Komisjoni liige Mihkel Lees alustas ettekannet tõdemusega, et lapsed liiguvad liiga vähe. „Maailma Terviseorganisatsioon soovitab lastel liikuda vähemasti 60 minutit päevas. Eestis täidab selle soovituse vähem kui pool lastest,“ sõnas ta. „Sellel on tagajärjed. Ligikaudu 78% kooliõpilastest kogeb iganädalasi tervisekaebusi. Juba esimeses klassis on ülekaalulisi või rasvunud lapsi rohkem kui iga neljas ja neljandaks klassiks on selliseid lapsi juba iga kolmas. Samal ajal ei suuda ligi 70% noortest ajateenistuse alguses täita Kaitseväe füüsilise testi miinimumnõudeid,“ loetles ta ja nentis, et need arvud ei räägi meile ainult laste ja noorte kehalisest võimekusest, need räägivad laste tervisest ja tulevikuväljavaadetest.

Lees tõi esile, et on teaduslikult tõestatud, et regulaarne liikumine parandab keskendumisvõimet, õpitulemusi ja vaimset heaolu. Füüsiliselt aktiivsetel lastel esineb vähem ärevust ja depressiooni sümptomeid ning nad tulevad paremini toime igapäevaste pingetega. „Liikumine ei ole üksnes sportlik tegevus, see on üks tõhusamaid vaimse tervise murede ennetusmeetmeid, mis meil üldse olemas on. Sama kehtib ka füüsilise tervise kohta. Regulaarne liikumine vähendab ülekaalu, südame-veresoonkonna haiguste, teise tüübi diabeedi ja paljude teiste krooniliste haiguste riski,“ rääkis ta.

Sotsiaalkomisjoni liige kirjeldas juba töös olevaid liikumisaktiivsuse tegevuskava, liikumisõpetuse reformi koolides, Tartu Ülikooli liikumislabori eestvedamisel toimuvast „Liikuma kutsuva kooli“ programmi ja Eesti Olümpiakomitee loodud programmi „Sport koolis“. Lees pani ette, et nende programmide laiendamist kõikidesse Eesti koolidesse, samuti laste kehalise aktiivsuse monitoorimise vajadust ning vajadust pöörata senisest rohkem fookust ka lasteaialaste kehalise aktiivsuse suurendamisele. Ühtlasi tuleb Leesi sõnul keskvalitsusel ja omavalitsustel jätkata investeeringuid liikumist toetavasse avalikku ruumi.

Samuti tõi Lees esile, et praegu panustab riik nimetatud programmidesse kokku vähem kui miljon eurot aastas. „Samal ajal arvutused näitavad, et nende programmide täiemahuline rakendamine nõuaks suurusjärgus 13 miljoni euro suurust investeeringut aastas. Ma näen, et mõnel kolleegil läksid silmad päris suureks. Te mõistate, et see ei ole väike summa. Siin tuleb appi võtta nii keskvalitsuse kui ka omavalitsuste rahakotid, siin tuleb usutavasti appi võtta ka Euroopa toetusraha. Ma tean, et seda ka Kultuuriministeerium näiteks „Sport koolis“ programmi tarbeks juba plaanimas on. Aga kui me teame seda, et iga ennetusse suunatud euro toob meile selle suurusjärgus 16 eurot tagasi, siis see raha on tegelikult ju mõistlikult kulutatud,“ rääkis ta.

Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori esindaja Merike Kull rääkis oma ettekandes, et vähene liikumisaktiivsus ühiskonnale väga kulukas. „Meie naabrid soomlased on arvutanud välja selle kulu riigile. Seda on hinnatud ligi 3,2 miljardit – miljardit! – eurot aastas, vähese liikumisaktiivsuse kulu riigile aastas. „Seetõttu ei ole vähene liikumisaktiivsus üksnes terviseprobleem, vaid ka majanduslik väljakutse.“

Kull märkis, et lapsevanemaid ei tohi jätta laste vähese liikumise probleemiga üksi, vaid lahendused peavad olema süsteemsed ning tegi ülevaate neljast valdkonnast, kus saab kõige süsteemsemalt mõjutada laste ja noorte liikumisaktiivsust. Nendeks on kool, organiseeritud sport, avalik ruum ja andmepõhine otsustamine.

Kull tõi esile, et just koolis on võimalik jõuda kõikide lasteni ja pika aja vältel. „Kui me tahame laste ja noorte liikumisaktiivsust süsteemselt parandada, siis peab liikumine olema loomulik osa iga lapse ja noore koolipäevast. „Liikuma kutsuv kool“ on üks tõenduspõhistest lahendustest, mis pakub terviklikku, süsteemset lähenemist kogu koolipäevale ja ka koolikeskkonnale, alates sellest, kuidas koolipäev on üles ehitatud, kas seal on liikumisvõimalusi, ja kõikide koolipäeva elementide kaupa liikumisvõimaluste loomist, sealhulgas koolitegevuse, huvitegevuse ja aktiivse kooliteeni välja,“ kirjeldas ta. Kull lisas, et liikumine toetab ka vaimset tervist, õpilaste omavahelisi suhteid ja seeläbi ka üldist koolirõõmu ja motivatsiooni õppimiseks. „Seda kinnitab ka ulatuslik uuring, kus valimis on üle 100 000 lapse, et enam liikumisvõimalusi koolipäeva jooksul seostub paremate suhete ja suurema koolirõõmuga kõikides vanuseastmetes,“ lausus ta. „Seega, meie esimene ettepanek on, et kõik Eesti lapsed ja noored saavad õppida liikumist ja tervist toetavas koolis. Selleks peaks „Liikuma kutsuv kool“ jõudma enamikuni Eesti koolidest.“

Kulli sõnul on teine oluline suund, mis puudutab kõiki lapsi ja noori, liikumisõpetus. Eesti liikumisõpetuse ainekava on üks Euroopa tugevamais, kuid kavast üksi ei piisa. Ettekandja juhtis tähelepanu sellele, et kui algklassides on nädalas kolm liikumisõpetuse tundi, siis alates kuuendast klassist väheneb tundide maht kahele ja gümnaasiumis on keskmiselt alla ühe tunni nädalas. „Pole põhjust imestada, et kui gümnaasiuminoored lõpetavad gümnaasiumi, siis nad ei täida kehaliste võimete miinimumtesti,“ tõdes ta. „Kolmas kooliaste ja gümnaasium on eriti kriitiline, seal me vajame kiireid lahendusi. Seal ei ole selleks süsteemi tasandil tuge, et lapsed oleksid terved ja tugevad ja kehalised võimed areneksid.“

Kolmanda olulise suunana tõi Kull esile organiseeritud spordis osalemise. Ühelt poolt on probleem selles, et kõige vähem osalevad kõige keerukama majandusliku olukorraga perede lapsed. See näitab, et ligipääs huviharidusele Eestis ei ole kõigi laste jaoks võrdne. Teisalt jääb märkimisväärne osa lapsi sportimisest kõrvale, sest ei soovi osaleda saavutusspordis. Kulli sõnul peaks saavutusspordi ja harrastusspordi vahel liikumine olla sujuv ja võimalik.

Neljandana peaks Kulli sõnul avalik ruum toetama aktiivset liikumist ja sportimist kõikides vanuserühmades. „See tähendab turvalisi kooliteid, rattateid, koolihoove ning mitmekesiseid mängu- ja liikumisalasid, mis kutsuvad liikuma nii koolipäeva sees kui ka koolipäevajärgselt ja üksi ja ka koos perega. See on vastus ka sellele, kuidas saame toetada lapsevanemaid,“ märkis ta. Viimasena tõi Kull esile andmepõhise otsustamise tähtsust ehk vajadust käivitada üleriigiline laste ja noorte kehaliste võimete monitooring. 

Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski kinnitas, et riigikaitse ei ole ainult sõjaline võimekus, riigikaitse on ühiskonna vastupidavus. „See tähendab, et meie kaitsevõime sõltub oluliselt ja otseselt sellest, millises seisus on meie inimeste tervis, eriti aga noorte füüsiline valmisolek, vaimne vastupidavus ja soov panustada millessegi, mis on suurem kui üksikisik ise. Just noored on need, kelle ülesanne on edasi kanda meie reservarmee jätkusuutlikkust,“ rääkis ta. 

Rannaveski tegi ülevaate ajateenijate seas läbi viidavast kompleksuuringust ning nentis, et vaid veerand ajateenijatest suudab teenistuse alguses täita füüsilise võimekuse normid, mida Kaitsevägi neilt ootab. “Kuigi teenistuse lõpuks suudab seda ligi kaks kolmandikku, tähendab ka see puudujääk olulist järeleandmist reaalse kaitsevõime tagamises,“ märkis ta.

Rannaveski tõi muu hulgas esile, et terviseseisundi hindamise põhjal tuleb igal aastal ligi 5000 noort meest jätta ajateenistusse kutsumata või anda neile ajapikendus mõne tervisehäire ravimiseks. Mõlemal juhul on selle peamine põhjus jätkuvalt psüühika- ja käitumishäired ning lihasluukonna haigused. Peale selle läbib igal aastal terviseseisundi hindamise ligikaudu 10 000 kutsealust. See tähendab, et viimasel kolmel aastal on iga viies hindamine lõppenud tulemusega, et kutsealune kas ajutiselt või püsivalt ei sobi ajateenistusse mõne vaimse tervise probleemi tõttu.

Kaitseressursside Ameti peadirektor nentis, et kõige enam tekitab muret noorte koondumine kahte äärmusse. „Ühel pool on noored, kelle elu on muutunud liiga mugavaks ja passiivseks, nad ei ole kehaliselt aktiivsed, neil puuduvad huvid, kohustused ja sotsiaalsed oskused, sest neilt ei nõuta midagi. Kutsealustena iseloomustab neid motivatsioonipuudus, ärevus, kohanemis- ja keskendumisraskused, vähene vastupidavus ning raskus pingutada. Teisel pool on noored, kellelt oodatakse kogu aeg maksimaalset sooritust – head hinded, pidev trenn, enesearendus, sotsiaalne edukus. Kutsealustena näeme nende puhul läbipõlemist, ärevust, uneprobleeme ja kohanemisraskusi. Nõrk psühholoogiline vastupidavus on see, mis ühendab mõlemat äärmust, sest osa ühiskonnast ei sea noortele erilisi nõudmisi, teine osa avaldab pidevat survet,“ kirjeldas ta.

„Tugev riik ei tähenda ainult hästi relvastatud riiki. Tugev riik tähendab ühiskonda, kes on valmis vastu pidama füüsiliselt, vaimselt ja ühises väärtusruumis. Me peaksime igaüks iseendalt ja üksteiselt üheskoos küsima, mida me teeme selleks, et järgmine põlvkond oleks tugevam kui eelmine. Noorte tervise, vaimse ja füüsilise vastupidavuse eest hoolitsemine on kogu ühine ühiskonna vastutus, nii nagu ka riigikaitse,“ rääkis Rannaveski.

Eesti Olümpiakomitee asepresident Gerd Kanter nentis, et Eesti seisab silmitsi vaikse kuid laastava kriisiga, mille lahendamiseks on vaja liikumisrevolutsiooni. Kanter tõi oma kõnes esile, et liikumine ei ole ainult lihastele, see on väga selge aju arengu kütus. „Dopamiini ja endorfiini, nende roll – need on aju looduslikud stressi leevendajad. Laps, kes ei liigu, on bioloogiliselt kaitsetu ärevuse ja depressiooni vastu,“ märkis ta.

Kanteri sõnul on lapsevanemate roll laste liikuma suunamisel unustatud ja alahinnatud. „Kui kodu ei väärtusta liikumist ja kui vanema ainus vaba aja veetmise viis on ekraan, ei suuda ükski koolireform last liikuma panna. Riik peab toetama ja koolitama ka peresid. Aktiivne eluviis ja värskes õhus viibimine peab olema pere ühine normaalsus, mitte karistus või kohustus,“ toonitas ta ning tõi esile vajadust digihügieeni järele. „Nutivaba koolipäev ei ole laste kiusamine, see on nende vaimse ja füüsilise tervise kaitsmine. Kui me võtame vahetunnist ära ekraani, tagastame me lastele nende loovuse, sotsiaalsuse ja füüsilise liikumisvajaduse. Piirates ekraane, me sunnime aju otsima uusi stiimuleid füüsilisest maailmast,“ rääkis ta ja kutsus üles nutipiirangute koolidesse toomist seaduse tasandil.

Samuti tunnustas Kanter „Liikuma kutsuva kooli“ kooli saavutusi, mille muudatused, tõstavad lapse igapäevast sammude arvu tuhandete võrra ilma igasuguse sunnita ja kutsus üles looma programmi „Liikuma kutsuv lasteaed“. Ühtlasi osutas ta programmi „Sport koolis“ panusele ja vajadusele tuua see esimesse kooliastmesse. „Esimeses kooliastmes programm „Sport koolis“ on meie parim relv ebavõrdsuse vastu. See tagab, et ka vähemkindlustatud või ääremaade lapsed saavad professionaalset liikumisõpetust ja harjumusi kogu eluks,“ sõnas ta.

Kanter toonitas, et üks liikumisharjumuse juurutamise võtmeküsimus on lastele turvalise koolitee tagamine. „Kui me soovime soodustada laste iseseisvat liikumisharjumust, siis keskkond ja taristu omavad selles väga suurt mõju. Laste autoga uksest ukseni sõidutamine, niinimetatud isiklik taksoteenus võtab neilt ära viimasegi igapäevase baasliikumise. Samas, aktiivne koolitee jalgsi või rattaga võib katta kuni poole lapse igapäevasest liikumisvajadusest,“ lausus ta ja toonitas vajadust korralike rattateede ja -parklate järele koolide ümbruses.

Läbirääkimistel võtsid sõna Jaanus Karilaid (I), Kristina Šmigun-Vähi (RE), Tanel Kiik (SDE), Arvo Aller (EKRE), Tanel Tein, Timo Suslov, Anti Poolamets ja Jüri Jaanson.

Fotod (laekuvad istungi järel, autor: Erik Peinar / Riigikogu Kantselei)

Istungi salvestist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.

Riigikogu pressiteenistus
Maris Meiessaar
631 6353, 5558 3993
maris.meiessaar@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

Link uudisele: Riigikogu arutas laste kehalise aktiivsuse tõstmist olulise tähtsusega riikliku küsimusena

Komisjoni liige Mihkel Lees sõnas, et laste ja noorte kehaline aktiivsus on nende vaimse ja füüsilise tervise seisukohalt väga oluline. „Paraku näitavad uuringud, et piisavalt liigub vaid alla poole Eesti lastest. Keskvalitsus ja omavalitsused peavad leidma võimalusi suurendamaks liikumisvõimalusi lasteaedades ja koolides ning looma liikumist toetavat avalikku ruumi. Lisaks tuleb meil mõõta laste ja noorte kehalisi võimeid regulaarselt efektiivsete sekkumiste väljatöötamiseks,“ lausus ta.

Riigikogu liikmed saavad igale ettekandjale esitada ühe küsimuse. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus saavad sõna võtta esmalt fraktsioonide esindajad ja seejärel kõik Riigikogu liikmed.

Kell 10 algavat täiskogu istungit saab otsepildis jälgida Riigikogu veebilehel. Istungi salvestist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.

Fotod (laekuvad istungi järel, autor: Erik Peinar / Riigikogu Kantselei)

Riigikogu pressiteenistus
Maris Meiessaar
631 6353, 5558 3993
maris.meiessaar@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

Link uudisele: Riigikogu arutab laste kehalise aktiivsuse tõstmist olulise tähtsusega riikliku küsimusena

Riigikogu liikmed ja fraktsioonid esitasid eelnõule 28 muudatusettepanekut –  üks Irja Lutsarilt, kaheksa Priit Sibulalt ning 19 muudatusettepanekut esitas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Arutelul osalesid nende esitajad ja huvigruppide esindajad, kelleks olid Riigikogu liikmed Priit Sibul, Irja Lutsar ning Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Anti Poolamets, samuti Sotsiaalministeeriumi, Tervisekassa, Eesti Arstide Liidu, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi, Eesti Proviisorapteekide Liidu, Eesti Linnade ja Valdade Liidu, MTÜ Mõttekoda „Terve Laps – Terve Ühiskond“, Vaktsiinikahjustustega Laste Vanemate Ühingu ja MTÜ Laste Tervise ja Heaolu Kaitseks esindajad.

Komisjoni liikmed olid seisukohal, et igasugune võitlus nakkushaiguste vastu peab vastama põhiseadusele ega tohi rikkuda inimeste põhiõigusi. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni muudatusettepanekuid tutvustanud Riigikogu liige Anti Poolamets märkis, et igasugune meditsiiniline sekkumine peab jääma vabatahtlikuks ka kriisi olukorras, küll aga võivad immuniseerimine ning ennetav ravi põhjalikult kontrollitud preparaatidega olla riiklikul tasandil soovitatud.

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõuga vähendatakse bürokraatiat ja parandatakse vaktsineerimise kättesaadavust koolides sellega, et vaktsineerimisega nõustuvad vanemad ei pea edaspidi esitama kooliõele eraldi kirjalikku vaktsineerimisega nõusolekut. Vaktsineerimine jääb ka edaspidi vabatahtlikuks.

Sotsiaalkomisjon tegi ettepanekud võtta nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu (889 SE) Riigikogu täiskogu päevakorda 10. juunil ja eelnõu teine lugemine lõpetada.

Riigikogu pressiteenistus
Maris Meiessaar
631 6353, 5558 3993
maris.meiessaar@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

Link uudisele: Sotsiaalkomisjon saatis nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu teisele lugemisele

Merilind märkis, et vähktõbi on teema, mis puudutab peaaegu iga Eesti peret ning tegi kokkuvõtte vähktõve statistikast öeldes, et näiteks 2023. aastal diagnoositi Eestis 9843 uut vähijuhtu, ligikaudu 3500 inimest sureb Eestis igal aastal vähi tõttu, pahaloomulised kasvajad põhjustavad ligi veerandi kõigist surmadest ning praegu vajab umbes 56 000 inimest vähiravi või vähiga seotud jälgimist. Samas avaldas ta ka heameelt selle üle, et osavõtt sõeluuringutest on tõusnud 62–65 protsendini, HPV-vaktsineerimine on laienenud poistele, on loodud vähitõrje võrgustik ESTCAN, on arendatud raviteekondi ja kodulähedast ravi ning palliatiivraviteenuseid rahastatakse alates 2025. aastast.

Merilinnu sõnul need sammud näitavad, et Eesti liigub õiges suunas, kuid Eesti vähitõrje tegevuskava 2021–2030 vaheraport ütleb, et süsteemsed probleemid ei ole veel lahendatud. „Kes on lugenud seda vahehindamist, see teab: ainult 13 protsenti tegevustest on süsteemselt rakendunud, aga 45 protsenti tegevustest ei ole veel rakendunud. See tähendab, et probleem ei ole meil teadmiste puuduses, probleem on elluviimise võimekuses,“ tõdes ta. „Üks teine OECD raport ütleb, et kõige edukamad riigid, mida nad teevad? Nad ennetavad rohkem, nad avastavad varem ja juhivad raviteekonda terviklikumalt. Euroopa vähitõrje tegevuskava hinnangul on kuni 40 protsenti vähkidest ennetatavad.“

Samuti juhtis Merilind oma ettekandes tähelepanu sellele, et sõeluuringud päästavad elusid ja on muutunud järjest kättesaadavamaks. Ta rõhutas HPV-vastaste vaktsiinide tõhusust ning ka kogu elustiili hõlmava ennetustöö olulisust. Lisaks märkis ta vajadust tugevdada perearsti ja esmatasandi rolli, et süsteem leiaks abi vajava inimese õigel ajal üles. Merilind rääkis ka diagnostika kiirendamise vajalikkusest, selgelt juhitud raviteekonna olulisusest ning tõdes, et Eestis on puudus onkoloogidest, radioloogidest, patoloogidest, meditsiinifüüsikutest ja õdedest. Samuti selgitas ta vähijuhtumite kasvu põhjusi, tunnustas patsiendiorganisatsioonide rolli ning käsitles ravimite kättesaadavuse ja vähitõrje rahastamise küsimusi.

Eesti Vähiliidu president Vahur Valvere rõhutas vähitõrje teema riiklikul tasandil käsitlemise olulisust. Ta tänas sotsiaalkomisjoni vähiteema tõstatamise eest ning märkis, et vähk on Eestis jätkuvalt oluline rahvatervise probleem, millel on nii meditsiinilised kui ka sotsiaal-majanduslikud mõjud.

Valvere sõnul on vähiregistri andmetel vähihaigete viie aasta elulemus 65 protsenti ning see näitaja on paranemas. Kokku on registris arvel üle 70 000 vähipatsiendi, haigestumus on olnud pikaajalises tõusutrendis ning prognoosi kohaselt võib esmajuhtude arv 2030. aastaks ulatuda 11 000-ni. Vähiliidu president käsitles ettekandes eraldi meeste ja naiste peamisi vähivorme ning haigestumistrende. Meestel on kõige sagedasem eesnäärmevähk, millele järgnevad nahavähk ja kopsuvähk. Naiste seas on esikohal rinnavähk, järgnevad nahavähk ning jämesoolevähk. Valvere tõi esile, et mitmete vähivormide puhul on elulemus paranenud, kuid näiteks kopsu- ja kõhunäärmevähk avastatakse sageli hilises staadiumis, mis mõjutab ravitulemusi. Ta selgitas ka, et Eesti ja Põhjamaade elulemuse erinevused tulenevad suuresti sõeluuringute suuremast hõlmatusest neis riikides, mis võimaldab haigust varem diagnoosida.

Valvere peatus ka vähitõrje strateegilisel arengul. Ta meenutas varasemat riiklikku strateegiat ning sellele järgnenud perioodi, mil terviklik lähenemine oli nõrgem. Sellest ajendatuna algatas vähiliit analüüsi ja kampaania „Terve Eestiga vähi vastu“, mille tulemusel liitus Eesti 2019. aastal maailma vähideklaratsiooniga. Praegune vähitõrje tegevuskava 2021–2030 loodi enam kui saja eksperdi kaasabil ning selle eesmärk on vähendada haigestumist, pikendada eluiga pärast diagnoosi ning parandada vähipatsientide elukvaliteeti.

Ühtlasi kinnitas Valevere Merilinnu esile toodud edusamme ning tõi näiteks ka mobiilsed diagnostikalahendused, mille abil on suurendatud sõeluuringutes osalemist ning avastatud varases staadiumis haigusjuhte. Samas rõhutas ta, et paljud probleemid püsivad. Vähitõrje tegevuskava vahehindamine näitab, et süsteemselt on rakendunud vaid väike osa kavandatud tegevustest. Probleemid puudutavad eelkõige juhtimist, vastutuse jaotust, andmete kasutamist ja inimressurssi. Ta tõi esile, et vähivaldkonna arste ja spetsialiste napib ning nende töökoormus on suur. Valevere sõnul on vaja selgemat koordineerimist, paremat prioriseerimist ning tegevuste elluviimise eelduste süsteemset hindamist.

Lisaks peatus Valvere patsiendikesksusel ja tugiteenustel ning rõhutas patsiendiorganisatsioonide rolli. Ta tõi näiteid vähiliidu tegevusest ning rahvusvahelisest koostööst, sealhulgas ekspertpatsientide koolitamisest, mis aitab kogemust ja teadmisi laiemalt jagada. „Need neli sümpaatselt naeratavat daami on tegelikult rinnavähist tervenenud, keda me võime nimetada nüüd ekspertpatsientideks rinnavähi alal, kes selle koolituse edukalt läbisid ja vähiliidu podcast’i kaudu oma kogemusi ja teoreetilisi teadmisi jagavad,“ soovitas ta.

Ettekande lõpetuseks rõhutas Valvere koostöö vajadust ja vähivastase töö paratamatust. „Kui meie koos ei tegele vähiga, siis tegeleb vähk meiega ja meie lähedastega,“ ütles ta, lisades, et eesmärk on liikuda tervema ja vähivabama Eesti suunas.

Eesti Vähitõrje Võrgustiku kliiniline juht ja onkoloog Rille Pihlak rõhutas oma ettekandes, et vähijuhtude arv kasvab ning haigus puudutab üha sagedamini ka nooremaid inimesi. Pihlak tõi esile, et Eestis diagnoositakse vähki rohkem kui sünnib lapsi, mis näitab probleemi ulatust. Kuigi vähi suremus on mõnevõrra vähenenud, ei ole see langenud sama kiiresti kui südame-veresoonkonna haiguste puhul. Tema sõnul mõjutavad olukorda nii elanikkonna vananemine kui ka sagenenud haigestumine alla 50-aastaste hulgas. Pihlak rõhutas, et viivitused diagnostikas ja ravis muudavad ravi kulukamaks ning vähendavad paranemisvõimalusi. Tema sõnul aitab varasem tegutsemine päästa elusid ja säästa ressursse.

Pihlaku sõnul ei takista Eestit teadmiste puudus. Vähitõrje tegevuskava 2021–2030 annab selged suunised, kuid riik ei ole neid ühtlaselt ellu viinud. Vahehindamine näitab, et suur osa tegevustest jäi rakendamata ning areng sõltus sageli üksikute inimeste algatusest. Ta tõi esile juhtimis-, koordineerimis-, andmete kasutamise ja inimressurssidega seotud puudujäägid.

Samuti nimetas Pihlak valdkonnad, kus edasiminek on olnud aeglane, sealhulgas kirurgiline ravi, laste onkoloogia ja vähihaigete toimetulek pärast ravi. Tema sõnul saab osa probleeme lahendada otsuste ja parema korraldusega, kuid mitmed eesmärgid eeldavad püsivat rahastust ja süsteemset planeerimist. „Miks me täna ka teie ees jällegi oleme, on see, et meil on mitmeid otsuseid vaja teie käest. Meil on vaja püsirahastust vähitõrje tegevuskavale, meil on vaja, et te toetaksite ka Euroopa vähimissiooni edasist rahastust ja meil on ka mitmeid riiklikke otsuseid, mida me saame koos ära teha,“ ütles Pihlak Riigikogu ees. Vähitõrje rahastamist käsitledes rõhutas Pihlak, et riik ei ole tegevuskavale kehtestanud püsirahastust, samas kui teised riigid investeerivad sellesse kindla summa elaniku kohta. Praegu sõltuvad arengud projektirahastusest ja killustatud toetustest, mis ei võimalda järjepidevat arengut. Ta pidas oluliseks ka Euroopa vähimissiooni rahastuse jätkumist.

Ettekande lõpus nimetas Pihlak otsused, mida riik peab tema hinnangul tegema: valmis tegema haiglavõrgu arengukava, laiendada õdede rolli, tagada patsiendiorganisatsioonide stabiilne rahastus ning tugevdada esmatasandit.

Istungil neljandana kõnelenud MTÜ Onkoloogika esindaja Kristel Leif keskendus vähipatsiendi kogemusele ning rõhutas vajadust kaasata patsiendid otsustusprotsessi võrdväärsete partneritena. Ta tõi esile, et lisaks meditsiinilistele teadmistele on vaja arvestada inimeste käitumise, sotsiaalsete vajaduste ja teenusedisaini küsimustega.

Leif tutvustas end neljanda staadiumi vähipatsiendina ning selgitas, et soovib seista selle eest, et vähipatsiendid oleksid nähtavad ja kaasatud. Tema sõnul ei ole patsiendi aktiivne roll Eesti tervishoiusüsteemis veel tavapärane. Ta kirjeldas isiklikku kogemust, kus diagnoosi järel tundis ta, et süsteem käsitles teda pigem objektina ning otsuseid tehti tema eest. „Minu ümber olid väga pädevad inimesed, keda ma täiel raual usaldan ja kes hakkasid tegema valikuid minu eest. Ja kui mul tekkisid mingisugused küsimused, kui ma tundsin, et ka mul on sõnaõigus enda tervise osas – kui ka mina oskan infot otsida, kui ka mina oskan teha ettepanekuid selle kohta, mida mina vajan –, siis üsna kiiresti ma tundsin, et ma olen natukene liiga palju,“ tõdes ta. Leifi hinnangul kasvab patsientide soov osaleda oma ravi puudutavates otsustes ning seda ressurssi tuleks teadlikult kasutada ning rohkem toetada.

Ettekandes tõi Leif esile vähipatsiendi teekonna keerukuse ja üksilduse. Tema sõnul jäävad patsiendid sageli ilma vajalikust toest ajal, mil nad seda kõige enam vajavad, eriti pärast haiglakülastust või aktiivravi lõppu. Ta rõhutas, et abi vajavad lisaks patsientidele ka nende lähedased, kellele puudub sageli selge tugi ja nõustamine. Leif juhtis tähelepanu sellele, et ühiskonnas räägitakse vähist peamiselt ennetuse ja annetamiste kontekstis, kuid vähem käsitletakse igapäevaelu vähiga. Tema sõnul peab avalik arutelu hõlmama ka seda, kuidas inimesed vähiga elavad, töötavad ja ühiskonnas osalevad. „Me peame hakkama rääkima sellest, et inimesed elavad vähiga ja ka vähiga on võimalik elada väga normaalset elu, on võimalik osaleda ühiskonnas, on võimalik kasvatada lapsi, teha karjääri, joosta maratone, kandideerida Riigikokku, asutada ettevõtteid,“ sõnas ta ja rõhutas vajadust vähendada haigusega seotud stigmat.

Olulise teemana tõstis Leif esile palliatiivravi laiemat tähendust, märkides, et seda käsitletakse sageli ekslikult üksnes elulõpuravina. Tema sõnul peaks palliatiivravi algama kohe pärast diagnoosi, et toetada inimese toimetulekut kogu raviteekonna vältel.

Leif käsitles ka infosüsteemide ja teenuste killustatust. Tema hinnangul ei leia patsiendid sageli üles neile mõeldud teenuseid, kuna info on hajutatud ja raskesti kättesaadav. Ta rõhutas vajadust luua selgemad raviteekonnad ning pakkuda patsientidele tuge navigeerimisel, näiteks teekonnakoordinaatorite abil.

Samuti tõi Leif välja, et patsiendiorganisatsioonid täidavad täna olulist rolli, kuid nende tegevus põhineb suuresti vabatahtlikul tööl ja ebakindlal rahastusel. Tema sõnul peaks riik senisest rohkem toetama kolmanda sektori organisatsioone ning kaasama neid süsteemselt vähitõrjesse.

Kõne lõpus rõhutas Leif, et patsientide kogemust ja teadmisi tuleb väärtustada ning kasutada tervishoiusüsteemi arendamisel. Tema hinnangul aitaks tugevam koostöö riigi, ekspertide ja patsientide vahel paremini vastata vähipatsientide tegelikele vajadustele ning parandada nende toimetulekut.

Läbirääkimistel võtsid sõna Jaanus Karilaid, Katrin Kuusemäe (RE), Tanel Kiik, Irja Lutsar (E200) ja Peeter Ernits.

Istungi stenogramm

Fotod (autor: Erik Peinar / Riigikogu Kantselei)

Videosalvestist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.

Riigikogu pressiteenistus
Maris Meiessaar
5558 3993
maris.meiessaar@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

Link uudisele: Riigikogu käsitles olulise tähtsusega riikliku küsimusena vähitõrje hetkeseisu ja perspektiive

Riigikogu liikmed saavad igale ettekandjale esitada ühe küsimuse. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus saavad sõna võtta esmalt fraktsioonide esindajad ja seejärel kõik Riigikogu liikmed.

Lisaks on kella 8.30–14 Riigikogu ees Lossi platsil võimalik tutvuda Balti riikides unikaalse kompuutertomograafia bussiga, milles on Eesti üks moodsaim tehisaruvõimekusega kompuutertomograafia aparaat, mida kasutatakse kopsuvähi tuvastamises. Eesti Vähiliidu mobiilset kompuutertomograafi tutvustab ja küsimustele vastab Viljandi Haigla radioloogiakliiniku juhataja Andrus Aavik.

Kell 10 algavat täiskogu istungit saab otsepildis jälgida Riigikogu veebilehel. Istungi salvestist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.

Riigikogu pressiteenistus
Maris Meiessaar
5558 3993
maris.meiessaar@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

Link uudisele: Riigikogu käsitleb vähitõrje hetkeseisu olulise tähtsusega riikliku küsimusena

Esimees rõhutas, et vaktsineerimine on kõige tõhusam kaitse nakkushaiguste vastu. “Paraku on laste vaktsineerimise hõlmatus viimase kümne aasta jooksul olnud languses. Eelmisel aastal jõudsime kriitilise tasemeni, kus ligikaudu veerand lastest ei ole saanud immuniseerimiskava kohaseid vaktsiine,” ütles Riisalo. 

Ta lisas, et vaktsineerimine jääb ka edaspidi vabatahtlikuks. Samas rõhutas ta, et vaktsineerimise langus seab ohtu ka need lapsed, keda ei saa tervislikel põhjustel vaktsineerida. Riisalo sõnul tuleb vaktsineerimise edendamiseks tegutseda mitmel suunal. “Ühelt poolt peame jõulisemalt vastu astuma vaktsiinivastasele hirmutamisele ning libameditsiini levitamisele. Teiselt poolt tuleb eemaldada ebavajalikud takistused nende perede teelt, kes soovivad oma lapsi vaktsineerida. Käesolev eelnõu aitab seda teha,” lisas ta. 

Eelnõu ettekandjaks määratud Irja Lutsar toonitas, et praegu kehtiv, üle 20 aasta vana seadus ei vasta tänase päeva teadmistele ja nõuetele. „See ilmnes eriti reljeefselt pandeemia ajal ja selle eelnõuga viiakse nakkushaiguste ennetamine ja tõrje Eestis kaasaegsele tasemele,“ sõnas ta ja lisas, et nakkushaigused puudutavad igapäevaselt paljusid valdkondi ja peaaegu iga Eesti inimest.

„Eelnõu kaasajastab nakkushaigustega seotud termineid, defineerib selgelt eriti ohtliku nakkushaiguse ja kehtestab käitumise ja vastutuse nõuded erinevateks olukordadeks. Arvesse on võetud pandeemia kogemust ning kaasajastatud kriisides käitumise põhimõtteid,“ selgitas Lutsar. Lisaks tõi ta esile, et eelnõu vastuvõtmisel suureneb ka inimeste tervise kaitse hooldekodudes. Seletuskirja järgi eelnõuga laiendatakse infektsioonikontrolli nõudeid tervishoiuasutustest ka teistesse kõrge riskitasemega keskkondadesse, sealhulgas ööpäevaringsetesse hoolekandeasutustesse.

Sotsiaalkomisjon tegi ettepanekud võtta nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu (889 SE) Riigikogu täiskogu päevakorda 4. mail ja eelnõu esimene lugemine lõpetada.

Riigikogu pressiteenistus
Maris Meiessaar
631 6353, 5558 3993
maris.meiessaar@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

Link uudisele: Sotsiaalkomisjon saatis nakkushaiguste ennetamise eelnõu esimesele lugemisele

Tervishoiutöötaja on arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Terviseametis. Eelnõu seletuskirja kohaselt lähtub muudatus eeldusest, et ka ennast ravides peab tervishoiutöötaja tegutsema professionaalselt, lähtudes kehtivatest ravijuhenditest, ravimitega seotud regulatsioonidest sh piirangutest seoses ravimite väljakirjutamisega ja kutse-eetika nõuetest. Tervishoiutöötaja peab objektiivselt hindama oma pädevuse piire ka ennast ravides ning vajadusel pöörduma patsiendina teise tervishoiutöötaja poole. Eelnõuga lisatakse ravimiseadusesse volitusnorm, mille alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega loetelu ravimite toimeainetest, mille välja kirjutamine on tervishoiutöötajal endale kui patsiendile piiratud või keelatud.

Sotsiaalkomisjon otsustas algatada tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlusse võtmise korral on komisjoni ettepanek võtta see Riigikogu täiskogu päevakorda 22. aprillil ja esimene lugemine lõpetada.

Riigikogu pressiteenistus
Maris Meiessaar
631 6353, 5558 3993
maris.meiessaar@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

Link uudisele: Sotsiaalkomisjon algatas eelnõu, mis võimaldab tervishoiutöötajal endale retseptiravimit määrata

Komisjoni liige Tanel Kiik tõi istungil esile, et praeguses kõrges noorte tööpuuduses pole süüdi mitte alaealiste noorte töötamise reeglid, vaid majandusele järjest lööke andnud kriisid. „Kuue aasta eest oli noorte tööpuudus madal ja siis ei olnud näha, et need reeglid kuidagi oleks takistanud neid töötamast,“ märkis ta. Samuti tõi Kiik esile, et lapsi tuleb kaitsta selle eest, et koolivaheaegadel töötamine ei muutuks nende jaoks sisuliselt kohustuslikuks, kui vanemad teevad laste tööle mineku otsuse nende eest tulenevalt pere majanduslikust olukorrast vm kaalutlustest.

Istungil osalenud majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo nõustus, et lapsed, kelle vanemad ei taha neile head, vajavad kaitset, ning sellega peaks ühelt poolt tegelema lastekaitse ja teisalt peaks laiem kogukond selliseid peresid tähele panema, et abi nendeni jõuaks.

Töölepingu seaduse muudatusega saavad noored loa vaheajal rohkem töötada. Kui praegu kehtivate reeglite järgi võib noor tööl käia pool vaheaega, siis edaspidi võib noor suvevaheajal tööd teha kuni kaks kuud, ühe nädala pikkusel koolivaheajal võib edaspidi töötada viis päeva ning kahe nädala pikkusel koolivaheajal võib töötada kümme päeva.

Kui seni võis pereettevõttes olenevalt noore vanusest töötada vaid kultuuri, kunsti, spordi ja reklaami valdkonnas, siis eelnõu järgi see piirang kaob ja noored võivad töötada mis tahes valdkonna perefirmas. Samuti lühendatakse enne 7–12-aastase alaealise töölevõtmist nõutava Tööinspektsiooni loa menetlustähtaega, et võimaldada näiteks noortemalevate korraldajatel võtta kiirelt tööle maleva ootenimekirjas oleva noore olukorras, kus mõni malevasse vastu võetud noor loobub malevas osalemisest vahetult enne töö algust. Viimaks ühtlustatakse alaealisele töötajale ette nähtud pikendatud, 35 kalendripäeva pikkune iga-aastane põhipuhkus täiskasvanud töötaja põhipuhkuse kestusega, lühendades seda 28 kalendripäevale aastas.

Sotsiaalkomisjon tegi ettepanekud võtta valitsuse algatatud töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu (837 SE) täiskogu istungi päevakorda 15. aprillil ning esimene lugemine lõpetada.

Riigikogu pressiteenistus
Maris Meiessaar
631 6353, 5558 3993
maris.meiessaar@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

Link uudisele: Sotsiaalkomisjon saatis esimesele lugemisele noorte töötamist soodustava eelnõu

Kehtiva seaduse kohaselt toimub vanemahüvitise ümberarvutamine nendele vanemahüvitise saajatele, kellele makstakse hüvitist töötasu alammääras, üks kord kalendriaastas – 1. jaanuaril. Seaduse jõustumisel arvutatakse vanemahüvitis töötasu alammäära muutumisel ümber sõltumata alammäära muutumise kuupäevast. Pered peaksid uues suuruses vanemahüvitise saama juba maikuu väljamaksena. Kui muudatust ei tehta, on ümberarvutamine võimalik alles alates 1. jaanuarist 2027. Muudatus aitab vältida sarnaseid olukordi ka tulevikus, kui sotsiaalpartnerite keskorganisatsioonid jõuavad töötasu alammääras kokkuleppele ning sellest tulenev Vabariigi Valitsuse määruse muutmine toimub pärast 1. jaanuari. Muudatus aitab vältida sarnaseid olukordi ka tulevikus.

Eelnõu seletuskirja järgi on seaduse muutmise eesmärgiks tagada lastega peredele parem majanduslik toimetulek.

Sotsiaalkomisjon algatas ja andis perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (838 SE) menetlusse eile ning tegi täna ettepanekud võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. märtsil ning eelnõu esimene lugemine lõpetada.

Riigikogu pressiteenistus
Maris Meiessaar
631 6353, 5558 3993
maris.meiessaar@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

Link uudisele: Sotsiaalkomisjon algatas eelnõu, mis võimaldab suurenenud alampalgal jõuda kohe vanemahüvitisse

Sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo sõnul viiakse eelnõuga Eesti karistusseadustiku sätted vastavusse Istanbuli konventsiooniga, mille kohaselt peaks karistatav olema juba see, kui kellegagi astutakse vahekorda ilma tema nõusolekuta. „Eelnõuga on kavas põhimõtteline muudatus, sest praegu tuleb tuvastada, kas kannatanu suutis vastupanu osutada ja toimunust aru saada, ent edaspidi tuleb tuvastada, kas kannatanu väljendas nõusolekut,“ lausus Riisalo. Ta lisas, et nõusolek ei pea olema sõnaline, ent peab olema selgelt väljendatud ja vabatahtlik.

Istungile on kutsutud Justiits- ja Digiministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunikud Andra Reinomägi ja Mari Haav, Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Arika Lepp, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juht Pirjo Turk, Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna juhataja Kaire Tamm ja seksuaalvägivallaohvrite teenuseomanik Annika Silde, Siseministeeriumi korrakaitse- ja süüteomenetluse osakonna nõunik Barbara Haage, Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Egert Belitšev, Põhja prefektuuri operatiivbüroo valmisoleku grupi ekspert Reimo Raivet, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna karistusõiguse osakonna juhataja ja Tartu Ringkonnakohtu kohtunik Mario Truu ning karistusõiguse külalislektor Laura Aiaots, Eesti Naistearstide Seltsi juhatuse liige Alissa Seljanko, Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Sihtasutuse peasekretär Eha Reitelmann, MTÜ Feministeerium huvikaitsespetsialist Elise Rohtmets, President Kaljulaidi Fondi lähisuhtevägivalla ennetuse suuna juht Hannaliisa Uusma, MTÜ Lastekaitse Liidu juhataja Varje Ojala ja laste õiguste saadik Marta Männiste.

Riigikogu lõpetas valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu (727 SE) esimese lugemise mullu 2. detsembril.

Avalik istung algab kell 14 Riigikogu konverentsisaalis. Istungit saab jälgida veebiülekandes Riigikogu kodulehel ja videosalvestist hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.

Riigikogu pressiteenistus
Merilin Kruuse
631 6592, 510 6179
merilin.kruuse@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

Link uudisele: Riigikogu komisjonid arutavad avalikul istungil nõusolekupõhist seksuaalvägivalla käsitlust