E/MNC FilmivaatlusdiaariA ja muu kama

Puhastus e. Tavaängist verisem äng

realmnc82@gmail.com (MNC) — Tue, 22 Jan 2013 21:07:00 +0000

Alustuseks.
Kuna ma filmiblogi teemal ametlikult magan, siis tahtsin ma seda hoopis Filmivaatluse FB-pagele kirjutada. Paraku sai tekst liiga pikk ja kuna pikemate asjade lugemine FB'st on valulik tegevus, siis kuulutan välja Ajutise Ärkamisaja ja kriban kogu krempli siia.

Niisiis, film nimega "Puhastus"

Võiks ju öelda lihtsalt, et Jokinen peaks ennast palama panema, ning-et Oksanen tuleks juba ainuüksi lolluse pärast üles puua ja sellega kogu jutt ka lõpetada, aga...
Kuna ma ei ole raamatut lugenud ja seega ei tea ka, et mis osa kuulub kellele ja mida polnud kuskil ja oli ainult kuskil, siis parem jätkan, ehk raiun paar mõtet kirjamärkideks.

Lugu ise, ehk see osa mis toimus kaugemas minevikus, oli iseenesest usutav ja ka vastuvõetav.
Vaimselt pooltõbine tsikk on ühest mehast - täpsemalt õemehast - sissevõetud ning enda positsioonide kindlustamiseks abiellub Jehoova tunnistajate stiilis parteikoosolekuid pidava punakommariga. Lisaks saadab ta ka enda õe koos lapsega Siberisse.
Meha aga vedu ei võta, istub kapi taga peidus, nuriseb supi üle ja proovib korraks isegi mõtsa pageda.

Keskmine eestlane muidugi puristab sellise "jama" peale kapatäie tatti põrandale, lööb rusikaga vastu rinda ning jõriseb paar rida laulust "Jää vabaks Eesti meri." Seejuures adumata, et tema mõminast aimatav viis pärineb hoopis lööklalulust "Julgesti vennad nüüd tööle", ning-et vajadus pooled sõnad mõminaga asendada, pole tingitud ainult alkoholijoobest.
Eestlaste rahvuslikku meelestust ülehinnatakse ja heroiseeritakse nii-vai-naa ja keegi ei taha tunnistada, et üksikisiku sisemine egoism surub igauguse massiisamaalisuse julmalt põlvili.

Ajaloolised, ehk Punaarmee julmusi näitavad kaadrid olid esitatud nii, et ajalugu eriti sisse ei sattunud ning eraldi märgin ära selle, et ei ole teada ühtegi juhtumit, kus metsavennad oleks keset päeva, trikoloor uljalt õlal, mingit vallamaja vallutama kõmpinud.
See, et NVKD efektiivsus oli suurelt tingitud just nende lihtsakoelisest brutaalsusest, mitte piinamistoolidest ja valgetes kitlites mõrtsukarstidest, on Lääne, antud juhul Soome kodanikule, loomulikult mõistetamatu.
Eksole ju täiesti uskumatu, et igasuguste agregaatide asemel võib ülekuulatava lihtsalt põrandale lüüa ning saapakontsaga munadele suruda...aga see selleks.

Lähiminevikus toimuv osa oli see-eest üks ebausutavalt esitatud ja pealegi üsna igav okse vägivallast ja kannatustest.
Lühidalt öeldes, lihtsalt otsast otsani loll ja miskipärast olen ma veendunud, et inimene, kes paneb enda võltsdokumendil eesnimena kirja "Paša," ei ole võimeline isegi mingit taarapunkti-räkitit vedama.

Üldjoontes tuleb tunnistada, et kino oli siiski parem kui ma arvasin. See ei tähenda muidugi et ta hea oleks olnud, aga ...pohmakaga vaadatav.
Märksõnadeks: Loll gore, ülepingutatud vägivald, topakad ja oma aja ära elanud gunst-kaadrid ja...mitte üldse nii vilets näitlejatöö.
Muu hulgas esines ka usutavaid dialooge ja häid kaadreid, aga harva.

Lõpetuseks, et kui selle filmi olemasolu eest kunagi pooled eestlased maha lastakse, siis loodan, et pihta saavad need, kes selle filmi valmimise ja promomisega kuidagigi seotud on. Ma tean, et nii see kindlasti ei lähe, aga loota ju võib.

H: 3/10 e. juutuubist saadaval ja ega ta mujale väga passigi.

Filmijutu-Joonas: 2/10
Xipe: 6/10

My Little Pony: Friendship is Magic [S1-S2] e. seks- tähendab, värvilised ponid!

realmnc82@gmail.com (MNC) — Fri, 10 Aug 2012 11:16:00 +0000

Bet you didn’t seethat one coming.

Interneti avarustes tšillides sattusin ma loomulikult brony-fandomi peale, kes olid tolleksajaks kaks minu jaoks huvipakkuvat draamat korraldanud. Esimene puudutas mingitDerpy/Ditsy ja puuetega inimeste teemat ja teine oli seoses tonnide viisikirjutatud sõimukirjadega, mida saadeti inimestele, kes (omg) julgesidjoonistada erinevate nahatoonidega inimversioone MLP: FiM põhitegelastest. Need draamad, eriti viimane, on siiamaaniväga aktuaalsed ja, pean mainima, hüsteeriliseltnaljakad. Kuid loomulikult tekkis mul neid uurides tahtmine teada saada karohkem sarjast endast, et kogu seda draamat paremini mõista, ning ca 19 tundihiljem olin ma kaks hooaega ära vaadanud. Oih.

Mida ma enda vabanduseks kosta oskan? Esimest osa vaadatesei jäänud mulle multikast sugugi mitte head muljet. See tundus lapsik, labaneja peaaegu kõikide tegelaste hääled käisid mulle metsikult närvidele. Aga hei,ponid! Minu suurim nõrkus!

(eriti see kollane nunnudik)

Multikas ise on nagu ta on. Värviline, rõõmsameelne, lapsikja lihtne, kuid selle-eest ülinunnu ja täis õpetusi, mis sobivad imehästi justsellele publikule, kellele see tehtud on. Õnneks ei ole ka MLP: FiM langenud sellesse roosasse plikalikusse põrgusse, kuhupaljud pisikestele tüdrukutele mõeldud multikad langevad, ning samuti esindabsee erinevaid isiksuseid küllaltki hästi.

Eks animatsioon ise kipub kohati laisk olema, ning leidubpaljusid hirmigavaid osasid, mida teist korda eales näha ei sooviks. Samakehtib ka laulude kohta – mõned on tegelt päris catchy’d (nt Art of the Dress),aga teised ei saa kahjuks piisavalt kiiresti otsa (So Many Wonders). Hooaegasid ise võrreldes on ka päris selge, kumb neist on sisuliselt parem hooaeg (hint: esimene) ja kumb neist on juba natuke paremini joonistatud (hint: mitte esimene).

Väidetavalt on show looja Lauren Faust tahtnud eluaeg luua enda nägemust My Little Pony seeriast, ning antud multikas olevat tema kõrgeimhetk animatsioonimaailmas. Naist tuleb loomulikult kiita, ta võttis paljudejaoks igava ja aegunud multika, mille põhieesmärk oli pisikestele tüdrukutelemänguasja müüa, ning andis sellele uue elu ja omanäolise stiili. MLP fännbaas on tohutult kasvanud, kuidkahjuks multika motost (Love andTolerance) hoolimata ei kannata paljud neist kriitikat, mis on teinud nnbronidest naeruväärse seltskonna enamike silmis. Aga noh, kolmas hooaeg onvarsti tulemas, eks näib kaua see hullus veel kestab ja mis sellest lõpukssünnib!

Lõppkokkuvõtteks ma ei oskagi muud tarka öelda... Eks palju mõtiskletakse ka selle üle, kas antud multikas kaldub rohkem seksismi või feminismi poole, kas tegelased ja ponide stiil on liiga seksualiseeritud, ja kas see on ikkagi nii revolutsiooniline sari, nagu fännid väidavad jne. Kindlasti annab kõigest sellest pikemalt rääkida, aga ma olen praeguseks juba MNC blogi piisavalt rikkunud, et lasen teil ise nendele teemadele vastuseid leida.

H: 4 (laste tarbeks ~7)

IMDB: 8,6

PS, olge ettevaatlikud karakterite ja episoodide guugeldamisega - paljud vanemad fännid ei mõtle kommentaaride jätmise juures selle peale, et väikesed lapsed kinda vaatavad ka seda.

Imeline Ämblikmees e. mitte-nii-halb Ämblikmees

realmnc82@gmail.com (MNC) — Tue, 07 Aug 2012 10:01:00 +0000

Tuleb tunnistada... Ma ootasin midagi palju kohutavamat. Hollywood on viimasel ajal võtnud oma ülesandeks luua järjest sitemaid filme/triloogiaid erinevate superkangelaste kohta, siis teha nendest paar remake’i ja pärast kogu ettevõtmine (ca paariks aastaks) unustuste hõlma visata. Alati jääb nendest filmidest mulje, et rahast pole tegelikult puudust, näitlejad pole otseselt halvad näitlejad ja paljud eriefektid on tegelikult üsna änksad, aga üldmuljes tundub isegi 2/10 hinnang liiga hea mõne filmi jaoks...

Seetõttu Imeline Ämblikmees üllataski mind. See ei toonud sisse mitte midagi uut ega meeldejäävat, kohati korrati vanu klišeesid ja nö vigu, aga samas film otseselt ei põrunud ka millegagi.

Alustame üldisest suunast, mida prooviti luua – midagi humoorikamat. Marc Webb, erinevalt Sam Raimist, saab aru, et ta teeb siiski filmi Ämblikmehest, mitte Bätmännist. See ei tähenda, et filmil ei peaks olema või ei ole süngemaid hetki, aga rohkem pannakse rõhku Peter Parkeri teismelisele kohmetusele ja Spidermani ninatarkusele kurikaeltega võideldes. See loob küllaltki põneva-ent-kahjuks-mitte-liiga-huvitava atmosfääri ja annab võimaluse filmil jääda tüüpiliseks superhero movie-ks ilma, et see otseselt pinda käiks. Põhiline stooriliin oli selline keskmine kangelase sünnilugu, mis kohati oli küll liiga angsty, aga samas moraalide koha pealt tagasihoidlik ja üleüldiselt helge.

Võrreldes vanemate versioonidega on loomulikult eelis ka uuemas tehnoloogias, tänu millele on loodud visuaalselt ikka päris ägedaid hetki ja antud üldpildile rohkem ämblikmehelikku liikuvust. Ka näitlejad on paremini castitud. Tobey Maguire tundus mulle alati selles rollis natuke naeruväärsena, kuid samas, ega ka Andrew Garfieldi draamatilised hetked kõige paremad polnud... Siiski oli ta selles rollis tunduvalt edukam, Bingi tragöödiast hoolimata. Kuna tegu on Imelise Ämblikmehega, siis lisandub karakterite nimekirja ka Gwen Stacy, keda Emma Stone mõnes-mõttes tagasihoidlikult mängis. Teda oli kindlasti huvitavam jälgida kui eelmiste filmide damsel-in-distress MJd, kuid ega ta eriti silma ka ei paistnud. Õnneks on Emma Stone päriselus piisavalt äge inimene, et selle võib talle lebolt andeks anda.

Kokkuvõtteks siis – klassikaline ja kergesti jälgitav plotline, parem casting, naljakam ja rohkem Ämblikmehele kohasem tunnetus ning 5+ eriefektid. Mitte midagi otseselt meeldejäävat, aga kindlasti mitte kõige kohutavam Marveli film viimasel ajal.Ootan juba põnevusega, mis käki nad järgmiste filmidega kokku keeravad.

H: 5

IMDB: 7,6

Genshiken [S1] e. anime animefännidest

realmnc82@gmail.com (MNC) — Thu, 02 Aug 2012 21:32:00 +0000

Ma ootan ja ootan ja ootan ja... Nii MNC sellest siis kirjutabki. Jäägu talle siis tema mängud ja ma võtan salaja selle blogi üle – everybody wins!

Genshiken (e. Gendai Shikaku Bunka Kenkyūkai e. The Society for the Study of Modern Visual Culture) alustas mangana aastal 2002, autoriks Shimoki Kio ning kestis 2006. aastani. Hetkel on sellest seriaalist veel tehtud kaks hooaega anime’d ning kaks OVA’d, ning kui minu andmed mind ei peta, siis 2010. aastal algas manga uuesti (pealkirjaga Genshiken II).

Kuigi anime esimene hooaeg algas paar aastat hiljem kui manga, alustame siiski sellest sest... Sest et. Lihtsalt öeldes kulgeb kogu stoori tegevus ümber Genshikeni nimelise anime/manga klubi, kus käputäis erinevaid otakusid ja üks vägivaldselt mitte-otaku oma aega veedavad. Käiakse teineteisel külas hentai-mänge mängimas, käiakse koos anime conventionitel ja passitakse niisama klubiruumis, kus vahelduvad ühisvaatamised, arutlused ja isegi mechade kokkupanemised.

Kuigi seriaal annab mõista, et ilmselgelt on peategelased nohikud ja friigid ühiskonna silmis, ei ole nad just kõige stereotüüpsemad näited. On küll esindatud cosplay huvilised, isehakanud mangakad, ülientusiastlikud videomängude fännid... Aga nad kõik jätavad aina sümpaatsema mulje, mida rohkem seriaal edasi areneb. Nagu sellised inimesed võiksidki olemas olla??

(nää, ei usu)

Kõige suuremas dilemmaks maalitakse kahte asjaolu: 1) kuidas üks tšikk pole rahul sellega, et tema lapsepõlvesõber ja praegune peika on (OMG!) otaku, ning tüdruk näiliselt liitubki klubiga lootuses, et see totrus temast välja juurida või siis saada sellest paremini aru NING 2) kuidas üks noor häbelik tüüp õpib enesekindlust ja avastab, et otaku elu polegi nii hull, kui mõned inimesed (ning eelpool mainitud tšikk) väidavad.

Ilma, et keegi seda otseselt vaatajale näkku lükkaks arutatakse selle üle, kas on ikka vaja üritada kedagi muuta, kas ühele noorele neiule on ikka kohane olla huvitatud millestki nii „lapsikust“ ning kui „normaalsed“ need Genshikeni liikmed lõppude lõpuks ikka on? Tempo on show’l väga rahulik ja kohati isegi väga armas, samuti pole stiilil midagi viga (taustad on tehnilise poole pealt väga hästi õnnestunud ja detailirikkad!), kahjuks jääb kohati aga huumorist vajaka ning kuna erilist möllu ei toimu, siis ei sobi Genshikeni vaatamine igasugusesse õhtusse.

Lisaks, kuna tegu on animega, mis räägib anime fännidest, on seriaali sees teine seriaal, Kujibiki Unbalance, millest on nüüdseks tekkinud ka Genshikenist eraldiseisev anime ja manga. Pisikeste klippide järgi, mida Genshikenis näidati, oli raske aimata selle anime täpset lugu ja kulgu, kuid lisana mõjus ta väga hästi. KU tundus igati klišee ja armas, et sellel võiks tõesti hunnikute viisi fänne olla, samuti oli selle stiilierinevus võrreldes Genshikeni põhistiiliga mõnusalt kontrastne.

Kokkuvõtteks siis – Genshiken tegeleb igapäevaste ent huvitavate küsimuste esitamisega ilma, et need mingi propagandana mõjuksid. Üldstoori võib kohati aga aeglasena mõjuda, kuid õnneks otseselt igavaks see sari ei muutunud (vähemalt mitte minu jaoks). Kellele meeldib slice-of-life anime, tasub uurida.

H: 7

IMDB: 8

Headbangersnight 3 e. R. P. M. Tartus !

realmnc82@gmail.com (MNC) — Fri, 09 Dec 2011 17:28:00 +0000

...ja lõpuks ometi on siinkribajal vähemalt teoreetiline võimalus näha ja ära kuulata uuema Eesti Oi! või street-rocki lipulaev R.P.M. ehk lahtiseletatult Revolution per minute.

RPM-i kohta kopi-pasteerin veel Motörheadbangersi Fb-lehelt leitud bänditutvustuse ja isiklikult soovitan kõigil enda kõverad ja vähemkõverad kargud kohale vedada.

Aastani 2005 polnud tänava- või Oi!-punki mängivad bändid Eestis just eriti levinud. Nii otsustasidki kolm väikelinna tüüpi, et see kord tuleb majja lüüa ja nii sündiski “Revolution Per Minute”. Aastatega on R.P.M.-i koosseis kõvasti muutunud. Kunagi kolmest sõbrast koosnenud bänd on nüüdseks kasvanud viie muusikuga grupiks, mis väärib õigusega Eesti nüüdistänavapungi pioneeri nime. R.P.M.-i muusika on meloodiline punkrokk lihtsa, aga raju kõlaga, vürtsiks lisatud veel saksofoni, et asjale hea annus skad anda. Tegutsemise jooksul on bänd paar demoalbumit linti mänginud, üles astunud Lätis, Soomes, Poolas, Saksamaal ja muidugi ka Eestis. Mis hea pärast me seda teeme: mängime muusikat, mis meile meeldib, et nalja saada ja bändielust mõnu tunda, boonuseks aeg-ajalt üheskoos paar õltsi võtta…

R.p.m Myspace-is

Lisaballasti annavad veel:

Kohalikku hardkoor-sycho-metal-punki viljelev Project Dekadenz, Lõuna-Eesti paganmetallistid bändist URT, sureva-vanamuti-metalit mängiv TAAK ja ...others.

Rohkem infot saab ürituse feissbuuki lehelt,aga mulle isiklikult piisab juba pealkirjas öeldust - Gennis, õlleklaasi taga näeme - raisk!

Wallace and Gromit's World of Invention [S1] e. .....Öö !

realmnc82@gmail.com (MNC) — Thu, 08 Dec 2011 00:36:00 +0000

„That goes in there, that comes out of that, and there’s the elephant.“

Enamik inimesi arvatavasti magavad kell kaks öösel, või siis äärmisel juhul, kui tegu on nende sünnipäevaga, tähistavad seda kmhkmh väärikalt. Kuhu meid aga selline mõtlemine ja teguviis tulevikus viivad, kallid kamraadid? Pidutsemine on täitsa vahva ja kõike, aga kui on blogipostitusi vaja kirjutada, siis neiu Eva on valmis iga kell oma tervet mõistust liinile tooma!

Võib-olla ma pole õige inimene rääkima Wallace and Gromitist, kuna minu esimene kokkupuude sellega oli seoses „Libaküüliku needuse“ filmiga, ning kuigi minu kallis vennaraas proovis minus nende karakterite vastu rohkem huvi tekitada, ei võtnud ma eriti vedu. Kuid juhuslikult Discovery kanalilt antud seriaali tutvustust märgatest otsustasin end veidi harida vallasändgrommiti-teaduse alal.

Pean tunnistama, et esimesi osasid nähes ma mitte ainult ei armunud sellesse seriaali, vaid tirisin seda vägisi juba altari ette. Tegemist on siis esimese hooaja näol 6-osalise teadus show’ga, mille idee ei ole just kõige originaalsem – tutvustada erinevaid leiutisi ja jagada vaatajaga nende loojate entusiasmi. Enamik seriaalist on siiski päris inimestega ja puha, vaheklippidena esinevad aga plastiliinist Wallace ja Gromit, et anda saatele humoorikam lähenemisviis ja (ilmselgelt) haarata uusi vaatajaid vanade tuttavate nägude näol.

Esimesed kaks osa olid lapselikult entusiastlikud ja mõnusad hea tuju tekitajad, ning kindlasti leiaks mõni usin ulmeautor neist midagi, mis hammasrattad peas käima ajaks (kärbseid õgivad robotid, Hollandi randade kineetilised skulptuurid, seksikas küberpunk skafander Marsile minekuks, ülikallis aurupunk jet-pack... Saate aru küll). Kahjuks jääb kolmanda-neljanda osa kroonivaks momendiks tuumajuust ning viimased kaks osa olid lihtsalt igavad mingi-suvaka-eseme-ajalugu tutvustavad saated. Seriaali kasuks võin öelda, et õnneks saatelõik „Contraption Countdown“ ei muutunud kordagi igavaks.

Hoolimata taseme järsust langusest oli seriaal ikkagi, noh, nunnu. Kuna antud žanris, nii spetsiifiline kui see ka poleks, on raske midagi hirmus originaalset välja mõelda, ning kuna loojad taipasid toota seda seriaali ainult minimaalses koguses (või oli asi rahas, meh!), väärib „Wallace and Gromit’s World of Invention“ siin blogis natukenegi mainimist.

Jään siis ootama 2025. aastat ja lightcrafte, mis seal ikka.

H: 5

IMDB: 6,8/10

Skyforger "Kurbads" (2010)

realmnc82@gmail.com (MNC) — Tue, 29 Nov 2011 09:52:00 +0000

Ammu-ammu ennemuistsel aal, ehk siis kui pisike MNC oli veel pisike, oli tema vanematel kombeks talle mingeid raamatuvärke voodiveerelt ette lugeda, kuna tal endal esines lugemisoskuse osas veel vajakajäämisi.

Üks nendest juttudest või pigem SEE ÜKS nendest lugudest oli Läti muinasjutt vägimees Kurbatšist, kes hiiglastel päid maha raius, Ilmarisel endale rauast hobuse laskis sepistada ning allmaailmas vanakuradile koslapi andis.

Ühtlasi rahuldas see läti muinasjutuke, koos Kalevipoegade, Beowulfide ja Siegfriedidega ka pisikese MNC rahuldamata kire fantaasiakirjanduse vastu, kuna peale Kääbiku polnud kodumaises keeles praks midagi, mida sinna žanri alla liigitada, aga see selleks..

Praeguseks on viimasest Kurbatši lugemisest möödas juba üle kümne aasta ja viimasest ettelugemisest veel rohkem - hell ! - isegi muinasjutukogu "Sõbralikud Vennad" on kuskile ajahämarusse kadunud ning seega on Skyforgeri eelmise aasta album selline tore nostalgialaks. Lisaks on tegemist ka laias laastus üllatavalt hea pagan-folk-metal albumiga, sest senini pole ma Skyforgeri vastu just suuremat sümpaatiat tundnud.

Tehniliselt on album ise kokkuvõtlik leeloversioon Kurbatši elukäigust, kus iga laul on kitarriräga ja puhkpillide saatel rahvalikult rögisev peatükk sellest, et mitmepealist või sarvilist punase raamatu lehekülge see kuuevarbaline vägimees parasjagu loputas.

H: 4/6 - Kurbatši, ehk loo eest lisapunkt. See tähendab, et album ise on kolmevääriline, aga mulle meeldib kui Viking-Folk metal bändid lugusi jutustavad - kasvõi raiumise ja kummutamise vahelegi.

Parimateks:

Son Of A Mare

Nine-headed

Kurbads

Órói (Jitters) e. film Islandilt ja ilma viikingiteta

realmnc82@gmail.com (MNC) — Mon, 28 Nov 2011 16:12:00 +0000

Alustada tuleb mul seekord sellest, et ma olen kapitaalne jahupea. Nimelt suutsin ma PÖFFI vaatluskava koostades Órói sassi ajada Skyskraberi nimelise Islandi filmiga ning eksitusest sain ma aru alles, siis kui filmi alguseni oli veel ca pool tundi ja ma igavusest kavasolevaid filme ületšekkisin.

Tubli olen - kui ennast kahe sõnaga väljendada.

Aga - kuna ma olin ennast juba strateegiliselt kinolähedasse kohta organiseerinud, siis otsustasin, et kaotada pole nii-ehk-naa mitte midagi ning ehkki ma ei saa enam päris täpselt pihta, et miks Judinad üldse mu vaatluslisti sattus, ei saa ma ka olnud filmi kohta midagi otseselt halvasti öelda.

Samas pole ka otseseid kiidusõnu lausuda, kuna oma olemuselt oli tegemist modernse noortedraama tüpaažnäitega.

Teema siis selline nagu ta kipub olema, ehk siis näidatakse seda, et alla 18-e aastase elu on üks suur hunnik probleeme ja konflikte ja noh, nii ta paraku ongi.

Mitte, et üle kaheksateistkümnestel elu teistsugune oleks, aga mingi hetk õpitakse ennast lihtsalt pisi ja otseselt mitte asjassepuutuvate asjade jaoks välja lülitama.

Antud kino puhul võib plusspooleks nimetada seda, et kõrvallood ronisid nii palju esile, et põhilugu jäi pea tähelepanuta. Selle arvelt säästeti vaatajaid alatasase emolõusta vahtimise eest ja sisemonoloogid teemal: "olen - ei ole - olen ei - ole", olid ka välja jäetud.

Noortedraamana : 4/5 e. mulle meeldib realistlik lähenemine, ehk siis ükskõik kui loll ka mõni filmis olnud lahendus ei olnud, oli see täpselt nii loll kui need ka päriselus olema kipuvad.

Festivalidraamana: 2/5 e. ei ütleks, et peaks just olema üks nendest filmidest, mida nüüd ekstra kinno vaatama minna, aga...noh...selline lahja meelelahutus - ei midagi enamat

H: 6/10 e. Skandinaavia filmidel on omad elemendid ja ehkki antud kinos oli näha ka ookeanitaguste pisiosade suurpealetungi, oli maitselt - ühte silma kinnipigistades - tegemist siiski vaieldamatult Islandi filmiga.

IMDB: 7,4/10

Le6ion of the Dead e. meanwhile in California

realmnc82@gmail.com (MNC) — Sat, 26 Nov 2011 19:32:00 +0000

Ilmselgelt on liiga palju aega möödas sellest, kui ma olen sunnitud kinomaailma tippteoseid vaatama ja neid asjakohaselt hindama vastavalt sellele, millist ajukahjustust need mulle põhjustavad. Antud film on hea näide sellest viimasest näitest, ning kahjuks pidin ma enamikku sellest ka üksi läbi elama. Enda kaitseks pomises MNC, et on selle filmi vaatamist juba neli korda alustanud, mille järel ta õndsalt ekraanile selja keeras ja kõik padjad okupeeris. Mina aga nii lihtsalt juba alla ei anna ning, hambad ristis, kannatasin selle filmi kuni viimaste kaadriteni välja, isegi vähkresin pärast unetult seda linateost mõtteliselt seedides.

Ma siiamaani pole päris kindel, millest antud film üldse rääkis või rääkida tahtis. Kaks pooletoobist stonerit rööviti ära väga optimistliku vanaonu poolt, kes lausa rõkkas rõõmust oma uue saagi üle - cut to kaks armetut saatana käsilast proovivad ükshaaval inimesi nottides armeed kokku panna (kui leegion = 4500+ meest, siis ma tahan teada, kaua see neil aega võis võtta...) - cut to mingi blond tüüp, kes on saatan aga samas ei ole saatan, näitleb rämedalt üle - keski baaridaam armub nalja viluks ühte pooletoobisesse, kes imekombel plahvatuste saatel põgenes - vahepeal lendab motikas õhku... Oeh, kas ma tõesti pean jätkama?

Lihtsalt öeldes jooksis kogu stsenaarium ligadi-logadi, voolates lõpuks kokku mingiks kahtlaseks halbade-naljade-sünnitiseks. Enamik huumorist koosnes ülepakutud slapstickist ning näitlejad olid ausalt öeldes kõik sellised alla-keskmise-taseme-ja-palga liigist. Võin paar plusspunkti anda mõne üksiku kollilõusta eest (nt Geena ilus naeratus), kuid isegi selles osakonnas oldi moosi ja rohelise värviga üle pingutatud.

Ärge laske plakatil end õnge tõmmata – 90% ajast passib Saatana hirmus armee baari ukse taga samal ajal, kui baari sees proovitakse meeleheitlikult eelnevalt mitte-tutvustatud ja mitte-tähtsaid tegelasi ükshaaval traagiliselt ära tappa... Ma ei teadnud poolte nimesidki, miks ma oleks pidanud siis nutma puhkema, kui neid vähemaks jäi?

Mulle lubati "Jay and Silent Bob, ainult et tulnukatega", aga lõpptulemus oli pigem selline „Skinned Deep“ meets „ Bio-Dome“, aga vähemalt „Skinned Deep“ oli kohati naljakas ja „Bio-Dome“... Ok, „Bio-Dome“ oli lihtsalt nõme. Kokkuvõttes – mõttetu vaatamine, aga vähemalt saan ma järgmist halba filmi vaadates end lohutada, et „vähemalt see pole „Legion of the Dead““.

H: 2

IMDB: 2,9/10

Jûsan-nin no shikaku (13 Assassins) e. Athena "Premium"

realmnc82@gmail.com (MNC) — Tue, 22 Nov 2011 22:03:00 +0000

Nunii, esimene Tartu Pöffi külastus siis sel aastal ja ei saa öelda, et filmiga poleks rahule jäänud. Küll, aga viskan alustuseks paar mädakapsast Ateena kino aedikusse.

Punkt üks, ehk esiteks - õllesõbraliku kinokülastajana olen ma siiralt tänulik võimaluse eest endale seansi jooksul üks-kaks õlut manustada, aga - kas te olete kindel, et A Le Coq Premiumiks nimetatu seebivesi on just see asi, mida pakkuma peaks? Mul olid tõsiselt meeldivad mäletused CE-BH movie night-i saatel lonksatud Aleksandrist ning seetõttu tundus Sassi asemel vastu vahtiv Seepium kui löök allapoole vööd kõigile õlle- ja filmikokteilisõpradele.
Isegi noor müügimees pidi tunnistama, et: "...ega ei ole küll hea jah...", aga ma loodan südamest, et tal oli vähemalt kuskil tagaruumis võimalus midagi muud tarbida - midagi joodavat näiteks.

Punkt 2 - subtiitrid*! Ütlen selgituseks, et kohalikele mõeldud subtiitrid olid ilusad, paraja suurusega, lumivalged ja otseloomulikult vene keelsed ning välismaalastele olid pilgu fokusseerimist segavad pisikesed hallid ingliskeelsed känkrad kuskil all - nagu F? Tahtsite neile ülemere naisevargaist parasiitidele kohta kätte näidata või..ma isiklikult arvan, et fašism peab vutiväljakult ja kinoruumidest väljapoole jääma, aga eks te ise teate...
Aga ok ja see selleks.

Filmi ennast on reklaamitud siin-seal just nimelt lõpus asetleidva ja kolmveerand tundi kestva mõõgalahinguga, kuigi filmi parimaks osaks on pigem esimesed kaks kolmandikku. Jaapanlaste näitlemistasemest arusaamiseks on mul küll vale kujuga silmakaar, aga seekord ma täitsa uskusin neid kahteteist kaadrit, kes kamikadze missiooni enda õlule võtsid.
Kolmeteistkümnes tüüp mõjus mulle see-eest nagu 7 samurai-st ülevõetud halb nali, aga ok - jaapanlased ei saa lihtsalt vist ühtegi filmi tehtud ilma, et seal mõnda veiderdajat sees poleks.
Pealegi, polnud filmi nõrgima lüli väljailmumise ja lõpu vahel enam suurt midagi peale lahingu, ning madistamise ajal tundus ta juba aktsepteeritav. Aktsepteeritav tähendab niipalju kui palju ma olen nõus tunnistma, et mingi ilma igasuguse väljaõppeta tüüp kolgib sõdimiskunsti asjatundjaid, aga see selleks...
Lahing ise, aga kippus oma booby-trappide ja muidu lõksudega natuke lapsikuks muutuma, sest lihtne loogika näitab, et kui kümme matsi on juba kuskile lõksu langenud, siis pealtnägijatest ellujäänuid on juba kaks korda raskem järgmisesse karuauku vedada ning kolmandasse lõksu juba kolmkümmend korda raskem, aga seal jooksid mehed ringi silmnähtava otsusega kiirelt ja rumalat surma saada. Mitte, et see idamaistes mõõgafilmides eriti harv nähtus oleks, aga 13 Assasinsi jättis oma algusega mulje, et seekord tuleb midagi tõsisemat.

Mõõgamängu-äksõnina: 3/5 e. hoolimata sellest, et lubatud kahesaja asemel veristati seal silma järgi otsutades kaks korda suurem arv tegelasi ära, jäi hakkeprotsess ise veidi-veidi lahjaks.

Seiklusliku äksõn-draamana: 5/5 e. klass, usutav, väljapeetud, kaasatõmbav, kütkeshoidev ja lisage veel hunnikuid + hunnikuid positiivsusest tilkuvaid sõnu siia otsa.

Kokku: 8/10 e. Bushido annab sõdalase surma puhul talle igavese au ka siis, kui samurai enda õlgadele võetud ülesannet täita ei suuda, vaid sureb, ning see, kes on oma isanda vastu mõõga tõstnud, isegi kui tegemist on nn. õigustatud mässuga, lendab samuti häbisse - ehk siis samuraikoodeks, mis oli filmis ilusti välja toodud ja otseselt seletamata(!) puust ette ja punaseks tehtud. _______________________
*Näiteks seda, et kes see pahategelane seisuselt oli, pidin ma igaks juhuks pärast wikist järgi uurima, kuna keset ekraani laiutavad ja nagu juba öeldud- lumivalged Rus-subid lausa kutsusid lugema ning enne kui mõistus käratas, et vahi ingliskeelseid, olid need juba tihtipeale kadunud.
Pikapeale muidugi harjusin ära sujuva pealiigutusega, suunal ülevalt-alla ning vastupidi, aga filmi alguses tekitas see parajalt pahameelt.

13 Assassiini mujal:

Trash: 8/10
Joonas: 6/8

Filmiveeb: 8/10
IMDB: 7,8/10

Tian di ying xiong e. Maiselt taevased sõdalased.

realmnc82@gmail.com (MNC) — Tue, 22 Nov 2011 13:04:00 +0000

Et õhtuseks jaapani mõõgalöömakaks jõudu koguda, otsustasin juba varahommikul eelsoenduseks ja hilisemaks paralleelide vedamiseks tutvuda hiina mõõgafilmiga, mille nime võite lugeda posti pealkirjast.
Tulemusena loodan ma siiralt, et jaapanlased mulle täna midagi meeldivamat pakuvad, sest kui alguses kaasatõmbav olustik ja loodusvaated erinevate kõrbevormidega asendusid ning tegelaste näod ka juba imekombel tuttavaks olid saanud, siis edasi ei tulnud enam midagi huvitavat - isegi kogu selle kammajaa aluseks olev budistlik reliikvia oli igav ning arvutigraafika, millega seda huvitavamas teha üritati, oli veel igavam.
Muuseas, naljakas on vaadata Hiina filme, mille teemaks on selle ülistamine või heroiseerimine, mille hävitamisega nad viimased 60 aastat tõsist seavaeva on näinud, aga see selleks...

Film ise oli sellest kuidas üks tüüp peab teise tüübi kinni võtma ja pärast lühikest kahevõitlust - mis on filmi parim lühike koht - peab ta hoopis koos teise tüübiga karavani pealinna eskortima.
Edasi tulevad sisse juba vanad ja uued võitluskaaslased, kellest ägedaim on Old Die Hard-i nimeline ning nii türkmeenide(?) poolt ära ostetud pahalased kui ka türkmeenid ise.
Tagatipuks tuleb veel välja, et jaapanlase näoga tüüp ongi jaapanlane, mitte, et see stoorit kuidagigi puudutaks ning päädib see kõik suht lameda kinldusemadina ja veel ühe hunniku arvutigraafikaga.

Seiklusliku-äksõndraama: 2/5 e. mitte ükski vägi ei sunni mind siia posti alla Draama kirjega leibelit panema ja seikluslikkus oli selline nagu ta keskpärasematel juhtudel kipub olema.

Ajaviite-võitluskinona: 2/5 e. ei ole vaimu ja ei ole ka piisavalt mõõgamängu, et kordki võiks tõsisem huvi ekraaniltoimuva vastu tekkida.

Kokku: 4/10 e. üsnagi nõrk...üheülbaline ja kogu see fantasyosa oli sinna vist peale esialgse filmi valmimist sisse pandud, kuna tegijad said ise ka aru, et mis jurtsu nad valmis on treinud.

The Warriors Of Heaven and Earth
(2003)

Mujal -

IMDB: 6,4/10

The Call Of Cthulhu e. ph'nglui mglw'nafh Cthulhu R'lyeh wgah'nagl fhtagn

realmnc82@gmail.com (MNC) — Mon, 21 Nov 2011 19:04:00 +0000

Algselt pidin ma tänase õhtu veetma koos kaaskirjutaja ning kinotäie filmihuvilistega Immortalsi vaadates, aga juhtus nii, et seda ei juhtunud ning pärast seda kui NeiuEva oli kriitilise pilguga kõik mu DVD -d ja asjad üle vaadanud ja otsustanud, et need võiks vabalt põlema panna, rebisin ma kuskilt - võimalik, et kükloopsest ehitisest - välja plaadi, millele oli lohakalt, ehk justkui kiirustades kantud saladuslik kirjarida Cthulhu kutse. Hei, kui teile sobib, siis ma võin kirjutada, et see kirjarida oli hoopis mingis vanas ja võõras keeles - inglise näiteks - ning-et read loitlesid pahaendeliselt, aga ok...jätame ära ning see selleks.

Kui aus olla, siis polnud mul suurematki aimu sellest, et mis kirjeldamatud õudused mind plaati peale pannes tabavad ja seda suurem oli mu üllatus kui selgus, et ühtemoodi silmakommi asemel õnnestus mul etterebida hoopis teine ja võimalik, et ka nauditavam vaatemäng.
Viimase rea selgituseks nii palju, et CoT on tehtud eelmise sajandialguse vaimus ja tummfilmina. See tähendab, et filmi vanuses küll eksida ei ole võimalik, aga see eest on kogu kupatus selline, milline võiks üks tänapäevane tummfilm olla.

Kiituseks võib veel öelda, et on tunda, et tegijad ei ole enne filmi väntamise kallale asumist lugenud mitte ainult Lovecrafti, vaid vaadanud ära ka kindlaksmääramata hunniku tummfilme ja eriti vanade ja muude koolide õudusfilmide klassikat - Nosferatust ja Metropolisest rääkimata ja käiku on lastud kõikvõimalikud vahendid, et must-valgest pildist viimast välja rebida.

Õudusfilmina: 3/5 e. oli ja ei olnud ja ma pakun, et Lovecrafti ja üldse õuduskirjanduse/filminduse austajad hindaks seda kõrgemalt, kuid minul on kombeks sellised teetassid Märtsijänese ette lükata.

Silmakommina: 5/5 e. siis nagu öeldud - kõik mida annab papist teha on tehtud ning pilt lööb kohati pahviks. Üle pika aja film millest oli lausa rõõm shotte võtta.

Kokku: 8/10 e. Suuremat horrorilaadungit sealt ei saa või kui kellegil on kombeks thrillerit vaadates närvikõdi tunda, siis seda ka vast mitte, aga lihtsalt visuaalse pildi ja mitmetest flashback-idest koosneva kolliloo nautimiseks on film igate perfektne.

Trash: 8/10

IMDB: 7,3/10

Attack the block e. tulnukate uskumatud seiklused Inglismaal

realmnc82@gmail.com (MNC) — Mon, 21 Nov 2011 07:32:00 +0000

Nii, lõppeks on minu isa kõige ilusamal pojal ära nähtud ka selleaastane Tallinna PÖFF-i menuulmekas ning ei saa öelda, et ma ennast parema inimesena tunneksin või miskit, aga vähemalt ajaraiskamise üle ei kurda.

Alustuseks ütlen, et üldjoontes nõustun eelkõnelejate - Cockrane-i ja Joonasega, et filmi parim osa koosnes eeldatavalt rahapuudusest tingitud gorillatulnukatest ja kogu sellest in da hood gängstavärgensist.

Tavaliselt ma enam-vähem-enam vihkan filmidesse topitud ja ülepaisutatud getomehi, aga sealne neegerräppar oli igati võll vana - dont give a fuck, woof-woof-woof! (vms).

Vanale ei jäänud alla ka noorhuligaan ning seetõttu oli lõpupoolne karakteriläilastamine minu jaoks topeltvastik.

Aga jah - lõpetuseks ütlen, et üldjoontes selline hästisõnnestunud segu komöödiast ja kolliulmest, koos enamuse kohustuslike halb ja hea tüüpi komponentidega - a'la pahapoisist märtriks muutumine, pisikesed wanna-be gängsterid ja sotsiaalsete probleemide säästuesitus(+ jne).

Ajaviitekinona: 4/5 e. peamaisteks plussideks mõnus tempo ja suurnurka muigele kiskuvad, kuid samas komöödiavormis tõsiseltvõetavad karakterid.

Ulmekomöödiana: 3/5 e. kohe alguses suudab kino ennast standarditest ja normidest lahti lahti rebida, kuid lõpus astutakse ikka sinna "kõige olnu ja vihatu ämbrisse."

Kokku: 7/10 e. suuremalt jaolt igate õnnestunud kino, mille järelhüüdeks võib öelda, et kui oleks lõpuspurdil ka suudetud nö kohustulikest mädakaladest loobuda, siis oleks tegemist olnud juba vaat-et märkimisväärse kinosaavutusega.

Teised:

Cockrane: 7/10

Joonas: 7/8

Spellbound: 8/10

Malcolm: 6,5/10

Kober: 6/10

Filmiveeb.ee: 7,8/10

IMDB: 6,8/10

Shortbus e. ava ennast kõigeks ja igas variandis

realmnc82@gmail.com (MNC) — Sun, 20 Nov 2011 14:29:00 +0000

It's just like the 60's. Only with less hope.

Üks teatud maailmakuulus DJ näitas mulle suvel üht teatud klippi sellest filmist, pärast mida olin ma oma psüühilise tervisele mõeldes sunnitud ka ülejäänud filmi ära vaatama.

Lugu keerleb kamba New Yorkis elavate inimeste üle, kelle seksuaalsed harjumused väidetavalt erinevalt tunduvalt normist. Et ennast vabamana tunda ja lasta nii oma ihadel kui ka kunstilisel poolel rahuldust leida, käiakse üheskoos südalinnas asuvas klubis/salongis nimega Shortbus. Seal avastatakse ennast, uusi inimesi, leidub nii orgiaid kui ka draamat ja isegi üks väike vaene vibreerib roosa muna leiab oma enneaegse lõpu... Niuks.

Peab tunnistama, kui ma teaksin, et kuskil Tallinna keskmes peitub sarnane klubi, siis ma läheksin seda esimesel võimalusel oma silmaga kaema... Kuigi suure tõenäosusega ma pärast paari korda sinna enam tagasi ei kipuks. Filmist rääkides, siis olid erinevates linnaosades elavad tegelased ja antud istumispaigake väga hästi omavahel põimitud. Leidus nii häid dialooge (tooksin esile Sook-Yin Lee ja Lindsay Beamishi vahelise keemia) kui ka ülepakutud stseene, ning vahepealsed animatsioonid New Yorgi linnast lisasid filmile mõnusa tunnetuse.

Mulle väideti, et filmi alguses tunduvad kõik tegelased mingitmoodi friigid olevat, ja et filmi lõpus taipab vaataja, kui valesti ta neid inimesi mõistis. Ega see päris mööda öeldud väide ei olegi, mul endal tekkis küll filmi lõppedes väike vajadus mõnda dominatrixit kallistada, kuid kohati jäid kiiksud ikkagi kiiksudeks. Sellegipoolest on tegu väga muheda ja rahulikult kulgeva filmiga, täis iga hetero-mehe lemmikstseene ja toredaid püante (märksõnaks Jackson Pollock ;) ).

Ja kas ma olen ainuke inimene, keda filmi viimane laul aeg-ajalt kummitab?

H: 8

Gendri: viis plussi
Trash: 9/10

IMDB: 6,6/10

PS! Neiu Eva ei soovita vaadata seda filmi oma koos oma kuti/naissoost kuti, kodus olevate esivanemate ja lukustama uste kombinatsiooniga...

Constantine e. Surev mees tahab taeva

realmnc82@gmail.com (MNC) — Sat, 19 Nov 2011 16:05:00 +0000

Kui ma juba The Prophecy’st viitsisin kirjutada, siis miks peaksin ignoreerima Constantine’i? Ega ma mingi fašist ei ole nagu seda TEATUD blogiomanikud proovivad väita.

Oiiii kuidas see film oli täis geniaalset loogikat ja keegi võiks mulle palun seletada, misotsast pidi see mystery olema? Pigem selline action-thriller, kus Keanu Reeves tulistab enne, siis taipab, et tal oli informatsiooni vaja.... Ja tulistab uuesti. Õnneks tema läbimõtlematule käitumisele oli tasakaaluks Rachel Weisz, kes... Lihtsalt seisis seal nutuse näoga enamik ajast. Või siis jooksis ringi nutuse näoga. Või siis rööviti ära ja ta vehkis püstoliga ensekaitseks, again, nutuse näoga.

Tegelt oli meelelahutusliku koha pealt täitsa kaasahaarav ja, noh, meelelahutuslik film. Korralik coca-colaplazakas, täis jalaga-uste-mahalöömisi ja arvutiga tehtud eriefekte. Mõningad tegelased olid ikka kohutavalt klišeed (Midnite oli pea et ainuke, kes mulle isegi meeldis) ning religiooni ja sümbolite suhtes lähtuti pealtnäha 13-aastase „professionaalse kirjaniku“ loogikast ja loomemaailmast. Kuid vähemalt oli seda lihtne jälgida ja tapvalt igav ei hakanud.

Kohati meeldis mulle The Prophecy rohkem, kohati aga just Constantine. Viimane oli rohkem proovinud luua illusiooni, et filmil on ka stoori, mitte ainult tegelased, kuid kahjuks kippus film iseenda loodud tähtsaid plot-point’e ära unustama ja siis viimasel hetkel neid paaniliselt tagasi toppima. Uuesti ma seda igatahes ei viitsi vaadata.

H: 4

„You going down?“ – „Not if I can help it.“ = ebaviisakas meesterahvas ;(

MNCBroz: 6,5/10

IMDB: 6.7/10
Filmiveeb: 7,6/10

Kormoranid e. Eesti filmi ei häbeneta - seekord

realmnc82@gmail.com (MNC) — Fri, 18 Nov 2011 15:28:00 +0000

Kormoranid on siis üks viimastest ja liiga kodumaistest suurkomöödiadest ja juba see oleks pidanud inimesi ettevaatlikusele sundima, aga miskipärast joosti seda hoopis karjakesi vaatama...

Tuleb tunnistada, et pole erandit ka minu nahas, sest ehkki kinnominekut suutsin vältida, vedeles see kino mul aga HDD hämarustes juba jupimat aega...lihtsalt...ütleme diplomaatiliselt, et polnud aega ja surume sõrmed risti.

Enda kasutusse sebisin ma selle üldse sellepärast, et keski tegijatest väitis alguses, et nad teevad Shonen Merikensacki eesti versiooni. See keerulise nimega jaapani pungikomöödia suutis minus aga mingeid vähepositiivseid emotsiooone tekitada ja sellega seoses ma oma sõrme ka Estokinole ulatasingi.

Ja nüüd filmist...

...Oeh, mida öelda filmi kohta, mille "tipphetkeks" on arbuusi seksiva Jüri Vlassovi vari ja kuidas seda hinnata. Kole ju, kui järjekordselt tuleb anda meite oma filmile vähem hindepunkte kui mõnele ookeanitagusele rahapumbale, ehk - Oj, mama, mama - bolno mnje....

Igastahes ok, närvidele käis pidev Grapsuhooramine kuna ise pole Väga-vanakooli metalringkondadega küll vähe , aga siiski kohati kokkupuutununa säänset jama kuulnud, aga vat see on see üle võlli keeramise negatiivne näide.

Igal asjal/elemendil/nähtusel on ju mingi nö tugevusaste ja sellele astmele vastavalt tuleb ka seda ülevinti keerata...Kormoranides keerati liiga palju, nii-et side eksisteeriva ja näidatava vahel kadus.

Sellega seoses tundusid paljud momendid meite kultuuriruumis veidi jaburana, aga teate mis - see kõik pole üldse oluline ja miks - sest mul ei olnud kordagi seda vaadates piinlik ning neid Eesti filmi raudvara hulka kuuluvaid "narkootiliselt lummavaid stseene" oli ka osatud vältida.

Kiidan!

Rockikomöödiana: 2/5 e. katse üritada teha jaapani komöödia jänkiversiooni Eesti moodi on juba ette pool või täisläbikukkumisele määratud.

Kohaliku komöödiana: 4/5 - kolmelt neljale viis hinde mälestuskild Keisri toa seinal olnud Kormoranide plakatist - vat see oli väärt nali, ehk asi nii nagu oli ja nagu ta enam vähem ka on...

Kokku: 6/10 e. üle keskmise, aga ainult Eesti filmina...võtke seda kuidas tahate

Mujal:

Filmimull: 3/10

Trash: 7/10

Onu Kalver: 3/4

Filmiveeb: 5,6/10

IMDB: 5,7/10

Zack and Miri make a porno e. Swallow my Cockuccino

realmnc82@gmail.com (MNC) — Fri, 18 Nov 2011 13:26:00 +0000

I like that guy, but if he tries to fuck that little dog tonight for real, I’m calling the Humane Society.

Kunagi esimest korda Virtsus ühel teatud neiul külas käies sattusime kambakesi telekast Zack ja Mirit vaatama. Ma ei mäleta enam, miks me otsustasime tol hetkel jalutamise asemel jääda TV3 (või oli see mõni muu kanal?) võlusid nautima, aga see selleks. Huvi pärast vaatasin seda hiljuti üle koos magava MNCga, ning kuna tema filmivaatamise seisund oli tol hetkel ebaadekvaatne, langeb arvustuse kirjutamise raske ülesanne järjekordselt minu õlgadele. Oh, pauvre moi!

Lugu on isegi omajagu huvitav ja originaalne – kaks näljasurma äärel olevat kentsakate nimedega „sõpra“ otsustavad koos pornofilmi teha, et mitte oma luksuslikust ilma-vee-ega-elektrita-korterist ilma jääda. Nende kahe veatu loogika järgi oli plaan imelihtne, eriti arvestades asjaolu, et juba esimesest klassist saadik olid nad sõbrad olnud, järelikult võisid nad muretult kaamera ees omavahel ja teistega seksida ilma, et sellest hiljem komplikatsioone tekiks. Ehk siis loomulikult on asjasse segatud ka ninnu-nännu love story ning juba algust vaadates võib aimata, et see ei ole vist päris see film, mis lõppeb zombi-rünnaku või lõpubossi alistamisega.

Filmi lihtsus mulle tegelikult täitsa meeldis – kõik tegelased tundusid olevat sellised tavalised tüübid, keda seob ühine perversne huvi ja rahapuudus/inimloomulik ahnus. Ülemängimist esines harva ning hoolimata süžeest jäi film siiski maitsekuse piiridesse – huvitav küll, miks...

Kohati kippus film aga mindki unele ajama, midagi väga pöörast ei juhtunud ja draamat märkasin ma ise filmis ikka liiga harva, et sellist žanrinimetust sellele anda. Kuigi pornofilmile nime andmise montaaž ja killud mulle meeldisid, olid mõned naljad siiski tüütud ja ajasid silmi pööritama, mitte muigama.

Kokkuvõttes, selline keskpärane Kevin Smithi film, mitte midagi väga šokeerivat ega meeliülendavat, kuid tavaliseks kolmapäeva õhtuks diivanil lebotades täitsa sobib. Ja kammoon, Katie Morgan mängib, noh, teoreetiliselt, rumalat versiooni iseendast! Ilmselgelt ei saa see midagi jubedat olla!

H: 6

Teised:

Ruut: 8/10
Soprano: 7/10

Filmiveeb: 6,9/10
IMDB: 6.9/10

Fun fact: Jason Mewes olevat enne oma suurt nude-stseeni igasugu ettevalmistusi teinud – alates intiimpiirkonna raseerimisest, et tal oleks kubemekarvadest mingi südamekujuline disain, lõpetades viimasel hetkel onaneerimisega, et... Noh, arvake ise. Vaadake siis seda kohta ikka hoolega, mees on siiski vaeva näinud! :)

Üks kass Pariisis e. Pariisi jõugud ja.... kass

realmnc82@gmail.com (MNC) — Thu, 17 Nov 2011 23:27:00 +0000

Juba kaks aastat olen ma lisaks PÖFFi põhiprogrammile käinud vaatamas ka seda, mida Sleepwalkersi ja Animated Dreamsi alafestivalidel pakkuda on. Siiamaani pole ma veel pettuda jõudnud ja kuidas saab olla kahte ilma kolmandata? Õnneks on mul varrukas peidus toredad sõbrannad, kes tasuta pileteid võidavad, ja nii olen mina selle aasta filmifestaritele püha avapaugu ära teinud/näinud.

Tegemist on täispika animatsiooniga, mis räägib ühest Pariisi topeltelu elavast kõutsist – päeval nurrub ta pisikese tütarlapse kaisus ja toob talle erinevaid kingitusi (käevõrud, surnud loomad, teate küll – iga naise lemmikud), öösiti kolab ta aga mööda katuseid juveelivarga jälgedes kaasosalisena. Kuna antud tütarlapse ema on politseinik ja kuna paratamatult mängib kass tähtsat ühenduslüli, siis võite edasi ise lasta oma fantaasial lennata.

Kuna mul polnud eelnevat tutvustust filmi kohta saali istudes, siis esimeste kaadrite ja animatsiooni stiili järgi eeldasin ma midagi lihtsamat ja lapsikumat – isegi ootasin hetke, millal kass rääkima ja one-liner’eid pilduma hakkab. Selle asemel avastasin rõõmuga, et filmile oli küllaltki huvitav sisu antud, mis antud stiiliga isegi hästi kokku voolas. Oli küll rahulikemaid momente, aga kordagi ei tekkinud tahtmist kella poole vaadata või tukkuma jääda.

Kui alguses loodi pisisulile omapärane maailm Pariisi katuste, jäi mulje, et see ongi ainuüksi temale ja tema neljajalgsele kaaslasele loodud. Kahjuks see maagia kaotati ja praktiliselt kõik tegelased, ka paksud gängsterid, pandi mööda katuseid kepslema nagu noori tallekesi. Kui ka lõpupoole ilmuv Kolossus-monstrum väljaarvata, siis tegelikult mängis film animatsioonile omase sujuvusega väga hästi välja üksikuid üle-võlli-komöödia- ja sürr-momente. 2-D tegelased olid tehtud küllalti 3-Dks ja usutavaks, eriti peatütarlapse ema, kelle raskused (surnud abikaasa, ületöötamine, kaotatud lähedus tütrega) kõige rohkem esile toodi, kuid kes sellegipoolest, püstol käes, mööda auto katuseid joostes kurikaelu taga ajas.

Kokkuvõttes väga armas animatsioon, millel on isegi huvitav, kuigi kohati ebaloogiline (Pariisis on ainult üksainus politseiauto, kas te teadsite seda?) süžee. Sellegipoolest tekitas film hea tuju – kasvõi lihtsalt sellega, kui kassilikult kass oli liikuma ja käituma pandud – ja kui peaksite aasta pärast minu käest küsima, millest film täpselt rääkis või mis mu lemmikstseen oli, siis... Ise teate, millega riskite.

H: 7

IMDB: 7,1/10

Kuna saal oli rahvast pungil täis nii filmi alguses kui ka lõpus, siis kiidusõnad Animated Dreamsi korraldajatele (neil on siiamaani üks ägedaimatest logodest imo) ja kino Artisele :)

Månegarm "Vargstenen" (2007)

realmnc82@gmail.com (MNC) — Thu, 17 Nov 2011 22:08:00 +0000

Sai kunagi kamraad Götterdämmerungiga arutatud, et Vargstenen on üks olulisemaid Folk-metal albumeid, mis viimase kümne aasta jooksul välja tulnud. Hiljem kärpis vana hea Viimsepäevalahing ajamääratluse viiele aastale ning oma Moonsorrow postituses nimetas lihtsalt üliheaks, aga see selleks...

Muuseas, tegelt kõlbab öelda ka, et " parim viimase viie aasta jooksul ilmunud Folk-Metal album", sest Vargstenen on ühe tummise härjakolba ja Asterixi kiivrisulgede jagu teistest musakondlastest üle...vah nii ja seega võib öelda ka, et - ülihea.

Parimateks : Track-id 02 - 12

H:6/6 e. mida ma veel ütlema pean? Kui sa oled Viking/Folk-metali austaja ja saad aru ka tõsiasjadest, et Amon amarth EI OLE Viking-Metal ning-et Korpiklaani EI OLE parim Folk-metal band , siis peaksid sa Vargstenenit juba minimaalselt tuhat korda kuuland olema. HAIL!

Viking-Folk bändide puhul olen ma alati õnnelik kui ma mõne mitte-turvises-või-niisama-muinasträniga-poosetamise pildi leian. Nokamüts härrase peas mõjub siin pildil juba vaat , et ketserlusena.

Erandkorras kaks viidjot ja selleks, et ma tervet albumit siia ei lingiks, tegin Manegarm-i Vargsteneni playlisti Youtube-i. SIIN see on :)

The Valkyrians "Punkrocksteady" (2011)

realmnc82@gmail.com (MNC) — Thu, 17 Nov 2011 20:44:00 +0000

Ma mäletan veel, et kui ma kevadel selle albumi peale lükkasin, siis tahtsin ma kohe midagi selle kohta kirja panna ja vist isegi paningi...mingi emotsioon või miski, aga möödavuhisenud kuud on text-documentides ja mälusagarates oma töö teinud ning seetõttu ei usu ma enam grammijagugi, et see võis midagi positiivset olla. Tagantjärele värk, ehk eks'ta'nd'ole, aga m'sseal's'ikke.

Ahjaa, unustasin äraseletada, et tegemist siis The Valkyriansi nimelise SKa-pundi arusaamisega, et kuidas peaks hoopis kõlama üks paras hunnik legendaarseid pungilugusid aastatest 70-80.

Mina siklikult arvan peale korduvaid kuulamisi, et valdavalt* võiksid nad vabalt omamoodi edasi kõlada.

Igasugune miksimine ja remiksimine on ju üldse üks libe jää, sest üldselt hangivad selliseid plaate inimesed, kellel plaadil olevad lood tuttavad on. Need samad ostjad juba paraku, aga teavad ka seda, et kuidas need laulud hästi/ülihästi kõlavad ja seetõttu on ebaõnnestumine rohkem kui tõenäoline.

Vana taak, et midagi remiksides pead sa seda tegema minimaalselt sama hästi ja sama sammuga, aga teistsuguselt. Kui tulemus on halvem, siis on kuri karjas, sest olgem ausad- miks seda vaja, et keegi mingist loost igavama variandi teeb?

Muuseas, üks mu jubedamaid CD-oste on olnud Rock-Reliikvia nimeline õnnetus, aga ok - aitab sellest teemast....

Kui kellegil tundus posti algus liiga negatiivne, siis pole hullu - lasen samas vaimus edasi.

Mitte, et mingi üleeakriis või muud säänset kallal oleks, aga lihtsalt... kogu albumi peal on ainult üks laul, mis hüppama paneb ning paar tükki mis väärivad äramärkimist ja kõik ning olgem ausad - Ska-albumi kohta vähe ja remiks-albumi kohta lubamatult vähe.

Ülejäänud 25 laulu ( millede sekka mahuvad sellised tegijad algesitajanimed nagu Buzzcocks, Sham 69, The Adverts ja Joy Division ) on lihtsalt selline mittemidagiütleva kõlaga ska-räga, milles pole lugude algversioonide sädemest või omapärast midagi alles.

Umbes nagu keegi oleks võnud mingi SKa-o-matic-free-downloadi, sellesse hunniku laule sisse toppind ja hiljem ise peale ümisend - nõrk ja steriilne....kogu lugu.

The Valkyriansi esituses siis:

Parimaks - Cocksparrer "Riot Squad"

Okeideks - Blondie "Heart Of Glass", The Only ones "Another Girl, another planet", Buzzcocks "Breakdown"

H: 3/6 e. keskpärane värk, üheainsa pärliga. Sry, aga olen paremaid Ska-töötlusi kuulnud ja ka halvemaid, aga viimaseid suht vähe.

* The Valkyriansi "Career oportunities" kõlab paremini kui The Clashi originaal, aga The Wire "Iam the Fly"töötlus on nõrgem, kui Operatsioon Õ omaaegne kaver...

PÖFFISõel 2011 e. filmiriba filmidest....

realmnc82@gmail.com (MNC) — Thu, 17 Nov 2011 10:33:00 +0000

....mida ma vb PÖFF-le vaatama ronin.

Koostan eeldatavat PÖFF-i külastuskava ja vannun salamisi kurja. Kurjavannu põhjuseks on see, et nö ainuke "suure ekraani" film tundub minu valiku all olevatest filmidest olevat vaid 13 Assassins.

Ülejäänusi käraks ka arvutajast/telekast vaadata ning kuna viie rikkama riigi hulka jõudmisega seoses on rahakott ka naa õhukeseks kulunud, siis võib festari külastusprotsent oodatust madalamaks kujuneda, aga eks näis.

Igastahes jah, et koostasin siia listi filmidest, mis minu kapsaaeda võivad ronida ning mille šeanssile ma ennas vb vean.

18.11. Reede

Ya tebya lyublyu ( 17.30; Cinamon)

19.11. Laupäev

Bíódagar (18.00; Athena) / Hur många lingon finns det i världen (20.00; Athena)

22.11. Teisipäev

13 Assassins ( 21.30; Athena)
*Trash-can-dance: 8/10

23.11. Kolmapäev
Dum (21.00; Cinamon)

24.11. Neljapäev
Djöflaeyjan (17.00; Athena)/Todos tus muertos (22.30; Cinamon)

L: 26.11

Órói (16.15; Cinamon)

T: 29.11

The Forgiveness Of Blood (19.30 Cinamon)

K:30.11

SkysKraber

Hetkefavoriidid:

Auschwitz e. Holokaust Uwe all

realmnc82@gmail.com (MNC) — Sun, 13 Nov 2011 14:30:00 +0000

Oh Uwe, Uwe, Uwe... MIDA sa küll enda arust teinud oled? Maailmale teene? Õpetliku väärtfilmi, mis peaks inimesi mõtlema panema? Või järjekordselt lihtsalt endale raha juurde sahkerdanud nagu mingi selektiivse-kleptomaania all põdev orav? Ma igatahes tean, millist varianti ma ise pakuks hetkel...

Teoorias peaks film rääkima, ülla-ülla, holokausti jubedustest tuues näitena selle kõige suurema konsentratsioonilaagri (with over 2 million kill!). Kahjuks unustasid filmitegijad, mis asi on ajalooline korrektsus, ning seetõttu pakatab film läbimõtlemata klišeedest ja ülepingutatud stseenist, millel puudus muu sisu peale „Vaadake kui kurjad natsid olid!“.

Kui alguses küsiti keskkooli õpilastelt holokausti kohta, siis ilmselgelt asja point oli näidata, kuidas tänapäeva noored pole asjaga 100% kursis* – nad teavad, et see oli midagi jõledat, mingi tuhat juuti vist põletati kuskil ahjudes ja Hitler Hitler Hitler. Aga lõpus teha seda uuesti ja seekord näidata mingit noort karvikut kui mingit ajaloo eksperti? Mis selle point olema pidi? Ilmselgelt oleks mõni, you know, ajaloo ekspert pädevam olnud, ja ilmselgelt ei põhinenud selle kuti teadmised Uwe Bolli väärtfilmil.

Oleks siis film vähemalt tehniliseltki hästi tehtud, aga ei – operaator oli ilmselgelt esimest päeva tööl ja küllaltki häbelik nagu näha, vaesele tüübile lihtsalt lükati käsikaamera kätte ja siis unustati sootuks talle juhiseid jagada.

Ma kujutan ette, kuidas ta võtteplatsil nutta tihkus, seistes seal kõigist eemal ja liigutades kaamerat igaks juhuks veidi paremale-vasakule. Monteerijaga, kelle nime ma IMDBst tuvastada ei suutnud, on mul samuti kana kitkuda. Nn filmilisema osa peal ei kulgenud stseenid absoluutselt mingit loogikat arvesse võttes ja paari koha pealt tundus, nagu monteerija oli enne filmi valmis teinud, siis haaranud peast kinni taibates, et paar olulist stseeni jäid vahele ja need „ah-need-vist-käivad-siia-küll“-entusiasmiga kuhugi toppinud. Samal ajal intervjuudele toppis ta vahekaadreid omaenda igavusastet arvestades ja MITU KORDA SA NÄITAD LAMPI KOHTADES BABY-JEW-HEADSHOT’I??? Ma ei tea enam, äkki Uwe Boll istus monteerijal seljas ja naeris maniakaalselt talle käske jagades, äkki ta tegeles suisa ise montaažiga. Ma ei tea ega tahagi teada.

Olgu olgu olgu – baby-jew-headshot oli kohati isegi naljakas oma ülepingutatuse poolest. Mitte, et terve film poleks ise olnud üks suur punnitamine, meeleheitlik püüe teha midagi tõsist ja näidata, kui kurjad onkud need natsipoisid siis olid ja nende suunas näpuga vibutada. Miks ma selle asemel mõnda stand-upi ei võinud vaadata? Või siis värvi kuivamist?

H: 2 - Baby-jew ja selle kahtlaselt õnneliku ja teadmisterohke õpilase eest, kes lõpus debüteeris. Miks Uwe hoopis sellest poisist filmi ei teinud?

* Sellega on mul VEEL kana kitkuda. Pole mõtet eeldada mistahes riigis, et keskmine keskkooli õpilane jõuab kõiki ühiskondlikult tähtsaid teemasid täiesti läbi puurida ja teada rohkem kui paari üksikut detaili (Hitleri oli tegelikult Tšehhist pärit, onju?). Enamik õpilased teavadki asjadest pealiskaudselt, sest vahepeal on vaja ka matemaatika kontrolltööks õppida, inglise keele esitlus valmis teha ja kehalise kasvatuse õpetajale uus vabandus välja mõelda. Also, tsiteerides MNCd: „Ütleme, mida teab üks keskmine eestlane lätlastest – suurt sittagi. Seega, miks ta peaks juutidest rohkem teadma ?“

Trash: 2/10

IMDB: 4,2/10

Metsatöll "ULG" e. eee....uhhuuu?

realmnc82@gmail.com (MNC) — Fri, 11 Nov 2011 15:27:00 +0000

Minu umbkaudne statistika näitab, et metal-bändi hakatakse tegema kuskil 14-e aastaselt. Loomulikult on siis idealismitase kõrge, mitte millegile toetuv entusiasm kosmiline ja suund kauge. Lihtsamalt öeldes - otse siit konnatiigist välja ja seetõttu proovitakse ka muusikat võimalikult välismaasõbralikuks teha*.

Väljendit "välismaasõbralikuks" kasutasin ma seepärast , et ei viitsind enam öelda, et kopeeritakse välismaa metallibände.

Metsatölli mehad olid Tölluajal juba veidi vanemad ning vaevalt, et keegi neist enam poolavalikultki väljamaa lavadest unistada julges. Igastahes läheneti kogu bändiasjale veidi teisiti ning piltlikult öeldes lükkasid nad F.R. Kreutzwaldi "Kalevipojale" juhtme taha ja...kassanäe, kohalikult metalne aborigeenitümm äratas pikapeale iga eestlase unistuse, ehk välismaailma tähelepanu.

Praeguseks on Euroopa b-stage bändi tiitel saavutatud ning üritataks nagu kõrgemale pürgida, aga...tee mis tahad - ei saa. Rootsi-Norra Ørisejad ja nálpsajad istuvad juba uksel ees, põrnitsevad oma härmaskulmude vahelt ning lärisevad kurjalt.

Ühesõnaga - selleks, et euroopa folk-metali tippu saada jääb kohalik talvekülm nõrgaks, hundid liiga vähemüütiliseks, ning seotus viikingite ja Tolkieniga näruselt väikseks. Seetõttu tuleks ehk keskenduda hoopis üle ookeani kalpsamisele.

Kui võtta nüüd ette ntx Rammstein-i nimeline saksa möirglustandem, siis nemad sattusid Lombitagustesse puhtalt saksapärase ärr-i ülepõristamise pärast.

Eksootika on üks võimas asi nagu öeldakse, sest ega need indiaanireservaatide kuuseokkaehtedki osariikides nii minev kaup poleks.

Seega kuna muusikat ei ole miskis otsas suuremalt jaolt võimalik muuta **- tuleks Metsatöllu lauludele veel üks vint peale keerata:

Näiteks

ÖÖÖÖÖ on ööbikuile kõõ-leeee

päää-ev on rästikuile räää-me

Õuh, seda õudu, õudu

Sie Jüriöö ül-les-tõu-su

Selline paatoslik täpitähtede ülikasutus võib olla vabalt ligipääsuks Ameerika stuudiobosside sülelusse ja kännu-plönn jõuaks lõppeks ka Terra Americana lavalaudadele.

Lisaks, Metsatöllu laultekstide kvaliteet tõuseks komeedina taevasse, kuna iga üks saaks aru, et tegemist ei ole lihtsalt arutu ja pseudoarhailise läminaga, vaid seda tehakse isikliku kasusaamise eesmärgil, ehk siis inimlikust vaatepunktist mõistetatavalt.

Edu, ehk sorri mehad - pean teid muusikaliselt Eesti parimaks metallipundiks, aga eestikeelse elanikonna liikmena on seda soigumist piinlik kuulata.

Parimateks: Muhu Õud, Ulg, Tormilind

H: 3/6 e. kui ekvalaiseriga piisavalt jämmida, siis ei saa sõnadest aru ja musoon võib vabalt rõkata.

________________________________

* Kunagi üritati mingitele eurooplastele Blind-i pähe määrida ja sellepeale vastanud nood, et ainuüksi inglismaal on igas linnas vähemalt kümme Blind-i - nahhui meil teie oma vaja peaks olema.

** Mingi onanist kuskil juba möirgas Metsatöllu " Äio" aadressil, et talle ei meeldi, kui celtic muusikat teevad tüübid, kes ei ole ise Celtic-id ja seega peaks see lääneslaavide punt ennast palama panema (vms.)

Kuna seda ülepunnitatult efektset viidjot on naguinii juba kõik näinud ja koleda pildi te juba saite, siis saate nüüd hoopis selle:

Kongen av Bastøy e. Kuradisaare kunnid

realmnc82@gmail.com (MNC) — Fri, 11 Nov 2011 10:33:00 +0000

Ja järjekordne Norra film minu silme ees ja ei saa öelda, et ta Norra kino ülplaanist väga erinenud oleks.

Teemana üritati näidata kahe erineva isiku ja nendevahelise sõpruse väljakujunemist, kinnises kasvatusasutuses, kuid sinna vahele loobiti niipalju tühidetaile, millede olemasolu saab põhjendada ainult filmi pikemaks venitamisega. Igastahes kippus kogu kupatus juba poolelt distantsil lonkama ja lohisema ning filmiblogijate ametlik arch-enemy, ehk siis härra Une-Mati kippus juba päris avalikult oma seatempe tegema.

Igastahes, avastasin ma hooti, et ma pean pidevalt unega asenduvast huvist viimast välja rebima, et enda silmi kõnealuse ja ilma igasuguse rasvata lumepallisupi küljes hoida.

Kusjuures, kõige kohutavam filmi juures oligi see, et tegelikult ei näidatud filmis süviti pea midagi. Kõik oli pealiskaudne. Seda pealiskaudsust oli palju ja filmi enda tempo oli selline... laisk rabelemine.

Et mitmesse suunda, mitmesse mõõtmesse, mitmele tasapinnale ja igale poole mujale ka, aga tulemus nägi välja nagu juba öeldud - loid rebimine.

Umbes, et tahan küll kohalt ära saada, aga ei viitsi ja kas ikka ja... üldse. Selline Suur ja rohkem väikeisamaises kinokunstis levinud nähtus, et tahaks midagi öelda, oleks isegi nagu midagi öelda, aga ei ütle ja kui nüüd järgi mõelda...siis vist ikka ei olegi midagi öelda ning parem - ütlen kõike....ja/või mitte midagi.

Paha, keskpäraselt paha, sest noortevangla/koloonia eluolu kajastavatel filmidel on omad plussid ning nende vaatamist alustatakse teatud ootustega näha midagi, mis natukenegi mõnda närvisagarat liigutaks.

Kuradisaare kunn, aga ei õigustanud lootusi mitte üheski võtmes ja asemel midagi ka ei andnud. Kusjuures, asi ei olnud teps mitte selles, et tegevuskeskkond sarnanes pigem internaat-pühapäevakooli kui kuritegelike noorte koloonia, Skandi-liberaalsema versiooniga. Lihtsalt, nii kui midagi hakkas toimuma, said sa kohe teada, et tegelikult ei toimu midagi ja lõpus alanud tegelik tegevus, ehk siis lõpuspurdi huvitavuskiirust tuli mõõta ühikutes H/s e. haigutus sekundi kohta.

Mida veel:

Film oli üldpildis muidugi parem kui meie "Ma olen väsinud vihkamast", aga seda ei saa nüüd küll mitte mingiski variandis kiituseks pidada. Ehk siis jah, kokkuvõtteks - igav ei hakanud ja tegelaste tegemised tekitasid ikagi huvi, aga lõppmulje jäi äärmiselt kesiseks.

___________________

Noortetürmi-draamana: 3/5 e. Stampssteenidest möödaminek oli antud juhul ju positiivne, aga nende asemele oleks tulnud midagi muud panna.

Äksõn-draamana: 2/5 e. draamatikat natuke ju oli ja seda suudeti ka madalal leegil hoida, aga nn. äksõnit oli vähem. Ehkki - jah...lugu oli, aga esitust paraku ei olnud.

Koondhinne: 5/10 e. Tühjadesse kohtadesse võib ju alati lund lükata, aga peamiselt assotsieerub lumi siiski külmaga ja seda sama võib öelda ka selle filmi kohta.. jahe ja veniv.

Teised:

Kober: 6/10

IMDB: 7,5/10

Filmiveeb: 5/10

The 25th Reich e. Natsi-Ufod Austraaliast

realmnc82@gmail.com (MNC) — Thu, 10 Nov 2011 08:32:00 +0000

Juba aastaid on soome tippspetsialistid näinud vaeva natsi-ufode, ehk Haunebu-de taaskäivitamiseks ning järgmise aasta kevadel peaks ka Iron Sky nimeline eskadrill sinitaevasse laskuma, kuid....

meanwhile in Australia

.... "Its not enough!" karjatas tuntult tundmatu Austraalia režissöör Stephen Amis ja tegemisse läks film nimega The 25th Reich.

Film, mis hetkel on postprod-is, tuleb puhtalt nö austusavaldus vana-kooli sõja ja ulmefilmidele, aga sellest saate aru ka siis kui allaasetsevat tereilerit vaatate.

Kodulehel pritsiti veel paraleele ja kummardusi Harryhauseni ja muude oma või muu ala suurkujude aadressil ning filmi sisu märkivateks märksõnadeks on ajaränd, super-tehnoloogilised hullumeelsused ja hiidelukad.

Filmi stoori pärineb väidetavalt ühe nn. teenimatult unustusehõlma vajunud kirjaniku, J. J. Solomoni, raamatust "50.000 years until tomorrow", mille Ameerika esmatrükk CIA -s ebatervet huvi äratas ja seetõttu ka mainitud grupeeringu poolt kiirelt kokku osteti.

Probleemiks oli nimelt see, et mitmed Solomoni romaanis esinenud detailid, sarnanesid USA valitsuse poolt väljatöötatud stsenaariumitega võimalikust olukorrast, kus on satutud nn "päris ufodega kontakti või suisa nendepoolse rünnaku alla ".

Igastahes jah, ise pole antud raamatut lugenud ja ehkki kaanepilt tundus tuttav jääb nimi siiski sahtlisse, mille peale on küsimärk joonistatud. Positiivsuse säde tuleneb aga sellest, et see sarnaneb klassikalistele ja omaaegsetele filmiposterite või ajakirja esikaante tippudele.

Oli ju ülietehnoloogiliste supertulnukate teema aktuaalne alates H.G. Welssi "Maailmade sõjast" ja ulmefilmide-raamatute peamiseks sisustajaks jäi see koos aja ja kosmoserändudega kuni viie-kuuekümnendate aastateni.

Seega tuleb tõdeda, kui tegijad suudavad veidigi enda poolt ihaldatud või vähemalt välja hõigatud ajastuhõngu välja mängida, siis peaks vähemalt mingigi vaatamiselamus garanteeritud olema ja seda mitte ainult ulme-sõdimisfännidele.

2012 - The Iron Sky ja The 25th Reich. Loodetavasti tuleb lisa ja mujalt kui Spielbergi, Lucase ja Cameroni kabinettidest.

Ahjaa, tähh läheb Trash-ile :)

Picsid - The 25th Reich Official page

Iron Sky-d puudutavad artiklid E/MNC FIlmiblogis.