Priit ja Eveli

05.09.2010 - Esimene Ramsau

Sun, 05 Sep 2010 18:14:01 +0100

Reis läks väga hästi, Priit ja Kadri jõudsid kohale umbes 23 (!) tunniga, mina tutvusin edukalt Saksa ja Austria rongiliiklusega (sakslaste süsteem on parem) ning juba järgmisel päeval olime treenimas. Praeguseks on õhtusse jõudnud kolmas treeningpäev.

Nagu juba tavaks saanud, alustasime laagrit matkaga mägedesse (2006, 2007, 2008, 2009). Ilm oli kahjuks sombune, nii et mäe otsast hingematvaid vaateid ei näinud, aga muud põnevat küll. Soojenduseks sattusime ühe püstikuradi peale. Ma tean küll, et see loom on laama, aga kui selline pimedas vastu tuleks, siis võiks vabalt südameataki saada. Tont, mis tont! Kuskile lähedusse suutis Priit ka oma prillid ära kaotada, tõenäoliselt vanapagana kaval töö?

Järgmine vaatamisväärsus oli Silberkarklamm. Ega ma suurt midagi ette ei teadnud, vaatasin kaardilt ainult, et matkarada läheb. Ühel hetkel taheti aga meie käest piletiraha. Mis seal ikka, laiutasid käsi, tegid kurba nägu - ega ma trenni raha kaasa ei võta! Tädil hakkas meist kahju ja lasi ilusti läbi. See, mis järgnes, oli tegelikult täiesti piletit väärt, aga mul tõesti ei olnud midagi kaasas... Ühesõnaga, tegu oli mingi mägiojaga, suhteliselt järsuga, palju kärestikke (või koski, ma ei suutnud neil päris hästi vahet teha), mille äärde olid ülesminekuks kenasti trepid ehitatud. Äge! Piltidelt võib-olla ei saa aru, aga minul oli mingil põhjusel pidevalt Indiana Jonesi filmi tunne...

See lõbu sai aga võrdlemisi kiiresti otsa ning järgnes udune, kivine ja küllaltki järsk tõus. Tõusime umbes 1900 peale, leidsime lume ja kahetsesime kõvasti, et ilusat ilma pole... Allatulek oli ülesminekust traditsiooniliselt hullem, mina kui jalaäbarik olin eriline pidur, iga sammu vaatasin ikka hoolega. Libe muda, juurikad, veerevad kivikesed ja lihtsalt kivine pinnas on iseenesest üsna ohtlikud, juba üles minnes suutsin korra käpuli käia, kusjuures põrutasin-nihestasin või tegin midagi muud suure sõrmega. Tänaseks hakkab paistetus juba ära minema ning valus ka eriti enam pole;)

Traditsiooniliselt hakkas allatulek ka päris mõnusasti jala peale, aga vähem kui tavaliselt - eks me ole kogenud matkajad ka juba. Lõppkokkuvõttes läbisime 2 tunni ja 50 minutiga peaaegu 11 kilomeetrit (:D), aga see-eest võtsime ka 900m tõusu. Oli tore. Kellel huvi on, siis GPS-jälg (google earth peaks avama. Vist).

Kahel päeval oleme ka suusatamas käinud. Tingimused on üllatavalt head! Esimene päev sadas küll mingit loppa, aga vähemalt oli ilus valge lumi. Täna oli juba ilus ilm, päikegi näitas nägu. Raja kvaliteet on tugev keskmine, ilmselt pragude tõttu pole päris õiget ringi veel sees ning kohati on rada kerge külgkalde all, aga saab hakkama. Sportlasi on üllatavalt vähe, peamiselt eestlased, Bricis ning Diana. Poola biahtlon on ka iseenesest Ramsaus, aga suusatamas pole neid näinud. All on tiir ka täitsa tühi, enneolematu lugu. Aga seda parem meile, saabki rahulikult treenida.

02.09.2010 - Esimesse Ramsausse

Thu, 02 Sep 2010 08:10:50 +0100

Kuigi oli hetki, mil see esimese Ramsau laagri teostumine näis pehmelt öeldes kahtlane, siis nüüd tundub, et ikkagi saab asja. Mina passin hetkel lennujaamas, Priit ja Kadri (jah, selline ebatõenäoline ekipaaþ) startisid eile lõuna ajal Kadri musta Civikuga Ramsau poole. Kolme inimese asjade äramahutamine oli taas kord paras mustkunstitükk, nüüd hoian ainult pöialt, et nad ikka ilusti kohale jõuaks. Asko juba ootab.

Mind ootavad ees lennud Tallinn-Kopenhaagen ja Kopenhaagen-München, seejärel S-bahniga rongijaama ja rongiga Bischofshofenisse ning sinna tuleb keegi mulle loodetavasti järele. Kõva reisiseiklus, sellistel puhkudel tuleb mulle alati meelde minu Oberhofi-reis aastal 2002, aga nüüd on mul u 30kg asju vähem, tarkust peas rohkem (tahaks loota) ning kohalikud kontaktidki olemas. Ehk siis väga tsill, kui ropp ja noortepärane olla. Ahjaa, miks mina lendan, aga Priit ja Kadri autoga sõidavad? Noh, keegi peab autoga minema, sest kõigi nende asjadega lendamine ja lennujaamast rendika võtmine sööks umbes kahe kuu eelarve kiirelt nulli. Kolmekesi poleks me aga mingi nipiga ühte autosse mahtunud, vähemalt mitte inimlikes tingimustes. Kolmekesi kahe autoga ka minna ei saa, puhkepausid jääks lühikeseks. Seega pidi keegi lendama ning mina olin see, kes raatsis lennupileti osta. Muidugi, ega ma sest autosõidus ka just vaimustuses polnud;) Ja Kadri autoga mindi sellepärast, et meil tegi üks rattalaager imelikku häält ja üleüldse pole Corolla mõeldud kiirteedel ja/või mägedes sõitmiseks. Ideaalne oleks muidugi olnud, kui kõik sportlased oleks lennanud ja keegi mittesportlane(/sed) oleks autoga sõitnud, aga nii marjamaale me oma rahalise seisuga jõudnud veel pole. Peaasi, et isegi minna saame.

Viimased päevad kodumaa pinnal olid tavapäraselt kiired. Trenni ja sättimisi ja muid asju. Füüsiliselt on ilmselgelt jõudu juurde tulnud. Teisipäeva hommikul sõitis Priit järjekordsetel rullidel ratta puruks (saldo 2 ratast 5 päevaga) ja õhtul lõin mina tennist mängides reketil keeled katki. Esimest korda elus - kuigi aktiivne tennisemängijakarjäär kestis mul oma 7 aastat. Ning esmaspäevastest hüpetest ei jäänudki jalad kohutavalt valusaks, lihtsalt selline parajalt ebameeldiv.

Hetkeline ilmaennustus Ramsaus midagi ilusat kahjuks ei luba (lauspilvisus - hajus pilvisus - osaliselt pilves - vihma võimalus - lume võimalus jne), lund pidi ka vähe olema, aga lootus sureb viimasena. Mägedesse!

Head kooliaasta algust kõigile, kellel sinna asja on. Minul ilmselt pole, sest ametlik õppe lõpukuupäev oli mul 31.08.2010. Ametlikku eksmati teadet veel pole saanud, aga põhimõtteliselt üliõpilane enam pole...

30.08.2010 - Uus toetaja

Mon, 30 Aug 2010 06:31:34 +0100

Teravsilmad on võibolla juba paremas tulbas märganud üht uut logo - ja nii ongi. Meil on hea meel teatada, et Dagöplast on otsustanud meie püüdlustele õla alla panna. Üheskoos paremate tulemuste poole!

Dagöplast aitab Eveli Sauel ja Priit Viksil tippe vallutada

Hiiumaa firma Dagöplast ja laskesuusatajad Priit Viks ja Eveli Saue allkirjastasid sponsorlepingu.

Dagöplasti juht ja omanik Leif Andersson: "Biathlon on väga põnev spordiala. Ootan Evelilt ja Priidult säravaid esitlusi ja edukat hooaega."

"Kui koostöö sujub, võib esialgu üheks hoojaks sõlmitud leping pikeneda," lisas Andersson.

Laskesuusataja Eveli Saue: "Minul hiidlasena on väga hea meel, et just väikeselt kodusaarelt tulevad toetajad, kelle abiga saab talvel hakata maailma vallutama." Sportlasena on tal hea meel teada, et kodukandi rahvas tema tegemisi toetab ja võistlustele kaasa elab.

Priit Viks segitas, et kuigi Dagöplasti juht Leif Andersson on rootslane - või hoopiski tänu sellele - leiti kiiresti ühised huvid. "Andresson on pärit Rootsist Torsbyst, kus laskesuusatamine on populaarne ja ta tegeleb ise ka spordiga. Evelit teab ta juba aastaid ja on talle ikka võistlustel kaasa elanud," lisas Viks.

Uue hooaja eesmärkides on Eveli Sauel jõuda nii mõnelgi maailmakarikaetapil esikümnesse.
Juba kolmapäeval alustavad Eveli Saue ja Priit Viks treeninglaagrit Ramsaus, kus harjutatakse Asko Nuutineni käe all koos Kadri Lehtla ja Soome laskesuusatajatega.

Maailmakarikasarja avastart on 1.detsembris Östersundis.

AS DAGÖPLAST on polüetüleenist kiletoodete tootja. Ettevõte tegutseb 1998 aastast ja on tänaseks üks juhtivatest kiletootjatest Baltikumis. Peamiseks toodanguks on kilekotid, prügikotid, kilepõlled, hoiatuslindid ja kaablikaitselindid. Firma tegeleb ka plastikjäätmete ümbertöötlemisega.

27.08.2010 - Puhata ja mängida

Fri, 27 Aug 2010 13:10:46 +0100

Nagu tavaliselt on puhkenädal olnud väga tihe. Üks päev siin, teine seal, siis jälle siin ja seal... Näiteks oleme me mõlemad Priiduga Elva meistrid rullsuusatamises, hambaarstile on hambad ette näidatud, käidud külas ja isegi trennis;)

Täna oli meil Otepääl väike kontrolka - sprindidistants, Start rullid, stardivahe 2 min. Võistlused olid osavõtjaterohked ning lausa rahvusvahelised - 8 eesti meest, 3 eesti naist ning naisteklassis üks välisesineja Moskvast. Stardijärjestuse otsustamine oli omapärane: pandi kõik ühele joonele ning kes esimesena püsti viis märki maha saab, on viimane startija jne. Priit takerdus korra neljandal lasul ning oli viies (ehk siis neljas startija), mina lasin kiire nulli ja seega pidin kõige kauem oma starti ootama.

Sõit oli minul täpselt selline, nagu me treeninud olemegi. Kõike nagu jõudis, aga kiirust ei ole. Kui viimasel ringil Kristeliga kokku saime, siis siledal maal ja lühematel-laugematel tõusudel ei jäänud ta kuhugi, vähe suurematel tuli vahe sisse. Tegelikult sõitis ta ilusti, pole midagi öelda. Mina ei saanud kuidagi aga pöördeid üles, keskmine pulss oli 171 ja max 183, laupäeval Haanjas olid numbrid 178 ja 186. Hea küll, Haanjas oli jooks ka, aga siiski oli täna kogu aeg selline tunne, et ma ei jõua lihtsalt nii kiiresti sõita, et ära väsiks;) Mitte et nüüd mingi päris jalutuskäik oleks olnud, lõpus oli laktaat ikka üle 10, aga mingit rasket hetke ei tekkinud.

Treeningvõistluse võidu tõi mulle aga laskmine. Pealelaskmine oli ideaalne, võistlusel 1+0, 27 (15 esimene) ja 23 (16 esimene) sekundit, kusjuures püsti pidin enne esimest lasku pisut silmaklappi kohendama. Üldiselt ilus laskmine, aga rulli pealt on see asi pisut lihtsam kui jooksult ja pulss oli madalam ka.

Priiduga läks aga pisut kehvasti. Teisel ringil hakkas üks rulli ratas vaikselt ära vajuma ja kolmandaks ringiks oligi kutu. Hea, et laskumisel ei kukkunud - kui ikka üks ratas normaalselt ringi ei käi, või kui käibki, siis kisub kõvasti, siis on võimalik püsti jääda ainult ühe jala peal... Ehk siis jäi korralik treening kahjuks ära. Lasta sai, 1+2, 29 ja 26 sekundit, üldiselt normaalne, aga lihtsalt pihta ei läinud. Küll ükskord läheb.

Taaskord üks hea treening, näitas hetkeseisu päris hästi ära ning see on üsna selline, nagu augusti lõpus olema peakski. Arenguruumi on umbes sama palju, kui talveni aegagi;)

Varsti läheme Ramsausse suusatama!

23.08.2010 - Kolm nädalat, kaks hõbedat, üks telefon

Mon, 23 Aug 2010 08:43:06 +0100

Jälle kodus. Kuigi kolm nädalat Otepääl möödus lausa lennates, on siiski väga hea meel jälle kodus olla ja veel parem meel on puhata. Ütleme nii, et viimane nädal oli niigi piisavalt raske, aga laupäevased eestikad panid i-le ilusa täpi ja nüüd võib küll superkompensatsioon alata.

EMV laskejooksus, individuaal.

Ilm oli laupäeval jooksuvõistluseks muidugi ideaalne. Selline sombune, samas mitte väga külm. Pealelaskmise oleks võinud seekord vahele jätta, summaarne parandus oli 0 (üks üles, üks alla tagasi). Startisin naistest esimesena ehk siis olin teistele tempotegija eest, kuigi eks siin oli teada, et üldiselt on meil jooksutase piisavalt võrdne, et võidaks parim laskja. Ning Haanja jooksuring on täpselt selline edasi-tagasi, et ka jälitajad on kogu aeg nagu peo peal näha.

Eesmärk oli joosta kiiresti ja lasta täpselt;) Lahtiseletatult siis joosta esimesed 4 ringi tempokalt ja lõdvalt, aga mitte punases ning viimane ring vajutada. Lasta lõdvalt ja rahulikult, kiirelt ja täpselt ning soovitavalt mitte üle 3 trahvi. Plaan oli hea.

Esimese ringi panin hooga minema, enda arvates mõistliku tempoga, pulss oli ka hea, aga järgmistel ringidel pidin järgi andma. Mitte et oleks kangeks jäänud, aga rohkem oli hirm enese kinni tõmbamise ees. No natuke jäin kangeks ka, laskumistel ei julgenud väga lõdva jalaga enam joosta, seal olid need nii künklikud ka ja mul on hetkel mõlemad jalad sellised poolpidused (ja maa oli külmand ja kärss oli kärnas...), aga üldiselt sellist väga suremishetke polnud ja lihased käitusid väga ilusti. Kahel ringil haarasin Mihklilt (kui ma pole veel kirjutanud, siis Mihkel on meie suvine abitreener) ka joogipudeli, aga see oli üsna ebavajalik. Viimasel ringil jooksin enda arvates kiiresti, raske oli, aga jõudsin suruda küll. Nii et jooksuga olen üldkokkuvõttes rahul, oleks saanud ka natuke paremini, aga midagi halvasti ka polnud.

Laskmine oli natuke kahtlane. Esimene tiir on ilus null. Teine tiir - kaks esimest mööda, kiire mõttepaus, kolm viimast pihta. Kolmas tiir - vt teine tiir. Neljas tiir - esimene mööda, ülejäänud pihta. Mitte just päris nii nagu planeeritud. Aga hea kogemus. Tuli uuesti meelde, et 170 ja 180 pulsiga laskmine on kaks hoopis erinevat spordiala. Trennis lased 170 pulsiga nagu kulda, nüüd võistluste oli 180-ga suur probleem seda väiksest märgikest nähagi, pihta laskmisest rääkimata. Kogu tähelepanu läkski sujuvalt sihtimisele, sellised pisiasjad nagu õige asend, lõdvestus ja sujuv päästmine kippusid kuskile ajukäärude vahele ära kaduma... Iseenesest ei ole selles midagi uut, eelmisel aastal võitlesin ma sügisel põhimõtteliselt sama asjaga, siis olid küll tulemused märksa hullemad. Hea meeldetuletus ja kohe varsti saame Ramsaus seda kõrget pulssi harjutama hakata. Tegelikult ei olnud see laskmine midagi väga hullu, suve kohta täiesti keskmine.

Priit tegi ka enam-vähem korraliku võistluse. Joosta oli mõistlik, lasta ka, lihtsalt ei trehvanud, aga lootust oli, st vabalt oleks võinud mõni lask rohkem pihta minna (minu laskmine oli pigem vastupidi - vabalt oleks võinud ka rohkem trahve tulla). Hea treening igal juhul.

Laupäeva õhtul juhtus aga ka üks kurb sündmus, mind kaua ausalt teeninud telefon andis otsad, tundub et jäävalt. Tema lahkumine oli äkiline, aga samas kiire ning loodetavasti valutu - ühel hetkel kirjutasin sõnumit, teisel oli juba pilt kadunud ning enam tagasi ei tulnud. Ilmselt viin ta veel lahkamisele (võibolla saab veel elulooma?), aga eks tal oli vanust ka juba, sügisel oleks täitnud 7 aastat... Hetkel kasutan ühte Priidu vana telefoni, kusjuures Elo kasutab ühte teist Priidu vana telefoni (vist, viimati oli ta seda juuksekummiga edukalt parandanud) ja Priit ise räägib minu võidetud täitsa uue ja edava Nokiaga;) Aga niikuinii on mul telefon suurema osa ajast välja lülitatud või kuskil taskus, nii et ega ma teda eriti ei kasuta..

Selle nädala saame rahus kodus olla, aga järgmisel läheme juba Ramsausse. Ootan põnevusega!