Aga milles toit süüdi on, hakkasin ma kogu seda vilistamist kuulates-vaadates mõtlema. Pigem on asi selles, et toitlustuse eest vastutanud inimesed ei püüdnudki paremat – justkui tuleks massiüritusele esinema suur kamp sigu, pole vahet, mis rokka neile ette loobitakse. Meenutab idüllilist vene aega, mil tegelikult enamik koolilõunaid ja töölissööklaeineid oluliselt ei erinenud meeste tantsupeo omadest, selle vahega, et iga asutuse ja söökla seintel (või vähemalt eesruumis) olid kaunid plakatid, mis kutsusid toitu ja eriti leiba austama. Ma tegelikult ei usu, et eesti rahval kunagi enne selle „heroistliku“ perioodi algust toidu vastu austus puudus. Aga 50 aastat plakateid on teinud oma töö ja 20 aastat plakatitevaba elu ei ole seda mõnedes punktides veel väärata muutnud. Meenub kaasus, kui haridusminister Tõnis Lukas läks pärast pronksiöö sündmusi vene koolidesse ja sai teada, et seal õpetatav ajaloo diskursus on hoopis erinev Eesti Vabariigi ametlikust ajalookäsitlusest. Samamoodi shokis olid muheda koduse roa ja peene bistrookraamiga ärahellitatud mehed tantsupeo toidust.

Vabandusi võiks palju leida: 3000 inimest korraga toita, väga odav eine… Ma soovitaks selle peale, et ära tee, kui ei taha. Kui 3000 inimese toitmine nii, et puder põhja ei kõrbeks, käib üle jõu, siis pole vaja seda katsetadagi, vähemalt mitte elus inimeste peal. Veelgi enam pole vaja nendeks katsetusteks kasutada alles ametit õppivaid noori, kes saavad sellisest kogemusest kaasa väga ohtliku signaali: sellesse, mida sa teed, võibki suhtuda ükskõikselt. Kõik on anonüümne, keegi ei saa näpuga näidata ja kui näitabki, siis alati võib öelda, et toit oli väga odav ja toitlustada oli 3000 inimest. Mina maksumaksjana keeldun ülal pidamast sellist ametikooli, kus niisuguseid kokki toodetakse.  Omaaegsed kodumajanduskoolid või peenemad peretütarde kursused olid ju ometi kohad, kus põlistatigi kodukultuuri, mille üle 30ndatel nii uhked oldi ning mida tänapäeval hardusega meenutatakse ning nendes koolides käinute vanu vihikuid otsitakse ning kokaraamatutena välja antakse.

Probleem ise aga algab teisest inimesest ja iseendast lugupidamisest. Inimesel, kellel pole vahet, mida ta teeb ja kuidas ta teeb ning mida temast arvatakse – just sellel pole vahet ka, mismoodi ta seda putru keedab. Seda ju koolis ei õpetatud, öeldi ainult, et niipalju soola ja nii mitu minutit keeta. Ja et kui kärsahaisu hakkab tulema, siis keera tuli kinni. Et igasugune toiduvalmistamine ja eine serveerimine on seotud külalislahkuse ja teenindamisega, peab inimeses, kes seda teeb, olema ka teatav annus positiivset alandlikkust – teenida ja teenindada, tahta pakkuda elamust. Ma muidugi ei lähe niikaugele, et massiüritustel ühiskatlast jagatav toit peaks pakkuma gurmee-elamust, ei, igal einel ja elamusel olgu oma koht ja oma hind, teisisõnu väärtus, mis kujuneb ka muude tegurite, mitte ainult menüüsse toidu taha kirjutatud numbri põhjal. Loomulikult ajab see, kui lugupidamatult on suhtutud toidusse, mille eest tagatipuks ka veel palju raha küsitakse, veel rohkem närvi. Aga mida aeg edasi, seda harvem seda õnneks kohtab, kokad, kes endast ja oma külalistest lugu peavad, on paljudes köökides oma sõna maksma pannud. Ja teisipidi – kliendid tahavad rohkem, oskavad rohkem nõuda, tunnevad ja teavad rohkem kogu maailma toidukultuurist ning protsess toimib mõlemat pidi. Suuresti on välistatud ka anonüümsus, sest et viimaks on Eestis ka sellest aru saadud, et panustada tasub kohalikule kliendile, kes homme või vähemalt aasta pärast tagasi võib tulla. Sellepärast ei mõista ma hukka ka teeäärseid einelaudu, kes friikaid ja burgereid müüvad – seni, kuni inimesed ei nõua muud ja seda ostavad, pole mõtet kõrtsi kui võib-olla küla ainsat tööandjat tuustida.

Presidendi nõunik Jaanus Rohumaa rääkis kord, et tema vanem tütar ei taha koolis süüa, ja et tippkokad võiksid koolides jutlustamas ja õpetamas käia, mida lastele pakkuda, et nad süüa tahaksid. Ka tippkokk Juha Rantanen, kes Eestis mitmeid restorane tööle lükanud, arvab, et koolist algab üldine toidukultuur. Ma lisaks siia, et ka suhtumine. Lasteaias või koolis näevad väikesed lapsed sageli esimest korda, et toidusse võib suhtuda lugupidamatult, ja ei maksa arvata, et see neile meelde ei jää. Muuseas, Jamie Oliver käis ju Inglismaal koolides ja vaatas, mida lapsed söövad. Vaatepilt oli suhteliselt õudne, ja mitte ainult koolis, vaid ka kodudes. Meil on see eelis, et enamikus kodudes siiski teatakse, et piim tuleb lehma seest ja viiner ei tähenda tänapäeval enamasti muud kui suuresti rasva ja soja.

Kuidas aga suhtuda toidusse, millesse tegijad pole lugupidavalt suhtunud? Kas söömata jätmine ja toidu üle ilkumine on põhjendatud? Ütlen ausalt, ma ei tea. Ei ole ju enam need ajad, kus sööme ükskõik mida ja ütleme, et hea, et sedagi on. Või et Aafrikas pole paljudel sedagi. Sest meil ju on! Aga arvustamine ja ilkumine? Arvustama kindlasti peab ja võib-olla isegi teravalt, sest kuidas tegijad muidu aru saaksid, et nad midagi valesti tegid. Näljased, päev läbi tantsu harjutanud mehed sõid ju ikkagi lõviosa ära, nii et katki pole justkui midagi. Inimene on omnivoor ja terve inimese seedetrakt tuleb natukese viletsa toiduga mängeldes toime. Alandusega on psüühikal palju raskem toime tulla. Irooniline on, et meeste tantsupeoga samal nädalavahetusel peeti ühes teises kohas toidukultuuri festivali. Ma arvan, et paha ei teinuks need kaks üritust ühendada, see, milline on toidukultuur rohujuure tasandil, sai meeste tantsupeo osalejatele hästi selgeks. Aga ilkumist selle toidu üle pean ma siiski äärmiselt ebamehelikuks ja ebainimlikuks. Mehelik oleks olnud minna koka juurde ja selgitust nõuda, mitte olukorraga leppida. Aga siin tuleb jälle vana vabandus käiku: nii odav ja pealegi 3000 inimesele…

Üks huvitav tähelepanek, mida ma stressi kõrghetkel hoomasin, oli, et võrdeliselt kasvava tööhulga ja sellest tulenevate pingetega ümbritsesin ma end alateadlikult turvaliste, rahu sisendavate esemetega – raamatutega. Ja mitte misiganes raamatutega, väga oluline element igapäevases emotsionaalses kaitsevõrgustikus oli minu jaoks kokaraamatud. Kui asi eriti hulluks läks, panin internetis taustaks mängima kokasaateid maa ja mere tagant, kust vaimukad ja rahustavad saatejuhid ja telekokad sulatasid võid, lisasid sinna valget veini, segasid kokku kreveti-küüslaugupastat vms, mis on tõeliselt maitsev. Niisiis avastasin, et mul on arvutilaual ülestikku lahti neli raamatut, mida ma siis, kui pingeliselt mõnele probleemile lahendust tahan leida, loen. Magamistoas on mul lahti veel kolm-neli raamatut ja köögilaual samuti vähemalt kaks. Pluss arvutis non-stop taustaks jooksev kokandusprogramm.
Haiglane, ma tean.
Aga huvitav on see, kui palju ma selle pistelise, puhkehetkeks või oluliselt tööasjalt muule keskendumise momendil vanu teadmisi värskendasin ja uusi teada sain.

Kui on vaja munakollast valgest eraldada, siis kõige parem on seda teha kui…. muna on otse külmkapist võetud.

Kui palju kulub õli, et teha üks õige klassikaline frittata?
Niipalju, et nõu, milles frittatat tehakse, on ääreni õli täis.

Mida ütlevad türklased hea söögiisuga inimeste kohta?
“Kes sööb vähe, see sööb iga päev, kes sööb palju, sööb ennast surnuks!”

Mida ütles Oscar Wilde inglaste klassikalise vesikressivõileiva kohta, mis tema meelest oli valesti või halvasti tehtud?
“Kui ma soovin võileiba kress-salatiga, siis ei mõtle ma sellega lagedat saiaviilu, mille keskel on pisike roheline põld!”
etc, etc, etc.

Söömist ja stressi on ikka omavahel seostatud. Kõik on kuulnud lauseid: “Ma olin sel perioodil nii närviline ja muudkui sõin, võtsin niipalju juurde.” Või: “Olin nii närvis, et midagi ei läinud sisse, võtsin niipalju alla.” Või: “Kohe tundisn, et pean shokolaadi saama.”
Miskipärast harvem kuuleb, et ma kohe tundsin, et pidin seda kaerakilet, piimasuppi või idusalatit saama…. On olemas lausa termin (ja sinna alla mahub hulk igasugust toitu, mida kutsutakse comfort food ehk mugavus- või lohutustoit. Kaerakile ja idusalat üldjuhul sinna alla ei kuulu.
Vastupidi, lohutustoidu kategooriasse kuuluvad tegelikult need toiduained, mida stressis inimene mitte mingil juhul süüa ei tohiks: kakao ja seega ka shokolaad, rämps- ja kiitrtoit (burgerid, pitsad – ehk suure süsivesikute- ja rasvasisaldusega toit), või, juust, krevetid, munakollased, liha, suhkur, limonaadid, shokolaadijoogid, muud karatsusjoogid, suhkur, alkohol ja erinevad pähklid.

Kõigil eelloetletud toiduainetel olevat pikas perspektiivis kalduvus stressi sümptomeid süvendada, nad toimivad neurostimulaatoritena ning tegeliku rahustamise asemel hoopis erutavad või isegi ärritavad. See tõik ei tee neid vähem ihaldusväärseks – rasva ja suhkru kombibnatsioon mõjub juba ideetasandil naudingut pakkuvana, seda enam, et maitseelamus, mida need kokku pakuvad, leevendab kiiresti nälga ja väsimust – justkui annaks energiat, samas aga ei ole täiskõhutunne püsiv. Korraks saabub rahuldus, peagi aga on kõht taas tühi ja jälle käivad neelud rasvase-magusa järele.

Toit on tegelikult ju nii stressi sõber kui ka vaenlane. Eriti hullus olukorras on need stressajad, kes stressavad toidu pärast. Näiteks selle pärast, et nad söövad liiga palju või valesid asju. Halb enesetunne ja kehv tuju ajab nad lohutust otsima – lohutava toidu juurde. Sellele järgneb suur enesepõlastus ning vastikustunne, et oma organismi taolise rämspuga sai koormatud. Millele järgneb taas söögist lohutuse otsimine. Nii et samal ajal kui kenasti trimmis Nigella Lawson telekas võiga pekki praeb ja räägib, kui hea masenduspäevade lohutaja see roog on, teeb BBC dokfilmi sektsioon filme naistest ja meestest ja tüdrukutest, kes kallavad toidu seebiga üle, et seda võimatu süüa oleks, või kaotavad toidupoe kommiosakonnas kontrolli, kuna seal heljub magus lõhnake.
Mitte et mulle Nigellat vaadata ei meeldiks. Aga seda teist filmi lausa PEAB vaatama – et mis inimesega juhtub, kui ta kaotab enesekontrolli.
Ameerika toitumisteadlane ja telesaatejuht Gillian McKeith tarib saates “You are what you eat” (“Oled, mida sööd”) korraliku toitumise teele inimesi, kes miskipärast kaotanud õige raja, stressist tulenevalt hakanud sööma kõige hullemat rämpsu, teise võimalusena aga pole nad selle peale, et hamburgeri võiks asendada tervisliku kanaprae ja noortest hernestest lisandiga, ilmselt iialgi tulnudki. Selle saate Soome variandis näidati kord soomlast, kes polnud kogu oma pea 40-aastase elu jooksul tulnud selle peale, et maitsta seeni või porgandeid. Bizaarne ja haiglane, kas pole?

Kõik toitumisega seonduv on tegelikult oi, kui keeruline.
Ma ise olen kokaraamatu-junkie. Kui ma vajan puhkust või virgutust, töötab see suurepäraselt, aeg-ajalt isegi kerge kõhutühjuse puhul, kuigi suurt nälga lugemine loomulikult ei kustuta. Aga pärast hea raamatu lugemist on igapäevane söögitegemine kuidagi inspireeritum – neile, kes ennast raamatutest mõjutada lasevad. Kui ma aastaid tagasi lugesin Frances Mayes’i “Toscana päikese all”, olin alguses üllatunud, kui samal päeval sai poest koju toodud ciabattat, küpseid punaseid tomateid ja õhukeseks lõigatud prosciutto crudot. Jah, kirjanikud, kes suudavad selle, mida nad kirjeldavad, nii elavaks muuta, hoiavad käes võimsat relva. See, kes suudab burgeri-friikaeinet sama isuäratavalt kirjeldada, paneb massid seda ostma. Mõneski maas on taoline asi hästi läbi läinud.

Toidukirjanikud ja nende kirjutatud raamatud omavad seega palju suuremat väärtust kui ainult konkreetsete retseptide äratoomine või õpetamine. Hästikirjutatud raamatust avaneb võimas kultuuriline taust, kohalikud tavad, toorained ja maitsed. Mõnikord ka põhjused  või selge ettekujutus, miks ühte või teist toitu mitte süüa. Ma söön shnitslit äärmisel juhul kaks korda aastas, aga raamatut “Shnitsel” sirvin alailma Ka karrisõber ma ei ole, aga karride raamatust “50 imelist India karrit” saab palju teada nii vürtside kui valmistusmeetodite, aga ka kogu karrimüsteeriumi kohta üldse. Ma arvan, et ma ostaksin ka raamatu burgeriteadusest, kui selline pihku juhtuks – terve müstiline maailm ju, mille keskmes on võileiva vahele pandud kotlet Järgmise stressiperioodi lugemisvaraga poleks seega probleemi!

Raamatud, mis mul praegusel hetkel korteri mõnes puntis avatud on:
Gönül Paksoy “Türgi köök” Tallinn 2010
Terence ja Vicki Conran “Conrani kokaraamat” Tallinn, 2004
Nicolo Tanda “Modernne Itaalia köök alla Bocca”Tallinn 2005
Salme Masso “Valik toiduretsepte” Tallinn, 1974
“Culina Mundi” London 2006
Mirja von Knorring “Yrttien tuoksua” Helsinki 2006
“450 retsepti kogu maailmast”, Tallinn 2008
Tessa Kiros “Twelve” London 2005
“Mediterranean” London, 2002
Mirja von Knorring “Pensselit padassa” Helsinki, 2000

Head isuäratavat lugemist! Ainult lugemine ei kõiguta kehakaalu, ükskõik kui suur on parasjagu stressitase!

Olen senini üldiselt kogenud seda, et mõni aasta on lihalisest toidust loobumine lihtne ja teine aasta jälle väga keeruline. Mõni aasta saabub kusagil keskel surnud punkt, mida kõige paremini sobib kirjeldama lause: kõht on kohutavalt tühi, aga maailmas pole ühtegi toitu, mida süüa tahaks. Tahtmine on paastu ajal muidugi tervikuna iseküsimus, aga selle juurde jõuan veidi hiljem.

Surnud punkt on mingis mõttes nagu paastuaja kulminatsioon, see hetk, kui pendel peatub ja tundub, et enam ei jaksa. Aga mida? Otsida igapäevasele toidulauale lahendusi, mis ei oleks a) lihast, b) ühekülgsed, c) liiga kallid, d) tüütuks muutunud. Pigem ei jaksa igapäevarutu ja kohustuste kõrvalt lakkamatult mõelda, et mis see tänane imetegu siis olla võiks, millega iseennast ja kaaskondseid üllatada, nii et eine oleks tulvil tervislikkust ja kasulikkust ja maitseks ka veel hea. Selle punkti läbielamine ise on tegelikult vabastav kogemus – ma küsin endalt selles olukorras enamasti: “Miks ma seda teen? Miks ma pean seda paastu, kui see on nii pagana tüütu?” Vastus on: sellepärast, et ma võin ja saan – lubada endale seda luksust. Et mul on võimalus 7 nädalaks muuta põhjalikult oma eluviisi. Menüü piiratus on distsiplineeriv mitmes mõttes, aga üsna hästi aitab see paika panna selle, mis on oluline. Näiteks tahtmised. Religioossel paastul on eesmärk loobuda kõigest meeleheast, sellest, mida inimene tahab ja ihkab ja mis talle naudingut pakub – et mõtted oleksid selged, kui kannatatakse koos oma päästjaga.

Oma tahtmistest üle olla on sageli üsna kasulik omadus ning naudingud muutuvad ju ainult nauditavamateks, kui neid harvem jagatakse. Kui ma iga päev tiramisut või crème caramel’i sööksin, ei tahaks ma neid ju varsti enam üldse. Aga kuna ma söön neid üks kord aastas (mõni aasta ei söö üldse), siis maitsevad need mulle sel nautimise hetkel väga. Naiivne näide, aga töötab hästi. Sama asi on veini ja shampanjaga ning tegelikult enamike lihalike naudingutega. Aga kuidas on vaimsete rõõmudega? Sama lugu ju. Raamat kui selline on muutunud suhteliselt harvade inimeste sõbraks, hiljuti tuvastati, et 50% ülikooli esmakursuslastest ei saa aru kirjutatud teksti tähendusest. Aga kui lugemise nauding ära keelata, võib-olla siis inimesed tahaksid lugeda? Ei tea, aga ma loodan, et mõttekäik on selge: enesele millegi keelamine tähendab tegelikult ensesele millegi lubamist.

Tänavu on paast kulgenud nii kiirelt ja kergelt, et pole nagu õieti arugi saanud. Palju retsepte on veel läbi tegemata ja tõenäoliselt selleks aastaks jääbki, sest varsti ilmselt hakkab ikkagi kevad, mis toob kaasa oma külluse ja aastaajale sobilikud retseptid. Kui paastuaeg möödub kiirelt ja kergelt, on vaimne kirgastumine muidugi tagasihoidlikum, piina on vähem ja ka areng jääb väheseks, kui parafraseerida Gunnar Aarmat, kelle sõnul inimene areneb ainult kannatades. Ma ei arva, et see päris nii siiski on – moodne aeg palub piisavalt võimalusi kannatamiseks ja kirgastumiseks: kasvõi näiteks kehtivate lumeolude tõttu, mis absoluutselt ei näi 20. märtsil algava kevade ees aukartust tundvat.

Varakevadise paastu üks ihulisi eesmärke on muuta see kevadine aeg organismile kergemaks, puhastuda ning seeläbi olla vähem vastuvõtlikum viirustele ja külmetustele, üldse rõõmsam ja tugevam. Seda funktsiooni kaunviljadest ning erinevatest  teratoodetest toitumine muidugi täidab ja kui vahel veel kapsast ja baklazhaani ka antakse, ei olegi see paastumenüü nii vaene. Muudele kasulikele omadustele lisaks õpetab see paljude vähekasutatud või senitundmatute toiduainetega ümber käima, neid austama ja maitsvalt valmistama. Uskumatu, kui paljud inimesed ei ole näiteks midagi kuulnud kikerhernestest või mis veel imelikum: läätsedest. Daamid ja härrad, mul on teile hea meel teatada, et läätsi müüakse meie kaubanduses väga mitut sorti: punaseid, rohelisi, pruune, musti beluga läätsi… Ubade erakordselt värvikas maailm on samuti maitsmist väärt. Nii et kui keegi mu käest küsib: “Miks sa paastu pead, mingi usklik oled vä?” siis enamasti nad ei aimagi, et ma vastan: jah olen jah, ma usun iseendasse ja inimmeele ning –keha lakkamatusse arengusse.

Väga maitsev läätsesalat

• 200 g beluga läätsi
• 8 dl köögiviljapuljongit
• 1 sibul
• 3 küüslauguküünt
• kurki
• tomatit
• pool punast sibulat
• artishokke õlis (aga võib ka nendeta)
• sidrunimahla
• õli
• värsket peterselli

Haki sibul ja küüslauk, kuumuta pannil natukeses õlis ning kalla seejärel potipõhja. Lisa ka läätsed ning kalla üle puljongiga, keeda tasasel tulel tunnike, kuni läätsed on pehmed ja vedeliku endasse tõmmanud.

Lase seista, kuni läätsed jahtuvad.

Haki kurk ja tomat ning artishokid meelepärasteks tükkideks, sibulast lõika õhukesed rõngad või haki väikesteks kuubikuteks.

Kalla läätsed kaussi, lisa köögiviljad ning tee kas artishokkide peal olnud või kvaliteetsest oliiviõlist kaste, vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Külva üle värske peterselliga

Kogu probleem taandub taaskord soorollidele, mis patriarhaalses ühiskonnas on olnud mehe poole kaldu: kaitsja, toitja, peavarjuandja, otsustaja.  Selles keerulises rollis on koos kohustused ja boonused, mille patriarh oleks justkui raske tööga välja teeninud. Kuigi selliste patriarhide hiilgehetked jäävad ajastusse, mil naistel polnud veel valimisõigust ning ülikooliharidusega daamidki olid väga haruldased, leidub sellele soorollile omast käitumist varjatult tänapäeval küll ja veel.

Ainult et tänapäeval on suhte- ja peremudelid hoopis erinevad nendest aegadest, kui mees oli ainuke perekonnapea. Möödunud sajandi esimeses pooles said naised valmisiõiguse ja läksid tööle, nõukogude liidus algas soorollide võrdsustamine. Naisi ärgitati õppima traktoristideks ja alistama teisi mehelikke valdkondi: kosmonautide, lendurite ja laevakaptenitena.

Soorollide võrdsustumine on tegelikult keerukas nähtus: mõnel maal on feministid asja nii kaugele ajanud, et mees, kes daamile ukse lahti teeb või palitu selga aitab, saab hävitava pilgu või isegi mõne vängema ebameeldiva žesti osaliseks.

Ka oleme jõudnud sinnani, et enamik naisi ei saaks kodus housewife’i ametit pidada isegi siis, kui nad tahaks – enamikul leibkondadel on vaja mitut sissetulekut, et elustandarditega toime tulla ning sageli tähendab kodune olemine kahjuks hoopis töötupõlve.

Väga paljud naised ei taha olla ainult housewife’id, nad ihkavad haridust, karjääri ja eneseteostust ja sellega kaasnevat boonust – isiklikku sissetulekut. Oma raha, see tähendab iseseisvust ja õigust oma väljaminekute üle otsustada. Niisiis, ei mingit mehe käest raha lunimist, kui vaja on uut saapapaari või ridiküli.

Kõige selle võrdõiguslikkuse varjus on tegelikult endised soorollid täiesti olemas: on näiteks tööd ja kohustused, mille enamik naisi eelistab jätte meeste teha (tegelikult ju lihtsalt mugavusest) ja kohustusi, mis justkui juba ajalooliselt oleks meeste ülesanne. Üks neist on seesama maksmine – toidu ja joogi eest tasumine, kui ollakse kusagil avalikus einelauas või tantsusaalis.

“Ma ei tee ühelegi naisele välja, kui mul mingit huvi sees ei ole,” ütles üks mu tuttav ja pidas silmas ööklubis mõnele daamile õhtu läbi jookide ostmist. Niisiis, suht huvitav vihje: teeb välja, järelikult tahab midagi. Loomulikult on ööklubi flingil ja näiteks tööalasel lõunakohtumisel hoopis eri reeglid, maksab aga sageli just see, kes asjast kasu saab. Või on kutsuja. Maksmisega on tööalasel kohtumisel hea piire paika panna: see, kes kutsub ja maksab, tahab midagi, kui teine pool sellele soovile vastu tulla ei saa või ei taha, on tal alati võimalus väljategemisest keelduda ja ise maksta. Ja sama võimalus on alati ka ööklubis. Nii et enda eest maksta laskmine justkui kohustaks millekski. Tegelikult ega ikka ei kohusta küll, kui meespool ostab kahe kokteiliklaasi eest ööseks tüdruku, siis võib seda tegelikult ka prostitutsiooniks nimetada – kui ta arvab, et on teinud investeeringu, mis peab ka kohe vilja kandma.

Aga võtame teistsuguse situatsiooni: eri soost inimesed lähevad õhtul restorani sööma, olgu nende omavaheline suhe siis ükskõik milline või ajendiks kasvõi ainult see, et kõht on tühi.

Kaks käitumuslikku joont: enamasti ulatatakse meespoolele veinikaart ning õhtusöögi lõpetusel ka arve. Leidub kohti, kus naisele antakse ilma hindadeta menüü. Tore ju! Aga maailm pole enam ammu nii mustvalge. Leidub naisi, kes tunnevad veine paremini kui mehed, leidub naisi, kes teenivad paremini kui mehed, leidub naisi, kes alati enda eest ise maksavad (et ei tekiks suhtealaseid segadusi) ning leidub situatsioone, kus naine on näiteks teise poole välja kutsunud ja tasumine on seega tema ülesanne.

Mu sõbranna ütles, et kui mõni tuttav talle out of the blue välja teeb, tunneb ta end ülalpeetavana, kellegina, kes justkui ei saaks endale neid hüvesid muidu lubada. Eks seegi ole ajaloolise soorolli vari – naised on olnud läbi ajaloo palju sagedamini ülalpeetava rollis kui mehed, olgugi, et see ülalpeetavus võib olla varjatud või varjutatud muude asjaoludega. Rikka pruudi kosiv mees peab ju naist üleval oma naise perekonna vara eest, vaesema rahva seas on sageli just naise tublidus pere kindlast hukatusest päästnud.

Aga seda, kui peres on rohkemteenivaks pooleks naine – tänapäeval väga sage juhtum – on mehel endiselt raske taluda. Naised võivad traktoristid ja lendurid ju olla, aga mees peab säilitama elustiili võimaldamiseks sobiliku sissetuleku ja positsiooni. Kas see on valehäbi, kui selleks, et mees saaks restoranis arve tasuda, võetakse esmalt automaadist välja sularaha ja mees keerab rulli endale uhkelt rinnataskusse? Kellele sellist esinemist vaja on? Kes see on, kes vaatab kõrvalt ja ühed ülalpeetavateks ja teised domineerivateks ülalpidajateks tembeldab?

See on inimese taustast, ajaloost ja elu jooksul õpitust ning ühiskondlikest käitumisnormidest kujunev sisetunne. Igas peres, igas leibkonnas, igas suhtes on oma reeglid ja käitumisjooned, mida väljapoole raske, sageli võimatugi mõista. Mõned mehed jäävd end alatiseks halvasti tundma, kui nende eest maksab naine ja mõned naised tunnevad end alati ülalpeetavatena, ükskõik kui palju nad on kõnealuse mehe heaoluks igapäevaelus teinud. Pole mõtetki seda mõista üritada, sest see pole kindlasti valdkond, mis teiste arvustamise alla kuulub. Kes ostab söögi, kes tasub laenu, kes võimaldab meelelahutuse ja puhkuse, kas seda tehakse ühiselt ja iga väikegi väljaminek arutatakse ühiselt läbi, või teeb igaüks oma rahaga, mis ise tahab? Ei saa öelda, et mees, kes naise eest alati maksta tahab, on hea, ja see, kes ei taha, on halb. Sest me ei tea, mis on selle situatsiooni taga, täpselt nagu me ei tea, mis on sellise olukorra taustal, kus ilmselgelt armunud paar restoranis arvet makstes pingsalt arvutab, kuipalju keegi veini jõi ja leiba sõi, ning siis rahakotist veeringuid õngitseb. Või mis on selle taga, kui abielusõrrmusega mees maksab ilma sõrmuseta naise eest. Või vastupidi.

Sotsiaaluurijad väidavad, et matriarhaat tuleb aegamööda tagasi. Naised on alalhoidlikumad, elujõulisemad, tugevama tervisega ning sageli ka psüühiliselt tervemad kui mehed. Varsti siis järelikult ei imesta keegi, kui naised teenivad rohkem ja ka maksavad rohkem.

Nagu paljud moodsa ühiskonna käitumisprobleemid on ka kõnealune maksmisprobleem tegelikult ju pseudoprobleem – välja arvatud tõesti juhul, kui keegi arvab, et maksmisega saab mõjutada vastaspoolt midagi tegema. See on juba inimõiguste rikkumine. Raha abil manipuleerimine on minu silmis täpselt sama halb ja ebaväärikas nagu seksiga manipuleerimine.
Ennekõike oleme me ju inimesed, ja inimühiskonnas kehtivad viisakusreeglid, ehk siis, et süütu mantli selgaaitamise žest ei ole väärt kõrvakiilu või et mõni mees on nii kasvatatud, et “kui tüdrukuga kinno lähed, siis ära tema käest raha küsi.”.

Lugu ise on järgmine. Ma olin kutsunud külalised ja lubanud neile teha lambahakklihaga cannellonit (ehk itaaliapärast pastarooga), ja kuna nad tahtsid just lambalihaga, oli võetud kohustus mõistagi suurem kui elu. Olid ajad, kus seda sorti hakkliha (ja üldse lambaliha) müüsid väga vähesed kohad, ja see üks hästi suur pood pakkus seda enam-vähem igapäevases valikus. Aga just siis, kui mul vaja, haigutas selle koha peal lihaletis tühjus. Käisn ühel päeval, käisin teisel päeval, mis oli juba külaliste saabumise päev. Aga lambahakkliha polnud. Võtsin siis südame rindu ja küsisin, et kas paari lähema tunni jooksul võiks seda ehk tulla. Kuna ma olin mureliku näoga, osutas müüja väga suurt mõistmist, ütles, et praegu küll ei ole. Ja siis vaatas mõtliku näo ja pika pilguga letis müügis olevaid lamba aba- ja kaela- ja muid tükke, pidas veel veidi mõttes aru, ja ütles: “Täna ei tule!” Vaatas siis korra veel lihasid ja ütles: “Homme ka ei tule!” Pärast seda otsustasin ma loomulikult osta kõige värskema näoga lihatüki ja tegin sellest ise hakkliha.

Oleks ju võinud varemgi selle peale tulla, et  ju need poed seda hakkliha ise tagaruumis juba natuke närtsinud lihast ajavad. Aga niikaua, kuni see konkreetne fakt ei olnud mu oma silme all tõeks saanud, ei olnud sellel ka teadvuses kohta.

Pime usaldus, et meile müüakse alati parimat kaupa. Umbes nii, et mis leht kirjutab, on tõde, sest leht ju kirjutab.
Aga kui järele mõelda, siis ei ole me oma silmaga näinud enamiku valmistoidu, poolfabrikaatide, igasugu puljongikuubikute ja muu taolise kraami valmimise protsessi – kas need asjad sellepärast riiulile jäävad? Ei, ikka ju ostetakse, me kõik ostame.

Näiteks: mida tehakse selle toore kraamiga, millel “parim enne” on möödas? Mina juhin alati poetöötajate tähelepanu sellele, kui letis on möödunud kuupäevaga kaup. Nad tänavad ja vabandavad ja korjavad kauba ära. Ega ma ju ei tea, kas see kaup läheb sama poe kööki, kus sellest valmistatakse letis olev külm- või kuumtoode. Tahaks loota, et liigselt poepidajad siiski riskida ei julge, sest lõppeks riskivad nad ju oma hea mainega, lisaks inimeste tervisele.

Aga kui paljut me sellest, mis tee on läbinud mingi palake, enne kui suhu jõuab, ikka teame. Sel nädalal nägin, kuidas üks daam sobras süüdimatult käega suhkrutoosis, mis oli kohvikuletil. Miskipärast ta ei tahtnud suhkrutükke tangidega võtta. Teenindajad ja ülejäänud kunded vaatasid küll imestunult, aga mida sa enam teed. Viskad selle suhkru minema? Tegelikult küll. Või pakud ainult minipakkides suhkrut, mis pole küll nii elegantne, aga on hügieeniline. Kui järele mõelda, võib keegi ju lahtisesse suhkrutoosi ka aevastada… Mina õnneks suhkrut ei kasuta:)

Põnevaid lugusid räägitakse ka restorani tagaruumidest, et kui klient ei meeldi või ülbitseb, et mida talle siis praegarneeringuks pannakse. Ja Anthony Bourdain kirjutab raamatus “Avameelselt köögis” palju õõvastavaid detaile restoranide tagakambritest, aga muu hulgas ka näiteks seda, mis nädalapäeval pole tervislik kala tellida (sest see on nädal aega tagasi toodud ja pärast seda külmas seisnud).

Liigselt paranoiliseks ei taha ka minna, sest muidu ei saa ju üldse väljas söömas käia ja poest süüa osta. Aga seda meelt olen ma kindlasti, et niipalju kui võimalik, tuleks ise teha, siis on teada, mis toidus sees on. Vähemalt tooraine tasandil. Kuulsin hiljuti, kuidas üks toiduainetetööstur ütles, et ta on kuulnud, et kusagil tehakse veel ise puljongit. Ta mõtles muidugi toitlustuse seisukohast, mitte kodutasandil, kuid siiski. Ise puljongi tegemine on nii gurmeevärk, et seda teevad tõesti vähesed: kus see aja ja ressursside kulu, võrreldes paberi avamise ja kuubiku vettepuistamisega. 20 tundi versus 0,1 sekundit. Niccolo Tanda näiteks (La Bottega ja Bocca peakokk) keedab oma loomalihapuljongit just 20 tundi, ja leidub veel kokki, kes seda teevad Aga kastmesse kulub seda imelist pulongit pool liitrit, siis keedetakse see kokku, nii et järgi jääb üks supilusikatäis, mis varsti ongi kõhus. Klient mõtleb, kui menüüst hindu vaatab, et miks ometi. Aga vaat just sellepärast ometi, et heas kohas ja meistri käe all on kõik palad hoolega valitud ja kõlbmatutest pole püütud kõlblikku hinnalist praadi teha.

Aga kõige lahedam on see, et pole ju vaja restorani minna, et sellist toitu saada, ikka ise saab ka teha. Dimitri Demjanov ütles kord, et selleks, et süüa tegema õppida, tuleb teha ja teha ja teha ja teha, niikaua teha, kuni tunned toorainet läbi-lõhki, kuidas küpseb, kudas maitsestub, kuidas pöörata ja kuidas lõigata. Siis on selge pilt, kuidas see valmiskujul maitsma peaks ja tuleb alati välja täpselt selline, nagu tegija ise soovib. Siis pole vaja kellaaegu ja ahjutemperatuure vaadata ja pingsalt jälgida, kas ikka sai 0,5 tl soola. Juba lõhn ja välimus annab infot, mis toimub.
Kodus ise nullist alustades ei pea muuhulgas ka muretsema, et äkki hakkliha on tehtud kaks nädalat letis kuivanud lihast.
Valentinipäeva shikk retseptivalik selle nädala Toidutares on just niisugune koduse gurmee alane väljakutse.

Vaat kus lops. Jäin müüjale üllatunult otsa põrnitsema ja ta põrnitses vastu, kuni sai aru, et nii vist ei sobi päris öelda. Ta hakkas kohmetult naerma ja sõnas veel, et ei, need teised (öko) on ka normaalsed, aga ökoletis on vähem valikut ja kaup on kallim.

See juhtum on mind jupp aega kummitanud. Oma igapöevatöös kirjutan ma kogu aeg palju artikleid toidust, ja alles hiljuti hakkasin märkama, et ka ma ise kasutan termineid “traditsioonilisel viisl kasvatatud” või “tavapäraselt toodetud” selle toidu kohta, mis tegelikult kasvatatud just vastupidi – kunstlikke väetisi ja sööta ja kasvu soodustavaid aineid kasutades, samas, kui puhtalt ja ökoloogiliselt viljeldud toit oleks justkui midagi ebatraditsioonilist ja uut.
Millal see juhtus, tahaks ma küsida, et me hakkasime väetisi ja taimekaitsemürke ja kasvuhormoone normaalseks pidama, ökoloogilist ja puhast aga ebanormaalseks? Ja mis klikk käis meie ala- ja ühisteadvuses, et selline tähenduste nihkumine oli võimalik?

Ja see pole ainult Eestis nii, see on igal pool tööstuslikult arenenud maades, kus kurjad kapitalistid tahavad igalt mahapandud taimelt saada maksimaalselt palju ja täiuslikku saaki, mida ei tohi närida ükski röövik. Säästlik ja mahepõllumajandus tähendab aga enamat kui vaid põllu väetamata/mürgitamata jätmine.
Kui 1990. aastate keskel hakkasid poodi ilmuma üksikud mahekaubad – Saida kohupiim ja muud piimatooted olid üks esimesi, mida ma mäletan ka jaekaubandusest, tasapisi ilmus ka muid tooteid, lihaga oli kõige raskem, sest et maheliha ei ole mahe, kui loomad ei ole oma lõppu leidnud mahetapamajas… Tegelikkuses nõutakse tänapäeval mahemärki kandvalt tootelt teatud nõuetele vastamist lisaks kasvatamisele/tootmisele ka transpordi ja pakendamise osas. Tinglikult võttes tuleks siis kõik mahekraam poodi hobesega vedada, aga kui hobene linnatänaval auto hetgaasi sisse hingab, siis pole tema enda eluviis ju enam sugugi mahe…? Ja vaakumpakenditesse, nii nagu mahedat tallehakkliha või muid lihatükke pakendatakse, vist ei tohiks mahetoitu tegelikult pakendada?

Ma olen rääkinud mitmete toidutootjatega – jäätise-, ja piima- ja kommitootjatega – mitmed ütlevad, et nende kaup ise oleks täitsa mahe ja öko, aga näiteks moositootjad, nemad panevad oma toodetesse konservante ja lõhna- ja maitsetugevdajaid, mis pole öko, seega ei ole ka jogurt või jäätis, kus nimetet moosi kasutatud, mahetoode.
Meega on lugu samuti suhteliselt keeruline ja kummaline – ega sa ju mesilinnukesi käskida saa, et nad lendaksid ainult sinna heinamaa pääle, kus pole kasutatud mingit mittelooduslikku ainet… Piisab sellestki, kui mesimumm leiab odrapõllu äärest mesikapõõsa ja seal maiustab, odrapõllu pääl on aga käinud mürgiauto… Järelikult on see “normaalne” mesi!

Nali naljaks, aga mu tegelik tänane arutlusteema on siiski kuvandite ja tähendusväljade muutus – viimase kuuekümne aastaga on pühitud põrmu traditsiooniline põllupidamine ja karjakasvatus ning normaalseks muutunud see, kui lehmad lüpsavad kaks korda rohkem piima, kanad munevad kaks korda rohkem ning kasvavad nii suureks, et neist on mõtet suppi keeta, kaks korda kiiremini.

Kopenhageni ülikooli toduteaduse professor Claus Meyer näitas äsja Tallinnas toimunud konverentsil “Tuleviku toit” oma ettekandes hirmuäratavalt muljetavaldavaid maatrikseid, kuidas tööstuslik liha-, piima- ja munatoodang on viimase kümne aastaga kasvanud. Kes viitsib surfata, võib üles otsida ka dokfilmi “Food Inc.”, kus kõnekalt näidatakse, kuidas mais ja sellega tehtavad mutantsed imeteod on aidanud toidutootmist kasvatada. Säärane tootmine teeb toidu odavaks, tööjõudu, maad, toitu – kõike kulub ju minimaalselt, kui lehmake on aastaringselt päevad läbi laudas kinni, sööb heinatabletti ja maisikapsleid ning pipetist süstib masin talle vahel veeni ka veidi puhast vett. Õhtul tuleb aga lüpsja ehk uusima tehnoloogia järgi valmistatud lüpsimasin, lüpsab lehmaisiku number 67778 ja tema õdede udarad tühjas ning ennäe, jogurt voolabki purki.

Millal see juhtus, et me seda normaalseks hakkasime pidama?
Eks ikka siis, kui me sel moel tehtud sööki sõime, ning alternatiive kas polnud või olid need väga kallid.
Tänapäeval on enamiku lääne-eurooplaste probleemiks ülekaalulisus. Ameeriklastest rääkimata. Meie siin ei ole nii ülekaalulised kui meie sõbrad soomlased, samas aga johtub just ülekaalulisusest palju haigusi, mis eestlastel rohkelt esindatud: südameveresoonkonna tõved näiteks. Kui nüüd järele mõelda, siis on üks süü selles kindlasti ka kasvuhormoone täispumbatud toidul. Ma ei ütle, et see on ülekaalulise ainus põhjus, kindlasti mitte. Aga suhteliselt vähetuntud on fakt, et maitsetugevdaja naatriumglutamaat (E 621) mida kasutatakse vist ebnamikus “normaalses” soolases toidus: puljongikuubikutes, vorstides, sinkides, valmiskastmetes ja ketshupites (tegelikkuses toimib see maitseretseptorite avajana) – omab ka kaalu kasvatavat mõju.

Kui hakata uurima aineid, mis sisalduvad iga nn normaalse toidu koostises olevate tähe ja numbrikombinatsioonide taga, siis kaob igasugune tahtmine seda normaalseks pidada. Kui ma õhtul emale helistan ja küsin, mis ta süüa tegi, siis ütleb ta ausalt, et mulgi putru või kartulit-porgandit ja ahjuliha – ei mingit E 621, mis retseptorid avaks. Vaat see on minu meelest normaalne toit.

Aga ega lood ei muutu, kui tarbija, sina ja mina ja meie kõik, paremat toitu ei nõua ega kujunda välja oma väärtushinnangute süsteemi, sellist, kus kaupmees/tootja oleks kohustatud selleks, et oma usaldusväärsust hoida, alati kvaliteetset ja puhast ja normaalset toitu müüma.

Burgundias veinireisil käies sattusime ka Domaine de la Romanée Conti (mis on Burgundias vanim, suurimate traditsioonidega ja ka kalleimaid veine tootev mõis) veiniaedadesse, kus ühte väikest põldu siiamaani vaid hobestega haritakse – tehakse neid töid, mida inimene teha ei saa. Mehhaniseeritud riistad rikuksid väärtuslikku pinnast, millest Pinot Noir’d ja Chardonnayd oma peamise iseloomuliku ja paljumaksva maitse omandavad ning omanik ei saaks seda enam müüa säärase hinna eest. Aga odavamalt pole mõtet, sest see pole ju enam see vein. Ja keegi ei tihka seda veini ebanormaalseks pidada.

Nädala pärast aga räägin teile loo, kuidas ma ühes suures Tallinna poes lambahakkliha tahtsin osta ja mis edasi juhtus:)

Tuleb tunnistada, et ma pole eriti agar kokaraamatute kasutaja. Olen neid lehitsenud rohkem teistele kinkimise mõttega või siis otsinud isuäratavatelt piltidelt inspiratsiooni. Ma ei tee peaaegu mitte kunagi süüa retsepti järgi ja selline on siis ka tulemus – vahel suurepärane ja teinekord, pehmelt öeldes, tagasihoidlik. Kui pere ootab õnnestunud roa taasesitust, ei pruugi see samaviisi välja kukkuda, rääkimata sellest, et oskaksin oma retsepti täpselt edasi anda. Karta on, et inimesele, kel puudub söögitegemise kogemus, tundub jutt stiilis „pane silma järgi seda ja tunde järgi teist” lihtsalt mõnitamisena. Seetõttu olen rõõmus „Vene köögi” ilmumise üle, kus vanad tuttavad pelmeenid, pliinid, borš, seljanka, hapukurgid, seened jpt on kenasti raamatusse talletatud.

Meeleolukad fotod – viljapõld, sibulapeenar, valge kass ukse vahelt piilumas – viivad mõtted maaelu ja lihtsa söögi juurde ning peenutsemata serveeritud toidud retseptifotodel julgustavad ka algajat kätt proovima. Tuju läks päris heaks, kui kujutasin ette linnaprouasid pesadest kanamune korjamas (lk 28) ja tünnist kurke õngitsemas. Venepärasust rõhutavad kujundaja oskuslikult valitud pealkirjade kirjapilt ja raamatut läbiv rahvuslik ornament. Sisukas eessõna tuletab meelde, et vene kööki on aegade jooksul rikastanud paljud seal elavad rahvad Siberist Lõuna-Venemaani. Toidukultuurile on oma mõju avaldanud nii liht- kui ka härrasrahva kombed ning mitmekesisust lisanud võõramaalastelt laenatud ja mugandatud road, näiteks hiinlaste pelmeenid, prantslaste julienne, juudi vorschmack jne.

Kui olla kriitilisem, siis mulle jäi veidi segaseks raamatu sihtgrupp. Miks ühes kohas on nagu lapsele terve lõigu ulatuses kirjeldatud muna keetmist (lk 22), aga hiljem öeldakse, et maitsestada tuleb siis, kui „vein on redutseerunud” (lk 55)? Õpetajana olen häiritud, kui kästakse midagi teha, aga ei põhjendata, miks just nii ja mitte teisiti. Miks tuleb alatasa midagi nimelt „jooksva vee” all pesta? Miks tuleb sülti keeta just 10 tundi (lk 42)? Miks peab valgeid riisikaid 24 tundi leotama ja siis jälle „hoolega voolava vee all pesema” (lk 37)? Miks läheb angerja tarretamiseks vaja želatiini (lk 30)? Mine sa tea… Ma ei taha kõigele selle vastu vaielda, vaid ootaksin väikest õpetust, miks sellised toimingud on vajalikud. Leheküljel 34 on pealkiri „Vähesoolased kurgid, marineeritud ja soolaseened Maria moodi”, kuid soolaseente retsepti on Maria vist otsustanud enda teada jätta.

Mulle meeldib, kui autor raatsib ka natuke ennast avada ja retsepti kõrvale mõne nipi või muu seiga jutustab. „Söö hea tujuga!” aga ei ole selleks piisav. Näiteks seente praadimisel (lk 55) oleks oluline teada, millal siis need sibulad lisatakse? Kas kriteeriumiks on vedeliku haihtumine pannilt või pole see julienne’i puhul tähtis? Mõne roa juures poleks teinud paha väike taustakirjeldus. Näiteks arvasin teadvat, et vorschmak, mida tuntakse ka kui marssal Mannerheimi lemmikrooga, kuulub juudi kööki. Asja uurimisel selgus, et selle üle käib ka venekeelsetes foorumites elav diskussioon (ja juudi rahvusköögist on see tõepoolest tulnud).  Muide, kirillitsat meenutavas šriftis on sõna vorschmack raskesti loetav (lk 32).

Nuriseda võib ka mõningate piltide valiku üle. Olen nõus, et alati pole tõesti mõtet retseptis kirjeldatud toitu pildistada, kuid näiteks tšeburekid ja rummibaaba oleks küll väärinud pildile püüdmist. Mitte igaüks ei tea, kuidas need peavad välja nägema.

Väikesele torisemisele vaatamata on raamat tore ja mul tekkis huvi tuttavaid asju nüüd ka retsepti järgi valmistada. Üks huvitav kokkusattumus ka: teadmata selle raamatu kohta arvamuse kirjutamisest, helistas sõbratar, kes on muide väga vilunud leemekulbiliigutaja, ja kutsus külla omatehtud leiba sööma. Ütles, et ostis väga hea raamatu nimega „Vene köök” ja leidis suurepärase leivaretsepti. Leib oli tulnud välja väga hea vaatamata sellele, et ta ei leidnud Selverist linnasesiirupit ja asendas selle vahtrasiirupiga. Kuna valminud leib oli hele ja sarnanes rohkem peenleivale, tekkis küsimus, kas linnasesiirup teinuks leiva tumedamaks või andnuks teistsuguse maitse? Kusagil ju ometi linnasesiirupit müüakse? Ilmselt saab siis ka sellele küsimusele vastuse…Seega – pole siin mingit probleemi sihtgrupiga, raamat leiab ise oma lugeja.
Ühesõnaga, prošu ljubit i žalovat!

Irene Lill
TTÜ õppejõud

Raamatut Vene köök leiate raamatupoodidest ning internetipoest Raamat24

Sõbrannad ei jõudnudki üksmeelele. Üks ütles, et kui ikka mees juba süüa teeb, siis peab ta hea mees olema. Teine ütles, et söögitegemine pole üldse mingi näitaja. Selles mõttes muidugi ei ole, et kui mees on – kirjandusest tuntud väljendeid kasutades – lakekrants ja liiderdaja – siis vist ei kaalu ka tema söögitegemisoskus eelnimetet halbu omadusi üles. Aga mulle mäiteks tundub, et enamikul juhtudel ei ole lakekrantsid ja liiderdajad sedavõrd arenenud hoolitsusmeelega, et nad oma päevinäinud perele süüa võtaksid teha. Aga esineb erandeid. Ma pole lakekrantse eriti kohanud ka ja kindlasti on ka liiderdajad nende partnerite suhtes, kes veel uued ja erutavad, vägagi hoolitsevad… iga juhtumit tuleks tegelikult käsitleda eraldi ja kõik õnnetud pered on õnnetud omal moel, kui nüüd suurt sõnameistrit Tolstoid parafraseerida.

Selge on aga see, et teed armastatud inimese südamesse on rajatud toidu kaudu juba senikaua, kui inimkond ennast mäletab. Esimestel kohtamistel on õhtusöögil  vaat et sümboolne tähendus: kuhu ta su viis, ai sinna või, siis ta peab ikka väga sees olema, kihistavad igas vanuses naised ja nende sõbrannad.

Järgmine, veelgi maagilisem samm suhte loomisel on kodused õhtusöögid: seda teed astub juba mees, kes peab julgemaid plaane, on ettevõtlikum ja enesekindlam, valmis rohkem mängu panema ja seeläbi ka suuremat võitu korjama. Daamile oma kodus eine pakkumine tähendab lisaks tavapärasele söömisele veel oi kui paljut. Kui härra ei ole just restoranist või cateringust toitu tellinud, vaid teeb seda ise, siis tähendab see ambitsioonikat ülesastumist, oskuste näitamist, teisest küljest aga ka potentsiaalse partneri kompamist ning õhkkonna ja olude proovimist. Söögitegemine – kui partnerid koos süüa valmistavad – on ju üks ülimalt kodust õhkkonda loov tegevus: haki sa seened, ei tea, kas see on nüüd valmis või… tuttav dialoog ilmselt paljudele, kelle peres kokkamisest lugu peetakse. Kui aga jutt käib alles suhte algul peetavatest õhtusöökidest, mis ei toimu ühisel kodusel pinnal, vaid potentsiaalse partneri eraterritooriumil, on reeglid hoopis erinevad. Härrad panevad oma võõrustamiskunsti näitamisse ilmselt sama palju energiat kui mõni mees jätab Tartu suusamaratoni rajale, romantilisel võlumisel on suht täpsed mängureeglid ning peen etikett. On küll ilmunud ka raamatuid retseptide ja nippidega, mis sulatavad südameid, õige võluja aga jätab mulje, et on kõik ise välja mõelnud ning avastanud. Siin tuleb mehele kindlasti jätta esinemisruumi, lava on tema päralt ning see, kui naine läheb seletama stiilis “ega see sul ei kõrbe?”, mõjub kindlasti kohatult ja meeleolu hävitavalt. Välja arvatud juhul, kui toit tõesti kõrbeb

Lisaks sellele, et kodune õhtusöök annab mehele võimaluse oma lavasharmi mängu panna, toob see välja veel palju omadusi ning annab hea võimaluse inimese tundmaõppimiseks – kodus käitub ju enamik inimesi hoopis vabamalt kui välismaailma mõjude all.

Tegelikult annab see, kas ja kuidas härra oma kodus süüa pakub, mõnevõrra aimu, kuidas ta siis käitub, kui suhe peaks edasi arenema. Ja üleüldse avavad esimese õhtisöögi kaardid palju iseloomujooni ning elust õpitud omadusi: kas tegu on mehega, kelle ümber on naised (ema, vanaema, pruudid, elukaaslased) terve elu sahminud, või isendiga, kes harjunud ilma tema ümber sahmerdavate naisteta toime tulema.

Kuna tänapäeval on toidutegemine moes ja lausa auasi, on eelnev jutt õigupoolest mõnevõrra iganenud. Minu meesoost sõprade seas leidub mõni üksik, kes ikka veel arvab, et kirche, kinder ja küche kuuluvad kindlalt naistele. Moodsad mehed on väljakujunenud maitse-eelistuste ning retseptide ja toidumisharjumustega ja enamasti ei tohi neid nii tähtsal teol kui toidutegemine absoluutselt segada, et mitte küüneviha sisse ajada. Nad teavad hirmus palju ja arvavad ka, et neil on õigus. Meestele on see kui rituaal: esinemine, oma oskuste näitamine ning performance, mille puhul kunagi ei tea midagi enne kui alles pärast.

Minu isiklik seisukoht on, et need mehed, kes süüa teevad, on üldiselt kõvasti etemad kui need, kes süüa ei tee. Nad on paremad sõbrad ja isad ja armastajad ja üldjuhul ka inimesed – sest nad mõtlevad lisaks endale ka teiste inimeste peale – toidutegemine on ju seotud pakkumise, küalalislahkuse, aga igapäevasel puhul sageli ka rutiinse kohustuse täitmisega, mida võiks ju moodsas peres samamoodi jagada nagu pesu triikimist või laste lasteaeda viimist/toomist. Täna sina, homme mina. Lisaks sellele on meeste tehtud toidul minu meelest enamasti see eelis, et mehed teevad harva midagi tavalist ja igavat. Kui nad juba ette võtavad, siis olgu see midagi, mis tõesti meelde jääb – jälle see rituaalsuse ja performance’i moment! Ja üpris harva teevad mehed midagi poolikult või lohakalt, vähemalt head mehed, nii et nende tehtud toit on üpris kindlasti ka hästi tehtud – põhjalikult ja hoolega.

Ja lõpetuseks üks klassikaline hurmamisretsept, kasutamiseks nii daamidele kui härradele, soovitavalt küünlavalguses ja sumedal talveõhtul

Kitsejuustu-vesikressipasta

Tõhus tükk pehmet kitsejuustu
Kobar rohelisi viinamarju
Murulauku või rohelist sibulat
Veidi vesikressivõrseid
1 apelsin
200 g tagliatellet või linguinet
veidi oliiviõli
soola-pipart

Lõike kitsejuust kuubikuteks, kui sellel on kõva koor, eemalda see. Riivi apelsinilt koor, lõika vili pooleks ning pigista välja ka mahl. Sega kitsejuust aplsinikoore ja mahlaga, lisa hakitud murulauk või sibul, vesikressivõrsed ning oliiviõli. Keeda pasta soolaga maitsestatud vees vastavalt juhisele al dente. Kurna, sega ülejäänud komponentidega, lisa vajadusel õli ning maitsesta soola ja pipraga. Naudi kahekesi!

Matton Images

Õigupoolest: “Mida ma täna süüa teen?” on vist umbes sama sage küsimus kui “Mis ma selga panen?” Meie peres arutatakse antud teemal iga päev. Absoluutselt iga päev. Mul oli kunagi kolleeg, kelle järgi sai kella õigeks panna, sest iga päev kell 13 helistas ta abikaasale ja küsis: “Mis me täna sööme?” Ja mu abikaasa räägib, kuidas tema vanaema naaber Juurdeveo uulitsa puumajas iga päev seinale kopsis ja hüüdis: “Mis pada täna keedab?”

Toidutares on vist üks vanimaid iga päev täiendust saavaid foorumiteemasid “Mida sa täna süüa teed”. Ega ma rohkem näiteid ei viitsigi otsida, et tõestada, kui oluline küsimus see on. Sellele küsimusele valesti vastamine võib kogu pere elu tuksi keerata.
Mind isiklikult ajab marru, kui sellele vastatakse “Ükskõik”. See, kes küsis, on sama nõutu kui enne küsimuse esitamist, isegi ehk kergelt puudutatud, et läks sellist tähtsat asja küsima, vastaspool aga keeldub igasugusest koostööst ega vaevu juurdlema, kas ta tahaks leivasuppi või praetud parti.

Sõbranna, nelja lapse ema, kellest kolm viimast on kolmikud poisid, vastas mu küsimusele: “Mida sa täna süüa teed?” nii: “Söögitegemisest on aegajalt tõeline siiber, ei mingit vaimustust, ei inspiratsiooni.”
Enamik töötavaid suure pere emasid tunneb aeg-ajalt, et hüppa või ise potti, ühtegi mõtet pole, et roog oleks toitev ja mitmekülgne ja sisaldaks kõiki õigeid aineid ja sobiks pere eelarvega.
Ja kui kondised teismelisevolaskid sulle veel ütlevad, et neil on ükskõik, millega oma kasvavat keha kütta, võtab ikka toiduteo isu ära küll.
No on alles tänamatu ja väheväärtustatud töö see toidutegemine. Isegi kui ema jaksab kuidagi välja mõelda, mida pakkuda, on ees uus häda: üks ei söö üht, teine ei söö teist, kolmas sööb üldse ainult ühte toitu. Kirjanik Andrus Kivirähk mainis kord, et maailmas on üldse 10 toitu, mida tema lapsed söövad ja et kodus on veel kuidagi võimalik lastele suppi sisse suruda, aga väljas söömas käies on ainukesed asjad, mis süüa kõlbavad, friikad. Tuttav lugu ilmselt paljudes peredes.

Minu tuttav SuperMom muidugi suhtub oma pere toitmisprobleemidesse boheemlaslikult: saada kõigepealt kolmikud ja nad nii kaugele kasvatada, et ise toidu kapist kätte saavad – ehk nad siis juba pea täismeestena toitu täis kapi ette ikka nälga ei sure… Sest ema ei tea, mida süüa teha. SuperMom läks isegi nii kaugele, et teatas, et lastekaitsel ei tohiks küll nende perre asja olla, kord päevas on soe toit laual, midagi sellist, mida kõik söövad. Suure pere lapsed on tavaliselt leplikumad sööjad, olen ma tähele pannud.

Lugu ühe teise suure pere argipäevast. Nelja lapse ema pühkis hommikul veel silmast uneliiva, kui lapsed juba kõhu peal hüppasid: “Süüa! Süüa!” “Ise ei oska kapist ketshupit ja saia võtta või,” lahendas see nutikas ema tüütu olukorra.
Või siis veel üks sõbranna, kes iga päev töölt tulles põikab toidupoest läbi ja ostab perele mingit mõnusat ninaesist: salateid, pannkooke singi-juustuga, mõnikord keerutab ka ise mõne vahva pasta kokku. Tema on asja lahendanud nii, et ostab, mida ta ise tahab ja pere lihtsalt sööb ka või on söömata. Lastekaitsel pole ka sinna majja asja, kapp on ju heast toidust lookas, oma asi, kui ei maitse. Väga lahe suhtumine, mu meelest. Üleüldse on perenaise suhtes solvav, kui ta alailma peab oma pere kallal naaksuma, et mis ma siis ikkagi teen… Ja saab vastuseks variandi: “Ükskõik!” Ma vahel ütlen, et kui ükskõik, siis sööme kaerakilet ja hapurokka või midagi, mida näiteks ainult mina söön (hästi palju eri kujul punapeeti näiteks). Sest tegelikult ei ole enamikul inimestel ükskõik, mida süüa, see sõna väljendab enamasti ju ideepuudust. Või viitsimatust mõelda. Kui aga isegi sööjal pole ideed, no kuidas neid veel tegijal peab jätkuma?

Mina tegelikult isegi ei küsi seda küsimust ideepuudusest, pigem nagu soovist teiste sööjatega arvestada, mitte iga päev oma ettekujutust sellest, mis teistele meeldib, peale suruda. Küllap on igas peres ideepuuduse-õhtusöögiks oma rituaal. Mõni haarab kapist paksu kokaraamatu lihtsate ja maitsvate argiretseptidega – just sellel põhineb “Nutika perenaise kokaraamatu” ning näiteks ka “Pereköögi kokaraamatu” edu – , teine tuustib ajakirjas, kolmas lappab läbi lehekülgede kaupa veebifoorumeid. Neljas võtab poolfabrikaadi (näiteks pelmeenid) või purgisupi, kühveldab sinna meelepäraseid lisandeid juurde. Ülesanne täidetud, kütus tangitud.

Rääkisin konverentsi “Tuleviku toit” raames Tallinnas esinenud Claus Meyeriga, ilmakuulsa Noma restorani (Kopenhagenis, Taanis) asutaja ja visionääriga, Põhjamaade toidu eestvõitlejaga, kes kirjeldas “dieeti”, millega tema vanemad teda kasvatasid: odavaim ja rasvaseim liha ning mitu aastat enne tarbimist keedetud sügavkülmutatud köögiviljad… tänu sellele kasvas Clausist aga mitte ainult kokk, vaid inimene, kes tõepoolest võitleb parema elukvaliteedi eest meie kõigi mõistes ja jaoks. Parem elukvaliteet, rohkem raha, rohkem vabadust: osta näiteks mahetooteid ja lähitooteid. Minna restorani sellel õhtul, kui keegi oma peres süüa teha ei viitsi. Minna kasvõi maherestorani. Käia õhtu jooksul mitmes kohas: ühes, mis meeldib lastele ja teises, mis meeldib vanematele. Lapsed saavadki ehk lõpuks oma friikad ja vanemad oma veiniklaasi, et homme taas tervisliku aurutatud köögivilja juurde asuda.

Nii et tegelikult on piiravaks asjaoluks ikkagi finantstegurid; need ei lase igal õhtul süüa nii, et perenaine ei peaks lõputult pead vaevama. Toitumise uurijad on teinud oma tööd ja välja uurinud, et majanduse allakäies kannatab esmalt vähemkindlustatud leibkondade toidulaud – sealt kaob mitmekesine toit. Toit, mida süüakse, ei ole halb ega ebakvaliteetne, see muutub lihtsalt ühekülgseks: kaovad näiteks värsked köögiviljad ja marjad-puuviljad, kvaliteetne või või õli, mida kasutatakse praadimisel vahetatakse odavama vastu, mis sisaldab kuulsaid transrasvu, selle asemel, et panna lauale vähemal kahel õhtul nädalas kala/kana, muutub pearoas asendamatuks madalama hinnaklassi kraam, näiteks hakkliha, mis omakorda on jälle kõvasti rasvasem kui fileeliha…

Tegelikult peaks korrektne vastus küsimusele, “Mida ma täna süüa teen?” sisaldama ka infot, kui rasvane mingi toiduaine peab olema, kuidas valmistatud, milliste rasvainetega, kui rasvase koore või majoneesiga, kas maitsestatud musta või rosépipraga… restoranikokad ju toitu nii esitlevadki, juba pealkirjas on sees, kas tegu musta pipraga maitsestatud mustjuurepüreega või hoopis tsitrusemaitselise lillkapsakreemiga. Ganz klar!

Kõige hullem on see, et kui muudkui mõelda ja mõelda, et mida siis ikkagi teha, siis lõppkokkuvõttes nagu ei tahakski midagi. Kõht on tühi, aga ükski söök ei isuta. Energia on mõeldes juba ära raisatud. Mina avan sellistel õhtutel ise purki tehtud borshi, serveerin seda värske peterselli ja hapukoorega. Ikka parem kui nurga pealt toodud burger, mis kustutab küll nälja, aga pärast on paha tunne iseenda ja veel poole inimkonna ees, rääkimata rasvaaroomist, mis hõljub veel järgmisel hommikulgi köögis.

Ikka raske on siin Eestis – just kliima tõttu. Kui suvel maakodus oleme, räägime me alailma toidust – muidugi räägime, sest me ise kasvatame seda, hästi head ja värsket toitu. Me hakkame juba hommikul arutama, mida me sööme, sest kõike on nii palju ja värsket ja tahaks ju kõike korraga, aga potti ei mahu ja kõhtu ka vist mitte. Küllust jagub – mööndustega – poolteist kuud, ja pärast seda hakkab jälle pihta üks igapäevane toiduidee sööjaile müümine: aga äkki täna läheks kana? Muuseas, et elu kergemaks teha (endale ja teistele) otsustasin ma jaanuarikuus Terevisioonis erinevaid kanaretsepte harrastada. Kui neid edasi töödelda, siis saab ju juba päris mitu toitu, mida pole jõudnud veel niipalju valmistada, et ära tüütaks.
Palun!

Kana kuldses kastmes

1 kg kanakintse
5 dl kodust kanapuljongit
2 sidrunit
2 suurt küüslauku
1,5 dl valget veini
1 sl õli
2 sl võid
2 sl jahu
soola
musta pipart
värsket või kuivatatud punet või tüümiani

Kalla puljong potti, lisa puhastatud, kuid terved küüslauguküüned, aja keema ning keeda tasasel tulel 40 minutit. Kui see on valmis, kuumuta pannil õli ja või, pane sellele kanakintsud ja küpseta tasasel tulel, kuni need on kuldpruunid. Tõsta kanatükid ahjunõusse. Kurna puljong, pane kõrvale. Lisa küüslauguküüned kanale, pane sinna ka kooritud ja õhukesteks viiludeks lõigatud või fileeritud sidrun. Kuumuta rasvainet, milles praadisid kana, veelkord, lisa sellele jahu, sega, kuni see on ühtlane ja mullitav. Lisa valge vein, lase keema tõusta ja keeda pidevalt, et saaksid põhjast kätte praadimise maitsed, lisa puljong. Keeda, pidevalt segades, kuni kaste pakseneb, maitsesta soola-pipraga. Kalla kaste kanatükkidele ning küpseta 180 kraadi juures 45 minutit. Garneeri toit värske punemega või kui seda pole käepärast, sobib ka kuivatatud ürt. Mõnusa maitse saab ka tüümianiga.

Serveeri glasuuritud porganditega.

Glasuuritud porgandid
500 g porgandeid (võib ka külmutatuid)
2 sl võid
1 tl suhkrut
värsket punet või tüümiani

Pane meelepäraseks lõigatud porgandid potti, kalla peale niipalju vett, et need on kaetud, lase keema tõusta ja keeda, kuni vesi on aurustunud. Siis lisa potti või ja suhkur, küpseta tasasel tulel, kuni porgandid muudavad värvi. Need ei tohi pruunistuda. Riputa üle värske puneme või tüümianiga.

NB! Kui kastet järele jääb, säilita see külmas. Järgmisel päeval võid soojendada ja serveerida riisi, köögiviljade või kartuliga, mina aga hautan kastmes kanamaksa – jääb pehme ja mahlane, maitseaineid pole vaja lisada.

Glamuurne taliharjavõileib
Mõnus suur sai, millest saab ülesaiakäärde lõigata
Nii mitu kanafileed, kui on sööjaid
Jupp vürtsikat suitsuvorsti
Mõned tomatid
Salati-, spinati- või rukolalehti (viimased on kõige paremad)
Ploomi-sibula tshatnit
Paprikapulbrit
Soola-pipart
Praadimiseks õli

Ploomi-sibula tshatni
1 pakk kuivatatud musti ploome
3-4 marineeritud sibulaveerandikku (http://etv.err.ee/index.php?0554251) või 1 punane sibul ja 1 sl õunaäädikat
1 värske punase tshilli kaun (aga kuivatatud kaun või pulber sobib ka)
1 jupp ingverit
natuke neutraalse maitsega õli
1 tl koriandriseemneid
1 sl suhkrut
2 dl suhkrut

Kuumuta koriandriseemneid ja tshillipulbrit potipõhjas õlis, lisa hakitud sibulad ning veidi väiksemaks hakitud ploomid, peenikesteks ribadeks lõigatud ingver, hauta, kuni komponendid on pehmenenud. Lisa sibulamarinaad või äädikas ning suhkur. Lase haududa, kuni tshatni on moosise konsistentsiga. Kasuta kohe või pane purkidesse ja säilita külmkapis.

Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega omavahel paprikajahu ja sool, soovi korral must pipar. Keeruta selles segus kanafileesid, vaata, et need oleksid ühtlaselt kaetud. Kuumuta pannis või potis õli, prae, kuni kana on pruun. Tõsta ahjunõusse ning küpseta veel 45 minutit. Samal ajal lõika vorst õhukesteks seibideks, pane teisele ahjupannile küpsetuspaberile ning särista neid ahjus, kuni need on krõbedad. Võid korraks tõsta kuumust. Lõika ülesaiakäärud, pane need samale pannile, kust võtsid vorstid ning küpseta krõbedaks.
Võta saiad ja kanafileedd ahjust, lase kanal veidi jahtuda ning lõika elegantseteks õhukesteks viiludeks. Viiluta ka tomatid.

Võta saiaviil, määri peale tshatnit. Aseta sellele rukolalehed, seejärel kanaviilud (igale leivale 1, või kui fileed on väga suured, piisab poolest), selle peale krõbedad vorstiviilud ja tomatirõngad, soovi korral maitsesta tomat ka soola-pipraga. Määri ka teine saiaviil tshatniga, suru pooled kokku ja söö kohe või võta kaasa tööle/kooli/piknikule. Kõik kadestavad!

Et siis mida sa täna ikkagi süüa teed?

Foto: zapxpxau

Hiljuti sain austava ülesande osaleda Toidutare.ee korraldatud toidufotovõistluse žürii töös. Kui Indrek helistas ja abi palus, olin rõõmuga nõus, sest viimased aastad on mu igapäevatöö olnud seotud väga paljuski just toidu ja sellest tehtavate fotodega nii kokaraamatute kui ka erinevate ajakirjade tarbeks. Voilá, hea võimalus – vaatame, kuidas ning mida need, kellele me neid raamatuid ja ajakirju teeme, ise teevad ja pildistavad ning milline siis on see foto, mis Toidutare.ee kasutaja arvates väärib konkursile saatmist.

Esimene märksõna, millele toidufoto peaks vastama, on isuäratav. Kuigi vene ajal tehti hulgaliselt piltideta kokaraamatuid (“Tuhat toitu veest” ja teised ajastule sobilikud üllitised), teame me tänapäeva konkurentsituhinas, et mida isuäratavam pilt, seda paremat minekut raamatult võib loota. Oluline on silmadega söömise efekt, kujutlusvõime peab panema suu vett jooksma ning kõht seepeale muidugi tühjaks minema. Meisterlikult tehes on seda efekti võimalik saavutada ka kirjasõnaga, kuid visuaalne kujutis on muidugi esimene ja lihtsaim tee.
Või kas on?

Konkursile oli saadetud hulgaliselt fotosid, mis selles mõttes polnud toidufotod, et fotoga ei olnud ekstra vaeva nähtud, kogu energia oli panustatud toitu. Kassipäised koogid ja kirjud võileivatordid ja muud imeteod, mis, ma olen kindel, nägid ehtsas elus täitsa kabedad välja. Pildi peal oli tulemus mõnel juhul üpris õnnetu, kohati lausa kurb.
Toidufoto, mis toimib maitsemeelte äratajana (parimal juhul ka ärritajana) ja toidust tehtud foto on kaks hoopis ise asja. Lihtsalt kenasti välja kukkunud taldrikutäiest maksakastmest või võieivatordist klõpsatud pilt võib õnnestuda, aga ei pruugi. Õnnestunud toidufoto puhul mängivad lisaks õigele valgustusele ja fototehnikale ja fotograafi meisterlikkusele ning pildistatavale toidule ja selle stilistikale rolli tuhat muud pisiasja. Ma olen ise kogenud mitu korda, kuidas foto lihtsalt ei tööta, kuigi idee on hea ja stilistika meisterlik ning toit ka ise superkaunis, teisel juhul ideed õieti polegi, aga pilt kukub välja missugune.

Foto: laurien

Lihtsus, ehedus ja siirus – joonistusid välja järgmised märksõnad. Kui toit on ise kaunis, selgete värvide ja vormidega ning ideaaljuhul annab märku ka sellest, millest ta tehtud on, pole vaja seda ju teab mis ime moel kaunistada. Lugesin hiljuti Briti koka ja restoraniärimehe Marco Pierre White’i seisukohta, et liigselt ilustatud toit annab märku sellest, et kokal on vaja peita oma vigu. Haa. Muidugi, toidupildistaja suurim sõber magustoidu puhul on muuseas tuhksuhkur, kui koogil on kõrbenud ääred ja ebatasased servad ja ebaühtlane pind… laskem aga suhkrul lennata.
Marco Pierre White’i enda toitudega kokaraamatud on muidugi lihtsus ja puhtus ise, ja ma tõesti usun neid pilte vaadates, et need on vägagi söödavad, ja just sellistena, nagu need on pildistatud.

Muuseas, veel kümmekond aastat tagasi oli kogu maailmas levinud selline toidupildikunst, kus kanad lakiti ja limpsiti võimalikult läikivaks, garneeringuks puistati mittesöödavaid litreid ja muud bisaarset, kui vaja, pihustati porgandid või peedid kasvõi aerosoolvärviga üle, et oleks ikka läikiv. Ma ei tea, kes oli see tark inimene, kes kogu selles kunstlikkuse maailmas tuli selle peale, et tegu pole ju muu kui inimeste petmisega. Kodus ei tule roog kaugeltki selline välja, tubli toidutegija aga ei saa aru, kus ta vea tegi – kandis kauni raamatu koju, varus ained, kuumutas panni ja tegi kõik just nii kui kästud. Aga pilti järgi teha ei õnnestunud. Kui ma noor kokaraamatutoimetaja olin, rõhutasid kogenumad köögikalad kogu aeg, et vähe sellest, et retsept peab välja tulema, toit peab pildil olema laias laastus selline nagu ta päriselt välja kukub. Hiilgav! Muidugi võib stilistika huvides sinna-tänna mõne ebavajaliku kaunistusliku detaili panna, kuid põhimõtteliselt pole seda vaja. Või kui on, siis mitte palju. Toiduga ei mängita. Ja just see on nende kodus tehtud ja ilma suurema stilistikata pildile pandud toitude kindel eelis – nad kõlbavad süüa, see on vaatamata viletsale fototehnikale ja ülepingutatud stilistikale selgelt näha. Nad on täpselt nii söödavad, nagu nende autori kokakunst võimaldab, aga mitte mingil juhul ei ole need pildi huvides pooltooreks jäetud või üleküpsetatud või issand ise teab veel, mil moel menetletud.
Kui piisavalt palju erinevaid toidupilte vaadata, saab sellest muidugi aru, mis kõlbab süüa, mis vastab retseptile, mis on lihtsalt lahe illustratsioonina aga retseptipildina ei tööta.

Kui piisavalt palju ja erinevaid toidupilte vaadata, saab aru ka sellest, et kõiki toite pole vaja pildistada, sest nad lihtsalt ei ole fotogeenilised. Vorst ei ole näiteks eriti pildistatav, ta jääb ebamääraselt roosa ja kujutu ehk inetu. Aga seegi võib teenida eesmärki ja õiges kontekstis isuäratav välja näha. Tegelikult ei meeldi enamikule toidupiltnikele eriti punast liha pildistada. Seal on alatii oht, et ta jääb liiga punane või liiga hall. Enamik vormiroogi pole fotograafide sõbrad – sest nad on ebamäärased ja ebakonkreetse vormi, pinna ja struktuuriga. Eesti rahva suured sõbrad võileivatordid kuuluvad sinna seltsi: et saada saia-leiva ja majoneesikatte vahelt kätte värvilisi täidisekihte, on vaja profitehnikat ja Kristjan Lepa või Jaan Heinmaa oskusi.

Foto: kunaq

Aga siis on toidupiltide juures veel üks aspekt: mida vuntsitumad ja stiliseeritumad nad on, seda kiiremini nad aeguvad. Lihtsus mõjub stiilselt ja klassikaliselt ka aastaid hiljem, samas kui pingutus iga hinna eest kunsti teha jääb enamasti oma aja lapseks. Kui vaadata 16.-17. sajandi Madalmaade maalikunstnike kauneid kujutusi toidust, siis näeb, et külluslikud kompositsioonid on ülimalt meisterlikult kokku pandud – detailiderohkus toetab tervikut, mitte ei lõhu seda. Selgesti on aru saada, mis on mis. Ja neid maale oleme meeleldi nõus ikka ja jälle vaatama.

Sageli pole selleks, et head toidupilti jäädvustada, vaja rohkemat kui kaunis krõbe pind või ilusa kujuga köögivili. Toit peab alati olema fookuses, aga mitte võrdsel positsioonil tagaplaanilt paistva raamaturiiuli või tühjaks söödud süldikausiga. Kui need otsustatakse kaadrisse jätta, tuleb nad oskuslikult kompositsiooni heaks tööle panna.

Niisiis, selle jutu märksõnad kokku võttes: minule meeldivad fotod, mis on lihtsad, näitavad toitu selle tõepärases maitsvuses ning ei ole detailimüraga ülekülvatud. Nad tekitavad isu seda toitu järele proovida isegi sel juhul, kui pildistatav toit ei ole vormiliselt kõige paremini õnnestunud. Maitse kompenseerib vajakajäämise vormis, olen selles kindel. Äsjalõppenud konkursil oli paarkümmend sellist pilti kindlasti esindatud.

Vesta Reest