Mispärast kannavad pesuvahenditereklaamides naised oma “lemmikpluusi” alati, kui nad köögis süüa teevad, ning on seejärel üllatunud, kui mingi räme õliplekk sellele satub?

Pärast mõndaaegset eemalolekut ja muude vormishoidmisviiside kasutamist, olen taas hakanud usinasti jõusaalis käima. Mitmekuuse staaži ja oma erakordse tähelepanuvõime koosluse tulemusena olen suutnud luua üsna adekvaatse jõusaaliinimeste kategoriseeringu. Tähendab, suuremalt jaolt on jõusaaliinimesed üsna ebahuvitavad ning ei köida eriti tähelepanu. Siiski joonistub teatud liikidel pikemaaegse vaatluse tulemusel selgelt välja kindel käitumismuster.

Kõigepealt leiab jõusaalist tihti tüüpe, kelle arvates juba pelgalt seal viibimine tähendab poolt võitu ning nad tunnetavad kaloreid põlemas juba lihtsalt pingil istumisest. Ju nad leiavad, et füüsiline pingutus ongi suht ülehinnatud. Nii nad istuvad seina ääres toolil ja vaatavad üleolevalt neid luusereid, kes jõusaali tulevad, et higistada ja hantleid tõsta, nii et veresoon otsaees lõhkemas. Tunnikese niimoodi istunud, lähevad nad lihtsalt koju. Pesta pole ju mõtet. Kujutan ette, et sedasorti inimesed sobivad päris hästi riigifirmade juhatustesse.

Eelnevast järgmine aste on need, kes pool päeva veedavadki jõusaalis, ajavad sõpradega – kes ka reaalselt trenni teevad – masinate juures juttu ja jagavad näpunäiteidki, kuid keda ise mitte kunagi treenimas ei näe. Erinevalt esimesest tüpaažist, kes kellelegi üldiselt jõusaalis ette ei jää, kui suudad tema põlastavat pilku vältida, hoiab see jõusaaliskäija enamasti kinni just neid pinke, kus sa sooviksid parasjagu treenida, kuna just see on parim koht, kus sel hetkel end mittemillegitegemisega hõivata. Tavapäraselt on sellistel seljas lohvakad pusad ja püksid, et näida suuremana ja varjata seda, et tegelikult neil seal all midagi polegi. Peale rasva.

Iga jõusaali uhkus on aga tema kuningad. Nad on treenitud, jõleda kunstpäevitusega ning veedavad näiliselt kogu oma vaba aja, mis on umbkaudu hommikul kaheksast õhtu seitsmeni, jõusaalis. Erinevalt teistest wannabe-dest teevad nad aga ka kogu selle aja trenni. Kuna selline päevagraafik ei luba just tavapärast kontoritööd teha, peab selliste karjäärivalik langema mingi öisema ametikoha peale. Pakun meesstrippareid.

Some bloke bibbed his horn and waved at me this morning.

“Who the hell is that?” I thought, as I stood there staring.

Then he did it again.

So I slowly walked towards him and looked through the windscreen, but I still didn’t recognise him.

As he stepped out of the car I said, “Do I know you, mate?”

He said, “Get out of the fucking road!”

Quote Source: Sickipedia.org

Mõni aeg tagasi tõi justiitsminister Kristen Michal taas lagedale idee langetada valimisiga 16. eluaastani, et pseudeprobleemide arutamisega saaks luua illusiooni, et millegagi ikkagi tegeletakse. Valimisea langetamine on peaaegu sama loll mõte, nagu lapsevanematele iga lapse eest lisahääle andmine (aga siiski ainult peaaegu).

Valitsus arvab seega, et 16-aastane kitseaju ei või poest õllet osta ega täieliku teovõime puudumise (sest alaealine ei suuda veel ise otsuseid langetada!) tõttu suuresti enda saatuse üle otsustada, ent on siiski täiesti kõlbulik otsustamaks riigi saatuse üle? Ning miks just joon tõmmata 16. eluaasta juures, miks ei sobiks 15., 14., 10., või juba 1.? Saaksime ju veelgi rohkem “laiendada isikute ringi, kes võivad kõrgeimat riigivõimu teostada”.

Iseenesest ei oleks selliste küsimuste üle debateerimine midagi halba, ühiskondlikud debatid on ju teretulnud. Ent antud juhul ei ole ju mingit erilist diskussiooni: 16-aastaseid ei huvita ja ülejäänud ühiskond ei taha alaealisi valimiskastide juures näha. Et kellelegi Toompeal kargab pähe mingi mõte, ei tähenda, et see arutamist vääriks.

Maajade kalendri kohaselt peaks inimkond oma asjad kokku pakkima 2012. aasta lõpupoole. Tundub aga, et teatud usuhullud ei jõua oma õnnetu eksistentsi lõppu ära oodata ja mõtlesid kiiresti välja uue tähtpäeva: 21. mai. Õigemini peaks see tähistama küll vaid lõpu algust, kui Jeesus naaseb planeedile Maa ja päästab teatud väljavalitud ristiusulised, lõplik “doomsday” saabub siis 21. oktoobril. Ülejäänud inimkond jäetakse siia edasi virelema.
Varsti on tänane päev aga läbi saamas, ent Jeesusest ja kõige lõpust pole haisugi, usklike näod on venimas aga aina pikemaks.

Internet on ammendamatu informatsiooniallikas ning ühendab üle kogu maailma miljardeid inimesi. Tead, et inimkonnal on midagi viga, kui need inimesed ei suuda välja tulla millegi etemaga kui facebook, lolcats või Rebecca Black. 

Kuigi üleinternetiline kollaboratsioon on andnud ka selliseid tulemusi nagu Wikipedia, mis on asendamatuks allikaks, kui otsid teavet ükskõik, kas mõne ajaloosündmuse, muusikaalbumi, rahvusvahelise organisatsiooni või pornostaari kohta, on see inimmass ka põhjuseks, miks YouTube’i valitsevad sellised debiilsused nagu Fred ning Ray William Johnson. 

Siis polegi imestada, miks noored inimesed võtavad kätte ja arvavad, et Jonas Brothers või Justin Bieber on lahedad. Kui päevast-päeva lasta endale seesugust virtsa pähe süstida, leiavadki kergestimõjutatavad, et selline paavianitsirkus on tänapäeval norm ning võtavad neile peale surutud käitumismallid üle. Vanemaks ja veidi taremaks saades võivad nad oma elus tehtud väärkäikudest küll aru saada, kuid siis on tõenäoliselt juba liiga hilja. Ühiskonna jaoks on nad siis juba kadunud hinged. 

Ja sellised hüpertalenditud nagu Rebecca Black hakkavadki oma autotune’itud lugusid netti riputama, sest nad on näinud, et niiviisi on võimalik jõuda inimeste südametesse üle kogu maailma. Õnneks saavad nad aga hoopis selle, mille nad on ära teeninud – mõnituse.

Kas sinagi oled mõelnud, et korvpallis on liiga vähe kontakti, et seda ikka päris “spordiks” pidada? Kõik jalgpallurid on pehmekesed? Isegi ragbi on liiga lahja? Ole mureta, selleks ongi viimaks välja tuldud Fight Football League’ga. Ning sarnaselt kõikidele vajalikele leiutistele – nagu rasvaimu ja mullivannid – tuleb seegi uudne spordiala Itaaliast!

Õigemini on see edasiarendus mängust, mida juba vanad roomlased tundsid ja hindasid. Toona kasutasid seda sporti hiiglaslike munanditega sõdurid lahinguks ettevalmistamisel.

Mäng meenutab ameerika jalgpalli ja ragbit: testosterooni täis mehed peavad toimetama palli vastaste “väravasse”. Kui aga ragbis ja käsimunas võib vastast pikalt karata, siis FFL-s pole keelatud isegi vastase löömine. Pigem on see isegi tervitatav, sest kui vastasmeeskonna mängija enam püsti ei tõuse, on tema mäng lõppenud ning vahetusi teha ei või. Vigastusi simuleerida pole seega eriti asjakohane, sest et…. noh, sel pole lihtsalt mõtet ja arvatavasti saaks selle eest jalaga näkku ka.

Mängijaid on nii ragbi-, MMA, aga peamiselt vanglataustaga. Stiilinäidet võib näha siit:

http://www.youtube.com/watch?v=62dHRPtIdUg

Apple on iTunes 10-ga eksinud tunnustatud põhimõtte – kui see töötab, ära nussi sellega – vastu.Peale selle, et uue iTunes’i logo on erakordselt kole (millega pika peale siiski ära harjub) on ka programm ise evolutsiooniredelil mitu astet madalamale asunud.

iTunes 9 toimis minu jaoks suurepäraselt, 10-ga on tekkinud aga mitmed probleemid.

Esiteks on ta käivitamisel aeglane ja erakordselt kapriisne, nagu emakaru on vihane pärast talveunest äratamist. See polekski vist nii hull, kui ma ei peaks seda nurisünnitust pidevalt taaskäivitama, kuna vastasel juhul pole ta nõus uusi lugusid, filme vms lisama.

Teine lahe nipp on see, et iTunes kustutab iPhone’lt ja iPadilt arvutiga sünkroniseerimisel neilt uued rakendused ära, misjärel neid peab uuesti hakkama App Store’st tõmbama. Ka selle vastu aitab vaid piinarikas taaskäivitus.

Täna arvas iTunes aga, et hullult naljakas oleks, kui muudaks library’s olevate lugude failide asukohtade nimetused ära. See on küll kergesti kõrvaldatav, aga ikkagi eelistaksin programmi, mis ei käituks nagu mõni emane päevade aegu.

Inimkonna lõppu on ennustatud mitmel korral. Viimati tehti suuremat paanikat aastatuhande vahetusel, mil kõik arvutisüsteemid pidid lakkama töötamast ning lennukid taevast alla pudenema. Päris paljud inimesed tegid isegi enesetapu, et millenniumiga kaasnevat pikka ja piinarikast surma vältida. Päris loll tunne pidi nendel olema, kes ennast maha lasid, kui pärast midagi ei juhtunudki.

Uueks tähtajaks, mil maailm olemast lakkab, on märgitud detsember 2012. Tegelikult pidi planeet Nibiru Maale otsa kihutama juba 2003, aga ka siis oli vaikus majas ning maailmalõpufanaatikud “pikendasid” tähtaega 2012. aastani. Kuna ka maajade kalender lõppeb just sel aastal, seostati needki sündmused ning lõpp paistab vältimatu. Vähemalt siis, kui oled kergeusklik jobu.

Olen ilma kahjudeta üle elanud nii millenniumi, hullu lehma tõve, suu- ja sõrataudi, linnugripi ning seagripi ning 2012 seetõttu mind eriti ei hirmuta.

Seda enam, et siis tegelikult midagi juhtumas ju pole:

planeedid ei reasta ennast veel mitme aastakümne vältel ning sel sündmusel pole nagunii mingit kahjulikku mõju. Samuti ei ole teadlased tähele pannud suuremaid asteroide, mis Maa suunas liiguksid (Bruce Willis hoiab end igaks juhuks ikkagi vormis).

Ka maajade kalendri “lõpul” pole märkimisväärset tähtsust. Nagu ka meil ei lõppe elu 31. detsembril, vaid läheb edasi 1. jaanuaril, algab ka maajade kalender lihtsalt “otsast peale”.

Rumalate maailmalõputeooriate ümberlükkamisest saab rohkem lugeda NASA koduleheküljelt.