daki.elab.siin

vahepalaks

daki — Fri, 18 May 2012 17:49:22 +0000

Nagu nõiaväel läheb kõik paremaks, kui oled hingelt ära räntinud. Ja kiire on ka, KOGU AEG.

Tulen peagi tagasi mõne asjalikuma mõttega, promise.

…

Jap, püüdsin mõelda mõnd asjalikku lauset lõpetuseks, aju on täiesti sile.

Järgmine kord.

Muah!

Sarnasel teemal…

Kaitstud: all over again

daki — Tue, 15 May 2012 20:26:17 +0000

Sarnasel teemal…

köögiarengud

daki — Mon, 14 May 2012 19:01:22 +0000

Pärast kaht kuud külmkapitult elamist viskas mul üle ja ma läksin ja muretsesin endale külmiku. Suure! Ägeda! Sinise valgusega nagu Sõle tänava Statoili peldikud! (Tõenäoliselt selleks, et kõik narkomaanidest tomatid end pastakastmest täis süstida ei näeks.) Aga kuna ma vahepeal olen mõnes asjas OCD, siis EI SAANUD ma külmikut enne kööki ära paigutada, kui vähemalt põrand on ära tehtud. See ootas soome papi all oma aega, peamiselt vist seda, et elektrik tuleks ja siis seda, et seinad ära tehtaks. KUIGI ma ütlesin kohe, et seda võibki ootama jääda meid teades, nii et parem ikka kohe ära teha.

Aga no kes mind uskus.

Läksin K-Rautasse, ostsin igast vajalikku manti ja reede pärastlõuna tegelesin köögist asjade väljatõstmisega. Pliit näiteks hängiski juba kontoris, nii et oli üsna lihtne. Paar kappi, laud, kraanikauss, pesumasin. Ja need jubedad soome papid lendasid rahuldusttekitava plaksatusega aknast välja. (Selle peale ärkas Mila muidugi üles ja ei saanud aru, miks ta magama peab, kui väljas päike paistab.)

Lõpuks, mingi kümne ajal, jäi ta ikkagi magama ja ma sain jätkata oma adventuuri.

Lakkimine ise polnud muidugi mingi eriline katsumus, sest peitslakk (nagu kõik peitsid) on lihtsalt FABULOOSNE ja armastab mind ja mina armastan teda. Niisiis, see osa oli puhas rõõm. Tüütuks läks siis, kui ma otsustasin ülejääkidega vannitoaukse ka ära teha, aga no täpselt jäi puudu ja lahustit ei leidnud üles (leidsin muidugi järgmisel päeval KOHE, kui hakkasin kööki sisse kolima), niisiis näeb ta välja praegu nagu Jersey Shore’i Snooki. Aga kuna mul õnnestus põrandale paar kriimu ikkagi pliidiga peale vedada, pean niikuinii seda juurde ostma. No ja teised uksed ka ju tuleb samasuguseks teha. Nii et no worries.

Enne nägi köök välja selline, umbes. Siis, kui ostsime:

See on vannitoa poolt, uks on Mila tuppa.

See vaade avanes Mila toa ukselt, näha on ka seinakapp, millest on hetkel järel vaid uksed. Kuskil ma leian neile ustele veel koha…

Kui vannituba hakati ehitama, võtsid isad (neid oli siin tõesti vahepeal mitu) üles köögipõranda, Siki mees vedas kankatorud ja Ott ja minu isa panid lõpuks uue põranda. Vana ei andnud kahjuks taastada, sest veekahjustus oli osad lauad täiesti ära mädandanud.

Siis mingis aktiivsushoos tõmmati ka seinad paljaks, kaeti kaunis uus puitpõrand jubeda soome papiga (et puit saaks natuke «mängida veel»), mina kolisin sisse, vedasin paar eluks vajalikku vidinat kööki, ühendasin kraanikausisegisti uude kohta ära ja nii see eluke meil jätkus. Ei olnudki väga häiriv, sest ma olen valmis oma unistuste kodu nimel igasuguseid asju kannatama. Pealegi on ju teada, et inimene harjub kõigega. VEIDI tüütuks hakkas aga muutuma see, et kõik asjad jääkapis pidevalt halvaks või ümber läksid ja et igasuguseid sügavkülma armastavaid asju (nagu jäätis või liha) pidin vaid nukra pilguga poes vaatama. Isegi puupliita ei häiri mind, eriti kui puitbriketti on. Siis saab kahe briketiga toidu valmis sama tõhusalt ja kiirelt kui elektripliidiga. Puudega läheb veits kauem.

Enihuu.

Külmik jõudis kohale ja kui transakutt seda sisse veeretas, jäi ta hetkeks urisevat külmakasti vaatama, hakkas naerma ja küsis: «Kas see on teie praegune külmkapp, nagu ma aru saan?»
«Jap,» tunnistasin. «Veits tüütu pärast kaht kuud.»
«Nojah, edasminek suuruses on märgatav.»

See on tõde. Praegune külmik võis vabalt olla suurim poes ja ta on väga oosõm. Ma kutsun teda Samsuks ja täidan teda ükshaaval ägedate asjadega, sest ma pole harjunud, et ma võin kiiresti halvaks minevaid asju üsna vabalt praegu jälle poest osta. Ja üks Mallu Riiast toodud kummaline jook istub ka uhkelt riiulil. Olen väga rahul.

Samal õhtul lakkisin põranda, öö läbi kuivas ja hommikuks oli vaid mõni kassikäpajälg sinna tekkinud. Pussakas sai vist üsna kähku aru, et jõle ebameeldiv on kõndida, kui pidevalt kinni jäävad käpad kuhugi.

Siis algas suurejooneline aktsioon «Ajutine köök, teine vaatus». Sest elekter ja seinad on ikka veel ju tegemata, mistõttu ma ei saa panna külmikut sinna, kus on ta ÕIGE koht, aga kuna elektripliidi jaoks pole ka veel juhet, siis polegi väga oluline see, mis järjestuses kõik hetkel on. Nimelt K. sundis mind asja ikka feng shui põhimõtete järgi sättima ja üllatuslikult õnnestuski päris rahuldav plaan paika panna. See erineb natuke sellest, mis alguses välja mõtlesin. Selles mõttes on olnud mõnus poolikus korteris sees elada, et väga paljud asjad paistavad nüüd teistmoodi. Ka on tulnud ootamatult häid ideid, näiteks lahendasin ma ühes geniaalsushoos ära leti ja baaripukkide propsi. Lahendus oli lihtne: seina auk! Ühel õhtul kiskusingi lauad ära, kaevusin saepurusse ja auk saigi loodud. Nüüd on vaja veel üks laud paika lüüa (ja enne see õigesse mõõtu saagida, aga saagida ma ei viitsi, sellepärast seisabki) ja isegi pilliroomatt ja mõned kotid savikrohvi on juba olemas, et see kunagine seinakapi osa ja vannitoa ukse ümbrus kenasti ära krohvida.

Praegu on köök i-kujuline, aga tulevikus saab olema L-kujuline. Pesumasin ja kraanikauss jäävad sinna, kus nad praegu on, sahtlitega kapi jaoks tuleb leida mõni muu koht, sest akna asemele võiks millalgi siiski uks tekkida. Pliit tuleb otsaseina, külmik elektrimõõturite ja kilbi alla (need tehakse kõrgemale, kui me ÜKSKORD ELEKTRIKU LEIAME) (ja raha selleks) ja nurgakapp, mis meid veel poes ootab, jääb originaalselt plaanitud kohta.

Hetkel on köök selline, ligadi-logadi, aga TÄIESTI funktsionaalne (v.a elektripliit):

Pesumasin pole loodis, sest sellega oli pidevalt mingi jama, apparently pole ma suurem asi torumees. Akna peal mu ürdikasvandus! Samsu on peidus, häbeneb, ja varjab trepikojaust, mille kinni ehitame. Maas on Milast hüljatud mandariinilõik.

Auk! Seinas! Maailma parim auk seinas!

Paljud külalised on ka küsinud, et miks üldse krohvimisega jamada. Võiks ju lihtsalt üle lihvida ja lakkida ja jätta puitseinad. Või siis minna kipsplaadi siledat teed mööda. Puitseinad ei meeldi mulle põhimõtteliselt, mul tuleb kohe allergia, kui ma isegi puiduvärvi asju näen (iroonilisel kombel on mul neid kodus üsna mitu hetkel, ootavad ülevärvimist). No kohe ei meeldi mulle see saunafiiling. Kui ma tahan elada saunas, siis ma kolin sauna ja ei osta kallist korterit Nõmmele. Pluss on vaja seintele siiski midagi heliisoleerivat, sest tänu ülemiste naabrite külastusele sain ootamatult teada, KUI hästi meid kõikjale kuulda on. (Teiste kuulmine mind ei häiri, see, et mind kuuldakse aga küll. I mean, kas te olete mind RÄÄKIMAS kuulnud? Mu hääl KANNAB. Nagu vanal basstrompetistil.) (Mul pole aimugi, kas siuke asi on olemas, aga see oli kõige valjem ja madalahäälsem sõnadekombo, mis ma suutsin välja mõelda.)

Ja kipsplaati ma jälestan. Uh! Või noh, okei, ma olen nõus seda vahel kannatama, näiteks praegu on meil ju kaks tuba kipsplaaditud ja köögi välissein tuleb ka ilmselt kipsplaadi alla, sest seal on vaja ka soojustada. Aga kogu selle mu allergiakompoti juures on tõenäoliselt krohv lihtsalt kõige tervislikum variant. Ja pealegi saan ma krohvimisega hakkama. Kipsplaati TÕSTAGI ma ju ei jõua, nagu selgus sel imelisel korral, kui ma oma tolmuimeja kipsplaadiga purustasin.

Kusjuures see augundus seinas on nii superidee, et ma teen endale iga päev pai, kui kööki lähen. Tänu sellele on nüüd ka elutoas õhtupäikest, mis paistab muidu köögiaknasse. Elutuba on üldse kõige pimedam tuba, ta on kõige valgem hommikuti, aga siis mulle valgus ei meeldi (siis meeldib mulle magada). Natuke on valguse osas aidanud ka teine auk, mille me elutoa seina tegime ja kuhu ukse magamistuppa rajasime. Mitte küll päris… hmm… tühja? koha peale, seal oli kunagi uks olnud, aga millalgi kinni ehitatud. Nüüd on korter aga ringikäidav ja lapsed on hüsteeriliselt õnnelikud, kui siia satuvad. Mäletan endagi lapsepõlvest, et üks lahedamaid asju vanaema juures käimisel oli see, et siis sai ringiratast joosta. Kodus oli see vaid suviti võimalik, kui korteriuksi lahti hoiti.

Ja kuna mu unistus on heledatest seintest ja tumedatest ustest-põrandatest, siis valisin kõige tumedama peitslaki, mida poes nägin. Tulemus on IDEAALNE.

Mnjah, värvist puhastatud pliidist pilti ei olegi, aga sealgi on vaja veel krohvida ja nühkida ja igast asju teha, nii et mõni järgmine kord. Nüüd lähen ma ja viskun mõneks ajaks oma köögipõrandale ja olen õnnelik.

Sarnasel teemal…

«PROJEKT: LAPS» IV Embrüo ja Caesari salat

daki — Mon, 14 May 2012 09:30:25 +0000

Neljas osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps».

I osa. II osa, III osa

4. Embrüo ja Ceasari salat.

“Näete, ja seal ta ongi.” Arst osutab ultraheliaparaadi ekraanil kohale, kuhu peaksin vaatama. See liigutus on täiesti ebavajalik, sest pole võimalik, et ma teda ei näe. Teda – mu last! Seal ta istub, kägaras, väike inimkuju. Ekraanil paistab ta ehk käelaba suurune, kuid arst kinnitab, et embrüo on vaid umbes viie sentimeetri pikkune. Embrüo – mis kuradi embrüo! Ta on ju täiesti inimene! Väike, aga inimene. Uskumatu, mõtlen hallikirjut ekraani jõllitades. Minu sees kasvab 5sentimeerine inimene!

Ja ta hüppab!

Ma vist isegi võpatan ja hakkan juba küsima: “Kas…”, kuid arst ennetab: “Ei, neid liigutusi sa veel ei tunne.”

Jään taas vait, kuniks doktor oma mõõtmisi teeb ning jälgin oma ilmaimet. Minu laps!

Varsti ongi esimene trimester möödas. Aeg on ühest küljest läinud ääretult kiiresti, suisa lennates.

Päevad kulgevad tuimas rütmis töö-kohtumised-kliendid-toidupood-kodu. Ja kui ma ei tegele tööasjadega, elan ma mingis omas mullis. Mõneti pakitsen õnnest, tahtmisest kogu maailmale oma suurt rõõmu kuulutada. Teisalt jälle olen kõik inimsuhted hetkel pausile pannud, sest ma lihtsalt ei oska midagi öelda. Praegu on mul veel vabandus, praegu saan ma endale öelda, et paljud naised ootavad rasedusest teatamisega esimese trimestri ehk nii-öelda “ohtliku aja” lõpuni. Kuid varsti, mõne kuu jooksul, hakkab mu punu aina paisuma ja lõpuks ei ole mul enam ettekäändeid. Ja siis tuleb ka paratamatult küsimus: “Kes on isa…?”

“Niisiis, kuklavolt on korras ja kõik paistab kulgevat normaalselt. Teeme veel vereproovid ka, TRIPLE-testiks nimetatakse seda. Siis arvutatakse individuaalne risk.”
“Individuaalne risk?” Puhastan paberrätiga kõhu ultraheligeelist puhtaks ja nööbin püksid kinni. Veel lähevad, kuigi riided on hakanud ebamugavalt pigistama. Mitte ei ole kitsaks jäänud, aga ebameeldiv on. Ei taha mingit survet kuskil tunda, eriti kõhul. Otsustan, et nädalavahetusel soetan endale korraliku rasedagarderoobi. Mõte spetsiaalselt ootavatele emadele tehtud tuunikatest paneb mind huuli kõverdama ja siis muigama. Kuram, ühe korra elus võib ju järele proovida!

“Jah, verest vaadatakse, kui palju seal kaht ainet on. Siis kantakse andmed spetsiaalsesse programmi, kuhu lähevad veel lisaks sinu raseduse suurus, kaal, vanus, ohutegurid, pärilikud haigused ja nii edasi. Arvuti siis ütleb, kui suur on risk kromosoomihaiguseks. Aga ma arvan, et sa ei peaks muretsema,” naeratab arst mulle rahustavalt.

Naeratan vastu. “Loomulikult ma muretsen! Ma olen ju rase.”

Hallikribune pilt lapsest näppude vahel, astun tänavale ja lülitan telefoni sisse. Ema ja õde on helistanud. Õige! Pidin ju nendega täna lõunatama. Viimasel ajal ei püsi üldse asjad meeles, hakka või uskuma, et see müstiline “rasedaaju” on tõepoolest olemas.

“Sonja, kullake! Kus sa oled, me ootame sind juba kümme minutit!” Ema hääl on rõõmsameelne, ta lausa rõkkab.
“Vabandust, emm, ma kohe jõuan, oodake kümme minutit veel, ma pole kaugel.”

Lippan üle sõidutee ja sööstan läbi lörtsisajus vihaselt tõttavate inimeste südalinna poole. Tahtmatult venib naeratus näole – ma olen nii õnnelik! Mul on tunne, et kogu mu eksistents on saanud järsku mõtte. Sest selleks ma ju olengi siia ilma tegelikult sündinud, et üks väike inimene valmis teha, enda sees turvaliselt ta lõpuni kanda ja siis tema eest juba pärismaailmas hoolitseda. Kõik muud asjad – tööstress, katkine saapakonts, majanduskriis või isegi Mikk – need on ebaolulised, taanduvad väikeseks täpiks selle imetillukese väikese inimese kõrval.

Raputan rasedamõtted peast ja astun kohvikusse. Ema ja Doris istuvad laua taga, ees kohvitassid, ja jutustavad elavalt. Jään neid hetkeks vaatama: kui armsad nad mulle on! Minu kindlus, minu kodu, minu seljatagune. Need kaks naist on mulle kõik. Süütunne kõhus torkimas, võtan mantli seljast ja istun lauda.

“Sonja, kallis! Doris rääkis just, kuidas ta möödunud nädalavahetusel Maitit kiusas.” Ema ja Doris purtsatavad mõlemad korraga naerma. Ilmselgelt olen ma millestki põnevast ilma jäänud.

“Vabandust, mul oli üks kohtumine,” pomisen ja libistan ultrahelipildi lauale. Ma ei oska kuhugi vaadata, põsed värvuvad punaseks.

“Jah, “kiusasin”,” osatab Doris. “See oli lihtsalt asjade selgitamine! Te ju teate mõlemad, et on minu viis asju teha, ja siis on vale viis asju teha.” Nad pahvatavad uuesti naerma, pilti märkamata.
“Igal juhul, me tellisime juba sulle Ceasari salati ära. Sa ju tavaliselt tahad seda?” Ema rüüpab kohvi ja vaatab mulle otsa. Järsku ma märkan, et ta on vanaks jäänud. Juuksed küll heleblondid ja nägu veatult meigitud, aga šikkide prilliraamide tagant paistavad elatud aastad. Kõik need tuttavad naerukortsud, murekurrud ja valatud silmaveed. Ikka meie, tema laste pärast on need ta nahale kirjutatud. Kui palju on ta meid armastanud, kuidas meid, hambad ristis, läbi tule ja vee vedanud.

“Ema… Ma armastan sind!” poetan ja pühin põskedele voolanud pisarad. Ema ja Doris vaatavad mind, suud ehmatusest paokil. Ema haarab mu käe.

“Mis juhtus, kullake?”

“Ära hakkad surema või?!” pistab Doris otsa.

Raputan pead, pisarad nöörivad kurku. Kuram, nagu mingi hormonaalne naine juba! Lükkan ultrahelipildi neile nina alla, ise nuttu alla surudes, suutmata sõnagi öelda. Ema võtab paberi, uurib seda üle prillide ja läbi klaaside ning ulatab siis Dorisele. Mõned hetked on mõlemad vait, ainult mina nuuksun nagu pätti teinud teismeline.

“Millal see siis nüüd juhtus?” küsib lõpuks ema, kordamööda mulle ja Dorisele otsa vaadates. Doris raputab pead, justkui öeldes: mina ka ei teadnud asjast midagi.

“Kaheteistkümnes rasedusnädal on, kolm kuud sai just täis…” pigistan.

“See… Tähendab, et… Sa… Oled sa…” Doris otsib sõnu, ei leia neid.

“Õnnelik? Jah, ma olen väga õnnelik!” suudan öelda ja mind tabab uus nutuhoog.

“No mis sa töinad siis! Jeisuke, siis tuleb ju tähistada! Ma saan vanaemaks!” Ema tõmbab mind üle laua ebamugavasse kallistusse ja Doris plaksutab käsi. “Kas šampuseks on liiga varajane kellaaeg?”

Teenindaja toob meie söögid ja jääb kummalist stseeni hetkeks piidlema. “Kas te soovite midagi veel? Kas kõik on korras?” pärib ta kohmetult.

“Kõik on kõige paremas korras!” hõiskab mu ema. “Tooge üks… tooge kaks klaasi head kuiva siidrit ja üks õunamahl, palun. Me peame tähistama!” Viimast ütleb ta rohkem meile kui ettekandjale.

“Sonja, sa vana valevorst! Ma ju küsisin sult alles, et mida sa jooksed vetsu vahet, rase oled või, ja sina jumalast tuima näoga valetasid mulle näkku!” Doris tögab, aga ma tajun, et ta on siiski päriselt solvunud. Kuidas ma sain midagi nii olulist nende kahe eest nii kaua peidus hoida?

“Jah, teate… Te pole kumbki veel küsinud…”

“…et kes on isa?” Vaatan emale otsa. Tüüpiline! Kõik, mis vähegi pähe tuleb, purtsatab ta välja. Selles osas olen mina emast ja Dorisest erinev, ma hoian asju rohkem enda teada. Naeratan heldimusest – minu naised, minu armsad naised!

“Nojah, eks ma sellepärast hoidsingi… Mul on nimelt selline projekt. Projekt: laps.”

Ja ma jutustan neile kogu loo, siidri, õunamahla, salatite ja pastade kõrvale. On harukordne, et ema ja Doris nii pikalt vaikivad kui sel lõunatunnil. Nad söövad, joovad, kuulavad, vahepeal üht-teist täpsustades ja õigete kohtade peale naerma hakates. Ma ei näe nende pilgus etteheidet, ma näen uudishimu ja kaasaelamist. Miks ma küll nende asjassepühendamisega nii kaua küll ootasin?!

“Sonja, kas ma saan nüüd õigesti asjast aru?” küsib Doris lõpuks.
“Mis mõttes?”

Oleme arve maksnud ja paneme riidesse. Meid kõiki ootavad ees kontorilauad, kuhu taha istuda.

“Sa siis ei kavatse sellele Mikule lapsest midagi rääkida?”

Sonja ja ema vaatavad mulle uurivalt otsa ja vastus, mis mul enne oli nii selge, seda enam järsku pole.

Kas ma tõesti ei kavatse Mikule midagi rääkida?

Sarnasel teemal…

teine emadepäev

daki — Sun, 13 May 2012 17:37:14 +0000

Emadepäeva puhul tahtis Mila joosta tänavale (nagu ikka), keeras jogurtipurgi tagurpidi, lõi Mallut käeraudadega otse silma, keeldus kiikumast, jooksis rumala järjekindlusega naabrite lillepeenardesse, viis oma poti reisile läbi korteri («Kui te vaatate bussiaknast vasakule, näete te pliiti… ja kohe, ärge maha magage, järgneb kasside liivakast!»), potis istus karu ja tegi reisi kaasa. Lisaks ta lõi endale vastu nägu paar korda erinevate instrumentidega, läks paugust lõunauinakule ja kurtis keskmisel määral elu üle.

Ehk siis – ei midagi erilist.

Välja arvatud see Mallu peksmise osa. Seda ikka iga päev ei juhtu.

Aga iseenesest on juba see, et ta on olemas, piisavalt eriline. Kõige erilisem üldse.

Ma ikka vahel mõtlen, et ei tea, millal see «ema» tunne peale tuleb küll. No et umbes nagu mingi hetk PEAB ju Mila pärisema uksest sisse astuma, tänama lapsehoiuteenuse eest ja tema kasvatamisega tegelema hakkama. (Soovitavalt võiks potitreening ka tema õlule jääda.) Absoluutselt ei saa aru, et ema oleks. (Välja arvatud sel 90 %-l ajast, kui ma olen veendunud, et olen kohutavaim ema maailmas.)

Ja samas ju nagu ikka saan ka. Õnneks. Ning peamine on ikkagi see, et me oleme mõlemad elus ja keegi pole kuskile ära kadunud. Ikka puhas win on ju tegelikult.

Sarnasel teemal…

tõde

daki — Sat, 12 May 2012 00:21:19 +0000

Well, depression works that way. Movies have given us a skewed idea of how it works, because there, when a character enters his «dark period,» it’s with a montage full of sad music and drinking and moping in dim rooms. Real life isn’t like that. Not only do moods fluctuate, but even when you’re at your lowest you find yourself in social situations where you’re not allowed to show it. If you’re in a dark place but can’t get out of your nephew’s birthday party at Chuck E. Cheese’s, you’re going to put on a smile for the camera. You feel selfish bringing everybody else down. You put on a cheerful mask.

Read more: 14 Photographs That Shatter Your Image of Famous People | Cracked.com http://www.cracked.com/blog/14-photographs-that-shatter-your-image-famous-people_p2/#ixzz1ubtceJWr

Sarnasel teemal…

gardening, gardening, gardening, death

daki — Fri, 11 May 2012 07:08:05 +0000

Istusin üksõhtu trepil, ootasin Mallut. Saabus juuste lehvides ja ainuke, mida ma suutsin öelda, oli: «Saad aru, ma olen ERUTUNUD väljavaatest, et mul on varsti pool peenart maikellukesi täis.»

(Sellele järgnes õige pea infokild, et viin teisipäeval vanaema arsti juurde, mille peale Mallu lihtsalt ohkas ja ütles: «Ei noh, igal ühel oma glamuursed hetked… Sina ja su põnev elu.»)

Niisiis on juhtunud see, mille eest Dylan Moran ammu on hoiatanud. Või noh, okei, ma olen alati mingist peenrakesest unistanud, aga täiesti ootamatult on see kätte jõudnud. Ma istun õhtul trepil ja vaatan oma lillekesi ja käin neid kastmas ja… ja 16aastane Daki (kes planeeris filmistaari karjääri ja glamuurseid pidusid kaatritel Vahemerel) mu sees lihtsalt röögib pettumusest. Lõpuks on see juhtunud. See sai mind kätte. Mulle tundub, et ma olen… täiskasvanud.

Õudne.

Mina ja täiskasvanud? Tegelen AIANDUSEGA?! Issand jumal.

Järelikult on surm üsna lähedal.

See on täitsa huvitav, mida üks mullane maalapike inimesega teeb. Vaatad kevadel – muld. Hmm. Äkki siia kasvab midagi? Paar nädalat hiljem avastad – oo, kasvaski! Lilled! Minu mullasel lapikesel! Siis tuleb emapalk ja sa arvad, et kuluks ära üks tripp aianduspoodi, kuhu sa paned hakkama summad, mida sa varem kulutasid nädalavahetusel baarides. OSTES LILLI. Ja seemneid. Ja mulda. Ja põõsaid.

Siis vead sa need kõik koju ja paned lapse magama ja müttad poole ööni köögiakna all maad üles kaevata, et enne kevade esimest äikest jõuaks seemned mulda pista. Higine. Mullane. Selg sügeleb. Meenub, et käisid enne seda kõike ju veel vannis. Pühid higi. Kaevad veel. Leiad igast huvitavat kultuurikihti maa seest, peamiselt kive ja klaasikilde, aga ka mingi plastiktoru.

Kõplad. Vead vaod kühvlikesega. Kirjutad plastjubinatele, mida maha paned. Avastad, et marker tuleb plastjubina pealt kohe maha. Teed plastjubinatest pilti, et pärast meeles oleks, kus miski kasvama peaks.

Siis tõmbad hinge ja mõtled… MIDA KURADIT? Toas on ju vein ja kassid ja sarjad, ja millega tegeled sina? KAEVAD MAAD, vot sellega tegeled. Miks? Ei tea. Aga tundub, nagu peaks. Huvitav on ka see, et ma tegelikult ei tea üldse, mis ma teen. Pole viitsinud guugeldada või aiandusalaseid asju lugedagi, lihtsalt läksin ja hakkasin lambist tegema. Mingist loomulikust intelligentsist. Ikkagi igipõline maaharijast eestlase veri, umbes tead ikka, kuidas mullast ja seemnetest kokku söödavaid asju toota. Natuke kaevata, natuke kõblata, mitte unustada kasta ja ongi olemas.

Ja siis olen ma mitu õhtut lilli istutanud. Tegin isegi ühe lillekorvi, kuhu toppisin erinevaid asju sisse ja arvasin, et on ilus.

Siis jälle istusin trepile ja mõtlesin… mida kuradit? KUIDAS SEE NÜÜD KÕIK JUHTUS? Kus on glamuur!? Kus on fabuloosne elu?! Gardening, gardening, gardening, death!

Kõige müstilisem kogu selle aiandusvärgi juures on see, et… see on fucking satisfying. Oled kurb, kui laps lilleõie ära lõhub. Oled rõõmus, kui avastad, et piibelehed on. Oled rahul, kui tuleb vihma. Oled rahul, kui paistab päike. Oled õnnelik, kui ostad kastekannu. Mõtled juba järgmisele suvele ja sellele, et forsüütia on siis juba natuke suurem ja sirel võibolla võrseid ajanud ja ootad pikisilmi, millal roniasjad müüri najal lehte lähevad ja…

Appi kui mõnus.

Nüüd tuleb ainult loota, et ikka vihma tuleks ja et laps kõiki asju kohe maast üles ei kisuks ja et maitsetaimepeenar ei saanud liiga varjulisse kohta ja et naabermajalt kive lilledesse ei kukuks.

Elu.

Aiandusglamuur, tundub mulle, ongi see pärisglamuur. Kui enam pidudele minna ei saa, siis lähed aeda ja räägid lilledega.

I totally get it now.

Sarnasel teemal…

uusi ja huvitavaid ärevushäireid

daki — Thu, 10 May 2012 19:56:25 +0000

Niisiis. Saaremaal käidud, eestikeelne stand-up nähtud, gruupindus tehtud. Stand-upist püüan kirjutada pikemalt ka, kui on viimaks aega hinge tõmmata.

Ah et kuhu aeg läheb?

No näiteks eile ja täna käisime me Milaga poodides ja turul. See kõik nägi täpsemalt välja selline: Mila tatsub tähtsalt (enamasti vales suunas). Mina muudkui viiplen ja hõigun: «Mila! Siiapoole! Ei, lähme siiapoole! Ei! …Ei! Mila! Miiiiiiiiiii-laaaaaaa!» Ja kõik kõrvaltvaatajad ahhetavad ja löövad käsi kokku, et kui armas ja asjalik laps ja mina pühin otsa eest higi, sest on kohutav katsumus aastasele asjurile järele joosta.

Pärast seda kõike helistasin emale ja vabandasin ette ja taha, sest NÜÜD ma tean, KUI kohutav võis tal minuga koos kasvamine olla. Mina vana tähelepanuhoor muidugi väga ei põe, et tänu lapse suvalistest ustest sisseastumisele ma pidevalt võõrastega suhtlema pean, aga mu vaene emme, daam, natuke häbelik ka – ma TÕESTI tundsin neil päevil tema valu. Ma olen väga tänulik, et ta mingil hetkel lihtsalt alla ei andnud ja mind kuhugi ära ei andnud, näiteks aktiivsete laste nurka või kuskile. Jumal teab, mis asjad nõukaajal minusuguste jaoks olid.

Ema naeris ja ütles, et tõepoolest. Sel ajal oli tal veel kombeks punastada ja põhimõtteliselt minu eluaastatel 2-… (ma arvan, et see kestab tegelikult praeguseni) oli ta lihtsalt nonstop näost punane. Sest tavalistel lastel pole ju mingit häbitunnet ja minul pole seda kohe eriti.

Kogu selle lapse sabas jooksmise ja rassimisega olen ma avastanud, et aeg KAOB käest. Täna käisime Horteses ja Kristiine keskuses (kahes poes) ja selle peale läks KUUS TUNDI. For fuck’s sake. KUUS TUNDI!!! Lihtsalt poodides käimisele! Muidugi olen ma nüüd loobunud käru kaasa vedamast, sest Mila tahab ju ise kõndida. Mis tähendab, et ta kõnnibki. Käest kinni keeldub hoidmast (sest ega ta mingi titt pole) ja nii ma siis peangi teda pidevalt kehablokiga takistama sõiduteele jooksmast või valesse poodi sisse astumast või siis lihtsalt teda vahepeal säravatest kaupadest eemale tassima.

Pärast kahte kuud elektripliidi- ja külmkapivaba elu leidsin ma, et ma olen VEIDI väsinud sellest. Niisiis läksin ja ostsin täna külmkapi. Järelmaksu peale (loomulikult). Mõtlesin, et tehnikapood on siuke ohutu koht, kus last ei pea pidevalt tassima, aga eksisin. Peaaegu olin sunnitud ostma ühed kõrvaklapid, millest Mila keeldus lahti laskmast ja paberite vormistamise ajal üritas ta seitse korda ära joosta ning kolm korda leti taga ise tööle asuda. Müüjad olid valmis teda palkama ja suvalised võõrad tädid tõid mulle last pidevalt tagasi, kui ma SEKUNDIKS oma rolli unustasin ja mujale suvatsesin vaadata, näiteks allkirjade andmiseks.

Lõpuks olin ma täiesti läbi higistanud (sest mingi südasuvi on väljas), käed valutasid tite tassimisest (sest Horteses ei leidnud ma normaalset käru) ja kõige tagatipuks lisandus kõikidele mu tavapärastele ärevushäiretele uus ja huvitav: mul on nimelt SURMAHIRM, et Mila lihtsalt kaob ära. Täna ta Horteses suutis kolm korda mul silmist kaduda. Õnneks on tal komme valjuhäälselt… häälitseda, nii et leidsin ta ikka üles kuskilt kastekannude vahelt, AGA IKKAGI. Kurat võtaks, see on kohutav tunne – pöörad ringi ja last pole! Oli just seal – ja enam pole! Vaatad siia-sinna, ei näe. Sisemus tõmbub külmaks, süda jätab löögi vahele, veri kohiseb kõrvus – ja siis kostub kuskilt tuttav «Ääää! Aaaaa! Ooooo! Sssss!» ja võib taas hingata.

Ma päris tõsiselt mõtlen ta ära kiibistada või talle mingi pahkluumonitor paigaldada (või mingi GPS-jälgija), sest saate aru – ma ei tohi teda ju ära kaotada! Aga ta ei kuula sõna, ta pole hetkel oluliselt targem keskmisest koerast ja vähemalt koerad tulevad kutsumise peale üldiselt tagasi ja jäävad paigale, kui sa neile sellise käskluse annad. Mila aga vaatab kavalalt otsa, kiljatab ja jookseb pea seljas järgmise huvitava asja poole, milleks võib olla mõni hiigelkoer või näiteks sõitev auto. Rääkida ta ei oska, mobiili ei õpi veel niipea kasutama ja tõepoolest, kuidas üldse on võimalik sellises vanuses lapsega rahulikult elada? Saarel olime Siki juures ja vot siis oli hea. Panid lapse heinamaa peale maha, istusid ise aiatooli ja lugesid raamatut, hea kindel, et laps kuhugi ei kao. Rohu seest paistab välja, autosid pole ja kuhugi peita end ta ka ei saa. Vähemalt mitte paari sekundi jooksul, mil sa teda ei jälgi (kui tegeled näiteks sellise rumaluse nagu SILMADE PILGUTAMISEGA).

Kodus on ka täiesti kohutav, sest kui keegi unustab välisukse linki panna, on Mila taas sekunditega välja jooksnud ja kuna meie aiavärav on pidevalt lahti, siis on mul ka kodus pidevalt surmahirm, et ta tänavale jookseb. Tal võtaks see võib-olla… no minuti. See eeldaks küll väga paljude asjade kokkulangemist, kui tal see vaba minut oleks, aga IKKAGI. See on nii kerge juhtuma. Ühesõnaga tuleb muretseda normaalne ukselukk, mis ust ka reaalselt kinni hoiab ja kassiukse võib vist esialgu unustada, sest sealt ta mahuks ju läbi.

Ja võib-olla laps ka ikkagi ära kiibistada. Või mingi linnuvaatlusseade külge panna. Ma ei tea, ma tõesti ei tea, aga MA EI TOHI TEDA ÄRA KAOTADA.

Nad oleksid võinud seda mulle haiglas pärast sünnitust öelda. Selle peale, kui ma umbes esimese asjana ütlesin, et nüüd võiks püüda last mitte ära tappa. Mõni ämmaemand oleks võinud hoiatada, et lisaks elus hoidmisele EI TOHI MA KA TEDA ÄRA KAOTADA.

Oh õudu.

Vanemdamine on teinekord päris raske.

Hiljem… Hahahaaa, vaatasin sellenädalast «Modern Familyt» ja what do you know, selles osas panid Cam ja Mitch Lily rihma otsa. Jap-jap. I totally get it now.

Sarnasel teemal…

«PROJEKT: LAPS» III Ebamugavad kõnelused ja triibud

daki — Sun, 06 May 2012 22:46:12 +0000

Kolmas osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps». I osa. II osa.

3. Ebamugavad kõnelused ja triibud

Kõik naised teevad vist rasedusteste ühtemoodi. WC, ebamugav soristamine ja siis paaniline ootamine. Elu pikimad viis minutit, mil sa kõnnid mööda elamist ringi ja püüad mitte testi poole vaadata, kartes tulemust ära sõnuda. Või siis vastupidi: vaatad pulga poole nii pingsalt kui vähegi suudad, lootes, et suudad kuidagi nii tulemust soovitud suunas mõjutada.

Mina olen paari kuu jooksul jõudnud täieliku ükskõiksuseni. Ma olen teinud kümneid rasedusteste, ka ajal, kui nende tegemisel pole mingit meditsiinilist mõtet. Ma tegin neid söögi alla ja söögi peale ja tulemus oli alati sama: üks triip. Tänaseks on rasedustesti tegemine kui hommikune hammastepesu – lähen poolkinniste silmadega pärast äratuskella helinat WCsse, avan kogenud liigutusega testipaki, teise käega võtan hambaharja, istun potile, tehes kõike korraga. Test jääb pärast hammastepesu kraanikausi äärele ootama, kuni ma söön, riietun ja meigin ning vahepeal on mul alles õhtul meeles seda vaadata.

Täna on üks selline päev. Jõuan koju, kurnatud. Viskun alustuseks kõigepealt koridoripõrandale pikali ja silitan uksele tervitama tulnud Kassi. Mul on tunne, et ma pole iialgi nii väsinud olnud kui täna. Kass hõõrub end lohutavalt mu näo vastu. Ma olen nii väsinud!

Telefon. Mikk. Ma ei taha vastu võtta, sest tema on üks neist paljudest asjadest, mis on praegu mu elus nii väsitavad. Me oleme kohtunud igal võimalusel, aga mulle tundub, et see asi hakkab vaikselt käest minema. Vabanduste leidmine on muutunud aina raskemaks. Vabanduste leidmine sellele, miks ma tahan iga vaba õhtut tema voodis veeta, aga samas temaga mitte midagi muud teha. Isegi vestelda ei soovi ma, sest kardan, et see teeks lahkumise ainult raskemaks.

Alguses oli Mikk muidugi rahul. Ta läks virisemata kaasa kõigi minu plaanidega ja ei esitanud liigseid küsimusi. Nagu esimesel korral kokku lepitud, pole me koos kohtingutel enam käinud, vaid veetnud õhtuid tema juures, enamasti voodis. Ja kui teod tehtud, olen ma riietunud ja koju läinud.

Aga eile midagi muutus. Eile hakkas Mikk vastu! Eks ma olin ennegi märganud tema kasvavat rahulolematust, kuid eile lõpuks miski temas murdus.

“Sonja, me ei saa enam nii jätkata,” ütles ta, kui olin voodist tõusnud. Tuli ei põlenud ja ma võisin ta näoilmet aknast paistva tänavalaterna valguses vaid aimata. Ma aimasin, et see oli tõsine, isegi kuri.

“Miks mitte? Kas see pole mitte iga mehe unistus – kohustustevaba seks?” torkasin teravalt. Ma olin nii väsinud! Ma ei tahtnud lisada sellesse õhtusse veel üht emotsionaalselt kurnavat stseeni. Ma tahtsin ainult koju ja magama.

“Lõpeta… Sa tunned mind ju praeguseks päris hästi. Sa ju tead, et ma olen… mees. Tavaline mees. Ja mul on tunded, kuigi paljudele naistele meeldib arvata, et meestel need sootuks puuduvad.”

Nööpisin vaikides särki kinni ja ei vaadanud Miku poole. Ma ei jaksanud.

“Mida sa siis soovid? Meie algset kokkulepet muuta?”

“Jah! Ma tahan…” Mikk jäi mõttesse.

“Noh, mida sa siis tahad?!” See asi hakkas mind ära tüütama. Ma ju ei saanud talle tõde öelda, mitte nüüd, kui me oleme juba mitu kuud koos maganud! See teeks talle lihtsalt haiget. Oh, saaks see juba läbi! Ma ei teadnud, kaua ma jaksan enam teeselda, et see kõik on minu jaoks vaid kerge seiklus.

“Ma tahan sind tundma õppida! Ma tahan sinuga ka päeval kohtuda! Ma tahan teada, milline sa hommikuti välja näed, milline siis, kui tuled töölt. Ma tahan kuulda lugusid su lapsepõlvest. Ma tahaks kohata su kassi. Ma tahaks… Ma tahaks saada osaks sinu elust – ja et sina saaks osaks minu omast.”

Seda oli valus kuulata ja veel tänagi tulevad sellele mõeldes pisarad silma. Mikk ei ole ju paha poiss või mulle kuidagi ebameeldiv. Hea meelega laseksin ma sellel “meie” asjal millekski suuremaks paisuda, loomulikult! Ma teeksin seda hetkegi mõtlemata… kui poleks seda mu projekti. Ja ma tean, ma olen absoluutselt kindel, et laps peab olema prioriteet. Mehed tulevad ja lähevad, laps on alatiseks. Ma pean oma tunded alla suruma ja selle projekti lõpule viima… Või pooleli jätma.

Eile ma lahkusin Mikule midagi vastamata. Võtsin oma asjad ja lõin ukse tagantkätt kinni. Mängisin vihast, kuigi tegelikult olin segaduses ja õnnetu. Mikk on osutunud fantastiliseks – liigagi fantastiliseks. Ja mul on vaja aega, et mõelda ja mõned otsused vastu võtta.

Katkestan kõne ja saadan lühikese smsi otsa: “Helistan sulle homme.”

Aegamisi ajan end põrandalt püsti, pea hakkab kergelt ringi käima. Muidugi, ma pole ju lõunast saadik midagi söönud! Astun vannituppa, et käsi pesta ja seal see on. Minu hommikune test, istumas kraanikausi äärel nagu miška. Triibuline.

Ohkan ja istun vetsupotile, triibuline test käes. Nojah, nüüd siis! Teen igaks juhuks siiski veel ühe testi. Ja siis, pärast sööki, veel ühe. Tulemused on ühtmoodi triibulised. Mina? Ma ei tunne mitte midagi, liigun isegi robotlikult, mõtlemata.

Poen voodisse teki alla ja niipea, kui silmad sulgen, mul plahvatab: rase! Ma olen rase! Ja ma nutan, vabanenult, õnnelikult.

Hommikul heliseb äratuskell ja enne, kui ma selle kinni jõuan vajutada, hõiskan ma iseendale: “Ma olen rase! Ma olen rase! Rase! Mina!”

Rõõmust keksides teen oma hommikusi toimetusi, muuhulgas automaatselt ka ühe rasedustesti. Ka see on positiivne – loomulikult on! Laulda ümisedes segan kohvi (mitte rohkem kui soovitatud kaks lusikatäit) ja hammustan tuunikalavõileiba. Ning siis tardun poole mälumise pealt.

Tuunikala! Kuram, kas see oli lubatud või mitte?!

Igaks juhuks sülitan suutäie välja ja viskan võileiva prügikasti. Müsli käib kah, seniks, kuni ma olen kindlaks teinud, millised toiduained mu lapse kohe sandistavad. Kõik on ju nüüdsest potentsiaalne surmalõks! Igaks juhuks lennutan võileivale ka sinihallitusjuustu külmkapist järele. Parem karta kui kahetseda.

Ning siis, müslisuutäisi suus keerutades, teen ma selle telefonikõne. Ei, mitte arstile – ka see on tänases päevakorras, aga võib veel oodata. Kõigepealt tuleb helistada Mikule. On küll vara, aga kuna tal eile etendust polnud ja proov algab alles lõunast, peaks ta juba üleval olema.

“Mikk, tere, mina siin…”
“Jah, ma nägin ju… See, et sa nii vara helistad, saab vist ainult ühte asja tähendada.” Mikk pole vihane ega kuri, hoopis väga-väga õnnetu tundub ta olevat. Kujutlen teda oma voodil istumas, sale keha natuke kookus, juuksed sagris, silmad kurvad. Mu süda taob. Kõik need kuud tema lähedust on mehe mulle väga kalliks teinud, isegi kui ma olen üritanud seda kõigest hingest vältida.

“Jah. Ma mõtlesin su eilsete sõnade peale ja otsustasin, et ma ei saa sulle seda praegu pakkuda, mida sa ootad ja tahad. Nii et parem oleks, kui me enam ei kohtuks.” Sõnad tulevad suust lihtsalt, pingutamata. Ma ei tee ühtki mõtte- ega hingamispausi, ma oleks justkui seda kõike varem harjutanud. Ma kuulen oma häält, see kõlab külmalt ja kalgilt. Vaatan end koridoripeeglist ja hääl ei lähe pildiga kokku. Laua taga istub õhetav naine, silmad säramas ja – käed värisemas, närviliselt pluusiäärt näperdamas.

“Oled sa kindel? Ma ju… Kas ma… Olen ma midagi halvasti teinud?”
“Ei-ei! Usu mind, igas teises olukorras ei kõhkleks ma hetkegi. Aga praegu on mu elu hoopis teises kohas, mul ei ole suhte jaoks hetkel elus ruumi.”
“Kas ma võtan siis palju ruumi?” Mikk üritab nalja visata, läbi hammaste, aga siiski.

“Sa võtad ruumi täiesti parajalt, aga muud asjad võtavad praegu rohkem ruumi ja… no ei mängi välja.”

Ei mängi välja?! Miks ma nii pidin ütlema? Ma olen ikka täiesti napakas.

“Kui ei mängi, siis ei mängi. Mingu sul ikka hästi.”

“Sul ka.”

Kõik.

Ongi kõik.

“Projekt: laps” on õigel rajal. Aga ometi tunnen ma end näruse nartsuna.

Ohkan taas, ei-tea-mitmendat korda selle hommiku jooksul. Siit edasi saab ju ainult paremaks minna, eks?

Sarnasel teemal…

on a Moon

daki — Thu, 03 May 2012 18:21:15 +0000

Ma ei ole üldiselt viitsinud Milale senini raamatuid ette lugeda. Olen küll neid kokku kogunud ja talle kätte andnud, paar korda üritasin lugeda ka, aga teda väga ei huvitanud. Laisk nagu ma olen, jätsin asja sinnapaika, lohutades end sellega, et vähemalt lasin ma talle rasedana klassikalist muusikat (ja new age‹i).

Nüüd on ta ise hakanud raamatute vastu huvi tundma. Kui tal pudelikorkidest ja muust põnevast kopp ette saab, tuleb ta raamatuga, taob mind sellega nõudlikult ja jääb huviga ootama. Siis on minu ülesanne raamat ette lugeda. Mida ilmekamalt, seda parem. Kui raamat läbi, avab ta suvalise koha ja ma pean seda kohta uuesti lugema. Siis avab järgmise suvalise koha jne. See kestab TUNDE. Mul on kõik need kiisusalmid juba pealuu sisse kulunud.

Aga samas on tore, et enamike asjadega on nii, et ta ise näitab mulle, millal võiks olla õige aeg nendega tegelema hakata. Nii juhtus söögi-joogiga, nii juhtus raamatutega, äkki juhtub nii ka potiga? (Jap, ma ikka veel terroris selle asja pärast.)

Muuhulgas käisime täna Kuul. Kui tuppa tagasi hakkasin last viima, noh et õhtu ja söögiaeg ja nii, hakkas laps meeleheitlikult kisama.

Jap. Ma juba kujutan ette, et sel suvel ma toas eriti midagi tehtud ei saa. Aga noh, äkki saab väikse päevituse ja kõvasti raamatuid läbi loetud. Kuul ju hakkab päike hästi peale?