Külliki Kübarsepa ajaveeb

Reisifotod

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Tue, 20 Sep 2011 18:21:00 +0000

Fotoülevaade reisist Stuttgard-Strasbourg-Alsace`i veinikülad. Reis toimus 12-18.septembril.

Suured-suured tänud Tunne Kelamile! Aitäh Kajale ja Kadrile ka!!!

Stabiilsus versus ettearvamatus

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Mon, 22 Aug 2011 04:56:00 +0000

Vikerraadio debatt andis võimaluse aru saada, milline president võiks olla Indrek Tarand või Toomas Hendrik Ilves. Kohe alguses oli selge, et Ilvesega jätkuks teatud stabiilsus ning puuduksid piinlikud episoodid. Tarand alustas saadet keskerakondliku kibestumisega, mis pani küsima – kas ta on küps kandideerima presidendiks?

Vabariigi president peab olema oma rahva eestkõneleja ja teenäitaja. Ta võiks aidata leida vastuse küsimusele, mis on Eesti tee kümne, viiekümne aasta perspektiivis?

Viis aastat tagasi oli Ilvese suhtes suur ootus. Aastaid hiljem valitseb justkui tühjus ja uue ootuse puudumine. Sisepoliitikas on Ilves olnud pigem tagasihoidlik, täites küll vajalikud rollid, kuid enamaks jääks nagu puudu tahtest ja suutlikkusest.

Välispoliitikas oli kindlasti eredaim hetk Vene-Gruusia sõda, kus Ilves näitas tugevat Eesti selgroogu. Ilvese välispoliitiline võimekus on tugevam kui see, mida ta on suutnud siiani esitada.

Saates võttis Ilves endale olulised ülesanded järgmiseks viieks aastaks: olla avatud debati ning haldusreformi eestvedaja. Mõlemad on Eesti tuleviku kujundamise seisukohalt ülivajalikud rõhuasetused.

Tarandi esitluses oli ebakindlust ja läbimõtlematust. Näiteks: õigem olnuks Savisaarel lasta sooritada kuritegu, siis oleks saanud ta võlla saata. Arusaamatuks jäi, miks peaksime tegelema tagajärgedega ja mitte ennetama ohtu riikluse põhiväärtustele?

Tarand kordas ka, et tema kaitseb nõrgemaid. Kuid kes on see nõrgim – laps, kes peab käima ebanormaalsetes tingimustes lasteaias või hoopis Keskerakond? Aktsiooni «Raha lasteaedadele» patroonina oleks olnud juba ammu aeg võidelda tegelike nõrgimate eest.

Tarand võttis presidendiks saades ülesandeks pidada rohkem debatte erakondlaste vahel ja riigikogus poliitikate kujundamisel. See oleks päevapoliitiku rolli võtmine. Pigem tuleks luua võimalusi tavakodanikul poliitikas kaasa rääkida.

HINNE DEBATILE:

TARAND 3

ILVES 4

Lugu avaldatud: 22.08.2011, Postimees

Kontrollitud demokraatia oht

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Thu, 11 Aug 2011 04:43:00 +0000

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM
21.07.2009 - http://www.postimees.ee/144025/kulliki-kubarsepp-neljaparteiline-eesti/). Pool
aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust.
Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt,
et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu
hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale
kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb
näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad
ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes
konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid
nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või
rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on
reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi
tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised
lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames
pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest
haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade
kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud
võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde.
Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse
sümboolseid toole klausliga – nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud
vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad
väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur
risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma
demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi,
toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik
jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab
saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus“ aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel
panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud
väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud – klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna
seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise
nõrgestada? Kui „jah“, siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust
massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei“ ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et
oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel
kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.

Avaldatud:
Postimees, 11.08.2011

Stroomi mets vajab päästmist!

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Fri, 20 May 2011 19:16:00 +0000

Põhja-Tallinna pärl on Stroomi mets, ametlikult Merimets. See pole üldse kaugel Kesklinnast ja siinsamas on ka Haabersti ning Kristiine, kust käivad tuhanded elanikud metsas ja rannaalal sportimas, pere või sõpradega jalutamas ja loodust nautimas. Stroomi on kui aastaringne kuurort.

Esimene mure on prügi. Peale grillimist või tšillimist jääb olmeprügi inimestest tihti metsa alla maha ja mõned kummaliselt emad mängivad seal hiljem oma lastega. Tekivad ka ulatuslikud prügikolded, milleni 7.mai koristustalgutel ei jõutud.

Prügiprobleemi saab leevendada suurema hulga konteinerite sinna paigutamisega. Loomulikult peame koputama ka endi ja kaaskodanike südametunnistusele, et mõtlematu lagastamine lõpetataks.

Stroomi mets vajab abi, et olla elujõuline ja pakkuda turvalist keskkonda. Ilma abita võib metsa olukord 20-30 aasta pärast nii palju kannatada, et oleme hindamatust väärtusest ilma.

Esimene mure on prügi. Peale grillimist või tšillimist jääb olmeprügi inimestest tihti metsa alla maha ja mõned kummaliselt emad mängivad seal hiljem oma lastega. Tekivad ka ulatuslikud prügikolded, milleni 7.mai koristustalgutel ei jõutud.

Teine suur risk on tuleohtlikkus. Metsa ääres, rannapoolses küljes on mitu grillimiskohta, kus on märgid, et mujal tuld teha ei tohi. Tegelik vajadus lõkkekohtade järele on vähemalt viis korda suurem.

Seega tuleks turvalisi tuletegemise kohti juurde luua. Metsas on lagedaid alasid, kuhu võiks lõkkeplatse teha. Inimesed on harjunud metsalagendikel käima, kuid siis tehakse tuld omaalgatuslikult ja see on ohtlik.

Looduslikult ohustab metsa soostumine. Kraavid on umbes ja ajavad vett üle ka peale väiksemat vihmasadu. See on halb nii metsa tervisele tervikuna kui ka ebameeldiv külastajatele. Kiiremas korras tuleb ka üle vaadata kraavide olukord ning teha kraavivõrgustik korda.

Metsa ja eriti puude tervislik seisund on halb. Metsal puudub pidev hooldaja. 2009. aasta novembrikuu tormikahjustused on siiani näha. Väidan, et see on ohtlik inimestele, eriti lastele. Samuti soodustab see puuhaiguste teket ja levikut.

Stroomi mets vajab kindlasti metsa- või pargivahti, kes oleks oma ala spetsialist. Tema ülesanne peab olema metsa tervisel silma peal hoida ja seda tervendada. Samuti võiks ta korraldada metsaelu turvalisust üldisemalt.

Mureks on ka üldine turvalisus ehk inimeste poolt loodud ohud nagu röövlid, riiukuked, narkomaanid ja „liputajad". Nii tiheda külastatavusega ja laste mängumaaks kujunenud metsas ei tohiks see mingil juhul nii olla.

On noori, kes end metsas "pilve tõmbavad" või täis joovad ning möödujaid hirmutavad. Lihtsalt lusti pärast. On olemas kohti, kus võivad toimuda teismeliste omavahelised võimumängud, toimub füüsiline piinamine jne.

Vaja on politsei ja/või mupo jalgsipatrulli. Ei piisa sellest, et patrullautoga sõidetakse kõvakattega teedel. Metsas on vaja füüsilist kohalolekut. Samuti saaksid eelpoolmainitud organid silma
peal hoida iseeneslike lõkkekohtade tekitajatel.

Endiselt valitseb teadmatus metsa tuleviku suhtes. See on üks päris vana mure nii paljudele kohalikele kui ka naaberlinnaosade inimestele. Põhja-Tallinna üldplaneering näeb ette Põhjaväila läbiehitamist Merimetsast. Pelgulinna Seltsi poolt on kogutud üle 6500 allkirja, et metsa säilimise eest seista. Selget vastust pole keegi saanud.

Kavandatakse ka uut elurajooni praegusele Hipodroomi alale. Uusarendus tõstab metsa koormust veelgi ja nõuab linnale veel enam pingutusi meile olulise roheala säilitamiseks.

Tuleb tulla vastu elanike tahtele, sest nemad maksavad linnale makse ning loovad sellega linnas elamisväärse ja edumeelse keskkonna. Nad vajavad kohta, kus lõõgastuda ja loodust nautida.

Põhjaväila osas on lahendus olemas. See võiks suubuda Sõle tänavale, mis ehitati juba omal ajal nii lai ja varuga laiendada teed nii, et tulevikus saaks välja ehitatud suurtele koormustele vastav suue Haabersti-Paldiski suunas. Eeldus on juba seegi, et liikluskoormus Kopli poolsaare tööstuse juurde ja tagasi on tunduvalt vähenenud võrreldes möödunud aegadega.

Olen tähelepanekud edastanud Tallinna linnapeale ja Põhja-Tallinna linnaosa vanemale ja halduskogu liikmetele. Loodan saada vastused Stroomi metsa majandamise kava kohta ning asutakse peagi tegudele.

Merimets peab säilima ja ta vajab selleks abi. Põhja-Tallinn on tänu metsale unikaalne koht terves Tallinnas. See on väärtus, mida Põhja-Tallinn ja linn peaksid säilitama koostöös arendajate ja kohalike inimestega.

Lugu avaldatud: Delfi, 19.05.2011 (http://eestielu.delfi.ee/eesti/tallinn/pohja-tallinn/elu/stroomi-mets-vajab-paastmist.d?id=46246837)

Raamatuarvustus. "Minu Gruusia"

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Mon, 25 Oct 2010 19:04:00 +0000

Ma pole siiani ühtegi Petrone Prindi sarja reisiraamatut lugenud. Nähes raamatupoes pealkirja "Minu Gruusia", tuli kange tahtmine just seda raamatut lugeda. Ja ma ei kahetse (!).

Gruusia on Eestile tänu poliitilistele sündmustele kui poliitikute omavahelisele tihedale suhtlemisele üsna lähedaseks saanud. Ma pole seal kunagi käinud, kuid teatud põnevus ja soov asja enam hoomata on olemas.

Dagmar Raudam töötas Gruusias Eesti saatkonnas august 2007-detsember 2009. Tänu sellele kogemusele on raamat kui kulg ühe inimese elust, mitte kui ühest riigist. "Minu Gruusiat" on võimalik lugeda ühe hingetõmbega, mis on märk kergest, sujuvast ja kaasahaaravast kirjanikutööst. Mina lugesin kahe hingetõmbega (ajast tingituna).

Gruusia on täis vastuolusid - korratust asjaajamisel, romantikat, kaost liikluses, värskeid ja värvikaid maitseelamusi, omapärast loodust ja arhitektuuri. Samas toimub pidev muutumine, mis takerdub ühel või teisel moel põlvkondadevahelistesse arusaamatustesse.

Ei salga, et ootasin väga kirjeldusi ja analüüsi 2008. aasta augusti sündmustele, kus Venemaa asus sõjalisele tegevusele Gruusia vastu. Paraku jäi see teema ühte peatükki ning jäi üsna pealiskaudseks.

Raamatus tuuakse välja president Ilvese julgust minna sellel (august 2008) keerulisel ajal Tbilisisse avaldamaks toetust grusiinidele. Jäin mõtisklema Ilvese tegevusele tema ametisoleku ajal. Seda meenutasin ka möödunud neljapäeval Aasta Põllumehe konverentsil presidendi olekut jälgides. Paraku ma muud olulist oskagi nimetada kui see sama käik Gruusiasse.Raamatus meeldis ka salapära, mis autori ümber toimus. Mõtlen isiklikke suhteid. Samas oli raamat üsna avalik paljastus. Arusaamatuks jäi saatkonnast lahkumine. Sain aru, et see oli enne tähtaega ja üsna valus lahkumine. Oli see seotud ühe leitud tüdruku Helenega - jääb arvamiseks.

Ei taha raamatu detaile avaldada. Soovitan igaühel seda omal nahal tunnetada. Usun, et "Minu Gruusia" on hea sissejuhatus järgmisse raamatusse, mis mu öökapil järjekorras seisab: "Väike sõda, mis raputas maailma", Ronald D. Asmus.

Kalamaja prügila on lõputu

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Thu, 07 Oct 2010 13:45:00 +0000

Käes on sügis. Varsti möödub aasta, kui Kalaranna tänavalt koristati suur prügikolle (pilte näed siit). Olin lausa rabatud, et Vanalinna külje all on selline hoolimatus võimalik. Eeskätt on see hoolimatus maaomaniku ja linnavõimu poolt.

Pärast läinudsügist koristusaktsiooni olen Pro Kapitali alal endiselt silma peal hoidnud. Tänavu mais tuli appi ka Tallinn 2011 oma noorte meeskonnaga, et korrastada tulevast Kultuurikilomeetrit (pilte näed siit). Osales ka väike seltskond Pro Kapitalist, mille esindaja oma kõnes väljendas tugevat pahameelt probleemi tõstatajate üle. Nende jaokstundus olukord normaalne.

Ja midagi pole muutunud (vaata videot siit). Enam kui pool aastat hiljem, pärast viimast suuremat koristusaktsiooni, on prügimägi endiselt olemas. Asukoht on küll paarkümmend meetrit nihkunud Patarei vangla suunas, kuid siiski on prahilasu taas olemas ja kasvamas.

Tekkinud on järgmised küsimused:

Kas Tallinna Keskkonnaamet on vastavalt Tallinna jäätmehoolduseeskirjale teostanud kontrolli eeskirja täitmise kohta? Jäätmehoolduseeskiri esitab mitmeid eesmärke, millest rõhutaksin: "säilitada puhas ja tervislik elukeskkond";
Kuidas on prahi mahapanekuga seotud väärtegusid menetletud? See peaks olema MUPO ülesanne;
Kas linnaosavalitsus on kõneallolevat Kalaranna tänavat kontrollinud ning kas on täheldatud rikkumisi?

Väidan, et Kalaranna prügila seab ohtu nii tervise kui keskkonna. Tegemist on aktiivselt külastavtaa alaga. Käiakse jalutamas, nautlemas merd ning vaba aega veetmas. Laiuva prügi sortiment, nagu fotodelt näha võib, on väga mitmekesine.

Eile saatsin analoogse sisuga kirja Tallinna linnavolikogule ja MUPOle. Tarmo Kruusimäe esitaks ka arupärimise Tallinna linnavolikogus.

Jään põnevusega vastuseid ootama.

Kesklinna prügimägi sai kerge leevenduse

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Sun, 16 May 2010 18:46:00 +0000

Täna toimus Tallinn2011 eestvõttel viimasel hetkel korraldatud koristustalgu Linnahallist kuni Lennusadamani. Kõige enam tööd vajas Pro Kapitali ala. Etteruttavalt ütlen, et viimane ei saanud korda, sest seal on tööd vähemalt 2-3 päevaks veel.

Koristades leidsime vahest isegi ehmatavaid asju. Näiteks Vabariigi Presidendi Kantselei ajalehti, mille oli vast puude alla sokutanud möödunud aasta oktoobris mõni (endine?) töötaja. Hulgaliselt koolimaterjale oli ehitusprahi vahele peitnud psüholoogiatundeng K-L Säre. Seal oli isegi tema bakalauruse töö. Lisaks mitmete firmade ja eraisikute raamatupidamistoimikuid.

Mul õnnestus leida ka üks narkosüstal (oktoobris leidsime neid 3). Klaasikildudega tõmbasin märkamatult näpu lõhki, kuid loodan, et see paraneb peagi. Kaaskoristaja Marlen Pruunlep leidis raha- kui käekotte, mis olid ilmselgelt inimestelt varastatud.

Loomulikult oli palju ehitus- ja olmeprügi. Taarat, mille peamiseks osaks olid odekolonnipudelid. Riideid, okastraati kui eketroonikat ja muid juhtmeid. Mida sügavamale Pro Kapitali alale, seda hullemaks pilt muutus ja hetkel jäi poolikuks, sest abikäsi jäi väheseks.

Supi söömise ajal oli Pro Kapitali esindaja hämmingus, et kuidas inimesed julgevad blogida nii palju nende laostunud territooriumi üle. Mind omakorda hämmastab nende arusaam turvalisest ja korras elukeskkonnast.

Tuleb lõpetada prügimajandus keset linna. Meil on hulgaliselt töötuid, kes kasvõi päev-kaks töökoha eest ülimalt tänulikud oleksid. Selliste kergete töörünnakutega eesmärki päris ei saavuta. Ootan samuti linna tegutsemisjulguse saabumist.

Südalinna häbimärk on kalaturuga ühel alal

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Fri, 14 May 2010 07:47:00 +0000

Trummid mürtsuvad ning rahvas plaksutab. Linnapea peab kõnet ja jagab tänukirju. Toimub kauaoodatud kalaturu avamine Põhja-Tallinnas. On suurpäev. Paraku varjutavad üritust kahtlased asjaolud.

Kuu aega tagasi andis Tallinna linnavalitsus tuld takka avada kalaturg 15. mail, Tallinna päeval. Esialgselt oli kavandatud turu loomine suvekuudele, mil toimuvad merepäevad. Sõlmiti kolmepoolne leping, kus maa omanik - Pro Kapital, etendab salakavalat rolli.

Nimelt, kalaturu asukoht on Pro Kapitali hiiglasliku (15 ha) Kalaranna tänaval asuva territoorimi osal. Mitu aastat tagasi on tehtud planeering suureks arenduseks, mis on vaidlusi tekitanud ja (õnneks) toppama jäänud. Seni pole alale leitud ka uusi sõbralikumaid lahendusi.

Maaomaniku tegematus ja ehtne hoolimatus on Kalaranna tänava osaliselt muutnud südalinna prügimäeks. Alal laiuvad ehitusprahikoormad, millele lisavad värvi kodanike endi poolt toodud olme- ja ehitusjäägid. Tegemist on täieliku lagaga, kus eelmise aasta oktoobris suurema prügikolde likvideerisid Isamaa ja Res Publica Liidu liikmeid.

Põhja-Tallinna halduskogus tõstatati Pro Kapitali Kalaranna kinnistute heakorra küsimus. Õigustatult, sest linn peaks tegema ettekirjutusi maaomanikele heakorra hoidmiseks. Linn teeb maaomanikuga (Pro Kapital) aktiivseid lepinguid, kuid asjast ei räägita. Linnaosavanem andis teada, et kuna Pro Kapital ei tea, mida lähiajal kinnistutega peale hakata, siis nad ei pea vajalikuks teha lisakulutusi (sh korrashoidmiseks).

Linnaosavanema vastus on jahmatav. Kelle esindaja ta on? Preatoni firma või rahva esindaja, kelle avalik huvi peab olema tagada ohutu ja puhas elukeskkond.

Kummaline on ka kolmepoolne koostööleping, mis sätestab kalaturu korraldust. Pro Kapitali jaoks ei kaasne mitte üks sent kohustusi. Kõik kulud turuala korrastamiseks katab Põhja-Tallinna linnaosavalitsus oma reservist. Kokku on see kuni järgmise aasta lõpuni ligi 500 000 krooni. Leping näeb isegi seda ette, et linn on kohustatud Pro Kapitali tasuta reklaamipindadel äramärkima.

Kalaturg on vajalik. Tegelikult vajatakse värkse toidukraamiga kauplemise kohti viisakates tingimustes üle linna. Keskerakonna Pirita linnaosavanem on näiteks isiklikult hakanud blokeerima Pirita elanike algatust luua turg. See on otsene tegevus nii inimeste võimalusele saada tervislikule ja kvaliteetsele toodangule, maaelu arendamise kui ka töökohtate loomise vastu.

Turgude ärakasutamine poliitilise kasusaamise eesmärkidel näitab väärtuspoliitika puudumist. Linn peab lisaks kvaliteetsele ja värskele toidule soodustama elutervet keskkonda. Kuid kui linn ärihuvide tõttu vaikib ja juba aastaid, siis tekitab see suuri kahtlusi.

Fotoülevaated kinnistust:
9.oktoober 2009

11.oktoober 2009

4.aprill 2010

11.mai 2010

Lisamaterjale:
Kalaturu avamise kava: http://kuhuminna.tallinn.ee/oevent.php?oevent_id=79135
Koostööleping: http://www.tallinnlv.ee/lvistung/bin/agendalist1.asp?meeting=636#aid_0 (vt punkt 38)

Kalamaja on endiselt prügine

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Tue, 13 Apr 2010 08:07:00 +0000

Möödunud aasta sügisel peeti IRL-i Põhja-Tallinna osakonna eestvõttel Kalamajas suur koristustalgu (vt. fotosid siit). Tegemist oli suurima mitteametliku prügimäega südalinna vahetus naabruses. Ala jääb Suur-Patarei tänava ja mere vahele. Linnulennult mõnesaja meetri kaugusel asub Põhja-Tallinna valitsus.

Pool aastat tagasi, taotledes luba linnaosavalitsusest, ei teatud, kellele territoorium kuulub. Peale koristustalguid, esitas linnaosa korralduse prügi äraveoks AS Pro Kapitalile. Nädala jooksul see ka tehti.

Kuus kuud hiljem on Pro Kapitalile kuuluv territoorium endiselt räsitud. Siin-seal vedeleb prügikoldeid. Inimesed on pikemalt juurdlemata toonud ehitusprahti ja muid olmejääke. Territooriumi omanik ning nurga taga asub linnaosavalitsus pole paraku teinud midagi olukorra lahendamiseks ega isegi tähelepanu pööramiseks.

Põhja-Tallinna linnavalitsus on endiselt vait. Kus on MUPO? Miks ei märka linnavõim, mis pea nende akende all toimub?

Patarei vangla ja Linnahalli vaheline ala on ca 15 ha suur. Alale on planeeritud Kalamaja möödasõidutee. Sellele lisaks on plaanis rajada korterelamud ja büroohooned, väikealuste sadam koos teenindavate ehitistega, kalaturg, avalikud haljasalad ja pargid ning kaldapealne rekreatsiooniala.

Kõik oleks tore, kui planeering säilitaks Kalamaja miljööväärtuse. Fotolt nähtav hirmutab. Kas tegemist on äriprojekti või tõsises soovis arendada Kalamaja?

Segadusi on sellel territooriumil liiga palju. IRL Põhja-Tallinna osakonnal ei jää muud üle kui taaskord keerata käised üles ning asuda tööle. Meie võimuses on vähemalt võidelda silmnähtava korralagedusega.

KE venitamistaktika pole usaldusväärne

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Wed, 24 Mar 2010 13:32:00 +0000

Keskerakonna venitamistaktika Riigikogu saalis riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse raames pole tõsiseltvõetav.

Tegin selle näiteks graafiku, kus on näha:

K - palju Riigikogu liikmeid oli kohal
P - opositsiooni hääled
V - koalitsiooni hääled
E - erapooletud

Mis selgub? Keskerakond koos teiste kaaslastega ei viitsi isegi hääletamas käia. Võetakse pidevalt 10 min vaheaegu. Milleks? Graafikust ju selgub, et fraktsiooni olemas pole, kellega nõu pidada. Kas vaheaegade võtmise idee pole mitte arupidamiseks vaba aega võtta?

Hetkel on jõutud läbi hääletada alates eile kl 18.00-st kuni täna kl 15:20-ni 56 parandusettepanekut 139-st.

Kurb, et opositsioon on võtnud eesmärgiks parlamendi töö mainet veel enam avalikkuse silmis allapoole tuua.

Kasutatud allikas: http://www.riigikogu.ee/?op=ems&content_type=text/html&page=haaletus_paev&paev=2010-03-24&new=1&u=20100324150404

Kolde pst-Sõle tn ristmik vajab täiendavat reguleerimist

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Thu, 25 Feb 2010 13:00:00 +0000

Nii mitmedki autoomanikud ja jalakäijad on aastaid mures Kolde pst-Sõle tn ristmikul toimuva pärast. Ristmik on ohtlik ning iga väikenegi risk võib lõppeda kurvalt.

Probleem number üks on sooritada liiklustihedas olukorras vasakpöördeid. Ühistranspordi kasutajad hoiavad liinibussis nr 40 (tipptundidel on bussis 60-90 inimest) hinge kinni, kui Sõle tänavalt toimub vasakpööre Kolde puiesteele, sest tavaliselt toimub see punase tule ajal. Buss liigub aegsasti keset ristmikku, et oodata oma hetke. Harvad pole juhused, kui buss alustab pöörde tegemist, kui kõikides foorides on punane tuli.

Need autojuhid, kes tulevad Paldiski mnt poolt, ei saa omakorda teha vasakpööret, kui buss on end nihutanud keset ristmikku. Tekkinud on pime olukord, kus iga pööre on tohutu risk. Pöörde tegemist võid ju alustada, kuid siis on jalakäijad teel, keda peab läbi laskma, kuid pime nurk bussi tagant ei pruugi öelda, millal uus sõiduk vastu tuleb. Tegemist on äärmiselt ohtliku olukorraga.

Teine probleem on seotud jalakäijate ülekäigukohtadega. Ühistranspordi peatuse eest saab üle minna endise Minski poe poolele ja sealt edasi Sõle Säästumarketi suunas. Paraku puudub üldse üleminekuvõimalus Pelgulinna puumajarajoonist nii Säästumarketi kui peatuse suunas. Autojuhid on õnneks harjunud, et jalakäijad on sunnitud liikluseeskirju rikkuma ja viisakalt lastakse inimesed üle tee. Kuid olukord on lubamatu ja vajab reguleerimist.

Pakume ka lahendused.

Vasakpöörete reguleerimiseks näeme ette, et fooridele lisatakse vasakpöörete tulukesed (üks selline tuluke on näiteks Toompuiestee-Tehnika tn ristmikul), mille tulemusena vastavalt ajastatakse ristmik.

Jalakäijate reguleerimiseks tuleb paigaldada ülekäigukohamärgid ja maha tõmmata "sebrad". Ületamise turvalisemaks muutmise nimel võiks paigaldada ka jalakäijatele mõeldud foorid.

Kolde pst-Sõle tn ristmik on piisavalt lai, et paigaldada foorid ja ülekäigukohad ning luua vastav radade süsteem. Tegemist on olulise sõlmpunktiga, mis asetseb otse värske politseimaja akna all.

Röövimine päise päeva aal

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Wed, 02 Dec 2009 10:28:00 +0000

Tallinna linnavõim on asunud inimesi röövima päise päeva ajal. Seda ühistranspordipiletite kaudu.

Ma ei vaidle selle vastu, et ei võiks kergitada ühekordsete piletite hinda, kuid suurem mure on kvartaalsete piletetega.

Teada on antud: 90 päeva kaart elektroonilisel kujul hakkab uuest aastast maksma tallinlaste jaoks 660 krooni praeguse 625 krooni asemel. Mittetallinlased peavad tuleval aastal 90 päeva kaardi eest maksma 825 krooni. Paberist 90 päeva kaart aga hakkab maksma 990 krooni (PM online, 2.12.09).

Tallinn on alustanud taaskord sunnimeetodiga kodanikke ahistama. Sundparteistamine töökohavalikutel ning erinevate võimaluse loomisel on juba paraku igapäevanähtus. Kuid sundomavalitsustamine läbi igapäevase tarbimise, ühistranspordi, on liig.

Kodanike vaheltegemise summa on liiga suur - 165 krooni. Kuni 50 krooni oleks talutav. Kas läbi selle tahab linnavõim oma ühistranspordiklientidest lahti saada ning ummistada linna lisaautodega? Või ta näitab neile koha kätte, kes Savisaarele nagunii häält ei saa anda? Kummaline loogika.

Foto: PM Online (link).

Miiting kui äriprojekt

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Thu, 19 Nov 2009 13:53:00 +0000

Eile toimunud põllumajandustootjate ja nende töötajate meeleavaldus Toompea lossiplatsil tekitas vastakaid tundeid.

Eelmisel nädalal jõudis minuni meeleavaldust korraldav kiri, millest teen väljavõtte.

"Lääne- ja Ida-Virumaa, Saaremaa, Pärnumaa, Järvamaa, Jõgevamaa, Valgamaa ja Põlvamaa võiksid kõige pealt küsida hinda Atko Grupist ja öelda märgusõna Toompea. See on Riigikogu maaelu komisjoni liikme Arvo Sarapuu firma."

Eelnev suunis on ehtne näide, kuidas keskerakondlasest ärimees ja Riigikogu liige Arvo Sarapuu on põllumeeste miitingu enda kasuks tööle pannud, et teadlikult teenida tulu.

Miitingust endast. Esimene pilk jäi kahele lihaveisevasikale. Üks oli päevane, kellel rippus nabanöör veel küljes. Ta oli nõrk ning lamas nii vastu maad kui võimalik. Teine, märksa aktiivsem, oli väidetavalt päev vanem. Lisaks levitati platsil tahtlikult väärat informatsiooni, et loomad on minemas otse tapamajja. Ringvaate saates omanik kinnitas, et need loomad elavad veel kõrge elueani.

Loomade selline ärakasutamine on julm. See oleks kui kasutada lapsi, pistes paarisaja inimese ees alasti puuri.

Opositsioonierakondade, tootjateliidu ning EPKK (Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda) esindajate kõned vohasid populismimaigulistest sõnumitest. Roheliste esindaja Lahtvee püüdis rääkida otsesõnu reaalsest olukorrast, mille tulemusena ta lahkus lavalt vilekoori saatel.

Minister Helir-Valdor Seeder lõpetas kõnevooru. Seeder rääkis otse, kuidas toetuste maksmine on toimunud, mida on tehtud rasketel aegadel maaelu toetamiseks, mis on ees ning kuidas toimub põllumajanduspoliitika. Tulemus jahmatas mind - meeleavaldajad olid vait. Valitses teatud segadus - kas aplodeerida või vilistada. Oli tunda piinlikkust, et Toompeale oldi tuldud eesmärgil vastanduda, mitte ajada maaelupoliitikat.

Pakun ühe lahenduse, et analoogsed aktsioonid tulevikus häbi ei teeks. Maaeluinimesed peavad koonduma ühe katusorganisatsiooni alla. Praegu nimetatakse tinglikult selleks EPKK-d, kuid elu on näidanud midagi muud.

Peab aru saama, et poliitikud, põllumehed ja rahvas peavad olema partnerid. Suutma istuda ühise laua taha. Katusorganisatsiooni puudumine on loonud olukorra, kus üks liit edastab ühtemoodi ja teine teistsuguseid sõnumeid. See raskendab Eesti põllumajanduspoliitika loomist kui ka läbiviimist.

Loodan, et eilsest on meeleavaldajad, poliitikud kui teised maainimesed teinud omad järeldused. Olen meeleavalduste poolt, kuid see peaks olema lisaks protestile sisuline. Ehk meeleavaldajad tulevad ka selleks kokku, et pakkuda välja uusi lahendusi. Eile seda ei suudetud teha.

Otepää valimistulemustest

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Mon, 26 Oct 2009 21:45:00 +0000

Otepää vallavolikogu valimistulemused on sama huvitavad kui valimiskampaania ise. Oodati pingsalt lahendusi seni toimunud võimuvahetustele. Etteruttavalt võiks siiski prognoosida, et ka tulevad neli aastat ei tule lihtsad.

Peale nimekirjade selgumist tegin kaks ennustust tulemuste kohta.

Valimisliidule "Meie Otepää" ennustasin 2005. aasta valimistulemuste põhjal kuus kohta, aga kõutunde järgi seitse kohta. Valimisliit, mis moodustati IRL-i ja Rahvaliidu liikmete ja toetajate põhjal, saavutas tegelikult kuus kohta: kolm liiget IRL-st ja kolm Rahvaliidust. Arvan siiani, et kui IRL oleks läinud oma nimega, oleks Rahvaliidu šansid volikokku pääseda kahanenud (tingimusel, et viimane oleks välja läinud oma nime või valimisliidu all). IRL oleks väljunud vähemalt sama tulemusega - kolm kohta. See oleks olnud parem käik, sest nii selgineb poliitiline vastutus ning kahaneb võimalus, et valitud kooslus volikogus laguneb.

Keskerakonna valimistulemus ei üllatanud sugugi. Kohata jäämine võis tingitud olla sellest, et erakonna keskkontor andis viimasel hetkel korralduse moodustada oma nimekiri. Ühes esimeses vallalehes, kus käsitleti valimiste temaatikat, olid keskerakondlased end Raidali nimekirja seadnud. See võis olla ka üks nüanss, miks valijatele usutavana ei tundutud.

Valimisliit "Otepää" saavutas neli kohta, mida kinnitasid minu mõlemad ennustusmeetodid. Midagi uut ju ei sündinud. Raidal võttis tohutu häältekoguse, millele ei suutnud vastu astuda mitte ükski esikandidaat. Kuid nimekirja üldine nõrkus midagi enamat lubada ei saanud. See loob eelduse, et Raidal on endiselt üksik Jokker, kes võib olla nii mõnegi jõu kõigutaja või looja. Ilmselt on Raidal selle staatusega harjunud ning vastavalt ka mängib. Otepääle see paraku kasu ei too.

Täiesti üllatusliku nimega liit "Mehed ei nuta" saavutas ühe koha. Nii ütles mu kõhutunne, kuid numbrites oleks võinud neil olla suurem edu. Mõneti oli ootamatu Ants Mangluse tohutu häältekadu. Pea sada häält läks tõenäoliselt kaduma tänu altkäemaksuafäärile. Lisaks Mangulsele kaotasid hääli teisedki kandidaadid.

Tunnustus Otepää uustulnukatele - Sotsiaaldemokraatidele. Ausalt, mina ei osanud neile üldse edu ennustada. Erakondadel (v.a. Reformierakond) pole Otepääl jõudu. Puudub usutavus ning säde. Kuid tulid sotsid ja võtsid kaks kohta. Otepää vajab vahetust! - oli nende toetajate moto, arvan ma. Põnev saabki olema, kuidas värske jõud suudab vastu panna juba päris pikkade traditsioonidega tegijatele.

Otepää võitjaks on taaskord Reformierakond. Võeti kuus kohta, mis oli ette näha eelmiste valimiste tulemuste põhjal. Kõhutunne ütles, et saavad seitse. Suuri üllatusi ei olnud. Vana seltskond paneb endistviisi edasi. Kuid suurema murega - kellega siis ikkagi kokku minna.

Jah, tänaseni on suur saladus, kes hakkab valda juhtima. Valikud on rasked, sest Otepääl on võitlused isikute, mitte poliitiliste jõudude vahel. Valimistulemuste põhjal isikutevahelised meeldivused ja mittemeeldivused kipuvad jääma domineerima.

Jään huviga ootama neljapäevast volikogu istungit. Kas mõeldakse enam valla arengule või domineerivad taas liivakastimängud.

* Märkasin, et Otepää valla kodulehel pole selgust, millisesse valimisliitu kuulub Aivar Pärli. On ta juba enne volikogu istungit valimisliitu vahetanud? Isiklikult arvan, et tegu on IT-poisi näpukaga.

Prügikoristajast võib saada prügivalvur

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Wed, 14 Oct 2009 06:30:00 +0000

Nii on juhtunud minuga. Olen saanud prügikoristajast prügivalvur Tallinnas Kalamajas Suur-Patarei hoonete tagusel tühermaal. Paarisaja meetri kaugusel on Linnahall, põõsaste vahel paistab Oleviste kiriku torn.

Alguse asi lugu sellest, et kohalikud elanikud andsid teada, et otse mere ääres laiutab isetekkeline prügimägi. Käisin mitmel korral seda olukorda vaatamas ning midagi muud ei jäänud üle, kui sellega tuli midagi peale hakata.

Käisin Põhja-Tallinna linnosavalitsuses, kust sain kinnituse, et tegemist on omanikuta maaga, täpsemalt reformimata riigimaaga. Nad on valmis mulle appi tulema ning nõus aitama korraldada prügivedu (hiljemalt eilseks). Sain tugevamaid prgükotte kaasa, kuhu see inimeste poolt kohale veetud rämps sisse panna.

Möödunud laupäeval kutsusin appi sõbrad Isamaa ja Res Publica Liidust: Mart Laar, Olavi-Jüri Luik (tuli koos vahva poja ja abikaasaga), Eiki Riisna, Andres Herkel, Anna-Greta Tsahkna, Lia Murs, Ingrid Leppik, Laura Kane, Marlen Pruunlep, Marko Peek jt. ning õe Nelli. Eriti tore oli üks kohalik, kes meid koduaknast märkas ja appi tõttas.

Tegime tööd kolm tundi jutti. Ei hoolinud vihmahoogudest ning rasketest kottidest ja diivanitest. Leidsime asotsiaalide pesapaiku kui hirmutavaid kasutatud süstlaid. Kogutud prügist saime ühe suure ja teise väiksema hunniku.

Lahkusin raske südamega, sest me ei olnud jõudnud kaugemale. Põõsaalused on korralikult sodi täis. Rannaäär tahaks ülekäimist ja tegemist oleks oi kui palju.

Järgmisest päevast alates olen käinud platsil ning oodanud, millal Tallinna linn oma lubaduse täidab. Esmaspäeva pealelõunat saatsin fotod prügihunnikutest linnaosavalitsusse. Eile sain kirja, et tegemist on eramaaga. Haldaja on Pro Kapital Eesti AS, kellele anti korraldus see sodi ära vedada. Pro Kapitali esindaja vastas, et nende prügivedaja oli seda märganud ning lubanud nädala lõpuks platsi puhtaks teha.

Olen kohkunud. Esiteks sellepärast, et Põhja-Tallinna linnaosavalitsustest ca 300 m kaugusel asub selline prügimägi, mida poldud peale "Teeme ära!" kampaaniat märgatud. Tean mitmeid metsa- ja maaomanikke, kes saavad kohe trahvi ning korralduse prügi ära koristada, kui see sinna tekkinud on. Kuid Tallinna puhul on tunne, et linnavõime ei huvitagi, mis nende ümber toimub.

Mind võeti küll väga lahkelt linnaosas vastu, kuid ma ei saa aru, miks mulle väideti, et tegemist on reformimata riigimaaga. Olin kontaktis (nii otse kui meilitsi) enne eilset kirjavahetust kokku kolme linnaametnikuga ning mõiste "reformimata riigimaa" vastu ei vaielnud keegi. Eramaa puhul oleksin vast käitunud teistmoodi, kuid vajadusel oleks käed külge löönud ka.

Niipalju siis kodanikualgatusest. Olen käinud iga päev vaatamas, ega keegi pole tehtud töö kallal laamendama hakanud või pole keegi uut prügi toonud. Ikka ootuses, et kui lähen, siis kõik on puhas.

Eks käin niikaua, kui plats on puhas.

Vaata fotosid: www.irl.ee ja www.herkel.net

Eestikeelse haridussüsteemi aeg on küps

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Sat, 03 Oct 2009 20:16:00 +0000

Riigikogu ees tuli õiguskantsler Indrek Teder välja ideega anda kodakondsus alla 15-aastastele lastele, kelle vanemad on kodakondsuseta. Praegu kehtib kord, kus lastevanematel tuleb selleks riigile esitada taotlus. Tedre plaani järgi tuleb esitada taotlus juhul, kui Eesti kodakondsust ei soovita.

Olen väljapakutud idee suhtes ettevaatlik. Esmalt sellepärast, et ükski paber ei pane inimest tundma selle riigi kodanikuna, mis peaks olema peamine suund teiste rahvaste koondamisel Eestis.

Peamine murekoht minu jaoks on venekeelne kooliharidus Eestis. Elan ise Ehte Humanitaargümnaasiumi kõrval. See on venekeelne kool. Pea iga hommik lähen tööle, kui koolis on algamas kehalise kasvatuse tund. See peaks olema eestikeelne tund. Eesti keelt on seal vaid niipalju, kui "vabalt" ja "tervist". Ülejäänud jutt läheb kohe nii õpetaja kui laste poolt vanaviisi edasi. Korra olen kuulnud küll manitsust: "po-estonski, rebjata". Jääb mulje, et õpetaja ise ei valda niipalju eesti keelt või puudub tal tahtmine seda tegelikult rääkida.

Lisaks kuulen, kuidas Tallinnas avatakse valimiste eel venekeelseid lasteaedu. Juba vanades on kohti küllaga, sest tulevikku vaatavamad vanemad on lapsi hakanud panema riigikeelsetesse lasteaedadesse, kus seetõttu on eriti kohtade puudus.

Majanduslikult keerulises olukorras, kus õpetajad on "sunnitud" leidma tööd ka enda erialal, võiks lõpuks ometi teha eestikeelse haridussüsteemi, mis hõlmab nii lasteaedu kui koole. Riik ei pea lõpmatult üleval pidama neid õpetajaid, kes ei saa riigikeelega hakkama ning kellel puudub selleks motivatsioon.

Kui me kindlalt suudame tagada riigikeelse asjaajamise ning eesti keele kasutusala pole enam ohus, siis oleksin nõus õiguskantsleriga kodakondususe lihtsustatud andmise teemal edasi rääkima. Praegu tundub see mõte enneaegne.

Tallinna alternatiiv on IRL

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Tue, 08 Sep 2009 07:08:00 +0000

Tallinna linnavolikogu valimistel on ainus selge alternatiiv Keskerakonna ainuvõimu vastu Isamaa ja Res Publica Liit. Põhjus on lihtne - IRL ei jookse esimesel võimalusel koalitsiooni Keskerakonnaga. Pole seda varem teinud ning loodan, et ei tee ka tulevikus.

Reformierakond tavaliselt muutub närviliseks, kui asjaolud pole läinud nendele oodatult - olgu selleks arvamusküsitluste tulemused või poliitiliste eesmärkide osas kompromisside mitteleidmine. Tagajärg on kiirelt uute partnerite otsimine, milleks pole harv juhus ka võimuliit Keskerakonnaga. Hämminguks pole põhjust, kui ollakse maailmavaatelt sarnased, kuid paraku seda progammide põhjal väita ei saa.

Alternatiiv pole ka Sotsiaaldemokraadid. Kentsakas oli nende ühine nimekiri 2005. aasta valimistel Rahvaliiduga. See oli justkui Rahvaliidu kaval nipp sotsidel nahk üle kõrvade tõmmata. Praegu on neil Tallinnas raske üles tõusta. Tõsi, linnapeakandidaat Pihl on märksa tugevama brändiga kui näiteks Pentus.

Murelikuks teeb ka sotside viimase aja vagur käitumine Keskerakonna suhtes. Varem julgesime väita, et nö valged jõud on IRL, sotsid ja Reformierakond. Nüüd on sotsid ära nihkunud ja kardetavalt just keskparteile lähemale. On see teadlik tegevus või halb maitse mammuterakonnal väike partner vaikselt ära süüa? Seda näitab aeg.

Aternaviiv pole ka rohelised, kes sel korral kordavad sotside viga ning lähevad Rahvaliiduga valimistele vastu ühise nimekirjaga. Lisaks puuduvad neil persoonid, kes suudaksid kaasa lüüa meerirallil, mis paraku võib olla üks võtmeküsimus neil valimistel.

IRL poolt räägib ka tugev linnapeakandidaat Mart Laar, kes on aidanud riigil paaril korral mustast august välja tulla. Tallinna eelarve on tugevas miinuses. Linnastruktuur vajab julgeid otsuseid, mis peamiselt tähendab korruptsiooni ja politiseerimise lammutamist. Mina nimetaksin seda koguni nende inimeste vabadusse päästmiseks, kes on astunud Keskerakonda mingi hirmu või ostutehingu tagajärjel.

Teistest kandidaatides võiks Savisaarele enam konkurentsi pakkuda ka Jüri Pihl, kuid tema puhul jääb nõrgaks juhi imago. Teda teatakse kui julgeolekustruktuuri karmi kätt, kuid kas sellest piisab pealinna juhtimiseks?

Reformierakond käis varakult välja kandidaat Keit Pentuse. Julge ja vapper naisterahvas, kes kindlasti pakub mänguilu. Paraku pole ta nii tõsiseltvõetav, et vastu astuda Savisaarele.

Valimiskampaaniad on algamas. Tuleb teha kõik jõupingutused, et ainuvõim Tallinnas saaks võidetud. Võidu võtmesõna on tugev koostöö nende jõudude vahel, kes seda tõesti ka tahavad. Nii saab Tallinn vabaks!

Neljaparteiline Eesti?

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Tue, 21 Jul 2009 19:00:00 +0000

Erakondi küll kritiseeritakse, kuid ilma nendeta pole võimalik ehitada demokraatlikku süsteemi. Iseküsimus on see, mitu erakonda Eestisse mahub. Teadlased Laakso ja Taagepera on välja töötanud erakondade tingarvu, mille alusel saab välja selgitada, kui mitmel erakonnal saab olla parlamendis otsuste tegemisel mõjuvõimu.

Eestis on pärast taasiseseisvumist toimunud viied parlamendivalimised ning meil pole domineerivat erakonda. Kui vaadata valimiste tulemustel moodustunud valitsustele ennustatud kestvust ja tegelikku valitsusaega, tuleb välja, et Eestis saab kaalukas mõju olla neljal erakonnal. Riigi suurust arvestades on see loogiline ega välista hulga pisiparteide olemasolu.

Neljaparteisüsteem tagaks stabiilsema valitsuse. Tõsi, aasta-aastalt on valitsuste kestmine muutunud püsivamaks. Paraku pole veel ükski valitsus saavutanud ideaaltulemust – valitseda terve valimistevahelise perioodi. Neljaparteisüsteem annaks selleks võimaluse, sest mida vähem on partnereid, seda lihtsam on leida kompromisse. Nii võtaks üks koalitsioon otsused vastu ning tunneks nende mõju ka omal nahal.

Praegu ei paista, et parteimaastik korrastuks. Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine 2006. aastal oli pigem üllatusmoment. Ent võrreldes erakondade reitinguid oleks loogiline oodata ühinemisi.

Riigikogu 2011. aasta valimiste eel on põnev teada, mis saab Rahvaliidust, kellel on praegu kuus parlamendikohta. Vahepeal tundus, et Rahvaliit laguneb. Lisaks tõi noorte toomine eurovalimiste nimekirja etteotsa tugeva tagasilöögi, sest ei tuntud ära erakonna nägu. Rahvaliidu tulevik sõltubki eelkõige sügisestest kohalikest valimistest. Soovides säilitada liikmeskonda, võiksid nad mõelda ühinemisele, kuid kes oleks kosilane?

Erinevad kahtlustused ja endiste liidrite süüdimõistmine kohtus ei meelita nende juurde kedagi. Et Rahvaliit on end nimetanud maalähedaseks erakonnaks, oleks üks võimalikest partneritest näiteks rohelised, kellel on ka riigikogus kuus kohta.

Rohelised pole aga kohalikul tasandil veel ilma teha jõudnud. Rahva pettumine erakondades ei tee nende pingutusi lihtsamaks. Lisaks on suur küsimus, kuidas suudetakse jätkata n-ö peataolekus – tunnustavalt tuleb imestada, et selge juhtimisstruktuurita partei on koos püsinud.

Sotsid (kümme kohta riigikogus) said eurovalimistel raske tagasilöögi. Koalitsioonist lahkumine ei toonud oodatud edu, kuid samas on sotsid üsna pikalt ühel kohal tammudes vapralt vastu pidanud.

Roheliste, Rahvaliidu ja sotside kooslus oleks üsna omapärane, samas pole neil suuri ideoloogilisi vastuolusid. Rohelisi on mõnes küsimuses raske kuhugi paigutada, kuid kalle on vasakule. Rahvaliit on seisnud suuremate sotsiaalsete hüvede eest, ehkki mitte väga veenvalt. Sotsid looksid siduva ideoloogilise telje. Ent vaja oleks ka tugevat ja pädevat liidrit. Praegused liidrid – Pihl, Strandberg ja Rüütli – pole suutnud tuua veel wow-efekti, mis kindlustaks neile stabiilse tuleviku.

Loogilisem liitumine oleks IRLi (19 kohta) ja Reformierakonna (31) oma. Neid ühendab parempoolne maailmavaade ja ka liidrite sarnane käekiri otsuste vastuvõtmisel.

Kas omavahel võiksid läheneda hoopis Keskerakond (28 kohta) ja sotsiaaldemokraadid? Keskerakonna esimehe persoon ilmselt välistab liitumise mis tahes teise praeguse parlamendierakonnaga. Aga ilma Savisaareta võib see erakond isegi lõhestuda.

Üldisemalt räägib erakondade ühinemise vajaduse poolt see, et Eesti poliitiline maastik vajab uut põlvkonda. See käib üsna raskelt – nii paljude parteide jaoks tegusaid noori lihtsalt ei jätku. Kui noored tulevadki, on nende elukogemuste pagas nõrk. Väheste noorte osaks jääb halvustav väljend «poliitbroilerid». Mille üle peaks lähiajal kindlasti arutlema, on valimisliitude, aga eeskätt erakondade vahel sõlmitud valimisliitude lubamine, sest nii saaksid sarnase profiiliga poliitilised jõud koostööd teha. See oleks ka eelis võimalikeks liitumisteks.

Kaheparteiline süsteem lõhestaks ühiskonda ja see poleks Eestile hea. Neljaparteiline süsteem tervendaks poliitilist kultuuri. Seda on vaja, et tugevdada vastutust ning luua selgust erakondade maailmavaadetes.

Avaldatud:
21.07.2009 POSTIMEES (web)

Väikese Eesti suured sündmused

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Thu, 04 Jun 2009 04:31:00 +0000

Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol – sinimustvalge lipp – tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.

Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.

Valime nimekirju

NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.

Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4–5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.

Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.

Majanduses keeristuuled

Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.

Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.

Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.

Hoida ja kasvatada riiki

Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.

Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.

Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist – kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.

Avaldatud: 4.juuni 2009 Oma Saar

Teadlik poliitika kahjustamine

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Mon, 01 Jun 2009 10:04:00 +0000

Suviselt soe ilm meelitas eile paljusid inimesi Stroomi randa. Ka mina võtsin kepid kätte ning asusin tavapäraselt pühapäevast trenniringi tegema.

Minu üllatus oli suur, et vastu kajas venekeelne lavaesitlus. Slaavi muusika kajas kogu selle aja julgelt ja minu jaoks provotseerivalt. Ringi siblisid lastevankrid ja jalgrattad roheliste Keskerakonna õhupallidega. Omakorda sellele sõitsid erakondalsed kolme kaupa segway'ga (vt. pilti sellest riistapuust), millele olid kleebitud plakatid "Eesti vajab muutust".

Minu hinnangul kisub Keskerakond mõnuga alla poliitika mainet. Nende eesmärk on mõtlevate inimeste hing täis ajada, mille tagajärjel nad loobuvad valima minemast. Nende hääletajad on pensionärid, kes vanast harjumusest nagunii valimiskaste külastavad. Ning neile vanast harjumusest selline poliitiline propaganda sobib. (Loomulikult on erandeid!) Kindlasti on see ka eelmäng vene valijatele, kes sel korral suurt valida ei saa, kuid sügisel on venekeelsete valijate osatähtsus märgatavalt suurem. Seepärast Stroomi rannas mitte riigikeele harrastamine nii menukalt läkski.

Paraku nähtu ei piirne Keskerakonna "vaimukustega". Eile nägin Rocca al Mare kaubanduskeskuse parklas reklaami linnaosavanema Vassiljeviga. Teemaks oli Haabersti. Poolteist nädalat tagasi tuli postkasti abilinnapea Boroditši kiri, kus loetletakse erinevate teejuppide remontiminekud ja nende maksumused. Siiani sellist kirja tulnud pole, kuigi teejupikesi siin ja seal on korrigeeritud. Need sammud on mõeldud lisaks eurovalimistele ikka sügistesteks kohalikeks valimisteks. Tõsi, Tallinna teederaha on napp ja linnapropaganda enneolematu õilmistemine vähendab seda veelgi.

Ollakse väljas telkidega, kus range pilgu all kutsutakse inimesi e-hääletama. Siiani tõestas valimiskomisjon, et e-hääletamised on turvalised. Keskerakond nimelt otsib paanikanuppu, et lörtsida innovaatiline idee. Seadusekuulekus on Keskerakonna meelest pigem naljanumber kui tavapärane käitumisviis, mida pidasid iseenesestmõistetavaks Locke, Mill kui teisted poliitfilosoofid.

Savisaar lisab pingeid edevusega, pannes naerusuiselt kaamera enda töötuppa. Tule taevas appi!

Eks näiteid oleks loendada veel ja veel. Olen mures. Pooldan terve poliitilise kultuuri kujunemist. Kuid sellised julmad ja südametud piiri peal katsetamised võivad esile kutsuda suuremaid tagajärgi. Esiteks kasvab karistamatuse tunne. Jah, neid saadab teatud pahameelepomin, kuid midagi enamat millegipärast ei juhtu.

Teiseks võivad teised erakonnad samadest tegusviisidest indu saada ning järgmisel korral sama teha. Kuid nii peletatakse inimesi valimistelt eemale.

Kutsun kõiki üles kainele meelele. Kindlasti tuleb minna valima ja anda hinnang sellisele käitumisele.

Rahvaliit koalitsioonipartneriks?!

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Sun, 17 May 2009 18:00:00 +0000

Üsna pikalt oodatud mullistused koalitsioonis on alanud. Ja minu hinnangul mitte õigel ajal ega õiges suunas. Tuletagem meelde, et eesmärk on esitada tuleva nädala neljapäeva hommikul riigikogule järjekordne negatiivne lisaeelarve.

Jah, sotsidega on keeruline olnud. Ei ole neil ühist maailmavaadet Reformierakonna (RE) ja Isamaa ja Res Publica Liiduga. Puudub selge liider, kellega lõplikke läbirääkimisi pidada. Lisaks on sotside tõsiseltvõetavusele hävitavalt mõjunud rahandusminister Padari astumine eurokampaaniasse. Mõistlik samm oleks olnud sotsidel euronimekirjade esitamise ajal ise minister välja vahetada.

Padari nõrkus on olnud jõuetus tegeleda rahandusministeeriumi kui ka eelarveläbirääkimistega. Viimaseks pole jõudu olnud ka peaministril, mis on Eesti riigi arengule mõeldes päris nukker fakt. Padar pole suutnud valitsusele isegi esitada riigieelarve strateegia 2009-2011 projekti, mille peaks vastu võtma juba käesoleva kuu lõpul!?

Peaministri nõrkus ja sotside jäikus on kihelema pannud RE poliitikud, kes püüavad halvaksläinud toormest söödavat toitu teha. Rahvaliidu (RL) kutsumine koalitsioonipartneriks on kas lühinägelik või täiesti läbi mõtlemata samm.

Põhjus on väga lihtne. RL maine viimasest koalitsioonist Keskerakonna ja RE-ga on saanud hävitava löögi. Erinevad skandaalid Reiljani ja Tuiksoo ümber on kahandanud nende maine niivõrd madalale, et küsitluste järgi pole RL riigikokku juba ammu asja.

Samas on RL trumbiks kohalikud omavalitsused. Seal on neil üsna tugev positsioon, mis on saavutatud just riigis võimu juures olles erinevate rahade ja muude hüvede suunamisega kohalikele liidritele. Kaasates RL enne kohalikke valimisi koalitsiooni annab see vanale korruptsioonihõngulisele tegevusele uue hoo. Kohalike liidrite poputamine riigi rahaga jätkuks. Sellel ei tohi lasta juhtuda.

RL on selles mõttes mugav koalitsiooni haarata, sest neil puudub ideoloogiline nägu. Nad sarnanevad liberaalidega, kes võimu nimel on võimelised tegema otsuseid, mis esindaksid mitte idoloogilisi, vaid grupihuve.

Mina kaaluksin partnerina Rohelisi. Nende poliitiline kogenematus paneb vast enam kukalt kratsima, kuid see on pigem voorus. Roheliste kogenematuse taltsutamine olgu peaministri peamine ülesanne. Kuid paraku on tunda, et tänane peaminister ei ole selleks valmis . Kahte asja korraga juhtida – riiki majandusraskustest välja ja Rohelisi – paistab olevat liig mis liig. Samas karakteriga peaministrile ei valmistaks see erilist peavalu.

*autor väljendab käesolevas kirjatükis tugevalt isiklikke seisukohti.

Sotside automaks hävitaks maaelu

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Sun, 26 Apr 2009 08:22:00 +0000

Sotsiaaldemokraatlik erakond plaanib juba mõnda aega astuda samme kehtestamaks kohustuslikku automaksu. Äsja kinnitasid nad oma ideed AK-s (vt siit). Kuuldavasti oleks maks võrdne nii vanadele kui uutele autodele. Aastamaks oleks kuni 36 000 krooni (3000 krooni kuus!).

Sotside automaksuplaan mõjuks laastavalt maaelule. Sellel ei tohi lasta juhtuda. Põhjus on väga lihtne. Maainimestel pole alternatiivi oma autole. Toimiv transpordiühendus eksisteerib vaid suuremates linnades. Ilma radikaalse haldusreformita toimiva transpordiühenduse loomisega toime ei saadagi, sest väikevaldade konkurents on pimestav. Kuid lapsed on vaja koolitada ja erinevaid ameteid on vaja külastada. Poedki on maalt kadunud ning tarviliku saab muretseda vaid suurematest keskustest.

Lisaks tähendab sotside plaani teostumise korral ränkrasket maksukoormat. Inimesed maksavad juba keskmiselt sama suure summa liisingutele. Kehvad teeolud lammutanud aga viletsemaid autosid kiiresti.

Kui nii väga soovitakse autode omamisele teatud piirang peale panna, siis teen alternatiivse ettepaneku. Maksu võiks koguda linnas sõidu eest. Seda saab siiski koguda neis linnades, kus on toimiv alternatiiv ehk transpordiühendus on olemas (nt Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, jt.). Ja loomulikult eeldusena, et maksu eest suudetakse vastu pakkuda korras teid, linnaäärseid parklaid ning ühistransporti.

Kindlasti tuleb vaidlus selle üle, kas maks laekuks siis omavalitsusele või riigile. Kuid usun, et suudetakse leida kokkulepe. Näiteks kolme aasta jooksul laekuvad summad riigi kontole. Hiljem on eelisõigus maksu koguda juba omavalitsusel.

Sotsid, mõelge Eesti maaelule reaalse vaatega. Me ei saa kogu elanikkonda sunniviisiliselt koondada linnadesse. See hävitab meie vaimu kui elujõu.

Haridusreform: poisid gümnaasiumisse!

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Tue, 17 Mar 2009 10:01:00 +0000

Kiidan endiselt minister Tõnis Lukase seaduseelnõu, mille eesmärk on korrastada gümnaasiumide võrgustik üle Eesti. Eesti elab igas valdkonnas üle võimete - ka hariduses. Selleks on reform hädavajalik.

Valgamaal on oluline otsus tehtud. Jäävad Otepää, Tõrva ja Valga gümnaasiumid, mis on alati maakonna tugikeskusteks olnud. Isiklikult oleksin isegi kaalunud kahe kooli allesjätmist, kuigi raske südamega.

Lisaks struktuurireformile on vaja läbi viia ka reform, mille tulemusena jõuaks ja lõpetaks gümnaasiumiastme enam poisse. Kampaania "Tagasi kooli" tagasisidemena väljastpoolt Tallinna tuli õnnetu pilt, kus ühe klassikomplekti peale on 2-3 poissi umbes 16-18 tüdruku kohta. Seda on häirivalt ja häbiväärselt vähe! Ja siit tekivad juba demograafilised probleemid.

Kui poisid ei jõua gümnaasiumideni, siis saavutame peagi olukorra, kus eesti rahva areng jääb seisma. Põhjus nö seltskondlik. Neiud pürgivad kõrgkoolidesse, lõpetades siirduvad karjääri tegema. Poisid... Kui on lootus lõpetada põhikool, siis heal juhul minnakse kutsekooli. Paraku on viimaste arengutase vahepealse unarussejätmisega kõvasti kannatanud. Ja tuleb tunnistada - mida aeg edasi, seda väiksem on võimalus elus edasi pürgida vaid põhikooli tasemega.

Tagajärjeks ongi see pilt, mida meile kollase ajakirjanduse vahendusel väga aktiivselt näidatakse - heal juhul karjeristist üksikemad, üksikud-lastetud karjäärinaised, uus noorte naiste ja keskealiste meeste peremudel. Põhjuseks on enamasti just see, et piisavalt võrdseid meessoost partnereid on omavanuliste hulgas vähe.

Pooldan Lukase mõttekäiku, et luua tuleb enam eraldi poiste ja tüdrukute klasse. Usun, et see on väike samm õiges suunas, soodustamaks noormeestel jõudmaks gümnaasiumiastmesse.

Parima tulemuse, minu hinnangul, saavutame väärtushinnangute suunamisel. Rahamaailm ega ka logardlus ei taga õnne. Õnne leiab igaüks ise ja see on võimalik saavutada läbi oma mõtte- ja oskustöö.

Pean silmas seda, et poiss saab suuresti meheks koos kaitseväeteenistuse läbimisega. Paraku erinevad uuringud näitavad, kuidas noored hoiduvad erinevate põhjustega koolidest. Üheks põhjuseks ongi logardlus, mis tihti viib halbade elukommete juurde.

Samuti loodetakse peale põhikooli saada kiiresti tööle. Kuid hairuduseta ei leita stabiilset ega tulutoovat tööotsa, mis samuti võib viia meie noored soovimatutele teeradadeni.

Kaks viimast näidet on pilt reaalsusest, mille märksõnaks on "viilimine". Viilimine on nõrkuse ja vastutustundetu käitumise väljund.

Poiste saamine gümnaasiumidesse loob eelduse elutervele ja arenevale Eestile! See peaks olema meie haidusreformi selge eesmärk.

Eesti meel ja mekk!

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Thu, 26 Feb 2009 06:54:00 +0000

Eestlasi on ikka ja jälle kokku toonud üks eesmärk – rahva püsimajäämiseks tuleb üheskoos tegutseda. Viimaseks ehedamaks näiteks on Eesti taasiseseisvumise periood, mille ühispingutusi tullakse näiteks ikka ja jälle meenutama tantsu- ja laulupidudele.

Ajaga on kaasas käinud „eesti naise“ sümbol, kes sõdadevahelisel ajal on kasvatanud üles lapsed, harinud maad ning toidu laual hoidnud. Minu arust tähendab austus Eesti pereema vastu ka austust põlise Eesti toidu vastu.

Majandussurutise tingimustes tulevad taas päevakorda kõige tähtsamad väärtushinnangud. Me väljendame neid oma suhtumisega ümbritsevasse, eluhoiakute ning eeskujuga. Teadlik tarbimine ja säästlik eluviis on inimeste jaoks järjest olulisem. Sellepärast on aeg küsida: kas oleme teinud kõik selleks, et Eesti riik oleks jätkusuutlik ning edenev? Mida saaksime ise teha, et olukord muutuks paremaks?

Lihtne viis Eestile oma toetust avaldada on kodumaiste toodete tarbimine. Toiduainete tootmine on üks riigi kõige olulisem tööstusharu. Tarbides enam kohalikku toodangut toetatakse meie põlluharijaid ja loomakasvatajaid, tänu kellele elu maal kestab ja edeneb. Kasu saavad ka kohalikud omavalitsused, sest inimestel on tööd ja maksud tulevad kohalikku eelarvesse. See on panus meie ühisesse elu- ja ettevõtluskeskkonda.

Kindlasti pole Eesti inimene unustanud ise kasvatada kartulit, porgandit, peeti, tomatit ja kurki. Me ei pruugi imestada, kui paljud peagi juur- ja köögiviljade kasvatamise juurde tagasi pöörduvad. See on lausa tervitatav!

Kodumaise kauba eelis on värskus ning tervislikkus. Erinevad uuringud selgitavad, et meie elukohast kuni saja kilomeetri kaugusel kasvanud toiduaine tugevdab immuunsust. Samuti püsib kohalik kaup kauem värske. Tervislikkusele ja värskusele peame tähelepanu pöörama just lastele mõeldes.

Laste tervislike toitumisharjumuste kujundamine on oluline, sest terve ja tegus noor on meie tuleviku pant. Eesti riik rakendab koolipiima programmi, kus osalevate koolide arv on aasta-aastalt kasvanud ning jõudnud 80 protsendini maksimaalsest võimalikust sihtrühmast. Käesolevast sügisest tahame õpilaste jaoks käivitada ka puuviljaprogrammi, kus samuti eelistame just kodumaist toodangut.

Omapoolse panuse kodumaise toodangu tarbimise soodustamisse peab andma nii tootja kui töötleja. Aastatega on tarbija muutunud enam teadlikumaks ning nõudlikumaks. Tihti jäädakse hätta toiduohutuse ja kvaliteedi määramisel, sest tootepakendid ei anna soovitud teavet. Tarbija tahab, et tootekirjeldused oleksid esitatud suure ja selge kirjaga ning loomulikult – eesti keeles! Tahetakse teada, kust üks või teine tooraine pärineb. Ka saia- ja leivajahu puhul!

Omapoolse panuse saavad anda ka kaubandusketid ja teised müüjad, kes saaksid kodumaist kaupa paremini esile tõsta. Siin tuleb märkida, et hinnavõrdlused Eesti toodangu kahjuks on tihti tingitud sellest, et Eesti tootjate kaubamahud on väikesed ja sellest tulenevalt on heade lepingute saavutamine nende jaoks raskem. Aga ka nendele probleemidele on võimalik leevendust leida – tarbija teadlikuma valikuga, edasimüüja kannatlikkusega ja tootjate ühistegevuse arendamisega.

Lisaks toidule on võimalik kodumaiseid ettevõtteid toetada teistelgi viisidelt. Eesti on rikas kahe superhooaja poolest – päikesepaisteline suvi ja külm talv on fantastilised aastaajad, mil siinsamas Eestis puhata ning nautida loodust, mis kasvõi Euroopaski on haruldus. Ei pea alati kulutama suurt raha kaugelt elamuste leidmiseks. Neid leiab ka siin.

Kas teadsite, et meil toodetakse oma pesupulbrit ja pabersalvrätikut? Ausalt, mina ei teadnud. Nüüd tean ja poeriiulite vahel liikumine on muutunud palju teadlikumaks. Minu lemmikuks on lambavillast tehtud soojad toasussid, mis mu enda kootud villasokid on mõneks ajaks teisejärguliseks tõrjunud.

Järgigem üheskoos nii Eesti meelt kui mekki!

Avaldatud:

26.02.2009 Oma Saar

26.02.2009 Valgamaalane

26.02.2009 Koit

02.03.2009 Meie Maa

Vabariigi aastapäev perepäevaks!

noreply@blogger.com (Külliki Kübarsepp) — Mon, 23 Feb 2009 22:32:00 +0000

Eesti Vabariigi aastapäev võiks olla traditsiooniline perepäev, mida tähistatakse samaväärselt kui sünnipäevi, jõule või aastavahetust. See oleks päev, mil tulevad kokku pereliikmed, sugulased ja tuttavad. Kostitatakse end hea ja paremaga ning tähistatakse iseseisvuse võitu. Paraku olen kuulnud vaid ühe pere traditsioonina pidada püha ja tähtsa päevana 24.veebruari, mil kõik on koos ja tehakse ühiseid tegemisi. Eranditeta.

Eelnevalt kirjeldatu nõuab teatud küpsust. Küpsust austada nii ennast, oma riiki kui ka olemasolevat vabadust.

Möödunud reedel pidas põllumajandminister Helir-Valdor Seeder ministeeriumirahvale kõne, kus kasutas järgnevaid fraase - "51 aastat vangistust" ja "inimesed nõuavad liiga vähe endalt ja liiga palju riigilt".

Jälgides poliitilist võitlust nii Riigikogus kui Tallinnas tunnen, et on hakatud saagima demokraatia alustalasid, mida seni on püütud visalt stabiliseerida. Probleem on, kuid otsest lahendust ei osata anda. Nii tekib surnud ring, millest väljatulek nõuaks tohutut raputust, kuid millal see juhtub – ei oska kuidagi ennustada.

Selge on see, et majandussurutise tingimustes on inimesed altimad uskuma erinevaid lootusi ja lubadusi, mis tegelikult täidavad propagandamasinat. See on ohtlik lõks, mis täidab väheste lühinägelikke erahuve. Hoidumaks lõksust, tuleb olla aktiivne ja tark valija.

Paraku näeme ka tahtlikku negatiivsete sõnumite surumist avalikkusele. Jääb mulje, nagu tahetaksegi, et inimesed hakkasid mässama. Taas äärmiselt ohtlik tegevus, mis arvatavasti kannab eesmärki, et saaks tõusta tugeva käega juht, kelle sihiks on võtta ainuvõim.

David Vseviov osutas väga õigesti, et majanduskriis pole pelgalt kriis majanduses, vaid väärtuste kriis. Rahamaailm on tõestanud, et tõusiklus ning ahnitsemine ajab pigem hauda kui tagab õnne. „Õnn ei ole rahas“ – oli ühe erakonna valimisloosung. Kuid kes siis oleks uskunud, et rahaõnn nii kiirelt pöördumas on.

Tegelikult on see raha näiline, sest inimesed elavad laenudes. Ja laenudega pole investeeritud teadmistesse ja uuenduslikkusesse vaid pigem tarbimisse. See on ohtlik väikeriigile, kus juba riik ise elab üle oma võimete ning ettevõtluskeskkond on hääbumas.

Jah, jagan ka mina seda mõtet, et riigilt nõutakse enam kui endalt. Kuid paraku riik mõtleva ja tegutseva rahvata pole riik, vaid on tühi kest, mis soodustab just erinevate lolluste teket.

Aga midagi on ju positiivset siin riigis ka. On eesti keel, mida peame hoidma ja arendama 21. sajandi kultuurkeelena.

On edukad sportlased, tänu kellele julgeme ja tahame lehvitada kõrgel imekaunist sini-must-valget riigilippu.

On tänavatel sõitmas ringi arvukad ja arvukad emad-isad lastevankritega, mis näitab, et meie rahvas püsib ja loodetavasti ka kasvab.

On oma ajalugu, mida enam ja julgemalt püütakse jäädvustada filmilintidele. See on äärmiselt tore ja vajalik.

On ilus loodus. Päris talv ning sellega kaasnevad suusamõnud.

Soovin kõigile tarkust, kannatlikkust ja aktiivsust, hoidmaks seda, mille eest on võidelnud enam kui 91 aastat tagasi meie esiisad ja –emad.

Perekeskset vabariigi aastapäeva!