Võrreldes kahe nädala taguse laupäevaga oli ilm parajalt jahe. Enesetunne oli hea, haakisin end ühe ühtlase sammuga noormehe sappa ning tempo tuli keskmiselt ca 5:07 minutit/km. Viimane veerand oli suti raskem, kuna siis kulges jooks mööda künklikku metsarada, aga pigem hoidsin end natukene tagasi, et mitte liigselt ära väsida. Kõik oli märgatavalt lihtsam kui eelmisel võistlusel, kus minu maksimumiks jäi üle 40 sekundi aeglasem kilomeetriaeg. Päevad ei ole vennad, seekord sain revanši.

Mõtlesin enne starti, miks need inimesed (kaasaarvatud ma ise) seal on. Kohal oli üle 1000 osavõtja, kellest ca 300 olid naised. Kas inimestel ei ole siis tõesti midagi targemat laupäeva hommikuti teha? (Siinkohal tervitan kõiki kolleege, kelle laupäev möödus voodis pead parandades… :)

Tundub, et “miks” küsimuse vastus on võit. Meid motiveerib eesmärk ja selle täitmine ongi võit. Ning seda mitte niivõrd teiste kuivõrd ikkagi iseenda üle. Enne, kui ma end rahvaspordiga sidusin, ei mõistnud ma pühapäevasportlaste hasarti. Ja siin ma siis nüüd olen. Loen minuteid ja sekundeid ning pean sõjaplaani, kuidas oleks 42 km 4 tunniga joosta… Tundub nagu hea mõte.

Ühtlasi meenus mulle eelmine aasta. Just umbes aasta aega tagasi septembri keskpaigas, kui Tallinnas toimus mind juba kahe nädala pärast ootav jooksuüritus, saabusin ma Indoneesiast. Oli ilus päikesepaisteline ilm, istusin Helsingi sadamas ja ma olin lootusrikas, hoolimata sellest, et midagi oli jäädavalt kaotatud. See tuletas mulle meelde, et tõeline areng saab tekkida ainult pärast põrumise tunnet. Ilmselt on spordiga samamoodi.

Pärast reisilt naasmist olen 3-4 korda nädalas jooksmas käinud ja ühe abivalmi meistersportlase näpunäidete järgi oma treeningplaani pidevalt eri tüüpi ja eri pikkusega jooksude näol mitmekesistanud. Mõnikord on mul tekkinud tunne, et ma käin nii palju jooksmas, et olen end heas mõttes “ära jooksnud”. See superlaeng, mis ma jooksmisest saan, on olnud sõltuvusttekitav. Isegi nii, et olen olnud valmis läbima ka pisut ebatraditsioonilisemaid distantse, läbi võsa ja üle kraavide.

Erinevalt esimesest korrast ei tunne ma maratoniks ettevalmistudes erilist ebakindlust või ärevust selle ettevõtmise ees. Ma tean, et ma suudaksin need 42,195 km läbi joosta. Ent sedapuhku on ka ootused endale palju kõrgemad, kui esimeseks maratoniks valmistudes. Nii seadsin endale ambitsioonika plaani parandada oma eelmist aega ca 12 minutiga ning joosta maraton 4 tunniga.

Umbes kuu aega on jäänud 12. septembrini, mil Tallinna maraton toimub ja selleks, et aru saada, kui hästi mu treeningud soovitud eesmärgi suunas edenevad, otsustasin Rahvajooksu raames poolmaratoni joosta. Ootamatult kujunes see mulle elu kõige raskemaks jooksuks.

Selleks, et joosta maratoni 4 tunniga, peaks poole lühema distantsi ideaalis jooksma alla 2 tunni. Eesmärk sai seatud 1 tunni 56 minuti peale, millega oleks jooksutempo ca 5:30 per km. Plaan B oli joosta samas tempos, millega ma peaksin jooksma, et maratonil 4 tunni sisse jõuda ehk 5:40 per km ja pisut alla 2 tunni.

Esimesed 13 km suutsin 5:30 tempot hoida. Jalad tundusid kerged ja mõnusad, enesetunne oli hea, ainult pulss trügis kiiresti väga kõrgele. Juba 6 kilomeetrist oli mu pulss üle 190 löögi minutis. See oli äärmiselt ebaloogiline asjade käik, kuna treeningu ajal oli sama tempoga pulss 160-170 ringis olnud ning ka treeningud olid näidanud positiivset arengut, viidates, et suudan sama distantsi läbida palju kiiremini ja oluliselt madalama pulsiga kui paar kuud tagasi.

Kaalusin alternatiive, aimates, et sellise pulsiga sellises tempos ma lõpuni vastu ei pea, aga jätkasin siiski sama moodi. Mõtlesin, et ilmselt mõjutab jooksu ca 30 kraadine kuumus ja kõrge õhuniiskus, aga lootsin, et kohanen ning otsustasin pulssi lihtsalt ignoreerida. 14-15 kilomeetril tundus nagu oleks keha täielikult üle kuumenenud. Õhk seisis ja kõige tipuks tuli veel päike ka välja. Joogipunktides haarasin 2 topsi, ühest jõin, teise valasin endale pähe. Käed olid tulikuumad ja selleks, et neid natukenegi jahutada, hoidsin neid oma märja särgi küljes.

Siis hakkasin tempot alla võtma, ent pulss sellest ei muutunud. Kogu jooksu keskmiseks jäigi uskumatul moel 192 ja ühtlasi sain selle jooksuga teada oma uue maksimaalse pulsisageduse – 209 lööki minutis. Viimased kilomeetrid tundusid lõputud. Ma ei ole kunagi tõsiselt kaalunud mitte lõpuni jooksmist, aga selle distantsi jooksul mõtlesin ma selle peale mitu korda.

Üldse suutsin ma mõelda eelkõige selle peale, kui suur janu mul on. Joogipunktis ei teinud ma mingit vahet veel ja energiajoogil, mõlemad maitsesid ühtmoodi. Minu arvates oleks sellise ilmaga joogipunkte ka oluliselt rohkem võinud olla. Pärast seda, kui tempo hakkas langema, kadus fookus ära; ma ei vaadanud enam aega, suutsin vaid mõtte jõul ennast edasi jooksma sundida. Lõpetades jõin hoobilt liitri spordijooki ära, olles ilmselgelt täiesti dehüdreerunud.

19 kilomeetri märgi asemel arvasin end millegipärast nägevat 20 kilomeetri märki. Ma ei tea, kuidas ma suutsin näha 19 asemel numbrit 20, aga suur oli mu üllatus nähes taas 20 kilomeetri märki, kui arvasin end olevat juba 21 kilomeetril. Teel finišisse suutsin viimase jõuraasu tööle panna ja tempot tõsta. Võtsin kõige otsema tee, kuid siis ilmus kellegi käsi ette, mille peale ma peaaegu pikali kukkusin. Selgus, et olin üritanud valest kohast läbi murda.

Lõpetasin ajaga 2:02:26, nii et kilomeetri aeg tuli 5:48. Esimest korda jooksin aeglasemalt, kui olin plaaninud. Finišisse jõudes olin pettunud, kuna ma arvasin, et tulemuste põhjal võib teha järelduse, et 4 tundi maratonil on minu jaoks kõigest hoolimata ikkagi kättesaamatu.

Alles natukene hiljem, kui olin rääkinud paari teise jooksjaga ja vihm mind maha jahutanud oli, ei tundunud mu aeg mulle endale enam nii kehv, kuna sellise õhuniiskusega pidavatki olema raske oma õigete võimete piires joosta. Võrreldes tulemust oma eelmise aasta poolmaratoni ajaga, selgus, et olin varasemast siiski 5 minutit kiiremini jooksnud, nii et lohutasin end sellega, et mingi areng on siiski nii või naa toimunud.

Mõtlesin selle peale, miks seekord nii läks. Ma ei tea, kas õigetele või valedele, aga mingitele järeldustele ma jõudsin:

1) Kuigi mul soovitati joosta ilma oma joogita, kuna pudel lisab raskust ja võtab seeläbi tempot alla, siis olen üsna kindel, et eilsel jooksul oleks see mind väga aidanud. Ma ei suutnud joogipunktis korraga nii palju juua, kui vaja oleks olnud ja janule mõtlemine jooksu ajal segas keskendumist. Maratonile päris ilma mingisuguse oma joogita (kasvõi väikeses pudelis) ma minna ei julge.

2) Ilmselt oleksin pidanud oma tempos tegema korrektuuri varem, kohe kui pulss kõrgeks tõusis. Ehk oleksin siis nt 5:40/ km tempoga lõpuni joosta jõudnud ja kokkuvõttes paar minutit isegi kiiremini jooksnud. Hoidsin liiga jonnakalt oma esialgsest plaanist kinni. Üldse ei oleks sellise pulsiga ilmselt eriti joosta tohtinud, millega ma jooksin.

3) Ma tegelikult ei tea selle jooksu põhjal, kas ma suudaksin maratoni 4 tunniga joosta või mitte. Tean ainult, et sarnase ilmaga mina oma treenituse juures seda ilmselt siiski ei suudaks. Niisiis otsustasin, et lähen ka Ülemiste jooksule. Kui ma seal madalama pulsiga soovitud tempos joosta jõuan, siis ehk on kõik veel võimalik. Nii et ei midagi muud, kui tuleb oma kange keha ka täna rajale vedada ja edasi harjutada :)

Oli meri ja rand, männid ja metsmaasikad, mille magusad lõhnapilved meid saarel kõikjal jälitasid. Oli üks tore muuseum ja õigeusu kirik ühe kihnutriibulises seelikus prouaga. Olid külapoed ja suitsutatud kala, rattad ja vanad vene autod ning tolmavad kruusateed, mida mööda ma ühel hommikul saarele joostes tiiru peale tegin.

Päeval sulandusid meri ja taevas kokku, loojangul käis silmapiiril roosa, lilla ja kollase värvide mäng ning päikesetõus mõjus nagu üks meeletu uus algus. Libistasin varbad liiva sisse, lasin tuulel puhuda, vaatasin taevasse ja kuulasin vaikust. Nii hea ja rahulik.

Ent kõige veidramal kombel olid just sellesse kaugesse Eestimaa nurka oma iga-aastasele retkele kogunenud ports rattamatkalisi ning terve nädalavahetuse käis saare kohvikus selline mürts ja pauk, mis andis silmad ette ka pealinna rajumatele pidudele.

Kahekorruseline puumaja vappus kannatlikult, kui paarkümmend inimest vene multifilmimuusika saatel ekstaasis tantsu vihtusid ning laudkonnad üksteist 30 kraadises kuumuses veepudelitega pritsisid. Päeva jooksul julgust kogunud Eesti meeste tavapärane reserveeritus oli asendunud salgamatu otsekohesuse ja vürtsika huumorimeelega, mille saatel ei olnud võimalik naeru tagasi hoida. Naised sedapuhku viirastusid mulle kui lühinägelikule pimedas lehmadena. See kõik oli liiga sürreaalne…

Pilvitu pidu, nagu keegi seda pühapäeva hommikul tabavalt kirjeldas. Kihnu on sama vinge nagu tema superstaar Virve. Elagu soe Eesti suvi!

Veider, et nendes linnades, kus ma tihedamini käinud või mõnda aega elanud olen, on suur osa turismiatraktsioonidest mul tavaliselt nägemata jäänud. Nii Roomas kui ka Londonis, kus ma mõned kuud elasin ja kõik “must see” kohad rahulikult läbi oleksin jõudnud käia, ma millegipärast ei teinud seda. Selle asemel jalutasin enamasti lihtsalt ringi, istusin pargis ja vaatasin inimesi enda ümber.

Genfiga on sama lugu. Ma ei mäleta, kui palju arv kordi ma Genfi sattunud olen, aga alati kordub sama – jalutuskäik vanalinnas, paar poodi, üks chocolaterie, kus tehakse maailma parimat šokolaadi pavés de Genève, mu lemmikrestoran ning väljasõit mõnda lähedalasuvasse linna. Kuigi tõsi jah, Genf on nii väike, et ma ausalt öeldes ei teagi, millest muust ma ilma jäänud olen.

See linnake suure järve kaldal, mille sümboliks on saanud üks võimas purskkaev, on tegelikult pigem Prantsusmaa kui Šveits. See käib nii keele, toidu kui ka siinsete inimeste, nende tavade ja harjumuste kohta üldiselt. Šveitsi Saksamaapoolne osa Zürichi kandis või Itaaliapoolne osa Lago Maggiore piirkonnas on nagu täiesti ise riik, kuidki mõlemad on samuti omal moel väga meeldivad.

Igatahes ei ole Genfi näol tegemist ühe tavapärase nädalavahetusereisi sihtpunktiga. Roheline, perekeskne, rahulik, puhas ja organiseeritud, ent samas ka natukene unine ja igavlev, kui mitte õige pisut vanainimeselik. Olles üks finantsmaailma keskusi, on Genfi kesklinna vallutanud pangad, kellapoed, juveliiriärid, Fendid, Pradad ja Valentinod, ent tänavapildis jäävad mulle silma pigem Burberry jakkide ja Longchampi kottidega prouad väikeste koerakestega kui pintsaklipslastest karjäristid, rääkimata vabameelsetest ja tulihingelistest noortest. Viimaste kontsentratsioon on küll tiba suurem hipimas Carouge’i linnajaos.

Poes käimine Genfis ei jäta muide suurt valikuvõimalust. On kas kallis, väga kallis või hirmkallis. Ka toitu käivad paljud Genfi inimesed sageli hoopis Prantsusmaalt ostmas, kuna see seal märksa soodsam on. Genfi suurim väärtus seisneb ehk selles, et ta on nii “keskel”. Mõne hetkega oled Prantsusmaal, paar tundi ja oled Itaalias, mõned tunnid veel ja siis Austrias või Saksamaal. Tahad mine nädalavahetuseks suusatama, mägedesse matkama või sõida mõne odavlennuga kuhugi, kus on veel soojem.

Šveitsi enda suurim võlu peitub looduses. Mäed, järved ja niidud, mis on justkui stseen Milka šokolaadi reklaamist. Sõidad natukene ja jõuad jälle mõnda keskaegsesse linna, et istuda vanale müürile või süüa mõne hurmava chalet stiilis restorani terrassil raclette’i ja rüübata valget veini, vaadata päikese poole ja muheleda lihtsatest naudingutest.

Sel korral käisin ühes sellises linnas nimega Gruyères, mis on eelkõige tuntud selles piirkonnas valmistatud vänge juustu ja ühe magustoidu poolest - bežee koorese kreemi ja maasikatega ehk meringue avec de la crème de Gruyère. Paar ampsu viis keele alla, aga rohkem oli liiga magus isegi minu jaoks. Muuhulgas on Gruyères’is üks vana loss ja H. R. Gigeri nimeline baar ja tema ulmelised skulptuurid, mille alusel loodi tulnukad nt Alieni filmi jaoks.

Väga veider oli seekord jaanipäev Genfis veeta. See koht on nagu täielik vastand sellele, millega jaanipäev minu jaoks seondub, kuigi seda enam oli see suurepärane vaheldus. Lõkke ja šašlõki asemel oli restoran ja entrecôte, väljas oli soe, päike paistis ja õhtul ei tüüdanud meid mitte ükski sääsk. Lahkusin Genfist sooja tunde, karbi šokolaadi ja vänge Šveitsi juustuga, nagu alati. Sellegipoolest loodan sel suvel siiski ka Eestis ringi sõita ja selle “õige” jaanipäeva ikka kuidagi järgi teha.

Pariis oli umbes selline nagu ma ette kujutasin – võluv, armas ja stiilipuhas. Meenuvad kreemised hommikukohvid ja croissantid tänavakohvikutes, pärastlõunane roosa vein Marais’s, jalutuskäigud Montmartre’is ja ladinakvartalis, piknikud, éclairid, crêpe’id ja crème bruléed, muuseumid, metroosõidud, pühapäevahommikune kirbuturg ja vintage, mida seal leida võis, jazzkontsert personaalselt meile… ja poed, poed, poed ning lõpuks ühed väga väsinud jalad.

Ainus asi, mille osas mu ettekujutus tegelikkusest lahku läks oli see, et Pariis ei ole ei Eiffel ega triumfikaar, Moulin Rouge ega Champs-Élysée. Ei tea, miks see nii on, et kui jõuda mingitesse märgilise tähendusega kohtadesse, kaob ehedus sageli tagaplaanile ja esiplaanile trügib pealiskaudsus turistide, mõttetute suveniiride ja ulmeliste hindade näol. Kui me ühel ööl vihma kätte jäime ja parema alternatiivi puudumisel end Champs-Élysée’l ühes kohvikus üles soojendasime, saime teada, et kohvi ja viilu tarte tatini eest saab maksta ka 17 eurot (!).

Omaette elamus oli minu jaoks Pompidou moodsa kunsti muuseum. Paar feministliku alatooniga väljapanekut tekitasid lausa külmavärinaid. Ent need olid head, “jah, ma ei ole kunagi selle peale tulnud, aga tõesti nii on” külmavärinad. Louvre see-eest oli pisut nagu pettumus. See meeletu hulk kunsti on muidugi muljetavaldav, aga kogu kogemus sai osalt nagu rikutud sellest botastes ja seljakottidega ringi marssivate inimeste voost. Jõudsin järeldusele, et moodne kunst on mulle südamelähedasem ja piirdusin kahe korrusega.

Tegin ka mõned pildid. Testisin oma uut Hongkongist kaasa tulnud Nikkor AF-S DX 10-24mm F3.5-4.5G ED. Mida rohkem ma pildistan, seda rohkem mulle lainurk meeldib. Aga veendusin üsna kiiresti, et selline objektiiv seab suht suured piirangud inimeste pildistamisele, mistõttu miski 18-200 mm zoomi kaasa tirimisest ma paraku ei pääse, kui moonutused just taotluslikud ei ole.

Nädalavahetusereisid on värskendavad. Paari päeva sisse mahub nii palju hetki, mõtteid, tundeid ja tegevusi ning ometi tundub aeg lausa käes sulavat. Mis seal salata, oma intensiivsuses on selline ärakäimine mõnikord ka päris väsitav. Unevõlg andis pärast naasmist endast ikka igal võimalusel märku. Eriti tööl :)

Sõitsin edasi väiksemale Perhentiani saarele (Pulau Kecilile). Kui mootorpaat mööda merd kihutas, tuul mu juukseid sasis ja rohekas-helesinine meri ümberringi ahvatlevalt helkis, otsustasin PADI open water diver kursuse ära teha.

Sukeldumine on olnud üks neid asju, mida olen juba mõnda aega proovida tahtnud, aga seni ei ole olnud ei kättevõtmist ega julgust. Seekord sai kiusatus näha, mis vee all toimub, minust võitu. See maailm, mis mulle avanes oli midagi hoopis uut ja erakordset. Nüüd mõistan hästi seda ootusärevust, millega sukeldujad merele lähevad ja fanatismi, millega nad tagasi tulles kõik nähtud mereelukad oma kaaslastele üles loetlevad.

Mul oli õnne sattuda ühe väga hea ja nõudliku instruktori peale, kes keskendus personaalselt minu õpetamisele ja pinnis mind peensusteni, kuni tegin kõiki harjutusi vee all ilma kahtlemata. Esimesel päeval sukeldusime 8 meetri sügavusele ja siis järk-järgult sügavamale kuni 18 meetrini välja. Iga sukeldumine tõi rahu ja enesekindlust juurde ning õnneks kõrvade tasakaalustamine mulle suuremaid raskusi ei valmistanud. Peamine on vee all mitte hinge kinni hoida ja teada, kuidas ning millal pinnale tulla tohib. Mul oli nii hea meel, kui oma sukeldujapaberid kätte sain.

Minu jaoks oli üllatav, kuidas vees kõik suurema ja lähemana tundub, kuidas vesi värve sööb ning kui hästi helid vees kosta on. Mul õnnestus vee all näha lugematul hulgal erivärvi ja -kujulisi koralle, suuri merekarpe, ilmekaid papagoikalasid, tibukollaseid liblikkalasid, seepiakalu, barrakuudade parvi, kilpkonna, sinisetäpilisi astelraisid, pisikesi kalapoeg-nemosid merirooside sees, ussikesi, merisiilikuid jne. Loodusel on ikka kujutlusvõimet olnud mereloomade välja mõtlemisel… Järgmisel korral tahaksin teha edasijõudnute kursuse ja kaamera vee alla kaasa võtta.

Väiksem Perhentiani saar ise on armas ja kodune. Mul tekkis 5 päevaga hea rütm, nii et mul oli lausa kahju ära tulla. Et hooaeg ei olnud veel alanud, oli õhkkond mõnusalt rahulik. Ühel pool saart on rannariba, mis on teenimatult pälvinud tiitli “long beach” (kuigi rand on siiski piisavalt pikk, et sinna üksteise kõrvale kümneid sukeldumiskeskuseid mahutada). Teisel pool saart on väiksem, nn coral beach. Puhas valge liiv, 30-kraadised helesinised lained võidu randa purjetamas ja aegajalt mõned paadid sukeldujatega merele minemas või sealt tulemas… Päeval müüvad unised kohalikud rannal snorgeldamisvarustust ja õhtuti sätitakse liivale grillid ning laudadele küünlad.

Terve saare ulatuses laiub džungel, kus liiguvad ringi hiiglaslikud sisalikud, maod ja muud elukad. Elasin hütis mäe nõlval. Hommikul äratasid mind merekohin ja džunglihääled. Mul ei olnud siiski väga palju mahti maapealseid võlusid nautida, kuna suurema osa ajast olin kas vees või lugesin oma kursusematerjali. Tegelikult oli see minu jaoks lõpuks ka puhkus reisimisest ja pildistamisest. Esimest korda 3 kuu jooksul ei võtnud ma kaamerat kuhugi kaasa ja kui ma viimasel päeval mõned pildid siiski endale mälestuseks tegin, oli ilm vihmale keeranud.

Perhentianil kohtusin oma hea sõbra Voitsiga, kes minuga umbes samal ajal reisima läks ja hetkel ilmselt juba kusagil Balil redutab. Esimesel hetkel, kui teda nägin, mõtlesin, et näen valesti. Voitka oli vahepeal kuhugi ca 10 kilo kaotanud ja üleni pruuniks päevitunud. Ainus selgelt äratuntav asi oli habe ja naerused silmad. Reisimine mõjub hästi. Voits oli just rescue diveri kursuse läbinud ja mul avanes võimalus temaga ühes pundis sukelduma minna. Nalja sai ka. Kes tunneb Voitsi, see aimab, millist :)

—

Ja nüüd istun Kuala Lumpuri lennujaamas, joon kohvi ja teen aega parajaks. Hongkongi lennuni on veel mõned tunnid aega.

Olen natukene kurb ja natukene rõõmus. Kurb sellepärast, et 3 kuud reisimist on läbi saamas, aga rõõmus sellepärast, mida see aeg mulle andnud on. See reis tiris mind välja mu mugavustsoonist, raputas mind üles, sundis mind otsustele, mida ma varem teha ei julgenud, tõukas mind tundmatusse ja avas uusi uksi.