Lauri Laasi veebipäevik

Reform teeb kampaaniat maksumaksja raha eest

2011-02-20T12:33:00.001+02:00

Pilt Rahumäe valimisreklaamist

Tean, et on valimiskampaania aeg ning plakateid ei tohi tänavatel enam olla. Jalutades täna oma kodulinnaosas Kristiines, otsustasin minna poodi et osta koju veidi söögipoolist.See ei möödunud mul loomulikult kokkupuuteta poliitkampaaniaga. Kristiine Kaubanduskeskuses ilutses nimelt Jaanus Rahumägi valimisreklaam roll-upi näol. Ei hakka siinkohal lahkama seda, kui korrektne ja eetiline see on, meenutaksin vaid, et Keskerakonda süüdistatakse tänaseni K-kohukese abil kampaaniakeelu rikkumises, samas ei teki kellelgi süüdistajaist küsimusi, kui niiöelda keeluajal on täies hoos Reformierakonna kandidaadi ametlik kampaania.

Pikemalt võite selle plakati kohta lugeda kibekiirete Delfi ajakirjanike loost “JOKK: Rahumägi reklaamid ehivad Kristiine keskust”. Avasin seepeale üle pika aja ka kommentaariumi ning lugesin mõningaid kommentaare. Toon siinkohal näite mõnest:

Kujutagem viivuks ette olukorda: Rahumägi palge asemel vaatab vastu mõne keskerakondlase nägu, kuulugu see näiteks mingile sama suurhoone teises servas, Kristiine linnaosavalitsuses, tegutsejale. Milline kisa oleks tõusnud! Aga nüüd - kõik on JOKK! Kõik, mida Rahumägi ette võtab, on kui Issanda poolt õnnistatud!
(kirjutas nentija, kell 11.08 16. veebruaril 2011).

Kaubanduskeskus on avalik koht, kus ehk tõesti ei suudeta inimest kaitsta ebaseadusliku valimisreklaami eest. Koju tulles ohkasin kergendatult teadmises, et ma ei pea Rahumäe rahva probleemide üle irvitavat nägu enam vaatama. Kuid võta näpust! Ma eksisin rängalt! Kui naiivne saab üks inimene olla, arvates et ta tuleb 16. veebruaril õhtul koju ning teda ei oota taaskord poliitikute geniaalsed valimishüüatused! Minu postkasti sisu:

1. Isiklik kiri kunagiselt healt tuttavalt;
2. Kolm Reformierakonna lendlehte (Remo Holsmer, Mart Aare, Taavi Rõivas);
3. Riigikogu liikme ametlikul blanketil kiri (Jaanus Rahumägi – taaskord Reformierakond!);
4. IRLi kahtlase väärtusega ajakiri (Ken-Martti Vaheri portreega).

Mul ei ole midagi 1., 2., ega 4. vastu. Tähendab, ma ei vali neid keda reklaamitakse, kuid reklaami kui sellise vastu pole mul loomulikult midagi ega saagi olla. Kuid kõige kummastavam ning kurvastavam on siiski Riigikogu liikme ametiblanketil saabunud kiri Jaanus Rahumäelt, mis sisaldab selgelt poliitilist teksti ning kuhu on prinditud ka nimetatud härrasmehe foto. Võin teile kinnitada, et riigikogulase ametiblanketile ei ole tegelikult kirja saatja foto ette nähtud. Tegemist on selgelt kolleeg Rahumäe isetegevusega.

Kes selle eest maksab? Maksab maksumaksja! Miks, hea kolleeg Jaanus, teed Sa endale kampaaniat maksumaksja raha eest, teades ometi, et keskmine maksumaksja on kordades (kui mitte kümnetes kordades) vaesem kui Sina!? Inimesed pole rumalad. Kuna kirjutad oma reklaamis turvatundest ning korruptsiooni vähendamisest, siis soovitan mina Sul heatahtlikult alustada enesest ja mitte rikkuda valimisseadust ning teha kampaaniat maksumaksa raha eest. Selline käitumine kahjustab mitte ainult Sinu vaid ka kõigi Sinu teiste riigikogulastest kolleegide mainet.

Kui veel veidi valimisreklaamide kallal urgitseda, siis eks ole natuke naljakas ka see Reformierakonna reklaam kus Andrus Ansip soovitab ühel lehel valida Taavi Rõivast ja teisel juba Remo Holsmerit. Kas ei tekita see vaestes oravapartei toetajates pisukest peapööritust – et kumba siis ikkagi eelistada?

Pole viga, kallid sõbrad ja kolleegid, kes te loete minu blogi (mida te loodetavasti teete) ja kurvastate valimismaterjali raiskumineku pärast: arvestades kuidas koalitsioonivalitsus toasooja aktsiise tõstis ning sellega toa kütmise rahvale võimatult kalliks muutis, omab osa sellest loodetavasti vähemalt kütteväärtust. Ma ise ei ole ammu enam “paberreklaamide-usku”. See on kulunud ja tüütuks muutunud meetod ning kardetavasti lendab enamik paberreklaamidest otseteed prügikasti. Uskuge, palju mõnusam on minna kaaslinlase ukse taha, puhuda temaga veidi juttu, kuulata tema muresid ning ulatada talle purk mett koos heade soovidega. Oleme eeskujuks - oleme ausad!

Ministritel puudub igasugune samastatus lihtkodanikuga

2011-02-11T13:23:00.000+02:00

Foto: Morguefile

Eelmisel korral käsitlesin ma arupärimistele vastamist ja mittevastamist, kuid sel korral otsustasin ma rääkida natukene kirjalikest küsimustest, mida olen esitanud 19 korral. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 näeb ette, et riigikogu liige võib esitada kirjalikult küsimuse Vabariigi Valitsusele või selle liikmele, Eesti Panga Nõukogu esimehele, Eesti Panga presidendile, riigikontrolörile, õiguskantslerile ja kaitseväe juhatajale või ülemjuhatajale selle organi või ametiisiku võimkonda kuuluva üksikküsimuse kohta teabe saamiseks.

Üks minu kirjalik küsimus oli saadetud õiguskantslerile just seoses nende küsimustega. Seadus (§ 148 lg 1) näeb ette nende vastamiseks 10 tööpäeva selle edastamisest. Erinevalt valitsusest on suutnud õiguskantsler mind positiivselt üllatada ning erinevalt valitsusest vastas tema minu küsimustele konkreetselt.

Tollal olime olukorra ees, kus Riigikogu liikmed olid esitanud 49 kirjaliku küsimust ja neist 29 vastamise tähtaeg oli aga ületatud. Ületati kuni 6 päeva võrra.

1 päev - 13 vastust;
2 päeva - 4 vastust;
3 päeva - 8 vastust;
5 päeva - 2 vastust;
6 päeva - 2 vastust.

Vastusteks olen lugenud mõistagi puuduolevad vastused. Seoses sellega pöördusin õiguskantsleri poole, kes erinevalt valitsusliikmetest, vastas korralikult ning vastavuses seadusega. Õiguskantsleri vastused on esitud kursiivkirjas.

Kas olete eelpool nimetatud olukorrast teadlik?
Ei ole.
Kuidas on Teie arvates ministrite tegevus kirjalikele küsimustele vastamisel kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega?
Seaduses sätestatud vastamise tähtaja ületamise korral on ministri või muu vastamiseks kohustatud ametikandja tegevus seadusega vastuolus.
Kas olete uurinud, miks ministrid ei täida seadust ning järjest enam ületavad seadusega ette nähtud tähtaegu kirjalikele küsimustele vastamisel?
Ei ole uurinud.
Milliseid sanktsioone näeb seadus ette Vabariigi Valitsuse liikme seadusi mitte järgivale tegevusele?
Piirdudes vastamisel ministri vastutusega üksnes eelkirjeldatud tähtaja ületamisel, siis märgin, et seadus ei näe selliseks puhuks ette konkreetset sanktsiooni. Riigikogul on võimalik tähtaega eirava Vabariigi Valitsuse liikme suhtes rakendada parlamentaarse kontrolli abinõusid (kirjalik küsimus, arupärimimine, suuline küsimus infotunnis, umbusaldamine)

Vastusest järeldub, et ainus, mida mina riigikogu liikmena teha saan on esitada kirjalik küsimus, arupärimine, suuline küsimus infotunnis või algatada umbusaldus. Võtame ükshaaval läbi need võimalused.

Umbusaldamine. Kuivõrd valitsuse liikme umbusaldamine eeldab Riigikogu enamuse nõusolekut ning just selle enamuse toel on valitsusele usaldus antud, siis ei ole kahjuks nende ministrite umbusaldamine aga kunagi võimalik. Alles jääb muidugi võimalus loota kolleegide südametunnistusele, kuid kahjuks ei ole praktika näidanud, et mõni rahvasaadik koalitsioonierakondadest suudaks mõelda korrektsusele ja probleemile, vaid eelkõige muretsetakse kõrgete kohtade pärast valimisnimekirjas.
Kirjalik küsimus. Kirjalik küsimus on muidugi hea meede, kuid kui nendele ei vastata, siis ei ole selle esitamisest suurt kasu.
Arupärimine. Arupärimistest on meil juba siin blogis juttu olnud. Nendele vastatakse demagoogiliselt ning vastused esitatakse tihtipeale eitava alatooniga. Heaks näiteks kõlbab Ene Ergma, kes olles selgesõnaliselt öelnud "Idioodid!" enda kolleegide kohta sõnas hiljem: "Ma vabandan, kui ma niimoodi ütlesin! Järgmine muudatusettepanek…". Pange tähele, et ta ei tunnistanud tegu üles, vaid seadis selle teo toimumise kahtluse alla.
Suuline küsimus infotunnis. Võiksin öelda, et loe eelmist punkti. Ega see midagi sisulisemat vastuseks ei too.

Kahjuks tuleb teha järeldus, et Riigikogu liige, kes ei ole koalitsioonisaadik ei saagi eksivat ministrit mingil määral manitseda, kui viimane seaduse täitmisest kõrvale hoidub. Samalajal on Eesti õigussüsteem üles ehitatud sellisel viisil, et lihtsamagi eksimuse tegija on koheselt kriminaal. Kus on õiglus?

Allikana kasutatud dokumendid:
Kirjalikele küsimustele vastamisest
Vastatuskiri (kiri nr 1-9/161-1)

Toetame entusiasmi ja pühendumist

2011-02-01T09:38:00.000+02:00

Niikaua kui oleme elanud vabas ja sõltumatus Eestis, oleme kuulnud kurtmist selle üle, et kolmas sektor ei saa jalgu alla. Mis on põhjused, seda ongi üsna raske paari lausega seletada, kuid võrreldes põhjanaabritega on kuulumine vabaorganisatsioonidesse ikka nutune küll. Kui paari sõnaga püüda asja kokku võtta, tuleb möönda, et meie inimene on väsinud tervist ja viimseidki jõuvarusid räsivast palgatööst ning mis puudutab ühiskondlikes ja maailmavaatelistes organisatsioonides osalemist, ka ilmselt üksjagu võõrandunud (a la „mina ei suuda niikuinii midagi muuta!“). Seda enam tuleb tunnistada ja tunnustada neid entusiaste kes kuhugi viitsivad ja jaksavad kuuluda ning mõned korrad kuus või isegi nädalas panustada oma aega ja pea olematut vaba raha vabatahtlikku tegevusse eesmärgiga muuta tükike Eestimaad ilusamaks, paremaks ja meie kõigi elu värvikamaks.

Kuhu ma aga tegelikult tahtsin välja jõuda on idee, et riik võiks anda meile väga lihtsa võimaluse vabatahtlikku tegevust toetada nii, et iga kodanik saaks tuludeklaratsiooni esitades märkida sinna ära, millist vabaühendust ta sooviks toetada 1 protsendiga enda poolt makstavast tulumaksust. Seda ei ole ju teab mis palju, kuid meie virelevatele MTÜ-dele oleks see siiski tõhusaks rahasüstiks. Rahast olulisemgi on teadmine, et neil on toetajaskond ka nende inimeste näol, kes igapäevase tormlemise kõrvalt aktiivses tegevuses osaleda ei saa, kuid kes nende tegevust meeleldi ja huviga kõrvalt jälgivad (kasvõi interneti vahendusel) ning mõnel rahulikumal hetkel tulevikus ka ise meelsasti käe külge panevad. Toetajale seevastu jääb aktiivne ellusuhtumine ning osaluse ja kaasatuse tunne, isegi kui toetatavaks on vaid pisike külaselts, mõni maakogudus või lemmikloomade varjupaik kusagil Eesti teises otsas. Pealegi, kui toetatav talle pandud ootusi ei õigusta, on uue aasta tuludeklaratsioonis võimalus oma protsendike kellelegi teisele suunata.

Kui minu idee leiab sooja tagasisidet ja mul on õnn ka järgmises riigikogu koosseisus olla, teen igatahes vastava eelnõu ära. Vabatahtlik tegevus on tore ja vahva ning väärib enamat kui meie ühiskonnal talle praegu pakkuda on.

Ministrid ei pea kombekaks arupärimistele vastamist

2011-01-27T00:39:00.001+02:00

Riigikogu hoone Toompeal. Foto: Brücke Osteuropa

Minu mandaat Riigikogus on hakkanud otsa lõppema ning olen otsustanud vaadata tagasi tehtud tööle ning kuivõrd kõik see ei mahuks ühte postitusse, siis kirjutan enda tegemistest veel mõni teinegi kord, kuid täna keskendun arupärimistele. Kokku olen esitanud 183 arupärimist, millest enamus on esitatud ministritele, kuid olen suunanud neid ka õiguskantslerile ning riigikontrolörile. Kurb öelda, aga vahetevahel ei saa ma ise ka aru, miks ma üldse võtan vaevaks arupärimisi esitada, sest konkreetseid vastuseid konkreetsetele küsimustele saada on tõesti väga keeruline. Tihtipeale ei aita ka täiendavad küsimused.

Paljudele meist on teada harvad juhtumid, mida on kajastanud ka meedia, kuid tõsiasi on see, et vastamine ei tähenda vastuse andmist. Kui minule esitatakse küsimus "Kuidas sul läheb?" siis võin ma öelda alati konkreetselt "töiselt!" või siis demagoogitseda.

Kirjutasin teile siia valmis lühikese võimaliku vastuse, mille sarnaseid annavad meile, arupärijatele, pidevalt praeguse valitsuse ministrid. Küsimus on jäänud samaks.

"Ma näen seda küsimust kahte pidi. Kindlasti me võime rääkida üldistest küsimustest nagu enesetunne ning muu käekäik. Võime vaadata asja valdkonniti ning sisse tuua näiteks majandusliku aspekti, kuid ma ei leia, et sellel on antud hetkel mõte, sest see küsimus on väga hea. See küsimus on lausa nii hea, et ma annan sellele konkreetse ja sama hea vastuse.

Minu elus on olnud häid ja väga häid aegu, sest ma näen ennast optimistina ning usun siiralt, et alati võiks minna halvemini. Minu andmetel läheb minust halvemini väga suurel protsendil elanikkonnast, sest ma olen minister, kuid mõned on hoopis töötud. Ma usun, et demagoogiasse laskuda ei ole mõtet ja esitada nii sisutühjasid küsimusi, vaid tuleks asuda otse asja juurde ning konkreetselt välja tuua, see, mida austatud küsija teada soovib!"

Kas see vastab minu enda esitatud küsimusele? Minu meelest mitte! Kahjuks kuuleme sarnaseid vastuseid vägagi tihti ning suhteliselt ebameeldiv on seda taluda, kui sa otsid konkreetset vastust küsimusele. Meie küsimuste taga ei ole see, et me lihtsalt tahame neid esitada võid eelkõige soov teadvustada endale hetkeolukorda ning anda enda panus selle parandamisesse. Arupärimise funktsioon ei ole valitsusliikme korralekutsumine vaid teabe saamine, sest seadusandlikuks võimuks on just Riigikogu.

Seadusloomega ei ole võimalik tegeleda omamata andmeid ning objektiivset arusaama olukorrast, kuid tundub, et valitsus on meelega jätnud meid teadmatusse ning seeläbi ära lõiganud meie võimalused esitada reaalselt midagi parandavaid eelnõusid.

Mina nimetan seda opositsiooni lämmatamiseks ning euroopalikes riikides on see taunitav. Otsused peavad sündima dialoogis ning üksteisega arvestades, kuid seda ei soosi näiteks Hanno Pevkur, kes on halvasti öelnud mitmele minu ametikaaslasele, kuid ka meie peaminister Andrus Ansip ning justiitsminister Rein Lang.

Jah, teiste solvamine ja nendega mitte arvestamine on olnud Riigikogus eelkõige Reformierakonna asi, kuid vahetevahel on üritanud seda tekki tõmmata enda poole ka Riigikogu esiisik Ene Ergma, kes nimetas enda koalitsioonikaaslasi möödunud aasta lõpul idiootideks otse istungisaalis.