Priit ja Eveli

02.02.2012 - Vahepeal on palju vett merre voolanud

Thu, 02 Feb 2012 07:56:31 +0100

Kirjutan teile nüüdseks juba suusakuningriigi pealinnast Oslost. Just siin toimub homme selle hooaja 7. MK-etapp. Ja siin saan lõpuks ometi enda võimaluse. Ja mitte ainult mina – vaid ka Eveli, kes astus eile õhtul ukses sisse, et täna nr. 47 all stardis olla (mina olen nr. 57). Võib-olla võimalus on valesti öeldud, aga vähemalt saan ühe stardi, milleks ma suvel treenisin. Ideaalis on siin võimalik sõita sprinti, jälitust ja tugevad saavad kimada ka mass-starti. Näis, kuhu mina kvalifitseerun.

Nove Mestost kuni siiani treenisin olude sunnil Eestis. Sinna sisse mahtus nädalane treeninglaager Elva onnis, kaks päeva eestikaid ja kaks peotantsutreeningut. Ka Eveli oli nii palju pundis kui sai – peotantsus alati;) Üldiselt ei olnud häda, kuna talve on Elva ja Otepää kandis küllaga. Ja ka külm ei teinud liiga – ISC on meid kahte personaalselt varustanud nii heade riietega, et saame oma tegemised tehtud kõiksugu ilmadega. Otepää laagri eesmärk oli veidi drillida laskmist ja pisut tavapärasest rohkem jõutreeninguid teha. Sai ka vähesel määral jalga teritatud. Tervis püsis korras ja mott oli kõrgel. Laagri keskmine laskmistase oli väga hea. Eestikaid sai see aasta nö vabas vormis läbitud, kuna konkurents oli tavapärasest grammike lahjem. Meie raskekahurvägi treenis samal ajal Anterselvas. Õnnestus teha üsna korralik esimene päev, kus lasin korralikud 1+0. Teine - jälituse(põgenemise)päev nii hästi ei õnnestunud, kui neljal trahviringil pidin käima (0+1+2+1). Aga mulle meeldib olla kahekordne Eesti Meister. Eveli seevastu tegi Kikan Randalli ja testis, kuidas oleks kolme päeva jooksul viis võistlust teha – minu meelest tegi seda üle ootuste hästi. Lausa ebaaus, et nii vähese laskmiskogemuse pealt paremini laseb kui mina. Aga vähemalt trennis saan ma vahest talle laskmises vastu. Suusakiirusega näitas ka, et kõik ei ole veel kadunud.

Eriti hea on, et oleme siia Oslosse tulnud väikese, kuid väga sõbraliku seltskonnaga. Kaasas on määrdemehed ja püssid laseme peale Mihkliga. Tülikakkujaid ei ole. Esmakordselt selle hooaja jooksul elame viispluss hotellis, kus ei pea ise süüa tegema ja suusastaadion asub 200m kaugusel. Seega ei muud kui saame keskenduda enda tegemistele – loodame, et üle ei keskendu. Hoidke pöialt!

29.01.2012 - Tulin, nägin, sõitsin...

Sun, 29 Jan 2012 18:52:00 +0100

...ja enamasti ei võitnud. Ühesõnaga, huvitav eksperiment selja taga ja täiesti elus. Kolme päeva 5 starti, kokku ~38km. Kõige raskemad olid esimene ja viimane start, aga need olid ka kõige pikemad. Tulemused olid sellised nagu nad olid, laskesuusatamises olid üsna ebahuvitavad, aga see-eest õpetlikud võistlused. Murdmaa oli huvitavam.

Loodetavast tõin pisut elevust noorte peamiselt noorte tüdrukute omavahelisse võitlusesse, päris-sportlaste vastu ei olnud mul üldiselt midagi teha. Aga noortel oli minuga pusimist küll. Isegi klassikasprindis, kus ma juba ennevanasti erakordselt halvasti sõitsin ja ka nüüd küll, tehnika, taktika ja kordinatsiooniga hädas olin, oli minu veerandfinaal ainus, kus mingi heitlus käis. Lõpusspurdis sain haledalt ära (need klassikakepid on nii lühikesed! Ja maa oli ka külmand ja kärss kärnas), aga vähemalt tütarlapselt, kes B-finaali kinni pani. Sprindid mulle tegelikult meeldivad, äge on seal pundis rapsida.

Reedeses 10 vabas esinesin vabakutselise jänesena. Erialast jõudu polnud ollagi, tõusudest üles ei saanud, aga siledaid võis sõita küll. Ühe Tartu tüdrukuga olin viimasel ringil püsti hädas - siledal saad eest ära, tõusul püüab mind jälle kinni. Üldiselt oli positiivne, Katsile kaotasin stabiilselt 25+25+25, teistele tüdrukutele pakkusin viimasel ringi konkurentsi. Esimesel seisin ilmselt koha peal. Aga tore oli ja väsitas päris ära.

Tänane suusavahetus oli ka lõbus. Meenutame taaskord, et ma klassikat sõita ei oska, viimane klassikavõistlus oli kuskil aasta 2002 kanti ja isegi siis olin ma uisuga võrreldes silmnähtavalt aeglane. Igal juhul pandi stardist hooga minema ja esimese tõus lõpuks olin küpse. Õnneks suusad libisesid, tõukamine läks mul suure rabelemisega meelest ära ja nii ma siis kulgesin - tõusul jäin maha, laskumistel libisesin tuulde. Aga muidu on klassika tore. Elu esimene suusavahetus läks küll aeglaselt, aga see-eest ebakindlalt. Uisu peale saades oli kohe inimese moodi tunne, kuigi sellest staadioni tõusust hakkas juba piisama. Reedel võtsin seda 6 korda, laupäeval 5 (+2 sprindiringil poolikuna) ja pühapäeval veel 4. Püüdsin eessõitjad kinni ja Heidi Rajuga oli mul reedest üks 0,2 sekundi arve õiendada. Natuke testisin vahepeal, maha jääda ta igal juhul ei kavatsenud. Teised jäid küll. Ühesõnaga valmistusin teisel ringil passimiseks, võtsin hoo maha, aga kui ta mulle siis natuke enne Hobuseraua viimast nukki "Hei" ütles, panin ajama. Ja kujuta pilti, saingi vahe sisse. Hing oli küll paelaga kaelas ja hirm nahas, kas ma ikka lõpuni vastu pean, sest ega ta ründas tagant hoolega, aga õnneks tuli lõpujoon ka vastu. Ei, tore oli.

Oli tore sportlik nädalavahetus. Hea oli vaadata, et nii mõnelgi noorel murdmaatüdrukul on kõvasti võitlejahinge ja et laskesuusatajad jätkuvalt külma ei karda. Teiselt poolt on kindel ka see, et kiiresti sõitmiseks on vaja trenni teha - eriti minul. Aga võistelda oli sellegipoolest tore. Neljapäeval siis Holmenkollen.

24.01.2012 - Tagasitulekust ja külaskäigust

Tue, 24 Jan 2012 09:39:23 +0100

Algselt oli mul kaval plaan nii poolsalaja ja suurema kärata Oslosse kohale ilmuda, oma võistlus ära teha ja siis öelda, et näe, juhtusin jah MK-le. Aga eilne päev viis selle uudise ka meediasse, kes selle hooga comebackiks tituleeris. Nojah, selle loogika järgi teeb Eha Rünne igal aastal comebacki, kui ta mõnest võistlusest osa võtab. Ma pigem ütleks, et ma ei tule tagasi, vaid külla. Ehk siis mitte tagasitulek, vaid külaskäik tipplaskesuusatamisse.

Kõik sai alguse Kristjani kirjast, kus seisis, et vastavalt peatreeneri ettepanekule on Oslo MK võistkonda arvatud teiste hulgas ka Eveli Saue. Alguses naersin ühe lõuatäie, sest minuga polnud keegi küll sellest midagi varem rääkinud, aga näe, pannakse ette ja arvatakse. Ja esimene reaktsioon oli muidugi ei, sest keegi peab ju tootvat tööd ka tegema. Aga siis hakkasin vaatama ja leidsin sobivad lennupiletid, et ühe päevaga ära käia, edastasin need Kristjanile ja Kristjan ostiski ära. Niisiis - oligi minek.

Ja miks mind sinna üldse saata? Kõigepealt on noored tüdrukud juba selgelt liiga palju sellel aastal võistelnud ja nende enda põhivõistlus alles tuleb, nii et neid säästa on praegu tagumine aeg (õnneks on Darja ja Grete ja Kristel ise nii tublid, et nad tulevad kõigega toime, aga siiski). Kolme tüdrukut (Sirli tuleb ka!) starti saada on aga vaja selleks, et 1)saada rahvuste karika punkte (mis omakorda määravad järgmise aasta stardikohti) 2)iga nägu toob alaliidule 1000€ stardiraha. Seega minu dessant tuleb alaliidule isegi kasu(m)likum kui minna bussiga ja olla pikemat aega.

Peamine sportlik eesmärk on rada määrustepäraselt läbida ja ennast mitte liigselt tulemuse pärast peedistada. Tulemuse tegemiseks peab ikkagi treenima ja seda ma ausalt eriti teinud ei ole. Hea küll, 10 tundi tuleb nädalas ikka ära, aga see on selline mõnus liigutamine. Püssi lasin viimati 8. jaanuaril. Eks muidugi selle nädalavahetuse Eestikad näitavad ära, kas ma üldse jõuan nii pika maa järjest läbi sõita ja märke ka pärast näen.

Ahjaa, MMi koha pealt olen põgusalt rääkinud ainult Kristjaniga ("tore, et sul selline plaan on"), muus osas ei tea midagi. Kusjuures Priidul on sama seis - kes, kus, millal ja mille alusel MM-i koondis paika pannakse, on ilusti saladus.

15.01.2012 - väike minituur

Sun, 15 Jan 2012 18:26:16 +0100

Stabiilsus ei paista sellel aastal just minu kõige tugevam külg olevat. Võin vabalt nii öelda - kui vaja lasen trahve ja sõidan aeglaselt, kui rohkem vaja ... suudan ka normaalselt või hästi lasta ja väga viisakat suusakiirust näidata. Just nii ongi. Forni Avoltri IBU Cup-i sprindi „hiilgasin“ laskmisega ... 3+2, kuigi päev varem või kolm päeva hiljem juba Nove Mestos oli probleeme vaid üksikute pisiapsudega ja mõlemal distantsivõistlusel kogunes minu kontosse rahuldavad 3 trahviminutit. Sama jutt sõidukiiruse kohta – distantsides jäi mõlemal korral sõidukiirus oodatust tagasihoidlikumaks, seevastu sprindis oli sõit väga kobe. No ei saa ju nii olla, et vormikõver päevase või paaripäevase vahega erinevaid äärmuseid kompab. Mõtlemise koht.

Möödunud pühapäeval sai IBU Cup-i sprindivõistlusel mõnes mõttes korralik, teisalt ülimalt kehv esitus tehtud. Enesetunne oli väga hea ja alustasin teravalt. Kõik oligi justkui väga hea esimese tiiruni, kus kolm lasku kella seitsme peale napikateks trahvideks kõmmutasin. Sinnamaani olin parimale kaotanud viisakad 15sekundit. Pean tunnistama, et isukas võistlemine sai peale kolme trahviringi läbimist oma otsa. Edasi nautisin suusarajal lihtsalt head minekut ja lootsin, et saan kellegi tugeva tuules enda suusakiirust ja tehnikat parandada, mis sellel aastal probleemiks on olnud. Paraku olin terve distantsi vältel üksi, kuid sellele vaatamata tegin hooaja parima suusasõidu. Mis aga puutub püstitiiru, siis andsin endale võimaluse praktiseerida automaatset ja ülikiiret laskmist e kiirtuld, mida meile demonstreerivad Simon Eder või Tarje Bo MK-karusellis. Tulemusena lasin enda jaoks tavapäratult kiiresti ja ükskõikselt kaks trahvi juurde. Muide – silm ka ei pilkunud nende kahe trahvi peale ja tegin emotsioonitult kohustuslikud ringid ära. Pean veel lasketehnikat lihvima, et kiirus ja täpsus konkurentsivõimeline oleks. Kogu selle triangli peale trükiti mind 48. reale. Mõttetu.

Neljapäeval seevastu startisin esmakordselt MK-karusellis ja distantsis. Nagu eelpool mainitud, kogunes mulle 3 trahviminutit ja see andis 65. koha. No ma ei ole absoluutselt rahul, kuid natuke nagu meeldis ka. Läksin lihtsalt kõvasti kõrgemate ootustega starti. Eelnevate päevade tunne lubas palju kiiremini sõitta, kui ma seda reaalselt tegin. Piltlikult öeldes ma suusatasin nagu „vati“ sees. Peale teist ringi „laksu“ enam lihtsalt ei olnud. Ma võin küll eeldada, millest see olla võis – aga eelduseks see jääbki. Alustuseks pean tunnistama, et võistlusele eelnenud kahe päeva jooksul tundsin ise ka enda toas korralikku „kärsahaisu“. Millest selline emotsioon ja ja pisut ülepingutatud pingeline seisund – ma ise ka ei tea. Tõenäoliselt närveldasin ennast lihtsalt energeetiliselt tühjaks – umbes nii, nagu tühjaks pigistatud sidrun. Selles valguses sain endaga veel väga hästi läbi, kui lasin kõigest kolm trahvi. Saab ju tunduvalt rohkem lasta. Lasta oli tegelikkuses ülihea .... aga paraku mõnest apsust ei pääsenud ka see kord. Asi mida pean üritama vältida, on ka üleliigne reisimine ja unetud ööd – ei ma ausõna ei käi diskodel või ei tšilli ega vilista kummi öösiti kuskil poeparklas. On lihtsalt kogunenud ilmselgelt liiga palju 24-28h reisipäevi küll Euroopasse või Euroopa vahel asupaikasid vahetades nii võistlusperioodil kui ka sügisesel treeningperioodil. Oleme IBU Cup-i seltskonnaga pidanud ju korduvalt omal käel Euroopasse sõitma ja vajadusel rooli peos hoidma. Enamjaolt saame võistlusteks kõigest paaripäevase taastumisaja, millest loomulikult ei piisa. Usun, et sealt saab alguse vormikõvera suur kõikumine. Kui kellelgi on ideid, võite kindlasti oma soovitustest/tähelepanekutest kirjutada.

Täna aga olen juba Eestis ja naudin uskumatult häid talveolusid. Eile näiteks suusatasin esmakordselt Nõmme pikkadel suusaradadel (ma ei teadnudki, et Tallinnas nii hästi üldse suusatada saab) ja täna oleme juba otsapidi Kõrvemaal, kus Evelile Winter-Xdreamiks pöialt hoian ja loomulikult samal ajal suuski nühin.

Pildil tiimitöö.

07.01.2011 - 30 ..... no jah

Sat, 07 Jan 2012 19:43:21 +0100

Tervitused Forni Avoltri lumistelt nõlvadelt. Edukat 2012 aastat kõigile meie blogi lugejatele ja muidu pöidlahoidjatele. Uut aastat pean alustama IBU Cup-lt ja sellel korral oleme suuna võtnud Forni Avoltri ja nädalapärast võistleme Haute Maurienne (FRA) radadel. Jah – kuulu järgi on mul lootus saada ka Nove Mestosse, kuid ........ ma ei oleks selles nii kindel. Üldiselt pole vahet - üritan kiirelt sõita ja täpselt lasta igal pool, kus stardin.

Kirjutatud 06.01:

Siinsetel Forni Avoltri (ITA, 1100m) radadel on rohkesti lund ja tundub, et tuleb lisa. Ei ole märkigi kehvast talvest. Kõik suusarajad on sisse aetud ja võid igas suunas plehku panna. Tegelikult on meie elamine Sappada mäesuusalinnakus (1250m), võistlusradadest u. 7 km kaugusel ja 150m kõrgemal. Traditsiooniliselt on MK-del meie elamised alati madalamal kui võistlusstaadionid (Hochfilzen või Pokljuka näieks) - näis kuidas sedapidi lähenemine võistlustulemusele mõjub. Praegu ei ütleks, et tunnen erilist kergust jalgades elamiskohast madalamal treeningutel viibides, aga eks homme ole näha. Õnneks on rajad siin profiili poolest suhteliselt sõidetavad - pikkade laugete tõusudega ilma järskude tõusnukkidega suusarada. Laskmisega kohanemine on üsna keeruline olnud, kuid on ka väga häid sooritusi sisse lipsanud. Ei oskagi öelda, milles täpselt asi. Proovime siin Raini (üle pikka aja on meiega liitunud minu Tsiki aegne treener Raini Pohlak) abiga laskmisele päev-päevalt jälile saada, aga kas ka õnnestub, ei tea. Ega nii hull ka nüüd ei ole, aga tahaks ju alati, et paned püssi palgesse ja märgid kukuvad iseenesest.

Sappada, kus me paikneme, on igati vinge mägiküla, kus üks slallinõlv jälitab teist. Iga teise tänava nurga peal on ehtne pitseeria ja rahvast liigub päris palju, kuigi hetkel pidi veel madalhooaeg olema. Elame viie sportlase (mina, Siim, Matrin, Kadri ja Sirli) ja treeneriga ühes kuuekohalises apartmendis ja teeme ise endale maitsvaid roogi. Muide – väikestviisi üritab Sirli üle poole aasta taas comeback-i. Või vähemalt kompab teiste tüdrukute vormi.

Homme olen stardijoonel ja kannan numbrit 4.

TULEMUSI JA KOMMENTAARE RAHVUSSPORDISPARTAKIAADILT (07.01):

Ärge jumala pärast arvake, et ma ülbeks olen läinud ja kuidagi IBU Cup-i üleolevalt suhtuksin. Seda mitte, aga naljakas on mõelda, kuidas üritame pusida Saksa, Vene või Prantsuse (jne) hästikorraldatud tiimidega, et IBU Cup-l kõrgeid kohti püüda. Tänane võistluspäev oli justkui üks tore spordipäev, kus Sirli aitas tervel meeskonnal (nii naistel kui meestehakatistel) püssid peale lasta ja selleks tegelikult siia meile appi palutud Raini ei põlanud ära samal ajal hoopis suuski määrida. Juhisteks telefoni teel saadud info. Aga Kats tõestas, et saab ka nii kiirelt viisakaid kohti välja sõitta. Muide Raini on nii suur biathloni-fänn, et on siin enda vabast tahtest ja puhkuse ajast. Vastasel juhul võiksin nii mina oma täna saadud 29. kohast ja Kats enda 9. kohats ainult und näha. Tänud Rainile. Ja Sirtzule ka.

Aga tänane võistlus laabus kenasti. Oli igati viisakas võistlus – aga jällegi saab öelda, et saab paremini. Sõidukiirustelt oli u. 30s jagu kiirem kui Ridnauni 20km-is, aga see kord jäid paar märki rohkem üles. 1+0+1+1 laskmise kohta võib öelda normaalselt viisakas. Lamades kaks ülinapikat kella 5 peal trahvid. Püsti lähedal kell 3. Tihti räägitakse sportlikust õnnest. Isiklikult arvan, et oleks igati vinge, kui märgist mööduvate napikate limiit saaks kas või üheks võistluseks täis ja saaksin öelda, et lasin kas või 10 või 20 napikat, aga tabavat napikat. Poleks paha ju.

Peatreener uusris, kas ma oleksin valmis Nove Mestos startima. Ettepanekuga, et ma sõidaksin individuaali. Vastasin JAATAVALT.

Homme nr. 43 ja .... sprindime.