Gustavi päevaraamat

Kaikki kiinalaiset

Gustav — Fri, 13 Nov 2009 07:59:26 +0000

Alati ei peagi restoranides olema pakutaval Fish&Chips, lastele lähevad kaubaks ka kohalikud ja märgatavalt tervislikumad road:

From Singapur 2009

Etta elab täielikult sisse söömiskultuuri:

From Singapur 2009

Olles ikka täiega turisti tegemas, sai lastele soetatud ka hiina rahvariided. Gustav tundis end kohe ninjana:

From Singapur 2009

Kuri häkker Aasiast:

From Singapur 2009

Daam roosas, jalas väidetavalt Vietnamis käsitsivalmistatud papud:

From Singapur 2009

Troopiline vihm

Gustav — Thu, 12 Nov 2009 10:57:41 +0000

Kuna juba kaks päeva ei olnud peaaegu tilkagi sadanud, tundus ka tänane hommik meile paljutõotavalt päikeseline ja otsustasime minna jalutuskäigule kohalikku Fort Canning’u parki. Maastikuvormilt on tegemist millegi Eesti Suure-Munamäe-taolisega (Ilmselt küll siis kunstlik kaitserajatis), kuid kujutage end ette sellisest järsakust ühe käega käru üles vinnamas ja teistpidi vedimas järel vastupunnivat reisikaaslast, kuna palavus küünib 40 kraadi ligi.
Jõudsime umbes poolde mäkke ja tegime lõõtsutamis- ja joogipeatuse, kui järsku tundus, et ilm on läinud meeldivalt jahedaks ehk temperatuur oli järsku kukkunud lausa 30 peale. Kas tõesti säärane kõrguste vahe, jõudsin juba naiivselt imestada, kui mind tabasid esimesed volasklikud vihmapiisad. Ja täiesti ootamatult hakkaski kell pool üks kõvasti sadama. Esmalt tundus väga kena teha troopikaromantikat, koguda lapsed sülle ja pressida end vihmavarju alla kägarasse, kuid kui järsku taipasin, et tonnide viisi vihmavett voolab kosena mööda treppe otse minu kleidi sisse, pidime paduka kiuste end liikvele ajama.
Õnneks ollakse siin säärasteks ootamatusteks valmis ja isegi muidu igati dzhunglit meenutavas pargis on iga natukese maa tagant püsti pandud mõnusad vihmahütid:

From Singapur 2009

Vahepeal, kui meile ekslikult tundus, et vihm hakkab juba üle jääma, jõudsime edasi jalutada ja siis enne järgmist hütti jällegi korralikult läbi vettida. Saime siis selle teise hüti katuse all ligi tund aega seista, vennastuda ühe jalgratturiga (kes kuuldes Gustavi nime, arvas, et me oleme Saksamaalt). Lastele meeldis selline ilm silmnähtavalt rohkem kui lõõskav palavus, hoolimata välguraksatustest ja kõuemürinast ronisid nad hüti serva alt välja jalgupidi veelompidesse solberdama (ja nagu pildilt näha, pakkusid kenakingad kroksid - mis vastupidiselt kõigile varasematele tõekspidamistele ja tõotustele laste nõudmisele järele andes neile soetatud said - sääraseks tegevuseks igati tõhusat tuge):

From Singapur 2009

Gustav küll muutus mõne aja pärast rahutuks ja päris aru, millest selline kole müristamine ikkagi tuleb. Olles ilmselt inspireeritud paljudest hiljuti loetud etnograafiatest, otsustasin mitte jagada pojale füüsikalisi, vaid rahvapärimuslikke selgitusi. Mäletan ju oma lapsepõlvest, et kui:
Müristab ja välku lööb,
siis vanapagan silku sööb.
või:
Välku lööb ja müristab,
vanapagan pükse käristab.
Seepeale arutles Gustav veel tund aega hiljem juba selgema taeva all koduteel, et miks see vanapagan ometi neid pükse nii koleda häälega käristab ja kelle peale ja miks ta ometi nii pahane on. Minu selgituse peale, et vanapagan on inimeste peale vihane, et nood nii palju loodust reostavad ja nüüd maksab neile suure mürina ja vihmavalingutega kätte, sattus Gustav aga veelgi enam segadusse: “Aga mina olen ka mõnikord inimeste peale vihane, aga niimoodi müristada ma ikkagi ei oska!”

Kas politsei kuuleb?

Gustav — Thu, 12 Nov 2009 09:21:00 +0000

Gustav ja Etta istuvad pärast lõunaund elutoas diivanil ja emme üritab kõrvaltoas veel poolelijäänud artikli lugemist lõpetada. Lapsed on kätte saanud lauatelefoni (mille me mõistagi ammu seinast lahti ühendasime ja üldse eest ära kapi peale panime) ja Gustav nõuab emme käest erinevaid numbreid, et sinna ja tänna helistada (”Mis see mamma number oligi?”). Et korraks veel vaikust ja rahu saada, soovitab emme telefoninäppimise asemel multikas peale panna. Gustav teatab rahulolevalt: “Okei, ma panen siis multika.” Ja siis ilmselt Ettale: “Sina, sogamutt, võid nüüd ise helistada. Ainult et politseisse ei tohi helistada: ära üks-üks-kaheksa-kaks vali!”

Singapur algajatele

Gustav — Tue, 10 Nov 2009 16:21:15 +0000

Singapur on tuntud kui “Aasia algajatele” ehk kõige “valgem” Aasia (ehk siis valge tiiger, kes pole juhuslikult nende loomaaia vapiloom?). Küllap see tõsi on.
Oleme nüüd viiendat päeva siin, raamatuid lugenud, inimestega rääkinud ja eelkõige vaatluse teel empiirilisi kogemusi hankinud. Mõned tähelepanekud:

From Singapur 2009

1. Elanikkonnast on tarkade raamatute järgi ligi kaks-kolmandikku hiinlased, kümnendik on malaid, veidi vähem on India päritolu ja umbes 5% on eurooplased (/ameeriklased). Kui aga kella 6-7 paiku õhtul jalutada mööda jõekallast põhilise ärikvartali suunas, kohtab valdavalt vaid viimaseid, äravahetamiseni sarnastes lumivalgetes triiksärkides mehi, “I’m-the-king-of-the-world”-olemisega britte ja ameeriklasi, kes Londoni kombe kohaselt tänavabaarides töölt-koju-minemise-õlli libistavad ja mööduvaid naisi himuka pilguga seiravad (väidetavalt pakkuvat osad lühemate seelikutega naised sellist teenust, et ostad neile mingi peene kokteili, aga varasema kokkuleppe kohaselt baarmaniga serveeritakse vett ja jookide hinnavahe makstakse naistele hiljem puhtana-käteen).

From kevad 2009

2. Kui oled suur ja valge naine, liiatigi kahe lapsega, ei seira sind tänaval mitte keegi peale restoranipidajate himuka pilguga. Isegi mitte kaastundliku pilguga. Nimelt puudub siin igasugune tavapärane viisakus - keegi ei ava sulle uksi ega aita käru treppidest - ja neid juba jagub! - üles-alla vinnata, taksojuhid ei suvatse end oma sooja (või pigem küll miinuskraadidesse konditsioneeritud) rooli tagant nihutada, et aidata kaks last, kümmekond ostukotti ja käru oma masinasse vinnata. Isegi Tallinna bussisaatjad mõjuksid siin äärmiselt abivalmitena. Küll aga ollakse varmad tänaval niisama lapsi näppima ja isegi noodsamad restoranipidajad, olles aru saanud, et sa nende ahvatlevatest pakkumistest huvitatud pole, pole sestap karvavõrdki ka sinust enam huvitatud, küll aga jagub “singlishis” hüüatusi: “Hellooo, little maaan, how are you doooin’?” või “Hey, sweeetie, you look soo niiice!”

From kevad 2009

3. Olles otsustanud muuta meie paaripäevast rutiini - esmalt basseini ja siis linna peale -, võtsime täna kohe pärast hommikueinet ette julgustüki minna JALGSI Orchard Roadile, mis - nagu nimigi viitab - on täielik koopia Londoni Oxford Street’ist. Ainult et Prada-poodide, palmipuude ja äärmiselt koledate jõulu”kaunistuste” kontsentratsioon (millele pidavat kuluma igal aastal ca 40 miljonit Singapuri dollarit) on suurem. Gustav oli kõige selle juures hämmastavalt mõistlik, nentides vaid korra, et tal on “pea veidi higine”, ja paar korda, et ta “enam ei jaksa kõndida”. Otsides raamatupoodi - ja pärast esimest juhatust ja kogemust rõhutades “korralikku raamatupoodi” - pidin tõdema, et sellist asja lihtsalt pole. Kõigis poodides on olemas “Fiction”-sektsioon, mis lisaks kaasaegsetele tippautoritele nagu Danielle Steele ja Dan Brown sisaldavad klassikat nagu “Scarlet Letter”, “Robinson Crusoe” ning valikut Rudyard Kiplingi teostest (ei mingit koloniaalajastu hõngu ega vaimu!). Heal juhul on poes olemas “History”-alajaotus, mis sisaldab eranditult sõja-teemalisi teoseid, paremal juhul on ka “Philosophy”, mis sisaldab küll taieseid pealkirjadega “Coffee with Aristotle” või “Getting acquainted with Foucault” (mis lähemal vaatlusel osutub koomiksiraamatuks), ning kõige paremal juhul on poes lausa “Gender Studies” alajaotus, mis sisaldab küll paraku sääraseid hingevärinat tekitavaid bestsellereid nagu “Why are men on top” või “Why both of my parents committed suicide”. Söandades kauplusetöötajalt pärida, kas neil juhtumisi ka kusagil mõningast antropoloogia-alast kirjandust leidub, kergitab too imestunult kulme: “Anthro… whaaat?” Nii et meie valikuks said peamiselt “raamatud”, mille Etta rabas sülle korrutades “Män’, män’” (sisaldades palju nuppe ja liigutatavaid elemente).

From kevad 2009

4. Kõige selle rüselemise saatel võib tunda oma arktiliseks talveks valmistunud kerelt pekke võdinal mööda külgi maha voolamas (ja see oli ka siinkohal peamine motivatsioon jätkamiseks). Kui pilt hakkas kohati juba uduseks kippuma (ja kell näitas viis pärastlõunal), lõpetasime oma odüsseia Toys*R*us-nimelises mänguasjapoes, mis asub jalapäraselt mingi järjekordse kaubamaja KUUENDAL korrusel ja mille kohta mul oli miskipärast ettekujutus, et tegemist on mingi peene lastekaubapoega (liiati kui sama maja allkorrusel on reas peenete galanteriitoodete butiigid nagu Bottega Veneta, Longchamp, Coach jne). Ettekujutus oli mõistagi enam kui väär, vatsupidiselt allkorrusel kogetud veel lehma järgi lehkavale nahale on kuues korrus täidetud puhtalt plastmassi moodi haiseva plastmassiga. Aga kuna meie pühapäevane Chinatowni-retk ei suutnud meid varustada basseni-mõnudeks vajalike täispuhutavate mänguasjadega, siis oli eesmärk üllas, ja mis peamine - täidetud ta ka sai. Nii et homme ootavad meid basseinis “ehedam-kui-elu”-haikala ja merikilpkonn.

From Singapur 2009

5. Kuna väljas söömine on väga odav ja rikkalikult pakutaval, pole inimestel kombeks ise kodus süüa (teha). See seletab ka, miks meie korteri köögivarustus piirdub külmkapi, mikrolaineahju ja veekeedukannuga. Üritades poest elementaarseid toiduaineid hankida, tuleb tõdeda, et see on veel keerulisem kui mänguasjade ostmine. Esiteks pole olemas selliseid asju nagu kohalikud toiduained, kuna Singapuris mõistetavalt puudub igasugune põllumajandusmaa ja -tööstus. Puuviljad tulevad Malaisiast, piimatooted Austraaliast, veel peenemad asjad USAst ja Euroopast (näiteks minu hommikune röstsaiakate kannab nimetust “Oxford Marmalade” ja väidab, et on “Made in UK from local ingredients”, mida on muidugi raske uskuda, kuna tegemist on apelsinidzhemmiga - aga eks brittide arusaam sellest, mis on “local” on ka ilmselt teine).
Ja see omakorda seletab ka, miks meri Singapuri sadama lähistel näeb välja tunduvalt elutruum arvutianimatsioon kui Trooja-filmi merelahingu-stseen: sest see ongi päris! Sajad mitmesajameetrised tankerid ja konteinerlaevad seisavad reidil, ning öine vaade avamerele on kui vaade üle lahe: tuhanded tulukesed kauguses siramas ei pruugi veel tähendada maad (Kolumbus?!?).

From kevad 2009

6. Vaatamata väidetavalt kellaajalise täpsusega - kell kolm pealelõunal - saabuvatele vihmahoogudele ei sadanud täna tilkagi vihma. Hoopis päike paistis ja ilmselt APECi aastakonverentsile saabunud Okeaania delegaadid marssisid 35kraadises kuumuses pealtnäha sirgelt ja kuivalt oma polüester-ülikondades, nimesildid kaelas ja mapid kaenlas, ning vaatasid põlglikult, kuidas napis riietuses (jah, tundub, et lühike püks ei lähe ikka mitte etiketi-loosi) naisterahvas higist tilkudes oma mitte just paremat saaki tõotavat järelkasvu künkast üles lükkas.
Kokkuvõttes tuleb ehteestlaslikult nentida, et pole sel elul väga häda midagi. Kas on ikka põhjust kurta, kui alternatiiviks oleks “seagripis” köhides end lume alt välja kaevata?!;))
Ehk nagu äärmiselt halvasti kirjutatud Singapuri expat’ide raamat nendib: You’re living the life most people dream of!

From Singapur 2009

Loomaaeda ja kohvikusse, Singapuris

Gustav — Sun, 08 Nov 2009 16:23:37 +0000

Sai sel teemal juba eile blogitud, aga proovime siis võnkuva ühenduse kiuste täna uuesti:
Oma esimese täispika päeva tähistamiseks läksime eile lastega alustuseks Singapuri loomaaeda. Ja pole midagi öelda, Mati Kaal on kahtlemata väga tubli, aga Singapuris on loomaaia pidamiseks lihtsalt võrratult paremad võimalused - korjad kasvõi tagaaiast terve parve faunat ja paned vaatamiseks letti ning söök neile langeb otse taevast ette.
Juba enne olime kursis, et Singapuri loomaaia au ja uhkus on valged tiigrid. Ja aukohal nad olidki:

From Singapur 2009

Etta-mutti huvitasid siiski rohkem kalad ehk “talad”:

From Singapur 2009

Vaated, olgugi inimkätega rajatud veehoidlale, olid hingematvad:

From Singapur 2009

Ja kui küsite, et kuidas meil siin niiskusega lood on, siis tänan küsimast, lood on head. Enam kui head! Vähe sellest, et praegu on käsil vihmahooaeg, mis tähendab küll seda, et sajab korra päevas ja umbes pool tundi korraga, aga see-eest mehiselt, on muidu ka õhuniiskus umbes 100+%. Aga mis siin seletada, selle kohta oli ka loomaaias esitatud väga graafiline materjal (kui pildi pealt hästi aru ei saa, siis Singapur jääb aastas sadavate sademete hulgalt napilt alla vaid Amazonasele, kuid edestab Saudi-Araabiat näiteks 20kordselt):

From Singapur 2009

Illustratsiooni tõestusena õnnestuski meil jääda pooleks tunniks vihmalõksu pügmee-jõehobude majakesse, kus saime nende liikumatute minihippodega lähemalt tuttavaks ning inspireerituna nende kihvade näidistest asusime ka oma hambumust võrdlema:

From Singapur 2009

“Kui kurjad lõvid kohtuvad” - nii kõlaks selle pinevalt põneva dokumentaali pealkiri Gustavi unenägudes:

From Singapur 2009

Õhtul käisime issi kolleegi Kevini ja tema abikaasa Marylini lahkel kutsumisel mekkimas kohalikke merehõrgutisi Singapuri idakalda-mereäärses restoranis:

From Singapur 2009

… ja tegime tuuri issi kontori kandis, kus koloniaalajal laksus veel laine (reclaimed land on sageli viidatav viis, kuidas see väike riik endale kallist maad merelt juurde hangib), kuid nüüd kerkivad üha uued ja kõrgemad pilvelõhkujad:

From Singapur 2009

Kaks meest ja meri:

From Singapur 2009

Siin Kappur!

Gustav — Sat, 07 Nov 2009 17:11:27 +0000

Ja kõigi Gustavi ootuste-lootuste täitudes siin me olemegi:

From Singapur 2009

Kuidas siis on esimesed muljed?
Esmalt tulek. Gustavi elu esimene kontinentidevaheline lend (Ettal teine ja tema võttis seega asju külmalt nagu vana kala ikka). Mehike on prognoositult hiigelsuures lennukis kõikidest nendest nuppudest ja värkidest täiesti pahviks löödud:

From Singapur 2009

Siis aga muidugi tõttas juhust kasutama ja tema jaoks möödus lend absoluutses paradiisis:

From Singapur 2009

Sellal, kui meesreisijad nautisid filmiprogrammi ja magusat und, tegelesid naissoost kaaslased trallitamise ja selle talitsemisega. Sestap ei oldud sihtpunkti jõudes kõige virgemad:

From Singapur 2009

Vaade meie kohaliku korteri aknast, otse Singapuri “tuiksoonele”:

From Singapur 2009

Tubateadus

Gustav — Fri, 30 Oct 2009 14:53:14 +0000

Hakkasin innukalt tegelema ühe põneva “teadusliku” uurimusega, mille eesmärgiks oli koostada meie pere võrdlevad kaalu- ja pikkusegraafikud - omamoodi füüsilise antropoloogia miniuuring. Aga takistus ilmnes juba andmete kogumisel - lootusetult on kadunud issi lapsepõlve haigusraamat, kust tema mõõdud kirjas. Teisalt keeras meie eilne arstilkäik pea peale kõikide varasemate mõõtmistulemuste objektiivsuse. Nimelt mõõtis meie perearst viimati veebruaris Gustavi pikkuseks 102 cm ja koduste vahenditega oli viimane tulemus 104, eilne mõõtmine andis aga tulemuseks 101 cm! Ehk et meie poeg on vahepeal kahanenud?! Küll siiski näitab kaalugraafik jõudsat tõusutendentsi ja alates veebruarist on ta juurde võtnud 1,6 kilo.
Etta aga, kes on nüüd nädal aega tõbine olnud, on Brüsselis kaalutud 10,4 kilost nädalaga 500 grammi alla võtnud (õnnestuks kõigil meist dieedid nii edukalt!) ning ka pikkus, mida kodus oleme juba 84 cm arvestanud, tuli nüüd vaid 79 cm. Kas on viga mõõtjates või mõõdikutes?
Positiivsema poole pealt teeb Etta oma kidurat füüsist tasa sõnavara hoogsa laiendamisega. Viimasel ajal on aktiivsesse käibesse lisandunud “põmm” (komm või mistahes muu magus), “ka’tul” (eelkõige siiski porgand), “kiisu” (varasema “mäu” asemel), “‘aamat”,”tädi”, “tita”, “titu” (tigu - sõna sees ei suuda ta miskipärast k-tähte öelda ja kui ma õigesti mäletan, siis Gustavil oli sama lugu), “sotu” (sokk, sokid).
Käitumiselt on Etta viimasel ajal üsnagi nõudlikuks ja pirtsuks muutunud, kui vaja, kriiskab kimeda häälega, et enda tahtmist maksma panna. Teisalt võib ta erinevatele sündmustele reageerida täiesti ootamatult: eile arsti juures jälgis ta huviga pisikest kogu hingest röökivat imikut ja kui ta tavapäraselt oleks seepeale murelikult kaasa lalisenud, siis eile hakkas ta hoopis endale omase rämeda häälega naerma. Täna aga sisenes ta pärast õuesviibimist Gustavi tuppa ja hakkas järsku hüsteeriliselt nutma: selgus, et koletis Endel oli vahepeal märkamatult tuppa lipsanud ja laste tumbatooli peal endale mõnusa aseme vorpinud. Üldiselt on Endel Etta jaoks ikkagi põnevusobjekt, aga küllap teda ehmatas ootamatu kohtumine kassiga, kes erinevalt tavapärasest ei lipanudki eest ära, vaid tundus seal tooli peal nii jäme ja ülbe.
Muidu oli täna üle pika aja ilus, aga väga karge sügisilm. Kurgutõvest hoolimata või pigem just selle tõttu veetsime aega õues, kus Ettale küll rõske liivakast erilist pinget ei pakkunud:

From sügis 2009

Veeämbrid olid külmast lausa jääkaaned peale saanud ja mõnedki toredad objektid olid sinna kinni jäänud:

From sügis 2009

Hoolimata külmast on muru viimase kahe kuuga jõudsalt kasvanud ja enne lume tulekut oli põhjust teostada pidulik viimane niitmistöö (mitte just väga efektiivne härmas rohu puhul). Pilt paistab isegi üsna suvine, kui mitte märgata tagataustal halle tühermaid ja esiplaanil pisikest kubujussi:

From sügis 2009

Virtuaalreaalsus

Gustav — Thu, 29 Oct 2009 18:32:27 +0000

Gustavi nõudmisel toimub emmega kodune poksimatsh: pannakse kätte paksud suusakindad ja lähebki lahti.
Gustav teab hästi, et “südamesse ja pähe ei tohi lüüa”, ometi kukub “vastane” ühest “vingest löögist” põrandale. Gustav loeb: “…six, seven, eight, nine, knockout!” (nagu ta wii-mängust on kuulnud) ja seejärel kamandab: “Tõuse nüüd üles ja poksime edasi!”
Emme vastu: “Ei, kui oli knockout, siis sina oled võitnud ja matsh on läbi.”
Gustav ärritunult: “Miks läbi?! Vajutad aga “play” ja läheb edasi!”

From sügis 2009

Etta elu tipphetked

Gustav — Mon, 26 Oct 2009 16:08:22 +0000

Siiski ei ole vist kahtlust, et viimase Brüsseli-reisi suurimaks võitjaks oli neiu Etta Lin, kes esimest korda elus oli ilmselgelt teadlik ning nautis olukorda, kus ta on kellestki suurem ja tähtsam. “Ohvriks” oli mõistagi Allu, Ettast pool aastat noorem tädipoeg. Juba esimesel õhtul jalutas Etta tähtsalt mööda tuba ja kamandas käreda häälega: “Allu!” ja jagas omas keeles korraldusi. Seejuures oli ka Allu üldiselt “suurest tshikist” üsnagi vaimustatud:

From sügis 2009

… välja arvatud juhul, kui Etta veel kõvemat häält tegi või Allu käest tugevama jõuga asju ära krabas, siis sai nutt õrnahingelisest Allust võitu. Muidu aga paistis Allu - kes muide alla aastaselt juba täitsa korralikult kõnnib - Etta kamandaja-rolliga igati leppivat:

From sügis 2009

Lisaks tundis Etta ennast tähtsalt õpetades Allule igasugu “trikke” (pildil esiplaanil Allu onu Lauri poolt tema vanematele pulmadeks kingitud ülistiilne veiniriiul)…:

From sügis 2009

… ja praktilisi nippe:

From sügis 2009

… ja vahel pidas vajalikuks ka endast ligi kilo kopsakamat Allut maast püsti upitada:

From sügis 2009

Noored toidusõbrad köögis tädi Avet “aitamas”:

From sügis 2009

Ettale sai kamandamine nii hingelähedaseks, et üritas seda rakendada ka Allust märksa vanemate puhul:

From sügis 2009

Meeste mõnud

Gustav — Mon, 26 Oct 2009 15:52:34 +0000

Peapõhjus, miks Gustav ilmselt nii pikisilmi seda Brüsselise sõitu ootas, oli teadmine, et onu Taunol on Punane Mäng. Seda on nimelt palju huvitavam mängida kui isiklikku Valget Mängu (olgu märgitud, et eelmisel aastal pidi Punane Mäng mõõtu võtma Rohelise Mänguga ja varasemalt lihtsalt Onumänguga):

From sügis 2009

Oma suures mänguvaimustuses ei ole Gustav mitte üksi…

From sügis 2009

Millest ei suuda ükski korralik mees ära öelda - mõistagi tõhusast kõhutäiest, liiati veel vaagnatäiest värsketest mereandidest (koos friikartulitega):

From sügis 2009