ARTISHOK

PLATS PUHTAKS – ENTER THE UNTITLED

noreply@blogger.com (Artishok) — Fri, 03 May 2013 06:11:36 PDT

Kiwast kirjutab Margus Tamm.
Artikkel on valminud ajalehe Postimees tellimusel.

Näitusega “Enter the Untitled” jätkab Kiwa juba aastaid kestnud tegelemist mittemillegagi. On tõsi, et mittemillegagi tegelemine on sisutu, kuid see ei tähenda, et see poleks oluline.

Nagu kirjeldab üks kaasaja tunnustatumaid poliitikateoreetikuid Ernesto Laclau, koondub arenenud demokraatlikus süsteemis võim ümber tühja tähistaja. Ümber mõiste või kontseptsiooni, mis osutab millegi puudumisele ning jääb ka ise põhimõtteliselt hõlmamatuks (Laclau toob näiteks mõisted “kord”, “revolutsioon”, “vabastamine”). Keskset tühjust ennast pole võimalik tähendusega täita, kuid see seob endaga hulgaliselt erinevaid kontseptsioone, tõlgendusi ja huvisid, ümbritseb end tähenduste ja ihadega. Nagu summeerib Lacalu, on tähistaja võim võrdelises seoses tema tühjusega. Miks just nõni konkreetne märksõna või kontseptsioon muutub nii oluliseks, et igasugune hõlmatav sisu kaob, sõltub juba konkreetsest situatsioonist ja taustsüsteemist, samuti sellest, kuidas on ühiskonnas jaotunud ressursid. Mitte iga positsioon, ega mitte iga võitlus ei ole samal määral võimeline võimendama oma sisu sellisese staadiumini, kust edasi see muutub tühjaks tähistajaks. Suuremad võimalused keskset poliitilist positsiooni hõivata on neil, kel rohkem ressursse, et samastuda puuduoleva, täitumatuga. Mõjuvõimu püsimise eelduseks on, et keskne tähendusetus seob endaga aina suuremat hulka võimalikult erinevaid kontseptsioone, muutes nii oma seespoolsuse mõttestamise aina võimatumaks. Süsteem jääb reaalsuses teostudes siiski dünaamiliseks, sest ühiskonda ühtekoondav puudus võib poliitiliste juhtfiguuride tegevusele vaatamata taanduda, ka kerkivad esile uued, veel hõlmamatumad märksõnad, kerkivad esile uued isikud ja grupid, kes suudavad veelgi veenvamalt kehastada sisu puudumist.

Peab rõhutama, et Laclau arutluskäike ei tuleks võtta kui päevapoliitika-kriitikat. Pigem püüab ta lihtsalt kirjeldada mehhaanikat, mis üldse võimaldab koos püsida kaasaegsel emantsipeerunud ühiskonnal, mida ei struktureeri enam jäigad klassivahed ja allasurumisel põhinevad eristused.

Ka kunstimaailmas on vähemalt viimased sadakond aastat peetud võitlust emantsipatsiooni nimel. Võibolla kõige ehedamalt väljendub see Joseph Beuysi 1970ndatel väljahõigatud maksiimis “Igaüks on kunstnik”. Beuysi hüüatus, nagu ka umbes samal ajal väljakuulutatud autori surm (millega pidi kaasnema lugeja sünd), jäi utopistlikuks, kuid see kinnitab siiski ühiskondlikku ideaali. Nimetades käigu pealt eelmise sajandi kõige mõjukamaid kunstiteoseid, siis tulevad esimesena meelde Marcel Duchampi “Fountain”, Kazimir Malevitši “Must ruut valgel taustal”, Andy Warholi “Campbell's soup”. Võib öelda, et loetletud ikooniliste, epohhiloovate teoste kestvat mõju ning inspireerivust saab tõlgendada ka Ernesto Lacalu mõttekäigu abil. Need teosed on ammendamatud. Täisvõimsusel töötavad tühjad tähistajad. Eesti lähikunstiajaloost võiks loetellu lisada näiteks Jaan Toomiku installatsioon “16 mai – 31. mai 1992” - mis näibki enim mõju avaldavat neile, kes sellest teosest midagi ei tea.

Tegelemine eimillegagi on privileeg, mida saavad endale lubada ainult need, kellele kuulub märkimisväärses koguses kapitali. Kiwa on kahtlemata üks neid iskuid kohalikul kunstiväljal, kellele kuulub enim sotsiaalset kapitali. 1990ndate lõpul astus ta õnneliku jalaga kunstiareenile, saades masside ja muuseumite, inimeste ja institutsioonide lemmikuks veel enne, kui ta ühtki näitust teinud oli. Tasapisi järgnes menule ka tegevus, ja lisaks kujutavale kunstile on Kiwa jätnud oma jälgi praktiliselt kõigile kultuurivaldkondadele - peale spordi. Küllap oli kuskil uue aastatuhanede esimese kümnendi teiseks pooleks sellest valdkondadeülesest tegevusest kogunenud piisavalt paks kultuuri- ja kapitalikiht, et võis hakata mängima täispangale. Ehk siis hakata tegelema mittemillegagi. Kiwa viimaste aastate tegevust võibki iseloomustada kui püüet ehitada valmis üks korralikult töötav tühi tähistaja. Näitusetegevuse kõrval ei ole seejuures sugugi vähem olulised komponendid Nothingoloogia-nimelise krüptilise ja eklektilise omamütoloogia produtseerimine, pidev kostümeerumine Andy Warholiks, viited Malevitšile ja Duchampile, Monty Cantsini nimelise Istvan Kantori maaletoomine, või siis tunnuslik T-särk kirjaga NOTHING.
On äärmiselt naiivne arvata, et teha mittemidagi on lihtne. Ei ole. Selle nimel tuleb palju tööd teha.

MĀKSLAS DIENAS 2013

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 01 May 2013 10:47:51 PDT

Riias on hetkel käimas Kunstipäevade nimeline festival, kus Eestit esindab Margit Lõhmus.

Margiti fotoprojekt on leitav nii linnaruumis kui Vidzemesi turul asuvas hüljatud lihapaviljonis, mis on üks festivali ametlikest ekspositsioonipindadest.

Festival ise on veel sisutühjem kui oli omaaegne Tartu Kunstikuu, kuid näitusepinnana kasutatavad bürood, mis asuvad Läti Kunstnike Liidule kuuluvas kütmata ning üürnike poolt hüljatud majas, eriti aga lihahall, väärivad ruumidena siiski külastamist.

--------------------------------------

At the ongoing festival Riga Art Days Estonia is represented by Margit Lõhmus. Her photo project can be found all around the city and at one of the official exhibition sites, which is situated in an abandoned meat pavillion at Vidzemes market.

The Festival itself is not much of an event, but the exhibition spaces, due to the switched off heating abandoned bureaus of the building belonging to the Latvian Artists` Union, and especially the meat market deserve a visit solely as spaces.

Somewhere at the end of Tērbata iela in front of an electrical substation.
Policeman: "What exactly is this?"
Looks at the sticker which was just, under his eyes glued on the door of the substation.
Curator: "It's a self critical autoportrait."
Policeman: "Ahah."
Curator (silently to himself): "Thank God International Art English works everywhere. Even in Latvia."

Fotod: Margit Lõhmus ja Indrek Grigor.

Aknast ei näinud muud kui taanduvat halli

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 20 Apr 2013 05:41:24 PDT

Näitus 07-13.01.2013 projektiruumis Katarsis, Müürivahe 30, Tallinn
Näitusel osalesid: Mari-Leen Kiipli, Kulla Laas, Aap Tepper, Mari Volens ja Kristina Õllek
Artist talk, 13.01.2013 projektiruumis Katarsis, vestluses osalesid: Maarin Mürk, Mari-Leen Kiipli, Kulla Laas, Aap Tepper, Mari Volens ja Kristina Õllek

Maarin: Palun rääkige lähemalt oma näituse ning selle aluseks olnud Laura Tootsi poolt Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas antud loomingulise projekti lähtepunktidest ning lühidalt ka oma töödest.
Kulla: Esmane ühine idee, mis meil tekkis, oli nägemine ning nägemisega seotud hinnangulisus, millega tegelikult kõik siin olevad tööd ka tegelevad.
Maarin: Aga kas see oli otseselt teie ülesanne, tegeleda nägemisega?
Kulla: Ei, nii huvipakkuvad teemad kui ka lõplik ülesanne - teha näitus - kujunesid välja loengu ja arutelude käigus.
Mari-Leen: Me lugesime ka tekste, vaatasime filme ja loenguid, mis viitasid huvialas olevatele teemadele.
Maarin: Nimesid, palun.
Mari-Leen: Näitekunstnikest oli mulle kõige sümpaatsem belgia kunstnik David Claerbout.
Kristina: Tutvusime ka Berit Teeääre magistritööga “Ootused - kogemus - pettumus”, kus on juttu ka eksituse momendist, ootuspärasusest ning selle lõhkumisest.
Kulla: Kui otsustasime näituse teha, rääkisime palju ka ruumis ideede esitlemisest. Näiteks oli üks vaheülesanne proovida mõtestada valget kuupi ja kuidas selles ideid esitada. Lugesime siis ka Maria Arusoo kureeritud näituse “Continuum_The Perception Zone” kataloogi tekste, millest näiteks Kristina sai oma töö jaoks mitmeid pidepunkte.
Maarin: Äkki räägitegi paari sõnaga enda töödest?

Kulla: Üks hetk palus Laura meil selle kursuse käigus tutvustada oma vanu ideid ja nii nagu ka Kristina puhul, on minu siinne töö ühe vanema idee edasiarendus. Mind huvitas ja huvitab jätkuvalt ruumi konstrueerimine kaadri jaoks, täpsemini objektiivi jaoks. Kuidas oleks võimalik luua kolmemõõtmelises ruumis mingisugust kahemõõtmelise kujutise illusiooni? Olen saanud palju mõjutusi käies filmivõtetel pildistamas ning olleks assistendiks filmikunstnikule. Olen mõtisklenud selle üle, kuidas kaamera ette luuakse teatav ruum, mille reaalsus eksisteerib ainult selle filmi jaoks, mida tehakse. See on kaduv ruum, mis ehitatakse üles kontreetseks ajaks, see teenib ideed, mida loob film ning väljaspool filmi see ei kehti.
Mari: Minu töö “We Are In This Together” tegeleb vaatamisega lähtudes kontekstist. Minu töö sündis ehk kõige enam siin koha peal, lähtuvalt selle konkreetse projektiruum Katarsise tingimustest. Mingid lähtekohad olid mul olemas juba varem, kuid ideed teostama hakates sain aru, kui tähtis on näituseruum ise ning kui oluline on mulle endale konteksti ja ruumiga arvestamine. Lähtun siinkohal ideest, et ka konteksti ennast võib käsitleda kui teost. Minu töö seisneb väikses žestis - suunasin väikese kelmusaktina vastasmaja öö- ja stripiklubi värvilised reklaamprožektorid galerii akendesse ja tõin selle abil väliskeskkonna näitusepaika. Kasutades võimalikult palju ära olemasolevat keskkonda, sai see, mis oli niigi olemas, minu žesti läbi võimendatud ja omandas galeriikontekstis uue tähenduse.
Kristina: Minu töö nimi on "A Copy of a Copy of an Original Copy". See teos räägib koopia ja originaali suhtest - kuidas need omavahel toimivad ja sümbioosis on. Koopia millestki on teises meediumis esitatuna originaal, kuid originaali pole olemas, kuna see on alati millegi koopia. Näeme ühe ruumi reproduktsiooni galeriiseinal oleva foto ning sellele projitseeritud video näol. Nii see video kui ka foto on tehtud samast vaatepunktist ehk need kaks kaamerapõhist meediumit tunduvad esitavat sama vaadet. Aga seda kuni hetkeni, kuni need kaks pilti hakkavad omavahel aina enam nihkesse minema. Ma ise olen selles videos ja kannan seal seda tööd, täpsemini siin seinal eksponeeritud fotot, justkui ruumi, enda käes. Töö oluline komponent on heli, mis annab meile aimu selle ruumi omapärast. Oleme harjunud, et kui inimene kaugeneb meist, siis teeb seda ka tema liikumisel tekkiv heli. Selle töö puhul on aga videopilt ja heli lahus, heli tuleb minuga kaamerast eraldudes kaasa ning muutub liikuvaks "silmapiiriks".
Mari-Leen: Minu töö koosneb kahest videoprojektsioonist ja nendevahelisest tühimikust, milleks on ukseava teise ruumi. Minu töö tegeleb lisaks vaatamiskogemusele ka heli- ja ruumikogemusega. Idee hakkas kasvama samuti sellest hetkest, kui pidime selle loomingulise projekti käigus oma varasemaid või pooleliolevaid ideid tutvustama. Mul oli selleks üks kindel isiklik kogemus, mida tahtsin taasluua galeriis. Võtsin idee arendamise aluseks just need ruumid siin, kus on palju huvitavaid kohti - soppe ja avausi. Tahtsin siinse arhitektuuri abil anda projektsioonile, mis on kaduv ja õhukene, juurde massi ja teatavat füüsilisust. Samamoodi soovisin ka, et heli muutuks füüsiliselt tajutavaks ning et vaataja tunneks, et ta on selles töös kohal. Ukseava abil on inimesel võimalus siseneda sellesse töösse, niiöelda vaadata projektsiooni taha ning siseneda paika, kust tuleb heli. Videos nähtava maastikuvaate valisin selle põhjal, et näidata kohta, mis võib asuda ükskõik kus ning mis on just selle universaalsuse tõttu meile kõigile kuidagi tuttav. See võib olla niiöelda kollektiivne kujund - turvaline, kodune rahulik paik, milles on võimalik väga väikese sündmuse või nihestusega tekitada kogemus.
Aap: Minu teose aluseks on tunnetus, teadmime, et mul puudub enesekaitse kogemus. Minu ainsaks väljaõppeks on see, mida olen visuaalselt kogenud läbi ekraani, mida olen näinud filmide kaklustseenidest. See töö esitab küsimuse, et mis siis juhtub, kui mul ongi vaja rakendada enesekaitset. Kas olen selles pädev või mitte? Üks esimesi eeskujusid selle töö puhul oli Tõnu Tunneli teos "Common Tactics", kus kunstnik, kes on sõjaväeteenistusest puhkusel, tunneb linnas ringi liikudes sõjaväes õpituid taktikalisi reflekse. Minu puhul on sarnased mõttelised refleksid pärit ekraanilt.
Maarin: Ma loodan, et sa ei saa seda kunagi teada, sest kakluses pole midagi nii huvitavat.Tean, et selle kursuse käigus arendasite oma ideid teatud maani ja siis seda kommenteerisid erinevad tegevkunstnikest külalised. Tahaksingi küsida, kui palju teie algsed ideed muutusid? Lisaks tunnen huvi teie töötaktikate kohta, kui kaua te olete võimelised ühe ideega pidevalt töötama? Minu meelest peab seda väga kaua õppima, et suuta veel ja veel tagasi pöörduda oma töö juurde, kuigi on tunne, et endast on juba kõik antud ja tulemus on enda jaoks valmis. Kui palju on kõnealuse projekti puhul ja teie töös üldiselt selliseid olukordi ette tulnud? Ma arvan, et see külaliste kutsumine ja toormaterjalile kommentaaride saamine on väga hea võimalus, kuidas sellest krambist “mu töö on valmis, mida te enam tahate” üle saada.
Aap: “Aknast ei näinud muud kui taanduvat halli” on mu esimene näitus, seega ei saa ma rääkida eelnevatest kogemustest näituse ettevalmistuse osas. Kuid pärast seda külaliste-kommentaatoritega kohtumist mõtlesin, et pean tõepoolest kõigega uuesti otsast peale alustama. See oli hea võimalus oma tööprotsessi kõrvalt näha, arutada, mis on hästi ja mis halvasti. Soovitan kindlasti ka teistel tudengitel kutsuda kokku õppejõud, kes kursusel toimuvaga kursis ei ole ja teha nendega selline vahevestlus. Meid kõiki kommenteerisid mõne tunni jooksul järjest personaalselt viis erinevat kunstnikku, kes kõik andsid me töödele erineva hinnangu.
Maarin: Ma arvan, et see on väga suur luksus, et keegi tuleb ja viitsib sinu ideedega suhestuda. Kuidas teistel oli?
Kristina: Minu töö on üllataval kombel väga sarnane oma esmasele ideele. Ainus asi, mis tööprotsessi käigus muutus, oli arusaam heli vajalikkusest ja heli kvaliteedist, millele ma töö algusfaasis eriti ei keskendunud. Käisin seejärel mitmeid kordi AS Tallinna Sadama territooriumil filmimas ja lindistamas. Olles üksi selles pikas tühjas reisijate koridoris ning keskendudes helile ja selle salvestamisele, hakkasin tajuma seda ruumi hoopis teisiti. Tundsin põranda kääksumist oma jalge all ning seda, kuidas autod minu alt läbi sõitsid ning kuidas tuul akende vahelt sisse puhus. Aeg-ajalt kostus kõlaritest sadama administraatori kutse mõne eemaloleva laeva pardale minekuks. Heli muutus eraldi infoks, mis edastas ruumi olemust, minu kõndimise rütmi ja ka seda, kas selles rütmis oli eksimusi.
Mari-Leen: Minul oli huvitaval kombel samamoodi, et esimene ettekujutus tööst teostus ka siin. Mõtlemist oli muidugi palju, sest oli nii palju detaile, millele oli vaja tähepanu pöörata. Näiteks kommenteeriti sellel vahekohtumisel, et minu parempoolsel projektsioonil justkui ei toimu midagi. Võrreldes vasakpoolse projektsiooniga, kus toimub väga kindel sündmus, pole nad tasakaalus. Väga huvitav oli kuulata kõigi variante, kuidas seda olukorda võiks parandada ja mis seal “puudulikus kaadris” võiks veel olla. See pani kõigil kommentaatoritel fantaasia tööle ja siis ma sain aru, et kõige parem lahendus olekski jätta see võimalus lahtiseks, nii nagu see on.
Aap: Üks külalistest Anu Vahtra rääkis mulle oma varasematest kogemusest, et tuleb olla natuke ülbe ka, tuleb teada, mida sa igaühe kommentaarist võtad ja mida mitte.
Maarin: Muidugi peab nägema, et igal ühel on oma agenda - tuleb teada ka tema positsiooni, tema enda praktikat. Aga kuidas sul, Kulla, töö valmimise protsessiga oli?
Kulla: Peale seda kohtumiste seeriat oli küll tunne, et juba oli töö ju enam-vähem tehtud, kuid nüüd tuleb siis uuesti alustada. Enamuse ma filmisingi uuesti, mis oli aga hea, kuna nii sain teada, mille juurde täpselt ma oma töös kindlaks jään. Algusfaasis kasutasin oma videotes illusiooni loomiseks maastikku, kuid tööprotsessi käigus läksin täpsemaks ning jõudsin maastiku mõiste juurest miniatuuri mõisteni. See pani väga hästi paika töös kasutatava skaala. Tahtsin millegi väga väiksega luua illusiooni millestki suurest, millestki avaramast ja laiemast. Mulle isiklikult tundus, et need kohtumised toimusid natukene hilises järgus, kuna olin oma mõtete otsas juba pikalt istunud, kuid kokkuvõttes see oli värskendav.
Maarin: Mari, kuidas toimus sinu idee muutumine? Sul oli kindlasti palju praktilisi vaheetappe ja läbirääkimisi.
Mari: Minu idee jäi samuti püsima. Vahekohtumise ja näituse vahele jäi kolm nädalat, mille ajal oli mul tunne, et peaksin oma tööd veel edasi arendama. Katsetasin erinevaid variante ja tegin enda jaoks suure protsessi läbi, aga tegelikult jäi lõplik tulemus üsna sarnaseks algsele ideele. Võib-olla oli mul seda kõike tarvis, et saada aru, et see, mis mul juba alguses oli, oligi see, millest piisas. Nagu Mari-Leen juba mainis, on hea, kui vaatajal endal on võimalikult palju vabadust interpreteerida tööd nii, kuidas ta tahab.
Maarin: Kunstnikuna loodad ju oma töödele pidevalt uut konteksti, et neid valitaks järgmistele näitustele. Kas te näete, kuhu ja kuidas võiks neid töid edasi arendada? Kas te tahaksite kellegiga koos töötada? Aap, sina näiteks viitasid Tõnu Tunnelile. Kuhu te edasi liigute?
Kristina: Tegelikult on meil selle sama grupiga uus näitus Hobusepea galeriis, vahemikus 17.04-29.04.2013, mis ilmselt tõukub nendest töödest, mis siin on eksponeeritud. Siis on aga meie juhendajateks Anu Vahtra ja Reimo Võsa-Tangsoo.
Kulla: Need ideed siin projektiruumis Katarsis on paljuski alguspunktiks, ka õpetuseks.
Maarin: Kas see, et te tegutsete grupina, tuleb kindlast struktuurist, et te kõik olete bakalaureuseõppe viimasel kursusel? Või kas saab teile olulistest ühistest märksõnadest järeldada, et tunnete end ka sisulises mõttes kollektiivina ja tahate ka väljaspool kooli koos töötada?
Kulla: Hakkasime seda näitust ikkagi koos ette valmistama seetõttu, et õpime ühel kursusel ning võtame osa samast loomingulisest kursusest. Töö käigus aga tuli välja, et meil on ühiseid mõtteid päris palju.
Mari: See taust, mis me koolist oleme saanud, töötades sama materjaliga ja kuulates samu loenguid, annabki juba paratamatult ühise pinna, millelt on hiljem kergem ka koostööd teha.
Maarin: Mis selle näituse puhul kõige keerulisem oli? Või mille kohta te arvasite, et see on hoopis teistmoodi? See ruum siin projektiruumis Katarsis on väga spetsiifiline, lisaks pole siin tugistruktuuri selle tavapärases tähenduses. See on kindlasti hea õppus teie eesootavaks näituseks Hobusepea galeriis.
Kristina: Arvan, et me saime kätte kõik õppused A'st Z'ni, mis kaasnevad ühe näituse korraldamisega. Alustades kõige mustematest koristus- ja värvimistöödest, mis kõik olid samuti meie teha.
Aap: Kuna meil puudusid tehnikud ja meistrid, siis tuli ka kõik installeerimine ise teha. Kindlasti ei taha keegi meist enam püssiplaadi kallale minna.
Mari-Leen: Saime üsna varakult aru, et kõigi tööde ära mahutamiseks on meil ruumi juurde vaja. Kuna minu projekt laienes selle korruse teistesse ruumidesse, tuli meil mugavaks liikumiseks juurde teha üks ukseauk. Selle uue ukse me avastasime tänu lahketele Namaste töötajatele teiselt poolt seina ja lõhkusime selle siis krohvi alt välja. See on muidugi väga suur eelis, et me saime seda teha.
Maarin: See on päris tore, et te muutsite Katarsist. Kui siin toimuks veel näitusi, siis võiks iga näitus laieneda, lõhkuda maha seina ja avastada terve uue korruse. Ning see info, et te avastasite “salaukse”, võiks olla näitusel väljas ka vaatajatele.
Kuid veel, püüdes mõista seda näitusekogemust teie üldisemas taustas, kuidas need antud tööd paigutuvad teie ülejäänud praktika konteksti? Sellel näitusel olete te grupina väga ühtne, tegelete kõik mingil määral nihete, näilisuse ja tunnetusega.
Kristina: Need märksõnad, mida sa just nimetasid, on näiteks ka minu varasemate tööde puhul olulised olnud. Konkreetne töö tõukus ka minu õpingutest Berliini Kunsthochschule Weißensee’s, kus kevadsemestril õppisin visuaalse kommunikatsiooni osakonnas. Seal olles sain end täiendada rohkem video ja heli vallas, mis andis mulle julguse neid ka oma tööpraktikas rohkem kasutada. Usun, et tulevikus kasutan oma tööde teostamisel veel kahe meediumi, liikuva ja liikumatu pildi, vahel balansseerimist.
Mari-Leen: Oluline on kindlasti ka see, et Laura mainis meile selle kursuse alguses, et see projekt võiks tegeleda liikuva pildiga. Mina õpin tegelikult Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafia erialal ja teen hetkel Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas vahetussemestrit. Mulle on see väga värskendav kogemus olnud ja mulle kohe sobisid need kursuse käigus arutuluse all olnud teemad. Tundub, et need on ideed, millega ka edaspidi tegeleda.
Maarin: Kas sa näed ka mingit vahet nende koolide õpetamismeetoditel või nende koolkondadel?
Mari-Leen: Ma ei tea, millised on muud EKA kursused, aga see loominguline projekt oli hästi intensiivne ja aktiivne ning ma läksin sellega kohe väga hea meelega kaasa. Meil olid kindlad etapid, mis tuli läbida ning see oli kindlasti väga oluline. Tartus olin ma harjunud sellega, et viimasel hetkel tehakse midagi hindamisteks valmis.
Kulla: Kui rääkida veel tööde üldisemast kontekstist, kavatsen mina edaspidi kindlasti tegeleda ruumiga. Mind ootab ees võimalus teha filmikunstniku tööd ning just üritada konstrueerida ruumi kindla läbimõtestatusega. Mu eelnevate tööde puhul on samuti olnud tähtis just side ruumiga ning arvestamine ruumi eri võimalustega.
Aap: Minu töö siin näitusel on kindlast kujuteldavast kogemuseeelsest hetkest ja see saaks jätkuda ainult pärast kaklusesse sattumist. Laiemalt huvitab mind lisaks keskkonnaesteetikale samuti ruumikogemus ja -tunnetus. Tundub, et ruum huvitab meid kõiki. Oma tööde kontekstis laiemalt püüan pidevalt mõtestada, miks ma olen siin, miks ma õpin fotograafiat?
Maarin: Seda ma tahtsingi just küsida, et miks te õpite just fotograafiat? out of all things in life, miks te tegelete fotograafiaga? Millised võimalused see teile annab? Sellega haakub kohe mu teine küsimus - kuidas te suhtute sellesse, et kunstnik valib oma meediumi vastavalt ideele? Mul on tunne, et taas väärtustatakse üht distsipliini, et enne kui kunstnik saab olla interdistsiplinaarne, siis tal peab olema oma distsipliin, milles ta on pädev. Kuidas te tunnete ennast liikudes ühe või teise meediumi poole? Isegi teiste kaamerapõhiste meediumite, nagu video või filmi, lisandumine fotograafiale toob kaasa juba täiesti teise maailma.
Kulla: Fotograafia on minu jaoks kokkusaamiskoht. Pildistan palju endale näideteks, töötlusmaterjaliks ning teiste projektide aluseks. Kasutan fotograafiat pigem abivahendina.
Aap: Kuid sa oled iseloomult ka rohkem nokitseja ja katsetaja. Mulle näiteks ei meeldi näputöö üldse. Ma ei peaks seda laiskuseks, aga fotograafial on võime...
Maarin: Kiiresti saada kätte?
Aap: Ei, mitte just seda. See võib öelda kõike ja mitte midagi. Mulle meeldib sellega mängida.
Maarin: Aga skulptuur või maal sulle ei sobi?
Aap: Ei, ma ei karda meediumit. Aga oluline on ikkagi idee, miks ma otsustan kindla väljendusvahendi kasuks.
Maarin: Oleme ilmselt kõik nõus, et teose taga on kõige olulisem ikka idee. See kriitiline küsimus ennekõige. Mind huvitabki, et miks te valisite selleks peamiseks eksponeerimise kanaliks just nimelt fotograafia, mitte skulptuuri või midagi muud?
Mari-Leen: Fotograafia tundub väga tugev meedium seepärast, et ta endiselt pretendeerib reaalsusele. See, mida sa fotol näed, on kunagi olemas olnud ja see on justkui päris. Foto staatilisuses on ka kindlasti oma jõud. Mind huvitab väga foto ja video vahepealne “olek” ehk video, mis liigub nii vähe, et tundub olevat foto.
Kristina: Mulle on ka oluline see aspekt, et foto pretendeerib siiani tõelisusele. See on see aspekt, millega mulle meeldib mängida. Esitada ebareaalset reaalsena või mõelda, mis see reaalsus üldse on. Siinkohal saab luua väga palju illusioone ja erinevaid kihte. Näiteks on Aapi töö puhul oluline see, kuidas me näeme pildistatud televiisoriekraani ja kuidas me oleme üldse oleme harjunud ekraani nägema, õigemini seal toimuvad vaatama. Aapi fotodel on ekraani peal on tolm, mis aga tundub hoopis olevat tolm foto ees oleva klaasi peal. See on veel üks lisakiht tema niigi kihilistele fotodele. Mulle sümpatiseeribki foto puhul tema võime olla kihiline, kuigi ta on vormilt enamjaolt tasapinnaline.
Maarin: Lisaks eelnevalt mainitud näilisusele ning originaali ja koopia suhetele, mis on teie hinnang selle kihilisuse suhtes? See tundub veidi maailmaavastamise teema - kõik on üks illusioon, tõsikindlat maailma ei pruugigi olemas olla ja ka see, kas tegu on koopia või originaaliga, sõltub vaatepunktist. Kulla, sind huvitab see niiöelda kaadri jaoks loodud maailm, mis on väga spetsiifiline ja kaduv nähtus. Kas sinu töödes on ka mingi hinnang selle suhtes?
Kulla: Mulle on tähtis vaatajale näidata võimaluste rohkust ning pakkuda endapoolseid variante, kuidas ümbrust vaadelda. Ja kui see on maailmaavastamise teema siis ka see sobib- maailma peakski pidevalt uuesti avastama, sest justnimelt need kaduvad nähtused jäävad muidu täitsa tähelepanuta. Kasutame ja näeme igapäevaselt palju fotosid ja filme, mis kõik on algselt üles võetud ruumilises keskkonnas, kuid kantud konkreetse kadreeringuga kahemõõtmelisele pinnale. Pildi väliselt on keskkonnad aga vastupidiselt väga muutlikud. Minu jaoks on põnev tegeleda selle pildiruumiga kuskil pildi ja ruumi kohtumiskohas.
Mari: Oluline on teatavate küsitavuste tekitamine, just meediumite vahel või nende üleselt. Oluline on näidata erinevate kaamerapõhiste meediumite kokkupuutepunkte ja/või ühtsusi.
Maarin: Mari, kuidas sina sattusid fotograafiat õppima?
Mari: Ma tulin kunsti õppima tunduvalt hiljem kui mu kursusekaaslased. Seda on võib-olla tobe välja öelda, aga mingis mõttes on foto esimene laialdaselt kättesaadav vahend, et hakata kunsti tegema. Enda jaoks olen selle aga sõnastanud nii, et ma õpin kaasaegset kunsti, mitte ainult fotograafiat. See, et ma õpin fotograafia osakonnas ja just selle ühe meediumiga süvitsi tegelen, mõjutab kindlasti mu loomingut ja lähtuvalt sellest teen ma teatavaid valikuid. Aga muidu ma usun, et vahend ise ei ole kõige olulisem.
Kristina: Meie osakonna professor Marco Laimre ütleb meile samuti, et me õpime kaasaegset kunsti, mitte ainult fotograafiat. See on lihtsalt üks meedium, mida me kasutame ja süvitsi õpime, aga kokkuvõttes on see ikkagi ainult abivahend.
Mari-Leen: Me võime ka öelda, et õpime kaamerapõhist kunsti. Selle puhul on kindlasti oluline tehnilisus ja see fakt, et sa oled oma loomingus seotud masinaga.
Maarin: Aga kui enesekindlalt te tunnete ennast teistest meediumites? Kuidas te suhtute dogmasse, et meediumeid ei ole enam olemas ja oma meediumist väljaastumist ei pea kartma?
Kulla: Fotoosakonnas oleme vabad valima ükskõik millist väljendusvahendit, kõik põhineb ideel ning selle põhjendusel.
Maarin: Kõrvalt vaadates on tunne, et EKA fotograafia osakond on koos graafilise disaini ja võib-olla ka arhitektuuri osakonnaga kooli üks huvitavamaid. Tundub, et seal midagi toimub. Kas te tunnete, et olete justkui mingi koolkonna, liikumise või laine osa? Või kui te suhtlete teiste tudengitega teistest EKA osakondadest, kas te tunnete, et teie õpingud on kuidagi intensiivsemad?
Kulla: Ma ei tea, kas me just mingi liikumise osa oleme, aga mingi grupi osa kindlasti. Osakonnaga seotud tudengid, õppejõud ja külalised on kindlasti grupp, millesse me kuulume.
Kristina: Oleme hetkel Toompeal Rüütelkonna hoone ühes nurgas, justkui korteritüüpi osakonnas, tihedalt koos. See kindlasti ühtlustab meid ning tekitab grupitunnet. Kuid teaduskondade paiknemised eri hoonetes hoiab meid teistest osakondadest eemal, millest on kahju, kuna koolisisest integreerumist on üsna vähe.
Maarin: Seda on minu teada EKAs alati küllaltki vähe olnud. Minu kogemus EKA vana maja aegadest oli ka selline, et uksed hoiti üldjuhul ikka kinni, minul kui kunstiteaduse instituudi üliõpilasel polnud voli minna teistesse osakondadesse uksi lahti tõmbama ja vaatama, mis seal toimub. Ametlikul tasandil võiks tõesti olla rohkem projekte osakondade vahel. Tahtsin veel teie osakonna kohta küsida, et kas te tunnete, et teile kehtivad mingid kirjutamata reeglid, millega te peate arvestama? EKAs on ju tegelikult professoripõhine õpe, igal professoril on oma käekiri ja kuigi see võib nii tunduda, pole see ainuvõimalik viis kunsti teha. Kas te tunnete sellega seoses mingeid ootusi või teete te mingit teatud tüüpi kunsti, millega peate millelegi vastama?
Kulla: Mingi mõju meile kindlasti on, aga see on võib-olla ka see põhjus, mispärast me seal osakonnas oleme.
Kristina: Samas võib alati teha oma asja, aga see peab olema mõtestatud. See on võib-olla üks olulisemaid nõudmisi meie osakonnas, et sa pead oskama oma tööst rääkida ja olema selles kindel.
Kulla: Laimre paneb hästi palju rõhku ideede sõnastamisele ja siis võivad tekkida need hetked, kus mõni tudeng ei suuda vastata sellele, mida talt oodatakse. Kui sa näiteks räägid minimalismist, siis sa pead oskama seda lahti seletada või selle seotust põhjendada.
Maarin: Oi, ma kujutan juba ka ette, kuidas sellest saab hästi kinni võtta... (naerab)
Kulla: Mingil hetkel see võib natuke takistavaks muutuda, kuna oled tegemise asemel mures hoopis selle pärast, kuidas peaks midagi tegema. Aga ka balansi leidmine on omaette oskus.
Aap: Seda avastadki tegelikult läbi aastate, kuidas asju lahendada. Alguses tundub, et intuitiivsus kaob kuskile ära, aga siis see tuleb jälle tagasi. Teise aasta lõpp oli minu jaoks küll selline aeg, et ma ei teadnud, kust oma töödega alustada..
Maarin: Selle tunde eest ei ole vist keegi kunagi kaitstud, see tababki kogu aeg. Võib-olla siinkohal ongi hea küsida, kes on teie eeskujud või kes on teie suurimad mõjutajad? Kes teile meeldivad eesti kunstnikest ja välismaa kunstnikest?
Aap: Eesti kunstnikest on minu jaoks üks olulisemaid Dénes Farkas oma anonüümsete paberist ruumidega. Ta oli meil õppejõud ning siis sai tema mõtteprotsesse jälgida. Lisaks Wolfgang Tillmans.
Kulla: Mina tooks ka Farkase välja. Ilmselt ka seetõttu, et ta oli meil õppejõud ja siis ta paljastas viise, kuidas ta töötab ning tutvustas oma mõttekäike, millest tahaks isegi lähtuda.
Mari: Mulle meeldib Neeme Külm ning tunnetuslikkus tema töödes. Samuti Jevgeni Zolotko. Välismaistest kunstnikest on üks viimase aja lemmikuid Francis Alys.
Kristina: Ma lisaksin Külma kõrvale ka Krista Möldri ja Anu Vahtra, kellega ma hetkel kõige tugevamat sidet tunnen. Siis veel soome kunstnik Santeri Tuori, kes kasutab samuti koos fotot ja projektsiooni. Samuti ka Bruce Nauman, tema ruumiinstallatsioonid köidavad mind.
Mari-Leen: Miklos Gaál.
Kulla: Mõned minu eeskujud on Uta Barth, Jeff Wall ning Anthony Lachlan.
Maarin: Mul tekib paratamatult soov küsida, kus on mäss, revolutsioon, vastuhakk, kirg? See kõik, mida te olete täna kirjeldanud, need märksõnad ja enamus neist kunstnikest, keda olete välja toonud ning teie endi praktika, see on hästi esteetiline, puhastatud – nii sisu kui vormi mõttes. Kõrvalt vaadates paigutute te ka hästi oma nimetatud eeskujude juurde või lähedale.
See kõik on kuidagi nii mõistlik ja nii tore, mis muidugi iseenesest ei ole üldse halb. Ma lugesin täna Elin Kardi teksti, mille ta kirjutas siis, kui Hobusepea sai viieaastaseks. Soovitan lugeda, see on väga hea tekst, mis annab hea ülevaate sellest, mis on eesti kunstis toimunud. Elin kirjeldab seal ka kõiki noori kunstnikke, kellega ta on aastaid kokku puutunud ja sealt tulebki välja, et kõik sellised omamütoloogilised, ritualistlikud, mässulised kunstnikud jäid 90ndatesse ja nüüd toimub pigem selline rahulik uurimine. Kuidas te näete üldist kunstielu ning oma positsiooni selles?
Kulla: Äkki ikka varsti tuleb mingi mäss ka, praegu on see rohkem selline pinnase kompimine, aga mul on ammu juba selline tunne, et varsti hakkab midagi juhtuma. Võib-olla tõesti praegu on liiga rahulik.
Mari-Leen: Mulle tegelikult meeldib selline tundlikum ja mingis mõttes tagasihoidlikum lähenemine.
Kristina: Võib-olla see annab laiema pinnase tööde lahtimõtestamiseks, et sa ei ütle otse kõike ära. Kui see on selline otse näkku kunst, siis ei ole tihtilugu mingit muud sügavamat teemat.
Maarin: Jah, otse näkku ei ole tegelikult üldse hea, pigem on see kunstis tüütu.
Mari-Leen: Võib-olla on see tagasihoidlikkus ka mingis mõttes põhjamaine lähenemine.
Maarin: Jah, energia kokkuhoiu mõttes tuleb teha lihtsaid liigutusi, ei tasu rabeleda, temperatuur läheb kohe paigast ära.
Nüüd, kus te hakkate lõpetama bakalaureuseõpet, kas tunnete ka, et varsti tuleb mingi elluastumine või on vahe koolis käimisel ja kunstiväljal tegutsemisel juba ammu muutunud häguseks? Kuuleme pidevalt, kuidas kunstnikud visatakse üle ukse niiöelda päris ellu, kus siis selguvad mitmed tõsiasjad. Kas sellisest lähenemisest saab veel üldse rääkida? Mis tunne teil on seoses kevadega?
Kristina: Mina tahaksin edasi õppida.
Aap: Mina jälle ei tea, kas ma tahaksin kohe edasi õppida. Kuna tulin EKAsse otse gümnaasiumist, siis puudusid mul eelnevad teadmised kunstist. Tunnen alles nüüd, et ma jõuan mingisse faasi, kus ma hakkan kunstiväljast aru saama ja mu maitse kujuneb. Tahaks alles peale mõningast harjumisperioodi edasi õppida.
Mari-Leen: Mina olin end enne EKA fotograafia osakonna vahetussemestrit Tartus mugavasse isolatsiooni sättinud, millele mul oli vaja lõpp teha ja tegutsema hakata. See käesoleva näitus on vist meil kõigil esimene näituseprojekt, mis annab kindlasti hea kogemuse ja võimaluse kooli lõppedes edasi liikuda.
Mari: Väga oluline on kooli ajal hakata näituseid tegema. Siis võibolla ei teki tunnet, et sind visatakse tundmatusse vette. Nüüd ma arvan, et oleks võinud isegi veel varem saada oma esimese näitusekogemuse, sest iga järgmine kord on selle võrra kergem.
Maarin: Kui te vaatate laiemalt kohalikku kunstielu, siis millega te olete rahul ja mis on puudu?
Aap: Mulle tundub, et kaasaegsele kunstile tuleb aina rohkem vaatajaid. Lisaks olen rahul sellega, et fotoosakonnast pärit kunstnikud on viimasel ajal tuntust kogunud ja auhindu võitnud, mis annab ka tudengitele palju motivatsiooni.
Kulla: Minu arvates on kõik väga huvitav.
Maarin: Vaata, et sa seda Rein Langile ei ütle... (naerab)
Mari-Leen: Praegu tundub, et siin justkui hakkab midagi sündima. Kunstielu on aktiviseerunud ning head näitused on.
Kulla: Kõik ei ole kindlasti veel paigas, aga see tähendab, et ongi rohkem teha. Võib-olla on veel selgusetu, kuidas ja kust peaksin sellesse süsteemi sisenema, mitte et võimalusi oleks puudu.
Kristina: Aga kas sellest näitusest siin kirjutatakse midagi?
Maarin: Ma arvasingi, et see küsimus kerkib üles. See on kahtlemata üks puudusi, et ei jõuta katta näitusi ja seega ei saada tagasisidet. Kust te hangite oma kunstialase infot? Kas te loete e-flux’i ja käite kooli raamatukogus tutvumas kunstiajakirjadega? Kui palju te jõuate sellega tegeleda?
Kulla: Eile olin siin näitust valvamas ja võtsin endaga viie nädala Sirbid kaasa, mida ma ei olnud jõudnud lugeda. Paratamatult kogun ikka kõige rohkem infot selle projekti kohta, mis parasjagu tegemisel on. Tundub, et ka meil osakonnas liigub info päris hästi.
Aap: Kunstinurga kommuun Facebookis.
Maarin: Miks näitusel selline pealkiri on?
Kristina: Nime otsimine oli meil pikk protsess. Esialgne variant oli „Silma järgi“, kuid otsisime sellele veidi poeetilisemat asendust. “Aknast ei näinud muud kui taanduvad halli” on esimene lause inglise kirjaniku Anita Brookneri raamatust „Hotel Du Lac“, mille leidsime siin samas lähedal asuvast kohvikust Must Puudel, kui pidasime näitusepeakirja koosolekut.
Mari: Kõik need märksõnad, mis olid meie tööde ja kogu näituse puhul olulised, kajastusid väga sobilikult selles lauses.
Maarin: Selline väike fatalistlik komponent – leidobjekt. Näen, et teil on olnud tõesti väga täiuslik näitusetegemise pakett. Kõik etapid on läbi käidud.

Johannes Säre SPACECHANGES

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 13 Apr 2013 07:18:53 PDT

(foto MMürk)

Ellu Maar kirjutas Johannes Säre näitusest, mis avatud EKKMis 30. märts - 14. aprill 2013; pressiteate leiab SIIT.

***
Ruumiinstallatsioonide vastuvõttu iseloomustab kehalisus: kuna neid on võimalik vaadata eri nurkade alt, teevad nad vaataja teadliku(ma)ks ta enda paiknemisest töö suhtes. Siit samm edasi on ruumiinstallatsioonid, mis mõjuvad lisaks nägemismeelele ka muudele meeltele või loovad totaalse ruumilise tajukogemuse, ümbritsedes vaatajat ja haarates ta täielikult endasse, kaotades distantsi vaataja keha ja teose vahel. Johannes Säre „Spacechanges“ EKKMis on ruumiinstallatsioonide näitus, mis koosneb töödest, mis mõjuvad eri viisidel kehaliselt, olles sealjuures tavalisest sekkuvamad, ülbemad, ründavamad. Nad ei paku vaatajale ta oma ruumi, kus olla, vaid luuravad, sikutavad sabast, panevad jala taha. Pakun nüüd järgnevalt selles valguses ühe näituse vaatamise kogemuse, mis algab lihtsalt esimestest üles kirjutatud näitusemuljetest, edaspidi püüdsin natuke ka järele mõelda.

***
Johannes Säre näitus EKKMis on teemapark-ruumiinstallatsioon. Asjad, mis üllatavad, ehmatavad, ajavad juhtme kokku. Mõjuvad muuhulgas tasakaalutunnetusele, haistmis- ja kompimismeelele (ühe töö puhul patsutab alla laskuv lagi sind hellalt pähe). Väga kehalised tööd. Lähened tööle, olles juba eelnevalt saanud kogemuse, et nad võivad sind üllatada, sind kehaliselt proovile panna, lausa rünnata; ei tea, mis saama hakkab, aga oled kõigeks valmis.

Kuidas vaatajat proovile pannakse: *ehmatatakse (must kast ümmarguse avaga — vaatasin pikema jututa sisse, et mis näidatakse, mille peale tulistas riistapuu mulle tossupahvaku näkku). Mida see sulle meenutab? Eks ikka pidu, kus selle tossupilve sees tantsid ja muusikast transis oled. Spetsiifiline lõhn kaaperdab sellesse mälestusse kohale nagu Madeleine’i küpsised. *Pannakse sind mööda järsku kaldpõrandat kõndima (alla, ja tagasi üles, seekord rambivalguses, olles sunnitud olema „töö ise“ (lugesid just etiketilt, et töö seisneb kaldteest alla ja tagasi üles kõndivas vaatajas)). *Juhatatakse kitsast redelist üles turnima ja kutsutakse seejärel väiksesse kambrisse, kuhu mahtumiseks peaksid sööma kärbseseent nagu Alice imedemaal. Näidatakse seal sulle peeglist su kukalt (kavalalt teineteist peegeldavate peeglite abil). Pöörad ümber, kus on teine peegel – jälle kukal (silmanurgast näed veel oma ära pöörduvat pead). *Kutsutakse tuppa, kuhu sisenemiseks pead alguses ületama hirmu, kuna ei tea, mis nüüd siis ometi jälle saama hakkab; seejärel hakkavad valgusest kumavad pehmed (kangast tehtud) seinad ja lagi su ümber kokku tõmbuma ning lagi kopsatab sulle pehmelt vastu pead.

Ainus töö, mis sel näitusel soostub olema traditsiooniline püsiv objekt ruumis, mida vaadates võid olla kindel, et su füüsilisi piire kuidagi ei kõigutata, on üksteise peale laotud kaaluvirn, ent lõppude lõpuks on kaal ju keha mõõtmise instrument. Ainult et nüüd kaaluvad kaalud iseenast. Kaalukuhi kaalub 38 kilo (seda näed kõige alumise kaalu numbrilt), sama palju nagu inimene, kui teda kaua näljas hoida.

Teisel, vahepealsel korrusel pole näitust, selle asemel on töömehed kopsimas, saagimas, ... ühesõnaga, nad on tõsiselt remondi ette võtnud. Loed nad näituse osaks, sest kaldtee-tööga on Säre juba andnud sulle volituse olla näituse kaasautor. Rõõmustad selle üle, kui hästi nad siia ruumi loodumise näitusele sobivad, kuigi tead, et nad on siin tõenäoliselt asjaolude kokkulangemisel.

Mis õigus on mul võrrelda Johannes Säret teise väga hea ruumiinstallatsioonide tegija, Neeme Külmaga, mida ma kohe teha kavatsen? Aga muidugi see, et minu külastuse ajal olid nad mõlemad juhtumisi galeriis kohal, uksel külastajat vastu võtmas, tööde juurde instrueerimas. Mis vahe on Särel ja Külmal — Külm on poeetiline. Külm võtab ruumi ja laeb selle esteetiliselt. On nüansseeritud, tema ruumidesse tuleb siseneda ettevaatlikult, tasahilju; mitte sellepärast, et nad hakkavad sind kohe ründama nagu Säre ruumid, vaid sellepärast, et muidu võib nende tähendus või osa sellest kaotsi minna. Külma näitustel muutuvad veevirvendus ja vaikuse erinevad varjundid kõnekaks; ta näitab sulle ruumis asju, mis on alati seal (olnud), aga mida sa kunagi pole märganud.

Säre seevastu on inseneritaibuga kaadervärkide ehitaja. Eriti püsiva mõjuga juhet kokku ajav on kukalt näitavate peeglite töö. Miks pidid need peeglid olema lae all ebakindlate ehitustreppide otsas? Ma arvan, et selleks, et efekt võimenduks. Et jalgealust õõnestada. Peeglist vaatab vastu su enda kukal − peegelpilt keeldub suga suhtlemast, keeldub seal olemast, „mina“ tugi ja tõestus on kadunud, peeglifaas võtab end tagasi, ja seda hetkel, kui sa kõlgud niigi ebakindlal alusel maa ja taeva vahel. See on kehastunud Magritte’i maal „La Reproduction interdite“ (Reprodutseerimine keelatud), mis, selle asemel, et näidata, räägib vaatamisest, sellest, et objekti nägemise asemel kohtud iseendaga, vaatamas.

Ühesõnaga – näitusel on üks normaalne installatsioon (kaalud); tuba, mis võtab kokku tõmbudes su hoolitsevalt enda embusse; toss, mis viib su diskole; ning kaks tööd, mis teevad sulle täiega ära. Need on valgussõõris kaldteest üles sammuv vaataja (sina) ning kuklapeegeldus. Mõlema puhul arvad, et kohtud tööga, ent selle asemel kohtud ootamatult iseendaga. Mõlemad mõjuvad umbes nii – töö poeb sulle selja taha, ja selle asemel, et saaksid rahumeeles taiest silmitseda, silmitsetakse sind ennast. Traditsiooniline võimupositsioon on ümber pööratud. Selle asemel, et saaksid suhestuda ajas ja ruumis fikseeritud objektiga, seda tõlgendada ja hinnata, on töö sust sammukese ees, võtab su enda haardesse, jäädes ise haardeulatusest välja, pagedes pilgu ja analüüsi eest. Tööl on kontroll sinu üle, mitte vastupidi. Nagu Kim Ki-duki filmis „Tühi maja“, kus peategelane muutub nähtamatuks, tabamatuks, omandades oskuse olla alati selja taga, selles sektoris, kuhu parasjagu ei näe. Justnagu zen, aga (Säre puhul) eriefektidega.

Kochi-Muziris Biennale - India esimene biennaal

noreply@blogger.com (Artishok) — Tue, 16 Apr 2013 07:01:44 PDT

Esimesest India biennaalist kirjutab Marika Agu.

Noored tunglemas biennaali sissepääsu ees.

Kochi-Muziris Biennale
12/12/12 – 13/13/13
Kuraatorid Bose Krishnamachari ja Riyas Komu
http://kochimuzirisbiennale.org/

Veel üks biennaal? Jah, aga miks mitte, vahet enam pole. Üle kümne aasta kestnud biennaalipalaviku tagajärjel on tekkinud igas suuremas ja väiksemas linnas omanimeline biennaal. Võimalik, et seda saab kirjutada osaliselt kunstituru survestuse arvele. Ärganud on magav hiiglane - kui veel 40 aastat tagasi oli Hiinas veel illegaalne kunsti omada, on nüüdseks sealne kunstiturg kasvanud maailma suurimaks. Kunstimessid instrumentaliseerivad sujuvalt biennaali sisu enda hüvanguks.
Biennaal kui rahvusvaheline suurnäitus taasesitab tihtilugu juba tuntud kunstnikke töid, tugevdades üha enam nende positsiooni globaalsel kunstiväljal. Nii ka Kochi-Muziris Biennalel – üle 80 biennaalil osalenud kunstnikust oli Indiast pärit vaid neljandik, tekitades kohalikus meedias kuraatorite suunal nurinat kohalike vähese kaasatuse pärast.

Kaks kümendit pärast India iseseisvumist korraldati New Delhis triennaal (1968), mis oma aeglase ja loomuliku surma tagajärjel jättis vajaduse laiapõhjalisema kunstiinfrastruktuuri järele. 2005. aastal püüdis kunstiajaloolane ja -kriitik Geeta Kapur korraldada Delhi Biennaali, kuid see ei õnnestunud valitsuse toetuse puudumise tõttu. India esimene biennaal leidis oma kuju alles hiljuti. Kerala osariigis asuv rannikulinn Kochi võõrustas kunstihuvilisi Fort Kochi piirkonnas, mis on värvika kaubandusajalooga, olles mitmete erinevate rahvuste ja kultuuride sulandumiskohaks juba 13. sajandil.

Muidugi valdasid mind esmalt kerged eelarvamused India kunsti suhtes, mind oli hoiatatud nägemast Ganesha pead sousti sees, kuid kõiksugused eelarvamused uhati üsna kohe eemale. Kitsed kohaspetsiifiliste installatsioonide vahel uitamas oli pigem lõbustav kui häiriv, nagu ka kohatine kõrvulukustav generaatoripõrin peamise biennaali hoonekompleksi Aspinwalli sisehoovis.
Biennaal oli kureeritud kahe rahvusvaheliselt tunnustatud India kunstniku Bose Krishnamachari ning Riyas Komu poolt, keda inspireeris muuhulgas 2003. aasta Tirana Biennaal Albaanias, mis panustas linna renoveerimisse läbi kunsti. Lootes hoiduda kunsti stereotüüpsest elitaarsusest ja snoobilikkusest, püüti kohaliku elanikkonna elukeskkonda ilmestada (kui lubada nii tagasihoidlikku sõna), tuues mõned kunstiteosed inimesele sõna otseses mõttes ukse ette, lävepakule. Kogukonna kaasamine väljendus ühtlasi ka biennaali plakatis, millel kuulutasid poemüüjad, rikšajuhid jm erinevate ametite esindajad "This is My biennale". Kochi-Muziris biennaali vast iseloomustabki enim vernakulaarsus – kohalike elanike kaasatus, asukoha eripärast avalduvad kunstiteosed, mis peegeldavad lugusid kohalikust arhitektuurist, ajaloost, religioonist, inimeste käitumismustritest jms.

Kohalik valitsus eraldas muljetavaldavad 50 miljonit ruupiat (700 000 eurot) biennaali toetuseks, millest üle poole kulus renoveeritavate hoonete peale. Valitsus oleks andnud ka lisatoetust, kui poleks hakanud liikuma kuulujutt biennaali rahastuse kuritarvitamisest, teisisõnu korruptsioonist. Kerala kohalik hüperaktiivne meedia ahmis kokku kompromiteerivat materjali, mille tõttu linnas ilmusid protestimeelsed plakatid, kujutades biennaali logo kurjakuulutava pealuuga.
Laiapõhjalisema avaliku ürituse puhul on tavapärane taluda sellevastaseid meeleavaldusi, see kuulub normaalse, igapäevase elu juurde. Protestid, streigid, demonstratsioonid on Kerala osariigis väga valdavad tänu poliitilisele pingestatusele kommunistliku ja demokraatliku partei vahel.
Jättes ilma täiendavast rahalisest toetusest, pöördusid biennaali korraldajad erarahastajate poole. Ekspositsioonipinnaks (koguulatuses 300 000 ruutmeetrit) renoveeriti koloniaalajastut mäletavad historitsistlikus stiilis kaubalaod, mis pakkusid kõige esinduslikumat keskkonda kunsti eksponeerimisele – Aspinwall, Pepperhouse, Durbar Hall.

Srinivasa Prasad, Erase, 2012. Vaade Aspinwall House'i kompleksi sisehoovile ja Srinivasa Prasad installatsioonile.

Sudarshan Shetty, I know nothing about the end, 2012.

Sudarshan Shetty, I know nothing about the end, 2012.

Maya Arulpragasam (ehk teisisõnu laulja M.I.A.), Untitled, 2012. Väga kena, ajakohane camp-esteetika. Hologrammlõuendid silme all mänglemas - äkki midagi Kroonlühtrile.

"The mix of ancient and traditional icons with the ultra-modern digital surfaces is a representation of Arulpragasam's experience of the New India. Her holographic prints were made in Chennai factory that produces tamper-proof security stickers for use on credit cards and banknotes worldwide. Silkscreen printing was performed by a local Kochi poster business house and the mirror frames are handmade by her uncle, who flew to Kochi to help her work with local craftsmen."

Rashid Rana, Language Series, 2011.
Kes tunneb jalgade järgi ära tuntud neoklassitsistlikku maali? Vihje: muuhulgas on osutatud sellele Jean-Luc Godardi filmis "Band of Outsiders".

Atul Dodiya, Celebration in the Laboratory.

Kuidas kutsuda india hipsterit? Hindster!

Sheela Gowda, Christoph Storz, Grinding Stones, 2012.

Sheela Gowda, Christoph Storz, Grinding Stones, 2012.
Tegemist on nö uhmritega, India mõistes kodukolletega, mis on hüljatud kaasaegsema köögitehnika vastu.

Robert Montgomery.
Vaade Aspinwall House'i fassaadile, biennaali peamisele toimumispaigale.

Tallur L. N., Veni, Vedi, Vici, 2012.

Santiago Sierra, Destroyed Word, 2012.
10 erineva rahvuse esindajad püüavad hävitada hiigelsuurt tähte, mille materjal viitab tema päritolumaale. Harjutus viisakaks stereotüpiseerimiseks. Meil on I-kujuline kivitahukas, mida püüab palja ülakehaga mustanahaline noormees kuskil troopikas togida, I-kujuline terastahukas esindusliku institutsiooni saalis, mida helkurvestidega mehed mootorsaega üritavad pooleks lõigata, õlekõrtest K-kujuline täht pimeduses leegitsemas jne... KAPITALISMi pannakse põlema, togitakse, saetakse, aga kurat, ikka lahti ei saa – video loopib, andmata meile võidukat lõpplahendust.

Turvamees koridori nurgas seiramas inimesi valvekaamerate vahendusel.

Ranbir Kaleka.
Projektor, projektor, projektor! Video on üha domineerivam esitlusviis kunstinäitustel. Peaaegu et iga kolmas teos oli biennaalil vahendatud kasvõi osaliselt projektori läbi.

Rigo 23.
Teada-tuntud transpordivahend rikša on modifitseeritud Batmobiiliks. Siinkohal Batmobil puhkeasendis, ootamas väljakutset.

Bani Abidi, Death at a 30-degree angle, 2012.
"Today, statues of erstwhile leaders, rulers and heroes lie scattered in graveyards and public squares all over the world. Communist leaders of all sizes, colonial explorers with hands thrust forward in righteous disembodied heads, all lie relegated to emote tourist parks or to overgrown backyards of palace museums. These are objects that once controlled and impressed upon public space and imagination, but overnight became mere proxies, subjected to torture, ridicule and public vengeance."

Väga kena set-up - kahele suurele lõuendile oli projitseeritud paralleelselt 2 videot, mis andsid ühest olustikust mitu perspektiivi.

Ernesto Neto, Life is a river, 2012.
Brasiilia kunstnik Ernesto Neto oma loomingus rõhutab vaataja ja kunstiteose suhtes kogemuslikkust, mis ei priviligeeri ainuüksi nägemismeelt. Kogemust loob ühtlasi haistmis- ja kompimismeel – Ernesto Neto pehmed skulptuursed vormid ootavad neis peituvate kaneeli, kumini jt lõhnade kaisutamist. Oluline kunstnik, kes omaks võtnud palju räägitud "sensoorse pöörde" taktika.

Anita Dube, Splitting the subject, 2012.

Vaade Pepper House'i sisehoovile ja Alex Mathew skulptuurile

!!!!!!!! EKA G esindus ka Fortkochis!

Tänavakunsti eri:

Toomas Kuusingu väikesed narratiivid ja allegooriad *

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 10 Apr 2013 03:00:18 PDT

Tallinnas olid hiljuti kahes kohas – Kunstihoone Galeriis ja Tam Galeriis – paralleelselt avatud Toomas Kuusingu tööde väljapanekud, pealkirjad vastavalt “Miski pole väljamõeldis” ja “Harilikud inimesed”. Selline toimumisaja koordineerimine justkui viitas dialoogile kahe näituse vahel ning pani neid vaatama nõudlikumalt, otsima nii ühisjooni ja seoseid kui ka erinevusi, mis annaksid võtme nende kahe komplekti käsitlemiseks – kas ühe kontseptuaalse tervikuna või hoopis kahe põhimõtteliselt erineva suunana ühe kunstniku loomingus, mis ei mahuks ühte näituseruumi. Seda küsimust üritab lahendada Elnara Taidre.

Igal juhul toimis situatsioon kahe paralleelse näitusega hästi juba seetõttu, et vaataja muutus tähelepanelikumaks ning ei unustanud näitust kohe sellelt lahkudes, vaid tahes-tahtmata hoidis meeles, et võrrelda sama autori teise näitusega. Kuid siiski ei jäänud see n-ö intriig näituste meelde jäämise peamiseks põhjuseks, milleks on muidugi Kuusingu tööd ise: nende isemoodi visuaalne maailm, veidrad tegelased ja omapärane huumorimeel.

Näitused olid koostatud traditsioonilisest meediumikesksest põhimõttest lähtudes – Kunstihoone Galeriisse olid koondatud graafilised lehed ja Tam Galeriisse maalid, kus viimased kindlasti kaotasid – restorani interjööris toimivas galeriis taandusid Kuusingu mõnusatele nihetele ülesehitatud kompositsioonid liiga dekoratiivseteks ja nende kummastav mõjupotentsiaal ei pääsenud esile. Ukse kõrvale “ära eksinud” graafiline leht Tam Galeriis ja üksik maal graafiliste tööde keskel Kunstihoone Galeriis olid erandid, mis pigem kinnitasid tehnikakeskset valikuprintsiipi.

Samas just linoollõigetega ümbritsetud maal osutas heale võimalusele Kuusingu maale ja graafilisi töid mitte eraldada, vaid käsitleda koos, ühe tervikuna: tehnikast tulenevaid visuaalse keele nüansse kõrvale jättes on need olemuslikult sarnased, luues naivismi ja sürrealismi sünteesis argimütoloogilisi maailmu, kus harilikus situatsioonis avaldub mingil hetkel metafüüsiline mõõde või hoopis pääseb valla maagiline realism. Lisaks maalide ja graafiliste kompositsioonide vahel rändavatele tegelastele, sümbolitele ja vimkadele on Kuusing korduvalt teostanud ühte ja sama süžeed nii maali kui linoollõikena – see lubab eeldada, et põhiline on siin teatud teema arendamine ning tehnika jääb eelkõige vaid vahendiks. Kujutaksin hea meelega ette kahe näituse asemel hoopis ühte “segaväljapanekut”, kus kõrvutav kogemus eri tehnikates jutustatud visuaalsete lugude dialoogist oleks tunduvalt intensiivsem ja täielikum.

Kuusingu tööd loovad kohati kuriositeetide kambri atmosfääri – neis on kõrvuti pintsaklipslased, indiaanlased ja indoneesia tantsijad. Loomade pead-topised interjööriseintel ilmuvad teistel piltidel hoopis inimkeha otsas, kaamelid panevad ülikonnad selga ja peavad inimesega läbirääkimisi ning kentauri meenutav tegelane tekib hoopis kahe naisekeha ühinemisest. Vassili Perovi maali “Talupoegade ristikäik lihavõttepühal” kompositsioon peegelpildis, tsitaat vanaaegsest gravüürist “Jänesed jutlustavad lõvidele valitseja kohustustest”, Soome kaljujoonise motiivile ülesehitatud töö, väikeste hollandlaste natüürmorte meenutavad lopsakad lavastused on siinkohal kas juhuslikult leitud või teadlikult ülesnopitud visuaalsed kurioosumid, mis täiendavad Kuusingu veidrate inimeste ja lugude kollektsiooni.

Kuigi Kuusing eelistab hoida lahus enda panust Non Grata kollektiivse autorlusega tegevuskunsti sündmustele ja oma individuaalset loomingut, on seos Non Grataga kaudselt tunnetatav ka tema “tahvelkunstis”, kus võib näha nii Non Grata tegelasi kui nende suurejoonelistest performance’itest pärit iseloomulikke motiive, n-ö Non Grata ikonograafiat. Kuusingu autoripositsioon on üsna tagasihoidlik, ei rõhuta kunstnikustaatust, kuid seda saadab kangekaelne huvi piltide tegemise vastu ja veendumus oma suutmises kunstist ära elada. Tundub, et naivism on talle sümpaatne just üleliigse ambitsiooni puudumise tõttu, kus siirus ja püsivus viivad eesmärgini. Naivistlikule pildikeelele omaselt ühendab Kuusing teatava nurgelisuse ja samas detaili-armastuse: rohked detailid tema töödes, eriti linoollõigetes, on hoolikalt ning tehniliselt mitmekülgselt ja põnevalt läbitöötatud. Filigraanselt teostatud grotesksed stseenid – järjekordne nihestus – mõjuvad paradoksaalselt.

Siin me ei pääse mööda Peeter Allikust kui Kuusingu ühest eeskujust – ka Alliku maale ja linoollõikeid eristab grotesksus, teatud robustsus kujutiste käsitluses. Samas Alliku iroonia areneb Kuusingul pigem huumoriks; erinevalt Alliku suurejoonelistest kompositsioonidest Kuusingul eepiline taotlus reeglina puudub, tema tööd on kammerlikumad nii süžee kui formaadi poolest. Need ei ole suured narratiivid, vaid väikesed jutustused ja allegooriad – privaatsed mõistatused, millele autor näituse saatetekstis ise lahkelt konteksti loovat kommentaari jagab, kuid mis on nauditavad ka ilma lahtiseletamiseta. Neil isepäisetel kompositsioonidel on omapärane võime kõnetada vaatajat, pannes teda looma hoopis uusi lugusid.

* Tegemist on algselt ajalehe Sirp jaoks kirjutatud artikliga
Vt ka http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17640:toomas-kuusingu-isepaeised-vaeikesed-jutustused&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3434

Maskide taga. Kas on sellist kohta?

noreply@blogger.com (Artishok) — Fri, 22 Mar 2013 08:50:18 PDT

Okasroosikese lossis (Uus tn 19) mustas saalis 8. – 15. märts üleval olnud Liisi Eelmaa (snd 1982) ja Minna Hindi (snd 1981) ühisnäitusest „THIS SIDE UP" kirjutab Kaia Otstak.

„Tead sa, et kunagi tuleb kesköötund, mil kõik oma maskid eest heitma peavad? Arvad sa, et elu laseb end haneks tõmmata? Ja mõtled sa tõesti, et saad veidi enne keskööd minema hiilida, et sest kõigest pääseda?“ (Søren Aabye Kierkegaard)

Selle tsitaadiga eksistentsiaalselt filosoofilt tutvustab end „THIS SIDE UP“, kus seisid pappkarpide lademed. Pruunid tarneks mõeldud pappkarbid. Need kergesti kättesaadavad, odavad ja kõikjal-vedelevad karbid, mille üleküllust näitlikustas samasuguste karpide vahele üles seatud video nende ladusalt kulgevast tootmisprotsessist. Masin tegi muudkui tõkk-tõkk ja väljusid üha uued ja uued papid, millest kärmete liigutustega uued karbid volditi. Ühel hetkel tekkisid katkestused sellesse puhtasse ja ehk isegi ilusasse tootmissüsteemi: kusagile ladestuvad jäägid; karpe valmistavad töötajad, kellel endal on samasugused karbid peas. Karp toodab karpe – see on liinitöö absurd ja eksistentsiaalne äng. „Karbivabrik“ ei jutusta enam pappkarpide tehnilisest tootmisest, vaid sellest saab igapäeva elu metafoor. Tõkk-tõkk, see rütm käib läbi lihast ja luust ning kaikub üle näituse. Tõkk-tõkk – peatus – ja läks uuesti lahti! Uued värsked papid ja karbid, millega asendatakse vanu ja katkisi. Mida see aga (selles mitmetähenduslikus) tegelikkuses tähendab?

Tegemist oli residentuuris valminud lavastusfotode, video installatsiooni ja skulptuuriga. Kunstnikud jäid näituse lahtioleku ajaks ise koha peale kastimasina sisse külastajaid üllatama. Lavastusfotode seerias omandavad need pappkarbid uue funktsiooni ja seega ka uue tähenduse maskide näol. Iga pilt jutustab igapäevaelulisest olukorrast tööl, kodus, poes ja mujal. Nende realistlike situatsioonide loomuse avamiseks ja rõhutamiseks kannavad piltidel osalejad peas kollaažilikult kujundatud karpe. Iga selline mask väljendab selle kandja tegelikku tundmust vastavas situatsioonis:

Kui metsas küttimas ei käi, siis võib olla ablas kütt poeriiulite vahel.

Kas on koosolekuid, kus end lollakana ei tunneks?

Tülitsemise ajal tekib kaagutades paras kana tunne.

Kas striptiisiklubis, või üldse klubis, midagi peale alkoholi ka pähe mahub? Ahjaa – mõningad elemendid, mis sugulisele läbikäimisele viitavad.

-- Ja nii edasi.

Niiviisi jutustavad Eelmaa ja Hindi loodud maskid seda, mida kõikide oma sotsiaalselt ettetõmmatud maskide all tuntakse. Kas tõesti on nii, et selleks, et kajastada seda, mis millegi all toimub tuleb hoopiski veel omakorda kõige peale mingi lisakiht võõbata? Või... (taaskord) tekivad küsimused vastavas reas: mis on alguses; mis on tegelik; ja nõndaviisi edasi. Ühe tõlgendusliinina jookseb läbi ka alternatiiv, kus tegelik tunne ja tõeline pale on ise samasugused konstruktsioonid, väljamõeldised, need samad maskid. Mask toodab maske – see on eluliinitöö absurd ja eksistentsiaalne äng. Sellisel kujul on korraga kohal nii pappkarbi tühisus kui ka selle tähenduslikkus, mida see ise toodab. Kui midagi peale maskide maskide endi all ei ole, siis tühistavad nad sellise üleküllusega oma otstarbe. Nad ei loo uut tähenduslikku kihti millegi muu peale, mis nende eesmärk olema peaks. Küll aga luuakse iga sellise simulatsiooni käigus igale olukorrale mingi tähendus, mis kogu tervikule selle üldise tähenduse omistab.

Kas sellisele tegelikkusele eelneb midagi? Kas pappkarpe toodab keegi või miski ka ilma karbita? Milline näeb maailm välja, kui maskid on eest võetud? Tsiteerides Minna Hinti: „Tuleb välja, et sellest maskide süsteemist on väga raske lahti saada. Aga, kas peakski? Kas me tegelikult tahame näha neid siiraid ja tõelisi palgeid?“ Jah, võib-olla polegi muud vaja ja tegemist on hea lahendusega, nii et ainsaks tegelikkuseks ongi karbivabrik ilma mõisteteta „enne“ ja „pärast“. Teisalt aga märgib Liisi Eelmaa: „Mõte on selles, et kas me saame niiviisi elu lõpuni ära elada ilma neid maske eemaldamata?“

Milline klišee! Ja milline samastumine selle klišeega! Nähes küll läbi seda, miks nende töödega samastumine toimub, tekib ometi küsimus: millest selline äratundmine? Kui klišeelik küsimus. Seega, kas on midagi tõelist, mis ei taanduks klišeele? Võib-olla taandub või üleneb „klišee“ siinkohal etteantud mudeli tasandile. Nii võib kogu ettevõtmist pidada julguse avaldumiseks. Julguseks esitada klišeed samaväärses klišeelikus võtmes. Eelmaa ja Hint on lihtsalt ja tabavalt kajastanud seda masinavärki, kus parimaks realismi esitamiseks tuleb appi sürrealism. Huvitav sünergia tekib nende erinevate tasandite vahel, kus dokumentaal-tüüpi video ja fotod kui „realistlikud kajastused“ esitavad midagi, mida tegelikkuse pealispind välja ei näita ning samal ajal nende kunstlikud lisandused uhuvad pinnale selle nii öelda tõelise tegelikkuse.

Sigrid Viir - New York VOL 3 - Photoville!

noreply@blogger.com (Artishok) — Fri, 15 Mar 2013 00:06:10 PDT

Järgnev pildireportaaž tõmbabki kolmeosaliselt seerial otsad kokku, eelmiste osadega on võimalik tutvuda siit:

VOL 1 aka NY Sigridi enda sõna ja pilgu läbi:

http://artishok.blogspot.com/2013/02/sigrid-viir-new-york-vol-1.html

VOL 2 aka Maarin Mürgi pikk intervjuu Sgridiga, mitte ainult NYst: http://artishok.blogspot.com/2013/02/sigrid-viir-new-york-ja-palju-muud-vol-2.html

Järgnevalt aga siis natuke nostalgitsemist "mulluse lume" teemadel - Maarin Mürk kaevas oma arhiivist välja Photoville jäädvustusi ja kirjutas (väga subjektiivseid, üldse mitte kunstikriitilisi) muljeid juurde.

Phtoville ellukutsujaks on New Yorkis Brooklynis baseeruv artist-run-organisatsioon „United Photo Industries“, mille peamiseks eesmärgiks on ebatavaliste ja ootamatute fotonäituste ning sündmuste loomine. Juunis 2012 esimest korda toimunud ambitsioonikas ettevõtmine tekitas Brooklyn Bridge Parki ajutise "fotoküla": kokkusaamis-, suhtlemis-, vaatamis- ja näitamiskoha. Trendikas pop-up formaadis pandi rõhku nö erilistele eksponeerimis-tingimustele - kõik näitused toimusid konteinerites, mille vahele oli pikitud lette ja laudu, kus olid kohad sisse võtnud kõikvõimalikud fotosse puutuvad organisatsioonid ja väljaanded. Nälga ja janusse ei pidanud seal trailer park`is ka kannatama ning pidevalt toimusid vestlusringid, skriiningud, töötoad jms melu. Sihtgrupiks olid selle küla puhul nii professionaalid (fotoga tegelevad kunstnikud, kuraatorid, kriitikud, kollektsionäärid) kui ka nö tavapublik, vaatamist ja hängimist jätkus kõigile. Kokkuvõttes oli üritus midagi messi, näituste-kobara ja kohtumispaiga vahelist, mis iseenesest formaadina on täitsa huvitav. Võib-olla näituste pool oli natuke igavam kui ma oleksin oodanud - enamus kunstnikke püüdis konteinerist teha lihtsalt valget kuupi, aga konteiner ei lasknud end niisama lihtsalt allutada ning nii jäigi sisse teatav hõõrdumine vormi ja sisu vahel; st mõned projektid oleksid kindlasti tugevamini mõjunud just klassikalises galerii-formaadis. See on tegelikult eelkõige kivi kunstnike-kuraatorite kapsaaeda, kuna enamasti jäeti kasutamata Photoville eripärane profiil, võimalus teha midagi natuke vabamat, mängida formaadiga jne - koha atmosfäär oli selleks valmis. Ehk see juhtub järgmistel Photoville`idel - 2013. aastal kerkib küla kümneks päevaks septembris!

Photoville`i koduleht: http://photovillenyc.org/about.html

Sigrid Viir astus Photoville`il üles järgnevalt:

näitus „Routine Crusher“, eksponeeritavad tööd:

Seeria:

Routinecrusher no: PRO-160S-1597-B10

Wanderlust no: REALA-J64-4051-B15

Archievement counter no: RXP-1186-C8

Up pointer no: KODAK-400NC-1206-2

Compromise no: RXP-1209-18

Lisaks:

Nude With Parents (2009)

Näituse saatetekst Maarin Mürgilt:

Sigrid Viir esitleb Photoville näitusel kahte projekti, mis tõid talle hiljuti Pulse kunstimessi preemia.

Mõlemad projektid tegelevad nö asjade tavapärase seisundiga ning kompavad viise, kuidas seda „asjade seisu“ provotseerida. Kunstnik mängib tavalise, igapäevase ning laialt levinud arusaamadega, võttes neid (kohati sõna otseses mõttes) koost lahti ja konstrueerides kokku millekski uueks. Tulemuseks on perfektselt läbimõeldud ja viimistletud objekt, mis läbi oma tuttvaliku algmaterjali ja selle nihestamise õrritab vaatajat. Viir loob uusi situatsioone, mis üllatavad, lõbustavad ja panevad vaataja samaaegselt tundma ka teatud ebamugavust.

Laste ja vanemate suhted, avalik/privaatne ruum, kirjutamata käitumuslikud normid ning ühiskonnas levinud tavad seatakse kahtluse alla kui kunstnik poseerib alasti koos oma isa ja emaga. Kuigi kolm portreed on esteetilised ja siivsad, on neis ometi midagi väga häirivat. Vaatajad saavad seda näha läbi piiluaukude ning kõigist saavad tahes-tahtmata vujeristid. Olles sattunud tunnistajateks ühe perekonna intiimsuse paljastamisele, ei ole ka vaataja ise enam kaitstud, hakates märkama oma kogemusi hoopis teisest perspektiivist. Piiluja perspektiivist. Viir tuletab (endale ja teistele) meelde, et selles, mida me tajume avaliku või privaatsena, pole midagi iseenesestmõistetavat, sotsiaalsed normid on konstrueeritud ning läheb vaja tegelikult väga vähe, et neid piire irriteerida.

Vaatajad seisavad silmitsi ootamatuga ka kohtudes kummaliste skulpturaalsete objektidega, mis kujutavad mingisuguseid seninägematuid masinavärke või tegelasi. Igapäevased esemed, mis leiduvad igavates ning kindlale korrale allutatud keskkondades (näiteks fuajees, klassiruumis, köögis jne) on ümberorganiseeritud massiivsetesse installatsioonidesse ja üles pildistatud. Tundub nagu oleks kunstnik kogemata leinud natuke hullunud „väikese inimese“ – tavalise mutrikese, töömesilase – tegutsemise jäljed. Obesssiivsed konstruktsioonid on samas ka väga loovad ja leilikud. Fotodest on omakorda saanud kipakad, viltused, ebaloogilised objektid, millele on just-nagu-ametlikud seerianumbrid ja kujutlusvõimet ergutavad pealkirjad. Kõigil neil foto-skulptuuri-installatsiooni vahepeal olevatel objektidel tundub olevat mingisugune funktsioon, aga milline täpselt, jääb sõltuma vaataja valmidusest mängulise lähenemisega kaasa minna. Ettearvatav funktsionaalsus on pööratud pea peale, vaba ja loomingulist käitumist piiravad keskkonnad on ümber muundatud millekski kummaliseks, rutiin on purustatud, stress maandatud – vähemalt mõneks ajaks on igav argipäev võidetud!

Sigrid Viiri näituse Photoville`il produtseeris Karin Laansoo, teoats Eesto Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Edasi piltide juurde:

Sigrid Viiri konteiner, tõesti üks ebatraditsioonilisemaid väljapanekuid Photoville`il:

Väike spontaanne kaaperdus:

Lõpuõhtu edenedes läksid paljud sotsialiseeruma ja lauad jäid tühjaks; meil oli samal ajal vaja kohta, kus lihtsalt korraks maha istuda. AGA kuna setting oli paigas, siis võtsime sujuvalt ka Rahvusvahelise Fotokeskuse esindamise enda peale ning suhtlesime huvitatud inimestega täitsa vabalt. Lauale panime välja kogu varanduse, mis kellelgi kotis oli, sättisime kenaks ekspositsiooniks mh nt õuna, Naja käe, raamatud, vanad fotod, postkaardid jms. Lõpuks jäime vahele Photoville korraldajatele (kellele ka me enesekindlalt esitlesime end kui ICPd), aga nemad olid hoopis väga rahul, sest millisele korraldajale ei meeldiks natukene interventsiooni!

Rahvusvahelise Fotokeskuse ühed kõige viljakamad diskussioonid sel õhtul tekkisid Eesti kunstniku Sigrid Viiri ja NY elava kuraatori Karin Laansooga.

Alternatiivse Foto Keskuse inimesed oli koju või pidutsema läinud ning neid ei olnud keegi ka kaaperdanud...

Mujal karpides käis ka veel elu ja näidati kunsti.

Töö ööpimeduses

Mahnattan näitas end pimedas eriti fotogeenilisest küljest

Öine kõnnitee-pizza vädetavalt ühest parimast NY pizzakohast Brooklynis, kus ma olin just paar kuud tagasi oma Lonley Planeti järgi linna avastavate sõpradega 45 minutit ukse taga laua-järtsus seisnud...saabus mai ja soojad ilmad ning parimast pizzakohast sai rahulikult kõikke eluks vajalikku kaasa osta (pizzakoha nime ei mäleta, vaadake Lonley Planetist vms :)

Tagantjärele on raske mõista, miks meil tuli mõte metroos sellist korralikku klassipilti teha... igatahes, pildil on Photoville`il üles astunud kunstnikke, eestlasi, tudengeid, sõpru, kuraatoreid, aktiviste, kreeklasi, taanlasi, ameeriklasi, valgeid särke, musti seelikuid jne.

JOU!
Edasi on tsenseeritud, sest me jõudsime kuskile pisikesse tühja tehnobaari ja hakkasime tantsima. Aga väga tore õhtu oli kokkuvõttes!

AB III kataloogi esitlus ja vestlusring

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 07 Mar 2013 05:00:29 PST

21. veebruaril toimus Tallinnas Apollo raamatupoes AB III kataloogi esitlus ja vestlusring "Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist".

III Artishoki Biennaali kataloogi esitlus ja vestlusring

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 27 Feb 2013 13:25:51 PST

21. veebruaril toimus Tallinnas Apollo raamatupoes AB III kataloogi esitlus. Vestlusringis "Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist" osalesid Maria-Kristiina Soomre, Rebeka Põldsam, Krista Kodres, Marek Tamm, Andreas Trossek ja Margus Tamm; modereeris Liisa Kaljula. Fotoreportaaži toob Artishoki lugejateni Maarin Mürk.

Ürituse pressiteadet on võimalik lugeda siit: http://artishok.blogspot.nl/2013/02/kuidas-kirjutada-kaasaegsest-kunstist.html ja NB! kataloogi ennast on võimalik tellida siin leheküljel paremal ribal asuvate linkide kaudu.

PS. Kogu üritust salvestas ka Artishok TV, nii et ümarlauaga on lootust kohtuda ka kõigil neil, kes esitlusele ei jõudnud.

Rahvast oli kohale tulnud palju, nii et sujuvalt võeti üle ka kohvik.

Hullud päevad

III AB kuraator ja vestlusringi moderaator Liisa Kaljula saadab publikule naeratuse ning let`s go!

Kõlavad seisukohad, avaldatakse arvamusi, meeleolu on viisakas ja reserveeritud - nagu neil aruteludel siinmail ikka.

Publik on ka viisakas, kuulab tähelepanelikult.

Sõda oli posti taga

Ilmselgelt on Marek Tamm öelnud midagi vaimukat... näiteks, et kunstikriitika käitub tihti nagu Tuhkatriinu filosoofide ballil vms.

Tuleb teha märkmeid!

Hea tuju võib tulla ka hoopis ette sattunud kokaraamatust.

MC MK

Mikri on haaranud kunst.ee peatoimetaja Andreas Trossek.

Misiganes see ka ei ole, mida Liisa antud hetkel mikrofoni räägib, igatahes on see Trosseki kulmu kortsu tõmmanud. Liisa seljatagust kaitseb aga igal juhul kõrge virn värskeid AB katalooge.

Natüürmort käte ja THE raamatuga.

Räägitu on publiku mõtlikuks teinud - mitmed pead vajavad toetamist.

Arutelu väike lisaosa - Liisa ja Marek vestlevad sellest, kuhu kirjastamine tänapäeval liigub ja mis koht võiks selles olla print-on-demandil.

Hahaaaaa, aeg anda kätte värskeid raamatuid!!!

Võidukas kuraator šokolaadi ja trükisega

Paremalt ilmub kaadrisse käsi, mis hakkab värsket kaupa käest sikutama

Mis minu käes, see minu oma

Õnneks jäi AB katalooge Apollo raamatupoodi veel, küll peidetuna, aga ega tõelised huvilised end sellistest väikestest takistustest heidutada lase ning leiavad värske kraami varemete, konserveerimisbiloogia, kadunud kaheksakümnendate jms vahel üles!

XXXX XXXXXX XXXXXXX

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 20 Feb 2013 15:33:19 PST

XXXX XXXX XXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXX XX

XXXXXX XXX XXXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXX XXX XXXX. XXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXX XXXXXXX XXXXX XXXX XXXXX.

XXXXXX XXXX XXXXXX XXXXXX XXXXX

XXXXXX XXXXXXX XXXX XXXXXX XXXX XXXXXXX XXXX XXXX XX. XXXX XXXXX XXXXX XXXX.

XXXXXX XXXXXX XXXXXX XXXXXXX XXX. XXXXX XXXXX XXX XXXXX XXXX XXXXX XX. XXXXX XX.

XXX XXXXXXX XXXX XXX XXXXXX XXXXX XXXX XXXXXXX. XXXXXX XXXX XXXXXX XXXXXX XXXXX XXX. XXXX XX XXXXXXX.

XXXXX XXXXXX

XXXX XXX XXXXX XXX XXX. XXXXXX

XXXXXX XXXX XXXXX XXXXX XXXXX. XXXXXXXXX XXXXXXX XXXX XXXXXX XXXX. XXXXXXXX. XXXXXX XXX XXXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX

XXXXXX XXXX XXXXX XXXXX XXXXX. XXXXXXXXX XXXXXXX XXXX XXXXXX XXXX. XXXXXXXX. XXXXXX XXX XXXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXX XXX XXXX. XXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXX XXXXXXX XXXXX XXXX XXXXX. XXXXXX XXX XXXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXX XXX XXXX. XXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXX XXXXXXX XXXXX XXXX XXXXX.

XXXXX XXXXXX XXXX

XXXXXXX?

XXXXX!

XX XXX!!

XXXXXXX!!!

XXX XXXX XXX

XXXX XXXXX

XXXXXXX XXXXXX - XXXXXX XXXXX XXXXXXX XXXXX. XXXXX XXX. XXXXX XXXX.

XXXXXX XXXX XXXXXXXXX XXXXXXX XXXXX XXXXXX. XXXXX. XXXXXXXX. XXXXXX XXXXXXX XXXXX XXXX XXXXX. XXXXXX XXX XXXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX.

XXXXX XXXX XXXXXX XXXXX. XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX.

XXXX XXXX XXXXXXX XXXX

XXXXXXX XXX XXXXX

XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXX XXXX XXXXXX XXXXX. XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX. XXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX. XXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXX XXX XXXXXXX.

XX!

Sigrid Viir - New York (ja palju muud), VOL 2

noreply@blogger.com (Artishok) — Mon, 18 Feb 2013 08:27:26 PST

Sigrid Viir ja Karin Laansoo Photoville`il, NY, juuni 2012. Foto Maarin Mürk.

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis varsti juba aasta tagasi, juunis 2012 saabus Photoville`i raames New Yorki oma näitust tegema Sigrid Viir, kellele oli omistatud ajutine Artishoki pressikaart, et ta jagaks ka siiapoole ookeani oma muljeid Suurest Õunast. Nüüd lõpuks jõuab teie ette, kallid lugejad, kolmeosaline postitus, mis hõlmab (1) Sigridi Artishokile kirjutatud ridu-komplekteeritud fotosid, (2) pikka ja põhjalikku intervjuud kunstnikuga (küsijaks Maarin Mürk) ning (3) MMürki fotosid Photoville`st.

VOL 1 saab näha siit: http://artishok.blogspot.com/2013/02/sigrid-viir-new-york-vol-1.html
Järgnevalt aga VOL 2 ehk Maarin Mürgi intervjuu Sigrid Viiriga - tema rahvusvaheliselt edukast aastast 2012, soolo-projektidest, Visible Solution OÜst ja paljust muust. Jutuajamine leidis aset oktoobris 2012 ning sai transkribeeritud-ülevaadatud jaanuaris 2013.

Alustuseks – sinu tööd seeriast "Rutiinipurustaja, Tuusik, Lauakaru, jt." ringlesid eelmisel aastal koos Temnikova&Kasela galeriiga mitmetel messidel, viimati septembris 2012 Viinis. Kuidas on läinud?
Müügi mõttes mitte just kõige edukamalt, ses mõttes, et ega “Rutiinipurustaja, Tuusik, Lauakaru, jt” seeria kõiki töid ära müüdud pole – keegi kollektsionäär Saksamaalt ostis kataloogi põhjal „Lauakaru“ ja kaks tööd sellest seeriast ostis Indrek Kasela ise. Kuna need on skulpturaalsed fototööd, siis nad võtavad rohkem ruumi ja inimesed ilmselt pelgavad, et kuidas ma neid ikkagi lahti ja kokku panen; võib-olla on sellepärast osaliselt ka neid raskem müüa. Samas ma ka ei eelda hetkel tohutut müügiedu. Kunsti ostmine on üpris otsustusterikas toiming.
New Yorkis Pulse`i messil märtsis 2012 torkas sinu seeria ülejäänud, üsna traditsioonilise "messikunsti" hulgast küll igati silma. Nii et see skulpturaalsus, mille sa müümise tõrkena välja tõid, töötas väga hästi – sa pälvisid ka ju Pulse`i noore kunstniku preemia.
Tore kuulda! See skulpturaalsus ongi väga oluline osa sellest tööst ja müügile orienteeritus ei olnud ka omaette eesmärk.
Kuidas sa neid tegema hakkasid? Mul kerkib vaimusilmas kohe ette kujutlus, kuidas sa neid ehitad, konstrueerid, leiutad...
Need konstruktsioonid on ikkagi peas ja paberil enne välja mõeldud, peale fotode lavastamist. Kahjuks mul ei ole stuudiopinda, nii et need on tehtud isa töö juures – käisin seal nädalavahetustel ja ehitasin need koos isa abiga ühe hooga. Ma ei saanud oma jooniseid ka kellelegi teisele anda, et tee nende järgi valmis, selleks ei olnud eelarverida ja tegelikult meeldib mulle ise ehitada. Minu jaoks on oluline selles valmistamis-protsessis osaleda, sest kõige peale ei oska paberil mõelda. Samas puudub siiani ka teistsugune töötamis-kogemus.
Kust ja miks üldse huvi selliste masinavärkide vastu?
Masinad peaksid justkui inimese midagi jaoks lihtsamaks tegema – nagu ka igapäevased normid ja reeglistikud, mida kasutame selleks, et toimida. Masinal on enamasti ka üks arusaadav funktsioon, milleni korduvate käikude abil jõutakse; masin on midagi ettearvatavat, ühes konkreetses rütmis ja ühe konkreetse eesmärgi nimel töötav. Samas tasuks hoiduda liigse masinlikkuse eest ning vahel küsidagi, aga miks nii? Objektid mida oma nö. düsfunktsionaalsete masinate ehitamiseks kasutasin, olid needsamad igapäevaesemed, mis nendes keskkondades olemas olid. Konstruktsioonid rõhutavad asjasust, masinlikkust, funktsiooni ning lisaks on vaataja sarnases olukorras minuga ehk ta peab kükitama, otsima, uurima selleks, et näha.
Sellest on saanud hittseeria, mis tundub töötavat igas kontekstis – messidel, näitustel jne. Milliseid projekte sa ise veel oma loomingust kaalukamaks pead?
Kindlasti „Koridori“ projekti koos Taaniel Raudsepaga ning Visible Solution OÜd koos Karel Koplimetsa ja Taaniel Raudsepaga. Aktiseeria vanematega oli endale suureks väljakutseks. „Rutiinipurustaja, Tuusik, Lauakaru jt.“ ehk needsamad masinad on olnud kõige pikaajalisem sooloprojekt, see on küpsenud vahemikus 2008-2011.
Oled sa koolis ka veel?
Jaa, ma olen EKA foto magistrantuuris. Hakkasime Visible Solution OÜd tegema just magistrantuuri alguses ja seega läkski nii, et ma mingil perioodil paljudesse loengutesse ei jõudnudki.
Kui te VSga alustasite, tundus see mulle ausalt öeldes liiga lihtne nali. Kogu loomemajanduse retoorika on nii ilmselgelt absurdne nagu uus nõuka-aeg, kus ülevalt poolt pannakse mingid nõuded peale, mida siis „peab“ täitma, et edukas olla...nii et kogu projekt selle pilamisele üles ehitada, tundus natuke nagu lahtisest uksest sissemurdmine. Samas on sellise projekti järele kunstimaailmas ilmselgelt nõudlus. Mis sulle endale selle lähenemise juures väljakutseks oli? Miks te seda teete?
Me teeme seda, sest see on situatsioon, kust me endid leidsime ehk et on tugev surve kunstnikku raha teenima panna. Alguspunktiks sai Indrek Grigori loeng fotokatele, kus analüüsisime Kultuuriministeeriumi tegevust – et mida me kogu aeg vingume, et Kultuuriministeerium ei tööta, tegelikult me ei teagi, mis seal täpselt toimub! Siis tuli ka just loomemajandus hästi jõudsalt peale, et kui sa ei müü, siis sa oledki nobody, luuser, sa ei saa endaga hakkama. Just sellel hetkel mõtlesime ka sellele, et mis meist edasi saab kui me koolist ära läheme; me ei taha hakata loomemajandus sektoris tööle, me oleme ikkagi erialalt kunstnikud ja meie eesmärgid on erinevad. Nii et tundsime vajadust kritiseerida riigi kultuuripoliitikat; sellel ajal juhtus just ka see galeriide rahastamise juhtum.
Me ei plaaninud Visiblet nii pikalt teha, aga see ongi jah osutunud edukas, on tulnud mingid ettepanekud, millele sa ei saa ära öelda, a la Manifesta küsib, kas me tahaksime osaleda – loomulikult me ei ütle ei!
Neile, kes Manifestal ei käinud - milline oli Visible Solution OÜ väljapanek?
Me ei teinud spetsiaalselt midagi uut, peale trükise ja raamatuautomaadi. Läksime Manifestale olemasoleva nelja kunstiteos-toote, lippude ja tooteesitlus-perfokaga rongijaamas. Väljapaneku nimi oli „Trading Post“, koht kus saab asju osta, müüa ja vahetada. Seal oli faks, külastajad said teha omapoolse pakkumise kui neile midagi meeldis; see võis olla rahaline, aga ka sümboolne, mingit sorti vahetuskaup. Me ei ole faksidele veel vastanud, kogusime need kokku ja kui leiame sealt midagi, mis tundub nii atraktiivne, et raatsime mõne oma kunstiteos-toote ära anda, siis vahetame. See oleks tegelikult huvitav järgmine samm – lasta need asjad ringlusesse ja just pigem kodudesse ja kontoritesse.
Siis meil oli väljas ka raamat, mis algab tekstiga, mille tellisime Armin Kõomäelt, kus üks firma, kes ei saa endaga hakkama ehk Visible Solutions OÜ, palub meilt kui omanikelt eutanaasiat ja raamatus on ka ära toodud meie vastus. Raamatu jaoks tegime ka spetsiaalse raamatumüügiautomaadi.
Ah jaa, ja nähtamatu käega Belgia lipu heiskasime ka avamisel, performatiivselt esmakordselt publikule. See lipp jäi üles suurde saali, muidu asus meie nö. müügikiosk koos kohviku ja raamatupoe ja piletimüügiga keldrikorrusel, et tekitada segadust, et kas see on nüüd kunstiprojekt või mis.
Eestist vaadates on alati olnud soov jõuda sellesse “päris” rahvusvahelisse ringlusesse, kus kunstnik olemine oleks respekteeritud töö ja positsioon. Sina oled viimase aasta jooksul saanud mitu sellist ringluse kogemust, kuidas on olnud?
Ma ei ole muidugi päriselt seal rahvusvahelises ringluses. Olen osalenud Manifestal ja võitnud Pulse`i auhinna, millega kaasnes üks galeriinäitus NYs ja Photoville`il osalemine; lisaks on minu töid näidatud kahel kunstimessil ja lisaks varasemalt ka mõned välisnäitustel osalemised...
Manifestal oli meil fikseeritud eelarve, mis kattis reisi ja elamise ja kunstnike töötasu. Kunstniku eest hoolitseti ja produktsiooni arvelt kehvemasse hotelli ei oldud nõus panema ega töötasust loobuma. Produktsiooniraha on kõik Eesti riik kinni maksnud, sellega Manifesta ka tegelikult arvestab. Selles mõttes oli tõesti mõnus tööd teha, et saime Kultuuriministeeriumilt ja Kulkalt summa, mida küsisime ja sai maksta töötasu inimestele, kes aitasid – ei pidanud nuiama, et kuule isa, tule aita ehitada. Saime kõik kolm ka aastase Kulka stipendiumi, nii et ei saa tõesti viriseda. See peaks olema muidugi pigem tavaline kui erandlik, et saad töö tegemise eest raha ja inimestele maksta. Samas oli eelarve ikkagi piiratud ja tuli otsida sobivaid materjale jne, mitte kõik ei olnud võimalik. Kuigi meil olid seal väljas enamasti olemasolevad tööd, siis mõte oli ikkagi kogu aeg selle projekti juures ja teha oli hullult palju, väljapanekule mõelda, parandada, jne. Samas oli ka suurem vastutus, et appi, me ei tohi seda kuidagi ära rikkuda, raha oleme ju saanud jne.
Kuidas oli Manifesta tagasiside ja kontaktide mõttes?
Üks Austraalia kunstiajakiri (Un Magazine) kirjutab meist lugu, mõnes kohas mainiti, keegi veel meilitsi uuris meie tegutsemise põhjuseid, aga põhjalikult keegi Eestist väljaspoolt käsitlenud pole. Nii et väga mingeid kontakte ei saanud... fakse oleme paarilt muuseumikuraatorilt saanud, aga midagi konkreetselt ei ole pakutud.
Milline oli teie projekt Veneetsia Biennaalile – kuudavasti oli napp kaotus Denes Farkasile?
Plaan oligi välja mängida OÜ tegevuse senisel kujul lõpetamine, et võtta kasutusele mingi täiesti uus retoorika. Visible ongi natuke skisofreeniline situatsioon ja oleme endid ka ise omaenese lõksust avastanud, et kas me peaksime võtma siis firmaomanike või kunstnike positsiooni. Aga kuna võib-olla plaanime Veneetsia-projekti muus kontekstis elustada, siis ma rohkem ei täpsustaks.
Teie osaühing on nüüd mitmekordselt auhinnatud ettevõtmine. Millised suunad teil praegu töös on?
Töö Visible uute võimalike suunadega vaikselt käib, ei taha enam samal põhimõttel kunstieos-tooteid valmistada. Aga see uus võtab aega – meil võttis ligimale aasta, kuni me lõpuks esimeseks näituseks oma kunstiteos-tooted valmis saime.
Selline kriitika nagu te teete loomemajanduse suhtes – kas seda ei peaks tegema hoopis kuskil a la turunduskonverentsidel? Kunstinäitustele jõuab ikkagi see publik, kes pigem jagab teie vaateid.
Esimesel Hobusepeas toimunud näitusel, nö kontori avamisel oli kohal ka selliseid inimesi, kes uskusid, et avamegi kontorit ja ürituse reklaam oli üleval Loov Eesti kodukal. „Adam Smithi Lemmik Nähtamatu Käsi Puuris“ oli kohal Kultuurikatlas toimunud turunduskonverentsil. Aga meie probleem on ikkagi jah see, et me oleme kunstnikud. Alguses oli meil omavahel juttu ka loomelinnakutesse inkubaatoritesse minekust – seal tegutseda oleks olnud päris kummaline. Aga Taanielil on kolm last, ta peab sellisel tööl käima, mille eest saab fikseeritud palka. Kokkuvõttes me ei saa endale lubada, et Taanielil pole igakuist kindlat sissetulekut. Kahjuks kunstnikel sellist kindlat sissetulekut pole ja Kulka stipp 500€ kuus ei ole just suur ning seegi on ainult üheks aastaks, ilma Haigekassa kindlustuseta. Nii et hetkel on Visible rohkem kunstiprojekt, mitte seal majandusväljal tegutsev; see pool on meil kõige nõrgem.
Kui mõelda, et mis suunas seda arendada, siis minu esimene loogika olekski teha päris firma, mis pakukski tööd, aga mille kaudu saaks ka rahastada oma kunstiprojekte. Seda kattuvust võib olla päris palju ning vahe ei pruugikski olla nii radikaalne. Selline päriselus järgi katsetamine annaks ka kunsti osale võib-olla mingi uue tasandi.
Meil ongi päriselt loodud osaühing.
Üks probleem on selles, et nende asjade tootmine on väga kallis. Meil on olnud küll mõttes teha personaalseid esitlusi vms. Näiteks Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis olnud näitusele valisime välja 49 inimest kunsti- ja majandusmaailmast ja tegime neile personaalse pakkumise – oli võimalik saada üks meie toode vahetuskaubana. Saatsime neile inimestele postiga pakkumise, plaan on uuesti saata. Vastuseid peale Sorose ja Saatchi, kes viisakalt keeldusid ja Walt Disney Company, kes läks täiesti närvi, pole tulnud. Walt Disney Company saatis pikema kirja (Miki Hiirega paberil), et peame oma kodukalt kõik meie ja nende seost näitavad dokumendid kustutama, et me ei tohi mainida, et nad on meie kliendid. Et meil ei ole nendega mingit koostööd jne. Me ei rahuldanud nende soovi. Samas tahame ikkagi pigem kunsti kui ettevõtluse vallas tegutseda.
Kas sul ei ole olnud kiusatust panna oma messikogemusi OÜ teemade alla? Näiteks Alistar Hicksi intervjuu sinu kataloogis on üsna tavaline art worldi praktika (ja see ei ole siinkohal kuidagi hinnanguline väide!) – räägitakse ära mingi maailmanimi, kelle funktsioon on olla sinu kui tundmatu kunstnikuga nö ühes lauses ja kes tunnistab ausalt, et ta ei tea sinust ega sinu töödest eriti midagi (mis oli temast sümpaatne).
See mulle ka meeldis. Ta on vist korra näinud mind ja minu töid ja küllap need asjad nii käivadki, et on selline läbijooksmine ja lennult haaramine, erialane oskus ja situatsiooni ärakasutamine.
Ma ei ole kunagi ühelgi messil ise kohal käinud ja ma natuke kardan neid – ma ei ole tohutult hea suhtleja, mulle ei meeldi selline pingutatud olukord. Aga OÜga ongi väga võimalik, et hakkame uuest otsast vaatama kunstimaailmas toimivaid suhteid.
Ma seisin eelmisel kevadel mõned tunnid Pulse`i messil Olgat asendades sinu töödega Temnikova&Kasela boksis ja kui üldiselt ma saan ka messisituatsioonis ärevushäire (liiga palju inimesi jne), siis seal mulle väga meeldis inimestega suhelda. Rääkisin sinu töödest, käigu pealt tekkis kogu aeg uusi tõlgendusi jne.
Tegelikult ongi minu puhul näiteks nii, et enamasti kujutan asju märksa hullemana ette, kui need tegelikus olukorras on. Mõtlen üle. Nagu oli selle aktiseeriaga – see tundus palju hullem, täiesti ilmvõimatu, nii piinlik ja nii ebamugav, mu vanemad ei ole nõus jne. Aga kui sa oled selles situatsioonis kohal, siis sa kuidagi harjud ära ja adapteerud.
Kuidas su vanemad muuseas suhtuvad sellesse, et see töö muudkui jätkab ringlemist?
See on nii ja naa. Ma olen põhjendanud ka, et tegelikult on see ju igati OK situatsioon ja ma alati informeerin neid, kui see seeria kuskil väljas on. Algul oli jah jutt, et see on ainult koolitöö, aga siis oli juba Cheese`s intervjuu; siis oli mingi vahejuhtum, et Sirp trükkis ühe foto sellest seeriast ajalehes, ilma minu teadmata. Ema helistas, oli veidi mures, sest väike kogukond on igasuguste külajuttude tekkimiseks eriti soodne pinnas. Aga üldiselt on nad siiani olnud nõus selle eksponeerimisega.
Te olite Visible Solutions OÜga ka esimesed ja viimased Kumus residentuuris. OÜ sobis sinna kontoripinnale ideeliselt väga hästi, tundus lausa perfektse kontseptuaalse lükkena. Kuidas see kogemus oli ja palju sa oled ise residentuurides käinud?
Ma ei ole siiani residentuurides käinud, aga olen hakanud sellele tõsisemalt mõtlema. Näiteks mulle meeldis väga New Yorkis ning ma tahaksin sinna tagasi võib-olla just mingi residentuuri kaudu. See oleks hea viis, sest selle kaudu tekiksid uued kontaktid. Kontekstivahetus on alati hea – näiteks, kuigi mulle ei meeldinud väga minu vahetusaasta Karlsruhes, siis võib-olla sellest just kasvabki välja midagi huvitavat ja teistsugust, kuna sa otsid oma ebamugavusele lahendust.
Kumu residentuur oli selline naljakas. Ruum oli õudselt raske olemiseks, me ei suutnud seal tegelikult tööd teha – pikk, kitsas, aknad üleval. Vahel tegime Visible kohtumisi hoopiski Kumu hoovis. Super oli see, et saime kasutada töökoda, hiljem ka Manifesta jaoks – inimesed tundsid meid juba ja lasid masinate taha. Sellest oli palju abi. Kuna residentuur jäi suve-perioodi, mis ongi selline hapum töötegemise aeg, siis me väga Kumu inimestega kohtumas ei käinud. Maria-Kristiina Soomre, kes selle residentuurimõtte algatas, oli sealt ka juba praktiliselt ära läinud ja ikkagi on residentuuris olles vaja inimest (vähemasti kunstimuuseumis), kes sind ringi juhatab. Meil olid küll kõigi töötajate kontaktid olemas, aga see päris nii ei tööta. Aga lõpuks me, või pigem meie asjad, olime seal nii kaua, et saime ka Tartu näitust Kumus ette valmistada. Ehk siis kolmest kokkulepitud kuust sai umbes pool aastat.
Tegelikult oleks residentuur Kumus väga tore suund; kunagi oli vist isegi mõte olnud, et see hoovipealne väike maja olekski residentuuri jaoks – mõnusamat ruumi kui see praegune on kindlasti vaja. Võib-olla mingi selline väga spetsiifiline ja veider kunstipraktika sobiks sinna olemasolevasse kitsasse tuppa ka.
Räägiks sinu New Yorki ja Photoville`i kogemusest ka. Lugedes alguses Photoville`i kontseptsioone, siis see tundus väga põneva ideena (trendika piirkonna DUMBO äärel konteineritest moodustuv ajutine „küla“, kus pidevalt toimuvad sündmused, kogunevad inimesed, saab süüa-juua-kohtuda-ja kunsti näha), aga kui ma nägin seda teostununa, siis minu üllatuseks oli enamus kunstnike võtnud seda kui väljakutset tekitada endale konteinerisse sisuliselt valge kuup. Pildid pandi korralikult vormistatutena seinale, toimus justkui eitamine, et kogu asi leidis aset jäätmaal, post-apokalüptilises trailerparkis. Selles mõttes ma pean jällegi ütlema, et sinu objektid sobisid sinna väga hästi, nad ei püüdnudki olla korralikud ja nende kummaline konstruktsioon haakus hästi eksponeerimis-keskkonnaga.
See oli konservatiivsem küll jah kui ma eeldasin. Keegi tõesti ei arvestanud nende konteineritega, enamasti olidki valmis asjad, mis siis lihtsalt üles pandi. Samas oli muidugi ka minu projekt juba valmis, aga konstruktsioonid võimaldavad rohkem ruumiga mängimist ja tegelikult satud sa sinna konteinerlinnakusse nii, et sul peavad juba tööd kaasa olema. Võib-olla edaspidi, kui juba teatakse Photoville`i formaati, siis arvestatakse rohkem ka selle post-apokalüptilise keskkonnaga. Üks-kaks huvitavat dokumentalistika projekti ma siiski leidsin.
Kuidas oli Photoville`i küla melu - sa lülitusid ju Karin Laansoo kaudu, kes on Photoville organiseerijate hea tuttav ja NY kohalik eestlane?
Ma ei olnud muidugi väga palju seal Photoville`il kohal. Kuna olin esimest korda NYs, siis ei raatsinud seda aega ainult seal veeta. Photoville`ist käis läbi küll suur hulk inimesi, aga enamus nendest olid lihtsalt läbijalutajad, mitte nii kriitiline publik. Kuna mul jäi selline mulje, siis ma otsustasin, et ma ei hakka seal koha peal pikalt istuma.
Mis sa tegid, kus sa käisid?
Tegelikult käisin korra iga päev sealt näituselt ikkagi läbi, käisin kontrollimas – tööd said seal natuke rohkem väntsutada, midagi oli korra alla kukkunud jne. Aga muidu – uitasin mööda linna niisama ringi, käisin suurtes muuseumites, parkides... aeg läks väga kiiresti. MoMAs oli Taryn Simoni näitus ja juhtumisi tegi ta just artist talki ajakirjanikele, sattusin seda kuulama, see oli väga huvitav. Näitus oli ka hea. Ülejäänud saalidest, kunstiajaloo klassikast jooksin suuresti läbi; lootsin komistada pigem millegi sellise otsa, mida ma ei olnud varem näinud. MoMA PS1s oli Lara Favaretto. Guggenheimis oli Rineke Dijkstra ülevaate näitus, kelle fotosid tean, aga kelle videotöödest ma ei teadnud midagi ja need olid väga lahedad. Kariniga käisime Lumen festivalil Staten Islandil, seal olid sellised pisikesed soolamäed, mille vahel ja otsas toimusid erinevad perfokad ja näidati videotöid. New Museum oli ka huvitav, parajasti oli Klara Lindeni näitus. Seal oli üks tore intsident ka – oli üks uks, mille juures rippus kirves, sellest uksest sisenedes sattusid tuppa, kus oli selline madal kapiukse suurune avaus. Keegi läks sealt läbi ja mina läksin ka, tundus loogiline sealtkaudu edasi liikuda. Sellepeale tormas kusagilt välja valvur, et nii ei tohi, see on keelatud ja püüdis samal ajal sealt läbi pugevat naisterahvast tagasi ajada. See vahejuhtum meeldis mulle, sest vahel ongi raske eristada, kus on piir ja kuivõrd tohib või ei tohi sekkuda kunstiteostesse ja muuseumi kontekst ja hirmud tulevad ka hästi esile.
Metropolitan Art Museumi katusel oli Tomas Saraceno “Cloud City”, seda käisin viimasel päeval vaatamas. See on selline modulaarne moodustis, pleksiklaasist, nöörist ja peeglitest. Taju kaob ära ehk et sa ei saa aru, kus sa ruumis paikned, väga hull kogemus.
Aga NY galeriimaastik?
Väga palju millegi meeldejääva või erutava otsa ei sattunud. Algul ma väga ka ei valinud, mõtlesin, et käin lihtsalt järjest läbi, aga 6-8 galerii järel sain aru, et ma ei hakka seda tegema – nii palju on igasugust jama. Tekib infomass, väsid ära ja pärast ei jaksa enam sorteerida, meeldinud ja huvitavaid nüansse eristada igavast, ei jaksa lihtsalt vastu võtta.
Mis sul linnast endast veel meelde jäi?
Paljusus! Mitmekesisus! Võimalikkus! Esimene metroosõit – oled metroovagunis ja ümberringi on koos täiesti erinevat tüüpi inimesed ja see on kuidagi nii loomulik! Meil on linnapilt palju vähem kirev ja vaoshoitum.
NY kurikuulus intensiivsus ja tihe konkurents - kas sul tekkis äratundmine, et sa professionaalselt suudaksid seal hakkama saada?
Mul ei tekkinud seda tunnet, et ma ei suudaks. Kui läheksin tagasi ja oleksin seal pikemalt, näiteks residentuuris ja üritaksin seal kunstnikuna tegutseda, siis saaksin vastata. Mina olin ikkagi 17 päeva turist ja see universum paisus kogu aeg; mida rohkem ma tegin, seda rohkem oli veel tegemata.
Me jooksime sinuga lisaks planeeritud kohtumistele korra ka täiesti suvalises metroopeatuses kokku – võiks arvata, et selliseid kohtumisi 8 miljoni elanikuga linnas naljalt ei juhtu!
See ongi lahe, et Eestis sa märkad ka inimesi, aga sa ei võta seda kohtumist kuidagi nii olulisena. Aga seal, kui sa märkad kedagi, siis sa lähed ja räägid juba midagi. See võimalus, et sa kedagi kohtad, on nii väike, et see tundubki kuidagi erilisem. Siin sa ei kasuta seda ära, sest tõenäoliselt ma kohtan teda veel ja veel.
Inimesed olid NYs väga sõbralikud ja palju tuldi ise juttu rääkima. See eelarvamus, mis on ameeriklaste kohta levinud, et nad on pinnapealsed – mulle tundus, et ei ole nad midagi nii pinnapealsed, neid tegelikult ka huvitab, mis sa arvad. Kõik otsivad selles suures linnas mingit inimlikku kontakti, kasvõi korraks. See pole lihtsalt puhas viisakus.
Mis su plaanid nüüd edasi on?
Eks ma üritan vaikselt mingi uue projektiga peale hakata. Peale NYd võttis kaua aega, et kuidagi tagasi raja peale saada.
Kas sa tunned mingit loorberite raskust või ootuseid enda suhtes ka?
Väga ei tunne. Aga mul ei ole asjad lendleva kergusega nagunii kunagi tulnud. Kogu aeg on ikka see loomise raskus ja närvipinge enne kui sa midagi näitad. Algus on alati väga ebakindel – oled mingi asjaga tegelenud ja nüüd pead järsku seda näitama. Auhinnad ja tunnustus annab ikkagi julgust juurde, et näed, ma siin ise niimoodi mõtlesin ja kellelegi veel läheb see korda, et see on teistele ka huvitav.
Küsin veel sinu tööprotsessi kohta – on sul hea enesedistsipliin, konkreetsed tööperiood jne?
Kui ma tööd teen, siis jaksan päris palju ja pikalt tegutseda. Aga käimasaamine võtab aega. Enesedistsipliin võiks kindlasti parem olla just ideede väljatöötamise osas, sest ega need kusagilt pähe ei kuku. Arvan, et olen veidi halb aja planeerija ka, sest ühelt poolt on mul aega palju ainult endale kasutamiseks ja tihtilugu on mul võimalus toimetusi tänaselt homsele lükata; samas kui vaja, siis on intensiivne tööperiood ilma nädalavahetuse ja pika uneta.
Eluolust veel - kas sa teed modellitööd ka veel?
Ma ei tegutse enam aktiivselt modellina, välismaal ei käi, sest muidu jääks kunstniku töö soiku; ja modellindus ei ole minu jaoks kuidagi meelierutav ka. Aga vahel ikka olen modell ikka endiselt ka, raha pärast enamasti, kuigi Eestis saad sa võib-olla kogu päeva eest 30 eurot; on muidugi ka tulusamaid tööotsi ja vahel saad lihtsalt tuttavale teene osutada. Samas kuna ma palgatööl ei käi, siis ka see 30 eurot on oluline toiduraha. Nii et ma vahel olen olnud sunnitud modell olema, eriti sügisel kui raha üldse ei ole.
Kas see kogemus on andnud sulle midagi, mida sa saad kunstnikuna kasutada?
Ma arvan, et sellepärast ma üldse kuidagi julgesingi EKAsse fotot õppima tulla. Ma olen olnud teisel pool kaamerat ja ma tean, mida see tähendab. Ega ma ei osanud tol hetkel jälgida fotograafide tööd, kuidas valgust üles pannakse jne, aga lihtsalt, et sa näed palju erinevaid inimesi erinevates keskkondades ja olukordades ning see annab mingi kogemustepagasi, mida saab ära kasutada.
Lõpetuseks – mis on sulle Eesti kunstielus meeldib ja mis fustreerib?
Tegelikult on vist nii, et see, mis fustreerib ja meeldib on sama ehk et väiksus. See on hea ja halb korraga. Halb, sest kõik toimub pisikeses oma ringis ja Eesti-keskselt ja muudab asjad, kunsti üksteisega sarnaseks. Erinevusel ei ole nii palju võimalusi ja ega näituse tegemise kohtigi ülearu pole. Hea, sest inimesteni, kes sind huvitavad, on lihtsam jõuda – arvan, et julgeksin ja saaksin kontakti, kui keegi mind erialaselt huvitaks. Nähtavaks muutumine on siin ka lihtsam.

How to Write about Contemporary Art?

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 16 Feb 2013 13:41:25 PST

III Artishok Biennale catalogue published in Lulu and Amazon online stores

On Thursday 21st February III Artishok Biennale catalogue is presented in Solaris Apollo book store in Tallinn, Estonia. For the English readers and e-readers, the catalogue is concurrently published and made available in Lulu and Amazon online stores.

Artishok Biennale is an experimental exhibition format brought to life in 2008 in Tallinn, prompted by a vacuum in the noughties art criticism – especially in the generational young art criticism – but also by the wish to examine the automatic procedures of the art world and untangle the clusters of symbolic capital. 10 young artists, 10 young critics, and 10 intense exhibition days with a new show presenting one work of art and ten reviews opening each morning.

The catalogue rewinds working process of III Artishok Biennale, allowing to observe how solid final outcomes turn to sketchy initial designs, installed exhibitions in the Contemporary Art Museum of Estonia in autumn to nominations in the web platform Artishok in spring. Though lion`s share is taken by one hundred critical reviews that, side by side, make us ponder upon how to write about contemporary art? How to describe that which challenges existing language?

The foreword is written by citizen activist and cultural theorist Tarmo Jüristo, whereas New York based sociologist Alix Rule and artist David Levine ask in their notorious critique whether the International Art English that accompanies contemporary art worldwide, has come to serve anything but exclusive ends? And in the end, as we live in an era of biennales, one of the founders of Artishok Biennale, Maarin Mürk calls for organising art criticism biennales all around the world.

The 290 page catalogue with black and white reproductions is edited and published by Liisa Kaljula, designed by Tuuli Aule and Jaan Evart, and printed on demand by Lulu Press. All the texts are in Estonian and English.

The catalogue is available either in paperback or as an e-book in Lulu and Amazon online stores: http://www.lulu.com/shop/search.ep?type&keyWords=artishok&x=0&y=0&sitesearch=lulu.com&q

Contact:
Liisa Kaljula
III Artishok Biennale curator
lassebosse@gmail.com
+3725162688

III Artishoki Biennaal. Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?
III Artishok Biennale. How to Write about Contemporary Art?
Paperback and e-book, 290 pp

Curator, editor, and publisher:
Liisa Kaljula

Designers:
Tuuli Aule ja Jaan Evart

Forewords: Liisa Kaljula, Tarmo Jüristo, Alix Rule, David Levine

Afterword: Maarin Mürk

Participating artists:
Art Allmägi (EST), Madis Katz (EST), Epp Kubu (EST), Andrus Lauringson (EST), Ats Parve (EST), Tanel Rander (EST), Triin Tamm (EST), Timo Toots (EST), Paco Ulman (EST), Anu Vahtra (EST).

Participating critics:
Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor (EST), Marian Kivila (EST), Mihkel Kunnus (EST), Oliver Laas (EST), Meelis Oidsalu (EST), Šelda Puķīte (LV), Gregor Taul (EST), Annika Toots (EST), Triin Tulgiste (EST).

Photos:
Paul Kuimet

Estonian language editors:
Keiu Virro, Maria Mölder, Elnara Taidre

English language editors:
Paul Emmet, Matthew Hyde, Dirk Lloyd, Peeter Talvistu

Translators:
Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Kristiina Raud, Saskia Salakka

Print and distribution:
Lulu Press

Sigrid Viir - New York, vol 1

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 14 Feb 2013 04:37:42 PST

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis varsti juba aasta tagasi, juunis 2012 saabus Photoville`i raames New Yorki oma näitust tegema Sigrid Viir, kellele oli omistatud ajutine Artishoki pressikaart, et ta jagaks ka siiapoole ookeani oma muljeid Suurest Õunast. Nüüd lõpuks jõuab teie ette, kallid lugejad, kolmeosaline postitus, mis hõlmab (1) Sigridi Artishokile kirjutatud ridu-komplekteeritud fotosid, (2) pikka ja põhjalikku intervjuud kunstnikuga (küsijaks Maarin Mürk) ning (3) MMürki fotosid Photoville`st.

Miks selle kõige avaldamine nii kaua aega võttis... Lubadus kajastada osutub tihti keerulisemaks väljakutseks kui algul tundub; intervjuude transkribeerimine, toimetamine ja edasi-tagasi pendeldamine võtab aega. Jne. Parem hilja kui mitte kunagi... Sigrid ise ja tema osalusel toimuv Visible Solution OÜ võidab muudkui auhindu (kõige viimati jagatud aastapreemia Kulka Kujutava-ja rakenduskunsti sihtkapitalilt), nii et ehk on nüüd hea hetk arhiivisahtlid avada. Asugem asja kallale, siin on
VOL 1 ehk mida Sigrid ise NY külastusest Artishokile kokku pani:

////////////////

Kokkuvõtlik kokkuvõte reisist New Yorki ehk
Sama oluline kui see, et ma...on see, et ma...

olen hiljaks jäänud
olen aeglane.
Läheksin tagasi,
kasvõi kohe.

Mul vedas, jälle.
Kodulehtedel lubatud kiire ei olnud minu jaoks piisav.
avastasin, et olen rumal, isegi loll
tegutsesin.
nutsin.
helistasin.
Eestlasi on vähe ja vahel on see kasulik.
magada ei saanud ja esmaspäeval olin kohal tund enne avamist
sain oma uue biomeetrilise passi 6 h-ga.

jõudsin kohale ja väljas oli valge
nägin musti, valgeid, kollaseid, pikki, lühikesi, pakse ja stiilseid, keskmisi ja inetuid, turiste, täpilisi triibuliste kingade ja ruudulise pluusiga, koera, karjuvaid, värvivaid, nutvaid, pikki, neutraalseid, lõbusaid, inimesi. Korraga. Metroos.
Jõudsin kohale, väljas oli pime.

eksisin suunaga, olin surmväsinud.
magasin elutoa diivanil ja ajavahest tingitud iseärasusi ei ilmnenud
ärkasin New Yorgis.

Jõin tohutult vett, mitte populaarsuse aga kuumuse tõttu.
pidin peaaegu minestama, mitte populaarsuse aga kuumuse tõttu
panin näitust üles ja hiljem võtsin maha.
Olin New Yorgis.

Tunne oli nagu vaataks postkaarti.
pildistasin vaheldumisi digiseebile ja filmile
ahmisin õhku, vaateid, vaatamisväärsusi, inimesi, linna.
kulutasin jalgu, raha, aega, filmi, patareisid
sain suured ja kohutavad vesivillid, tuttavaks, targemaks, kogenenumaks, avatumaks, kurvemaks, õnnelikumaks.
Veendusin, et universum paisub pidevalt ehk, et mida rohekm teed seda rohkem jääb teha.

ostsin kodutule naisele Big Mac eine, kokakoolaga
tutvusin ühe kuulsusega.
sattusin kahel korral stiiliblogi lehekülgedele
käisin kinos, peol, näitustel, turul, külas, eesti konsulaadis, Bronxis ja Cony islandil, raamatupoes, kirikus, kohvikus, pargis.
magasin peakonsuli diivanil
sõitsin taksoga, kollase ja mustaga, metrooga, praamiga, autoga, jalgratta ja bussiga.

William Lamson@Perugi galerii
Taryn Simon@MOMA
Noam Toran@MoMA
Lara Favoretto@PS1
Klara Liden@New Museum
Rineke Dijikstra@Guggenheim
Tomas Saraceno@Metropolitan

Lennujaamas, pisikeses, istusin taksosse, sõitsin suurele kesklinna väljakule, et einestada 50 m kõrgusel ja siis hakkasin aegamööda alla tulema.

////////////////

Vaata Sigridi fotokompositsioone NYst (klõpsates näeb galeriina suuremalt, detailsemalt, rohkem):

Carlos Motta: We Who Feel Differently @ New Museum

Ken Weathersby @ PIEROGI galerii

TOMAS SARACENO: Cloud City @Metropolitan Museum of Art

Maurizio Cattelan and Pierpaolo Ferrari @ Chelsea, High Line

Taryn Simon: "A Living Man Declared Dead and Other Chapters I- XVIII"@ MoMA

Klara Liden: Bodies of Society @ New Museum

Lorna Simpson: Parts @ Metropolitan Museum of Art

Lara Favaretto: Just Knocked Out @ MOMA PS1

Klara Liden, kaader videost

Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?

noreply@blogger.com (Artishok) — Wed, 13 Feb 2013 02:15:40 PST

III Artishoki Biennaali kataloogi esitlus ja vestlusring Apollo raamatupoes

Neljapäeval, 21. veebruaril kell 18 esitletakse Solarise Apollo raamatupoe avatud pinnal III Artishoki Biennaali kataloogi ning jätkatakse möödunud aasta lõpus Eesti meedias tekkinud kaasaegse kunsti diskussiooni vestlusringiga "Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?". Esitlusel kuulutatakse välja ka järgmise Artishoki Biennaali kuraator ja toimumiskoht.

Vestlusringis osalevad ajaloolane Marek Tamm, kunstiteadlane Krista Kodres, kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre, kunstiteadlane Rebeka Põldsam Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest, kunstnik ja kunstikriitik Margus Tamm ning ajakirja Kunst.ee peatoimetaja Andreas Trossek. Vestlusringi modereerib III Artishok Biennaali kuraator Liisa Kaljula.

Eesti kaasaegsel kunstil on selja taga üks rahvusvaheliselt edukamaid aastaid, ometi on meie ajakirjanduses viimase poole aasta jooksul olnud rekordiliselt palju juttu kaasaegse kunsti närusest avalikust positsioonist. Sageli jõutakse neis aruteludes küll välja tõdemuseni, et süüdi pole mitte kaasaegne kunst, vaid kaasaegne kriitika, millel nappivat vajalikku vaimukust või lennukust, et siduda kaasaegset kunsti laiema publiku ja aktuaalsete ühiskondlike protsessidega. Levinud on ka arvamus, et kunstiringkonnal enesel puudub soov laiema publikuga kontakti astumiseks ja üldsuse kaasamiseks valitutele mõeldud mängu. Kriitikat kunsti kõrval oluliseks pidav Artishoki Biennaal on loodud just nende probleemide teadvustamiseks.

III Artishoki Biennaali kataloog sisaldab tagasivaadet kogu biennaali tööprotsessile alates kevadistest nominatsioonidest ja suvistest kavanditest kuni sügiseste väljapanekuteni Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Lõviosa võtavad enesele aga sada arvustust noortelt eesti, läti ja soome kunstikriitikutelt Saara Hacklinilt, Indrek Grigorilt, Marian Kivilalt, Oliver Laasilt, Šelda Puķītelt, Gregor Taulilt, Annika Tootsilt, Triin Tulgistelt ning kohaliku kultuurikriitika „pahadelt poistelt“ Mihkel Kunnuselt ja Meelis Oidsalult.

Trükisoojale kataloogile on eessõna kirjutanud Tallinna Ülikooli kultuuriteooria doktorant ja blogi Memokraat üks eestvedajaid Tarmo Jüristo. Lisaks on kataloogi jaoks tõlgitud New Yorgis baseeruvate sotsioloogi Alix Rule'i ja kunstniku David Levine'i möödunud aastal online-meedias laineid löönud artikkel „International Art English“, kus võetakse lähema vaatluse alla, miks on kaasaegsest kunstist kõnelemisel kujunenud välja vaid valitutele arusaadav žargoo. Kataloogi järelsõnas annab Artishoki Biennaali üks algatajaid Maarin Mürk biennaali valemi vabavaralisse kasutusse, kutsudes üles kriitikabiennaalide korraldamisele üle kogu maa.

Eesti- ja ingliskeelsete tekstide ja mustvalgete reproduktsioonidega 290-leheküljelise kataloogi on koostanud ja välja andnud Liisa Kaljula, kujundanud Tuuli Aule ja Jaan Evart ning trükkinud Lulu Press.

Kataloog on saadaval Apollo raamatupoodides üle kogu Eesti, peatselt ka Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis avatavas Lugemiku raamatupoes ja Tallinna erialaraamatukogudes.

Kataloogi saab nii paberraamatu kui ka e-raamatu kujul tellida Lulu.com võrgupoest aadressil: http://www.lulu.com/shop/search.ep?type=&keyWords=artishok&x=0&y=0&sitesearch=lulu.com&q=

Kontakt:
Liisa Kaljula
III Artishoki Biennaali kuraator
lassebosse@gmail.com
+3725162688

Artishoki Biennaal sai eksperimentaalse näituseformaadina alguse 2008. aastal, tingituna teatavast vaakumist Eesti 2000. aastate kunstikriitikas. Etteantud valemi kohaselt pannakse igal hommikul üles uus näitus ühe kunstiprojekti ja kümne arvustusega – ja nii kümme päeva järjest. Iga järgnev kuraator on biennaali valemile aga omalt poolt midagi juurde lisanud: 2010. aastal lisas Kati Ilves biennaalile kümme kunstnikuvestlust, 2012. aastal Liisa Kaljula kümme nominatsiooniesseed. Mis võiks oodata ees 2014. aastal?

III Artishoki Biennaal. Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?
III Artishok Biennale. How to Write about Contemporary Art?
Kataloog, 290 lk.

Kuraator, kataloogi koostaja ja väljaandja:
Liisa Kaljula

Kujundajad:
Tuuli Aule ja Jaan Evart

Eessõnad:
Liisa Kaljula, Tarmo Jüristo, Alix Rule, David Levine

Järelsõna:
Maarin Mürk

Biennaalil osalenud kunstnikud:
Art Allmägi, Madis Katz, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Ats Parve, Tanel Rander, Triin Tamm, Timo Toots, Paco Ulman, Anu Vahtra

Biennaalil osalenud kriitikud:
Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor, Marian Kivila, Mihkel Kunnus, Oliver Laas, Meelis Oidsalu, Šelda Puķīte (LV), Gregor Taul, Annika Toots, Triin Tulgiste

Fotod: Paul Kuimet

Eestikeelsete tekstide toimetajad:
Keiu Virro, Maria Mölder, Elnara Taidre

Ingliskeelsete tekstide toimetajad:
Paul Emmet, Matthew Hyde, Dirk Lloyd, Peeter Talvistu

Tõlkijad:
Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Kristiina Raud, Saskia Salakka

Trükk ja levi:
Lulu Press

Raoul Kurvitz. Suuremad löögid.

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 07 Feb 2013 04:23:36 PST

Raoul Kurvitzast kirjutab Margus Tamm
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel

Raoul Kurvitz, ETV, 1993

/.../ rock stars don't die
P Diddy

I

Raoul Kurvitzat on õigusega peetud Eesti kunsti läbi aegade suurimaks popstaariks.

Staariks olemist ei tuleks võtta kui ühiskondlikku staatust – selles on midagi püsivamat. Ei tuleks võtta ka kui poosi – selles on tunduvalt rohkem dünaamikat. Pigem võiks staariks olemist võtta kui teatavat viisi maailma näha. Nõtke erisuhe ümbritseva reaalsusega muudab staari saatuse ühtaegu heitlikuks ja samas siiski kindlat narratiivi järgivaks.

Rise

Raoul Kurvitza (siis Raul Kurvits) tähelend sai alguse 1980ndate keskel, mil ta asutas koos Urmas Muruga “multidistsiplinaarse projekti” Rühm T. Ettevõtmine oli edukas ning 1988 aasta näitusega “Ma ei ole kunagi käinud New Yorgis” Tallinna Laululaval kinnistus Rühm T performanceite kultuslik staatus ja saabus ka rahvusvaheline tähelepanu. Edasist on Kurvitz ise kirjeldanud kui “puhast künismi, täis näilist kuulsust ja kosmilisi honorare” (Leegiheide, Kadunud kaheksakümnendad, lk 160). “Die young!” on Kurvitz võtnud kokku oma toonase moto. Kuid ta ei surnud.
1997. aastal oli Raoul Kurvitz üks kolmest (lisaks Jaan Toomik ja Siim-Tanel Annus), kes lähetati Eestit esmakordselt esindama rahvusvahelisele Veneetsia Kunstibiennaalile. Tegemist oli märgilise sündmusega, mida kohalikus kontekstis võiks võrrelda astronautide saatmisega Kuu peale. 1999 teostas Kurvitz Tallinna Kunstihoones ja selle esisel Vabaduse väljakul mastaapse personaalekspositsiooni “Sümfoonia Si-b minoor (“Postapocalyptica”)”. Peale seda sõitis ta New Yorki vallutama.

Fall

Kuskil aastatuhandevahetuse paiku muutus angloameerika kirjanduses ja peagi ka filmikunstis populaarseks veidi tragikoomiline tegelane, keda võiks kokku võtta mõistesse “endine staar”. Ka Kurvitz tegi selle transformatsiooni kaasa. New York jäi (vähemalt väliselt) Kurvitza poolt vallutamata, Peagi peale WTC terrorirünnakuid naases Kurvitz kodumaale, olles babylonis läbi löönud suurema osa oma majanduslikust ja kultuurilisest kapitalist. Järgnesid aastad obskuurseid otsinguid ja sisepagulust. 2006. aastal avati suurejooneliselt KUMU kunstimuuseum ja üks silmatorkavamaid asju püsiekspositsioonis oli Raoul Kurvitza puudumine. Kurvitz kirjutas KUMU ekspositsioonist hävitava arvustuse, ning enda sõnul “valmistus surema” (Eesti Ekspress, 17.01.2013). Kuid ta ei surnud.

Nagu juba eelpoolmainitud kirjanduslikest karakteritest teada, on staari narratiiv kolmeosaline. Rise, fall ja comeback.

Comeback

See viimane sai nüüd kenasti vormistatud 18. jaanuaril KUMU 5. korrusel ja siseõues avatud, Kati Ilvese kureeritud suurejoonelise retrospektiiviga. Kuningas on laval tagasi.

II

On vähe kunstnike kelle puhul puhul oleks levinuimaks representatsiooniformaadiks intervjuu. Kurvitza puhul on see ülekaalukalt nii, tema looming kipub meedias seejuures jääma pigem tema karismaatilise persooni varju. Sestap pakun järgnevalt välja isikliku top 5 Raoul Kurvitza loomingust.

“Attitude. Ülevaade hoiakulisest popkultuurist.”
2008
kirjastus Valgus
pehme köide, 234 lk, 15x23 cm.

Raamat pälvis väljatulles küllalt palju kriitikat, osutati nii ohtratele faktivigadele kui ka sellele, et raamat on lihtsalt igav. Sellega võib nõusse jääda. Raamatut saab aga vuajeristlikult nautida, lugedes seda teatava krüpteeritud autobiograafiana, autori isiklike ihaluste ja hirmude peidetud pihtimusena (esimese hooga tooksin siia kõrvale, sarnase näitena Andrei Hvostovi “Mõttelise Eesti”). Kurvitza löövamateks tekstideks jäävad ikkagi need, kus ta räägibki otse, keerutamata iseendast - või noh, ütleme otse, räägib oma kesksest ja alustrajavast rollist Eesti kunstis – näiteks suurepärane, kirglik “Leegiheide” kogumikust “Kadunud kaheksakümnendad”. Mahu ja ambitsiooni tõttu nõuab “Attitude” Kurvitza tekstide hulgast siiski eraldi esiletõstmist.

4.
“Darkness, darkness”
2010
singel (orig. Robert Plant)

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=sKKPayE9q5U#!

Just sellist pimedust-pimedust oli vaja, et Kurvitza vahepeal tuhmunud staar saaks jälle välja paistma hakata.

2. - 3.
Projekt “Vool”
24.03. - 12.04. 2010 Tallinna Hobusepea ja Draakoni galerii

Vool BERGSONI OOKEANIS: 01

Kui 50ndatesse eluaastatesse jõudev inimene avastab enda jaoks Bergsoni ning poststrukturalistide flow ajal, kui 21. sajand on juba hooga käimas, siis ei kõla see ülearu paljutõotavalt. Ometi suutis Kurvitz oma joonistustega leida uue viisi klassika käitlemiseks. Teadupoolest toodab informatsiooni visualiseerimine uut informatsiooni. Selle kinnituseks loetagu näiteks filosoof Margus Otti arvustust kõnesolevale näitusele ajakirjast Kunst.ee 2010 1-2.

2. - 3.
“Elustiilid”
ETV 1993 – 1996
Saate autorid: Alle Ellmann ja Raoul Kurvitz
Saatejuht Raoul Kurvitz

Romantism, 1994

Techno, 1994

Disco, 1996

Omas ajas valgustuslik, praegu pigem camp-ina mõjuv (eriti camp on saade “Camp”). Formaat istub Kurvitzale nagu valatult ja kohati liigagi – saatejuhi lähenemine on tihti pealetükkivalt subjektiivne, näiteks saates “Disko” räägib Kurvitz peamiselt sellest, et tegelikult on ikkagi punk lahe.

1.
“When Lord Zarathustra was Young and Polite”
performance-i dokumentatsioon
1999
Billnäs, Soome

(Kurvitza seljal asetsev artefakt on KUMU näitusesaali andur)

Kui ENSVs oli 80ndate lõpus üldse midagi cooli, siis oli see Rühm T. Kurvitz oli kaanepoiss, kuid lisaks temale osales rühma tegevuses veel märkimisväärne hulk märkimisväärselt andekaid ja šarmikaid persoone. Seesugustele kooslustele tüüpiliselt hakkas Rühm T peagi peale moodustamist lagunema ning seesugustele kooslustele tüüpiliselt muutus lagunemine eriti hoogsaks siis, kui tekkis reaalne võimalus rahvusvaheliseks läbilöögiks. Üht-teist suudeti enne siiski ära teha.
Vähemalt lord Zarathustra on jatkuvalt noor ning tema löök värske ja kontsentreeritud. Isegi muldvana VHS kasseti lugematust ümberlindistamisest tulenev ultrakräpp videokvaliteet mõjub siin kui kaasaegne lo fi. Ajatu klassika.

Online kunstikriitika seminar Helsingis

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 09 Feb 2013 12:56:52 PST

Soome Kunstiakadeemia ootab neljapäeval 7. veebruaril kell 14 algavale online kunstikriitika seminarile, kus oma tegemisi tutvustavad ja asjade seisu püüavad mõtestada kirjutajad ja toimetajad põhjamaade võrgukriitika väljaannetest Kunsten.nu (Taani), Konsten.net (Rootsi), Kunstkritikk.com (Norra), Mustekala.info (Soome) ja Artishok (Eesti).

Since a large part of today's art criticism is published online, this fact makes us confront several questions. The most poignant of these are probably concerned with the quality and the amount of criticism: the growing number of diverse media: online journals, blogs and discussion forums. What are the affects of this kind of development, and how does it affect the style and form of writings, as well as the practices of evaluating art? How has the fastness of publishing changed the pace of writing about art? Is it possible for virtually anyone to be a critic, and what is the significance of expertise and specialisation today? And further, has online art criticism made changes upon the art market?

These and similar questions will be discussed in the Nordic seminar on Internet Art Publications at the auditorium of the Finnish Academy of Fine Arts on February 7, 2013 at 2–6 pm. Participants include writers and editors of various online art journals: Kunsten.nu (Denmark), Konsten.net (Sweden), Artishok (Estonia), Kunstkritikk.no (Norway) and Mustekala.info (Finland). The seminar will take place in English.

14.00-14.15: Opening

14.15-14.35: Introduction: PhD Martta Heikkilä, The Academy of Fine Arts: The Place and Time of Art Criticism Today

Presentations of online journals:

14.40-15.00: Kunsten.nu (Denmark): Matthias Hvass Borello

15.05-15.25: Konstkritikk.no (Norway): Jonas Ekeberg

15.30-15.50: Mustekala.info (Finland): Pirkko Holmberg

15.50-16.10: COFFEE PAUSE

16.10-16.30: Artishok (Estonia): Liisa Kaljula

16.35-16.55: Konsten.net (Sweden): Anders Olofsson

17.00-17.45 Panel Discussion (chair TBA), participants Matthias Hvass Borello, Jonas Ekeberg, Saara Hacklin (Mustekala.info), Liisa Kaljula and Anders Olofsson

17.45-18.00 General discussion and wrap-up

For more information, please contact Martta Heikkilä (martta.heikkila@kuva.fi)

Art Criticism Online in Helsinki

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 09 Feb 2013 12:57:49 PST

Finnish Academy of Fine Arts awaits everyone to the Nordic seminar on Internet Art Publications on February 7, 2013 at 2–6 pm. Participants include writers and editors of various online art journals: Kunsten.nu (Taani), Konsten.net (Rootsi), Kunstkritikk.com (Norra), Mustekala.info (Soome) ja Artishok (Eesti).

Since a large part of today's art criticism is published online, this fact makes us confront several questions. The most poignant of these are probably concerned with the quality and the amount of criticism: the growing number of diverse media: online journals, blogs and discussion forums. What are the affects of this kind of development, and how does it affect the style and form of writings, as well as the practices of evaluating art? How has the fastness of publishing changed the pace of writing about art? Is it possible for virtually anyone to be a critic, and what is the significance of expertise and specialisation today? And further, has online art criticism made changes upon the art market?

14.00-14.15: Opening

14.15-14.35: Introduction: PhD Martta Heikkilä, The Academy of Fine Arts: The Place and Time of Art Criticism Today

Presentations of online journals:

14.40-15.00: Kunsten.nu (Denmark): Matthias Hvass Borello

15.05-15.25: Konstkritikk.no (Norway): Jonas Ekeberg

15.30-15.50: Mustekala.info (Finland): Pirkko Holmberg

15.50-16.10: COFFEE PAUSE

16.10-16.30: Artishok (Estonia): Liisa Kaljula

16.35-16.55: Konsten.net (Sweden): Anders Olofsson

17.00-17.45 Panel Discussion (chair TBA), participants Matthias Hvass Borello, Jonas Ekeberg, Saara Hacklin (Mustekala.info), Liisa Kaljula and Anders Olofsson

17.45-18.00 General discussion and wrap-up

For more information, please contact Martta Heikkilä (martta.heikkila@kuva.fi)

KONGISEINALE JOONISTATUD MAASTIK

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 09 Feb 2013 12:25:18 PST

Tanel Rander kirjutab Maarja Nurga näitusest "Katkestus" Tallinna Kunstihoone Galeriis 03.01 – 03.02.2013 Kas kümme tuhat väikest kriipsu on kümnetuhandekordselt katkestatud kestev joon? Nii nagu kümme tuhat indiviidi kokku on rahvas – ja kas rahvas on kestus? – ning kas kümme tuhat indiviidi on selle rahva kümme tuhat katkestust? Näituse „Katkestus“ pressitekstis ütleb Maarja Nurk kohe ära, et katkestus on osa kestusest. See on kas elutark kompromiss või diplomaatiline ettevaatlikkus. Pole ime, sest kunstnikud on praegusel ajal surve all. Ühelt poolt terendab konventsionaalne kunstnikuelu, mis põhineb näilisel loomevabadusel, mille tingimused on siiski üsna konkreetselt kunstituru nõudmistega kohandatud. Teiselt poolt survestab kõikehõlmav kriis, mis on seotud ka representatsiooni ehk konkreetselt kunstnike olemasoluga. Sellisest olustikust vaadelduna on Maarja Nurga näitus väga adekvaatselt kontekstipõhine. „Katkestus“ kasvas välja Nurga magistritööst „Ajast, kordustest ja kriipsudest“, mis tegeles monotoonse tööprotsessi üle mediteerimisega, tasakaalustatud ja kergelt poeetilises vormis. Tööprotsess ise – masinlik kriipsude kandmine linale, ükshaaval, hariliku pliiatsiga – kujutas endast praktilist uurimust ja mõnevõrra kriitilist akti, mis ühelt poolt kaardistas ja materialiseeris aega, teiselt poolt instrumentaliseeris kogu visuaalkunstniku tegevuse halastamatult tööks, tuues nähtavale töö hulga ja aja. Tehtud töö jagunes kriipsudeks, nende loeteluks ja sellest tekkivaks kaootiliseks paljususeks, milles korrapära kadus ja ähmastus, ning nüüd eemalt vaadates näeme tehtud tööd kui halli ebamäärast maastikku.

Jättes kõrvale diplomaatilise jutu harmooniast, küsigem – kumb on olulisem, kas maastik või kriipsud? Kindlasti ei olnud Nurga eesmärk eksperimenteerival moel maastikke toota. Tema algupärane stiimul oli tööprotsessi uurimine, ent samas ka formaadis püsimine. Tööprotsess ise oli samuti formaadipõhine. Kriipsude pikkus, kalle ja kulgemine vasakult paremale viitab õhtumaise käekirja formaadile – kriipsud langevad „kirdest edelasse“ ja oma suuruselt on nad loetavad nagu käekiri. Võikski öelda, et Lääne kultuur algab esimesest riidele tõmmatud kriipsust. Ja seetõttu on loogiline, et kriipsude koguhulk väljendub maastikus kui Lääne kultuuri representatsioonis. Selles kultuuris võiks kogu Nurga tööprotsess olla robotiseeritud, ent siiski on Nurk võtnud kogu tööprotsessi masinlikkuse enda kanda. Küsimus ei ole maastikus, küsimus on inimlikkuses. Kuna eesmärgiks sai võetud monotoonne ja masinlik töö, ning see sisaldab palju loomulikke hälbeid ja juhuslikkust, kaardistab Nurga tööprotsess seda inimlikku elementi, mis eristab inimest masinast. Ent juhuslikkus on inimlikku elementi niivõrd programmiliselt sisse kirjutatud, et sedagi masinlikkuseks võib pidada. Nõnda võib Nurga kriipse võrrelda Varvara Guljajeva „Spam Poetry“ projektiga, mis läheneb monotoonsusele ja programmilisusele läbi tehnoloogia, kasutades kudumismasinat kui programmi elluviijat. Programmi on sisse kirjutatud e-maili spämm, mida masin kudumisse kirjutab. Võiks ju öelda, et nii Guljajeva kui Nurga puhul on tegemist plaanipärase masinlikkusega – Nurga orgaanilisest juhuslikkusest, hälbivusest ja hälvete kogumassist looduv esteetika on niisama programmiline nagu Guljajeva poolt masinasse söödetud spämm. Aga kas see instrumentaliseerib inimese pelgalt tööjõuks, masinaks? Inimese ja masina võrdlemine ja vastandamine ei kõnele probleemist, vaid on ise probleem. Täpsemalt öeldes on selleks probleemiks tööjõud. See põhineb kõige elava üle otsustamisel, kõige elava kuulutamisel ressursiks, vahendiks, jõuks. Seetõttu võiks Nurga ettevõtmist – masinlikkuse läbitegemist omaenda kehal – vaadelda kui autoagressiivset akti, mis toetab veelkord kogu näituse kriitilist iseloomu. Kriitika on suunatud kunstituru nõudlusel toimiva formaadipõhise produktsiooni vastu. Ka kunstnikkond on muutunud tööjõuks, mille eesmärk on toota, ja turuks, mille eesmärk on tarbida. Nurk justkui astuks sellest süsteemist välja, keskendudes tööle enesele. Ent töö resultaadid – maastikud – justkui välistaksid selle distantseerumise ja tooksid Nurga tootmise juurde tagasi. Seetõttu tuleks veidi rohkem mõelda nende maastike peale. Võiks küsida, miks ei otsustanud Nurk tööd mõõta teisiti, kas pikema aja jooksul või ökonoomsemalt – üks kriips päevas, iga kriips erinevas kohas? Iga tööpäeva või tööakti võinuks märkida mõnda avalikku kohta (seinad, aknad, uksed, teed, autokapotid, jne), värvipihusti, kriidi, noa või millegi muu abil. Siiski – tähelepanu peaks pöörama Nurga varasemale loomingule, milles näeme läbivalt üht teatud töömeetodit, mis sarnaneb veidi kartograafiale. Ta asetab riide mingile objektile ja võõpab selle siis üle. Riide alla jääv objekt jätab nõnda riidele oma kujutise. Kattes riide tuhandete grafiidikriipsudega, ilmub riidele samuti teatav kujutis. Ent on ebaselge, millel see kujutis täpselt põhineb – kas ainult kriipsudel ja nende juhuslikel hälvetel või riide alla jääval seinal.

Seinale viitab üks kahest näitusel olnud videost. Caspar David Friedrichi stiilis maastikuvaade – rohekashall talvine meri, vaatleja seismas esiplaanil. Asudes liikuma mere suunas, põrkub ta justkui vastu nähtamatut seina ja kukub pikali. Vaatleja liikumine viitab ühelt poolt tõlgenduse ja osaduse konfliktile ning vaatleja ihale maastikuga üheks saada. Maastik on pidevalt eemalduv ihaobjekt, mis kutsub esile representatsiooni kordused ja pideva nälja uute kogemuste järele. Kui komistav vaatleja videos pikali kukub, reageerib sellele ka kaamera – merevaade koos pikali kukkuva vaatlejaga muutub häguseks taevaks. Selleks, mida lamav vaatleja näeb. Niisiis väljendab see video representatsiooni ebaõnnestumist ja vaatleja kastreeritust, mis on täiesti asjakohane seisukohavõtt olukorras, kus kogu Lääne renessansil põhinev kultuur on vastu taevast lennanud. Taevas – kui maapealne elu on muudetud põrguks, on just taevas ainus puutumatu paik. Taevas, mis on lahti öelnud maastikust. Ühtlasi väljendab see taevas ka eskapismi – Eesti kunstielu üht olulisimat iseloomujoont. Kunstnik, suletud talumatu ühiskonna vangikongi, joonistab seinale kriipse loetud päevadest. Kriipsudest moodustub hall, ähmane maastik, justkui pääsetee. Kunstnik võtab hoogu ja hüppab peaga vastu seina – mitte mingisugust maastikku ei eksisteeri, tere tulemast reaalsusesse. See siin on ikka seesama vangikong, antud juhul Tallinna Kunstihoone Galerii. Ärge laske ennast petta silmamoondustel, vaid osake näha kriipse ja vangikongi.

Samamoodi kõneleb teine Nurga näitusel esitatud „video“ – sahiseva ekraaniga telekas. Selle töö suhe oma formaadiga on piirialane. See on eelkõige telekas, millel puudub pilt. Puudumise põhjuseks on üksnes asjaolu, et pilti lihtsalt ei ole. Ent telekas on siiski sisse lülitatud, et formaat toimiks ja ressurss kuluks. Sellest telekast võib näidata ükskõik mida – ja näidataksegi. Kõikjal üle maailma mängivad enamvähem ühesugused telekad enamvähem ühesuguseid asju. Pildilisuse üleküllus uputab maailma. Kui prantsuse antropoloog Marc Auge 2012 sügisel Eestis käis, rääkis ta, et Lääne maailm on läbi massilise pildistamise ja representatsiooni ülekülluse muutunud iseenese ohvriks. See on küll sootuks erinev teistest Lääne ohvritest, kes juba sadu aastaid järjest surevad reaalselt, ent see ohver siiski eksisteerib, toitub hästi ja vahel ostab isegi kunsti. Meeleldi näeksin Maarja Nurka järgmise Tartu kunstnike aastalõpu näituse kuraatorina, kes koguks kokku kõik aasta jooksul tehtud füüsilised kunstiteosed, arvutaks välja nende tootmiskulu ja sätiks need tihedalt üksteise otsa või rivisse, nii et sellest moodustuks ähmane, hallikas maastik, mis ulatub maast laeni. Kuna tööde mass oleks nii suur, et kunstimajja ilmselt ühtegi inimest ära ei mahuks, võiks kunstipublikule pakkuda võimalust vaadelda näitust kodus – läbi teleka, millel puudub signaal.

TANEL RANDER

NEVER ODD OR EVEN

noreply@blogger.com (Artishok) — Tue, 05 Feb 2013 05:40:42 PST

Press release:

NEVER ODD OR EVEN

Art is always and everywhere the secret confession
Karl Marx

Marta Stratskas / Margus Tamm Hobusepea
Gallery 24.01 – 04.02.2013

Exhibit architect: Argo Peever
Sound: Taavi Tulev Thanks: Lotte Jürjendal, Tauno Pääslane

Extended explanation (written for magazine Echo Gone Wrong):

NEVER ODD OR EVEN
Sentence which is conventionally untranslatable yet conveniently interpretable.
As characteristic to palindrome the characters in the sentence are placed in symmetric order. When letters can be read in the same way in either direction, the sentence itself cannot. The one-directional passage of meaningful reading is defined by placement of whitespace.

Art is always and everywhere the secret confession
First half of “Art is always and everywhere the secret confession, and at the same time the immortal movement of its time.” - a widely popular maxim attributed to Karl Marx.
Yet - if one starts to look for german-language original, it cannot be found. (And now - let the archeological quest begin!) What can be found is somehow similar maxim "Die Kunst ist stets und überall das geheime Bekenntnis und unsterbliche Denkmal ihrer Zeit." from Adolf Bernhard Marx, a German classicist composer. If translated to English, it would be "Art is always and everywhere the secret confession as well as the undying monuments of its time." As much alike those maxims would seem, one carries unmistakably the ideas of class and other the ideas of classicism. Semantic difference between two maxims from two Marxes lays in phrase “unsterbliche Denkmal (undying monuments)” vs “immortal movement”. German word unsterbliche can be translated both immortal and undying – so we can forget this difference. What is left is Denkmal vs Movement. Denkmal can be translated as Monument, Memorial, Benchmark; Movement can be translated as Bewegung, Entwicklung, Verstand. We can now start to look for intersection and cross everything else down. What remain are Movement and Monument bound by somehow similar pronunciation. It is now grounded to conclude that the transition from Adolf Bernhard to Karl, from classicism to class struggle didn't happen through interlanguage translation but through innerlanguage exchange; the final maxim is a result of mishearing.

Karl Marx
an Marxist theoretician

symmetry
“Beauty depends on size as well as symmetry. No very small animal can be beautiful, for looking at it takes so small a portion of time that the impression of it will be confused. Nor can any very large one, for a whole view of it cannot be had at once.”
Aristotle

Konspekteeritud ruum

noreply@blogger.com (Artishok) — Tue, 29 Jan 2013 10:10:34 PST

Rubriigis loe kolleegi, oli Kunstiministeeriumis 21.01.2013 eetris Indrek Grigori Tartu möliseb saade, mis heitis pilgu raamatule “Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99s. Eesti monumentaalmaal 1879–2012”, mille autoreina on arvele võetud Tõnis Saadoja kui laemaali autor, Paul Kuimet kui laemaali valmimisprotsessi dokumenteerija ja raamatus mainitavate monumentaalmaalide pildistaja, Gregor Taul kui teoreetilise sissejuhatuse ja kõigi maalide kommentaaride autor, Aliina Astrova kui Tõnis Saadoja intervjueerija, Indrek Sirkel kui kujundaja ning Eero Epner kui järelsõna autor.
Alljärgnevalt toome teieni saate täispika versiooni.

KÕIK MÄLESTUSED ON POLIITILISED

noreply@blogger.com (Artishok) — Sat, 26 Jan 2013 10:48:48 PST

Saskia Järve näitusest „Süütuid mälestusi ei ole“ kirjutab Tanel Rander
(18.01. – 10.02.13 Tartu Kunstimajas)

2009. aasta oktoobris kirjutasin ma Artishokile Saskia Järve näitusest "Psühhedeelia" (Draakoni galeriis 12.10-24.10.09) ja tema töid kirjeldasin ma tookord nõnda: „Märgatavalt sisaldub neis kohalolemine ja kellegi äratuntav pilk maailmale, rahulik ja soe, kergelt kummaline viivitus ja seletamatu eksootiline element.“. Nii tõepoolest ongi, ent lisaks on midagi veel. Toona süvenesin ma sellesse poeetilisse tõlgendusse, mis minus tekkis, ja Järve endaga rääkides tundus, et sellel, justkui mu enese sisemaailmal on nii-öelda tõepõhi all. Mis see siis on? Hästi õnnestunud poeetiline kunst! Siseilmade ristumine! Ja lisaks aimatav liikumine tõepõhja kohal ehk teisisõnu adekvaatne suhe välisilmaga. Kirjutan kunstist harva, peamiselt siis, kui tunnen end kõnetatuna ja arvan, et on asju, millest kindlasti teataval moel rääkima peaks. Rääkimise viis ongi kõige olulisem, ja ma arvan, et just Saskia Järve puhul. Arvan, et tema tõlgendamisel ei piisa formaalsest „visuaalkunsti keelest“ – minu arvates on see enamasti suvalise subjektiivse singulaarsuse sümboolne ühendamine formaadiga, mis praegu valitsevas olukorras võrdub turunõudlusega. Pean Järve puhul vajalikuks rääkida sellest, mis toimub – nii tema töödes kui ümberringi. Sellest, mis on praegu õhus ja mis meid mõjutab, ning kuidas on tema tööd olulised selle kõige mõistmisel.

„Süütuid mälestusi ei ole“ on seotud kahe eelmise näitusega – „Psühhedeelia“ ja „Tervisevetel“ (2012. a Draakoni galeriis). „Psühhedeelia“ oli seotud Järve magistritööga, mis põhines tema enda peal teostatud sotsiaalpsühholoogilisel eksperimendil, seoses mina-konstruktsiooniga ja minateadvusega. Sellest näitusest kasvas lineaarselt välja „Tervisevetel“ – lineaarselt selles mõttes, et Järve jätkas teekonda oma minateadvuses, ilma katkestuseta, ning uus näitus sisaldas töid eelmisest näitusest. Seda võib pidada suhte säilitamiseks oma teekonna alguspunktiga ja ka mälustruktuuri vormimiseks – mõned asjad jäävad, mõned langevad unustusse. Näituste puhul on aga võimalik neid valikuid täpselt jälgida. Seetõttu on näituseformaat Järve minauuringute teenistuses. Mulle meeldib, et see pole vastupidi.
Näituse „Tervisevetel“ tekstis tsiteeris Järve Alfred Adlerit järgneval viisil:
„Individuaalpsühholoogia ühe põhialuse kohaselt ei saa ükski inimene mõelda, tunda, tahta, isegi mitte unistada, kui see kõik poleks määratud, tingitud, piiritletud, välja valitud ja suunatud taotletava eesmärgi poolt. Kui mõned inimesed pole oma eesmärgi suhtes ise selgusel, siis Alfred Adleri teooriast lähtuvalt on võimalik liigutustest järeldada taotletavat eesmärki. Inimese mõistmiseni võib jõuda, kui püüda ühendada ta elus eri aegadel esinevaid käitumisviise ja väljendusvorme. Olulisel kohal on mälestused, sest alles mälestuste olemasolu laseb hoolitseda tuleviku eest. Kõik mälestused kannavad endas (mitteteadlikku) lõppeesmärki, nad hoiatavad või innustavad. Päris „süütuid“ mälestusi ei olegi“.
Niisiis on selge praeguse näituse lähtepunkt. Seetõttu on see ühenduses ka „Psühhedeeliaga“ ja võib-olla saabki kõiki kolme näitust pidada triloogiaks, sõltuvalt muidugi Järve edasistest plaanidest. Kõik kolm näitust, mille tööd osaliselt kattuvad, on toimunud viimase kolme-nelja aasta jooksul. Ja kahtlemata on need Järve eneseväljenduse aktid, mistõttu võiks teda nüüd ja kohe asuda analüüsima. Kuid, nagu öeldud, pean ma mõttetuks taandada näituse lugemist autori subjektiivsuse uurimisele ja selle väljendusvormeli legitiimsuse kinnitamisele. Nii nagu Järve poolt tsiteeritud Adler oli seisukohal, et individuaalsetel vaimuseisunditel on sotsiaalsed põhjused, tuleks Järve subjektiivsus asetada laiemasse sotsiaalsesse konteksti. Ja seda asuksin ma tegema kõigepealt läbi mu enese tõlgenduste ja seoste, kuivõrd ma ise olen enamvähem juhusliku vaatlejana esimene aste laiema konteksti suunas.

Tüdruk
Kõigil kolmel näitusel on esinenud üks pilt väikesest tüdrukust vohava hernetihniku taustal. Tüdrukul on käes suur arbuusilõik, millest ta on paar suutäit hammustanud. See on külluse ja rikkumatuse aed ning aeg, mis on tardunud ikooniks ja läbistab kõiki kolme näitust. Seda võiks käsitleda näituste kontseptuaalse alguspunktina, millel puudub enesereflektsioon. Olgu see kas peidetud ja töötlemata jäänud mälestus (näiteks trauma), mis võib mingil hetkel taas esile kerkida, või oma loomulikku olekusse tardunud mälutagune lapsepõlvemaa. Kui hakata pildilt trauma märke otsima, leiab lõikehaava tüdruku huulelt. Trauma positsioneerimine on poliitiline küsimus, samamoodi ka lähenemine antud pildile, millele tuleks leida adekvaatne koht ajas ja ruumis. Julgen väita, et pildi visuaalkeel viitab sotsrealismile. See paigutab tüdruku Nõukogude Liitu, näiteks selle külluseperioodil, 1960ndatel. Pildil avalduv lopsakas taimestik, arbuus ja päikeseline jume viitavad stepi- ja mustmullavööndile (Ukraina, Moldova). Need seosed tekivad just isikliku kogemuse ja päritolu tõttu. Ma ei tea, milline on Saskia Järve suhe mustmullavööndiga aga ma tean, et ta on pärit Nõukogude Liidust nagu minagi. Meie identiteet ja meie vanus ei aseta tüdrukut kaasaegsesse konteksti, kus looduse viljakust võiks seletada näiteks GMO-ga. Küsimus on selles, kuidas me käsitleme selle pildi kui mälestuse süütust ja kuhu me asetame trauma! Kindlasti ei leia me traumat kõnealusest pildist – lõikehaav huules ei ole võti, mis avaks nõukogude koleduste laeka. Ida-Euroopa rahvusriikide ideoloogia põhineb trauma asetamisel tervele nõukogude perioodile – iga lõikehaav on seal võrdne kuuliauguga. Selline asetus põhineb küll juriidilisel formuleeringul, ent totaalse tõena esitatult on see propaganda. Mälestuse süütuse üle otsustab paljuski mälestuse kontekst – Järve puhul on selleks külm sõda ja tänapäevane globaliseerunud Ida-Euroopa.

Poiss

Sinivalge rannamaja või -kuuri taustal seisab kikilipsuga noormees. Teda ümbritseb soolakas, kajakalauluga täidetud ookeaniõhk ja avar vaade ookeanile, kaldal kaks naist. Unistav, vabaduse järele lõhnav miljöö, mille kontekst asub kauges minevikus, selles, mida romantiseerima kiputakse – Lääne minevikus, võitjate minevikus. Pildi õhustikuga meenuvad mulle Doctorow`i romaan „Ragtime“ ja Salingeri lühijutt „Parim päev banaanikala püügiks“ – puhas Lääne ikonograafia, mis on saanud üheks osaks minust. Asukohaks määrab mu intuitsioon USA idaranniku Põhja-Carolinast lõunas (pelgalt ookeanivee värvist lähtudes). Kuidas seda pilti käsitleda – kas on see mälestus või ettekujutus (või mälestus ettekujutusest)? Nõukogude aeg möödus isoleerituna Lääne arengutest, ent nende kaudsetest mõjudest polnud pääsu. Nõukogude paralleelmodernism oli pidev reageerimine Lääne arengutele. Kaudne kontakt Läänega oli kui võimendatud või kõverdatud peegelpildi jälgimine. See sulas kokku vanemate põlvkondade minevikukogemusega vanast Lääne maailmast ja seetõttu arenes nõukogude inimestes vanas vaimus idealiseeritud maailmanägemus, mis väljendus vanamoodsates ikonograafiates. Pilt noormehest kannab pealkirja „Süütuid mälestusi ei ole“. Kui võrrelda kaht ikonograafilist pilti – tüdrukut ja poissi – on märkimisväärne, et mälestustel on sooline erinevus. Just meessoost mälestus kuulutab, et süütuid mälestusi ei ole. On maskuliinsed mälestused (isegi, kui need ei olegi mälestused, vaid ettekujutus), millest saab ajalugu, ja on feminiinsed mälestused, mis marginaliseeritakse ja unustatakse. Nii nagu seda tehakse Nõukogude mälestustega.

Kirurgia ja külm sõda
Identiteedi-, sealhulgas mälupoliitikat saab vaadelda läbi kirurgia metafoori, mida Järve töödest leida võib. Tema mõistes esindab kirurgia elu organiseerimist võimupositsioonilt, ebaloomulikul ja vägivaldsel teel. Juba mina-konstruktsioonidega tegelev „Psühhedeelia“ näitus tegeles kirurgiliste kontrastidega – arstlik või tehniline sekkumine oli vastandatud naise kehaga. Naine on Järve puhul läbivalt esindatud läbi lapselikkuse või ema-tütre suhte. Ikka on naine see, kes on kirurgia pihtide vahel, või on ema ja tütar viirusetõrjet saamas. Meelde tuleb Marge Monko töö „Studies of bourgeoisie“. Ent lähtudes kahest eespool loodud eeldusest, on see sooline eristus seotud geopoliitikaga Lääne ja Ida (esimese ja teise maailma) vastandumise kontekstis. Selle eristuse juured ulatuvad külmast sõjast kaugemale minevikku ja põimuvad orientalismiga. Seoses viitega Monko tööle – pärast seda, kui Sigmund Freud 1898. aastal Sloveenias käis, tegi ta järelduse, et Austria piirist lõuna pool elavad inimesed asuvad väljaspool psühhoanalüüsi mütoloogilist tsooni, neil puudub sümboolne autoriteet, nad on anaalsed ja analüüsimatud. Freudi kabinetis istuv hüsteerik oli siiski valge naine, sest mittevalgetel polnud võimalustki sinna kabinetti pääseda. Nende päralt oli aga kirurgia – ühelt poolt kui vanim ja levinuim raviviis, teiselt poolt kui paljude rassiliselt eristatud eurooplaste saatus 20. sajandil (tuues näiteks dr Mengele katsetused). Võiks oletada, et Järve tüdruk-karakteri võitlus kirurgiaga on ühelt poolt kui idaeurooplase ajalooline igapäev, teiselt poolt kui postsovjeetlik võitlus läänestamisega. Kuid see viimane on juba kaotatud võitlus, kui see kunagi üldse eksisteeriski. Ida-Euroopast on saanud osa kokkuvarisevast, pidevas meretaguses sõjaseisukorras olevast Läänest. Me ei tea täpselt, mis toimus kabinetis number 219 – me näeme vereplekke uksel ja ukselingil, ning põgeneva tüdruku varju. Me ei tea, kas Ida tüdruk lõigati vägisi Lääne posiks (pildil „Süütuid mälestusi ei ole“ on noormehe selja taga samuti number 219) või ta pääses traumeeritult. Kamp suitsetavaid mehi mustade pilvede all on justkui ühist eesmärki teenivad lihunikud ja arstid läbisegi. Ühel neist on punane rist varrukal. Sõda käib. Kaasaegne sõda, läbi kasvanud ajalooga, mis on kaasaegsete rahvusvaheliste suhete aluseks. Pilt „Viirusetõrje“ sisaldab pinget turva- ja ohutunde vahel. Miljöö on külma sõja aegne ja meenutab tuumasõjaks valmistumise juhendeid. Esiplaanil vilksatava musta linnu vari libiseb üle auravate tasside, taustal oleksid justkui purjekad, mis võib sama hästi olla ka lööve. See on katastroofieelne moment. Katastroof ise vallandub pildil „Rahe sünnipäeval“, justkui ootamatu torm. Mõlemad pildid meenutavad Alfred Hitchcocki filmi „Linnud“, mis koondab külma sõja aegset tuumarünnaku hirmu. Hiroshima tuumapommi üleelanud inimesed on kirjeldanud tuumaplahvatust nõnda, et kõik, mis inimest ümbritseb, muutub ühtäkki relvaks, klaas muutub imepisikesteks osadeks, mis inimese elusalt nülivad. Niisiis võivad mistahes hetkel koonduda ka linnud ja prügi võib ootamatult õhku täita. Kõik need ohud on olemas ka praegusel hetkel, pole välistatud, et need muutuvad peagi veelgi ilmsemaks.

Akaatsiad
Kummaliselt hübriidne maastik (oleks nagu põhjamaine roostikune ala, ent seal kasvavad puud, mis meenutavad akaatsiaid) kahe lapsevankriga. Selliseid vankreid tänapäeval enam ei näe, sellistest on pärit minu ja Saskia Järve generatsioon – külma sõja „päikesepoolne“ põlvkond. Kontrast vankrite ja maastiku vahel (sealhulgas maastiku enese kontrast) seisneb põhja ja lõuna vastandumises, kokkusulatamises, ning viitab seega imperialismile. Kuigi vankrite sisu pole teada, ent vankreid on siiski mitu, võib rääkida imperiaalsest erinevusest külma sõja kontekstis. Imperiaalne erinevus ei ole artikuleeritud läbi soolise erinevuse, ehkki potentsiaal selliseks erinevuseks on ju olemas – võib oletada, et ühes vankris on Nõukogude Liidu tüdruk ja teises Ameerika Ühendriikide poiss. Kolmanda maailma ja mistahes koloniseeritu seisukohalt on kapitalism ja kommunism võrdsed Lääne leiutised ja nende rakendamine toimib läbi maskuliinsete vägivallaaktide. Seetõttu võib Saskia Järve töö „Raskerelvastus“ alusel avada uue diskursuse, mis vaatleb Lääne ja Ida suhteid dekoloniaalsest perspektiivist. Maastiku roll selle diskursuse avanemisel on võtmeline.
Ent siin avaneb veel üks aspekt. Kui väita, et need puud ei ole akaatsiad, ja et lapsevankrite välimus on juhuslik vintaaž, on sellel juhuslikkusel siiski mingid kalduvused. Üks kalduvusi on pildi ajalise ja ruumilise ulatuse võimendatus – liikumine minevikku, liikumine kaugusesse. Teise kalduvuse avamiseks räägin ühe isikliku loo, seoses akaatsiate ning kaugustega. Käies ringi Kesk- ja Kagu-Euroopas, nägin kõikjal kasvamas ja kohati lausa võsana vohamas mingeid puid, mille liiki ma ei osanud määrata. Hakkasin neid Ida-Euroopaga seostama ja nimetasin nad „Balkani puudeks“. Asjaolu, et need ka Viinis kasvasid, seletasin ma imperiaalse minevikuga. Üpris häirituna tundsin ma end aga siis, kui neidsamu puid Hollandis ja Belgias (tõsi, need on globaalse ulatusega imperialistlikud riigid) nägin. Ja kui ma lõpuks avastasin sellesama puuliigi kasvamas Tartus, 40 meetri kaugusel minu koduaknast, mõistsin, et olen tegelenud liigse, üle jõu käiva lokaliseerimisega. Tegemist on robiiniaga (robinia pseudoacacia), kõikjal vohava Ameerikast pärit „võõrliigiga“, mida akaatsiale sarnanemise tõttu valeakaatsiaks on nimetatud. Niisiis, 40 meetri kaugusel minu aknast kasvab (ilmselt juba alates minu sünnist saadik) mingi võõras ja vale puu, mis, ilmselt nagu minagi, on sündinud Nõukogude Liidus. Valeakaatsiate (nimetagem neid puid Saskia Järve maalil edaspidi selliselt) taustal eksponeeritud lapsevankrid kui „raskerelvastus“, viitab globaliseerunud olustikule, milles leidub väga vastuolulisi kalduvusi. Üheks kalduvuseks on „võõrliigid“ – erinevuse rassistamine läbi „õigete“ ja „valede“ akaatsiate eristamise. See kalduvus on osa taas-läänestamise protsessist, mis sisaldab uuspatriotismi laineid ja konservatiivseid pöördeid koos kõikvõimalike iivet tõstvate projektidega (jutt käib eeskätt Ida-Euroopa rahvusriikidest). Selle protsessi raskerelvastus on enamasti tühjad aga hästi disainitud, nostalgilised lapsevankrid.

Kindlasti ei seisne mälestuste süü vaid nende politiseerituses ja käesoleva teksti valguses on kahtlemata võimalik astuda samme laiemast sotsiaalsest kontekstist singulaarse subjektiivsuse suunas ning seeläbi teema depolitiseerida. Apoliitilisus pole aga näitusesaalis võimalik.

TANEL RANDER

Kooskõlastatud kirjeldus ja eneseküllane monoloog

noreply@blogger.com (Artishok) — Mon, 28 Jan 2013 02:51:16 PST

Uue kunstikriitika meetoditest Jevgeni Zolotko teose “Asjad” näitel kirjutab Indrek Grigor
(Artikli lühendatud versioon ilmus Müürilehes 24: pööripäev 2012.)

Kunstiajaloos on juba üle kümne aasta kasutusel mõiste uus kunstiajalugu, mis tegeleb muutunud ajaloo distipliini mõjudega sellele, kuidas kirjutatakse või kuidas peaks kirjutama kunstiajalugu. Suure üldistusega öeldes, on kunstiajaloo kirjutamises toimunud nihe ennekõike vormipõhiselt stiiliajaloolt kunsti sotsiaalse ajaloo suunas.
Kunstikriitikal, erinevalt kunstiajaloost ja -teadusest ei ole kunagi olnud akadeemilist katet, nii on ta eksistenstiaalses kriisis vaevelnud juba sisuliselt sünnist saati, sest kriitika teoreetiliste probleemide käsitlemises puudub järjepidevus, mis võimaldaks rääkida sõnastatud probleemist, veel vähem siis positiivsest programmist, mida kunstikriitika võiks oma edasises arengus aluseks võtta.
Kuid vajadus uue kunstiajaloo kõrval ka uuest kunstikriitikast kõnelda on kahtlemata olemas. Milles see uus kriitika aga täpsemalt seisnema peaks, on täiesti lahtine, mis, nagu ma juba viitasin, on seotud sellega, et kriitikal puudub akadeemilise kaanoni kate. Nii on uue kriitika esimeseks teesiks tõdemus, et kriitika peab oma sisulise rolli sõnastamiseks ja edaspidise jätkusuutliku arengu tagamiseks saama eraldiseisvaks akadeemiliseks distsipliiniks. Selle saavutamine on aga ennekõike akadeemilist bürokraatiat puudutav probleem, ega ole tegevkriitika sisuliste küsimuste vaatepunktist iseensest eriti huvitav.
Huvitavad küsimused on uue kunstikriitika metodoloogia ja veel enne seda kunstikriitika funktsioon.
Mõnevõrra jonnaka sõjakusega on siinkõneleja väitnud, et kunstikriitika funktsiooniks ei ole ei hinnangu andmine teosele, millist ülesannet kandis kriitika 19. sajandil kunstikriitika sündides ega ka kunsti vahendamine publikule, millist rolli on kriitika üritanud ebaõnnestunult kanda avangardi sünnist saati. Kunstikriitikal on iseseisev roll meie kunstiväljal. Ent milline? Eesti kunstiteaduse klassik Boris Bernstein, kes on üks väheseid kohalikke autoreid, kes on kunstikriitika rolli ja funktsiooni süsteemselt käsitlenud, kirjutas artiklis “Kunstikriitika kaasaegses kunstielus” järgmiselt: “Täiesti seletatav aberratsioon sunnib meid, kriitikuid, asetama kunsti meie professionaalse maailma keskpunkti... Ent kui püstitada küsimus kogu meie tegevuse mõttest ja eesmärgist, osutub "kunstitsentrism" ekslikuks...”. Rakendades teadlikku vägivalda Bernsteini seisukohatade suhtes jääb siinkohal vastuseta küsimus, milline täpselt kriitika ülesanne on, ent tsentraalsena jääb püsima seisukoht, et kunstikriitika peaks olema autonoomne ja seda isegi kunsti suhtes.
Uue, sõltumatu kunstikriitika üheks, tänu hiljuti lõppenud, kriitiku rolli rõhutavale näituseprojektile Artishoki Biennaal ka laiemalt käibele läinud meetodiks on eneseküllane monoloog. Eneseküllase monoloogi näol on tegemist kunstikriitika meetodi, või žanriga, kus analüüs keskendub objekti kõrval väga suures ulatuses ka analüüsile enesele, taandades algse objekti ehk kunstiteose teisejärgulisele kohale.
Sellel, juba oma nime poolest provokatiivsel meetodil on olemas kandev sisu ja funktsioon, mida alljärgnevalt tõestada üritatakse, ent see see ei saa olla kindlasti ainus meetod, millele uut kunstikriitikat ehitada. Teine metodoloogiline lähenemisvõimalus, mille siinkohal mängu tooksin, sai umbmääraselt sõnastatud 15. oktoobril juba mainitud Artishoki Biennaali raames kunstnike Madis Katzi ja Toomas Thetloffi ning kriitik Indrek Grigori vahelises avalikus vestluses, ning seda võiks tinglikult nimetada kooskõlastatud kirjelduseks. Idee seisneb selles, et kriitik töötab kunstnikuga võimalikult tihedalt koos juba teose idee sünni juures ja üritab lõppkokkuvõttes võimalikult autoritruult vahendada looja kavatsusi teose loomise juures. Ehk selle asemel, et programmiliselt ignoreerida autorit ja teost ning sulguda oma autonoomse monoloogi analüüsi, millele alusetult viidatakse kui objektiivsele distantsile, püüab kriitik võimalikult täpselt vahendada autoripoolset ideelist tausta, tühistades sellega küsimuse kriitiku sõltumatuse kohta. Kriitik ei ole, ei saa olla ega tohi olla selles olukorras sõltumatu, vaid peab igati painduma kunstniku ütluste järele.
Kuid taoline kirjeldus ei saa jääda ainsaks kihistuseks, sellele peab järgnema eneseküllase monoloogi vormis analüüs, mille pädevust lugeja saab võrrelda kirjelduse suhtes.
Järgnevalt on püütud nied uue kunstikriitika meetodeid rakendada Jevgeni Zolotko teose “Asjad” käsitlemisel.
Jevgeni Zolotko hiljuti lõppenud kuueosaline teos “Asjad” vältas Tartu Kunstimaja pööningul kuus kuud 19.03.-06.10. 2012. Teose idee sündis Kunstimaja poolt Zolotkole tehtud ettepaneku järel töötada maja pööninguga. Ettepaneku aluseks oli siiras, ent siiski ka mänguline tõdemus, et ühtlase halli tolmuga kaetud pööninguruum meenutab Zolotko installatsioonide monokroomset hüljatud keskkonda. Sisuliselt võiks uksele panna sildi “Zolotko office” ja olekski teos tehtud. Zolotko loomulikult nii labase avantüüriga kaasa ei tulnud, ent mõte töötada pööninguga oli sellega üles seatud ja see viis ca. pool aastat hiljem “Asjade” esimese osa avamisele.
Zolotko näol on tegemist kunstnikuga, kes on prestiižkeele sõnavara suhtes, mida tema teostest rääkides tihti kasutatakse, väga kriitiline. Nii ei ole kunstniku sõnul “Asjade” näol tegemist installatsiooniga, kõnealune teos ei uuri midagi (kõige vähem ruumi) ning paralleelid arheoloogiaga kõigist kiusatustest hoolimata on väärinterpretatsioon. Samas, olenemata sellest, et kunstniku maailmapilt on otseselt religioosne, ei ole “Asjade” näol tegemist ka klassikalises tähenduses religioosse kunstiga, vaid siiski Zolotko isikliku maailmapildi kajastusega.
Kombinatsioon Zolotko vormilt tänapäevasest, ent sisult kohati väga arhailisest maailmapidist lähtuvast kunstist ja kunstnikust, kes on korduvalt keeldunud avalikult oma teostest rääkimast, ent on siiski väga teadlik sõnade tähendusest, on suurepärane materjal ülalviidatud kooskõlastatud kirjelduse esitamiseks. Seda enam, et siinkirjutaja on Tartu Kunstimaja galeristina selle teosega seotud olnud alates idee sünnist läbi kõigi installeerimisetappide ning autoriga tema teose erinevatest aspektidest nii tehnilistest, vormilistest kui sisulistest tunde rääkinud.

Kooskõlastatud kirjeldus
Zolotko sai alljärgneva kuue peatüki kirjeldused enne publitseerimist üle vaadata ja kõik tema soovitatud parandused viidi sisse.

I peatükk. “Kõne”
Üks loomismüütide arhetüüpseid kujundeid on nimetamine. Nii algas ka Zolotko töö pööningul asjade nimetamisega. Pööning, kogu oma proosalisuses, sellisel kujul nagu ta oli, aktualiseeriti kunstilise ruumina läbi selle, et kunstnik nimetas seal leiduvad asjad. Kõlaritest kostus monotoomsel kõmiseval häälel esitatud loetelu… Piisavalt pikk, et sümboolselt katta kogu tegelikkust, samas lisas huvitava kihistuse hääle väsimine ja kähedaks muutumine loetelu lõpu osas.

II peatükk. “Kaotus”
Vahetult pärast maailma loomist jäetakse meid sellest kohe ka ilma, millega on püstitatud teose keskne intriig - inimese suhe asjadesse. Pööning on veider tsoon, kus asjad ei ole ei ära visatud ega ka päriselt enam olemas, piltlikult öeldes: mälukolikamber.
Kunstnik koristas pööningult kõik seal olnud asjad ja täitis ruumi tema varasematest teostest tuntud peenestatud paberimassist vormitud raamatutega. Sisuliseks võtmeks peatükile oli video, kus pööningu akna ees istuv noormees luges Moosese raamatust tekstikatkeid, mis esitasid inimkonna genealoogiat alates Aadamast (1Ms5). See on Zolotko sõnul üks kõige kummalisemaid katkendeid Piiblis, sest selle esimese inimese juurde tagasiviiva sugupuu tähendusest on tänapäeval sisuliselt võimatu aru saada. On olemas tekst, mis seostab meid kõige algusega, ent sõnad on kaotanud oma rolli, mida sümboolselt tähistasid pööningule kuhjatud seosetust, loetamatust tekstimassist koostatud raamatud.
Asjad pööningul on mälukihistus, mille ära võtmine tekitab küll lünga, kuid selle tagajärjed jäävad esialgu hoomamatuks.

III peatükk. “Asjad”
Teose nimipeatükk “Asjad” oli visuaalselt vast üks mõjusamaid. Kaks astangut eksponeerimiseks ja sõel, mille abil oli pööningu põrandat katvast põrmust väljasõelutud väikseimad asjad ja need meile näha seatud. Tinglikult oli tegemist asjadega, mida ei saanud nimetada ja mis seega kujutasid pööningu teispoolsust.
Viimse kohtupäeva kujundid astmestiku ja sõela kujul on autori sõnul küll osaliselt teadlikud, ent mitte lõpuni tähenduslikud. Asjade sõelumine on tõepoolest viide teispoolsusele, kuid samavõrd ka puhtpraktiline või ka eetiline küsimus: kuidas, mille alusel eraldada põrmust eksponeerimisele minevad asjad ja kuidas neid eksponeerida?
Väljapaneku fooniks kõlas hällilaul orvule, mis rõhutas teo sentimentaalset väärtust. Pööning kui kolikamber, mille põrmus aga leiduvad asjad, mille olemasolu isegi pööning on unustanud.

IV peatükk. “Tuvi”
IV peatükiga algab teises peatükis püstitatud intriigi - inimeste ja asjade vahelise suhte - tinglik lahendamine. Kui juba eelmises peatükis võis näha viidet arheoloogiale ja katset muuta nimetamatu tähenduslikuks, siis nüüd viiakse rekonstrueerimiskatsed lõpule. Pööningul, mille seinad olid nüüd valgeks värvitud, eksponeeriti I osast pärinevaid objekte ja katseid neid taasluua. Kusjuures keskseks objektiks on tuvi kui ainus elusolend, kelle puhul esitati nii fotot leitud skeletist, skeletti ennast, selle 3D rekonstruktsiooni kui lõpuks ka skulpturaalsesse vormi viidud tuvi.

V peatükk. “Ecco Homo”
“Ecce Homo” oli oma staatilisuses nii sisuline paus kui intriigi lõplik lahendus. Suureformaadiline projektsioon kujutas teises osas arusaamatut genealoogiat loetlenud noormeest väljumas seisvast veest, süles isa, kelle ta surnute riigist tagasi tõi. Inimest defineerib oma juurte mäletamine. Ei ole juhus, et pealkiri viitab inimesele ainsuses, foto aga kujutab isa ja poega, inimene on inimene vaid suhtes teistega.
Peatüki võtmetekstiks oli seekord lõik Nikolai Gogoli “Surnud hingedest” kus kirjeldati Pljuškini mõisas valitsenud asjade kihistusi, mis kirjeldas taas liigagi kujundlikult tavapärast olukorda pööningul. Kuid kandis samas ka moraalset hinnangut - see, kuidas me suhtume asjadesse, peegeldub tagasi meie inimsuhetesse. “Toa nurka oli põrandale kokku kuhjatud terve hunnik lihtsamat rämpsu, mis ei ole väärt laudadel olema. Mis nimelt selles hunnikus oli, seda oli raske otsustada, sest tolmu oli sellel niisugususes külluses, et iga puudutaja käed oleksid kinnaste taoliseks muutunud, kõigest muust silmatorkavamalt ulatusid sealt välja puulabida küljest murtud tükk ja vana saapatald. Mitte kuidagi ei oleks võinud ütelda, et siin toas elutseb keegi elusolend, kui selle olemasolust ei oleks tunnistust andnud vana kulunud mütsilott, mis lebas laual.” (Nikolai Gogol “Surnud hinged”)

VI peatükk
Kõik asjad, viimse detailini, olid asetatud tagasi oma kohale. Helifooniks kõlas Helena Tulve heliteos “Stella matutina”, mille sõnadeks on Maarjale pühendatud Loreto litaania.
Pealkirjata VI peatükk toob meid inimeste ja asjade suhete juurest kõiksuse juurde. Zolotko oponeerib vaimse ja materiaalse maailma vastandamisele. Maarja oli kõige puhtam osa materiaalsest maailmast, läbi kelle ka jumal sai materiaalseks. Kuid Maarjale pühendatud litaania taustal on pööning endiselt samasugune nagu ta oli, midagi ei ole muutunud. Ei ole jälkust, kõik on ühtmoodi õilis. Mis toob meid tagasi kogu teose moto juurde: “Armastage kogu Jumala loomingut, nii tervikut kui iga üksikut liivatera. Armastage iga lehekest, iga Jumala päikesekiirt. Armastage loomi, armastage taimi, armastage iga asja. Kui sa iga asja armastad, mõistad sa ka Jumala saladust asjades.” (Fjodor M. Dostojevski “Vennad Karamazovid” (staarets Zossima vestlusest)).

Eneseküllane monoloog
Kui eelnenu näol oli tegemist kooskõlastatud kirjeldusega, siis alljärgnevalt üritatakse põgusalt välja joonistada võimaliku eneseküllase monoloogi vormis analüüs sellele samale teosele.
Jättes kõrvale Zolotko teose religiossed allhoovused, hakkab silma, et kunstnikku huvitavaks küsimuseks, mitte ainult “Asjade” puhul, vaid ka üldisemalt, on materiaalse maailma suhe keelelisse maailma, mis ilmselt seletab ka teravdatud tundlikkust tema teostest rääkimise juures kasutatavate mõistete suhtes.
Keeleline maailm on tähenduslikku potentsiaali kandev, ent oma kommunikatiivse võimekuse kaotanud. Nagu võis näha “Asjade” teises peatükis “Kaotus”, lugejaga sisulise kontakti ja seekaudu oma tähtsuse minetanud Piibliteksti näol.
Materiaalne maailm, usaldades autori ütlusi, mis näib õigustatud olevat, seob eneses nii keskkonna objektid kui potentsiaalse inimese. Viimane on potentsiaalne just seetõttu, et inimese puudumine on üks Zolotko teoste silmatorkavaim tunnus, mis autori intensioonist sõltumata kipub domineerima teose tähendusvälja, andes alust rääkida düstoopiast ja hüljatusest, samas kui autor lähtub asjade ja inimeste vahelisest isomorfimist. Asjad Zolotko teostes ei tähista mitte inimest sümboolselt, vaid on inimesega lahutamatus seoses. Selle suhte võib öelda olevat Zolotko teoste poeetika võtmeks.
Võttes näidismaterjaliks teose, mida lugejail käesoleva artikli ilmumise ajal ka reaalselt näha on võimalik, nimelt Kumus näitusel “Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” eksponeeritud, Köler Prize`iga pärajatud installatsiooni “Üks päev riigiarhiivi töötaja elust”, tuleb seega öelda, et kuigi teose keskseks sündmuseks on arhivaari kadumine, on teose sisuliseks sõnumiks arhivaari lahtiütlemine ja põgenemine tekstimassiga vooderdatud putkast prelingvistilisse maailma. Ent veelkord, tegemist ei ole mitte lahtiütlemisega maailmast, vaid selle akommunikatiivseks muutunud tekstilisest kuvandist. Arhivaari metamorfoos varblaseks.
Taoline võiks olla väga põgus katse rakendada Zolotko suhtes eneseküllase monoloogi võtet. Kas ja kuivõrd uue kunstikriitika kaks meetodit, eespool esitatud kooskõlastatud kirjeldus ja eneseküllane monoloog teineteist täiendavad, jääb lugeja otsustada. Olgu aga vabanduseks öeldud, et tegemist oli esimese katsega taolises žanris ning selle potentsiaal ja piirid on ka siinkirjutajale veel avastamata.

Indrek Grigor Tartu, Tallinn 2012

Artishok aitab levitada: Erki Kasemetsa väljapakutud kunstiharidusprogramm isiknäitusele "Hullud päevad" Tallinna Kunstihoones!

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 17 Jan 2013 03:27:58 PST

Hetk näituse avamiselt, kus reibas akordionimuusika saadab nööbipintsaku demonstratsiooni Tõelise Vabaduse Kella taustal! Foto: MMürk.

Hea Õpetaja!

Olen kunstnik Erki Kasemets ja kutsun Teid koos õpilastega oma näitusele "Hullud päevad" Tallinna Kunstihoones, Vabaduse väljak 6.

Eksponeeritud on mitmekümne aasta looming, mille alusmaterjalina on põhiliselt kasutatud meid igapäevaselt ümbritsevaid pakendeid, mis suures osas üle maalitud. Väikestest elementidest on moodustatud suuremad tervikteosed. Näitus on kujundatud selliselt, et üks suur töö, mis koosneb tuhandetest maalitud piimapakenditest, läbib Eesti ühe väärikaima kunstipaiga kõiki nelja saali ja jõuab lõpuks tagasi oma lähtepunkti. Ühe protsessi algus ja lõpp peaaegu kohtuvad.

Mis siis näitusel toimub? Külastuse esimeses osas tehakse õpilastele üldine tutvumisring ja selle käigus saab iga osalenu endale ülesande leida näiteks oma sünnipäevaga pakk või siis otsida mõni endale rohkem meeldiv ja põhjendada oma valikut, et miks talle just see maalitud pakk huvitav tundub.
Jalutamise käigus tehakse peatus ka objekti "Tõeline Vabaduse Kell“ juures, kus kõik saavad ise kunstiteose loomisel osaleda. See on tabloo, millel saab luua ja muuta täppidest piltkujutist. Täpid aga on maalitud purgipõhjad, mille asendeid ükshaaval ümber tõstetakse. Purkide ladumisest saab väike tegevuskunsti etendus. Valminud tulemus jääb näha ka õuest, tabloo on valgustatud ja tehtud lahendus püsib nähtavana niikauaks, kuni see asendub uuega.
Kui ühine ringkäik tagasi suurde saali jõuab, ootab seal ees meisterdamislaud, varustatud viltpliiatsite ja kleeppaberitega. Iga grupp saab võimaluse kujundada üks ainulaadne piimapakk, mis valmides asetatakse installatsiooni hulka. Ettevalmistatud pakid on olemas kohapeal.

Aga see pole veel kõik! Garderoobis toimub nööbipintsaku demonstratsioon, kus ühele rõivastusesemele on õmmeldud üle kümne tuhande nööbi!

Näituse autorite poolt juhendatavate ringkäikude kestus on 30-40 minutit. Kunstihoone külastus ja ringkäik on sellel näitusel algklassi õpilastele-õpetajale TASUTA, suurematele õpilastele maksab 1 euro. Soovitava külastuse aja peaks eelnevalt kokku leppima (telefonil 537 65552). Näitus on avatud 9. jaanuar-10. veebruar 2013, kolmapäevast pühapäevani kell 12-18.

Olete oodatud!
Erki Kasemets
Näituse kuraator on Johannes Saar, kujundaja Villu Plink

Erki Kasemetsa hullud päevad kunstihoones

noreply@blogger.com (Artishok) — Thu, 17 Jan 2013 03:04:21 PST

Foto: Tanel Meos

Kuraatori intervjuu kunstnikuga - küsib Johannes Saar, vastab Erki Kasemets. Esmatrükk: Eesti Päevaleht 9. jaanuar 2013 (loetav siit: http://www.epl.ee/news/kultuur/erki-kasemetsa-hullud-paevad-kunstihoones.d?id=65505232), Artishok avaldab intervjuu täisteksti.

Erki, kunstihoones läheb täna lahti sinu isiknäitus "Hullud päevad". Mida hullu seal siis näha saab? Kas midagi antakse poolmuidu ära?
Asi on hulluks läinud ja ülepea kasvanud. Minu kunstitegemine nimelt. Ja seda juba puht vormiliselt, kuna teoseid moodustavate osakeste arv, millest näitus koosneb, ulatub kümnetesse tuhandetesse. Näituse kestel kasvab see number veelgi. Teiseks, kõik need osakesed ükshaaval võetuna igapäevaselt tuttavad, kuid hulgakesi enam niiväga mitte. Väikestest harjumuspärastest asjadest moodustuvad suured ja tundmatud. Näituse keskse töö valmimiseks on kulunud veerandsada aastat, koosneb see liitristest joogipakenditest. Esimesest, üksikust ülevärvitud papist piimapakist on nüüdseks saanud märkamatu täpike ühes hiigelsuures ja teistsuguses pildis. See pilt ongi midagi uut ja hirmutavat. Palju väikeseid ja lihtsaid normaalsusi võib koos tekitada üsna hullu tunde.

Oli seda nüüd vaja? Seda aastatepikkust olmekultuuri kollektsioneerimist ja vääristamist, mille tulemus Sulle endalegi hirmu nahka ajab?
Minu enda jaoks on ta oluline eelkõige sellepärast, et lõpuks on õnnestunud kõik need ühikud koondada ühtseks massiiviks ja terviklikuks näitusekomplektiks. Kogu selle kadumisele määratud kraami säilitamine ja vääristamine on kulgenud tõusude-mõõnadega nagu elu ikka. Lõpuks on see korraga olemas ja vaadeldav. Kas asi oli seda vaeva väärt? Igatahes võib nüüd ütelda, et minu silmad on seda näinud. Nii võib ütelda igaüks, kes näitusele tuleb või seda näha soovib. Igapäevaselt, oma elutegevuse käigus tühjendame me oma pead igasugu tarbetust mõttemürast ja viskame osad esemedki prügikasti. Normaalsus, mis vajalik elutegevuse loomulikuks kulgemiseks, et päeva alguses oleks sisemisel kõvakettal ja eluruumis piisavalt ruumi. Seda lihtsat argipäevasust näitusekülastajatelt vastu võetaksegi ja valatakse tagasi kontsentreerituna ja uuel kujul. Poolmuidu nagu pühadejärgselt ikka.

Näitusega koos on ilmavalgust näinud ka ajalehe "Kasemetsa Hääl" esimene number. Sealt leiame ühe üleskutse Eesti rahvale, ja see on esitatud üsnakesti "Teeme ära!" talgute vaimus. Kas ootad rahvast appi oma ülekäte kasvanud kunsti viljelema?
Vägagi ootan. Kusjuures panused ei pea olema suured ja mägesid ei pea liigutama. Laeni ulatuvad seinakuhilad on juba moodustatud kümnekonna inimese ühistööna, mis algas möödunud aastal. Ootus külastajale peitub eelkõige osalemisfaktis kui sellises, väikeses, kuid kindlasti mitte nähtamatus liigutuses. Näiteks vaid ühe tabloopunkti muutmise tulemus võib samas koheselt, sõltuvalt silmanägemisest, olla nähtavale saja meetri taha. Ilma igasugu vigurita. Kohapeal on täpsemad selgitused, kuidas eri eksponaatide puhul võiks toimida. Mõistagi võib ka kõike niisama uudistada, kuid milleks lasta käest võimalus katsetada ka ise sedasama piimapaki-kunsti, mida ma ise olen teinud üle poole elust. Jäädvustada hetki nende kestuses. Just iga kohapeal täiendatud pakk on viimane lüli selles lõputus ketis. Külastaja tehtud taies on mõneks ajaks see teravaim sabaots või kirss tordil. Kuni järgmise kirsini. See, mis viimane, on ikka kõige paremini meeles ja hetkeks oluliseim. Samal ajal saba vaikselt kasvab. Ühistöö-meetodit olen oma tegemistes kasutanud ohtralt ennegi. Näiteks polügoonteater, mille inspitsent olen, põhineb suuresti vaid inimeste kaasalöömisel. On talguteater, mis toodab küla vabastavat hullust.

Kui see ei ole üldmobilisatsioon, siis mis see on? Vabadussõja lõpus pandi püssi alla kõik, "kel vähegi inimese nägu peas" (Laidoneri sõnad vist). Pressiteade räägib lisaks veel haridusprogrammist lastele ning ekskursioonidest Sinu ja kuraatori juhtimisel ... Mida neist oodata või arvata?
See on asjade kokkuviimine, sund ja võimalus, meisterdamine käepäraste vahenditega. Pesumasinale peedist trumli ehitamine. Kui on lõpuks selline näitus, aastakümnete töö, heas asukohas ja -ruumides üles saanud, oleks patt jätta kogu kraam sinna omapead vedelema. Sestap põlegu praht, mille ellu tagasikutsumine hirmpalju pingutust on nõudnud, lõpuks heleda leegiga. Näituse ajal vabaneb ehk mõndagi sinna kunagi topitust ja valgustab viivuks elukaamost. Katsun ka ise kohal käia. Kui leidub neid, kellele asi huvi pakub, siis ka nendega kohtuda ja seletusi jagada. Koolilastele kehtib erakordne hullude päevade allahindlus, algklasside lapsed pääsevad näitusele lausa tasuta.

Nii et need kaks telefoninumbrit pressika lõpus polegi sinna suusoojaks visatud? Ma mõtlen 53765552 ja 56156555? Et koolide ja lasteaedade kunstiõpetajad nagu võiksidki Sulle helistada?
Jah, kindlasti. Oleks ju hea, kui lapsed juba varakult saaksid teada, milleni viib elukestev tegelemine kunstiga. Puhas elukooliharidus, mida aabitsast ei leia.

Kas sellel on mingi seos prügikonteineriga, mille saabumist sa näituse viimasel päeval tõotad? "Kasemetsa Hääl" kirjutab, et mingi performance on tulemas siis ...
Noh, oleks ju võinud ka kirjutada, et näituse viimasel päeval saabub suur kirst või midagi. Aga see oleks olnud veel hirmutavam. Kõik, mis siis toimub, on ikkagi minu ja konteineri vaheline asi. Tavaline arveteklaarimine. Külastajaid ja nende loomet see ei puuduta.

Aga ega midagi. Saan aru, et homme täitub Sul täpselt 15900 elupäeva. Soovin Sulle palju õnne juubeli puhul ning jaksu ja õnne järgmiseks sajaks!
Tänan heade soovide eest, teile sedasama.