Kontorielu

Üldistamise lihtsus

noreply@blogger.com (Merit) — Sat, 05 May 2007 15:19:00 +0000

Kui vandaalid Tallinnas märatsema hakkasid, tabasin end mõttelt - venelased on nõmedad. Siis mõtlesin, kui palju toredaid töökaaslasi ja sõpru mul venelaste seas on ja mul hakkas neist kahju. Päris mitmed mu tuttavad on tunnistanud, et hommikukohvi juures venelasi piiri taha saates ja kirudes, nad unustasid, et ka nende töökaaslaste seas on venelased.
Sellised üldistused on nii lihtsad tekkima ja nii lihtsalt üle huulte tulema.

Palju toredaid mõtteid

noreply@blogger.com (Merit) — Mon, 23 Apr 2007 07:18:00 +0000

Kuidas saaks nii, et konverentsilt tulles kõik need toredad mõtted, mis sealt kaasa saad, ka tegelikult teoks saaksid. Käisime jälle personalitöö konverentsil ja kuigi esinejad olid sel aastal üsna kehvakesed, siis tegelikult väärt mõtteid tekkis täitsa palju. Nüüd olen juba kolm nädalat töölaua taga ja tegelikult selles suunas, et need mõtted ellu viia, pole veel väga tegutsenud. Põhjus väga lihtne - tööd on vaja teha. Aga kelle töö on siis see "uus" töö?

Karaoke ässad

noreply@blogger.com (Merit) — Mon, 09 Apr 2007 08:17:00 +0000

Neljapäeval enne pühadesse sukeldumist korraldasid mõned aktivistidest kolleegid karaoke õhtu. Rahvast kogunes suhteliselt vähe ja alguses tundus, et üritus tuleb vaikne ja tagasihoidlik. Ma ise olin suutnud pisut külmetada ja hääle ära köhida. Ja üleüldse olen ära õppinud, et rahva huvides on mõistlik mikrofonist eemale hoida. Ausalt öelda on see raskem kui arvata võib - see eemale hoidmine just :).
Vaikselt kaasa laulmisest kasvas siiski välja ka väike duett ja lõpulaulude ajal laulsime juba kõik ühiselt . Väga vahva üritus ja tegelikult ega ma polekski mikrit suuremas seltskonnas julgenud kätte võtta, aga siis tundus see peaaegu loomulik.

Merit

Kevadine suurpuhastus ehk arenguvestlus

noreply@blogger.com (Kairi) — Thu, 05 Apr 2007 06:15:00 +0000

Kevadel haarab paljusid suur tuhin asju korrastada. Kes kraamib elamist, kes riisub aeda ja teeb peenraid, kes läheb paastulaagrisse. Vanad asjad viskame minema või teadlikumad meist viivad need taaskasutuskeskustesse tingimusel, et vanal on kellegi teise jaoks väärtus. Need on iga-aastased rituaalid.

Sellist korda on vaja luua ka tööl.
Arenguvestluse eesmärk on hinnangu andmine eelnevalt tehtud tööle. St minevikku vaatamist ja asjade läbi analüüsmist, korrastamist ja selle põhjal tulevikus tehtavate tegevuste planeerimist. Saame omale uued eesmärgid ja arengukava.

Ja kes teab - ehk leidub sinu vanade ülesannete seas midagi, mis teise jaoks on väärtuslik.

Kairi

Kuidas me Cebitil käisime.

noreply@blogger.com (Merit) — Thu, 22 Mar 2007 13:37:00 +0000

Saksamaal oli kevad. Nartsissid ja kreegid õitsesid, puud hakkasid lehte minema. Natuke oli küll liiga külm, aga kevade lõhn oli nii mõnus.
Elionist osales Cebiti messil 27 inimest. Järjekordselt olin vaimustuses, kui palju toredaid inimesi meil töötab. Vaatamata kõikidele äpardustele ja ootamatustele, mis meil ette tulid, oldi nii positiivsed, et lausa uskumatu.
Cebitile jõudes uurisime Kairiga varem käinutelt, et millest alustama peaks ja kuidas üldse selles hallide rägastikus orienteeruda. Mehed arvasid, et nemad alustavad telekommunikatsioonihallidest ja et need tuleb esimeste seas läbi käia. Nii me siis sukeldusime telekommunikatsiooni maailma.
Pean tunnistama, et ega me alguses väga palju aru ei saanud, mis milleks hea on. Põnev oli vaadata, kuidas spetsialistid vaatavad hardunult suurt lauatäit kiipe ja nende näos peegeldub siiras huvi.
No igatahes esimese päeva lõpuks jõudsime me õnneks tuleviku halli ja tuttavate asjade maailma nagu mobiilid, arvutid, televiisorid. Personalitöötajatena otsisime muidugi üles ka karjäärihalli. Töökohti küll pakuti, aga ei müüdud, st hallis olid kuulutuste tulbad, mis olid täis igavaid, kribukirjalisi kuulutusi, mis massist kuidagi ei eristunud. Lisaks karjäärihallile pakuti tegelikult tööd paljudes boksides toodete kõrval.
Eestimaa oli väljas ID-kaardi võimalustega. Eestlaste boks oli karjuvalt roosa. Kuidagi lausa võõras tundus. Meie naabrid venelased olid aga lausa omad linnakud rajanud, neid oli tõesti palju. Tulevikuhallist leidsime väga toreda powerpointi asendaja. Selle toimimist on mul raske sõnadesse panna, seda enam et presentatsioon oli saksa keeles. Aga tegemist oli huvitava ja mängulise lahendusega.

Cebitilt on kindlasti õppida ka turunduse valdkonnas: kuidas messil väljas olla, presentatsioonide ülesehitus, nännindus jms. Üldiselt jäi silma, et igasugusest pisinännist on enam levinud suured paberkotid, millega käiakse ringi nagu plakatitega ja mis inimestele väga hästi peale lähevad.
Cebiti kohta võib kokkuvõttes öelda järgmised märksõnad: tõeliselt suur, vähe inglise keelt, palju vidinaid ja palju rahvast. Äriideena võiks minna sinna susse müüma, sest seal saab ikka kilomeetreid maha jalutada.
Hämmastav oli, see kui palju võis 27 inimesega äpardusi juhtuda. Minnes läks kaduma kolme inimese pagas. See leiti õnneks samal päeval üles ja toimetati meile hotelli järgi. Väike viperus rongidega ja piletitega, kuid kontrollid on õnneks äraräägitavad. Tagasi tulles lennukis turvavöid kinnitades teatati, et meie lend jäetakse õlilekke tõttu ära. Meil tuleb uuesti võtta meie pagas. Selgub, et ka sel korral on juba üks kott kaduma läinud. Lennujaamas kirjutatakse kõik uued piletid käsitsi, see võtab kõvasti aega. Päris hilja õhtul jõuame Lufthansa poolt broneeritud hotelli, mis on 25 km Hamburgist. Hommikul kell seitse peame olema bussis, et lennuväljale tagasi sõita. Kohale jõudes selgub, et ka see reis on tühistatud. Jälle kirjutati käsitsi trükitähtedega uued tabelid nimed, isikukoodid jms informatsioon. Kuigi kirjutamine kestis pea kaks tundi, olid paljud nimed ikka valesti kirjutatud, kuid õnneks ei mänginud see rolli. Selgus, et eelmisel õhtul kaduma läinud kott oli reisinud Viini, sealt edasi Varssavisse ja lubati saata Tallinnasse. Kolmandat lennukit oodates, teatatakse, et reis hilineb 10 minutit. Kuid õnneks see siiski toimus ja tund aega Kopenhaagenis ümberistumiseks oli õnneks piisav ajavaru.
17.30 olime Tallinnas, kaduma läinud kott ootas juba ees. Rohkem pagasit kaduma ei läinud.
Uskumatu, et Cebit toimub maal, kus wifi on haruldus, paljudes kohtades ei saa kaardiga (Visa ja Visa Electron) maksta ega ka raha välja võtta, lennujaamas kirjutatakse suuri tabeleid käsitsi ja printerid on 30 aastat vanad ning jube aeglased. Aga õnneks oli meil palju toredaid inimesi, kes kogu juhtunut naljaga võtsid ja teineteisele toeks olid. Eriti suured tänud kolleeg Germanile, kes kogu selle sakslastega asjaajamise enda kanda võttis.
Merit

Suhtekorraldusteod 2006

noreply@blogger.com (Anneli) — Sun, 11 Mar 2007 13:05:00 +0000

Sel nädalal kuulutati Eesti Suhtekorraldajate Liidu poolt välja 2006. a suhtekorraldusteod.

Avaliku sektori suhtekorraldusteoks pärjati „Disainiaasta 2006-2007”. www.disainiaasta.ee

Erasektori suhtekorraldusteoks sai „Emakakaelavähi teavituskampaania” www.hpv.ee

„Värske teo” auhinna andis välja Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond. Aasta parimaks alternatiivseks teoks tunnistati „Kodutute jalgpalli MM” ehk tagasipöördumise võimalus ühiskonda.

Palju õnne pärjatuile!

Isiklikust kogemusest saan väita, et emakakaelavähi teavituskampaania on aasta jooksul päris palju silma ja kõrva jäänud. Olen mõelnud ka oma tütart seda hirmsat haigust põhjustava papilloomviiruse vastu vaktsineerida – tegu siiski ju esimese vähivastase vaktsiiniga!
Jõudu teadlastele järgmiste vaktsiinide väljamõtlemisel ja suhtekorraldajatele nendest teavitamisel!

Anneli

Aitäh, armsad mehed!

noreply@blogger.com (Merit) — Thu, 08 Mar 2007 11:38:00 +0000

Esmakordselt tuli naistepäeva ideega välja Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine, saksa sotsialistlik poliitik Clara Zetkin II rahvusvahelisel sotsialistlike naiste konverentsil Kopenhaagenis 1910. aastal.

Esimest korda tähistati naistepäeva järgmise aasta märtsis Saksamaal, Taanis, Austrias ja Šveitsis. Venemaale jõudis naistepäev 1913. aastal. Esmalt ei olnud naistepäev seotud konkreetse kuupäevaga, oluline oli vaid see, et päev oleks märtsis. 1914. aastal tähistasid aga Austria-Ungari, Saksamaa, Hollandi, USA, Venemaa ja teistegi riikide naised oma päeva 8. märtsil ning sellest ajast alates jäigi just 8. märts naistepäevaks.

1965 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse, mille kohaselt kuulutati rahvusvaheline naistepäev puhkepäevaks. Naistepäev muutus justkui kohustuseks.

Naistepäeva sünd ei ole aga niivõrd seotud punalippude lehvitamise kuivõrd naistele poliitiliste õiguste taotlemisega. Iseasi on muidugi see, et just punalippude lehvitajad olid toona kõige suuremad naiste õiguste tagaajajad.

Eesti iseseisvumisel oldi kõige punase suhtes eriti tundlik ja naistepäev kui püha kaotati. Naised olid nördinud, mehed hingasid kergendatult. Olid mõned aastad, kus naistepäeva populaarsus justkui vähenes, kuid nüüd tundub, et armas traditsioon on taas täies elujõus. Tundub, et ka mehed ei tunne ennast sunnituna ja neile lausa meeldib, kui lillede ostmine meelde tuletatakse.

Igatahes kontoris ringi käies tundub nagu oleks enamus naistel sünnipäev - kuidagi säravad kõik.

Aitäh armsad mehed, et tänase päeva eriliseks tegite!

Merit

Kuidas saada kliendikeskseimaks ettevõtteks?

noreply@blogger.com (Veiko) — Tue, 06 Mar 2007 22:28:00 +0000

Kui mitmeid ettevõtteid Sa tead, kes kõik räägivad kliendikesksusest kui põhiväärtusest? Raske on isegi ette kujutada ettevõtet, kes seda ei tee. Ka Elion räägib sellest.

Aga millega ettevõtted kliendikesksust ellu viivad ehk millised on need mehhanismid, millega seda põhiväärtust ettevõtetes juurutatakse? Variante on erinevaid. Mõni aeg tagasi juhtusin lugema ühest eriti teravast süsteemist, millega ettevõte sundis endast andma parima, et klientide ootusi täita.

Nimetatud ettevõte seadis endale metsikult tähtsaks eesmärgiks tagada 100% klientide rahulolu. See eesmärk pidi saama nende kasvumootoriks. Seejärel esitasid nad endale küsimuse: kuidas tagada selle eesmärgi poole liikumise optimaalseim kiirus ja suund? Kuidas kindlustada, et ettevõte reaalselt ka selle eesmärgi poole jõuliselt liikuma hakkab? Ja vastus oli lihtne – loo mehhanism, mis sunnib iga kliendiootusele mittevastavust võtma äärmiselt tõsiselt ja selle kõrvaldamiseks midagi koheselt tegema.

Ning mida nad siis tegid? Uskuge või mitte, aga nad juurutasid süsteemi, millega andsid klientidele vabad käed otsustada, kas ja kui palju nad on valmis toodete eest ettevõttele maksma. Jah, klient sai ise otsustada, kas toode vastas tema ootustele ning sellele tuginedes ka tootele ise hinna külge panna. Toote eest makstav hind rajanes täiel määral klientide subjektiivsel hinnangul selle kohta, kui rahul nad tootega olid. Kui klient polnud tootega rahul, siis keegi ei küsinud kliendi käest midagi muud, kui vaid, millega klient toote juures rahule ei jäänud, et siis edaspidi see rahuolematuse allikas eemaldada. See on ülivõimas meetod sundida ettevõtet orienteeruma täielikult klientide vajadustele, ootustele ja soovidele.

Oluline on mõista, et tegemist ei ole ‚kui-ei-meeldi-raha-tagasi poliitikaga’, kus klient teatud aja jooksul võib tagastada toote ja saab siis raha tagasi, vaid klient tõmbab lihtsalt arve peal ringi ümber sellele reale, millega ta rahul polnud, lahutab selle kogusummast ning lisab kommentaari rahulolematuse põhjuse kohta. Ja kõik, rohkem Sinu käest midagi ei küsita. Tõsiselt võimas süsteem sundimaks ettevõtet täiel rinnal kliendi ootusi ületama. Selline süsteem tagab selle, et ettevõte vaatab ebamugavale infole otse näkku ning võtab sellega kiirelt midagi ette. See on eriti jõuline viis pidevalt kliendikesksemaks areneda.

Võiks ju arvata, et seda ettevõtet enam turul pole, kuna kliendid on ta lihtsalt pankrotti viinud. Tegelikkuses on see ettevõte üle saja aasta vana ning jõudumööda nii oma turuseisu kui ka kasumimarginaali kasvatanud.

Maailma kõige huvitavam inimene - ISE

noreply@blogger.com (Kristi) — Thu, 01 Mar 2007 09:13:00 +0000

Käisin Teeninduskoolitusel, tegin DISC analüüsi ja mõtlesin, et inimene on ikka üks imelik olevus. Tahaks ta olla unikaalne ja eriline, ei taha ta olla väga karjaloom ja kellegagi äravahetamiseni sarnane, samas tahaks kangesti kusagile ka kuuluda.

Isegi kui oled horoskoopidest, numeroloogiast ja muudest isiksust puudutavatest leheveergudest üle kasvanud, on põnev enda kohta midagi teada saada. Iseasi, mis sellega pärast peale hakata. Ei ole ju võimalik jagada inimesi tähemärkide järgi 12-ks või käitumisprofiili järgi 15-ks, muidu juhtub see, mis „oletades” ikka, et ennatlikke järeldusi tehes oled lapse ammu koos pesuveega minema visanud.

Aga põnev on, sest MINU isiku kohta ju öeldakse midagi!

Keegi kusagil mainis, et inimesed koos olles mitte ei kuula teineteist, vaid ootavad oma kõnejärge, st. tegelevad iseendaga. Huvitav on kõik, mis sind isiklikult puudutab.

Siinkohal illustratsiooniks väike võrdlus artiklite loetavusest siseportaalis :

„Aprillis laieneb tasulise parkimise ala Endla ümbruses” -730 korda,

„Elioni rahaliste soodustuste põhimõtted” -1443 korda,

aga :

„Täna ilmub veebruari ärikliendi leht” 134 korda

„Livelinkis nüüd dokumendiotsing ka valdkondade järgi” 163 korda .

Kristi

Miks on värbamine kallis lõbu

noreply@blogger.com (Kristi) — Mon, 26 Feb 2007 08:44:00 +0000

Iseenesest pole mul selle tegevuse vastu kõige vähematki.

Mulle meeldib suhelda ja tunnen ka siirast rõõmu, kui teeninduse tagasisidet lugedes märkan kiidetute hulgas tuttavaid nimesid.

Sinnamaani jõudmine on aga tihti kadalipp, millist ei soovita ka vaenlasele mitte.
Näiteks - et võimalikult aega mitte raisata, mõtled hoolega läbi, et mitu intervjuud millise vahega planeerida – kuna vaja ju mitme maja vahel seigelda - ja lepid asjaosalistega kõikide jaoks sobivad ajad kokku.

Aga paraku ei saabu esimene kandidaat teps mitte - õnneks on ta oma loobumisest teatanud ja teate saan kätte 15 minutit peale planeeritud intervjuu algust.
Paha aimates helistan järgmisele kandidaadile, et end üllatustest säästa, aga ka see ei õnnestu – kandidaat teatab reipalt, et ta kindlasti tuleb, aga siiski-siiski, ettenähtud ajaks pole teda kusagil ja ka mobiiltelefon on välja lülitatud.

Selle ajani olen raisanud 2 tundi aega, mida ma oleksin meelsasti kasutanud millekski muuks ja mõttekamaks. Egas midagi, rõõmustan, et mul on olemas sülearvuti, mis võimaldab ajada võimaluse piires muid pooleliolevaid tööasju.

Ja aina rohkem hakkan mõistma, miks küsivad personaliotsingu firmad ühe töötaja (mitte tippjuhi, vaid teenindaja!) kohta 40 000 krooni.

Kristi

Soovitusindeks ka siseteenuste mõõdupuuks?

noreply@blogger.com (Veiko) — Fri, 23 Feb 2007 13:16:00 +0000

Ma olen üha tihemini hakanud mõtisklema selle üle, kuidas hinnata oma tööd. Kuidas hinnata, kas ma olen teinud oma tööd hästi või kehvasti?

Nii nagu iga valdkonna puhul, saab kokku lugeda tehtud või tegemata asju. Jah, aga kas see on ikka minu töö tulemuslikkuse näitaja? Minu arust ei ole. Ma olen kindel, et minu töö kvaliteeti saab adekvaatselt hinnata ainult klient ehk siis inimene, kes minu teenuseid vajab ja tellib. Lõppkokkuvõttes on see loomulikult tööandja, kes maksab mulle selle eest tasu, kuid see ring inimesi, keda võib sisekommi kliendina käsitleda on oluliselt laiem.

Kes siis on sisekommi klient? Kes tellib muusika? Esmapilgul võib tunduda, et selleks on lugeja, vaataja või üritusel osaleja. Tegelikult ei ole nemad sisekommi peamised kliendid; klient, kelle arvamus mulle esimeses järjekorras korda peab minema, on ikkagi see töötaja, kes sisekommi abiga mingit sõnumit ülejäänud organisatsioonile edastada soovis. Klient on see, kelle heaks mina töötan - kelle tellimusel ma ürituse korraldan, artikli kirjutan, video üles võtan jne. Kas tema jäi rahule, mismoodi teenust pakuti ja milline oli selle teenuse mõju või efekt võrreldes oodatuga? Need on tulemuslikkust silmas pidades sisulised küsimused minu töö hindamisel.

Kuidas saaks lihtsalt ja ausalt kliendi käest uurida, kas sisekomm teeb oma tööd hästi? Me kõik teame, et on olemas hulga metoodikaid, pikki ja põhjalikke küsimustikke, kuid ma arvan, et selleks kõlbab ülihästi ka üks lihtne küsimus – kas Sa soovitaksid kasutada sisekommi teenuseid oma kolleegile? Teisisõnu, kas ma suutsin pakkuda Sulle kui kliendile seda, mida Sa vajasid või isegi ületasin Sinu ootusi? Lihtsalt kliendil on kergem vastata, kui küsida – kas minu teenused on piisavalt head, et neid teistele töökaaslastele soovitada?

Ilma igasugu lisadetaile küsimata, toob vastus sellele küsimusele väga ehedalt välja, kas Sa oled täitnud kliendi ootused või mitte.

Teine küsimus, mida võiks samuti küsida – jättes kõik muud tingimused kõrvale ja oletades, et Sul kui kliendil oleks võimalik valida erinevate sisekommi teenuste pakkujate vahel, kas Sa valiksid ka edaspidi minu teenuseid? Või pigem otsiksid mõne uue pakkuja?

Ma arvan, et need kaks küsimust toovad välja kliendirahulolu põhisisu ja näitavad, kas klient on minu teenuste näol saanud seda, mida ta soovis või mitte.

Neid küsimusi peaks oma klientidele esitama regulaarselt kohe pärast iga teenuse lõpule viimist. Et õppida ja areneda, tuleks lisaks uurida, mis on positiivse kogemuse ja mis negatiivse kogemuse taga. Mis toodab kõige rohkem klientide rahulolu ja mis rahulolematust? See on koht, kust jookseb välja inf arenguvajaduste kohta.

Veiko

Valimindmees

noreply@blogger.com (Anneli) — Mon, 19 Feb 2007 12:02:00 +0000

Riigikogu valimised lähenevad ja valimisvõitlus kogub tuure….kasutusele on võetud uued ja „innovatiivsed” kampaaniameetodid.

Hiljuti tabas mind ebameeldiv üllatus. Kodus olles tavatelefon helises. Võtsin vastu ja küsiti mind, nimeliselt. No tore ma kuulen. Teiselpool minule tundmatu meeshääl. Mõningase vestluse tulemusel selgus helistamise mõte –mulle taheti selgeks teha, keda ma peaksin valima. Küsisin, et miks just see kandidaat helistaja arvates teistest parem on. Vastuseks sain et tubli mees, abielus, kahe lapse isa, eraettevõtja...

No andke andeks!

Erakonnad, kes tutvustavad end mõtlevate inimeste erakondadena ei tohiks sellised kampaaniavõtteid kasutada! Kelleks siis mind peetakse? Kas tõesti mõtlemisvõimeliseks? Ilmselt pidas kandidaadi kampaaniameister telefonimüüki edukaks võtteks. Et võttis aga telefoniraamatu ette ja kukkus ketrama. Kuidas ta küll ei teadnud, et telefonimüük on väga paljudele inimestele vastuvõtmatu? Seda võib kasutada teatud toodete müümisel, kuid kindlasti mitte valimiskampaania puhul.

Seda inimest ei vali ma kohe kindlasti. Lisaks heidab see väga halba varju ka kogu erakonnale.

Kampaaniameistrid – valige palun õiged vahendid ja kanalid.

Anneli

Mida teevad edukad juhid hommikuti?

noreply@blogger.com (Veiko) — Sat, 17 Feb 2007 21:37:00 +0000

Lugesin täna üht ülevaadet edukate tippjuhtide hommikustest harjumustest. Millal nad üles ärkavad, mis ajal nad sukelduvad oma e-postkasti, kas ja kui tihti nad teevad trenni ennem tööle minekut ning mida nad üldse ennem tööle sõitmist veel tavaliselt ette võtavad?

Alusta varakult. Tavaliselt ärkavad tippjuhid kella viie paiku hommikul. Varaseim oli üleval kell 4.30 ja hiliseim ärkaja ütles, et tema on üleval kell kuus.

Ennem tööle sõitmist käi läbi e-postkast. Enamus uuringus osalenuid vastas, et nad alustavad tööasjadega juba ennem tööle sõitmist hommikuse e-postkasti sirvimisega.

Leia aega hommikusteks treeninguteks. 70% vastanutest teevad regulaarselt hommikul ennem tööle minekut ka trenni. Ülejäänutest pooled teevad trenni õhtuti.

Värsked lehed hommikuse kohvilaua taga. Kõik vastanud pidasid oluliseks ennem tööle minekut värskete uudistega tutvumist.

Hommikune vaikeaeg võimaldab päevakava üle käia. Paljud vastanutest kasutavad ka hommikust vaiksemat aega päevaplaanide kirjeldamiseks.

Nii – ja nüüd mõtleme, kuidas meie hommikud välja näevad :)

Veiko

Meeste mängud

noreply@blogger.com (Merit) — Thu, 15 Feb 2007 08:11:00 +0000

Ühel seminaril rääkis Aimur Liiva (Tiigrihüppe sihtasutusest) laste interneti kasutamise uuringust. See viidi läbi 60 2.-4.klassi õpilase seas Tallinnas ja Haapsalus.
Aimur tõi välja huvitava seiga, nimelt selles eas tüdrukud mängivad vähem ja mängivad enda eakohaseid mänge - panevad Barbisid riidesse jms. Poisid aga mängivad suurte meeste mänge - rallisõidu ja sõjamänge.
Kuulasin ja mõtlesin, et kuidapidi see nüüd ikka on - kas mitte suured mehed ei mängi poisikeste mänge ja on selle nüüd nii enda omaks võtnud, et arvavad, et lapsed nende mängumaale tungivad ... :)

Merit

Igavesti lahedad koosolekud

noreply@blogger.com (Irene) — Tue, 13 Feb 2007 22:25:00 +0000

NÄIDE ELUST ENESEST 1

Käib koosolek. Laua taga istub 8 inimest. Arutatakse teemat, kuidas muuta töökorraldust efektiivsemaks. Järjekordselt emotsionaalne teema ja nagu ikka emotisoonide puhul, räägivad mitu inimest korraga ja kõik läbisegi.

Kas keegi kuulab neid? Jaa- kuulab ikka. Kuulavad need 4, kes parasjagu ise ei räägi.

Kas neljal kuulajal on midagi kaasa öelda? Kindlasti, aga kas nad saavad seda teha? Vaevalt küll. Aktiivsetel rääkijatel pole aega teisi märgata, sest neil on oma asi vaja kindlasti ära rääkida.

Kas need 4, kes korraga räägivad kuulevad ka teineteist? Mis te arvate? Vaevalt küll, sest neil igal ühel oma oma asi ajada. Kas tuleb tuttav ette?

NÄIDE ELUST ENESEST 2

Käib koosolek. Laua taga istub 8 inimest. Koosoleku juhataja teeb sissejuhatuse, edastab olulise info sellest mis lähiajal juhtunud ja annab sõna järgmisele.

Räägib esimene osaleja: "igapäevane töö. midagi erilist ei toimu"

Räägib teine osaleja: "ei midagi erilist, kõik on tavapärane"

Räägib kolma osaleja: "oli paar olulist juhtumit aga need on nüüd lahendatud ega muud olulist polegi"

Räägib neljas osaleja: "mul pole midagi"...

Kas meie tööelu on tõesti nii tühi?

Irene

Personalitöötajad- mõtleme rohkem raamidest väljas

noreply@blogger.com (Irene) — Tue, 13 Feb 2007 08:44:00 +0000

Mul on olnud hea võimalus teha koostööd nii PARE kui ka Avaliku Teenistuse Arendus- ja koolituskeskusega (ATAK) käies rääkimas Eesti erinevate firmade personalijuhtidele ja personalispetsialistidele hetkel aktuaalsetel personaliteemadel.

Kogemus on kulda väärt. Sunnib uurima ja õppima ning on hea võimalus arutada teemasid sama valdkonna inimestega. Üks, mis tihti silma jääb on personalitöötaja vähene loovus ja avatus uuele. Personalitöötajad kipuvad oma tõekspidamistes ja sissejuurdunud harjumustes nii kinni olema, et ei märka uusi avanevaid võimalusi.

Peaksime ju meie olema need inimesed, kes soovitavad uut kogemust, innustavad proovima, katsetama ja riskima. Peaksime olema inimesed, kes näevad kuidas maailm ja inimesed muutuvad ning muutma kiirelt ka oma tegutsemist. Kuid kahjuks see nii ei ole. Pigem tugineme ikka vanadele harjumustele: me oleme seda juba proovinud, sellest ei ole kasu, seda ei saa teha sellepärast, et...., süsteemid ei toeta, juhid ei saa hakkama, palgad on väiksed, see tekitab probleeme jne jne.

Kas meie puhul kehtib ka ütlus "Kingsepp ilma kingadeta"? Ei tahaks ju, et see nii oleks.
Tasub analüüsida pigem uusi võimalusi ja mõelda, mida head võiks siis juhtuda, kui me
teeksime nüüd absoluutselt teisiti, kui võtaksime riski, kui pakuksime välja hoopis uudse lahenduse, kui oleksime trendiloojad oma valdkonnas, kui mõtleks asjad läbi äriliselt ja süüviks vahel ka numbritesse. Usun, et see tõstaks personalitöötaja mainet ning kaoks ära suhtumine personalitöötajasse, kui inimesse, kes igal pool näeb vaid ohte ja probleeme. Ilmselt tuleb meil personalitöötajatel kõvasti vaeva näha loovuse, ärijuhtimise ning finantsjuhtimise kompetentsi arendamisel.

Irene

Veel usaldusest

noreply@blogger.com (Veiko) — Sun, 11 Feb 2007 12:49:00 +0000

Kas on mõni ettevõte, kuhu mingi seletamatu asjaolu tõttu eelistaksid tööle minna, olla just selle ettevõtte klient või investeerida just tema aktsiatesse? Või on mõni töötaja, kellega eelistaksid kindlasti koos tööd teha, kellega usud, et saaksid imesid korda saata? Ja ka vastupidi – on Sinu jaoks ettevõtteid või inimesi, kellega Sa mingi seletamatu teguri mõjul pigem üldse kokku ei puutuks? Olen mõelnud, miks mõned ettevõtted ja töötajad omavad sellist aurat, mis tõmbab teistest paremini ligi nii uut tööjõudu, kliente kui ka raha.

Ma arvan, et see nähtamatu tegur on usaldus. Lihtlabane usaldus. Ja usaldus ei tähenda siin midagi muud, kui kindlust ootuste täitumise osas. Sellel on meeletu jõud.

Lihtne valem. Loo adekvaatsed ootused ja tee kõik selleks, et need täita ning Sinu väärtus kasvab kordades.

Veiko

Lahkumiskirjad kolleegidele

noreply@blogger.com (Anneli) — Sat, 10 Feb 2007 17:17:00 +0000

Väga sageli saadab ettevõttest lahkuv töötaja lahkumiskirja kolleegidele. Tavaliselt on kiri positiivne, lahkuja meenutab hea sõnaga ettevõtet, sealt saadud kogemusi ja toredaid kaastöötajaid. Teavitab lahkumispeost ja soovides kolleegidele jõudu, siirdub ise „uutele jahimaadele”.

Inimesed lahkuvad erinevatel põhjustel. Nagu Irene kirjutas: „Oluline on tunne, millega inimene ettevõttest lahkub” . Lahkumiskirjade puhul on oluline ka see tunne, mis nende lugejatele jääb.

Kui lahkub tugev tegija ja neid läheb lühikese aja jooksul mitu, mõjub see ka jääjatele demotiveerivalt. Aeg-ajalt kuuldub ka, et inimene oli juba pikemat aega püüdnud leida uusi väljakutseid organisatsiooni siseselt. Rotatsiooni nimelt. Sellisel juhul küsivad lahkumiskirjade saajad endalt: „Mida mina veel siin teen?” Nende kirjade puhul hakkab toimima kahene sõnum - kuigi ettevõttes kirjutatakse üldjuhul väga positiivselt, kinnitaks lahkumine ise justkui vastupidist.

Millised on tööandja valikud? Ega inimesi ei saa kinni hoida ja lahkumiskirjade saatmist ära keelata. Tugevad tegijad otsivadki uusi väljakutseid - kas organisatsiooni sees või väljaspool seda. Parim lahendus on pakkuda neile juba ennetavalt väljakutseid ja arenemisvõimalusi organisatsiooni sees. Seda tehes hoiab tööandja enda juures just õige segmendi – võimekad, ambitsioonikad ja arenemistahtega töötajad. Boonusena veel nende inimeste lojaalsus.

...ja teistsuguste minejate lahkumiskirjad ei mõju ka jääjatele laastavalt.

Anneli

Noored ja meelelahutus

noreply@blogger.com (Merit) — Sat, 10 Feb 2007 15:34:00 +0000

Eelmine nädal oli konverents "Noored ja moodsad kommunikatsiooni vahendid". Konverents ise läks küll pisut erinevate portaalide promomiseks, kuid mõned ettekanded olid ka põnevad.

Kui tööandja ootab endiselt töökust, lojaalsust ja pikaajalist töösuhet, siis noored tahavad, et oleks huvitav, fun ja võimalikult kasulik. Ollakse harjunud mugavusega, alla korrusele koolikotile ja päevikule järgi minemise asemel eelistavad nad ekoolist vaadata, mis õppida jäi. Aeg on defitsiit.

Sellel konverentsil tuli väga hästi välja, kui raske tegelikult on vanematel generatsioonidel noortega sammu pidada ja nende maailmast üldse aru saada. Kõige libedam tee on aga see, kui "vanad" püüavad end nooruslikuks muuta ja sel teel noortele midagi müüa. See ei tööta kohe üldse.

Tore oli seminaril tunda, et kuulun oma käitumiselt veel noorte hulka. Kui toodi näide tänapäeva noortest, kes vaatavad telekat, teevad kodutööd, msn-vad oma sõpradega ning söövad samal ajal, siis tundsin enda ära. Huuh, ma olen noor.

Merit

Kas juhi sõna maksab midagi?

noreply@blogger.com (Irene) — Wed, 07 Feb 2007 22:56:00 +0000

"Mees annab sõna- mees võtab sõna".

Toome nüüd selle juhtimise konteksti. Täna otsustan nii ja homme otsustan ümber- kas see kasvatab usaldust? Vaevalt küll. Pigem ei võeta järgmisi otsuseid enam eriti tõsiselt. Inimesed ootavad ära, millal tuleb see ümbersündinud otsus- aga ausalt- milleks täitmisega kiirustada?

Ja vastupidine näide sellele, et juhi sõna võib maksta väga palju? Üks väljaöeldud hinnang tuginemata faktidele võib maksma minna oi-oi kui palju. Ei- mitte rahas, vaid inimsuhetes ja emotsioonides. Kas see kasvatab usaldust? Vaevalt küll.

Usaldus tuleb võita!

Irene

Koera kasvatamine võib anda nõuandeid juhtimiseks

noreply@blogger.com (Irene) — Tue, 06 Feb 2007 08:31:00 +0000

Olen alati huviga sirvinud ajakirja "Director". Juhtimisajakiri nagu iga teinegi- kogemused, soovitused, edulood, nõuanded. Üldiselt ei midagi väga põhjapanevat aga huvitav siiski.
Eelmise aastalõpu viimastes numbrites avastasin, et ilmuma on hakanud Urmo Vallneri järjelugu: "Koerapoeg Porru lood". Olles ka ise kahe koera omanik, ei saanud asjale kohe pihta, et miks peaks koeralugusid kirjutama juhtimisajakirjas, kuid asi väga lihtne. Lood on kirjutatud sellest, mida juhid teavad ja teevad koerte kasvatamise juures, kuid unustavad kohe, kui tegu on inimestega. Loed jutukese läbi ja saad aru, väga lihtne... aga miks me nii inimestega ei käitu. Kahju, et need toredad ja õpetlikud mõistulood selleks korraks otsa said.
ja siin ka mõned huvitavamad nopped koer Porru suu läbi...:
... Huvitav, miks inimesed üksteisele kohe ei ütle, kui neile midagi ei meeldi? Miks nad ei selgita oma ootusi? Selle asemel korjatakse paha tuju südamesse ja pahvatatakse kunagi hiljem valjusti ja korraga välja. Hea, et nad koertega nii ei käitu. Mulle öeldakse ühe sekundi jooksul, kui ma midagi hästi või halvasti olen teinud. See annab enesekindluse. Tean alati, kas minuga ollakse rahul või mitte. Koerakasvataja nõuanne:Karistus peab järgnema sõnakuulmatusele otsekohe (ühe sekundi jooksul) ja nii tuntavalt, et koeral ei saa tekkida mingit kahtlust asjade seosest. Hoopis hull on koera karistada üks kord ja rängalt mitme viimase koerustüki eest! Võib täitsa kindel olla, et koer ei saa siis aru, mille eest teda karistati.

...Kuu aega tagasi olin jälle peremehel kontoris külas. Tol päeval olid tal vestlused kahe alluvaga. Robert, kes oli hiljuti osakonnajuhatajaks saanud, palus tagasihoidlikult palka juurde, et see vastaks tema uuele panusele. Ta oli palgamuudatust korra, kui ta selle töökoha vastu võttis, juba maininud, kuid ilmselt oli see jutt ununenud. Mari oli aga palju lärmakam. Juba enne sisenemist oli ta jõudnud kontoris korraliku möllu tekitada. Ta teavitas igale süütule vastutulijale, et ta palk ei vasta tema oskustele ning seda pole pika aja jooksul üldse tõstetud. Vestlus läks ka temaga palju pikemaks kui Robertiga. Õigemini oli see Mari monoloog. Ja see oli ka palju emotsionaalsem. Jälgisin Marit hoolikalt – juhul kui ta peaks lisaks ründavatele sõnadele käed ka appi võtma, siis tuleb ju peremeest kaitsta. Aga selline kartus oli liialdatud ja tulenes lihtsalt minu instinktidest.
Mõtlen siiani, kelle probleemiga mu peremees enne tegelema hakkab. Kas Roberti omaga, kes teavitas probleemist ja jäi rahulikult lahendust ootama. Ta ei tõstatanud enam ise seda teemat – talle lihtsalt ei meeldi ühest asjast kolm korda rääkida. Robert teeb järeldused ettevõtte huvist tema vastu lähtuvalt ülemuse käitumisest. Nagu minagi istun klaasukse taga rahus ja vaikuses, et peremees mind sisse laseks, ja ei kraabi pidevalt ja närviliselt ust. Või hakkab peremees tegelema Mari probleemiga? Probleemiga, millest on teadlik kogu kontor ja mida valgustatakse järjepidevalt igale nähtamisraadiuses kaastöötajale. Palgatõusuga, mida ei peaks vist üldse tegema, kuid mis iga minut lärmakalt endast teada annab. Mulle tuletab see meelde, kuidas ma ise klaasi kraapides tuppa laskmist nõudsin. Ja peremehe täielikku ignorantsust selle juures.
Koerakasvataja nõuanne:Kui sa tahad, et koer jätaks ukseklaasi kaapimise, kui ta tuppa tahab saada, siis pead ära ootama väikseimagi vahe kaapimises. Siis mine imekiiresti ukseni ja lase koer tuppa. Koer peab aru saama, et ukse kaapimise ja tuppa sissesaamise vahel puudub seos.

Irene

Üks esmaspäev

noreply@blogger.com (Kairi) — Mon, 05 Feb 2007 21:28:00 +0000

Üks sünnipäev - palju õnne Meritile!
Üks video - mis pole veel valmis.
Üks atesteerimine - palju õnne läbinutele!
Üks tootmisnõupidamine, mida ma ei osanud oodata ...

Kairi

PS! Soovitan kalapasteeti kontorisünnipäeval kreekeritele määrimiseks mitte osta. Isegi kui teil on konditsioneer.

Näita mulle HR taustaga juhatuse esimeest

noreply@blogger.com (Veiko) — Sat, 03 Feb 2007 11:06:00 +0000

Kas keegi oskab mulle nimetada mõne personali taustaga inimese, kelle karjäär on jõudnud juhatuse esimehe tasemele? Minul ei löö küll ühtegi nime pähe (peale koolitus- ja konsultatsioonifirmade, kelle põhiäri ongi personaliteenuste osutamine). Või isegi kui keegi suudab nimetada mõne inimese, siis on ilmselge, et valdav enamus juhatuse esimehe ametikohti on täidetud finantstausta omavate inimestega. Ettevõtte põhitegevus või siis müük ja turundus on samuti head juhatuse esimehe kasvulavad. Kuid enamus tugiteenuste valdkondi ei pääse löögile, neid ei väärtustata tippjuhi rollis. Miks nii?

Olukorra teeb väga irooniliseks asjaolu, et juhatuse esimehe peamine roll on suurepäraste tulemuste saavutamine läbi inimeste juhtimise. Miks siis omanike esindajad nõukogu liikmete näol arvavad, et nt finantstaust aitab paremini inimesi juhtida kui personali taust? Minu arvates peitub siin ilmselge vasturääkivus.

See on tegelikult absurd. Ilmselt seisneb tegelik põhjus hoopis selles, et reeglina ei oma personaliinimesed kogemusi kasumi teenimisest. Personaliinimesed, või ükskõik, millise teise toetava funktsiooni töötajad, ei ole pidanud genereerima väärtust põhiärist, nad ei ole pidanud tooma raha sisse. Seetõttu ei kujutata kuluüksuse taustaga inimesi, nagu enamus tugiteenuseid oma olemuselt on, ette ettevõtet juhtimas.

Ma arvan, et siit järeldub üks väga oluline point - toetavad funktsioonid peavad üha rohkem ja rohkem süvenema ärisse, leidma oma võimaluse aitamaks klientidelt rohkem raha sisse tuua. Seos põhiäriga on võtmeküsimus oma väärtuse tõstmisel juhtkonna silmis.

Veiko

Mis on oluline, mis ebaoluline?

noreply@blogger.com (Anneli) — Fri, 02 Feb 2007 22:10:00 +0000

Eilse tööpäeva võib kokku võtta märksõnadega: personali tegevuste efektiivistamine. See tähendab, et piiratud ressursi tingimustes on mõistlik keskenduda olulisele. Kõik muud tegevused ja rutiinid saab vajadusel ettevõttesse väljast sisse osta.

Asja üle järgi mõeldes, end emotsioonidest mitte juhtida lastes on kindlasti tark keskenduda vaid ärikriitilisele tegevusele. Üksusele antakse hinnang just ettevõtte eesmärke toetavate, mitte tugitegevuste sooritamise edukuse järgi.

Küsimus on keeruline vaid valikute osas - mis on oluline ja ärikriitiline? Kas hoiakud ja harjumused meid valikut tehes ei pimesta? Usun, et lahenduse aitab leida ratsionaalne, riske hindav kaalumine. Tähtis on, et me koos pesuveega last välja ei viskaks!

Anneli

Võti tulevikku alternatiiv

noreply@blogger.com (Merit) — Thu, 01 Feb 2007 18:44:00 +0000

Tulemas on taas noorte karjäärimess Võti tulevikku. Sellel messil on kohal väga palju ettevõtteid kõikvõimalikest tegevusvaldkondadest. Kuna üritus toimub TTÜ-s, siis on kohal ka tööjõuturul väga väärtuslikud inimesed ehk tudengid.

Kui väikestele lastele saab jagada kommi ja õhupalle, siis tudengitele tahaks kuidagi paremini silma jääda. Pastakad lähevad küll nagu soe sai, kuid kas see paneb ühe tudengi mõtlema ka selles ettevõttes töötamise peale? Kui jagada aga infomaterjale, siis kas tudeng viitsib sellesse tegelikult ka hiljem süüvida.

Tänapäeval IT valdkonnas lähevad mitmed tudengid tööle juba esimesel kursusel ja teisel kursusel olijad on juba enamus end kuskil sisse seadnud. Kuna nad alles otsivad kogemusi ja väljavalitud ettevõttes ehk alles suhteliselt vähe aega töötatud on, siis võib-olla polegi õige aeg neile oma ettevõttest rääkida. Liiga hilja/vara veel.

Peaks ehk pigem Teeviidalaadsetele messidele rõhku panema, et jääda meelde tulevastele esmakursuslastele. Samas äkki peaks mõne messi korraldama kuhu tuleks juba sellised tegijad, kes lihtsalt vaheldust otsivad. Tore oleks ju IT inimeste leidmiseks mess hoopis Hansapangas korraldada. Mõne aasta pärast saaks sellise messi Skypis korraldada. „Messifirmadel” oleks ju ka kasud sees: saaks verd värskendada ja tekiks uusi karjääri võimalusi :) Huvitav kellele peaks selle idee maha müüma?

Merit