Valimiste järel asus Isamaa mängima “eelvooru”: esitati partneritele küsimuste pakett, räägiti vajadusest arutada “sisulisi teemasid” ning hoiti avalikult lahti kõik variandid. Kandiliselt öeldes: Isamaa ei kinnita partnerit ega ajatelge, vaid seab arutelu formaadi ja laseb teistel reageerida. See on läbirääkimispsühholoogia klassika, mille eesmärk pole niivõrd info kogumine, kuivõrd mõjuvõimu kasvatamine.

Isamaa käitumise tõlgendus

1. Strateegiline ebamäärasus suurendab asendamatust. Kui sa ei ütle “kellega” ja “millal”, täidavad teised tühimiku ise – tekib hirm, et Isamaa võib minna ka “teise leeri”. Hirm kaotada partner tõstab Isamaa hinda.
2. Ankur ja agendaseadmine. Küsimustikud ja “eeltöö” ankurdavad debati Isamaa raamistikku: esimesena ei räägita toolidest, vaid Isamaa sõnastatud “põhimõtetest”. Ka siis, kui teised ankeedimängu ei mängi, on teema juba nihkunud Isamaa määratud rajale.
3. Paisutatud BATNA (parem alternatiiv). Avalik signaal “võiks minna ka mujale” kasvatab Isamaa tajutud alternatiivi väärtust. See suurendab järeleandmisi, mida teised on valmis tegema, et Isamaa neid eelistaks.
4. Näo säästmine oma valijate ees. Isamaa valijaskonnas on vastuolulisi ootusi. Venitamine loob ruumi ehitada põhjenduste narratiiv: “läksime sinna, sest saime need põhimõtted/portfellid.” Dissonants väheneb, maine jääb.
5. Sisemine kindlustunne ja distsipliin. Pikk “eelvoor” annab juhtkonnale tunde, et protsess on kontrolli all ning vähendab sisekonflikti riski enne suurt otsust (ükskõik kummale poole see lõpuks kaldub).

Mida Isamaa loodab saavutada?

• Sisutäiendused leppesse, mis kõlavad Isamaa brändiga (pere-, haridus-, eelarve- või väärtuspoliitika rõhuasetused).
• Tugevad ametikohad linnavalitsuses ja allasutustes – mitte ainult visiitkaardid, vaid reaalse otsustusõigusega portfellid.
• Narratiiv “vastutustundlikust pragmaatikust”: ei jookse esimesel vilistusel, vaid seab tingimused ja hoiab joont.

Kus jookseb eetika ja demagoogia piir?

• Legitiimne: kui “eelvooru” küsimused on sisulised, avalikud ja Tallinna pädevusse mahtuvad (transport, haridus, sotsiaalteenused, investeeringud, ruumiplaneerimine).
• Küsitav/demagoogiline: kui “küsimused” on peamiselt venitamise instrument, vastaspoole stigmatiseerimiseks (“miks te kardate sisust rääkida?”) või kui fookus libiseb riiklikule tasandile, mille üle linnafoorumis otsustada ei saa.
• Vastutuse mõõdupuu: kas taktika kiirendab või aeglustab toimiva linnavalitsuse sündi? Kui aeglustab, siis on see avaliku huvi vaates kehv praktika, isegi kui parteisisese strateegia mõttes tulu annab.

Riskid Isamaale

• Reaktants teistes: pikale veniv kontrollimine tekitab teistes trotsi (“teeme ilma nendeta”).
• Usaldusdiskont tulevikuks: partnerid mäletavad, et sind peab “survestama”; koostöö kapital väheneb.
• Sildistumine kui “mänguline/mitteotsustav”: maine kleepub kiiresti.
• Aritmeetiline reaalsus: kui Kesk+SDE lepivad (37+17=54), jääb Isamaa mängust välja – “printsiip” jääb, mõju kaob.

Miks nad niimoodi käituvad?

Sest nad saavad – koosseis teeb neist tõelise kingmaker’i. Ja sest nad peavad – valijate ootused on vastukäivad ning igas suunas on maine- ja sisurisk. Venitamine ostab aega, tõstab hinda ja aitab ehitada loo, millega lõppvalikut seletada.

Mida peaks tegema teised läbirääkijad?

1. Ajakast (deadline) avalikuks. Aeg on Isamaa peamine hoob. Pane selge tähtaeg ja kirjelda, mis juhtub, kui tähtajaks otsust pole (nt minnakse edasi alternatiivse enamuspaketiga).
2. Filtreeri teemasid läbi Tallinna pädevuse. Võta Isamaa tõstatatud punktid, kuid raamista need linnakompetentsi kaudu. See vähendab “riiklike lipukeste” importimist linnafoorumisse ja toob debati tagasi praktilisele pinnale.
3. Tee alternatiiv nähtavaks. Näita töövalmidust teise enamuseni (nt Kesk+SDE või SDE+RE+Parempoolsed+Isamaa). Mida nähtavam on alternatiiv, seda väiksem on Isamaa paisutatud BATNA mõju.
4. Tervikpaketid, mitte tilgutamine. Paku 1–2 selget “paketti” (sisu + positsioonid + ajakava). Jupikaupa liigutamine toidab venitamist; tervikpakett sunnib otsust.
5. Näo säästmise sillad. Paku Isamaale kommunikatiivseid võidusilte (mõni põhimõte, selge indikaator, juhtimiskoht), millega nad saavad oma valijale valikut põhjendada. Kui vastaspool saab näo päästa, sünnib otsus kiiremini.
6. Läbipaistvus ja protokoll. Kutsu otse läbirääkimistele, salvesta kokkulepped, avalikusta põhipunktid. Mida vähem “hägust ala”, seda nõrgemaks jääb venitamishoob.

Isamaa mängib osavalt “kingmaker’i käsiraamatust”: ebamäärasus, ajasurve, ankurdus, BATNA võimendamine ja näo säästmine. See töötab – kuni teised lubavad sellel töötada. Tallinna aritmeetika teeb taktikast siiski kõrgeriskilise: niipea kui alternatiivne enamus aktiveeritakse, võib venitus lõppeda poliitilise mõjuta. Hea uudis on, et väljapääs on olemas: selge ajaraam, linna pädevusele fokusseeritud sisu ja näo säästmise sillad. Siis sünnib otsus kiiresti – ükskõik millise koalitsiooni kasuks – ning võidab peamine osapool, Tallinna elanik.

Vastupidiselt levinud arusaamale ei loo enamikku rahast mitte keskpank, vaid kommertspangad ise. Valdav osa rahast, mida me igapäevaselt kasutame, ei ole füüsiline sularaha, vaid digitaalne kanne pangakontol – ja see luuakse iga kord, kui pank väljastab laenu. See artikkel selgitab lihtsalt ja arusaadavalt, kuidas raha tänapäeva majanduses luuakse, kummutades levinud müüdid ja näidates, et ütlus “raha tuleb seina seest” on üllatavalt tabav metafoor modernse rahaloome protsessi kirjeldamiseks.

1. Peamiste müütide kummutamine rahaloome kohta

Enne kui saame süveneda sellesse, kuidas raha tegelikult luuakse, on oluline kummutada paar laialt levinud, kuid ekslikku arusaama. Need müüdid pärinevad sageli vananenud majandusõpikutest ega kirjelda adekvaatselt tänapäevase finantssüsteemi toimimist.

Müüt 1: Pangad laenavad välja olemasolevaid hoiuseid

Üks levinumaid väärarusaamu on, et pangad tegutsevad pelgalt vahendajatena, laenates välja raha, mille teised kliendid on neile hoiustanud. See arusaam on intuitiivne, kuid vale. Tegelikkuses ei ole pangahoiused vara, mida pank saaks välja laenata. Need on hoopis panga kohustus oma kliendi ees – lubadus maksta kliendile tema nõudmisel raha. Seega, kui pank annab laenu, ei laena ta välja kellegi teise raha. Nagu allpool selgitame, loob ta laenu andmise hetkel hoopis uut raha.

Müüt 2: Keskpank kontrollib raha hulka “rahamultiplikaatori” kaudu

Teine levinud teooria, mida õpetatakse paljudes sissejuhatavates majanduskursustes, on rahamultiplikaatori (ingl money multiplier) mudel. Selle teooria kohaselt kontrollib keskpank rangelt kommertspankadele antavate reservide hulka. Pangad saavad seejärel laenata välja teatud kordaja võrra rohkem raha, kui neil on reserve, “multiplitseerides” keskpanga raha laenudeks ja hoiusteks.

See teooria ei kirjelda aga täpselt, kuidas raha tegelikkuses luuakse. Kaasaegsed keskpangad, sealhulgas Euroopa Keskpank, ei kontrolli raha hulka majanduses otse reservide koguse kaudu. Pigem rakendavad nad oma rahapoliitikat, määrates reservide hinna ehk baasintressimäära. See intressimäär mõjutab omakorda teisi intressimäärasid majanduses ja seeläbi kaudselt ka laenude nõudlust ja pakkumist. Protsess on vastupidine: laenud loovad hoiuseid ja hoiused loovad vajaduse reservide järele.

Nende müütide kummutamine avab tee modernse rahaloome tegeliku mehhanismi mõistmisele.

2. Põhimehhanism: Kuidas kommertspangad laenude andmisel raha loovad

Valdav osa rahast tänapäeva majanduses – tuntud ka kui “lai raha” (broad money) – luuakse kommertspankade poolt hetkel, mil nad väljastavad laenu. See protsess on modernse majanduse toimimise alustala. Vaatleme seda protsessi lihtsa näite varal.

Näide: Alpha Bank ja uus laen

Kujutame ette, et Ettevõte A soovib osta uue arvuti ja taotleb Alpha Bankist laenu summas 1000 eurot. Protsess toimub järgmiste sammudena:

• Samm 1: Laenutaotlus. Ettevõte A esitab pangale laenutaotluse. Pank hindab ettevõtte krediidivõimelisust ja laenu tasuvust.

• Samm 2: Laenu heakskiitmine ja raha loomine. Olles veendunud laenuprojektis, kiidab pank laenu heaks. Sel hetkel loob pank oma bilanssi samaaegselt kaks uut kirjet:

    ◦ Vara poolele: Laen Ettevõttele A (+1000 eurot). See on panga jaoks tulevane sissetulekuallikas.

    ◦ Kohustuste poolele: Uus hoius Ettevõtte A arvelduskontol (+1000 eurot). See on panga kohustus kliendi ees.

See on protsessi kõige kriitilisem hetk. Pank ei vajanud selle laenu andmiseks eelnevalt olemasolevaid hoiuseid ega reserve. Uus raha (1000 euro suurune hoius) loodi laenu andmise aktiga – sõna otseses mõttes “õhust”. See ei ole maagia, vaid panganduse aluseks oleva kahekordse raamatupidamiskirjendi loogiline tulemus: iga loodud kohustuse (hoius) kohta tekib pangale ka samaväärne vara (laen).

• Samm 3: Raha kasutamine. Ettevõte A kasutab oma uut 1000-eurost hoiust, et osta arvuti Ettevõttelt B. Ta teeb ülekande oma kontolt Ettevõtte B kontole. Kui mõlemad ettevõtted on sama panga kliendid, liigub hoius lihtsalt ühelt kontolt teisele panga bilansi sees. Kui Ettevõte B on teise panga klient, toimub arveldus pankadevaheliselt keskpanga reservide kaudu, kuid netotulemus on sama: raha üldkogus majanduses on endiselt 1000 euro võrra suurem.

Selle protsessi peamine järeldus on selge: laenud loovad hoiuseid (loans create deposits), mitte vastupidi.

Ja siit jõuame tagasi artikli alguses esitatud metafoori juurde. Kui Ettevõtte A esindaja läheb pangaautomaadi juurde ja võtab oma uuelt hoiuselt välja 1000 eurot sularaha, siis see ongi hetk, kus vastloodud digitaalne raha ilmub füüsilisel kujul “seina seest”. See muudab levinud ütluse ootamatult tabavaks kirjelduseks modernsele rahaloomele.

See tekitab aga loogilise küsimuse: kui pangad saavad raha niimoodi luua, siis mis takistab neid seda lõputult tegemast?

3. Rahaloome piirangud

Kuigi kommertspangad loovad laene andes raha, ei ole see protsess piiramatu. Nende tegevust ohjavad mitmed tegurid, mis tagavad, et rahaloome püsiks majanduse vajadustega tasakaalus.

Kasumlikkus

Pangad on äriühingud, mille eesmärk on teenida kasumit. Nad laenavad raha välja ainult siis, kui see on neile kasumlik. Panga kasum tuleb laenudelt teenitava intressi ja hoiustele makstava intressi vahest (intressimarginaal). See marginaal peab katma panga tegevuskulud (palgad, rent, tehnoloogia) ja maandama riskid, jättes alles ka kasumi. Kui laenamine ei ole piisavalt kasumlik, pangad seda ei tee.

Riskijuhtimine

Laenude andmisega kaasnevad alati riskid, mida pangad peavad hoolikalt juhtima. Kaks peamist riski on:

• Likviidsusrisk: Oht, et hoiustajad soovivad oma raha välja võtta kiiremini, kui pank suudab oma varasid (näiteks pikaajalisi laene) rahaks teha. Selle riski maandamiseks püüavad pangad hoida osa oma kohustustest stabiilsemate, pikemaajaliste hoiuste vormis.

• Krediidirisk: Oht, et laenuvõtjad ei suuda oma laene tagasi maksta. See on pankade jaoks kõige otsesem kahjumi allikas. Pangad maandavad seda riski põhjaliku krediidianalüüsi ja tagatiste nõudmisega.

Monetaarpoliitika – ülim piirang

Kõige olulisem rahaloomet piirav tegur on keskpanga monetaarpoliitika. Keskpank, näiteks Euroopa Keskpank (EKP), ei määra küll laenude kogust, kuid ta määrab raha hinna. Keskpanga kehtestatud baasintressimäär mõjutab kõiki teisi intressimäärasid majanduses, sealhulgas intressimäära, millega pangad üksteisele üleöö laenavad (nt €STR (euro lühiajaline intressimäär)), ning seeläbi ka intressimäärasid, mida pangad pakuvad oma klientidele nii laenudelt kui ka hoiustelt.

Tõstes baasintressimäära, muudab keskpank laenamise pankade jaoks kallimaks ja vähem kasumlikuks, mis pärsib uute laenude andmist ja aeglustab rahaloomet. Langetades intressimäära, teeb keskpank vastupidist. Seega, kuigi kommertspangad loovad raha, juhib ja ohjab keskpank seda protsessi kaudselt, tagades hinnastabiilsuse ja majanduse tasakaalustatud arengu.

4. Keskpanga roll ja teised rahaloome viisid

Lisaks kommertspankade tegevuse kaudsele mõjutamisele intressimäärade kaudu saab keskpank ka ise raha luua, eriti majanduskriiside ajal kasutatavate mittestandardsete meetmete abil. Kõige tuntum neist on kvantitatiivne leevendamine.

Kvantitatiivne leevendamine (QE)

Kvantitatiivne leevendamine (ingl Quantitative Easing) on protsess, mille käigus keskpank ostab finantsturgudelt suuremahuliselt varasid, näiteks riigivõlakirju. Oluline on märkida, et keskpank ei osta neid varasid otse riigilt (see oleks keelatud monetaarfinantseerimine), vaid järelturult, enamasti mittepanganduslikelt finantsasutustelt, nagu pensionifondid või kindlustusseltsid.

Protsess toimib lihtsustatult järgmiselt:

1. Otsus: EKP otsustab osta 1 miljoni euro väärtuses võlakirju pensionifondilt.

2. Vahendus: Tehingu vahendajaks on pensionifondi kommertspank, mis tegutseb pensionifondi nimel.

3. Keskpangaraha loomine: EKP teostab ostu, kandes 1 miljon eurot uut keskpangaraha (reserve) kommertspanga reservkontole EKP-s.

4. Hoiuseraha loomine: Samaaegselt kannab kommertspank vastutasuks saadud reservide eest 1 miljon eurot uut hoiuseraha pensionifondi arvelduskontole.

Tulemusena on majandusse loodud uus “lai raha” (pensionifondi hoius) ning suurenenud on ka kommertspanga reservid keskpangas. See mehhanism erineb laenupõhisest rahaloomest, kuna uus raha ei teki laenu andmisel, vaid vara ostmisel. Euroalal on EKP rakendanud mitmeid varaostuprogramme, näiteks avaliku sektori väärtpaberite ostukava (PSPP) ja pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorraline ostukava (PEPP).

Kuigi QE on oluline tööriist keskpanga arsenalis, toimub valdav enamus rahaloomest siiski igapäevase laenutegevuse kaudu kommertspankades. On oluline mõista, et kvantitatiivne leevendamine ja laenupõhine rahaloome on kaks eriilmelist protsessi. Kui laenude andmine loob raha vastusena majanduse otsesele krediidinõudlusele (ettevõtted ja majapidamised soovivad investeerida ja tarbida), siis QE loob raha keskpanga algatusel vara ostmise kaudu, eesmärgiga mõjutada finantstingimusi laiemalt. Esimene on “põhja alt üles” ja teine “ülevalt alla” suunatud mehhanism.

Kokkuvõte: Raha tulebki seina seest

Artikli käigus oleme avastanud, et raha loomise protsess on märksa erinev levinud arusaamadest. Peamised järeldused on järgmised:

• Enamik rahast tänapäeva majanduses on digitaalne ja selle loovad kommertspangad uute laenude andmisel.

• Levinud arusaam “rahamultiplikaatorist” on eksitav; tegelikkuses on protsess vastupidine – laenud loovad hoiuseid.

• Pankade rahaloome võimet ei piira mitte niivõrd olemasolevate hoiuste hulk, kuivõrd kasumlikkuse kaalutlused, riskijuhtimine ja eelkõige keskpanga monetaarpoliitika, mis määrab raha hinna.

Pöördudes tagasi algse küsimuse juurde, võime tõdeda, et kuigi tegemist on ilmselge lihtsustusega, on ütlus “raha tuleb seina seest” tabav. See kirjeldab metafoorselt hetke, kus panga poolt digitaalselt loodud uus ostujõud muutub laenuvõtja jaoks reaalseks ja koheselt kättesaadavaks rahaks – kas või sularahaautomaadist.

Selle protsessi mõistmine ei ole pelgalt akadeemiline harjutus, vaid vundament, millel põhineb arusaam kaasaja majandusdebatist – alates valitsuste eelarvepuudujääkide rahastamisest kuni inflatsiooni ohjeldamiseni. See annab tööriistad, et kriitiliselt hinnata, kuidas meie majandus tegelikult toimib ja kuhu see on suunatud.

Selles artiklis analüüsime riigivõla tegelikku olemust ja toimemehhanisme euroalal. Esmalt defineerime ümber riigivõla, selgitades, miks riik ei ole leibkond. Seejärel uurime, kes on euroala riikide tegelikud võlausaldajad ja kuidas see struktuur muudab võla olemust. Lõpetuseks vaatleme kriitiliselt Eesti spetsiifilist olukorda, tuues esile nii kasutamata jäänud võimalused kui ka olemasoleva laenupoliitika kahjulikud tagajärjed.

Riigivõla ümberdefineerimine: Miks riik ei ole leibkond?

Strateegiliselt on ülioluline mõista fundamentaalset erinevust suveräänse riigi võla ja eraisiku laenukoormuse vahel, eriti ühtses valuutapiirkonnas nagu euroala. Otsene võrdlus on eksitav, sest see ignoreerib riigi ainulaadseid finantsinstrumente ja -võimalusi. Erinevalt eraisikutest on euroala liikmesriikidel juurdepääs Euroopa Keskpanga (EKP) rahapoliitilistele vahenditele, mis muudavad nende võla dünaamikat radikaalselt.

EKP ja eurosüsteemi keskpangad on kriisidele vastamiseks ja majanduse elavdamiseks rakendanud mitmeid mittestandardseid rahapoliitilisi meetmeid. Üks olulisemaid neist on olnud laiendatud varaostukava (ingl Public Sector Purchase Programme, PSPP), mille kaudu eurosüsteem on ostnud järelturult massilises mahus valitsuste võlakirju. Nagu on märgitud Eesti Panga 2015. aasta aruandes ja Saksa Bundesbanki analüüsides, pakkus see mehhanism riikidele ülimalt soodsat rahastust viisil, mis on eraisikutele ja ettevõtetele kättesaamatu. See loob olukorra, kus riigi laenuvõimekus ja -tingimused ei ole võrreldavad tavapärase laenuturuga.

Selleks, et mõista riigivõla tegelikku mõju, ei piisa aga ainult laenaja vaatenurgast. On ülioluline analüüsida ka seda, kes on laenuandja, sest just siin peitub võtmetähtis erisus, mis seab Eesti senise poliitika kahtluse alla.

Võla kaks poolt: Kulu laenu võtjale, tulu laenuandjale

Iga laenuga kaasnev intressikulu on samaaegselt kellelegi teisele intressitulu. Riigivõla puhul on selle dünaamika mõistmine majanduspoliitika kujundamisel määrava tähtsusega. Küsimus pole mitte ainult selles, kui palju riik laenab, vaid eelkõige selles, kellelt ta laenab ja kellele intresse maksab. Euroala kontekstis on see eriti reljeefne.

Saksa Bundesbanki detailne analüüs euroala riikide võlausaldajate struktuuri kohta toob esile märkimisväärse arengu: alates 2021. aastast on suurimaks üksikuks võlausaldajate grupiks eurosüsteem ise, mis hõlmab Euroopa Keskpanka ja riikide keskpanku. Eurosüsteemi käes oli sel hetkel ligikaudu 25% kogu euroala riigivõlast. See muudab olukorda fundamentaalselt, sest keskpankadele makstud intressid ei ole riigi jaoks lõplik kulu.

Keskpankade kasum, mis tekib suures osas just valitsuste võlakirjadelt teenitud intressitulust, jaotatakse reeglina tagasi riigieelarvesse. Selle tulemusena maksavad riigid keskpanga käes olevalt võlalt de facto mitte võlakirjaga fikseeritud intressi.

Kuigi avaliku sektori roll võlausaldajana on suur, on ülejäänud võla puhul sama oluline eristada, kas laenuandjad on riigi residendid või mitteresidendid. See vahetegu määrab, kas intressimaksed jäävad riigi majandusringlusesse või voolavad sellest välja.

Kriitiline vahetegu: Sisevõlg versus välisvõlg

Riigivõla jagunemine sise- ja välisvõlaks on selle majandusliku mõju hindamisel keskse tähtsusega. Kui sisevõlg võib toimida majandust stimuleeriva instrumendina, siis välisvõlg kujutab endast potentsiaalset ohtu riigi majanduslikule heaolule.

Sisevõla sünergia

Sisevõlg tähendab, et riik laenab omaenda residentidelt – pankadelt, pensionifondidelt, kindlustusseltsidelt ja kodumajapidamistelt. Sellisel juhul jäävad riigi makstavad intressid kodumaise majanduse ringlusesse. Need intressimaksed suurendavad kohalike pankade kasumlikkust, pensionifondide tulusust ja eraisikute sääste, toetades seeläbi sisenõudlust ja investeeringuid.

Näiteks on Itaalia ja Hispaania pangad oma riigi võlakirjade suured hoidjad. See loob sünergia, kus valitsuse intressikulu muutub kohaliku finantssüsteemi tuluks, mis omakorda stabiliseerib majandust. Kuigi sellega kaasnevad omad riskid (nn doom loop), on strateegiliselt juhitud sisevõlg selgelt eelistatum kui sõltuvus välisrahastusest.

Välisvõla kulu ja Eesti näide

Välisvõlg on kohustus mitteresidentide ees. Intressimaksed välisvõlalt kujutavad endast otsest kapitali väljavoolu riigist. Iga välisinvestorile makstud euro on raha, mis lahkub Eesti majandusest jäädavalt, vähendades seeläbi meie riigi käsutuses olevaid ressursse ja pärssides pikaajalist majanduskasvu.

Euroopa Keskpanga andmetel oli mitteresidentide käes oleva riigivõla osakaal euroalal 2024. aastal keskmiselt 40,6%. Eesti paistab aga silma märkimisväärselt kõrgema osakaaluga, mis tähendab, et ebaproportsionaalselt suur osa meie riigi makstavatest intressidest voolab otse välismaale. Eestis oli 2023. aastal mitteresidentidest võla hoidjate osakaal avaliku võla hoidjate seas euroala riikidest suurim – 77,7%. See on märk ebaefektiivsest ja kahjulikust laenustruktuurist.

Eesti on seega olukorras, kus erakordselt madal üldine laenukoormus on kombineeritud struktuurilt kahjuliku võlaga. See on topeltnegatiivne stsenaarium: me ei kasuta ära soodsaid laenutingimusi majanduse arendamiseks, ent see vähenegi laenukoormus, mis meil on, teenib peamiselt välisinvestorite huve ja tekitab pideva kapitali väljavoolu.

Kaotatud võimalus: Eesti konservatiivsuse hind

Eesti pikaajaline madala riigivõla poliitika on olnud rahvusliku uhkuse küsimus, kuid eelnevalt kirjeldatud euroala rahastamismehhanismide valguses tuleb selle tarkus tõsiselt kahtluse alla seada. Hoides oma võlakoormust kunstlikult madalal, on Eesti loobunud olulistest arenguvõimalustest.

Järgnev tabel illustreerib Eesti erandlikult madalat valitsussektori võlakoormust võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega.

Allikad: Euroopa Komisjoni aruanne COM(2025) 615 (Hispaania, Läti, Austria, Soome); Rahvusvaheline Valuutafond, 2025 prognoos (Eesti).

Kõige kriitilisem on aga fakt, mis on kirjas juba Eesti Panga 2015. aasta aruandes: kui Euroopa Keskpank viis majanduse elavdamiseks läbi laiaulatuslikku varaostukava (PSPP), ei saanud Eesti selles täiel määral osaleda, kuna riigil „riigivõlakirju ei ole“. See tähendab, et ajal, mil teised euroala riigid said praktiliselt tasuta raha pikaajaliste investeeringute tegemiseks taristusse, haridusse või rohepöördesse, seisis Eesti kõrval ja loobus sellest võimalusest. Me keeldusime rahast, mida keskpank meile pakkus, põhjendusega, et me ei taha laenu võtta.

Kokkuvõttes on Eesti käitunud topelt kahjulikult. Esiteks oleme jätnud kasutamata euroala pakutud erakordselt soodsad laenutingimused oma majanduse arendamiseks. Teiseks oleme selle vähese laenuraha, mis meil on, võtnud valdavalt välisresidentidelt. Tulemuseks on pidev raha väljavool riigist intressimaksete näol, mis kahjustab meie sisemajandust ja pärsib pikaajalist heaolu kasvu. See on kaotatud võimaluse ja reaalse kulu sümbioos.

Kokkuvõte ja järeldused

Artiklis esitatud analüüs näitab selgelt, et Eesti senine lähenemine riigivõlale on rajatud aegunud ja euroala kontekstis sobimatule arusaamale, mis võrdsustab riigi rahanduse leibkonna eelarvega. See dogmaatiline hoiak on ignoreerinud euroala ühtse rahapoliitika pakutavaid unikaalseid võimalusi ning riigivõla struktuuri kriitilist tähtsust.

Peamised järeldused on järgmised:

1. Riik ei ole leibkond: Euroala liikmesriikidel on tänu Euroopa Keskpanga rahapoliitikale, eriti varaostukavadele, juurdepääs erakordselt soodsatele rahastamisallikatele, mis muudab riigivõla olemuslikult erinevaks eravõlast.
2. Võlausaldaja on oluline: Kui riigi võlausaldajaks on omaenda keskpank või kodumaised residendid, jäävad intressimaksed majandusringlusesse. Eesti on aga tuginenud liigselt välisvõlale, mis põhjustab pideva kapitali väljavoolu.
3. Kasutamata jäänud võimalused: Hoidudes riigivõlakirjade emiteerimisest, jättis Eesti kasutamata võimaluse osaleda täiel määral EKP varaostukavades, loobudes seeläbi praktiliselt intressivabast rahast pikaajaliste strateegiliste investeeringute tegemiseks.

Selline poliitika on viinud nii kasutamata jäänud arenguvõimalusteni kui ka kahjustanud riigi majandust ebaefektiivse laenustruktuuri kaudu. On viimane aeg strateegiliseks ümbermõtestamiseks, et Eesti eelarvepoliitika hakkaks teenima Eesti pikaajalisi majandushuve, mitte ei lähtuks aegunud dogmadest.

Tugevama õigus kui poliitiline programm

Mearsheimer väidab, et maailma juhivad suurriigid ning rahvusvaheline õigus või väärtused ei loe, kui need lähevad vastuollu nende huvidega. Tema kuulus tees on, et väikeriigid peavad vältima suurriikide huvidega ristiteed. See tähendab sisuliselt, et väikeriikide suveräänsus on vaid paberil – tegelikkuses tuleb alluda tugevama tahtele.

2015.aasta loengus ütles ta Ukraina kohta: „The West is leading Ukraine down the primrose path, and the end result is that Ukraine is going to get wrecked.“ Sõnum oli selge: Lääs ei tohtinuks lubada Ukrainal läheneda NATO-le ja EL-ile, sest see läheb vastuollu Venemaa „eluliste huvidega“.

Ka 2025. aasta intervjuus kordas ta sama loogikat veelgi jõhkramalt: Ukraina peab loobuma olulisest osast idapoolsest territooriumist, neutraliseeruma, olema ilma julgeolekutagatiseta ja leppima Venemaa ülemvõimuga. Mearsheimer ei nimeta seda agressiooni premeerimiseks, vaid „realistlikuks kompromissiks“.

„Ennetussõja“ õigustamine

Veelgi ohtlikum on tema väide, et Venemaa alustas 2022. aastal Ukraina vastu „ennetussõda“. Mearsheimeri sõnul „sundis“ NATO laienemine Putinit ründama, et vältida Ukraina liitumist Läänega. Selline seletus muudab sõjalise kallaletungi „paratamatuks enesekaitseks“ ja loob pretsedendi, et iga suurriik võib oma naabreid rünnata, kui tajub „ohtu“. See on otsene üleskutse tallata jalge alla ÜRO põhikiri ja Helsingi lõppakt, mille järgi on riikide piirid puutumatud ja jõu kasutamine keelatud.

Multipolaarsus kui mõjusfääride maailm

Mearsheimer esitleb end sageli kui kainet realistlikku mõtlejat, kes kirjeldab paratamatuid arenguid. Tegelikkuses on tema maailmapilt normatiivne: ta pooldab multipolaarset korda, kus suurvõimud juhivad oma mõjusfääre ja väikeriikidel pole iseseisvat välispoliitilist valikut. Tema soovitused Ukrainale ja Gruusiale tähendavadki sisuliselt, et nad peaksid loobuma oma suveräänsusest, et „suurriigid rahule jääksid“.

Selline mõtlemine meenutab 19. sajandi jõupoliitikat ja Müncheni kokkulepet 1938, mil Tšehhoslovakkia ohverdati Saksamaa huvide nimel. Eestile ja teistele Balti riikidele, kes on ajalooliselt kogenud mõjusfääride poliitika tagajärgi, ei saa see olla midagi muud kui eksistentsiaalne oht.

Miks see on meile kahjulik

Esiteks õõnestab see Euroopa julgeoleku alusnorme. Kui agressiooni tulemusi tunnustatakse ja ohvrit sunnitakse loobuma oma territooriumist, hävib väikeriikide kaitsemehhanism. Teiseks tähendab see väikeriikide suveräänsusest ja subjektsusest loobumist – Eesti ja meie naabrid ei saaks ise otsustada, kuhu kuuluda. Kolmandaks loob see pretsedendi, et rahu saavutatakse ainult ründaja nõudmiste täitmisega, mis on tegelikult kapituleerumine.

Lõpuks on Mearsheimeri diagnoos väär. Uuringud näitavad, et NATO laienemine ei ole Venemaa agressiooni põhjus, vaid pigem tagajärg: just agressiivne poliitika on pannud naaberriigid otsima kaitset. Venemaa imperialistlik ideoloogia, mitte Lääne sammud, on sõja tegelik allikas.

Järeldus

Mearsheimeri seisukohti ei saa käsitleda pelgalt akadeemilise teooriana. Need on avalikud ja normatiivsed üleskutsed tunnustada suurriikide mõjusfääre ning allutada väikeriigid nende huvidele. Eestile ja Euroopale on see äärmiselt kahjulik ja ebasõbralik, sest see devalveerib meie iseseisvuse ja julgeoleku.

Meie huvi on vastupidine: tugevdada reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, kaitsta riikide suveräänsust ning tagada, et agressioon ei tasuks end ära. Tugevama õiguse propageerimine ei too rahu, vaid valmistab ette uusi sõdu.

Pärast Teist maailmasõda ja eriti külma sõja lõppu räägiti palju “reeglipõhisest rahvusvahelisest korrast”, kus riikidevahelisi suhteid kujundavad ühised väärtused, lepingud ja rahvusvaheline õigus. Tegelikkuses pole aga geopoliitika kunagi tuginenud vaid ideaalidele – suurriigid on alati ajanud oma huve ja väikeriikide võrdsus on jäänud fassaadiks err.eeerr.ee. Nüüd, 21. sajandi keskpaigas, on jõudude poliitika taas eriti selgelt esil. Analüütik Kristi Raik on märkinud, et Donald Trumpi esiletõus USA presidendiks kuulutas senise liberaalse maailmakorra lõppu – asemele on astunud “jõul põhinev maailm” err.eeerr.ee. See artikkel uurib tänapäeva geopoliitikat läbi Venemaa-Ukraina sõja näite, tuues esile kuidas nii Vladimir Putini, Donald Trumpi, Jeffrey Sachsi kui ka teiste mõjukate geopoliitiliste mõtlejate seisukohad kinnitavad: rahvusvahelistes suhetes määravad tooni suurriikide huvid, mitte üllad väärtuspõhimõtted.

Suurriikide huvid vs rahvusvaheline õigus

Ideaalis kehtiks maailmas ÜRO põhikirjast lähtuv kord, kus iga riigi suveräänsus on võrdne ning “suured ei tohi kiusata väikeseid” english.news.cn. Paraku on ajalugu näidanud, et jõukad ja tugevad riigid on seda põhimõtet rikkunud alati, kui see neile kasulik on. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: USA juhitud sissetung Iraaki 2003. aastal toimus ilma ÜRO Julgeolekunõukogu loata ning Venemaa on korduvalt eiranud oma rahvusvahelisi kohustusi, rünnates naaberriike (Gruusiat 2008, Ukrainat alates 2014). Kuigi väikeriigid loodavad rahvusvahelisele õigusele kui kaitsekilbile, sõltub selle jõustamine tegelikult suuresti suurriikide heast tahtest. Nagu Raik osutab, oli külma sõja järgsel ajal liberaalne maailmakord väikeriikidele soodne aeg, kuid “seda nüüd enam ei ole” err.eeerr.ee. 

Venemaa presidendi Vladimir Putini hinnangul on Lääne jutud “reeglipõhisest maailmakorrast” silmakirjalikud. Ta rõhutab, et Moskva koos liitlastega “pooldab rahvusvahelise õiguse esikohale seadmist” ja lükkab tagasi Lääne katsed kehtestada mingitel “müütilistel reeglitel” põhinevat korda tass.com. Putini sõnul ei austa USA juhitud lääneriigid tegelikult teiste riikide suveräänseid huve, püüdes hoopis “säilitada oma üleilmset domineerimist teiste arvel… ning kasutavad selleks neokolonialistlikke meetodeid” tass.com. Niisiis näeb Venemaa liider maailmakorda jätkuva jõumänguna – Lääs teeb seda niikuinii, olgugi et räägib avalikult väärtustest. 

Sarnast kriitikat Lääne kahepalgelisuse suhtes kostub ka Hiina ja teiste tõusvate võimukeskuste poolt. Hiina välisministeerium on viidanud, et Ühendriigid ise on mitmel korral olnud “tüüpiline näide suurriigist, kes kiusab väiksemaid”, tuues esile sekkumisi Kuubal, Panamas, Iraagis jm english.news.cnenglish.news.cn. Peking rõhutab, et maailmas peaks olema vaid üks normide süsteem – ÜRO põhikirjal põhinev rahvusvaheline õigus – mitte ühepoolne “reeglipõhine kord”, mida Lääs oma suva järgi defineerib english.news.cn. Kuigi Venemaa ja Hiina retoorika ülistab võrdsete suveräänsust, lähtub seegi tegelikult nende endi huvidest luua maailm, kus nemad on tugevad mõjutajad. Kokkuvõttes kehtib jätkuvalt ajalooline tõdemus, et geopoliitikas “teevad tugevad, mida tahavad, ja nõrgad kannatavad, mida peavad” – nagu klassikaliselt formuleeris Thukydides juba 2400 aastat tagasi.

Venemaa-Ukraina sõda: jõupositsioonide test

2014.aastal alanud ja 2022. aastal täiemahuliseks invasiooniks paisunud Venemaa-Ukraina sõda on ehedaks näiteks, kuidas suurriigi huvid põrkuvad väikeriigi õigusega. Ukraina on rahvusvahelise õiguse järgi suveräänne riik, kellel on õigus valida oma julgeolekuteed – sealhulgas püüelda NATO ja Euroopa Liidu poole. Ent Venemaa on korduvalt rõhutanud, et Ukraina liitumine NATO-ga on tema julgeoleku huvide vastane “punane joon”. Juba aastaid enne 2022. aasta invasiooni hoiatas Putin, et NATO laienemine ida suunas ohustab Venemaa eksistentsiaalseid huve. Ta võrdles olukorda lausa Kuuba raketikriisiga, küsides kuidas reageeriks USA, kui Venemaa paigutaks raketid Mehhikosse või Kanadasse – vihjates, et Washington ise ei taluks vaenuliku jõu sõjalist kohalolekut oma lähipiirkonnas.

Lääneriigid toetasid küll avalikult Ukraina suveräänsust, kuid reaalsuses oldi Venemaa ärritamise suhtes ettevaatlikud. Juba 2008. aastal lubasid NATO liidrid Ukrainale tulevikus liikmelisust, ent samas lükkasid selle määramatusse tulevikku – sisuliselt tunnistades, et ei olda valmis Venemaad provotseerima. Politoloog John Mearsheimer ongi väitnud, et Lääs andis Ukrainale illusioone: räägiti NATO uksest lahti hoidmisest ja toetati Kiievi läänesuunalist kurssi, samal ajal tegelikult peljates otsustavaid samme. “Lääs juhib Ukrainat mööda õitsvate õite rada ja tulemuseks on, et Ukraina saab hävitatud,” hoiatas Mearsheimer juba 2015. aastal americanmind.org. See karm ennustus osutus prohvetlikuks – sõda on toonud Ukrainale hirmsat laastamist. 

Mearsheimer ja mitmed teised realistliku koolkonna analüütikud rõhutavad, et suurriikide (antud juhul Venemaa) elulisi julgeolekuhuve eirates tekib paratamatult konflikt. Juba diplomaatiaveteran George Kennan nimetas NATO laienemist 1990. aastatel “saatuslikuks veaks”, mis “õhutab Venemaal natsionalistlikke ja militaristlikke meeleolusid” jeffsachs.org. Ka endine USA riigisekretär Henry Kissinger ja strateeg Zbigniew Brzeziński hoiatasid aastaid tagasi, et Ukraina püüdlused NATO-sse võivad lõppeda katastroofiga americanmind.org. Nende sõnum oli sama: suurriigi huvide vastu ei saa väikeriik lihtsalt oma tahtmist läbi suruda, kui suurriik on valmis jõuga reageerima. 

Venemaa rünnak Ukrainale on jäme rahvusvahelise õiguse rikkumine – aga Moskva kalkulatsioon lähtub jõuvahekordadest. Putin eeldas ilmselt, et Lääs ei sekku otseselt, kuna Ukraina pole NATO liige, ning Venemaa tuumaarsenal hoiaks NATOt sõtta astumast. See eeldus on seni paika pidanud. Kuigi USA ja Euroopa Liit on Ukrainat ulatuslikult aidanud relvastuse, raha ja diplomaatilise toetusega, on nad hoidunud otsesest sõjalisest sekkumisest. USA president Joe Biden rõhutas juba sõja varases faasis: “Me ei lähe Venemaaga Ukrainas sõdima. Otsene konfrontatsioon NATO ja Venemaa vahel tähendaks Kolmandat maailmasõda – ning seda peame me iga hinna eest vältima.” tass.com. See põhimõte seab selged piirid Ukraina toetamisele. Näiteks on Lääs pikalt keeldunud andmast Ukrainale kõige kaugmaalisemaid rakette ja teatud ründevahendeid just hirmust eskalatsiooni ees factcheck.org. Paljud lääneriikide juhid on tunnistanud, et Venemaa on tuumariik ning selle nurkasurumine võiks viia otsese suurkonfliktini. Venemaa juhtkond ise on seda hirmu teadlikult võimendanud – endine president Dmitri Medvedev hoiatas 2023. aasta algul, et “tuumariigi lüüasaamine konventsionaalses sõjas võib vallandada tuumasõja”, rõhutades, et Venemaa jaoks on kaalul tema riigi eksistents aljazeera.com. Kreml kinnitas kohe, et Medvedevi sõnad on täielikult kooskõlas Venemaa doktriiniga aljazeera.com. Selline otsene tuumakartusega mängimine on hoidnud ära näiteks NATO lennukeelutsooni kehtestamise Ukraina kohal – kuigi humanitaarkaalutlustel seda algul nõuti, kardeti, et Vene lennukite allatulistamine viiks suurriigid otsesesse sõtta. 

Ukraina jaoks tähendab see olukord, et kuigi lääneriigid aitavad tal ellu jääda, tehakse seda täpselt piiri peal balansseerides. Abi antakse “ainult niipalju, et see ei vihastaks liigselt Putinit”, nagu kipuvad ütlema küünikud. Prantsusmaa president Emmanuel Macron sõnastas lääne dilemmagi selgelt: “Me ei tohi Venemaad alandada, et sõjategevuse lõppedes oleks võimalik diplomaatiline väljapääs”, ütles Macron 2022. aasta suvel reuters.com. See lause vihastas küll ukrainlasi – Ukraina välisminister vastas, et “kutsed vältida Venemaa alandamist on alandavad vaid Prantsusmaale endale” reuters.com –, ent peegeldas tegelikku Lääne kalkulatsiooni. Sõda tuleb lõpetada nii, et Putin ei tunneks end nurka aetuna; Ukraina huvid (territoriaalne terviklikkus, õiglus agressiooni eest) on teisejärgulised võrreldes maailmarahu ja suurriikide otsese kokkupõrke vältimisega. Teisisõnu, Ukraina võitleb eksistentsi eest, aga suurriigid peavad samal ajal külmalt arvestama tuumasõja riskiga. See on klassikaline näide, kuidas väärtuste retoorika (toetus suveräänsusele, rahvusvahelisele õigusele) põrkub jõhkra reaalsusega, kus “suuremad huvid” dikteerivad piirid ette.

Trumpi tagasitulek ja väärtuspõhise korra murenemine

Donald Trumpi presidendiks tõus (2017–2021) ja tagasivalimine 2024. aastal on oluliselt mõjutanud arusaamu maailmakorrast. Kui varasemalt püüdsid USA liidrid vähemalt retoorikas hoida üleval ideed Ameerikast kui väärtuspõhise rahvusvahelise korra kaitsja, siis Trump on seda avatult eiranud. Juba oma esimesel ametiajal Trump seadis kahtluse alla USA liitlassuhted ja rahvusvahelised lepped, mida ta pidas Ameerikale koormavaks. Ta kuulutas “America First” poliitikat, mis sisuliselt tähendab, et moraalsed või õiguslikud argumendid jäägu tahaplaanile, kui need ei teeni USA huve. Näiteks nimetas Trump NATO-t lausa “igandiks” (obsolete) reuters.com, kuna tema meelest ei tegelenud allianss terrorismiohuga ega kandnud Euroopa liitlased “õiglast osa” kaitsekuludest reuters.com. Kuigi hiljem ta veidi pehmendas seisukohta, oli signaal maailmale selge: USA ei pruugi automaatselt järgida seniseid kokkuleppeid või “väärtuspõhimõtteid”, kui ta ei näe selles kasu. Kristi Raik on võrrelnud Trumpi selles osas muinasjutu lapsukesega, “kes ütleb välja, et keiser on alasti” – Trump tunnistas avalikult, et senine maailmakord ei toimi ning tema ei kavatse seda teesklust jätkata err.ee. 

Trumpi suhtumine Venemaasse ja Ukrainasse peegeldab samuti tema huvide-kalkulatsiooni lähenemist. Erinevalt oma eelkäijatest ei rõhutanud Trump demokraatia kaitsmist ega “vabade rahvaste” solidaarsust. Näiteks Krimmi küsimuses vihjas ta 2016. aastal, et “krimlased räägivad vene keelt” – justkui mõistes Venemaa sammu annekteerida Krimm err.ee. Samuti on Trump korduvalt imetlenud Putini “tugevust” ja “nutikust”, mis on tema kriitikute sõnul julgustanud Moskvat agressiivsem olema. 2022. aasta alguses, vahetult enne täiemahulist invasiooni, nimetas Trump Putini käitumist Ukraina suhtes “geniaalseks strateegiaks”, viidates kuidas Venemaa ühepoolselt tunnustas Donbassi “rahvavabariike ja saadab rahuvalvajad sisse” – lausudes seda toonil, mis kõlas pigem tunnustusena pmnewsmalta.com. Selline hoiak šokeeris paljusid, kes ootasid USA endiselt liidrirolli autoritaarse agressiooni hukkamõistmisel. 

Trumpi 2024. aasta valimisvõidu järel kardetakse Euroopas, et USA abi Ukrainale võib kahaneda või muutuda tingimustepõhiseks. Trump ise on lubanud “lahendada Ukraina sõja 24 tunniga” apnews.com – avaldus, mis vihjab kiiresti tehtavale diilile Putini ja Zelenskõi vahel. “See on väga lihtne läbirääkimine – ma saavutaksin rahu ühe päevaga,” on Trump uhkustanud apnews.com. Samas pole ta täpsustanud, mis hinnaga see rahu tuleks. On alust arvata, et Trump survestaks Ukrainat territoriaalseid järeleandmisi tegema, et USA saaks keskenduda enda strateegilistele muredele (näiteks Hiinale) ega peaks lõputult panustama Euroopa konflikti. Tema huulilt pole kuulda olnud ideaalidest nagu “Ukraina territoriaalne terviklikkus püha ja jagamatu”; pigem käsitleb ta sõda kui probleemi, mis “januneb lahenduse järele”, et taastada stabiilsus washingtonpost.compbs.org. Trumpi kriitikud märgivad, et tema soov lõpetada sõda ei tulene niivõrd moraalsest nördimusest verevalamise üle, vaid künismist – “liiga palju inimesi sureb mõttetult” ja seega tuleks lihtsalt kokkuleppele jõuda, olgu või Ukraina arvel washingtonpost.compmnewsmalta.com. 

Trumpi poliitika on selgelt näidanud, et USA võib loobuda väärtuspõhisest liidrirollist, kui seda juhib president, kes väärtustab pigem tehinguid ja jõudu. Biden küll püüdis vahepealsel ajal (2021–2024) taas rõhutada liitlassuhteid ja demokraatia vs autokraatia narratiivi, kuid isegi tema administratsioonis ilmnesid huvide kaalutlused (nt kõhklused karmimates sanktsioonides või teatud relvatarnetes). Trumpi naasmine teravdab trendi, kus rahvusvahelisi suhteid vaadeldakse avameelselt läbi realpolitik’i prisma. “See maailmakord, mida Lääne liidrid soovisid kaitsta, tegelikult enam ei tööta… Trump ei proovigi seda säilitada,” nentis Raik tabavalt err.ee. Väiksematele riikidele, nagu Eesti, Ukraina või Taiwan, on see kainestav reaalsus: lõpuks sõltub nende julgeolek suurvõimude heidutusest ja huvist, mitte pelgalt kirja pandud lepingutest või moraalsest toetusest.

Analüütikute ja mõtlejate vaated

Tänapäeva geopoliitika ümber käivas debatis on mitmed mõjukad hääled rõhutanud just huvide esmase rolli kasvu. Jeffrey Sachs, tunnustatud majandusteadlane ja ÜRO nõunik, on avalikult kritiseerinud USA ja NATO tegevust Ukraina kriisis. Sachs on nimetanud Ukraina sõda “provotseerituks” – tema sõnul “seisneb selle sõja keskmes NATO laienemise küsimus” ning kui seda ei mõisteta, siis “USA relvastusest üksi ei piisa sõja lõpetamiseks. Vajalikud on diplomaatilised pingutused” jeffsachs.orgjeffsachs.org. Sachs rõhutab, et Washington on pärast külma sõda ajanud “ühepoolse üleoleku” poliitikat, eirates Venemaa õigustatud julgeolekumuresid ja ajendades NATO-t üha ida poole laienema pmnewsmalta.com. Ta süüdistab NATO-t lausa aastakümneid konfliktide provotseerimises üle maailma pmnewsmalta.com. 2025. aasta kevadel Euroopa Parlamendis peetud kõnes kuulutas Sachs emotsionaalselt, et “Ukraina sõda on läbi” – pidades silmas, et Ukrainal pole reaalselt võimalust Venemaad täielikult välja lüüa – ning kutsus Euroopat üles “vabastama end USA militaarse välispoliitika mõjualast” pmnewsmalta.com. Euroopa peab tema arvates astuma otsekõnelustesse Moskvaga, et luua uus julgeolekuraamistik, mis arvestaks ka Venemaa huve ja ei seaks NATO eestvedamisel eesmärgiks Vene mõju täielikku kärpimist pmnewsmalta.com. Sachsi seisukohad on pälvinud nii toetust (eriti sõjavastaste ja realistide ringis) kui ka teravat kriitikat, ent need illustreerivad hästi, kuidas osa läänemaailma intellektuaale näeb konflikte eeskätt geopoliitiliste huvide kokkupõrkena, mitte ühe poole “õige” ja teise “vale” väärtuste heitlusena. 

Teine silmapaistev analüütik, keda juba mainisime, John Mearsheimer, on tõusnud lausa kultuslikku staatusesse realistide seas. Tema otsekohene hinnang – “Ukraina toetumine Lääne lubadustele viib Ukraina hävinguni” americanmind.org – läks vastuollu peavoolu narratiiviga, kuid leidis kinnitust sündmuste käigus. Mearsheimer argumenteerib, et USA ja Euroopa tegutsesid silmakirjalikult: nad õhutasid Ukrainat läänesuunaliste reformide ja NATO-ga liitumislootusega, kuid kui Venemaa jõuga vastu astus, jäeti Ukraina üksi lahinguväljale, et vältida suuremat sõda americanmind.org. Ta võrdleb Ukrainat traagilise paralleelina Poolaga 1939. aastal – tollal andsid Suurbritannia ja Prantsusmaa samuti Poolale julgeolekugarantiisid, kuid ei suutnud teda tegelikult Hitleri ja Stalini invasiooni eest kaitsta americanmind.orgamericanmind.org. Mearsheimeri sõnul on Lääs Ukrainale andnud “vale lubaduse” turvatundest, samas “provotseerides Venemaad” ja siis ise sammukese tagasi astudes, et mitte Moskvat liigselt vimmastada americanmind.org. Selline kahevahel olek – ühe jalaga väärtuste kaitsmine, teisega huvidest lähtuv pidur tõmmatud – ongi viinud olukorrani, kus Ukraina kannatused venivad pikale. 

Ka mitmed Euroopa vanapoliitikud on võtnud realistlikuma tooni. Legendaarne diplomaat Henry Kissinger on rõhutanud, et Ukrainal tuleb varem või hiljem Venemaaga kokkuleppele jõuda ning NATO liikmelisus pole realistlik eesmärk keset kuuma konflikti. 2022. aastal soovitas Kissinger (küll vastuoluliselt), et Ukraina võiks kaaluda territooriumidest loobumist rahu nimel – vihastades sellega paljusid, kuid osutades taas suurriikide huvide külmale loogikale. Hiljem ta täpsustas, et ei pea silmas alistumist, vaid kompromissi, mis hoiaks ära maailma libisemise kontrollimatutesse eskalatsioonidesse. Prantsusmaa president Macron on samuti korduvalt rõhutanud Euroopa “strateegilist autonoomiat” – vajadust arvestada Euroopa enda huve ja geograafiat. Macron on küll Putini agressiooni hukka mõistnud, kuid samas otsinud võimalust dialoogiks ja hoiatanud liigselt maksimalistlike eesmärkide eest (nt Venemaa täielik sõjaline lüüasaamine). Need seisukohad lähtuvad teadmisest, et Euroopale on Venemaa naaber – tahes-tahtmata tuleb leida julgeolekukorraldus, millega Venemaa suudab leppida, vastasel korral püsib oht kontinendil pidevalt õhus.

Järeldus

Venemaa-Ukraina sõda on valusalt paljastanud tänapäeva geopoliitika tegeliku loomuse. Kuigi avalikult kõlab jätkuvalt juttu rahvusvahelisest õigusest, inimõigustest ja väärtuste kaitsest, toimuvad otsustavad sammud ikkagi jõuvahekordade kalkulatsiooni järgi. Suurriigid – olgu Venemaa, USA, Hiina või teised – seavad esikohale oma elulised huvid ning on valmis kõrvale heitma kokkulepped, mis nende arvates neid piiravad. Väikeriigid võivad selles mängus saavutada oma eesmärke ainult juhul, kui need langevad kokku mõne suurriigi huviga või ei ohusta ühegi suurvõimu strateegilist positsiooni. Ukraina traagiline saatus on näide, kuidas rahvusvahelise õiguse deklaratsioonid üksinda ei hoia ära jõudu kasutamast – ja kuidas isegi sõprade abi tuleb piiridega, mille dikteerib tuumariigi staatus. 

Tänane maailm liigub üha enam multipolaarse jõukeskuste rivaliteedi suunas. Putini Venemaa, Trumpi (taas)Ameerika, Xi Jinpingi Hiina – kõik järgivad oma huvide raudset loogikat. See ei tähenda, et väärtused ja ideaalid oleksid täiesti kadunud retoorikast; kuid selgub, et väärtuspõhine maailmakord oli suuresti Lääne enda projekt, mis toimis seni, kuni suurvõimude jõudude vahekord seda võimaldas. Nüüd, muutuste tuultes, on “väärtused” sageli vaid mask, mille taga peitub jõujoonte ümbermängimine. Nagu Kristi Raik tabavalt märkis, Trump on lapse kombel öelnud välja ilusa muinasjutu lõpu: “kuningas (senine maailmakord) on alasti” err.ee. Edaspidi peab ka väikeriikide diplomaatia lähtuma kainest teadmisest, et rahvusvahelisel areenil annab tooni jõud. Õigus ja väärtused saavad võidule aidata vaid siis, kui nende kaitsmiseks on piisavalt jõudu või kui suurriikide huvid sellega ühte langevad. Ukraina loodab, et tema ja kogu demokraatliku maailma väärtused võidutsevad – ent selleks tuleb endiselt loota suuremate liitlaste jõulisele toetusele. Paratamatult kehtib geopoliitikas täna nagu eilegi Machiavelli printsiip: eesmärgi püstitamisel küsitakse esmalt “Cui bono?” – kelle huvides? –, alles seejärel kõlab moraalne õigustus. 

Viited:

1. Kristi Raik, kommentaar Trumpi mõju kohta maailmakorrale ERR-is err.eeerr.ee
2. Vladimir Putin, intervjuu Xinhua-le (tsiteeritud TASS-i kaudu) – kriitika Lääne “reeglipõhise korra” aadressil tass.comtass.com
3. President Joe Biden, kõne 11. märtsil 2022 – vältimaks III maailmasõda ei astu USA Venemaaga otsesse sõtta Ukrainas tass.com
4. FactCheck.org ülevaade relvaabi piiramistest – Lääs keeldus pikamaa rakettide andmisest eskalatsioonihirmu tõttu factcheck.org
5. Dmitri Medvedev, avaldus 19.01.2023 – hoiatus tuumasõja võimalikkusest juhul, kui Venemaa peaks konventsionaalses sõjas kaotama aljazeera.com
6. John Mearsheimer, 2015. a. ettekanne – hoiatus, et Lääne poliitika viib Ukraina hävingule americanmind.org
7. George Kennan, tsiteeritud Jeffrey Sachsi artiklis – NATO laienemise nimetus “saatuslikuks veaks” jeffsachs.org
8. Emmanuel Macron, intervjuu 04.06.2022 – “Ei tohi Venemaad alandada” diplomaatilise lahenduse huvides reuters.com
9. Donald Trump, intervjuud ja esinemised – NATO “obsoleetsuse” märkused reuters.com ning lubadus Ukraina sõda ühe päevaga lõpetada apnews.com
10. Jeffrey Sachs, kõne Euroopa Parlamendis 14.04.2025 – süüdistus NATO-le sõja provotseerimises ja üleskutse Euroopale iseseisvamaks poliitikaks pmnewsmalta.compmnewsmalta.com

Donald Trump on oma poliitikas tõstatanud mitmeid majandusteemasid, rõhudes USA huvide kaitsmisele. Paraku ilmneb tema ideedes ja meetmetes paradoks – püüdes näiliselt lahendada probleeme, võivad tema sammud hoopis kahjustada neid samu USA eeliseid, mida ta kaitsta tahab. Järgnevalt vaatleme Trumpi “paradoksi” punkt-haaval: kuidas Trumpi arusaamad raha- ja kaubandussüsteemist, riigivõlast ning globaalsetest riskidest on viinud poliitikani, mis tihti ise tekitab soovimatuid tagajärgi. Samuti arutleme, mida saavad Eesti ja Euroopa sellest õppida, et vältida sarnaseid vigu ja valmistuda paremini üleilmseteks majandusriskideks.

Kullastandard vs fiat-raha: Trumpi vanamoelised vaated

Trump on korduvalt vihjanud, et talle meeldiks naasta kullastandardi juurde – st siduda USA dollar kindla kullahulgaga. 2016. aastal märkis ta ühes intervjuus otsesõnu: “Kullastandardi taastamine oleks küll väga raske, aga poiss, kui imeline see oleks. Meil oleks siis alus, millele oma raha väärtus rajada.”npr.org. Selline nostalgiapõhine vaade vihjab, et Trump ei usalda täielikult fiat-raha süsteemi (kus raha väärtus põhineb riigi usaldusväärsusel, mitte kulla tagatisel). Ta kaldub uskuma, et vanamoodne kulla sidumine annaks rahale kindlama väärtuse. 

Majandusteadlaste enamuse hinnangul on see siiski ekslik ja anakronistlik arusaam. USA ja teised riigid loobusid kullastandardist põhjusega: see piirab majanduse paindlikkust ning näiteks kriiside ajal takistaks keskpangal majanduse stimuleerimist. NPR-i andmetel peavad enamik majandusteadlasi kullastandardi taastamist koguni “äärmuslikuks marginaalseks ideeks”, mis tänapäeva oludes teeks rohkem kahju kui kasu npr.orgnpr.org. Trumpi soovitab seda vaid väike ringkond (peamiselt parempoolsete poliitikute seas), ent laiem majandusekspertide konsensus on, et fiat-raha süsteem, kus dollarit saab vajadusel juurde emiteerida, on tänapäeva majandustingimustes tegelikult stabiilsuse allikas. Trumpi paradoks seisneb siin selles, et püüdes rahale näilist kindlust lisada, soovitades kullasidet, eirab ta fiat-raha toimimise loogikat – ja see loogika on seni võimaldanud USA-l paindlikumalt majanduskriisidega toime tulla. 

Trumpi vaated kajastusid ka tema personalivalikutes. Näiteks üritas ta määrata Föderaalreservi üheks juhiks Judy Sheltonit – “kullastandardi* pooldajat” cfr.org. See samm tekitas muret, sest Sheltoni seisukohad olid selges vastuolus kaasaegse rahapoliitika põhialustega. Kuigi Shelton lõpuks ametisse ei saanud, ilmestas Trumpi soov teda edutada presidendi kalduvust toetuda ebatraditsioonilistele (ja laialt ümberlükatud) rahandusideedele. 

Kokkuvõte: Trumpi usk kullastandardi paremustesse näitab, et ta ei mõista täielikult tänapäevase fiat-raha süsteemi eeliseid. Kullastandard piiraks USA rahapoliitilist suveräänsust ja reageerimisvõimet kriisides. Trumpi ettepanek on seega paradoksaalselt selline, mis võiks USA majanduse hoopis haavatavamaks muuta – vastupidiselt tema lubadusele tugevdada Ameerikat.

Kaubandus ja “röövimise” retoorika vs tegelikkus

Trump on sageli väitnud, et teised riigid “röövivad” või “rüüstavad” USA-d ebaausate kaubandustavade kaudu. Tema sõnul on USA justkui kaotaja rahvusvahelises kaubanduses: importides rohkem kaupu kui ekspordib (ehk kandes kaubandusdefitsiiti), toimub Trumpi meelest rikkuse ülekandmine välisriikidele. Ta on maalinud dramaatilisi pilte, kuidas Ameerikat on “rüüstatud, vägistatud ja räsitud nii lähedaste kui kaugete rahvaste poolt” linkedin.com. See emotsionaalne retoorika kõnetab paljusid globaliseerumise kaotajaid, kuid faktid räägivad teist keelt. 

Tegelikult on USA olnud globaalse kaubandussüsteemi üks suuremaid võitjaid. USA tarbijad on saanud odavamaid kaupu, ettevõtted juurdepääsu välisturgudele ning dollar on kujunenud maailma reservvaluutaks, andes USA-le suurt mõjuvõimu. Kaubandusdefitsiit (kus import ületab eksporti) ei tähenda automaatselt riigi röövimist. Majandusajakirja The Economist sõnul tuleneb USA püsiv kaubandusdefitsiit eeskätt sellest, et ameeriklased säästavad vähe ja investeerivad palju – välismaalt tulev raha katab selle vahe linkedin.com. Oluline on, et see “pikaajaline reaalsus” pole takistanud USA majandusel üle kolme aastakümne G7 riikidest kiiremini kasvada linkedin.com. Teisisõnu, isegi suurte importide juures on USA majandus jõudsalt arenenud, mis viitab, et globaalsest süsteemist saadav kasu kaalub üles puudused. 

The Economist on iseloomustanud Trumpi arusaamu kaubandusest lausa “täielikuks jampsiks”. Ajakirja juhtkirjas toodi välja, et Trump peab USA kaubanduspuudujääki justkui “rikkuse ülekandeks välismaalastele”, kuigi tegelikult ei pidurda defitsiit kuidagi majanduskasvu linkedin.com. Trump nõuab iga riigiga kahepoolset kaubandusbilansi tasakaalu, mis on samavõrd absurdne kui nõuda näiteks, et Texas peaks iga teise USA osariigiga eraldi tasakaalus kaubelda linkedin.com. Majandusteadlased rõhutavad, et riikide vahel pole tarvis iga partneriga nulli bilanssi – oluline on üldine tasakaal ja investeeringute-tarbimise suhe. USA puhul finantseerib välismaailm selle tarbimisülejäägi, ostes USA varasid (nt riigivõlakirju), mis ongi võimalik tänu dollari kesksel rollile. 

Trumpi “Ameerika röövimise” narratiiv ignoreerib ka asjaolu, et USA on ise globaalse majandussüsteemi ülesehitaja ja kehtestaja. Pärast Teist maailmasõda loodud reeglid (GATT, WTO, IMF jne) on suuresti USA kujundatud ning teenivad ka USA huve. Iroonilisel kombel on Trumpi valitsus nende reeglite õõnestamisega (nt WTO kohtute töö blokeerimisega) ohustanud just seda süsteemi, millest USA kasu lõikab. Siin ilmneb paradoks: soovides karistada teisi riike ja vähendada USA kaubanduspuudujääki tollimakse kehtestades, õõnestab Trump rahvusvahelisi koostöömehhanisme ja USA usaldusväärsust, mis on olnud Ameerika majandusvõimu allikaks. 

Kokkuvõttes on Trump ekslikult käsitlenud rahvusvahelist kaubandust nullsummamänguna, kus USA peab kaotajaks jääma. Tegelikkuses on globaliseerumine olnud vastastikku kasulik ning USA-l on “kõva käega” kaubandussõja asemel mõistlikum tegeleda struktuursete reformidega (haridus, innovatsioon), mis aitaksid konkureerida. Trumpi protektsionistlik poliitika – teisi süüdistades ja tariife tõstes – võib lühiajaliselt poliitilist populaarsust tuua, kuid pikemas plaanis kahjustab see USA liidripositsiooni maailma majanduses.

USA riigivõlg: probleem või privileeg?

Trump on korduvalt väljendanud muret USA riigivõla pärast, võrreldes riigi finantse tihti äriettevõtte omadega. 2016. aasta kampaania ajal lubas ta üle saada USA $19 triljoni võlast kahe ametiaja (kaheksa aasta) jooksul washingtonpost.com. “Me peame lahti saama $19 triljonist võlast… ma ütleksin, et umbes kaheksa aastaga,” kinnitas Trump, pidades riigivõla vähendamist prioriteediks. See seisukoht peegeldas veendumust, et riigivõlg on nagu leibkonna krediitkaart, mis tuleb varem või hiljem nulli maksta, muidu ähvardab pankrot. 

Majanduseksperdid näevad asja teistmoodi. Suur riigivõlg võib pikas perspektiivis probleeme tekitada (nt intressimaksete kasv, eelarve paindlikkuse vähenemine), kuid USA olukord on erandlik tänu dollari staatusest tulenevale “ülemäärasele privileegile” (prantsuse poliitiku Valéry Giscard d’Estaingi kuulus väljend). USA saab laenata omaenda vääringus ja välismaalased janunevad USA valitsuse võlakirjade järele, kuna dollar on maailma reservvaluuta. See tähendab, et USA saab endale lubada suuremat võlakoormust ilma kohese kriisita – paljuski elab ta võlgu maailma arvel. Nagu märkis CFR-i majandusteadlane Benn Steil: enamik riike satuks üle 100% SKP suuruse võlakoormaga kriisi, “aga ainus põhjus, miks USA sellega pääseb, on see, et maailm vajab kaubanduseks dollareid” pbs.org. Teisisõnu annab dollari eristaatus Ameerikale finantsruumi, mida teistel pole. See on eelis, mitte kohene oht, kui sellega mõistlikult ümber käia. 

Trumpi paradoks seisneb siin selles, et kuigi ta peab riigivõlga suureks probleemiks, on USA suutnud aastaid just tänu võla emiteerimisele oma mõjuvõimu ja elatustaset hoida. Võlakirjad, mida välisinvestorid turvalise varana ostavad, toovad USA-le pidevalt odavat raha sisse. Valitsuse laenukoormus ei ole nagu tavaline laen, mis tuleb kindlal päeval tagasi maksta – riik saab võlga pidevalt refinantseerida, lastes vana võla asemel käibele uue. Ajalooliselt on USA riigivõlg harva vähenenud absoluutarvudes; tähtsam ongi võla suhe SKPsse ja intressimäärad. Näiteks Teise maailmasõja järel oli USA võlg üle 100% SKPst, kuid majanduskasvu abil muutus see hallatavaks, ilma et dollar oleks oma positsiooni kaotanud. 

Paradoksaalselt, Trumpi enda poliitika pigem suurendas riigivõlga. Presidentuuri ajal kehtestas ta ulatuslikud maksukärped ja suurendas kaitsekulutusi, mis kasvatasid eelarvedefitsiiti. Enne COVID-19 kriisi jõudis eelarveaugu suurus $1 triljoni lähistele aastas – tase, mida varem nähti vaid majanduslanguse aastatel washingtonpost.com. 2020. aasta pandeemia tõi kaasa veel trillioneid uusi kulutusi, nii et Trump lahkus ametist ligi $7,8 triljoni võrra suurema riigivõlaga kui alustas propublica.orgpolitifact.com. Tema hüüdnimi “võlakuningas” (mida Trump on ise kasutanud oma äride kohta) sai veidralt prohvetlikuks ka riigi tasandil – lubadus võlga vähendada purunes, ning tegelikkus oli vastupidine. 

Siinkohal pole eesmärk öelda, et võlg pole üldse probleem. Pigem on küsimus, kuidas ja millal sellega tegeleda. Trumpi käsitlus – kohtleda riigivõlga otsekui ärilaenu, mis tuleks agressiivselt tagasi maksta – on majanduspoliitiliselt ekslik. Liiga järsk võlakoorma kärpimine (nt kulude ränga piiramise või maksutõusudega) teeks majandusele kahju ja võiks hoopis vähendada SKP-d, muutes võla suhtarvud hullemaks. Seni kuni maailm usaldab USA-d ja dollari järele on nõudlus kõrge, saab USA end finantseerida madalate kuludega. Trump näeb riigivõlga Ameerika nõrkusena, kuid suurel määral on see hoopis Ameerika jõu tunnus – maailma usk USA majandusse on nii suur, et laenatakse talle triljoneid dollareid sisuliselt negatiivse reaalintressiga. 

Tõsi, lõputult ei saa võlakoorem kasvada. Isegi USA puhul toob võla paisumine kaasa intressimaksete kasvu (2023. a kulutas USA valitsus ligi $881 miljardit intressidele, rohkem kui riigikaitsele reuters.com) ning pikaajalised trendid (nt beebibuumi põlvkonna pensionile jäämine) suurendavad eelarvesurvet. Ent Trumpi paradoks on, et ta keskendub valesid aspekte rõhutades: ta dramatiseerib võlga kui kohest kriisi, mõistmata selle seost USA ainulaadse positsiooniga. Selle asemel, et kasutada dogmaatiliselt eraärist tuttavaid võla vähendamise võtteid, peaks USA keskenduma võla suhtelisele vähendamisele läbi majanduskasvu ja targema eelarvepoliitika, säilitades samal ajal oma “exorbitant privilege’i”. 

Kokkuvõttes: Trumpil on õigus, et pikas plaanis peab USA võlategurit jälgima, kuid tal on vale, et riigivõlg tuleks otseselt “ära maksta” nagu kodulaen. Agressiivne võlakustutamine pole vajalik (ega tihti teostatav) – oluline on hoida võlakoorem kontrolli all ja kasutada laenuraha produktiivselt. USA eelis on, et ta saab seda teha maailma toel. Trumpi liialdatud hirm võla ees jättis tähelepanuta selle eelise, mida USA on aastakümneid nautinud.

Globaalne kriis ja tarneahelate haavatavus

Ühes aspektis tabas Trump siiski märki: ta rõhutas, et üleilmne kriis – olgu pandeemia või sõda – võib katkestada globaalsed tarneahelad ja jätta USA ilma elutähtsatest kaupadest. Juba enne COVID-19 puhangut hoiatas Trump, et liigne sõltuvus välismaistest tootjatest (eriti Hiinast) on risk. Ta propageeris poliitikat “toome tootmise koju” ja püüdis tollimaksude abil väliskaubandust ohjeldada, põhjendades seda ka rahvusliku julgeolekuga. 

Aasta 2020 koroonapandeemia andis Trumpi seisukohale mõningast õigustust. Kui viirus halvas Hiina tehased ja hiljem tabas läänemaailma, ilmnes kiiresti, kui haavatavad on tarneahelad. USA-s (nagu ka Euroopas) tekkisid puudujäägid esmastele meditsiinitarvetele – maskid, kaitseriietus, hingamisaparaadid –, sest suure osa neist varudest toodab odavalt Hiina või teised Aasia riigid. Thomson Reutersi analüüs märkis, et COVID-19 “paljastas teravalt globaalse tarneahela haavatavuse ja üheainsa riigi (Hiina) tootmisvõimekusele lootmise ohtlikkuse” thomsonreuters.comthomsonreuters.com. USA kaubandusesindaja Robert Lighthizer tunnistas G20 kohtumisel sama, öeldes, et “nagu ka teised, õpime selles kriisis, et liigne sõltuvus teistest riikidest odavate meditsiinisete tarvikute hankimisel on kujundanud meie majandusele strateegilise haavatavuse” reuters.com. See on ränk tõdemus: aastakümneid kestnud efektiivsuse ja madalate kulude jaht globaalsetes tarneahelates on jätnud USA (ja teised) olukorda, kus šokid kaugel võivad tuua tühjad riiulid kodus. 

Konkreetsed näited on õpetlikud. USA importis enne pandeemiat suure osa oma meditsiinilisest isikukaitsevarustusest (maskid, kindad jne) just Hiinast. Kui Hiina 2020 algul ise kriisi sattus, vähenes eksport järsult. USA haiglad seisid silmitsi defitsiidiga. Veelgi enam, Trumpi enda algatatud kaubandussõda raskendas olukorda: administratsioon oli aastatel 2018–2019 kehtestanud tollimaksud isegi sellistele kaupadele nagu meditsiinilised maskid ja respiraatorid Hiinast piie.com. Alles 17. märtsil 2020 – kui pandeemia oli täies hoos – nõustus Trump nende tarbekriitiliste kaupade tollid ajutiselt eemaldama, leevendades impordi takistusi piie.com. Arstide ja õdede ühendused olid juba varem hoiatanud, et haiglatarvikute tõmbamine kaubandussõtta kahjustab USA valmisolekut pandeemiaks piie.com. Nii läkski: Trumpi kaitsetollid, mis pidid USA-d kaitsma, panid kriisihetkel USA hoopis keerulisemasse seisu. See on ehe näide Trumpi paradoksist: tema ravivõte (tariffid) süvendas seda haigust (tarnekatkestuse ohtu), mille eest ta hoiatas. 

Tarneahelate haprus ilmutas end ka teistes sektorites. Näiteks autotööstus kannatas üleilmse kiibipuuduse käes; paljud ravimid või nende koostisosad tulevad samuti välismaalt (mõnede hinnangute järgi toodetakse Hiinas kuni 80–90% USA-s tarbitavatest antibiootikumidest reuters.com). Trumpil oli põhimõtteliselt õigus, et selline sõltuvus kujutab julgeolekuriski. Probleem on selles, kuidas riskiga tegeleda. 

Trumpi lähenemine – šokk-tariifid ja partnerite survestamine – tekitas küll elevust, ent ei andnud suurt tulemust tarneahelate tagasitoomisel. Paljud USA firmad ei kolinud tootmist Hiinast koju, vaid parimal juhul mujale Aasiasse, nagu Vietnam või Tai (et vältida konkreetseid tariife, kuid säilitada odav tootmine) abnamro.com. Tootmine USAs on tööjõu- ja kulumahukam; pelgalt tariifidega ei meelitatud firmasid ümber struktureerima kogu oma globaallogistikat – eriti kui poliitika oli ebastabiilne (Trumpi valitsus andis sageli erandeid, muutis meelt, lükkas tähtaegu edasi). Majanduseksperdid on märkinud, et selge strateegia ja stabiilsete stiimuliteta on ettevõtetel raske otsustada kallist ümberkolimist ette võtta abnamro.com. Trumpi tollipoliitika oli aga kuulsalt ettearvamatu. 

Kokkuvõttes paljastas pandeemia vajakajäämisi, mida Trump oli instinktiivselt aimanud – aga tema rakendatud meetmed polnud parim lahendus. Tulevikus on nii USA-l kui Euroopal tarvis suurendada tarneahelate vastupidavust: see tähendab strateegiliste kaupade varu hoidmist, tootmise mitmekesistamist geograafiliselt ning liitlassuhete kasutamist, et kriisi korral vajadusel partnereilt abi saada. Trumpi paradoks tarneahelate osas on, et kuigi ta nägi probleemi ette, võis tema “raviplaan” (agressiivne protektsionism) tegelikult vähendada koostöövalmidust liitlaste seas ja seeläbi jätta USA hoopis üksi kriisiga silmitsi.

Tollimaksude tegelik maksja

Trumpi üks keskseid poliitilisi tööriistu oli imporditollide kehtestamine. Ta on väitnud, et tariifid on geniaalne viis tuua raha riigikassasse välismaalaste arvelt – justkui maksaksid hiinlased, eurooplased või teised eksportijad ise USA-le “trahvi”. Tegelikkuses maksavad tollimaksud kinni enamasti USA importijad ja tarbijad. See on majandusteadmiste ABC, mida on kinnitanud nii ajalooline kogemus kui värsked uuringud. Mitmed analüüsid (sealhulgas USA Föderaalreservi ja sõltumatute uurijate omad) leidsid, et Trumpi tariifide kulud kandusid täies ulatuses USA ettevõtetele ja tarbijatele, sest välismaised tootjad ei alandanud oma hindasid oluliselt nber.orgnber.org. Importijad maksid tolli piiril ja katsid selle kas kasumimarginaali arvelt või (sagedamini) lükkasid edasi kodumaisele ostjale kõrgema hinnana. 

Näiteks kehtestas Trump hiina kaupadele tariifid, mis tõstsid paljude tarbekaupade hindu Ameerika poodides. Reuters kirjutab, et 2025. aastaks tähendaksid Trumpi juba kehtestatud ja plaanitud tariifid keskmisele Ameerika majapidamisele umbes $2100 lisakulu aastas reuters.com. Ühtekokku arvestas mittetulunduslik Maksufond (Tax Foundation), et need tariifid kujutavad endast USA tarbijatele $3,1 triljoni suurust lisamaksukoormust kümnendi jooksul reuters.com. See on tohutu summa, mis ei tule mitte “Hiina taskust”, vaid ameeriklaste endi rahakotist. Tarbija ostab ju kauba lõpuks kõrgema hinnaga või kannatab valiku vähenemise all. 

Trump ise eitas seda reaalsust järjekindlalt. Ta kuulutas Twitteris ja kõnedes, et “Hiina maksab meile miljardeid” tänu tema tariifidele. Tegelikult näitasid USA ettevõtete kvartaliaruanded ja tarbijahinnaindeksid, et hiinlaste asemel maksid enamiku tariifidest USA importijad (kes olid tihti sunnitud hindu tõstma). Mõned välismaised tootjad alandasid veidi hindu, et USA turul konkurentsis püsida, kuid suures plaanis jäi tariifi põhiraskus impordihinna tõusuna püsima. Nii hoiataski USA keskpank juba 2019. aastal, et tariifid suurendavad inflatsiooni ning tarbijate kulutusi kaupadele, olles sisuliselt varimaks USA inimestele. 

See, et Trump selles vallas eksis, pole ainult teoreetiline nüanss, vaid kandis ka praktilisi tagajärgi. Tollimaksudele lootmine riigitulu ja tööstuse kaitse allikana osutus palju vähem efektiivseks kui Trump lootis. 2019. aasta lõpul kogus USA tollimaksudest küll rekordilise summa, kuid see jäi siiski kroonikaliselt väiksemaks kui samal ajal kasvas kahju tarbijatele ja ettevõtetele kuludes. Näiteks USA tööstuses, mis pidi tariifidest võitma, juhtus hoopis vastupidine – paljud tootjad (eriti need, kes vajasid vahekomponente Hiinast) nägid oma kulusid tõusmas ning eksporditurge ahenemas Hiina vastutollide tõttu. 

Trumpi väide, et “teised riigid maksavad”, osutus populistlikuks lihtsustuseks. Majandus on kompleksne süsteem, kus maksukoormus “veereb edasi” tarneahelas ja enamasti lõpptarbijani. Seda kinnitab ka USA valitsuse enda analüüs: 2018. aastal USA kaubandusministeeriumi tellitud uuring leidis, et USA ettevõtted kandsid tariifide tõttu olulisi kahjusid ning osa tootmist kolis lihtsalt teistesse odavatesse riikidesse, mitte tagasi Ameerikasse. Teiste sõnadega, Hiina asemel hakkas USA importima näiteks Vietnamist, kuid USA tarbija jaoks hind ei langenud. Seega Trumpi lootus, et tariifid täidavad riigikassat “võõra raha” arvelt, luhtus. 

Paradoks seisnebki: Trump kuulutas end tariifimeistriks, väites et see teeb USA rikkamaks ja karistab teisi. Tegelikkuses käitusid tariifid sisemajandusliku maksuna, mis aeglustas USA majandust (2019. a. lõpus oli näha investeeringute vähenemist ja tööstustoodangu langust, mida seostati kaubandussõja ebakindlusega). Samuti kannatas farmerite sektor Hiina vastumeetmete tõttu, nii et valitsus pidi neile miljardeid dollareid toetusi maksma – sisuliselt tunnistades, et tariifide tõttu kaotasid USA eksportijad turuosa. Trumpi poliitika püüdis kaitsta USA tööstust, kuid tekitas ühekorraga nii kõrgemaid hindu tarbijatele kui ka kättemaksuaktsioone partneritelt, tabades valusalt teisi majandusharusid (nt põllumajandus, autotööstus).

Iseenese lõks: Trumpi poliitika soovimatud tagajärjed

Eelnevate punktide põhjal joonistub välja muster: Trumpi maailmapilt majandusküsimustes kaldub olema mustvalge ning tema ravivahendid robustsed, mis viib tihti enesega vastuollu olevate tulemusteni. Vaatleme seda tervikpildis:

• Trump pidas USA-d ohvriks (olgu siis “halb” rahasüsteem, ebaaus kaubandus või ülisuur võlg) ja rakendas jõulisi meetmeid “õiglust taastada”. Ent need meetmed õõnestasid tihti USA reaalseid eeliseid. Näiteks maailma usaldus dollari vastu on USA jaoks strateegiline vara – see võimaldab jooksvat kontot rahastada ja kriisides võlgu võtta. Trumpi algatatud kaootiline kaubandussõda ja ettearvamatu majanduspoliitika hakkasid aga õõnestama usaldust USA vastu. 2018. aastal märkisid analüütikud, et investorid hakkasid dollarit ebakindluse tõttu vältima ning traditsiooniline turvasadam ei toiminud, sest riskid lähtusid seekord just USA-st enesest reuters.comreuters.com. Bloombergi dollarindeks langes periooditi, kuigi tavaliselt kriisiajal dollar tugevneb – see oli hoiatusmärk, et Trump “testib rahvusvahelise usalduse piire” pbs.org. Mõjukas majandusajaloolane Barry Eichengreen võrdles 2020. aastal Trumpi järjekordset tariifiteadet Suessi kriisiga 1956, mis murendas brittide naela ülemvõimu; Eichengreeni sõnul võib Trumpi “vabastuspäev” (nagu ta 2. aprilli tariifipommi nimetas) jääda ajalukku pöördepunktina, kui president ette ei vaata – “see on esimene samm allamäge libedal nõlval, kus rahvusvaheline usaldus USA dollari vastu kaob” pbs.org. Teisisõnu, Trumpi poliitika kiirendas ohtu, mille eest ta ise hoiatas: usalduse kaotus süsteemi vastu, mis seni hoidis USA-d tipus.
• Trump rõhutas riiklikku julgeolekut majanduses (nt tollid terasele/alumiiniumile viitega julgeolekule, või surve liitlastele panustada rohkem kaitsekuludesse). Kuid tema ühepoolne käitumine võõrandas liitlasi. EL, Kanada ja teised vastasid tema terasetariifidele omapoolsete tariifidega, hiinlastega puhkes laiaulatuslik vastastikune tollisõda. USA leidsid end olukorrast, kus nii sõbrad kui rivaalid olid pahased. Näiteks püüdis Trump veenda Euroopat ühinema ühisrindega Hiina vastu, kuid samal ajal karistas Euroopat end samade meetmetega – tulemuseks oli kõhklus Euroopa poolelt. Prantsusmaa president Macron märkis, et strateegiline autonoomia (ehk Euroopa võime ise otsustada) muutus Trumpi ajal Euroopale hädavajalikuks, sest USA ettearvamatus pani ka liitlased riskide ees seisma politico.eu. Nii juhtuski, et Hiina sai mõnes mõttes oma positsiooni hoopis tugevdada: kui USA hakkas pidama kauplemist temaga surma või ellujäämise küsimuseks, esitles Hiina end mõistlikuma partnerina teistele riikidele abnamro.com. Trumpi ennustatud ohupilt – Hiina võtmas juhtrolli – muutus tänu tema käikudele tõenäolisemaks, sest USA ise loovutas moraalset liidripositsiooni.
• Trumpi “Ameerika ennekõike” poliitika pidi vähendama sõltuvusi, kuid tõi nähtavale uued sõltuvused. Kui USA tõmbus rahvusvahelisest koostööst tagasi (nt Pariisi kliimaleppest lahkumine, kaubandusläbirääkimiste peatamine Vaikse ookeani piirkonnas), täitsid tekkinud tühimiku teised suurjõud. Hiina sõlmis innukalt kaubanduslepinguid ja lõi alternatiivseid rahvusvahelisi struktuure (nt Aasia Infrastruktuuriinvesteeringute Pank). Euroopa riigid jätkasid omavahelise koostöö süvendamist. Selle tulemusena on USA suhteline mõju mõnes valdkonnas vähenenud. Näiteks yuan (Hiina raha) kasutatakse nüüd mõnedes riikidevahelistes tehingutes seal, kus varem pruugiti alati dollarit pbs.org. Kuigi dollar on endiselt kindlalt troonil reservvaluutana, on Trumpi agressiivne lähenemine tekitanud paljudes riikides motivatsiooni leida dollari-alternatiive tulevikuks (olgu digivaluutade või muude valuutakorvide näol) pbs.orgpbs.org. See on risk, mida varem peeti kaugeks, kuid mida Trumpi ajastu hakkas materialiseerima.
• Trump püüdis kaitsta USA tööstust ja töötajaid, ent tema meetodid (tariifid, kaubandussõjad) pidurdasid majanduskasvu ja lõid ebakindlust, mis mõjus lõpuks halvasti ka ameeriklastele endile. 2019. aastal, enne pandeemiat, märkis The Economist, et Trump oli “sooritanud kaasaegse aja kõige rängema ja mittevajaliku majandusvea” oma tariifipoliitikaga linkedin.com. Tarbijahinnad tõusid, ettevõtted hoidsid investeeringuid tagasi kartuses, et tarneahelad muutuvad üleöö, ning põllumehed laostusid, sest nende saadustele sulgusid turud. Trumpi hoiatav sõnum oli, et kui USA end ei kaitse, saavad ameeriklased haiget – reaalsuses said paljud ameeriklased haiget just tema karmi kaitsepoliitika tõttu (näiteks mitmed farmerid läksid pankrotti vaatamata riigi eraldatud abirahadele). Niisiis lõi Trump endale iseenda lõksu: tema kirjeldatud tulemus (õitsvad tööstused, tasakaalus kaubandus) ei saabunud, küll aga materialiseerusid soovimatud mõjud (hinnatõusud, kaubanduspartnerite vihastamine, liitlaste võõrandumine).

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Trumpi paradoks väljendub selles, et tema rohujuuretasandi intuitsioon märkas mõningaid tegelikke probleeme (nt globaalsete süsteemide haprus), kuid tema lahendused olid niivõrd sirgjoonelised ja konfliktile orienteeritud, et saavutasid vastupidise efekti. Ta püüdis Ameerikat tugevdada, ent mõnel puhul muutis selle hoopis nõrgemaks või isoleeritumaks. See ei tähenda, et kõik tema tõstatatud teemad olnuks alusetud – kaugeltki mitte. Küsimus on meetodites. 

Trump ise oma eksimusi reeglina ei tunnistanud; ta kuulutas edu ka seal, kus tegelikke tulemusi polnud (nt väites järjepidevalt, et tariifid toovad sisse miljardeid “võõrast raha”, kuigi sisuliselt maksid need miljardid ameeriklased ise). Seega jääb õhku küsimus: kas Trumpi paradoks oli vältimatu? Või oleks saanud USA huve kaitsta targemini, ilma enese jalgealust õõnestamata? Siit jõuame Euroopa ja Eesti vaatenurgani – kuidas õppida USA kogemusest.

Õppetunnid Eestile ja Euroopale

Trumpi presidendiaja majanduslikud vastuolud pakkusid valusa, ent väärtusliku õppetunni ka Euroopale. Euroopa Liit ja Eesti said kõrvalt näha, milleni viib populistlik ja lihtsustatud lähenemine keerukatele globaalses majanduse küsimustele. Siit tuleneb mitu tähelepanekut: 

1. Ära lase end petta lihtsustustest. Trump saavutas poliitilist edu, pakkudes lihtsaid süüdlasi (Hiina, immigratsioon, “rumalad” eelkäijad) ja lihtsaid lahendusi (tariifid, müürid, väljumised lepingutest). Euroopa riigid, sh Eesti, peavad olema ettevaatlikud, et sarnane retoorika – nt süüdistada Brüsselit või globalismi kõigis majandushädades – ei võtaks võimust poliitilises diskursuses. Populistlikel jõududel ka Euroopas on kiusatus Trumpi-stiilis süüdistusi kasutada. Eesti kontekstis oleme näinud, kuidas mõni poliitik on kõnelenud euro kasutuselevõtust kui suveräänsuskahjust või globalistlikust vandenõust. Trumpi näide õpetab, et kuigi selline jutt võib populaarsust koguda, peab poliitika põhinema faktidel ja analüüsil, mitte emotsioonidel. 

2. Mõista fiat-raha reaalsust ja võla rolli. Euroopas kehtib euro, mis on samuti fiat-raha. Õnneks pole Euroopas tõsiseltvõetav poliitik nõudnud naasmist kullastandardi juurde – see debatt on meil minevik. Küll aga on Euroopa riikidel omad võlaparadoksid. Näiteks euroala riigid (sh Eesti) ei saa ise oma raha printida, nii et nende riigivõla olukord on teistsugune kui USA-l. Siin on õppetund tasakaalu leidmises: Euroopa Liit on kehtestanud eelarvereeglid (võlakriteeriumid), et hoida riigid liigsest võlast, kuid samas õppisime 2020. aasta kriisis, et vajadusel tuleb julgelt laenata (nt Euroopa taasterahastu loomine). Eesti peaks aru saama, et riigivõlg ei ole kurjajuur iseenesest – tähtis on, kuidas laenatud raha kasutatakse. Oleme seni hoidnud väga madalat võlataset, mis on olnud tark ettevaatus, aga Trumpi näide kinnitab, et teinekord võib liiga dogmaatiline võlapelgus olla kahjulik. Kui investeeringud infrastruktuuri või tervishoidu jäävad tegemata ainult võlahirmu tõttu, võib pikemas perspektiivis kahju olla suurem. Seega: mõistlik eelarvepoliitika, aga mitte paanika, on õige tee. 

3. Kaitse vabakaubandust, aga targalt. EL on traditsiooniliselt olnud vaba ning reeglitel põhineva kaubanduse kants. Trumpi protektsionism andis Euroopale võimaluse astuda globaalse kaubanduse liidri rolli – ja seda võimalust ongi üritatud kasutada, sõlmides uusi kaubanduslepinguid (Jaapaniga, Mercosuri riikidega – kuigi viimane on veel ratifitseerimisel) ja seistes WTO reeglite eest. Samas ärkas ka Euroopas teadmine, et strateegiline autonoomia on oluline. Koroonakriis näitas, et kui kõik maskid tulevad ühest kohast, on kogu blokk haavatav. Seetõttu on EL hakanud rääkima “avatud strateegilisest autonoomiast” – sisuliselt tasakaalust, kus säilib avatud kaubandus, aga teatud kriitilistes valdkondades suurendatakse iseseisvust. Euroopa Ülemkogu president Charles Michel on rõhutanud, et “autonoomia ei ole protektsionism; see on vastupidi” politico.eu. See lausung võtab tabavalt kokku Euroopa õppetunni Trumpist: me ei tohi sulguda ega hakata pimesi tollimakse laduma, aga me peame vältima naiivsust. 

Euroopa Komisjon on asunud samme, et vähendada sõltuvust üksikutest tarnijatest strateegilistes sektorites. See hõlmab nii tootmise tagasitoomist (on-shoring) ja lähemale toomist (near-shoring) kui ka varude kogumist ja tarneahelate lühendamist politico.eupolitico.eu. Näiteks on algatatud ELi mikrokiipide tootmise toetusprogramm (Euroopa Kiipide Akt) ja arutletakse ravimtootmise Europas kasvatamise üle. EL kaardistab olulisi toormeid, nagu akude valmistamiseks vajalikud haruldased muldmetallid, et leida alternatiivseid tarneallikaid (vähendamaks sõltuvust Hiinast). Samuti tugevdatakse kaubanduse kaitsevahendeid: EL rakendab nüüd näiteks rangemat investeeringute skriiningut, et vaenulikud ülevõtmised (riikidest, mis pole turumajandused) ei seaks ohtu Euroopa kriitilist infrastruktuuri. 

4. Koostöö vs unilateralism. Eesti ja Euroopa on oma ajaloolise kogemuse tõttu pigem koostööusku – väiksemad riigid eriti teavad, et mitmepoolsed reeglid kaitsevad neid. Trumpi USA kippus aga reegleid eirates üksi tegutsema. Euroopa õppetund on, et läbirääkimiste ja liitlassuhete kaudu saab sageli rohkem saavutada. Näiteks Trump ähvardas Euroopat autotariffidega, et survestada kaubandusjäreleandmisi; tulemuseks oli eurooplaste pahameel ja ajutised pinged. Hiljem, Bideniga, saavutati vastastikune terasetariifide rahu koostöös, mitte kähmlemises. Ka Hiina suunal: EL mõistis, et üksi Hiinaga jõupositsioonilt läbi rääkida on keeruline, seetõttu on hakatud rääkima enam transatlantilisest koostööst Hiina küsimuses (nt EU-US Trade and Technology Council). Eestile kui väikeriigile on eriti oluline, et suurtes konfliktides (nt USA-Hiina kaubandussõda) jääks pidama rahvusvaheline õigus ning et me ei satuks suurvõimude vahelistesse “tulevahetustesse” kannatajana. 

5. Valmistu kriisideks ette. Trumpi hoiatus globaalse kriisi kohta oli asjakohane – kuid tema meetmed polnud süsteemsed. Euroopa on nüüd püüdnud õppida ja rajada mehhanisme, mis kriisi korral lööksid automaatselt käiku. Olgu see siis ühishanked (nagu EL tegi COVID-vaktsiinide puhul, et mitte omavahel võistelda) või strateegilised reservvarud (EL loomas strateegilist tervishoiutarvete varu). Samuti käib töö hädaolukorra kaubandusvahendi loomise kallal, mis võimaldaks EL-il kriisis ühiselt tegutseda tarneahelate hoidmisel. Eesti, olles väike ja avatud majandusega riik, peab mõtlema samas suunas: mitmekesistada eksporti ja importi, hoida puhvreid (nt energiavaru, meditsiinivaru) ning osaleda aktiivselt ELi ühisalgatustes. Meie kogemus Venemaaga (gaasisõltuvus, mille vähendamine sai kiireloomuliseks pärast 2022. aastat) peegeldab sedasama printsiipi, mida Trump rõhutas – liigset sõltuvust tuleb vältida. Kuid seda saab teha koostöös (nt Balti riikide ühine veeldatud maagaasi taristu) ja turumajandust vähem kahjustaval moel kui pelgalt piire kinni keerates. 

6. Tugevda Euroopat, kuid säilita avatuse vaim. Euroopas on kerkinud esile idee “Euroopa meistritest” (euroopa suured ettevõtted, mis oleks globaalselt konkurentsivõimelised) ning soov vajadusel kaubanduses hambaid näidata. See on osaliselt Trumpi ajastu kõrvalprodukt – reaktsioon mõistmisele, et Euroopa ei saa igavesti loota USA juhitud maailmakorrale. Samas hoiatavad paljud ELis, et strateegiline autonoomia ei tohiks libiseda varjatud protektsionismiks. Näiteks Soome Euroopa-ministri Tytti Tuppuraineni sõnul on “väga tugev tendents kasvavale protektsionismile… praegune ajastu soosib seda, kuid me peame olema ettevaatlikud” politico.eu. Eestile, kes on alati olnud vabakaubanduse kindel toetaja, tähendab see jätkuvat hääleõigust: meie huvid on, et Euroopa Liit püsiks võimalikult avatud, sest meie majandus sõltub ekspordist ja globaalsest stabiilsusest. Peame vältima Trumpi-laadseid refleksreaktsioone, kus esimene lahendus igale probleemile on “tõkestada import” või “kehtestada maks”. Selle asemel võiksime suunata tähelepanu innovatsioonile, haridusele ja konkurentsivõime tõstmisele – need on jätkusuutlikud viisid riskidega toime tulla. 

Kokkuvõtteks, Trumpi paradoksi lahtiharutamine annab Euroopa ja Eesti kontekstis selge sõnumi: tasakaalusta rahvuslikud huvid rahvusvahelise koostööga. Tuleb näha suurt pilti – globaalses majanduses on kõigi edu omavahel põimunud. Eesti ei saa end iial täielikult isoleerida maailma šokkidest, kuid tark poliitika aitab leevendada mõju. Meil tuleb tugevdada Euroopa Liitu kui tervikut (sest üheskoos oleme tugevamad Trumpi-laadsete raputuste vastu) ja samas vältida suletust, mis nulliks ära globaliseerumise poolt pakutavad eelised. 

Trumpi presidendiaeg on justkui stressitest nii USA-le kui maailmale. See näitab, millised mõrad võivad tekkida, kui maailmamajanduse alusprintsiipides kahelda ja neid jõuliselt rünnata. Testi tulemus on, et rahvusvaheline süsteem on kõikumas, aga pole veel kukkunud kokku. Nüüd on oluline neid õppetunde rakendada: USA valijad ja poliitikakujundajad on edaspidi loodetavasti targemad populistlike lubaduste suhtes, ja Euroopa on ärganud vajadusele seista nii oma väärtuste kui huvide eest kindlamalt. Eesti, väikese avatud majandusena, peab jääma truuks reeglitel põhinevale maailmale, valmistudes siiski plaan B’dega halvimaks. Nagu on öeldud: looda parimat, kuid valmistu halvimaks. Trumpi paradoksi puhul näeme, kuidas halvimaks “valmistumine” valel viisil võibki halvimat esile kutsuda. Õppigem sellest ning ehitagem targemat, jätkusuutlikku ja koostööle orienteeritud majanduspoliitikat nii rahvuslikul kui Euroopa tasandil.

Eelarvetulude väheses kasvus on süüdi kaks peamist faktorit.

Esiteks, vallaelanike arvu vähenemine, mis toob endaga kaasa koheselt omavalitsuse tulude alanemise. Vallaelanike arvu vähenemisel ja omavalitsuse finantsvõimekusel on otsene mõlemapoolne seos. Vähem elanikke – vähem eelaretulusid. Vähem eelarvetulusid – omavalitsuse väiksem võimekus luua head elukeskkonda ja maksta head konkurentsivõimelist palka ning see omakorda viib elanikkonna vähenemisele.

Teiseks, riigi väga nõrk regionaalpoliitika. Selleks, et omavalitsuste võimekus säiliks, on riigil olemas vastavad toetusskeemid. Peamiseks ja omavalitsuste jaoks olulisemaks eelarvete toetusmeetmeks on omavalitsuste eelarvete tasandusfond. Kahjuks pole viimased valitsused seda meedet oluliseks pidanud ning tasandusfondi maht on sisuliselt külmunud vajalikust oluliselt madalamal tasemel. Veel 2010-2011 aastatel oli tasandusfondi osakaal omavalitsuste kogueelarvete tuludest 6% ringis. Viimased seitse aastat on selle fondi osakaaluks olnud 4,5-5% omavalitsuste kogutuludest. Sellega on oluliselt kahanenud tasandusfondi mõju vaesemate omavalitsuste toimetuleku tagamisel.

Väikeste omaalitsuste tulude probleemile on tegelikult lihtne lahendus. Tänaste eelarvemahtude juures tähendaks see riigieelarves omavalitsuste tasandusfondi kasvatamist 50 miljoni euro võrra. Üks lihtne eelarvepoliitiline otsus lahendaks olulisel määral väikeste omavalitsuste hävimise väljakutse. Kui tahta, et need väikesed omavalitsused ka areneksid, siis saab seda lihtsalt teha, suurendades veelgi tasandusfondi. Kõik ülejäänu teevad juba omavalitsused ise. Nii saaksid omavalitsused võimekuse arendada elukeskkonda, teha investeeringuid. Omavalitsused saavad maksta õpetajatele ja teistele töötajatele konkurentsivõimelist palka, pakkuda head haridust. Selliselt on võimalik peatada ka elanike lahkumine äärealadelt.

Kuidas me oleme selle saavutanud, et oleme iseseisev riik, kus seadusega on kaitstud eesti keele ja kultuuri säilimine? Kas see on saavutatud oma suure sõjalise vahvuse ja kõigi teistsuguste tõrjumise ning vihkamisega? Vastus on pigem eitav. Me oleme selle saavutanud siis, kui meid ümbritsevad naabrid on omavahel tülis ja nõrgenenud, me oleme seda saavutanud siis, kui kõik rahvad, sellel maalapil on omavahelise hõõrumise unustanud ja leppinud kokku seista ühiselt välise vastase vastu ning on üheskoos seisnud oma õiguste eest.

Meil tasub tähelepanelikult õppida ajaloost ning mitte teha neid vigu, mida me kipume tegema siis, kui meil hakkab juba päris hästi minema. Me ei tohi heita kõrvale meile ainust edu toonud trumpi: ühtehoidmist ja ühiste sõprade leidmist. Kiusatus on aga suur. Kui meil hakkab hästi minema, siis tahame hakata läbi isekuse ennast maailmavalitsejana kehtestama. Kuigi eestluse ja eesti keelega pole kunagi olnud olukord nii hästi, kui praegu tahame veelgi enamat. Tahame EKRE lippude all muutuda sallimatuks kõige teistsuguse vastu ja tõsta eestlase veelgi kõrgemale positsioonile. Vajadusel minna tülli kõigiga, kes mõtlevad, tunnevad teisiti või kelle jaoks on olulised teised väärtused või nahavärv või usk. EKRE lipu all oleme valmis lahkuma Euroopa Liidust, et olla veelgi iseseisvamad ja sõltumatumad. Me oleme valmis EKRE lipu all valmis maha suruma igasugused valesti mõtlevad eestlased, sealhulgas sotsiaaldemokraate, kes on riigireeturid ning kelle koht on võllas või vähemalt vanglas. EKRE lipu all unistame me Eestist kus eestlane on kaitstud, kus valitseb kaunis eesti keel, kus pole kohta teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimestel, laiskadel, teise rassi ja rahva esindajatel, kus riigist on välja saadetud kõik keda vähegi on võimalik saata. Kas meil on eestlastena kõigeks selleks piisavalt jõudu ja väge? Ma kardan, et ei ole, sest läbi ajaloo ja ka tänapäeval on meie ümber piisavalt rahvaid ja riike, kes unistavad oma rahvast samamoodi aga veelgi suuremalt: sooviga laiendada oma rahva mõjuala ning kaitsta iga oma rahva võimalikku ja võimatut liiget väljaspool tänast (rahvus)riigi piire. Ja ikka leiab ajaloost sellele soovile õigustust, sest vaadates ajalukku, saab keegi kindlasti öelda, et see riik, mida me kutsume täna Eestiks on tegelikult põline Vene impeeriumi ala või põline Saksa koloonia või ajaloolise õigusega Rootsi kuningale kuuluv valdus.

Muidugi usun mina, et rahval on õigus oma saatust ja enda esindajaid valida. Aga me peame oma valikutes nägema alati suuremat pilti ja tänapäeva maailmas juba globaalset tervikpilti ning tegema valiku, mis tegelikult aitab meil rahvana püsima jääda. See ei ole kerge valik, sest selle maailma vägevamad on valinud ka EKRE tee oma riikides. Venemaa on kuulutanud, et vene rahvas on eriline ja väljavalitud, kes seisab vastu kogu maailma globaliseerumisele, islamiohule, liberastidele ning tugineb õigeusukiriku moraalsetele pereväärtustele. Ekstremiste ning igasuguseid vähemusi toetavad meediakanalid on suletud ning toimub kõigi teisitimõtlejate allasurumine ja tagakiusamine. Venemaa tahab taastada oma impeeriumi ja kehtestada seal õiglase ja väljavalitud vene rahva jaoks sobiva ilmakorra, kaitstes vene rahva õigust olla peremees omal ajaloolisel kodumaal ning hävitada igasugused fashismi ilmingud ja bandeeralased oma impeeriumis.

Me elame ajastul, kus selle maailma vägevad rikuvad kõiki kokkuleppeid, mis pole neile kasulikud, olgu siis need maailmakaubanduse reeglid, inimõigused või siis relvastuskontrolli lepped. Ja mitte keegi pole võimeline neid leppeid jõustama, kui selle maailma mõjukamad seda ise vabatahtlikult ei tee. Eesti jaoks on see väga suur oht, sest meie tugevus seisneb ainult ühistest kokkulepetest kinni pidamises. Me ei suuda oma riigi võimekuse ja sõjalise võimsusega ise reegleid kehtestada. Jah, me võime valida EKRE tee, vajadusel lahkuda Euroopa Liidust, saada tõeliselt sõltumatuks ja iseseisvaks riigiks, kehtestada siin Eestis tõelise rahvusriigi, koos püha õigusega olla eestlane oma oma kodumaal. Aga kui kaua me siis suudame vastu seista näiteks EKRE ideoloogia kandjatele Venemaal?

Kas me ei suuda midagi õppida ajaloost? Eestlaste muistne vabadusvõitlus ei olnud mitte eestlaste vabadusvõitlus vaid oli valdavalt sugulusrahvaste hirmus kodusõda, kus liivlased, sakalased, ugandilased, saarlased jne püüdsid lõpuks saada õigeks ja domineerivaks rahvaks ning laiendada oma valdusi. Tulemuseks oli see, et praktiliselt hävitasime üksteist, liivlased aga on tänaseks praktiliselt kadunud ning Eesti alad jäid aastasadadeks võõrvõimu alla. Paremini ei läinud ka meie idapoolsetel sugulusrahvastel, täna me kutsume neid juba venelasteks, mida nad ka juba mentaalses mõttes sisuliselt on. Ka meie idapoolsed sugulusrahvad ei suutnud omavahel kokku leppida ja pidid alluma esialgu varjaagide valitsemisele ja hiljem Vene impeeriumi võimule ning omaks võtma võõra keele ja kombed.

Eesti riik on väga noor riik, oleme ainult 101 aastat maailmakaardil. Ja tuleb panna ka tähele kuidas see meie riik tekkis. Meie riik tekkis tänu suurele segadusele geopoliitilises olukorras, kus Saksamaa jäi kaotajaks ilmasõjas ning Venemaa oli rängas kodusõjas ning meie poole peal võitlesid vene valgekaartlased punaste vastu ja me suutsime teha koostööd inglastega. Meie riik ei tekkinud tänu sellele, et kuulutasime eestlased selle maa valitsejaks ja sõdisime kõigi vastu, et kehtestada eestlaste riiki. Eestlaseks oleminegi oli alles väga uus nähtus. Alles me olime liivlased (Liivimaa kubermang), eestlased (Eestimaa kubermang) ja setod (Pihkva kubermang) ja alles toimus ühise nimetaja – eestlased alla koondumine. Ja pange nüüd hoolega tähele, meie riigi alusdokument on Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. See riik loodi kõigile Eestimaa rahvastele. Iseseisvusdeklaratsioonis on öeldud, et kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused. Ainult nii, austades kõiki Eestimaal elavaid rahvaid ja vähemuisi oli võimalik luua oma riiki. Ainult nii on võimalik hoida ka oma riiki, et kõik eestimaalased, kes siin elavad, sõltumata oma rahvusest peavad seda oma riigiks. Me ei tohi hakata manipuleerima rahvusriigi ideega ning pidada seda ainult eestlastele kuuluvaks riigiks. See on meie riik, ka setode, siinsete venelaste, sakslaste ja juutide riik. EKRE tee valimine lööb sellesse tõsise mõra ja me võime ainult aimata kuhu see võib välja viia.

Lõpetuseks, kas tõesti sotsiaaldemokraadid on Eesti riigi kõige suuremad vaenlased. Ajalugu näitab hoopis midagi muud. 1905.aastal hakkas Eesti rahvuslik-territoriaalsest autonoomiast esimesena avalikult rääkima Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse esindaja kirjanik Peeter Speek. Toona oli erinevaid sotsiaaldemokraatlike liikumisi ja parteisid Eesti aladel väga palju ja sotsiaaldemokraatlik ilmavaade oli üks populaarsemaid. Asutavas Kogus olid sotsiaaldemokraatlikud jõud otsustavaks pooleks iseseisvustee valimisel ning kolmest Päästekomitee liikmest kaks olid tööerakondlased Konik ja Vilms. Esimesse Ajutisse valitsusse kuulusid sotsiaaldemokraadid Vilms, Kukk, Peterson ja Maasik. Taasiseseisvumisjärgsetes Eesti valitsustes on olulist rolli mänginud sotsid (Mõõdukad), kes on seisnud iseseisva Eesti riigi ülesehitamise eest. Ja nii on ka täna 2019.aastal, kui sotsiaaldemokraadid tahavad hoida Eesti riiki, mis oleks kõigi eestimaalaste jaoks hooliv ja inimeste õigusi austav kodu.   

Märgatavalt kehvem on olnud olukord omavalitsuste tulubaasiga. Siin on märgatav omavalitsuste tulude erinevuse ja finantsvõimekuste erinevuste kasv ja seda väiksemate äärealade omavalitsuste kahjuks. Näiteks Viimsi valla tulud (siin ja edaspidi on arvestatud kõiki omavalitsuste põhitegevuse tulusid koos tasandusfondiga) ühe elaniku kohta on kasvanud 2010.aastast 120% Eesti keskmiselt kuni 130%-ni. Samal ajal on Võrumaa omavalitsuste keskmised tulud elaniku kohta langenud 120%-lt Eesti keskmisele tasemele. Veelgi suurem tulude langus on tabanud Värska (Setomaa) valda, kus omavalitsuse keskmine tulu elaniku kohta on langenud 180%-lt Eesti keskmiselt samuti Eesti keskmisele tasemele. Siinjuures on ilmselt 2018.aasta veidi anomaalne, sest seda mõjutas omavalitsuste liitumine ning Setomaa valla ilma jäämine liitumistoetustest.

Sellist “vaesemate” omavalitsuste tulude langust võimendab veelgi vallaelanike arvu vähenemine. Kui kasvava elanikkonnaga omavalitsustes nagu Viimsi vald, kaasneb koos vallaelanike arvu kasvuga valla reaaltulude veelgi suurem kasv, siis kahanev vallaelanikkond võimendab veelgi valla reaaltulusid.

Miks on vähenenud siis “vaesemate” omavalitsuste tulud, põhjus on ka väga lihtne. Omavalitsuste tasandusfondi vahendid pole piisavad, et tagada kõigi Eesti omavalitsuste jaoks jätkusuutlik ja kindel tulubaas. Väiksemate ja äärealade omavalitsuste tulubaasi vähenemine on selges korelatsioonis tasandusfondi vahendite suhtelise vähenemisega viimaste aastate jooksul. Kui 2010.aastal moodustas tasandusfond üle 6% kõigi omavalitsuste eelarvetulude kogusummalt, siis aastaks 2018 on see langenud 4,6%-le.

Kui äärealade omavalitsuste suhteline tulubaas jätkab sellist negatiivset trendi, pole need omavalitsused enam konkurentsivõimelised ning ei suuda luua head elukeskkonda oma kodanikele, mis toob kaasa inimeste kiirema lahkumise sellistest piirkondadest ja maapiirkondade veelgi kiirema tühjenemise.

Kui riigieelarves viia tasandusfond 6%-le omavalitsuste eelarvetulude kogumahust oleks sellel väga positiivne mõju äärealade omavalitsuste finantsvõimekusele ja tagaks omavalitsuste jätkusuutlikkuse. Rahalises väljenduses oleks pidanud 2018.aasta eelarvesse lisama tasandusfondi täiendavalt 30 milj eurot.