Aga jah, mõtlesin, et hakkan uuesti kirjutama, enne kui eesti keel suust päris ära kaob. Kirjutamist peab aktiivselt harjutama, et see “kunst” päris ära ei atrofeeruks. Igapäeva elu on muutunud paljuski inglisekeelseks–filmide vaatamine, raamatud, töö. Viieaastased lapsed räägivad paremini inglise keelt kui eestikeelt. Suuresti tänu YouTube-ile muidugi. Niisiis. Et hoida oma emakeelt ikka suus, peab tänapäeval veidi rohkem vaeva nägema–aktiivselt ja teadlikult kirjutamist harjutades.

Nagu näha eelnevast kahest lõigust, siis mu kirjutamisekeel on küllaltki roostes. See vajab weidi WD-40’et.

Nagu arvata oli, pole asjad liikunud sujuvalt ja kergelt. Eilne päev osutuks küllaltki keeruliseks. Keskpäeva ajal hakkas suitsetamise tung peale tulema. Käisid läbi mõtted ja plaanid, kust suitsu saada. Samas oli endast nii palju üle, et teadsin juba ette, et ma ei lähe kuhugi. Kuid siis tuli mulle geniaalne plaan! (Ehtne näide sellest, kuidas suitsunäljas aju hakkab varuväljapääsusid genereerima).

Plaan oli järgmine: miks mitte piipu tõmbama hakata! Sel juhul ma loobun sigaretide suitsetamisest, kuid mulle jääb alles see mediteeriv puhkehetk, kui ma rahulikut, piip suus, saan silmad kaugusesse suunata, mõtted välja lülitada ja lihtsalt olla. Koheselt asusin uurima piibutõmbamise terviseriskide. Riske ei leidnud, aga häid omadusi küll. Vastavalt ühele eriti “usaldusväärsele” allikale, elasid piibusuitsetajad mittesuitsetajatest isegi kauem.

Mõeldud-tehtud! Sõitsin esimesse teadaolevasse suuremasse alkopoodi(30 km). Ja seal poes olles nagu juhtumisi ostsin piibu asemel hoopis suitsupaki. Läksin poodi, vaatasin kiiruga ringi; ja kui ma piipu ei näinud pidin kohe sigarette ostma. Muidu oleks kogu see sõit üks asjatu vaev olnud. Sain paki kätte, maksin ära. Nüüd oli rahu majas ja võisin pikemalt ringi vaadata. Ja muidugi oli neil piip ja kõik sellega kaasaskäiv kraam täiesti olemas. Ostin tubakat(€9.50) ja piibu(€1.50).

Sõitsin maale(veel 30 km lisaks). Õues oli ilus ilm, istun maja ees olevale pingile ja kuulasin linnulaulu, samal ajal üritasin targa näoga piipu täita. Kevad oli käes mis käes. Proovisin seda piipu siis popsutada, kõige hullem ei olnudgi, kuid piibu täitmisega pidin veel harjutama. Kakskümmend minutit hiljem, kui olin oma zen-piibu seansi lõpetanud, sain aru, et ma ikka pean ühe suitsu tegema, teistmoodi ei saa. Ja kui see suits tehtud, siis viskan või peidan paki minema.

Tegin paki lahti ja tõmbasin suure mõnutundega oma kauaoodatud suitsu. Eks see piip ei olnudki kõige hullem mõte. Täitsa mõnus oli seal pingi peal istuda ja vaikselt popsutada. Ja kui seda teha üks kord päevas või isegi vähem, siis ei tohiks ka tervis kannatada — elab veel kauemgi, nagu mingid uuringud väidavad. Raha läheb vähem jne. Win-win!

Kui üks suits oli tehtnud,  tegin teise otsa — noh, nii igaks juhuks. Hõbepaju alt paistis veel üks suitsupakk. Mäletamist mööda oli ka see pakk veel peaaegu täis. Kaks või kolm kuud tagasi olin samuti otsustanud halvast harjumustest lahti saada. Tegin ka toona oma viimase suitsu ja peitsin paki hõbepaju alla lume sisse. Ka nüüd oli mul pakk 18 suitsuga. Otsisin head kohta, kuhu see pakk panna, kuid ei leinud. Pealegi, paari päevaga olin niigi juba kaks pakki ära hävitanud. Lõpuks viisin selle maamajja ja peitsin sahtlisse. Nüüd tagantjärgi vaadatase polnud see vist väga hea mõte. Kui peaks uuesti maale sõitma, siis ma tean ju täpselt, kus need suitsud asuvad, ja seda suurem kiusatus.

Sedasi siis algas minu eilne päev — libastumisega. Kuid peale seda olen olnud puhas. Õhtul käisin koeraga jalutamas. Proovisin piipu teha. Suht keeruline, kui koer rihmast pidevalt tirib ja tuul leegi ära puhub. Ja üleüldse tundub piibu tegemine teiste silmade all kuidagi ebamugav. Tahaks istuda kuskil mugavas uberikus, või siis pingil päikese käes, eemal võõrastavatest pilkudest, ja siis rahulikut, kiirustamata, piipu tõmmata. Siin aga, jalad loperdamas jäisel teel, ühest käest tirimas koer, teises välgumihkel, mis edutult püüab tubakat hõõguma saada — mis mõnu selles peaks olema? Nikotiinivajadust see igal juhul ei leevendanud.

Magada väga hästi ei saanud, keha oli pinges ja mõtted jooksid risti rästi. Jäin magama kella nelja paiku öösel ja pidin tõusma juba kell 8 hommikul. Nüüd on siis kaks tegurit, mis tänase päeva eriti raskeks muudavad. Magamatus ja võõrtus. Kui suudaks tänase päeva kodus ära istuda, siis suurt ohtu ei näe. Kui ma aga pean poodi minema, siis pean eriti ettevaatlik olema ja ennast eelnevalt ettevalmistama.(Õudne, milline lause!)

Aga nii ta on. Veel kord vabandust, ma ei oska kirjutada.

Suitsetamisest on väga lihtne loobuda. Ma teen seda iga päev. — Mark Twain

Tänaseks olen suitsetanud kaks aastat. Keskmiselt läheb mul üks pakk päevas, mõnikord vähem. Oleneb sellest, kui palju ma viitsin väljas käia. Ja nende kahe aasta jooksul olen otsustanud suitsetamist maha jätta oma kakskümmend korda.

Üldiselt näeb see välja nii: kuulan mõnda motiveerivat podcasti ja mulle jõuab kohale, kui rumal ja kahjulik harjumus see on. Tõmban viimase suitsu ja siis viskan suitsupaki prügigasti, mõningatel juhtudel lasen paki sisse vett. Pean vastu pool päeva, ja siis hakkab suitsuhimu peale tikkuma.

Kes tõbavad suitsu, teavad, mis tunne see on. Sa hakkad oma algses otsuses kahtlema ja leiad igasuguseid veenvaid põhjuseid, miks tänane päev ei ole ikkagi kõige parem hetk loobumiseks. Homme on tööpäev ja ma ei suuda oma tööga hakkama saada, või siis ei taha ma järgmised päevad ärrituv olla. Parem oleks oodata puhkuseni, kui mul on tervelt nädal aega, et võõrtusuperiood üle elada. Kuid need on vaid sõltlase ettekäänded. Ja kui ma mõtlen neid mõtteid, siis ma tead, et need on vaid ettekäänded.

Ja juba ma leiangi ennast autoroolist tankla poole sõitmas. Ostan uue paki, tõmban õues suitsu lõpuni, tunnen peapööritust ja mõistan, kui rumal ma olen olnud. See sigaret ei olnud seda väärt. Siis hakkab enesehaletsuse periood, ja selleasemel, et see pakk kohe uuesti minema visata, mõtlen, et kui ma juba selle ostsin, siis oleks vaja ikka pakk lõpuni tõmmata — sellist raha raiskamist ei saa ju lubada.

Täna olen jälle selle tee endale ette võtnud. Jalutasin just koeraga ja viskasin suitsupaki minema(raiskamine, ma tean, pakk oli peaaegu täis). Kuid emotsioonide ajel saab igasuguste lollustega hakkama. Ega nüüd ei jäägi muud üle, kui hakkama saada. Õhtu on juba käes ja jään nüüd põnevusega ootama, kuidas mu keha ja mõistus reageerima hakkavad.

Ma tean, et muutun närviliseks, ärrituvaks; selleks kirjutangi siia, et saaksin vähemalt kuhugi oma mõtted välja valada.

Kui raske see ikka olla saab?

Internetiajastul tähendab see seda, et ma otsustasin hakata erakuks. Me elame globaalses külas, maakera on kokku tõmbunud, kuulujutud teiselt mandrilt jõuavad meieni hetkega, me ei pea enam juttu ajama kojamehega kuulmaks, et naabrinaine leidis endale uue mehe. Nüüd on selleks facebook ja muud vahendid. Kui keelebarjäär välja arvata, võiksin elada ükskõik millises linnas ja külas, ilma seal kohal olemata, kogedes toimuvad läbi veebimaailma. Ja ma usun, et ma saaksin sellest asulas toimuvast sama hea ülevaate, kui need, kes seal reaalselt kohapeal on.

Kui ma pole kursis toimuvaga, ja mind ma pole internetiküla asukas — siis ma olen põhimõtteliselt olematu. Keegi ei kutsu mind enam pidudele ja ma ei tea, millega sõbrad tegelevad.

Ehk siis: tõmbasin browserile plugina, mis blokeeris ära teatud veebilehed: Postimees, delfi, õhtuleht, facebook jne. Seda oli vaja selleks, et ma puht lohakusest ja hajameelsusest mõnda lehte alateadlikult ei avaks. Ja järgmiste päevade jooksul juhtus seda tihti, kui mu sõrmed iseenesest postimees.ee kirjutasid ja ma suure imestusega avastasin, et leht ei avane. Tundes ennast, tean, et piisab ühest eksimusest, et ma tagasi allakäigu spiraali peale jooksma läheksin.

Juba paar päeva hiljem hakkasin tajuma, et olen elan isolatsioonis. Töökaaslased rääkisid uudistest, millest mul polnud õrna aimugi. Maailmas ja Eestis toimusid põnevad sündmused, millega kõik kursis olid, artutasid ja mõtisklesid. Kuskil oli keegi tüdruk jälle kaduma läinud, Savisaar tegi klounaadi, avariid mitmete hukkunutega. Jäin isegi mõtlema, kas see pole minust vastutustundetu, et ma nendest asjadest ei hooli, samal ajal kui inmesed minu ümber vaimes agoonias püüdsid lahendusi leida ja moraalselt õigeid seisukohti võtta. Aga mul oli ükskõik, ma ei pidanud vaevama oma pead nende küsimustega, mul puudus igasugune arvamus.

Jõudsin isegi mini-valgustumiseni, kui ma alguses püüdsin mõista, et millest nad räägivad. Sel ajal pakkus avalikusele suurt huvi mingisugune avarii mitmete hukkunutega(ei tea kahjuks täpsemalt, kes, mis ja kuidas), ja töökaaslaste seas tuli see mitmeid kordi jutuks. Ma ei saanud aru, kas ma olen millestki tähtsast ilma jäänud? Kuidas on võimalik, et ma midagi ei ole kuulnud sellest? Proovisin meelde tuletada ja mõista, millest jutt, kuid ei suutnud. Ja alles hetk hiljem sain aru, et ma olin ju endale uudiste bloki peale pannud ja ma ei saagi nendest asjadest midagi teada. Ma olin harjunud, et tean neid asju ja mäletan siiani seda kadnud oleku tunnet, kui proovisin nende sõnu lahti muukida.

Ma olin nagu suhkrusõltlane. Kiusatus oli suur. Minu vastu võitlev deemon istus ühel õlal ja sosistas suure enesekindlusega: sa võin ju korraks selle postimehe lahti lüüa, kiiresti ülevaate saada ja siis oma eksperimenti jätkata. No ega keegi ei tea ju, et sa siin sellist rumalat katsetust teed, kedagi ei huviagi, mis lollusi sa oluliseks pead. Praegu enam ei mäletagi, kas mu kiusatus sai minust jagu või mitte, kuid ajapikku hakkas see vajadus hääbuma. Ja kolmekümne päeva möödudes ei olnudki mul enam meeles, et ma olin selle eksperimendi ette võtnud.

Ajapikku muidugi loobusin oma meedia dieedist, avasin uuesti facebooki konto ja läksin vanade harjumuste juurde tagasi. See ei tähenda, et ma läbi oleksin kukkunud. Eesmärgiks polnudki täielikus tsölibaadis elada. Uudiste lugemine ei ole iseenesest kahjulik, sellest loobumine ei pruugi olla esimene samm valgustuse poole. Kuid loobumisel kui vaimsel harjutusel on omad eelised.

Igasugune loobumine(suhkrust, suitsetamisest, joomisest, jne) on tegelikult sissejuurdunud harjumuste muutmine. Ja vahepeal on puht profülaktika mõttes hea teha paastuperiood. Sel ajal on lihtne mõista, kuivõrd teatud aspektid meie elust on automatiseeritud ja väljaspool teadvuse kontrolli. Me võime ju pidada end vabadeks inimeseks, kes kontrollivad oma elu, kes teevad teadlikke valikuid, kuid lähemalt vaadates tuleb nähtavale, kui vähe me teglikult peame raskeid otsuseid tegema.

Ja ma arvan, et nüüd on jälle jõudnud kätte see hetk, kui ma pean harjumuste lumepalli veeremise peatama. Mu mõtted on läbi imbunud Trump-ist, Savisaarest, Keskerakonnast, Süüriast, Venemaast, ISIS-e kuritöödest ja kõigest sellest, mida iga päev ma meedia väljaannetest leian. Nagu sõltlane, nii vajan ka mina teatud annuse uimastavat informatsiooni. Kui vanasti oli religioon oopium rahvale, siis nüüd on selleks informatsioon.

Ma olen saamatu, laisklev olend, kelle ainukeseks eksisteermise eesmärgiks on puhata, pingutust nõudvatest tegudest eemale hoida ja lülitada aju stand-by peale. Suuresti aitab sellele kaasa tänapäeva pideva rahutuse rahuldamise masinavärk. Igav? Youtube’i wannabe meelelahutajad, nõndanimetatud uudised, online filmid ja sarjad, täiesti idiootsed facebooki postitused naljakate piltidega. Nimekirja võiks veel jätkatagi, kuid point on see, et variatsioon on tohutu, vegetatiivsuse mannaväljad ulatuvad ühest kontinendist teiseni. Ja nagu lammas, kes on sattunud märja ristikheina põllule, ega suuda ideaalselt krõmpsuva toitu söömist lõpetada, kuni ta magu järgi annab — nii ka mina leian iga päev uue ristikheina põllu ja nuuman oma aju meelelahutuse ambroosiaga, kallistan tuimas meelerahus kütkestavaid nümfe.  Vabatahtlik lobotoomia.

Ma arvan, et ma pole ainuke, kelle jaoks on hommikul voodist tõusmine ja õhtul voodisse minemine raske. Ja kindlasti on ka teisi neid, kes arvavad, et väga palju jäi elus saavutamata, kuna teki alt välja ronimine ei muutunudki kunagi kergemaks.

Kuid miks? Üle kümne aasta olen proovinud oma harjumusi parandada, ennast käsile võtta. Olen maha istunud, oma järgmise nädala plaanid kirja pannud ja pika todo listi järgmiseks päevaks ette valmistanud. Kuid järgmise päeva lõpuks leian end ikka arvuti ees lösutamas, youtube’ist Ramsey kohutavate köökide sari mängimas.

Ometi on töö tegemata. Mingi südametunnistuse raasuke tuletab meelde, et lubasin ju oma töö paar päeva tagasi valmis saada, inimesed ootavad, raha ootab. Jah, veel viis minutit, siis panen selle kinni ja teen töö ära. Kuid viis minutit hiljem on juba protsess uuesti alanud, uus video netisügavustest üles roogitud, mesikäpa küpsised lauale ritta seatud, et võimalikult vähese vaevaga saaks neid kohvi sisse kasta ja siis suhu pista(need peavad olema pehmed, muidu mälumise ajal ei kuule, mis ekraanil toimub).

Või siis ongi see kõik normaalne? Ma pole ju päris luuser, kes mitte millegiga hakkama ei saa. On hästitasustatud töö, ambitsioonid, hobid. On olemas huvi ennast parandada, edasi areneda, ahvist lõppude lõpuks inimeseks saada. Ürgsete tungide käest vabaneda, et saaks lõpuks rakendada oma vaba tahet. Või siis see on normaalne ka seetõttu, et kõik on juba ette määratud alatest suurest paugust, kui sai alguse keerulise doominokivide konstruktsiooni lahtivalgumine.

Ma ei tea, kui palju minu elus normaalset on. Mõnes mõttes ma isegi loodan, et on ka teisi minusuguseid, kes seisatavad vahel peegli ees ja mõtlevad: “Selline ma siis olen, suur ime siin universumis, Elu edasikandja.” Mu ego on küll suur, kuid ei saa eitada fakti, et ma olen laisk ja ennast käest lasknud rakuke, suht häbiväärne ekseplar inimesest. Ja kui ma nüüd homme peaksin surivoodil olema, siis mõtleksin ma just neid mõtteid: “Noor mees, kes sa oled varsti mullas, unustusse vajugu sinu nimi. Ja nagu sina unustad end, nii unustavad sind lõpuks ka kõik teised. Surm pole ju hirmus, sest surnud olid sa ka enne oma sündi, hirmus on kahetsus ja kurbus, et elades ei avastanud ühtegi põnevat asja enda kohta, ei tunnetanud rõõmu pidevast muutumisest ja rasketest valikutest, enda ületamisest ega oma südame tukstetest.”

Ja nii ma olengi nüüd siin. Ekraani peal. Ma paljundan oma mõtteid läbi interneti. Viirus või sümbioos muu maailmaga?

Mis ma tegelikult tahtsin öelda on see, et alustan väikesest enesedistsipliini kuuri. Külmad duššid, väike trenn jne. Aga sellest juba järgmine kord.

Only the madman is absolutely sure — Robert Anton Wilson

Olin viieteist või kuueteist aastane, kui esmakordselt kogesin seda nähtust, mida Jung nimetab sünkroonsuseks. Lugenud mitmeid raamatuid, kus räägiti universaalsest teadvusest ja avastamata inimpotenstiaalist, paranormaalsetest nähtustest ja aju võimest luua enda ümber õigeid sündmusi, pidin tahes-tahtmata ühel hetkel nende nähtustega ise kokku puutuma. Parafraseerides Voltaire’i: “Kui jumalat poleks olemas, peaksime ta ise välja mõtlema.”

Ja nii ma siis kõndisingi ühel päeval mööda teed, kui nägin poe ees seismas sõbra sugulase sinist moskvitšit. Vaatasin seda autot ja mõtlesin sõbra sugulasele, kellele see auto kuulus. Mõned hetked hiljem, hoopis teiselt poolt, nägin sugulast mulle vastu kõndimas.

Nüüd tagasivaadatuna ei näi antud sündmuses midagi kummalist olevat. Saaksin seda juhust lihtsalt statistika abil  ära seletada. Kuid sel hetkel ma ei suutnud endale juhtunud selgitada, ja võib-olla ma ma soovisin tuua maagiat oma ellu, ning ma jäin uskuma, et mul on mingid ülivõimed.

Peale seda hakkasin üha tihedamini neid väikeseid etteennustusi kogema. Masinal vilkusid suunatuled justkui juht tahaks vasakule pöörata, kuid mul oli eelaimdus, et ta on ekslikult suunatuled sisse unustanud ja lootsin, et tee ületamist ootavad inimesed aimavad sama. Nad läksid siiski üle tee, õnneks jõudis juht auto kinni pidada. Või siis mingi uitmõte inimesest, keda ma polnud pikka aega näinud, ja hetk hiljem ta ilmuski nurga tagant välja. Need juhtumid muutusid küllaltki tavapäraseks.

Kuidas seda kõike seletada? Kas ma olin ekstrasenss? Ma väga kahtlen. Kas minu eelarvamus oma ekstrasensoorsete võimete kohta pani mind rohkem märkama neid väikesi sündmusi? Võimalik.

Nädal aega tagasi, kui ma olin alustanud sünkroonsuse artikli kirjutamist ja siis selle veidi unarusse jätnud, juhtus jälle üks sündmus, mis otsekui nimelt tuletas mulle meelde, et ma peaksin ikka asja lõpuni kirjutama.

Kõndisin poodi, kui nägin läbi lumesaju meest koeraga jalutamas. Ta meenutas mulle endise sõbra isa. Mõtlesin juba ette, kuidas teda tervitada, ja lootsin, et ta ei hakka minuga pikemalt juttu ajama. Lähemale jõudes tõdesin kergendustundega, et see ei ole sõbra isa, vuntsid olid teistsugused ja koer polnud ka õiget tõugu. Kõndisin edasi ja pöörasin ümber nurga ning hakkasin ületama vöötrada, kui nägin, et sõbra isa kõnnib oma koeraga mulle vastu. Teretasime ja kõndisime oma teed.

Jällegi, antud ettenägemist võib seletada mitut moodi. Juhus, sünkroonsus, saatus, irvitava Jumala temp. Kui tegu oli sünkroonsuse, mitte pelgalt juhusega, siis see kohtumine peaks kandma endaga ka mingit tähendust. Ja ainuke tähendus, mille mina peale kokkusaamist suutsin välja lugesin, oli artikli lõpetamise vajadus.

Mõnikord on aga sõnumi ja tähenduse väljaselgitamine keeruline.

Sõjaväes juhtus minuga kummaline lugu. Laenutasin raamatukogust Carlos Castaneda raamatu. Ei mäleta pealkirja. Istusin koiku juures toolil ja lugesin seda siit ja sealt. Sattusin leheküljele, kus Don Juan, raamatu tegelane, rääkis midagi magamisest ja unest. Endale märkamatult jäin hetk hiljem magama ja ärkasin üles, kui raamat käest põrandale kukkus. Esimest ja viimast(siiani vähemalt, seniilsus on veel ees) korda elus jäin raamatut lugedes magama, pealegi veel istudes. Siis ja ka praegu näis mulle äärmiselt kummalisena asjaolu, et jäin magama just siis, kui tegelane rääkis unest ja magamisest.

Kuidas antud sünkroonsust tõlgendada? Kas tähendus seisnes selles, et ma ei peaks raamatut edasi lugema? Või hoopis, et ma peaks kindlasti raamatut edasi lugema — vaata, millised võimed Don Juanil on, ta suudab inimesi magama panna isegi läbi raamatu. Või olin ma lihtsalt niivõrd väsinud, et unest kõnelev jutt pani mind magama? Olgu sõnum mis iganes, peale sõjaväge pole ma Castanedat enam kordagi lugenud.

Sõjaväes juhtus teisgi unega seotud sünkroonsusi. Istusin klassiruumis, lugesin raamatut. Mul oli räme uni, asetasin pea kätele ja uinusin. Nägin unes, et kõrgemas astmes kaitseväelane astus tuppa ja avastas mind magamast. Ta sõimas ja riidles minuga. Ärkasin selle peale üles ning jäin mõttesse, et äkki ma ei peaks magama, võib-olla oli tegu hoiatusega mu alateadvuse poolt. Ja tõesti, minutitki ei möödunud, kui üks ohvitseridest lendas klassiruumi ja võttis magavad ajateenijad arvele. Ma ei oska seletada oma hämmastust.

Kõige tugevamaks sünkroonsuse avaldumisvormiks hetkel mu elus on sümeetriliste kellaaegade märkamine. 19:19 või 20:02 jne. Tõenäosus selliste kellaaegade jaoks on küllaltki suur, nii et ma väga palju sellele tähelepanu ei pööra. Samas ma olen märganud, et näen sümmeetrilist kellaaega alati peale seda, kui mul on peast mingi mõte läbi käinud ja ma seostan automaatselt selle mõtte sümmeetrilise kellaajaga. Kui ma mõtlesin just sel kellaajal, järelikult antud mõttel peab mingi tagapõhi olema ja ma peaksin selle järgi toimima.

Aga üldiselt pidavat kehtima reegel: mida enam sa sünkroonsusi koged ja avastad, seda rohkem nad su ellu tungima hakkavad. Umbes nagu unenägudega. Mida enam sa neid üles kirjutad ja hommikuti meelde tuletad, seda enam hakkad sa iga öö nägema unenägusid, mis meeles püsivad.

(jätkub. Järgmine osa: kuulsad juhtumid)

“IKE — The World is what you think it is.” — Huna printsiip

Kui esimest korda sünkroonsuse mõiste peale sattusin, läbis mind äratundmisrõõm. Lõpuks ometi suutis keegi anda seletuse nendele imelikele kokkulangevatele sündmustele, mis mu enda elus tihti aset olid leidnud. Kõik need eelaimdused ja etteennustamised panid mind korraks isegi arvama, et mul on ekstrasensoorsed võimed.

Nähtusele võib mitmeid nimesid anda: sünkroonsus, tähenduslik kokkusattumus, etteennustamine, hämmastav sündmuste kokkulangevuste rada, saatus, jumalik vahelesegamine jne.

Sünkroonsuse mõiste tõi kasutusele Šveitsi psühholoog Carl Gustav Jung peale seda, kui ta mitmeid kordi oma elus koges hämmastavaid kokkusattumuste ja seletamatute sündmuste ahelaid, millel justkui puudus kausaalne, põhjus-tagajärg seos, kuid mis sellest olenemata olid omavahel seotud. Sünkroonsus, Carl G. Jungi mõistes, on kogemus, kus kaks või enamat sündmust, mis lähimal vaatlusel pole omavahel seotud või mille koos aset leidmine on statistiliselt pea võimatu, leiavad mõlemad aset tähendust looval moel.

Mees näeb akna taga liblikat ja tuletab meelde lapsepõlve vanaema juures, hetk hiljem helistab sugulane ja teatab, et ta vanaema leiti surnuna. Rändur jääb lugema huvitavat raamatut ega jõua lennukile, mis peale õhku tõusmist langeb ookeani. Üliõpilane avab raamatukogus suvalise raamatu ja avastab, et just see tõestus ongi tal uurimistööst puudu. Mees ja naine saavad mitmeid kordi päeva jooksul erinevates kohtades üksteisega kokku, lõpuks mees võtab julguse kokku ja alustab naisega vestlust ja nad armuvad. Kogenud keemik segab ained valesti kokku ja avastab mingi uue vaktsiini ravimatuks peetud haigusele. Need on vaid mõned näited, mis suutsin praegu välja mõelda sünkroonsuse mõiste illustreerimiseks. Ma usun, et iga lugeja suudab oma elus selliseid sündmusi meenutada.

Olenevalt inimese uskumustest, tõekspidamistest ja kasvatusest võib nimetada sünkroonsust mitme teise nimega.

Usklikud inimesed, kes palvetavad põlvili ja paluvad Jumalalt andestust, näevad sündmuste taga Jumala armastavat kätt. Ratsionalistlikud teadlased usuvad statistilist tõenäosust ja aju hämmastavat võimet luua lahus seisvate sündmuste vahel tähenduslikke seoseid. Maagid, alkeemikud ja esoteerikud räägivad Universumi ühtsusest, kus kaks täiesti ebatõenäolist juhtumit on tegelikult seotud, sest kõik on üks ja üks on kõik — nagu üleval, nii ka all. Kõrvuni armunud noored leiavad, et tegu on paratamatu saatusega. Ja Carl Gustav Jung kirjutab selle nähtuse sünkroonsuse kraesse ning näeb akausaalseid, põhjus-tagajärg printsiibile mittealluvaid universaalseid jõude. Valige oma uskumus ja te leiate piisavalt tõendeid.

Ma ise kaldun langema Carl G. Jungi ja valikulise tähelepanu leeri, mis ei tähenda, et ma teisi vaateid täiesti eitaks. Igas vaates, olgu ta väär või tõene, leidub mingisugune universaalne tõe tuum. Maailm koosneb nii paljudest reaalsustest, kui palju on inimesi ja vaateid. Just selline uskumus sobib mulle kõige rohkem: usu kõike ja ei miskit.

(jätkub)

Ma ei suuda kokku lugedagi, kui palju kordi mul on mingi mõte olnud “keele peal” ja ma pole suutnud seda välja öelda. Nagu mänglev mõnitaja on see idee mind kõditanud ja ärritanud. Ma tean seda, aga ometi ma ei tea. Ja siis ma tõmban kogu oma keha pingesse ja hakkan “meelde tuletama”. Jah, justkui see kehaline harjutus peaks aitama. Nüüdseks ma olen loobunud sellest harjumusest ja leidnud palju parema viisi millegi meelde tuletamiseks. Meetod pole muidugi originaalne. Juba Einstein kasutas seda. Ja paljud teised, kelle nime ma ei suuda hetkel meenutada. Einstein kirjutas küsimuse märkmikusse ja heitis magama, teades, et ärgates on tal suure tõenäosusega küsimuse vastus käes.

Meetod on ise-enesest väga lihtne. Tuleb usaldada oma alateadvust. Kunagi lugesin mingit maagiaga seotud raamatut. Esimeseks ülesandeks paljude seas oli võtta omaks uskumus, et minu alateadvus on samuti isiksus ja talle tuleb anda nimi. See nimi peaks olema võimalikult ainulaadne, et ma saaksin tema poole mõtetes pöörduda ajamata teda segamini kellegi teisega . Ma ei mäleta, mis ma talle nimeks panin, midagi Balzaci ja Baroni vahepealset(Barzac, Balon, Balzon). Kui see nimi oli antud, tuli hakata alateadvusega suhtlema kui konkreetse isikuga, kelle eesmärgiks on minu abistamine. Kui ma seisin vastamisi probleemiga, mida ma ei osanud lahendada, siis pidin mõttes küsima temalt abi. Kuna ta oli põhimõtteliselt alateadvus, mis mäletas kõike, ja ta oli ühenduses jungiliku kollektiivse alateadvusega, siis ma võisin küsida isegi selliseid asju, mida ma ise ei saanud teada.

See tegelane minu sees osutus väga abivalmiks. Iga kord, kui mul oli mingi asi “keele peal”, siis küsisin talt viisakalt: “Aita mind palun, tuleta mulle meelde, mis selle tüübi nimi on.” Vale oleks olnud hakata kramplikult vastust ootama, kirjutati selles maagia raamatus. Kõike tähtsamaks sammuks on unustada see küsimus täiesti ära, lõdvestuda ja tegeleda muude asjadega. Ja nii ma tegin ja minuti või paari pärast hüppas vastus mulle ise-enesest pähe.

Maagiaga polnud siin ilmselt midagi tegemist, samuti ma ei usu, et minu sees elaks inglilaadne olevus, kelle ülesandeks rumalatele küsimustele vastuse leidmine. Küll aga ma usun, et inimese alateadvus on palju rohkemaks võimeline, kui me arvatagi oskame. Kõik need maagilised fenomenid võivad osutuda aju trikkideks. Kuna paljud ei usu oma aju võimekusse, siis asendavad nad fenomeni kaitseinglitega. Nagu ütleb huna maagia üks printsiipidest: “Effectiveness is the measure of truth”.

Üleloomuliku maagiaga on mul ühel pool. Minu jaoks pole inglid ja nõiad põnevad. Ma usun iseenda aju võimetesse. Ja keele peal istuva nime meenutamiseks ma esitan küsimuse iseendale, sean eesmärgi ning unustan ära. Ja vastus tuleb. Mingi osa minust teadis seda vastust algusest alates, kuid kogu see kehaline pinge ja rõhutud keskendumine blokeerib infovahetust.

Valem on lihtne:

1. Esita küsimus ja palu enda alateadvuselt/inglilt/kuradilt/vaimult abi selle lahendamiseks.
2. Unusta küsimus ja ära oota vastust. Lõdvestu, tee midagi muud.
3. Kui vastus tuleb, siis täna seda osa sinust, mis/kes sulle selle vastuse andis!

Võrreldes netist filmi vaatamisega on raamatute lugemine raske. Uskumatu barbaarsus — ma pean ise endale asju ette kujutama!! Ma pean ise mõtlema!! Oma ajusid vaevama.

— Loll mees, kus sa elanud oled, tänapäeval ei loe enam keegi. Vaata kui lihtne on internetist tarkuste saamine. Sa tõmbad audioraamatu, ega pea oma silmi vaevama. Ja ka audioraamatut on ajale jalgu jäänud. Pigem tõmba siis filmi. Ja kui sinu raamatust pole filmi tehtud, siis see raamat pole lugemist väärt.

Seda küll, arvuti ekraanilt info sisse õgimine on palju lihtsam, tõesti. Kuid ma ei taha olla õgard, kes mõtlemata iga baidi endale kurgust alla ajab, kaalutlemata selle mõjudest.

Internetis viibija on nagu lammas, kes on tohutult suurel karjamaal. Sellel karjamaal kasvamad maailma maitsvam rohi. Üks rohulible on kaunim kui teine. Ja neid on nii palju! Lammas, kes siia esmakordselt pääseb, on hämmelduses. Ta võtab ühe ampsu, mälub seda veidi, kuid ei söö lõpuni, sest juba ta mõistus nägi järgmist, veel ilusamat ja maitsvamat rohulibe. Ta sülitab eelnenud toidu välja ning tõttab selle juurde. Kuid ka seekord, löönud oma hambad sisse, märkab ta veel maitsvama väljanägemisega rohtu. Ja nii ta jookseb ühe lible juurest teise juurde, saamata kõhtu täis. Lõpuks ta sureb nälga keset seda toiduhaaremit, sest iga lible oli teisest parem.

Sama on ka internetis surfajaga, eriti sellisega, kellel puudub selge eesmärk. Üks link viib teisele, teine kolmandale, infohulk on üüratu ja jahmatav. Nii palju võib siin õppida, kuid kannatus ei luba ühtegi asja lõpuni teha, sest juba virvendab kuskil järgmine infotera.

Mõne suure raamatusõbraga võib nii juhtuda ka raamatukogus. Õnneks on raamatut füüsiliselt olemas, nad kaaluvad. Ja kui hull see raamatusõltlane ka poleks, tervet raamatukogu ta ikka koju kaasa ei vii. Ta võib ju tundide kaupa seigelda riiulite vahel, kuid lõppude lõpuks valib ta ikka välja ühe teose, või kaks, mis talle rohkem huvi pakuvad. Kui kell kukub, lüüakse ramsi uksed kinni ja tal ei jää muud üle kui koju nende teostega minna, ja seal ta suudab keskenduda ühele teosele.

Netimaailmas on võimalik keskenduda, kuid see nõuab üüratut jõupingutust. Kuidas on võimalik fokuseerida oma tähelepanu teatud asjale, kui ühes nurgas vilgub MSN, teises nurgas reklaam, lisaks kõigele mägib veel ka lemmikmuusika. Lahendus: lülitada nett välja. Kuid just siis satud sa sellisele kohale, mis vajab lähemat uurimist. Lööd brauseri lahti ning sisestad selle mõiste või idee, mis sulle selgusetuks jäi ning avad põrgu väravad. Sest infotulv rabab su jalust. Juba sa leiadki veel huvitavama teema, unustad vana asja ning hakkad hoopis seda uurima.

See on nagu kõver, mis läheneb nullile, kuid kunagi pärale ei jõua.

Mööda seda porist teed sammus nooruk, nii umbes 17-18-aastane poiss. Ta kandis häid riideid – paks jope, laiad püksid ja lumivalged tossud. Ühes käes hoidis ta kilekotti, milles olid minu arvates raamatud, ja teises käes oli suur hamburger, millest ta vahel suud laialt lahti ajades tükke hammustas.

Nõtkuva sammuga astudes jõudis ta asotsiaalide juurde, peatus ja vangutas pead.

„Sellist Eestit me siis tahtsimegi,“ ütles ta pateetiliselt.

Kolm prügielanikku pöörasid pead nooruki poole, ja ma ei saanudki aru, kas nad vaatasid noorukit, kes nii uhkelt ütles, või hamburgeri, millelt tilkus poisi käele kastet.

Poiss tõmbas keelega käe puhtaks.

„Kodanlus! Kapitalistid valitsevad maailma – kas te ei teagi seda?“

Ikka ma ei saanud aru, mida kolm meest vaatasid, kas poissi või toitu.

„Ma lugesin Karl Marksi,“ ütles ta uhkelt. “Ta oli ainuke eestlane, kes mõistis, mis toimub meie ühiskonnas. Ja ta ütleb selgelt, et iga inimene peab saama palka vastavalt ta tööle. Kuid kapitalistlikud sead ekspluateerivad teid ja mind. Juba koolis aetakse meile pähe seda juttu, mis on kapitalistidele hea. Sellepärast ma keeldun kooli minemast. Oh, inimesed, miks te ometi nii pimedad olete. Nii palju on maailmas egoismi, iga üks hoolib ainult oma kõhutäie eest. Kuhu on kadunud inimlikkus? Inimesed, vaatamata rahvusele või rassile, on võrdväärsed!“

Ta ampsas hamburgerilt suure tüki ja asotsiaalide hammaste kokkupuutepindala vähenes märgatavalt.

„Teid, prükkarid, on maailmas ju ometi palju. Haisete küll räigelt ja näete välja nii, et vastik vaadata…Aga teid on palju, miljoneid. Kõikide maailma prükkarid, ühinege! Hakkake kapitalistidele vastu. Nad kasutavad teid ära, ekspluateerivad… Nad ei maksa teile jäätmekäitlemise eest sentigi – see on ju jõhker! Meid, kes me ei taha enam alluda kapitalistidele, kes me ei talu enam kodanlikku meelelaadi, on palju, seltsimehed.“

Ta mõtles järgi.

„Lapsed, kümne ja üheteistkümne-aastased ja vanemad ja nooremad peavad rügama iga päev koolides. Neid ekspluateerivad kapitalistid. Ja koolis käimise eest ei maksta ka! Kuulete; mille nimel me siis ometi vaeva näeme! Ega ma niisama siis kaheksa tundi koolis ei istu, ma tahan ikka raha ka. Oo, me peame nälgima,“ ta hammustas ja jätkas täis suuga, „aga need paksud kapitalistidest sead röhitsevad ning rasvuvad!“

Ta võttis ampsu. „Teate, ma pole ju loll. Täna leidsin raamatukogust sellised autorid nagu Marks, Engels, Lenin, Niitše, Voltäär. Siis oli veel üks..ahaa – mingi Plaaton. Töölisrahvas,“ pöördus ta taas kuulajate poole, „tõuseme suureks massiks ning võitleme kapitalistide vastu. Nii ei saa see enam jätkuda.“

Nooruk võttis viimase ampsu, viskas paberi maha ja ütles: „Revolutsiooni nimel, seltsimehed. Kõikide maade proletaarlased, ühinege!“

Siis ta lahkus.

Üks asotsiaalidest tõstis paberi üles ning viskas prügikasti.

„Vahi aga vahi, pseudo-sotsialistid on jälle liikvele tulnud. See hakatis pole vist „Kapitali“ eessõnadest kaugemale jõudnud.“

„Kuhu me oma jutuga jäimegi?“

„Aha jaa… sa rääkisid, et oma essees püüad sa kokku viia determinismi, entroopiat, kaose teooriat ja kõiksuse teooriat.“

„Just-just,“ ning mees, tuhnides prügis, hakkas pikalt ja laialt seletama oma essee probleemisituatsiooni ja küsimuseasetust, või midagi sellist…Ma ei saanud nende jutust aru.

Pseudo-sotsialisti kohtasin ma veel.

Oli kevad. Ta oli ajanud oma pea kiilaks ning läks koos suure kambaga, kes kõik kandsid sõjaväepükse ja nägudelt meenutasid väikesid tittesid(ma ei tea, miks mulle nii tundus, ehk sellpärast, et neil polnu juukseid peas) – läks koos suure kambaga turule inimesi peksma.

Ta hüüdis: „Eestimaa eestlastele! Niitše ütles: Sina oled ülinimene ja orjasta nõrgad inimesed…“

Ja siis ta karjus veel midagi “ziigidest” ja “hailidest”. Aga ma ei saanud täpselt aru.