Google’i korporatiivse kiskja ohvriks on langenud järjekordne tagasihoidlik ja endassetõmbunud kääbus – Eesti. Juba paar päeva on kogu maailmale nähtav see, mida Google sõidukite halastamatud kaamerad eelmisel aastal meie Maarjamaal jäädvustasid. Nii nagu mujal maailmas, on kõnealune ‘toode’ tekitanud vastakaid emotsioone ka Eestis. Kui mõnda muudab oma koduõue kustumatu päikese käes kuivava pesu arvutekraanilt jälgimine härdaks, siis teisele tundub juba oma majanumbri sealtsamast avastamine lubamatu tungimisena tema privaatsfääri. Kui kellegi jaoks tõstab tema maja(pidamise) kaamerasilma jäämine kinnisvara väärtust, siis teised seevastu hindavad enam seda, et potentsiaalsed kurjategijad ei pääse nende kinnisvara läbi arvutiekraani hindavalt silmitsema.

Meie isiklikult mingit seisukohta ei võta. Samas aga kui ikka süda puhas on, siis pole ka varjata eriti midagi. Mida toredat Google Street View teie maja, auto vms juures lõbusat jäädvustas? Kui teid paranoia ei piina, siis jagage seda teistega kommentaarides.

Lenovo paljastas hiljuti oma juba üle aasta turul olnud populaarse rüperaali X1 järeltulija – Lenovo X1 Carbon. Võsuke annab mitmel alal oma eelkäijale silmad ette. Nii on kunagisest tagasihoidlikust 13-tollisest saanud 14-tolline Ultrabook. Hoolimata kasvanud ekraanipinnast on arvuti oma eelkäijast nii kergem kui õhem. Nagu nimi meil arvata laseb, on sellise arengu põhjuseks salajane komponent – süsinikkiud. Kuigi ilmselt on vähe inimesi, kes neid kahte (Lenovo X1 ja Lenovo X1 Carbon) reaalses elus võrrelda saavad, on erinevus täiesti silmatorkav nii välimuses kui võimsuses.

Lisaks saledale joonele on X1 Carbonil varuks veel teisigi maiuspalu. Nii on ekraani resolutsioon kasvanud varasema 1376x×68 pealt 1600×900 peale – vau! “Kapoti all” on Ivy Bridge emaplaat, klaviatuur on taustvalgustusega ja pritsmekindel, 3G on põhivarustuses ning Rapid Charge-süsteem lubab laadida aku 80% peale kõigest 30 minutiga. Aku mahtuvuse on Lenovo aga esialgu enda teada jätnud.

Ilmselt pakub nüüd kõigile huvi, mis selline tubli tööriist ka maksta võib, kuid ka hinda pole emafirma veel paljastanud, teada on vaid see, et müügile jõuab X1 Carbon juba sel suvel.

Dieedipidajal on kaalulangetamisel nüüd silmadest rohkem kasu kui vaid nendega kaalu või peeglit jõllitades. Vastavalt ajalehe Yomiuri Shinbun uudisele on Tokio ülikooli teadlased on kaalulangetajatele välja töötanud spetsiaalsed videoprillid, mis virtuaalselt suurendavad söödava toidu kogust. Vidina ideeks on silmade abil petta aju söödud toidu kogusega, suurendades viimast.

Tulemused on võiks öelda, et silmaga märgatavad. Kui katsealuste grupi küpsiseid suurendati virtuaalselt 50%, siis sõid katsealused neid 9,3% vähem. kui aga küpsiste suurust vähendati 33% võrra, siis manustasid retsipiendid neid 15% rohkem. Kuna nimetatud aparaati veel kaubandusvõrgust saada ei ole, siis tasuks ülekaalulistel kaaluda ehk suuremõõtmelise luubi kaasamist söögiriistade hulka. Pilt artikli juures on illustratiivse tähendusega. Ingliskeelne artikkel asub siin.

Erinevalt paljudest oma varasematest toodetest-teenustest tuli Google oma pilveteenuse Google Drive’iga välja suhteliselt märkamatult. Me ei tea, kas selle põhjuseks oli mitme ohtralt üleshaibitud teenuse (nt Google Wave, Google+) jahe vastuvõtt  avalikkuse poolt või see, et mitmed teenusepakkujad on ennast juba mõnusalt turul sisse söönud. Suurimad ja populaarseimad nende seast on Dropbox, Box, Sugarsync ja Microsofti SkyDrive.

Kasutusmugavuse poolest on kõik need teenused sh ka Google Drive suhteliselt sarnased. Kõigil neil on ka rakendused erinevate mobiil-OS-ide jaoks välja arvatud SkyDrive, millel on rakendus vaid Win8 jaoks. Vahed tulevad sisse eeskätt pakutava ruumi hulgas ning hindades.

Tasuta pakutava ruumi hulga poolest on liidriks SkyDrive 7 gigabaidiga, talle järgnevad Google Drive, Box ja SugarSync 5 gigabaidiga ning nimekirja lõpus on laialdast populaarsust leidnud Dropbox kõigest 2 gigaga. Viimase kaitseks võib öelda, et aja jooksul on enamus selle kasutajad suutnud erinevate promokampaaniate raames oma tasuta ruumi hulka vähemalt duubeldada.

Liidripositsioonil on SkyDrive ka tasulise teenuse hinna poolest. Nii pakub ta 20 GB ruumi vaid 10 dollari eest aastas. Google Drive’ist saab 25GB 2,5 dollari eest kuus ning Dropbox pakub 50GB kümne dollari eest kuus.

Neid numbreid vaadates on selge, et vähemalt hinnateadlikute jaoks  SkyDrive’i päikest ükski teine pilveteenus ei varjuta. Google Drive’i eeliseks on ilmselt tema integreeritus Google’i ülejäänud teenustega ning kindlasti eelistavad seda need äärmuslased, kellele Microsoft lihtsalt vastukarva on.

Kui rääkida kultuslikest kaamerafirmadest, siis ilmselt umbes 90% meist meenub esimese nimena Leica. Paraku paneb antud firma fotoaparaatide hinnaskaala enamuse fotohuvilistest vaid kadedalt ja nukralt õhkama. Viinamarjad on teadagi hapud. Leica moodsaim mudel M9-P hind algab ju kuskil 6000 euro juurest.  Kuigi see pole eriti märkimisväärne võrreldes näiteks 32 000 eurose Hasselblad’iga, siis absoluutne hinnarekord kuulub siiski Leicale. Täpsemalt Leica O-seeria mudelile aastast 1923. Nimetatud eksemplari hind kerkis nelja minutiga 300 000 eurolt 2,16 miljoni euroni. Muuseas, eelmise hinnarekordi 1,5 miljonit eurot – püstitas sama mudeliseeria kaamera. Kui eelmise kaamera ostjaks oli “tundmatu Aasia ärimees”, siis uue hinnarekordi püstitaja otsustas jääda täiesti anonüümseks.

Kõnealuse Leica kaamera muudab eriliseks fakt, et tegu on prototüübiga, mida valmistati kokku vaid 25 eksemplari ning säilinud on neist vaid 12. Lisaks sellele on kaamera täielikus töökorras.

Viinis toimunud oksjoni kulgu võib jälgida siin.

Canoni 2012 aasta PowerShot kompaktkaamerate soodsas S-seerias ei ole ühtegi programmirattaga aparaati. Programmiratas – teate küll – on see ketas kaamera peal, millest saab mugavalt ilma menüüsse kaevumata valida erinevaid pildistamisrežiime. Mulle programmiratas meeldib – ja ma usun, et ka paljud teised jagavad minuga sama arvamust. Niisiis on ainult tervitatav, et Photopoint sai käpad külge rariteetsele eelmise aasta mudelile PowerShot A3350 IS. Just mõned päevad tagasi jõudsid need kaamerad Photopointi poodidesse. Optilise värinastabilisaatori, 5x suumiga objektiivi ja 3.0″ LCD-ekraaniga on see üks paremaid hinna ja kvaliteedi suhtega PowerShot kaameraid Canoni valikus. Vaatame lähemalt:

Mainisin sissejuhatuses, et Canon PowerShot A3350 IS on rariteetne  kaamera. Miks?

Alustame sellest, et Canon tõi eelmisel aastal välja kolm programmirattaga varustatud soodsat PowerShot`i – A2200, A3200 ja A3300. Sellise kaamera kohta, nagu A3350 aga veebis info praktiliselt puudub. Keegi ei paista teadvat, mis aparaat see on või mille poolest nimetatutest erineb. Pisut uurimustööd teinuna võin väita, et A3350 IS on täpselt sama kaamera, nagu A3300 IS. Kui viimane on saadaval punases, sinises, hõbedases ja roosas värvitoonis, siis A3350 IS on saada ainult musta värvi ning see on valmistatud Canoni poolt eksklusiivselt paari suurema fotoketi jaoks. Enda veebilehtedel Canon seda kaamerat reeglina ei näita.

Olulisemad tehnilised andmed:

Karbis on: Canon PowerShot A3350 IS digikaamera, laadimisadapter, toitekaabel, AV kaabel, liitiumaku, randmepael, USB-kaabel ja kasutusjuhendid.

Aasta eest oli A3350 Canoni PowerShot A-seeria soodsate digikaamerate lipulaev. Sel aastal on A-seeriasse lisandunud mitu uut, kallimat ja uhkemate funktsioonidega aparaati nagu näiteks A3400 IS ja A4000 IS. Kuid ega A3350 headus siis sellest halvemaks läinud ei ole.

Disainilt ei meenuta A3350 sugugi mingit odavat kaamerat. See on rohkem stiilsete IXUS-seeria mudelite moodi, kuid odavate PowerShot`ide nägu.  Korpuski on Canoni sõnul valmistatud metallist. Kaamerat vaadates ja katsudes selle metalne olemus kohe selguda ei pruugi.

Tarkvara poolelt pakub S3350 tavalist automaatrežiimi ja Smart Auto režiimi. Samuti  Live View režiimi, milles pildistades saab ekraanile ilmuva kolme slaideri abil muuta pildistatava foto heledust, värviküllust ning värvustasakaalu. Olemas on 6 loomingulist digifiltrit, näotuvastus automaatne punaste silmade vähendus ja ilmselt veel üht-teist, mis esmasel vaatlusel märkamata jääda võis.

Tagaküljel olevad nupud on tõeliselt head. Suured ning alla vajutusel on ka konkreetselt tunda et nupp saab alla vajutatud. Disainitud ka kenasti. Need nupud on märksa paremad, kui 2012 aasta PowerShot`ide A2300, A3400, A4000 IS kaameratel.

Vasakul pool küljel on aas randmepaela kinnitamiseks ning USB-pesa kummist katte all.

Nagu Canonil ikka, on siin tegemust micro USB pesaga.

Kaamera peal on pisike kõlariauk, mikrofoniaugud, päästik koos suumirõngaga ning see kõige olulisem – programmiratas.

Programmirattale ei ole õnneks pandud tavalisi pildiprogramme nagu “Portree” “Maastik” jne. Viimased on SCN valiku all. Programmirattal on:

• P – programmrežiim
• LIVE – Live View Control
• AUTO – automaatrežiim
• Punane süda – Lihtne režiim (veel väiksemate valikutega kui roheline)
• SCN – pildiprogrammide valik
• Kaks rõngast – kalasilmaefekt
• Näopilt – diskreetne režiim mis vaigistab kõik kaamera helid ja millega on hea näiteks magavaid lapsi pildistada
• Filmirežiim.

Metallist statiivikeeret ei pakuta.

NB-8L liitiumaku peab ühe laadimiskorraga vastu 230 võtet.

Canon PowerShot A2300 IS kaamera vasakul ning Canon PowerShot A3350 IS kaamera paremal.

Sellised, nagu see vasakpoolne, näevad välja kõik liitiumakudega töötavad 2012. aasta PowerShot`id. Viimased pakuvad muidugi juba CMOS sensorit, kuid eelmise aasta ülevaadetes rääägitakse ka A3350 pildikvaliteedist valdavalt positiivses võtmes. Kasutamismugavuselt teeb A3350 uutele kindlasti silmad ette.

Canon PowerShot A3350 IS digikaameral ei ole välja käia midagi erilist. Väline disain ning tehniliste andmete nimistu maalivad pildi keskpärasest kompaktkaamerast, mis kergesti teiste sarnaste sekka ära kaduma kipub. Lähemal vaatlusel saab aga selgeks, et just A3350 on aparaat, mida võib kahtluseta soovitada kõigile, kes otsivad endale soodsa hinnaga digikaamerat. 145€ eest saab ju kaamera, mis on oma hinnaklassi kohta üllatavalt kiire nii teravustamisel kui ka taasesitusrežiimil. Lisaks on sellega tänu programmirattale ja suurtele nuppudele mugav pildistada ning mitmete ülevaadete sõnul tulevad pildistatud fotod ka väga korralikud välja.

Canon PowerShot A3350 IS Photopointis: 145.00€

Suuremate sülearvutite põhja all on õhutusavad. Mõnikord on seal taga ka ventilaatorid ning seetõttu oleks arvuti tervisele hea, kui õhk arvuti alt vabalt läbi käiks. Teadagi ei tohiks arvuteid jätta pikaks ajaks töötama diivani peale või sülle, vaid kõva, sileda laua peale. Arvutitarvikute tootjad on muidugi siledast lauast veelgi kaugemale läinud. Tehnikapoodides on saadaval kõiksuguseid sülearvutite jahutusaluseid – ventilaatoritega ja ilma. Tänases kasulike vidinate rubriigis tutvustame ühte väga lihtsat sülearvuti alust Speedlink`ilt. Liigenditega kokku klapitav haarats, mis arvutit sinu poole pisut kaldu ja laua pinnast pisut eemale hoiab. Vaatame:

Alus on välja loositud. NB! Täna õhtul loosime sellesama piltidel poseeriva sülearvutialuse välja kõigi vahel, kes kirjutavad siia postituse alla kommentaariumisse oma ausa arvamuse sellest vidinast. Kuidas tundub? Kas on ka “kasulik” vidin või võiks sellise nikerdise otseteed prügikasti visata?

Plexus Move jahutusalus on selle vidina nimeks. “Move” peaks tähistama seda, et see vidin on kokku klapitav ja seetõttu hea igale poole kaasa võtta.

Väike on see tõepoolest. Valmistatud plastikust, liigendite ühenduspoldid on metallist.

Niiviisi tuleb see alus lahti voltida.

Täiesti lahti.

Ülemised haaratsid on teleskoobina pikemaks tõmmatavad ning plastiktoru peal on skaala. Selleks, et oleks lihtsam mõlemad haaratsid ühepikkuseks mõõta. Kuna ülemise haaratsi peale langeb pea kogu sülearvuti raskus, on selle ülaosa kummeeritud.

Sellise aluse peale saab asetada maksimaalselt 16.4″ ekraaniga sülearvuti.

Siin on meil näitena aluse peale asetatud 15,6″ ekraaniga sülearvuti.

Üllatavalt stabiilselt istub arvuti aluse peal. Mobiilseks kasutamiseks ma sellist asja ei soovitaks. Pigem sobiks selline näiteks töölauale, suurema monitori kõrvale.

Speedlink Plexus Move sülearvuti jahutusalus Photopointis: 9,99€

Leica M-Monochrom on täiskaadersensoriga digikaamera, millega saab pildistada ainult must-valgeid fotosid. Selle erilise kaamera 18 MP sensori eest on ära korjatud nii madalpääsfilter kui ka värvusinfo jaoks vajalik Bayeri RGB filter. Tänu sellele on sensor märksa valgustundlikum ning Leica sõnul on sellega võimalik pildistada mürast praktiliselt puhtaid pilte isegi kuni tundlikkusega ISO 10 000.

Iseäralikust sensorist kaugemale vaadeldes näeme, et muudes aspektides on uus kaamera identne Leica senise prežtiisipikendusega Leica M9. Leica M-Monochrom kaamerat on turule oodata juuli lõpus ning kere hinnaks saab Euroopa pinnal olema 6800€

• Leica M-Monochrom Leica veebilehel
• Leica M-Monochrom esmane ülevaade dpreview veebilehel
• Leica M-Monochrom videoülevaade 1001noisycameras veebilehel

ISO320

ISO320

ISO320

ISO2500

Uute sülearvutite turuletulek ei sunni ilmselt kedagi silmi üllatustest pungi ajama. Seda enam, kui nendega tuleb välja üks globaalseid turuliidreid HP. Selleks, et kaasaegse inimese paakunud tähelepanuspinni enda peale tõmmata peaks olema tegu millegi väga erilisega. Eile üritas HP avalikkust lüüa vähemalt erinevate mudelite hulgaga, tuues turule korraga 6 erinevat Paviljon-seeria läptopimudelit.

Tavapärase äriklassi kõrval püüab HP uute Paviljonidega läheneda ka gümnaasiumiõpilastele ja tudengitele. Ehk siis neile, kes õppimist juba tõsisemalt peavad võtma, sest ühtegi ehtsat mänguriarvutit nende seas pole (see saab selgeks juba uute läpparite hindadega tutvudes). Küll aga on meeldiva värskenduse läbi teinud vastsete rüperaalide Inteli ja AMD protsessorid ja graafikaprotsessorid.

Mis muud kui laskugem räpastesse üksikasjadesse.

HP sülearvuti Paviljon m6

Kuigi HP ise ei kasuta m6-e kohta nimetust ‘ultrabook‘ osaleb viimane just selle tooteklassi iludusvõistlusel.  Siredas alumiiniumkorpuses ja valgustatud klaviatuuriga sülearvuti on sobivaks tööriistaks oivikust gümnasistile või edasipüüdlikule tudengile. Valida on erinevate Inteli ja AMD protsessorite ning NVIDIA graafikakaartide vahel. Maasikaks sellel alumiiniumist ‘vahukooretordil’ on The Beats Audio subwoofer. Hinna kohta esialgu täpsemat infot pole, kuid kõigi eelduste kohaselt saab see olema üks kättesaadavamaid ultrabook’ide seast.

HP sülearvuti Paviljon DV4

HP ilmselt kõige populaarsem tooteseeria HP Pavilion DV on muutunud väärikamaks juba välimuselt. Klaviatuur on muutunud mugavamaks ning lisaks Ivy Bridge protsessorile pakutakse eraldi lisavarustusena ka NVIDIA graafikakaarte. Õnneks pole kuhugi kadunud The Beats Audio.  HP enda sõnadel on kahe suuremaekraanilise mudeli (dv6 ja dv7) juures kasutatud HP CoolSense tehnoloogiat, kuid nende väiksem vend dv4 on sellest lõbust miskipärast ilma jäetud. Kõik kolm mudelit jõuavad müügile 20. juunist (Eestis võib see kuupäev olla erinev) ning kui dv7 hind algab kuskil 600 euro juurest, siis dv4 ja dv6 hinnaskaala algab umbes 424.34 juures.

HP Paviljon DV6 (ja DV7) sülearvuti

HP sülearvutid Paviljon G6 ja G7

G-seeria on läbi aegade olnud nn entry-level HP sülearvutite seas. Üllatusi pole pakkuda ka uue hooaja värskete mudelitega. Lisaks ülalmainitud üldisele protsessori ja graafikakaardi parendamisele on HP lisanud veidi volüümi ka G-seeria väljanägemisse moekate kaldservade ja läikivate pindadega. Nii g6 kui g7 on saadaval alates 25. juunist ning nende hinnad algavad vastavalt 350 ja 380 eurost.

Snäpi pildipangas maikuus toimuva kevadeteemalise fotokonkursi teise koha auhind on nüüd jõudnud ka Photopointi poodidesse. Auhinna nimeks on Sony DSV-HX10V. See on supersuumkaamera, mis kuulub koos HX20V aparaadiga Sony 2012. aasta digikompaktide absoluutsesse tippu. Ma aimasin küll, et see kaamera võib hea olla – sellegipoolest suutis HX10V mind üllatada. Seda isegi sellisel määral, et ma hakkasin kahtlema, kas Canoni SX260 HS ikka on kõige parem kompaktne manuaalrežiimiga supersuumkaamera. Vaatame lähemalt:

Kui Photopointi veebipoes Sony kompaktkaameraid üksteisega võrrelda, näeme, et HX10V kaamerale on väga sarnane HX20v kaamera. Viimasel on meie karbist välja võetava aparaadiga võrreldes pisut võimsam suum ning videorežiimis on vähem valikuid. Muidu täpselt samade tehniliste näitajatega nagu HX10V. Lisaks on olemas ka HX30V kaamera, mis on identne HX20V kaameraga kuid lisab viimasele WiFi ühenduse.

Sony`le omaselt moodustab kaasa pandud lektüüri kaal kogukaalust poole.

Sony HX10V olulisemad tehnilised näitajad

• 18.2 MP Exmor R CMOS sensor
• F3.3-5.9, 16X optilise suumiga Sony G objektiiv, 24 – 384 mm ekvivalent
• Optiline kolmesuunaliselt toimiv värinastabilisaator, digitaalne värinastabilisaator filmirežiimis
• Kiire autofookus (on tõesti)
• 3.0″ LCD, väga hea lahutusvõimega 921 600 px
• Sisseehitatud GPS
• 10 kaadrit sekundis sarivõte
• Manuaalrežiim, HDR, Handheld Twilight, Anti Motion Blur ja 3D režiimid, üheksa digifiltrit
• Intelligent Sweep Panorama režiim
• Full HD video 1920 x 1080 / 60p
• 105MB sisemälu
• 320 säritust ühe laadimisega
• HDMI väljund
• Valmistatud “SoRPlas” materjalist (Sony taaskäideldud plastik)

Karbis on: Sony DSC-HX10V digikaamera, laadimisadapter, liitiumaku, randmepael, USB-kaabel, toitekaabel ning kasutusjuhendid.

Kaamera disain on tõsine ja argipäevane. Mitte midagi ülepakutult uhket selle juures ei ole – samas on vähesed detailid hoolikalt viimistletud ning loovad üldmulje kvaliteetsest kaamerast – mida HX10V kahtlemata ka on.

Tagaküljel olevad nupud võiksid ehk olla pisut suuremad. Tänuväärse lisana on Sony tagaküljele kleepinud kummist padjandi pöidla jaoks.

Nagu üleval mainitud, on see kaamera valmistatud plastikust. Ometi ei kuulu HX10V kergete kompaktkaamerate kilda – seda ilmselgelt tänu kere sisse pakitud massiivsele suumobjektiivile.

Kaamera peale on tänuväärselt mahutatud programmiratas, päästik koos suumirõngaga, sisse-väljalülitamise nupp ja augukesed, mille taga on stereomikrofon.

Vasakul pool oleva luugi taga on…

…HDMI pesa.

Palju kasutust leidev micro USB pesa on paigutatud kaamera alla, kus see ei ole kaitstud mitte ühegi kattega. Hea lihtne ligipääs küll, aga mis saab siis, kui sinna pesa põhja mõned liivaterad ronima peaks? Ka laadimine käib ju sellesama pesa kaudu.

Aku kestvuseks märgitakse 340 võtet ühe laadimiskorraga. See on kompaktkaamera kohta väga hea tulemus.

Objektiivi läätsede roheline värvus tuleneb selle klaaspindadele kantud vääristustest.

Objektiiv kõige laiemas asendis…

…ning maksimaalselt välja suumituna.

Sony üheks oluliseks trumbiks oma konkurentide ees on kõiksugused digitaalsed lisad ja režiimid. Minu hinnangul on Sony kaameratel kõige parem panoraampiltide pildistamise režiim. Panoraame saab ka HX10V kaameraga pildistada – nii 2D kui ka 3D režiimis. Selliseid 3D pilte saab vaadata muidugi ainult Sony 3D telerites.

Aga on ka päris uus automaatprogramm (programmirattal tähistatud oranži ikooniga), mis pildistab kaks fotot ning seejärel paneb nendest kahest kokku ühe, väiksema müra ja teravama joonisega foto. Ning see režiim töötab tõesti hästi. Ainsaks miinuseks on muidugi see, et pärast igat fotot läheb kaameral piltide kokkupanekuks paar sekundit aega.

Neljasuunaline valikunupp toimib ka rattana. Ilmselt on see maitse asi, kuid pean ära mainima, et mulle ei meeldi, et see ratas käitub lodeva ja lõdvana nii vajutades kui ka keereldes.

Suureks plussiks selle kaamera juures on ergonoomilisus. Nii palju, kui kompaktkaamera juures selles rääkida saab. Käepide on – erinevalt näiteks Canoni SX-seeriast – olemas ning see on kaetud mõnusa kummist kattega.

Välklamp on kerest välja kargav.

Tugeva ja usaldusväärse konstruktsiooniga ning valgustab kuni 5,3 m kaugusele.

Laadimissüsteem on Sonyl teiste tootjate omast erinev. Akut ei võeta kaamerast laadimiseks välja – selle asemel on vaja kahte kaablit ning adapterit ning digikaamera ühendatakse nende abil laadimiseks vooluvõrku.

Üks paremaid HX10V omadusi on väga hea lahutusvõimega LCD-ekraan aparaadi tagaküljel. Sellelt paistavad fotod tõeliselt ilusad – asi, millega peab ettevaatlik olema, kuna suurelt arvutiekraanilt ei pruugi nad enam nii teravad paista. Sonyle omaselt on pildistatud fotod väga värviküllased ning tundub, et ekraan võimendab seda värviküllasust veelgi. Pisut võõras, kuid tavakasutaja silmale näevad pildistatud fotod selliselt ilmselt veelgi kenamad välja.

Kompaktkaameratel ei kohta just tihti jälgivat autofookust. See on selline teravustamisrežiim, mis lukustab teravuse kaadris liikuvale objektile ning hoiab selle terava. Nii saab pildistada näiteks püsimatuid lapsi või loomi jne. Tracing Focus aktiveerimiseks tuleb vajutada valikuratta keskel olevale SET nupule, seejärel teise vajutusega määrata jälgitav objekt ning juba ongi teravus sellele objektile lukustunud.

3D hullustus on tehnikamaailmas nüüdseks vaibunud. Sony ägedamad digikaamerad sellest aga ei hooli ja pildistavad 3D pilte ning lisaks veel ka 3D panoraamfotosid. Hea müügiargument Sony teleritele.

Veel on Sony HX10V üheks trumbiks kiirus. Seda nii piltide vaatamisel, menüüdes ja seadistustel kui ka – teravustamisel. Isegi maksimaalse suumi juures on teravustamine üllatavalt kiire.

Võimeka digikaamera valimine läks just poole keerulisemaks. Kui siiamaani on minu absoluutseks lemmikuks selles klassis olnud Canoni SX-seeria aparaadid, siis nüüd lisandus nende kõrvale ka Sony HX-seeria. Samas on just HD video kvaliteet see, mille pärast HX-seeria kaameraid väga kiidetakse. Video juurde ma aga oma esmamuljete kogumisel kahjuks ei jõudnudki.

Tegelikult peaks iga manuaalset pildistamist harrastav supersuumihuviline nüüd minema poodi ja vaatama üle kõik need kaamerad: Sony HX10V, Sony HX20V Canon SX240 HS (ja GPS-iga Canon SX260 HS). Oma näpp on kuningas.

• Sony DSC-HX10V kaamerad Photopointis: 349.00€
• Sony DSC-HX20V must Photopointis: 419.00€
• Canon Powershot SX240 HS kaamerad Photopointis: 345.00€
  
• Canon Powershot SX260 HS  kaamerad Photopointis: 379.00€

Vaata ka Karbist-välja postitust Canon SX260 HS kompaktkaamerast