- tulemusliku töö läbi saavutada ettevõtte püstitatud eesmärgid
- sise- ja väliskommunikatsiooni juhtimine
- veebilehe ja kliendisuhete haldamine
- kliendiürituste korraldamine
- grupi ühise turundustegevuse toetamine.

Kandidaadilt eeldame:

- teenindusega tegelevas ettevõttes turundusjuhina töötamise kogemust vähemalt kolm aastat
- head suhtlemisoskust
- inglise ja vene keele head valdamist.

Pakume huvitavat ja mitmekesist tööd edukas ja kiiresti arenevas büroos, nüüdisaegset töökeskkonda, arenemisvõimalusi meie rahvusvahelises meeskonnas ning koolitusi vastavalt vajadusele.

Kandideerimiseks palume saata CV koos motivatsioonikirjaga 19. septembriks 2010. a E-posti aadressile lmh@lmh.ee.

Arvo Pärdi keskus loodi eelmisel aastal Arvo Pärdi ja tema perekonna poolt. Keskuse eesmärgiks on kuulsa Eesti helilooja loomingu talletamine arhiivide ning salvestiste näol, samuti Pärdi muusika levitamine maailmas.

Keskus võimaldab tulevikus teostada Pärdi muusikaga seotud uurimusi ja teadustöid, annab põhjaliku ülevaate helilooja loomepärandist ning ligipääsu tema käsikirjadele ja märkmetele. Ühtlasi plaanib keskus hakata välja andma stipendiume, kirjastama Pärdi ja tema loominguga seotud publikatsioone ning korraldama konverentse, kontserte ja meistriklasse.

Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius oli abiks keskuse asutamisega ning loomisega ja autoriõigusega seotud õigusküsimustes. Eesti kultuuri ja selle pärandi toetamine on üks meie vastutustundliku ettevõtjana käitumise reeglitest.

Partner Priit Pahapill ja nõunik Indrek Minka nõustasid LHV Panka Soomes tegutseva Luottotalo Fenno Oy laenuportfelli ostutehingus, mille tulemusena LHV Pank sisenes Soome pangandusturule.

Tehingu tulemusena omandati ligikaudu 12 500 eraisiku laenulepingud 13,6 miljoni euro väärtuses. LHV Pank võttis üle ka seni Fennos töötanud inimeste töölepingud ja kontori Helsingis.

Rohkem infot tehingu detailide kohta:
Priit Pahapill (priit.pahapill@lmh.ee)

Varasuhte võivad abiellujad kokkuleppel valida enne abielu sõlmimist abiellumisavaldusega ja selline tahteavaldus jõustub abielu sõlmimisel. Kui abiellujad ei vali koos abiellumisavaldusega varasuhet või ei sõlmi abieluvaralepingut, siis sellisel juhtumil tekib varaühisus.

Nende abielude puhul, mis on sõlmitud enne uue perekonnaseaduse kehtima hakkamist ja milliste puhul ei olnud sõlmitud abieluvaralepingut, kohaldatakse abikaasadevahelistele varalistele suhetele uue seaduse kohast varaühisust. Võib öelda, et sisuliselt erinevus varasema ühisvara ja nüüdse  varaühisuse vahel puudub, sest ka varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Uut on ühisvara valitsemises, ühisvaraga tehingute tegemises ja ühisvara jagamises.

Võrreldes varasemaga on seadusandja otse seadusesse sisse kirjutanud nii mitmedki põhimõtted, millised seni olid väljakujunenud kohtupraktikas või millised tekitasid suuri vaidlusi. Varem oli ühisvara jagamise kohtuvaidluses üsna igapäevane olukord, kus kohtule esitati taotlusi, et kohus tunnistaks ühe abikaasa lahusvara arvelt omandatud vara ühisvaraks. Nüüd  tuleneb seadusest sõnaselgelt, et abikaasa lahusvaraks on ka see vara, mis on omandatud küll abielu kestel, kuid abikaasa lahusvaraga tehtud tehingu arvelt. Ka näiteks olukorras, kus ühele abikaasale kuulusid enne abielu lahusvarana aktsiad, tuleb nüüd lugeda nendelt aktsiatelt makstavad dividendid selle abikaasa lahusvaraks nii nagu ka dividendide kui lahusvara arvelt omandatud vara.

Varaühisuse lõpetamisel muutub senine ühisomand kaasomandis olevaks varaks ja abikaasade osad kaasomandis loetakse võrdseks. Kui enne 1. juulit k.a  kehtinud seadus andis võimaluse kohtul kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest näiteks siis, kui üks abikaasa ei olnud mõjuva põhjuseta osalenud oma sissetuleku või tööga vara ühisvara omandamisel või kui abikaasal või lapsel oli selleks tähelepanu vääriv huvi, siis nüüd selline alus puudub.

Varaühisuselt võib üle minna vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhtele, kuid seda vaid ühe aasta jooksul arvates uue perekonnaseaduse jõustumisest ehk siis kuni 30. juunini 2011. Selleks peavad abikaasad esitama ühiselt notariaalses vormis teate abieluvararegistri pidajale selle kohta, et nad soovivad vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhtele üle minna. Üleminek on välistatud vaid juhul, kui on algatatud abielu lahutusmenetlus või kui abikaasad olid sõlminud abieluvaralepingu, mis näeb ette teisiti.

Kolmandate isikute suhtes on varasuhte muudatusel õiguslik tähendus ainult siis, kui vastav kanne on abieluvararegistrisse tehtud või kui varasuhte muutmine oli talle teada.

Lihtsustatud korras üleminek teisele varasuhtele pärast 30. juunit 2011 võimalik ei ole ja siis tuleb juba muus varasuhtes kokkuleppimiseks sõlmida abieluvaraleping.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse  varasuhe ei mõjuta selle vara ega varalise õiguse kuuluvust, mille abikaasa oli omandanud enne varasuhte jõustumist. Ka varasuhte kestel ühe abikaasa poolt omandatud vara osas õigused teisele abikaasale kuuluma ei hakka.

Käsitletav varasuhe on meil uus institutsioon, mistõttu selle valimine või varasemalt varasuhtelt sellele üleminek käesoleval ajal veel eriti populaarne ei ole.

Lühidalt öelduna tähendab vara juurdekasu tasaarvestuse varasuhe seda, et abikaasade vahel tasaarvestatakse vara, mis abielu kestel on lisandunud kummagi abikaasa varale.

Abikaasad valitsevad neile kuuluvat vara ühiselt. Vara ühine valitsemine ei välista aga seda, et vara hulka kuuluvaid esemeid nende omanikuks olev abikaasa ei saaks kasutada ega käsutada.  Seadus teeb vaid mõned erandid ja nii näiteks on abikaasal lubatud ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada seda talle kuuluvat vara, mida kasutatakse perekonna ühise eluasemena. Samuti ei ole abikaasal, kellele kuuluvat eluruumi kasutab eraldi teine abikaasa, õigus seda oma vara ilma teise abikaasa nõusolekuta käsutada ega sõlmida selle kasutamiseks üürilepinguid kolmandate isikutega.

Kui vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe lõppeb, siis selgitatakse välja, millise summa võrra ületab abikaasade vara (st abikaasale kuuluvate asjade harilik väärtus, rahaliselt hinnatavate õiguste, aga samuti kohustuste rahas väljendatav summa)  tema põhivara (st lahusvara  või lahusvaraks olnud õiguse alusel omandatud vara). Saadud vahe nimetatakse soetisvaraks.

Kui ühe abikaasa soetisvara osutub suuremaks, siis arvutatakse soetisvarade vahe. Selle vahe väärtusest  pool tuleb hüvitada teise abikaasa poolt sellele abikaasale, kelle soetisvara osutus väiksemaks. Välistatud ei ole aga ka olukord, kus varasuhte lõppemise ajaks ühe abikaasa vara tema põhivara ei ületa (st põhivara väärtus on jäänud samaks või koguni vähenenud). Sellisel juhul loetakse selle abikaasa soetisvara võrdseks nulliga.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse lõppemisel tekib varalahusus, mille korral käsitletakse abikaasasid nende varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus. Nimetatu ei tähenda aga seda, et abikaasadel nende abielulises kooselus vastastikused õigused ja kohustused üldse puuduksid.

Seadusandja on pidanud vajalikuks varasuhete kõrval ka senisest detailsemalt käsitleda abikaasade õigusi ja kohustusi; abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamist teineteise ja laste vajaduste huvides; sissetuleku hankimise ja perekonna ülalpidamisega seotut. Uudne on näiteks ka säte, mille kohaselt siis, kui abikaasad elavad lahus, on kumbki kohustatud andma teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist ja tegema seda korrapäraselt makstavate rahasummadena. Lahus elaval abikaasal ei ole aga õigus teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõuda siis, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega.

Artikli autor vandeadvokaat Viive Kaur (viive.kaur@lmh.ee) nõustab meie kliente peamiselt intellektuaalse omandi valdkonda kuuluvates küsimustes. Samuti on tal pikaajalised kogemused klientide esindamisel kohtus kõigis eraõiguse küsimustes ja haldusvaidlustes.

Täna kehtiva välismaalaste seaduse kohaselt on tööandja kohustatud kontrollima, et tema juures töötama asuval välismaalasel oleks Eestis töötamiseks seaduslik alus. Kui selline alus puudub, on tööandjal välismaalasega töölepingu sõlmimine keelatud.

Eestis töötamise aluseks võib olla tööluba, elamisluba töötamiseks, pikaajalise elaniku elamisluba ning muud välismaalaste seaduses sätestatud alused. Tööluba ei vaja Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna ning Šveitsi kodanikud – selliste isikute puhul annab töötamiseks õigusliku aluse vastav kodakondsus.

Siinjuures on oluline silmas pidada, et töötamiseks seaduslikku alust vajavate välismaalaste all ei tule silmas pidada üksnes neid töötajaid, kes saabuvad Eestisse töötama välisriigist, vaid ka neid, kes elavad küll Eestis, kuid kellel puudub Eesti kodakondsus. Seega töölepingu sõlmimisel on oluline nõuda potentsiaalselt töötajalt teabe esitamist selle kohta, kas töötaja on Eesti kodanik või mitte. Viimasel juhul tuleb töötajalt nõuda töötamise aluseks oleva dokumendi esitamist.

Kui tööandja on siiski sõlminud töölepingu töötajaga, kellel puudub seaduslik alus Eestis töötamiseks, on tööandja kohustatud sellise välismaalasega sõlmitud töölepingu lõpetama. Nimetatud kohustus on tööandjal ka siis, kui töölepingut sõlmides oli töötajal alus töötamiseks olemas (nt elamisluba töötamiseks), kuid selle kehtivus lõppes töösuhte jooksul. Seega tuleb tööandjatel ka pärast töölepingu sõlmimist jälgida töötamise aluseks oleva loa kehtivust või kodakondsuse olemasolu, ning selle lõppedes tööleping üles öelda. Töölepingus võib kokku leppida töötaja kohustuse teavitada tööandjat töötamise aluseks oleva loa pikendamisest, loa tähtajalisest või ennetähtaegsest lõppemisest, samuti kodakondsusest loobumisest või selle äravõtmisest. Selline kohustus ei vabasta siiski tööandjat tema kohustusest ise selliseid asjaolusid kontrollida ning vajadusel tööleping lõpetada.

Seoses välismaalaste seadusest tuleneva kohustusega lõpetada töötamise aluse puudumisel tööleping, tuleb märkida, et TLS-s nimetatud alust töölepingu erakorraliseks üles ütlemiseks sõnaselgelt sätestatud ei ole. On arvamusi, et kuna alus töötamiseks on tähtajaline, siis on tööandjal õigus sõlmida välismaalasest töötajaga ka tähtajaline tööleping, mis lõpeb automaatselt töötamise aluseks oleva loa tähtaja möödumisega. Sellise seisukohaga ei saa siiski nõustuda, kuna TLS kohaselt saab tähtajalise töösuhte aluseks olla üksnes töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenev mõjuv põhjus, mitte aga töötaja isikuga seotud piirangutest tulenevad asjaolud.

Seega tuleb ka välismaalasest töötajaga reeglina sõlmida tähtajatu tööleping (kui töö ei ole tähtajalise iseloomuga) ning töötamise aluse äralangemisel lõpetada tööleping TLS §  88 lg 1 alusel töötajast tuleneval mõjuval põhjusel. Kuigi vastav paragrahv ei nimeta sõnaselgelt töölepingu lõpetamise võimalust seoses välismaalase Eestis töötamise õiguse puudumise või lõppemisega, tuleb silmas pidada, et antud sättes esitatud loetelu tööandja poolt töölepingu lõpetamise alustest töötajast tulenevatel põhjustel ei ole ammendav. Ka muud TLS-s otseselt loetlemata mõjuvad põhjused, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, saavad olla aluseks töölepingu erakorraliseks üles ütlemiseks. Kuna välismaalaste seadusest tuleb tööandjale selge kohustus tööleping teatud juhtudel lõpetada, siis antud juhul on ilmselt tegemist TLS § 88 lg 1 tähenduses mõjuva põhjusega, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist. Seega tuleb töölepingu lõpetamisel seoses töötamise aluse puudumise või lõppemisega tugineda TLS § 88-le lg 1. Ühtlasi võib vastavas ülesütlemisavalduses viidata täiendavalt ka välismaalaste seaduse vastavale sättele.

Välismaalaste seadusest tulenevad tööandja kohustused ei ole üksnes deklaratiivsed, mille rikkumisel puuduksid olulised tagajärjed. Täna kehtiv välismaalaste seadus näeb ette, et õigusliku aluseta välismaalase töölevõtmise puhul on tegemist väärteoga, milles eest võib tööandjat karistada kuni 50 000 krooni suuruse rahatrahviga. Tööandja vastutus laieneb veelgi alates 01.10.2010. a, mil jõustub uus välismaalaste seadus. Uue seaduse kohaselt on väärteoks ning kuni 50 000 krooni suuruse rahatrahviga karistatav ka töölepingu lõpetamata jätmine välismaalasega, kelle tööluba vm õiguslik alus töötamiseks lõpeb töölepingu kehtivuse ajal.

Seega on tööandjatel soovitatav kontrollida aegsasti  enne uue välismaalaste seaduse jõustumist 01.10.2010. a kõigi enda juures töötavate välismaalaste dokumente ja töötamiseks õigusliku aluse olemasolu.

Partner Karina Paatsi (karina.paatsi@lmh.ee)  nõustab kliente kõigis tööõiguse küsimustes ja vaidlustes. Lisaks osutab ta õigusabi äriühingute igapäevase majandustegevuse juhtimisega seotud õigusküsimustes ning nõustab äriühingute ühinemisi, omandamisi ja restruktureerimisi.

Vandeadvokaat Heili Haabu (heili.haabu@lmh.ee) nõustab meie kliente peamiselt tööõigusega seotud küsimustes ja vaidlustes, äriühingute juhtimisega seotud äriõiguslikes aspektides ning juhtorganite liikmetega lepingute sõlmimisel.

Karina ning Heili on Äripäeva sarjas ilmuva „Ettevõtja käsiraamat“ autorid.

Pakkujal ei tohi kunagi maksuvõlga olla

Uuenenud seaduse kohaselt on hankijal kohustus kõrvaldada pakkuja, kellel on maksuvõlg (milleks loetakse summat alates EUR 100) hankemenetluse algatamise päeva seisuga. Hankemenetlus teadupärast algatatakse hanketeate avaldamisega. Kuna pakkuja ei saa ette näha, millal see toimub, soovitan potentsiaalsetel pakkujatel tagada, et neil mitte ühelgi ajahetkel maksuvõlga poleks.

Täiendavalt on hankijal tekkinud kohustus kontrollida pakkuja maksuvõla olemasolu ka pärast pakkumuse edukaks tunnistamist ja enne hankelepingu sõlmimist oma vabalt valitud ajal (võib ka korduvalt). Maksuvõla avastamisel kõrvaldab hankija pakkuja ja teeb uue edukaks tunnistamise otsuse.

Maksuvõlgu puudutavad muudatused jõustuvad 1. jaanuarist.

Alltöövõtjaid võib vahetada ka hankemenetluse kestel

Juhul, kui alltöövõtja puhul esinevad hankemenetlusest kõrvaldamise alused, teavitab hankija sellest pakkujat, kes menetluses püsimiseks peab 5 tööpäeva jooksul esitama andmed uue alltöövõtja kohta. Iga pakkumuses nimetatud alltöövõtjat saab vahetada ühe korra. Oluline on, et vahetada ei saa alltöövõtjat, kelle vahendite või näitajate alusel (nt. nõutud load ja litsentsid) on pakkuja hankemenetluses kvalifitseeritud.

Täiendavad alused hankelepingu tühisusele

Lisandunud on aluseid, mil hankeleping on tühine – nt. juhul, kui hankija on ebaseaduslikult jätnud registrile hanketeate esitamata (ebaseaduslik otsehange). Hankija saab sellise olukorra aga parandada, esitades registrile vabatahtliku teate. Täiendavalt ei ole riigihangete puhul, erinevalt Eestis muidu kehtivast õiguskorrast, hankeleping tühine mitte algusest peale, vaid alles siis, kui vaidlustuskomisjon on tühisuse tuvastanud, kusjuures ka vaidlustuskomisjonil on õigus antud tühine leping lähtudes avalikust huvist siiski jõusse jätta.

Muudatused vaidlustusmenetluses

Üldjoontes jääb vaidlustusmenetlus samaks. Märkimist vääriv täpsustus on, et ajal, mil hankemenetlus on peatatud, on hankijal kohustus teha pakkujatele ettepanek pakkumuste tähtaja pikendamiseks, kui selline vajadus tekib. Eesmärk on vältida olukorda, kus menetluse lõpuks pole enam kehtivaid pakkumusi.

Tulenevalt olulisest avalikust huvist, sarnaselt tühise hankelepingu kehtimata jätmisele, on vaidlustuskomisjonile antud õigus lubada hankijal nõustuda pakkumusega juba menetluse kestel. Samas on antud luba kohtus vaidlustatav, mistõttu on muudatuse praktiline väärtus kaheldav.

Rahandusministeerium täidab Riigihangete Ameti funktsioone

Võiks arvata, et tegu on pelgalt administratiivse muudatusega, kuid juba vähese aja jooksul, mil muudatus jõus on olnud, on selgunud, et nii see päris pole. Näiteks on tekkinud olukord, kus Rahandusministeeriumi juures asuv järelevalveosakond peab teostama kontrolli Rahandusministeeriumi enda korraldatud hanke õiguspärasuse üle. Oma kogemuse pinnalt saan öelda, et sisulist ja efektiivset järelevalvet seega, vähemalt täna veel, ei toimu.

Probleemid, mis jäävad

Vaatamata muudatustele ei saa kuidagi väita, et riigihangete vallas enam probleeme poleks.

Praktikuna on minu hinnangul problemaatilisim lubade ja litsentside teema, st RHS § 41 lg 3 kohaldamine. Nõue iseenesest on loogiline – pakkuja peab kinnitama, et suudab hanget vastavat kehtivatele õigusaktidele, sh nõutud tegevuslubade osas, täita. Samas ei ole hankijal kohustust märkida, milliseid lube hanke täitmiseks vaja on. Praktikas tähendab see, et pakkuja peab hankedokumente (õiguslikult) hindama ja pakkumuses ära näitama, kes (st kas pakkuja ise või alltöövõtja) hakkab tegema igat tööd, milleks on vajalik litsents või tegevusluba. Pakkuja peab ära näitama absoluutselt kõik load, sõltumata töö mahust. Samuti peavad lubade omanikud olema pakkumusse sisse kirjutatud, st välistatud on hilisem alltöövõtt luba nõudvas valdkonnas.

Kokkuvõttes tähendab see, et nt ehitushankes jäetakse kvalifitseerimata pakkujad, kes pole esitanud litsentsi tee- või turvatöödele, mille maht hankest on alla 1%. Maksumaksjale tähendab see, et hanke võidab ettevõte, kes suutis antud ebaolulise litsentsi lisada, sõltumata sellest, et tema pakkumus oli teistest mitu miljonit krooni kallim.

Vandeadvokaat Maria Peterson (maria.peterson@lmh.ee) nõustab kliente Euroopa Liidu konkurentsiõiguse ning monopolivastase tegevusega seotud küsimustes. Samuti esindab ta kliente riigihangete läbiviimisega seoses tõusetunud vaidlustes. Näiteks nõustas Maria reklaamiagentuuri TANK euro teavituskampaania läbiviimiseks korraldatud riigihankega seoses tekkinud vaidluses.

Kui töötaja ei täida vabatahtlikult oma võlakohustusi (mis võivad seisneda näiteks elatise maksmises või riigile trahvi maksmises) ning kui see võlakohustus on kirjas dokumendis, mis saab olla täitemenetluse alustamise aluseks (nn täitedokument, milleks eelkõige on kohtuotsus), siis alustatakse tema suhtes suure tõenäosusega täitemenetlust.

Täitemenetluse käigus pööratakse võlgnikust töötaja vastu suunatud nõuded kohtutäituri abiga sundtäitmisele, s.t kohtutäitur, kasutades temale selleks seadusega antud avaliku võimu volitusi, täidab täitedokumendis kajastatud võlgniku nõude võlausaldaja kasuks.

Üks võimalik viis, mida kohtutäitur võib võlgniku kohustuse täitmiseks kasutada, on võlgnikule kuuluva nõude arestimine võlgniku töötasunõude kaudu tööandja vastu. Alljärgnevalt käsitletakse mõningaid küsimusi, mis võivad tööandjal võlgniku töötasunõude arestimisel tekkida.

Millised tagajärjed saabuvad tööandjale seoses töötaja palga arestimisega?

Sissenõude pööramiseks nõudele (sh töötasunõudele) arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut (s.o töötasunõude puhul tööandjat) täitma kohustuse sissenõudja kasuks, st kohtutäiturile. Töötasunõude arestimiseks koostab kohtutäitur sissetuleku (töötasu) arestimise akti ning töötasunõue on arestitud, kui arestimisakt on võlgniku tööandjale kätte toimetatud.

Arestimisakti kätte toimetamisega tööandjale tekib tööandjal kohustus kanda osa töötajale makstavast töötasust arestimisaktis märgitud kohtutäituri arveldusarvele, kes omakorda kannab selle edasi võlgnikust töötaja võlausaldaja(te)le. Oluline on märkida, et tööandja ei või kohtutäiturile maksta kogu võlgnikust töötaja töötasu, vaid tööandjal tuleb järgida ka seadusest tulenevaid piiranguid.

Seejuures ulatub töötasunõude maksmise nõude arestimisega sissenõudja poolt omandatud pandiõigus ka pärast arestimist sissenõutavaks muutuvatele summadele, mis tähendab, et tööandjal võib lasuda kohustus maksta võlgnikust töötaja sissetuleku kohtutäiturile mitme kuu vältel.

Millised summad töötasust on tööandja kohustatud maksma kohtutäiturile?

Töötasu maksmisel töötaja asemel kohtutäiturile tuleb esmalt lähtuda töötaja netopalgast – ehk maksudele, kohustuslikule kogumispensionile, ravikindlustusele ning töötuskindluse maksetele sissenõuet pöörata ei saa. Samuti ei saa sissenõuet pöörata näiteks peretoetusele, vanemahüvitisele, matusetoetusele, puudega inimese sotsiaaltoetusele jne ehk teisisõnu on üldiselt sissenõue võimalik teatud ulatuses pöörata vaid tööandja poolt töötajale makstavale netopalgale. Juhul, kui võlgnikust töötaja kuupalk ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekus, siis tohib tööandja kohtutäiturile maksta töötasu ainult teatud tingimustel kuni poole miinimumpalga ulatuses, kui arestitava summa näol on tegemist lapse elatisnõudega.

Lisaks eelkirjeldatud erandile peab tööandja võlgnikust töötajate sissetulekute arestimisel arvestama ka töötaja poolt ülalpeetavate isikutega. Nimelt olukorras, kus töötaja peab seadusest tulenevalt üleval teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud siis, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Samuti võib juhul, kui sundtäidetav nõue ei ole elatise nõue, mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust aga kogu sissetuleku – tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Sissetulekuid kohtutäiturile maksma kohustatud tööandjate töö hõlbustamiseks on Justiitsministeeriumi koduleheküljel kõiki eelmainitud erandeid sisaldav arvutustabel.

Mida peab aga tööandja tegema siis, kui ühe ja sama töötaja suhtes saabub mitmelt erinevalt kohtutäiturilt mitu täitedokumenti? Sellisel juhul peab tööandja palga arestimisel lähtuma ettevõttesse saabunudarestimisaktide saabumise järjekorrast. Seejuures tuleb meeles pidada, et sõltumata saabumise hetkest, loetakse lapse elatisnõude alusel koostatud arestimisakt esimesena saabunuks – ehk elatise nõue kuulub täitmisele esmajärjekorras.

Kes kannab töötaja palga arestimisega seonduvad kulud?

Seoses võlgnikust töötaja palga arestimisega võivad tööandjal kaasneda ka teatud lisakulutused. Üldjuhul on need kulutused minimaalsed ja piirduvad üksnes lisaülekande sooritamisega, kuid suuremate ettevõtete puhul, kellel on mitmeid võlgnikust töötajaid, võib palkade üle arvestuse pidamine tähendada mahukamat lisatööd. Seejuures huvitab tööandjaid, kes selliste lisatöödega kaasnevad kulud kompenseerima peaks ja kas üleüldse on võimalik kulutuste hüvitamist nõuda.

Esiteks tuleks siin märkida, et nii võlaõigusseaduses sätestatud üldreegli kui ka töölepingu seaduse mõtte järgi kannab tööandja kõik töötasu maksmise kohustuse täitmisega seotud kulud. Kuna ka võlgnikust töötaja arestitud töötasu maksmisega kohtutäiturile täidab tööandja oma kohustusi töötaja ees, siis vastavalt nimetatud üldreeglile on tööandja kohustatud kandma ka kõik eelnimetatud toiminguga seonduvad kulud.

Tööandjal oleks võimalik palga arestimisega seonduvad lisakulutused töötajalt välja nõuda vaid juhul, kui eksisteeriks vastavasisuline norm. Võlaõigusseaduses ega töölepingu seaduses sellist sätet ei eksisteeri. Täitemenetluse seadustikus on reguleeritud täitekuludega seonduv selliselt, et võlgnik (s.o töötaja arvestades suhet tööandjaga) kannab kohtutäituri ja sissenõudja või kolmanda isiku poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks tehtud vajalikud kulutused. Seega saaks tööandja nõuda selle sätte alusel töötasu arestimisega seotud lisakulutusi üksnes juhul, kui täitemenetluse seadustiku nimetatud regulatsiooni mõttes saaks tööandjat lugeda kolmandaks isikuks ning kohtutäiturile makstud töötaja tasu arvestamiseks ja kohtutäiturile kandmiseks tehtud lisakulutusi saaks lugeda täitemenetluses tehtud vajalikeks kulutusteks. Autorid on seisukohal, et selliseks tõlgenduse aluseks on olemas nii poolt – kui ka vastuargumente, millest tulenevalt ei ole enne vastava üldtunnustatud kohtupraktika tekkimist võimalik üheselt vastata, kas tööandjal töötasu arestimisega tekkivad lisakulutused on täitekuludeks või mitte.

Siiski tundub autoritele, et õigluse põhimõttele vastaks reegel, kus tööandja töötasu arestimisega tekkinud lisakulutused kannab töötaja. Nimelt ei pea tööandja töölepingute sõlmimisel arvestama sellega, et töötaja võib ühel päeval olla täitemenetluses võlgnikuks, millega kaasneb tööandja kohustus kanda osa töötasust kohtutäituri arvele ja pidada sealhulgas ka täitemenetluse seadustikus sätestatud reeglite järgi arvestust, millises osas on töötasu arestitud. Lisaks võiks ka võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõttest tuletada töötaja kohustuse hüvitada tööandjale seoses töötasu arestimisega tekkinud lisakulutused. Samas peab ka siinkohal kahjuks nentima, et nii kaua kui pole tekkinud üldtunnustatud kohtupraktikat, ei ole võimalik väita, et kohtud nõustuvad sellise seisukohaga.

Ühtlasi on küsitav, kas olukorras, kus tööandja soovib vältida võlgnikust töötaja palga arestimisega kaasnevate kulutuste kandmise riski, on võimalik töölepingus vastavasisuline kokkulepe sõlmida. Juhul, kui selline kokkulepe sõlmitaks ja kokkuleppe oleks kehtiv, võiks ettevõttel pärast täitemenetluse lõppemist tekkida nõudeõigus töötaja vastu, millest tulenevalt oleks võimalik ka kantud kulutuste eest kompensatsiooni nõudmine. Samas, arvestades töölepingu seaduses kehtivat põhimõtet, mille kohaselt on tühine igasugune kokkulepe, millega kaldutakse töötaja kahjuks kõrvale seaduses sätestatust, oleme seisukohal, et kokkulepe, millega töötaja kohustub kandma kõik tööandjale töötasu arestimisega tekkivad lisakulutused, on tühine.

Kokkuvõte

Pärast kohtutäiturilt töötaja töötasu arestimise akti kätte saamist on tööandja kohustatud vastavalt täitemenetluse seadustikule töötasu maksma osaliselt töötaja asemel kohtutäiturile ning pidama arvestust, millises osas on töötaja töötasu arestitud. Kuna seaduses sätestatud üldpõhimõtete järgi peab töötajale palga maksmise ja arvestamisega tehtavad kulutused kandma tööandja, siis peab tööandja tõenäoliselt kandma ka töötaja palga arestimisega tekkinud lisakulutused. Samas on võimalik välja tuua ka argumente, mille alusel võib jõuda järeldusele, et tööandjal on õigus nõuda töötajalt töötasu arestimisega seonduvate lisakulutuste kandmist, kuid enne vastava üldtunnustatud kohtupraktika tekkimist ei ole võimalik väita, et kohtud sellise järeldusega nõustuvad.

Artikkel on avaldatud ka raamatupidamise ja maksuinfo portaalis www.rmp.ee.

Skeem ise ehk lugu päris elust

Aktsiaseltsil oli kaks aktsionäri, kummalgi 50% osalus. Üks aktsionär oli lisaks oma osaühingu kaudu ka väikeaktsionär selle seltsi tütarühingus. Just seda ta kasutaski selleks, et viia juhatuse kaasabil läbi ema- ja tütarühingu ühinemine. Selle käigus toimunud aktsiate asendamise tulemusena jäi kummalegi senisele aktsionärile veidi üle 49% suurune osalus seltsis.

Samas oli ühel aktsionäril siiski koos temaga seotud äriühinguga üle 50% häältest. Ta kasutas seda ära, kutsudes häälteenamuse abil teise aktsionäri nõukogust tagasi. Seejärel korraldas ta seltsi äritegevuse ümber, nii et korralikust tootmisettevõttest sai kõigest valdusühing, mis kandis igal aastal miljonitesse ulatuvaid kulusid.

Kõik oli ju seaduslik!?

Aktsionär kasutas kontrolli saavutamiseks äriseadustiku sätet, mis võimaldab kontsernisisese ühinemise läbi viia lihtsustatud korras, kutsumata kokku emaettevõtja aktsionäride üldkoosolekut. Tegutsedes pahatahtlikult teise aktsionäri teadmata, põhjustas ta olukorra, kus teise aktsionäri osalus vähenes alla 50% kapitalist ja sellega kaasnev kaasnes aktsiapaki väärtus langes, kuna teisel aktsionäril ei olnud enam võimalik üldkoosoleku otsuseid blokeerida.

Nii esimese kui teise astme kohus leidsid, et juriidiliselt on toimitud korrektselt ning ühegi ühinemist reguleeriva normi vastu eksitud ei ole, mistõttu kahjunõue hüvitamisele ei kuulu. Kahju kannatanud aktsionär sai õiguse alles kõrgeimas kohtus.

Aga kus on head kombed

Kuigi riigikohus leidis puudujääke ka ühinemise protseduuris, tõi kohus lisaks mängu head kombed. Nimelt leidis kohus, et aktsionäri tegutsemine selle nimel, et saavutada kontroll äriühingu või selle majandustegevuse üle, ei ole heade kommetega kooskõlas, kui seda tehakse ebaausate vahenditega. Isegi kui kasutatakse vahendeid, mis seadusega otseselt vastuolus ei ole, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane.

Kahe võrdse osalusega aktsionäriga äriühingu puhul on tahtlik heade kommetega vastuollu minek ka see, kui aktsionär tegutseb teise aktsionäri tahteta või vähemalt teadmiseta seltsis enamuse omandamiseks või kannab seltsi vara enda majandusliku kontrolli alla, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli seltsi vara üle ja tema osalus muutub sisuliselt väärtusetuks.

Seetõttu tuleb ettevaatusega suhtuda igasugustesse vahel isegi juristide kaasabil sündivatesse kavalatesse lahendustesse, kus iga üksik samm on küll õiguslikult korrektne, kuid lõppeesmärk toob kaasa kahju mõnele aktsionärile või osanikule. Tegevuse õiguspärasuse aitab kindlustada kõrgete eetiliste standardite toomine kuivade paragrahvide kõrvale.

Kannatanutele pakub leevendust ehk see, et seadustes on mitmeid norme, mis kompenseerivad puudujäägid kaasaktsionäride või -osanike moraalsetes tõekspidamistes. Näiteks tsiviilõiguse üldpõhimõtetes on sätestatud, et osanikud ja aktsionärid peavad omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Selle kehtivust on riigikohus rõhutanud näiteks seoses osanike koosoleku kokkukutsumise ja kannete muutmisega osanike nimekirjas. Äriseadustik näeb nii osanike kui aktsionäride osas ette, et neid tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt.

Hea usu, võrdse kohtlemise ja heade kommete mõisteid seadus ei ava, kuid see ei takista nende põhimõtete praktilist rakendamist. Otse vastupidi, täpse definitsiooni puudumine võimaldab kohtul neid paindlikult sisustada ja konkreetse kohtuasja asjaoludele kohandada. Nii ei ole õigussüsteemis liigseid piiranguid, mis takistaks õigluse jaluleseadmist.

Soovitused kannatanud poolele

Kaasaktsionäri või -osaniku tegevuse tulemusena kannatanud inimene peaks lisaks vaatama, milliseid konkreetsemaid aluseid tema õiguste kaitseks seaduses leidub. Kui õiguste kahjustamine on seotud mõne äriühingu organi otsusega, kuid otsuse vastuvõtmise protseduurile pole midagi ette heita ja ka otsuse sisu pole seadusega karjuvas vastuolus, siis tasub silmas pidada, et seadus annab õiguse nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist muuhulgas juhul, kui osanik või aktsionär kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kellegi teise kasuks eeliseid äriühingu või teiste osanike või aktsionäride kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki saavutada. Otsus on tühine juhul, kui see on vastuolus heade kommetega.

Kui otsuse kehtivust ei saa kahtluse alla seada, sellest ei piisa või on tegemist olukorraga, mille puhul ei olegi mängus ühtegi otsust, tuleb kaaluda kahju hüvitamise nõuet. Siin pakuvad tuge mitmed konkreetsemad äriseadustiku sätted. Nimelt on äriseadustikus ette nähtud, et osanik vastutab teisele osanikule ja aktsionär teisele aktsionärile süüliselt tekitatud kahju eest. Samal alusel saab nõuda kahju hüvitamist äriühingule. Lisaks vastutab isik äriühingu kahjustamise eest ühingu tegevuse mõjutamise kaudu.

Vandeadvokaat Kristel Raidlal on pikaajaline kogemus erinevates valdkondades tegutsevate äriühingute ostmise ja müümise nõustamisel. Ta on nõustanud nii aktsiate kui varade ostu-müügitehinguid, samuti äriühingute võõrandamist enampakkumiste kaudu.

Partner Karina Paatsi ning vandeadvokaat Heili Haabu kirjutavad meie LMHB maikuu uudiskirjas muudatustest pikemalt. Loe edasi....

Projekti õigusnõustajana on kaasatud Luiga Mody Hääl Borenius ühinemis- ja omandamistehingute ning konkurentsivaldkonna spetsialistid.

Projekti esimene etapp peab välja selgitama, kas sellist projekti on üldse põhjust ellu viia ning milline kasu tekib ühtse süsteemi tagajärjel klientidele ja pankadele. Seejuures analüüsitakse nii õiguslikku raamistikku kui ärilist teostatavust ja põhjendatust.

Kui esimese etapi tulemused osutuvad positiivseks, valitakse sularahaautomaatide teenuse osutamiseks operaator ning pangad hakkavad seni ise osutatud teenust operaatorilt sisse ostma. Kui analüüsi tulemusena selgub, et loodetud kasu nii pankadele kui klientidele võrkude ühendamisest ei teki, projektiga edasi ei minda. Eelanalüüsi tulemused selguvad 2010. aasta oktoobri lõpuks.

Hetkel on analüüsi projekti kaasatud neli suurpanka. Kui ATMide ühisvõrk otsustatakse rakendada, saavad ka teised pangad võimaluse sellega liituda. Seega ei ole ühisvõrguga seotud pankade arv tulevikus piiratud. Mida rohkem osalejaid, seda kuluefektiivsem süsteem peaks olema.