elu märgid

jõulumuinasjutt

noreply@blogger.com (Unknown) — Wed, 05 Jul 2017 21:00:00 +0000

Täpselt aasta tagasi sain kloostrist vabaks. Läbi sai mu kuu aega mitte rääkimist, 12tunniseid meeletrennipäevi, neljatunnist ööund, pooletunniseid pali- ja taikeelseid söögipalveid, pidevalt üleni valgetes riietes käimist, iga kord Buddha kuju nähes põlvili langemist ja väikestviisi munkaarmumist. 23. detsembri õhtul pärast õhtujoogiaega sain selle üleskutsega ühele poole.

Põlvitasin, pea värskelt jääkülma veega puhtaks pestud ja lootoseõis käte vahel, viimast korda Wat Rampoengi abti Phra Ajahn Suphani ette. Phra Ajahn Suphan vahetas mu kaheksa kloostrireeglit viie ilmaliku elu reegli vastu ja kinkis mulle iseenda lamineeritud postri. Tänasin teda, kummardasin tema ees viimased korrad ja olin sellega ametlikult vaba. Vaba kandma normaalseid riideid, vaba magama, palju ja millal tahan, vaba rääkima, lugema, kirjutama, muusikat kuulama, laulma, tantsima, internetti kasutama, vaba pärast keskpäeva tahket toitu sööma…

See tähendas pidu. Läksin Phra Chaibbodini jutule, et oma mobiiltelefon ja arvuti luku tagant kätte saada, aga ei, ei ja veel kord ei. Vana hea Phra Chaiboddin kiusab sind ikka nii lõpuni ära, kui tema võimuses on - enne homset ei ole ette nähtud ja kõik. "Temple rules. Accept.” Ega see mind kuigivõrd ei kurvastanud, sest oli ju nii palju muid fantastilisi asju, mida viimase ööga pihta hakata. Ajasin oma tsiviiliriided selga, uurisin välja, kus on lähim pood ja astusin esimest korda üle kuu aja kloostriväravast välja. Õigupoolest hiilisin, värin kõhus, justkui teeks midagi väga keelatut. Tšš! Aga kõik läks hästi. Ja noh, see bensiinijaamapood! Oo! Haarasin muudkui riiulitelt nänni. Kassas selgus, et pean muist tagasi panema, sest peast kloostrisena ei olnud ma võtnud kaasa kuigi palju sularaha ning pangakaarti ammugi mitte…

Jalutasin mööda valgustamata kruusateed tagasi “kodu” poole, suu šokolaadi täis, samal ajal eestikeelset jõululaulu ümisedes. Mida elust veel tahta? Järsku hakkas kuskil tänava jagu eemal paukuma ilutulestik. Vaatasin taevase sülitatud värvilisi tulekimpe ja ladusin naerdes šokolaadi suhu juurde. “When you realize how perfect everything is you will tilt your head back and laugh at the sky,” hoiatas Buddha meid üks kord. Mjaa...

Varem samal päeval oli läbi saanud mu “lõpueksam” - mediteerimismaraton, mille käigus ei tohtinud ma muuseas kolm päeva järjest magada, pesta ega oma toast lahkuda -, ning sellega seoses toimus ka mu viimane üks ühele jutuajamine õpetajaga. “Mis tunne on?” kanaldas Phra Ajahn Suphan lõpuks spordireporterit. “Selline tunne, et mul ei ole mitte kui midagi vaja. Kõik on olemas ja midagi ei ole puudu,” tsiteerisin talle vastuseks täitsa ausalt mõtet, mis oli möödunud ööl poolkohtlase naeratuse saatel mu peas tiire teinud. Jah.

Hiljem, õpetaja vastuvõtutoa eesruumis lõputseremooniat oodates küsis prantsuse kutt minult, kas ma olen õnnelik. Ütlesin “Jaa,” hakkasin enda vastuse peale üllatunult naerma ja kordasin: “Yes. Yes I really am.” Neid hetki, kus selline vastus on mööndustevaba tõde, neid pole just hirmus palju. Ja ometi on see alati tõde, igal kõige pisemal sekundil. “Pleasure comes from the outside, joy comes from within," nagu öeldakse. Jah.

“Sa olid tubli, sa pingutasid ja sul tuli hästi välja,” ütles Phra Chaiboddin mulle mu viimasel hommikul. Seesama Phra Chaiboddin, kellele ma jäin seitsmendal päeval vahele sellega, et toetasin kahe harjutusringi vahel oma valutava selja korraks samba vastu. “Ei laiskle!” kamandas ta siis ja võttis mult takkapihta mediteerimispadja ka ära. “Aff!” kirjutasin sama päeva pealelõunal juhtunu kommentaariks oma märkmikku - olgugi et ma vihkasin seda maailma kõige ebamugavamat pidevalt ära vajuvat padjanärakat -, ning tegin oma riietest ja suveniiriks ostetud padjapüürist endale uue istumisaluse.

Seesama Phra Chaiboddin käis inimestel järel ja õiendas, et kõhukotid on liiga seksikad ja selliseid kloostris kanda ei või. “Temple rules. Accept.”

Õnneks läks mul edaspidi korda teda vältida ning nüüd, 29. päeva hommikuks seisime me kõrvuti tema kontori ukse ees, täpselt samasugused sallid kaelas, ja minust oli tema silmis lausa tubli õpilane saanud. Vaat kus lops...

Oli jõululaupäeva keskpäev, päike paistis, puulehed tegid maapinnale mustreid, kloostriköögi ukse all seisev plastmassist jõulukuusk, mis aeg-ajalt “Santa Claus Is Coming to Towni” laulda pinises, oli vait, kõik mediteerisid. Phra Chaiboddin tellis mulle takso ja ma sõitsin kesklinna, kus mind ootasid maailm, wifi ja värske kohv.

Häid pühi, palju valgust ja et rõõm voolaks vabalt!

Minu esimene umbrohusmuuti

noreply@blogger.com (Unknown) — Fri, 23 May 2014 21:11:00 +0000

Nojah. Eile sõitsime Lauraga 24 kilomeetrit rattaga Harku järve äärde ja tagasi. Siis sõime. Keelasin emal šokolaadi ostmise ära - olukord on hull. Pärast lugesin toortoidu raamatut ja resoneeris. Et rohelisi asju peab smuuti sisse surama, st spinatit, nõgest ja muud sellist. Olgu. Läksin täna nõgeseid korjama, paksud kindad käes. Ohtlik ju. Selline esimese maailma inimese närvikõdi - korja nõgeseid ja söö need sisse. Eino ma olin ennegi nõgeseid söönud, aga ma polnud neid ise korjamas käinud ega neid väga käsitsenud. Meenub see hirmus kurb film, kus pidi nõgestest särke punuma. No tänan ei, ma panin ikka kindad kätte, tänan väga. Aga mis te arvate, mis juhtus? Kinnastest sai üks hetk isu täis, võtsin ära ja nõgesed ei torkinudki. Säh sulle filmiklassikat ja kooki moosiga.

Panin nõgesed smuuti sisse. Kuna ma üks kord elus mullu Hong Kongis jõin mingit spinatismuutit, mis oli nii tõsise heina maitsega, et oleks tahtnud määgida, siis ma panin oma nõgesesmuuti sisse mett ka igaks juhuks, aga poleks vaja olnudki. Nii hea oli. Appi. Kõht sai täis ja isegi šokolaadiisu läks üle. Ja see ütleb selle smuuti kohta väga palju. Väga palju. Väga. Väga. Hiiglama palju.

Koostisosad sedapuhku: kaks banaani, kolme nõgese lehed, kiivi, värsket piparmünti, suur lusikas mett, kookospiim, eilse rabarberijoogi rabarberijäägid, kookoshelbed, linaseemned. Kõik kogused tunde järgi.

Mis siis, et mul on praegu rahakotis üks euro ja pangaarvel kaks eurot. Jään ellu. Umbrohi päästab mu.

Rukolaralli

noreply@blogger.com (Unknown) — Mon, 24 Mar 2014 19:36:00 +0000

Võõrliivsinep ja põldvõõrkapsas kasvavad üksteise võidu. Mõlemad on rukola. Panin nad kõrvuti maha, et aru saada, mis neil vahet on. Vahe tuli välja rutem, kui oodata oskasin. Basiilik on viimane hapupiimane.

Sinine ja kollane

noreply@blogger.com (Unknown) — Sun, 16 Mar 2014 20:12:00 +0000

Koju

noreply@blogger.com (Unknown) — Mon, 25 Nov 2013 11:36:00 +0000

Nüüd on asjad teistmoodi, aga loodetavasti lõplikult lukus: mul on koht lennukis, mis maandub Tallinnas esmaspäeval, 13. jaanuaril kell 22.30. Homsest alates olen 26 päeva täiesti ohvlain. Ülejäänust räägin pärast.

Maris,
Chiang Mai, Tai kuningriik

Kiirlülitus

noreply@blogger.com (Unknown) — Mon, 21 Oct 2013 17:46:00 +0000

Hanoi mototaksotüübid landivad Hanoi pöörases liikluses reisijaid ja tasakaalustavad pöörasust tassikese teega.

Mul on kaks asja - tehnoneedus ja lennukipilet tagasi Euroopasse. ~~Kohtume veebruaris.~~ Ja passige instagrammi, mu tähelepanekud rändavad viimasel ajal pigem sinna.

Maris,
Siem Reap, Kambodža

Tähtis värk.

noreply@blogger.com (Unknown) — Thu, 05 Sep 2013 18:28:00 +0000

ELUS! Jõudsin elusana Jiaozuost Pekingisse (10h rongis) ja Pekingist tagasi Yangshuosse (27h rongis)! Eks ma püüan selle reisi lähiajal kirja panna, seniks reklaamin kodumaiseid asju enne, kui need täitsa hapuks lähevad. Tegelased, kellelt mu taijipisik pärit on, alustavad sügisel uue hooga alustajate gruppidega, nii et keda vähegi intrigeerib, palun järgi proovida. Võib kujuneda elumuutvaks, aga võib olla lihtsalt mõnus teistmoodi kogemus. Viskan kiirelt paar linki.

KUULAKE RAADIOT! Taiji õpetaja Leino Laurimäe käis raadios jutustamas, kuulake! 6.30 lõpeb spordiülekanne ja hakkab taijijutt: Huvitaja 15.08. (Leino on see kurja juur, kes mulle üks kord selle ühelauselise e-maili saatis, et "tule proovi taijid". Ja siin ma nüüd siis olen!!) Nagu alati "tsiviilisikule" taijist rääkides, käib jutt ringiratast ja jõuab välja tont teab kuhu... See on umbes sama kategooria jutt, et kuidas sa seletad purjusolekut inimesele, kes pole kunagi tilkagi joonud. Aga kõik on õige, enne ei saagi aru, mis see on, kui proovinud ei ole.

UURIGE EDASI! www.taiji.ee ja www.taijiklubi.ee. Kumb on parem? Eks proovi mõlemaid ja otsusta ise. Erinevatele inimestele istuvad erinevad õpetajad. Klubil on tänavu lausa isegi laste rühm tekkimas… Ja muide - kui ametlik sissejuhatav harjutus vahele jääb, pole hullu, ikka tasub kohale minna, inimesed on seal nunnud ja võtavad hästi vastu. Sobib absoluutselt kõigile.

May the Force be with you!

(Ülemise kohustusliku turistika peal poseerib minuga koos maailma suurim daoistlik tempel ja alumise peal Hiina müür ise. Vot.)

Tõmbekeskuse jutud

noreply@blogger.com (Unknown) — Wed, 14 Aug 2013 16:59:00 +0000

Karaoke: kes laulab, kes tantsib.

Kohalik tõmbekeskus on park. Inimesed tõesti kasutavad seda ruumi nii et vähe ei ole, seltskondlik ajaviitmine käib iga puu all. Taamal tiigi ääres püüavad vanad õngega kala, kivist laudade ümber taotakse alati kaarte, keegi harjutab heleda hääleda ooperit laulda, keegi võimleb (Hiina vanainimeste võimlemine on needsamad harjutused, mida me taijis soojenduseks teeme, nii et kõik on asjast õigesti aru saanud!), värava juures müüvad tüübid maha laotatud teki pealt ravimtaimi, vetsu kõrval on banaanilett, mäe otsas paviljonis varitseb turiste ennustaja, pargi ühes nurgas tegutseb lõbustuspark (á la Pärnu oma omal ajal), mis aeg-ajal mängib inimestele venekeelset diskotümpsu, grupi kaupa käiakse õppimas nii taijid kui ka lääne moodi tantsimist... Ja palju muud elu.

Seekord võttis mind lõksu karaoke. Süsteem on neil. Laulusõnad, mikker, võim... Ei mingit fonodega jändamist - võimujuhtme otsas on päris pillimees päris erhuga. Ma üritasin välja peilida, millest nende laulud siis räägivad kah... Ei õnnestunud. Vana, kellega suhtlesin, tahtis kangesti minuga rääkida, aga nii palju inglist ikka ei tonganud. Vana number kaks aga, kuulnud, et õpin taijid, andis mulle lahkelt mu enda taiji õpetaja visiitkaardi. Mhmh, aitäh, abiks ikka...

Samas eile neelasin ühe ööga alla Anchee Mini "Punase Asalea" - mis on Mao valitsemisaja lõpus üles kasvanud naise memuaar - ja kujutan nüüd ette, et küllap nad Madam Mao töörahvakangelasoopereid laulsid. Raamatu tekst ise oli väga lihtsasti minev ja poeetiline. Olen praegu sellest kerges hämmaris - kirjeldati täielikku horrorit, samas kirja oli see pandud nii ilusasti, mingi teatava emotsionaalse eemaloleku ja lakoonilise elegantsiga, et loetu ei tekitanud mingit ängi. Ühesõnaga see raamat läks kurgust alla nagu sametpükstes inglike võimistandoligi...

Valivad laulu.

Pillimees ja erhu.

Vana number kaks osutub kohalikuks karaokekunniks.

Süsteemsüsteem.

Igaüks võtab ise oma võrkkiige parki kaasa. Ja tabureti ka, nagu taustalt näha on, sest mingit muru ega selle peal istumist pargis ei ole.

Kaardimäng on siin A ja O.

Selline aastaaeg on, et igal horisontaalsel pinnal kuivavad maapähklid, nii ka pargipõrandal.

Minu inimesed aga tegid samal ajal taijid, sest juba esmaspäeval on võistlusele lend ning vaja on olla osav ja pealtvaatajahirmust vaba.

Olme, mitte ulme...

noreply@blogger.com (Unknown) — Sat, 10 Aug 2013 15:17:00 +0000

UUS ASI. Kui kevadel nuiasid Hiina turistid ennast valge inimesega koos pildile, siis nüüd on välja ilmunud tüübid, kes nuiavad autogrammi. Viimase nädala jooksul olen kolm autogrammi andnud ja terve portsu andmata jätnud. Pool klassikomplekti täit lapsi seisis mul üleeile selja taga samal ajal, kui ma üritasin lennukipiletit bukkida… Neile ütlesin, et oodake, ajan oma asjad korda, siis räägime, aga nad ei oodanud…

LENNUKIPILETID. Ja rongipiletid. 19. augustil ootab mind Henani provints siit kahe provintsi võrra põhja pool ja seal üks ülisuur - Ping ütleb, et maailma suurim, internet ütleb, et Hiina suurim, aga seega tõepoolest ka maailma suurim - rahvusvaheline taiji võistlus-festival. Meie kooli sellid võistlevad, ma vahin niisama uhket vaatepilti. Avatseremoonia tuleb vägev, ekskursioonile viiakse Chenide külla ehk kohta, kus taiji välja mõeldi. Lisaks veel Shaolini templisse ja Yuntai mäele kah. Sellega asi ei lõpe. Kui see taijijant läbi saab ning kuna me juba nii kaugele põhja oleme lennanud, siis otsustasime, et lähme ikka Pekingisse välja ja teeme Hiina müüri juures pilti kah. Põneeeeevvv!

NÕELRAVI. Nahateemaline piinlemine ammendas ennast ja läksin lõpuks arsti juurde. Ja mis te siis arvate - see töötaski! Ma ei taha siiamaani seda imet hästi uskuda, aga uskumatult normaalne on olla. Apua, kui lihtsalt see tal käis. Nõelad kolmveerandtunniks näkku, väike imerohi keeta, nii kolm päeva ja energia on tagasi ja nägu paraneb ja saan jälle öösel magada ja eluisu tuleb tagasi. See viimane sai vahepeal ikka päris otsa. Nii et olen nüüd nõelraviusku küll. Või on veel iiga vara rõõmustada? Hoidkem pöialt, et see pööre paremuse poole püsima jääb. On the downside - ma ei tohi enam süüa maailma parimat puuvilja, mangot. Kaua-kaua. Niuts.

LIIGA PALAV. Liiga palav on. Mul on peal mu igaaugustikuine isu, et nüüd võiks nädal aega kurja sügist olla ja siis võiks suvi samas vaimus edasi minna… Tegelt ikka mitte samas vaimus. 40 kraadi on palju mu jaoks. Mh. Sügis saab mul siin see-eest meeldiv olema.

MA OLEN LIIKLUS. Mul on siinse liiklusega armastan-vihkan suhe. Mitte keegi mitte ühestki reeglist kinni ei pea ja keegi kellegi suhtes viisakas ei ole. Sellist nalja ikka ei ole, et sõidad rattaga ja mööduv auto teeb sulle nõksa ruumi. Pigem teeb ta sulle pasunaga kerge šokiteraapia. Ratta/motikarada pargitakse pidevalt kinni ning mu erilised lemmikud on need uniselt süüdimatud vastassuunavööndis rollerdajad. Võiks arvata, et jube ebaturvaline, aga no ei. Täiesti okei on. Esiteks pole mingit kahtlust, et siin rattur mitte ei takista liiklust, nagu kodumaal, vaid ta ON liiklus. Neid on lihtsalt nii massiliselt, rohkem kui autosid. Safety in numbers tõepoolest. Et keegi autoteel joont ei järgi ja viisakas ei ole, tähendab muidugi seda, et võib ise ka oma sisemise ossi vabaks lasta, kuid eelkõige seda, et kõik on jube tähelepanelikud, sest ootamatused on täiesti ootuspärased. Ja siis ka seda, et kõik on aeglased. Mina aga lihtsalt ei oska veel seda asja nii rahulikult võtta. Õpin tasapisi, aga teinekord tuleb mul ikka veel mootorsõidukitest möödasõite sooritada. Millegipärast on iga kord, kui see juhtub, natuke piinlik.

Saast ja suplemine

noreply@blogger.com (Unknown) — Mon, 05 Aug 2013 01:42:00 +0000

Li jõgi Yangshuos

Kirjutasin siin ennist, kui väga õnnelik ma olen, et puhtama jõe äärde elama kolisin ja et Hiina vajab ärategemist, siis jätsin mõttekäigu meelega pooleli ja vahetasin teemat… Kuigi ma tean VÄGA HÄSTI, et Hiinas on saatatusega asjad VÄGA HALVASTI, siis siin olles, oma elu nautimise võimaldamiseks, olen püüdnud sellest mõtlemist vältida. Nils ei käi näiteks ujumas, tüüpiline sakslane, kardab. Kaplinnas oli mul ka sakslasi, kes ujuma/surfama ei läinud, sest kartsid haisid. Haid seal muidugi aeg-ajalt näole andsid, teoreetiliselt vähemalt, aga inimesi oli vees tavaliselt siiski palju rohkem ja profid haivahid pealekauba alati kohal. Ma üldistan siin suht julgelt, aga tasakaalukas, alalhoidlik ja ettevaatlik rahvas on sakslased. Ja seda mõnikord lausa igavusse kalduvalt. Aga mina ei kujuta ette sellist asja, et elan veekogu ääres 40kraadise kuuma käes ja ujuma ei lähe. Absurd. Lohutan ennast sellega, et olen siin vaid ühe suve ja pean meeles, et väga palju vett alla ei neelaks… Ehk sellest piisab, et mitte külge saada endale midagi eriliselt vastikut, kroonilist ja surmavat. Olen nagu need kolm ahvipärdikut, kes ei kuule ei näe, ei räägi ja on õndsad.

Aga mingil hetkel saab uudishimu minust ikkagi võitu ja teen õhtusöögi ajal lõpuks veidi tööd allikatega. Tõde teadagi meelerahu ei too: tasuks saadud tsitaadid on kurvad ja kinnitavad mu kahtlusi selle kohta, et suurlinna(de)st allavoolu ei saa asjad hästi olla! Nimelt - tunnise bussisõidu kaugusel olev Gulin on Guanxi provintsi suuruselt kolmas linn ja seal elab 4,7 miljonit inimest, edasi tuleb veel Henani provints ja palju muud inimtegevust ning ma ei hakka isegi guugeldama seda, kui palju inimesi võiks elada ja tehaseid tegutseda Li jõe jõgikonna valgala Yangshuost ülesvoolu jäävas osas kokku... Wikipedia ütleb igatahes, et Lõuna-Hiina jõed on mürgised ja ma olen ikka lõunas mis lõunas.

"Mõned aastad tagasi me veel nägime, kuidas kalad Li jões ujuvad, nüüd on jõgi teist värvi ega paista enam läbi," kirjeldas Pingi sõbranna Li jõe muutumist. Vaevalt et see kokkusattumus on, et ka majandus on siin hoogsalt kasvanud "mõned aastad". "Vihmaga on jõgi palju mustem, siis uhub kogu Guilini tänavaprügi jõkke," lisas Ping. "Jõgi läheb täitsa kollaseks," viskab ta nalja*. Samal ajal annab kiire guugeldus mulle kätte turismiteatmiku, mis kiidab Li jõge kui kristallpuhta veega saastevaba veekogu, millel seilavad ristlusturistid saavad imetleda jões toimetavaid tublisid kalakesi ja graatsiliselt hõljuvate vetikatega kaetud põhjakive.

Aga kalad ikka elavad veel jões ju? Ja me sööme neid. Päris hukas ei saa asi olla? "Kalu on palju vähemaks jäänud," saan vastuseks. "Valitsus laseb igal aastal hulga kalu jõkke ja maksab kaluritele toetust, et nood saaksid oma traditsioonilist eluviisi jätkata," selgitatab Ping mulle skeemi, mis nagu näha, turgutab tegelikku sitta seisu kahest otsast korraga.

Ha, see on nii Hiina, mõtlen endamisi meenutades kunagi loetud uudist, et iseseisvust taotlevate uiguuride mässulistele kalduvustele kauges islamiusku Loode-Hiinas vastas valitsus "suunates piirkonda ulatuslikke investeeringuid"... "Säh, siin on sulle hunnik raha, püsi vakka!"

Probleemi lahendamise asemel selle ohvreid rahhiga loopida on saastamise puhul muidugi sümmeetrilisem, kui kultuurilistel põhjustel mässajate puhul. Saastamise likvideerimine on ju eriti keeruline, kuna rahh on saastamise kõrvalprodukt ja seda tekib praegust viisi edasi toimetades nii palju, et jätkub paljudele ja kel maitse suus, ei taha ilma jääda. Mis jääks Hiina majanduskasvust järgi, kui keegi annaks järsku käsu kogu tööstus ja prügindus ökoks pöörata ja siis ka hoolitseks selle eest, et see ka pöörduks?

Aga tagasi Li jõe juurde. "Ja kormoranidega kalastmine on muidugi puhas turistidele mõeldud etendus," lisab Pingi sõbranna infokillu, mida ma vaistlikult niikuinii teadsin.

Vaatan alla jõe peale, Xingpingis.

Siinkandis on nimelt olnud läbi aegade popp selline kalapüüdmisviis, et lähed pambusesparvega jõe peale, kinniseotud kaelaga kormoran õlal ja siis see kormoran toob sulle kalad kätte. Kael on kinni seotud, et kalad linnu kõhtu ei jõuaks. Kes tahab näha, kuidas see käib, saab tuusiku osta ja öö hakul seda nalja vaadata. Ennevanasti käis selline kalapüük öö läbi, tänapäeval piirdutakse paari tunniga. Nii küla peal räägitakse.

Veel üks kiire guugeldus ja leian uudise selle kohta, et Henani provintsi valitsus ostis Li jõevee puhastamiseks ülesvoolu jäävast reservuaarist viis miljonit kuupmeetrit vett, sest jõevett joogiveena kasutavad Luohe linna elanikud kaebasid, et vesi olla muutunud tumedaks kui sojakaste… Mille peale elanikud kaebasid omakorda, et saastalahuse lahjendamine ei lahenda probleemi ennast. No shit, Sherlock ja Captain Obvious to the rescue!!

Ausalt, ma ei taha rohkem guugeldada... Õnneks olen ma ikka veel elus... Ja ÕNNEKS on mul nüüd väike jõgi vähesema jamaga. On aeg randa põrutada!

* Vist. Loodan, et ma sain õigesti aru, et ta viitas ikka sellele vanale Kollasele jõele (Huanghe), millest Tõnis Mägi laulab ja mis peabki kollane olema. Täiesi võimalik, et ma näen tumedat põhjamaist irooniat seal, kus seda tegelikult ei ole. Meil on lõppude lõpuks kultuurilised erinevused ja khm… Hiinlased on mulle siiamaani jätnud suht lihtsameelse üks-mõte-korraga-inimeste mulje. Samas Ping tundub intelligente ka väljaspool kung fu-d ja ma nii tahaks uskuda, et ta tõesti seda on…

Kohustuslik lugemine

noreply@blogger.com (Unknown) — Sun, 04 Aug 2013 21:52:00 +0000

Kuna ma ise viitsin viimasel ajal siia nii harva kirjutada ja teil on kindlasti suur vajadus reisikirju tarbida, siis olgu teadmiseks võetud, et äsja said tänavused GLENi vabatahtlikud maailma laiali saadetud ja lausa kaks neist on mulle ammusest ajast tuttavad ja ma soovitan neid kõigile ja neil on blogid jne jne jne. Lugege... Ja kandideeriga ise järgmisel aastal, kui vanus kannatab, sest äge on ja muudab elu suuremaks. Seegi ei ole mingi väike asi, et tänu sellele ogaravõitu programmile (need seminarid! omg!) sain ma oma ellu mitu-mitu inimest, kelleta üldse ei tahaks olemas olla. Niisiis:

Kata on Malawis ja aitab naistel ette võtta: mistoimubmalawis.wordpress.com
Jaak on Asebaidžaanis ja arendab maaelu: shekis.wordpress.com

Loetagu...

Naabrimees tervitab...

noreply@blogger.com (Unknown) — Sat, 03 Aug 2013 16:05:00 +0000

Sellist haigust, et vanaduspõlves kükitada ei saaks, Hiinas ei esine.

Elu läheb edasi jne jne jne

noreply@blogger.com (Unknown) — Sat, 03 Aug 2013 14:03:00 +0000

*"Homme (täna - toim) tuleb väga külm ilm, ainult 25 kuni 32 kraadi!" hoiatas Kim meid täna õhtusöögilauas, kui taevas järsku pilve tõmbas ja tuul vihmaga ähvardama hakkas. (Ähvardas, siis kukkus kolm piiska taevast ja muud ei midagi.) Mulle täitsa sobib, sest ma ju leidsin siinse ujumiskoha üles - kolisin sisuliselt ühe jõe äärest teise, väiksema äärde - ja olen seal vedelamas käinud paar korda ja nahk annab veidi tunda.

*Kui mu eelmine sõber Li jõgi on suur ja lai ja kõva vooluga ja selle salarannas (secret beach) passib sada inimest, siis Yulongi jõe ääres on mul erarand. Ja vool ei vii mind ära ja mootoriga laevad ei sõida edasi-tagasi ja ülesvoolu ei jää suurlinna, mille miljard elanikku kõik oma kilekotid jõkke viskavad. Ja noh, tegelt oli juba Li jõe rand padununnu. Siin olen ma aga veel õnnelikum, väntan jalgrattal põldude vahelt ja ei suuda ära imestada, kuidas mul Pandora planeedile sattuda õnnestus. Peab ainult ära kannatama mõned bambuseparvetajad, kes hulbivad mööda ja karjuvad HALOOHALOOHALOO! Üldises plaanis võiks muidugi Teeme Ära Hiinast üle käia ja keegi mingi tõsise kampaania korraldada, mis selgitaks, kus on prügi koht.

*Samas eelmisel nädalavahetusel käisime kaljude peal turnimas (rock climbing), siis tõmbas korra pilve ja tibutas ja ühe tuulehoo ajal tuli lausa tunne, et võiks jaki selga tõmmata. See tunne ehmatas täitsa ära. Pole nii ammu midagi sellist tundnud! Kaljuronimine ise on tore. Oled sina ja on keskkond ja millegi muu peale pole mahti mõelda, umbes nagu surfates. Minu jaoks, kes ma kogu aeg liiga palju mõtlemisga kimpus olen, on selline tegevus otsetee meditatsiooni ja maandamisse. Kahjuks ei saa ronimisest mulle pärishobi, sest mu peopesanahk on liialt aristokraatlik.

*Täna kirusin korra, kui lasin joogipudeli kraanist vett täis ja see soojaks osutus. Mu parim sõber on ventilaator mu voodi kõrval. Ma armastan oma uut tuba. Vahetasin vanakooli talutoa uuekooli isikliku wc ja dušiga toa vastu ja olen siin nüüd paduõnnelik. Talutuba oli küll väga vinge karakteriga, aga siin on mul lausa kaks akent, millest tuleb hulgi päevavalgust ja ühest paistab naabrite kõrvitsatihnik, teise taga on taiji harjutusplats. Fantastika! Yangshuos elasin ma ju Hispaania stiilis aknaga toas, st aken oli, aga naabermaja oli aknast poole meetri kaugusel, nii et valgust null. Pluss nina nuusutab ja siin tundub olevat hallitusevaba tsoon. Miinuspoole peale võib naljaga märkida, et mul on nüüd lääne pelta - nähtus, mida ma üldse ei igatsenud. Tõesti, need Hiina kükitamisklosetid on mulle armsaks saanud.

*Tasakaalustan oma väga karskeid eluviise Keith Richardsi autobiograafia lugemisega. Üks lõbus raamat on see. Minu enda viimase paari kuu sees toimunud kaks katset pudel õlut ära juua ja tagajärgi nautida on kahjuks täiesti nihu läinud. Esimene katse lõppes kohutava terve päeva kestnud peavaluga järgmisel hommikul ja teine katse toppis juba pärast mõnda lonksu pea vatti nii täis, et selle vati vahelt suhtlemine oli ülisuur pingutus. Jõin pudeli tühjaks ja läksin ära koju magama, sest lihtsalt väga loll oli olla. Suhkrut ka ei võta enam suu sisse. Kahju. Ei ole kahju. Mõlemat. Poole vähem joomise plaan on kahekordselt ületatud igatahes ja pole teada, millal see faas mul mööda läheb. Aga Keith tundub väga muhe sell.

*Taiji-apdeit: ei õpigi mõõgavormi. Cheni stiili 18-vormi hoopis (hiljem tuleb 74 ka). Aga pole lugu. Ma armastan taijid ja Cheni stiil oli kõõõõige esimene stiil, mis olemas oli, nii et kõik on soliidne. Kusjuures siin on meie õpetajateks poisid, Kim ja Ping, kes harrastavad asja kui võitluskunsti, mitte kui terviseliikumist, nii et õpin lõpuks peksma ja taguma ka. See taiji kaklemisaspekt on miski, mis mind seni üldse ei tõmmanud ja ma olen sellesse alati natuke üleolevalt suhtunud, sest kus ja kellega ma ikka kaklema hakkan… Sellepärast ma küll seda õppima ei hakka, et see äge välja näeb... Aga nüüd olen ma saanud mõned korrad seda peksu harjutada ja avastanud, et selles tegevuses siiski on oma iva. Vaatamata sellele, et ma löön nagu tüdruk. See on jõu kasutamine. Ei piisa sellest, et kogud energia kokku ja sul on teda sitaks palju. Sa pead ka oskama seda suunata ja kasutada ja mulle jõuab tasapisi kohale, et peksmine õpetab ressursse fokusseerima ja vabastama. Täpselt seda mul ongi vaja. Viimased neli kuud olen ennast energiat täis toppinud, nüüd on aeg see maailma lahti lasta.

lahti laskmine

noreply@blogger.com (Unknown) — Thu, 25 Jul 2013 13:15:00 +0000

istun oma uues kodus. praegu on selleks qingi dünastia aegne savitellistest talumaja, mis on taastatud ja ümber ehitatud taiji kooliks. vanad uksed, milletaolistest daniel tahtis kohvikusse laudu teha, aga lõpuks ikkagi ei teinud, need uksed on siin päriselt uksed ja see maja asub yangshuo lähedal jima külas. kui yangshuos kuulasime pidevalt tänavahelisid, siis siin on ainult tsurikaadid ja kanad. astud ratta pealt maha ja tunned oma kehas pingeid, mida linnas ei tunne, sest siin on lihtsalt nii rahulik. tunned pingeid ja lased neil minna.

head aega, wandering dao. neli kuud sinuga, nüüd sai küll. alati, kui mult küsiti, et kauaks ma lähen, ütlesin, et ei tea, kui kõik läheb plaanipäraselt, siis olen detsembri alguseni, sest ma ju tean, kuidas nende vabatahlikult töötamistega võib minna. eelmine kord (aafrikas) kannatasin lõpuni ära ja kahetsesin pärast, et ära ei tulnud - lugesin alles hiljem programmi reegleid (väga palju oli igasugust dokumendimajandust, lepingus endas oli juttu kolmest kuust jne) ja ma oleks vabalt võinud töötada kolme kuu asemel kuus nädalat. nüüd on siis aeg edasi liikuda. lihtsalt on selliseid inimesi, kes on kenad, aga mitte ülemustena. nii oli mu siinse õpetajaga ka: qigongi õpetajana suurepärane, ülemusena mitte nii väga. niisiis istusime mina, nils esmaspäeval danieliga koos maha ja lasime ta lahti. (bridget, jesse ja aixing läksid juba kolm nädalat tagasi ära, sest neil said viisad otsa.)

daniel avas restorani: hea toit, mõnus olemine, palju tegemist.

sektori klassika: ta vaeseke ei osanud arvestada sellega, et vabatahtlikud vajavad palju suunamist. ta kujutas ette, et saab tasuta tööjõudu ilma, et ise midagi tegema peaks. et saab omale eikuskilt väljakujunenud struktuuriga efektiivse meeskonna. maailm on küll maagiat täis, aga päris nii need asjad ka ei käi. tõsised organisatsioonid, kellel on vabatahtlikega rohkelt kogemusi - need ei võta lühiajalisi vabatahtlikke vastugi. andmebaase mööda surfates olen avastanud, et kui tahad kuskil eksootikas ilma riigi või euroliidu struktuuride vahenduseta lühiajalist vabatahtlikku tööd teha, peab sellele pea alati ise peale maksma. sellel on lihtne põhjus - vabatahtliku haldamine on suur töö. (teised põhjused on ahnus ja korruptsioon, aga sellest mõni teine kord ehk…) meenub, et lugesin kunagi midagi sel teemal seoses aafrika, meditsiini ja vist humanaga ja asi läks isegi nii kaugele, et öeldi, et tahetakse vabatahtlikke, kes oleks nõus jääma vähemalt kaheks aastaks - vähem lihtsalt ei tasu pidajale ära. muidu nii kui inimese tõhusalt tööle saad, asutab ta ennast minekule. wd-s tõhususele pürgimist ei olnud, ülemuse tujude vaheldumist, pidevaid kursimuutusi ja kõvasti seda, mida d nimetas spontaansuseks… ja restorani ehitamine ja nüüd siis avatuna hoidmine. kogu aeg peab peale passima, et hiinlasest kokk salatisse tervet pudelitäit majoneesi ei valaks. muuks eriti aega ei jää. eesmärgid olid suured, visioon äge, aga taktikalisel poolel ja struktuuril lihtsalt ei lastud tekkida, kuid oldi sellegipoolest pettunud tulemuste kesisuses. eestlane ja sakslane ei pidanud sellisele üks-päev-korraga udutamisele vastu.

kahju. ma tahaksin edasi õppida neid asju, mis danielil veel õpetada on. qigongi kontekstis pean temast väga lugu. tema lähenemine on sügav. mu elu ei saa pärast temalt õpitut enam endine olla. lihtsalt pikalt temaga koos elmamine, töötamine ja harjutamine on liiast. ta näib tahtvat koolitada mini-me-de armeed ja selleks ma kindlasti saada ei taha ja see olekski võimatu. tema praegune elustiil ei tööta minu jaoks. tal on alati nii palju tegemist, et me ei jõua peaaegu üldse õue harjutama, kuigi sellest oli alguses kõvasti juttu, et nii kui vihmahooaeg läbi saab, hakkame ratastega igale poole harjutama sõitma ja ujumas käima jne jne… tubased harjutused ja töö arvutiga ei ole minu ettekujutus suve heast kasutamisest. nii et universum, kuuled, mul on vaja inimest / raamatut / videot, kes oskaks õpetada mulle golden bell'i!

ja kahju oli kassi maha jätta. vääks. see viimane umbes kuu aega oma toas koos kassiga oli... armastus noh. kassipoja tingimusteta armastus. see lihtsalt on midagi.

nüüd olen siis taiji koolis. maal, kõik harjutused on õueõhu käes, võtan ühe harjutuse taijid päevas, päeva teine pool on vaba - saan võtta ratta ja iga päev ennast tuulutamas käia, supelda, päevitada, danielilt õpitud harjutusi kinnistada ja õhtuti teile kirju kirjutada ja raamatuid lugeda (kui keegi teab häid nippe, kust tasuta e-raamatuid kätte saab, võiks mind harida, oleksin hirmus tänulik!). ühesõnaga täiesti imeline on mõelda, et nüüdsest alates on mul jälle iseenda jaoks aega...

ja mis on siin eriti cool ja edev: ma hakkan õppima taiji mõõgavormi!

vähemalt augusti olen veel siin. septembris lähevad lapsed kooli ega turistita enam mööda maad ja siis ma läheks vaataks seda suurt müüri ja mõnda suuremat mäge ja suuremat linna korraks. siis mõtleks edasi...

Xingping ja jaanilaupäev

noreply@blogger.com (Unknown) — Sat, 29 Jun 2013 14:17:00 +0000

Xingping

Jaanilaupäeval käisime ülesjõge naaberlinnas turistitamas. Jube vahva oli kookonist välja saada, mis siis, et alles ma ju käisin HK-s. Lõket ei teinud. Vaadake siis pilte, sest kirjutada ma ei viitsi.

Olen elus.

Ägedad vanad uksed. Neid punaseid hea õnne ja jumalate kummardamise pabereid ma dešifreerida ei oska, aga igal juhul on nad Hiinas palju haruldasemad kui Hongkongis näiteks. Eks tubli rahvavabariik ole paberite järgi veel ateistlikum kui armas Eestimaa ka.

Kaarte ja muid lauamänge mängitakse igal pool ja igast asendist. Meie oma tänavalgi otse üle tee mutid muud ei teegi, kui mängivad päev läbi kaarte. Hea elu.

Üks vana tänav on meiesugustele turistidele vaatamiseks alles jäetud. Aitäh.

Haruldane - inimene nikerdab oma kätega suveniiri. Enamik kraami on mõistagi Made in China.

Tähtis koht on see Xingping.

Ja siis tegime "pambusepaadiga" lõbusõitu ja imetlesime maastikku. Tähendab vanasti olid sellised paadid pambusest, nüüd on nad ohtlikuks kuulutatud ja ära keelatud, niisiis ristlusturism käib plastmasstorudest paatidega nüüdsel aal. Põhilisel turistiatraktsioonil on seega nüüd linnuke kirjas. Muidu ei saa Yangshuos jõe äärdegi minna ilma, et väikesed mutikesed sind ei ründaks hüüetega "Bamboo! Bamboo!" ehk see on ainus rahvusvaheline sõna, mida nad teavad.

Raport otse voodist

noreply@blogger.com (Unknown) — Sat, 29 Jun 2013 11:30:00 +0000

Minu voodis on täna olukord selline, nagu ülal näha. Nimelt Yanzi sõnul PEAB restoranis kass olema. Ma pole täpselt aru saanud miks, tema jaoks on see mingi iseenesestmõistetav hea õnne asi... Ja noh, meil käivad rotid öösiti köögi peal möllamas kah. Kui ma päris päris alguses kirjutasin, et mingi lind käib varikatuse peal sahistamas, siis - hahahahaha - see lind on tegelt rotipere. Ühesõnaga vaja oli ja pisikiisud elavad nüüd minu toas, sest nad on veel liiga väikesed, et neid maja peale lahti lasta. Ausalt öelda on pisikesed räpakotid minu arvates liiga tillukesed, et neid ema juurest äragi võtta, aga mis mina ka tean… Siin on omad kombed ja oma talupojamõistus. Ja need lõunamaade kassid näevadki kuidagi ekstrarääbakad välja, sest neil pole aluskarva õieti. Igatahes süüa ja potil käia nad oskavad ja ronivad ja uudistavad ja löövad mulle nurru ja on tragid. Eeldatavasti tulevad neist kiftid pättkassid. Kas ma olen õnnelik? Jaa!

...

Merkuur hakkas taevas tagurpidi käima, mis tähendab kolme nädalat möödarääkimisi, arusaamatusi, emotsionaalseid ja tehilisi jamasid. Meil siin maja peal nimelt esineb astroloogiasse uskujaid. Iseenesest olen ma nüüd mõtlema hakanud, et võib-olla tõesti. Kui kuu tõmbab tõuse-mõõnasid käima, siis inimene on ju ka ometigi enamjaolt veest tehtud, polegi fantastiliselt ebaloogiline, et taevakehadel inimestele ka mingisugune mõju on. Lõppude lõpuks hakkab ajalehetoimetussegi rahulolematutelt lugejatelt kõnesid tulema just täiskuu ajal. Aga olgu sellega, kuidas on. Kokku sattusid asjad nii, et mercury retrograde'i esimesel päeva õhtune meditatsioon loksutas midagi lahti ja mu nägu paistetas ennast jälle eepiliseks (silmad nii paistes, et välja ei näe) ja ma teadsin seda ette. Tunnen nüüd tuleva nahaplahvatuste märgid ära ja need on puhtalt emotsionaalsed. Suht tobe on muidugi mõelda, et muudkui elasin ja elasin ja alles nüüd õppisin/õpin emotsioonidel ja mõtetel vahet tegema.

Niisiis kui mul sees midagi liigutama hakkab ja ma seda kas a) vana autopiloodi peale lülitudes vältima hakkan või b) ära maandada ei oska, kohe on järgmisel päeval tagajärjed näos. Seekord suutsin ma täisautopilooti vältida, aga kohe ära maandada ei osanud. Nagu teadsin, et peaks, aga ei sundinud ennast maandama. Selline kummaline üleminekuaeg. Hommikuks oli pea topeltmõõdus. Menetlesin olukorda seekord suurema paanikata, paastusin päevakese, tundsin oma ebamugavusi läbi. Lõpuks meenus, mida ma tegema pean - läksin parki ja ronisin mäe otsa. Kaks tundi hiljem oli 90% paistetusest läinud. Täna käisin uuesti ja kavatsen nüüd sellest teha igapäevase rituaali.

Nüüd vedelen voodis, kassid magavad mu ümber ja löövad nurru. Teisel korrusel mängib Jesse ukulelet ja nad laulavad Aixingiga koos "Hallelujah't". Haigelt idülliline on. Side lõpp.

Vahekokkuvõte: kolm kuud täis, HK-s käidud, lennupilet raisku lastud

noreply@blogger.com (Unknown) — Sat, 22 Jun 2013 09:03:00 +0000

Hongkongi kunstimuuseumis miski neoon...

Hong Kongi saare siluett

nüüd on siis aeg ametlikult niikaugel, et mul on kolm kuud hiina rahvavabariigis täis. katseaeg on läbi. tulevik tõotab tulla sama intensiivne. võib edasi punnitada. esimese viisa saamiseks pidin ostma edasi-tagasi lennupileti - selle tagasiots on nüüd lõplikult üle lastud. seiklus jätkub...

...

häda viisadega: käisin hongkongis uue viisa järel. sain ka. hea on olla eurooplane. ameeriklane olla on päris halb, neile antakse viisasid kuu aja kaupa ja sedagi väga suurekalli raha eest. mis mina maksin kuue kuu eest, maksavad nemad kahe eest, pluss nad peavad tõestama, et neil on pangas 100 dollarit päeva kohta rahhi. see kõik tähendab meie seltskonna jaoks kurba asjaolu, et jesse, aixing ja bridget sõidavad paari nädala minema, päriseks, niuts. süüdistan selles janzit, kellel ei ole piisavalt kohalikke korruptiivseid sidemeid, et neile õpilase või bisnisviisad hankida. bröäh. minu uus viisa tuli ka muidugi korruptsiooniga pooleks - need hk viisagentuurid on raudselt läbi ja läbi ussitanud. kellelegi veetakse kohvriga sulli nende viisade eest. ühesõnaga mulle anti küsimusi esitamata ja ilma igasuguse paberimäärimiseta kuuekuuline multiple entry äriviisa ja võin siin vabalt jõuludeni tolgendada. aga need hk viisakohad ameeriklastele garantiisid ei anna. sest hiinale ei meeldi usa ikka üldseüldse.

...

häda soojaga: misvärk on selle lõunamaavärgiga, et õues on palavpalavpalav ja siis toas pannakse konditsioneer 18 kraadi peale külma puhuma. õues käi ringi, maika higist kleepuv, aga poodi/muuseumisse/massööri juurde minemiseks tuleb kampsun kaasa võtta… ah?

…

mul on selgelt mingi infrakiiks. hongkongi infrasturktuur on muljetavaldav. ma kohe ei või. välja arvatud muidugi see, et seal pole jalgrattaid ka nende jaoks ühtegi teejuppi ja see on väga-väga paha, aga muidu on lihtsalt ideaalne. kõik on läbi mõledud ja toimib nagu kellavärk, inimvool suunatakse, kuhu vaja, ühistransport tiksub parajas tempos, padumugav ja -loogiline on. hongkong on nagu üks hiiglaslik lasnamägi, kui lasnamäel oleks ideaalne infra.

samas tekitab selline masinavärk isu reegleid rikkuda. hongkong lihtsalt ei ole selline linn, kus võilill söandaks ennast läbi asfaldi pressida, rääkimata grafitist, ekstehasloomelinnakutest, skvottidest vmt vana euroopa uudhipide asjadest. vana tehakse mõnuga maatasa ja pannakse uus paneelmaja asemele - ruumi pole raisata. nii et ei ole seal isegi koloniaalarhitektuuri järel. aga see on mingi ülehiinaline mõtlemine - nad lammutavad aastasadade vanused miljööd suure hurraaga maha, et kinnisvara arendada ja kaasaegne tulifunktsionaalne ideaallasnamäe asemele teha… koloniaalarhitektuuri lammutamisest saan ma muidugi mõnevõrra aru - ka meil ei armastata okupantide ehitatud asju - aga miks lammutada enda omaenda traditsioone? hiinas arusaadav - kultuurirevolutsioon ja sellele järgnenud ajupesu. hiinlastel kipuvad üldse olema väärtuskasvatuses vägevad lüngad. aga miks hk-s? räägitakse ruumipuudusest, aga see lihtsalt ei tundu piisav põhjus. muidugi on ka meil ahve, kes lenderi majale plastaknaid ette panevad ja võtavad nõuks käidavatesse paikadesse hiiglaslikke klaasriste püstitada, ehk on hk gabariidid lihtsalt niivõrd teised…

HK kunstimuuseumis oli Hiina moodsa kunsti näitus pealkirjaga The Origins od Dao. Nii sobiv.

Maailma kõige laisem

noreply@blogger.com (Unknown) — Sat, 22 Jun 2013 07:04:00 +0000

Kohalike imeline oskus oma motikate peal magada... 99% rolleritest käib siin elektriga muide ja rollereid on siin megalt ja tänu sellele pole liiklusmüra. Või noh, mootorite müra pole, signaali lastakse roolis olles iga kolme sekundi tagant.

Ma olen maailma kõige laisem tänavafotograaf - pildistan omaenda värava vahelt. Piiluge siis ka mu kodutänavasse.

Tüüpiline takso vmt kauba vedamise masin.

Ma näen siin nii palju kollaste nokatsitega lapsi, et hakkab imelik, et mul kollast nokamütsi pole. Aga noh, see on ühe teise kooli koolivormi osa.

Kevad vist...

noreply@blogger.com (Unknown) — Thu, 20 Jun 2013 08:24:00 +0000

Käid muudkui samast kohast mööda, aina sile roheline vesi. Siis lähed ja järsku on jõgi paksult lootoseid täis. No tere siis.

Ujumine keelatud.

Eksamipalavik

noreply@blogger.com (Unknown) — Thu, 13 Jun 2013 19:58:00 +0000

Mediteerimine. Mul ei olnud selleks kunagi piisavalt kannatust. Istudeski oli alati nii ebamugav, et karju appi. Kuni mu ellu tuli Hiina ja spetsiaalselt mediteerimiseks mõeldud, aga muidu igati tavaline tatrapadi, mis istumise alla käib. See muutis mu elu, selle peale muutus kogu üritus paugult tehtavaks. Mugav muidugi ei hakanud - meistri sõnad, mida me iga päev kuuleme: "We don't practice qigong to feel better, we practice qigong to feel more." (Me ei tee qigongi selleks, et enesetunnet parandada, vaid selleks, et rohkem tunda.) Igasugu pingeid muudkui mullitab pinnale ja uued kihid kooruvad lahti, aga on talutavalt ja põnevalt ebamugav.

Küll aga on suht jõhker too ülal pildil kujutatud tegevus ehk seistes mediteerimine. Teoreetiliselt peaks see olema sama mõnus, nagu õhtul pehme teki alla pugemine. Nojah. Eks tehke proovi, kaua ise jaksate taolist asendit hoida ilma, et pea otsas plahvatama hakkaks. Ja just pea töötab seda harjutust tehes vastu kisendades keha kohta igasuguseid lollusi nagu "Appi, kui valus!!!" ja "Siia ma suren!!!". Ühesõnaga, kui meil siin läheb selle õppeprogrammiga nii, nagu plaanid ette näevad, siis tuleb meil sügisel übereksam. Teoreetiline kirjalik osa loomulikult, kuid praktiline osa ka ehk siis kaks tundi järjest seistes mediteerimist. Mhmh. Kaks tundi. 120 minutit. Järjest. Apua. Ma olin enda üle kohutavalt uhke, kui nädalat paar tagasi 20 minutit vastu pidasin. Nüüd harjutame iga päev pool tundi. Nii see raudne särk meile ühel heal päeval selga kasvab. Ulme, mis tundub iga päevaga terake vähem ulmeline...

"Daoists don't meditate to relax, they relax to meditate - that's the real chocholate," nagu meile siin päevast päeva korrutatakse. (Daolased ei mediteeri selleks, et lõdvestuda, nad lõdvestuvad selleks, et mediteerida - päris šokolaad on peidus seal.)

Postkaart kõigile, kelle aadressi ma ei tea

noreply@blogger.com (Unknown) — Thu, 13 Jun 2013 19:05:00 +0000

Yangshuo, Guilin, Guanxi, Hiina Rahvavabariik

Selg sirgu jpm

noreply@blogger.com (Unknown) — Sun, 02 Jun 2013 16:00:00 +0000

"Our bodies change our minds, and our minds can change our behavior, and our behavior can change our outcomes."

Selles videos räägib Harvard Business Schooli (Harvard on mu lemmikülikool viimasel ajal - mäletate seda?) teadlane Amy Cuddy sellest, kuidas teatud kehaasendi võtmine, mõjutab stressihormooni ja testosterooni taset meie veres ning määrab sellega ära meie suhtumise iseendasse ja meid ümbritsevasse ning see määrab omakorda teiste suhtumise meisse. Miks on tähtis pead mitte norgu lasta - sõna otseses mõttes. Mis asendis istuda, et olla iseenda parim võimalik versioon, see imeline "mina ise"...

Mnjah. Söömine ei ole kaugeltki ainus asi, mis me siin koolilaadses asutuses teeme. Me õpime ikka qigongi ja mediteerimist ka. Igal hommikul alustame sellega, et istume sirgelt ja üritame ennast veel sirgemaks ajada. Ja siis hingame, võimleme ja muutume veel sirgemaks (aga mitte kangeks, eksole). Masseerime ennast, teeme imelikke hääli, seisame jne jne jne... Ja kuulame, kuidas meiega mölisetakse, et kehaasend kõike seda tehes ikka täpselt õige oleks. Kõik, et qi kehas vabalt liikuma saada. Ja noh, see mõjub meeleolule ja muudele asjadele. Kohati fantastiliselt. Mulle tundub näiteks, et olen viimase kahe nädala jooksul kirjutanud rohkem kui viimase kahe aasta jooksul kokku. Ulmeline!

"Don't fake it till you make it. Fake it till you become it."

Oleneb, kuidas defineerida...

noreply@blogger.com (Unknown) — Sun, 02 Jun 2013 12:47:00 +0000

Daniel, Yanzi, Jesse ja AiXing käisid Guilinis resto jaoks asju šoppamas, kõht läks tühjaks, pidid sööma minema.

Loevad restos menüüd ja tellivad toidu, mis pildi pealt paistab lihavaba. Kontrollivad ettekandja käest üle ka, et kas selles toidus ikka kindlalt ei ole liha. "Ei, ei mingit liha," lubatakse. Kuid nagu põnevas muinasjutus ikka - saanud toidu kätte, tuleb ilmsiks, et toidus on helde kogus sinki.

Sööja mõtleb: "Dafaaaak???"
Sööja kutsub ettekandja enda juurde, näitab näpuga singile ja ütleb: "Sa ütlesid, et siin ei ole liha. Mis see siis on?"
Ettekandja: "Sink."
Sööja: "Sa ütlesid, et siin ei ole liha."
Ettekandja: "Ei olegi ju. See on sink."
Kõik mõtlevad: "Ääeeh?!?!?!?!?!?!?!?"

Kuidas selle teenindaja haridusse selline lünk sisse lipsas, jäi paraku tuvastamata. Saime kõik lihtsalt väikese kultuurišoki osaliseks. Jesse teooria on see, et hiinlased on muslimidieediga rohkem harjunud ja seega on kõik, mis ei ole sealiha, ebatüüpilise dieediga (dieet=söömisviis) inimeste jaoks okei. Tüüphiinlane on niisiis nagu eestlanegi - armastab üle kõige maailmas sealiha süüa. Siinkandis vähemalt. Hiina on suur ja lai.

--

Mis puutub vastupidinaljadesse, siis on tore mõelda kurja mõtet, et kui ühel päeval peaks minust saama vihane vegan, siis võiksin tavataimetoitlastega tüli norima hakata, küsides neilt, et mis ajast muna, piim ja mesi taimed on... Ise ma muidugi loodan, et sellist päeva ei tule, sest minu arvates pole vaja oma dieeti siltidega ilustada, vaid võib olla lihtsalt teadlik ja valiv. Küll aga on silte vaja riputada retseptide külge, et oleks lihtsam leida seda, mida parasjagu otsid, olgu selleks siis taime-, vegan-, toor-, gluteenivaba, õige happelisusega või mis tahes muu mittesuvaline toit.

--

Mis puutub mittesuvalisse, siis AiXing rääkis täna nii ilusti, et neil on Vietnamis omad tavad - mida süüa, kui oled niipidi haige, mida süüa, kui naapidi, ja mida mitte süüa. Keegi ei tea miks, aga nii lihtsalt tehakse. Nüüd, siin toidu omaduste ja kombinatsioonide kohta õppides avastab ta järjest, et tema koduste kommete taha sobib toitumisteadus viisplussilt. Tema traditsioonid on igati loogilised.

--

Uhh! Tahtsin lihtsalt lühikese anekdoodi kirja panna, aga läks ikka nii, nagu alati. Andestage!

Teie toidufilosoof...

Šampooniporno (hala, hala, hala, hala ja lahendus)

noreply@blogger.com (Unknown) — Sat, 01 Jun 2013 04:00:00 +0000

Olin ühel heal päeval duši all ja šampoonipudel oli jälle tühjaks saamas. Teate küll seda tramburaid, mis siis pihta hakkab - kork on alati pudelile nii kõvasti ja osavalt peale disainitud, et selle avamiseks on vaja kõvasti rammu, küüned peavad olema tugevad ja lõikamata ning targematel kui mina on meeles selle protseduuriga alustada siis, kui ise ega pudel veel märjaks ja libedaks pole saanud. Kui pudel lahti, siis kõigepealt raputa nagu segane, siis sihi dušiotsikuga tilgakaupa vett pudelisse, et seintele kleepunud viimast tavaliselt üsna arvestatava suurusega raasukest šampooni kätte saada. Lõpuks peab välja nuputama, kuhu see tühi plastmasspudel sokutada, et dušitamistsooni nõgusus teda mulle jalgu ei sokutaks, et asi ei päädiks sellega, et ma astun sellele peale ja libastun vigaseks.

Noh, mul on pikad juuksed ja seda va šampooni ikka kulub ja see rituaal muudkui kordub. Lisaks šampoonile on samamoodi pakitud ka palsam ja dušigeel, nii et korrutame kolmega. Tegelikult korrutame neljaga, sest palsamit läheb rohkem, kuid see on paradoksaalsel kombel pakitud väiksemassse pudelisse. Pooled korrad, kui duši all käin, hakkab midagi otsa saama ja peab järjekordse plastpudeliga võitlema hakkama. Kui võitlus peetud saab, siis lähen pudelit minema viskama, mille peale saab sedasorti prügi jaoks mõeldud anum kohe täis… Aga pesemist maha ka ei tahaks jätta. Tahaks ikka, et karv läigiks.

Ühesõnaga olin ühel heal päeval duši all ja hoidsin käes järjekordset tühja šampoonipudelit ja mõtlesin: "Kuradile!". Kes on see idioot, kes selle pudeli avamatuks disainis? Kas nad suunavad mind meelega toodet raiskama? Mitu sellist pudelit olen ma elus ära visanud? Mitu sellist pudelit olen ma elus ostnud? Kus need nüüd on? Miks käib pakendiringlus ainult limpsi- ja alkoanumate maailmas? Miks Coca-Cola pudelid ringlevad, aga sama liiga hiidfirma Colgate-Palmolive'i omad mitte? Neid on sõna otses mõttes valus lahti teha, need on tüütud, need on jalus, ma muudkui viskan neid ära… Brgh!

Läksin samal päeval poodi tahke šampooni järele. Vaatasin hinda, panin silmad kinni, et seda mitte näha, ja ulatasin müüjale pangakaardi. Lisaks ostisn tahke palsami ja tüki seepi. Hüvasti, pakendid! Olin internetist lugenud, et tahke šampoon kestab kauem kui vedel, see natuke lohutas - seitse eurot ja mingid sendid selle šampoonitüki eest ühesõnaga. Ma ei olnud valmis selleks, kui kaua üks tükk šampooni tegelikult kestab! Vähemalt kolm kuud!! Ja vahutab nii, et vähe pole. Ja muudkui aina reisi käsipagasiga. Ainuke asi: peab peale passima, et šampoonitükk vette vedelema ei jää, muidu sulab ära ja voolab minema.

Too üks päev oli millaski novembris. Nüüd, pool aastat ja peaaegu kaks šampooniseibi hiljem olen ma täielik fänn. Lisame sinna asjaolu, et palsam muutub üleüldse seda ebavajalikumaks, mida tihedamini ma viitsin oma juustesse kookose- või sinepi- või mis tahes õli määrida. Ja ma ei mõtle juukseõli, vaid täiesti tavalist söögikraami. Muuseas nahakoorijana kasutan ma veel ammusemast ajast kohvipaksu, mis osutus mõnusamaks, tõhusamaks ja odavamaks kui mis tahes enne seda proovitud ametlik ollus.

Mu elu on nüüd ökom. Aga ka paari-kolme igikorduva stressi võrra lihtsam ja ilmselt ka odavam. Ütleme selle kohta näiteks holistiline tarbimine - mugavam on nii olme- kui ka südametunnistuse tasemel. Sest otseloomulikult on mul mõnus mõelda, et vähemalt minu pärast ei pea enam neid hävimatuid ühekordseid plastpotsikuid tootma. See Vaikse ookeani prügikeeris, plastmassi täis linnusisikonnad, isetekkelised prügimäed jne jne jne... Kas täiesti kilevaba elu ka kunagi saabub, ei tea, aga sammukesi selles suunas on mõtet astuda küll.

Ühesõnaga tegin duši all revolutsiooni, see pidas ajaproovile vastu ja olen ametlikult sillas. Tehke järgi:)

See parempoolne peagi otsasaav on mu Lushi piparmündišampoon, mille kulutamisega hakkasin pihta veebruari viimastel päevadel ja näha on, et see kestab juunisse välja. See kandiline on kodumaine Nurme toodang, mis oma järge ja katsetamist ootab. Ja see ovaalne on üldse kehakreem. Kuskil vedelelevad mul veel tabletikujulise hambapasta testrid... Lushile võib muidugi seda reklaami ka teha, et neil on skeem, et kui viid neile viis nende toote pakendit tagasi, siis saad näomaski kingituseks. Pakendiringlus on võimalik, jei!

Memrise, mu lemmikäpp!

noreply@blogger.com (Unknown) — Fri, 31 May 2013 04:00:00 +0000

Tupsukesed, tulge hakkame koos Memrise'i kasutama! See on selline jube vahva tuupimisäpp, millel on selline tore logaritm, mis teab, kuidas lühimälu ja püsimälu toimivad ja teeb tuupimise lihtsaks ja ei pane ennast üldse rumalana tundma. Guardianis oli tore lugu ka selle kohta ka kunagi - pealkiri on tal muidugi ulme valdkonnast: How I learned a language in 22 hours.

Ehk et ma õpetan endale selle abiga iga päev pisikese terakese hiina keelt ja ma olen sellest sõltuvusse sattunud, sest järsku on tuupimine mõnnaks tehtud. Ja kes mind hästi tunneb, see teab, et ma olen seni olnud väga vastumeelne tuupija. Peale keelte saab seal igasugu muid asju ka õppida alates geograafiast kuni anatoomia ja kunstini. Ise saab kursusi ka teha. Kõik on tasuta! Ändroidi äpp on ka ja Õunaäpp tuleb varsti. Soovitan! Ja ohvkoors saab seal üksteisega sõbraks hakata! Tulge ka! Hüüumärgid!!!

www.memrise.com!

❤❤❤