Avantüristid * Berit ja Terje * avantyristid@gmail.com * Indoneesia/Eesti * avantourists.com

Kes ma olen? Kus ma olen? - videokiri trajektoorilt Sulawesi-Papua

noreply@blogger.com (Terje) — Sun, 23 Dec 2012 15:48:00 +0000

Viimased kolm päeva olen veetnud üsna voodikeskselt, kuna tuuled ja tulised on ilmselt natuke liiga kõvasti viimasel ajal puhunud ja ühel hetkel väsis mootor ära. Tuhnides vanades materjalides, leidsin ühe videokirja, mille salvestasime aasta alguses koos kunstnik-dokumentalist Minna Hindiga kuskil Sulawesi ja Papua vahelisel veeteel. Laevasõit Papuale, kus plaanisin läbi viia osa oma välitöödest, võttis aega kolm päeva ning sõiduk oli umbes kolme kordselt ülerahvastatud. Nimelt paljud indoneeslased erinevatelt saartelt töötavad Papual, kus teenistus parem ja tööjõudu napib, ja seetõttu polnud valikut, kui laadida laev viimse ruutmeetrini tihedalt täis, sest aastavahetuse puhkuselt pere juures tuli nüüd tagasi tööle pöörduda.

Videokirjas räägin rändavast elustiilist, Avantüristidest, antropoloogilistest välitöödest ning kodust ja identiteedist muutuvas maailmas. Põhiliselt tuginen oma kogemustele, aga vahele pikin ka mõned viited akadeemikutele, kes kirjutanud identiteedi dünaamikast globaliseeruvas maailmas.

Loeng on koostatud Eesti Rahva Muuseumi väljarännet puudutava projekti „1/10 eestlust" palvel ning salvestatud Sulawesi ja Papua vahet sõitvalt laevalt Indoneesias jaanuaris 2011. Kaamera: Minna Hint.

Ja mitte vähem tähtis pole ka see, et Avantüristid soovivad kõikidele vagabondidele, unistajatele, ränduritele, eksperimentalistidele ja kõigile teistele, kes end sellistena võib-olla ei identifitseeri, aga meelemängu nendel teemadel armastavad ikkagi mängida, magusaid pööripäevi, mahlaseid mandariine ja rohkelt maagiat selle maagilise aasta viimasteks päevadeks!

Uue maailma kirgastus, kuum Papua

noreply@blogger.com (Terje) — Tue, 06 Nov 2012 00:47:00 +0000

Mägede üle vaikuses Papual, mis on selle pooleteist kuu jooksul nii koduseks ja mõnuseks muutnud. See siin on uus maailm, ja võimas maailm – millised mäed, mered ja lõõskav kuumus, säravsinisesse kaduvad pilved. Kui tulla mägedest alla maa peale või veesügavustest üles, siis ka see pulbitseb omas mahlas ja jõulises massiivsuses, kus segunevad Papua krässus juuksed, tume nahavärv, kuivanud kookospähkli sarnane higilõhn, käredad mootorrattad ja lookas puuviljaletid turupeal. Siin sulavad kokku Sulawesi värvid ja Jaava sarmikus ning indoneeslastele omane forever and ever soov olla sõbralik.

Kuigi see kõigitine intensiivsus tekitas mulle pidevalt häda oma keha ja tervisega, suutis mu vaim siiski piisavalt ammutada indu sellest maailmast siin, et rännata kaasa selle kõigega ja muidugi ennekõike rännata kuhugi müstiliste sugude ja seksuaalsuse maailma. Milline kirg! Millised lood! Ma ei jõua talletada kogu seda energiat, mida kõikide waria’de elulood endas kannavad ja mida ma olen pidanud endast läbi laskma ja endast läbi seedima.

Nüüd olen siin Jayapural CITYs, kõrgel mägedes, all ees laiub Jayapura linn, mille taga kõrguvad hiiglaslikud mäed. Ja kuhugi sinna suitsuste tasandike lummusesse hakkab kaduma päike - see kuum päike, mida ma igal hommikul ärgates õnnistan, aga mida kõigest paari tunni jooksul jõuan hakata jälestama. Ei ole ma varem olnud kohas, kus oleks nii palav kui Papual.

Joon Coca-Colat, söön banaani. Ja pole ma eales söönud maitsvamaid banaane, kui Papual. Ostsin juba terve kobara omale lennukile käsipagasiks, et see siis Yogyakarta sõpradele kaasa viia.

Õhus liibuv jõud, kirgastus, elu ja soov saada üksteisega hästi läbi on Papua linnakultuuris nõnda imetlusväärne, nii nagu ka uue maailma soov teha asju paremini, kui mõnes vanas maailmas. My love for Papua will never cease.

Künka otsa reivile, khusus di Papua

noreply@blogger.com (Terje) — Fri, 26 Oct 2012 06:53:00 +0000

See õhtu lõppes sellega, et minu õlal oli nuttev Papua waria. Eemal andis gaasi pehmesse murumaastikku kinni jäänud suur auto – täpsem olles, kõik autod, kes siia üles Abepura ja Jayapura vahelisele mäele olid roninud, on ühtmoodi suured ja väljendavad selle juhi või seltskonna jõukust. Selle kohalt tõusetus võimas tähistaevas, mis siin Papual eemal linnamelust tundub võimsam, kui kusagil mujal. N meiega ei tule, „N is flying,” nagu ütleb P, kelle tüse boyfriend kõlgutab jalga mootorratta tagaistmel. P on juht, kutt sõidab mugavalt tema taga. Ja minu õlal nutab lahedate krässus juustega purupurjus waria, Serui hõimust. Ta nuttis kõige põhilisema pärast. Mulle tundus, nagu tema pisarates kulmineerus kogu waria’de saatuse paratamatus. Armastus. Nii võimatuna tunduv armastus, kättesaamatu armastus. Sest nende kehade ja hingede sageduste vahele on kerkinud midagi falloslikku.

„Mis juhtus? Oled sa kindel, et sa ei taha koju sõita koos oma kutiga?”

„Ei, temaga on kõik, see on kõik,” raputab ta pead ja pühib silma tikkuvaid pisaraid. "Ma ei vaja enam sind! Kõik!" hüüab ta veelkord rahvamassidesse kadunud tüübile järgi. Hetked tagasi olid nad rippunud üksteise kaelas nagu armunud. Ma veel vaatasin, et millise moosinäoga kauniduse on see kihvt waria endale leidnud. L’ga olin tutvunud just samal õhtul umbes kella üheksa paiku, kui ta oli äsja lõpetanud tööpäeva ning siirdus koju. Teel astus ta läbi U salongist, kus me parajasti tegime aega parajaks koos N, P, tema boyfriendi ja veel mõne tüübiga. Vestlesime palavas N salongis, kus õhk tundus seisvat. Tema kaelalt tilkus higi avara dekoltee vahele ja krässus juuste ümber laubale tekkis läikiv sõõr. Ma mäletan, et kui rääkisime seksitööst, siis ta ütles, et enam ta sellega kuigivõrd ei tegele, kuna nüüd käib ta tööl. Iga kord, kui ta sõpradega välja läheb, tuleb ta kenasti kell 1 öösel koju, langsung tidur, kohe magama. Kui mõned tunnid hiljem Kali Acay’s hängisime, märkasin, et kaamerasse jäi üks kena noormees, kes ei tundunud sugugi häbelik waria’de seltskonnas pildile jääda. Hetk hiljem nägin teda koos L’ga õnnelikena mootorratast jagamas. L suudles vaikselt mehe õlga seljatagant, või mängis vallatult sõrmedega tema kubemepiirkonnas. Minu jaoks moodustasid nad L'ga lahedalt kuuma paarikese ning olin hämmingus, kui see sama moosinägu lunis minu telefoninumbrit, L endiselt kaela ümber. N pani asjad kenasti paika: „Tema telefoninumber on ekstra waria’dele ainult, khusus untuk waria.” Tüüp muidugi proovis oma õnne paar korda hiljem veelgi. Aga kahjuks polnud mul aega temaga rohkem kohtuda, kuigi uurimuslikest eesmärkidest võiks see isegi huvipakkuv olla.

Meie pidu algaski sellest U salongist, kuhu tellisime paar pudelit kummalist kohalikku läbipaistvat drinki nimega Jenefer. Jenefer on pakendatud suurde liitrisesse ümmargusse pudelisse, nagu bensiin, ning seda segatakse sageli rohelise Sprite’ga. Sulgesime salongi aknad ja uksed, ning jäime nüüd igaüks oma lehviku või papitüki najale õhku ahmima. Siin on ikka veel nii metsikult palav, kuigi kell on juba ammu rohkem kui üheksa õhtul. Aga muidugi ei tohiks keegi naabritest või möödujatest näha, et me istume seltskonnaga mõned kuud tagasi avatud salongis ja joome alkohoolseid jooke. Mitte et Papual seda vähe tehtaks, aga sotsiaalne harmoonia on siinmail kõrgelt hinnatud. P boyfriend kallas pitsikese rohelist mullidega napsu ning saatis selle ringile, suurtest lae alla seatud kõlaritest kostuv beat tiksus kõigil kuklas.

P oli ilmselgelt murelik, kui pitsiring minuni jõudis – kuna ma olen mootorrattal, ja olin enne talle juhuslikult maininud, et mul pole kuigipalju mootorratta kogemust öises Papua pealinnas. N aga lõi käega, et seal meie maal on inimesed alkoholiga harjunud, muretsemiseks pole põhjust. N uskus üldse väga palju meie maast seal kaugel. Näiteks tutvustas ta korduvalt mind kui „Cece, dari Estonia, ibu-kota Amerika.” Ehk siis olen Eestist, Ameerika pealinnast.

Inimesed noogutavad kõiketeadvalt. Kes siis Ameerikat ei teaks?! See kõlas lihtsalt liiga hästi, et pikka aega ei tihanud ma teda parandada. Itsitasin omaette. Eesti - Ameerika pealinn.

Aga olgugi et olin Papual, kannatanud pika-ajaliste terviseprobleemide käes, oli higistamapanevalt palav ning olin teatavas pingeseisundis seoses oma uurimustööga, uskusin tunnetavat oma piire sotsiaalse dringitamise ning meeleseisundit hajutava joomise vahel. Selleks kulus umbes kolm pitsi. Või tegelikult polnudki asi alkoholis, vaid elus endas.

Juhus juhatas kätte perekonna ja elu lainete rütmis

noreply@blogger.com (Terje) — Wed, 24 Oct 2012 11:30:00 +0000

Jõudsin Jayapurasse. Klassika. Võõras linnas ja ilma ööbimiskohata. Kuna Minna oli siin linnas juba mitmeid kontakte varem sõlminud, tundus, et tema sotsiaalne kapital majutab rõõmuga ka järgmise siia saabunud eestlanna. Igal juhul olin muretu. Tulen linna, kus on mind oodatakse. Küll aga tabas merel meid telefoniliinide rike – üsna tavaline Papua puhul – ma ei saanud lihtsalt sõnumeid vajaliku informatsiooniga kätte. Viimasel õhtul kui istusin Amandaga tekil tema müügileti taga, proovisin veel Minnale helistada. Ainus, mis ma teiselt poolt kõneliine kuulsin, oli „Kallis!” ja „Ma pean homme riigist lahkuma!” Seda teadsin minagi. Aga kuhu ja kuidas? Ning praktilisest perspektiivist - kuidas ma ta sõbranna üles leian? See kadus auklikku mobiilside hallusesse. Järgmine kord sattusin levisse alles vahetult enne Jayapurasse jõudmist järgmisel päeval. Siis oli aga Minna telefon juba levipiirkonnast väljas, ehk siis ta oli lahkunud riigist, lahkunud Indoneesiast Papua Uus-Guineasse.

Lootusrikkalt vaatasin ringi laevalt maha ronides – ehk on minu majutaja tulnud mulle sadamasse vastu? Muidugi mitte. Kõndisin nii kaugele, kui oma suurt seljakotti kandes jaksasin, ning sealt võtsin ojeki, mis pidi viima mind internetikohvikusse. Oleksin ma siis vaid teadnud, et see mees viis mind äärelinna, kus tõepoolest oli üks netikohvik, aga tegelikult tahtis ta äsja linna jõudnud turisti lihtsalt kuhugi sõidutada, ning kuna sõitsime kaugele, kooris ta mult mõnuga 20 000 rp. Siit kadus ka võimalus hotell endale võtta. Enne kui netikohvikusse sisse astuda jõudsin, märkasin teisel pool teed printimispoodi, kust tahtsin läbi astuda, et valmistuda homseks kohtumiseks oma doktoritöö siinse juhendajaga.

Üksik suure kotiga naine kuskil äärelinnas tekitas prindipoe inimestes muidugi hämmingut. Ning Indoneesiale omaselt sooviti mind ka kuidagi aidata. Alustades sellest, et võisin kasutada poe arvutit oma internetiasjadeks – Minnat ma paraku ka kätte ei saanud ja ei leidnud ka muid märke, mis mind juhataks – lõpetades sellega, et üks poe klientidest, kena Papua ibu, pakkus välja ööbida täna tema juures.

„On juba hiline õhtutund, ööbite täna minu majas, ning homme otsite oma sõpra edasi,” pakkus ta välja. Puiklesin küll esiti vastu, sest milleks tekitada inimestele tüli, kuid lõpuks läksin ikkagi kaasa – veenates end sellega, et olles Papual, tahaksin just nimelt näha, kuidas elavad papualased, milline on nende sotsiaalne universum, ja muidugi - mida nemad teavad ja arvavad waria'dest. Pealegi rääkis ta sellise õhinaga, millist rõõmu ma ta kolmele tütrele valmistan.
Võtsime minibussi ja sõitsime Jayapura linna - majja, mis on ehitatud veele. Igal öösel näen nüüd unes maavärinat, sest see maja on alati natuke liikumises, lainete rütmis. Vägumihkli või mobiiltelefoniga ei maksa siin niisama vehkida - mine tea, kukub veel põrandapraost merre! Ja nii leidsin ma omale armsa Papua perekonna.

Kõik on millekski hea - hullumeelne laevareis viib võtmeinformandini

noreply@blogger.com (Terje) — Thu, 11 Oct 2012 13:12:00 +0000

„Aa! Või et uurid waria’sid?” küsib üks turske turvamees silmade särades. Sõnal waria (või bencong, nagu lihtinimesed pigem neid teavad) on mingisugune võluvägi, mis toob indoneeslastele sära silmadesse ja naerusuu näole, muidugi, paraku on tihti sellel ka teatud naeruvääristav alatoon.
„See siin on waria! See on waria!” näitab ta kohe ühe sängi pugenud tüübi poole, kes on seltskonnast kõige kohmakam ja tagasihoidlikum ning ilmselt saab seetõttu teistelt pidevalt tögada.

Legalize! paaritunnine stop-over Serui saarel

Juba esimese laevasõidupäeva õhtuks tekkis mul tunne, et võib-olla oli mul millekski justnimelt seda hullumeelset sõitu vaja. Uitasin veidi ülerahvastatud tekil ringi, suhtlesin inimestega, hakkasin juba tagasi turvameeste kajutisse minema, kui pöördusin veel korraks tagasi. Ja järsku märkasin kummalise välimusega tüdrukut, kes, tutvumisel selgus, oligi waria. Tema nimi on Amanda. Pärit Balilt, aga elanud juba kümme aastat Jayapuras, kuhu ta kunagi põgenes oma Solost pärit kallimaga. Kümme aastat olevat nad Jayapuras koos elanud nagu naine ja mees, aga just nüüd hiljuti lõpetasid nad oma suhte. Mees pöördus tagasi Solosse, et abielluda naisega. Küsin, kas süda valutab ka. Ja jälle, minu hämminguks vastab temagi, et ei. „Mul on hea meel, et me nii kaua saime koos olla,” räägib ta.

Amanda sõitis Amboni ja tagasi. Ta reisib koos kolme teise inimesega, kellega nad müüvad sõidupeal kohvi, snäkke ja sigarette. Näib, et paljud finantseerivad oma reisi sel viisil. Kui seal sedasi seisan, ulatavad mitmed möödujad mulle tervituseks käe ning puhuvad mõne sõna juttu. Üks purjus Papua härra hakkab ahhetades inglise keeles rääkima, et „ohh ma ju räägin waria’ga, see on ju waria!”pudistas ta oma pehmel keelel, nagu ta ei saaks absoluutselt aru, mis praegu toimub. Tegi veel selle ilmestamiseks mõned kummalised tantsulised liigutused. Kartsin juba eos, et siit võib nüüd tulla midagi solvavat, sest mis saaks olla taktitundetum kui üks purjus papualane. Aga mees ütles hoopis: „Jah, need on waria’d, they have trouble within themselves, but they are here, they are just like you and me, they are part of the world in Papua!”

Tundus, et vanamees oli hoopis liigutatud sellest, et mina kauge külalisena suhtlen tuhandete võimalike hulgast just laeva ainsa waria’ga - kellegagi marginalist (aga tunnen ennastki siin marginalis, ja marginaaliad tõmbuvad). Seik tundub ka ilmestavad midagi, mida võin oma kolmenädalase Papual oleku põhjal täheldada – papualased võtavad waria’t loomuliku osana „moderniseerunud” („indoniseerunud?”) maailmast, nad näevad waria’t ühe selle värvina ja mis neil saakski olla ilusate, lõbusate, seksikate, hästi tantsivate waria’de vastu? Mis ajast on papualased olnud need, kes dikteerivad moraali ja sellest johtuvat korda? Alati on selleks olnud indoneeslased või Indoneesia keskvõim, kes tahes tahtmata kirtsutavad nina papualaste krässus juuste ja kaootilise elustiili peale. Kui waria on osa nende nägemuses „arenenud” maailmast, siis olgu pealegi! Papualane joob end purju ja suurima heameelega lõbustab end sihvaka heledanahalise Jaava waria seltskonnaga.

Ja Amandast sai mu lemmiksõbranna järgmises linnas.

Ühes kajutis nelja turske turvamehega - better don't try it!

noreply@blogger.com (Terje) — Mon, 08 Oct 2012 00:15:00 +0000

Pärast mõnepäevast puhkust Raja Ampatis jõudsin lõpuks sellisesse tervislikku konditsiooni, et tundsin endas piisavalt jõudu, et liikuda edasi. Siis aga selgus, et kõik lennud Jayapurasse on välja müüdud või on saadaval vaid määratu kallid. Seega otsustasin laevareisi kasuks. Ja siin ma nüüd olen, Nggapulu laeval, mis seilab Papua väravast Sorongist Papua pealinna Jayapurasse kolm ööd ja kolm päeva, olles päeva võrra aeglasemgi kui teised seda marsuuti sõitvad laevad. Economy klassi pilet maksab veidi üle 300 000 rp, seejärel laeva sisenedes võib kaubelda endale toa mõnes klassis või leida koht lisaraha teenida soovivate laevatöötajate voodis. Laeva sisenejaid saadab reisijate voogu jälgivate töötajate pomin „kamar-kamar-kamar..”, mis tähendab, et nad on valmis oma toa teatud summa eest külalistele välja rentima. Standardtariifiks sel puhul on üks sadam =100 000 rp, minu puhul tähendanuks see 500 000 rp, millega ma siiski ei tahtnud nõustuda. Väljapeetud kõnemaneeri ja moosinäoga laevatöötaja viis mind oma mugavasse tuppa ja küsis selle kasutamise eest meelalt 2 miljonit. Pahvatasin naerma – selle raha eest võtaksin ma lennuki!

Läbi mitmete manöövrite, kapteni eesruumist arstikabinetini, sattusin lõpuks turvameeste tuppa - SATPAM. Elan samas ruumis nelja turske mehega, kellest üks nimega Iwan loovutas mulle oma voodikoha. Mäng on muidugi terav, sest rahalist kokkulepet mul nendega ei ole, teisalt pole maailmas ka kuigipalju tasuta lõunaid. Niisiis pean hoidma tundlad teravad, et hoiduda võimalikest ebameeldivustest, mis on muidugi tingitud jälle sellest, et mina olen naine ja nemad on mehed, kepp ja pilu. Nii ärkasin öösel selle peale, et voodit kinni katva kardina tagant ilmus välja valges maikas Iwani pea, mis ajas mulle imelikku juttu. Turtsatasin talle, et ma magan ja ärgu ta mind segagu, mille peale kadus saba jalge vahele tõmmanud kutsika silmadega pea teisele poole kardinat. Varsti ilmus ta aga uuesti:

„Cece! Cece! Äkki me saame magada koos siin?”

„Mis mõttes?”

„No magaksime kõrvuti, sama-sama.”

„Ära tee nalja... Las ma nüüd magan!”

Kui ma võib-olla poleks olnud tõeliselt väsinud ja vaatamata kõigele siiski oma küllaltki väetist tervislikust seisundist vaevatud, poleks ma ilmselt suutnud rahuliku südamega edasi magada, teades et ruumis on üks tugev turvamees, ja veel kolm sellist, kes ihkavad minuga mingisuguseid seksmänge mängida. Oh, ei, ei iialgi! Sõrmeotsagagi ei lubaks ma neil end puudutada.

Veel mõned tunnid tagasi olin murtud mõttest, et olen jälle sattunud ebameeldivuste lõksu ja mul ei ole raha, et end siit välja osta. Ja seda kõike pean ma läbi elama pelgalt oma uurimistöö nimel, mis täidab lihtsalt ühte abstraktset välja akadeemilises teadmises! Täiesti kurnatuna, mandlivalus (mu mandlid olid kaetud valgete plekkidega), vedades laeva kitsastest treppidest alla ja üles ikka oma rasket seljakotti ning hoides käes suurt puuviljakompsu järgnevate päevade vitamiiniraviks, tabasin end jälle ahastuses küsimas, why am I here!?! Aga seiklus, väljakutsed ja pidev õiglustundest kantud võitlus, on ilmselt ikka osa antropoloogi elust. Sest kui igast situatsioonist end raha abil mugavustsooni osta, siis jääks ju päris elu nägemata.

Ebameeldivustest võib end välja osta nii raha, aga ka võimu abil. Kuigi mul pole kuigipalju raha, siis veidi võimu mul siinses kontekstis ikkagi on. Hetkel oleks selleks ehk minu küllaltki sorav indoneesia keel ning lisaks ka see, et olen kauge külaline (ainus välismaalane selles laevas) ja nende meelest veel pealegi ilus. Kuigi seda pole palju, oli see siiski piisav, et kaubelda endale koht turvameeste õdusas kambris. Nüüd pean lihtsalt leppima sellega, et peale minu uitab siin veel posu mundrites mehi ning üks neist on mu keelerõngast kangesti võlutud. Vähemalt on mul siin teatud vabadus hingata jahutatud õhku, juua ohjeldamatutes kogustes kohvi ning kirjutada, kirjutada ja kirjutada.

Iwan, turvamees

Rännakute suured kannatused

noreply@blogger.com (Terje) — Sat, 06 Oct 2012 23:48:00 +0000

Oh häda ja viletsust! Kuigi Papua oli minu unistustes terendanud juba pikalt, pidin kohale jõudes nentima, et karmid unistused mul. Papua on küll kaunilt päikseline, aga see pole lihtsalt päike - see on kogu Papua beat, jõhker. Jõhker küte, kõrge niiskus, kõrvetav päike, tuul.

Juba viimased kolm nädalat olen olnud pidevalt tervislikes raskustes. See sai alguse Sulawesil Eka noorema õue alumises kambris, kus magasin umbes nädala. Selle voodi kopitanud vaipade lõhna suhtes tekkis mul ilmselt allergiline reaktsioon. Seisund ei saanud kuigivõrd paraneda ka edasi Makassaris, kus elasime cool’i waria Jaka salongis. Põrand oli seal ühtlaselt kaetud juuksekarvadega, magamistoa vaipa kattis ühtlane tugev karvakiht. Papua laevale jõudes olin täielikus nõrkuses, millest sai aga hea ettekääne, et kaubelda endale üks vähestest kolmekordselt ülerahvastatud laeva hõredamatest pindadest ehk laeva haigla. Seilasime Minnaga Indoneesia ühelt saarelt järgmisele, veetes kaks ööd laeva kontekstis peaaegu et võimatult steriilses palatis. Meil oli oma dušš ja õhukonditsioneer.

Õnnetuseks neelasin kaks malaariatabletti, mis niitsid mind maha järgmiseks kolmeks päevaks. Jõudnud Segerisse vajusin voodisse ning jäin ootama päevi, mil tunneksin end veidi elusamalt. Need saabusid paari päeva pärast, kui malaariatablettide nõrgestav mõju oli kadunud. Keelduses kaotada järgmised kolm päeva oma elust uue tabletinõrkuse valudesse, vahetasin Indoneesia kohalikud tabletid kallite Eestist kaasa ostetud Malarone tablettide vastu. Jõudsin neid kolm päeva süüa, kui sain aru, et need tabletid jätavad küll keha suuremate vaevusteta, aga selle eest mängivad kätte tõelise psühholoogilise trilleri. Tundsin oma ajus ära sarnased protsessid, mida olin kogenud eelmisel aastal Kalimantanil, kui kohusetundlikult sõin samu tablette ja mõtlesin, miks see reis on kuidagi imelik, millest mul sellised eksistentsiaalsed kõhklused. Lisaks veritses ja ajas mädast vedelikku välja Jaka juures jalale juhuslikult tekkinud kriimustus. Kiirustades kohtuma maailma suurima bissud'de uurija Halilintar Latief’iga lõin värskelt juuksevärviga üle tõmmatud lesbi mootorrattale ronides jala vastu Jaka roostetanud aiaväravat. Koosolekule kogunenud noored arvasid, et kriimustus tuleb kindlasti kohe kinni plaasterdada (justkui mis silma alt peidus, seda pole olemas). Ütlesin, et tahaks midagi, millega haav enne ära puhastada, aga nemad vastasid ikka, et ei-ei, see plaaster on antiseptiline ja lükkasid mulle nina alla pakendi, et ma ise oma silmadega ka kogu tõe välja loeks – plaaster on antiseptiline. Olin liiga hajevil, et tühisele kriimustusele rohkem tähelepanu pöörata.

Aga haav, mis Euroopas paraneks paari päevaga, otsustas pärast kahenädalast status-quo’d veel paistetama hakata, halvates pool jalga. Alguses puhastasin haava Eesti viinaga, hiljem andis hiinlasest apteeker mulle pruunikat Hiina imerohtu. Duši all hoidsin paremat jalga üleval. Korraks tunduski, et asjad hakkavad liikuma paremuse suunas, aga see oli näiline. Öösel äratas mind korduvalt valutav jalg. Täielikus palavikulises olekus kiirustasime tol hommikul sadamasse, et sõita paariks puhkepäevaks Raja Ampatisse. Olin üle kogu keha higine ja samas oli lauspäikese all külm. Jõudnud Raja pealinna Waisaisse, vajusin magama. Järgmisel päeval otsustasin teha umbes viis aastat kestnud põhimõttelisele antibiootikumide eitamisele erandi ja õngitsesin oma seljakoti põhjas olevast tillukesest ravimikotikesest välja päevi näinud tabletilehe, mis on minuga reisinud aastaid, ilma et ma päriselt teaks, milleks seda võib vaja minna.

Rajas veedetud paar päeva andis kindlasti tervenemisele hoogu, aga see kõik näis põrmustuvat meid tagasiteel tabanud ebaõnnes. Teel Sorongi sattusime hiiglaslike lainete küüsi rämedalt loksutavas suures kiirpaadis. Lisaks põlenud kehale, magamata olekule olin endiselt füüsiliselt nõrk ja see karussell oli õudsem, kui kõige viletsam lõbustuspark. Enamik reisijatest oksendas - kes ämbrisse, kes kilekotti, kes suure kaarega otse põrandale. Jõulised lained peksid vastu aknaid, lapsed töinasid nutta. Õhku, kõige vähem oli selles piinakambris õhku. Pärast seda, kui korraga lendas laeva sissehiiglaslik veepahmakas, suleti ka ainus õhuauk selles klaustrofoobses ruumis. Haises bensiini järgi, mu keha kattus külma higiga. Soovisin, et mind lennutataks siit üle parda lainetesse, olin leppinud iseenda surmaga. Silme ees sähvisid värvilised pildid kurvikatest korallidest, mis olid söövitanud mu alateadvusesse sellise jälje, et ilmutasid end ayahuasca-visioonidena. Nüüd kuulutasid nad lõpu algust, olin teel teispoolsusesse, surm juba paistis. Tundus, et need kaks tundi olid mu elu kõige kohutavamad tunnid. Kõrvutada saaksin ma seda vaid kunagi Keeniast Tansaaniasse sõitva bussiga, mille ristisime Beritiga Monstrumiks. Monstrum raputas nii kõvasti, et ma arvasin, et mul kukuvad rinnad küljest. Lisaks oli mul veel peos paaripäevane tibu, kes oli suurest lärmist ja raputusest hulluks läinud, sittus iga kümne minuti tagant mulle pihku. Hoidsin teda oma kaenla all soojas. Kogu mu keha oli päikesepõlenud ja kaetud sügelevate mango-allergia punnidega. Kui tahtsin minu kõrval kannatavale Beritile midagi öelda, pidin karjuma. Kuigi bussist võiks olla kergem soovi korral väljuda kui laevast, siis antud juhul olime ümbritsetud savannidest, mis tähendas lõvisid, pantreid ja tont teab, milliseid elukaid veel. Siis aga nägin taevas tagurpidi suurt vankrit ja sain aru, et see piin peab olema midagi väärt. Päiksetõusul terendas silmapiiril Kilimanjaro lumine tipp, nagu ilmutus.

Sorongi jõudes terendasid minu hägustunud silmade ees ainult kümnete ojeki-juhtide valgete hammaste rida, mis punase pinan’i sõõriga ääristatult näisid liigutavat vaid aegluubis. Kindlasti pakkusid nad mulle küüti, aga mina ei suutnud millestki mõelda ega midagi teha. Vajasin stabiilset pinda ja võib-olla ka und. Kukkusin varjualusele lavalitsele külili ja jäin sinna järgmiseks kaheks tunniks, kuni uudishimulikud papualased mind kordamööda erinevate vahenditega turgutades jalule aitasid. Hidup lagi, elame edasi. Kui silmad avasin, nägin enda ümber mitmeid Papua naisi, kes emaliku hoolitsusega määrisid mulle midagi otsmikule ja masseerisid mu jalgu.

Olles reisil või välitöödel on iga päev omaette peatükk oma dramaturgias. Need kaks lugu on ilmselt minu dramaturgilisteks haripunktideks, kuigi tagantjärgi nendele vaadates tunduvad nad siiski millekski head, kuigi... ei ei ei, don't try it at home, don't. Tugevat immuunsust, head tervist, pikka rändu!

Valgele liivale sündinud - Saleo Homestay Raja ampatis

noreply@blogger.com (Terje) — Sun, 02 Sep 2012 23:56:00 +0000

Raja Ampat - maailma üks viimaseid paradiise linnupeakujulise Papua saare noka otsas, ja endiselt veel avastamata küllaltki turistidevoo poolt. Arhipelaagot on aastaid hoitud eksklusiivsuseloori all, nii et suurem osa saarte külalistest saabub sinna lennujaamast otse lukslaevadesse istudes ning siis purjetatakse nädal või kaks mööda lokkavasse rohelisse uppuvat saarekribu. Kõige müstilisem mõõde avaneb muidugi veealuses maailmas ja nii veedab suurem osa Raja Ampatil saabuvatest turistidest aega päevi ja nädalaid kestvatel sukeldumistuuridel. Ent siiski kui veidi uurimistööd teha, võib leida ka rahakotisõbraliku tee Raja Ampati maagiasse.

Igal pärastlõunal väljuvad Sorongist laevad, mis transpordivad sadade kohalike hulgas ka mõned turistid umbes 15 eurose tasu eest. Lisaks on Raja Ampatis ka üks (ja kirjutamise hetle kõigest ainult üks!) kodumajutus, mis pakub öömaja 10 euro eest. Võrreldes kiirpaadi 50 eurose otsa või luksuslaeva vähemalt 100 eurose päevatariifi ning vähemalt 35 eurot küsivate suvaliste hotellitubadega kõlavad eelnimetatud variandid täitsa arvestatavatena ka low-budget ränduritele.

Imearmsa lihtsa pelgupaigana varjab end palmipuude salu vilusse Saleo Homestay, 10minutise paadisõidu kaugusel Raja Ampati keskusest Waiwost, või alternatiivina umbes pooletunnise mööda mudaseid mägiteid kulgeva mootorrattateekonna kaugusel. Saleos võttis mind vastu muhe vanaisa, tema asjalik poeg koos armsa abikaasa ning nende väike tütar Aini, kes minu külastuse ajal oli 2-aastane. See iseloomukas tüdruk sündis valgele liivarannale ning on kasvanud üles kookospalmide salus, lipates võidu õuel tatsavate hanede ja kanadega. Ja kõige rõõmsam on ta vees. Kristallselge merevesi on tema nektariks. Tihti sõidab ta isaga kaasa merele, et sealt päikseloojangu eel mõned kalad õhtusöögilauale püüda. Kõik Saleos serveeritud toit tuleb otse vetevoost, värske gurmee, kõige lihtsamates tingimustes küpsetatud, lihtsalt serveeritud.

Isegi kui mul oleks võimalus lubada endale paari päeva mõnes siinses resort'is, siis ikkagi tundub nauditavam elu oma lihtsuses, oma metsikuses siin Saleos, kohaliku perekonna vahetus läheduses, teadmisega, et sinu õhtune roog jõudis sinuni pisikeses puust paadikeses mõnesaja meetri kauguselt korallrahu langemise piirilt, et kiirgavate tähtede valguses dušši võtmiseks tuleb kaevust pumbata vett, et väike Aini laulab vannis sulistades siirast laulujuppi ning et sina oled Kurrunurruvutimaal.

Viimane paradiis maamunal - Raja Ampat, too much

noreply@blogger.com (Terje) — Sun, 26 Aug 2012 21:46:00 +0000

Esimest korda kuulsin ma Raja Ampati saartest sealt samast Ayu salongist. Ayu koguni muigas, kui kiitsin talle Papua kauneid randu, ehk seda natukest, mida siin Sorongi kandis näinud olin.

"Mis! See pole siin midagi - Raja Ampatile tuleb sõita, nädalavahetuseks puhkama, ayo!"

Nimelt selle sama linna lähistel, kus ma oma välitöid waria'dega läbi viin, tõuseb merest viimane paradiis maakeral. Raja Ampat - kuninglik nelik lummavaid troopilisi saari, kuhu reklaamlause peale "the last paradise on earth" sõidab kokku turiste, linnuvaatlejaid ja sukeldujaid üle kogu rikkaima maailma.

Muidugi muutis see olukorra minu ja Minna jaoks keerulisemaks, sest pole me ei turistid ega linnuvaatlejad, kelle rahakotile on kogu Raja Ampati logistika kohandatud. Küll aga ei ütleks me ära mõnest sessioonist allveemaailma maagiasse.

Ühel õhtul Sorongis külastasime pulmatseremooniat, mille oli minu võõrustaja waria korraldanud. Ja nagu universumisse heidetud soovunelmana selgub, et minu kõrval istuv tüdruk on pärit Raja Ampatilt. Paar päeva hiljem tuiskasimegi tema perekonna kiirpaadiga 1500 tundmatu korallsaare suunas ja maandusime hämmastavate helide keskel. Need olid lopsaka looduse helid, milles põimusid ohjeldamatu värvidemäng ja kummaliste lindude freejazz.

Kuna Indoneesia valitsus oli kümneid aastaid papualaste õiguseid rämedalt rikkunud, samas on Papua kahtlemata kõige ressurssideküllasem piirkond riigis, siis viimastel aastatel on papua rahvast vastupidi mõnusalt hellitatud, et igasuguseid üleskutseid iseseisvusvõitlusele pehme silitusega maha rahustada. Näiteks teenivad nüüd linnavõimudega seotud papualased vägagi esinduslikku palka. Üks muuhulgas avanenud privileeg tõi palju noori papua perekondi ka Raja Ampati pealinna (ja see on tegelikult ikkagi väike küla), kuhu neile anti elumaja ning kabinetipositsioon linna administratsioonis. Kõik need kiired investeeringud siinsesse infrastruktuuri tunduvad üksjagu kummalised, aga hoidun siinkohal detailidest. Seal valitsuse poolt kingitud majakeses hüpnotiseerivas linnulaulugurmeesme siis endale paariks ööks katuse leidsime.

Hommikul sõitsime maamuna viimast paradiisi avastama. Leidsime eest kilomeetrite jagu sooja sillerdavat merevett, sadu rohetava tordina veest kerkivaid saari, mööda põhja silkavaid haikalu ja raisid, koopasse istutatud kivist hiigelfallose, elu ilusaima supluskogemuse (pisarateni), õnge otsa kinni jäänud meetrise kala, mida õhtul grillida, ja kõik need tuhanded värvilised kalad seal happeliste korallide vahel teisel pool snorgelmaski. Seda kõike tundus korraga liiga palju, olles tulnud tolmusest linnaelust, laostanud vaimu ööhämaruse maski alla peidetud sotsiaalse depressiooniga, salvestanud diktofonilindile liiga palju pisaraid. Seda kõike tundus korraga liiga palju, siin oli liiga palju ilu, liiga palju siirast elujõudu, liiga palju pärisjumalat, looduse rüppe, too much Alice, too much wonderland.

SEX&MONEY!

noreply@blogger.com (Terje) — Sat, 25 Aug 2012 23:32:00 +0000

Ayu on üks iseloomukas waria Sorongis, kes on linnapeal eriti austatud oma juuksuriande poolest. Kui järgmine kord tema salongist läbi astusin, pakkus ta lahkesti kooki ja palus naabritüdrukul mulle veel jahedat jääteed tuua.

Ayu lõikab Satrial juukseid populaarses Ayu salongis Sorongis

Nagu võiski oodata, sisenes mõne minuti pärast klient. Noormees võttis peast kanepilehe illustratsiooniga nokamütsi ja sättis ennast peegli ette istuma. Ganja-temaatika loob Papual huvitavaid seoseid, viidates justkui Jamaica, rasta- ja reggae-kultuurile, märgistades siin aga pigem tumedama nahavärvi peadtõstvat uhkust. Pole mina siiani kohanud ühtegi tõsiseltvõetavat rasta-man’i. Heal juhul vaid paari inimest, kes saavad öelda, et jah, paar korda olen kanepit proovinud küll, paneb pea pööritama. See poiss pole isegi mitte papua-verd, vaid tema tuleb Makassarist, nagu paljud teisedki Sorongi linnas. Ta ulatab Ayule 20 000 rp lõikuse eest ning sõidab oma kollase angkot-bussiga edasi.

Satria on töötanud Papual juba seitse aastat, peamiselt autojuhina. Ta sõidab kollast angot-bussi, mille eest peab ta iga päev 150 000 (15 EUR) renti maksma, lisaks bensiinikulu 100 000 (10EUR). Kui hommikust õhtuni sellega linnapeal tiirutada, võib teenida kuskil 500-600 000 rp (50-60 EUR) – iga reisija teeb 3000 rp, kaks inimest 5000 rp. Järelikult istub tema autos päeva jooksul kuskil 200 reisijat. Selleks, et tulla omadega nulli, peab ta teenindama vähemalt 70 klienti. Kui paar päeva vahele jätta, tuleb selle võrra jälle rohkem rügada.

„Aga ikkagi on siin parem, kui Makassaris. Siin on vähemalt võimalik töötada. Makassar on igavene jama (Makassar susah),” rääkis ta. Kui Satria seitse aastat tagasi Sorongi sadamas laevalt maha astus, oli tal taskus 30 000 rp. Ta alustas nullist. (Ja mingis mõttes on ta endiselt nullis. Sest ega ta siin ka kuigipalju raha kõrvale panna ei saa.)

Add caption

Kui ta üks õhtu hiljem ühines minuga väljasõidule Sorongi punaste laternate piirkonda, peatus ta teepervel seisvate naiste juures neid oma bussile kutsudes. Ta kommenteeris: „Proovin õnne, suitsurahaks.” Nendel naistel olid aga teised plaanid.

Juba 1970. aastatest kehtestas Indoneesia valitsus siin teatud piirkondades (lokalisasi) seadusliku prostitutsiooni, misjärel saabus Papuasse sadu ja sadu prostituute Jaavalt ja mujaltki, nende hulgas ka esimesed waria’d. Ühe iseloomuka linnalegendi kohaselt saadeti hiljem siia HIV-positiivseid prostituute Jaavalt – see olla siis valitsuse vandenõuteooria, kuidas nakatada Papua kohalikke, kes on nn Lääne (Papua kui kõige idapoolseim punkti perspektiivist on kogu ülejäänud Indoneesia Lääs) prostituutide põhiline klientuur - tulnud ju vaesed papualased maalt linna raha teenima, kaevandustesse ja mujale. Mitte et ma usuks, et sellel jutul on kuigipalju tõepõhja, aga kindlasti ütleb legend päris palju nii Indoneesia-Papua suhete kohta, kui kommenteerib siinset seksuaalkäitumist.

Sorongi punaste laternate piirkond oli suur ja korrapärane, viidates hoonete ehitamise selgele eesmärgipärasusele. Naised istusid bordellide uste ees paviljonides, mille vahel jalutasid mehed. Silma järgi töötas siin umbes 300 naist.

Seal punaste laternate valguses ohkas kanepilehega nokamütsiga Satria, et kui oleks raha, siis läheks tuppa sisse küll.

Elu omal rajal, plastmass-armastus ja radikaalselt ritta seatud taldrikud

noreply@blogger.com (Terje) — Fri, 24 Aug 2012 12:20:00 +0000

Papua võlus mind juba esimesest sammust peale oma Aafrika vibratsioonidega. Mööda tolmuseid ja lagunenud tänavaid vuravad kollased angot-bussid, mida kohalik keel kutsub taksodeks ja kust kostub alati tummist bassibiiti ja meelitab autojuhi lõbus naer. Esimene selline, millesse me Minnaga sadamast maha tulles sisenesime – tundega, nagu oleksime sisenenud võõrasse riiki, sest see siin pole mitte enam seesama Indoneesia, mida ma siiani olen tundnud, siin on teised mängureeglid, siin on teine õhk, see siin on Papua. See uus saar võttis meid vastu roosade toonidega üle puistatud sisekujundusega: roosad LOVE padjakesed jooksid üle esiakna, roosasse T-särki riietatud juht tõmbas roosat käigukanginuppu. Bussi esipaneelile suurelt maalitud tähtedest võis lugeda otse: CINTA ehk ARMASTUS. Mees keeras bassi põhja ja tuterdasime mööda teravast päiksest ühtlaselt heledaks tõmbunuid tänavaid, kuhu vaid oskasime paluda end viia.

Siiani mõtlen, mis tegelane see oli, kes valis oma avalikult kasutatava minibussi jõuliselt domineerivaks stiiliks mannavahuroosa plastmass-armastuse. Või oligi see vajalik sissejuhatus minu uuele elule Sorongis, milles vähemalt waria’de eludes pole kuigipalju tõelist armastust. Ning kui seda pole, siis tuleb seda kuidagi simulakrumite, kitši, sekundaarkogemuse romantika ja uinunud fantaasiate abil kompenseerida.

Jälle antakse waria’dele tellimus korraldada üks pulm, nagu möödunud nädalalgi. Nad ehivad pulmaruumi, riietavad ja meigivad pruudi, vajadusel organiseerivad ka pulmaauto ja pulmafotograafi ning jälle on üks noorpaar kuulutanud avalikult oma pühendumist teineteisele, tulevaste põlvkondade nimel. Järelkasvu on vaja - see näib olevat siinne common knowledge. Ja sel põhjusel on südamevaluga lõppenud mitmed waria’de suhted nende noormeestega. Mõneti üllatuslikult usuvad paljud waria’d sel samal põhjusel ka ise, et mehe lõplikuks saatuseks on jagada elu naisega. Waria jääb alati kuhugi eemale, vaheldust pakkuvaks mängukanniks või iluasjaks. Nagu ütles üks noor tsikk Segeris, et waria - see ongi elu omal rajal.

Elu kampung Salakis oli muidugi oma lihtsuses võluv - tagasijärele tundub koguni uskumatu mõelda, millises imelihtsas uberikus me elasime, viiekesi ja rõõmsalt, kattes laua koridori põrandale, loputades toidunõusid vetsupoti kõrval. Aga peagi otsustasin kolida ühe omapärase waria juurde kesklinnas. Ta on hea näide edukast wariast, kes juhib kahte ilusalongi ning jagab suurt maja koos oma õe ja tema pojaga. Nende kodu on piinlikult korras - iga väiksemgi detail on asetatud äärmise hoolikusega sünkrooni ja kompositsiooni kõige ümbritsevaga. Ka must pesu vedeleb musta pesu korvis kokkupakitult ja sirges virnas. Iga kinga eraldab riiuli servast täpselt 2cm, iga puhtaks pestub taldrik toetub järgmisele range nurga all. Mul läheb õige varsti juhe kokku, kui nende elamist terava pilguga uudistada.

Aga kui me esimest korda Rudiga kohtusime, pidin korduvalt endalt üle küsima - olen ma ikka õige inimese juures? Ega ometi pole tegemist eksitusega? Nimelt on Rudil lühike poisipea, ta kannab mugavat T-särki ja lühikesi pükse. Samuti ei kasuta ta kosmeetikat, ei värvi küüsi ega kanna kõrgeid kontsi - selliste märkide otsismine tundub mulle endalegi piisavalt tobe, sest nad kõik on ühtmoodi kokkuleppelised, konstrueeritud. Aga kuskilt otsast peab ju midagi detekteerima!

Tasapisi hakkasin aga mõistma ja mul tekkis Rudi suhtes kummaline aukartus. Nimelt on ta väga kindlate põhimõtetega inimene. Ning ta on uhke oma staatuse ja sotsiaalse positsiooni üle. Ta on ka uhke iseenda üle, kes teab ja tunneb, et ta on waria, aga kes ei vaevu ning põhimõtteliselt ei kavatse kunagi hakatagi vaevuma end meikima või naiste riietesse riietama - sest, nagu ta ütleb, on välimus (või meie sooline esitus) pelgalt teistele tarbimiseks.

Let's Do the Leaves, Jogja!

noreply@blogger.com (Berit) — Tue, 21 Aug 2012 12:03:00 +0000

Suure koristuspäeva ajaks olin jõudnud juba ükskõiksuse staadiumisse, sest mitte midagi ei paistnud niikuinii töötavat. Vahepeal oli vahetanud keskkonna-ametkond ning lubatud 40 veoauto asemele vähendati nädalase etteteatamisega kaarikute arvu kolmeni. Firmad, kes suure suuga toetust lubasid, olid vaikusesse sulgunud. Vaid vabatahtlikute seast, kes seni olid oma suva ja kummiaja (teada tuntud rubber time) järgi tööd teinud, jäi lõpuks sõelale kümmekond asjalikku inimest. Kuid ka nendest kaks läksid viimasel hetkel ammu planeeritud reisile, veel kaks sattusid haiglasse ning viimased tegelsid koolimajandusega. Planeeritud linnakoristus tõmbus iga päevaga aina koomale ning taandus lõpuks jõeäärse koristamisega.

Minu üllatuseks oli koristuspäeval aga jõgi rahvast täis. Sajad inimesed seisid jälgupidi vees, prügikott ühes käes ja kummikinnas teises. Keskkonnaametnik peesitas dressides kail ja vaatas ringi, kättki liigutamata. Ning prügivedajad muudkui laadisid suuri kotte veoautosse. Ainult kui lähemale minna, sai pilt oluliselt selgemaks. Kotisuust vilksas rohelist muru ning plastikkotid voolasid endiselt veega mere suunas.

Plastik merre, hein prügimäele

Vanamehed istusid kaldaäärsel teel ja kiskusid rohtu kasvanud teepinnast paljaks. Hein visati jõkke, mis selle siis allavoolu edasi kandis. Seal ootasid ees aga sajad vabatahtlikud, kes oma kummikinnastega heina kokku karjasid, kilekotti pistsid ning kilekoti prügiautosse saatsid. Kui aga mõni pakendijupp nende jalge ette voolas, avati jalad täpselt nii palju, et see edasi mere poole saaks liuelda.

“Aga öelge neile palun, et see ei ole prügi, prügi on pakendipahn,” püüdsime kohalikul liidril varrukast haarata.

“Me juba ütlesime, aga see ei muutnud midagi,” vaatas too mulle otsa tavapärase naeratusega, nagu siin ikka kombeks.

Läksin siis ise ühe kohaliku juurde, kes väitis, et kõik on puhas, istudes ise seljaga hiiglasliku prügihunniku poole. Tegin ettepaneku ka sealt veidi kraapida, ise ette näidates, sest suur hulk inimesi vaatas tegevusetult ringi. Seepeale nood vaid naeratasid, ütlesid, et see pakendipaber ei ole nende territooriumil vaid jõkke voolavas kanalis, see neid ei puuduta ning pealegi uhutakse see kaugele merre nii et lõppeks on kõik hästi. Nii ei jäänudki meil muud üle kui pead vangutades kohast kohta käia ning leppida asjaoluga, et isegi hoolimata headest soovitustest olid meie sõnad naeratavale seinale mõeldud.

Kultuuridevahelised erinevused uues kuues

Teeme Ära projekt avas mulle kuude jooksul täiesti uue reaalsuse. Korraga kõik, mis ma seni reisimisest, kultuuridevahelistest erinevustest ja muust uskunud ning rääkinud olen, tundus korraga naiivne pinnapealne nägemus kaugetest kohtadest. Kui ma varem uskusin, et sügaval südames on kõik maailma inimesed teineteisele väga sarnaste vajaduste, soovide ja lootustega, keda eristavad teineteisest pelgalt kultuuriliselt õpitud käitumismallid, siis projekti vältel hakkas aina enam ja enam tunduma, et kultuuriomapära on kusagil nii hoomamatult kaugel sügavikus juurtena maa seest energiat kogumas, et isegi kõige väiksemaks muutuseks oleks vaja terve juurestik üles kiskuda.

Selleks, et öelda, et coca pudeli koht ei ole meres, tuleks tervenisti ümber mõtestada materiaalsed väärtused ja prügiantropoloogia. Selleks, et vähendada bürokraatiat, peaks ümber hindama ka perekondlikud allumissuhted. Selleks, et pääseda korruptsioonist, alustama toiminguid hoopis kingituste tegemise kultrusest.

Kuid ka vastupidi. Selleks, et harjutada meid fleksibiilse tegevuskavaga, peaks murdma traditsioonilise usu kohustustesse, selgusesse, lubaduste täitmisesse ja struktureeritud maailmapilti.

Järjejutt: Korruptsioon kui salakeel

noreply@blogger.com (Berit) — Wed, 15 Aug 2012 09:36:00 +0000

Indoneesias käib igal sammul kaasa väike pistis. Kui pole probleemi, leiutatakse see ning lubatakse

loodud mure väikse rahasumma eest lahendada. On lugusid neid, kus röövi ohvriks langenu läheb politseisse avaldust kirjutama ning protsessiga venitatakse nii täpselt nii pikaks kui vaja, et ohver alla annaks ja seejärel väikse raharulli loovutaks. Imelisel kombel saab seejärel paberimajandus hetkega tehtud.

Teine kord sõidutatakse sind mööda linna erinevate ametiasutuste vahel, hoitakse piiripunktis su autot nädalaid kinni, käiakse koduukse taga muudkui mingeid pabereid nõudmas. Eurooplane enamasti ei jäta jonni ning mängib ametnikega senikaua kaasa kuni nood ära tüdinevad. Indoneeslane aga nuumab korruptsioonisüsteemi rahatähtedega nähes selles ainsat võimalikku lahendust. Sest tegelikult on korruptsiooni süsteemi nii osavalt ja juurteni sisse põimitud, et esmapilgul ei oska aimatagi kui kaugele see ulatub.

Rahata ei saa midagi

Ehkki just Läänemaailma esmajärjekorras kapitalismis süüdistatakse, siis rahal ja ostujõul paistab Indoneesias palju suurem mõjuvõim olevat. Raha nimel tehakse kõike ja ilma rahata mitte midagi. Raha on laiemas laastus asendatav ka veel laiahaardelisema mõistega “kingitus” (ind. k. hadiah) ja kingitusi tuleb alati teha, et teisele meele järele olla.

Jogja linn on pungil täis posteritest, mis lubavad üritusele kohale tulijale kingitusi. “Tule kontserdile ja võida raha”, “Osale meie jalgrattamatkal mööda linna ja võida roller”, “osale seminaril ja võida tasuta kursus keeltekoolis”, ühesõnaga tarbi üht ja võida teist. Ning kui väga me ka selle idee vastu ei olnud, et ka isegi haridusliku tegevuse tulemusena peab saama tarkusele lisaks veel mõne kingituse, siis ei pääsenud ka Teeme Ära programm sellest, sest kui kingitust ei ole, pole ka osavõtjaid.

Nii saime mitmeid kirju, kes pärisid, mida koristusaktsioonil osaleja kingiks saab. Kas keskkonnateemalise arutluse jooksul ka midagi välja loositakse või milline materialiseerunud tänusõna koolidirektorile saadetakse. Ning viimaks koristuspäeva lõplikule koosolekule linnavalitsuse hoones naastes sai iga külastaja, kaasa arvatud meie, ümbrikuga 12 000 ruupiat (vähem kui euro) tänutäheks, et me ikka kohale ilmusime.

Toit ja paber kui vaesemehe kingitus

Kui korraldaja on vähem raha ja sponsoreid nii palju ei leia, siis võib vaenemees oma ürituse külalised mõnel muul moel kohale osta. Kaks kõige mõjuvõimsamat alternatiivi on toit ja paber.

Toidust Indoneesias ilmselgelt puudust ei ole, sest oma seal veedetud aja jooksul ei käinud ma ühelgi üle 10 inimese kogunemisel, kellele toidukarp poleks pihku pistetud. Isegi kui tegemist on banketisaaliga, siis peab iga inimene saama oma toidu pappkarbis ning enamasti iga kahe tunni tagant uue karbikese. Seal on riis, snäkk, soust ja muu kõik eraldi kilekotti pistetud ning plastmasslusikaga söömiseks mõeldud. Et projekti moraalist siiski kinni hoida ning tehes ettepaneku raiskavad karbid rootsi laua vastu vahetada, vaatavad vabatahtlikud meile otsa justkui teeksime neile maailma alandaivama ettepaneku, sest karp on ometi rikkuse märk ning mida suurem karp, seda uhkem tunne.

Sama lugu on paberitega. Samal ajal kui Kalimantani, Sumatra ja Paapua metsasid hingetuks langetatakse, kehtib Jaava saarel reegel, et mida rohkem paberit, seda uhkem. Seega võib puuduva kingituse asendada näiteks sellise uhke asja nagu sertifikaadiga. Sertifikaadi ärateenimiseks suurt midagi tegema ei pea. Peab kohal olema, nime kirja panema, toidukarbist head paremat matsutama ning siis koosoleku lõpuks sertifikaadi saama.

Pistis muidugi probleemi ei lahenda vaid teeb seda aina suuremaks. Asju jagatakse lihtsalt kohalolemise eest ning kohale tullakse tihti vaid asjade pärast. Kui tasuta asju jagada, ei saa kunagi täpselt kindel olla, kas osalistel ka reaalset huvi on. Ja kui ei jaga, siis vaeval et huvitunudki kohale tulevad.

Järjejutt: When nothing works out

noreply@blogger.com (avantyristid) — Thu, 02 Aug 2012 08:14:00 +0000

Ühel hetkel oli meil umbes sada vabatahtlikku, kuid ometi midagi ei juhtunud. Kõik oli “veel mitte” tehtud või “liiga keeruline”, et teha.

Meie pressitüdruk, kellel seni vaid üks ülesanne – kirjutada pressiteade ja see meediale edastada – ei saanud seda tehtud ka siis kui me talle indoneesiakeelset teksti dikteerisime ning seejärel käekõrval ajalehekontori ukse taha vedasime. Ometi oli tegemist meediakooli lektoriga, kelle jaoks ka kõik muud variandid väga keerulised tundusid.

Meie IT-mees väitis, et veebi täitmine on suur ja mahukas töö, mida ei olnud võimalik paari kuu jooksul teha isegi mitte siis kui me kõik teksti olime valmis kirjutanud ja selle vaid sisestamiseks talle maili peale edastanud. Ehkki jättes alati tegemata oma töö, soovitas ta meil soojalt teisi vabatahtlikke laiskuse eest karistama hakata.

Meie haridustoimkonnas oli üks teisi surnuks rääkiv tädi, kes iga kord sama lugu jutustas ja siis oma suure energia viieinimese-sündmuste peale panustas. Haridustoimkond saatis meile ka kahekuulise viivitusega eelarve, kus seisis kolm lehekülge ideid ilma ühegi numbrita ning lõpus kommentaar “Loodame, et Jumal aitab meil Jogja puhtaks koristada”.

Meie nõuandja ning partner oli alati kusagil teises dimensioonis ja andis meile juhiseid, mis reaalselt oli juba kaks kuud varem tehtud. Silmad pidevalt Marie rindadel, unustas ta tõenäoliselt mõttelõnga kuhugi maha.

Meie reklaami võttegrupi juht kutsus filmimiseks kohale sada inimest ja jäi siis kaheksa tundi hiljaks.

Meie rahakogujad lahkusid kõik ühel päeval, sest kui üks haigeks jäi, jäid ka kõik teised sõbrannad peata.

Meie ürituse korraldaja haigutas ürituse hommikul telefonitoru otsas, juskui ei oleks tal selle korraldamisega mingit seost.

Meie inimressursside toimkond, kes pidi sellesse seltskonda mõne töötegija ka tooma, leidis aga, et see on liiga keeruline.

Et veel päästa, mis päästa annab, võtsime juhtimise üle kõiges, välja arvatud haridustoimkonnas. Mõtlesime välja logistikaeelarve, mis valitsuse soovitusel pidi 3 euro piirile jääma; ning ka haridustoimkonna eelarve, mille tegemine “Jumala kätesse” jäeti. Mätsisime selle kokku üheks projektitaotluseks, mille tegelikult keegi PRist teha lubas ning korrigeerisime disaini, mille kujundaja oli pooleli jätnud.

Olime juba nii sügaval keerises, reaalsustaju nii kaugele kadunud, võimalikkuste piirid nii ületatud, absurdihetked nii tulitavad, et kui kord iiveldavalt pöörlev maailm korraks seisma jäi ma mõnel teadvuse-hetkel korraks pealtnägijaks sain, siis avaldusid mulle sellised pildid, mida ühelt rändurkirjanikust ei oleks eales oodanud.

Mina, istumas koos Mariega, valged viiksärgid seljas, rahvusvahelise viietärnihotelli koosolekul ja analüüsimas indoneesia keeles maailma keskkonnaprobleemide üle.

Mina, istumas koos Mariega, keskkonnaameti konverentsil ja nägemas pealt, kuidas keskkonnaminister asjast rääkimise asemel muudkui mikrofoni naiste kleite kommenteerib.

Mina, istumas koos Mariega, rääkimas ülepakendamisest väga nõustuvale kuulajale, kes seepeale meile toidukarbi toob, kus isegi banaan on eraldi kilekotikesse pandud.

Mina, istumas koos Mariega belglaste restoranis, kes kuuldes meie lugudest kui vähe huvi indoneeslastel meie ürituse toetamise vastu on, teevad näo, nagu poleks midagi lihtsamat siin ilmas ning laovad meile otse rahakotist käele kaks miljonit. Siis sikutavad kõrvallauas istuva kliendi varrukast, ütlevad midagi kiiresti ning ka too laob meile raha lauale.

Mina, istumas Mariega mootorrattal ja nägemas kuidas üks mees plastikpudeli keset autoteed viskab, meie kurjade pilkude ja sõnade peale vaid naeratades. Ja seejärel ütlemas suur paksu kõhuga ärimees, et Jogjas pole prügiprobleemi ollagi.

Ühtlasi täitsime website'i, õppisime selgeks Photoshopiga töötamise, intervjueerisime uusi potentsiaalseid vabatahtlikke, otsisime vajadusel üritusele lusikaid ja järgmisel hetkel maandusime nõupidamiselt turismiametiga. Enam ei olnud patt teha vabatahtlikega kohtumisi kell 10 õhtul või vastata kõnedele pärast esimest palvust nelja ajal hommikul. Hommikul kella seitsmest õhtul üheteistkümneni vaid pühapäevaste pausidega oli mitu head nädalat nii täistopitud, et pärast poolt klaasi õlut vajusime juba püstijalul magama.

Järjejutt: Karmid rahamängud

noreply@blogger.com (Berit) — Mon, 30 Jul 2012 21:00:00 +0000

Meie kohtumine toimub kusagil määrdunud nuudlibaaris, kus taustaks on nii vali sündiheli ning teetööliste riietega karaoket laulev vanamees, et vaevu kuuleme muid hääli. Kuid siia on mind kutsunud mingi naisorganisatsiooni juht, kes, täisriputatud kulda ja karda, kontekstist päris väljas paistab olevat. Ta kuulab meie projekti ülevaadet, teeb siis tähtsa näo pähe, ja ütleb, et võib meid kutsuda naiste kohtumisele, et sealt abi hankida.

Naiste kohtumine toimub hotelli katusekorrusel, kus kahekümnele inimesele on seatud banketisaal, mis on tühi ja kajav ruum. Ükshaaval hakkavad saabuma keskealised prouad, kes oleks kõik justkui mõnest Bollywoodi filmist välja hüpanud. Kakerdavad kohale oma 10-sentimeetristel kontsadel, vaevu suutes jalgu oma kitsaste kleitide all liigutada. Kõik kallistavad, musitavad ja sädistavad omavahel, uurides üksteise shopingukotte.

Lõpuks algab ametlik kohtumine. Naiste juht avab pidulikult koosoleku ja nagu ikka, kasutab kredibiliteedi tõstmiseks mikrofoni, mis küll nii palju kaja tekitab, et keegi täpseid sõnu ei mõista, kuid mis vähemalt hääle nii rammusaks muudab, et keegi ei saa kuulmata jääda. Algab tähtis Jogja eliit-naiste kohtumine, kus “hoitakse ja arendatakse Jaava kultuuri alustalasid ja väärtusi, tegeletakse traditsiooni edasikandmisega” ja palju muud, mida brošüürist lugeda võis.

“Kuule see on ju mingi Tupperweari kohtumine,” sosistab Marie mulle kõrva kui üks külalistest on hakanud erinevaid kangaid tutvustama ja neid reklaami mõttes naiste ümber mähkima. Naised uurivad ja puurivad, küsivad ikka kanga sidumise kohta seelikuks ja imetlevad mustreid, mis ühtlase eristamatu linnusädina tekitab.

Lõpuks on seelikukanga presentatsioon lõppenud ja mikrofon antakse Marie'le. Marie räägib emotsionaalselt puhta keskkonna vajalikkusest ning prügiprobleemist indoneesias ja sellest, kuidas me sponsoreid otsime ning mina vaatan, kuidas tädikesed ükshaaval oma kuldseid telefone kottidest välja kisuvad. Üks sätib tukka taskupeeglist, teine tõmbab huuled roosaga veel üle, mõni üksik püüab mängida, et teda huvitab, kuid nende nägudelt peegeldub ükskõiksus.

Kui Marie oma presentatsiooniga saab ühele poole, haarab temalt mikrofoni naiste juht, tänab meid suursuguste sõnadega ja hakkab siis teisi õhutama.

“Nii-nii, igaüks pange nüüd 500 000 ruupiat (u 50 eur) ümbrikusse. Mina kogun kokku ja..”

Meie silmad lähevad suureks, kas tõesti on võimalik, et nad teevad meile rahakorjanduse? Süda on juba puperdamas sees ja meel härdimas, kuni

“...pange siia ümbrikusse. Nonii, kes on täna see õnnelik, kes läheb koju 10 miljoniga?”

Naine loksutab karpi, kus on sedelid nimedega, tõmbab sealt ühe ja..

“Sari, palju õnne, sina said täna 10 miljonit. Vat, näe, hea jälle shoppama minna.”

Järjejutt: Lehm kui taaskasutuse mootor

noreply@blogger.com (Berit) — Sun, 29 Jul 2012 19:32:00 +0000

Heliseb telefon ja teisel pool toru räägib meiega inglise keeles meesterahvas, kes olevat Jogja linna keskkonnaametist ning lugenuna meie pressiteadet, soovib silmast silma koostöö loomise eesmärgil kohtuda. Wow, valitsusest! Helistavad meile ise! Tunnevad huvi ja tahavad aidata! Selline tähelepanu ei lasku meile iga päev ja loomulikult oleme rohkem kui meelitatud pakkumisest.

Ka reaalajas kohtumisel paistab kõik sujuvat. Nad on meie ideest vaimustuses, lubavad teha enda poolt kõik parima, et projekt õnnestuks ning lepime esmajärjekorras kokku, et just nendest saab meie logistikatoimkonna kandev vedur. Kutsume ühe liikmetest ka järgmisele kohtumisele, et seejärel konkreetsematest plaanidest rääkida.

Tähtsal päeval on meie ukse taha saadetud pearäti alla varjuv tüdruk, kes sõnagi ei ütle ning iga lause peale naeratades noogutab. Vaid siis tõuseb tema jututuhin, kui ta uhkusega Jogja linna taaskasutussüsteemi tutvustab. Voldik meile nina ette lükatud, näitab ta saavutusrikkalt, kuidas toimub Jogja prügisüsteem.

“Kõigepealt käib prügiauto ja korjab kodude juurest prahi kokku. Seejärel viime selle suurele prügimäele, kus algab taaskasutusprotsess...”

Siis lööb tädike lahti uue lehekülje ja mida me näeme. Hiiglaslik prügimägi, lehmad ja kitsed prahi vahel jalutamas. Silmad imestusest punnis kuulame edasi.

“...Siis toovad ümbruskonna inimesed oma loomad prügimäele, kes söövad sealt ära orgaanilise prügi”.

Pildilt vaatab vastu lehm, kilekott hambus.

Ja kuidas lehm vahet teeb, mis on orgaaniline ja mis mitte? Ja kui lehm kilekoti ära sööb ja me seejärel lehma sööme? Need väiksed küsimused viisid tüdruku hetkeks küsimärkide maailma, kuid ei viibinud ta seal kaua.

“Selline süsteem on meil toiminud aastaid,” kõlab vastuseks, justkui see põhjendaks kõike.

Foto Dora Facebooki seinalt

Sellegipoolest lubab tüdruk teha eelarve, milles kajastuks meie projekti logistilise poole maksumus järgneva kahe nädala jooksul.

Möödub kaks nädalat ning keskkonnaametist ei ole kippu ega kõppu ning meie usk suurde päästjasse kahaneb iga päevaga. Astume kord kontorist läbi ning näeme oma silmaga riigiametnike igapäevaelu. Ühes suures klassiruumis tühjade laudade taga istub paar inimest. Üks loeb raamatut, üks passib ümberringi, üks mängib telefoniga tetrist, kaks ülejäänut õgivad burgerit.

“Oi, vabandust, veel ei ole jõudnud eelarvega tegeleda!” puhiseb üks hammaste vahelt.

Möödub veel nädal ja veel ning meie hinged muutuvad juba närvilisteks. Saadan siis veel viimast korda sõnumi:

“Vabandage, härra, kas koristuspäeva eelarve on juba valmis?”

ja saan vastuseks “Valmis! 27 000 ruupiat”.

Niisiis suur Jogja roheline valvur pakkus meile välja vähem kui 3-eurose projekti. Lõpuks, pärast kuud aega ootamist, et keskkonnaamet arvutaks prügi volüümi ja vajaminevaid kaubikuid, töölised, bensiini, tööriistasid ja muud sellist, ei jää meil lõpuks muud üle kui paber ja pliiats kätte võtta ja oma fantaasiarikaste peadega see töö lihtsalt ise ära teha.

“187 000 0000 tundub fine?”

“Käib kah, läheb käiku.”

Järjejutt: Nocommunication ja Miscommunication

noreply@blogger.com (Berit) — Fri, 27 Jul 2012 19:29:00 +0000

Pärast pikka seletamist ja tunniajast koosolekut valitsusorganiga otsustame, et nende tähtaeg meile olulise info edastamiseks on kaks nädalat mainitud ajahetkest. Kahe nädala jooksul kohtume, naeratame, noogutame, mõistame. Kui tähtaeg on käes, meestest ei kippu ega kõppu. Kuid Indoneesias on viivitused tavapärased, mistõttu ootame veel nädalakese, enne kui aru hakkame pärima. Überviisakalt ja ennast allasuruvalt rahulikult, nagu ikka.

“Vabandage, härra, kas teil on juhuslikult olnud vahepeal vaba hetk, et tegeleda meie probleemiga, .. või veel mitte?”

“Ei, ei, veel mitte. Vabandust, jah?”

“Aga, austatud härra, vabandage väga, hetkel seisab viiekümne inimese töö teilt saadud informatsiooni taga, kas oleks kuidagi siiski võimalik probleemiga tegeleda, veel mitte?”

“Oi, väga vabandan. Vabandust, jah? Vaadake, proua, me ei saanud täpselt aru, mida me tegema pidime.”

Siis algab kõik uuesti. Sama asja seletamine, uue tähtaja paikapanemine ja lisaks veel iga paari päeva tagant üle helistamine, et kas kõik on ikka hästi. Ning mitte vaid nendega, vaid praktiliselt kõikide indoneeslastega, kellega koostööd tegime.

Kui paluda posteril punased värvid vahetada rohelise vastu, ilmub järgmisel päeval endiselt punaste värvide, kuid täiesti uue disainiga; edastades kutse tiimi omadele inimestele kohtumiseks, edastab keegi selle Facebookis kolmele tuhandele inimesele; keegi unustab öelda, et ta lahkus oma positsioonilt juba kolm nädalat tagasi ja unustas oma töö üle anda; keegi korraldab programmi raames väikese ürituse, kuid unustab öelda, et tegemist on Let's Do It, Jogja üritusega. Aga kui küsida, siis kunagi pole probleeme, kunagi pole arusaamatusi, kunagi pole küsimusi, kunagi pole eitusi, kuni ühel päeval..

.. “Vabandust, jah? Miskommunikasi.”

Istun koolidirektori kabinetis, kes on just kahtlaselt kergekäeliselt lubanud kooliruume kasutada väitluse korraldamiseks. Teades, et kui Indoneesias käivad asjad liiga lihtsalt, siis peab seal konks olema, uurin ja puurin nii mis suudan:

“Jah olete kindlad, et kõik tehnika ja ruumid on teie poolt?”

“Õige”

“Ja et me ei pea ruumide eest renti maksma?”

“Õige”

“Ja et kui me paarile õpetajale toitu pakume, siis sellest piisab?”

“Õige”

Uskumatus õnnes, et olen viimaks leidnud inimese, kellega on lihtne ja selge asju ajada, lööme käed ja saab korraldatud üritus just selle direktori koolis. Kaks päeva hiljem saan aga sõnumi:

“Miks ei olnud õpetajatele transporti? Mitmed õpetajad tulid kooli nädalavahetusel oma transpordiga! Ja ei mingit kingitust, meeneid?”

“Aga ma sain aru, et me tegime kõik kindlaks, kuidas me koostööd teeme ja transpordist ei olnud juttugi?”

“Oleks võinud mõelda sellele.”

Olles juba õppinud selgeks klassikalise lause, ei jää mul muud üle kui üht põlist indoneeslast mängida: “Vabandust, jah? Miskommunikasi!”. Sellele ei saa enam keegi vastu vaielda. Tundub, et see päev, mil me indoneeslaste salakeelest ja sublimaalsetest vihjetest aru hakkame saama, on veel väga kaugel.

Järjejutt: Kummituslik vastutaja

noreply@blogger.com (Berit) — Wed, 25 Jul 2012 18:50:00 +0000

Teate seda anekdooti:

“Mitut blondiini on vaja, et lambipirni vahetada? Vastus: 10. Üks hoiab pirni ja 9 keeravad redelit.”

Umbes nii käib töö ka Indoneesias ning selleks, et müüa ühe pisikese leti taga kolme erinevat toodangut, on vaja kuut inimest. Sest kunagi ei ole kellelgi täielikku ülevaadet kõigest, kunagi ei tohi keegi iseseisvalt otsuseid langetada ja alati on parem mõni tülikas juhtum kellelegi delegeerida.

Sellises olukorras on töötaja õppinud tegema võimalikult vähe, sest iga hetk võib tulla mõni järgmine ja tõmmata kogu tehtud tööle kriipsu peale. Ning iga kord kui midagi valesti läheb, võib südame rahus öelda, et see polnud tema süü, sest temast ei sõltu niikuinii midagi. Lõpuks ei tea keegi, kes mille eest täpselt vastutas, kuid kindlasti mitte tema ja mitte selle asja eest, mis parasjagu valusalt tulitamas on.

Sellisest “mina-ei-tea-midagi” suhtumise nõiaringist saab välja vaid siis kui bossi poole pöörduda, ent ka see ei ole nii lihtne. Boss on müütiline kujund, kes hõljub kusagil maise ja jumalikkuse vahel, kelle aeg on nii hinnaline, et temani pääseb vaid pärast kümnete tembeldatud, allkirjastatud ja sametpadjal ette kantud kirjahunnikute saatmist. Kirjad käivad mitme inimese ja institutsiooni vahel igipõliselt ringi senikaua, kuni telefonimängus on detailid äratundmatuseni muutunud. Vabandust, jah? on klassikaline fraas mida öelda, et anda mõista: case closed!

Vaene eurooplane aga, kes on üldjuhul harjunud lubadustest kinni pidama, võib sellises olukorras täielikku ahastusse sattuda. Näiteks siis, kui oled lubanud päeva jooksul toita 150 inimese kõhtusid, kuid mitte midagi ei lähe plaanipäraselt:

Tähtsa päeva hommikusöögiks ilmub banketilauale täpselt poole vähem sushit kui lubatud, kõik pakendatud omaette kilekotikesse ning plastanumasse, isegi vaatamata sellele, et me teravalt toonitasime, et serveerimisviis peaks olema loodussõbralik. Poisid annavad teise poole sushi eest vouchereid, et külalised saaksid “mõnel teisel päeval” söönuks.

Lõunasöögi eel, mil alatoidetud inimestel kõhud juba korisevad, läheme Mariega isiklikult järgmisesse restorani, et kontrollida, kas saame ikka selle, mis tellitud. Tädike on hoolikalt nõuded täitnud ning toidu banaanilehte pakkinud, ent paun on kahtlaselt kerge.

“Ei jõudnud kõike valmis, panime pool portsjonit igaühele,” vaatab ta nii süütu näoga otsa, et mul on häbi isegi vihane olla. Püüame sama süütult vaadata otsa ka sööjatele, kes on juba parajalt pahuraks tõmbunud.

Kõige lõpuks helistatakse kolmandast kohast vahetult enne õhtusööki ning vabandatakse, et nad “siiski ei saa meid aidata”. Poiss soovitab bossiga kontakteeruda, ent bossi numbrit ei ole kellelgi olemas ning vajadusel võib templiga kirja saata.

Olles surmani tüdinud kummituslikest vastutajatest, organiseerime hädakorras sööjatele nadi lahenduse ning toimime seejärel nagu indoneeslased ikka. Palume vabatahtlikel lahkelt vabandada ning kui kellelgi on mõni probleem, siis pöörduda nõiaringi poole, kus keegi vastutust ei kanna. Vabandust, jah?

Berliini müür Papual - vabadusetsoon, patutsoon, lootusetuse tsoon

noreply@blogger.com (Terje) — Mon, 23 Jul 2012 23:31:00 +0000

Sorong, Papua. Maailma teine suurim saar. Troopika, raha, Aafrika biit, kui kõige lühemalt vahepealsed protsessid kokku võtta ja sukelduda kohe uude maailma Indoneesias - see on Papua, ahh kuum kuum Papua.
Elu kampung Salakis oli muidugi oma lihtsuses võluv, aga onu isalik hoolitsus tahtis juba õige pea tõmmata mingisuguseid piire minu uurimustööle. Kui mainisin talle, et mõnel õhtul lähen ma kindlasti Tembok Berlini (tõlkes Berliini müür) hängima, siis tõmbusid onu silmad hirmust pungile – seal on ohtlik, inimesed on purjus („orang mabuk”)!

Ka Miranda mainis mulle kohtumisel, et tembokil võib vahel nuga saada. Tembok on aga justnimelt kõige muuhulgas ka waria’de õhtune kogunemispaik, seega pole minu jaoks küsimustki – sinna pean ma saama. Tembok Berlin on läbi linna südame jooksev rannaäärne müür, mis on linna populaarseim nautlemis- ja kogunemiskoht („tempat santai”). Müüri ääres müüakse suurepäraseid gorengan’e, kohvi, teed, grillbanaaneja durian’e. Ühel pool laksuvad rohelised lained ja loojub sillerdav päike, teisel pool vuravad autod, bussid ja tsiklid, ja veedab aega mõnusalt linnarahvas. Siin kohtuvad noored armunud ja salajased armukesed. Siin hängivad muuhulgas nii nais- kui meesprostituudid ning kuulu järgi võivad viimased koguni populaarsemakski osutuda, sest samasooline sekspartner moodustab hea suitsukatte.

„Mööduvad inimesed vaatavad lihtsalt, et kohtud mõned vana koolikaaslasega. Keegi ei tea, et sellele järgneb ka seks, perekondlikud suhted jäävad ohustamata,” rääkis mulle papualasest sõber, kes on aktiivne siinses gay-ringkonnas. Tutvusin temaga tänu sellele, et mind aidata lubanud naabripoisid arvasid, et ta on waria. Ja see ei tähenda mitte, et seksiostja on tingimata gay. Mulle meeldib ka, et selle Sorongi vabaduse kantsi nimetuseks on saanud Tembok Berlin, sest tõlkes ongi see Berliini müür.

Seal kohtusin ka imearmsa Biaki päritolu noore waria'ga, krässus juustega, tumedanahaline. Ta sattus Sorongi, kui põgenes kodust Biakist, kuna vanemad ei suuda leppida tema sooidentiteediga. Sorongis püüab ta õppida teiste waria’de eeskujul salongitööd, tema unistus on kunagi avada oma salong. Selleks et finantsiliselt ellu jääda käib ta õhtuti Tembokil mehi otsimas. Ta on kristlane. Igal õhtul kodus ta palvetab, palub andeks oma pattude eest. Küsin, mis on tema elus see patt – kas see, et ta on waria või et ta käib ennast siin müümas või midagi muud. Ta vastab, et see siin. Ta teeb seda raha pärast ja see pole tema jaoks nauditav, räägib ta mulle klaasistunud pilgul vaiksel toonil, samal ajal kui seltskond waria’sid tema kõrval lõbusalt lalisevad ja kildu viskavad.

„Miss Angolia!” hüüab ekstravertne Amboni päritolu waria, kui väike lühikestes pükstes Santi lipsab üle tee. Sõbrannade ovatsioonide peale lööb ta puusadesse seksika nõksu ja ajab lõua eneseteadlikult püsti. Muidugi vormib meie soolist esitust lõputult palju erinevaid faktoreid. Nagu filosoof Simone de Beauvoir kirjutas, et naiseks ei sünnita, vaid naiseks saadakse. Siinse Berliini müüri ümber toimuks justkui midagi sellist, kuidas "poisist" saab waria. Kuidas saab waria siin Berliini müüri ääres - kellele vabadusetsoon, kellele patutsoon, kellele valu ja lootusetuse tsoon. Aga üks on selge - tuleb läbi murda teisele poole, teisele poole müüri, kus laksuvad rohelised lained ja puhub sooja meretuult. Kõlab nagu vabadus, kas pole? Ainult et ka seal teisel pool tuleb ette suvalist seksi suvalise raha eest, tahes või tahtmata, prahist kirjuks tõmmanud valgel rannaliival. Ka teine pool võib olla tume.

Vanaema saladus

noreply@blogger.com (Terje) — Tue, 10 Jul 2012 15:17:00 +0000

Kas te võiksite kunagi arvata, et see imearmas vana daam sündis umbes 80 aastat tagasi poisslapsena? Muidugi mitte, keegi isegi ei oskaks esitada sellist küsimust. Senikaua kuni inimesed siin Sulawesi lõunapiirkonna külades teda mäletavad, on ta ikka olnud see kaunis vanadaam, kes küll miskipärast ei abiellunud ning seepärast pole tal ka lapsi. Küll aga on tal palju lapselapsi oma õdedelt ning neil lastel pole aimugi, et vanaemal on väike saladus - tema ID-kaart, mis väidab ta olevat "mees" ning veel midagi, mis ripub seeliku all.

Aga kas sellel üldse ongi tähtsust?

Ise pean ma pigem lugu feministlikust kriitikast bioloogilise determinismi suhtes. Ma ei arva, et meie sotsiaal-kultuuriline sugu (gender) peaks olema mingisuguses vankumatus vastavuses sellega, mida meile bioloogiliste tunnuste alusel on määratud (sex), et kogu meie ühiskond peaks põhimõtteliselt jagunema kahte lehte - ja see eristus toimub sisuliselt meie suguelundite põhjal.

Ei, see ei lähe mitte. Elu on märksa kirjum - nii erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste sugude võimalikkuste mõttes, aga ka selles, mida üldse need "sood" peaksid tähistama.

See daam - kõige vanem transsooline, kellega mul on olnud au kohtuda - võtab minu meelest olukorra mõnusalt luubi alla. Ilmselt igaüks, kes külastaks Sulawesi külasid, ka antropoloogid, ei saaks üle kiusatusest pidada seda ühiskonda traditsiooniliseks - see on ruum, kuhu globaalne kapitalism pole veel oma haarangut laiendanud ning grandioosne moderniseerumisprotsess allas ilmitseb kuskil taamal. Ja kuigi võiks ju arvata, et suur seksrevolutsioon käib kaasas just viimastega, siis võta näpust - tädi on siin ja praegu, nagu statement, elab keset riisipõlde lihtsas segasummasuvilat meenutavas sulawesi-pärases majas, elanud siin kogu pika elu naisena ja olnud sellisena ilmselt aktsepteeritud. See 'traditsiooniline maailm' siin võtab sooküsimusi märksa lõdvemalt, kui enamik ühiskondi Läänes.

Vanaema ei saa kahjuks aga kuigipalju mulle oma elust kõneleda, sest oleme ümbritsetud rõõmsatest lapselastest, kellel pole vaja liiga palju vanaema saladustest teada. Kuna bugiste kultuuris eristatakse koguni viit sugu, siis ilmselt elas ta kauges nooruses calabaina (ehk waria või transsoolisena), kuni inimesed hakkasid teda nägema sellena, kes ta on ning unustasid selle, et lapsena ei riietanud ema teda kleiti. Ja lõppude lõpuks - kui oluline see siis ikkagi on, mis tal täpselt seal seeliku all on.

Verised tapatalgud kadunud emakesele: staatusemäng elu ja surma piiril Torajas

noreply@blogger.com (Terje) — Sat, 23 Jun 2012 18:29:00 +0000

Kui üks sellest tikandmärkidega tihedalt täis pikitud jakkidega meestekambast ütles nagu muuseas, kuuldes meie plaani sõita pärast randumist Makassari sadamasse otse Toraja’sse, et ta viskab meid ära, ei saanud ma muidugi seda tõsiselt võtta. Oli jõululaupäeva õhtu, loksusime Minnaga Jaavalt Sulawesi suunal ja need härrased ei pidanud 7-tunnist mootorrattasõitu millekski, mida ei võiks vastsõlmitud tutvuse kinnituseks pakkuda. Naersin ja jäin endale kindlaks, et sadamasse maandudes (mis on muuseas ka Makassari punaste laternate piirkonnaks) otsime bussi ja loksume end üles mägedesse. Kella kahe paiku öösel, kui meie alles valmistusime magama jääma, jõudis laev aga ootamatult randuda. Kohe võtsid mootorrattapoisid meiega uuesti ühendust ja alguse sai meie bikers-tour üles mägedesse maailma, mis ei tunne oma esivanemate austuse hinda.

Kuuldus sellest, et just nüüd peaks toimuma üks aasta (või tegelikult aastate) suurimaid tseremooniad, jõudis minuni juba varem. Räägiti 500 härja ohverdamisest, just, mitte 5 ega 50, vaid tervelt 500 härga, lisaks veel tuhandete kaupa sigu. Jõudnud kohale, ei pidanud neid numbreid küsimuse alla panema. Piirkonnas toimus korraga kolm suurt matust, üks suurejoonelisem kui teine. Jah, kõik need sajad härjad, lisaks veel tuhanded sead tapetakse maha surnukese austuseks ja selleks, et tagada talle sujuv liikumine järgmisesse maailma – hingede maailma. Ega siis kui surm keha vaikseks teeb, pole ta veel päriselt surnud, usutakse siin. Kui selline matus jääb korraldamata, jääb surnukese hing kuhugi külapeale tolknema ning ilmselt sulandub ühte kampa kõikide nende kummitustega, mis moodustavad Indoneesia argikogemuse.

Terve matusetalituse plats on mudas külitavatest karvastest põrsastest künklik, nende ümber asjatab tiim, kes annab mikrofoni teel külalistele teada antud saagi talitaja, mis peale märgistab teine onu selle aerosoolvärviga. Ikka ja jälle sisenevad kolm-neli meest, õlal riukav siga, mokk vahune. Ikka ja jälle veetakse mõni siga sammuke eemale ja hirmsa ruige saatel torgatakse talle nuga kõrri. Verd lendab kahte lehte, lihunik vajutab päkaga pulbitsevale veenile. Siis haarab teine leegiheitja ning kõrvetab värskelt teise ilma saadetud põrsa krõbedaks. Sealt samast möödub kaunis mustas pitsis kolonn daame valgendatud nägude ja kirsipunaste huultega ning kostub meelilennutavalt kaunis toraja-keelne mantra. See on siin omaette maailm, mis on mingil veidral kombel aastasadade jooksul sellel imeliku kujuga saarel kuskil mägedes välja kujunenud. Kogukonna härjafetiš vaatab vastu paljude toraja majade esistelt, kuhu on kinnitatud härjapea kuju või riputatud ohverdatud härgade sarved. Mida rohkem sarvi, seda kõrgem sotsiaalne staatus.

„Ja kes see naine oli?” küsin poolteist aastat tagasi surnud nädala kangelanna kohta, kuuldes äsja härgade turuhinda.

„Surnu või? Koduperenaine oli.”

Järgmine matus on eriti suurejooneline. Mööda sopast platsi tatsavad mitmed kümned mustad ja valged härjad. Samal ajal talitab sadade meeste meri karbikest surnu kehaga kõige kõrgemale korrusele matuseplatsil – selleks et olla loodusmaailmale lähemal. Hiljem kuulen kepala adat’i käest (piirkonna kultuurijuht selle laias tähenduses, sisuliselt omakandi kõige tähtsam mees), et need valged härjad maksavad umbes 350 miljonit ruupiat (ligi 35 000 eurot!) ja selliseid on siia tseremooniale ohverdamiseks toodud 24. Lisaks kõik tavapullid, mis maksavad umbes 20-40 miljonit. „Võib arvata, et rahaliselt võib see kõik kokku maksta 40-50 miljardit ruupiat. Aga sellegi poolest ei väljenda see summa seda, kui väga austab Toraja rahvas oma esivanemaid,” räägib tähtis tegelane.

Nimelt on valge härg Torajas veel eriti püha loom, mille hind võib olla üle kümne korra kallim tavalisest härjast. Miks nii? Kõrge hinna põhjenduseks ütlevad kohalikud, et valge härg on lihtsalt harv juhus. Nii seisavadki valgete härgade omanikud uhkelt oma härja kõrval, kuni ta paari päeva pärast maha lüüakse. Liha maitsel pole siis aga enam mingisugust vahet. Kohal on hulganisti meediat, iga teine külaline sirutab aegajalt välja käe nutitelefoniga, et tabada mõned rajud ja verised kaadrid või poseerida mõne bule-pulliga, (või minuga). Tuhanded silmad tunnistavad järgmise härja ohverdust – pärani lõigatud kõrist purskab kaarega verd ja loom tuikub elavate ja surnute maailma piiril veel mitmeid koledaid minuteid. Surnuke töötas kooliõpetajana. Ta kasvatas üles 12 last.

Järgmisel matusel ootab meid ka kohalik sõber, kelle perekond muutub automaatselt meie lahkeks võõrustajaks. Rahvast on kokku voorinud tuhandeid, matuseplatsi ümbritseb kilomeetripikkune ummik, millest ei saa enam sisse ega välja. Vähemalt mitte enne, kui tuline härjavõitlus ja sellega kaasnev õnnemäng on lõppenud. Enne veel laulavad mehed kätest kinni ringis tammudes mantraid. See loob isegi teatud ülevuse tunde.

„Vähemalt kord aastas käime me sellistel matustel, keegi ikka perekonnas on jälle surnud,” räägib meie sõbra kaunitarist sugulane. “Mina tõin siia näiteks ühe pulli. Ah eks see selline staatusemäng ole,” naerab ta. “Kõik ju koguaeg jälgivad, kes mitu pulli tõi, see kõik on kirjas ja avalikult välja kuulutatud!”

Pärast paari päeva Toraja matusetseremooniatel, kus ma kombekohaselt natuke härjaliha proovisin, ei söönud ma enam ampsugi liha kuni alles mitme kuu pärast jõudsin tagasi Eestisse ja proovisin (kombekohaselt) ema küpsetatud liha. Aga põhimõttelisele taimetoidufännile on Toraja üks paras katsumus, kuigi tunnistan ka, et nautisin seda selles mõttes, nagu mulle meeldib veri ja inimlik perverssus näiteks A. Jodorovsky filmides või inBoili verine kättemaks iDeathi rahvale Brautigani "Arbuusisuhkrus".

Surnud vanaema märk õlal

Budistlikus hinguses, täiskuuvalguses

noreply@blogger.com (Berit) — Thu, 17 May 2012 09:20:00 +0000

(Selle jutu saateks võib kõrvalaknas heliklippi kuulata)

Maailma suurimas moslemiriigis on ühtlasi ka maailma suurim budistlik tempel Borobudur. Kümnekorruseline kiviehitis, mille struktuur on inspireeritud inimkehast ja mille visuaal moodustab budistliku kosmoloogia sümboli, on kokku laetud blokkidest, mis eales ühtki mähkimisvahendit ei näinud. Kellakujuliste kuplite alt leiab teadlik peidetud Buddhad mediteerimas ning kiviblokkide tagant üle maastikuimede piilumas. Kahe hiiglasliku mäe vahel, millest üks on templi oma tuhaga kordi üle valanud, maavärinate vahel, milles tempel stoiliselt paigal seisab, asub Borobuduri vankumatu kodu juba üle viimase tuhande aasta. Ainuke, millest tempel paranenud ei ole, oli moslemite pahatahtlik pommitame, kus kivibuddhad oma surelikkust pidid tunnistama.

Iga aasta viiendal täiskuu päeval ja ööl joodetakse Borobuduri energiaid veel palverändurite sügavate austustega. Mungad üle maailma kulgevad 5 miili kauguselt, rännates ühest budistlikust templist teise ning tähistavad Buddha sündi, valgustust ja surma. Hellitavalt kutsutakse seda siin Buddha sünnipäevaks, ametliku nimega Weisaki tseremoonia.

Mungad olid templi jalamil ning suure Buddha ees vaikides mediteerinud juba tunde. Suur sagimine vaatajate seas asendus tasapikku vaikusega, kui jälle mõni fotografeeriv huviline rätsepistesse langes ning kehatusse olekusse vajus. Nii ka meiegi, kes me kõik Vipassana läbi elanud oleme, kuulates soovitusi tunnetada õhku oma ninas muutusime nii nostalgiliseks, et jäime liikumatult istuma määratuks ajaks, silmad suletud ning vaid õhk vaikselt näo närve puudutamas.

Nii kui mungad hakkasid täiskuulaulu laulma, selgines ka päev otsa paduvihmast kurnatud tume taevas ning heitis oma kuupaiste mediteerivale platsile. Võtsime munkade eeskujul küünlad ning keerutasime kolm aeglast ringi üle templi, saates oma pilkudega lendavaid lampe mustjassinises taevas, mida teiselt poolt tempit mungad teineteise järel pikale teekonnale saatsid.

Järjejutt: Kafkalikud päevad Indoneesia bürokraatias

noreply@blogger.com (Berit) — Tue, 15 May 2012 15:33:00 +0000

Õige kiiresti avastasime, et bürokraatia ei ole Indoneesias ainult loomulik elu osa, vaid ainus viis asju ajada, sest bürokraatiast loobumine toob soovitud mugavuse asemel hoopis portsu segadusi.

Bürokraatiata ei oska

Alguses paistis struktuuris kõik selge. Mina ja Marie juhime projekti, meie kõrval on nõukoda, kes vajadusel mõttetööga aitab ning ülejäänud töö on jaotatud teiste tiimide vahel – igaühel neist oma juhendaja, kes meile oma töö arengust ülevaate annavad ning kellega koos projekti arengut suuname ja kooskõlastame. Mõtlesime veel isegi, et teeme bürokraatlikule Indoneesiale teene – suhtlus käib otse ja kiiresti, ilma liigsete keerutusteta ning nüüd võivad paberimajanduse ahelates piinlevad kohalikud lõpuks ometi vabadust nautida.

Kui me oma innovaatilist plaani vabatahtlikele tutvustasime, tekkis ruumis aga kõva vokaalne sagimine.

“Aga kui me tahame midaig küsida, kuhu me siis läheme?”

“Vastused saate oma tiimi juhendajalt, kes vajadusel küsib meilt.”

“Aga tavaliselt (biasanya – kui midagi on biasanya, siis nii on igavesti) lähme me sel juhul peakontorisse sekretäri juurde, kes edastab küsimuse sekretariaadile, siis nemad juhatavad küsimuse edasi peasekretärile, kes suhtleb direktoriga ning viimane saab nõu projekti initsiaatoritelt ja visionääridelt, seejärel algavad protseduurid küsimuse lahendamiseks - toimub kas kohtumine või vastatakse kirja teel."

“Jah, päris keeruline, kas pole? Sellepärase me otsustasimegi lihtsamalt teha. Kui on küsimus, siis helistage minu numbril xxx-xxx-xxx-xxx.”

Järgnes vaikus ning rida jõllitavaid silmasid: “See on nii segane, palju lihtsam oleks nii nagu on biasanya.”

Mul oli tunne nagu oleksime neile just maailma suurima ülekohtu teinud püüdes soodustada otsest ja vahetut suhtlemist Indoneesiale omase kabinettide vahel jooksutamise asemel. Sest näiteks sellist kafkalikku rännakut igal kuul kaheksal korral kahe immigratisoonibüroo vahel, nagu nad siin meile pakuvad, me oma projektis reprodutseerida ei soovinud.

Ehkki meie idee juurutamisega läks aega paar kuud, harjusid vabatahtlikud ajapikku pakutud keerulise anti-bürokraatliku lahendusega, ent juba varsti kerkisid esile uued bürokraatilised imed, Indoneesia asjaajamise püha kolmainsus: tempel, izin ja kirjapäis. Need kolm sõna olid lahutamatud kaaslased praktiliselt igale vestlusele ja paberitükile.

Püha kolmainsus

Kord jõudsime aega, mil pidime Let's Do It, Jogja poolt välja saatma 30 elutähtsat kirja, mis olid nii olulised, et nende saatmine võttis aega nädala. Sest nagu iga kafka teab on protseduur nagu tseremoonia - alles siis kui jumalat on õigesti teenitud, võib loota kõigevägevama vastukajale.

Kõigepealt tuli kirjutada tähtis kiri, mille soovisime asutusele edastada. Kuid et see kiri väärtust omaks, tuli kirjutada veel teinegi, sest iga kirjaga käib kaasas luba (izin - vajalik igaks elujuhtumiks), mis lubab antud kirja saata ning on kinnitatud veel kusagilt kõrgemalt.

Kõik kirjad pidid olema väljaprinditud ning kaunistatud värvilise kirjapäisega - püha kolmainsuse esimene kohustuslik komponent. Sest nii kirjapäist kui templit omab vaid väike suletud ülemuste ring ning vahel ka sekretär, kellel kahjuks enamasti pole izini seda kasutada. Nii kui näiteks organisatsioon on linnast väljas konverentsil ning ainuke tempel on bossi taskus temaga kaasas, siis hädaolukorras on kaks valikut: kas sõita isiklikult templi järele (mida pidime kord tegema) või teha kiiresti 5 euroga uus illegaalne koopia-tempel, mille jäljendamist näidiselt pakutakse igas tänavaputkas. Vahel ei ole ka veel tempel piisav, lisaväärtust kirjale antakse postmargi kleepimisega üle allkirja.

Kõik eelmainitud templid, päised, margid, allkirjad ja izinid pidime seejärel pistma ümbrikusse. Kusjuures kui ümbrikul puudub asutuse logo, kirjapäis ja tempel, nagu meil juhtus, palutakse põlastusega uus kiri saata ning kogu protseduur algab otsast peale.

Viimaks on olulised ka kirja saatmisprotsess ja saatja ise. Mailiteel saadetud kirjad ei ole usaldusväärsed, sama kehtib ka posti kohta. Seega tuleb iga kiri isiklikult kohale toimetada. Aga et ka kohaletoimetaja oleks usaldusväärne, peaks ta soovitavalt kandma kaelakaarti ning mitte minema üksi vaid vähemalt kahekesi. Kaelakaardil, nagu võite juba arvata, peab olema esindatud püha kolmainsus.

Niimoodi edasi-tagasi joostes saime nädalaga oma 30 elutähtsat kirja saadetud ning need, mis piisavalt tembeldatud polnud, uuesti saadetud.

Te kindlasti soovite teada, et mis imekiri see oli, mida niimoodi aupaklikult kandma pidime. See oli kiri keskkoolide õpetajatele, et nood meie korraldatavast väitlusest oma õpilastele räägiksid.

Järjejutt: Mädanev roheline - Indoneesia suurim keskkonnaorganisatsioon

noreply@blogger.com (Berit) — Sun, 29 Apr 2012 05:41:00 +0000

Veel samal nädalal kupatati meie kogunemisüritus ühe organisatsiooni õuele, mille me heaga vastu võtsime ja kohtumispäeval seal kohta üle kontrollima pidime. Aadressilipik käes, leidsime oma tee Indoneesia suurima rohelise organisatsiooni Walhi juurde.

Plaani asemel vabatahtlikuga õhtustest logistilistest probleemidest rääkida, maandusime hoopis sisekoosolekule, 15 skeptilist nägu konverentsilaua tagant vastu passimas ja meilt suurt etendust ootamas. Tol hetkel me veel ei teadnud, et miskommunikasi (valesti mõistmine) saab olema üks tihemini kuuldud sõnadest Indoneesias.

Indoneesia roheline vägi nõudis meilt nüüd presentatsiooni millestki, millest meil endal veel aimugi polnud. Süda sees puperdamas, lõime oma arvutid lahti ja rääkisime Let's Do It, Jogja!st ning samal õhtul toimuvast prügikaardistamise kogunemisest nende aias. Vaadati, kuulati, noogutati ning lõpuks esitati olulised küsimused.

Oluliste küsimuste all võiks ju silmas pidada detaile nagu “mis te selle prügiga hiljem teete?” või “kust teie fondid tulevad?”. Kuid ei, siin organisatsioonis oli rõhk hoopis mujal.

“Väga põnev projekt, kuid räägime nüüd sellest – milline saab meie positsioon olema teie projektis?”, endal dollarimärgid silmis välkumas.

“No, ee, me oleme avatud koostööle ja kindlasti leiame lahenduse kuidas teineteist aidata, seda eriti, et meil on samad eesmärgid, kuid ehk saame selleks läbirääkimiseks eraldi kohtumise paika panna?”

“Muidugi-muidugi. Kuid milline saab siiski olema Walhi roll teie organisatsioonis? Ja kumb siis kummale ikkagi allub? Me ei saa lubada, et Walhi allub teile,” tõmmates õhku erinevaid nivoosid, millest alumine viitas meile ja ülemine neile.

“Aga me pole kunagi seda soovinudki, tegemist peaks ometi olema koostööga. Kõik sõltub sellest kuidas te sooviksite osa saada.”

“Kui te soovite, et Walhi võtab kogu vastutuse enda kanda, nii võime ka teha.”

“Saage palun aru, et me oleme iseseisvad ning mingit võimujagamist siin ei ole, on vaid koostöö.”

“Kuid me peame olema vähemalt teie steering committee!”

Kuhugi sinna steering committe juurde me oma vaidlustega jõudsime kui boss oma pluusi vaikselt märjaks hakkas higistama ning oma ülemise särginööbi lahti kiskus. Meie jällegi segaduses punnisime vastu, sest selle asemel, et meile aeda laenata, taheti nüüd hoopis projekti ohjad üle võtta. Lahendusena proovisime teema päris probleemidele üle viia.

“Ehk me peaks alustama arutelu prügiprobleemist, et näha kuidas meie koostöö üles ehitada..?”

“Jajah, muidugi. Me siin mõtlesime, et valitsusele tuleb koht kätte näidata, nemad on ju vastutavad. Kogume kogu prügi kokku ja viime selle keskkonnaministeeriumi ette!”

Tõepoolest, väga tark lahendus.

Meeste särgid veest tilkumas, lõpetasime vestluse ning pidasime samas stiilis vestlusi veel paaril korral. Et organisatsioon ei saanud oma juhirolli ikka kätte, algas nüüd tõsisem indoktrineerimine. Iga kord kui keegi meie vabatahtlikest Walhiga kokku juhtus, keelitasid bossid meile survet avaldama ja juhtkommitee positsiooni neile andma, kuni lõpuks ilmus meie staapi saadik Walhist isiklikult.

“Teate, Walhi tunneb, et sellest koostööst ei saa asja.”

Meil oli nii hea meel kuulda, et see hirmus ahistav suhe võimuagarate rohelistega oli lõpule jõudnud, nii et purskasime (kuid siiski Indoneesiale omasele hüperviisakusele sobivalt) välja kõik, mis me sellest arvasime. Pärast tundi aega pihtimusi, kui kõik meie meelest jälle selge oli, tõusis noormees püsti:

“Olgu, ma pean minema, me siis Walhis arutame, kas me soovime veel koostööd teha.”

See oli viimane piisk meie karikatesse, mis paari nädalaga juba verd välja pritsisid. Kinnitasime viisakalt, et kui nad ka ümber mõtlevad, ei ole meil võimumängudeks kohta ega aega. Ehkki sellele järgnes suur kriitikalaviin meie julgemate vabatahtlike seas, saime õnneks veel hiljemgi kinnitust, et millegi rohelisega Indoneesia suurim roheline organisatsioon siiski ei tegele.

Järjejutt: Prügijõed ja prahimäed

noreply@blogger.com (Berit) — Sat, 14 Apr 2012 07:13:00 +0000

Vähem kui nädal oli möödunud meie uhkest kõnest kui 50 vabatahtlikku kogunesid ühe katuse alla, jälgisid uudishimulikult youtube'st allalaetud koristusvideo ja lubasid kõik hoogsalt prügi pildistama minna. Tõmbasime joonlauaga linnale jooned peale ning saatsime noored mobiilidega mustust märgistama.

Olgu muidugi mainitud, et nende viiekümne sekka juhtus igasuguseid. Nii neid, kes keset kohtumist suitsukoni puu alla viskasid ja neid, kes banaanilehtedel serveeritud toidu komposti asemel plastikaatkotti toppisid. Ja viimaks ka neid, kes suurelt fotografeerimisretkelt kuivanud puulehtede piltidega tagasi tulid.

Käisin ka ise pilti tegemas. Ronisin varem nii troopilisena tundunud jõekallastele banaanipuude varju ning pimestasin oma eksootilise pilgu seal igaveseks. Vee asemel voolas prügi, kotte ja riideid, pudeleid ja purke, oksendama-ajavalt palju vastutustundetu kapitalismi jäänuseid. Jõekaldad muutusid nüüd arheoloogilisteks huvipunktideks, sest kaldaäärse majakese all kõdunevast mullast leidus kommipabereid veel paari aastakümne taguselt.

Seal puude varjus seistes, iiveldades, tabas mind korraga hirmuvärin. Kas ma tõesti võtsin s e l l e töö endale ette?