Ärkasime juba varakult, käisime kordamööda duši all, Kelli tiirutas õues Crennaga ja kella kümne paiku olime stardivalmis. Aga siis tabas mind karm reaalsus – mu t-särk oli must, puhtad otsas ja lühikesed suvepüksid ootasid alles pesumasinas oma järjekorda. Olustiku sunnil pidin jalga tõmbama pikad dressipüksid, aga suvises leitsakus hakkab nendega ju palav. Tegin kiire põike riidepoodi, skoorisin uue särgi ja suvepüksid ning operatsioon võis jätkuda . Suundusime aadressile Transvaali 58, kus PPA, Päästeamet, aga ka kiirabi ja teised truud operatiivteenistused valmistusid peredele lõbusa päeva loomiseks. Kohale jõudes suruti meile pihku loosiblankett. Süsteem lihtne: igast punktist tuleb välja võidelda tempel, et osaleda loosis. Loosis, kus me nagunii ei võida – sest olgem ausad, minul sellist loosiõnne lihtsalt ei ole .

Demineerijatega põrkasime esimesena kokku, kus asja vedasid kaks naist ja mees. Saime teada, kuidas käituda, kui leiad maast midagi, mis võib su taevasse lennutada. Kelli ka proovis nende varustust – see kiivri klaas on ikka ulmeliselt paks, koguni topelt või kolmekordne. Olin eeskujulik kodanik ja lugesin läbi kogu kohale veetud infotahvli .

(Patrull)politsei tsoon oli kohe demineerijate kõrval. Seal saime selga proovida politseivormi ja meile demonstreeriti, kuidas töötab raadiosaatja viisil, et sa ei peagi seda vormi küljest lahti haakima . Mugav!

Kõikidest aladest pilti ei teinud, kuid järgmine pikem peatusmoment oli kiirabi – kollane Mercedes-Benz buss ja kollane Volkswagen.

Kelli Kuressaare Mercedese kiirabis

Nendel meestel ja naistel on seal ikka tohutu tehnika – defibrillaatorid, kanderaamid ja kõik muu. Aga mis mulle enim muljet avaldas ja samas üllatas, oli paigutatus: sidemed omal kohal, süstlad teises kindlas kohas, jne. Seal oli puhtus ja kord parem kui Riigikogus Stenbocki majas peaministri kabinetis! Aga nii peabki olema. Ei saa ju lubada olukorda, kus eluohtlikus seisundis patsient vajab sekundiga süsti, aga brigaad tuulab segamini autos ringi ja laiutab käsi. Minu suured kiidusõnad brigaadile, kes lubasid autos ringi kolada, ning VW noorele autojuhile, kes viitsis mu tõenäoliselt totakaid pärimisi ära kuulata ja kõikidele nendele vastata.

Edasi liikusime kaitseväe punkti, kus Kelli ja mina proovisime selga vormi ning saime relva käes hoida. Erinevalt kiirabist oli sinna tehnika tutvustamiseks valitud küll täiesti vale inimene. Kodanik oli äärmiselt kidakeelne, kohati kamandav ja nõrgalt närviline. Saan aru, et sõjavägi ongi kamandamise koht, kus varem või hiljem saavad kõik sõimata (meie õnneks pääsesime), aga sellisele avalikule pereüritusele võiks rahvaga suhtlema panna kellegi… kuidas öelda… natuke rahulikuma meelega tegelase.
Selle lõigu lõpetuseks paar pilti, kuid pole päikese silma paistimise tõttu kõige paremini õnnestunud .

Sealt edasi tulid mitte nii huvitavad punktid, aga lisaks eelmistele sai sealt templeid loosilehele. Kokku oli vaja läbi käia ja ülesanded läbida 10. kontrollpunktis, kahepeale need kokku kogusime, seega loodetavasti osaleme loosis.
Kogu trall meie jaoks kestis veidi üle kahe tunni. Oli huvitav. Kõige ilusama mälestuse antud päevast jättis kiirabiala, sest rahvaga suhtlema olid saadetud õiget inimesed, kes oskavad ja suudavad ja võib-olla isegi tahavad võõrastega suhelda ja tutvustada oma tehnikat, kogu kaadervärki.

Ja nüüd suundume Kärlale. Kuressaarest veidi üle 20 kilomeetri kaugusel asub Kärla farmi maisilabürint, mille rajad on mõnisada meetrit alla kahe kilomeetri pikad. Väljas olid ka Mo Saaremaa infotahvlid, kus sai QR-koode skaneerida ja viktoriinile vastata. Õigesti vastanute vahel loositakse välja Grand Rose SPA saunakeskuse pääsmed. Ma muidugi skaneerisin ja vastasin kõigele õigesti, sest vastused olid olemas infotahvlil, mistõttu olen nüüd loosis. Aga siin on konks – ma olen ilmselt üks väheseid inimesi maailmas, kes loodab kogu südamest, et ma ei võida. Mulle ei meeldi spaad, mulle ei meeldi taolised kohad ja mulle ei meeldi isegi meres ujumas käia. Nii et palun, fortuuna, naerata seekord kellelegi teisele.
Raja tegime igatahes läbi. Midagi elumuutvat seal just polnud, küll aga sai kondimootorit liigutatud ja peaaegu kogu meie kamp sai enne suurt vihmasadu värskes õhus oma sammud täis. Päeva missioonid – edukalt tehtud!

Kokkuvõttes oli see üks igati korda läinud asjatamine. Sai nähtud Stenbocki majast puhtamat operatiivtehnikat, kogetud veidi närvilist sõjaväelist kamandamist ja vihmasaju eel kohaliku farmi maisipõllul jalgu liigutatud. Nüüd pole muud kui oodata, kas ma võidan spapääsme, kuhu ma võidu korral nagunii ei lähe, või siseturvalisuse auhinna, mida ma nagunii ei saa . Aga järgmise korrani – ja hoidke silmad lahti, sest Hauka laada viimane vaatus on teel!

Siia lõpetuseks sobib aga suurepäraselt üks äärmiselt ilus laul Backstreet Boys repertuaarist, mis aastalõpuvahetuse saates TV3-s sai hoopis uue võtme. Nautige muusikat, hoidke silmad lahti ja kohtume juba järgmises postituses, sest Hauka laada viimane vaatus on teel .

Torni juurde jõudmine mööda mäkke rühkimist ja lugematuid treppe oli paras katsumus. Kopsudel polnud häda midagi, aga mida kõrgemale ronisime, seda enam andis koormus jalalihastes vaikselt tunda. Õnneks tegi torn ise meile möönduse: eelviimasele korrusele tõstis meid lift. Viimase korruse vallutasime aga ausalt tipa-tapa treppidest. Nagu ikka asjadega, mis asuvad maapinnast liiga kõrgel, oli ka see vaade veidi hirmutekitav. Aga ilus oli – kuskile horisondi taha ulatuv tihe Võrumaa mets, mis nägi ülevalt välja nagu üks tohutu roheline vaip (pildid eelmises postituses).

Kui Munamäele oli tiir peale tehtud, võtsime suuna järgmisele Facebooki tarkade soovitatud kohale – Rõuge Ööbikuorgu. Seal ilutses veel üks kõrge torn. Kuigi koer heameelega oleks tulnud kaasa, otsustasime seekord, et me Crennat pilvedesse ei tiri. Käisime kordamööda: kõigepealt kadusid torni sügavustesse Motorola, Kelli, Zanussi ja Armsake. Mina jäin alla pingile valvama koera. Kui Motorola tagasi maapeale saabus, tegime vahetust ja torni-ringkäigule suundusin mina.
Ööbikuoru üheks tõmbenumbriks on vesioinad. Iseenesest põnev ja hirmus teaduslik loodusnähtus, mis pumpab vett puhtalt hüdraulilise löögi energiaga, ent minu jaoks mitte midagi erilist. Ootasin ja lootsin midagi enamat . Koht ise on muidugi ilus – kohviku ja järve lähedal, puid rohkem kui olematus Sutu saekaatris ja muidugi treppe igale maitsele .

Sattusime ka kohalikule rippsillale, mis õõtsus jalge all. Inimesel polnud midagi häda, aga vaene koer ei saanud sammugi teha – silla põrand on sellisest tihedast metallrestist, kuhu koerakäpad ja küüned jäävad lihtsalt kinni. Tulemus? Tuli võtta see neljajalgne VIP-reisija sülle nagu karusnahkne kott ja niimoodi sillast üle vankuda. Jalutasime rippsillast vasakule, paremale ja vaatasime seda igaks juhuks ka altpoolt.

Tagasiteel Antslasse olime juba elukogenumad ning ei läinud Waze’i juhatuse järgi, vaid sõitsime läbi Võru. Ja kae imet – sealses kesklinnas oli midagi vaadata. See oli tohutult ilus ja avaldas mulle ning Motorolale muljet.. Loomulikult oli meie Viisikust pildistamise hetkeks saanud digitaalne must auk – mitte keegi ei teinud ühtegi pilti. Aga küll kohalikud ja seal käinud teavad, millest räägin…
Telkimisalale veeresime alles pärast kella kümmet õhtul. Mina, Crenna, Motorola ja Zanussi jäime telklaagrisse paikseks. Armsake ja Kelli aga oma õhtut lõpetada ei plaaninud – Säm, Kurjad Plaanid ning ükski muusikaline meelelahutus ei möödu Eesti gigantiteta – Anne Veski ning peale seda oma tuntud pooleteisttunnises headuses – Terminaator, kes bändi repertuaari aegumatuid ja võiks öelda, et Eesti muusikaajaloo surematud hitte esitas ligi kella üheni öösel. Telki oli kuulda, kuidas väsimatu Carmen endiselt pubides ja klubides hängib ning kuidas meile juba kolmkümmend aastat järjepidevalt juulikuu lund pähe sajab.

Siis saabus minu isiklik õudusunenägu – veetsin, ma arvan nii, elus esimest korda öö telgis. Ja ma võin ametlikult öelda: see formaat ei ole minu jaoks loodud. Ma olin praktiliselt kogu öö üleval, sest telkimisnaabrid lällasid varajaste hommikutundideni. Ja ega see telkimine pole minu jaoks üldse mõeldud. Mingil hetkel loobusin, pakkisin end kokku ja kolisin auto tahaistmele. Sain sealt küll kätte veidi ebakorrapärast und, ent hommikul ja päeval olin virk nagu mesilane.

Pühapäev oli meie Kagu-Eesti suurreisi viimane vaatus. Hommikune plaan oli kindel: kui me juba siin oleme, siis tuleb elus esimest korda kopteriga lendamine ära proovida. Kuna oli kindel plaan taevasse pääseda, olime Kelliga Aerocopters kipteri juures varakult platsis — kohe nii esimesena, et saime olla selle päeva kõige esimesed reisijad. Lend kestis umbes neli ja pool minutit. Selle ajaga joonistas piloot taevasse ühe kiire ringi ümber Antsla. Mees oli asjalik, rääkis meiega läbi klappide ja tutvustas taevalinnu aknast alla jäävaid hooneid ja piirkondi nagu päris giid.

Aga olgem ausad – arvestades summat, mille võrra meie rahakotid pärast seda sündmust kergemalt hingasid, oli seda lõbu natuke vähe . Selline lõbureis võiks kesta ikka väärikad 7 kuni 10 minutit. Aga noh, kurat sellega – elamus sai kirja ja lõppkokkuvõttes jäime rahule.

Pärast maandumist tegime teoks teise geniaalse Hauka laada kava – lastele oli loodud täiesti tasuta oma müügiala. See on tegelikult suurepärane idee. Saavad pisemad ka tunda seda ehtsat laada-elu ja mõista, et perre raha toomine ei ole lihtsalt kaardi terminali vastu viibutamine, vaid ränk meeskonnatöö, eriti kui ostjate mass on suurem kui Tallinna kesklinna Coopis.
Kelliga võtsime kogu tralli rahulikult ja katsetas kätt ettevõtluses – proovis müüa mõningaid tooteid, mis me olime varem kohalikust Coopist soetanud. Mingi tunnikese ta seal mässas ja paar asja õnnestus isegi maha ärida.

Siis viskasime asjad kokku ja läksime laadaaladele kondama, et näha kõike seda, mis meil laupäeval nägemata jäi. Samal ajal kui meie Kelliga ja teistega mööda letiäärseid rändasime, nautis Armsake kuskil eemal kultuurselt Nele-Liis Vaiksoo kontserti ning Motorola ja Zanussi toimetasid kuskil turul ja messil omakeskis.

Lõppu siiski üks negatiivne juhtum, mis taaskord puudutab Grossi poodi – seekord Antsla kesklinnas asuvat. Nimelt olid seal tohutud järjekorrad, kuid kassapidajaid oli tööl täpselt üks. Üritan mõista, et kontor püüab igalt poolt ja igal võimalikul moel kokku hoida, kuid selline olukord on lihtsalt üle mõistuse . Hauka laat pole ometi mingi esmakordne üllatus, vaid ammu teada-tuntud suursündmus. Oleks olnud igati mõistlik panna tööle rohkem inimesi või avada kasvõi teine kassat. Sellise logistikaga kaotatakse lihtsalt klientide aega ja kulitatakse mõlemaosapoole närve.

Aga kuidagi ei saa postitust lõpetada negatiivse noodiga. Olen elus kohanud palju klienditeenindajaid, kuid Antsla Coopi Kristiina (või Kristina – ei mäleta täpselt, oli ta ühe või kahe I-ga) on üks abivalmimaid teenindajaid üldse. Kui me Kelliga laadalaua jaoks kraami ostmiseks šoppasime, oli ta äärmiselt vastutulelik ja aitas meid igal võimalikul moel, kuidas üks töötaja oskab ja suudab. Ei hakka siinkohal detaile välja tooma, millega ta aitas, aga selliseid inimesi tuleb lihtsalt hoida ja hinnata. Tema soe suhtumine tegi tervele meie päevale pai.

Päev sai ilusa taevase punkti ja elamused kirja. Viisiku lugu jätkub juba kolmandas osass

Esimene peatus pärast merereisi: Lõuna-Eesti ja Abja-Paluoja. Käisime mu vana tuttavat tervitamas. Seal läks kiirelt, umbes pool tundi, mis on viisakusvisiidi ametlik miinimum. Sealt edasi võtsime suuna Hallistesse, sest kõhud karjusid süüa. Sihtpunktiks oli kuulus Halliste söökla – see sama, mida Taavi Libe teles kajastas ja millest meedia legende vestab.

Halliste söökla

Edasi algas tee Kagu-Eesti poole. Selgus, et minu lapsepõlveaegne kruusatee Pöögle on saanud peene asfaltkatte. Progress ! Karksi-Nuia poole vurada oli tee lühendamise huvides kohe lust. Teekonnale jäi ette Karksi järv ja kohalik Grossi pood (Piirilinna, Kõvaküla). Viisik otsustas sisse astuda. Pood nagu pood ikka – suur ja kaupa täis, aga hinnad? Lubatud odavust ei kuskil. Täiesti tavaline hinnatase, mis jagab hinnapulka teiste kettidega.

Poe suurim “elamus” oli aga makseterminal, mis töötas umbes sama kiiruga ja kindlalt kui 90ndate sissehelistamisega internet. Olime tunnistajaks, kuidas kaardiga maksmine kujunes kahele kliendile parasjagu lihtsamat sorti peavaluks. Üks vanem härra kartis tõsimeeli, et temalt võeti raha kontolt topelt maha. Siis sekkus ülinunnu ning äärmiselt viisakas ja abivalmis vanemteenindaja, kes teatas kaljukindlalt, et muretsemiseks pole põhjust ning topelttasumise korral tagastatakse raha kliendile arvele.
Minu sisemine realistlik pool ainult muigas selle peal. Et misasja? Et mõni Eesti ettevõte kannab vabatahtlikult ja automaatselt ülemakstud summat tagasi? Sellist asja juhtub umbes sama tihti kui jaanipäeval lund. Enne ütlemist võiks ikka veidi mõelda. Kui see vanahärra ka maksis topelt, siis oma nutsukest ei näe ta enam kunagi, sest ta ise seda suure tõenäosusega ei teagi ega hakka kuskile helistama.
Aga noh, vähemalt andsime oma panuse Oleg tulusse. Mees saab jälle kopterile kütust osta, et peaministrile erasõite teha, ja võib-olla jääb sent või paar üle ka töötajatele konkurentsivõimelise palga maksmiseks. Pood, nagu pood ikka.

Siit edasi algas meie kolmepäevase reisi põhiosa – suund Antslasse, kus juba järgmisel päeval algab palju kiidetud Eesti suurim meelelahutusüritus koos laadaga – Hauka laat. Kagu-Eesti mäed on küll tuntud, kuid maantee enne Antslat suutis mind ikkagi üllatada: tee lookles nagu purjus uss – oli mitmes kohas täiesti S-kujuline ning mitmeprotsendilisi tõuse ja langusi oli rohkem kui Abja ja Halliste vahelisel lõigul… Ja muidugi kohalikud liiklushundid! Kurvis, kus nähtavus on täpselt null meetrit ja vastutulijaid ei näe, otsustavad mõned “geeniused” möödasõitu teha. Paraku on liikluses piisavalt lambaid, kes ei ole seda kuldset tõde endale selgeks teinud .
Enne sihtkohta põikasime läbi Kobelast ühest pisikesest talust. Meid oli nädal aega varem Facebookis Antsla rahva grupis külla kutsunud perenaine Katriine, kes reageeris meie vaatamisväärsuste otsimise üleskutsele.
Motorola otsustas, et auto on tema kindlus ja ei väljunud, aga ülejäänud Viisik läks fauna-tuurile. Kuna meile loomad meeldivad, siis oleks olnud patt jätta võimalus kasutamata. Seal oli kõike: kanad ja kukk, jänesed ja pardid, haned ja üks äärmiselt nukker, üksildane kalkun. Oli teine sellise näoga, nagu ootaks ta sisimas elult midagi enamat – näiteks kaaslast, kellega koos aega veeta ja sõbralikult kodu mängida. Loodetavasti tema unistus täitub!

Enne teksti jätkumist pisike fotogalerii sõbralikest ja väga uudishimulikest loomakestest, kes ilmselt on inimestega harjunud ning iga külaline on nendele päeva tipphekt.

Läks omajagu aega, kuid ühel hetkel tuli jänkud ja nende sõbrad külaliste võõrustamisest puhkama jätta. Suund oli korraks Antslasse, kus Armsake tasus ära telkimisala eest (kesklinnast umbes 700 meetrit). Lõime telgi püsti, panime auto mootori uuesti tööle ja vurasime tutvuma vaatamisväärsustega, mida FB-s soovitati – Rõuge Ööbikuorg ja Suur Munamägi. Veidi maad sõites tabas meid aga karm reaalsus: meil pole õhtuks süüa ega midagi kosutavat vaimule. Otsustasime, et esimene lähim kauplus on meie sihtmärk. Meie teekonnal jõllas meid uhkes üksinduses, aga kurvalt Sõmerpalu ühekorruseline kauplus. Tegime seal tagasihoidlikud ostud. Kes võttis kala ja vorsti, kes leiba või saia ja kommi – igaühele midagi.
Ja siis algas tõeline trall. Panime tööle Waze’i. Mina isiklikult ei salli seda rakendust silmaotsaski, sest see on aeglane ja juhatab peaaegu alati valesti. Ja ta ei petnud mu ootusi! Waze juhatas meid üle raudtee ja suunas kohe vasakule asfaldi peale, mis oli küll sõidetav, aga kindlasti mitte mugav. Sõidame ja vaatame: meist paremale jäi suur mets, kohati lagendik ja suisa põllumaa, mille ees olid mingisugused tähistatud postid. Meil tõmbas seest õõnsaks. Pikemalt mõtlemata eeldasime: äkki on tegemist Vene piiriga?! Siis oleks küll kõik perses olnud. Väike vale liigutus või vale marsruut ja juba mõne meetriga eksides oleme ületanud Eesti Vabariigi piirijoone ja leiame end Venemaa territooriumilt (kuigi sisemiselt kahtlesime, sest olime teadlikud, et Võrule on kõige lähim Läti piir). Meie südamerahuks selgus, et tegu on hoopis Nursipaluga, mis on täiesti Eesti haldusalas ja millest paljud on kuulnud seoses harjutusvälja ja Kaitseväe lahinglaskmistega. Mure pühitud!
Aga kuradima Waze ei jätnud tembutamist. Selle asemel, et meid otse Suurele Munamäele viia, andis see rakendus marsruudiks ringiratast sõitmise. Ikka väga vihale ajas Õnneks oli meil elav päästerõngas – üks vanem proua seisis sõidukiga tee ääres. Kuigi tal oli tugev võro aktsent, sai Motorola temalt vajaliku info kätte:
“Sõitke otse ja umbes 5 km pärast pöörake vasakule.”
Töötas! Juhuuu!

Möödusime Ööbikuorust, kuid esimene sihtkoht oli Munamägi, kuna see suletakse kl. 20. Ja olimegi Suurel Munamäel.

Esimene päev tehtud, kirev programm alles ees. Viisiku reis jätkub!

Näiteks näeb süütu välja ja kui seda natukenegi puudutada, teeb üks pisike, kollane, kummis tippkoletis seda kohutavat, kõrget, läbilõikavat PIIKS-PIIKS häält. Puhas õudus! Kui ma sellist asja näen või kuulen, on minu poolt kõik –
saba lendab nagu reaktiivlennuk kõhu alla ja ma teen sellise sprindi teise tuppa voodi alla, et laminaatpõrandast lendab sädemeid. Piiksuvad asjad on meil ametlikult keelatud. Punkt!
Minu sprint on kiirem kui papipoisi (Mbpappe) kiirmaraton teise tuppa peretütre voodi alla. Päriselt ka! Puhas õudus, veri tarretub soontes. Aga see pole suurim šokk – viimased kuu aega on meie elutuppa ilmunud üks veelgi hullem ja müstilisem nähtus – kõik algas ja algab igal päeval täpselt samamoodi: korteris kahel jalal kõndiv boss Ailar istub arvuti taga: ta nägu on tõsine, kulm kortsus ja silmis kummaline, peaaegu maniakaalne helk . Ta ei räägi midagi. Ta lihtsalt vaatab ekraani, pomiseb omaette mingeid arve ja nimesid, mis kõlavad nagu loitsud “Võluväest”, ning teeb otsustavaid klikke. Klõps! Klõps! Mina istun muidugi diivani nurgas, kergitan ühte kõrvaklappi ja värisen vaikselt. Mu pea käib ringi. Mis seal toimub?! Kas see on uus plaan minu arstitädi juurde viimiseks ? Kas see salapärane arvutihiire klõpsatus kutsub esile selle kohutava piiksuva koletise? Või on tegu mingi uue, üliisikliku kättemaksuplaaniga minu suunas? Sest olgem ausad – meest ennast ei huvita see teema ju üldse. Ta pole kunagi varem selle asja vastu vähimatki põnevust üles näidanud. Ta on täielik võhik. Kui telekast seda asja näidatakse, vaatab ta seda sama tühja pilguga nagu mina seina peal ronivat kärbest. Ja ometi pühendab ta sellele salapärasele tegevusele nüüd oma parimad ja produktiivsemad tunnid! . Pinge oli nii suur, et pidin lõpuks varvastele lähemale hiilima ja üle tema õla vaatama. Ekraanilt ei vaadanud vastu ei piiksuvad koerad ega kurjad arstitädid – seal põles suurelt ja eredalt: Jalgpalli MM 2026 Ennustusmäng. Jah, minu kahejalgsed ja neljakäpalised sõbrad. Meil on käimas jalgpalli MM! See tohutu spordipidu, millest Ailar teab täpselt sama palju kui mina naabrikassi loogikast – teate küll, see lollakas plaan istuda keset paduvihma aiaposti otsas, passida tuima näoga ühte punkti ja arvata, et sa oled maailma kuningas. Aga ta on hasarti täis.

Mees pole elus sekunditki ühtegi mängu algusest lõpuni vaadanud. Kui väljakul vile käib (üldjuhul aga kohe mängu alguses), lülitab tema teleka kohe mõne remondisaate peale. Tema jaoks on suluseis see, kui vetsulukk läheb seestpoolt katki ja ründaja on see mees, kes unustas mulle hommikul krõbinaid panna. Aga ennustusmängus? Seal on ta täielik hasardihunt! Ta paneb täiesti tuima näoga ja puhta pimeda õnnega kirja mängude skoore. Ma olen kõrvalt vaadanud tema “eksperdistrateegiat”: “Nii, Brasiilia särgid on kollased. Kollane on nagu see piiksuv asi, mida koer kardab. Ei, seda ma ei vali, liiga traumeeriv; Prantsusmaa? Mbappe kõlab nagu mingi uus peen juustusort, mis mulle maitseb. Paneme neile 3 väravat; selle riigi lipuvärvid sobivad meie elutoa uute kardinatega, järelikult nemad võidavad.” Ja teate, mis on kõige haigem kogu asja juures? Ta juhib mingeid tabeleid! Mees paneb puhtalt kosmilise kohvipaksu pealt täppi asju, mida isegi pikaajalised spordianalüütikud ei osanud ette näha. Eile tegi ta köögis sellise võidutantsu, et ma pidin hirmust jälle peaaegu voodi alla jooksma – arvasin, et piiks on tagasi. Aga ei, lihtsalt pime õnn naeratas. Nii et hirmul olid suured silmad. Piiksuvat koletist kapist välja ei võetudki, toimub hoopis globaalne jalgpalliloos. Kui Ailar selle mängu nüüd puhta vuugiga kinni paneb ja suure auhinna võidab, siis ma loodan, et ta mäletab, kes tal kõrval moraalseks toeks oli. Üks hiiglaslik, mahlane lihakont kuluks selle närvikulu peale igatahes ära.

Käpa-tsau ja hoidke Ailari kardinate-põhisele taktikale pöialt!
teie sõber, kollaseid piiksuvaid tippkoletisi kartes, koer Crenna

The Fans – “Ole Ole Ole”

Ligi pool aastat tagasi tekkis idee teha luuletus ning omakorda sellest nutilaul ühest Eesti e-poest, mille asutaja ka TikTokis toimetab ja sinna videosid postitab. Muidugi on jutt Jörgenist ja tema arvuteid ning selle lisaseadmeid müüvast kahe kuu pärast 11.sünnipäeva tähistavast veebipoest 1it.ee. Mõte tekkis tema postituste vaatamisest ja jäin endamisi mõtlema, et miks mitte. Võiks üritada midagi kirjutada, kuid sarnaselt “Klassile” tekkis tõrge – lihtsalt pole mõtteid (samas “Klass” oli sahtlipõhjas ootel pea 2aastat). Kuigi sain kirja mõned sõnad ja isegi ühe salmi, siis lihtsalt polnud ideid. Aja jooksul midagi ajusoppidest välja võlusin, sealt aga kaugemale ei jõudnud . Sagedus igapäev või mõne päeva tagant seda teha aina vähenes, sest ideid lihtsalt polnud. Tekst jäi suurde unarusse, kuigi kuus korra-paar tekstifaili avasin ning oma ajusid ragistasin. Aga suurt tarka mu peakesest ei tulnud . Kuid eilsel vihmaeelsel õhtul, ligi pool aastat hiljem käis peas sähvatus – ja hoppaa! Ideemasin hakkas ketrama nagu vanaema pööningul tolmu koguv lõnga masin. Kogu teksti kirja panemine, kontrollimine ja viimistlemine võttis aega umbes 3h ja nutilauluks vorpimise protsess pea 7h, kuid valmis ta sain . Nagu ikka selliste asjadega, juhtub ka pisemaid näpukaid, nendest aga lähemalt veidi hiljem.

Esmalt protsessist: avasin selle luuletuse tesktifaili (igal poolelioleval luuletusel on oma tekstifail) ning kõige esimene asi, mida kirja panin, olid mõtted mu peas. Mul on selline kurb värk, et kui kohe kirja ei pane, unustan ning hiljem neid enam ei mäleta. Esimene salm, mis oli valmis juba varem, nihkus lõppu ja see sai üldse uue kuue. Ja nii jätkasin. Üks tüütu osa on teksti kontrollimine, proovida kõva häälega lugemist, aga ka teisi tehnikaid ja variante sõnade rütmikamaks muutmist, aga ka vigade leidmist, kuid inimsilm on üks nendest elunditest, mis jätab asju vahele, inimene ei märka kõiki detaile. Mõelge, kogu protsess kestis ligi 3h. See on pikk aeg. Sain oma teksti kirja ning selliselt sai paika pandud salmide järjekord, mille äpile “Sõnade” lahtrisse ette söötsin (Verse on salm ja Chorus refrään):
Verse 1 | Verse 2 | Verse 3 | Chorus | Verse 4 | Verse 5 | Chorus2 | Verse 6 | Chorus

Seejärel tuli järgmine etapp – teha sellest nutilaul. Proovisin kolme erinevat äppi, kuna põhiliselt kasutatav programm ei andnud seda tulemust, mida soovisin. Proovisin erinevaid võtteid ning omavahel kombineerides erinevaid meeleolusid ja muusikastiile, kuid no tee mis sa teed – ei valmi see, mida mina tahan. Ega teisest programmist samuti asja polnud. Õnneks kolmas päästis päeva . Samas, nagu ka varasematega, oli ka siin äpardusi. Üritada võib teha nii hästi, kui oskan, aga paratamatult vead sisse tulevad. Seletan need lahti:

• “… ja Jüri arvutilt elektrit sai” – “elektrit” asemel oleks “särtsu” või “särinat” paremini sobinud
• “… Ekraan vigastustest vireles” – korrektne oleks “vigastustes”
• “… Kui kliendid sealt abi ja pääsemist näevad” – siit hoopis sõna puudu – peaks olemas “… Kui kliendid sealt abi saavad ja pääsemist näevad”

Allikas: elu24.ee

Ah-auh ja sügav kummardus kõigile diivanikaunistustele, kes oskavad pulti käsitseda! Siin kirjutab jälle Crenna ja mul on teile ametlik teadaanne:
Raport Kuressaarest.
Koostaja: eridetektiiv Crenna (neljakäpaline krants).
Juhtumi number: 34.
Tuvastatud olukord: Ailar on langenud sügavasse apaatiasse, sest mu peremees sai eile või üleeile teada, et suletakse “Kättemaksukontori” uksed lõplikult. Istub raseerimata, vaatab tühja pilguga seina ja keeldub minuga pikale jalutuskäigule minemast. Läbiviidud uurimise tulemusena selgus, et süüdlaseks on TV3, kes sulgeb legendaarse “Kättemaksukontori”. Mina, kui eluterve Saaremaa krants, ei saanud sellest sarjast kunagi aru. Kolm naisterahvast jooksevad mööda Tallinnat ringi ja Tarvo Sõmer (Tiit Marvel) muudkui ohkab raskelt ja kurjategijad kukuvad hirmust pikali enne, kui keegi neile vastu näppe kopsatab . Nüüd pannakse putka kinni ja Sõmer saadetakse vist tagasi Mornasse Õnne tänavale konstaabel Toriminana patrullima. Aga Ailarile see meeldis. See oli tema jaoks nädala tipphetk. Uurimise käigus selgus, et Ailar on tegelikult vana kooli fänn, kelle jaoks õige asi lõppes juba siis, kui alguses Marika Vaarik ning mõned aastad tagasi Kadri Rämmeld, Ragne Veensalu ja Elina Reinold ära läksid, aga see uus sats – eesotsas Amanda-Hermiine Künnapasega – ja sisse toodi meesosatäitja oli Ailari arvates puhas jama ja “Kätekas” kaotas oma hinge. Ta vaatas seda viimastel aastatel vist ainult lootusest, et kuskilt põõsast hüppavad välja Tuvi ja Maango või Frida ja Marion . Kuid siin on asja tuum: Kättemaksukontor alustas aastal 2009. Teate, mis veel siis alustas? See sama blogi siin! Nad kasvasid koos üles – 17 aastat ekraanil ja veebis. Aga vaadake, mis on erinevus: telekontor pidi ellujäämiseks pidevalt vahetama uurijaid, tooma sisse uusi veidraid tegelasi ja lõpuks ikkagi uksed jäädavalt kinni panema, sest materjal jooksis lihtsalt liiva.
Aga Ailari blogi? See on jäänud kestma nagu tõeline Eesti vana kooli bloginduse raudvara. Sarnaselt Mallukale või teistele tuntud blogiveteranidele, kes alustasid samal ajastul ja kirjutavad truult tänaseni, on ka minu peremees näidanud üles tõelist saaremaist järeleandmatust. Ei mingeid suuri stiilimuutusi – ainult puhas ja vaimukas tekst otse elust enesest. Kui telemaailm väsib ära ja paneb uksed kinni, siis Ailar kirjutab ikka edasi. Pikaealisuse poolest on ta sellest TV3 suurest projektist pika puuga üle paugutanud. Äkki peaks TV3 hoopis talle ühe medali saatma?

Allikas: kattemaksukontor.fandom.com

Videot saab vaadata ka YouTube’st ja TikTokist

Ailar ja Jüri Homenja

Ega ma ise poleks osanud linkida, rääkisin talle lookese ära ning aitas mul luua viite sinna, kuhu mina oma mõtetes olin selle kavandanud. Oi, ja siis Salmel, kus esinesid lisaks rahvatantsijatele Jaan Tätte ja Jüri Homenja, kelle laulu “Minu Elu” maailma ühest vanimast videoportaalist üles otsisin ning ära kuulasin, kuna homentsik laulab ilusat laulu. Kogu sõnum ja meloodia, ühesõnaga kogu kaadervärk on tibens-tobens. Ja kas teate? Ailar, Kelli ja Armsake tegid isegi fotojäädvustuse Jüri Homenjaga elektroonilisele kandjale ning mällu igaveseks. Nii äge, oleks tahtnud isegi temaga kohtuda. Kuulsin, et laulab supervingelt, on viks ja viisakas, nagu teiegi, kes te seda blogi loete, suhtleb publikuga vabalt. Vat see on õige artist, mitte nagu üks tuntud Eesti muusik, kes isegi lapse soovi kohtuda tõsiselt ei võta ja viisakalt ehk teisisõnu vaikides sinnasamusesse saadab. On alles ülbus Kas tõesti on isikliku kohtumise korraldamiseks vaja “Armastuse laulu”? Mul oli Kellist nii kahju, ta väga soovis selle muusikuga teisipäeval Saaremaa jaanitulel kohtuda. Vat sel päeval esinesid Kuressaares Terminaator, Anne Veski, Meie Mees, Hunt. Pidu oli metsik: rahvas möllas, eriti Anne Veski ja muidugi Terminaatori ajal. Ailar ja Kelli jõudsid koju alles pool 2 öösel. Aga õnneks nad jõudsid. Olin ka siis nii õnnelik. Oli öö ning olin kuss nagu suss, kuid liputasin saba ja tegin mõlemale suured-suured musid. Peale seda pesi õetirts hambad ääää ja kebis ära voodi, oli täiesti vässu ja uinus. Ning järgmisel päeval kordus muster – Ailar ja Kelli tõmbasid minema, Leisi, kus peo tõmbas käima ansambel Apelsin mitte Mati Nuude ega Ivo Linnaga, ka mitte suvalise Eestu lauljaga, vaid Kalle Sepaga. Teate küll seda tüüpi sealt telkust, sellest näosaatest, kus väidetavalt parodeeris maailmakuulsaid muusikuid ja artiste. Minule saade meeldis, kuid Ailar on öelnud, et sealne laulmine on pettus ja tema seda ei usu. Jälle pidin jääma üksinda. Minu tuju tõstis see, et mulle jäeti seltsiks mängima kohalik raadiojaam nimega Kadi. Vähemalt mingigi seltskond, kuigi saatejuhid pidasid samuti pühi. Ei Regina ega Annika, ei Siim ega see uus neiu, keda ükspäev Kadi eetris kuulsin, eetris mingit häält ei teinud. Ilmselt pidasid, jah, nemadki pühi. Muideks, ükspäev kõndisin Ailariga ja siis ta näitas:
“Vaata, Crenna, seal on Siim Metsmaa!” näitas ebaviisakalt näpuga tema poole, kes kesklinnas jalgrattaga sõitmisest puhkas ning sõpsiga juttu puhus. “Sa kuuled teda Kadi raadiost.”
Kas arvate, et olin õnnelik? Muidugi olin. Minu päev läks kohe rõõmsamaks. Ega siis iga päev ei kohta kohalikke kuulsusi ja raadiotegijaid. Tema ja ta kolleegid on minu igapäevased seltsilised. Kasutan kohe võimalust ja edastan selle blogi kaudu sooviloo. Tegelikult on nendel olemas “Soovisaade”, kuna mul aga oma telefoninumbrit pole, mida ilmselt ei saagi olema, mistõttu kõllata neile kah ei saa , edastan soovi:
“Hea Kadi raadio!” alustan mina, kuid ei lõpeta, vaid jätkan: “Palun laske Terminaatori pala “Koera Elu”.”
Oi, oleksin seitsmendas taevas, kui raadioeetris seda laulu kuuleksin. Minu päev oleks siis tehtud !
Aga siis mu huvi lahtus – minu huvi on erinevatel lõhnadel, mida kõikidest erinevatest paikatest leian. Igalt poolt, kust vähegi võimalik: puudelt ja põõsastelt, asfaldilt ja pingilt, mille peal mingi jota eelnevalt istus ja kahe liitrist Bocki libistas, ja kõikidest muudest asjast, ka siidisukast ja samovarist.
Ja kujutate ette – ongi jaanid selleks aastaks lõppenud. Õnneks! Ailaril tööst puhkus. Nüüd ei peagi olema kodus päevad läbi üksinda. Siiski ta mingil ajahetkel läheb jälle kodust ära. See teeb meele nukraks. Nagu inimesed, nii on ka loomad, s.h. koerad, sotsiaalsed olendid. Me vajame seltskonda, teisi inimesi, hobisid ja meelelahutust. Muidu on elu üksluine ja igav, mõttetu ja täiesti tühi.

Aga teate? See pole veel kõik. Mul on ka veidi kurvemaid uudiseid – minu vanus on mõjunud mu tervisele. Olen täis energiat ning hüppan ja jooksen nagu 10aastat tagasi, kuid trallimine on teinud halvemaks mu esikäpa – ma lonkan viimased 2aastat. Mulle üldse ei meeldi käia arstionu juures, kuid sunniviisiliselt sinna minema pidin. Anti mingit rohtu. Alguses aitas, kui pidin seda sööma. Siis sai otsa, kuid lonkamine naases. Ailari tegi pöördelise käigu – viis mind hoopis arstitädi juurde, kes andis mulle karmi korralduse mingit ravimit süüa mingi 5 päeva ja lisaks sellele igapäevaselt tarbida luudele ja liigestele mõeldud toidulisandit, mida peremees toidu sisse peeneks jahvatab, sest muidu tõrgun nagu kärbes ämbikuvõrgus, kes iga hinna eest nahka pistmise eest põgeneda üritab. Kahjuks lootusetult . Nii ka minuga – põtkin vastu, mis suudan, kuid see ei aita – ikka pean rohu ära sööma, meeldigu see mulle või mitte.

Aga see pole midagi hullu. Üritan anda endale aru, et Ailar soovib mulle parimat, Kelli samuti, siis vastu tahtmist söön ravimi ära. Ja eks ole ju mulle ka kasulik – saan nagu pooletobine ringi joosta ja igal pool hüpata. Isegi Jaagup Kreem ei jookse ega hüppa laval ühe esinemise ajal nii palju, kui mina päevas kokku. Samas, ta ka ei maga niipalju, kui mina päevas kokku.

Aga praegu vist ongi kõik. Midagi soovisin veel teiega enda elust jagada, kuid suurest elevusest, et sain blogipuldi taha, unustasin ära . Palun andke mulle andeks!

Lõpetuseks üks laul härra Kriegerilt, kes esitab loo naisest nimega Lilly, mis sobib siia lõppu, sest ka mina olen naine

Parimat soovides,
teie sõber, koer Crenna

Eirch Krieger – “Lilly On Naine”