Ülevaates on riike analüüsitud kuuest üldkriteeriumist lähtuvalt:

1. Üldine majanduskliima
2. Kapitaliturgude sügavus
3. Maksusüsteem
4. Investorikaitse
5. Sotsiaalne keskkond
6. Ärikultuur ja -võimalused

Ootuspäraselt saab Eesti väga hea skoori maksusüsteemi lõikes (maailmas 14. koht) ning hea skoori investorikaitse, ärikultuuri ja -võimaluste ning (mulle üllatuslikult) sotsiaalse keskkonna osas. Nutuseks läheb asi aga kahe esimese kriteeriumiga: kapitaliturgude sügavus on meil Eesti väiksuse tõttu äärmiselt õhuke ning sellest tulenevalt ka 50. koht, üldise majanduskliima alusel on meid paigutatud aga lausa 60. kohale (seal kisub skoori alla nominaalne SKP).

Lisaks on Eesti kohta tehtud ka lühike SWOT-analüüs, milles käsitletakse põgusalt meie tugevusi-nõrkusi ning ohte-võimalusi. Midagi rabavat sealt küll ei leia, aga diagnostiliselt on asi kenasti kokkuvõetud.

Analüüsi endaga saab lähemalt tutvuda siin.

elBulli on restoran Kataloonias, mis võtab igal aastal vastu kaks miljonit broneeringut, aga teenindab sellest ligikaudu 0,5% ehk 10 000 klienti. Kadalipp hakkab pihta juba broneerimisfaasis.

Broneeringut ei saa teha jooksvalt, vaid ainult kalendriaasta esimese kahe nädala jooksul. Siis lüüakse broneerimissüsteem aastaks lukku - kes hiljaks jääb, see ilma jääb (2010. aastal teenindatakse kliente vaid seitsmel kuul aastas). Kui teil õnnestus broneering õigeaegselt teha - õnn kaasa! - teiega samale kohale konkureerib veel 90-120 broneeringut. Broneerimise kinnitamise kohta ütleb restorani koduleht avameelselt ja lakooniliselt: very complicated and slow moving process. Vapustav, kas pole!? Ja isegi kui te selle sõela edukalt läbite, ei pruugi te saada broneeringut soovitud ajal, vaid teile lihtsalt antakse külastusaeg. Ah et pole vastuvõetav? Next one please! Rahulolevana Barcelonasse jõudes tuleb läbida ligi kahe tunni pikkune teekond käänulistel ja tolmustel mägiteedel enne kui jõuate gastronoomilisse paradiisi.

elBulli omanik Ferran Adrià on üldse üks põhimõttekindel mees. Näiteks küsib ta klientidelt pea kolm korda vähem raha kui võiks (keskmise lõuna hind jääb 250 EUR piirimaile) ning klientidelt saadavat tagasisidet just paljuks ei pea. Tõsi küll, meest peetakse üheks maailma parimaks kokaks…

Kogu värgi paradoksaalsus seisneb selles, et ülaltoodu rikub enamikke traditsioonilisi turundusteooriaid alates 4P-st lõpetades 7C-ga ning satub vastuollu tavapärase äriloogikaga.

Vapustav edulugu, millest palju õppida.

1. Patenditaotluse menetlemine on pikk ja kulukas protsess. Eesti kontekstis pole tasud iseenesest mõistusevastased: patenditaotluse esitamisel peab juriidilisest isikust taotleja tasuma riigilõivu 3500.- krooni. Probleemiks on aga see, et sellisel juhul kehtib tulevane patendikaitse vaid Eestis. Kuna kohalik turg on niivõrd väike, siis reeglina on ettevõtja pilk suunatud siit väljapoole. Euroopa puhul räägime me aga summadest, mis on üle kahe suurusjärgu võrra suuremad. Näiteks Euroopa patendi, mis kehtib 8 riigis 10 aastase perioodi vältel, lõplik maksumus võib ulatuda ligikaudu poole miljoni Eesti kroonini.
2. Pahatihti ei ole probleemiks mitte niivõrd patenditaotluse esitamine ja menetlemine, vaid patendi hilisem jõustamine. Kujutame ette olukorda, kus mingi Eesti väikeettevõtja leiab, et tema patendi ainuõigusi rikutakse Californias. Oletame, et rikkujaks on USA mõistes keskmise suurusega ettevõte. Tõenäoline stsenaarium on järgmine: kohus määratakse (näiteks) San Fransiscosse, esimene kohtuistung aasta lõpuks. Tasute kohtu esinduskulud (mis ei ole väikesed), sõidate võib-olla lausa ise kohale, aga - oh üllatust! - vastaspoole taotluse tõttu lükkub istung mingi imetabase juriidilise viguri tõttu edasi. Järgmisesse aastasse…
   Ka teisel korral ei lähe paremini - stsenaarium kordub. Samal ajal müüb väidetav rikkuja oma toodet nagu mühiseb. On olnud juhtumeid, kus patendivaidlus kestab üle 30 aasta. Võib eeldada, et USA mõistes keskmise suurusega ettevõttel on palgal terve müriaad šaakalitest juriste. Mis on väikeettevõtja šansid pidada edukat kohtuvaidlust? Milliste rahadega? Kui kaua? Pole haruldane, et ettevõtted lähevad sellise stsenaariumi korral pankrotti.

Minu soovitused ettevõtjatele on olnud lakoonilised: minge salastatuse teed ja kasutage esimese turule siseneja eelist. Tõsi küll, mainitud eelis erineb valdkonniti, aga eduka äri aluseks on konkurentidest kiirem tootearenduse tsükkel ja turuhõivamise dünaamika ehk müügi efektiivsus.

Kindlasti ei soovi ma käesoleva kirjutisega julgustada ettevõtjaid patendikaitset vältima (sellel on oma väga selged eelised), kuid patent ei ole võlukepike, mis kõikvõimalikud probleemid lahendab.

Ülevaated ning asutamise juhised on välja toodud täis-, usaldus- ja osaühingu ning aktsiaseltsi, mittetulundusühingu, sihtasutuse ja füüsilisest isikust ettevõtja kohta. Kõikide eelmainitud vormide puhul räägitakse nende plussidest ja miinustest ning aruandlusest, lisatud on numbrilised näited ning üldlevinud juhtimispraktika. Ülevaate lõpust leiab referatiivse mõistete nimekirja koos vastavate seletustega.

Soovitan kõigil ettevõtjatel, kel ettevõte asutamisel, asjale pilk peale visata - seda vaatamata asjaolule, et teie poolt asutatava ettevõtte tõenäoliseks vormiks saab osaühing.

MTÜ Õpilasest Ettevõtjaks on asutatud 2006. aastal ja selle sihtgrupiks ettevõtlushuvilised noored. MTÜ tegeleb ettevõtluse propageerimisega korraldades konverentse ja seminare ning hallates infoportaali ettevotja.ee.

Samas pole Twitter oma mures üksi - Google pole siiani suutnud avalikkusele arusaadavalt selgitada, kuidas nad Youtube’ga kavatsevad hakata raha kokku kühveldama, seda siis pärast kolme aasta tagust ja 1,65 miljardit dollarit maksnud tehingut. Google kvartaalsed börsile suunatud pressiteated on selle koha pealt täis ümmargust ja siledat juttu ehk pehmelt öeldes häma. Muidugi kui olla Google, siis võib endale nii mõndagi lubada.

Twitteri bossid lubavad meile aga seda, et lähitulevikus näeme me Twitteris orgaanilist reklaami, mis saab olema (ma tsiteerin): very cool and fascinating. Twitteri puhul tähendab see tõenäoliselt, et reklaam integreeritakse sõnumivooga ehk reklaamitakse seda, mis lugejat huvitab. Tegemist oleks omamoodi opt-in turundusega ehk info edastamisega, mis toimub nii saatja kui ka vastuvõtja heakskiidul.

Elame-näeme …

Kuidas seda kõike tegelikkuses rakendada on aga muidugi mõnevõrra keerulisem küsimus. Neli 10-tunni pikkust tööpäeva minu poolthäält ei saa. Erinevad uuringud on näidanud, et inimese aju suudab efektiivselt keerukamaid kognitiivseid ülesandeid lahendada maksimaalselt 5 tundi tööpäevas, pärast järjestikkust 12-14 töötundi saavutatakse madalaim kognitiivne võimekus (vt Batelle Report). Teisisõnu - 4×10h töönädala puhul tehtava töö efektiivsus ja tootlikkus langeb võrreldes tavapärase 5×8h töönädalaga. Tööjõu tootlikkus on aga ilma selletagi Eestis üks murelapsi ja peamine turutõrge rahvusliku konkurentsieelise saavutamisel. Argument, et paljud eestlased võtavad pärast tööpäeva nii ehk naa töö koju kaasa näitab pigem seda, et töötaja ei suuda oma aega planeerida ja/või tööandja ei suuda pädevalt personali ja protsesse juhtida. Normiks ja normaalseks seda pidada ei saa ja ka ei tohiks (jätame erijuhtumid välja - ka siinkirjutaja on eraettevõtjana teinud järjest 14-16-tunniseid tööpäevi paar nädalat jutti).

Teine probleem 4×10h töönädala puhul on uneaeg. On küllaltki tõenäoline, et kuna inimesel jääb ööpäevas oma isiklikeks toimetusteks-tegemisteks kahe tunni võrra vähem aega, siis vähemalt osaliselt näpistatakse seda uneaja arvelt. Mul pole käepärast Eesti vastavat statistikat, aga rusikareegel on see, et optimaalne uneaeg ööpäevas on 7-8 tundi ja töövahetuste intervall peaks ideaalis olema vähemalt 16 tundi (vt Journal of Sleep Research 4 no 2 (1995) 47-50).

Minu ettepanek oleks hübriid olemasolevast ja väljapakutust. Reede võiks muuta üleüldiseks kodukontoripäevaks. See on seega nädalapäev, kus kontoris on ainult need inimesed, kelle olemasolu seal on hädavajalik kriitiliste protsesside juhtimiseks. Ülejäänud kollektiiv töötab distantsilt. Kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi ning tavapärase kontoritöötaja töövoolu ja -dünaamikat silmas pidades pole tegemist jalgratta leiutamisega, vaid eesmärgistatud muudatuse juhtimise ja rakendamisega. Tõsi - see eeldab ettevõttes/asutuses selget kokkulepet, et kodukontoripäev on tööpäev ja mitte päev, mida kasutatakse pohmaka väljamagamiseks või rannas tolknemiseks.

Üritan kompenseerida senist vaikelu mõnevõrra pikema kirjutisega, et suvine hooaeg saaks väärilise avalöögi.

Guy Kawasaki: The Art of The Start on olnud minu lugemisnimekirjas juba paar aastat ja raamat sai tegelikult läbi loetud juba aasta alguses, kuid nüüd on siis ring jõudnud nii kaugele, et sellest nõksa ka blogis kirjutada. Autoril pikemalt ei peatuks - tegu ju maailma ühe tuntuima ettevõtlusguru ja evangelistiga, aga raamatu enda võiks kokku võtta kolme sõnaga: kohustuslik igale ettevõtjale.

Tegemist on omamoodi fenomenaalse teosega - loed esimest peatükki esmaspäeval ja teisipäevast-pühapäevani viid loetut praktikas ellu. Järgmise nädala esmaspäeval loed järgmise peatüki läbi ning nädala jooksul rakendad loetut praktikas, ja nii edasi ja edasi. Selliseid raamatud, mis käsitlevad niivõrd üldist teemat nagu seda on ettevõtlus olles samas niivõrd siin-ja-kohe rakendatavad, on väga-väga vähe. Käin lühidalt läbi mõned olulisemad peatükid, kuna tervest raamatust ülevaate andmine paneks ehk osa lugejate kannatuse (õigustatult) proovile.

Esimeses kahes peatükis on juttu viiest peamisest edutegurist ettevõtlusega alustamisel ning sellest, kuidas ennast positsioneerida. Minu arvates peitub raamatu põhiväärtus just kahes esimeses peatükis (ok, koos kolmanda ja viiendaga) - siin räägib Guy pealtnäha äärmiselt argistest ja elementaarsetest asjadest, kuid vaadates enda ümber ringi märkame, et rõhuv enamik ettevõtjatest nende põhitõdede vastu paraku eksib. Võtame näiteks missiooni ja visiooni sõnastamise - see on temaatika, millele pööratakse tohutut tähelepanu, kuid mille lõpptulemuseks on üldjuhtudel mitte midagi ütlev klišeelik sõnade jada, mida mõtestatud lauseks nimetades teeksime oma kallile emakeelele karjuvat ülekohut. Kindlasti on selles jadas järgmised sõnad (nende erinevates variatsioonides): kvaliteetne; paindlik; kliendisõbralik; usaldusväärne ja professionaalne. Visiooni puhul on levinud ühes või teises sõnastuses: me oleme parimad või me oleme liidrid. Mis tegelikkuses on ülimalt egotsentriline lähenemine, sest kes ütleb, et just meie oleme parimad ja liidrid? Meie ise? Guy on seevastu seisukohal, et see kõik on jama ning ajaraisk - pigem tuleks leida paarisõnaline lause, mis võimalikult lihtsalt ja selgelt annaks edasi äris olemise põhjuse ning ambitsiooni.

Lisaks paneb Guy lugejale südamele seda, et mõelda tuleb suurelt (make meaning) ning reaalse äritegevusega - eriti just müügitegevusega - tuleb algust teha võimalikult kiiresti. Ka see on paljude alustajate eksimus - suur osa ajast ja energiast kulutatakse planeerimisele, kalkuleerimisele, prototüübi arendamisele ning jumal teab millele, samas kui tegelik võitlus käib kaevikutes ehk objektiivne info on turul. Olen ikka ja jälle öelnud, et esimesed kliendid on sisuliselt ettevõtte arendustöötajad, kes kõigele muule lisaks ei küsi selle eest isegi palka!

Positsioneerimise kontekstis sõnab Guy järgmist:

• keskendu konkreetsele nišile;
• määratle oma sihtklient võimalikult täpselt;
• ettevõtte kesksed kompetentsid peavad rahuldama sihtkliendi keskseid vajadusi;
• ole oma kommunikatsioonis võimalikult arusaadav ja isiklik ehk kliendikeskne;
• eristu konkurentidest.

Kolmas peatükk käsitleb ideemüüki (pitching) ja see on autori üks lemmikteemasid ning kahtlemata ka tema peamine pädevusvaldkond. Siin on juttu sellest, kuidas 20 minutiga oma äriidee avaliku esinemise raames huvilistele maha müüa. Ideemüük Guy poolt kirjutatu taustal tundub ehk tavalise ettevõtja jaoks esmapilgul irrelevantne - olgem ausad - palju neid Eesti ettevõtjaid ikka on, kes äriinglitele või riskikapitalistidele ideemüüki teevad. Asja võlu on aga selles, et alustav ettevõtja teeb ideemüüki tegelikult 24/7 - alates oma abikaasast ja vanematest kuni partnerite, klientide ja huvigruppideni välja. Kui seda non-stop teha, siis tekib vilumus, enesekindlus ja eelkõige eneseusk. Ühesõnaga - see on selline peatükk, et paber ja pliiats kätte ning märkmeid tegema.

Viiendas peatükis antakse ülevaade teemast, mis on üks alustavate ettevõtete peamisi ebaõnnestumise põhjuseid: kuidas kulutada raha ehk kuidas saavutada võimalikult väheste vahenditega võimalikult palju. See on ettevõtjale (ja mitte ainult) sõna otseses mõttes kuldaväärt oskus, mille kohta omatakse tihtipeale küll teoreetilisi teadmisi, kuid mille suhtes praktikas eksitakse kuni läbipõlemiseni välja.

Edasi peatub Guy lähemalt personalil ja värbamisel. Teadupärast on inimene ühe organisatsiooni keskne väärtus, kellest algab kõik ja kellega võib lõppeda samuti kõik. Siit leiab endale uut ja huvitavat enamus Eesti ettevõtjaid ja juhte, kuna autor jagab tarkust, mis on diametraalselt vastupidine kohalikule personalipraktikale ja mistõttu siinkirjutaja on maha pidanud tuliseid vaidlusi oma tutvusringkonnas. Guy Kawasaki poolt sõnastatud tarkus on nii suur ja oluline, et olgu punktidena väljatoodud:

• värba endast targemaid töötajaid;
• värba endast erinevaid töötajaid;
• värba liidreid.

Remargi korras - punktis 2 pole juttu väärtushinnangutest. Siinkohal on raske autoriga mitte nõustuda ja ma nüüd riskin avaliku häbipostiga, aga julgeksin nentida, et nende kolme põhimõtte eiramine on peamine põhjus, miks me siiani oma Nokiat pole leidnud (kas selle otsimine on vajalik või mitte on juba teine teema).

Lisaks räägib Kawasaki veel äriplaani koostamisest ja rahastamisest, partnerlusest ja brandingust, aga et sellest kõigest osa ja aimu saada tuleks raamat endal kätte võtta ja läbi töötada.

Minu kindel lugemissoovitus….

10/10

…. ja ilma mööndusteta.

Projekti lähteülesanne on nagu ulmeteose sissejuhatus:

The vision of the Physical Intelligence program is to develop a physically-grounded understanding of intelligence that applies to engineered systems and scales to high levels of organization.  If achieved, this understanding might be applied to problems as diverse as the complexity of living systems, the nature of human intelligence, and the engineering of systems that spontaneously evolve intelligent behavior.

DARPA on seisukohal, et meie arusaam mõistuslikkusest ja evolutsioonist (s.t. protsessist, mis selleni viib) on ebapiisav. Mõistuslikkuse kontseptsioon põhineb meie arusaamade kohaselt loogika üldistustel (abstractations of logic), evolutsioon aga looduslike protsesside jälgimisel ja selle põhjal järelduste tegemisel. DARPA jaoks on see kõik vastuvõetamatu - nende arvates on nii mõistuslikkus kui ka evolutsioon avatud termodünaamiliste süsteemide protsesside lõpptulemus. Evolutsioonilise muutuse tingivad termodünaamilised kõikumised, mille tulemusena tekkiv entroopia põhjustab evolutsioonilise valiku. Nende protsesside käigus esinevat kõrget süsteemsuse taset (s.t. mõistuslikkust) põhjustavad energia ülekandemehhanismide termodünaamiliste võrgustike teke.

Khm - nüüd paar sõna projekti oodatavatest tulemustest:

1. Käsitlusvaldkonnas ühtse alusteooria loomine;
2. Esimese sünteetilise süsteemi loomine, milles koosmõjul ümbritseva keskkonnaga tekivad spontaanselt mõistuslikud protsessid;
3. Kindlasse keskkonda ja kindlal eesmärgil pidevalt isetäiustuva süsteemi loomine.

DARPA toob ka näite, kus ülalnimetatud protsesside tulemusena luuakse pidevalt isetäiustuv ruuter (jah, just nii - riistvara). Ehk siis teisisõnu ja teatavate mööndustega - luuakse mõistuslik masin.

Minule kui transhumanistlike vaadetega inimesele teeb ainult head meelt, et sellised põnevad algatused on tarkade meeste ja naiste laudadel. On ülimalt tõenäoline, et antud projekt sisuliste tulemusteni ei jõua (see on DARPA projektide puhul tavaline), kuid mulle tundub, et mõistuslikkuse mõistmisel ollakse õigel teel. Pole ju kaua möödas sellest, kui IBM teadlased hõiskasid pärast superarvuti Roadrunner 1.026 petaflop/s kiirussskoori, et kuna inimese ajus on triljoneid sünapse, siis on inimmõistus ilmselgelt “petaflop computational problem”. Mis on ju rumalus - arvutuskiirusel ja inimmõistusel on vähe ühist.

Kel huvi, siis kõnealuse DARPA projektiga on võimalik tutvuda siin. Mina igatahes lõpetan nüüd teesklemise, et mul sellest kõigest sügav arusaam tekkis.

Loodetavasti aitab ettevõtmine kaasa toimivale äriinglite võrgustiku tekkele Eestis (mis on hetkel küllaltki õhuke või - parandage mind, kui ma eksin - pea olematu?)  ning suurendab ligipääsu alternatiivsetele investeerimisallikatele. EstVCA juhatus valiti 7-liikmeline ning esimeheks Kristjan Kalda OÜ Baltcap’st. Kokku ühendab EstVCA 11 liiget ja 15 toetajaliiget.

Lähitulevikus lisandub viimaste hulka loodetavasti ka meie nimi.

Ma ütleb vaid üht - see lubadus tuleb ellu viia ja mul ükstapuha, milline koalitsioon kellega eesotsas selle ellu viib. Süstemaatiline ja laiapõhjaline lähenemine ettevõtlusõppele baashariduse faasis on üks olulisemaid meetmeid, mida riik jätkusuutliku ettevõtluskeskkonna arendamiseks saab ära teha. Sellega parendatakse ettevõtluskultuuri ja -mainet, mis meil sisuliselt olematu ning süstitakse noortesse enesekindlust ja -usku, et ettevõtlus on tõsiseltvõetav alternatiiv korporatiivsele karjäärile, mis - olgem ausad - on enamikel juhtudel igav ja ilmetu.

Lubaduse elluviimise eelduseks on riiklik tellimus ülikoolidele ettevõtluspedagoogide väljaõpetamiseks ning vastavate õppekavade koostamiseks.

Mina hakkan igatahes tänasest päevi lugema, millal algatus tegelikkuses realiseerub. Ning püüan siin-seal teemat üleval hoida.