Millest alustada ?

Päris ühesugust soovitust ei saa ka niiske maa puhul alati anda. Igal aial ja aiapidajal on oma vajadused ja mõtted, mida ta plaanib seal aias tegema hakata ja kui palju on ta sinna nõus panustama aega ja raha.

Selge on see, et liigne niiskus on väga paljudele taimedele vastuvõetamatu. Ka inimesel endal on vaja aias ringi liikumiseks kuiva maad. Enamik taimi suudab üle elad harvad pikemad vihmavalingud, kuid kohtades, kus maapind on pikalt niiske võivad juured lämbumise tõttu surra. Seal on ka erandeid spetsiaalselt sellistele tingimustele kohanenud taimede seas.

Teerajad on võimalik madalamates kohtades planeerida pinnasest kõrgemale puitradadena. Terrassid saab ehitada osaliselt märgade alade kohale kõrgematele vaiadele. Nii saab ka suurema niiskusega oma aeda rohkem nautida.

Valida on üldjoontes erinevate võimaluste vahel:

• Üheks on maa kuivendamine drenaaži abil.
• Võimaluseks on maapinna tõstmine ja kallete tekitamine oma krundil nii, et mingid kohad muutuvad kuivemaks ja vaid madalamale alale tekib märjal ajal vee kogunemise koht.
• Veel on abiks, kui taimi kasvatada kõrgpeenardes.
• Ja võimalus on valida kasvatamiseks taimi, mis liigniiskust taluvad.

Drenaažisüsteem rajatakse tavaliselt koos maja ja vihmaveesüsteemide ärajuhtimisega, kuid kui seda ei ole saab seda ka hiljem välja ehitada.

Maapinna tõstmisega üldjuhul planeeritakse maapind maja lähedal kõige kõrgem ja sealt edasi kaldega servadele lähemale. Et kõik vesi naabrite juurde ära ei voolaks ja omakorda neile probleeme ei tekitaks, jäetakse krundile madalamasse kohta võimalus vee kogunemiseks. Näiteks võib selleks olla väike veesilm mille ümber saab rajada veeaia. Või ehitatakse äravool kuivenduskraavi või ka raske savika pinnase puhul on võimalik ehitada killustikuga maaalused drenaazikaevud, kus vesi kiiremini pinnasesse imbub. See aga ei tööta kõrge põhjavee puhul, kus vesi on nagunii kõrgel ja ära voolata pole kuskile.

Võimalik on ka tõsta maapinda või planeerida terve krunt nii öelda astmete või terrassidena. Ehitada välja suuremad kõrgemad alad, mille servi piiravad kivimüür või puitääris. Seal siis kõrgematel astmetel saab kasvatada niiskust mittetaluvaid taimi.

Püsivalt niiske pinnase korral saab taimi kasvatada ka kõrgpeenras. Kõrgpeenra alumine kiht peaks olema täidetud killustiku, kivide või kruusaga või muu kergesti vett läbi laskva materjaliga, nii, et vesi ei saaks koguneda ja saada võimalust kahjustada taimede juuri.

Kõrgpeenral on mitmeid plusse:

• märja ja vihmase kevadega võimaldab kõrgpeenar alustada taimede kasvatamist varem – kõrgemad kohad saavad varem jagu liigniiskusest
• kõrgpeenras saab kasvatada niiskust pelgavaid taimi
• väga hästi kasvavad kõrgpeenras kuivust taluvad taimed
• kõrgemale tõstetud peenraid on mugavam ja lihtsam hooldada
• väiksemad taimed on kõrgemal paremini nähtavad
• eraldatud peenrasse saame kergemini luua taimedele neile sobivad tingimused

Kõige keskkonnasõbralikum on planeerida ja arvestada kujunduses kohalike oludega. Veidike mängida maapinna kõrgustega, et tekiksid kuivemad ja märjemad alad. Taimmaterjali valikul arvestada taimedega mis taluvad või lausa soovivad niiskemat pinnast. Häid vihjeid selleks, mis taimed võivad liigniiskele pinnasele sobida, saab loodusest. Oma krundile lähedaselt alalt ja vaadates looduses teisi kevadiste ja sügiseste üleujutuste käes olevaid alasid. Mis taimed seal kasvavad ja on hästi kohanenud.

Pikemalt kõrgpeenarde ehitamisest olen kirjutanud ka varem.

Aasta on 2013. Kaljukadakas on talvel saanud kõvasti päikese käest kõrvetada.

See oli 2013 aasta talvel, kui minu aia kaljukadakas sai kõvasti kevadel päikesega kannatada. Kohe nii kõvasti kannatada, et arvasin, et sellest küll enam asja ei saa. Selleks ajaks oli kadakas kasvanud aias umbes 12 aastat ja sirgunud umbes 3 m uhkeks puuks, nii, et kevadpäikese eest varjutanud polnud ma teda juba aastaid enam ulatanud.

Kevadel lohutasin ennast mõttega, et ootan jaanipäevani ja siis vaatan edasi, mis teen. Ei jaanipäevaks ega suve lõpuks ei olnud pilt sugugi eriti paremaks läinud. Puu oli ikka täiesti pruun. Millegipärast ei kippunud sisetunne aga mind takka kiitma, et ma saega puu kallale läheksin. Nii ta jäigi, suve lõpus näitasid võrsetipud juba kasvamise märke ja mõnedele okstele olid tekkinud seespoolt uued võrsed. Küll lühikesed, aga näha oli, et elu käib.

Miks ma seda räägin…sellepärast, et selle kadaka näitel võttis taastumine aega 3 suve. 2015 aasta suve lõpuks oli kadakas täiesti ilus roheline.

Ära ei lõiganud ma ühtegi suuremat oksa, kärpisin vaid võrsetippe ning eemaldasin väiksemaid pruune oksi, mis teiste seast välja paistsid. Kuid seda sai teha alles teise suve lõpus ja kolmandal suvel, sest terve esimese aasta nägi puu ühtlaselt ja samasuguselt kole ja pruun välja. Muutused, mis mind panid lootusrikkalt ootama olid need, et puu ajas uusi võrseid uinunud pungadest okste keskelt – rohkem tüve poolt.

Aasta 2015. Kaljukadakas on täiesti taastunud. Vahepealsetel talvedel päikesepõletust ei saanud.

Ma olen täiesti kindel, et kõik talvel päikesekahjustuse saanud okaspuud ei taastu ka nii pika ajaga. Eriti õrnad on ebaküpressid. Kuid selle kadakaga läks teisiti. Ootamine tasus end ära.

Ja kindlasti võin öelda, et väiksemõõdulisi okaspuid tasub karmi kevadpäikese eest varjutada siis kui lumi on maas ja maapind külmunud. Siis ei oota kevadel aias ees nii kole vaatepilt.

Lisan veel ühe pildi. See on tehtud aastal 2004. See on ajaloo pilt. Tehtud sel suvel, kui peenar sai rajatud.

Aasta 2004. Kaljukadakas on umbes meetrine.

Paljud taimed, mille aiapidajad oma aeda kasvama toovad, on küll ilusad, kuid nõudlikud ja vajavad palju hoolt. Nõnda polegi imestada, et aednikud veedavad kõik vabad hetked aeda kujundades, taimi istutades, peenraid rohides, kobestades, väetades ja kastes…

Samas neid taimi, mis aeda justkui ise sisse imbuvad ja mühinaga kasvavad, peetakse umbrohtudeks, millega tuleb võitlust pidada. Need elujõulised taimed liiguvad mööda aeda, levides risoomidega või seemneid tuulega laiali pildudes. Mõnes paigas peetakse umbrohuks naati, mõnes kohas kortslehte, karikakart, lupiini või ristikut – umbrohi on alati kooskõlas kasvukohaga, ilmudes just sinna, kus on olemas tema kasvuks vajalikud tingimused.

Toiduks süüakse enamasti mitmesuguste umbrohtude värskeid noori lehti ja võrseid – need on mahlased ja toitainerikkad. Umbrohud sobivad nii salatitesse kui smuutidesse, tee tegemiseks või maitsetaimedeks. Neist saab häid pirukatäidiseid ja kotlette, marinaadina lisandeid kastmetele ja pestot. Tee tegemisel on parem, kui vee temperatuur ei ole üle 70 kraadi – nii jääb alles rohkem kasulikku. Paljud taimed võivad olla kibeda või tugeva maitsega, seepärast maitse taime alati enne toidu sisse lisamist.

Korras aed või umbrohupõld?

Umbrohtude „kasvatamisel“ on üks võimalus hoida umbrohupeenar teistest taimedest eraldi – omaette aianurgas või kõrgpeenras. See sobib korda armastavatele aiapidajatele, sest nii on lihtsam hoida levimast juurevõsudega kiiresti paljunevaid taimi, näiteks naati.

Teine viis sobib aednikele, kes ei armasta aias liigset korda ning kellele meeldib väike segadus ja vaheldus. See on võimalus olla lihtsalt laisk rohija – lasta umbrohtudel teiste taimede vahel pisut suuremaks kasvada ja neid igapäevaselt toidu sisse kasutada. Nii võib teha aias väikese ringkäigu ning salatikauss saabki täis.

Taimede lehti ja võrseid pidevalt näpistades saame koguda mitu saaki ja nii ei pääse taimed õitsema ja seemned levima. Sellisel viisil aeda pidades peaks kasutama peenardes vaid toidutaimedele sobivaid orgaanilisi väetisi või kompostmulda. Kas siis rohima ei pea üldse? Ka mina mõtlesin ühel kevadel, et sel aastal ma üldse ei rohi, lihtsalt kasutan kõik umbrohud söögiks. Selgus aga, et nii kiiresti, kui umbrohi kasvada jõuab, ei jõua keegi süüa. Nii et siin on hea leida tasakaal ja vahel siiski rohida ka.

Tuntumad söödavad umbrohud

Kõrvenõges on väga väekas taim, esimene energiaandja kevadel. Meie aedades samuti tihti esinev raudnõges ja valge iminõges ehk piimanõges (ja selle magusad õied) on väiksema väega, kuid samuti söödavad. Et nõges toorsalatis ei kõrvetaks, valatakse see enne kuuma veega üle. Paljud ütlevad nüüd, et nii kaob kõik kasulik, kuid ka siin on hea kasutada mitte üle 70kraadist vett.

Malts

Levinuim on valge hanemalts, mis on mahlane ja maheda maitsega. Söödav on ka aedmaltsa punaselehine teisend, mis annab ohtralt isekülvi, kuid on väga rikas mineraalide ja vitamiinide poolest. Malts on spinati sugulane ja neid saab kasutada sarnaselt.

Vesihein

Väga mahlane vesihein kasvab kevadest sügiseni ja isegi talvel ilma lumeta võib teda peenardelt leida ja salatitesse või smuutidesse pista.

Harilik naat

Naadi noortest lehtedest sobib teha salatit või kasutada seda marinaadides ja maitsetaimena. Naadis on rikkalikult E- ja C-vitamiini ning palju eeterlikke õlisid. Naat puhastab organismi ning tema toime võib olla üsna tugev. Naadilehe mahlaga saab ravida ka sääsehammustusest haiget saanud nahka.

Harilik võilill

Võilille kõik osad on söödavad. Et võilill on natuke kibeda maitsega, on hea segada seda rohelise salatiga. Lehtede kibeda maitse vähendamiseks soovitatakse neid mõnda aega soolases vees leotada. Võilille pidevalt toiduks tarvitades kaob see tasapisi aiast ja tervis saab korda. Soodustab seedimist, puhastab verd ja sisaldab ohtralt mineraalaineid ja vitamiine.

Valge ristik

Ristiku noored lehed sobivad salatitesse. Ravitoimena alandab ristik palavikku ja leevendab köha.

Hariliku kirikakra, hariliku jänesekapsa, raudrohu ja teelehtede noored lehed sobivad salatisse.

Kevadine vitamiinipomm NAADIPESTO

• mõni peotäis värskelt korjatud naadilehti
• küüslauguküüs
• suur peotäis seemneid (seedermänni-, päevalilleseemneid või India pähkleid)
• u 50 g parmesani
• oliiviõli
• veidi sidrunimahla
• soola ja pipart

Mikserda ja sega kõik ühtlaseks, pane purki ja vala peale veel veidi oliiviõli. Säilita suletuna külmkapis. Maitseb hästi nii leiva peal kui pastaga.

Artikkel ilmunud ajakirjas ”Sensa” 2014 kevadel

Hekitaimede valikul peab kindlasti arvestama aia tingimustega, mida me palju muuta ei saa.  

Enne, kui hakata valima põõsaid meeldivuse järgi, tuleks arvestada mitut olulist tingimust. Kui on läbi mõeldud heki otstarve, kasvutingimused, väljanägemine, hooldusvajadus, siis on sobivate taimede nimekiri muutunud palju lühemaks ning valimine palju lihtsam. Lõpliku valiku saab teha siis selle järgi, mis sobivatest põõsastest enim meeldib.

Heki otstarve 

Esimene küsimus endale võiks olla: Mis otstarbeks hekki vajatakse? Hekid võivad täita koduaias erinevaid ülesandeid: tekitada privaatsust, varjates tänavalt tulevate pilkude eest, piirata peenraid ja ääristada jalgradu, varjata autode parkimise ala või majandusõue, muuta õu tuulevaiksemaks, tekitada erinevaid aiaruume, eraldades alasid üksteisest, pakkuda silmailu.

Hekkide jaotus kõrguste järgi:

• Kääbushekk – madalam, kui 50 cm. Sellisel hekil on vaid kujunduslik funktsioon. Kasutatakse lillepeenarde ja teede piiretel.
• Madal hekk – 0,5-1 m. Kasutatakse teede äärtes, peenarde või muru piirdeks.
• Keskmise kõrgusega hekk – 1-1,5 m
• Kõrge hekk – 1,5-2 m. Sobib piirdeks, kaitsehekiks, roheliseks fooniks õitsvate taimede ette.
• Elavmüürid – üle 2 m. Moodustab seina või aiaruumile piirde.

Mullastik ja pinnase niiskustingimused

Hekki rajades saab valida taimele sobiva mulla. Istutades on oluline, et muld oleks piisavalt viljakas ja selle kiht piisavalt paks, et hekk saaks oma kasvu alustades sisse õige hoo. Enamik põõsaid vajab 50 cm paksust kasvumulla kihti.

Aja jooksul aga kasvumulla kiht ja ümbritsev pinnas segunevad ning hekitaim peab hakkama saama sellise pinnasega, nagu aias looduslikult on. Seega tuleks selgeks teha, kas pinnas on pigem kuivem ja liivasem või niiskem, kuhu kevaditi ja talviti võib koguneda ka liigvett. 

Valgustingimused

Ka valguse osas tuleks vastata mitmele küsimusele. Mis ilmakaares hekk asub? Kui palju paistab sinna päikest suvel ja kui palju talvel? Kas maja või naaberkrundi hooned võivad hekki varjutada. Kas valgustingimused on ühtlased? Tuleks välja selgitada, kas kasvukoht on pigem päikeseline või varjuline-poolvarjuline.

• Väga oluliselt mõjutavad valgustingimused igihaljaid hekke just kevadtalvise päikesepõletuse ohtude suhtes. Õrnad on ka õhukese koorega lehtpuud, näiteks õunapuud.
• Kui mingis heki osas tekitavad hooned või suured puud tugeva varju osale hekist, siis hekk ei kasva ühtlane, vaid varju osas madalam ja kiduram. Siis võiks kaaluda varju osas teise liigi või hoopis erineva kõrguse kasutamist.
• Läheduses kasvavad suured puud – suurte puude vari mõjutab ja ka suurte puude juurte läheduses jäävad hekipõõsad kasvult kiduramaks.

Tuuline või varjuline?

Tuulte mõju ei ole hekitaimedele küll väga suur, kuid kui hekk on pikk ja osa hekist jääb lõõskava tuule kätte, kuid teine osa varju, siis tuule käes kipub hekk jääma veidi kiduramaks.

Vabakujuline või pöetav hekk?

Nii vabakujulisel kui pöetaval hekil on omad plussid ja miinused, mida tuleks teada, et oma valikut teha.

• Vabakujulisi hekke ei pügata, neil lastakse vabalt kasvada ja neist moodustuvad õitsvad piirded.
• Vabakujuline hekk võtab enda alla rohkem ruumi kui pöetav hekk. Arvestama peab täiskasvanud vabalt kasvava põõsa laiusega. Oluline on valida õige kuju ja suurusega põõsad, et hiljem poleks probleeme sellega, et põõsad osutuvad liiga suureks või levitavad tohutult juurevõsusid naabri aeda.
• Õitsvatel hekkidel on õisi korraga palju ja nad lõhnavad tugevalt.
• Pöetava heki valikul ei saa põõsas oma ilusaid õisi näidata, aga see eest moodustub temast teistele põõsastele rahulik roheline taust.
• Pöetav hekk jääb alati veidi madalamaks, sama taime kõrguses vabalt kasvades.
• Korrapäraseid hekke tuleb kindla vormi säilitamiseks regulaarselt pügada. Korrektset hekki pöetakse olenevalt liigist 1-3 korda aastas ja hoitakse u 50-80 cm paksusena.
• Värviliste hekitaimede puhul võimendab hekk üksiku põõsa värvi.

Kas igihaljas või heitlehine?

• Okaspuuhekid on võrreldes lehtpõõsahekiga tunduvalt aeglasema kasvuga.
• Okaspuudest harilikust elupuu hekki on võimalik rajada suhteliselt suurtest põõsastest – seega saab kohe juba päris kõrge piirde. Suured taimed on aga kallid.
• Paljud igihaljad hekid on ühesugused rohelised nii talvel kui suvel. Aastaaegade vaheldumisega ei kaasne muutust väljanägemises. Samas on okaspuid, mis muutuvad varakevadel veidi pruunikaks, suvel roheline värv taastub.
• Heitlehine hekk on pool aastast raagus. Samas peegeldab heitlehine hekk oma väljanägemisega ilmekalt aastaaegade vaheldumist, olles aasta jooksul erisugune.
• Igihaljad hekid on õrnad kevadise päikesepõletuse suhtes. Rohke lumega talvedel võivad igihaljad hekid saada rohkem kahjustusi kui heitlehised.

Roheline või värviline hekk?

Heitlehiste põõsaste hulgas on palju sorte, mis on kogu suve värviliste lehtedega. Osadel põõsastel on ilus sügisvärv. Ka roheline võib olla erinevate varjunditega. Roheline hekk jätab rahuliku mulje ja sobib hästi taustaks. Värviline seevastu on pilkupüüdev objekt aias.

Ühe heki näidisvalimine

Aed ja maja asub uues elurajoonis põllu peal, kus on lage ja tuuline, ühest küljest läheb suhteliselt lähedalt mööda maantee. Vaja on hekki, mis varjaks aeda autotee eest, looks veidi privaatsust ja võtaks kinni lagedal puhuvat tuult, looks krundile vaiksema sisekliima.

Sellisesse kohta sooviks kõrgemat hekki (piisab 180 cm), et sellest ei pääseks üle vaatama, ja suhteliselt kiirekasvulist. Mullastik on tavaline põllumuld. Valgustingimused on head – päike paistab hekile kogu päeva. Tuuline, aga tuulekoridore ei teki.

Sinna piirdele sooviks pöetavat hekki – moodustab hea rahuliku tausta, on tihedam ja võtab paremini tuult kinni ning võtab vähem ruumi. Meeldib heitlehine hekk, kuna on kiirema kasvuga ja muutub koos aastaajaga. Ei soovi, et taim annaks juurevõsusid.

Sellistele tingimustele ja soovidele vastavad pikast hekitaimede nimekirjast järgmised taimed:

• Harilik ebajasmiin
• Must aroonia
• Suur läätspuu
• Ungari sirel
• Ginnala vaher
• Karvane viirpuu
• Üheemakane viirpuu

Siit saab nüüd viimase valiku teha selle järgi, milline taim meeldib enim ja mis on hinnalt vastuvõetav.

Hekitaimed:

Tabelis on valiku lihtsustamiseks enam levinud hekitaimed. Taimede kõrgused sõltuvad suuresti kasvutingimustest, mistõttu tuleks neisse suhtuda väikese ettevaatusega ja kohalikke olusid arvestades. Kui lahtris puudub väärtus, siis põõsas või puu ei sobi üldjuhul hästi antud tingimustesse ning eelistab tingimusi, mis on lahtrites täidetud. (kliki tabelile – näed suuremalt)

Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” juulis 2011

Mis sa arvad, kas meil armastatakse aedades kasutada  hekke ? Siia saad jätta oma mõtteid.

Seda võib võtta kui protsessi või teekonda, mis sisaldab endas palju erinevaid tegevusi. Lõpptulemusena hästi toimiva ja meeldiva kujunduse tegemine vajab põhjalikku ettevalmistust, hoolikat läbimõtlemist ning head koostööd inimeste vahel, kes seal igapäevaselt elavad.  Kui kasutada kujundamisel aiakujundaja abi, siis ka head koostööd kujundaja ning aiaomanike vahel.

Etapid, mis tuleb läbida enne hea aiakujunduse valmimist on üldjoontes samad.

• Ühel juhul saad sa nõu ja abi juba kogenud eksperdilt orienteerumaks selles huvitavas ning omamoodi keerulises aia kujundamise maailmas.
• Teisel juhul hakkad sa ise seda maailma avastama.

See tee on põnev ja väljakutsuv, kuid ka palju teadmisi vajav.

Siin ei ole õigeid ega valesid otsuseid – mõtle, kumb tee on just Sinu jaoks?

Selleks, et paremini aru saada, mida Sa vajad ning alustada õigest otsast – olen kirjutanud kokkuvõtlikult juhised.

Juhiseid – “Aia kujundamise teejuht” saab alla laadida kohe siitsamast kõrvalt lehe algusest.

Sisesta oma mailiaadress ja lae alla juhised!

Lisa ennast ka sõbraks Aiaidee facebooki leheküljel !

Saad jälgida kasulikke uudiseid ja tegemisi nii Eestist kui laiast maailmast.

Lisandiks hulga taskuid…et kohe oleks kuskile panna käest ära kindad või oksatangid. Ja telefoni jaoks on samuti taskut vaja.  Põlledel on seotavad paelad kaela taga ja selja peal.

Kel on soovi põlle soetada, võib julgelt välja valida ja mulle kirja teel teada anda (evely@aiaidee.ee). Need põlled on ainueksemplarid ja teist samasugust keegi endale ei saa.

Kirjul põllel on värvi ja iseloomu. Seljataga olevad paelad on kandi värvi helesinised ja taskuid on lausa kolm tükki. Taskutest kasvavad välja kirjud lilled – värvi peab olema! Hind 48 eur

Sinised põlled on tegelikult kantavad kahepoolselt. Teine pool on taskute värvi heleroheline. Põlle materjal on pritsmekindel ja kergesti puhastatav.

Ühel põllel on ronitaimed taskusse pesa teinud ja ühe poole tasku on kahekordne…et  telefon ikka mullast ja lehtedest puhtaks võiks jääda. Muidu hakkab kevadel klahvide vahelt idusid ajama. Hind 35 eur

Lilledega sinine põll on saanud kaunistuseks šifoonist väikesed lilled ja samuti topelttaskud. Hind 32 eur

Mitte küll päris alati, sest uued asjad meeldivad mulle ka, aga kasutatud ja enam-vähem korras asjade äraviskamine tundub mulle täiesti vastuvõetamatu. Seega olen igal võimalusel üritanud asjadele teist otstarvet leida, neid maha müüa või kuskile mujale kasutusse anda,

Kui mõnda aega tagasi oli oma asjade taaskasutusse andmine meil suur probleem võrreldes lihtsalt prügikasti viskamisega, siis nüüd hakkavad asjalood tasapisi muutuma.

Otsisin kohta kuhu oma väljavahetatavaid riideid viia ja sattusin Telliskivi tänaval Telliskivi Kirbuka peale, mis asub vanas paekivimajas teisel korrusel. Pood on avatud kuuel päeval nädalas – teisipäevast pühapäevani (tööpäeviti 11-19.00 ja nädalavahetustel 11 -17.00. Vaid esmaspäeviti on kauplus kinni)

Telliskivi kirbukas facebookis

Telliskivi kirbukas on hästi toredasti kujundatud pood või butiik, niisugune parasjagu väike ja maitsekas. Heledates toonides sisustatud armas kauplus, kust leiab kasutatud ja ka täitsa uusi riideid, ehteid, natuke mööblit ning kodutarbeid.

Kirbukas töötab põhimõttel, et rendid endale boksi, hindad asjad, paned riiulisse ja varna ning kauplus müüb.

Hästi tore on see, et – kaupluses on temaatilised osakonnad. Meeste riided on saanud oma nurga kus kõik triiksärgid ja püksid on kenasti naisteriietest eraldi välja pandud. Ka lastele on eraldi riiulid ja peokleitidel on oma kapp.

Nii ei ole riided nii segamini ja saab kiiremini leida oma vajadustele lahendusi.

Mulle igatahes meeldib see pood ja loodetavasti leiab sinna üha rohkem inimesi oma tee.

Kuidas see juba kulunud lause oligi. Ühe vana on teise uus…

Telliskivi kirbuka facebooki lehekülg, kus on kõik kontaktid olemas, on lisatud allpool, vaadake infot ja külastage ning kraamige oma kappe, siis saab ülejäägid taaskasutada!

Telliskivi kirbuka facebooki lehekülg. 

Nii…lõpuks ometi. Täna on 12 aprill ja hommikul tõustes näitsas kraadiklaas + 2. Tundub , et sel aastal esimene öö, mis on plusskraadides. Seega ilmselt ikka kevad tuleb. Vähemalt tundub nii. seda lõbu küll lubatakse   umbes nädalaks, et siis saabub taas külmalaine. aga eks siis näha ole.

Aga igal juhul tõstsin välja võõrasemad, sest  umbes 5 päeva lubab küll öösiti  plusskraade nii, et kevadised meeleolud valla !

Kevad edeneb kiiresti, tunne on, et tahab oma viibimist tagasi teha. Õnneks on maa sula ja lumehunnikud sulavad ilma suuremate uputusteta – vähemalt minu hoovis. Kuigi ajal, mil tavapäraselt on juba muru riisutud on veel enamust sopaste lumehunnikute all.

Täna on 18 aprill ja terve nädala on olnud  soe ja kevadine, veidi päikest ja ka veidi vihma. Vihm kevadel on hea. Võiks sadada kohe korralikult – teeks teed puhtaks ja saaks õhu värskeks.

Õhtu hakul õues toimetades hakkas äkki tohutult lämbe ja palav – oleks tahtnud kohe riideid kõvasti vähemaks võtta. Suur oli imestus, kui kella 9 ajal õhtul kraadiklaasi vaatasin- 12 kraadi sooja. Tundub siiski, et kevad on nüüd siis käes…

Ebajasmiin Helsingi botaanikaaias

Põõsaid on vaja lõigata kevadel enne kui taimed aktiivselt kasvama hakkavad. Alati pole see asi siiski nii lihtne. Enamikku põõsaid tulekski lõigata märtsi lõpul või aprillis, kuid on ka teist lõikusaega vajavaid lehtpõõsaid. Kui kärpida varakevadel põõsaid, mis õitsevad eelmise aasta võrsetel, siis lõikame maha koos okstega ka õiepungad. Millal mida lõigata?

Jälgi õisi !

Varakevadel enne lehteminekut kärbi ja harvenda põõsaid, mis õitsevad sama aasta võrsetel. Reegel ütleb, et ilupõõsaid, mida kasvatame rikkalike õite pärast, lõigatakse pärast õitsemist ja enne õiepungade kujunemist. Seega on väga oluline teada iga liigi õitsemisaega ning tunda põõsaid ka ajal, kui nad ei ole veel jõudnud lehte minna.

• põõsaid, mis õitsevad kevadel ja varasuvel, lõigatakse kohe pärast õitsemist.
• põõsaid, mis õitsevad suvel hiljem ja sügisel, lõigatakse varakevadel

Seega võib mõned põõsad varakevadel hoopis lõikamata jätta, sest muidu lõikame ära just peagi õitsema hakkavad pungad. Erandiks on ka nendel liikidel talvel lumega murdunud oksad, mis siiski tuleks varakevadel eemaldada ja põõsas korrastada. Samuti tuleb lõigata välja kuivanud ja haigestunud oksad niipea, kui seda on märgata, olemata aastaajast.

Milliseid põõsaid tuleks lõigata kohe pärast õitsemist?

• Enelad – hall, nipponi, keskmine, teravalehine, tara, Van Houtte’i, täkiline, naistepunalehine, karvaseviljaline, kolmehõlmaline, värd, Thunbergi ja tuhkur enelas ´’Grefsheim´’. Need enelad vajavad igal aastal pärast õitsemist 1/3 vanemate okste põõsast väljalõikamist. Oksi ei kärbita.
• Harilik sirel, ungari sirel – Sirelitele tuleb kasuks, kui pärast õitsemist lõigata ära vanad õisikud. Siis lõigatakse välja ka nõrgad oksad, eemaldatakse juurevõsud. Vajadusel harvendatakse. Sireli noorendamiseks tuleks iga aasta varakevadel enne õitsemist lõigata 1/5 okstest u 30 cm kõrguseni maapinnast.
• Ebajasmiin – Ebajasmiini lõigatakse tagasi päraste õitsemist suve keskel, õitsenud vanemate okste üldarvust lõigata välja 1/4-1/3. Ka kasvavad ebajasmiinidel sageli juurekaelalt pikad üheaastased harunemata oksad – nendest valida välja tugevamad ja kärpida poole võrra. Ülejäänud nõrga kasvuga üheaastased peened oksad lõigata põõsast välja.
• Forsüütiad – ei vaja iga-aastast tagasilõikust. Õied tekivad forsüütial kahe või enama aasta vanustel okstel. Seepärast on hea vanemaid oksi kauem säilitada. Kui põõsas on väljaveninud või vanaks jäänud, tuleb tagasilõikamine igati kasuks. Parim aeg forsüütia lõikamiseks on kevadel kohe pärast õitsemist. Ühe oksa piires peaks tagasilõigatav osa olema u 1/3-1/2 oksa pikkusest, väga pikaks veninud okste puhul isegi rohkem. Kui kärbitakse okste tippe ainult veidi, siis moodustuvad okste ülemistesse otstesse tihedad oksakogumikud, kuid põõsa alaosa jääb hõredaks.
• Kolmehõlmaline mandlipuu -lõigatakse pärast õitsemist, kuid enne lehtimist. Lõigata välja nõrgad oksad. Tugevad üheaastased oksad lõigata tagasi (kärpida) 2.-3. elujõulise pungani.

Veel vajavad kohe pärast õitsemist harvendamist ubapõõsad, luudpõõsad, kolkvitsia, veigelad, deutsiad, sõstrad, tatari kuslapuu. Pärast õitsemist harvendamine soodustab neil uute noorte ja juba järgmisel aastal rikkalikult õitsevate võrsete kasvu.

Suvel, kohe pärast õitsemist tuleb harvendada põõsaid, mille õied tekivad kevadel eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest.

Kuidas lõigata ?

• Üheaastasi oksi ja võrseid lõigatakse niisuguse tugeva punga pealtpoolt, mille suunas soovitakse põõsa kasvu suunata. Oksa lõigatakse veidi kaldu punga lähedalt, nii et ei jääks pealepoole punga palju puitosa, aga nii et punga ei vigastaks.

Lõikamisviisid:

• Harvendamine – okste võrast väljalõikamine. Harvenduslõikusega eemaldatakse vanemad, nõrga elujõuga ja ristuvad oksad. Harvendatud põõsad on elujõulisemad ja õitsevad rikkalikult. Kõige otstarbekam on iga-aastane mõõdukas harvendamine.
• Sanitaarlõikus – eemaldatakse haiged, kuivanud ja murdunud ning külmavõetud oksad. Samuti tuleb eemaldada ebaõigetest hooldusvõtetest põõsale jäänud oksatüükad.
• Kärpimine – okste tagasilõikamine. Kärpimisega muudetakse põõsa suurust ning kuju, soodustatakse oksastiku tihenemist ning uute võrsete kasvu – võrsete, mis kannavad õisi järgmisel aastal.

• Noorenduslõikus – seda on hea teha järk-järgult mõne aasta jooksul, lõigates igal aastal põõsast tagasi osa vanu oksi. Esimesel noorendamisaastal eemaldatakse tavaliselt 2/3 vanadest okstest ja kärbitakse ülejäänuid, teisel aastal võetakse ette alles jäänud kolmandik oksi. Olenevalt okste elueast võib osalist noorenduslõikust teha 3-5 aasta tagant. Lõigata tuleb seda tihemini, mida lühema elueaga on oksad. Paljusid põõsaid on vaja nii kärpida kui noorendada, üks hooldusvõte ei välista teist.

Artikkel ilmunud ajakirjas “Kodukiri” juunikuus 2011.

Veel pilte sirelipõõsastes, mida samuti lõigatakse peale õitsemist. Vaata juuni esimese nädala pilte.

Kas Sinul on juhtunud, et mõni põõsas on saanud lõigatud nii, et õitsema ei hakka hoopis?  Tore oleks teada, milliste põõsaste lõikamine raskem ? Kliki siia ja jäta kommentaar!

Reklaamiksin välja ühe võimaluse.

Sillutaja OÜ pakub veoteenust liiva, killustiku, mulla, sõnniku, multši, freesturba, kruusa, täitepinnase, asfaldipuru jm vedamiseks.

Lisaks sellele on ka võimalus nende abil saada väiketraktori abi järgmistel töödel : pinnase väljakaevamine, killustikaluste rajamine, planeerimis- ja laadimistööd, vee- ja kanalisatsioonikraavide kaevamine.

Kõigest saad rphkem teada, kui vaatad Sillutaja OÜ kodulehele või helistad telefonil 50 929 36