgub, et pole mul ju püksegi jalas, taskust rääkimata. Logistan kurvalt ust ja mõtlen, mis teha. Häda sunnil tatsan kolm korrust allapoole, valvelauda. Seal ei kedagi. Taon paar korda kella. Ei midagi. Vaid poolik suitsupakk letil. Õngitsen endale sealt suitsu hammaste vahel, tuld mul loomulikult ei ole. Seisan mõtlikult fuajees ja tapan varbaga paar prussakat. Filmides on ilgelt naljaks, kui nii juhtub, eksole. Tegelikult ei ole. Üsna nõme on minuarust. Lõpuks ilmub kuskilt tagantruumist unine vanamees. Sõnagi lausumata süütab ta mu sigareti. Ilmselt on trussikutes gringo, kes ta selleks üles ajab, et tuld küsida, siin igapäevane nähtus. Lõppuks õnnestub probleemi tegelik olemus talle selgeks teha. Vana tuhnib sahtlis ja viskab mulle võtme. Oh seda rõõmu.

Hommik on halb. Oi kui halb. Öö otsa õlle ja tequila sisselahmimine ja passiivne kanepisuitsetamine ei olegi parim viis hea enesetunde saavutamiseks, selgub. Isegi öine trussikutes ringilippamine ei suuda naerma ajada. Hoian pead kinni ja inisen õnnetult. Kuna ma ilmselgelt ei ole võimeline sellises konditsioonis pikka bussisõitu taluma, otsustan et kolin teise, eelmisel päeval leitud oluliselt viisakamasse hotelli. Siia ma ei kavatse jääda, teine selline õhtu eileleitud amigodega ei tundu ahvatleva perspektiivina. Püksitaskust suitsupakki võttes avastan üllatusega, et see on pilgeni täidetud tuttava imalahaisulise taimepuruga. Miskil hetkel eelmisel ööl on meie suitsupakid selle kuradi punamütsikesega ilmselt vahetusse läinud. Õnneks on veel seljakotis paar pakki rullimistubakat. Alati peab tagavara olema. Ainuke asi, mis on hullem kui pohmakas, on pohmakas pluss avastus, et suitsu ei ole. Kuna ma eriline kanepilemb ei ole, otsustan selle kuskile prügikasti servale jätta. Ehk saab mõni kodutu õnneliku õhtu. Fuajees suitsu tehes kohtan taas Marcust. Värisevatel jalgadel astub ta hotelliuksest sisse. Ta tundub täna kuidagi sõnakehv. Vastuseks küsimusele, kuidas eilne õhtu lõppes, vaatab ta ainult punaste silmadega otsa ning ei ütle midagi. Üritan võimalikult värske ning heatujuline välja näha, kuigi ega see mul vist eriti ei õnnestu. Marcus lohistab ennast minema.

Liigungi teise hotelli ning ülejäänud päev möödub väga tasaselt. Longin küll natuke ringi, kuid palav päike ei tee haigele peale üldse mitte head. Tänaval juuksuri silti nähes meenub, kui kole lõust mul hommikul peeglist vastu vahtis. Kolm kuud pole juuksurisse sattunud. Istun tooli ning üritan paari endale tuttavat hispaaniakeelset sõna ning käsi-jalgu kasutades juuksurineiule selgeks teha, milline ma pärast tema poolt ettevõetavaid protseduure välja näha võiks. Tulemus on kohutav. Luban endale asjassepuutuvad terminid selgeks teha ja teinekord uuesti üritada. Vähemalt on juuksed lühemad nüüd. Seejärel ronin, ilmselt mashoismihoos, ühe kaljurünka otsa- see on ilmselgelt selle päeva kõige halvem mõte. Kalju otsas kõrvetava päikese käes lõõtsutades kuulutan päeva perssekukkunuks. Lähen hotelli ning keeran magama.

Järgmisel päeval kolan veel pisut ringi ja otsustan õhtul järgmisesse linna sõita. Valin selleks Mazatlani nimelise koha, usaldades seekord reisijuhti. Öösel, poole sõidu peal, aetakse ülese ning kästakse enda pakkidega jala läbi kontrolliväravate minna. Selliseid piiri- vms kontrolle siin tundub igal pool suurte teede ääres olema. Eelmise bussisõidu ajal isegi kaks korda peeti kinni, mäletan. Suunatakse meid suurde plekist angaari, kus siis kontrollprotseduurid toimuvad. Järjekorras seistes taban end unise peaga mõttelt, et hea, et kanep ära visatud sai. ...! Kas sai? Kurat! Mõtlesin küll, et viskan, aga... Vist ikka viskasin. Kunas? Persse küll, üldse ei tule meelde. Seda mäletan, et väikse seljakoti ette taskusse panin ta, aga kas tänaval ta ka välja võtsin ja ära viskasin? Tuju läheb väga imelikuks. No milline idioot. Vaatamata sellele, kui palju ja avalikult siin kanepit tõmmatakse, ei taha ma absoluutselt tutvuda selle omamise eest ettenähtud karistusmeetmetega. Teha pole kah midagi, angaar on heledalt valgustatud, rabelema pole enam kah mõtet hakata. Siin on siuke pentsiku süsteem, väravast läbi minnes vajutad nuppu, mispeale randomiga süttib fooris punane või roheline tuli, vastavalt millele su kompsud siis otsitakse läbi või mitte. Mööduvad mitmed väga närvilised minutid. Vähe on neid nimesid, millega ma ennast ei nimeta ja neid lubadusi, mida ma endale ei anna. Olen üsna järjekorra lõpus, kuus inimest minu ees on saanud järjest rohelise. Tõenäosus ei ole minu kasuks. Väriseva käega vajutan nuppu...

Naeratan hädiselt loiult viipavale piirivalvurile ning astun läbi väravate. Ebakindlate kätega üritan suitsu rullida, kuid juba tuleb bussijuht ja teeb mulle selgeks, et kohe hakkame liikuma. Ma ei ole pikka aega ühte suitsu nii väga vajanud, ja nüüd ma ei saa seda teha. Kurat. Alles bussis julgen kotis kobada, ja loomulikult- kanepipakk on seal, ilusasti kõige peal. Ei jõua oma lollust ära kiruda. Luban endale, et ei pane seljakotti enam midagi õllest kangemat ja kontrollina alati üle, mida kõrtsilaua pealt taskusse topin. Täiesti lambist nagu niimoodi persse kukkuda- selleks peab ikka annet olema. Järgmises peatuses lendab pakk prügikasti. Vaatan talle järgi ja kirjuta mõttes märkmikusse üles, et ikka kindlasti meelde jääks.

Aasta uus

2009-01-05T19:26:00.001-05:00

Head uut aastat teile, eksole.

Aastavahetuse veetsime Slab Citys, kus uue aasta saabumist vääriliselt tähistati. Kui välja arvata mõningased sekeldused purjus hipide ja pürotehnikaga, mille tagajärjel üks hipi pisut kõrbenud ja räbala väljanägemise omandas, möödus üritus vahejuhtumiteta. Aastavahetuse meeleolu loomisele aitas pisut kaasa paks soolakiht, mis sealkandis paljudes kohtades maad katab. Kaugelt vaadates jätab lume mulje küll.

Jaanuari teisel päeval liikusin San Diego poole tagasi. Sakslastest muusikute paarike Julie ja Alex pakkusid mulle küüti El Centro nimelisse linnakesse, kust juba bussiga edasi sain. Sõit Julie ja Alexiga oli elamus omaette. Iga linnu kohta, keda autoaknast märgati vahetati mõtteid ooperit lauldes. Kui ühendada huvi ornitoloogia ja ooperilaulu vastu on tulemus pentsik. Kuid lõbus.

Esimene ülesanne San Diegosse jõudes oli otsida üks hiina buffee ja seal korralik söögiorgia maha pidada. Kahe ja poole nädalasest vegetaarlase ja kontservide dieedist oli pisut kõrini. Otsisin internetist mõned aadressid ning istusin ootusärevalt bussile. Paraku osutus mu missioon arvatust keerulisemaks. Esimene koht oli hiljuti suletud, järgmist ei leidnud lihtsalt üles jne. Nutika poisina olin ma muidugi üles märkinud söögikohtade aadressid, mis kõik linna eri servades asusid. Aga San Diego on ikka paras jurakas linn. Lõpuks pärast 3-4 tunnist tuuritamist mööda linna leidsin lõpuks otsitu. Oo, see oli ülev hetk. Komberdasin väsinud jalgadel buffee uksest paistva maheda valgusruudu poole, verd täisvalgunud silmad pimeduses hiilgamas ja süljenäärmed täistuuridel töötamas.

Ojaa, söömises olen ma hea. Te ei kujuta ettegi, kui palju ma süüa võin. Tavaliselt buffeepidajad kah ei kujuta. Esialgu. Kui see kohutav tõsiasi lõpuks nende teadvusesse jõuab, on nende jaoks juba lootusetult hilja. Kask is in da house. Väikesed pilukad jooksevad jalad rakku, et vaagnaid täita ja puhtaid taldrikuid tuua. Mina käin hajameelselt toidulettide vahel, näpistades palukese siit, teise sealt. Hiinlastel hakkab ninast verd tulema, kui näevad neid toidumägesid, mis mu kurgust alla veerevad. Köögist kostub ainult rehepeksumasinana toitu hakkivate kokkade väsinud korinat. Pankrot ei ole kaugel. Manager käib ähmi täis näoga mööda saali ja piilub äreva näoga kella, kuid on alles keskpäev. Vahel nad üritavad küll alatuid nippe kasutada- puhtaid taldrikuid mu eest ära peita, valetada, et kokk poos ennast üles jne. Tavaliselt ma ei lase ennast sellistest pisiasjadest häirida, kui puudu jääb, lähen otsin köögist juurde. Jaa, buffees on mul must vöö.

Peatun mõne nädala samas hostelis, kus eelmine kordki. Paistab, et endine toanaaber Rafael ongi naise juurde tagasi läinud. Päevad mööduvad mööda linna ringi oleskledes või kuskil rannas vedeledes. Mulle meeldib.

Üleeile linna pealt tulles märkasin kõrvalvoodil väga tuttava moega kitarri. Tikase kitarr, kurat võtaks. Pärast ümberkaudsete baaride läbikammimist leidsin Tikase rannas õlut joomas ja burritot närimas. Tähistasime taaskohtumist hiigel-pannitäie makaronide praadimise ning ohtra õllega. Tore oli üle kuu aja jälle näha ja õlut libistades muljeid vahetada. Tema seiklused mägedes olid ikka ikka päris karmiks ära läinud. Täpsemalt neist ta enda blogist lugeda saab. Õhtu käigus õnnestus möödaminnes jaapanlasest toanaaber Soichi täis joota. Ja ka endale hommikuks kerge peavalu hankida. Lubasime, et Soichi isale ei räägi, et ta õlut jõi. Ärge teie siis kah rääkige. Järgmisel päeval liikus Marko paraku Mehhiko poole edasi. Jõlkasin ajaviiteks temaga koos üle piiri kaasa. Veel mõned õlled Tijuanas ja oligi juba aeg taas laiali minna. Kahju, aga ehk kohtub kunagi jälle.

GOD is LOVE

2008-12-29T21:25:00.001-05:00

Loodan, et olete jõulud elusalt ja tervelt üle elanud. Kujutan ette seda põrssakarja, kes kõik potti löödud sai, taevariigi uste taga ruigamas. Isand Peetrusel on arvepidamine kindlasti täiesti sassis. Need pagana põrssad on ju kõik kangesti ühte nägu. Minu hingel ühegi notsu surm seekord ei ole. See teeb karmale head, ma usun. Siinkandis õnneks jõuludest ei arvata üldse midagi. Ei ühtki jõuluvana ega lumehelbekest ega muud tingel-tangelit. Oi mulle siuke värk meeldib. Jõuluporterit ja piparkooke oleks ju hea olnud manustada küll, aga kui kompensatsiooniks on jõulude täielik ignoreerimine, siis mulle sobib. Tegin naabri mandariinipuu tühjaks ja leppisin sellega.

Küll aga vahetus jõulude ajal farmis pesitsev seltskond. John tõmbas uttu ja asemele laekus rootslastest paarike- Karin ja Fred. Mõni päev hiljem saabus veel ameeriklane Jerry ja ameeriklane Jenny, aga nemad paarike ei ole, kuigi nimed nagu täitsa klapiks. Nüüd ongi nii, et ma olen halastamatult vähemusse jäänud. John oli ikka normaalne mees, sõi kõike, mis liikus ja jõi õlut kah vahel. Nüüdne seltskond koosneb ainult paduvegetaarlastest, joogadest ja muidu vabamõtlejatest. Täna hommikul, unise peaga õue astudes komistasin näiteks Jenny otsa, kes pidas vajalikuks otse ukseaugus oma joogatrikke teha. Kuna ta parasjagu nagu kuidagi sõlmes oli või midagist, ja ma tasakaalust välja ajasin pisut, siis tal kulus mõningane aeg, enne kui end lahti harutatud sai. Ma ei osanud kuidagi aidata kah. Mulle tundub, et ta on siiamaani pisut tige mu peale. Ja kael on kah kuidagi kõver nagu, minuarust eile küll nii kõver ei olnud. Jerry on habemik, kellel sai hamburgeritest toituva raamatupidaja elust kõrini ja otsustas vegetaarlasest hipiks hakata. Ma kardan, et kaua ta niimoodi vastu ei pea, tüüp on umbes minu pikkune ja kaalub alla 60 kilo. Isegi mu sõber Salla on temaga võrreldes priske poiss. Aga Jerry ise on rahul. Ju ta peab siis niimoodi olema.

Päeval käisime täna Palm Springis, kus Gordon muuhulgas viis meid miskisse Walmardi suurusesse orgaaniliste toodet poodi. Oh sa jumal, kus seal hakkasid kõigil ökudel ja antikonsumeristidel jalad erutusest värisema. Elevil kilgete saatel tormas seltskond poodi ja lähima tunni jooksul ei olnud kedagi näha. Ma ostsin kah kolm täiesti orgaanilist banaani ja neli pudelit orgaanilist Guinesi. Kõvasti kallim oli küll kui tavalises poes aga ikkagi 100% orgaaniline värk, saate aru, mitte miski naftast tehtud pask. Kuigi Guinesi puhul ei saa muidugi kunagi päris kindel olla...

Ajaviiteks olen hakanud viimastel päevadel geopeitusega tegelema (tänud mu endisele töökohale GPS-i eest siinkohal:). Mägedes ja kõrbes leidub palju padrunikastikesi, täis võtmehoidjaid ning kamme ja postkaarte. Paistab populaarne teema olema siinkandis. Mööda mägesid ringi töllerdades sattusin ükspäev huvitava sildi juurde, mis kinnitas, et tegu on sõjaväe laskepolügooniga. "Military reservation. Dangerous explosives. Laser hazard area." Tore, et nad sellised sildid keset polügooni püsti panevad, mitte ala piirile, eksole. Hea veel, et soolikaid pidi puuotsas rippudes alles silti ei näe, et "Ohoo, astusite arvatavasti pommi otsa. Neid siin ikka leidub. Sorry, unustasime teile ütlemata."

Viimased õhtud oleme veetnud Slab City nimelises kohas, mis siit umbes paarikümne miili kaugusel asub. Täiesti uskumatult lahe koht, ma ütlen teile. Slab City on tuhatkonna elanikuga hipiküla keset kõrbe. Asula koosneb valdavalt autosuvilatest ja nendest ehitatud majadest. Isegi kirik on olemas. Püsielanike seal võibolla paarsada on, ülejäänud on tulijad-minejad. Kogukonna keskpunktiks on "The Range" nimeline kontsertlava, kus õhtuti igaühel vastavalt oma oskustele ja soovidele võimalus musitseerida on. Kirjeldamatult mõnus on seal õhtul ümber metalltünnides põlevate lõkete vedeleda ja igast segast muusikat kuulata. Inimesed on üle mõistuse sõbralikud ja toredad, isegi minusugune sotsipaat on olnud sunnitud mitmete huvitavate tegelastega tutvuma.

Üks vaatamisväärsus Slab City lähistel on veel Salvation Mountain. Leonard Knight-i nimeline vana on paarkümmend aastat savimägesid värvinud ja sinna religioosse sisuga loosungeid maalinud. Väga sürr koht on.

No nii, nüüd sai küll oksendamiseni palju positiivseid omadussõnu paari lõigu sisse kokku. A Slab City on seda väärt kah. Kui keegi kunagi Lõuna-Californiasse sattub soovitan kindlasti üle vaadata. Niipalju veel, et kes on näinud "Into the Wild" nimelist filmi, siis pikk jupp selle tegevusest toimub Slab Citys. Üldse valdav osa filmi keskpaigast siinses ümbruskonnas toimub. Ja Slab City ongi täpselt nii lahe asula, kui filmis paistab, pisut lahedamgi veel. Salvation Mountainil käivad nad kah seal filmis. Ja Leonard Knight, kes filmis iseennast mängib, ongi päriselus samasugune. Ilmselgelt ei olnud stsenaristil vaja vaeva näha talle scripti kirjutamisega. Vaatab sulle suurte silmadega otsa ja räägib, kuidas jumal on kõikjal meie ümber. Väga muhe vana. Me muidugi vaatasime selle filmi ükshommiku üle.

Sureva mere ääres

2008-12-24T13:23:00.001-05:00

Täna ma räägin teile ajaviiteks pisut lähemalt Salton Sea ajaloost. Või õigemini niipalju, kui ma Gordoni jutust aru sain.

Vaatamata oma nimele ei ole tegu siiski merega. Tegu Võrtsjärvest umbes kaks korda suurema järvetaolise moodustisega on. Tegelikult ta pole päris järv kah nagu... Soolane on vesi seal. Hirmus soolane kohe. Salton Sea tekkis inimtegevuse tagajärjel ca sada aastat tagasi. Ennemuiste olnud orus, mida praegu täidab järv, soolakaevandused, asulad ja raudtee. Ja kohalikud farmerid elasid väga kehvasti, kuna nad ei olnud esiti selle pealegi tulnud, et keset kõrbe ei taha kardulas nagu hästi kasvada või nii. Ei olnud õhtuti suitsustes taredes kuulda rõõmsaid kilkeid ega laule. Kurvalt ja isutult istus pere ümber söögilaua ning näris savi. Ohates peitis pereisa pea käte vahele kui lapsed tema poole süüdistavaid pilke heitsid. Lõpuks ei kannatanud mitmed põllumehed seda olukorda enam välja ning üheskoos otsustati vähe maaparandust teha ja lähedalasuvatest jõgedest siia kanalid kaevata, et kõrb õitsvaks oaasiks muuta. See, et org asub ca 70 meetrit alla merepinna neid ei kottind. Mõeldud - tehtud. Aga siis tulid mõned õige vihmased aastad, mille tagajärjel Colorado jõel polnud enam oma vett kuskile panna ja nii purtsataski kogu see ilmatu kogus vett orgu. Põllumehed sügasid rumala näoga kukalt, et kurat, nüüd jälle sai vist pisut liiga palju vett. Hirmsa hooga hakati kanaleid täis ajama ja tamme ehitama. Lõpuks, pärast kahte aastat suudeti vee juurdevoolule piir panna. Aga järv oli tulnud, et jääda.

Õnnetult käisid siis mehed käsi laiutades ümber järve, kuni mõned aastad hiljem tuli ühel kavalamal mõte: "Kuulge mehed, a teeks siia õige kuurordi. People come, come. Big, big money! You know!" Teistel põlduritel venis seepeale nägu naerule. Einoh, mis nii viga. Kärmelt hakati tööle ning ehitati järve kaldale hulganisti tarekesi ja poode ning kohvikuid. Lasti veel kalad kah järve elama, need kukkusid seal kohe paljunema nii mis kole. Heameelest käsi hõõrudes istuti siis veel männivaigu järel lõhnava kõrtsu ette maha, võeti kann õlut ning jäädi rahvahulkasid ootama. Ja rahvas tuli. Palju tuli kohe. Rikkaid tuli, ja mitte nii rikkaid ja ka vaeseid tuli. Ilus koht ju iseenesest. Oi, oli meestel alles hea meel. Ei olnud neil enam kardulased ega kaalikad ega kõplamine meeles, ainult dollarimärgid vilkusid silmade ees. Iga õhtu viisid kartulikottidega raha koju ja hullasid koos perega raha sees. Ja tundus, et ei olegi lõppu sellel peol. Tarekesi ehitati muudkui juurde. Palju inimesi tuli oma tarega- autosuvilaga. Nendega oli veel lihtsam, lükka ainult plats siledaks ja küsi raha. Ja kui põllumehed ära surid, ehitasid tarekesi edasi põllumeeste lapsed, kes ei olnud enam põllumehed vaid turismiärimehed.

Aga kõige selle pillerkaare keskel olid nad ära unustanud soolakaevurid, kelledele kunagi vesi peale lasti. Soolakaevurid, seevastu, ei olnud midagi unustanud. Tõredate nägudega istusid need järve põhjas kaevandustes, lastes aegajal pahameele väljendamiseks mulle ninast. "Meile näkku ei nikuta!", otsustasid nad ning sirutasid vees krimpsutõmbunud sõrmed kirkade järele. Vaikides ja raevunult tagusid kaevurid soolalademeid ja lahtiraiutud sool lahustus aegamööda järve vees...

Samal ajal üleval, järve kaldal, pidu aina kestis. Inimesed kalastasid, ujusid, sõitsid veesuuskadega ning istusid kaldal, päiksevarjude all, kokteiliklaasid käeulatuses. See võis olla eelmise sajandi teise poole alguses, kui ühel päeval inimesed märkasid, et kalad hakkavad järves surema. Kalade suremise põhjuseks siis vee liigkõrge soolsus. Aga tonnide viisi kaldaleuhutud surnud kala ei lõhna üldse mitte hästi. Kuigi, kajakad on asjast ilmselt teisel arvamusel. Inimesi kajakate arvamus ei huvitanud, nemad ei tahtnud päevavarjudega kalaraibete vahel istuda. Nad võtsid oma poolikud kokteilid ning pakkisid päevavarju ning pere autosuvilasse."Bill, kus sa töllerdad nüüd? Ruttu, lähme minema, siin haiseb!" Bill keris nukralt spinningu kokku ning ronis rooli. Ja juba läinud nad olidki. Kõigepealt läksid rikkad, siis mitte nii rikkad. Ainult vaesed jäid siia. Neil ei olnud kuskile minna.

Ja jälle käisid turismiärimehed õnnetult käsi laiutades ümber järve. Ei kajanud palmide all enam puhkajate hõiked ega mootorpaatide põrin. Vaid mõni joodik jorises põõsa all. Tuul ulus tühjades tarekestes ning sakutas kaldaleunustatud rannatoole.

Pea longus mindi teadmameeste juurde nõu küsima: "Teie teadlasehärrad olete ühed targad mehed. Öelge meile mida me peame tegema, et kalad enam ei sureks ja rahvas meie randadesse tagasi tuleks?"
Professorid sügasid kukalt ja korraldasid hulganisti sümpoosiumeid ning nõupidamisi: "Hmm... Jaa... Saab nii ja saab naa. Kui siit torud vedada, ja sealt kraav kaevata... jaa. Ja siis veel peaks siia tammi ehitama ja... Jaa. Ühesõnaga kogu see nali läheb teil maksma umbes biljon-ziljon dollarit, poisid."
Poistel vajus seepeale suu rumalasti lahti. Kogu raha oli ju ära perega selle sees hullates ära kulutatud. Vaid peenike puru ja mõni auklikuks kulunud rahatäht oli ehk põrandapragude vahele jäänud.

Suures hädas pandi siis peenemad riided selga ning sõideti pealinna, valitsusehärrade käest raha küsima.
Valitsejahärra keerutas käes jalutuskeppi ning kissitas kavalasti silmi: "Jaa, poisid, raha on mul jalaga segada. Aga," puhus ta hädalistele aromaatset sigarisuitsu näkku, "ma ei anna teile seda. Mul on siin Vietnami sõda praegu pooleli, pomme vaja osta ja igast värki. Ja teate ise ju kuidas kõik iga päevaga kallimaks läheb. Ei saa praegu. Võibolla mõni teine kord. Tulge homme."

Mehed ei osanud asjast seepeale enam midagi arvata. Nõutu näoga seisid nad valitsejahärra trepil ning mudisid mütsi peos.
"Sitt, raisk," mühatas üks lõpuks, süljates valgele marmortrepile, "mis teeme, tuleme vaatame homme või?"
"Ah ei tea kas tasub. Valitsejahärral kah kiire ju, pole tal siin aega meiega lobiseda. Tuleme äkki järgmine nädal... Tal näed, seal Vietnamis sõda pooleli ja puha," arvas teine, "Kus see Vietnam üldse on, kuskil Hiinas või?"
"Persse, ei mina tea," vastas esimene ja hakkas soni pähe surudes kodu poole sammuma.

Ja nii kulusid aastad ja aastakümned. Kord ei tahtnud valitsus raha anda; siis olid professorid oma plaani ümber teinud; või ei saanud jälle raha, sest kuskil oli taas mõni sõda pooleli vms; teinekord olid vanad teadlased ära surnud ja noored tegid uusi plaane järve päästmiseks. Ja nii käib see siiani, tundub.

Aga kaevurid, järve põhjas, muudkui toksivad. Vee soolsus kasvab aastaga umbes üks protsent. Järveäärde ehitatud suvitusrajoonidest on järel ainult varemed ja kaldad on ühtlaselt kaetud surnud kaladega. Kajakatele ja pelikanidele see sobib.

Nii mu päevad läevad

2008-12-20T22:58:00.000-05:00

Nüüd ma siis mõnda aega maainimene olen. Päevad mööduvad vaikselt kuid tüünelt. Hommik algab tavaliselt umbes kuue paiku. Üritame endale kaheks kuni kolmeks tunniks tegevust leida, kuigi see tavaliselt ei õnnestu. Täna näiteks, nägime kõvasti vaeva ja kaevasime kolme peale kümme meetrit umbes põlvesügavust kraavi. Kolme tunniga. Ok, maapind koosneb siin küll põhiasjalikult kividest ning kruusast, aga siiski, ega seda eriliseks töövõiduks just pidada ei saa. A mulle sobib. Töö lõpetame hiljemalt üheksa paiku. Ülejäänud päev ongi mul oma sisustada.

Tavaliselt laenan siis Gordoni käest ratta või lähen kooserdan jala ringi. Mõni on küsinud, miks ma pilte pole üles pannud rohkem. Ma sellele küsimusele vastuseks ühe pildi panen siia. Siis saate aru. Selgituseks, et see triip seal taga ongi silmapiir. Kõrb, noh. Üks pilt ütleb rohkem, kui sada sõna.

Tegelikult nii hull siin olukord päris igal pool ka ei ole. Kooserdamiskohti siin ümbruskonnas esialgu jagub. Mõni lähemal, mõni kaugemal. Mõni päris kaugel. Esialgu kaarti pealt vaadates tundus kõik väga lähedal, aga ega rattaga eriti kaugemale kui 30 kilti ei viitsi sügada. Tagasi kah vaja tulla ju. Ja siin läheb umbes sama varal pimedaks, kui Eestis praegu. Miski 16.15 umbes tõmmatakse päikesele müts silmade peale.

Huvitavad kohad kooserdamiseks on näiteks Salton Sea äärsed tondilinnad. Ma paari olen käinud vaatamas, kuigi parimad kohad vist vastaskaldal pidid asuma. Salton sea oli kunagi populaarne suvituspiirkond, neljakümnendatel-kuuekümnendatel vooris siin tohutult puhkajaid ning tegeldi kõvasti neile vajaliku infrastruktuuri ehitamisega. Miskil ajahetkel aga hakkasid kalad koledal kombel surema järves, kuna vee soolsus kasvab pidevalt, ca 1% aastas. Surnud kalade keskel ei tahtnud muidugi keegi enam puhata, pealegi levisid kuulujutud, et kallade suremise põhjuseks on miski keemiline reostus. Ja nii jäigi Salton Sea ümbrus õige kiiresti uuesti tühjaks. Selleaegsest kinnisvaraarendusest paljudes kohtades kõrbes ja mere ääres veel varemeid leida on, pakkudes aegajalt üsna tontlike vaatepilte. Praegugi vedeleb randades tonnide kaupa surnud kalu. Mitmetes kohtades koosnevadki rannaluited sajaprotsendiliselt kalaluudest ning teokarpidest, liiva mitte kübetki. Mõnes kohast hoiavad inimesed siiski veel kinni. Bombay Beach on ühe sellise nimi. Seal mõnisada inimest elab poolenisti maa sisse vajunud autosuvilates. Valdavalt mustanahalised ja mehhiklased. Seal isegi pood on, ma käisin sealt tubakat ja süüa ostmas. Poest tulles sattusin toredale grillpeole. Mingid vanad panid õlli ja grillisid liha oma autosuvila vraki kõrval. Mind mööda jalutamas nähes, hõikusid lähemale ning pakkusid grilli ja õlli. Üks tüüp oli Georg, teise nime ma vist ei saanudki teada. Georg on pärit Poolast ja tal hirmus hea meel oli, kui kuulis, et mina Estoniast olen. Praktiliselt naabrid ju, eksole. Natuke tüütu oli see, et Georg üritas muga kogu aeg saksa keeles rääkida, sest ta oli üsna kindel, et ülejäänud Euroopas, peale Poola, räägitakse ainult saksa keel. Aga sai vähemalt õlut ja korraliku liha üle hulga aja. Pärast tõi selle teise tüübi naine mind veel autoga koju kah. 13 kilomeetri võrra kohe vähem jalavaeva.

Avastasin just, et Bombay Beachil saate ise kah ringi käia. Siin. See esimene onn, mida näete, ongi Georgi sõbra autosuvila, kus grillpeol käisin. Google rules the world.

Lihasöömisega on siin jah üsna nigelad lood muidu. Ideejärgi Gordon mind toitlustaks kah, aga sellega on see paha asi, et tema on taimetoitlane. Ma esiti küll kujutasin ette, kuidas ta erinevatest köögiviljadest peeneid gurmeeroogi vaaritab, nii et ei saa arugi et liha sees ei ole. Aga ei, nii need asjad ei käi. Kogu toit, mis Gordon sööb, kujutab endast mikseris purustatud juurikaid ning idusid, sellest ködist ta ainult toitubki. Samas ongi nii võibolla mugavam. Hommikuti, ringi kooserdama minnes viskan priimuse ja kateloki seljakotti ja nii saan alati ise endale kuskil rannas või mäe otsas gurmeeroogi valmistada. Täna näiteks keetsin kokandusliku eksperimendi käigus riisi õlle sees. Proovige teie kah, päris hea tuli. Tegelik põhjus oli küll pigem see, et vesi oli otsakorral, kuid õlut piisavalt, seda müüakse siin kohvikus kaasa ainult kuueste plokkide kaupa.

Tagasi jõuan tavaliselt alles pimeduses. Selleks ajaks on keegi tavaliselt mõne basseini kuuma vett täis lasknud, nii et saab päevasest kooserdamisest väsinud jalgu vannis puhata. Väga mõnus on. Eile õhtul tõmbasime Johni ja Gordoniga vannis kanepit ja filosofeerisime igast asjade üle. Ma loodan, et ükski mu tuttav kunagi ei kuule, kuidas ma inglise keeles filosofeerin. Üsna piinlik oleks. Aga mai tea, kas kanep parandas minu keeleoskust või nende mõistmisoskust, kuid mingimääral nad vist said isegi mu käojaanist aru. Goron on kah lahe vana. Liha ei söö, õlut ei joo, suitsu ei tee, a kanepit kannatab küll kimuda, eksole. Ise oli oma teost hirmus elevil: "It's illegal in states, you know. I don't know why."

Ja siis ongi kell tavaliselt juba sealmaal, kus on aeg magama ronida. See tähendab siis umbes kaheksa-üheksa paiku. Maitea mis teema sellega on, aga Kanadast saadik juba tundub see olema täitsa normaalne aeg magamaminekuks.

Šokolaadimäed ja mudajõed

2008-12-17T20:42:00.001-05:00

Nii, nüüd ma olen siis juba teist päeva Šokulaadimägedes. Elul siin ei ole viga, vähemalt esialgu. Tööd ei ole veel õnnestunud siiani teha. Eile saabusin liiga hilja, kesse siis kümnest hommikul enam tööd hakkab tegema. Ja täna- üllatus, üllatus- sadas vihma. Vihmaga ju ometigi tööd ei tehta. Majaperemees punnitas kah hommikul silmi ja imestas. Siinkandis pidi olema ca 340 päiksepaistelist päeva aastas. Vahel ei sadavat terve aasta järjest. Ma ei hakanud midagi ütlema, vaid läksin ja keerasin vaikselt magama uuesti.

Farmiks seda kohta eriti vist nimetada ei saa, miski 30-40 datlipalmi ja kogu lugu. Omaniku nimi on Gordon. Gordon tundub olema üsna normaalne tüüp. Eile, mind bussijaamast peale korjates, teepeal nati seletas, et mida vaja teha on ja kunas. Kohale jõudes näitas eluaseme kätte ja andis mõista, et püüa ise hakkama saada. Ei miskit ülevoolavat sõbralikust või jutukust või lõkkeõhtute organiseerimist, nagu neil ameeriklastel pahatihti kombeks on. Päris hea vahelduseks. Üks inimene vähemalt, kes oskab rahumeeli vait olla, ei pea jahvatama kogu aeg kartuses, et suu kinni kasvab. Elutingimused on väga head, maja on ilus. Üle voodiserva avaneb mul veel lahedam vaade, kui Hispaanias, Lilli rõdu pealt magades. Maja ja Sahlton Sea vahel on ainult kõrb ja kuna maja pisut künkanõlval asub, siis avaneb mul otse voodist vaade järvel, mis asub umbes 6-7 miili kaugusel. Maapind on lihtsalt nii sürrealistlikult lage ja paljas.

Veevarustus on siin omapärane: nii sooja kui külma vett saab otse maa seest. Siinkandis ohtralt kuuma mineraalvee allikaid on, vaja ainult auk maa sisse puurida. Hoovis on suured basseinid, mida saab vastavalt soovile sooja või külma vett täis lasta ja vedeleda. Eile öösel vedelesin mitu tundi kuumas vannis, jõin teed ja vahtisin tähti, ümberringi absoluutne pimedus. Kuurort täielik, eh? Pesemine käibki olude sunnil samades vannides, kuna Gordon pole viitsinud siiani sooja vett majja sisse vedada. Võib olla teeme selle järgmine nädal ära.

Peale minu ja Gordoni on siin hetkel veel 21 aastane kass Peache ja samuti vabatahtlik John. John majas ei ela, tema reisib ringi automajaga (mida nad ameerikas RV-deks nimetavad), ja elab sellega hoovis. John on kah itimees. Neid, kuradeid, on ka nigu tarakane igalpool.

Kohe aia taga saavad alguse Šokolaadimäed. Nime on nad saanud oma šokolaadipruuni värvuse järgi. Eile ronisin seal terve päeva ringi. Tõsi, need rohkem küll künkad on, kõrgeima tipu kõrguseks näitas GPS vaevalt 500 meetrit.

Siin jätkuks ümbruskonnas tegevust päris pikaks ajaks ilmselt, eks näeb kaua ma siin peatun. Mõne miili kaugusel on ka kohvik, kust saab internetti.

Täna olen päev otsa magand ja hoovis kuumas basseinis vedelenud, mis iseenesest paduvihma käes on väga lahe tegevus. Kuskile ringi kooserdama minna eriti ei taha, sest sadu on kõrbe mudaauguks muutnud. Maapind on siin väga kuiv ja savine, mistõttu vesi ära ei vaju vaid mooustab lõbusid savijõgesid.

Nüüd lähen kohvikusse, internetti ja võtan ühe õlle. Need vihma täis päevad teevad tuju vastikult melanhoolseks. Ei saagi aru, mida tahaks teha või kus olla.

Paha päeva porin

2008-12-15T22:30:00.000-05:00

Ma olen tüdinenud sellest juba rääkimast, aga ilm on jälle persses. No kas ma saan kunagi ühes kohas olla üle nädala, nii et ilma ära ei rikuks. Ometigi ei saa ju asi selles olla, et talvisel ajal sai reisima tuldud. Täna öösel tormas öö otsa ja lahistas julmalt sadada, nii et hosteliesine tänav jõeks muutus. Ja sajab siiani. Masendav. Olen pool päeva maja ees terassil istund ja haigutanud ja oma plögi tuunind. Märkate kui uhke kaart mul nüüd päises on? Sealt te hakkate nägema, kus ma kõik käinud olen ja puha. Täielik sügisetunne on peal, ei viitsi kuskile välja vihma kätte kah minna. Ega ilma kummikuteta ei saaks majast väljagi. Tagauksest tegelikult vist saab, valdav osa rahvast käibki täna sealt. Inimesed kooserdavad uimaste nägudega ringi ja kiruvad, et see nüüd küll california ei ole, californias siukest ilma ei ole kunagi. Ma ei ole julgenud kellelegi mainida kah, et tõenäoliselt mina selle kõige taga olen. Nagu kõik eriliste võimetega inimesed, tunnen ka mina end pisut üksikuna.

Lehtede langemine omab siinkandis ikka hoopis teistsugust tähendus, kui meil. Palmilehejurakas kaalub koos oksaga, mis teda tüve küljes hoiab, tõenäoliselt nii mõnigi kilo. See ei ole hea asi, millega pähe saada. A neid tuleb tuulega ikka päris usinalt alla. Tänavatel liikuvad inimesed heidavad pidevalt kartlike pilke puulatvade poole.

"Nonii, siin porilombi varjus ei kuku meile ülevalt midagi pähe- kui just mõni asi alt üles ei kuku," lausus onu kergendusohkega, kui nad porilombi peal varjulise koha olid leidnud.
"Asi on selle," jätkas ta, "et need tühised tüvemürakad ei kujuta kukkudes mingit ohtu, aga kui mõni leheke juhtub pähe liuglema, siis..."
Siinjuures tegi onu nii muretu ja lõbusa näo, et Ants, kes Tagutpidiantsla asjadest juba üht-teist taipas, sai otsekohe aru- lehekese puhul oleks asi naljast kaugel.
"Ja kui meile oleks mõni leheke... pähe liuelnud?" päris Ants lustakalt hambaid plagistades.
Onu pidas tähendusrikka pausi ja vastas siis nii: "Mulle kukkus kord kaseleht jala peale - pane tähele jala peale, mitte pea jalale. Ning pärast oli pea - ja mitte jalg - hulk aega uimane..."
"Ah kohe hulk aega..." kordas Ants ja tal oli veidi kõhe olla.
Allikas

Lihtsalt tuli meelde siuke asi... Aegajalt peab ikka klassikuid tsiteerima, siis paistab targem välja.

Ega mul midagi asjaliku polegi tegelikult rääkida. Homme sõidan ära San Diegost. Lähen paarsada kilomeetrit ida poole, Salton Sea äärde miskisse farmi paariks nädalaks. Mingi siuke asi on olemas, nagu WWOOF, selle kaudu leidsin selle koha. Teen kolm tundi päevas tööd, toidu ja peavarju eest ja ülejäänud aeg on ümberkaudsete kohtadega tutvumiseks ja töllerdamiseks. Seal igast mägesid ja värke on ja Joshua Tree rahvuspark on kah seal lähedal vist. Lähen ehin jõuludeks mõne joshua tree ära ehk. Koha nimi on Chocolate Mountains. Ja et oleks kah siis pudrumäed ja piimajõed, eksole.

Täna nägin ma Mehhikot

2008-12-15T02:20:00.000-05:00

Nii, täna ma käisin siis Mehhikos. See tramm, mida nad siin trolliks nimetavada, täidab tegelikuses hoopis metroo ülesandeid, tuleb välja. Segane värk, aga igatahes, sellega saab sõita Tijuanasse, mis on Mehhiko piirilinn. Kuna ilmselt paar nädalat vedelen veel ühendriikides, tegin täna sinna lühivisiidi.

Ühtegi mahalõigatud peaga laipa esimese hooga silma ei hakanud, isegi ilma mahalõigatud peata mitte. Turvaline kant, ühesõnaga. Piiriületuspunktist sisse jalutades keegi su vastu huvi ei tunne ega dokumenti ei küsi. Kohe näha, et oled jälle miskile pohuimaale sattunud. Õhtul, ühendriikidesse tagasi tulles, pidin küll miski 20 minutit järjekorras seisma ja passi näitama. Aga teiselpool piiri oli nagu mehhiko moodi küll rohkem. Tänavatel ilge sagimine, igal ruutmeetril umbes 3 kaubitsejat. Igaüks üritab sulle selgeks teha, kui vajalik ta kaup sulle on. „Hei, Amigo...“ Kesklinn suutis poole tunniga nii ära väsitada, et panin silmad kinni ja üritasin turistipiirkonnast välja orienteeruda. Ülejäänud päev mööduski mööda linna tatsates ja tagasiteed leida üritades. Eksisin ära ühesõnaga. Mul miskit linnakaarti ei olnud ja seal kuskil bussipeatustes ega mujal miskeid avalike kaarte kah silma ei hakanud. GPS on muidugi hea asi, aga kui sa Mehhikosse lähed, siis oleks sinna nutikas Mehhiko kaart kah enne laadida, eksole. Aga polnud viga tatsata, närid aga nurga pealt ostetud tacot ja jalutad. Pead ostma sealt tänava pealt süüa lihtsalt, nii kuradi hästi lõhnab käru, kui mööda lähed. Üks väga kõva asi, mis seal Tiujanas on on pirukapoed. Neid on palju. Ja nad on suured. Ja nad on odavad. Ja pirukad on head seal. Ühes supermarketi mõõtu pirukapoes ma läksin vist omadega natuke mõistusest ära ja kukkusin amoki jooksma seal. Tulemuseks oli umbes seljakotitäis pirukaid. Ilmselt nädal aega toitun nüüd neist. Ja kokku läks mul maksma see lõbu miski 110 peesot (1 peeso on umbes 0,85 krooni). Aga ikka tõsine seljakotitäis oli. Ma tean, et te mõtlete juba kannatamatult, et mis ma siin niisama mögisen, rääkigu asjast. OK. Vein oli 40 peesot, õlu 14, a see oli seeeest ka pea liitrine pudel. A jah, pimeduse saabudes leidsin lõpuks ikkagi kesklinna ja piiri üles ja sain San Diegosse tagasi. Onkel kes kotti läbi valgustas, vaatas pisut kahtlustava näoga mu pirukakuhja, aga ei öelnud midagi. Ma olen nüüd nigu ameerika pensionär, käin mehhikost odavat kaupa ostmas. Hosteli külmkappigi ei tahtnud siuke kotitäis ära mahtuda.

Eile kolisingi siis teise hostelisse, praktiliselt rannas elan nüüd mõned päevad. Tänav, kus hostel asub, on ääretult lahe. Newport Avenue. Ühestküljest, ranna lähedusest tingituna turistitänav, kümnete lahedate kõrtside, poodide ja klubidega. Samas on siia kokku kogunenud vist läbilõige kogu San Diego lumpenist. Ikka igasuguseid karvaseid ja sulelisi leidub. Alates surfaritest ja lõpetades muldvanade hipikoonudega. Tänav on õhtusel ajal üsna ühtlaselt ääristatud kerjuste, tänavamuusikute ja kodututega. Näiteks eile õhtul jalutades nägin kandlemängijat. Miski Peruu tüüp oli, a kuna ta inglise keele oskus oli veel olematum, kui minu oma, siis ma rohkem tema ja ta pilli kohta välja uurida ei suutnud. A kannelt mängis ilusti. Ma oleks tahtnud talle veel pikalt Vanemuisest ja asjadest pajatada.

Hostel ise on kah täitsa hea. Kõige lahedam neist kolmest, kus ma viimase nädala jooksul ööbinud olen. Hommikusöök on ikka hommikusöögi moodi, mitte ainult maisihelbed ja kohvi, nigu eelmises kohas. Saad ikka kõhu kõvasti munaputru ja kaerahelbeputru ja röstsaia ning pannkooke täis vitsutada, nii et jätkub terveks päevaks. Ma tean, et mu emal on on hea meel seda kuuldes. Eelmises kohtas, kus peatusin oli põhiseltskonnaks peamiselt napil kahekümnesed ameeriklased, kes olid San Diegos eesmärgiga klubisid külastada ja pidutseda. Siin leidub ka lahedamaid tegelasi. Mu toakaaslaseks on 54 aastane profialkohoolikust mustanahaline Rafael. Rafaelil läks pool aastat tagasi nii sitasti, et naine viskas ta tänavale. Nüüd käib iga kuu nutmas ja tagasi kutsumas. Aga Rafael on uhke, ei lähe. „I don't care this bitch!“ Öösel, kui hostelisse tagasi magama tuli, ise täis nigu sitasitikas, siis ajas mu üles ja rääkis, et kui naine järgmine kord tuleb tagasi kutsuma, siis ta vist ikka läheb koju. Aga mitte enne. Rafael töötab tuletõrjujana. Ükskord oli neljanda korruse aknast välja hüpanud, endal perse leekides, ja ainult randme ära murdnud. Hosteli omanik on Rafaeli sõber, muidu ta ei saakski siin elada, nad mingil põhjusel ei taha hostelitesse kohalike majutada kusagil. Ta teab küll, et ma valdavast osast ta jutust aru ei saa, arvestades, kui kiiresti ta vadistab, a tal kama. Mul kah. Korra rääkisin talle eesti keeles pika jutu maha, Rafaelil oli hea meel kohe. Vahepeal mulle tundub, et Rafael räägib rohkem, kui Hr Reha. Kui see võimalik on. Täna kesklinna sõites, sattusin taga sama bussi peale. Miskihetk laskus Rafael ühe vanaldase hipiga sügavamõttelisse vaidlusse, kumb neist nooruses rohkem kanepit suitsetanud on. Mõni hetk hiljem oli terve bussitäis rahvast vestlusse haaratud ja Rafael käis mööda bussi ringi, nigu kihlveokorraldaja, uurides iga reisija käest, kuidas temaga lood on. Hallijuukseline hipi kuulutati siiski lõpuks marijuhaanatšempioniks. Rafael on päris muhe vana. Siin on niipalju lahedaid tegelasi, et mul päris kahju, et ma eriti sotsiaalne loom pole ja et mu inglise keel nii sitt on.

Huvitav on vaadata, kuidas siinkandi inimesed kodutute eest hoolitsevad. Ma kujutan ette, et neil saab liitrine cocacola tops paari tunniga münte täis siin. Või näha näiteks kampa skinheade neegrist kodutule hotdogi ostmas- üsna pentsik. Ma ei tea, võib olla on kõigil jõul südames või midagist. Hosteli terassi ääre taga elab üks kodutu indiaaninaine, kellele ma vahel sigareti rullin, kui suitsetamas käin. Eile õhtul nägin, kuidas üks tädike ta enda juurde ööbima kutsus ja täna õhtul oli sama lugu. Miski vana läks mööda, uuris, mis mutiga tegemist on ja miks ta tänaval elab. Lubas õhtul, kui koeraga jalutama tuleb ja tädi endal ööbimispaika leidnud pole, ta enda juurde võtta.

Nii, ma nüüd ronisin enda tuppa, enne olin köögis, aga miski kamp asiaate hakkas seal kokkama, ja see raisk, lõhnas nii hästi, et kui ma seal oleks edasi passind, oleks varsti ahjualusena läinud endale palukest küsima. Rafael ärkas kah üles ja kukkus jahvatama hirmsal kombel. Nii et ma parem närin mõned pirukad ning keeran kah magama.

Päevad täis toimetusi

2008-12-13T01:15:00.000-05:00

Täna tegelesin siis ookeaniuuringutega. Esimese asjanatoimetusena käisin suplemas ära, et linnuke kirja saada. ~~Ujuda Vaikses ookeanis~~. Ega peale minu ja surfarite polnudki seal rannas kedagi õieti . Valdav osa inimesi käib vist miskis lähemas rannas siin, nagu aru olen saanud. A ma istusin kogemata muidugi vale bussi peale ja sattusin valesse kohta. Parem oligi. Suplus kujutas endast küll pigem enese korraks vette kastmist kuna vesi oli räigelt külm ning suured lained tegid olemise vähe kõhedaks. A niisama liivapeal vedeleda ja õlut lipsida kannatas küll. Minu pettumuseks seal rannas pelikane ei leidund. Ma olin just spetsiaalselt küpsiseid kaas võtnud nende jaoks. Toitsin siis ajaviiteks kajakaid cookidega, kuni mu peakohal tiirlev linnuparv oma suuruselt ja meeleolult kahtlaselt mõnda Hitchcocki filmi meenutama hakkas. Siis sain aru küll, miks terve rand lindude toitmist keelavaid silte täis on. Aga ma olen kord juba selline metsik mees, kes inimese poolt kehtestatud seadustest ja piirangutest ei pea midagist.

Igaks juhuks korjasin kodinad kokku ja astusin randa mööda edasi. Liivaranda oli ainult üsna lühike jupp, edasi läks mingi imelik korallilaadsete asjade ja liivakivikaljude segu. Kuna parasjagu oli ilmselt mõõn või midagist, sain veeta mitu rahulolupakkuvat tundi koralle mööda ukerdades ja kohaliku floorat ja faunat roikaga torkides ja taga ajades. Need kivad on seal auke ja pragusid ja lohke täis, kuhu tekkinud lompides siis igast elukad oma asju ajavad. Iga pesukausisuurune lomp on nagu tilluke soolase vee akvaarium. Tohutult on pisikesi krabisid, kes naljakad krigisevat häält teevad ja sind kohates üksteisele selga ronida üritades põgenevad. Paistab, et need kõlbavad süüa, üks kodutu väljanägemisega vana neid sealt igatahes korjas ämbriga. Päris söödava väljanägemisega kalu on ka. Peaks endale miski kateloki ja õnge muretsema ja ükspäev sinna lõunale minema. Ma Bobi juures peatudes proovisin kah Lake Powellist kala püüda, aga läks nigu alati. Ma peaks kunagi miski kalakaitse medali saama. Vähe on ilmselt neid kalamehi, kes nii paljudele kaladele on elu kinkinud, kui mina. Aga et see mitte alati nii ei ole olnud, selle kohta väike meenutus siia:

(need teised kaks jobu ronisid niisama pildi peale poosetama, kala sain kätte MINA).

Linna poole tagasi sõites bussijuht lihtsalt laulis terve tee mikrofoni. Miskit gospeli laadset asja. Aegajalt unustas isegi peatust teavitamast. Mulle hakkab see linn järjest rohkem meeldima.

Hiljem leidsin selle ranna kah üles, kuhu esialgselt plaan minna oli. See paistab seal väga lahe kant olema, kontingendi poolest just. Leidsin seal päris ranna lähedal ühe odava hosteli kah, homme vist kolingi sinna üle.

A nüüd ma lähen kõrtsi. Toanaaber vajus just sisse, ääreni lakku täis, mõlemis käes margaritaklaas. Rääkis, et nurgapeal kõrtsis on äge Happy Hour. Ise jäi seejärel prügikorvi kõrvale tukkuma. Lähen vaatan kah, tundub lahe üritus olevat.

I'm a lonesome loner, a lonely man, walking down a lonely road.... Alone

2008-12-11T22:10:00.000-05:00

Nõnda siis. Nüüd järjekorras sellest, mis vahepeal tehtud on. Pärast Grand Canyonist väljaronimist tegime sellele veel igaks juhuks suure tiiru peale, külastades kõikvõimalike sealtkandi turistivaatamisväärsusi. Nendeks võib siis lugeda Canyon de Chelly, Petrified Forest, Monument Valley, Lake Powell ja Zioni rahvuspark. Monument Valley oli erakordselt mõttetu koht. Võib olla, kui oleks sinna helikopteriga maandunud, oleks miski emotsioon tekkinud, aga sinna sõites sa näed juba niivõrd palju kõikvõimaliku kuju ja värviga kivirünkaid, et Monument Valleyse kohalejõudmist märkad ainult selle järgi, et sissepääsu eest küsitakse raha. Üldse on paljude kirde-Arizona looduskaunite kohtade külastamisega nigel olukord, kuna need kipuvad valdavalt indiaanlaste maadel asuma. Ilma giidita neid külastada ei tohi ja giidi eest nad oskavad ikka korralikult raha küsida. Miski 65 $ nägu küsida ei ole miski probleem. Kuna me põhimõtteliselt indiaanlasi ja põlisrahvaste enesemääramisõigust ei toeta, siis me loomulikult jätsime valdava osa neist vahele, olgu voldikutes nii ilusad pildid kui tahes. Lake Powelli lähedal Page nimelises linnakeses leidsime seeest väga laheda motelli, kus me kohe 4 päeva peatusime. Lahe oli selle juures nimelt see et motellituba koosnes 3 toast ja köögist, korralik korter ühesõnaga ja maksis nelja päeva kohta ainult 140 $. Külastage teie kah, kui sinnakanti sattute. Bashful Bobi motell on. Väga kena koht on ja ümbruses on kah ilusaid kohti. Ma panin siia Bobi pildi kah, siis te tunnete ta ära.

Aga siis läkski nii, et seal motellis lõi meil välja allergia üksteise vastu ja Vegasesse tagasi jõudes selgus et lähme kolme tuule poole laiali. Tüdrukud oma, Markod kumbki oma teed. Edasi siis nüüd esialgu üksi.

Las Vegas igatahes ei ole hea koht leida ennast üksi jäetuna, seda ma teile ütlen. Töllerdad mööda blingbling tänavat ja mõtled oma solvunud mõttejuppe. Nigu kuradi filmis, raisk.

No see selleks. Ega Las Vegas muidu kah miskit eriti lahedat endas ei kätke. Kui sa just pensionär, mängur või jobu briti poismees ei ole. Paar tänavat on, kus täie rauaga antakse, ülejäänd linnake on paras geto. Vedelesin seal kolm päeva ja kogusin mõtteid, mis edasi teha. Seal igast segaseid on ikka kõvasti näha. Näiteks ca 90 aastast vanamutti, keda ta 70 aastane poeg pidi väevõimuga mänguautomaadi juurest ära tirima. Pilukaid, kes olid kipsist Eifeli torni pildistamiseks sõna otseses mõttes järjekorra moodustanud. Hordide kaupa kogu selle glammi ja blingblingi keskel jumala südamerahus magavaid kodutuid. Kena näitsikut, kes bussijaamas endal sõna otseses mõttes üritab kätt otsast ära närida. Jne.

A mõned head asjad on kah ikka Vegases. Esiteks on see hea asi, et väikse otsimisega saab väga odavalt või sootuks tasuta süüa ja juua. Lisaks leidsin sealt asja, millest olen ammu puudust tundnud- joogibufee. 18$ eest laku palju jaksad. Tõsi küll, kuna meeleolu ei olnud, jäi see minust kasutamata. Kahju kohe. Siis on veel lahe see, et väga suur on väljakutsuvalt poolpaljaste naiste kontsentratsioon. Üksõhtu juhtus näiteks siuke tobe lugu, et, suvalises kohvikus kohvi kohvi ostes leidsin ümber pöörates müüjatari poolpaljalt letil rätsepaistes istumas. Mille peale mina muidugi häbeliku poisina lahinal kohvi kurku tõmbasin ja suulae ära kõrvetasin. Mis müüjataaridele muidugi palju nalja tegi. Lapsik trikk, minuarust.

Mängisin Vegases 5 dollarit maha, krt. Ja nigu sellest veel vähe oleks olnud, sõi postmargiautomaat veel ühe dollari ära, ilma marki vastu andmata. Mahvia, ma ütlen. Viimase veretilga pigistavad sinust välja. Ja kui enam piiskagi ei tule, siis heidavad tühja kesta tänavale, möödujate jalgade trampida.

Päevasel ajal mööda linna konnates on see ikka eriti kole koht. Jõhkralt räpane ja iga nurga peal töllerdab mõni täiesti segane kodutu. Või kaks. Röögivad, ajavad täiesti segast juttu ja käituvad muidu ebaadekvaatselt. Ilmselt nad on pidand kah postmargiautomaatidega asju ajama. Tuulise ilmaga lendab tänavalt sulle igast sitta vastu nägemist: ajalehti, pornoreklaame, kilekotte, Elviste parukaid jne. Ja loomulikult läkski ilm õige kähku külmaks ja tuuliseks minu sealoldud aja jooksul. Kuigi ma veel otsustanud ei ole, mis edasi teha, võtsin eile ette sõidu soojemasse kohta- San Diegosse.

San Diego tundub, vähemalt Vegasega võrreldes, ikka väga ilus linn. Esiteks, siin on SOE. Tõsi küll, ilmateade lubab paari päeva pärast siingi jahedamat ilma ja sadu. Ma hakkan ennast juba Vihmajumalana tundma. Kesklinnaosa, kus täna ringi kooserdasin on väga ilus ja puhas ja rahulik igatahes. Yuppied sahistavad vaikselt kabriolettidega ringi ja ajavad oma yuppieasju. Parke ja puid ja värke on korralikult. Isegi kodutud tukuvad lihtsalt vaikselt ja on muidu muhedad. Inimesed paistavad olema üldse päris lahedad ja sõbralikud. Linn ise on igavene lahmakas, kesklinnast välja veel ei olegi jõudnud õieti. Silmasin täna väga sürri värvi taevast, ma isegi ei oska arvata, mis ilmastikunähtus see olla võis. Tavaliselt näidatakse sellist taevast narkootikumide kahjulikusest rääkivates filmides. Ma esialgu kahtlustasin neid marju, mida ma miski põõsa otsast noppisin, aga teised inimesed vahtisid kah pead kuklas taeva poole. Vaevalt, et nemad neid marju söönud olid. Oleksin tahtnud teile kah pilti näidata aga ei õnnestund seda hookuspookust kuidagi pildi peale saada. Võib olla siis ikkagi need marjad...

Ookeani juurde ei ole veel jõudnud, lahe ääres kooserdasin täna ringi. Lahe ääres on lahedad silmatorkavalt ülbed pelikanid. Pingil istudes ja päevalilleseemneid närides paterdab lind sinu juurde ja vahib sulle nõudliku näoga otsa. Mina närisin siis päevalilleseemneid, tähendab, mitte pelikan. A nägu oli tal küll siuke peas nigu tal hirmsasti oleks vaja neid. Ma igaks juhuks ei andnud. Ega siuke palju ei võta, linnunokatäie ehk, aga... Pealegi peaks pelikani dieet minuteada peaasjalikult kalast koosnema.

Homme ehk lähen ja kastan jalad vaikse ookeani vette. Ühistransport tundub päris ok olema siin linnas. Isegi Mehikosse saab trammiga sõita. Imelik on see, et trammi nad kutsuvad mingil põhjusel trolley-ks siin. Mul oli esimesel õhtul teed küsides ühe tädiga tõsine arvamuste erisus, kui ta näpuga trammi peale näidates ise mul trolli peale istuda soovitas.

Vaengi hetkel kolme võimaluse plusse ja miinuseid: istuda trammile ja sõita mehikosse; sõita Hollywoodi ja hakata filmistaariks või otsida mõni lähedal asuv wwoofi farm ja seal mõneks nädalaks oma ihuramm toidu ja peavarju vastu vahetada. Saatsin mõnda kohta kirjad ära, eks näeb, kas keegi vajab talvisel ajal farmitöölisi.

Mõtlen juba mitmendat päeva, et peaks kuskile juuksurisse minema aga olen seda edasi lükanud aina, kuna mu nigel inglise keele sõnavara ei sisalda juuksuris käimise fraase. Huvitav kuidas on näiteks „kõrvad sisse“ või „kõrvad välja“? Ears on/off? Teine variant on muidugi mõni filminäitleja pilt kaasa võtta, juuksuris tumma mängida ja käte jalgadega selgeks teha, et tehku mind samasuguseks, nigu pildil. Peab ainult tähelepanelik olema, et meesnäitleja pildi võtaks. Ma ei tea, kuidas tänapäeval, a ma olen kuulnud, et vanasti tegid habemeajajad valdava osa kirurgitööst kah ära vajadusel. A selle tee peab varsti jalge alla võtma, muidu ma ei näe varsti enam pooltki nii kaunis välja, kui tavapäraselt.

A nüüd aitab, lähen sööma, neljapäeviti on siin hostelis tasuta tacode õhtu, just röögiti koridori peal. Jõhker jalgade padin hakkas järsku selle peale. Pean kiirustama ilmselt.

Eellugu

2008-12-11T02:22:00.000-05:00

Ajaloo huvides olugu ära mainitud, et alguse sai see siit