No näed siis

Aïcha

2010-05-21T01:37:00.002+03:00

Tähendab, mul on tunne, et kui ma kord aastas siia postitust ei tee, siis mu blogikonto kustutakse, nii et mine tea. Igatahes, täna sattusin ühes Põhja-Aafrika linnas kõrtsi, kus mängiti üht järjekordset raadiohitti. Noh, ja ma küsisin siis lauakaaslaselt, et "Qui the fuck est haischa?". Tema nägu tõsines ja vastus kõlas: "Aïcha, c'est un nom d'une girl algérienne. Is that clear? No more jokes on that topic?"

Tõdemus

2009-10-23T17:21:00.005+03:00

Hea on teada, et Tartus on liikvel ninamuhviga vanamehi, linnud silmis, ja et öeldakse-mõeldakse vist aegade lõpuni selliseid lauseid:

...aga vaevalt sinu loengutes õppejõud alustaks lauset sõnadega: "See tõde, mida me nägime..." ja takerduks siis pilguga kaugele kuuselatvadesse ega lausuks enam midagi.

Hea on teada, et külmad ja kõledad talved saavad üle elatud, sest üks klassikaline Vanake mässis end sisse ja astus maapostipidi lõunamaa meredeni. Aitäh.

Liiklusteoreem

2009-10-07T14:14:00.002+03:00

Tõestage, et M linnas on n-realisel tänaval alati n-1 rida kinni pargitud.

Aadress

2009-10-05T19:53:00.003+03:00

Otsisin oma uuest kodust saialõikamisnuga, sahtleid oli palju ja asju sahtleis veelgi rohkem. Kohaliku veidrusena hakkas silma küüslauguriivide suur kontsentratsioon; riiv pole siiski õige sõna, rohkem nagu tangid, kus väikses pesas kohtuvad tervad nagad ja augud - küüslaugusõel niisiis? Ja kui nüüd järgi hakata mõtlema, kust ma üldse võtsin, et need tangid küüslauguga seotud on? Ei tea, küllap mingi alateadlik intuitsioon lapsepõlvest. Igatahes, neid tange oli seal viies variatsioonis, enamasti metalsed, paar tükki ka värvilisest plastikust. Ja siis, kõige tipuks, miniatuurne köögikombain, umbes neli sentimeetrit suur - teravate nagadega liikuval alusel ja teisel pool teravate aukudega sõel. Arvestades, et terav sõel ja liigutamine kokku annavad riivimise, oli see ainus tõeline küüslauguriiv niisiis. Üldiselt hakkas tunduma, et saianuga majapidamises pole, leidsin küll veel paar pakendis süstalt kahvlite ja nugade vahelt, aga see mind edasi ei aidanud, nii et lõpetasin otsimise.

Ahjaa, pidin oma aadressi välja andma, juhuks kui keegi joonistusi või kirjakesi tahab saata või hoopis külla tulla:

M. MK
22 rue de la Palud
13001 Marseille
France

Mis must sai

2009-09-23T19:32:00.008+03:00

Noor inimene võib ju arvata end teadvat, kuidas ja mis elu on, kuid ärgu ta siis ka ehmugu teda siin ja seal saatvast, vahel luudeni tungivast kõmedast kolinast. Kinni langevate illusioonilõksude kolinast. Ise oli loll, et lasi neid oma teele üles seada. Samas, midagi pidi neis ikkagi olema ka, lihtsalt takistused ei saanud need ju olla - siis oleks võinud neist ringi minna; samuti ei saanud need olla läbipaistvad, siis oleks lõksu piirkonda sattumine olnud täiesti juhuslik, ebatõenäoline, ning nende ülespanek seega ilmselge raiskamine; midagi positiivset ja ahvatlevat oli niisiis neis? Ei tea.

Ainult niipalju tean, et elu hakkas unenägudele üha rohkem jalgu jääma, ärkamised nende kahe maailma piiril olid tugevalt uneilma poole kaldu. Ja see pole vist normaalne? Igatahes proovin nüüd mõnda aega anonüümset elu M linnas, kus metroovagunid on kollased ja oranžid ning sõidavad kummiratastel.

PS. Võib ka juhtuda, et mõnda aega viitsin siia nüüd jälle tihemini postitada, näis.

Raamatuäris

2009-01-30T21:19:00.003+02:00

Tahtsin osta jaanuarikuist TMK-d sellega kaasa tuleva DVD pärast. Astusin ekslikult sisse W ja V tagusesse Mattieseni raamatupoodi. Raamatutele pilku ei heitnud, astusin otse letini ja küsisin lodevalt: "Vabandagää, kus teil siin ajakirjade lett on?" Mulle vastati: "Me oleme raamatupood, meil ei müüda ajakirju, neid otsige ikka supermarketitest."

Talvehaiku

2008-12-05T16:23:00.000+02:00

ärkan trepile
astun nagu arktikas
hämardub kurask

Lastekirjanduse lummuses

2008-12-04T03:25:00.000+02:00

Ostsin päeva poole vanade raamatute ärist "Pombi ja Üdsimärdi nõiad", muist lehtigi veel lahti lõikamata. Mõned tekstinäited, pöörake tähelepanu ka ebaharilikule sõnade järjekorrale:

"Pombi aga, väike nagu ta oli, sai isa jutust arvatavasti aru ainult niipalju, et vaja on süüa. Ning ta näis olevat ka arvamisel, et kui toit on hea sissevõtmiseks, siis kõlbab ta ka pealemäärmiseks, ning tõmbas näo mustikasupiga üle. Või arvas seda tehes, et kui leib muutub paremaks, kui on või tõmmatud peale, ju siis ka inimene muutub paremaks, kui peale magusa südame ta on magus ka väljastpoolt."

"Kui tuleb kiri, siis on kindlasti juhtunud kuskil midagi paha või alles tahetakse teha midagi paha. Ilmaasjata kirja ei kirjutata, pole enne kirjutatud, ei kirjutata ka pärast. Seepärast kiri seisis hulk aega lauanurgal ja vana Mudakurvits ei julgenud võtta teda oma sõrmede vahele."

"Pea kohal vilkusid mõned hilinenud tähed. On teada, et tähed on taevalaotuse lumi. Nagu sulab lumi maas kevadel, nii sulavad suveks ka tähed taevast. Mõni üksik jääb, kuid neid on nii harva nagu rahesadusid või sooallikaid, mis kogu suve annavad talikülma vett."

"Mõni mure on kui pigi, millest ei saa lahti ega puhtaks, mõni mure on kui tilk värsket kuusevaiku, mis venib, kleepub su sõrmede ümber, aga puhtaks temast ei saa. Mida rohkem teed katseid, seda enam määrid end. Õnnetused pole pasunamehed, kes tulevad kangesti puhudes, nad ei käi mööda kive ega kände, vaid otsivad üles need kõige õnnetumad inimesed."

"Siis kutsuti mind kohale ja kooliõpetaja kah, et vahest saab päästa ta lahti kas seaduse paragrahviga või palveraamatuga. Mina seletasin kohe, et seaduseraamatutes nõiasõnu ei ole, kõik igapäevased sõnad omamoodi ritta seatud, see on kõik."

"Sõrasavi õuele oli kogunenenud nii palju rahvast, et kui loed pool päeva, siis ka ei saa kätte õiget arvu, sest inimesed ei püsi ju lugemise ajal paigal. Teha seal kellelgi midagi polnud, sest keegi ei osanud midagi teha. Käisid niisama ringi, käed taskus ja piibud suus, ajasid juttu ja kuulasid nõia röökimist."

Veelkord Syd Barrett

2008-11-26T01:03:00.003+02:00

Jah, eelmises postituses kõlanud küsimuse õige vastus on Tom Stoppard. Aga seoses Syd Barrettiga meenub kahe aasta tagune kohtumine ühes suviselt rahulikus väikelinnas Elbe kaldal. Kodanik E - ta nimi võis vabalt olla Edgar - oli just saabunud Inglismaalt ning jutustas mulle järgneva loo.

Veetnud E oma hinnalist aega Cambridge'is raamatukogutades ja muidu puhates, peatunud kohaliku teadlasperekonna juures, kui ühel päeval tutvustas pereema E-le Pink Floydi ajalugu ning mainis, et Syd Barrett elab tänini Cambridge'is, õhtu läbi kuulati Pink Floydi ja Syd Barretti muusikat. Järgmisel päeval Syd Barrett suri.

Vikto ja Pille

2008-11-14T22:37:00.003+02:00

No nii, ustav ploogilugeja annab nüüd endast märku, vastates teatrisõbra küsimusele, kelle näidendist pärineb lause: "Ma tundsin Cambridge'is üht tüdrukut, kes ütles, et Syd Barrett istus müüri peal ja laulis talle."

Külamehe haiku

2008-09-22T23:33:00.002+03:00

päälinna trollis
istuda hää seisavad
siis pringid pepud

Suve lõpp

2008-08-20T22:49:00.004+03:00

tühjad tüdrukud kepslesid soolases tuules
rannaheinamaa vastikutesse orkidesse jalgu veristades
mõttes neil olid vaid viksid tallinna poisid
kes kunagi enam ei tule paitama huuli pisarais
soolaseid ja pehmeid

Rockooper Tartus

2008-08-18T00:36:00.003+03:00

Minge Rujale! Täiuslik suvine teatrielamus. Rohkelt häid laule heas esituses, need kokku seotud (Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper) vaimukalt ja teraselt, meelelahutus garanteeritud, tegevused haaravad, tehniline lahendus täiuslik. Noored andekad Sergo Vares ja Risto Kübar ei lase talendis kahelda, Priit Võigemast teeb hiigelrolli!

Tartu tulnukad

2008-08-17T13:43:00.003+03:00

Nädalalõpp Tartus, kodulaul on kostnud, jalutan läbi varahommikuse linna. Statoilist võtan kehakinnituseks ühe vorstisaia, ainult ketshupiga, sest muidu valguks põhja liiga palju sinepit-majoneesi ja saialõpp jääks hoopis söömata, sest ilma vorstita ma neid kastmeid ei talu. Veel enne kui väljuda jõuan, sisenevad paar pöetud peadega, valgetes särkides, heledates teksastes, kingi ma isegi ei vaadanud, bemmi võtmed näpus, noormeest mingi tüüpilise tibinaga. Jäävad otse uksele seisma, palun end mööda lubada. Vastu kõlab: "Ära karju! Karvastele 60 sekundiga molli kütame!"

Statoil paiknes Atlantise kõrval. Niipalju stereotüüpidest.

Dialoog piletimüüjaga

2008-08-12T17:28:00.002+03:00

Tere, soovin sõita öise bussiga Tallinnasse, kell 4.30, üliõpilane, palun.
- Kolmapäeval?
Ei, täna öösel, kell 4.30.
- See on hommik, kolmapäeva hommik.

Tänased juhtumised väikelinnas

2008-07-30T22:22:00.000+03:00

Tegin tiiru ümber Vabaduse puiestee ja Magistri tänava vahelise parkla, kohti polnud, solvusin veidi selle liiklusummistuse peale ja otsustasin auto lihtsalt tänavale parkida, Vabaduse puiesteele, seal oli vabu kohti jällegi küllalt. Gildi tänavalt mõtlesin keerata vasemale, see on ühesuunalise tänava ots, minu ees tee paremas servas oli aga oma pöördekorda ootamas miski tume maastur, roolis naine ja vasem suunatuli plinkimas, jäin kuidagi ebalevalt tee keskele auto taha, ei julgend päris vahele trügida, sellega aga vist veidi häirisin seljataha ilmunud sinise auto juhti, mine tea. Tädi lõi aga põnnama ja otsustas hoopis parema suunatule sisse lülitada, sõitsin küljele. Varsti sai maastur minema, kuna mina aga edasi pidin passima, sest raeplatsi foori alt oli just vabanenud rohelisest kantud liiklusvool. Mu kõrvale vajus sinine auto, nõksuke minust ettepoole, muidu oleksin jäänud ju vaatevälja piirama; see asjaolu võimaldas mul aga sinise auto juhti vaadelda, ta oli asju juures, keskendus momendi ootamisele. Tundsin temas ära oma väikse armsa sugulase K. Veidi hiljem vaatas ta oma tõsisel autojuhi ilmel ka minu otsa, tundis mu ära ja valla pääses üllatumist täis nearatus.

Kui lugeja arvab, et eelnev lõik liiga kohmakalt kirja sai, siis arvaku pealegi. Vahel on kasulik tüütut teksti jõllitada, sest keerulise teksti lugemine arendab tähelepanuvõimet. Aga võib vabalt edasi lugeda, teise juhtumi panen ka kirja.

Astusin sisse hubasesse kesklinna kohvikusse, et rahus hommikusi kirju lugeda, üks neist kirjadest tekitas eriti hea tuju. Maksin arve ja lahkusin, hiljem andsin J-le veel märkugi, et üks pipipatsidega ettekandja muigas toredasti. J olla ses kohvikus kunagi käinud ja üht muigavat ettekandjat märganud, hiljem polevat teda aga enam näinud. Kunagi pakkusin üht (minu arust) muigajat selleks kes-enam-välja-ei-ilmunud tütarlapseks, aga J ütles, et pole ikka sama. Igatahes, J läks igaks juhuks tänast muigajat üle vaatama. Päeva poole sattusin uuesti kesklinna, olles kindel, et J ikka veel selles kohvikus on, astusin sealt läbi, leti ees seisis üks muigajatest, naeratas mulle tähenduslikult, justkui tahaks minuga juttu teha, astusin lähemale, ta lehvitas rohelise pangakaardiga. Ma ei mõistnud seda keelt. Milleks selline kelmikus? Mu silm fikseeris aga lehvivalt pangakaardilt mu enda pildi. See oli sürreaalne! Kobasin taskus, kaarti polnudki. Kuidas ometi olin oma pangakaardi hommikul maha unustanud? Oh seda hajameelsust. Igatahes, J-i polnud, astusin tänavale ja kõndisin minema, hiljem J teatas, et tütarlaps polnud ikka see päris esimene muigaja, aga vähemasti on nüüd teada, et selles kohvikus töötab kolm muigajat, mis võimaldas J-l välja tulla hüpoteesiga, et tööle võetakse ainult muigavaid ettekandjaid.

Tähelepanekuid

2008-06-30T19:39:00.001+03:00

Isegi kui arutati asju ja loodeti akadeemilise läbivalgustumise plaanile, siis on see tegelikult ikkagi määratud luhtuma, sest lampidelt tõuseb säärast auru, mis aja edenedes ja vaimu elavnedes oma ajatus edevuses kogu tähelepanu röövib.

Rohelisele taustale voolas kellegi elegantsete käeviibete saatel peene joana tumedat värvainet, mille tulemusena kodeerus eluvalutajalik sõnum ilmarahvale mõistmiseks ja kaasaohkamiseks; see juhtus pärast meid, samas ka enne meid, aga meie kohas, ilmtingimata.

Lübecki tänava nurgal, haridustempli ees tehti kummardus hobuvankris sõitnud papa mälestuseks, aimamata vähimatki halba. Kummardusest sigines Kafka siplus, ta tuli kummuli kallutada ja fookusesse astusid kuus jalakest, toetuti kitiinile (kas keegi mäletab veel, misasi see kitiin on, kirjanduse tund või bioloogia tund? oleneb muidugi, kes kummas käis). Igatahes, nõu oli hää, mardikas jäi meiega, pealinna tütreid hullutama, hiljem puges kuhvti vahelegi.

Bon voyage, sõber!

Retk Võhandul

2008-06-26T13:13:00.004+03:00

Hämar on, vist öö, aga mitte enam kõige pimedam osa sellest, küllap oodatakse põhjamaist hommikut, magajaid aimdub. Millest aimdub? See on lihtsalt teada, sest jõe ääres putkede vahel susisevad viimased söed, lõket on tehtud. Ühed magavad jõelammil, teised on kõrgemale, metsaveerele turninud. Turniti, sest kardeti. Mida kardeti? Et vesi tõuseb?

Ja vesi tõusebi, alumised magajad jäävad kiiresti vee alla, seal on rahulik, hapnik pole teema, see ei tule meelde, keegi ei lämbu; ülemiste magajate telkidest veab veevool kaasa kraami, magajaid vesi ei häiri. Möödub tunde, võibolla isegi aastaid, sest magatakse kaua, aga need võisid ka vaid sekundid olla. Kelladel pole enam ammu seiereid, aeg liigub suuremate või väiksemate hüpetega. Hüpped saavad teoks hetkil, mil mobiiliomanik taskust telefoniekraani endale nina alla tõstab.

Jõgi alaneb, alumised magajad ei hooli. Ülemisi valdab veetaseme langedes paanika, vool viis kraami, küllap olulise, sest sukeldutakse jõkke, kraam tuleb kätte saada, ujutakse osavalt, virga kala kombel. Pole teada, kes värvid sisse lülitas, aga jõgi pole enam ammu mudane ega varahommikuselt uimane. Valgusvihud visklevad külgedelt, peegelduvad punakalt ja kollakalt, kuid see täpsustus on isegi üleliigne, sest punane on kollasega üks ja sama värv, on alati olnud, ja jõepõhjast sillerdab Egiptuse aardeid, nii tundub, pole aega täpsemaid tähelepanekuid teha, kraam voolab kiirelt eest. Vett on palju, mõisted 'ülal' ja 'all' pöörituvad keerisvoolus, teravik on suunatud otse ette (allakäigu aeg on möödas).

Järgmine kurv on üsna järsk, selle taga ootab rahulik meeleolu, Pariisi katusekorteri köök, seinad on mõnusalt helekollased, lillekesed on veel maalimata, aga ilmtingimata need seintele maalitakse, toolid on pruunid, aknad heledad, aeg võiks olla kevadine, kuid valgus on piisavalt pimestav, et hiirekõrvus lehekeste kohta midagi kindlat öelda. Pole võimalik pikalt paigal püsida, vool viib kaasa; vahepeal on vool muutunud õige kitsaks, veest pole enam jälgegi, jäänud vaid abstraktne vool. See tõmbab mind läbi ventilatsioonivõre toast välja.

Kus ma olen?

2008-05-25T01:41:00.000+03:00

Oscar Wilde: “It is an odd thing, but every one who disappears is said to be seen in San Francisco."

Vahepeatus TOs

2008-05-09T01:59:00.001+03:00

On öö, eile oli ka öö, aga linnud hakkasid ikkagi siristama ja valgus tuli ka, kui parajasti M'iga viimaselt vahetustudengite peolt tagasi Tartusse jalutasime. Viimane pidu oli metsik ja meeletu, mööbel oli tänavalt korjatud, seda polnud enam tarvis, tähendab, lubatakse loomingulist destruktiivsust rakendada; politsei tuli ka, suunas prozhektori verandale, otsiti peremeest, kukupai-jutt seekord võõras keeles polnud eriti veenev. Võti kadus ära, põrandale, ma arvasin, selle peale olid langenud kapid ja riiulid, otsiti, mõni riiul langes veel, lõpus selgus: keegi oli juba ammu enne mu kuldse võtmekese lauale asetanud, kuid hoopis teised olid süüdi, need kes sellele raamatuid ja riideid kuhjasid. Ärge teie võtmeid kaotage, sitt tunne on vahepeal, st kaotamise ja leidmise vahel; võib muidugi väita, et leidmisest saadav positiivne laks on seda väärt, suudlevad prantslannad ja mida kõike.

Hiljuti käisin USAs, bussiga. Legendi kohaselt sõidavad seal maal bussiga vaid tudengid ja töötud. Piiriületus kulges rahulikult, st aeglaselt, piiriametnikud on dresseeritud küsitlejad, oskavad varieerida umbes viit küsimust ja korduvalt läbisegi neid esitada, mul tekkis tunne, et üks meist on loll, ma just hetk tagasi ju vastasin sarnasele küsimusele. Mõni tund hiljem kaugel sisemaal, öisel tunnil raputati, mundris latiino raputas, küsis kas ma olen USA kodakondne, mul polnud vahet, hakkasin vastu mölisema, pidin passi ka veel näitama, naabril oli vahe, tema oleks pidanud mõmisema ja rahulikult edasi magama, kuid õnnetul mehikesel, kurvasilmsel neegril, pandi käed raudu, mingi piiririkkumise asi. Papa lapsega sai vabale kohale.

Esimesel päeval jõlkusin Bostonis, sõitsin Harvardi campusesse, teadsin sealt kaht eestlast, üht neist olin ette hoiatanud, et tulen. Teist kohtasin seitse minutit pärast metroopeatusest väljumist, täitsa juhuslikult, ta oli teel raamatukokku, usin seega. Tema hämming polnud väike, kohata juhuslikult üht tuttavat eestlast... Hiljem võtsime õlled ja rääkisime haridusest, muide seal maal võib õlut juua alates 21. eluaastast, seepärast ootab tudengikõrtsi uksel kaunitar, kellele dokumenti näidata, kui vanaust küllalt, saad kollase paelakese randmele, oled aga noor, musta markeriga rist käeseljale. Baarileti ees tuleb viiekat kõrgel õhus lehvitada, et baaridaam juba kaugelt näeks, mis mehiga tegemist.

Teisel päeval...

Andke andeks, pean pakkima hakkama, mõne tunni pärast lendan põhjamaalase kombel Vaikse ookeani äärde suvitama.

Perspektiiv

2008-04-11T22:53:00.002+03:00

Käisin täna Ottawas, mulle anti neljakuuline USA viisa, naeratus pealekauba, tagasiteel lugesin Kerouaci Big Sur'i. San Francisco ootab, ärge arvake, et me hakkama ei saa, autoga saame, mina olen Scotsch ja sina oled Pernod (back in 60's). Müristab, raisk.

Avalik kiri omadele

2008-04-06T03:10:00.000+03:00

Täna oli esimene päev, mil Päiksest tingit hingevirvenduste saatel siin nõmedas linnas samme võisin seada (varasemad sammud said vaid olla kas tuimad või ärevad, kuid mitte päikseseguselt värelevad). Kandsin üll seda sama tumedat suure kapuutsiga kampsunit, millega aegade algusest on haakunud samblapehmed ebemed Pirogovil (muide, kas märkasid, et Tšehhovi kuuendas palatiski ei jäetud seda nime rahule) või mujal Lõuna-Eestis, et hilisemad aelemised need ebemed piljardilauale saaksid jätta, kuna kampsuni omanik samal ajal nurgalauas parimate kamraadidega kuuekümnekroonist pakkumist lahendas. Piljardilauda enam pole. Hinnadki pole jäävad. Mälestus neist rohekaist ebemeist aga jääb.

Ma viisin oma velo esimesele jalutuskäigule, sest kumm oli tühi. Ratta jätsin aga kahjuks aia külge, kuna pump oli nädalavahetust tähistamas ja lubas välja ilmuda alles esmaspäevaks. Sel hetkel sain prantslaselt telefonikõne palvega verandale ilmuda. Aga päikselisele verandale ju õlleta ei ilmuta? Selles äratundmises seisnes ühtlasti parim õigustus järjekordselt alkoholipoodi külastada. Esmalt valisin M'ile lihastest lõdvestumiseks veini, sest veini valimine on alati põnevam, kirevaid silte ja kiidusõnadest laetud etikette näib lõputult, õigel hetkel tuleb muidugi kriitiline olla ja kindla meelega või siis ilmaaegu kindla meelega ikka midagi valida. Õlle ostmine on lihtsam. Kõik kohalikud margid on teada, peab vaid meenutama, mis kõige vähem vesine oli.. see käib nüüd Kanada õlle kohta. Aga siis.. kujutage pilti, uljast pilku, riiulis laiutas Birra Moretti, minu suvine kaaslane Itaalias. Olen nõus, et Itaalia pole mingi õllemaa, aga seda õlut ma jooksin, mälestuste pärastki, kuid ega õllelgi viga ole.

Haarasin kuuese ja tormasin prantslase verandale, paraku olid prantslane ja hollandlane just linna peale burgerit ostma minemas. Kuid, kujutage mu entusiasmi, ütlesin resoluutselt: "Poisid, nüüd teeme Pirogovi, tavai, marss Inglise kuninganna parki, päike veel kõrges! Ei mingeid rasvu, süsivesikuid on tarvis, neid mul jagub!" Eurooplastega pole kunagi muret, nad on omad poisid, jagasime veel suunad ka välja, et kes kuhu plagama pistab, kui mõni padukanooniline torontoniaan võmmid kohale peaks kutsuma.

Kas teil Tartus on ka kevad? Tähistage seda!

PS. Alkohol pole teema, kevad on teema.

Kokakoola

2008-03-31T02:48:00.002+03:00

Tänan kõiki usinaid lugejaid. Aga kahju hakkab, mõeldes ollusest tühjaks vilisevale ajamullile, te ise torkate ju auke oma ajamulli, kui siia lehele tühiklikke teete. Aga mis ma ikka targutan, ise teate, mis teete. Oma aega kulutan ma veelgi hooletumalt, või kui kergesti ta ikka kulub, E ültes: "Aeg, nagu püramiid, on lähedalt vaadates suur." Ma siiski riputan täna ühe tühise postituse, lahke inimene nagu ma olen.

Nüüd ma tahaks rääkida sellest, kuidas hommikul ärgates avastasin eest juba teise paari ribadeks kärisenud teksaseid. Aga ma ei julge, mõtlen potentsiaalse lugeja peale, mu ploog on kaotanud anonüümsuse, selle võib otsimootri purgist, mu nimi konksul söödana sibelemas, välja õngitseda, aga ma tahtsin seda alul vältida. Rääkides ploogidest, ennekuulmatu kohtuotsusega sulgus poeet Olavi Ruitlase ploog, armetu kohus muidugi e-ajastu ja Google'i puhvri vastu ei saa, kel uudishimu, see lugegu, raske elu mehel. Kuigi ma arvan ka, et nii isiklikke asju ei peaks avalikkuses ajama.

Teemast ka. Ma ostsin hiljuti ühe pudeli kokakoolat, müüja oli täpselt Mihkel Muti väljanägu. Sellel päeval lõpetasin Siseemigrandi lugemise, mõni jutt oli hea, aga sõnakasutus oli kohati veel parem. Ja täna ma olin jälle poes, aga kokakoolat liitrises punases pudelis polnud (pisike Peeter peeretas), ma sattusin segadusse... kas peaksin oma soovile kindlaks jääma ja seda LPP-versiooni linna pealt otsima hakkama või sobib mulle hall variant ka. Ma otsustasin laiskuse kasuks ja proovisin esimest korda elus halli varianti (dieetkoola). Ma pettusin, hallis pudelis oli lahja, vesine, abitu lurr. Moraal: elagu värvid!!!

Lingvist

2008-03-19T22:06:00.000+02:00

Miks nad mind ei mõista?

Kas õlu meeldib sulle? - Do beer like you?
Kas õlu sulle meeldib? - Do beer you like?
Kas sulle meeldib õlu? - Do you like beer?
Kas sulle õlu meeldib? - Do you beer like?
Kas meeldib õlu sulle? - Do like beer you?
Kas meeldib sulle õlu? - Do like you beer?

Eesti keel meelbib nii kombinatoorikule (kõik variandid sobivad, jääb vaid loendamise rõõm) kui ka poeedile-semiootikule (mul on meeleolu ja valin vastava teksti kõnetama). Aga mis selle välismaa keelega teha, pakkuda pokkerimängijatele - las teevad õigete vastuste peale panuseid?

Füüsiku äng

2008-03-18T03:22:00.001+02:00

Vahel tuleb see äng ikka peale, siis tasub meenutada klassikuid.

Esiti meenuvad Martti prohvetlikud sõnad aegade algusest: "Kas teil, noortel, terendab ikka veel füüsikutena hea tulevik?"

Tumedamatel päevadel aitab Eriku lohutus: "Aga sa usud, et Maa ümber Päikese tiirleb.. siis pole viga, siis on miskit alles veel."

Kui allakäik juba ahvatlev näib, tuleb kelgule hüpata, Siim juhatas meister Pauli spinni-aegsetele meeleoludele 1925. aastal: "At the moment physics is again terribly confused. In any case, it is too difficult for me, and I wish I had been a movie comedian or something of the sort and had never heard of physics."

Alla orgu jõudnuna peaks uut küngast rihtima hakkama, Sass parastab ka veel: "Ma tegin juba baka teisel kursusel sulle ju ettepaneku, et lähme rahvaluulesse, kurat:D; a sa olid siis liiga füüsik vms:)"