Komisjoni esimees Signe Riisalo selgitas, et praegu kujundavad platvormide kaudu töötavate inimeste töötingimusi automaatsüsteemid. „Muudatusi on vaja, et inimestel tekiks ülevaade sellest, kuidas määrab süsteem nende töötingimusi. Edaspidi peab süsteem hakkama inimestele teatama, mis süsteemid tema tööd jälgivad ja mõjutavad – näiteks kuidas kujuneb tasu, miks talle pakutakse rohkem või vähem tööd, kas tellimusest keeldumine vähendab järgmisi tööpakkumisi, kas kliendihinnang mõjutab tasu või nähtavust platvormil,“ loetles ta.

Samuti hakkab olulisi otsuseid nagu konto sulgemine ja piiramine tegema inimene. „Töötegija soovi korral peab platvorm otsust edaspidi ka 14 päeva jooksul põhjendama ning ebaõiglase otsuse korral hüvitama sellega tekkinud kahju,“ selgitas Riisalo.

Sotsiaalkomisjoni aseesimees Jaanus Karilaid tundis istungil huvi, kui palju sai eelnõu sisus kaasa rääkida Bolt. „Platvormitöö on tulnud, et jääda, ja paindlikkus on selle tugevus. Aga platvormimajandus ei tohi tähendada konkurentsieelist mõnele üksikule ettevõttele, mis tekib töötajate kaitse, töökeskkonna või maksukohustuste arvelt,“ sõnas ta. Karilaid märkis, et kui sama töö tehakse sisuliselt samadel tingimustel, peavad ka põhilised reeglid ja vastutus olema võrreldavad. „Innovatsioon peab looma konkurentsieelise parema teenuse, mitte väiksemate kohustuste kaudu. Väike – ja keskmiste ettevõtjate liit antud eelnõud ka ei kooskõlastanud. Ka nende häält tuleb kuulata,“ tõi ta esile.

Samuti sätestatakse eelnõuga, et automaatsüsteem ei tohi tundlikke andmeid koguda ega nende andmete pinnalt järeldada. Näiteks ei tohi analüüsida töötegija emotsionaalset või psühholoogilist seisundit, eravestlusi, koguda andmeid ajal, mil inimene platvormitööd ei tee ning teha järeldusi töötegija tervise, usu, poliitiliste vaadete, puude või ametiühingusse kuulumise kohta.

Eelnõu laiem siht on jõuda olukorrani, kus inimestele, kes tegelikkuses töötavad mitte iseseisvate teenuseosutajatena, vaid lepingulisele töösuhtele omastes tingimustes, laieneksid ka töölepinguga kaasnevad õigused ja sotsiaalsed garantiid.

Istungil osales majandus- ja tööstusminister Liina Vahtras.

Sotsiaalkomisjon tegi ettepanekud võtta platvormitöö seaduse eelnõu (1003 SE) täiskogu päevakorda 14. oktoobril ja eelnõu esimene lugemine lõpetada.

The post Sotsiaalkomisjon saatis platvormitöö tingimusi parandava eelnõu esimesele lugemisele appeared first on Riigikogu.

Komisjoni esimees Signe Riisalo sõnas eelnõu üle andes, et see lahendab kahte sisulist probleemi, millest esimene lähtub hiljutisest, 14. septembri Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrusest. „Selle kohaselt Sotsiaalkindlustusamet ei tohi naisele makstavat vanemahüvitist pärast lapse sündi ümber arvutada, vaid jagatavat vanemahüvitist tuleb alati maksta samas suuruses, nagu maksti enne lapse sündi. Sotsiaalkindlustusameti halduspraktika on olnud teistsugune. Muudatust on vaja, et viia seadus kooskõlla Riigikohtu määrusega,“ selgitas ta.

Teiseks reguleeritakse selgemalt riigile üle läinud elatisnõuete aegumist, et need ei aeguks enne, kui riigil tekib tegelik võimalus nõue võlgnikult sisse nõuda. Riisalo selgitas, et seadus sätestab, et lapse õigus kohtu kaudu elatist nõuda aegub lapse täisealiseks saamisest kümne aasta möödudes, kuid seadus ei anna sellist ajalist puhvrit, kui elatisabi nõuab tagasi riik. „Selleks et oleks õigusselgus tagatud, ka see muudatus – et sarnaselt lapse nõudeõigusele ka riigil see nõudeõigus säilib,“ sõnas Riisalo eelnõu üle andes.

Sotsiaalkomisjon algatas perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu eilsel komisjoni istungil konsensuslikult. Eelnõu menetlusse võtmise korral on komisjoni ettepanek võtta see Riigikogu täiskogu päevakorda 13. oktoobril ja esimene lugemine lõpetada.

The post Sotsiaalkomisjon algatas vanemahüvitise arvutamist ja elatise nõuet kohendava eelnõu appeared first on Riigikogu.

Komisjoni esimehe Signe Riisalo selgitusel toovad mõlemad ümberkorraldused abi inimesele lähemale. „Rehabilitatsioonisüsteem liigub haiguskeskselt lähenemiselt inimese funktsioneerimisvõimet ja elukvaliteeti toetava lähenemise suunas. Oluline on, et inimesed saaksid aktiivselt osaleda ühiskonnaelus – nii lapsena, vananedes kui ka krooniliste terviseseisunditega elades,“ selgitas ta. Riisalo tõi esile, et näiteks tänu muudatustele lüheneb inimese teekond rehabilitatsiooniteenuse saamiseni mitu kuud. Edaspidi suunab e-konsultatsiooni õigusega tervishoiutöötaja inimese rehabilitatsioonimeeskonnani, mis koosneb eriarstist või õest, vaimse tervise asjatundjast, füsioterapeudist, logopeedist või tegevusterapeudist ja sotsiaaltöötajast jm asjatundjatest, kes hindavad vajadust teenuse järele ja osutavad seda selle püsimiseni.

Samuti suure muutusena seotakse teise, samuti rahvatervishoiu seadust muutva eelnõuga praegu eraldi toimivad tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem ühtsemaks tervikuks ning parandatakse abi korraldamist inimestele, kes vajavad korraga mõlema valdkonna tuge. „Olukorras, kus umbes neljandikul elanikkonnast on neli või enam kroonilist haigust, millega sageli kaasnevad ka sotsiaalsed probleemid, ei suuda ükski teenuseosutaja vaid oma valdkonna piires üksi tegutsedes aidata inimest tervikuna,“ selgitas Riisalo. „Terviseteejuhid hakkavad mitme kroonilise tervisemurega inimesi aitama läbi tugiteenuste rägastiku ja inimene jõuab abini varem. Suures plaanis lisab see inimestele tervelt elatud aastaid ja vähenevad tervisekulud,“ ütles ta.

Tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö reformiga luuakse maakondlikud heaolupiirkonnad ja koostöökogud ning igasse piirkonda tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööorganisatsioon ehk TERVIK. See ühendab kohalikud omavalitsused, perearstid ja haiglad ühiste eesmärkide nimel tegutsevaks koostöövõrgustikuks. Tervise- ja heaoluprofiili abil hakatakse siduma piirkonna elanike vajadusi teenuste kasutuse ja kuludega. Tervisekassa roll laieneb ravi rahastamiselt ka piirkondliku koostöö, ennetuse ja tervise edendamise toetamisele. Keerulise teenusevajadusega inimestele luuakse koordinatsiooniteenus. Terviseteejuht koostab inimesele heaoluplaani, koondab tervise- ja sotsiaalvaldkonna info ning koordineerib tugi- ja terviseteenuseid ja infovahetust.

Komisjoni aseesimees Jaanus Karilaid tõi esile, et reformidega ei tohi rehabilitatsioonisüsteemi reformi vaates üle koormata ei perearste ega TERVIKute loomise vaates kohalikke omavalitsusi. „Tunnustan valdkonna eksperte, kes on teinud pikalt ja põhjalikult head tööd. Toon siiski esile, et põhiseadus kaitseb kohalike omavalitsuste autonoomiat. Kohalike omavalitsuste autonoomia aspektile tuleb eelnõu menetledes tähelepanu pöörata ning anda eelnõule õiglane küpsemisperiood, mis võimaldaks mitmekülgset huvigruppide kaasamist ja parlamentaarset arutelu,“ märkis ta.

Seletuskirja järgi luuakse piirkondlikud TERVIKud 1. novembriks 2027 ning terviseteejuhtide töö käivitub 1. maist 2028. Reformi hinnanguline kogukulu aastatel 2026–2032 on ligi 64 miljonit eurot, millest rahastatakse peamiselt terviseteejuhtide teenust, koostööorganisatsioonide juhtimist, IT-lahendusi, koolitusi ja Tervisekassa lisatööjõudu. 2030. aastaks on vaja ligikaudu 231 spetsialisti, keda plaanitakse ette valmistada järk-järgult. Kaks kolmandikku terviseteejuhte asuksid tööle esmatasandi tervise- või perearstikeskustes ning üks kolmandik haiglates. Reformi tasuvusajaks on hinnatud neli aastat.

Istungitel osales sotsiaalminister Karmen Joller.

Sotsiaalkomisjon tegi vastavalt eile ja täna ettepanekud võtta rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõu (998 SE) ja rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö) eelnõu (999 SE) esimesed lugemised täiskogu päevakorda 30. septembril ja esimesed lugemised lõpetada.

The post Sotsiaalkomisjon näitas rohelist tuld kahele tervishoidu põhjalikult ümber korraldavale eelnõule appeared first on Riigikogu.

Muu hulgas vähendab seadus koolides vaktsineerimisega seotud bürokraatiat. Seadusega muudetakse laste vaktsineerimise korraldust koolides ja nähakse ette, et vanemad, kes on lapse vaktsineerimisega nõus, ei pea enam esitama kooliõele eraldi kirjalikku nõusolekut. Vaktsineerimine on jätkuvalt vabatahtlik ning need lapsevanemad, kes ei soovi last vaktsineerida, saavad sellest jätkuvalt keelduda.

Seadusega kaotatakse toitlustusasutuste tervisetõendi nõue. Praegu nõutud tervisetõendid on olemuselt formaalsed, need ei pruugi vastata reaalsele olukorrale ega pakkuda kaitset. Tööandjale jääb kohustus vältida nakkustekitajate levikut ning kaitsta riskirühmi töökohal.

Samuti suurendab seadus inimeste tervise kaitset hooldekodudes. Nakkushaiguste leviku tõkestamiseks laiendatakse infektsioonikontrolli nõudeid tervishoiuasutustest ka teistesse kõrge riskitasemega keskkondadesse, sealhulgas ööpäevaringsetesse hoolekandeasutustesse.

Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (889 SE) vastuvõtmise poolt hääletas 51 ja vastu kuus Riigikogu liiget.

The post Riigikogu võttis vastu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse appeared first on Riigikogu.

Komisjoni liige Mihkel Lees alustas ettekannet tõdemusega, et lapsed liiguvad liiga vähe. „Maailma Terviseorganisatsioon soovitab lastel liikuda vähemasti 60 minutit päevas. Eestis täidab selle soovituse vähem kui pool lastest,“ sõnas ta. „Sellel on tagajärjed. Ligikaudu 78% kooliõpilastest kogeb iganädalasi tervisekaebusi. Juba esimeses klassis on ülekaalulisi või rasvunud lapsi rohkem kui iga neljas ja neljandaks klassiks on selliseid lapsi juba iga kolmas. Samal ajal ei suuda ligi 70% noortest ajateenistuse alguses täita Kaitseväe füüsilise testi miinimumnõudeid,“ loetles ta ja nentis, et need arvud ei räägi meile ainult laste ja noorte kehalisest võimekusest, need räägivad laste tervisest ja tulevikuväljavaadetest.

Lees tõi esile, et on teaduslikult tõestatud, et regulaarne liikumine parandab keskendumisvõimet, õpitulemusi ja vaimset heaolu. Füüsiliselt aktiivsetel lastel esineb vähem ärevust ja depressiooni sümptomeid ning nad tulevad paremini toime igapäevaste pingetega. „Liikumine ei ole üksnes sportlik tegevus, see on üks tõhusamaid vaimse tervise murede ennetusmeetmeid, mis meil üldse olemas on. Sama kehtib ka füüsilise tervise kohta. Regulaarne liikumine vähendab ülekaalu, südame-veresoonkonna haiguste, teise tüübi diabeedi ja paljude teiste krooniliste haiguste riski,“ rääkis ta.

Sotsiaalkomisjoni liige kirjeldas juba töös olevaid liikumisaktiivsuse tegevuskava, liikumisõpetuse reformi koolides, Tartu Ülikooli liikumislabori eestvedamisel toimuvast „Liikuma kutsuva kooli“ programmi ja Eesti Olümpiakomitee loodud programmi „Sport koolis“. Lees pani ette, et nende programmide laiendamist kõikidesse Eesti koolidesse, samuti laste kehalise aktiivsuse monitoorimise vajadust ning vajadust pöörata senisest rohkem fookust ka lasteaialaste kehalise aktiivsuse suurendamisele. Ühtlasi tuleb Leesi sõnul keskvalitsusel ja omavalitsustel jätkata investeeringuid liikumist toetavasse avalikku ruumi.

Samuti tõi Lees esile, et praegu panustab riik nimetatud programmidesse kokku vähem kui miljon eurot aastas. „Samal ajal arvutused näitavad, et nende programmide täiemahuline rakendamine nõuaks suurusjärgus 13 miljoni euro suurust investeeringut aastas. Ma näen, et mõnel kolleegil läksid silmad päris suureks. Te mõistate, et see ei ole väike summa. Siin tuleb appi võtta nii keskvalitsuse kui ka omavalitsuste rahakotid, siin tuleb usutavasti appi võtta ka Euroopa toetusraha. Ma tean, et seda ka Kultuuriministeerium näiteks „Sport koolis“ programmi tarbeks juba plaanimas on. Aga kui me teame seda, et iga ennetusse suunatud euro toob meile selle suurusjärgus 16 eurot tagasi, siis see raha on tegelikult ju mõistlikult kulutatud,“ rääkis ta.

Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori esindaja Merike Kull rääkis oma ettekandes, et vähene liikumisaktiivsus ühiskonnale väga kulukas. „Meie naabrid soomlased on arvutanud välja selle kulu riigile. Seda on hinnatud ligi 3,2 miljardit – miljardit! – eurot aastas, vähese liikumisaktiivsuse kulu riigile aastas. „Seetõttu ei ole vähene liikumisaktiivsus üksnes terviseprobleem, vaid ka majanduslik väljakutse.“

Kull märkis, et lapsevanemaid ei tohi jätta laste vähese liikumise probleemiga üksi, vaid lahendused peavad olema süsteemsed ning tegi ülevaate neljast valdkonnast, kus saab kõige süsteemsemalt mõjutada laste ja noorte liikumisaktiivsust. Nendeks on kool, organiseeritud sport, avalik ruum ja andmepõhine otsustamine.

Kull tõi esile, et just koolis on võimalik jõuda kõikide lasteni ja pika aja vältel. „Kui me tahame laste ja noorte liikumisaktiivsust süsteemselt parandada, siis peab liikumine olema loomulik osa iga lapse ja noore koolipäevast. „Liikuma kutsuv kool“ on üks tõenduspõhistest lahendustest, mis pakub terviklikku, süsteemset lähenemist kogu koolipäevale ja ka koolikeskkonnale, alates sellest, kuidas koolipäev on üles ehitatud, kas seal on liikumisvõimalusi, ja kõikide koolipäeva elementide kaupa liikumisvõimaluste loomist, sealhulgas koolitegevuse, huvitegevuse ja aktiivse kooliteeni välja,“ kirjeldas ta. Kull lisas, et liikumine toetab ka vaimset tervist, õpilaste omavahelisi suhteid ja seeläbi ka üldist koolirõõmu ja motivatsiooni õppimiseks. „Seda kinnitab ka ulatuslik uuring, kus valimis on üle 100 000 lapse, et enam liikumisvõimalusi koolipäeva jooksul seostub paremate suhete ja suurema koolirõõmuga kõikides vanuseastmetes,“ lausus ta. „Seega, meie esimene ettepanek on, et kõik Eesti lapsed ja noored saavad õppida liikumist ja tervist toetavas koolis. Selleks peaks „Liikuma kutsuv kool“ jõudma enamikuni Eesti koolidest.“

Kulli sõnul on teine oluline suund, mis puudutab kõiki lapsi ja noori, liikumisõpetus. Eesti liikumisõpetuse ainekava on üks Euroopa tugevamais, kuid kavast üksi ei piisa. Ettekandja juhtis tähelepanu sellele, et kui algklassides on nädalas kolm liikumisõpetuse tundi, siis alates kuuendast klassist väheneb tundide maht kahele ja gümnaasiumis on keskmiselt alla ühe tunni nädalas. „Pole põhjust imestada, et kui gümnaasiuminoored lõpetavad gümnaasiumi, siis nad ei täida kehaliste võimete miinimumtesti,“ tõdes ta. „Kolmas kooliaste ja gümnaasium on eriti kriitiline, seal me vajame kiireid lahendusi. Seal ei ole selleks süsteemi tasandil tuge, et lapsed oleksid terved ja tugevad ja kehalised võimed areneksid.“

Kolmanda olulise suunana tõi Kull esile organiseeritud spordis osalemise. Ühelt poolt on probleem selles, et kõige vähem osalevad kõige keerukama majandusliku olukorraga perede lapsed. See näitab, et ligipääs huviharidusele Eestis ei ole kõigi laste jaoks võrdne. Teisalt jääb märkimisväärne osa lapsi sportimisest kõrvale, sest ei soovi osaleda saavutusspordis. Kulli sõnul peaks saavutusspordi ja harrastusspordi vahel liikumine olla sujuv ja võimalik.

Neljandana peaks Kulli sõnul avalik ruum toetama aktiivset liikumist ja sportimist kõikides vanuserühmades. „See tähendab turvalisi kooliteid, rattateid, koolihoove ning mitmekesiseid mängu- ja liikumisalasid, mis kutsuvad liikuma nii koolipäeva sees kui ka koolipäevajärgselt ja üksi ja ka koos perega. See on vastus ka sellele, kuidas saame toetada lapsevanemaid,“ märkis ta. Viimasena tõi Kull esile andmepõhise otsustamise tähtsust ehk vajadust käivitada üleriigiline laste ja noorte kehaliste võimete monitooring. 

Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski kinnitas, et riigikaitse ei ole ainult sõjaline võimekus, riigikaitse on ühiskonna vastupidavus. „See tähendab, et meie kaitsevõime sõltub oluliselt ja otseselt sellest, millises seisus on meie inimeste tervis, eriti aga noorte füüsiline valmisolek, vaimne vastupidavus ja soov panustada millessegi, mis on suurem kui üksikisik ise. Just noored on need, kelle ülesanne on edasi kanda meie reservarmee jätkusuutlikkust,“ rääkis ta. 

Rannaveski tegi ülevaate ajateenijate seas läbi viidavast kompleksuuringust ning nentis, et vaid veerand ajateenijatest suudab teenistuse alguses täita füüsilise võimekuse normid, mida Kaitsevägi neilt ootab. “Kuigi teenistuse lõpuks suudab seda ligi kaks kolmandikku, tähendab ka see puudujääk olulist järeleandmist reaalse kaitsevõime tagamises,“ märkis ta.

Rannaveski tõi muu hulgas esile, et terviseseisundi hindamise põhjal tuleb igal aastal ligi 5000 noort meest jätta ajateenistusse kutsumata või anda neile ajapikendus mõne tervisehäire ravimiseks. Mõlemal juhul on selle peamine põhjus jätkuvalt psüühika- ja käitumishäired ning lihasluukonna haigused. Peale selle läbib igal aastal terviseseisundi hindamise ligikaudu 10 000 kutsealust. See tähendab, et viimasel kolmel aastal on iga viies hindamine lõppenud tulemusega, et kutsealune kas ajutiselt või püsivalt ei sobi ajateenistusse mõne vaimse tervise probleemi tõttu.

Kaitseressursside Ameti peadirektor nentis, et kõige enam tekitab muret noorte koondumine kahte äärmusse. „Ühel pool on noored, kelle elu on muutunud liiga mugavaks ja passiivseks, nad ei ole kehaliselt aktiivsed, neil puuduvad huvid, kohustused ja sotsiaalsed oskused, sest neilt ei nõuta midagi. Kutsealustena iseloomustab neid motivatsioonipuudus, ärevus, kohanemis- ja keskendumisraskused, vähene vastupidavus ning raskus pingutada. Teisel pool on noored, kellelt oodatakse kogu aeg maksimaalset sooritust – head hinded, pidev trenn, enesearendus, sotsiaalne edukus. Kutsealustena näeme nende puhul läbipõlemist, ärevust, uneprobleeme ja kohanemisraskusi. Nõrk psühholoogiline vastupidavus on see, mis ühendab mõlemat äärmust, sest osa ühiskonnast ei sea noortele erilisi nõudmisi, teine osa avaldab pidevat survet,“ kirjeldas ta.

„Tugev riik ei tähenda ainult hästi relvastatud riiki. Tugev riik tähendab ühiskonda, kes on valmis vastu pidama füüsiliselt, vaimselt ja ühises väärtusruumis. Me peaksime igaüks iseendalt ja üksteiselt üheskoos küsima, mida me teeme selleks, et järgmine põlvkond oleks tugevam kui eelmine. Noorte tervise, vaimse ja füüsilise vastupidavuse eest hoolitsemine on kogu ühine ühiskonna vastutus, nii nagu ka riigikaitse,“ rääkis Rannaveski.

Eesti Olümpiakomitee asepresident Gerd Kanter nentis, et Eesti seisab silmitsi vaikse kuid laastava kriisiga, mille lahendamiseks on vaja liikumisrevolutsiooni. Kanter tõi oma kõnes esile, et liikumine ei ole ainult lihastele, see on väga selge aju arengu kütus. „Dopamiini ja endorfiini, nende roll – need on aju looduslikud stressi leevendajad. Laps, kes ei liigu, on bioloogiliselt kaitsetu ärevuse ja depressiooni vastu,“ märkis ta.

Kanteri sõnul on lapsevanemate roll laste liikuma suunamisel unustatud ja alahinnatud. „Kui kodu ei väärtusta liikumist ja kui vanema ainus vaba aja veetmise viis on ekraan, ei suuda ükski koolireform last liikuma panna. Riik peab toetama ja koolitama ka peresid. Aktiivne eluviis ja värskes õhus viibimine peab olema pere ühine normaalsus, mitte karistus või kohustus,“ toonitas ta ning tõi esile vajadust digihügieeni järele. „Nutivaba koolipäev ei ole laste kiusamine, see on nende vaimse ja füüsilise tervise kaitsmine. Kui me võtame vahetunnist ära ekraani, tagastame me lastele nende loovuse, sotsiaalsuse ja füüsilise liikumisvajaduse. Piirates ekraane, me sunnime aju otsima uusi stiimuleid füüsilisest maailmast,“ rääkis ta ja kutsus üles nutipiirangute koolidesse toomist seaduse tasandil.

Samuti tunnustas Kanter „Liikuma kutsuva kooli“ kooli saavutusi, mille muudatused, tõstavad lapse igapäevast sammude arvu tuhandete võrra ilma igasuguse sunnita ja kutsus üles looma programmi „Liikuma kutsuv lasteaed“. Ühtlasi osutas ta programmi „Sport koolis“ panusele ja vajadusele tuua see esimesse kooliastmesse. „Esimeses kooliastmes programm „Sport koolis“ on meie parim relv ebavõrdsuse vastu. See tagab, et ka vähemkindlustatud või ääremaade lapsed saavad professionaalset liikumisõpetust ja harjumusi kogu eluks,“ sõnas ta.

Kanter toonitas, et üks liikumisharjumuse juurutamise võtmeküsimus on lastele turvalise koolitee tagamine. „Kui me soovime soodustada laste iseseisvat liikumisharjumust, siis keskkond ja taristu omavad selles väga suurt mõju. Laste autoga uksest ukseni sõidutamine, niinimetatud isiklik taksoteenus võtab neilt ära viimasegi igapäevase baasliikumise. Samas, aktiivne koolitee jalgsi või rattaga võib katta kuni poole lapse igapäevasest liikumisvajadusest,“ lausus ta ja toonitas vajadust korralike rattateede ja -parklate järele koolide ümbruses.

Läbirääkimistel võtsid sõna Jaanus Karilaid (I), Kristina Šmigun-Vähi (RE), Tanel Kiik (SDE), Arvo Aller (EKRE), Tanel Tein, Timo Suslov, Anti Poolamets ja Jüri Jaanson.

Fotod (laekuvad istungi järel, autor: Erik Peinar / Riigikogu Kantselei)

Istungi salvestist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.

The post Riigikogu arutas laste kehalise aktiivsuse tõstmist olulise tähtsusega riikliku küsimusena appeared first on Riigikogu.

Komisjoni liige Mihkel Lees sõnas, et laste ja noorte kehaline aktiivsus on nende vaimse ja füüsilise tervise seisukohalt väga oluline. „Paraku näitavad uuringud, et piisavalt liigub vaid alla poole Eesti lastest. Keskvalitsus ja omavalitsused peavad leidma võimalusi suurendamaks liikumisvõimalusi lasteaedades ja koolides ning looma liikumist toetavat avalikku ruumi. Lisaks tuleb meil mõõta laste ja noorte kehalisi võimeid regulaarselt efektiivsete sekkumiste väljatöötamiseks,“ lausus ta.

Riigikogu liikmed saavad igale ettekandjale esitada ühe küsimuse. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus saavad sõna võtta esmalt fraktsioonide esindajad ja seejärel kõik Riigikogu liikmed.

Kell 10 algavat täiskogu istungit saab otsepildis jälgida Riigikogu veebilehel. Istungi salvestist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.

Fotod (laekuvad istungi järel, autor: Erik Peinar / Riigikogu Kantselei)

The post Riigikogu arutab laste kehalise aktiivsuse tõstmist olulise tähtsusega riikliku küsimusena appeared first on Riigikogu.

Riigikogu liikmed ja fraktsioonid esitasid eelnõule 28 muudatusettepanekut –  üks Irja Lutsarilt, kaheksa Priit Sibulalt ning 19 muudatusettepanekut esitas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Arutelul osalesid nende esitajad ja huvigruppide esindajad, kelleks olid Riigikogu liikmed Priit Sibul, Irja Lutsar ning Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Anti Poolamets, samuti Sotsiaalministeeriumi, Tervisekassa, Eesti Arstide Liidu, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi, Eesti Proviisorapteekide Liidu, Eesti Linnade ja Valdade Liidu, MTÜ Mõttekoda „Terve Laps – Terve Ühiskond“, Vaktsiinikahjustustega Laste Vanemate Ühingu ja MTÜ Laste Tervise ja Heaolu Kaitseks esindajad.

Komisjoni liikmed olid seisukohal, et igasugune võitlus nakkushaiguste vastu peab vastama põhiseadusele ega tohi rikkuda inimeste põhiõigusi. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni muudatusettepanekuid tutvustanud Riigikogu liige Anti Poolamets märkis, et igasugune meditsiiniline sekkumine peab jääma vabatahtlikuks ka kriisi olukorras, küll aga võivad immuniseerimine ning ennetav ravi põhjalikult kontrollitud preparaatidega olla riiklikul tasandil soovitatud.

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõuga vähendatakse bürokraatiat ja parandatakse vaktsineerimise kättesaadavust koolides sellega, et vaktsineerimisega nõustuvad vanemad ei pea edaspidi esitama kooliõele eraldi kirjalikku vaktsineerimisega nõusolekut. Vaktsineerimine jääb ka edaspidi vabatahtlikuks.

Sotsiaalkomisjon tegi ettepanekud võtta nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu (889 SE) Riigikogu täiskogu päevakorda 10. juunil ja eelnõu teine lugemine lõpetada.

The post Sotsiaalkomisjon saatis nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu teisele lugemisele appeared first on Riigikogu.

Merilind märkis, et vähktõbi on teema, mis puudutab peaaegu iga Eesti peret ning tegi kokkuvõtte vähktõve statistikast öeldes, et näiteks 2023. aastal diagnoositi Eestis 9843 uut vähijuhtu, ligikaudu 3500 inimest sureb Eestis igal aastal vähi tõttu, pahaloomulised kasvajad põhjustavad ligi veerandi kõigist surmadest ning praegu vajab umbes 56 000 inimest vähiravi või vähiga seotud jälgimist. Samas avaldas ta ka heameelt selle üle, et osavõtt sõeluuringutest on tõusnud 62–65 protsendini, HPV-vaktsineerimine on laienenud poistele, on loodud vähitõrje võrgustik ESTCAN, on arendatud raviteekondi ja kodulähedast ravi ning palliatiivraviteenuseid rahastatakse alates 2025. aastast.

Merilinnu sõnul need sammud näitavad, et Eesti liigub õiges suunas, kuid Eesti vähitõrje tegevuskava 2021–2030 vaheraport ütleb, et süsteemsed probleemid ei ole veel lahendatud. „Kes on lugenud seda vahehindamist, see teab: ainult 13 protsenti tegevustest on süsteemselt rakendunud, aga 45 protsenti tegevustest ei ole veel rakendunud. See tähendab, et probleem ei ole meil teadmiste puuduses, probleem on elluviimise võimekuses,“ tõdes ta. „Üks teine OECD raport ütleb, et kõige edukamad riigid, mida nad teevad? Nad ennetavad rohkem, nad avastavad varem ja juhivad raviteekonda terviklikumalt. Euroopa vähitõrje tegevuskava hinnangul on kuni 40 protsenti vähkidest ennetatavad.“

Samuti juhtis Merilind oma ettekandes tähelepanu sellele, et sõeluuringud päästavad elusid ja on muutunud järjest kättesaadavamaks. Ta rõhutas HPV-vastaste vaktsiinide tõhusust ning ka kogu elustiili hõlmava ennetustöö olulisust. Lisaks märkis ta vajadust tugevdada perearsti ja esmatasandi rolli, et süsteem leiaks abi vajava inimese õigel ajal üles. Merilind rääkis ka diagnostika kiirendamise vajalikkusest, selgelt juhitud raviteekonna olulisusest ning tõdes, et Eestis on puudus onkoloogidest, radioloogidest, patoloogidest, meditsiinifüüsikutest ja õdedest. Samuti selgitas ta vähijuhtumite kasvu põhjusi, tunnustas patsiendiorganisatsioonide rolli ning käsitles ravimite kättesaadavuse ja vähitõrje rahastamise küsimusi.

Eesti Vähiliidu president Vahur Valvere rõhutas vähitõrje teema riiklikul tasandil käsitlemise olulisust. Ta tänas sotsiaalkomisjoni vähiteema tõstatamise eest ning märkis, et vähk on Eestis jätkuvalt oluline rahvatervise probleem, millel on nii meditsiinilised kui ka sotsiaal-majanduslikud mõjud.

Valvere sõnul on vähiregistri andmetel vähihaigete viie aasta elulemus 65 protsenti ning see näitaja on paranemas. Kokku on registris arvel üle 70 000 vähipatsiendi, haigestumus on olnud pikaajalises tõusutrendis ning prognoosi kohaselt võib esmajuhtude arv 2030. aastaks ulatuda 11 000-ni. Vähiliidu president käsitles ettekandes eraldi meeste ja naiste peamisi vähivorme ning haigestumistrende. Meestel on kõige sagedasem eesnäärmevähk, millele järgnevad nahavähk ja kopsuvähk. Naiste seas on esikohal rinnavähk, järgnevad nahavähk ning jämesoolevähk. Valvere tõi esile, et mitmete vähivormide puhul on elulemus paranenud, kuid näiteks kopsu- ja kõhunäärmevähk avastatakse sageli hilises staadiumis, mis mõjutab ravitulemusi. Ta selgitas ka, et Eesti ja Põhjamaade elulemuse erinevused tulenevad suuresti sõeluuringute suuremast hõlmatusest neis riikides, mis võimaldab haigust varem diagnoosida.

Valvere peatus ka vähitõrje strateegilisel arengul. Ta meenutas varasemat riiklikku strateegiat ning sellele järgnenud perioodi, mil terviklik lähenemine oli nõrgem. Sellest ajendatuna algatas vähiliit analüüsi ja kampaania „Terve Eestiga vähi vastu“, mille tulemusel liitus Eesti 2019. aastal maailma vähideklaratsiooniga. Praegune vähitõrje tegevuskava 2021–2030 loodi enam kui saja eksperdi kaasabil ning selle eesmärk on vähendada haigestumist, pikendada eluiga pärast diagnoosi ning parandada vähipatsientide elukvaliteeti.

Ühtlasi kinnitas Valevere Merilinnu esile toodud edusamme ning tõi näiteks ka mobiilsed diagnostikalahendused, mille abil on suurendatud sõeluuringutes osalemist ning avastatud varases staadiumis haigusjuhte. Samas rõhutas ta, et paljud probleemid püsivad. Vähitõrje tegevuskava vahehindamine näitab, et süsteemselt on rakendunud vaid väike osa kavandatud tegevustest. Probleemid puudutavad eelkõige juhtimist, vastutuse jaotust, andmete kasutamist ja inimressurssi. Ta tõi esile, et vähivaldkonna arste ja spetsialiste napib ning nende töökoormus on suur. Valevere sõnul on vaja selgemat koordineerimist, paremat prioriseerimist ning tegevuste elluviimise eelduste süsteemset hindamist.

Lisaks peatus Valvere patsiendikesksusel ja tugiteenustel ning rõhutas patsiendiorganisatsioonide rolli. Ta tõi näiteid vähiliidu tegevusest ning rahvusvahelisest koostööst, sealhulgas ekspertpatsientide koolitamisest, mis aitab kogemust ja teadmisi laiemalt jagada. „Need neli sümpaatselt naeratavat daami on tegelikult rinnavähist tervenenud, keda me võime nimetada nüüd ekspertpatsientideks rinnavähi alal, kes selle koolituse edukalt läbisid ja vähiliidu podcast’i kaudu oma kogemusi ja teoreetilisi teadmisi jagavad,“ soovitas ta.

Ettekande lõpetuseks rõhutas Valvere koostöö vajadust ja vähivastase töö paratamatust. „Kui meie koos ei tegele vähiga, siis tegeleb vähk meiega ja meie lähedastega,“ ütles ta, lisades, et eesmärk on liikuda tervema ja vähivabama Eesti suunas.

Eesti Vähitõrje Võrgustiku kliiniline juht ja onkoloog Rille Pihlak rõhutas oma ettekandes, et vähijuhtude arv kasvab ning haigus puudutab üha sagedamini ka nooremaid inimesi. Pihlak tõi esile, et Eestis diagnoositakse vähki rohkem kui sünnib lapsi, mis näitab probleemi ulatust. Kuigi vähi suremus on mõnevõrra vähenenud, ei ole see langenud sama kiiresti kui südame-veresoonkonna haiguste puhul. Tema sõnul mõjutavad olukorda nii elanikkonna vananemine kui ka sagenenud haigestumine alla 50-aastaste hulgas. Pihlak rõhutas, et viivitused diagnostikas ja ravis muudavad ravi kulukamaks ning vähendavad paranemisvõimalusi. Tema sõnul aitab varasem tegutsemine päästa elusid ja säästa ressursse.

Pihlaku sõnul ei takista Eestit teadmiste puudus. Vähitõrje tegevuskava 2021–2030 annab selged suunised, kuid riik ei ole neid ühtlaselt ellu viinud. Vahehindamine näitab, et suur osa tegevustest jäi rakendamata ning areng sõltus sageli üksikute inimeste algatusest. Ta tõi esile juhtimis-, koordineerimis-, andmete kasutamise ja inimressurssidega seotud puudujäägid.

Samuti nimetas Pihlak valdkonnad, kus edasiminek on olnud aeglane, sealhulgas kirurgiline ravi, laste onkoloogia ja vähihaigete toimetulek pärast ravi. Tema sõnul saab osa probleeme lahendada otsuste ja parema korraldusega, kuid mitmed eesmärgid eeldavad püsivat rahastust ja süsteemset planeerimist. „Miks me täna ka teie ees jällegi oleme, on see, et meil on mitmeid otsuseid vaja teie käest. Meil on vaja püsirahastust vähitõrje tegevuskavale, meil on vaja, et te toetaksite ka Euroopa vähimissiooni edasist rahastust ja meil on ka mitmeid riiklikke otsuseid, mida me saame koos ära teha,“ ütles Pihlak Riigikogu ees. Vähitõrje rahastamist käsitledes rõhutas Pihlak, et riik ei ole tegevuskavale kehtestanud püsirahastust, samas kui teised riigid investeerivad sellesse kindla summa elaniku kohta. Praegu sõltuvad arengud projektirahastusest ja killustatud toetustest, mis ei võimalda järjepidevat arengut. Ta pidas oluliseks ka Euroopa vähimissiooni rahastuse jätkumist.

Ettekande lõpus nimetas Pihlak otsused, mida riik peab tema hinnangul tegema: valmis tegema haiglavõrgu arengukava, laiendada õdede rolli, tagada patsiendiorganisatsioonide stabiilne rahastus ning tugevdada esmatasandit.

Istungil neljandana kõnelenud MTÜ Onkoloogika esindaja Kristel Leif keskendus vähipatsiendi kogemusele ning rõhutas vajadust kaasata patsiendid otsustusprotsessi võrdväärsete partneritena. Ta tõi esile, et lisaks meditsiinilistele teadmistele on vaja arvestada inimeste käitumise, sotsiaalsete vajaduste ja teenusedisaini küsimustega.

Leif tutvustas end neljanda staadiumi vähipatsiendina ning selgitas, et soovib seista selle eest, et vähipatsiendid oleksid nähtavad ja kaasatud. Tema sõnul ei ole patsiendi aktiivne roll Eesti tervishoiusüsteemis veel tavapärane. Ta kirjeldas isiklikku kogemust, kus diagnoosi järel tundis ta, et süsteem käsitles teda pigem objektina ning otsuseid tehti tema eest. „Minu ümber olid väga pädevad inimesed, keda ma täiel raual usaldan ja kes hakkasid tegema valikuid minu eest. Ja kui mul tekkisid mingisugused küsimused, kui ma tundsin, et ka mul on sõnaõigus enda tervise osas – kui ka mina oskan infot otsida, kui ka mina oskan teha ettepanekuid selle kohta, mida mina vajan –, siis üsna kiiresti ma tundsin, et ma olen natukene liiga palju,“ tõdes ta. Leifi hinnangul kasvab patsientide soov osaleda oma ravi puudutavates otsustes ning seda ressurssi tuleks teadlikult kasutada ning rohkem toetada.

Ettekandes tõi Leif esile vähipatsiendi teekonna keerukuse ja üksilduse. Tema sõnul jäävad patsiendid sageli ilma vajalikust toest ajal, mil nad seda kõige enam vajavad, eriti pärast haiglakülastust või aktiivravi lõppu. Ta rõhutas, et abi vajavad lisaks patsientidele ka nende lähedased, kellele puudub sageli selge tugi ja nõustamine. Leif juhtis tähelepanu sellele, et ühiskonnas räägitakse vähist peamiselt ennetuse ja annetamiste kontekstis, kuid vähem käsitletakse igapäevaelu vähiga. Tema sõnul peab avalik arutelu hõlmama ka seda, kuidas inimesed vähiga elavad, töötavad ja ühiskonnas osalevad. „Me peame hakkama rääkima sellest, et inimesed elavad vähiga ja ka vähiga on võimalik elada väga normaalset elu, on võimalik osaleda ühiskonnas, on võimalik kasvatada lapsi, teha karjääri, joosta maratone, kandideerida Riigikokku, asutada ettevõtteid,“ sõnas ta ja rõhutas vajadust vähendada haigusega seotud stigmat.

Olulise teemana tõstis Leif esile palliatiivravi laiemat tähendust, märkides, et seda käsitletakse sageli ekslikult üksnes elulõpuravina. Tema sõnul peaks palliatiivravi algama kohe pärast diagnoosi, et toetada inimese toimetulekut kogu raviteekonna vältel.

Leif käsitles ka infosüsteemide ja teenuste killustatust. Tema hinnangul ei leia patsiendid sageli üles neile mõeldud teenuseid, kuna info on hajutatud ja raskesti kättesaadav. Ta rõhutas vajadust luua selgemad raviteekonnad ning pakkuda patsientidele tuge navigeerimisel, näiteks teekonnakoordinaatorite abil.

Samuti tõi Leif välja, et patsiendiorganisatsioonid täidavad täna olulist rolli, kuid nende tegevus põhineb suuresti vabatahtlikul tööl ja ebakindlal rahastusel. Tema sõnul peaks riik senisest rohkem toetama kolmanda sektori organisatsioone ning kaasama neid süsteemselt vähitõrjesse.

Kõne lõpus rõhutas Leif, et patsientide kogemust ja teadmisi tuleb väärtustada ning kasutada tervishoiusüsteemi arendamisel. Tema hinnangul aitaks tugevam koostöö riigi, ekspertide ja patsientide vahel paremini vastata vähipatsientide tegelikele vajadustele ning parandada nende toimetulekut.

Läbirääkimistel võtsid sõna Jaanus Karilaid, Katrin Kuusemäe (RE), Tanel Kiik, Irja Lutsar (E200) ja Peeter Ernits.

Istungi stenogramm

Fotod (autor: Erik Peinar / Riigikogu Kantselei)

Videosalvestist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.

The post Riigikogu käsitles olulise tähtsusega riikliku küsimusena vähitõrje hetkeseisu ja perspektiive appeared first on Riigikogu.

Riigikogu liikmed saavad igale ettekandjale esitada ühe küsimuse. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus saavad sõna võtta esmalt fraktsioonide esindajad ja seejärel kõik Riigikogu liikmed.

Lisaks on kella 8.30–14 Riigikogu ees Lossi platsil võimalik tutvuda Balti riikides unikaalse kompuutertomograafia bussiga, milles on Eesti üks moodsaim tehisaruvõimekusega kompuutertomograafia aparaat, mida kasutatakse kopsuvähi tuvastamises. Eesti Vähiliidu mobiilset kompuutertomograafi tutvustab ja küsimustele vastab Viljandi Haigla radioloogiakliiniku juhataja Andrus Aavik.

Kell 10 algavat täiskogu istungit saab otsepildis jälgida Riigikogu veebilehel. Istungi salvestist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.

The post Riigikogu käsitleb vähitõrje hetkeseisu olulise tähtsusega riikliku küsimusena appeared first on Riigikogu.

Esimees rõhutas, et vaktsineerimine on kõige tõhusam kaitse nakkushaiguste vastu. “Paraku on laste vaktsineerimise hõlmatus viimase kümne aasta jooksul olnud languses. Eelmisel aastal jõudsime kriitilise tasemeni, kus ligikaudu veerand lastest ei ole saanud immuniseerimiskava kohaseid vaktsiine,” ütles Riisalo. 

Ta lisas, et vaktsineerimine jääb ka edaspidi vabatahtlikuks. Samas rõhutas ta, et vaktsineerimise langus seab ohtu ka need lapsed, keda ei saa tervislikel põhjustel vaktsineerida. Riisalo sõnul tuleb vaktsineerimise edendamiseks tegutseda mitmel suunal. “Ühelt poolt peame jõulisemalt vastu astuma vaktsiinivastasele hirmutamisele ning libameditsiini levitamisele. Teiselt poolt tuleb eemaldada ebavajalikud takistused nende perede teelt, kes soovivad oma lapsi vaktsineerida. Käesolev eelnõu aitab seda teha,” lisas ta. 

Eelnõu ettekandjaks määratud Irja Lutsar toonitas, et praegu kehtiv, üle 20 aasta vana seadus ei vasta tänase päeva teadmistele ja nõuetele. „See ilmnes eriti reljeefselt pandeemia ajal ja selle eelnõuga viiakse nakkushaiguste ennetamine ja tõrje Eestis kaasaegsele tasemele,“ sõnas ta ja lisas, et nakkushaigused puudutavad igapäevaselt paljusid valdkondi ja peaaegu iga Eesti inimest.

„Eelnõu kaasajastab nakkushaigustega seotud termineid, defineerib selgelt eriti ohtliku nakkushaiguse ja kehtestab käitumise ja vastutuse nõuded erinevateks olukordadeks. Arvesse on võetud pandeemia kogemust ning kaasajastatud kriisides käitumise põhimõtteid,“ selgitas Lutsar. Lisaks tõi ta esile, et eelnõu vastuvõtmisel suureneb ka inimeste tervise kaitse hooldekodudes. Seletuskirja järgi eelnõuga laiendatakse infektsioonikontrolli nõudeid tervishoiuasutustest ka teistesse kõrge riskitasemega keskkondadesse, sealhulgas ööpäevaringsetesse hoolekandeasutustesse.

Sotsiaalkomisjon tegi ettepanekud võtta nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu (889 SE) Riigikogu täiskogu päevakorda 4. mail ja eelnõu esimene lugemine lõpetada.

The post Sotsiaalkomisjon saatis nakkushaiguste ennetamise eelnõu esimesele lugemisele appeared first on Riigikogu.