Ogaplaatfermi vastavust seadusest tulenevatele nõuetele tagab koolitatud spetsialisti poolt tugevussorteeritud puidu ja CE märgusitusega koostedetailide (ogaplaatide) kasutamine. Puitfermide materjalid on lõigatud arvuti poolt juhitava (CAM) sae abil. Tugevusarvutused on tehtud spetsiaalse CAD programmiga. Fermide sobivust kontrollitakse iga objekti puhul projekteerija poolt eraldi üle. Toetuspunktid peavad olema paigas, vahelae korral põranda võnkumine minimaalne, vastupidavus objekti asukoha ilmastikutingimustele kooskõlas, jne. Vastupidav fermkonstruktsioon saavutatakse ogaplaatide pressimisel tugevussorteeritud ja mõõtu lõigatud puitmaterjali. Sellest tulenebki ogaplaatfermi nimetus.

Kuigi palkmajade puhul on ogaplaatferme suhteliselt vähe kasutatud, siis uus trend ühekorruseliste majade ehitamise suunas, on suurendanud fermide kasutamist katusekandjatena.

Hoones pole rohkem ventilatsiooniseadmeid, mis tolmu üles keerutavad. Tselluvill tagab palgi peaaegu loomuliku hingamise. Paremate omaduste säilitamiseks ei teibitud ka maja välisnurki. Steico plaadi ühenduskohad on teibivabad ja lubavad seega palkmaja heade omaduste säilimise. Selline oli omaniku soov.

Tänapäeval üldjuhul ei ole loomulik ventilatsioon soositud, sest seda ei saa juhtida ja automaatika abil seadistada. Palkmajade puhul teeb reguleerimise suuresti ära puitmaterjal, hoides seinamaterjalina siseruumides stabiilset niiskustaset ja meeldivat õhkkonda. Kui kõik materjalidevahelised üleminekud ehituse käigus teipida, siis läheneks sellise hoone energiakulu passiivmaja omale, kuid siis tuleks hoones kindlasti kasutada suunatud õhuvahetust.

Omanik on saadud tulemusega väga rahul. Ka küttekulud on vähenenud 4 korda.
Vaatluse all oleva maja õhulekkearv 2,9m3/hm2 vastab soovituslikele nõuetele, mis on kaks korda karmimad kui miinimumnõuded. Õhu juurdevoolu saab vajadusel käsitsi reguleerida eluruumide seintes asuvate klappluukide abil. On tõsi, et väiksema õhulekkega hoonete energiakulu on väiksem. Looduslikest materjalidest ehitatud majade puhul korvab seda vahet hea sisekliima.

Nii nagu kõigi tavamajade puhul on ka palkmajade soojapidavuse osas kõige nõudlikumad kohad välisseinte nurgad. Sobivate materjalide ja konstruktsiooni korral saab välimiste nurkade puuduse minimeerida. Seda näitab ka kõnealusele hoonele tehtud termograafiauuring, millest järeldub, et palkmaja on lisaks ökoloogilisusele valmimisprotsessis ja heale sisekliimale kasutusajal ka ökonoomne.

Mitmete oluliste muudatuste kõrval korrigeeriti ka väikeelamu energiatõhususarvu piirväärtust. Kui seni kehtis väikeelamule piirväärtus 180 kWh/(m² a), mille alusel hetkel veel ehituslube väljastatakse, siis uuest aastat hakkab kehtima uus piirväärtus 160 kWh/(m² a). Samuti saavad muudetud energiakandjate kaalumistegurid – elektrienergia puhul senise kaalumisteguri 1,5 asemel on uues määruses kasutusel tegur 2,0.

Võtame näiteks elamu, millel köetavat pinda 100 m², soojustagastuseta väljatõmbeventilatsioon ning peamiseks kütteseadmeks õhk-vesi soojuspump. Oletame, et elamu aastane ostetud elektrikogus on 100 kWh/m² ehk kokku 10 000 kWh. Hoone energiamärgis täna oleks (10 000 kWh * 1,5 = 15 000 kWh/100m²) 150 kWh/m² aastas. Hoone energiamärgis sama elektrikulu korral oleks alates 9.01.2013 (10 000 kWh * 2,0 = 20 000 kWh/100m²)  200 kWh/m² aastas.

Leevendavad punktid seaduses

Tänu Finnlamelli aktiivsele tööle leiame uuest määrusest ka kaks leevendavat punkti, mis puudutavad otseselt täispuidust ehitatavaid hooneid. Nimelt on väikeelamutele, mille välisseinaks on kogu hoone ulatuses vähemalt 180 mm läbimõõduga soojustamata palk, sisse kirjutatud leevendavad tingimused, millele vastavalt võib määruses esitatud teatud piirväärtusi suurendada. See on justkui pisike tasaarveldus asjaoluga, et liimpalgist maja tootmine ja ehitamine on keskkonnasäästlik protsess.

Hoolimata karmistuvatest nõuetest saame jätkuvalt käsikäes hoolikalt läbimõeldud tehnosüsteemide lahendustega pakkuda nõuetele vastavaid kodusid.

Kõige lihtsam variant on katta teed või parkimisplats graniitsõelmetega. Võib ka asfalteerida, aga seda tänapäeval eramute puhul eriti ei tehta.

Teine võimalus on kasutada sillutiskive: betoonkivi, tänavatelliseid, graniiti või muid looduskive. Kõige sagedamini kasutatakse betoonkivi, millel on praegusel ajal palju värvusi ja vorme. Betoonkivi on hinnalt soodsam kui looduskivid, selle paigalduse hind koos materjaliga on ca 150 m² ala puhul 26-30 EUR/m². Lihtsa killustikaluse ehitus maksab ca 10-12 EUR/m². Kõige kallim on graniit.

Üks betoonkivi variante on murukivi. Seda kasutatakse sageli sisehoovides, kus soovitakse vältida lompe, kuid siiski säilitada rohelust. Pooltel juhtudel muru nende kivide vahele siiski kasvama ei jää.

Murukivi paigaldatakse nagu tavaline sillutiskivi – pinnas kaevatakse välja, rajatakse killustikpadi, tihendatud killustikpadja peale asetatakse sidumiskihile sillutiskivid ja kui tavakividel läheb kivide vahele liiv, siis murukivide puhul on seal muld. Kuna kivide avaustes on mulda ainult kivi paksuselt, juhtubki sageli, et taimed sinna kasvama ei jää.

Veel on olemas tehnoloogia, mida kutsutakse pinnase armeerimiseks. Killustik segatakse  mullaga ja segu laotatakse killustikalusele 10-15 cm paksuselt. Nii saab rajada näiteks parklaid, mida igapäevaselt ei kasutata. Armeeritud pinnas näeb välja nagu muru, aga on tugeva aluspõhjaga.

Talvisel ajal on kõige libedam betoonkivisillutis – seda tuleb tingimata liivatada.

Kui hoone juurde ka muid sillutatud alasid ei taheta, siis soklikaitseriba tuleks maja ümber kindlasti rajada. Selle umbes meetrilaiuse sillutisriba eesmärk on kaitsta soklit mustuse ja niiskuse eest, mis muidu sadeveega mullalt üles pritsiks. Soklikaitseriba rajamiseks võib kasutada sillutiskive või killustikku.

Vanasti valati selle asemel maja ümber betoonvöö. Tänapäeval pole see eriti levinud meetod, kuna betoon kipub lagunema ja seda on kulukas parandada.

Ei tohi unustada, et teedelt ja platsidelt tuleb tagada sadevete äravool kas pinnakallete, sadeveekaevu või restidega.

Kevad on tõepoolest kõige parem aeg ehituse, kuid mitte planeerimise alustamiseks. Selleks, et kevadel ehitustöödega pihta hakata, peaks juba eelmisel sügisel kavandamisega algust tegema.

Kui on olemas maatükk, kuhu tohib ehitada, ning sellel on ka kõik vajalikud kommunikatsioonid – vesi, elekter ja kanalisatsioon –, siis tuleks valida tüüpprojektide hulgast esialgne projektlahendus (eriprojekti puhul lasta projekteerijal koostada eskiisprojekt), rääkida ehitajaga läbi eelarveline pool ning teha kalkulatsioonid.

Eelarve koostamise etapp on äärmiselt oluline, sest selle põhjalikkusest sõltub ehitustööde edenemise ladusus.

Kui eelarve on kooskõlastatud, on aeg sõlmida kokkulepe projekteerijatega ja taotleda kohalikust omavalitsusest ehitusluba. Projekteerimine võtab meie juures aega vähemalt kuu kuni poolteist, kohalikus omavalitsuses on taotluse menetlemise aeg seejärel samuti kindlasti vähemalt kuu kuni poolteist, Tallinnas mõnikord isegi kolm-neli kuud.

Selleks ajaks, kui ehitusluba käes, on ilmselt saabunud kevad ja kopa  võib maasse lüüa. Aprillis-mais on enamasti sobiv alustada vundamendiga, mille rajamine võtab aega keskeltläbi kolm nädalat. Sellise tempo juures on maja sügiseks parasjagu nii valmis, et võib hakata sisetöid tegema.

Rookatuse eluiga on pikem, kui selle vahetus läheduses ei ole kõrgeid puid, mis leheprahti katusele puistavad ja püsivat varju tekitavad. Rookatus armastab päikest ja tuult.

Töö tehnilise poole pealt on oluline roovlattide õige vahekaugus ja sidumislattide korralik sidumine. Sidumiskihi paksus peaks olema 12-15cm ja kulumiskihi paksus 15-18 cm.

Katuseharja tuleb aastate pärast vastavalt vajadusele uuendada. Samuti tuleb aegajalt katust kriitilise pilguga vaadata ja vigade märkamisel need kohe ellimineerida.

Katuseroo kvaliteet ja professionaalsed töövõtted on hea katuse saamise soovil sõnadteagi teada faktorid.
Tuleohutus tuleb tagada eelkõige korstende läbiviikude õige ehitusega ja katuse altpoolt tulekindlaks tegemiseg. Seal on roog kuiv ja süttib kergesti. Meie kliimas oleva rookatuse pealmine pind on kuni 5 cm ulatuses niiske ja seega kohe tuld ei võta. Korralik korsten on sädemepüüdjaga ja ohtu pole karta. Lahtise tulega lõkkease tuleb rookatusega hoonetest veidi eemale teha.

Rookatuste kohta jagas mulle infot Hardi Rajas.

Sisekujundaja ei tegele pelgalt mööblipaigutuse, kardinakanga, sobivate värvitoonide, põrandakatete ning tapeetide valikuga. Sisearhitektuuri projektiga määratakse täpselt ära sanitaartehnika paiknemine ning tüübid ja tehakse detailsed köögimööbli joonised. Samuti on sisearhitektuuri projekti lahutamatu osa valgustus ning seinapistikute ja lülitite asukohad. Vajadusel koostatakse täpsed joonised sisetreppide ning erinevate statsionaarsete ruumikujunduselementide ning eritellimusel valmistatava mööbli kohta.

Valdav osa ülalmainitust on otseselt seotud hoone tehnosüsteemidega ning kindlasti peaks neid osi puudutav kontseptsioon suures piires paigas olema enne elektri-, vee- ning kanalisatsiooniprojektidega alustamist. Sobivaim aeg sisekujundajat kaasata on siis, kui arhitektil on elamust esimene tellija rahulolu pälviv eskiis valmis. Arhitekti ning sisekujundaja koostööna valmiv hoone arhitektuurne eelprojekt oleks aluseks edasisele projekteerimisele. Selliselt toimides välistatakse asjatute projektimuudatuste tegemine, mida võib ette tulla juhul, kui tellija pöördub sisekujundaja poole juba valmis arhitektuurse projektiga. Veelgi hiljem sisekujundajat kaasates tuleb arvestada juba sellega, et muudatusi tuleb hakata tegema ka hoone tehnosüsteemide projektides, mis omakorda toob tellijale kaasa täiendava aja- ning rahakulu. Võib selguda, et muudatuste tegemiseks on lootusetult hilja ning hea idee jääbki teostamata.

Sisearhitektil on alati parim ülevaade turul liikuvatest tootesarjadest ning need valitakse vastavalt läbivale stiilile ning arvestades täpsemalt tellija soovide ning võimalustega kui seda tehakse arhitektuurse projekteerimise käigus.

Eesti ajakirjanduses on külluses näiteid maitsekatest ja leidlikest interjööridest, mille taga seisavad koduomanike vahvad ideed. Sisekujundaja kaasamine pole elumaja valmimise seisukohalt tingimata vajalik, kuid siiski soojalt soovitatav, eriti kui puudub selge nägemus terviklikust lõpptulemusest.

Kõige lihtsam ning soodsam lahendus on tavaline võrkaed, mida kasutatakse pigem krundi tagumiste osade piiramiseks. Fassaadi- või tänavapoolne osa ümbritsetakse enamasti puit- või metallaiaga. Kõigi aiatüüpide puhul on võimalik kasutada valmismooduleid – nende paigaldus on lihtsam, kiirem ja odavam. Enne aia rajamist tuleks uurida, ega kohalikul omavalitsusel ole piirdeaedadega seoses mingeid nõudmisi või soovitusi. Aia rajamise eelarvele avaldab mõju ka aiapostide vundeerimise meetodi valik.

Võrkaia levinuim kõrgus on 1,25 või 1,5 meetrit. Võrkaedasid on saadaval mitmes eri kvaliteedi ning hinnaklassis. Nende valik algab punutud rullvõrgust ning lõppeb keevitatud aiapaneelidega. Võrkaial hind koos paigaldusega algab suurusjärgust ca 19 EUR/jm

Puitaia tavapärane kõrgus on samuti umbes poolteist meetrit. Puitaedadest on enim levinud horistontaalse või vertikaalse lipiga aed. Puitaia ehitusel võib kasutada allserva viimistlemiseks monoliitset betoonsoklit või betoonkividest soklimooduleid. Puitaia hind koos paigaldusega jääb suurusjärku 48-72 EUR/jm.

Väravad on tänapäeval pulbervärvitud terasraamiga, seda nii puit- kui ka võrkaedadel. Värav võib avaneda nagu uks, olgu välja- või sissepoole, või liikuda aiaga paralleelselt eest ära. Liugvärava konstruktsioon on massiivsem ja kallim. Automaatikaga saab avada mõlemat tüüpi väravaid, vastava seadme hind on poole tuhande euro ringis.

Värava liikumise piirkond tuleb hoida puhas, talvisel ajal võib see päris töömahukaks kujuneda. Väravate paigaldusel tuleb silmas pidada piisavat kõrguste erinevust sillutise ja värava vahel.

Kui on olemas maatükk, kuhu tohib ehitada, ning sellel on ka kõik vajalikud kommunikatsioonid – vesi, elekter ja kanalisatsioon –, siis tuleb leida sobiv majaprojekt. Projekti valikul tuleks korralikult läbi mõelda pere vajadused, soovid ja võimalused. Võimalus on valida majatootja tüüpprojektide hulgast sobiv lahendus või lasta arhitektil koostada eriprojekt. Kui sobiv projekt on leitud või valmis tehtud, siis on õige aeg  rääkida ehitajaga läbi eelarveline pool ning teha kalkulatsioonid.

Ka eelarve koostamise etapp on väga oluline, kuna selle põhjalikkusest sõltub hiljem ehitustööde edenemine. Siinkohal täpsustatakse tööde maht, ehk mis valmidusastmes soovitakse maja tellida, samuti kasutatavad ehitusmaterjalid. Kui on plaanis kaasata ka sisekujundaja, siis oleks väga mõistlik seda juba selles etapis teha. Sisekujundaja aitab valida siseviimistluses kasutatavad materjalid ja aksessuaarid, mille saab eelarvesse sisse arvestada. Tihti võetakse sisekujundaja alles siis, kui ehitustööd on juba käimas ning see võib oluliselt ehituse kulgu muuta ja ehitusaega pikemaks venitada.

Kui eelarve on valmis ja kooskõlastatud, on aeg sõlmida kokkulepe maja ehituseks.

Ka lepingu koostamine ja selle sõlmimisprotsess võtab oma aja.

Kui kokkulepe sõlmitud pannakse projekte lõplikult kokku ja taodeldakse omavalitusest ehitusluba, millele kulub keskmiselt paar kuud. Esineb ka juhtumeid, kus krundi iseärasustest ja kohaliku omavalituse menetluse ajast sõltuvalt, võib ehitusloa saamine võtta isegi mitmeid kuid aega. Näiteks loodus- või muinsuskaitse all olevatele kruntidele ehitamisel kulub kooskõlastamisele rohkem aega. Samuti on Tallinna ja teiste suuremate linnade kruntidele ehitamisel kooskõlastamise aeg keskmisest oluliselt pikem.

Eeldusel, et eelpool kirjeldatud protsessi alustati sügisel, ongi reaalne, et ehitusluba saadakse kätte kevadel, mil on ilmastiku mõttes sobiv aeg alustada maja ehitusega. Hästi koostatud ja läbimõeldud projektide ning eelarve järgi ehitamisel saate oma uude kodusse juba mõne kuu pärast sisse kolida.

Eelpool kirjeldatud ehituse planeerimise protsess on üks võimalikest ja see ei pruugi alati selliselt kujuneda, kuid igal juhul võtab ehituse planeerimine oma aja, millega tuleks arvestada.

Alusta projektist

Energia säästmisele peab mõtlema juba maja ehitamist planeerides. Esimene energiakulu mõjutav tegur on hoone asukoht. Mereäärne maja, mis on tuultele aasta ringi avatud, kulutab selgelt rohkem energiat – eriti juhul, kui tahetakse kaunist vaadet ja ehitatakse seepärast mere poole üksnes klaasist koosnev fassaad.

Maja projekteerides tuleb läbi mõelda akende paigutus ilmakaarte suhtes. Suured aknad põhjakaares jahutavad maja, suurte lõunapoolsete akende kaudu aga võib päike suvel ruumid nii kuumaks kütta, et läheb tarvis jahutussüsteemi. Ega Eestis asjata tehtud vanasti madalaid uksi ja väikesi aknaavasid.

Energia kokkuhoiu seisukohalt on äärmiselt oluline katus: sealt kaudu ja akendest-ustest kokku läheb välja u 65% maja soojusest. Tähelepanu peaks pöörama nii soojustuse paksusele kui ka materjalide õhutihedusele. Valida tuleks aknad ja uksed, mille on valmistanud usaldusväärne tootja ja mis vastavad uutele soojapidavuse normidele.

Odav ei ole alati säästlik

Üks olulisemaid otsuseid on küttesüsteemi valik. Sealjuures on vaja mõelda, kas tasub osta järelmaksuga või investeerida kohe. Kindlasti on esialgse investeeringuna odavaim lahendus elekterküte, pikas perspektiivis see ilmselt siiski mõistlikuks lahenduseks ei osutu.

Kui maja on valmis, tuleb sinna paigaldada ventilatsioonisüsteem ja kodumasinad, mis on ökonoomsed. Mida parem on seadmete energiaklass, seda vähem elektrit kulub. Samuti tasuks kaaluda, kas elektritarbijad peavad olema vooluvõrgus kogu päeva. Paljudel juhtudel on näiteks võimalik elektrisüsteem nii välja ehitada, et maja valvesse panek lükkab ühtlasi hoone voolu välja.

Veel oleneb säästlikkus sellest, kuidas omanik maja ja selle tehnilisi lahendusi kasutab, näiteks kas tuulutamiseks hoitakse akent lahti või teeb õhutamistöö ära plaatsoojusvaheti põhimõttel töötav ventilatsioonisüsteem.

Õhk liigub majja

Konstruktiivse poole pealt tuleb tähelepanu pöörata eelkõige tõsiasjale, et majas on alati alarõhk: piltlikult öeldes tõmmatakse väljast õhku sisse. Kui kamin küdema panna, suureneb alarõhk ja õhu sissetõmme veelgi. Vill ega tuuletõke väljast tulevat õhku kinni ei pea, tuuletõke kaitseb vaid tuule surve eest. Seetõttu pöörataksegi põhjamaades tuuletõkke paksuse asemel järjest enam tähelepanu sisemisele aurutõkkele

Passiivmajad

Palju on kõneldud passiivmajadest, kuid paljude soojafüüsikute arvates on selliseid lahendusi meie kliimas veel väga vähe uuritud. Sellest tulenevalt leiame põhjamaades passiivmaja normidele vastavaid maju üsna vähe.

Meie kliimavöötmele on iseloomulikud kõrged õhutemperatuurid suvel ja madalad õhutemperatuurid talvel.

Sademete hulk selles kliimavöötmes sõltub asukohast ja jääb vahemikku 250–2000 ning kohati ka enam millimeetrit aastas. See kõik seab meid oluliselt teise olukorda kui see on näiteks lõunaeuroopas.