..::AGO::..

Digiretsept ja 12 minutit

noreply@blogger.com (Ago Press) — Wed, 02 Nov 2011 17:50:00 +0000

Käisin täna arsti juures. Ei olnud üldse meeldiv. Arst, kes loendab minuti täpsusega kui kaua patsiendi peale aega on kulutatud ei teeni minu silmis austust välja. Nahaarst Hell-Mare Jürisoo jättis mulle väga kehva mulje. Tegemist oli vanemapoolse naisterahvaga, kes oli ilmselgelt tusane.

Läksin nahaarsti juurde lootuses, et ta kirjutab mulle välja tabletikuuri, mis eelmisel korral mõjus mu näonahale imeliselt samal ajal kui kõik teised võtted ei aidanud. Selle asemel kirjutas ta mulle välja mingisuguse segu, mida tehakse üksikutes apteekides Tallinnas. Kui soovisin digiretsepti siis muutus arst veel eriti tõredaks, käratades, et nii kaua kui saab veel paberretsepti välja kirjutada siis tema ka seda teeb. Tema sõnul digiretsepti kirjutamine muudab arvuti ebastabiilseks ja kui tegin nalja, et tehke siis arvutile restart, vastas tema, et olen niigi teie peale juba 12 minutit kulutanud ja ei soovi rohkem aega raisata. Samal ajal kirjutas ta paberretsepti poole kauem kui minu eelmine nahaarsti digiretsepti.

Kirjutamise ajal ta andis mulle mingeid igivanu infolehti sirvida, toonitades, et need on tal viimased ja kaasa ta neid ei anna, et lugegu ma kohapeal.

Kuna mul on väga hea võrdlus Tartu nahaarstiga siis värske kogemus muserdas mind üksjagu. Kõik asjaolud olid võrdluses eelmise arstiga halvemad ja mis kõige nõmedam - lahkusin kabinetist mõru tundega ja sooviga teise arsti juurde uuesti aeg kinni panna. Nii ei tohiks juhtuda.

Kriitikatalumatus!!!

noreply@blogger.com (Ago Press) — Fri, 21 Oct 2011 21:28:00 +0000

Absurne kui palju võib üle reageerida väikese ajaveebipostituse peale ning hakata kohtuga ähvardama. Võtke ennast kokku ja tehke siis paremini kui ei soovita sotsiaalses meedias kriitika alla sattuda. That's all..

Ma nüüd õpin jälle

noreply@blogger.com (Ago Press) — Fri, 22 Jul 2011 21:28:00 +0000

Mõtlesin, et mainin ajaveebis ka ära, et sain Eesti Infotehnoloogia Kolledžisse sisse. Erialaks saab olema Tehnosuhtlus ehk siis eriala, mis sarnaneb kõige rohkem minu eelmise erialaga Tartu Ülikoolis. Ma olin super-üli õnnelik, kui teadet sissesaamise kohta lugesin. Olin eelnevalt kuulnud, et sisseastujaid oli palju ja konkurents tihe. Lõppkokkuvõttes läks hästi.

Mul läks veel nii hästi, et sain õhtusesse õppesse, seega teoorias peaksin saama ka tööl käia. Olen siit, sealt midagi vaadanud ka juba ja mõned CV-d ära saatnud. Kahest firmast sain tagasisidet ka. Heidetakse ette, et ma käin koolis ja vahetused jäävad õhtusele ajale, mis ei sobi mu kooli graafikuga. Samas ma ei oleks väga õnnelik ka kui peaksin 12 tunniseid vahetusi tegema ja siis veel ennast kooli vedama samal päeval..

Kui aus olla siis praegu on üsna keerulised ajad. Pole teada, mida tulevik toob. Mõned inimesed on ka kuidagi loiud ja ära kadunud. Tahaks juba turvalisse igaäevarutiini jõuda :)

Uut minu elus (+Helsinki Pride)

noreply@blogger.com (Ago Press) — Tue, 05 Jul 2011 16:04:00 +0000

Ma elan nüüd Tallinnas. Tegelikult juba kolmandat nädalat nüüd aga vahepeal pole olnud mahti kirjutada. Oli ju jaanipäev ja siis veel väike reis Helsingisse.

Korteri võtsin samal päeval ära kui vaatamas käisin.
Kolimine oli paras peavalu, sest lisaks riietele pidin kaasa võtma terve kaubikutäie mööblit ja tehnikat. Lisaks oli keeruline nii väikese etteteatamise ajaga kedagi leida, kes kolida aitaks.

Jaanipäev oli sellel aastal väga meeldiv. Olin ühe sõbra juures maal koos toreda seltskonnaga. Sai grillitud, saunas käidud ja niisama lõbutsetud. Väike ebamugav üllatus oli ka aga praeguseks on see juba unustatud. Alkoholiga ma ei liialdanud. Üldsegi, ma ei saa aru, miks jaanipäeval kõik nii palju joovad. Nagu oleks aastas üks nädalavahetus, kus võib alkoholi tarbida. Saab ju ka veidi mõistlikumalt tarbida ja minul õnnestus see kenasti.

Jaanipäeva järgsel nädalal külastasin Helsingit ja Turu linna. Peamine põhjus oli Helsinki Pride, mis pakkus terveks nädalaks tegevust lõppedes massiivse rongkäiguga, millest võttis ka teisi eestlasi osa aga kahjuks ei õnnestunud mul rahvamassi seest neid üles leida. Sain täna sõbrale hoopis veokis sõita.

Turus, mis on koos Tallinnaga kultuuripealinn, käisin Tom of Finlandi näitust kaemas ja niisama linna peal uudistamas.

Meelde jäi veel Kallio kiriku geisõbralik jumalateenistus. Kirik oli puupüsti täis ja tseremoonia oli väga armas. Üks kiriku jutlustajatest kandis vikerkaarevärvilist linti. Mõtlesin selle ajal, et ühelt poolt on Soome ja Eesti niivõrd lähestikku aga samas nii kaugel. Kaugel just inimeste võimes mõista LGBT kogukonda ja austuses oma ligimese vastu.

Reis oli väga huvitav ja mul polegi mõtet kõike ümber rääkida. Tõin välja lihtsalt eredamad hetked. Kes soovib võib kaeda väikest pildigaleriid.

Helsingi reis 2011

Päev korda läinud

noreply@blogger.com (Ago Press) — Tue, 24 May 2011 19:53:00 +0000

Täna oli üle pika aja üks selline päev, mis möödus nagu lennulinnult. Magasin mõnusasti kuni keskpäevani aga pärast ärkamist oli nii palju tegemist, et koju tagasi koju jõudsin alles pärast kümmet õhtul.

Olen üle pika aja jälle Tartus ja see tähendas, et esimese osa päevast koristasin ja korrastasin elamist. Siis jäi veel natuke aega, et ennast kõigi maailma asjadega kurssi viia. Igast suunast tuleb nii palju infot, et kohe väsitab mõnikord. Sain ka ühe huvitava e-maili, millega tegelema pean. Minu vastusest sõltub, kas mind võetakse ühte organisatsiooni vastu või mitte. Sellest juba siis kui mind heaks kiidetakse.

Õhtupoolikul osalesin Tartu Reformierakonna üldkoosolekul. See on minu jaoks üsna suur asi, sest terve viimase aasta pole ma kordagi Reformi asjadega tegelenud isiklike probleemide tõttu. Selle ajaga on nii mõndagi muutunud. Näiteks Tartu Noorte Reformiklubil on uus juht ja juhatus. Tean juhatuse liikmetest ainult ühte, mis on minu puhul täiesti uskumatu. Samas on positiivne, et noorteklubis toimub verevahetus ja peale tulevad uued võimekad noored. Uus juht oli niivõrd tore ja sõbralik, et tekitas minus taas motivatsiooni TNRi tegemistes kaasa lüüa.

Erakonna piirkondlik üldkoosolek oli samuti asjalik ja kestis kauem kui plaanitud. Püstitati rekord osalejate arvu poolest. See näitab, et Tartu piirkond on kenasti arenenud ja kasvanud. Kõige rohkem arutati muidugi värsket koalitsioonimuutust aga külas käis ka Keit Pentus, kes rääkis olukorrast riigis.

Kõige huvitavam osa oli muidugi piirkonna uue juhatuse ja juhi valimine. Kandidaate seati üles rohkem kui juhatuses kohti oli, seega tekkis väike konkurents. Ma ei hakka siinkohal uue juhatuse liikmeid ette lugema (seda peaks saama kuskilt pressikast lugeda ma arvan) aga olin rõõmus, et sisse said minu favoriidid.

Üldkoosolek oli küll pikk ja väsitav aga olin endale eesmärgiks seadnud, et hakkan just täna veekeskuses käima, et oma esialgne vorm taastada. Veekeskuses oli väga mõnus ja see andis hea energialaksu. Püüan nüüd üle päeva käima hakata.

Kokkuvõttes pean mainima, et olen parimas sõiduvees kui päev on täis planeeritud ja kui suudan oma laiskusest üle saada ja natuke sportigi teha. Enesetunne paraneb märgatavalt ja teotahe suureneb. Soovitan teilegi mu ajaveebilugejad.

Miks mõni inimene nii vihane on? *Abipalve blogi sulgemiseks

noreply@blogger.com (Ago Press) — Wed, 13 Apr 2011 09:36:00 +0000

Täna kirjutas mulle üks tõsiselt murelik inimene, kes sattus sellisele ajaveebile nagu http://elektritsaabtasuta.blogspot.com ja postitusele http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2011/02/kuuditajate-nimekiri.html

Selles konkreetses postituses naeruvääristatakse küüditatud Eesti inimeste mälestust, nimetades neid lammasteks, kes ei hakanud vastu küüditajatele. Samuti on pandud üles terve hunnik Eesti poliitikute ja avaliku elu tegelaste paljastavaid ja piinlikke pilte. Samal lehel eksitatakse inimesi valeinformatsiooniga nagu oleks võimalik inimestel saada tasuta maju, elektrit ja palju muud. Sama inimene spämmib vale nime all (Brendan Sullivan ja elektritsaabtasuta) oma linkidega Facebooki ning kõik võimalike tuntud ajalehtede ja muude väljaannete foorumeid.

Ma ei oleks sellest muidu kirjutanud, kuid soovin ajaveebi lugejate abi selle blogi sulgemisel.

Tehke järgnevalt:

Minge sinna ajaveebi. Vajutage lehe vasakus servas lingile "Report Abuse", seejärel valige kas

Nudity

või

Hate or violencevõiSomeone is posting my private information
ja liikuge edasi. Lõpus küsitakse konkreetset postituse linki. Sinna asetage see aadress http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2011/02/kuuditajate-nimekiri.html
JAGAGE SEDA SISSEKANNET KA OMA SÕPRADEGA, ET SEE BLOGI LÕPUKS SULGEDA

Mul on kirjasõber!?

noreply@blogger.com (Ago Press) — Tue, 12 Apr 2011 21:37:00 +0000

Mul on selline uus asi nagu kirjasõber. Suhtlen ühe kutiga kirja teel. Me pole isegi vaevunud msni kolima vaid kirjutame meiili teel. Mulle see isegi sobib, sest kirjutan just parasjagu nii palju kui viitsin ja aega tekib. Tema kirjad on palju pikemad kui minu omad ja ma ausalt öeldes naudin tema tekste. Kõige lahedamad on sõjaväemälestused, mida ma ühteaegu hämmastuse ja kurbusega loen, et WTF kuidas saab Eesti sõjaväes selliseid asju toimuda. Räägime ka paljudest muudest asjadest nagu hobidest ja poliitikast. Oleme nüüd umbes paar kuud suhelnud ja paistab, et teemadele lõppu ei tule.

Lõpuks oleks päris huvitav kokku saada ja vaadata, kas ka päriselus nii hea klapp on.

Mis toimub Eesti Postis???

noreply@blogger.com (Ago Press) — Fri, 08 Apr 2011 06:56:00 +0000

Lähen siis mina Tartu kesklinna postkontorisse Western Unioni rahasaadetisele järele. Olen Western Unioni kaudu varemgi saadetisi vastu võtnud ning ikka ja alati tekib probleeme sellega kui soovin Eesti Posti imetoredat teenust nimega SEB Postipank kasutada. Jah, see on rahaasjade ajamise võimalus maapiirkondades, kus pole tihedat pangaautomaatide võrku jne aga ma olen avastanud, et see on samuti mugav teenus, kui Western Unioniga suurema summa sularaha olen saanud. Miks pean rahaga veel lisakäike tegema, et see kontole panna, kui postkontoris selline võimalus välja reklaamitud. Just, reklaamitud, sest suur silt ripub teenindajate pea kohal laes.

Milles siis probleem?

Probleem nimelt selles, et absoluutselt iga kord, kui avaldan soovi raha kontole panna, ütleb esmalt teenindaja, et nemad pole pank ja täna konkreetselt öeldi veel, et ainult maapiirkondades pakume seda teenust. No ei ole nii, viis korda olen sama janti läbi tehes raha kontole pannud. Hästi imelik tunne tekib nagu mina olen teenindajatest targem või nii. Tõstsin siis veidi häält ja ütlesin, et minge konsulteerige kontori juhatajaga.

Samal ajal kui tagaruumis paberitööd tehti, helistasin viimaks SEB panka, sest minu mõõt sai täis. Viisakas neiu kinnitas mulle telefonis, et enamus postkontoreid pakub Postipanga teenust ja neil pole mingit põhjust ka linnas teenusest keelduda. Lubati ka postkontoriga ühendust võtta sellel teemal.

Lõpuks sain siis raha kontole pandud ja enne lahkumist teenindaja veel vabandas ja mainis, et raske on nii, kui postkontor võtab igasuguseid teenuseid enda kanda aga ei vaevu personali välja õpetama. Selle mõttega tahaksingi lõpetada. Viga peitub nimelt postkontori juhtkonnas, kes mingil põhjusel oma töötajaid vajalikul määral ei koolita. Mis toimub?
---
Postipank
Juhuslikult märkasin, et postipanga erilehe kommentaariumis on üle neljasaja spämmkommentaari peamiselt porno teemadel. Ehk vaataks selle ka üle.
---
Ajaveebi postituse link läks ka Eesti Posti tagasiside kirja sisse.

Mandliopi rõõmud ja valud

noreply@blogger.com (Ago Press) — Fri, 01 Apr 2011 20:14:00 +0000

Suurimaks rõõmuks on muidugi see, et põletikulised mandlid sai nüüd eemaldatud, sest nad tekitasid mulle angiini ja mõjutasid südame ja muude elundite tööd.

Teisalt kogu see operatsioon ja taastumine oli väga ebameeldiv, üks kõige hullemaid asju üldse, mida ma olen pidanud läbi elama. Nendele, kellel operatsioon ees või plaanivad seda teha, annan väikese ülevaate, mis teid ees ootab.

Tartu Ülikooli Kõrvakliinikusse tuleb jõuda hommikul kella üheksaks. Paljud tulevad kindlasti varem aga hiljem ma väga ei soovita, sest pärast üheksat hakkavad juba esimesed operatsioonid peale. Autot pole eriti kuhugi panna, seega oleks hea kui keegi teid ära toob või hoopis bussiga tulla. Mina ise tulin oma autoga ja leidsin sellele õnneks koha kõrvakliiniku läheduses.

Operatsioonijärjekorrast ma eriti aru ei saanud. Kui ma haiglasse jõudsin, sain teada, et olen neljas, seega ma ei oska öelda, kas järjekord sõltus sellest, kes millisel ajal haiglasse jõudis. Operatsioon käib nii, et ühel ja samal korrusel on operatsiooniblokk ja taastumispalatid. Palatites on sisetelefon ja kui tuleb kõne, peab operatsiooniblokki minema. Kõigepealt tuleb minna ettevalmistustuppa, kus pannakse kanüül. Minul juhtus nii, et kanüüli asukohta tuli muuta, sest esimene kord pandi väga valusasse kohta. Seal ettevalmistustoas ootasin umbes pool tundi ja siis kõndisin operatsioonituppa. Seal pikka juttu polnud, sest anestesioloog süstis mulle veeni mingeid aineid, mille tagajärjel narkoosi langesin.

Ärkasin narkoosist sealsamas ettevalmistustoas, paberist neerukauss suu juures ja külmakotid kaelal. Õed ütlesid, et pean kogu sülje välja sülitama. Esimesed paar tundi oli see verine. Hiljem tuli küll sülge hästi palju aga verd enam polnud. Siis sain esimese jäätise ja hiljem õhtu poole veel ühe topsi jogurtit. Esimene öö oli kõige hullem, valu oli kõva, mille sain valuvaigistiga alla aga häiris just see, et nii palju sülge oli ja kui seda neelatada püüdsin tekitas see hullult valu.

Sain haiglast välja juba järgmise päeva hommikul. Sõitsin ise autoga koju ja see ei tekitanud eriti raskusi ka. Pikemaid sõite aga ei soovitatud ette võtta. Kui koju jõudsin, läksin kohe voodisse. Olin operatsioonist ja narkoosist ilmselgelt uimane veel. Ma paar päeva muud ei teinudki, kui ainult magasin ja sõin veidi külma ja pehmet toitu. Energiat oli vähe ja kõige mõnusam oli lihtsalt magada. Valu sain lahustuvate paratsetamoolitablettidega kontrolli alla. Kord öö jooksul tuli siiski tõusta aga kui valuvaigisti mõjuma hakkas oli võimalik magada. Kolme päeva jooksul võtsin kolm kilo alla, edasi kaalulangus vähenes, sest püüdsin rohkem süüa. Samas söögiisu väga polnudki. Lihaisu küll oli aga seda kompenseeris titatoit lihaga.

Kõige rohkem muretsesin siis kui mul köhahood tekkisid. Köhatada oli väga valus aga õnneks haav lahti ei läinud. Sõitsin ka kolmandal päeval autoga umbes 140 km. Kurgul oli küll valus aga samuti midagi hullu ei juhtunud. Käisin ka dušši all ja pesin ennast leige veega. Muidu olen lihtsalt kodus istunud ja telerit vaadanud. Püüan võimalikult vähe rääkida, sest pika vestluse peale hakkab kurk siiski valu tegema.

Kaheksandal päeval pärast operatsiooni sain mina juba tavalist toitu süüa. See tähendab, et mina pidin umbes nädala jagu mandlioperatsiooni tõttu oma tavapärast elustiili muutma.

Twitter on saatanast?

noreply@blogger.com (Ago Press) — Fri, 18 Mar 2011 18:08:00 +0000

See mõtisklus on juba mõnda aega mind vaevanud. Nimelt miks inimesed kasutavad Twitterit päriselulise suhtluse asemel ja samas teised inimesed lausa jälestavad seda, sest omal sõnul nad tahavad "uudiseid" otse reaalse inimesega/sõbraga jagada. Mõlemad äärmused on minu arvates kahetsusväärsed, sest tegelikult pole aru saadud Twitteri põhimõttest ehk milleks seda üldse kasutada tuleks.

Kallid lugejad, kas ka teil on juhtunud, et seate ennast jälgima mõne sõbra msn vestlust teiste kasutajatega. Mõnesõnalised vastused ja msni sarnane vestlus Twitteris on üha enam hoogu võtnud. Eriti segav on see siis, kui mõned vestluses osalejad pole näiteks sõbrad ja nende vastuseid pole näha, sest peale kõige on nende Twitteri voog privaatne. Selle nähtusega võib kaasneda ka olukord, kus kaks inimest on ühes ja samas toas ja siis järgemööda oma Twitterit uuendavad ja loevad ning kommenteerivad, mida teine on kirjutanud, mõnikord otse Twitteris.

Mõnda inimest võib häirida ka pidev postituste kommenteerimine. Twitter pole küll mõeldud ainult monoloogi pidamiseks vaid interaktiivseks suhtluseks, küll aga võib mõne kasutaja jaoks häirivaks muutuda teiste pidev kommenteerimine.

Omaette küsimus on ka see, et kas võib sõbra säutsu retweet`ida või mitte. Üks reegel on järgmine: Kasutaja, kelle postitused on avalikud ei tohiks oma sõbra säutse retweet`ida kui selle sõbra konto on privaatne.

Teine äärmus inimesi, kes kasutavad küll internetti aga kindlasti mitte Twitterit ja isegi Facebooki. Ma olen kaugel sellest, et sundida kõiki inimesi Twitterit kasutama aga mul lihtsalt viskab üle inimeste vabandus, et ma ei kasuta Twitterit, sest muidu ei ole mul sõpradega millestki rääkida või tahan oma "uudiseid" sõpradega silmast silma rääkida. Seda räägivad peaasjalikult need, kes pole ise kunagi Twitterit kasutanud. Selle peale ütleks, et esiteks mul ei seisa kõik imepisikesed detailid meeles, mida ma nädala aega tagasi teinud olen ja teiseks ei jätkuks mul ilmaski aega kõigi oma sõpradega kokkusaamiseks ja "uudiste" jagamiseks.

Twiter on ju kiirsõnumiteenus, mille kaudu saab jagada emotsioone ja kirjeldada ootmatuid sündmisi, eriti kui võimalus kasutada mobiiltelefoni staatuse edastamiseks. Seetõttu arvan, et sõpradel ja tuttavatel on huvitav sellest kõigest osa saada kohe, mitte alles siis kui leidub aega, et kokku saada ja arutada.

---

Minu Twitteri konto

---

Kohvipaus

noreply@blogger.com (Ago Press) — Mon, 06 Dec 2010 17:10:00 +0000

Ma lähen teen nüüd ühe kohvi ja hakkan jälle ajusid ragistama, sest detsember ja jaanuar on kõige raskemad killer kuud. Kui semestri sees pidi niisamagi igasuguseid koolitöid tegema siis sessi aeg on õudusunenägu. Ma pean 16 ainet ära vastama. Just eile veetsin tunnikese, et eksamid enamvähem joone peale saada. Ikkagi jäi paar eksamit ühele päevale, ahh kurja. Küll ma läbi vean. Motivatsioon on ka tagasi tulnud. Pimedad õhtud mööduvad õppides jube kiiresti :) Ja kohv saigi valmis. PS! Jaanuaris on mul teile kõigile üks väike üllatus ka plaanis, sellest siis lähemalt jaanuaris.

Immobilaiseriga autovõtme tegemine

noreply@blogger.com (Ago Press) — Wed, 06 Oct 2010 07:20:00 +0000

Immobilaiser on tarvilik lisafunktsioon autovarguste ärahoidmiseks. Nimelt ilma õige võtmeta auto ei käivitu. Minu uuel autol on ka selline funktsioon olemas. Soovisin hankida varuvõtme, sest kui see üks võti, mis mul on, ära peaks kaduma, siis ongi kõik läbi või läheb lihtsalt väga palju raha, et uus võti asemele hankida.

Autovõtme saamiseks pöördusin VW esindusse Tartus, kus tehti pakkumine. Raha sai ära makstud ja lubati, et alles paari nädala pärast saab tulla võtmele järele ja see programmeerida. Lisaks tehti veel registritunnistusest ja isikutunnistusest koopia. Läks veidi vähem aega, nimelt 9 päeva, kui helistati, et tuleb võtmele järele minna. Immobilaiseriga autovõti tuleb programmeerida ja selleks tuli esinduses aeg kinni panna. Vaja läheb nii olemasolevat võtit kui ka autot. Aega uue võtme programmeerimiseks kulub umbes pool tundi.

Jamamist sellega on, eriti kui ma meenutan oma eelmise auto varuvõtme tegemist. Väike kõrvalpõige Zeppelini kaubanduskeskuses ja võtme sai paari minutiga kätte. Samas võin rahulikult hingata, et kui üks võti peaks kuhugi ära kaduma, siis on varuvõti kohe võtta.

Sallimatus ja ebakompetentsus TARTU ÜLIKOOLIS

noreply@blogger.com (Ago Press) — Mon, 04 Oct 2010 15:50:00 +0000

Ma olen negatiivselt hämmeldunud. Paari nädala jooksul on mul olnud kaks negatiivset kogemust Tartu Ülikooliga. Ma olen alati mõelnud, et ülikool kui kõrgema hariduse andja võiks seista ülevalpool harimatu massi sallimatust väärtushinnangutest. Liiga tihti pean aga kogema hoops vastupidist.

Esimene mõru kogemus oli vene keele tunni ajal, kui lektor küsis klassilt väljendeid, mis kasutavad värve, nt. sinine esmaspäev. Nimetati mitmeid tabavaid väljendeid ja lõpuks kõlas ühe poisi suust "parem must minevik, kui lilla tulevik". Ma mõtlesin, et on alles rumal inimene, et sellist asja akadeemilise ringkonna ees julgeb öelda aga minu üllatuseks hakkas lektor seda tahvlile teiste näidete kõrvale kirjutama ja veel suuremaks üllatuseks oli see, kui lilla värvi helesinisega asendas, sest "see on vene keeles kohasem". Geid on vene keeles Голубой (helesinine). Kindlasti ei mõelnud lektor sellega midagi halba aga kas on vaja selliseid rumalusi võimendada ja neile heakskiit anda, mis mõnda inimest ebamugavasse olukorda paneb.

Teine imelik kogemus oli mul rahvusvaheliste suhete seminaril. Pidin seminariks läbi lugema paar teksti tsivilisatsioonide kokkupõrke kohta. Seminari juhatajaks oli selline nooruke tütarlaps, kes jättis juba pärast mõningast arutelu üsna tahumatu mulje. Lisaks üsna pinnapealsele käsitlusele tsivilisatsioonide kokkupuutest suutis ta mind üllata kohati üsna rassistlike ja ebakohaste sõnavõttudega peamiselt islamiusuliste, eri nahavärviga inimeste ja venelaste suunal. Ma saan aru, et osadel õpilastel puudub mõistmine teisest rahvusest ja erinevat religiooni tunnistavate inimeste vastu kuid lektori ülesanne peaks olema keerukate olukordade lahtimõtestamine, mitte võhikute tasemele langemine. Sellel puhul oli küll tegemist ebakompetentse inimesega.

Mis ma ikka oskan öelda, kurb lihtsalt. Teisalt tuleb tõdeda, et need vahejuhtumid ei jää arvatavasti viimasteks.

Meie raha - €

noreply@blogger.com (Ago Press) — Mon, 20 Sep 2010 20:02:00 +0000

See klipp on kindlasti kõigile teada ja telerist iga päev näha aga ma tahtsin selle lihtsalt enda blogis välja tuua, sest ma olen ise ääretult positiivselt euro suhtes meelestatud ja tahtsin seda emotsiooni ka teiega jagada.

Positiivne kogemus Tartu LV

noreply@blogger.com (Ago Press) — Fri, 27 Aug 2010 12:14:00 +0000

Võtan hetke ja kiidan oma kodulinna bürokraatiat. Nimelt mul oli vaja tasuta parkimise kaarti, sest ma pean veel pikka aega karkudega käima ja kohe-kohe on kool algamas. Mul on vaja võimalikult kooli ligidale autoga saada. Helistasin linnavalitsusse ja seal öeldi sõbralikult, et tuleksin täna kontorist läbi, et asjad korda ajada. Vastupidiselt minu arvamusele võttis selle kaardi tegemine vaid hetke ning see noor kutt, kes minuga tegeles oli ka väga sõbralik ning armas. Kokkuvõttes väga meeldiv kogemus.

Minu jalgratas varastati ära. Leidjale vaevatasu 1000 EEK

noreply@blogger.com (Ago Press) — Fri, 27 Aug 2010 11:10:00 +0000

Täiesti uskumatu, kuidas on võimalik, et uuselamurajooni lukustatud kortermaja kolmanda korruse ilma liftita trepikojast varastatakse päise päeva ajal ära kaks jalgratast ja veel otse omanike ukse tagant. Minuga just nii juhtus. Olen süüdi selles, et pidasin oma kortermaja trepikoda turvaliseks kohaks. Olen jalgratast tihti oma ukse taga koridoris hoidnud, sest keldrit meil pole ning tuppa ei tahaks porist jalgratast tuua. Ratas seisis mul praktiliselt terve suve koridoris, kui haiglas olin ja nüüd olen kogu aeg kodus ning ratas varastatakse kella 12 ja 16 vahel lihtsalt ära. Ma loodan väga, et ma naabreid kahtlustama ei pea. Täna käis naaber külas, kelle jalgratas samuti koos minu omaga ära varastatai, et igaks juhuks toad üle kontrollida. Ehk teeb ta seda teiste korterite puhul ka...
---
Igatahes annan puhtalt 1000 kr inimesele, kes mu jalgratta üles leiab või annab vihje, mille tulemusel ma oma ratta tagasi saan.
Varastati Eestis haruldane Mongoose jalgratas, mis mulle Ameerikast toodi. Rattal nii esi- kui ka tagaamort. Värvuselt punaka ja hõbeda kirju, peal suurelt MONGOOSE kiri, keeratav käiguvahetus, porilauad ees ja taga, lenksu küljes koralik jalgrattalukk, seeriakoodi ei tea. Sarnane ratas on alloleval pildil näha.
Ühendust saab minu blogist leitavate kontaktide abil.

Häbiposti

noreply@blogger.com (Ago Press) — Fri, 20 Aug 2010 22:21:00 +0000

Avastasin, et Tarbijakaitseamet on oma kodulehele üles riputanud nimekirja firmadest, kes on ühel või teisel viisil €-hindade ümardamisel või esitamisel eksinud. Ma pole meedias sellest eriti lugenud, seega otsustasin värskeima nimekirja ajaveebi panna.

Siin nad on:
---
Valik 09.08 – 15.08.2010 Tarbijakaitseameti poolt kontrollitud ettevõtjatest, kelle juures on tuvastatud kahes vääringus hinna esitamise nõudeid sätestavate õigusaktide rikkumisi

Hinnad osaliselt avaldamata ja vale kursi kasutamine

1. kauplus Gianni Versace boutique; Fashion Invest OÜ, Roosikrantsi 23/ Pärnu mnt 36, Tallinn

2. Mayran Hit Service OÜ müügipunkt Pärnu mnt 234/238 Tallinnas

3. restoran „Bosphorus“, Tähetorni OÜ, Narva mnt 7D

Hinnad eurodes avaldatud kuid vale kursi kasutamine ja ümardamisreeglite mittejärgimine

4. restoran Vodka, Midway Grupp OÜ, Suur- Karja 2, Tallinn

5. kohvik Courage Cafe, OÜ Angelex Väike Karja 1, Tallinn

6. kauplus Provokante, Nelja Simonova OÜ, Pärnu mnt 36, Tallinn

7. kohvik „Cafe Tallinn“, Ganga OÜ, Läänemaa, Ridala vald

Mööblipood, Ananke OÜ, Läänemaa, Ridala vald

Hinnad eurodes avaldatud kuid ümardamisreeglite mittejärgimine

9. Kauplus „2.02A“ Sadamarketis, Seledell OÜ, Sadama 6/8, Tallinn

10. Kauplus „New Yorker“, New Yorker Estonia OÜ, Aida 7/9, Pärnu

Tõlge HS artiklile: Vaata inimest

noreply@blogger.com (Ago Press) — Sun, 15 Aug 2010 15:58:00 +0000

Tere blogilugejad. Mulle saadeti üks tõlge Helsingin Sanomat artikli kohta ja mõtlesin, et jagan seda lugejatega.
----
Artikkel soome keeles
----

Vaata inimest

11.8.2010 10:03

Johanna Korhonen

Õppigem täna tehnikat, mis päästab meid kõiki nii kohalikust vägivallast kui ka globaalsetest konfliktidest.

Harjutus: Kujutame ette inimest, kes on soomlane, Soome kodanik, aafrika päritolu vanemate laps, südakirurg, kaksikute üksikvanem, langevarjuga sõitja (?hang glider, riippuliitäjä), keskkonna aktivist, fondiinvesteerija, mis-iganes-seksuaal, ooperi sõber, vasakpoolsete poolehoidja, Espoo elanik, usulise vaate poolest vaheldumisi agnostik ja körtti (vanamoodne luterlik usulahk). Talle meeldib riietuda lillelistesse kleitidesse, ta sööb liha ja usub, et maailma energiaprobleemid saavad lahendatud vesinikumajandusega.

Siin kohal harjutust kuulen juba, kuidas keegi kisab, et niisugust ei saa olla olemaski. Muidugi saab – ja on ka. Sellega peab kohanema. Lõpetage oma hädakisa, järgneb teine harjutus:

Arutame filosoof Jean-Paul Sartre loosungid, mille järgi „juut on inimene, kelle kohta teised arvavad, et ta on juut. Antisemiit loob juudi.“ Juudi asemele paigutame ükskõik millise inimgrupi ja antisemiidi asemele tüübi, kellel on midagi selle rühma kohta viriseda.

Neid kahte harjutust kordame, kuni saame aru, milles küsimus.

Juut on ikka juut ka ilma antisemiitigi. Väite point ongi see, et kui keegi näis mulle eelkõige juudi – või rootsikeelse või somaallase või homo või muslimi või puudega inimesena – viga on minus endas, sest ma ei näe midagi muud. Ma ei näe, mis kõike ta veel on, ka seda mitte, kui tähtis üks või teine identiteet tema jaoks on. Äkki meenub talle miski identiteet alles siis kui teised meelega seda talle meelde tuletavad.

Majandusteaduse Nobeli preemia laureaat Amartay Sen kirjutab oma raamatus „Identiteet ja vägivald“, kui kohutava vea teeb inimene, kes arvab et ta saaks teised inimesed ära määratleda ühe kõige hõlmava identiteedi kaudu. Nõnda saab valesti mõista iga üht maailma inimest.

Eriti levinud on see inimlikust kärpiv klassifikatsioon ebakindlatel aegadel. Kui Jugoslaavia lagunes, jugoslaavlased hakkasid – ässitatutena – nägema oma naabri või sõbra ainult serblase, horvaatlase või muslimina. Sarnaselt said rwandlased hutudeks ja tutsideks, kelle ülesandeks oli üksteise tapmine. (sm. parem sõna teurastaa ’loomatapp’ > teurastamo ’tapamaja’)

Soomlastes tundub jätkuvat voolu kelle iganes „teistmoodi“ nimetamiseks, klassifitseerimiseks ja tagakiusamiseks. Mida ebakindlam inimene, seda usinam klassifitseerija ta on.

Amartya Seni ettepanek on lihtne: Vaata inimest. Temas on kõik.

Päevakajaline video: miks geid ei tohiks abielluda (ENG)

noreply@blogger.com (Ago Press) — Wed, 04 Aug 2010 14:49:00 +0000

----
Palun teavitada mind juhuslikest õigekirjavigadest. Mulle on oluline, et minu sissekanded oleksid korrektsed. Tänan:)

Elu TÜ Kliinikumis

noreply@blogger.com (Ago Press) — Wed, 14 Jul 2010 14:53:00 +0000

Ma ei taha selle postitusega niisama viriseda või kedagi solvata, veel vähem üldistada terve Tartu Ülikooli Kliinikumi olukorda AGA siiski pean natuke elu siin haiglas kritiseerima.

Esmalt soovitan kõigil, kes kuidagimoodi haiglasse on sattunud siin võimalikult vähe viibida, sest mida kauem haiglas olla, seda suurem taandareng toimub, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Haiglas pole ju mitte midagi teha. Enamuse ajast tuleb veeta voodis ning paremal juhul diivanil teleri ees.

Osakonnas on liiga vähe hooldajaid/õdesid, kes inimeste eest hoolitseks. Häirenupp on tabu, kui patsient ei taha halvemal juhul suure sõimu või paremal juhul hooldaja veidi halva tuju kätte sattuda. 2/3 hooldajaid vihkab patsiente, eriti neid, kes enda eest hoolt ei suuda kanda. Vaeste põdurate meeste eest hoolitsemist saadab tihti närvilisus, mis ei mõju ainult konkreetsele patsiendile, vaid kogu palatiseltskonnale, kes tänavad jumalat, et nad ise nii nadis olukorras pole.

Ma pean kahjuks mainima, et minu raviarst on üks ülbemaid inimesi üldse. Ma nägin seda kohe, kui ma esimest korda vastuvõtule läksin. Haiglas olles on tema kabinet kohe minu palati juures aga ta on mind selle kuu jooksul ainult 2 korda vaatamas käinud. Ükskord ma julgesin isegi küsida, et kas tal 1 minut on, et konsulteerida aga ta vastas tujukalt, et "EI OLE" ja tormas edasi.

Kõige rohkem ongi mul kahju sellest, et inimestele on ju niigi halb enesetunne oma trauma pärast aga haiglapersonal väheste eranditega teeb tuju hoopis halvemaks, kui aitab kaasa tervenemisele ja positiivsele ellusuhtumisele. Kurb aga see on tänapäeva Eesti tipptaseme haigla tase.

Kui nüüd üks konkreetne näide tuua, siis just täna konsulteerisin füsioterapeudiga ja soovisin küünarkarke kasutada, sest minu tuttav füsioterapeut soovitas mul rulaatori asemel just karke kasutada, sest see mobiliseerib rohkem lihaseid. Haigla füsioterapet aga sõnas üsna üleoleval toonil, et meil on osakonnas ainult üks paar karke ja ta käib nendega kõik palatid läbi, et korraks patsientidega jalutada. Kui ükski osakond siin TÜ Kliinikumis võiks rohkelt karke omada siis see on siinne osakond, veelgi enam, pärast operatsiooni olid need kargud nädal aega kindlasti mul palatis ja nüüd järsku ei saa.
----
Palun teavitada mind juhuslikest õigekirjavigadest. Mulle on oluline, et minu sissekanded oleksid korrektsed. Tänan:)

Suplen oma mõtetes

noreply@blogger.com (Ago Press) — Mon, 05 Jul 2010 18:43:00 +0000

Ma olen viimasel ajal ääretult kurb olnud, et pean terve suve kõigest eemal olema ja opist taastuma aga just täna mõtlesin selle üle, mis minuga head on juhtunud.

Olen jätnud mitmed tervist kahjustavad pahed, mis muuhulgas tervist kahjustavale iseloomule ka üsna palju raha nõudsid. Tänu haiglas olekule olen mõistnud kui palju ma oma tervisele liiga olen teinud. Pärast avariid oli mul sama tunne aga siiski ei suutnud ma sellest pahast eemal hoida.

Seoses haiglas olekule ja mõnele toredale inimesele on mul tõsine motivatsioon ennast pärast taastumist vormi viia. Olen hetkel väga heas vanuses, kus lihased on kenasti välja arenenud ja mul ei tohiks suuri raskusi olla.

Teine väga suur pluss on palju vaba aega, mida ei saa sisustada rannas vedelemisega. Olen suutnud ennast sundida palju rohkem harivate asjadega tegelema. Mul on käsil mitu üsna huvitavat lõputööd, millest on palju kõrva taha panna. Kindlasti teen autorite nõusolekul neist ka väikese ülevaate oma poliitblogisse või siia.

Mõnes mõttes on lihtsalt hästi chill niisama olla ilma, et peaks mõtlema, mida järgmisele kokteilipeole selga panna või oma aega mingi suvalise kutiga kohtumiseks raisata. Suplen oma mõtetes ja seda väga palju viimasel ajal.
----
Palun teavitada mind juhuslikest õigekirjavigadest. Mulle on oluline, et minu sissekanded oleksid korrektsed. Tänan:)

oeh, kas mu emal on jälle õigus?

noreply@blogger.com (Ago Press) — Wed, 16 Jun 2010 08:17:00 +0000

Olen haiglas. Haiglas on palju aega oma mõtete mõlgutamiseks. Suhtlen üsna tihedalt ka oma emaga, kes püüab temale (ja üldse naistele) omaselt kõike analüüsida. Ja siis me rääkisimegi sellest, et olen haiglas ja nii kahju ikka, et jään toredast suvest ilma ja pean igasuguseid ohvreid tooma jne.

Ema rääkis, et minuga on ikka ja jälle nii, et võtan endale muudkui kohustusi ja seon ennast erinevate tegevustega, laiendan sotsiaalset suhtlussfääri ja selle tulemusena jääb puhkuseks vähe aega. Siis aga tulevadki sellised nn puhkuseperioodid, kus ma ei saa tegelikult midagi teha ja olen kõigest eemal. Suur kontrast igapäevaeluga paneb asjade üle mõtisklema, kõik need asjad, mida saaks paremini teha ja muidugi kõik see hea, mida muidu ei oska väärtustada.

Sellest on väheke kahju aga tervis on mulle olulisem ja kui ma need paar kuud üle elan siis tunnen ennast kindlasti palju paremini ja suudan elust rohkem rõõmu tunda.

Praegu tegelen aga nende asjadega, mille jaoks enne aega nappis, kaasa arvatud näiteks ajaveebi kirjutamine. Soovin siiski juba õige pea paraneda ja seltskonnas tagasi olla, social butterfly nagu ma olen.
----
Palun teavitada mind juhuslikest õigekirjavigadest. Mulle on oluline, et minu sissekanded oleksid korrektsed. Tänan:)

Inimõiguste konverents Riias

noreply@blogger.com (Ago Press) — Sat, 05 Jun 2010 09:18:00 +0000

Osalesin 3.-5. juunil Riias toimuval inimõiguste konverentsil, mis keskendus peaasjalikult LGBT aktivistide ja inimeste õigustele huvitava nurga alt. Konverentsi slogan oli "Minevik, Olevik, Tulevik" ehk siis analüüsiti LGBT inimeste õiguste ajalugu, tänapäeva ja püüti prognoosida tulevikku ning anti teadmisi, kuidas tulevikus võiksid asjad olla veidi paremas seisus, kui praegu.

4. mail oli teemadeks näiteks ajaloolised mälestused Natsisaksamaast ja Nõukogude liidu aegadest. Kuigi infot on nendest aegadest vähe, saab siiski üldist olukorda iseloomustada, kui elamist hirmuga ja pidevat varjamisvajadust. Selles suhtes on kogu Euroopa, kaasa arvatud ka Eesti suure arengu läbi teinud. Eesti arengud hakkasid küll mõnevõrra hiljem Nõukogude režiimi tõttu aga seda kiiremini liigub meie riik praegu põhjamaa väärtussüsteemi poole. Räägin põhjamaast, sest konverentsil alustas Lisette Kampus oma ettekannet just sellest, et paljudele eestlastele tundub loomulikum olla Põhjamaade osa, kui kuuluda Baltikumi. osalt see juba ongi nii aga julgen väita, et tolerantsuse mõttes kuulume ikka nn idablokki ja moodustame sallimatu Baltikumi Ida-Euroopa nurgas.

5. juunil toimus vaid kaks diskussioonipaneeli. Esimene neist keskendus haridusküsimustele, teine tulevikustrateegiatele. Haridusteemas oli kõige huvitavam see, et sallimatus Poolas on organisatsioon, kes külastab vabatahtlikuse alusel üldhariduskoole ja püüab õpilasi LGBT õiguste alaselt harida. Samal ajal Leedus on vastu võetud seadus, mis muudab sellised projektid ebaseaduslikuks, väites, et see on "propaganda levitamise".
Teisest teemast jäi mulle meelde see, et kõige tähtsam on lihtsam kapist välja tulla, lihtsalt julguse kokku võtta ja kapist välja tulla, sest kui pole "probleemi" siis ongi ju inimestel väga raske mõista, mida need geiaktivistid siis nõuavad. Tuleb olla üldse aktiivsem, kaasa rääkida eluliselt tähtsatel teemadel ja tõeliselt poliitilisi otsustajaid pitsitada.
Läti LGBT organisatsiooni esindaja märkis, et muutused kindlasti tulevad. Euroopa Liidu riigid on vaikselt kuid stabiilselt sallivama ühiskonna suunas liikunud. See ei tähendab rohkem kui ainult seksuaalvähemuste tunnustamist, ka näiteks rahvuse, nahavärvi, erivajadustega inimeste , erineva usutunnistusega inimeste aktsepteerimist täisväärtuslike ühiskonna liikmetena.

Eestist oli üritusel EGNi esindajad (Ago, Jaan ja Andres) ja Rain ning Lisette. Pilte kahjuks näidata pole, sest mul jäid fotokaamera akud koju. Videod laaditakse korraldajate poolt õige pea üles.
----
Palun teavitada mind juhuslikest õigekirjavigadest. Mulle on oluline, et minu sissekanded oleksid korrektsed. Tänan:)

Auto

noreply@blogger.com (Ago Press) — Tue, 18 May 2010 22:29:00 +0000

Nii naljakaid asju ikka juhtub Tartus.
Terve päeva seisis minu kortermaja juures üks BMW, kus istus üks vanem mees. Ilmselgelt ta oli purjus ja ma arvasin, et ta ootab kedagi. Mul oli päeva jooksul asju ajada ja käisin tööl ning alati kui koju jõudsin passis see mees oma autoga ikka veel minu maja juures. Õhtul kella üheksa paiku kesklinna minnes märkasin, et mees ronis autost välja, ilmselgelt ebakaines olekus. Kui ma umbes kümne ajal koju jõudsin, nägin, et auto oli ikka samal kohal ja meest enam polnud. Kõige huvitavam oli see, et auto kõrvalistuja uks oli pärani lahti tänava poole. Eeskujulik kodanik nagu ma olen, teatasin sellest politseisse. Poole tunni pärast saabus politseiauto. Politseinik küsis minult veel mõned küsimused ja soovis, et ma arvatava auto kasutaja identifitseeriksin. Mõne aja pärast saabus ka teine politseiauto. Nad uurisid autot ja olles seal juures, märkasin, et auto porimati alla on mingid võtmed, suitsupakk ja tuli välja, et ka telefon, kuhu politsei oli helistanud, et omanikku kätte saada. Lugesime ka telefonile tulnud sõnumeid, kus oli üks sõnum naisterahvalt, kes kirjutas stiilis: "Ära sa mulle enam helista, mul on kõrini sinu joomingutest". Politsei ekipaas passis auto juures üsna kaua. Lõpuks leidsid nad ei tea kuskilt selle mehe, kes päeval seal autos istus, ikka veel joobes. Selgus, et mees oli auto võtmed ära kaotanud. Neid otsiti pikalt koos politseiga aga tulutult. Lõpuks jäeti auto lahtise aknaga maha, sest ilmselgelt polnud võimalik ilma võtmeta autot käivitada. Selline asi siis juhtus minu kodutänavas. Loodetavasti on Tartu nii turvaline, et keegi avatud akna kaudu autot rüüstada ei malda. tegin autost pilte aga ma ei hakka neid siia panema, sest äkki mõni tunneb tänava ära ja tuleb jaole :) Politseile aga tänud professionaalse töö ja suhtlemise eest.
----
Palun teavitada mind juhuslikest õigekirjavigadest. Mulle on oluline, et minu sissekanded oleksid korrektsed. Tänan:)

Baltic Pride 2010 muljed/pildid

noreply@blogger.com (Ago Press) — Mon, 10 May 2010 14:41:00 +0000

Nagu minu eelnevatest postitustest aru võib saada, siis ma osalesin 6.-9. mail Balti Pride`i üritustel ja rongkäigul. Järgnevalt võtan need neli päeva kokku ja lisan väikese pildigalerii.

Otsustasime oma sõbraga, et Vilniusesse oleks eriti lahe oma autoga minna. EGN sellel aastal omapoolset transporti niikuinii ei pakkunud. Leidsime siis kolm inimest veel, et auto täis saaks ja sõit võis alata. Startisime neljapäeval kella kahe paiku päeval ja Vilniusesse jõudsime keskööks. Reis läks hästi, sest seltskond oli hea. Küll aga ma polnud valmis Läti kohati väga hulludeks teeoludeks. Samuti olin ainuke juht ja 10 tundi järjest sõitmine võtab korralikult läbi.

Need kolm ööd Vilniuses ööbisime vanalinna ääres asuvas hostelis, kus öö maksis ainult 156 kr. Selle raha eest sai veidi külma kuid talutava voodikoha viiekohalises toas. Valvelaua tädi oskas ainult vene keelt, seega sai ka seda veidi harjutatud. Huvitav oli see, et meie viiene seltskond pandi peamajast 10 meetri kaugusel asuvasse nn. "penthouse`i", mis tundus olevat vana katlamaja olnud, selline punastest tellistest. Selles mõttes olime teistest natuke eraldatud aga keegi ei nurisenud ka.

Reedel suundusin kohe hommikul konverentsile. Kahjuks erinevate asjade kokkulangemise tõttu sain osa võtta ainult ühest sessioonist aga ma ütleksin, et see oli üks tähtsamaid, sest seal võtsid sõna kõik Eesti esndajad, kes kohal olid välja arvatud Evelyn Sepp, ehk siis Riho Rahuoja ja EGNi juhatuse esimees Hanna Kannelmäe. Hanna kõne oli selline mõnusalt lühike ja selge, Rahuoja feilis aga täiega, sest esiteks oli tema inglise keel väga kesine ja teiseks ajas ta sellist juttu, millest ta vist ise ka aru ei saanud. Ma ise ei kuulnud aga Evelyn Sepa kohta öeldi täpselt samamoodi. Poliitikud, tehke palun eeltööd ja parandage oma inglise keelt. teisalt olen ma väga rahul, et Eestist siiski paar VIPi üritusel osales.

Reede õhtul toimus Rootsi saatkonnas vastuvõtt, kuhu mul õnnestus paar kutset sebida. Vilniuses on kõik Põhjamaade saatkonnad, Hispaania ja Hollandi esindused ühes majas. Sõna võttis Rootsi EL minister Birgitta Ohlsson ja mõned saatkonna töötajad. Baltic Pride`i korraldajad tänasid kingitustega saatkondade esindajaid ja Vilniuse linnapead.

Õhtuti toimusid meeleolukad peos klubis nimega Soho, mis on ainuke geiklubi viiesaja tuhande inimesega linnas. Tallinnas on näiteks 5 LGBT teemalist klubi. tee peal kohtasime ka ühte seltkonda, kes väitis, et nad on katoliiklased ja lähevad klubisse inimestele aru pähe panema.

Laupäeval, 8. mail toimus Leedu demokraatias ajalooline hetk, kui LGBT kogukond sai oma õiguste ja vabaduste nimel marssida. Kogu üritus pidi olema äärmiselt turvaline ja seetõttu tehti selliseid asju, mida näiteks Tallinnas kunagi tegema ei pidanud. Esmalt, inimesed pidid ennast registreerima, mis kindlasti vähendas natuke rongkäiguliste arvu. Need registreerunud inimesed toodi siis turvaliselt bussidega kogunemiskohast rongkäigule ehk siis alale, mis oli kõrgelt turvatud ja üsnagi eraldatud protestijatest. Suur turvalisus tegi meele rahulikuks. Ausalt öeldes ma ei tundnud mitte kordagi mingisugust ärevust või hirmu, mida mu vanemad ja sõbrad mulle sisendada püüavad a`la sa saad surma, sind pekstakse vigaseks jne.
Palju on küsitud, et mis selle paraadi eesmärk üldse on. Sama küsis ka minult üks välismaa ajakirjanik. Ma jäin mõttesse ja vastasin talle: "Minu jaoks on see poliitiline meeleavaldus. Ma ei tulnud selleks siia, et rõõmsalt aega veeta ja trallitada vaid koos tipppoliitikutega, geiaktivistide ja teiste julgete toetajatega anda meie kolme Balti riigi juhtidele teada, et demokraatlikes riikides peaksid kõigil ühiskonnagruppidel võrdsed õigused olema. Õigus abielluda ja pere luua on ühed tähtsamaid inimõigused, olgu tegu mistahes kultuuri või rahvaga."

Ja viimaseks ma tahaksin rääkida Eesti meediast. Eestist oli Vilniuses umbes kuus ajakirjanikku. EGN kirjutas projekti, mis võimaldaks meil need ajakirjanikud Vilniusesse lennutada. Eesmärk oli siis ürituse kajastamine Eesti meedias. Muidugi me ei saa ju ette dikteerida, kas kajastus peaks olema positiivne või negatiivne aga oluline on diskussiooni tekitamine, umbes nii kas Eestis on inimõigustega asjad paremas seisus kui Leedus. Kuna ajakirjanikud olid kohal, oleks saanud teha mingeid huvitavaid intervjuusid ja reportaaže. Näiteks eriti piinlik oli see, et Postimehe paraadi kajastavas galeriis olin mina ainuke nn "Eesti esindaja", tegelikult oli meil oma bänner ja umbes 15 eestlast, kes julgesid Vilniuse rongkäigust osa võtta, pluss Sepp ja Rahuoja. Eriti suur möödapanek oli Eesti Delfi, kes tõlkis Leedu Delfi eksitava uudise eesti keelde, kontrollimata isegi fakte. Delfil polnud ju isegi oma ajakirjanikku rongkäigul.

Alljärgnevalt saab näha mõningaid pilte mida ma üritusest tegin ja välismaa meediast leidsin.

----
Palun teavitada mind juhuslikest õigekirjavigadest. Mulle on oluline, et minu sissekanded oleksid korrektsed. Tänan :)