Pisut filmijuttu

DocPoint-päiväkirja 2012. Ensimmäinen jakso

2012-01-27T14:17:00.000+02:00

Lühimuljeid kümnest Helsingi DocPointil linastunud filmist.

FORBIDDEN (Mamnou, Egiptus-Hispaania 2011). Eestis on kaamos. Meil on Aaviksoo, Ansip ja Autorite Ühing. Egiptuses on päike ja püramiidid, aga seal on jälle muud hädad. Ei tohi tänaval suudelda, filmida ja sadat muud asja. Sellest tekstirohke ja tehniliselt tagasihoidlik film räägibki. Mõõdukalt huvitav, kuid mõnevõrra laialivalguv, ja lõpeb just enne seda, kui pott seal aasta eest tõsiselt üle kees. Ses mõttes võiks film olla pikem. Praeguse sisu kohta on ta liigagi pikk. 4/8

ARGENTINIAN LESSON (Argentyńska lekcja, Poola 2011). PÖFFilgi linastunud film poola emigrantidest Argentiinas. Tasane ja pealetükkimatu lugu, lihtsad pildikesed argielust. Avaneb tõrksalt, kuid kokkuvõttes loob ilusa terviku. Tugev kaameratöö. Peategelasteks on toredad lapsed. 5/8

SOUTH (Sud, Prantsusmaa 1999). Film Teisest Ameerikast, mida me pole harjunud ekraanil nägema, luitunud Lõuna väikelinnast, kus toimub räige rassimõrv. Nii sisult kui vormilt väga tõhus asi. Loe pikemalt siit. 7/8

¡VIVAN LAS ANTIPODAS! (Argentiina-Tšiili-Saksamaa-Holland 2011). Globaalne vaatefilm maakera vastandpooltelt. Loodus varieerub, aga inimesed elavad režissöör Viktor Kossakovski silmis igas ilmanurgas sarnast slaavilikult unist külaelu. Tundub, et nagu sageli, jääb põhirõõm filmist ikka tegijaile. Peaaegu ümbermaailmareis ju. Kaameratöö on kena. 5/8

PALAZZO DELLE AQUILE (Prantsusmaa-Itaalia 2011). Koduta pered okupeerivad Palermo raekoja ja elavad seal kuu aega, nõudes endale eluaset. Teevad suitsu, löövad aega surnuks, saadavad lapsi kooli, lobisevad ilmaasjadest, tülitsevad. See kõik, poliitilised läbirääkimised kaasa arvatud, pole mitte rutiinne jahu, vaid tänu asjaosaliste temperamendile nauditav nagu mõni operett või commedia dell'arte. Enam kui kaks tundi lo-fi kvaliteedis videot on siiski pisut liig, eriti festivalil vaadatuna. Kompaktsemana töödanuks see asi paremini. 6/8

THE SOMNABULISTS (Inglismaa 2011). Tuttavliku kõlaga päälkirja all lubatakse Iraagi sõjast naasnud soldatite monolooge. Mõjub magneedina, eks? Isiklik sõjakogemus, PTSD ja mis kõik veel. Tegelikult pakutakse tekste, mida suures plaanis loevad kunstipäraselt musta rõivastatud ja mustale taustale paigutatud näitlejad. Õõnsat etlemist saadavad kunstipärased heliefektid. Ja vahele pikitakse staatilisi, justkui elulisi mustvalgeid kunstkaadreid nende lähedastest, samuti näitlejate esituses. Peagi hakkavad ka tekstid võltside ja kahtlaselt kirjanduslikena tunduma. Emo-porr, mida ei suutnud üle kahekümne minuti taluda. 2/8

HALB ILM (Bad Weather, Inglismaa-Saksamaa 2011). Prostitutsioonisaareke Bengali lahes võis sama arhailine välja näha juba sadade aastate eest. Tänapäevale viitavad vaid taamal laineid murdvad suured rauast laevad, kust tuuakse paadiga kliente. Naised pole oma ametist vaimustuses, kuid lepivad saatusega. Püüavad ametiühingut moodustada. Töö on räpane ja valus, aga pere tahab süüa, lapsed koolitada. Meri murendab saart, järgmine tsunami võib selle täielikult minema pühkida. Kõige jaburust ja kaduvust toonitab jutlustav hull. Kauni kaameratööga delikaatne vaade inimeksistentsi nukrale absurdile, siiani nähtud mullustest dokkidest üks parimaid. "Halb ilm" Tallinna DocPointil. 8/8

JAFFA: APELSINI KELLAVÄRK (Jaffa, la mécanique de l’orange / Jaffa, the Orange’s Clockwork - Belgia-Iisrael-Prantsusmaa-Saksamaa 2010). Eyal Sivan on Iisraeli-kriitiline juudi filmilooja. Sestap räägib "Jaffa" mitte soome limonaadist, vaid sellele nime andnud Iisraeli apelsinipealinnast ja tollega seotud sionistlikest müütidest. Palju arhiivikaadreid. Tõsine, mõnevõrra kuiv ja akadeemiline, kuid hariv ajalooline õppetükk. "Jaffa" Tallinna DocPointil. 5/8

PROFEETTA (Soome 2011). Lühifilm inimkonnas pettunud ürgmehest Markkust, kes elab üksi laanes, ei söö ega maga ja suhtleb metsavaimudega. Värvikas tüüp. 5/8

FINNSURF (Soome 2011). Üks juhtiv eesti kirjanduskriitik kirjutas koolipõlves kirjandi "I hate sports". Ma nii radikaalne ei ole, kuid ekstreemspordifilme põlgan üldiselt küll. Mitte ei viitsi jälgida, kuidas oh-kui-kuulid teismelised kümneid ja sadu kordi järjest samu hüppeid sooritavad ja nende vahel totralt itsitavad. Aga see pole selline film. Jah, siin on ootuspäraselt efektset lainetel liuglemist, aga on ka põhjamaist eneseirooniat, muhedat huumorit ning inimlikult köitvat juttu unistuste täitumisest. Elurõõmus, positiivsust kiirgav asi. Surf lumesajus on oma ogaruses hiilgavalt leitud teema. Tore soome muusika on siin ka. "Finnsurf" Tallinna DocPointil. 7/8

Veel DocPointi filmidest - DP Tallinn 2012: sissejuhatus.

DocPoint 2012: South

2012-01-26T11:56:00.002+02:00

"Sud", Prantsusmaa 1999. Rež. Chantal Akerman.

Teine Ameerika, mida me pole harjunud ekraanil nägema. Letargilise atmosfääriga väikelinn paistab pealtnäha peaaegu nagu mõni ajale jalgu jäänud Eesti kolgas. Võsa, heinamaad, madalad räämas majad, päevinäinud autod. Lehm supleb jões. Aga siin elab kaks rassi ja toimub räige lintšimine. Ohvrit lohistatakse auto järel, kuni tema keha tükkideks laguneb. Jõhker meenutus sellest, et rassivägivald pole Ameerikas sugugi kauge ja ületatud minevik.

Belglanna Akermani filmi teeb eriti võimsaks, lausa vastupandamatuks viis, kuidas kurvast teemast räägitakse. Ei mingeid autorikommentaare ega emotsionaalset väljapressimist. Heli on eranditult naturaalne, välivõtteid saadab tuule pahaendeline ragin mikrofonis. Intervjuud kohalikega vahelduvad vaikeluliste tänava- ja looduspiltidega. Ilus, lausa lootusrikas mälestusteenistus kohalikus koguduses. Ülipikad staatilised kaadrid. Kaamera on enam-vähem kogu aeg paigal ja statiivil, liikudes vaid teosammul kulgevas autos. See kõik meenutab Gus van Santi parimaid töid. Olles tükk aega tagaaknast vaikselt kaugusse kaduvat igavat asfalti jälginud, taipad järsku, mis tee see võib olla ja miks seda näidatakse.

Ainult veidi kvaliteetsem meedium saanuks selle filmi veel paremaks teha. Kuid teisalt annab madala resolutsiooni ja inetute värvidega videopilt just oma ebaloomulikkuses teatud vahetu tegelikkuse efekti.

Hinne: 7/8

"South" Helsingi DocPointil 2012. Hinnanguid: IMDB (6.1/10).

DocPoint Tallinn 2012: sissejuhatuseks

2012-01-25T14:07:00.001+02:00

Põhjamaade suurim dokifestival DocPoint toimub tänavu Helsingis kaheteistkümnendat korda ja Tallinnas kolmandat korda.

Nagu kõik kino- ja festivalipääsmed, nii on ka Docpoint Tallinna piletid aastaga kõvasti kallimaks läinud, jäädes, tõsi küll, muude piletitega võrreldes siiski suhteliselt odavaks. Mulluse 1.60€ asemel küsitakse siis seekord sõltuvalt kinost 3-4€. Et pileteisse panustatu täie ette läheks, tasub hoolega valida, mida vaadata. Ehk on järgnevad lühiarvamused seejuures kellegi abiks.

Filmid on eestikeelsete pealkirjade järgi tähestiku järjekorras. Originaalpealkirjad viitavad DocPoint Tallinna lehele, kust leiab veel infot ja linastusajad.

4 PIINAMISE LUGU (Jälki elämässä - 4 tarinaa kidutuksesta / After Life: 4 Stories of Torture, Soome 2011). Lähivaade neljale pagulasele, kes kannatanud vägivalla all. Kole teema, kuid soomlaslikult rahumeelne ja tasane film. Eriti kauni pildiga. Ohtralt väikese sügavusteravusega makrovõtteid, kus kõneleja nägu ei mahu tervikuna ekraanile ega fookusesse. Tugev asi. (Põhipealkiri on miskipärast eesti keelde tõlkimata jäetud ja see mõjub eksitavalt, võib-olla isegi pelutavalt. Film ei keskendu piinamistele, vaid selle üle elanud inimeste toimetulekule.) 6/8

ELU PILTIDES (Life in Stills, Iisrael-Saksamaa 2011). Lugu väga koloriitsest, temperamentsest ja särtsakast 96-aastasest juudi vanaprouast, kes ei hoia küünalt vaka all. Tädi on veenev, kuid miskipärast ei saanud ma selle filmiga kontakti. Ei köitnud. 4/8

IMEDE PÕLD (The Field of Magic, Leedu 2011). Rahulik jälgiv dokk ühiskonna ääremail elavaist inimestest, keda on kombeks nimetada prükkariteks. Filmi autor Mindaugas Survila loosungitega ei vehi ja moraali ei loe, lihtsalt vaatleb. Ja sellest on enam kui küll. Selliseid filme oleks vaja teha ka tänapäeva Eestis - riigis, mille paljudel elanikel, kel on praegu enda arvates raske, pole tegelikult aimugi, mida tähendab see, kui üldse raha pole, nagu räägib poliitik Jõerüüt. Riigis, kus keegi ei nälgi ega külmeta, nagu teab rahvasaadik Laurson. Soovitan. 6/8

KIRJUTIS LIIVAL (The Writing in the Sand, Soome 1991, 43 min). Mustvalge fotofilm päevapiltnik Sirkka-Liisa Konttineni pildistatud Põhja-Inglismaa randadest. Loe pikemalt siit. 4/8

KUI PUU LANGEB (If a Tree Falls: A Story of the Earth Liberation Front, USA-Inglismaa 2011). Tänavuse Tallinna DocPointi ehk tuntuim ja poleemilisim film - Oscarile kandideeriv dokk nõndaütelda ökoterroristide organisatsioonist Earth Liberation Front. Soovitan. Loe pikemalt siit. 7/8

OLE ÕNNISTATUD, OZZY OSBOURNE (God Bless Ozzy Osbourne, USA-Inglismaa 2011). Harvanähtavalt mitmekülgne ja lõbus staariportree. Soovitan. Loe pikemalt siit. 8/8.

PAADITÄIS METSIKUID IIRLASI (Boatload of Wild Irishmen, Iirimaa 2011). Maadeuurija ja dokfilmi isa Robert J. Flaherty elulugu heidab põnevat valgust dokumentaalsuse suhetele reaalsusega. See, kuidas tegelikkust lavastati juba esimestes dokumentaalides, Flaherty antropoloogilistes filmides "Nanook Põhjast" ja "Moana", on tänapäevani kõnekas, kui mõelda kasvõi sellele, kas "Disko ja tuumasõda" ning "Tallina kilud" on dokumentaalid või mitte. Soovitan. 6/8

PHNOM PENHI HÄLLILAUL (Kolysanka z Phnom Penh / Phnom Penh Lullaby, Poola 2011). Iseäralik lugu Kamodžast - maalt, kus tänavanurgal pakutakse mudilaste seksiteenuseid. Üpris kummaline juudi mees teenib leiba selgeltnägijana ning elab koos kohaliku naisega, kel on kaks väikest last. Ühiseks keeleks on ingliš, mida naine vaevu pursib. Kaamera jälgib nende kooselu heas ja halvas nii lähedalt, et korduvalt tekib küsimus, kuidas see võimalik on. Eksootiliselt huvitav elupildistus. People are strange. 5/8

PLANEET KIRSAN (Planeta Kirsan, Poola 2010). Film ei keskendu Kalmõkkia maletajast presidenidile Kirsan Iljumžinovile, vaid pakub pildikesi Kalmõkkia male-elust - paraadist laste trennini. On toredaid hetki ja tegelasi, kuid selget telge ega lugu justkui pole ja venima kipub see värk ka. 4/8

TEEKOND MEKASSE (Der Weg nach Mekka - Die Reise des Muhammad Asad / A Road to Mecca: The Journey of Muhammad Asad, Austria 2008). Pealkiri paneb ootama põhjalikku sissevaadet islamisse ja hadži, aga tegelikult räägib film hoopis aastal 1900 sündinud austria juudist Leopold Weissist, kes mitte ainult et hakkas muhameedlaseks, vaid püüdis seda usku ka kaasajastada, olles muuhulgas Pakistani riigi rajamise juures. Pika- ja hõredapoolne ning üsna hüplik film, kust liiga palju teada ei saa. Mekat ei näe üldse. Kaugeid maid ja kauneid kõrbevaateid küll. 5/8

TIGUPLANEET (Planet of Snail, Lõuna-Korea-Jaapan-Soome 2011). Mõtlemapanev film mehest, kes ei kuule ega näe. Soovitan. Loe pikemalt siit. 7/8

DocPoint 2012: Kui puu langeb

2012-01-25T13:13:00.001+02:00

"If a Tree Falls: A Story of the Earth Liberation Front", USA-Inglismaa 2011. Rež. Marshall Curry, Sam Cullman. 85 min.

Nii meil kui mujal peetakse looduskaitseaktiviste sageli veidrikeks. Elu peab edasi minema ja raha peab rattaid käivitama, see on noo-rr-maalne, rsk. Alt ära, puuembajad ja hipid!

Oscarile kandideeriv dokk "If a Tree Falls" räägib hoopis, khm, teisest puust looduskaitsjaist, kes leiavad, et passiivne allumatus ja rahumeelsed meeleavaldused ei anna piisavalt tulemusi näiteks lageraie takistamisel, ning otsustavad tõsiselt võitlusse astuda. Objektidele ja asutustele, kes nende silmis kahjustavad elu planeedil, pistavad nad tseremoonitsemata tule otsa. See toimib. Mõnda kombinaati ei suudetagi enam üles ehitada.

Mõistagi tembeldatakse Earth Liberation Front peagi terroristideks, kuigi nad väldivad hoolikalt inimohvreid. Kuivõrd see on kindla struktuurita organisatsioon, mille rakukesed tegutsevad iseseisvalt ja kõiki konspiratsioonireegleid järgides, läheb julgeolekuorganeil isegi terrorismivastase sõja ressursse kasutades aastaid, enne kui nad filmi peategelasteni jõuavad. Ent ka tabatud ökoterroriste ei saa süüdi mõista, kuni nad pole valmis üksteise vastu tunnistama.

Paeluvad teemad, huvitav inimlik draama. Intrigeeriv film, abiks meie maailma mõistmisel nii praegu kui tulevikus.

Hinne: 7/8

"Kui puu langeb": DocPoint Tallinn 2012. Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (87% fresh).

DocPoint 2012: Tiguplaneet

2012-01-25T10:20:00.001+02:00

"Planet of Snail", Lõuna-Korea-Jaapan-Soome 2011.
Rež. Yi Seung-jun. 88 min.

milline õnn on tohtida tunda
milline õnn on tohtida mõelda
kujuta ette - mõtle, mis tahad
kujuta ette - vaata, mis näha

Nii kirjutas kunagi Juhan Viiding. "Planet of Snail" räägib Young-Chanist, kel pole õnne näha. Ega kuulda. Kaasa vahendab talle maailma sõrmega käele koputamise abil. Kuid tunda ja mõelda Young-Chan tohib.

laulda laulu kinnise suuga
laulda laulu lahtise suuga
olla kodus ja kõndida õues
minna metsa ja rääkida puuga
tunda tuksumist oma põues

Aeglane, tasane, lihtsate vahenditega esitatud, aga mõjus materjal, mis suudab meelte, tajude ja kogu inimeksistentsi kohta sada nelikümmend seitse korda enam mõtteainet pakkuda kui tilgatuks kuivanud pastapliiatsist vaakumpumbaga välja imetud kunstipärane melodraama "Perfect Sense".

Hinne: 7/8

PS. Taas kummaline pealkirjatõlge - nagu oleks Saul Bellow' pealkirjaks pandud "Mistersammlerplaneet". Nimetav 'tigu', omastav 'teo'. Kui "Teoplaneet" tundus veider, tulnuks tõlkida "Tigude planeet", aga mitte "Planeet-tigu" või "Tiguplaneet".

"Tiguplaneet": DocPoint Tallinn 2012.

DocPoint 2012: Ole õnnistatud, Ozzy Osbourne

2012-01-24T15:39:00.000+02:00

"God Bless Ozzy Osbourne", USA-Inglismaa 2011. Rež. Mike Fleiss, Mike Piscitelli. 94 min.

Dokid rokk- ja popstaaridest jäävad tihti ühekülgseks kiidulauluks ja meie aja kangelaste imetlemiseks. Nende vaatajaskond kipub seetõttu piirduma fännide või vähemalt konkreetsest artistist huvitatud publikuga. Näiteks mu jaoks eimidagiütlevast tiini-iidolist rääkiv "Justin Bieber: Never Say Never" on mul siiani lõpuni nägemata. Kohe kuidagi ei viitsinud üle paarikümne minuti. Martin Scorsese "George Harrison: Living in the Material Worldi" aga vahtisin rahumeeli kolm ja pool tundi tundi, ja oleks vist nõus veelgi vaatama.

No eks nende kahe doki tase ole ka filmidena sama erinev kui nende objektidel muusikutena. Päris raske on mõelda "Bieberist" ja "Harrisonist" kui võrdselt vaatamist väärt muusikadokkidest (nagu Ekspress pakub). Kuid üks asi ühendab neid küll ja see on läbini positiivne, kriitikavaba ja imetlev vaade oma objektile. Ainult jumaldamisele on aga raske dramaturgiat ehitada. Konfliktita ei teki köitvat lugu.

Ozzy-film on ses mõttes ebatavaline rokk-dokk, et see pole lihtsalt ühe järjekordse iginoore rollimudeli evangeelium, vaid huvitava ja vastuolulise tegelase portree. Konflikti tagab see, et Ozzy on kogu elu, varsaeast vanaduseni välja olnud out of control. Alkoholism, narkomaania, märatsemine, pilditus, mõrvakatse, kaks perekonda lapsi, kes räägivad, kui vilets isa neil oli. Ozzyt ei saa keegi naljalt eeskujuna võtta, selleks peaks ikka püsti põrunud olema. No ikka märksa enam kui näiteks Lemmy puhul, kellest tehtud dokk näitab sarnaste tarbimisharjumustega, kuid alati soliidseks jäävat härrasmeest, kellel on kõik kontrolli all. Ozzy ei kontrolli suurt midagi ning nii hoogne ja nauditav film kui "Lemmy" oligi - just tänu konfliktsele mitmekülgsusele pean käesolevat Ozzy-dokki veelgi paremaks.

"God Bless Ozzy Osbourne" on vaatamist väärt isegi neile, kes Ozzyst palju ei tea või ei pea. Mees on lihtsalt persoonina nii värvikas ja - kui pimeduseprintsiks hüütu kohta nii võib öelda - koomiline. Sõge, kuid siiras ja sümpaatne.

Võluv ja lõbus film.

Hinne: 8/8

"Ole õnnistatud, Ozzy Osbourne" Tallinna DocPointil. Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (80%).

DocPoint 2012: Kirjutis liival

2012-01-24T15:38:00.002+02:00

"The Writing in the Sand", Inglismaa 1991. Rež. Sirkka-Liisa Konttinen. 43 min.

Fotofilm, mis koosneb päevapiltnik Konttise rannafotodest Põhja-Inglismaalt. Sisuliselt mustvalge slaidšõu dokumentaalsete rannahelide saatel. Staatilisi fotosid elustab tänapäeval enamusele foto- või videosofti kasutajaile tuttav Ken Burnsi efekt. Ehkki filmile on kohati püütud juurde pookida sügavamat tähendust, iseloomustab selle põhimeeleolu Morrissey lugu "Lazy Sunbathers".

Konttise fotod on kenad ja toredad, kuid see, kas ja kui pikalt need suudavad filmina huvi pakkuda, sõltub juba vaatajast ja tema kannatlikkusest. Järjekindlale esteedile, kellele istusid näiteks "Vaheseinad" ("Medianeras" / "Sidewalls") või "Täiuslik meel" ("Perfect Sense"), võib see päris hästi peale minna. Mulle mitte nii väga.

Hinne: 4/8.

PS. Huvitav, miks oli vaja 'writing' tõlkida eesti keelde 'kirjutiseks'? "Kiri liival" oleks ju märksa kohasem ja ilusam olnud.

Film Tallinna DocPointil. Hinnaguid: IMDB (6.2/10).

Sõjaratsu

2012-01-23T10:27:00.001+02:00

"War Horse", USA 2011. Režissöör Steven Spielberg. 146 min.

Kahtlemata on seesinane lugu ühe kabjalise juhtumistest esimese ilmasõja päevil suur, mingis mõttes ka eepiline. Detailid ja dekoratsioonid on uhked, ilmasõja keskkond muljetavaldavalt loodud. Sõja peale on Spielbergil kätt ja silma, kuigi täielik veretus kahandab kõvasti lahingute veenvust. Muidugi, vanusepiirangut tuli vältida, sest sisult on see leebelt öeldes muinaslugu, kus iga samm ja emotsioon suurem kui elu.

Mitte nii leebelt öeldes aga on see sedasorti pateetiline melodraama, kus muusika jagab vaatajale vahetpidamata näpunäiteid, kuidas tuleb mõelda ja tunda. Kuigi vaatajal on kõik ammu selge, sest kogu see kangelaslikkus ja üllus on tal lapseeas kümneid kordi loetud, kuuldud ja nähtud.

Muinasjuttude ja multifilmide fantaasiamaailmad on tulvil üdini positiivseid kangelasi, kes võitlevad puhta kurjusega ja enamasti ka võidavad. Uuemal ajal on see zoroastristlik pimeduse ja valguse heitlus koomiksite ja ulme pärusmaa, ja sealgi püütakse tegelaste lõputut headust reeglina mingi siseheitluse või varjatud nõrkusega huvitavamaks muuta.

Spielbergi "Sõjaratsu" kangelane tegutseb justkui reaalses ajaloolises maailmas, kuid tal pole ühtki puudust. Kui ta oleks inimene, oleks ta Kristus ja Lancelot ühes isikus. Täiuslik armastus, eneseohverdus, tugevus ja julgus, mis kannatab ainult süütult, ainult sellepärast, et maailm tema ümber on ülekohtune ja ebatäiuslik. Selline positiivsuse kontsentratsioon, isikustatud idee, on ebainimlik, või kui soovite, üleinimlik, ja sestap sobibki seda kehastama loom. Lassie. Telder mustang. Valgekihv. Spielbergil taas hobune. Üle-inimlikustatud fantaasiaelukad inimesele ideaaliks ja eeskujuks.

Lapseeas on säärased lood küllap omal kohal ja mõjuvad liigutavalt. Mu elatanud pilgule paistab "War Horse" aga üleliia standardne ja mõttelaisk, nahkne ja ootuspärane, õõnes ja juustune. Kena näeb välja, vaadata võib, aga väga ei soovita. Hobusefilmidest soovitaks hoopis Béla Tarri "Torino hobust".

Hinne: 4/8

"Sõjaratsu" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnaguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (77%), Roger Ebert (7/8), Peter Bradshaw (2/5).

Tumedaim tund

2012-01-17T08:55:00.000+02:00

"The Darkest Hour", USA-Venemaa 2011. Rež. Chris Gorak.

Keegi ei väida, et see oleks hea film. Kriitikud sõimavad. Rotten Tomatoes hindab hetkel teose värskusastmeks 11%. Ja ikkagi see meeldib mulle, nagu ka näiteks "Skyline" (RT 16%). Naudin säärast kino nagu mingit salapahet. Nagu mõnelgi filmidest blogijal on ka mul nõrkus B-filmide ja eriti ulmekate vastu. Näidake mulle tulnukaid ja kosmost, ja ma olen müüdud mees, valmis andestama sada stampi ja tuhat totrust.

"Tumedaima tunni" põhiveaks pole mu jaoks mitte tervikuna klišeedest koosnemine. Seda ma nimetaks pigem stiilipuhtuseks, postmodernseks mänguks kaanoniga, kui soovite. Et siin on tunda kõigi võimalike ulmekate mõjusid Tarkovski "Stalkerini" välja, on ainult tore.

Ei, suurim häda on selles, et film on küll apokalüptilisest tulnukate rünnakust, aga tulnukaid pole näha. Not riilli. Nagu kohutavad koletised Fast Show programmist "That's Amazing": nähtamatud, kuulda pole midagi peale kohutava vaikuse ja jälgi ei jäta, kuna hõljuvad. Tuleb tunnistada, et "Stalkeris" oli muidugi enam-vähem sama lugu.

Aga muidu on siin lõbu laialt. Tehakse kõvasti pauku, pulveriseeritakse enam-vähem anonüümseid tegelasi, kellest pooled on silmapaistvalt siredad näitsikud, lammutatakse Moskvat. Just nimelt Moskvat, härrased, mitte New Yorki või Pariisi nagu igas teises filmis. Ja kui te nüüd tulete ütlema, et Kreml õhitakse hoopis suurejoonelisemalt parasjagu linastuvas neljandas "Võimatus Missioonis", siis jah, tõepoolest, aga kas seal korralikku vene keelt räägitakse? Ei räägita. Räägitakse seda hollivuudi pidžinit, mis ajab koera ka naerma. "Tumedaimas tunnis" aga puhutakse perfektset Puškini keelt ja see on üks põhjus, miks seda filmi tommkruisi tootepaigutuseepikale eelistada.

Pealegi, kogu oma trafaretsuse juures areneb "Tumedaim tund" huvitavamalt ja põnevamalt. Ning isegi kolmdee ei suuda selle head väljanägemist rikkuda. Lavastaja Chris Gorak on muide kunagi leiba teeninud Gilliami "Hirmu ja jälestuse" ja Fincheri "Kaklusklubi" kunstilise direktorina.

Võib olla, et ma ei tea suurt midagi kunstist, aga ma tean, mis mulle meeldib, nagu ütles paavst Michelangelole.

Hinne: 5/8

"Tumedaim tund" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnaguid: IMDB (5/10), Rotten Tomatoes (11%), Peter Bradshaw, Guardian (1/5), Viljar Voog, ÕL (1.5/5).

Jaanuari esimene pool kinodes

2012-01-15T21:47:00.000+02:00

Mõned järgnevaist filmidest jõudsid õigupoolest kinno juba detsembri lõpul, aga ilma nendeta oleks aasta alguse filmisaak eriti kidur, nii et las nad olla siin.

ARMASTATUD (Les bien-aimés / The Beloved, Prantsusmaa 2011). Film tundus kirjelduse põhjal nii võimatult artislik, et ma kohe kartsin seda. Selgus, et polnuks põhjust. Pikk tõepoolest, aga muidu sihuke tore suurejooneline, läbi põlvkondade ja aastakümnete ulatuv armastuslugu. Kas just sügav, aga kahtlemata ilus. Ja seejuures päris realistlik. Muusikanumbridki ei lõhu seda sel määral kui muusikalides tavaliselt. Sümpaatsed tegelased, teiste seas vanameister Miloš Forman. 6/8

LOHETÄTOVEERINGUGA TÜDRUK (Girl With a Dragon Tattoo, USA 2011). Oplev või Fincher? Ema või tütar? Liha või kala? Sellest kirjutasn pikemalt siin. 6/8

SAABASTEGA KASS (Puss in Boots, USA 2011). Muhe multikas igale eale; võib-olla liialt märulikeskne, aga siiski nauditav latiinohõnguline muinaslugu, kus kassi häält teeb Antonio Banderas. "Shreki" spin-offina meenutab toda filmi nii stiililt kui huumorilt. 6/8

UMBKOTID (Eesti 2012). Tolgi ja Maimiku pilahaubitsa laskesektorisse on sedakorda jäänud reklaamindus. Mehed teavad, millest räägivad. Võtavad nabad paljaks ja nalja saab. Ühelt poolt on see on justkui eesti eneseirooniline "Generatsioon P" ja "How to Get Ahead in Advertising", teisalt näitab, kuidas ilma maksurahata võib teha etemagi filmi kui riigi toel. 6/8

MISS KICKI (Rootsi 2009). Väike draama elust räsitud vananeva naise ja talle peaaegu võõra teismelise poja reisist Taivanile. Vaikne ja vaoshoitud, aga omamoodi kena ja sümpaatne asi. Siinsel kinomaastikul, täpsemalt Plazas ehk mõneti ootamatu, aga kindlasti teretulnud nähtus. 5/8

PEARAHAKÜTID (Hodejegerne / Headhunters, Norra 2011). Nõrgalt põhjendatud, kuid tänu sellele ootamatuid pöördeid tegev ogar meelelahutuslik krimisplätter. Artise kavas on see film küll täielik üllatus - ei meenugi, et ses kinos oleks kunagi varem midagi nii verist ja ebanaiselikku näidatud. Uus aasta, uued tuuled? 5/8

VÕSSOTSKI (Высоцкий. Спасибо, что живой. Venemaa 2011). Pole ma suurem asi nõuka-nostalgik ega Võssotski-fänn. Ja hoopis vähe võluvad mind õilsad kagebešnikud - kiilaspäised, härjakaelaga, karmid, kuid õiglased slaavi bruussvillised. Selle asemel võiks siin hoopis Võssotski laule rohkem olla. A inatše drama kvalitetnaja. Armastus ja surm, võim versus vaim - mis sa hing veel ihkad. Ja sügav breežnevi aeg ja aerofloti lennukis tehakse suitsu ja. A perevod - gavno. Ja laulusõnad on vabše tõlkimata. Eta võ ne tak, tavarištši. 5/8

MUPPETID (The Muppets, USA 2011). Muppetikauge inimese jaoks on see nagu käpiknukkudega "Kormoranid". Muppetite soliidset ajalugu arvestades tikub aga pähe mõte, et nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Antud juhul tähendab see, et disni uus "Muppets" on nagu Peter Jacksoni "Meet the Feeblesi" lahja ja peresõbralik vari. Kuigi algselt oli "Feebles" ju just muppetite paroodiana tehtud. 4/8

SHERLOCK HOLMES: VARJUDE MÄNG (Sherlock Holmes: A Game of Shadows, Inglismaa-USA 2011). Olgu selle Guy Ciccone Ritchie silmade läbi nähtud Holmesi originaalilähedusega kuis on, aga järg on veel venivam, igavam ja ideelagedam palagan kui eelmine film. Kena disain ja head näitlejad on raisatud mõttetu märuli peale. 4/8

TÄIUSLIK MEEL (Perfect Sense, Inglismaa 2011). Kaunis, kuid mõttetu ulmesugemetega melodraama, millest olen pikemalt kirjutanud siin. 4/8

ÜKS VANA HEA ORGIA (A Good Old Fashioned Orgy, USA 2011). Mõelda vaid, kui tore, et tänapäeval ei pea inimesed enam kunagi täiskasvanuks saama - keskea ja vanaduse on asendanud lõputu nooruslikkus, pidu ja promiskuiteet hauani. Romkommi vallas on sellest lausa omaette alamžanr saanud. Seesinane on tüüpnäide - tublisti nõrgem kui "Bridesmaids", aga kõvasti parem kui "Hall Pass". 4/8

SITT AASTA (Shit Year, USA 2010). Teatraalne Lynchi-mõjuline ulme-elementidega mustvalge kunsti- ja diibipunnitamine, mida iseloomustav sõna sisaldub pealkirjas. 2/8

JACK JA JILL (Jack and Jill, USA 2011). Väike mõtteharjutus. Püüa kujutleda kõige totramat Adam Sandleriga komöödiat, mida suudad (lepime kohe kokku, et "Punch-Drunk Love" see ei ole). Valmis? Nüüd võta see kujutluspilt mentaalselt ruutu ja mana vaimusilma ette film, kus Sandler astub üles nii mees- kui naispeaosas. Õnnestus? Väga hea, sel juhul on sul selge pilt, millega siin tegu. Edasijõudnud mõttemeistrina võid nüüd nuputada, mis sundis Al Pacinot selles püretuses osalema. Ise pakun, et Pacino püüab põlvkonnakaaslase Robert De Niroga sammu pidada. Jääme ootama tema koostöid Garry Marshalliga ("New Year's Eve") ja Ben Stilleriga ("Little Fockers"). 1/8

5. jaanuaril hüüdis Eesti Filmiajakirjanike Ühing (EFÜ) välja oma filmi aastaauhinnad ja sel puhul näidati Sõpruses taas mõnda aega võidufilme UUS MAAILM ja MELANHOOLIA.

Südaöö Pariisis

2012-01-13T03:35:00.000+02:00

"Midnight in Paris", USA-Hispaania 2011. Rež. Woody Allen. 94 min.

Woody Alleni puhul on kerge meelestuma mõte, et tema filmid on kõik sarnased. Olen seda isegi väitnud, aga see ei vasta päriselt tõele.

Aasta oli kuuskümmend viis, kui kolm dekaadi varem sündinud Allan Stewart Konigsbergi kinokarjäär alguse sai, ja tänaseks on tema kontol kirjutaja, lavastaja ja näitlejana kolmekohaline arv linateoseid. Neis paarikümnes, mida ma näinud olen, on Alleni kui filmilooja elegantselt terav käekiri vähemalt seitsmekümnendate algusest saati küll selgelt, ja mida aeg edasi, seda selgemalt tuntav, aga filme on nende seas siiski üpris erinevaid.

Alleni ampluaa ulatub pikapeale tema leivanumbriks saanud isikliku taustaga mõrkjas-humoorikaist suhtepuntraist nagu "Annie Hall" või "Husbands and Wives" märksa kaugemale: ühelt poolt puhta paroodiani nagu Tolstoist ja Dostojevskist tõukuv "Love and Death", teiselt poolt päris tõsise draamani nagu "Cassandra's Dream" (tõsi, too on ainus siin nimetatuist, mida ma otseselt ei soovita).

Trash kirjutas kunagi, et pärast 1992. aastat pole Allenilt enam väärt kraami tulnud. Sellega ma küll nõus ei ole. No võib ehk väita, et Alleni absoluutne tipp jääb möödunud sajandisse, ja et sinna kuuluvad eelkõige häbitult enesekesksed lood nagu "Deconstructing Harry" (1997!), kus Woody astub üles nii kaamera ees kui taga. Aga kuidagi ei saa öelda, nagu poleks vanahärra uuel sajandil enam võimeline säravaid filme looma, ka isiklikult ekraanile astumata.

Viimast kinnitavad nii "Vicky Cristina Barcelona" kui "Südaöö Pariisis" - mõlemad kuuluvad väärt kraami kategooriasse nii lihtsalt romkommide kui Alleni filmidena. Nagu Alleni puhul tavaks, kõlbavad need kenasti ka korduvalt vaadata.

Hinne: 7/8

Õigupoolest tahtsin aga siinse postitusega lisaks Alleni ja "Midnight in Parisi" kiitmisele teha kummarduse blogile "Loe seda, mida sa filmis ei näinud" (raamatukava.wordpress.com), soovitades selle filmi kõrvale lugemiseks kahte raamatut.

Esimene neist on Hemingway "Pidu sinus eneses" (tlk Enn Soosaar): "Mind on viimasel ajal vaevanud Dostojevski," ütlesin ma. "Kuidas on see võimalik, et inimene, kes nii halvasti, nii uskumatult halvasti kirjutab, saab su peale nii sügavat mõju avaldada?"

Ja teine James Aldridge'i "Viimne pilguheit" (tlk Tiiu Viires): "Sa oled purjus," karjus Hemingway vihaselt. "Ei ole," sõnas Scott haavunult. "Ma olen lihtsalt heas tujus."

"Midnight in Paris" - hinnaguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (93%), Roger Ebert (7/8), kinoprojektor (7/10), Viljar Voog, ÕL (9/10), Annekreet (väga meeldis), Tristan Priimägi, Kinoleht (ka Alleni kõrget taset arvestades väike triumf).

Täiuslik meel

2012-01-12T20:48:00.000+02:00

"Perfect Sense", Saksamaa-Inglismaa-Taani-Rootsi 2011. Rež. David Mackenzie. 92 min.

Kui sulle meeldivad...

õõnsast sentimendist nõretavad klantspildialbumid nagu hiljuti PÖFFil nähtud "Vaheseinad" / "Medianeras"
punnitatud sügavmõttelisus ja pateetiline pseudoulme nagu "Melanhoolia" või samuti detsembris PÖFFil linastunud "Teine Maa" / "Another Earth"
ilusad inimesed (antud juhul Eva Green) südantlõhestavate viiulite saatel oh-kui-suuri tundeid etendamas - nagu Anne Hathaway "Ühes päevas"
elementaarsete, enesestmõistetavate ideede tehniliselt meisterlik, kuid kohutavalt põhjalik ja rusuvalt aeglane läbimälumine nagu "Me peame Kevinist rääkima"

...siis võib see olla just sinu film.

Kui mitte, siis võivad pärast filmi lõppu su pea kohale kerkida mõttemullid kirjadega "tüütu" ja "perfect nonsense".

Hinne: 4/8

"Täiuslik meel" kinos. Hinnaguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (50%), Peter Bradshaw (2/5, sublimely and uncompromisingly daft), Vetikavabrik (9/10), Viljar Voog, ÕL (7/10).

Lohetätoveeringuga tüdruk (2011)

2012-01-12T15:37:00.000+02:00

"Girl With a Dragon Tattoo", USA 2011. Rež. David Fincher. 158 min.

"Milleks teha uusversioon - selle asemel et minna ja vaadata originaali," küsis mullu koos paljude teistega "Lohetätoveeringuga tüdruku" kolme aasta taguse rootsi ekraniseeringu režissöör Niels Arden Oplev. Vastus on ilmne - subtitreeritud filmid ei müü Ameerikas kuigi hästi. Põhjus on niisiis puhtrahaline. Meil siin maailma äärel jääb vaid valida kahe subtitreeritud linateose vahel või vaadata mõlemat.

Lühidalt ütleks nii: kes pole rootsi filmi näinud, võtku kõigepealt see ette. Kes on, võib Fincheri oma vaadata või vaatamata jätta, see ei võta tükki küljest ega anna ka juurde.

Filmid on üpris sarnased. Fincher lähtub ilmselt Oplevi ekraniseeringust vähemalt sama suurel määral kui (mõlema filmi aluseks olevast) Stieg Larssoni raamatust - olgu tegu siis näitlejate valiku või lohetüdruku gootilikkusega. Nagu ikka, saab Fincher tehniliselt - pildi, montaaži ja näitlejatega - suurepäraselt hakkama. Tubli käsitöö, nagu muudki tema uue sajandi filmid, kuid ei midagi sel kombel üle aegade püsivat nagu kunagised meistriteosed "Seitse" ja "Kaklusklubi". Fincheri hiilgeaeg jääb samuti üheksakümnendaisse nagu Danny Boyle'il.

Tema "Lohetätoveeringu" juurde tagasi tulles - osatäitjate valik pole paha. Rootslane Michael Nyqvist on rootsi ajakirjaniku Blomkvistina muidugi mõnevõrra usutavam kui inglane Daniel "007" Craig, aga viimane on ses rollis siiski aktsepteeritav. Ka Rooney Mara suudab üllataval kombel üsna veenvalt Noomi Rapace'it mängida. Kõrvalosatäitjad on samuti head. Ja et loo toimumispaigaks on endiselt Rootsi ja et suitsetamist pole täielikult elimineeritud.

Aga originaali ja koopia võrdluses on koopial raske mõjule pääseda juba sellepärast, et kriminulli puhul oluline üllatusmoment puudub. Kuid Fincheri filmi probleemiks on pigem Oplevi versioonist kõrvale kaldumine kui selle jäljendamine. Väikesed erinevused, nii väljajätted kui lisandused loos tunduvad ebavajalikud ja häirivad. Olgu esimese näiteks Blomkvisti isiklik lapsepõlvesuhe mõrvatuga ja teise puhul tema ja lohetüdruku suhte klišeelik romantika.

Fincheri "Lohetätoveeringuga tüdruku" põhihäda on aga see, et uurimine ei arene rootsi filmiga võrreldavalt loogiliselt ega järjekindlalt. Liiga suur roll on antud juhusele. Pakun, et looga mitte kursis oleva vaataja jaoks jääb tegevus kõige olulisematel kohtadel üsna segaseks. Lisaks on tagaplaanile tõrjutud Larssoni raamatus juba pealkirjas esile toodud misogüünia ("Mehed, kes vihkavad naisi") ja lugu kaotab seeläbi suure osa oma mõttest ja jõust.

Kokkuvõttes on Oplevi "Lohetätoveeringuga tüdruk" kas just mäekõrguselt, aga vähemalt Emumäe-kõrguselt Fincheri omast üle. Viimane on tehniliselt korralik, aga siiski - milleks?

Hinne: 6/8.

PS. Et suur osa linastuseelsest haibist keskendus heliribale, ütleks ka selle kohta paar sõna. Trent Reznori looming on mulle eluaeg sümpaatne olnud. Nine Inch Nailsi laiv ja "Natural Born Killersi" heliriba on mu kõigi aegade vastavate kategooriate toppides juhtivail kohtadel. Sellegipoolest ei jagu mul "Lohetätoveeringu" saundträkile kuigivõrd kiidusõnu. Mitte niivõrd sellepärast, et see pole Reznori muusikana midagi uut või et ma olen tema tumedat ämbienti varem värskemal ja jõulisemal moel kuulnud - vaid sellepärast, et seda muusikat on liiga palju ja see on liiga pealetükkiv. Õhku on vähe.

Mis puutub algustiitrite all mängivasse "Immigrant Songi", siis samuti nagu Fincheri filmil pole suurt midagi lisada Oplevi filmile, pole Reznori ja Karen O kaveril midagi lisada Led Zeppelini nelikümmend aastat tagasi tehtud originaalile. Jällegi - milleks?

Sama küsimus kehtib muidugi terve tiitri-sekventsi kohta. Ei immigrandilaulul ega kõigel sel veidi vanamoelisel graafikaga eputamisel pole "Lohetätoveeringuga tüdruku" loo sisu ega stiiliga vähimatki pistmist.

Heliriba kaitseks mööngem, et siin on üks hiilgav lüke - see on, nii hämmastav kui see ka pole, Enya. Kuidas see võimalik on, vaadake filmist.

Fincheri "Lohetätoveeringuga tüdruk" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.2/10), Rotten Tomatoes (86%), Roger Ebert (7/8), Karoliina Vasli, ÕL (9/10), Liis, Filmimull (8/10), Kalver (3/4).

Detsember 2011 kinodes

2012-01-01T01:11:00.000+02:00

Detsember tõi esiteks kinodesse rea filme äsja lõppenud PÖFFi kavast eesotsas ühe AD 2011 parima linateosega - Terrence Malicki ELUPUUga (Tree of Life), millest olen pikemalt kirjutanud siin.

Festivalifilmidest jõudsid kinodesse veel:

EDU VALEM (Moneyball, USA 2011). Head näitlejad, kenasti lavastatud, aga lugu… kunagi hiilgava "Capote" lavastanud Bennett Millerist ootasin ikka märksa enamat. Sihuke uimane ja ebadramaatiline värk. Korduvalt küsitakse, kuidas saab pesapalli mitte romantiliselt võtta. No kui sa pole jänki, siis ainult nii saabki. Taevas teab, et see on kõige jaburam ja igavam sportmäng peale kriketi ja võib-olla ka polo. Kohe üldse ei huvita ja sestap ei huvita ka film sellest, kuidas seal tiime hakati ühel hetkel mingi uue statistilise printsiibi järgi kokku panema. So what. 6/8

PLEKKSEPP, RÄTSEP, SÕDUR, NUHK (Tinker Tailor Soldier Spy, Inglismaa-Prantsusmaa 2011). Ei saa öelda, et ma sellest loost vähimatki taibanud oleksin. Jäin peaaegu kohe magama ja magasin vahelduva eduga enam-vähem kogu filmi maha. Need hetked, mil mu silmad juhuslikult lahti olid, meeldisid see-eest väga. Milline stiil! Milline koloriit! Olen peaaegu valmis uskuma, et tabatud on seitsmekümnendate olemust: elatanud pruunides ülikondades onklid otsustavad luitunud khakikarva interjöörides maailma saatuse üle. Nii siin- kui sealpool raudkardinat. 6/8

Ning Artises linastusid samuti PÖFFil näidatud ARTIST (6/8) ja HABEMUS PAPAM - MEIL ON PAAVST (6/8).

Detsembrile kohaselt moodustasid eraldi rubriigi pühadefilmid, mille seas kaugelt kõige vaimukamad ja taibukamad olid vanad asjad: soomlaste aastatagune RARE EXPORTS ning kodumaiste tegijate, Lotte loojate Heiki Ernitsa ja Janno Põldma juba kümme aastat tagasi valminud LEPATRIINUDE JÕULUD - meie oma maavillane "Arrietty". Viimase hindeks paneks üldisel taustal 7/8.

Üht- või teistpidi kuulusid sellesse kategooriasse veel:

ARTUR PÄÄSTAB JÕULUD (Arthur Christmas, USA-UK 2011). Aardmani stuudio kohta pisut lati alt läbi kõnnitud - "Chicken Run" ega "Wallace & Gromit" see just pole. Sony Animationi teemal ei oska sõna võtta, sest smurfid on mul nägemata, aga keskmisele ameerika multikale annab "Artur" pigem silmad ette. Kärab küll. 5/8

LUSTAKAD JALAKESED 2 (Happy Feet Two, Austraalia-USA 2011). Mitte otseselt jõuluteemaline, aga linastusajale ja loo perekesksusele mõeldes kahtlemata sihtotstarbeline animasült. Pikemat juttu sellest loe siit. 2/8

VANA-AASTAÕHTU (New Year's Eve, USA 2011). Aasta halvim romkomm - veel igavam kui "Prom" ja "Beastly", veel lamedam kui "Hall Pass" ja "What's Your Number". Olen sest filmist pikemalt kirjutanud siin. 1/8

Ülejäänud detsembri kinokava tipp oli TAPATALGUD (Carnage, Prantsusmaa 2011). 1933 sündinud Roman Polanski teeb vanas eas ikka sula kulda. Pole kindel, kas sest kammerdraamast, tegelikult näidendist palju uut teada saab, aga äärmiselt köitev vaatamine on see küll. Suurepärased näitlejatööd Jodie Fosterilt, Christoph Waltzilt, John C. Reillylt ja eriti Kate Winsletilt, kes, nagu selgub, suudab purjus inimest mängida nagu ei keegi teine. 7/8

LÕBUMAJA (L'Apollonide: Souvenirs de la maison close / House of Tolerance, Prantsusmaa 2011). Sidusa loota, aga see-eest väga tugevalt stiliseeritud pilguheit Pariisi seksitöötajate elule XX sajandi koidikul. Mingit erilist feminismi või üldse midagi ootamatut on siit üsna raske välja lugeda. Rohkem sihuke teenindaja tuim argipäev, hästi mängitud, glamuurseis kostüümides ja interjöörides. Ei midagi riivatut ega šokeerivat peale üsna kistud viite "Dark Knighti" Jokkerile. Kena, kuid väheütlev vaatepilt. 6/8

RUMMIPÄEVIK (Rum Diary, USA 2011). Kas see nüüd just joomisfilm on. Peategelase suhe alkoholiga on kuidagi ebajärjekindel ja väheusutav. Aga paljukest neid korralike joomafilme üldse on. Muidu päris tore vaatamine, mu meelest etemgi kui selle mõtteline eelkäija, Terry Gilliami "Hirm ja jälestus Las Vegases". Ligi viiekümnene Johnny Depp on muidugi liiga vana, et mängida poole nooremat Hunter Thompsonit, aga see-eest teeb Giovanni Ribisi oma elu rolli Barfly-liku parmuna. Eesti subtiitrid olid silmapaistvalt kehvad, kuigi Bestfilmil on varem veelgi hullemaid esinenud. 6/8

KODUABILINE (The Help, USA 2011). Stiilne ajastupilt kuuekümnendaist ja tugev näitetrupp. See Emma Stone on üks igavesti vahva naaskel. Aga. Püüdke hetkeks vaimusilma ette manada nii padutõsimeelne ja poliitkorrektne klišeedest nõretav melodraama kui suudate. Tehtud? No siis on ka neegrite õiguste eest võitlev "Koduabiline" sama hästi kui nähtud. Üks hea point siin siiski on - meenutus sellest, milline vahva natsiriik ikkagi oli veel napilt poole sajandi eest USA, kes armastas juba tollal, näpp püsti, kogu ülejäänud ilmale vabadust, võrdsust ja vendlust õpetada, ja teeb seda tänini. 5/8

TEEKOND ARARATILE (Eesti 2011). Riho Västriku tagasihoidlik, kergelt hajuva fookusega reisidokk matkast Noa ja Friedrich Parroti jälgedes. Infot on, sain üht-teist uut teada. 5/8

VÕIMATU MISSIOON: VARIPROTOKOLL (Mission: Impossible – Ghost Protocol, USA 2011). Enam kui kahetunnine tegevusrohke, kuid sellegipoolest kohati veniv reklaamklipp Bayerische Motoren Werke AG ja Apple Inc toodetele ning maailma kõrgeimale majale. Profilt tehtud muidugi. Kui vajad meelelahutust, mis vähimatki senssi ei meigi, siis, noh, miks mitte. Või midagi. 5/8

TEKSASE SURMAVÄLJAD (Texas Killing Fields, USA 2011). Segane ja ebamäärane kriminull. Kohalikus reklaamis kasutatav väljend 'piinav põnevusfilm' on siiski liialdus. Nii hull see asi ikka pole. Pigem 'eimidagiütlev'. 4/8

Lisaks jõulufilmidele leidsid taaskasutust veel mitmed vanemad linateosed. Nii näidati Artises paar korda Susanne Bieri võimast Oscari-draamat TAEVARIIK ("Haevnen", õigupoolest "Kättemaks", Taani 2010). Sõpruses linastus jõulukino sildi all lisaks "Rare Exportsile" uuesti veel Aki Kaurismäe LE HAVRE, ning kummalise nimega programmis "Vene Talv" all Debra Graniku WINTER'S BONE, Abbas Kiarostami CERTIFIED COPY, Chris Morrise NELI LÕVI ja Rainer Sarneti IDIOOT.

Ühekordse seansina tuli Sõpruses ekraanile Mark Soosaare JÕULUD VIGALAS (1981). Mõningasest visandlikkusest ja konarlikkusest hoolimata siiani üllatavalt värske ja huvitav asi, üks kõigi aegade paremaid eesti filme mu meelest.

Ning Tartu kino Athena näitas hooaja lõpetuseks ühekordse seansina Mr Oizo (Quentin Dupieux) vaimusünnitist KUMM (Rubber, Prantsusmaa-Angoola 2010) - lugu psühhokineetiliste võimetega mõrvar-autokummist, kes inimestel päid lõhkab. See on nii ogar asi, et Tallinnas pole seda veel keegi avalikult näidata söandanud. (Väidetavalt pidavat Katusekino 2012 suvel siiski südame rindu võtma.) 7/8

Lustakad jalakesed 2

2011-12-20T11:52:00.000+02:00

"Happy Feet Two", Austraalia-USA 2011. Rež. George Miller. 100 min.

Põlva Turunduskonverentsid ja Kuldsed Munad soovitavad: taibukas marketroid teab, et end oimetuks puginud ja segi šopanud tarbija vajab detsembris "südamlikku" ja "perekeskset" meelelahutust. Sestap serveerib ta ostupalavikus pehmenenud ajudele ja sularasvast tilkuvale südamele sihukest siirupit nagu see või "Vana-aastaõhtu".

"Lustakad jalakesed 2" on proovikivi mitmes mõttes. Raske öelda, kumb on imalam, kas elus Bon Jovi isiklikult või karaoke-Queeni saatel tantsivad ja joodeldavad animeeritud sulelised. Aga üsna julgelt võib öelda, et vaataja, kes pärast "Härra Popperit" ja käesolevat filmi ikka veel tunneb vastupandamatut külgetõmmet pingviinide kui eriti nunnude ja naljakate olevuste vastu, on ilmselt ise pingviin ning tema koht on loomaaias või mõnikümmend tuhat versta lõuna pool.

Hea küll, saan tegelikult aru, et õnnetud lennuvõimetud linnud pole vähimalgi määral süüdi selles, et neist "Imperaatori marsist" saati halvavalt läilasid emo-oopusi treitakse, aga inimese vastuvõtuvõimel on piir ja tema käsi sirutub neid nähes reflektiivselt kabuuri järele.

Pingviinide kui liigi õnneks on jutt muidugi täie aruga täiskasvanud inimesest, kes üldjuhul oskab säärasest kraamist hoiduda. Vaestele ilmsüüta lastele läheb sihuke värviline ja liikuv kompott küllap kenasti peale.

Vanemaile, kes on teadlikult otsustanud oma võsukesed kinno vedada, et nende mõtteilma maast madalast "Lustakate jalakestega" reostada, mul kaastunnet ei jagu. Õpetagu see sada minutit neile, kui taibukas film on "Lepatriinude jõulud" - või ka iga muu lastelugu, pärast mida ei tule oma silmaterale tundide viisi seletada, miks liikidevaheline seksuaalne külgetõmme on okei ja miks krevetid on homod.

Hinne: 2/8

PS. Vaatasin filmi kahemõõtmelisena ja originaalheliga. Ei julge mõeldagi, milline elamus see veel kolmdees ja dubleerituna olla võiks.

Hinnanguid: IMDB (5.8/10), Rotten Tomatoes (44%), Roger Ebert (5/8), Viljar Voog, ÕL (2/5).

Elupuu

2011-12-19T11:08:00.000+02:00

"Tree of Life", USA 2011. Rež. Terrence Malick. 139 min.

“Mis te õieti kujutate endast universumi kõrval? Kui mõtelda ainult, et meile lähim kinnistäht on sellest ešelonist kakssada seitsekümmend viis tuhat korda kaugemal kui päike ja et tema parallaks moodustab ainult ühe sekundi. Kui te asuksite kinnistähena maailmaruumis, oleksite kindlasti nii tühine, et teid ei võiks näha ka kõige tugevamate teleskoopide abil. Teie tühisuse jaoks ei oleks maailmaruumis üldse mõistet. Poole aastaga teeksite te taevavõlvil nii tibatillukese kaare, aasta jooksul nii väikese ellipsi, et nii väikest arvu, kui nende väljendamiseks vaja, pole üldse olemaski. Näete, kui tühine te olete. Teie parallaksi poleks üldse võimalik mõõta.”

Nõnda kõneles üheaasta-vabatahtlik Marek vangivagunit konvoeerivale kapralile, kes teda ja vahvat sõdurit Švejki ropu suuga lontrusteks nimetas.

Enam-vähem sama vastab Jumal Hiiobile, kui too, olles küll vaga ja õiglane mees, neab oma sündimise päeva ja süüdistab Jumalat, kes on lubanud saatanal röövida Hiiobilt kõik, nii vara kui lapsed, ja lüüa teda ennast kurjade paisetega pealaest jalatallani.

Hiiob ei mõista, miks ta peab kannatama, kui ta on ometi eluaeg kartnud Jumalat ja hoidunud kurjast. Miks ta siis üldse emaihust välja toodi? Miks Jumal ei või oma sulast rahule jätta? Inimesel on niigi lühikesed elupäevad ja palju tüli. Miks õelad veedavad oma päevi õnnes? Miks Jumal toetab valguse vastaseid? Miks süütuid kiusatakse? Miks mina?

“Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa?” kostab Jehoova tormituulest. “Kas sa taipad, kui avar on maa? Kas sa tunned taeva seadusi?”

Ja Hiiob lepib sellega. Tunnistab oma mõistmatust ja võtab süüdistused tagasi. Ka Karl Ristikivi leppis, kuid meile siin ja praegu võib see paista arusaamatu. Kas me suudame võtta seda vastusena oma küsimustele? Isegi kui me mööname oma piiratust - kas see tähendab, et me peaksime sama hingetõmbega heaks kiitma Jumala ja kogu maailma? See ei mahu meile pähe. Jumal on ju surnud ja maailmas on nii palju ülekohut. Mis mõttes on sellised kärbsed head, nagu küsib Jaan Kaplinski.

Ligi seitsmekümnene ameerika lavastaja Terrence Malick alustab oma viiendat filmi “Elupuu” sellesama küsimusena sõnastatud vastusega inimhinge kaebustele: kui sa pole maailma loonud, kas sa võid siis sellele midagi ette heita?

Aga see on alles algus. Kohe püstitab filmilooja ka hiiobliku küsimuse olemise kohutavast ebaõiglusest suurima võimaliku teravusega - lapse kaotanud ema suu läbi. Kus olid Sina, Jumal, siis, kui mu laps suri? Mida saab Jumal lapse surmast? Kes oleme Jumalale meie? Kas Jumal üldse märkab meid ja meie valu? Kas universumi lõputu hiilgus kaalub üles ühe lapse pisarad? Aga tema surma?

Valust murtud ema küsimuste taustal kõlab Krzysztof Kieślowski ihuhelilooja Zbigniew Preisneri südantlõhestav reekviem ning ekraanil rullub kahekümne minuti jooksul lahti kõiksuse lühilugu galaktikate moodustumisest läbi elu ja liikide tekke peategelase sünnini - vägevuses, mille kõrval Lars von Trieri “Melanhoolia” samuti kosmiline algus kohmaka skriinseiverina kahvatub. “Elupuu” kosmoloogia on nii võimas vaatepilt, et juba selle pärast tasub filmi vaadata neilgi, kellest Malicku teemad, sõnum ja keel valgusaastate kaugusele jäävad.

Viljar Voog kirjutab Õhtulehe filmiblogis, et “Elupuu” ignoreerib vaatajat, tundub liiga pikk ega paku otseselt midagi. Voog tunnistab, et ei tea, millest film räägib - ja leiab siiski, et sellelt on raske silmi pöörata ja et tegu on geniaalse linateosega.

Pea kõik arvustajad on ühel meelel, et ligi neli aastakümmet loometeed, millest poole on Malick vaikinud, on filmilooja käekirja lihvinud esteetilise täiuseni. Muus osas üksmeel puudub. “Elupuu” mastaapsus, fragmentaarne jutustus ja varjamatu religioossus inspireerivad vastakaid tõlgendusi, mis ulatuvad mõistmatusest vaimustuse ja vastuseisuni. Malicku ambitsioonikust nii tunnustatakse kui taunitakse. Tõnu Karjatse arvab Klassikaraadios ja Mathura Sirbis, et film pakub liiga vähe vastuseid, Margit Tõnson aga kinnitab Kinolehes La Strada, et film surub peale ühekülgset kristlikku loogikat.

Kumbki etteheide ei tundu õiglane, nagu ka süüdistus liigses keerukuses või loo puudumises. Lugu on ju lihtne, kuigi algab lõpust. Keskealine mees, kes on leidnud Jumala, küsib, kuidas ta selleni jõudis, vaadates tagasi nii oma elule kui kõigele, mida ta olemisest üldse teab. See on tema ja ta maailmapildi kujunemise lugu. Nii küsimused kui vastused öeldakse selgelt välja, ja need pole kuigi üllatavad. “Elupuu” on palve ja usutunnistus. Credo, kuid oma aukartuses loodu(se) vägevuse ja ilu ees pigem panteistlik kui kristlik. Ka armastus pole kitsalt kristlik sõnum, ja mis puutub jumalaarmu teesse (way of grace), siis Malick ei ütle, et see viiks kannatusest välja. Kannatus jääb.

Ja milline vastus saaks olla piisav või ammendav? Millist lõplikku vastust me ootame? Kas meie süda jääb rahule, kui meile öeldakse, et vastus on 42?

Hinne: 8/8

See on Ekspressile kirjutatud lugu.

"Elupuu" kinos. Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (84% fresh), Roger Ebert (8/8), Viljar Voog, ÕL (5/5), Robert Kurvitz (2.5/10), Zinera (2/10), Karlo Funk, Kinoleht (üks viimase aja ilmutuslikumaid filme), Margit Tõnson, Kinoleht (tõlgendustele avatud tekst), Sakarias Leppik, Kinoleht (kunstiliselt arendet film, mis õnneks ei pürgi olema taas üks filosoofiline linateos paljude seas), Mathura, Sirp (nõuab vaatajalt palju ja niipea end unustada ei lase), vaskuss (film on tahtnud olla suurem kui ta välja tuli).

Vana-aastaõhtu

2011-12-16T10:48:00.000+02:00

"New Year's Eve", USA 2011. Rež. Gary Marshall. 118 min.

Masu pole tingimata halb asi. Majanduskasvu pidurdumist võiks ehk tervitadagi, kui see aitaks edasi lükata praeguse maailmakorra vältimatut kollapsit. Aga kui suures plaanis on võib-olla et lausa enamus meist valmis tunnistama, et me raiskame taastumatuid ressursse ja et tarbimist tuleks piirata, siis üksikisikuna ei taha naljalt keegi vaesemaks jääda. Inimlikult äärmiselt mõistetav, aga ikkagi tundub masendav, kui inimesed elustandardi säilitamiseks eneseväärikusest loobuvad.

Ega ma ei tea, kui suures hädas olid kõik need nimekad näitlejad, kes "Vana-aasta õhtus" üles astuvad. Võib-olla olid pangad neilt viimse kui veeringu välja pigistanud ning kihutanud nad talveks kogu perega prügikonteineri taha, kus nende aastane adopteeritud laps röögib näljast nagu ratta peal ja pooleldi halvatud vanaema hakkab külmast siniseks tõmbuma. Sel juhul võib neist ehk aru saada.

Aga kui see nii ei olnud, kui neil oli tuba soe ja leib laual, siis on küll üsna raske mõista otsust osaleda jälkuses, mille kohta aasta viletsaim romkomm kõlab peaaegu kiitusena. "Vana-aastaõhtu" võib vabalt olla ka sajandi ebaromantilisim ja vaimutuim teos selles žanris. Nii sisutut, võltsi ja juhmi stsena ja dialoogi pole nähtud vähemalt viimasest "Seksist ja linnast" saati ning võrreldavalt imalat saundträkki pole võib-olla olemaski. Ei "Titanic" ega too Kostneriga "Robin Hood" ei suuda konkureerida. Uskuge või mitte, isegi žanri suurmeister Jon Bon Jovi pole veel halvim osa sellest süldist.

Muuhulgas toimib "New Year's Eve" tõhusa antireklaamina New Yorgile. Paljud siin Eestiski ei jõua ära kiita, kui äge linn see ikka on. Kergeuskliku inimesena olen isegi mõelnud, et miks mitte kunagi ära käia. See film loob asjast hoopis teise pildi - it's a silly place, nagu ütles kuningas Arthur. Eriti vana-aastaõhtul.

Näitlejate kaitseks tuleb tunnistada, et nad pole veel täielikult au, mõistust ja südametunnistust minetanud. Neil on nähtavalt piinlik seda jama kaasa teha ning enamus neist ei suuda oma tööd vähimalgi määral tõsiselt võtta. Näiteks Halle Berry krimpsutab iga kord nägu, kui peab mingi eriti nõretava nõmeduse ütlema.

Kui "Vana-aastaõhtu" ei võida Kuldvaarikaid kõigis olulisemates kategooriates, siis pole maa peale enam mingit õiglust jäänud ja inimkond on saabuva apokalüpsise kuhjaga ära teeninud.

Jääb vaid taas kord tsiteerida Ali Arikani arvustuses "Vaglafontään" öeldud sõnu, mis käisid küll "Kariibi mere piraatide" neljanda osa kohta, aga kehtivad enam kui täiel määral ka "Vana-aastaõhtu" puhul. Vabandan emakeele-fundamentalistide ees, kuid jätan need parem tõlkimata:

"Stop fucking seeing pieces of shit like this, start demanding better from your gods. Because, if you like this film, you are a cunt."

Hinne: 1/8

"Vana-aastaõhtu" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (4.9/10), Rotten Tomatoes (7%), Roger Ebert (2/8).

PÖFF 2011: ääremärkusi

2011-12-15T16:12:00.000+02:00

Pöfiteema lõpetuseks mõned hajamõtted mitte enam filmidest, vaid festari muudest külgedest - keskmisest ehk mõnevõrra aktiivsema pöfil-käija mätta otsast vaadatuna.

Üldmulje on, et festival läks tänavu väga hästi korda. Mitte ainult filmide poolest, vaid ka mitme muu kandi pealt, alustades juba avamisest, mis kulges erakordselt sujuvalt ja piinlikkusevabalt. Asju, mis kulgesid harjumatult ladusalt, oli veelgi. Näiteks festivali kava sai veebi lausa ennetähtaegselt üles. Braavo!

Kõik polnud muidugi lust ja lillepidu. Nurinat piletihinna hüppelise tõusu üle oli netiavarustes korduvalt kuulda. Kuivõrd festivalikülastusi tuli kokku pealt 70 tuhande, rohkem kui kunagi varem, siis arenenud kapitalismi tingimustes on teadagi raske teenusepakkujale ette heita, et ta küsib nii palju kui turg on nõus maksma. Siiski oleks kena mitte tõsta hinda eelkõige vaesema publiku, õppurite ja pensionäride arvelt.

Kiita tahaks linastuste tehnilise kvaliteedi paranemist. Kui Postimees rääkis juba tunamullu festivali euroopalikust kvaliteedist ja apsude puudumisest, siis oli ilmselt tegu ajakirjandusliku pealiskaudsuse ja soovmõtlemisega. Toona oli jama ikka rohkem kui rubla eest. Tänavu aga oli asi tõesti parem kui kunagi varem, ütleksin ma poolesaja nähtud seansi põhjal.

Jah, oli kuulda ühest filmi põlemaminekust, aga ei enamat. Ning ise ma suuri tehnilisi jamasid peale Herzogi koopadoki kadunud värvi ei täheldanud. Filmide näitamist kahtlases digikvaliteedis (digibeeta, kui mitte DVD) esines muidugi ka, ja mida kallim pilet, seda ebaõiglasem sihuke asi tundub, aga see pole paraku kitsalt festivali probleem - mõneski kinos tuleb seda aasta läbi ette.

Üks suuremaid tehniliste hädade allikaid on PÖFFil alati olnud eestikeelsed subtiitrid - täpsemalt nende lünklikkus, vale ajastus või osaline puudumine. Tänavust linastuste kvaliteedi paranemise muljet aitas muuhulgas luua see, et eesti keelde tõlgitud filme oli tunduvalt vähem kui varem. Lõviosa seanssidest, mida külastasin, olid tõlkimata või ingliskeelsete subtiitritega. Ühest küljest tore, et probleeme on vähem, teisalt natuke kurb, et eestindamata. Kasvõi vanema põlvkonna peale mõeldes.

Samas Just Filmi puhul kalduti teise äärmusse, mis häiris mind hoopis rohkem - tõlge loeti originaalhelile tuimalt reaalajas peale nagu vanal hallil ajal. Olles pahaaimamatult ühele sellisele seansile sattunud (PÖFFi kavas selle eest ei hoiatatud), vältisin edaspidi kõiki Just Filmi seansse. Arusaadav, et lastefilmidele on tõlget vaja, aga miks ei võiks seda lugeda klappidesse nagu kunagi nukuteatris? Vaatajale võiks siiski jääda valik, millist heli ta soovib kuulata.

Just Filmi ja Animated Dreamsi külastamist takistas tänavu veel see, et kogu PÖFF oli nädal aega lühem ja alafestivalid tõstetud põhiprogrammiga ühele ajale. Kui varem sai enne põhiprogrammi algust rahulikult nädalakese laste- ja noortefilme ning multikaid kaeda, siis seekord mitte. Mul vaatajana on sellest kahju.

Alafestivalide vaatajanumbreid pole eraldi avalikustatud, aga vaevalt et säärane sunnitud konkurents neile hästi mõjus. Muidugi, numbrites ei pruugi näiteks Justi puhul vahet märgata, kuivõrd neisse pumpasid testosterooni "Videvik" ehk "läbi aegade parim saaga" ja "Lõvikuningas 3D", mida võivat "julgelt pidada käesoleva aasta suurimaks ja sügavaimaks kinoelamuseks".

Need tsitaadid PÖFFi veebist toovad meid kataloogitekstide juurde, mille tase on alati olnud nii kõikuv, et üldiselt püüan ma nende lugemist vältida. Probleemiks pole muidugi mitte rohked kirjavead, vaid esiteks just sedasorti süüdimatu promoloba, mil ei pruugi reaalsuse ega tutvustatava filmiga kuigivõrd seost olla, ja teiseks sisu ümberjutustamine, halvimal juhul lõpuni välja, mida tänapäeval on kombeks nimetada spoilimiseks või spoilerdamiseks. Maakeeli on see filmielamuse rikkumine ja see on kahjuks ka eesti filmikriitikas laialt levinud. PÖFFi kataloogi puhul annaks asja siiski suhteliselt vähese vaevaga parandada, kui veidi mõelda, kellele ja milleks need tutvustused vajalikud on, anda kirjutajaile ette selged reeglid ja rakendada ranget toimetajakätt.

Positiivse poole pealt tahaks kiita festivali veebi 'oma kavasse' tekkinud eksporti levinud kalendriformaatidesse. Kuigi seda testiti, nagu ikka, kasutajate peal, st alguses see korralikult ei töötanud, vaid genereeris vigu, on see väga teretulnud ja abiks uuendus. Eriti tore oleks, kui väljastatavate formaatide hulka lisanduks guugli kalender, mis erinevalt muist on tasuta kasutatav ja kasutajate vahel jagatav.

Veel üks vajalik uuendus, mille võiks sisse viia, on pideva sisse-väljalogimise kaotamine ja gmaili-laadse süsteemi tekitamine, kus kord sisse logitud kasutaja jääb ühes arvutis alati sisse.

Kolmas veebi kasutamist hõlbustav uuendus võiks olla tähestikulise järjekorra rakendamine rippmenüüdes (riigid, isikud, märksõnad). Ja mitte eesnimede, vaid perekonnanimede järgi, eks ole.

See, et Animated Dreamsi seansid PÖFFi veebis ei kajastunud, polnud ka just mõistlik. Vaataja jaoks on ju tegu siiski ühe festivali ja ühe ajaga, mille piires valida, mida vaatama minna.

Asjad olid justkui paranenud seansside hilinemiste osas, mis pühendunuma festivaalitaja päevakava sassi löövad. Hilineti küll, just suurtes saalides, aga üldiselt mitte üle veerand tunni. Hilinemiste peamiseks põhjustajaks paistab endiselt olevat triipkoodiga piletite ükshaaval skännimise aeglus. Kas ikka on vaja seda asja nii keeruliseks ja kõrgtehnoloogiliseks ajada? Üle lahe Armastusel ja Anarhial rebitakse isegi Finnkino kinodes saali uksel pileteid nagu keskajal - ja ei mingeid hilinemisi.

PÖFFil seevastu oli Finnkino siinsele tütarfirmale Forumcinemas kuuluvas Plazas sissepääsusüsteem ekstra jaburaks aetud, kontrollides pileteid kaks korda, nii tavapärases kohas all trepi ees kui täiendavalt ka saali uksel.

Selle bürokraadi märja unenäo kõige ebameeldivam aspekt avaldus seoses piletita kaelakaardi-omanikega, kes pretendeerisid vabaks jäävatele kohtadele. Muudes kinodes ootas kaardirahvas saali ees, kuni kell kukkus ja piletiomanikud olid sees; seejärel lubati vastavalt vabade kohtade arvule saali kaardiomanikke, ja siis algas film. Plazas lasti kaardiomanikel üldiselt all trepimademel passida, kuni kell oli kukkunud ja film käis, ja alles siis lubati neid jaopärast ning ükshaaval üles ja sisse.

Tulemuseks oli esiteks see, et saalidesse jäi vabu kohti ja kõik soovijad ei pääsenud filmi vaatama hoolimata sellest, et kohti oleks jagunud. Teiseks, mis märksa ebameeldivam - pärast seansi algust saabunud pidid vabadele kohtadele trügima filmi ajal üle kõikide õigeks ajaks kohale tulnud õigusjärgsete piletiomanike, nii et nemadki ei saanud segamatult filmi vaadata. Ja nii korduvalt.

Aga noh, mis siin imestada, see on ju Plaza. Ordnung muss sein!

Kuid kokkuvõttes: tore kinomaraton, toredad filmid, tore tasuta kohvik Solarise aatriumis, mis aitab pisut leevendada festivali üldsielt kummitavat seltsielu-nappust. Toredad vabatahtlikud.

Kohtumiseni novembris 2012.

PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- parimad filmid
- halvimad filmid

PÖFF 2011: halvimad filmid

2011-12-10T22:59:00.000+02:00

Ajalehes Postimees tegutses PÖFFi ajal oma žürii ja festivali lõppedes avaldas kinopidaja Indrek Kasela selle hääletustulemuste juures arvamust, et publik peaks saama valida ka halvimat filmi. Siinkohal pakun välja oma kandidaadid. Hääletada võib kommentaarides.

Nimekirjast jätsin välja esiteks filmid, mida ei viitsinud lõpunigi vaadata nagu VEEALUNE ARMASTUS ja LÕIGE. Pole ju päris ilmvõimatu, et nad jätaksid lõpuni vaadatuna parema mulje - hoolimata sellest, et kogemuse põhjal olen veendunud, et filmidest, mis esimese paarikümne minutiga mingit huvi äratada ei suuda, ei saagi asja saama.

Ja teiseks jätsin välja filmid, mis on küll silmapaistvalt viletsad, aga milles siiski midagi on - nagu näiteks vastikult pateetiline ja pretensioonikas ME PEAME RÄÄKIMA KEVINIST, kus on head näitlejatööd ja kaameratöö. Või festivali avafilm, eriti igav ja hõre minimalism TEE NAGU TEISEDKI, mille idee pole siiski kõige hullem ja dekoratsioonid Islandi maastiku näol on kenad.

Sõelale (hehee) jäi tõeline merde de la merde. Minu kuus PÖFF 2011 halvima filmi nominenti:

TEINE MAA (Another Earth, USA 2011). Ulmeline idee näeb sünopsises välja huvitav, kuid ekraanil kole, võlts ja õõnes.

MA ARMASTAN SIND (Я тебя люблю, Venemaa 2011). Tüütu koduvideo, mis püüab end esitada dokumentaalse realismina. Tutkit, brat.

TEMA SAABUMISE PÄEV (Book chon bang hyang / The Day He Arrives, Lõuna-Korea 2011). Mustvalge enesekesksus, kus halligi ei toimu.

ROOSTE (Ruggine, Itaalia 2011). Verdtarretavalt piinlik ja rumal ilulemine pedoteemadel. Vältida iga hinna eest.

KAOTATUD ELU (Kechikkan hayot / Late Life, Usbekistan 2011). Tsiteerides seltsimees Sagdijevi sõnavõttu Usbekistani saatkonna ees: fuck you, motherfuckers!

KÕIGE LÕPUS (At the End of It All, India 2011). Uskumatu tase isegi päritolumaa spetsiifikat arvestades. Kohutav sentimentaalne ila.

Ütlen igaks juhuks, et see nimekiri pole mõeldud festivali kava kriitikana. No kui, siis ehk vaid võistlusprogrammide osas, kuhu mõni ülalnimetatuist vast poleks pruukinud kuuluda - kui tahta, et neil programmidel, põhimõtteliselt ju nominatsioonidel, mingitki kaalu oleks. Kuid sõnapaar PÖFFi film pole kunagi olnud kvaliteedimärk ega žanrimääratlus ning ei peagi seda olema. Festival annab läbilõike filmiaastast, mis sisaldabki seinast seina nii kunsti kui meelelahutust, nii kobedaid, keskpäraseid kui kehvi filme.

Jättes kõrvale määratluse halb film subjektiivsuse, ütlen lihtsalt, et neil, kes halbu filme näha ei taha, tasub pisut eeltööd teha ja oma festivalivalikuis kindla peale välja minna, toetudes enda jaoks usaldusväärsetele märksõnadele ja soovitajatele. PÖFFi kavas on alati häid filme ükskõik millise maitse jaoks, need tuleb vaid üles leida.

PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- parimad filmid
- ääremärkusi

PÖFF 2011: parimad filmid

2011-12-09T13:17:00.001+02:00

Viieteistkümnenda, pöffdei-PÖFFi jooksul sai vaadatud üle poolesaja filmi. Mõndagi olin näinud enne festarit. Kõhutunne ütleb, et kokku olen kavva kuulunud 260 täispikast pilgu peale saanud sajakonnale. Siinkohal parimad neist, jättes kõrvale need tipud, mis on meie kinodes juba varem jooksnud nagu näiteks Susanne Bieri Oscari-draama "Hævnen", Laika stuudio võluv nukufilm "Coraline" ja Jaan Tootseni elurõõmus dokk "Uus Maailm".

Seitse parimat PÖFF 2011 filmi (tähestiku järjekorras):

BEEBIMONITOR (Babycall, Norra 2011) - üks viimaste aastate paremaid põnevikke.

ELUPUU (Tree of Life, USA 2011) - Terrence Malicki visuaalselt vägev, olemise aluste ja elu mõtte järele küsiv draama. Loe pikemalt siit.

JALGRATTAGA POISS (Le gamin au vélo / The Kid With a Bike, Belgia 2011). Vendade Dardenne'ide hingeminev lugu läheduseotsingust.

JELENA (Елена / Elena, Venemaa 2011). Andrei Zvjagintsevi antiiktragöödiat meenutav meisterlik draama eetilistest valikutest.

MARATONIPOISS (Marathon Boy, Inglismaa-India 2011). Uskumatult dramaatiline dokk. Indias on kõik võimalik.

MÄNG (Play, Rootsi 2011). Ruben Östlundi draama aktuaalsel tolerantsi, vägivalla ja ükskõiksuse teemal veenab nii sisu kui vormiga.

NADERI JA SIMINI LAHKUMINEK (Jodái-e Náder az Simin / Nader and Simin: A Separation, Iraan 2011). Piibellik draama vanematest ja lastest, õiglusest ja õigusest.

Veel seitse väga head filmi tänavuselt PÖFFilt:

KOTOKO (Jaapan 2011). Jaapani friigifilmi klassiku Shiya Tsukamoto kaunis hüsteeriline maiuspala.

50/50 (USA 2011). Soe ja inimlik, intelligentselt trööstiv film süngel teemal.

ARIRANG (Lõuna-Korea 2011). Korea geeniuse Kim Ki-Duki teravmeelne enesevaatlusdokk.

LEIN (Iraan 2011). Ilus, värskete võtetega ja intelligentne minimalistlik draama.

CEDAR RAPIDS (USA 2011). Lõbus lugu sümpaatsetest väikestest inimestest.

NORRA POJAD (Sønner av Norge / Sons of Norway, Norra 2011). Reibas ja vabameelne punk-kasvulugu.

RÜNNAK RAJOONILE (Attack the Block, Inglismaa 2011). Hoogne väike tulnukafilm briti tänavakultuuri kastmes.

Ning ebaõiglane oleks mainimata jätta radikaalsed kunstfilmid, mida ei pruugi olla kerge vaadata, aga mis võivad karastunumale kinosõbrale siiski pakkuda suuremat elamust kui mõni lihtsamini avanev, kuid mitte nii eriline linateos:

SAATAN VÄLJA (Hors Satan / Outside Satan, Prantsusmaa 2011). Bruno Dumont'i kummaline ja mõistatuslik, kuid üllatavalt köitev religiooniteemaline draama.

TORINO HOBUNE (A torinói ló / The Turin Horse, Ungari 2011). Ungari iseäraku Béla Tarri kõle ja hüpnootiline mustvalge minimalism.

ÜKSKORD ANATOOLIAS (Bir Zamanlar Anadolu'da / Once Upon a Time in Anatolia, Türgi 2011). Nuri Bilge Ceylani maaliline, kuid üliaeglane ja raskesti avanev draama, mis tegeleb omal moel eetiliste küsimustega.

PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- halvimad filmid
- ääremärkusi

Teiste pöfi-lemmikud: Malcolm, Raul, Spellbound, LiveForThis, Postimehe žürii.

Pöfihullu päevaraamat, vol. 5

2011-12-04T16:01:00.000+02:00

PÖIALPOISS (Le petit poucet / Hop-o'-My-Thumb, Prantsusmaa 2010). Charles Perrault' muinasjutu telelavastus, mis meenutab samast allikast pärit Catherine Breillat' "Sinihabet". Justkui naivistlik kostüümidraama, aga ka jõhker ja omamoodi lõbus nagu üks rahvajutt olema peab. Toreda kollirolli teeb Denis Lavant ("Püha Tõnu kiusamine"). Kui Breillat'l jäi kõlama feministlik noot, siis siit võiks välja lugeda veganlust. 6/8

MA ARMASTAN SIND (Я тебя люблю, Venemaa 2011). Odava laiatarbe-videokaameraga üles võetud libadokk suvaliste ropu suuga pasatskite argipäevast ja armuelust. Iva on selles ligi pooleteist tunni kohta andestamatult vähe. Skušna, blin. 2/8

PERSEVEST (Gandu / Asshole, India 2010). See pole nüüd iseenesest teab mis hea film, aga päritolumaad arvestades mõjub säärane nihilistlik porri, droogide, roki ja rolliga vürtsitatud mustvalge pooleteisttunine realistlik kunstilaks siiski värskelt ja üllatavalt. Poleks arvanudki, et ka Indias punki pannakse. Om, motherfuckers! 6/8

LIPAKAS (Ha-Notenet / The Slut, Iisrael 2011). Ilusa pildiga eimidagiütlev lugu. Jääb mulje, nagu oleks täispikk film tehtud ainuüksi selleks, et operaatorile tööd anda. 3/8

BONO TAPMINE (Killing Bono, Inglismaa 2011). Pop-biograafiate tavapärasele tähelennu-rutiinile vastanduv muhe ebaedulugu 80ndaist. Sisaldab üsna vaimukaid pastišše toonasest muusikast ja moest. Lihtsavõitu moraaliga, aga okei ajaviide. 6/8

VIHURIMÄE (Wuthering Heights, Inglismaa 2011). Märtsis linastus meie kinodes Cary Fukunaga kena romantiline kostüümidraama "Jane Eyre", mis põhines samuti Brontë romaanil. Nagu see, nii räägib ka "Vihurimäe" vanadest karmidest aegadest, mil tuul oli alati vastu ja tunded ei mahtunud tuppa ära. Andrea Arnoldi ("Fish Tank") film on veel ilusam kui Fukunaga oma, kuid hoopis muul, modernsemal-kunstilisemal moel. Võluv koloriit, hüplev käsikaamera, võimsad maastikud, suured plaanid ja makrovõtted. Kahjuks on lugu ise täiesti jabur ja kaugelt liiga pikk. 5/8

BELLFLOWER (USA 2011). Kui järele mõtlema hakata, siis niipaljukest kui siin üldse lugu on, on see üsna mõttetu. Aga kui mitte mõelda, siis on siin mingit nooruslikku vahetust, usutavat sarmi ja indi-autentsust. Ja suht eelarveta tehtud asja kohta näeb see ülihea välja. Saundträkk on ka mõnus. 6/8

HÄRJAPEA (Rundskop / Bullhead, Belgia 2011). Jõhker scorseselik krimisaaga. Testosterooniküllane, aga mitte selle väljendi tavapärases tähenduses. Nõustun Jaak Kilmiga, kes võrdles "Härjapead" novembri Kinolehes Refni "Sõiduga". Lisaks sotsiopaadist peategelasele seob neid filme liftistseen. 5/8

BILL CUNNINGHAM NEW YORK (USA 2010). Vähe on asju, mis mind nii vähe huvitaksid kui mood, aga see film 80-aastasest moepiltnikust, kes sõidab jalgrattaga mööda New Yorki ja räägib, et raha ei maksa iial puutuda, pakkus mulle huvi enam kui küll. Äge vana. 6/8

RÖSTSAI (Toast, Inglismaa 2011). Telefilm briti toidukirjaniku lapsepõlvest toob oma sitiliseerituses meelde kevadel Artises jooksnud prantsuse lasteka "Väike Nicolas", kuid on ilmselt mõeldud veidi vanemale publikule. Palju kauneid kokkamiskaadreid. Mõnus vaatamine. 6/8

2011 novembri teine pool kinodes: piletihind tõusis taas

2011-12-03T10:08:00.001+02:00

Novembri teise poole sisustas minu jaoks enam kui küllaga PÖFF, millest kirjutatu leiab siit. Ühtki festivalivälist filmi ma vaatama ei jõudnud, kui mitte arvestada kõigi aegade parima saaga sildi all Just Filmi avafilmina PÖFFi kavva pugenud libahundi- ja vampiiriromanssi "Videvik", millest kirjutasin pikemalt siin.

Publiku võimalused kinos vampirismiga kokku puutuda ei piirdunud aga "Videvikuga".

Esimese nukra üllatuse pakkus kuu algul seesama PÖFF, kelle täispileti hind oli tõusnud veerandi jagu (mullu 4.79€, tänavu 6€) ning sooduspileti hind lausa 40% (mullu 3.20€, tänavu 4.50€). Niisiis hüppeline hinnatõus, eriti vaesemate filmihuviliste - õpilaste, tudengite ja pensionäride jaoks.

Kui algul tundus säärane hind ka tava-kinopiletiga võrreldes ebaproportsionaalselt kõrge, siis see mulje lõi festivali jooksul kõikuma. Tänavu juba tont teab mitmenda hinnatõusu käigus kuulutas riigi suurim kino Plaza uueks tavapileti hinnaks 6.50€ (3D-piletid on veel kallimad). Tõsi, see hind kehtib vaid õhtul ja nädalavahetustel, aga millal tavainimene siis veel kinos käib?

Pressiteated armastavad rääkida piletihindade ühtlustamisest, korrigeerimisest, süsteemi täiustamisest ja tõusust mõningal määral. Tõesti, igakordne tõus ei pruugigi olla suur, kui hinda tõsta piisavalt tihti. Aga vaevalt et see retoorika, mis pealegi üsna naljakal kombel iga natukese aja takka sõna-sõnalt kordub, suudab kellegi silmis kasvu tegelikku suurust varjata.

Meenutagem, palju maksis kinopilet aasta eest. Eesti Filmi Sihtasutuse andmetel oli keskmine kinopileti hind mullu 3.70€. See oli keskmine.

Tavapilet tavafilmidele maksis käesoleva aasta algul sealsamas Plazas 3.50€ ja õhtune pilet 4.10€. Seesama õhtune piletihind on niisiis vähem kui üheteist kuuga tõusnud 58%. Maakeeli öeldes - kinopilet on tänavu läinud enam kui poole kallimaks.

Miks ma räägin siin Plaza, aga mitte Solarise või mõne muu kino hindadest? Sellepärast, et kinokülastaja jaoks märkimisväärset vahet pole. Plaza on suurim kino ja nende hind on hetkel kõrgeim, üldiselt aga käib kinopileti hind igal pool samamoodi ühte sammu nagu kütuse hind. Piisab, kui vaadata näiteks põhjalikku kinohindade võrdlust, mille tegi Eveli Pung juunis oma blogis Almost Famous, ja võrrelda seda hetkehindadega (täispilet tavakliendile).

Aeg	Plaza	Solaris	Sõprus	Artis
Nädala sees päeval	4.50€	4.50€	4.50€	4.20€
Nädala sees õhtul	6.50€	5.00€	4.50€	4.80€
Nädalavahetusel	6.50€	6.00€	4.50€	5.20€

(Õhtune hind algab kell 18:01, Artises kell 15:01. Viited hinnakirjadele: Plaza, Solaris, Sõprus, Artis. Hinnakirjad muutuvad ajas; tabel kajastab hindu 3. detsembri 2011 seisuga ega arvesta kõikvõimalikke erijuhtumeid ja -soodustusi.)

Näeme, et kui juunis olid Solarise vaadeldavad piletid pigem kallimad kui Plazas, siis hetkel on vastupidi, kuid tõusnud on kõik hinnad. Publiku jaoks on üsna ükskõik, kas peal on Vestmann või Piibeleht. Kui üks suur kino tõstab hindu, tulevad teised tasapisi järele.

Ja miks ma ei räägi siin kliendiprogrammidest, mis enamikul kinodest on olemas ja millega ühinenule on pilet odavam? Sest seegi ei muuda üldpilti. Kliendihinnad on tõusnud samas rütmis ülejäänud hindadega. Näiteks Plazas on need tavahindadega otseselt seotud: klient saab allahindlust kindla protsendi tavahinnast.

Kui hinnatõus jätkub tänavuses tempos ja apokalüpsis vahele ei astu, maksame me aasta pärast tavalise kinopileti eest üle kümne euro ja kahe pärast kuusteist. Sestap on vägagi põhjust arvata, et mullune rekordiline kinokülastuste arv - üle kahe miljoni - jääb Maarjamaa tippmargiks igavesest ajast igavesti. Olgem siis rõõmsad, et meie silmad seda näha said.

Pöfihullu päevaraamat, vol. 4

2011-11-29T12:22:00.000+02:00

GENERATSIOON P (Venemaa 2011). Pelevini raamat oli vahva kokkuvõte kapitalismi koidikust üheksakümnendail, mil nii reklaam kui narko olid alles kuul värk. Film on üsna originaalitruu, kuid veidi veniv ja anakronistlik illustratsioon raamatule, mis Pelevinit lugenule just liiga palju ei paku. Oranusest ja vau-faktorist libiseb Ginzburg kuidagi kole pealiskaudselt üle. 5/8

AKKYZ (Kasahstan 2011). Tunnike üsna samas laadis müstikasugemetega looduslähedust jutlustavat naivismi nagu Filipiinide "Busong". Väga maaliline, paksult värvi igas mõttes. 5/8

JOE MAY VIIMSED RIITUSED (The Last Rites of Joe May, USA 2011). Korralik, tugev draama vanast mehest, kes püüab nina vee peal hoida, ehkki õlekõrsi, millest haarata, pole enam jäänud. Ei midagi enneolematut, kuid pisiasjadeni hästi välja peetud. Vaata ka: Alexander Payne'i "About Schmidt", Wim Wendersi "Don't Come Knocking", Clint Eastwoodi "Gran Torino". 6/8

TEMA SAABUMISE PÄEV (Book chon bang hyang / The Day He Arrives, Lõuna-Korea 2011). Mustvalge, täiesti tühi oma naba vahtimine. Raske uskuda, et ardentseim Korea-fänngi suudaks sellest rõõmu tunda. 1/8

JALGRATTAGA POISS (Le gamin au vélo / The Kid With a Bike, Belgia 2011). Võimas, valusalt hinge kraapiv lugu poisist, kel tuleb küsida: isa, isa, miks oled sa mind maha jätnud? Hiilgav film, milles on traagilist suurust. Cannes'i festivalil Ceylani "Anatooliaga" hõbedat jaganud film kujutab ideaalide ja reaalsuse konflikti ning uurib fundamentaalseid küsimusi hea ja kurja, maailma ja Jumala kohta. Mida me peame tegema, kui Jumal on surnud või ei hooli meist? Millele me saame loota, kui oleme täiesti üksi? 8/8

LÕIGE (Cut, Jaapan 2011). Tea, miks need jaapani filmid nii üüratult pikad ja venivad peavad olema, isegi kui režissöör on Iraanist nagu antud juhul? Seesinane algas huviäratavalt. Vahva filmikunsti eestvõitleja, justkui jaapani Veiko Õunpuu palvetab Kurosawa haual, kuulutab tänaval filmiusku ja korraldab katusel Buster Keatoni seansi. Aga peagi keerab lugu rutiinsesse yakuza-tubateatri kraavi ja jääbki sinna visisema. Jõudsin mitu korda uinuda ja ärgata - ikka sama jama. Kui viimaks loobusin ja lahkusin, polnud film veel poole pealgi.

MARTHA MARCY MAY MARLENE (USA 2011). Kas lihtsale sõnumile, et hämara kultuskommuuni liige võib igapäevaelus hätta jääda, on vaja pühendada kaks tundi? Aga kena kaameratöö ja kangelanna (Elizabeth Olsen). Debütant Sean Durkin krooniti Sundance'il parimaks lavastajaks. 4/8

ROOSTE (Ruggine, Itaalia 2011). Neti pildi taga varjab end otsatu pateetiline härja ila pedoteemadel. Tüütu ja piinlik. 1/8

KOTOKO (Jaapan 2011). Hüsteeria ja hullus, kisa ja pisarad. Laulunumbritega pikitud surmtõsine võlla-absurd. Shinya "Raudmees" Tsukamoto suudab juba esimese veerandtunniga emaduse kohta rohkem huvitavat öelda kui palju kiidetud "Kevin" kahe tunniga. Umbes nagu "Mulholland Drive" ja "Guilty of Romance" kokku, kuid lühem, sisukam ja konkreetsem kui Sono ning verisem kui Lynch. Vaat sihuke jaapani kino mulle juba istub. 7/8

MARATONIPOISS (Marathon Boy, Inglismaa-India 2011). Äärmiselt huvitav ja dramaatiline BBC dokk mudilasest, kes alates neljandast eluaastast maratoni jookseb, ja tema ümber vohavaist intriigidest. 8/8

PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: esimene, teine, kolmas osa.

Pöfihullu päevaraamat, vol. 3

2011-11-26T16:57:00.000+02:00

ARTIST (Prantsusmaa 2011). Stiilipuhas mustvalge tummfilm. Möödunud sajandi alguse vaimus välja peetud hollivuudi muinasjuttu võib ehk pidada loona õhukeseks, aga kahtlemata on see meisterlikult teostatud. 6/8

TEINE MAA (Another Earth, USA 2011). See, kullakesed, pole mingi ulme, vaid odav ja õõnes melodramaatiline juuu-raaa. Kole pilt ja pateetiline stsenaarium. 2/8

AHVIPLIKAD (Apflickorna / She Monkeys, Rootsi 2011). Lisa Aschani debüüt-täispikk on võimsa kaameratööga vaikne tüdrukute arengulugu. Vorm pääseb ehk enamgi mõjule kui sisu - ses mõttes nagu Sofia Coppola "Virgin Suicides", aga kui peaks praegu kahe filmi vahel valima, eelistaksin vist "Ahviplikasid". 6/8

UNUSTATUD UNELMATE KOOBAS (Cave Of Forgotten Dreams, Kanada-USA 2010). Teine katse Werner Herzogi koopadokki vaadata (esimene oli siin). Hea ja huvitav dokumentaal 30 tuhande aasta vanustest koopajoonistest. Hinne filmile: 6/8, aga võib vaid kujutleda, kui vägeva mulje jätaks see film korralikus kvaliteedis näidatuna. Väidetavalt oli seekord kõik kontrollitud ja korras, isegi filmi tegijate poolt, aga võrreldes näiteks treileriga olid värvid ikka paigast. Esimese seansi täielikku värvipuuduse asemele oli tõesti tekkinud pisut värvi, eelkõige punast, ent roheline oli ikka puudu. Hinne seansile: 4/8.

KÕIK VÕIDAVAD (Win Win, USA 2011). Muhe ja inimsõbralik väike draama väikeste inimeste väikestest valikutest. Paul Giamatti ("Sideways") teeb päris vahva osa. 6/8

TÕUTÄKK (Starbuck, Kanada 2011). Hästi nunnu, kuid minu maitse jaoks veidi liiga magus ja aeglane heatujufilm. Anekdootlik lugu küll, aga see eestikeelne pealkiri on ikka päris kohatu. 5/8

KAOTATUD ELU (Kechikkan hayot / Late Life, Usbekistan 2011). Ehk oli mõni usbeki film põhjuseks, miks Borat Sagdijev neid ei armastanud? "Kazakhstan friend of all except Uzbekistan, they very nosey people with bone in their brain." 1/8

KAPLINSKI SÜSTEEM (Eesti 2011). Väike dokk suurest luuletajast passiks üsna kenasti "Eesti lugude" sarja, kui see poleks prantsuse ja inglise keeles. Süsteemi justkui tuvastada ei õnnestunud. Ega seda, kellele film täpsemalt suunatud on. Kirjaoskaja eestlane ei leia siit suurt miskit uut peale teadmise sellest, kuidas elatanud poeet alasti välja näeb. Küsitav, kas üpris põgusalt teemat riivav film suudab välismaalastes huvi äratada. 4/8

VEEALUNE ARMASTUS (Onna no kappa / Underwater Love, Jaapan-Saksamaa 2011). Roosa lo-fi fantaasia, mis kombineerib erootikat, jaapanlikku jämekoomikat, mütoloogiat ja karaokelikke muusikanumbreid Stereo Totalilt. Hoolimata sellest, et operaatoriks on Christopher Doyle, näeb see kõik paberil märksa lootustandvam välja kui ekraanil. Võiks öelda, et tulemus on väiksem komponentide summast. Ei jaksanud lõpuni vaadata.

LEIN (Mourning, Iraan 2011). Kaunis minimaalne draama, mis annab sõnadele 'rõudmuuvi' ja 'tummfilm' uue sisu. Meenutab nii Kiarostamit kui Ceylani. Iraan on ikka tugev filmimaa küll, midagi pole öelda. 7/8

PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: esimene, teine , neljas osa.

Pöfihullu päevaraamat, vol. 2

2011-11-25T16:47:00.000+02:00

BEEBIMONITOR (Babycall, Norra 2011). Tõsiselt hull, kõhe ja kriipi film. Noomi Rapace ("Lohetätokaga tüdruk") mängib hiilgavalt. 8/8

PALAWANI SAATUS: BUSONG (Busong / Palawan Fate, Filipiinid 2011). Üsna nunnu šamaaninaivism ja džunglieksootika kauni troopilise looduse taustal. 5/8

KADUNUD AAFRIKAS (Kidnappet / Lost in Africa, Taani 2011). Taani perre adopteeritud neegripoisi uskumatud seiklused Keenias. Rutiinne ja üllatustevaba noortekas. 3/8

PÄEVALILLETUND (Sunflower Hour, Kanada 2011). Lo-fi pseudodokk. Poolteist tundi lamedat peldikuhuumorit vähemuste aadressil. Publik naeris mõnevõrra, aga mulle jättis see asi ikka väga hõreda, punnitatud ja vaimutu mulje. Küllap kõige kesisem Kanada film, mida ma kunagi näinud olen. 3/8

HABEMUS PAPAM - MEIL ON PAAVST (Itaalia 2011). Muhe ja südamlik, aga veidi vanainimeselikult uimane ja lahjavõitu dramöödia. Meenutagem Johannese ilmutust: "Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust." Vanamehed on siiski vahvad. Film jõuab detsembris ka kinno. 6/8

SAATAN VÄLJA (Hors Satan / Outside Satan, Prantsusmaa 2011). Bruno Dumont'i ("Hadewijch") karmilt iseäralik, raske ja krüptiline religiooni-teemaline kunstfilm, mida vähe karastunud või algajale filmisõbrale vast ei soovitaks. Neil, kellele istuvad Tarri "Torino hobune" või Ceylani "Ükskord Anatoolias", tasub aga kindlasti ka Dumont'ile pilk peale heita. Ja vastupidi. 6/8

LIHTNE ELU (A Simple Life, Hongkong 2011). Ann Hui kena ja rahulik vanadekodu-draama, pikk ja aeglane nagu Jangtse. Parima naisosa priis Veneetsiast. 5/8

UNUSTATUD UNELMATE KOOBAS (Cave Of Forgotten Dreams, Kanada-USA 2010). Werner Herzogi kolmemõõtmeline koopadokk on kahtlemata põnev ja visuaalselt kaunis, aga selle seanss Solarises nägi välja nagu hall poriloik. Üks mu tänavuse festivali oodatumaid filme oli olematu projektsioonikvaliteediga totaalselt pekki keeratud. Eriti kurb on see, et suur osa publikust tõenäoliselt arvas, et see asi peabki nii kole ja värvitu olema. Filmile poleks säherduse pirakvaliteedi põhjal õiglane hinnet panna, aga seansi hindeks on 1/8.

MICHAEL (Austria 2011). Järjekordne Austria režissöör üritab jätta muljet, nagu elaksid Adolf Schicklgruberi sünnimaal ainult ilged perverdid. Aga Haneke on selle meile juba varem selgeks teinud. Artise seanss oli filmi sisuga harmoneeruvalt koledas hajuvas, korraliku värvi ja kontrastita digikvaliteedis. 4/8

ROSA (Poola 2011). Lõpuni ei vaadanud, nii et hinnet ei pane, aga alguse põhjal tundus olevat igati korralik ajalooline draama, huvitavam kui näiteks "Polli päevikud".

ET MEELDIKS KÕIGILE (Eesti 2011). Miskipärast sattusin aasta algul valminud monumendidokki alles nüüd nägema. Kristina Norman uurib rahvusluse sisemist koomikat, näidates, et eesti identiteedi ühe tõhusama ja toredama tugisamba - eneseirooniaga - on kõik korras. Aga ta ei tee seda küüniliselt, vaid leebe huumoriga ning kokkuvõttes jättis film üllatavalt mõnusa tunde, et eestlane olla on siiski hää. Naljakate ligimeste naljakas sekeldamine. Parimaid eesti filme tänavu. 7/8

PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: esimene, kolmas, neljas osa.