Noored Kooli programmi läbinud ettevõtja on valmis vastuste leidmise nimel tõesti vaeva nägema. Minuga kokku saama tulebki ta selleks, et rääkida, kuidas ta uuris koolijuhtide erakonnastumist Eestis.

Juba kolmandat aastat Tallinna Ühisgümnaasiumis 6.-9. klassi lastele ajalugu ja ühiskonnaõpetust õpetav Rõõmus rõhutab, et tema uurimus pole ajendatud ühegi erakonna eelistamisest ega soovist pilduda muidu sildistavaid hinnanguid. Kõik mida ta soovib, on rohkem infot ja avatud arutelu haridusele tähtsatel teemadel.

Järgneb meie vestluse lühike üleskirjutus.

Mis sind pani seda uurimistööd läbi viima?

Kõik algas sellest, et Noored Kooli projektis on selline aine nagu Eesti hariduspoliitika ning selle raames tuli teha uurimistööd. Direktorite erakondliku kuuluvuse väljaselgitamine tundus selge ja konkreetse eesmärgina, mida ära teha selle taustal, et hariduse teemal on juba niigi palju arvamusi ja seiskohavõtte.

Kirjelda oma uurimistöö metoodikat

Kõigepealt alustasime sellest, et pöördusin Haridus- ja Teadusministeeriumi poole palvega saada Eesti koolide direktorite nimekirja.

Ministeeriumi sõnul pole direktorite nimekirja sellisel kujul olemas ning nad viitasid ka sellele, et see pidevalt muutub. Lõpuks igatahes ei suutnud nad päringut rahuldada. Vahetasime mõnda aega mingeid e-kirju aga ühel hetkel see kõik sumbus lõplikult. Tasub ehk lisamist, et HTM-ist ei õnnestunud sellesisulist vastust saada ka Noored Kooli programmi eelmisel lennul, kes tegeles küsimusega aasta tagasi.

Graafik 1. Kõigist Eesti koolijuhtidest on erakonnastunud 34 protsenti (Martti Rõõmus)

Mul oli kaks abilist ning kui me saime Eesti Hariduse Infosüsteemist kõigi koolide nimekirjad, siis jagasime koolid kolme peale ära. Igaüks sai umbes 200 kooli ning hakkasime googeldama. Olid mõned koolid, mille lingid ei töötanud, kuid kokkuvõttes saime sel moel kätte siiski arvestatava valimi – 506 koolidirektori nimed. Koole on muidu kokku üle 600. Aega võttis see meilt igaühelt umbes pool päeva.

Kui nimekiri oli olemas, siis järgmine väljakutse oli see, et nende võrdlemine erakondade registriga on tehnilistel põhjustel väga keeruline, sest erakonade nimekirjad on küll avalikud, kuid ligi kümne tuhande inimesega nimekirju kuvatakse äriregistri kodulehel 100 nime kaupa! Selle läbitöötamine pole just kuigi mugav ja võtaks väga palju lisaaega.

Õnneks oli Riigi Infosüsteemide Register sedavõrd vastutulelik, et tegid meile võrdlustabeli valmis, pean neid selle eest tõesti kiitma.

Mis kõige rohkem silma torkas?

Esimesena torkas silma see, et koolidirektorite erakondlik kuuluvus ei ühti päris selle jaotusega, kuidas erakondlik kuuluvus ühiskonnas keskmiselt jaotunud on ning eriti selgelt eristub Tallinn, kus Keskerakond on võimul, 68% koolijuhtidest on erakonnastunud ja nendest 54 protsenti on Keskerakonna liikmed.

Graafik 2. Nendest Tallinna koolijuhtidest, kes on erakonnastunud, on üle poolte Keskerakonnas (Martti Rõõmus).

Samas ei too erakondade pikaajaline võimulolek igas linnas sugugi direktorite erakonnastumist kaasa, sest näiteks Tartus on Reformierakond pikalt võimul olnud, kuid seal kuuluvad erakondadesse vaid 2 koolijuhti ehk umbes 10% direktoritest.

Maakondade võrdluses tõusis esile Ida-Virumaa, kus on 53% koolijuhtidest parteisse astunud. Võrdluseks, et Eesti keskmine näitaja on 34%. Keskerakonnas on erakonnastunud direktoritest Ida-Virumaal pooled koolijuhid.

Ma ei taha kuidagi öelda, et koolijuht ei tohiks olla erakonnastunud, eriti arvestades, et tegemist on ilmselt ühiskondlikult aktiivsemate inimestega, kuid oluliseks saab siin küsimus, et millistel motiividel on see erakonnastumine toimunud.

Graafik 3. Erakonnastunud Harjumaa koolijuhtidest peaaegu pooled on Keskerakonnas (Martti Rõõmus).

Vaadates tänaseid koole, siis direktoritel on väga suur roll ja ka vabadus. Neist sõltub palju. Kui nende massiline parteistumine toimub mingisugusel läbipaistmatul põhjusel või kui koolijuhte määratakse mingil muul põhjusel ametisse kui professionaalsus, siis see hakkab mõjutama meie haridussüsteemi kvaliteeti.

Kas koolijuhil on võimalus ka parteipropagandat teha?

Seda ma ei tea, puudub info selle kohta, et keegi agitatsiooni teeks.

Aga mida erakond siis sellest võita võib, kui direktorid on erakonnastunud?

Võib ette kujutada selliseid olukordi, kus on tarvis läbi viia mingeid projekte nagu näiteks niinimetatud public-private-partnership projektid, mis Tallinnas olid mõne aasta eest üsna populaarsed, sellisel juhul võib kasulik olla, kui direktor on kuulekas.

Äkki jagatakse vahel nii öelda soojasid kohtasid juba tehtud teenete eest?

Ei ole välistatud.

Kas rahade liikumine võib sellega kuidagi seotud olla?

Me ei uurinud seda, kuid ühtepidi on näiteid olnud küll. Ühes vallas oli võimul koolidirektoriga läbisaav seltskond ning alustati koolimaja katuse ehitamist. Mõne aja pärast tuli võimule teine seltskond ning projekt katkestati, kuni selle ajani… kui tuli võimule jälle vana seltskond, kes siis ka projekti lõpetas.

Miks ikkagi peaks sellest üldse hoolima, et direktorid erakondadesse kuuluvad?

Lihtne vastus on: direktorid on olulised, nendest sõltub palju koolitasandil ja tervikuna ka Eesti haridussüsteemis. Meil räägitakse õpetajate kvaliteedist, kuid direktorite rollist räägitakse vähe. Ometi on direktorid oluliseimad tegijad kooli üldise kultuuri ja näo kujundamisel ja kooli taseme saavutamisel. On ju koolijuhid nendesamade õpetajate ülemused, nad võtavad neid õpetajaid tööle ning nende määrata on väga paljud koolielulised küsimused.

Graafik 4. Huvitav fakt – kuigi ka Tartus on kaua aega võimul olnud üks erakond (Reform), ei ole see erinevalt Tallinnast kaasa toonud koolijuhtide astumist sellesse erakonda (Martti Rõõmus).

Selle uurimuse puhul oleks oluline jälgida ka trendi, kas pilt muutub aja jooksul. Näiteks enne või pärast valimisi või võimu vahetumist omavalitsuses. Samuti oleks hea võrrelda teiste riikidega ning mõelda, mida räägivad meile erinevused ja sarnasused.

Jätkates jõulu- ja uusaastatervituste videotraditsiooni tervitab Memokraat oma lugejaid seekord remiksi ehk oma tõlgendusega Tallinna Linnavalitsuse jõulutervitusest. Eeldame, et tegemist on maksumaksja raha eest tellitud tööga ning seetõttu avalikuks kasutamiseks ja remiksimiseks vägagi sobiva infoga. P.S. Tee ka oma versioon! Olge tublid!

See on ebameeldivate olukordade klassika, millega kõige kuulsamalt on kokku puutunud Bill Clinton, kellele vähemalt pooled ameeriklastest oleks andeks andnud abielupettuse, kuid märksa vähem inimesi olid valmis andeks andma selle, et valetamine käis tal liigagi lihtsalt ja libedalt.

Nende ammuste lugude juurest tagasi tänapäeva tulles tahaks loota, et end isamaa nimega ehtivad poliitikud on vähemalt sellest midagi õppinud, mis Laariga juhtus, sest elamislubade skandaali puhkedes on taas käes olukord, mis iseenesest ei peaks viima ministrite tagasiastumiseni, vaid normaalse aruteluni elamislubade poliitika teemal, kuid mille asemel on üles kerkinud hoopis karmimad kõhklused ministrite aususe teemal.

Kui skandaal hakkas avalikuks tulema, siis teatasid Juhan Parts ja Ken Marti Vaher, et nemad ei teadnud ärist elamislubadega midagi,  hoolimata sellest, et nende valitsemisalas olevad ministeeriumid osalesid kõnealuste lubade jagamise protsessis. Ma ei tea, mis selle võimaluse tõenäosus on, et nad KUMBKI tõesti mitte midagi teadnud, kuid see ei saa olla väga kõrge. Eriti arvestades, et mitmete ülejäänud asjaosaliste  sõnul ajasid Raudne ja ta partnerid oma äri üsna avalikult.

Samas olin ma juba täiesti valmis uskuma, et nad asjast siiski midagi ei teadnud, sest ministeeriumidel on palju tähtsamaid asju ajada, kuid kui järgmisel päeval selgus, et Partsi enda allkirjaga dokumendid taotlesid konkreetsetelt just seda tüüpi elamislubade arvu suurendamist, siis hakkas suurenema õigustatud kahtlus, et äkki Juhan Parts siiski midagi teadis. Ning sugugi ei vähenenud kahtlus, et Ken Marti Vaher samuti midagi teadis.

Kui Parts üritas samas väita, et elamislubade kvoodi suurendamise taga oli Eesti ettevõtjate surve, teatasid meie ettevõtlusorganisatsioonid nagu ühest suust, et see ei vasta tõele. Ka see alibi langes ära. The plot thickens, nagu ütlevad saarlased. Õigustatud kahtlus muutus juba tõsiseks küsimuseks.

Sellele järgnes uudis veel selle kohta, et ministeeriumide vastavatel ümarlaudadel osales näiteks üks äri läbiviijatest, Nikolai Stelmach. Majandus – ja Kommunikatsiooniministeeriumi maja ei ole isegi nii suur hoone ju, et seal isegi juhuslikult ei võinuks aset leida Juhan Partsi ja Nikolai Stelmachi kohtumine. “Tere Nikolai, noh, mis teed?” “Ah, niisama, ootan ühte tuttavat!”. Vabandan, sest see on nüüd muidugi spekulatsioon, kuid paljude asjaolude koondumisel illustreerib see spekulatsioon kogu loo üha absurdsemaks muutuvat olemust.

Oleme jõudnud ringiga olukorda, kus elamislubadest märksa tähtsam on küsimus sellest, kas ministrid on ausad. Ma olen nõus, et on palju inimesi, kes sooviksid uskuda, et nad seda on. Käesoleva teksti kriitilisest alatoonist hoolimata olen mina üks neist, uskuge või mitte.

Ka Andrus Ansip ütles Delfi teatel täna parlamendis, et ta eeldab, et ministrid on olnud õigel teel ja kuni pole tõestatud vastupidine, jääb ta selle eelduse juurde. Mis aga toob meid selle skandaali kõige grotesksema punktini ning asjaoluni, miks ma seda siin praegu üldse kirjutan. Sest vähemalt mulle küll ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et skandaali uurivad siseministri enda alluvuses olevad inimesed.

Asi pole ainult minus, vaid heade valitsemistavade elementaarses rikkumises. Sa ei anna ju keskerakondlasena iseendale uurida idaraha skandaali… Oot, üks hetk… Annad küll. Aga selle tagajärg on ka see, et mitte keegi ei usu ju uurimise tulemust. Vaevalt, et Andrus Ansipki.

Seepärast on hea valitsemistava, erakonna tuleviku, riigi juhtimise usutavuse ja kahtlusaluste ministrite endi väga sügavates huvides, et skandaali uuriks keegi teine kui nemad ise või neile alluvad ametnikud.

Palun loobu huvide konfliktist. Sinu publik.

Oletame näiteks, et nad tõesti ei ole süüdi, nad ei teadnud midagi, nad ei valetanud. Kas me jääme seda uskuma, kui Ken Marti Vaher järgmisel valitsuse pressikonverentsil teatab, et “komisjon leidis küll, et elamislubade korda tuleks rangemaks muuta, kuid avastas samas, et mina pole tõesti süüdi”?

Või tuleme sellesama vana Bill Clintoni juhtumi juurde – no ei oleks ilmselt olnud usutav, kui uurimiskomisjoni oleks juhtinud Valge Maja enda administratsioon ning ühte peamist tunnistajat, Linda Trippi, oleks üle kuulanud Kenneth Starri asemel hoopis Secret Service ning see farss oleks aset leidnud Ovaalkabinetis.

Hiljuti ütles üks IRL-i asjadega kursis olev isik, et IRL ei julge anda teema uurimist enda erakonna kontrolli alt välja, sest nad kardavad, et tulemus pole objektiivne. Sellisel juhul ongi nende tänaseks valikuks ebaobjektiivne tulemus, kuid vähemalt neile kasulik ebaobjektiivne tulemus. Usun siiski, et see väide on nõrk, kuna hea tahtmise juures saab teha komisjoni, kuhu on kaasatud piisavalt erapooletuid inimesi. Seda muidugi juhul, kui meid üldse huvitab väärtus nagu ministrite ausus.

Samuti tundub teemast möödarääkimisena justiitsminister Kristen Michali väide, et ministrite suhtes ei pea algatama kriminaalmenetlust. Loomulikult ei pea. Komisjone võib teha ka ilma prokuratuuri abita. Nii et pigem tekib küsimus, et mida siiski kardetakse.

Küsimused, mis elamislubade skandaalist on üles tõusnud ei ole mõttetud, ebaolulised ega kiuslikud. Isegi siis, kui nende ülevalhoidmisega tegelevad põhiliselt IRL-i kampsikud, on vastused neile siiski laiemalt olulised. Neid vastuseid otsides paneme me paika riiklikke standardeid selle kohta, millisel moel me harjume tõde otsima.

Lisaks liigub tumeda varjuna mööda meie tänast uudismaastikku üks küsimus, millele õige vastuse leidmisest sõltub tänase IRL-i ja kogu Eesti lähipoliitika saatus. See küsimus on järgmine: Kas IRL kasutas elamislubade äriskeemi mingil moel erakonna enda rahastamiseks? Kui peaks selguma, et jah, siis on meil käes Idarahaskandaal 2 ning me ei räägiks enam mingitest pehmetest väärtustest, vaid täismahus poliitilisest kriisist. Juba ainult selle küsimuse pärast on tarvis saada kätte võimalikult selge pilt sellest, mis on toimunud.

Ken Marti Vaher alustas kunagi oma esimest ministrirolli justiitsministrina. See on üks neid ametikohti, kus termin “huvide konflikt” ei oma mingisugust kahetimõistetavust. See kas on, või seda pole ja selle vältimine on esimene tingimus õiglase otsuse saavutamisel. Täpselt sama tähtis on huvide konflikti olemust mõista siseministril. Kas keegi soovib, et teda uuriv politseinik võidaks tema süüdijäämise tõttu  kihlveo või oleks tema naise kibestunud eksmees?

Täna juba kogenud poliitikuna  võiks Vaher ju teada ka seda, kui takistav võib olla poliitilisele karjäärile see, kui sa jätad olulised küsimused vinduma ning proovid selge vastutuse võtmise asemel tuulutamata akendega kabinetis järjest karmimate pealkirjadega korruptsioonivastaseid pressiteateid välja saata.

See pole sel juhul mitte ainult ministri enda poliitiline probleem, vaid kogu riigi probleem, sest olukord jääb pärssima ka kõigi teiste Siseministeeriumi algatuste läbiviimist, sest kui ministril pole usalduskrediiti, siis ei taha keegi ka uskuda, et uued seadused on tegelikult ka ausad ja õiglased. Nii muutub minister iseenda käekäigu nimel  pommiks tervele reale riiklikele projektidele.

Et ta selleks ei muutuks, peaks tal olema julgust anda uurimine edasi, näidata sümboolselt seda, et ta ei karda uurimistulemusi ning kui tulemused on tema vastu, siis jah, tõesti, peaks tal olema ka julgust tagasi astuda. Riigi ja oma erakonna maine nimel. Meenutagem taas, et asi pole elamislubades enam, vaid küsimuses, kas minister rääkis õigust.

Tõepoolest, Res Publica, võtke nüüd aru pähe ja mõistke, et enda kõige suuremad vaenlased olete te ise, kui te ei mõista, et tähtis pole mitte see, mis on vastus Ken Marti Vaheri ja Juhan Partsi teemadel, vaid see, KUIDAS selle vastuseni on jõutud.

Ei tea, millest see tuleb, et esmaspäevase Occupy Von Krahli Memokraadi postituste kommentaarides jõuti sageli söögi ja söömise metafoorideni. Mõnes mõttes see isegi sobib, sest pärast kahe ja poole tunni pikkust teekonda Tallinnast Otepää külje all asuvasse Nuustaku pubisse kostitas pubiomanik Veiko meid kõigepealt maitsva õhtusöögiga. (Aitäh talle selle eest)

Jõudsime kohale kolmveerand seitse, ehk veerand tundi enne kokkulepitud algust. Olime esimesed ning vähemalt mul tekkis kõhedus, kas keegi sellisel tumedal lörtsisel õhtul üldse kogukonna asju arutama tahabki tulla. „Võime ka omavahel juttu ajada,“ tegin irooniliselt nalja.

Ei tea, kuidas ja kust hakkasid läbi pimeduse paistma uued ja uued autotuled ning kui koosoleku avanud kogukonna juht Teet Reedi arutelu avas, luges ta kokku 37 pead. Kui Tarmo pisut kahtlustavate silmade ees oma sissejuhatusega konsensuspoliitikasse asus, jälgis teda juba ligi poolsada silmapaari.

Pilk kuulajate poole. Eks parandage, aga minu hinnangul oli kohale tulnute keskmine vanus rohkem kui 45 ja naisi pisut rohkem. Ei ühtegi anarhisti, avangardi, intellektuaali ega pealinna klaasmajade – õigemini, silte ei tahakski kuidagi anda. Lihtsalt erinevad inimesed.

Tarmo otsustas kasutada konsensusmehhanismi lihtsustatud versiooni ning ei hakanud pikalt seletama näiteks break-out’i. Põhilistest käemärkidest ta muidugi loobuda ei saanud ning need tekitasid esialgu kohmetust ja nalja. Sündmustest ette rutates olgu öeldud, et kolm tundi kestnud arutluse järel olid need kujunenud pea sama loomulikuks kui neile, kes nädala alguses Von Krahli okupeerisid.

Autosõidul Tallinnast olime kokku leppinud, et esimesed ettepanekud esitame mina ja Daniel. Mul mõlkus peas lahendus, kuidas saaks kogukond kokku koguda hinnanguline 5800 eurot õigusabi teenuse eest maksmiseks, Daniel soovis teha ettepanekud avalikkusele suunatud sõnumite kohta ja kolmekesi olime välja mõelnud võimalikud direct action’id..

Poleks vist otstarbekas siin ja pragu pikalt lahti kirjutada Pühajärve põhikooli võimaliku sulgemise kaasus. Kellel huvi, see lugegu http://puhajarve.blogspot.com. Lühidalt: Otepää vallavalitsus on pikalt püüdnud sulgeda Pühajärve põhikooli (ning paratamatult koos sellega ka lasteaeda ja raamatukogu), mis on aga peamiseks linnast väljas elava kogukonna ühendavaks kohaks. Ka haridusministeeriumi seisukoht on, et tugevad põhikoolid peavad jääma ning kooli sulgemine ei ole ka kirjas Valga maakonna arengukavas. See kool võitis 2007 aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli, sellel aastal on ta valitud kõige innovaatilisemate maakolide sekka. Seal õpib 90 last ning kõigi parameetrite järgi on ta tugev põhikool.

Otepää võim soovib seda sulgeda seetõttu, et nad näevad rahalise kokkuhoiu võimalust, kuid nad ei ole esitanud ühtegi arvutuskäiku ega tulevikuvisiooni. Veelgi enam – nad teatasid otsusest kool sulgeda 11 novembril ning ei olnud ennem seda rääkinud läbi õpetajatega ega lapsevanematega. Ehk lisaks sellele, et puudub piisav põhjendus kooli sulgemisest, öeldi kogukonnale, et valimiste vahelisel perioodil „lakkugu panni“. Ning seda teeb vallavalitsus ja volikogu koalitsioon, kellest enamik kuulub liberaalseid väärtusi ja kodanikuühiskonda vähemalt programmis tähtsaks pidavasse Reformierakonda.

Selle võimu vastu on kogukond korraldanud meeleavaldusi, esitanud arupärimisi ja kirjutanud artikleid. Nüüd lähevad nad kohtusse, kuid soovivad ka, et see pretsedent aitaks viia Eestit eliidi-esindusdemokraatia vormist kaasavasse osalusdemokraatiasse.

Mulle meeldis väga Tarmo sissejuhatuses välja käidud mõte, et ülbe võimu vastu ei või kasutada nende vahendeid, vaid tuleb ise, läbi oma tegevuse, näidata alternatiivi. Konsensusarutelu otsuste tegemisel on üheks viisiks.

Esimesena otsisime konsensust õigusabi rahastamise teemal. Tutvustasin ettepanekut, et kuidas võiks jagada vajaminev 5800.- eurot väiksemateks „osakuteks“ ning need omakorda jagada igakuisteks makseteks järgneva viie kuu jooksul. Kogu süsteem põhineb usaldusel – igaüks otsustab, et mitu osakut ta „ostab“ ja raha kantakse ühele isikule, kes tasub arved.

Tarmo palus täpsustavaid küsimusi, kuid kohe tuli ka ettepanek vähendada pakutud ühe „osaku“ hind kaks korda. Natuke veel arutelu ja kätemeri vibelevate sõrmedega näiras toetust konsensusele vähendada seda neli korda. See leidis toetust mitte ainult seetõttu, et kakskümmend eurot kuus on liiga palju, vaid ka seetõttu, et võib-olla mõned, kes tahavad osaleda, aga ei saanud koosolekule tulla, ei saagi oma panust anda.

Minu lemmikküsimuse esitas Kalev, kes küsis, et kas viie kuu pärast üldse euro veel kehtib. Selle peale oskasin vaid vastata, et kui ei kehti, siis pole hullu –õigusabilepingus on kirjas ju tasu teenuse eest makstakse eurodes ning kui see ei kehti, siis pole vaja ju ka maksta.

Nähes, et ühine arusaamine on saavutatud, mõõtis Tarmo temperatuuri. Olemas! Seejärel lepiti ühiselt kokku, et juba seal samas saadetakse ringi paber, kuhu igaüks paneb kirja mitu „osakut“ saab ta osta, samuti otsustati ühiselt kes vastutab raamatupidamise eest ning kuidas toimub arveldamine.

Pärast seitsme minutilist pausi esitas Daniel korraga kaks ettepanekut – üks sõnumi ja teine tegevuse osas. Paraku ei saa me neid veel siin avaldada. Lühidalt olgu öeldud, et ka need arutati konsensusprotsessi teel läbi ning selle jooksul tekkis veel mitu lisaideed. Tekkisid ka töögrupid, kes võtsid ülesandeks ideedega edasi minna. Samuti otsustati õige pea taas koguneda.

Pika jutu lõpetuseks mõned tähelepanekud protsessi kohta:

1. Kõigil neil, kes esmaspäevase koosoleku ajal ja järel arvasid, et on vaja kõigi osalejate jaoks ollist teemat, on minu hinnangul õigus. Nagu Daniel ka postituses kirjutas: „Küsimus, mida konsensusega arutama peaks, ei saa olla küsimus, mis mind ei huvita. See on üks oluline eeltingimus“ või kuidas Liberaal kommentaariumis retooriliselt küsis: „..kas ei tundu järsku, et konsensusega tegelemine kuidagi niisama, et see oleks nagu lauakommete harjutamine tühja taldriku taga?“

2. Fasilitaatoril või hõlbustajal või kuidas me teada ka ei nimeta, on suur vastutus jälgida, et ollakse konkreetse ettepaneku arutluse juures ja pidevalt tunnetada, kas liigutakse edasi. Samuti on oluline, et pärast konsensuse saavutamist otsustatakse kohe, et kuidas edasi. Näiteks esimese ettepaneku arutlemise järel pani 31 perekonda oma nime paberile ja arve kokku lüües selgus, et üheskios lubati „osta“ osakuid koguses, mis kattis ära pool vajaminevas summast. (Siinkohal tuleb kõigil mõista, et paljud sealsed inimesed on vaesed ja ka viis eurot kuus on väga suur väljaminek! Aga kui nad tundsid, et neil vähegi võimalik, lubasid ka nemad panustada vähemalt ühe osakuga)

3. Kui esmaspäevasel koosolekul väljendasin ma skepsist, siis reedel konsensusprotsess reaalse probleemi lahendamisel läbi mängida kinnitas mulle, et eksisin. Inimesed tundsid, et nad mitte ainult ei hääletanud variantide poolt-vastu, vaid osalesid lõpplahenduse tekkimisel ning seeläbi tunnevad, et tulemus on nende oma.

Aga laseme rääkida asjaosalistel ise. Helistasin Margit Predele, kes ütles eilset üritust kommenteerides järgnevat:

„Kõik on jumala vaimustatud. Kõik on pöördes. See andis neile kindlust ja teadmist juurde, et see kõik õnnestub. Mina ei ole selles kunagi kahelnud. See oli lahe.

/…/See otsus on kuidagi õigem ja laiapõhjalisem. Ma ei oska seda paremini seletada.“

Liberaal Silver

Venemaal toimuvad pühapäeval duumavalimised, mis on minu hinnangul kõige igavamad valimised Venemaal peale Nõukogude Liidu lagunemist. Eilses Eesti Päevalehes ilmus valimiste puhul intervjuu Moskva ülikooli poliitilise psühholoogia kateedri juhataja, professor Jelena Šestopaliga. Leht pole teatavasti kummist, sestap panen siia üles vestlusest pikema ülevaate, koos selgitustega, mis on sulgudes.

Šestopali kateeder uurib juba 1993. aastast Venemaa elanike mõttemaailma ja suhtumist poliitilistesse protsessidesse. Tema tänavuse uuringu, mis viidi läbi suvel seitsmes Venemaa regioonis, tulemused on huvitavad, kuigi vaevalt, et täheldatud tendentsid juba kuidagi mõjutaksid eelolevat valimistsüklit Venemaal: nädalavahetuse parlamendivalimistele järgnevad märtsi algul presidendivalimised. Nende tulemused on liigagi hästi ette teada.

Niisiis, edasi räägib juba Jelena Šestopal.

„Kõik viimase aja uuringud – meie, FOM-i (üks kolmest Venemaa suurimast avaliku arvamuse uuringufirmast), ülikooli sotsioloogia instituudi omad – näitavad, et Venemaa ühiskond muutub ja muutub suhtumine poliitikutesse. Ühiskonnas toimub väga kõva diferentseerumine selles suhtumises. Nagu kirjutas Umberto Eco keskaja ajalugu uurides: olid inimesed, kes oskasid lugeda piiblit ning olid inimesed, kes ei osanud lugeda ning ootasid, kuni neile antakse „pilte vaadata“.

Täna on Venemaal inimesed, kes vaatavad televisiooni, ja on inimesed, kes istuvad internetis. Need, kes vaatavad televisiooni, nemad suhtuvad positiivselt Putinisse (Venemaa rahvuslik liider, praegu peaminister, oli president 2000-2008 ning saab uuesti presidendiks 2012 ning on ilmselt kuni 2024. aastani) Medvedevisse (ajutiselt Venemaa president 2008-2012), Ühtsesse Venemaase (Putinile sõnakuulelik Venemaa võimupartei) ja neil on kõik šansid võita. Need, kes istuvad internetis (ehk peamiselt nooremad ja parema haridusega), reageerivad võimule ja liidritele hoopis teistmoodi, kui ühiskond tervikuna.

Me ei tea, kui suur hulk on seda uut, kreatiivset klassi. Erinevad arvutused näitavad, et kui viis-kuus aastat tagasi oli sellist klassi maksimaalselt viis-seitse protsenti, siis täna hindavad ühed, et neid on juba üle kümne protsendi, teised, et veelgi rohkem. Me ei tea tegelikult, kui palju peab olema selliseid inimesi, et algaksid muutused.

Ajaloost me teame hästi, et kui kriitiline mass teistmoodi mõtlevaid inimesi ületab ühiskonnas üle kümne protsendi, siis nad võivad juba algatada pööret ühiskonnas. Näiteks dekabriste oli Lunini andmetel aadlike hulgas suurusjärgus kümme protsenti ja see oli piisav, et tulla välja Lossiplatsile. (Viitab kuulsale dekabristide ülestõusule tsaari-Venemaal 1825. aastal, mis ebaõnnestus). Mitte et me väga tahame neid muutusi, aga need on silmnähtavad. Küsimus on selles, millises vormis need muutused tulevad: kas sujuvad või nii nagu Venemaa kombeks.“ (Viimase all peab Šestopal silmas, et võivad tulla vägivaldsed ja hästi kiire stsenaariumiga.)

Putini põlvkond nõuab oma
„Ma viin seda kvalitatiivuuringut läbi 1993. aastast. Seekord panid 19-25-aastased ehk „nullindate“ põlvkond (põlvkond, kes sündinud NSV Liidu aja lõpus või juba iseseisval Venemaal, ka nimetatud Putini põlvkonnaks, sest nende teismeiga langes tema presidendiksoleku ajal) esimest korda esikohale sellise väärtuse nagu „aktiivne osalemine riigi elus“. Kuni 2011. aastani oli see väärtus neil alati nimekirja lõpus! Ka veel 2009 ja 2010. aastal. Me ei oska öelda, et miks, aga see on juhtunud.

Samasuguselt vastasid ka 50-60 ja 60-70-aastased ehk pensionieelikud ja pensionärid. Nemad sellepärast, et see on protest selle vastu, et rahvas on igasugusest otsustusprotsessist eemale lükatud ja et nende arvamus kedagi ei huvita.

Selline suhtumise muutus korreleerub kodanikuühiskonna aktiivsusega, sest üha rohkem inimesi ühineb Venemaal erinevatesse mittepoliitilistesse organisatsioonidesse. Altpoolt tulev aktiivsus on märgatavalt kasvanud.

Teine asi, et see aktiivsus ei oma seni väljapääsu poliitilisele tasandile. Aga see kindlasti tuleb, see on järgmine etapp. Oleks väga hea, kui meie parteid suudaksid selle tärkava poliitilise aktiivsuse ära kasutada olemasoleva poliitilise süsteemi heaks. Esialgu tuleb see neil halvasti välja. See on häda, et seda ei osata või ei taheta ära kasutada. Selle asemel, et ehitada üles süsteem, kus parteid esindaksid reaalselt erinevate ühiskonnakihtide huve, on meie parteid jäänudki sellisteks „mänguparteideks“. Sellepärast keegi ei usugi neisse.

Meil on kogu poliitiline tegevus üles ehitatud põhimõttel ülevalt alla. Ma ausalt öeldes sellepärast väga ei rõõmustagi selle altpoolt tuleva initsiatiivi pärast, sest see võib teatud asjaoludel kõik kus kurat laiali viia. Kui võim oleks targem, siis ta võtaks selle protsessi kontrolli alla.

Kuidas? Kuulates inimesi ja nende soove-ideid ning arvestades nendega. Peamine probleem ongi selles, et kui võim ei kavatsegi kuulata rahvast, siis nad kaotavad üldse rahva usalduse.“

Putinil on endiselt karismat, aga temasse usutakse vähem
„Tänane Putin loomulikult erineb sellest Putinist, kes ta oli 2000. aastal. Muidugi on Putin muutunud vähem ligitõmbavamaks inimestele, kuid väga paljude silmis on ta siiski säilitanud positiivsed jooned. Hinnatakse endiselt tema professionaalsust, oskust lahendada probleeme. Kuid kui 2000-ndate algul hindas neid omadusi kõrgelt 60-70 protsenti inimestest, siis tänaseks on see muidugi langenud, ainult kuskil 30 protsendini. Varem anti Putinile avanssi, aga nüüd on isegi teda toetavad inimesed hakanud küsima: te küsite meilt usalduse krediiti, aga mida te tegite 12 aastat?

Üldiselt selle eelmise 12 aasta kokkuvõte ei rahulda täna inimesi, kuigi Putini isiklik karisma endiselt paelub paljusid. Inimestele ei meeldi see, et ta ei suuda organiseerida oma meeskonda, et ta ei suuda kontrollida teda ümbritsevaid inimesi. Aga need inimesed varastavad. „Varaste ja petiste partei“, see käib nende (Ühtne Venemaa) kohta. Inimesed näevad võimude moraali täielikku degradeerimist, et on muutunud kombeks eputada varandusega, mis on saadud varastamisega. Kui võim näeb niivõrd määrdunud välja, siis inimeste etteheited ei puuduta enam palkasid või et miks me elame nii halvasti. Nad ütlevad, et jumal sellega, et meie elame halvasti, aga miks nemad elavad nii hästi?? Nad on ju selle kokku varastanud, see pole õiglane! See janu õiglustunde järele on suur erinevus eelmiste valimiskampaaniatega.

Aga et miks nad ikkagi valivad selle „varaste ja petiste partei“? Teate, mida vastavad inimesed: muidugi nad varastavad, aga nad vähemalt midagigi teevad. See on nagu ühes Ladina-Ameerika riigis – üks kandidaat pani valimistel üles plakatid: Jah, ma varastan, aga ma ehitan ka palju uut!

Ja teiseks – pole ju ka eriti kellegi vahel valida! Kommunistid ei meeldi, sest nad on juba ikkagi väga arhailised ja nende liidri kujund ei mõju just vaimustavalt. Žirinovski asjad ei lähe ka enam hästi, teda võetakse veelgi vähem tõsiselt kui varem. Kui hääli loetakse ausalt, siis ei tohiks ta kuidagi rohkem hääli saada kui 2007. aastal.

Reaalselt pole kedagi valida ja see on suur probleem meie poliitilises süsteemis. Miks pole reaalset šanssi, et Putin ja Medvedev kaotavad valimistel? Sest pole kedagi nende kõrval, kes kasvõi minimaalse usalduse taseme poolest läheneksid neile.

Muide, Putini populaarsus lisab parteile (Ühtsele Venemaale) populaarsust, aga partei omakorda tõmbab alla Putini populaarsust. Mulle tundub, et ta saab sellest aru ning sellepärast andiski Medvedevile esinumbri koha.“ (Ühtse Venemaa ametlik esimees on Putin, kuigi partei liige ta pole – ainult Venemaal on selline absurdsus võimalik… aga nüüdsetel duumavalimistel kandideerib nimekirja esinumbrina hoopis Medvedev, kes samuti pole partei liige.)

Stabiilsuse-jutt on kõiki ära tüüdanud
„Enam ei taheta stabiilsust, vaid arengut. Kui varem Putin lubas, et ta on stabiilsuse garant, siis see stabiilsus tõepoolest omas inimestele suurt väärtust. Viimase paari aasta jooksul on inimesed hakanud aga väsima sellest stabiilsusest, nad nimetavad seda seisakuks. Ega ilmaasjata isegi Putini pressisekretär Peskov seletanud avalikult, et Brežnevi (1970-80-ndad Nõukogude Liidus, mida üldiselt peetakse kõige hullemateks stagnatsiooniaastateks) aeg ei olnudki kõige halvem aeg.

Järsk võimude usaldatavuse kukkumine juhtus mitte majandus kriisi ajal 2008. aasta lõpus või 2009. aastal, vaid 2010. aastal. See oli seotud suurte metsatulekahjudega. Rahvas nägi, et võim pole võimeline erakorralise olukorraga hakkama saama ning see tugevalt vähendas ühiskonna usaldust võimu vastu.

See tähendab, et ükskõik milline järgmine suur kriis võib panna Venemaal ühiskonna murduma. Me ei tea, mis kriis see võib olla – kas looduslik, majanduslik või ükskõik milline suur kriis. Ma ütlen ausalt, et ma väga kardan suurt kriisi. Sest kui Venemaal algab taas kaos, siis on see kogu maailmale suur probleem. Ma arvan, et te peate palvetama Venemaa pärast! Muidugi praegu on ebastabiilsuse suur kogu maailmas, aga arenenud, paremini organiseerunud ühiskonnad elavad sellised vapustused paremini üle.“

Seejuures ma arvan, et see üritus algas õigest otsast – ehk sellistest küsimustest nagu “millise küsimuse üle me peaksime arutlema”, “kuidas otsustada selle üle, millise küsimuse üle me arutleme” ning “kuidas arutleda selle üle, millise küsimuse üle me peaksime arutlema”. Kedagi ei oldud ju kutsutud sellele üritusele mõnda riigielu korralduse küsimust arutama. Seetõttu ei oleks konsensusmeetodi mõttega olnud kooskõlas see, kui mõne konkreetne küsimuse arutamist oleks sealsele rahvahulgale peale surutud.

Ütlesin Von Krahlis, et minu jaoks on konsensus eelkõige meetod, mida saab kasutada kvaliteetsete otsuste tegemiseks, aga konsensusele jõudmine ei ole eesmärk iseeneses. Vajalik ei ole mitte see, et kõik osapooled oleksid nõus tehtud otsusega, vaid see, et tehtaks otsus, mis arvestab kõigi osapoolte huvidega ja kaalutud oleksid kõik esitatud vastuväited. Samas on siiski hea, et eesmärgiks on jõuda konsensuseni, sest sellisel juhul on ettepaneku pooldajad kohustatud tegelema vastaste veenmisega.

Mõelge, milline võiks olla Riigikogu poolt tehtavate otsuste tase, kui koalitsioon üritaks opositsiooni veenda valitsuse otsuste headuses. Praegu see nii ei toimu. Kõigepealt esitab opositsioon enda vastuväited, tehes seda nii demagooliselt kui võimalik. Valitsus asub seisukohale, et opositsioonisaadik ajab rumalat juttu ja demagoogitseb. Siis hääletatakse. Aga mis oleks, kui valitsus hakkaks opositsiooni vastuväiteid sisuliselt arutama ja üritaks opositsiooni veenda, et valitsuse seisukoht on õigem kui opositsiooni oma? Või siis sünteesitaks valitsuse vanast seisukohast ning opositsiooni seisukohast  valitsuse uus seisukoht? Milline hüpe poliitiliste otsuste kvaliteedis sellega kaasneks!

Ülaltoodu kõlab minu arvates kahjuks siiski utoopiana, kuna riigi tippjuhtkonnal lihtsalt ole aega selleks, et lõputult jahuda detailide üle. Sellest hoolimata saaks minu arvates konsensusmeetodil põhinevat otsustamiviisi rakendada ministeeriumites poliitikate kujundamisel ja seaduseelnõude väljatöötamisel. Ministeeriumid on valitsuse kontakt ühiskonnaga. Ühiskonnas eksisteerivad seisukohad ja probleemid kanaliseeritakse ministeeriumitesse, kus toimub sisuline arutelu ja lahenduste väljatöötamine. Kuna ministeeriumis tuleks kokku võtta kõigi arvamust avaldanud osapoolte seisukohad ja kujundada ühine seisukoht, mis arvestaks kõigi osapoolte huvidega, siis on ministeerium ideaalne koht, kus rakendada konsensusel põhinevat otsustusmeetodit.

Mõistagi ei peaks konsensusmeetod poliitikate kujundamisel rakenduma nii, et osapooled okupeerivad ruumi, valivad fasilitaatori ning kõnelevad minutiliste kõnevoorudena. Fasilitaatoriks on poliitikat kujundav ametnik, tema osakonnajuhataja või poliitik, kui tegemist väga olulise küsimusega. Fasilitaator peaks enne koosoleku kokku kutsumist kõigi osapooltega individuaalselt konsulteerima ja tegema selgeks nende seisukohad ning selle, milliseid järeleandmisi oma seisukohast on osapooled valmis tegema.

Osapooltega peetavate läbirääkimiste tulemusena on sageli võimalik leida lahendus, mis rahuldab kõiki osapooli. Teistel puhkudel on võimalik identifitseerida erimeelsused, mida ei ole võimalik sünteesida üheks lahenduseks. Kirjeldatud protsessi eesmärk tegelikkuses ei ole mitte ilmtingimata konsensuse leidmine, vaid sellise lahenduseni jõudmine, mis arvestab kõigi osapoolte huvidega.

Alati ei ole võimalik jõuda lahenduseni, millega oleksid nõus kõik. Sellisel juhul on võimalik tekkinud erimeelsusi osapoolte koosolekul arutada. Kui seal ei saavutada üksmeelt, on fasilitaatoril kohustus erinevaid huvisid omavahel kaaluda ja põhjendada, miks ühe huvigrupi poolt välja pakutud lahendus aitab üldisele heaolule rohkem kaasa kui teise huvigrupi poolt pakutud lahendus. Seejuures on oluline järgida seda, et otsus tuleneks analüüsist ja mitte vastupidi. Erinevate osapoolte huvisid tuleb siiralt kaaluda ja otsuse põhjendus ei tohi olla pelgalt vormitäiteks.

Teoorias luuakse Eestis seaduseid konsensusmeetodil. Praktikas on olemas mitu tõket, mis on põhjustanud selle, et kaalukate küsimuste otsustamisel konsensusmeetodit ei kasutata.

Esimene tõke on võimupositsioonil olija privileeg teemat mitte arutada. Olen tähele pannud, et konsensuse otsimisega tulevad hästi toime need, kellel ei ole jõupositsiooni enda seisukoha läbisurumiseks. Jõupositsioon on poliitikutel ministeeriumite suhtes. Ministeeriumis tegeletakse seetõttu sellega, millega tegelemiseks on poliitiline tahe. Ilmselt on poliitiline tahe midagi kõhutunde taolist, aga kindel ma selles ei saa olla, sest ma ei ole näinud selle kujunemise protsessi. Kui see minu teha oleks, siis ma teeks nii, et võimupositsioonil olijad keskenduvad vaid otsuste tegemise protsessile. Kui otsuse tegemisel on arvestatud kõigi huvigruppide seisukohtadega ja on veenvalt põhjendatud, miks on otsuse tegemisel pigem lähtutud ühe huvigrupi seisukohast kui teise huvigrupi seisukohast, siis on tõenäoline, et ka otsus ise on kvaliteetne.

Teine tõke konsensuse otsimise ees on see, et aega ei ole kõiki osapooli rahuldavate lahenduste väljatöötamiseks. Enamasti on ajapuudus siiski pseudoprobleem. Aega ei ole seepärast, et ülemus käsib kiiresti teha. Samas tavaliselt ei esine eelnõu juures asjaolusid, mis objektiivselt nõuaksid kiirustamist. Näiteks arvatakse, et kindlasti tuleb eelnõu esitada Vabariigi Valitsusele hiljemalt kolmapäeval, sest siis otsustab valitsus eelnõu üle järgmise nädala neljapäeval toimuval istungil. Aga ei ole ju mingit vahet, kas valitsus tegeleb eelnõuga järgmise või ülejärgmise nädala neljapäeval. Tihti tuleb eelnõuga kiirustada seepärast, et eelnõuga on juba niigi palju aega läinud. Aga kui eelnõuga on seni üsna kannatanud oodata, siis tavaliselt ei juhtuks sellest midagi, kui eelnõuga läheks veel veidi aega.

Eelnõudega kiirustamise probleemist kirjutasin ka teisipäevases “Postimehes” avaldatud arvamusartiklis, mis on kättesaadav siit.

Esitan aruteluks kolm küsimust:

Kas nõustute minu nägemusega sellest, kuidas konsensusmeetodit tuleks kasutada poliitikate kujundamise?

Milliseid konsensusmeetodi kasutamist takistavaid asjaolusid te veel näete riigi valitsemise juures?

Mida oleks võimalik ette võtta selleks, et suureneks poliitikute ja kõrgemate riigiametnike soov otsida konsensust?

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas ma käisin Haapsalus kultuurifoorumil. Osalesin seal Peeter Jalaka palvel paneelis “Kultuur ja majandus”, aga kuna me olime just enne Peetriga veidi mu värsketest #OWS-i muljetest rääkinud, juhtus nii, et tegin tema palvel paneeli lõpus veel ka põgusa kokkuvõtte konsensuspõhisest otsustamisest, nii nagu ma seda New Yorgis näinud ja kogenud olin. Sellest vast nii paarikümne minuti pikkusest sissejuhatusest võrsus samal õhtul ning järgmisel päeval kümneid erinevaid vestlusi, mille käigus ma püüdsin väga hoolikalt seletada, kuidas see asi siis täpselt välja näeb ja toimib – ja miks ta toimib.

Reaktsioone oli väga erinevaid, alates ilmsest poolehoiust kuni skepsise või lausa otsese keeldumiseni uskuda, et konsensus võiks kuskil mujal sarnaselt tööle hakata. Kokkuvõtteks pidin ka endale tunnistama, et ilmselt on tegu asjaga, mille puhul lihtsalt ei olegi võimalik kedagi veenda, ükskõik kui heade või põhjalike argumentidega, kes lihtsalt ei suuda endale ette kujutada, et konsensus-protsess mingis suuremas või heterogeensemas grupis tulemusi võiks anda. Kuid sama mulje jäi mulle tegelikult ka nende osas, kes üldiselt olid pooldaval positsioonil — ka neil tundus olevat keeruline sedalaadi asja endale ette kujutada. Nad pigem vast lihtsalt tahtsid uskuda, et see võiks võimalik olla.

Ja nii tekkiski mul Von Krahli töötoa korralduse üle nuputades idee proovida midagi muud. Proovida tõepoolest just nimelt seda, millest ma alguses räägin — pakkuda välja mingi hulk põhimõtteid ja lihtsaid reegleid ning siis taandada end rahva eest ja lasta inimestel püüda nendega ise midagi peale hakata. Päris ise, ilma mingite abiratasteta.

Muidugi oli mul kõhklusi. Mis siis, kui lihtsalt ei võeta vedu? Mis siis, kui asi vindub mingiks piinlikuks vaikuseks? Kui ei tekigi mingit sädet, millest tuld võtta? Mis siis, kui inimesed kokkuvõtteks leiavad, et konsensus-protsess ongi üks suur jama, mis kunagi kuhugile ei vii ega saagi viia? Ja mõtlesin endamisi, et kui läheb nii, siis mingu. Siis on ka see tulemus ja vastus — ning võimalus midagi õppida. Aga ma otsustasin enda jaoks kindlalt, et ma ei lähe Von Krahli, et konsensus-protsessi kellelegi “maha müüa”, et kedagi selles osas ära veenda või üle võita.

Pean siinkohal ausalt tunnistama, et kui ma tõesti suutsin jätta mulje, nagu ei läheks saalis toimuv mulle sugugi korda, siis oli see ilmselt omamoodi Oscarit vääriv sooritus. Loomulikult läks see kõik mulle väga korda — ja suure osa ajast oli mul tohutu kibelus sekkuda, öelda, et “ei-ei, nii see ei käi, ma ju enne rääkisin” või “tegelikult on konsensus-protsess selline ja selline”. Aga siis oleks ju võinud kogu asja algusest peale teisiti teha. Jääda peale sissejuhatust lavale, vastata küsimustele, vaielda vastuargumentidega — ning lõpuks panna kokku mingi näidistiim Danielist, Jalakast, Toomas Trapidost ja endast ja näidata, kuidas asi käib.

Aga siis oleks samas jäänud nägemata terve hulk asju, mida me seekord kõik üheskoos nägime ja läbi elasime. Sest tõesti, ka mina arvasin end lõpus kuulvat just nimelt sedasama vaikset, oma suunda otsivat trummirütmi, mida ka Daniel mainis — ja ma tahaks loota, et neid, kes seda kuulsid ja tajusid oli veel. Ning et see trummirütm tekitas ka teistele tunde, et kogu eelnenud piinlikkus ja agoonia oli seda väärt, et selle hetkeni jõuda. Sest kui me oleks otsinud lihtsalt kõige efektiivsemat, vähima valu ja ajakuluga vastust küsimusele “kas konsensus on utoopia” oleks me ju võinud peale sissejuhatavat ettekannet lihtsalt hääletada – et kas oli veenev või ei? ja seejärel käed kokku lugeda ja kodudesse laiali minna. Diskussioon ongi keeruline — ja eriti keeruline on ta siis, kui meil ei ole autoriteete, keda järgida või võimusuhteid, millele toetuda.

Kõige sellega ei taha ma aga sugugi öelda, et valikul sedakorda asju just nii teha ei oleks olnud omi puuduseid. Jah, tõesti, ilmselt oli neid, kelle jaoks võisid saja inimese eneseorganiseerumise katsed jätta mulje, et see ei saa töötada. Võib olla oli neid, kes oleksid tahtnud näha selget ja rakendatavat protsessi. Pakun siin omalt poolt välja, et kui keegi nüüd ikkagi veel peaks tahtma, et ma omalt poolt küsimustele vastaksin või midagi selgitada püüaksin, siis olen seda hea meelega valmis tegema — olgu siis siinses kommentaariumis või minupoolest järgmise nädala esmaspäeval samas kohas ja samal ajal. Panen algatuseks allpool kirja paar konkreetset remarki üleeilse üritusega seoses (ja vabandan ette nende ees, kes asjas ei osalenud ning kelle jaoks järgnev vast seetõttu segaseks võib jääda), mis mulle endale enim silma hakkasid. See on mõistagi vaid minu subjektiivne seisukoht, mitte lõplik tõde konsensusprotsessi osas ja ma kuulaks siin väga hea meelega ka teisi arvamusi ning kriitikat.

Protsessi puutuvas tundus minule  üleeilse vast kõige õpetlikuma konkreetse kaasusena juhtum, kus ettepanek gruppidesse jaguneda sai blokeeritud — ja see oli õpelik päris mitmes erinevas mõttes. Esiteks vast sellest küljest, et jagunemine (või break-out) ei ole asi, mille osas hõlbustaja (õhtu ühe tulemusena tekkinud tõlkevaste sõnale facilitator) peaks konsensust otsima — see on muuhulgas just nimelt tööriist sedalaadi olukordade lahendamiseks, kus on tekkinud vastasseis, mis ei luba rühmal arutelu ja konsensuse otsimisega edasi minna. See on tööriist, mille osas me olime alguses protsessi osas juba kokku leppinud ning endale hõlbustaja valides olime selle välja kuulutamise ka tema otsustada jätnud. Veelgi enam — ka näiteks “modifitseeritud konsensuse” kasutamine kuulub otseselt hõlbustaja (või siis laiemalt hõlbustus-tiimi) kompetentsi: kui korraks järele mõelda, siis muul moel ju modifitseeritud konsensust kasutada ei saakski, sest need, kes soovivad blokeerida otsust blokeeriksid mõistagi ka küsimust, kas selle langetamiseks kasutada modifitseeritud- või tavalist konsensust.

Teisalt aga loomulikult võib hõlbustaja ka gruppidesse jagunemise osas konsensust taodelda — ning tähtis aspekt on siin see, et kui ta seda mingil põhjusel on otsustanud teha, siis ei ole tal enam võimalik taganeda ning “ebasobiva” tulemuse puhul protsessireeglitele viidates asja ikkagi ise otsustada. Üleeile juhtus aga veel huvitavamgi asi — nagu mitmed inimesed käsi laiutades ära märkisid: tegelikult meil korraks juba oli konsensus, või vähemalt midagi väga selle lähedast. See oli hetk, kus hõlbustajal oli võimalus öelda “hea küll, jaguneme nüüd 15 minutiks gruppidesse” — aga see hetk möödus, kui selle asemel otsustati võtta veel üks küsimus.

Ma muidugi saan siinkohal täiesti aru tiimi parimatest kavatsustest — aga vast ongi siin õppetund selles osas, et kui hõlbustustiim peab kahtlemata üritama püsida võimalikult neutraalne arutluse all oleva teema osas, siis nad lausa peavad olema erapoolikud selle osas, et diskussioon leiaks aset ning liiguks edasi. Ning vähemalt minule tundus tol hetkel küll sedasi, et jagunemine oleks olnud asi, mida kindlasti oleks tasunud proovida. Aga see selleks.

Siit jõuame edasi konkreetselt Tanel Tammeti bloki juurde. Esiteks tuleb siin rõhutada seda, mida ma ka sissejuhatuses ära mainisin: blokk on konsensusprotsessis väga tõsine asi, mida ei tohi kergekäeliselt kasutada. Muide, paljud konsensusprotsessid limiteerivad seda kui sagedaselt keegi üldse blokeerida saab (see võib olla mingi konkreetne number, aga üldiseks juhtnööriks kipub olema “mõned korrad elus”). Seda, kas antud juhul oli tegemist sedalaadi põhimõttelise ja mõned-korrad-elus-tüüpi olukorraga, saab muidugi öelda ainult Tanel ise — aga minul isiklikult on selles osas väikseid kahtlusi.

Kuid isegi kui oli, siis järgmiseks tekitas minus isiklikult küsimusi see, kuidas Tanel konkreetsel juhul oma blokki põhjendas (mis, nagu sissejuhatuses öeldud, on bloki legitiimsuse üheks tingimuseks). Ja nimelt — põhjendus, et “ma ei usu, et me oleksime emotsionaalselt valmis ja huvitatud nendesse gruppidesse jagunema” (kasutan siin Danieli tsitaati, mis ei pruugi päris täpne olla, aga näiteks kõlbab küll) kindlasti ei ole legitiimne. Mitte kellelgi ei ole õigust rääkida kogu rühma nimel, ning kindlasti ei saa keegi öelda, milleks teised valmis või huvitatud on, olgu siis emotsionaalselt või mõnel muul moel. Samuti ei pakkunud blokeerija välja ei omapoolset teemat, ega ka alternatiivset protsessi, kuidas selleni jõuda. Nii et kokkuvõtteks oleks siin olnud igati võimalik viidata protsessile ning break-out’iga edasi minna.

Samas on see kõik lõpuks ikkagi hõlbustaja otsus, kes võib valida just sellise tee, mis tema arvates kõige paremini tagab selle, et diskussioon oleks võimalikult kaasav. Nagu eilne vast aga demonstreeris, on siin tegu terve hulga erinevate muutujatega, mida selleks silmas pidada tuleb.

Veel ühe tähelepanekuna tahaks ma ära märkida seda, et vähemalt mina olin üllatunud sellest, kui hästi läksid käima needsamad kuulsad lehvivad sõrmed ja muud käemärgid. Kui alguses oli selgelt näha ebamugavust ja itsitamist, siis õhtu lõpuks tundus suurem osa saalist neid täiesti loomulikuna kasutavat ning mina kuulsin selles osas mitmeid sarnaselt väga positiivselt üllatunud märkusi. Iseenesest ju väike asi, aga oli huvitav näha, kuidas see paari tunniga ellu ärkas.

Lõpetuseks tahan omalt poolt veelkord tänada kõiki, kes kohale tulid ja veel eriti neid, kes lõpuni vastu pidasid. Loodetavalt leidis igaüks midagi, mille üle järele mõelda.

Muide, sel reedel sõidame Danieli ja Silveriga koos Pühajärvele, et püüda seal sama protsessi juba konkreetse probleemiga vastamisi seisva kogukonnaga üheskoos järele proovida.

Jõuan Memokraadi ja Von Krahli Akadeemia ühisüritusele “Kas konsensus on utoopia?” vaid mõned minutid enne algust.  ”Anarhistid juba lahkusid,” ütleb Tarmo Jüristo. Neile olevat kogunemine veel enne algust jätnud liiga etableerunud ja salongiliku mulje.

Sellele vaatamata on kohal üle saja inimese, istumas toolidel ja kõõlumas rõdudel. Palju on neid, keda ma isiklikult ei tunne. Tarmo on seekord põhikorraldaja ning mulle teeb head meelt, et ometi üks üritus, kus ei pea ilmtingimata ise sõna võtma. Nõjatun toolile, teen telefoniga pilte ning jälgin showd. Mugav.

Peeter Jalakas juhatabki Tarmo sisse, kes  räägib neljakümne viie minuti jooksul konsensusele jõudmise mehhanismist, selliselt nagu ta Occupy Wall Streeti üritusel oli kogenud, ning läheb siis lavalt minema.

Päris nagu minema läheb, saate aru. Jätab Peeter Jalaka ning veel neli inimest, kelle ta on valitud mingitesse segastesse rollidesse, nagu “fasilitaator”, “abifasilitaator”, “ajamõõtja”, “küsimuste järjekorra hoidja”, üsna abitult seisma keset rahvahulka.

“Nüüd ma olen natuke plindris, et mida me peaksime edasi tegema,” ütleb Peeter Jalakas. “Kus Tarmo on?” Jalakas vaatab otsiva pilguga ringi. Tundub, et Tarmo, kogu ürituse eestvedaja, läks keset esinemist wc-sse, kuid mõne aja pärast näeme teda süüdimatult mingi vahutava joogiga seina äärt mööda rõdule luusimas, kuid ta ei vaata inimeste poole ja näib, et tal on saalis toimuvast täiega ükskõik.

Sada inimest, ilma selge suunata ja piinlikus olukorras, esineja tõmbas jee, lava on tühi. Midagi peaks nagu tegema. Sõber Margus vasakul käel üritab olukorda leevendada oma uue iPhone’i menüüdesse süvenedes. Osad inimesed tõstavad kätt ja proovivad midagi öelda. Ma panen käe näo ette ja mõtlen, et  kas see asi hakkab äkki tõesti untsu minema. Tarmo on ikka paras värdjas, et ta meid kõiki sellisesse olukorda on jätnud.

Üks probleem on selles, et meil pole ühist teemat, mille üle rääkida. Me oleme nagu eksinud hulk väga erinevaid inimesi Meremäe bussipeatuses, kellele on just öeldud, et järgmist bussi ei lähe enne hommikut. Keegi ajab käe püsti ja teeb ettepaneku rääkida konsensuse võimalikkusest Eestis, nagu kutse pealgi kirjas oli. Liiga lai teema, näib mulle, ning tundes ennast kogu selle jama eest kaasvastutajana, ajan käe püsti ja teen enda arvates provokatiivse ettepaneku arutada, kas rohkem arutelusid parlamendis võiks olla konsensust taotlevad.

Mõned inimesed lehvitavad näppudega – just õpitud heakskiitev käemärk, kuid enamus ei lehvita. “Millest me üldse räägime?” küsib keegi. Neli-viis erinevat inimest ajavad käed püsti – tuleb küsimusi konsensuseprotsessi olemuse kohta ja ma saan järsku aru, et see on hea moment Tarmo diskussiooni tagasi tõmmata. Ta peab ju meile rääkima, milles asi on. Hea sõber, niimoodi meid kõiki üksi jätta siia lipendama.

Aga mida ei juhtu, on see, et Tarmo tuleks lavale tagasi. Siis võtab keegi rahva seast sõna, keegi, keda ma ise ei tunne, ütleb midagi üllatavalt mõistlikku. Ma ei mäleta mida, sest ma ei kirjutanud üles. Siis tuleb keegi ja vastab talle. Kõik näeb siiski välja nagu paras laat. Rõdult ütleb üks tüüp, et “rikkurite auto akna sisseviskamiseks pole ju konsensust vaja” ja korraga on püsti viis kätt, mille omanikud ütlevad järjest minu arust häid asju nagu “kui meil oleks rohkem konsensust, siis võib olla sa ei tahakski seda akent sisse visata”.

Minu ees võtab sõna üks mees, kes ütleb, et “korraldustiimi liige Rein ei tohiks kasutada ära oma korraldaja rolli ja kogu aeg mikrofoniga sõna võtta”. “Peeter on mu nimi,” täpsustab Peeter Jalakas. Kuid tähelepanek on õige. Paljud lehvitavad ülespidi suunatud sõrmi.

Mõnel inimesel on mure, et kas konsensus tapab üksiku arvamuse ja teeb kõik lamedaks. Vastupidi, arvavad mõned, see ei tähenda, et sa loobud oma arvamusest, arvavad teised.

Üks piinlik moment saabub siis, kui me kõik saame aru, et me ei suuda otsustada, kas me peaksime jagunema neljaks grupiks ning tegema kümme minutit grupitööd nagu ütleb üks ettepanek või peaksime hoopis midagi muud. Sellest punktist lihtsalt ei saa üle, ma arvan, et me jahume juba viiskümmend minutit selle üle. Just sel hetkel kui enamus inimesi kiidab näppe lehvitades heaks gruppidesse jagunemise idee, tõuseb püsti üks mees, kes teatab, et ta blokib seda ideed. Järelikult konsensust ei ole. Järelikult gruppe ei tule.

“Ma ei usu, et me oleksime emotsionaalselt valmis ja huvitatud nendesse gruppidesse jagunema, meil peab enne olema köitev teema,” ütleb mees.

Tõusen püsti, viitan sellele, et osa inimesi on juba lahkunud ja äkki me võiksimegi käsitleda kogu saali ühe grupina, kes hakkab arutama võimalusi, kas Eestis võiks olla rohkem konsensuspõhist otsustamist. Oma diplomaadivõimete üle uhkena istun maha, kuid mu selja tagant teatab keegi, et ta pole sellega päris nõus. “Mitte kas, vaid kuidas,” ütleb ta. “Sobib,” ütlen mina.

Protsess läheb edasi lippadi loppadi. Möödas on juba kaks ja pool tundi ning saalis on ikka veel üle 40 inimese. Üks tüüp ajab käe püsti ja hakkab midagi vaikse häälega sõnu otsides rääkima. “Minut!” teatab ajamõõtja. Tüüp jääb vait. “Räägi edasi,” julgustavad inimesed ja lehvitavad talle sõrmedega. Tüüp kogub ennast, kuid siis kostab rõdult: “Räägi ikka konkreetset poindiga juttu!”. “Protseduurireeglite rikkumine – vahele ei tohi segada,” ütleb lõpuks Tarmo ka midagi.

Tüüp jääb uuesti vait ja kogub ennast tükk aega. “See oli nüüd pisut ootamatu,” ütleb ta lõpuks. Veel pikk vaikus. Seejärel  ta räägib ja korraga on mul tunne, et ma tõesti tahaksin teada, mida ta ütleb. See on oluline. Ja see on see hetk, kus korraga on tekkimas vahe endise seisundi ja uue vahel. Toimub imetühine, kuid oluline transformatsioon. Õppimine või kogemus. Ma ei oska seda öelda, kuid sellise hetke tunned alati ära selle järgi, kui sa ei taha selle hetke eelsesse seisundisse enam tagasi minna. Kui sa ei kahetse, et sa üritusele tulnud oled.

See on selline tunne, mida väljendab kõige paremini ingliskeelne väljend “sh*t, there is only us” või siis selline tunne, kui sa tead, et valges skanfandris mehed ei tule sind kunagi päästma. Kui sa saad aru, et vastutuse peab võtma ise ja isegi sellest ei piisa, keegi peab veel võtma. Sa saad aru, kui habras asi on igasugune konsensus ning sa saad aru, kui lihtne on seda torpedeerida. Kuid sa saad ka aru sellest, et see, mida pakutakse selle asemel, ei ole ilmtingimata parem ega kindlam ega mugavam, nagu mulaaž ei ole parem kui päris asi.

Mitmed inimesed tõusevad püsti ja ütlevad sedasama, mida minagi viimaste tundidega mõtlema olen hakanud -  äkki konsensus ongi raske töö. See ei ole lihtsalt arvamuste kollaaž, vaid see on arvamuste süntees, mille loomine on oluline vaimne pingutus, erinevalt kollaažist, mida oskab iga laps. Äkki me lihtsalt veel ei oska seda eriti hästi. Ma saan täiesti aru, kuidas selline rahvakogunemine võib mõjuda sellele, kes ei süvene, võib mõjuda segaselt, kuid ma ei saa eitada, et inimesi enda ümber vaadates kujutlen, et kuulen nõrka trummirütmi, mis üha valjenedes otsib oma suunda. Ma kuulen kommunikatsiooni juhtumas.

Juba on läinud kolm tundi, kuid 40 inimest on ikka kohal ja keegi ei taha nagu ära minna. Ma saan aru, et see ei saa mingil juhul jääda viimaseks korraks, kui ma konsensust otsin. See lihtsalt pole enam mõeldav, et ma seda uuesti ei proovi.

Silver Meikar tõstab käe ja pakub välja küsimuse – mida peaks tegema vallarahvas, kellest mööda minnes on otsustatud sulgeda koolimaja. Keegi eriti seda koolimaja ei tea. Üks tüdruk rõdul ütleb – aga äkki peaksime lihtsalt harjutamise mõttes võtma arutada mingi suvalise küsimuse, näiteks, et kas Von Krahli baari põrand võiks olla kollane. Sel hetkel saan ma päris hästi aru, et küsimus, mida konsensusega arutama peaks, ei saa olla küsimus, mis mind ei huvita. See on üks oluline eeltingimus. Kollane põrand ei ole minu jaoks teema, milles ma tahaksin konsensust. Koolimaja võib samas olla.

Inimestel on nii palju öelda. Mitmed osalejad otsustasid koguneda juba nädala pärast samal ajal Von Krahlis uuesti.

Millal surevad paberil ajalehed välja? Tuleb välja, et mõningaid inimesi see küsimus vaevab veel endistviisi. Keda teema huvitab, siis pakun välja versiooni, mida kuulsin Kasahstani pealinnas Astanas. Seal lõppes täna iga-aastane Vene valitsuse rahastatava uudisteagentuuri RIA-Novosti korraldatav ajakirjanike foorum.

Foorum on mõeldud endise NSV Liidu ala riikide ajakirjanikele ja on seega venekeelne. See on seesama foorum, mis mõned aastad tagasi sai Eestis tuntuks tänu „läpaka-skandaalile“. Nimelt kinkis RIA-Novosti Moskvas toimunud foorumil kõigile ajakirjanikele miski odava ja suht mõttetu läpaka. Eestis tehti sellest suur korruptsiooniskandaal, sest Moskvas käisid ja võtsid läpakad tänuga vastu ju ometi tuntud Eesti peatoimetajad. Vot sellisel üritusel ma julgesin osaleda, esimest korda.

Aga tagasi teema juurde! Ma sattusin kuulama RIA-Novosti meedialaboratooriumi juhi Vassili Gatovi ettekannet, mis oli üks vähestest veidigi väärt kuulamist.Tal oli konkreetne ennustus paberajalehtede osas. Paberlehtede ilmumise kindlustavad praegu enne 1975. aastat sündinud inimesed. Niikaua kuni nende põlvkonnad on arvuliselt veel suured, niikaua ilmuvad ka ajalehed. Noorematel pole enam nagunii eriti harjumust paberlehte lugeda ning neile pole mõtet seda toota.

Paberlehtede „palgamõrvariks“ saab võim, väitis Gatov. Nagu poliitikute põhimass muutub nooremaks kui enne 1975. aastat sündinud põlvkond, nii lõppevad dotatsioonid paberajakirjandusele. Näiteks maksusoodustuste näol, nagu ka Eestis või siis otsese rahalise toetamise näol, nagu Rootsis ja mitmel pool mujalgi.

Nooremal poliitikute põlvkonnal pole tema sõnul ajakirjandust praegusel kujul enam vaja. Gatov tõi näiteks USA presidendi Obama kontod Twitteris ja Facebookis, millel on vastavalt 11 ja 24 miljonit lugejat. Ükski telejaam, rääkimata lehtedest, ei oma USA-s sellist auditooriumit. Ka suurfirmad ei vaja varsti „traditsioonilist massimeediat“, vaid teevad ise massimeediat. Laiatarbekaupade firmadest saavad ise meediafirmad.

Gatov tõi näiteks Nike´i, Procter&Gamble´it, Red Bulls, mis on loonud oma meediatootmise üksused. Veel üks oluline paberlehe kadumise põhjus on puhtmajanduslik. Nimelt väitis Gatov, et investeeringud trükimajandusse on peatunud ning tänane trükimasinate põlvkond on viimane, neid lihtsalt pole mõtet enam edasi arendada, kui varsti pole enam, mida trükkida. (Raamatute trükkimisest saab siis ka 10-20 aasta pärast eksootiline käsitöö?)

Aga muidu jättis foorum kummalise mulje. Võib olla sellepärast, et arutati meedia tulevikku ja uusi moodsaid lahendusi meedias, aga enamus rääkijatest olid 50+. Eriti kummaliselt mõjus see hetkel, kui arutati kas sotsiaalsed võrgustikud internetis on hea või halb. Kummaliselt sellepärast, et see meenutas lastevanemate koosolekut, kus arutati, kas see, millega lapsed tegelevad on neile hea või halb. Aga laste endi arvamus kedagi eriti ei huvitanud…

Tuntud Vene ajakirjanik Svetlana Sorokina rääkis sellise anekdoodi. Laps küsib ema käest: „Kui sa olid väike, siis sul oli ju ka IPad?“, „Kussa nüüd, ei olnud mul mingeid IPad-e,“ vastab ema. Laps ei jäta: „Aga noh interneti sa ju kasutasid ja Facebookis ikka olid?“. „Ei, polnud siis veel ka internetti ega midagi,“ vastab ema. Laps mõtleb ja küsib uuesti: „Aga ema, kas sa dinosauruseid nägid?“

P.S. Kõige huvitavam oli hoopis Astana linn ise. Kes pole kunagi Astanas käinud, siis soovitan üheks päevaks sealt läbi astuda. See avaldab muljet, mis sinna keset steppi on ehitatud.

Täpselt nii. Von Krahli Akadeemia ja Memokraat panid seljad kokku ja korraldavad ühise arutelu. Õhtu juhatab sisse Tarmo Jüristo, kes viib läbi ka töötoa konsensusliku otsusteprotsessi võimalikkusest, selle plussidest ja miinustest. Järgmisel esmaspäeval, 28. novembril, kell 18.00 Von Krahli teatri baaris. Ole kohal!