Ghost Stories

Algajad lauamängurid ja karm aktsiamäng

2012-02-08T14:00:00.003+02:00

Nojah, tõe huvides tuleb öelda, et pole need mängurid enam nii algajad midagi. Täitsa mitu Roborallyt ja Rumble in the House'i selja taga. Kuid karmimatest mängudest oleme neid seni siiski eemal hoidnud.

Tegelikult oli see Aigari idee. Tal nimelt tekkis küsimus, kas 1856 reeglid suudab poole tunniga seda tüüpi mänge mitte mänginud inimestele selgeks teha. Tundmatuks jääda sooviv Margit (nimi muutmata) oli nõus oma perekonna ohvriks tooma ning mina olin samuti nõus eksperimendis osalema. Äkki niimoodi isegi jõuab mingisugusele kohale...

Kuna mängust endast on juba mitmeid kordi räägitud, siis selle sisule ei hakka pikemalt aega raiskama. Kes soovib, saab lugeda Neeme ja Aigari ülevaadet. Praeguseks juhuks oli Aigar koostanud mängu reeglite põhjal äärmiselt lihtsa ja lühikese kokkuvõtte, mille ta kõigile laiali jagas. Ent kui seda lugema asuti oli märgata, kuidas kõikide kulmud järjest enam kipra tõmbusid. Nagu selgus osutus arusaadavaks ainult üks lõik selles kokkuvõttes - nimelt see, et rongid roostetavad.

Siiski, kui Aigar hakkas reeglite seletamisega pihta, tuli välja, et vähemalt ühele inimesele perekonnas olid panganduse terminid selged. Kahe peale suudeti ka ülejäänud asjaosalistele mõte suhteliselt selgeks teha. Reeglite seletustele kulus siiski natuke rohkem kui pool tundi - tervelt 40 minutit -, kuid siis olid ka juba kõik nõus mänguga algust tegema.

Aigar oli otsustanud mängida passiivset mängu, sest oli selge, et kui tema juba tõsiselt mängib, pole ülejäänutel eriti lootust. Mina mängisin nii nagu tavaliselt - vähe kalkuleerimist, rohkem intuitsiooni. Ülejäänud kobasid pimeduses.

Mina alustasin mängu ehk siis lõin esimese firma. Aigar passis, nagu arvata oli. Margit arvas, et pole mõtet oodata ja pani teisele firmale jalad alla. Tarvi otsustas samuti oma firma kasuks ning Marion samamoodi. Massidest eristus Tarvo, kes ostis lihtsalt ühe aktsia. Järgmisel ringil ostsid kõik üldjuhul oma firma aktsiaid, v.a. Aigar ja Tarvo, kes toetasid üht või teist ning ei kavatsenudki oma firmat luua. Nagu Tarvo targalt tähendas - selliseid mängijaid peab ka olema.

Kaardil alustas igaüks ise nurgast ning kuna kellelgi erilist selgust veel polnud, mida peaks tegema, siis ehitati tagasihoidlikult teid, osteti rong ning prooviti midagi ka teenida. Uus aktsiaring möödus kiirelt, kuna kellelgi polnud raha ja siis jälle ehitati teid ning sõideti lühikest juppi mööda.

Nii möödusid mõned ringid.

Kui Aigar mõtles lõpuks ka ühe firma ellu äratada, olid kõik juba mingil moel endale raha teeninud. Mängu suhtes hakkas selgus tulema, samuti hakati taipama kelle firmad teenivad hästi ning kelle omad mitte. Marioni firma aktsiad olid järsku väga hinnas ja müügilt kadunud, kuna minu omad seevastu heideti julmalt vabaturule.

Margit ja Tarvi avastasid, et nad on end nurka kinni ehitanud ja väljapääsu nagu polegi. Miskipärast keeldusid mõlemad ka kolmanda taseme rongide ostmisest, tehes sellega suurt meelehärmi Marionile, kes tahtis just, et kõik 3sed ära ostetakse, kuna temale oleks märksa tulusam olnud juba 4se rongiga ringi kihutada.

Minu firma edenes päris jõudsalt just tänu Marionile, kes endale mitmesse suunda pikki ja ilusaid teid ehitas. Ühendasin enda teed tema omadega ja nii meie koostöö sujus. Seevastu Aigari tuliuus firma hakkas juba alguses rohkem alla- kui ülespoole minema, kuigi ta üritas kõiki, sh iseennastki veenda, et see on lühiajaline nähtus ja tulevikus ootavad ees suured rahad. Miskipärast keegi teda eriti ei uskunud ja nii oli firmal varsti 4 laenu ja ootas riigistamist. Aigar alustas aga uue firmaga.

Kuni Margit ja Tarvi oma nurgas siplesid ja üritasid vabadusse pääseda, siis Marionil läks see-eest erakordselt hästi. Ta ostis muudkui ronge juurde - strateegia, mida ma varem näinud polegi - ja sõitis tulusaid teid pidi ringi, pannes vägagi kopsakaid summasid tasku. Kuna Margit ja Tarvi leidsid lõpuks, et peavad ikka ühe 3se rongi muretsema, muidu pole neil varsti üldse enam millegagi sõita, oli Marionil ometi võimalus 4ne rong osta... kui ta poleks avastanud, et rongide omamisel on teatud piirangud ning rohkem kui neli rongi ta firma ei saa kahjuks endale lubada...

Minul läks muidu sama hästi - oli mitu rongi, head teed ja korralik sissetulek -, kuid asi hakkas allamäge minema siis, kui otsustasin teha veel ühe firma. Seda rohkem põhjusel, et Marion seda endale ei saaks, kuna firma asus väga soodsal positsioonil. Aga tegelikult - oleks me 1856 lõpuni mänginud, oleks mu vaene firma riigistatud nii nagu Aigari omagi. Suurelt ma küll ei kaotanud, kuid mäng jäi kergelt toppama.

Aigari teisel firmal läks märksa paremini ja ta tegi oma eelmise puudujäägi tasa. Ta ostis Marionilt ära kaks 3st rongi ja mõtles seepeale, miks tal neid nii palju on. Marion oli aga üliõnnelik, et 3stest rongidest lahti sai, nii et sai hakata 4se jaoks raha koguma. Tarvi ja Margit suutsid ka kuidagi lõpuks oma nurgast välja tulla ning kõiki paistis ees ootavat suhteliselt helge tulevik.

Kui aga mängu tulid 5sed rongid ja kell oli juba 12 läbi, siis otsustasime oma summad kokku lugeda ja asja lõpetada, et teine kord uuesti proovida. 5 tundi kestev mäng pani kõigil pead aurama, lisaks oli osadel aeg magama minna.

Mängu võitis ülekaalukalt Marion ligi 3000 rahaga, kuna mina jäin teiseks kuskil 2400 rahaga. Aigar, Margit, Tarvi ja Tarvo olid kõik üsnagi lähestikku ja alla 2000, nii et kes neist tegelikult ees- ja kes tagapool oli, see polnudki enam nii oluline.

Tarvo oli ainus, kes terve mängu jooksul ei teinud ühtegi firmat, vaid elas 4 aktsia peal vapralt lõpuni ega jäänudki rahaliselt nii maha. Tal oli selleks ka oma põhjus - nimelt pidi ta juba mõne tunni pärast Otepääle hakkama sõitma ja oli oma mõtetega rohkem auto kui rongide juures.

1856 erinevad strateegiad

2012-01-30T15:24:00.000+02:00

1856 - üks 18xx seeria mängudest, mida ma olen suutnud isegi paar korda mängida. Mitte eriti edukalt. Ma arvan, et parim tulemus läbi neti mängides on 2. koht tänu sellele, et Aigar mulle vaikselt teise arvuti tagant nõu andis ning minu blokkimise asemel Andreast blokkis.

18xx mängude erivõlust pole ma veel aru saanud. Raudteede ehitamine on lahe, kuid kogu see ülejäänud tramburai aktsiatega on segane. Paari mängija jaoks aga kogu mängu ilu aktsiavoorus paiknebki, mis on minu jaoks veel eriti arusaamatu. Kui pooletunniste mõtlemispauside ja ostu-müügi tehingute tulemuseks on võit, on asi selge, aga jääda siis veel ka 3-4 kohale...

Kuid see on siiski üks parimaid majandusmänge, mida ma mänginud olen ja päris kriipsu ma sellele peale ei tõmba. 1856 olen siiski nõus veel mängima. Eriti pärast Aigari strateegiasoovitusi, kuigi ta ise rõhutas, et "alati saab tegelikult ka teisiti võita!" :)

1856 omapäraks (võrreldes teiste 18xx seeria mängudega) on suhteliselt odav firma loomine mängu alguses, võimalus võtta firmale laenusid ning samuti suhteliselt dünaamiline aktsiaturg. Kui nüüd järele mõelda, siis 1856 mängimine sarnaneb raamatu lugemisega (või kirjutamisega) - ehk siis on suhteliselt selgesti eristatavad kolm osa: sissejuhatus, teema arendus ning lõppsõna.

Sissejuhatuse faasis on oma esimes(t)e firma(de) loomine ja sellega raha oma taskusse tagasi toomine. Teema arenduse faasis määratakse ära esimeste firmade saatus (enamasti nad riigistatakse) ja luuakse uued, nö. lõpuni püsivad firmad ning samuti ka neile sobiv teedevõrgustik. Ja viimases faasis toimub siis lihtsalt regulaarne panga tühjendamine.

Kuidas aga selles mängus edukas olla? Inglise keeles öelduna piisaks kahest sõnast - 'train rush' - ehk siis ei tohi sattuda roostetavate ja maha kantavate rongide tsüklisse. Tõsi, esimeseks tõuseb selle abil minu teada harva... küll aga võib enamasti siia oma võidulootused kanda, kui oled mõne sundostu isikliku raha eest teinud. Seega on edukas see mängija, kes suudab rongide aegumise protsessi kontrollida ja tagada, et suudab igas OR'is oma sõidud ära teha. Neljakesi mängides pole sugugi ebatavaline kui 1-2 mängijat oma võidulootused siia maha matavad.

Kuidas aga vahet teistega kasvatada? Ka siin on palju erinevaid võimalusi. Üks neist on näiteks "jooksiku strateegia". Oma esimese firmaga pidevalt tulusaid dividende välja makstes tõuseb selle aktsiahind üsnagi jõudsalt ning mängu keskel võib see juba üsnagi kopsakas olla. Kui nüüd sinu lähimad konkurendid otsustavad oma firmad riigistada, siis riigifirma aktsiahind tuleb reeglina madalam, kui lähima jälitaja oma ning kui vahetus toimub 10% aktsia -> 5% aktsia, siis on seal ka dividendid lahjemad kui sinul - seega oled ees nii aktsiahinna, kui ka saadavate dividendide osas. Oluline on nüüd lõpuni vastu pidada - et suudaks seda vahet mängu lõpuni hoida; samuti on vaja oma firmast omada maksimaalset osalust.

Alternatiiv sellele strateegiale oleks vastandina "sotsialistlik töövõit ehk Küll Riik Aitab" :) - ehk siis olla ainus, kelle firma riigistatakse. Nii saad omale korraliku osalusega ja laenurongiga riigifirma, millega hakata teisi jaamadega blokeerima, ise samal ajal kopsakaid dividende võttes. Kõige keerulisem ongi siin tagada seda, et olla ainus kelle firma riigistatakse... firma meeletu laenukoorem on ju kõigile näha.

No ja siis on ka veel nö. "kuldne kesktee" - ehk siis omad mingi osa riigifirmast, teisega nokitsed veel ka omaette, lisaks on võimalik aktsiate ostu-müügiga pisut vahelt teenida - ja üritad siis kogu kompotiga tervikuna maksimaalselt kasumlik olla.

Kui nüüd aga need "põhiskeemid" on teada, saab hakata mängima nö teisel tasandil neile vastu - ehk siis kui keegi tahab saada riigifirma ainuosanikuks, suunad ka kähku mõne riiulifirma pankroti suunas. Keegi on jooksik? No siis tuleb enda osalust seal firmas suurendada. See viimane tegevus võib muidugi viia vastulöögini, kui algne jooksik otsustab firmast rahad-rongid välja kantida ning sulle jääb vaid tühi kest ning võimalus oma raha eest uus rong osta :)

Brassi erinevad strateegiad

2012-01-25T16:50:00.003+02:00

Brass - selle mänguga on nii nagu RoboRallyga. See kas meeldib inimestele või mitte.

Jah, mäng on tegelikult päris keeruline. Väga palju erinevaid võimalusi, pidevalt tuleb silmad lahti hoida ning mõttega asja juures olla. Peab ette vaatama, ega sul nahka üle kõrvade ei tõmmata või äkki on sul hoopis võimalik mõnda olukorda enda huvides ära kasutada. Peab oskama teha tulevikuplaane, peab oskama olukorraga toime tulla, peab oskama ümber orienteeruda.

Mulle aga Brass meeldib. Üldjuhul ma sellistest mängudest vaimustuses pole, kus tuleb meeletuid mõttepingutusi teha, et end rajal hoida, kuid Brassi juures on miski, mis võlub... ja siiani endas hoiab.

Aga see ei tähenda, et ma seda mängida oskaksin. Ma pole kindel, et ma seda üldse kunagi võitnud olen. Teise, kolmanda ja enamasti neljanda koha olen küll saavutanud, kuid esimese... Kahtlane. Sest kellega ma seda mängu tavaliselt mängin? Martti ja Aigariga, kes on ühed kõvemad eestlastest strateegid üldse, keda ma tean (Neeme ei lähe enam arvesse, tema on Rootsis :)). Tõenäoliselt olen ma neile küll väike segav jubin, kes ei lase asjadel alati minna nii, nagu vaja oleks, ega muuta seda kõike üheks suureks sõjatandriks, nagu neil omavahel mängides kombeks on, kuid fakt jääb faktiks - nende vastu ma siiski ei saa ning kui ma tahan seda mängu võita, pean leidma kaaslasteks totaalsed algajad.

Mulle meenus, kuidas Martti ükskord Brassi erinevatest strateegiatest rääkis, aga kuna see oli kell 1 öösel, ei jäänud mulle õieti midagi meelde. Täna palusin tal seda kõike korrata ning mõne aja pärast ilmuski alljärgnev lugu.

Brassi strateegiad.

Üldiselt peaks oma esimese kaardikäe järgi tegema otsuse, millist strateegiat jälgima hakata - kas cotton mill (tehas), port (sadam) või coal mine/iron works (söeaevandus/rauatööstus).

Cotton milli strateegia põhineb tavaliselt sellel, et ehitatakse valmis 5-6 tehast, mis flipivad ennast ning need peaksid olema siis 3-4 leveli omad. Nelja inimese mängu peaks mahtuma umbes kaks tehastega mängijat.

Porti strateegia eeldab, et ehitatakse ära enamik oma sadamaid (võiks öelda "kõik", aga 1 leveli omi pole mõtet üldiselt laduda) ning teises mängu faasis üritatakse rõhuda kahe shipyardi (laevatööstuse) ehitamisele.

Kaevanduste strateegia eeldab seda, et suudetakse esimeses faasis ehitada valmis 4nda leveli rauatööstus ning osa söekaevandusi, mis kindlustavad korraliku sissetuleku ning siis selle najal ehitada teises faasis raudteid ja madalama leveli tehaseid.

Enamasti on kõige "lihtsam" ellu viia seda kaevanduste strateegiat, aga seda mahub mänigma üks inimene. Kui seda üritavad taga ajada mitu, siis üldiselt ei jätku kõigile kohti ning nad ei flipi õigeks ajaks.

Kõige rohkem kaartidest sõltub porti strateegia, mis üldiselt eeldaks, et alguskäes on 3 kohta, kuhu sadamad maha panna ning võimalus teha plaan shipyardide jaoks (lukustada ära lõuna ja põhja shipyard ilma, et teised ligi saaks). Cotton milli strateegiale võib jala taha panna see, kui liiga palju inimesi hakkavad madala leveli tehaseid maha panema ning pole port strateegia mängijat, kuna lihtsalt ei jätku kohti, millega flippida.

Niiöelda ideaalne mäng oleks 1 porti, 1 mine'i ja 2 cotton milli mängijat, aga seda on ikka suhteliselt harva näha. Esimeses faasis on eelistatud location (koha) kaardid, kuna need võimaldavad kergemini positsioneerida. Üldiselt pole kasulik väga palju kanaleid panna ning üks chit per linn piiravad ehitusvõimalusi suhteliselt korralikult. Samuti peaks jälgima, et 2 leveli chitid, mis ära ei kao kanali lõpuga, jääksid sellistesse kohtadesse, kust on hea teise faasi alguses edasi minna: Manchester, Preston jne. Kas koht, mis on sadama juures või koht, kuhu saab kergelt söekaevandus lajatada, et raudteid ehitama hakata.

Esimese faasi lõpus peaks jälgima, et teise faasi alguseks oleks olemas piisav kapital, millega raudtee rallil osa võtta - kas siis piisavalt suure sissetulekuga või mõningate laenude võtmisega. Teine faas üldiselt algab tähtsamate ja kasulikemate raudteede ehitamisega, kuna need toovad mängu alguses korralikult punkte. Väga maha ei soovitaks kellelgi sellelt rongilt jääda. Et omada võiduvõimalust, PEAB raudteid ehitama. Ilma korraliku skoorita sealt võitu ei tule. Pärast esialgsest "rail rush"i tuleks siis oma esialgu valitud strateegia lõpuni viia.

On veel väiksed nipid nagu käigujärjekorraga manipuleerimine, et saaks 4 korda järjest käia (või siis nii, et suurim konkurent ei saaks sinu kahe käigukorra vahele). Laenude võtmine on selleks väga hea vahend.

Kaevanduste ehitamine peaks üldiselt toimuma nii, et kaevanduskuubikud kohe turule maha müüakse. See flipib kaevanduse kohe ümber, suurendades sissetulekut järgmisteks käikudeks ning tuues raha tagasi, mis kulus ehitusele (võib isegi plussi jääda mõnikord).

Teises faasis on üldiselt industry (tööstuse) kaardid paremad, kuna igasse linna võib ehitada mitu chitti ning kaardi saamine on enamasti lihtsam. Seega esimeses faasis random discardi jaoks tööstuskaardid, teises faasis linnakaardid. Esimese faasi lõpuks võiks olla 2-3 flipitud 3nda leveli chitti ning mõned 2 leveli chitid. See peaks enamasti tagama hea skoori.

Samas on kõik muidugi teistest mängijatest sõltuvuses. Kui teistel palju pole, ei ole vaja ka ise väga selle peale rõhuda, aga siis tuleb olla raudteedega veel tähelepanelikum, sest osav mängija võib hea käigujärjekorra ja rahahunnikuga imesid teha teise faasis alguses.

Ja arendamist ei tasu karta.

Nii palju kui ma mäletan, pole ma sind veel näinud port strateegiat kasutamas.

Paar korda olen onlines mänginud. Puhas port strateegia on tegelikult väga hea ning raskesti segatav, aga see on ka kõige kapriissem kaardiõnne koha pealt. Üldiselt sul peaks olema miinimum 3 linna strardikäes, kuhu sadamad ehitada, et seda üritada ning teise faasi kaartides sa tahad nendega näha shipyarde või linnu. Samas, kui need on olemas, siis teiste mängijate tegemised sind üldiselt ei sega.

Muidugi on võimalik ka mingit hübriid port/mine strateegiat mängida, mida ka enamasti tehakse. See jällegi jätab kaevandustega mängija rohkem kuivale ning ta trügib osaliselt tehaste maale, mis jätab aga neile väiksema osa. Mis viib selleni, et üks tehase mängija saab mängida kõrget mängu, aga teine peab kuidagi hakkama saama ning oma sadamate ja kaevanduste ja raudteedega vahe tasa tegema.

See 2-1-1 on ideaalne lahend strateegiate koha pealt ning kui mingi osa kaardist on tühi ja kaart lubaks seda mängida, siis on hea ka sinna auku enamasti hüpata. Küll aga on raske, kui pead alustama mängu käega, mis oleneb sellest, mida teised teevad.

Siis on üldiselt avang a'la develop 1 iron & 1 coal/1 port. Hea strateegia, minnes osaliselt kaevanduste/sadamate peale. Samas on võimalik mängida ka korralikku cotton milli, kuigi mitte seda kõige kõrgemat 3x4 leveli oma.

Kui hakata seda kaevanduste strateegiat ajama ning näed, et keegi teine seda samuti teha üritab, mida siis edasi oleks mõistlik teha, kuna kaks ei mahu sama strateegia taha?

Mnjah, seal on 2 võimalust: kas jõuga edasi minna eeldusel, et positsioon on hea. See tähendaks, et sa ehitad oma viimased kaevandused enne ära või ehitad vastase omad üle vms. See on enamasti raske, kuna keegi ei roni kaevandusse, kui tal pole võimalust seal midagi korda saata.

Aga kui keegi trügib ka kõvasti sinna maale, siis teise võimalusena tuleb ise ronida kas sadamasse, kui see on tühi ja kaart lubab või siis osaliselt madalama leveli tehastesse. Päris maha ei maksa oma kaevandusi matta, aga mingi tagavaratee tuleb developiga ette valmistada. Kui taganeda kohe ilma võitluseta, siis see tähendab, et see, kes juurde trügis, saab kogu sinu äri endale, samas kui sina pead investeerima uude minekuga. Seega kanaliajastus võib siis 3nda leveli kaevandusega piiruda ning teha mõned sadamad/tehased.

Kui aga mitte kumbki ei tagane ning kummalgi pole backup plaani, siis üldiselt viib see ühe üle jäänud mängija võidule. :)

Väga sageli võrreldakse omavahel Brassi ja Age of Industryt. Kui sarnased need siis ikkagi on?

Age of Industry kohta ei oska suurt midagi praegu rääkida, kui ainult seda, et need kaks on ikka väga erinevad mängud ning ühe strateegia teise kohta ei käi. Kui Brass on strateegiline mäng selles mõttes, et pikemaajalisemad plaanid on need, mis edu toovad, siis Age of Industry on taktikaline mäng, kuna sa pead iga käik seda olukorda ära kasutama, mille keegi on loonud. Võib-olla rohkemal mängimisel kujuneb see ka strateegilisemaks, aga praegu tundub ta rohkem sellise olukordade ärakasutamise mänguna ning juhul kui seda teha, siis pole võimalik ajada mingit strateegilisemat ideed - a'la kas cotton mill või factory või kaevandused jms.

Matk mööda tuletorne

2012-01-24T12:11:00.006+02:00

Mul oli nädalavahetusel au mängida lauamängu "Matk mööda tuletorne" ja ma panin talle BGGs hindeks "2" vaid seetõttu, et selle kadalipu saab veel korra läbi teha (kui selline imelik tahtmine peaks tulema). Olgem ausad - "Kelgukoertest" midagi halvemat siiski ei saa (veel) olla.

Võimalik, et ma pole eriti objektiivne hindaja, kuna ma pole koolieelik, kuid nii palju kui ma tean, siis pole see mingit erilist vaimustust ja "tahaks veel!" tunnet tekitanud ka tuttavates lastes. Mis neile peaks meeldima? Faktid tuletornide kohta? Võimalus veeretada muudkui kuusi, jõuda esimesena finišisse, kuid ikkagi jääda viimaseks?

Praegu võiks öelda, et kõik muud täringumängud, kasvõi nt "Tsirkus", on kordades etemad. Ja seda juba sel lihtsal põhjusel, et kehtib täringumängudele vastav loogika - kes esimesena lõppu jõuab, on võitnud. Tuletornide vahel ekseldes selline lõputingimus paika ei pea. Sa muidugi jooksed laual muudkui edasi, kuid samas kogud ka punkte - satud sinisele junnile, saad plusse, satud punasele, saad miinuseid. Nii et võitnud on tegelikult see, kes rohkem sinistele junnidele satub. Jõudku kasvõi viimasena lõppu. Ning mis mulle selle kõige juures eriti "meeldib" - punktide summa pead ise meelde jätma. Terve mänguaeg sa muudkui liidad ja lahutad, loed täringul veeretatud silmade arvu ja üritad siis veel oma punktiskoori võimalikult tõelähedasena hoida.

Ma ei tea, kas keegi neid fakte, mis mängulaual kirjas, on viitsinud lugeda. Mina igatahes ei viitsinud. Mul oli täiesti ükskõik sellest, millisest tuletornist jutt käib, miks ma sinna sisse sain või ei saanud, tahtsin vaid kiiremini mängu läbi saada. Krabasin täringu Aigaril enne käest, kui see jõudis oma silmad üle lugeda.

Kui ma olin väike, mängisin ma palju täringumänge, sest, olgem ausad, muid lihtsalt polnud saada. Tsirkusel polnud viga, kuigi mulle ei meeldinud kitsega esimesele korrusele tagasi sõita. "Reis läbi Aafrika" ja "Matk loomariigis" olid ägedamad, kuna esimeses oli omamoodi põnevusmoment, teises aga sai igasuguste veidrate loomade nimesid pähe õppida. Eriliseks lemmikuks kujunes aga mäng, mille nimi oli "Geograafiline loto" vmt (venekeelne). Aga ma lihtsalt ei suuda end hetkel veenda selles, et taoline tuletornide õnnemäng oleks mulle lapsena meeldinud. Mis võib olla masendavam, kui jõuda lõppu ja avastada, et sul on üks punkt teisest vähem, kes jõudis kõige viimasena? Jah, oleks selle taga mingi strateegia, siis oleks oma süü, aga ma võin seda täringut needa palju tahes, ta ei hakka mulle andma just neid numbreid, mida sinistele rõngastele jõudmiseks vaja läheb.

Korrektsuse huvides pean mainima, et mängulaud ise on muidu korralik, aga mulle teadaolevalt puudub mängul karp, kuhu nii nupud ja laua oleks võimalik toppida, kui seda ei tahaks hetkel mängida. Nii nupud kui mängulaud on eraldi minigripis ja nädalavahetusel hakkas paistma, et vähemalt nuppude kilekotike hakkab vaikselt oma elu ära elama.

Kui keegi tahab seda mängu mängida ja tuletorne tundma õppida, siis saab tal olema see võimalus tõenäoliselt aasta pärast. Mina võtan siis ilmselt juba vaatleja rolli.

Kusjuures - ma veel võitsin selle mängu... Juhul kui keegi arvab, et minus räägib kibestumus.

Roborally tiimimäng seiklejate seltskonnaga

2012-01-17T14:40:00.012+02:00

Kuigi Roborally't on mängitud väga mitmeid korda ja üsna palju selles olevaid stsenaariume, sai tiimimäng esimest korda ette võetud alles hiljuti. Kuna olime kaheksakesi laua taga, saigi moodustatud kaks neljast tiimi. Tiimi "Arutlejad" moodustasid Tarvi, Tarvo, Marion ja üleannetu Tõnu. Tiimi "Erakud" kuulusid peale minu veel ka Aigar, Margit ja Pärle.

Mängulaud sai kokku pandud reegliraamatu järgi: kaks lauda ja kaks lippu. Idee oli jõuda vastase lipuni ja see enda mängulauani lohistada. Asja tegi keeruliseks aga see, et kui vastane juhtus sind oma poole peal müksama, tõukama, lükkama, visati sind kuulipildujaga tagasi oma koju, kust pidid uuesti pihta hakkama.

Mäng algas kenasti ja rahulikult. Kui "Arutlejad" panid fantaasiarikka plaani kokku, kuidas jõuda meie poolele, lipp hõivata ja meid kõiki põrmu saata, siis meie poolel valitses selle koha pealt vaikus. Ma küsisin lihtsalt Aigarilt, et kas põhimõtteliselt pole vahet, kes meist lipuni jõuab, peaasi on see ära tuua ning Aigar vastas "Jah!". Oligi kogu meie plaan.

Mina suundusin suhteliselt otse ja sihikindlalt lipu suunas ning paistis, et tegelikult üritasid kõik mu tiimikaaslased sama asja teha, lihtsalt saatuse tahtel ei õnnestunud ei Pärlel ega Margitil oma lauapoolelt ära tullagi. Margit sattus talle omaselt laserite vahele ning kõrbes seal. Pärle üritas talle appi minna, kuid jäi hiljaks - kohale saabudes oli Margiti robot juba hauaplatsil ning hoopis Pärle ise sattus laserite vahele. Aigar sattus juba teisel käigul kolme laseri alla ning kuna keegi teda päästma ei läinud, polnud tal muud, kui oodata lõppu.

Vastaspool ei paistnud õieti teadvat, mida tegema peab. Tõnu suundus küll väga otse meie lipu suunas, kuid teda takistas Aigar, kes oli otsustanud pärast surma saamist oma kohalt mitte enam lahkuda. Nii nad liikusid otse teineteise suunas ning tulistasid vahepidamata. Kuna Aigar oli siiski omas kodus, lõppes see kõik muidugi väga halvasti Tõnule.

Tarvo ei suutnud oma lauapoolelt samuti kuidagi ära minna, keerutades ringi ja jäädes teistele jalgu. Marion tegi alguses päris jõudsaid samme meie poolele, kuid jäi siis sinna toppama. Tarvi siblis ringi, jõudis isegi meie lipu lähedale, kuid Aigar suutis ta kerge vaevata teelt pühkida.

Kogu selle segaduse keskel hiilisin mina seinaääri pidi vastasleeri lipuni, haarasin selle kaasa ning lonkisin tasakesi kodu poole tagasi. Alles siis, kui ma lipu kätte sain, teravnes "Arutlejate" huvi minu peale. Hakati meeletuid ja kiiresti täituvaid plaane tegema, kuid oli juba hilja. Minuni nad ei jõudnud ja nii lõppeski mäng kiirelt ja meie seisukohalt vaadatuna - kergelt ja võidukalt.

"Arutlejad" nõudsid revanši ja nii saigi alustatud kohe uut mängu, mille alguses oli näha, et nad vähemalt osaliselt üritasid meie esimese mängu taktika üle võtta. Mõtlesime, et võib-olla ei tee siis paha ka oma plaan paika seada. Niisiis jäid Pärle ja Aigar tagalat kaitsma, Margit suundus lipu poole ja mina jäin varumeheks.

Vaatasin Margiti liikumist mõningase ärevusega, kuna tal on kombeks sattuda igasugustesse sekeldustesse, enamasti neid ise endale põhjustades. Mul kaartidega seekord ei vedanud ja nii ma tiirutasin ringi, teadmata õieti, mida teha.

Tarvo oli õppust võtnud ning liikus nüüd samamoodi kavalalt ja märkamatult seina äärt mööda meie lipu suunas, põhjustades sellega Pärlele mõningasi ebameeldivusi. Tarvi ja Tõnu otsustasid seekord jääda lipuvalvesse. Marion oli vist varumängija, kuna ka seekord õnnestus tal jõuda meie lauani ja jääda sinna toppama.

Margitiga läkski täpselt nii nagu ma kahtlustasin - jõudes lipuni, õnnestus Tarvil teda müksata ja nii ta oligi kõpsti jälle meie poolel tagasi. Ei jäänud muud üle kui ise härjal sarvest haarata. Vingerdasin end suhteliselt ebamugavast situatsioonist välja ja liikusin ringiga lipu suunas, nähes eemal Tarvit ja Tõnu ringi sebimas. Seekord märkasid nad mu liikumist lipu suunas kahjuks juba varem ning leppisid vaikselt ja isegi telefonitsi oma plaanid kokku. Osa plaanist jõudis siiski ka minu kõrvu, nii panin ma enamasti oma kaardid paika pärast nende plaanide ärakuulamist.

Otsustaval hetkel, kui mõtlesin, kuidas Tarvist ja Tõnust vigastusteta mööduda, tegi Tõnu õnneks power downi, nii et mul õnnestus ta laualt maha lükata. Selle tulemusel ma küll kartsin, et ta alustab oma liikumist minu nina ees, aga õnneks olid tal lipule suunatud plaanid. Tarvi seevastu seadis end lipu peal sisse ja jäi sinna keerutama. Lootsin ainult tema püsimatule loomusele.

Meie kodus käis hirmus võitlus Pärle, Aigari ja Tarvo vahel. Tarvo sai meie lipu kätte, kuid siis tuli eemalt Aigar, kes, oma elu kaalule pannes, lükkas ta konveierile, nii et Tarvo jäi väga ebameeldivasse olukorda. Ta suutis päris mitu korda lipsata ühelt konveierilt teisele napilt enne üle ääre kukkumist, kuid lõpuks olid ka tema jõuvarud otsas. Tarvo lendas üle ääre, alustas oma laualt uuesti ning meie lipp oli taas meie valduses.

Seda kõike jälgisin mina eemalt, tiirutades kohutavalt ebasoodsal lauanurgal ringi, oodates, mil Tarvi tüdib oma positsioonist lipu peal. Ümber olid laserid, konveierid, rattad, augud ning mul oli tegu, et end elus hoida. Lõpuks, kui ma mõtlesin teha otsustava sammu, leppisid ka Tõnu ja Tarvi kokku, et poisil on aeg liikuma hakata. Ta oli kogunud endale meeletu koguse lisavarustust, millega uhkeldades ta meie lipu poole liikuma hakkas. Niipea kui Tarvi lipule selja keeras, vingerdasin mina end sinna peale. Kõlas vastaste kisa ja ma olin hoobilt lähemalolevate robotite tule all. Tõnu tuli eemalt täie mürinaga, Tarvi jäi poolel teel meie lipuni seisma, ainult Marion ja Tarvo ajasid vaikselt oma rida ja üritasid Aigari ning Pärle tulest läbi murdes meie lipuni jõuda. Margit üritas ennast elus hoida ja kõiki segada.

Mul õnnestus kahe hea käiguga meie lauapooleni jõuda, kuid siis kahjuks edasiliikumised lõppesid ning ma jäin õnnetult konveierile seisma, kuulates Tõnu ja Tarvi võidukaid hüüdeid: "Nüüd on ta meil käes!" Sain järgmise käigu kaardid kätte ning vaatasin neid masendunult - mitte ühtegi edasiliikumist, ainult keeramised, mitte ühtegi ÕIGES suunas keeramist. Kuna ma olin konveieril, mis nagunii meie lauapoolele sõitis, oleks mu koheseks ülesõiduks olnud vajalikud kaks kaarti... kuid neid mul polnud. Tuli end vaid konveieril keerata ja loota, et keegi mind sealt maha ei lükka. Lükkamisel oleksid olnud ju ka muud halvad tagajärjed: lipust oleks ilma jäänud, mina oleksin oma lauapoole alguses ja kogu trall oleks jälle otsast alanud.

10 minutit kuulasin ma Tarvi ja Tõnu plaane, olles paigale pannud vaid ühe kaardi, millega jätsin edukalt mulje, et "arutage teie, mis tahate, minul on võidukäik olemas". Peab tunnistama, et nende plaan oli oivaline. Tõnu läheb konveierile. Tarvi tuleb eemalt, kasutab oma eriomadust ja tulistamise asemel lükkab Tõnu konveierilt maha, misjärel Tõnu tuleb otse ja rammib mind välja.

Ülejäänud laudkond oli vakka ning kuulas. Kui Tõnu ja Tarvi olid lõpetanud plaani arutelu, vaatasin mina taas oma kaarte ja panin need siis suhteliselt suvalises järjekorras lauale. Nendest kaartidest ei olenenud midagi.

Esimene käik. Tarvi tuli hooga, Tõnu liikus konveierile. Ning siis tuli välja ka selle plaani üks ning ainuke, kuid see-eest suur viga: konveier liikus ning sellega koos liikus ka Tõnu. Ja see kõik juhtus enne kui Tarvi sai oma eriomadust kasutada ja Tõnu lindilt maha lükata. Mina keerasin end ja liikusin kodule sammukese lähemale. Järgmised käigud olid Tõnul hästi planeeritud - kõik otseliikumised ja nii ta liikuski otse ja minust mööda auku, kuna mina jõudsin konveieriga enne eest ära lipsata.

Jõudsin lipuga koju ning meie laudkond hõiskas. Kaks võitu järjest. Ja veel milline pingeline lõpp.

Lõppkokkuvõttes - fantastiline mäng fantastiliselt hea seltskonnaga.

Halbade mängude eri, vol5

2012-01-16T15:54:00.004+02:00

Andreasele ütlesin täna, et kui tal igav peaks olema, võib ta ka oma halbade mängude nimekirja kokku panna. Noh, kas tal just igav oli, aga nimekiri sai igatahes üsna kähku valmis. Kusjuures, see ei pannudki mind väga imestama. :) Kuid mul on selle üle ka päris hea meel, kuna ta muutis mu tööpäeva lõpu märksa huvitavamaks.

Konkurentsitult kõige kehvem lauamäng mida ma siiani mänginud olen, on kodumaine lauamänguplagiaat Kelgukoerad. Aga sellel ma pikemalt peatuda ei tahaks. Mitte sellepärast, et ta halb poleks - usu mind, on tõesti VÄGA HALB - vaid sellepärast, et seda mängu on kõik eelnenud Halbade mängude blogipostituste seerias esinenud juba varemgi materdanud ning mul pole midagi uut lisada. Samal põhjusel ei pane ma kirja ka Cashflowd ja Masu. Kui aga heidan Boardgamegeekis pilgu mängudele, mida ma madalalt hinnanud olen, siis ainuüksi 10 palli skaalal 2 punkti saanud (hinde 1 olen andnud ainult ühele mängule, arva millisele?) mängude hulgast saan sinu poolt soovitud 5 kandidaati hõlpsasti välja valida - definitsiooni järgi väga tüütud mängud, mida ma enam kunagi mängida ei taha.

Must Peeter.
Must Peeter, Must Notsu, Ott jms - heal lapsel mitu nime? Tegelikult ei, hea see "laps" kohe kindlasti pole. Mäng, mida meie oma lapsepõlvest teame vast kõige rohkem Musta Notsuna, mõeldi välja juba aastal 1874 ning seda mängiti täiesti tavalise kaaripakiga. Nimeks Old Maid, aga teema ikka sama - mängu kaotab see, kes üht ilma paariliseta kaarti teisele sokutada ei saa ning kellele see mängu lõpuks kätte jääb. Kuigi lapsena sai seda isegi mängitud, siis tagantjärgi võib vaid kahetseda, et oleks vaid tollal paremaid mänge olnud... Sest no mida huvitavat on teiselt kaardi tõmbamises ja paarilise leidmise korral selle maha panemises? Ei usu, et isegi Navitrolla pildid sellise mängu paremaks muudaksid.

Monopoly.
Ausalt öeldes imestan, miks keegi varasematest intervjueeritutest pole seda maininud? On ju Monopoly lausa halbade mängude "klassika". Jällegi on tegu mänguga, mis seondub lapsepõlvega. Tõsi, Nõukogude ajal seda mängu ei müüdud, sest tegu oli kapitalistliku maailma sümboliga. Nii tuligi oma esimesed Monopolyd ise valmistada, sest kahtlemata oli ostmine-müümine põnevam mängumehaanika, kui täringuveeretuse peale mööda redelit üles või alla ronida (Tsirkus). Ning loomulikult sai taasiseseisvumise järel mäng endale ka ostetud ning seda üsnagi palju mängitud. Kuid kui peale sadade muude lauamängude mängimist sai seda taas proovitud, siis oli tükk tegemist, et mitte mängulaua taha magama jääda - niivõrd üheülbaline ja juhusest sõltuv on see mäng. Pealegi võib see halva õnne korral venida ja venida, nii et isegi 8 tunnine mäng pole mingi ime. Lõpuks teevad osalised piinast pääsemiseks kasvõi kahjulikke vahetustehinguid, et kiiremini pankrotti minna. Mängu on toodetud miljonites, kui mitte miljardites eksemplarides ning sadades eri versioonides, kuid sisult on ta ikka samasuguseks kehvakeseks õnnemänguks jäänud nagu pea 100 aastat tagasi loodud originaalversioon.

Matemaatiline Doomino.
Mõned aastad tagasi loodud kodumaine puust komponentidega lauamäng, mis loodud ülla eesmärgiga - õpetada lastele mängulises vormis arvutamist. Mäng on saadaval eri versioonides: lihtsamate komplektide puhul piirdub arvutamine kümne piires liitmise ja lahutamisega, keerukamate puhul tuleb ka korrutada ja jagada ning seda lausa saja piires. Mäng on üles ehitatud niimoodi, et numbrite ja tehetega klotse tuleb üksteise järgi asetada nii, et õige vastus oleks järgmisel klotsil, mis on ühtlasi ka järgmise tehte alguseks. Kahjuks toimib mäng nii aga mingis ideaalvariandis, kus kivid õigesti kätte jooksevad. Paraku jäi minu poolt mängitud kolmes mängus pidevalt kive üle ning tehted ei jooksnud omavahel kokku - ühesõnaga mäng on "katki". Tahtmata kedagi solvata - ei mängu disaininud lapsi ega ka tootjafirmat - selline lauamäng on lisaks eelnevale ka tapvalt igav, nagu igasugune doominomäng ning peletab pigem lapsed nii matemaatika kui ka lauamängude juurest eemale.

Maailma Imed.
Klassikaline mälumängu tüüpi lauamäng, kus väärtustatakse ennekõike faktiteadmisi, mitte aga strateegilise planeerimise või läbirääkimiste oskuseid, on minu jaoks juba iseenesest kehv kontseptsioon. Kui aga sellises mängus on ilmselgeid totruseid (pilt lammastest Inglismaa idüllilisel maastikul, küsimus: mis maailmaime see on?) või fakti- ja trükivigu, millest Maailma Imed suisa kubiseb, siis on tulemuseks väga halb mäng, mida mängides mõtled vaid sellele, et millal ometi keegi võidaks, et see jama läbi saaks. Paraku takistab seda aga täring, sest paljudele küsimusteruutudele sattumiseks on vaja veeretada täpne silmade arv - üks nõmedamaid mehaanikaid üldse, mida lauamängu panna võib. Kehv mäng, mida hiljem keegi sult isegi 1 euro eest ära osta ei taha, sest see ei kõlba isegi mitte ahju kütmiseks.

High Frontier.
Kui kõik eelnevad on suuremal või vähemal määral nö "mainstream" lauamängud, kust hulgast kehvi mänge leida polegi nii raske, siis High Frontieri puhul on tegemist hardcore lauamänguritele toodetud spetsiifilise mänguga. Paraku on aga tegemist ühega vähestest, kui mitte ainsaga, mille puhul olen olnud sunnitud keset mängu püsti tõusma ning teatama, et ma enam ei suuda. Jah, minu esimene kokkupuude selle mänguga ei jäänud mitte ainult viimaseks, vaid ka poolikuks, sest ma ei leidnud endas jõudu seda piina lõpuni taluda. Mäng kujutab endast kosmosesimulatsiooni - jah, just nimelt simulatsiooni, mitte lauamängu - mille looja on teinud kõik selle nimel, et mäng oleks võimalikult teaduslik ja tõetruu. Paraku on ta sealjuures loobunud igasugusest lihtsustamisest, mistõttu on täielikult kaduma läinud mängitavus ja mängulisus. Sest no millist lõbu pakub ehitada suure vaevaga valmis rakett, mis maa külgetõmbejõust küll jagu saab, kuid siis abitult orbiidile tiirlema jääb, sest vaesel mängijal puudusid füüsikaalased eriteadmised, et kaartidelt vastav informatsioon välja lugeda. Või siis ehitada valmis rakett, jõuda sellega Marsile, kuid ühe õnentu täringuveeretuse tõttu orbiidilt alla sadada ja siis taas otsast alustada? Tundub nagu Reis Kuule ja see EI OLE hea lauamäng.

BGG 2011 Secret Santa vol 2

2011-12-19T15:32:00.001+02:00

Mõtlesin ennist, millest kirjutada ning pidin juba mõne lauamängu ette võtma, kui saabus pakk. Pakk minu selleaastaselt Secret Santalt.

Ega 2011 a Santa polnud ka just kidakeelne. Andis ikka teada, kuidas ta Kariibidel puhkab ning aeg-ajalt nägin kedagi oma blogis ringi jalutavat. Nojah, mu blogi on küll üsna rahvusvaheliseks juba muutunud, kuid siiski ei saanud märkamata jätta, et Saksamaalt tuldi nagu eriti tihedalt. Palju nalja tegi mulle see, kui ta oma teksti google translatori abiga eestikeelseks muutis. See tõlge, mis sealt tuleb, on ikka päris kohutav, nii et panin teksti uuesti inglise keelde. Palju paremini sai aru.

Siis oli tükk aega vaikus, mille põhjal järledasin Sherlock Holmes'i osavusega, et ta teeb nüüd koostööd lauamangud.ee'ga, kuna ta minult selle omaniku kohta küsis. Aigar tähendas, et keegi igatahes Saksamaalt tuli nende poe lehele ning tundis erilist huvi Baila vastu. Mõtlesin, et kui mulle Baila kingitakse, siis saadan küll Jõuluvanade Ühingule kaebekirja. Aga aeg läks, Bailat ei tulnud, Santa vaikis ja Aigar hakkas ka kuidagi sõnaahtraks muutuma.

Ühel hommikul ootas mind aga BGG postkastis kaks kirja. Esimese pealkiri oli huvitav: Order nr. 3826. Tegin lahti ning mis ma avastan - alatu vandenõu! "Hello Aigar, I ordered the new Baila for my Secret Santa target (BGG)." Mis mõttes Baila!! Hulluks olete läinud? M u l l e Baila?!?

Teine kiri sisaldas aga naerusuist märkust, et pangu ma ikka saadud mängud ilusasti BGGsse kirja. Mõtisklesin endamisi, kas Baila on nüüd BGGsse jõudnud ning kirjutasin Santale vastu, et ega ta juhtumisi märganud, et mulle saabus temalt kaks kirja. Hoidku ikka oma päkapikud parem arvutist eemal, need teevad pahandust. Seepeale saabus hetkeline vaikus, kui mulle kohmetunult teatati, et ärgu ma lasku end eksitada ja jätkaku ma nende asjadega, millega enne tegevuses olin. Nojah, kui ta vaid teaks, et Baila oleks üsna varsti käiku läinud...

Aeg möödus, vaikus, kuni üleeile Aigar mulle teatas, et saabus pakiteade. Ja mitte talle, kes ta seda pikisilmi on oodanud, vaid hoopis mulle. See oli üllatus. Kahjuks ei leitud mind Sakust üles, niisiis sain paki kätte täna tööl. Ja mis ma avastasin: Dominant Species. Mäng, mida ma enne Udo Grebbe oksjonit olin laual näinud ja mille kohta ma Aigarile mainisin, et see võib päris hea mäng olla - heksid, hunnik kuubikuid ja saurused. Meeletult raske karp, kuid reeglid ei paistagi väga hirmsalt pikad ja keerulised olevat. Äkki saan nendega isegi hakkama.

Igatahes Santale suurimad tänud! Hea, et ta mu wishlistist karmilt kinni ei pidanud, vaid fantaasiale voli andis. Ikka on etem saada mäng, mida üldse ei oota.

Halbade mängude eri, vol4

2011-12-13T14:37:00.003+02:00

Küsides Aigarilt halvimate mängude kohta, pani mind üllatama, et nimekirjas, mille ta mulle esitas, ei olnudki Kelgukoeri. Tean raudselt, et ta on seda varem mänginud. Aga põhjus oli väga lihtne: "No Kelgukoerad, Cashflow jmt jätsin seepärast välja, et need on nii halvad, et ei kõlba isegi halbade mängude nimekirjas välja tuua. :)".

See pole küll absoluutne nimekiri (kõige-kõige-kõige), aga siiski suht põhjariismed. Ning järjekord on ka suvaline: Dominion, Hundimäng, 6. võtab, Twilight Struggle, Globopolis.

Dominion.
No see on selline nipa-napa halva mängu staatuse saavutanud isend. Tõenäoliselt tuleb siin panna kokku iseenese teadmatus, kogenud vastane ning Intrigue'i kaardivalik - aga peale kaks korda sellise kombinatsiooni üleelamist kadus vähimgi soov seda uuesti mängida. Iseenesest pole mul pakiehitamise (deck-building) kui mehaanika vastu mitte kui midagi, tean selles vallas ka väga mõnusaid isendeid, kuid Dominion jätab kuidagi eriti sellise multiplayer solitair tunde. Samas on see BGGs suht kõrgel kohal olev mäng - no ju siis litsalt mina ei oska selle võlu hinnata.

Hundimäng.
See mõjub mulle samamoodi kui viisakale külalisele kohvi pakkumine ning pildialbumi väljavõtmine - ehk siis selge märk sellest, et aeg on peolt lahkuma hakata. Teoorias (ideaalis) suurepärane analüüsivõimalusi ja varjatud isiksusi pakkuv psühholoogiline mäng, mis paraku viimastel mängukordadel suht kesise mulje jättis... ning viimasel korral sedavõrd kehva, et otsustasin edaspidi taolistele elamustele oma aega enam mitte kulutama hakata. Üksteisest võidu üle rääkimine olukorras, kus su põhjenduste ratsionaalsus jätab külmaks ning kõige paremini mõjub hoopis karjatus: "MA TEAN, TA ON HUNT!!! üks!!! üksüks!!!" - igaühele oma. Mulle: ei, aitäh.

6. võtab.
Selle osas ma polegi nii väga kindel, et kas ta just halb on... ehk oleks isegi "sisutühi" õigem termin. Aga see selleks, ega nime muutmine seda paremaks minu silmis ikka tee. Mänginud olen ma seda kolm korda, mis on küll mitu korda rohkem kui enamusi oma hindamisskaala alumise otsa mänge tavaliselt... aga paradoksaalsel moel saigi too "ülemängimine" sellele mängule minu jaoks saatuslikuks. Esimene kord proovisin ma nimelt ühtviisi taktikaga mängida, teine kord teistsuguse, risti vastupidisega. Kolmas kord segasin oma kätte saadud kaardid ära ning võtsin ja mängisin neid sealt pimesi. Kõik kolm mängu lõppesid ühesuguse tulemusega: ei tulnud ma esimeseks, ei jäänud viimaseks, olin tublide keskmike hulgas. Kui aga pakist juhuslike kaartide mängimine annab sama hea tulemuse, siis milleks üldse mind sinna vahele vaja on? Ega ei olegi...

Twilight Struggle.
Arvestades, et antud mäng pidevalt BGG esikolmiku äärel ripub, olen ma tõenäoliselt kogu maailmas üks väheseid, kellele see ei istu. TSi olen ma kokku mänginud kahel korral: esimene neist oli lauamängurikarjääri algusaegadel ning sellest ma suurt muud ei mäleta, kui et tulin küll teiseks, aga see võttis (minu toonaste standardite järgi) ikka suht kaua aega. Tookord ma sellesse mängu nii kriitiliselt ei suhtunudki, võrdlusbaasi eriti polnud ja mäng kulges ka suht tasavägiselt. Teine mäng läks aga tunduvalt kiiremini: juba esimese ajastu keskel oli selgelt näha, kelle kasuks kaalukauss vajunud on, nii et edasi jäi üle vaid paratamatut oodata. Õnneks saabus lõpp suht kähku. Oma suur osa on seega kindlasti minu oskamatusel ning vastase suurel kogemusel, kuid samas jättis ka mängumehaanika mulle suhteliselt meh-mulje. Veeretad täringuga vale numbri - nojah, jama küll, aga nüüd on teise käik. Mängides NLi, saad omale käejagu ainult USAle kasulikke kaarte - nojah, mis teha, eks järgmises mängus veab paremini. Ühesõnaga: pikemat plaani kui üheks vooruks ei näinud ma siin võimalik olevat teha, olulisel määral sõltud vooru alguses saadavatest kaartidest - kui need on kehvad siis head piinlemist. (Ehk tõesti aitaks see, kui eelnevalt kõik vähemalt ühe ajastu kaardid läbi töötada, vaadata, millised on võimalikud head/halvad kombinatsioonid mingites piirkondades jmt - aga kuulge, see ei ole enam see mäng.)

Globopolis.
See on mäng, mida Eestis on tõenäoliselt vaid üks koopia ja seda on mänginud vaid kaks inimest. Üks neist olen mina ja mul on hea meel, et see mäng mult ära osteti. Aga see selleks. Põhimõtteliselt on tegu Monopoliga. Et mulle aga keegi kohe ei helistaks ja kõrva karjuks, täpsustan: tegemist ei ole üks-ühele ripoffiga nagu mõne muu mängu puhul. Globopolise puhul on tahetud anda Monopolile natuke sügavamat sisu ning seega on sinna juurde pandud ka mõningane ressursihaldus. Veelgi enam: et ka sõjamängurid seda sööks, on juurde toodud sõdimine. Ja missioonid. Saite aru? Monopol. Veeretad täringut ja siis astud edasi. Sõdimisega. Missioonidega. Ressurssidega. Tunduvalt keerulisemate reeglitega. Ei ole hea kombinatsioon.

Halbade mängude eri, vol3

2011-11-30T15:21:00.009+02:00

Urmase ajasid ette antud reeglid mõningasse kimbatusse, kuid oma ülesandega tuli ta siiski suurepäraselt toime. Mis aga peamine, siin pole Kelgukoeri... No tegelikult pole neid siin sel lihtsal põhjusel, et Urmas pole seda veel mänginud. :) Ülejäänud mängud on aga korralikult nimekirjas: Cashflow, Britannia, Katani Asustajad, Brass, Hanging Gardens.

Halvad mängud. Iseenesest nimekiri, mida peaks olema suhteliselt lihtne koostada, kui vaid poleks esitatud nõuet, et peab ka olema seda mängu mänginud. Kuna ma olen aga eemale hoidnud ennast kõigist, mille suhtes on mul väikseimgi kahtlus, et ma neid ei naudi (muu hulgas ka üks väga tuntud Eesti lauamäng), pean ma leppima nimekirjaga, mis koosneb mängudest, mis ilmtingimata pole halvad, aga mida ma sellegipoolest ei plaani enam kunagi mängida.

Cashflow.
Cashcow... st flow. Kindlasti kõige ülehinnatum mäng, nii rahalises kui haibi mõttes, mida ma mänginud olen. Ja sealjuures ka veel mitte eriti hea. Tegelikult, selle mängu võiks lugeda ka ametlikult halbade mängude hulka. ’Majandusmäng’ roll-and-move mehaanikaga, kus selleks, et võiduvõimalust omada tuleks sattuda õigetele ruutudele. Ning aktsia ja kinnisvara hinnad dikteeritakse tõmmatud kaarti poolt, mängijatel pole selles osas suurt midagi kaasa rääkida. Erinevad rollid erineva lähtepositsiooniga, kus lihtsam on mängu võita näiteks madala sissetulekuga koristajal kui kõrge sissetulekuga arstil ei ärata ka just kõige suuremat usaldust. Hetkel kõige tipus mängude nimekirjas, mida ma enam mängida ei plaani.

Britannia.
Vist ei ole eriline saladus, et see mäng mulle esmasel mängimisel suutis väga halva mulje jätta. Esiteks, see mäng on liiga pikk oma sisu kohta – 6-8 tundi kulutada täringutega Small Worldi mängides ei ole väga kõrgel minu prioriteedidnimekirjas. Teiseks, vähe mänginutel ei ole eriti kerge hoomata, mida peaks tegema ning kes parasjagu tegelikult juhtpositsioonil on. Kolmandaks on väga suur osa mängust ’rööbastel’. Kõrge skoori saamiseks peab tegutsema igas mängus laias laastus sama plaani järgi, optimeerimise kõrvalt improviseerimisele väga kohta ei jää, kui sul pole just eesmärgiks iga hinna eest kellelegi kaikaid kodaratesse loopida selle asemel, et ise võitu püüda. Arusaadav, et ajalooline paikapidavus ongi olnud mängu disainerite eesmärgiks, ent mind kriibib see kuidagi valedest kohtadest.

Katani Asustajad.
Väga raske on sõnadesse panna, mis täpselt mulle selle mängu juures ei meeldi. Esikohal ilmselt on täringud, või õigemini, nende kasutus antud mängu piires. Sisuliselt otsutab üks vise, kes saab käigu ajal midagi teha ning kes mitte. Ja kui see juhtub ühe mängijaga mitu käiku järjest siis kaob mängust lõbu ära. Lõpptulemus on igatahes see, et ma väldin seda mängu nagu katku.

Brass.
Veidikene imelik on seda halbade mängude nimekirja panna, aga ma ei suuda kuidagi leida enda jaoks sealt midagi, mis ta nauditavaks teeks. Esiteks, reeglid on euroka kohta hirmus keerulised, millest tulenevalt algajad ja kogenud mängijad ühe laua taga lõpeb suht koledasti algajatele. Teiseks on tegemist sellise omaette nokitsemise mänguga - mängijatevaheline interaktsioon praktiliselt puudub. Saab küll kasutada osaliselt teiste püsti pandud ehitisi, aga see on ka kõik. Kolmandaks, mängu fun factor on absoluutselt null, naerukohad mängus puuduvad. Tüüpilise eurokana pole ka tugevat teemat. Ehk siis asjad, mida ma mängude juures kõige rohkem hindan (interaktsioon, veidikene lõbu) on jäetud täielikult tahaplaanile. Lisaks kõigele muule paneb kogu see arvutamine mul pea valutama...

Hanging Gardens.
Mäng, mis ei ole suutnud mulle mällu jääda millegi muuga, kui et rohkem ma seda mängida ei plaani. Täiesti teemavaba klotsiasetuse ja seeriakogumise mäng. Ainukene positiivne kommentaar oleks, et komponendid on päris ilusad.

Intervjuu lauamänguriga - Ove

2011-11-30T10:52:00.005+02:00

Arvasite, et ma enam intervjuusid ei tee? Ahaaa... Tõmmata saite! :)

Tegelikult sündis idee, teha intervjuu Ovega, suhteliselt ootamatult. Aga nähes ridamisi tema postitusi Facebookis tuli ette, et ma sest inimest mitte midagi ei tea. Olen teda vaid eemalt näinud. :)

Räägitakse igatahes temast kui kõvast sõjamängurist ning Ove blogi lugeja olen loomulikult ka mina paljude teiste hulgas. Ühe mängulaua taha oleme aga sattunud vaid paaril korral kui mingeid mitte-sõjamänge juhuslikult mängisime. Nüüd aga sai siis natuke põhjalikumalt selle isiku elu kohta uuritud.

Pilt on Ove erakogust, aitäh! :)

Kuidas asi alguse sai? Kuidas sina oma tee "tõeliste" lauamängudeni leidsid?

Kui vaid täpselt mäletaks... Aasta oli siis 2005 - sõber tellis omale Troonide mängu. Sai seda paar korda mängitud ja oligi olemas. Polnud ma siis ei mingit raamatut selle mängu kohta lugenud ega miskit. Riski olin sõjaväes pidevalt mänginud, kuid just Troonide mängu täringuvaba käskudel põhinev sujuv mängusüsteem jättis mulle sügava mulje. Alles pärast mängu sai hakatud Martini raamatuid lugema - ega mäng sellest halvemaks just ei läinud. Isegi enda variant sai sellest mängust valmis tehtud, kuna sel ajal ju keegi sulle mängu pakkuma ei tulnud. Mängulaud oli tunduvalt suurem ning käskude-väejuhtide liimimiseks kasutatud liim vajus paari kuu pärast paberi vahelt välja ning muutis paki kaarte üheks suureks kleepuvaks paberihunnikuks... Oh-jah. Miski aastake hiljem sai Leedust omalegi mäng tellitud ja sedamoodi see hullus lahti läks.

On ka mingi kindel kategooria olemas, mis mängud sulle meeldivad või oled kõigesööja?

Üks kategooria, kus ma suudan peaaegu kõike seedida, on sõjamängud, kuid ka seal on omad erandid. Kõike ma kohe kindlasti ei mängi. Kasvõi see Liberté, mida me lauamängulaagris mängisime. Täiesti jube mäng. Sihukesi on veel ning tuleb tunnistada, et ka mul endal on selliseid asju, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Aga jah, kui mängus on madinat ja/või läbirääkimisi, olen ma heal meelel nõus katsetama. :) Veel parem, kui mõlemat leiab.

Kuidas on mängudega, mida kutsutakse eurokateks? Palju sa neid üldse mängid?

Vahetevahel ikka juhtub, aga üldiselt harva. Igal võimalusel nõutakse minult küll Agricola mängimist, kuid seni olen suutnud sellest juba tubli aastake igal korral kõrvale hiilida. Dixit on ilmselt kõige rohkem mängitud seda tüüpi mängudest.

Palju sul endal mänge olemas on?

Ilma BGGta oleks see arve pidamine keeruline. Osad on Tallinnas, osad Elva maamõisas. Hetkel näitab aga BGG skooriks 142. 142 +/- need, mis ma ainuüksi Tellale olen ostnud. :) Keegi peab need ju perest BGG'sse märkima ning tema sellega tegeleda ei viitsi.

Nii et sõjamängud on sinu ja muud mängud Tella? :)

Põhimõtteliselt võib neid isegi sedasi jagada, kui väga tahta, kuna tema minuga sõjamänge ei viitsi mängida ning mina ei viitsi enamasti midagi peale sõjamängude mängida.

Paar lauamängurit on alustanud muudest mängudest ning pikapeale jõudnud sõjamängudeni öeldes, et see oleks nagu mingi tase edasi. Sina paistad olevat alustanud sõjamängudest ning nende juurde ka jäänud. Oskad sa öelda, miks see nii on?

Ühest küljest olen ma piisavalt ajaloohuviline, et sihukesi asju fännata. Teisest küljest... no ehk olen ma tõesti mingi sõjard. :) Aga ausalt-öeldes ei oska küll sulle sihukest asja öelda. Võime ju minna süvitsi maitseküsimustesse, kuid kokkuvõttes mulle nad lihtsalt meeldivad. Kujutletav kuulipildujatärin, appi hüüdvad haavatud... fun ju. :)

Võib-olla on see jälle üks sihuke asi, mida päriselus teha ei taha ja seepärast tõmbab. Ühe korra ma olen pidanud tule all vaenlast (küll kujutatavat, kuid kuulipildujatuli oli üpriski päris) tiibama minema. Üldse ei tõmmanud need pimeduses lendavad drasserid. Aga laua peal on kole hea mehi käsutada ju. :)

On sul ka oma lemmikmäng?

Hetkel on lemmikuks Hannibal: Rooma vs. Kartaago.

Miks just see?

Esiteks huvitav ajaperiood, teiseks lihtne mängumehaanika ning kolmandaks täiesti geniaalne lahingusüsteem.

On inimesi, kes mängivad lauamänge meelelahutuse pärast, osad oma oskuste treenimiseks, parandamiseks, mõned aga puhtalt võitmise pärast. Miks sina lauamänge mängid?

Lauamängud on siiski meelelahutus. Ma ei mängi kunagi seepärast, et võita. Muidugi on vahel tore võita, kuid see on täiesti teisejärguline, peaasi, et lõbus oleks. Ja kui mäng ise on kuiv nagu saepuru, tuleb ise nalja teha.

Seega seltskond on lauamängude juures oluline?

Ülimalt. Valin suhteliselt hoolikalt, kellega ma mida mängin. Ja ei, see ei ole põhjus, miks ma nii kaua teie seltskonnas mängimas pole käinud. :)

Kas rollimängudega ka tegeled ja kui, siis palju?

Jutumängudega tegelen viimasel ajal suhteliselt harva - pole gruppi ega viitsimist seda kokku ajada. Aastas korra saab Estconil ulmehuvilistele ühe mängu korraldatud ja mõnel korral ehk ka sõpradega istudes. Päris-elu-rollimängudega (LARP) sai vahepeal isegi võrdlemisi tihti tegeletud - tegime isegi orkide MTÜ ära, mille läbi mänge korraldada ja muud sihukest teha. Minu Elva sepikojas sai isegi üht-teist turvistest välja taotud, aga viimasel ajal on seltskond mööda Eestit laiali vajunud, mistõttu ka tegevust vähem.

Jutumängudega sai kusjuures eriti varakult alustatud - keskkooli algul (aastal 2001) sai esimesed mängud tehtud. Siis oli veel vana hea (sel ajal küll võrdlemisi uus) D&D 3.0. :) Mul vist peaks isegi pilt olemas olema, kus ma oma esimesel LARPil olen. :) Ohh.. olid ajad. :)

Aga jah, eks neid erinevaid süsteeme ole uuritud ja mängitud, kuid senimaani olen sõbra poolt eesti keelde pandud d10 peale jäänud. Hea lihtne süsteem - 10 minutiga teed oma tegelase valmis ning mängimine ei meenuta matemaatika kontrolltööd.

Kuidas MTÜ-l praegu läheb?

Vaikselt, väga vaikselt. Tahtsime küll siin rollimängijate kokkutuleku raames ka oma orki-peo teha, kuid aktivistide vähesuse tõttu jäi see soiku. Eks saab mingil ajal jälle asi käsile võetud. Ega see ära ei kao. :)

Mis on olnud kõige hullem lauamäng, mida mänginud oled?

Twilight Struggle. Vähemalt tol hetkel tundus see kõige hullem. Võimalik, et nad jagavad esikohta Liberté'ga. :)

Mille poolest siis see hetkel kõige hullem oli?

Masendav teema ja veider mängusüsteem. Võib-olla kui ma uuesti seda mängiks, siis pakuks see mulle natuke rohkem huvi. :)

Sul on aukartustäratavalt mahukas ja teemarikas blogi. Millal sa sellega alustasid ja kust see idee tuli?

Alustatud sai sellega 2007 aastal, kui Tallinna kooli tulin. Idee tuligi sellest, et Eesti maastikul lauamängudest üldiselt nõnda vähe teati. Mõtlesin, et teeks ühe häälekandja. Ajapikku sai sinna lisaks lauamänguarvustustele ka igast muud sorti jutte üles laadida. Üks mu lemmikuid on poliitiliselt ebakorrektsete mängude sari, mida kahjuks pole jõudnud edasi teha.

On selliseid mänge palju?

Ikka jagub, eks igas riigis leiab selliseid. Näide kohe kodu lähedalt - ega see "Mees, kes teadis ussisõnu" selles osas parem ei ole. Poliitilist ebakorrektsust jalaga segada.

Milles see ebakorrektsus seal seisneb?

Mul kahjuks ei ole mängu käepärast, seega otseseid näiteid ei saa tuua, aga üldistavalt võin ära mainida. Sealne pappide peksmine. Ühe kaardi peal hea näide: "Kirik. Pista tuli räästasse!" Piibli kohta oli seal kah miskit mahlast kirjutatud. :) Sellest tuli ju ilge jama, kui mingid padukristlased selle üle kisama pistsid. Õnneks on Eesti selles osas piisavalt tolerantne, et mäng jäeti poelettidele. :)

Pead sa ennast õiglaseks arvustajaks? :)

Ma ütlen mängude kohta välja, mis ma neist arvan. Mõned peavad seda õiglaseks, mõned arvavad, et ma teen mängule ülekohut ja ülejäänud, et ma kiidan seda liialt. Kui mulle mäng ikka ei meeldi, siis ma oma arvamust tagasi ei hoia.

Hea näide on Carcassonne. Kirjutasin ju sellest mängust mõnusalt mahlaka arvustuse. Kui lauamängud.ee oma leheküljel minu arvustusi linkis, siis seda arvustust ei kasutatud - see ei olevat objektiivne.

Ma ei üritagi olla arvustustel objektiivne, vaid puristan oma arvamuse välja, olgu see siis nii hea või halb, kui ta on.

Tänud Ovele! :)

Halbade mängude eri, vol2

2011-11-28T14:49:00.009+02:00

Jätkates halbade mängude kirjeldamist, siis seekord võttis raske analüüsi ette Kristjan. Loetelu esikohal on endiselt Eesti kurikuulsaim lauamäng Kelgukoerad, millele tulevad juba pikema vahe tagant järjekorras Mamma Mia ja MASU. Aga üldiselt on nimekiri lühike, nii et kas pole tõeliselt viletsaid mänge teele sattunud või on lihtsalt inimene ise oma hinnangutes leebe. :)

Kelgukoerad.
Kui nüüd mõelda kõige halvemate mängude peale mida ma kunagi mänginud olen, siis eelkõige meenub selline üllitis, mis lauamängu nime eriti ei väärigi, nimelt "Kelgukoerad". Mängu teemaks on kodumaine samanimeline telesari, mida ma kordagi näinud ei ole. Aga vaevalt, et selle sarja nägeminegi aitaks.

Mängu idee ja mehaanika on maha viksitud ühe olemasoleva lauamängu pealt - CSI: Crime Scene Investigation. Ja õnnetuseks ei ole mitte kopeeritud parima, vaid halvima pealt. Aga erinevalt originaalist (kus on stsenaariumeid veidi rohkem kaasas) saab kodumaist koopiat mängida vaid ühe korra, kuna pärast seda on lahendus juba teada. Pealegi on selle lahenduseni jõudmine üks tohutu piin, sest mäng on mehaanika poolest kõige tüütumat sorti "veereta ja liigu", kus nii mõnigi käik möödub tuimalt nuppu edasi liigutades ilma, et ühegi tegevusruudu peale satuks. Ja isegi kui lahenduse võib juba poole mängu pealt ära dedukteerida, siis ei ole sellest kasu - tuleb lõpuni läbida kadalipp, mis on ühe heade lauamängudega harjunud inimese jaoks umbes sama lõbus kui naelte peaga seina löömine: täringu silmade kaupa viletsast papist lauakesel oma nupuga ringi käies tuleb kõik vastava lahendusega seotud kaardid üles leida ja iga kaardi pealt täht kirja panna, sest alles see tagab lahenduse ja õiguse võidule. Sealhulgas tuleb ära kannatada käigud, kus mitte midagi peale nupu füüsilise edasi liigutamise teha ei saagi ja ka käigud, kus saad küll pakist kaardi võtta, kuid oled seda juba näinud. Mida edasi, seda nürimaks selline ringi tiirutamine seal laual läheb, kuna oled pea kõiki kaarte juba näinud ja nende uuesti lugemine ei oma enam sisuliselt mingit mõtet. Mäng aga aina venib ja venib.

Ja see, et mängu saab vaid ühe korra mängida, on täiesti absurdne. Ma tean mänge, mida võib 10, 100 või isegi 500 korda mängida ja ikka on seal veel taasmängitavuse väärtust ja mänguvõlu. Selle armetu karbikese aga võib heal juhul ahju puude alla hakatiseks lükata - sest mis mõtet on hoida kodus riiulis mängu, kui külla tulnud sõpradele ei jää muud vastata, et sa ei saa seda enam ise mängida, kuna tead juba lahendust. Ausalt öeldes on targem seda teha juba enne esimest mängukorda.

Mamma Mia.
Pärast Kelgukoerte lauamängulaadset toodet tuleb pikk tühja maad enne kui mõni halb lauamäng meenub. Paar kõige tüütumat mis meenuvad on siiski Mamma Mia ja Crunch.

Mamma Mia on eelkõige tüütu oma mäluelemendi pärast, sest selle peale ongi kogu mäng üles ehitatud - kui tavalises "Memory"-s on vaja lihtsalt kaks ühesugust üles leida ja saab rakendada spatiaalset võimet mäletamaks, kus reas ja tulbas mingi asi paiknes, siis Mamma Mia-s tuleb kaartide flippimisel asju meelde jätta (või midagi sarnast, nii palju kui ma seda mängu mäletan). Igatahes oli selle mängu näol minu jaoks tegemist üsna ärritava aja viitmisega. Ainus hea asi, mis selle mänguga seoses meenub on see, et Ludo poes pakuti selle mängu esitlusel pitsat! :)

MASU.
Crunch ehk eesti keelse väljaandena "Masu" oli samuti väga tüütu kogemus. Esiteks on mäng üsna lihtsakoeline, teiseks on reeglid üsna puudulikud ja kohati oleks mäng nagu katki. Kolmandaks on seal mängus ametlikult lubatud sohi tegemine, ehk siis rahakaartide taskutesse ja varrukatese toppimine võidu nimel. Mõnele inimesele läheb selline asi peale, mulle aga mitte. Mis aga mängu kõige hullemaks tegi on Government Investigation kaart (ei mäleta, mis selle nimi eesti keeles oli), mille abil on kaasmängijal õigus sind läbi otsida. Kui ma mängiks seda kolme ilusa tüdrukuga ei olekski selle vastu nii väga midagi, muul juhul aga: ei, aitäh!

Rohkem ärritavaid mänge nagu ei meenugi.. Ülejäänud halvad mängud on lihtsalt igavad või siis oli mõni sessioon jama. Mingis muus hetkes, olukorras ilma püssi ähvarduseta oleksin võib-olla isegi nõus neid mängima kui muud paremat käepärast pole :)

Halbade mängude eri, vol1

2011-11-25T14:39:00.003+02:00

Vahelduseks ilusate ja heade lauamängude sekka ka midagi sellist, mis samuti jätab kustumatud muljed mällu... aga mitte positiivses mõttes. Milline on mõne lauamänguri jaoks halb mäng ja miks.

Martti pani kokku oma nimekirja, millest ainult esimene mäng asus lihtsa vaevaga oma positsioonile: Kelgukoerad, 3 Commandments, Hamburgum, Origin: How We Became Human, Starship Catan.

3 Commandments.
Mäng, mida me ei lõpetanud kummalgil korral. Otsuste tegemine tundus olema suht-koht suvaliselt, ilma et sinu loogika või teiste tundmine oleks suuremat kasu andnud. Lisaks ei saanud keegi laua ümber aru, miks me seda teeme või kas see peaks olema tore ja lõbus. Kuna see oli esimene nn seltskonna mäng, mille ostsime soovituse peale ja üldse esimene mäng, mida üritasime oma sõpradega mängida ning neid meelitada lauamängudega tegelema, siis oli see tagasilöök ikka väga suur. Võib-olla mingis tugevas rollimängurite seltskonnas see asi ka töötab, aga mitte mulle/meile.

Hamburgum.
Um, "Like watching paint dry on the wall". Rämedalt kuiv, igav. Mängu erinevad osad ei tundunud omavahel väga hästi seotud olema, erinevatel "valuutadel" ei olnud mingit vahet ja see mäng venis ning ei tahtnud lõppeda. Igaüks nokitses omaette. Mingit konflikti oli üritatud ka sisse tuua, aga see tundus rohkem selline, et "noh, kui te väga tahate omavahel nagistada, siis laske käia, aga ega suurt mõtet sellel pole".

Starship Catan.
Kahe mängija mäng - kogu resursse ja arenda laeva. Iseenesest ei olnudki nagu halb, aga kahe mängija mäng, mis ei lõpe ka kahe ja poole tunniga otsa, samal ajal kui mängu reeglid ja käik on lihtsad, võiks läbi saada poole tunni, maksimaalselt tunniga. Lisaks memory-element (vist) nelja erineva kaardipaki järjekorra meeldejätmiseks ning seda üle 2 tunni järjest. Lisaks tundusid mingid arendused olema teistest peajagu üle ning mängijal, kes need endale sai, oli teise ees räme eelis ning võit oli sellega põhimõtteliselt kindel. Ning ikka ei saanud mäng läbi, vaid kestis veel tund aega... Pärast mida me lihtsalt pakkisime asja kokku ilma, et oleks seda lõpuni mänginud. Komponentide poolest oli suht OK ja mehhaanika isegi mingil määral huvitav, aga kui asi venib ja venib ja venib...

Originis: How We Became Human.
Selle mängu lõppu on mul olnud kõige raskem ära oodata. Mehhaaniliselt on mäng huvitav. Huvitavad elemendid, kuidas inimene puu otsast alla tuleb, kuidas tal aju välja areneb, kuidas teadmised erinevate rasside vahel levima hakkavad, kuidas ressursside omamine on tähtis ja tehnoloogiapuu jms - kõik on nagu tibens-tobens. Samas iga sammu astumine on suht keeruline ja raske. Selleks pead suutma mitmed asjad joonele ajada ning tagatipuks pead sa suutma hästi täringut veeretada. Ning oi oi! kui sa selle täringuveeretamisega hakkama ei saa, siis oota järgmist käiku ning sea aga asjad jälle nii, et oleks hea ja soodne. Lisaks see suurepärane ajastute vahetus, kus sinu suure vaeva ja raskusega ehitatud/arendatud tsivilisatsioon lihtsalt kokku kukub, kuna sa ei suuda veeretada täringu peal õiget numbrit. Ning seda pärast 6 tunnist mängu... oeh. Lisaks seda ajastute vahetust saad sa teha mängus 3 korda. Iga kord omades toredat võimalust nullist alustada, samal ajal vaadates, kuidas õnnesärgis sündinud opponent vajalikud veeretused ära teeb esimese korraga. Lisan igaks juhuks, et tegemist ei ole koostöö mänguga, kus teise õnnestumise üle suurt rõõmu saab tunda. See kena mäng saab läbi kõigest 12 tunniga, mille lõpus kõige paremini juhitud rahvusgrupp siis võidukalt maailma parim on.

Mäng ise on teaduslikust vaatevinklist igati paigas. Jah, ajalooliselt kõik suured ja tugevad tsivilisatsioonid lagunesid ning nende asemele tulid uued ja paremad, aga tegemist on siiski mänguga. Näha enda tööd ja vaeva kokku kukkumas ja põrmu langemas, ei ole tore, eriti kui opponentidel sellist asja ei juhtu. Kui kogu see täringu teema ja liiga suur random mängust välja pookida ning lühemaks pakkida, oleks tegelikult tegemist täitsa toreda ja vahva mänguga. Sellise pika mängu saatus ei saa oleneda sellest, kas sul õnnestub mängu 8/9ndal tunnil ära teha üks täringuveeretus või mitte.

Kelgukoerad.
No mida selle kohta öelda. Mäng, mis peaks kujutama detektiive jälgi ajamas ning süüdlast. Detektiivi suurepärane õnn heade vihjete tõmbamisel pakist ning veel suurepärasem loogika, kuidas need vihjed omavahel toredaks mõrvamüsteeriumiks seonduvad; kuidas ühest toredast vihjest on võimalik teha mitu erinevat järeldust ning kus ÕIGE järeldus, miks see vihje oli just õige, öeldakse sulle vastuse puhul ära ilma, et mängu ajal oleks võimalik see loogiliselt tuletada. Oeh, kurat, see mäng on nii halb, et selle mängu halbu külgi on isegi raske välja tuua. See on nn anti-mäng. Mängija tegelikult ju ei leia süüdlast mitte uurimise teel, vaid valede välistamise teel. Miks keegi on süüdlane, ei selgu mitte mängu käigus, vaid vastusekaardi lugemisel. Kogu see komplekt, kuidas sulle vihjeid antakse ning kuidas sa neid saad säilitada... Õigemini küll ei saa säilitada. Brrr, halb.

BGG 2011 Secret Santa

2011-11-14T13:10:00.003+02:00

Nagu pealkirigi ütleb, saab ka sellel aastal BGGs Secret Santana osa võetud. Juba on ka kingisaaja välja loositud. Minu oma pesitseb Kanadas, kellel on päris kirju soovinimekiri. Mängud on seal alates Jungle Speedist Commands & Colors: Napoleonicsini.

Ma ei ole veel mõelnud, mida talle saata, samuti olen üsna pealiskaudselt uurinud Ameerikas asuvaid mängupoode. Aga ega siin palju aega juurelda polegi. Osadel inimestel on kingid juba teel.

Mina pole oma santast veel midagi kuulnud. Eelmisel aastal sattus väga muhe tegelane mulle, vaatab, kes seekord tuleb.

Microbadge for Adventure games

2011-11-08T15:33:00.006+02:00

Hiljuti mainisin ühe kirjatüki sees, et tegin BGGs uue microbadge'i - Adventure games fännidele. See väike fakt muutus aga paar päeva tagasi ülimalt oluliseks kui sain kirja, et minu saavutus oli valitud 160 ülejäänud hulgast kuu parima microbadge'i 10 nominendi hulka. Täna avastasin suure üllatusega, et tõesti-tõesti, minu pisikest pildikest oli ligi 10 inimest foorumis toetanud.

Hetkel käib hääletus täie hooga ning ega ma 20 häält ikka täis ei saa (nii palju on hetkel esikohal :)). Kuid uhke tunne on siiski. 160 ülejäänud sarnase kribu hulgast see välja valida... on ikka paras tegemine küll. :)

Ascension: Storm of Souls

2011-11-08T11:29:00.010+02:00

Samael on surnud, kuid torm puhub vihaselt üle Vigili. Samaeli käsilaste metsikuks muutumisel võetakse maailm aeglaselt üle hingede poolt, mis oleksid pidanud ammu edasi liikuma. Oled sa valmis uuteks väljakutseteks, mida Vigili tulevik sulle hoiab?

Ascension: Storm of Souls on Ascension: Chronicle of the Godslayer laiend, mida saab mängida ka täiesti eraldi mänguna. Mõistlikum ongi seda eraldi mängida, kuna kuhjates põhimängule kõik olemasolevad laiendid juurde (veel on ju olemas ka Ascension: Return of the Fallen), muutub pakk mängimatult suureks. Samuti on laiendi üksi mängimisel veel paar eelist: enamus uutest kaartidest saab hea ülevaate, milleni mitme mängu kokkuliitmisel muidu võib-olla ei jõuakski.

Esimene asi, mis laiendi juures silma torkas, oli kaartide ning ka mängulaua värviküllus. Põhimängu kaardid olid tuhmid ning halli varjundiga, jättes täiesti silmapaistmatu mulje, olles ühtlasi nagu algaja joonistaja kujundatud. Laiendi kaardid on teravamalt välja joonistatud, värvilisemad ning detailsemad. Lausa rõõm vaadata.

Mängulaual ei olnud põhimängus erilist mõtet, kuid laiendiga on juurde tulnud päris mitmeid lisakaarte, nii et heaks sorteerimiseks ning järje hoidmiseks on praegune kena kujundusega laud täitsa asjakohane.

Lisakaardid... Juurde on tulnud sündmuskaardid, saatuse kaardid ning üks täiesti uus koll - Fanaatik. St kolle on niisamagi juurde tulnud, kusjuures osadel on täiesti uus mõte - neid saab koguda endale trofeedeks. Kuid Fanaatik on omaette ooper. Fanaatik sarnaneb Cultistiga, keda saab teatava militaarse tugevusega lihtsalt mättasse lüüa, saades endale selle eest ühe punkti. Aga ka Fanaatiku saab endale trofeeks.

Trofeed on täitsa kasulikud - nende efekt on kirjas sündmuskaartidel ning enamasti tähendab see, et trofee mahaviskamisel saad endale pakist ühe kaardi juurde, ühe raha juurde vmt. Fanaatikuid tohib käes olla vaid üks, kuid ülejäänud kollide nahku võib endale koguda nii palju kui jaksab.

Saatusekaartide lauale ilmumisel juhtub see sündmus, mis on kirjutatud mustale taustale, kohe. Pärast selle lahendamist on see nagu tavaline kaart - annab punkte ning enda ette käimisel lisaboonust.

Sündmuskaardid on huvitavad, mõnikord ka frustreerivad. Sündmus rakendub kohe kaardi ilmumisel ning kestab kuni uue sündmuse saabumiseni. Nii näiteks on pildil olev kaart täitsa hea, kuid see, mis annab nii Cultistile kui Fanaatikule ühe tugevuse juurde, ei ole mängu alguses üldse nii kasulik. Punkte saab küll veidi rohkem, aga kes see jaksab neid maha lüüa kui alguses üle kahe tugevuse käes ei olegi. Hea, kui esimesel käigul sedagi on.

Mängude laiendid on nii- ja naasugused. Mõnikord annavad nad mängule palju juurde, mõnikord ei sanna suurt midagi, mõnikord on mõistlik laiend üldse ära visata, kuna muudab mängu hoopis kehvemaks. Ascensioni puhul võib aga küll öelda, et need laiendid muudavad mängu oluliselt paremaks ning nende suurimaks lisaboonuseks on nende eraldi mängimise võimalus.

Little Dead Riding Hood

2011-11-02T15:45:00.013+02:00

Punamütsike kontrollis oma 9mm-st ning peitis selle tagasi keebi alla kabuuri. Asjad olid kindlasti muutunud sellest ajast kui "Suured Kurjad" hundid tõusid surnuist ning tekitasid õdedele sellise keerulise aja.

"Kui me poleks nii kiired mõtlejad ja õnnelikud laskjad, oleksime eelmisel nädalal Rohemütsikese kaotanud," mõtles ta. "Olgu, mitte enam! Vanaema on haige ja näljane. Ta vajab meid ja mitte mingisugune hunt ei takista meid korvi kohale toimetamises." Punamütsike pani korvi käevangu ning kõndis ukse poole...

Selle mängu tarvis pidin tekitama täiesti eraldi kategooria ning peab tunnistama, et käisin BGGst vaatamas, kuidas autorid ise seda kategoriseerinud on. Ega siin pole tõesti ei strateegiat ega vaimset pingutust. Tegelikult on see puhas keeramise mäng, aga õudukas kõlab teksti all kuidagi ägedamalt.

Õed Mütsikesed peavad jõudma mängulaua ühest servast teise läbi verejanuliste zombihuntide hordi, rajades endale metsa teed. Ehk siis mängu mõistes: 1. igaüks valib endale abilise ning olenevalt selle kirjeldusest teeb kaardil oleva tegevuse kohe või hiljem; 2. võitleb huntidega, kui need peaksid külje all olema ning 3. liigub.

Mängus on terve hunnik ilgete piltidega tegevuskaarte, mida võib kahte moodi kasutada - kas liikumiseks või kellelegi keeramiseks ehk siis actioni tegemiseks. Fantastiline.

Abilistest on ainult kaks sellised, mis aitavad mütsikesel teekonda paika panna - jahimees ja haldjast ristiema - kuna nemad lubavad võtta pimesi karbist teekonnatükke. Ülejäänud abilised aitavad teistele keerata.

Tükid on nelja sorti: lagendikud, püssikuuli pildiga, hundi pildiga ning palgi pildiga. Lagendikud on head, kuna nende tõmbamisel saad tegevuskaartide pakist endale kaardi ja see on ka ainus viis kaartide saamiseks. Kuuli pildiga tükilt saad endale padruni, mis on abiks hundiga võitlemisel. Hundipildi tükiga tuleb kaasa ka üks zombihundi miniatuur ning palk on takistus, millest üle ei saa.

Võitlemine on üsna lihtne - paned nii palju kuulipildiga tükke kotti, kui palju raatsid enda varudest panna, ühe hundipildiga tüki ning siis tõmbad pimesi ühe tüki välja. Kui on padrun, oled võitnud, kui on hunt, pead astuma mängulaual sammu tagasi. Aga üldiselt tundub, et hundid on siin mängus teisejärgulised ja üldse mitte nii verejanulised kui õed Mütsikesed.

Esimene kord oli mäng lihtne. Teine kord oli veel lihtsam, aga kolmas kord süüvisime reeglitesse ning mäng muutus jube raskeks. Üks soovitus on algajale mängijale küll: ei maksa kohe esimese asjana vanaema maja poole traavima hakata, sest siis on selge, et teised Mütsikesed seavad sulle hirmsaid takistusi teele. Järsku ilmuvad su ette huntide väed, palgid on ümberringi ning ootamatult teevad kõik teised mängijad millegipärast omavahel koostööd.

Kui olen saanud vastuse paarile küsimusele, mis reeglites segaseks jäi, siis olen valmis teistele mängijatele taas vastu hakkama. Tegelikult on see lahe mäng, kui seda tõsiselt ei võta ja no kes selles mängus ikka strateegiat suudab leida. OK, Neeme ehk leiaks. :)

Kingdom Builder

2011-11-02T13:01:00.015+02:00

Osavalt hooneid ehitades loovad mängijad omaenda kuningriigi, mille eesmärgiks on teenida kõige rohkem kulda. Kolme kaardi abil täpsustatakse tingimusi, mis tuleb täita selleks, et jõuda ihaldatud varanduseni.

Kõlab nagu tavaline eurokas, aga ei, tegelikult pole asi üldse nii hull. Okei, võib-olla isegi näeb välja nagu eurokas, aga ikkagi, tegemist on hea mänguga. Igal juhul on see mu hindamistabelis jõudnud päris kõrgele kohale. Muidugi, minu näol on ka tegemist inimesega, kes euromänge südamest ei vihka...

Mille poolest mäng hea on? Lühidalt öeldes - tehnika. Reeglid on mängul üle mõistuse lihtsad, kuid juudas küll kui palju on vaja pead murda oma käikude tegemiseks.

Kuidas asi algab? Mängulaud moodustatakse neljast sektorist, mis valitakse pimesi kaheksa hulgast. Viies läheb punktitabeliks. Ses mõttes osavalt tehtud, et mängulaua nii esi- kui tagumine külg on otstarbekalt ära kasutatud. Kokku pandud mängulauale pannakse linnadesse piltide järgi väikesed asukohatükid, igasse kaks. Kümne erineva Kingdom Builderi kaardi hulgast valitakse pimesi kolm, mis on mängus punktide teenimisel eesmärkideks. Maastikukaardid segatakse ning iga mängija saab alguses kätte ühe kaardi.

Kuidas asi edasi läheb? Lihtne. Mängija avaldab oma maastikukaardi ning ehitab vastavasse kohta kolm maja. Ja ongi kõik. Viskab kaardi käest, võtab uue ning järgmine ring teeb sama. Milles siis point? Point on selles, et iga kord peab võimalusel olemasolevate majade kõrvale ehitama. Kui kõrvale ehitada pole võimalik, siis võib panna juba kuhu tahad. See sunniviisiline ehitamine teebki mängu omapäraseks ja huvitavaks. Sageli ka frustreerivaks.

Kuidas punkte saab? Neid loetakse alles mängu lõpus ning kindel on see, et lossi kõrvale ehitatud majad annavad lõpus kolm punkti. Kuid ülejäänud punktid tulevad juba Kingdom Builderi kaartidelt. Need ongi kaardid, mille järgi peaks panema mängus omale strateegia paika. No näiteks peab mängulaual olevad linnad ja lossid omavahel ühendama. Või näiteks muutuvad mäed kohutavalt populaarseks, andes iga sinna kõrvale ehitatud maja eest ühe punkti. Erinevaid võimalusi on palju ning kuna ühes konkreetses mängus on neid kaarte kasutuses kolm, siis võivad nende tingimused mõnikord üksteisega isegi vastuollu minna, nii et tekib tõsine probleem, kuidas kõiki lahendada.

Heaks abiks tingimuste täitmisel on linnades asuvad asukohatükid, mille kätte saamiseks peab oma maja vastava linna juurde ehitama. Tükil on eriomadus, mida saab kasutada üks kord oma käigu jooksul terve ülejäänud mäng. Näiteks saab nendega maju mängulauale juurda panna, majade asukohti laual vahetada jne. Igast linnast saab üks mängija vaid ühe tüki ning kui sest ilma jääb, siis oma viga, et nii hilja kohale jõudis. Kui sa aga linna juurest oma maja mingi nipiga mujale liigutad, pead ka sellest tükist loobuma (reegel, millesse alles eile esimest korda süvenesime).

Mängulaual tekitasid sinna joonistatud sillad küsimuse, kas neid saab kuidagi mängus kasutada. Reeglites ei olnud nende kohta küll sõnagi öeldud, nii me siis tegime nö "omad reeglid". Nüüd saime vastuse, et jah, sildadel pole mingit tähendust, kuid mine tea, äkki kunagi laiendis lähevadki kasutusse. Ühesõnaga - andsime neile hea idee, mille üle mõelda. :)

Ja ongi selline mäng. Lihtne, kuid geniaalne. Või oli see vastupidi. Martin, kusiganes sa ka praegu poleks, ole seal kauem! Ma mängiks seda veel. :) Või veel parem - palju sa selle kasutatud mängu eest tahad? :P

Pärast Esseni messi

2011-10-31T16:11:00.005+02:00

Pärast Esseni messi sõitsime nädal aega Euroopas ringi, autos kallihinnaline mänguhunnik - kuskil 500 euro ulatuses. Nii mõneski kohas oli mõte auto kõrval ööbida, et keegi varandusega plehku ei paneks (eriti Brüsselis), kuid õnneks sai siiski kaasaegseid lahendusi tarvitusele võetud.

Kuna Martin tegi Essenis usaldavalt lahti oma Kingom Builderi, sai see meie reisi kõige populaarsemaks mänguks. Pea igas ööbimiskohas sai see ette võetud ning mõnuga mängitud, mistõttu me kaalume juba Martinilt selle kui kasutatud mängu ära ostmist. :) Šveitsis sai seda kogunisti 7 korda mängitud ja ei ütleks, et sellest tüdinenud oleks. Pigem tundub, et see on muutunud taas üheks lemmikuks. Stiililt lihtne ja äärmiselt elegantne, samas ka strateegiline. Ega midagi - Queen Games on hea mänguga taas kord välja tulnud.

Teisi mänge on küll silitatud ja vaadatud, kuid mitte mängitud. Eks lauamänguõhtul saab proovida (kui selleks ajaks reeglid enam-vähem selged on).

Messi ajal aktiveeris BGG ka minu tehtud pisikese microbadge'i seiklusmängude fännidele. Tahtsin millalgi sellist pätsi endale osta ja avastasin, et taolist polegi olemas. Nüüd on võimalus selline väike junn endale muretseda ja mind rahaliselt toetada. :) Avastasin, et Kristjan on seda juba teinud.

Ja siis lubatud Udo Grebbe oksjoni video. :) Parimad palad on sisse jäänud, iseasi kui hästi kuulda on. Peaks otsima mingi vidina, millega seda timmida, kuid siiani on kõik katsetused erinevate programmidega ebaõnnestunud.

Lisaks avaldan ka video lauamängude tänapäevase tehnoloogiaga. Varsti juhime oma käike mõttes ja mängu enda jaoks pole enam ekraani vajagi...

Internationale Spieltage Spiel 2011 - 4.päev

2011-10-23T22:25:00.030+03:00

Viimasel päeval ootasime messil metsikut rahvamassi, kuid veidral kombel oli liikumine isegi vabam kui laupäeval. Imselt Saksamaal võetakse pühapäeva ikka tõsise puhkepäevana.

Alguses olid kõigil omad tegemised, nii jäi ajapuuduse tõttu ära Martiniga Kingdom Builderi taasmängimine, see-eest toimus aga Ascensioni laiendite proovimine. Pärast mängu olime kõik ühel meelel: tegu on fantastiliselt hea kaardimänguga, millele laiendid annavad väga palju juurde. Nin esimest korda tundus, et isegi mängulaual on mingisugune mõte. Kaardid on aga uuesti illustreeritud, värvirikkamad ning loomulikult on palju uusi tegelasi.

Martin otustas meid taas hüljata, kuid tema lahkumisest oli ka omamoodi kasu - saime nimelt oma käsutusse Martini renditud kapi, mis küll tema enda mänge pooleldi täis oli, kuid kuhu ka meie omad hiljem mahtusid. Martini järel läks välja ka Aigar, kes pidi pangaautomaadist raha juurde võtma ning teda ma ootasin ligi pool tundi, kuna Aigar pidi asjaolude sunnil minema messikeskusest võimalikult kaugele oleva automaadi juurde, kuna lähedalasuva juurde oli moodustunud mitmesaja meetri pikkune järjekord.

Pärast seda oligi aeg hakata liikuma Udo Grebbe oksjoni suunas, kus ma lõbustasin end peaasjalikult põhiosalejate pildistamisega. Nii jäi pildile Vunts, kes on osalenud absoluutselt igal aastal oksjonil ning võtab asja väga tõsiselt. Samuti Heidelbergi boksi tegelane, kes ostis asju ilmselt rohkem oma boksi kui enda tarvis. Ajakirjad igatahes läksid ludinal. Kahjuks ei saanud ma pildile Jeremy Clarksonit meenutavat tüüpi, kes muidu oli igal oksjonil kohal nagu 5 kopikat, kuid just seekord ta ei tulnud. Mäletasin teda muidu ka eelmisest aastast.

Kõige lõbusam oli siiski oksjoni juures see kui Udo Grebbe meie saabumisel Aigarit jõllitama jäi ning teatas muiates talle, et ta näeb välja nagu tennisist Novak Djokovic. Üldse suhtles ta meiega juba nagu vanade tuttavatega, mis oli päris muhe. Iga kord enne oksjoni algus teatas ta meile, et me letiäärset tooli nihutaksime, kus peal me tavatsesime istuma vajuda veel enne kui asi pihta hakkas. Viimane kord pöördus ta meie poole terve pika lausega harjumusest saksa keeles, mispeale Aigar tähendas talle, et tal pole aimugi, mida ta ütles, kuid meile on reeglid nagunii teada.

Kuna me rohkem liikusime ringi kui mängisime, jäid silma igasugused huvitavad inimesed, asjad, mängud, mis jäidki põhilisteks täna tehtud piltideks. Suurem osa ajast läks kottide tassimisele ning hinnasiltide uurimisele.

Siiski oli meil piisaval aega ühele lihtsamat sorti mängule nimega Atlantis.

Mäng oli tõesti oma olemuselt lihtne, kuid samas mänguliselt nii kohutavalt keeruline. Mingite segaste asjaolud tõttu ei saanud ma mängus ühtegi punkti, kuna aga Aigar mängu võidu kinni pani. Oleks selle ehk isegi ära ostnud, kuid leidsime ühiselt, et 25 eurot sellise mängu eest on ilmselgelt liiga palju.

Lohutuseks läksime hoopis uuele Grebbe oksjonile, mis oli mängude poolest küll rikkam, kuid osalejate poolest vaesem kui kunagi varem. See oli esimene kord, kus ma tundsin, et mul on igav. Rahvas ei pakkunud, vanu tuttavaid nägusid polnud ning kuigi Grebbe tegi, mis võimalik, et seda kõike elus hoida, siis 4 päev järjest särada oli ka talle juba raske. Pärast oksjoni lõppu jagati aga kõigile osalejatele tasuta Command&Strategy ajakirju, nii et nüüd olen ka mina ühe sõjamängu omanik.

Hakkasime väljapääsu poole liikuma, kuid ma ei pidanud vastu ja läksin tagasi meie tuttava ameeriklase juurde ning ostsin ära punamütsikese mängu. Sain koguni mõlema omaniku autogrammid peale. Nüüd on vaja veel ainult leida inimesed, kes seda tahaksid mängida.

Udo Grebbe oksjoni pärlid võtsin ka ise seekord linti, kus on kahjuks suur taustamüra, kuid ehk on võimalik siiski midagi aru saada. Lugejateni jõuab see siiski alles siis kui koju tagasi jõuan.

Internationale Spieltage Spiel 2011 - 3.päev

2011-10-22T23:29:00.007+03:00

Kolmas päev algas tõdemusega, et nädalavahetusel on rahvast rohkem. Surusime end läbi masside Fantasy Flight boksi poole, kus tegin ühe impulsiivse ostu - muretsesin mingisuguse veidra (aga odava) Cat & Fish mängu. Paistis naljakas ja isegi kui pärast ühte mängu tundub, et seda rohkem enam mängida ei taha, saab ju alati müüki panna kui "otse Essenilt ostetud lauamängu".

Läksime taaskord piiluma Wilderness mängu ning seekord oli meil õnne. Saime kohad laua taga ning üks tegelane, kes oli tulnud eemalt mängu kiibitsema, lükati ka kohe letti. Ega midagi - mäng on väga hea. 175 eurot ma küll välja ei käi selle eest, aga mängida oli mõnus, kuigi Aigaril oli lihtsalt roppu moodi õnne. Mängu idee on jõuda mängulaua ühest servast teise seal asuvasse külakesse ning püsida elus. Sellal kui me teise tüübiga raskelt ning vaevaliselt küla poole liikusime, kuhu jõudmine oli mängu lõpu tingimuseks, lippas Aigar igasuguste heade sündmuskaartide toel välejalgselt hurtsiku suunas. Üritasime iganes teda takistada, kuid isegi siis kui ta peaaegu poolsurnud oli, õnnestus tal kuidagi lõppu roomata ning mängu võit kinni panna. Tasuks hea mängu eest premeeriti teda FryxGames mälupulgaga ning anti pilet finaalmängule.

Udo Grebbe oksjoni alguses tabasime loomulikult Martini esireas istumas, kuid oksjon ise oli jällegi üsna lage heade mängude poolest. Küll aga oli see täis Udo enda emotsioone: "And here's another critical shit... sorry, hit! Starting with 1 euro!". Ja nii edasi samas vaimus. Oksjoni lõpus otsustas Aigar õnne proovida loositäringutega, millel iga vise võitma pidi. Ja nii õnnestuski tal endale saada mäng House of Spirits, lisaks veel Command&Strategy ajakiri. Paistis olevat õnnelik käsi...

Kuniks läksime Wildernessi finaalmängule, kus 10 osaleja hulgast loositi välja 6 õnnelikku mängijat. Aigar kahjuks finaali ei pääsenud ning nii me suundusime veidike tusaselt tagasi miniatuuride keskele arutades endamisi, et FryxGames oleks saanud ju ka kaks finaalmängu korraldada.

Vaadanud miniatuurid üle, avastasime boksi tühja lauaga, kus keegi ei mänginud. Istusime varmalt maha, vaatamata isegi, mis mänguga tegemist on. Meie juurde tuli neiu, kes küsis, kas inglise või saksa keeles. Kui ütlesime, et eelistaks inglise, andis ta reeglite seletamise au mängu omanikule endale, kelle näol oli tegemist ühe erakordselt särava ning irooniliselt vaimuka tegelasega. Mäng ise oli Little Dead Riding Hood, reeglite poolest ääretult lihtne, kuid meeletult suure keeramise mehhanismiga. Mängu algus juba algas taoliselt. Nimelt sarnaselt Wildernessiga pidi jõudma elusalt mängulaua ühest servast teise ehk siis 4 punamütsikest pistsid vanaema maja poole kihutama läbi sünge, hunte täis oleva metsa. Juhuslikult olin mina alustav mängija, kes pidi valima endale karakteri ning siis liikuma. Võtsin maast kolm tükki ning pidin need mängulauale asetama. Ühe peal oli hunt, nii ma siis panin selle heade tavade kohaselt ja kõhklematult mängu looja ette. "You can't put it there," ütles tema. "Why not?" küsisin. "Because I'm the owner of this game." "Yeah, I know, that's why I put it there!" Mängu keskel üritasin teda segadusse ajada väitega, et ma pole üldse sinine mängija, vaid hoopis punane. Pärast seda kui ta oli käinud punasele ehk Aigarile mingi suht nõmeda kaardi ette ning avastas, et see polegi mina, haaras ta kahe käega peast kinni ja küsis: "Are all Estonias like you?" Kuid pärast mitmekordselt taolist keeramist temale kui põhivaenlasele teatas ta, et me hakkame talle üha rohkem meeldima ning küsis vahepeal oma naiselt, kas too on kindel, et nad meid ikka ei tunne. Igatahes lõppes mäng Martini võiduga, mispeale Martin läks ja ostis endale ühe nende mängu ära, küsides ka autogrammi, mida talle lahkelt jagati koos pühendusega. Seda võib näha Martini mängu pealt, mis seal seisab.

Olles tükk aega messil suht sihitult ringi konnanud, läksime Queen Games'i boksi lootuses seal Frescot mängida, kuna Martin polnud seda mänginud. Sinna jõudes avastasime aga, et Fresco on kinni, küll aga on Kingdom Builderil laud vaba. Kiirustasime kohale ning valmistusime õpetaja ootamiseks, kes seekord tuli aga päris kiiresti ning seletas isegi reegleid arusaadavalt ning lihtsalt. Ka mäng ise oli lihtne, kuigi alguses tegime kõik vigu ning põhireegel kippus meelest minema, mis ajas mind hulluks. Kuid pikapeale muutus asi arusaadavamaks ja pärast mängu lõppu (kus Aigar väga alatult võitis) tahtsime teha kohe uue mängu, mis aga ajapuudusel ära jäi. Mäng mõjus mõnele meist aga nii hästi, et Martin läks ja ostsis selle ära. Kõigest 35 euro eest.

Ja oligi päevake möödas. Leppisime homme hommikuks Martiniga uue Kingdom Questi mänguaja kokku ning läksime laiali.

Internationale Spieltage Spiel 2011 - 2.päev

2011-10-22T00:33:00.007+03:00

Teise päeva hommikul jõudsime oma üllatuseks koguni enne messikeskuse uste avamist kohale. Seetõtt oli uste taga väikene, kuid täiesti talutav saba.

Mõeldes, kus messi osas Martin võib asuda, alustasime oma ringkäiku odavate mängude boksist ning liikusime messihalli keskossa. Aigar kadus kuhugi ning mina uurisin Warmachine'i, mida ka mängima kutsuti, kuid millest siiski keeldusin kartuses, et see liiga pikaks läheb. Erinevaid kaupu silitades jooksin Martinile sülle ning sealt edasi ühendasime oma väed ja läksime kõik koos luurele.

Kuniks mina vaatlesin miniatuuride värve ja pintsleid, arvutades endamisi kulud kokku, silmitsesid Aigar ja Martin joovastavate nägudega täringuid. Martin uuris neid vastu valgust nagu teemante, hea, et veel hambaga ei proovinud.

Tahtsime täna kindlasti päeva rahulikumalt võtta ning ka mõnda mängu proovida. Kuna eelmisel päeval tutvustatud Alcatraz paistis huvitav, seadsime sammud sinnapoole, kuid oh häda! Kohad oli võetud ning ei paistnud ka, et keegi oleks tahtnud hakata sealt lahkuma. Jalutasime edasi, kuni avastasime Pitchcari, kus kiiremale osalejale oli koguni auhind välja pandud. Kahjuks me nii kõrgele tasemele ei küündinud, kuid osa võtsime sest siiski kõik.

Alcatraz ei olnud endiselt vabanenud ning ma lõin sellele lõpuks käega. Suundusime taas miniatuuride maailma ning ühtlasi ka Ascensioni boksi mängima ja särke ostma. Kartsime, et viimase tegevuse hilisemaks jätmise korral võivad olla õiged suurused läinud. OK, 3XL oleks ilmselt jätkunud pühapäevani, aga ma kartsin, et S on selleks ajaks kadunud. Nüüd olen ühe ilusa särgi omanik. Järgmisel lauamänguõhtul astub uksest sisse stiilne kolmik. Oma võidust Ascensioni mängus ma enam pikemalt ei kirjutagi. See on muutunud nii tavaliseks... (evil grin).

Udo Grebbe oksjonist võtsime taaskord osa, kus Udo oli seekord end ka tavapäraselt üles löönud. Laual oli rohkem mänge, kuigi mitte häid... Martini suureks kurvastuseks. Osad olid pealegi kõvast kannatada saanud - karbid lömmis, sisemus lömmis. Aigar sai siiski ühe suhteliselt odava mängu omanikuks, mis Ovele edasi läheb.

Mina seevastu kauplesin välja pildi Süüria kuninga endaga, kes enne seda rääkis, et ta tegelikult kardab natuke pildistamist ja nende üles laadimist, kuna mõnikord võib oksjonil tema käeasendi järgi jääda mulje kui Hitleri ülistajast. Pilt on nüüd aga hindamatu väärtusega.

Tahtsin kindlasti näha rootslaste Wilderness mängu, mille kirjeldus mulle BGGs enne Essenisse tulekut meeldis, kuid laua juures sellele mängule löögile ei pääsenud. Seevastu aga tegime koos FryxGames esindajaga (Martin otsustas meid alatult hüljata) Space Stationi, kus ma näitasin oma lauamängumeistritelt õpitud oskusi: 1. peksta kindlasti mängu õpetajat, 2. peksta mängurit, kes tavaliselt mängudes võidab. See õnnestus mul nii hästi, et suutsin mängu võita. Kahjuks ei pääsenud ma edasi finaali, kus oleks võidu korral mängu auhinnaks saanud. Liiga vähe mängijaid oli meie lauas (pagana Martin).

Oles teinud 10 minutilise Rumble in the House'i, läksime edasi Queen Games'i boksi, kus ühe laua vabanemisel kohe platsi võtsime. Fresco, mis sellel laual oli, nõudis 4 inimest ja nii me siis ootasime 10 min, et meiega veel keegi ühineks. Lõpuks tuligi üks paarike, kes tahtsid seda mängida ning siis ootasime juba 15 minutit mängu õpetajat, kuna sealses käras ise reeglitest midagi aru saada oli ilmselgelt võimatu. Uskumatu, 20 lauda, kuid ainult 3 õpetajat. Käisin küll kahe Queen Games'i esindaja käest küsimas, kas nad ehk tuleksid appi, kuid üks ei teadnud sest mängust midagi ja teine oli kinni. Viimaks tuli mingi tibi, kellel oli raskusi ingliskeelsete sõnade, samuti mängu sisu meelde tuletamisega, kuid lõpuks sai mängu mõte meile üldjoontes selgeks ja nii me hakkasime sellega pihta. Mäng on täitsa OK ning vastasmängijad olid samuti toredad tegelased. Poiss võttis küll asja enam-vähem nii tõsiselt kui Neeme, kuid õnneks lühema ajaga. Tema selle mängu võidu kinni ka pani.

Kell oli 6 ja kaalusime lahkumist. Tegime ühe pisikese lõputiiru, mille hulgas avastasime nii mõndagi huvitavat - 20 eurose 1853 ja Ghost Stories'e delux versiooni.

Internationale Spieltage Spiel 2011 - 1.päev

2011-10-20T22:50:00.019+03:00

Lauamangud.ee tegi illustratsioonidega lühijutu 2011 a. lauamängumessist. Kuna ma pidin kirjutama, kuidas asjad tegelikult toimusid, siis tuleb väheke pikem jutt illustratsioonidega.

Messikeskuse juurde jõudes viskas Aigar mu autost välja, et ise parklasse kohta otsima minna. Mina läksin lõdisedes piletisaba lõppu, mis oli eelmise aastaga võrreldes ikka 5x lühem. Jõudsin vaevalt end seal sisse seada kui minu juurde tulid kaks sakslannat küsima, kas ma tahan messil olla 4 päeva ning edasi - kas ma oleksin huvitatud grupipiletist. Kuna ma muidugi olin, pandi kamp kokku ning enne kui Aigar parklast kohale jõudis, olin ma juba piletitega sees.

Aigari kohale jõudes seadsime sammud lettide vahele ning otsustades, et sel aastal me vähemalt esimesel päeval suurt midagi ei osta, vaid rohkem vaatame ja mängime, liikusime aeglaselt ja uudistades ringi. Rahvast paistis vähe olevat. Huvitavaid mänge paistis samuti vähe olevat. Või oli asi selles, et ikkagi 3 aasta järjest viibisime messil ning hakkasime harjuma ning liiga nõudlikuks muutuma...

Miniatuuridest rohkem lugu pidades kui mõni aeg tagasi, sai nende keskel ringi käidud ja imetletud. Mõtlesime värve osta, kuid lükkasime ka selle pühapäevale. Vaevalt need otsa saavad.

Avastasin ühe leti juures iPadid, millel mängud peal, sh Agricola, Summoner Wars, Ascension jm. Viimast proovisin isegi mängida. Ascensioni leti juures aga sattusime T-särkidest ning kahest laiendist vaimustusse. Aga ikka lükkasime ostmise edasi.

Pratchetti mängu delux versiooni nähes tilkus Aigari süda verd, kuid seda 120 euro eest ka ikkagi ostma poleks hakanud. See-eest läksime hoopis osa saama kohustuslikust programmist - Udo Grebbe oksjonist. Ka see tundus sel aastal olevat lahjem ning tühjem. Grebbe ei olnud oma kostüümis, mänge oli vähe ning oksjon toimus tavapärase 3 korra asemel vaid 1 kord päevas. Küll aga saime oksjonil kokku Martiniga, kes istus enne algust kohal nagu 10 euro senti ning võttis ka paari mängu juures sõna. Pildil on aga mäng, mille eest Aigar õhinal pakkumisi tegi, Ovet meeles pidades. Kahjuks läks see siiski mujale.

Edasi käisime juba kolmekesi ringi ning vaatasime hindava pilguga üle ka 1830 rongimängu, mis nägi välja erakordselt kvaliteetne ja ilus. 50 eurot me selle eest aga välja käia ei tahtnud ning kuna Martin otsustas jääda üht sõjamängu vaatama/kuulama ja me ei jaksanud teda oodata, tegime oma tavapärast ringi: miniatuurid, odavad mängud, Fantasy Flight. Ja jälle uuesti - miniatuurid, odavad mängud...

Naljaka välimusega mänge oli palju. Samuti igasuguseid delux variante. 7 wondersil olid laual üüratult suured komponendid. Sellest võib mingit aimu ehk ka pildilt saada, kus on võrdluseks toodud kõrvalolev pastakas.

Pärast 8 tundi ringi kõndimist, kusjuures mitte ühtegi korda me ei istunud ega mänginud midagi, hakkasid jalad tuld lööma ning kaalusime äraminekut. Tegime küll korra peatuse soomlaste boksis, kus mõtlesime mängida, kuid selgus, et laual olev mäng on hoopis mingi prototüüp, mida keegi õpetama ei tulnud, niisiis liikusime edasi väljapääsu poole.

Ligi tund aega otsisime Valley Games' boksi, kuid seda me ei leidnudki. Paistab, et teda messil polegi seekord. Kella 6 ajal lahkusime messilt hotelli suunas, võttes nõuks homme aega rohkem istudes veeta ja mängida. Tänane päev läks nagu rohkem liikumisele ja kaalu kaotamisele.

DungeonQuest

2011-10-13T12:00:00.000+03:00

Esimesed hommikupäikese kiired sirutuvad üle Terrinothi, lüües lahku varjud, mis katavad tulest mustunud kivihunnikut, mis oli kord kindlus. Ainult neli torni püsivad puutumatuna, mille plokkidel on näha tohutuid draakoniküüniste jälgi. Kui valgus langeb hoonele, vajuvad tornide rasked kiviuksed nähtamatu mehhanismi ja maagia abil lahti, tekitades sissepääsu purunenud varemete alla koopasse. Täpselt nii nagu legendides kirjeldatud.

Tohutu rikkus ootab seiklejat, kes on piisavalt tugev, et vastu astuda sees varitsevatele olenditele ning kes on piisavalt tark vältimaks lõkse, mis teda ootavad. Kuid ta peab olema kiire, kuna päikese loojumisel uksed sulguvad ning siis pole enam mingit pääsu draakoni kohutava viha käest.

Tere tulemast Draakonitule koopasse.

DungeonQuestist rääkisin ma veidi oma puhkepäeva lauamängusessiooni postituses, kuid nüüd kirjutaks juba pikemalt, kuivõrd mäng on niivõrd fantastiline. Fantastiline oma lühiduse, ootamatuse ning lõbususe poolest.

Mäng võib kesta 5 minutist kolmveerand tunnini, oleneb kui kiiresti surma saadakse. Aga leidub ka õnnelikke, kes käivad koopas ringi, varastavad draakoni nina eest nodi ning väljuvad rikka mehena enne päikeseloojangut. Mul on see nii isegi üks kord juhtunud.

Mängus on palju kaarte, palju täringuid ning palju koopatükke. Strateegiat kui sellist siin mängus pole. Absoluutselt juhuslik, täielik õnnemäng (kuigi eile pärast 3ndat võitu tähendas Aigar: "Mis mõttes juhuslik? Puhas strateegiamäng!"). Aga kui nt taolised õnnemängud nagu Reis ümber maailma või Tsirkus on lihtsalt igavad ja võivad kujuneda veel pikaks (kaua võib kitsega mööda redelit alla tulla?), siis DungeonQuest on põnev ja käigud lühikesed. Ega teistelgi igav ole - küll "aidatakse" kollidega võidelda, küll tehakse nägu, et tuntakse kaasa teise ebaõnnestunud käigutüki valimisel... Nalja on kõigil.

Seda mängu ei saa tõsiselt võtta. Unustage ära, et siin mängus selgub võitja. See võit ei pruugi kellelgi tulla. Isegi kui üks mängija veel järele jääb, võib ka tema piinarikkalt surma saada vahetult enne koopast väljumist.

Mängu mõte on lihtne: minna koopasse, käia seal veidike ringi ning korjata nodi, et siis õigeaegselt mingisuguse kraamiga (soovitavalt teiste mängijatega võrreldes, kui neid veel järel on, suurema summaga) väljuda. Iga käik algab mängulaual kobamisi sammu astumisega, koopatüki võtmisega ning siis tagajärgedega leppimisega.

Kaarte on, nagu ma ütlesin, palju. Olenevalt sellest, kuhu sa oma sammuga jõudsid, selgub, millise kaardi võtma peab. Kas satud deemoniga vastamisi, langesid lõksu, üritad salaust leida või varastad draakoni eest nodi - kõige jaoks on oma kaardipakk.

Võitlused on üsna lihtasd - üks ühele kas siis kaartide või täringutega. Mina olen siiani mänginud vaid täringutega, kuna see olevat (veel) kiirem mängimise viis, kuid proovin millalgi ära ka kaartidega variandi. Pidada andma mängule nii mõndagi juurde.

Karakterid on, hmm, huvitavad, isesuguste eriomaduste ning oskustega. Oskusi kuidagi arendada küll ei saa, kuid elu teevad lihtsamaks mõned kaardid või lihtsalt korralik täringuveeretus.

Täringust sõltub siin mängus palju. Põhimõtteliselt sünnivad kõik juhtumised sinu enda käe läbi. Kui auku kukud ja surma saad oled ise süüdi, et kahe täringuga 2 silma veeretasid. Aga seepärast ei maksa veel masenduda. Vähemalt 15 minuti pärast algab uus mäng, kus kõike saab korrata.

Miks ma DungeonQuesti nii kõrgelt hindan? Mulle meeldivad seiklusmängud. Mulle meeldivad (eriti viimasel ajal) kiired mängud. Mulle meeldivad järjest enam mängud, kus ei pea oma käiku tehes segaseks mõtlema ning kus tulemust ei otsusta strateegilise mõtlemise puudumine, vaid õnnelik-õnnetu käsi täringuviskes. See ei tähenda muidugi, et ma ainult sellised mänge edaspidi mängiksingi, kuid vahelduseks karmimatele ehitus- või majandusmängudele on see suurepärane variant.

Carson City

2011-10-07T13:42:00.001+03:00

Carson City, Nevada. Aasta on 1858.

Sul on hulk vapraid kauboisid ning su plaan on osta parimaid maatükke selles uues linnas, ehitades üles kõige jõukamad rantšod, trahterid, kaevandused. Sul peab olema julgust, kutsudes oma vastaseid duellile, kaitsmaks ja säilitamaks oma parimaid kinnisvarasid.

Võitja saab olema kõige silmapaistvam kodanik Carson City's.

Sünnipäevaks saadud Carson Cityit olen ma nüüd mänginud 4 korda (kui mitte arvestada paar aastat tagasi Essenil mängitud kõige esimest korda) ja peab tunnistama, et mäng läheb iga korraga paremaks. Mitte, et ta enne halb oleks olnud - muidu ma poleks seda soovinud. Kuid rohkema mängimisega hakkab erinevatest võimalustest, strateegiatest aru saama.

Mängud on olnud täiesti eriilmelised. Iga kord erinev algus (setup), erinev sissejuhatus, erinev mängu käik. Midagi ette planeerida on suht võimatu, kuna esiteks ei tea, mis maha tuleb ja teiseks ei tea, mida vastane kavatseb.

Mäng on meeletult lühike - kõigest 4 ringi. Kõige esimene kord tabas mängu lõpp kuidagi ootamatult. Olles alles mängus hoo sisse saanud avastasin mõningase meelepahaga, et ongi juba viimane käik ja rohkem enam plaanitud tegevusi teha ei jõuagi. Teine kord läks juba paremini, kuna siis mängisin juba mängu algusest peale mõttega, et mäng lõpeb üsna varsti. Kolmas kord läks eriti hästi, kuna siis sai proovitud maksimum mängijate arvuga ehk viiekesi ning sai korraliku skoori. Siis sai aga tehtud viga, kuna tegime teise mängu kohe otsa ning tabas häving. Tõsi küll, viimaseks ei jäänud, kuid väga paljud asjad jooksid rappa ning mõtlemine kiskus ka juba häguseks.

Eks see Carson City üks lihtne eurokas ole, kuid samas mõnusa teemaga - ega ma rohkem kauboimänge ei tea. Iga ringi alguses valib mängija omale karakteri ning siis käiakse juba vastavalt karakteri järjekorranumbri järgi. Karakterid annavad mõnusaid boonuseid, millest minu kaheldamatu lemmik on vürtspoodnik. Aga ka ülejäänud on vajalikud olenevalt mängu staadiumist või sellest, mis üle jääb.

Aga mis siis mängus olevateks võimalusteks on: osta endale maa, ehitada teid ja hooneid, koguda raha ja võidupunkte ning pidada üksteisega duelle. See viimane lisab mängule eriti head vürtsi juurde. Viimased kaks mängu olidki selle poolest erilised, et kiskus meeletuks sõjapidamiseks. Kahe mängijaga mängus ei olnud duellist juttugi, kuna siis sai kõik asjad rahumeelselt jagatud.

Võib juhtuda, et veel kolmanda käigu alguses on täiesti ebaselge, mida peaks tegema, et punkte saada. Võib juhtuda, et plaanitud tegevus lendab tühja, kuna mõni teine mängija käib osavalt ette. Võib juhtuda, et oled lihtsalt valesti kalkuleerinud oma tegevusi. Aga selline ootamatus käibki selle mängu juurde. Isegi kahe mängijaga mängu puhul.

Veel mõned korrad mängimist ning see tõuseb mul ilmselt ühtede lemmikmängude hulka. Kuigi üldiselt vaadatakse eurokatele suht põlastusega, siis mina neist ära ei ütle. Täitsa head mängud.

Kaks nädalat Essenini

2011-10-05T12:32:00.002+03:00

Ei saa üle ega ümbert, et Essenisse minek läheneb väga kiiresti. Juba kahe nädala pärast algab sõit Saksamaa poole ning siis on juba neli vaimustavat päeva täis mänge ja rahva trügimist.

Mitte mingeid ostuplaane pole, nii et seda vaatab täielikult kohapeal, kas ja mis kaubaks võiks minna. Väga õhkõrnad ideed on, mida võiks vaadata, aga edasine sõltub juba rahakotist (mis kisub küllaltki õhukeseks).

Lauamangud.ee lubas teha reportaaži ka sellel aastal ning ega mina siis kehvem saa olla. Ehk siis nagu juba kommenteeriti: ma kirjutan asjadest nii nagu nad tegelikult on. :)

Lugemiseni. :)