Oliver toimetab

Blue Screen of Death

2012-02-05T00:04:00.000+02:00

Kunagi kui Mac'i kasutama hakkasin, siis vast juba esimesel-teisel päeval olin sunnitud oma masinat tutvustama Windowsi võrguketastele, printeritele ja serveritele. Mitte, et see midagi keerukat või ületamatut oleks, aga natukene pusimist ikka. Natukene rohkem, kui Windowsi masinal Windowsi võrgukeskkonnas. Eks Apple teeb oma tooted samuti selliselt, et omavahel töötavad nad koos ideaalselt ning teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Pole just kõige viisakam suhtumine, aga nii see juba kord on.

Mis mind tookord muigama pani, oli üks väikene ikoon Mac'i "Finder´is". Finder nagu Explorer Windowsis, kus näed oma arvuti kõvakettaid ja kaustu ning lisaks ka samas võrgus olevaid teisi arvuteid. Esialgu kaugelt vaadates kaustade ja arvutite ikoonid nagu ikoonid ikka. Küll aga juhtusin ühe Windowsi masina IP aadressi vaatama ning serveri infovaates kuvati Windowsi arvuti ikooni natukene suuremalt. Ma ei suutnud muiet tagasi hoida, kui allolevat ikooni nägin.

Apple kujutab Windowsi arvuteid monitori ikoonina, mille ekraan on sinine. Kes on rohkem Windowsi operatsioonisüsteemi arvutis kasutanud, nende jaoks ei ole see ekraanil nähtav sinine pilt vast väga võõras.

Blue Screen of Death või Sinine Surm nagu seda teatud arvutiringkondades kutsutakse. Seda näed sa korraks enne seda, kui arvuti täiesti kokku jookseb ja ainult väljalülitamine ta uuesti ellu tagasi toob. Väga fataalne hetk arvuti operatsioonisüsteemi jaoks. Väga fustreeriv arvutikasutaja jaoks. Üldjuhul tuleb see sinine teada ekraanile alati kõige ootamatult hetkel. Jutt, mida ekraanile kirjutatakse on nii krüptiliselt informatiivne, et ega tavainimene sellest suurt midagi aru ei saa.

Umbes midagi sellist:

Mõtlesin, et OK, ehk võibolla vanast tõesti, kui olid Windows 98, XP ja Vista, et siis oli suht tavaline, et Windowsi arvutid ootamatult vahel kokku jooksid. Et tänapäeval Windows 7'ga sellist jama vast küll ei tohiks olla. Pigem peaks/võiks operatsioonisüsteem niivõrd tark ja osav olla, et kui midagi katki läheb, siis see ei halva kogu masina tööd vaid mingi osa protsessidest taaskäivitatakse.

Paljuski on Blue Screen Of Death'i "BSOD" taga just riistvaralised probleemid. Peab ju Windows kõiksuguste kahtlaste arvuti riistvarakonfiguratsioonidega töötama. Ega muidu PC läpparitele ei panda "compatability" kleepekat peale, et see või teine arvuti peaks ilusasti töötama Windows XP või Windows 7'ga.

Pidasin seda Mac'i Blue Screeni ikooni pigem arvutimeeste omavaheliseks väikeseks lõbusaks tögamiseks. Mac'i ikoonidisaineritel oli kunagi kindlasti lõbu laialt, kui suutsid ühe Windowsi nõrkuse operatsioonisüsteemi ikoonile panna.

Minu eksperiment nüüdseks juba teist nädalat endise IBM'i ja tänase Lenovo äriklassi Windows 7 compatible sülearvutit kasutada on pannud mind korduvalt "huvitavalt tundma". Võiks suisa öelda, et seda arvutit kasutades tunnen end vahel väga emotsionaalselt.

Kuumad tunded ja emotsioonid ei tule mujalt, kui sellest samast Windowsi ajaloolisi traditsioone kaasas kandvast Blue Screen Of Deathist. Kuidas sulle meeldiks, kui sa oled arvuti ühendanud projektori külge, näitad seinale slaide, analüüse, arvutusi ja siis näed järsku üle kogu ekraani valget teksti sinisel taustal.

Alguses see teeb kõigile nalja. Arvuti teeb restardi ja läheb uuesti käima. Paned võrgukaabli järgi, et võrgukettalt lisaks paari faili näidata ning jälle justkui täiesti tühjast kohast on ekraan sinine ja arvuti läheb täiesti nullist uuesti käima.

Jällegi, üks-kaks korda on selline asi veel kuidagi hädapärast talutav, aga kui ikka nädala kohta koguneb selliseid situatsioone rohkem, kui ühe käe sõrmedel kokku saab lugeda, siis on ikka päris kurb.

Ootamatusi tuleb Windows 7'l koos Lenovo ThinkPad L420'ga ikka väga tihti ette.

IT-mehed soovitasid IPv6 maha keerata. See justkui on asja leevendanud, kuid mitte päris ellimineerinud. Teed arvuti lahti, et kiirelt midagi arvutis ära teha ja siis jälle, pauh... sinine ekraan ees ja oota mitu minutit enne kui arvuti jälle käima läheb ja pildi ette võtab.

Kõik Windows Updated on tehtud. Kõik Lenovo draiverid uuendatud.

Kogu selle loo paningi kirja järjekordse Windowsi "Blue Screen of Deathi" vihaenergiast, mis otsapidi tuli juba välja "Arrgghh!!!" karjatusena ning meeleldi oleks tahtnud ülejäänud vihaenergia suunata sülearvutile kiirenduse andmiseks seina poole. Otsustasin end natukene kontrollida ja energia kirjatükki suunata.

Millegipärast arvasin, et tänapäeval on tipptootjate (Lenovo) ja operatsioonisüsteemitootjate (Microsoft Windows 7) koostöö niivõrd hea, et kui ikka sülearvutile on tempel peale pandud, et Windows 7 compatible, siis arvutis oleva võrgukaardi ning tarkvaraline TCP/IP protokolli vaheline ootamatu ebakõla ei tohiks kogu masinat ikka nii naljalt jala pealt maha lüüa.

Mis on Mac'i pluss ja miinus samaaegselt on see, et operatsioonisüsteem on ehitatud töötama vaid väga piiratud riistvarakonfiguratsiooni juures. Kuid samas kui ta seal peal on juba tööle saadud, siis töötab ta korralikult ja ootuspäraselt. See on ka võibolla üks nendest lisaväärtustest, mis läheb 300 eurose hinnavahe sisse Lenovo L420 ja 13'' MacBookPro võrdluses. Maksan alguses Mac'i eest natukene rohkem sama riistvarajõudluse juures, kuid operatsioonisüsteem töötab stabiilsemalt ja toob hiljem vähem ebameeldivaid üllatusi.

Blue Screen of Death on üks võrdlemisi ebameeldiv üllatus Windowsi arvutite kasutamise juures.

Mootorrattal ümber maakera

2012-01-22T21:53:00.001+02:00

Kaks Eesti noort, Margus ja Kariina istusid ühel päeval mootorratta selga ja võtsid nõuks, et enne nad koju tagasi ei tule, kui maakerale tiir peale tehtud.1126 päeva ja 170 tuhat kilomeetrit hiljem olid nad jälle kodus tagasi. Mootorratta kellal ees majesteetlikud 250 000 km ja natukene rohkemgi.

Kuulsin neist aegajalt meediast, kuid kõigi muude igapäevaste toimetuste kõrval ei tekkinud mahti nende tegemistega kurssi viia. Nüüd mingi aeg tagasi hoopis teist teed uurides BMW GS seeria mootorrataste kohta, jõudsin nende "reisiraamatuni". Terve see aeg, kui nad teel olid, pidasid nad oma väikest reisiblogi. See on parim reisiblog, mida ma kunagi lugenud olen.

Viide: Ühel teljel ümber planeedi - Mootorrattal ümber maakera

Kaks nädalavahetust ja kümmekond tundi hiljem on mul nende reisikiri otsast otsani läbi loetud. Pole just väga sagedane, et viitsiksin mõnd lugu 5-6 tundi järjest lugeda ning niimoodi igal vabal hetkel. Nende lugu naelutas.

Kuna mootorrattur Margusel oli varasemast teatav fotohuvi, siis pildid, mida nad teel tegid, olid pehmelt öeldes hingematvad. Lood seal kõrval täiesti uskumatud. Kohati lausa lootusetud olukorrad, kust korduvalt ja korduvalt end välja võideldi. Ega muudmoodi ei saakski. Nad tegid teel olles pilte, videosid ja salvestasid isegi helisid.

See kõik andis kõvasti reisikirjale juurde. Lihtsalt lugesid täiesti uskumatuid lugusid ning panid taustaks heliklipi mängima, mille nad samas kohas olid parasjagu lindistanud või jutu vahele vaatasid videoklippe, mida nad olid ühes või teises kohas salvestanud. Interaktiivne reisiraamat.

Väga nauditav lugemine ja vaatamine. Kindlasti soovitan lugeda.

Mis lugemisse puutub, siis senini ei olnud väga hästi aru saanud sellest meeletust tahvelarvutite fenomenist ja buumist. yhelteljel.ee internaktiivse reisiraamatu lugesin ja vaatasin otsast-otsani läbi justnimelt tahvelarvutil. Üllatusin, kui äge on piltide, helide ja videodega vürtsitatud reisilugude lugemine. Lisaks veel võimalus lugeda teiste lugejate jäetud kommentaare ning soovi korral enda omi lisada. Nii mitmedki reisiblogi kommenteeriad on soovitanud noortel peale reisi kindlasti samateemaline raamat välja anda. Ainest on küllaga ja rohkemgi veel. Nii jutu kui piltide näol.

300 euro eest esteetikat

2012-01-20T11:31:00.003+02:00

Tekkis võimalus üks uus Lenovo ThinkPad äriklassi kuuluv sülearvuti karbist välja võtta. Tööülesannete täitmiseks oli tarvis eraldi Windows'iga PC sülearvutit. Corporate policy nägi ette kõige tavalisematele kontoritöötajatele kasutamiseks Lenovo ThinkPad kõige soodsama "äriklassi" seeria sülearvutit. Täpsemalt Lenovo ThinkPad L420. Vaatasin internetist speci üle. Keskpärane, kuid täiesti piisav. Pildi pealt nägi välja nagu tüüpiline ThinkPad ja tellisime ära. (Kulu)teadlikult sain valida konfiguratsiooni, mis on väga sarnane kõige odavama 13'' Apple MacBook Pro seadistusele.

Protsessor: Intel i5 2,4Ghz
Operatiivmälu: 4GB 1333Mhz
Kõvaketas: 500GB (Apple 5400rpm / Lenovo 7200rpm)
Graafika: Intel HD 3000
WiFi n standard, Bluetooth, HD veebikaamera, mikrofoni/kõrvaklapi pesa 2-in-1, et saaks telefoni hands-free'd kasutada helistamiseks, SD mälukaardi lugeja jne.

Tekkis meelelahutuslik huvi, et kuidas tunduvad suurtootjate Lenovo/IBM ja Apple sarnase konfiguratsiooniga madalama otsa sülearvutid, kui nad laual kõrvuti panna.

Käesolev ThinkPad L420 oli kõige soodsam i5 protsessoriga äriklassi sülearvuti Lenovo tootevalikus ja vastavalt 13'' MacBook Pro kõige soodsam i5 protsessoriga sülearvuti Apple brändi alt. Tehniliste näitajate poolest oleks nad justkui võrdväärsed.

Kui arvuti sees on jupid kõik samaväärsed, et mitte öelda täpselt samad, siis erinevus hinnas tuleb peamiselt vast korpusese materjalidest, operatsioonisüsteemist ja brändingust. Valdkonnad, mis nii selgelt ja lihtsalt ei ole mõõdetavad.

Kontoritöötaja igapäevasest ülesannetest teevad nad päeva lõpuks mõlemad täpselt sama töö ära. Välja arvatud siis mõned eriti spetsiifilised üli kuluteadliku suurkorporatsiooni IT lahendused, mis on teadlikult disainitud vaid PC'de või pigem Windows operatsioonisüsteemiga töötama.

Hinnavahe sarnaste näitajatega 13'' Apple MacBook Pro ja Lenovo L420 vahel on suurusjärk 300 eurot. Jaekliendi letihinnad vastavalt koos käibemaksuga Lenovo L420 natukene alla 900 euro ja MacBook Pro natukene alla 1200 euro. Mõlemal garantii 1 aasta.

Kuhu kaob see 300 eurot, mis Mac'i puhul tuleb sama võimsuse puhul juurde maksta?

Esimese 30 sekundi muljed, võttes Lenovo L420 karbist välja ja pannes kõrvale sama kogemus Apple toote saabumisega.

Pakend
Lenovo L420 saabub loodus- ja hinnasõbralikus pruunis kartong karbis.

Apple MacBook Pro saabub poole õhemas valges sangaga kohvrit meenutavas pakendis.

Esimene pilk arvutile

Lenovo karpi avades üllatusin, et "Wow, mis ime asi mul siin karbis on? Mingi kahtlane monstrum." Internetis nägi see arvuti küll teistmoodi välja

Võrdluseks see, kuidas Apple oma arvutit kliendile karpi avades presenteerib

Tõenäoliselt sellest 300€ hinnavahest läheb natukene juba pakendi valmistamiseks. Karpi pole küll kauaks, aga esmamulje tootest on kardinaalselt erinev.

Korpus ja selle disain

Kuna arvutid sisu poolest (protsessor, mälu, kõvaketas jne) on samaväärsed, siis võiks ju eeldada, et need jubinad ka enamvähem sama suurde korpusesse ära mahuvad. Pildil mõlemad arvutid sellelt küljelt, kus asub DVD seade. Lenovo oleks justkui kolmandiku võrra paksem. Suur ja robustne.

Võibolla siinkohal teen natukene Lenovole liiga, sest Lenovo T-seeria T420s, mille letihind on ka juba ligi 1200 eurot, on tegelikult samad komponendid juba oluliselt konkurentsivõimelisemasse korpusesse paigutanud. Sama confi juures saab Lenovolt ikka oluliselt paksema korpuse kaasaskandmiseks.

Arvutid teiselt küljelt, seal kus on rohkem ühenduspesasid.

Järgnevalt pildilt on näha, kui suur on arvutikorpuste alumise klaviatuuriga osa kõrguste erinevus. Kui sa pead pidevalt klaviatuuril kirjutamiseks käsi ligi kolmandiku võrra kõrgema klaviatuuri peale tõstma, siis esialgu on see ikka päris veideralt ebamugav.

Ventilatsioon

Mis hakkab Lenovo puhul silma on see, et isegi nii suure ja "õhulise" korpuse puhul on kasutatud väga palju ventilatsiooniavasid. Nii arvuti küljel, kui ka terve arvuti põhi on erinevaid "õhuauke" täis. Võrdluseks Apple on suutnud sama palju energiat tarbiva ja soojust eraldava protsessori, graafikakaardi ja mälud panna korpusesse, kus ventilatsiooniavad praktiliselt puuduvad. Neid ei ole ei külgedel ega arvuti põhja all. Ilma ventilatsiooniavadeta töötab arvuti igapäevaselt prakitiliselt hääletuna.

Mõlemad arvutid põhja alt vaadatuna.

Pannes pealtvaates arvutid kõrvuti, siis randmete toetamise ja klaviatuuri enda osa on neil sisuliselt samas mõõdus. Küll aga igasuguseid (üleliigseid) nuppe on suudetud Lenovo klaviatuurile paigaldada.

Hiir

Alustades kasvõi hiire puuteplaadi nuppudega. Minu jaoks Apple sülearvutite suur kasutusmugavuse eelis on siiani olnud just hiire puuteplaat ja kõik need näppudega tehtavad viiped ja funktsioonid, mida nende hiire puuteplaat võimaldab. Lenovo on millegipärast aga vanamoeliselt jätnud puuteplaadi äärtesse nupud, kuigi tarkvaraliselt on ka nende puuteplaati võimalik selliselt programmeerida, et ta Apple'le sarnaselt mõningaid puuteplaadil tehtavaid näpunippe oskaks teha. Kahe näpuga scroll, kolme näpuga window drag, kahe näpuga parempoolne klikk, nelja näpuga töölaudade vahetus jne. Rääkimata Mac OS X'i Mission Controlist. See on ikka ulme mugav, eriti veel koostöös Logitech MX Performance hiirega, kus pöidla alla saab määrata 4 erinevat funktsiooni. Kasutusmugavusele annab see igapäevaselt kõvasti juurde.

Võimalik, et seal on mingi patendi teema, miks teised arvutitootjad Apple'le sarnast puuteplaati kasutusele võtta ei saa ja endiselt peavad neid justkui kasutuid nuppe sinna plaadi äärtesse panema.

Mingil imetabasel põhjusel on Lenovo eraldi välja toonud helitugevuse ja heli vaigistamise nupud. Võibolla nad lihtsalt ei sallinud tühja pinda klaviatuuri ääres, kuid MacBook Pro'd kasutades pole veel kunagi tundnud puudust sellest, et helitugevuse nupud ei ole kuskil väljaspool klaviatuuri ekstra eraldi välja toodud. Nad on lihtsalt funktsiooniklahvide real kolm eelviimast nuppu ja toimivad ideaalselt.

Mõlemal arvutil on indikaatorid, mis näitavad, kas arvuti on vooluvõrku ühendatud ja töötab või on parasjagu unerežiimis ja magab. Lenovole, meeldib kui kõike on rohkem. Hiirenuppe, helitugevuse nuppe ning isegi indikaatori tulukesi on kaks. Topelt ei kärise. Eraldi tuli, mis näitab, et laadija on järel ja aku täis ning eraldi kuu ikooniga tuli mis peaks põlema hakkama, kui arvuti magab.

Apple läheb endiselt minimalismi teed. On üks väikene valge pilu. Kui arvuti magab, siis see valge kriips "hõõgub vaikselt". Tekib sujuvalt ja siis jälle kaob ära. See suurem must auk on infrapuna vastuvõtja, et saaks presentatsiooni tehes infrapunapuldiga arvutiekraanil slaide vahetada.

Laadijad

Suur erinevus on ka laadijates ja nendes pistikutes, mis arvuti külge lähevad. Lenovo laadija otsik on suur ja võimas. Peaasi, et vastu peab.

Seevastu Apple oma on ülimalt minimalistlik ja kinnitub arvuti külge magnetiga. Nii kui sa ta arvuti laadijapesa juurde paned, hüppab ta sinna ise kinni ja kui juhtub, et sa ise või keegi kontoris möödakõndija juhtme taha komistab, siis laadija hüppab ise magnetiga kohe arvuti küljest lahti, et mitte arvutit laua pealt maha tõmmata. Lihtne, väike ja nutikas lahendus. Tõneäoliselt jällegi Apple poolt patendeeritud, sest pole näinud, et mõni teine arvutitootja sarnast lahendust oleks kasutanud.

Veebikaamera ja mikrofon

See on juba puhas maitse asi ja esteetika, aga kasvõi see, kuidas näevad välja veebikaamera ja mikrofon on natukene nagu öö ja päev. Mikrofoni jaoks on Lenovol küllalt suur robustne auk ja veebikaamera on nurga alla keeratud. Mis iseenesest on nutikas. Muidugi korpusesse tekitab see silmapaistva augu/õõnsuse.

Võrdluseks Apple MacBook Pro'l on veebikaamera peidetud ekraani klaasi taha selliselt, et ta on üldse vaevumärgatav. Sulandub täiesti ekraani raami sisse.

Sama moodi on eraldi kunstiteos Apple mikrofoni "auk". Tõenäoliselt neid imepisikesi auke ei ole just kõige lihtsam puurida. Kõik on nii minimalistlik ja tagasihoidlik, kui vähegi võimalik.

Selliseid pisiasju on tegelikult küll ja veel, mis kohe esimese 15 sekundiga kahte arvutit kõrvuti nähes silmad hakkavad. Rääkimata Mac OS X'i operatsioonisüsteemi kasutajaliidesest ja sealsetest läbimõeldud minimalistlikest võimalustest.

Kuhu veel osa 300 eurosest hinnavahest kaob?

Ekraan

Seal on juba tehnoloogiline erinevus kahe tootja arvutite vahel. Kuid valge on valgem ja must on mustem ning kõik värvid erksamad ja kirkamad Mac'i ekraanil. MacBook Pro ekraan on läikiv, mis vahel võib häirivaks osutuda, kuid pilt on oluliselt parem.

Korpuse materjalid

Lenovo on suures kuluteadlikuses L420 ekraani tagumiselt küljelt isegi selle legendaarse kummise materjali eemaldanud. Alles on jäänud väga odava muljega plastik, mis peale koputades teeb häält nagu ekraani korpuse ja ekraani paneeli vahele oleks päris omajagu õhku jäetud. Tühjus kajab vastu.

Seevastu Apple kasutab legendaarset unibody ühest alumiiniumtükis välja freesitud väga kõrgekvaliteedilist korpust, mis on ühtlasi tugev ja näeb hea välja. Hoida metalli ja plastikut käes on ikka kaks täiesti erinevat asja. Millegipärast metalli kasuks. Kasvõi pelgalt sellest aspektist, kuidas ta näpu all tundub. Sellest ka tõenäoliselt oluline korpuse hinnavahe.

Klaviatuuri tasutavalgustus

Apple'l on päris mõnus klaviatuuri taustavalgustus, kus nuppe valgustatakse altpoolt ja need kumavad valgust läbi. Ekraani sees on eraldi sensor, mis mõõdab toa üldist valgustugevust ja siis kui toas tuled kustu paned või lihtsalt väljas pimedaks läheb, siis arvutil läheb automaatselt vaikselt klaviatuuri tasutavalgustus tööle. Kui valgeks tagasi läheb, siis kustub ka klaviatuuri taustavalgustus ise jälle ära. Väga mugav ja mõnus, et mitte öelda isegi natukene edev lahendus.

Antud Lenovo L420 sülearvutil puudub igasugune klaviatuuri taustavalgustus. Osadel Lenovo mudelitel oli eraldi lamp ekraani kaanes, umbes seal, kus antud L420 mudelil on veebikaamera.

Kui üldiselt on IBM ThinkPadide klaviatuure ühtedeks parimateks maailmas peetud, siis Apple pealt üle minnes tundus justkui Lenovo antud mudeli puhul ei kasutaks enam seda legendaarset mõnusat ja pehmet klaviatuuri. Harjumuse asi, aga MacBook Pro klaviatuur tundub kuidagi konkreetsem. On see siis sellest, et klahvide vahed oleks justkui suuremad, klahvid paremini eraldatud või siis sellest, et klahvikäik ise on suhteliselt lühikene ja tagasiside või klahvi tagasi üles tulemise jõud/kiirus on kuidagi kiirem ja konkreetsem.

Kokkuvõtteks

Ratsionaalselt Exceli ridadel IT kulusid kokku lüües ja töövahendite/süleavutite spetsifikatsioone võrreldes ei tule tõenäoliselt ühelgil kuluteadlikul IT juhil mõttesse samaväärse jõudlusega kontoritöötaja töövahendi eest ligi 30% rohkem maksta.

Ilu ja esteetiline nauding on küll vaataja silmades, aga 300 eurot soodsama Lenovo puhul tekib millegipärast küsimus, et kas tõesti kuidagi paremini ei oleks saanud? Ise küsin/ise vastan. Ikka saab. Lenovo ThinkPad L-seeriast kohe järgmine on T-seeria, kus on täpselt samad jupid oluliselt viisakamas korpuses ning väga saranse konfiguratsiooni hind õhemas korpuses ongi juba ka Lenovo puhul 1200 eurot. Tundub, et see suur ja kobakas korpus sama riistvara ümber on teadlik valik, et esteetiliselt tundlikemaid kodanike panna õhema, kergema, mugavama korpuse eest rohkem maksma. Samas kes on hinnatundlikumad, neile antakse sama jõudlus kätte siiski küllalt soodsa hinnaga.

Erilstele entusiastidele on sama i5 protsessori, 4GB mälu ja 13 ekraaniga sülearvuti Lenovo tootevalikus ka suisa 1800 euroga. Lenovo X1 sisu sama, aga korpus läheb juba maailmaklassi.

Mis kõige rohkem hetkel Lenovo L420 juures närvidele käib on see, et ventilaator pidevalt "uilgab" ja puhub. Nagu odav HP kodukasutaja läppar. Isegi siis, kui protsessori koormus on mõni protsenti e-maili kirjutades. Pole veel leidnud kohta, kust seda pidevat ventileerimist kinni keerata. Advanced Power profiilidest on juba CPU jahutus passiivseks määratud, kuid see pole aidanud.

Nagu odava autoga. Naginatest ja kolinatest lahti saamiseks aitab vaid raadio valjemaks keeramine. Panin klapid pähe.

EDIT: Peale mõningast Googeldamist selgus, et ma ei ole sama hädaga üksi. Lenovo ametlikus "Support Communitis" on 83 lehekülge vihast sõimu täpselt samal teemal. Väidetavalt Lenovo engineerid on teemast teadlikud, kuid midagi otseselt ette ei ole võetud.

Viide: lenovo.community - T420 fan noise issue

HTC Radar ja Windos Phone 7.5 näpuvahel

2011-09-04T16:52:00.000+03:00

Teatud telefoniteadlikes ringkondades tundub hetkel HTC 1. septembri teadaanne omajagu kõlapinda leidvat. Avalikusele öeldi välja, et on müügile tulemas kaks uut HTC Windows Phone 7.5 "Mango" telefoni. HTC Radar ja HTC Titan. Millegipärast oleks oodanud, et Nokia tänu Microsoftiga liitumisele tuleb esimesena ametlike Mango telefonidega välja, kuid siiski HTC jõudis oma pressiüritusega ette. Reaalselt poodides võib neid uusi HTC telefone näha alles oktoobris-novembris.

Kuna ajakirjanikele anti Londonis esimesed telefonid näpuvahele vaatamiseks, siis enamus maailmast juba enamvähem teab mida need aparaadid endast kujutavad. Olles ise nüüd HTC Radarit 2 päeva ja 70 telefonikõne jagu käes hoidnud, võib vast asjast natukene lähemalt rääkida.

Kes varem on Windows Phone 7 telefoni käes hoidnud ja kasutanud, selle jaoks esimesel pilgul just väga palju midagi uut kohe otseselt silma ei hakkagi. Kõik hädavajalik on endiselt olemas, näeb väga hea välja ja töötab kiirelt ning tõrgeteta. Samas rohkem nagu midagi polegi ju vist pole tegelikult vajagi?

Olgu kohe ära öeldud, et HTC Radar oma koostekvaliteedilt ja Windows Phone "Mango" omaduste poolest täiesti suurepärane telefon.

Allolevad on vaid mõningad tähelepanekud, mis niigi suurepärase kasutajakogemuse puhul natukene positiivselt üllatasid või siis hoopis siit-sealt miskit kriipima jättis.

Kasutajaliidese disain

Jällegi maitse asi, aga kasutajaliides näeb minimalistlikult ilus välja. Puhas. See tähendab ka seda, et isikupäraseks muutmise võimalusi on suhteliselt vähe. Ekraani taustavärvi valikuks saad valida kas "Hele" või "Tume" ehk siis vastavalt kas must või valge taust. Ei enamat. Vaid nende ekraani kastide värvi saad muuta. Sedagi vaid eeldefineeritud värvivaliku seast. Kuidas iganes sa neid värve omavahel kombineerid, lõpptulemus jääb siiski küllalt ilus ja puhas. Vaid ekraaniluku taustapildiks saad omavalitud pildi määrata.

Sul on ainult üks "Start" ekraan omavalikud aplikatsioonidega, mille kastid näevad kõik suhteliselt ühesugused välja. Vastavalt rakendusele see kast siis aegajalt kuvab rakendusele omast informatsiooni. Sellist "kaost" nagu Androidi puhul eri ekraanidel olevate segamini widgetite ja aplikatsiooni ikoonidega ei anna korraldada. Piiratud võimalused jätavad natukene parema üldmulje.

Samas selles piiratuses tundsin hirmsasti puudust Androidi widgetist, mis lubab mul ühe nupuvajutusega Bluetoothi, andmeside, andmetesünkroonimise sisse/välja lülitada. Võimalus, millest võibolla tavakasutaja ei oskagi niiväga puudust tunda, aga justkui rohkem power user'ina tahaks suuremat kontrolli omada otse telefoni esiekraanilt.

Chäti sõnumid on nagu tavalised sõnumid

Olles kõiksugu moodsad sotsiaalmeeida kontod telefonis ära seadistanud, saabus juba esimesel ööl väikene üllatus. Ootamatult palju hakkas keset ööd sõnumeid tulema. Nimelt on Facebook ja Windows Live Messengeri chat telefonis taustal aktiivsed. Kuigi sa oma arvuti oled kinni pannud ja ammu magama ära läinud, siis tänu telefoni Facebooki ja MSN'i kontodele paistad sa oma sõpradele Messengeris ikka Online olevat. Kõik sõnumid, mis sulle Facebooki või MSN Messengeri chatis saadetakse, tulevad sulle telefonis samasse kausta/kohta, kuhu SMSid ja MMSid tulevad. Sisuliselt sõnumid on nad kõik. Natukene ootamatult tüütu oli see, et iga chäti sõnum mis sulle saadeti saabus kui eraldi SMS ja telefon muudkui piuksus öö läbi. Eks see oli alguse asi ja esimene segadus. Muidugi saab telefonist eraldi end chäti jaoks Offline olekusse panna ja chäti üldse välja lülitada, aga vaikimisi nad vist lülitati kõik sisse ja jäeti Online olekusse.

Mõistlik uuendus ja võimalus nende chäti ja SMS sõnumite juures on see, et kui inimene on sulle jätnud Facebooki chätis sõnumi ning läinud ise Offline, siis saad talle telefonis ikkagi vastata ja telefon küsib, kas soovid inimesele SMS'iga vastuse saata? Iseenesest mugav.

Androidi kasutajatele on peaaegu, et kohustuslik omaga Google Gmaili e-maili kontot. Sellega käib ka siis kaasas Google Talk chätiteenus, mis Androidide ja arvutite vahel toimib ideaalselt. Windows Phone puhul on hädavajalik Windows Live konto omamine. Küll aga esialgu ei leidnud seda kohta, kuidas lihtsa vaevaga Google Talki saaks Windows Phone telefonis kasutada.

Kui tavalise Gmaili konto saad Windows Phone telefonist peale loomist ära kustutada ja uuesti teha, siis Windows Live kontot ei ole võimalik enam peale esmakordset seadistamist ära kustutada ega kasutajanime muuta. Tõenäoliselt selleks, et uue kontoga telefoni kasutusele võtta, tuleb telefonile tehaseseadete alglaadimine teha.

Häälkäsklused

Mango puhul reklaamiti omajagu, et tal peaks olema küllalt hea häälkäskluste tugi. Kuna autos kasutan Bluetooth käed vabad süsteemi, siis proovisin ka seda häälkäskluste andmist. Läks nii nagu seni alati on häälkäsklustega läinud. Mika Häkkineni inglise keelest ei suuda see telefon veel suurt sõnagi aru saada. Põhikäsud nagu "Call" ja "Send message" olid talle arusaadavad, aga Eesti nimede ja kirjapildi vahel ta kahjuks mingit seost leida ei suuda. Sama tark on ka hääle abil internetiotsing. Viiest korrast neljal saab ta ikkagi valesti aru, mida sa telefonil palusid suusõnaliselt internetist otsida. Võimalik, et päris native english speaking kodanikud saavad selle funktsiooni kasutamisega paremini hakkama.

Kaardid

Sportlikust huvist proovisin ka nö. navi lahendust. Otseselt navigeerimistarkvara vaikimisi sellel telefonil veel kaasas ei ole. Nokia oli see, kes lubas, et kui nad ükskord Windows Phone telefoni valmis teevad, siis panevad sinna Nokia Maps tarkvara sisse. HTC Radari puhul tuleb veel Bing'i kaardiga hakkama saada. Pooliku lahendusena oskab Windows Phone kaardirakendus ekraanile kuvada soovitud teekonna ning kirjutada järjest sammude kaupa ekraanile, mitme km pärast tuleb vasakule või paremale keerata. Asi seegi.

Kalender

Eks ma tõenäoliselt olen Google toodetega ära rikutud, aga Google kalendris on mul tehtud terve hunnik erinevaid temaatilisi ja jagatud kalendreid, mida kõiki igapäevaselt kasutan ja täidan. Androidis toimib kõik ideaalselt. Windows Phone suudab vaid mu ühte ja peamist Google Calendari kalendrit kuvada. Natukene ahistav piirang. Küll aga väga vapralt näitab ta esilehele kõiki üritusi, mis on Facebooki kalendris kirjas.

Helistamine

Alguses mõtlesin et lihtsalt ei oska telefoni kasutada. Lugesin ja vaatasin internetti, kuid ühtegi paremat juhist ka ei leidnud. Nimelt asi mis mind peaaegu pani telefoni lauasahtlisse viskama oli helistamine.

Tõenäoliselt jällegi Androidiga liialt ära hellitatud. Androidi puhul vajutan "Phone" ja kohe näen viimati valitud ja vastatud kõnesid ning mul on ees klaviatuur kontaktide otsimiseks või numbri valmiseks. Üks nupuvajutus, et kõik vajalik oleks ekraanil.

Ei suutnud uskuda, et Windows Phone puhul võiks numbrite leidmine nii vaevarikas olla. Kõigepealt vajutad "telefoni ikooni" ja näed viimaseid kõnesid (history). Selleks, et kontakti otsida, tuleb eraldi "telefoni" alt valida "telefoniraamatu" ikoon, mis avab "people" alajaotuse ja seejärel veel omakorda valida "otsingu" ikoon, et saada ette klaviatuur, millega inimese nime trükkida. Kogu see teekond tundus HTC Androidi kõrval ikka kohutavalt piinarikkana. Seda enam, kui sa pead päevas mitmekümne erineva inimesega suhtlema, kes kõik ei ole sul viimati valitud numbrite hulgas. Eriti tüütu on veel olukord, kui numbrit tuleb olude sunnil autoroolis otsida. Liialt palju klikke ekraanil ja häälvalmisest pole just palju abi.

Kõnedele vastamine

Kõne tuleb sisse ja klahvilukk on peal. HTC Androidi puhul on ühe liigituse all 2 valikut. Liigutad näppu ekraanil ülevalt alla, võetakse kõne vastu. Liigutad näppu mööda ekraani teises suunas, keeldud kõnest ja helistaja kuuleb kinnist tooni. Windows Phone puhul kõigepealt libistad ühe liigutusega ekraaniluku taustapildi eest ära ja seejärel tekib sulle ekraanile 2 nuppu "answer" ja "ignore". Jällegi üks lisa ekraanivajutus mis võrdlusena Androidi puhul on suudetud natukene elegantsemalt lahendada ilma ühegi lisa näpuvajutuseta.

Arvutiga ühendamine ja meedia tarbimine

Ei ole päris nii nagu Androidi või Nokia telefoniga, kus saad öelda telefonile, et ole nüüd mälupulk või väline kõvaketas ja lihtsalt tõstad muusika ja filmid telefoni. Windows Phone jaoks on vaja spets tarkvara, mis õpetab telefoni sinu arvutiga suhtlema. Vaid pildid on need, mis niisama lihtsalt arvutisse peaaegu automaatselt tulevad. Õnneks on ka Mac'i kasutajatele see spets soft olemas ja leiab selle väga lihtsalt App Store'st. Tuleb vaid otsida "Windows Phone 7 Connector" nimelist tarkvara. Väike piirang ka selle Windows Phone 7 Connectori puhul on see, et ta oskab vaid seda meediat telefoni tõsta, mis on sul juba iTunes'is olemas.

Mobiil-ID

Internetis on vastakat informatsiooni selle kohta, kas Mobiil-ID toimib uue Windows Phone 7.5 Mango peal või mitte. Kuna ametlikult ei ole telefoni veel müügil, siis täie kindlusega ei saa väita, et HTC Radar saab omale Eesti Mobiil-ID toe. Küll aga see veel müügieelne prototüüp, mis minu kätte sattus oskas hädapäraselt juba Mobiil-ID'ga hakkama saada. Käitus veel natukene konarlikult aga isikutuvastus ja digiallkiri said antud.

Tõenäoliselt need telefonid, mis kunagi Windows Phone 7.5'ga müügile saabuvad saavad olema juba oluliselt parema ja täiustatuma tarkvaraga ja ega tegelikult praeguselgi midagi väga viga pole. Kõik toimib ja töötab. Ainult, et ma ei ole veel nende mõne päevaga päris veendunud, kas ma isiklikult ikkagi tahaksin Windows Phone 7.5'te igapäevaselt kasutama jääda. Android pakub natukene rohkem paindlikust ja telefoni isikupäraseks muutmise võimalusi.

Viide: Arvutimaailm - HTC Titan ja HTC Radar - kaks uut WP7 Mangoga telefoni Londonist
Viide: HTC Radar HTC kodulehel

Nike+ iPod spordividin

2011-07-12T16:31:00.000+03:00

Natukene vidinajuttu Nike+ iPod lahendusest.

Ajalugu

Aastaid nüüdseks juba 5 tagasi teatas Apple koostööst jooksuriiete ja jalatsite tootjaga Nike. Nii nagu Google pani oma uuele teenusele näda tagasi + märgi külge (Google+), sama tegi Nike koos Apple'ga juba 2006 aastal. Nike töötas välja eraldi spordirõivaste tootesarja Nike+.

Tol ajal oli Apple iPod mp3 muusikamängijate maailmas laineid löömas ning päris paljud sörkijad ostsid omale iPod'i, et jooksutreeningutele taustaks muusika kuulata. Põhimõtteliselt võiks ja igasuguse suvalise mp3 mängijaga muusikat jooksutaustaks kuulata, kuid Apple tahtis oma iPod'iga erineda ja natukene enamata pakkuda.

Nike+ jooksuvidin

Nike+ tootesarjas tulid Nike poolt spets jooksusussid ja rõivad ning Apple poolt iPod muusikamängija, pluss väikene vidin mis käib jooksusussi talla sisse.

Jooksusussi talla sisse käiv vidin (parempoolsel pildil) ei tee suuresti mitte midagi muud, kui ütleb iPod'ile mitu sammu on astutud ning mitu meetrit sammudega läbitud.

iPod nano mängib vaikselt kõrva sisse muusikat ja loeb sammud ning meetrid kokku. iPodi tarkvara on see, mis jooksu ajal muusika taustal vastavalt ergutab sind ja räägib kaugele juba oled jooksnud ja mis on hetkeline tempo.

Nike+ veebikeskkond

Selleks, et üksildast jooksmise harrastust natukene sotsiaalsemaks muuta, loodi Nike+ veebikeskkond, kuhu iPod oli võimeline läbi iTunesi tarkvara kõiki Nike+ jooksutreeninguid üles laadima.

Treeningute üleslaadimine on vist lihtsaim, mida olen seni kohanud. Kuna iPod kasutab laadimiseks ja andmete sünkroniseerimiseks arvutiga USB ühendust, siis polegi mitte ühtegi muud liigutust, kui iPod'ile juhe järgi ning kõik andmed on ilma ühtegi hiireklõpsu tegemata internetti laetud.

Hästi lihtsa harrastaja jaoks on veebikeskkond päris lahedaks tehtud. Esiteks ta näeb hea välja ja teiseks on päris palju rõhku pandud motivatsiooni tõstmiseks.

Sulle tekib veebi ilus jooksupäevik. Iga päeva kohta kaunis graafik, kui mitu km ja mis ajaga sa oled läbinud. Lisaks vastavalt läbitud kilomeetritele saad sa nagu džuudos või karates omale erinevat värvi taseme. Kui oled esimese taseme läbi teinud (50km), siis hüppab ekraanile videoklipp, mis räägib kui edukas sa oled olnud ja soovib jõudu ja jaksu. See kõik tuleb alati üllatusena, sest kuskil pole kirjas, et keegi sind ekraanil järsku motiveerima tuleb ja jõudu soovib.

Sul on võimalik liituda kõiksugu vabatahtlike jooksugruppidega. Seada omale väikeseid eesmärke. Liituda näiteks grupiga, kelle eesmärk on üheskoos joosta tiir ümber maakera. Sa saad vaadata, kes jooksevad sinu naabruskonnas ning milliseid teid nad kasutavad jooksmiseks. Saad panna omale eesmärgi, et vähemalt 10 korda kuus jooksmas käia jms.

Ta ei ole miski hardcore treeningplaani koostaja vaid pigem ilusasti kujundatud lõbus motivatsiooni hoidja. Juhul, kui sul on sõpru, kes veel kasutavad Nike+ iPod kooslust, siis igapäevaselt näed, kas ja kus su sõbrad on jooksmas käinud.

Viimase moehaigusena on võimalik kõiki oma jooksusaavutusi muidugi ka Twitteri ja Facebooki vahendusel jagada. Korra, kui oled selle jagamise lubanud, siis tehakse seda edaspidi juba vaikimisi.

Kasutusmugavus
See võib mõneti tobe tunduda, aga minu üheks ostu ja Apple jaoks müügiargumendiks on iPod'i kasutusmugavus ja ülim lihtsus. Mul oli pseudoprobleem, et huvitavaid raadiosaateid ei jõua kuulata hetkel, kui neid mängitakse otseetris. Lahenduseks oleks raadiosaateid podcasti formaadis järelkuulamine. Sobiv aeg saadete kuulamiseks oleks jällegi see hetk ja tunnike, mis kulub õhtul väikesele sörgile.

Mida Apple iPod koostööd iTunesi programmiga väga hästi oskab, ongi tagantjärgi raadiosaadete allalaadimine ning taasesitamine. See käib niivõrd automaagiliselt, et mitte ühtegi nupuvajutust ei ole tarvis, et kõik viimased ja uuemad vahepeal eetris olnud huvitavad saated oma iPod'i laadida. Piisab vaid, kui iPod juhtmega arvuti külge panna. iTunes ärkab ise selle peale üles, tõmbab vaikimisi kõik uued saated internetist alla ja sünkroniseerib iTunesi muusika ja podcastid iPod'iga. Samal ajal veel ka iPod laeb ennast läbi USB kaabli. Toast välja mineku ajaks on aku täis laetud ning kõik uuemad saated ja muusika iPod'is.

Peale jooksmist kui osa saateid on iPod'ist ära kuulatud, siis järgmine kord iPod arvutiga ühendades ütleb iPod ka iTunesi programmile, millised raadiosaated on juba ära kuulatud. Need saab siis ise hiljem arvuti kõvakettalt ära kustutada.

Tänuväärne lisavõimalus jutusaadete kuulamiseks iPod'is on see, et neid saateid saab käima panna 2x ehk kahekordse kiirusega. Kusjuures saatejuhtide jutt on täiesti arusaadav ja saade ise justkui kohe natukene tempokam. Tunni ajaga jõuab sisuliselt kahe tunni jagu raadio jutusaateid ära kuulata.

Kaal ja klamber
Tehniliselt tegelikult saab suhteliselt väikese vaevaga need raadiosaated netist niisama ka alla laetud ning vastavalt siis suvalisse mp3 mängijasse või telefoni kopeeritud. Põhimtteliselt saaks ju suvalise mp3 mängija või telefoni jooksurajale kaasa võtta. Selle jaoks ei pea iPod olema, et raadiosaateid jooksmise tasutaks kuulata.

Sisuliselt õige, kuid kaks pisikest asja on iPod'i kuuenda põlvkonna juures hästi tehtud. Nendeks on seadme kaal ja suur klamber, millega iPod oma särgi või pükste külge kinnitada. Sul ei pea olema enam eraldi taskut, kus mp3 mängijat hoida.

See väike reklaamivideo toob just esile selle, kui lihtne ja mugav on iPod nano kõikjale kinnitada just tänu klambri olemasolule.

iPod nano ei kaalu praktiliselt midagi. Kõigest 21grammi. Seda on niivõrd vähe, et kui ma ta särgi alumise ääre külge klambriga kinnitan, siis ta ei hakka joostes hullult rappuma ega särki sikutama. Muusikamängimise võimalusega telefoni kaasas kandes peaks arvestama suurusjärk 5 korda raskema aparaadi kaasaskandmisega. Kanna telefoni kuidas tahad, ikka tundub ta ebameeldivalt loksuva raskusena kaasas kanda. iPod on selles osas pea märkamatu. Oluliselt mugavam kasutada, kui eesmärgiks vaid lihtsalt muusika ja jutusaadete kuulamine.

Kogu selle seadme võlu vast peamiselt selles väljendubki, et ta on väike, kerge ja ülimalt lihtne kasutada. See on rohkem maitse asi, aga materjal ja koostekvaliteet on Apple'le omasel samuti maailmatasemel. Seda peab korraks käes hoidma, et veenduda kui kompaktne ja kui kvaliteetsetest materjalidest on ta valmistatud. Korpus on tal värvilisest alumiiniumist ning seadme esimese poole katab kriimustuskindel klaas.

Mõningad miinused
Iga suurepärase toote juures leiab kõvasti otsides ka mõningaid aspekte, mis tegelikult võiksid natukene paremad olla. Samas paljude kasutajate jaoks ei pruugi minu väljatoodud miinused üldse probleemiks olla.

- Hind. iPod on võrreldes "tavaliste" mp3 mängijatega ikka päris omajagu kallis. Tõenäoliselt samaväärse mp3 mängija saaks mõnelt teiselt tootjalt kordades odavamalt. Teisalt vist mitte ükski teine mp3 mängija ei paku nii mugavat ja lihtsalt muusika, podcastide, audioraamatute haldamist, nii suurt ja värvilist puutetundliku ekraani, nii edevat ja motiveerivat jooksutreeningpäevikut veebis ja seda kõike nii väikese kaalu ja koostekvaliteedi juures.

- Komplektis olevad kõrvaklapid ei ole kõige paremad. Jällegi maitseasi. Paljud kindlasti ütlevad, et need on väga head. Tõenäoliselt ongi, kuid veelgi paremad teeksid iPod'i komplekti arulagedalt kalliks enamusele klientidele. Seega ise panin iPod'i originaal kõrvaklapid kõrvale ja kasutan jooksmiseks hoopis teisi.

- Puutetundlik ekraan toimib väga hästi, kuid nii väikese ekraani peal on teinekord õigele asjale raske pihta saada. Probleem on näiteks siis, kui tahad jooksmise ajal muusikalugusid otsida. Kaks korda olen kogemata õigest kohast ekraanil mööda vajutanud ning kogemata "End workout" puutetundlikule graafilisele nupule pihta läinud ja iPod'is jooksutreeningu kogemata lõpetanud. Hiljem veebiliideses puudub võimalus kahte eraldi treeningut üheks kokku liita. Maailmas on tuhandeid inimesi, kes on küsinud ja palunud Apple/Nike käest seda võimalust Nike+ veebiliidesesse.

- Muusikalugude sünkroniseerimiseks on tarvis iTunes tarkvara, mis ei tööta Linuxi all. Mingi aeg tagasi ei õnnestunud Linuxi all kuidagimoodi muusikat iPod'i saada. Vanemate iPodidega see õnnestus. Kõige uuema kuuenda põlvkonna nanoga aga kahjuks mitte.

- iPod sünkroniseerub muretult vaid ühe arvutiga. Sa ei saa minna sõbra juurde ja tema arvutist mugavalt muusikalugusi oma iPod'i kopeerida. See on võimalik, aga siis tahab iPod olemasolevad vanad lood enne ära kustutada, kui ta sõbra omad asemele paneb.

- iPod'i ei saa vist kordamööda kasutada Mac'i ja Windowsi arvutiga. Nii sain aru kasutusjuhendit lugedes. iPod'i failisüsteem saab olla korraga formateeritud kas Mac'i või Windowsi failisüsteemina. Kui mul on kodus Mac ja tööjuures Windowsiga arvuti, siis kahjuks iPod'i saan korraga vaid ühe arvutiga kasutada. Nii ei õnnestu, et tööjuures sünkrooniksin uued raadiosaated Windowsi masinaga oma iPod'i. Jooksen koju ning peale jookse laen läbi oma Mac'i arvuti jooksutulemused Nike+ veebikeskkonda. Mac ütleb selle peale kohe, et iPod on formaaditud Windowsi formaadis ning küsib, kas tahan ta ümber formaatida Mac'i jaoks.

- Ideaalis peaksid sul olema Nike jooksujalatsid, et Nike+ jooksuvidinat kõige mugavamalt kasutada. Eks see ole vast Nike ja Apple äriline eesmärk, et iPod'i kasutajad panna Nike tooteid eelistama ja Nike tooteid eelistavad inimesed panna iPod'e ostma.

Veel lisavõimalusi Nike+ sarjast

Kui sul on juba sussi sisse käiv Nike+ jooksuandur olemas, siis sa ei pea ainult iPod'i kasutama, et jooksupäevikut Nike+ veebikeskkonnas pidada. Nike+ jooksuvidin töötab ka koos iPod touchiga, iPhone telefoniga ja spets Nike+ GPS käekellaga.

Lisaks saad veel juurde osta Polari südamelöögianduri ning jooksutreeningute tempo andmed kombineerida südamelöögisagedusega.

iPhone kasutajatel on veel eriti edev aplikatsioon, mis laias laastus teeb kõike sama, mida iPod'is olev rakendus, aga iPhone peal on lihtsalt oluliselt rohkem ekraanipinda ning sisseehitatud GPS, mis näitab ka kaardil seda, kus sa parasjagu jooksed. Hiljem jällegi lihtne ja mugav kõike seda veebist vaadata.

Kuna iPod nano on niivõrd väikene, et sisuliselt on tema ekraan sama suur, kui suuremat sorti käekella ekraan, siis saabki iPod nano kasutada ka käekellana. Tal on kohe võimalus kasutada screensaverina seieritega analoog või numbritega digitaal kella. Maailmas on ka kohe terve hulk käekellarihma tootjaid, kes pakuvad spets rihmasid, kuhu iPod ilusasti sisse istub. Isegi Eestis on tänaval kohata kodanike, kes iPod'e käekellana randmel kannavad. Moe värk.

Vaaskpoolselt pildil ongi hõbedane iPod nano, millele on ilus hõbedane kellarihm juurde ostetud. Need samad rihmad on ametlikult Apple veebipoes müügil.

Neile kes on eriti edevad ja sõidavad eriti uute autodega, nende jaoks on praeguseks päris mitmed suuremad autotootjad auto kindalaekasse või käetoe sisse jätnud ühe omamoodi juhtmeotsa. Tegemist on iPod ühenduskaabliga, mis ühendab auto helisüsteemi sinu iPod'iga. Saad roolilt iPod'is olevaid lugusid valida ning näed autos oleval ekraanil lugude nimesid jne. Allolev pilt on sellest, kuidas iPod'is olevad lood näevad välja Audi MMI (MultiMedia Interface) vahendusel. Samamoodi toimib see ka teiste autotootjate multimeediasüsteemidega.

Kui juba autodes on iPod connectorid olemas, siis vist iga vähekenegi endast lugupidav koduste muusikakeskuste tootja on loomulikult ka muusikakeskusele iPod docki lisanud. CD plaadi asemel asetad hoopis oma iPod'i muusikakeskusse ja kogu su muusikakogu on võimalik esitada läbi muusikakeskuse kõlarite.

Taarakast

2011-07-02T22:43:00.001+03:00

Aegajalt kohtun kodanikega, kes igapäevaseks tööks on valinud prügikastist taara väljakorjamise ning selle transpordi taaraautomaati. Aus töö nagu iga teine.

Kombineerides oma laiskust pudelikorjajate agarusega tekkis üks veider idee.

Taust
Meil on maja otsa juures uhked prügikastid. Paberile/papile, pakenditele, biojäätmetele ja segaprügile. Just seal segaprügi konteineri juures kohtan varahommikuti või hilisõhtuti pudelikorjajaid kilekotte lahti harutamas, et kontrollida, ega keegi pole prügikotti mõnd taaraautomaati sobivat pudelit poetanud. Prügi viies olen neile ausalt üles tunnistanud, et minu prügi hulgas kahjuks taarat ei ole, sest viisakusest millegipärast kogun tühje purke ja pudeleid köögikapinurka ja tarin neid hiljem kottide kaupa poodi tagasi. Paras tüütus.

Tegelikult hea meelega jätaks selle taara viimise inimestele, kes on valinud selle oma kutsumuseks. Küll aga ei tahaks, et nad peaksid taara otsimiseks prügikottides sorima. Hea meelega jätaks neile pudelid ära viimiseks, aga pole nagu justkui ühtegi viisakat kohta kuhu neid jätta.

Meil usinamad taarakorjajad liiguvad jalgrattaga maja juurest maja juurde ja inspekteerivad konteinerite sisu. Tihtilugu kulutades hulgaliselt aega, et leida muu pügi seest taarat.

Idee
Idee on selles, et võiks olla eraldi konteiner või kast just taarakorjajatele, kust nad saaksid kiirelt ja mugavalt pandipakendid kätte. Inimesed, kes laiskusest ei viitsi toanurka taarat koguda ega seda kottidega kuskile kaubanduskeskuse taha tarida, võiksid pandipakendid jätta eraldi kasti, kust pudelikorjajad need kiirelt ja puhtalt kätte saaksid.

Nii nagu majaelanikud sorteerivad bioprügi, paberit, pappi, pakendeid ja segaprügi, võiks olla võimalus ka pandipakendi eraldi kasti jätmiseks.

Eksperiment
Tegin täna ebapopulaarse katsetuse. Viisin hommikul prügikoti välja ja jätsin kaks Heinekeni purki suure konteineri kõrvale nähtavale kohale. Lootuses, et kui pudelikorjaja möödub, siis ta märkab neid kergelt ja saab omale kotti pista.

Tulin tund hiljem koju tagasi ning mida ma näen. Sinna kus on, tekib juurde. Inimesed on tunniga toonud tühje pandipakendi pudeleid juurde. Teinud juba ise eelsorteerimise ja eraldanud muust prügist väärtusliku pandipakendi.

Paar tundi hiljem möödusin jällegi prügikonteineritest ja kogu väärtuslik taara oli konteineri kõrvalt kadunud.

Naiivselt hinges loodan, et selle omaalgatusliku pandipakendite eelsorteerimisega suutsime vähemalt ühe pudelikorjaja päeva natukene paremaks muuta ja ehk naeratusegi suule tuua, kui ta märkas, et keegi on tema eest juba väärtusliku pandipakendi muu prügi seast välja sorteerinud.

Mingi ametlik süsteem võiks olla. Läbipaistev kast, kuhu laisad taara tagastajad saaksid taarakorjajatele korralikud pandipakendi pudelid jätta. Sisuliselt see kast seisaks koguaeg tühi, sest alati on keegi, kes oleks nõus seda "tasuta" tühjendama.

Paljajalu jooksmine

2011-04-23T21:14:00.001+03:00

Internetis võib igasuguste usuhullude peale sattuda. Tegelikult olin sellest sektist varemgi kuulnud aga nüüd kuidagi tänu eelmise aasta puusavalule tahtsin sel aastal sama jama välitda ning pöörasin pilgu alternatiivmeditsiini radadele.

Teemaks jooksmine ja jooksutehnika. Jooksmine mul väga hästi välja ei tule. Sealt ka see huvi, et aru saada, kuidas paremini joostud saaks. Kuskil mu sees elab mingi tehnikahuvilise geen, mis sunnib asju juppideks võtma ja aru saama, kuidas nad täpselt siin maailmas toimivad. Kuna tegelikult joosta meeldib ja ideeliselt on see väga lahe tegevus, siis see tehnikahuvilise geen sunnib uurima kõike seda, mis toimub kehaga jooksmise ajal.

Üks huvipakkuv teema on jooksutehnika. Kuidas peaks olema keha ja kuidas peaks jala maha asetama. Üks usulahk ütleb, et jooksmine on nii naturaalne tegevus, et seda ei pea õppima. See tuleb kõigil loomulikult. Lapsed pidid olema kõige parem näide selles osas.

Uskusin isegi, et samm tuleb loomulikult ja muutub jooksu ajal vastavalt sellele, kui väsinud sa parasjagu oled. Keha hoiab alati sellist rühti ja sammu, mis oleks parasjagu kõige ökonoomsem.

Mingi hetk, kui ma käisin igasugu jalatüüpi määravaid "foot scan"e tegemas ning peale jooksusammu filmimist ja läbi aeglustuse vaatamist nägin ise, kuidas üle kanna joostes jalad üleproneerivad, siis muutus olek kuidagi kahtlaseks.

Jalatsitootjad oleks justkui oma impeeriumid üles ehitanud rõhudes sellele, et üle kanna joostes vastavalt jala tüübile nad oma jalatsipaariga aitavad sul jalga toetada ja seeläbi vigastusi vältida. Kui vigastust kardad, siis ostad uhked ketsid.

Ise mõtlesin selle muidugi välja, aga sügisene puusavalu võis olla tingitud sellest, et jooksin eelnevate ketsidega liialt kaua. Ketsid ei leevendanud enam piisavalt põrutust ning mingi hetk liialt palju põrutust jõudis läbi põlvede puusani.

Tehnoloogiateadlikud metroseksuaalid kindlasti kuulnud brändi "Vibram FiveFingers". Siis kui Tallinnas oli mingi über küberkaitse ja küberkuritegevuse vastase võitlusee konverents, siis maailma kõige trendikamad "häkkerid" käisid linnas ringi, ülikond seljas ja FiveFingersid jalas. Vaatasin neid ja mõtlesin, et see on vast cool.

FiveFingersite taga on üks ususekt või õigemini jooksufilosoofia. Nende usk on see, et inimene on loodud jooksma ning looduslikult me oleme loodud jooksma paljajalu. Lihtsalt jalatsitootjad on need õelad ettevõtjad, kes määrivad meile oma kaupa pähe, öeldes et nende ketsid vähendavad jooksmisest tekkivat põrutust ning neid peab ostma. FiveFingers usub, et paljajalu joostes me saame tegelikult ise põrutuse vältimisega väga edukalt hakkama.

Allolev video sisuliselt räägib ära sama jutu, mida ma öelda tahan ja natukene uskuma olen jäänud.

Järgnev YouTube video on huvitav selle poolest, et proovib väita, et jalatsid, mida me kanname, määravad selle, millist jooksusammu me alateadlikult kasutame. Kui jooksjalt võtta ära ketsid, siis tema jooksusamm tänu sellele täielikult muutub. Muutub selliseks, mis looduslikult inimkehal aitab paremini põrutust vältida. Videos näidatakse aegluubis, kuidas jalatsiga ja ilma jalatsita jooksja jooksulindil jookseb. Väidetavalt jooksjale eelnevalt ei öeldud, et ta ise peaks kuidagi teadlikult oma jooksusammu korrigeerima.

Usas on veel tekkinud lisaks FiveFingersitele veel üks jooksujalatsite tootja Newton, kes ajab sama rida. Väites, et üle kanna jooksmine ei ole kõige tervislikum tegevus. Nad on oma sõnumi levitamisega olnud usinad ning järgnevas klipis räägivad oma nägemusest, miks ja kuidas peaks jooksma nii, et iga sammuga kanda vastu maad ei põrutataks.

Tegelikult sellesse samasse usku on otsapidi hüpanud ka vast suurim ja tuntuim jalatsitooja Nike, kes ühe oma Free nimelise mudelisarjaga samuti propageerib naturaalset jooksmist.
Nike reklaamiagentuurile anti ülesanne teha tutvustav videoklipp ning tõenäoliselt anti kaasa sõnum, et Nike Free on jalats, mis laseb jalal naturaalselt ja loomulikult liikuda. Agentuuri inimestel jällegi liikus mõte kohe nudismi poole. Loomulik looduslik värk.
Vaatasin veel mõned paljajalu jooksmise videod ära ning läksin proovisin ise, et kuidas see päriselt toimib. Tegin esiti 40 minutit vaikset jooksu selliselt, et ei rulli sammu üle kanna vaid kasutasin pigem POSE metoodikat, kus keha ettepoole kallutades ollakse pidevas kukkumisest ning jalga toetatakse vaid korraks kergelt maha, et mitte pikali kukkuda. Toetamine on siis selline, kus toetad korraks päka keha alla, summutad lihaspingega põrutuse ning kiirelt tõstad jala uuesti jälle üles ning tänu ettepoole kaldus olevale kehaasendile kukud samamoodi kohe kiirelt järgmisele jalale.

Näiteks New Balance on üks jalatsitootjatest, kes on POSE sarnast jooksumeetodit oma reklaamklipis kasutanud.
Alguses oligi natukene harjumatu see, et sammutihedus ja tempo tahab hirmus üles minna. Samas, kui keha püsitsemaks tõsta, siis on kuidagi veider jalga enda alla asetada ja tekib natukene nagu kohapeal "tippimise" tunne.

Tänaseks hommikuks olid siiski peale justkui eilset korraliku venistamist sääremarjad ikka väga valusad. Nad ei olnud tõenäoliselt sellise omamaoodi tehnikaga harjunud, kuigi jooksmise ajal ja vahetult peale trenni polnud häda midagi. Talla all tekkis vaid vill ja tõenäoliselt sellest, et pöida maha asetades liikus jalg tossu sees siiski natukene iga sammuga mööda talda edasi ja tekitas hõõrdumise.

Selleks, et täna jalad läbi valu natukenegi liikuma saada sörkisin vaikselt veel tunnikese. Vaheldumisi üle kanna ja siis jälle proovides ainult päka peal nagu eelneval päeval. Asics Gel Kayano'dega tundub hetkel veel see üle kanna jooksmine oluliselt mugavam ja mõnusam. Nende jalatsite filosoofia on jällegi vastupidine, väites, et nad on maailma parimad üle kanna jooksmise jalatsid.

Hetkel on veel natukene segased tunded selle paljajalu jooksutehnika osas. Tõenäoliselt peab seda veel vaikselt proovima ja harjutama, et sääremarjad harjuksid kanna ja liigeste asemel kogu seda keharaskust iga sammuga vastu võtma.

TEDxTallinn 2011

2011-04-18T22:01:00.005+03:00

Esmalt, müts maha korraldajate ees. Suurepärane üritus, suurepärane korraldus. Väga vahva, et on vabatahtlike, kes on leidnud jõudu TED'i formaat kohaliku üritusena koju kätte tuua.
Kui sa veel ei tea, mis on TED ja mida seal tehakse, siis loe siit.

Olen TED.com rahvusvahelisi ettekandeid ja kõnesid jälginud nüüdseks juba aastaid. Praktiliselt alati on midagi sellist uut, millest pole kuulnud või midagi sellist mis paneb mõttelõnga jooksma radu, kus ta võibolla päris sellise nurga alt pole varem enesele veel teed leidnud.
Ettekannetel on läbiv joon. Kujundada tulevikku, muuta maailm paremaks paigaks. Igaühel on ideid ja ettepanekuid, kuidas me ise saame ümbritsevat oma tegevuse ja käitumisega paremaks muuta. Palju ei ole vaja. Alustame kasvõi "Tere" ütlemisest. See on alguseks juba päris hea, muutmaks maailma sõbralikumaks paigaks.

Ei hakka siin ettekannetest ümberjutustusi kirjutama. Mingi hetk tekivad videoettekanded tõenäoliselt TEDxTallinna kodulehele. Eelmise aasta kõned on seal kõik ilusasti olemas. Kuna külastasin üritust esmakordselt, siis esimese kahe esineja etteastete peale korraks natukene isegi kohkusin. Mitte, et nad midagi hirmsat oleksid rääkinud, aga teemad olid kuidagi kohe väga lihtsad ja elementaarsed ning kõlasid natukene justkui kuskilt eneseabi õpikust. Julge unistada, olla sina ise, loo ise oma maailm. Võta hoog maha, tee asju mõtestatult, ära kiirusta, naudi seda mida teed jne.

Õnneks tõi legendaarne Leo Võhandu eelkõnelejate üle muhedalt nalja heites jällegi teema natukene rohkem maa peale tagasi ja rääkis minu jaoks juba tiba huvitavamatest teemadest, kui lihtsalt eneseleidmise A-B-Cst. Leo on puhas kuld. Nii palju kui ma olen teda rääkimas kuulnud, alati on mõnus ja huvitav kuulata olnud. Nii ka seekord. Matemaatika näitel subjektiivsest ja objektiivsest probleemilahendusest. Tuleviku suundadest ühiskonnas ning kultuurist ja tabudest, mis arengut pidurdavad.

Hilisemalt märkmeid lapates käis nii mitmestki ettekandest läbi soovitus prototüüpida. Luua uusi mudeleid ja proovida neid rakendada. Jagada oma ideid ning neid kasvõi väikeses mastaabis ellu viia. Julgust proovida ja katsetada. Väheoluline selle juures ei ole pühendumine, keskendumine ning samuti "story telling" oskus. Sa pead kuidagi inimesed "enda paati saama". Ka see on oskus, mis vajab lihvimist, et oma ideid edukalt rakendada. Kõik see läheb paremaks vaid kogemusega.
TED on rahvusvaheliselt juba niivõrd kõva bränd, et ma isegi natukene pimesi panin selle ürituse omale kalendrisse. Kui päris koju kätte tuuakse, siis tasub kohale minemist. Mul on väga hea meel, et TED'i sõnumit levitatakse ja leidus niivõrd palju huvilisi, kes olid leidnud ühe päeva, et kohalike ettekandeid kuulama tulla.

Loodan sügavalt, et nendel samadel TEDxTallinna korraldajatel jagub entusiasmi sama formaati jätkata ning juba järgmisel aastal avaneks võimalus huvilistel kuulata ja kogeda seda, mida sütitavat on meie tõelistel oma ala tippudel jagada.
Viide: TEDxTallinn 2011

3G m-interneti jagamine läbi Windows XP võrgukaardi

2011-04-12T15:43:00.001+03:00

Täna tuli telefoni teel teemaks, et kuidas teha sellist asja, et Windows XP'ga arvutiga jagada mobiilset internetiühendust. Windows XP'ga arvutile pannakse külge Huawei 3G mobiilse interneti andmesidemodem ning läbi 3G mobiilse interneti oleks tarvis võrku aidata ka teised kodused lauaarvutid, millel on vaid juhtmega interneti võrgukaart.

Teoorias enamvähem justkui teadsin, kuidas asi käima peaks, kuid igaks juhuks proovisin hiljem ka praktikas järele, kas telefoni teel konsulteerides antud teooria ka praktias paika peab.

Pidas.

Windows XP'ga arvutile 3G modem külge. Installi Tele2 Mobile Partner. Loo andmesideühendus.

Võta Start -> Settigns -> Control Panel -> Network Connections

Seal on võrguühenduse ikoon "Local Are Connection", kus võrgukaardi nimeks on alla hallilt kirjutatud HUAWEI Mobile Connect - 3G.

Parempoolne klõps ikoonil ning kõige alumine menüüvalik "Properties". Avanenud aknast võta ülevalt teine sakk "Advanced".

Tee muudatused selliselt, et sul jääks see "Advanced" sakk samasuguseks nagu alloleval pildil.

Oluline on linnukene valiku ees "Allow other netowrk users to connect through this computer's Internet connection" . See annabki õiguse jagada 3G modemist sissetulevat internetti teistele arvutitele.

"Home networking connection:" valikust tuleb valida võrgukaart, läbi mille sa soovid ühendust välja jagada. Juhtmega võrgu puhul valisin "Local Area Connectioni".

Ühenda Windows XP arvutiga võrgukaabli vahendusel nüüd see teine arvuti või ruuter, millele tahad 3G mobiilset internetti edasi jagada.

Control Panel -> Network Connectionsi all on tavaline "Local Area Connection" läinud roheliseks ning all on tekkinud kiri "Connected".

Windows XP'ga arvuti on saanud ühenduse läbi tavalise võrgukaardi teise arvutiga ning andnud talle läbi DHCP automaatselt IP aadressi. Temast on saanud teisele arvutile Gateway vaikimisi IP aadressiga 192.168.0.1
Teiseks arvutiks ühendasin juhtmega Mac'i läppari, kes kiirelt oskas vaikimisi Windows XP'ga arvutilt IP aadressi omale küsida. Internetiühendus oli vaid loetud sekunditega teisel arvutil olemas. Iseenesest lihtne lahendus, mille üles seadmine ei ole üleliia keerukas.

Samsungi Smart TV nutitelerite tutvustus

2011-04-08T15:20:00.001+03:00

Telefonist sai nutitelefon, telekast sai nutiteler. Juhtusin eile üritusele, kus Samsung tutvustas ühel ja samal hetkel kolmes Balti riigis oma uusi Smart TV võimekusega telereid. Maakeelselt siis vast juba moodsamalt öeldes Smart TV nutitelereid.
Mõned aastad tagasi tulid Samsungi telekad internetivalmidusega. Viskasid juhtme järgi, said ilmateadet ja YouTube vaadata. Nüüd vahepeal on asi natukene edasi arenenud ja kogu selle internetiseeritud telekate teema on saanud omale koondnime Smart TV.

Tõepoolest tarkust on tal oluliselt rohkem, kui mu 51cm Beko kineskoopteleril, mille funktsionaalsus jääb peamiselt kanalite vahetmise ja helitugevuse reguleerimise juurde. Sama moodi nagu praegused nutitelefonid on oluliselt targemad, kui kunagised mobiiltelefonid, millega sai peamiselt vaid helistada ja lühisõnumeid saata.

Smart TV puhul on toodud teleritesse juurde suhtluse moment. Ei ole tegemist enam pilgalt ühepoolse kanaliga, kus vaatad tuima näoga seda, mis antennikaablist pildinäitajasse lastakse. Smart TV puhul on niigi üliõhukesse telekakorpusesse veel natukene arvutusvõimsust juurde pressitud ning suurel nutiteleri ekraanil saad külastada interneti veebilehti nagu arvutis. Vaadata Facebooki seinale või chättida GoogleTalkis. Seda kõike siis teleka vaatamise ajal veel ühe kõrvaltegevusena, kui film peaks vahepeal igavaks minema.

Kodukasutajatele ei ole vist enam müügil sülearvuteid, millel ei oleks ekraani kaane sisse ehitatud veebikaamerat. See on tänapeval justkui elementaarne arvuti osa. Skype videokõnede hulk kasvab meeletu kiirusega igal aasta.
Lõpuks ometi on hakatud seda sama veebikaamerat ka telekate külge ühendama. Hetkel veel lisavarustusena, kuid võibolla mingi hetk saab sellest teleritesse sisseehitatud funktsionaalsuse standard, mis on igas nutiteleris. Igaljuhul Samsungi uued Smart TV nutitelerid on tänu veebikaamerale võimelised Skype hääl ja videokõnesid tegema. Just seda demoti Samsungi pressiüritusel esimesena. Muljetavaldav iseenesest. Kiire interneti korral on pildi- ja helikvaliteet suurepärased.

Smart TV sees elab Smart HUB, mis on koht, kus elavad nutiteleri aplikatsioonid. Natukene analoogsed nutitelefonide Widgetitele. Pisikesed programmid, mis käivad internetist infot kogumas ja seda siis ilusasti kujundatult ekraanile kuvavad. Eestlaste rõõmuks oli tehtud BC Kalevi widget, mis näitas kovpallimeeskond Kalevi viimaste mängude tulemusi ning tulevate mänguda ajakava. SmartHUB'i sees on siis oma Samsungi App store, kust saab widgeteid lisaks telekasse juurde laadida.

Varasemalt mainitult on telekas sees ka veebilehitseja ja Google otsing.
Iseasi muidugi kui mugav neid telekast kasutada on. Eks ta ole harjumise asi, et telekapuldiga mööda veebilehti navigeerida. Esmase proovimise käigus sai erinevate veebilehtede näitamisega hakkama ja Flash videod mängis ilusasti maha. Legendaarsed veebiportaalid, mis on palistatud äärest ääreni flash banneritega, võtsid teleka veeblehitseja mõtlikuks. Jaks hakkas raugema, kui ühtäkki oli vaja väga mitut flashi animatsiooni samaaegselt ühel lehel jooksutada. Flash bannerid hakkasid liikuma väga hüplikult.

DLNA, AllShare ja 3D on teemad millest saaks pikemalt rääkida täiesti eraldi teemadena, aga samas kõik nad olid neis uutes telerites olemas ja toimis ilusasti. Pildid ja videod liikusid juhtmevabalt telefonist ja fotokaamerast suurele teleriekraanile ilma vähimagi probleemita.

Natukene jäi mulje, et nutitelerite areng on samades kingades, kus suurusjärk 5 aastat tagasi olid nutitelefonid oma widgetite ja esimeste interneti sisuteenustega. Nad hakkasid vaikselt tekkima, kuid neid ei olnud veel kõige mugavam kasutada. Funktsionaalsuse poolest justkui kõik toimib, aga kasutajaliides ja kasutuskogemus tahab veel järeleaitamist või harjumist.

Natukene unistades jõuti kiirelt teemadeni, et mis oleks kui Microsoft Kinect'i kaamera oleks teleka küljes ja selle abil saaks käeviibetega kanaleid vahetada või veebilehti sirvida. Või kui telekapult reageeriks ühtlasi samamoodi kui Nintendo Wii pult, millega hiirekursorit ekraanil liigutada. Nutiteleritel on kõvasti arenguruumi ja see on kindlasti valdkond millel on huvitav silma peal hoida.

Viide: Samsung Smart TV

Hiljem kodupoole kõndides tekkis väikene segadus ja mitmeid küsimusi.

- Kas teler saab olema personaalne seade või jagatud seade?
- Kelle Skype või Google Talki kontoga peaksin ma sinna sisse logima?
- Kui ma teleka kinni panen, kas siis logitakse mind automaatselt välja või teised kasutajad saavad minu kontot edasi kasutada?
- Kas telekale peaks tegema üldise Skype konto nagu kunagi olid lauatelefonid, mis olid sisuliselt seotud korteriga kuhu telefonijuhe toodi? Helistad suurde tuppa ja võtab kõne vastu see kes parasjagu kodus on?

Personaalarvuti kasutamine on mind kuidagi isekaks teinud. On minu kasutajakonto ja asjad ning arvutit jagades saavad teised Guest kasutaja alt sisse logida, kui tahavad arvutit kasutada.

- Kas teleka sisselülitamisel peaks ka alguses kasutajate valik olema, kes parasjagu telekat asub kasutama ning selle järgi pannakse kasutajaeelistused paika?
- Või siiski telekat vaadatakse üheskoos ilma erinevate kasutajaprofiilideta? Seni pole see tavaliste ja lihtsate telekate puhul väga teemaks olnud, aga nüüd kui tekib teleka vaatamisel ka seotus erienvate sotsiaalvõrgustike ja suhtluskeskkondade kasutajakontodega, siis justkui tekiks probleem? Kõik teleka kasutajad käivad ühe inimese Facebooki seinapostitusi lugemas nutiteleri vahendusel?

HTC Incredible S näpuvahel

2011-04-07T11:25:00.000+03:00

Nüüdseks juba vast kaks nädalat tagasi jõudis eestis esimesena HTC uutest S lõpuga telefonidest poelettidele HTC Incredible S. Päris tükk aega polnud HTC'lt midagi uut tulnud ning väikene kiusatus oli pilk peale visata, mida siis uus S lõpuga telefon uut toob. Seda enam, et Incredible mudelisari on täiesti uus tulija.

Oma spetsifikatsiooni järgi peaks ta istuma kusagile Desire ja Desire HD vahele. Selline parasjagu kobakas 4 tollise ekraaniga isend. Võrdluseks siis ekraan Desirel on 3,7 tolli, Incrediblel 4 tolli ning Desire HD'l 4,3 tolli. Resolutsioon samas kõigil täpselt sama. Ikka endised 480x800 pikslit.

Tehniliste näitajate poolest on ta nagu Desire HD, millel on siis väiksem ekraan, mahutavuselt suurem aku ning lisatud on "front facing camera" ehk esimene nö. videokõne kaamera. Kusjuures vaikimisi üle 3G tal videokõnesid teha ei lasta ega ühtegi SIP'il baseeruvat videokõne klienti kaasas ei ole. Võimalik, et mingi hetk tarkvarauuendusega need lisanduvad. Operatsioonisüsteem tuleb karbist välja võttes endiselt Android 2.2.1, mida siis kuulujuttude järgi lubatakse tulevikus uuendada. Seega midagi ulmeliselt uut ja rabavat sealt ei leia. Seest suht sarnane nagu Desire HD.

Mis esimesest silmapilgust meeldis oli korpuse materjal. Kummine ja natukene kare. Maitse asi, aga ei istu mulle üldse need libedast plastikust telefonid mis näppude vahel ei taha püsida (nt. Samasung Galaxy S). Kaalu on tal parasjagu sama palju, kui vanal Desirel, ehk umbes 135 grammi. Mitmed Desire omanikud on teda esmapilgul mõõtmetelt natukene liialt suureks pidanud, kuid eks see oleks ka vast tingitud sellest, et nad on oma 3,7 tollise ja sama raske Desirega igapäevaselt harjunud. Desirele tuleb lähipäevil S lõpuga järglane niikuinii.

Incredible S telefonil ei ole esimesel ekraanil ühtegi füüsilist nuppu. Kõik on üleni puutetundlik. Nii nagu Desire HD'l. Küll aga täiesti uus asi, mida varem ühelgi telefonil pole näinud on see, et need "Home", "Menu", "Back" ja "Search" puutetundlikud nupud ekraani allosas pööravad oma ikoone vastavat sellele, kas sa hoiad telefoni pikkupidi või laiupidi käes. Märkasin seda väikest pisiasja alles mõned päevad peale telefoni kasutamist. Mitte, et see midagi oluliselt muudaks telefoni kasutamise juures, aga tehniliselt küllalt lahe lahendus.

Kuna aegajalt meeldib telefoniga pilte klõpsida, siis 8Mpix kaamerast ja Dual LED'ist oleks oodanud enamat. Asendades SonyEricsson XPERIA Arc HTC Incredible S telefoniga, siis Arc oli pildistamise osas oluliselt asisem. Incrediblel puudub eraldi fotoka päästiku (shutter) nupp ning pildi teravustamine käib näpuga ekraanil puudutades. Hämaras teravustamisega on omajagu probleeme. Seega ei midagi suurepärast aga samas igapäevategemiste dokumenteerimisega saab enamvähem hakkama. Kõlbab teda ka videokaamerana kasutada. Jällegi, maailmas on olemas paremaid kaameratelefone, kuid samas Incredible saab 720p filmiklipi jäädvustamisega ilusasti hakkama.

Möödunud laupäeval HTC Incredible S'iga tehtud pisike videoklipp Rotermanni keskuse parklas.

HTC Incredible'l on üks oluline puudus, mille otsa igapäevaselt komistan. Nimelt ei suuda ma teda taskust välja võttes pimesi aru saada, mispidi on mul telefon käes. Telefon on eestpoolt täiesti lame. Pöidlaga pole mitte midagi kompida. iPhone puhul sai näiteks "Home" nupu või "Power" nuppu näppudega otsides aimu sellest, mispidi telefoni taskust võtad, kuid Incredible puhul ei ole see üldse nii lihtne. Power ja helitugevuse nupud on plastikust ning üldse mitte nii hästi näppudega kombitavad, kui olid seda näiteks iPhone metallist nupud. Legendil oli see pisikele "lõug" mille järgi sai kohe käe taskusse pistes aru, kuidaspidi telefon asetseb. HTC Desirel ja SonyEricsson XPERIA Arc'il all ääres füüsilised menüünupud, mis aitasid näppudega näha ja paika panna mispidi telefoni hoiad. Pisiasi, aga igapäevaselt olen pidanud korduvalt taskust võttes telefonile pilgu peale viskama, et aru saada, kuidaspidi ta täpselt mul käes on. Kas õigetpidi või pea alaspidi.

Incredible reklaamib end, et temaga on hea filmi vaadata. Proovisin. Kõik toimib, ainult, et lubatud SRS virtuaalne surround sound DivX DVD Rip'idega kõlab omajagu veidralt. Mingit positiivset effekti justkui küll juurde ei andnud. Filme on parem vaadata, kui SRS välja lülitada. Spets videopleieriga on võimalik filmidele *.srt subtiitrid külge panna. Seda lihtsalt on korduvalt küsitud, kas telefoni enda pleier seda oskab? Ei oska, aga Android marketis on mitmeid aplikatsioone, mis võtavad filmiga samas kaustas olevat *.srt subtiitrid kaasa, kui subtiitrite fail on sama nimega, mis filmifaili nimi.

Pisiprobleem muusikakuulamisega mis oli juba mu eelmise HTC Legendiga, on kandunud edasi ka sellele telefonile. Nimelt väga vaikses ruumis kõrvaklapid telefoni külge ühendades ja muusikapleieri aplikatsiooni käivitades lastakse kõrvaklapi väljundisse vool peale, mis tekitab hästi väikest, kuid siiski tüütut sahinat. Igapäevases kontorimelus seda ei kuule ega pane tähele, kuid vaikselt õhtul näiteks raadio jutusaadet/audioraamatut kuulates muutub see häirivaks. Täpselt sama faili iPodi'is kuulates tuleb heli täiesti sahinavabalt samade kõrvaklappidega. Muusikakuulamise aplikatsiooni sulgemise järel võetakse vool kõrvaklapi väljundist maha ning kaob ka sahin. Samas sahin on taustaks ka siis filmide vaatamisel.

Muus osas ehk tarkvaraliselt on ta äravahetamiseni sarnane mistahes HTC 2.2.1 Androidiga telefoniga. Otseselt midagi erilist esile tuua on raske. Kõike teeb täpselt nii nagu selle põlvkonna Androidid ikka. Ilma vähemagi probleemita.

Aku 1450mAh mahutavus on sõltuvalt kasutusest siiski selline, et kui hommikul tööle tulen, siis panen telefoni aknalauale laadima, sest aku indikaator näitab akutäituvuseks umbes poole. Päris laadimata ei taha jätta, sest võib juhtuda, et mõne pikema kõne puhul ta päris õhtuni enam ära ei kesta.

Kokkuvõttes on ta väga tubli telefon. Kui füüsiline suurus istub ja välimus meeldib, siis tehniliste näitajate poolest on ta väga hea telefon mida omada. Loodetavast saab ta mingi hetk ka uuema Androidi versiooni, mis ehk operatsioonisüsteemi kasutusmugavuses ja võimaluste poolest veelgi uuendusi toob.

Viide: HTC Incredible S

Zumba Fitness

2011-04-03T23:20:00.001+03:00

Vaikselt itsitan siiamaani. Moe värk on uusi asju proovida, hirmudest üle saada ja "lasta end vabaks".

Käisin oma pühapäevases pooleteisttunnises võimlemistunnis ja jäin lõpus natukene midagi kohmitsema. Kuna ruumid tühjana ei seisa, siis enne kui ma eelmisest treeningtunnist välja sain, olid juba uued tüdrukud toas.

Elevust kui palju, sest kohe läks lahti jutt, et ma peaksin siiski nende trenni edasi jääma. Neil oleks siis vähemalt üks meesterahvas trennis (kelle üle nalja teha). Arglikult uurides, et mida või mismoodi nad treenivad, selgus, et neil on algamas Zumba.

Zumba® on emotsionaalne tantsuline fitnessprogramm.
Iga tants on Zumba programmis üles ehitatud kolmele või neljale kergesti järgitavale põhiliikumisele, millele lisatakse erinevatele tantsudele iseloomulikke ning täiendavaid fitnesselemente. ZUMBA tunnine treeningprogramm sisaldab peaaegu kõikide tuntud ja vähemtuntud ladina-ameerika tantsude, lisaks kõhutantsu, hip-hopi, tango jt. tantsude elemente ning kogu treening kulgeb 10-15 erineva tantsuloo saatel. Samal ajal lisatakse märkamatult lihaskoormust tõstvaid aeroobikaelemente, mida vastavalt treeningul osaleja soovile võib ka ära jätta, jätkates ainult tantsulise liikumisega.

Alateadlikult ja eelarvamusega juba tõstsin käed üles protesteerides, et ma ei saa sellega hakkama. Kui juba "mambod ja cha-cha'd" sisse tulevad, siis läheb asi käest ära. Tüdrukud proovisid olla kavalad, meelitades, et küll ma hakkama saan ja päris kindlasti peaksin nendega jääma. Eks neil oli vaja lihtsalt üht klouni, kelle üle trennis lõbus itsidada oleks. Samas, peale imaginaarse eneseväärikuse polnud justkui kaotada midagi.

Kui sa arvad, et sa oled osav oma keha liigutama, siis arva seda uuesti peale Zumba tundi. See tund oli huumor. Võimalik, et peale mõningast harjutamist ongi võimalik "puusad lahti" saada. Keha pehmeks ja jalad rütmi tabama. Esimese korraga see küll välja ei tulnud. Kaugel sellest.

Sammukombinatsioonid, kiire muusika ja suur kohmakas keha on kindlasti kõrvaltvaatajatele muigama panev. Vähemalt mulle endale tundus see täiesti tobenaljakas. No ei suuda. Koguaeg jään pool takti maha, sammud lähevad suure hooga sassi ja kätetöö juurdepanekust võib vaid unistada.

Nüüd võib ette kujutada mind samamoodi liigutamas nagu see tütarlaps allolevas videos.

Need sammud ja liigutused mida ta siin videoklipis tegi olid väga lihtsad, võrreldes sellega mis täna tunnis olid.

Tegelikult oli väga lõbus ja ega seal midagi ulme keerulist ei ole, kui paar korda oled ära käinud ja natukenegi aru saanud, mismoodi neid samme ja asju seal tegema peab. Esmakordselt on vaid selline "kuupealt kukkunud puunuku tunne" kus jalad ja käed ei saa aru, mida nad kiires muusikataktis täpselt tegema peavad.

Zumba tantsutrenn koormuselt küllalt kerge ja aeg läheb kui lennates. Mitte, et see väga suur eneseületus oleks olnud, aga viimase nädala üks muigama panevaid üritusi ikka. Vähemalt ükski teine treeningtund pole kunagi varem oma keha liigutades niipalju nalja teinud.

Nokia E7 näpuvahel

2011-03-01T22:46:00.001+02:00

Mida lähemale jõuab Nokia E7 poelettidele saabumine, seda enam tullakse küsima, et kas tasub osta? Alati võib ajada ümargust mulli, et eks kõik sõltub ostja vajadustest ja harjumustest jne. Olles ise olnud kunagi N97 mini päris pikaajaline kasutaja, siis edasiminek on eelkäijaga võrreldes päris asjalik ja suutsin siiski uuest E7'st vaimustuda. Kui esimesed N97'd välja tulid, siis kohati jäi mulje, et telefon sai veel natukene toores. N97 mini oli selles osas juba natukene parem. Kuuldavasti sai mini puhul suuremad N97 juures tehtud apsakad ära parandatud. Isegi mini koostekvaliteet näpu vahel tundus parem, kui esimesed N97'd. Nokia N97 Mini oli omal ajal hea tükk telefoni. Uus põlvkond kallima otsa Nokiaid, mis said alguse N8'ga on täiesti klass omaette telefonide koostekvaliteedi poolest. Võimalik, et ma kannan N8 positiivset emotsiooni üle, aga E7't karbist välja võttes oli kohe emotsioon, et Wow - nad on ta teinud pea sama hea aparaadi, kui N8. Kusjuures E7 karbi sisu peale telefoni enda on pea äravahetamiseni sarnane Nokia N8 karbi sisuga.

Vist enamus, kes on Nokia E7 tulekut oodanud on ise hetkel peamiselt N97 kasutajad, kes pole veel tihanud omale HTC Desire Z'i ära osta. Tõsine seltskond fänne, kes on kiindunud "töötelefonidesse" millel oleks täisklaviatuur.

Tegelikult enne, kui kasutaja telefoni klaviatuurini üldse jõuab ei jää kindlasti märkamatuks suisa hiiglaslik 4 tolline ClearBlack AMOLED ekraan. Võrreldes eelmise N97 ekraaniga on see nagu öö ja päev. Tugevalt E7 kasuks.

N97 omanikud vajutasid ekraanile nii et selle pealmine osa näpu all pehmelt läbi vajus. Iga puuteekraani puude oli tegelikult tugev vajutus. E7'l piisab vaid õrnalt ekraani pinna puudutamisest, et vajalik valik teha. Ekraanides kasutatav puutetehnoloogiad on täiesti erinevad.

Turundusinimesed on müügimaterjalidesse lisanud, et telefonil on veel lisaks kasutatud ClearBlack nime kandvat tehnoloogiat. Idee peaks olema see tehtud selleks, et vähendada ekraanile langevaid peegeldusi ja seega teha telefoni kasutamine mugavamaks just päikesevalguses.

Kontoris päevavalguslampide valguses ta justkui HTC Desire'ga võrreldes nii meeletut kontrasti ei andnud, kui alloleval pildid, kus Nokia oma inimesed on teinud võrdleva pildi telefonist koos ClearBlack ekraaniga ja ilma. Ehk ta võibolla teatud olukordades teeb tõesti ekraanil kuvatavat paremini nähtavaks.

Igaljuhul, kes tulevad N97 pealt üle E7 peale, siis nad saavad omale ikka oluliselt parema ekraaniga telefoni.

Klaviatuuri ja klaviatuuril trükkimise osas isegi nii suurt erinevust ei märganudki eelmise põlvkonna telefonidega. Nupud käisid uuele telefonile omasel küllalt tihkelt ja natukene isegi raskelt, aga see kõik on vast maitse ja harjumise asi. Lisaks kui sa ei soovi füüsilist täisklaviatuuri telefonil kasutada, siis alati kui füüsiline klaviatuur on kokku pakitud, kuvatakse telefoni ekraanile virtuaalne puutetundlik täisklaviatuur. Virtuaalne klaviatuur 4 tollisel ekraanil polegi nii väike, et näppudega tähtedele pihta ei saaks, mida paljud just puutetundlike ekraanide puhul alguses pelgavad. Ausaltöeldes puutetundliku virtuaal klaviatuuriga suutsin isegi kiiremini kirjutada, sest päris nuppe kasutades kulus aega, et iga nupp lõpuni põhja vajutada. Ekraanil piisab vaid õrnalt nupule pihta minemisest. Selle jutuga muidugi neid ei veena, kes on veendunud füüsilise täisklaviatuuri austajad. Klaviatuur on hea, ei ühtegi halba sõna. Desire Z nupud olid võrdluseks justkui natukene pehmemad.

Nokiate puhul on küllalt mugav, et nad lahtises asendis klaviatuuri puhul jätavad ekraani väikese kalde alla. HTC Desire Z on selline loom, kus ekraan liigub lihtsalt klaviatuuri pealt ära ja trükkimise ajal ekraani pole niivõrd mugav jälgida, kui Nokia E7 puhul. See, et ekraan jääb kalde alla on hea. Vanale N97 kasutajale harjumuspärane ja mugav. Telefon justkui tasakaalustub paremini käes, sest nimetissõrmed jäävad ekraani taha toetama ja sa võtad näppudega sellest telefoni alumisest osast kinni nagu telekamängu puldist.

Operatsioonisüsteem on tal uus versiooninumbri järgi uus, aga samas kasutajaliidese ja töökindluse poolest tuntud hea vana. Ümberõppimist kui sellist praktiliselt ei olegi. Kõik asjad on sisuliselt sama koha peal kus varem ja kogu menüüde ja valikute loogika on identne eelmise põlvkonnaga. Väga hästi sobib neile inimestele, kes vihkavad kui jälle uues telefonis on kõik teistmoodi ja nad peavad otsast peale hakkama leiutama, kust ühe või teise funktsiooni võiks telefonist üles leida.

Nokia E7 on suunitluseselt äriklassi telefon. Panin seal peal esmalt kiirelt käima nii sünkroonimise Mail for Exchange serveriga, kui seadistasin ära Lotus Notes Traveleri. Mõlemad töötasid kui kulda. Ei vähimatki probleemi. Auto bluetooth handsfree paaritus muretult. Ainult suhtle ja naudi.

Kogu funktsionaalsust ja võimalustepagasit ei ole mõtet siin hakata üles lugema. Nokia koduleht on täis spetsiifilist spetsifikatsiooni.

Mulle meeldis see telefon ja tugev ostusoovitus oleks ta kõigile neile N97 omanikele, kes pelgavad Androidile ümberõppimist ning tahavad omale töötelefonina kindlat ja usaldusväärset kaaslast. Loodetavast Nokia E7 seda kõike suudab pakkuda.

Jah, turul on tõenäoliselt sama raha eest suurema resolutsiooniga AMOLED ekraanidega telefone ja Android on oma olemuselt kohati moodsam, pakkudes rohkem lisavõimalusi ja vidinaid, aga kui võtta telefoni pelgalt asjaliku töövahendina, siis E7 oma konservatiivsuses on teatud turusegmendis kindlasti arvestatav tegija.

Viide: Nokia E7

Tervisespordimõõdikud

2011-02-28T22:29:00.006+02:00

Vahel on lõbus numbritega mängida. Statistikat teha, arvutada, kalkuleerida, planeerida.

2004 aasta aprillis ostsin omale ühe omamoodi joonlaua, mõõtmiseks. Sellise mis mõõdab ära, kui mitu korda süda minutis lööb ja kaua olen spordiriietes higine olnud.

Kuna see ost ei olnud päris juhuslik, vaid rohkem teadlik valik, siis mõõdulint sai valitud selline, et kõik tulemused kirjutataks laisale inimesele arvutisse üles. Ilma, et ise peaks pliiatsit ja paberit kätte võtma. Nüüd hiljem on vahva igasuguseid graafikuid genereerida.

Tegin ühe natukene tagasivaatava ajaloolise pildi. Treeningutele kulutatud koguaeg igakuiselt, proportsioon pulsitsoonidest treeningu koguajast ning paksu rasvase joonena jookseb kehakaal.

Sinine ja roheline tsoon on see, mis põletab rasva. Selline koormus, kus saab sörkides rahulikult juttu puhuda.

Oranž on selline, mis võtab hingeldama ja väga enam juttu ei räägi, aga iseenesest trenni on veel mõnus teha.

Punane on siis kui silmad hakkavad punni minema ja lihastesse hakkab piimahape tekkima. Need hetked, kui pingutad juba täiega.

Graafikul ei kajastu kulutatud raha spordivahenditele ja sportimisega seonduvatele kulutustele. Küll aga on nad enamvähem samas graafikus treeningtundidega.

2004 aprill – 2005 august
Esimesed katsetused pulsikellaga treenida. Kaalu on omajagu palju, mis teeb jooksime raskeks, et mitte öelda ilmavõimatuks. Teooriat sai natukene loetud kuid praktika oli 30 sekundit jooksu ja 2 minutit kõndimist. Mõne kuu pärast juba 2 minutit jooksu ja 30 sekundit kõndimist. Soovituste järgi peaks valdavalt liikuma vaid rohelises tsoonis, kuid suure kere liigutamine kõndimsest kiiremini pani südamele juba nii suure koormuse, justkui rabaks rasket tööd teha. Ega ta kerge olnudki.

Järgmise aasta kevadeks oli esimene ind raugenud. 2005 talv-kevad ei tulnud eriti palju jooksutunde ja need mis olid, olid ka oranzis ja punases. Ikka päris võimatu oli joosta selliselt, et pulss oleks niipalju madal, nagu raamatud soovitavad. Koguaeg olin oranzis ja see oli ausaltöeldes ebamugav. Enesetunne oli küll parem ja tundus, et isegi kaalu oleks justkui vähemaks läinud. Joostes jõudsin liikuda ikka kordades ja kordades rohkem, kui alustades. Pusisin vaikselt omaette. Spordisaalis käimine tundus tollal veel ikka väga rikaste lõbu olevat.

Ostsin elu esimese vannitoakaalu. Ilma WiFi’ta. Hakkasin sportlikust huvi käsitsi treeningpäevikusse iga nädal kehakaalu kirja panema. Võib ka öelda kaalujälgija, sest hakkas tekkima seos treeningkoormuse ja kehakaalu vahel. Asi läks huvitavamaks. Sealt kohast, kus punane kaalu joon läheb ühtäkki siksakilisemaks.
Endiselt teadjamad targutasid, et mõistlik on liikuda aeroobses tsoonis ja pikad treeningud madala pulsiga teevad olemise kergemaks.

2005 august ostsin elu esimese jalgratta. Ilma WiFi’ta. Kogu oma raha panin hakkama. Võimalik, et ajutiselt pidin vist isegi juurde laenama.

Sealt tekkis murdepunkt. Ühtäkki oli võimalik madala pulsiga treenida, see oli isegi fun ja ei hakanud niivõrd põlvede peale. Treeningtundide maht kasvas, rohelist tsooni tuli juurde ja sügisel kui väga poriseks ja pimedaks läks, siis sai veel vahelduseks joosta, kuid ikka veel oranzis. Jalgrattal rohelises tsoonis liikumine tõi ka päris omajagu kehakaalu joont alla. Rohelises liikumisest oli kasu. Teooria toimis praktikas.

2006 aprill – 2007 oktoober
Avastasin, et Elion korraldab maastikurattasarja ja miks mitte nendest osa võtta. Niisama rattaga sõitmine sai mõtestatud eesmärgi. Treeningtunnid kasvasid hüppeliselt. 30 tundi iga kuu, kui vähegi lumi oli maast läinud. Sisuliselt üle päeva paari tunnised trennid metsas. Osalemised erinevatel igamehe jooksu ja jalgrattavõistlustel. Tulemused keskpärased, aga liigutada jaksas ja tegelikult oli see päris fun. Aasta lõpu poole enam suuremaid võistluseid ei olnud ja võtsin aega puhata. Mõned korrad nädalas rahulikult liigutada. Graafikutelt on näha, kuidas kevad-suvi on ikka kõvasti metsaradadel liigutud.

2008 jaanuar – 2008 aprill
Täiesti juhuse läbi kohtusin kulturisti ja jõusaalitreener Argo Aderiga. Ta oli nõus mind natukene juhendama ja tegi soovitusliku toitumiskava. Tavaline toit, aga kindlates kogustes ja vahekordades. See oli tegelikult päris keeruline. Pidevalt 6-7 korda päevas korrapäraselt ettekirjutatud toitu süüa ei olnud mitte lihtne.

Argo tegi treening- ja toitumiskava, mida tuli piinliku täpsusega järgida ning iga laupäev käia end ettenäitamas ja rääkimas, kuidas on läinud. Väga hariv periood. Treeningud valdavalt kõik sinises ja rohelises tsoonis.

2008 mai – 2010 jaanuar
2008 kevadel käis mingi krõks läbi. Kinnisvara hakkas buumima, hinnad taeva poole jooksma ja rahvaspordiüritused osalejatearvudes rekordeid tegema. Midagi tundus valesti olevat. Ühtäkki ei saanud enam aru, miks peaks keegi sõitma autoga Otepääle või Elvasse, et seal jalgrattaga paar tundi metsas sõita, ning siis hiljem jälle autosse istuma ja Tallinna poole tagasi vurama? Niimoodi tuhanded eestlased üle iga kahe nädala või tihedaminigi. Iga selline sõit oli paak autokütust, mis hakkas juba omakorda tuhandele kroonile liginema.

Makstes kõigepealt rahvaspordiürituse osalustasu, makstes ise auto ja bensiini eest ning sõites Eesti teise otsa, et lõpetada 1300 ratturi seas umbes 500ndana. Omakorda selle 500nda koha hind oli väga vähe loodusliku annet ja 30tundi tööd kuus. Iseenesest kõik oli endiselt fun, ainult, et selle funi ja tehatavate kulutuste suhe hakkas kuidagi paigast ära minema. Järvejooksude ja Elioni maratonide rajad hakkasid juba peale mõnekordselt läbimist meelde jääma. Väga enam ei üllatanud millegiga. Stardis olid alati juba ühed ja samad tuttavad näod, kellega koos stardikoridori alati jagasid. Üle oma varju ei hüpanud.

Otsustasin 2008 mai kuus, et enam rahvaspordiüritustel ei osale. Kui liigutan, siis vaid oma lõbuks. Täpselt niipalju kui lusti jagub.
Natukene jaguski ja häda polnud miskit. Korra-kaks sai nädalas ikka liigutatud. Kuna mingit suurt eesmärki ei olnud, siis kõik kulgeski omasoodu. Mõnusalt ja mugavalt.

Kuniks üks hetk tundus, et püksirihma kõige viimane auk nagu natukene hakkaks pigistama. Pole nagu kõige mugavam enam. Triiksärgid hakkaksid ka kuidagi nagu kitsaks jääma.

Praktiliselt kuni aasta vist isegi ei astunud kordagi kaalu peale.

Nüüd on graafikult mõnusalt näha, kuidas kaalujoon on järsku väga kandiliste hüpetega taeva poole minema hakanud. 2-3 korda nädalas ja 8-12 tundi kuus aeroobset treeningut ei ole piisav selleks, et tänapäevast kontoritöötajat eelmise sajandi toitumisharjumustega tasakaalus hoida.

Peab menüü uuesti üle vaatama.

Need jooned ja graafikud on lõbusad. Ootan huviga, mida järgmine aasta toob.

HTC HD7 ja Windows Mobile 7 näpuvahel

2010-12-02T15:06:00.000+02:00

Sain üheks päevaks proovimiseks järgmisest nädalast müügile tuleva HTC HD7 telefoni, mille uudsuseks on Windows Mobile 7 operatsioonisüsteem. Midagi täiesti uut ja teistsugust mobiiltelefonide maailmas.

Kes on varem käes hoidnud või pilgu peale visanud HTC Desire HD telefonile, siis sisselülitamata on HTC telefonid Desire HD ning HD7 väga sarnased. Mõlemad on taskusse pistmiseks küllalt hiiglaslikud. Ekraan 4,3 tolli ning kaalu ligi 160 grammi. Jääb mulje, justkui Desire HD ja HD7 oleks ehitatud sisuliselt samale riistvarale ning natukene vaid korpuse disaini muudetud.

Suurim erinevus tekib hetkel, kui telefon sisse lülitada. Microsoft on teinud tugeva comebacki mobiilimaailmas. Või vähemalt esimestel sekunditel jääb selline tunne. Mobiiltelefoni kasutajaliidese valmisjoonistamisega on nad ilma kedagi kopeerimata väga hästi hakkama saanud. Võibolla on asi selles, et Symbian oma uue versiooniga ei üllatanud ning jätkas oma vana tuntud ksutajaliidese disainijoont. iPhone4 on kasutajaliidese poolest väga sarnane juba vanadele iPhonele jne. Tükk aega pole midagi uut ja värsket olnud. Microsoft tõi telefoni kasutajaliidestesse värskust. Positiivset.

Reklaamikampaania sõnum, mida Microsoft ise Windows Mobile 7 puhul esile tõi oli julge ja mõtlemapanev. Telefon, mis päästab sind telefonist. Tõepoolest, kas peab koguaeg ninapidi telefonis nokkima, nagu vastupidiselt teised telefonitootjad oma tooteid reklaamivad. Justkui mobiiltelefoni vahendusel saaks kõik maailma probleemid lahendatud. Microsoft tegi teistpidi, öeldes, et nende telefon saab olema nii lihtne ja intuitiivne, et sul ei ole tarvis aega kulutada telefoni vahtimisel ja mööda menüüsid surfamisele.

Uues telefonimenüü kontseptsioonis on põhilisemad asjad tõepoolest ilusasti selgelt esimesele ekraanile välja toodud. Samas, kui järele mõtlema hakata, siis millisel telefonil ei oleks? Avaekraani menüü koosneks justkui "klotsidest", mida saab ise vastavalt soovidele käepärasemaks muuta. Näpuviibe paremalt vasakule viib sind kõigi aplikatsioonide juurde. Parema ülevaate saamiseks nii menüüdest, kui sealsest loogikast saab allolevat videot vaadates. Ilma pildita seda kõike sõnadesse panna oleks parasjagu mahukas ja keerukas.

Kogu see graafiline pool ja see kuidas menüüd liiguvad ja näpu all tunduvad on tegelikult väga mugav ja kaunis. Telefon, mida kasutaks hea meelega.

See vist on juba standardiks saanud, et kõik kasutaja andmed peale telefoni esmakordset käivitamist sünkroniseeritakse internetist telefoni. Küsitakse Gmaili ja Facebooki konto andmeid ning kõik kontaktid ja sotsiaalmeedia viimased uudied on mõne hetkega telefonis. Seda enam, et kõike seda infot kuvatakse väga sujuvalt ja kaunilt.

Kui nüüd tegelikult Windows Mobile 7 igapäevase kasutamise juurde minna, siis mu entusiasm hakkas kergelt langema.

Kiirelt oli tarvis internetipangas üks makse ära teha. ID-kaardi värgist olen ammu loobunud ja juba viimase aasta või rohkemgi mugavalt Mobiil-ID'd kasutanud. Sama Mobiil-ID SIM kaart Windows Mobile 7 telefonis ei tee kippu ega kõppu. Kuskile Mobiil-ID'ga sisse logida ei saa, sest Windows Mobile 7 ei tea mitte vähimatki Mobiil-ID olemasolust ega SIM ToolKit aplikatsioonidest, millele baseerudes Eesti Mobiil-ID lahendused on loodud. Seejärel ID-kaardi arvutis käimaajamine oli omaette ooper.

Heakene küll. Tõstaks telefoni mõned lembelood, et hiljem koju kõndides oleks midagi kuulata. Panen telefoni arvutile järgi ja ei mitte midagi. Tavaliselt telefonid ikka küsivad, et kas nad hakkavad arvutit kohates väliseks mäluseadmeks või hoopis kasutavad sünkroonimisprofiili või jagavad hoopis mobiilset internetti sülearvuti jaoks? Windows Mobile 7 hakkas vaikimisi hoopis lihtsalt end laadima. Arvuti ei arvanud telefonist suurt mitte midagi.

Kiire Googeldamine andis teada, et Windows Mobile 7'ga suhtlemiseks on tarvis Microsofti Zune nimelist tarkvara arvutisse. Mida peaksid Linuxi ja Mac'i kasutajad tegema? Linuxi kasutajatele rohtu ei leidnudki. Mac'i jaoks on õnneks Microsoft teinud Windows Phone Connector app'i, mis on küll Beta staadiumis, kuid suudab siiski muusikat ja pilte sünkroniseerida. Seni olen alati telefoni ka mobiilse interneti andmesidemodemina kasutanud, kuid Windows Mobile 7 sellist võimalust veel vist ei pakugi. Üheskis arvutis ta mul vabatahtlikult modemiks hakata ei soovinud.

Eks selle Zune programmiga saab hakkama, aga siiski ei Symbiani ega Android telefonidega pole sellist jama ammu olnud, et peaks mälukaardile ja failisüsteemile ligipääsemiseks mingeid ekstra jõupingutusi tegema ja lisatarkvara paigaldama. Microsoft on Windows Mobile 7'ga justkui Apple'le sarnaselt oma lahendusi väga kinnisteks arendama hakanud. Kõik peab läbi nendepoolt kontrollitud kanalite käima. Natukene justkui ahistav.

Korraks hüppas pähe mõte, et tõmbaks siis läbi telefoni Kuku Podcastide lehelt mõne päeval kuulamata jäänud saate telefoni. Telefoni muusikamenüüs oli valik Podcasts. Tuli välja, et telefonis saab vaid neid podcaste kuulata, mis on varem arvutisse tõmmatud ja siis sealt läbi Zune telefoni tiritud. Telefonist otse oma lemmiksaadeteid alla laadida ja salvestada ei saa. Õigemini Kuku podcasti lehelt saad võtta MP3 faili, kuid seda telefoni salvestada ei mõistnud. Hakkab kohe allalaadima ja mängima, kuid hiljem salvestatud faili telefonist enam ei leidnud. Mäletan, et täpselt sama probleem oli kunagi ka iPhone'ga, kes ei tahtnud internetist mp3 faile salvestada.

Nii nagu Google Androididel on oma Market aplikatsioonide allalaadimiseks, siis Microsoftil on sama asi nimega Marketplace. Eks Windows Mobile ole veel küllalt uus nähtus ja eks sinnagi hakkab riburadapidi aplikatsioone juurde tekkima, kuid ega praegugi ei saaks kurta, et seal millestki väga puudus oleks.

Päris kindlasti on uus Windows Mobile 7 selline mobiiltelefoni operatsioonisüsteem, mida tahaks natukene kauem kasutada, et temast paremini aru saada ja tema hingeelu mõista. Väljanägemise poolest jättis väga hea mulje ja tegelikult kasutada oli teda mugav.

Nii nagu on Android telefone tekkinud igas suuruses, igas hinnaklassis igale segmendile, siis tõenäoliselt läheb sama rada pidi ka Windows Mobile 7. Kuulda on olnud, et lisaks HTC'le veel vähemalt LG ja Samsung juba usinalt treivad valmis erinevaid telefone, mis jooksevad Windows Mobile 7 peal.

Suurimad miinused, mis kindlasti sedasorti telefoni ostuotsus mõjutavad on mainitud Mobiil-ID mittetoimimine, sest ilma selleta on ikka päris veider hakkama saada. Tänapäeval tundub ka ülekohtune, kui telefoni ei saa enam sülearvutile andmesidemodemina kasutada, sest sisuliselt kõik teised telefonid on sellega väga edukalt hakkama saanud. Zune Sync ja vastavalt Apple iTunesi kasutamine meedia sünkroniseerimiseks ei ole küll eriline showstopper, kuid siiski olin harjunud aegajalt telefoni "mälupulgana" kasutama, et erinevaid faile transportida.

Praegusel juhul, kui uut telefoni ostma peaks, siis pigem siiski valiks Androidi, sest sama raha eest saab justkui oluliselt rohkem funktsionaalsust ja paindlikust.

Salongiventilaatori reostaat

2010-11-12T23:41:00.000+02:00

Mul on tööjuures üks kolleeg, kes Google abiga on omal kõik kodumasinad ise ära parandanud. Kaasaarvatud teleka. Tunnen end natukene sarnasena. Kui mingi asi vajab parandamist, siis kindlasti on Google's kellegi sama jama olnud. Ainult Googelda ja küllalt suure tõenäosusega saad juhtlõnga ja pääsed lahendusele lähemale.

Selline tüüpiline Androidi kasutaja.

Olgu see auto või mõne muu kodumasina parandamine, siis see tegelikult on omajagu fun. Eeldusel, et sul on korralikud töövahendid olemas.

Eelmine nädal juhtus autoga midagi imetabast, mida ma varem polnud näinud ega kuulnud.

Täesti ootamatult hakkas kliimaseadme ventilaator täie hooga puhuma. Auto kliimaseadmel on 3 nuppu.

Ventilaatori kiiruse regulaator
Õhu suunaja
Temperatuuri regulaator

Esimene nuppudest enam ühel hetkel ei teinud mitte midagi. Keera palju tahad, tühi töö. Ventilaator huugab täiega. Kuidagi muidu seisma jätta ei saa, kui autol süüde välja keerata.

Google abiks. Googledasin ühtepidi ja teistpidi. Teistele Googeldajatele teadmiseks, juhul kui nad Google abil peaksid siia jõudma, siis sellise sümptomi puhul on läbi tõenäoliselt salongiventilaatori reostaat. Vidin (takisti?), mis ütleb ventilaatorile, kui kiiresti ta pöörlema peaks.

Seda ma Googlest teada ei saanud, kus see reostaat asub. Foorumites vaid vihjati, et reostaat peaks kuskil sügaval armatuuri taga asuma. Selle lahtikakkumine oleks juba omaette projekt.

Autoesinduse remonditöökoja sisekorraeeskirjad ei luba klientidel vaatama minna, kuidas autot opereeritakse ja seega olen endiselt teadmatuses reostaadi asukoha ja väljanägemise suhtes. Küll aga tean, et selle vahetamine maksab Info-Auto Volvo esinduses ligi 1500 krooni ja selle sees on juba ligi tund aega tööd.

Samsung Galaxy S korraks näpuvahel

2010-11-01T15:09:00.000+02:00

Ühel hetkel täiesti juhuslikult küsis Skype's üks täitsa võõras tütarlaps, ega ma ei tahaks omale nädalavahetuseks proovimiseks võtta üht Samasung Galaxy S telefoni? Mis mul saaks selle vastu olla, et järjekordselt üht uuemapoolset telefoni mõni päev kasutada.

Galaxy S on maailmas laineid löönud. Müüginumbrid ülemaailmaselt on olnud meeletud. Ainuüksi Galaxy S (i9000) mudelit, mida Samsung ise peab oma telefonimudelite lipulaevaks on tänaseks päevaks mõne kuuga ligi 7 miljonit ekspemplari tänavatele paisatud. Ambitsioonaks plaan on Samsungil neid telefone selle aasta lõpuks kokku kuni 10 miljonit müüa.

Müüginumbrid ei olegi nii raskesti mõistetavad. Tegemist on aparaadiga, mis mõningat aega tagasi oli telefonimaailmas riistvaraliselt võimekuselt kõige-kõige. Valiti ta ju EISA poolt euroopa aasta parimaks nutitelefoniks 2010-2011.

Üks väheseid, kes suutis tänu võimasale graafikaprotsessorile (PowerVR SGX 540) eraldi telefoni tarbeks ümberkodeerimata DivX filme näidata. Maailmas esimene telefon, kes sai omale Divx Certified HD tiitli.

Kui sul juhtub kodus olema Samsungi telekas ja kohalik WiFi võrk, siis tänu AllShare DLNA meediajagamise võimalusele liiguvad ühe WiFi telefonist nii filmid, pildid, kui muusika HD telekasse. Asi, mida mul ei õnnestunud ise järgi proovida, kuid mis teoorias peaks toimima, on võimalus, kus Samasung Galaxy S toimib ühtlasi ka telekapuldina Samasungi uutele telekatele. Nelja tollise Super AMOLED (Active Matrix Organic Light Emitting Diode) ekraaniga puutetundlik telekapult ei oleks iseenesest üldse paha.

Kui HTC ehitas Androidile peale oma HTC Sense nimelise kasutajaliidese, siis ega Samsungki saanud halvem olla. Android 2.1 jookseb kõige all, kuid peale on joonistatud TouchWiz 3.0 kasutajaliides. Menüüikoonide paigutus näeb natukene välja nagu iOS'is ehk maakeeli nagu iPhonel. Kui muidu Androididel on kõik aplikatsioonid ühel hästi pikal scrollitaval lehel koos, siis Samsung Galaxy S ja TouchWiz'i puhul on nad mitele erinevale horisonataalselt scrollitavale lehele koondatud. Lappad erinevaid aplikatsioonilehti vasakule ja paremale nagu iPhones.

Samas, kes on varasemalt Samsung Wave (i8500) käes hoidnud, siis menüüd ja ikoonid on juba sellest telefonist tuttavad. Mõlema telefoni menüüde sarnasus on küllaltki suur.

Kuna Galaxy S (i9000) on hetkel Samsungi telefonide seas kõige-kõige, siis on tal olemas praktilselt kõik head omadused, mida üldse hetkel kõige parematele Android telefonidele pakutakse. Kasvõi telefonist 3G/WiFi ruuteri tegemise võimalus, kuigi see on tänaseks päevaks ka juba teistel sama klassi telefonidel sees. Seega väga sellega enam ei üllata.

Nipet-näpet on Samsung proovinud omalt poolt lisada aplikatsioonide näol, et kasutusmugavust paremaks muuta. Vaikimisi on telefoni menüüs välja töödud eraldi aplikatsioonina Task manager, mida just väga paljudel Androididel eraldi vaikimisi menüüna pole kohanud. Igasugu Mini Diary, eBook readeri ja Write and Go sarnaseid pisirakendusi oli telefoni pandud veelgi, mis tavaliselt on teiste telefonitootjate poolt välja jäetud ning lastud kastajal need ise Android Marketist alla laadida. Eks see vast üks nutitelefonide eelis ja võlu olegi, et neid saab väga laialdaselt vastavalt oma vajaduste ja eelistuste järgi seada.

Mis natukene üllatas, oli telefoni kaal. Tänu oma 4 tollisele ekraanile on telefon küllalt suur. Üllatus oli selles, et kogu oma suuruse juures oli ta üllatavalt kerge. Ligi 120 grammi. Võrdluseks HTC Desire, millel on 0,3 tolli väiksem ekraan, kaalub ligi 15 grammi rohkem, kokku 135 grammi. Selle suhteliselt kerge kaalu sees on ka juba küllalt mahukas aku. 1500mAh. Võrdluseks Desire oma 1400mAh akuga.

Tõenäoliselt kaaluvõit tuleb korpuse materjalidest ja see on koht, mis natukene meelehärmi valmistab. Samasungi korpus on kõige hullem, mida ma viimasel ajal olen käes hoidnud. Kui Samasung Wave (i8500) oli juba päris viisaka oma välimuselt ja käeski oli hea hoida, siis Galaxy S (i9000) on teinud ikka suuri järeleandmisi korpuse kvaliteedis. See on mu isiklik foobia, aga ma jälestan libedaid plastik korpuseid. Selliseid, mis igast küljest koguvad näpujärgi ja pidevalt tunduvad üleni rasvased. Just selline on Samsungi korpus. Plastik vetrub läbi. Nurkadest pigistades naksub ja nagiseb ning üleni on kaetud näpujälgedega, mis paistavad välja nii suurelt ekraanilt, kui telefoni taguselt läikivalt libedalt plastikult. Pelgalt käte pesemine siin ei aita.

Võimalik, et sellega säästeti telefoni kaalu, kuid mingil põhjusel jäeti telefoni paigaldamata fotokale välk. Põhjamaiselt pimedatel hommikutel ja õhtutel on seega suhteliselt võimatu natukenegi arusaadavamat ja teravamat pilti saada. Pole isegi kõige väiksemat LED välku, mis pildistavale objektile vajadusel valgust läidaks. Rääkimata taskulambi funktsionaalsusest, mis samuti meie regioonis üha enam populaarsust võidab.

Samasung Galaxy S on suurepärane meelelahutaja. Väga hea ekraaniga ning ühendusvõimalustega. Bluetooth 3.0 ja FLAC failiformaadi tugi jäi varem täitsa mainimata, kuid eks spetsiifilisemat spetsifikatsiooni saab täpsemalt Samasungi enda kodulehelt soovi korral juurde lugeda.

Mul ei ole mitte vähimatki selle telefoni kasutamise vastu, kuid kui ma vaatan, mis ta poes maksab, siis see võtab natukene mõtlikuks. Elisa poes tavahind 9990.- krooni. EMT tegi kampaania, pakkudes sama telefoni 7990 krooniga, kuid ikkagi tundub see summa natukene ülepaistatud isegi sedavõrd hea telefoni eest. Sisult on ta väga hea, isegi välimus on täiesti OK, kuid just korpuse viimistlus tahaks natukene järeleaitamist.

Kahvel.ee blogis on poisid väga pikalt ja põhjalikult seda sama telefoni lahanud. Kui sul on plaan see telefon osta, siis kindlasti kahvel.ee ülevaate lugemine annab hea ülevaate selle telefoni kasutamise esmamuljetest.

Viide: kahvel.ee - Samsung Galaxy S arvustus
Viide: Samasung Galaxy S ametlik koduleht

Nokia N8-00 näpuvahel

2010-10-28T00:04:00.013+03:00

Nüüdseks olen ligi nädala proovind enesega kaasas kanda uut Nokia N8-00 telefoni. See sama telefon, mille ma eelmine nädal Soomes käies Nokia käest kaheks nädalaks proovimiseks sain. Ei ole möödunud vist ühtegi päeva, kui keegi ei oleks üllatudes küsima tulnud "Oh, kust said?" ja seejärel juba sisulisemaks minnes küsides "Noh, kuidas siis on?"

Suurepärane telefon. Kui ta laua peal või öökapil lebab, siis on ta mu lemmiktelefon. Ma ei tea, et ühelgi teisel telefonil oleks selline featuur, et öö läbi telefoni ekraanil helendaks suurte valgete numbritega kell ja kuupäev. Kõigil teistel telefonidel on pidanud sisselülitamise või klahvilukustuse nuppu vajutama, et kellaaega näha. Nokia N8-00 näitab pidevalt suurelt ja selgelt kellaaega ilma ühtegi nuppu vajutamata. Nokia sõnul see ei võta märkimisväärselt akut, et mõnda rida pikseleid eraldi valgustada. Ülejäänud taust on endiselt must ja ilma taustavalgustuseta.

Nokia N8-00 omab praktiliselt kõiki häid ja positiivseid omadusi, mis olid omal ajal Nokia N97 ja N97 minil. See ei olnud väga ammu, kui Nokia oli N97 seeria telefonidega päris tegija turul.

N8-00 on mu lemmiktelefon, kui ma lähen metsa ja matkarajale. Sports-Tracker Nokial on parim matkaradade kaardistaja ja mobiilne treeningpäevik.

Ta on asendamatu, kui mul tekib vastupandamatu vajadus puuotsas üksteist tagaajavaid oravaid filmida. Ta on parim mobiiltelefon, mille ma valiks, kui ma tahaks telefoniga pilte teha. Mulle väga meeldib pilte klõpsida ja ma ei tea Nokia N8'st selle koha pealt hetkel paremat telefoni.

Nokia OVI Maps on vast parim tasuta navigatsioonitarkvara telefonides. Mitte, et mul seda oleks väga palju tarvis kasutada, aga vähemalt on ta vajadusel olemas.

Kõrvaklapid, mis tulevad telefoniga karbis kaasa on suurepärased. Nad peaksid olema samad, mis olid kaasas N97 mini komplektis, kuid midagi halba ei ole neile ette heita. Kasutan neid hommikuti ja õhtuti, kui kõnnin mõnikümmend minutit tööle. Kuna mälumahtu on telefonis piisavalt, siis mitmetesse gigabaitidesse ulatuv muusikakogu tunneb end küllalt hästi Nokia N8-00 muusikapleieris. Hea on see, et kõrvaklappide küljes oleva juhtpuldiga saab lugusid edasi ja tagasi kerida, sest alati ei jõua kõiki lugusid järjest ära kuulata.

Kuigi mul on eraldi uhke 3G andmesidemodem põhimõtteliselt olemas, siis ma ei kasuta seda. Neil hetkedel, kui WiFit ei ole käepärast, toimib Nokia N8-00 suurepäraselt ja ilma vähemagi probleemita andmesidemodemina.

Viimases Digitunni saates, kus räägiti ja arvustati samuti Nokia N8't, laadisin saate salvestuse telefoni mõne hetkega, külastades telefoniga Kuku raadio podcastide kataloogi. Veebilehitseja telefonis on täiesti adekvaatne. YouTube aplikatsioon mängib kiires 3G levialas videosid ilma vähimagi probleemita. Teinekord, kui tahad miskit huvitavat kellegile jooksvalt YouTubest näidata, siis seni pole N8 veel alt vedanud.

Edevatest featuuridest veel niipalju, et kui sul on überblingen HDMI liidesega HD telekas kodus, siis N8 on see telefon, mis suudab kaabli vahendusel hiiglasliku telekaga ühenduda ning kodukinokeskusesse ruumilist heli saata ja telekasse pilti näidata. See pilt, mis telekasse jõuab ei ole üldse halb. Kõik, kes on näinud, on millegipärast teinud Wow ja kommenteerinud, et nii head pilti mobiiltelefoni kohta poleks osanud oodatagi. Telefonis oli kohe kaasas paar demo videoklippi, mis eriti uhkelt just need uudsed võimalused esile toovad.

Vanakoolimeestel teeb meele heaks võimalus kasutada telefoni laadimiseks vana peenikest "pulk" otsaga laadijat.
Kunagi sai selline autolaadijana autosse ostetud. Sain ta nüüd jälle kasutusele võtta. Telefon oskab samuti üle microUSB laadida. Seega on tal suisa kaks eraldi pistikut, mida saab laadimiseks kasutada.

See on väga subjektiivne, nagu ka kõik muu siin postituses mainitu, aga mitte vähetähtis ei ole see, kuidas telefon üldiselt käes tundub. Nagiseb, koliseb, loksub, paindub jne? Inglise keeles ma ütleks korpuse ja koostekvaliteedi kohta "solid". Ta on tugev, mõnusast materjalist ja minu jaoks näeb väga hea välja.

Koostekvaliteet on väga hea. Ei mingit naginat, läbi paindumist ega rasvaselt libedat plastikust kopruse tagumist kaant. Teda on hea käes hoida ja ta näeb laua peal hea välja.

Kõik eelpoolmainitu on suurepärane ja N8-00 ongi suurepärane telefon. Ainult, et ma ei suuda teda siiski igapäevaselt kasutada.

Olen täiesti ühte meelt selles osas, et tänapäeval ei ole nutitelefonide puhul määravaks niivõrd enam see, mida temaga teha saab, vaid küllalt oluliseks on muutumas ka see, kuidas kõiki neid võimalusi ja ressursse kasutada saab. iPhone fenomen ei ole olnud meeletu tehniline võimekus vaid pigem väga hea kasutajaliides ja tööstuslik disain.

Laias laastus võimaldavad kõik nutitelefonid pea sama funktsionaalsust täita. Erinevus on vaid selles, kuidas kasutaja vastavaid ülesandeid läbi kasutajaliidese täita suudab.

Kuskil kõrgete korrustega kontorihoone kabinettides tehti aga strateegiline otsus, mis oli niivõrd võimas, et pani mind seda lugu kirjutama, et siinse ülestunnistuseni jõuda.

Ma ei suuda seda telefoni kasutada igapäevase esmase telefonina, sest Symbian3 kasutajaliides on oluliselt vananenud võrreldes teiste tänapäevaste mobiiltelefonide operatsoonisüsteemide kasutajaliidestega.

Symbian3 on võimekas ja töökindel ja teeb kõik ära mis tarvis, aga see, kuidas kasutaja kõige selle funktsionaalsuseni peab jõudma on ikka kohati väga vaevaline ja "klikirohke".

Elementaarsed asjad on tagurpidi harjumatud. Tagurpidi sellesmõttes, et kui sa oled vahepeal Androidi ja iPhone kasutanud ning siis lähed tagasi Symbiani peale. Nagu oleks ajas tagasi rännanud.

Kui ma ei teadnud midagi Androidist ega Apple iOS'ist, siis oli Nokia Symbian suurepärane. Nüüd ma enam ei saa aru, kuidas säilitada rahuliku meelt, kui kõige lihtsamaid ülesandeid telefonis täites peab vanaviisi rohkem vajutusi tegema.

Elementaarsed asjad nagu:
- aadressiraamatust kontakti leidmine
- lühivalikuga kontaktile helistamine
- viimaste vastatud/vastamata/valitud kõnede vaatamine
- Facebooki pildi postitamine

Neid kõiki asju on võimalik teha, aga selleks kulub nii palju klikke, et see on tänasel päeval juba natukene harjumatu.

Natukene sarnane lugu on lõputu Apple (OS X) ja PC (Windowsi) vastandamisega. Mõlemaga saab kõik asjad tehtud, ainult vahe on selles, kuidas läbi kasutajaliidese nende tulemusteni jõutakse.

Kokkuvõtteks siiski usun, et Nokia N8-00 on väga hea telefon. Eriti, kui sa oled seni Nokia telefone kasutanud, siis on ta väga hea N seeria tooteliini jätkaja. Ei ole tarvis hakata väga palju midagi ümber õppima. Menüüd on sisuliselt kõik samad, mis varasematel Nokia N97 telefonidel. Saad hakata telefoni kasutama täpselt nii nagu sa oled harjunud.

Riistvara tehnilisele võimekusele, välimuse ja koostekvalitedile annaks esimese nädala järel küll pea maksimumi lähedased punktid. Saaks vaid sinna natukene edasijõudnuma kasutajaliidese peale ehitada.

Kuigi mul peaks olema "production" telefon, ehk sealt samast tooteseeriast, mis on Soomes juba müügil, olen igapäevaselt tegelikult päris palju saanud Symbian3 süsteemivigasid. Kasutan telefoni inglisekeelse kasutajaliidesega ning "General system error" veateade ei ole suutnud end vagalt vaka all hoida. "Operation cannot be completed" on samuti teade, mis mind korduvalt on üllatanud.

Samas samasuguseid teateid on tulnud ette varasemateski Symbianites ja eks Nokia inimesed kindlasti juba praegu tegelevad nende parandamisega ning mingi hetk ehk tarkvarauuenduse käigus saavad need väikesed lastehaigused välja ravitud.

Viide: Nokia N8-00 Nokia kodulehel

Android USB Tethering ei tööta Mac OS X all?

2010-10-17T20:19:00.001+03:00

Seni on olnud väga head kogemused Android telefonidega just internetti ühendumisel. Androididel on selline võimalus olemas nagu "USB tethering", mis maakeeli tähendab seda, et paned telefonile USB juhtme järgi, ühendad aruvutiga ja ilma ühtegi lisaklõpsu tegemata on sul arvutis internet olemas.

See kõik on toiminud ideaalselt ja täiesti muretult Windowsi ja Linuxi arvutitega.

Telefon on läbi "USB tetheting" võimaluse andnud arvutile läbi DHCP uue IP aadressi ja kõik on toiminud.

Täna küsiti, kas sama asi toimib ka Apple arvutitega. Eeldasin, et toimib, sest Windowsi ja Linuxi toimis kõik muruteult. Aga võta näpust, Mac OS X all ei juhtu vähimatki. Apple operatsioonisüsteem tunneb küll Android modemi ära, aga USB pordist omale IP aadressi DHCP'ga võtta ei mõista. Samuti ei ole abi sellest, kui proovida luua ühendust läbi tekkinud Android USB modemi. Natukene aega proovib ühendust luua ja siis teatab ületamatust errorist.

Kiire Googeldamine annab tulemuseks, et ma pole ainukene, kes on proovinud Android telefoniga läbi USB internetiühendust luua ja vastu näppe saanud.

Kui kellegil on antud probleemile toimivat lahendust, siis võib sellest lahkelt teada anda. Hetkeks pettusin Apple Mac OS X'is. Erinevates foorumites spekuleeritakse, et tegemist on arvuti operatsioonisüsteemi probleemiga, mitte niivõrd Androidi oskamatusega üle USB internetiühendust jagada.

Rovio Vihaste lindude võidukäik

2010-10-16T20:57:00.001+03:00

Mobiilimaailma on tabanud üks järjekordne hullus. Seekord natukene isegi fenomenaalne. Angry Birds on vallutamas maailma.

Soomes on üks väikene arvutimänge tootev firma Rovio. Nad on tgelikult juba pikemat aega vaikselt erinevaid mänge kirjutanud. Ilma märkimisväärse eduta, kuid siiski järjekindlalt tegutsedes. Üheks mänguks paljude seast sai neil valmis üks hästi lihtne 2D mäng. Selleks, et seda natukene promoda, tegid nad väikese kampaania, loosides mängu mängijate vahel välja mõned iPhone'd. Mõne nädalaga said nad oma kodumaal Soomes oma uue mänguga teatavat kõlapinda. Inimesed mängisid ja soovitasid sõpradelgi mängida.

Rovio proovis sama mängu Rootsis tutvustada ja tegid samasuguse kampaania sealgi. Jälle inimestele meeldis ja tuli palju positiivset tagasisidet.

Mäng iseenesest on hästi lihtne. Seal on väikesed linnud ja ühed õelad põrsad, kes on lindudelt munad ära varastanud. Selleks, et munad sigade käest tagasi saada, tuleb sigade maju lindudega "pommitada". Mäng, mille mängimine on jõukohane igaühele.

Allolev video näitab kiirelt ära, kuidas see mäng käib ja mida seal tegema peab. Iga uue leveliga lähevad põrsaste majad järjest raskemini purustatavaks.

Vähe sellest, et mäng sai ootamatult populaarseks skandinaavias, hakati selle vastu huvi tundma ka mujal maailmas. Kiiremini kui asjaosalised isegi aru said, oli vähem kui 5 kuuga saanud Angry Bird mängust maailmas nr 1 mobiilimäng kõigis suuremates riikides. Apple mobiiliprgrammide pood oli see, mis andis nende edule tohutu stardihüppe. Peale seda, kui Angry Birds sai iPhone AppStore üles laetud hakati mängu meeletutes kogustes kulutulena alla laadima ja ostma.

Väidetavalt on hetkel maailmas ligi 8 miljonit mobiilikasutajat kes aktiivselt Angry Birdsi mängivad ja selleks igapäevaselt kokku ligi 65 miljonit minutit kulutavad.

Kõik küsivad, et Wow, kuidas te seda tegite? Rovio poisid olid isegi natukene üllatunud. Üks edu põhjus, mida nad oskasid välja tuua oli vast mängu enda lihtsus ja teisalt ehk mängutegelaste tugevad karakterid (strong characters?). On head linnud ja pahad põrsad. Kõigile on see kergesti arusaadav.

Neil oli alguses põhimõte, et kõigile kasutajaküsimustele ja probleemidele anda tagasisidet. Nad ei jätnud kellegi küsimust tähelepanuta ega vastamata. Kasutajad tundsid end seeläbi hästi ja levitasid sõna. Rovio tahtis, et nende fännid oleksid õnnelikud. Mängu populaarsus levis paljuski ka suust suhu.

Mingi hetk hakkasid isegi kuulsused meedias rääkima, kuidas neile meeldib vabal ajal vihaste lindudega linnumune põrsaste käest päästa. Kui teinekord turundajad soovitavad oma toote promomiselt mõni kuulsus paati saada, siis Rovio pole kedagi palunud. Kõik kuulsused ülemaailmselt on Angry Birdsist ise vabatahtlikult vaimustunult rääkinud. See omakorda genereerib populaarsust ja huvi mängu vastu.

Mõned nädalad tagasi MobileMonday Summitil endises Olümpia hotellis küsiti Ericssoni (ma ei mäleta mis valdkonna) pealikult, et mis tema arvates on mobiilimaailmas olnud selline, mis on tema jaoks olnud kõige uskumatum? Vastus oli midagi sellist, et ta naine pöörab Angry Birdsi mängimisele rohkem tähelepanu, kui talle. Seda ei oleks ta mobiilimaailmast eales oodanud.

Mingi hetk hakkasid inimesed saatma Roviole pilte ja kirju, kuidas nad on näiteks teinud Angry Birdsi mängu, ainult et põrsaste majad on tehtud pappkastidest ja lindude asemel kasutavad nad kummipalle. Või näiteks keegi oli oma lapse lastetoa Angry Birdsi temaatikaga kujundanud. Vabatahtlikult, sest lapsele niiväga meeldis see mäng. Inimesed küpsetavad Angry Birdsi temaatilisi kooke ja saadavad pilte nendest Roviole. Isegi üks 5 aastane poiss joonistas neile pilte sellest, millised peaksid olema mängus põrsaste majad. See läks Rovio inimestele niivõrd südamesse, et nad panidki ühte mängulevelisse poisi joonistatud maja sisse.

Mingi hetk märkasid nad, kuidas inimesed teevad tänaval Angry Birdsi plakatite kõrval pilte, et lindudega ühele pildile saada. Nõudlus lindude kujutstega meenete ja mänguasjade järele on tohutu.

Angry Birdsi edu on olnud niivõrd peadpööritav, et isegi päeval, kui Microsoft lansseeris uue Windows Mobile 7, siis nad pandi Windows Mobile kodulehele populaarsuse tõstmiseks Microsofti poolt kirja, et Angry Birds töötab ka Windows Mobile 7 peal.

See muidugi ei olnud tõsi, sest Rovio pole veel jõudnud mängu Windows Mobile 7 peale teha ega pole seda veel plaaninudki, sest nad ei tea, kui populaarseks võib WM7 osutuda. Küll aga Microsoftil oli julgust ilma küsimata end toote lansseerimise päeval võõraste sulgedega ehtida.

Seniks kuniks Angry Birds on veel populaarne on neil ambitsionikad plaanid end laiendada veel teistelegi mänguplatvormidele.

Jõuluks on tulemas terve hunnik mänguasju ja lastekaupu. Nad on hingelt ärimehed. Rauda tuleb taguda kuniks see on kuum.

Nokia N8 tootedisaini tagamaad

2010-10-16T19:37:00.003+03:00

Juhtusin ükspäev ühes toas istuma koos Nokia N8 peadisaineri Mikko Aarrasega.
Tegemist oli Nokia N8 Nordic Blogger Meetup nimelise üritusega. Seekordseks teemaks Nokia N8 ja lugu sellist, kuidas üks telefon omale kuju võtab.

Nokia kutsus endale külla baltikumist ja skandinaaviast mõned kodanikud, kes olid neile silma jäänud, sest on Nokia telefonide teemal siinkandis sõna võtnud. Nokia tahtis natuke põhjalikumalt rääkida sellest, mis on Nokia N8 disainis nii erilist.

Lühidalt on Nokia N8 lugu ära räägitud allolevas videoklipis. Kohapeal sisuliselt räägiti sama teema, ainult et natukene põhjalikumalt.

Panin omale kohapeal mõned märkemd A4 paberi peale kirja, mis allpool natukene pikemalt lahtikirjutatud saavad.

New Iconic footprint

Telefonid on olnud seni valdavalt neljakandilised. Kuidas võtta neli sirget joont ja läbi nende luua uus telefon, mis oleks eristuv ja ainulaadselt äratuntav? Nendest neljast joonest uue “iconic footprint” loomine on olnud Nokia disaineritele pähkliks pureda ja see ei ole väidetavalt olnud just kõige lihtsam pähkel.

Nokial on üle maailma neli erinevat disainikeskust. Nad käivad “põllu peal” (ing. Field engineering), et aru saada, kuidas inimesed mobiiltelefone erinevates kultuurides ja situatsioonides kasutavad. Oma töös juhib neid hüüdlase "People first" ehk kõik saab alguse kasutajate vajadusest. Lisaks tuleb sinna juurde ergonoomika ning kõik see tuleb veel omakorda tööstuslikuks disainiobjektiks vormida. Mikko just selle viimasega tegeleski.

Telefonide puhul kasutatavad materjalid ja isegi värvid ei ole vähem tähtsad. Kõik on väga hoolikalt kaalutud ja valitud. Neil olid esitluses isegi välja toodud, mis värv, milliseid emotsioone peaks Nokia N8 kasutajates esile tooma.

Telefoni välimust peaks saatma varjatud sõnum, mis esemele peale vaadates ütleb sulle kohe eksimatult “Hei, see olen ju mina, Nokia N8”.

Hea disain on läbitöötatud pisima detailini
Sirgete joonte tõmbamine saab alguse joonistusplokist. Nokia disainerid joonistavad palju. Nad joonistavad, joonistavad ja siis vaidlevad ja selgitavad üksteisele, et miks nad just sellise asja valmis joonistasid. Ükski joon ei ole päris niisama. Üheski joonistuses ei tohiks olla midagi üleliigset. Ulmelisi maju, autosid ja telefone oskab igaüks joonistada. Kuidas aga teha seda selliselt, et just sinu loodu oleks alati üheselt äratuntav, selgelt mõistetav ja reaalselt toodetav?

Koguaeg, kui ma Mikko Aarrasse juttu kuulasin, jooksid mul peas Dieter Ramsi hea disaini 10 põhimõtet. Võimalik, et Mikko oli oma ettekande ka neile 10'le põhimõttele baseerudes üles ehitanud.

Hea disain on nii vähe disaini kui võimalik
“Less, but better – because it concentrates on the essential aspects, and the products are not burdened with non-essentials. Back to purity, back to simplicity.”

Alles siis, kui disainerid on arusaamisele jõudnud, et just see või teine joonis võiks olla midagi sellist, mis võiks päriselt hakata vormi võtma, lasevad nad selle 3D printeriga välja printida. Joonistada on võrdlemisi lihtne. Küll aga, kui joonisest peab saama hilisemalt midagi käegakatsutavat, peab sinu joonistus siiski teatud nõuetele vastama.

Sa pead meeles pidama, et
- Sinu poolt joonistatud objekti peab olema võimalik toota.
- Sinu poolt loodud objekt peaks olema selline, mis saab olema vastupidav juba tänu oma disainile.
- Sinu poolt loodud kujundid peaksid olema võimalikult täpsed ja läbimõeldud.
Elementaarsed asjad, aga neid ei saa päris ära unustada.

Kõigi nende mainitud punktide täitmiseks tuleb väga palju mõelda ja nuputada, et ise end mitte korrata ja endiselt suuta millegi uuega välja tulla. Korpuse loomisel on olnud üheks läbivad jooneks märksõna “visual noise reduced” ehk eemaldatud on kõik mis ei ole hädavajalik. Konstruktsiooni loomisel on silmas peetud aspekti, et selle tootmine peab olema võimalikult lihtne. Vastasel juhul muudaks see telefoni hinna lihtsalt arulagedalt kalliks ja keegi ei ostaks seda.

Hea disain on loodussõbralik
Korpuse materjalid ja see kuidas nad üksteisega kokku sobituvad on samuti väga oluline. Üks asi on see, et nad korralikult ja täpselt koos istuksid. Teine aspekt aga see, kuidas on võimalik telefoni hiljem lahti võtta. Mitte ainult telefoni parandamiseks, vaid ka taaskasutamiseks. Lihtne on telefoni juppidest kokku liimida. Hea ja odav, kuid vastutustundetu. Hiljem on pea võimatu telefoni uuesti juppideks lahti võtta ja erinevad telefoni osasid taaskasutuse saata.

Nokia proovib just taaskasutuse osas olla eesrindlik ning tagada selle, et võimalikult suur osa nende toodetud seadmetest siiski oleks lihtsasti ümbertöödeldavad. Kõigi nende teemade juures peatuti natukene pikemalt aga päris kõike ei jõudnud ka üles märkida.
Kes natukene on kokku puutunud või huvi tundnud tootedisaini vastu, siis midagi väga uut ei olnud. Sarnased probleemid ja rõõmud on disaineritel vist sõltumata valdkonnast, kus nad toimetavad.

Uitmõtteid N8 disainiteemast
Nokia N8 on näpuvahel hoides suurepärane tükk tehnoloogiat, materjaliteadust ja tootedisaini. Hõbedane alumiiniumist ja klaasist N8 näeb samu materjale kasutanud Apple MacBook Pro kõrval väga hea välja.

Teema millest Nokia väga ei tahtnud rääkida on see, miks telefoni kasutajaliides on ikka veel kiviajas, võrreldes teiste tootjatega?
Kui telefoni korpust disainivad meeskonnad pööravad tähelepanu justkui igale pisidetailile ja tõepoolest jääb mulje nagu nad pingutavad kõvasti, et sellist suurepärast telefoni kokku panna, siis telgitaguseid teadmata on endiselt raske mõista, miks Symbiani kasutajaliidese disainerid ei ole prioritiseerinud telefoni tarkvara kasutajaliidese inimlikumaks muutmist.

Ametlik vastus oli napp. Symbian is evolving ehk tarkvara areneb paremaks tasapisi aga järjekindlalt. Ei saaks öelda, et uus Symbian kasutajaliidese poolest päris 100% identne oleks oma eelkäijaga, kuid konservatiivsele kasutajale, kes ei armasta muutusi on uus Symbianˇ3 ideaalne. Samm edasi, aga ilma märkimisväärse ümberõppimiseta.

Seltskond, kes oli Nokiale külla kutsutud koosnes peamiselt noortest ja vihastest tehnofriikidest, kes teadsid vist peast iga siin piirkonnas müügil oleva telefoni spetsifikatsiooni ja lisavõimalusi. Kahjuks jäi silma veider tähelepanek, et pea kõik Nokia külalistest kasutasid mitte Nokia, vaid HTC või Apple telefone.

Hiljem teiste osalejatega suheldes oli toon N8 suhtes millegipärast mitte kõige entusiastlikum. Hea tükk riistvara, aga oma HTC'd või iPhone ei oleks keegi esialgu niisama lihtsalt tahtnud N8 vastu vahetada. Selleks, et blogijad saaksid N8 headuses veenduda, pakuti välja võimalus, kus soovijad said omale prooviperioodiks ühe N8 laenata, mis hiljem tuleb Nokiale tagastada.

Praeguseks on internetti juba mustmiljon erinevat N8 ülipõhjaliku ülevaadet kirjutatud. Neid sirvides ei ole omaltpoolt küll enam suurt midagi lisada.

HTC plakatid Nokia ukse ees

2010-10-16T01:04:00.003+03:00

Vahel see lõputu võitlus võtab natukene muigama. Juhtusin õhtupoolikul Helsinkis Nokia esinduspoest mööda jalutama. Pidin pilti tegema, sest see tundus kuidagi ärapanijalikult tobe-naljakas.Nokia tuli nädalapäevad tagasi soome turul välja uue Nokia N8-00 telefoniga.

Kuna HTC Desire on tõenäoliselt Nokia N8-00 otsene konkurent, siis HTC on ostnud ära Nokia esinduspoe vastas oleval tänaval suure maja kaks külge ning pannud sinna poole maja suurused plakatid, et HTC Desire on nüüd saadaval ka Soomes. Teadaanne, mis ei tohiks märkamata jääda ühelegi Nokia poodi külastavale kliendile.

Võitlus kliendi eest on karm.

Kuidas Nokia N8 paneb Apple MacBook Pro magama

2010-10-16T00:33:00.003+03:00

Kaheks sekundiks olin paanikas. Üks hetk kadus arvutil pilt "lihtsalt niisama" järsku ära. Hämming mis võttis mõneks hetkeks kukalt kratsima.

Esialgu ma muidugi ei saanud aru, et Nokia N8 oli see, mis mul arvutil pildi eest võttis.

Korra kui järsku "Heureka!" peast läbi käis, siis laiskust jätkus veel niipalju, et oma avastust mitte kirja panna. Proovisin olla noortepärane ja hoopis videoblogipostituse teha.

Lugu sellest, kuidas Nokia N8 suudab Apple MacBook Pro magama panna.

Viide: Nokia N8
Viide: Apple MacBook Pro

74. rabajooks

2010-10-10T21:52:00.001+03:00

Meil korraldatakse kodu lähedal kaks korda aastas üht päris toredat üritust. Läbi aastate on ta kuidagi selliseks kodulähedaselt armsaks saanud. Nõmme Linnaosavalitsus ja SWECO Projekt korraldavad kevadeti ja sügiseti Harku metsas rabajooksu. Osalesime seekordki.

Korraks jäi suu lahti, kui palju inimesi oli starti tulnud. Rabajooksu koduleht kirjutab, et täna anti start kokku 1326 jooksjale. Kogu seda rahvahulka korraga metsaääres näha oli küll väikene Wow.

Jooks on osalejatele tasuta. Isegi ajavõtt on omal vastutusel. Igaüks vaatab ise oma kella pealt, kui kiiresti ta jooksis ja jätab selle omateada. Sisuliselt sama hea, kui niisama ise omaette metsas sörkimas käia. Fenomenaalne on justkui see, et tõepoolest ligi 1300 inimest ajavad end ühel pühapäeval sõltumata ilmast kodust välja ja tulevad ja jooksevad koos. Suured-väikesed, noored-vanad. Meist jooksid mööda kasvult poole lühemad, kui ka silma järgi hinnates vanuselt kaks või enam korda vanemad. Sellist seltskonda koos liikumas näha on emotsionaalselt väga lahe.

See vast on ka põhjuseid, miks iga aasta rabajooksust niivõrd palju inimesi osa võtab. Eraldi laheduse/coolness punktid lähevad neile vabatahtlikele pensionäridest abistajatele, kes seal igal aastal on kohal olnud. Ma küll kindlalt ei tea, aga nad näevad välja nagu vanad endised kõvad sportlased, kes pensionile jäädes on jõud kokku pannud ja annavad endast kõik, et sellist spordipidu edukalt korraldada. Seda emotsiooni on raske sõnadesse panna, aga see on igaljuhul väga lahe.

Ja mis põhiline. Iga kord saavad esimesed lõpetajad omale vimpli!

Kõik, kellel nii hästi ei läinud, kui Annekreedal, kes sai omale päris vimpli, siis ülejäänutel on lahkelt võimalik vimpel välja printida ;) Vimpli autoriks insener Kristi Merilo.

Viide: 74. rabajooks

Nokia N8 juppideks võetuna

2010-10-10T19:53:00.001+03:00

Midagi neile, kellele meeldis väiksena kõiksugu aparaadid lahti kruvida ja uurida, mis millegi sees peidus võiks olla.

iFixIt poisid on omale saanud uue Nokia N8 ja selle juppideni lahti lammutanud. Kes varem ise millegi sellisega on tegelenud, need teavad kui vaevaline või just vastupidi mänguline võib selline tegevus olla.

Insenerid saavad ehitada seadmeid selliselt, et neid on võimalik hiljem mugavalt lahti võtta ja uuesti kokku panna. Mõned õelamad insenerid teevad aga oma seadmed selliselt, et peale nende keegi teine neid enam peale lahti tegemist kokku ei saaks. Õigemini mõned teevad isegi seadme lahtisaamise ülemõistuse keerukaks. Näiteks liimitakse või needitakse teatud osad kokku. Telefoniparandajatele paras peavalu ning neile kes tahavad oma telefoni lasta ära parandada, läheb see päris kulukaks.

iFixIt annab ka hinnanguid, kuid hästi on üks või teine seade hiljem parandatav ja remonditav. Nokia N8 sai nende poolt väga hea hinde. Kaheksa palli kümnest. See tähendab seda, et kui sa juhtud oma N8 ära lõhkuma ning soovid seda parandada, siis see on küllaltki mõistlikult lihtsalt teostatav.

Näiteks ühe hea omadusena nad toovad välja, et ekraani kattev klaas on eraldatav AMOLED ekraanist. Hea on see sellepärast, et kui sa peaksid kogemata lõhkuma telefoni ekraani kaitsva klaasi, siis on seda võimalik eraldi vahetada. Ei pea varuosana ostma tervet AMOLED ekraani koos kaitseklaasiga. Parandamise teeb see oluliselt odavamaks, sest teatavasti ei ole AMOED ekraanid just eriti odavad toota.

Apple oli arvutimaailmas vist üks esimesi, kes valjuhäälselt teatas, et ei nende iPodídel, iPhone'del ega uutel MacBook Pro'del ei saa kasutaja ise lihtsalt akut vahetada. Ametlikult aku vahetuseks tuleks minna esinduse hooldustöökotta ning ootetööna lasta aku ära vahetada. Iseenesest protseduur kui selline ei tohiks keeruline olla. Ise nokitsejatele ei olegi.

Nokia proovib N8'ga midagi sarnast teha. Nad ütlevad, et aku ei ole telefonikasutaja poolt vahetatav ning uue aku sooviga peaks hooldusesse pöörduma. iFixIt tõestab, et Nokia N8 aku vahetamiseks ei ole vaja muud, kui vaid üks kruvi lahti keerata, et vaja aku välja võtta ja uus asemele panna. Telefoni sees on tegelikult ikkagi täiesti tavaline aku, ega mitte mingi eriline spets vidin.

Võib vaid spekuleerida, et sellise liigutusega proovivad nad võidelda "hiinakate" ehk mitte originaal akude kasutamise vastu. Pannes Nokia telefoni Nokia ametliku aku, võib kindel olla, et juba aku tootmisel on järgitud kõiki kvaliteedinõudeid ja just sellele telefonile mõeldud aku töötab selles telefonis kõige paremini.

Keda huvitab, mida huvitavat võib veel Nokia N8 telefoni seest leida, siis iFixIT kodulehel on samm-sammult N8 lahtimonteerimine üles pildistatud.

Viide: Nokia N8 teardown