School is cool

Essee: Tundub nagu kõik on valmis – nüüd tuleb innovatsiooniga alustada

2011-10-23T01:55:00.000+03:00

Ago Press

TS16

Kuulates kursuse ajal loenguid alates innovatsioonist kuni vaba tarkvara ja e-õppeni ning tehnika kasutamisest inimese täisväärtusliku elu saavutamise eesmärgil, hakkasin mõtlema, et kuhu me oleme riigi tasandil arenguga jõudnud ja mida peaks tulevikus silmas pidama. Eesti riik on saanud alates üheksakümnendate keskpaigast nautida eesrindliku e-riigi aupaistet. Sellest ajast pärinevad suured projektid nagu Tiigrihüppe sihtasutuse loomine ja koolide varustamine arvutiklassidega ning internetiga. Riigi igapäevane toimimine on muudetud elektrooniliseks ja osalt paberivabaks, sest näiteks 2006. aastast ei anta enam välja Riigi Teatajat paberil vaid see on kättesaadav ainult internetist. Suurimaks kordaminekuks võib aga lugeda ID-kaardi kasutuselevõttu, mis tagab kogu e-riigi turvalise toimimise ja võimaldab Eestil läbi viia elektroonilist hääletamist. Kõik eelmainitud projektid on justkui valmis ja kasutatavad kuid midagi jääb siiski puudu. Ajakirjanduses ilmub tihti arvamuslugusid, mis nendivad, et Eesti e-riik on surnud ja midagi säravat pole viimasel ajal korda saadetud.

Leian, et nüüd ongi just õige aeg hakata tegelema innovatsiooniga ja muuta valminud teenused kasutajasõbralikumaks ja efektiivsemaks. Innovatsioon on ju uute ideede rakendamine, et asjad ja teenused toimiksid paremini ja mugavamalt. Kohti optimeerimiseks e-riigi teenustel on küll ja küll. Kui tuua värskeid näiteid siis varsti tuleb välja uus eesti.ee¹ veebiportaal, mis saab parema sisuhalduse ja uuenenud välimuse. Samuti arendatakse ID-kaardi tarkvara ning võrreldes eelneva versiooniga toetatakse ühtselt kõiki operatsioonisüsteeme ja enamlevinud veebilehitsejaid. Need tegevused on kõik suunatud sellele, et inimestel oleks mugavam riigiga suhelda ja teenuseid tarbida. Kui praegu kasutavad ID-kaarti elektrooniliselt enamasti entusiastid või väga suure kõrvalise surve tõttu siis tulevikus võiks ID-kaardi kasutamine nii lihtsaks muutuda, et ka minu vanaema eelistaks ID-kaardiga internetipanka sisse logida.

Teisalt, miks peaksi ainult riik innovaatiliste lahendustega välja tulema. Miks ei võiks tärkav start-up kultuur välja töötada nutikaid ja odavaid lahendusi, kuidas avalikke teenuseid paremini pakkuda. Toetudes aga Siim Telleri blogipostitusele² sellest kuidas Garage48 raames oli väga keeruline avalikke teenuseid välja töötada, tuleb nentida, et riigil on arenguruumi innovatsiooni toetamisel laiemalt kui ainult riigihangete väljakuulutamise ja projektipõhise teenuse ostmise kaudu. Teller toob oma postituses välja, et suur osa riiklikest andmekogudest on kinnised ja/või tasulised. Seega kui entusiast soovib luua teenust, mis koondab ametlikud teadaanded vastavalt asukoha põhiselt või kui keegi tahaks Eesti Posti indeksiteenust parandada siis need püüdlused võivad ebaõnnestuda, sest andmed pole kättesaadavad või on reeglites sätestatud, et allalaaditud andmeid ei tohi muudetud kujul avaldada ehk siis avalikku rakendust teha nendest. Selline olukord on minu arvates e-riigi arengut pärssiv, sest aktiivne kogukonna kaasamine on võtmetähtsusega nii e-riigi arengu seisukohalt kui ka terve Eesti IT-ökosüsteemi seisukohalt.

Kogukonnaga seoses peatuksin ühel hiljutisel RISO pressiteatel³, mis kuulutas välja riigihanke LibreOffice'i portaali väljatöötamiseks ja arendamiseks. Hange hõlmas nelja erinevat valdkonda LibreOffice'i arendamisel sealhulgas programmi eestindamine, eestikeelse spelleri arendamine ja portaali ning portaalihalduse arendamine. Tegu on huvitava ja enneolematu initsiatiivikusega, sest riigi toetusega kõikehõlmavat vaba kontoritarkavara tutvustavat portaali pole enne olnud. Toetus annab LibreOffice'i entusiastidele ja IT-firmadele ressurssi, et pakkuda kõigile eestlastele toimiv ja eestikeelne tasuta tarkvarapakkett, mille on ka väike tugi olemas portaali näol. Ausalt öeldes olin LibreOffice'i tulekuga veidi nördinud, sest kogu töö OpenOffice'i tutvustamisel ja materjalide väljatöötamisel on läinud vett vedama. Riik on nüüd siis initsiatiivi enda kätte võtnud ja püüab uut LibreOffice'i massidesse tuua ja ehk seeläbi ka ise riigisektoris vabale kontoritarkvarle üle minna, sest kui kui aina suurem arv kodanikke just LibreOffice'it ja ODT formaati kasutab siis peab avalik sektor seda failiformaati toetama ja vastu võtma ning sellega töötama.

Soovin, et selle projektiga mindaks riigs edasi ja lisaks ametnike varustamisega vaba kontoritarkvaraga keskendutaks järgmisena üldhariduskoolidele, sest hetkel on põhikoolis ja gümnaasiumis saadav arvutiõpetus suures osas Microsofti-keskne. Samamoodi nagu LibreOffice'i portaaliga tuleks välja kuulutada õppematerjalide loomise hange, mille tulemusel töötataks välja LibreOffice'i kohta õppematerjalid, mida saaks õppekavasse integreerida. Need samad materjalid tuleb lisada ka arendatavasse portaali. Siit võiks veel edasi minna ja üldse Linuxi operatsioonisüsteemi peale üle minna aga see tekitaks juba veidi rohkem probleeme ja tegelikult pole ju operatsioonisüsteemil tähtsust, sest suhtlemine kodaniku ja avaliku sektori vahel käib peamiselt failiformaatides ja LibreOffice töötab kõikide operatsioonisüsteemidega.

LibreOffice'i kasutuselevõtt on tegelikult riigile ja kohalikele omavalitsustele puhtalt rahaline otsus, sest lähiaastatel lõppevad Microsofti nn. arengumaade odavad litsensid ja siis peavad ametnikud otsustama kas käia välja kordades rohkem raha litsentside pikendamise eest või teha samuti kulutusi inimeste koolitamiseks aga samal ajal saada toode tasuta kätte. Ma toetan seda teist varianti, sest esiteks koolitamine toimuks ju Eestis ja Eesti firmade/inimeste poolt- raha jääks Eestisse. Tugi ja probleemide lahendamine LibreOffice'i puhul toimuks samuti Eesti firmade ja kogukonna poolt. Kui aga maksta kogu see raha Microsofti litsentside peale siis läheb Eesti maksumaksjate raha välismaale. Siin on oluline vaagida erinevaid tagajärgi ja kasu Eesti IT-sektorile. Kui lumepall on veerema lükatud ehk kui avalik sektor läheb suures osas üle siis tulevad järgi ka väikeettevõtted ja MTÜ-d, rääkimata siis kodanikust. See omakorda loob eeldusi LibreOffice'iga tegelevate ettevõtete kasvuks ja suurendab IT-sektoris konkurentsi.

Üldiselt olen viimaste aastate arenguid jälgides seisukohal, et kui riik soovib oma eesrindlikku positsiooni infotehnoloogia vallas säilitada siis tuleb fookus pöörata vaba tarkvara ja avatud mõtlemise poole. Olgu see siis LibreOffice'i toetamine või andmekogude avatus, et nutikad tarkvaraarendajad saaksid nende abil mõne laheda rakenduse valmis meisterdada, nii või teisiti, innovatsioon ja areng toimub pigem avatud keskkonnas ja kogukonna poolt, mitte suurfirmadele üüratuid summasid litsentside makstes.

1Uus eesti.ee portaal http://proto.eesti.ee/proto/

2e-Eesti on surnud, riik tappis ta http://www.siimteller.com/2011/02/e-eesti-on-surnud-riik-tappis-ta/

3RISO pressiteade http://www.riso.ee/et/LibreOffice-tugihanked

Referaat reklaamikeelest

2010-04-08T10:30:00.001+03:00

Avaldan referaadi reklaamkeelest, mille tegin Tartu Ülikooli akadeemilise kirjutamise kursuse kodutöös.
Dokument:
Reklaamikeel Ago Press
Esitlus:
reklaamikeel
----
Kui näed viga, teata kommentaaridesse.

Suhtekorralduse kodutöö

2010-04-06T12:42:00.000+03:00

Tartu Ülikooli suhtekorralduse kursuse kodutöö raames tegime analüüsi Tartu linna suhtekorraldusele, arvestades linna imagot ja suurt tähelepanu pöörasime just sotsiaalmeediale.
Analüüs valmis rühmatööna: Ago Press, Aet Rebane ja Kärt Rebane.
Töödega saab tutvuda linkide kaudu Scribd keskkonnas: Analüüsi dokument ja esitlus vastavalt dokumendile

Tartu suhtekorralduse analüüs

Tartu suhtekorralduse analüüs esitlus
----
Kui näed viga, teata kommentaaridesse.

Soome koolisüsteemist

2009-12-20T02:40:00.000+02:00

Haridus nr 5, 2001

VABADUS JA REGLEMENTEERITUS SOOME ÕPPEKAVAS

Seal tegeleb riikliku õppekava arendamisega Haridusministeeriumi koolivalitsus, mille koosseisus on nii põhiharidus-, kutseõppeasutusete- ja gümnaasiumiosakond. Nende käes on koolide arengu üldine juhtimine ja strateegia kavandamine.

Deregulatsioon

Soome õppekava arengus on lõppemas nn. deregulatsiooni aeg, millele oli iseloomulik riiklike haridusasutuste püüd viia otsustamisõigus hariduse sisu üle valdade, koolide ja iga õpilase tasandile.
Õpilasi ei kinnistatud elukohajärgse kooli juurde, soosides seega nn. koolituru e. koolidevahelise konkurentsi teket. Eeldati, et iga vald ja linn tunnetab kõige paremini kohalikke haridusvajadusi ning suudab paindlikult reageerida ühiskonnas toimuvatele muutustele.
Uuendusena töötati täpsete ainekavade asemel välja üldised ainete raamkavad. Varem kehtinud 1994.a õppekava oli baasõppekava, kus määratleti vaid hariduse andmise riiklikud eesmärgid ja üldine sisu. Seega langes õppekava koostamise põhiraskus riiklikult tasandilt koolidele. Koolid tuginesid oma õppekavade koostamisel paikkonna vajadustele, haridusseadustele, parlamendi poolt kehtestatud tunnijaotuskavale, riiklikule õppekavale ja haridusministeeriumi poolt väljatöötatud soovitustele (hea ainetundmise kriteeriumid; aineraamatud jmt.)

Uued suunad

Soomlaste õppekava oli väga üldine, koolide vabadus äärmiselt suur. Probleemid ilmnesid paljudel tasanditel - paljud koolid ei suutnud mõistlikult kasutada olemasolevaid vabadusi ning luua tasakaalustatud kooliõppekavasid; raskendatud oli õpilaste üleminek ühest koolist teise; õppe sisu määratlematus põhjustas olukorra, kus oli raske koostada gümnaasiumi riiklike lõpueksamite ülesandeid; mõnedes õppeainetes oli täheldatav õpitulemuste langustendents.
Töö käik oli uuendusi tehes järgmine: kõigepealt töötati välja uue õppekava algversioon, mis läks pooleks aastaks mõnesajasse pilootkooli katsetamisele. Seejärel kõrvaldati katsetamise käigus ilmnenud puudused ning viimistleti õppekava. Kõige esimesena läks uuele õppekavale üle eelkool , edasi esimesed-teised klassid (aastatel 2002 ja 2003 ) ja siis juba kogu põhikool (2004 - 2005).
Õppekavauuenduste peamine üldine suundumus on detailsemalt määratleda õppeainete sisu, kehtestada hea ainetundmise kriteeriumid kokkulepitud klasside lõpuks, töötada välja gümnaasiumi õppeainete erikursuste ainekavad – kokkuvõttes liikuda taas suurema reglementeerituse poole, muutes mõnevõrra olemasolevat valik- ja kohustuslike õppeainete vahekorda.

Õppekavamuudatused vanuseastmeti

Eelkool

Alusharidus pole Soomes kohustuslik, alusharidust annavad Soomes enamasti lasteaiad (tasuliselt), kuid ka koolide juures asuvad tasuta eelkooliklassid. lasteaaedades on vanematel tulnud maksta ka tasu. Kuueaastastele on eelikooliaasta tasuta.
Kõigile kohustuslik alusharidus on arutlusel olnud, selle variandi plussiks oleks ühtlane stardipositsioon kõigile lastele. Samas on Soome mõned piirkonnad niivõrd hõreda asustusega, et pole vajadust nõuda, et kõik lapsed peaks juba kuueaastaselt koolibussi asuma.

Põhikool

Kuni 1998. aasta lõpuni oli põhikool jagatud kaheks osaks (I-VI ja VII-IX klass). Alates 1. jaanuarist 1999. aastast niisugust jagunemist enam ei ole - kehtib üheksa (õpilase õppimistempost sõltuvalt võib ka 10) aastat kestev kohustuslik põhikool. Muutuse põhjustas soov pakkuda lastele kogu põhikooli haridust oma kodukoha lähedal ja suurendada maapiirkondade atraktiivsust.
Põhikooli õppekava tundide arvu on tõstetud emakeeles, matemaatikas, loodusainetes, ühiskonnaõpetuses ja ajaloos, samuti ande- ja oskusainetes. Sisse on toodud kohustuslik terviseõpetus. Samas toimub õppeainete miinimumtunnimäära tõstmine valikainete mahu kärpimise tulemusel. Põhikooli kahes viimases klassis nähakse ette 4 valikainetundi nädalas, varasemates klassides valikaineid ei ole (siiski on koolidel võimalik oma äranägemise järgi neid tekitada).
Üldine miinimumtundide arv kahes viimases põhikooli klassis on 30 tundi nädalas (I- II klass - 19 t/n, II-IV klass 23 t/n, V-VI klass 24 t/n, VII klass 30 t/n).
Kui Eesti õppekavas on põhikooli õpilaste oodatavad pädevused määratud kolme aasta kaupa, siis Soomes sõltub see ainest. Näiteks on emakeeles ja matemaatikas hea õpitulemuse kriteeriumid (hinde 8 saamiseks püstitatud tingimused kümne palli süsteemis) kehtestatud pärast 2. ja 5. klassi ja põhikooli lõpuks. Selline kord võimaldab paremini arvestada aine eripära, õpilaste arengut ning aine "üleandmist" klassiõpetajalt aineõpetajale.

Gümnaasium

Peale põhikooli läbimist võivad õpilased minna õppima gümnaasiumisse või alustada kutseõppega. Soomes on umbes 450 gümnaasiumi, milles jätkab õpinguid ligikaudu 60% põhikooli lõpetajatest.
Gümnaasiumi õppekava on koostatud kolmeks õppeaastaks, aga õpilased võivad selle vastavalt võimetele ja soovidele läbida kahe või nelja aastaga. Õppetöö viiakse läbi kursustena. Neist 45 - 49 on kohustuslikud (Eestis 74), millele lisaks peab õpilane valima vähemalt 10 erinevaid õppeaineid süvendavat kursust. Näiteks füüsikas ja keemias on kohustuslike kursuste arv üks, aga õpilane võib soovi korral valida endale lisaks kuni 7 täiendavat füüsika ja 3 keemia kursust.
Ülejäänud 16-20 kursust valib õpilane kooli poolt pakutavate vabaainete hulgast. Need võivad olla mingi õppeaine lisakursused, aga ka mistahes muud õpilaste soovide ja kooli võimalustega kokkusobivad kursused alates kodundusest ja golfist, lõpetades eksootiliste keelte õpetamisega.
Kokku on õpilastel on kohustus gümnaasiumis läbida minimaalselt 75 kursust (meil 96) ning gümnaasium lõpeb riiklike lõpueksamitega, millest kohustuslikud on 4: emakeel; 1. ja 2. (soome v. rootsi) võõrkeel; matemaatika või reaalainete kombineeritud eksam. Lõpueksamite edukas sooritamine annab õpilasele õiguse kandideerida kõrgkooli (kuid ei ole ühtlasi sisseastumiseksam, nii nagu meil).
Hiljutised suuremad muutused gümnaasiumis on seotud õpilaste valikuvabaduse suurenemise ja nende individuaalsete võimete arvestamisega. Kuna ainult 60-65% õppekavast on kohustuslik, peavad õpilased ise koostama oma programmi. Seega saavad nad vastavalt huvidele ja soovidele valida, milliseid aineid, millised mahus ja raskusastmel nad omandavad. Selline valikuvabadus suurendab õpilaste vastutust ning võimaldab õpilastel saada võimetekohane haridus.
Soomes katsetati kaua ja 1999.aastal mindi üle klassideta õppele, mille puhul gümnaasiumis ei komplekteerita õpilasi traditsioonilisteks klassideks, vaid igaks kooliaastaks moodustatakse igas õppeaines õppegrupid vastavalt sellele, millisel tasemel õpilased üht või teist õppeainet soovivad õppida. Taoline klassideta õpe on sarnane USA-s kasutusel oleva gümnaasiumiõppega selle vahega, et kohustuslike kursuste osakaal on suurem.

Õpetajakoolitus

Alates 1950.a. on Soomes kujutluspilt õpetajast muutunud igal aastakümnendil.

Kuni kuuekümnendate aastate lõpuni omas õpetaja rahvavalgustaja mainet. Seitsmekümnendatel siirdus rõhk õpetaja oskustele ning õpetajas nähti eelkõige oma aine head spetsialisti ja metoodikut, kes oskas vastata kõikidele küsimustele.
Kümme aastat hiljem tungis esiplaanile õpetaja, kes otsis igalt poolt ja igaühelt vastukaja oma tööle ning suutis muuta oma õpetamisstiili või kanda järgmisel päeval roheliste pükste asemel punaseid.
Möödunud aastakümnendil muutus tähtsaks õppesisu ja saavutatud tulemused.
Nüüdseks ollakse jõutud ringiga tagasi ja taas nähakse õpetajas seda isikut, kelle käes on tungal.

Võimalus õppida vastavalt võimetele

Soome haridusseadustik sätestab võimalused selleks, et iga õpilane saaks oma võimete kohaselt õppida ja areneda. Sealjuures arvestatakse õpilaste erinevate vajadustega.

Soome koolisüsteem pakub erinevaid võimalusi igale õpilasele individuaalselt lähenemiseks. Esimene neist on õpiabi. Õpiabi võib anda tunnis või enne/ pärast tunde, seda võib teha õpetaja või teine õpilane, kes aineosa hästi omandanud ja seda teis(t)ele õpetades seda omakorda kinnistada saab. Kui õpilane on jõudnud teistele järgi, siis lõppeb ka abi andmine ja ta läheb üle üldisele õppekavale.
Kui õpilase võimed ei luba tal mingis aines või ka kõigis ainetes teistega võrdses tempos edasi minna (see võib olla tingitud ka puudest, sest Soomes on suund integreerida puudega õpilasi tavakooli) siis koostatakse talle individuaalne õppekava, mis on lihtsam kui tavaline.

Andrus Nilk, reporter (2005)

Euroopas populaarse Soome koolikorralduse alustalad:
võrdsete võimaluste loomine kõigile lastele saada hea põhiharidus
ühtlaselt tugevad koolid ja innustunud õpetajad.
PISA uuring 15-aastastele noortele matemaatikas, loodusteadustes ja emakeeles.
Haridusjuhid väidavad: tähtis lapsesõbralik kool, õpetajaameti mainekus, pedagoogide hea ettevalmistus.

Õpetajate koostöö

Edust hoolimata pole põhjanaabrid sugugi rahul. Nad tahavad, et algkoolid 1.-6. klassini moodustaksid järgmise kooliastmega 7.-9. klassini tugevama sideme ja kaasataks ka eelkooliealised lapsed.

Ühks pioneer - 2003 avatud Helsingi Araabia põhikool on Soome haridusjuhtide sõnul tulevikukooli musternäide. Koos õpivad 1.-9. klassi 250 last, sama katuse all elavad ka 40 lasteaiamudilast, et varakult koolieluga tutvustada.
Õppetööd soodustavad kujunduselemendid: Pikkade kitsaste koridoride asemel avarus, isegi söökla on pooleldi avatud. Klassiruumide keskel puhketuba pinkide ja laudadega – mõeldud puhkuseks ja õpetaja-õpilase paremaks suhtlusvõimaluseks. Klaasist seinad turvalise tunde tekitamiseks, kaheruumiline klass võimekamate ja vähemvõimekate eraldamiseks. Luuakse kodune õhkkond – lapsed sokkides.
Tihe õpetajatevaheline koostöö – teineteise tundide asendamine. Pidevalt kohal ka täiendõpet (selle andmine on kohustuslik) vajavaid abistava eripedagoog. Lisaõpeta antakse ka võimekamatele. Põhihariduse kättesaamise kindlustamiseks koolil ka 10. klass. Gümnaasiumisse ja kutsekasse võrdne arv lõpetanuid.

Kaitsta lapse heaolu

Lapse koolitamine on riiklikes koolides tasuta – omavalitsus maksab kinni lõunasöögi, raamatute, õppematerjalide, tervishoiu, transpordi eest.
Kohalikud omavalitsused püüavad aidata ka toimetulekuraskustes perede lapsi huvialaringides ja koolivaheajaüritustel osalemise eest tasumisel. Kool vastutab lapse heaolu eest – vähendab puudumist, edasijõudmatust, kiusamist, suitsetamist jm. Õpetaja amet lapse mitmekülgne harimine, mitte vaid koolitükkide õpetamine. Tihe side kooli ja kodu vahel.

Soome lapsed vahetavad üha enam immigrantide pärast kooli (2009)

19.10.2009 15:40

Soome lapsevanemad võtavad üha sagedamini oma lapsi ära neist koolidest, kus suure osa õpilastest moodustavad sisserännanud.

Juba paar aastat tagasi jõudis immigrantide osakaal 40%ni.
Kodupiirkonnast kaugemasse kooli on läinud 30% algkoolilastest, kuni 50% keskkoolilastest.
Helsingi ülikooli teadlase Venla Berneliuse sõnul on Soome koolielu jõudnud teelahkmele, kust algavad erinevused. "Selline areng, mis on pikka aega toimunud Rootsis ja Prantsusmaal, on nüüd käivitumas ka Soomes. Paistab, et koolide erinevused üha suurenevad, ja seda just vanemate valiku ja elamupiirkondade erinevuse tõttu," selgitas teadlane.

Sven Randlaid

Soome haridusministri Sari Sarkomaa kõne konverentsil „Väärtused – valikud ja

võimalused 21. sajandi Eesti koolis“

Tartus 03.12.2008

Milliseid väärtusi kannab Soome kool?

Kõigile võrdsed võimalused

Soome kooli väärtuste vundamenti on ehitatud kogu iseseisvuse aja. Soomes on valitsenud alati tugev hariduse usk, usk kogu rahva harituse jõudu. Soome kool on kõikjal Soomes ühesugune, sõltumata kooli asukohast. Iga omavalitsuse kool on hea kool oma piirkonna lapsele. Erakoole meil praktiliselt ei ole.
Ühiskondlikud väärtused muutuvad aeglaselt. Soomes on õpetuse alusmüür laotud inimsõigustele, võrdsusele ja demokraatiale. Soomes on tahetud luua kõigile lastele ja noortele võrdsed tingimused hariduse omandamiseks, sõltumata soost, elukohast, vanemate sotsiaalsest ja majanduslikust taustast, emakeelest, kultuurilisest taustast või tervislikust seisundist. Soome koolisüsteem on seega väga võrdne süsteem, mis püüab hoolt kanda iga õpilase erivajadustest.
Soome ja Eesti lapsed alustavad kooliteed 7- aastaselt, mis on üsna hilja võrreldes paljude teiste maadega. Ka see on väärtustest lähtuv valik: me soovime anda lapsele võimaluse olla võimalikult kaua laps. Soomes on lähtekohaks ka see, et kooli tulles ei pea laps oskama lugeda, kirjutada ja arvutada, ta hakkab neid oskusi õppima koolis. Soome lapsed käivad küll eelkoolis, kuid selle eesmärgiks on eelkõige valmistada laps ette õppimiseks, mitte õpetada aineid.

Riiklik õppekava põhimõtted

Lisaks inimõigustele, võrdsusele ja demokraatile väärtustakse Soome hariduses looduse mitmekesisuse ja keskkonna elujõulisuse säilitamist ning multikulutuursuse heakskiitmist.
Õppekavas eesmärgistatud looduse mitmekesisuse ja keskkonna elujõulisuse säilitamist näeme nii õppesisus kui ka koolide igapäevases elus. Kuigi läänemaailmas valitseb suund individualiseerumisele, muutuvad kollektiivsed väärtused järjest olulisemaks.
Õppekava järgi peab õpetus toetama kollektiivsust, vastutusvõimelisust ning indiviidi õiguste ja vabaduse austamist. Need väärtused puudutavad iga Soome kooli ja seal töötavaid inimesi. Samuti peab õpetuses arvesse võtma rahvuslikke ja kohalikke erijooni, mõlemat riigikeelt, kaht riigikirikut (evangeelset luteri kirikut ja ortodoksset kirikut), saamlasi põliselanikena ja rahvusvähemusi.

Uussoomlastest immigrandid

Suuremates Soome linnades on immigrantidest õpilasi umbes kümme protsenti. Enam ei ole ühtegi kooli, keda immigrantide õpetus ei puudutaks. Helsingi koolides räägitakse juba viitkümmend eri keelt.
Inklusiivsest kasvatusest lähtuvalt õpetatakse mitmes Soome vallas immigrantidele nende oma emakeelet ehk kodukeelt. Immigrandid kuuluvad Soome ühiskonda püsivalt ja see on põhjuseks, miks meie riiklikus õppekavas on eraldi väärtuseks määratud multikultuursuse heakskiitmine. See tähendab, et lapse emakeelt, usku ja kultuurilist identiteeti austatakse ja toetatakse, kuid õpetamisel lähtutakse soome kultuurist. Seega toetame me immigrandist lapse oma kultuurilise identiteedi kujunemist, kuid samal ajal püüame tugevdada tema kuulumist Soome ühiskonda.

Usuõpetus

Usuõpetus on riiklikus õppekavas samuti väärtuskasvatusest lähtuv valik. Õpetuse lähtekohaks on usuline vabadus. U. 80 % õpilaste vanematest kuuluvad evangeelsesse luteri kirikusse, mistõttu õpetakse ka nende lastele selle usu põhitõdesid. Kui lapse vanemad ei kuulu kirikusse või nad ei soovi, et nende lapsele õpetatakse usuõpetust, asendakse usuõpetus maailmavaateõpetusega.
Igal õpilasel on õigus saada oma konfessiooni õpetust, seda juhul kui vähemalt kolme lapse vanemad avaldavad selleks soovi. Vajaduse korral peab kool organiseerima vastava usu õpetuse.
Usuõpetust õpetavad vastava ettevalimistuse saanud õpetajad (algkoolis klassiõpetajad ja põhikoolis aineõpetajad), mitte kirik ega kirikuõpetajad. Usuõpetuse tunnis õpetatakse usu kaudu eetilisi väärtusi, eri konfessioonidest ja kultuuridest arusaamist ning sallivust. Õpilane saab oskused toimetulemiseks erinevates kultuurides ja üleilmastuvas maailmas.

Kooli tegutsemiskultuur

Kuigi soome kool on alustelt kõikjal ühesugune, on igal koolil siiski oma kultuur ja erinevad viisid argipäevas tegutsemiseks. Kooli kasvatuslikud eesmärgid ja väärtused konkretiseeruvad tegutsemiskultuuris, mis omakorda mõjutab kogu tegevust koolis, nii kasvatust kui õpetust, kui ka iga õpilase õppimist. Parimal juhul pakub kooli tegutsemiskultuur õpilasele kogemuse tema väärtuslikkusest indiviidi ja ühiskonna liikmena.

Kool õpetab ja kasvatab

Soomes on koolil nii kasvatuslik kui ka õpetuslik ülesanne. Hariduse üheks lähtekohaks on eluaegne õppimine, mis viitab sellele, et me tahame kindlustada oma tulevikku ja sellega kaasnevaid muutusi.
Kultuuripärandi edasikandmine järgmisele põlvkonnale on kooli üks tähtsamaid ülesandeid. Sama olulisteks ülesanneteks on aga ka arendada kodanikes kriitilist mõtteviisi asjadest arusaamisel, luua uut kultuuri ja uuendada mõtte- ja tegutsemisviise.

Soome valitsuse tulevikuraportis on seatud ühiskonnapoliitika eesmärgiks jõuda riiklikul tasandil nii majanduslikult, ökoloogiliselt, sotsiaalselt, eetiliselt ja kui ka kultuuriliselt pideva arenguni. See tulevikuvisioon sisaldab soome ühiskonna peamisi väärtusi, mis avalduvad ka soome koolisüsteemis. Väärtuste edasikandmine ühelt põlvkonnalt teisele on ühiskondlikus plaanis üks kooli tähtsamaid ülesandeid. Milliseid väärtusi me lastele ja noortele edasi anname, sellise tuleviku me saame.

----
Kui näed viga, teata kommentaaridesse.

Zeppelin sai reklaami üliõpilaste seas

2009-10-03T12:18:00.000+03:00

Reklaami küll aga mitte just eriti positiivset. Olen eesti ja soome-ugri keeleteaduse tudeng ja eesti keele suulise ja kirjaliku väljendusoskuse loengus demonstreeris lektor meile Tartu kaubanduskeskuse Zeppelin meistritööd numbrite märkimisel.

Tänane ülesanne asub sellel aadressil: http://www.zeppelin.ee/pop/kullapalavik2009.html
Ülesandeks on leida vääralt kirjutatud numbrid ja need õigesti välja kirjutada :)

Kahjuks ma ei leidnud kaubanduskeskuse kontaktinfot mitte kuskilt, seega loodetavasti keegi Zeppelinist märkab seda postitust.
----
Kui näed viga, teata kommentaaridesse.

Konspekt veebis:"Eesti keele suulise ja kirjaliku väljenduse õpetus I osa"

2009-09-03T14:46:00.000+03:00

Lisasin oma "Konspektid lehele uue teema". Sinna on võimalik pääseda siit või sites.google.com/site/konspektid/uelikool kaudu. Sisu uueneb automaatselt, sest kasutan konspekteerimiseks Googel Docs`i lahendust.
----
Kui näed viga, teata kommentaaridesse.

Konspekt veebis: "Euroopa ideede ajalugu"

2009-09-03T14:38:00.000+03:00

Ülikooli materjalid veebi

2009-08-31T00:57:00.000+03:00

Tuletaksin meelde, et oman ka väikest kodulehte, kuhu panen üles konspekte ja õppematerjale, mille olen ise koostanud. Selle lehe aadress on http://sites.google.com/site/konspektid/ Seal on suur osa keskkooli konspekte. Uuendusena lisasin sinna ülikooli alajaotuse, kuhu plaanin kõik ülikooli materjalid postitada. Seega jätke see leht meelde ja kui teil endal juhtub olema ülikooliajast elektroonilisi konspekte, võtke julgesti ühendust ja ma panen need üles..
----
Kui näed viga, teata kommentaariumisse

Virtuaalsed inimsuhted

2009-05-11T16:17:00.002+03:00

Viimaste aastate tehnoloogia ja interneti areng on muutnud inimeste igapäevast elu ja suhteid märkimisväärselt. Arvuti ja internet võimaldavad omavahel ühenduses olla ka siis, kui see füüsiliselt võimalik pole. Indiviididel on tekkinud rohkem võimalusi ennast näidata ja uusi tutvusi luua. Virtuaalsed suhted on ühelt poolt head, võimaldades kodust lahkumata teise inimesega kontaktis olla. Samas valitseb internetis palju ohte, millega tavakasutaja arvestadagi ei oska. Järgnevalt tulevad arutluse alla mitmed aspektid, mida virtuaalse suhtluse juures tuleks silmas pidada ja kuidas need suhted meie igapäevaelu mõjutavad.

Kõige populaarsemaks suhtluskeskkonnaks on saanud sotsiaalvõrgustikud. Eestlased kasutavad peamiselt Facebooki ja Orkutit. Need on keskkonnad, kus persoonil on võimalik luua oma profiil ja avaldada enda kohta infot, alustades nimest ja lõpetades piltide ja videotega. Lisaks sellele saab kutsuda sõpru ja tuttavaid, kellega seda infot jagada. Enam ei pea sõbrannadega kokku saama, et oma reisipilte näidata. Piisab vaid sellest, kui need internetti üles laadida ja sõbrad vaatama kutsuda. Sellise suhtluse plussid seisnevad selles, et side sõpradega hoitakse tugev, isegi siis, kui pole võimalik piisavalt tihti kokku saada.

Igal positiivsel asjal on ka negatiivseid külgi. Alati jääb võimalus, et keegi kasutab laialdaselt avalikku infot kurjasti ära. Noored avaldavad enda kohta väga küsitava väärtusega infot. Näiteks laaditakse üles viimati toimunud sünnipäeva pildid, kus inimesed on selgelt joobetunnustega. Ei mõelda selle üle, mis juhtub siis, kui on vaja tööd otsima minna. Ettevõtjale võib inimesest väga vale mulje jääda, kui avastab kandidaadist mõne joomingu käigus tehtud pildi.

Üha enam koguvad populaarsust ka mitmed tutvumisportaalid. Paljud inimesed kasutavadki tutvumiseks ainult internetti. Virtuaalsed on suhete loomine palju lihtsam. puuduvad ebamugav piinlikusetunne või välimusega seotud probleemid. Veebis on võimalik avaldada ainult seda infot, mida vajalikuks peetakse ehs siis esile tuua ainult positiivseid külgi. Seetõttu on inimesel internetis suhtlemisel rohkem enesekindlust ja tuntakse ennast turvaliselt.

Interneti anonüümsus tekitab aga isemoodi probleeme, sest palju lihtsam on endast paremat muljet jätta. Inimestel on piiramatu fantaasia ning sageli valetatakse ja mõeldakse välja asju, mida tegelikult toimunud pole. Kõige rohkem luisatakse kahtlemata välimuse kohta. Selline võltsidentiteet tekitab heaolutunde ja kasvatab enesekindlust. Muidugi mõista ei saada sellise suhtlemise puhul teise inimesega kunagi kokku, sest siis tuleksid kõik valed päevavalgele. Sellised suhted on mõttetud, sest inimene võiks ajaga midagi kasulikumat ette võtta, kui internetis kedagi teist mängida.

Igasuguste uuendustega lähevad kõige meelsamini kaasa just noored. Seetõttu on nad väga aktiivsed ka virtuaalses elus. Neile meeldib tehnika ja need laialdased võimalused, mida internetisuhtlus pakub. Kahjuks vähenevad selle tõttu kokkusaamised ja ühistegevus teismeliste vahel.Vanasti, kui internetti polnud, sisustati oma aega pigem õues mängides või raamatuid lugedes. Noored veetsid palju rohkem aega koos suheldes ja liikudes. Psühholoogid väidavad, et just tänu interneti puudumisele arenesid noorte suhtlemisoskused paremini välja kui praegu. Otsekontakte peetakse aina vajalikumaks.

Tänapäeval on võimalik inimesel juba kahte paralleelset elu eristada. Esimene on virtuaalne ja põhineb internetil ning arvutitel. Teine märgib elu, mis toimub reaalselt. Mõnikord puutuvad need kaks maailma kokku ja vahetavad liikmeid, kuid üldiselt funktsioneerivad need samaaegselt ja teineteisest lahus. indiviidil võib olla internetisõpru, kellega ta kunagi kohtunud pole, ja samas ei suhtle ta mõnede oma sõpradega internetis üldse, sest selleks pole vajadust või aega. Virtuaalsed inimsuhted pakuvadki ehk seda, millest füüsilises elus vajaka on jäänud: turvalisus, personaalsus, anonüümsus ja võime ise olukorra peremees olla.

On palju räägitud sellest, et eestlane on reserveeritud ja loob suhteid vaevaliselt. samuti on riigi ilmastikuolud heitlikud ja pool aastat valitseb rohkem pimedust kui valgust. Kindlasti ülalmainitud põhjuste pärast eelistavad inimesed suhtluseks virtuaalseid kanaleid. Tundub, et üha rohkem inimesi kasutab mobiili sõnumisaatmist lihtsama väljapääsuteena ebamugavatest olukordadest. Liiga palju juhtub seda, et abikaasa jätab oma partneri sõnumi teel maha. Sellisel viisil pole vaja oma tegevusi põhjendada ega pea teise inimesega otsekontaktis olema nagu näiteks telefonikõne puhul.

Virtuaalsed inimsuhted pole kaugeltki nii püsivad kui füüsiline kontakt. Internetis suheldes saab inimesest väga ühekülgse pildi. Kui jututeemad ammenduvad, kaob suure tõenäosusega huvi üldse edasi suhelda. Samas on ta sõprade nimekirjas alati olemas ja kättesaadav. Mõnes mõttes on see hea, sest raske on ette kujutada aastakümneid valitsenud olukorda, kus tutvuse korral vahetati ainult telefoninumbreid, ja kui näiteks number juhtumisi ära kadus, polnud võimalust selle inimesega enam ühendust võtta. Samas, kas meil on nii palju lihtsalt tuttavaid vaja, kellega pole lootuski, et võiks ka sõprussuhe tekkida. Vajame pigem häid ja lähedasi sõpru, mitte aga sadu tuttavaid, kes Facebooki sõbralistis "tolmu koguvad".

Selge on aga see, et tehnoloogia poolt pakutavad võimalused on lummanud paljusid noori, kes leiavad, et interneti kaudu on hoopis kergem sõpru või elukaaslast leida. Virtuaalses maailmas kehtivad samas mõnevõrra teistsugused kombed ja seaduspärasused. Internetis on palju rohkem anonüümsust ja selle võrra vähem usaldust. loodud suhted on ebastabiilsed ja pinnapealsed. Mis seal salata, virtuaalne elu hakkab üha enam inimese elukorraldust mõjutama. Seega on vaja teadlikult oma tegevusi planeerida ning mitte oma elu liialt internetis toimuvaga siduda, sest mida siis teha, kui internetiühendus ühel päeval katkema peaks.

Ago Press
Tartu Täiskasvanute Gümnaasium
Hinne: 4+

Enne kirjandit: KÕIGE TÄHTSAM

2009-04-24T14:09:00.001+03:00

9:30 kohale
Varupastakad ja söök kohe lauale.
Eksamist on võimalik koopia teha. Esimese kahe tunni jooksul ei lasta välja.

Ridu vahele ei jäeta ja kasuta taandrida. Kui paberist jääb puudu, küsi juurde. Mustandit ei hinnata. Kirjuta muudetav lause uuesti mustandis läbi, mitte puhtandis.
Sissejuhatuses ei tohi olla näidet. Samuti ei tohi ära tuua peamõtet e. vastust probleemile. Lõppsõnasse ei tohi tuua uut materjali, tsitaati. See läheb eelviimasesse lõiku. Sisu osas on 4-7 lõiku. Lõigud võiksid olla ühepikkused. Kirjand ei tohi olla ühe loo jutustamine. Iseenda mina ei tohiks rõhutada. Ei tohi kasutada lühendeid: 20. sajandil ei tohi lühendada, 2005. aastal. Ometi, küll, isegi, ju, tegelikult, suhteliselt- hoidu kasutamast. Lauset ei tohi alustada sidesõnaga – ja, sest, ning, sellepärast, kusjuures, kuigi.

Näited:
Meie eludes on tähtsal kohal karjäär. (elus mitte eludes)
Tuleb uusi ja huvitavaid raamatuid. Õige-Antakse välja uusi raamatuid.

Fraasid:
See aeg, sel ajal, selleaegne
too aeg, tol ajal, tolleaegne
algul
kas või
ühelt poolt, teiselt poolt, igal pool,
ki/gi liitub pärast käände lõppu
kee-gi- kellelegi, kelleltki
mis-ki- midagi, milletagi, millegagi
kumb-ki- kummastki, kummalegi
õieti tähendab õigupoolest
õigesti- õige valik
Sõna oskama
käändub-osanud
igaüks, igaühele, igaühest
palju haritud inimesi
enamik õpilasi töötab
enamus ei kiitnud heaks
enne- kokku lepitud, ajalises tähenduses
varem- teatavaks tehtud
ennem=pigem
järele- järele tegema, jäljendama, järele mõtlema
järgi- millegi eeskujul või põhjal
vahel- aeg-ajalt (ainult sidekriipsuga)
vahest- kahtlus, võib olla
vast- vastsündinu, äsja või alles, ainuke tähendus
NB! Praegu, kus kui ma minevikule mõtlen. /kus tähendab kohta, kasuta sõna kui

Suur, väike täht
Esimene maailmasõda
Teine maailmasõda
eesti kirjanik- rahvuskultuuri esindaja
eesti rahvaluule, soome rahvaluule
prantsuse kunst
Eesti valitsus, pass, kodanikud, riik
ajaleht Eesti Ekspress
romaan „Tõde ja õigus“

Lahku
käsitsi kirjutatud artikkel/ kuidas kirjutatud, määrsõnad
asja saabunud teade/ asja- määrsõna
praegu kehtivad reeglid, normid/ millal kehtivad, iseseisev määsõna
kollaseks värvitud maja/ missuguseks värvitud maja, kirjutame lahku
Kokku
patriotismitunne, moraaliküsimused, individuaalomand, seadusevastane, loteriivõit
----
Kui näed viga, teata kommentaaridesse.

Arutlus: Eesti koht gloabliseeruvas maailmas

2009-03-26T23:23:00.000+02:00

Globaliseerumine tähendab nii riikide majanduste, kultuuride, väärtushinnangute ühtlustumist kui ka koostöö ning suhtlemise üleüldist tihenemist. Üleilmastumise tunnusteks on näiteks rahvusvaheliste ettevõtete piiriülene levik, arusaamade ning väärtushinnangute ühtlustumine erinevates riikides kui ka globaalsete kommunikatsioonivõrkude kiire areng ja laialdane kasutuselevõtt. Niimoodi kirjeldati seda nähtust igatahes veel paar aastat tagasi ja pigem positiivses võtmes. Hetkel on igaühele selge, et majandusolud ja mõtteviis on kardinaalselt muutunud. Kas ka globaliseerumine teeb vähikäigu? Kas ja kui palju kannatab globaliseerunud majanduse tagasilöökidest Eesti?

Meie riik on näinud peamiselt positiivset, mida majanduste ja väärtussüsteemi ühtlustamine kaasa võib tuua. Nüüd on tulnud aeg esimesteks tagasilöökideks. Positiivne oli see, kui liitusime Euroopa Liiduga. EL on kui väike mudel globaliseeruva maailma näitlikustamiseks. Ühenduses kehtivad laialdased vabadused ning riigipiire justkui polekski. Inimesed saavad vabalt ringi liikuda ning investorid on üldjoontes enesekindlad nendesse riikidesse investeerimisel, sest süsteem toimib kindlate reeglite alusel ja koostöö alusel. Euroopa Liit on suures osas ka väärtuste kandja. Demokraatlikud põhiõigused, inimeste vabadused, ausad valimised on kõikide liikmesriikide seas tunnustatud. Eestil on kahtlemata vedanud, sest ka meie väikeriiki võetakse nüüd usaldusväärse partnerina. Üleilmastumine saab paremini toimuda siis kui inimeste ja riikide vahel valitseb usaldus ja koostöö.

Eestlastel on uskumatult vedanud võrreldes mõne teise riigiga, mis on välistele mõjutustele suletud. Saame vajadusel erinevate infokanalite kaudu jälgida maailmas toimuvat. Reisimine on muutunud lihtsamaks kui kunagi varem. Viisat pole isegi Ameerikasse sõitmiseks vaja, rääkimata siis Euroopa Schengeni ruumist. Väga oluliseks tuleks pidada ka laienenud õppimis- ja töötamisvõimalusi välismaal. Eesti haridussüsteem ei suuda inimestele väga spetsiifilisi teadmisi anda. Seega tuleks soodustada tegevust, kui minnakse välismaale tarkust ning kogemusi hankima. Paljud neist ei pruugi tagasi tulla aga enamus siiski naaseb ning neil on palju suurem teadmiste pagas ja motivatsioon, et nii oma elu kui ka kogu Eesti riiki paremaks muuta.
Igal asjal on aga kaks külge. Ei saa mööda ka gloabliseerumise negatiivsetest külgedest, mis on võib olla isegi positiivsed küljed varju jätnud. Suurim mure on praegu just majandusolukord. Mõned üksikud inimesed on väitnud nagu oleks süüdi ainult Eesti valitsus ja Andrus Ansip. Selle väitega on väga raske nõustuda. Eesti on sellisesse raskesse seisu jõudnud peaasjalikult ülemaailmse majanduse jahtumise tulemusena. Maailmapank kardab, et 2009. aastal võib maailma majandus esmakordselt peale II maailmasõda langema hakata. Kuna sõltume väga palju ekspordist, välismaisest laenurahast ja investeeringutest siis on loogiline, et tekib vastulööke, kui kõik need tuluallikad vähenevad. Eesti ei valitse naturaalmajandus ning ka siseturg on imepisike võrreldes mõne suurriigiga. Meil pole võimalik elada aastaringselt puu alla ja elatuda põllumajandusest.
Kogu selline segadus ja hirm tuleviku ees on ka kõik muud asjad pea peale pööranud. Paljud inimesed ei hooli enam nii palju mingitest kaugetest väikeriikidest, kes vaevlevad demokraatia kriisis. Samamoodi ei hooli ka USA välisminister sellest, milline valitsus parasjagu Hiinas võimul on. Tähtis on hoida häid suhteid, sest suur osa selle suurriigi sääste on Ameerikas kinni. Kõige rohkem sunnib see majanduskriis aga riike protektsionismile. Kõlavad loosungid „eelista eestimaist“ pole midagi muud kui üleskutsed protekstionismile. Eesti peaks töötama vastupidises suunas, et kaubad jälle riikide vahel liikuma hakkaksid. Eesti sisetarbimise propageerimise tunnustamine ei mõjuta eriti kedagi aga kui Saksamaa järgib meie eeskuju siis tuleb kindlasti järjekordne piimakombinaat kinni panna.

Mis on aga minu arvamus ja kas oskan lahendusi välja pakkuda.? Olen liberaalse maailmavaate toetaja. Leian, et globaliuseerumine on Eesti jaoks esmatähtis küsimus. Mida avatum ning tolerantsem on riik ja selle pealinn, seda rohkem erineva taustaga võimekaid inimesi hakkab siia tulema. Eestil on oht jääda kõrvaliseks Ida-Euroopa maaks. Inimestel on vabadus siit riigist lahkuda. Paljud seda kindlasti ka teevad. Globaliseerumise üks viga seisneb ka selles, et mõnda piirkonda võetakse ühtse tervikuna. Kõik teavad neid „Ida-Euroopa riike“. Ärme üldse räägigi nendest baltikumi riikidest. Selliseid mõttevälgatusi ja arvamusavaldusi võib igalt poolt lugeda. Tore on siiski tõdeda, et Eestil on mõni suurem siht silme ees. Kas pole ju euro kasutusele võtmine samuti globaliseerumise üks tunnus. Integreerumine Euroopa Liidu rahasüsteemi on igati vajalik ja väärib pingutust.

Huvitav on tõdeda, et globaliseerumisel on kõikehõlmav efekt. Kui läheb hästi siis läheb peaaegu kõigil hästi. Kui hakkab kuskilt otsast viltu minema, siis tõmmatakse paratamatult kaasa ka kõik selles süsteemis kaasa tegevad osapooled. Tagasilöökidest pole pääsu ka Eesti Vabariigil, mis veel mõni aeg tagasi nautis peaaegu kümneprotsendilist majanduskasvu.
Eesti inimesed ei peaks depressiooni langema. Tervel maailmal läheb halvasti ja võib veelgi halvemaks minna. Oluline on säilitada positiivne ellusuhtumine ja vaadelda praegust olukorda kui järjekordset katsumust, mis tuleb ületada. Kui maailmal hakkab paremaks minema, eks siis muutub ka eestlaste olukord heaks. Miks mitte aga alustada seda „maailmaparandust“ just siit Eestist, sest üleilmastunud maailmas on kõik võimalik.

Klassikirjand: Meedia juhib ja mõjutab meie elu

2009-02-18T09:37:00.000+02:00

Eesti meedia ning ajakirjanduse taassünniks võime lugeda NL-u lagunemist üheksakümnendate alguses. Uue riigikorraga sündis vaba ja sõltumatu meedia. Demokraatlikes riikides loetakse tugevat ajakirjandust neljandaks võimuks. Kahtlemata mõjutab lehest loetud või "Aktuaalsest kaamerast" nähtud info inimese igapäevast tegevust ning laiemalt üldist maailmavaadet või meelsust erinevate teemade suhtes. Isegi, kui inimene pole kursis ning ei jälgi meediat, saab ta kaudselt mõjutatud, sest riigi otsustajad lähtuvad poliitika kujundamisel suurel määral teabest, mida pakutakse meedia vahendusel.
Tuleb tõdeda, et meedial on erinevatel aegadel olnud kord suurem, teinekord väiksem tähtsus. Paar aastat tagasi, kui Eesti majandus õitses, vallutas internetimeediat kollane laine. Väga populaarseks said mitmesugused seltskonnaportaalid, kus kirjutatakse nii Eesti kui ka välismaa staaridest ja nende tegemistest. kaubaks läks raiskamine ja glamuur. Praegusel ajal, kui väga paljudel inimestel on raske ja kardetakse tuleviku pärast, tuleb rõhuda tõsistematele teemadele. Õnneks on meedia rahva soove ning vajadusi tähele pannud ja pakub üha enam väärtuslikke ja tõsiseid artikleid.

Võib väita, et sotsiaalministri tagasiastumisel oli suur roll täita ajakirjandusel. Ministrit survestati erinevate meetoditega, alustades halastamatute intervjuu küsimustega, lõpetades kannatanute järjekindla kajastamisega. Selle kaudu mõjutati avalikku arvamust, mile tagajärjel minister tagasi astus, sest oli kaotanud igasuguse usalduse rahva silmis.

Meedia kipub sündmusi üle vindi keerama, sest enamik ajalehti, tele- ja raadiokanaleid kuulub eraomanikele ning elatub reklaamirahast. Eestis on õnneks ka Rahvusringhääling, mis hõlmab samuti kõiki meedia valdkondi, kuid erinevus seisneb selles, et seda rahastab Eesti riik. Rahvusringhääling peab lähtuma teatud seadustest, mis kirjutavad ette prioriteedid ja programmi. Riigi poolt rahastatud meedia tasakaalustab kasumit taga ajavaid meediaettevõtteid ning võimaldab pakkuda mitmekesisemat teemadevalikut. Kui erameedia otsib skandaali, verd ja konflikte, siis Rahvusringhääling peaks pakkuma inimestele väheke tasakaalukamat ning analüüsivamat käsitlust. Kokkuvõttes võidab sellest tarbija.

Meedia mõju saab väga hästi välja tuua kahe rahvusgrupi käitumise vaatlemisel. On teada, et eestis elev venekeelne elanikkond ei tarbi eriti eestikeelset meediat. Saadakse teavet Venemaa telekanalitest ja venekeelsetest uudisteportaalidest. 2007 aasta aprillisündmused näitasid, kui suur jõud on massimeedial inimeste käitumise kujundamisel. Seda isegi siis, kui tarbija elab teises riigis. Konkreetse näite puhul on see Eestis elav venekeelne inimene.

Suured muutused on toimunud ka Eesti meedia struktuuris. Järjest enam inimesi rahuldab oma esmase infovajaduse interneti vahendusel. Paberlehe tellimine on osutunud kas ebamugavaks või kalliks, eriti praeguses olukorras, kus inimesed jäävad sadade kaupa töötuks. Noored inimesed aga leiavad, et internet on lihtsam ja mugavam viis uudiseid lugeda. Lisaks sellele on võimalik igat artiklit kommenteerida nind teiste lugejatega diskuteerida.

Internet mõjutab inimest kiire ning vahetu info pakkumise kaudu. Lisaks kõigele sellele on võimalik ka lugejal endal info loomises või vahendamises osaleda. Viimaste aastate jooksul on uudiste- ja raadiosaadetele lisandunud järelkuulamise või vaatamise võimalus. Tänapäeval on inimestel hõlbus olla kursis toimuvaga ilma, et oleks vajadust õigel ajal teleri ees olla või raadio sisse lülitada. Selle tulemusel paraneb inimeste üldine informeeritus, sest tähtis saade ei jää nägemata.

Teabel ja informatsioonil on suur osa meie igapäevaste otsuste langetamisel. Seetõttu oleme ka väga haavatud, sest meedia on võimeline tekitama paanikat ja konflikte. Johtuvalt erameedia eesmärgist teenida kasumit, paisatakse üldsuse ette teemasid, mis jagavad ühiskonna vastasleerideks või tekitavad alusetust paanikat. Riigi poolt rahastatav Rahvusringhääling seisab aga Eesti riigi ning keele säilimise eest ja on samas tasakaalustavaks jõuks kollase meedia skandaalseetele ja tihti alusetutele artiklitele. On selge, et majanduskriisi oludes muutub meedia tarbimine oluliseks ja inimestele tuleb pakkuda eelkõige kainet analüüsi ning vähem paanikat. Kindlasti aitaks see inimestel praeguses olukorras paremini toime tulla.

Hinne oli 4
----
Kui näed viga, teata kommentaaridesse.

Arutlus: Sotsiaalne tõrjutus

2009-02-03T23:42:00.001+02:00

Sotsiaalne tõrjutus - paratamatus või vaba valik

Sotsiaalne tõrjutus tähendab seda, et indiviid ei tunne ennast enam ühiskonna täisväärtusliku liikmena. Seda võib põhjustada vähene läbikäimine teiste inimestega, ebapiisav sissetulek, muutunud majandusolud või väärtussüsteem. Tihti tekib sotsiaalne tõrjutus kõigi nende koosmõjul. Kui inimene kaotab töö siis vähenevad tema sissetulekud. Kaob ka harjumuspärane töökollektiiv ja tuttavad. Võib ka juhtuda, et peale nende probleemide toimuvad ka ühiskonnas üldisemalt suured muutused, millega on raske toime tulla. Samas inimesed ju ei sünni siia ilma nii, et nad oleksid kohe sotsiaalselt tõrjutud. Selline olukord tekib mitme halva teguri koosmõjul ja sellest on tegelikult võimalik välja tulla. Inimese ees on tavaliselt kaks valikut: kas jään käed rüpes abitult kellegi abi ootama või leian rasketes oludes sisemise jõu, mille abil elu jälle korda seada. Järgnevalt mõtestan lahti, kas töötuks jäämise tagajärjel tekkinud sotsiaalne tõrjutus on paratamatus või vaba valik.

Loomulikult ei saa väita, et töö kaotus ja sotsiaalne tõrjutus oleks inimese vabatahtlik. Inimesed võivad töö kaotada mitmel põhjusel: koondamine, haigus või õnnetus, töökohustuste mittetäitmine ja nii edasi. Selge on aga see, et suur osa töötuks jäänud inimesi ei suuda oma elatustaset samal tasemel enam hoida. Siinkohal hakkabki peale võõrandumine ühiskonnast.

Tänapäeval kohtab laias laastus kolme gruppi töötuid: värsked, pikaajalised ja heidikud.
Alles hiljuti tööta jäänud grupp on kõige rohkem tõrjutuse eest kaitstud, sest neil on veel hea ettekujutus tööturul toimuvast ning teadmised oma erialast. Neil on kõrge motivatsioon ja nad saavad üsna kõrget töötu abiraha, mis ei halvenda nende elatustaset väga palju. Kui juhtub, et neil ei õnnestu mingil ajavahemikul tööd leida, langevad nad pikaajaliste töötute hulka. Selleks ajaks on töötu abiraha maksmine lõppenud ning inimestel on raskusi toime tulemisega. Kaua aega töö otsimise tulemusel on tekkinud trots nii riigi kui ka teiste inimeste suhtes. Mõned neist võivad tunda, et nad pole kellelegi vajalikud. Ilmnevad sotsiaalse tõrjutuse tunnused ning sellel hetkel on inimese tahtejõul väga suur roll. Kas püütakse ennast täiendada ja mõeldakse välja uusi võimalusi, kuidas hakkama saada või loobutakse pingutamast üldse. Väga pikka aega töötu olemine ei tähenda seda, et see oleks paratamatus. Kõik valikud on selle tööotsija ees valla. Võib hakata FIEks või asutada oma ettevõte, teine lihtsam variant on ennast täiendada ning inimestega suhelda leidmaks uusi väljakutseid. Loomulikult on siinkohal määravaks mitmed olud, nagu näiteks elupaik ja rahalised võimalused- laenud ning lõppude lõpuks, tööpuudus on muutuv nähtus. Kord on see kõrgem aga enamikel juhtudel siiski üsna madal. Kes soovib ja suudab töötada, see tööd ka leiab.

Hoopis kurvem on heidikute olukord. Need on inimesed, kes ei soovigi tööd leida ning elavad seetõttu kohaliku omavalitsuse almusest ja ka näiteks pudelite korjamisest. Elupaigaks on neil sotsiaalmaja või bussipeatuse iste, sest isiklik elukoht puudub. Kodutute kohta võib öelda, et nad on sotsiaalselt väga tõrjutud. Sageli pole neil perekonda ega lähedasi sõpru. Poliitikast ja majandusest huvituvad nad vähe. Selline eluviis pole kindlasti paratamatu. Hoolimata sotsiaaltöötajate pingutusest ei suuda sellised inimesed oma elujärge parandada, sest neil pole lihtsalt motivatsiooni liigselt pingutada. Tõrjutus on juba nii suur, et ei tunta ennast ühiskonna ja rahava osana. Tervislik seisund on sellistel inimestel väga halb, sest tarbitakse palju meelemürke ning tervisest ei hoolita üldse. Lisaks sellele pole neil ka mingisugustki kindlustust haiguse korral, seega nad ei loodagi abi saada.

Nagu näha, ei kujune sotsiaalne tõrjutus üleöö vaid süveneb samm-sammult. Sellele aitab kaasa inimese tegevusetus ja nn "õpitud abitus", mis tähendab, et küll keegi korraldab kõik asjad minu eest. Kahjuks tänapäeval asjad enam niimoodi ei käi. Riik pakub vaid miinimumi ja suur vastutus langeb kodanike õlule. Enamus neist suudab raskest seisundist välja rabeleda, teisalt väike osa seltskonnast leiab, et asetleidev olukord on paratamatu ja selle vastu võitlemine on tulutu ettevõtmine. Osalt saab ju seda põhjendada vana, nõukoguliku mõtteviisiga, kus riigis polnudki töötust ja mingi tööots leidus alati. Loodetavasti see on vanemate inimeste probleem ja meie noor põlvkond suudab, teeb ja saavutab edu ning ei varju sõna paratamatu taha, mis justkui vabastaks vastutusest.

Ago Press
12 a

Referaat: Ivar Sild

2009-01-04T03:49:00.001+02:00

SISSEJUHATUS

Teen referaadi luuletahast Ivar Sillast. Ta on teadaolevalt esimene ja ainuke homoluuletaja Eestis, kes on peale luule ka proosat kirjutanud ning on mitmetes kirjanduslikes organisatsioonides tegev. Ivar Sild on avalikkuses hästi tuntud inimene. Ta on töötanud Õhtulehes ja avaldanud teisteski ajalehtedes mitu arvamuslugu.

Valisin Ivar Silla oma referaadi teemaks, sest mind huvitas, millest võiks kirjutada üks homoseksuaalne mees ning kuidas tema teoseid üldsus vastu on võtnud.

Referaat jaguneb kolmeks osaks. Esimeses peatükis kirjeldan luuletaja elulugu ja kuulumist erinevatesse organisatsioonidesse. Teises osas kirjutan tema loomingust üldiselt ja milliseid luulekogusid ta välja on andnud. Kolmandas osas kirjutan kolmest tähtsamast luulekogust lähemalt.

Materjali sain peamiselt internetist ja meediast. Peaaegu kõik tema luulekogud on internetist kättesaadavad, peale viimase, mille pidin raamatukogust võtma.

Referaat on digitaalselt kättesaadav siit: http://shrt.st/1s9

ja siit: http://www.scribd.com/doc/8212357/Ivar-Sild-Referaat

ELULUGU

Ivar Sild on sündinud 24. märtsil, 1977. aastal. Ta on homoseksuaalne eesti luuletaja. Luuletusi hakkas kirjutama 14. aastaselt. Peale luule on ta kirjutanud mitu proosateost ja tegutsenud arvustaja ning ajakirjanikuna. Kuulub 2002. aastast Eesti Kirjanike Liitu.

Ta on vabavärsiline ja assotsiatiivne luuletaja, kelle peamiseks väärtuseks on seni olnud homoseksuaalse lüürika ja sotsiaalkriitika segamine tervikuks tekitades nõnda näilist haakumatust kujundite vahel ja muutes tekste hermeetiliseks.

Aastail 1998–2000 on olnud kirjandusliku rühma Tallinna Noored Tegijad (TNT) liige.

Haridustee on luuletajal üpriski konarlik olnud. Ta on käinud paljudes erinevates koolides ja ka õhtukoolides, et keskharidus kätte saada. Lõpetatud sai Luua Kõrgem Metsakool. Õppis neli aastat ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogia erialal, mis jäi teadmata põhjustel lõpetamata.

Hobideks peab maalimist ja arvutimuusikat. Tegeleb vahetevahel raamuatukujunduste loomisega.

LOOMING

Ivar Sild on avaldanud hetkel seitse luulekogu ja kirjutab oma kodulehel aina uusi luuletusi, mis lõpuks luulekoguks saavad.

Homotemaatika ja sotsiaalne tundlikkus – need on märksõnad, millega võiks luuletaja ja nüüd ka proosakirjaniku Ivar Silla loomingut iseloomustavalt kätkeda. Inspiratsioon on ammutatud isiklikult kogetust, läbi elatust, tunnetatust. Ivar on sedasorti kirjanik, kes ei räägi vihjamisi, ei paota kapiust, et see siis kohe kiivalt kinni tõmmata – tema lajatab otsesõnu, nõrgema närviga lugejaid vahest koguni šokeeriva avameelsusega. Inimesena seevastu on ta pigem kinnine, koolipoisilikult uje, aga sealjuures võluvalt siiras.

Luuletused on mõeldud inimesele, kellele meeldib lasta endas mingitel piltidel või seostel tekkida ja kes ei kuku kohe otsima filosoofilist mõtet või iga sõna tähendust ja konteksti ning kes naudib luulevoogu.

Tähtsamad luulekogud on:

„Usk, loodus, armastus” avaldatud 2002

„Minu erinnüsed” avaldatud 2002

„Siniveri ja surrogaat” avaldatud 2003

„Spermaga ja puha“ avaldatud 2006

Luulekogu „Usk, loodus, armastus“

Ivar Silla neljanda luulekogu kaaned on pehmed ja paatjalt rebasekarva, vedruköitega seotud leheküljed nende vahel on nummerdamata. Kas neil kolmel elemendil on mingit tähendust? Tumedalt vereva kaanevärvi kohta ei oska ma suurt midagi oletada (tume ohutunne?), kuid köitmisviis ja pagineerimatus tundub omamoodi lahke ülbusena (või ülbe lahkusena?) – kui mõni luuletus ei meeldi, ole siis, kallis lugeja, nõnda kena ja tõmba, palun, see kärrdi välja ning viska minema nagu untsusoditud leht oma märkmikust! Mingit jälge väljarebimise vandalismist ei jää, raamat on väljanägemiselt endiselt süütu ja puhas nagu näkineid.

Ja ega need leheküljenumbrid tõesti sisu ei rikasta, tekstina on pigem käsiteldav nende ärajätmine, kuid arvustajal läheb tsiteeritud luuletustele viitamine tsipa keerulisemaks. Rahuldun siis esirea esitamisega.

USKU EI OLE, AINULT LOOTUS

Kaantevahe ise on isiklike elamuste tekstiks töötlus. Esimene tsükkel USK jääbki nagu rohkem targutamiseks, autorimina pandud maailma hindama. Keegi vaatleja räägib meile autorihäälel kellestki, kellel on raske olla jumal ja kes hindab kõrgelt Strugatskeid ( eemaldasin spaatliga… ) Harvem on tundepunagu ajendiks olnud mingi reaalsem impulss (ma vaatan õhtut mis tõuseb…) , sagedamini sür- ehk ülireaalne mõjur, tihti pärit mõnest teisest tekstist. Vaatleja unenägudesse tungib mingi sauruste perverssus ( võrdlusvõimelised sürakuusalased …),

Luuletaja ahastab (kaks elu kirgi kassisilm…) , selles luuletuses tal oigab ja ohib kiima pritsib laiade larakatena…// elektersinine uus Looming ! Kirjanduslikke ja ajaloolisi motiive jagubki nii et hoia ja keela, huvitav, et need on paigutunud tsüklikolmandikku LOODUS(-LOOTUS). Kuidas seda mõista? Et luuletamine on Sillal veres? Et kui me leiaksime need näiteks esimesest tsüklist USK, siis võiksime ehk otsida luuletamisvajadust kultuuri pealispinnalt?

Sild on hinnanguline, ülearu karm takseerija. Tema juba teab, mis on õige ja mis vale. Ometi räägib ta sealjuures veel enda budistlikust meelelaaadist (Lisa 1: täna kui muilgi kordadel ...) Kas täiuslik budist ei ole siiski soovidest ja hinnangulangetamisest vaba? Noh, oletame, et tegu on veel algaja mediteerijaga, kelle erakuonni uks on unustusse jäänud ( ammu olnuks aeg…), temale on veel lubatud sihukesed karvaselt maised asjad nagu maailma asjadesse kriitiline suhtumine.

Nägemuse pöördumist sürrealismiks võib ju ka pidada viiruki toimeks – tekstis saavad tähtsateks tegelasteks paberdraakonid ja draamakilpkonnad ( sinisilmne poisike…) . Need draamakilpkonnad müttavad seal vedruköite vahel siin ja seal, ikka ja jälle.

Ehk olen ma vale mees Silda lahkama, ent mina ei suutnud neid ette kujutada ega tabada nende tähendust, ehkki neid on üpris täpselt kirjeldatud – suurte punaste silmadega// beezhika võrguga kaetud (dramaatiliselt meelestatud…) . Ega ometi deliiriumi hallutsinatsioonid? Rohelised mehikesed? Ent mulle olid nad kuidagi mokkamööda, kuigi olen karsklane. Võite pidada mind sarnaseks mehega, kes kuuldud anekdoodi üle sai mitu korda naerda, viimane kord siis, kui talle sisu ära seletati. Loodan, et mul seisab see viimane ees.

Silla lootusetu loodusluule on siis draamakilpkonnalik, raamatulik-teaterlik, noateralkäimine kahe teineteist välistava alge, publiku tähelepanu nimel tehtava sürrealistliku automaatse endatühjendamise ja budistliku vaikse eemaletõmbumise vahel. Häppeningki luuakse iseendale ( ukselävele sadas… ). Häppening on siis laadalik-sürrealistlik ettevõtmine, iseendale tegemine annab sellele budistliku maigu.

KAS ARMASTUS ON RAAMATULIK VÕI LOODUSLIK?

Mina olen pisut uurinud vend Vahindrat, Eesti ehk sünnimaal kuulsaimat budisti (maailm hindab kõrgemalt tema õpilast vend Ashin Anandat). Vahindra oli oma elu esimesel poolel Eestis räuskav friik, mängis paljajalu ja toogas tola turgudel, nahutas oma brošüürides naisi, riiki, juute ja kirikupappe, kes olid süüdi kõikides maailma hukkaminekus. Samas avaldas ta iseendast alastipilte ja ülistas meestevahelist sõprust. Ta oli vägeva, kütkestava kehaehitusega. Ometi ei ole kahtlust, et Vahindra oli saanud troositult hallil Eestimaal mingi tõeliselt päikseliku budistliku ilmutuse. Budism on ainus maailmareligioon, mille suhtumine homoarmastusse ei ole eitav.

Sillal on peale budismi veel ohtralt juttu Roomast (Lisa 2: maailm lõpeb värvikirkuses…), küll Promotheusest, Antigonest ja Parnassosest (võite rääkida…) . Ka antiikajal suhtuti homodesse sallivalt.

Sild näib arvavat, et meie jõuame tolerantsuseni kauges tulevikus , mil rõõmu tuntakse siis igast paarist kes armastab. Seda öeldakse luuletuses, mis kannab pealkirja HOMOFOOBEILE, mis on saadetud motoga We are family (tõlge: me oleme perekond), on kogus helgeim ja viimane, otsekui punktipanijaks, võtab seega kokku kas terve raamatu või vähemalt kolmanda tsükli ARMASTUS. Luuletus jutustab violettihkavast hõigust, mille peale kindlasti tuleb mu kallim suudleb kõigi silme all// kaunis nooruk poiss saja aasta pärast mais// me lähme ümbert hoides hellalt linnaparki. Homomotiive leidub hulganisti mujalgi (midagi helendab helgib ja tuikab…) , kust võime lugeda, kuidas tagauksest hullu hõngu// mekin nõrehaaval ihalusse// otsin leian kaugete tuharate ümbert.

Minu meelest on Silla elamuste allikateks olnud kuidagi liiga loosunglikud motiivid. Kuidagi teisased, literatuursed tõukurid on ta sule liikuma pannud, tema (raamatu)riiulis ongi aukohal Piibel ja (Andres) Ehini kogud ( tähetul kaugel Piiblimaal…). Ma ei taha öelda, et kirjanduslik motiiv oleks sandim vahetust elamusest, kuid kohati tundub mulle, et ei olda siiras. Näiteks peetakse ennast Saatana kehastuseks (kui Saatus oskaks kolmenigi lugeda…) . No, tänan väga! Ka Juudas Iskariotiga tõmmatakse paralleele (dramaatiliselt meelestatud…) . Liialdus mis liialdus, pealegi üsna ära leierdatud. Kas see on seotud kuidagi süütundega, mis poeedimina taga seisvas inimeses piina tekitab, kui ta ühiskondliku arvamuse oletatava hukkamõistu peale mõtleb? Häbi ja eputamine käivadki käsikäes, nii on see ikka olnud. Muuseas, katoliku kirik rehabiliteeris Juudase juba Praha kevade aastal (1968), ent Saatan ja omasooiharus pälvivad endiselt tänase Rooma valju taunimist.

“Usk. Loodus. Armastus” tundub mulle kuidagi liiga tellimuslik, puudutab kõike, mis on parajasti moes – setusid, kanepisuitsetmist, ecstasy't, Pamela Andersoni piimariiuleid, Lõuna-Ameerika kondoreid, Uku Masingut, tshumme jne . Feministidele on feminism lihtsalt läbilöögirelvaks. Äkki on Sillale häbisööstude vahel homondusest laulmine sedasama? Aga pole viga. Vend Vahindrast sai Birmas tõeline budist, kes kuulutati koguni bodisathvaks. Kõik võib olla veel ees…

Paar sõna vormistki. On häid kõla- ja keelemänge (keelekaid…) pops on pops (Lisa 3: võrdlusvõimelised sürakuusalased…), TNT TNT TNT TNT (kaks elu kirg kassisilm…), sum sum sum (eemaldasin spaatliga…) , muid erilisi nüansse ei torganudki silma, autori vabavärsis poeedihääl on võrdlemisi lihtne. Enamus lauseid on süntaktiliselt enam-vähem lõpetatud, kuid mulle meeldisid just poole pealt katki jäänud…
Luulekogu „Minu erinnüsed”

Ivar Silla loomingut iseloomustab võõrsõnade ja intertekstuaalsete vihjete-viidete üliküllus. Poeemide tähenduslikud üksused on nummerdatud, kusjuures mõningaid poeemide osi võib vaadelda kui iseseisvaid luuletusi. Näiteks poeemi „Le Cabaret” (Lisa 4) viimane osa (mis kannab numbrit 6): „tere mu härra / tere tulemast Cit-Cat Club'i / meil on ilusad göörlid / ja ansambel on ilus / kõik on ilus / kõike võib juhtuda / sest elu on / kabaree”. Minu arvates üks õnnestunumaid osi poeemis (kõnevool on loomulikult liigendatud-pauseeritud ja mis peamine – mõjuv). Nagu toodud näitest näha, ei kuulu Sild interpunktsiooni kasutajate hulka.

Silla loomingu värvide, omadussõnade rohkus; kõikvõimalike ajalootegelaste, kunsti, kirjanduse – ühesõnaga, kultuurinähtuste sissetoomine oma poemistikasse paneb pea ringi käima. Poeemis „Meri ja näsiniin” korjab Hermann vaid hulludele mõeldut (mitte Harry vaid Hesse ise), kuu palged vajavad L'Oreali kortsudevastast kreemi, Peemot laugleb telliskive seljast raputades mere poole, krimpsus valvuritädi uksel on kahtlaselt Alavainu; figureerivad veel Bulgakovi Kirjanike Akadeemia, Viljandi holapunt Untsakad, Dumas, Shakespeare'i Macbeth...

„Pealkirjata poeemi” (Lisa 5) sõnamängud tõid mulle meelde Jacques Prévert'i luuletuse „Rongkäik”. Prévert: „... Moskvast taganev part šmooritud Bonaparte'iga / Kabeli Aphrodite Melose vahiga ...” Sild: „... Ekke Nipernaadi Toomas Moor ...” Sõnade segamisvõte on üks, Prévert'i puhul küll pisut komplitseeritum. Võimalik, et kirjandusteaduses eksisteerib selle kohta täpsem nimetus – ei tea. Sürrealistlik absurdsus on see, mis Prévert'i luuletust ja Silla poeemi (poeeme) kindlasti ühendab – mõte neis on aga raskesti ligipääsetav (olgu lisatud, et „Rongkäik” ongi säärasele sõnamängule üles ehitatud). Ons Sild sürrealist? Prévert'i või Laabani laaadis? Omanäoline?

Veel täheldasin „Pealkirjata poeemis” omapärast nimepanemisviisi, kus romaani pealkiri ja peategelase nimi liidetakse: „... võtta Jaanus Tasuja kinni ...” See tähendab – võtta Jaanus, kes on Tasuja, kinni. Kindlasti polnud see Sillal taotluslik, ent sellist võtet võiks edaspidigi rakendada, näiteks: Jean-Paul Sartre'i Sõnad, Simone de Beauvoir'i Väga kerge surm (mõlema romaani peategelaseks on autor ise, ehkki teises käib jutt rohkem autori emast).

Esmapilgul, luulekogu esilehekülge lahti lüües, jääb mulje, et Silla võõrsõnade valik järgib mingisugust süsteemi – seal, prantsuskeelse pealkirjaga poeemis „Le Cabaret”, eelistab ta nõnda omasõna „kõnnitee” asemel kasutada galliapõhjalist võõrsõna „trotuaar”. Lehte keerates mulje hajub: casino (itaalia keelest), geiša (jaapani keelest), staariuks (inglise), brokaatkleit (itaalia)... Samas säilib ka prantsusepärasus: tualettlaud, platvormkingad. Tundub nii, et Silla sõnavaliku otsustab nende kõla, löövus, miks mitte ka eksootilisus (loorberi- ja aaloelehed). Näiteks eelistab ta omasõna „maasikamoos”, sest see on meloodiline, mõlemas liitsõna osises pikk vokaal; selle asemel, et kirjutada „maasikadžemm” või „maasikajam”. Kerkib küsimus, miks Sild poeemis „Le Cabaret” kirjutab Aphrodite suure tähega aga õnnejumalanna Fortuna väikesega. Iseasi kui „fortuna” oleks kirjas kahe u-ga. Sellisel juhul oleks Sild lihtsalt prantsusepäraselt väljendanud, et õnn oli poeemi minajutustaja kõrvalt lahkunud: „... casino seisis su selja taga / fortuna oli mu kõrvalt kadunud ...” Ent Fortuna, see on ladina keeles juhus ja prantsuse keeles (fortune) ka (hoolimata faktist, et see sõna mõlemas keeles veel õnne tähendab). Ju on seegi Ivar Silla keelelise eneseväljenduse iseärasus lihtsalt üks juhus (või trükiviga).

Ei või mööda vaadata gay-temaatikastki. Kõigepealt ilmneb see värvides: „... närtsiv sirelioks kukkus / vaibale / sellele lillamaolisele / helevioletsed platvormkingad /... vedelesid tooli all ...”. Sõna „lilla” (mis argikeeles teatavasti tähistab mõistet „homoseksualist”) tuleb Silla tekstide analüüsimisel aluseks võtta. Me peame julgema oletada, et sirelioksal on õis või isegi mitu ja need võivad olla valged, roosakaspunased, sinakasroosad – aga üldiselt kipuvad nad siiski olema lillad. Kui närtsivad lehed, pudenevad õiedki – kas saime aru õieti? – Sild tahab öelda, et tema seksuaalne suunitlus kipub suunda muutma? Vaevalt. Närtsiv sirelioks, mis pealegi veel kukub, on lihtsalt üks ilus poeetiline pilt. Peab tunnistama viimast ja ka Silla naiselikku lilletundmisoskust. Kuna aga on labane alatasa kasutada lillat värvi, siis võtab Sild appi oma võõrsõnade leksikoni ning leiab sõna „violetne”.

Oo violett, sa sinise ja punase segavärvus, kõlad kui sonett! Lillamaolist vaipa on tõesti maotu kõrvutada sirelioksaga – maod panevad nii viimaks veel sirelioksa nahka! Lilla lihtsalt ei kõla hästi. Me ei tohi unustada, et Sild on mees, kes enese kohta kasutanud sõna esteet. Ent eksisteerib ka inetuse esteetika. „Minu erinnüsedes” leidub teisigi esteetilise ja ebaesteetilise vastamisi seadmisi (nt. nartsissid rasvuvad). Ei jää muud üle kui arvata, et see on üks Silla poeetilistest võtetest. Mis madudesse puutub, siis neid ta armastab ja on järjekindel: meremadu „ALUSTATUD POEEMIS ehk ERINNÜSEDES”; madudest punutud vaip „Le Cabaret's”; Salamandergi on sisalikutaoline kahepaikne, maost mitte eriti erinev elukas – „Poeem arglikust salamandrist” (Lisa 6). Näib nii, et talle meeldib oma muusasid madudeks kutsuda, neid madudena ette kujutada – igaühel omad hellitusnimed! Seega ei saa ka lillamaolist vaipa Sillale tegelikult ette heita.

Kokkuvõtvalt: „Minu erinnüsed” räägivad paljudest asjadest korraga ja neis on palju omadussõnu, võõrsõnu. Värve on palju ja mõtteid – oi-oi kui palju! Ehkki ühekordsel pealiskaudsel lugemisel ei näi ta poeemid ütlevat just kuigi palju – ütlevad nad seda rohkem kannatlikule süvenemisvõimelisele inimesele.
Luulekogu „Spermaga ja puha“

Kunagi vihjas Ants Paikre, et ka üksainus sõna, kui too sisult on väga intensiivne, võib olla terve luuletus. Paikre meelest oli üllaks näiteks — päike. Ivar Silla viimases luulekogus näib tolleks imesõnaks pretendeerivat türa. Poeet ei paku küll seda sõna välja suisa suveräänse luuletusena, ent metafoorse pingestajana on see tal aina käepärast.

Selge, et kujundina evib türa topeltjõudu, esiteks peitub ses otsene tähendus, suguline energeetika, teiseks lisandub roppsõna epateeriv ja õrritav vägi, mis puritaani silmad klaasiselt läikima lööb. Ja hapranärvilisele mõjub kui poeetiline jalahoop munadesse või munasarja.

Sild sigitab türa abil mõjuvaid luulefiguure: mina taon oma türa valusaks / vastu ihusooja fantaasiat . Või — on päike juba üleval ja mu türagi / täna ta ots igatseb päikesepaistet. Siinkohal märkab ka iga laps, et Silla türa- kujund tükib Paikre päikese- sümbolisse kümblema, kahe kardinaalselt erineva luuletaja esteetikad astuvad rambesse hommikusse intiimsuhtesse.

Silla türa- metafoori tähtsusest raamatus saab õiget aimu, kui kõik sedasorti sümboolikat kätkevad luuletused (siia alla käib loomulikult ka kogu homondus) hetkeks kogust kõrvaldada. Järele jääb vaid verbaalne Kochi liikumine.

Ka ühe luuletuse piires võib türa saada luuleliseks trumbiks. Kasvõi emblemaatilisteks tõstetud ja tahakaanele eraldi nähtavaks paigutatud värssides: kes aias kes aias / kõvernäpp on aias / mis nimi mis nimi / homo tema nimi / käi läbi käi läbi / käi läbi hälbetihniku / ja otsi kohta kust sa saad / ning lükka türa sisse.

Ühes «Sirbi» küsitluses kinnitas Sild, et «ootab ja loodab» aega, mil kriitikud näevad ta luules muud kui homoseksuaalsust ning et tulevaste arvustajate sule all ta sugueluline «orientatsioon on hoopis puudutamata jäetud.» Vähemasti nüüdse raamatuga poeet kriitikuile selleks mingit võimalust ei anna. Alasti homomotiivid domineerivad värsikogus nartsissistlikult. Isegi kui see temaatika luuletuste üldmahus statistilist ülekaalu ei oma, siis emotsionaalset, sugestiivset, aktsentuaalset ülemvõimu ilmtingimata.

Ja NB! — raamatukese järelsõnas tutvustab kirjastaja Kivisildnik autorit Ivar Silda, kui «luuletajat, homoseksuaali, kriitikut ja paljutõotavat prosaisti». Seega, homoseksuaalsus on kergitatud professiooniks, kutsumuseks, väärtuseks.

Ega ma ei vaidle. Silla puhul kipub seksuaalkalle elukutseks nihkuma tõepoolest. Selles sfääris peituvad ta luule maardlad. «Spermaga ja puha» puhul iseäranis. Muide, teraselt sõelujale jäävad silma ka vihjed homoprostitutsioonile, mis iseenesest kutsumus ju küll ja mis justkui mahedad viiped Jean Genet «Varga päeviku» uulitsaliku homoseksi esteetikale: isegi kui käte vahel on odava veiniga odav pokaal, mis pakub / pakub ennast paremini kui poisid saunas või tänaval. Või: ilusaid poisse müüme liitri viina eest .

Teiseks äärmuseks võiks olla kõrgi esteedi ja dändi etendamine Oscar Wilde`i või Mihhail Kuzmini vaimus. Ehk nagu Eestis on abstraktse Ilu teener Linnar Priimägi. Aga kõrgesteediks, õilsate müütide loojaks Sild ei pürgi. Ja ei sobi. Temas lööb liialt läbi ginsberglik pärakuihalus. Ja lämmatavana serveeritav üksindus. Kohati saab eksponeeritavast homoarmust orjus. Ainitine, haiglaseks arenev rahuldamatus. Peltsebuli kihutatakse endast raevukalt välja Peltsebuli jõul. Siis ihkab ta omasooiharusest lahti, muserdama pääseb igatsus olla veel süütu poiss, kes pole miskit kuulnud suurtest türadest .

Just suurte riistade imbumine teadvusse ja tundeisse pani poisi murdeeas luulesse paiskuma. Ta sõber on Silla esikkogu «Valmimata luulet» saatesõnas kinnitanud: «Ei tea, et ta oleks lapsepõlves silma paistnud mingi erilise ande või olekuga. Tean, et 13-nda eluaastani ei olnud tal pisimatki huvi luule vastu, ja siis äkki 14-aastaselt hakkas ta kirjutama.»

Nostalgiline on meenutada Silla kümneaastataguse perifeerias sündinud debüütkogu teistki liigutavat saatesõna: «Jõgevamaa metsaselts, vahelduseks teatme- ja kroonikaraamatutele, avaldab noore luuletaja, Luua Kõrgema metsakooli õpilase, Ivar Sild`i esikkogu. Seda tööd on hinnanud näitleja ja kirjamees Lembit Eelmäe. Keelt korrigeerinud prof. Eduard Vääri, mille eest neile sügav tänu.»

Tänu muidugi, ehkki pole mul aimu, kuis suhtub näitleja ja kirjamees Lembit Eelmäe Silla nüüdsesse türa -poeetikasse, väärikalt Väärilt ei anna seda enam ka uurida. Silla tollane infantiilne ja romantiline sürr näis ju nõnda süütu. Tagantjärgi annab küll sealtki homolikku «lillat hurma» kurnata, ent see kõik on veel nii veetlevalt krüptiline. Autor rohkem valmistus luuleks nagu tüdruk esimeseks kuupuhastuseks / nagu nooruk esimeseks onaneerimiseks .

Järgnenud kogudes eksles luuletaja keerukates sümbolimustrites, mulle meeldisid kohati ta ürgajalised rekonstruktsioonid netikogus «Oletus». Ent selle meeldivuse taga on küllap mu isiklikud poisipõlvelised paleontoloogilised kihud. Luuletaja ise kinnitas aga ühes intervjuus, et «Oletuses» on ka gay -temaatika «põhjalikumalt kajastatud». Ehkki tõeliselt laksatas Sild kaartid lauale ikka nüüdses «Sperma»-raamatus. Identiteet on selgelt välja huilatud, kulissid koristatud, kamullaaž hüljatud, turvav kondoom prügilasse lennutatud. Otsustavus annab raamatule ka küllalt klaari kompaktsuse. Sedapuhku ei pea Sild tänama Eelmäed-Väärit, vaid koostaja-kirjastaja Kivisildniku radikaalset meelt. Sild on öelnud Päevalehele: ««Spermaga ja puha» on eelkõige Kivisildniku nägemus minust — tekstid valis suures osas tema, minu ülesandeks jäi vaid paar luuletust lisada ning tekstid üle vaadata. Tagakaane tekst ja järelsõna moodustavad terviku. Mõtlesin, et kui juba nii hulluks läks, siis luban ka lillad kaaned teha…»

Otsus oli õige, kõik, mis selles kogus jääb väljapoole lillat tonaalsust, näib marginaalsena. Sild on küll pressis kinnitanud (vaata, kui palju ta on jõudnud ajakirjanikele iseendast lobiseda!), et raamat olla ka «meediakriitika keskne». No, kuule, Ivar, meediale võid vastu päid-jalgu jagada mõnes lammutavas lehekirjutises, luulesse see ei puutu. Nagu ka kõiksugu eesmärgistatud «sotsiaalkriitika». Luuletused «Kordamine on tarkuse ema», «On tumedaid aegu», «Täna» jmt. esindavad üsna tüütuid tühitekste, kumuleeruvat lameverbaalsust. Need võivad koguni hakatada kahtluse kirjutaja poeetilise võimekuse asjus. Mitmes paigus häirib kohatine härdumine, enesehaletsus, veinise mehe sentiment, peaaegu ilasus. Lapselik-naiivne on too korduv hüljatud kassipoja -motiiv.

Luuletajad on läbi aegade oma kannatavat kuju massi juhmile ükskõiksusele vastandanud, ent laiguti on Silla resignatsioon pealetükkiv, ta hüüatab etteheitvalt: kas teie teate mis on üksindus. Kui ta tõesti vastuks ootaks, ütleks, et tean küll.

Suhtes lastesse või lapsepõlve ilmneb kihelevat ambivalentsust, kibedust ja kirge ühekorraga. Teades Silla-Wimbergi-Rooste idealiseeritud tagasivaadet õpingutesse Pedas ja eriti ühesse õppejõusse, võin öelda, et Siia hing peidab endas nii Peda- kui pedofiiliat. Viimasega on ju nii, et kurat seda teab, kus lõpeb keelatud poistenäppimine ja algab legaalne homoseks.

Pealegi — elu paiskab meile näkku vastuolulisi ja jahmatavid tingmärke. Silla ja ta sõprade iidolprofessor Toomas Liiv on moraalne, tegus ja austustvääriv figuur. Ent keegi teine Toomas Liivi nimeline isend eraldati ühiskonnast ja lastest trellide taha.

Silla luule personaaliat ja prototüüpe ma muidugi ei tea, küll on raamatus kirjas üks konkreetne protomaastik. See on Koidu tänava maja nr. 64. Sild avaldab: minu kodus Koidu tänaval. Teisal: lõpuks kaigub vaid metsik vihm mu tühja toa seintel / rongiratastest klirisevad ruudud. Koidu 64 on raudtee ligiduses ja rappub mööduvate vagunitega kaasa. Selles hoones on Kirjanike Liidu kortereid, ühes niisuguses peatub Sild. Teises paikneb naturalistlik, ent minu meelest heteroseksuaalne Tarmo Teder. Kunagi on elutsenud seal kõrgpoeet Indrek Hirv. Pildiliselt — Tarmo sasib naisinimest, Ivar ründab pärakut — mu kušett peab veel vastu me painete all . Milliseid erinevaid armastusi taluvad kirjanike korterid. Nüüd siis ka eesti kirjandus. Piirist piirini. Eesti kirjandus on tugev kirjandus.

KASUTATUD MATERJALID

Vikipeedia

http://et.wikipedia.org/wiki/Ivar_Sild

Nataly Koppel, 2008 Homopoeet Ivar Sild ei tunnista eeskujusid- Õhtuleht veebiversioon

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=270384

Ivar Silla CV

http://users5.titanichost.com/ivarsild/Sees/CV.htm

Annika Ülejõe, 2008 Luuletaja Ivar Sild paneb lugejad punastama- Kalev Meedia

http://www.kalev.ee/est/?news=927570

Kristi Helme, 2006 Ivar Sild: usun, et luule hoiab mind parema inimesena- Eesti Päevaleht Online

http://www.epl.ee/artikkel/363664

Jana Lepik, Ivar Silla üllitisest „Minu erinnüsed”- Bahama Post

http://www.bahamapress.org/index.php?section=bahamapost&file=lepiksild

Aarne Ruben, 2003 Ivar Sild, “Usk, loodus, armastus”- Areen internetis

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/E5E94E044D040230C2256D18003859FE

Olev Remsu, Draamakilpkonnad ja vend Vahindra. http://users5.titanichost.com/ivarsild/Mindkritiseeritakse/olevremsu.htm

Vaapo Vaher, 5/2007 Kondoomita homoluule- Looming

http://users5.titanichost.com/ivarsild/Mindkritiseeritakse/Vaapo.htm

Ivar Silla loomingu koduleht, allalaaditavad luulekogud

http://users5.titanichost.com/ivarsild/Sees/Sees.htm

Illustratsioon 1: http://paber.ekspress.ee/fotodb/CA2D7F63F8E94575C2256EB50022BC67/$file/tn_ivar-sild-raamat.jpg

Illustratsioon 2: http://paber.ekspress.ee/fotodb/69D16CAFDC6F3D97C22573D90031AC93/$file/tn_eefv-7b5cm5.jpg

LISAD
Luuletused

Lisa 1:

Lisa 2:

täna kui muilgi kordadel

vaikiti maha mu budistlik meelelaad

robinal maha langeb kastepiisku

mida nõelaga torkimas käivad

oravad ja apelsinid

apelsiniokkad kasvavad põhjade kliimas

toas lillepotis

poti suurust varieerida materjalidega

eterniit ja eboniit

ehitame pottidest torni

nimeks paneksime Pastii(laa)

seal võiks palju nüübeid hunte käia

oma kuusteuka saatust kurtmas

sealt võiks leida vanaemale

kandleplatsi

minagi läheksin Pastii(laa)sse

lauldes marss ELJ ees I

T. S. Eliotiga

istuksin viltuse ninaga grüünes

avades sinise roosade lillikestega

plastämbri

ja võtaksin võileivad välja

söögipalvet ma ei loeks

aga luuletusi

maailm lõpeb värvikirkuses

millest mina kunagi osa ei saa

sest ema unustas mulle sünnites

ulatada silmad ja südame

kõike tuleb ette

olen täpselt niisama vastik

kui Rooma päästnud hani

kes siiski keisri pidulauale

ümber loorberi lehk läkitati

olen hallis ülikonnas psühhedeelik

kes hullumajas end

vist jälle leiaks

kõik lubatud

nihilism labane

ainult hulludele

neoonkiri sügisporis vilksatab

lõpeb minu tühi maailm

Lisa 3: struktuur

Lisa 4:

tere mu härra

tere tulemast Kit-Kat Club`i

meil on ilusad göörlid

ja ansambel on ilus

kõik on ilus

kõike võib juhtuda

sest elu on

kabaree

Lisa 5:

Lisa 6:

2.

minu loominguline kohver

sõidab jõe peal

samal ajal kui Petrarca

moondub tuviks

hõbedane loorberioks nokas

mööda Pirita jõge

tema lisaharu pidi

jõuab kohver arteesia koobastesse

kus vabaduseihalejad

peavad punaste tõrvikute valgel

oma sünget koosolekut

arteesia lõpeb

ja kohvri saatusesepp

valab õnne ümber

kappavaks tuhkurhobuseks

mööda vesiseid niitusid

ta läheb

läbi helmika ja tarnapuhmaste

Petrarca on väsimatult lennanud

edasi tagasi

kord oks nokas

kord mitte

tuhkur aga

mööda teed kappab

päikseloojangusse

üksik hobune

sadulataskud hõbedasi

kahekümnesendiseid täis

hõrk sokolaadi hõng tõuseb

üles marmorkarniisi äärde

kus valge tuvi pesa

sinise taeva taustal

oma tiivasulgi silub

mu kohver komistab

soos

ning sendid sajavad

taevast roostevette

püha Elmo tuled

virvatulukesed

sendid kui vurrkannid

üks pool vaskne

teine hõbedane

pöörlevad vees

allikas vilgub

kätte ei saa

allikaemand

mina sulle hõbedat

sina mulle rauaõnne

kohvrist tõuseb hall mees

ja võtab saarelt Excaliburi

ning istub tuhkru selga

1.

tema mängis minuga peitust

sest päike oli kuivatanud elupuu okkad

ning varju vajati

ma ei leidnudki teda enne kui

ta oma urust hõikas tuulekandle uluna

nõnda head peidupaika polnud isegi Diogenesel

Salamander pistis oma soomusnina välja

isa sidrunkollastest kingadest

7.

ega me tavaliselt rääkinud millestki

ja ma ei saanudki tast miskit teada

kuigi tema opaalidest võis lugeda
minu salajasemaidki mõtteid ning ihkamisi
vahel kui mul tee oli eriti hästi keedetud
siis ta sai oma häbelikkusest üle ning kippus vallatlemagi
oh mitte labaselt tormates või mürades nagu koerad
hoopiski mitte
ta lihtsalt istus joogi asendis kulunud korvtoolis
olin sinna ühe sametpinnaga bordoopunase padja pannud
nii igaks juhuks
ning vangistas mu oma pilguga
täpselt nii kauaks kuni mu ärritus hakkas kergelt pulbitsema
siis käis mu ajust kui jahe mõõgatera välk läbi
taas olid mu mõtted puhtad ning heasoovlikud
jah ta oli ka hüpnotisöör fakiir sensitiiv
eriliselt kõrgele arenenud vaimsusega tegelane igatahes
mulle hakkas vist tagantjärgi alles selguma
miks ma Salamandriga kuidagi ühist lainetust ei taba
mulle on hakanud viirastuma et ta pole Maalt

Ühiskonna arutlus: Millise poliitilise ideoloogiaga samastun kõige enam ja miks?

2008-12-03T00:23:00.001+02:00

Elame ajas, kus ajalooliselt tekkinud poliitilised ideoloogiad on hakanud segunema. Väga raske on kõikide erakondade poliitilist ideoloogiat määratleda. Osalt tuleneb see populismist ja ühiskonnas toimuvatest muutustest. Elame üldiselt rahulikul ajal ja mõni aeg tagasi nautisime paar aastat päris kõva majanduskasvu. Selline olukord seab erakonnad huvitavasse seisu. Inimestele on tagatud arvestatav heaolu ning parteide erinevad ideoloogiad ei mängi enam nii suurt rolli, sest nii või teisiti läheb enamus inimestel hästi.

Erakondadest lähtuvalt võib selline aeg erakondade programmi ja vaateid muuta. Näiteks üdini liberaalne partei võib valitsusse saades pakkuma riigi poolt üha enam hüvesid, sest maksuraha laekub piisavalt.

Kui aga ajad muutuvad, peavad ka erakonnad oma poliitika üle vaatama ning sellistes situatsioonides hakkavad ilmnema parteide erinevad maailmavaated.

Samasugune muutus toimub pidevalt ka kodanikega. Inimesed saavad vanemaks, muutub positsioon, suureneb haritus, tekivad huvid. Lähtuvalt sellest kujuneb välja maailmavaade, mis peegeldab inimese hetke arusaamu ja kogemusi ühiskonna toimimisest ja sellest kuidas see peaks toimima.

Siinkohal püüan juurelda selle üle, milline on minu maailmavaade ja millist poliitilist ideoloogiat isiklikult jagan.

Mina toetan liberaalset poliitilist ideoloogiat. Selle suuna esindajaks võib Eestis pidada Reformierakonda, mis on ühtlasi ka riigi üks vanimaid ja suurimaid erakondi.

Liberaalne ideoloogia on üles ehitatud pidades silmas vabadust. See on siis vabadus kõigis elu valdkondades ja minimaalne riigi sekkumine. Suur vastutus on jäetud inimese õlule ning riik abistab ainult kriitilistes situatsioonides.

Põhjused, miks ma just liberaalsust toetan on järgmised.

Arvan, et sellise ühiskonna korralduse juures säilub indiviidide motivatsioon kõige suuremal määral. Võtame kasvõi koolihariduse. Ma arvan, et ülikooliharidus peaks olema tasuta vaid kõige võimekamatele. Mitte keegi ei taha maksta suuri summasid koolile, kui saaks ka tasuta. See motiveerib inimesi niivõrd, et pingutatakse veelgi enam kui muidu. Leian, et väike konkurents haridusvallas on ainult hea. Samas tuleb võimaldada mitmeid toetusmehhanisme, mis lubaks ka teistel soovijatel kõrgharidust omandada. Õppelaen on inimesele vabatahtlik aga loob uue kohustuse. Samas jääb üle ka võimalus minna kutsekooli ja saada tööturule igati vajalikuks oskustööliseks.

Kui minna edasi tööturule, siis liberalismi pooldajad leiavad, et riigi toetused kodanikule ei tohiks olla liiga suured ja pikaajalised. Inimese põhiline sissetulekuallikas on palgatöö või ettevõtlus. Riik peaks toetama ainult neid, kelle pole lihtsalt võimalik töötada, kuna on õnnetuse tagajärjel invaliidistunud. Minimaalsed toetused motiveerivad inimesi kiiresti uut tööd otsima. Tänapäeval pakub riik ka mitmeid ümberõppe võimalusi, mis on tavaliselt tasuta. Selline süsteem püüab vähendata nende inimeste arvu, kes püüavad ainult riigi toetusega läbi ajada ning ei vaevu tööd otsima ega uusi teadmisi omandama. See on tähtis just võimalikult suure tööhõive saavutamiseks.

Kolmandaks pean tähtsaks ettevõtluse arendamist. Liberaalne ideoloogia peab seda samuti üheks tähtsaimaks riigi ülesandeks. Leian, et riik peaks võimalikult vähe majandusse sekkuma. Turg paneb ka Eesti suuruses riigis asjad paika. Kui see nii pole siis peab riik põhjuse välja selgitama ja sekkuma kasvõi läbi konkurentsiameti või mõnel muul viisl ettevõtteid konkureerima sundides või soodustades.

Leian, et inimesi vabadusi tuleks võimalikult vähe piirata. Viimastel aastatel on kahjuks ära keelamise teed mindud. Kehtestatud on alkoholimüügi piirang ning paljusid teisi. Leian, et inimestel peaks endal piisavalt vastutustunnet olema, et poleks vaja seda riiklikult reguleerida. Leian, et igasuguste reeglite ja piirangute kehtestamine ei too endaga positiivseid muutusi kaasa. On ju vana tõde, et keelatu maitseb just kõige paremini. Igasuguste piirangute seadmine mõjub kuritegevusele, suurendades näiteks salakaubavedu ja maksudest kõrvalehiilimist. Läbipaistva ja liberaalse riigi mõttes on see olukord väga halb, kui liigub palju musta raha, misllest riigil ülevaadet pole.

Isiklikult arvan, et riik saaks veel palju rohkem ära teha teenuste paremaks ja kättesaadavamaks muutmisel. Oluline oleks ära märkida, et interneti kiire levik on kaasa toonud mitmeid uusi võimalusi riigi funktsioonide efektiivsemaks muutmisel. Kodanikud saavad oma asjad palju kiiremini ja mugavamalt aetud. Infotehnoloogia kasutuselevõtt avalikus sektoris on just liberaalse maailmavaate tunnuseks, sest võetakse kasutusele kõik uuenduslik ja innovatiivne.

Eesti üheks edu pandiks on olnud liberaalne majanduspoliitika. Läbi on viidud suuri reforme nii meditsiinis kui ka sotsiaalpoliitikas. See näitab, et eestlased on ettevõtlikud ja õppimishimulised inimesed, kes pole kunagi riigilt head elu lootnud, vaid ise selle pärast pingutanud. Rasketes majanduslikes oludes võib see inimeste innukust veidi pärssida ja tekib tahtmine, et riik rohkem sekkuks. Arvan, et liberaalse maailmavaate esindajad ei tohiks seda saatuslikku viga teha vaid peaksid andma inimestele veelgi rohkem vabadust oma elu ümberkorraldamisel mitte seda erinevate piirangute ja reeglitega kitsendama.

Ago Press
12a
Tartu Täiskasvanute gümnaasium
----
Kui näed viga, teata kommentaaridesse.

Arutlus: Milliseid väljakutseid esitab inimesele ühiskonna muutumine

2008-11-20T21:30:00.002+02:00

Inimkonna kujunemise algusaegadest saati on kehtinud mingisugune ühiskonna korraldus. Olgu selleks siis perekonnakeskne ja taludest moodustunud agraarühiskond või masinate võidukäigu toonud industriaalühiskond, inimesed on ju põhimõtteliselt samaks jäänud. Erinevad ühiskonna korraldused kehtestavad aga teatud nõudmisi.

Muutused ühiskonnas on tingitud kindlast asjaolust. Näiteks tööstusühiskonna uuenduseks osutusid masinad ja vabrikud ja linlik eluviis. Hajutatult taludes elavad inimesed polnud sellega harjunud. Inimesed seisid dilemma ees: kas õppida masinate käsitlemine selgeks ja minna linna või jääda oma senise eluviisi juurde. Paljud inimesed leidsid, et vabrikutöö on tulusam ja püüdsid ka linnaeluga kohaneda.

Igasugune ühiskonna muutumine toob kaasa vajaduse ümber õppida ja uute oludega kohaneda. Elanikud, kes pole selleks suutelised, jäävad kaotajateks ning ei saavuta nii suurt edu nagu õppimisvõimelised kaaskodanikud.

Minu kindel veendumus seisneb noorte tähtsuses. arvan, et just nooremapoolsem osa ühiskonnast saab muutustega kõige paremini hakkama, sest neil pole tekkinud aastakümnete pikkusi veendumusi ega kindlaid, vankumatuid seisukohti.

Mida tähendab ühiskonna muutumine majanduslikus mõttes? Inimkonna ühine soov on aina jõukamaks saada. sageli tuleb selle jaoks ohvreid tuua. näiteks tuleb maalt linna kitsukesse korterisse kolida. Suurt osa mängib siin ka töökeskkond. Kui veel sada aastat tagasi nõuti keskmiselt tööliselt head füüsilist tervist ja vastupidavust, siis tänapäeval möödub tööpäev kontorilaua taga arvutikuvarit silmitsedes.

Ühiskonna arenedes on inimene üha mobiilsemaks muutunud. Lennukiga võib praegu kahekümne nelja tunniga maakerale tiiru peale teha. See nõuab aga väga head stressitaluvust. Mobiilsus tähendab ka kiiret reageerimist indiviidi ette kerkinud probleemide lahendamisel. Tänapäevane infoühiskond võimaldab meil üle maailma paari sekundi jooksul e-kirja saata.

Suure muutuse on läbi teinud inimkonna väärtushinnangud. ühiskonna muutumisel tekivad uued ja pühitakse ära vanad tunnustatud väärtused. Kaasaegse inimese üheks keskseks väljakutseks on iseseisvumine. Iga ühiskonnatüübi muutusel on see üha eredamalt näha. inimene on pidanud aina enam üksinda hakkama saama. Tööstusühiskonnas ei toeta teda enam suur perekond ega sugulased. Mida targem ja iseseisvam ollakse, seda vähem läheb näiteks sugulaste ja riigi abi vaja. See eeldab jällegi korralikku haridust ja arusaama ühiskonna toimimisest.

Ära ei tohi unustada meeskonnatööd, sest aina arenev ühiskond on võimeline ainult siis toimima, kui inimesed oma teadmisi ja kogemusi vahetavad, luues koos midagi enneolematut.

Ühiskonna muutused on inimesele mitmeid väljakutseid toonud. Nende ületamiseks tuleb ümber õppida ning uute tingimustega kohaneda. Sageli paiskavad muutused ümber terve elukorralduse ja väärtushinnangud. Samas on need aidanud ühiskonnal areneda ja paremaks muutuda. Muutusi ei tohiks karta vaid need tuleb ületada, sest mahajääjaid keegi järgi ootama ei hakka.

Ago Press
Töö struktuur: 2 p
Teadmised & näited: 3 p
Arutlus: 4 p
Isiklik arvamus: 2p
Järeldused: 2 p
Stiil ja õigekiri: 2p

Kokku 15p (max 20)
----
Kui näed viga, teata kommentaaridesse.

Kooli.ee

2008-11-13T16:16:00.002+02:00

Hiljuti haridusteemalisi lehti otsides märkasin ühte uut tegijat. Lehekülje nimi on kooli.ee. Nimes leiab natuke sarnasusi ühe teise vanema portaaliga. Sisu ja kujunduse vallas on aga täiesti teine lugu. Kokku on kogutud kõik kooli ja haridusega seonduv. Disain on selline minimalistlik ja kergesti kasutatav. Õnneks pole reklaamid veel jõudnud seda üle ujutada ning ei häiri silma.
Ise on nad enda kohta öelnud järgmist:

Uude portaali on kokku kogutud kõik haridusega seotud asutused ja haridusinfo. Värsket ja kontrollitud teavet saab nii beebikoolide ja lasteaedade kui ülikoolide ja erinevate koolituste kohta.

"Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas peab edukas inimene õppima kogu elu. Siiani on haridusteemaline info olnud hajutatud erinevate kanalite vahel. www.kooli.ee portaalist leiab kasulikku infot nii õpilane kui õpetaja, nii koolitaja kui lapsevanem," ütles Kooli.ee projektijuht Anzela Terasmaa.

Portaali üks osa on foorum, kus saab esitada küsimusi, teha ettepanekuid ning otsida lahendusi probleemidele.

Kooli.ee-s on olemas ka rubriik "turg", kus on võimalik osta-müüa-vahetada ning töökuulutused, kust leiab huvitavaid pakkumisi paljudelt erinevatelt aladelt," ütles Terasmaa ja lisas, et portaalis on alati värske info ürituste, projektide ning konkursside kohta.

----
Kui näed viga, teata kommentaaridesse.

Koolikirjand: Keel kui ühendaja ja eraldaja

2008-10-18T13:05:00.021+03:00

Seoses keelega tuleb meelde üks müüt, kus rahvas kaugel minevikus kokku tuli ja taevasse treppi ehitada püüdis. Koos oli väga palju rahvast ja ehitus läks hästi. Jumalale, kes oli üleval taevas, see mõte ei meeldinud. Ta tegi nii, et inimesed ei saanud enam teineteisest aru. Muidugi tekkisid tülid ja ehitus jäi pooleli ning igaüks läks oma teed. Huvitav, kas ka tänapäeval on sama lugu, et keel on ühendaja ja teist keelt kõnelejad on grupist eraldatud.

Meie oma eesti keelt kõneleb natuke üle miljoni inimese. Sama keelt kõneleval rahval on tekkinud vastav kirjandus, traditsioonid ja kõnekäänud. Üldiselt on siiski nii, et luuletusi või kõnekäände on väga raske võõrkeelde tõlkida. Mõte võib tõlkes lihtsalt kaduma minna. Seetõttu saavad kirjutatust kõige paremini aru inimesed, kes eesti keelt hästi valdavad.

Mainimata ei saa jätta ka keele rolli rahvuslike sümbolite märkimisel. Sageli kasutatakse hümnis selliseid sõnu, mis puudutavad hinge ning kasvatavad rahvuslikku uhkust. Eestlastele meeldib korraldada suuri laulupidusid ja laulda neid viise, mis on südamelähedased. Kahju oli kuulda, et hiljuti toimunud öölaulupeost väga vähe muulasi osa võttis. Seda saab seletada sellega, et neile ei tähenda eesti keel ega eestikeelsed laulud väga palju.

Samas tuleb tunnistada, et üha globaliseeruvas maailmas on keel muutunud väga tähtsaks. inimesed peavad suhtlemaeri riikide kodanikega. Pole mõeldav, et seetõttu õpitakse vastav riigikeel ära. Universaalseks suhtluskeeleks on saanud inglise keel. seda mõistetakse üle terve maakera ja kasutatakse spetsiifilise terminoloogia väljatöötamisel. kaks väga ilmekat näidet on arvutikeel ja lennujaamad. On väga oluline, et inimesed oskaksid laialt levinud keeli, sest selle kaudu saab palju teadmisi hankida. Näiteks Hiinas osatakse äriringkondades laialdaselt inglise keelt. See on neil võimaldanud luua tulusaid ärisidemeid nii ameerika ühendriikide kui ka Euroopaga. Ilma arusaadava keeleta oleks väga raske välismaa investoreid riiki meelitada.

Eestis on näha väga oluline kogukondade eraldumine. Piir jookseb just keelest lähtuvalt. Vene keelt kõnelevad inimesed hoiavad kokku ja ka eestlased ei ole väga altid venelastega suhtlemisel. Eesti keel on küll raske, aga see tähendab eestlastele väga palju, kui muulane soovib eesti keelt õppida või juba vähesel määral oskab seda.

Vastuseks algselt püstitatud küsimusele, kas erinevat keelt rääkivad inimesed saaksid hakkama näiteks maja ehitamisega, siis vastus oleks jah. Ülesandeid saaks jagada ka kehakeele või ettenäitamise abil. Hoopis parem oleks ühise keele leidmine, mida kõik oskaksid. Probleem võib tekkida sellega, kas teiste keelt ka austatakse või on keele erinevus põhjustanud ka erinevusi käitumises või mõtlemises.
----
Kui leiad vea siis kirjuta sellest kommentaariumis.

2008-09-13T13:45:00.000+03:00

Tegusõna passivi ajad
Olevik	Lihtolevik (minu käest küsitakse (alati arvamust)) I am asked he, she, it is asked we, tou, they are asked I am asked. Am I asked? I am not asked.	Kestev olevik ((just praegu) küsitakse minu käest (arvamust)) I am being asked he, she, it is being asked we, you, they are being asked I am being asked Am I being asked? I am not being asked.	Perfekti olevik ((täna( on minu käest (juba arvamust) küsitud) I, you, we, they have been asked he, she, it has been asked I have been asked. Have I been asked? I have not been asked.
Minevik	Lihtminevik (minu käest küsiti (eile arvamust)) I, he, she, it was asked we, you, they were asked I was asked. was I asked? I was not asked.	Kestev minevik ((eile sel ajal) küsiti minu käest (arvamust)) I he, she, it was being asked we, you, they were being asked I was being asked. Was I being asked? I was not being asked.	Perfekti minevik ((eile selleks ajaks) oli minu käest (juba arvamust) küsitud) I, he, she, it, we, you, they had been asked I had been asked. Had I been asked? i had not been asked.
Tulevik	Lihttulevik (minu käest küsitakse (homme arvamust)) I, we, he, she, it, you, they will be asked I will be asked. Will I be asked? I will not be asked.		Perfetkti tulevik ((selleks ajaks homme) on minu käest (juba arvamust) küsitud) I, we, he, she, it, you, they will have been asked I will have been asked. Will I have been asked? I will not have been asked.
Tegusõna aktiivi ajad
Olevik	Lihtolevik (ma töötan (igal suvel)) I, you, we, they work he, she, it works He always works hard. Does he work hard? He does not work hard.	Kestev olevik (ma töötan (praegu)) I am working he, she, it is working we, you, they are working He is working in his room now. Is he working now? He is not working now.	Perfekti olevik (ma olen (siin) tüütanud (alates 1987.a.) I, you, we, they have worked he, she, it has worked He has worked here since 1987. Has he worked here long? He has not worked here long.	Perfekti kestev olevik ((täna) olen ma (juba kaua) töötanud) I, you, we, they have been working he, she, it has been working He has been working hard all night. Has he been working hard? he has not been working hard?
Minevik	Lihtminevik (ma töötasin (eile)) I, you, he, she, it worked we, they worked Yesterday he worked much. Did he work much yesterday? He did not work much.	Kestev minevik (ma töötasin (eile kell 10)) I, he, she, it was working we, you, they were working He was working at ten o`clock. Was he working then? He was not working then.	Perfekti minevik (ma olin (pool tundi) töötanud (kui juhtus avarii)) I, he, she, it, we, you, they had worked he had worked hard all his life. Had he worked hard? He had not worked hard.	Perfekti kestev minevik ((eile) olin ma (kogu öö) töötanud (kui juhtus avarii)) I, he, she, it, we, you, they has been working. I saw he had been working hard. Had he been working hard? He had not been working hard.
Tulevik	Lihttulevik (ma töötan (homme)) I, we, he, she, it, you, they will work. Tomorrow he will work from 9 to 6. Will he work from 9 to 6? He will not work from 9 to 6.	Kestev tulevik (ma töötan (homme kell 10)) I, we, he, she, it, you, they will be working He will be working at 3. Will he be working at 3? He will not be working at 3.	Perfekti tulevik ((järgmiseks kuuks) olen ma (siin 15 aastat) töötanud) I, we, he, she, it, you, they will have worked. By 1995 he will haveworked here for twenty years. Will he have worked for twenty years by then. He will not have worked for twenty years.

----
Kui leiad vea siis kirjuta sellest kommentaariumis.

Vaadake ka minu uusi võrguvihikuid

2008-09-10T20:18:00.000+03:00

Kool hakkas peale ja mina tegin valmis uue lehekülje. See on mõeldud eelkõige konspektide avaldamiseks. Olen välja mõelnud süsteemi kuidas mõnes tunnis saab peaaegu kõik internetti kirja panna. Suureks abiks on siin Asus EEE PC 900 sülearvuti, mis on kerge ja väike, kuid aku peab hästi vastu. Enamus sisust ongi selle arvutiga kirjutatud.
See blogi jääb ka kindlasti aktiivseks, kuid "Konspektid" lehekülg katab just konspektide ala ja palju muudki.
Minge vaadake üle ja tehke endale samasugune. See on imelihtne.
Vaata minu lehte "Konspektid"
----
Kui leiad vea siis kirjuta sellest kommentaariumis.

Anton Hansen Tammsaare elulugu ja looming

2008-08-12T13:17:00.000+03:00

Materjali leiad siit. (Scribd) 9 lehekülge teksti.
----
Kui leiad vea siis kirjuta sellest kommentaariumis.

Heiti Talvik (elulugu ja looming)

2008-06-04T15:39:00.001+03:00

Elulugu
Sündis 1904 a. Tartus kohtumeditsiinist isa ja pianistist isa perekonnas. Ta oli heitliku iseloomuga ja boheemlaslik noormees. Näiteks põgenes ta kooliajal kodust ja töötas Kohtla kaevanduses.
Õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, jättis pooleli. 1937 abiellus Betti Alveriga. Talle ei meeldinud kui talle teeneid tehti või abistati. Kirjaniku mõtteviis ei sobinud tollasesse aega ja saadeti Siberisse, kus 1947 suri.(43a)
Looming
Lemmikud väliskirjandusesest olid Baudelaire, Rilke, Dostojevski, Villon. Esimesed luuletused 1924. 10 a pärast esikkogu „Palavik“. Pärast selle ilmumist võeti ta Eesti Kirjanikke Liitu.
„Palavik“
Luulekogu on dekadentlik (liikumine, mida iseloomustab väsimuse, languse tajumine, pessism. Suurt tähelepanu pöörati vormile ja peenele töötlusele. Maailm on autori jaoks pahesid täis, inimese hing ja tunded on väärdunud. Põlgab ennast ja maailma. Samas on tunda huumori ja iroonia ning groteski (üleva ja madala koos kujumatmine) sugemeid ja kasutatakse vaimukaid väljendeid.
„Kohtupäev“
1937 ilmus „Kohtupäev“, mida peetakse silmapaistvamaiks luulekoguks. Motiivid- rahulolematus iseenese ja ümbrusega. Vihjed ajaloole. Rohkem religioosseid teemasid. Autor analüüsib tollases maailmas toimuvat- ridade vahelt kostub vastuhakutahet ning lootust.
Talviku luule
Dekadentlik stiil
naturalismi sugemed
sümbolistlikud sugemed
pettumuste ja eksimuste tajumine
filosoofilised otsingud
ajakriitilisus
võllahuumor ja iroonia
Kammissepad
Sõpruskond mille hulka kuulusid näiteks Paul Viiding ja Ott Kangilaski-karrikatuurimeister. Tegi ka Talvikule täid. Talviku esikkogu kujundust peetakse samuti väga kvaliteetseks ja hinnaliseks.
Magaja
Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
Mu liha on kuivanud kiviks,
mu veri kui roostetanud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
Ei riiva mind kõduingel
ka sügava liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.
Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.

Juhan Liiv (elulugu ja looming)

2008-06-04T15:35:00.001+03:00

JUHAN LIIV (1864–1913)

Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi luuletaja – vanem vend Jakob Liiv. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega.

Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani.

1882. aastal kutsus haigestunud vend Jakob Liiv Juhani enda asendajaks Triigi-Avispea kooliõpetaja kohale Väike-Maarjas. Juhan Liiv veetis seal poolteist aastat. Kuna vend Jakob ja ta sõbrad olid kirjanduslike ja rahvuspoliitiliste huvidega, siis mõjus nendega läbikäimine Juhanile arendavalt. Senise muusikahuvi (Liiv oli harjutanud viiuli- ja klaverimängu) asemele tuli luule. Sel ajal kujunes välja ka pikaajaline vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liis Goldinguga. Liisale on suunatud ka mitmed Liivi armastusluuletused ja säilinud on üle saja Liivi kirja L.G-le.

Nagu teisedki 19. sajandi eesti kirjanikud tuli Liiv kirjandusse ajakirjanduse kaudu. 1885. aastal ilmus ajalehes Virulane Liivi luuletus “Maikuu öö”. Samal aastal sai ta selle lehe toimetuses Tallinnas esimese töökoha.

1886. aastal püüdis Liiv oma haridust täiendada Tartus H. Treffneri eragümnaasiumis, kuid ei suutnud seal kohaneda. Elas seejärel omaste juures ja tegi kaastööd ajakirjandusele, pani kokku luulekogu, mida ei õnnestunud avaldada.

Hiljem töötas paar aastat Viljandis ajalehe Sakala juures ja 1890 leidis koha Tartus ajalehe Olevik juures. Oleviku toimetaja oli A. Grenzstein ja toimetusse kuulus rida kirjanduslikult võimekaid noori mehi (nt K. E. Sööt). Ajalehetöö kõrval tegi Liiv edusamme kirjanduslikus loomingus, avaldas jutte ja luuletusi.

1882 sügisel otsustas Liiv täielikult loomingule pühenduda ja vabakutseliseks hakata. Üüris Tartus toa. Ta töötas väga pingeliselt, nt kirjutas üheksa päevaga valmis pikema jutustuse “Vari”. Seadis trükivalmis jutukogu “Kümme lugu” ja uue luulekogu käsikirja, kuid kirjastaja leidmine oli vaevarikas ja lootusetu. Ülepingutuse ja füüsilise kurnatuse tõttu murdus Liivi vaimne tervis. Hakkasid ilmnema kuulmishallutsinatsioonid ja jälitusluulud.

1883 lõpetas ta kodus Alatskivil jutustuse “Käkimäe kägu” ja külajutu “Nõia tütar”. Vaimsed häired läksid aga järjest tõsisemaks. 1894 põletas ta meeltesegadushoos oma luulekogu ja muid käsikirju. Samal aastal viidi ta Tartu närvikliinikusse, kus põdes läbi skisofreenia ägedama järgu, lahkus mõne kuu pärast rahunenuna, kuid parandamatu haigena. Seejärel Liiv pikki aastaid avalikkusele midagi ei kirjutanud. Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses – pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil.

1902. aastal ilmus Liivi nimi jälle ajakirjandusse. Ta liikus Tartus ja Tallinnas. Avaldati mõned luuletused.

1904 ilmus Junan Liivi “Kirjatööde kogu”. mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada.

1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu “Luuletused”, mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu “Elu sügavusest”

Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus. Liiv suri ränga külmetuse järel 1913. Ta on maetud Alatskivi kalmistule.

JUTULOOMING

Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja.

Tema esimene raamat “Kümme lugu” (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere murrakus: “Peipsi peal”, “Pahased naabrid”, “Igapäevane lugu”

Jutustus “Vari” (1894; esialgse pealkirjaga “Kui seda metsa ees ei oleks”) jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Villu kaotab mõisniku määratud peksunuhtluse tõttu mõistuse. Villu kasvukodu, Kukulinna-nimelise vaesteküla kirjeldus on eesti varase realismi paremaid näiteid. Liiv suutis nappide sõnadega luua ilmekaid portreesid (nt teomehed Räpsi-Rein ja Veni-Villem). Samas on Murumäe mõisaga seotud tekstiosa puhul märgata veel romantilist kujutamislaadi, Liiv ei tundnud mõisaolustikku nii hästi, et seda tõetruult kujutada.

Jutustus “Käkimäe kägu” (1883) kujutab üht Villu omale sarnast elusaatust.

Külajutt “Nõia tütar” näitab ebausu raskeid tagajärgi, kuid peategelane, rahvaarsti tütar Leena leiab siiski oma õnne. Ilmekas kõrvaltegelane selles jutus on küla keelekandja Pärälärä-Leenu.

LUULE

Juhan Liiv on üks eesti luuleklassika suuri nimesid. Ta ületas 19. sajandi lõpu epigonismi (jäljendamise) ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduse eelkäija.

Liiv hakkas luuletusi avaldama 1880. aastatel tol ajal levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis.

Luuletajakuulsuse tagasid talle aga eeskätt hilisemad, haigusaastail valminud luuletused. Liivi luule paremik on ehe ja sundimatu eneseavaldus, siiras ja vaba oma aja kirjanduslikest tavadest.

(Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need kannatanud.)

Liivi luule on realistlik, lihtne, täpne. Selles puudub liialdatud pateetika, ilutsemine paisutatud tunded. Oma looduslüürikas on ta kujutanud kõiki aastaaegu, aga kõige hingelähedasem aastaaeg tundub Liivile olevat sügis. Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, metafoori, võrdlust. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi.

Juhan Liivi luule hilisematesse väljaannetesse on koondatud kokku üle 300 luuletuse ja luulekatkendi.

Missuguses Eestis tahaksin elada? (kirjand)

2008-06-04T15:25:00.002+03:00

Missuguses Eestis tahaksin elada?

Peale taasiseseisvumist on Eesti saavutanud märkimisväärse arengutaseme pea kõigis elu valdkondades. Kunagi pole inimesed nii hästi elanud kui praegu. Majandus õitseb, palgad, toetused, pensionid tõusevad. Võib endale lubada rohkem ja kallimaid asju. Pühendatakse rohkem aega endale ja oma tervisele. Miks muidu Spa-de, veeparkide ja muude lõbustusasutuste kasum aina kasvab. Sellepärast, et välimaalase kõrval on hakanud neid ka eestlane külastama. Seesuguse kiire arenguga kaasneb paratamatult ka negatiivseid kõrvalmõjusid. Osa inimesi ei suuda lihtsalt sellega sammu pidada. Probleem puudutab eelkõige keskealisi või vanemaid inimesi, kes on harjunud vana nõukogudeaegse korraga ja see võtab lihtsalt aega harjumiseks uue infoajastuga kaasneva andmetulva läbiseedimiseks. Selge on see, et oleme vaatamata hämmastavate edusammude ikka Euroopa kontekstis punase laterna osas. See tähendab, et asume erinevate paremusjärjestuste lõpus. See puudutab eelkõige sotsiaal- ja tervishoiusfääri. Mida tuleks ära teha, et tunneksin rõõmu siin elamisest.

Kõik algab inimestest. Ilma nendeta pole riiki, sellele ainuomast keelt ja kultuuri. Majandus käib alla, sest puuduvad töötegijad, kes looksid väärtusi. Eestis on see väga aktuaalne probleem. Ajaloost on teada, et meie rahavaarv pole kunagi väga suur olnud. Lisaks moodustavad rahvaarvust märkimisväärne osa muulased, kes on siia Nõukogude Liidu ajal sisse toodud. Rahvaarvu vähenemise üks põhjustes on madal sündivus. Rakendatud perepoliitika on küll tulemusi andnud, kuid liiga väikeses mahus. Eelkõige oleks vaja luua turvaline keskkond nii lapsele kui vanematele: rajama uusi lasteaeduja koole ning renoveerima vanu, kindlustada abielupaaridele toimetulek lapsepuhkuse ajaks. Kõige tähtsam on aga see, et julgustada paare lapsi saama. Lapse saamine ei tohiks takistada karjääri tegemist ja vastupidi. Ühiskonna suhtumine lastesse peab muutuma paremaks ning tolerantsemaks.

Eesti kõige suurem valupunkt on sotsiaalne heaolu. Kõrge majanduskasvu hiilguses jääb see sageli varju, mis on väga halb. Kui lihtsalt öelda siis meie rahva tervis on käest ära. Suurimad probleemid on narkomaania, HIV/AIDS, ebakvaliteetne ja kallis arstiabi, vangide suur osakaal ja üldine ebavõrdus nii majanduslikus kui sotsiaalses mõttes. Need kõik on väga tõsised probleemid ja panevad muretsema. Olen kuulnud, et Narva on kõige suurema HIV-i nakatunud inimeste osakaaluga linn Euroopas. See on väga tõsine probleem, mis loob veel teisigi raskusi. Näiteks tööviljakuse vähenemine, meditsiinikulutuste suurenemine ja rahvaarvu vähenemine. Sellega tuleks intensiivselt tegeleda juba noorest east peale, enne kui jõuab üldse mingisugune huvi tekkida. Lahendus võiks olla selline: tasuta kondoomid ja süstlad on laialt saadaval ja tasuta kõigile, eriti riskigruppidele. Sellega piiratakshaiguse levikut tervetele inimestele. Arstiabi võiks olla soodsamaks ja kättesaadav kõigile. Riigi arendatav elektrooniline asjaajamine nagu e-retsept ja e-tervisekaart on väga teretulnud. See vähendab paberimajandust ja võimaldab paremat arstidevahelist suhtlust.

Väga tähtis on ka spordivõimaluste arendamine. Ideaalis võiks olla igas linnas ja maakonnakeskuses üks korralik spordihall ja ujula. Nende kasutamine oleks tasuta või igaühele taskukohase hinnaga. Paljudel inimestel jääb sportimine raha tõttu tegemata. Mida rikkamaks riik saab, seda rohkem võiks ta pakkuda inimestele tasuta hüvesid.

Haridus ja haritud inimesed on riigi alustalad ja edasiviiv jõud. Nagu ütleb vanasõna: „Haridus mööda külgi maha ei jookse“. Hariduse abil saab lahendada ka mitmeid teisi probleeme. Kuritegevus, narkomaaniaja teised negatiivsed sotsiaalsed probleemid on seotud haridusega. Kui inimene on koolist välja kukkunud või pole seda piisavalt omandanud, siis teda tööle ei võeta ja kuna sissetulekut ei ole, siis läheb ta kuritegelikule teele. Oleks tore kui suudetaks välja töötada selline õppekava ja koolisüsteem, mis motiveeriks õpilasi ja vähendaks koolist väljalangejaid. Koolimajad võiksid olla renoveeritud või täiesti uued. See soodustaks õppimist, laps on ümbritsetud kaasaegse ja loova keskkonnaga.

Tegelikult pole Eestis üldse halb elada. Olen patrioot ja ei läheks siit kuhugi. Muidugi on veel üsna palju arenguruumi aga õnneks liigub meie ühiskond õiges suunas. Olles noor, on mulle kõik teed avatud, kujundamaks endale meelepärane elu ja ümbruskond. Tänu väiksele rahvaarvule suudame olla paindlikumad ja kiiremini tegutseda. Mida rohkem sünnib lapsi, kes saavad hea hariduse ja kodus ning mida vähem esineb diskrimineerimist ja ebavõrdsust, seda parmaks muutub Eesti meile kõigile.

Ago Press

11b

August Gailit- Nipernaadi (kokkuvõte)

2008-06-04T15:22:00.001+03:00

August Gailiti romaani kangelane Toomas Nipernaadi oli suur luiskaja. Kavalat taktikat kasutab ka alkoholifirma Dunker, kes on tulnud turule Nipernaadi viinaga, mida villitakse Dunkeri tellimusel hoopis Leedus, mitte aga Eestis.

Nipernaadi filmist tuntuks saanud “Rändaja õhtulaulu” esitaja ja viisi autor Anne Maasik on pahane, sest viina telereklaamis kasutatakse tema laulu, olgugi et Maasik seda ei lubanud. Tallinnfilmilt Nipernaadi nimekasutusõiguse ostnud Dunker aga ütleb, et juriidiliselt on kõik korrektne: muusika on lihtsalt uuesti ümber lauldud ja seda ei saa keelata. Ning kui mõni viinasõber, kelle jaoks eksisteerivad moraalireeglid ka väljaspool seadusetähte, selle üle nördimust tunneb, siis võib ta selle konkreetse viina ostmisest lihtsalt loobuda.

Kuid Nipernaadi juhtum heidab tegelikult valgust veel ühele palju laiemale probleemile. Eesti paistab kogu Euroopas silma rohke alkoholitarbimise poolest. Selle vähendamiseks on kolm teed: tõsta aktsiise, piirata alkoholi kättesaadavust ja muuta hoiakuid.

Just selleks, et mitte kujundada avalikkuses soosivat hoiakut alkoholitarbimise suhtes, ei luba reklaamiseadus kange alkoholi reklaamis kasutada tuntud inimesi, näiteks sportlasi, näitlejaid ja muusikuid. Ent keeld kehtib vaid juhul, kui nad esindavad reklaamis iseennast, mitte aga mõnd tegelaskuju. Näiteks Tõnu Kark ei tohi viina reklaamida iseendana, küll aga siis, kui ta kehastub Toomas Nipernaadiks.

Siit kerkib aga küsimus, kas Eesti reklaamiseaduse praegune lähenemine on õigustatud. Pole ju reklaamitegijate vaatevinklist suurt vahet, kas alkoholi reklaamib näitleja iseendana või rahva poolt armastatud fiktiivse tegelaskujuna – ühtemoodi toimivad mõlemad. On ju ükskõik mis toodet tõhusam reklaamida tuntud inimeste või tegelaskujude abil, kellega seostub hoobilt terve hulk positiivseid assotsiatsioone, Nipernaadi puhul näiteks seikluslikkus ja fantaasiaküllus. Just seda aga brändiloojad tahavadki.

Nipernaadi filmis ja raamatus

Olen näinud filmi ja olen lugenud ka raamatut A. Gailiti Toomas Nipernaadist. Mõlemas teoses on keskseks tegelaseks Nipernaadi, kes seikleb külast külla, talust tallu. Nii raamatus kui ka filmis on Toomas jutukas, tal on hea fantaasia ning suurepärane valetamisoskus. Nipernaadil veab peaaegu alati, sest kõik ta valed tunduvad tõelistena ja tavaliselt saavad teised tema valedest alles siis aru, kui ta ise vastavast keskkonnast lahkub. Ta püüab oma valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub murrab ta kellegi südame. Sageli jäävad küladesse lootusrikkad tüdrukud teda ootama. Kuid ta ise ütleb ”ilus vale maksab rohkem kui karm tõde”. Raamatus on rohkem sündmusi, ning sellepärast tundub selle Nipernaadi mulle huvitavam. Ta valetab ennast sulaseks, pastoriks, propsilaadijaks, taluperemeheks, parvepoisiks, sookuivatajaks, varanduse otsijaks, muinasteadlaseks, mõisnikuks, madruseks jne… Kuid põhiline on see, et ta oskab neisse rollidesse ka hästi sisse elada, sellepärast pean teda heaks näitlejaks. Filmis on vähem tegevust ja osa põnevatest kohtadest jäävad välja, jääb välja ka see osa, kus Toomas on kirikuõpetajaks, aga minu meelest näeb just eriti hästi selle järgi, kui hea jutuvestja ta on, ja kuidas ta suudab kõiki õnnelikuks teha ainult tänu sõnadele. Veel võin öelda, et mõlemas teoses, raamatus rohkem, hoolis peategelane vägagi loodusest, sest armastas ta ju ikka mööda aasu ja metsi ringi joosta. Võibolla oligi see just loodus, mis pani teda mööda maad ringi rändama. Toomast ei saa kujutada ette ilma kandleta, sest alati võlus ta naiste südameid oma pillimänguga.

Kuid ega Nipernaadi elu päris lust ja lillepidu ka polnud, sageli oli ta kurb ja murelik, kuid miks, seda teadis ta vaid ise. Mulle tundus, et filmis oli ta eriti masendav kuju, sest harva nägin tema näol naeratust. Kahe teose vahel leidub teisigi erinevusi. Arvan, et raamatus oli Nipernaadi välimuselt ilusam, sest vähemalt minu silme ette tekkis temast pilt kui kenast mehest. Võibolla oli see sellepärast, et olen ka teatrietendust näinud ja seal mängis noor Priit Võigemast. Filmis aga oli peategelaseks tuultest räsitud vanem mees. Seda küll, et ka raamatus oli peategelane keskeas. Toomas on kirjateoses palju romantilisem, sest tema jutt on pikem ja veenvam ja ma võin ise tema häälekõla ette kujutada. Minu arvates oli Nipernaadi raamatus väga kahepalgeline. Ta manipuleeris inimestega ja tema ohvriteks langesid enamjaolt vaesemad, seda vist sellepärast, et neid oli kergem igasuguseid fantaasialende uskuma panna. Filmis oli Nipernaadi aga selline tagasihoidlikum ja vaoshoitud, ta ajas küll inimestele kärbseid pähe, aga siiski mitte nii palju kui kirjateoses.

Üldiselt arvan, et A. Gailit lõi eesti kirjandusse väga huvitava ja omapärase karakteri. Mulle tundus, et filmis on Nipernaadi vaiksem, koledam, tagasihoidlikum ja igavam, aga raamatus kena, äärmuslik (kord väga sõbralik, kord ülbe), tark ja kaval. Kuid kõiki neid teoseid jälgides ja lugedes jäi mulle Nipernaadist mulje kui väga veidrast inimesest, aga kui mõtlema hakkan, siis äkki tahaksime me kõik nii ilmas ringi rännata ja uusi asju kogeda, olla sama vallatud kui oli Nipernaadi.

Toomas Nipernaadi

August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” nimitegelane on mees, kes suviti rändab näiliselt põhjusetult mööda maad ringi. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor, parvepoiss, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub, nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult kurb. Tegelikult aga tundub mulle, et ta ei hooligi neist naistest, ta lihtsalt mängib nendega, manipuleerib, äratab lootusi ja kui ta on lõpuks saavutanud seda, mida tahab, lahkub ta igaveseks nende elust.

Toomas muudab naiste elud küll huvitavamaks ja näitab, nagu keegi maailmas siiski hooliks neist, aga ma usun, et oma lahkumisega põhjustab ta vaid suuri hingepiinu ja oleks parem, kui naised teda ei kohtakski. Ma usun, et elu pärast Toomase lahkumist on suur piin ja mõni õrnema hingega naine on valmis need piinad lõpetama. Aga Toomas sellest ei hooli. See, mis tema lahkumisele järgneb, meest enam ei huvita. Tähtis on vaid tema enese heaolu. Sellepärast räägib ta pidevalt naistele ilusaid jutte elust koos temaga, aga see kõik on vale.

Toomas ei oskagi vist tõtt rääkida või pole tõel tema jaoks lihtsalt mingit tähtust. Ta kõnnib üle inimeste, jättes neile vaid tühipaljad lootused, mis peagi purunevad. Aga juhtub ka seda, et isegi Toomase kõige ilusamad sõnad ei suuda mõnda inimest ära petta. Siis käitub ta löödult, on nukker ja sõnakehv. Aga see muutub, kui ta on edasi liikunud ja omale uue ohvri leidnud, keda hullutama hakata. Toomas fantaseerib pidevalt ja lakkamatult, aga kui keegi teine samamoodi teeb, siis ta on pahane, ta ei salli seda. Nagu ainult tema tohiks rääkida asjust, mis ei ole ega saa kunagi tõeks. Kohati jääb mulje, nagu ta usuks ise ka seda, mida ta räägib, aga see mulje on petlik. Ta teab väga hästi, et see, mida ta räägib, on vale, aga ta räägib seda siiski. Võibolla ta tõesti tahab nende naiste, kellega ta kokku puutub, ellu tuua põnevust, aga ma väga seda ei usu, temaga kaasnevad vaid purunenud lootused.

Kalju Kiisa film “Toomas Nipernaadi” jätab nimitegelasest sootuks teistsuguse mulje. Seal on ta nagu parandamatu romantik, kes rändab mööda maad, et leida tõelist armastust. Ta teeb naised õnnelikuks, rääkides neile seda, mida nad kuulda tahavad ja rohkemgi veel. Tema jutud on tohutult ilusad ja panevad unustama tegeliku elu raskuse. Toomas lahkub küll nende kõigi juurest, aga sellega paneb nad mõistma, millisest elust nad end ilma jätavad, sest igaühe elu on tema enda teha. Näib, nagu ta tõesti armastaks mõnda neist naistest, keda ta kohtab, aga kellegi juurde ei jää ta päriseks, ikka läheb ta teele, justkui poleks kusagil tema joaks õige koht. Ja ei olegi. Ta sobib kõikjale vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle minna. Aga need hetked, mille ta naistele kingib, on ehk ilusaimad nende elus. Aga tema jääb ikkagi alatiseks oma õiget kohta otsima.

Toomas Nipernaadi

Karakteristika

Toomas Nipernaadi oli pikka kasvu, ta kuivetunud nägu oli põlenud ja sooniline. Nina oli tal suur ja kõver. Kaelas rippus tal kannel, rind oli eest lahti ja must kaabu oli visatud kuklasse. Ja ikka kaasnes tema minekuga vile.

Tema kõnd meenutas kõrvalvaatajale haraka edevat hüplemist ja karglemist ning tema pikad käed vehklesid kui lipud tuules.

Igas tema kõnes oli terake luiskamist, mis aga ei teeni omakasu, vaid avab inimeste soovide ja unistuse maailma. Ta püüab päästa inimesed nende igapäevaraamidest, äratada nad unest ja panna nad vaatama teise pilguga maailma.

Aga samas, avades silmi, avab ta südameid. Paljud neiud, keda ta kohtab, armuvad temasse. Aga et mitte ise jääda oma saatuse vangi, võtab Toomas Nipernaadi kandle, surub pähe kaabu ja läheb. Läheb sinna, kuhu jalad viivad, kuhu päike igal õhtul vajub.

Ja inimesed vajuvad taas unne, jätkavad oma rutiinset elu. Ja ei mäleta nad enam seda hulkurit, kes üritas inimestesse süstida igatsust millegi kauni järele.