Järgneb lühikokkuvõte kuuldust-nähtust. Ehk on see abiks, kui keegi Myanmari oma reisisihtkohaks peaks valima. Loomulikult soovitan soojalt oma silmaga ära näha.

Giidiga või omapäi?
Mitmed inimesed soovitasid mul eelnevalt mõni kohalik giid leida, kes minuga käe kõrval läbi riigi reisiks. Ausalt öeldes ei viitsinud selle peale väga mõelda ja kui kohale jõudsin, veendusin, et selleks puudub ka igasugune vajadus.

Tõsi, Myanmaris on rohkem üle keskea “paketituriste” kui seljakotireisijaid, aga kui just riigi raskemini ligipääsetavatesse äärealadesse ei lähe, saab iga natukenegi reisinud inimene vast hakkama. Võõrastemaju on piisavalt ja üldjuhul aitavad nad meelsasti ka pileteid organiseerida. Giid on küll kahtlemata abiks matkamisel või küladesse reisimisel.

Raha
Ametlikuks rahaks on kyat (hääldatakse “tšat”) ja 1 dollar = ca 1000 kyati. Hotellitoa või giiditeenuse eest arveldatakse aga nt dollarites, nii et reisides peaksid mõlemad valuutad käepärast olema.

Parima kursi saab 100 dollariliste eest Yangonis. Ära vaheta raha lennujaamas, sest tulud lähevad otse valitsuse taskusse. Maksa takso eest linna dollarites ja vaheta raha turul või tänaval. Mõned reisijad rääkisid, et neid tõmmati tänaval ninapidi ja see ei ole tõesti kuigi raske, kui pead 100 000 kokku lugema :) Ei tasu enne raha üle anda, kui oled paki tuhandelisi üle lugenud.

Muide, dollarid peavad olema uued, sirged ja puhtad. Kui nad seda ei ole, siis tee või tina, aga mitte keegi ei ole nõus su raha vahetama. Ja see oleks päris suur probleem, sest ATM ju ei ole. Mina kortsutasin oma uued dollarilised küll ära, aga leidsin, et ei ole sugugi võimatu neid vee ja kerge pressimisega jälle sirgeks siluda.

Võrreldes oma väljaminekuid nt Tais ja Malaisias, võib öelda, et Myanmaris kulus mul päevas keskmiselt kolmandiku võrra väiksem summa ehk natukene üle 20 dollari. Öömaja oli 4-10 dollarit, transport sõltuvalt distantsist 1000 kuni 15 000 kyati ja toidukord 500-3000 kyati.

Toit
Kahjuks ei ole toit säärane nauding nagu Tais või Malaisias ja, mis peamine, siin tasub olla tõesti ettevaatlik jää ja veega, mida kohalikud ilma igasuguse probleemita rüüpavad. Turisti kõht on selles osas kapriissem ja tõenäoliselt vaevab mingit sorti salapärane kõhu juhtum suuremat osa Myanmari reisijaid.

Minu suureks lemmikuks kujunes Myanmari tee (birma keeles “la pei”, rõhk “i’l) ehk tee kondenspiimaga. See meenutab natukene India chaid, ainult ilma vürtsideta. Roheline tee ehk kohalike keeli Hiina tee on termosega igal pool tasuta laual ja seda võib juua nii palju, kui süda lustib. Ühtlasi oskavad nad teha väga head laimi-ingveri mahla ja tänavatel pressitakse kõikjal suhkruroost magusat kosutavat vedelikku.

Parim toit, mida sõin oli nuudlisupp Yangoni tänavatel. Samuti nautisin siin-seal riigis head Hiina ja India toitu. Birmalased ise söövad aga peamiselt riisi erinevate rasvaste juurviljasoustidega. Huvitav leid mägedes oli “märg tee” ehk roheline tee, mis segatakse pähklite ja maitseainetega kokku ja maitseb täitsa hästi.

Hommikusöögiks tehakse mitmel pool suuri kurepesakesi meenutavaid pontsikuid ja tänaval pakutakse India samosa laadseid asju. Üldse meeldib birmalastele asju palju friteerida, mis pärast mõnda päeva tõenäoliselt vastu hakkab. Võõrastemajades on hommikusöök (pannkook, sai moosiga või omlett) tavaliselt hinna sees.

Kommunikatsioon
Keel oli üks keerulisemaid asju, kuigi õppisin oma 10 väljendit ikka selgeks. Inglise keelt kohalikud väga ei mõista ja ei tea, kas olen rooste läinud, aga ka kehakeel ei aidanud kohati sihile. Birma keeles on asjade inglisekeelne kirjapilt ja hääldus kapitaalselt erinevad ja ka siis, kui oled end õige häälduse osas eelnevalt kurssi viinud, ei saa keegi suure tõenäosega aru, mida sa ütled.

Eriti valmistas see probleeme transpordi osas. Niisiis kasutasin taktikat, et palusin mõnel kohalikul, kes inglise keelt rohkem valdas, mulle bussijaama, kohanimed, “palun kiiresti!” jms birma keeles paberile kirjutada ja näitasin seda siis juhile. See oli päris efektiivne.

Muu kommunikatsiooniga on samuti nigel lugu. Mobiililevi ei ole ja paraku ei saanud sellepärast ka ühtegi Myanmaris oleku ajal saadetud sõnumit kätte. Küll aga leidub igal tänavanurgal varjualusega kirjutuslaud, mille peale on sätitud 2-3 lauatelefoni. See on siis telefoniputka. Helistad ja siis maksad laua taga igavlevale tütarlapsele.

Olin kuulnud, et turiste ei lasta riiki telefoni, suuremat sorti kaamera või laptopiga. See ei ole tõsi. Keegi ei tundnud mu asjade vastu huvi ega keelanud mul ka pildistada, kuigi valitsusasutusi ja mundris mehi ei tohiks jäädvustada. Internetti leidus ja pea igal pool osati ka kuidagi gmail tööle saada, aga üldjuhul oli see nii aeglane, et tasub kannatust varuda.

Transport
Pikemad otsad reisisin busside või pick-upiga, mis on selline tagant ja külgedelt avatud suuremat sorti “tordikarp”. Bussid on mõned mugavamad ja teised vähem mugavad, aga ajavad asja ära. Üldjuhul on kõik päeval lämbed ja öösel jääkülmad ja teed on mõnel pool päris kehvad.

Rongi-, laeva- ja osalt ka lennuliiklus on valitsuse organiseeritud, nii et kui ei soovi huntat toetada, tasub bussi eelistada. Samas ei ole seda alati võimalik vältida, sest igale poole bussiga ei saa. Need, kes rongi kasutasid, ütlesid üldjuhul, et see oli väga ebamugav. Alates sellest, et rong on aeglasem ja lõpetades lugudega hiirtest jm loomadest vagunis.

Aeg
Kohati oleksin oodanud, et Myanmar on isegi rohkem ajast maas, kui ta seda on. Suuremates linnades olid asfalteeritud tänavad, inglise ajast säilinud kõrgemad majad ning poodides leidus ka Hiina ja Tai importkaupa. Elu väljaspool Bagani ja Inle järve on muidugi hoopis teine tera, kuigi moodsaid mõjutusi leidub ka seal.

Selles mõttes on hea minna pigem nüüd kui hiljem, mõne aasta pärast. Kui Myanmarist saaks kunagi demokraatlik riik, siis võib ta inimeste heaolu kasvamise ja arenguga ilmselt paratamatult kaotada ka osa sellest, mille poolest ta praegu nii ehe ja eriline on.

Kuigi turiste on kokkuvõttes väga vähe, eriti märtsis (suurem osa turiste külastavad riiki detsembrist veebruarini), on mõnel pool näha juba seda, kuidas turistid kohta rikkuma on hakanud. Kui mujal tuntakse sinu vastu siirast huvi, siis Baganis on juba levinud mõtteviis, et turist on “kõndiv rahakott”.

Turvalisus
Kuigi riigis on võimul hunta ja elanikel ei ole vabadust mingeid asju öelda või teha, siis kummalisel kombel on Myanmar turisti jaoks väga turvaline riik. Olen kuulnud, et kui kohalik elanik midagi turistile teeks, tuleks talle sellest väga palju pahandust, kuna võim soovib endast võimalikult head muljet jääta. Olgu öeldud, et seljakotireisijad huntale nii väga ei meeldi, kuna nad ei too endaga nii palju raha kaasa.

Birmalased on nii uskumatult lahked ja abivalmid, et on raske ette kujutada, et keegi sulle üldse midagi halba teha võiks soovida. Kui siis ainult piirkondades, kus hunta ei ole saanud etnilisi vähemusi oma kontrolli alla ja kuhu turist ilma eriloata minna ei saa.

Birmalased on läbi ja lõhki budistid, rahumeelsed ja pigem tagasihoidlikud. Suurem osa ajast vaatavad nad suu ammuli, kui neist möödud ja kasutavad võimalust sind peast jalatallani läbi uurida, kuna valgeid, eriti blonde, kohtab ju harva.

Seejärel taipavad nad järele hüüda vana hea “hällõu” ja “väärjukammfrom” ning oma armsal moel lause lõppu lisada “sister”. Maapiirkondades jooksid lapsed mul järel, ulatasid väikese õie ja pöördusid siis kilgatas oma kambajõmmide juurde tagasi. See iseloomustab omamoodi kogu sealset rahvast tegelikult.

Viimasel päeval Yangonis jalutasin mööda tänavaid. Mulle meeldis see linn millegipärast väga. Birma naised ja lapsed näod pulbrikrohvi all, hindud ja moslemid, mehed valgeks muundunud beetliputkade eest, särisevad pannid, turud, kogu see melu… Myanmarist jäi palju häid mälestusi. Olen kolmandat päeva Bangkokis ja siinne elu tundub lausa hullumeelselt kaootiline selle kõrval, mis vaid umbes tunni aja lennureisi kaugusel.

Edasi kauplesin end väiksemat sorti veoauto peale. Põristasime jõuetult mööda üles-alla looklevaid mägiteid ning möödusime ligi 100 meetri kõrgusest kaht mäge ühendavast Gokteiki raudteesillast. Õhtuks jõudsin Kyaukmesse, et seal piirkonnas ümberkaudsetesse mägiküladesse minna.

Järgmisel hommikul sõitsin giid Sai Sein Tuni mootorrattal Palaungi ja Shani küladesse. Tunnike kimamist liivast tolmavatel teedel ja natuke matkamist läbi metsa ning olimegi Loi Sari ja Long Lani külades, kus ma veetsin terve päeva külaelanikega suheldes, pildistades ja teed juues. Inimesed on ääretult sõbralikud. Iga natukese aja tagant kutsus keegi külla, võttis koldelt massiivse plekist teekannu ning pakkus rohelist teed ja suhkruroo maiust.

Mäe külgedele on ehitatud lugematu arv bambusmajasid. Mõned elamised on tiigipuust ja mõned katused kaetud plekiga. Elektrit jagub ainult paari majja ja vett tuleb tuua ühest suurest kaevust. Majades on 1-2 praktiliselt tühja bambusmattidega kaetud tuba, kus kogu perekond vanavanematest pisipõnnideni üheskoos resideeruvad. Keset tuba on tulease. Korstent ei ole ja suits pääseb välja katusesse jäetud avausest.

Külaelu kogu oma lihtsuses on võluv. Mudaloigus laisklevad emised, tibupojad ringi siblimas, lapsed mind uudishimulikult piidlemas, memmed oma päevatoimetusi tegemas või trepil tubakat popsutamas ja mehed aeg-ajalt lehmavankril möödumas, beetlipunased suud mulle vastu naeratamas.

Kuna nendesse piirkondadesse jõuab vähe turiste, on siin nähtu väga ehe. Selle asemel, et minult enda pildistamise eest raha küsida, eeldasid külanaised, et mina neilt fotode eest raha ootan. Neil oli hea meel, kui ma neid pildistasin ja veelgi parem meel, kui lubasin neile fotod saata. Inimestel seal puudub valehäbi oma elu suhtes ja ma usun, et kuigi see elu on kahtlemata ränk, on nad õnnelikud. Mina oma kaamera ja objektiiviga tundsin end kui tulnukas kuult, kohmaka valge olendina kusagilt tulevikust.

Järgmisel päeval sõitsin bussiga Hsipawsse ja käisin ka sealkandis külades, mis kokkuvõttes oli väga sarnane Kyaukme kandis nähtule. Mõlemad linnad on heas mõttes teistsugused. Kuidagi teise õhustikuga, justkui elavamad ja meeldivamad. Turiste on väga vähe, aga samas ei ole enam ka kõrghooaeg. Mõned seljakotireisijad teevad läbi füüsiliselt kurnava, aga maalilise matka Namshanist Hsipawsse. Teed on kehvas olukorras ja bussid käivad harva, nii et selleks tuleks aega varuda.

Hsipawst oli terve päeva ettevõtmine kahe bussiga Bagani sõita. Bagan nagu Inle järvgi on üks Myanmari tõmbenumbreid ja meelitab siia rohkem paketituriste. Bagan on muljetavaldav oma mastaapsuses, mitte niivõrd arhitektuuriliselt nagu Angkor. 42 km2 alale on 11.-12. sajandil ehitatud tuhandeid valdavalt punastest tellistest templeid, stupasid ja muid ehitisi, mis on täis erinevaid kuldseid ja värvilisi buddha kujusid ning seinamaalinguid. Ja kuna templeid on nii palju, võid neid nautida ka ihuüksinda.

Sõitsin jalgrattaga 6 paiku päikesetõusu vaatama. Ja see, mida ma nägin, oli võimas. Istusin templi otsas. Kõik oli vaikne, ainult linnud laulsid ja ümberringi oli kerge vine sees lugematu arv templitippe. Ja siis ilmus välja peaesineja, kes muutis lava roosa- ja kollasekirjuks ning pani ka kõige skeptilisema pealtvaataja heldima. Just selliste lihtsate asjade nägemine ja kogemine teeb reisimise minu jaoks nauditavaks. Ilus, ilus on maailm… Mõne tunni pärast seisab ees 15 h tundi bussiga tagasi Yangoni ja sealt juba lend Bangkokki.

Võõrastemaja perekond oli äärmiselt abivalmis. Kohe võeti ette telefonid ja asuti kontakte läbi helistama. Juba 10 minuti pärast suutis keegi kusagil tuvastada mu eksinud seljakoti ja selle bussi pealt maha tõsta. Seejärel avanes võimalus rolleriga sellele mööda auklikku teed teise linna järele loksuda. Hea on, et nii läks, sest kui kott oleks kaduma läinud, oleksin pidanud politseid teavitama ja sellest oleks kohalikele ilmselt rohkem jama tulnud kui mulle asjade kadumisest.

Mandalay. Kuidagi iseloomutu linn. Ka paljukiidetud vaade mäelt ja Mahamuni Paya ei jätnud mulle isiklikult väga suurt muljet. Mandalays peatutakse eesmärgiga sõita välja ümberkaudsetesse linnadesse ja seda tegin ka mina oma reisikaaslastega ühes neist Mazda nime kandvatest sinistest retrotaksodest, mida kogu linn täis on.

Ronisime treppi mööda Sagaingi mäe otsa, et laisalt mööda pagodat ringi jalutada, vaadet nautida ja anda munkadele võimalus inglise keelt harjutada. Põrutasime hobukaarikuga mööda Inwat, et näha 19. sajandist pärinevat tiigipuust kloostrit ja lõpetasime päeva jalutuskäiguga U Beini sillal Amarapuras, mida peetakse maailma pikimaks tiigipuust sillaks. Teiste pildistamise asemel osutusin hoopis ise tõmbenumbriks ja kohalikud mammid sättisid järjekorras mind oma lastega pildile.

Eile oli ilmselt üks kentsakamaid sünnipäevaõhtuid, mis mul eales olnud on. Lootuses leida Mandalayst ööelu, astusime sisse ühte inimtühja kohalikku „baari“. Tundus, et külmkappi ei ole aastaid avatud ja väikese 80ndate stiilis sinihelerohe jm vilkuva valgustusega meeleolukaks kujundatud lava peale paigutatud süntesaator oli seal rohkem moe kui asja pärast.

Sellegipoolest oli teenindajatest asjapulki, kes iga meie liigutust jälgisid umbes 6 ringis. Kuna muusikat ei olnud, panime soojenduseks mängima süntesaatori hüpnotiseerivalt mõjuva monotoonse taustaheli kuniks lavale toodi tõeline Myanmari disko.

Tellisime pudeli kohalikku rummi ja pidu võis alata. Noor pikajuukseline Myanmari daam ja tema veelgi noorem kolleeg tõid meieni oma kurbkaebliku repertuaari ja õhtu kulminatsiooniks oli südantsoojendavalt tümpsuv „happy birthday“. Keskööl anti märku, et me peaks lahkuma, kuna alanud on öörahu. Nii lõpetati pudel rummi pimeda linna hotelli katusel kitarrihelide ja täiskuu saatel.

Kontrast teiste Aasia riikidega on märkimisväärne juba Myanmari endises pealinnas Yangonis. Mehed jalgade ümber mässitud pikkades rätikutes beetlipähklit närimas, naised omanäoliste thanakhapuu pulbri maalingutega, robustsed bussid, taksod, mille põhi on nii kulunud, et võid jalgade all teed märgata, koloniaalstiilis majad, kuldsed stuupad eesotsas võimsa Shwedagon Payaga, mungad oma punastes rüüdes…

Myanmar on huvitav segu Indiast ja ülejäänud Kagu-Aasia riikidest. Kui ma Yangoni kõrvaltänavatele ja turgudele sattusin, oleksin võinud vanduda, et olen tagasi Indias, kuigi Myanmar on siiski oluliselt puhtam ja vähem lärmakas. Sarnasused Indiaga ei ole aga üllatavad, sest olles osa Briti Impeeriumist toodi siia omal ajal suur hulk inimesi Indiast ja nendega ilmselt ka terve rida harjumusi.

Siin reisides ei saa mööda sellest, et riiki valitseb hunta, ja et siin kehtivad omad reeglid. Alla surutud rahvas, diktaatorlus ja propaganda, kõrged maksud, korruptsioon, piiratud info levik. Riigist välja reisimiseks või mobiiltelefoni kasutamiseks peaks olema väga rikas ka lääne standardite järgi. Riigi rikkalikest maavaradest (nagu kuld, muud vääriskivid või nafta) saadud tulud lähevad valitsuse taskusse ja inimesed maapiirkondades elavad edasi nagu sadu aastaid tagasi.

Suure venna pilku on tegelikult tunda ka turistina reisides. Riigi äärealades, kus ei ole saavutatud kontrolli etniliste vähemuste üle, on reisimine piiratud ja sinna saab vaid eriloa, kalli raha ja sisuliselt  hunta eskordiga. Levi ei ole. Internetti leidub, aga sageli ei saa kasutada nt gmaili või hotmaili või külastada teatud veebilehti, rääkimata sellest, et enamasti on see väga, väga aeglane ja pidevate elektrikatkestuste tõttu üsna ebastabiilne. Võõrastemajad panevad väga täpselt su andmed kirja ja kust sa tuled, kuhu lähed. Lihtsalt mingis külas kellegi juures ööbimine on keelatud.

Nii et turistina peaks mõistagi võimalikult vähe raha investeerima valitsusse ja rohkem toetama kohalikke elanikke. Seda tuleks arvestada nii transpordi, öömaja kui ka söögikoha valikul. Nt rongi ja laevaliiklust ning teatud siselende kontrollib hunta. Samal põhusel ei soovitata ka lennujaamas raha vahetada. Mina vahetasin raha turul, mis on omamoodi ettevõtmine, kuna 1 dollar on umbes 1000 kyati ja kuna üldjuhul antakse raha tuhandelistes kupüürides, siis võib ette kujutada, mitme sentimeetrise paki moodustab nt paarsada dollarit :) ATM ei ole, nii et siia reisides tuleks kaasa võtta puhtaid ja voltimata 100 dollarililisi rahatähti. 

Yangonist sõitsin bussiga Kalawi. Erinevalt lubatud 15-17 tunnist võttis sõit aga üllataval kombel ainult 10 tundi aega. Ilmselt oli vahepeale uut teed tehtud. Kalaw on väike linnake, kuhu valdavalt tullakse selleks, et ümberkaudsetes külades matkata. Linna eredaim elamus oli minu jaoks hommikune turg. Ma jumaldan seda melu, mida sellistel turgudel kohtab. Teel tagasi oma võõrastemajja suutsin oma hajameelsuses aga kuuma tuha sisse astuda. Jalalaba tõmbus ähvardavalt punaseks ja naha pinnale tekkis paar villi, aga kohalikud olid äärmiselt abivalmid ja sel korral ei määritud mu jalale mitte hambapastat, vaid soolvett ja munavalget. 

Ma ei tea, kas see oli muna või apteegist leitud kreemi teene, aga hommikuks oli jalg imekombel paranenud ja nii alustasin 3 päeva ning 58 km pikkust jalgsimatka üle Myanmari kuivetunud savitolmuste mägiradade umbes 1,5 km kõrgusel merepinnast. Retk ise oli ootamatult väsitav. Ilmselt oli see osalt ka jõudu koguva külmetuse teene, nii et kolmanda päeva pärastlõunaks Inle järve ääres asuvasse Nyaungshwe linna jõudsin juba üsna kõrge palavikuga.

Maastik, mida mööda me matkasime oli valdavalt kidur ja üskluine. Teel kohtasime naisi värvilistes pearättides bambusest rehad ja küla sepa poolt valmistatud kõplad õlal põllule suundumas ning lapsi ja vanainimesi suured korvid seljas meist naeratades möödumas. Mõnikord sõitsid mööda vankrid etteotsa rakendatud vesipühvlitega. Tegime peatusi mõnedes külades ning ühes neist veetsime ka esimese öö. Teisel ööl magasime mungakloostris. Päeval on palav, aga õhtuti läheb mägipiirkonnas väga külmaks ja kui tahta end tolmust puhtaks loputada, tuleb leppida kopsiku ja külma allikaveega. 

Matka muutis huvitavaks meie giid Harri, kes rääkis palju huvitavat inimeste elust Myanmaris ja loodusest, mis meid ümbritses. Esimest korda nägin nt, et suur kollane kõrvits suudab kasvades puu otsa ronida nagu oleks keegi selle sinna nalja viluks riputanud. Samuti ei teadnud ma nt seda, et avokaadod kasvavad puu otsas. Aga infot jätkus veel tšillide, ingveri, sinepi jm maitsetaimede nagu ka agaavide ja lubjakivi teemal.

Ka Myanmari mägedes kasvatakse palju teed. Et valdavalt tehakse siin rohelist teed, siis lehed lihtsalt korjatakse, aurutatakse, purustatakse, et kibe maitse välja saada ning seejärel kuivatatakse. Tee on tavaliselt alati tasuta termosega laual, ükskõik, kuhu istud. Toidu osas ei ole paraku midagi väga positiivset öelda. Head toitu ei ole kuigi lihtne leida, küll on aga väga lihtne endale mõni kõhuhäda külge saada. Ka mina ei olnud erand, aga eks see käib reisimise juurde. Nii et kui ma Nyaungshwesse jõudsin otsustasin natukene rahulikumalt võtta ja enda terveks ravida. Tänaseks on antibiootikum mõjuma hakanud.

Eile sõitsin paadiga Inle järvel ringi. See on vist kõige turistirohkem piirkond kogu riigis, kuigi ometi on see midagi, mida ei tasu vahele jätta. Järv ise asub umbes 1 km kõrgusel merepinnast. Külad vaiadel meenutasid seda, mida nägin Kambodžas Tonlé Sapil. Kalurid oma paatidega hommikusel järvel ja mullamätaste abil vee peale konstrueeritud „ujuvad aiad“ on omamoodi maaliline vaatepilt. Siin tehakse ka lootuselilledest kangast, mis on umbes 7 korda hinnalisem kui siid ja näeb välja nagu kotiriie.

Märkamatult olen juba nädalakese koos ühe Soome tüdruku ja Hiina poisiga reisinud. Üsna juhuslikult sattus meil olema sarnane reisitrajektoor. Mõne tunni pärast suundub meie kolmik ööbussiga Mandalaysse (12 tundi), et paar päeva seal ümbruskonnas ringi vaadata. Vabariigi aastapäeva võtsin vastu rahvusvahelises seltskonnas paari kannu kuuma ja magusa Myanmari teega. Meie kõigi terviseks!

Koh Changil on mõned rannad, mõned bungalow’d ja ainult käputäis turiste. Tundub, et need, kes siia jõuavad, tulevad kellegi soovituse peale. Rannaliiv ei ole nii hele ja vesi nii erksinine, kui mujal Andamani rannikul, nii et snorgeldada siin eriti põnev ei ole. Autosid ja mootorrattaid on mõned üksikud ja elektrit jagub ainult õhtuks. Ja see kõik on hea, sest ilmselt on see põhjus, miks siin on täislaks seda ehedust, mida mujal Lõuna-Tais nii naljalt enam ei kohta.

Saare keskel laiub džungel ja lindude ning liblikate kõrval elavad siin muuhulgas skorpionid ja maod. Üht viimast rohelist, punase mustriga isendit õnnestus ka mul üsna lähedalt kohata. Esimest korda maitsesin punaseid ja kollaseid india pähkli puuvilju, mille otsas pähkel valmib. Neid puid ja nende viljade magusat lõhna on kummipuude kõrval terve saar täis.

Hommikuti käisin rannal jooksmas. Päevad möödusid jalutades, ujudes ja võõrastemaja verandal pikutades. Õhtud rannal krabide teekonda jälgides, tähti vaadates ja teiste reisijatega pika laua ümber juttu puhudes. Võõrastemaja perenaine valmistas jumalikke tai toite ja keset saart elas pagar, kelle juurest kanget värsket kohvi ning mõne muffini osta sai. Proovisin mittemidagitegemist ja see oli tõeline puhkus.

Minu uberikku võis ilma mingi vaevata lihtsalt sisse jalutada ja ometi tundsin ma end siin turvalisemalt, kui kusagil mujal sellel reisil. Lained mühisesid, palmilehed sahisesid. Ma ei ole varem päikeseloojanguid niimoodi nautinud kui siin. Roosa kera maandus aeglaselt merre ja peitis end Myanmari mägede taha. Mõne hetke pärast oli taevas mägede silueti taustal punane.

Vahepeal võtsime vastu Hiina uue aasta ja käisime valentinipäeva koolipeol, kus kohalikud koolipõnnid esitasid tai traditsiooniliste tantsude kõrval mingeid hiphop kavasid, mis selles keskkonnas täieliku paroodiana mõjusid. Õhtul tagasi jalutades läksime pimedas ujuma. See, mis edasi juhtus, kangastus justkui stseenina Avatarist.

Kõik oli pime. Põhjatus taevas oli lõputu arv säravaid tähti ja tumedas vees ujudes tekkisid mu ümber helendavad kerakesed. Mida rohkem ma liigutasin, seda rohkem vesi mu ümber ja mu peal helendas. Naerdes suurest imestusest selle maagilise nähtuse üle, mida planktonid vees põhjustavad, vaatasin üles, kui üks täht just pika lennuga üle taevalaotuse vihises.

Öömaja leidsin ühe teise reisija soovituse peale kohas nimega Hutton Lodge. Kui toa jagamine teiste reisijatega sobib, siis on see väga hea diil.

Pilvelõhkujate kõrval leidub Georgetownis palju koloniaalstiilis maju. Põikasime sisse Hiina esimeseks kapitalistiks tituleeritud mehe poolt kunagi ehitatud ja tänaseks korralikult renoveeritud sinisesse paleesse. Särtsu täis vanaproua tegi meile tunniajase sissejuhatuse Hiina arhitektuuri ja sisekujunduse põhimõtetesse. Nt rääkis ta vee tähtsusest Hiina majades – vesi peab saama aatriumi kaudu majja sisse sadada, olema ringluses ja siis aeglaselt majast välja voolama. Nagu rahagi.

Muuhulgas astusin sisse ka ühte avarasse mošeesse. Suurem osa Malaisia inimestest on moslemid, aga mošeede kõrval eksisteerib siin näilises harmoonias nii hindude kui ka kristlaste pühamuid. Sõbralik valvur pani mulle selga musta rüü ja pähe kollase rätiku ning lubas mošees naukene ringi jalutada. Lahkudes anti kaasa tasuta lektüür teemal islam – „The True Religion of God“.

Eile varahommikul sõitsin minibussiga umbes 9 tundi Krabisse Lõuna-Tais. Tai viisa taotlemine piirilt oli lihtne. Vaja läks üht fotot, täita tuli üks ankeet ja maksma ei pidanud midagi. Muide maapiirilt saab viisa 2 nädalaks, aga Taisse lennates kuuks ajaks.

Krabis on väga hea õhtune toiduturg, kus saab imemaitsvaid toite süüa. Ja nagu sellest veel ei piisaks, siis on siin iga päev veel ka päevaturg, kust ma just paar tundi tagasi kotitäie mandariine ostsin. Lisaks ööbisin Krabis senise reisi parimas võõrastemajas nimega Smile Guesthouse. Kes siia poole teel, soojalt soovitan.

Tänane päev möödus suuremalt jaolt paadis. Mõtlesin, et kui juba siinkandis olen, siis võiksin ka Koh Phi Phil ja paaril teisel saarel ära käia. No ja käisingi. Saared, Maya beach eesotsas, olid tõepoolest ilusad. Valge liiv, helesinised lahesopid ja … uskumatult palju turiste. Turistid sõitsid igast suunast mootorpaatidega kohale, uhasid rannale, sealt vette ja välgutasid kaameraid. Kui ära võib ühe ilusa koha tuhandete turistidega veel rikkuda?     

Korallid, mida siin nägin olid suuremad kui need, mida varem olin näinud, aga samas ei olnud nad erivärvilised ja peale 3 tüüpi kalade midagi suurt ei näinud.

Seega otsustasin kuhugi vaiksemasse rannakohta redutada, et saaks rahulikult raamatut lugeda ja oleks piisavalt vaikust ja lihtsalt niisama olemist. Nii et homme hommikul loodan leida bussi Ranongi Myanmari piiri ääres ja sealt paadi Ko Changi, kuhu jääksin järgmise nädala alguseni. PS! see ei ole see suur saar, kuhu korraldatakse paketikaid; samanimeline väike saar asub ka Andmani rannikul.

Lõpetuseks paar sõna Malaisia kohta. Malaisia on ideealne riik Kagu-Aasias reisimise alustamiseks, kuna enamjaolt on turisti elu väga lihtsaks tehtud. Transport on organiseeritud, inimesed sõbralikud, toit maitsev, vaatamisväärsused hästi pakendatud, elamine soodne ja sageli wifi levialas.

Nagu vürts, mis muudab toidu nauditavaks, teeb just kultuuriline mitmekesisus Malaisia minu jaoks omamoodi huvitavaks. Igas linnas on väike Chinatown ja Little India oma inimeste, harjumuste, toidukultuuri ja uskumustega. Kindlasti võib Malaisias kohata ilusat loodust ja kogeda lääneliku organiseerituse juures ka kergemat sorti aasialikku kaost. Reisida on üsna soodne (öömaja ca 6-10, toidukord ca 1,5-3 dollarit) ja viisat ei ole vaja.

Myanmari saatkond asus keskusest natukene eemal ja üks guesthouse’i töötaja pakkus, et viib mu rolleriga kohale. Eino, mis mul selle vastu olla saaks? Aga taas pidin tõdema, et need rollerivennad siinkandis on ikka täiesti hullud. Manööverdavad täie auruga busside ja autode vahelt läbi, sest kes siis ikka 40 kraadises kuumuses oodata jaksab. Pärast seda, kui üks ojeki vend mulle oma rolleri Indoneesias jala peale kukutas, seda seiklust ma hea meelega ei otsi, kuigi kohale me jõudsime.

Saatkond oli väike varikatusega putka suuremat sorti hoovis, mis oli täis igat sorti asiaate. Täita tuli 3 ankeeti, lisada 3 fotot, 1 passikoopia ja siis sularaha letti lüüa. Ankeedil tunti muuhulgas huvi ka selle vastu, milline on mu juuste, silmade ja naha värv ning kui pikk ma olen. Mingid ametid (nt ajakirjanikud) pidavat neis kahtlusi äratama, nii et märkisin töökohaks housewife ja see oli nende jaoks igati aktsepteeritav. Kuna tahtsin suurlinnast edasi minna, leppisin kõrgema viisatasuga (150 ringgitit ehk 44 dollarit) ja õhtuks oli pass koos viisaga käes. Kolme päevaga oleks viisa kätte saanud ligi poole odavamalt.

Eile tõi buss mind umbes 4 tunniga Cameron Highlandsi. Tanah Rata linn asub mägedes ja kliima on siin oluliselt jahedam, kui nt see, mis pealinnas oli. See eest on siin puhas, värske õhk ja nii rahulik. Saabudes võttis mind vastu vihmasadu, aga mõne tunni pärast, kui vihmast oli jäänud vaid mälestus, läksin linna peale jalutama ja kosutasin keha paari India roti leiva ja tassi vürtsika masala teega.

Siin mägedes kasvatatakse teed ja maasikaid. Kui linnas natukene ringi jalutada, näed igal pool maasikaid. Olgu siis õhupalli, külmkapimagneti, padja vms leiutise kujul. Kas tõesti leidub turiste, kes selliseid asju koju kaasa ostavad? Teepuud katavad mäekülgi üsnagi korrapäraste horisontaalsete ridadena nii kaugele, kui silm seletab. See on hästi ilus, meenutab mulle natukene Kumilyt Indias. 

Täna käisin giidi ja kahe teise turistiga teeistanduses, imetlesin ca 2 km kõrgusel mäe otsas udust samblametsa, nägin esimest korda elus putukasööjataime ja sõin kohalike kodust maasikajäätist. Sain teada, et kõik teed tehakse tegelikult ühest taimest (5 kilost lehtedest saab 1 kilo teed) ja see, kas tegemist on valge, punase, rohelise või musta teega sõltub juba sellest, kuidas teed fermenteeritakse.  Käsitsi ei korja siin lehti enam keegi. Kasutatakse spetsiaalset aparaati, mille terad lõikavad helerohelised lehed maha ja sinna juurde ehitatud puhur juhib lehed masina külge kinnitatud kotti. Seejärel tuleb mängu juba võõrtööjõud, kes lehti sorteerib.

Siin on palju matkaradu, mida saab ilma giidita läbida, kuigi soovitatakse minna kellegagi koos. Päeva teises pooles läbisingi ühe matkaraja, mis pidi olema kerge. “Kerge” eeldas 1,5 h kergelt mudasel rajal puutüvedest ja järsakutest üles-alla ronimist. Täiesti ootamatult sattusin rajale suundudes ka riigi esipoliitiku võõrustamisüritusele, kus sajad moslemi ja hindu koolilapsed tee ääres mustvalgete lipukestega vehkisid ning enne sultani kohale jõudmist ka mind rõõmsalt ja valjuhääleliselt tervitasid. Ilmselt oli tegemist kui mitte linna aasta, siis kindlasti poolaasta tippsündmusega. 8 GB mälukaart sai peaaegu täis pildistatud.

Päeva võtab kokku ilutulestik, mis taamal kostab. Järgmine sihtpunkt on Penang, Georgetown, kuhu peaksin kõigi eelduste kohaselt jõudma homme õhtuks.

Esimene samm konditsioneeritud lennujaamast välja ja vastu paiskub vana hea niiske, lämbe ja kergelt magus õhk. See on minu lemmikmoment Aasiasse reisides, mis naeratuse vägisi suule kisub. Mõned sammud seljakotiga, mis tundub veel nii harjumatu ja ometi juba selga soonib, ning oledki üleni higine. Edasi tuleb hakata juba olmelistele asjadele mõtlema nagu transport ja öömaja.

Siirdusin Chinatowni, kus pidavat olema soodsaim öömaja linnas. Leidsin ühe hipiliku öömaja nimega Le Village. Toad on lihtsad, ühiskasutatava vannitoaga. Koht ise igatepidi lagunev ja koristamisele ilmselgelt keegi erilist rõhku ei pane, aga siin on mingi seletamatu vibe, mis teeb selle täiesti eriliseks. Isegi võib öelda, et koduseks, sest miks muidu on sellel kohal oma püsikunded, kes tulevad paariks päevaks, aga jäävad nädalateks või kuudeks.

Esimesel korrusel on diivan ning mõned toolid laua ümber, kus kogu guesthouse’i rahvas päevad läbi aega veedab. Kohati meenutab see stseeni seriaalist Friends, ainult tegelased vahelduvad. Põrandaid katavad vaibad, mis on klammerdajaga paika fikseeritud, seinu ilustavad maalid ja joonistused, millest suur osa on ilmselt valminud kanepiuimas, katusel on lesila ja majas levib tasuta wifi.

Kuala Lumpur on hästi mitmekesine ja minu jaoks valitseb siin hea tasakaal lääneliku suurlinnaelu ja aasialiku kaose vahel. Esindatud on pilvelõhkujate leer eesotsas Petronase tornide ja megakaubamajadega, nagu ka Chinatown ja Little India oma täispikitud pudukaubalettide ja ohtrate toidukohtadega. Külg külje kõrval elavad malaislased, hiinalsed ja hindud, igaüks oma usku, riietumisstiili ja toidukultuuri järgides.

Kui mõni erand välja arvata, siis üldjuhul mulle suurlinnad eriti ei istu. Kogu see palavus, lärm ja katkematu inimeste tulv on väsitav. Aga Kuala Lumpur on mind positiivselt üllatanud. Nii et otsustasin jääda veel mõneks päevaks. Homme asun bussiga teele põhja poole Cameron Highlandsi, linna nimega Tanah Rata.

Tõenäoliselt käisin täna enne tagasitulekut viimast korda kuuma duši all, jõin viimast korda caffe lattet, sain viimast korda kellelgi teisel paluda oma häbematult rasket kotti tassida jne.

Võtsin kolm korda seljakoti lahti ja pakkisin uuesti kokku, aga oluliselt kergemaks ei suutnudki seda teha. Midagi ei ole parata, ainuüksi tehnika koos seljakotiga oli 8 kg, nii et kokku tuli 15 kg. Ehk kaotab Finnair ühe koti ära, mis ma pagasina ära andsin, siis on kott 11 kg :)

Astun nüüd lennukile ja loodan, et jõuan õigeaegselt Hongkongi, et mitte oma Kuala Lumpuri lennust maha jääda. Eks näis, mis ees ootab, igatahes olen põnevil.

Umbes nädala pärast olen teel Hongkongi ja sealt edasi Kuala Lumpurisse. Seejärel on plaan liikuda Malaisia põhjaossa ja peatuda natukeseks Lõuna-Tais. Edasi mõned nädalad Myanmaris (Birmas), Tai põhjaosas, Laoses ja Vietnamis. Erinevalt oma tavapärastest ringiuhamistest, tahaks seekord pigem rahulikumalt võtta ja kauem ühes kohas peatuda.

Hoolimata sellest, et seekordne reis on kordades pikem kui senised, ei ole mul veel tekkinud reisiärevust. Minek ei olegi õieti kohale jõudnud. Ka suuri ettevalmistusi peale korraliku reisiapteegi, kindlustuse ja veel ühe lisapassi soetamise ma teinud ei ole. Ma ei tea täpselt, kuhu ma satun, mis kohast piiri ületan, rääkimata sellest, kus ma ööbin. Aga eks see ongi just see, miks ma lähen.

Selles on oma võlu, kui võid hommikul bussijaama jalutada ja otsustada hetke ajel, millisesse ilmakaarde suundud, ilma et miski sunniks sind mõtlema, kuhu sa minema peaksid. Põnev on näha kohti, mida varem näinud ei ole; avastada looduse iseärasusi; luua seoseid asjade vahel, mida märganud oled; imestada, kui erinevat elu võivad inimesed elada ja kõrvutada selle juurde enda argipäeva; ahmida õhku kõikide lihtsate asjade peale, mida kodus ei jõua tähele panna ja tunda tõelist rahulolu samadest kulunud riietest päev-päeva järel. Pole kahtlustki, et reisides keskendun palju rohkem sellele, mis on siin ja praegu, kui sellele, mis oli või mis on tulemas.

Minu suureks sooviks on jõuda seekord erinevatesse Kagu-Aasia mägihõimu küladesse ja pildistada sealset elu. Põhjapiirkondades elavad hõimud oli üks põhjus, miks ma Aasia kui sihtkoha kasuks otsustasin. Olles varem Tais, Kambodžas, Indias ja Indoneesias reisinud, on Aasia mulle ka omasem. Muuhulgas on Aasia nt Ladina-Ameerikaga võrreldes ka soodsam ja turvalisem, inimesed on üldjuhul sõbralikud ja toit tõeline nauding.

Niisiis võtan kaasa oma kaamera ja 27 GB mälukaarte, Holga ja üksjagu laifilme. Pärast Indoneesiat olin oma 5 kilose kaamerakoti igapäevasest tarimisest paremas vormis, kui enne maratoni. See teeb otsustamise muude asjade kaasa võtmise osas õnneks üsna lihtsaks – midagi muud ei anna eriti kotti pakkida, kuna käsipagasina võiks seljakott jääda 10 kg piiresse.

Ja nüüd jääb üle vaid minna.