Avantüristid

Elu kulgeb spiraalides

noreply@blogger.com (Terje) — Sat, 31 Dec 2011 13:05:00 +0000

Uskumatu lennuga aasta. Indoneesiast suveks Eestisse ja jälle tagasi siia kirevate saarte rägastikku, milles uskumatu ja usutav on ühendanud käed, moraal ja dekadents saanud uued tähendused.
2011. aasta esimese päeva hommikul sõitsime hinduistlikkuse Prambanani templisse, new year kick from Shiva. Oleks ma siis veel teadnud, et Shiva võib sellise hoobi anda, et aasta viimasel päeval olen antropoloogilistel välitöödel transimekas – Lõuna-Sulawesil Bugis’de külas, mille kohta pole palju öelda soolise variatiivsuse paradiis. Siin võiks selgesti eristada viite sugu (millele lisandub veel ka neid, kes ei paigutu ka sellesse süsteemi). Kõrvuti naiste ja meestega sebivad tänavapildis need, keda siin kutsutakse calabai’deks, teisisõnu waria’d või trans-naised. Lisaks pole harv, et perekonda sünnib ka calalai’sid, kes on tunnevad end mugavamalt mehelikes rollides ning keda ahvatlevad naised. Ning sellelle värviküllusele kirsiks koogi otsas on siin veel viies para-sugu bissu, kes ühendab endas nii meheliku ja naiseliku kui ka maise ja üleva. Bissu on preester ja meedium, kes ületades soonormatiive seisab seega jumalatele lähemal ning on võimeline nendega suhtlema. Minu võõrustajaks on noor bissu Eka, kelle juures peame ka tänaõhtust aastavahetusepidu – koos calabai’de, calalai’de, meeste, naiste, dangdut’i, palmiveini ja grillitud kalaga.
Aasta 2011 viis meid Beritiga Kalimantanile, keerutas meid Kiwaga Wariazone’is, raputas mind insomnias ja meeletus töömahus, rahustas mind Lomboki võlus, tõi mulle paari magistrikraade ja viis mind edasi doktorantuuri, erutas mind Tallinn2011 kultuuriüritustes ning paitas imelistes Eesti suveöödes. Ja nüüd jätkugu seikluseid Indoneesias aastasse 2012.
Seikluseid, loomingut, põnevaid avantüüre ja meelerahu uude aastasse Avantüristidelt! Elu kulgeb spiraalides.

Transislam: maailma ainsas waria'de koraanikoolis

noreply@blogger.com (Terje) — Sat, 17 Dec 2011 06:14:00 +0000

Viimaste nädalate pühapäeva õhtud olen veetnud islami õpikojas, studeerides islamit selle praktilisel tasandil. Sellisena, nagu inimesed teda praktiseerivad, sellisena nagu ta on tänases Indoneesias, kus enam-vähem nii nagu ülejäänud Indoneesias võib ka 85% waria’dest taskust välja tõmmata ID-kaardi, mis kinnitab tema religioosse kuuluvuse islamiks.
Tõsi on küll ka see, et päris paljud neist jäävadki pelgalt KTP-moslemiteks (ehk ID-kaardi-moslemiteks), aga paljud neist peavad religiooni samavõrd üheks olulisimaks osaks elus, nii nagu väga paljud Indoneesias.
Mingite allikate järgi peavad 98% Indoneeslasteks religiooni üheks olulisemaks või olulisimaks eluosaks. (ja samas, räägitakse et Eesti on kõige vähem religioosne riik. Ja samas, mu sõbrad kipuvad üha sagedamini viitama millelegi, mida vib nimetada Estoniesiaks. We match.--- siit edasi võib jälle küsida, millises osas siis me matchime, kui üks on ilgelt sekulaarne ja teine fanaatiliselt religioosne?)
Aga peaagu iga intervjuu puhul leian end üllatudes, millise kirglikkuse ja siirusega räägivad waria’d jumalast. Tavaliselt räägime sellest intervjuu lõpuosas. Võib-olla olen üllatunud, sest pärast kõiki neid lugusid ööelust ja seksitööst ei oskaks oodata, et nad ilma suurema ebamugavustundeta võivad edasi rääkida oma suhtest jumalaga, pateetiliselt, siiralt, heldelt. Aga ometi ta tuleb. Umbes 85% protsendil juhtudest leian end jälle (eestlasliku?) üllatuse ees.

Üks põhilisi elemente, mis aitavad inimesel religioonis ülevustundeni jõuda, on rituaal (teiste hulgas näiteks šamaani või teise inimese kaudu “sinna” jõudmine, meditatsioon vm tehnika, pühendumine, panustamine ja intellektuaalne areng). Viis korda päevas suruda oma laup vastu maad, külg külje vastu – selles on midagi võimast. Selles on midagi ühendavat, kahtlemata. Selles on midagi alandavat, kahtlemata. Aga selles on ka midagi eraldavat – naised Indoneesias kannavad palvekleiti, mehed sarongi ja mütsikest.

Maailma ainus iseseisev koraanikool waria'dele Yogyakartas vaevleb pisarateni viivas majanduslikus raskuses
Pondok Pesantren waria on end sisse seadnud ibu Mariyani ilusalongis

Pühapäeva õhtul kogunevad waria’d jälle Pondok Pesantrenisse, oma koraanikooli. Nad räägivad omavahel nädala uudiseid, viskavad nalja, tšillivad. Nad kõik on ilma meigita, ilma võltsjuusteta, oma lohvakates palvusriietes, mis mõnel juhul on pigem nagu naise oma, aga enamikul juhul siiski mütsikesega ja rohkem mehe moodi. Siis pestakse end veidi, jalad, käed, kael, laotatakse palvusvaibad laiali, mõned neist heidavad selga valge kleidi, teised panevad pähe mütsikese ja asutakse imam’i järel palvusele. See on imeline, sulgen silmad, kuulan palvusmantrat ja lähenen transtsendentsele.
Waria’del on mingisugune teistest eristuv hääletoon, midagi kergelt käredamat, midagi madala ja kõrge vahepealset, nende killustunud segu. Ja see pole kindlasti omane kõikidele waria’dele, aga rangelt üldistades ja kuulates seda, kuidas ruumitäis palvetavaid waria’sid laulavad aamenit, võiks midagi sellist väita. Jälle laulab iman heledal häälel palvuslaulu, ta laulad jupi ja nad kõik vahetavad palvuspoosi, langevad põlvili, ta laulab järgmise viisijupi ja waria’d suruvad otsaesise vastu vaipa. Ta laulab järgmised kaks nooti ja nad tõstavad jälle pead. Waria’d lõpetavad tema laulu omapoolse polütonaalse lausega. Aamen.
Kui esimene peetud palvus, mis toimub natuke enne kella kuut, kui päike loojub, asutakse koosolekut pidama. Kohale tulnud waria’de rohkusest ja üldisest hoiakust võib oletada, et tänane koosviibimine on tähtis ja problemaatiline. Ibu Shinta alustaski sõnadega, et wariad seisavad probleemi ees ja see on masalah uang – raha probleem. Järgnes koraanikooli direktrissi Ibu Mariyani pikk ja emotsionaalne sõnavõtt sellest, kuidas tema peab paari päeva pärast maksma 10 milljonit ruupiat (umbes 1000 eurot) järgmise kahe aasta rendiraha ja päris palju on ikka veel puudu. Kes saagu, palun toetagu, sest see on Pondok Waria, mitte Pondok Mariyani. Järgnes preestri kirglik sõnavõtt, mitmed wariad nutsid, preester pühkis pisaraid. Meeleolu oli rusuv ja valus ja kurnav. Samal õhtul otsustasin oma vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörata.
Tegin kiired kalkulatsioonid ja pakkusin välja, kuidas Pondoki üüriraha probleemi meie filmi abil leevendada - müüa festivalil plaate ning annetada tulu koolile.

Täpselt nädal aega hiljem samas kohas pärast teist palvust, mis toimus umbes tund aega pärast esimest, andsin waria’dele üle Wariazone’i annetuse. Nagu komeet - meie Kagu-Aasia esilinastus Yogyakarta Dokumentaalfilmide festivalil läks pööraselt, rahvast oli murdu ja need plaadid, mis ma tagasihoidlikult käsimüügiks olin tellinud, müüdi minutitega läbi.
Mul paluti südametega pakikest Wulanile üle andes poseerida ning seejärel veel kord poseerida ka Wulaniga auväärselt kätt surudes, ja muidugi, naeratus, Cece, naeratus, meelitas mööda tuba ringi sõeluv kaameraga imam.
Wulan avas elegantsete liigutustega pakikese ning tõmbas ruupiad lehvikusse – Pondok Pesantrenile Wariazone’lt, teatas ta pidulikult. Teised plaksutasid käsi ja muhelesid mõnuga. Ning siis palusid nad juba ette, et ma rännupealt ikka miskit meenet (“oleh-oleh”) neile kaasa tooks.

Osa masinavärgist

noreply@blogger.com (Terje) — Mon, 12 Dec 2011 19:47:00 +0000

Monica ja minu kummitav kodu Nitiprayanis
Mina tuba, minimal

Juba kaks kuud. Jah, kaks kuud, tundub nagu pool elu. Ma maabusin Indoneesiasse kõigest kaks kuud tagasi, milline kiirus. Siiani olen olnud üpris stabiilselt Yogyakartas, siinses kodulinnas, väiksed põiked Surabayasse, Solosse ja randa. Ja nagu Yogyakartaga ikka – linn on küll miljonitemeri, aga suhtlusvõrgustik tihendalt läbipõimunud ja kiire tekkima, nagu elaksime ühes suures külas.
Sõnumitejadana voolab informatsioon näituste avamisest, majapidudest, kontserditest, waria’de aktsioonidest, kus kõik tuttavad näod üle vaadatakse ja lõimutakse veel nendega, kellega pole siiani olnud juhust kohtuda. Muidugi liigub osades ringkondades palju seda rahvast, keda saab nimetada boule-people’ks. Vältimatult, olen isegi üks nendest. Boule tähendab Indoneesia keeles valget, millega tavaliselt tähistatakse välismaalaseid. Aga see sõna boule on loonud ka teatud steretüübi. Boule on see, kes naudib elu Indoneesias, tihti mitte liiga palju huvitudes kohalikust reaalsusest, vaid lastes heal maista mõnusates kohvikutes ja diskotades hommikuni kellegi majapeol. On see lapsepõlve pikendamine või põgenemine koduse reaalsuse ees? On see üks võimas hedonistlik suplus enne eesootavat kontoriorjust kodumaal? Või on see üks viis ehitada oma elu üles mittekonventsionaalsel viisil? On see üks võimalus teha elukunsti või elada siin läbi seda osa endast, mis kaugel kodumaal ei realiseeruks? On see üks võimalus tuua oma teadmine oma kultuurist siia ning koos kohalikega luua midagi uut?
Jali on icarus

Huvitav, aga mitte ka iga boule pole boule minu Indoneesia sõprade sõnavaras. Seda ütles mulle esimest korda Mo'ong - sa ei ole ju boule.
Kuidas ma ei ole? Olen ma saanud nii palju päikest, et mu nahavärk enam ei kvalifitseeru?

Mo'ong viitas ilmselt sellele boule stereotüübile. Sellele, kes otsib päikest, naudinguid, elamusi, sööb saia, maksab kalleid arveid, on ilus ja on pealekauba naljakas. Boule on see, kes tuleb, sööb ja kaob.

Berit higistab päevad läbi Let's do it, Yogya'ga, osa masinavärgist. Let's just eat rambutan.

Mulle meeldis, kui mu majakaaslane Monica Californiast, kes otsustas aastaks Yogyakartasse kolida, paar kuud tagasi ütles, et ta tahab missiooni. Ta ei taha olla lihtsalt selle ühiskonna parasiidiks. Ta tahab olla osa sellest.

Monica

Ja nüüd just need viimased paar päeva on selles osas olnud eriliselt meelelised. Oleme mõlemad selle paari kuuga jõudnud teatud stabiilsuseni, sellesse etappi, et meil on siin elu, meil on oma elu oma argiste tegemistega, meil on omad kohustused, temal on töö, minul välitööd, me liigume oma sõiduvahendil, me hoiame vastutust, me osaleme, meil on sõbrad, kellele saame kindlad olla, ja meil on oma väiksed igapäevased rõõmud, nagu jahtida öösiti viimast Martabaki kioskit või ronida aias puu otsa ja mugida päiksepaistes rambutani või astub just siis sisse Berit, näpuotsas pakk pontsikuid, mille ta just mööda-kärutavast poest soetas. Ikka ja jälle, kui jõuan pikalt päevalt rampväsinuna tagasi koju meie hiiglaslikku majja, mis meenutab kangesti tühja kõlakoda ja kus väidetavalt kummitab, Beriti ja Marie naabruses Lõuna-Yogyakarta riisipõldude keskel, Nitiprayanis, mida nad nimetavad kunstnikekülaks, leian ma endas ikka nii palju jõudu, et peatuda hetkeks ja kuulata öise riisipõllu mahedaid drone’e. Ja tunda, et olen elus.

Nitiprayan, Yogyakarta

„This is my party!“

noreply@blogger.com (Terje) — Fri, 11 Nov 2011 20:31:00 +0000

Kui Yogyakarta legendaarne waria Shinta kutsus mind oma sünnipäevapeole, lubas ta mulle kohtumist 100 wariaga. Ja umbes nii oligi. Shinta on Yogyakartas seitme wariade kommuuni katusorganisatsiooni IWAYO (Ikatan Waria Yogyakarta) eestvedaja.
Kagu-Yogyakartas armsas Kota Gede piirkonnas, mis kunagi oli Matarami kuningriigi pealinn, asuva Jaava traditsioonilise maja terrass oli seatud lavaks ning õuepealne kirju erinevas eas wariadest - noored sihvakad daamid ja eakamad, vähem või rohkem silikoonisüste näinud wariad. Wariade boyfriendid ja abikaasad koondusid pigem tagumistesse ridadesse, aga oli ka neid, kes istusid ees oma daamide käe kõrval.
Laval etendas üks traditsioonilist jaava tantsu gamelani muusika saatel – teemaks naine lapsega, õigemini, waria nukuga. Vahepeal lipsasid üle lava Shinta parim sõbranna Sandra, riietatud punasesse ning võõrustamisest elevil sünnipäevalaps Shinta lillas ja ikka peakattega, nagu tal alati on tavaks avalikes kohtades riietuda.
Pikkade tumedate lokkidega õhtujuht Yuni Shara kutsus särtsakalt wariasid üles registreerima peatselt algavale karaokele ning korraldas vahepeal paar meelelahutuslikku mängu. Ühe sellisega tõsteti rambivalgusesse turvaseks – wariad pidid paljastama, palju on nende käekotis kondoome. Esimene daam kallatas lavale kogu oma ridiküli sisemuse, millest loeti kokku 27 kondoomi. Järgmistel noortel wariadel oli seitse või 10. Viimane daam valas oma kotist välja mäekõrguse kondoomikuhja, mida ilmselgetel põhjustel polnud vaja pikemalt inspekteerida. Pole liialduseks, et suurem osa noortest wariadest puutub igapäevaselt kokku seksitööga. See lihtne mäng tõstis seksitöö huvitavasse inside-perspektiivi. Seksitöö pole selles ringkonnas häbiasi. Auasi on aga teha seda hästi, st turvaliselt.

Seejärel laulis Yuni Shara kauni ballaadi ning külalised paluti sööma. Serveeriti Yogyakarta kohalikku spetsialiteeti gudegit ning kado-kado’d. Samuti võis ratastel aeda veeretatud angkringkan’ilt paluda endale suppi ehk soto’t. Tagumises kambris kallati plastpudelitesse rohelisi ja roosasid ciu-kokteile ning pidu võttis kuumemaid tuure. Ükshaaval astusid laval üles erinevatest linnadest (Solost, Klatenist, Yogyakartast) pärit wariad, kes esitasid tuntud dangdut-laule.
Mis pidu läks korraga lahti, iseloomustab hästi üks sõna waria’de slängivarast – menteresi ehk no shame. Brenda nautis täiel rinnal publiku tähelepanu, helelilla kleidike rippumas üle pisut punnis kõhu täpselt nii palju, et napilt ära katta tumesinised trussikud. „This is my party!“ hüüdis sünnipäevalaps rõõmsalt ja tõmbas mind teiste hulka dangduti-tantsule.

"Päris" Singapur?

noreply@blogger.com (Berit) — Sat, 05 Nov 2011 09:11:00 +0000

Aasta sai mööda sellest kui Indoneesiasse kolisin, tuletas mulle lõpuks viisa passis meelde ning sundis mind ajutiselt riigist lahkuma. Kõige odavama piletiga sõitsin kõige lähimasse riiki, kus korraks tuulutust saada. Sest kui varem reisisin ma vähemalt kaks korda aastas oma kodumaalt välja, siis praegu ju põhimõtteliselt pole ma ju oma kodukohast kaugele lahkunud. Ega asi ei olegi ju reiside kirjapanekus, vaid ikka pigem oma arvamuste ja seisukohtade tasakaalustamiseks. Iga väljasõit annab hoopis uue perspektiivi kodule.

Nii maandusin ma ühel päeval Singapuri, kuid siinsest seisukohast vaadatuna mõnda Euroopa multikulti linna. Korralikud teed ja tänavamärgistused, jalakäijatele ruumi ja piiksuvad valgusfoorid. Autod seisavad kuulekalt rohelist tuld oodates ning sõidavad oma reavahes. Pole kuulda motikate närvilisi signaale ega näha musta tossupilve. Rong maabub minuti täpsusega ning on ülekoormatud hoiatussiltidest: “Ära nügi, jäta teistele ka ruumi.” Meenuvad Indoneesia reisijad, kes sõbralegi armu ei anna, vaid küünarnukke kasutades endale kiiresti viimase pingi juurde teed teevad.

Kord maabusin ma Little Indiasse, kus hinduistlikud templid, kollased lilled ja paljaste kõhtudega vanamammid bindid otsa ees hennasid maalisid. Nende kõrval kiitsakad vuntsidega hindumehed, kes vana head rotit paneeri plekk-kaussidest nautisid. Ning tänavad täis kaupa ja viiruked. Täpselt selline oli vaatepilt kui India elanikud tõsta koos oma riiete ja aksessuaaridega ning paari poekesega teise ruumi. Ruumi, kus tänavad on puhtad ja korrapärased ning sõidavad ringi kallid autod. Kultuuri ja mateeria koosmängust on kerkinud kummaline steriilne India.

Seejärel maabusin Hiinalinnas, kus tänaval seisavad kuldsed Buddhad ja mehed nende ees väärikalt seismas. Hiina mehed, viirukid käes, seisavad oma templite ees ja palvetavad ennastunustavalt. Selle kõrval seisab kaubandustänav nuudlite ja chopstickide ning odava kraami turuga. Kõige keskelt leiab rida sekspoode, mis kõrvuti haridusplakatiga end suurelt reklaamivad.

Singapuris leidub ka Ameerikat, kus tarbimishullus on hoo sisse vaat et rohkemgi saanud. Hiiglaslik sixpackiga palja ülakehaga mees seisab otsa meie kõigi silme all ja shokeerib mind, kes ma äsja moslemimaalt saabusin. Ostlemine on siin hobi, vaba aja veetmise vorm ja meelelahutus. Ning poodide järgi võiks kergelt segamini ajada Singapuri Champs Elyseega.

Minu majutaga elas aga Hollandi külas. Tegemist oli prantslasest metafüüsikuga, kes Singapuri riigi toel imesummade eest ajamasina leiutamise võimalikkust uuris. Vabal ajal tegeleb mees hoopiski stand-up teatriga. Nii möödusidki kõik õhtud metafüüsikute europiidses seltskonnas mõnd aasiapärast õlut rüübates, hiinapäraseid karaoketüdrukuid (tõlkes lõbutüdruk) jälgides või indiapärast kööki nautides.

Ma ei sattunud kunagi piirkonda, kus Singapuri enda elanikud pesitsevad vaid hõljusin Hiina, India, Ameerika ja Euroopa maailmades. Kuid kas see tähendab nüüd, et “päris” Singapur jäigi nägemata? Või tulekski vaikselt leppida olukorraga, kus “päris” London ja “päris” Pariis ja “päris” Singapur ei ole romantiline Montmartre, snoobne Chelsea ning muu minoriteetne ääreala, vaid kõik see, mis linna parasjagu moodustab.

Pärast seda, kui kaks korda uue tagasisõidu pileti olin sunnitud ostma lõbutsemise põhjustel, maabusin lõpuks Indoneesiasse. Oma üllatuseks ei pahandanud mind kaos ja müra ega häirinud ükski hilinemine. Kuid ometigi võtsin ette Teeme Ära projekti eestvedamise Yogyas, seda mitu kuud pärast maabumist. Kes teab, äkki äraolek siiski mõjutas.

Julia Suryakusuma oma pühasõda, oma jihad

noreply@blogger.com (Terje) — Tue, 01 Nov 2011 07:26:00 +0000

Toit on vilets, kortsutas kirjanik Julia Suryakusuma kulmu ja tegi mulle ettepaneku siit jalga lasta ning einestada kuskil mujal. Kuigi Wariazone läks just Aasia seksuaalõiguste konverentsi hiiglasliku peasaali ekraanidel mängima, on Julial juba DVD taskus ning mul ei saaks olla midagi selle vastu, et temaga tunnikeseks Yogyakarta kuumast lõõmendavatele tänavatele kaduda. Kaks naist missioonil leida Yogyakarta spetsialiteediks peetava gudegi söögikoht. Loksusime becakiga mööda kirjuid tänavaid, kuni lõpuks selgus ikka, et gudeg oli liiga magus.
„Im the victim of my own stabournness“, muigas ta, kui oli juba jõudnud juhmi becaki-sõitja pihta inglisekeelseid sajatusi saata. Tavaliselt tunneb ta nende vastu sümpaatiat - Indoneesias nimetatakse neid orang kecil’ks, tõlkes väiksed inimesed. Need on lihtsad inimesed oma lihtsates ametites, kes ilmselt moodustavad Indoneesia enamuse.

Raamatute State, Power and Nation, State Ibuism ja Julia's Jihad autor Julia on kangekaelne karakter lapsest peale – küll olnud jonnakas lapse oma vanematele, hiljem näidanud vastupanu Indoneesia võimudele ja seisnud julgelt meeste vastu naiste õiguste ees. Muidugi pole opositsionääri saatus olnud kerge – tema raamatud on põhjustanud probleeme Indoneesia võimude ees. Seal becakis loksudes rääkis ta mulle, kuidas ta 11. aastane poeg oli Soeharto autoritaarse režiimi aegu talle hirmul silmadega otsa vaadanud ja öelnud: „Ema, mida nad teevad sinuga! Don’t publish it! Don’t publish!“ Ja ta pidi panema kaalukausile iseenda õiglustunde ning oma perekonna turvalisuse. Enda pärast ta väga ei muretsenud.

Julia avastasin enda jaoks üsna kohe, kui olin esmakordselt kolinud Indoneesiasse. Mind köitis tema kirglik kirjastiil Jakarta Posti kolumnistina ja julgus rääkida asjadest nii nagu nad on, kord teadlikult provotseerides, kord lepitades. Ja ma ei saa temaga rohkem nõustuda põhjustes, miks ta kirjutab, ja miks mina kirjutan – sest teadmistel on väärtus ainult juhul, kui seda jagatakse.
Diplomaatide tütrena reisis ta noorena palju ning oli seetõttu outsider nii kodus kui võõrsil. Tema vabaduseiha ja isepäisus pole teda siiani lubanud püsivalt siduda ühegi institutsiooniga. See kokku aga lubab tal näha asju kriitilisest perspektiivist, mitte kunagi reeta iseennast, olla idealist ja rebel. Juba 20. aastaselt abiellus ta endast 15 aastat vanema tuntud Indoneesia filmirežissööriga, kes toetas tema haridusteed Londonis sotsioloogias nii finantsiliselt kui moraalselt ning lubas tal kasvada selleks, kes ta täna on.
Ta on see, kes nimetab pornoseadust ümbristeva jama islamofašismiks, mis piirab naise seksuaalsust, ning ta ei karda avalikult teatada, et radikaalid on tegelikult need, kes armastavad seksi kõige rohkem. Julia on see, kes räägib järjepidevalt sellest, et islam on seksuaalsusega leppiv religioon ning seksuaalsuse diskursus on oluline, sest see on mängumaa, millel ehitatakse praegu Indoneesia tulevikku. Ta on naine ja ta on uhke olla naine. Peale kõige muu ei ole meil ju seda rippuvat asjandust jalge vahel.

Jah, Julial on oma pühasõda, oma jihad. Pean teda oma Indoneesia vaimseks emaks või adoptiivemaks (Melaneesia piirkonnas iseloomulik suhtevorm, millega näidata vastastikku lugupidamist ja tugevat sidet), sest pole ammu kohanud kedagi sellist, ja veel endast kolmkümmend aastat vanemat naist, kellega ma nii paljudes asjades ja üleüldises hoiakus ei saaks nõustuda rohkem.

Julia kodulehekülg

God is transgender - Märkmeid Aasia ja Kagu-Aasia seksuaaltervise ja seksuaalõiguste konverentsilt

noreply@blogger.com (Terje) — Wed, 26 Oct 2011 01:45:00 +0000

Minu õnn, et sain osaleda (ainsa Ida-Eurooplasena, ettekandega wariadest) kuuendal Aasia ja Kagu-Aasia seksuaaltervise ja seksuaalõiguste konverentsil (6th Asia Pacific Conference on Reproductive and Sexual Health and Rights ehk APCRSHR6), mis tõi kokku üle 2000 inimese ca 50 riigist.. ja posu turvamehi.

Muidugi, siis meenus mulle – oleme ju Indoneesias ning teemaks on seksuaalsed õigused. Just sellised üritused on radikaalsetele „islamistidele“ viimase kümne aasta jooksul sageli meelepärased sihtpunktid olnud, et vägivaldsete rünnakute kaudu teha odavat poliitikat ning pälvida meedia ja laiema üldsuse tähelepanu ning nurkasurutud kutsikatena punnitada Indoneesiat sharia seaduse suunas. „Because we are protecting our faith and morals...“ No you’re not!
Didik Nini Thowok ja Shiva tants

Konverentsi avas maailmakuulus Yogyakarta päritolu transvestiit-tantsija Didik Nini Thowok, kes figureeris ka meie filmis. Seekord astus ta üles suure tantsutrupiga, milles vist kõik tantsijad olid bioloogiliselt mehed, kas lihtsalt cross-dressing tantsijad või transsoolised naised. Tantsu nimi oli „Ardhanareesvara“ , viidates hinduistlikule jumalalae Shivale, manifesteerides poolenisti mehe ning poolenisti naise vormi, ning viidates seeläbi inimese dualistlikule loomusele. Ning see oli imeline. Ma ei saanud teisiti, kui vaatasin kogu peaaegu pooletunnise kava lava ees pildistades, sest tundus, et seda tasus jäädvustada visuaalsetelt. Detailideni lihvitud elegantsed liigutused, ood Jaava kultuurilisele pärandile cross-dressing tantsudest.
Konverentsi suures saalis esitleti ka minu ja Kiwa filmi Wariazone, hea algus filmi uuele elule Aasias.
Dédé Oetomo, PhD tutvustamas soolise identiteedi variatsioone Kagu-Aasia kultuurides

Üks huvitavamaid konverentsi läbivaid teemasid minu jaoks oli seksuaalsus Islami kontekstis, mis on seotud ka minu siinse uurimusega. Indoneesia on muidugi tugevalt patriarhaalne ühiskond, kus heteronormatiivsus juhib vägesid. Rääkides kultuurilistest piirangutest seksuaalõigustele, siis naise keha nähakse valdavalt seksuaalobjektina. Ning heaks seksiks peetakse seda, mis on heteroseksuaalne, monogaamne, mitte-kommertslik ning reproduktiivne. Samuti on seksist rääkimine endiselt tabu, lisaks veel on teema reguleeritud nüüd ka ulatuslikke vaidlusi põhjustanud porno-seadusega (mis võeti protestidele vaatamata 2008. a oktoobris vastu). Seega on raske üldse tekitada laiemat ühiskondlikku diskussiooni. Seda enam, et märgatav on ka alusetu suhtumine, et kõik, mis puudutab seksi ja seksuaalsust, on järjekordne „Western shit“. Kuigi tegelikult on Lääne kolonialistlikuks pärandiks Indoneesias hoopis homofoobia!
Jaava naine täna ja minevikus - variatsioon mille nimel?

Samas ei saa me eitada, et seksuaalõigused on üks põhilisi inimõiguseid. Siin on meil aga islam, mis mässib naise keha kattesse ja vormib teda mehele meele(suu, peenise vms)päraselt. Aga süüdi pole mitte islam iseenesest, vaid selle ajalooline interpretatsioon.
Oluline on eristada ajalooliselt välja kujunenud islamit, mida on kujundatud lähtuvalt ajastu vaimule omaselt ning on seega subjektiivne ja kallutatud, toites rõhuvalt patriarhaalset heteronormatiivsust. Naine peab end katma, tema keha on ainult mehe seksuaalsete tungide objektiks. Masturbatsioon on keelatud, nagu ka abieluväline seks, ning seks, mis on seotud rahaga. Sellisele historistlikule perspektiivile võiks kõrvale panna normatiivse lähenemise islamile. Seda islamit deklareerib tegelikult Koraan. Ning selle järgi on kõik inimesed võrdsed, sõltumatult oma bioloogilisest või sotsiaalsest soost, sotsiaalsest staatusest jms. Seega on alternatiivsed seksuaalsused ning soolised identiteedid täiesti okei. Ning kuna inimese keha on tema oma ning muuhulgas naudingute allikaks, peaks ka masturbatsioon olema islami silmis okei.

Ikka ja jälle võis jilbabides islami feministide võõbatud huultelt kuulda, et seksuaalsus on kingitus jumalalt. Kedagi ei tohiks tema soo- või seksuaalse identiteedi pärast diskrimineerida, ka usulises kontekstis. Ning lugupeetud daamid, härrad ja kõikvõimalikud queerid - jumal, siinpuhul Allah, ei ole mitte mees, vaid on transsooline, ühendades endas nii meheliku kui naiseliku. Allah on pühaainsus jalal’ist ja jamal’ist. God is transgender.
Konverentsi VIP-ruumis koos kahe ilmselt mind enim inspireerinud inimesega Indoneesias - Dédé Oetomo, PhD, Indoneesia tunnustatud LGBT-õiguste aktivist ja akadeemik ning minu uurimustöö juhendaja Indoneesias; ning Julia Suryakusuma, kirjanik, feminist, anarhist, nüüd ka minu adoptive mother :) Pole kahtlust, et nemad moodustasid ka Wariazone'i kontseptuaalse selgroo.

Trendikas islam

noreply@blogger.com (Berit) — Sun, 16 Oct 2011 07:53:00 +0000

Kirjutasin Ekspressile sellise loo:

Kas moslemitari peakate tähendab tingimata konservatiivsust ja naise allutatust mehele? Tõe väljaselgitamiseks suundus senise elu alasti juustega ringi kõndinud Berit Renser spetsiaalsesse jilbab’i-poodi ja uuris, mismoodi paistab maailm rätiku varjust.

Veel 80. aastatel oli jilbabIndoneesias harv nähtus ning vanaemade fotodel on naised tihti miniseelikutes. Kuid viimasel kümnendil paralleelselt islamistlike liikumiste intensiivistumisega on naise pearätt leidnud oma koha nii tänavapildis, meedias kui populaarkultuuris. Maailma suurimas moslemiriigis Indoneesias võib näha nii pealaest jalatallani musta rõivastunud naisi kui ka moekaid rätitare, kes diskoteegis õlut rüüpavad.

Igast väiksemastki linnast leiab hiiglaslikke mosleminaistele spetsialiseerunud poode, mis pakuvad uuemaid ja kuumemaid jilbab’e. Mudeleid pakutakse kõigile: sporty-chick’ile ja linnatibile, kiireks kinnitamiseks või pikaks sättimiseks. Võib osta spetsiaalselt jilbab’idele disainitud prosse või külastada pearätikandjale mõeldud juuksurit. jilbab ja konsumerism käivad sõbralikult käsikäes.

Pearätt – popp ja kasulik

jilbab’i populariseerimisele paneb õla alla meedia.

Seebiseriaalides mängivad moraalsed eeskujud kannavad enamasti peakatet ning võib olla kindel, et paheline naine ilmub ekraanile paljapäi.

Noortekultuuris on oma turuniši leidnud nasyid-bändid, mis islami sõnumit kandes pop- või reggae-laule mängivad, lauljannadel rätid peas.

On juhtunud sedagi, et šampoonireklaamis naeratab kaetud peaga naine, kes headele moslemitele juuksehooldussarja müüb.

jilbab’i kasutatakse ka usaldusväärsuse saavutamiseks äris ja poliitikas. Poemüüja võib pearõivast kanda selleks, et meelitada klientide hulka kohaliku moslemikogukonna koorekihti, sellal kui presidendikandidaatide naised saavad imagomeistrite dirigeeriva käe all reklaamfotodele rätid pähe, isegi kui nad igapäevaelus neid ei kanna.

Indoneesias on jilbab popp, ning selle tähendusväli on täis positiivseid ja aktiivseid noote: kutse olla noor, trendikas, kuid viisakas; veidi häbelik, aga elurõõmus; alluda islamile, kuid võtta selle raames endale sobivalt omanäoline joon.

Astun sisse kärtsroosasse poodi sildiga “spetsiaalselt mosleminaistele”. Pealaest varvasteni katvas kleidis modell hoiab ühes käes palveriiete kotti ja teises Blackberryt. Riidepuudel ripuvad avarate dekolteedega ja käisteta suvekleidid ning nende kõrvalt avaneb jilbab’i-allee.

Suur saal on reserveeritud vaid peakatetele. Eri tegumoed, kangad ja värvid moodustavad tohutuid kuhjasid. Kõige odavama jilbab’i saab kätte vähem kui euroga ning selle võib tõmmata pähe kiire liigutusega. See ühes tükis liibuvast materjalist toestatud nokaga hilp istub peas kui ujumismüts ning katab enamasti vaesemate naiste juukseid. Kuid mida kõrgema hinnaklassi poole vaadata, seda mitmekesisemaks muutub valik. 100 euro eest saab juba mõne Lähis-Idast imporditud disaineriräti või käsitöökauba, mida kuuel eri moel pähe sidudes võib oma identiteeti muuta konservatiivsest seksikani.

Ilu saladus: vatist krunn

Ka tooteid, mida jilbab’i kõrvale osta, on mitmeid. Poemüüja võtab lisaks mu väljavalitud sallile riiulist ka mütsi ja nööridega padja.

Kõigepealt kinnitab ta padja, sidudes selle nööridega kaela ümber ja kummiga ümber pea. Seejärel võtab pitsist mütsi ja teeb kindlaks, et too ulatuks üle mu otsaesise. Kõige peale sätib veel viimase riide, mis kauniks olemise köögipoole kinni katab. Samal ajal kui mina end padja, mütsi ja salliga 35kraadises kuumuses võrdlemisi ebamugavalt tunnen, kiidab lõbus müüjanna ilusat tulemust – justkui peidaks ma oma salli all pikki kohevaid juukseid. Juhuks kui juuksepahmakat imiteeriv padi osutub liiga raskeks, soovitab ta asendada selle väikse vatist krunniga.

Enamasti indoneesia moslemitele meeldib, kui välismaalased jilbab’i pähe proovivad. Tõenäoliselt keegi ei ootagi, et Lääne naised end katma hakkaksid, kuid südamepõhjas ollakse siiski rõõmsad, kui kohalikke püütakse mõista. “Ma tean, et sa ei muudaks usku, aga ma sooviks, et sa näeksid igavesti nii ilus välja!” sõnab mu jilbab’i nähes mosleminaine, keda ei paista häirivat, et ma peakatet vaid iluasjana proovin.

Suurem osa indoneeslastest ei oskaks tsiteerida Koraani kohta, kus kästakse katta oma keha. Ja kui nad seda ka sõna-sõnalt mäletaks, on see nii mitmeti tõlgendatav, et ühest tähendust ei ole võimalik leida.

Seetõttu kaasneb igal naisel sellega oma uskumus ja kandmise või kandmata jätmise põhjendus.

Paljud näiteks arvavad, et jilbab’i ei saa lihtsalt pähe tõmmata – see pole ainult riideese, vaid elustiil ja iseloomujoon. Tegemist on raske, kuid uhke koormaga, mis nõuab oma pühendunud kandjalt karmide etiketireeglite järgimist: abieluvälist aseksuaalsust, karskust, viisakust ja väärikust. Seetõttu loobubki mõni mosleminaine selle kasutamisest täielikult, sest tunneb end ebamugavalt – jilbabmeenutab kandjale tema pahesid.

Mõni teine aga varjab end just nimelt sama põhjendusega – meeldetuletuseks nii endale kui teisele, et mosleminaise moraali kohaselt ei tohiks ta olla võõrale mehele atraktiivne ega avatud.

Seega toimib jilbab kui pidev refleksioon oma käitumise piirangutest.

PR-vahend ja distsiplineerija

Kuigi jilbab’i kanda on moekas, suudavad sellega hästi hakkama saada vaid need, kes on oma isiklikus arengus kaugele jõudnud. Et selliseid sisekonflikte tulevikus vältida ning soodustada kiiret arengut, on mõned pühendunud vanemad hakanud treenima juba oma eelkooliealisi tütreid. Seetõttu võibki näha vaid paariaastasi üleni kinnikaetuna, mitte mehe ihara pilgu eest, vaid tuleviku tarbeks harjutades. Kuid need täiskasvanud, kes piiranguteks endiselt valmis pole, ootavad märguannet Allahilt, et võiks jilbab’i uhkusega üle pea tõmmata.

Kuid jilbab ei kaitse mitte ainult agarate meeste, vaid ka keelt peksvate naabrite eest. Ehkki kõik teavad, et ainuüksi jilbab’i kandmine ei tee kedagi heaks moslemiks, siis vähemalt võib see välisvaatleja ära petta. Kogukondlikus elukorralduses, kus igaühe elukäiku on õigus ka naabritel sõna sekka öelda, tuntakse pearätita noore naise tegemiste vastu rohkem huvi kui tema kaetud kaaslanna vastu, sest iga väljaskäigu taga võib peituda mõni amoraalne tegu.

Seda teadmist kasutatakse tihti ka ära, vahel lausa nii ekstreemselt, et öösel koju jõudev prostituut tõmbab räti üle kõrvade.

Mõnel naisel käib jilbab pähe ja peast ära nii lihtsalt, et hägustab viimasegi arusaamise. Ühel päeval istusid kõik mu kursuse tüdrukud, kes seni olid jilbab’i kandnud, alasti juustega. Minu arusaamist mööda oli jilbab’i kandmine lõplik ning paindumatu, kuid nende sõnul otsustasid nad tol päeval kollektiivselt juukseid tuulutada, justkui poleks selles soovis midagi vastuolulist.

Veel ootamatumad on aga need korrad, mil jilbab’i kandja muretult oma stringe paljastab, mida pealtvaatajad kutsuvad Britney Spearsi jilbab’iks. Teinekord võib aga näha, kuidas naine baaris suitsetamise ajaks räti peast tõmbab, sest tal on häbi seda kandes mehelikke tegusid teha. “Aga miks ma ei võiks, jilbab peas, suitsetada?” kommenteerib peakattega Indoneesia naine toda naist baarist ning tõstab jutu jätkuks keskmise sõrme.

Neil juhtudel on jilbab vaid märgiks väljapoole, moeelemendiks või kurjade keelte vaigistuseks, ning rättidega käiakse ümber ka oluliselt lõdvemalt. Tõmmatakse need pähe koolihoovi jõudes või jäetakse maha šoppama minnes. Oleneb, mida on vaja deklareerida, kui üldse.

jilbab on vabadus

Paindlikud arusaamad jilbab’i kandmisest paistavad olevat rohkem levinud kui fundamentalistlikud põhjused. Ehkki Indoneesia on maailma suurim moslemiriik ning islamiusku aktivistidel on oma märkimisväärne roll ühiskonna arenguloos, ei ole pealaest jalatallani kaetud ning varjatud näoga jilbab’i-kandjad siin väga teretulnud. Tänavatel näeb lõpuni maskeerunud naisi harva, sest oma igapäevakäigud hoiavad nad range kontrolli all. Seda enam, et pärast 9/11 ja 2002. aasta Bali pommitamisi on islamifundamentalism tekitanud ärevust ja hirmu ning igasugune liigekstremistlik usumanifestatsioon on põlu all. Nii mõnelegi neist on tänaval järele hüütud “Batman” või “Ninja”, pidades neid liialt eksklusiivseteks usufanaatikuteks. Sellistele naistele ei ole jilbab mitte kehakaitseks ahistamise eest, vaid võib vastupidi olla ahistamise põhjustaja.

Seega paljud arvamused, mis eurooplasel islaminaiste kehakatetega seonduvad, tõmbavad vähemalt maailma suurimas moslemiriigis suu muigele. Feministidel ei ole siin palju peale hakata, sest jilbab’i algne idee – katta end vastassoo pilgu eest – on mitmetel juhtudel kaugele tagaplaanile hajunud.

Samuti ei saa rääkida meeste võimukasutusest naiste üle, sest tihti teevad valikujilbab’i kandmiseks naised ise, pidades selle kandmist seejuures iseloomujooneks, mitte usukuulutuseks. Kui keegi üldse naist jilbab’i kandma sunnib, on selleks teine naine. Olgu siis ema, kes soovib perekonna moraali edasi kanda, või kaetud juustega eakaaslased ning meediakangelased, kellega samastuda tahetakse.

Mehed kehitavad jilbab’i peale tihti õlgu: hindavad selle kandjat, kuid ei alaväärtusta mittekandjat. Peamiselt võib kuulda arvamust, et pearätt on iga naise otsus ja valik. Mu kohalik sõber lisab, et tüdruksõpra sooviks ta nähajilbab’ita, abikaasat aga jilbab’iga – kindluse mõttes.

Neile, kes peavad jilbab’i naise õiguste rikkujaks, tahab aga kohalik indoneeslanna öelda: “Ma olen vaba, vaba kandma jilbab’i.

Link loole

Taibukas metsarahvas ja rumal ametnik - skeem, mis leiab taas kord kinnitust

noreply@blogger.com (Berit) — Sat, 15 Oct 2011 07:35:00 +0000

Veetnud lubatud kolm päeva metsas ja kogunud materjali filmi jaoks, saadavad metsapoisid meid rännakul tagasi külasse. Meie tunded on soojad. Oleme lõpuks leidnud oma metsarahva ilma hingehinda maksmata. Ja mis hoopis tähtsam - teinud nende jaoks midagi olulist.

Paljud neist on meile hinge läinud. Sidik, kes oma taibukusega hiilgas. Tema vend, kes maailma kõige malbema naeratusega võlus. Darman, kes meil alati kanistri jõevee ja kahe klaasiga järel käis ja isegi väike sillerdav tüdruk, kes oma vanust ei teadnud.

Nüüd seisame teisel pool jõge ja ootame, et paat meid taas külasse saadaks. Poolpaljad metsapoisid jätavad meid hetkeks üksinda ning hüppavad põõsasse. Hetk hiljem tulevad sealt välja justkui linnavurled. Trendikad särgid seljas, ainus paar teksapükse jalas, lõhnastatult, viskavad nad niudevööd salaja põõsasse ning on valmis sisenema moslemiühiskonda. Kui nad ei oleks nii ekstreemselt häbelikud, ei suudaks ma millegi järgi öelda, et tegemist on nomaadidega metsast.

Vahepeal on külas kõik muutunud ja meie missioonist kuuldud. Nüüd kutsub külavanem meid sulgpalli mängima ning jutustab meie kaamera ees kõigest, millest palume. Lõpuks lahkume külast täpselt sama vargsi kui sinna olime sattunud. Alustasime üksinda jalutuskäiku uue maailma suunas.

Õhtu lõpuks jõudsime maanteele, mis ka kaardile oli mänrgitud. Esimeses autos, mis hääletades kinni pidas, istusid kaks ametnikku. Nad vaatasid meie poole ja irvitasid. "Prantsusmaalt, jah? Juba suudad riisi süüa? Ma mõtlesin et seal süüakse ainult saia. 26 ja pole veel abielus? Nahk on valge jah? ehheeehheee. Rikas, jah? Teil seal kõik rikkad ju."...

Saame kohe hoobiga näkku kõik need küsimused, mida üks televiisori poolt indoktrineeritud indoneeslased peast teavad ja müüdid ning stereotüübid, millest nad loobuda ei kavatse. Istume poolõnnetult autos ja mäletame hea sõnaga seda metsarahvast, kes rahast, ahnusest ja võimupositsioonidest nii vähe puudutatud on. Kuid kes teab kui kauaks, varsti on valitsuse ahned näpud ka nende maa taga.

Koostöös metsarahvaga - filmivõtete naljakast köögipoolest

noreply@blogger.com (Berit) — Thu, 13 Oct 2011 06:04:00 +0000

Jõuame lõpuks väikesesse katusealusesse, kus meid keedetud jõeveega kostitatakse. Elektrigeneraator mürisemas ja telekas mängimas, lebame kurnatult ainukeses onnis mis meie silmapiiril on. Kui kaugel veel metsarahvas elab, seda me ei tea, kuid näljaste ja väsinutena ei esita me ühtki küsimust. Kiirnuudlid, mille olime kaasa toonud, keedab onnirahvas nüüd pudruks segamini riisiga ning lisab paar juurikat metsast. Nii hästi pole ammu ükski toit maitsenud.

Väike tüdruk elektrisinises võltsteemantitega kostüümis näitab meile teed pesemispaigani ning sulpsab siis täisriietuses vette. Isegi sügaval metsas ja üksinduses elav moslemitüdruk ei pese end alasti.

„Kui vana sa oled?“ uurime temalt jutu jätkuks.

„Ma ei tea, küsige mu isalt,“ vastab umbes 13-15-aastane tirts.

Tema paistab olevat ka ainuke, kes meie saabumisest on elevil. Nähes, et me käte asemel lusikaga sööme, haarab ta ka toiduriistad ning proovib meid matkida. Vanem õde tõreleb kõrval: „Sa ei pea kõike linnarahva kombeid matkima!“ Kuid sillerdavate kõrvarõngastega metsatüdruk ei hooli. Talle siin ei meeldi.

Varsti koguneb katusealusesse veel inimesi, kuni neid võib kokku lugeda 15. Kuid oma üllatuseks ei kuule ma kordagi indoneeslasele nii omast „kes sa oled, kust sa tuled, mis su päritolu on? jne“ vaid mehed räägivad omi jutte. Muidugi, siin metsas ei hooli keegi meie kujutletud staatusest kui rikkad, targad ja osavad, sest see elu pole suurema osa jaoks ahvatlev. „Kolida külasse? Ei, ei iial!“ sajatab üks meie küsimuse peale.

Lõpuks võetakse meid ka käe kõrvale ja viiakse metsalaste (otsetõlge sellest, kuidas nad end ise kutsuvad) elupaika. Pambusest ehitatud lavatsid ja plastikaadist tehtud katused. Paar potti-panni ja mõned kangad on puuokstel rippumas. Mõni neist jalutab vastu T-särgis, teine vaid niudevööd kandes. Kuid hetkel, mil oma kaamera välja võtan, et objektiivi vahetada, on pool elanikkonnast viuhh! kadunud. Nimelt naised ja väiksed lapsed kardavad salvestusvahendeid kui tuld, sest neile on pildile jäämine keelatud (kui just grupi vanem luba ei anna, mis meie puhul lõpuks juhtus). Täpselt sama moodi nagu seebiga pesemine või oma abikaasaga voodi jagamine. Samuti pole naistel ka nimesid – need kaotatakse seoses esimese lapse sünniga ning nüüd võib neid vaid laste nimede abil kutsuda.

Ehkki algne plaan oli pilti teha ja paar minutit kurba intervjuud lindistada, siis nüüdseks on Sidikil juba uued plaanid. Vaevu hinge tõmmanud kui mees tahab tööga pihta hakata. Juba jooksutatakse keegi vahepealsesse puhkekohta ning kästakse kohale tuua maha jäänud tripod. Meie jaoks on kõik muidugi paras kaos ja olukord täiesti absurdne ent intrigeeriv. Seda eelkõige seetõttu, et meil on aega kolm päeva ja endiselt pole nad suutnud lõplikult selgeks teha kogu probleemi. Sellegi poolest seame kaamera üles ja laseme soovijatel rääkida.

Natuke anname ka nõu. „Alguses sa võiksid veidi neid puid lõikuda, siis on hästi näha, mis su töö on,“ juhendame metsa nõida. Mees võtab noa ja lõigub üht puud, liigub edasi järgmise juurde ja lõikab seda edasi. Kuid kolmas puu on juba õige kaugel ning meie nõid, keda ühte punkti istutatud kaameraga filmima peame, jookseb nüüd juba kaugele võsasse. Kümme minutit hiljem saame ta võpsikust kätte. Palume nüüd, et ta paigal seisaks ja oma murest räägiks. Mees jääb kui kivi puu ette seisma ja jutustab klaasistunud silmadega oma lugu.

„Wakil, kuule, kui sa nii tardunult seisad, siis on natuke ebaloomulik. Vaata, kaamera filmib siit siiani,“ näitan talle puu ümber piirjooni. „Selle kaadri raames võid vabalt liikuda,“ püüame kohkunud nõiale seletada. Seepeale tõuseb Wakil püsti ja hakkab rääkima, ise samal ajal ümber puu joostes. Meie selja taga seisab veel 40 inimest külast ja sosistab siis Wakilile õigeid vastuseid ette. Korraga on vaikival rahval nii palju öelda.

Alguses anname intervjueerimise ohjad Sidiku kätte, kuna kahtlemata on tal terav taip ning saab hästi aru, mida ja kuidas tuleb öelda. Ainult et häbeliku külarahva juuresolekul saab meie intervjueerijast monoloogipidaja. Saab selgeks, et tuleb kirjutada filmile stsenaarium.

Nii möödub meie esimene öö. Kaks valget naist ja 15 meest külast kirjutavad filmile stsenaariumit ning mõtlevad välja küsimusi. Nemad töötavad sisu kallal, meie loome struktuuri. Ning nii kui hommikul oleme valmis filmimisega jätkama, avastame, et akulaadija on külasse maha jäänud, sest ega metsa tulles me ei osanud ju veel arvata, mis kõik juhtuma hakkab.

Selleks ajaks on metsarahvas aga hakanud filmivõtteid nii nautima, et nüüd korraldatakse kõik hetkega täpselt nii nagu vaja. Esimeselt mööda jalutavalt metsapoisilt võetakse kraest kinni ja käsutatakse too poole päevasele matkale, et akulaadija kätte saada. Meil lastakse veel kirjutada tähtis kiri külavanemale rebitud paberile: „ Austatud külavanem, selle paberiga siin...etc“.

Laadija pool päeva hiljem jälle käes ning poisil higi tilkumas, jätkame filmimisega. Meie teeme ettepanekuid, nemad leiavad lahendusi. „Mõni laps võiks kaadris olla, siis on näha, et probleem on ka tulevastele põlvedele oluline,“ jõuame vaid öelda kui üks kellukestega ringi jooksev laps kinni nabitakse ja vanaema veel kepiga järele äigab: „Marss, mine filmi!“ Seejärel mainime Sidikile, et oleks vaja üht noort meest, kes ütleb, et ta tahaks metsa elama jääda ja pool tundi hiljem jalutades terrasside vahel kuulen meie sõpra üht poissi veenmas: „Kuule, sa pead vaatama selle kaamera poole ja ütlema, et sa tahad igavesti metsas elada.“ Poiss, kes parasjagu Diori särk seljas kännu otsas istub ja nukralt oma levialata mobiili näpib ei paista sugugi tahtvat oma isa sõnu korrata. Õnneks pääseb ta vaevast kui ühe siira poisi leiame.

„Ütle nüüd kaamerasse, kui vana sa oled?“ küsime talt et veenda ka noore generatsiooni olemasolust. Poiss vaatab jahmunult isa poole ja algab suur diskussioon mitme mehe vahel. „Kui vana ta on? 20? 22? 25?“ Mis sinna lindile lõpuks sai, seda ma ei mäleta. Aga nii palju võin öelda, et noor poiss, kes veendunult oma vanuse kaamerasse ütleb, mõtles selle just minut varem välja. Ja et mõni lause, mis häbelikuma mehe suust loomulikuna kõlab, võttis filmimiseks aega oma paar tundi. Aga kindlasti on see üks põnevamaid kogemusi – teha koostööd metsarahvaga ning filmida nende palvel nende lugu. Nüüd tuleb vaid loota, et video ka õigetesse kohtadesse jõuab neid rahvast aidata suudab.

Kaduv jääb. Tagasi minu Indoneesiasse

noreply@blogger.com (Terje) — Wed, 12 Oct 2011 05:01:00 +0000

Kohe kui tulin kevadel Eestisse, teadsin juba ette, et varsti sõidan tagasi Indoneesiasse. Ükskõik mil moel. Ka minu mootorratas, raamatud ja korvitäis hilpe jäid mind riisipõldude vahele ootama. Rääkimata Beritist ja meie ühisest rännuihalusest Papuale. Märgilise tähtsusega mõjus ka see, et Kuala Lumpuri lennujaamas, kus pidin ootama oma Euroopa lendu terved kaheksa pikka tundi, õnnestus mul siiski oma lennust maha jääda. Piisas paariminutilisest hilinemisest check-in’i, mis oli tingitud minu tööhoos hajameelsusest – arvuti kell oli ununenud valesse akatsooni. Mõtlesin hetkeks ahastuses, et ahh ma ei lähegi tagasi Euroopasse. Kui juba Kagu-Aasias, siis siin. Samas pidi juba paari päeva pärast olema Tallinnas Kunstihoones näituse avamine, kus minu ja Kiwa visuaal-dokumentalistika pidi linastuma. Film oli aga minu kotis. Minu kott koos minuga Kuala Lumpuris. Laenasin uueks piletiks raha ja lõpuks maandusin siiski Eestis.

Läbi kogu suve saatsid mind küsimused, millal ma lendan, kaua veel Eestis olen. Aga mina ei suutnud midagi otsustada, elu keerles omasoodu. Wariazone’i postproduktsioon venis nagu näts ja mina sain iga päevaga targemaks, tööd oli palju, seiklused kodutuna mitmel rindel. Lisaks kasvatas Eesti suvi alla sellised juured! Aga ega see ei välista ka kõike muud. Alles nüüd ma siis tean. Täpselt sel hetkel, kui sain kätte viimistletud versiooni meie filmist, saabus ka otsus sõita Indoneesiasse.
Indoneesia, miks? Oskaks seda siis isegi selgitada. See on nii vastuoluline, värvikas ja sügav koht, et kaheksa kuuga jäi väheks. Seda kummalist, lausa sürrealistlik ühiskonda harutades langesin ilmselt sõltuvusse. Indoneesia on müsteeriumite-maa, ja seejuures mulle ka koduselt armas. Ja tundus, nagu midagi olulist jäi pooleli, midagi olulist jäi veel lähemalt uurida.

Ja nüüd, kui minek selge, küsitakse, et miks lahkumispidu ei ole. Aga milleks kõik need purjutamise rituaalid ja lahkumise oreool, kui need saadavad meie igapäeva nagunii igal sammul, ja minu lahkumine on ju täiesti tavaline asjade käik. Kaduv, jääv. Ja kaduv jääb.
Kallimatele, sõpradele, mõtte- ja tantsu-kaaslasetele aitäh jagatu ja kogetu eest, teiega oli võrratu see suvi ja sügis siin.

Pahur mees saatjaks sügavale metsa

noreply@blogger.com (Berit) — Mon, 10 Oct 2011 06:19:00 +0000

Mehed tutvustavad meile oma saatjat. Sidik kuulus ka varem metsarahva hõimu, kuid kolis 15-aastasena oma isa surma järel külasse. Külavanem andis talle elukoha ja nüüd elabki ta naise ja lapsega metsaäärel ning käib kord kuus oma sugulasi külastamas. Sidik tuuakse meie ette ning seletatakse kohalikus keeles tema rolli, samal ajal kui meid kööki riisi sööma saadetakse.

Elektrit ei ole. Istume küünlavalgel puupõrandal ja ahmime kätega riisi ja muna. Söönud ei ole me alates külasse jõudmisest. Rotid jooksevad üle laudade ja krabistavad oma jalgadega plekknõude vahel. Meie ees madalas valguses kummardab valgetes riietes naine, näoga põranda poole ja pomiseb midagi omaette. Kõrvaltoas räägib metsarahva hõimu esindaja juttu külavanemaga ning tavapärase bumba-mumba-djumba jutu asemel, nagu enamasti mõne troopilise maa keel meile tundub, saame nüüd praktiliselt sõna sõnalt aru, millest nad räägivad. Istume seal pimedas tundide kaugusel ühestki suuremast külast ja poole päeva jalutuskäigu kaugusel iidsest hõimust ja see kõik tundub justkui täiesti tavapärane. Üks päev minu Indoneesia kummalisest elust, kus eksootikast on saanud igapäev.

Sidik kutsub meid lõpuks endaga kaasa. Täiel tõsidusel hoiab ta meist distantsi. Jalutab paar meetrit eespool ja kõnetab vaid siis kui hädasti on tarvis. Jõudes poodi, hakkab ta toidukorvi asju laduma. Paar plokki suitsu ja teed, suhkrut ja kiirnuudleid. Ta laob ja laob kuni meie vaatame Marie'ga hirmunult teineteisega tõtt. Huvitav, kas ta üldse teab, kui vähe meil on raha kaasas? Seletame siis Sidikile olukorda, et kui me 150 eest toitu ostame, jääb talle vaid 50 alles. Sidik vaatab meid veel kurjema pilguga ning tõstab paar asja korvist jälle välja. Ning ütleb viimaks, et küll me leiame kellegi metsast, kelle sabas lonkides külasse tagasi tulla, nii on taks väiksem.

Tundes end absoluutselt ebamugavalt ja mitteoodatuna, veedame oma õhtu kusagil tänavatel lonkides. Enam ei jõllita meid keegi heatahtliku pilguga vaid puurib oma õelaid silmasid läbi meie südamete. Endiselt on meil taskus levita telefon, mille viimane sõnum Horialt soovitab meil ettevaatlik olla, sest too hõim on tuntud ka kannibalidena. Raskete südametega vajume lõpuks magama ning loodame saatuse hoolitsevale käele.

Kell 5 hommikul on Sidik ukse taga. Viskame endale kiiresti riided selga ning püüame teha nii vähe tüli kui võimalik. Kuid mees on ikka külm kui jää. Marsime ta kannul metsa poole ning ootame hetke, mil ebameeldiv kliendi ja teenindaja suhe lõppeb. Parasjagu jõepaadile istudes ning mõistes, et nüüd ongi minek, avastame, et me pole ei söönud ega joonud ning isegi veepudelit ei jõudnud kaasa võtta. Niimoodi algab meie matk sügavale metsa.

Oleme juba paar tundi matkanud, meie oma suurte seljakottide ja kingitustega külarahvale, Sidik praktiliselt tühjade kätega, kui Marie'l läheb plätu katki. Istume metsapervele ning mees oma osavate kätega parandab selle kiiresti ära. Samal ajal aga meie üritame endiselt jääd sulatada ja nalja visata, sest kui meie ainus kontakt on meie vastu, siis ei saa see retk isegi välismaailma kartva rahva juurde väga lõbus olema. Lõpuks alustame juttu tehiskülast, kus olime varem käinud ning metsarahvast, kes oma endisest elupaigast oli sunnitud loobuma. Ning kui väga meil oli kahju kohalikest inimestest, kes valitsuse ja korruptsiooni vastu midagi teha ei saa. Võtan veel välja oma kaamera ja näitan paari pilti.

See on otsustav hetk. Sidik muutub poole minuti jooksul jääkülmast teenindajast avatud sõbraks. Ta kohendab oma istumist samblikul ja hakkab emotsionaalselt rääkima.

„Kas te teate, mis on selle piirkonna probleem? Kas keegi pole teile öelnud? Me oleme elanud siin juba aastakümneid, metsarahvas ja külarahvas ning meie ainuke elatusallikas on need puud. Kummipuud, mida me lõikamas käime ning kust kummi kogume. Ja nüüd tuli valitsus meie maale, ehitas siia teed ja majad töötajatele ning plaanib meie puude pealt raha korjata. Aga meil on siin seadus, traditsiooniline seadus mis ütleb, et kui kogukonnale on maa kuulunud juba ammustest aegadest, on see kogukonna maa. Muidugi korrumpeerunud valitsus ei taha sellest midagi kuulda.“

Siis vaatab ta justkui valgustunult meile otsa ja hüüab: „ Teil on kaamerad. Tehke palun meie metsast pilti ja me saadame need valitsusele. Äkki see aitab meil oma maa tagasi saada.“

Olles Sidiku jutust täielikult haaratud ning tema nutikusest rabatud, oleme loomulikult nõus teda aitama. Ning kui me oma fotokaamerale lisaks veel videokaamera välja haarame, hakkab Sidiku peas tiirlema ideede lumepall

Mentaalne male külarahvaga. Pinged tõusevad.

noreply@blogger.com (Berit) — Wed, 05 Oct 2011 16:36:00 +0000

Hääletame koidu hakul edasi mööda teid, mida pole juba ammu meie kaardile märgitud. Mida kaugemale me jõuame, seda tühjemaks jäävad teed. Enam ei ole katkist asfalti vaid rajad, kus kunagi pole asfalti olnudki. Üksikud mootorrattad peatuvad meie juures ja pakuvad raha eest meie sihtkohta viimist poolsada kilomeetrid sügavamale metsa. Meil on aga politsei antud 200 000 ja keeldume oma viimastest kopikatest loobumast kuni lõpuks muutuvad meestel südamed härdaks ning lubavad meid vähemalt veidike edasi visata. Niimoodi tolgendame mööda mahajäetud teid keset metsi ja istandusi ning loodame, et kord pooles tunnis mööduvast sõidukist keegi meid siiski peale võtaks.

Jõuame lõpuks ühte külasse, mis meid hetkega võlub. Lagunevad puumajad on ehitatud kõrgetele tokkidele ja toad asuvad maast meetri kõrgusel. Peale kahe paralleelse liivase peatänava ei ole ühtki märgitud teeperve. Kogu küla jõllitab meid saabudes ning kui külavanema uksest sisse astume, jääb akna taha hämmingus nägudega seisma poolsada väikest last. Kusagilt tagatoast ilmub käterätikus külavanem ja palub meil veranda põrandale istuda. Alustame siis oma tavapärase jutuga.

Oleme tulnud nii kaugele, sest tahame metsarahvast kohata, ütleme tähtsate nägudega. Külavanem uurib ja puurib kaht valget tüdrukut, kes justkui ei kusagilt äkitselt välja ilmusid. Mis organisatsioonist? Kes saatis? Kuidas siiani jõudsite? - Üksi, hääletades, püüame neile selgeks teha. Mehed on absoluutses segaduses, kuid tirivad siiski välja maakaardi.

Seal me istume, viiekesi ümber kaardi ja uurime, kus nomaadrahvad parasjagu liiguvad. Paar gruppi ühe jõeharu, paar teist kaugema haru kallastel. Valige vaid, milliseid külastada tahate! Püüame Mariega vägisi õnnenaeratust tagasi hoida, sest alles samal hommikul polnud meil vähimatki aimu, kuidas oma eesmärgini jõuda ning nüüd tehakse meile kõik üksipulgi selgeks ning planeeritekse retke.

Mitu päeva? Kolm ööd? Okei.

Jõge suudate ületada? Suudate. Okei.

Pool päeva matkata suudate? Jah? Okei.

Homme hommikul kl 5 minek. Sobib? Okei, selge.

Kümne minutiga on meie plaan paigas. Kell on 3 päeval ja oleme matkamisest rampväsinud. Tahaks nüüd pesta ja puhata ning plaani üle rõõmustada. Nüüd on vaja vaid oodata võlusõnu „Tahate pesema minna?“.

Kuid neid sõnu ei tule ja ei tule. Järgneb vaid kohtlane vaikus. Meil pole enam midagi öelda ja ka nemad ei paista tahtvat midagi lisada. Ometi on nii ebameeldiv vaikus ja kõik justkui ootaks midagi. Mõtleme välja veel suvalisi küsimusi, et seda katkestada, kuid igale vastusele järgneb samuti vaikus. „Et homme siis?“ - „Homme jah, kl 5“. Meie niheleme. Nemad vaikivad. „Ja poole päeva kaugusel?“ - „Jah, umbes nii, kui jaksate matkata. Tee on raske“. Lapsed akna taga igavlevad ning kaovad teineteise järele. Jälle see vaikus. Paarkümmend minutit hiljem ei suuda ma enam seda taluda. „Kas nüüd on kõik või on veel midagi lisada?“.

Külavanem vaatab meile otsa ja alustab keerutamist kuni jõuab võtmesõnani.

„Vaadake, see on päris kaugel. Te ei tea kuidas sinna minna. Keegi peab teiega kaasa tulema. Töölt ära tulema.. Ja te tahate kolmeks ööks jääda. Ta peab ka ju jääma. Vaadake, metsas on ohtlik. Elevandid ja jõehobud.. Tal on ka süüa vaja. Ütleme, et selle kõige korvaks 200 000ruupiaga päeva eest.. 800 000 kokku“.

Teadagi. Kogu meie kaunid unistused purunevad uuesti põrmuks. Meil on täpselt 200 000 ja seda kuni reisi lõpuni. Kuid tulnud juba nii kaugele, ei saa me enam alla anda. Ning nüüd algab üks tõeline mentaalne male külarahvaga.

Kõik istuvad täielikus vaikuses, nüüd kui oleme ladunud välja oma jahmatava saladuse – meil ei ole nii palju anda. Viis meest põrandal vaikivad esimesed viis minutit ja järgmised viis seletavad midagi omavahel. Kümnendal minutil sõnab külavanem ühe lause.

Me kuulame ta lauset ja mõtleme. Analüüsime, mida ta selle lausega mõtled ja kuhu ta tüürib. Millised käigud tal pärast seda veel varuks on ja kuidas saaksime ta käikudele vastu astuda. See on mäng, kus ei tohi teha vigasid. Võtame endale mõtlemisaega ja pomiseme midagi omaette. Marie sõnab oma vastulause.

Mehed tõmbavad seepeale kõik sügava sõõmu suitsu kopsudesse ja lasevad selle aeglase joana kurgust välja. Nad ei ole rahul Marie terava käiguga ja mõtlevad midagi oma situatsiooni parandamiseks. Nad keerutavad pastapliiatsit erinevatel kohtadel kaardil ja pakuvad meile uue lahenduse.

Ükskõik, mida nad pikkade mõttepauside lõpuks välja ei käiks ja kui palju nad oma pakkumist soodsamaks ei muudaks, on see meile liiga kallis. Kuid pinged kruvivad aina kõrgemale ja kõrgemale, sest veetnud malemängus juba vähemalt kaks tundi, teavad mõlemad osapooled, et kumbki peab kaotama selle võitluse. Ja tõenäoliselt kaks visa valget tüdrukut pärast oma metsade keskel hääletamist enam taganeda ei plaani.

Kui ülimalt piinlik see olukord ka ei oleks, kui närvekõditav see mäng ka ei oleks, laseme asjaoludel kulgeda omal moel. Ühel hetkel varasest õhtutunnist leiab vana mees meile lahenduse, millega lõpuks nõustuda võime. Mehed tõusevad püsti, ei lausu sõnagi ja jätavad meid terrassile istuma. Tunneme, kuidas pingeline malemäng on kulmineerunud tüdimuseks ja väsimuseks ning sõbralik külarahvas on meie vastu pahameelt tõstmas justkui järjekordses Dogville's.

Reeturlik isa ja põgenenud elanikud. Ükski plaan ei pea vett.

noreply@blogger.com (Berit) — Mon, 03 Oct 2011 07:20:00 +0000

Siin me oleme, tagasi Muara Tebos ja täielikus infosulus. Najib, kes meid enne nii sõbralikult ühest kohast teise vedas ja oma maja elamiseks pakkus, vastab küll endiselt sõnumitele, kuid mitte meie küsimustele sõnumis. Andy, kes meid metsa sissepääsemise loaga lubas aidata, saadab meile arusaamatuid sõnumeid kusagilt teisest linnast ning lubab kokkusaamist, mida ta muudkui edasi lükkab. Ka politsei juures ei saa me aega veeta, siis tähtsat nägu tehes veensime neid, et kõik on hästi ja meie olukord laheneb kohe. Niisiis ei jää meil muud üle kui kohvikus istuda ja Andyt oodata, kuna esialgse plaani kohaselt ööbime sel ööl tehiskülas, mis endisele metsarahvale on ehitatud ning seejärel liigume ametlike lubadega edasi metsa ning kõige võti on just see noormees, kes nüüd plaani kinnitamise peale lubab kohe varsti kõike seletada.

Kohvikus istudes hakkame juttu vestma aga kohalike noormeestega. Uurivad, kust me tuleme ja mida otsime. Jutustamise siis loo soovist metsas ööbida ja illegaalsest metsaraidest, mida valvavad turvafirmad ei taha meid väravatest läbi lasta, kartes et oleme GreenPeace'st või CIAst. Ning et nüüd ootame Andyt, kes ametliku loaga meid kohale aitab toimetada, kuna suur boss Najib ei paista enam meist huvitatud olema.

Poisid kuulavad hoolega ja kommenteerivad kord üht kord teist. Millegipärast on nende huvi just meie tutvusel Najibiga ning meiegi ei saa jätta rahuldamata oma huvi: kes too mees uhke villa ja mitme autoga keset metsi siiski oli? Poisid muigavad kogu meie jutu peale. Najib on nimelt rikkaks saanud illegaalse metsaraidega ning pooled neist palmiistandustest, mille olemasolu me Najibi kuuldes kritiseerisime, kuuluvad just temale. Ning ka Najibi sotsiaalne töökoht metsarahva heakäigu eest hoolitseda on nüüd rohkem kui selge – mida vähem inimesi metsas, seda kaugemale saab ta oma äri laiendada. Tunneme, kuidas meie endise eestkostja ja püha isa imidži kohale on kerkimas must äikesepilv.

Tunnid mööduvad ja Andyt ei kusagil. Päike loojub ning endiselt ei tea me veel oma ööbimispaika. Rahakotis on täpselt need 200 000 ruupiat, mille politsei meile pihku oli pistnud ning mille eest me nüüd sidrunivett ostsime, püüdes kulutada nii vähe kui võimalik. Lõpuks tuleb Andy. Oleme päästetud! Saame ööseks külasse magama pugeda ja sealt edasi hiljem metsa matkata. Kuid ei. Andy hakkab seletama. Nimelt on kogu küla elanikud metsa pagenud. Korrapärased puumajad seisavad uhkes tühjuses, sest keegi külast suri ja vanade kommete kohaselt tuleb surma järel asupaika muuta ning keha metsa viia. Ükski valitsuse ehitatud možee pole inimesi selles tavas ümber suutnud veenda ning rahvast pole enne mitut nädalat veel tagasi loota.

Samuti pole keegi kuulnud meie ametlikust loast metsa minna ning kõik toimib endiselt Indoneesia stiilis. Peab ülehelistama, ülekuulama, ülepaluma, ülekirjutama ja ülekohalkäima. Oleme tagasi nullpunktis. Andy kripseldab meile teiste külade nimesid paberile ning soovitab edasi otsida. Meil on aega täpselt nädal, et leida metsarahvas ja hääletada 1500km tagasi koju.

Indoneesia politsei kui nihestunud Robin Hood - võtab pättidelt ja annab külalistele

noreply@blogger.com (Berit) — Thu, 29 Sep 2011 06:48:00 +0000

Oleme teel tagasi Jambisse, sellesse kummalisse külasse, kus metsarahvas karpmajadesse on pistetud, moslemiteks ümber nimetatud rahvusmustrites särke kandmas. See sama küla, kust pidime sisenema metsa, et nende seal elavaid sõpru kohata ja need samad väravad, millest sisenemiseks me nii kaua oma volitust oleme oodanud. Kuid mida me kõige enam igatsesime – meie kohalik isa Najib, kelle külalistetoa voodis end mõnusalt kerra tõmmata ja hoolitsetud saada. Enam ei ühtki tüütut rekkameest ja meid segadusse ajavat indoneeslast, oleks vaid Najib, kes meie heakäekäigu eest hoolt kannaks.

Kuid mida lähemale me Muarakilisele jõuame ning mida pimedamaks tõmbub öö, seda enam saab selgeks, et Najib pole meie tulekust huvitatud ja kogu olukord paistab olevat pea peale pööratud. Kell on 12 öösel kui maabume politseimaja ees, rahatult ja magamata, ning palume öömaja. Teeme midagi, mida olin lubanud enam mitte ealeski teha – siduda end korravalvurite militaarse elustiiliga.

Viis meest istuvad tänavaäärel ja mõtlevad siis kõik korraga: kuhu panna need kaks indoneesia keelt rääkivat tüdrukut, kes keset ööd keset metsa on veoautost välja roninud. Üks politseinik tõuseb püsti ning tiirutab veidike, teine tõuseb tema järel ning longib mõtlikult, samal ajal oma mobiiltelefoni näppides. Kaks järgmist tõusevad ja asuvad kuhugi poole sammuma. Sammuvad täpselt samas taktis ja käsi paralleelselt liigutades. Läbi pimeduse läigivad käerauad. Tuleb välja, et tegemist on kahe illegaalse metsalangetajaga, kes on öösel arreteeritud. Politsei siis hakkab dirigeerima: „Teie tulete minuga,“ näitab ta meie peale. „Ja teie lähete türmi,“ viibutab ta pättidele. Ärkame selle peale, et kell 7 hommikul on kuulda Indoneesia hümni ning militaarmarsse. Toauks avaneb ja sellest siseneb viimast kuud rase naine. Ehkki on laupäev, peab iga perekond selles politseiašramis ärkama samaaegselt ning alustama sportliku päevakavaga. Rasedad naised istuvad oma minibetoonmajade ees ning vaatavad, kuidas mehed keset väljakut ringi jooksevad. Hoopis teisest äärmusest kuid vähemalt sama kummaline on see teemakülake, kui too mida kuu aega tagasi veel sügavamal metsas nägime.

Kui tänusõnadega politseibossi kontorist lahkume, pistab ta mulle juba tuttaval kombel raha pihku – nii nagu tavaliselt kodanik politseile andma peab. „Et te turul lõunat süüa saaks,“ ütleb ta summa peale, mis meil muidu mitme päeva eelarve oleks. Kahtlustame, et raha tuli öistelt ebaseaduslikelt metsaraiduritelt, kes end vangist välja ostsid ning võtsime kingi vastu lubadusega iseendale see uuesti tagasi metsa viia.

Seiklus ja raha - nokk kinni, saba lahti

noreply@blogger.com (Berit) — Mon, 26 Sep 2011 09:56:00 +0000

Järjekordselt hääletades korjab meid peale Hollandi muhe mees. Nagu ühele bulele kohane, üksinda 10kohalises minibussis keskmisel real laiutamas. Tuleb välja, et reisikirjanik. Mees tiirutab paar kuud mööda Indoneesiat ja kombineerib sellest lõpuks ühe Lonely Planeti sarnase raamatu. Ning mis on tema saladuseks parima infoni jõudmisel? Loomulikult Lonely Planet ja kohalik giid.

Nii ta reisib, LP ühes käes ja giid teises ning kogub raamatuks infot. Info kogumine ei käi aga nii nagu mõnel avantüristil enamasti kombeks. Ei uudista ta põnevusest oma ootamatute külaliste kogemusi ega soovi ta ka nõuandeid kuulda võtta. Hoopis jääb ta juhiga auto seisma kord muliseva allikavee ees, kus indoneesia turistid muna keedavad ja teine kord ekvaatori joone taga, millest indoneeslased üldse lugu ei pea, kuid mõned tädikesed on turistidele T-särke müümas. Neil puhkudel hüppab mees autost välja, teeb paar kiiret klõpsu ning märgib turistiatraktsioonid raamatu tarbeks märkmikusse.

Kuidas raamat lõpuks välja kukub, seda ei oska ma muidugi ennustada, sest ega iga asi trükki ei jõua. Kuid selles on mees kindel, et järgmine kord otsib ta mõne mugavama viisi et infot koguda. Reisida ringi rendiautos giidide saatel on parajalt tülikas.

Niisiis kohtasin seda imelist haruldast inimliiki, kes reisimise ja kirjutamise eest raha saab ja kes peaks justkui olema täidetud põnevatest seiklustest ja pöörastest lugudest. Kuid reaalselt nagu varemgi järeldanud oleme, raha ja seiklus käivad teineteisest tihti suure kaarega mööda.

Mees leidis endale parajalt kalli hotellitoa ja meie jäime selles hullus linnas öistele pillerkaaretänavatele odavat kohta otsima. Samal ajal kui reisikirjaniku toast valju nohinat võis kuulda, oli pöidlaküütijatel palju põnevaid seikluseid ees.

Magusalt sentimentaalne, ma tulen tripile sinuga

noreply@blogger.com (Terje) — Sat, 24 Sep 2011 16:03:00 +0000

Tripilt Hiiumaale. Praise the phobia. August 2011.

Oli kena sügisene õhtu, ulgus tuul ja kiiresti liikuvate pilvede vahelt paistis must tähine taevas. Öisel jalutuskäigul sattusin ühes vanalinna lokaalis peale noorautor Siim Nurklikule. Ja muidugi. Siim oma ülitundliku sotsiaalkriitilise soonega on silma paistnud meedias ja mujalgi. Nii leidsin ennastki pärast pooletunnist vestlust üle valatult kogu Eesti maailmavaluga. Jah, see sama, mille pärast peame piinlikkust tundma, kui liigume tänaval või loeme ajalehte. Vastandamine, hirm, välisvaenlase konstrueerimine, sisevaenlasele konstrueerimine, see kujuteldav negatiivne „teine“, mille eest peame koguaeg seesmiselt ärevil olema. Ja kui see kaob kuhugi pinnalt, oleme liiga kinni selles, et kuidagi ellu jääda halastamatus konkurentsis ja maailma kiiruses.

„Vaata seda!“ heitis ta käega üle ruumi, kus noored veetsid meeldivalt nädalalõppu. „Inimesed isegi enam ei seksi! Kõik on nii kinni!“
Ja siis me justkui heietasime sellest, kui tore oleks silmata seltskondades amelevaid paarikesi, kui tore oleks näha enda ümber armunuid. Oleme langenud aseksuaalsesse tsooni. Ja ka seda seetõttu, et meil on hirm, arvas ta.

Aga järgmises vanalinna lokaalis, täpsemalt Hoovis, mis on vist mööda saadetud suve linna särisevaim hot-spot, pandi inimesi avalikult paari, nad saadeti tripile, kupongiga, mis ilmnes Tõnis Hiiesalu salapärasest põuest. „Tripile sinuga!“ Kogu reedeöise vanalinna nooruse silmis helkisid nostalgiasädemed Maire Aunaste punasest parukast ja salapärasest sirmist, mis eraldas tulevast noorpaari. Sentimentaalselt võluv situatsioon. Ruuporist kostus ärevil kandidaadi selgesõnaline vastus: „Ma tahan tulla sinuga tripile, sest trippida on hea. Ja mis põhiline, et seda saab teha koos heade inimestega.“
Ja korraga (nagu tegelikult ju tihti) saab ängistavast Eesti argipäevast maailm, mida me saame jagada. Koos inimestega, keda kuskil mujal ei ole. Koos fantastiliste inimestega.
Muidugi ma tahan minna tripile. Või veelgi parem, ma olen tripil kogu aeg. Kuna teisel pool sirmi kükitava Oliveriga jäi meil tripp endiselt pooleli (jah, tõmmati mindki punasele diivanile tripikandidaadiks), tuleb vahepeal trippida Indoneesiasse. Ja siis tulla kevadtuultega tagasi Eestissse, uuele tripile, oma inimestega.
Ja igasugususeid mental-vuajaaže pildis, helis, kirjas ja vaimus pole mõtet ka vähem hinnata.

Alkoholi saab ka otse puu otsast

noreply@blogger.com (Berit) — Sat, 24 Sep 2011 04:43:00 +0000

Neile, kes Indoneesia ametliku alkoholi hindadega kaasas ei jaksa käia, on purjakile jäämiseks teisigi variante. Arak ja ciu Jaava saarel, hirmus tuak Sumatral. Meie naabriks saab kohalik hurtsik valge käärinud joogi ja eufooriliste külameestega.

Omanik kutsub meid kullaauku ennast nägema. Kaks korda päevas käib ta end politsei eest varjates mööda oma renditud palmipuusid. Pambusest ehitanud trepid ja bensiinikanister puu otsa tarnitud, kogub ta õhtu lõpuks uue saagi, mis külarahvale maha tuleb müüa. Et aega liiga palju ei kuluks, viskab mees kanistrisse spetsiaalse puulehe, mis käärimisprotsessi juba kogumise ajal alustab ja otse puu otsast tuakil lauale klaasidesse lubab voolata. Seda puud on ta enne juba kaks kuud poputamas käinud, enne kui too võlujooki andma hakkas ja nüüd on kaks kuud aega see mahladest tühjaks pumbata. Mees kraabib veel mingit libedat kraami, matsutab seda heameelega ning kiidab, et seda afrodisiaakumit ei tea just paljud kohalikud.

Järgmisel päeval tuleb puu otsas ronimisest suur pahandus. Mehe tüdruksõber olla meid näinud ja nüüd jättis ta mehe maha. Sest kuidas on nii, et turist saab tuuri, aga selle eest ei maksa. Järelikult on siin muud motivatsioonid. Mees on küll murtud, kuid pole hullu, naine ja laps jäid vähemalt alles ning pidu ja trall kestab endiselt hommikuni.

Moslemipõgenikud paganatemaal

noreply@blogger.com (Berit) — Mon, 19 Sep 2011 17:08:00 +0000

Üritame seekord olla kavalad. Pistame ühele kohalikule poisile telefoni kätte ja palume tal kõige odavam majutus leida, et oma tõelist identiteeti avaldades mitte tüssata saada. Kuid kui palju ta ka ei helistaks, hinnad on vähemalt kolm korda rohkem kui me maksta tahaks.

Siis tuleb aga üks taksojuht, kes meie tegevust on jälginud ja itsitab: „Nii et küll odavalt ei saa. Näidake oma nägu, et olete buled, buledele antakse poole hinnaga. Kõik ju teavad, et bulel pole raha ja Aasia turist on nõus rohkem välja käima.“

Nii saamegi endale maja järvekaldal, mille eest meie indoneeslastest naabrid neli korda kõrgemat hinda maksavad. Kuid siin saarel ongi kõik veidi teisiti.

Toba järv on veel üks neist hipi magnetitest, kus nädalavahetust veetma tulnud rändur end kaks kuud hiljem viisat pikendamas leiab. Kus muidu jumalasõrme taktis karskust vanduv moslemimees viskipudeli otse suule kallab. Ja kus piitsahoobiohust muretu naine oma juuksed vallatult valla võib lasta. Paaritunnine autosõit viib hedonismi eksiili otsivad näljased põrgust otse taevasse.

Ja veel millisesse! Toba karges jaheduses on midagi võimast ja müstilist. Iga kehaosaga võib tunda seda tormieelse vaikuse värisevat ärevust. Laevakujuliste majade katused on pikaks venitatud ning lasevad tuulel oma hääli vilistada. Mitte ainult ei ela me saarel, mis tekkis supervulkaani kraatri põhja pärast hiiglaslikku plahvatust, vaid me elame seal koos Batakitega. Olgugi, et vaid endised paganad, kuid siin on isegi kristlaste kogukonda sattumine justkui suur sõõm vaba mõtlemist ja väikseid krutskeid. Eriti siis kui mägise järvelinna tänavatel võib lugeda „Coffee. Breakfast. Books rental. Magic Mushrooms“. Ning seal me ka oma aja veedame, järvekaldal raamatu seltsis, õhtul hipide seltsis, jalutades mööda saare voolavaid tänavaid ja kihutades mööda teid laevakujuliste majade vaateväljades.

Siniste juustega postitantsija Tartu öisest lokaalist

noreply@blogger.com (Terje) — Sun, 18 Sep 2011 14:10:00 +0000

Tartus on legendaarne baar, mida igaüks teab. Zavood, eks. Pole olemas üliõpilast, kes ei teaks jutustada lugu oma Zavoodi-kogemusest. Ja mäletan minagi aegu teisest kursusest, kui igal esmaspäeval jõin Zavoodis absinti, ning iga nädalalõpupidu lõppes Zavoodis Kodu-lauluga. Dairaraa! Alkoholilehk, tunglev noorsugu, joobunud tants, joovastuses naer, suurte rindadega baaridaam... Zavood on nagu tehas, mi segab kokku erineva sotsiaalse taustaga inimesi, laseb nad läbi alkoholihakklihamasina ning sülitab siis vastu hommikut tänavale, mil igaüks meist võiks olla Jeesus Kristus. Nii haprad on need päiksetõusule eelnevad hommikud, mil Tartu tuigub meelekindlalt kodu suunas.

Aga seal samas Zavoodi kõrval asub teine legendaarne baar. See pole küll kaugeltki nii populaarne, nagu vennas kõrvaltoas, sest siin küsib pintsakus turvamees igalt külaliselt vähemalt 10 eurot sissepääsuraha ning peenikese pihaga daam baarileti tagant segab kobamisi viie euro eest lääget kokteili. Jää on otsas. Sidruniviil lisatakse küsimise peale. See koht trumpab millegi muuga. Siin makstakse vaatemängu eest. Vaatemängu, mis rahuldaks heteroseksuaalse mehe ihasid ja nööriks tema rahakotti – laval on paljad naised, tikk-kontsadel ja pringi pepuga. Kui kliente ei ole, siis viibutavad tüdrukud jalga tugitoolis, hoides oma saledat keha peale tõmmatud teki all soojas. Kui siseneb seltskond noormehi, astub üks daam lavale, hööritab end mõned minutid ümber posti, paljastab pisikesed rinnad ning siis astub külaliste ette, et lunida tipiraha.
Nukuke. Kaunis asi, mida riputada endale kaela ümber, et projitseerida üldsusele imidžit vingest mehest, vingest naistemehest, oo olgu ülistatud minu fallos.

Üks tüdruk oli siniste juustega, nagu Malviina Buratino muinasjutust.

Ja ma jäin mõtlema, mis on see feminiinne kütkestus, mida nad etendavad. Kõrged kontsad ja ümar tagumik? Ja miks on publik valmis selle eest maksma? Ning huvitav, kas hüpoteetilise soolise võrdsuse olukorras oleks meil samapalju stipibaare meessoost tantsijatega? Ja millise maskuliinse kütkestuse eest maksaks naispublik?

Hoia oma rämps endale

noreply@blogger.com (Berit) — Thu, 15 Sep 2011 02:26:00 +0000

Politseiauto viib meid džunglit külastama. Võtame pangast oma viimaseid kopikaid ja istume tagasi autosse, kui meie giid välkuvate hammaste saatel irvitab: "Võtsite palju pappi, jah?". Mees pakub hommikusaiakesi, mis igaüks kile sisse on topitud, autojuht rullib automaatsed aknad lahti ja hops lendab ühest aknast kott ja teisest purk otse tänavale. Meie aga endiselt praht käes ringi vaatamas: kuhu prügi käib? Giid naerab jälle oma irvitavat naeru. Õue, muidugi! Selliste kaaslastega reisime juba päevast ette häirituna Indoneesia ühe suurema rahvuspargi poole.

Sinna sisenemisel pole midagi, mis indoneeslast häiriks ja on kõik, mis meid tülgastama paneb. Plastikaatkotid ja kilepaberid Indoneesia isegi kadumisohus metsa vahel. Täpselt nii nagu paarkümmend aastat tagasi lendasid maha banaanilehed, lendab nüüd plastik ning ükskõik kui väga sa ka ei prooviks, indoneeslane ei tee kuulma.

Küll nad ära koristavad, hommikuks on kõik jälle puhas!

Teie seal Euroopas ei viska jah maha, sest teil pole kitsi, kes pärast selle ära sööks.

Niikuinii on igal pool prügi, mis see minu purk lisaks ikka teeb.

Kuid juba Beninis saime Terjega õppetunni, et prügi mahaviskamise keeld on võrdlemisi kasutu, sest tihti ei teata üldse, mis on prügi.

Niisiis tegin Indoneesia õpilastega katse. Lugesin ette erinevaid asju ning palusin need jagada kaheks: mida nad võivad maa alla kaevata (mis tihti siin prügiga juhtub) ja mida mitte. Kõik rikaste vanemate lapsed noogutasid mu murele kaasa ja kiitsid takkajärgi: tuleb taaskasutada! Siis võtsid paberid ja pliiatsid ning hakkasid kategoriseerima. Plastmass, banaanilehed, toidujäänused ühes kastis (prügikasti, sest neid ei saa taaskasutada) ja klaaspudelid, riie, paber jms teises kastis, (tänavale, sest neid saab taaskasutada). Isegi need, kes reaalselt prügi-probleemiga nõustuvad, ei suuda päris täpselt vahet teha, mis on ohtlik ja mis mitte. Ning esteetika linnapildis pole siin tihti küsimuse all.

(Maaf, ya? - Sorry, jah? ehk klassikale indoneeslaste süüdimatu väljend kui nad midagi valesti teevad)

Ja nii me siin võitleme pürgiga, päevast päeva väikeste soovituste kaudu, kuid ennekõike tehes üldse selgeks, mis vahe on mahavisataval rämpsul. Kuid vahel pole seletusteks aega. Näiteks kui valgusfoori taga seisev auto aknast plastiktopsi maha virutab. Siis korjab mootorrattal olev Vlad purgi üles ja viskab selle autosse tagasi. Me ei taha su prahti!

Kopp-kopp-kopp ehk low-budget turisti valuhetked

noreply@blogger.com (Berit) — Tue, 13 Sep 2011 12:10:00 +0000

Kui me kell 12 öösel Kutacanes maabusime, ei tahtnud me sugugi kohaliku politseiülema jutule minna. Teadsime hästi kui veenev võib Edvin oma soovides olla ning kellelegi pähe määrida oma ideid, näiteks nagu kahe välismaalase eest hoolitsemine. Kuid kuna telefon muutkui helises ja meie ümber suur sehkendamine käis, otsustasime lõpuks mehe jutule paluda. Kell 12 öösel seisime piirkonna politseihoone ees ning palusime bossiga kohtumist. Võttis oma kümme minutit et segaduses turvameestele oma olukorda selgitada ning need siis meid otse bossi koju saatsid. Kuigi boss ise oli kodust väljas, ootas meid külalistemajas valmispandud hotellituba, mis esmajärjekorras siiski teistele politsebossidele oli mõeldud. Seal me suikusime õndsas teadmatuses sügavasse unne.

Kell 7.30 hommikul kopp-kopp-kopp

Uksel seisab vormirõivas mees ning nõuab infot. Kes? Kust? Miks siin? Kauaks jääte? Kuidas te Edvinit tunnete? Mis teie eesmärk on? jne. Ning meie kui nurkapandud lapsed vastame jalg värisedes all uurimisküsimustele. Oleme kultuuritudengid ja tahame džunglisse minna. Mees naeratab lõpuks vaevu ning lahkub.

7.32 Kopp-kopp-kopp

Boss ilmub seekord pisikese tüdrukuga. Hommikust tahate süüa? Riisi sööte?

7.38 Kopp-kopp-kopp

Ilmub teenija hommikusöögikandikuga. Meie endiselt hambapasta pooleldi suus ja jalg ühes sukasääres, sest ärkamiseks pole keegi õieti aega andnud.

7.48 ehk täpselt siis kui end duši alla sätime kopp-kopp-kopp.

Ilmub järgmine mees ning seletab: kui te džunglisse tahate minna, siis ma viin teid sinna. 20 min pärast olge valmis.

7.58 Kopp-kopp-kopp

"Sorry, auto jääb veidi hiljaks", sõnab järgmine mees. Selle teadmise pärast pidin vetsust poole pealt minema jooksma. Selles hotellitoas käib kõik kui sõjaväes.

8.10 Kopp-kopp-kopp

Ilmub uksele väike tüdruk ja küsib, et kust me oma hennad saime.

8.15 Kopp-kopp-kopp

On tüdruk tagasi uksel ja palub, et me talle inglise keelt õpetaksime.

Seome oma tossud nina krimpsutades jalga, loobume vedelemisest ja jutustamisest, rääkimata privaatsusest ning sammume sõdurlikult sirgelt oma kohustuste poole. Naudi! Nüüd! Kohe! Marss!

Psühhedeeliameistrid San Franciscost - Wooden Shjips

noreply@blogger.com (Terje) — Fri, 09 Sep 2011 13:29:00 +0000

Wooden Shjips Karupoja festaril. Juuni 2009

Rohkem kui kaks aastat tagasi kondasime Beritiga kuskil Komimaal. Hääletasime läbi rõske pika päikseloojangu külast külla, olles pidevalt tundideks kadunud kuhugi lopsakate metsade ja silmapiirini sõitvate kitsaste maanteede vahele, kus vaid vahel harva põrises mõni moskvitš või mürises rekka. Helistasin Anzule Eestis, kellega viimased neli kuud olin suhelnud tigumailitsi ja ainult nii. Ja ta teatas mulle, et reedel, jah, sel samal tuleval reedel, mängib Kumus meie vana lemmik San Fransiscost. Selge.
Mõtlemata millestki muust, võtsime kohe kursi Eesti peale ja viis päeva hiljem täpselt reede hommikuks jõudsime läbi Moskva ja Peterburi viinalaudade Tallinna.

Nii juhtuski, et Shjipse sai reedel Kumus ja ka laupäeval Kesk-Eestis Karupoja sünnipäeval, mil kogu bänd suitsetas minu Venemaalt kaasa toodud kirsi- ja vaniljemaitselisi sigarette ja keegi maalis mu märkmiku viimasele lehele suure puust laeva. Seda laivi (lähemalt siin) ei mäleta mitte ainult mina kui üht elu ägedamat kontserdit. Seal valges öös jõe ääres, tossupilve sees ja vaniljesigareti magusas vines käristasid San Francisco tüübid mingi osa minust päris katki, jälg jäi maha, midagi tehti lahti, mingisugune jõud libises sisse. Siit sellest helimaailmast saab alguse teekond mitte midagi tegemise rõõmu, sest teha pole siin enam midagi. Just feel it, through the rabbit hole, deep into the world of senses, fantasies, dreams and many more.

Wooden Shjips on legendaarne bänd San Franciscost. Nad kammivad häbematult meditatiivset krauti, lennutades sellesse jõudlusesse, mis valgus mööda 1960. aastate lõpu Saksamaad ja hullutas 1970. Ameerika ja Briti undergroundi. CAN, Amon Düül, Tangerine Dream, Ash Ra Tempel mõned tollestest nimedest. Või võiks Shjipse kõrvutada laisalt jämmiva Velvet Undergroundiga. Toores, resoneeruv, unistav, minema viiv, ja mingisugune sütitav säde ja šamanistlik jõud on selles käredas minekus selgesti sees. Eilsel kontserdil lisas igale palale omamoodi hingust visuaalkava, tähesadu ja neoonrünnak, sule silmad ja stardi.

Seekord astusid psühhedeeliameistrid üles Tallinnas Rock Cafe’s. Kuigi kontsert oli täiuslik, nii nagu ka nende eel mänginud Shelton San, kes on vahepeal kasvanud bändiks, mis pole enam lihtsalt äge bänd, vaid mis on Shelton San ja ainuvõimalikult Shelton San (tähendab, bändil on oma selge muusikaline käekiri, ja veel milline! Vallutada maailm, nüüd, ütleksins), siis ürituse management’i võiks pisut kriitiliselt kommenteerida küll. Rääkimata praktiliselt olematust reklaamist, oli üritus pungil soojendusbändidest – kokku neli – luues järjekordse festivalimastaapi ettevõtmise, millest suve lõpuks on inimesed ilmselgelt väsinud. Võib-olla tehti seda kalli pileti kompensatsiooniks, aga ega see ei muuda selle skene inimeste rahakotti jämedamaks. Ning pole ka Rock Cafe parim koht, kus meelilennutavalt ja mõnuga Shjipsi gruuvis tiksuda. Pigem mõjus ruum klaustrofoobiliselt, eriti lugematute soojendusbändide kola kokku-lahti pakkimisele kulunud venivatel minutitel. Hing ihanuks õue ja rohelisse.
Minu märkmikku sai aga heldelt joonistatud järjekordne puidust laevake, uuenduseks ka väike lammas. Igatahes ootame Shjipse tagasi Eestisse, aga palun, kõigi poolte huvides, viime nad pisut intiimsemasse kohta.
***
Wooden Shjips (USA)
3 Pead
Shelton San
Uus Energia
Elephants From Neptune
Rock Cafe, Tallinn 8.09.2011

Politseiülema järelvalvel. Selge, sir?

noreply@blogger.com (Berit) — Thu, 08 Sep 2011 16:24:00 +0000

Kaks luksuslikku musta tuunitud klaasidega autot kihutavad meist tossupilve saatel mööda kui me parasjagu sildiga Takengon mägedes õnne püüame, kuid jäävad ootamatult kummivilinaga seisma. Autode ümber on neli meest ja nad kõik käituvad kuidagi kahtlaselt. Uurivad meid oma pilkudega, on skeptilised, kuid võtavad meie kotid ja panevad need esimesse autosse. Keegi ütleb meile midagi, millest me kohe aru ei saa, kuid saab kõrvalseisjalt kohe noomida. Psst!

Istume auto tagaistmetele ning leiame esireast mehe, kes autost polnud lahkunud. Ta pöörab oma pea meie poole ja küsib surmtõsiselt kiireid ja uurivaid küsimusi. „Kes? Kust? Kuhu? Miks?“ seejuures kordagi naeratamata või sõbralikkust üles näitamata. Kuidagi kõhe on.

Läheb veel veerand tunnikest mööda kui meie isikud paljastuvad aina rohkem ning tema näole tõuseb vaikselt rahuolev naeratus. Olles selleks ajaks juba aru saanud, et tegemist on kellegi tähtsaga, küsin nii muuseas lõpuks mehe töö kohta. „Piirkonna politseiülem,“ vastab ta ja jääb meie reaktsioone ootama. Kangestun korraks. Kuid mitte sellepärast, et ma midagi valesti oleks teinud, vaid hoopis seetõttu, et teadupärast on politsei Indoneesia korruptsioonipesa.

Kuid Edvin ei paisa meist midagi säärast tahtvat. Oma olekus ei ole tal midagi uhket ega üleolevat ning seda, et ta tähtis on, aimaksin vaid nende käitumisest, kes tema ümber närviliselt sagivad. Kuhu iganes me ka ei istuks, saame aukohad meie politseiülemaga ning saatjaskond ootab oma käsklusi paar meetrit eemal. Iga tema lauset kuulatakse ja igale ideele noogutatakse kaasa. Kuid Edvin viibutab rahulikult oma kummiplätusid varba otsas ning lobiseb Lääne naistega juttu.

Kus te ööbite? Kauaks te jääte? Mis teil plaanis on? Kui me ühelegi küsimusele vastata ei oska, heidab Edvin oma kõige töökamale koerale vaid hetkeks pilgu, too jookseb tulejutt taga oma käskijani ning võtab vastu juhiseid. „Nad ööbivad täna hotellis, mille me neile leiame.“ „Tehtud, sir!“, „Selge, sir!“ kõlab siis vastuseks ning mustade klaasidega auto keerab peatänavalt kõrvale. „Järve ääres sobib?“ muigab politseiülem ja vaatab rahulolevalt kuidas meie ärevus kasvab. Oleme mägede orgudes, vähe karges kliimas ja peegelsileda järvega linnas. Loomulikult järve ääres sobib meile rohkem kui hästi.

Ülejäänud aeg Takengonis möödub militaarses korrapärasuses. Kui midagi on vaja, ootab meid hotelli ees must auto mõne autojuhiga ning kui kõht on tühjaks minemas, saadab meid politseiarmee. Enamasti korraldab meie elu mingi nähtamatu käsi. See käsi haarab koobaste piletimüüja kuklast ja lausub näiteks: „Me oleme politseist ja nemad on meie külalised,“ osutades meie poole, mis peale piletimüüja sõnagi lausumata meile tasuta tee avab.

Ja see sama nähtamatu käsi maksab ka arveid. Seal veedetud aja jooksul ei näe me hetkekski kedagi raha pakkumas või söödud toidu eest arvet tasumas. Selle asemel näeme midagi, mis Acehis on keelatud. Nimelt tellib politseiülem meile kilekotitäie õlut, mis siin piirkonnas on rangelt keelatud ja politsei (!) poolt karistatav. Edvin aga naeratab jälle, sest tema juuresolekul on kõik lubatud.

Olles enam kui poputatud kohaliku politseikonna poolt ja saanud kogu Indoneesia politseiülemate kontaktid, paneb Edvin meid bussile järgmisesse linna sõiduks. Ei kusagilt aga ilmub välja kohalik ajakirjanik ning uurib meie tausta ja motivatsioone, millega leheveerge täita. Nii me sealt linnast lahkume, politseiülem Edvin bussi ühel poolel järele lehvitamas, ajakirjanik teiselt poolt pilte klõpsimas. See, kas lugu kahest hääletajast, kelle politseiülem peale korjas, ka kunagi lehte jõudis, pole meile aga teada.

Acehi naised, jilbabid peas. Kel jilbabi pole, arestimajja! Ja nagu ma praegu enda ees vedeleval ajakirjafotol võin näha, saab üks jilbabita naine avalikul kogunemisel kõigi pealtvaatamisel kepihoope vastu selga.

Kosmonaudina džunglikülas

noreply@blogger.com (Terje) — Thu, 08 Sep 2011 11:27:00 +0000

Meie kummalisest ekspeditsioonist Kalimantanil, Borneol Eesti Ekspressis.

Kui Indoneesias levib mõne piirkonna kohta kananahka tekitavaid hirmujutte, siis on see Kalimantan, kogesid Berit Renser ja Terje Toomistu.

Keegi pole Kalimantanil käinud, kuid kõik on kuulnud süngest, karmist, põlisest džunglikultuurist, mis hoiab maailma suuruselt kolmanda saare põues vanimaid saladusi. Müütide kohaselt elavad seal veel tänapäevalgi kannibalid ning nõiad, kes võõramaa naisi maagia abil igaveseks metsa eksitavad. Kuid vaid naiivne võib uskuda, et see maavaradest rikas saar on ärihaide hambust pääsenud.

Mets on otsas, kuld kiirgab

Võtame oma sihiks Kalimantani südame, mis maakaardil on tähistatud paksu rohelise laiguna. Minibuss viib meid üha kaugemale rannikust Borneo saare sisemusse, kuni oleme süsteemsest transpordist täielikult ära lõigatud. Edasi saab vaid pöidlaküüdi või küla pealt hangitud mootorrattataksoga. Mida rohkem ülesjõge, seda enam reisime justkui kultuurilisse minevikku. Tuleneb ka kohaliku rahva nimetus sellest – dajakk tähendab etümoloogiliselt “ülesjõge”. Nii kutsusid metsikut džunglirahvast rannikutel elavad sisserännanud, valged või moslemid.

Jalas kummikud ja teksapüksid, kotis pussnuga, oleme valmis sisenema ürgsesse metsa. Mida kaugemale me aga sõidame, seda enam tõmbuvad kohalike näod muigele: “Metsa? Sügavale metsa? Aga mets on juba otsas!” Teepervelt avaneb depressiivne vaatepilt. Mitmekümne meetri kõrgustest puudest on alles vaid kurvad kuivanud oksad, mis madala võsa keskel üksikuna kõrgudes vaevu meenutavad aega võimsast džunglist. Meie kujutlus elust harmoonias loodusega puruneb langevate puudega võidu kõdunevateks tükkideks.

1970ndatel müüdi suurem osa metsa president Suharto sugukonna firmadele, kes kõigest paari dekaadi jooksul suutsid peaaegu poole Kalimantani metsast maha raiuda. Ehkki nüüd on pikkadeks aastateks metsaraie keelatud, on illegaalne puudelangetus endiselt aktuaalne.

Peale metsa annab ratsa rikkaks saada ka kullaga, mille kaevamist mingi bürokraatia ei piira. Punasel läikival mootorrattal härrasmees on üks paljudest, keda toidab lihtne skeem: ronib metsa, kaevab augu, otsib kulda. Leitud kulla müüb edasi hinnaga 350 000 ruupiat (umbes 40 eurot) grammi eest. Mõne aja pärast valib kataloogist uut mootorratast.

Istume keset metsajäänuseid ja kuulatame. Kõrvu ei kosta mitte linnusirin, vaid mingisugune veider kriiskav heli, mis saadab kullapesu. See kannab endas justkui kogu inimkonna häda ja viletsust, nõrkusi ja hirme.

Jumalad ja superstaarid

Indoneesias on ametlikult tunnustatud kuus religiooni ning iga inimene kannab vastavat märget ka oma ID-kaardil. Kui sa oled üks, siis ei saa enam olla teine. Suuresti sel põhjusel on traditsioonilised dajakkide uskumused sildistatud hinduismiks ning seda püüavad omakorda enda hõlma alla saada moderniseerumist kuulutavad kristlastest misjonärid.

Kalimantanilt leiame küla, kus jalgadel seisvate majade vahel röhivad mustad karvased põrsad. Erinevalt ülejäänud valdavalt moslemi-Indoneesiast süüakse siin Meratuse mäeaheliku jalamil ka seda elukat. Kui küla tähtsaimas hoones balai’s kolme šamaaniga juttu ajame, tõusevad ühe pühamehe ihukarvad korraga püsti. Meie võõrustaja vanaisa Romansyah ajab end seepeale üles, võtab keset saali rätsepaistmes palvepositsiooni ning hakkab mantraid lugema. Selgub, et kananahk tähendab püha vaimu kohalolu. Siit järeldasid šamaanid, et kõrgemad jõud nõudsid ilmselt selgitust, kes need kaks võõrast sellised on. Romansyah valgustas siis mantrate kaudu jumalaid.

Pole ka imestada, et jumalad meie külaskäigu peale ära ehmusid. Alates saabumise hetkest on meid koheldud nagu superstaare, kelle iga liigutust tuleb luubiga jälgida.

Mida ta sealt kotist nüüd õige otsib? Mis see on? Mida tal on vaja? Ta köhatas! Köhatas, köhatas, köhatas, ei tea, kas on haige, äkki on haige, köhatas, kaikus telefonimängu kaja üle külarahva, kui üks meist korraks köhh-köhh tegi. Avastame äkki, et meist on saanud nende huviobjekt, mitte vastupidi, nagu uurimusreisile minnes võiks eeldada. Siis aga polnud meil veel aimugi, et olimegi päris esimesed valged inimesed, kes kunagi siia oma jala tõstnud.

Need armsad inimesed on seni näinud valgenahalist ainult televiisorist – sellest müstilisest purgist, milles helendab mingisugune fantastiline paralleelmaailm, kus inimesed on teist värvi, autod vägevad ja majad sellised, millistest nemad oma tagasihoidlikes puuhüttides vaid unistada võivad. Kui telepurgi-maailm tundub metsaelanikele sama kauge kui kosmos, oleme meie kosmonaudid.

Mis on aga siinsete jumalate nimed? See on teada vaid šamaanile ja tema õpilasele, selgitab Romansyah. Jumalad elavad suulises sõnas, neist sosistatakse inimeselt inimesele. Samal ajal ehitatakse külasse uut kirikut ning laias plaanis hoitakse Indoneesias ikkagi Allahiga sama joont.

Aga vanaisa Romansyah kinnitab kõigele vaatamata särasilmi, et kuigi neid diskrimineeritakse ja praegusel kolmeteistkümnel šamaanil on vaid kaks õpilast ja et külanaiste lapsed elavad moslemitena linnas, ei sure selle haruldase kultuurilise kogukonna tarkus ning kolme peajumala nime jäädakse kauaks mäletama. Ja me kõik kolmekesi saame selle peale vaid ohata.

Üksindust Kalimantanil ei esine

Traditsiooniliselt elasid dajakid umbes kahesajakesi ühe katuse all. Pikkades jõepervele ehitatud majades jäi igale perele küll oma kamber, aga suurem osa elust saadeti mööda ühises suures ruumis. Nii pole ka ime, et senini eksisteeri siin kuigipalju eristust avaliku ja privaatse vahel. Soov olla hetkeks üksi tundub dajakkidele täiesti arusaamatuna. Kõik teavad kõike üksteise käekäigust ning oma nina süüdimatu enesestmõistetavusega teiste asjadesse toppimine on elu argipäev. Siin tehakse kõike koos ning alati hoolitsetakse, et keegi kogemata üksi ei jääks. Viimane kehtib ka pesemise puhul.

Privaatsust ei saa me ka siis, kui jõuame alla jõe äärde, et nautida ühte elu parimat asja – suplust soojas džunglijões vaatega palmipuude siluettide vahelt avanevasse kosmosesse. Meie dušši Kalimantani moodi jälgivad kümned pimeduses hiilgavad silmapaarid.

Pesemine toimetatakse Kesk-Kalimantanil enamasti jõevees, igal hommikul ja igal õhtul. Jõe äärde ehitatud hulpivatel parvedel toimuvad korraga kõikvõimalikud pesuaktid. Neiu seebise näoga harjab jõeveega hambaid. Vanamutike kõrvalpalgil nühib seebiveega särke. Lapsed hüppavad riietega vees ja solgutavad sinna šampooni. Mehed pesevad end läbi aluspükste. Väike plastmass-seintega majake parvel, mille funktsiooni me mõnda aega ei taibanud, osutub aga tualettruumiks, mis väljaheited otse voolavasse jõkke saadab. Mutike läidab augu kohal kükitades seedimist soodustava sigareti, samal ajal kui teisel pool õblukest seina lapsed muretult suplevad.

“Vesi ju liigub ja viib kõik minema,” ütlevad nad naerdes meie imestuse peale. Meie kehitame õlgu ja silmitseme nõutult, kuidas seebivahune vool järgmiste pesijateni jõuab.

Verine kukevõitlus ja paganlik õnnemäng

Maabume külas, mis peaks meid vastu võtma 17 inimese skeletiga, mis on maa all 15 aastat oma pesemist oodanud ning on nüüd lõpuks sealt välja kaevatud. Tegemist on dajaki hõimu ürgse tseremooniaga, mida nii kaua oodatakse ja ette valmistatakse ning millest alati räägitakse suure pühalikkusega. Seetõttu on ka meie ootused grandioossed.

Kuid oodatud kireva tantsu ja maagilise muusika asemel leiame vaid aedade otsas kõlkuvad külakutid, plärud ees ja pilk juba parajalt udune. Tseremooniaväljaku keskel kilekatuste all seisavad õnnemängud. Üks eriti kõhn dajaki kombel tätoveeritud mees asetab pühendunud rahumeelsusega sada tuhat ruupiat siia ja sada tuhat tänna (100 000 IDR-i võrdub umbes 8 euroga – Toim.). Teine mees võtab paki viiekümnetuhandesi ning heidab selle lõdva randmega pläraki keset lauda. Toksab siis oma naabrit, osutab meie peale ja sõnab: “Ja tüdrukutele juua, mida nad soovivad.”

Põrgulaua lähedalt võib leida aga mitte vähem põrguliku kukevõitluse, mis siinsetes kaugetes metsades esineb veel oma kõige verisemal moel. Iga kukk saab kanna ümber lihunikunoa, päkasuuruse vikati, millega vastane maha nottida. Kuked aetakse puhevile, panused lüüakse lauda ja minutit paar hiljem lesib üks lind siruli, kaelast veri voolamas, sellal kui teine kakerdab pooluimasena platsil. Kuke omanik haarab vaevatud linnu sülle ning tormab sellega mööda platsi ringi, saateks eufooriline võidukisa.

Nimelt peab suure kondipuhastuse kinni maksma üks kaheksapealine perekond, kes elab nelja seinaga uberikus ja närib õhtusöögiks vaid ühte kanakonti. Tseremoonia maksumus on aga umbes 20 000 eurot, mis kogutaksegi kokku eelneva 37päevase “festivaliga”. Teenitud raha eest ostetakse ümbruskonnast kokku sõitnud külalistele toitu, mis kahepäevase prassimisega ära süüakse. “1000 kg siga ja 200 kg kana,” teatab meile peremees.

See hõimurahvas dajakid, kes varem sügaval metsas ja jõe ääres elas, on maailma muutudes sunnitud ümber asuma rahalõhnalistesse küladesse. Kombinatsioon metsaelust ja rikkusest loob üsna ootamatuid kooslusi ülekullatud küladaamist ja luksusmotikaga puuraidurist, kes põlisel kombel verisele kukevõitlusele kaasa elavad. Ning see mees, kes meie varasemas vaimusilmas pidi, kont hambus, džunglitantsu tantsima, võtab nüüd välja oma mobla ja klõpsab meist sellega foto, et see siis sama aparaadiga kinnitada Facebooki seinale.