pole siin mingit kunsti!

I think I understand but.. what is it used for..?

noreply@blogger.com (meRilin) — Sat, 07 Jan 2012 06:00:00 PST

Situatsioon poes:
Lähenen kassale kolme asjaga, mille kohta kollastelt infotahvlitelt võis lugeda, et igaühe hinnaks 1€.
Müüja: Kas te rohkem ei leidnudki midagi? Kui oleks 5 asja, siis oleks kokku 3eurot.
Mina: Palju see hind siis praegu on?
Müüja: 3 eurot.

Selgus, et kassa kõrval oli veel üks psikene kollane sildike, mis tõesti lubas 5 asja 3€ eest kätte saada ;-) Ma ei olnud 'inimeste tujus', liiatigi mitte mõttetute sunniviisiliselt omandatavate asjade tujus ja tahtsin kiirelt ruumist välja saada. Müüjannal vist oli pisut keeruline mõista, et kõik ei jooksegi ennast 2=1-stiilis pakkumiste peale segseks.

Taustaks: The Real Group - The Thingamabob

where's the sense in that..

noreply@blogger.com (meRilin) — Tue, 20 Dec 2011 05:35:00 PST

Ma ei suuda endale kuidagi selgeks teha, miks inimesed, kellel muidu on väga usaldusväärne ilu- ja kunstimeel, ei suuda vahel mõnest lihtsast ebakõlast või sobimatusest aru saada..

Eh, lasteaed..

noreply@blogger.com (meRilin) — Tue, 08 Nov 2011 02:09:00 PST

Huvitav, naljakas, kohati lausa halenaljakas jälgida, kui erinevalt on inimesed vahel võimelised üksteisest aru saama. Või pigem - üldse mitte aru saama.

Kuna ma lihtsalt ei talu disharmooniat ning seda enda läheduses tajudes hakkan alateadlikult kooskõla otsima ja püüan leida viise harmoonia taastamiseks, satun vahel planeerimatult mingites segasemat sorti olukordades vahendaja/lepitaja rolli. Mulle meeldib kui see roll on nö. kulissidetagune ja osapooled (või vähemalt üks pool) sellest ei tea, ega aru ei saa. See annab mulle võimaluse olla oluline mutrike või niiditõmbaja ise rambivalgusse sattumata, aga kui aus olla - lisab asjale siiski ka pisut filmilikku vürtsi..

Ei saa kohe mitte kuidagi mainimata jätta, et paratamatult on pihkuitsitamise tuju kui tean, et kellegi teise kordaminek on võimalik olnud ainult seetõttu, et mina tema enda teadmata ta suhtlemisoskuse puudujääke silusin..
Olgugi, et suures plaanis tegemist asjaga, mis otseselt üldse minusse ei puutunud ent teatud mõttes ikkagi mõjutas, ajendas mind vaikselt sekkuma hoopis täiesti omakasupüüdlik põhjus - et minu ümbrus oleks rahulik ja et mul endal oleks hea olla.. Kuivõrd selle tulemusena on hetkel nii hundid söönud kui lambad terved, pole mul ilmselt seekord põhjust end oma isekuse pärast halvasti tunda. =)

Tundub, et need väga mitmed kõrghariduse esimeses astmes läbitud kohustuslikud psühholoogia- ja pedagoogikaalased õppeained annavad oma kasust siinkohal pisut häälekamalt märku. Pean tunnistama, et võõraste inimestega suhtlemise (eriti neile helistamise) osas on mul tõesti raskusi, kuid ilmselt avalduvad minu kommunikatiivsed oskused paremini nende inimeste seas, keda ma juba veidi rohkem tunnen.

taustaks: Perez Prado - Mambo nr.8

Väike harmoonia igas päevas

noreply@blogger.com (meRilin) — Mon, 12 Sep 2011 12:17:00 PDT

OCD ei hüüa tulles ja mulle endiselt lausa kohutavalt meeldib kui tänaval kõndides kellegagi tee ristub, aga nii, et edasiliikumiseks ei pea seisma jääma ega suunda muutma, vaid et möödumine toimub üksteisest võrdlemisi lähedalt ja kulgeb täiesti sujuvalt..

Üks kunagi mingis loovtantsu tunnis tehtud terve kursusega 8-kujuliselt liikumise harjutus tuleb selle peale alati meelde. =)

But then they send me away to teach me how to be sensible, logical, responsible, practical.

noreply@blogger.com (meRilin) — Fri, 09 Sep 2011 05:28:00 PDT

Ma ei tea, kas asi võib olla selles, et ma ühe selle semestri valikaine mittesooritamist paaniliselt kartes olen oma halle ajurakke lihtsalt intensiivsemalt liigutama hakanud või oleksin ka muidu selle peale tulnud, aga mulle hästi meeldib kui näiteks mõni hommikul endale põhjendatud teoreetilise võimaluse mõttekäik ennast juba samal õhtul praktikas tõestada suudab.

Eile hommikul kodust väljudes tahtsin toavõtmed harjumuspäraselt jopetaskusse panna, ent miskipärast leidsin, et "igaks juhuks" on palju mõttekam panna nad kotisahtlisse, sest kotti kannan suurema tõenäoususega ja tihemini kaasas kui jopet. Ja õhtul oligi nii, et jope jäi hoopis tööjuurde kappi.

Poleks ma seda võimalust endale hommikul teadvustanud, oleks ma eile hilisõhtul pidanud oma juba matimaal kolavaid kaashabitante (ukse)telefonihelinaga sealt ära ajama hakkama.

Siinkohal tuleb muidugi üldse õnne tänada kaashabitantide olemasolu eest. Vastasel juhul oleks sellises situatsioonis pidanud jopele (ja võtmetele) kontorisse järgi minema.

Taustaks: Supertramp - The logical song

aafrikas on taksojuhid teadupärast..

noreply@blogger.com (meRilin) — Wed, 07 Sep 2011 15:00:00 PDT

Enda mälu tarbeks tuleks kuhugi suuremalt üles möönda, et kummalisel kombel on mõni asi nüüdseks püsinud tunduvalt kauem kui mitmed teised samalaadsed. Mine tea, kas on asi (paremas) minus või mingites teistes tegurites või suisa teistes (teistsugustes) inimestes.

It's funny how I feel so much, but cannot say a word..

noreply@blogger.com (meRilin) — Fri, 29 Jul 2011 03:22:00 PDT

Mulle on alati meeldinud kaldalt merd või mõnda teist suuremat* veekogu vaadata. Ainiti ja pikalt. Olgugi, et tihti tekitab see judinaid või mingit sorti kummalist hirmu. Kui aga muusikalt seltskonda paluda ja mõnele suuremale kivile jalgu puhkama istuda, pole asi sugugi nii hirmus ja sel moel õnnestub sealt endasse midagi koguda - energiat või sügavust või ma ei teagi, mida veel..

Üksikul saarel (mis polnud tegelikult midagi nii väga üksik- süstadega külalisi jagus pidevalt) sai just seda teguviisi korduvalt harrastatud. Nii päikseloojangu ja -tõusu ajal kui ka täiesti pilkases pimeduses, kui kusagilt kaugelt paistsid üksikud tulukesed - ilmselt majakad. Plusspunkte andsid tolle ranna puhul veel ka veest välja ulatuvad kivid, mille otsas ma rohkem kui paar korda turnimas käisin. Ööbimiskohast veidi eemal asuv saare läänekülg oli seetõttu suisa paradiis, sest seal oli kalda ääres madalas vees lausa kivi kivis kinni.

Ühel hetkel sai muuhulgas veidi ka veespordiga tegeletud - selle raames nt. tõmbasin endale esimest korda elus selga kalüpso ja jalgade otsa veelaua. "Kostüüm" hoidis liikmed soojas ja aitas päästevestile lisaks veidi paremini vee pinnal ka püsida. Kuivõrd ma lauale end isegi püsti vinnata ei suutnud ning sellega omale hoopis väikese trauma tekitasin, siis enam teisele katsele ei läinud ja piirdusin paadi taga veetuubis lohisemisega ning teiste kangelastegude pealtvaatamisega.

Aga mis enda kangelaslikkusse puutub, siis olgu suure ristina seinale märkimise tarbeks öeldud, et endalegi imestuseks olin ma kolmapäeva hommikul nii enda asjade kui ühisvara kokku pakkimise juures ootamatult asjalik. Tavaliselt ma sellistes olukordades nii kirgas kriit ei kipu olema.

Tuleb tunnistada, et kuigi väsimus oli kolmapäeva õhtul koju jõudes ülimalt suur, siis tundub, et sain oma "akud" selle üritusega ikkagi võrdlemisi täis laetud ja praegu tunnen ennast võibolla isegi puhanumana kui peale hiljutist paarinädalast puhkust.

taustaks: kummitav kummikummilaul ;-)

*suurema veekogu definitsioonist kirjutasin kunagi siin

...

noreply@blogger.com (meRilin) — Sun, 24 Jul 2011 22:18:00 PDT

Mulle tegelikult üldse ei meeldi, et mu keha vaimuga koostööd ei taha teha ja pean jälle vaevlema traditsioonilise reisiärevuse käes - nagu see ikka käib - palavikutunne, söögiisutus ja muu säärane. Sõidan mõneks päevaks üksikule saarele. Küll mitte üksinda, kuid internetti seal kohapeal ei ole, elektrist rääkimata. Seetõttu ei kavatse teda ka telefonist tarbima hakata. Loodetavasti jätkub tegevust nii palju, et see puudus isegi meelde ei tule.

Muuhulgas on muidugi tuline kahju, et minu Harry Potteri "audioraamat" koju jääb, aga loodan, et ta maldab oodata ja ei hakka viiendat osa enne kolmapäeva õhtut lugema : - )

Tunne oma kodulinna vol. n

noreply@blogger.com (meRilin) — Sun, 26 Jun 2011 05:23:00 PDT

Mulle meeldib, et vahel õnnestub mõnest asjast või kohast aastaid mööda kõndida, teadmata, millega üldse tegu võib olla. Nii näiteks on juhtunud, et ma selle tee olemasolu kohta, mis Turu silla ja Sõpruse silla vahel Anne kanali ja Emajõe vahelisele alale jääb, sain teada alles mõned kuud tagasi kui üks teadjam sellele osutas. Kuna tookord oli oht mitte kuiva jalaga sealt läbi pääseda, jäi ta uudistamata.

Mõned õhtud tagasi kui olin napilt bussist maha jäänud ning järgmiseni oli liiga palju aega ja ühtlasi olin tujus, kus inimesi ning müra enda ümber ei kannatanud, otsustasin ikkagi jalutada ja et seda bussist mahajäämist kuidagi eriliselt õigustada, leidsin, et võiks koju liikuda eriti suure ringiga.

Seda sama mainitud teed pidi siis..

Ma pean ütlema, et mulle hakkas see meeldima. Hea vaikne koht. Teeäärtes võis küll kohata paari inimest (ja koera), aga muidu võrdlemisi inimtühi ja mõnus omaette olemiseks.

Võidupüha lõunaajal tulin samuti sealt kaudu kesklinna. Inimesi oli seekord märgata küll pisut rohkem kui eelmisel korral, aga enamus neist olid kiired möödujad rulluiskudel või ratastel. (Kui ma kunagi omale rulluisud lõpuks muretseda suudan, siis selle tarbeks tuleb see tee meelde jätta)

Juhuslikult olin endale teepeale veidi linnupetet kaasa ostnud ning seetõttu ühele tiivulisele olendile üsna huvipakkuv objekt. Tiirutas ja hüples päris pikalt minuga sammu pidada. Kuivõrd ma juhtun olema easily-amused tüüpi inimene, ei olnudki palju vaja, et sellest oma endorfiinilaks kätte saada. Ühel hetkel jäin lausa seisma ja vaatasin temaga päris tükk aega tõtt.

Mõistetavatel põhjustel kadus tema huvi minu vastu siis kui olin oma toidu taara prügikasti visanud.

Kuna ma tollest Turu sillast ja selle ületamisest kunagi eriti vaimustuses pole olnud, siis leidsin, et "kui juba siis juba" ja võiks teha veel suurema ringi liikudes edasi suunal Fortuuna-Raatuse-Narva mnt - Raekojaplats (Oligi hea, kuna trenni pole ammu jõudnud).

Igatahes.. mulle tundub, et ma vist leidsin motivatsiooni tihemini kodust kesklinna kõndimiseks..

elektrik, ära mine posti otsa, see ei ole faas..

noreply@blogger.com (meRilin) — Sun, 29 May 2011 15:20:00 PDT

Ma ei suuda kuidagi mõista inimesi, kes enda saamatuse või suhtlemishirmu tulemusel tekkinud ebamugavusi kellegi teise tegematajätmisena püüavad näidata. Miks (oh miks küll) peaks olema hea ja mõistlik tõde oluliselt moonutada ning tagaselja kurta ja jätta muljet teiste hoolimatust suhtumisest või üldisest halvast olukorrast kui see tegelikult nii ei ole.

Tuska tekitab fakt, et sellise vea tegi minu silme all inimene, kes on ühe kodumaise akadeemilise asutuse poolt suhtlemiskõlbulikuks, lausa selle ala spetsiallistiks gradueeritud.

Moments will pass in the morning light I found out

noreply@blogger.com (meRilin) — Wed, 11 May 2011 11:40:00 PDT

Mul on juba tükil ajal olnud tahtmine midagi postitada, aga olen pidanud oma sõnu hoidma ühe seni veel lõpmatuna näiva hunniku koolitööde kirjutamiseks ja (tahte)jõudu mitmete sportlike tegevuste tarvis. Ei saa öelda, et ma kummagi üle oluliselt kurdaks tegelikult - akadeemiline tarkus tuleb mühinal ja kätes-seljas on ka juba piisavalt jõudu, et varem raskena tundunud asjade tõstmisel esimese paari sekundi peale näost siniseks ei tõmbu.

Aga kui kirjutamise juurde tagasi tulla, siis on mõni mõte ikka tulnud ka..

Mulle meeldivad situatsioonid stiilis "totus mundus agit histrionem" /kui klassikuid tsiteerida/
Ma pean silmas näiteks niisugusi, kus inimesed on vähese vaevaga võimalik enda stsenaariumi järgi käituma lavastada ja seda nii, et nad ise sellest arugi ei saa. Sellega kaasneb küll alati risk ettearvamatusele ja eeldab seetõttu nende inimeste head tundmist ning endapoolset oskust vajutada õigeid nuppe, aga kui kõik õnnestub, siis on pärast ikka ülimalt hea vaikselt omaette pihku itsida ja rahul olla. Seesuguseid - minu jaoks positiivse tulemusega - juhtumeid on viimasel ajal kuidagi meeldivalt palju jagunud..

Inimeste tundmine, sh. nende käitumise ennustamine, tekitab vähemalt mingigi illusiooni stabiilsuse võimalikkusest ja stabiilsus on minu puhul kindlasti üks neist asjust, mida ma kergelt perfektsionismile kalduvana iga hinna eest taga ajan ja saavutada püüan - tekkinu peaks ideaalis alatiseks (minu jaoks) alles jääma. Ma ei pea silmas kõike, või seda, et asjad püsiksid muutumatutena, vaid pigem seda, et nad oleksid olemas ja peaksid ka minu olemasolu lõpmatuseni vajalikuks.

Ümbritsevad inimesed on ilmselt faktor, mis seda stabiilsust kõige enam mõjutab ja segab. Mööndustega võib ju öelda, et inimesed on taastuv ressurss, aga kuna täpselt samasugust isendit asemele ei teki, siis on ikka väga raske harjuda millegi harjumuspärase kadumisega, asendumisega või hoopis uuega. Kuigi tuleb tunnistada, et miskipärast see viimane on neist kõige leebem ja kiiremini adopteeritav.

Juba pühapäeval tuleb mul harjuda ühe (minu jaoks uut liiki) transpordivahendiga. Ma küll üritan ennast veenda, et see on tühiasi ja pole mõtet end ärevaks ajada, aga mu keha ilmselt ei lähe ikkagi õnge ja teeb seda ikkagi ning on mulle kerge närvipalaviku organiseerinud sel puhul.. Ehk ta ikka saab ühel hetkel minust ka aru ja annab järele :-)

Taustaks: A-HA - Summer moved on

päevasooja kaasatooja..

noreply@blogger.com (meRilin) — Thu, 28 Apr 2011 08:42:00 PDT

Tegelikult on vahel päris tore kui mõni kolleeg keset tööpäeva arvab, et oleks hoopis sobilikum veidikeseks ajaks metsa minna..
Kuhugi väga kaugele ja väga sügavasse metsa minekuks ei olnud me vastavalt varustatud, seega valisime ühe tsivilisatsioonile võrdlemisi lähedal asuva koha.

Edaspidiseks võiks muidugi meelde jätta, et ajal, mil maapind ei ole veel päikesest päris kuivaks põlenud, ei tasuks esimeste kevadlillede otsimiseks ikka igast väiksemast teeotsast alla keerata, sest siis ei pruugi pärast enam sama lihtsalt välja tagasi pääseda.. lisaks, võib juhtuda, et seesugustes kohtades otsitavaid objekte üldse ei leidugi.

Teisalt muidugi on nüüd vähemalt üks kogemus juures, mida ühe sõiduvahendi mudast väljasaamiseks sellisel puhul saaks/võiks teha..

Kui jõu- ja ilunumbrid olid esitatud (muuhulgas võis valitud seltskond näha, kuidas ma üle 9 (!) aasta korraks autorooli istusin), siis nagu juuresolevalt diagrammilt näha, sai veidi eemalt, kuivemast kohast siiski pisike peotäis sinililli leitud.

And it was all yellow..

noreply@blogger.com (meRilin) — Thu, 14 Apr 2011 02:46:00 PDT

Miskipärast tuli meelde selline koht nagu Blogthings

Värvi osas olen 100% nõus ja olin oma nime sinna kastikesse kirjutades ka umbes 98% kindel, et see värv tuleb, aga too jutt seal juures on muidugi pisut.. või isegi rohkem.. kahtlane.. ;-)

Your Name is Yellow

Your name tells people that you are welcoming and cheerful. You are open to all the love in the world.

You are a warm person who can't help but make others feel comforted. You are truly radiant.

People see you as someone who has figured out the secrets to life. While that's not true, you do try to remain positive in the face of adversity.

You are the sunshine in other people's lives. You make more of a difference than you realize.

What Color Is Your Name?

Work is Hard. Time for Blogthings!

kevadekuulutajad?

noreply@blogger.com (meRilin) — Tue, 15 Mar 2011 13:59:00 PDT

Ma ei tea, mis toimub, aga viimasel ajal on lollide ja madalate inimeste kontsentratsioon kuidagi märgatavalt (ja häirivalt) tõusnud. Tavapärasest sagedamini kipun selliseid kohtama poodides, bussides, tänavatel.. Kas see peaks tõesti olema märk kevade saabumisest - et ka mitte kõige suurema aruga karud koopast välja hakkavad ronima?

elu ja õied

noreply@blogger.com (meRilin) — Sat, 05 Mar 2011 14:46:00 PST

Nüüdseks juba päris mitu aega tagasi tekkis mul ühes teatavas sotsiaalvõrgustikus isu ühte noorest lapsevanemast kontakti veidi maailma asjade - eelkõige ILMA lapsevanemaks olemata ilu nautimise ja rõõmutunde saamise võimaluste osas - pisut valgustada. Seda eelkõige seetõttu, et ta ise otsustas kedagi sakslasest romantikut emarõõmu osas tsiteerida, kes pealekauba ei olnud isegi naine. ;)

Kuna tolles konkreetses kommentaariumis näis oma seisukoha esitamine olevat kasutu, sest vastukaja teiste temataoliste automaatkaitsesse asujate poolt oli (oodatult) võrdlemisi mõttetult lahmiv, eriti seetõttu, et need kriitikameele kaotanud, oma roosa mätta otsast kinnihoidjad ei tabanud absoluutselt tegelikku pointi ning et vältida nende tasemele laskumist või et see mingiks totaalseks solvamiseks ja ärategemiseks ei pöörduks, leidsin, et ehk peaks hoopis mingi pikema kirjatöö sellest tegema..

Aega on see muidugi võtnud, aga ehk sai nüüd ikka asja ka..
Saagu ma siinkohal andestatud kahe kaasmõtleja poolt, kelle ideid ma (küll neile otseselt viitamata) natuke siia kopipeistin

Niisiis..
Armsad roosad emmed, I've got news for you: Iga naise eluunistus ega ülim eesmärk ei ole iga hinna eest sigida ega emaks saada. Juhtumisi leidub ka selliseid eevatütreid, kes on piisavalt isekad, et ennast mitte ära unustada ja oskavad/tahavad rõõmu tunda palju väiksematestki asjadest kui mõni võrdlemisi pikaks ajaks vastutada jääv inimolend.

Loodust ja et "selle vastu ikka ei saa" argumendiks tuua ei ole küll mõtet - inimesel ja loomal on selge vahe ses osas, et inimene suudab oma tundeid ja tegevusi kontrollida ning ei pea alluma nö ürgsele kutsele kui ta selle (olemasolevates tingimustes) piisavalt mõttetu ja mitte mõistliku leiab olevat.

Miskipärast, teised naised, kellel lapsi ei ole, tehakse nende mainitud emade poolt tihtipeale kuidagi alaväärseks. Mõneti on see ehk arusaadavgi, kuna tegemist on kogemusega, aga ma ei leia, et see peaks olema kogemuste kogemus ehk et kõige kõigem asi maailmas üldse.. Kindlasti on olemas asju, millest saadav elamus on mitmekordselt gigantsem ja kirjeldamatum - suurem osa adrenaliini tekitavatest sündmustest näiteks.. Kasvõi Everesti tippu jõudmine või üle ookeani ujumine, aga kas need, kes sellega hakkama on saanud kah teisi selle pärast mõnitavad või halvustavad? Vaevalt küll.

Et siis.. kogemusi on palju ja neid on võimalik hankida erinevatel viisidel, tuginedes oma soovidele, võimetele, ambitsioonidele ja elementaarsele valimismeetodile meeldib-ei meeldi. Midagi teistest ettepoole tõsta ja ülistada ei peaks selles valguses küll mõtet olema.

Igatahes.. loomulikult ei läinudki kaua kui minu julge kommentaari peale laekus tüüpiline ja samuti oodatud lajatus stiilis, "saa ise samasse staatusesse, küll siis mõistad!" (ärgem jätkem tähelepanuta hüüumärki, eksole)
Ausalt öeldes ajas see harja võrdlemisi punaseks ja tekkis tahtmine totaalselt ära panna ning leida hulgaliselt staatuseid, millest nad ise ilma jäävad.. Aga ülalmainitud põhjusel ma seda endiselt ei teinud.

Korraks tekkis kogu selle vaidluse juures kerge hirm, et äkki säärane reproduktsioon muudabki naise selliseks lapsedonmaailmanabajamuudrõõmudpoleenamtõsiseltvõetavad-nõmedikuks, aga kui üks teine noor ema, selle kommentaariumi juhuslik pealtnägija, mind mu vastuse eest kiitis ja minuga nõustus, asendus hirm hoopis kahjutunde ja tahtmisega neid vaesekesi haletseda..

Et mõned lugejad ei tunneks nüüd kiusatust ka mulle "ära panema" hakata, olgu öeldud, et mul ei ole laste vastu tegelikult mitte midagi.. seni kuni nad on kellegi teise omad. Ma austan seda, et teistel on nende saamiseks julgust ja motivatsiooni, mistõttu oleks igati õiglane austada ka neid ja nende valikuid, kellel neid omadusi pole. Samuti ei tohiks ükskõik millisel eluetapil ära unustada lahtiste silmade-kõrvadega ringikäimist..

Как долго я тебя ждала..

noreply@blogger.com (meRilin) — Mon, 14 Feb 2011 13:24:00 PST

Ei, tegelikult ma ei kavatse vene keeles kirjutama hakata, lihtsalt.. see kirillitsaline lause pärineb ühe filmi finaalist ja kirjeldab üsna hästi käesolevat situatsiooni..
Kunagi juba väga väga ennemuistsel aal lummusin ühest salapärasest muusikapalast, mille pealkirja ega esitajat keegi ei teadnud mulle öelda ja mõned ajad hiljem halasin sellest ka siinses kirjakohas, sest see ikka ja jälle mulle erinevais paigus kõrvu jäi.
Ja nüüd, umbes 7 aastat peale meie esimest kohtumist, nagu sellised asjad ikka, täiesti juhuslikult - ma leidsin ta! Pala pealkiri on Yachts ja esitajaks Briti elekroonilise muusika kooslus A Man Called Adam.

vot nii..

näib, et i WILL always get what I want, mis sest, et enamasti saabub see "alati" veidi hiljem..

otse elust #2

noreply@blogger.com (meRilin) — Sat, 12 Feb 2011 13:00:00 PST

Olin täna toidupoes tunnistajaks ühele kergelt kaabeldavale situatsioonile..

Laps jooksis oma ema juurde ja kaebas: "Issi ütles, et ta tahab hoopis kodus kakale".

Mul oli selle peale tükk tegu, et oma singid ja lihapallid ilma rämedalt irvitamata nende kõrval seistes välja valida suudaks.

Mõned hetked hiljem nägin seda naisterahvast kaubanduskeskuse ühiskasutatavast WC-st väljumas teise väikese lapsega ;)

eesti keel on ikka üks veider keel.. sootud asesõnad ei tõlgi olukordi piisavalt täpselt ja annavad seetõttu nii mõnelgi puhul fantaasiale kõvasti hoogu juurde ;-)

üks koma teine

noreply@blogger.com (meRilin) — Sat, 12 Feb 2011 04:56:00 PST

Kes teab juba mitmendat korda alustan ma jälle tõdemusega, et minu kirjutamisõhin/-vajadus on viimasel ajal olnud kasin.. Olgugi, et tegelikult nii mõndagi huvitavat on ette tulnud.

Näiteks leidsin ühel kenal päeval endas lõpuks karjuva motivatsiooni oma keha vormis hoidma hakata. Juba peale esimest trenni selgus, et kujutage pilti, mul on kõhulihased (!) ja nüüd pean tunnistama, et on tahtmine teisi stiile ka veel juurde võtta ja aktiivsemalt harrastama hakata. Kuukaart annab selleks võrdlemisi suure vabaduse ka.
Sport on saatanast, ma ütlen.. nõrgemad võivad sellest eriti kiiresti sõltuvusse sattuda :-)

Ühel teisel päeval tuli mul jõu- ja ilunumbreid näidata joomismängudes.. ühe mängu kaotajana tuli minul tühjendada ka ülejäänud mängijate pitsid erivärviliste alkohoolsete jookidega. Võib elavalt ette kujutada, mis tunne selle peale järgmisel päeval võiks olla. Siinkohal aga aitäh kogemustega (..) kolleegile, kes andis hüva nõu hommikuse peavalu vältimiseks, aitas küll.

Oleks ma piisavalt julge ja motiveeritud suuskade jalgade külge monteerimiseks, oleks võinud nädalavahetusel Lõuna-Eesti lumiseid radasid imetledes suusatada ja mäest laskuda ka, aga kuna mul need mainitud omadused (selles kontekstis) võrdlemisi puudulikud on, piirdusin ringijalutamise ja pealtvaatamisega. Ühes kohas tuli isegi päris laskesuusataja vastu.

Ühtlasi sai jalutuskäigu raames ronitud kodukamara kõrgeima künka otsa ning veendutud, et torn seal jätkuvalt olemas on. Torni sisse ei pääsenud ja kuna ukse avamiseni oli too hetk jäänud umbes 2 päeva, siis ei viitsinud sinna ootama jääda ;)

Õnneks nägi eeskava ette ka tegevusi mittesuusatajatele. Olgugi, et hirm oli nii meeletu, et häälepaelad kontrollile alluda ei tahtnud ja vallandusid iga järsu laskumise peale, ronisin lumetuubiga korduvalt mäkke tagasi ja lasin kolleegil hoo sisse lükata. Kõige pikema liu auhinda ma arvatavasti küll ei saanud, aga kõige häälekama esituse oma napsasin eelpool mainitud põhjustel teiste käest konkurentsitult ära.

Õppimine on tugevatele..*

noreply@blogger.com (meRilin) — Thu, 13 Jan 2011 08:50:00 PST

-Ja sina oled?
-Mina olen nõrk.

Sessi ajal haigeks jääda ei ole just kõige mõistlikum MO. Eriti siis kui oled end spetsiaalselt õppimiseks töölt vabaks küsinud ja plaaninud palehigis hunniku raamatuid ja konspekte läbi töötada. Üldiselt peetakse õppimiseks soodsaks asendiks laua taga istumist. Minu kindel plaan oli just nii toimida. Eile otsustas minu tundlik keha kurgu- ja alaseljavalu kaudu märku anda, et temale niisugune asi kohe üldse ei meeldi. Istuda ei lasknud, seistes/kõndides pidin hambaid ristis hoidma, et suust roppusi ei kostuks ja silmist sädemeid pilduma ei hakkaks, lamades oli peale valuvaigisti võtmist vähemalt mõni asend "lubatud", milles veidi kauem püsida sai. Läpaka abil saab lesivas poosis küll mingi osa virtuaalsetest materjalidest loetud, aga raamatuid ja eriti konspekte, kuhu tahaks vahepeal lisamärkmeid teha ja olulisemaid asju highlight'ida, niimoodi kasutada ei saa.

Perearsti infoliini töötaja, kellelt seljavalu leevendamise osas nõu küsisin, oli ka eriti realistlik: "Ega teil see homseks paremaks küll ei lähe".

Paistab, et Murphy on oma seadustega ka jälle platsis: sain täna teada, et üks mitu õhtut minu aega ja energiat kulutanud kirjatöö tuleb sisuliselt prügikasti visata, sest olin endale õppematerjalide hulgast hoopis eelmise aasta arvestuse faili alla tõmmanud..

Niisiis minu projekt lõpetada kirjatööga eile ja jätkata täna raamatute lugemisega ei taha kuidagi plaanipäraselt sujuda. Kui Erisaate-Anatoli käis kunagi inimestelt tänavail uurimas kui palju neil kogu töö ära tegemiseks käsi vaja läheks, siis mina vajaksin praegu pigemini lisapäid :-)

*pealkirja ja kaks esimeset rida panin pihta ühe Facebooki-sõbra staatusest ja kommentaariumist.

Viige siit ära..

noreply@blogger.com (meRilin) — Tue, 11 Jan 2011 05:54:00 PST

Niisiis.. juhtunud on seesugune (võibolla, et isegi veidi ajaloohõnguline) kurioosum, et ma olen sattunud ülikooli raamatukokku. Ei, loomulikult mitte niisama hängima - kuigi ka nii võiksin ma oma pisikese talvise puhkuse veeta - vaid ikka (eksamiteks) õppima. Seega peaks sellest hoonest järgmiseks kaheks nädalaks saama minu teine kodu.

Aga ei saa öelda, et ma ennast siin väga hästi tunneks - kaugel sellest. Olgugi, et mul juba 8 sessi varasemast ajast seljataga on, ei ole ma _seda_ saurusmaja mitte kunagi üksinda külastanud ja kuivõrd ma ju esmakursuslane otseselt pole, ei tulnud keegi sügisel kätt hoidma, ega ka muidu õpetama, kuidas siin olemine enda jaoks kasulikuks muuta. Saalid on siin nii suured, et kohati tekib kiusatus ära eksida ja mõned vajalikud raamatud jäid tänu sellele vähemalt täna küll üles leidmata. Kui mõningad raamatud ei oleks ainult kohapeal kasutamiseks, laseksin siit esimesel võimalusel varvast.

Muidugi oleks muuhulgas tore jõuda selle ainsagi kättesaadud raamatu lugemises kaugemale kui esimese lehekülje esimene lõik.. ;)
keskendumisvõimetus ju ometi ei hüüa tulles

üle õla..

noreply@blogger.com (meRilin) — Tue, 28 Dec 2010 05:31:00 PST

Looking back over my shoulder.. või kuidas see laul käiski.. (ja kummituslaul of the day auhinna saab.. ?)

Minu kirjutamistegevus on kuidagi kidudnud viimasel ajal, millest on muidugi kahju, aga et inimesed mu blogi niisama vahtimas ei peaks käima, siis mõned juba eelmise aasta lõpust tuttavad küsimused saavad uued vastused.

1. What did you do in 2010 that you’ve never done before?
Nagu eelmiselgi aastal - mitmeid asju ja kui päris aus olla, siis ka selliseid, mida võibolla poleks pidanud..

2. Did you keep your New Year’s promises and will you give them for next year?
Mulle on jäänud mulje, et ma ei harrasta selliseid tegevusi

3. Did any of your friends/relatives get a baby?
Üsna mitu sai, kes esimest, kes mitmendat korda.

4. Did you go to anyone’s funeral?
Ei

5. Which countries did you visit?
hmm.. ainsuses seekord. Juunis sattusin üheks päevaks kuuevarbalistemaale kolama.

6. What do you want to have in 2011 that you missed in 2010?
Kui midagi, siis reisimist võiks ehk varasemast rohkem ette tulla. Lennureisi tahaks lõpuks ära proovida.

7. Which date in 2010 you’ll remember and why?
Kuupäevade osas - mõni isegi on meenutamist väärt, aga kellelegi peale minu (ja veel mõne üksiku teadja) need suurt ei tähenda.

8. What was the biggest accomplishment of the year?
Valmistun lähiaastail magistrikraadi saama.

9. What was the biggest failure?
Midagi väga esile küll ei ole tuua.

10. Were you bothered by any disease?
Kui nüüd meenutama hakata, siis kuidagi üllatavalt palju kordi olin haige ja/või haiguslehel küll. Teisalt - midagi tõsisemat siiski külge ei korjanud.

11. What was the best thing you bought?
Enda heaolutunnet arvesse võttes.. ilmselt toormaterjalid, millest saan ehteid teha.

12. Who’s behavior was rather remarkable?
Ei tea, kas ikka peaks nimesid nimetama ;)

13. Who’s behavior made you depressed?
Ma ei usu, et selle avalikustamine midagi annaks.

14. What you spent the most money on?
Täpselt ei tea, aga lõunasöökide peale on kulunud päris palju.

15. What excited you the most?
hee.. see on nüüd küll huvitav küsimus, kuna suurema osa aastast suutis üldse väga vähe asju mingit tundepoegagi tekitada, aga.. umbes paar päeva augusti keskel olid üsna omapäraste emotsioonidega täidetud. Kui tellida saaks, siis seda tunnet ma võtaks veel.. topelt, palun!

16. Which song will always remind you of year 2010?
Ei teki sellist seost, aga mõned Eesti Top 7-s esinenud lood ehk..

17. Comparing to last year you’re:
i. happier or sadder? Õnnelikum
ii. thinner or fatter? Ei tea. Ei huvita.
iii. richer or poorer? Oleneb, mille järgi seda mõõta..

18. What do you wish you would have done more?
Teatris oleks võinud rohkem käia näiteks.

19. What do you wish you would have done less?
Jätan selle enda teada..

20. How did you spend your Christmas?
Olin kodus. Sellise lumehangeilmaga väga välja ei kippunudki.

21. How do you plan to spend the New Year’s Eve?
Ei plaani midagi.

22. Did you fall in love in 2010?
Mingis mõttes kindlasti.

23. How many one-night-stands did you have?
Ma arvan, et see lahter jääb tühjaks..

24. Which TV-shows were your favorites?
Üsna samad, mis varemgi - Black Books, The Big Bang Theory

25. Do you hate someone now that you didn’t hate before?
Ei. Endiselt mitte.

26. What’s the best book you read this year?
Tuleb tunnistada, et ma ei suuda meenutada praegu..

27. What was your biggest musical discovery?
Neid on mõned. Tegelikult päris mitu erinevatest žanritest. Tore, et leidub inimesi, kes mind erinevate koosluste muusika osas harida viitsivad. Loodetavasti tuleb sealt sahtlist veel nii mõndagi huvitavat välja..

28. What did you want very bad and actually got?
Maidea.. üliõpilaseks sain näiteks.

29. What did you want very bad and didn’t get?
Mitmeid asju, kas või seda, et oleksin hommikuti varem tööle jõudnud ;)

30. What was your favorite movie of the year?
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma ei oska hetkel ühtegi selle aasta filmigi meenutada, lemmikutest rääkimata.

31. What did you do on your birthday and how old did you turn?
Ma vähemalt arvan, et sain aasta võrra vanemaks kui eelmine kord. :^) Midagi väga erilist ei teinud, aga päevalille sain kingiks näiteks.

32. What thing/event would have made your year even more remarkable?
Mõni pikem välisreis võibolla.. loodetavasti tekib nendeks järgmisel aastal rohkem võimalusi.

33. How would you describe your outfits in 2010?
Ei midagi erilist. Päriselt ka. Ainult veidi rohkem hakkasin ehetele panustama ;)

34. What kept you sane?
Ma arvan, et mitte miski/keegi peale minu enda ei saanuks seda ju niikuinii teha.

35. Which celebrity did you dream about the most?
Ei meenu nagu eriti, et oluliselt kellestki unistanud oleks.

36. What political event moved you the most?
Seda ei saa küll poliitiliseks sündmuseks nimetada, aga üks töö-elu mõjutanud "korraldus" tekitas muutusi küll.

37. Who did you miss the most?
Oma Täpikesest, kes juunis ära kadus, tunnen siiani puudust..

38. Who’s the best person you met this year?
Endiselt tahaks küsimuse esitajalt vastust, et miskuradi Parim inimene?

39. Best lesson in life in year 2010?
pisut diip, aga sain aru, et nii mõnigi asi on tegelikult võimalik..

EiMidagiErilist

noreply@blogger.com (meRilin) — Sun, 19 Dec 2010 06:14:00 PST

Ei viitsi küsimusi tõlkida, aga vastan eesti keeles..

The first thing you wash in the shower? Enamasti vist juukseid.

Do you like coffee? Varem vist meeldis.. aga u 2 kuud tagasi hakkas vastu ja eemaldasin selle enda menüüst. Ent kui aus olla, siis täna hommikul ei suutnud juba eile tekkinud kiusatusele vastu panna ja jõin tassi lahustuvat kohvi.. või pigemini.. piima lahustuva kohviga ;)

How are you doing right now? Väga millegi üle kurta ei ole hetkel.

What is the last letter in the name of the person you have a crush on? Pigemini on nii mõnelgi "crush on me", aga kuna selle kohta pole küsitud, siis ei hakka siin loetlema midagi

Tell us about your last dream. Kui unenägu peetakse silmas, siis ega sellest väga midagi meeles pole enam.

Could you eat your favorite food for a whole month without getting tired of it? Ma pole päris kindel..

What do you want right now? Glögi ja piparkooke tahaks

Have you ever counted to 1,000? Kindlasti olen. Võib juhtuda, et isegi korduvalt.

Do you bite ice cream or lick it? Oleneb jäätisest, aga ilmselt nii üht kui teist

Do you use smileys? Jah, aga neid, mida ma kasutan, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ja need ei plingi, ega võta poolt vestlusakna ruumi enda alla ja _EI_ asenda mingeid sõnu..

Have you met anyone famous? Defineerigem kuulus.. Mingil moel viibin ma peaaegu iga päev kuulsuste seltskonnas.. ;)

Do you like cottage cheese? Kodujuustu vabatahtlikult poest ei osta, aga kohupiima vastu pole midagi.

What song did you last sing in your head? phhh.. ei mäletagi enam.. oh, wait.. üks väga häiriva häälega esitatud Tormise laul oli, mida raadiost mängiti.

Are your parents strict? khm.. isegi kui nad seda püüavad, siis välja küll ei tule

Would you go skydiving? Kunagi tahaks küll jah.

Glittering something in your room right now? ee.. ega vist.

Do you rent movies? Kusjuures, tuleb tunnistada, et pole seda ammu teinud. Pigemini olen paremaid palu omale ostnud.

Where will you be on Monday? Here-there and everywhere. Suurema osa päevast ilmselt tööjuures siiski.

What did you eat for lunch? Mul on tunne, et ma pole selleni täna veel jõudnud..

Do you have curly hair? Kui juuksur rullidega keerab, siis on, aga praegu olen suht ludupea

Favorite Season? Kevad ja sügis vist meeldivad pisut rohkem kui ülejäänud.

Who was the last person whose hand you held? Kindlasti olen ma seda teinud, aga järjekorda küll ei suuda meenutada..

Do you sleep with the TV on? Kunagi tõesti harrastasin seda, isegi päris regulaarselt. Praegusel ajal võib mõnikord harva juhtuda, et panen arvutis mingi asja mängima ja ei jaksa lõpuni vaadata.

Do you think you're old? Absoluutselt ei arva.

Are you afraid of the dark? Mõnikord kardan

Do you like your life right now? Võib öelda, et praegu on päris palju parem kui varem

Have you ever chosen to take a bath instead of showering? Kunagi kui veel vett võis mõõtmatult kasutada, siis vist tõesti.

Do you have good eyesight? Praeguste prillidega isegi liiga hea ;)

Where are your parents right now? Suure tõenäosusega kodus või kusagil selle ligiduses.

What are you wearing right now? Villased sokid on jalas näiteks.

What was the last thing you bought? Kahtlustan, et see võis mingi lõunasöök olla..

Do you hate more than 3 people? Ei, vihkamine ei oma mingit kasu.

Do you use sushi sticks? Ei ole sushit söönud, ausalt öeldes, seega ei.

Do you own a gun? Ei tea küll, et omaks

Do you like your hair? Jah

Do you like yourself? Kas peaks olema põhjust seda mitte teha?

How often do you use MSN? Ta on küll lahti (st. programm töötab) enamuse ajast kui mul arvuti lahti on, aga aktiivselt kasutan tegelikult võrdlemisi vähe ja sedagi enamasti ainult tööpäevadel.

kuusk särab, kuusk särab.. *

noreply@blogger.com (meRilin) — Wed, 01 Dec 2010 06:47:00 PST

Sattusin eile(täna) raekojaplatsile niisugusel kellaajal kui nõmejõulumuusika oli vaikinud ja mingeid hängivaid lärmakaid seltskondi ümbruses polnud. Üsna rahustav ja idülliline vaatepilt oli tegelikult... kuusk, lodi ja.. vaikus.

Ahjaa.. tolle karussellikesega, mis seal kuuse taga on, sõitmise kohta tuli ühelt töökaaslaselt soovitus, et mul kui nõrgukesel naisterahval tuleks mingi ambaal kaasa võtta, kes hoogu jaksab lükata.. ;-)

*pühendustega kaiele..

Bitter, not sweet

noreply@blogger.com (meRilin) — Sun, 14 Nov 2010 07:03:00 PST

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis olen korduvalt sattunud situatsioonidesse, kus inimesed eeldavad teistelt (sh.minult) midagi pelgalt seetõttu, et "nii on kogu aeg tehtud" või siis, et kõik teised nii toimivad, aga miskipärast ei julgeta seda "kogu aeg tehtut" kahtluse alla seada või kriitilise pilguga üle vaadata.

Me ei saa elada arvestamata ühiskonna arengu ja sellest tulenevalt ka elustiili ning mõtteviiside muutumisega. Mõned arhailised asjad lihtsalt ei suuda muutuste sees oma kohta leida ning võivad paratamatult hammasrataste vahele kinni jääda, maha kukkuda, puruneda, kaduda. Igaüks aga ei saa, taha ega pea mõistlikuks neid kunstlikult elus hoida.

Tegelikult saan ma väga hästi aru, mida kätkeb endas see kui ühel hetkel ei ole asjad enam nii nagu varem, sest sellega harjumine võtab väga palju aega, valu ja pisaraid. Tundlikumatel inimestel ehk veel rohkemgi. Teinekord on tõesti lihtsam vinguda, õelutseda ning nui neljaks tahta kõike vana ja head tagasi, et ainult oleks jälle turvaline ja stabiilne olla. Ma saan ka aru, et seetõttu on vasturääkivus mõndade minu enda põhimõtete ja tegelike käitumisviiside vahel üsnagi olemas, mis aga ei tähenda, et ma ei tohiks oma arvamust mõne teise säärase komplekti kohta avaldada.

Üks selliseid "kogu aeg tehtud" näiteid on kalendrisse sisse kirjutatud tähtpäevad. Jah, need on kogu aeg olnud, jah, võibolla olen ma neile kunagi tähelepanu pööranud ning ehk ka mingil viisil mulje jätnud, et nad tähtsad võiksid olla, aga julgenud nende vajalikkust ja tegelikku tähendust aja jooksul ka kriitiliselt hinnata. Niisugused ettekirjutatud sündmused on pigemini väljapressimine kui hea tahte avaldus. Ma tunnen ennast sunnituna millekski, mille sisu osas ma päris kindel ei ole või lõpuni õigeks ei pea. Leppida, et mõned asjad "lihtsalt on", mina kahjuks oma arutleva-avastava mõtlemisstiili juures tihtipeale ei saa.

Ma ei vaja mingit kindlat kuupäeva selleks, et oma lähedastele mõelda või, mis veel enam - neile "seda kalendris olevat päeva" soovida. Mõttetu sõnakõlksutamine niisugustel puhkudel ei ole minu teema. Minu füüsilist tähelepanu saavad inimesed täpselt siis ja täpselt nii palju kui ma heaks arvan seda anda, mis aga ei näita ega peagi näitama kui palju ma neile enda peas ruumi olen andnud ning kui tihti neile mõtlen. Inimesi millekski sundida mõjub tihtipeale vastupidiselt ning teha midagi ainult selle tegemise pärast ei ole lihtsalt aus.

Loomulikult tuleb siinkohal sisse faktor "teised inimesed" - mida nemad arvavad, oluliseks peavad, eeldavad, loodavad. Loomulikult on neil õigus kritiseerida, järeldada, kasvõi solvuda. Aga see on juba solvuja enda asi, nagu üks tark kunagi tabavalt ütles. (Olgugi, et ma toona selle mõttega veel ei nõustunud).

Elus on paratamatult mõned asjad, mida inimene otseselt ise valida ei saa, kuid ma ei arva, et nende suhtes tuleks nö traditsiooniprintsiipi silmas pidades vaikides kaasa noogutada. Ja kui lõpetuseks veel korra eelpoolmainitud klassikut tsiteerida - küll võrdlemisi kontekstist välja rebituna aga siiski - siis: "Reegel, mille kehtimise ainus kasu ja eesmärk on traditsiooniprintsiip, peaks olema hoopis soovitus. Soovitusi teatavasti võib eirata."

Seetõttu.. olgu siinkohal asjaosalised tervitatud ja teadke, et Teile mõeldakse tegelikult väga tihti ja väga palju. Verbaalne väljendus ei pea sugugi mitte kõige tähtsam olema.

And if i liked rejection I'd audition

noreply@blogger.com (meRilin) — Sat, 13 Nov 2010 10:49:00 PST

Ma kipun vahel ära unustama, et palju tervislikum on mitte eeldada, mitte pidada asju iseenesestmõistetavaks ja mitte pidada kõiki kulgevad protsesse ühetaoliselt lineaarseteks (eriti sellisteks, mis põhinevad mingitel varasematel läbiproovitud mudelitel). Niisiis, tähendan selle mõtte siia avalikule seinale enda jaoks üles, et see vajadusel jälle üles leida ja üle korrata. : - )

Taustaks: Maria Mena - Fragile