ARTISHOK

Probleeme meediakunsti eksponeerimisel “gateways`i” näitel

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 18 Jan 2012 13:13:23 PST

foto: Stanislav Stepaško

Helen Ikla kirjutab näituse "gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur" põhjal ühest olulisest aspektist multimeediaväljapanekute puhul - nimelt nende töökorras olemisest.

“Gateways” kui üks ulatuslikumaid meediakunsti näituseid, mida Eestis viimasel ajal on näha olnud võimalik, tõi taas tähelepanu alla juba klišeeks muutunud probleeme seoses tehnoloogiat kasutavate teoste eksponeerimisega. Küsimused objektide töökindlusest ning publiku raskustest näitusega suhestumisel on muutunud nii tavaliseks, et neid aktsepteeritakse teatava paratamatusena. Praktika käigus “Gatewaysi” hooldamise juures assisteerimine tekitas soovi nende probleemide üle põhjalikumalt arutleda ning võimaluse korral leida vastus küsimusele, kas neid oleks võimalik vältida. Seetõttu ongi vajalik läheneda näitusele tavalisest tõlgenduslikult küljest veidi erinevalt ning keskenduda teoste loomise ning eksponeerimise poolele. Lisaks on meediakunsti puhul selle interaktiivsuse tõttu ka rohkem esil näituse tähenduse muutumine tänu publikule.

Kõigepealt tuleks lühidalt vaadelda “gateways`i”(1) näituse olemust ning eesmärke. Tõenäoliselt soovis kuraator teistsuguste lahenduste pakkumisega juhtida külastaja pilku tavaelus tähelepanuta jäävatele asjaoludele,meid ümbritsevale võrgustunud kultuurile ning pakkuda välja selle uudseid tõlgendusviise(2), käsitleda tehisliku ja reaalse maailma jätkuvat ühtlustumist ning raskusi nende eristamisel.(3) Samas ei piirdunud mitte kõik näitusel osalenud kunstnikud lihtsalt passiivse võrgustumise eksponeerimisega, esindatud oli samuti kriitiline lähenemine.(4) Kahtlemata on Eesti sobilik koht selliste probleemide tõstatamiseks, kuna elame küllaltki tehnokraatlikus ühiskonnas, kus samas ei keskenduta palju sellega kaasnevatele võimalikele turvariskidele.(5) “gatewaysi” ideelisel poolel oli palju potentsiaali üldise diskussiooni tekitamiseks ning see oleks võinud panna külastajaid pikemalt mõtlema selle üle, kuidas nad tehnikaga suhestuvad. Kahtlemata pidid kõnekust lisama kaasatud rahvusvahelised kunstnikud, kellest paljud lõid eksponeeritud teosed just Eesti olusid arvestades.(6) Näib, et oli olemas kõik selleks, et moodustada üks eelmise aasta parematest kunstisündmustest, kuid mingil põhjusel leidsid esile tõstetud probleemid väga vähe kõlapinda. Meedias keskenduti peale üksikute erandite näitusel olnud objektide kirjeldamisele (7) ning diskussioon tehnoloogia mõjust üldiselt puudus.

Erinevaid “gatewaysi” kajastusi lugedes kohtame väidet, et teoste mitte töötamine ongi klišee, millega tuleb lihtsalt leppida.(8) Mare Tralla väidab enda artiklis isegi, et see on midagi tehnoloogiale ainuomast, mis näituse metafoori ning loob vaataja jaoks igapäevase süsteemidega suhestumise keskkonna. (9) Selline lähenemine oleks mõeldav, kui tegemist oleks tõesti nii-öelda paratamatute kasutajast tulenevate vigadega. “gateways`il” oli aga nii mõnegi eksponaadi puhul probleem juba teose loomise juures. Näiteks Julius Poppi “bit.falls” oli tunduvalt lühema töötsükliga kui muuseumi avatud olemise aeg, mis tõi iga päeva keskel regulaarselt kaasa märkimisväärse perioodi, mil külastajatel polnud võimalik eksponaati vaadata, kuna süsteemi juhtivat arvutit oli vaja taaskäivitada. Kahtlemata oleks sellist viga olnud võimalik küllaltki lihtsalt kontrolli käigus avastada ning parandada. Eriti kummaline on sarnaste errorite tekkimine olukorras, kus 14 osalenud kunstnikku lõid oma teosed spetsiaalselt näituse jaoks (10) ning peaksid seega ekspositsiooni keskkonnaga hästi tuttavad olema. Tellimustöö täitmine vähendab kunstniku isiklikku riski ning tema teosele on garanteeritud tähelepanu, mida see muidu ei pruugiks saada. Samuti ei tohiks rääkida kunstnike vähestest oskustest, kuna tegemist peaks olema oma meediumi valdamisega, mis on üks kunsti loomise eelduseid. Finantside piiratus võib muidugi tekitada probleeme, kuid see ei tohiks olla ettekääne poolikult viimistletud materjali näitusele esitamiseks.

Siit jõuame järgmise probleemini - muuseumi tegutsemisvabadus. Olles olukorras, kus näitusele on esitatud ilmselgelt veaga tööd, mille mitte-klappimine takistab külastajal sellega suhestumist või näitusel üldise sõnumi edasiandmist, siis kui palju on muuseumil ja kuraatoril õigus sekkuda? Kas näitust korraldaval institutsioonil on õigus eksponaate muuta ja täiustada, et tagada nende töökord antud situatsioonis? Vastus sellele küsimusele peitub küllaltki olulises otsuses - kas muuseumi või galerii kohustus on kunstniku ja tema loomingu ainulaadsuse ning rikkumatuse säilitamine või külastajale kogemuse tagamine? Kuigi muuseumit on enamasti nähtud kui haridus- või meelelahutusasutust, kes peaks olema seega kallutatud publiku heaolu poole, on näitusel esindatud tööde puhul tegemist kunstniku omandiga, mille muutmine ei oleks hea toon. Nii jäid “gatewaysi” näitusel paljud tehnilised probleemid parandamata, tõenäoliselt osaliselt ka puudulike ressursside tõttu. Samas tundub olukord, kus üks näituse eksponaat on nädalaid väljas, kuid ei funktsioneeri, sest kunstnik ja eksponeerija vaidlevad sobivate tigude liikide üle, veidike ebapraktiline.

Loomulikult tekitab näitusel olevate teoste mitte töötamine publikule raskusi nendega suhestumisel, kuid meediakunsti puhul ei piirdu probleemid siiski vaid sellega. Tihti muutub interaktiivsete ekspositsioonide sõnum koos publikuga algsest vägagi erinevaks, nii ka “gateways`il”. Uus omandatud väärtus polnud aga tihti samaväärne. Näiteks Karel Koplimetsa ja Ivar Veermäe “Don't Be Evil Extended”, mis pidi endast kujutama tarbimisreklaami poolt hõivatud pinna tagasivõitmist inimestele (11), muutus laserpliiatsi halva kontrollitavuse tõttu kiiresti lihtsalt vahendiks, mille abil külastajad said Tallinna turistipilguga vaadata. Selline muutus tähenduses pole aga kindlasti kooskõlas näituse üldise sõnumiga. Tõenäoliselt on tegemist püsivalt näituste korraldamise juurde käiva probleemiga, et enamus külastajatest ei tutvu esitatud juhendavate tekstidega. Nagu juba varem mainitud, tõusevad eelnevad probleemid eriliselt esile meediakunsti näituste puhul, seega tuleks sellele rohkem rõhku pöörata. Samas võib teos ise olla samuti takistuseks selle sõnumi mõistmisel ja seda mitte ainult tehniliste puuduste tõttu. Näiteks muutus Timo Tootsi “MEMOПOЛ II” Mare Tralla sõnul asjaks iseeneses ning takistas seeläbi oma kriitilise sõnumi mõistmist (12). Ka "gateways`i" publik eelistas esteetilise külje puudumisel keskenduda töö meelelahutuslikule poolele, mis tõi kaasa teose mõtte ignoreerimise. Nii on ka mõistetav, miks arvustajad on kahelnud näituse võimekuses ühiskonnas infotehnoloogia suhtes kriitilist diskussiooni äratada (13).

Kuigi publikatsioonides rõhutati, et külastaja peaks “gateways`i” taolise meediakunsti näituse jaoks varuma piisavalt aega (14), oli külastajaid jälgides ilmne, et keskmine vaataja seda ei teinud. Tihti kiputi teostele lähenema vaid visuaalsest küljest ning ei püütud mõista nende interaktiivsust. Tanel Veenre tõstatab oma artiklis huvitava küsimuse, kas mingi osa sellest võib olla tingitud ka eksponeerimise kohast (15). Kahtlemata on riiklik kunstimuuseum väga steriilne ning aukartustäratav keskkond, mille kontekstis inimesed pole harjunud, et nad võivad eksponaatidega aktiivselt suhestuda. Samas lisab ajaloolise kunstikollektsiooni kohal näituse korraldamine tavakülastajale vajaliku kinnituse, et tegemist on aktsepteeritud ning üldiselt heaks kiidetud kunsti vormiga. Huvitav on jälgida, kuidas tavaliselt kasutajasõbralikud esemed nagu mobiiltelefonid ja arvutid muutuvad heleda näitusesaali kontekstis publiku jaoks kergelt võõrastust tekitavateks objektideks omaette, mille kasutamise viisides ei olda enam kindlad. Samas tuleb nentida, et praegusel hetkel, eriti “gateways`i” tagasiside arvestades, on muuseumis eksponeerimise prestiiž veel meediakunsti mõistmiseks ja tunnistamiseks vajalik.

Kindlasti tõstatas antud essee mitmeid probleeme ilma neile reaalseid lahendusi andmata. Samas on tegemist asjaoludega, mille arutamine on vajalik, kuna kunstnike loomingus ja seega ka näituste koostamisel puutume järjest rohkem kokku just selliste küsimustega. Tundub siiski, et tehnilised raskused on mainitutest kõige ületatavamad. Muidugi ei ole neid võimalik täielikult vältida, kuid siiski ei tohiks neid esineda nii suures mahus kui “gateways`i” puhul. Ühesuunalisema ülesehitusega teosed, mis võimaldaksid vähem sõnumist eemale viivatele teedele kaldumist, muudaksid kindlasti ka näitusekülastajal suhestumise lihtsamaks. See oleks aga äärmiselt tänuväärne, kuna publiku distantseerituse probleemi on tõenäoliselt tunduvalt raskem lahendada.

(1) “gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur”, Kumu kunstimuuseum, 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii, 13.05. – 25.09.2011. Kuraator: Sabine Himmelsbach.
(2) M. Tralla, Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil. - Sirp 10. VI 2011.
(3) T. Veenre, Sekku! Klikka! Mõtesta! - Eesti Päevaleht 28. V 2011.
(4) M. Tralla, Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil.
(5) Ibid
(6) T. Veenre, Sekku! Klikka! Mõtesta!
(7) Näiteks: H. Roonemaa, Veega kirjutatud uudised ja päris tigupost. - Arvutimaailm 2011, nr 7-8, lk 28-33.
(8) T. Veenre, Sekku! Klikka! Mõtesta!
(9) M. Tralla, Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil.
(10) T. Veenre, Sekku! Klikka! Mõtesta!
(11) Gateways: Art and Networked Culture, toim Sabine Himmelsbach. Ostfildern: Hatje Cantz, 2011.
(12) M. Tralla, Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil.
(13) Ibid
(14) T. Veenre, Sekku! Klikka! Mõtesta!

Essee on valminud EKA valikaine "Sissejuhatus Eesti kaasaegsesse kunsti" raames (juhendaja Maarin Mürk)

Kõik fotod Stanislav Stepaško, http://digikogu.ekm.ee/filiaalid/kumu/naituste_vaated/gateways

Artishok lekitab: Mis on hea näitus?

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 18 Jan 2012 00:58:17 PST

Leidsime harilikuga kriitseldatud konspekti Kunstiteadlaste Ühingu teemapäevalt Kumu auditooriumis 16. detsembril 2011.

I PUBLIKUMENU JA MUUD MÕÕDIKUD

Tiiu Talvistu: ME AJAME NAISTEVAHELIST ASJA!
7-päevane klassikute näitus 4601 in.
2-kuune Abramovic 2625 in.
järeldus: negatiivne reklaam töötab paremini.
NÄITUS VAJAB TRÜKISEID!

Eha Komissarov: PUBLIK vs UUENDUSLIKKUS
muuseum kui mainstream, läbiuuritud, läbimõtestatud
2 jõuvälja:
1. MODERNISTLIK MUUSEUM
2. FOORUM
kunstiajaloo revideerimine
muuseum & marketing on probleem – näitused peavad meeldima ja olema didaktilised

Krista Kodres: PUBLIK ON HETEROGEENNE!

Leele Välja: arhitektuurinäitus on vahendav
KUIDAS LAVEERIDA PROFESSIONAALSE JA LAIEMA PUBLIKU VAHEL?

Eha Komissarov: MOMA kriitikud tõid välja, et kõige levinum liik on valgustatud tarbija, kes on treenitud nautima rafineeritud kunsti

Maarin Ektermann: publiku-uuringuid tuleb teha järjepidevalt ja neid omavahel võrrelda, mis kehtiv MOMAs, ei pruugi seda olla KUMUs

Mart Kalm: promo & valed (Joan Miro Kumus)

Krista Kodres: näituse kui info spetsiifika, mis peaks esitama informatsiooni, mida monograafia ei esita (ruumilisus, taju)
MUUSEUMI JA AKADEEMIA KOOSTÖÖ

Maarin Ektermann: haarake näituste tegemisse tudengeid!

Rebeka Põldsam: SÕNASTAMATA LOOD KOGUS 17 KRIITILIST ARTIKLIT!

Krista Kodres: TULEVIK ON ROOSILINE!
akadeemiast peab tulema muuseumisse kaasaegse kunstiteaduse kontseptuaalne kvaliteet

Eha Komissarov: mina olen vana Szeemani järgija
NÄITUS ON LÕPUKS KA LOOMING

II NÄITUSE KAANONID

Andres Kurg: 1) INSTITUTSIOONIKRIITIKA 2) KOHASPETSIIFIKA 3) NÄITUS
näitused on kaaperdatud elamustööstuse poolt!
NÄITUS KUI EFEKTIIVNE PROBLEEMIPÜSTITUS
võimaldab dekonstrueerida, rekonstrueerida, esitada vastuolulisi positsioone, mida artikkel ei võimalda

Liina Siib: ootaks näituselt poliitilist ebakorrektsust!
näitus peab olema PINGESTATUD RUUM
hea näitus paneb ostma kataloogi
kaanonid ja nende lõhkumine: nt. esemete toomine pildinäitusele
RUUM ON KAANON
Kuidas ruumi rikkuda?
INSTALLATIIVSUS

Kai Lobjakas: „Ruum ja vorm“ Kunstihoones 34000 külastajat

Rael Artel: Eestis tehakse kaasaegse kunsti näitusi konveiermeetodil, ei tegeleta progressiivselt näituse kui formaadiga
HEA NÄITUS:
- ajaliselt relevantne
- balansseeritud
- kommunikatiivne

Liina Siib: hea näitus on metssea ja karutopise võitlus
MULTIDISTSIPLINAARSUS

Andres Kurg: MODERNISTLIK NÄITUS ON KADUMAS
tiim kui uus tegija pildil, mitte enam üksnes kuraator & kujundaja

Rael Artel: väike pind eksperimentidele altim
KURAATOR PEAB OLEMA ÕIGLANE

Maarin Ektermann: kas kvoodid ei ole omamoodi formalism?

Katrin Kivimaa: mida me ühiskonnale anname näitusega?

Liina Siib: provokatsioon näituse vormina on OK!

Rael Artel: kas me elame islamiühiskonnas?

Katrin Kivimaa: REFLEKTEERIDA OMA TEGEVUSE ÜHISKONDLIKKU EFEKTI ON OKEI & VAJALIK

Eha Komissarov: Kumu on sunnitud tegelema lihtsamate asjadega

Liina Siib: NÄITUSE KADU – kaasaegse kunsti näitused on muutunud žanriks, ei erine üksteisest

III NÄITUS KUI AVALIK RUUM

Ingrid Ruudi: arusaam avalikust ruumist kui näitusest kõigile toob lati alla

Epp Lankots: nii AVALIKU RUUMI kui KUNSTIAJALOO mõiste pärit Valgustusajast – see on kuninglike kogude avamine
NÄITUS KUI EPISTEMOLOOGILINE MEEDIUM
- atraktiivsem
- kontsentreeritum (Andres Kurg: koht, kus teha revolutsioone)
EVERYWHERENESS
- violence of participation
- osalusnõue, mis hakkab nõudma oma
KAS NÄITUS PEAKS OLEMA KONSENSUS?

Adam Budak ja pilguheit teisele poole

noreply@blogger.com (Artishok) — Fri, 13 Jan 2012 10:55:40 PST

Artishok ootab uute ja vanade kirjutajate kaastöid!

Siinkohal tervitame soojalt Artishoki debütanti Annika Tootsi, kes kirjutas alloleva
arvustuse Fotokuu KUMU näitusest "Teisele poole".

Adam Budak ja pilguheit teisele poole

7. oktoobrist kuni 8. jaanuarini sai Kumus Fotokuu raames näha Adam Budaki kureeritud näitust Teisele poole (Vaata mulle otsa: mu nimi on Oleks Võinud Olla; samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti). Adam Budak (Poola, Austria) on üsna multidistsiplinaarse taustaga, omades nii teatri-, filosoofia-, kunstiajaloo- kui ka arhitektuurialast haridust. Üheks tema peamiseks uurimisteemaks on fotograafilise kujutise ontoloogia, mis kajastus ka näitusel “Teisele poole”. Budaki valitud kunstnikud olid sama mitmekülgsed nagu ta isegi. Tööd pärinesid nii 1970. aastatest kui ka 21. sajandi algusest ning autoriteks olid John Baldessari, Helena Almeida, Becky Beasely, Stefan Burger, Miriam Böhm, Banu Cennetoglu, Sunah Choi, Haris Epaminonda, Geoffrey Farmer, John Gerrard, Caroline Heider, Anette Kelm, Elad Lassry, Tatiana Lecomte, Christodoulos Panayiotou, Iñaki Bonillas, Dénes Farkas Marlo Pascual ja Alexandre Singh. Idee oli näidata kaasaegse kaamerakunsti hetkeseisu ja seda, millisel moel kasutab kunst fotot ja pildiobjekti.

Näituse kontseptuaalseks aluseks valis Budak Giorgio Agambeni essee “Judgment Day”, mille sidumine valitud töödega oli mõnevõrra problemaatiline. Agamben kirjutab, et tema jaoks kujutab iga foto teatud mõttes viimset kohtupäeva, kuid näitusele üles pandud tööd ei visualiseerinud seda ideed. Pigem valis Budak essee, kuna Agamben kirjeldab selles ka fotode nõudlikku olemust, mis tema meelest neid hingestab. Agambeni sõnul fotod nõuavad meilt midagi. Näituse “Teisele poole” teosed tõesti nõudsid vaatajalt midagi – nad nõudsid, et vaatajad unustaks korraks reaalsuse ja selle, millisena nad on harjunud asju nägema, väljuksid oma mugavast automaatpiloodil töötavast vaatajapositsioonist ning läheksid töödega (teisele poole) kaasa. Kas või korraks.

“Teisele poole” oli kõike muud kui klassikaline fotonäitus. Leidus nii materjali- kui ka kontseptikeskseid töid, kuid eelkõige tundus kunstnike rõhk olevat materjalidega mängimisel, taaskasutamisel, apropriatsioonil ning fotograafia piiride kompamisel. Adam Budak valis näitusele tööd, mis ajendaksid vaatajat mõtlema, ärgitaksid sügavamat analüüsi ning ei laseks end üheselt tõlgendada. Nendes töödes leidus midagi, mida nimetaksin Barthes’i järgi punctumiks. Roland Barthes identifitseeris kahte erinevat faktorit meie suhtumises kujutisse – studiumit ja punctumit. Studium oli Barthes’i sõnul passiivne lugemine, mida soodustavad konventsionaalsed elemendid ja reeglid, mis lasevad foto tähenduse kergelt lahti kodeerida. Punctum aga äratab kirgi ja käivitab vaataja kriitilise lugemise ning kujutise analüüsi. See on miski, mis häirib pildipinna ühtsust ja stabiilsust. Näitusel välja pandud tööd tekitasid vaatajas kriitilise lugemise hetke, sest neis puudus konventsionaalsus ja nad ei järginud tavapäraseid reegleid. Enamik töödest ei pakkunud niidiotsa, mida harutama hakates vaataja loogilise lahenduseni jõuaks. Näiteks Becky Beasley teost “Kirjanduslik roheline” vaadates ei aima, et rohelise klaasi taga asuvad geomeetrilised vormid võiksid viidata 19. sajandi käsikirjade kopeerija Herman Melville’i juhtumile. Näitusele valitud teosed ei lasknud ennast lihtsalt lahti kodeerida ega üheselt mõista ning enamus neist jäid kummastavaks ja müstiliseks. Ka avamise ajal vestlusele tulnud kunstnikud ei tahtnud nende kohta palju rääkida ja võib-olla nad ise ka ei oska. Võib-olla pole vajagi. Kuna töödele pole selget punkti pandud, on jäetud vaatajale võimalus minna pildi/teose pinnast teisele poole ning leida sealt enda jaoks midagi. Midagi, mida ei ole pildipinnas, tekstuuris, vormis või pealkirjas ette ära antud.

Kuigi kõigi kunstnike tööd olid omamoodi köitvad, mainiksin eraldi Helena Almeidat ja Marlo Pascuali, kelle tööd moodustasid minu jaoks fotograafia kasutusvaldkondade ja kujundi rolli mitmekesisust näitlikustava paari. Helena Almeida on 1934. aastal sündinud ja juba 60. aastatest aktiivselt kohalikus kunstielus osalenud Portugali kunstnik, kes eksperimenteerib oma töödes erinevate meediumite ja materjalidega. Näitusel olid välja pandud mitmed tema 1970. aastatest pärinevad teosed, teiste seas ka kõmuline seeria “Uurimus sisemiseks täiustumiseks”, milles Almeida on oma autoportreedele lisanud sinist akrüüli ning tekitanud illusiooni hõljuva värvilaigu ärasöömisest. Kuigi Almeida pole seda ise tunnistanud, on seda värvi peetud Kleini-siniseks ja selle ärasöömist naiste emantsipeerumise märgiks. (Ka näituse “Teisele poole” nimiteos pärines Almeidalt.) New Yorgis tegutsev kunstnik Marlo Pascual (s. 1972) kasutab oma töödes aga ainult leitud fotosid, mida ta dekonstrueerib, moonutab või asetab nad näitusekülastaja jaoks harjumatusse positsiooni – nihestab tavapärast vaatepunkti. Tema tööd on nimetud ja jätavad publikule vabaduse anda sõltuvalt kontekstist ja kogemuste pagasist neile omapoolne tõlgendus. Almeida enesejäädvustused ja Pascuali nimetud leidteosed representeerivad erinevaid viise, kuidas kunst kasutab fotot. Almeida ja Pascual olid esimesest näitusekülastamisest kõige meeldejäävamad, mille põhjuseks võis olla aga see, et nad kasutasid võrreldes teiste kunstnikega foto meediumit kõige puhtamalt – nende teosed tundusid kõige kergemini haaratavad.

Näituse lõpetamise puhul korraldati huvilistele viimane ringkäik ja vestlus, millest võtsid osa Liina Siib, Marge Monko, Maria-Kristiina Soomre ja Dénes Farkas. Ringkäik kinnitas vaid tõsiasja, et nende töödest on raske rääkida. Kogu tõlgendamine ja süvenenud lugemine tuleb vaatajast enesest. Pole olemas ühte õiget vastust. Need tööd aitasid vaatajatel küll piiluda teisele poole, kuid see “teine pool” on igaühe jaoks erinev. Ka vestlusringist jäi kõlama mõte, et igaüks kogeb seda näitust erinevalt. Kellele mõjub see tervikuna, kellele erinevate kirkamate fragmentidena. Nii vestlusringis kui ka ringkäigul kiputi rääkima sellest, mida seal näitusel polnud – sellest, mis jäi näitusest “teisele poole”. Liina Siibi sõnul oli näituse üks mõjuvamaid aspekte julgus teha midagi foto kui substantsiga – võime kaotada aukartus, rebida puru ja kortsutada fotot. Siinpuhul viitas ta eelkõige Marlo Pascualile, kes elegantseid nimetuid fotosid julmalt, kuid samas poeetiliselt ründas. Vestlusring puudutas ka näituse vähese meediakajastuse teemat, mille võimalikuks põhjuseks toodi seda, et Budaki kureeritud näitus võis oma kontseptsioonilt olla Eesti kontekstis uus ja keeruline ning seetõttu pole sellest ka palju kirjutatud. Enamasti illustreerib näitus teksti, kuid mitte kõnealuse näituse puhul. Ka vestlusringis osalejad tunnistasid, et Agambeni essee ei haakunud nende jaoks näitusega või osutus seoste leidmine võimalikuks ainult mingitel kõrgematel fantaasiatasemetel. Kuid lõpuks polnudki see oluline, sest misiganes teoreetilise vihmavarju alla neid töid koondada, on nad juba üksikteose tasandil tugevad ja huvitavad ning ühte ruumi kokkuviiduna moodustasid vaid veelgi mõjuvama ja kummastava terviku. Kogu näituse lõpetamisele pühendatud ürituse ning ka minu isikliku arvamuse võttis kokku Kumu vanemgiidi üleskutse: “Rohkem selliseid näituseid!”

Intervjuu dokumentaalfilmi "Uus Maailm" režissööri Jaan Tootseniga.

noreply@blogger.com (Artishok) — Tue, 10 Jan 2012 23:00:04 PST

Intervjuus esitatud väiteid ja kommentaare saab koondatult lugeda Indrek Grigori artiklis
"[Pealkiri puudu on sul soovitusi? [Ei turgata tõesti, mõtlesin küll...]]"
Müürilehes nr. 17: sügis 2011

Just Kids / Noorus on ilus aeg

noreply@blogger.com (Artishok) — Mon, 09 Jan 2012 10:51:22 PST

Laupäeval 7.jaanuaril, kell 19 avati galeriis Noorus III Tartu Rahvusvahelise Graafikafestivali noortenäitus Just Kids / Noorus on ilus aeg.

Noortenäituse kuraatoriteks on kutsutud Marko Nautras ja Tõnis Kenkmaa, mõlemad Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja õppemeistrid. Puutudes oma töös pidevalt kokku üliõpilaste juhendamisega ja nende loominguga on kuraatoritel hea ülevaade hetke suundumustest graafikas ja pildikultuuri tähtsusest noorte igapäevasuhtluses. Noortenäituse koostamisel lähtutakse Eesti noorte loomeinimeste uutest ideedest ja eneseväljendamise soovist kiirelt arenevas kommunikatsioonivõrgustikus. Näituse pealkirjaks Nooruse galeriis on "Just Kids" ning graafika väljapaneku fookuses on aktiivsed noored kunstnikud, kellel on oma mänglevad tõlgendused ühiskonnaprotsessidele.
Osalevad kunstnikud: Pavel Grebenjuk, Käll Haarde, Jevgeni Krassi, Mariliis Oksaar, Mihkel Oksmann, Ats Parve, Ott Pilipenko, Anna-Liisa Rajamart, Ahti Sepsivart, Aap Kaur Suvi, Nora Särak, Marta Vaarik, Taavi Villak. Kuraatorid: Tõnis Kenkmaa, Marko Nautras.

Noortenäituse lõpupidu 21.01.2012 kell 16.00 on ühtlasi III Tartu
Rahvusvahelise Graafikafestivali avapidu!

Näitus jääb avatuks 21.jaanuarini.

Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11. Galerii on avatud T-L kella 12-19.
Näituse külastamine on tasuta.

Lisainfo:
Galerii Noorus
7349954
galerii@artcol.ee

Tartu kunstnike ülevaatenäitusest ja seekordsest Ado Vabbe preemia laureaadist

noreply@blogger.com (Artishok) — Sun, 08 Jan 2012 14:48:42 PST

Avakõnedeks valmistuvad TKLi president Markus Toompere ja Kunstimaja galerist Indrek Grigor

Oma muljeid jagab Maarin Mürk, Artishoki ajutine korrespondent Tartus.
Näitus avatud 21.12.2011 – 15.01.2012, Tartu Kunstimajas.

Kunstnike liidu aastanäitus on formaat, mis on hambus olnud alates 90ndatest kui kunstiellu sekkus kuraatoriinstitutsioon ning seadis kahtluse alla nõuka-aegsed traditsioonid. Aastanäitus on samas paadis küsimusega milline peaks olema kunstnike liidu positsioon ühiskonnas kaasajal, keda see liit esindab, millega tegeleb jne. Tagantjärgi tundub, et 90ndatel ja 00ndate alguses teravamalt esile kerkinud EKLi problematiseerimine taandus noorte vihaste (meeste) isatapu katseks, aga isake on ikka veel vägagi elus ja juba 13ndat aastat president. Noorem põlvkond on oma erialase tegevuse ehitanud üles kuhugi liidu kõrvale, sest tundub, et selle mammutiga ei ole midagi peale hakata, see ei seisa nende huvide eest, enamust 900st liikmest ei kohta jooksvas kunstielus jne. Aga aastanäitused on vaatamata kõigele jäänud, nii üldised kui lisaks veel alaliitudele omad. Pidev vaikne nurin väljalt on ilmselt survestanud EKLi näitama üles vähemalt teatud valmidust liikuda kaasaegsemate näitusetegevuse printsiipide poole ning tulemuseks on olnud pigem campid teemanäitused - “Mehitamine” (2001), “Sõltuvussõltumatus” (2002), “Mina ja Teine” (2003), “Identiteedid” (2004), “Tehnobia” (2005), “Elamise kunst” (2007), “Vabaduse väljak” (2008) jne. Probleem on enamasti olnud selles, et vaatamata teemale on neil näitustel puudunud sisuline kuraatoritöö – valitud väga laia teema alla mahuvad ikka kuidagi ära enamik kohaletoodud töid. Valiku kriteeriumid tunduvad olevat kunstniku auväärsus (kindel nimekiri, kes aastast-aastasse omale koha leiavad) ja töö üldine nö headus (või huvitavus/üllatavus võrreldes kunstniku eelneva loominguga). Nii ongi nii teema kui kuraatori tegevus jäänud enamasti glasuuriks muutumatuna püsinud aastanäituste traditsioonil, millega EKL end kindlustab.

Nüüd Tartu 2011 aasta kunsti ülevaatenäituse juurde, mida oli seekord külalisena kutsutud kureerima-kujundama Mall Nukke. Tulemuseks on näitus, mille kuraatorikontseptsiooniks on kujundus. Nukke poolt loodud keskkond triumfeerib väljapandud tööde ja kunstnike üle ja näitab nii koha kätte ka laiemalt Tartu kunstielule. Avakõnes mainis Nukke, et ta teadis, et Tartus on palju maali ja lähtus ettevalmistustes sellest teadmisest.

Kes otsib, see leiab. Tartu kunsti ülevaade aastal 2011 koosnebki 90% ulatuses maalidest. Ja mitte lihtsalt maalidest, vaid VÄRVILISTEST maalidest. Oi kui värvilistest. Aga mis on veel silmatorkavam – näituse kujundus oma intensiivsuselt lööb iga kell üle eksponeeritud taiesed. Erk-oranžid, mustad, hallid ja valged vaheseinad vonklevad ruumist ruumi ja võtavad silme eest kirjuks. Võibolla olid kuraator-kujundajal isegi värvid enne paigas ja kohaletassitud töödest läbisid tema sõela need, mis sellesse formalismil põhinevasse kontseptsiooni sobisid. Seega oli väljas väga palju halbu maale – tehniliselt nõrgad, läbitöötamata, amatöörlikud – mis aga sobitusid suurepäraselt oma taustale! Tallinnast tulijana on Nukke lähtunud eelarvamusest, et Tartu kunst võrdubki ju maal. Kas maal ise on hea või halb, polegi oluline – Nukke käsitleb maali eelkõige dekoratiivse esemena ja selle eseme funktsioon on oma taustal hea väljanäha ja luua kokkuvõttes terviklik ruumimulje.

Sellele kõige taustal – nii kunstnike liitude aastanäituste tradistiooni kui ka konkreetse näituse mõttes – paneb kirsi tordile sama näituse avamisel pidulikult kätte antud 2011 aasta Ado Vabbe preemia, mille pälvis – üllatus! Jaan Elken! Nii näitus kui preemia pühitsevad seega Tartu maalikunsti (mille inkubaator on loomulikult Elkeni juhtitud maalikunsti osakond filosoofia teaduskonna tiiva all) ja loovad Tartule omamütoloogiat MAALIKUNSTI linnana (Eestis antakse ju välja igasuguseid “pealinna” tiitleid – äkki Tartule anda tiitel “maalikunsti pealinn”?). Asjaolu, et Tartus tehakse ka teistsugust kunsti, ei mahu pildile (heitluses Vabbe preemia eest jäi Elkenile näiteks napilt all Timo Toots). See ei sobitu soovitud institutsionaalse kuvandiga ja häiriks väljakujunenud, mugavalt lihtsustatud arusaama Eesti üldisest kunstimaastikust, kus Tartus on maal kui puhas kunst, Pärnus on performance kui puhas kunst, Moostes on puhas sotsiaalne kunst ja Tallinnas on kõik ülejäänu (kommerts, loovtööstus ja analüütiline neokontseptualism, mida kahe esimese kõrvalt viljeletakse).

Niipalju kui ma aru olen saanud, siis anti Vabbe preemia Elkenile eelkõige õpetamistegevuse eest. Hämmastav – anda sellise klausliga preemia isikule, kelle juhitud osakond alles hiljuti elas läbi poolavaliku turbulentsi seoses üliõpilaste enda tõstatatud protestiga autoritaarse juhtimisstiili suhtes, kus on olnud probleeme akrediteerimisega jne? Linna poolt kompensatsioon üleelatud ebamugavuste eest?

Aga keegi peab ju iga kandidaadi esitama ja Elkeni esitas ikkagi nö väli ise. Mulle aga tundub, et Tartu kunstiväli hindab üle enda vajadust Elkeni järele. Elkenil on Tartut tunduvalt rohkem vaja. Kõik need nooled, mis vahel ikka tema kui EKLi juhi suunas lendavad, kogu kriitika, aegaajalt ägenevad rünnakud jms – TÜ maalikunsti osakond on ühekorraga nii tema sisepagulus kui trumpkaart tagataskus. Nende liikmete (enamasti seeniorite) hulgas, keda ongi peamiselt võimalik kohata EKLi suurkogul kord kolme aasta jooksul ja kes Elkeni iga kord tuima järjekindlusega tagasi valivad – kredibiilsuse annab just tema seismine puhta maalikunsti eest Pallase traditsioonidega Emajõe Ateenas. Lisaks annab maalikunsti osakond tema identiteedile vajaliku “mitmeplaanilisuse” – kuna EKLi president on ikka natuke nagu auamet, siis maalikunsti osakonna juhtimine on nagu “päristöö” (ja mõelge, selle kõrvalt jõuab ta veel aktiivselt tegutseda kunstnikuna ja publitseerida artikleid oma kunstireisidest!). Seetõttu mängib Elken isakest mitte ainult EKLi raames (kus temast isiklikult ongi kujunenud EKLi avalik ja ainuke nägu), vaid ka maalikunsti osakonnas, püüdes seal oma autoritaarse ja ülevalt-alla suhtumisega juba varakult veenda oma tudengeid selles, et Eesti kunstiskeenel läbi löömiseks on vaja kuuluda tema protežeede hulka. Elken on aastaid püüdnud luua brändi nimega “Tartu maal”, mis jõuaks avalikkuse ette läbi tema „sissejuhatuse“, kindlustades ise endale nõnda samuti portsjoni sümboolset kapitali, mida tal – asudes ühes tulipunktis Eesti kunstielus – hädasti vaja on.

Tegelikult me ei saa rääkida aga Tartu maalikoolkonnast, vaid ikkagi ainult Elkeni maalikoolkonnast – nagu me saame ka rääkida Kaido Ole maalikoolkonnast, mis oli Eesti Kunstiakadeemia maalikateedris esil mõned aastad tagasi. Ja Eesti kunstielu ei toimi nö „päris“ suure kunstimaailma loogika järgi, kus sinu õppejõul on eriline võime avada sulle mingeid uksi tuntuse ja edu juurde; neid glamuurseid uksi pole siin olemaski. On igapäevane võitlus oma erialal üldse tegusana püsimiseks ja tuleb läbi näha, kes sinu pealt veel mis tahes kapitali üritab teenida. Et Elkeni müüdiloome on aga olnud edukas, seda tõendab nii Vabbe preemia kui ka kõnealune Mall Nukke kureeritud-kujundatud Tartu kunsti aastanäitus. Nukke võtab Elkeni loodud kuvandi, aga muudab Tartus leiduva maali irooniliselt enda ruumiloome aksessuaariks. See, mida Elken on püüdnud mingi tervikuna serveerida, muutub Nukke tõlgenduses iseenda paroodiaks. Tartus on maali – aga palun, teeme siis ühe MAALILISE aastanäituse!

PS Väga head tööd olid installatsioonid (või midagi sellist) Peeter Krossmannilt ja Art Securitylt.
PPS Mitte, et mulle maal ei meeldiks. Aga sellel näitusel ei olnud lihtsalt kuigi palju huvitavaid maale, mis oli kurb, sest Tartus on tugevaid maalijaid – nagu ka kõikide muude meediumite viljelejaid!

Ado Vabbe preemia annab linna poolt üle Mihhail Lotman

Ja preemia pälvis Jaan Elken! Tänukõne. Men in black.

Näitusevaated

Avalik kiri SA Tallinna Kunstihoone Fond Nõukogule, EV Kultuuriministeeriumile, Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile ja Eesti Kultuurkapitalile

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 07 Jan 2012 03:23:09 PST

Kasvava mure ja hämminguga jälgime Tallinna Kunstihoones toimuvaid protsesse, mida väljendavad Kunstihoone uue juhataja Karin Hallas-Murula problemaatilised seisukohavõtud ja teod. Me ei kiida heaks palgaliste kuraatorikohtade koondamist Tallinna Kunstihoonest. Me ei kiida heaks Karin Hallas-Murula poolt 19.10.2011. Postimehes avaldatud seisukohti, mida iseloomustavad liialdatud Eesti-kesksus ja natsionalistlik kapseldumine. Me ei ole nõus tulevikuvisiooniga, mis taandab Kunstihoone juhtimispõhimõtted esmajoones kvantitatiivsetele näitajatele, nagu publikarvu suurendamine, mitte aga sisulistele kaasaegse kunsti küsimustele ja dialoogile kohaliku ning rahvusvahelise kunstiavalikkusega. Samuti ei kiida me heaks, et ühe avaliku kunstiinstitutsiooni juht lubab endale antifeministlikke sõnavõtte.

Eeldame, et Tallinna Kunstihoone tahab jätkuvalt kuuluda professionaalsete kaasaegsele kunstile suunatud näituseinstitutsioonide ning euroopalike kunsthallede hulka. Kunsthalle traditsioon Euroopas ulatub oma kõige varasemates ilmingutes 19. sajandi kahekümnendatesse aastatesse. Algusaastatel juhtisid kunsthallede tegevust enamasti nõukogud, määrates ametisse intendandi, kelle ülesandeks oli korraldada igapäevast tööd, hoida korras maja ning viia ellu nõukogu poolt ette kirjutatud näitusteprogrammi. 20. sajandi keskpaigast on kunsthallede juhtimises, sõltumata omandivormist, juurutatud juhtimismudelit, kus institutsiooni tööd kontrolliv nõukogu nimetab ametisse juhatuse, kelle ülesandeks on juhtida asutuse igapäevast tegevust, algatada ja kureerida omaprojekte ning koostada näitusteprogrammi, kutsuda kuraatoreid ja kunstnikke teostama näituseprojekte, anda välja trükiseid ning korraldada seminare, konverentse jms. Reeglina on juhatuse liikmete tööperiood piiratud, jäädes enamasti 3-5 aasta vahele ja nõukogul on siin pigem järelvaatav ja nõuandev funktsioon.

Tallinna Kunstihoone on ehitatud 1934. aastal Kultuurkapitali rahade eest üleeuroopalikus kunsthallede püstitamise laines. 1930ndatel juhtis Kunstihoone tööd Kultuurkapitali komisjon, kes koostas ka Kunstihoone programmi. Nõukogude ajal muudeti Kunstihoone Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu näituste sektoriks ning näituseid Kunstihoones kinnitas ENKLi volikogu. 1990ndate alguse erastamiste laines jäi Kunstihoone maja Eesti Kunstnike Liidule (EKL). Kuigi Kunstihoonet üritati muuta iseseisvaks institutsiooniks juba siis, see lõpuni siiski ei õnnestunud. Nii asutati 1990ndate aastate keskel EKLi poolt SA Tallinna Kunstihoone Fond, mille üle määrati valitsema peamiselt EKLi liikmetest koosnev nõukogu. Nõukogule langes jätkuvalt ka näituste valimise kohustus, mida korraldati avalike konkursside korras.

Seega võib väita, et klassikalist kuratoorset juhtimismudelit pole Tallinna Kunstihoones kahjuks siiani rakendatud, kuid kui 2002. aasta lõpus asus Kunstihoone juhatajana ametisse Reiu Tüür, loodi Kunstihoonesse kaks koosseisulist kuraator-galeristi ametikohta. Ametisse asunud kuraatorite ülesandeks oli produtseerida näitusi ning hoolitseda programmi elluviimise eest Kunstihoone kolmel näitusepinnal. Kuigi näituseid valis ja kinnitas endiselt Kunstihoone nõukogu, said kuraatorid oma projekte realiseerida kokkuleppel nõukoguga ja väljaspool konkurssi ning soovituste kaudu kaasata galeriiprogrammidesse olulisi kunstnikke nii kohalikult kui rahvusvaheliselt kunstiväljalt. Selline kompromissvariant läbimõeldud, kureeritud programmikoostamise põhimõtete ja kureerimata konkursi vahel lõi mitte küll rahuldava, aga siiski mõningase tasakaalu kohalikul kunstimaastikul keskset rolli mängiva Kunstihoone juhtimisstrateegiates. Statsionaarsetel kuraatorikohtadel oli ka ülioluline roll professiooni arengu seisukohalt Eestis laiemalt ning näitused, mida Kunstihoone produtseeris, on olnud heal rahvusvahelisel ja professionaalsel tasemel, luues Kunstihoonele ka rahvusvahelise maine.

13. detsembrist - 20. detsembrini on Kunstihoone uus juht Karin Hallas-Murula koondanud nii kuraator-galeristide kui ka varahoidja ametikohad. See tähendab tagasiminekut Kunstihoone juhtimises, kus omaproduktsioonil, programmitervikul ja institutsionaalse näo kujundamisel peaks jätkuvalt olema oluline roll. Rõhutame, et me ei räägi antud juhul koondatud kuraatorite isikutest, vaid printsiibist, millega hävitatakse habras tasakaal euroopaliku ja nõukoguliku juhtimismudeli vahel. Kuraatorikutse on kaasaegse kunstimaailma loomulik professionaalne osa, see ei tähenda vaid ühe kunstisuuna domineerimist. Kutselise nüüdiskunsti kuraatori kadumine Eesti kunstipildist viib lõpuks valdkonna deprofessionaliseerumiseni. Võib küll uskuda projektipõhiselt töötavate kuraatorite jätkuvasse motivatsiooni rahvusvahelisel tasemel enesetäienduseks ja suhtevõrgustike loomiseks, ei ole aga kindel, et tänaste rahastustingimuste juures leiduks palju neid, kes oma tööd Eestis tegema jääks. Tallinna Kunstihoone on riiklikult rahastatud näitusemaja ja see peaks toimima professionaalse kunstiinstitutsioonina selle parimas tähenduses - rahvusvahelise programmi, motiveeritud ja professionaalsete kuraatorite ning kunstnikkonna viljakas koostöös.

Leiame, et kuigi Kunstihoone maja kuulub EKLile ning tema loodud on ka Kunstihoone Sihtasutus, ei ole siiski õige ignoreerida euroopalikke tavasid institutsionaalses töökorralduses ning kuna Kunstihoonet rahastatakse valdavalt avalikest vahenditest – Kultuuriministeeriumi, Tallinna linna ja Kultuurkapitali poolt – tuleb Kunstihoonel ka kunstiavalikkuse ees vastust anda.
Leiame, et EKL ei esinda eesti kunstiavalikkust ega kunstnikkonda täielikult ning seega pole Kunstihoone üksnes EKLi siseasi.
Leiame, et kuraatorikohtade ärakaotamine viib Kunstihoone kui näitusepaiga professionaalsesse kriisi ning vähendab institutsiooni tõsiseltvõetavust nii lokaalsel kui ka rahvusvahelisel tasandil. Leiame, et kui Kunstihoone allutatakse otseselt üksnes EKLi ja selle alaliitude huvidele, mõjub see halvasti kunstielule Eestis tervikuna.
Meie sooviks on normaalselt funktsioneeriv kaasaegsele kunstile orienteeritud kureeritud programmiga Kunstihoone, mitte EKLi näitustesektor.

Avalikule kirjale saab toetust avaldada Facebookis, märkides ennast osalejaks sündmusel http://www.facebook.com/events/341552259207322/ või saates meili aadressile kaasaegsekunstiliit@gmail.com

Näitus kui avalik ruum

noreply@blogger.com (Artishok) — Fri, 06 Jan 2012 04:35:33 PST

Liisa Kaljula

Sophie Calle Tallinna Kunstihoones - publikumenu ja avaliku ruumi missiooni ideaalne kombinatsioon

Detsembrikuus Kumu auditooriumis toimunud Kunstiteadlaste Ühingu teemapäev „Mis on hea näitus?“ võttis tänuväärselt üles läinud aasta ühe kuumema teema kohalikul kunstiväljal – küsimuse näitusepoliitikast avalikel näitusepindadel – ja pani mõtisklema selle üle, mis on see korra aastas kokku kutsutav KTÜ teemapäev?

Kõigepealt esimesest. Maria-Kristiina Soomre kokku pandud päevakava – mis koosnes publikumenu, näituse kaanonite ja näituse kui avaliku ruumi teemalistest paneeldiskussioonidest – oli siinseid eripärasid arvestav ning resoneeris aasta lõpus Kunstihoone reorganiseerimisega ajakirjanduses üles keerutanud vaidlustega avalike näitusepindade missioonist. Kuigi teemapäeva ülesehituse osas jäi siinkirjutaja jaoks pisut segaseks, miks näitusepoliitikaga seotud paneelid olid lahku löödud ning näitust kui kunstilist meediumi puudutav paneel jäetud nende kahe vahele, oli teoreetiliste ja praktiliste baasküsimuste üles seadmine igati omal kohal. Sest näitus kui meedium tõesti on eesti kunstiteadlaste poolt vähe läbikirjutatud teema, mida valdavad pigem praktikud ning kuigi teemapäeva eelduseks oli, et näituste kohta on tänaseks palju uurimuslikku ilmunud, eestikeelsest näituseteooriast rääkida veel ei saa. Mis puutub publikumenu ja näituse kui avaliku ruumi küsimustesse, siis kipub üks neist kirglikult huvitama üht osa meie kunstiteadlastest, samas kui teine on oma südameasjaks võtnud teise. Küsimus ei ole siin niivõrd põlvkondlikus lõhes, elatakse lihtsalt – ja tundub, et ületamatult - erinevates infoväljades. Sest sisulist dialoogi nende kahe vahel ka jõulukuises Kumu auditooriumis ülemäära ei toimunud, ühed rääkisid ikka avalikust ruumist ja teised viisid jutu ikka turundusele. Miks siin konsensust hädasti tarvis oleks? Kuna riiklikud näitusepinnad juriidilises mõttes on avalikõiguslikud, siis lasuvad neil ka avalikõiguslikud kohustused - arendada rahvuskultuuri ning olla mitte üksnes ühiskonna kõige arvukama strata, vaid läbilõikeliselt kogu ühiskonna teenistuses (avalikest vahenditest rahastatavad sihtasutused nagu Kunstihoone Fond peaksid lähtuma samadest põhimõtetest). Ehk kuidas klapitada avaliku ruumi missiooni hea ja väärika turundusega, ongi ju põhiküsimus.

Lisaks püstituse ajakohasusele rõõmustasid veel paar asja, esiteks, et üritus ei olnud üksnes Tallinna kolme kunstiinstitutsiooni keskne, teiseks, et esinejate seas oli ka neid, kes ei lähtunud oma sõnavõtus konkreetsest institutsionaalsest taustast, ning kolmandaks, oli ka hästi ette valmistatud ettekandeid (vanakool on äge). Ideaalne kunstiteadlaste teemapäev – minu ettekujutuses - oleks saada hetkeks varju väikese kildkondliku kunstimaailma igaveste hädade eest ja olla momendiks enesekriitiline. Nii palju siis teisest.

Kõige rohkem kurvastas see, et näituse kui avaliku ruumi paneelis jäi haigestumiste ja eemalviibimiste tõttu arhitektuuris, linnaplaneerimises ja urbanistikas omandatud linnaruumi kui avaliku ruumi kogemus museaalsele ruumile üle kandmata. Selleks, et see diskussioon ei vaibuks, tuleb alljärgnevalt jagamisele kureerimisteooriale ja -praktikale keskenduva sõltumatu netiväljaande „On Curating“ novembrinumber, mis käsitleb avaliku ruumi loomise ja hoidmisega seotud probleeme erinevates maailma metropolides, Zürichis ja Mumbais, Pekingis, Shanghais ja Tokios. Võibolla on linnaruumis pidevalt peale tungiva kaubamajastumise probleemiga silmitsi seisva Mumbai kogemuses midagi kasulikku ka avalike pindadega töötavale professionaalile Tallinnas? Sest nagu tunnistab Ingrid Ruudi Kultuuripealinna dokumentaalfilmis „Must kast“ (rež. Marko Raat, 2012), tuli Tallinna linnainstallatsioonide festivalil osalejatele kõigepealt laiali jagada kaardid selle kohta, kus linnaruumis üldse eksisteerib veel avalikku ruumi. Ehk – avalik ruum meie linnaruumis on defitsiit. Kuigi probleemid, mis linnaruumis on möödapääsmatud juba juriidilises mõttes, paistavad loomemajanduse tingimustes aina aktuaalsemad ka avalikel näitusepindadel: asutuste juhtide sõnul peab kunstinäitus suutma võistelda kobarkinode ja kaubanduskeskustega (ehkki Eha Komissarov kummutab läinudnädalases Ekspressis eduka blockbusteri müüdi Eestis).

Lõpetuseks küsiks, kas meie avalikku sektorisse kuuluvad, ent omatulu kohustusega silmitsi seisvad või seda prioriteediks pidavad näitusepinnad üldse on veel avalik ruum? On meie muuseumidegi näol üldse tegu veel avalikõiguslike juriidiliste isikutega, mis on ellu kutsutud seaduse alusel avalikes ehk ühiskondlikes huvides? Või on see nihe avalikõiguslikust eraõiguslikuks Eestis „loomemajanduse“ sildi all juba märkamatult teoks saamas?

On Curating novembrinumbri saab igati seaduslikult alla laadida aadressilt:

http://www.on-curating.org/issue_11.php

Aitäh Maria-Kristiina Soomrele lugemismaterjali soovitamast ja jagamast!

ARTISHOK VOTES TOP ART EVENTS 2011

noreply@blogger.com (Artishok) — Sun, 15 Jan 2012 04:15:11 PST

What was the year of European Capital of Culture Tallinn for the Estonian art scene?

Kiasma campaigns for the understanding of contemporary art

Most memorable? Wild? Meaningless? Excentric? Exhibition? Work of art? Event? Publication? Cultural policy or art political statement? Mindblowing year of art is summoned up by Rebeka Põldsam, Elnara Taidre, Gregor Taul, Margus Tamm, Markus Toompere, Indrek Grigor, Liisa Kaljula, Sandra Jõgeva and all those who wish to add to this post. Happy new year of art! Translated by Google Translate, proofread by Liisa Kaljula.

Rebeka Põldsam

There was an unprecedented number of good – in a very different way – exhibitions and art festivals this year. My favorites were definitely Adam Budak curated “Beyond” at Kumu Art Museum, Pavel Filonov at Kumu, Maria Arusoo curated “Continuum” at Tallinn Art Hall, Ene-Liis Semper at Kumu, Rael Artel curated Marina Abramović at Tartu Art Museum, and I can not deny I really liked “Untold Stories” at Tallinn Art Hall.

I was fascinated by the idea of Kumu Christmas show "Vinum et panis", although I am not sure whether a museum of modern art should engage with folk culture, but after all we do not have the new building of Estonian National Museum yet, so let it be.

In London Camden Arts Centre exhibition of Natalie Djurberg will be open till the end of first week of this year, characteristically to London it is well finished, although the content of the Djurberg exhibition is still more striking than the form.

The title of the cleverest curator also goes to London, Cornelia Parker who curated some kind of city hall art depository in Whitechapel on the basis of rainbow colors: yellow images on one wall, green, red, blue, etc. on the other. The visitor was given a booklet where reproductions and info of each work appear in alphabetical order. To make something so interactive and captivating of something so random is heroism that I haven`t really met elsewhere.

The craziest statement in the Estonian art scene was made by Karin Hallas-Murula who takes sex and gender minorities or the feminist movement for a marginal niche. The fact that these movements deal with the questions of the minorities by far off means that feminism or LGBTQ movement are marginal in essence. You could as well say that Marxism was a marginal theory because we still live in capitalist society.

Elnara Taidre

- The best / most interesting / meaningful exhibitions: “Darkness, Dark” (curator Anders Härm, Contemporary Museum of Art, Estonia) Jass Kaselaan “Migration of Souls” (Tartu Art House), “Bosch and Breughel. Four Paintings Magnified" (curated by Greta Koppel, Kadriorg Art Museum), Sophie Calle "Take Care of Yourself" (Tallinn Art Hall), "Art Must Be Beautiful. Marina Abramović Selected Works" (curated by Rael Artel, Tartu Art Museum)

- Events that baffle and worry: decisions concerning art policy, plans, ideas and proposals concerning the construction of the Estonian Academy of Arts, the uniting of Art Museum of Estonia and Tartu Art Museum, and reorganizing Tallinn Art Hall.

- The most exciting events: the project "Lift11" in the cultural capital framework; März project space activities; Tallinn Month of Photography as a whole event;

- The best work of art: the city installation "O" (Flo Kasearu, Andra Aaloe, Aet Ader, Grete Soosalu, Kaarel Künnap); James Turrell "Ganzfeld APANI" at the Venice Biennale

- Publication: Tõnis Saadoja "Urmas Ploomipuu`s White House"

Gregor Taul

Exhibition

Archizines, Architectural Association School of Architecture, London
Elias Redstone brought to London a total amount of 60 “alternative and indie” architectural magazines around the world and spread it generously on the table to read (you cannot usually touch books in book exhibitions). In addition to magazines, video interviews with the editors-in-chief were exposed in the exhibition. A dull story - I did not see the exhibition, but despite of that I enjoyed it more than anything else this year.

Reading the Object. Artist-Made Books from the Collection of Moderna Museet, Pontus Hulten Study Gallery, Stockholm
Moderna Museet has, since Pontus Hulten times, carefully collected artists` books. Some of them are created with great commitment and touch of soul and are rather meant for hanging on the wall (Henri Matisse “Jazz”, 1947), others are born using the most affordable means for spreading one`s oevre (Ed Ruscha “Crackers”, 1971), the third kind worship the art of writing (Bruno Munari “The Quadrat Print”, 1953) and the fourth kind were never artists` books during their “life time” (Vladimir Mayakovsky “Victory Over the Sun”, 1913). Be it how it was, now they are all hidden behind the glass and have become untouchable statues of their own kind.

Estonian Icon Painting, Kadriorg Art Museum
Luke, I'm Your Father. Homage to Nikolai Kormashov, who introduced the missing very old father to Estonian art. The topic of icons hooked up with the exhibition “New Sculpture: Structure and Chaos” in St. Petersburg New Museum, in the catalogue of which Anatoly Osmolovski wrote so well about the art of sculpture.

Fresh Estonian poster, Museum of Architecture
Lots of cleverness. By no means a disappearing art.

Gregori Maiofis. Artist and model: Ways of Reading, New Museum, St. Petersburg
Puanted photography.

Howquicklyjumpingdaftzebrasvex. Situation of Artistic Discussion, the hole of Academy of Arts
Installation by a Tallinn-Moscow collective author in the waistland of Acadmey of Arts. Thoroughly intelligent, and extremely sympathetic authors.

Jaan Klõsheiko. Freedom Square, Freedom Gallery
More!

Event

Lift11.
Discussed this and that way, the last comment I really enjoyed was by Andres Kurg who said Capital of Culture hijacked installation art, making it a popular sales article in the style of “now we brought art to the streets”. They did, but in a safely cut down mode. Soft, appealing, and timeless installations made their way to the city space but erection of critical works of art was avoided. It is another question whether the hijacker was Capital of Culture alone.

NU Performance Festival.
It is no piece of cake to live in a hotel. These are spaces without cremones, in which some can not handle themselves. Is the idea of jumping out of the window put into our heads just by the movies? Viru hotel taken over by the artists created a perfectly playful atmosphere.

Tallinn Architecture Biennial.
Incredibly and even strangely powerful debut.

Asterisk at Straw Theater.
For me one of the most inspiring days, which sweet fruits I will taste some time from now.

Garage Sale in Mähe.
Common sense will conquer the country in the coming years.

Work of art

Heine Avdal, Brynjar Bandlien and Fabrice Moniet “Field Works – Hotel” – performance for one viewer on the 11th floor of Viru hotel in the framework of NU Performance Festival.

130 citizens of Tallinn “Chimney” – in middle age Rome there was a sculpture of Ancient Rome that they called Pasquino. It was a fragment of the bodies of Ayax and Patroklos that looked like a clown or a joker. Romans had a habit of clueing satirical verses about hot topics on it (e.g. what a scoundrel one or another cardinal was). These verses were called pasquinades (pasquils?), just as if Pasquino had spoken in a creaking way.

Peter Zumthor and Luoise Bourgeois “Steilneset” – a memorial erected in the top of North-East Norway, VardØ on the White Sea shore, to the 91 witches burnt there in the 17th century. Insanely expensive installation at the end of the world.

Stirka - German girl was studying free arts in St. Petersburg and organized as her final work a bar with a loundry house. She was motivated by the fact that she did not have a place to do her laundry. Meant as a short-term project at first, the bar has now been working for seven years, providing laundry service from the morning till the evening, and being one of the most active alternative music venues.

Aet Ader, Andra Aaloe, Kaarel Künnap, Flo Kasearu and Grete Soosalu "O" - 00101010101010101001011100100101

Publication

Ingrid Ruudi`s articles stayed sharply in the memory this year.

San Rocco (# 2 Summer 2011) - Venice Architecture magazine published in English, which content perfection no other magazine that I came across this year could challenge. The second issue was dedicated to the islands, the recently published third issue takes as its focus the erring.

Tuvi – magazine printed by the sons of Guttenberg that “asks nice people to take up a challenge - to do something that is atypical to them at first glance”. The first issue was an inspiring reading and watching, it`s a pity that they plan to publish only few times a year. Nevertheless it feels that the new year will bring more and more self-made magazines, almanachs, artists` books, comic books and etc.

Rael Artel`s exhibition catalogs and a fanzine “Your Periphery Is My Center - continue to set an example to the curators.

(Compiled by) Mieke Gerritzen, Geert Lovink, Minke Kampman “I Read Where I am. Exploring New Information Cultures.” Graphic Design Museum, Breda, Valiz, Amsterdam, 2011 – 82 designers, graphic designers, artists, museum directors, writers, critics, publishers, etc. thought about what is going to happen with reading in the future. After the death of the death of the author comes the birth of booking!

Triin Tamm “A Stack of Books, as well as A Book of Stacks”. Rollo Press, 2011. A crazy book about the love of books. I encountered the book in Berlin, Barcelona and London bookstores.

Niklas Maak “Le Corbusier. The Architect of the Beach”. Hirmer, 2011 - modern architecture was actually born on the beach!

Kristina Hansen & Ånond Versto “So Long, Fat Chance”, 2011 - a very good exhibition at März and even prettier book accompanying the exhibition.

Paul Kuimet "In Vicinity" - more!

Karin Paulus “Tootedisain. Asjad minu elus”. EKA, 2011. - Review on the way.

Margus Tamm

Exhibition

Denes Farkas and Taavi Talve "Footnotes 2" Draakoni Gallery - sheer beauty

“Leaving Tartu” Y Gallery - decentralization eats itself

Jass Kaselaan "Light Is Our Strength" - that`s exactly the way it is

Event

The Protester selected Person of the Year by the Time magazine

End of independence of Tartu Art Museum aka Leaving Tartu vol. II

Capital of Culture 2011 – evelinsepp dammit, there were things to see (Lift11, Tallinn Month of Photography etc.)

ILLUMInations at the Venice Biennale – bicecuriger dammit, there were things to see

Work of art

Timo Toots tuned Soodevahe campus

Publication

“Urmas Ploomipuu`s White House” by Tõnis Saadoja - history strikes back, dead man walks

Thriller sequence in the newspaper “Postimees” “Death Match. Estonian Academy of Arts vs. an Estonian in Exile auntie”

Markus Toompere

Exhibition

“Pavel Filonov and the Russian Avant-Garde” at Kumu

Jass Kaselaan “The Migration of Souls” at Tartu Art House

ART IST KUKU NUUT exhibitions

Event

% Law - An important step forward, although difficult to say really before it has been applied, lots of possibilities for all sorts of problems.

Trends in Cultural Policy – concerning Tartu Art Museum, Department of Painting of University of Tartu, and Art Academy of Estonia (Estonian National Museum could also be added indirectly). In fact what connects them all is a) a total closure of information channels, so that facts would become gossip and gossip would become facts, so that adequate standing points would finally become impossible b) tendentious argumentation. The new building of Tartu Art Museum can not be built because of small amount of visitors (in comparison to what is thus not mentioned). The fact that more people would come with the new house is thus not counted in. c) call for cooperation and dialogue is just a chit chat, real decisions are still made by the small circle of deciders. All this has led to a somewhat schizophrenic situation. The main thing is that the atmosphere of fear is created. I do not exactly understand why this is necessary, but anyway it is effective. At times you get the feeling that maybe it would change something if these institutions were really closed down, better horrible end than endless horror, and at least an exciting era would begin, but there doesn`t seem to be that much of courage, a blunt scalpel is used for castrating. But the good thing is that more and more people are visiting exhibitions thanks to that. 2012 seems to be an exciting year, as we should quietly see where the current trends are taking us, as the elections will be in 2013 and by that time things are gonna have to be done.

Work of art

Timo Toots “Memopol”

Indrek Grigor

Amidst the year`s most-most ...

...striking artists were Marta Stratskas and Manfred Dubov. Inspite of the patronage of Kaido Ole to the artists I was very sceptical till the opening of the exhibition, but I have to admit that unreasonably. Painting is beautiful and good. From the old masters I was surprised primarily by Ago Teedema series “Earth - the Fighting Planet”. I do not know from where he got this strange strength and whether it lasts for longer...

The most meaningless show was obviously “Gateways. Networked Art and Culture”. (Timo Toots`s installtasiooni can be regarded as a separate exhibition.)

From the historical things the biggest discovery for me as an amateur art historian was James Ensor. At first, and rather briefly at the exhibition of Flemish symbolists in Kumu, but as the year grew older already in the museums in Flanders and then in a more powerful way. Jean Dubuffet left a powerful impression with his architectones that I saw in Brussels. This can be regarded as the greatest art high of the whole year. If the previous year I worshiped opera as gesamtkunstwerk, then this year`s slogan is architecture as the art of the arts.

The most bizarre exhibition was Darkness, Dark, or Blindness, Blind, whatever the name was, which was curated by Anders Härm at Contemporary Museum of Art, Estonia. I asked Härm why he made such an exhibition, though the answer consisted of several levels, which were all equally vague and did not answer my question, unfortunately, I could remember only the last of them: “In order that you asked me why I was doing this show.” Well, I asked, but what came out of it?
The problem is that this was a pure museum exhibition, which by itself is not bad, but at the same time this is exactly what EKKM has been programmatically opposed to. So why was this exhibition made? I`m not quite sure what the origin, but the most cynical reason, which I happened to hear, was that Härm needed to prove that he is capable of doing a traditional show.
If we add to this “Collected Crises”, which was a show on new acquisitions of EKKM, we can conclude that the self-institutionalization of EKKM has reached to the point where, it is high time for a new alternative contemporary art institution.

The most important event in the field of art in 2011 was initiation of Köler Prize. Art prize with an international jury is unique in the Estonian art world and more than welcome, brings a fair amount of objectivity into our little pond (I can corroborate this by sitting in several other professional juries and by being a lifelong nominator). Köler Prize is a kind of contemporary art championship, which evaluates the results of the competition, while most of the local art awards are based, above all, on earlier performance and would probably not be imaginable otherwise than with a local jury.

I do not know why, but it seems that last year's most significant publication was Urmas Viik`s “August Tamme päevaraamat”. If I can figure out why, then I will make sure to write about this somewhere.

Liisa Kaljula

Exhibition

Raul Rajangu “Soviet Night II” at Tartu Art Museum

“Urmas Ploomipuu`s White House” at Kumu (curator Tõnis Saadoja)

Sophie Calle “Take Care of Yourself” - the best “niche exhibition” to quote the newly elected head of Tallinn Art Hall Karin Hallas-Murula

Liisa Kruusmägi “Overheard Stories” at Draakoni Gallery

Margus Tamm and Argo Peever “Let`s Face It” at Gallery Hop - best reception aesthetic 2011, an exhibition that literally works only with the viewer`s participation

Denes Farkas and Taavi Talve “Footnotes 2” Draakoni Gallery - best windowseeing 2011

Kirke Kangro “Rooms” at Tartu Art House

Raoul Kurvitz “VOOL tööd” at Kultuurikatel - best site specificity 2011

Tallinn architecture Biennale curator exhibition “11 Flirts” at Kadriorg Art Museum permanent exhibition (curated by Villem Tomiste) - best institutional critique 2011

Visible Solutions LLC “creative economy” implants around Kumu Art Museum – art group that most clearly and boldly comments Estonian cultural policy in 2011

Tallinn Photo Month curator exhibition “Beyond” at Kumu Art Museum (curated by Adam Budak) - best medium critique 2011

“Lady Warhol” at Fotografiska Museet in Stockholm

Richard Serra “Junction / Cycle” at Gagosian Gallery, New York

Nick Cave “For Now” at Mary Boone Gallery, New York

Matthew Barney “DJED” at Gladstone Gallery, New York - biggest surprise 2011

Event

Tallinn Month of Photography - eventually created the feeling of Capital of Culture in the art field

Interviewing severe style generation with Kädi Talvoja and Heilika Pikkov - Nikolai Kormashov, Leili Muuga, Herald Eelma, Vive Tolli, Evi Tihemets, Enn Põldroos, Valli Lember-Bogatkina and Henno Arrack – the way they talk about art, we no longer are capable, dead seriously!

Unargumented plan of uniting Tartu Art Museum with Art Museum of Estonia - and all the outdated concepts of governing without involving

Work of art

Timo Toots “Soodevahe” in Soodevahe campus - the best urban space art 2011, observable from the airplane window as well as from Soodevahe with rubber boots

Kristina Norman “A Monument to Please Everyone” - the story of young engineers employed by the Republic of Estonia to build a national monument... And also employed are their youthfully patriotic feelings for their country...

Marit Illison “70 Cotton Gowns” at Design Night in Estonia - best perceptional hoax 2011

High Line in New York - best recycle 2009

Occupy Wall Street in New York – best public space art 2011

Publication

Michel Foucalt “Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust”

Mai Levin “Eesti modernism. Peateid ja kõrvalradu” – Mai Levin wandering the paths of the virtualities of Estonian art history, what would it be like if WWII had not destroyed most of the works of the wonderful Edmond Arnold Blumenfeldt…

“For Love Not Money” Tallinn XV Graphic Triennial catalogue (edited by Simon Rees, language editor Eva Näripea, designed by Jan Tomson and Indrek Sirkel) - best exhibition catalog 2011, which one could collect page by page from the exhibition itself (also nice to see that the simultaneity of art works and reviews has found its way from Artishok Biennale to the national art museum)

Kunstiteaduslikke Uurimusi 2011 / 1-2 (20) – postcolonial paradigm is given green light by Jaak Kangilaski, let`s see, what`s gonna happen next!

Vikerkaar 10/2011 - still the best curated magazine and the nr. 1 theory importer in Estonia, but I would particularly highlight the October number, because the copyright and internet freedom issues directly concern the art field, especially intriguing from this perspective is Indrek Ibrus`s take on remix culture

ART IST KUKU NU UT catalogues - Rael Artel still in forefront when it comes to self-publishing in Estonia, the big rich institutions are no longer needed to do either journalism or publishing, I bet such distribution of means of production into the crowd even Marx did not foresee…

Publishing House of Tallinn University - to name but a few books this year, Peter Burke “Mis on kultuuriajalugu” and Aet Annist “Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas” (an alternative view of Andrus Ansip Estonia, also known as anti-Truth and Justice)

Tartu University published Heuremata series still captures waves - Peter Torop “Tõlge ja kultuur” and Jaak Tomberg “Kirjanduse lepitav otstarve”

Sandra Jõgeva

1. Sigrid Viir at Köler Prize
2. „Inimene poolsajandis“ at Tartu Art Museum (curated by Reeli Kõiv; still open!)
3. Laurel Nakadate at MoMA PS 1
4. Jass Kaselaan at Tartu Art House
5. Tiit Pääsuke at Vaal Gallery
6. Massive Ejaculation at Servataguse Muusika at Kultuurikatel
7. A piece of jewellery at Stockholm Moderna Museet design exhibition: I cannot recall the author at the moment but it was a minimalist orden with a script „But I tried so hard“
8. Gallery Metropol in the yard of Vana Kalamaja 46
9. Katrin Piile drawings in that same place
10. Artur Grabowski performance at Seanahk Festival in Haapsalu

ARkulTIStuHOuriKI AApSTeAKaOKKUVÕlinnTTED

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 05 Jan 2012 06:36:05 PST

Kiasma kaasaegse kunsti mittemõistmise vastu suunatud kampaania

Meeldejäävam? Hullumeelsem? Mõttetum? Veidram? Näitus? Teos? Sündmus? Publikatsioon? Kultuuripoliitiline otsus või kunstipoliitiline statement? Peadpööritavat aastat kunstis võtavad kokku Rebeka Põldsam, Elnara Taidre, Gregor Taul, Margus Tamm, Markus Toompere, Indrek Grigor, Liisa Kaljula ja kõik, kes soovivad seda postitust omalt poolt täiendada. Head uut kunstiaastat!

Rebeka Põldsam

Sellel aastal oli Eestis enneolematult palju erinevat moodi häid näituseid ja kunstifestivale. Minu lemmikud on kindlasti Adam Budaki kuraatorinäitus Kumus, Pavel Filonov Kumus, Maria Arusoo kuraatorinäitus Tallinna Kunstihoones, Ene-Liis Semper Kumus, Rael Arteli kureeritud Marina Abramovic Tartu Kunstimuuseumis ja mis seal salata, minule väga meeldisid "Sõnastamata lood" Tallinna Kunstihoones.

Idee poolest võlus mind Kumu jõulunäitus "Vinum et panis", kuigi ma ei ole kindel, kas moodsa kunstimuuseum peaks tegelema rahvakultuuriga, aga ERMi uut hoonet veel ju pole, nii et las ta siis olla.

Londonis on veel uue aasta esimese nädala lõpuni lahti Natalie Djurbergi näitus Camden Arts Centre'is, mis on Londonile iseloomulikult hästi vormistatud, aga Djurbergi näituse sisu on veel köitvam kui vorm.

Londonisse jääb ka nutika kuraatori tiitel Cornelia Parkerile, kes kureeris Whitechapel`is mingisuguse linnavalitsuse teadagi võrdlemisi suvalise kogu vikerkaarevärvide alusel: kollased pildid oli ühes seinas, rohelised, punased, sinised teistes jne. Külastajale anti buklett, kus on iga töö repro ja info tähestikujärjekorras. Millestki niivõrd juhuslikust teha midagi interaktiivset ja paeluvat on vägitükk, mida ma mujal pole kunagi näinud.

Kõige jaburam väide, mis kunstiskeenelt kõlama jäi, oli Karin Hallas-Murulalt, kes peab seksuaal- ja soovähemuste või feministlikku liikumist marginaalseks nišiks. Et need liikumised tegelevad vähemuste küsimustega ei tähenda kaugeltki, et feminism või LGBTQI liikumine sisuliselt marginaalsed oleks. Samahästi võiks öelda, et marksism on marginaalne teooria, sest me elame ikka veel kapitalistlikus ühiskonnas.

Abramovic Tartu Kunstimuuseumis (pilt pärit siit)

Natalie Djurberg Camdeni kunstikeskuses (pilt pärit siit)

Elnara Taidre

- parimaid/huvitavamaid/tähenduslikke näitusi: "Tumedus, Tume" (kuraator Anders Härm, EKKM); Jass Kaselaane "Hingede rändamine" (Tartu Kunstimaja); "Bosch ja Breugel. Ühe maali neli jälge" (kuraator Greta Koppel, Kadrioru kunstimuuseum); Sophie Calle "Hoia ennast. Ole tubli" (Tallinna Kunstihoone); "Art Must Be Beautiful. Marina Abramovići valitud teosed" (kuraator Rael Artel; Tartu Kunstimuuseum)

- nõutuks ja murelikuks tegevad sündmused: kunstipoliitikat puudutavad otsused, plaanid ja ideetasandil ettepanekud seoses Eesti Kunstiakadeemia ehituse, Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi ühendamise ning Tallinna Kunstihoone reorganiseerimisega

- huvitavamaid sündmusi: projekt "Lift" Kultuuripealinna raames; Märzi projektiruumi tegevus; Fotokuu kui terviksündmus;

- parim teos: linnainstallatsioon "O" (Flo Kasearu, Andra Aaloe, Aet Ader, Grete Soosalu, Kaarel Künnap); James Turrelli "Ganzfeld APANI" Veneetsia biennaalil

- publikatsioon: Tõnis Saadoja "Urmas Ploomipuu valge maja"

James Turrell "Ganzfeld APANI" Veneetsia Biennaalil (pilt pärit siit)

Flo Kasearu, Andra Aaloe, Aet Ader, Grete Soosalu, Kaarel Künnap "O" Müürivahe tänaval ja Rävala 8 hoones (pildid pärit siit)

Jass Kaselaan

Tõnis Saadoja skemaatiline joonis Urmas Ploomipuu maalile "Kaader" (pilt pärit siit)

Gregor Taul

Näitus

Archizines, Architectural Association School of Architecture, London
Elias Redstone kogus Londonisse kokku 60 “alternatiivset ja indit” arhitektuuriajakirja üle maailma ja laotas need lahkelt lauale lugemiseks (raamatunäitustel ei tohi enamasti raamatuid näppida). Lisaks ajakirjadele eksponeeriti näitusel videointervjuusid iga väljaande peatoimetajaga. Nüri lugu – mina näitust ei näinud, kuid sest hoolimata kaifisin seda kõigest muust kordi enam.

Reading the Object. Artist-Made Books from the Collection of Moderna Museet, Pontus Hulten Study Gallery, Stockholm
Moderna Museet on Pontus Hulténi aegaest peale kogunud tähelepanelikult kunstnikuraamatuid. Mõned neist on loodud suure pühendumuse ja oletatava hingevärinaga ning mõeldud pigem seintele riputamiseks (Henri Matisse “Jazz”, 1947), teised on sündinud kui kõige odavamad vahendid oma loomingu levitamiseks (Ed Ruscha “Crackers”, 1971), kolmandavad kummardavad kirjakunstile (Bruno Munari “The Quadrat Print”, 1953) ning neljandad polnud “oma elu” ajal üldse kunstnikuraamatud (Vladimir Majakovski “Võit päikese üle”, 1913). Oli, kuidas oli, nüüd nad on kõik klaasi taga peidus ja omamoodi puutumatud skulptuurid.

Eesti ikoonikunst, Kadrioru Kunstimuuseum
Luke, I’m Your Father. Kummardus Nikolai Kormašovi ees, kes tutvustas eesti kunstile tema kadunud väga vana isa. Ikoonide teemaga haakus Peterburi Novõi Muzei näitus “Uus skulptuur: struktuur ja kaos”, mille kataloogis kirjutas skulptuurikunstist suurepäraselt Anatoli Osmolovski.

Värske Eesti plakat, Arhitektuurimuuseum
Rohkelt nutikust. Kaugeltki mitte kaduv kunst.

Gregori Maiofis. Kunstnik ja modell: lugemise viise, Novõi Muzei, Peterburi
Puändiga fotograafia.

Howquicklyjumpingdaftzebrasvex. Situation of Artistic Discussion, EKA auk
Tallinna-Moskva kollektiivse autori installatsioon EKA tühermaal. Põhjalikult intelligentne näitus ja äärmiselt sümpaatsed autorid.

Jaan Klõšeiko. Vabaduse väljak, Vabaduse galerii
Veel!

Sündmus

Lift11.
Räägitud juba nii- ja naapidi, viimasest ajast meeldis Andres Kure kommentaar, et Kultuuripealinn kaaperdas installatsioonikunsti, tehes sellest populaarse müügiartikli stiilis “nüüd me tõime kunsti tänavatele”. Tõidki, kuid kärbitult turvaliselt. Linna jõudsid pehmed, meelitavad, ajatudki installatsioonid, kuid hoiduti kriitiliste teoste püstitamisest. Iseasi, kas see kaaperdaja ja torpedeerija Kultuuripealinn ainuisikuliselt oli.

NU Performance Festival.
Hotellis elamine ei ole naljaasi. Need on kremoonideta ruumid, milles mõned ennast ära ei kannata. Kas mõte aknast alla hüppamisest on vaid filmikunsti kujundatud? Viru hotelli üle võtnud kunstnikud lõid täiuslikult mängulise atmosfääri

Tallinna Arhitektuuri Biennaal.
Uskumatult ja imelikultki jõuline debüüt.

Asterisk Põhuteatris.
Minu jaoks aasta inspireerivamaid päevi, mille magusaid viljasid veel mõnda aega söön.

Mähe asumi garage sale.
Terve mõistus vallutab lähiaastatel kogu maa.

Teos

Heine Avdal, Brynjar Bandlien ja Fabrice Moniet “Field Works – hotel” – NU Performance Festivali raames Viru hotelli 11. korrusel ühele vaatajale mõeldud performans.

130 tallinlast “Korsten” – Keskaegses Roomas pesitses Vana-Rooma skulptuur, mida nimetati Pasquinoks. Tegemist oli fragmendiga Ajaxi ja Patroklose kehadest, mis nägi välja nagu kloun või õuenarr. Roomlastele oli saanud tavaks kleepida sellele satiirilisi värsse kuumadest teemadest (näiteks, milline närakas on üks või teine kardinal). Neid värsse kutsuti pasquinaadideks (paskvill?), just nagu oleks Pasquinado kägisedes kõnelnud.

Peeter Zumthor ja Luoise Bourgeois “Steilneset” – Norra kirdetippu, Valge mere kaldale VardØsse püstitatud mälestusmärk 91 nõiale, kes seal 17. sajandil põletati. Sõgedalt kallis ehitis maailma lõpus.

Stirka – Saksa tüdruk õppis Peterburis vabasid kunste ja tegi oma lõputööks baari koos pesumajaga. Ajendiks oli tõik, et tal polnud kusagil pesu pesta. Algul lühiajalise projektina mõeldud baar töötab nüüd juba seitse aastat, pakkudes hommikust õhtuni pesupesemisevõimalust ning olles üks linna aktiivsemaid alternatiivsete muusikaürituste toimumiskohtasid.

Aet Ader, Andra Aaloe, Kaarel Künnap, Grete Soosalu ja Flo Kasearu “0” - 00101010101010101001011100100101

Publikatsioon

Ingrid Ruudi artiklid jäid sel aastal teravalt meelde.

San Rocco (# 2 Summer 2011) – Veneetsias ilmuv ingliskeelne arhitektuuriajakiri, mille sisutäiusele ükski teine minu ette sel aastal sattunud ajakiri vastu ei suutnud panna. Teine number oli pühendatud saartele, äsja ilmunud kolmas number vaagib eksimist.

Tuvi – Guttenbergi Poegade poolt trükitud ajakiri, mis “palub toredatel inimestel vastu võtta väljakutse – teha midagi, mis pole neile esmapilgul päris omane”. Esimene number oli kannustav lugemine ja vaatamine, kahju, et neil plaanis vaid paar korda aastas ilmuda. Sellegi poolest on tunne, et uuel aastal hakkab ilmuma üha rohkem isetehtud väikesetiraažilisi ajakirju, almanahhe, kunstnikeraamatuid, koomikseid ja muud säärast.

Rael Arteli näituste kataloogid ja fanzine Your Periphery is my Center – jätkuvalt kuraatoritele eeskujuks.

(Compiled by) Mieke Gerritzen, Geert Lovink, Minke Kampman “I Read Where I am. Exploring New Information Cultures”. Graphic Design Museum, Breda, Valiz, Amsterdam, 2011 – 82 disaineri, graafilise disaineri, kunstniku, muuseumidirektori, kirjaniku, kriitiku, kirjastaja jpt paariminutilised mõttelõngad teemal, mis saab lugemisest tulevikus? After the death of the death of the author comes the birth of booking!

Triin Tamm “A Stack of Books as well as A Book of Stacks”. Rollo Press, 2011. Täiesti segane raamat selgest raamatuarmastusest. Kohtasin raamatut nii Berliini, Barcelona kui Londoni raamatupoodides.

Niklas Maak “Le Corbusier. The Architect on the Beach”. Hirmer, 2011 – modernne arhitektuur sündis tegelikult rannas!

Kristina Hansen & Ånond Versto “So Long, Fat Chance”, 2011 – väga hea näitus Märzis ja veel ilusam raamat, mis näitusega kaasas käis.

Paul Kuimet “In Vicinity” – veel!

Karin Paulus “Tootedisain. Asjad minu elus”. EKA, 2011. – Arvustus teel.

Margus Tamm

Näitus

Denes Farkasi ja Taavi Talve "Footnotes 2" Draakoni galeriis - puhas ilu

"Tartust ära" Y galeriis - detsentraliseerimispoliitika eats itself

Jass Kaselaani "Valgus on meie jõud" - täpselt nii ongi

Sündmus

the Protesteri valimine ajakirja TIME poolt aasta inimeseks

Tartu Kunstimuuseumi iseseisvuse lõpp ehk Tartust ära vol II

Kultuuripealinn 2011 - evelinsepp võtaks, oli, mida vaadata (Lift11, fotokuu jpm)

ILLUMInations VB-l - baisskurigeri nimel, oli, mida vaadata

Teos

Timo Tootsi tuunitud Soodevahe linnak

Publikatsioon

Tõnis Saadoja koostatud "Urnas Ploomipuu valge maja" - history strikes back, dead man walks

Ajalehes Postimees järjejutuna ilmunud põnevik: "Deathmatch. Eesti Kunstiakadeemia vs välis-eesti vanatädi"

Ajakirja "Time" esikaas

Timo Toots "Soodevahe" (pilt L. Kaljula)

Denes Farkas ja Taavi Talve "Footnotes 2" (Pilt pärit siit)

Näituse "Tartust ära" kataloog (pilt pärit siit)

Markus Toompere

Näitus

"Pavel Filonov ja vene avangard" Kumus

Jass Kaselaan „Hingede rändamine“ Tartu Kunstimajas

ART IST KUKU NUUT´i näitused

Sündmus

%-seadus – Oluline samm edasi, samas enne kui pole rakendunud ei võta seisukohta, hirmus palju võimalusi kõikvõimalikeks probleemideks.

Kultuuripoliitika suundumused – Tartu kunstimuuseumiga, Tartu Ülikooli maaliosakonnaga ja EKA-ga seonduv (kaude võiks ka ERMi lisada) on ühe aasta kohta kuidagi palju võitu. Tegelikult on neid asju ühendav joon: a) info kraanide täielik sulgemine, et faktid muutuksid kõlakateks ja kõlakad omakorda faktideks, mis toob kaasa adekvaatsete seisukohtade võimatuse. b) argumentatsioonide tendentslikkus. Tartu Kunstimuuseumi uut hoonet ei saa ehitada, kuna praegu käib muuseumis vähe (mis suhtes pole mainitud) inimesi, seega uue maja omatulu ei oleks piisav. See, et uues majas käiks rohkem inimesi, pole enam võrrandisse arvatud. c) üleskutse koostööle ja dialoogiks, mis jääb ainult mõttekõlksuks, reaalselt tehakse lõpuks ikka otsustajate tasandil nii nagu ise soovitakse. Kõik see on tekitanud mõnevõrra skisofreenilise olukorra. Põhiline on see, et tekitatud on hirmukeskkond. Ma pole täpselt aru saanud, milleks see vajalik on, aga igatahes on see efektiivne. Kohati tekib tunne, et ehk aitab, pangu siis need asutused kinni, vähemalt õudne lõpp ning pihta hakkaks põnev aeg, aga nii palju julgust ka ei tundu olevat, käiakse ja kiibitsetakse ja loodetakse nürida skalpelliga ära kohitseda. Aga kõige selle juures positiivseks nähtuseks on see, et näitustel käiakse rohkem. 2012 tundub selles valguses ära ütlematta põnev aasta, kuna siis peaks vaikselt praegused suundumused kuhugi ka kulgema, kuna 2013 on valmised, siis selleks ajaks peavad asjad tehtud olema.

Teos

Timo Toots „Memopol“

"Pavel Filonov ja Vene avangard" (näitusevaade S. Stepashko)

Timo Toots "Memopol" (näitusevaade S. Stepashko)

Indrek Grigor

Lõppeva aasta kõige-kõige...

...üllatavamad kunstnikud olid Marta Stratskas ja Manfred Dubov. Olenemata Kaido Ole patronaažist autoreile olin kuni näituse üles saamiseni väga skeptiline, kuid olen sunnitud tunnistama, et täiesti põhjendamatult. Maal on ilus ja hea.
Vanameistritest üllatas ennekõike Ago Teedema sari "Maa - võitlev planeet". Ei tea, kust tal see veider jõud tuli ja kas seda jätkub kauemaks...

Kõige mõttetum näitus oli ilmselgelt "Gateways". (Timo Tootsi installtasiooni vaadeldagu kui eraldiseisvat näitust.)

Ajaoolistest asjadest oli minu kui kunstiajaloolise võhiku suurimaks avastuseks James Ensor. Esmalt, ja pigem põgusalt Kumu Flaami sümbolistide näitusel, aga aasta edenedes ka Flaamimaa muuseumides ja siis juba märksa võimsamalt.
Võimsa mulje jätsid ka Jean Dubuffet` arhitektoonid, mida Brüsselis nägema juhtusin. Viimast võib vast pidada kogu aasta suurimaks kunstilaksuks. Kui eelmine aasta kummardasin Ooperit kui gesamtkunstwerki, siis selle aasta deviisisks on arhitektuur kui kunstide kunst.

Kõige veidram näitus oli "Tumedus, tume", või pimedus, pime, või mis iganes selle nimi oligi, mille Anders Härm kureeris EKKM-is. Küsisin Härmilt, et miks ta sellise näituse tegi, vastus koosnes küll mitmest aspektist, mis olid kõik ühtmoodi ebamäärased ega vastanud küsimusele, meelde jäi neist paraku vaid viimane: "Selleks, et sa küsiksid, miks ma sellise näituse tegin". No ja küsisin, ent mis sellest küsimisest siis nüüd sündis?
Probleem on selles, et kõnealune näitus oli ehe muuseuminäitus, mis ei ole iseensest halb, aga samas on see just see, millele EKKM end kogu aeg programmiliselt vastanadanud on. Mis tekitab ikkagi taas küsimuse, miks selline näitus tehti? Ma ei ole päris kindel, millist päritolu, aga vast kõige küünilisem põhjendus, mida kuulma juhtusin, oli, et kuivõrd parasjagu käis Kunstihoone uue juhi valimine, siis oli Härmil vaja tõestada, et ta valdab ka traditsioonilist formaati.
Kui siia kõrvale võtta veel "Kogutud kriisid", mis oli EKKM-i tulmenäitus, võib teha järelduse, et EKKM on oma iseenesliku institutsionaliseerumisprotsessiga jõudnud sinnani, et on viimane aeg uue, alternatiivse kaasaegse kunsti institutsiooni tekkeks.

Olulisim sündmus kunstiväljal 2011 oli Köler Prize`i ellukutsumine ja väljaandmine. Rahvusvahelise žüriiga kunstipreemia on Eesti kunstiväljal unikaalne ja enam kui tervitatav, toob paraja annuse objektiivsust me väikesesse tiiki (kinnitan mõningates teistes žüriides istujana ja elukutselise nominentide esitajana). Köler Prize on justkui kaasaegse kunsti EM, kus hinnatakse võistlusel tulemusi, samas kui enamus lokaalseid kunstipreemiad on ennekõike varasema tegevuse põhised ega oleks ilmselt muul viisil kui kohaliku žürii põhiselt mõeldavadki.

Ei tea veel miks, aga tundub, et läinud aasta tähelepanuväärseim publikatsioon oli Urmas Viigi "August Tamme päevaraamat". Kui ma suudan enesele selgeks teha, miks, siis kirjutan sellest kindlasti kuskil.

James Ensor "Kristuse sisenemine Jeruusalemma" (pilt pärit siit)

Hanno Soansi "Absolut Nafta" näitusel "Tume, tumedus" (pilt pärit siit)

Köler Prize Grand Prix. Meene autorid Ketli Tiitsaar ja Anneli Tammik (pilt pärit siit)

Liisa Kaljula

Näitus

Raul Rajangu "Nõukogude öö II" Tartu Kunstimuuseumis

"Urmas Ploomipuu valge maja" Kumus (kuraator Tõnis Saadoja)

Sophie Calle "Hoia end. Ole tubli" - parim nišinäitus 2011

Liisa Kruusmägi "Overheard Stories" Draakoni galeriis

Margus Tamm ja Argo Peever "Let`s Face It" Hop galeriis - parim retseptsiooniesteetika 2011, näitus, mis hakkab sõna otsese mõttes tööle vaid vaataja osalusel

Denes Farkas ja Taavi Talve "Footnotes 2" Draakoni galeriis - parim windowseeing 2011

Kirke Kangro "Toad" Tartu Kunstimajas

Raoul Kurvitz "VOOL tööd" Kultuurikatlas - parim kohaspetsiifika 2011

TAB kuraatorinäitus „11 Flirti“ Kadrioru kunstimuuseumi püsiekspositsioonis (kuraator Villem Tomiste) - parim institutsioonikriitika 2011

OÜ Visible Solutions "loomemajanduse" siirded Kumus - kõige selgemalt ja julgemalt tänast kultuuripoliitikat kommenteeriv kunstirühmitus aastal 2011

Fotokuu kuraatorinäitus "Teisele poole" Kumus (kuraator Adam Budak) - parim meediumikriitika 2011

"Lady Warhol" Fotografiskas Stockholmis

Richard Serra "Junction / Cycle" Gagosiani galeriis New Yorgis

Nick Cave "For Now" Mary Boone`i galeriis New Yorgis

Matthew Barney „DJED“ Gladstone`i galeriis New Yorgis – suurim üllataja 2011

Sündmus

Fotokuu - tekitas lõpuks Kultuuripealinna tunde ka kunsti vallas

Karmi stiili põlvkonna intervjueerimine koos Kädi Talvoja ja Heilika Pikkoviga - Nikolai Kormašov, Leili Muuga, Herald Eelma, Vive Tolli, Evi Tihemets, Enn Põldroos, Valli Lember-Bogatkina ja Henno Arrak – nii, nagu nemad kunstist räägivad, meie enam ei oska, surmtõsiselt!

Tartu Kunstimuuseumi Eesti Kunstimuuseumiga liitmise arutu kava – ja aegunud arusaamad juhtimisest (vt. ka äsja valitsuse poolt EMSL ettepanekul vastu võetud Kaasamise hea tava)

Teos

Timo Tootsi "Soodevahe" Soodevahe linnakus – parim linnaruumi teos 2011, vaadeldav nii lennukiaknast kui kummikutega Soodevahest

Kristina Normani "Et meeldiks kõigile" – meeldis ka minule, lugu sellest, kuidas Eesti Vabariik palkab verinoored insenerid rajama riiklikku mälestusmärki... Ja muidugi pannakse mängu nende nooruslikult puhtad isamaalised tunded...

Marit Illison "70 puuvillast kitlit" Disainiööl Eestis - parim tajupete 2011

High Line New Yorgis - parim taaskasutus 2009

Occupy Wall Street New Yorgis - parim avaliku ruumi teos 2011

Publikatsioon

Michel Foucalt "Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust"

Mai Levin "Eesti modernism. Peateid ja kõrvalradu" - Mai Levin uitamas eesti kunstiajaloo võimalikkuste radadel, milline oleks eesti kunstiajalugu, kui sõda poleks hävitanud suurt osa võrratu Edmond Arnold Blumenfeldti loomingust...

"Armastuse, mitte raha pärast." Tallinna XV Graafikatriennaali kataloog (koostaja Simon Rees, toimetaja Eva Näripea, kujundajad Jan Tomson ja Indrek Sirkel) - parim näitusekataloog 2011, mille sai näituselt lehthaaval endale kokku korjata (tore ka näha, et teose ja arvustuse üheaegsus näituseruumis on leidnud tee Artishoki Biennaalilt rahvuskunstimuuseumisse)

Kunstiteaduslikke Uurimusi 2011 / 1-2 (20) - põnev, mis edasi saab!

Vikerkaar nr. 10 / 2011 - endiselt kuraatoriajakiri ja teooria maaletooja nr. 1 Eestis, aga oktoobrikuu numbri tooksin eriliselt esile, sest autoriõiguse ja netivabaduse lähitulevik puudutab kunstivälja otseselt, vt. nt. Indrek Ibruse käsitlus remiksikultuurist

ART IST KUKU NU UT kataloogid - Rael Artel endiselt siinse isekirjastamise esirinnas, ei ole enam vaja suuri rikkaid institutsioone, et kirjastada või teha ajakirjandust, sellist tootmisvahendite rahva sekka minekut ei näinud ette isegi Marx...

2010. aastal loodud TLÜ kirjastus on hoo sisse saanud – kui nimetada vaid mõningaid raamatuid käesolevast aastast, siis Peter Burke "Mis on kultuuriajalugu?" ja Aet Annist "Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas" (alternatiivne vaade Ansipi Eestile, tuntud ka kui anti-Tõde ja Õigus)

TÜ kirjastuse Heuremata sari lööb endiselt laineid - Peeter Toropi "Tõlge ja kultuur" (filmid, teatrietendused ja monumendid kui tõlge, aga ka kunstiteadus kui tõlge, sest nagu ütleb Torop, humanitaar- ja sotsiaalteaduste kui tagasisideteaduste üks missioone on tagada kultuurile enesemõistmise võime, ka saab siit raamatust metodoloogilist tuge, kui armastate kasutada sõna "tekst" ja uue võimaliku kasutuse kunstiteadlaste poolt maha kantud sõnale "multimeedia") ning Jaak Tombergi "Kirjanduse lepitav otstarve" (varaküps Tomberg kirjutab tegelikkuse luhtumuslikust loomusest ja kirjandusliku väljamõeldise lepitavast otstarbest, tihnik)

Liisa Kruusmägi "Overheard Stories" (pildid pärit siit)

Nick Cave "Soundsuit" (pilt pärit siit)

Marit Illisoni "70 puuvillast kitlit" BIO EST festivalil New Yorgis (pilt pärit festivali Facebook`i lehelt)

Värsket remiksikultuuri Tallinnast. Autor välja!

Enn Lillemets kõneleb Helga Roht Poznanski näitusel

noreply@blogger.com (Artishok) — Mon, 26 Dec 2011 20:57:30 PST

Enn Lillemets räägib Helga Roht Poznanski näitusest “Kord me tuleme tagasi. Selle aasta akvarellid”.
Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii 19.10.-20.11. 2011

19. oktoobril avas Kunstiühing “Pallas” Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis Ameerika Ühendriikides Bostonis elava eesti kunstniku Helga Roht Poznanski (1927) uudisloomingu näituse “Kord me tuleme tagasi. Selle aasta akvarellid”.
Tegemist on kunstniku esimese isiknäitusega oma sünni- ja lapsepõlvelinnas. Üle neljakümne näitusele valitud tinglikus võtmes loodud akvarellmaali on sündinud just sellele väljapanekule mõeldes. Helga Roht Poznanski tugevalt ja tooniküllaselt värvipõhine looming tuletab meelde vanu ruume ja otsib uusi. Tema poolt läbi mängitud erksad akordid ja võnked ning geomeetrilised seaded annavad aimu, et värv on tõhus, väärt ja püsiv vahend meie meeli teritama ja hingesügavusi avama. Seda aitab esile tuua ka musta värvi, tumeda energia olemasolu.
Näituse juurde kuulub seitsmekümneleheküljeline pilkupüüdvas värvikuues kataloog eesti ja inglise keeles, mis sisaldab kõigi eksponeeritud teoste reprosid ja Kersti Kolli ülevaadet kunstniku elust ja tööst. Kataloogi on kujundanud Tiit Jürna ja inglise keelde tõlkinud Kersti Unt.

Helga Roht Poznanski pages 1944. aastal Eestist koos emaga. Aastail 1944—1945 elas ta Viinis ja õppis säälses kunstiakadeemias. Siis oli mitmes põgenikelaagris ning siirdus 1948. aastal Canadasse. 1952. aastal lõpetas Helga Roht Poznanski Montrealis Moekunsti Akadeemia ning alustas kaheksateist aastat kestnud moekunstnikukarjääri Montrealis ja New Yorgis. Pöördudes tagasi maalimise juurde, jätkas ta aastail 1064—1966 õpinguid New Yorgis, koolis nimega Arts Students League. Aastail 1974—1978 täiendas ta end Bostoni Kunstimuuseumi Koolis ning võitis viienda aasta stipendiumi. Näitustel esineb Helga Roht Poznanski 1967. aastast ja 1980. aastast on tal olnud mitmeid isiknäitusi Canadas ja Ameerika Ühendriikides. Tema huvid kunstnikuna ulatuvad fotorealismist abstraktsionismini.
Ainus Helga Roht Poznanski varasem näitus kodumaal toimus 2000. aastal Adamson-Ericu Muuseumis Tallinnas. Ta oli samuti esindatud suurnäitusel “Eesti kunst paguluses”, mis sündis 2010. ja 2011. aastal Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Kunstiühingu “Pallas” koostöös. 2009. aastast on Helga Roht Poznanski Kunstiühingu “Pallas” kirjavahetajaliige. Juba tema isa Julius Roht õppis Konrad Mäe juhendamisel “Pallase” kunstikoolis ja oli kunstiühingu liige.

Näituse on koostanud Ülle Kruus ja Enn Lillemets.
Näitust on toetanud Mati Kitsik ja Tartu Kultuurkapital.

Helga Roht Poznanski näitus Tartu Kunstimajas (Vanemuise 26) on avatud
20. novembrini, K—E kl.12—18.

Pressiteate koostas
Enn Lillemets
5555 8280
Enn.Lillemets@gmail.com

Tallinna ametlik plakatisein

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 24 Dec 2011 05:20:41 PST

Hea meel teatada, et kultuuripealinn on veel enne aasta lõppu valmis saanud teisegi plakatiseinaga Olevimäe tänaval (esimeseks võib pidada EKA planku Gonsiori tänaval). Väikese-eelarveliste ürituste korraldajad on tasuta reklaamipinna omaks võtnud ning edaspidi tasub just seal värskeid plakateid uurimas-kleepimas käia.

MODERNISTLIK KODU, MODERNISTLIK PEREKOND, MODERNISTLIK KUNST

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 21 Dec 2011 18:22:22 PST

Kui minna tagasi modernistliku kunstimaailma kõrgaega, 1920-ndatesse aastatesse, siis millisena nähti modernistlikku maailma, tulevikku siis? Võimalik, et pigem sellisena, nagu on näha Malle Leisi näitusel modernistliku pealkirjaga „7“ tulevikku elik moderni väljaõpetava kooli galeriis detsembris 2011. Malle Leis „7“ Tartu Lastekunstikooli Galeriis 5 – 23 detsember 2011

Kui Tallinnas tundub mõiste modernism olevat peaaegu et sõimusõna, siis Tartus paistab modernism olevat endiselt aktuaalne. Üks Tallinna noorem kunstiteadlane viitas ka sellele, tuues näiteks asjaolu, et Tartu kunsti aastanäitusel 2011 domineeris abstraktne maal ja Vabbe preemia sai Jaan Elken, keskealine valgenahaline meessoost abstrakteskspressionist.

Kui minna tagasi modernistliku kunstimaailma kõrgaega, 1920-ndatesse aastatesse, siis millisena nähti modernistlikku maailma, tulevikku siis? Võimalik, et pigem sellisena, nagu on näha Malle Leisi näitusel modernistliku pealkirjaga „7“ tulevikku elik moderni väljaõpetava kooli galeriis detsembris 2011.

Näitusel on 7 serigraafilist teost ja video, mida saab näha futuristlikult suurelt katoodekraanilt. Video on tegelikult modernistliku filmitegija Peeter Urbla 31 aastat vana dokumentaalfilm „Malle Leis 1980“. See dokk räägib just nende teoste sünnist, mis näitusel seintel ripuvad.

See film on väga oluline mitmes võtmes. Seal on peamiselt kaks sündmuspaika. Malle Leisi ja ta abikaasa Villu Jõgeva Ateljee ning nende Kodu. Malle ja Villu moodustavad modernistliku abielupaari – funktsionaalse, professionaalselt üksteist täiendava, samas bioloogiliselt optimaalselt viljaka (neil on kaks last) ning harmoonilise. Filmis näeme paralleelselt elu Ateljees ja Kodus, kus mõlemad mõlemas tegutsevad.

Malle maalib siidile pildi. Villu trükib ja tiražeerib. Nende serigraafiad on modernistliku (Walter Benjamini) kunstinägemise tõeline täitumine. Õige modern kunst on tegelikult paljundatud, siin puudub vanamoodne romantiline ainulaadsuseihalus. Ühe ja sama pildi serigraafilised tõmmised ripuvad Ateljees laes nagu tehases autod. Villu teostab neid erinevates värvitoonides, igale maitsele. Pole looduse piiranguid! Kui vaja on taevas roheline, kui meeldib, roheline. Modernist ei võta looduselt armuande!
Urbla pühendubki filmis Malle maalimisest palju rohkem Villu vilunud tootmisliigutustele, siin on masinlikkuse kaunidust, oodi täpsusele ja korrale.
Samal ajal käib elu ka nende Kodus Tallinna kõige modernistlikumas linnaosas Mustamäe kandilises korrusmajas valges korteris. Modern mehena Villu teeb ise süüa ja askeldab. Malle käib beebiga modern haiglas kontrollis. Kodus kasvab 5-aastane Sandra Jõgeva, vääriline järeltulija, kellest saab 20 aastat hiljem samuti rahvusvahelise haardega kunstnik.

Urbla on intiimne nii kodu- kui tööstseenides, rõhutades nende ühtsust. Filmi saadab mahe elektrooniline muusika, mis kõlab väga uuena ka 30 aastat hiljem.

Näituse piltide sisu pole pealtnäha eriti modern. Siin, „Võrumaa“ seerias on kujutatud taluhoonet, lapsi, kartulitaime, lapsi, maasikaid. Aga just selline vastuolu ongi eriti modern. Piltidel puudub igasugune naturaalsus, loomulikkus. Erksad, ebaloomulikud värvid rõhutavad sellise sentimentaalse maailma kadumist mälestuste ja illusioonide maailma. Inimene paneb Malle Leisi pildi seinale ja saab kohe aru, et see talumaja jms ei tule enam kunagi tagasi.

Kui 90-ndate tüüpstaari Ene-Liis Semperi retrospektiivil KUMUs leiti pere ja kodu teemat ka kõige suvalisemates detailides, siis Malle Leis, ülimodernistlike 60-ndate kõige karmim mutt paneb asjad paika: karm, modernistlik kunstnik mitte ainult ei loo modernselt, vaid ka elab modernselt!

Margus Kiis

Urmas Viik "August Tamme peävaraamat"

noreply@blogger.com (Artishok) — Fri, 16 Dec 2011 05:40:14 PST

"August Tamme päevaraamatu" esitlus Tartu Kirjanduse Majas 09.12. 2011
Sõna võtavad väljaandmise initsiaator ja raamatu kujundaja, autori lapselaps Urmas Viik, ning toimetaja Mart Velsker.

Urmas Viik kõneleb August Tammest ja tema päevaraamatust ning selle väljaandmise motiividest (12:00):

Mart Velsker kõneleb käsikirja toimetamise valikutest ja toob esile mõned üldistavad koodid, mis August Tamme teksti juhivad (30:12)

Urmas Viik kõneleb päevaraamatu kujundamisest (10:55)

August Tamme päevaraamat
Tallinn. Varrak
2011
Idee Illustratsioonid ja kujundus Urmas Viik
Teksti digiteerimine, August Tamme teekonna kaardistamine Mari Viik
Teksti toimetamise kontseptsioon ja korrektuur Eva Velsker ja Mart Velsker

Urmas Viigi näitus "August Tamme päevaraamat" Tartu Kunstimaja väikeses saalis 30.11.-17.12. 2011

Jäneseaasta kirjutamata kriitika

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 14 Dec 2011 08:18:48 PST

Briti kunstikriitik ja telestaar Sister Wendy (foto Rick Meyer)

Traditsioonilised jäneseaasta märksõnad on kodu, perekond, kunst, diplomaatia ja rahu. Kahtlemata head ja rahustavad asjad, kui mõelda nende vastanditele. Ent mis oleks, kui oleksime käesoleval aastal hiina horoskoopi pisut enam eiranud ja kultuuripealinna idülli kriitikaveergudel veidi rohkem häirinud? Ka hiljuti Sirbi vahel ilmunud Kunstikriitika eris diagnoositi – taaskord – kroonilisi haigusi ning kutsuti – taaskord – üles rohkemale kriitikale. Aga – härga sarvest, inimest sõnast – millised siis on need jäneseaastal ilmumata jäänud kriitikatekstid? Artishok kutsub üles kollektiivse kirjutamise eksperimendile: jätke kahetsusväärselt kirjutamata kriitikateksti lühitutvustus antud postituse kommentaariumisse ja et oleks lõbusam, tippige kasutajanimeks mõne tuntud kriitiku nimi.

NT. Sister Wendy ütles...

Andres Serrano Piss Christ pole jumalavallatus

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

NB! SÄILIVUSE JA AVATUSE HUVIDES PALUME KASUTADA ARTISHOKI BLOGI KOMMENTAARIUMI!

NB! Kui valite postitamiseks identiteeti, siis Nimi/URL nõuab lisaks nimele ka url aadressi (Uniform Resource Locator), kui te seda ei tea või enda oma avaldada ei soovi, kopeerige reale mõni avalik, näiteks yhikas5.ttu.ee.

Teie Artishok

Artishoki ja AICA Eesti kunstikriitika lugemisgrupp

noreply@blogger.com (Artishok) — Mon, 28 Nov 2011 12:22:43 PST

Kaanepilt pärit siit

Järgmine Artishoki ja AICA Eesti kunstikriitika lugemisgrupp leiab aset sel kolmapäeval, 30. novembril kell 19.00 MÄRZis (Olevimägi 7).

Seekordne lektüür pärineb Eha Komissarovi raamaturiiulilt. Loeme Daniel Birnbaumi ja Isabelle Graw toimetatud kogumikku "Canvases and Careers Today. Criticisms and its Markets" (2008). Kogumik põhineb Frankfurt am Main Institut für Kunstkritik samanimelise konverentsi ettekannetel ning lugemisele tuleb selle viimane paarik: kunstniku ja kriitiku Melanie Gilligani "The Contemporary Social Market" ning Frankfurt Institut für Kunstkritik ja Texte zur Kunst kaasasutaja Isabelle Graw vastus talle.

Märksõnad: kunstikriitika ja turg

Tekstid saab alla laadida:
http://www.tartumuliseb.net/Lugemisgrupp_30_11.pdf

Kohtumiseni viimast korda MÄRZis!

3

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 23 Nov 2011 14:25:13 PST

Artishok avaldab siinkohal EKA graafilise disaini esimese kursuse tudengi Liisa Amburi arvustuse Tom Tykweri filmist "3".
Arvustuse aluseks olev essee valmis aine "Filmiteooria" raames (lektor Tristan Priimägi).

*

Artishok ootab pikkisilmi ka teiste tudengite visuaalkultuuri puudutavaid kaastöid!

3

“Don't worry too much, you just have to say goodbye to your deterministic ideas of biology“
(Dialoog filmist)

“3” on Tom Tykweri 2010. aasta film, mis seab kahtluse alla monogaamsed inimsuhted, kuid lahkab ka teemasid nagu homoseksuaalsus, perekonnaväärtused, kunstviljastamine, ema-poja suhted ning keskealiste enese(taas)otsingud. Lugu on filmitud Berliinis, mis rõhutab teatavat vabadustunnet. Siiski pole tegemist ühest kindlast linnast kõneleva filmiga. Linn on siin pigem õige atmosfääri loomise teenistuses. Kuid hoolimata sellest, et tegevuspaigale viidatakse vaid muuseas, reedab filmi geograafiline ja keeleline kontekst, et tõenäoliselt ei esitata tegelasi holliwoodilike stereotüüpidena. Kuigi filmi algus tüüpilise keskeakriisis vaevleva paariga näib kõnelevat vastupidist.

Filmi ülesehitus on klassikaliselt kronoloogiline, kuid esineb ka kujundlikult unenäolisi vaheklippe. Katkestused pakuvad vaatajale võimaluse hingetõmbeks ja arutluseks režissööri valikute üle. Filmis esinevad dialoogid mõjuvad esmapilgul pealiskaudsete ja mõttetutena, kuid ometi kõnelevad need peidetult inimsuhete dünaamilisusest. Filmi erilisus tulenebki sellest, et Tom Tykwer ei tee midagi puust ja punaselt ette. Film on mõjub pudru ja kapsana nagu elu ise. Stseenide tajutavalt segast ülesehitust seob aga pehme loogika. Ja loogika vahel on sümboolika.

Sündmuseid esitatakse filmis üllatavalt kergekäeliselt, kuigi nii mõnigi stseen võiks tegelastele mõjuda vaimselt ja füüsiliselt rusuvalt. Režissöör ei dramatiseeri üle ega pööra asju naljaks. Peategelase ema sureb vähki, seejärel avastatakse leinajal eesnäärmevähk. Protagonist lepib saatusega ilma filmiliste grimassideta. Või varjavad elukaaslased teineteise eest salasuhteid - just nagu muuseas, just nagu elus? Mida vaataja tunda peaks? Ehk on see režissööri poolt pakutud võimalus vaatajale oma rikutuse piires valu ja häda ise juurde mõelda? Kas on seda üldse vaja teha?

Meie igapäevase draamavajaduse rahuldamiseks pakub Tykwer igal juhul piisavalt närvikõdi, pinget, kaasatundmis- ja samastumisvõimalust. Rusuvuseta esitatud perekonnadraama ei mõju pealiskaudsena, vaid vastupidi, kasvatab vaataja empaatiat. Kandnuks tegelased oma õlul tüüpilist maailmavalu, summutanuks see teose värskendava pilgu armastusele.

Tom Tykweri filmis ei mängi seksuaalne suundumus inimeste sildistamise juures vähimatki rolli. Mõnes dialoogid toovad see-eest otsesõnu välja, et seksuaalne orientatsioon on inimesest pildi loomisel aegunud viis. Siit ka põhjus, miks on filmi peategelasteks keskealine paar. See on kujund, mis esindab kõige stereotüüpsemalt traditsioonilist perekonnamudelit. Antud juhul seega kahtlust selles mudelis.

Meespeategelase elust jookseb pidevalt läbi number 3, mis esineb kuupäevadel, igasugustes juhustes jne. Režissöör vihjab ehk saatusele, mis näib ütlevat, et paarissuhe tema puhul ei toimi. Ei toimigi, kuniks osapooled avastavad, et neil on salasuhe sama mehega. Tõe paljastudes läheb paar lahku, kuid avastab seejärel teistmoodi elamise võimalikkuse. Nad annavad järele ja on õnnelikud, vähemalt sel hetkel, kui film lõppeb.

Artishok lekitab: Diagnostika

noreply@blogger.com (Artishok) — Fri, 18 Nov 2011 11:34:58 PST

21. oktoobril toimus März projektiruumis Artishoki ja AICA Eesti ühisalgatusena Kunstikriitika päev 1: diagnostika, mille eesmärgiks oli kaardistada erinevaid vaatenurki ja probleemkohti Eesti kunstikriitika maastikul. Neljas teineteisele järgnevas ümarlauas olid väljaannetena esindatud Postimees, Eesti Ekspress ja Äripäev; Kunst.ee ja Sirp; Ajakiri Maja ja Ehituskunst; Artishok, Müürileht, Väike-Ameerika Hääl ja Urbanistide uudiskiri U. Ümarlauad jagunesid suure meedia, erialameedia ja väikese meedia teemalisteks, sest "ärimudelist" tulenevalt - teen käigu-pealt-järeldusi ümarlaudadest endist - mõistetakse "kunstikriitikat" neis kolmes sfääris küllalt erinevalt. Kui suures meedias peetakse "kunstikriitika" missiooniks kultuuri toetamist, levitamist ja tutvustamist ning erialameedia peab oluliseks spetsialistide vahelist infovahetust ning ei soovi õhutada konflikte või keskenduda inimsuhetele, siis väikese meedia ülesandeks jääb justkui jõudumööda tegeleda sellega, mis jääb nende kahe vahele. Mistõttu kunstikriitika kui kriitiline praktika, mis tegeleb ühiskondlike valupunktidega, tõstatab kunstis, disainis, arhitektuuris aktuaalseid diskussioone ja annab debattides erinevatele osapooltele sõna, on Eesti nullindate meediamaastikul pigem haruldane ning jäetud väheste entusiastide hooleks (ilmselt ka üks põhjuseid, miks väikese meedia sünonüümina on käiku läinud "kodanikuajakirjandus"). Märzis toimunud ümarlaudadele lisasid interaktiivsust ja demokraatlikkust publiku seas istuvad diagnostikud, kelle kommentaare laval toimuvale projitseeriti jooksvalt suurele ekraanile ning kellega igal saalis viibijal läptopi olemasolul oli võimalus liituda. Esimesi refleksioone omaalgatuslikus meedias saab näha siit (Joonmeedia) ja lugeda siit (On Paper). Ent kuna kokkuvõtted erialameedias on alles tulemas, siis alljärgnevalt lingid Klassikaraadio helisalvestustele ümarlaudade kaupa ning kuna diagnostikute tegevuse näol oli tegemist Eesti esimeste avalike kunstikriitika teemaliste tšättidega, siis toome teieni ka need originaalkujul. Resümeeris, suuri ja väikesi tähti toimetas Liisa Kaljula.

Kunsti kajastamine peavoolumeedias

Sissejuhatus Maarin Mürk, modereeris Kati Ilves, osalesid Heili Sirbits (Postimees), Karin Paulus (Eesti Ekspress), Kadri Karro (Eesti Ekspress) ja Ragne Nukk (Äripäev), kommenteerisid Maria Mölder, Maria-Kristiina Soomre, Maarin Mürk ja Margus Tamm.

Klassikaraadio salvestuse saab mängima panna siit. (Soovitavalt "avage link uuel kaardil")

In the chat room: aicaeesti@gmail.com

11:31 AM aicaeesti: Olete kutsutud sellesse vestlustuppa!
11:32 AM Maria-Kristiina has joined
Maria-Kristiina: Tere!
11:33 AM Maria: hei
11:34 AM Maria-Kristiina: aicaeesti@gmail.com [mailto:aicaeesti@gmail.com] on moderaatori arvuti aadress, kui meie teid chatiga liita ei saa, siis sealt arvutist kindlasti saab.
________________________________________ 5 minutes
11:39 AM Maria: äkki lisada, kui palju on väljaannetel nädala jooksul kultuurilehekülgi?
11:40 AM Maarin has joined
Maarin: tere :)
Maria-Kristiina: EPLis tundub järjest rohkem - mul tellijana on juba hirm, et varsti pannakse kinni või liidetakse Sirbiga :-)
samas on sporti igal juhul rohkem
11:41 AM Maarin: kunst on ikka natuke rohkem meeleheitel
11:42 AM mismõttes ei huvita inimesi?
Maria-Kristiina: ja kui leht ei kajasta, ei tule publik...
Maarin: täpselt!
appi
Maria: aeg-ajalt mulle kommentaare lugedes tundub pigem, et mitte ei huvita, vaid räigelt ärritab inimesi
11:43 AM jälle rsk raiskavad maksumaksja raha
Maarin: seega ju vägagi huvitab??
Maria-Kristiina: ilmselt siis ka ei ärrita piisavalt?
Maarin: täpselt
ahaaa!
11:44 AM Maria-Kristiina: et oleks must-valgel kirjas, ÄP ja EE annavad nädalas välja 16 lk kultuuri, mis sisaldavad reklaami
Maria: hiljuti põhuteatri kohta oli teema - täiesti opakad. kevadel ehitasid alles, sügisel juba lammutavad maha!
Margus has joined
Maria-Kristiina: lisandub Sirp, kus reklaami on pigem vähe
11:45 AM Küsimus: kas Idioodi puhul mängis rolli ka meeskonnapoolne PR?
Maria: aga Sirp on erialaväljaanne, see "massideni" ei jõua
Maarin: tundub, et kiiremini reageerimine on kõigi ühine mure
Maria-Kristiina: üksikutest "Idioodi" näitlejatest võis persoonilugusid lugeda erinevast meediast juba mitu kuud vist
Margus: "Idioodil" oli tugev PR
11:46 AM Maarin: aga nt netis?
seal ju jõuaks?
delfi?
Maria-Kristiina: NB! kas skandaalilood, st uuriv ajakirjandus läheb lehetoimetuse silmis kultuuri kajastamise alla?
11:47 AM Maria: netitoimetajate tööjõud ja viitsimine maksab. prioriteet on päevakajalised poliitilised sündmused
Maarin: samas juba üks toimetaja jõuaks juba väga palju ära teha
11:48 AM minu meelest on kahju, et ei ole rohkem asju netis
või on TASULINE
Maria-Kristiina: teater-muusika-kino
11:49 AM Maria: jõuame selle teemani, et kapitalistlikus ühiskonnas ei ole prioriteet maksta ka veebitoimetajale, kes tegeleks kultuuriuudiste vahendamisega
Maarin: aga kui palju siin tekib see, et kirjutatakse oma asutuse üritustest?
a la Siram kirjutab pidevalt Pärnu Linnagaleriist
mida kureerib Mari Kartau
khm
Maria-Kristiina: ehk laiemalt - kui lai on kirjutajate ring?
Margus has left
11:50 AM Margus has joined
Maria: lehtedele laiema kirjutajate ringi tutvustamine oleks küll asi, millega tegeleda. muusikavaldkonnas on seda püütud teha, aga ausalt öelda usaldus kirjutajate vastu tuleb siiski ajaga ja konkreetsete kirjutistega.
11:51 AM Maria-Kristiina: Valner Valme!
Margus: mulle tundub päevalehtede kunstiarvustajate valik tihti väga juhuslik
Maria-Kristiina: ups!
Maarin: ouch
11:52 AM Maria: credit crunch võttis meil toimetustest valdkonna eksperdid ja nii jääb. aamen.
11:53 AM Maarin: nojah, see on selline tuha pähe riputamine
alarakendatud kriitikuid on ju palju, ei?
Margus: postimehel vist pole kunagi tööl olnud eraldi kunstitoimetajat?
11:54 AM Maria: muide, võib-olla hilisemaks aruteluks, kui lehetoimetajad on excused. kas kunstiteadlane = kunstikriitik?
Maria-Kristiina: Pigem ongi küsimus, et tehkem kohtumisõhtud Valner Valme jt kunstitoimetajate ja kunstikriitikute vahel - lugemisrühmade asemel klubiõhtud ja ühiskülastused näitustele?
Maarin: oo me oleme seda just viimases lugemisgrupis arutanud
Maria-Kristiina: kindlasti mitte ei = kriitik ja teadlane
11:55 AM Maarin: hahaa
kohtumisõhtud on hea mõte
Maria-Kristiina: aga kunstikriitikud on valdavalt kunstiteadlased
vähemalt akadeemiliselt ettevalmistuselt
on muidugi erandeid, ja tegelikult palju, kui mõtlema hakata
Margus: mitte meedias
11:56 AM Maria-Kristiina: Kes on Postimehe lugejad?
Margus: kas see, et muusika huvitab rohkem, ei tulene äkki sellest, et peatoimetaja on popmuusikakriitik
Maarin: uuu publikuuuring!!
Maria-Kristiina: kes nad on?
kes on need, keda kunst ja nüüdistants kõige vähem huvitavad?
11:57 AM Margus: Valme ja Nestor? ;p
Maria: kisaks vahele, et akadeemilise muusikaga on täpselt samad probleemid. päris lahe oleks, kui keegi taolisel vestlusringil järgmisel korral ütleks, et klassikalisest muusikast rohkem huvitab lugejaid kunst!
Maria-Kristiina: EE lugejat huvitab teater ja kirjandust kõige enam, kõige vähem süvamuusika (!)
11:58 AM Margus: EE toimetuse tellitud arvamusuuringu hinnangul huvitab kõige vähem arhitektuur
Maria-Kristiina: Kuidas saab valdkond seista selle eest, et ta oleks peavoolumeedias paremini esindatud?
11:59 AM Maarin: mhmh, seda oleks huvitav küsida!
Maria-Kristiina: https://kule.kul.ee/.../kultuuritarbimise_uuring_2006_aruanne.doc
Maarin: et nende poolt vaadates
Maria-Kristiina: 2006
Maarin: mida saaks teha
Maria: järjekindel lobitöö, tugev erialaliit, kes seisab oma liikmete eest ja mitte ainult nende eest, kes ise omale feimi kogumisega hakkama saavad
12:00 PM Maria-Kristiina: www.saarpoll.ee/UserFiles/File/kultuuritarbimise_uuring_2003.pdf
2003
Pärnu elanike kultuuritarbimise uurin 2008 http://parnu.ee/index.php?id=1944
nõus, puudub kunstielu analüüs
12:01 PM persoonilugusid ikka aeg-ajalt juhtub?
hea meelega teeme koostööd, onju?
Maria: analüüsid ja ka arvamused on samas ajakirjanduse normaalne osa, miks siis kultuuriajakirjandusest seda välja tahetakse juurida?
Margus: kunstist mittearusaamine on leiutatud probleem
Maria: päevakajalisi arvamuslugusid ju loeme
Maria-Kristiina: mõeldakse ilmselt, et Sirp on ju olemas?
12:02 PM http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/LM2009-11_KUNST.pdf
Maria: Sirp on tore asi, see ei tähenda, et päevalehed peaks üht valdkonda eirama või halvemaks pidama
Maria-Kristiina: loomemajanduse uuring 2009 - peatükk "kunst"
12:03 PM Ettevõtete arv: 101 galeriid (2007. a) Töötajate arv: 1 081 inimest (2007. a) Müügitulu: 107 mln kr (2007. a)
Margus: nats kinnine ring kui toimetus eeldab, et oluline on see, millest toimetus aru saab
12:04 PM Maarin: :(
Maria-Kristiina: äkki peaks toimetuses näidislugejad siis tihemini roteeruma
Maria: äkki mõned näited asjadest, mida ei tasuks päevalehte panna?
Maria-Kristiina: palju huvitavaid inimesi tänavalt mõtleb palju huvitavaid mõtteid
nii, palju teie Postimeest loete? aga EPLi? Äripäeva? Ekspressi?
12:05 PM Margus: regulaarselt. Kultuuriosa vähem, sest see on muudetud tasuliseks
Maria-Kristiina: Tagasiside lehe jaoks on rahas: kas müüb või ei müü (argument reklaamiandjale) - tagasiside puudub.
Margus: klikid ka
12:06 PM ja klikke ei tule, kui artikkel on tasuline
Maarin: huvitav jah, kuidas see EPLi nüüd mõjutanud on
mina ei loe enam EPLi
EEd ka mitte kui on tasuline
Maria-Kristiina: mina tellisin paberlehe jälle (EPLi) seetõttu :-)
Maarin: väga tubli
Maria-Kristiina: Postimeest siiski ei tellinud - kuigi ka seal kipub kunst ainult paberil ilmuma
12:07 PM Maria: ja äkki peaks Postimees rohkem tegelema sellega, et keerulisematest asjadest kirjutataks lihtsalt. ehk siis vaadata kriitiliselt kirjutajate ring üle ja küsida vajadusel nõu, äkki mõni suudab seda paremini.
12:08 PM juhul kui on probleem, et mingi asi tunudb liiga keeruline ja ei saa lehte panna
Maria-Kristiina: Postimees ei võta Päevalehest eeskuju, lihtsalt intervjueeritavate arv on piiratud?
12:09 PM Kuidas tekitatakse dialoog kunstiteemadel või kunstipoliitika teemadel?
Kas on olemas kultuuriteemaline UURIV ajakirjandus?
uurimiseks ja sekkumiseks ei pea osalema, aga peab huvituma
Maria: võib-olla kultuuriteemaline surkiv ajakirjandus
12:10 PM Maria-Kristiina: EHA! ärme tegele KHM personaalküsimusega, küsimus on selles, kuidas asju kajastatakse...
12:11 PM EPLi Kurvitza intervjuu pealkirja kritiseerib Laimre vist?
http://www.epl.ee/news/kultuur/raoul-kurvitz-moodne-kunst-peab-olema-sotsiaalsem-kui-iial-varem.d?id=60071549
Mis on saanud eri arvamuste tavast?
12:12 PM Mina isiklikult arvan, et see oli väga huvitav intervjuu, sest väljaanne ei saa ka vastutada intervjueeritava väljaütlemiste eest
12:13 PM pigem on hea, et me teame, kes nüüd juhib ja mida ja kuidas
Maarin: appi kuhu see nüüd läheb
oot ma nüüd ei saa aru, kuidas see siia puutub?
12:14 PM Maria: aeg-ajalt kusjuures tekib tahtmine intervjueeritavat tema enda väljaütlemiste eest kaitsta aga KHM puhul polnud vist see case :)
Maria-Kristiina: See, et rohkem rahvast kunstisaali jõuaks, on muidugi huvitav küsimus, eriti kuna "lesbi- ja homoteema" on juba algselt esitatud vales kontekstis - KHM nimelt arvas, et teatud näitused on suunatud vastavale sihtgrupile... aga tegelikult oli tegemist just laiale sihtgrupile suunatud vastavateemaliste näitustega... nagu Katigi praegu ütles.
12:15 PM jah, tagasi kunsti juurde!
12:16 PM näitusesaal kui avalik ruum ja meedia kui avalik dialoogiplatvorm, mille osa võiks olla - võibolla - ka kunstikriitika, mida miks mitte võiks kirjutada ka "näidislugeja" tänavalt?
12:17 PM aitab nüüd Kunstihoonest?
Maria: see oleks lahe, kui lugejakirjade rubriigi vallutaksid kunsti- ja kultuuriteemad
Maria-Kristiina: jah, mul on säilinud mõned eriti markantsed väljalõiked sealt rubriigist, aasta-paari vanused
nõus
12:18 PM Maria: lugeja valutab südant kunstikriitika vähesuse pärast
Maria-Kristiina: näiteks
kunstiinimene haarab sule!
http://www.epl.ee/kontakt/
12:19 PM (postimehe lk ei tule lahti)
http://www.postimees.ee/?r=194
12:20 PM http://www.ekspress.ee/misc/kontakt/
ärme Kunilast ka räägi, või kui, siis lahtiste kaartidega - kui usinalt Kunila PR võttis ise meediaga ühendust ja "organiseeris" kajastusi?
12:21 PM Margus: Kunilal oli selleks taustatiim
12:22 PM Maria-Kristiina: Ehk et küsimus on: kas kõik kunstiinstitutsioonid peavad investeerima PR tiimi või võiks väljaannetes olla pädevad toimetajad?
Maria: noh, liigne agarus jällegi tüütab toimetust ja ei lase normaalselt tööd teha. see balanss on päris keeruline teema. kuidas viia oma sõnum leheveergudele ja mitte sattuda toimetuse musta nimekirja.
Margus: teine variant oleks ökonoomsem
Maarin: AHSOOO
Maria-Kristiina: ja kas institutsiooni kuraatori ülesanne on kajastada oma näitust või võiks selleks palgata mõne sõltumatu kriitiku?
Maarin: just
12:23 PM Maria-Kristiina: ja kui siis kes peaks palkama?
;-)
tänapäeva konkurentsis püsimiseks peab kasutama turundust
Margus: oioi
Maria-Kristiina: ärge Heili Sibritsale helistage, tema elu on nii lihtsam
12:24 PM Ekspress helistab siiski vahel ka ise
Maarin: AGA SEE EI GARANTEERI MIDAGI
Maria-Kristiina: EKM kommunikatsioon on nüüd võtnud "isikliku" lähenemise suuna
Margus: kui meediaväljaanne on PRst sõltumatum, siis on seal ilmuv ka usutavam-autoriteetsem
Maria-Kristiina: ja on võimalus, et kirjutatakse rohkem...
aga kellele?
12:25 PM kelle arvamus autoriteedi suhtes loeb?
Maarin: kui eraldi PR osakonda pole, siis ei jõuagi kuhugi...
pealekäija
avalikustage oma mobiilinumbrid!!
Maria-Kristiina: mulle meeldiks küll, et inimesed räägiks omavahel, aga mulle eriti telefoniga rääkida ei meeldi - kus ma neid ajakirjanikke veel võiks kohata?
Maarin: hea asi - kelle jaoks? me oleme jälle ringiga tagasi
Maria-Kristiina: aa õigus, nad on poole ööni tööl
Maarin: avamistel
12:26 PM Maria-Kristiina: eee?
Maarin: kas nad artist talkidel käivad?
Maria-Kristiina: tutvumisõhtu!
võibolla käivad, aga me ei tunne neid?
Maria: soovitan
Maria-Kristiina: Veneetsia biennaali kajastust rahastas EKM lähetuseelarve
Maarin: kamoon, seal on ju nii palju tegelasi kohal, kes suudaksid kajastada
Maria-Kristiina: intervjuu tehti siiski Tallinnas (täpsustus)
Margus: jah, tellida kohalkäinult
12:27 PM Maarin: hahaa
Maria-Kristiina: mina olin ja kajastasin
Veneetsias enam eriti plaadipoode pole, aga ägedaid kontserte satub küll
12:28 PM seekord nii juhtuski
Maarin: whaaat
Maria-Kristiina: misasja?
Maarin: kes see oli
Maria-Kristiina: mina kirjutasin, ei küsinud muidugi ka, et palju makstakse, hiljem pangakontolt nägin - paremini kui Sirbis ;-)
Maarin: issand
12:29 PM kuidas on honorarid nt Äripäevas siis?
Maria-Kristiina: aga see oli postimees AK
Maarin: võrreldes erialameediaga on need ikka suuremad
Maria-Kristiina: ja maht oli ka tohutu
Maria: võib-olla siis mahust tulenevalt?
Maria-Kristiina: kes meist enam oskab alla 3000 tm midagi öelda, lihtsalt veel ka
12:30 PM Maria: EPL-i honorar küll kuigi arvestatav ei ole mu meelest
Maarin: kunst.ee kasvatab ka 2000 tmga sisulisi asju ütlema
Maria-Kristiina: aiai - tähtajad, mahud...
Maarin: kriitikud tunduvad tõesti väga ebaprofessionaalsed selles valguses
12:31 PM Maria-Kristiina: see honorari suurus ilmselt ei piiraks ühtki spetsialisti, kui tal on mingi sissetulek olemas, aga fakt on, et äraelamiseks lehekaastöö küll võimalust ei paku
Margus: kui on ennast huvitav teema, ei ole honorar nii oluline
Maria-Kristiina: see ei ole muidugi ka lehtede süü, siin ilmselt oleks vaja leida mingi toetav skeem?
Maarin: noh aga sellest me ju ei unistagi nagunii
need on need kriitikustipid ikka jälle
12:32 PM Maria-Kristiina: Kulka stipist oleme vist rääkinud?
jah
mis toimub Helsingis? Stockholmis? Riias? Vilniuses?
EPL just kajastas Kaunast, olgu öeldud (eesti tekstiilikunst)
Maria: siin tuleb ehk jälle jutuks selliste stippide ja kriitikute ühinemise seos, aga sellest nähtavasti hiljem
Maria-Kristiina: (st tekstiilibiennaal, kus palju eestlasi)
jah
12:33 PM keskendume peavoolule
Maarin: stipid võimaldaksid ka sellega tegeleda
st kirjutada ka peavoolumeediasse?
Maria-Kristiina: näe, ei suuda lihtsalt küsida!
Maarin: nii palju on hingel
palett
12:34 PM Maria-Kristiina: aga talendid välismaal, miks mitte tellida neilt "panoraamlugusid"?
Maarin: aga millist Eestis olevat näitust ka
Maria: latt on paras
Maarin: Urmas Väljaots on Kroonikas moepolitsei
Maria-Kristiina: Kas toimetajad teavad erialainimesi, kes juba emigreerunud?
jaaaaaaa
Maarin: kommenteerib Pariisist Eesti seltskonnagarderoobi
Maria-Kristiina: aga kas meedial on mingi missioon ka?
12:35 PM välisuudiseidki pole päevalehtedes, kui just mõnda maha ei lööda
Maarin: seda ma ei usu
Maria-Kristiina: et kas meid ei võiks ikkagi huvitada ka elu väljaspool kodutanumat, kunstist rääkides, see aitaks ju võibolla kodumaist kunsti ka paremini mõista?
Maarin: et eesti kunst huvitab rohkem kui see, mis mujal toimub
mhmh
12:36 PM Maria-Kristiina: Ragne rahvavalgustus ärisihtgrupi silmis on tänuväärt, alateadlik või mitte.
Maarin: noo see töötab ju iga väljaande puhul
Maria-Kristiina: jah, lihtsalt mujal pole see vist nii süsteemne
12:37 PM ...
Maarin: paus
?
Maria-Kristiina: aitäh, Laimre
Maarin: ei mitte
Maria-Kristiina: ei ole nii hull!
tegelikult on nii EPL kui PM kajastanud päris hästi suuremaid näitusi
Kurvitz, Semper, Hallas - 1990s coming back?
12:38 PM Margus: toimetuse lapsepõlveiidolid
Maarin: tore on, aga paljusust väga ei anna edasi
Maria-Kristiina: kuigi ok, aktuaalne, ei eita
juhused
Kuidas Fotokuu näitusega on?
millal plaanis?
12:39 PM superkuraator, superkunstnikud, kõik on staarid või kohe saavad nendeks?
Fotokuu käis ka eelinfona läbi ja nüüd oleks linnukesed kirjas justkui
palun kunstile ka, Laimre annab juba ja Sandra Jõgeva vist ka
Maarin: Laimre peaks oma feissi eksperimenti jätkama
Maria-Kristiina: vaadake Facebooki
12:40 PM Maria: võib-olla pisut offtopic, aga ERR on ka peavoolumeedia, kuigi avalikõiguslik. Mari Kartau tõi ühes sarnases vestlusringis välja, et seal on kultuuriuudised üks rida, mis on pisut perifeerne. samas maakondlikud reporterid teevad kultuurisündmustena lugusid nt lapitekinäitustest ja kohalike kooride kontsertidest. see tippkultuur on justkui tagaplaanil. kuidas sellesse suhtuda?
Maarin: ajalehe veergudel
Maria-Kristiina: publikul oleks küll lihtne ju
Maarin: tärnivabrik
Maria-Kristiina: mudel võiks olla sama, mis EE filmirubriigil: vanur, nooruk ja mõni välismaalane, olude sunnil siis siin resideeruv
Maarin: ja võiks ikkagi küsida, mis alustel keegi tärne paneb
12:41 PM mis statement on
Maria-Kristiina: Heie, 90ndad tulevadki tugevalt tagasi, tundub
Maarin: ajaaaa
aastalõpuedetabelid
Maria-Kristiina: jaa kunstiaasta kokkuvõtted on Postimehel
12:42 PM juba aastaid
Maarin: Artishok tegi seda nüüd
Maria-Kristiina: ja jätkub
Maarin: a me tegime sellepärast, et mujal tundus jälle ära jäävat
Maria-Kristiina: näete!
tärnid kunstile!
kõigis väljaannetes
12:43 PM Maarin: mis muidugi ei tähenda, et arvustused võiks nüüd täielikult reklaamiga asendada eks
12:44 PM Maria-Kristiina: nii, võtaks selle kuidagi kokku - kuidas me koostööd teha saaks?
Maarin: vo sellepärast polegi seda tärnisüsteemi toetatud, et siis on hirm, et võtab selle viimasegi ruumi ära
muusika puhul seda hirmu pole
KATI peaks hakkama jah koondama
Maria: no reportaažid on ikka ägedamad ju!
Margus: tärn võtab ruumi ühe tähemärgi jagu
Maarin: mhmh
Maria-Kristiina: või viie
Maarin: :D
Margus: :)
Maria-Kristiina: aga pealkirjad on näitustel järjest pikemad...
12:45 PM Maarin: keerulised ka
Maria-Kristiina: kuraatorid on tundmatud ja kunstnikud tihti ka.
Margus: nii et ikka ja jälle mahuprobleem
Maria-Kristiina: täna oli EEs lugu, et Arrakul on jälle juubel, see oli esiküljel sisuliselt - mõni kunstnik on õnneks ikka veel ka tuntud
ja palju õnne talle muidugi ka
12:46 PM aga oleks palve, et tekiks Karini kuulsate "habemike" kõrvale nüüd mõni värskem "valvekunstnik"
Maarin: ei saa selle piiri taha nüüd takerduda ka
Maria-Kristiina: enne kui need järgmisedki 75 saavad
Maarin: jälle tüürib sinnapoole, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati
unistused jaaa tegelikkus
12:47 PM peaks rääkima tegelikkusest
Maria-Kristiina: räägime reaalsusest
Maarin: just Liisa!
Maria-Kristiina: ja kuidas seda paremini kasutada
Maarin: jah
Maria-Kristiina: kuidas paremini nii, et lugejal on huvitav, kirjutajal on huvitav, kunstnikel on huvitav ja midagi sellest äkki lausa liigub...
Kurvitzal on juubel
parandan end
Maria: paratamatult tekib demograafiline probleem. need kunstnikud, kes kunagistest aegadest on tuntud, lakkavad olemast. uusi positiivseid kunstitegelasi tuleb vähe peale, kui meedia sellele kaasa ei aita eriti.
Maria-Kristiina: tema sai kõigest 50
12:48 PM Maarin: ja siin ei saa kogu aeg tähemärkide ja unistuste taha pugeda
Maria-Kristiina: kohtumisõhtud kunstnikega!
tutvugem uute huvitavate inimestega
Maarin: kriitikutega!!
12:49 PM Maria-Kristiina: kes on vahel sama vanad, vahel lausa elavad samal tänaval, aga meil pole kombeks neile tere öelda ;-)
Maarin: mitte kvaliteet vaid sisu ka!
Maria-Kristiina: kas televisioon mõjutab seda, mis ilmub paberlehes?
Maarin: me ei räägi ju ainult keeletoimetamisest eks?
Maria-Kristiina: et kui inimene on teleekraanilt tuttav, on teda turvalisem autori või objektina kaaluda
12:50 PM Maarin: muidugi
Maria: kindlasti mõjutab, näod saavad tuttavaks, järelikult on materjal lugejatele huvitavam
kordus
Maria-Kristiina: järelikult tuleb see tutvumisõhtu teha telestuudios, aga mitte ETV2
Maria: jüriydi
Maria-Kristiina: sest seda vaatab vähem inimesi kui loeb Sirbi kunstikülgi
Margus: ETVl on nüüd kunstnike tutvustamisprogramm
Maria-Kristiina: ma ARVAN
12:51 PM jah, uuest aastast - "päeva kunstitöö"
Margus: ca 50 uut ja vana feissi käib läbi
Maria-Kristiina: luuletajatel läks sellega vist halvasti
viha lahvatas laia leegiga
Margus: mis juhtus?
Maria-Kristiina: noh, roppusi öeldi
Maarin: ahsoo?
Maria: juhtus see, et Erki Noolele ei meeldinud. mis veel?
Maria-Kristiina: oli siuke keiss
Maarin: ma arvasin, et kirjanike puhul on see juba aktsepteeritud
Maria-Kristiina: see selleks
Maarin: kunstnik puhul muidugi mitte
12:52 PM Maria-Kristiina: vaatame, mis saab, EKL on vähemalt midagi teinud oma liikmete (ka tulevaste) heaks
Margus: a skandaal oli siis? see on ju hea?
Maria-Kristiina: aga see pole päris kunstikriitika
12:53 PM publik hakkab lahkuma
Maarin: KATI
Maria-Kristiina: miks te Arterit kinni pole pannud?
sealt annaks rohkem kokku hoida
Maria: nad kaotaks hulga tellijaid hoobilt
Maria-Kristiina: läigib ja puha
Margus: just
Maarin: jaaaaaa
ARTER?!
Maria-Kristiina: seal on Mart Juur ju
AKs
Maarin: misasi?
12:54 PM Maria-Kristiina: Arter on rahamasin!
Maarin: ahaa
Maria-Kristiina: räägime siis, mida kunstnik sööb!
veebiversioon?
kas see võiks rohkem mahutada?
12:55 PM veebis on 2000 tm suur maht juba
kultuur läks PMs tasuliseks
nüüd on see muutunud, suuremad tekstid lähevad otse tasuta veebi
kas on lugejastatistikat?
Maarin: oooooooo
Maria-Kristiina: PM kultuur veebis!
Maarin: seda me siin ju enne rääkisimegi!
Maria-Kristiina: kõlab hästi...
12:56 PM PM veeb ei peegelda PM kultuuritoimetuse seisukohti
Kati
Kati!
Maarin: KATI peaks kokku tõmabama
Maria-Kristiina: KATI!
Maarin: KATI
KATI
Maria-Kristiina: KATI!!!!
KATI!!!!!!
12:57 PM väike paus tuleks teha
kui raha oleks...
Maarin: mhmh, otsad kokku ja väike paus
Maria-Kristiina: kunagi oli liiga palju, räägivad
Maarin: DISAINI- JA ARH KRIITIKA VALMISTUB....
Maria-Kristiina: jaa ja palun, mismoodi me koostööd teha saaks?
Maarin: VALMISTUB...
12:58 PM Maria-Kristiina: kas korraldame tutvumisõhtu: toimetajad, kriitikud, kunstnikud?
või klubi?
kusagil toimetuste lähedal
et ei peaks kaugele kõndima
näitusenupud plaadikülgedel - küsimus Liisalt
Margus has left
Maria-Kristiina: see ei ole teostamatu
12:59 PM jubinad võtavad aga aega, honorarifondi ja sisumahtu ära
Maarin: aga ikkagi neid võiks vahel olla
ma jätkuvalt arvan, et asi pole tähemärgi piirides, vaid sisus
500 tm saab ka öelda sisuka mõtte
see on kindlasti raskem kui heietada 5000 tm, aga ikkagi
lühem on isegi suurem väljakutse
Maria-Kristiina: Marco, sport, rahvakunst, muusika - ilma popmuusikata NB!
jne
1:00 PM seda või?
proovime
1:01 PM Maarin: absoluutselt
Maria-Kristiina: aga pidevalt ei tahakski keegi kuni selle eest kuupalka ei saa
aga artiklikaupa oleks neid PALJU!
Maarin: just
Maria-Kristiina: nii, Heili meilaadress ON:
1:02 PM Maria: suuremaid ja väiksemaid artikleid varieerida oleks siiski oluline
Maarin: mhmh!
Maria-Kristiina: heili.sibrits@postimees.ee [mailto:heili.sibrits@postimees.ee]
Maarin: kõik saame tööle
Maria-Kristiina: tööD
Maarin: vabandust jah
1:03 PM Maria-Kristiina: Sirp on nüüd Ministeeriumi eelarves
Kulkas on vahendid sellevõrra vabad
st kogu SA Kultuurileht
kõigist sihtkapitalidest võeti see riigieelarvesse
Maarin: Gregor Taul
1:04 PM ta kirjutas Artishokki
Maria-Kristiina: ja valdkonna sihtkapital oleks kindlasti rõõmus, kui saaks midagi taolist toetada
Maarin: tuleb siis hakata selle jaoks küsima
Maria-Kristiina: nii, Gregor, kes teeb kindlaks, miks ta peavoolus ei kirjutanud
Maarin: ma küsin :)
1:05 PM aga me saame seda teemat omaalgatusliku meedia blokis arutada
Maria-Kristiina: jah
kirjutajaid ei ole?
NIII
Maria: kriitikustipendium on ju ka spetsiaalselt olemas, aga see on mu meelest vaid väliskriitiku siia toomiseks. selle stipendiumi tingimusi ehk võiks laiendada?
Maria-Kristiina: jah
1:06 PM huvide konflikt kriitikuna...
Maarin: see on absurd
Maria-Kristiina: Ekspressi endine toimetaja oli pigem kuri, kui oma näitusest ei nõustunud kirjutama kuraator
Maarin: selles mõttes, et sa paraku tunned neid, kes midagi üldse teevad
kust läheb sõpruse piir?
Maria-Kristiina: davaite, oleme kõik sõbrad!
1:07 PM Maarin: minu jaoks on probleem pigem ikkagi institutsionaalses topeldumises
Maria-Kristiina: sõbrad sõpradeks, oma asjadest küll ei taha keegi kirjutada, kui aus olla
siis kirjutaks juba katalooge
Maarin: aga seda tehakse ju palju
Maria-Kristiina: noh, päevatöö - kirjutada saab öösel
Maria: thtipeale muuseas on palutud kirjutada sündmustest, millega olen korraldajana seotud. kui keeldun, öeldakse, et ei leita kirjutajaid. aitan siis leida, kui hakkama ei saa toimetaja iseseisvalt.
Maria-Kristiina: ja Kadri meiliaadress on:
Maarin: see on probleem muidugi
1:08 PM Maria-Kristiina: kadri.karro@ekspress.ee [mailto:kadri.karro@ekspress.ee]
kas ruumi saab ka broneerida?
Maarin: TÕMBAME KOKKU
Maria: TÕMBAME KOKKU
Maria-Kristiina: asjalike, ainult asjalikega!
1:09 PM ja tekstidega
Maarin has left
Maria-Kristiina: kvaliteetsete, lühikeste, löövate ja lihtsate tekstidega
aitäh!
paus kuni läheb disainiks
ärge ära minge!!!
1:11 PM Vahepeal väike ülevaade tänastest (ja mõnest eilsest) paberlehtedest:
1:13 PM Postimees: "Kummide vilin Los Angeleses" / "Mati Põldre saab 75" / sport-sport-sport / "Nutikas reporter seikleb jälle" / "Maailma lõpus on pubi"... ja uudisnupp Endla 100. juubeli pidustustest
1:15 PM EPL: "Suu laulab, jalg seisab" / venekeelse pealkirjaga jazzilugu / plaadinupud / sport /
________________________________________ 5 minutes
1:20 PM Maria-Kristiina: EE (eile): Jüri Arrak tähistab juubelit Prantsusmaal / ? Sissejuhatus Eesti geiajalukku / Eestlased peavad end ise maailmale nähtavaks tegema / Arhitektide Liidu sügavad jäljed / Õhuloss - Ehtides maailma / Miks on Eesti ehe maailmas nii hinnatud? / Toidublogi / Lembitu otse Hollywoodist / nupud / Elame linnas, kus enne 1. jaanuari lund ei saja / Kantor Šotimaalt ja absurdist Viinist / raamatunupud / plaadinupud / "Ma räägin sulle loo" / CAMPi katsetused horrorimaastikul / Lähme sõidame, kogu öö on veel ees... / filminupud / Filmitärnid / ...
1:21 PM EPL eile: Tiit Ojasoo: samamoodi ei saa... / Imedemaa kultuuriminister käis kogemusi jagamas / "ohtlik sõit" / sport / ...
Eilset Postimeest kahjuks pole käepärast...

Arhitektuuri- ja disainikriitika

Modereerisid Ingrid Ruudi ja Kai Lobjakas, osalesid Triin Ojari, Karin Paulus, Inga Raukas, Kristjan Mändmaa, Margit Mutso ja Mare Kelpman, kommenteerisid Maria Mölder, Maria-Kristiina Soomre, Maarin Mürk, Margus Tamm ja Indrek Grigor.

Klassikaraadio salvestuse saab mängima panna siit.

In the chat room: aicaeesti@gmail.com

1:22 PM Maria-Kristiina: Disaini- ja arhitektuurikriitika!

kirjutage nt aicaeesti@gmail.com [mailto:aicaeesti@gmail.com] (see on moderaatori laual)

või maria.molder@gmail.com [mailto:maria.molder@gmail.com]

1:23 PM mina kahjuks ei saa teid siia liita

1:25 PM Tere, Karin!

Tere, Inga!

Tere, Kristjan!

Tere, Margit!

Tere, Triin!

Tere, Kai!

1:26 PM ja tere, Ingrid!

10 minutes

1:36 PM aicaeesti: Olete kutsutud sellesse vestlustuppa!

SORRY!!!!

Margus has joined

1:37 PM Maria-Kristiina: nii...

arhitekt eelistab mitte haarata sulge

ja toimetada on neid raske

aga alati saab arhitekti intervjueerida?

1:38 PM ja päevalehtedes arvamusi nad ikka avaldavad

Maria: mis on väga tänuväärne

Maria-Kristiina: jah

sest erinevalt kunstist, puudutab arhitektuur tõesti väga suurt osa kodanikke

1:39 PM näete - isegi RKASi

Maria: kuidas arhitekti ja arh-kriitiku tekstid vaatenurga mõttes erinevad?

Maria-Kristiina: muinsuskaitsest kirjutajaid raske leida?

disainist?

Maarin: hmm?

1:40 PM Maria-Kristiina: disainivõrdõiguslikkus

Maarin: kaasamine

Maria-Kristiina: tasakaalustamine

kunst.ee graafilise disaini eri

Maria: teine teema on see, kuivõrd inimesed teavad, et arhitektuur neid puudutab. aga selles osas arhitektid tegutsevad tõesti aktiivselt, et seda teadmist pärale viia

1:41 PM Maria-Kristiina: jah, ütleks kõrvaltvaatajana, et kiiduväärt

Margus: arhitektuuri ja linnaplaneeringuga seoses on palju skandaale

Maria-Kristiina: disain on minu jaoks viimasel ajal väga ära hajunud mõiste: eile nt oli päevalehes artikkel, et banaanikoored puhastavad vett - on see disain?

1:42 PM Maarin: täiesti õigus

(Mändmaale)

lihtsalt kirjutamine tundub siiamaani nagu ka vähem intelligentne kirjutamisviis

Maria: kui suure lumega katus sisse kukub, siis ka harva tullakse selle peale, et oleks võinud maja professionaalse arhitekti ja inseneri abiga ehitada, mitte ise oma tarkusega...

1:43 PM Maria-Kristiina: disainer, haara sulg!

1:44 PM Inga: äriuudised, PR, professionaalide meedia, laia publiku teemad

Margus: tootedisain ja graafiline disain on ka väga erinevad asjad

1:45 PM Maria: kusjuures graafilisest disainist on viimases disainivaimustuse laines räägitud väga vähe võrreldes tootedisainiga

Margus: tõsi

Maria: aga puudutab isegi suuremat pinnast vast kui tootedisain

Maria-Kristiina: sest tootedisain "toodab"

Margus: tavatarbijale on tootedisain lähedasem. Inimene hangib endale laua, aga mitte plakati

1:46 PM Maria: jah, aga tarbib seda visuaali märkamatult pidevalt

laua ostab kord aastate jooksul

Maria-Kristiina: ja toodab ka

1:47 PM Karin: varem arhitektuur ja kinnisvara seotud

1:49 PM Maria: vananeval publikul on tihti ka rohkem raha, teadlikkus arhitektuurist ja disainist peaks justnimelt nendeni jõudma

6 minutes

1:56 PM Maarin: You've been invited to this chat room!

1:59 PM Maria-Kristiina: kuraator ja autor tunnevad küll oma teost paremini, aga pigem oleks tore, kui kriitik püüaks seda analüüsida, selleks võib autoriga ka vestelda

autor ju tahaks ka dialoogi

2:00 PM Indrek has joined

2:01 PM Indrek: kunstikriitikud vist tunnevad kõik kõiki

2:02 PM Maria-Kristiina: kui ei tunne, siis peale kolmandat teksti on juba kõik teada - elulugu, poliitilised vaated, sugulased...

2:03 PM Maria: vahepeal just oli jutt, et väga suur osa kunstiteadlasi spetsialiseerub arhitektuurile. kas see on müüt? või ei suuda / ei taha nad kriitikat kirjutada?

Maria-Kristiina: nad buumiajal töötasid vist paremates kohtades kui kriitika

Indrek: et kunsti puhul suudab kriitika kõik lähtetingimused ära kirjeldada

Maria-Kristiina: osaliselt vähemalt? sisustusajakirjades nt

Maria: sest väljundit ei olnud, eks

Maria-Kristiina: need vist on nüüd välja surnud

2:04 PM Indrek: ega vist, kriitilisus ka siin vist seetõttu puudu, tundub nagu libe vabanduste tee

Maria-Kristiina: ka Soansi-Kuusiku teemal on tulemas suur kaotus

KHM läks kunstiteadlaseks üle

Margus: kas nad lahkuvad`?

2:05 PM Maria-Kristiina: NB! küsimus saalist!

Kai??? INGRID??? Katrin Kivima tõstab kätt!

Indrek: Nõue saalist - kunstikriitika vajab oma Ahto Mulda.

majadele hinded

2:06 PM Maria-Kristiina: jah, kindlasti kõigile Kulka valdkondadele oma tärnid peavoolumeedias

Indrek: ja 500 tm. kommentaarid igale uuele majale

Maria-Kristiina: elaniku arvustus

Geni ei näita ära seda, kellega sa õhtul baaris käid

2:07 PM ja samas, lihtsam on kirjutada neist, kellega sa õhtul baaris käid, vahel, ka kriitiliselt

(ma olen idealist)

Maria: jah, pärast saab panna arh-büroo veebilehe esilehele - pälvis postimehelt 5 tärni

Maria-Kristiina: või majale

tärnid fassaadile

Indrek: Kunstiteadlastele peaks ülikoolis eraldi loeng olema teemal kes kellega suguluses on

Maria-Kristiina: KATRIN Kivimaa tahab küsida

Maria: uus arhitektuurivool, tärnidega

2:08 PM Maria-Kristiina: ta nüüd sekkub

peaks välja andma uue EKABLi - paremad fotod ja Geni info

2:09 PM Margus: diskussioon on väga arhitektuurikeskseks muutunud

2:10 PM Maria-Kristiina: toimetajapraktika toimub seal, kus toimetus on seksikam... jah, lähme isiklikuks!

2:11 PM Margus: kus siis on? valgusta

Maria-Kristiina: Reet Varblane kommenteerib

nii, kus on Sirbi peatoimetaja?

Maria: kusjuures sellised praktikad toimetustega koostöös on ääretult olulised. just seetõttu, et ajakirjanduse olud ja vajadused muutuvad väga kiiresti, eri väljaannetel on eri profiilid

Maria-Kristiina: aiaiai

2:12 PM nii, meiliaadressid:

reet@sirp.ee [mailto:reet@sirp.ee]

kaarel@sirp.ee [mailto:kaarel@sirp.ee]

margit@sirp.ee [mailto:margit@sirp.ee] ???

Margus: noored ei ilmunud Sirpi kohale

juba 6 aastat

Maria: muusikavaldkonnast toon hea näite, Klassikaraadio praktika, mis ei ole otseselt kriitika, kuid annab hea platvormi uutele meediatöötajatele.

Indrek: Tallinn on ohtlik koht

2:13 PM Maria-Kristiina: kunst.ee peatoimetaja on Andreas Trossek

ka tema on edulugu

2:14 PM triin@arhitektuur.ee [mailto:triin@arhitektuur.ee]

Maria: aga jah, paraku mitmed peavoolumeedia toimetuste juhid ei soovi dialoogi või on sellest tüdinud. seisukohad on lihtsalt niivõrd erinevad. ja kultuuritoimetuste juhid on selles diskussioonis kahe tule vahel, sõltuvad omanike nõudmistest

2:15 PM Maria-Kristiina: karin.paulus@ekspress.ee [mailto:karin.paulus@ekspress.ee]

2:16 PM Indrek: pärisajakirjandus

Maria-Kristiina: aga disainist?

Margus: Kristjan ei räägi midagi

2:17 PM Maria: muide, minu lugupidamine kõigile väljaannete esindajatele, kes täna on kohale tulnud. kohati pole lihtne kaitsta väljaande poliitikat - eriti seda, mida pole ise paika pannud.

Indrek: on viisakas lasta daamidel enne ära rääkida

Maria-Kristiina: jah

aga kunstis, Marco? millal viimati midagi maatasa tehti

jah

2:18 PM klassika!

Indrek: kus me sis elama hakkame kui kõik maatasa

Maria-Kristiina: varemetes

ehitame uued ja paremad

taaskasutame

2:19 PM Indrek: maa all

Maria-Kristiina: põranda all

Margus: nagu EKA

pinnaalused tööd käivad

Maria-Kristiina: oma maja materdame maatasa ja siis lähme teiste juurde elama

peaks lugema analüüse

Indrek: ... pummeldame maha

lähme metsa elama

2:20 PM Maria-Kristiina: analüüsid on vahel kriitilised ja samas maatasa ei materda

Margus: Tartu kureermispraktikad

Maria-Kristiina: räägiks ka lugejast?

kes loeb?

Margus: RKA

Maria-Kristiina: kes tellib halbu maju?

2:21 PM Margus: RKA

Indrek: Kes tellib halba kunsti

keegi ei telli kunsti

kust tuleb siis halb kunst

Maria: haridusest algab siis asi

Indrek: insenerid teevad halba kunsti

Maria-Kristiina: ja vist ka maju?

2:22 PM Maria: kas nad üldse võtavad seda kui kunsti?

Indrek: ma just tabasin ära, et laval olijate seast on puudu inseneride esindaja

Maria-Kristiina: huvitav, kui RKAS loeb Sirpi, kas nad kunstilehekülgi ka loevad?

ärapanemiskultuur

2:23 PM ebatervislik

Indrek: aga erutav ja sümpaatne

2:24 PM Maria-Kristiina: aga tagasisidet?

2:25 PM umbes sama graafik kui kunst.ee?

Maria: hämmastav

Maria-Kristiina: välkreporterid ausse!

püstolkriitikud

tegelikult ka

Margus: nädala maja

2:26 PM Maria-Kristiina: pikemaid lugusid siis võib nädalaid sepistada

Margus: nädala linnaplaneering

Maria-Kristiina: tärnid linnaplaneeringutele

margit@sirp.ee [mailto:margit@sirp.ee] - kordan

2:27 PM Indrek: arhitektuuris ja disainis uudiseid ei ole

Maria-Kristiina: festivalikultuur

disaini laulupidu

Margus: öökultuur

Maria-Kristiina: arhitektuuri laulupidu

2:28 PM Maarin: (mis te teete siin muidu?)

Margus: muuseumiöö, disainiöö, öölaulupidu

Maarin: (natuke krüptiliseks läheb)

Indrek: uudised tuleb ise välja mõelda

Maria-Kristiina: informatsioon on ju kapital!

Maarin: ma mõtlesin selle laste mänguväljakute kohta

2:29 PM et näiteks vo see eritabki omaalgatuslikku meediat

et seal oleks selline artikkel väga ok

millal iganes

ei ole survet ja kohustust olla päevakajaline

Maria-Kristiina: jah... ja ausalt öeldes linnaehitusest ja arhitektuurist võib nt blogimaastikul rikkalik materjal olla, rahvakriitika siis

Maarin: järsku üks reede kellelgi tekkis selline mõte

2:30 PM Maria-Kristiina: Kirjutajad, uu?

Maarin: näiteks Artishokis me kunagi üsna sihilikult jätsime arhitektuuri välja, kuna tundus, et seda juba kajastatakse palju

Maria-Kristiina: tähemärgid, ae?

Maarin: või et seal ruumi ikka jätkub

see oli ka aastaid tagasi

Maria-Kristiina: maksuamet?

mida arhitekt ootab?

2:31 PM Maarin: ma lähen vaatan lõunapausi

supp jõudis ohale

Maria-Kristiina: mida ootab LUGEJA?

Maarin: jajah

2:33 PM telefonid välja ehk tohiks paluda

2:34 PM Maria-Kristiina: telefonide omanikud telefonide juurde!

Margus has left

2:35 PM Maria-Kristiina: kust peaks tulema disainiteadus?

kas vorm ja sisu on kooskõlas - disainiteaduse põhiküsimus

is form following function?

2:36 PM Maria: disainijuhtimine? ei?

2:37 PM Maria-Kristiina: juhtimise disain?

2:39 PM Maria: aga paljudes valdkondades on terminikitsikus. tuleb lihtsalt mingeid mõisteid kasutama hakata ja sobivad terminid juurduvad, ebasobivad üldjuhul mitte

Maria-Kristiina: jah, terminid juurduvad ÜLLATAVALT kergelt

2:41 PM Indrek: terminoloogiline ujuvus on üks kunstikriitika omapärasi

Maria-Kristiina: Maarin saali taganurgas näitab kella

supp on soe ja seda on loetud kulbitäied!

2:42 PM vaatluspraktikad ja - kordan - kohtumisõhtud!

sügavtrüki kõrvale ka graafilise disaini praktika

2:43 PM appi, tagareas selgub tõde kunstiteaduse õppekava kohta, mis raputab terve põlvkonna kriitikute elu alustalasid!!!!

me tegelikult ei PIDANUDKI sügavtrükki tegema!!!

Indrek: paber arhitektuur, teksti arhitektuur ...

2:44 PM Maria-Kristiina: kes on meie kuulsad kunstiteadlased?

Indrek: seda me ju just hilhjuti arutasime

Kunstikriitika erialaväljaannetes

Modereeris Maarin Mürk, osalesid Reet Varblane, Andreas Trossek, Liina Siib ja Heie Treier, kommenteerisid Maria Mölder ja Maria-Kristiina Soomre.

Klassikaraadio salvestuse saab mängima panna siit.

In the chat room: aicaeesti@gmail.com

3:39 PM aicaeesti: Olete kutsutud sellesse vestlustuppa!

3:40 PM Maria-Kristiina: algab õnnekonverents!

erialameedia, rääkige

3:41 PM Margus has joined

3:42 PM Maria-Kristiina: Liina jageles EKAs eelarvega, aga kohe jookseb!

Margus has left

3:47 PM Maria-Kristiina: kuhu kaovad kirjutajad?

3:48 PM Maria: paralleel muusikavaldkonnast. kuna päevalehed kajastavad üksikuid sündmusi, siis seda kompenseeritakse ka kord kuus ilmuvates väljaannetes tagantjärele ilmuvate arvustustega. nende ilmumine võib venida kas või pool aastat

kunstis vist sarnane seis?

Maria-Kristiina: jah, kunst.ee võtab pool aastat ühes numbris kokku

3:49 PM aga Sirp ikka iga nädal kirjutab

3:51 PM Tänase Sirbi kunstiküljed: Martin Rünk Epp Kubu ja Maria Aua näitusest, Reet Varblane Feminismist, mis ei ole nišinähtus; Muuseuminõunik Tartu Kunstimuuseumist; EKL avalik kiri; Annika Toots Balti fotost; Ernest Truely Balti fotost; Ene Läkk disainer Tarmo Luisust.

3:52 PM kunst.ee-l ei ole regionaalpoliitikat, Sirbil on, aga omast taskust

3:53 PM Maria: regionaalpoliitika ongi rohkem ERR-i pärusmaa, aga nende korrespondentide valikud maakonnas lähevad jällegi kunsti alal veidraks

3:54 PM Maria-Kristiina: on ju ka maakonnalehed

aga...

Maria: tähendab need ei ole siinse saali huvidega kuigivõrd kooskõlas ilmselt

Maria-Kristiina: enamasti seetõttu, et seal eriti ei ole ka kunstielu

kui oma kultuurikeskuse galeriis ikka pidevalt toimub, ma arvaks, et see kuidagi ka kajastub?

3:55 PM Maria: no Tartus on, räägitakse

Maria-Kristiina: Tartu Postimees tundub kunstiasjadest kirjutavat ka

3:56 PM Maria: aga kuivõrd ERR kajastab seda, mis Tartus toimub

Maria-Kristiina: /selle chatiga saab liituda kui mainida Mariale või Mariale oma meiliaadress. seda võib teha gmailist - soomre@gmail.com [mailto:soomre@gmail.com] või FB-s või siin ruumis /

OP just käis Tartus

3:57 PM kui palju on erialameedial lugejaid? paberil? veebis?

4:00 PM rahvusvahelist infot tahaks jah! korrespondente palun!

4:04 PM Maria: erameediat ei saa kuidagi sundida midagi kajastama või kultuuri mahte suurendama, eriti olukorras, kus riiklikku rahalist tuge sellele pole

Maria-Kristiina: tehniline info: üritan lisada Liisat ja Indrekut

Maria: see on korduvalt peetud diskussioon

4:08 PM Maria-Kristiina: kes on kultuuridiplomaatia sihtgrupp?

4:10 PM Google tsenseerib Indrek Grigorit ja Liisa Kaljulat

4:15 PM Tundub, et siia liitumisega on probleeme

4:18 PM aicaeesti@gmail.com has left

In the chat room: aicaeesti@gmail.com

4:19 PM aicaeesti: Olete kutsutud sellesse vestlustuppa!

4:21 PM Maarin has joined

Maria-Kristiina has joined

4:22 PM Maria-Kristiina: töötab?

Maria: töötab

kas keegi kutsuks nüüd Liisa ja Indreku ka?

4:24 PM Maria-Kristiina: Liisa ja Indrek on väidetavasti offline

müstika

4:25 PM ja nii meil jäigi erialameedia kommenteerimata...

4:28 PM just saabus täiesti uue erialameedia esindaja: kunstnik Jaak Visnap trükileige numbriga sarjast "Minu esimene kunstikogu"

4:29 PM vale puha, vanasti oli kriitikaseminar

4:30 PM aga vahe ongi ju lõputööl - mis on väike teadusprojekt - ja "kriitikal"

isegi kui uurida kriitikat, on see teadus

4:31 PM kirjutamine on praktika

4:32 PM Maria: nojaa, aga omakorda on käärid selle teadusliku kriitika ja reaalse vajaduse vahel, selle vahel, mida eri väljaanded tahavad

4:33 PM Maria-Kristiina: võibolla ka sellepärast, et lugeja on nii müstiline, kujuteldav? lõpuks kirjutatakse oma sõpradele, kes kipuvad olema teised kunstiteadlased

4:34 PM kokkupuude reaalse eluga on hõre, vähemalt otse akadeemiast väljudes?

ja muidugi, mida rohkem elada "kunstimaailmas" sees, seda hõredam see side laia lugejaskonnaga ilmselt on

4:38 PM kui palju on igapäevases toimetajatöös sellist "väljakutset"?

4:39 PM ma tean selliseid inimesi küll

siin saaliski on

4:40 PM nimesid nimetamata

4:42 PM kas kirjutajatele tehakse kriitikaseminare? milline on kunstikriitiku täiendkoolitus?

4:43 PM see on nüüd juba tehnika küsimus

4:46 PM mida teha sõnakuulmatu kriitikuga?

4:49 PM www.kunst.ee

ajakirikunst.ee

5 minutes

4:54 PM Maria-Kristiina: Kes seda erialameediat loeb?

meie?

kes veel?

4:55 PM ja kui palju te jälgite välismaa kunstimeediat?

4:56 PM Maria: vahel on ikka tore teiste valdkondade kriitikat ka tšekkida

ja mitte ainult kriitikat

Maria-Kristiina: nii, nüüd räägime sellest, mis on HÄSTI

4:57 PM aga kui palju filme Eestis tehakse?

ja kui palju näitusi?

4:58 PM Maria: ka filmikriitikuid on ju ikka vaikselt hakatud õpetama BFM-is

teine küsimus, kas need õppinud jõuavad toimetajateni kohe

4:59 PM alati tundub teisel heinamaal rohi rohelisem. ei?

5:00 PM Maria-Kristiina: http://www.luubiall.ee/

Katrin Kivimaa lehvitab!

5:01 PM Maria: pidime positiivsed olema, aga nii palju kui mina olen kuulnud, siis tantsijatel on kehvasti, muusikas on kehvasti, kunstis on kehvasti, filmis on kehvasti. enamasti siis on küss kaasaegsete kunstivaldkondadega. paljud probleemid on samad. ja kindlasti on ka ühiseid häid külgi.

5:02 PM Maria-Kristiina: ja kui nüüd isekeskis rääkida, siis kaasaegse kunsti puhul näiteks - see ei ole ju raketiteadus, peaks olema lihtne kasvõi lühidalt, lihtlausetega seda "paika panna"...

Maria: ja on ka ühiseid võimalusi kokku tulla ja asja parandada

5:03 PM Maria-Kristiina: aga pigem on vist ka hirm, et süüdistused on kõik vanad tuttavad, publiku hoiakud ette teada, nii et esimesed 5000 tähemärki lähevad alati vabandamisele

Maria: :)

Maria-Kristiina: või tõestamisele, et see konkreetne kaasaegne kunst /tants, misiganes/ ei hammusta

5:05 PM no vot

5:06 PM ... kes traktoriga küll midagi peale ei oska hakata

5:07 PM Maria: kas kuraatoritöö ja kriitika omakorda ei ole suhteliselt erinevad asjad? v

Maria-Kristiina: muidugi on

5:08 PM aga kipub nii olema, et kõik teevad natuke kõike

Maria: mahuks vast küll ühe eriala sisse aga spetsialiseerumine ideaalis eri suundadesse

Maria-Kristiina: Eha! :-)

5:11 PM Nimed!

Peatoimetaja v direktor panevad kokku oma meeskonna

5:12 PM oleks pisut ressursimahukas kui igale ametikohale, kus on sisutöötajad, toimuks iga 5a tagant konkurss

aga põnev oleks muidugi

nagu see toolimäng

nii...

5:14 PM Marco, kuluta oma raha ise

5:16 PM inimesi vähe, aega vähe, raha vähe - mida teha?

5:18 PM hei teie, kriitikud, Sirp ootab teie kirjutisi!

reet@sirp.ee [mailto:reet@sirp.ee]

5:20 PM "Ega raha maailmast kadunud pole" (tsitaat juhtivalt kunstiteadlaselt)

5:21 PM kunst.ee hakkab ilmuma 4x aastas - kas see oli unistus või see nüüd hakkabki nii olema?

5:22 PM Berliinis on jõude kunstikriitikuid päris häid saadaval muidu

aitäh

uues lehes "Minu esimene kunstikogu" on Laurentsius

Omaalgatuslik kultuurimeedia

Modereeris Maarin Mürk (Artishok), osalesid Merit Kask (Väike-Ameerika Hääl), Helen Tammemäe (Müürileht), Indrek Grigor (Tartu möliseb) ja Keiti Kljavin (Urbanistide uudiskiri U), kommenteerisid Maria Mölder, Maria-Kristiina Soomre, Liisa Kaljula ja Tanel Rannala.

Klassikaraadio salvestuse saab mängima panna siit.

In the chat room: aicaeesti@gmail.com

5:37 PM Maria-Kristiina: OMAALGATUSLIK MEEDIA

5:38 PM samal ajal jätkub erialameedia töö kuluaarides

5:40 PM kohal: Väike-Ameerika hääl, Müürileht, Tartu möliseb ja UU (?)

5:41 PM parandus, U

5:46 PM huvitavate hobidega inimesed laval

5:47 PM Maria: Uudiskiri U - http://www.linnakeskus.ee/

5:48 PM Maria-Kristiina: peaks looma kirjutajate andmebaasi? parem kui valdkondadeülese

Maarin has left

Maria-Kristiina: tärniga tähistataks need, kes oleks nõus omaalgatuslikus meedias tasuta kirjutama

5:52 PM Maria: rahastamine on pisut ka kultuuripoliitiline küsimus ja eeldab, et erialaliidud näevad väljaannetele vajadust

see lobby eeldab suurt koostööd paraku

5:53 PM Maria-Kristiina: koostööd ka väljaannete vahel ja väljaannetega

enam ei telli, Indrek, tee omad järeldused

5:54 PM sest kultuuripoliitik küsiks loogiliselt - Sirp on, riigi raha eest

erameedia on, eraraha eest

5:55 PM siis see ei ole TÖÖ

nii, aga rääkige sisust - mis teeb omaalgatusliku meedia nii eriliseks, nii huvitavaks?

Maria: just. omaalgatuslikud väljaanded ja nende rohkus rõõmustab kõiki, aga rahastamisel peab tegema valiku. kõigil on õigus kirjutada taotlusi, aga loogika ütleb, et kõiki aidata nähtavasti ei saa.

5:56 PM Maria-Kristiina: Müürileht - 4000

Sirp ligi 5000

Müürileht aastas 24000?

5:57 PM Sirp aastas 250 000?

5:58 PM Maria: see on mingis mõttes okei, aga see mõjutab ka taset. et kirjutavadki siis peamiselt need noored ja vähemate kogemustega, kellel pole veel muu elu vahele tulnud. kas see on ka okei?

5:59 PM Maria-Kristiina: või idealistlikult - kelle jaoks see ongi elu

6:00 PM kasvavad, kirjutavad, siis saavad aru, et ... saab ka ilma (Eesti tüüpiline situatsioon)

Maria: täpselt

sidrunite kiire tühjaks pigistamine

6:01 PM Maria-Kristiina: kuigi miks nii pessimistlikult - võivad tekkida ka uued ja huvitavamad väljakutsed

6:02 PM mis kvaliteediküsimus?

Maria: see ei ole üldistus

Maria-Kristiina: oli küsimus sisust, sest te räägite ainult rahast

ja seda me teame, et ei ole

6:03 PM räägiks just sellest, mida kõike võimaldab see vaba formaat

et pole palgalisi töötajaid

keegi ei sõltu sinust ja sina mitte kellestki

7 minutes

6:10 PM Maria-Kristiina: Maarin, see võiks kohe minna ka mõne päevalehe kultuuriküljele!

järelikult?

6:11 PM Maria: formaadieksperimendid väga teretulnud, eriti kui tekstiliselt ollakse tasemel

Maria-Kristiina: kas Artishok ei võiks teha koostööd nt PM kultuuriveebiga siis?

6:12 PM Maria: aga kui tekst on nõrk, siis vormieksperiment ei ole õigustus ka omaalgatusliku väljaande puhul

Maria-Kristiina: minu lemmikud on vist pildiesseed nt Artishokis... need trükimeedias ilmuks harva

Maria: ja lisan igaks juhuks, et see ei ole üldistus kõigi omaalguslike kohta. samamoodi võib apse esineda ka Sirbis või peavoolus

6 minutes

6:19 PM Maria-Kristiina: disainer?

meediadisainer?

6:23 PM džässiraadio oli kunagi

In the chat room: aicaeesti@gmail.com, Maria-Kristiina Soomre (soomre@gmail.com)

6:23 PM Maria-Kristiina: Tartus

Artišok TV töötajad on Tallinna TV üle ostnud vist?

6:24 PM Liisa has joined

6:25 PM Liisa: Liisa!

sa oled nüüd online!

aega võttis!

6:26 PM jah, Minna Hindi me kaotasime tõesti TTV-le

6:27 PM Maria-Kristiina: jõuvõtete workshop

6:28 PM rannala@gmail.com has joined

Liisa: aga ka ATV probleem oli liigne korralikkus ja kinniolek tavaarusaamades saatest

work in progress

6:29 PM rannala: Tere

6:30 PM Liisa: Joonmeedia liitus

Maria-Kristiina: kahjuks chat pilti ei näita

6:31 PM minu esimene kunstikogu lahkus

Maria: millal järgmine tuleb?

6:32 PM Maria-Kristiina: nad ei öelnud

6:33 PM Liisa: omaalgatuslik meedia peaks hoidma üksteisel kätt

6:34 PM Maria-Kristiina: kultuuriajakirjanduse regulaarne kooskäimine oleks ka hea, tutvumisõhtutest võiks areneda klubiõhtud ja vahetuda siseinfo

6:35 PM rannala: mind ajab "materiaalse võimatuse" kui mõttemudeli taastootmine marru

Liisa: just, tegelikult peaks ka erialameedia hoidma OM kätt ja vastupidi

Maria-Kristiina: see kõlab juba nagu suur ring, kõik hoiavad kõigil kätt

Maria: ja peavoolumeedia võiks hoida kätt pulsil

Liisa: üldiselt egotripi aeg võiks läbi olla küll

6:36 PM Maria-Kristiina: hommikul siin tõdesime, et 1990ndad on tagasi, see seda ei luba

Maria: :)

Maria-Kristiina: aga samas mingid kollektiivsed praktikad oleks nagu jätkuvalt trend

;-)

oiged saalist

6:37 PM rannala: reklaamist ära elav suppkultuurmeedia

6:38 PM Liisa: hübriidid on igati teretulnud

Maria-Kristiina: Kunstikogu tänab rahastajaid Armin Kõomäge ja Robert Kimmelit

ja Eesti Kultuurkapitali

viimaste tänudega ühinevad ka tänase ürituse korraldajad

6:39 PM palju Marina Abramovic maksis?

6:40 PM Maria: see on üldisem probleem, et küsitust antakse väike osa

tee pool projekti

6:41 PM Liisa: aga üks asi, mis võiks tasapisi muutuda, oleks see, et peavoolumeedia ei kasutaks omaalgatuslikku meediat kui toormaterjali, millest ammutades ei viidata

6:42 PM Maria-Kristiina: võimalus paikkondlikku lehte siduda turismiteemaga: http://grapevine.is/Home/ - see eeldaks muidugi ingliskeelsust...

ja siis jõuame me juba rahvusvaheliste omaalgatuste juurde

rannala: marginaalsete summade eest antakse välja marginaalses mahus tekste

Maria-Kristiina: nt http://www.arterritory.com/

6:46 PM Liisa: Maria, aga Artishokist siiski ei saa toidublogi, ma kardan

6:47 PM Maria-Kristiina: aga Müürilehest restoranigiidi?

st turiste on ju ka intelligentsemaid kui see soome laevade leht

äkki see on katmata sihtgrupp

6:48 PM kellega käiks kaasas ka katmata reklaamiraha?

6:49 PM et noh, otsiks loomingulisemalt neid rahastusvõimalusi siis kui valvesponsorid ja Kulka?

halloo!

ühineme kohe ära

Maria: mingi arvustustega ingliskeelne veebileht pidi tulema kultuuriaastal kultuur.info alla. plaanitud mahus ilmselt ei mängind välja

6:50 PM Maria-Kristiina: nüüd kõik kultuuripoliitilised statemendid, mis peavad ajalukku sööbima, marss!

hiljem juba vaba mikrofon ja keegi nagunii ei kuula

Maria: kõigi valdkondade kriitikud, ühinege!

rannala: minu jaoks on päevamõtteks see, mida Heie välja käis, et oleks vaja kaasaegse kunsti terminoloogia-mõistete-sõnavara leksikoni

6:51 PM Liisa: mikrofonid lahkuvad, ei jää muud üle kui koonduda

Maria-Kristiina: ja edasi on ainult suuline ning kirjalik pärimus

MTÜ AICA Eesti

6:53 PM rannala@gmail.com has left

6:56 PM Maria-Kristiina: NII kiired lõpuküsimused: koostöö! koostöö? koostöö???

6:57 PM kõned

AICA on rahvusvaheline kunstikriitikute assotsiatsioon, millele on sündinud rakk AICA Eesti MTÜ, juhatus: Maarin Ektermann, Indrek Grigor, Reet Varblane

6:58 PM liikmeskond? 20+

(mitte vanus, kuigi ka see)

6:59 PM Liisa: AICA alt peale seda välja tulnud kunstikriitika lugemisgrupid koos Artishokiga

Maria-Kristiina: Reanimeerimine on toimunud. Täna diagnostika. Diagnoos on: käed värisevad

7:00 PM lugemisgruppide kõrval mina näen neid tutvumisõhtuid, no päriselt!

aega pole, raha pole, inimesi pole - mida teha?

7:01 PM mis mõte sellel kõigel on?

7:02 PM Liisa: küsimus on, mida saab AICA meie heaks teha? mida me tahame sellest teha?

Maria: üks ideaal on ikkagi ka valdkondadeülene kriitikute ühendus, sest ühiseid lahendamata küsimusi on palju

Maria-Kristiina: Maarin, kui ei ole aega, siis ei saa väita, et pole huvi - aga kui pole aega, energiat ja raha, siis on teised prioriteedid

marksism vist

7:03 PM või see, mida Kati ütleb - on teised huvid, uued väljakutsed

äkki peakski?

(Mariale) - teeks kriitikute ühenduse

7:04 PM aitäh AICAle võimaluse eest istuda EKL volikogus!

Maria: ongi see, et üheski valdkonnas eraldi ei jagu piisavalt aktiivseid liikmeid, kes asjaga viitsiks tegeleda ja kel oleks ühiskondlikku kaalu

koos oleks ehk vägevam?

7:05 PM Liisa: kas meid jagub mitmeks organisatsiooniks?

AICA võiks olla spetsiifilisem kui KTU

7:06 PM Maria-Kristiina: moodustame töörühmad

alaliidud

7:07 PM Liisa: kas meid huvitab kunstikriitika?!

Maria-Kristiina: ja kui, kas kriitika kui praktika või kriitika kui midagi, mida on huvitav lugeda

7:08 PM positiivne programm: kutsuda külla elus inimesi

viimane blokk just rääkis sellest, et ühel hetkel on tasuta töötamine lihtsalt oma saba sööv tegevus, asjad toimuvad, aga nad näivad rohkem kui nad on

7:09 PM Maria: ja see aktiivsus ei kesta alati nii kaua kui nt Artishok

Liisa: mis saab täna 5 aastaseks

7:10 PM Maria-Kristiina: aica-eesti@googlegroups.com [mailto:aica-eesti@googlegroups.com]

aica-eesti@googlegroups.com [mailto:aica-eesti@googlegroups.com]

7:11 PM Liisa: braavo, Maarin, selle päeva eest!

Maria-Kristiina: PIDU!!!

ÄRGE ÄRA KADUGE

ÄRGE PÄRIS ÄRA KADUGE

Liisa: ARTISHOK 5!

Miks noored (kunstiteadlased) disainist ei kirjuta?

noreply@blogger.com (Artishok) — Fri, 18 Nov 2011 06:38:53 PST

Sandra Nuut ja Keiu Krikmann

21. oktoobril toimus Märzi projektiruumis Artishoki Kunstikriitika päev 1: Diagnostika, mille eesmärgiks oli kaardistada probleemkohti Eesti kunstikriitikas. Tähelepanu all oli eelkõige kunstikriitika, kuid juttu oli ka arhitektuuri- ja disainikriitikast. Olgu mainitud, et disainikriitika ja arhitektuurikriitika olid esindatud samas paneelis ning mitme arhitektuuristkirjutaja kõrval oli vaid kaks disainerit. Teemablokist jäi õhku küsimus: miks ei kirjuta noored disainist? See pole ainus sündmus, mis meid vastust otsima ajendas - küsimus on varemgi üles kerkinud. Siinkohal ei hakka me arutlema teemal, miks disainerid ise rohkem ei kirjuta, vaid püüame vastata küsimusele, miks nii vähesed kunstiteaduse üliõpilased disainist kirjutavad samas kui näiteks kunstikriitikaga alustavad juba bakalaureuse taseme tudengid tegelemist küll. Kuigi vastame küsimusele üsna kitsast vaatepunktist, võiks sel teataval määral siiski laiemat kõlapinda ju olla: Artishoki kunstikriitika päeval esitati disaini- ja arhitektuuripaneelil küsimus otseselt noortele kunstiteadlastele.Disainist kirjutamiseks on oluline valdkonda põhjalikumalt tunda. See on eelduseks ükskõik millises valdkonnas kirjutavale inimesele ning kunstiteaduse instituudis õpetamisel nimetatud põhimõtet ka järgitakse: neilegi, kes edaspidi kaasaegset kunsti uurima hakkavad, on vanema kunsti ajaloo kursused kohustuslikud. Kunstiajalugu ja kaasaegse kunsti probleeme käsitletakse põhjalikult ning ka arhitektuuriajalugu ja mõningad arhitektuuri puudutavaid küsimusi käsitlevad kursused on õppekavas olemas. Küll aga ei saa sama öelda disaini kohta. Võimalus süstemaatiliselt disainiajaloo ja disainiprobleemidega end akadeemilisel tasemel kurssi viia puudub.

Disainiajaloo õppimist just akadeemias peame oluliseks seetõttu, et nii on võrdlemisi lühikese aja jooksul võimalik saada süstemaatiline ja mitmekesine ülevaade erinevatest disainiprobleemidest ning end teatud määral valdkonnaga kurssi viia. Bakalaureuse kraadi omandamiseks ette nähtud aeg pole eriti pikk ning viimase aasta jooksul peab juba lõputööga tegelema hakkama ja siis on uute teemade avastamiseks juba liiga hilja. Aeg-ajalt korraldab mõni disainiteaduskonna osakond oma üliõpilastele vastavaid kursusi, kuid ka see ei toimu igal aastal ja loengute sisu sõltub paljus sellest, milline osakond seda korraldab (mis on igati mõistetav, sest neid kursusi korraldatakse eelkõige oma eriala spetsiifikast lähtuvalt). Samas oleks aga äärmiselt tore, kui nende kursuste toimumisest siiski EKAs laiemalt teada antaks. Meie praeguseks 4 aastat ja mõned kuud kestnud BA õpingute ajal on seda aga tehtud vaid üks kord.

Mis võiks aga olla sellise olukorra põhjuseks? Ühest küljest on asi kindlasti spetsialistide puuduses. Teisest küljest oleks ehk võimalik akadeemia siseselt midagi ette võtta. Aastaid on räägitud suuremast erialade vahelisest koostööst ning ka disainist kirjutamise edendamiseks oleks see teretulnud. Siin on probleem suuresti jagatud vastutuses, mistõttu küsimusega järjepidevalt ei tegeleta. Oma panuse saaksid siin anda nii kunstiteaduse instituut kui ka disainiteaduskond. Et aga mitte vaid rääkida sellest, mis valesti ja puudu on, käiksime olukorrale lahendust otsides välja idee, mis pole küll midagi revolutsioonilist, kuid üliõpilasena oleme millestki taolisest korduvalt puudust tundnud. Kunstiteaduse ja disainierialade koostöös võiks korraldada kas valikaine või workshopi, mis käsitleks disaini mõtestamise ja sellest kirjutamise küsimusi. Kindlasti ei lahenda see täielikult probleemi ja vaevalt et kursuse tulemusel kohe 5 uut disainikriitikut valmis on. Ometi tutvustataks nii võimalust, et disainist on võimalik kirjutada ja et see võiks tegelikult ka üsna huvitav olla.

Kui Eestis kurdetakse, et disainist üldse ei kirjutata, siis ega mujalgi pole olukord parem. 2007. aastal avati maailmas esimesed disainikriitika ja disainist kirjutamise erialad, kuid tänaseks on kolmest üks rahapuudusel juba suletud. Pikemalt on disainist kirjutajate puuduse üle arutlenud näiteks disainikriitik ja -ajaloolane Rick Poynor.

Kohalike probleemide kokkuvõtteks: ei saa öelda, et inimesed disaini vastu huvi ei tunneks. Muidugi on võimalik end ise algusest peale teemaga kurssi viia, lugeda, uurida, kuid kirjutamiseks vajaliku enesekindluse leidmiseks läheb lihtsalt kauem aega.

Nagu on juba ammu teada:

Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama…

Tänavakunstnikud

noreply@blogger.com (Artishok) — Tue, 15 Nov 2011 06:08:33 PST

Artishok avaldab Sven Vabari lahkel loal tema loo "Tänavakunstnikud". Lugu ilmus esmalt 24. VII 2011 Sveni blogis svenvabar.blogspot.com.

Varuge pool tundi lugemiseks, leiate tänavkunsti uued silmad.

Artishok püüab lähikuul tänavakunstnike lugu täiendada omapoolsete kommentaaridega
olukorrast tänaval.

(Foto nn Tartu Linnagalerii seinalt Laia tänava silla alt)

Sven Vabar "Tänavakunstnikud"

Te olete linna peal tõenäoliselt märganud vähemasti mõnda neist arvukatest kummastavatest grafititest, mis näevad enamasti välja justkui mustvalged koomiksipildid, aga mille tähendusest on üpris võimatu aru saada. Kujutised on seintele kantud mitmesugustes tehnikates - lihtsalt maalitud, läbi stencilite pihustatud või wheatpaste`iga kleebitud - kuid üldiselt on nende käekiri alati äratuntavalt sama. Õieti võib selgesti eristada kaht erinevat käekirja, kuid siiski on need vastastikku paljudes aspektides sarnased. Inimesed paistavad mõlemat tüüpi grafiteil ebatavaliselt kontrastsed, justkui tegutseksid nad Kuu peal, kus nende ümber ei ole atmosfääri. Need pildid on nauditavad ning tehtud väljapaistva meisterlikkusega, kuid päriselt ei ole kunagi aru saada, mida nad peaksid kujutama või sümboliseerima. Mõnikord on neil tekst juures, isegi eestikeelne, kuid see muudab asja veel segasemaks, sest ka kirjutatud sõnade tähendus või isegi omavaheline seos jääb täielikuks saladuseks. Vahel jälle ei paista rittalaotud tähed üldse üheski keeles olevat. Ja vahel me näeme midagi hieroglüüfide sarnast, mingeid arusaamatuid piktogramme. Need näevad veidi välja nagu oleksid tehtud laste poolt, kes üritavad mängimisi välja mõelda "oma kirja", piktogrammide või hieroglüüfide süsteemi. Vähemasti mulle meeldis lapsena aegajalt selliseid eksperimente teha.

Ja tegelikult on antud juhul võibolla sama olukord - keegi, kes neid pilte, sõnu ja märke seintele nii ilusti joonistab, üritab mu meelest samuti välja mõelda oma uut keelt, uut kommunikatsioonisüsteemi. Või üritas. Ma ei ole kindel, kas see inimene nimega Kaido Pikne on enam meie hulgas. Samas - võibolla ei olegi neid inimesi mitte üks, vaid kaks. Ja võibolla veelgi rohkem! Kuid igal juhul on fakt, et pildid ja kirjad ilmuvad seintele edasi.

Kaido Pikne oli ühe mu sõbra parim sõber. Tema lugu, mille ma teile järgnevalt jutustan, pärinebki mu sõbralt ja ma olen üritanud seda edasi andes olla nii faktitruu kui võimalik, kuid ei maksa unustada, et kõik siin välja pakutud tõlgendused ja motiivid pärinevad pigem minult. Mingit objektiivset katet neil ei ole. Selles loos on nii palju hämarat, et võimalikke tõlgendusi võib olla mitmeid, minu omadest ka väga erinevaid.

Kaido Pikse lugu on niisugune: tal oli tüdruk, kellega nad olid juba aastaid koos olnud. Algul Pikne ise grafitiga ei tegelenudki, kuid ta tüdruk, kelle nimi oli Sirle ja kes õppis kõrgemas kunstikoolis, tundis selle kunsti vastu väga suurt huvi ja ka ise joonistas palju. Sirle oli oma ala tõeline fänn ja proff. Tegelikult tõmbas teda grafiti poole märksa rohkem kui nahkehistöö poole, mida ta keskpärasel tasemel kunstikoolis õppis. Grafiti näis tõepoolest olevat Sirle elu kutsumus. Ta harjutas seda ohtralt, luges ja otsis selle kohta materjale raamatutest ja internetist ning muidugi ennekõike praktiseeris grafitit linna erinevates paikades. Võibolla on see suuresti tema teene, et Tartusse viimastel aastatel esmaklassilist grafitit tekkima hakkas ja Tartust on hakatud rääkima kui "Eesti grafitipealinnast". Kahtlemata nautisid kõik grafitihuvilised tema stiili ja meisterlikkust, kuid ei saa vähimalgi määral öelda, et temast mingi Banksy-sarnane staar oleks saanud. Tema grafitites ei olnud tänapäeva kunstis implitsiitset poliitilisuse või sotsiaalsuse nõuet. Justnagu Pikne hiljem, tegi ka Sirle üsna obskuurset graffitit, millel ei olnud selget sõnumit. Märgata võis vaid viiteid kirjanduslikele või muinasjututegelastele. Võibolla see obskuursus ja "selge sõnumi" puudumine veidi pärssis Sirle kuulsust, mida ta aga tegelikult suurt taga ei ajanudki. Sirle ei teinud mingit banksylikku keerukat saladust oma "tõelisest identiteedist" ja sellest, et tema oma tööde autor on, kuid ta hoidus oma kunstist kõnelemast või seda seletamast. Grafitiringkondades, nagu tänapäeva kunstiilmas üldiselt oli selline suhtumine mõnevõrra erandlik ja nõnda Sirle teiste grafititegijatega suurt ei lävinudki ega teinud nendega mingit koostööd.

Muide on huvitav ka see, et Sirle ei kippunud grafitit tegema väga silmapaistvatesse kohtadesse. Pigem ta lausa kaldus hoopis teise äärmusse ning tegi oma kunsti pigemini päris varjatud paikades - mahajäetud majades, keldrites, parkimishoonetes, võsastunud endistes, mahajäetud tööstuspiirkondades, kus ei käi kedagi peale asotsiaalide... Nii et Sirle kunsti austajatel tuli päris palju vaeva näha, et tema teoseid üldse üles leida. Võimalik, et mitmeid tema grafiteid ei olnud näinud keegi peale tema enda - ja Pikse, kes üldiselt temaga kasvõi juba turvalisuskaalutlustel igal pool kaasas käis. Kuid ega Sirle nii hirmus produktiivne kunstnik ei olnud. Kui tal polnud parajasti vaimu peal, armastas ta tihti niisama linna kõige veidramates kohtades ringi kolada. Seda tegi ta tõesti väga palju, ja Pikne käis temaga võimalustmööda alati kaasas. See meeldis Piksele, tal polnud selle vastu midagi, kuid kahtlemata oli nende kolamisretkede initsiaatoriks Sirle. Pikne ise oleks hea meelega ilmselt natuke rohkem kodus või sõprade seas istunud. Sirle hoidis Pikset, aga eriline koduinimene ta ei olnud. Kodus tegeles ta põhiliselt oma grafitivärgiga ja tegi plaane, kuhu saaks minna kolama ja joonistama. Sirle tõeliseks koduks oli linn.

Tihti käisid nad Piksega kahekesi öösel linna peal, tüdruk joonistas, maalis, liimis või spreitas oma grafitit, Pikne aga valvas kaugemal, et ei tuleks politseid või mingeid kaebupunni olemisega linnakodanikke. Sirle stiil sarnaneb hilisematele Pikse piltidele; kahtlemata õppis Pikne, kes oli algselt üsna keskpärane ja ilma mingi erihariduseta joonistaja, oma käekirja kõigepealt Sirlelt. Kuid seda alles pärast Sirle kadumajäämist.

See juhtus täiesti mõistusevastasel viisil. Pikne ja Sirle olid umbes kolm aastat tagasi ühel suveööl, kuskil kella kolme ajal jõe ääres. Sirle joonistas selles nõndanimetatud "Laia tänava silla galeriis", mis tolle uue suure silla all asub, Pikne aga valvas üleval sillal. Ja ühel hetkel, kui Pikne märkas kaugemalt politseiautot lähenemas ja silla alla Sirle juurde ruttas, oli tüdruk lihtsalt kadunud. Teda ei olnud mitte kuskil. Pikne jooksis silla all edasi-tagasi, kuid ei näinud hingelistki, ka mitte ühtki võõrast inimest. Kas Sirle võis kukkuda Emajõe roostestesse, mudastesse, läbipaistmatutesse voogudesse? Sillal oli olnud täiesti vaikne, ükski auto ei sõitnud, kaugemalt oli kostunud küll mõne kala sulpsutamist ja paari pardi pladinat, aga ühtki suuremat plumpsu, mis viidanuks inimese jõkkekukkumisele, polnud Pikne kuulnud. Samuti mitte mingit hädakisa või appihüüdmist. Pikne jooksis ringi mõlemal kaldal, eksles pimedas pargis ja aina hüüdis Sirlet, kuid kümne-viieteistkümne minuti pärast pidas targemaks kutsuda politsei. Üks patrull jõudis kohale ja kutsus veel teisegi abiks, kuid kedagi ei leitud.

Juba järgmisel päeval sukeldusid silla alla kaks tuukrit. Ka hiljem kammiti silla ümbruses ja kaugemalgi jõepõhja päris mitmeid kordi. Ajalehtedesse ja kõikjale üle linna - huvitaval kombel ka Sirle enda joonistatud grafitite peale ja kõrvale - pandi otsimiskuulutused. Korraldati üleriigilisi otsimisaktsioone, millest võtsid osa korrakaitsjad, Sirle sõbrad ja täiesti võõrad vabatahtlikud. Oli ju nüüd kogu vabariigile teada Sirle komme kolada kahtlastes paikades. Kuid Sirle jäi kadunuks ja on seda tänase päevani.

Kuna Sirle kadumine oli sedavõrd müstiline, ei olnud erilist kohta spekulatsioonidele, kas ehk Sirle võis endalt ise elu võtta, kuid mingil määral sel teemal siiski arutati, et katsuda anda täiesti absurdsele sündmusele mingigi põhjuslik tugi. Paraku ei jõutud targutamisega mitte kuskile, sest mingit enesetapumotiivi ei paistnud Sirlel küll olevat. Sirle, tegelikult ikkagi 26-aastane täiskasvanud noor naine ei olnud põrmugi vaimselt ebastabiilne või labiilne, tema eraelus oli kõik enamvähem korras, nende suhe Piksega oli pigem õnnelik. Nad olid mõlemad rahuliku loomuga inimesed, mitte heitlik ja tülitsev paar. Kuigi loomulikult ei näe teise inimese sisse kunagi, liiatigi kui ta on mõistatuslikult kaduma jäänud.

Mis politseisse puutub, siis muidugi kahtlustas see tegelikult kõige rohkem Pikset ennast, sest puhtobjektiivselt, asjale eemalseisva, külma politseipilguga vaadates tundus ju kõige loogilisem, et Pikne ise tappis Sirle. Kuid ükski ristküsitlus ega Pikse vaimse seisukorra hindamine ei pakkunud sellele süüdistusele toetuspunkti. Piksel polnud seni olnud korrakaitsejõududega vähimaidki tõsiseid kokkupuuteid. Tal oli magistrikraad kunstiajaloos ning ta töötas kunstimuuseumis teadurina. Muuseas oli tema magistritöö teemaks Tartu linnaruumi kujutamine maalikunstis baltisakslastest peale. Ta oli, nagu öeldud, väga rahulik ja tasakaalukas inimene, vägivald oli talle võõras, ta ei tarvitanud mingeid mõnuaineid, ei suitsetanud üldse ega joonud ülemäära palju. Kõigile inimestele, kes Pikset vähegi tundsid, kõlas versioon, nagu tapnuks tema Sirle, täiesti totralt.

Heake küll, Sirlet ei leitud ja teema lähedased olid sunnitud oma eludega edasi minema. Piksel läks see üsna valusalt ja vaevaliselt. Esimesed kaks kuud oli ta täielikus šokis ja depressioonis ega suutnud teha sisuliselt mitte midagi. Õnneks ei võtnud politsei teda kui kuriteos kahtlustatavat vahi alla, kuigi seda algul kaaluti, ning piirduti ülekuulamistega tema ema kodus, kus ta pärast Sirle kadumist elas. Kuid ka turvalises ümbrused läbi viidud ülekuulamised muidugi ei teinud tema seisukorda paremaks. Ta ei käinud toast väljas, sõi ülivähe ja jäi kähku väga kõhnaks. Ema siiski hoidis tal silma peal; samuti katsusid tema tuju tõsta külas käivad sõbrad.

Ja tasapisi näis ta lõpuks siiski ellu ärkavat. Ta hakkas jälle õues käima. Mu sõber käis temaga tihti kaasas. Nagu ta mulle rääkis, ei paistnud, et Pikne olnuks suurest murest meele tasakaalu päris kaotanud, ja nõnda ei kartnud mu sõber, et Pikne võiks katsuda näiteks endale kätt külge panna. Ta oli endiselt mõistliku loomuga. Sõber pakkus Piksele ta väljaskäikudel lihtsalt seltsi ja tröösti. Nad käisid kahekesi väikses korteris, kus Pikne ja Sirle aastaid elanud olid. Pikne vaatas vanu fotosid ja meenutas möödunud aegu. Kuid nagu öeldud, ei olnud Sirle eriline koduinimene. Tema elu kõige tähtsamad hetked olid möödunud ikkagi koos Piksega linna peal kolades ja joonistades. Nõnda pole ime, et märgatavalt rohkem kui oma vanas kodus olla tahtis Pikne jalutada linna peal, kus tema jalad viisid teda nagu iseenesest neisse paikadesse, kus oli veel üleval Sirle joonistatud grafitit. Kogu linn oli täis Piksele erilisi, intiimseid paiku. Ja kui oli üldse võimalik kuidagi "mõista" Sirle kummalisi, krüptilisi, sürrealistlikke grafiteid, siis kõige paremini mõistis neid kahtlemata Pikne.

Ta hakkas tasapisi Sirle pilte üles pildistama ja mõningail juhtudel katsus neid ka oskustmööda restaureerida, sest grafiti eluiga pole enamasti teadagi kuigi pikk. Sirlel olid ju kodus alles kõik õnnestunumad stencilid, millest sai spreivärvide abiga kiirelt ja hõlpsasti uusi pilte teha. Samuti printis Pikne Sirle failidest taas välja paberkujutisi, mida kleepis kohtadesse, kust sama kujutis oli maha rebitud. Ainult nullist joonistada ja värvida ei osanud Pikne kuigi hästi ja ta sai sellest ka aru. Nõnda ei kippunud ta taastama neis traditsioonilisemais tehnikais tehtud Sirle pilte, kusjuures ta silmnähtavalt tundis selle üle kahetsust. Kuid ta tahtis selle vea parandada. Ta hakkas intensiivselt, lausa fanaatiliselt, kompulsiivselt joonistamist harjutama. Sirle grafititega tegelemisest, nende elus hoidmisest sai tema elu mõte ja sisu. Ta luges neidsamu grafitiraamatuid, mis Sirlest maha olid jäänud, ning netist neidsamu materjale, millega ilmsesti Sirlegi oli tutvunud. Ja juba mõne kuu möödudes ta juba joonistaski palju paremini; puhttehniliselt oli temast saanud vähemasti lokaalsel tasemel võrdlemisi korralik grafitikunstnik, ehkki ta ei loonud oma pilte, vaid lihtsalt "restaureeris" Sirle omi ning juba ka "taastas" neid, joonistades uuesti üles Sirle mahapestud või ülejoonistatud pildid. Piksest oli saanud mõningatel juhtudel väga isesugune "kunstivõltsija", kes joonistas pilte, tahtes jätta muljet, nagu oleksid need grafitiilmas nüüdseks juba väheke legendaarse Sirle tehtud. Jutud Pikse püüdlustest mõnevõrra levisid ja mitmed Sirle kunsti austajad panid seda Piksele pahaks. Kuid teised grafitihuvilised kiitsid hoopiski heaks. Sest nojah - kes on õieti grafiti autor? On ju autorlusega selles kunstiliigis lood hoopis keerulisemad; kunstiloovate subjektide identiteedid on olnud algusest peale hägused ja salapärased. Identiteetidega mängimine ja nende varjamine on osa grafitist. Seega taipasid mitmed grafitihuvilised, et Pikse tegevus traagilise saatusega Sirle kunsti kallal lisab tema kunstile hoopis uusi, põnevaid ja liigutavaid lisanüansse. Kogu too inimlikult kurb lugu seoses Sirle piltidega tõi neile kuulsust juurde. Sellest kirjutati isegi paaris USA grafitiblogis.

Pikse sõpradele tegi aga muret kompulsiivsus, millega ta kogu oma vaba aja nüüd Sirle järelejäänud tööde eest hoolitsemisele pühendas. See tundus neile veidi tasakaalutu. Pikne pidanuks ikkagi katsuma oma eluga normaalselt edasi minna, tegema tööd ja näiteks astuma doktorantuuri, nagu tal plaanis oli olnud. Ta polnud oma magistritööd Tartu linnaruumi kujutamisest maalikunstis teinud üldse mitte paberi pärast, see teema oli talle sügavat huvi pakkunud, ta oli teeninud oma töö eest ohtralt kiidusõnu ja oli plaaninud selle teemaga doktoriõppes jätkata. Ühesõnaga pidanuks Pikne hakkama elama oma elu, mitte jäägitult pühenduma Sirle mälestuse jäädvustamisele või isegi Sirle elu simuleerimisele, mis tüdruku kadumisest peale ilmselt igaveseks elamata oli määratud jääma. Pikne ei saanud ju elada kogu oma ülejäänud elu kadunud ja, olgem ausad, kardetavasti siiski surnud inimese varjuna. Kuid teisest küljest oli ta taas tagasi saanud elutahte ja ehk isegi elurõõmu. Ta aina mässas Sirle grafititega, kuid oli seejuures taas entusiastlik, suhtles sõpradega ja tegi nalja.

Nojah. Tahaks öelda, et peagi sai Pikne kadunud Sirle varjuna elamisest üle. Mingis mõttes see ju oli nii. Ta ei tegelenud enam, vähemasti mitte ainult ja jäägitult Sirle tööde "taastamisega". Aga kogu lugu võttis järjest arusaamatumaid pöördeid.

Pikne armastas käia seal Laia tänava silla all, kus Sirle oli kadunuks jäänud. Nagu mu sõber kõneles, ei vaadanud Pikne ahastusega tumedatesse voogudesse ega meenutanud nuttes toda kurba ööd. Ei, ta hoopiski aina vaatas seda Sirle äkki pooleli jäänud tööd, mida muide keegi ei olnud söandanud kadumisele järgnenud kuude jooksul täis sodida või üle joonistada. See pidanuks olema traditsioonilises laadis grafiti, maalitud teatud värvidega, ja selle teostamiseks kulunuks hulk aega, mistõttu Pikne ju oligi silla peal valvanud, et Sirle saaks rahulikult tööle keskenduda. Valmis oli Sirle saanud aga ainult ühe blondi poisikese pea, taustaks üks nurk mingist toast, mida kattis tähistaevast imiteeriv tumesinine tapeet. Samasugune tähistaevas paistis ka aknast poisi seljataga. See oli kõik, poisi keha ja ülejäänud tuba olid jäänud maalimata. Keegi ei saanud teada, mida Sirle pildile veel maalida tahtis. Pikne külastas seda paika peaaegu iga päev. Ta langes Sirle pilti vaadates justkui transsi; ta keskendus sellele pildile nagu budistlikud mediteerijad, kes süvenevad teatud pühadesse mandalatesse. Pikne võis selles meeleseisundis pilti vaadata tund aega jutti, reageerimata sõprade katsetele teda kõnetada. Seejuures muutus ta ka muidu ebasotsiaalsemaks, kuid see polnud enam apaatne depressioon, mis teda oli vallanud pärast Sirle kadumist ja tulutuid otsinguid. See oli fanaatiline, kinnismõtteline keskendumine teatavale tegevusele, mis lihtsalt ei jätnud aega rahulikuks argieluks ja sõpradega lobisemiseks.

Ühel hetkel märkasid Pikse sõbrad, et too Sirle kuulus pooleliolev pilt on lõpuni joonistatud. Valmis ja täies ilus olid pildil näha poiss ja tähistaevase tapeediga tuba. Lähemal vaatlemisel võis näha, et grafiti kohta erakordselt peenel ja detailiküllasel viisil polnud tapeedil kujutatud mitte ainult tähti, vaid ka tillukesi spiraalseid galaktikaid, umbes nagu kuulsal Hubble`i kosmoseteleskoobi tehtud fotol Universumi kaugeimast nähtavast osast, mida inglise keeles nimetatakse Hubble Deep Field. Needsamad galaktikad paistsid ka aknast poisi selja taga. Mujal toas vedelesid põrandal täitsa tavalised mänguasjad - autod, mänguekskavaator, vurrkann ja võibolla kaleidoskoop. Poisile endale aga oli selga joonistatud skafander, mis millegipärast jättis mulje, nagu ei kuuluks see mitte inimesest kosmonaudile, vaid mingile tulnukale. Kiivrit poisil peas ei olnud, see oli tal käe otsas, ning jah, kuigi poiss oli armsa näoga, olid ta silmad natuke imelikult välja veninud ja tumedad; võibolla mitte inimese omad. Minu meelest oli neid silmi nüüd hiljem pilti lõpuni joonistades muudetud; varem olid nad olnud täitsa tavalised inim-poisi silmad. Aga ma võin ka eksida.

Oli ju igati loogiline järeldada, et Pikne oli Sirle kadumise hetkel poolelijäänud pildi lõpuni joonistanud. Pilt oli äratuntavalt Sirle stiilis tehtud, ning keegi ei vallanud seda nüüd paremini kui Pikne, kes Sirlel tema kunsti teha oli aidanud ning hiljem ta pilte taastanud. Aga oli lausa jahmatav, kui hea see pilt oli! Tegu oli tõelise meistriteosega, mis kuulus kahtlemata Sirle parimate tööde hulka või oli lausa üldse tema kõige parem asi, nagu üks Pikse sõber arvas. Ainult et see ju polnud Sirle tehtud! Ikka Pikse poolt, kelle siis veel? Aga Pikse parim sõber rääkis, et oli siis tollelt küsinud, kas ta oli leidnud kuskilt kodust mõne Sirle joonistatud kavandi, sest seni polnud Pikne omast tarkusest ja fantaasiast veel ühtki grafitit teinud, ei "Sirle stiilis" ega mingis muus stiilis. Pikne ei olnud alguses talle midagi vastanud, olnud tumm kui kala. Kuid lõpuks vaadanud sõbrale silma ja kinnitanud, et selle pildi joonistaski Sirle! Rohkem midagi muud Piksest välja ei pigistanud. Kui ta üldse vastas küsimustele, siis ütles vaid: "Ma ei tea, ma ei tea. Praegu veel ei tea."

Mida see pidi tähendama? Kas Pikne tahtis öelda, et ta teab, et Sirle elab - seejuures siinsamas Tartus - ja teeb grafitit edasi? Selle küsimuse peale Pikne vaid naeratas kurvalt ja vangutas pead. Justnagu oleks ta tegelikult erinevalt meist kõigist täiesti kindel, et ei - Sirle ei ole elus. Kuid mida ta siis täpselt tundis või silmas pidas, jäi hämaraks. Asi paistis ikkagi sedamoodi, et Pikse ja ka Sirle lähedased hakkasid mehe vaimse tervise pärast muret tundma. Pikne muidugi hakkas kahetsema, et ta üldse midagi sellist öelnud oli. Ema ja lähedaste rahustamiseks ta siiski käis psühhiaatri juures, kus "ei kinnitanud midagi ega lükanud ümber", ühesõnaga ajas psühhiaatrile mingit demagoogiat. Oma väidet, et kadunud Sirle oma poolelijäänud pildi valmis joonistas, ta aga tagasi ei võtnud. Psühhiaater diagnoosis Piksel posttraumaatilise stressihäire ja sellega oli asi tema poolt korras, sest vaatamata kinnismõtetele, mis tundusid olevat luulud, oli Pikne enamvähem rahulik, vestles argumenteeritult ja suhtles inimestega, kui need tema poole pöördusid. Ta sai oma eluga hakkama, käis kunstimuuseumis tööl ja ei käitunud vähimalgi määral "ühiskonnaohtlikult" või hüsteeriliselt. Nõnda siis lasti Piksel oma elu edasi elada just nii, nagu ta ise tahtis, lootes, et ehk tema võimalikud luulud ajapikku taanduvad.

Kuid ausalt öeldes ei olnud paljud meist, kes me lisaks Piksele ka Sirlest ja ta kunstist lugu pidasime, üldse lõpuni kindlad, et Piksel on luulud. Sest pilt Laia tänava silla all oli niivõrd meisterlik ja niivõrd Sirle stiilis. Kas tõesti suutnuks keskpärase joonistusoskusega Pikne, olgugi ta viimastel kuudel fanaatiliselt harjutanud, midagi nõnda erakordset luua? Olgugi, et tegu oli ainukese mõistuspärase seletusega, oli see ju samas lihtsalt võimatu!

Paraku läks asi aina võimatumaks ja järjest rohkem käest ära. Nimelt hakkasid linnapilti ilmuma täiesti uued grafitid, mis olid stiililt Sirle mis Sirle, ning seejuures mitte lihtsalt sama head, kui kunagised "autentsed Sirled", vaid paljude arvates veelgi paremad! Kui me Pikselt küsisime, kas need on tema tehtud, siis ei vastanud ta halligi või pomises midagi ebamäärast, ilmselt selleks, et teda hulluks ei peetaks, kuid oli selge, et ta tegelikult tahtnuks öelda, et need ongi Sirle tehtud. Veelgi enam - ta hakkas ka ise grafiteid tegema, mille kohta ta avalikult väitis, et need on tema tehtud, ning tõepoolest, need olidki uutest nn "Sirle töödest" erinevad, kuigi stiililine sarnasus oli üsna suur. Seejuures olid need küll tõepoolest täitsa korralikul tasemel grafitid, kuid siiski võrreldes "Sirle omadega" tunduvalt kehvemad! Kas sai olla võimalik, et üks grafitikunstnik teeb töid kahe erineva käekirjaga, ning seejuures ühel viisil tunduvalt paremini kui teisel viisil?

Kõige hämmastavamad olid aga need tööd, mis nägid välja, nagu nad oleksid Pikse ja Sirle koostööprojektid. Pool mõnest sellisest tööst oli justkui Pikse poolt tehtud, teine pool aga Sirle poolt. See kõik tegi Pikse ja Sirle sõbrad ning lähedased päris rahutuks. Kuna meil Pikselt midagi välja pigistada ei õnnestunud, jälitasid mõned sõbrad lihtsalt Pikset salaja, et näha, kas tõesti siiski mitte tema ise nn "Sirle töid" ei tee. Kuid tõepoolest ei leidnud see teooria mingit tõestust. Küll aga nähti teda korduvalt tema enda grafiteid tegemas, mis muide muutusid kiiresti aina paremateks. Või mine tea, kuna ta nõnda kiiresti tehniliselt arenes, teravnesid tal ehk ka muud oskused, mida ühel professionaalsel grafitikunstnikul tarvis on - oskused end varjata, jälitajate segadusseajamiseks jälgi segada ja kui tarvis, kaduda. Igal juhul on raske leida olukorda, mille iseloomustamiseks sobiks sõna "skisofreeniline" paremini kui see, mis arenes ümber Pikse ja ta tegevuse. Ainuke küsimus on, kas skisofreenia valitses Pikse peas või (ka) kõikjal tema ümber linnaruumis, sealhulgas ka meie peades?

Olukord oli ikkagi läinud nii veidraks, et Pikse sõbrad ei olnudki enam kindlad ainukeses mõistuspärases seletuses, mille kohaselt Pikne ise joonistas nn uusi "Sirle grafiteid". Tema parimal sõbral, kellelt ma kogu seda lugu kuulsin, kõneles, et oma täiesti siirast hämmastust ja segadust demonstreerides ning kinnitades, et ta ei ole enam üldse veendunud Pikse vaimsetes häiretes, õnnestus tal Pikse usaldus tagasi võita. Nõnda soostus ka Pikne temaga taas rääkima - sellest, mida ta tegelikult mõtleb, tajub ja tunneb.

Pikne mitte lihtsalt ei arvanud, et Sirle mingil tontlikul viisil endiselt meie ümber siin Tartus on ja oma pilte edasi teeb. Pikne arvas ka, et Sirle suhtleb temaga oma piltide kaudu, ning tema, Pikne Sirlega omakorda enda piltide abil. Õieti ei suhelnud Sirle vaid temaga, vaid teistegi oma lähedastega ning kõigiga, kel on võimet aru saada, kuid paraku lihtsalt ei mõistnud keegi peale Pikse Sirle kunsti, tema ainukest suhtlemiskanalit. Vähemalt nõnda Pikne uskus. Neil kahel oli välja kujunemas oma keel, grafiti-keel, side Pikse ja Sirle vahel, siinse maailma ja teispoolsuse vahel. Ning see keel oli kõrvalseisjatele täiesti arusaamatu idiolekt. Päris arusaadav ei olnud see kaugeltki ka Piksele, kuid ta muudkui õppis ja sai uues keeles üha vilunumaks.

Nende suhtlus muutus ajapikku intensiivsemaks, kuigi seda väljapoole väga näha ei olnud, sest nii Pikne kui "Sirle", kes iganes too siis ka tegelikult oli, tegid oma pilte pigem kõrvalistesse kohtadesse. Pilte kogunes, nad muutusid meisterlikumaiks (eriti Pikse omad; "Sirle pildid" olid fantastiliselt head niikuinii algusest peale) ning arusaamatumaiks. Seejuures pühendus Pikne oma tontlikule suhtlusele niivõrd, et ei saanud enam oma muude kohustustega hakkama ning lasti vaatamata ta lähedaste pingutusele lihtsalt töölt lahti - hoolimata sellest, et ta töö kunstimuuseumis käis üsna lõdva graafiku alusel ja oli kõike muud kui kontimurdev. Veelgi kurvem oli, et Pikne käis nüüd väga harva kodus ja ema juures ning ei suhelnud eriti sõpradega, kui nood teda ennast just kuskilt tühermaalt või pargist üles ei leidnud. Kodus ja tööl ei olnud Piksel Sirlet. Sirle oli kõikjal linnas - sildade all, mahajäetud majades, supermarketite taga, prügimägedel, Hiinalinna garaažide labürindis. Ning Pikne tahtis olla vaid Sirle lähedal, õieti Sirle keskel, Sirle sees. Kogu linn oli Pikse jaoks sirlestunud. Pikse koduks ja intiimseks sfääriks oligi linn, ta tundis end hubaselt avalikes kohtades, mitte-kohtades, eikellegimaadel. Hoopis inimeste kodudes tundis ta, et on võõras ruumis.

Kui asi olnuks päris halb; kui Pikne muutunuks hullumeelseks, inimpelglikuks; kui ta ei kandnuks enda välimuse eest hoolt ja kippunuks asotsiaalistuma, siis olnuks ehk tark mõte ta ikkagi vaimuhaiglasse panna. Kuid keegi ei tahtnud Pikset - haritud, tarka ja loomingulist inimest - loovutada tänapäeva psühhiaatriat valitsevale tuimestavate tablettide koolkonnale. Ja pealegi ta ei asotsiaalistunud sugugi. Ta suhtles endiselt oma ema ja sõpradega meeldival ja sõbralikul viisil, ehkki tegi seda harva. Ning oma välimuse eest hoolitses ta ehk isegi rohkem, kui päris-Sirlega koos elamise aegu. Võibolla tahtis ta kõikjal linnas tema ümber olevale vaimlikule Sirlele meeldida. Ta riietus päris stiilselt ja pani rõhku väikestele nüanssidele. Ta ei olnud siiski mingi ülikonnaga vanaaegne dändi; ta riietus tavalise tänapäeva noore inimese kombel, kuid kandis vahel kaabut, liibuvapoolset velvetpintsakut, kitsaid teksasid jne. Pesemas ja vahel söömas käis ta oma kodus ja ema juures, kes kinnisvaraärinaisena oli võrdlemisi jõukas inimene ning maksis endiselt kinni Pikse korteriüüri ja toetas teda rahaliselt igal muul moel.

Mis Pikse ema ja sõpru eriti rahustas, oli asjaolu, et Pikne muutus tasapisi rahulikumaks ja õnnelikumaks. Ta ju ikkagi tundis, et saab linnas hulkudes ja grafiti teel suheldes Sirlega taas koos olla. Keegi ei söandanud seda täielikult uskuda ning üldiselt normaalsed inimesed muidugi arvasid, et Pikne on ikkagi suurest murest veidi metsa poole ning peab enda ja Sirle eest pildikesi joonistades tegelikult iseendaga dialoogi, kuid Pikse taasleitud meelerahu oli fakt ja tal lasti nõnda olla, sest midagi muud teha ei annud. Ainus asi, mis eriti Pikse emale muret tegi, oli muidugi võimalus, et Pikne ööd ja päevad linnas hulkudes mingite pättide kätte satub. Väga tõenäoline see aga polnud, sest Pikne oli tuntud kui suurepärase suuvärgiga mees, kes oma sõbralikkuse abil oli vahel kõrtsis sattunud jutu peale ja leidnud ühise keele täielike kriminaalidega. Pealegi oli ta üsna suurt kasvu ja oskas enda eest ka füüsiliselt seista.

Ja nõnda siis elaski Pikne vähemasti aasta aega oma moemehest hulkuri elu; stiilse, peenetundelise asotsiaali elu. Tal olid head ilmastikukindlad riided, ta telkis linnaparkides ja linnaäärsetel eikellegimaadel, kasutades tkülmal ajal kvaliteetset talve-magamiskotti ja võimaluse korral tehes endale matkatarvete kauplusest ostetud gaasipriimusel sooja süüa. Ta laveeris targasti suvaliste pättide ja joodikutega suheldes, kes temaga oma tigedas hingeüksinduses kontakti otsisid, ning kemples politseiga, kes muidugi olid sunnitud tema ikkagi legaalselt aktsepteerimatule elustiilile vastu astuma. Samas aga õppisid väikse linna võmmid teda kiiresti tundma ning said aru, et midagi tõsiselt ohtlikku ta kellegi suhtes ette ei võta, ning vaatasid võimaluse korral läbi sõrmede tema lubamatutele ajutistele elupaikadele ning seadusevastasele, kuid kaunile tänavakunstile. Vahel ööbis Pikne ka mahajäetud majades, pargipinkidel või lageda taeva all muruplatsidel. Kuidagimoodi oli tal erakordselt tugev tervis. Võibolla andis talle jõudu teadmine oma armastatu lähedalolekust. Vaid talviti, kui ilm päris põrgulikult külmaks läks, ööbis ta vahel ema või sõprade pool.

Tema ja minu ühine sõber rääkis mulle ka, et ajapikku ei suhelnudki Pikne Sirlega enam ainult grafitite teel. Salapäraseid sõnumeid Sirlelt hakkas Pikne saama ka täiesti juhuslikest detailidest linnas - üritustekuulutustelt, liiklusmärkidelt, vist isegi linnaelanike nägudelt ja riietelt. Kõik see meie jaoks harilik linna argipäev tähendas Piksele hoopis midagi muud, ta luges sellest välja midagi olulist keeles, mis oli teada vaid talle endale ja mine tea, ehk siis ka Sirlele. Kuid grafiti jäi neile oluliseks suhtluskanaliks ka edaspidi; vägagi ilusad, huviväärsed, väärtuslikud ja samas täiesti arusaamatud grafitid muudkui ilmusid üpris ootamatutele ja varjatud pindadele, mis kuulusid sedavõrd kui kõik inimesed neid potentsiaalselt näha võisid, kõigile ja eikellelegi. Pikse kaunis, kummaline, hullumeelne ja seadusevastane lugu (sest eks oli ju tema ja Sirle kunst paljudel juhtudel ebaseaduslik) levis vaikselt selliste inimeste hulgas, kes seda hinnata oskasid. Sellest kirjutas Raimu Hanson Tartu Postimehesse ning see jõudis isegi rahvusvahelisse grafiti-meediasse. Tartusse tuli isegi mingi hispaanlasest grafitispetsialist, -kunstnik ja blogija, kes Pikse üles otsis ja temaga intervjuud teha üritas, kuid Pikset muidugi ei huvitanud grafiti kui selline. Intervjuud ei andnud ta ei Raimule, hispaanlasele ega kellelegi teisele. Tema kunstnikustaatus ja tuntus olid talle pigem takistuseks. Ta ei teinud kunsti. Sirle võibolla oli kunagi "teinud kunsti", kuigi ka selles ei saa enam tagantjärele kindel olla. Pikne suhtles oma armsamaga. Nagu keskaegsed maalikunstnikud ja arhitektid, kes ei loonud mitte inimestele, vaid jumalale, nii elas ja lõi ka Pikne Sirlele, kellel oli teda seal kuskil teisel pool kuidagimoodi väga vaja. Ning kui Pikne sellest kellelegi rääkis, siis vaid paarile lähimale sõbrale ja neilegi väga põgusalt, sest keegi ei saanud sellest asjast õieti midagi aru. Kuid oma üksildasele, pealtnäha ebanormaalsele ja kõledale elule vaatamata oli Pikne alati sõbralik, rahulik ja naljahimuline.

Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi millegipärast olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära. Enam ei olnud teda kuskil. Teda ei nähtud enam linna peal. Taas otsiti teda kõikjalt politseinike, sõprade ja vabarahtlike poolt; väga entusiastliku omaalgatusliku otsimisaktsiooni panid püsti Eesti grafitikunstnikud, kelle jaoks oli Piksest - ja tema kaudu veelgi enam ka Sirlest - saanud legend ja eeskuju. Pikne inspireeris oma tegutsemisega ilmselt päris mitmeid noori inimesi sugugi mitte lihtsalt seinu sodima, vaid täie pühendumuse ja tõsidusega tänavakunstidega tegelema. Paraku teda ei leitud, nagu tema sõbrad olidki aimanud, kuigi polnud muidugi tahtnud seda endale tunnistada.

Aga tema pildid ilmuvad ju seintele edasi! Tänapäevani välja! Ja mitte ainult tema, vaid ka Sirle omad! Mõnikord on need ka "koostööprojektid", millel on äratuntavad mõlema kunstniku stiilid. Ja ikka leidub neid pigem varjatumates kohtades, kus neid käivad otsimas ja oma jahmatuseks ning õnneks ka leidmas mõlema kunstniku lähedased ning austajatest grafitihuvilised.

Pärast ebaõnnestunud otsimiskampaaniaid politsei neilt grafititelt mingeid juhtlõngu leida ei ürita. Nende jaoks on asi selge - igaüks võib teha grafitit. See on eikellegikunst, anonüümne kunst. Ilmselt juba keegi uus inimene või ka mitu inimest jätkavad Sirle ja Pikse alustatud stiile, arvab politsei.

Ja neil võib olla õigus. Võibolla tegi keegi kolmas Sirle stiilis grafiteid enamvähem sellest ajast peale, kui Sirle kadunuks jäi, ajades nõnda segadusse nii Pikse kui tema sõbrad? Võibolla tollest salapärasest võõrast, kes mingil põhjusel pühendus Sirle tänavakunsti jäljendamisele, kogu jama alguse saigi? Ehk on too isegi seotud mõlema kadumisega? Ning tema see siis ongi, kes nii Sirle kui Pikse pilte linnas edasi teeb? Kes see "keegi kolmas" võiks ja saaks olla? Kas inimene? Või hoopis linn ise?

Sest Sirle ja Pikse sõpradel - ja tänu nende kahe väljapaistva inimese kunstile ka paljudel teistelgi linnainimestel, kel neist ja nende loost ehk aimugi ei ole, aga kes nende grafiteid hinnata mõistavad - on nüüd samasugune tunne nagu Piksel pärast Sirle kadumist. Neile näib, et grafitite autorid on kõikjal nende ümber, on linnastunud, linnaga üheks saanud. Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, ta on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Võibolla isegi tunneb linn nende vastu poolehoidu. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena - mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole see ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine - koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.

Mulle meenub Valdur Mikita raamat "Äparduse rõõm", milles autor kirjeldab erinevaid "loodusmänge", mida harrastavad mõned põlisrahvad. Need on õieti keelemängud, milles olemasolevat keelt ei rakendata maailma tõlgendamisel, vaid keel luuakse nende mängude käigus maailmaga suheldes aina uuesti: "Võibolla üks meeldejäävamaid loodusmänge, mida mulle on kirjeldatud, pärineb ühelt vanalt pärlipüüdjalt Mahua saarelt. Liivale tõusuvee teele näoga loojuva päikese poole joonistatakse ring, millesse tõmmatakse sõrmedega mõned kujundid. Iga märk tähistab ühte kindlat häälitsust (silpi) või mõttetut sõna. Tähering on selleks, et hoida oma tähelepanu ühel kindlal asjal. Inimene pöördub mere ja päikese poole ning hakkab proovima mõttetuid lalinaid, leidmaks oma loitsu või palvet. Kui tekib tunne, et laul on leitud, korratakse seda seni, kuni tõusuvesi pühib märgid liivalt. Sellega on inimene puhtaks saanud, vesi tema sõnad vastu võtnud."

"Ma ei teagi, miks see lihtne päevalõpurituaal nii erakordselt kaunis tundub. Selles on mingi tasakaal, mis sageli puudub kunstiteostes, mida olen püüdnud nautida ühe või teise institutsiooni pihtide vahel. Selle kunsti jaoks ei ole tarvis peaaegu mitte midagi, lihtsalt tõusuvee ja algelise keele, ürglooduse ja alles tekkiva kultuuri kokkupuudet." (Valdur Mikita, "Äparduse rõõm". Tartu: 2000. lk 153-154).

Võibolla õnnestub sarnasel viisil ka linnaga suheldes jõuda lähemale linnale, lähemale Sirlele ja Piksele ja nende kadumise saladusele. Mida kõike linnal meile öelda võib olla. Ja mida kõike võib meil olla linnale öelda. Kuid me oleme veel päris alguses. Õieti me oleme alati, igal hetkel päris alguses. Linnaga suhtlemise keelt tuleb alati aina uuesti luua, sest tõusuvesi tuleb vääramatu järjekindlusega. Ja pühib meid ära. Peaasi on seda mitte unustada.

Artishok viskas viis!

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 10 Nov 2011 03:20:28 PST

Alljärgnevalt jõuab teieni fotoreportaaž Artishoki 5. sünnipäeva vastuvõtust 21. oktoobri õhtul Märzis. Punane vaip, diskokera, šampanja, Billeneeve linnusüdametest tehtud tikukad ja Roomet Jakapi poolt ette kantud tekstihitid läbi viie tegutsemisaasta.

Õhtu ametlik pool tipnes Heie Treieri kolleegi preemia üleandmisega ja - oh seda üllatust ja rõõmu - üks ordenitest pandi rinda Maarin Mürgile ja teine jäi ootama Hanno Soansi!

Ja last but not least!

Parima kingina arhiveerib käesolevast aastast kõike Artishokis seni ilmunut ja tulevikus ilmuvat Eesti Rahvusraamatukogu. Aitäh Juta Keevallikule oluliseks pidamast!

30. mail 2006 tegi Maarin Mürk esimese postituse...

15. juunil 2006 liitus Margus Tamm...

26. juunil Indrek Grigor...

Artishoki tänane toimetus, lavale on kalpsanud ka Liisa Kaljula (esimene postitus 20. juunil 2006) ja Elnara Taimre (esimene postitus 3. juulil 2006), puuduvad Gregor Taul ja Kati Ilves. Indrek Grigor sai käesoleval aastal Tartu linnalt parima kultuurikajastaja preemia, mille eest ta ostis filmikaamera ja nüüd salvestab sellega igal võimalusel.

Kuuldused sellest, et kunstimaailm kannab punast ja musta, vastavad tõele. Liisa Kaljula krahmamas mikrofoni, et seletada, miks Maarin Mürk kannab punast ja kõik teised musta.

Sõbrad

Roomet Jakapi deklameerimas Artishoki toimetuse poolt valitud tekste

Art critic must be beautiful: Heie Treier on teinud meie riiakas kunstimaailmas pretsedenditu žesti, algatanud kolleegi preemia, mis on tee-seda-ise tunnustus - Margus Tamme kujundatud kullast südamega ordeni annavad saajad aasta pärast edasi nende arvates tunnustust väärivale kunstiteadlasele.

Billeneeve ja õnnitlema tulnud kolleegid Polymerist

Nalja sai...

Piraadid, parteid ja poliitreklaam

noreply@blogger.com (Artishok) — Fri, 04 Nov 2011 11:31:48 PDT

Seoses Piraadipartei eduga sügisestel Berliini parlamendivalimistel arutleb Margus Tamm poliitreklaami üle.

Piraadipartei plakateid käis Berliinis pildistamas Maarin Mürk.

Tühi tähistaja ja valimisreklaam

Mõjuka Argentiina poliitfilosoofi Ernesto Laclau kirjeldusel on igasuguse poliitilise huvigrupi lõppeesmärgiks jõuda tühja tähistaja positsioonile. Selle positsiooni üle käibki parteidevaheline võitlus. Laclau toob näite ühiskonnast, mida vaevab anarhia ja korruptsioon. Üldsus nõuab korda, kuid loomulikult peavad erinevad inimesed selle all silmas erinevaid asju ning soovitud kord on tegelikult tühi tähistaja. Poliitilised huvigrupid võitlevad sel juhul selle üle, kes suudab end kõige veenvamalt samastada tühja tähistajaga kord. Partei, kes võidab kõigi erinevate korra-soovijate toetuse, saavutab hegemoonilise positsiooni - ehk, nagu Laclau ütleb, esindab kogu süsteemi puhtalt läbi oma olemasolu. Et tühja tähistajana püsima jääda, tuleb aegajalt oma olemasolu kinnitada – kuid mitte uute poliitliste programmide esitamisega -sest selged seisukohavõtud võivad kaasa tuua sisemiste eristuste taastekke, murendades niimoodi kättevõidetud hegemoonilist positsiooni -, vaid sooritades aegajalt radikaalseid välistusi (radical exclusions) – näiteks välistades deklaratiivselt igasuguse koostöö mõne teise poliitlise huvigrupiga.

Nagu Laclau Saussure`ile viidates märgib, eeldab tühi tähistaja väljakujunenud struktuuri – tal endal puudub sisu ja seega saab ta eksisteerida vaid ümbritseva struktuuri sees, end defineerida vaid oma väljaspoolsuse kaudu. See selgitab, miks poliitiliste murrangute aegadel, kui uus poliitiline väli on alles kujunemisjärgus, on poliitikas esiplaanil karismaatilised persoonid, ning miks siis mõnda aega hiljem, kui poliitiline süsteem on stabiliseerunud, hakatakse tajuma säravate poliitiku-isiksuste defitsiiti. Segaduse-agade liidrid esinevad visionääridena, kel on oma selgelt sõnastatud programm – sest vaid end positiivselt manifesteerides on võimalik veel väljakujunemata süsteemis eristuda. Stabiilses, väljakujunenud poliitlises süsteemis aga muutuvad poliitikud aina impersonaalsemateks ning parteid identifitseerivad end peamiselt läbi vastanduste – end manifesteeritakse negatiivselt, kirjeldades vaid endast väljapoole jäävat, jättes samas oma seespoolsuse võimalikult vabaks konkreetsetest tähistatavatest, et võimalikult lai valijaskond saaks tühjaks jäetud pinna oma projitsioonidega täita. Laclau põhjal võib väita, et niisuguste protsesside näol pole tegemist mitte poliitvälja sisemise mandumise või kõrvalekaldega (nagu eeldavad kommentaatorid, kes kurdavad näiteks „sisulise diskussiooni“ puuduse üle vms.), vaid poliitfilosoofilise loogikaga, mis determineerib, et korrastatud demokraatlikul poliitväljal kuulub kõige võimukam positsioon justnimelt tühjale tähistajale.

Samale loogikale vastavalt on väljakujunenud poliitmaastikul tegutsevate ja arvestatavaid poliitlisi võimalusi omavate poliitmängurite valimis-sloganid enamasti sisutud, neis puudub selge sõnum ja idee. Selle asemel esitatakse märksõnu või hüüdlauseid, mis püüavad haakuda kõige üldisema ühiskondliku meelsusega (rahulolematusele panustavad näiteks „Uus algus“, „Aitab!“, „Hope“, stabiilsusesoovile aga „Võid kindel olla!“, „Kes siis veel!“, „Don't swap horses in the middle of the stream “ jne. Vt lisaks USA presidendikandidaatide valimissloganite nimekirja). Sama võib öelda poliitikute visuaalse kuvandi kohta: valimisreklaamide peamiseks sisuks on olla nähtaval, olla igal pool kohal, kinnistada poliitikut kui everymani, kes ütleb: „I can be whatever you want me to be.“
Paljud poliitikud on kaasa läinud sotsiaalmeedia võidukäiguga, kuid kui vaadata näiteks kohalike poliitikute facebooki profiile, siis leiab sealt heal juhul perepilte ja saab teada seda, et neile meeldivad ETV, Tallinfilm, Kaia Kanepi, Eesti Vabariik, PÖFF, Vanilla Ninja jms. Säärase pseudo-personaalse informatsioni edastamisega üldjuhul piirdutaksegi.

Võib öelda, et korrastatud poliitmaastikul on isikupära jäetud poliitliste marginaalide pärusmaaks. Ja ka vastupidi – isikupärale rõhumine määrab poliitku üldjuhul marginaali- või narripositsiooni (vt. Edgar Savisaar, Indrek Tarand, Juku-Kalle Raid, Sarah Palin jne).

Mis ei ole lubatud Jupiterile, on lubatud härjale

Kaalukad, võimuhierarhia tippu pürgivad poliitmängurid ei saa endile valimiskampaaniates lubada erilist isikupära, mängulisust või innovaatilisust, sest sellega kaasneb risk sattuda vastuollu mõne valijasegmendiga ning kaotada kord juba kättevõidetud positsioone.
Säärasele homogeniseerumisele toimib aga vastujõud. Tavavalijad, eriti need, kes on kaotanud usu, et valimistulemused võiksid nende eluolu reaalselt positiivselt mõjutada, ootavad valimistelt seda enam vaatemängu ja karismaatiliste persoonide clashi. Lisaks on sotsiaalmeedia loonud olukorra, kus laia valijaskonnani on põhimõtteliselt võimalik jõuda ka ilma ülikulukate, massivselt reklaampindu katvate kampaaniateta. Sellises olukorras võivad poliitlised outsiderid osutuda ühtäkki ootamatult populaarseteks.

Innovatiivsemate lähenemiste järele haaravad protestiparteid ja -kandidaadid, uued tulijad, kellel pole seni kogutud arvestatavat poliitlist kapitali ja pole seega ka riski midagi kaotada.
Seejuures on oluline rõhutada, et innovatiivsem lähenemine ei tulene mitte partei või poliitiku liberaalsemast, uuendusmeelsemast vms. maailmavaatest, vaid eelkõige tema positsioonist võimuväljal. Nii näiteks saavutas end uuskonservatiivsele establishmentile vastandanud Barack Obama vaatlejate hinnangul 2008 USA presidendivalimistel edu suuresti tänu aktiivsele kampaaniale sotsiaalmeedias ning rohujuuretasandi omaalagtuslikele toetusgruppidele (vt. näiteks Shephard Fairey omaalgatuslik kampaania HOPE). Kuid praegu kasutab USAs väga edukalt neidsamu vahendeid ultrakonservatiivne Teepartei liikumine. Venemaal aga kasutab poliitilisi flash mobe jms. uue põlvkonna propagandaarsenali kõige aktiivsemalt marginaalsesse positsiooni vajunud Venemaa Kommunistlik partei.

Nn. protestipartei või protestikandidaat manifesteerib end samuti radikaalse välistuse kaudu – vastandades end kogu senisele poliitmaastikule. Näiteks vastaskandidaate dehumaniseerides, vastandades end kui persooni parteiaparaadile, valimismasinavärgile ja poliittehnoloogiatele. Nagu oli näha kasvõi Indrek Tarandi Europarlamendi-kampaaniast, võib sellest täiesti piisata, kui valijate tüdimus senisest establishmentist on piisavalt suur. Küllaltki väheste kampaaniakulude (vt. Eesti Reklaamiagentuuride Liidu kodulehelt), olematu poliitlise programmi ning päikeseprillide abiga saavutati erakordselt tugev valijatoetus. Kuid nagu Laclau arutluskäigust nähtub, on tühi tähistaja olemine seotud hegemoonilse positsiooniga. St. et kui puhtalt vastandumismeeleolude najal esilekerkinud poliitik ei saavuta oma üllatusedu tagajärjel kohe kindlat positsiooni võimuladvikus, hakkab ta paratamatult varsti poliitlisse marginaaliasse tagasi langema ning omandab narrifunktsiooni.

Piraadipartei

2006 aasta esimesel päeval rajas IT-spetsialist Rickard Falkvinge Rootsis esimese Piraadipartei, partei programm nõudis copyrighti ja patendiseaduste ümbervaatamist, internetikasutamise ja eraelu privaatsuse tagamist ja riigijuhtimise suuremat läbipaistvust. Uus partei saavutas küll kohe meediatähelepanu, kuid tõeline läbimurre saabus mõned kuud hiljem, kui Rootsi politsei konfiskeeris muusikavahetus-torrenti Pirate Bay serverid (Party ja Bay ei olnud omavahel otseselt seotud, küll aga astus Pirate Bay advokaat Piraadipartei liikmeks). Selle sündmuse järellainetuses mitmekordistus Piraadipartei liikmeskond. 2009 Rootsi Europarlamendi valimistel kogus Piraadipartei üle 7 protsendi häältest ning sai Europarlamendis kaks saadikukohta. 2010 aastal asutati Brüsselis Pirate Party International, millesse praeguseks kuulub organisatsioone ligemale 40-st riigist. 2011 septembris võitis Saksa Piraadipartei (asutatud juba 2006 sügisel) Berliinis sensatsioonilised 8,9 protsenti hääli ning sai Berliini parlamendis 15 kohta. Sellega tulemusega jäi Piraadipartei küll väikseimaks parteiks Berliini 149-kohalises parlamendis, ent samas – Piraadipartei esitaski 15 kandidaati, nii et valituks osutus 100-protsendiliselt kogu partei nimekiri, Piraadipartei tulek aga lõi kiiluna segamini Berliini parlamendis pikka aega püsinud poliitilised jõuvahekorrad

Mis puudutab Piraadipartei (ja ka Pirate Bay) nimetust, siis tõenäoliselt on tegu tuntud anarhisti ning uue meedia aktivisti Hakim Bey teoste „T.A.Z.: The Temporary Autonomous Zone, Ontological Anarchy, Poetic Terrorist“ (1991) ning „Pirate Utopias: Moorish Corsairs and European Renegadoes“ (1995) mõjuga. Oma kirjutistes käsitleb Bey ajaloolisi piraadisaari ja piraadivabariike (näiteks 17. sajandil Madagaskaril eksisteerinud Libertatia) kui omamoodi proto-anarhistlikke utoopiaid, autonoomseid kogukondi, kes tegutsesid väljaspool tavapäraseid poliitilisi süsteeme. Piraadienklaavide näitel töötas Bey välja kontseptsiooni ajutistest autonoomsetest tsoonidest, mis inspireeris mitmeid häkkerite ning aktivistide liikumisi. Hiljem lõi Hakim Bey ka kontseptsiooni püsivatest ajutistest autonoomsetest tsoonidest.

Piiradipartei võlgneb oma edu samuti paljuski vastandumisele: partei valimisreklaamid pilkavad ilmselgelt traditsioonilisi poliitplakateid: need ei erine küll põhimõtteliselt naeratav-nägu-ja-slogan-all valimisreklaamist, kuid tavapärane on viidud nihkesse: plakatitelt vastuvaatavad naeratused on homeerilised, totakad, kelmikad või ka eneseiroonilised. Need on emotsioonid, mida tava-poliitukud endale avalikkuse ees naljalt lubada ei saa - aga näe, Piraadid saavad. Plakatitel leiduvad tekstid on oma klähvivas teravmeelitsemises eneseiroonilised, välja hüütakse sõnakõlkse ja justkui iseenasttühistavaid sloganeid, näiteks „Ära usalda plakatit. Informeeri end.“ Väga huvitav on Piraadipartei plakat, kus valimislubaduste kohale on jäetud tühi pind – et iga soovija saaks ise kirjutada, millist programmi ta Piraadiparteilt ootab. Ühelt poolt on siin tegu personaalse suhestumise rõhutamisega, teisalt võib sellist plakatit võtta iroonilise illustratsioonina laklaulikule arusaamale poliitika toimemehhaanikatest. Oma kampaaniaga ütleb Piraadipartei valijale, et jah, me ei pea sind rumalaks, me teame, et sa tead, et see on valimispropaganda. Ja üldiselt ongi see kõik, mida Piraadipartei plakatid ütlevad.

Vaatamata vastandumisretoorikale on Piraadiparteil ka selgelt sõnastatud positiivne programm internetiprivaatsuse ja copyrighti küsimustes – temaatika, mis puudutab kogu globaliseerunud infoühiskonda, kuid millele traditsioonilised poliitilised liikumised pole seni osanud suuremat tähelepanu pöörata. Sestap võib loota, et Piraadipartei on tulnud, et jääda. Püsiva ajutise autonoomse tsoonina.

TEOORIA

Ernesto Laclau

Hakim Bey

PRAKTIKA

TULEMUS

---------------------------------------------------------------

Lisalugemist: igapäevased praktikad

Reklaamimaailmas kuulub poliitreklaam kategooriasse „sigaretid ja alkohol“ - st. et üldiselt peetakse antud zhanri viljelemist ebaeetiliseks, aga hea pakkumise korral võetakse ka selline töö vastu. Tihti luuakse valimiskampaaniate puhuks mõni riiulifirma, mille katte all parteisid teenindada - nii püsib reklaamiagentuuri enda nimi poliitikast puhas. Selline lahendus võib olla ka poliitikutele meelepärasem, sest tavavalija soovib juhtivatel kohtadel näha ikkagi nö sündinud liidreid ning liigavalik sõltumine reklaamispetsialistidest, PR-nõustajatest ja stilistidest kahandab poliitiku isiklikku veenvust.
Reklaamiagentuuri jaoks on parteid üsna ebamugavad kliendid. Reeglina ületavad parteide kampaaniakulud oluliselt deklareeritavat. Tegelike kulude varjamiseks on mitmeid trikke: üks lihtsamaid on see, et valimisplakatite tellimust agentuurile ei esita mitte partei ise, vaid plakatid tellib mõni parteid sponsoreeriv ettevõtja mõne talle kuuluva ettevõtte kaudu, jättes seejuures täpsustamata, mis tellitud plakatitel kujutatud on. Raamatupidamises näeb sellisel juhul kõik juriidiliselt korrektne välja, kogenud ja taustsüsteemidega tuttav riigikontrolör aga taipab muidugi kohe, millega tegu on. Sel juhul toimub mingil hetkel riigikontrolli ametniku ja reklaamiagentuuri juhi vahel vestlus, kus esimene uurib, et mida neil piimatootja (kinnisvaraarendaja, ehitusettevõtja, transiidifirma jne) plakatitel siis ikkagi kujutatud oli – ja reklaamiagentuuri juht vastab kõigile küsimustele: „Ei mäleta“. Lolli mängimine ei ole meeldiv tegevus ja mitte iga reklaamiagentuuri juht ei soovi sellist protseduuri läbi teha.
Teine ebameeldivus seondub tehtud töö eest tasu kättesaamisega. Eriti probleemsed on parteid, kes jäävad opositsiooni, sel juhul kipuvad maksed venima ja mõnikord jäävadki laekumata, aga ka valitsusparteid ei pruugi usaldusväärsemateks partneriteks osutuda. Kui töö on tehtud „mustalt“, ei saa agentuur ka kohtu kaudu oma õigusi nõutada. Nii näiteks pankrotistus Reformierakonna poliitikutele reklaami teinud reklaamiagentuur Droom (vt. põhjalikumat artiklit Äripäevas). Pikka aega Keskerakonda teenindanud reklaamiagentuur Idea AD aga oli osavam ning algatas võlgu jäänud Keskerakonna vastu pankrotimenetluse. (vt. artiklit Postimehes). Agentuur saavutaski parteiga kohtuvälise kokkuleppe ning loobus pankrotiavaldusest. Kokkuleppe sisu ei kuulunud avalikustamisele ja kahtlemata täiesti juhuslikult võitis mõni kuu hiljem Idea AD suuromanikule kuuluv, seni täeisti tundmatu firma Midfield Tallinn 2011 Kultuuripealinna graafilise identiteedi järjekordseks uuendamiseks läbiviidud konkursi (vt. Postimehest).

Niisiis on poliitväljal tegutsemine reklaamiagentuuri jaoks riskantne ettevõtmine ning sellest mängust väljuvad võitjatena eelkõige need, kes on moraalselt kõige kohanemisvõimelisemad.

Fotokuu ajal minna ristteele

noreply@blogger.com (Artishok) — Mon, 24 Oct 2011 09:50:01 PDT

Aasta hakkab lõppema, ent tundub, et Kultuuripealinn pole ikka veel oma viimast sõna öelnud. Oktoobris on Tallinna vallutanud Fotokuu, mis võtab hästi kokku foto esiletõusu Tallinna nullindate kunstielus, linna kõikidele näitusepindadele kleepuva ainena valgudes ning nagu sellest ei oleks veel küllalt - ka öisesse linnaruumi ja tühjadesse korteritesse tungides. Artishok toob teieni fotopäeviku Fotokuu efemeersematest projektidest, linnaruumi fotoprojektsioonide sarjast "Koht, mis muutis mind" (13.-17. oktoobril linnaruumis) ja korterinäituste sarjast "Sosistavad ruumid" (17.-22. oktoobril tühjana seisvates korterites üle linna). Pildistasid Epp Kubu ja Karel Koplimets. Üles pani Liisa Kaljula.

Koht, mis muutis mind

13. oktoober

Kallis päevik!

Reginleif Trubetsky "Sinis" Tatari 21B majas ja sisehoovis

14. oktoober

Kallis päevik!

Fotod Epp Kubu

Anu Vahtra "Untitled (A Line Has Two Sides aka Any of the Twenty-Four Triangles)" Estonia pst 15A

Foto Karel Koplimets

15. oktoober

Kallis päevik! Sa ju mäletad Jaani...

Jaan Klõšeiko "Popivennad" Hirvepargis

Foto Karel Koplimets

16. oktoober

Kallis päevik!

Ly Lestberg "Secondhand Serenade" Viru keskuse aatriumis

Fotod Epp Kubu

17. oktoober

Kallis päevik!

Fotod Karel Koplimets

Arne Maasik "Berlin" Kunstihoone akendel

Fotod Epp Kubu

Sosistavad ruumid

18.-22. oktoober

Kallis päevik!

Tiit Sokk Vana-Posti 2/Harju 3

Laura Toots Kalevi 18 - 12

Krõõt Tarkmeel Pebre 8

Reio Aare ja Jane Ilm Paavli 3 - 22

Tõnu Tunnel Asula 12-18

Fotod Karel Koplimets

KUNSTIKRIITIKA PÄEV 1: DIAGNOSTIKA

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 20 Oct 2011 05:47:04 PDT

(Margus Tamme plakat, klikka, et näha suuremalt!)

AICA Eesti ja Artishok toodavad:

KUNSTIKRIITIKA PÄEV 1: DIAGNOSTIKA - HOMME!!
Aeg: 21. oktooberil 2011 (71 päeva aasta lõpuni)
Kell: 1100 - 1900
Koht: MÄRZ projektiruum, Olevimägi 7

KUNSTIKRIITIKA PÄEV 1: DIAGNOSTIKA on kunstikriitikute ühenduse AICA Eesti ja Artishoki ühisalgatus, mille eesmärgiks on kaardistada võimalikult erinevaid vaatenurki ja probleemkohti Eesti kunstikriitika maastikul. Ürituse tulemusena peaks valdkonna sees tekkima ettekujutus, mis suunas, millisel kujul ja kuidas kunstikriitikaga siinses kontekstis võiks tegeleda, millised on peamised probleemid ning võimalikud lahendused. Kunstikriitika päev ühendab erinevad kriitikad/valdkonnad, kriitika kanalid, kriitikaga eri positsioonidelt kokkupuutuvad inimesed ning püüab tõmmata kogu teemale laiema avalikkuse tähelepanu. Kaardistamise tulemusena peaksid kujunema ka AICA Eesti kui professionaalse kriitikute ühenduse kohaliku organisatsiooni edasine tegevusplaan, ülesanded ja strateegiad. Ootame aktiivset osavõttu!

Päevakava:

11.00 Sissejuhatus
11.30 Kunsti kajastamine peavoolumeedias, modereerib Kati Ilves
13.00 Arhitektuuri- ja disainikriitika, modereerivad Ingrid Ruudi, Triin Ojari ja Kai Lobjakas
14.30 kerge lõuna + kohv
15.00 Kunstikriitika erialaväljaannetes
16.30 Omaalgatuslik kultuurimeedia, modereerib Maarin Mürk
18.00 Kriitikute koondumisest - millist erialaorganisatsiooni vajatakse? Modereerib Maarin Mürk

Kriitikapäeva salvestab Klassikaraadio ning see saab olema järelkuulatav Klassikaraadio koduleheküljel!

--------------------

Diagnostikale järgneb tähistamine:
kunsti- ja kriitikaliikumisel ARTISHOK täitus viies tegutsemisaasta! Punane vaip, kõned, shampus ja muusika!

(logod sulandas Risto Rõõmus)

Pidulik vastuvõtt lõpetab ühtlasi ka "Kunstikriitika päeva nr 1: diagnostika" ning lisaks tähistatakse ka rahvusvahelise kunstikriitikute ühenduse AICA Eesti haru organiseerumist!

LISAKS:
- antakse üle kunstiteadlase Heie Treieri asutatud kolleegipreemiad
- kuulutatake välja järgmise Artishoki Biennaali kuraator
- Roomet Jakapi esitab toimetuse valitud parimaid palasid läbi aastate Artishokis ilmunud tekstidest
- Artishok vaatab endasse ehk toimetuse kokkupandud SWOT analüüsi avalikustamine
- muusikat valivad Mihkel Kleis, Silentbanana ja Miss Lynx
- cateringi korraldab performance-kunstnik Billeneeve

Sissepääs vaba, riietus pidulik!

AICA Eesti ja Artishok tänavad Kultuurkapitali ja Klassikaraadiot!

Rohkem infot:
Maarin Mürk
55520882

Eesti kunsti ground zero?

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 19 Oct 2011 02:17:19 PDT

Andreas Trossek soovitab minna vaatama näitust Eesti Kunstiakadeemia tühjal krundil (NB! Ainult kuni 22. oktoobrini ja näitus avaneb alates kella 7-st õhtul)!

LOE EDASI:

Olgem ausad, howquicklyjumpingdaftzebrasvex kõlab esmanimetamisel nagu mingi ingliskeelne pangramm (kõiki tähestiku tähti sisaldav lause), aga tegelikult on see lihtsalt üks järjekordne fiktiivne autorinimi – tüüpiline põgenemiskatse kunstiteoste lahtiseletamisel enamasti kasutatavast biograafilisest autorifunktsioonist. Pressiteate järgi on see „Tallinna ja Moskva taustaga kollektiivkunstnik“, kelle näitus on ingliskeelse pealkirjaga „Situation of Artistic Discussion“. Mis on siin oluline, on see, et see kollektiiv on püstitanud EKA lammutatud vana hoone asemel praegu haigutavale tühermaale üpris huvitava installatiiv-kontseptuaalse ekspositsiooni, ja rohkem pole nagu kohalikule kunstikiibitsejale vajagi – paiga atmosfäär teeb ära ülejäänud töö.

Näitusel ei olnud ametlikku avamist, aga tuleb lõpetamine. Näitus on olnud lahti vaid loetud päevad ja on jätkuvalt lahti veel 22. oktoobrini, sest näituse autorid ei ole ise kuuldavasti veel näituse „tulemusega“ rahul ja ka teiste isegi veel abstraktsemate põhjuste pärast. Millised need on, saab küsida kohapeal.

NIISIIS:

Näitus: Situation of Artistic Discussion*
Autor(id): howquicklyjumpingdaftzebrasvex
Asukoht: Tartu mnt 1, sissepääs Tartu mnt poolt musta välistrepi kaudu.
Aeg: Avatud iga päev alates kell 19:00 kuni viimase külastajani.*
(generaatori tankimine 20:30-20:35, 22:35-22:40 jne)
______________________________________

* näituse pealkirja võimalikud eestikeelsed tõlked:
- 'kunstiarutelu olukord'
- 'olukord arutelus kunsti üle'
- 'olukord kunstiilma arutelus'
- 'olukord kunstiarutelus'
- 'seis kunstiarutelus'

Подобно пастуху, не ведающему числа овец в его несчетном стаде, но тотчас замечающему отсутствие даже одной, художник c трепетным и внимательным неведением относится к земле, на которой нашел себя.

______________________________________

Erilised tänud: Absolut Metal Group, Allan Tõnissoo, Alla Tulina, Hans-Gunter Lock, Helen Unt, Igor Tulin, Jaanika Arum, Kaido Ole, Kalev Sekk, Kirke Kangro ja Raja 11, Maike Heido, Maksim Saber, Peep Rosenberg, Sergei Nemo, Vassili Sorokin (Multivara)

Lähem info näituse kohta:
howquicklyjumpingdaftzebrasvex.com
howquicklyjumpingdaftzebrasvex@gmail.com
+372 53069901