ARTISHOK

Ilmub Artishoki artiklikogumik "Kunst on moos elu saiakäärul"

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 24 Oct 2018 14:37:00 +0300

Kallid sõbrad!

Meil on suur rõõm teatada, et valmis on saanud Artishoki artiklikogumik "KUNST ON MOOS ELU SAIAKÄÄRUL".

Kogumik hõlmab valimikku kultuurikriitika tekste, mis on avaldatud veebilehel artishok.blogspot.com aastatel 2006-2018

Kogumikku esitletakse VI Artishoki biennaali lõpuüritusel 28. oktoobril kell 18 Balti Jaama ootepaviljonis.

Esitlusel on raamat müügis soodushinnaga 10 EUR. Kõiki, kelle tekstid kogumikus esindatud, ootab esitlusel ka tasuta eksemplar.

Kohtumiseni!

/////////////////////

Dear friends!

We are excited to announce that Artishok's collection of articles KUNST ON MOOS ELU SAIAKÄÄRUL has been completed.

The collection includes a selection of cultural critique published by artishok.blogspot.com between 2006 and 2018.

The book will be presented at the finissage of the 6th Artishok Biennale October 28 6 pm at the Balti Jaam pavilion.

At the presentation, the book is sold at a discount of 10 EUR. Anyone whose text is included in the collection will also receive a free complimentary copy.

See you there!

/////////////////////

Kogumiku toimkond / Collection team:

Peatoimetaja / Editor-in-chief:
Margus Tamm

Kolleegium / Co-editors:
Maarin Ektermann, Indrek Grigor, Liisa Kaljula, Elnara Taidre, Gregor Taul

Tekstid ja intervjuud / Texts and interviews:
Rael Artel, Aliina Astrova, Indrek Grigor, Saara Hacklin, Irmeli Hautamäki, Martta Heikkilä, Anna Iltnere, Kati Ilves, Tõnu Kaalep, Igor Kala, Liisa Kaljula, Riho Kall, Kochta Kalleinen, Tellervo Kalleinen, Marko Kekišev, Argo Kerb, Kiwa, Elisabeth Klement, Eha Komissarov, Oliver Laas, Marco Laimre, Carl-Dag Lige, Victor Margolin, Francisco Martínez, Maarin Mürk, Kristina Norman, Kaia Otstak, Al Paldrok, Laura Pappa, Hannes Pikkati, Anneli Porri, Šelda Puķīte, Tanel Rander, Martin Rünk, Anti Saar, Joonas Sildre, Siram, Maria-Kristiina Soomre, Elina Zuzane, Elnara Taidre, Margus Tamm, Gregor Taul, Toomas Thetloff, Sergej Timofejev, Markus Toompere, Heie Treier, Andreas Trossek, Veronika Valk, Aro Velmet, Anni Venäläinen, Sigrid Viir

Toetab / Supported by: Eesti Kultuurkapital

Täna algab Balti jaama ootepaviljonis VI Artishoki biennaal

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 20 Oct 2018 14:12:00 +0300

VI Artishoki biennaal on kaasaegse moe näitus, mille eesmärk on pakkuda välja erinevaid võimalusi, kuidas käsitleda rahvusidentiteeti ja rahvuslikku moodi. Näitus esitab väljakutse levinud arusaamale rahvusest kui millestki etteantust ja suletust.

Näitusel osalevad kaheksa kunstnikku, kes moekunsti vahenditega mõtestavad rahvusidentiteeti ja peegeldavad kaasaegse rahvusluse mitmekülgset olemust. Teosed on eksponeeritud koos üheksa kirjutaja tekstidega, mis näituse jaoks loodud töid käsitlevad.

Osalevad kunstnikud ja kriitikud on erinevate taustadega – kunstnike hulgas on nii igapäevaselt moedisainerina töötavaid kunstnikke kui ka tunnustatud visuaalkunstnikke. Kriitikud tegutsevad erinevatel väljadel, olles taustalt nii antropoloogid, kunstiteadlased, filosoofid, sotsiaalteadlased, kirjanikud kui ka moeteadlased.

Artishoki biennaal on 2008. aastal loodud eksperimentaalne näituseformaat, kus iga osalev kunstnik esitab näitusele uue teose ja iga kriitik kirjutab esitatud teoste kohta artikli. Kirjutajate tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt vastava kunstniku teosega. See on ainuke omalaadne kunstibiennaal Eestis, mis ühendab võrdsel platvormil kunstnikke ja kirjutajaid ning eksperimenteerib nende omavahelise suhtega.

Kuraator: Sten Ojavee

Korraldaja: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Artishok

Näitusel osalevad kunstnikud: Dmitri Gerasimov, Ragne Kikas, Laivi, Kris Lemsalu, Claudia Lepik, Tanja Muravskaja, Kärt Ojavee, Jaanus Samma

Näitusel osalevad kirjutajad: Aet Annist, Gustav Kalm, Oliver Laas, Margit Lõhmus, Francisco Martinez, Siim Nurklik, Aleksander Rostov, Anne Vetik, Annamari Vänskä

Graafiline disainer: Sandra Kosorotova

Näituse toetajad: Eesti Kultuurkapital, GO Group, Kultuuriministeerium, Nordic Culture Point, Viru Keskus, Sirowa/Maxfactor

VI AB kava:

Laupäev, 20. oktoober
18.00 Jaanus Samma teose avamine
18.30 Vestlus kunstnik Jaanus Samma ja VI AB kuraator Sten Ojavee vahel

Pühapäev, 21. oktoober
18.00 Claudia Lepiku teose avamine
18.30 Vestlus seto kultuurilisest identiteedist ja rahvuspärandist. Vestlevad rahvaluuleteadlane Andreas Kalkun ja kunstnik Claudia Lepik

Esmaspäev, 22. oktoober
18.00 Kärt Ojavee teose avamine
18.30 Vestlus rahvusidentiteedist ja rahvusliku moe arengutest tänapäeval. Vestlevad Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna juhataja Piret Puppart, Columbia ülikooli antropoloogia osakonna õppejõud Gustav Kalm ning kunsti- ning moekriitik Anne Vetik

Teisipäev, 23. oktoober
18.00 Dmitri Gerasimovi teose avamine
18.30 Vestlus subkultuuridest ja rahvuslusest Müürilehe kultuuritoimetaja Aleksander Tsapov ning kunstnik ja VI AB kirjutaja Aleksander Rostov

Kolmapäev, 24. oktoober
18.00 Laivi teose avamine
18.30 Kunstnikuvestlus: kunstnik ja kirjanik Margit Lõhmus ja Laivi

Neljapäev, 25. oktoober
18.00 Kris Lemsalu teose avamine
18.30 Kunstikriitika lugemisgrupp kunstiteadlase Maarin Ektermanniga

Reede, 26. oktoober
18.00 Tanja Muravskaja teose avamine
18.30 Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi avalik filosoofiaseminar. Seminari juhib filosoof Oliver Laas dialoogis kirjandusteadlase Piret Peikeriga

Laupäev, 27. oktoober
18.00 Ragne Kikase teose avamine
18.30 Vestlus moeajaloost ja -teooriast. Vestlust veab moeuuringute abiprofessor Annamari Vänskä Aalto Ülikoolist

Pühapäev, 28. oktoober
18.00 Artishoki artiklikogumiku 2006–2018 esitlemine
18.30 VI AB moedemonstratsioo

Artishoki aastakokkuvõtted 2016

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 31 Dec 2016 11:52:00 +0200

Maike ja Iggy Lond Malmborgi "99 words for Void" Kanuti Gildi Saalis

Aastad ei ole vennad! Seetõttu avaldab ka Artishok kaheksandat aastat järjest donkihotlikult oma kunstiaasta kokkuvõtteid. Kuid avaldab ka seetõttu, et Eestis on ikka kombeks kunstiaasta lõppedes öelda hea sõna oma sõprade ja heade kolleegide aadressil. Sõprade ja heade kolleegide tunnustamine aasta lõpus on kahtlemata ilus komme ning kui keegi oma sõprade ja heade kolleegide tunnustamisega alustab, ei saa ka ülejäänud enam teisiti kui tunnustada oma sõpru ja häid kolleege. Nii tunnustab ka Artishoki toimetuskolleegium koos kutsutud külalistega aasta lõpus oma sõpru ja häid kolleege. Sest üldiselt on ju lõppemas aasta, mis jääb meelde pigem halbade üllatuste tähe all: Brexit ja Donald Trump, David Bowie, Prince, Leonard Cohen ja George Michael, Aleppo, Nice ja Berliin. Ehkki on ka positiivset ses aastas: Läti veebiväljaanne Arterritory on lõppevat aastat oma kokkuvõtetes nimetanud naiskunstnike aastaks ning ka Artishoki aastakokkuvõtetes annavad sel korral tooni naiskunstnikud ja naiskuraatorid. Möödunud aasta näitustele, sündmustele ja tegudele vaatavad tagasi Gregor Taul, Tanel Rander, Liisa Kaljula, Francisco Martinez, Indrek Grigor, Šelda Puķīte ja Valts Miķelsons.

GREGOR TAUL

Näitus

1. Edith Karlsoni “Vox Populi” Tallinna Linnagaleriis.

2. Wolfgang Tillmans “On the Verge of Visibility” Serralvese Kaasaegse Kunsti Muuseumis Portos (kuraator Suzanne Cotter).

3. TASE’16 peanäitus Sukavabriku hoones (peakorraldaja Keiu Krikmann) – eeskujulikult organiseeritud ja kujundatud ning lõputööde seas oli minu jaoks mitmeid põnevaid avastusi.

4. Vilen Künnapu “Kunst, arhitektuur, revolutsioon” Arhitektuurimuuseumis (kuraator Indrek Grigor). Arhitektuurimuuseumi näitustest meeldis veel Kalle Komissarovi kureeritud “Maailma loomine. Näitus projekteerimise ajaloost”, kuhu oli sümpaatselt kokku kogutud arhitektide töölaudu ja- vahendeid läbi sajandi, ehkki näituse teine oluline pool (tekstid, avalik programm, vist (?) ikka veel ilmumata kataloog) oli nõrk. Mulle on jäänud mulje, et Eesti muuseumides ja galeriides (v.a suvine EKKM) on suvel toimuvad näitused justkui programmi B-pool, et kuna puhkavad nii töötajad kui ka külastajad, siis võib ka kriitikameel ära olla.

5. Jos de Gruyteri & Harald Thysi “White Suprematism” Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses. Minu lemmiknäitus 2016. aastast. Ma ei kirjutanud teoste pealkirju üles, aga selle väljapaneku põhjal võiksin kokku panna 2016. aasta lemmiktaieste nimekirja.

Sündmus

1. Glasgow International – konkurentsitult kõige vingema atmosfääriga biennaal, kuhu ma sattunud olen. Glasgow on rabav linn, tõenäoliselt üks lähiajaloo parimaid kohti, kus kunsti õppida. Kas ka praegu ja tulevikus? Ootan huviga, kas GI jätkab kohaliku isepäise kunsti tutvustamist või on sunnitud tegema ohverdusi rahvusvahelise kommertskunsti ees.

2. Siim Preimani galeriibuss galerii Galerii. Kolleegipreemia!

3. Skulptuurikilomeeter Rakveres (põhinäituse kuraator Anna Virtanen, asjamehed Michael Haagensen, Kadri Piirimäe, Siim Preiman, Brigita Reinert, Eva-Erle Lilleaed jt) – tõin kõik need nimed välja, kuna kunstiväljal on ikka veel (ja kahtlemata jätub seda aegade lõpuni) palju tasustamata ja kiitmata tööd. Sellega seoses tahaksin õlale patsutada absoluutselt kõigile kunstiväljal tegutsevatele inimestele. Mõistagi mitte tasuta töö pärast, vaid sellepärast, et näen, et minu ümber tehakse olulist ja hääd tööd. Head uut aastat, on ju?

Teos

1. Too Neitsi Maarjaga interaktiivne teos ERMi püsinäitusel, millest palju kära tekkis (kas see on kunstiteos, on see disainiobjekt, on see jumalateotus, on see representatsioon või representatsiooni representatsioon jne. jne.). Tõtt-öelda ei tea minagi, kas see taies oli Timo Tootsi või 3+1 arhitektide või kellegi kolmanda kätetöö, ent igal juhul tooksin aasta ühe olulisemana välja Timo Tootsi kunstnikutöö ERMi püsinäitusel.

2. Cyprien Gaillardi “Cities of Gold and Mirrors” jt videod tema näitusel “Ruins of the Apocalypse” Teatro Thalias Lissaboni Arhitektuuritriennaali raames (ühtteist näeb youtube’ist https://www.youtube.com/watch?v=sZ4rA4QX_gY ja https://www.youtube.com/watch?v=nFWgiZxnz7o ). Kaunis rämedad – ja samas nii tavalised – kaadrid tikutopsi-inimeste igapäevastest rituaalidest. 45-minutiline video, mida eksponeeriti Lissaboni ühes kõige kummalisemas katedraal-teatris projitseerituna meeletusuurele ekraanile, meenutas oma õrritava pinge poolest Fassbinderi “Berlin Alexanderplatzi” viimast osa. Väga häiriv ja väga meeldejääv.

3. Flo Kasearu “International Fun” näitusel “International Fun” Temnikova & Kasela galeriis. She has done it again!

Publikatsioon

1. Carl-Dag Lige arhitektuurikriitika. Lige on kulka arhitektuuri sihtkapitali arhitektuurikriitika esimene stipendiaat ja täidab oma rolli suurepäraselt. Vahest peaks ka kujutava kunsti sihtkapital kriitika stipendiumi osas otsuse langetama? Mõnus on seegi, kuidas Lige kannab oma avaliku rolli üle FB seinale, kus jätkab arhitektuuri, aga ka arhitektuurist kirjutamise tutvustamist eriala entusiastide ringis. (Mina kindlasti järgmise stipendiaadina nii hästi hakkama ei saa, kuid mul on hea meel, et saan tema artiklitest õppida). PS, Lige on Artishokis ka meisterlikku kunstikriitikat avaldanud!

2. Eesti kunstiajaloo 6. köite II osa, ehkki reprode trükikvaliteet on alla igasuguse arvestuse koolon sulud algavad.

3. Marten Esko proosaraamat tema ja Mihkel Ilusa näituselt “Tupik” tegi kõige paremas mõttes kadedaks. Tahaks ka niimoodi kirjutada osata!

Siim Preimani galeriibuss galerii Galerii

ERMi avanäituse skandaalsem eksponaat saates Ringvaade

TANEL RANDER

Näitus

1. "Cartography of Artist Solidarity – Narratives and Ghosts from the International Art Exhibition for Palestine, 1978", kuraatorid Kristine Khouri and Rasha Salti, galerii Tranzit.hu, Budapest.

2. "Learning the History of Roma Survival and Resistance"; kuraatorid Diana Bencze, Nanna Dahler, Tímea Junghaus; Gallery 8, Budapest

3. "Parandamise esteetika tänapäeva Gruusias", kuraator Marika Agu, Tartu Kunstimuuseum.

Teos

1. Kadi Estlandi "Minu munn on puhas" + tema intervjuu Kadri Karrole (Eesti Ekspressis)!

2. Jaana Kokko video "What is There to See?", Anneli Porri kureeritud näitusel "Vaikus. Pimedus" Tallinna Kunstihoones.

3. Matija Plevniku installatsioon "Pandora Box 2.0", mille esimest versiooni nägin selle aasta juunikuus Celjes, Plevnik Kronkowska Galeriis. Sama töö täiendatud versioon oli minu kureeritud näitusel "Tõotatud valgus", Tartu Kunstimajas.

Sündmus

1. Kraam artist-run-space (teevad Killu Sukmit ja Minna Hint) üritused, näiteks Coffee Without Borders. Teistest sündmustest üritan edaspidi osa saada niipalju kui võimalik.

2. Linda-Mari Väli ja teiste algatatud pikett ning liikumine metsanduspoliitika vastu.

3. Mööduva aasta kohutava hulga halbade sündmuste seast tõstaksin esile Mladen Stilinovici lahkumist, millest mul on tõesti kahju, ja Tartu avaliku ruumi privatiseerimisega seotud protestiaktsioonide eos ebaõnnestumist ja närust, ilmselt ettekavatsetud läbikukkumist. Samas, seni kuni pargid on alles, pole kõik veel kadunud.

Publikatsioon

1. Uus Baltikumi ülene meediaplatvorm Locomotive.Press, mida veab Gintare Matulaityte, kelle toimetatud Echo Gone Wrong võeti möödunud aasta lõpus temalt väga brutaalsel kombel üle. Locomotive on keskendunud sellele, mis toimub Balti riikide avalikkuses ja avalikus ruumis.

2. Marko Stamenkovici (raevukaid lootusi ning unistusi toitev) tekst tema kureeritud Vlasta Delimari näitusele (Galerie Michaela Stock, Viin)

3. Põhjendamaks oma valikuid 2016. aasta kunstisündmuste osas, tahaksin meenutada paari mööduval aastal Sirbis ilmunud artiklit, mis kõnelevad sellest, kuidas kunsti oponeerimisvõime ja poliitiline agentsus on kadumas. Airi Triisbergi artikkel "Uus põlvkond, vanad probleemid" ja Ruuda Liisa Malini "Kuhu on kadunud kunsti oponeerimisvõime"

Kadi Estlandi "Minu munn on puhas"

Mladen Stilinovic "An Artist Who Cannot Speak English Is No Artist"

LIISA KALJULA

Isikunäitus

1. „Edith Karlson. Vox populi“ Tallinna Linnagaleriis
2. „Laura Põld ja sada ulma keset merd“ Tartu Kunstimuuseumis, kuraator Peeter Talvistu
3. „Anna Škodenko. [väli] mis on peaaegu puhas“ Hobusepea galeriis
3. „Elmar Kits. 1966“ Tartu Kunstimajas, kuraator Peeter Talvistu

Grupinäitus
1. „Kaunitar ja koletis“ Tallinna Kunstihoones, kuraator Tamara Luuk
2. V Artishoki Biennaal teatris NO99, kuraator Evelyn Raudsepp
3. „Kadumisest ja kadumiseks“ Tartu Kunstimuuseumis, kuraator Sten Ojavee
4. „Kõik kirjad on armastuskirjad“ Tallinna Kunstihoones, kuraator Marge Monko

Välisnäitus
1. „Mark Leckey. Containers and Their Drivers“ MoMA PS1s, kuraatorid Peter Eleey ja Stuart Comer
2. „Miervaldis Polis. Illusions as Reality“ Läti kunstimuuseumis, kuraator Daina Auziņa
3. „Julian Rosefeldt. Manifesto“ Hamburger Bahnhofis, kuraatorid Anna-Catharina Gebbers ja Udo Kittelmann
4. „Paint the Revolution: Mexican Modernism, 1910–1950“ Philadelphia kunstimuuseumis, kuraatorid Matthew Affron, Mark A. Castro, Dafne Cruz Porchini ja Renato González Mello

Sündmus

1. Kumu uus nõukogude perioodi püsiekspositsioon „Konfliktid ja kohandumised“ (kuraator Anu Allas)
2. Võimalus töötada Norton ja Nancy Dodge´i kollektsiooni juures New Jerseys (aitäh, SA Archimedes)
3. NU performance festival „CORPORATE OCCULT lets talk about the body baby“, kuraator Maria Arusoo
4. Maria Kapajeva esimese Eesti kunstnikuna Narva kunstiresidentuuris

Teos

1. Edith Karlsoni „Vox populi“ (2016) Tallinna Linnagalerii samanimelisel näitusel
2. Kris Lemsalu „Lahedad käteta tüdrukud“ (2016) Tallinna Kunstihoone näitusel „Kaunitar ja koletis“
3. Sten Saaritsa ja Sven Sosnitski „The Great Wave“ (2013/2015) Kumu sisehoovi näitusel „Terra incognita“
4. Maike ja Iggy Lond Malmborg „99 Words for Void“ Kanuti Gildi Saalis

Publikatsioon

1. „Arhiivid ja allumatus. Visuaalkultuuri muutuvad taktikad Ida-Euroopas“, koostajad Margaret Tali ja Tanel Rander, EKA Kirjastus, 2016
2. Parandamise esteetika tänapäeva Gruusias, koostajad Marika Agu ja Francisco Martinez, Tartu Kunstimuuseum, 2016
3. Elnara Taidre doktoritöö „Mudel, metafoor, mäng. Omamütoloogiline tervikkunstiteos visuaalkunstis 20. sajandi paradigmavahetuse kontekstis“, EKA Kirjastus, 2016
4. „Postwar: Art Between the Pacific and the Atlantic, 1945–1965“, koostajad Okwui Enwezor, Katy Siegel, Ulrich Wilmes, Haus der Kunst, München, 2016

Edith Karlsoni "Vox populi" kunstniku galeriis

Näituse "Kaunitar ja koletis" brošüüri vahelt võib leida postri Kris Lemsalu teosega "Lahedad käteta tüdrukud"

FRANCISCO MARTÍNEZ

Exhibition

1. "Kraam" by Killu Sukmit and Minna Hint. More than an exhibition, Kraam is an artist-run space which opens every Sunday in Polymer to support immigrants with material donations, company and cultural activities.
2. "Who is this I that can say I?” (4-18 June). Artist Nadia Tsulukidze and curator Lali Pertenava organized a collaborative art intervention in the splendid State Silk Museum of Tbilisi.
3. "Light end. Latvian art in the digital age" curated by Helena Demakova; I discovered there some of the artworks gathered for a decade for a yet-to-build Latvian Museum of Contemporary Art.

Event

1. Artishok Biennale (6-15 October, NO99) curated by Evelyn Raudsepp. I found the format very original and useful to make the audience reflect about the nuances of art criticism.
2. Sculpture quadrennial Riga (Sept-Oct) curated by Aigars Bikše (Latvia), Kirke Kangro (Estonia) and Elona Lubyte (Lithuania). These kind of inter-regional collaborations are especially relevant to learn from each other, coin ourselves the concepts that describe local phenomena, and gather enough funding and institutional strength.
3. The live broadcasted performance of Korean gardeners in the Flo Kasearu Museum.

Work of Art

1. "Untitled" work by Group Bouillon.
2. "Untitled" work by Markus Kåhre.
3. "Pidulikud ruumid" by Kristina Norman.
4. "Forces of Iron" by Siim Kuusemäe.

Publication

1. Ott Kagovere, Harles Neljand, Andree Paat, Henri Kutsar, Ronald Pihlapson, Henno Luts, Loore Sundja, Else Lagerspetz, Maria Muuk, Laura Herma, Iida Kaisa Urm. 2015. Period. Tallinn: Estonian Academy of Arts Graphic Design Department.
2. Ieva Astahovska and Inga Lāce (eds.) 2015. Revisiting Footnotes. Footprints of the Recent Past in the Post-Socialist Region. Riga: Latvian Centre for Contemporary Art.
3. Laura Kuusk and Pascale Riou (eds.) 2016. Side-effects. Lyon: Les presses du réel.

V Artishok Biennale at the theatre NO99

Flo Kasearu watering her Korean garden

INDREK GRIGOR, ŠELDA PUĶĪTE AND VALTS MIĶELSONS

Exhibition

Indrek:
“Ülo Sooster. Familiar and Unfamiliar Physics” Tartu Art Museum called to life (in 2014) a promising series of exhibitions titled “Tartu 88”that were meant to be kind of archive research exhibition. There have been better and worse shows in this series and I have not been scarce in criticising them, as I had rather particular and maybe unreasonable expectations for this series. Be it as it is, I must say that at the same time there has been a whole series of exhibitions in the small project space on the third floor of Tartu Art Museum that have not been part of “Tartu 88” project, but do just that what I expected this series to be doing. They gather and present a concentrated amount of material on a narrow first of all art historically interesting topic. The exhibition and publication of Ülo Sooster’s illustrations to the book “Familiar and Unfamiliar Physics” (published in Moscow 1963) recently acquired by the museum, was an excellent example of such an approach. Rather than looking at a wider picture (of underground artists working as illustrators) it traced the story of the particular illustrations and instead of contemplating on the position of the illustrations in Sooster´s artistic heritage, it asked a contemporary physic to comment on the state of art of physics as compared to the beginning of 60-s when the book and illustrations were made. Instead of presenting the collection as surrealistic drawings, it was approached as an utilitarian object, rather than a piece of art, which in a weird way is probably the most adequate approach one can have, but would have been unthinkable (at least in such a depth) in the context of a bigger show.

Šelda:
Europe: Capital. Debt-Territory-Utopia. (02.07.2016 - 06.11.2016) Hamburger Bahnhof - Museum für Gegenwart - Berlin. One of those rare pleasurable cases when you can say: “More is more. Less is bore”. As the catalyzer using Joseph Beuys grand installation “The Capital Space 1970–1977” and using the rich resources of the Berlin museum chains + private collections + creation of both mass and popular culture one could experience a well made “landscape composition” so to speak of the present world and society.
Latvia: LCCA artwork and exhibition reconstruction projects: Valdis Celms, Ieva Alksne “Archeology of Kinetics” exhibition in Riga Art Space (12.11.-11.12.2016) and Juris Boiko “Salt Crystals” exhibition in LNMA (3.12.2016 - 5.02.2017). Linke and solution between the artwork and restoration and exhibition and its reconstruction was performed through exemplary research and elegant visual solutions.
Estonia: Laura Põld solo show “Hundreds of Illusions Charted as Land” in Tartu Art Museum (14.01. - 20.03.2016). Very nice example of gesamtkunstwerk tradition and painterly thinking in the 21st century conditions. And as we know, this young lady broke the painters ice in Köler Prize.

Valts:
Global: Berlin Biennale IX. No apologies for having played computer games throughout my puberty!
Local: Džemma Skulme, Ojārs Ābols, Klīga. Presence. Riga Art Space. Ojārs and Džemma in drag.

Event

Indrek:
I managed to produce an hour long radio show about beef meat - that was one of my bucket list things. The show was broadcasted on the channel Klassikaraadio as part of their summer interview series “Suvila”. Thank’s to Airi Külvet and Markus Toompere for coming to the studio and providing the content.

Šelda:
Estonia: Neeme Külm drilled holes in KUMU.
Latvia: Latvian National Art Museum going underground with golden elevator.
World: Donald Trump Project

Valts:
2nd annual one-day cycle race Tartu-Varnja-Tartu

Work of Art

Indrek:
Peeter Talvistu´s comment on the life work of art historian Voldemar Erm in the radio show Ministry of Art 01.12.2016. Peeter Talvistu answered as a response to my idea of editing the collected writings of Volderam Erm with a so passionate comment on Erm’s heritage (starting with the sole size of it) that it felt like he´s challenging me. As a semiotician (ie. carrying the heritage of Puškin) I can not say no to challenges. So one day, be it in 20 years or more, I will take up the work of putting together Erm’s collected writings.

Šelda:
South African mind blowing music/art project Die Antwoord new album “Mount Ninji and Da Nice Time Kid” (2016).

Valts:
George Michael's Last Christmas

Publication

Indrek: The publication of the year can not be anything else than the digital/smart magazine 30+. Editor Asso Puidet took the magazine over pretty much exactly a year ago, while it was still published by the company Ühinenud Ajalehed, which was in the course of the year acquired by a bigger, and (now even bigger) company Postimees, which initially decided to discontinue 30+. But while it lasted it was pure fun. Next to covers like shave your bikini area and man know you underpants it was building up to become a lightweight counterpart to the newspaper “KesKus”, which is carried by a selection of strong and colorful author columns. Purely smart device app based (ie not even available as an online publication) it was one of the most exclusive commercial media platforms. I always thought it existed only to give a training platform for designers to prepare for the coming of the smart magazine age - and most probably it was so. Illustrated with Taavi Oolberg’s caricatures, my articles - which initially turned out to center on popularizing some core problems of semiotics - where published next to Kristjan Muul’s outrageous art (or rather art world) criticism, that could not have been published nowhere else (if for no other reason, then for the amount of personal insults per article they contained). But considering the miniature and exclusive reader base of the magazine, one can safely claim that Muul´s essays were unfathomable to most of the readers of the magazine, i.e. were probably read by noone.

Šelda:
Jana Kukaine “Daiļās mātes” (“Beautiful mothers”) 2016, Riga: Neputns. This is maybe not the best publication category example but definitely mentionable as important publication for Latvian society. Feminism as an idea, theory, movement etc. is nothing new but apparently new for Latvians as this is the first book which analyses not only different branches of the movement, but also Latvian culture and art through the given angle. One of the most interesting angles of this book is mother topic which has been taken as central point which is also very personal to the author as not only philosopher and art critic, but also mother of two children. At the same time the topic has become also locally trendy so not all done considering this topic is worth mentioning and applauding.

Valts: Flight schedules for 2017

Ülo Sooster. Looduses esineb eri liiki sümmeetriaid. Vaid väga vähesed objektid ühtivad täielikult oma peegeldustega. Paber, tušš, 1963. TKM

Laura Põld "Hundreds of Illusions Charted as Land" at Tartu Art Museum

Teatris NO99 algab täna V Artishoki Biennaal!

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 6 Oct 2016 10:00:00 +0300

V Artishoki Biennaali ajakava

6.−15. oktoobrini 2016 toimub Teater NO99s viies Artishoki Biennaal, kus avatakse kümme päeva järjest igal õhtul uus kunstinäitus.

Biennaal esitab kümnele kunstnikule väljakutse, kuidas teatrisaalis oma teos esitada ja kümnele kirjutajale väljakutse luua igale teosele omapoolne tekstiline vastus.

kunstnikud
EIKE EPLIK, FLO KASEARU, ANDRES LÕO, SVEN PARKER, KRISTEL SAAN, ELIS SAAREVÄLI, STEN SAARITS, SKATKA, TAAVI SUISALU, SIGRID VIIR

kirjutajad
LIISI AIBEL, MARIKA AGU, EERO EPNER, EIK HERMANN, LIISA KALJULA, JAN KAUS, KAARIN KIVIRÄHK, EHA KOMISSAROV, ALVAR LOOG, HANNO SOANS

Artishoki Biennaal on 2008. aastal loodud eksperimentaalne näituseformaat, mis koondab kümmet kunstnikku ja kümmet kirjutajat. Iga kunstnik esitab näitusele ühe uue teose ning kriitikud kirjutavad artikli kõigi esitatud teoste kohta. Kirjutajate tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt vastava kunstniku teosega.

Ajal, mil kunstimuuseumid otsivad elavaid kogemusi ning on vaimustuses tantsust ja teatrist oma valgete seinte vahel, liigub V Artishoki Biennaal vastassuunas ja kutsub kunsti teatrisaali. Biennaal loob Teater NO99 kammersaali sümboolse situatsiooni, kus kohtuvad must teatrikast ja valge galeriikuup – nimetagem seda kunsti-halliks.

Tutvu kõigi V Artishoki Biennaali kunstnike ja kirjutajatega biennaali kodulehel.

Videointervjuusid osalejatega saab vaadata biennaali Vimeo lehel.

Artishoki Biennaal on külastajatele tasuta!

Lisainfo ja kontakt:
Evelyn Raudsepp
V Artishoki Biennaali kuraator
2016@artishokbiennale.org

Selgusid oktoobris Artishoki Biennaalil osalevad kunstnikud ja kirjutajad

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 10 Aug 2016 21:32:00 +0300

6.−15. oktoobrini 2016 toimub Teater NO99s viiendat korda kunstifestival Artishoki Biennaal, kus avatakse igal õhtul uus kunstinäitus ja külastajad saavad kümne päeva jooksul osa kümne kunstniku vastusest teatriruumile, sajast kunstikirjutisest, kümnest kunsti-hallist ja kümnest kunstisündmusest.

Seekordse Artishoki Biennaali kuraator Evelyn Raudsepp esitas kümnele kunstnikule väljakutse esitada oma teoseid teatrisaalis ja kümnele kirjutajale kutse luua igale teosele omapoolne tekstiline vastus. Biennaalil astuvad 6.–15. oktoobrini üles kunstnikud Eike Eplik, Flo Kasearu, Andres Lõo, Sven Parker, Kristel Saan, Elis Saareväli, Sten Saarits, SKATKA (Rainar Aasrand ja Mikk Madisson), Taavi Suisalu ja Sigrid Viir. Iga kunstiteost kirjeldab kümme teksti, mille loovad Liisi Aibel, Marika Agu, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissrov, Alvar Loog ja Hanno Soans.

“Ajal, mil kunstimuuseumid otsivad elavaid kogemusi ning on vaimustuses tantsust ja teatrist oma valgete seinte vahel, liigub Artishoki Biennaal vastassuunas ja kutsub kunsti teatrisaali. V Artishoki Biennaal loob Teater NO99 kammersaali sümboolse situatsiooni, kus kohtuvad must teatrikast ja valge galeriikuup – nimetagem seda kunsti-halliks,” selgitab Raudsepp tänavuse biennaali kontseptsiooni.

Artishoki Biennaal on 2008. aastal loodud eksperimentaalne näituseformaat, toimunud biennaalid: 2008, Tallinna Linnagalerii, kuraatorid Maarin Mürk ja Margus Tamm 2010, Tartu Kunstimaja, kuraator Kati Ilves 2012, EKKM, kuraator Liisa Kaljula 2014, Riia Mūkusala Kunstisalong, kuraatorid Indrek Grigor ja Šelda Puķīte.

Artishoki Biennaal toimub koostöös Teater NO99ga, toetab Eesti Kultuurkapital. Tutvu kõigi V Artishoki Biennaali kunstnike ja kirjutajatega biennaali kodulehel.

Lisainfo ja kontakt:
Evelyn Raudsepp, V Artishoki Biennaali kuraator
2016@artishokbiennale.org
+372 5804 2154
artishokbiennale.org / FB/artishok

Save the date! V Artishoki Biennaal toimub 6.-15. oktoobrini 2016

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 19 May 2016 12:24:00 +0300

6.−15. oktoobrini 2016 toimub järjekorralt viies Artishoki Biennaal, mis ignoreerib hierarhiat kunstiteose ja kunstikirjutise vahel. Eksperimentaalne näituseformaat koondab kümmet kunstnikku ja kümmet kirjutajat. Iga kunstnik esitab näitusele ühe uue teose ning kriitikud kirjutavad artikli kõigi esitatud teoste kohta. Kirjutajate tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt vastava kunstniku teosega.

V Artishoki Biennaal toimub Teater NO99 kammersaalis.

Ajal, mil kunstimuuseumid üle maailma otsivad elavaid kogemusi ning on vaimustuses tantsust oma valgete seinte vahel, liigub Artishoki Biennaal vastassuunas – kutsub kunsti teatrisaali. Kui muuseume ja teatreid ehitatakse ümber ning otsitakse sobivat arhitektuuri uutele kunstivormidele, siis Teater NO99 kammersaal loob biennaalil sümboolse ruumi, kus must teatrikast ja valge galeriikuup kohtuvad – nimetagem seda kunsti-halliks.

Artishoki Biennaal esitab kümnele kunstnikule väljakutse, kuidas teatrisaalis oma teos esitada. Kirjutised astuvad teostega dialoogi ning mõtestavad tekkivaid uusi kohtumisi.

6.−15. oktoobrini toimub igal õhtul, kümme päeva järjest uus avamine – üks kunstiteos, kümme kunstikirjutist; dekaadist saab biennaal.

V Artishoki Biennaali kuraator on Evelyn Raudsepp.

Biennaalil osalevad kunstnikud ja kirjutajad avalikustatakse juulis 2016.

Kontakt
2016@artishokbiennale.org

Rohkem infot
http://artishokbiennale.org/AB16/

Sigaret on sinu perses

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 6 Jan 2016 13:48:00 +0200

Järgnev arvustus, mis käsitleb Suurbritannia paviljoni näitust 2015. aasta Veneetsia biennaalil http://venicebiennale.britishcouncil.org/timeline/2015 oli algselt kirjutatud Sirbi lugejatele mõeldud, ent kuna mina, Gregor Taul, selle kirjutamisega viivitasin, jäi ta tookord avaldamata. Et 7. jaanuaril 2016 avaneb Tallinna Linnagaleriis Edith Karlsoni isikunäitus “Vox populi”, tundus õigustatud selle nüüd avaldamine. Head lugemist!

Foto: Gregor Taul

Sigaret on sinu perses

Sarah Lucas on briti kunstnik, kes õppis 1980ndate lõpus Goldsmithi kunstikolledžis ja sisenes kunstimaailma koos Damien Hirsti, Gary Hume’i, Tracey Emini, Sam Taylor-Woodi, Marc Quinni ja teiste 1960ndate aastate põlvkonna esindajatega, keda edaspidi tuntakse ühisnimetaja Young British Artists (yBa) või Britart järgi ning kelle kujunemisaastad on lahutamatult seotud Tony Blairi juhitud vastuolulise nn Uue Tööpartei ja Cool Britannia “optimistliku” loomemajanduse imidžiga.

Tema leivanumbriks on läbi aastate olnud otsekohesed, sisendusjõulised ja robustsed skulptuurid, kus inimkeha defineerivaid tükke asendavad esemed nagu kurgid, baklažaanid, melonid. Üheks krestomaatiliseks teoseks on “Au Naturel” (1994), kus seina najal lössi vajunud madratsil sümboliseerivad naise ihu kaks melonit ja tuletõrjeämber ning mehe kere kaks apelsini ja igavesti erekteerunud kurk. Ka mitmed hilisemad taiesed toimivad vana hea pardi-jänese efekti järgi: kujutist ühtpidi vaadates näed küülikut, teistpidi silmates lindu. Ükskõik, mis külje pealt Lucase vilju vaadata, ikka näed seksi. Nii lihtsalt on, et teatud esemetel on meie ettekujutuses universaalsed mõjukujud. Sarah kirjeldab näituse kataloogis, kuidas tänavaturult kurki või suvikõrvitsast ostes võib naine kindel olla, et meessoost müüja talle selle peale silma pilgutab.

Kunstniku näitus Suurbritannia paviljonis oli minu jaoks 2015. aasta Veneetsia Biennaali üks kõige elegantsemaid, mitmetahulisemaid, karismaatilisemaid ja samas visuaalselt haaravamaid näituseid. Elegantne, mitmetahuline – sellised suursugused oskussõnad nõuaksid küll argumentatsiooni näol tuge (mida ma lugeja säästmise huvides ei tee), ent see, et Lucase näitus oli atraktiivne ja tekitas publikus samastamistunnet, on fotodeltki ilmne. Meid peaks aga huvitama see, et näituse sünni juures mängisid olulist rolli noored eesti skulptorid Kris Lemsalu ja Edith Karlson.

Küllap ei ole ma ainus, kes on varemgi tõmmanud formaalseid paralleele Lemsalu-Karlsoni ja Lucase loomingu vahele. Esiteks on nad kõik manuaalsed mõtlejad, vanakooli skulptorid, kelle jaoks käed on aju pikenduseks ja vastupidi. Mis puudutab kolme persooni iseloomu, siis Lucas kasutab endast kõneldes vaimurikast terminit “klassikaline pervert” –, mis on tabav määratlus ka Lemsalu ja Karlsoni kohta. See võiks umbes täpselt tähendada kaasasündinud ja sügavale juurdunud erootika- ja irooniameelte intelligentset sünteesi. Kolme autorit seob seegi, et hoolimata jõulisest (nais)küsimusega tegelemisest, ei märka me nende loomingus didaktilist, näpuga näitavat feminismi (mis pole iseenesest halb) ega kiivalt artikuleeritud ideoloogiat (pean silmas kunsti ja kriitilise teooria võtku, mis võtab kokkukeevitamist), vaid nad on tuumakalt poliitilised. Neil on väga veenev valimisplatvorm. (Nüüd ma keevitan). Igal juhul on need mõned alused, mille põhjal võime jälgida igaühe loomingu isesuunas minekut. Tervitan siiralt, et üks Vonneguti“karass” on sedavõrd toredad ja hästi klappivad inimesed kokku viinud.

Muusad – just nii kutsub Lucas oma sõbrannasid, modelle ja vormivõtmise meistreid – töötasid skulptuuride kallal kahe kuu jooksul külg-külje kõrval koos, jäädvustades teineteise alakehasid. Tulemuseks olid ühelt poolt intiimsed ja personaalsed portreed – Yoko (kasutan eesnimesid, nii nagu need esinesid pärisnimedena näitusetööde pealkirjades), Michele’i, Pauline’i, Krisi, Edithi jt muusade sõbrad tundsid kujude modellid näitusel ilmselt juba kaugelt ära ja ehk puhkesid jaburalt tuttavlike pooside peale ka naerma –, keskmise vaataja jaoks aga anonüümsed inimkujud, mille alastust varjasid–täiendasid vaid tagumikku, vagiinasse või nabasse pistetud sigaretid: võiks öelda, et Edithi isikunäituste deviis “Draama on sinu peas” transformeerus siin lipukirjaks “Sigaret on sinu perses” (Don’t look back).

Briti kunstikriitikud on neid sigarete tõlgendatud nii- ja naapidi, kunstnik ise on lakooniliselt kinnitanud, et tegemist ei ole sooviga provotseerida – kuidas saakski šokeeriv olla alasti inimkeha? Šokeerivad on massitapmisesd, pagulaste laibad Vahemere kallastel jms, mida me igapäevaselt meedia vahendusel kogeda võime, ütleb ta. See selleks. Igal juhul viitavad sigaretid suitsetamisele kui vaese mehe mõtte- ja meeleseisundi muutjale, ahvatlevalt ligipääsetavale ilmaavardajale. Samas võib sigaret tappa, olles nõnda seksi vastand või noh, oleva avaldumine vähe teistsugusel kujul. Lõppkokkuvõttes tapab seks ka. All in all levitasid need strateegiliselt paigutatud sigaretid puuga pähe saamise tunnet: äratundmissüngust, eluhellendust, et kuidas ma nüüd siia sattusin?

Kuidas siis? Kas Sarah galerist Sadie osanuks aimata 90ndate alguse Londonis, et linnas, kus toimetas vaevu kümmekond eragaleriid, on neid järgmisel hetkel mitusada ning et tema juhtida on üks kunstimaailma kroonijuveelidest? Kas hilpharakast tudeng Sarah osanuks uneski näha, et tema teoseid müüakse miljoni naela eest? Kas Kris märkas, et ühel päeval New Yorgi kunstirahvas ümber tema telje liikles või kas Edith taibanuks mõned aastad tagasi ette kujutada, et ta Veneetsias tervele maailmale perset näitab? Samas, Jumala eest, ei johtu ega olene see elus olemisest puuga pähe saamise tunne mitte kuulsusest, rikkusest või karjääriedust, vaid argipäevast endast: uskumatust tekitab see, et kirjeldatud olukorras on võimalik endaks jääda, mitte hulluks minna, olla ehe ja siiras, luua ausaid sõprussidemeid, süüa hommikuks mune ja õhtul beseed vaniljekastmes.

Tunnistan, et minu jaoks, kes ma ei ole klassikaline pervert, on pigem ebamugav avaldada artiklit, mille pealkirjas troonib perse ja kus hiljem vilksatavad teised alaks tehtud kehaosad. Ses tõsiasjas, et kõnes avalduvad ‘persed’ tekitavad kirjutajas võõristust, peitubki must (keele)auk, kuhu sisenevad sigaretid, mis skulptorite loomingut orbiidil hoiavad. Kui Sarah oleks luuletaja, siis viljeleks ta lokaalses slängis vänget räppi, munadega riime, kus poeetiliseks generaatoriks oleksid mitte EU– vaid düsfemismid. Millest johtuvalt tarvitseb nentida, et mingil peaaegu et objektiivsel kaalutlusel on ja jääb Lucase kunst infantiilseks, meenutades varateismeliste maailmapilti, milles kõik esemed on üleseksualiseeritud. Edith on pigem vana hing, tema kunstis pole üleerutust. See-eest Krisil on küll Sarah’ga sarnased lood, kuigi infantiilne ei peaks tingimata täehendama negatiivset hinnangut – vastupidi.

Veneetsia–Viljandi, september 2015–jaanuar 2016

ARTISHOKI AASTAKOKKUVÕTTED 2015

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 24 Dec 2015 14:34:00 +0200

Kas te mäletate veel, mis toimus aasta alguses? Charlie Hebdo? Boris Nemtsov? Minu Poola? Lõppeva kunstiaasta võtavad kokku Elnara Taidre, Evelyn Raudsepp, Gregor Taul, Indrek Grigor, Liisa Kaljula, Marika Agu ja Rebeka Põldsam

Reverend Jim soovitab

ELNARA TAIDRE

NÄITUS

1. Aasta jooksul muuseumi ajaloo ja tegevuse eri aspektidele keskendunud väljapanekud Tartu Kunstimuuseumi juubeliaasta sarjast "Tartmus 75!": "Kunsti võit", "Pommitabamus", "Uus algus", "Uus maja"
2. Ingrid Ruudi kureeritud "Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986-1994", Eesti Arhitektuurimuuseum
3. "The Magic of the North", Ateneum
4. Marika Agu kureeritud Kiwa isikunäitus "Autoportree tundmatuna", Tartu Kunstimuuseum

TEOS
1. Pjotr Pavlenski aktsioon - "KGB mantlipärija" ehk FSB hoone ukse süütamine ning sellega kaasnenud ühiskondlik diskussioon
2. Ryoji Ikeda totaalne projekt "supersümmeetria", Kumu kunstimuuseum
3. Jass Kaselaane näitus-installatsioon "Majakas", Linnagalerii

PUBLIKATSIOON
1. "Kunstirevolutsioon 1966", Eesti Kunstimuuseumi raamatusarja "Täiendusi nõukogude aja kunstiloole" paljulubav jätk
2. Lugemiku silmapaistev kirjastustegevus, mh Anu Vahtra, Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja loomingut tutvustavad raamatud
3. Rael Arteli "Plahvatus Pärnus"

SÜNDMUS
1. Kunstnikupalga konkurss ja selle poolt käivitatud diskussioon
2. Eesti kaasaegse kunsti edukas tutvustamine rahvusvahelistel kunstisündmustel - Veneetsia biennaalil (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja kunstimessidel (Temnikova ja Kasela galerii)
3. Traditsiooniliste sündmuste - FoKu ja TAB kasvamine rahvusvahelise tasemega üritusteks
4. Kazimir Malevitši "Musta ruudu" 100. sünnipäev ning kaasnev arutelu, uute uurimuste ja tehniliste uuringute esitamine

EVELYN RAUDSEPP

NÄITUS
(väga elegantse huumoriga kunstiaasta:)
· Flo Kasearu “Ülestõus” Temnikova ja Kasela Galeriis
· Eike Eplik “Mõned neist lindudest lendasid selili” Tallinna Linnagaleriis
· Uku Sepisvart „Koprakunsti Muuseum” Hobusepea galeriis

TEOS
· Sven Parker „Not Yet Titled (Canvases for a Disassembled Shelving Unit)“ “Loading 100%” näituselt
· Adel Abidin “Michael” näitusel “Face to Face” Kiasmas
· Taavi Suisalu helimaal näituselt “Akende lummuses / I am NOT sitting in a room” Draakoni galeriis

SÜNDMUS
· Kunstnikupalk
· näitusest “Kunst valitseb” alanud diskussioon (ja Greta Koppeli artikkel selle katalüsaatorina)
· Kõlakodade kommuniktsiooni ja kajastuse triumf

PUBLIKATSIOON
· “TKUN ORHA PNUL. Värvi oma mõistus üle” Mihkel Kleis, Roomet Jakapi; paranoia publishing
· “Art Workers. Material Conditions and Labour Struggels in Contemporary Art Practice” Toimetajad Minna Henriksson, Erik Krikortz, Airi Triisberg
· “Kiwa. Autoportree tundmatuga” Koostanud Marika Agu, Kiwa

GREGOR TAUL

NÄITUS

1. "Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles" KUMUs (kuraator Ragne Nukk).
2. Sarah Lucas "I Scream Daddio" Veneetsia Bienaali Briti paviljonis (näitusetiimis Kris Lemsalu ja Edith Karlson).
3."Exit" Palais de Tokyos. Pariisi kliimakõnelustega seoses värskendati ja esitleti veenvalt 2008. a Fondation Cartier' poolt toodetud prantsuse filosoofi Paul Virilio ja ameerika kunstnike ja arhitektide Diller Scofidio + Renir ühisel jõul loodud statistilist visuaalset meistriteost, mis vaataja pooleks tunniks ekraani ette naelutab ning järgnevaks pooleks sajandiks karmide numbrite näol haprad tööriistad kaasa annab.

SÜNDMUS
1. EKA sisearhitektuuri osakonna lähedale, kaugele ja sügavale ulatuv õppetegevus (metsa-kõlakojad, näitus Wunderlich Arhitektuurimuuseumis, ajutine klassiruum-installatsioon "Läbipääs" Balti jaama tunnelis, saun rongivagunil jpm). Eeskujulik professuur.
2. Kunstnikupalk. Sadade riigilt palka saavate näitlejate, muusikute, muuseumitöötajate kõrval ei võta viie kunstniku ja kirjaniku loomingu toetamine tükki küljest, ega?
3. Minu jaoks on jätkuvalt sümpaatne kõrgetasemeliste kunstiteaduslike konverentside, avatud loengute ja vestlussarjade toimumine Tallinnas: KUMU sügiskonverents "Jagatud praktikad", KTI avatud loengud ja EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengud.
4. Rael Arteli kureeritud näitus "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest" Tartmusis. Nagu ikka, õnnestub Artelil kuraatorina ühiskonnaga nukuteatrit mängida.

TEOS
1. Andres Noormetsa lavastatud ja kujundatud kadrinoormetsa elektrooniline tekstimusikaal "go neo und romantix" Sadamateatris (muusika Cubus Larvik [Karl Saks, Hendrik Kaljujärv], valguskunstnik Margus Vaigu, kostüümikunstnik Maarja Noormets). Fantastiline kontsert-installatsioon.
2. Aet Aderi ja Andra Aaloe Virserumsi Kunstihoone residentuuriperioodi tulemusel valminud osalustaies, kus noored arhitektid-kunstnikud katsid koos väikelinnas pesitsevate asüülitaotlejatega keskväljakul peolaua, kus kohalikele pakuti hõrgutisi põgenike kodumaalt Ukrainast, Süüriast, Afganistanist, Iraagist ja mujalt. Kevade esimesel soojal päeval kohtusid ühe laua taga mõnusas ja ausas õhkkonnas linna põliasukad ja ümberasustamist ootavad põgenikud, kes muidu eelnevalt teineteisele kaugusest kahtlustavaid pilke heitsid. Mõned päevad hiljem helistas kunstihoone töötajatele Rootsi Rahvusdemokraatide kohalik juht ning avaldas kiitust, et just ja vaid selliste sündmuste näol on võimalik vältida ühiskonna lõhestumist. Väga sümpaatne, leidlik ja inimlik.
3. Kirke Kangro osalusperformance Tartu Kunstimaja näitusel.

PUBLIKATSIOON
1. Andres Kure doktoritöö (artiklite kogumik) „Segilöödud piirid. Hilisnõukogude muutused kunstis, ruumis ja subjektsuses Tallinnas aastatel 1968–1979″, Anu Allase "IV B. Täiendusi nõukogude aja kunstiloole 2. Kunstirevolutsioon 1966" ning Ingrid Ruudi "Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994" olid trükised, mille järele koheselt haarasin.
2. Eero Epneri Olev Subbi elulugu. Kadestusväärne töövõime, ladus ja ilus tekst.
3. TLÜ kirjastuse kunstikultuuriga põrkuvatest publikatsioonidest sattusid lugemislauale järgmised raamatud, mida hindan: linnasemiootika kogumik , Barbara Lange ja Gustav Franki "Sissejuhatus pilditeadusesse", Linda Kaljundi ja Helen Sooväli-Sepping koostatud "Maastik ja mälu".

INDREK GRIGOR

NÄITUS
1. Rael Arteli kuraatoriprojekt "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest". Olenemata meediakärast oli see üks väga hea näitus, mis näitlikustas, miks ja tõestas, et Rael on endiselt üks meie kõvemaid kuraatoreid.
2. "1995" EKKM-is. Kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans. EKKM suudab endiselt üllatada, ühelt poolt kaasneb EKKM-iga kohustuslik retoorika, kuidas on tegemist muuseumi kui institutsiooni äraspidise ümbermõtestamisega, teisalt on selle parimad näitused kanooniliselt museaalsed.
3. "Tartu Sõpruskond ja Ülo Sooster" Kumus, kuraator Liisa Kaljula ning "Karlova kriksadull. Ülo Sooster ja tüdrukud" Tartu Kunstimajas, koostaja Enn Lillemets. Näituste teema, autorid ja käsitletav periood kattusid suures osas, kuid seda silmatorkavamad olid erinevused. Kaljula esitas kanoonilise valiku klassikalistest töödest ning üritas nende loomiskonteksti ümber mõtestada, et Tartu sõpruskonna loomingut seekaudu taasaktualiseerida. Lillemets seevastu vältis kaanonit, ning esitas Sõpruskonda kui läbiuuritud ja kõigile enesestmõistetavalt tuttava kunstnike ringkonna loomingut, mille eksponeerimise puhul tasub ja tuleb panustada teostele, mida seni näidatud ei ole.

TEOS
1. Flo Kasearu "Ülestõus". Kui ma seda videot ja intallatsiooni Riias Survival Kit-il nägin, otsustasin kohe ära, et see saab olema kõigu mu aasta lõpus paratamatult kuhjuvate kokkuvõtete tipus. Flo teoste produktsioonikvaliteet on alati muljetavaldav olnud, seekord saavutas see aga erakordse lummuse, mida ma - tagasivaadates eneselegi üllatusena - Köler Prize`i võiudutöö "Me oleme teel" puhul ei kogenud.
2. Teine kunstnik, kelle kunstiline kvaliteet mind alati jalust rabab, on Lätlane Katrina Neiburga. Ta oli 2015 Veneetsia bienaalil üks Läti paviljoni autoreid, kuid avaldas mulle veelgi suuremat muljet Purvitis Prize`i võitjatest koostatud satelliitnäitusel "Ornamentalism" Arsenale Nordis, kus oli väljas Neiburga 2012. aasta Purvitiz Prize`i võidutöö "Asjade mälu".
3. Marco Laimre "Nurr". Miks see installatisoon mulle korda läks, jääb mind ilmselt veel paariks aastaks vaevama, enne kui välja mõtlen.

PUBLIKATSIOON
1. Jõulude eel suleti Leedus asunud peatoimetusega Baltikumi kunstiilmale pühendunud väljaande Echo Gone Wrong. EGW oli üks meie kunstivälja radikaalsemaid kriitikakanaleid, mille ideoloogiliseks positsiooniks oli kriitilisus kui eesmärk omaette. EGW senise toimetaja Gintarė Matulaitytė sõnul lakkab EGW eksisteerimast ja jääb veel vaid arhiiv, ent ühtlasi andis ta ka lootust, et uus kanal Locomotive Press jätkab sealt, kus EGW katkes.
2. Läti kunstiajakirja Studija peatoimetaja väljavahetamine ja ajakirja taandamine ükskeelseks. Kuivõrd seda ilma läti keelt oskamata enam lugeda ei saa, ei oska muutuse määra ja täpset iseloomu kommenteerida, ent kõrvalt vaadates tundub, et kunstiavalikkus laiemalt on rahul.
3. Lugemik vs Paranoia. Ilmselt ei saa rääkida vastandusest ega isegi rangelt võttes konkurentsist, ent Lugemiku ja Paranoia erakordne produktiivsus kirjastustegevuses jätab pikemas perspektiivis kindlasti jälje meie kunstiraamatute ajalukku. Mõlema väljaandja puhul on tunne, et kirjastatud saamine ise on väärtus omaette, kuivõrd tegemist näib olevat bibliograafilise sündmusega.

SÜNDMUS
1. Y galerii sulgemine Tartu Ülikooli otsuse tõttu müüa maha hoone, kus galerii siiani tegutsenud oli, ning soovimatuse tõttu galeriile uut ruumi võimaldada.
2. Tartu Ülikooli otsus sulgeda maaliosakond mitte seetõttu, et õppekvaliteedile oleks nii tõsiseid puudujääke leitud, mida restruktureerimisega ei oleks saanud lahendada, vaid seetõttu, et seal ei tehta akadeemilises tähenduses teadust. Ma hindan kõrgelt Ülikooli sõltumatust, kuid jätkuv enesesse sulgumine on hirmutav protsess. Senist arengut vaadates ei tundu sugugi võimatu, et tulevikus keelatakse üliõpilastel eksmatrikuleerimise ähvardusel väljaspool Ülikooli toimuvate sündmuste külastamine.
3. Läti Kunstimuuseumi renoveeritud peahoone avamine. Uut püsiekspositsiooni saab küll näha alles kevadel, ent nii nagu Tallinna Kunstihoone üks ajaloolisemaid näituseid on hoone enese taasavamine, nii on ka Läti Kunstimuuseumi tühje saale viie päeva jooksul külastanud 100 000 inimesel potentsiaal ajalukku pääseda.

LIISA KALJULA

NÄITUS
1. „Malle Leis. Kollane suvi“ Tartu Kunstimuuseumis, kuraator Tiiu Talvistu
2. „Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles“ Kumus, kuraator Ragne Nukk
3. „1995“ EKKMis, kuraatorid Andres Härm ja Hanno Soans

Ühtlasi: Jass Kaselaane, Flo Kasearu, Tanja Muravskaja, Uku Sepsivarti, Eike Epliku, Alexei Gordini ja Anna-Stina Treumundi isikunäitused Tallinna galeriides; Jaanus Samma „NSFW. Esimehe lugu“ Eesti paviljoni uutes avarates ruumides, Okwui Enwezori kuraatorinäitus „Kõik maailma tulevikud“ Veneetsia biennaalil ja Norton ja Nancy Dodge`i nonkonformistliku kunsti kollektsioon Zimmerli kunstimuuseumis

TEOS
1. Tarvo Hanno Varres „Leegi vari“ Tartu Kunstimajas
2. Kristina Norman „Tähetund“ Saal biennaalil
3. Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja trupi „Kõnts“ NO99s

Ühtlasi: Irina Nakhova „Roheline paviljon“ Veneetsia Biennaalil ja Katja Novitskova „Aktiveerumise muster (hüppav ämblik, termiidikatedraalide kuhjad, kasvupotentsiaal)“ MoMAs

PUBLIKATSIOON
1. Svetlana Alekšijevitš „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“
2. Piotr Piotrowski „Art and Democracy in Post-communist Europe“
3. Vikerkaare kaksiknumber Läheb poliitiliseks!

Ühtlasi: Lugemiku paksud noorte kunstnike monograafiad, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirja tõlkeartiklid ja mitmesugused Ida-Euroopa kunsti andmebaasid nagu Parallel Chronologies ja post

SÜNDMUS
1. Kumu sügiskonverents „Jagatud praktikad. Kunstiliikide põimumised sotsialistliku Ida-Euroopa kultuuris“
2. Näitus „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ Tartu Kunstimuuseumis kui radikaalsuse lakmuspaber
3. Kunstnikupalk kui suur sümboolne samm edasi: kunstnike töö Eestis on väärtustatud

Ühtlasi: Kureerimise teemaline sümpoosion "Between the discursive and the Immersive" Louisiana kunstimuuseumis Taanis, mille põhisõnum oli, et tänases maailmas ei seisne radikaalsus enam kiiruses ja produktiivsuses, vaid aegluses

Ühtlasi: Piotr Piotrowski, Boris Bernsteini, Inge Tederi, Matti Miliuse, Nadežda Tšernobai lahkumine; trööstitu ja verine kultuuride kokkupõrke aasta Euroopas ning Ida-Euroopa libisemine autoritaarsetesse režiimidesse

MARIKA AGU

Aastal 2015 installeerisin ja deinstalleerisin 5+5 näitust.
Toimetasin ja andsin Tartu Kunstimuuseumi alt välja 2 trükist: näituse “Noorus kui elustiil” kataloog ja Kiwa monograafia “Autoportree tundmatuga”.
Tegin 2 5-tunnist DJ-setti: Tartu Kunstimuuseumi aiapeol ja Võrus, Kilomeeter Skulptuuri nö aftekal.
Külastasin ainult 3 suurnäitust väljaspool Eestit: Tbilisi 2. Triennaal, Istanbuli 14. Biennaal ja Survival K(n)it Riias.

NÄITUS
“1995” EKKMis. Kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans
“Musta ruudu metamorfoosid. Malevitši tõlgendused Eesti kunstis” KUMUs. Kuraator Elnara Taidre
“Kunstirevolutsioon 1966” KUMUs. Kuraator Anu Allas
“Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994” Eesti Arhitektuurimuuseumis. Kuraator Ingrid Ruudi

ISIKUNÄITUS
Uku Sepsivart “Koprakunsti muuseum” Hobusepea galeriis
Marko Mäetamm „Tunne end nagu kodus“ KUMUs. Kuraator Alistair Hicks
Eike Eplik „Mõned neist lindudest lendasid selili“ Tallinna Linnagaleriis
Helena Keskküla ja Art Nõukas “Loogiline laul” EKA galeriis

PUBLIKATSIOON
TKUN ORHA PNUL - Värvi Oma Mõistus Üle. Mihkel Kleis ja Roomet Jakapi. ;paranoia kirjastus. Ma ei ole seda raamatut veel näinud, aga ostsin vildikad juba valmis.

Raamatud mida sel aastal lugesin ja võiks teistelegi soovitada:
V. Sorokin “Suhkrust Kreml”
M. Houellebecq “Kaart ja territoorium”
E. Vila-Matas “Pariisile ei tule iial lõppu”

REBEKA PÕLDSAM

NÄITUS
1. S/N @ ThKitchen
2. DOings & kNOTs @ Tallinna Kunstihoone
3. Hispaania paviljon @ Veneetsia biennaal

TEOS
1. "Carmina Trash"
2. Casey Jane Ellisoni „Touching the Art“
3. Vincent Meesseen „One.Two.Three“ @ Belgia paviljon Veneetsias

PUBLIKATSIOON
1. Verso mixtape 2015
2. Chris Kraus, Lost Property
3. Fiona Duncan, generation anxiety

SÜNDMUS
1. Hilma af Klint Kumus
2. Keskerakonna valimised
3. Suburbia Kopopoli näituste seeria "Vihkamise suvi"

Hämmeldunud ja segaduses, aga õnnelik

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 20 Aug 2015 23:17:00 +0300

Disainist kirjutab Margus Tamm.
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel.

IKEA skandinaavialikult lakoonilise mööbli väljanägemine on pigem heas mõttes iseloomutu, küll aga on ikooniliseks saanud selle mööbli kokkupanemine. Nimelt lükkab IKEA valmisdetailidest mööbli tegemise töö enamasti tarbija kaela, andes omalt poolt kaasa vaid instruktsiooni ja kruvikeeraja. Tarbija elu see lihtsamaks ei tee. Ometi on IKEA maailma populaarseim mööbliturustaja. Järelikult ei tooda IKEA mitte kõige paremini disanitud mööbliesemeid, vaid ta toodab kõige paremini disainitud probleeme. Hoolikalt balansseeritud mööbli-puzzlesid, millede lahendamine on täpselt nii keeruline, et lisaks mööbliesemele omandab kasutaja ka isikliku saavutus-kogemuse.

Õnnestunud disainiks tihti peetakse midagi, mis teeb elu lihtsamaks. Kas ongi nii lihtne?

Praegusaja ettevõtluskultuuris, eriti loomemajanduses on kinnistunud narratiivne retoorika: kõik tootjad on “loojutustajad”, igal tootel on “oma lugu”. Antud sõnadekasutus võib olla juba üleekspluateeritud (vt. nt Stefan Sagmeister: “You are not a storyteller“), kuid selle populaarsusel on põhjus. Nimelt sobib loojutustamine kirjeldama kaasaegset tarbimiskultuuri, kus disaini eesmärgiks, rohkemgi kui probleemilahendamine, on tarbijaelamuse pakkumine. Hea lugu kahtlemata pakub elamust.

Hea lugu on huvitav. Ideaalselt lihtne probleemilahendus ei ole huvitav. “Kangelane tappis lohe, kuna ta oli lohest tugevam,” ei ole huvitav lugu. Disain, “mis teeb oma töö ära”, on ... okei, aga ei enamat.

Nõnda kõneles Sagmeister

Akadeemilise disainiuurimuse fookusesse on viimastel aastatel jõudnud disainifilosoofia, mis läheb kaugemale pelgalt meeldiv ja kasulik olemisest. Kõneldakse näiteks disruptiivsest (segadusttekitav, lõhkuv, segav) disainist. Viimase all peetakse üldiselt silmas disaini ja ühiskondlikku aktivismi ühendavaid algatusi, gerilja-aiandusest sotsiaalkriitiliste infograafikuteni. Tegemist on üldistusjõulisemagi kontseptsiooniga, mis võimaldab kirjeldada disainipraktikaid laiemalt: nii saab väita, et disain ongi olemuselt alati disruptiivne. Isegi kui tegemist lihtsa, probleemilahendusele suunatud disaini-ideoloogiaga, kaasnevad uute lahendustega alati ka uued probleemid. Ka kõige praktilisem uudne disainilahendus tekitab esialgu segadust, nõuab õppimist ja omaksvõtmist.

Reklaamiuuringutes on ilmnenud, et nö keerulisemad reklaamplakatid, mis nõuavad pikemat lahtimõtestamist, tekitavad enamikus vaatajates kestvama ja positiivsema emotsiooni. Disainitud sõnumi vastuvõtjas käivitub tõlgendamise protsess, mida võiks võrrelda naudinguga heast kirjanduslikust tekstist. Reklaami puhul oli tulemus siiski vastuoluline: vaatajad said positiivsema elamuse ja mäletasid reklaami, aga ei mäletanud tingimata, mida reklaamiti. Vähem utilitaarse graafilise disaini puhul ei pruugi sellist probleemi eksisteerida ja vaataja-kasutaja mängulusti arvestades saab tõdeda, et lihtne disainilahendus ei ole parim lahendus.

Veelgi kaugemale minnakse disainiuuringutes, rääkides nö külluslikust tootekogemusest (rich product experience), mis peaks hõlmama laiemat ampluaad emotsioone, kui üksnes positiivseid (vt. nt Steven Fokkinga, Pieter Desmet). Ehk siis, arutelu all on, milliseid uusi produktiivseid võimalusi avab disainis negatiivsete emotsioonide teadlik kasutamine. See võib kõlada kummastavalt, kuid kui minna tagasi loojutustamise-metafoori juurde, siis raskused ja tagasilöögid ongi igasuguse narratiivse konstruktsiooni kesksed käivitajad. Disain, mis pakub rikkalikumat kasutajakogemust, loob kokkuvõttes positiivsema ja sügavama emotsionaalse sideme kasutaja ja disainobjekti vahel.

Kui tundub, et antud mõttekäik jääb liialt abstraktseks, siis vaadatagu alguses olevat IKEA näidet:

“Kangelane püstitas riidekapi, see oli raske, vahepeal juba tundus, et midagi ei tule välja, aga – pikk lugu lühidalt - lõpuks sai ta sellega hakkama. Happy End.”

Kokkuvõttes.

Rääkides kaasajal disainist, peame me rääkima ka kasutajakogemusest. See tähendab, et disaini puhul on fookus asetunud tootmiselt vastuvõtule ning disain ei ole mitte lõpuni viimistletud valmisobjekt, vaid see on narratiivne protsess, kus disaini-tarbijal on aktiivne ja suveräänne osalus. Sellest tulenevalt ei pea disain tingimata püüdlema ainult mugavuse ja lihtsuse poole, kuna ka disaini kasutav inimene pole oma loomult tingimata ainult mugav ja lihtne.

The Art of Storytelling

Veneetsia giid 2015

noreply@blogger.com (Artishok) — Fri, 7 Aug 2015 15:09:00 +0300

Kellel veel (üldse Veneetsias) käimata ning ka neile, kes lähevad juba mitmendat korda. Soovitused linnaosade kaupa. Sisaldab nii kunsti, vaatamisväärstuseid kui ka soovitusi vaimutoidule lisaks ka kehakinnitusteks.
Lühem ingliskeelne survival guide siin (Šoti paviljonilt)

NB järgneva jutu saab ka alla laadia - siit!

Üldiselt
Veneetsia on saar(estik), südalinnas elab pidevalt ca 30 000 inimest, koos maismaaga (Mestre, Marghera) on elanikke ligi 300 000. Turiste käib päeva jooksul läbi kordades rohkem ja see on põhiline tööstusharu, seega ei tasuks pahandada, kui inimesed tänaval ja ühistranspordis ei ole kõige viisakamad, sest mitte kõik neist ei ole ise valinud elu muuseumis. Teenindajad, kelle elu ja sissetulek turistidest sõltub, on üldjuhul väga heatahtlikud, aga reserveeritud.

Kui olla linnas lühidalt ja tahta midagi (Biennaalil) näha, on mõistlik võtta transpordikaart (24-48-72 tundi) ja sõita kaugematesse kohtadesse vaporettoga (saab vähem kitsastel tänavatel jalutada ja äraeksimist nautida, aga rohkem vee peal loksuda ja kiiremini kohale). Pikema aja jaoks (ja kui plaanis tagasi tulla) tasub Piazzale Roma ACTV kontoris teha endale Venezia Unica kaart, mis maksab 50 eur ja millega on kõik piletid oluliselt soodsamad. See eeldab natuke süvenemist ja kodutööd, põhimõtteliselt on see sarnane Tallinna Ühiskaardiga ja selle saamiseks tuleb pisut andmeid jagada.

Vastupidiselt üldiselt levinud arvamusele, siis Veneetsias saab tegelikult väga hästi süüa, lihtsalt need asjad, mis on kindlasti head, on spetsiifilised - kala ja kalatoidud, sh teatud tüüpi pasta ja tapase-tüüpi snäkid cicchetti, samuti tramezzini ehk võileivataskud, kus kahe röstsaia tüüpi saia vahele on palju häid asju topitud; kindlasti tuleks proovida baccala’ mantecatot ehk tursavahtu kas siis leivasnäkil või polentaga - maisipuder - eelroaks; ka jäätisega on õigetes kohtades siin linnas hästi - tasub usaldada oma silma: ohu märgid on erksad värvid ja liiga vedel konsistents, mis viitavad pulbrite ja vee sisaldusele…

Kui istuda kõige esimesse kohta (või ka viiekümneviiendasse) maha, ilma teadmata, kelle oma on koht ja miks just seda kohta usaldada, on suur võimalus pettuda, nagu ka Tallinna vanalinnas. Maha istudes tuleb nagunii olla valmis rohkem maksma, see ei ole karistus, võib pigem käsitleda tipina - inimene kõnnib sinu pärast kaks korda vähemalt õue ja see on juba hinna sees (Itaalias ei ole tipi maksmine nii tavaline, kuigi keegi ei pahanda ka). Võileibu ja kohvi soovitaks igal juhul tarbida baarileti ääres trügides, ja mitte ainult raha pärast.

Veneetsia jook on spritz. Al Aperol (ehk aperoliga) on tavaline, aga vb natuke lääge ja seda saab endale Tallinnas ka teha (prosecco+aperol+mullivesi+apelsiniviil+oliiv). Pigem küsida seda “al Cynar” (tšinaar) - artišokibitteriga, mis annab mõnusalt mõruma maigu. Seda siis aperitiiviks. Lihtsalt prosecco on ka täiesti aktseptaabel jook, see on kohalik (Treviso kandist) ja virgutab hästi.

Biennaali paviljonid ja satelliitnäitused linnas on üldiselt tasuta, Arsenale-Giardini pilet, mis tagab ühe sissepääsu kummalegi alale on 25.- eurot, mõlemal alal on kohvikud ja baarid, seega võib - kui aega on - veeta seal ka terve päeva. Biennaali vaatamiseks soovitaks (näiteks Giardini või Arsenale raamatupoest või biennaali peakotreri raamatupoest San Marco linnaosas) hankida giidi (short guide), milles iga teose ja paviljoni kohta väike lahtikirjutus.

Näitus/paviljon, mida ei ole näinud, aga kuhu sõitmist siiski julgeks soovitada kui aega on - on Armeenia paviljon armeenia kloostri saarel San Lazzaro. Armeenia paviljon võitis biennaali kuldlõvi ja räägib armeenlusest ja diasporaast… ja muidugi peetakse seda preemiat väga poliitiliseks, aga mis seda ei oleks. See näitus on avatud kell 13-17.30 ja sinna tuleb sõita ekstra paadiga. Kuni 18. oktoobrini sõidab tavaline liinilaev nr 20 San Zaccharia/San Marco peatusest kell 13.10, 14.20, 15.10 (tagasi 15.25, 16.45, 17.25). PS saar ise on ka ilus.

Kui kunstist kõrini ja tahaks randa (või augusti lõpus filmifestivali pärast, et staare näha), tuleb sõita Lidole. Sinna sõidavad mitmed paadid, suurtest nr 1 ja 2 (kiirem). Lidol tuleb kõndida laevapeatusest otse (nii et vesi jääb selja taha) risti üle saare ja teisel pool on juba “päris” meri ja päris rand. #surmveneetsias #hotelExcelsior #mostradelcinema

Piazzale Roma / raudteejaam / Cannaregio
Veneetsiasse saabumise võimalustest kaks kolmest suubuvad siin - bussiga (lennujaamadest nt) Piazzale Roma bussijaamas, rongiga Santa Lucia rongijaamas (Ferrovia).

Bussijaamast / Piazzale Romalt saab jala edukalt Dorsoduro ja Santa Marta või ka Santa Croce ja San Polo linnaosadesse. Siin on ka enamiku vaporettode lõpp-peatused ja suur COOP (supermarket). Veneetsia kõige uuem sild - Calatrava sild (suht ebamugav jalakäijatele) läheb raudteejaama poole.
Raudteejaamast läheb sild üle suure kanali Santa Croce / San Polo linnaosadesse. Kui silda ei ületa ja jalutada rahvavooluga kaasa mööda üht peamist tänavat (Strada Nuova), jõuab läbi Cannaregio linnaosa lõpuks välja Rialto piirkonnani San Marcol (või vasakule hoides hoopis haigla ja Arsenaleni). Strada Nuova on üks väheseid suuri-laiu tänavaid Veneetsias, mille ääres on ka palju nö tavalisi toidu- ja olmepoode, sh üks suurem toidupood Conad. Raudteejaamas on ka suur vaporetto-peatus ehk et ühistranspordiga saab sealt ka igas suunas edasi.

Cannaregio linnaosas väga palju Biennaali paviljone ei ole.

Siin oli Islandi paviljon - Christoph Bücheli rajatud Veneetsia esimene mošee, aga see on tänaseks suletud. Kui vastupidiseid uudiseid ei ole (korraldajad pevad selleks läbi murdma väga suurest vastusurvest ja bürokraatia-tõketest, hetkel on asi kohtus), siis võib täna imetleda kinnist kiriku-ust koos kogu itaaliakeelse dokumentatsiooniga, et milles probleem (tegelikult - asi läks poliitiliseks, kuna mai lõpus olid kohalikud valimised ja katoliiklikud jõud - kirik ja mõned kohalikud prouad-härrad - ei pidanud õigeks, et endises kirikuhoones, mis küll 1969 aastast kõike muud - laopinnast spordisaalini - sisaldanud, aga formaalselt ei ole de-sakraliseeritud, sellist hirmsat asja korraldatakse). #pagulaskõne #miksnadsiistulevadmeieõuele

Täiesti subjektiivselt - see võib olla teie biennaalikülastuse üks kõrghetki. Soovitaks selle kohta ka eelnevalt lugeda, aga see, mis meeldis, oli eelkõige see füüsiline külastajakogemus, mis pani seieri võbelema kunstivaataja-küüniku ja võõrale pinnale astuva kultuurituristi eetika vahele, ehk et sisekõne, mille lühiseid võimendasid ruumi pikitud detailid (tegemist oli tõsise ja toimiva mošeega, mida esitleti - ka linnavõimule - kui kunstiprojekti/näitust ehk mittesakraalset ruumi) ja kohalikud elanikud, kes oma religiooni- ja kultuuriteooriaid sealsamas spontaanselt lahkasid. Kuna see oli ajaloolises linnas esimene ja ainus mošee ja kohalik kogukond võttis selle kohe omaks ning hakkas aktiivselt kasutama, oli ametlikuks versiooniks sulgemise põhjusena lisaks liiga suurele külastajate hulgale (ruumis korraga rohkem inimesi kui lubatud) julgeolekurisk.

Multikulti konteksti jätkuks on Cannareggios täiesti olemas ajalooline Geto - tänaseni aktiivne juudi kultuuri keskus sünagoogide ja koššer-restoranidega.

Cannaregios on paviljonidest veel Mauritiuse paviljon, mis on huvitav eelkõige selle poolest, et selle kuraatoriteks on Alfredo Cramerotti ja Olga Jyrgenson. Alfredo oli Eesti paviljoni žüriis ja Olga on Eesti päritolu. Näitus asub palees, mille akendest on ilus vaade suurele kanalile. Šoti paviljon on samas piirkonnas, kuid sinna veel ei ole jõudnud, seega ei oska kommenteerida.

Söögikohtadest-baaridest on Cannareggio kõige tihedam ja parem kanaliäärne Fondamenta Ormesini ja Fondamenta Misericordia. Näiteks baar/restoran Al Timon, või jätkuvalt popp kalarestoran Paradiso perduto. Mõlemas tasub rohkem kui üksi minnes igaks juhuks laud varem kinni panna.

Dorsoduro
Dorsoduro on Veneetsia “ülikoolikampus” ja ühtlasi kõige rahulikum linnaosa eluolu mõttes - siin on piisavalt “tavalist elu” ja kõige vähem turiste (kui päris äärelinnad välja arvata). Ülikoolidest on siin nii Ca’ Foscari, kunstiakadeemia kui UIAV (arhitektuuri- ja kunstide ülikool) põhilised õppehooned. Tänu sellele on siin linna ühed paremad raamatupoed, sealhulgas uue nähtusena Veneetsia “Lugemik” ehk Bruno (augustis puhkavad). Lemmikraamatupood võiks olla La Toletta - neil on ka eraldi kunsti- ja arhitektuuriraamatute osakond.

Ülikoolide lähedus tähendab ka rohkem baare, seega õhtuks tasub igal juhul siia tulla - kõige legendaarsem koht, kus õhtuti seltsielu (ja päeval teistsugune elu) käib, on Campo santa Margherita - siin on kõige legem baar Caffe Rosso - kui juua spritzi, siis vähemalt korra siin, mängureeglid on, et kui istud väljas, siis jood klaasist ja maksad tiba rohkem (aga hinnad on 2,50 vs 3 eurot) või kui baarist joogi võtad, jood topsist ja seisad niisama väljakul. Päevasel või varasemal õhtusel ajal on neil kindlasti ka võileibu. Väljakul on ka täiesti hea pitsarestoran (turistikas, Rosso poole seljaga olles vasakul nurgas), veel mitu baari ja paar täiesti uut söögikohta, üks natuke eksootilisem ja teine hipsterim, mõlemat ok (sh vege). Üks trahter Rossoga samal väljakupoolel on veel Osteria alla Bifora - elegantsem ja suurema söögi-joogivalikuga. Santa Margheritast edasi Rialto poole liikudes (üle silla, väikese väljaku paremale üles ja siis pikka tänavat pidi pisut paremale liikudes) on tore kiirsöögikoht Bigoli - pastat viie eri kastmega, silma all keedetult a la hiinakas, 5.- ports.

Teine tore koht, kus ilusa ilmaga õhtul päikeseloojangut vaadata, on Zattere kaldapealne, seal on üks legendaarne aperetiivikoht Il Chioschetto - siin on vahel ka elava muusikaga kontserdid. Zatterel on ka üks suurem toidupood - Conad (endine Billa), see on San Basilio vaporettopeatuse lähedal Zattere lõpus. Restorane leidub veel Calle lunga S Barnaba pikal tänaval, ka nende puhul võib popimal õhtul hea õnne peale minek tähendada pikemat jalutuskäiku, aga kuna söögikohti on palju, siis üldiselt midagi lõpuks ikka leiab. Kui nälg tahab silmanägemise võtta, siis kuni kella 20-ni on avatud baarid-snäkikohad ka Fondamenta Nani ääres (Zattere ja Accademia vahel). Kõige legem tramezzino koht on Bar alla Toletta - peaaegu et kohustuslik on siin üks (enne)lõunane võileib teha (näiteks teel raudteejaamast jala Accademia regiooni või Eesti paviljoni)…

Biennaal on Dorsoduro linnaosas kohal eelkõige Leedu paviljoni näol, mis asub aiakeses Palazzo Zenobio õuel, FONDAMENTA SOCCORSO, DORSODURO 2596. See paviljon asub Bruno raamatupoega paralleelsel kaldapealsel, mis jääb ka Campo Santa Margherita ja Zattere lähedusse. Ilmselt tasub siin kasutada elektroonilist kaarti, teine variant on minna San Basilio vaporettopeatusest kogu aeg otse “sisemaale” mööda kanaliäärset kuni tekib kanalite täisnurga all ristumiskoht (ehk edasi kuidagi enam ei saa), siis pöörata paremale ja varsti on paremat kätt ka Leedu viit. Leedu on linna sees üks kaugemaid paviljone, kui Giardini-Arsenale poolt vaadata.

Lisaks Leedu paviljonile on Dorsoduros mitu olulist muuseumi, alustades vana kunsti mekast Gallerie dell’Accademia, Peggy Guggenheim Collection ja Punta della Dogana. Neist kolmest võiks hetkel kõige rohkem kaaluda prantsuse kunstikollektsionääri François Pinault muuseumi Punta della Doganas, kus on hetkel väljas Taani paviljoni kunstniku Danh Vo kaaskureeritud näitus Slip of the Tongue - väga maitsekas ja kohati ka väga huvitav, heal tasemel (aga lõpuks natuke tüütu) näitus (Veneetsia on kindlasti paremaid näinud, seega kitsa ajaraami puhul ei ole see vist top 5 soovitus, samas muuseumidest kindlasti top 1).

San Marco
Dorsoduro ühendus üle suure kanali (lisaks vaporettodele ja gondli-traghettole, mis sõidab 2 euro eest risti üle kanali päris mitmest punktist) on Accademia sild (Accademia vaporetto-peatusest). Kohe silla teises otsas on Palazzo Franchetti kus toimub üks satelliitnäitustest Glasstress Gotika. Selle on kureerinud Ermitaaži kuraator Dimitri Ozerkov ja sellest võtab osa ka Kris Lemsalu, pool näitust asub Murano saarel (klaasikeskus).

*Väga Olulisest*
Eesti Paviljon - asub San Samuele väljakul Palazzo Malipieros. Kui teed küsida, siis tasub küsida Palazzo Grassi juurde - see on suur kaasaegse kunsti muuseum (sama mis Punta della Dogana) ja asub meie paviljoni vastas. Siia pääseb lihtsalt ka vaporettoga nr 2, peatuse nimi on San Samuele. Paviljon asub kõrgel teisel korrusel kohe hallis majas (suur viit on ka väljas).

Näitust valvavad Eesti tudengid, seega saab selgitusi emakeeles, aga üldiselt soovitaks alustada vaatamist lugemisest ja keskendumisest ja nö arhiivitoast, kus on seinal Esimehe elu ajajoon ja laual lugemiseks toimikud. Toimikud on ka kataloogis ära trükitud, seega võimalus on teha ka kodutööd. Parem on nendega end kurssi viia selleks, et ülejäänud näitus asetuks konteksti pigem kohe, mitte tagantjärele. Aga samas - iga näitusekogemus on igal juhul individuaalne ja ilma lugu selle detailides teadmata võib impressioon olla võibolla isegi tugevam. Näitusel on fotod, installatsioon, videod ja kindlasti ei tohiks kahe silma vahele jätta looži, mis lõpetuseks natuke hingamis- ja mõtlemisruumi pakub. Ooperi-seoseid aitab lisaks Esimehe loole ja looži aariale võibolla kõvemini kinni sõlmida Othello, Veneetsia mauri meenutamine. Paksemat värvi lisab ehk ka taustateadmine, et legendi järgi elas Palazzo Malipieros omal ajal Casanova. Need on aga isiklikud seosed, seega kui need asjasse ei tundu puutuvat, unustage ära, kunstnik neid kohustuslikuna välja ei paku. Fenice ooperimaja ei ole igal juhul paviljonist ka väga kaugel, seega päris ooperi vaatamiseks külastage nende kodulehte.

Teine oluline paviljon meie regioonis on Küpros - asub Eestiga samas palees, teisel pool sisehoovis (Eesti paviljonist väljudes pöörata paremale, paremale ja kohe veelkord paremale). Siin ruumides oli pikalt ka Eesti paviljon (2003-11 ehk John Smith, Mark Raidpere, Marko Mäetamm, Kristina Norman, Liina Siib). Küprost esindab nende hetkel kõige kuumem kaasaegse kunsti nimi Christodoulos Panayotou (osales 2011 ka Kumu fotokuu näitusel Beyond). Võtke gramm aega ja laske endale seletada või võtke infobuklett ja süvenege - Jaanusest hoopis erineva stiiliga, väga huvitav kohaspetsiifiliste viidetega näitus. Küprose näituse kataloog "Two Days After Forever. A Reader on the Choreography of Time" tundub ka ajakohane.

Turismimeka epitsentris San Marco väljakul Marciana raamatukogus on samuti biennaali üks huvitavatest rahvuspaviljonidest, mida siis, kui aega on, tasuks kindlasti ka külastada - Uus Meremaa. See asub esiteks päris olulises ajaloolises interjööris ja tegeleb ka täiesti aktuaalsete teemadega - ehk post-Snowden maailma küsimustega. Kunstnik Simon Denny on küllalt oluline nimi kunstimaailmas, seega on igal juhul põhjust näitus oma silmaga üle vaadata. Projekti osa on ka Marco Polo lennujaama saabumisterminali ja pagasilintide tsoon, seega sedakaudu Veneetsiasse sõites tasub silmad lahti hoida ja pool paviljonist on nähtud.

San Marco linnaosa tervikuna on Veneetsia südalinn ja kui meie paviljonide “nurk” välja arvata, siis kindlasti on see kõige turistlikum piirkond. Sööma siia ei tuleks, aga kohvi on enamasti igal pool hea ja jäätist leiab ka, samuti on siin ilmselt linna kõige fancymad pasticceriad (kondiitrid).

Castello
Castello linnaosas asuvad nii Giardini della Biennale kui Arsenale ehk biennaali põhikohad. Väliste paviljonide osas siin soovitusi polegi, biennaali on siin rohkem kui vaadata jaksab.

Alustaks ikka Giardinist. Kuraatorinäitus on siin - Itaalia paviljoni nimelises näitusemajas - just tervikuna kompaktsem ja annab kogu biennaalile parima võimaliku võtme. Kuraator Okwui Enwezor annab näituse lugemiseks kolm filtrit: Garden of Disorder, Liveness: On Epic Duration ja Reading Capital. Näitustest võiks Giardini noodivõtmeks võtta esimeses ruumis (ja rahvusvahelises kontekstis esimest korda nii keskselt) eksponeeritud Itaalia kunstnik Fabio Mauri tööd (fašismi-natsismi-trauma kriitiline lugemine, pagulaste-põgenike teema, “the end”), eriti koosmõjus ühe Kuldlõvi-võitja, Adrian Piperiga (“Everything will be taken away”)… Kapital ja selle uued lugemised ning performatiivsus-kohalolu on samuti Giardini näituse võtmeks. Soe soovitus lühigiidi abil eksponeeritud töödele rohkem ligi saada kehtib nii siin kui Arsenales, aga teoste koosmõju on Itaalia paviljonis minu arvates väga hästi “orkestreeritud”. Kindlasti peatuks Arena lava ääres pikemalt või korduvalt, kui vähegi natuke aega on.

Giardini rahvuspaviljonid. Paviljone on palju, kui on aega, siis õige kunstiturist vaatab kõiki, kui aega on vähem, siis sellest valikust saab piisavalt mitmekesise pildi:
1. USA - Joan Jonas on kahtlemata legend
2. Soome paviljon - sest see on Soome
3. Poola (Giardini "tagaotsas" - üle väikese kanali) - Halka/Haiti - Poola rahvusliku ooperi lavastamine Haitil, Poola sõdurite järeltulijate külas, kolonialismi-vabadusvõitluse-enesmääramise absurditeater.
4. Belgia - Vincent Meessen & guests
5. Šveitsi paviljon - Pamela Rosenkrantz
6. Taani - Danh Vo
7. Põhjamaad - Norra - helikunst
8. Holland - Herman de Vries
9. Saksamaa - Olaf Nicolai, Hito Steyerl, Tobias Zielony, Jasmina Metwaly, Philip Ritzk
10 Suurbritannia - Sarah Lucas (tööde teostamisel osales ka Kris Lemsalu)
11. Rumeenia - Adrian Ghenie maalid
12. Austria - paviljoni arhitektuuri nihutav projekt
13. Kreeka - sest see on Kreeka

... see on Giardini pingerida, mis ei vasta päriselt geograafiale,… mis võtab NATUKE liiga palju aega, et päriselt kõike jõuda - nt Poola videot peab natuke aega vaatama, samuti Saksamaad, kui mingit muljet tahta saada. Ei raiskaks aega Venemaaga, näitus on erakordselt nõrk (kuigi mastaapne), aga samas - võibolla peaks, just sellepärast, et see on Venemaa…

...

igal juhul edasi - Arsenale.
Siin ei olegi muud varianti, kui vaadata alustuseks ära Enwezori peanäituse teine osa, mille siduvaks motiiviks on sõna jõud ja kõik see maailma segadus ja korralagedus täna, noodivõtmeks Bruce Nauman ja Adel Abessamed. Siin on ka palju videokunsti, nii et kui põhjalikult vaadata, võtab aega, läbijooksu arvestaks enam-vähem tunniga, kui videoid vaatama ei jää… Aga vaataks kindlasti Steve McQueeni, Theaster Gatesi (NB seal peab kindlasti pilt olema, vahepeal see nt ei töötanud), Sonja Boyce’i ja Chantal Akermani videoid ja süveneks korra Harun Farocki arhiivi.
2. Arsenale lõpus algavad järjest rahvuspaviljonid (Arhitektuuribiennaali ajal on siin ka Eesti paviljon, tavaliselt seal, kus praegu on Kosovo, Albaania jt).

Rootsit esindab seekord Lina Selander, paviljoni on pannud kokku Moderna Museet.
Kosovo projekti taga on Flaka Haliti, kuraator Nicolaus Schaffhausen, Viini Kunstihoone peakuraator.

* Läti paviljoni jõudmiseks tuleb lõpuks Iiri paviljonist õue minna ja siis ta seal kohe järgmise nurga peal ta ongi. Varuge sinna gramm energiat, tore paviljon on, kui olete enne Sipelgapesa dokki näinud, kõnetab võibolla veel rohkem.... Mehed ja nende garaažid on teemaks, multimeedia-sektsioonkapi-intarsia vormiks.

.. Peale Lätit tuleb jälle natuke õues kõndida ja nüüd tuleks ka kella vaadata - kas on veel aega ja kui palju, sest paremat kätt lõppu jäävad Itaalia, Hiina ja mõned peanäituse installatsioonid, aga see on massiivne... ja praeguseks on mulje selletagi põhimõtteliselt käes.

... kui aega on kõvasti ja eriti huvitab, võib Arsenale lõpust minna veel üle vee (aga kontrollige kindlasti laeva-aegu), sadama-tüüpi olukorras teisel pool vett on Läti eesistumise näitus Ornamentalism, mille on kureerinud kuulus Vene kuraator Viktor Misiano ja mis koondab nende kunstipreemia Purvitis Prize võitjaid.

PS tagasi linnas, suure vee ääres Giardini ja Arsenale vahel kaldapealsel (seal, kus toimusid ka Eesti esimese paviljoni performance’id 1997) Riva di Sette Martiri on Ukraina paviljon HOPE.
Castello söögikohtade osas - neid on. Giardini ja Arsenale oma võileivakohvikute kõrval võib usaldada Via Garibaldil ühte päris korralikku restorani Il Nuovo Galeon (aga kui ma Tripadvisorit loen, siis peab siin vist olema “kohaliku õnne” - et alati väga ei vea ja ei pruugi olla liiga odav). Kindlasti ei soovita süüa tänava alguses “mittekohalikes” pizza- ja muidu-kohtades, usalduskrediit tõuseb, mida tänava lõpupoole (Giardinisse suubuva Garibaldi monumendiga väljaku lähedus ja sealt edasi).

Tripadvisori abil leiab vähe pidulikumaks õhtusöögiks veel sellise koha nagu Osteria Oliva Nera. See on ausalt turistidele suunatud, aga tõesti väga hea köögiga koht Arsenale ja San Marco vahepeal, kuhu julgeks inimesi teist kordagi viia, kui tähistamiseks põhjust.

San Polo, Santa Croce
Tore linnajagu kus seekord eriti näitusi ei ole, kui välja arvata Fondazione Prada näitus Portable Classic, Ca’ Pesaro (Cy Twombly), Palazzo Fortuny, Scuola Grande di San Rocco (Tintoretto), Basilica dei Frari (Tizian)… Söögikohtadest: La Zucca - toredas kohas, hea toit. Natuke fancym Antiche Carampane - investeering, aga väga hea kala (kohalikud kurdavad, et kallis, et varem oli parem ja polnud turiste… - ehk klassika)… Aga võiks otsida Tripadvisorist abi igal juhul, ta üldiselt ei valeta. Rialto turg on Veneetsia põhiline, selle ääres on õhtuti ka päris hea melu - baarid jne, ja seal on ilmselt ka vähem-turistikaid restorane kui need, mis esmapilgul silma jäävad.
Jäätisekohtadest legendaarseim on samuti San Polo linnaosas - Alaska.
Aamen.

Aga pilte ka:

Läti näitus Ornamentalism

Mauritiuse paviljon

Luca Monterastelli Itaalia paviljonis

Teadagikes

Hans Haacke Giardini peanäitusel

Islandi paviljon

Jeremy Deller Giardini peanäitusel

Keskpäevane ummik

Küprose paviljon

Veneetsia seinu

Eesti paviljon öösel

Dora Garcia performance Arsenale põhinäitusel

Campo Santa Margherita päeval

Arsenale

Arena ala Giardini peanäitusel

Accademia

Saksa paviljon

Teadagimis

Poola paviljon

Uus-Meremaa paviljon

Vaade näituselt Punta della Doganast (Elmgreen & Dragset)

Vanessa Beecroft Itaalia paviljonis

Šveitsi paviljon

Zattere ja sulnis rahu

Õudsed lood

noreply@blogger.com (Artishok) — Tue, 16 Jun 2015 17:25:00 +0300

Raymond Pettiboni ja Marko Mäetamme ekspositsioonist Kumu kunstimuuseumis kirjutab Margus Tamm.
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel.

“Sa kuula nüüd, kulla poiss. Vanasti oli nii. Kui naisel oma mees oli paha mees. Mida see vaene naine siis pidi tegema? Siis eidanud muu. kui et tuli mehest lahti saada. Siis oli naistel üks tark nõu abiks. Et kui olid kahekesi mehega kodus, siis naine palunud ühtäkki meest vaadata, et mis see tuli plita all teeb. Et ei põle teine hästi, ajab justkui vingu sisse. Ja kui siis see mees kummardas plita juurde tuld kohendama, siis naine kähku virutanud talle selja tagant puuhaluga pähe. Kopsti ja kutu.”

Vanavanaema Maali Marie Gürenbergi tarkuseterad.

Kumu, 28. mai 2015. Tegemist on sündmusega. Nimelt, mõne aasta eest õnnestus eesti kunstiteadlastel tuvastada ühe maailma top saja hulka kuuluva kunstniku verest 50% ulatuses eesti geene. Nüüdseks on riikide, pankade ja muuseumite vaheline logistika vilja kandnud ja kadunud poeg (täpsemalt, tütrepoeg), kel nimeks Pettibon, tagasi koju toodud. Vähe sellest, koos Pettiboniga astub Kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel üles üks tuntumaid põliseesti kunstnikke, Marko Mäetamm.

Kuigi eelteavitus kõneleb näitusest nimega “Kodus ja võõrsil”, on tegu siiski kahe täiesti iseseisva ekspositsiooniga. Ka ruumiliselt on kunstnikud löödud kahte lehte lahku, üks vasemale, teine paremale. Kindlasti on Mäetamme ja Pettiboni formaalse paaripaneku taga suuremad strateegilised eesmärgid, aga sisuliselt on tegu eraldi ühikutega. Paberil kõlab mõlema kunstniku looming sarnasena – koomiksliaadne, popimõjuline, teksti ja pilti koos kasutav jne, aga olles käinud mõlemal näitusel, tuleb nentida, et hingesugulastega tegemist pole. Üks ei eelda ega täienda olulisel määral teist. Tegu on niisiis mõistuseabieluga, aga mis siis ikka, võib ju võtta ka nii, et vaataja saab ühe näituse asemel kaks. Võibolla ainult see, et meedias kipub ilmakuulsa väliskülalise saabumist ümbritsev elevus varjutama asjaolu, et sealsamas kõrval on näha Marko Mäetamme üht kõige tihedamat ja suurejoonelisemat, viimase kümnendi loomingut kokkuvõtvat ekspositsiooni.

Helter

Marko Mäetamm alustas 1990ndate hakul biitkultuuri vaimust kantud värvirõõmsa graafikaga: The Beatles, The Jesus, vabaarmastus, lilled ja liblikad. Millenniumivahetuse järel aga toimus tema loomingus pööre. Lillelaps Mäetamm ühtäkki enam muud ei teinudki, kui plaanis, joonistas ja meisterdas seadeldisi, milledega sajal eriti võikal moel surma saata oma kõige lähedasemaid kaaskondlasi, neid kõige nõrgemaid, usaldavamaid ja armastavamaid. Mäetammest oli saanud Manson. Ta vaatas oma lapsi, ja tema pilgus oli surm. Ta vaatas oma naist, ja tema pilgus oli surm. Aga mitte kauaks. Kas oli süda liiga hell või ei käinud jõud üle. Igatahes, praeguseks on orgastilised vabaduse- ja vägivallafantaasiad Mäetamme loomingus suuresti asendunud pildikestega olmenääklemistest. Lärmavad lapsed, väike palk, karvaste jalgadega naine. See on tavaline, madala intensiivsusega koduvägivald. Stseenid argipäevast, kus teineteisel süüakse hinge seest, mäludes seda aeglaselt, entusiasmitu kohusetundega, nagu peedisalatit.

Mõistmaks, miks Marko Mäetamme looming ja kunstnikupositsioon seejuures nii sümpaatselt mõjuvad, tuleks neid vaadelda kaasaegse pihtimuskulturi (confessional culture) kontekstis. Pihiinstitutsioon teadupoolest on vägagi pikkade traditsioonidega. Sajandeid on see toiminud kui üks olulisemaid instantse, kinnitamaks ja hoidmaks üksikisiku ja ühiskonna vahelist sidet. Kaasaegset (demokraatlikku, post-freudistlikku, hüpermedialiseeritud) pihtimuskultuuri on kirjeldatud eelkõige läbi akseleratsiooni. See on avameelsete autobiograafiate, vuajeristlik-ekshibitsionistliku seltskonnaajakirjanduse ja enesealandusel põhinevate reality-showde kultuur. Patriarhaalne pihisaladuse hoidja on asendunud piiramatu publikuga, enam kui kunagi varem, kehtib nõue kõik üles tunnistada: ükski patt pole liiga väike, pattude puudumine ei ole vabandus, kui ei ole tegusid, on mõtted, kui ei ole mõtteid, siis tuleb välja mõelda. Antud kontekstis käitub Marko Mäetamm märkimisväärselt eeskujulikult: ükski nääklus pole liiga väiklane või ükski fantaasia liiga jube - kõik laotatakse publiku ette laiali. Selle jõleduse keskel võib vaataja olla kindel, et autori näol on tegemist meeldiva inimesega, kes ei tee kärbselegi liiga. Bon, très bon!

Skelter

Väljarändaja poja, Raymond Pettiboni kunstnikukskujunemisel mängis suunavat rolli vanem vend Greg “Black Flag” Ginn. Venna jälgedes sukeldus Pettibon Ameerika hardcore ja vastukultuuri põrandaalusesse maailma, iseõppinud taidurina joonistas plaadiümbriseid ja faliereid, kuni kõikvõimas artworld ta avastas ja oma panteonile naelutas.

Tausta ja mainet arvestades on Pettiboni väljendusviis tegelikult isegi üllatavalt viisakas.

Ta ei ähvarda ega ürita otseselt šokeerida. Tekstis obstsöönsusi ei kasuta. Otsest vägivald kujutab pigem harva. Jah, tal on ilmselge tõmme antikangelaste poole, mis väljendub kümnetes Charles Mansoni, samuti ka näiteks Jossif Stalini portreedes. Aga veelgi rohkem näivad teda paeluvat pesapallurid, Supermänid, lainesurfarid ja auruvedurid.

Ometi on kogu Petttiboni loomingus midagi sügavalt kurjakuulutavat. Asi on selles, et pildid ja tekstid ei lähe kokku. Korduvate motiividega teosed ei rühmitu kulgevateks jutustusteks, isegi grafomaansuseni küündiv produktiivsus ei lisa selgust. Iga töö on justkui vihje mingile pikemale loole - loole, mida aga mitte kunagi välja ei räägita. Aga millised on lood, mida ei räägita? Jah, me teame. Need on need kõige hirmsamad lood.

Pihtimuskultuur, nagu öeldud, tugevdab ja taastoodab ühiskondlikke sidemeid. Kriitilisemast vaatepunktist on tegu võimu ja kontrolli instrumendiga. Ülestunnistamise akt ei vabasta, vaid sunnib ülestunnistajat seda akti aina uuesti ja aina intensiivsemalt läbi tegema. Tsüklisse sattunud pihtija hakkab tegutsema selliselt, et tal oleks, mida üles tunnistada, eneseotsingute asemel tegelikult allutab end võimu kehtestatud reeglitele. Sestap räägitakse kaasajal ka mitte-pihtimuskultuurist. Keeldumine end ja oma eraelu avada on käsitletav poliitlise aktina, võimule vastandumisena. Et vaikimine on samane kuriteoga, illustreerib vast kõige ilmekamalt lause, mida Ameerika filmis tüüpiline politseinik ütleb tüüpilisele kurjategijale: “You have the right to remain silent.”

Pettibon, pahapoiss, vaikib. Vaadates Pettiboni pilte pesapalluritest, tekitab paratamatult õudusjudinaid aimdus sellest, kui kohutavad, kui põhjatut kurjust täis on need pildid, mida Pettibon mitte kunagi üles ei joonista. Pas bon, pas bon du tout!

M.M.

R.P.

Artur Lääts - "Punane planeet" soundtrack

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 25 Feb 2015 13:57:00 +0200

Veebruarikuu teiseks ja viimaseks postituseks on Marta Stratskase näituse "Punane planeet" helikujundus, mille autoriks on Artur Lääts.

Artur Lääts on vabakutseline muusik, kes elab ja töötab Tallinnas. DJ-na on ta esinenud aastast 2008 erinevates kohtades, nagu näiteks Leedu, Läti, Inglismaa, Poola ning loomulikult Eesti. Oma esimesed lood avaldas ta 2010. aastal artistinimega Glitchfxxx plaadifirma Contrast-r (Belgia) alt. Samuti plaadifirmade Electrax music ja Gynoid Audio (Austraalia) alt.

Muuhulgas on ta seotud ka plaadifirmadega nagu näiteks Plastiq, Naked Lunch, Afrotek Records, Translucent, Ex-tracted records ja Darknet. Artur Läätse muusikat on mänginud ning oma mixides kasutanud ka sellised nimed nagu Joris Voorn, Thomas Hessler jpt. Artur on olnud seotud ka erinevate kunstiprojektidega, nt heliinstallatsioon Ats Parve näitusel Draakoni galeriis "Fixing the Silence" ning heliinstallatsioon Marta Stratskase näitusel "About Rooms" Vaal galeriis.

Artur Lääts soundtrackist:

"Nende konkreetsete lugude puhul lähtusin selle näituse töödest. Näitusel oli siis valdavaks kujundiks sõdurid ning näitust võttis kokku punane planeet-mida võib erinevat moodi tõlgendada. Jälgisin maalide valmimis protsessi ja tegelikult lugusid tegin samas ruumis kus Marta neid maale maalis. Arutasime koos maale ja muusikat üheaegselt..."

Mārtiņš Eņģelis a.k.a VADi - Building Noise Mixtape

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 4 Feb 2015 15:27:00 +0200

Sellekordseks heliinstallatsiooniks on 2013. aastal Tartus UIT festivali raames kuulajateni jõudnud
Mārtiņš Eņģelis a.k.a VADi - Building Noise Mixtape. VADi näol on tegu elektroakustiliste, ambienti ja eksperimentaal rütmide projektiga, mille taga on Mārtiņš Eņģelis Riiast, Lätist.

Pressitekst:

"Lätist pärit Kunstnik Mārtiņš Eņģelis ühendab interaktiivse heliinstallatsiooniga "Building Noise" oma kaks suurt kirge - füüsilise teatri ja helikunsti.

"Building Noise" on ühteaegu heliteos, mis kasutab eelnevalt linnakeskkonnas lindistatud sämpleid ja käegakatsutav füüsiline installatsioonteos, mille interaktiivne loomus annab vaatajale võimaluse nautida pärast helietedust loodud süsteemi omal käel.

Martins Engelis (1988) on Läti päritolu kunsntik ja kultuurikriitik, kes alustas linna-ja orienteeriumismängude ning alternatiivsete tuuride korraldamist 2008.aastal.

Kevadel 2012. loodud VADi projekt on Engelise esimene heliga tegelev teos.

VADi missiooniks on lasta inimestel siseneda teistsugusesse maailma, olles juhidunud eelkõige helist, unustades kõik füüsilised jõud kasvõi hetkeks."

Mārtiņš Eņģelis:

"Building Noise mixtape (2013) is a compilation of, at the time, previously released and unreleased VADi musical material and some extracts specially constructed as sound accompaniment for sessions of poetry readings back in the day. The mixtape was specially built as a soundtrack for the performance, it's nature was strongly subordinated to the dramaturgy of "Builing Noise", hence this shape of outcome not any other. Musical cloth of the whole is knitted from live recorded instrument tunes, electro acoustic pieces (e.g. analogue synthisizer), digital acoustic effects (such as rendering images as sound files on computer), many sorts of vocals, field recordings etc. and was firstly inspired by musique concrete movement."

https://www.facebook.com/VADi.music

https://vadi.bandcamp.com

https://soundcloud.com/vadimusic

Kunsti, kunsti kõigile...ptüi, JÄÄTIST, jäätist kõigile!

noreply@blogger.com (Artishok) — Mon, 26 Jan 2015 19:23:00 +0200

Tere Artishoki lugejad,

asi oli tegelikult väga lihtne - Maarin Mürk maitses pop-up JÄÄTISEKOHVIKU "Jäätis" erinevat toodangut ja see maitses väga! Siis tekkis mõte, et võiks uurida, kuidas ja miks see kõik toimib - ning nii saatiski uuriv ajakirjandus Artishoki näol hulga küsimusi kunstnikele Sigrid Viirile ja Kristiina Hansenile, kes seda jäätist valmistavad ja voila, siin see intervjuu ongi + ahvatlevad pildid ka juures.
Kas nüüd on Artishok elustiili-, kokanduse- ja trendiblogi? Võib-olla! Kahjuks peab tunnistama, et tegemist ei ole kinnimakstud postitusega, aga reklaam on see kindlasti! Leidke neid FBst: https://www.facebook.com/pages/pop-up-J%C3%84%C3%84TISEKOHVIK-J%C3%A4%C3%A4tis/497583037042339?fref=ts

- Kuidas teie organiseeritud jäätisetegu alguse sai?

Kõigepealt, kunagi ammu, oli selline intsident, et Juku tegi Vabriku tänava köögis kardemonisaiu. Juhuslikult sattus Sigrid, kellele väga maitsevad Juku tehtud kardemonisaiad, sealt mööda kõndima. Lõhnast lummatuna ja lootuses mõned saiad saada, loopis Sigrid lumepalle akna pihta. Juku oli lahke ja viskas Sigridile aknast mõned kardemonisaiad. Sellest kuuldes tekkis Kristiinal idee, et võiks järgmistel Kalamaja päevadel midagi teise korruse akna kaudu müüa. Mõni aeg hiljem kinkis Juku Kristiinale sünnipäevaks jäätisemasina ja siis sai selgeks, et see miski, mida aknast müüa, on jäätis. Teiselt korruselt korviga jäätise müük tundus lahe ühekordne aktsioon, aga kuna seda oli mõnus teha ja see osutus popiks ehk tundus inimestele maitsvat, siis otsustasime jäätise sortidega edasi eksperimenteerida. Nii see kõik algaski täiesti juhuslikult, ootamatult, planeerimatult ja õnnelikult.

- Teil on väga huvitavad maitse-kombinatsioonid. Kuidas ühe maitse väljatöötamine käib? Mis teie enda lemmikud on?

Mulle (S) maitseb matcha-tee jäätis ja hapukoorene jäätise põhi. Mina olen pigem selline, et üks maitse pluss miskit võiks veel olla. Kui on matcha-tee jäätis, siis pisike moositörts peaks ju ka olema või siis rabarberijäätise peal krõbe leivapuru. Mulle meeldib maitsekombodele lisaks ka tekstiline isuäratav kokkukõla nagu kollase ploomimoosi törtsuga või siis karamelliste kreekapähklitega. Kõlab kuidagi isuäratavalt. Krõbisev koos jäätisega, erinevad tekstuurid ja teineteist täiendavad maitsed on mulle meelepärased. Vastandid täiustavad teineteist. Samas meeldib mulle nuputada ka selliseid natuke teistsuguseid maitseid, mida poes naljalt ei kohta ja nendega eksperimenteerida. Nagu pihlakajäätis või siis seesamijäätis, mis on lisaks maitsele ka super ilusat imelikku värvi (jäätise kohata). Maitse kombod tekivadki nii, et istume Kristiinaga köögilaua taga ja mõtleme, mida oleks endal huvitav proovida, vahel arvestame ka sellega, kuhu jäätist parasjagu müüma läheme või oleme netiavarustes mõne huvitava retsepti otsa komistanud ja ei saa mitte proovimata jätta, kuidas see maitseb. Kombineerime konteksti ja maitseid.

Mulle (K) meeldivad ka teistsugused maitsed ja kombinatsioonid, kuid ma olen rohkem selline puhta maitse austaja. Mulle tundub, et kui liiga palju mingeid väga omapäraseid ja õrnu maitseid teistega segamini ajada, siis kaob see vaevutuntava maitse võlu ära. Me peame päris palju kompromisse tegema omavahel, aga see ongi hea, tulemus tuleb huvitavam.

- Tänapäeval on väga oluline, millest toidud koosnevad. Te ei ole kasutanud kõlavaid epiteete nagu "laktoosivaba", "rasvavaba" "öko", "käsitöö" jne. Kui palju te pidite end viima kurssi mingite toidutehnoloogiliste nüanssidega ja kas te püüate (nt tulevikus) pakkuda ka midagi muud kui lihtsat kodu-tehtud jäätist?

“Käsitsi valmistatud” ehk “käsitöö” on meil aegade algusest kasutuses. Tänaseks on olemas ka veganitele ja laktoositalumatutele šokolaadijäätis maapähklivõiga ja kui keegi avaldab soovi, siis saab alati tellida seda, mida hing ihkab ja tervis lubab. Oleme paidlikud ja vastutulelikud. Samuti oleme jäätistes enamasti kasutanud Kristiina tädi peetavate kodukanade mune, kuid me ei reklaami seda välja, sest mõnikord ei ole kodumune saadaval ja tuleb ikkagi kiiresti lähimasse poodi joosta, et tellimus täita.

- Kas jäätist on koos teistmoodi teha kui kunsti / näituseid? Lihtsam / raskem?

Teistmoodi küll, sest eesmärk on hoopis muu või siis suhtumine ses mõttes, et jäätisetegu on ikkagi pigem hobi ja kunst töö/elukutse. Hobi on tegutsedes kindlasti 100% pühendumist, aga saab kuidagi kergemalt, vähema vastutustunde ja kaugema eesmärgita võtta. Samas ilmnevad sarnased jooned, sest asju teed sa ikka nii nagu oled harjunud tegema.
Raskusi esialgu ilmnenud pole, mõnus on ja toormaterjali kulu saab tagasi. Kunsti puhul on enamasti ikkagi rahamure, et ei jagu selleks, kuidas tahaks teostada, tuleb pidevalt otsida alternatiive... vahel on see hea, aga kui seda pidevalt tegema peab, siis on see väsitav, ebaaus ja tohutult nö. vale aja kulukas.
Jäätise puhul ei ole kompromisside tegemine ka nii hell kui kunsti puhul, sest jäätist tehes oled ikkagi rohkem kellegi teise teenistuses, maitse-eelistused on täiesti arusaadavalt erinevad, aga kunsti puhul on see kunstniku visoon/tõlgendus ja maitse-eelitused teiste arvestades teisejärgulised.

- Mis oskuseid te oma kunstniku jm tegevustest üle saate kanda? Tootefotod on fotokunsti taustaga tegijatel väga kenad, aga veel?

Kõik oskused. Panustada ilma tulu lootmata, detailidele tähelepanu pööramine, kummalisena tunduvate ideede ellu rakendamine, kontekstiga arvestamine, analüüsimine, metsik ebapraktilisus, loogika eitamine, ettekujutusvõime, lendavad ideed, mida saab ja mida pole võimalik ja võibolla ikkagi on ja samas on meil jalad vägagi maas. Jäätiseputkat ehitades või kusagile üles pannes lähtume ruumist, kontekstist nii nagu näitusegi puhul. Mitte midagi ei saa teha ülejala ega suvaliselt. Kui me oma putkat püsti paneme või teise korruse aknast jäätist müüa otsustame, siis siiani on selleks kulunud tohutu aeg ja eeltöö, et kõik ikka lisaks maitsvale ka äge välja näeks ja tervikuna hästi kokku kõlaks ja meile endile meeldiks. Oleme nii mõnegi öö saagides-värvides-meisterdades veetnud. See on väga mõnus osa kogu sellest protseduurist ja seal saame kindlasti oma kunstnikuoskuseid kasutada, sest kunstnik ju teab kuidas trelli ja haamrit käes hoida.

- Sildistamisest ka - kas see on nüüd loovmajandus (kunstnikud loovad omale elatusvahendeid) või epikuurlus või ootamatult suureks kasvanud hobi või kalamaja-hipsterite väikeärindus? Ja kui Visible Solutions on üsna iroonia-põhine, siis kas jäätisetegu on näiteks uussiirus?

Elatusvahendeid seni sellega loonud ei ole, miinusesse ka ei ole jäänud. Meile lihtsalt meeldib seda teha ja paistab, et sööjatele meeldib ka. Eks see on nii hobi kui ka “kalamaja-hipsterite väikeärindus”, kuigi pool meist ei ela Kalamajas. Tore ju kui ei pea kõike supermarketist ostma, vaid saab naabertänavast ja teise mekiga. Me ei näe sellel sildistamisel väga mõtet.

- Kas teil on mingid tootearenduse plaanid? Pop-up jäätisemajake teil juba on, aga veel plaane? Kui palju aega see teilt praegu võtab proportsionaalselt, kas sellest võiks kujuneda ka põhiline sissetuleku-allikas?

Meie tootearendus tekib spontaanselt. Jäätise-majake tekkis sellest, et meile tehti ettepanek osaleda ühel müügiüritusel, kus teiselt korruselt korviga jäätise müük nii nagu seni olime teinud, ei olnud võimalik. Niisama laua tagant müümine ei tundunud meile endile aga huvitav ja seega otsustasime ehitada natuke veidra jäätisekioski. Ideid meil jagub. Eks näis. See on meie mõnu, võlu ja eelis, et me ei pea midagi tegema ja võime pea kõigega katsetada.
Aega võtab see täpselt nii palju kui meil aega on. Teeme siis, kui jõuame ja hetkel on see üsna hüplik, ebaregulaarne. Vahel peame ka ei ütlema, sest miskit muud on teoksil ja selleks, et ühepäevasele üritusele müüma minna, on üsna palju organiseerimist ja ettevalmistamist, nii u poolteist nädalat.
Põhiliseks sissetuleku-allikaks saamiseks oleks vaja ikkagi palju suuremat tootmist kui meil praegu on ja see tähendab ruumi, sügavkülmikut, masinat ja aega.

- Millised on teil plaanitud järgmised maitsed, mille üle juba vaikselt vesistama võib hakata?
Jõuludeks plaanisime teha piparkoogi-sinihallitusjuustu jäätise, aga ei jõudnud. Veel on arendamisel mandariinisorbett õunaveini ja natuke švipsis granaatõunaseemnetega, üks vegan-jäätis, midagi soolast ja eile andis Krista meile ühe hea idee, mis peab küll kevadet ootama. Katsetasime kardemonise hurmaajäätisega, aga see ei vastanud ootustele.

- Ning last but not least - miks mooniseemned tulevad pihlakajäätisel eraldi kaasa, mitte ei ole kohe sisse segatud?

See on üks meie paljudest kompromissidest. Kuna Sigridile maitsevad kombinatsioonid ja Kristiinale puhtad maitsed, siis otsustasime, et paneme mooniseemned eraldi kaasa ja nii saab igaüks ise valida, kas ja kui palju neid jäätisega manustab. Sama on näiteks matcha-tee jäätise juures ploomimoositörtsuga ja rabarberijäätise rukkileivapuruga.

PS. Just for the record - intervjueerija lemmikud on pihlaka jäätis KOOS mooniseemntegea ja hapukoore jäätis krõbeda leivaga!

Artishok Records esitleb: Kiwa "Vaikus"

noreply@blogger.com (Artishok) — Mon, 19 Jan 2015 20:06:00 +0200

Tere kõigile!

Oleme kõvasti hoogu kogunud, et lõpuks Artishok Recordsi alt esimene näituse-soundtrack avaldada.

Helimaterjalidele saab ligi meie Soundcloudi keskkonnast: https://soundcloud.com/artishok

Artishok Recordsi eesmärgiks on levitada ja tutvustada huviliste seas eesti kunstimaastikul esinevaid põnevaid ja tähelepanuväärseid muusikateoseid, helikompositsioone, heliinstallatsioone ja muid näitustega kaasnevaid helisalvestisi, seda nii tänapäevast kui ka võimalusel vanemast perioodist. Meie huvi oleks esile tõsta just näitustele ja kunstile loodud heliteoseid – tihti säilib näitustest visuaalne dokumentatsioon, kuid mitte sellega koos esitatud heli. Soovime Artishokis need kaks meediumit rohkem ühendada ja „arhiveerida".

Artishok Recordsi nimel

Triin Niinemets

Esimeseks teoseks on kunstnik Kiwa loodud installatsioon "Vaikus" 2013 aasta kevadel Tartu Kunstimuuseumis toimunud näitusele "Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!”. Teos kuulub Tartu Kunstimuuseumi kogusse.

Kuulamiseks (+fragment Kõksi teosest):

Näituse kuraatori Tiiu Talvistu saatev tekst:

Kiwa kohaspetsiifiline heliinstallatsioon

Teose tellimiseks Kiwalt andis idee Endel Kõks, kelle eelistus kuulus elektroonilisele muusikale ning kes hindas kõrgelt eesti paguluses elava avangardistliku helilooja Udo Kasemetsa (s 1919) loomingut. Kõks ja Kasemets elasid mõlemad Saksamaal Geislingeni põgenike laagris, kust Kasemets asus 1950. aastatel elama Kanadasse, Torontosse. Seal kujunes temast üks John Cage’i eksperimentaalse muusika ideede järgijaid. Tema heliteosed on tegelenud aja ja ruumi ning muistse ja modernse vahekordadega. Kõksi hilise maaliloomingu ajendiks on paljuski sarnased küsimused, kokkulangevusi leiab ka kahe autori teoste pealkirjades.

Kiwa salvestas installatsiooni alusmaterjali Tartu Kunstimuuseumis toimuval Endel Kõksi näitusel ajal, mil ekspositsioon oli suletud. Helikandjale jäid vaid juhuslikult näitusesaali kostvad sekundaarsed helid ja vaikus. Neid vaikuse salvestuse faile protsessueeris ta elektrooniliste vahendite abil. Nii muutus masinate sisendis olev vaikus masinate väljundites kuuldavaks heliks, seega on sümboolselt tegu isoleeritud subjekti seesmiste protsesside ja potentsiaalide kuuldavaks tegemisega, nende väljaspoolse taasesitamisega. Teisalt on see omamoodi varitsuspraktika, nähtus, mida tänapäeval kutsutakse the noise of the observer, kus keskseks saavad vaikuse uurija enda tekitatud helid, üheltpoolt reprodutseerimise ja taastekitamise vahendite ning teisalt tajuva subjekti kohalolu.

Teos viitab teadvuse protsessidele, piiripealsele tsoonile, kus eimiskist, tühjast sisendist ja maksimaalselt võimaliku nulltasandi stiimulist saab miski, kus saab nähtavaks, et eksisteerimine tõepoolest tähendab tajutav-olemist ning masinate keel (mida olema harjunud pidama objektiivseks) on suutmatu tõe või "eimiski" olemusliku keskme tajumise väljendamises. Heliinstallatsioon muudab Kõksi maalide filosoofilised tagamaad aistitavaks, nö tajutavaks läbi Kiwa helide ning tekitab näituse saalides uusi seoseid aja ja ruumi vahekordades. Kõksi maalid saavad koos Kiwa heliinstallatsiooniga juurde uue dimensiooni, tekib erinevate ajastute ja meediumite dialoog.

Kunstnik Kiwa teost saatev tekst:

heliinstallatsioon näitusele „Vapruse, vabaduse ja rõõmuga! Endel Kõks“

stereoheli, 16'38 ''

Kohaspetsiifiline soundscape-installatsioon Endel Kõksi näitusele püüab ühendada Pallase-taustaga maalija loomingus olevaid kaugeid peegeldusi huvist elektroonika ja elektroonilise muusika ning väliseesti helilooja Udo Kasemetsa vastu (kes oli üks esimesi John Cage ideede järgijaid), Cage'i post-muusikalisi ideid seoses vaikusega ning Kõksi näituse toimumise fakti kontseptuaalselt vulgaarmaterialistlikust aspektist.

Installatsiooni alusmaterjali tarbeks salvestatakse Tartu Kunstimuuseumis toimuva näituse ajal näituse vaikust ja juhuslikult näitusesaali kostvaid sekundaarseid helisid. Vaikuse salvestuse faile protsessueeritakse elektrooniliste vahendite teel. Kuna masinate sisendis on vaikus ja masinate väljundites saab sellest kuuldav heli, on sümboolselt tegu isoleeritud subjekti seesmiste protsesside ja potensiaalide kuuldavaks tegemise, väljaspoolse representatsiooniga. Teisalt on tegu omamoodi varitsuspraktikaga, nähtusega the noise of the observer, kus keskseks saavad vaikuse uurija enda tekitatud helid, üheltpoolt reprodutseerimise ja taastekitamise vahendite ning teisalt tajuva subjekti kohalolu.

Teos viitab teadvuse protsessidele, piiripealsele tsoonile kus eimiskist, tühjast sisendist ja maksimaalselt võimaliku nulltasandi stiimulist saab miski, kus saab nähtavaks, et eksisteerimine tõepoolest tähendab tajutav-olemist ning masinate keel (mida olema harjunud pidama objektiivseks) on suutmatu tõe või "eimiski" olemusliku keskme tajumise väljendamises. Selle asemel on tajumise subjektiivsus ja sisekõne iseärad, kestev ja pidevalt modifitseeruv tajumus.

Kiwa

2013

Artsi sünnipäeva! Art`s Birthday!

noreply@blogger.com (Artishok) — Tue, 13 Jan 2015 12:51:00 +0200

(please scroll down for English!)

Juba sel reedel, kell 21.00 - 22.00 tähistavad
Klassikaraadio ja Artishok taas Artsi sünnipäeva, rahvusvaheliselt tuntud kui Art`s Birthday! Seekord loob Artsi sünnipäevale heliteose Raul Keller.

Raul Keller on helikunstnik, muusik ja nüüd ka uuemeedia osakonna professor Eesti Kunstiakadeemias. Tema senine looming on keskendunud peamiselt kohaspetsiifilistele heliinstallatsioonidele, heli-performance`itele, muusikalistele improvisatsioonidele ja eksperimentidele raadiolainetega. Keller on huvitatud helist, kuid eelkõige vahendatud ja paljundatud helist, tehnoloogiliselt filtreeritud helist, signaalist, mürast ja informatsioonist selles.
Ruum, kus Kelleri teosed eksisteerivad, on arhitektuurne. Tavapäraselt staatiline ruum on transformeeritud kogemuslikult akustiliseks ruumiks, mis on iseeneses lõpmatu. Kuna Keller töötab ainult minimaalselt eristuvate helidega ja rütmiliste kordustega, on ajaline faktor siinkohal täielikult arbitraarne. Vaataja-kuulaja transporditakse ajavälisesse heli-ruumi suhtesse.[1] Läbi heli muutub ruum kombatavaks ja meie inimlik ruumitaju hakkab tunduma mitte enam nii iseenesest-mõistetav.
Artsi sünnipäeva tähistamine toimub Eesti Raadio legendaarses I stuudios, mis aga varsti ohverdab remondile oma ajastutruu eheduse. Hommage`na nii sellele kohale kui Artsile loob Keller koos publikuga mõjuva live-ruumiinstallatsiooni, mis edastatakse raadiolainete kaudu ka kõigile kunsti sõpradele üle planeedi Maa.

See saab olema Kunsti 1 000 052 sünnipäeva tähistamine, vähemalt kui uskuda Fluxuse kunstnikku Robert Filiou, kes 1963. aastal teatas – “Kunst sündis täna, 17. jaanuaril, miljon aastat tagasi.” Uskumatu, kuid tõsi - Filiou tüüpiliselt fluksuslikust naljast on tänaseks välja kasvanud võrgustik, mis igal aastal edastab raadioeetri vahendusel sünnipäevatervitusi Kunstile. Ole siis tervitatud, Kunst!

NB! tegemist on soovitavalt lamamiskontserdiga - st võimalusel võtta kaasa oma matt, maas on ka vaibad. Kes aga üldse lamada ei taha, võib ettevaatlikult ruumis ringi jalutada ning sellega helimaastiku loomisel osaleda!

Rohkem Raul Kelleri kohta:
http://www.cca.ee/kunstnikud/raul-keller

Rohkem infot sündmuse kohta:
Maarin Mürk
artishokmovement ät gmail.com

[1] Ragne Nukk. Raul Kelleri võimas tulemine. Sirp, 26.09.2014;http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/raul-kelleri-voimas-tulemine/

------------------------------------------------------

Klassikaraadio and Artishok present:

Art`s Birthday 2014: Soundscape of Raul Keller!

This year Art`s Birthday in Estonia is celebrated with participatory sound-installation by Raul Keller at old studio space in National Radio building.
Raul Keller is sound artist, musician and head of New Media Department in Estonian Academy of Arts. His work has focused mostly on site-specific sound-installations, sound-performances, musical improvisations and experiments with radios. Keller is interested in sound, but mediated, multiplied sound, technologically filtered sound; sound as a signal, as a noise, information in it and lack thereof, tidbits on the empty frequencies.
Through sound space becomes tangible and human perception of it is placed into doubt. Keller has been interested in physical space`s continuity, infinities and questions of possibility. Minimal, industrial elegance that creates immerse spaces that manipulates with common understanding of the space and brings forward shortcomings of understandings of the spacial physics. While working with minimally differentiated sounds
and rhythmical repetitions, time doesn't have any role here; participant-listener-viewer is transported into sound-space outside time.

During Art`s Birthday, people present can lie down and focus on their different senses or walk around and influence with their bodies the soundscape that becomes alive. Birthday guests in front of the radios all over the world are also create comfortable situation and prepare to be carried away by minimal poetry of abstract sound.

(Synopsis uses texts by Andreas Trossek - http://www.cca.ee/kunstnikud/raul-keller and Ragne Nukk - http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/raul-kelleri-voimas-tulemine/)

NB! Because it is suggested to lie down during soundscape, please bring your yoga-mat, if possible! We have also carpets and if you do not want to lie down, you can walk around and influence live with your movement :)

Eesti Raadio esimese stuudio fantastiline lagi, mida saab siis ka lamades vahtida:

Kujutamatu kujutamine: IGATSUS

noreply@blogger.com (Artishok) — Sun, 11 Jan 2015 16:07:00 +0200

Kaia Otstak kirjutab Kadri Toomi (1984) protsessinäitusest „TELK“, mis oli MoKSi galeriis üleval 7.-30. juunini 2014. Kadri Toom on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maali (BA) ning Eesti Kunstiakadeemia graafika (MA) erialal.

„Näituse keskseks kujundiks on TELK kui piiratud, kergesti tekitatav (elu)ruum. Telgi ümber ja sisse kujuneb keskkond, millest hargnevad nihkes narratiivid. Telk on kui miniatuurne vorm, kaitsekiht ja peidupaik.“ (Kadri Toom)

Milline näeb välja igatsus; milline tema kuju on? Kui kuju on sisu väline avaldus (1), siis pole muud, kui küsida, mis on igatsus; mis on igatsuse sisu? Vahetevahel igatsetakse midagi, kuid kas see mida igatsetakse on ise igatsus? Kas igatsust üldse saab raamida soovi sisuga? Kadri Toom hülgab raamid. Need peegliraamid, millised ta on kipsi valanud, on raamita. Toom soovib vabaneda maali peal mõtlemisest ja nii astuvad tema maal ja graafika tasapinnaliselt seinalt otse ruumi, kus ehitub ruumiliste objektide maailm.

Ruumilise kogemuse otsinguil sündis Toomi näitus „TELK“ MoKSis kohapeal ja selle arendamine jätkus mitu nädalat ka näituse lahtioleku ajal. Selline eksperiment andis kunstnikule võimaluse arvestada koha eripära ja mõjuga. Toom leidis Moostest uusi objekte, mida kombineeris varasemate töödega, et varasemad tööd leiaksid oma uue koha. Ülespanek sai viimase kuju alles näituse finnisage’iks. Seal nägi Draakoni galeriis esitatud kunstniku 90ndatest pärit peegliraami sisse valatud kipsist aluseid, millel on koopiatrükk visuaalsetest fragmentidest, töödeldud atsetooni ja nitrolahusega ning mille lõpptulemust on täiendatud maalingutega. Õrn ja habras kips seob kunstniku jaoks igatsuse mateeriaga; kips puruneb kergesti, mille juures Toom nendib, et tal ei oleks kahju, kui need tööd katki läheksid, kuna siis täidaksid nad iseenda eesmärki kõike täpsemini. Sel näitusel olid need tööd asetatud kipsiga harmoneeruvatele valgest puidust karkassidele, et „idee liiguks pildi pinnalt edasi välja“ ja nii lisasid need ülespoole liikuvad kujundid kõrgust ka galerii madalatele maakivist keldriseintele.

See oli ekvivalent Toomi teema ja värvilahenduse sünnipaigale, milleks oli must talv, kus kunstniku jaoks „pimedus vaheldus igatsusega“. Erksate ja heledate toonide mäng tõi keldriruumi uue ruumi – maakivi seintest sai Eesti maastiku tume pinnas, millele Toomi telk särava juulikuu taeva lõi. Lisaks eelnevale avas näituse kohaspetsiifilisus end ka kolmandast küljest: „Käisin ise ka siin telgis. Päris kummaline tunne on olla omaenda maali sees. Valgus kumab läbi. Võiksin selles ühe öö ka magada; äkki tuleb mõni imelik unenägu või juhtub midagi.“ (Toom)

Selliselt pakub tema installatsioon „TELK“ varju igatsusele, mis kuulub Toomi senise loomingu mõttelisele peateljele, mille kandejõuks on tühjus, vaikus ja hetkelisus. Teisisõnu Toomi kujutamise peamiseks motiiviks on kujutamatu. Kuidas kujutada kujutamatut ehk milline on tühjuse nägu või vaikuse või hetkelisuse ning antud kontekstis ka igatsuse nägu, kui neil pole kuju, mida esitada?

On selge, et igasugune üritus seletada eimiskit, on juba alguses hukule määratud, kuna see ei näe mitte millegi moodi välja.(2) Tühjusest rääkides omistatakse tühjusele vorm, millist tal pole. Kuidas ka ei püüaks tühjust tabada, proovides eimidagi näha, tunda, säilib kasvõi teadlikkus enese olemasolust.(3) Laialdaselt kohtab tühjuse kinnipüüdmist tumeda eimiski, teravate piirjoonteta abstraktse häguna (4), aga Toom asub helgele rajale, millel kohtab selgepiirilisi kujundeid. Toomi tööd ei seleta, mida igatsetakse, küll aga kujutavad nad igatsust; ilma viimase sisuta. Ta pole seadnud eesmärgiks tühjust ja vaikust tühja ja vaiksena kujutada, vaid edastada impulssi nende olemasolust või olemusest. Kuna tühjuses midagi ei ole ja ei ole midagi ka selle ümber, siis püütakse teda esile tuua millegi muu kaudu. Tühjust ei taba talle otse lähenedes – tuleb minna ringiga. Martin Heideggeril on selleks ristamisi läbitõmmatud Olemine (mida ei saa hääldada, kuna pole sõna, mis aga nõuab temaga erilisemasse kontakti astumist), Colin McCahon ja Mark Rothko loobuvad traditsioonilistest maalitehnikatest, et keskenduda nö uutele vormidele; selleks, et selline visuaalne eristumine üldisest kontekstist mõtlemist teistsugustele radadele suunaks. Toom soovis esialgu loobuda värvist, kuid selle loobumise ebaõnnestumises ta leidis, et nende värvidega saab seda sama heleda valge tunnet samamoodi, kui mitte pareminigi edasi anda.

Toomi looming esitab erinevaid tühjuse nimetusi. Viide surmale on märgitud tema delikaatses ent ausas pildiseerias „Botaanilised“, kus „inimene ja floora on juba segunenud.“ Kujutatud pole küll surma ennast, millest me ei tea, milline ta on (surnu on miski, mitte eimiski (5), kuid avatus teispoolsusele on mõistetav. Teispoolse otsinguil püüeldakse siinpoolse tähenduse poole. Kogu siinpoolne on avatus teispoolsele, mille läbi tühjus autoriteetseks saab. Kuigi asisus varjutab tühjust, siis see varjutamine ise viimasele osutabki. Varjatud struktuurid, nähtamatud ruumid ja tühjad väljad näitlikustasid „Hidden inside’s“ inimese sisemisele tühjusele, sisemisele häälele ja muule samast seeriast. Inimese sisemisteks tühjadeks kohtadeks võib lugeda ka mõtetevahelisi hetki, mille tundmust Toom visuaalselt „Silent Nonthoughts“ maaliseerias portree kujusse valas. Aeg peatub „Vaikses linnas“ ja vaikus ilmub ruudustlikulises pinnastruktuuris „Pikslitesse lahustunud maailm“ ehk sissesuumitud ekraanipildi sisulises tühjuses.

Toomi töödel „TELGIS“ on väljalõiked millestki suuremast – detailid millestki, millest ei tea, millega on tegu: „Kas need hobuse jalad on Pegasuse omad või ei ole?“ Nii väljendab fragmentaarsus Toomi sõnul kaugendatust, distantsi. Fragmentide jutustusjõud loob terviku, mis samas ise teadmatuks jääb. Nii viitavad ühel pildil kujutatud puutüved metsapanoraamile, kuigi pole midagi teada nende latvade ja nende juurte iseloomust ja olemasolust. Need kunstiteosed koguvad olemasolevate vormidega kokku tarviliku, et lasta paista sellel, mis paista ei saa. Kui tuttavad esemed on eriliselt välja pandud, siis nad koondavad vaataja tuttavliku olemise erilisega. Selline kokkukoonduvus, laseb teadvustada kujutatud kujutamatut. Nii pääseb esile selle kujutamatu mõjuvõim, tühjuse autoriteet. (6)

Toomi fragmentaarsus avab tervikut kujul, kus tühjus on kohal; installatsioon kujutab seda, mille kuju ta ei ole – igatsus saab nähtavaks ilma teda nägemata. Peamine motiiv, mille kaudu Toom igatsusele viitab, on romantistlikud lauajala moodi puidust nikerdused, mis kõik olid juppidena laiali pillutud. Soome kunstnik Emma Fält nägi näitusetöid lahtivõetud vanaema lillelise lauana, nii et võib vaid mõista, mida siinne igatsus igatseb või mida keegi igatsema võib hakata.

Telk kui rändamise sümbol markeerib Toomi jaoks igatsust ja unesust: „saad selle igale poole kergesti püsti lüüa“. Telk on ka eskapism, kuhu saab muu eest varjule minna, kuid sama kergelt kukub telk kokku, on õrn kui igatsus. Näitusel oli telgil kolm erinevat faasi, millest vaid viimane oli varem ette planeeritud. See telk oli neist kõige konkreetsem – suletav ja kindel telk, millele maalitud taevas oli sisemust varjav, nii et peitis telgisolija omaenda maailma. Telk kandis aja- ja paigakohaselt juunikuise Eestimaa looduse ja ööpuudumise värvitonaalsustega abstraktseid kujundeid. Ühelainsal õhtul spontaanselt sündinud teine telk kujutas eesti džunglit. Varjualuse-kujuliselt seatud roosaka alusvärviga Moostest leitud materjalil oli musta joonega taimestik. Kõige jõulisemana eristus esimene telk samaaegse õrnuse ja otsesusega teisisõnu valgetest lintidest telgikujuline raam. See meenutas liivakastimängu, kus toa piirid joonistatakse ning väljuda ja siseneda saab vaid vastavalt märgitud avaustest.

Toomi ülespanek oli veelgi mõjusam suletud aegadel, mil tuled kustus, mil töid valgustas vaid videvikuhahetus. Tumedate maakivide taustalt eemaldus müstiliselt kipsi hele kuma; meenusid Leonhard Lapini sõnad: „Hämarik on seotud (...) maailmalõpu kujundiga – hämarikuhetked on mitteolevaks saamise hetked, milles nähtava ja nähtamatu mäng loob tunde vaimse absoluudi ulatusest ka meie üürikesse ellu.“ (7) Üürikeste elumälestuste, tulevikuootuste ja minevikumälestamise „märkmetega“ nö altarit meenutav installatsioon „Longing for...“ jätkas igatsuse kujutamist Lätis, Aizpute maakonnas ühe vana kino seinal. Toomi sõnul millegi puudumine mõjutab meid akuutsemalt, kui see mis käesoleval hetkel aset leiab. Punasest tellisest hoone suur sissekäigu õõnsus oli täidetud pastelsetes toonides geomeetriliste kujundite, tahukatega, millel taas leidus ka kilde hobustest, puudest, aga ka majadest. Endiselt pole maal täielikult lahkunud, vaid täidab osa ruumilisest mängust.

Üha enam teadlikumalt sünnib Toomi looming tühjusest enesest. Kunstnik kasutab ära vaikust, et lasta sündida millelgi uuel, milleks poleks muidu ruumi: „Tühjus annab ruumi juurde; vaikuses tekivad mõtted; võimalus edasi olla“. Tühjus on kui ruumiandev funktsioon, ühelt poolt. Toom nendib, et see on riski võtmine, kuna: „Mõnes mõttes on natuke õudne ka, kui midagi ei toimu, kuid see on punkt, kus asjad saavadki juhtuda.“ Teiselt poolt on tühjuse kujutajad ise tühjuse poolt kujutatud, nii nagu kõik muugi. See tähendab, et näeme maailma ja kõiki asju eimiski vaatepunktist ning selline nägemine on see, mille all mõeldakse „eimiski optikat“. (8) Tühjus dikteerib olemise vormi; tühjus on piirjoonte piiriks. Kuid, kui ei teaks piirjooni, ei teaks ka tühjust. Tühjus on Toomi objekt ja ka meetod – lisaks selle kujutamisele, on see ka midagi, mida ta loometegevuse võimaldajana teadvustab. Kujutamatu kujutamine tähendab üheaegselt kahte tegevust: kujutamatu poolne kujutamine ja/või kujutamine kujutamatut.

Tühjuse haaramatus on õudne – teadvustab, et selle loomust on võimatu teadvustada. „Tühjus, vaikus ja hetkelisus on nagu tühjad – selles mõttes on nad jah kohutavad. Karm öelda oma loomingu kohta, et see on tühi, kuid see on poeetiline tühjus.“ (Toom). Toom ei heitu sellest ning jätkab püüdlusega kujutada kujutamatut, kuigi on küsitud, et miks me ei jäta tühjust rahule, kui ta sedaviisi kohutab? (9)

Ihab Hassan märgib, et need, kes tühjust rahule ei jäta, teavad midagi tema kohta. (10) Me ei jäta tühjust rahule, sest ta on meie jaoks juba, nii palju kui võimalik, olemas; teda on võimatu eirata. Elu tervikut otsides, leiab teiste hulgas eest ka tühjuse; ta kuulub tervikusse; nii palju, kui kuulumine talle omane on. Nii jääb alati igatsema...

„Kui näitus läbi saab, saan selle telgi põhimõtteliselt õue panna ja seal magada. See minu kunstitegemine on nagu uneskõndimine.“ (Kadri Toom)

Viited

(1) „Vorm on sisu väline avaldus ja struktuur“ (Eesti Entsüklopeedia)

(2) O. Clark, The Optics of Nothingness. Philosophy Today, 1972, vol 16, lk 244

(3) N. Kosoi, Nothingness Made Visible: The Case of Rothko's Paintings. Art Journal, 2005, Summer, lk 21

(4) Näiteks Rothko maalid kujutavad nähtavust mittevajalikust, nagu poleks seal midagi näha; kaotavad individuaalsused, eristavad jooned. Nii on tahtlikult harjumuspärane pildilise ruumilisuse lugemine segadusse aetud, mille eesmärk on kõrvaldada igasugune ruumiline aisting. Segadust külvab ka Rothko värvikasutus, kust ei leia värvipindade vahel tegelikke piirjooni. (N. Kosoi, Nothingness Made Visible..., lk 26-28)

(5) N. Kosoi, Nothingness Made Visible..., lk 25

(6) Tühjust on võrreldud mõjuvõimu, autoriteedina (I. Hassan, The Authority of the Void: A Kenotic Meditation in Five Parts. Third Text, 2005, Vol. 19, lk 1-13), mis ei ole tühi võrdlus, sest tühjus on see, mis seab piirid ja on vormiandvaks jõuks. Tühjus ise suunab tühjust uurima. Mõjuvõim haarab kaasa maailma, kutsub välja maailma asjad. Kui üldse miski, siis on see lihtsalt mõjuvõim, mis valgub ära temast enesest, millegi poole, mida me ei saa teada, ega millest rääkida (Ibid).

(7) L. Lapin, Tühjus ja ruum II. Tallinn: Printon, 2004, lk 28

(8) O. Clark, The Optics of Nothingness..., lk 245

(9) I. Hassan, The Authority of the Void..., lk 1-13

(10) Ibid

Artishoki aastakokkuvõtted 2014

noreply@blogger.com (Artishok) — Mon, 22 Dec 2014 01:03:00 +0200

Kristina Normani "Suveniir" Manifesta raames Talvepalee väljakul. Pilt pärit siit.

Lõppeva kunstiaasta tähtsündmused, säravamad näitused, teosed ja publikatsioonid võtavad kokku kollektiiv Uus Materjal ja kodanikud I. Grigor, L. Kaljula, R. Põldsam, T. Randel, E. Taidre ja G. Taul.

UUS MATERJAL (E. Raudsepp, M. Esko, E. Õlekõrs, M. Ehasalu, B. Reinert, E. Lilleaed, H. Ikla)

SÜNDMUS
• Mereäär kultuurile (Kalaranna / Kultuurikatla detailplaneeringu ümber koondunud diskussioon, sündmused)
• Kunstihoone uue juhataja valimine
• UVKE loomine ja senine tegevus

NÄITUS
• „Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist“ (kuraator Maria Arusoo, Tartu Kunstimuuseum)
• „Must Maja“ (kuraator Anders Härm, EKKM)
• Pilvi Takala „Rõivad ja rühid“ (kuraator Rael Artel, Tartu Kunstimuuseum)

TEOS
• Neeme Külm „Maja“ („Must Maja“, EKKM)
• Johannes Säre „Tõus kadumaläinud mõtte sügavikku“ („Köler Prize 2014“, EKKM)
• Anu Vahtra „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon I/II/III“ („Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist“, Tartu Kunstimuuseum)

PUBLIKATSIOON
• Jaanus Samma „Hair Sucks!“, Kirjastus Lugemik, 2014
• „Vaba ruum. Esseed digitaalsest & avalikust“, Kirjastus Lugemik ja Eesti Arhitektuurikeskus, 2014
• Merike Estna „Blue Lagoon / Pattern Book“, Kirjastus Lugemik, 2014

I. GRIGOR

SÜNDMUS
1. Omaalgatuslike kultuurimeediate kriitikakool Vormsil
2. Kiwa rahvusvahelise kirjastuskonserni Paranoia lansseerimine
3. ISFAG galerii avamine

NÄITUS
1. Jevgeny Zolotko „Leigus“ Tartu Kunstimuuseumis
2. Margus Tamme „Esimesed kolm minutit“ Kunstihoone galeriis
3. Tanel Randeri kureeritud „Halli laeva oodates“ Y-galeriis

TEOS
1. Anu Vahtra ja Na Kim „120409–120511“ Kunstihoone näitusel „Password: Printmaking“
2. Peeter Krosmann „Kunstiteose arutelu Tartu Kunstnike Liidus“ näitusel „Väljasõit rohelisse. Tartu 1860-2014“
3. Flo Kasearu kujundus näitusele „Tartu Sõpruskond ja Ülo Sooster“ Kumu kunstimuuseumis

PUBLIKATSIOON
1. Ilmar Malin „Kunsti pärast“
2. Laura Kuusk „Pop Up Book“
3. Kunst.ee erinumber „Eesti noor skulptuur“

L. KALJULA

SÜNDMUS
1. Konverents "East European Art Seen from Global Perspectices: Past and Present" Lublinis, Poolas
2. Geopoliitilise faktina Manifesta kunstibiennaali toimumine Ermitaažis, Peterburis, Venemaal
3. Ajakirja-kunstiprojekti „Uus Materjal“ ilmumine, MTÜ Uus Vene Kultuur Eestis ellukutsumine ja Kultuurikatla piirkonna detailplaneeringu avalik arutelu

NÄITUS
1. Jaanus Samma isikunäitus „Hair Sucks!“ Kunstihoone galeriis ja Maarit Murka isikunäitus „Kontakt“ Tartu Kunstimajas
2. Näitus „Arheoloogiafestival“ Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Maria Arusoo) ja rändnäitus „Kohatu“ Eesti erinevates väikelinnades (kuraatorid Anders Härm ja Marten Esko)
3. Alfredo Jaari isikunäitus „Tonight No Poetry Will Serve“ Kiasma kunstimuuseumis, Helsinkis (kuraator Pirkko Siitari)

TEOS
1. Kaisa Eiche ja Urmo Metsa „Kiik“ Tartu Kunstimuuseumi näitusel „Arheoloogiafestival“
2. Maria Kapajeva „Interjöörid“ Fotokunstimessil
3. Merike Estna „Sinine laguun“ Kumu kunstimuuseumi näitusel "Merike Estna ja mina kui maal"

PUBLIKATSIOON
1. „Kunsttööstuskoolist Kunstiakadeemiaks: 100 aastat kunstiharidust Tallinnas“ Eesti Kunstiakadeemia Kirjastuselt (toimetaja Mart Kalm)
2. EKKMi näitust „Kõhe tunne?!“ saatev kogumik Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuselt (toimetaja Rebeka Põldsam)
3. Jean-François Lyotard`i „Postmodernsusest lastele“ eestindus Tallinna Ülikooli Kirjastuselt

R. PÕLDSAM

SÜNDMUS
1. „Feeling Queezy?!“ performance’id
2. Londoni Haywardi galeriis oli esmakordselt tõesti hea näitus, „MIRRORCITY“
3. Manifesta 10 Peterburis

NÄITUS
1. Valimisstuudio „Aga kuhu lähevad vaesed?“ Nancy Nakamura Ideederiiulis
2. Dorothy Iannone'i näitus Berlinische Galeries
3. „Arheoloogiafestival“ Tartu Kunstimuuseumis (Malle Leisi pole veel näinud, aga üleüldiselt TKMi aastaprogramm ja uued suunad vaimustavad)

TEOS
1. Kaja Kannu „Be Real My Dear“ Kanuti Gildi Saalis
2. Merike Estna ruumilahendused ja mustriraamatud Kumus
3. Amos Gitai „Ananass“ (1982)

PUBLIKATSIOON
1. Clarice Lispectori kõik raamatud, mis näppu on jäänud
2. Adult Magazine
3. Kaisa Eiche tekst raamatus „Entry Points“

T. RANDER

SÜNDMUS
1. Indrek Grigori ja Šelda Puķīte Artishoki Biennaal Riias
2. 16. augusti protest-teejoomine Luunja paplialleel, mida õnneks ei võetudki maha
3. Cubus Larviku, Ratkilleri ja Rin la esinemised Sõpruse kinos 3. oktoobril

NÄITUS
1. Anna Marie Rockwelli „Helesinine Unistus“ MoKSi galeriis
2. Maria Arusoo „Arheoloogiafestival - kihistusi pildist ja ruumist“ Tartu Kunstimuuseumis
3. Raul Kelleri „What You Hear Is What You Get (Mostly)“ EKKMis

TEOS
1. Jass Kaselaane nimetu, laeva meenutav skulptuur Artishoki Biennaalil
2. Kriss Salmanise helikunstiteos „Ood rõõmule“ Artishoki Biennaalil
3. Anna Hintsi Eesti-Vene piiril tehtud video „Tuul“ Y-galerii näitusel „Halli laeva oodates“

PUBLIKATSIOON
1. Maria Arusoo „Entry Points“
2. Kiwa „Olematute raamatute antoloogia“
3. Piret Karro ja Kristin Orava „Sõbralik semiootika“

E. TAIDRE

SÜNDMUS
1. EKA uue hoone teine konkurss ja selle tulemused
2. EKKM-i hoone ja tegevuse ohustamine seoses ebakorrektselt muudetud linnaplaneerimisplaaniga
3. EKA 100. sünnipäev ja üritused selle tähistamise raames
4. Rundumi tegevuse teine ja UVKE tegevuse esimene hooaeg
5. Manifesta Peterburis ja sellega kaasnenud kunstipoliitiline diskussioon

NÄITUS
1. Kazimir Malevitši retrospektiiv „Kazimir Malevich: The Revolutionary of Russian Art“ Tate Modern`is, Londonis
2. Matthew Barney „The River of Fundament“, Haus der Kunst`is, Münchenis
3. „Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst“ Kumu kunstimuuseumis
4. „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster“ Kumu kunstimuuseumis
5. Juri Sobolevi retrospektiiv „Juri Sobolevi saared“ Moskva Kaasaegse Kunsti Muuseumis
6. Dialoog uue maali võimalustest näitustel „Merike Estna ja mina kui maal“ Kumu kunstimuuseumis ning „Võimatu minna, kindlasti minna“ Tallinna Kunstihoones

TEOS
1. Anu Vahtra installatsioon „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon“ Tartu Kunstimuuseumis
2. Kristina Normani „Suveniir“ Manifestal
3. Tõnis Saadoja „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ Kreenholmi kvartalis

PUBLIKATSIOON
1. Kogumik „Kunstitööstuskoolist Kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2014
2. Kauaoodatud Juri Sobolevi loomingut tutvustav raamat „Острова Юрия Соболева“. Москва: Московский музей современного искусства, 2014
3. Andres Kure doktoritöö „Boundary Disruptions: Late-Soviet Transformations in Art, Space and Subjectivity in Tallinn 1968-1979“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2014

G. TAUL

SÜNDMUS
1. Mare Vint „Arheoloogiafestivalil“, Jüri Okas „Mustas majas“, Jüri Arrak „Õudsetel lugudel“, Leonhard Lapin „Vaba ruumi“ kataloogis jt („Kaasaegse kunsti põlvkond“ ulatab (üle)eelmisele generatsioonile käe)
2. Enn Põldroosi muuseum, EKA galerii, R Paul Firnhaberi galerii Imagi, Isfag jt (regulaarse ruumi laienemine)

NÄITUS
1. „Kõigest hoolimata“ Riia KGB majas (žanrist risttuules)
2. Harun Farocki Hamburger Bahnhofis (nii sümpaatne)
3. Koopamaalingute fotode näitus galerii „Imagi“ kogudest (kulgev tarkus)

TEOS
1. Jass Kaselaan „Nukkude väljak“ (mahuti; nõutusega mõtlesin, et olen enamus oma artiklitest sellest teosest kirjutanud)
2. Kadri Noormets, Kadi Maria „an hour of“ (kogetust kõige etem platvorm ideede genereerimiseks)
3. Anu Vahtra tugitalad Tartu Kunstimuuseumile (näide monumentaalsulptuuri võimalikkusest 21. sajandi Eestis)

PUBLIKATSIOON
1. „100 aastat kunstiharidust Tallinnas“ (väga tihe)
2. „NO99 kunstikool“ (kolleegipreemia Eero Epnerile)
3. Sternberg Pressi „Sweet Sixties“ (lugemismõnu kaanest kaaneni)
4. Lauri Sommer „Sealpool sood“ (Käthe Kollwitzist Jämejala surnukuurideni; raamat, sõnades küll, kuid minu jaoks visuaalne kogemus)

Lühike suvetöö Kondase tarbijaühistus ehk tootmises olevate uute materjalide käsitlemine

noreply@blogger.com (Artishok) — Tue, 4 Nov 2014 21:52:00 +0200

Aeg meenutada sooja suve kust kõik alguse sai! 7.-10. juulini oli grupp insenere Viljandis Kondase Keskuse verandal intensiivis. Teemaks uus materjal: nõudluse prognoos, turu-uuring, tootearendus, toorme ladustamine, materjali käsitlemine, pakkimine, toodangu ladustamine, veo planeerimine, tellimuste käsitlemine, transport, klienditeenindus jms küsimused.

Artishokile läkitati järgmine fotoreportaaž ning kui see kõik liiga krüptiliseks jääb, siis selle lingi alt saab selgust, millega see "grupp insenere" intensiivis olles ikkagi tegutses: http://www.muurileht.ee/ekkmis-esitletakse-novembri-lopul-uut-ajakirja-kunstiprojekti-uus-materjal/

Niisiis:

Proloog tootearendusele ja personali kogunemine

Tootearendus on saanud hoo sisse - selekteeritakse materjale, hinnatakse nõudlust ning kombitakse piire

Lõviosa inseneridest on ringi kogunenud ning aktsioonis. Esimesed prototüübid on genereeritud, kuid toimub pidev defektide kõrvaldamine ning välja töötatud materjali lihvimine

Tooriku detailid on laotatud tasapinnale ning järjestatud vastavalt oodatavale konstruktsioonile. Prognoositakse võimalikud materjalikulud ning pakkimismeetodid. Hoolimata toote tasapinnalisest füüsilisusest on tegemist suure sammuga edasi, mis tõmbaks iga inseneri suunurgad kõrgemale..

Kondase Keskuse veranda õhk on mõtetest paks - ideid kontsentreetitakse, visatakse õhku, püütakse taas teise nurga alt kinni, peegeldatakse üksteisele ning laidetakse maha kui esiplaanile tõstetu ähmaseks jääb

Toimub individuaalne mõtete sorteerimine. Vahepeal tuleb koguda tekstide ja piltide rägastikust lisaproove, et tulemus saaks tulekindlam

Kolimine verandalt loodusesse ei peata tööprotsessi muutumist järjest tehnilisemaks. Mõtted vajavad õhku!

Vaikselt hakkab tekkima rahulolu (kellel hakkab, kellel mitte) ning tsehhi lõpust paistab esimene keevitusvalgus

Tootearendus on jõudnud esimese etapi lõpuni. Materjalide prototüübid on sorteeritud ning ootavad edasisi välisekspertide testimisi

Insenerid lahkuvad, igal ühel tükike toormaterjali taskuis….. Edasi!

Tööde ülevaataja Gregor Tauli analüüs: naivism oli Paul Kondasel ainult suitsukate millegiga päriselt tegelemiseks

ARTISHOK RECORDS kogub kunstinäituste soundtrack`e! / Exhibition soundtracks wanted!

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 23 Oct 2014 11:08:00 +0300

Artishok recordsi "Pidu ja teooria" 2010, EAST project sapce

(please scroll down for English!)

Artishok Records küsib nõu!

Netis tegutsev nö label on üheks oma eesmärgiks võtnud näitustele loodud oringaal-soundtrackide kogumise ja avaldamise. Tihti on just heli see, mis näituse dokumentatsioonist fotode, videoklippide, kunstikriitika jms kõrval kajastamata jääb.

Seega küsibki nüüd Artishok Records just sinu käest: millistel näitustel / kunstiprojektidel on olnud eriti sugestiivselt meelde jäänud helilised lisandid? Otsime inimesi, kes on ise loonud näitustele originaalhelisid või kes teavad kedagi, kelle töid võiks kajastada. Artishok ei ole endale kunagi muret teinud aja möödumisest, seega oodatud on ka näited lähemast ja kaugemast minevikust.

Ning lisaks näituse / kunstisündmuste helilisele kaardistusele on väga oodatud ka kõik muud ettepanekud ja ideed, kuidas Artishok Records võiks uurida heli ja kunsti ristuvaid teeradasid! Väljundiks on internet ja mõnikord ka lived.

Kõik pakkumised ja ideed palume aadressile artishokmovement at gmail dot com

oleme üks suur kõrv,
tänud ette ja tervitades,
Triin Niinemets ja AR

***

Artishok Records is looking for your advice!

One goal of this so-called label is to collect and make available original soundtracks created for exhibitions. Quite often is this the part that gets left a bit aside from documentation and archiving the exhibitions.

So we are here to ask - what exhibitions / art events have had sounds that you can`t get out of your mind? We are looking for people who have created sounds or who have a suggestions where should we turn to! Artishok has never minded time passing by so we welcome sounds both from past and present.

Besides that all other recommendations how could we approach to crossroads of sounds and art (yes, we are familiar with sound art as such, but more) are also very much appreciated. Our output are virtual and occasional live events, formats depending.

Please let us know artishokmovement at gmail com
looking forward hearing from you,
Triin Niinemets and AR

Vaata kööki!

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 8 Oct 2014 12:22:00 +0300

Disinikuu, disainiöö ja disainigaalaga seoses arutleb Margus Tamm disaini olemuse üle.

Kirjutis valmis Eesti Ekspressi tellimusel.

Viimaste kümnendite jooksul on disaini maine teinud läbi märkimisväärse tõusu. Disainist räägitakse nii majanduse, kultuuri, tehnika, isegi religiooni (intelligent design) kategooriates. Disaini mõtteline territoorium on kasvanud ja kasvab veel. Võtame või näiteks loomememajanduspoliitika uue lemmiklapse - teenusedisaini (service design). Sisuliselt võiks seda tegevusharu nimetada teenuseplaneerimiseks, service enginering-uks või lihtsalt heaks teeninduseks, kuid uudseks muudab selle kategoriseeriv sõna disain. Hiljuti sattus mulle raamatuletil silma album „Ancient Egyptian Design.“ Albumis olid juba kooliõpikutest tuttavad arheoloogilised atefaktid: potikillud, bareljeefid, sarkofaagid, kaelaehted, odaotsad... Ajalooõpikutes liigitati kogu see kirju kraam Vana-Egiptuse kunstiks. Kuid nüüd, nagu näha, on disain tunginud ka muistse Niiluse delta-aladele. Tutankhamonil võib olla ükskõik, kas hauarüüstajate järeltulijad liigitavad tema surimaski kunstiks või disainiks, kuid meil tänapäeval on tegemist kahtlemata märkimisväärse muutusega mõtlemises. Veel näiteid. 21. sajandi esimesest aastast pärinev gamechanger – iPod. Antud vidinale omistatakse muusikatööstuse kardinaalse reformimise või koguni päästmise au. Küllap õigusega, kuid kõrvalnähtusena. Muusika oli selle vidina juures teisejärguline, muusika kuulamine oli pigem igamehele sobiv sotsiaalselt aktsepteeritav ettekääne, varjamaks oma tegelikke fetišistlikke tarbimisajendeid. Kuulamiseks oli teisi, tunduvalt helikvaliteetsemaid, rääkimata kaugelt odavamaid vahendeid, kuid ükski neist ei näinud nii hea välja, ei olnud nii ihaldusväärsena eksponeeritud. Hilisem gadgetite areng on tendentsi üksnes süvendanud. Disain on nihkumas vahendist/vahendajast lõpp-produkti staatusesse. Teisisõnu: kui varem peeti õigeks, et disainimise kui protsessi tulemuseks on teatav rakendus, siis tendents on suunas, et disainimise kui protsessi tulemus ongi disain.

Antud tendentsi taustal tekib küsimus, et miks siis ikkagi räägitakse vajadusest disaini märgata.

Probleemile lähenemiseks, tuleks esmalt üritada määratleda, et millest me ikkagi räägime, kui me räägime disainist.

English Oxford Dictionary pakub disainile kui mõistele kaks definitsiooni:

1) disain on dekoratiivne muster.

2) disain on mingi tulevase objekti või ehitise planeering.

Esimese määratluse põrmustas juba 1910 aastal Austria arhitekt Adolf Loos oma, modernistliku esteetika jaoks alustrajava esseega „Ornament und Verbrochten“ (Ornament ja kuritegu). Olgugi, et ornamentaalne dekoor on praeguseks rehabiliteeritud, on tegemist ikkagi üksnes ühe disaini võimalusega, mis kaugeltki ei suuda määratleda kogu valdkonda.

Arusaam disainist kui planeerimisest ja seejärel plaanipärasest tegutsemisest oli tunduvalt elujõulisem (inglise keeles on planning ja designing tunduvalt lähedasemad, kui nende eestikeelsed vasted, eesti keeles kannab seda sidet paremini disaini vähemglamuurne sünonüüm „kujundamine“). Kirjutises „Recentness of Sculpture” arutleb Ameerika juhtiv kunstikriitik Clement Greenberg minimaalkunsti üle. Aasta on 1967, Greenberg pole enam see, kes ta oli, uus, pealetulev minimalismi-laine jääb talle võõraks, ta ei saa sellest aru, kuid ta püüab oma vastumeelsust varjata neutraalse analüüsi taha. Väide, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub, on, et minimaalkunst on väga hästi disainitud. See tähendab, Greenbergi kirjeldusel, et minimaalkunst, sarnaselt disainile, viib perfektselt ellu varemkoostatud ratsionaalset plaani, ja tulemus on tuletis (kus puudub spontaansus, vastuolulisus ja aistingulisus). Greenberg muidugi eksis minimaalkunsti osas, kuid veelgi enam eksis ta disaini osas. Oma kaasaja osas Greenberg siiski ei eksinud. 1960-70ndatel oli üldaktsepteeritud, et disaini metodoloogia seisneb ratsionaalses probleemilahendamises. Selle mõtteviisi üheks mõjukamaks ja säravamaks sõnastajaks oli mitmekülgne Ameerika intellektuaal Herbert Simon. Simoni käsitluses oli disaineri esmane ülesanne korrektselt määratleda disainiprobleem (Simon eristas hästistruktureeritud ja halvastistruktureeritud probleeme). Kui disainprobleem on ära määratud, on sellest disainilahenduse tuletamine juba ühesuunaline loogiline protsess.

Simoni käsitlus oli oma aja laps, selles heiastuvad kõrgmodernistlik puritaanlus, lisaks vaimustus nii toonaste biheivioismi-uuringute kui küberneeika edusammudest. Hilisem analüütiline kriitika näitas, et tegelikult ei eksisteeri ideaalset, Simonlikus mõttes – hästistruktureeritud disainiprobleemi. Selle asemel tegeleb disainer paradoksidega, vastuoluliste ülesannete kogumiga, mida pole võimalik taandada üheks probleemiks. Kuna ei eksisteeri üht disainiprobleemi, pole ka olemas üht disainilahendust, on hulk võimalikke lahendusi. Milline täpselt neist realiseerub, sõltub jumal-teab-millest.

Nn. ratsionaalse mudeli suurimaks nõrkuseks oli, et see ei tahtnud kuidagi sobituda reaalse disaineripraktikaga. Juba üks modernistliku disaini isafiguure, George Nelson deklareeris 1957 aastal ilmunud essees „Good Design. What is it for?”: „Funktsionaalsus on ülehinnatud /.../ Disain on seisukoht, mitte vidin,” (a statement and not a gadget). Nelsoniga eesotsas, ongi paljud disainipraktikud ise käsitlenud oma tegevust kommunikatsioonina.

Võib öelda, et iseenesest ei välista disaini kommunikatsioonimudel ratsionaalse probleemilahenduse mudelit. Viimast tuleb sel juhul käsitleda üksnes kui esimese erijuhtumit. Kommunikatsiooni vaatepunktist veel lisaks erakordselt ebahuvitavat erijuhtumit: probleemi lahendamisel 1) esitatakse probleem, 2) disainer annab probleemile lahenduse. Kõik. Aga saab ju palju rohkemat: kommunikatsioon saab olla kestev dünaamiline dialoog või debatt, mille osapooled omavahelise suhtluse käigus omandavad aina uusi oskusi. Lisaks veel lugematud retoorilised võimalused, mida pakub elav mänguline dialoog. Näiteks ei pruugi disaini eesmärgiks olla probleemi lahendamine. Saab ka vastupidi, disain võib teadlikult probleeme esile tuua või konstrueerida täiesti uusi probleeme. Seesugused disainipraktikad on täiesti olemas, neid on nimetatud lõhestavaks aka disruptiivsest disainiks (disruptive design). Tegemist on kontseptsiooniga, mida võib vaadelda 1964/2000 aasta First Things First manifestide kontekstis. FTF teadupoolest kutsus üles (graafilisi) disainereid võtma suuremat ühiskondlikku vastutust ning turunõudluse täitmise asemel haarama ise initsiatiivi ühiskonna ja elukeskkonna muutmisel. Disruptiivne disain sekkub proaktiivselt elukorraldusse, teadlikult eirates reegleid ja seadusi, eesmärgiga muuta inimgruppide või kogu ühiskonna käitumist. Disruptiivne disain võib kujutada endast näiteks komplekti „vigaseid” lauanõusid, mis läbi oma ”kasutajavaenulikkuse” sunnivad einestajaid omavahelisse suhtlusse astuma. Disruptiivse disaini alla võib liigitada näiteks gerilja-aianduse, mis küll kaunistab keskkonda, kuid teeb seda kirjapandud avalikku korda rikkudes.

Disaini kommunikatsioonimudel aitab kindlasti mõista disaini paljusust: erinevas suhtlussituatsioonis väljendume me ju erinevalt, akadeemilises vestlusringis ühtviisi, koduses seltskonnas teisiti, meeleavaldusel hoopis teisiti.

Ühes jääb kommunikatsioonimudel siiski hätta: see kirjeldab hästi disaini kui protsessi, kuid ei mõtesta disaini kui singulaarsust. Ei ütle meile kuigi palju disainiobjekti kohta. Näiteks ei selgita, kuidas saab üks ja sama objekt olla samaaegselt igapäevane tarbeese ja museaalne kultuuri-ikoon.

Essees „The Etymology of Design: Pre-Socratic Perspective” avab arhitektuuriteoreetik Kostas Rerzidis sõna disain päritolu. Algne, ladinakeelne designare võiks ümbertõlgituna tähistada olukorda, kus ilmsiks tuuakse midagi, mis on tegelikult juba olemas. Veelgi varasem kreekakeelne tüvi seob disaini avastamisega. Justnimelt avastamise ja mitte näiteks leiutamisega.

Rerzidise lingvistiline analüüs pakub huvitavat ainest edasiseks aruteluks. Tema tekstist lähtuvalt saab väita, et disain ongi vastuolul põhinev tervik: disain on küll juba olemas, kuid selleks tema olemasoluks ei piisa, disain saab olema alles siis, kui see, mis on, avastatakse ja esile tuuakse.

Antud järeldus võib olla esmapilgul segadusttekitav. Tegelikult kirjeldab see aga täpselt käesoleva kirjutise alguses esitatud olukorda: vaatamata asjaolule, et meid pidevalt ümbritseb disainitud keskkond, ei kipu me disaini märkama. Rerzidise keeleanalüüsi põhjal võib spekuleerida, et antud olukord ei ole disaini toimimishäire, vaid see ongi disaini seesmine mootor, tema dünaamika mehhaanika: olla ühtaegu etteantud ja samas ilmneda üksnes kui erakordne. Et esemest saaks disain, peab see ese olema midagi igapäevast ja iseenesestmõistetavat, kuid seejuures peab antud esemel säilima võime muutuda korrraga ka võõraks. Näiteks sünniks disain siis, kui sa tõuseksid toolilt, kus äsja mugavalt lebasklesid ja vaataksid sedasama tooli ühtäkki suurisilmi, võõristaval pilgul: „Miks see nii on?!” „Mida see minust tahab?!” „Kes selle tegi?!”. Tõsi, sellist situatsiooni on kodustes tingimustes küllaltki raske ette kujutada, veelgi enam, esile kutsuda.

Õnneks on produktiivse võõrandumise esilekutsumiseks olemas lai valik kultuurilisi abivahendeid. Mõjusamad neist on näiteks valgete seintega galeriid, koos igapäevaelust kõrgemaletõstvate postamentide ja etikettidega, mis puulastele-tohtlastele elu sisse loitsivad: annavad esemeile nime, sünnidaatumi, loojad. Lisaks kataloogid, kus disainerid avavad probleeme ja teevad steitmente, sedaviisi, täht-tähe, rea-rea pikku veelgi kasvatades distantsi eseme ja kasutaja vahel. Või gaalad, kus võib selguda, et piip pole lihtsalt piip, vaid on auhinnatud piip. Ja mõnikord piisab ka hinnasildist, et tarbeeseme suhtes tekiks võõrandumistunne.

See kõik on vajalik. Need kõik on abivahendid, mis aitavad meil märgata seda, mis juba olemas.

Kokkuvõtteks ja disianikuu alustuseks* – eelneva arutelu tulemusel saab öelda, et hüüdlausete „Daisain on kõikjal!” ja „Märka disaini!” vahel puudub vastuolu. Need on disaini kaks poolt, mis käivad kokku nagu tik ja tak, nagu zip ja zap, nagu abraka-dabra või tsap-tsarap.

Niisiis, tsap-tsarap - kõik disianikuul näitusesaali ja gaalale asju vaatama, sest siis, abraka-dabra – saab olema ka disain!

---------------

* artikkel ilmus esmakordselt 2014 septembri alguses

Sõna "disain" kasutussageduse hüppeline suurenemine teoloogilises arutelus

FTF (1964 edition)

Eesti Disainiauhinnad 2014 gaala

IV Artishok Biennale photo documentation and critics texts available online

noreply@blogger.com (Artishok) — Mon, 6 Oct 2014 13:36:00 +0300

IV Artishok Biennale
A+B=AB14
17.09. - 11.10. 2014
Mūkusala Art Salon, Mūkusalas iela 42, Riga

IV Artishoki Biennaali A+B=AB14 näitus on tervikuna avatud veel 11. oktoobrini, Riias Mūkusala Kunstisalongis. Näituse kümnepäevase avamistemaratoni fotodokementatsioon ja kriitikute kirjutatud 110 teksti on kättesaadavad AB kodulehelt: http://www.artishokbiennale.org/
Salvestused avamiste käigus läbiviidud vestlustest biennaalil osalevate kriitikutega lisanduvad aja jooksul.

-----------------------

IV Artishok Biennale A+B=AB14 exhibition is in full complect exhibited till October 11 at the Mūkusala Art Salon, Riga. An extencive photo documentation of the ten day opening event, as well as all 110 texts written for AB14 can be looked at and read on AB-s homepage: http://www.artishokbiennale.org/
Audio recordings of the talks held with the participating critics during the opening event from 17.09.-26.09. are to be added. AB is an exhibition format combining ten artists with works created for AB and ten critics writing about each of the works on display. Critics' accomplishments are presented in the exhibition alongside the newly made artworks. The aim of AB is to actualize the synergy between critical and creative thinking. By placing the critics into the same space with the artists, curators make an attempt to break the traditional space-time gap between art and criticism.

Participating artists from Estonia are: Kristi Kongi, Laura Kuusk, Jass Kaselaan, Martiini, Margus Tamm. From Latvia: Kristīne Alksne, Jana Briķe, Krisš Salmanis, Arturs Bērziņš, Ivars Grāvlejs. Participating art critics from Estonia are Tanel Rander, andreas w, Peeter Talvistu, Mari Kartau, Elena Šmakova. From Latvia: Maija Rudovska, Jānis Taurens, Valts Miķelsons, Pauls Bankovskis, Anna Salmane. AB14 is curated by Šelda Puķīte (LV) and Indrek Grigor (EST). Design by Kristians Brekte.

AB program opened on September 17, 2014 when the first from the altogether ten art pieces was presented. Each artwork was accompanied by ten texts written by the critics about the particular piece. Every opening evening closed with a Critic Talk involving participants of AB14.

The fourth AB is taking place at the Mūkusala Art Salon, a private, non-commercial gallery which also owns a remarkable collection of mostly Latvian art from different periods. Curators have chosen ten works from the collection to be displayed within the exhibition alongside the newly created works. Those ten works were allocated as comments on the practice of the ten participating critics, who were then each asked to write an extra article about their work. Those texts are sectioned on AB-s homepage under the title collection.

AB as a format was born in Estonia and the first three events took place in Tallinn and Tartu, involving only Estonian artists and critics, with occasional foreign guests among the critics. Now, in 2014, AB has become a collaboration project between Estonia and Latvia involving participants from both countries.

For more information: www.mmsalons.lv and www.artishokbiennale.org

The Fourth Artishok Biennale “A+B=AB14” is supported by Culture Ministry of Republic of Estonia, Cultural Endowment of Estonia, State Culture Capital Foundation of Latvia.

Valmis "Riia juht Artishoki Biennaali külastajale"

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 11 Sep 2014 18:52:00 +0300

AB-ga samal ajal toimub Riias veel rida sündmusi, mis, kui Riiga juba tulla, väärivad kindlasti külastamist - Survival Kit 6, Gustavs Klucis’e suur retrospektiiv, ning muljetavaldav valik videokunsti Julia Stoschek-i erakogust. Lähtudes oletusest, et Biennaali külastajate hulgas võib olla ka inimesi kes ei ole ammu Riias käinud, koostasid Biennaali kuraatorid google maps kaardi, kus on märgitud kõik sündmuspaigad ning kogu vajalik informatsioon Riias hakkama saamiseks.

Kaarti saadab ka mõnevõrra täiendatud kommentaaridega brošüür “Riia juhi Artishoki Biennaali külastajale”

VI Artishoki Biennaal A+B=AB14

noreply@blogger.com (Artishok) — Tue, 9 Sep 2014 13:58:00 +0300

VI Artishoki Biennaal
A+B=AB14
17.09. – 11.10. 2014
Mūkusala Art Salon, Mūkusalas iela 42, Riia

2014. aasta septembris toimub Riias neljas Artishoki Biennaal, A+B=AB14.

Artishok Biennaal (AB) on näituseformaat, mis koondab kümmet kunstnikku, kellest igaüks esitab näitusele ühe uue teose, ja kümmet krtiitikut, kes kirjutavad artikli kõigi esitatud teoste kohta. Kriitikute tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt kunstnike teostega.

AB intensiivne kümnepäevane maraton algab 17. septembril, kui toimub kümnest uudisteosest esimese avamine. Paralleelselt teosega esitletakse ka kümmet vastse teose kohta kirjutatud kunstikriitilist teksti. Sama stsenaarium kordub päevast päeva, kuni kõik kümme teost on näitusele lisandunud ja kõik sada teksti avaldatud. Sellega võib AB näituse valminuks kuulutada, ning siis jääb näitus veel nädalaks, 27. septembrist 11. oktoobrini kõigile avatuks.

Ajakava:

17.09.
18:00 Krišs Salmanis'e teose „Ood rõõmule” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Peeter Talvistuga. Vestlust juhib ajakirja Kunst.ee peatoimetaja Andreas Trossek.

18.09.
18:00 Margus Tamme teose „YOU AND ME” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Anna Salmanega

19.09.
18:00 Arturs Bērziņš'i teose „Nimeta (raamat)” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Mari Kartauga. Vestlust juhib kultuurilehe Sirp kunstitoimetaja Reet Varblane

20.09.
18:00 Kristi Kongi teose „Särav hele” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Jānis Taurens'iga

21.09.
18:00 Jana Briķe teose „Päev mis aeg seisis paigal” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Elena Šmakovaga. Vestlust juhib Artishoki toimekonna liige Liisa Kaljula

22.09.
18:00 Laura Kuuse teoste „Kiri” ja „Küünal” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Maija Rudovska'ga

23.09.
18:00 Ivars Grāvlejs'e teose esitlus
18:30 Vestlus kriitik andres w'ga. Vestlust juhib ajakirja Estonian Art peatoimetaja Liina Siib

24.09.
18:00 Jass Kaselaane teose „Nimetu” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Pauls Bankovskis'ega

25.09.
18:00 Kristīne Alksne teose „Teostamata projekt” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Tanel Randeriga. Vestlust juhib raadiosaate Kunstiministeerium toimetaja

26.09.
18:00 Martiini teose „Vaade 2” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Valts Miķelsons'iga

AB kui näituseformaat sündis Eestis, eesmägiga taaselustada kunstikriitikat. Kolm esimest biennaali toimusid Tallinnas ja Tartus, kaasates ennekõike Eesti kunstnike ja kriitikuid üksikute väliskülalistega kriitikute ridades.
AB14 on Eesti ja Läti kuraatoritetandemi koostööprojekt, mille raames on näitusel osalema palutud järgmised kunstnikud ja kriitikud:

Osalevad kunstnikud (EE): Kristi Kongi, Laura Kuusk, Jass Kaselaan, Martiini, Margus Tamm.
(LV): Kristīne Alksne, Jana Briķe, Krišs Salmanis, Arturs Bērziņš, Ivars Grāvlejs.

Osalevad kriitikud (EE): Tanel Rander, andreas w, Peeter Talvistu, Mari Kartau, Elena Šmakova.
(LV): Maija Rudovska, Jānis Taurens, Valts Miķelsons, Pauls Bankovskis, Anna Salmane.

2014. aasta Artishoki Biennaali kuraatorid on Šelda Puķīte (LV) ja Indrek Grigor (EE).
Näituse kujundab Kristians Brekte (LV)

AB eesmärk on juhtida tähelepanu ilmselgele kokkulangevusele kriitilise ja loomingulise mõtlemise vahel, mis on küll üldtunnustatud kujutavas kunstis, kuid on kunstikriitika komponendina pigem maha vaikitud. Ajakirja Artforum toimetaja kunstnik ja galerist John Kelsey väidab, et tänapäeval on kriitikust saanud sissetöötatud vormi raiuv sulesepp ning kriitika enese positsioon on jäänud seotuks iganenud ühiskondliku rolliga. Väljapääsuna ummikust soovitab Kelsey otsida uusi võimalusi kriitilise distantsi taastamiseks teose ja kriitika vahel, et võimaldada suhestumist uue ühiskondliku olukorraga, kus see distants tegelikult puudub. Kui kriitikud ja kunstnikud uue olukorraga leppida suudavad, taastub tõenäolislt ka kriitika institutsioon, isegi kui see senise traditsioonilise arusaamaga kunstikriitikast enam ei sarnaneda ei pruugi. (John Kelsey, Rich Texts: Selected Writing for Art. 2012).

Kelsey üleskutsega haakudes üritab ka AB senise arusaama kriitilisest distantsist ümber vaadata. Asetades kunstniku ja kriitiku samasse ruumi, õõnestab AB teose ja kriitika vahelist traditsioonilist aegruumilise lõhet. Kuidas sellises olukorras käituda, on jäetud kriitikute ja kunstnike enese otsustada.

Langetatud otsuste ja valitud strateegiate valgustamiseks võõrustab AB14 avamistemaratoni käigus ka kümmet vestlusõhtut biennaalil osalevate kriitikutega.

AB 2014 toimub Riias Mūkusala Art Salon’is. Tegemist on mittekommertslikel eesmärkidel tegutseva eragaleriiga, millele kuulub ka tähelepanuväärne kunstikogu peamiselt Läti kunstist läbi ajaloo. AB14 kuraatorid valisid ka galerii kogust kümme teost, mida eksponeeritakse näitusel koos uute teostega. Need kümme tööd on “kommentaarid” osalevate kriitikute praktikale, kes kõik on palutud “oma” teosest ka kirjutama.

Esimene AB toimus Tallinnas 2008. aastal. Seda kureerisid Maarin Mürk ja Margus Tamm. 2010. aastal võõrustas ABd Tartu Kunstimaja ja kureeris Kati Ilves. 2012. aastal naasis AB Tallinna ja toimus Liisa Kaljula kureerimisel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. AB14 puhul, mis toimub Riias, võib öelda, et ABst kui Eesti-kesksest projektist on saanud Livoniat taasühendav sündmus.

IV Artishoki Biennaale A+B=AB14 toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Läti Kultuurkapital.

Info:
Šelda Puķīte
selda.pukite@gmail.com
+371 282 100 81

Indrek Grigor
indrekgrigor@gmail.com
+372 555 914 25

IV Artishok Biennale A+B=AB14

noreply@blogger.com (Artishok) — Tue, 9 Sep 2014 13:52:00 +0300

IV Artishok Biennale
A+B=AB14
17.09. - 11.10. 2014
Mūkusala Art Salon, Mūkusalas Street 42, Riga

This year from September 17 till October 11 Artishok Biennale (AB) titled “A+B=AB14” will take place at the Mūkusala Art Salon, Riga. This is the first time for AB to take place outside of Estonia.

AB is an exhibition format combining ten artists with works created for AB and ten critics writing about each of the works on display. Critics' accomplishments will be presented in the exhibition alongside the newly made artworks.

Schedule:

17.09.
18:00 Presentation of work by Krišs Salmanis “Ode to Joy”
18:30 Critic talk with Peeter Talvistu. Discussion led by editor in chief of magazine Kunst.ee Andreas Trossek.

18.09.
18:00 Presentation of work by Margus Tamm „YOU AND ME”
18:30 Critic talk with Anna Salmane

19.09.
18:00 Presentation of work by Arturs Bērziņš „Untitled (book)”
18:30 Critic talk with Mari Kartau. Discussion led by art editor of cultural weekly Sirp Reet Varblane

20.09.
18:00 Presentation of work by Kristi Kongi „Bright Light”
18:30 Critic talk with Jānis Taurens

21.09.
18:00 Presentation of work by Jana Briķe „The day when time stood still”
18:30 Critic talk with Elena Šmakova. Discussion led by member of editorial board of Artishok Liisa Kaljula

22.09.
18:00 Presentation of works by Laura Kuusk „Letter” and „Candle”
18:30 Critic talk with Maija Rudovska

23.09.
18:00 Presentation of work by Ivars Grāvlejs
18:30 Critic talk with andreas w. Discussion led by Editor in chief of magazine Estonian Art Liina Siib.

24.09.
18:00 Presentation of work by Jass Kaselaan „Untitled”
18:30 Critic talk with Pauls Bankovskis

25.09.
18:00 Presentation of work by Kristīne Alksne „Unrealised project”
18:30 Critic talk with Tanel Rander. Discussion led by Editor of radio show Ministry of Art.

26.09.
18:00 Presentation of work by Martiini „View 2”

18:30 Critic talk with Valts Miķelsons

The aim of AB is to actualize the synergy between critical and creative thinking. Artforum magazine contributing editor, artist and gallerist John Kelsey writes that nowadays the critic has chosen to become a hack or a cook and criticism as such remains tied to outmoded social relations. As the way out of closed circle Kelsey suggests finding a new critical distance, or learning to deal with the loss of distance. Once the critic has renegotiated distance, it is nevertheless very probable that she will return, even though she might not be recognizable as such. (John Kelsey Rich Texts: Selected Writing for Art. 2012). Accepting the problems surrounding the so called old criticism and taking into consideration Kelsey's ideas, AB tries to follow the same idea of renegotiated distance. By placing the critics into the same space with the artists, curators make an attempt to break the traditional space-time gap between art and criticism.

Participating artists from Estonia are: Kristi Kongi, Laura Kuusk, Jass Kaselaan, Martiini, Margus Tamm. From Latvia: Kristīne Alksne, Jana Briķe, Krisš Salmanis, Arturs Bērziņš, Ivars Grāvlejs. Participating art critics from Estonia are Tanel Rander, andreas w, Peeter Talvistu, Mari Kartau, Elena Šmakova. From Latvia: Maija Rudovska, Jānis Taurens, Valts Miķelsons, Pauls Bankovskis, Anna Salmane. AB14 is curated by Šelda Puķīte (LV) and Indrek Grigor (EST). Design by Kristians Brekte.

AB program will open on September 17, 2014 when the first from the altogether ten art pieces is presented. Each artwork will be accompanied by ten texts written by the critics about the particular piece. Every opening evening will be closed with a Critic Talk involving participants of AB14. The program will continue – following the same formula – for ten days until all the works have been added to the exhibition and hundred critical texts presented, thus the exhibition can be considered ready. As such the show will stay on display for two more weeks from September 27 till October 11, 2014.

The fourth AB is taking place at the Mūkusala Art Salon, a private, non-commercial gallery which also owns a remarkable collection of mostly Latvian art from different periods. Curators have chosen ten works from the collection to be displayed within the exhibition alongside the newly created works. Those ten works were allocated as comments on the practice of the ten participating critics, who were then each asked to write an extra article about their work.

AB as a format was born in Estonia and the first three events took place in Tallinn and Tartu, involving only Estonian artists and critics, with occasional foreign guests among the critics. Now, in 2014, AB has become a collaboration project between Estonia and Latvia involving participants from both countries.

The Fourth Artishok Biennale “A+B=AB14” is supported by Culture Ministry of Republic of Estonia, Cultural Endowment of Estonia and State Culture Capital Foundation of Latvia.

Info:
Šelda Puķīte
selda.pukite@gmail.com
+371 282 100 81

Indrek Grigor
indrekgrigor@gmail.com
+372 555 914 25