Development

Holger in the states: day 453. Everyone wants to touch the fire

2017-10-29T17:51:00.000+02:00

Taipasin, et olen postitustega viimasel ajal pigem tagasihoidlik olnud suuresti snapchati kasutamise tõttu. Teen seal pildi, saadan tuttavatele ja siis 24 tunniga see lihtsalt haihtub ja alles ei jäägi nagu midagi. Seega, kui teil Snapchati konto olemas on, siis võite mind lisada, mu kasutaja nimi on h.saare.

Teiseks, olen juba 2 kuud täiskohaga õpingute kõrvalt töötanud ka täiskohaga laboris. Üritasin eelmisest Novembrist saati siia laborisse saada, võttis see küll pea aasta aega, aga lõpuks ka siin koha sain. Paljud on minult küsinud, mida ma teen ja milline üldse näeb välja igapäeva teaduri töö, aga see väärib kunagi tulevikus eraldi postitust.

Augustis toimus päikesevarjutus, mis oli suur sündmus, miljonid sõitsid osariikidesse, kus seda võimalik näha oli ning vastavad päikeseprillid müüdi kõikjal välja - isegi loengud jäid ära. Hetkeks läks väljas pimedaks ning ka tunduvalt jahedaks. Mõned spekuleerisid, et ka linnud arvavad, et on öö ja lõpetavad selleks ajaks laulmise. Paljud ka pettusid, sest varjutus kestis vaid mõned minutid, kuid see oli ilmselt suuresti mitmenädalase ootamise ja reklaamide tulemus.

Ka varjud muutsid kuju. Siin on näha, et lehevarjudelt on täpselt aru saada, kui suur osa Päikesest kaetud on.

Just sellised reklaamid tulevadki koju postkasti.

Postitasin sellest üritusest ka pilte eelmine aasta, aga iga kooliaasta alguses on siin üks suur üritus, nimega Packapalooza, kus pannakse tähtsaim tänav kinni ja siis see täitub erinevate lettide ja putkadega, kus saab lõpmatult infot ja tasuta asju. Päev lõpeb ka tasuta kontsertiga.

Mingi tüüp tänaval hiigelsuure maoga.

Avastasin vahepeal ka virtuaalreaalsuse maailma (pildil ei ole mina). Siinses raamatukogus on võimalik käia neid aegajalt proovimas ning kas nendega kasulikku tööd teha (mida mina ei tee) või siis niisama mängida. Selgus, et soovitatav aeg on 20-30 minutit, aga ma esimesel korral sattusin nii ekstaasi, et seisin ja tantsisin seal ringi 2 tundi.

Samas naljakas, kuidas varem õpetati, et nii telefoni- kui ka arvutiekraanid võiksid silmadest võimalikult kaugel olla. Aga nüüd sõna otseses mõttes tõmbame endale kummiga ekraani võimalikult silmade lähedale.

Sama moodi, kuidas varem õpetati, et internetis võõrastega suheldes tuleb ettevaatlik olla. Nüüd aga kutsume Uberiga võõra inimese enda kodu juurde ja istume nende autosse ka veel.

Minu arust geniaalne, aga lihtne idee. Tavaline jää purustatakse väga peenikesteks tükikesteks ning pannakse topsi ja kuumadel ilmadel müüakse seda väljas. Sa ostad selle topsi tavalist jääd ja seejärel valad erinevate siirupitega üle. Üllatavalt maitsev ja jahutav.

Samamoodi nagu müüakse üksikuid, pakitud kartuleid on bensiinijaamades müügil ja üksikud, pakitud hapukurgid.

Tillukesed banaanid

Vahepeal tuleb erialale kohaselt ka 'nohiklike' asjadega tegeleda - Dungeons & Dragons.

Olen viimastel nädalatel otsustanud ka lõunapoolset Ameerikat avastada. Esimene retk viis mind Georgiasse, Savannah-sse. Tegu oli imekauni ookeani ääres asuva linnaga, mis on tuntud oma müstilisuse, ehk surnuaedada ja kummitustega seotud atraktsioonide poolest. Linna atmosfääri tegi väga eriliseks fakt, et kõik puud on kaetud rippuva samblaga, mis kindlasti annab koha müstilisusele omapoolse panuse.

Siin on koht, kus Forrest Gump istus pingil, sõi šokolaadi ja ütles, et "Elu on nagu karp šokolaadi - kunagi ei või teada, mis seal sees on." Imelikul kombel aga siin tegelikult pinki ei ole, pandi see sinna ajutiselt vaid filmi pärast ning tegelikult seisame üldse autotee peal.

Sellele järgnev nädalavahetus viis mind aga Lousiannasse, New Orleansi. Tegu on linnaga, mis on tuntud oma iga-aastase Mardi Grasi pidustuste tõttu ning linn, mida pidevalt räsivad orkaanid.

Linna sisse sõites olin suuresti segaduses, miks ja milliste ressursside abil see linn siia ehitatud on. Paikneb ta põhimõtteliselt keset vett! Linn on ühelt poolt ümbritsetud ookeaniga, teiselt poolt aga lõputute soodega, järvedega ning Mississippi jõega. Ma ei kujuta ette, milliseid ressursse selleks kulub, et ehitada lõputult pikki sildasid üle soode ja järvede. Linn ise oli küll kaunis, kuid jättis kohati turistiliku või räsitud mulje. Aiad olid üle 4 meetri kõrgused ja teravate otstega, esimese korruse akand kinni kaetud ning tänavad kodutuid inimesi täis. Tundus justkui, et see linn suuresti põhinebki iga-aastasel Mardi Grasi paraadil. Pikk peatänav oli suuresti Las Vegaselik, tänaval joomine oli lubatud, mõlemal pool tänavat võis leida lõputult klubisid, baare, strippklubisid mõlemale soole, härrasmeeste klubisid, majapidusid ja lugematu arv purjus inimesi, kõik sellel ühel tänaval koos.

Soos alligaatoreid taga otsimas. Selgus, et nad on piisavalt häbelikud, et neid on raske leida, kuid kilpkonna nägime küll.

Mississippi

Siin istanduses filmiti kurikuulus 'Vabastatud Django'

Tagasilend aga osutus keerukaks, sest iroonilisel kombel tabas hurrikaan sel ajal linna, kuulutati välja eriolukord ja valmistuti terve nädal ilma elektrita olekuks. Meie aga, kel oli vaja järgmisel päeval kooli jõuda ja samal nädalal ka kontrolltöid teha, otsustasime rentida auto ja sõita lihtsalt kodupoole - sõita 1400 km. Esimesed 750 km, ehk kuni Atlantani, püsis torm meil kannul. Paduvihm peksis vastu autot, Mississipi kohati uputas ning aegajalt isegi mobiilid andsid märku, et tasub varju otsida, piirkonnas on tornaado. Julgemata pidama jääda ja pause pidada sõitsime Atlanti välja, et mitte tormil halvemaks minna. Sõitsime läbi Louisiana, Mississippi, Alabama, Georgia, Tennessee kuni lõpuks turvalisena koju jõudsime.

Sõidu erinevad emotsioonid.

Ka iga-aastane osariiklik laat on siia jälle jõudnud. Kuigi ma sel korral ühtegi pehmet lelu ei võitnud, siis vähemalt sain turvaliselt istudes üle laadaplatsi lennata ning päris kõrvitsa seest kõrvitsa piimakokteili juua.

Pidin küll suur osa reisipiltidest teistelt varastama, kuna mul mobiilikaamera on kohutava kvaliteediga, kuid nüüd, kui mul telefon kohutava õnnetuse üle elas, on oodata edaspidi parema kvaliteediga fotosid!

P.S. Tunnen, et eesti keeles kirjutamine muutub üha raskemaks, vabandan keeleliste vigade eest.

Holger in the states: day 397. Familiar face in the newspaper

2017-08-29T19:41:00.001+03:00

Allikas: Kohila valla ajaleht

NB! Paremaks lugemiseks klikka lingil või pildil.

This is my interview to the newspaper of the municipal (Kohila), where I grew up and attended high school at. To me translating seems to be much harder than just writing a text on your own, so I apologize for any grammatical mistakes in advance!

Holger Saare: "It all starts with setting the direction"

Holger Saare, a young man from Kohila has flown fast and far - he graduated Kohila high school with a gold medal, bachelor studies in Tartu University in Physics with cum laude and then applied for a Fulbright scholarship, to spend one year of his master studies in the US. He got the scholarship and instead got an offer to enter PhD studies instead. By now Holger has studied in North Carolina State University for a year with four years ahead of him. We had a conversation with him, when he was spending his month-long vacation back in Estonia.

When did you grow interest in Physics - it's not one of the simplest subjects?

I got a deeper interest back in high school. I'd like to thank Kirsti Solvak (my Physics teacher) and Raivo Heinaru (my school principal), who brought here Mart Kuurme, a Physics teacher from Tallinn Secondary School of Science, he helped me a lot in understanding Physics.

How did he create that interest?

Different experiments managed to create appeal to the subjects. You can read a book at any time, but if you can build something up or throw sparks, then that's interesting. I don't think that it's important, how much study materials the teacher distributes, but rather the skill of creating interest. Anyone can read a presentation out loud, but creating appeal is important, so the student would want to continue exploring the subject on his own. You just need to spark the student's interest and he will grow.

You graduated high school with a medal ...

Yes, a gold medal. Then I carried on to Tartu University for bachelor's in Physics and also was rather successful there..

**Rather!? You graduated cum laude ...

Yes ... In Tartu I was working with another alumni of Kohila high school, Rainis Venta. We were working in a start-up, where we tried to develop a reusable laundry detergent. So, it was a happy coincidence that we were in Tartu, working together with another alumnus of Kohila high school. Edith Maasik was class teacher for both of us, so I guess she knows how to inspire and create interest.

What happened to the laundry detergent?

We're still working on it. (Laughs.)

From Holger's blog:

Start-up RelaDe (Reusable Laundry Detergent for long) is a small, but efficient five-member team. Our goal is to create a reusable detergent, based on nanoparticles I synthesized in my bachelor's thesis. Imagine how nice life would be, if you wouldn't constantly have to go shopping for the detergent and then load it into your washing machine. The machine itself recollects the detergent and reuses it multiple times. This kind of technology isn't also crazy expensive, you just need this detergent based on nanoparticles and a small add-on to your washing machine, which acts as a magnet.

What's interesting in physics?

Physics is a discipline with which you can do anything. In high school, you study mechanics or optics narrowly, but if you achieve higher education in physics, then you can go anywhere. A lot of physicists work in banks or as programmers. Of Estonian physicists, many are CEO's, project managers or even politicians, for example Ene Ergma (previous president of our Parliament) or Jaak Aaviksoo (used to be Minister of Defence and Minister of Education and Research) ... There are many places you can go to with a degree in physics.

What are your memories about Kohila school now?

My memories are highly positive, I can't recall anything bad. I recall my classmates, some teachers ... I can't remember the times, where I had to sit in a boring lecture - I guess you forget about those. You remember interesting things that teachers have said in the lectures. Teachers get quite often sidetracked and talk about things unrelated to class material, these moments are the most exciting ones.

Now you've taken some big steps and times spent in Kohila tends to get forgotten..

Big steps start from smaller ones. I'm actually really happy I could attend this school. Maybe if I had gone to an elite school, I wouldn't have started to like physics. They quite often force you to study excessively and work through too much material, maybe I would have started to hate physics. I'm glad that I started in Kohila and ended up where I am now. Happy.

How did you end up in United States?

That's actually quite an interesting story. When I finished my bachelor's in Tartu I carried on to do master's in material science. I studied there for a year and applied for Fulbright scholarship, through which students can spend a year studying in the states. Applying for it lasted for half a year and I had to fill tons of papers, but finally I got the scholarship. Their committee applied me to four different universities as they saw fit - one in New York City, one in Arkansas, one in Nebraska, and fourth, where I finally ended up, is in North-Carolina. I could've picked any one of them, but NC State made me an offer to skip master's, go directly to a PhD program and they would cover the costs for rest of my studies. Of course I accepted that offer and now I'm on my way to get a PhD in Physics.

How you recall first days in the US?

It was quite scary. I mean, it's on the other side of the Earth. Imagine starting a new life somewhere far away, to live there for five years and you can only bring one suitcase with you. I am a first Estonian to ever attend that university. So I jumped into the great unknown.

How big is that university?

Comparing to Estonian universities, it is quite large - there are 2.5 times more students than in University of Tartu. The campus has its own police, bus lines, medicine center ... There's everything you need for life and maybe even a bit more.

What do your days look like?

The coursework is really intensive. Everyday work is compared to that I had back in Estonia during finals period. There are really few lectures, I sit in lecture 1-1.5 hours per day average. Rest is just studying alone. Back in Estonia I had 5-6 hours of lectures per day, but in the US you need to learn most of the material yourself and lecture is mostly discussion or asking questions. I read from somewhere that average PhD student gets 6 hours of sleep in my university, so it can get quite intense.

Also, the regulations are much more strict - should my average grade fall under 75% I might get kicked out. You're mostly not allowed to discuss about homework with your classmates - they count that as plagiarism, that includes asking for help or solving a problem together with your friends.

From Holger's blog:

I just started my classes, which are remarkably different from the Estonian system. I have just 3 main classes, compared to 7-10 lectures I've usually had. Moreover, the lectures only last an hour and they we don't go through much material during them - mostly there's a discussion, professor answers any questions we have and let us know, what do we need to know.

Instead, we get a new homework in every class every week, which can be quite tough. First of all, the topic is new, so you have to master the subject yourself. Secondly, the problems are of higher levels and usually quite long. As my professor said: "Don't worry, you won't have this particular problem in your exam, because it takes you about 5-6 hours to solve this." Nice! And usually they give new homework, before you can hand in the previous one.

During the first year, you just have to attend lectures as you would back home. After that you need to complete qualification exams to see, if you're fit for the PhD or not. If you pass that then you're officially a PhD candidate. Then you need a lab, where you can work on your dissertation. You won't have any more lectures by then and you just go to lab, work on projects, publish articles. Some subjects are mandatory, that every Physics PhD must know in their sleep and rest classes you can pick as you want.

What does a Physics PhD need to know in his sleep?

Four subjects - classical mechanics, quantum mechanics, electricity and magnetism, and statistical mechanics.

You mentioned you need to find a lab for your dissertation. What kind of subject did you pick?

As of right now, I'm going to a lab that works on thin film. Thin film is a very thin layer of metal, hundred thousand times thinner than a single hair. For example, modern electronics is based on that. Our devices can get constantly smaller, because we improve the properties of that thin layer of metal.

You probably think in English only while being there?

Yes. I have this weird situation, where I comprehend technical English really well, because we don't have many advanced physics books in Estonian, but everyday language turned out to be surprisingly difficult. Most of the times I think in English, but quite often I still use filler words, such as "noh" or "ja siis".

What's the hardest thing to get used to in the US?

The heat. Right now, there's over 40 degrees over there. Contrary to widespread opinions, I think Estonia has really nice weather, you can just calmly stay outside.

*From Holger's blog:***

* Hierarchy seems to be really important here. Undergrads look at grad students more like employees of the university, even if the age difference is quite small. Also, there's a separate dining hall for athletes and libraries and school buildings have different lounges for grad students.

* Everyone's mostly writing in print, so I, who's used to writing in cursive quite often get looks. Quite a few have mentioned that I have a nice handwriting and even a professor came to check it out, to see, how am I writing.

* A lot of people wear caps, even indoors. A lot of clothes here are either monotonous or have a logo printed on them. For example, when I wear a t-shirts with wider stripes, a lot of people mention it.

* Sanitizing hands is a really big deal here. Most buildings have machines that dispense hand sanitizers and people give out alcohol sprays in the streets.

* For whatever reason, I really happen to stand out. I don't know whether it's the way I look or that I'm wearing clothes I brought with me from home. I understand that sometimes it's my accent, since it's an uncommon one, so people come up to me and ask, where I'm from, even if I'm hanging out with other international students.

Is the scholarship enough to get by?

It's enough to get by, but not to live luxuriously. It's difficult since although food is really cheap, the rent prices are outrageous. It's weird that if you live in a dorm, then it's more expensive than renting an apartment or living in a house with someone. I live in Raleigh, which is slightly bigger than Tallinn. At first, I lived in a dorm and the rent was 800 dollars a month for one, with kitchen split amongst four of us. Now, that I'm heading back, I move into a two-story apartment, where we live with only two of us and the rent per person is 500 dollars per month. It's reverse in Estonia - living in a dorm is noticeably cheaper.

What are you planning to do after you graduate?

I'm not sure yet, there are so many options. Right now, I'm planning to go into engineering and work and developing new technologies.

What would you say to do those who doubt the possibilities of getting far or flying high from Kohila high school?

I'd say that it all starts with setting the direction, figuring out, what you want and what you want to achieve. The next step is simpler, you just have to figure out how to get there.

Kohila school offers really good opportunities for studying. I was helped a lot by different extra courses and extracurricular activities that were offered. If you know, where to go and what do you want to learn, then you can find many possibilities for improving yourself. When I went to Tartu University, I didn't notice a difference between students, who came from rural areas and students, who had finished an elite school.

-Esne Ernits

Holger in the states: day 375. Not in the states

2017-08-10T17:30:00.001+03:00

Pealkirjast hoolimata räägin enda kuu aega kestnud puhkusest ja seiklustest Eestis ja selle ümber. Hetkel istun aga New Yorki lennujaamas ja fraktsiooni oma 9-tunnisest ooteajast kasutan just enda mobiilikaamera tühjaks laadimisele. Vabandan juba ette ära kui mõned mobiiliga tehtud pildid kartulikvaliteedga on. Äkki on vähemalt praekartuli kvaliteet.

Endale ootamatult sain enne Eestisse lendamist kutse Ameerika suursaadiku vastuvõtule USA aastapäeva puhul 4. juulil. Iroonilisel kombel aga istusin mina sel hetkel siin samas lennujaamas ning ootasin oma lendu Eesti suunas, seega lahutas mind pidustustega liitumisest vaid paaritunnine vahe. Kahjuks ei saanud ka telekas kaasa elada ning teisi vaadates ette kujutada, et ma nende keskel olen, kuid meelitatud ma võimalusest siiski olin!

Minu eelmises korteris (jah, ma kolin tihti) oli selline eriline toiduautomaat, et pärast algset sissemakset töötas masin sõrmejälje peal. Et kui öösel mantli ja susside väel vaja snäkki või limonaadi hankida, siis ei olegi vaja midagi kaasa võtta. USA mõistes muidugi stereotüüpne asi, kuigi privaatsuse mõttes hirmus.

Mõtteid mehest

Mõtteid naisest

Tartu aparaaditehase väline filmiõhtu

Kaotasin perega kihlveo seoses Eesti-Belgia jalgpalli matšiga. Mina panustasin optimistlikult 1-5, mõeldes eelmise kohtumise 1-8 skoorile. Teised olid aga veelgi optimistlikud ning kuna Eestil nõnda hästi läks, siis pidin mina kaotajana teistele süüa tegema. Toiduvalikuga mul väga keeruline ei olnud, kuna olin otse USAst tulnud, siis juba teadsin, mida teha:

Minu maitsev meistriteos

Olles juba Eestis päris pikalt (üle nädala!) olnud, otsustasime ka teistesse baltimaadesse piiluda. Üheks enim lõbu ja segadust pakkuvaks kohaks oli illusioonide muuseum Vilniuses:

Teine eriline kogemus oli mini-loomaaed Klapeida lähedal, kus sai nelja tiigrikutsikaga mängida! Kaks neist siis nö. tavalist tõugu ja teised kaks lumetiigrid! Tiigrid olid õudsalt mängulised, mürasid terve aeg, kaklesid ka omavahel ning kui ühele neist selja pöörasid, siis oli garanteeritud, et ta küüntega sinu külge kinni hüppab.

Kõige suuremaks üllatajaks oli aga kasside muuseum Siauliais. Tegu on vähetuntud kohaga, sellest pole internetis üldse pilte ning kohale jõudes pidime kontrollima, et ega GPS meid hoopis kellegi korteri ette ei parkinud. Ega me siis midagi väga midagi sellest oodata ei osanud. Tegemist on muuseumiga, kus elab hunnik kasse ning on sadu või isegi tuhandeid kassiteemalisi asju. Maksime sissepääsuks 1€ ning teenindaja ütles meile, et ühe ukse taga on siis muuseum ja teise ukse taga on loomad. Ma mõtlesin, et kui ukse lahti teen, siis hakkab hunnik kasse end vastu mu jalgu hõõruma. Mu üllatus oli suur, kui ma selle ukse avasin ja mulle passis loomaaed vastu! Krokodill aknalaual! Maod! Tarakanid! Kõik-kõik loomad sinna kogunenud. Mõne aja pärast sisenes ruumi ka töötaja ja pakkus mulle võimalust tarakaniga mängida. Kui ma sellest keeldusin andis ta mulle aga oksaputuka käe peale! Sellega asi ei piirdunud ja lõbuks sain mängida kõigega: maod, hamstrid, tuhkrud, rotid, jänesed, iguaanid, gekod, salamandrid, kilpkonnad! Eelnevas loomaaias isegi polnud neid loomi, rääkimata sellest, et ma neid kunagi varem isegi puudutanud ei olnud. Milline avastamata kullalaegas see kasside muuseum oli - ja kõik see veel 1€ eest! Ja noh, muudes tubades nägimegi vaid ühtainust kassi, kes päikese käes magas.

Külastasime ka Ristimäge Lätis

Eestimaa on ilus

Avastasin, et uus renoveeritud TÜ loodusmuuseum on päris uhke. Soovitan seda külastada - ka seal leidub huvitavaid loomasid!

Holger in the states: day 299. Money talk and pics

2017-05-28T22:16:00.002+03:00

Nobeli preemia (kunagi saan ka ühe, või kaks, või enam).

Mäed, nii palju erinevaid mägesid.

Siin ei tea kunagi, mis ilm tuleb. Hommikul välja minnes üks, koolist tagasi tulles juba teistsugune.

Hundilinad, mida veel tahta!

Llaamad näevad välja nagu nad alati naerataksid.

Niimoodi tuleb oma poodi kaunistada.

Tükike kaksiktornidest.

Mõtlesin, et räägin natukene rahaasjadest, kuna eestlastele meeldib õudsalt palkasid võrrelda. Minimaalne tunnipalk erineb siin osariigiti ning algab 7.25$-st, mis on ka nii Põhja-Carolinas. Kui aga on töökoht, kus on võimalik tippi saada, siis miinimumpalk on 2.13$, et ikka tööandjad peaks võimalikult vähe ise maksma. Seega antakse siin kõikjal tippi ning üldiselt jääb see vahemikku 10-30% sõltuvalt teenistuse tasemest. Kuupalga mediaan aga terve riigi peale on 3500$.

Enda palk mul õppeassistendina ja ka stipirahad jäävad küll konfidentsiaalseks, aga internet näitab, et keskmine ülikooli õppeassistent, kelle tööks on nooremaid tudengeid aidata või kodutöid parandada saavad keskmiselt 15-25$/h ning sellest võite siis järeldada, et keerulisemat tööd (näiteks teadust) tegevad tudengid või päriselt aineid andvad professorid saavad sellest rohkem. 20$ tunnis täiskohaga teeks kuupalgaks kuskil 3200$, mis Eesti mõistes tundub küll väga palju, aga ma ei julgeks väita, et nii on ka siin.

Keskmine doktorikraadi äsja omandanud füüsik saab tööd alustades privaatsektoris 6000-9000$ kuus, akadeemias aga 4000-5000$ kuus. Niimoodi mõeldes on täitsa kahju, et mind siit riigist pärast lõpetamist välja lüüakse.

Asjade hinnad varieeruvad siin päris palju, ilma laenuta saavad ikka vähesed maja osta ja bakalaureusekraadi lõpuks on keskmine tudeng hoopis ~25000$ võlas. Autod tunduvad siin sama hinnaga olevat ja enamikel ongi pigem uuem auto. Mõtlesin ka endale ühe suveks osta, aga siis avastasin, et kindlustus oleks mul vähemalt ~150$ kuus ja sinna paika see jäigi.

Toiduga on siin naljakas ja kurb. Kiirtoit on kõikjal, ühed ja samad: Tacobell, KFC, McDonalds, Subway, Wendy's, Arby's, Dunkin Donuts... neid leiab kõikjalt, kuhu minna ja hinnad on megaodavad. Kahekordse juustuburgeri eine? Ma ei mäleta, mis see Eestis oli, aga siin saab 3$ eest eine. Pole ime, et enamik pidevalt õhtusöögiks pizza või sõõrikud toovad. Poest ostedat värske toit on aga üldiselt kallis (eriti köögiviljad) ja ausalt öeldes ei ole ka nii värsked, sest neid ei osteta nii palju kui muud toitu.

Ma elan küll Põhja-Carolina pealinnas, aga maailmalinnadega võrreldes on see pigem väike ja odavam koht. Esimese aasta elasin ühiselamus, mul oli oma väga väike tuba, boksi jagasime nelja inimesega, meil oli elutuba, köök ning kaks vannituba. Üür oli kuskil ~800$/kuus. Nüüd suveks kolisin linnakust mitte väga kaugele, kuid tudengitele mõeldud korterisse. Suur korter, 10 korrust, mitu tiiba ja boksis jällegi neljakesi, kuid seekord isiklikud vannitoad ja hind natukene alla 800$/kuus.

Kuid seinad on õhemad kui mu märkemvihikud-

Kui aga linnakust (ja ka kesklinnast, mis on veel kallim) natukene kaugemale minna, siis odavam on hoopis maja rentida. Tüüpiline hind ühe toa kohta kuskil 400-600$ kuus + kommunaalid ja elu palju ilusam.
Lisaks on siin suur kupongi- ja kampaaniatemajandus, millest ma kõigest veel aru pole saanud, aga päris tihti on võimalik tasuta süüa saada. Samuti on ka appid, et teed oma toidutšekist pilti ja siis kindlate toodete puhul annab sulle osa rahast tagasi jms.

Kui mul juba paar nädalat Belgias olles rahaväärtuse peas sassi lõi, kus tagasi Eestisse naastes kõik tundus odav ja oli vaimustav, kuidas toiduained said alla euro maksta, siis ma arvan, et kui nüüd suvel Eestisse puhkama tulen (et kuuma käest ära põgeneda), siis on ilmselt asi veelgi hullem.

Siin Philadelphia vanglas hoiti Al Capone, nüüd olen mina seal.

Arstiosakond ka vanglas olemas.

Paljudel seinal enda pildiga poster on?

Selle posteri kinkisid sõbrad mulle sünnipäevaks. Kiire taustalugu sellega on, et ma mängisin nendega ühe korra Dungeon & Dragonsit ja mu tegelaseks oli Khajiit, kes on selline inimkass. Ja kuna mul oli vahetult sünnipäev tulekul, siis mul ongi nüüd jäädavalt selline poster, kus ma karvase kassina peal olen.

Nii sügaval Fallouti storylines, et kui arvutis laeb, siis samal ajal saab moblas mängida.

Atlanta olümpiapark.

Coca-Cola muuseum üle 100 proovitava joogiga!

Mina enda kollase kaameraga.

Käisin algklasside lapsi õpetamas ning nendega legodega mängimas.

Algklasside ja lasteaedade lapsed saavad lõunaks kiirtoitu ja kartulikrõpse.

Atlanta kõrgelt ülevalt.

Sa tead, et sa oled vaeses linnaosas, kui...

Mikrolaineahjus valmistatav pakitud üksik kartul.

Käisin ühe korra väljas tennist mängimas ja..

Promon ka Eestit tasapisi.

Kui linnakus elekter öösel ära läks ja kõik koopainimesteks muutusid.

Valmistasin 200 rinnamärki! Kui hoolikalt sisse zoomida, siis leiab neil ka eesti keelt.

Vaade praegusest köögiaknast.

Täitsin sel semestril ka oma pikaajalise unistuse ning õppisin tennise selgeks ning nüüd üritan ka aegajalt mängimas käia. Kooliajad on siin Eestiga võrreldes natukene nihkes, et kevadised klassid lõppesid juba 2 nädalat tagasi ära. Kuid siinsed inimesed pole puhkusega harjunud, seega ka suvel antakse loenguid edasi ning saab enamike aineid võtta, mis muul ajalgi.

Sel semestril tuli mul aga esimest korda tõeline eksamiärevus. Igasugune tahke toit, hammaste pesu ja vastikute asjade nägemine ajas öökima, isegi oma seisnud sünnipäevatordi ära viskamine. Ma algul arvasin, et lihtsalt mingi haigus küljes, kuna olemine ka kõige parem polnud, aga kui esimese eksami tehtud sain ja siis kaks päeva normaalne olla oli ja inimese kombel süüa suutsin, siis sain aru, et võib ka eksamiteootusest selline asi tulla. Muidugi pärast viimast eksamit kadus täitsa ära ja nüüd on elu jälle ilus.

Holger in the states: day 171. School and vacation

2017-01-21T02:45:00.002+02:00

Kadusin jälle ära, eksamite ajal tegin eksameid ja puhkuse ajal.. puhkasin.

Eelmise semestri lõpp kiskus siin päris keeruliseks. Kui Eestis oli tavaliselt mingi periood eksamiteks valmistumiseks, siis siin antakse selleks täpselt üks päev. Loengud saavad läbi, üks päev vahet ning järgmisest päevast alates võivadki eksamid alata! Sarnaselt, kui Eestis jaotatakse eksamid üpriski suure ajavahemiku peale (kuu või nii), siis siin on ette antud kindlad päevad, tavaliselt alla 10 päeva. Seega eksamid tulevad üsna tihedalt ning nendega läks vägagi kiireks.
Õnneks elasin selle perioodi unetult üle, kuigi suutsin ühele eksamile tunni võrra hiljaks jääda (ja selle tulemusena ka halvema hinde saada), aga olin lõppude lõpuks ka ise positiivselt üllatunud enda tulemustes.

Vaheajast pikemalt ei räägi, kui seda, et läksin jõuludeks ja uueks aastaks koju, kuna mul veel töökohta ei ole, siis on võimalik, et need olid ainukesed pühad, mil mul selleks vaba aega oli. Sisuliselt tähendas see kaks ja pool nädalat lihtsalt puhkust, lebotamist ning sõprade, pere ja lähedastega koos olemist.

Jõudsin Eestisse päeva hiljem kui planeerisin, sest lend jäi lennutormi tõttu ära, kuid õnneks sain ühikasse tagasi tulla. Siis tagasi lennates oli jälle New Yorkis lumetorm ja pärast pikka jamamist sain seal nädalavahetuse kinni makstud hotellis veeta. Seega olin megaõnnelik, et mul järgmine lend ära tühistati, sest see oli alati üks mu unistuste kohtadest ning kuna elamine on seal vägagi kallis, siis säätsin ka hotelli pealt päris mitu sada.

Empire State Building

Maailma suurim pood

The Big Apple

Salateenistus (mitte nii salajased)

Lausa imelik oli näha sellist arhitektuuri pilvelõhkujate keskel

Rockafeller Building - selle maja tipust on ka järgmine pilt!

Central Park natukene teise nurga alt

Vana hea Times Square

Hetkel, kui semester alles hoogu kogub, kasutan mina vaba aega natukene elu üle järele mõlemiseks. Näiteks otsin järgmiseks õppeaastaks korterit kuskile linnakust väljapoole. Sest kuigi elan siis korteris koos kolme boksinaabriga, siis sellest hoolimata ulatub ühikatoa arve kuskile ~800$/kuus. Samas elades kuskil paar minutit kaugemal saaks langetada ka selle kuskile 550$/kuus, mis tundub naljakas, sest Eestis eladas oli vastupidi, et ühikad märgatavalt odavamad.

Teisalt mõtlen, mida ma enda eluga peale tahan hakata. Siia tulles mõtlesin, et võiks maailma muuta, Nobeli auhinna järgi minna ja teadust teha. Külastasin siin ka mõnda aega kaht laborit, mis on enda alas maailmatipud, üks seotud päikesepatareidega, teine süsinikmaterjalidega. Esimeses ei pakkunud teema nii palju huvi, kui algul arvasin ning teises ei olnud laborijuhataja kuigi meeldiv. See pole küll lõplik, aga olen otsutanud ilmselt akadeemia asemel tööstusesse minna.

Akadeemias on kohtade saamine pea võimatu, selleks peab aastaid järeldoktorantuuris ringi reisima töökohtade vahel, palk on olematu ning töö 7 päeva nädalas nii päeval kui öösel, samas palk aga kordades vähem kui mujal. Äsja kraadi saanud füüsiku palk siin tööstuses on keskmiselt kuskil 6000$-7000$, kuigi noh, mind lüüakse siit riigist muidugi välja, seega see selleks.

Aga leidsin ka ühe labori, kes tegelevad sellega, mida minagi teha tahaks ning kuhu ma koha sain. Kui enamik kohad saavad enda rahastuse kaitseministeeriumilt või siis riiklikest fondidest/organisatsioonidest, siis neil tuleb kõik rahastus erinevatelt firmadelt, mis tähendab, et erasektori huvi antud ala vastu on suur. Mis nad aga teevad, sellest räägin hiljem, siis kui ma seal ka tööle asun.

Holger in the states: day 103. I'd like to write a poem in English

2016-11-13T10:49:00.000+02:00

I'd like to write a poem in English...

But the words don't sound as they're written,

with phrases so alien they can't make me feel.

As by torpidity I've been smitten,

leaving my emotions immobile.

Ma tahaks kirjutada eesti keeles,

kuid sõnad kõlavad nii kohmakalt,

keelereeglid püsivad vaevu meeles

ning lausestus mul veelgi rohmakam.

I'd like to write a poem on your skin,

drag my fingertips across your body,

while I think of everything that has been.

I'd like to write a poem on your heart,

make your breathing heavy, leave your lips ajar.

But the calling of my life drove us apart,

and now, your heart is too far.

Blue Ridge mountains.

Madu.

No comment.

Suutsin enda seni purunetamatuks pidanud telefoni katki teha.

Frititud oreo-küpsised. Maitses nagu diabeet.

Hommikuhelvestekoogid!

Füüsika.

Burger kahe glaseeritud sõõriku vahel. Maitses nagu veel tugevam diabeet.

Hiiglaslikud jänkud!

Minu esimene nikerdatud kõrvits!

Holger in the states: day 28. School!

2016-08-28T22:51:00.000+03:00

Aeg möödub nii tegutsedes, et ei ole aega kõigest järge pidada.

Paljud kohalikud arvavad, et ma saabusin siia just kõige lõbusamal hetkel - valimiste ajal!

Esiteks algas mul kool, mis on märgatavalt erinev eesti süsteemist. Mul on kõigest 3 põhiainet erinevalt 7-10 ainest, mis mul varem on enamasti olnud. Samuti kestavad loengud keskmiselt kõigest ~tunni ning väga palju õppetööd nendes ei tehta - pigem vastatakse küsimustele, arutletakse ning antakse meile teada, mida me teadma peame.

See-eest saab iga nädal igas aines uue kodutöö, mis on kohati päris karm. Esiteks, teema on võõras ning kõik tuleb ise kuidagimoodi selgeks õppida. Teiseks, ülesanded on kõrge tasemega ning enamasti ka mahukad. Tsiteerides minu õppejõudu siis, "ärge muretsega, see ülesanne teil eksamisse ei tule, kuna selle tegemine võtab kuskil viis-kuus tundi." Kena! Ning enamasti antakse uued kodutööd juba enne, kui eelmise pead ära andma.

Kui ma siia saabusin ning koos sõbrannaga lennujaamas takso peale istusin, siis taksojuht rääkis meile, et see linn on üks ohutumaid paikasid. Muidugi siis ülejärgmisel hommikul keerasin teleka tööle ning nägin uudistes, kuidas minu hotellist paar tänavat edasi oli keegi suusamaskiga röövinud juuksurit päevasel ajal. Ja seda veel mõõgaga!
Vahepeal rabas ka uudiseid lähedal asuvas kaubanduskeskuses toimunud tulistamine:

Hiljem küll avastati, et mingit laskmist ei toimunud, sest ohvreid ei olnud ning kuulikestasid ei leitud, kuid massihüsteeri oli suur. Ülikoolilinnak on küll õnneks ohutu ning vähemalt USA mõistes on ka siinne linn ohutu.

Aga nüüd võtan eelmisest postitusest eeskuju ja laen üles veel ühe hunniku pilte ning panen kirja veel teise hunniku tähelepanekuid, mida igapäevaselt enda ümbert korjan.

Wolfpack!

Kalapoeg Nemo suurelt ekraanilt!

Target Run! Target tehti meie jaoks öösel lahti,
tudengid viidi bussidega kohale ning kõigele oli allahindlus.
Kohal olid ja DJ'd ja muud meelelahutajad. Järjekord ulatus muidugi kassadest sissepääsuni,
kuid vähemalt sain mina sealt endale padja.

Packapalooza! Peatänav pandi meie jaoks kinni ning see täitus erinevate organisatsiooniputkade, toidukohtade ja lavadega.
Esinemised toimusid varalõunast hilisõhtuni ning kulmineerus peaesinejaga:

We The kings! (pilt varastatud ülikoolilt).

Tähtsamatel sündmustel valgustatakse meie kellatorn punaseks,
Packapalooza puhul lisandus sellele ka kaunis ilutulestik.

Nii palju tasuta kraami sain sellelt ürituselt - alates plakatitest lõpetades ramen nuudlitega.
Tasuta asju (eriti särke) jagatakse siin iga nurga peal.

Vaikne disko! Enda kõrvaklappides saab valida kolme erineva DJ vahel - roheline, punane ja sinine ning seejärel tantsida sind ümbritsevate inimestega võrreldes erinevas tempos.

Ülikoolil on enda põhjalik bussivõrgustik. Linnakus on 11 bussiliini + 4 ööliini. Päevasel ajal jõuab peatusesse uus buss enamvähem iga 5 minuti tagant.

Breakfast sponsored by NC state! (Ka söök peab koolilogoga olema)

Fun facts of the day:

* Tegin endale piiratud juhtimisõigusega load (siin jagatakse lube väga kergelt välja), lihtsalt selle jaoks, et ei peaks pidevalt passe ja viisadokumente kaasas kandma. Huvitav asi juhtimise juures on see, et ainult alla 18-aastased ei tohi roolis telefoniga rääkida. Seejuures smside saatmine ning pokemoni mängimine on kõigil keelatud.

* Hierarhia on siin väga tähtis. Bakatudengid vaadavad doktorante pigem kui ülikoolitöötajaid või professoreid - seda ka siis, kui vaid aasta või kaks vanusevahe on. Samuti on eraldi söökla sportlastele ning raamatukogudes ja õppehoonetes erinevad puhketoad doktorantidele.

* Kõik kirjutavad lausetes tähtesid lahku (püstkiri vist?) ning mina, kes ma olen harjunud kirjutama harilikes kirjatähtedes (kursiivis?) olen nagu mingi vaatamisväärsus. Päris mitmed on mulle öelnud, et mul on ilus käekiri ja isegi õppejõud tuli vaatama, mismoodi ma siis kirjutan.

* Kõik kannavad nokamütse - ka toas. Riided on siin üldiselt väga monotoonsed ning mõnikord vaid pealetrükitud logoga. Näiteks suurtemate triipudega t-särki kandes tehakse mulle selle kohta pidevalt komplimente.

* Ma pole veel näinud, et keegi peale minu nätsu näriks.

* Kätepuhastamine on siin populaarne. Hoonetes on seintel vastavad aparaadid ning ka tänaval jagatakse alkoholispreisid.

* Ma paistan miskipärast siin vägagi silma. Ma ei tea, kas asi on minu välimuses või selles, et ma enamasti kodust kaasa võetud riideid veel kannan. Aksendist ma saan veel aru (paljud pole minu oma sarnast aksenti varem kuulnud), kuid tihti tullakse minult uurima, kust ma pärit olen. Ja seda ka siis kui ma teiste rahvusvaheliste tudengitega koos hängin. Who knows..

That's all for now, folks!

Holger in the states: day 13. Managing expectations

2016-08-13T06:34:00.002+03:00

Hei!

Mul algab peagi siin juba teine nädal ning varsti on käes ka ülikooli viimane sissekolimise päev. See tähendab, et peagi on linnak täis tuhandeid noori üliõpilasi ning söökla järjekorrad kisuvad aina pikemaks. Hetkel on siin aga palju vahetusüliõpilasi, kellest vähemalt kolmveerand tunduvad olevat indialased ning suur hulk on ka hiinlasi. Eurooplaseid tundub siin olevat vähe, lausa väga vähe. Kuid ameeriklased ise on nii võrratult sõbralikud ja abivalmis! Nad pakuvad abi, vajadusel sõidutavad sind soovitud kohtadesse ning üksinda üritustele minnes on garanteeritud, et paari hetkega on sul uued sõbrad olemas.
Sellega seoses algavad ka siin sissekolimisnädala üritused, ehk nädala ajaga toimub siin üle 100 erineva sündmuse. Täna käisin välibingot mängimas, kus võitsin ülikooli maika! See on ääretult tore, sest mul polnud seni ühtegi punast ega ülikooli sümboolikaga riietuseset (sinist ei tohi mingi hinna eest kanda, see värv kuulub meie rivaalkoolile). Samuti oli südaöösel võimalik käia tasuta kinos (jah, meil on enda kino siin) Jungle Booki vaatamas.

Panen üles mõned toredad pildid linnakust ning siinsest elust:

Minu võidetud maika!

Linnaku kinomaja.

Ühikatuba enne sisse kolimist ja uute asjade ostmist
(paremal veel arvutilaud peidus).

"Küla", kus ma elan.

Ülikooli sümboolika on kõikjal - nii logod, värvid kui ka hundid.

Küla keskpaika valvavad hundid,

Minu ühika esine.

Ning ühika aed.

Näide undergraduate (bakalaureuseõppe) tudengite elukohast.

Ülikooli linnak on täis selliseid hädaabiposte, mille kaudu saab politsei kutsuda.
Ülikoolipolitseil on kümneid autosid, lisaks ka hobuseid ja paar segwayd.

Siin asub üks riigi parimaid ülikoolide esmaabisid.
Muuhulgas on siin nii naistearstid ja dermatoloogia, kiirituse ja hambaravi osakonnad.

Ülikooli uusim raamatukogu.

Raamatukogu seest.

Tüüpiline näide siinsest arhitektuurist - rohelus ja punane telliskivi.

Linnaku ühe toidu- ja poekeskuse tagune - seal toimuvad ka välikinod.

Sama keskuse esine

Lõunapoolseimas ülikooli linnakus tegutseb suur hulk tuntuid erasektori ettevõtjaid.

Tähelepanekud elust enesest:

* Taldrikud ja joogiklaasid on üldiselt tugevamast plastist, ka osades "valge linaga" restoranides.
* Tekikottide asemel on üks vahelina.
* Ruudulisi vihikuid on siin väga keeruline leida, neid väga ei kasutata.
* Linnakus on pizzade ja pizzakarpide jaoks eraldi prügikastid.
* Ma olen esimene eestlane siin ülikoolis.
* Ülikooli sportlane sai olümpial ujumises kuldmedali.
* Ma ei tea, mitu jõusaali siin linnakus on, kuid ma olen juba 7 otsa sattunud.
* Sport on siin väga tähtis. Suurimat ülikooli spordisaali külastatakse aastas üle miljoni korra.
* 11% üliõpilastest on välismaalased ning nad osalevad 87% akadeemilistes rikkumistes. Põhjuseks suuresti see, et igasugune kaasüliõpilastega ülesannete üle arutamine läheb petturluse alla. Sealhulgas ka abi küsimine või sõpradega koos ülesannete lahendamine.
* Ma õpin hetkel juhilubade eksamiks ning sattusin sellise huvitava asja otsa, et kellestki mööda sõites on siin vähemalt seaduse järgi eesolijale sellest signaaliga märku anna. Kujutage, millised maanteed oleks, kui seadust ka päriselt järgitaks.
* Enamik tudengeid ei ole naaberosariikidest kaugemale reisinud.

Holger in the states: day 7. Settling in

2016-08-07T06:51:00.000+03:00

Tere! Kuidas läheb?

Olen siin juba pea nädala veetnud ja see on läinud kiiresti, lõbusalt ning vägagi sotsialiseerudes. Esimesed 4 päeva veetsin Washingtoni lähistel, kus meil toimus lühike programm Fulbrighti stipendiaatidele. Tore oli kuulda, et fulbrighterid on siin vägagi oodatud ja miks mitte ka kergelt lugupeetud.

Kirjutada oleks küll väga-väga palju, aga üritan hoopis piltidega suurema osa jutust rääkida. Olen enda arust päris hästi sisse elanud, kuid kõige imelikum selle juures oli, et mul ei olnud siia saabudes jetlagi, hoolimata 17-tunnisest lennust ning 7-tunnisest ajavahest. Siin on kõik asjad väga kaugel ning hetkel jalutan meeletult ringi - eile läbisin pea 40 kraadises kuumuses üle 20 km. Kuigi väljas ma sisuliselt sulan, siis siseruumides on siin ääretult külm ning konditsioneer möllab täiel võimsusel. Ma imestan, kuidas siin kõik nöhased ei ole - hotelli jõudes oli konditsioneer mul seatud 15 kraadi peale.

Lähimas toidupoes käimine võtab hetkel üle 1.5h aega. Ometigi on iga toidupoe kohta kümmekond söögikohta. Kui toidust veel rääkida, siis vähemalt hetkel on mul raskusi millegi muu, kui burgerite, hot dogide, küpsiste, browniede ning friikate leidmisega. Ausalt öeldes igatsen juba "tavalisi" kartuleid.

Väga suur üllatus oli looduslähedus. Senised linnad, ka Washington on vägagi ruumikad ja rohelised. Praeguses tudengilinnas, kus on ~600 tuhat elanikku, satuks vahepeal nagu džunglisse - tihedad võsad, ojad, puud ümber ringi. Linnades jooksevad igasugu loomad, näiteks oravad või jänesed väga vabalt ringi ning neid on ka palju. Washingtonis veetsime terve päeva vaatamisväärsuseid vaadates ning me ei pidanud ühegi valgusfoori taga rohkem kui ühe tsükli ootama. Liiklus oli olematu, isegi linna keskmes.

Üllatav oli ka hetk, kui lugesin kaarti ja mingi hetk taipasin, et ma mõtlesin kaasa inglise keeles. Loodan, et praegune blogi kirjutamine siiski aitab eesti keelt endas säilitada. Hetkel veel koduigatsust puudub ning mulle tundub, et hakkan ümbritsevaga harjuma. Peagi algab ka kool ning siis tuleb kindlasti veel põnevaid väljakutseid.

Kapitoolium - siin käivad koos nii Senat kui ka Esinedajatekoda ning töötab USA asepresident.
Saime teha ka pika tuuri sees ning näha istungiteruumi, kuid pildistamine oli seal keelatud.

Mõista-mõista, kes see on.

Meie tore fulbrighterite grupp, kes olid 35 erinevast riigist kohale tulnud
ning kellega ma need võrratud 4 päeva Washingtonis veetsin.

Washingtoni õhu ja kosmose muuseum (Washtingtonis on enamik muuseumid tasuta külastamiseks!)

Kas te teadsite, et Valge Maja on 6-korruseline ning seal on nii keeglirada kui ka tenniseväljak?

On ju roheline?

II maailmasõja memoriaalil koos uue soomlasest sõbraga, taustal lisaks Washingtoni monument.

Nüüd aga üritan ennast mitte (väga) paksuks süüa. Mul on võimalik käia uhketes rootsi lauaga sööklates hommikust õhtuti, iga 30 minuti tagant ja seda tasuta. Sellele muidugi lisandub ka nädalas 10 einet muudes söögikohtades nagu pizza hut, taco bell jms. ning siinses ülikoolis toodetakse ka ameerika parimat jäätist!

Üldiselt tundub, et ameeriklased on enda toitumisega väga bipolaarsed. Ringi vaadates on kas kõik täiesti 0-kaloriga või siis vastupidiselt väga kõrge kaloraažiga asjad. Ka hommikusöögil saab valida kohvi sisse panemiseks kas tavalise suhkru või nelja erineva nullkaloraažiga suhkru vahel. Ning muidugi, kui meie vajutame kohviautomaadil nuppu, et kohv topsi voolaks, siis minu hotellis saab vajutada nuppu, et vahvlitaignas topsi sisse voolaks!
Olen ka suur dieetkoka sõber ning kahjuks pean teatama, et siin on miskipärast see väga soolane. Nagu tõesti, umbes nagu jooks koola-maitselist värskat. Ometigi seda juuakse siin väga palju ning paljudes kohtades on see täiesti tasuta. Või siis ostad endale restoranis ühe klaasi, siis ettekandja varastab selle järsku ära ja toob selle täidetuna tagasi. Seda muidugi kõikvõimalike sõbralike lausete saatel.

Peagi kolin enda ühikaruumi sisse ning panen ka sellest pilte ja postitan huvitavaid tähelepanekuid, sest neid tõesti on palju! Seni, aga elan siin mõnusas hotellitoas, kus asjad minu eest ära tehakse.

Holger in the states: day -1. Pre-departure thoughts

2016-07-31T18:54:00.000+03:00

Homme hommikul sõidangi juba pikaks ajaks kaugele-kaugele. Istun hetkel kodus, üritan kõik vajaliku kaasa pakkida, õhtul teeme sauna (vaevalt, et seal korralikke saunasid on) ning annan ka enda auto ära. Otsustasin ka viimsed mõtted enne minekut kirja panna:

Kuhu sa lähed?

Ma lähen tänu Fulbrighti programmile Ameerikasse, Põhja-Carolinasse doktorikraadi omandama!

Minu sihtkohaks saab Põhja-Carolina Osariiklik Ülikool. Usun, et nanotehnoloogia mõttes on tegu piisavalt võimsa ülikooliga, et selliseid kogemusi ning oskuseid Eestis paratamatult ei saa. Antud ülikooli peetakse USA-s #20 reaalteaduste ülikooliks ning on 2. kohal reaalteaduses õppivate naiste arvuga (31.5%), mis on küll Eesti mõistes naljakalt vähe, aga USA mõistes lausa tipus.

Kooli maskotiks on hunt ning kõik on kas punane, huntidega seotud või mõlemat

Ma elan linnas nimega Raleigh ning selle kohta võib igasugu uhkeid auhindu lugeda:

* #1 või #4 parim linn elamiseks USA-s

* #8 USA sõbralikuim linn

* #9 kiireimini kasvav linn riigis

* #15 parim linn värsketele kooli lõpetanutele

* #3 linn noortele professionaalidele

* #3 linn noortele peredele

* Üks 7 linnast peale Silicon Valley aktiivseima startupi stseeniga.

Raleigh

Mida sa seal teed?

Algselt oli toetust piisavalt, et seal vaid 1 magistriõppe aasta läbida, kuid nüüd jääb mul magistrikraad täiesti vahele ning lähen otse 5-aastast doktorikraadi füüsikas omandama. Kitsamas mõttes tegutsen nanotehnoloogiaga edasi ning konkreetne teema ning labor selgub tõenäoliselt esimese aasta lõpul. Esimene aasta lasen stipendiumi peal liugu ning järgneva aasta tegelen õppeassistendina ning hiljem laboris uurijana. Palkades ja stipendiumi suurustest hea meelega veel otseselt ei räägiks, aga esialgne palk on minu eesti sissetulekuga võrreldes pea kümnekordne.

Kuidas enesetunne enne minekut on?

Ausalt öeldes kõiguvad minu tunded üpriski laineliselt. Enamiku ajast on siiski olnud tunne, nagu mul oleks aega terve igavik siin olla. Ometigi ma olen teinud kõike seda, mida ma vähegi enne lahkumist teha tahaks ning käinud kõikvõimalikes võrratutes kohtades koos võrratute inimestega.

Ma tegelikult nautisin seda vahepealset olekut. Seda perioodi, kus oli tunne, et miski ei loe ja ma võin ka vabalt ringi hõljuda, sest niigi pakin enda vähesed asjad, jättes suurema osa maha ning kaon ära.
Aga nüüd, viimastel päevadel hakkab ka närv sisse tulema ning reaalsus kohale jõudma. Muidugi ma ootan, aga ärevus on paratamatu ning ma ei saa seda ka kuidagi muuta. Keeruliseks teeb asja see, et ma lähen nii pikaks ajaks. Kui ma oleks vaid aasta või kaks, siis ma tunneks, nagu ma jääksin poolikuks nii siin kui seal. Kuid hetkel, 5 aastat on piisav, et olla seal pikalt ning et ka kõik muutuks Eestis teistsuguseks. Seega on vähemalt mõneks ajaks otsus üpriski lõppev.

Kuid eks hüvastijätud ole alati valusad ning uued tundmatud eluetapid hirmsad.

Naljakas on see, et käisime Heleriniga lahkumist tähistamas Tartus asuvas ameerika stiilis steak house's. Tegu ei olnud sümboolse asjaga ning samuti ma ei tee ürita end sealse toiduga harjutada (kuigi vist peaks?), vaid ma olen lihtsalt väga suur burgerite fänn.

Maskott Tuffy - peaaegu pärishunt

Kuidas sa enda uut elu ette kujutad?

Suur osa ongi tundmatu ning ma võin vaid oletada. Ühikatuba on mul väike ning jagan kolme teise toaga koos kööki, ometigi on üür üle 700€ kuus. Kaudse ülikooli toitumisplaani (toidukordade arvu semestris/nädalas, toiduraha jms.) pidin ka juba paika panema, ning näljasena võtsin muidugi piiramatu toidukordade arvu. Tegevusi on kindlasti väga palju, mul on 1. augustist kuni 20. augustini hetkel igasse päeva juba midagi planeeritud. Mul on kutse juba kahele erinevale grillpeole ning ka ühele tutvumispeole.

Lisaks on mul ka teada enamike kursusekaaslaste nimed. Ausalt öeldes ma ei suuda neist ühtegi normaalselt välja hääldada - peale minu on euroopast vaid üks tudeng veel.

Olen ka mures (muretsen ette, nagu kombeks, et hiljem rahulikum oleks) õppimise pärast, kuna mind on igasugu juttudega ära hirmutatud. Et kui Eestis saan A-sid, siis seal pean C'de ja D'de leppima (tegelt mind visatakse välja, kui C'sid ja D'sid saan) ning kindlasti tuleb mul arvestada, et seal peab mitu korda rohkem õppima kui siin. Piilusin ka natukene tulevasi õppematerjale ning tõesti, läheb raskeks, kohati ei saanud essugi matemaatikast aru.

Samas loodan leida seda täiuslikku tasakaalu sotsialiseerumise ja koolitöö kõrval. Hetkel unustan kohati isegi ära, et viimane neist olemas on.

Ometigi vaevlen juba pool aastat ka ameeriklaste bürokraatia käes. Hunnik pabereid, dokumente ning arstikülastusi. Ometigi neile eesti arstikontrollid ei sobi ja hiljem tahavad ise kõik uuesti teha. Lisaks ei sobi ka interneti teel saadetud dokumendid, kõik peab ikka käsitsi ja tavalise postiga kohale saatma, oeh.

Loodan ka tulevikus kirjutamiseks aega leida, kuid see tuleb busy-busy eluperiood.

Pühendusega

At least it's not rocket surgery

2016-07-21T14:31:00.001+03:00

"Wouldn't it be good to be in your shoes"

Mis viga niimoodi magistriõpingud pooleli jätta. Täitsa tore, kui oleks suutnud sama sammuga lõpuni välja minna.

Valmistasin endale isiklikud Cards Against Humanityd (käed valutavad pärast sellist lõikumist), sest ei ole paremat viisi inimestega sidemete loomiseks, kui seda on roppuste jagamine.

Panustan ka kõige populaarsema mängu maailmavallutusse.

Käisin isegi Tartu kesklinnas Pokewalkil (kogunemisel). Naljakas oli näha inimesi, kes imestasid, miks terve raekoja platsi täis inimesi moblades passivad ja midagi ei tee. Nemad pildistasid pokemonide asemel hoopis meid.

Jõudsin ka esimest korda sel aastal Valgeranda! Üritan tasapisi soojaga harjuda, sest tulevases ülikoolis möllab hetkel 40 kraadine ilm.

Piljard!

Pildil kolm generatsiooni järjest. Vanemad said 100 aastaseks - vähemalt kahepeale kokku (50+50).

Tule, ma teen sulle teed ja kõike muud, mis tegemata on jäänud

2016-07-04T18:34:00.001+03:00

Väike vormikontroll enne paksudemaale minekut

Unistan oversplitsi saavutamisest

Käisime Tartu seikluspargis..

... ja Otepää omas ka!

Aegajalt satun ka pealinna

Kingitus Ameerika saatkonnalt

Jaanipäevakoha otsingud viisid meid Heleriniga Peipsi äärde, Kallastesse, vahukomme tegema!

Elus kala Bert ja mitteelus kala (PS. pole samad kalad!)

Roadtrip ühe minu lemmiku karastusjoogiga

Ema lõpetamine! Temast sai nüüd paberitega florist ✿

Värska veekeskus ja Keila tervisekeskus (viimasel ajal on nii palju spadesse sattunud, et paha kohe)

Mingil hetkel korjan enda tahte kokku ja hakkan siia lisaks piltidele lisamisele ka teksti kirjutama. Hetkeseisuga on mul aga Eestis veel 27 päeva olla, seega on vaja kõik tegemata asjad veel ära teha.

Ahjaa, ja need süstlad eelmisest postitusest. Kuna hambaarstid on nii kallid ja hirmsad, siis otsustasin ise enda hambad korda teha ja ära valgendada. Pilti ma veel sellest hetkel ei postita, kuna protses on poolik, kuid vähemalt seni töötab.

Do you tell yourself you have won?

2016-06-10T23:18:00.000+03:00

Sain eile öösel väga tumeda kiisuga heaks sõbraks. Ta nimi on nüüd Toothless.

Minu esimene uus kaunitar!

Ja teine uus kaunitar! See on mehaaniline, läbipaistev ja ilma patareideta!

HIV-i vaba alates 1993

Tartut avastamas

Minu esimene Escape Roomi kogemus! Väga võimas, kuid kahjuks välja ei pääsenud.
(Siiamaani seal all keldris kinni, help!)

Minu kullakallikesed on müügiks!

Füüsikud ei suutnud isegi pühapäeval füüsika instituudist eemal olla ja panid maja ette pikniku püsti

What are these?! Stay tuned!

Holgeri nädal 7 pildiga

2016-05-01T00:20:00.001+03:00

L: Esimene sünnipäeva pidusöök!

P: Eksisin kõige muu hulgas ka lennusadamasse

E: Öölaulupeol oli külm, kuid ta silmad olid soojad

T: Aegajalt tuleb ka teiste sünnipäevi tähistada

K: Päris sünnipäeva päev oli magus

N: Cards against humanity ja miks kõik kätega vehivad?

R: Tööl tuleb ka käia!

"Sa oled nii minu sarnane, et mul on sinust kahju"

2016-04-16T19:53:00.000+03:00

Tegemist on süntekaga, mille leidsin vanematekodust (neil on mingi müstiline oskus asju hankida) ning muidugi otsustasin eeskujuliku lapsena selle nende juurest ära varastada ning enda koju tuua. Muidugi olen seda tasapisi vabadel õhtutel toksinud ja otsustasin ühe enda praegustest lemmiklugudest ära õppida. Mu lemmikkoht videos on muidugi lõpp, mil süntesaator otsad annab (olge mureta, nüüdseks olen ta juba tagasi korda saanud). Ärge liialt kriitilised olge, sest ma ei oska isegi noote veel lugeda.

Kui jutt korra lemmikasjadele läks, siis ühtlasi sai mu tuba väikese uuenduse, mis on väga suur fotolõuend. Lausa meeterkakskümmend pikk ja neli sentimeetrit paks:

Kes teab, mis filmist pilt pärit on, võib endale ise pai teha. Aga kes ei tea, siis - "Interstellar".

Ühtlasi tuli vahepeal tähtis kiri, et mind on vastu võetud Stevensi Tehnoloogiainstituuti. Tegu on väga uhke eraülikooliga, mis asub Hoboken, New Jerseys - see tähendab, et asukoht on võrratu:

Kõik filmides nähtud kuulsad kohad on jalutuskäigu kaugusel või lausa kooliterritooriumilt nähtavad. Muidugi on elu sellises kohas väga kallis, kuid eks elu erakoolis erinebki märgatavalt avatud ülikoolidest.

Kõik see roheala on ülikooli territoorium

On alles vaade New Yorkile

Need pargid paistavad kohutavalt ilusad

See, kuhu kooli ma lõplikult satun, peaks tegelikult lähiajal lõpliku otsuse saama, sest pakkumisi on tulnud piisavalt ja enam ma neid juurde ei ootagi. Seni aga ravin enda köha, nohu ja mul õnnestus ka õmblused enda kulmule järgmiseks 10 päevaks saada. Ilusat kevade algust teile ^_^

"How odd I can have all this inside me and to you it’s just words."

2016-03-13T21:59:00.001+02:00

Tere päevik. Vahepeal ka selliseid kurvemaid uudiseid, et mul murdus süda...

Seda tegelikult mitte nii metafooriliselt, vaid ühel ööl, rahulikult magades, ründasid mind südameinfarktile omased sümptomid ehk surumine rinnus, iiveldus, nõrkus, külmus jne. - kogu pakett. Mis on väga imelik, arvestades mu tervislikku eluviisi ja seda, et mu puhkeoleku pulss jääb enamasti alla 50 löögi minutis. Imelikumaks muutus asi veel sellega, et järgnevad hommikud veetsin teravama valuga rinnus ning hommikukohvid asendusid hoopis valuvaigistitega.
Käisin ka EMO's ja nüüdseks olen ka kardioloogi külastanud ning kuna ma veel nii olen, siis on väga, väga ebatõenäoline, et midagi tõsist on. Tõenäoliselt olen endale kuidagi füüsiliselt liiga teinud või oli põhjus hoopis psühholoogiline (me oleme päris võimsad olendid, kui me suudame endal ise südame katki mõelda).
Sellest hoolimata oli päris hirmus googeldada sümptomeid, lugeda kohutavate haiguste kohta ning teada saada, et ka minu vanuses võib öösel une pealt südamehäiretesse ära surra.

Mulle saabus ka kiri, et mind on võetud vastu Arkansase Ülikooli ja nad on nõus minu teise magistriaasta õpingud kinni maksma (mu stipendiumi maksab esimese aasta). See ei kõla küll nii uhkelt kui kinnimakstud doktoriõpingud ja võimalus magistrikraad ühe aastaga ära teha, kuid sellegi poolest on tegu väga uhke ülikooliga:

Koolis on mul väga rahulik, neljapäev ja reede mul loenguid ei olegi ja nädala peale tuleb kohustuslikke kodutöid kuskil tunnijagu. Samas käin ma EAP'de eest trennis (fitness aeroobikas) ja kaks praktikumi ainet lõpevad juba koos märtsikuuga. See-eest aga käin vabadel päevadel tööl, uurin iseseisvalt ja üritan isiksusena areneda, sest tagasihoidliku eestlase stereotüübina ma Ameerikas tippu ei pürgi.

Miks me mäletame minevikku, aga mitte tulevikku?

2016-02-28T22:11:00.000+02:00

Keegi tark kunagi ütles, et igal inimesel on kaks elu. Sinu teine elu algab siis, kui sa saad aru, et sul on vaid üks elu. Mulle küll meeldib pigem ütlus, et inimene sureb kaks korda. Esimest korda siis, kui ta lõpetab hingamise ja teist korda siis, kui tema nime viimast korda lausutakse . Aga see selleks.. Tegelikult tahtsin öelda, et sain lõpuks, 22-aastasena, aru, kui loll on endale meeldivaid asju edasi lükata. Kuid miskipärast olen just seda viimased ~pool aastat harrastanud.
Taipasin aga, et kui ma plaanin, mida ma kõike Ameerikas elades saavutada ja teha tahaks, siis miks ma ei tee seda siin, Eesti kontekstis?

Mul on tekkinud aja jooksul pikk nimekiri kohtadest ja asjadest, mida siin Tartus teha/külastada tahaksin ja ma olen otsustanud neid hakata ükshaaval ellu viima.

Kõige kaunimad nuudlid, mida kokanud olen

Üks tore koht on näiteks Tartus Skatetown! Seal on võimalik vanakooli neljarattaliste rulluiskudega saalis ringi diskotada. Uskuge või mitte, aga nendega on minu arust palju keerulisem sõita kui tavaliste rulluiskudega.

Aegajalt olen proovinud sõprade seltsis ka Miracle Fruiti - marja, mis ajab mõneks ajaks maitsemeeled sassi. Eriti on seda tunda hapude toitudega, mis maitsevad tagajärjena magusalt.. Tomatid näiteks maitsevad nagu tomatid suhkruga. Rikkamates kantides (New Yorkis) peetakse nendega ka maitsepidusid, ehk 10$ eest saad ühe marja ja ligipääsu hapule toidulauale. Seal tihtilugu juuakse ka pitsiga äädikat, aga olgem ausad, kõik need toidud tapaksid lõpuks hambad päris kähku ära.

Neid laime võikski sööma jääda

Nüüd tahaks veel loota, et lähiajal taas korra külmaks läheb, sest mulle õudsalt meeldiks Tartu laulukaare all uisutada! Ja muidugi ootab mind Supilinnas üks väike hubane kohvik, millele ma suvel ringi ekseldes juhuslikul kombel avastasin.
Muidugi, me ei ela keegi igavesti, kuid ma tahaks luua midagi, mis elab.

Kaasa ta mind kutsub

2016-02-21T19:11:00.001+02:00

Igal öösel kaasa ta mind kutsub:

Kallis, minuga nüüd tule!

Kähku, enne kui küünal kustub

ja maailm silmad suleb.

Ta ilmus minu tuppa nõnda igal öösel. Ta külastas mind igal ööl erineval kellaajal, mõnikord vahetult pärast südaööd ning äärmisel juhul ka hetk enne minu äratust. Kuid ta tuli alati pimedas - päikeseloojangu ning koidu vahel. Ma teadsin, et meie kohtumistel on põhjus, ta oli kas minu õnnistus või õppetund.

Tema välimust on keeruline kirjeldada, sest öös ei ole värve - need on asendunud emotsioonidega, ja tunnete kirjeldamiseks läheb vaja midagi enamat kui lihtsalt sõnu. Tema õlgadeni ulatuvad mustad juuksed olid nii sirged, et võisin veeta tunde enda sõrmi nende vahelt läbi libistades. Ta nahk oli hele ning pehme, nagu ta olekski kaetud siidiga. Kuid ta silmad olid tumedamad kui miski muu siin öises toas. Need silmad olid nii sügavad, et neisse vaadates tundsin, kuidas seal paiknev lõputu maailm mulle vastu vaatas. Olin kindel, et kuskil seal sügaval pimeduses on peidus lisaks tema salajastele pattudele ka minu omad - selleks peab lihtsalt teadma, kus ta neid hoiab. Kuid pilgud jäid pilkudeks ning puudutused puudutusteks, sest arm, mida öösel jagasime, hommikul enam ei eksisteerinud.

Ega tänanegi öö esmapilgul eriline ei tundunud. Ma olin teki all lamades juba pikalt oodanud, kui ta lõpuks minu kõrvale ilmus. Ta on hakanud mind ühe varem külastama, nagu ta teaks, et ma enam ammu öösiti korralikult uinuda ei suuda. Kõik teavad...

Ka täna ta tuli, sirutas minu poole enda helevalge käe ja kutsus mind kaasa. Kuid seekord vaatasid ta sügavmustad silmad mind erinevalt. Need vaatasid mind sama armunult, nagu mina olen teda alati vaadanud. Nagu oleks hoopis tema see, kes on minu tumehallidesse silmadesse lõksu jäänud ja nendest joovastust otsib. Justkui mina oleksin alati koos lahkumisest unistanud ja oodanud, et millal kahest saab üks.

Tänane öö oli eriline, sest ma võtsin ta käest. Tänana öö oli eriline, sest päike ei tõusnud meie jaoks enam kunagi.

Haihtus tema, haihtusin mina,

viimne puudutus oli see.

Hävis päike, taevasina,

alles jäi vaid küünlaleek.

"Pakkumine millest..."

2016-02-11T22:53:00.000+02:00

Seekord lugu siis sellest, kuidas minu elu kipub minult pigem sõelaga võtma ning kulbiga andma. Eelnevalt meenub bakalaureus, kus ma ei pidanud kuigi palju pead murdma ning muretsema enda kõikvõimalike laborivalikute üle, kui juba tuligi Facebook'i kutse hakata nanoosakesi sünteesima ja taaskasutatavat pesupulbrit looma. Siiamaani on see võimalus mitmeid uksi avanud, kuid nüüd avanes müstilistel põhjustel üks huvitavamgi uks..

Rõõmsameelset taustmuusikat ka!

Mul oli Skype intervjuu North-Carolina State University (NCSU) vastuvõtukomitee direktoriga ning ta tegi mulle paar vägagi ootamatut pakkumist, mille peale ma tol hetkel midagi kosta ei osanud, sest ma isegi ei teadnud, et sellised võimalused reaalsed on.

Esiteks ta pakkus mulle võimalust enda magistrikraad omandada hoopis ühe aastaga, mis tegi mind äärmiselt õnnelikuks, sest noh, üks aasta elust säästetud ning jällegi võimalus ühe aasta võrra varem kuskile maanduda ning õnnelikku paikset elu alustada.

Aga teine pakkumine.. Ta ütles mulle, et ülikool on nõus ka minu doktoriõppe kinni maksma - täies ulatuses! Kas te teate palju Ameerikas tehtav doktorikraad väärt on? Miljoneid! Ja seda nii rahalises kui ka kõikvõimalikes muudes mõtetes. Õppemaks, elamine, söök, olmekulutused, konverentsidele reisikulud, kõik-kõik.

Potentsiaalse ülikooli esine

Ühikate valik on suur...

Lausa harjumatult suur

NCSU-le kuuluva teaduslinnaku (campuse) pindala on 850 hektarit - see on näiteks enam kui 15 korda suurem kui TTÜ linnak! Olen rääkinud mitmete teadjamate inimestega nii Eestis kui ka USA-s ja olen saanud selgeks, et sellised pakkumised on kõike muud kui harilikud. Kui ma varem veel mõtlesin enda doktoriõpet Eestiga siduda, siis selle aasta algusest on mu tulevikuplaanid muutunud. Ma enam ei leia, et mul oleks siin midagi, mis mind nii tugevasti siia paika seoks. Aga sellest mõni teine kord natukene pikemalt, sest doktoriõpe on üks jõle keeruline asi ning ma sattusin vahepeal veel ühele toredale seiklusele.

Mul oli erakordne võimalus külastada Tallinna Rotary klubis ning seal ka esineda! Rotary on "ühiskonna teenimisele pühendunud rahvusvaheline organisatsioon". Tallinna klubi asutati juba 1930. aastal, mil charter-presidendiks oli Johan Laidoner ja asepresidendiks Konstantin Päts. Ausalt öeldes olin algul natukene ärevil, et mis minusugusel tudengihakatisel nii tähtsate ärimeestega rääkida on, kuid kohale jõudes oli atmosfäär ja seltskond nii meeldiv, et kui ma kunagi edukaks peaks saama (loota ju võib), siis kaaluksin hea meelega selle klubiga liitumist ja panustaksin samuti innukalt nende maailmaparandamise plaanidesse =)

Ühe vegani lugu

2016-02-07T10:46:00.001+02:00

Ta ei tapa loomi,

ei hävita loodust.

Vaid sisimas soovib,

et ta leiaks moodust,

kuidas ei kaotaks lootust,

et me vaid seda looks,

milleks ma meid loodi -

- armastamiseks

Ühe graafiku lugu,

2016-01-30T14:43:00.000+02:00

ehk minu teekond Eesti meistrivõistlusteni kulturismis ning sellest välja.

2015. aasta EMV toimus 31. oktoobril (graafikul päev 0) ning minu ettevalmistus selleks algas täpselt 3 kuud enne võistluseid, mis on üpriski standardne periood. Graafikul vertikaalsed jooned tähistavadki kuude muutuseid ning viimane, paksem joon, on 2016. aasta algus.

Graafikult rohelist joont jälgides on näha, et plaan oli lihtne, langetasin iga nädal enda kaloraaži täpselt saja kalori võrra. Plaan pidas vett seni kuni pidin Belgiasse tööle minema, neid sikk-sakke on keeruline mitte märgata. Siin kohal igaksjuhuks mainin ka, et osad päevase kaloraažid on spekulatiivsed - ei ole võimalik välismaal või pidudel olles lihtsalt toitumist jälgida, kuid kogemust on mul ilmselt piisavalt, et usun, et ka need ennustused on üpris täpsed.

Mulle selle graafiku juures õudsalt meeldib see, et asjad peavad paika - kalorid ja kaal on üks-üheses vastavuses ehk kui muutub üks, siis liigub teine ka samas suunas.

Samuti on tore see kõige madalam kaalupunkt, mis tähistabki võistluspäeva kaalu, kuna aga kaalukategooria oli -75 kg, siis on näha, et mul oli varu veel palju. Sellest tulenes ka seekordne 5. koht, kuna võistlejaid oli väga vähe (kes ikka viitsib juba suvel kaalu langetama hakata), siis lükati kõik kaalukategooriad kokku ning kui ma juba enda kategoorias kerge olen, siis mis ma raskemates veel peale hakkan.

Pärast võistluseid hakkasin tasapisi kaloraaži tõstma, et mitte toiduga hulluks minna. Paratamatult kaob mul dieediperioodi lõpuks täiskõhutunne ära ning mul poleks mingit probleemi meeletutes koguses toitu korraga sisse süüa ja hiljem kõhuvaluga kuskil palatis lõpetada. Kui kõrgema kaloraažini jõudsin, siis lubasin endale igasugu erinevaid ahvatlevaid kohupiimakreeme ja jogurteid, mis vahepeal olid poelettidele jõudnud ja millest ma iga kord ilastades mööda kõndisin. Naljakas on muidugi see, et kui dieedi ajal oli isu meeletu, siis nüüd ei paku need jogurtid ja soojad saiakesed mulle mingit huvi.

Seejärel jõuame graafikuga uude aastasse, kus on näha väga järsku toidukoguste ja kehakaalu langust - need on põhjustatud endise elukaaslasega lahkuminekust ning sellega kaasnevast enesetundest, mis sundis mind mõnda aega ainult vedelat toitu sööma (smuutisid, kakaod jms.). Samas on ka selgelt näha sellele järgnevat järk-järgulist taastumist. Kindlasti on igal kõikumisel graafikul enda lugu rääkida, näiteks on üpriski kerge üles leida ka jõuluõhtu ja sellele järgnev söögijääkide hävitamine.

Tehtud vormiga jäin ise rahule, seekord katsetasin teistmoodi tehnikat - intermittent fastingut ehk sisuliselt proovisin 'toitumisaknaid' jälgida. Minu puhul tähendas see, et päevas ~15 tundi 'paastusin' ja 9 tundi sõin ehk lihtsalt jätsin hommikusöögi ja varajase lõunasöögi ära ning õhtul pärast 23 enamasti ei söönud. Ja mulle see sobis meeletult, enam ei olnud ka loengutes tunne, et kui pole tund aega söönud, siis ei suuda tähele panna ja ainult vahin kella ning mõtlen, et 'pool tundi veel, siis saan süüa...' Detailidesse süvenemata arvan, et põhjuseks on minu (üpriski tervisliku toitumisega kaasnev) kõrge insuliinitundlikus, mis põhjustas hommikuti pärast sööki hoopis veresuhkru languse. Nüüd suutsin aga täiesti rõõmsameelselt koolipäeva söömiseta üle elada ja ka rohkem tähele panna.
Lõpp hea, kõik hea.

Sa näed hiirelõksu,

2016-01-25T18:34:00.003+02:00

ma näen tasuta juustu ja väljakutset.

Olin sunnitud eelmine nädal enda esimesed isevõetud loomad - rotid Lible ja Genka - ära andma. Maja on harjumatult puhas ja vaikne, automaatne reaktsioon on ikka alles, et käin neid aeg-ajalt vannitoas "kontrollimas". Kahjuks ei jõudnud neid lihtsalt enam üksi ülal pidada ning leidsin, et nii argade loomade puhul oleks äärmiselt ebaõiglane, kui ma nad ise suureks kasvataksin ja alles siis nad ära annaksin, sest neil puuduks seejärel suutlikus ümber harjuda.

Ometigi oli mul video- ja pildimaterjali lühikese aja kohta nii palju tekkinud, et otsustasin selle väikeseks videoks kokku võtta. Nautige!

Tundub, et magistriõppe esimene semester sai üpris edukalt läbitud:

Midagi pole parata, A'd ikka motiveerivad mind. Kui ma B või C'ga ka rahul oleksin, siis tunnen, et võiksin ju jätta mõned esmapilgul vastikuna tunduvad materjalid õppimata. Seega üritan järgmisel semestril veel sama joont hoida.

Üks asi, mis mulle Tartus kohutavalt meeldib, mida ma Kohilast ei leidnud, on eeskujude olemasolu. Nii hea on vaadata saavutusrohket inimest ja mõelda, et mida ta tegi, et ta sinna jõudis ning samuti ka seda, et kuidas ise nii kaugele jõuda. Seejärel möödub mõni aeg ning sa avastad, et ta ei olnudki nii täiuslik ja kõiketeadev, vaid hoopis tavaline inimene koos enda eksimuste ja mõningate väärarvamustega. See on hea, see on väga hea, see tähendab, et sa oled jõudnud tema tasemeni - et sa ei vaata enam ülalt alla vaid silmast silma.
Analoogne väide käib ka ju vanemate kohta. Mõnel juhul öeldakse, et lapsed on siis suureks kasvanud kui nende vanemad ei ole enam supermanid, kellelt saab vastused kõikidele küsimustele ja probleemidele. Ajapikku märkad, et kõik otsivad vastuseid, küsimusi või juhendamist. Ning kui piisavalt targaks suudad kasvada, siis lõpuks oled hoopis sina see, kes enda vanemaid juhendab.

Teised eeskujud, keda ma isegi miskipärast rohkem olen kohanud, on need inimesed, kelle moodi sa olla ei taha. Kurvalt palju on inimesi, kelle näost või käitumisest on selgelt näha, et nad on kuskil, kus nad ei taha olla, teevad midagi, mida nad teha ei taha ja elavad elu, mis erineb nende unistustest. Siin ongi see koht, kus tuleb mõelda, et mida nad valesti tegid. Või siis tegelikult on enamasti küsimus, et mida nad tegemata jätsid. Mugavustsoon on kitsas ala, mida laiendada on keeruline ning äärmiselt raske on loobuda tuttavatest asjadest.

Paljud inimesed surevad 25 aastaselt, kuid nad maetakse alles 50 aastat hiljem.

Meil oli tulevik, nüüd on meil minevik

2016-01-01T20:09:00.003+02:00

In fear of missing something vital from my own existence

2015-12-21T18:00:00.002+02:00

Kindlasti märkasite, et ma olen enda blogikujunduse ära muutnud (seda on raske mitte märgata), loodan, et olete uuega rahul. Mulle endale väga meeldib, palju mugavam on kirjutada ka! Muutsin küll tiitli all olevat teksti, kuid traditsiooni mõttes piirdusin jällegi "Alice Imedemaalt" tsitaadiga.

Vahepeal arendasin edasi eestikeelset informatsiooni allikat ehk kirjutasin vikipeediasse sellise toreda artikli: https://et.wikipedia.org/wiki/Kvanttäpp

Lisaks osalesin ka esimest korda Eestri Meistrivõistlustel Kulturismis ja Fitnessis, mis kahjuks seekord ei läinud kuigi hästi. Andsin küll endast parima ja ka ettevalmistus läks hästi (leidsin, kuidas enda jaoks dieeditamist palju inimlikumaks teha - lihtsalt öeldes jätsin lihtsalt hommikusöögid vahele), kuid head kohta ei saavutanud. Põhjus on tegelikult väga lihtne - sügisel on väga vähe võistlejaid, sest noh, nii pühendunuid inimesi, kes oleksid nõus juba suvel dieeti pidama on vähe. Seega tõsteti kategooriad kokku ja mina, kergema kaalu poiss, võistlesin endast märgatavalt suurtematega.

Sellest tulenevalt otsustasin ka, et seekord kevadel ei võistle - pidevalt nälgides ei saagi suuremaks kasvada. Enam ma ei teagi, kas või kunas ma üldse võistlen, järgmine aasta olen Ameerikas ning edasi ei tea, kus või kes ma olen. Igatahes juunioriklassi võistleja kindlasti mitte.

Üks asi, mis mulle fitnessi juures meeldib, on see, et enamik asjaarmastajad oskavad uut infot esialgu kriitilise pilguga vaadata kuniks tegu pole tõestatud asjaga. Võin isegi üles tunnistada, et olen lugenud igasugu biomehaanika või sporditeaduste publikatsioone sama palju (või isegi rohkem) kui füüsikaga seotud väljaandeid.

Olgem ausad, selliseks kriitiliseks pilguks on ka põhjust - kuskilt kõrva tagant meenub üks Ameerikas läbiviidud uuring, milles selgus, et umbes ~10 % apteekides ning spordipoodides müüdavatest toidulisanditest tõesti teevad ka seda, mis pakil lubatud on.

Vahepeal tundub isegi huvitav mõelda, et kui levinud tegevus söömine on ja kui vähe keskmine inimene söömisest teab. Räägitakse igasugu imeravimitest või mingitest erilistest toitudest või valgupulbritest vms. mida 'kohe kindlasti' sööma peab. Tegelikult päeva lõpus loevad suuresti ainult söödud ja kulutatud kalorid. Kui kulutad päevas 2500 kcal ja sööd sisse 3000 kcal, siis ei ole vahet, kas see tuli jäätisest või sõid ainult spinatit koos mingite rasvapõletajatega - kaal tõuseb ja ka rasva lisandub. Analoogselt, kui teed palju trenni ja kulutad 3000 kcal ning sööd ainult 2500 kcal saia või 2500 kcal valgupulbrit, siis kummalgi juhul ei ole võimalik lihast kasvatada. Tegelikult lihtne, onju?

Tegelikult olen täiesti teadlik, et toidulisandid ja tervis on suur tööstus, mis paratamatult peab kuidagi raha teenima. Lisaks ka igasugu vanarahva teadmised (hommikul peab sööma jms.) ning suurfirmade poolt sponsoreeritud tegelaste promo. Meenub ka üks huvitav infokild, mida hiljuti lugesin. Nimelt doktor Oz'i pole seepärast kohtusse kaevatud, et tegelikult ta ei väida ise kunagi midagi valesti. Ta kas väidab, et keegi teine on nii öelnud või kutsub saatesse külalise, kes tema eest toodet reklaamib või siis segab selle korrektse infoga kokku. Näiteks "See dieeditablett töötab ainult koos õige toitumise ning treeninguga". Ehk kui see ei tööta, siis järelikult on toitumine ja trenn vale, mitte tablett vigane.

You can do anything - but you wont.

2015-12-10T20:48:00.000+02:00

Head uudised! Minu esialgne ülikoolide valik tuli (5 ülikooli, nende hulgas ka 1 erakool), kuid ma hetkel neid nimetama ei hakkaks, vaid alles siis kui see üks ja kindel selgub. Hetkel võin ainult seda öelda, et USAs on ikka võimsaid kohti küll... =)

Vahepeal tegin ära ka GRE testi (Graduate Record Examinations), mis oli ikka paras pähkel. Algselt oli plaanis, et pean minema Soome tegema spetsialiseeritud ehk GRE füüsika testi, kuid selgus, et piisab üldtestist. Koosneb see siis kolmest osast: matemaatika, analüütiline kirjutamine ja keeleline osa.
Suurim lootus oli matemaatika peal, sest see minu jaoks muidugi kõige tähtsam ja eks ma ühte-teist jagan ka, kuigi seal oli selline imelikum matemaatika, mida peab suuresti peast tegemaa, sest arvutamiseks pole aega, näiteks:

Selle vastus on see, et kõik, ehk A, B ja C on õiged.

Seejärel analüütiline kirjutamine, mis on küll keeruline, kuid mitte kõige hullem. Enda kurbuseks selgus, et Eestis miskipärast (mujal väga mitte) tehakse seda testi paberil, ehk ma pidin käsitsi kõik esseed kirjutama. Muidu ei oleks hullu, aga kahe essee kirjutamiseks antakse aega vaid tund aega ning nende kirjandite mahud on soovitavalt 600 sõna. See tähendas, et mustandiks (ega mõtlemiseks) aega väga ei ole. Ning muidugi, nagu sõna analüütiline vihjab, siis vähemalt ühes essees tuli argumenteeritult analüüsida etteantud tekstilõiku.

Ning lõpetuseks keeleosa.. Oeh, see oli kõige karmim. Eks see ole koostatudki nii, et see oleks raske ka neil, kes on terve oma elu ingliskeelsetes maades elanud. Selle kohta on antud välja meeletult palju igasugu väljaandeid pealkirjadega "1500 definitsiooni, mida GRE testi jaoks vaja läheb", "3000 kriitilise tähtsusega sõna" jms. Ma õppisin kuskil ~100 uut mõistet selgeks ja minu õnneks 1 neist ka töösse tuli (hea seegi, sest aega oli mul vaid kuu).
Näited vist ilustavad hästi:
Siin tuleb puntki saamiseks valida kaks sõna, mis annaksid samatähendusliku lause

Ning siin kõik kolm lünka õigesti täita:

(Esimese vastus on AC ja teise vastus on BEG)

Nüüd teate, mis teid ees ootab, kui otsustate magistrisse või doktorantuuri välismaal minna. Ma olen väga õnnelik, et Fulbright minu testitegemised kinni maksis, sest üks testikord maksab ~200$, kuid eks ta kandideerimisprotsessi paratamatus ole =)

Tegelikult mul on ka juba tulemused teada, enne tegemist panin endale arvulised eesmärgid ja ennäe, üpriski lähedale ennustasin:

matemaatiline 165/170 (eesmärk 167) - top 10% tegijatest;
keeleline 156/170 (eesmärk 153) - top 29%;
kirjalik 4.5/6 (eesmärk 4) - top 20%.

Hindamist ma kommenteerida ei oska, see väga keeruline, aga nagu näha, siis igati tipp-topp, loodame, et koolidele ka sobib :)

Ning edaspidi kirjutan testidest-värkidest natukene vähem ja rohkem muust.