Anneli nurgake

Kohanemisraskused

noreply@blogger.com (Anneli) — Tue, 24 Jan 2012 17:57:00 +0000

Förberget, Åre 2012

Olles pea aasta mac'i kasutaja olnud, siis windows'i peale tagasi kolimine on umbes sama nagu õpiks jalgrattaga uuesti sõitma. Kolleeg teatas selle peale aga nii, et olles kord kasutanud mac'i, ei unusta sa seda kogemust kunagi; kolides aga windows'ilt mac'i peale, unustad windows'i hea meelega. Siinkohal tuleb kolleegi väitega ainult nõustada.

Spordipuhkus

noreply@blogger.com (Anneli) — Thu, 19 Jan 2012 16:06:00 +0000

Foto M. Ilves

Selgus tõsiasi, et spordipuhkuse järgi peaks võtma teise puhkuse, et puhata puhatud puhkusest. Nädal aega lumelauasõitu pole mingi 3.50 tegevus, mistõttu tahab füüsiline väsimus tagantjärele lihtsalt maha murda. Nüüd ei suudagi otsustada, kas tappa väsimust järjekordse spordiga või minna koju lihtsalt magama. Viimane tundub millegipärast aga vähe arukama mõttena.

Aasta pildis

noreply@blogger.com (Anneli) — Fri, 30 Dec 2011 18:00:00 +0000

Öeldakse, et üks pilt on rohkem väärt kui tuhat sõna ja seepärast otsustasin, lõppeva aasta kokku võtta väikse pildiseeriaga. Üldises plaanis võib öelda, et tegemist oli väga tegusa aastaga, mille käigus sai palju reisitud ning enese jaoks ka üht-teist põnevat korda saadetud. Tripiti andmeil olen sel aastal lennanud 81 880 km, käinud kokku 9 erinevas riigis ning viibinud aastast 63 päeva välismaal. Eks paista, mida toob aasta 2012 statistika, kuid enne tuleb vana aasta väärikalt ära saata. Head vana aasta lõppu!

Hea päev

noreply@blogger.com (Anneli) — Fri, 23 Dec 2011 13:08:00 +0000

Aasta lõpp on üllatanud mitmesuguste uute projektidega, mille raames olen saanud joosta pidevalt mitme korruse vahet, kirjutanud arutult e-maile ning kapanud mööda poode nii, et tolmab. Kogu see vaev sai täna hetkega tasutud, kui nägin oma töö tulemusena vastu vaatamas kolleegide laialt naeratavaid ning õnnelikke nägusid. Hea tunne on, kui saad ajada kasulikke asju. :)

Venemaa

noreply@blogger.com (Anneli) — Fri, 23 Dec 2011 11:57:00 +0000

Oktoobris sai ära käidud sellises suurriigis nagu Venemaa, kus tänavapildis on vastandumas mündi kaks erinevat poolt - rikkus ning vaesus. See vähene aeg, mis mul õnnestus Venemaal veeta, jättis mällu ikka korraliku templi ja seda mitmel põhjusel.

Keskkond. Asi, mis Venemaal koheselt silma hakkab, on seisma jäänud aeg, mis karjub tänavapildis näkku oma nõukogude arhitektuuri ning potjomkini stiilis lahendustega. Jätkuvalt on populaarne kortermaja rõdude kinniehitamine, jättes sealjuures täiesti arvestamata asjaolu, kuidas see kõik maja välisilmele mõjuda võiks. Siinjuures jääb üle ainult mõttes rõõmustada, et Eestis hakkab see kuudisüsteem linnapildist vaikselt kaduma.

Lihtsus vs keerukus. Erilise hoolega on aga vaeva nähtud sellega, et inimene saaks pidevalt järjekorras seista, tunda end rumalana ja mis kõige olulisem - arutult raha kulutada. Eriliseks hitiks on aga panagaautomaatide arukus, mis kaardi sisestamise järel küsib kasutajalt väljavõetava raha valuutat, pakkudes sealjuures ainult ühte valikut, milleks on loomulikult rublad. Siinjuures tekib aga küsimus, et milleks kogu see jant, kui valikuid ju tegelikult üldse pole.

Taksondus. Taksojuht võib olla iga mees tänavalt, kellel vähegi tahtmist raha teenida. Taksode hinnad varieeruvad seisnast seina, mistõttu puudub ka päris reaalne arusaam, mis see mõistlik hind siis tegelikult ikkagi olla võiks. Endal on aga millegi pärast tunne, et lüpsta sain ma nii või naa ka siis, kui oma arust sain hakkma väga hea diiliga. Tšekki küsimine on aga midagi ennekuulmatut, kuna taksodes puudub isegi vastav atribuutika, mis seda tšekki suudaks välja pritsida.

Liiklus. Liikluses kehtib peamiselt üks reegel - ettekeeramise reegel ja ise oled loll, kui õigel ajal ei mõista pidurdada. Ilmselt seetõttu pole ka midagi imestada, kui 20 km kiirtee lõigul näed korraga kolme avariid. Ikka juhtub ja nii iga päev.

Vene keel. See, et vene keele oskus on mul ääretult kehv, see on siililegi selge, aga see, et ma olin selle nii ära unustanud, oli veidi piinlik tõdemine iseendalegi. No, mis teha, kui keelt ei kasuta, siis see ka ununeb. Enda rahustamiseks aga nii paljugi, et 60% jutust olin siiski võimeline aru saama, aga vastu rääkimine oli juba hoopis teine teema.

Kokkuvõtteks aga nii palju, et kunagi võiks ju Venemaale ühe kultuurireisi ette võtta, aga üldjoontes mind sinna miski väga tagasi ei tõmba. Üldse jäi kogu sellest kiirest visiidist kuidagi multifilmi mulje ning fotoka puudumisel jäid ka kõik vastavad kaadrid tegemata.

Ajalehe portree

noreply@blogger.com (Anneli) — Thu, 01 Dec 2011 20:45:00 +0000

Selleks aastaks on vast reisimised reisitud ning argipäev taastatud oma tavapärases hiilguses. Kuigi reisimine mulle meeldib, siis peale kuuajalist rallit on ikka meeletult hea taaskord kodus olla. Ei tea, kas asi on vanuses, aga oma kodu väärtus on muutunud viimasel ajal aina tähtsamaks. Ainuke asi, mis kõige juures kohe üldse ei pela, on Eesti ilm. Tahaks küsida, kus on lubatud lumi ja sellega kaasnev jõulutunne?

Marquise d'Artiste

noreply@blogger.com (Anneli) — Tue, 15 Nov 2011 00:16:00 +0000

Rodolf Sirera „Marquis d'Artiste“
Lavastaja: Hendrik Toompere jr jr
Eesti Draamateater

Sürrealistlik lugu sellest, kuidas ühiskondlik positsioon annab inimesele võimu manipuleerida teiste inimestega. Nii ongi pandud üksteisega vastamisi lugupeetud näitleja Jan Uuspõld ning teener/markii Hendrik Toompere jr, kes üritavad üksteisega manipuleerida vastavalt sellele, kes parasjagu tunnetab oma positsiooni ülekaalu.

Lugu ümber jutustada pole mõtet, sest tegu on niigi lühikese etendusega ning midagi peab jääma ka vaatajale endale avastamiseks. Toompere näitlejameisterlikkus jättis aga muljetavaldava elamuse, mistõttu ei suutnud ma kuidagi otsustada, kas tegu on targa teenri või lihtsalt ehtsa markiiga. Draamateatri kiituseks pean aga ütlema, et minu jaoks oli see esimene sürrealistlik näidend, mis mulle tõsiselt meeldis.

Minu elu meedias

noreply@blogger.com (Anneli) — Mon, 14 Nov 2011 09:36:00 +0000

Jan Uuspõld "Minu elu meedias"
Lavastaja: Rein Pakk
Monoteater

Monoteatri näidend räägib Jan Uuspõllu elust läbi meedia ning näitleja enda prisma. Kuigi tükis oli päris palju naljakaid ja teravaid repliike, siis kokkuvõttes jäi lugu kuidagi kaugeks ja lahjaks. Ei teagi kumb seda arvamust rohkem mõjutas, kas avatud suvine vabaõhuruum või siis asjaolu, et üritati korrata midagi, mis on juba varem oma populaarsuse leidnud. Võimalik, et tulemus oleks poole parem olnud, kui seda oleks mängitud teatrilaval, kus taustal pole kostmas linna müra ega karjuvaid lapsi. Pole just näidend, mida laiemalt teistele soovitada.

Karmavõlg

noreply@blogger.com (Anneli) — Fri, 11 Nov 2011 02:58:00 +0000

Grand Canyon

Kirjutamisega on kuidagi karmavõlg tekkinud. Kirjutada oleks nii mõndagi, kui seda aega ainult natukenegi rohkem oleks. Seniks aga vaatamiseks üks video sellest, kuhu mu aeg täna panustatud sai. Maailm on suur ja imeline. :)

Metsas on sügis

noreply@blogger.com (Anneli) — Sat, 15 Oct 2011 15:13:00 +0000

Peale Lapimaal käimist, pole vahepeal üldse mahti saanud, et kodumaistes metsades ringi tuulata, kuid ilusa ilma tõttu sai täna see viga kenasti parandatud. Sellest, et metsas valitseb sügis, saab aru nii lõhnast, pool raagus puudest kui ka inimeste puudumise järgi. Nii tühjana nägin viimati Harku metsa vist Tartu rattamaratoni ajal, kus iseenda köhatus tundus ka kui kohatult vali kärgatus. Aga pole hullu, 1,5 kuud veel ning loodetavasti õnnistab ilmataat selleks ajaks meid kena koheva lumega, mis inimesed metsa tagasi toob nii, et pole ruumi ei istuda ega astuda.

Lapimaa avarustes

noreply@blogger.com (Anneli) — Wed, 12 Oct 2011 17:09:00 +0000

Septembri lõpus sai natuke aeg maha võetud ning seltskonnaga Lapimaal matkamas käidud. Minu jaoks oli see esimene kogemus suure seljaktotiga ringi kõndida, millest kokkuvõttes oli õppida nii mõndagi.

Alustuseks aga ütleks kohe, et müts maha kohalike soomlaste ees, kes aastaringselt sealses piirkonnas elada suudavad. Lapimaa kõige iseäralikumaks omaduseks on umbes 9 kuud kestev talv, mistõttu oktoobri alguses sajab lumi maha ning parematel aastatel püsib seal kuni poole juunini. Lisaks sellele valitseb Lapimaal ka polaaröö, mis olla ka üheks põhjuseks, miks viimastel aastatel piirkond vaikselt inimestest tühjeneb. Kokku elavat Lapimaal püsivalt umbes 3000 inimeset, kuid eks näis kunas aeg ja ilm seal oma lõpliku korrektuuri teevad.

Kui eestlase puhul on naabri piisav lähedus määratletud kaugusest korstnasuitsu nägemisega, siis Lapimaad iseloomustab vast kõige paremini Juhan Liivi luule "Igav liiv ja tühi väli". Tõsi, liiva asemel on kilomeetrite ulatuses laiuv tundra, aga põhimõte jääb siiski samaks. Ühtlasi on Lapimaa täpselt see koht, mis paneb inimest tundma ennast väikese ja väetina, sest põhimõtteliselt oled sa ei kusagil maal, nägemata ainsatki inimhinge kilomeetrite ulatuses. Samas tõenäosus kohata karjade viisi põhjapõtru on aga üüratult suur, kellele jaoks ringi kakerdav inimene pakub õige kummalist vaatepilti ning põhjatut uudishimu. Kui veab, võtab mõni karjajuht julguse rindu ning kappab lähemale, lootuses ehk ka midagi pakutakse. Nii juhtuski, et üks uljas põhjapõder tuli meilt praktiliselt käest leiba sööma, mis pundis olnud fotohuvilistel kleepis naeratuse näole veel pikaks ajaks.

Lapimaale matkama minnes tasub aga koti sisu hoolikalt läbi mõelda, sest pealt näha üüratu 60 liitrine kott on tegelikult tiba tilluke eriti, kui sinna peab mahtuma kõiksugu kraami alustades magamiskotist ning lõpetades toidu ja kaameraga. Kõige olulisemat rolli mängib aga lõplik kotikaal, sest puhanud inimesele on 14 kg raskust kanda midagi muud kui väsinud ja päev läbi liikvel olnud inimesele. Riietuse valmisel tuleks lähtuda halvimast, kus olulisteks märksõnadeks oleks hingavus ning vihma- ja tuulekindlus. Üks on riietuse puhul aga kindel - midagi kusagilt juurde võtta pole, mistõttu külma- ja soojalembelisus tuleks varakult hästi läbi mõelda.

Kokkuvõttes võib aga öelda, et kolm päeva füüsilist kontakti maaga võrdus väsinud mõistusele kui taastusravi. Polnud muresid ega koormavaid mõtteid, oli ainult inimene ja loodus, kus viimane pakkus elamusi silmale ning meelele seisnast seina.

Muna küsimus

noreply@blogger.com (Anneli) — Tue, 04 Oct 2011 20:03:00 +0000

Mõni päev on kohe selline, kus kannatusekarikas saab nii triiki täis, et enam ei jaksa. Küsimus polegi niivõrd füüsilises või vaimses jaksamises, kuivõrd suutlikuses jääda lõpuni rahulikuks ka siis, kui tunned, et kogu su heatahtlik jutt läheb nagu tühja auku. Tulemuseks on aga endless loop ja peavalu.

Nädala küsimus on aga järgmine: "Mitu muna on vaja lõhkuda selleks, et saaks omletti teha?"

Tallinna "kultuurkiht"

noreply@blogger.com (Anneli) — Sat, 17 Sep 2011 10:24:00 +0000

Viimastel nädalatel olen mitmel korral sattunud hommikuti Balti jaama kaudu Vanalinna minema ja ma pean tõdema, et vaatepilt pole kohe üldse ilus - kioskite taga räuskavad alkohoolikud, pargi pinkidel lääpas magavad kodutud ning jalakäiate tunnelis kerjavad moosekandid. Kõik see kokku on kuidagi nii õõvastav, et turistide huvides peaks Tallinna linnavalitsus kokku panema brigaadi, mis käiks seda kultuurkihti avalikes kohtades hommikuti kokku lükkamas. Mitte, et mul puuduks empaatiavõime, vaid pigem iseloomustaks seda olukorda hirmuga, kuna ei ole tore, kui mingi purjus kodutu võll räuskab mööduvate inimeste peale, siis kerjab nii muuseas raha ja kõige tipuks ebaõnnestunud saagi korral pritsib ka tatti järele. Tegelikult, on see lihtsalt nõme.

Koletis kuu peal

noreply@blogger.com (Anneli) — Sat, 17 Sep 2011 10:08:00 +0000

Richard Kalinoski: "Koletis kuu peal"
Lavastaja: Madis Kalmet
Linnateater

"Koletis kuu peal" on lugu kahest armeenia noorest, kes pärast türklaste korraldatud genotsiidi üritavad Ameerikas alustada uut elu. Aram'i ja Setat seob abielu, mis esialgu on loodud valedele alustaladele - üks tahab meeleheitlikult asendada tema kaotsi läinud perekonda; teine aga tahab aidata neid, kes on endast sõltumatult jäänud elu hammasrataste vahele. Nii hargnebki publiku silme ees lahti Arami ja Seta elu, mida pidevalt on kummitamas mineviku koletis neis endis.

Üldiselt läks etendus kuidagi väga hinge ning mõtlemisainet jätkus veel tükiks ajaks. Näitlejate valikuga on Linnateater seekord küll kümnesse pannud, sest Priit Võigemast ja Hele Kõrve lavaline keemia oli publikule justkui käega katsutav. Kindlasti on tegemist üle pika aja ühe parima etendusega, mida Linnateatris olen juhtunud nägema.

Asi on ilmas

noreply@blogger.com (Anneli) — Tue, 30 Aug 2011 17:08:00 +0000

Ei tea, kas asi on ilmas või sügises, aga korkisin veini lahti ja hakkasin kooki küpsetama. Statistika mõttes teadmiseks, et viimati juhtus see umbes täpselt 3 kuud tagasi ehk kevadel. Aga koogilõhn kodus on uskumatult hea. :)

Töö niidab tegijat

noreply@blogger.com (Anneli) — Sun, 28 Aug 2011 19:09:00 +0000

Töö mitte ei kiida tegijat, vaid niidab tegijat. Nädalavahetusel sai maal end ogaraks orjatud mitmel rindel - puude ladumise ja muru niitmisega. Polegi nagu rohkem midagi öelda, et jah tuul puhus, aga Annelit rannas polnud.

Bürokraatia rõõmud

noreply@blogger.com (Anneli) — Tue, 23 Aug 2011 09:10:00 +0000

Kahjukäsitlejad on nagu naljanumbrid. Täna tuli vend kindlustusest kohale, vaatas lage ning algas järgnev dialoog:

- Mis te siis nüüd ootate, et kindlustus teeks?

- Mis mõttes? Kas kindlustuse asi ei ole nagu kahju korvata?

- No on ikka, aga enne öelge, mis te tahate, et kindlustus teeks?

- On see mingi test või kontrollküsimus?

- Standardprotseduur.

- Ahah.

Oli kange tahtmine võll mõttes perse saata.

Otse ja omadega

noreply@blogger.com (Anneli) — Fri, 19 Aug 2011 11:25:00 +0000

Päeva on ikka hea alustada teadmisega, et naabrid on sind öösel pisut uputanud. Mitte, et mul midagi muud teha poleks kui hommikul pool kaheksa naabritega suhelda ning kindlustusele kirju saata, aga elus peab ju vürtsi olema. Ühesõnaga saab pisut remonti teha.

Vahelduse mõttes sai üle pika aja ka varahommikul Tartusse kimatud, mis kokkuvõttes oli täitsa tore sõit - ärkav loodus, kastesed põllud, udused metsad ning silmale mõnus sume valgus. Tallinn-Tartu maantee oli aga üllatavalt palju täis loomset hakkliha, et kohati tekkis vägisi küsimus - mis toimub? Ei tea, kas autojuhid ei vaata enam üldse teed, et üle sõidetakse valimatult kõigest, mis vähegi liigub?

Hingele pai

noreply@blogger.com (Anneli) — Sun, 14 Aug 2011 13:52:00 +0000

Mõnikord pole vaja rohkem kui mände, võrkkiike, mere lähedust ning kõik ongi vaikimisi tore. Pole stressi, pole probleeme, on ainult uitavad ja logelevad mõtted. Nii vähe ongi vaja, et aeg maha võtta ning hingele pai teha.

Külmiku revideerimine

noreply@blogger.com (Anneli) — Tue, 09 Aug 2011 16:59:00 +0000

Mida arvata asjaolust, kui külmkapi põhjaliku revideerimise tulemusena rändab prügikasti 1,5 aastat vana poolik kirisikompott, 1 aasta vana poolik jäätis, 0,5 aastat vana parmesani juust, 1 kuu vana jogurt ning 2 nädalat vana leib? Ma ilmselgelt ei näe kodus toidlustusprogrammiga eriti vaeva, aga äkki peaks?

Kvaliteetmuusika

noreply@blogger.com (Anneli) — Tue, 09 Aug 2011 07:36:00 +0000

Vahelduseks sai käidud Haapsalus Augustibluusil ning kuulatud õhtu jagu kvaliteetmuusikat. Kuigi see oli mu esimene bluusikülastus, siis üritus tekitas kokkuvõttes väga positiivseid muljeid. Kohe näha, et tegemist pole massiüritusega, kuhu jooksevad kokku kõik sulelised ja karvalised, vaid kogunevad ainult inimesed, kes tõsiselt naudivad antud muusikat.

Ilmataadile oleks ka palve - palun vähem vihma ja rohkem päikesepaistelisi ilusa tuulega ilmasid. Aitäh!

Sportlikud aktiviteedid

noreply@blogger.com (Anneli) — Mon, 01 Aug 2011 19:52:00 +0000

Seda, et sügis ei ole enam kaugel, on juba õhust tunda. Täna vokiga kilomeetreid kerides oli isegi sooja rattapusaga kuidagi kõle olla - oli nagu soe ja ei olnud ka. Lisaks kõigele andsid endast märku ka mõned seljalihased, mida sai natuke tuustitud reedese wake'i sõitmisega. Jeerum, kus mulle meeldib ikka veesport ja sellega kaasnev adrenaliinilaks, mis raputab keha igast asendist ja manab õnneliku naeratuse näole veel mitmeks tunniks.

Looduslapse elu

noreply@blogger.com (Anneli) — Tue, 26 Jul 2011 09:41:00 +0000

Nädalavahetuse märksõnadeks olid vähesed unetunnid, ohtralt päikest ning 3,5h merel lohega möllamist. Esmaspäeval oli aga õnn nautida nädalavahetuse järellainetust, mis seisnes kõikvõimalike kerelihaste olemasolu tuvastamises. Looduslapse elu juures on aga üks ikaldus - nimelt on viimasel ajal kodus kuidagi palju liiva, mis kõik talla alla õndsalt kinni jääb. Ei tea, kas peaks koristaja palkama?

Tukk on peal

noreply@blogger.com (Anneli) — Tue, 12 Jul 2011 07:27:00 +0000

Ma saan aru, et vihma on vaja aga, kas see peab tingimata alla tulema öösel ning kõuekärgatuste saatel? Saad just magama jääda, kui kõuemürin lööb plaksti silma lahti ning öökulli elu algab. Tunne on nüüd nii "värske", et oleks hädasti vaja silmatugesid, et tukk peale ei tuleks.

Vihmajumal

noreply@blogger.com (Anneli) — Sun, 10 Jul 2011 07:17:00 +0000

Loodus on vahest ääretult mõnus niisama vaatamiseks, eriti kui istud rahulikult Pärnus Aloha terrassil ja vahid tühja pilguga saabuvaid äikesepilvi. Pilved on, vihma on, päikest on, aga mida pole on ühtlaselt puhuv tuul, millega merele ära tõmmata. See veesport on kord selline, et kui annad sõrme, loobud sisuliselt ka koheselt käest. Aga, mis sa teed, kui mõte hakkab rahutult sügelema mere ja tuule kutse peale - ikka ju vastad.