Risttee blogi

Palju õnne Ristteele

noreply@blogger.com (m2rtsaar) — Sun, 26 Oct 2008 19:03:00 +0000

Risttee sai 2 aastat vanaks. Ei teagi, kas õnne tasub kogudusele soovida. Aga tänu on küll... et me ikka kestma oleme jäänud ja kasvanud. On au olla Kristuse ihu.

Aitäh kõigile liikmeile, toetajaile, välisvaatlejaile. Aitäh Tartule, et meil siin missioonil lased olla!

Pulmatrall

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Tue, 08 Jul 2008 10:10:00 +0000

Eelmine nädal oli Ristteel väga eriline - lausa kahed pulmad!

Palju õnne Taavi ja Liina Uudam!
Palju õnne Kuldar ja Kristel Jürma!

Praeguseks on mõlemad äsjaabiellunute paarid põrutanud väga romantilistesse sihtkohtadesse mesinädalatele.

Kuldar ja Kristel Raadi järve kaldal

PS Kuldari ja Kristeli pulmast saad lähemalt lugeda Tartu Postimehest.

Kirikurotid

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Wed, 25 Jun 2008 12:07:00 +0000

Mai lõpus toimus heategevuslik kontorirottide võidujooks - Rat Race 2008 Tartu.
Pildil sibamas tõelised ratrace kunnid - Innar, Peep ja Kuldar.

Tunnistused elumuutusest

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Tue, 17 Jun 2008 14:50:00 +0000

Nagu ikka siis lindistasime ka seekord videotunnistused kõigi noortega, kes said ristitud.

Youtube videod leiad siit.

Kümme võrdub kaks

noreply@blogger.com (toivopilli) — Sun, 15 Jun 2008 18:22:00 +0000

Risttee koguduses algas jutlusteseeria "Kümme võrdub kaks". See "uus matemaatika" viitab kümnele käsule - ja sellele, mida Jeesus ütleb tema poolt sõnastatud kaksikkäsus: "Armasta Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast".

Kümmet käsku jagavad nii juudid, islamiusulised kui kristlased - igaüks oma kontekstis. Osvald Tärk, omaaegne silmapaistev teoloog on öelnud, et kümnes käsus on kogu inimkonna kõlbelise korra alged. Huvitav, et leida võib igasuguseid käsulaudu - näiteks kümme käsku internetikasutajale, kümme käsku mobiilitelefonikliendile ja muud sellist. Meisse on vist istutatud soov asju kontsentreeritult sõnastada.

Väike probleem nende käskudega kah. Ega käsud meile kellelegi ju nii hirmsasti ei meeldi. Vahest peaks 2. Moosese raamatu 20. peatüki teksti nimetama hoopis elujuhisteks. Aga sisu jääb ikkagi samaks.

Paar kommentaari. Vahest on neis universaalsetes juhistes tegelikult vabastav, mitte kammitsev mõju. Nagu liikluseeskirjade tundmine ja järgimine vabastab. Või nagu keelereeglite teadmine vabastab ennast hoopis paremini väljendama. Juhised-reeglid ei pruugi olla takistavad, vaid vabastavad.

Teiseks mõtlen ma, et see, kes piirdub ainult kümne käsu uurimise, isegi järgmisega, paneb "kõvasti puusse". Need pole mõeldud enese õigema ja paremana tundmise soodustamiseks, vaid tegelikult suhete soodustamiseks - Jumalaga, kaasinimestega. Sellepärast tuleb vaadata käsusõnade taha. Neid järgida, aga mitte sellega piirduda. Sest kes neisse takerdub, see muutub kergesti kibestunuks, eneseõigeks ja teisei süüdistavaks.

Sellepärast tasub järele mõelda - mida ikkagi tähendab, et kümme võrdub kaks...

Vana Aadama surm

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Thu, 12 Jun 2008 07:34:00 +0000

Ristimised on Ristteel alati hästi olulised. Muutunud elud on see miks meie kogudus ju üldse eksisteerib.

Sellel pühapäeval toimus Risttee koguduse vabaõhu ristimisteenistus. Oli rõõmus päev, mil 7 noort inimest avalikult andsid tunnistust sellest, et Kristus on nende kuningas ning päästja.

Pildid nähtaval Risttee veebigaleriis

mõtteaineks

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Thu, 12 Jun 2008 07:31:00 +0000

Sure unistusele olla edukas ja hakka elama olles õnnistuseks. (Matthew Barnett)

Ühendav palve

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Sat, 24 May 2008 08:53:00 +0000

Viimasel ajal võib tähele panna mitmeid uuenduslikke ja oikumeenilisi projekte, mille eesmärgiks on ühendada ülemaailmset Kristuse kogudust.
WeTheChurch on veebikeskkond, mille eesmärgiks on läbi palve ühendada kristlasti hoolimata nende asukohast. Palve- ja tänusoovid peavad olema lühemad kui 140 tähemärki, et kõik suhtlus oleks soovikorral ka Twitteriga jälgitav.

Emale - sõnu, mida iga päev ei ütle

noreply@blogger.com (toivopilli) — Sat, 10 May 2008 06:01:00 +0000

Ma arvan, et minu ema seda blogi küll ei loe. Tal pole arvutitki. Ta ei osale internetitarkuse otsimises, mis tänapäeval pakub "kiirteed pseudotarkuseni". Tal on endal tarkust. Elutarkust. Kuigi, kui ma seda talle ütleksin, siis ta vist... Ma ei teagi, mida ta ütleks... Võib-olla ei ütleks midagi.

Mu ema on 87-aastane. Ja koolitarkust on tal tänapäeva mõttes vähevõitu. Vist seitse klassi. Ma ei mäletagi täpselt. Sest see ei ole tema puhul tähtis. Elu on tähtis. Kui oskad, sõnasta asju, arutle ja argumenteeri. Aga tea, et kui head ja põhjendatud seisukohad ei kehastu eluks, pole neist kasu tuhkagi. See on kõige suurem õppetund, mida olen emalt õppinud. (Aga kui keegi mõtleb, et ahah, polegi vaja õppida, tarkust saab ka niisama kergesti kätte, lihtsalt kukub aastate jooksul sülle... see eksib.)

Tahan hoopis öelda, et koolitarkus ja elutarkuse ei käi automaatselt koos. Ja et viimaks on elutarkus tähtsam. Teoloogina ei saa ma ka mõnest teoloogilisest mõttest mööda. Jamses W. McClendon on rääkinud "eluloost kui teoloogiast". Mu kõrgesse ikka jõudnud ja ikka jätkuvalt tegus ema kehastab tarkust, mis tuleb omandada kogemuse, usu ja armastuse, ja lihtsa jumalakartuse teel. Te eluviis, lihtsad veendumused, mida ta kehastab ilma pika jutu ja targutamiseta, on võimsam teoloogia kui mõni teoloogiline arutelu, mida olen lugenud, või milles osalenud.

Palju õnne emadepäevaks! - Sinu teoloogist poeg, kes üha õpib Sinult elutarkuse teoloogiat.

Ebamugav tõde

noreply@blogger.com (toivopilli) — Wed, 30 Apr 2008 20:05:00 +0000

Vaatasin filmi "Ebamugav tõde", mis sisuliselt oli Al Gore'i rohkelt illustreeritud loeng üleilmsest soojenemisest. Selle nädala teisipäeval ETVs. Võiks kasutada kõnelemisõpetuses näidisena. Aga oleks kohatu kiita Gore'i retoorikuoskusi, kui ta rääkis nii olulistest asjadest. Rääkis nii, et oli aru saada - teema läheb talle korda.

Kristliku läänemaailma tarbijalik elustiil on planeedile hukatuslik. See, mida veel viiskümmend aastat tagasi kiideti progressina ja teaduslik-tehnilise arenguna, kannab maitsvaid vilju vaid lühiajaliselt, õige pisut pikemas perspektiivis on viljad mõrud. Tööstuse ja transpordi ja elukondliku tegevuse tulemusel õhku paiskuv süsihappegaas jätab nö "päikesekiired maa atmosfääri vangi" - kliima soojeneb. Ja kui soojeneb, siis hakkab sulama jää. Piisab poole Gröönimaa sulamisest, et miljonite ja miljonite inimeste asustusalad jääksid vee alla: Shanghai piirkonnas, Indias, Manhattanil, Hollandis...

Kliima-ajaloo kümme kõige kuumemat aastat on olnud viimase 15 aasta jooksul. Gore'i sõnum oli argumenteeritud ja mõtlemapanev: me oleme tsivilisatsiooni ja planeet Maa konflikti tunnistajad, kaalul on inimeste võimalus elada Maal ka tulevikus. Kõneleja väitis, et lahendus ei ole tõsiasjade eiramises ega meeleheites, tuleb muuta elustiili, teha poliitilisi otsuseid --

Mõned tähelepanekud ja mõttearendused. Esiteks: vanad harjumused ja uus tehnoloogia - sellel kombinatsioonil on ettearvamatud -- sageli tõsiselt negatiivsed -- tagajärjed. Muidugi keskkonnale. Aga kas ka muudel elualadel? Näiteks kirikus. Kas uue tehnoloogia abil võimendatud individualism või ihu-hinge vastandamine või hoolimatus Jumalast antud elukeskkonna suhtes pole siis ohtlik?

Teiseks: kõige raskem on muuta mõtlemist. Tõsiasju on niikaua kerge ignoreerida, kui need veel ei põleta iseenda nahka. Aga siis võib olla hilja. Kuidas õppida mõtlema kogukondlikult, globaalselt, mitte ainult iseenda päästmise võtmes? Olles kiriku-inimene, tundub mulle, et evangeelsetel kristlastel on eriti tarvis seda õppida. Piibelgi ütleb: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud...", kuigi paljud kristlased loevad seda teksti Joh 3:16, nagu oleks sinna kirjutatud, "Sest nõnda on Jumala mind armastanud...".

Mu unistuseks on, et Eesti kristlike koguduste liikmed ja juhid oleksid selliste tegelike küsimuste teadvustajad ja lahendustele kaasaaitajad. Nii teoloogias, ühiskondliku närvisüsteemi tundlikumaks muutmisel kui ka tegude ja eeskujuga. Näiteks, kas päikesepatareide või muu säästevenergia abil köetav väike kirik oleks midagi võimatut? Ma arvan, et mitte... Eriti nüüd, kui talved on soojaks läinud.

10 küsimust: perekond

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Mon, 21 Apr 2008 10:33:00 +0000

Craig Groeschel küsib 6 lapse isana ja pastorina järgmised küsimused perekonna kohta:

1. Kas ma olen oma abikaasale lähemal kui üks aasta tagasi?
2. Kas me oleme see nädal perekonnana ühiselt Piiblit lugenud?
3. Kas ma olen palvetanud koos kõigi mu pereliikmetega sellel nädalal?
4. Kas mu lapsed teavad, et nad on mulle tähtsamad kui inimesed kirikust?
5. Kas mu lapsed lähevad rõõmuga pühapäeval kirikusse või vastumeelselt?
6. Kas mu abikaasa tunneb vaimulikku lähedust minuga?
7. Kui mu abikaasa saaks muuta minus ühte asja, siis mis see oleks? (Ja miks ma pole seda siis juba teinud?)
8. Kas me peame perena hingamispäeva?
9. Kas mu abikaasa ja lapsed tunnevad rõõmu ajast, mis ma nendega koos veedan?
10. Kas mu pereliikmed teavad ja oskavad sõnastada meie pere põhiväärtuseid?

10 küsimust: lähedased suhted

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Mon, 14 Apr 2008 09:11:00 +0000

Lifechurch.tv pastor Craig Groeschel esitas oma blogis 10 küsimust, mis mind mõtlema panid. Arvatavasti pead sa need küsimused enda konkreetse tausta jaoks pisut ümber sõnastama, kui "vaimuliku" töö asemel töötad sa "ilmalikus" sfääris, õpid koolis või oled kodune. Kuid mõtlemisainet on siin kõigile:

Kas kõige lähedasemad inimesed tõstavad mind üles või tirivad alla?
Kas ma olen eelmise nädala jooksul teadlikult investeerinud teistesse juhtidesse?
Kas ma olen täiesti avatud vähemalt 2 lähedase sõbraga regulaarselt iga nädal?
Kas ma olen allutanud ennast vähemalt 2 mentori suunamisele ning juhtimisele?
Kas ma pean vimma kellegi vastu?
Kas ma räägin teistest kogudustest (või konkurentides, naabritest, klassikaaslastest) positiivselt?
Kas kiusatus võrrelda, kaevata, kritiseerida või taga rääkida saab minust võitu?
Kas mu sõnu ja suhteid saab iseloomustada sõnaga "ülestõstev" või "negatiivne"?
Kas inimestele meeldib olla minu lähedal või olen ma tihti pigem emotsionaalses madalseisus?
Kas ma olen leidnud vähemalt 3 uut sõpra viimase aasta jooksul?

Suhted sassis

noreply@blogger.com (toivopilli) — Mon, 07 Apr 2008 15:44:00 +0000

Risttee blogis on nädalapäevad vaikne olnud. Kirjutan siis. Jälle raamatust. Heast raamatust. Loen seda parasjagu.

Tõnu Lehtsaare "Suhtlemiskonflikti psühholoogia" on tervitatav üllitis. Üllitis ei olegi hea sõna - see mõjub nagu oleks tegemist mingi pamfletiga. Aga ei ole. Soliidne, kaunisti kujundatud ja sisukas raamat, mis räägib suhtlemise sasipundardest ja nende harutamisest.

Ma ennustan sellele raamatule laia lugejaskonda. Esiteks sellepärast, et suhtlemine puudutab iga inimest. Igaüks tahaks osata seda kunsti paremini. Ja igaüks teab, mida tähendab suhete sassiminek. Teiseks sellepärast, et tegemist on asjatundja kirjutatud tekstiga, mis samal ajal on lahedalt loetav. Näited lisavad raamatule elu. Küsimuste vormis sõnastatud ülesanded kutsuvad lugejat edasi mõtlema ja arutlema.

Ja sentensid, mõttekillud "maitsestavad" teksti veel omakorda. Näiteks: "Kui suhted muutuvad külmaks, võib hinges keema minna." Või: "Andestamatus võib luua illusiooni, et juhime olukorda. Tegelikult juhib haavumine meid." Või: "Konflikt on nagu looming, milles väljendame iseennast. Paraku on selle loomingu austajaid vähe." Ja: "Andestada, tähendab vabaks saada."

Kuigi olen alles raamatuga poole peal, on tunne, et olen targemaks saanud. Ja tahtmine lugeda raamat lõpuni. Kui selline tahtmine on siis, kui oled raamtuga poole peal, siis on järelikult hea raamat.

Loe rohkem!

noreply@blogger.com (toivopilli) — Thu, 27 Mar 2008 11:02:00 +0000

Leidsin oma paberite hulgast lehe, kus oli kirjas 44 nõuannet. Näiteks: "Õpi pähe oma lemmikluuletus" või "Ära kunagi naera kellegi unistuste üle" või "Pea meeles, et mõnikord on vaikimine parim vastus" või "Usalda Jumalat, aga pane autouksed siiski lukku". Eriti meeldisid mulle: "Suhtu armastusse ja kokakunsti suuremeelse sundimatusega". Ja veel: "Loe rohkem raamatuid, vaata vähem televiisorit".

Tegelikult elame visuaalsel ajastul. Aga visuaalsesse võib takerduda. Nagu kõigesse muussegi. Olen üha rohkem veendunud, et raamatukultuuri tuleks viljelda sisukamalt ja innukamalt.

Jutlustasin viimastel nädalatel sellest, et mõnest asjast võib loobuda, et ruumi teha millelegi olulisemale. Mina püüdsin ruumi teha lugemisele. Lugesin läbi Jaan Krossi "Kallid kaasteelised II". Soovitan kõigile. Ilukirjandusest Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees". Viimane on omamoodi ilukirjanduslik pilt, kuvand, dokument -- sellest, mis toimus Eesti noores riigis ja välissuhete arendamises 1989-1991. Minu meelest. Igatahes aitab mõista kultuuri, kus elame.

Sest teoloogina olen veendunud: me ei vaja ainult Piibli eksegeesi ja hermeneutikat, vaid ka kultuuri eksegeesi ja hermeneutikat. Aga see läheb vist juba selle lühikese blogisissekande teemast välja.

Pastor pihitoolil

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Wed, 26 Mar 2008 10:13:00 +0000

Sellel pühapäeval alustame uue seeriaga: Pastor pihitoolil

Seni avamata hämarad ja sügavad saladused pastori elust: ebakindlus, kahtlused, väsimus... pettumused, vead ja eksimused. Seerias "Pastor pihtitoolil" avab pastor Peep (ehk siis mina) ennast ja oma elu. Milliste probleemidega võitleb pastor? Küllap samasugustega nagu igaüks meist.

Neid pihtimusi, mida ma võiksin jagada on rohkem kui nelja nädalasse mahub, kuid siin on need millest juttu tuleb.

Ma ei suuda taluda paljusid kristlaseid
Ma pean kõvasti pingutama, et jääda seksuaalselt puhtaks
Ma olen aja ori
Ma muretsen kogu aeg

Ma ühest küljest väga ootan seda seeriat ja võimalust rääkida endast sellisena nagu ma olen, ilma midagi ilustamata ja lisamata. Samas teisest küljest ma kardan järgmiseid nädalaid, kuna mu oskused isiklike tunnete ja emotsioonide jagamises on väga nõrgad. Eks me näe kuidas välja kukub. Igatahes ma plaanin kutsuda oma sõbrad ja tuttavad nendele pühapäevadele. Nad väärivad tõde kuulda.

Lase lahti enda loodud tehislikust ja täiuslikust välisest kestast ning luba Jumalal saada sinu lähedaseimaks sõbraks läbi oma isiklike pihtimuste.

All squeezed out

noreply@blogger.com (Craig Hamer) — Tue, 25 Mar 2008 09:38:00 +0000

Do you ever feel like a lemon that has been squeezed and squeezed and there is nothing left, totally empty? This is a feeling that happens to us sometime in life. There can be a variety of causes, and we could debate those in another blog, but what can we do to get our juice back and refreshment so we can go back into the world. Specifically, how does the Bible, God's word play a role in this?

I want to share one specific thing a friend taught me many years ago that helps me in these times. Its something that I try to do every few weeks and it has a profound effect on my life. I go to the book of Psalms (Psalmid-laulud) and I pray through a psalm. I don't really have a system for picking them, but I take the psalm and I read it verse by verse and then I personalize the thoughts of the reader and apply them to my life. Sometimes its about how a personal is responding to God, or about his word, but I take the words and I then pray them out. If the text talks about longing for God, I restate it in my own language and the elaborate it, responding to it and sharing my life with God. This is helpful because when those moments when we feel empty its hard to even think or string thoughts together, but this gives me Gods words and then I respond. I try to spend a few minutes on each verse, this can vary, if you pick a long psalm like 119, then you have to clear out your schedule cause it can take a while. Sometimes I move on and pray another psalm. One other benefit of this is I feel a kindred spirit with the writer and I take time to think about what they were going through when they wrote this psalm, where did they write it and all that fun stuff. Praying through a psalm, has been a powerful part of my life for about 10 years and I hope to continue it for the rest of my life.

When your feeling squeezed and have nothing to say, but a desire to go to God and his Word, pick out a psalm, pray through it and then let God and his word fill you back up.

Piilu pildi taha

noreply@blogger.com (m2rtsaar) — Mon, 24 Mar 2008 16:53:00 +0000

Piilu selle pildi taha, klikates siia. Ja sa saad teada, millega lõppes eelmise nädala Risttee evangeelne nädal tudengitele.

Ime on usu lemmiklaps

noreply@blogger.com (toivopilli) — Fri, 21 Mar 2008 15:18:00 +0000

Mul ei ole raske uskuda, et Jeesuse ülestõusmine oli ajalugu. - Aga ma olen teadlik selles lauses eneses peituvast paradoksist. Teaduslik see lause ju igatahes ei ole. Ega peagi olema. Peale teadusliku reaalsuse on teisigi reaalsusi.

Ütlesin hiljuti ühes vestluses umbes nii: Inimene, kes on otsustanud imesid mitte uskuda, kes juba ettehaaravalt, ehkki vahest alateadlikult, valib piirdumise ratsionaalselt seletatavaga, välistades igasuguse võimaluse, et maailmas võib leiduda loodusseadusi eiravaid erandeid, imesid, üleloomulikku, mitte-seletatavat -- niisiis, see inimene peab ülestõusmissündmust tõenäoliselt huvitavaks kirjanduslikuks looks, või lausa pettuseks, või Super-Trikimeister Jeesuse kõige grandioossemaks numbriks.

Ainult et evangeeliumite tunnistus ei toeta ühtki neist mainitud lähenemisviisidest. See räägib lihtsalt, mõjuvalt ja minu meelest usutavalt Kristuse kannatuse- ja ülestõusmise loost. On selge, et evangeeliumi kirjutaja eesmärgiks ei ole luua ilukirjanduslikku teksti. Ta tunnistab millestki olulisest, hämmastavast, elumuutvast. Selle sündmuse tagajärjel muutuvad hirmunud jüngrid julgeteks -- "leiavad selgroo", osalevad maailmaajaloo ühes kaugemaleulatuvamate tagajärgedega protsessis: kristliku kiriku sünniloos. Ja nende heroiseerimiseks ei ole evangeeliumite tekst kirjutatud teps mitte --

Aga vanenõuteooria? Grandioosne luiskamine? Kui Jeesuse keha oleks jäänud Rooma võimude kätte -- oleks neil olnud lihtne see välja tuua ja juba eos lõpetada suurelt jaolt just ülestõusmissündmusele toetuva uue - ja rahutusi põhjustava - usuvoolu areng. Aga järsku olid jüngrid ja evangeeliumikirjutajad vimpkadega? - Mõtlesid fantastilise loo välja. Aga kui nad oleks seda tõesti teinud, oleks nad ju tahtnud, et neid kergesti usutaks. Nad ei oleks kindlasti mitte kirjutanud, et ülestõusmise esimesed tunnistajad olid naised. Juutlikus kultuuris ei olnud naise tunnistusel mingit väärtust. Uu-uups! Ja uskuda, et Jeesus oli lihtsalt varjusurmas, või nagu Super-Trikimeister, oleks lasknud ennast peksta (mõtle Gibsoni filmile!), ristile naelutada, odaga torgata, surilinadesse mähkida, valvatud ja tohutusuure kiviga suletud hauda panna -- et oma tööd tundvad ja tõsiselt võtvad Rooma sõdurid olid lihtsalt osalised trikis, millest neil aimugi polnud... Kam-oo-oon! Vaat niiviisi mõtlemiseks on vägevat usku tarvis.

Seda arutelu võiks jätkata. Aga piirdun öelduga. Järele mõeldes tundub, et palju lihtsam on uskuda ülestõusmissündmust põhijoontes nii, nagu evangeeliumid seda kirjeldavad, kui haarata triki- või vandenõuteooriate järele.

Aga mu tekst ei püüa tegelikult kedagi ratsionaalselt veenda. See lühike tekst on pigem tunnistus kui õpetus. Viimaks on asi selles, kas inimene otsustab jätta oma elus ruumi usule ja imele. Või otsustab ta seda mitte teha. Sellest sõltub, kuidas ta näeb maailma enda ümber, kaasa arvatud Piibli sündmusi. Ka Kristuse kannatust ja ülestõusmist. Mina tunnen, et ei taha elada maailmas, milles puudub imelisuse, seletamatu ja müstilise mõõde. Minu meelest on parem elada usu abil avatud maailmas, kui mõistuse varal suletud maailmas. Viimane muutub ahistavaks.

Aga "ime on usu lemmiklaps", nagu ütles Johann Wolfgang Goethe.

Proovi paastuda

noreply@blogger.com (m2rtsaar) — Wed, 19 Mar 2008 22:26:00 +0000

Mul on üks soovitus. Loobu sel mõnusal liha- ja munaajal söögist. Kohe kaheks-kolmeks päevaks.
Aga kui sa nii kõva tegelane ei ole, siis vähemalt loobu 1 söögipäevast.

Ja sellele juurde on veel üks lisand... vaheta see söögiaeg palveaja vastu ära! Otseses mõttes. See pool tunnikest kohvitasside juures tee parem kõned Jumalale. Need makaronid, mis muidu kõhtu vitsutaksid, tee parem lauseteks Kõige vägevama Jumala poole.

On mõned asjad, mis juhtuvad:
1. Su suhe Jumalaga muutub lähedasemaks-tajutavamaks
2. Sa õpid nägema, mis su suurimad mustusetekitajad on
3. Su isiksus muutub Kristusesarnasemaks

Ja siinkohal ma isegi ei räägi kaloritest, ega lahkuvatest mürkainetest. Näen, et paastuaeg, mida kirikus ikka sel nädalal on visa looma kombel peetud - on palju suurema tähendusega, kui poppsühholoogiast pakatavad ajakirjad sellest kirjutavad.

Võta aega, et mitte süüa.
Võta aega, et hoopis näljased põlved põrandale lüüa.

See on läbikogetud ja läbiproovitud.

Why English Camp...

noreply@blogger.com (Craig Hamer) — Wed, 19 Mar 2008 18:31:00 +0000

This week a group of studnets are gathered in Vinni for the annual March English Camp. This camp is for the 8th straight year done in conjuction with Northwest Bible Church in Ohio, the same church that I came from before I moved to Estonia.

People often ask, why do English Camps and what is so special about them. I wish I could explain it, but its really a miracle of sorts. The camp is very simple, we take a group of studnets who want to practice and learn English and match them with a group of young Americans who can make that a reality. The camp is full of large group meetings with videos, games, skits, music and someone sharing about a particular theme. The students then spend time in small groups with the Americans and some local estonian leaders. The camp also has lots of free time, sports, movies and a lot of hanging out.

From a ministry persepctive, this is one of the most effective tools we have seen in Estonia. The camp is 100% relational. We are all together, eating sleeping and having a lot of fun. The leaders have a chance to spend time with the students and invest their lives. During these camps we see students take significant steps in their faith and in starting a relationship with Christ. For years many of the students in our church first started a relationship with Christ at the camp, or it was the first place they really started to think about it. English Camps year after year after year continue to be a huge funnel for not only our church, but other churches in Tartu and others around Estonia who have participated in them.

Of course, English Camp is just a tool, but I think its a tool that has been blessed and for now one that we will continue to use and even help other churches around Estonia to use English to reach young people with Christ amazing message.

Suurus pole oluline

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Wed, 19 Mar 2008 07:21:00 +0000

Mul oli suur eelisõigus olla üks osalejatest Global Youth Initiative juubelikonverentsil Iisraelis, kus kogunesid 53 riigis töötavad misjoniorganisatsioonide liikmed. Reisil, millest võiks väga pikalt rääkida, üheks eesmärgiks oli teha Jeesuse elu ja tegevuse kontekst meile reaalsemaks ning arusaadavamaks.

Tagasi mõeldes oli üheks kõige kõnetavamaks hetkeks minu jaoks vaatepilt, mis avanes Arabeli mäelt, Galileas.

See foto meie ees näitab piltlikult kogu Jeesuse tegevuse keskpunkti tema avaliku töö jooksul. 3 aasta jooksul veetis Jeesus just siin kõige rohkem aega - Maarja Magdaleena koduküla, Kapernaum kus oli Jeesuse kodu, Galilea järv, mäejutluse mägi, kõik see mahutub sellele pildile. Vähem kui 20 km kaugusel asuvad lapsepõlvelinna Naatsaret, Kaisarea Filipi linn, Kaana küla. Just nendes kohtades veetis Jeesus kuid investeerides ja panustades oma järgijatesse, kellest said hiljem maailma muutnud revolutsiooni juhid. Kuidas küll suutis Jeesus väiksemas maalapikesel kui Tartu maakond seda saavutada?

Mõnikord me mõtleme, et selleks et Jumal saaks minu kaudu midagi suurt teha, peame me mööda maailma ringi käima ja jutlustama tuhandetele. Eestimaa tundub nii väike ja tähtsusetu, kui seda väljaspoolt vaadata. Mis on meie rahvaarv võrreldes muu maailmaga? Kas siit võib üldse midagi tulla, mis muudab maailma?

Jeesuse elu ja tegevus näitab meile, et suurus pole oluline. Peamine on järgida Jumala tahet sinu elu jaoks. Ükskõik kui väikesel või tähtsusetul maaalal tegutsedes võib sealt alguse saada maailma muutev revolutsioon.

USAs uuriti kord tuhendeid kogudusi selleks, et leida kõige kogudus, mis on kõige rohkem rajanud uusi kogudusi ja mõjutanud ülemaailmset Jumala Kuningriiki. Kõikide üllatuseks selgus, et kõikidest suurtest ja mõjukatest kogudusest kaugelt kõige esimeseks paigutus hoopis üks väikene maakolkas asuv maakirik. Sealset noortegruppi vedas eest mitte noor ja andekas noortejuht vaid pensionipõlves olev vanem naisterahvas. Ja ometi oli see kirik saatnud välja paarikümne aasta jooksul väljaläkitatud töötegijate kaudu rajanud enam kui 200 kogudust üle maailma (Uuringu tulemus tuli sellele kogudusele täieliku üllatusena, nad ise ei olnud oma edukusest isegi mitte teadlikud).

Olulisem kui suurus, asukoht või mastaapsus on meie südamehoiak, põlev armastus Kristuse vastu ja kuuletumine tema kutsumisele meie elu jaoks.

Kuninga tagasitulek ja palju muud

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Tue, 18 Mar 2008 14:05:00 +0000

Oleme ülestõusmispühade nädalas. Veel mõned päevad ja käes on Suur Nädalavahetus.

See nädal on täis Ristteel täis toimetusi ja tegemisi. Käimas on tudengitele suunatud Karunädal: Kuninga tagasitulek. Noored on kevadises inglise keele laagris. Käivad ettevalmistused suureks pühapäevaseks ületõusmispühade teenistuseks.

Karunädala teemaks on see kevad Kuninga(?) tagasitulek. Läbi nädala toimuvate ürituste jooksul keskendutakse sellele, kes oli Jeesus. Kas Jeesus oli ikka Jumala poeg või oli tegemist lihtsalt karismaatilise kujuga, kes oskas inimesi mõjutada? Miks nii paljud inimesed praegugi usuvad, et mees, kelle väidetav esimene imetegu oli veest veini tegemine on maailma päästja? Kas tänapäeva teadus kinnitab või pigem lõhub Jeesuse reputatsiooni?
Karunädala kava võib leida siit - karu.risttee.ee

Kaubahalli esiselt võib pärastlõunatel leida suure kuubiku, kus sees toimub performance (täna näiteks on kastis tervenemist otsiv haige mees). Õhtuste ürituste keskseks punktiks on Atlantise konverentsisaal, kus erinevate valdkondade spetsialistid lahkavad Jeesuse isikut ja tegevust.

Suurel Reedel kella 7st õhtult algab Raekojaplatsilt läbi kesklinna liikuv Jeesuse ristikäiku mäletav rongkäik. See saab kindlasti olema huvitav kogemus nii kõgile osavõtjatele kui pealtnägijatele.

Nädal tipneb tavapärasest pidulikum ülestõusmispühade teenistusega. Koor laulab ja meie rõõmustame.

Selline on ülestõusmispühade nädal Risttee koguduses.

Külalisblogija Einike Pilli: Millised on võitja-grupid?

noreply@blogger.com (risttee) — Mon, 17 Mar 2008 11:21:00 +0000

Tänane blogija on Einike Pilli, kes on meie püsiblogija Toivo Pilli abikaasa, 3 lapse ema, koolitaja ja õppejõud. Head lugemist.

Mulle meeldib suhelda inimestega, kes küsivad ja otsivad. Nendega, kes tunnistavad, et nad mõningaid vastuseid alles otsivad. Nendega kes ütlevad: ma enam ei oska, ole hea, aita mind. Pean tunnistama, et kohtan selliseid inimesi kristlaste hulgas üsna harva.

Hiljuti osalesin Harvardi Ülikooli uurija Daniel Wilsoni koolitusel, kes rääkis, mis vahe on tipptasemel erialastel gruppidel ja nendel, kes tippu ei jõua. Wilson ütles, kes tegi oma uurimuse ekstreemsetes oludes matkajaid jälgides, avastas, et kõik grupid otsivad tasakaalu nelja aspekti vahel.

Esimene neist on teadmine. Wilson avastas, et võitja-grupid kasutavad omavahelises suhtlemises palju küsimusi. Selgus, et edukas on selline grupp, kus 70% juhtudest kaheldakse ja otsitakse ning 30% ollakse kindlad selles, mida öeldakse. Võib ju öelda, et see ei saa mingil juhul kehtida kristliku tõe kuulutamise kohta. Aga mõelgem hetkeks – kui erinevalt on Jumalat eri ajastutel, eri kultuurides ja isegi eri Piibli raamatutes mõistetud – miks arvame, et just meie oleme kõige õigema tõlgenduseni haaramatust Jumalast jõudnud?

Teine on usaldamine. Heades meeskondades ei kasutata mitte ainult oma pädevusi, vaid julgetakse välja näidata ka oma nõrkusi, paluda abi. See ei tähenda täielikku abitust, vaid adekvaatset enesehinnangut ja oma kaaslaste usaldamist. Oma nõrkuste mittetunnistamisel on lisaks üksijäämisele veel üks varjukülg – nõrkusi ei taheta lubada ka teistele.

Wilson rääkis ka sellest, et heades meeskondades leitakse terve tasakaal juhtimise ja allumise vahel. Ta tõi näiteks Orpheus Kammerorkestri, mis töötab nii, et järgemööda võtavad erinevad tuumgrupid vastutust muusikapalade interpreteerimise ja orkestri juhtimise eest. Ma olen mitu aastat kuulunud sellisesse kogudusse, kus iga pühapäev juhtis jumalateenistust erinev meeskond. See on üks mu pika ”kirikukogemuse” helgemaid aegu. Viimase aspektina nimetati koolitusel tasakaalu leidmist ühise, meie-identiteedi ja igaühe individuaalsuse vahel.

Kes teab, kuidas seda kõike saavutada?

Sagrada Familia

noreply@blogger.com (toivopilli) — Mon, 10 Mar 2008 20:32:00 +0000

Barcelona. See on kitsad vanalinna tänavad, Vahemeri, Picasso muuseum, paella - roog riisist või nuudlitest ja mereandidest. Ja muidugi Antoni Gaudi - üks neist kunstnikest, kes art noveau stiili järjekindlalt ja põnevate tulemustega arhitektuuris rakendas. Aga kui Antoni Gaudi, siis muidugi ka Sagrada Familia.

Sagrada Familia on Barcelona linnapildis sümboolse tähendusega. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul linna veerel, nüüd linna keskel asuv kirik. Või õigupoolest pooleliolev kirik. Ehitama hakati seda 1882. aastal. Ja tänaseks on kirikust valmis umbes pool. Kellel huvi, võib Google'isse sisse toksida "Sagrada Familia" - ja saab teada nii ehituse ajaloost, ja leiab ka oskajate poolt tehtud fotosid.

Nii et ajaloost ma ei räägi. Vaid hoopis hämmastusest, et Euroopas on pooleliolev pühakoda, mida ehitatakse nii, nagu ehitati keskajal. Otsekui igaviku jaoks. Ja sellega võrreldes ei ole 125 aastat ehitamist tõesti midagi. Gaudi oli kiriku arhitekt ja tööde juhataja "ainult" umbes esimesed 40 aastat.

Mis ajendab selliseks ettevõtmiseks. Me elame ju efektiivsuse ja kiirete lahendujste ajastul. Kas nii pikka aega kestva kiriku ehituse jooksul muutub ehitus ise palveks, liturgiaks, kaotab pelgalt funktsionaalse tähenduse? Või motiveerib teadmine-aimamine, et oled osa millestki üle põlvkondade, üle poliitiliste muudatuste kestva? Või ei ole Euroopast siiski päriselt kadunud mõttelaad, et on asju, mida tehakse Soli Deo Gloria?

Raamatuelamus

noreply@blogger.com (Peep, Anna&Emma) — Thu, 28 Feb 2008 09:37:00 +0000

Lõpetasin paar päeva tagasi Dan Kimballi raamatu "They like Jesus but not the church". Hea raamat, julgen soovitada lugemiseks. Seda eriti siis, kui sa tunned koormat (või et just siis kui sa ei tunne seda), kuidas jõuda Hea Sõnumiga 20-30ndates olevate noortetäiskasvanuteni.

Dan Kimball on pastor ja uue põlvkonna otsivate koguduste (emerging church) arhitekt ning teoloog. Oma raamatu rajas ta pikkade ja põhajalike vestluste peale, mis tal olid kümnete ja kümnete mittekristlastega. Oma üllatuseks leidis ta, et üha suurem hulk inimesi tänases päevas ei tunne mingit vastumeelsust Jeesuse ja tema õpetuse kohta (neile lausa meeldib see), kuid viis kuidas see õpetus on nähtavaks elatud kirikute ja kristlaste kaudu, hoiab neid noori isiklikust suhtest Jumalaga eemal.

Iga kirik ja kristlane tänases Eestis peaks samuti maadlema küsimustega:
Kuidas rääkida Jeesusest tänases kultuuriruumis? Kas see on erinev kui paar aastat tagasi? Mida arvavad inimesed kirikust ja miks?

Loetud raamat tekitas minus mitu suuremat küsimust, mida ma enda jaoks siiani töötlen:
1. Kuivõrd "kristlikus mullis" ma tegutsen ja elan, omamata sisulisi ning arenevaid sõprussuhteid inimestega väljastpoolt organiseeritud religioooni ja usku? Kas ma peaksin muutma midagi oma töörezhiimis, töötades Dani eeskujul näiteks 2 päeva nädalas kohalikus kohvikus (kus tal tekkisid enamus sõprussuhteid inimestega).

2. Kui valmis olen ma vastama rasketele ja sisulistele küsimustele oma usu ja tõekspidamiste kohta? Informatsiooni vaba levik on saavutanud praeguseks sellised mõõtmed, et iga vähegi otsiv inimene leiab 5 minuti jooksul Googlest üles artikleid pro-gay teoloogiast, piibli autoriteeti ning usaldsuväärsuse puudumisest, teaduse ja kristluse vastuoludest, jne, jne. Kristus aga ei karda ühtegi rasket küsimust. Kas aga mina olen teinud sisulist kodutööd ja valmis sisuliselt ning respekteerivalt arutlema ja vastama.

3. Kuidas edastame me oma kogukonna ja kiriku teoloogilisi arusaamu ? Kas meie jaoks on olulisem arrogantne tõe kuulutamine, või oleme valmis seda sama tõde austavalt ning armastusega kommunikeerima. St tasakaalu leidmine tõe ja armu/armastuse vahel.

Igatahes täitis see raamat mind lootusega. Peale on kasvamas põlvkond, kelle jaoks olulisem kui tõe absoluutide kuulutamine on näha tõelist usku nähtavalt ja reaalselt välja elatamas. Kristlastena peame tõdema, et pall on meie kätes.