Sahkari talu

Taluelu Aura ja Amuriga

2017-11-19T14:28:00.000+02:00

Hoolimata sellest, et elukorraldus talus on mõnevõrra muutunud, otsustasime siiski kaukaasia lambakoerte dünastiat jätkata.
2015.a. jäid Bonhami ja Betty jalutuskäigud väljaspool aeda järjest lühemaks. Liikumine muutus vaevaliseks. Mõlemal oli turjal juba 12 aastat... Taluperemehel täitus samal ajal 50.aastat ja ta otsustas tähistamiseks vägeva peo maha pidada koos cateringi ja muu juurdekuuluvaga. Cateringi perenaine ilmus peokohta üle vaatama kahe kaukaaslase seltsis. Jutu peale saades ilmnes, et õige pea planeeritakse esimest pesakonda järeltulijaid.
See oli piisav "märk" meie jaoks ning jäime ootele.
Meie esmaseks sooviks oli isane kutsikas. Kuigi...Bonzo oli siis veel elu ja tervise juures ning tõttöelda ei kujutanud ma hästi ette, mida kutsika saabumine tema eluajal oleks tähendanud. Troonilt tõukamist? Saatus aga tahtis nii, et kõik läks omasoodu. Bonzo lahkus vahetult enne kutsikate sündi.

Seoses Bonhami lahkumisega juhtus palju kibedat, mistõttu olen edaspidi väga ettevaatlik loomade kiirabisse pöördumisega. Väga mõru maitse jäi sealsest "klienditeenindusest". Ühel päeval panen selle loo kirja. Praegu on veel endiselt kurb ja süütunne looma eest. Kuigi sündmusest möödas peaeaaegu 2 aastat.

Edasi. Kuidas ühest kaukast sai kaks? See juhtus nii: kui kutsikad olid sündinud, saime teada et isaseid poetus pesakonda vaid 2. Kuna olime kindlad soovijad, siis kenneli omanik lubas meil kahe vahel valida. Valik langes "pisemale poisile". Valge manisk nagu Bonhamil. Muidu aga sootuks "teisest ooperist" - tumehall. Minu sooviks oli, et uustulnuk ei meenutaks Bonhamit.
Rääkisime kasvatajaga ka, et otsime "tüdrukut". Info kohaselt pidi Rakvere kandis suvehakul kutsikaid oodata olema.
Kui jõudis kätte Amuri loovutamisaeg, selgus et Rakveres pesakonda siiski ei tule- looduse vingerpuss, ikka juhtub. Amur sai uues kodus üksi vaid nädalajagu olla, kui otsustasime ka õde Aura Sahkari tallu tuua.
Nende kahe kooskasvamist on olnud tore jälgida. Egas nad siiani täiskasvanud ole. Mängulustakad mürakarud! Põhilised kasvuraskused on olnud Amuril - eriti gigantse kasvu tõttu. Ta käppade ja pea suurus oli kogu luustikule ja lihaskonnale suur väljakutse. Õnneks on kõrval temperamentne õde, kellega koos mängides on ta "liikumisaparaat" normaalselt välja arenenud. Tänaseks on Amuri kaal 70 kg ümber. Maast madalast oleme pidanud mõlema koera toitumist jälgima ning vajadusel dieeti rakendama, s.h liigeseid toetavad toidulisandid ja tasakaalukas liikumine. Amur on närvitüübilt väga rahulik, kannatlik, tõeline karupoeg. Õpib aeglaselt, magab mõnuga. Ent kui vaja reageerida, teeb seda uskumatu väledusega. Üldiselt on ta kõikide lemmik.

Aura seevastu on erakordselt erksa närvikavaga. Jahiinstinktiga. Metsaõhk ajab ta alati pöördesse, sest seal on nii palju põnevat! Väga kiire õppija, sõnakuulelik. Tohutu tähelepanuvajadusega, tahab olla igalpool esimene. Kutsikapõlves olid kõik kondid tema omad ja Amur pidi vesise suuga pealt vaatama, kuidas õde kõik kondid enda juurde tassis. Nüüdseks on jõuvahekorrad paigas ja Aura enam venne üle ei domineeri, sest on paar korda ülbitsemise eest Amurilt lüüa saanud.
Aura on natuke ebakindel oma positsiooni kaotuse tõttu ja püüab kompenseerida tähelepanu lunimisega. Ta on välguna värava juures, kui keegi siseneb ning on võimeline ründama loata sisenejat. Tegeleme sellega, et Aura käitumine ohtlikuks ei muutuks.

Hobustega on nii, et Amuril on algusest peale mingi seis Eltoniga. Esimesel päeval, uude koju saabudes tegime tiiru aias niimoodi, et Amur oli mu süles. Theo ja Elton tulid aia äärde uudistama ja nuusutama. Niipea, kui Elton sirutas oma kaela Amuri suunas, kostitas Amur teda klähvimise ja urinaga.

Nii on see jäänud tänaseni. Ahjaa, muideks tänaseks hetkeks -nii madala bassiga häält pole Sahkari talus veel kõlanud kui Amur endast väljutab. Ja mõlemad armastavad uluda, kahehäälselt :) Õõnes, ent võimas.

Minekud ja tulekud

2017-11-16T23:05:00.000+02:00

Mu viimane postitus räägib A-de tulekust.
A-d on kohal, Amur ja Aura.

5-kuused

Tänaseks on nad juba peaaegu 2-aastased, õde ja vend. Neil on tore koos kasvada olnud. Sooja talve ja nende enda soovi tõttu täiesti õuekoerad. Loomulikult on neil oma varjualune koos asemega. Aura (emane) positsioneeris end Bonhami kohale ja Amur (isane) Betty asemele. Mõnedel harvadel juhtudel on nad kohti vahetanud, ei olegi täpselt aru saanud "miks?" Igatahes avaneb hommikuti köögiaknast nukuteater nagu vanadel headel Bonhami-Betty aegadel.

Nende tulek oli eriline.
Sest Bonham otsustas minna samal ööl, mil A-d ilmavalgust nägid. Mõnevõrra varem, kui "veebruari viimasel nädalal", 17.veebruaril, 2016.a.

Kirjutasin sellest ajast nii:

/..../
Praegu lasen end rahulikult leinas olla. Põhjus on suur, mõõtmatult Suur ja Kallis. Mu Valvur.

Mu Haldjametsa saatja. Mu Kõige Erilisem. Ma usun ja loodan väga, et ühel päeval sammume Haldjametsades. Kõrvuti. Sinuga olin julge ja vapper minagi. Ei unusta surmatunnini. /..../

/..../ Hetk tagasi möödusid aknatagusest. E-M-T.
Nad on ikka ülinaljakad oma suuruses ja suuremeelsuses.
Sel õhtul, kui Bonzo lahkus ja Hauameister oma tööd lõpetas, olid nad mu ümber. Kõik kolm. Nuhutasid vaikselt oma ninadega mu pea ümber ja hoidsid mind.
/..../

Suvehakul lahkus mu esimene hobune, Mozart.

/..../

Suvi on suure saginaga käima läinud.
Viimane postituski jääb kuutagusesse aega.
Selle ajaga on palju vett merre voolanud. Viinud kaasa mu kalli Mozarti...
Üks aeg on taaskord otsa saanud.
Ühest koplikriimustusest arenes kiiresti septiline artriit ning ühtäkki valikuid väga ei olnudki.
Ta lahkus väga rahulikult, pea mu käte vahel.

Hobune, kes oma sandielu elas täisväärtuslikult, kõike trotsides. Nii palju rõõmu ja sära argipäeva tuues. Jah, ma tean - tal oli meie juure väga hea elu. Parim, mis võimalik.
Võib-olla ongi see minu elueesmärk? - toetada niikaua kui võimalik.

Mu hobu Mozart kappab nüüd vikerkaare taga. Õhuliselt, jõuliselt, kael kenus, valge lakk tuules lehvimas. Nii nagu vaid tema seda oskas.
Lõppegu see arginädal kõigi aegade kauneima esitusega. Minu jaoks on siin niipalju Mozartit.
Mõlemat.
Ja nagu Madli väga tabavalt ütles:Puhka rahus,härra kõige nunnum silmapööritaja.
/..../

Mu loomad valmistasid mind omal moel ette isa kaotuseks. Ka temale jäi 2016.a viimaseks.

Aga me kõik tuleme kord jälle.

A on tulekul !

2016-02-03T15:18:00.000+02:00

Oodata on uut liiget meie loomaperesse!
Kaunis ja vägev kaukaneiu on oma esimese pesakonna ootel.
Kui loodus on armuline, on uustulnukaid oodata veebruari viimasel nädalal.
Me ei ole paika pannud sugu, eks ta ise valib meid.
Küll aga on teada, et nimed tulevad A-ga.
Mis teeb nimevaliku üsna lihtsaks! :)

Head rändu, Betty!

2015-09-05T12:35:00.001+03:00

Betty väsis ära.
Täna hommikul saatsime arsti abiga ta vikerkaare taha.
Kõik lõpud ja lahkumised on rasked.
Kui lahkub pereliige, tekib tühimik, mida keegi eales ei täida. Vaid mälestused jäävad ja elavad igavesti. Nagu tingimusteta armastuski.

Ühel päeval, kui tal väga halb oli, leidsin ta suvemaja tagatoast, voodist. Lõõtsutas raskelt ja silmad olid võõrad - kasvaja oli oma teed rajama hakanud. Küllap oli Betty kunagine omanik tema vastu nii lahke ja lubas tal voodis pikutada. Nüüd, hädas olles, meenus talle see... kuigi, meie koerana ei pressinud ta eales ei diivanile, voodisse. Sai algusest peale aru, et tema mõnusaim paik ja koht on talu räästaaluses, talle ja Bonhamile ehitatud poodiumidel. Sealt avanes suurepärane vaade väravatele, tulijatele ja minejatele.

Betty oli algusest peale tohutult tark ja sõnakuulelik. Täiesti siiras ja puhas kiindumus esimesest silmapilgust, kui temaga varjupaigast koju tulime. Mitte kunagi ei tekkinud temaga "seisu", kus ta end kuidagi maksma püüdis panna. Vastupidiselt Bonhamile, oli ta kõikide pereliikmete ja lähemate sõprade vastu lahkus ise. Seevastu ei pääsenud näksamisest ükski inimene, kes aeda sisenes ja kel pereliikme lõhn puudus. Umbusklikkus võõraste suhtes jäi elu lõpuni...
Ta ise oli "kiiksust" teadlik ja nõustus koheselt tuppa või kuuri varjule tulema seniks, kui võõrad lahkunud ja jäänud vaid omad...

Kallis Neti-Betty, jääme kohtumiseni. Tean, et valvad edasi ja saadad mind mu radadel.

Theo Tall 2015

2015-02-16T21:07:00.000+02:00

Postitusi on Hopsides ja Kutsides vähevõitu ja juhuslikule siiasattujale võib jääda mulje, et äkki on Theo Talliga lõpp.
Ei, ei ole:)
2014.a oli meie väikesele kodutallile tegelikult väga õnnelik aasta. Hobustel ei olnud ühtegi vigastust ega kimbutanud haigused. Nad on omavahel karjaskeemid paika loksutanud ja hoiavad kõik kokku.
Elton Baff on endiselt pealik.

Mõningane võimuvahetus on toimunud Mozarti ja Theo vahel, mis väljendub silopalli ümber söömaajaks kohtade sissevõtmises. Tavaliselt tohtis Theo kõige viimasena alustada, ent nüüd on selleks vahetevahel Mozart. Varieeruvalt.
Mozart aga ei lase end sellest häirida ja trambib otsejoones varjualusesse, kus kindlasti mõned suutäied ilma kellegi loata manustada saab. Tegelikult hoiavad mõlemad hobud Mozartit väga ja vastupidi. Kui teised ratsamatkal, lohutab Mozartit vaid pidevalt manustatavad õunad või porgandid. Nende lõppedes on hädakisa suur.

Edukas oli läinud aasta ka meie talli inimestele. Meil on tohutult vedanud! Nii toredat seltskonda nagu praegu võib vaid hobuseunenäos soovida. Kõik on omavahel sõbrunenud ja saame kaasaga aeg-ajalt endile seetõttu "ajutist vabadust" lubada. Väga usaldusväärsed , targad ja edasipüüdlikud noored inimesed. Õppimise ja töö kõrvalt jõuavad palju ning hoiavad kabjalised heas vormis, mitte lastes üle pea kasvada.
2014.a. augustis toimusid suisa kahed pulmad - Elton Baff sai sõidutada kahte pruuti. Theo hoidis peikadel silma peal. Olime kõik õnnelikud, et selline võimalus avanes!

Theost rääkides - temal avanes elu esimene modellisessioon. Eriliseks muutis kogu sündmuse asjaolu, et mitte fotode tarbeks ei poseeritud, vaid maalinäituse. Amfiibhobuse maalide sari osutus ootamatult edukaks ja kunstniku sõnul on järel, vaid mõni üksik šedööver.

Kurvema poole pealt oli sel aastal kindlasti Madli ja Theo vahelise tiheda koostöö lõppemine võistlustel kukkumise tõttu. Aga soojad suhted on endiselt alles. Madli meile ju nagu pereliige.Kes teab, ehk saab ühel päeval tervis sedavõrd korda, et Theoga taas kihutada. Need kaks tabasid üksteise hingesopid ära ja sobisid ideaalselt.
Theo pole aga sugugi mitte jõude - tema taltsutamise on üle võtnud Annika. Algus oli raske, ent praegu tundub, et poiss on krutskitest hoolimata tee Annika südamesse leidnud. Ja vastupidi.

Ehituste poolelt: valmisid talli varjualune ja renoveeritud sai sadularuumi hoone fassaad+katus, valatud sai väliboksi põrand.

Sellised uudised siis möödunud aastast. Loodame, et uus tuleb sama leebe ja armuline.

Varsti kirjutan ka kutside peatüki! :)

Ilmunud!

2014-06-23T22:16:00.002+03:00

Meil käis külas Oma Hobu. Tore lugu sai!

Amfiibhobune

2013-12-15T22:08:00.001+02:00

Olgu üles tähendatud, et Theo on mässitud ühte põnevasse avantüüri, mille lõplik avanemine toimub homme, s.o 16.detsembril. Theo katsetas nimelt modelli ametit.
Niipea, kui R. suvel talli külastas, kiindus ta Theosse. Eelkõige kõrguse, võimsa liikumise ja hirvesilmade pärast:) No ta on selline erakordselt ilmekas, mis teha.

Teema: Amfiibhobused.
Näitus on avatud alates homsest, Tam Galeriis (Lootsi tn 4), Tallinnas.
Kunstniku kinnisidee maalida hobuseid, kes on talle lapsepõlvest peale mütoloogiliste olenditena tundunud, on formuleerunud väga lühikese ajaga näituseks. Kahepaiksetena, maa ja mütoloogiamaailma ääremail, romantiliste, graatsiliste ja tohutult kurbust ning jõudu endas kätkevatena nad meieni jõuavad.
Julge samm maalida nii romantilist sümbolit nagu hobune, lubab tema teostesse suhtuda väga erinevalt. Vaatleja meelevalda jäetuna võib teoseid käsitleda kui visuaalselt atraktiivsetesse kujunditesse, mis oma spontaansuses, ning emotsionaalsuses mõjuvad värskendavana Eesti üldises maalikeeles. Samas teoste mitmetahulisus hakkab pikemal vaatlemisel domineerima ning teadlikumas vaatlejas küsimusi tekitama.

Tervitused kodustelt

2013-11-07T15:04:00.001+02:00

... just sain värske meili, kuidas mu tänavused aastapäevalised end tunnevad.
Erilist tähelepanu palun pöörata esijalgade neuroktoomia läbi teinud Mozarti stiilinäitele.
Ilmateade lubas, et kohe-kohe hakkab sadama. Aga hobude sisetunne protestib selle teate vastu täiel rinnal...

7 aastat hobustega

2013-11-05T01:24:00.001+02:00

Aeg on läinud linnulennul. Novembri esimesel nädalal täitub 7 aastat hetkest, mil Theo ja Mozart saabusid.
Kus on, sinna tuleb juurde. Nii ongi meil ka Elton Baff. Kolm musketäri.
Kõigil on kõik hästi.
Mul on põhjust heameelt tunda nii Theo kui Mozarti üle. Mõlemat vaevasid ju tõsised tervisehädad.

Mozartit ju siiani. Ent neuroktoomiast on möödas 3 aastat ja Mossu naudib hobuseelu täiel rinnal.
Selline nagu ta praegu on, ma ei mäletagi teda näinud olevat. Võib öelda, et ta on suisa paks:) Mozarti konditsiooni kohta on see tõeline kompliment! Mozart on minu lemmik. Ta teab seda ja ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et seda teiste eest rõhutada. Talle on alati natuke rohkem lubatud :)

Theo hingamisprobleemid on taandunud täielikult peale kuivsilole üleminekut. Suvised heinatamise katsed lõppevad tavaliselt augusti lõpus, kui niiskusest tulenev hallituss heina poeb. Ta annab koheselt märku, kui heina kvaliteet langeb. Ja mitte ainult tema, ka teised alustavad köhatamise ja ninast tuleva nõrega. Seega, olen veendunud kuivsilo pooldaja. Madli käib endiselt Theod liigutamas ja on tema arengu ja "mõistlikkusega" väga rahul. Kui alguses taheti vaid "minna", siis nüüd suudetakse looduse kutset vaos hoida. Madli sõnul on Theo tohutu suure hingega hobune, kes vaba voli saades "end kasvõi surnuks jookseks". Aga samas õrn - karm hääletoon võib teda hingepõhjani solvata. Olen ise näinud, kuidas ta suvel ihuüksi (!) võpsikus kükitas ja trenni ei tulnud. No lõpuks ikka tuli, muidugi :)

Eltonil on Liia, kes teda nunnutab... Koos tehakse väiksemaid matku ümberkaudseid teid mööda ja harjutatakse platsil. Arenevad koos ja mis peamine, minu arust neile meeldib teineteise seltsis. Ka Eltonile, kes alguses on iga ratsaniku suhtes vägagi umbusklik. Ta on õppust võtnud ja ei tantsi enam niipalju, kui talle selga minnakse. Ja minu asemel poeb ta nüüd Liiale kaenlasse :) Siuke suur must kaisukaru.

Pind kaob jalge alt

2013-09-15T13:03:00.002+03:00

Kasutame hobudele allapanuks turvast. Õige mitu aastat juba... Tänavuseks talveks valmistudes saime kurva sõnumi - et tõenäoliselt on tegu viimase koormaga Suur-Sõjamäe turbarabast. Sest ka nemad hakkavad edaspidi turvast vaid ekspordiks tarnima...

Paar aastat tagasi lähedalasuvasse Kiili rabasse turbasooviga sõites saime kohe ehmatava sõnumi - Eestisse ei jää ühtegi turba tükikest, kogu kraam läheb otse laevale ja Rootsi.

Tegelikult, laieneb selline väljavedu suuresti kõigile meie loodusvaradele: metsale, põlevkivile, paekivile...
Kui 10 aastat tagasi Kiili lähistele kolisin, oli rabas veel töötlemata alasid. Hea õnne korral õnnestus seened, pohlad kodulähedasest rabast kätte saada. Aga mitte ainult... Rabas on eriline õhk...sookailud, kanarbik, samblikud. Tore ka niisama rabaretk ette võtta. Seda kõike pole enam ammu. On jäänud vaid tühi väli ning ööd-päevad kostuv masinate lõgin.
Tükkhaaval kaob raba eikuhugi... Kahju.

Peaaegu, et suvi

2013-05-18T13:11:00.000+03:00

EMT-l on kiired päevad - ninad maas aetakse taga kevadisi vitamiine. Õnneks tuleb seda ohtralt iga päevaga juurde. Ent esimene koppel hakkab juba kolme suupära abil tühjaks saama.
Meil vedas. Meie ainsal naabril valmis tänavu uus elumaja ja ta on sisse kolinud. Ja ta perele meeldivad hobud:) See tähendab seda, meie koplipind laieneb veelgi 1 ha võrra. Sest nii tore ju hommikul kohvi juua ja aknast või majatrepilt hobusid kaeda. Jaguks selliseid inimesi Eestimaale:)

Nad on ikka endiselt väga erilised. Vahest jälgin, kuidas suhtlevad Elton ja Mozart - minu arvates on Elton võtnud üle tema kaitsefunktsiooni. Aeg-ajalt lükkab teda ninaga õrnalt liikuma, sääskede ilmudes võetakse Mossu taguotsa varju (et sabaga tema eest putukaid ära vehkida) ja muud taolised "õrnusavaldused". Theo hoiab pisut omaette. V.a. õhtul, kui noortel (Eltonil ja Theol) algab ohjeldamatu jooksu- ja hullamise tuur. Siis hoiab Mossu end ohutusse kaugusse.
Theo ja Elton on regulaarses töös mõlemad. Mai lõpust on plaan neid treikuga maneezitrennidesse vedama hakata. Mõningased mõtted on ka esimese võistluse suunas suve lõpupoole. Theo puhul mõlguvad lihtsamad skeemid meeles. Täiskoormusega hüppetrenne väldime sel aastal veel, et kindlustada 100% tervenemine sidemerebendist. Elton seevastu hüppab päris kenasti ja galopp on samuti oluliselt paremaks läinud. A. on igatahes võistlemisest huvitatud ja eks näis.

Aga muidu on neil igavesti mõnus elu praegu. Olgugi et sääseparved kogunevad.

Hetked Eltoniga

2013-04-20T11:11:00.000+03:00

Elton on täiesti erinev Theost ja Mozartist. Tegelikult on nad kõik 3 väga erinevate iseloomude ja omadustega. Ainsaks ühenduslüliks on heatahtlikkus:)

Elton on suur kaissupugeja. See ei olnud kohe nii. Kui arvestada, et ta on vahelduvalt olnud meie juures kolm aastat, siis võibki öelda, et kolmandal aastal hakkas ta ilmutama... ma ei oskagi seda nimetada....õrnust? inimese vastu.

Mis ei tähendaks, et ta vahest ikka veel umbusaldab, ent enamasti mitte.

Las pildid kõnelevad:)

Bonham 10

2013-04-18T23:27:00.001+03:00

Bonzo sai sel kevadel 10.a turjale. Ta on endiselt kõbus ja troonib igal hommikul keldrimäge. Uurib ümbrust ja annab teada, kes on ümbruskonna kuningas. Oma valdustest pole ta Betty`le veel miskit loovutanud. Kuigi, imede-ime... vahest harva tohib Betty tema asemel pikutada.
Ma ikka väga loodan, et saatus on ta vastu helde ja laseb veel õige mitu täisväärtuslikku aastat meie talu turvapealik olla. Suure südamega ustav sõber.

EMT

2013-03-06T14:35:00.001+02:00

Theo vigastusest on tänaseks möödas 2 kuud ja 3 nädalat. Madli on teda peagi kuu aega töösse tasapisi tagasi toonud. Alguses vaid sammu tehes, ent nüüdseks on järg juba traavini jõudnud. Seni on kõik korras ja häireteta sujunud (ptui-ptui-ptui).
Täna hommikul oli lõpuks ka see päev, kus kaasa kõik 3 hobu koplisse kokku lasi. Paar nädalat on kopliskäik toimunud vahetustega: Elton ja Mozart vabalt koplis, Theo väliboksis ja seejärel vahetus Eltoni ja Theoga.
Eltu (no kutsume teda vahel nii ja veel ka Trafkiniks, Mõmmiks jms totrate hellitusnimedega:) olevat püüdnud Theod algul taguotsast näksata, ent üsna pea asetus kõik paika ja nositi kolmekesi silopalli.

Täna oli veel ka see päev, kus kõik 3 said vaktsineeritud ja hambad raspeldatud. Praegu toibutakse sellest õudusest oma boksides. Kaasa sõnul oli Theo järjekord viimane ja ta oli üsna ärevil, ent süst mõjus kiiresti ja teravad nurgad hammastest on nüüdseks välja lihvitud...
Ja ma ajan asju, et Eltoni ost-müük ametlikult ära vormistada. Madlilt sain ka lubaduse, et proovib enne Eltoniga sõita kui mind temaga kablutama lubab:)

Ahjaa, see video on ilmekas näide minu Mozartist, muide. Ta on üsna sarnane vigurvänt:)

Esimene jalutuskäik

2013-02-09T22:23:00.001+02:00

Konsulteerisin dr Aibolitiga ja ta lubas alustada Theoga jalutamist, esmalt käekõrval. Tänane lumesadu suisa kutsus metsarajale. Tee ei olnud libe ja nii me kolmekesi sammusine - Madli, Theo ja mina. Suur metsaveotraktor tundus möödapääsmatu koll olevat, ent poiss võttis julguse kokku ja lõpuks suisa nuusutas seisvat "elukat". Algul rapsis küll, ent lõpuks rahunes.

Uudised

2013-02-06T22:21:00.000+02:00

Suurim uudis on see, et Theo Tallis on nüüd 3 liiget ja nii jääbki. Kus on sinna tuleb juurde, eks see ole teada tarkus:) Tuleb vist tall ümber nimetada EMT-ks ja vastavat bränditasu hakata maksma... Kuigi, meie EMT = Elton-Mozart=Theo. Viimane tulija sai esimese tähe ja esimene tulija viimase. Vot selline "lingvistilne ohver":)

Theo on paranemas (ptui-ptui-ptui!). Nädalajagu tagasi tõmbas ta end abikaasa käest lahti ja nautis 5 minutit vabadust koos Eltoniga. Vabadus võrdus galopituuridega, mille käigus mingit longet ei tuvastatud. Aga kannatame ikkagi veebruari keskpaigani ära, kutsume tohtri kohale ja püüame ultraheliga sidet uurida. Ahjaa, kes huvi tunneb, siis Theo diagnoos on peroneus tertius nimelise sideme rebend. Paranemise prognoos on üldiselt 85%. Aga eks näis.

Boksis istumine on läinud üsna valutult. Muidugi on kahju ja raske, ent kuidagi ta lepib. Suureks eduks on väliboksi olemasolu ja ka see, et on talv ja kogu seltskond kükitab niikuinii talvekoplis oma silopalli ümber. Et ka teistel pole asja kusagile võpsiku vahele kapata. Nii nad kõik peadpidi koos oma probleeme ja rõõme arutavad. Päevast-päeva. Aega-ajalt käin Theod massaažiharjaga mudimas ja see on ka laias laastus kõik, mida tema heaks teha saan. Abikaasa laseb tal ka igal hommikul lumes püherdada. See on kahtlemata päeva kõrghetk:)
Lisasööta natuke siiski annan, Havensi Slobber Mash`i - see on kõige madalama energiasisaldusega, ent soolestikule hea.
Madliga pidasime plaani, et veebruari keskpaigast hakkab ta Theod pisitasa treeningusse tagasi tooma. Ta hea sõber lubas koostada treeningplaani - just sellisest vigastusest toibutamiseks.

Mozart... Imede-ime, ent mu Mossu on sel talvel paks mis paks:) Ta näeb tõeliselt terve ja efektne välja:) Loodan, et see kõik pole fatamorgaana ja jätkub. Isegi mu ema kiitis mind ja ütles, et hobused näevad nii head ja hästi söödetud välja. Muidu oli tal alati mure, et miks nad nii kiitsakad on...

Aga muidu... kuigi asjade käik on mõnevõrra teine, kui kunagi mõelnud/planeerinud olin, on mul kolmiku üle väga hea meel. Nad on omavahel harjunud ja peavad Eltonist kui karjajuhist lugu. Abikaasat ja mind hoiab mõmmik niikuinii juba ammu ja lõppude-lõpuks - ega hobustega seonduvalt polegi võimalik kõike ette planeerida!

Niisiis, aasta 2013 on EMT aasta!

Kopliõnnetus

2012-12-14T20:39:00.001+02:00

Me, hobuinimesed teame, et hobused on õrnad loomad ja õnnetused nendega ei hüüa tulles...

Theoga läks kõik hästi, kohe väga hästi - nii hästi, et isegi Madli on temaga rahule jäänud.
Jah.

Kuniks paar päeva tagasi hobusid õhtul talli lastes, ei silmanud ma koheselt Theod. Mossu kobistas boksi suunas, ent nähes et Theod ei tule, pööras otsa ümber ja kablutas õue tagasi. Võtsin Eltoni päitsetest kinni ja talutasin teda boksi, mis asub talli teises otsas. Kui ringiga tagasi tulin, olid nii Theo kui ka Mossu boksidesse jõudnud. Nahistasid õndsate nägudega kaera nosida. Nagu ikka.
Esmalt ei märganud ma midagi, ent siis asusin hobudelt tekke ära võtma ja tundsin, et miskit on valesti. See, kuidas Theo jalalt-jalale vajus, jättis kehasse veidra võnke.

Panin talle päitsed pähe ja viisin vahkäiku - hobu tagumist paremat jalga maha ei pannud... lohistades seda järel. Mul läksid jalad nõrgaks. Palpeerisin jalga - ei mingit soojemat kohta, paistetust, valuaistingut. See pisut rahustas. Seejärel kutusin mehe olukorda uurima. Leidsime mõlemad, et ikkagi hull ja helistasime dr Tuvile. Tänaseks on röntgen tehtud. Murdu, mõra pole. Esmane diagnoos kannaliigese lihasrebend (selle suuremat sorti, mis kolme luu vahel), rebendi ulatuse saab kindlaks teha nädala pärast ultraheli abil (dr Tohver). Esialgne ravi - 2-3 kuud boksirežiimi!!! :( Ei mingeid äkilisi liigutusi, Paranemisvõimalused - prognoos halvast heani.
Mis juhtus? Koplis möllates ilmselt libises ja kukkus.
Ometi on mul nad talvekoplis, mille igat nurka nad tunnevad.
Ja krihvidega talverauad ja...
Ja ikka juhtus.

Loodame parimat, kuis teisiti.

Theo koos parima sõbraga

2012-10-14T15:54:00.002+03:00

Prei

2012-10-02T22:19:00.002+03:00

Mu blogisse on päris sageli pöördutud otsisõnaga "prei". Ühes varasemas postituses pöörasin palju rõhku salvitamisele ja kärnade kuivatamisele.
Ühel kevadel aga mõistsin, et see kõik on tühi vaev. Minu Mozart oli igal kevadel ja vahest ka sügiseti hädas preiga. Vahest oli pilt nii halb, et ma ei osanud enam kuskilt otsast teda aidata. Kuni lõpuks sattusin ühele inglise foorumile, kus peamiselt räägiti hobuse toidusedeli muutmisest.

Jätsin Mozarti söödast kaera kui rohke proteiiniallika täielikult välja ja asendasin Slobber Mash`iga (Havens). Endiselt saab ta ka porgandeid, heina ja talvel kuivsilo. Kõik muutus kui võluväel. Möödunud kevadel leidisin vaid mõne üksiku kärna, mida võib ka tärkava karjamaa heina süüks panna. Praegu on ta kärnatu ja prei teda enam ei piina.
Seega, proovige vähendada või täielikult vältida kõrge valgusisaldusega söötade andmist ja ehk paraneb teie hobune sellest kohutavast nuhtlusest.

Sügis 2012

2012-09-29T13:03:00.002+03:00

Hobustele on talvesööt olemas, tellisime taas 20 suurt palli (500 kg) kuivsilo. Arvestusega, et meil on ikkagi 3 talvitujat/suud söömas.
Elton Baffile otsitakse fb vahendusel kodu ja rentijat. Natuke arusaamatu mu jaoks - kodu on ju olemas, ent see selleks. Selge, et inimene, kes ta rendile võtab, soovib temaga rohkem tegeleda kui talveperioodil meie juures võimalus. Sisemaneeži meil ju pole. Samas nägin suveperioodil üht Eltoni allrerendilevõtjat vaid loetud korrad. Sõiduvõimalusi- ja kohti nagu jagus...
Mulle tundub, et noored neiud hindavad oma võimeid sageli üle. Vastutustunnet samuti. Hobune pole bolonka vm taskukoer. Tal on väga konkreetsed vajadused:kvaliteetne sööt, liikumisvõimalus, regulaarne sepatöö, kvaliteetne ratsavarustus jne jne. Lihtsalt nunnutamisest ta ära ei ela.

Elton justkui aimaks oma lahkumist ette - igal õhtul ja hommikul vaatab mulle kuidagi eriti kaua silma sisse. Kui talle leivatükki või porgandit pakun, siis nuhutab ninaga tükk aega peopesas ja lakub kätt. Aga mis teha...
Kõik hobuteadlikud inimesed on maha laitnud mõtte ta endale hankida. Et traavel on ettearvamatu ja ei sobi maastikul loksumiseks oma liiga ärksa närvikava tõttu. Mulle soovitatakse ikka "eestlast" või siis lusitanot:) Ent need vähesed korrad, mis ma tal seljas olen käinud, on meeldivad olnud. Ta on väga rahulik ja arvestav. Välja arvatud selga minemise moment. Aga see võib olla sadulast jms tõttu ning on kuulu järgi välja koolitatav.

Talvesööt kallineb aasta-aastalt. Mis seal imestada - kütus, elektrienergia... kõik hinnad ju tõusevad. Juhul, kui Elton talveks siiski ära viiakse ja ma kedagi talvituma ei leia, võib juhtuda et sööta (kuivsilo) jääb üle. Eks kevade poole ole näha.

Theo tall otsib uut kostilist

2012-09-05T09:53:00.001+03:00

Eltoni omanik on otsustanud kõik oma hobud müüki panna. Muidugi on mul kohutavalt kahju Eltoni võimalikust lahkumisest. Ent endale ma teada kahjuks jätta ei saa. Otsustasime, et üks boks meie väikses kodutallis jääb alatiseks võõrustamiseks.
Seega, võimalik et alates sellest talvest jääb üks boks vabaks. Uus üüriline peaks olema soovitavalt ruun nagu me oma hobusedki. Joondume "karja" nõrgima ehk Mozarti järgi, s.t seda, et on ekstreemsed ilmaolud, tekitame/kopeldame vastavalt. Üüri küsime talveperioodil 130/kuus. Suvel 100 kuus. Selle eest saab hobune kuivsilo (talvel), Havensi müslit, kaera, purustatud otra, porgandeid, lakukivi, vesi. Allapanuks kasutame turvast. Hobused on väljas nii palju kui võimalik. Sobib hästi ka allergikule.
Maneež puudub, ent olemas on sõiduplats mullapinnasega.
Hetkel on väljaehitamisel sadularuum duširuumi, WC jm kasutamise võimalusega. Tall asub Tallinnast 20 km kaugusel. Ühistranspordi peatus asub ~500m kaugusel.
Huvi korral võta minuga ühendust: helieugen@yahoo.com Minu käest saab infot ka potentsiaalne Eltoni ostja.

Varsti

2012-08-12T23:41:00.003+03:00

... läheb lahti! Uued ratsapüksid (motivatsiooniks;) on tellitud ja koht, kus end taas soojaks sõita, on ka olemas. Theo ja Madli ühistööd ma esialgu ei puutu:) Eks pean ise sama sportlikkuse vormi tõusma enne.

Putukaid jääb järjest vähemaks ja ratsutamine muutub seega aina mõnusamaks tegevuseks. Loodetavasti on lumeni veel aega.

Ilus juuli ehk parmuhooaeg

2012-07-06T13:09:00.002+03:00

Juulikuu on lahti löödud.
Eks ole õhust tunda - õhtud pole enam jahedad ja sääseuputus taandub tasapisi. Olen juba aastaid järginud sama praktikat - kui termomeetri näit tõuseb 25+ ligidusse, vahetan hobustel öö ja päeva ära. Kopeldan neid öösiti. See rütm tundub neile sobivat, sest vanad tallimüürid hoiavad päevase temperatuuri meeldivalt jahedana ning kui uksed- aknad lahti hoida, siis ei ründa neid ka parmud.

Ka koertel on suvesoojuses raske hakkama saada. Nii mõnigi peenraots on seetõttu lünklik - vammuste jahutamiseks otsitakse niiskust ja jahedust maapõuest. Püüan neil meelolu kõrgel hoida hilisõhtuste jalutuskäikudega. Metsa ei kannata veel minna - endiselt on sääski liiga palju, ent lähedalasuvate niitude ja maanteeäärsete radasid mõõdame küll...

Theo treeningud vajavad uude etappi siirdumist ehk maneeži trenne. Peame harjutama treilerisse pakkimist. Eks see raske saa olema, sest Mossu ja Elton on vaja maha jätta, ent kuniks ta aru saab, et tegu ajutise "truuduse murdmisega", siis vast rahuneb. Tuleb võimalikult palju muid positiivseid aistinguid asemele pakkuda - võõrad hobud jne.

Natuke pilte:)

2012-06-23T21:02:00.000+03:00

Lumivalguke

2012-06-17T11:40:00.002+03:00

Möödunud laupäev oli Mozartil saunapäev. Termomeeter näitas 25+ ja otsustasin ette võtta põhjaliku pesupäeva.
Samal ajal, kui inimeste riided vurisesid pesumasinas, panin õue, lasipuu kõrvale valmis spetsiaalse šampooni, lakapalsami, kammid, harjad ja suga. Tassisin kolmiku koplist tallivilusse (nad olid väga õnnelikud, sest mõned parmud on juba kohal...) ja talutasin Mozarti õue, lasipuu kõrvale.
Tegelikult on ta pesu osas juba "vana kala" ja ta suhtub voolikusse ning kraanivette täie rahu ja isegi naudinguga.
Voolikus oli vesi algselt vannivee sarnane. Kastsin Mossu ühtlaselt märjaks, s.h laka ja saba ning kandsin šampooni harjale. Harjamise/masseerimise osa nautis Mozart silmnähtavalt - eks sääse jm mutukate hammustused said leevendust. Loputasin ja seejärel eemldasin suurema vee sugaga. Seda protseduuri tegin suisa kaks korda, sest Mozarti vammusest voolav vesi oli räpane. Mis parata, turba kasutamisel allapanuks on omad miinused. Valget hobust on üsna raske valgena hoida... Õnneks on Mozart kirju:)

Kuivatamise järel võtsin ette laka ja saba. Ilma spetsiaalse palsamita oleks vist üsna raske olnud lõppviimistlust anda. Ent lõpptulemus oli suurepärane. Mozart nägi välja nagu näitusehobu! Ta ise oli ka silmnähtavalt rahul ja poole tunnise suvetekitamise järel saatsin seltskonna koplisse tagasi.

Õhtuks oli valge frakk saanud vaid ühe rohurohelise triibu. Muidu oli igati super-lux:)