Allikas: https://www.osta.ee/ru/noukaaegne-silt-pingestatud-elukardetav-191945757.html

Võisin tol ajal olla umbes 10-aastane või veidi vanem, kuid see sõnapaar jäi mulle meelde eluks ajaks. Peale Saaremaale kolimist 2006.aastal meenutasin seda fraasi aeg-ajalt ja mõtlesin oma peas sellele lihtsalt mingisuguse meloodia välja.
Kuid enam kui nädal tagasi tööl olles käis peast läbi mingisugune võnge ja mõtlesin – teeks sellest nutilaulu. Aga millise? Sellele küsimusele aitas vaimselt vastata ansambel Tuberkuloited ja nende tuntud pala “Lilleke Rohus”, milles kordub järjepidevalt üks ja seesama sõnapaar. Sellest idaneski mõte edasi. Õhtul kodus avasin tahvelarvutis märkmete rakenduse ja panin kirja konkreetse fraasi: “Pingestatud elukardetav”.
Isegi poolearuline saab aru, et kahest tuimast ja korduvast sõnast saaks väga igava laulu (kui sedagi), mistõttu tuli ideed edasi arendada. Hakkasin kaalutlema, mis selle elektriga siis juhtuda võiks? Kuna kohtasin antud sõnapaari juba lapsepõlves Hallistes, otsustasin, et kuidagi tuleks see pisikene Mulgimaa külakene mälestusena ja nostalgia mõttes sisse tuua. Veidi aega mõeldes sündis lause: “Kuigi elektrik mõõtmas käis, Halliste elektrikapp on ikka pinget täis.”
Ka see tundus korduseks liiga lühike ja tühi, täiesti mõttetu riimuv lause. Ei saa ju ühte ja sama lauset tervelt kolm minutit leierdada – kuulajatel hakkavad halvimal juhul kõrvad valutama ja sitavett jooksma.
Sealt tekkis idee asendada Halliste erinevate elektri- ja jaotuskilpidega. Näiteks Valdur on mu kolleeg, kellelt luba küsides sain nõusoleku tema nimi laulu panna. Lisaks soovisin sisse tuua ühe rea poliitikamaastikult. Kuna Jürgen Ligi on viimastel nädalatel meedias tihedamalt pildis olnud kui Taylor Swift, kuid täisnime otseselt kasutada ei saa (see rahvavaenulik kodanik kaebab veel kohtusse ka), leidsin juriidiliselt korrektse lahenduse: “Kuigi elektrik mõõtmas käis, Riigikogu elektrikapp on ikka särtsu täis.”
See ei riiva Ligit otse, vaid viitab hoopis Riigikogu hoonele, kus meie rahvale sitta keeravad kantpead oma otsuseid teevad. Nagu öeldakse: kunagi ei tohi jätta peeretamata, sest muidu liigub see mööda lülisammast otse ajudeni ja sealt need sitad mõtted Toompeal tulevadki.

Sealt edasi kaalusin variante tuua sisse midagi, mis otseselt poleks elektriga seotud, aga kaudselt siiski. Proovisin oma mõtetes erinevaid versioone, kuid ühegagi polnud rahul. Idee sündis hoopis tuttavaga peetud telefonivestlusest, kes päris, millal ja kellega Eesti jalgpallikoondis teisipäeval mängib (vastus: Eesti vs. Island). Peale vastamist ja kõne lõpetamist turgatas pähe mõte – kasutada Eesti Televisiooni ehk ETV-d! Nii sündis lause: “Kuigi elektrik mõõtmas käis, ETV serverid on muusikasaateid täis.” Minu seisukohast sobis see ideaalselt: pole küll otseselt elekter ega elektrikapp, aga serverid vajavad käigushoidmiseks voolu. Ja kuna tegu on lauluga ehk muusikaga, siis sobib siia just see, et serverid on täis muusikasaateid – dokufilmid või uudised siia tempoka rütmi sisse ei passiks. Samuti on see vahelduse mõttes hea vimka, mida kuulajad oodata ei oska.

Elektriteemasse tõin sisse ka Kuressaares tegutseva Kadi raadio. Nende puhul kahetsen tagantjärele üht asja – alles pärast nutilaulu valmimist turgatas pähe mõte, et sinna oleks nagu rusikas silmaauku sobinud lause: “Kuigi elektrik mõõtmas käis, Kadi raadio fonoteek on muusikapalu täis.” Aga mis tehtud, see tehtud, loosse läks seekord kirja elektrikilp.

Selline sai siis loo tekkimise idee ja sõnade pool. Teine osa protsessist oli AI-muusikastuudio abil sobiva viisi leidmine.

Mul oli selge visioon, missugune lugu olema peab: väga tempokas, särtsakas ja kiire, mis haaraks kuulaja kaasa, paneks jala tatsuma ja puusad nõksuma. Selleks valisin stiiliks kaks ainuvarianti, mis minu mõtetes karussellina tiirelnud ideega sobitusid – ülienergilised J-pop ja K-pop.
Et tulemus saaks just selline, nagu soovisin, tuli AI-äpile anda terve rida erinevaid käsklusi. Siin on loetelu kõikidest käskelementidest, mida ma selle laulu puhul kokku kasutasin:

Fast energy | Keyboards instrumental | Energetic intro | Man and woman vocal together | Verse 1 | Verse 2 | Woman whimsical loud vocal | Instrumental solo | Drums energetic | Fast energetic instrumental | Women energetic happy vocal | Electric bass solo instrumental | Guitar happy instrumental | 6x Chorus | 2x Solo | Violin happy instrumental | Energetic solo | Cheerful | Happy instrumental.

Ma ei andnud neid käske ette ühes jadas, vaid jaotasin strateegiliselt teksti vahele ära, et juhtida muusika kulgu, et tulemus tuleks võimalikult sarnane minu soovitule. Kuna tegu pole nii lihtsa järjestusega nagu eespool, tuleb mul siin need käsklused eraldi lahti seletada.
Selleks, et naislaulja laulaks loo alguses eriti pikalt ja võimsalt “Pingestatud elukardetaaaaaaaaaav!”, samas oleks esindatud ka meeshääl, oli käskluste rida järgnev:

[Fast energy] [Keyboards instrumental] [Energetic intro] [Man and woman vocal together] [Verse 1]
Pingestatud elukardetav,
pingestatud elukardetav,
on pingestatud elukardetaaaav.
[Woman whimsical loud vocal]
Pingestatud elukardetaaaaaaaaaav!

Ilma selle viimase käskluseta poleks üldse kindel, et ta seda teinud oleks. Ja see ongi minu esimene absoluutne lemmikkoht kogu loos – see naislaulja hullumeelne, pikk ja whimsical karje tõmbab laulu kohe esimesest sekundist täistuuridel käima!

Nagu kuulete, saabub peale esimest äärmiselt pikka karjet ja sellele järgnevat “Aaaaaaah!”-hüpet uus soolo – trummid. Selle konkreetse käskluse andsin sisse vahetult peale naise esimese korra karjumist (nagu näete ka ülevalt reast), kuid kindlasti enne teise refrääni algust. Seega, jätkub nii:

[Instrumental solo] [Drums energetic] [Fast energetic instrumental] [Verse 2]
On pingestatud elukardetav,
on pingestatud elukardetav,
on pingestatud elukardetaaav,
pingestatud elukardetav.
Oooojeeeee!

Peale meesvokaali pikka hüüatust (“Oooojeeeee!”) järgneb soolo, kus on lisaks kitarri- ja klahvpillisoolole õrnalt kuulda ka viiulit. See on tegelikult K-popi ja J-popi stiilis tõeline erand, sest tavaliselt seal viiulit ei kohta. Kuna aga tundsin, et see võiks siia sobida, lisasin keelpilli käsu loo seadetesse ([Violin happy instrumental]). Olen tulemusega ülirahul – peale viimast naislaulja esitatud fraasi (“Pingestatud elukardetav”) saabubki hetk, mil viiul ja süntesaator (klahvpillid) muusikaliselt sõbrunevad ja sellest koorub välja eriti tempokas ning meeleolukas instrumentaalosa. See on üks minu lemmikkohtadest kogu loos. See hübriidne soolo (laulus vahemikus 00:58-01:13) tõmbab J-popi särtsule sellise hoo sisse, et sobib sinna nagu rusikas silmaauku.

Pingestatud elukardetav.
[Violin happy instrumental] [Electric bass solo instrumental [Guitar happy instrumental] ning klahvpillid ([Keyboards instrumental]) võtab esimese rea käsklusest

Siit edasi tuleb laulu peamine osa, mille mall ongi võetud alguses mainitud tuntud Eesti bändist, kus kaks sõna pidevalt kordusid. Mina aga pani korduma kindla lause: “Kuigi elektrik mõõtmas käis,…”

Et äpp ei unustaks ära minu soovi kasutada nii mees- kui naisvokaali, tõin refrääni ([Chorus]) juurde uuesti sisse varem kasutatud käsu:
[Chorus] [Man and woman vocal together]
Kuigi elektrik mõõtmas käis,…

Ja see lause on pidevalt korduv, ainult teise poole muutsin igal korral ära. Samuti on refräänide vahele poetatud muud erinevad käsklused ([Cheerful] [Solo]). Mehe ja naise ühistvokaalkäsklust enam sisse ei toonud, kuna olin seda varasemalt teinud kaks korda, küll aga peab olema käsk [Chorus] kogu aeg lisatud ka muudetud lause ette. Vastasel korral võib äpp tõlgendada seda kui uut refrääni või uut salmi, mis omakorda võib sisse tuua teistsuguse laulmise või koguni luua uue, aga lauluga sobiva meloodia. Sellest tulenevalt on refräänide käsk pandud ülareas kirja [6x Chorus], kuid äpis tuli see välja tuua iga kord, kui algas refrääni osa. Antud palas, erinevalt “Veebipoe laulust”, pole kasutatud vaheosa ehk [Bridge] ([Chorus 2]) käsku. Samuti tasub kindlasti märkida ära põhjendus, miks peale esmakordset lauset “… Riigikogu elektrikapp on särtsu täis” on kohe järgi sekundiline trummide soolopõrin. Trikk on selles, et kohe peale seda lauset andsin ma uuesti käskluse trummidele, seega nägi see koodis välja nii:

Kuigi elektrik mõõtmas käis, Riigikogu elektrikapp on ikka särtsu täis.
[Drums energetic] [Fast energetic instrumental] [Solo]
Kuigi elektrik mõõtmas käis, Riigikogu elektrikapp on ikka särtsu täis.

See sekundiline trummipõrin siin otse Riigikogu rea järel on järjekordne lemmikkoht kogu loos, mis toimub laulus vahemikus 02:14–02:15. Tahtsin, et selle poliitilise särtsu taha tuleks kohe sekundiline vihane trummisoolo, mistõttu andsin äpile käsu trummid kohe sinna ritta sisse virutada, enne kui sama rida uuesti kordub. Seega nägi see koodis välja nii:

Peale Kadi raadio refräänteksti lõppu lisasin järgmised käsud: [Energetic solo] [Cheerful] [Happy instrumental] [Outro]

Pärast sellist ränka tööd viskas tehisintellekt soovitud ja selle kõige õigema versiooni ette alles 37. proovimisel .Lõppkokkuvõttes läks selle looga muusikaliselt palju pikemalt kui minu teiste paladega. Aga kui seda koos Kelliga esimesel korral kuulasime, saime mõlemad kohe esimesest sekundist aru, et vaat see ongi see õige ja kogu see vaev tasus end ära. Lugu saab täies pikkuses kuulata ja vaadata YouTubes ja TikTokis, aga loomulikult saab sellele särtsule hääle sisse lüüa ka otse siinsamas blogis, kohe selle teksti all oleva pleieri kaudu! Visake kõrv peale, kuulake minu lemmikkohti ja andke kommentaarides teada, kas lõi teil ka pinge lakke?

Allikas: majandus.postimees.ee

Eestis on jaekaubandusturul käimas tõeline gladiaatorite lahing. Suured ketid konkureerivad verd valades kasvõi iga püksinööbi pärast.
Loomulikult pakitakse see kõik ilusa reklaammulli sisse: meil on “püha eesmärk” pakkuda parimat teenindust ja veel paremaid kaupu kogu Eestis! Ja muidugi ei jää sellest gladiaatorite lahingust puutumata ka meie kodune Saaremaa.

Mul on vahel tunne, et Kuressaare on statistiliselt elaniku kohta Eesti kõige tihedama poodide arvuga linn. Eesti Linnade ja Valdade Liidu andmetel elab 2026. aasta seisuga Saare- ja Muhumaal kokku 34 300 inimest. Ja selle pisikese puntra peale laiutab meil siin Kuressaares tervelt viis suurt ketti: Coop juhib vägesid 6 poega, Maximal ja Rimil on kummalgi kaks tükki ning Lidl ja Selver hoiavad lippu kõrgel ühe poega. Kõik nad võistlevad hambad ristis selle nimel, et meie oma rahakotid avaksime ning suuromanikud ja korporatsioonide pealikud veelgi rikkamaks teeksime. Aga täna räägime konkreetselt Rimist.

Ühel ilusal hommikul vaatasin seda mitme kuu jooksul kogunenud pudelimerd – see seisis seal nurgas sama kõigutamatult nagu Jürgen Ligi, kes ei kavatsegi kütuseaktsiisi grammigi allapoole sikutada, kuigi Läti ja Saksamaa ammu hindadega tarbijale vastu tulevad. Ja kuna Ligi arvates “tark inimene Lätti odavat kütust tankima ei sõida”, ei jäänudki mul Saaremaal muud üle, kui võtta ette see suurem taararändepäev kohalikku Kuressaare automaati. Seisan siis automaadi ees, lükkan pudeleid sisse ja ennäe – ekraanile kuvatakse järjekordne “tulevikulahendus”. Mõte oli umbes selline: “Skaneeri poeketi äpiga ekraanilt QR-kood ning lisa kõikidelt botsikutelt saadud summa oma kliendikontole Sinu Rimi rahana.”
Mõtlesin, et ah, mis seal ikka – teeme eksperimendi! Vaatame, mis trikiga seekord tegu on. Mõeldud, tehtud! Taarat oli mul kokku umbes 18 euro eest. Otsustasin riske hajutada: 10 eurot suunasim otse Rimi kontole ja ülejäänud 8 eurot võtsin vana hea pabertšekina.
Tuleb tunnistada midagi positiivset ka: see virtuaalne raha tiksus mu Rimi kontole kiiremini kui Jürgen Ligi jõuab Stenbocki maja kabinetis istudes ja ainult oma ninaette vahtides avada poest ostetud lihakonservi. Aga sellega see pidu ka lõppes.

Helistasin pärast Rimi klienditeenindusse ja küsisin otse: mis mu rahast edasi saab? Ja sealt tuli läbi lillede sulaselge tõde. Kuna see summa läks Rimi boonusraha arvele, on see nüüd juriidiliselt poeketi oma. Tee mis sa tahad – lase või Ligi konserv jahimehe püssist puruks – seda raha sa oma näppude vahele või arveldusarvele kunagi tagasi ei saa. Suurärimehed pistsid mu eurod ametlikult oma taskusse ja vastu sain digitaalsed numbrid äpis.
Järgmise sammuna tegin kontrollostu. Kuna Rimi reeglite kohaselt saab boonusrahaga katta kuni 99% ostu summast, tabas mind kassas järgmine reaalne laks: ma ei saanud oma ausalt teenitud taararaha kasutada täies mahus! Ärihaide toitmiseks pidin oma taskust ikkagi veel 5 senti pangakaardiga juurde köhima.
Ja et asi oleks täiuslik: see “Sinu Rimi raha” ei ole igavene. Täpselt nii, nagu aeguvad tavalised virtuaalpunktid, aegub ka reaalselt ostetud pudelite pandirahast konverteeritud virtuaalraha. Kui õigel ajal poodi ei jookse ja seda ära ei kuluta, jääd oma viimastest pennidest ka ilma. Kapitalism oma kõige puhtamal kujul!

Mida ma sellest kõigest arvan?
Kui see võimalus turule tuli, olin ma äärmiselt skeptiline. Miks peaksin ma vabatahtlikult andma poele intressita laenu ja vahetama pärisraha mingite digitaalsete kupongide vastu? Olin ju selle pandi eest korra juba reaalses valuutas maksnud. Pärast seda eksperimenti ei muutunud mu arvamus karvavõrdki – pigem läksin poekettide suunal veelgi kriitilisemaks.
Seega, minu kindel soovitus kõigile: ärge laske oma raha virtuaalselt kliendikontole kanda. Tõmmake jalad kõhu alt välja, tehke need paar vajalikku lisaliigutust ja võtke taaraautomaadist alati pabertšekk. Selle tšeki eest saate poekassast vastu reaalse sularaha, mis ei aegu, ei sea piiranguid ja mida saate kasutada igal ajal ja mistahes muus poes. Ärgem tehkem ärihaide elu liiga mugavaks!

Kuid tegelikult oli just laupäev see peamine põhjus, miks Viisik ratastel (Ailar, Armsake, Kelli, Zanussi, Motorola, lisaks kaasas olnud Crenna) üldse selle pika teekonna ette võttis. Tahtsime esimest korda oma silmaga näha ja kogeda seda melu, mida meedias igal aastal kajastatakse ning millest sotsiaalmeedias räägitakse sellise õhinaga, nagu jagataks seal tasuta kütust – Antsla Hauka laat.
Laupäeval ajas Viisik end tasapisi üles. Ametliku laadaavamiseni oli jäänud umbes tund-kaks. Meie naabrid Jaani talust olid juba ammu platsis ja püstitasid oma müügiputkat sellise õhinaga, nagu osaleksid nad olümpiamängudel. Laupäev oligi meil planeeritud selline päev, kus autoga ei liikunud me mitte kuhugi – masin seisis kindlalt paigal ja kõigil Viisiku liikmetel olid täielikult vabad käed. Kes sõi hommikust, kes jalutas ringi, kuid igaühel oli tegemist. Sekundid möödusid, minutid lendasid ja pooltunnid kadusid nagu palgapäev, kuni lõpuks saabus hetk sammuda kesklinna poole, mis asus meist umbes 700 meetri kaugusel. Kindlat plaani ega reegleid polnud – igaüks otsustas täiesti ise, kuhu läheb või mida teeb. Zanussi ja Motorola kadusid oma äranägemise järgi, Kelli sammus sinna, kuhu mõttelend teda parajasti tüüris (muretsemiseks pole põhjust, laps on mul digitaalselt rihma otsas – telefonis on jälitus peal ja kui ta peaks ära eksima, leian GPS-i järgi Antsla vahelt üles), Armsake haihtus hoopis teises suunas ning mina võtsin suuna sinna, mis jäi meie telkimisalale kõige lähemale.

Üks esimesi kaupmehi, kellele otsa komistasin, oli vanem härra omaenda pruulitud koduõllega. Kuna mul suurt õlleisu polnud, pakkus ta mulle viisakalt keelekastet proovida. Sellega minu visiit tema laua juurde ka piirdus – see kraam maitses nii, et võttis näo krimpsu nagu sidrunit hammustades, ja nii ma sammusin kiirelt edasi. Järgmine rida oli suunatud pigem riietele ja kleitidele… seega valdavalt naistele. Tundsin end seal nagu mees kosmeetikapoes, mistõttu mina sealt endale midagi asjalikku ei leidnud. Tänavad aga looklesid lettide vahel nagu lõputu rästas. Müüjaid oli kohale lennanud nii Eestist, Läti piiri tagant kui ka ilmselt kaugematest galaktikatest. Usun, et enamik kauplejaid lahkus Antslast rahakott nii punnis, et püksirihm andis järele. Seal leidus tõesti kõike: suhkruvatti ja mudelautosid, pisikesi pehmeid loomakesi ning sellises koguses kaelakeesid ja võtmehoidjaid (ostsin endale ja Kellile ühe), et võtab silme eest kirjuks. Ja otse loomulikult toitu – sest ilma söögita on eestlane laadal kuri. Tegin endale ühe mõnusa šašlõkiprae. Maksis teine mälu järgi 10 eurot, aga ports oli nii hiiglaslik, et selle hävitamine oli nagu poolmaraton. Aga oli maitsev!
Pärast maitsvat ja kosutavat šašlõkirallit liikusin edasi ja sattusin tüübi juurde, kellel oli papusid müügil rohkem kui mitmes Pepco poes kokku – riiulid lausa ägasid koorma all. Leidsin endale jumala ägedad tossud, mis olid laadamõistes ka hinna poolest täiesti mõistlikud, kuskil 29 euro kandis. Tõesti oleksin need ära ostnud, aga mind tabas klassikaline ebaõnn: neil polnud ühtegi suurust, mis jääks alla 41 numbri. Tundub, et väiksema jalaga mehed laadalt tosse ei saa . Filmisin neid igaks juhuks tuleviku tarbeks üles, et kui kuskil trehvan, tunneksin ära, aga edasi pidin sörkima tühjade kätega .

Lahkusin sealt küll veidi nukra meeleoluga, kuid see ei kestnud kaua. Ringi vaadates tabas mind reaalsus – see rahvamass, mida Hauka laat kohale meelitab, on midagi kosmilist. Antsla laiad tänavad olid järsku nii kitsad, et laadalistest möödatruntsimine nõudis tõsiseid manööverdamisoskusi .

Nii ma tuiasin lauast laua juurde pool päeva, kuni jõudsin loosiletini: 10 eurot pilet ja iga loos võidab. Jälgisin enne mind olnud ohvreid. Üks võitis, kui mälu alt ei vea, puidust lõikelaua. Minu peas ringles klassikaline mõte: “Ah, pekki kah, elame ainult kord, proovime ära!” Sedelit lahti harutades olin kindel, et ju minagi saan mingi lõikelaua või odava kruvikeeraja, aga võta näpust – sain hoopis väidetavalt 95 eurot maksva kaasaskantava grilli. Nüüd seisab see elutoas nagu ausammas ja ootab paremaid päevi. Kas see kunagi ka tuld näeb, on iseasi, sest ma olen grilli ääres sama osav kui karu balletis… Kuna tegu on suure ja omajagu raske kolakaga, oli sellega mööda laata ringi marssida täielik piin. Nii ei jäänudki muud üle, kui tassisin grilli autosse, marssisin platsile tagasi ja jätkasin sealt, kus pooleli jäin.
Järgmisena komistasin otse Jüri Ratase telki, kus jagati tasuta nänni. Ega mina teistest eestlastest sitem pole – tasuta asjad teevad ikka meele heaks – ja skoorisin endale Jüri pildiga šopingukoti. Igati väärt kraam… Pühapäeval oli mees ka ise kohal ja mulle tegelikult meeldis, et ta viitsib tavaliste inimestega juttu puhuda. Iseasi muidugi, kas ta seda ka siis teeks, kui valimised ukse ees ei koputaks.

Aeg aga lendas käest nagu sügisene leht, sest lähenes hetk, mida ootasin põnevusega, kuna polnud seda oma silmaga varem näinud – romuralli.
Ka Kelli ja Armsake tulid kaasa vaatama, kuidas plekki mõlki löödakse. Enne suuremat andmist õnnestus meil aga ühe võistlusmasina ja selle tiimiga lähemalt juttu teha. Meeskonna nimeks oli Potsu Racing ja üks lahke kutt lubas meil oma autoga täiesti vabalt tutvuda – saime isegi sisse kiigata ja lubati lahkelt pilti ka teha, mille muidugi siia postitusse üles riputan! No kuule – ma poleks elus uskunudki, et ühe auto seest saab praktiliselt nii puhtaks roogitud. Võrreldes tavalise tänavamasinaga polnud seal sees mitte poolt s***agi – puhas lagedus ja turvajuhtmestik. Täielik minimalism ratastel, nagu tühi plekist kuur. Enne lahkumist tegi Potsu Racingu meeskond Kellile veel eriti magusa üllatuse ja andis talle kaasa peoga kommi ning muud head-paremat. Tänasid meid veel südamest, et huvi tundsime. Vaat see oli alles lahe ja vahetu suhtlus, mis tegi tuju kohe heaks. Ja asi pole üldse nendes kommides või tasuta nännis – täpselt nii, vabalt, avatult ja viisakalt tulebki rahvaga suhelda. See jätab inimesele lihtsalt südamesse sooja tunde.

Enne starti lükati lavale Põhja-Tallinn, kelle püha kohus oli publik üles kütta, ent minu meelest kukkus see üritus kolinal läbi. Nad sakivad live’is täpselt samamoodi nagu Singer Vinger, keda ma aasta tagasi Kuressaare Merepäevade avapeol kuulasin – no üldse ei edene. Raadios on lood täitsa kuulatavad, aga otse lavalt… täielik pidur. Tõelise elamuse ja peo käivitavad ikkagi sellised hiiud nagu Smilers, Justament, 2 Quick Start ja isegi Ott Lepland suudab rohkem rahvast käima tõmmata. Rääkimata Terminaatorist, kes tõmbas Hauka laadal peo käima juba reede õhtul. Meie telk asus esinemispaigast umbes 500 meetri kaugusel, nii et reedesed lood tulid meile põhimõtteliselt otse magamiskotti kätte. Muidugi polnud see ainus muusikaline pähkel, mida korraldajad rahvale orgunninud olid. Lisaks muudele nimedele astusid üles ka eurolaulikutest Vanilla Ninja neiud ja hingetu Nexus. Viimase kontserdil käisin suvetuuri “Juhtmed sassis” ajal, kui Kuressaare lossihoovis andsid kuuma Toe Tag, Terminaator ja seesama Nexus. Mäletan selgelt, et pärast 2006. aasta mais Kuressaarde kolimist oli see minu elu kõige esimene vabaõhukontsert. Jäin tollal mega rahule.

Aga tulles tagasi selle laupäevase romuralli juurde – lõppkokkuvõttes olid surmigavad nii see ralli kui ka Põhja-Tallinna esinemine. Samas, olgem ausad, romuralli jaoks valitud plats oli nii pisike, et autod mahtusid seal hädavaevu ringi keerama, rääkimata mingist tõsisest romutamisest. Romurallil peab olema ruumi paugutada, et publikul tekiks närvikõdi ja veri hakkaks vemmeldama. Kuna mingit elamust ei tulnud, tegin juba poole pealt sääred. Sellega oligi minu päev suures plaanis purgis, kaupmehed panid luuke kinni ja laadamelu tõmbas otsad kokku.

Plaanisin alguses siia postitusse lisada enda filmitud jupikesi sellest autode lammutamisest, aga oh sa poiss – selgus, et keegi on terve selle hullumeelsuse juba täies pikkuses YouTube’i üles laadinud. Seega, kellel närv kannatab ja tahab näha, kuidas Žigulid ja roostes Mazdad, aga ka teised autobrändid seal üksteist kasti keerasid, siis klikake aga julgelt allolevale videole ja vaadake terve üritus oma silmaga algusest lõpuni ära

Hauka laat on täiesti omaette ooper, kuhu tuleval aastal võib-olla naaseme uue hooga. Müüjaid on sadu (võib-olla isegi tuhandeid ), toidualasid metsikult ja melu meeletu. Esimene päev on selline, kus ei suuda kõike hoomata, sest see territoorium on lihtsalt hiiglaslik. Kuid mälestused on head ja kogemus – kui need paar igavat asja maha arvata – ülimalt positiivne.
Leian, et on igati sobilik see Viisiku eepiline postitusteseeria lõpetada lauluga “II dimensioon”.

Ärkasime juba varakult, käisime kordamööda duši all, Kelli tiirutas õues Crennaga ja kella kümne paiku olime stardivalmis. Aga siis tabas mind karm reaalsus – mu t-särk oli must, puhtad otsas ja lühikesed suvepüksid ootasid alles pesumasinas oma järjekorda. Olustiku sunnil pidin jalga tõmbama pikad dressipüksid, aga suvises leitsakus hakkab nendega ju palav. Tegin kiire põike riidepoodi, skoorisin uue särgi ja suvepüksid ning operatsioon võis jätkuda . Suundusime aadressile Transvaali 58, kus PPA, Päästeamet, aga ka kiirabi ja teised truud operatiivteenistused valmistusid peredele lõbusa päeva loomiseks. Kohale jõudes suruti meile pihku loosiblankett. Süsteem lihtne: igast punktist tuleb välja võidelda tempel, et osaleda loosis. Loosis, kus me nagunii ei võida – sest olgem ausad, minul sellist loosiõnne lihtsalt ei ole .

Demineerijatega põrkasime esimesena kokku, kus asja vedasid kaks naist ja mees. Saime teada, kuidas käituda, kui leiad maast midagi, mis võib su taevasse lennutada. Kelli ka proovis nende varustust – see kiivri klaas on ikka ulmeliselt paks, koguni topelt või kolmekordne. Olin eeskujulik kodanik ja lugesin läbi kogu kohale veetud infotahvli .

(Patrull)politsei tsoon oli kohe demineerijate kõrval. Seal saime selga proovida politseivormi ja meile demonstreeriti, kuidas töötab raadiosaatja viisil, et sa ei peagi seda vormi küljest lahti haakima . Mugav!

Kõikidest aladest pilti ei teinud, kuid järgmine pikem peatusmoment oli kiirabi – kollane Mercedes-Benz buss ja kollane Volkswagen.

Kelli Kuressaare Mercedese kiirabis

Nendel meestel ja naistel on seal ikka tohutu tehnika – defibrillaatorid, kanderaamid ja kõik muu. Aga mis mulle enim muljet avaldas ja samas üllatas, oli paigutatus: sidemed omal kohal, süstlad teises kindlas kohas, jne. Seal oli puhtus ja kord parem kui Riigikogus Stenbocki majas peaministri kabinetis! Aga nii peabki olema. Ei saa ju lubada olukorda, kus eluohtlikus seisundis patsient vajab sekundiga süsti, aga brigaad tuulab segamini autos ringi ja laiutab käsi. Minu suured kiidusõnad brigaadile, kes lubasid autos ringi kolada, ning VW noorele autojuhile, kes viitsis mu tõenäoliselt totakaid pärimisi ära kuulata ja kõikidele nendele vastata.

Edasi liikusime kaitseväe punkti, kus Kelli ja mina proovisime selga vormi ning saime relva käes hoida. Erinevalt kiirabist oli sinna tehnika tutvustamiseks valitud küll täiesti vale inimene. Kodanik oli äärmiselt kidakeelne, kohati kamandav ja nõrgalt närviline. Saan aru, et sõjavägi ongi kamandamise koht, kus varem või hiljem saavad kõik sõimata (meie õnneks pääsesime), aga sellisele avalikule pereüritusele võiks rahvaga suhtlema panna kellegi… kuidas öelda… natuke rahulikuma meelega tegelase.
Selle lõigu lõpetuseks paar pilti, kuid pole päikese silma paistimise tõttu kõige paremini õnnestunud .

Sealt edasi tulid mitte nii huvitavad punktid, aga lisaks eelmistele sai sealt templeid loosilehele. Kokku oli vaja läbi käia ja ülesanded läbida 10. kontrollpunktis, kahepeale need kokku kogusime, seega loodetavasti osaleme loosis.
Kogu trall meie jaoks kestis veidi üle kahe tunni. Oli huvitav. Kõige ilusama mälestuse antud päevast jättis kiirabiala, sest rahvaga suhtlema olid saadetud õiget inimesed, kes oskavad ja suudavad ja võib-olla isegi tahavad võõrastega suhelda ja tutvustada oma tehnikat, kogu kaadervärki.

Ja nüüd suundume Kärlale. Kuressaarest veidi üle 20 kilomeetri kaugusel asub Kärla farmi maisilabürint, mille rajad on mõnisada meetrit alla kahe kilomeetri pikad. Väljas olid ka Mo Saaremaa infotahvlid, kus sai QR-koode skaneerida ja viktoriinile vastata. Õigesti vastanute vahel loositakse välja Grand Rose SPA saunakeskuse pääsmed. Ma muidugi skaneerisin ja vastasin kõigele õigesti, sest vastused olid olemas infotahvlil, mistõttu olen nüüd loosis. Aga siin on konks – ma olen ilmselt üks väheseid inimesi maailmas, kes loodab kogu südamest, et ma ei võida. Mulle ei meeldi spaad, mulle ei meeldi taolised kohad ja mulle ei meeldi isegi meres ujumas käia. Nii et palun, fortuuna, naerata seekord kellelegi teisele.
Raja tegime igatahes läbi. Midagi elumuutvat seal just polnud, küll aga sai kondimootorit liigutatud ja peaaegu kogu meie kamp sai enne suurt vihmasadu värskes õhus oma sammud täis. Päeva missioonid – edukalt tehtud!

Kokkuvõttes oli see üks igati korda läinud asjatamine. Sai nähtud Stenbocki majast puhtamat operatiivtehnikat, kogetud veidi närvilist sõjaväelist kamandamist ja vihmasaju eel kohaliku farmi maisipõllul jalgu liigutatud. Nüüd pole muud kui oodata, kas ma võidan spapääsme, kuhu ma võidu korral nagunii ei lähe, või siseturvalisuse auhinna, mida ma nagunii ei saa . Aga järgmise korrani – ja hoidke silmad lahti, sest Hauka laada viimane vaatus on teel!

Siia lõpetuseks sobib aga suurepäraselt üks äärmiselt ilus laul Backstreet Boys repertuaarist, mis aastalõpuvahetuse saates TV3-s sai hoopis uue võtme. Nautige muusikat, hoidke silmad lahti ja kohtume juba järgmises postituses, sest Hauka laada viimane vaatus on teel .

Torni juurde jõudmine mööda mäkke rühkimist ja lugematuid treppe oli paras katsumus. Kopsudel polnud häda midagi, aga mida kõrgemale ronisime, seda enam andis koormus jalalihastes vaikselt tunda. Õnneks tegi torn ise meile möönduse: eelviimasele korrusele tõstis meid lift. Viimase korruse vallutasime aga ausalt tipa-tapa treppidest. Nagu ikka asjadega, mis asuvad maapinnast liiga kõrgel, oli ka see vaade veidi hirmutekitav. Aga ilus oli – kuskile horisondi taha ulatuv tihe Võrumaa mets, mis nägi ülevalt välja nagu üks tohutu roheline vaip (pildid eelmises postituses).

Kui Munamäele oli tiir peale tehtud, võtsime suuna järgmisele Facebooki tarkade soovitatud kohale – Rõuge Ööbikuorgu. Seal ilutses veel üks kõrge torn. Kuigi koer heameelega oleks tulnud kaasa, otsustasime seekord, et me Crennat pilvedesse ei tiri. Käisime kordamööda: kõigepealt kadusid torni sügavustesse Motorola, Kelli, Zanussi ja Armsake. Mina jäin alla pingile valvama koera. Kui Motorola tagasi maapeale saabus, tegime vahetust ja torni-ringkäigule suundusin mina.
Ööbikuoru üheks tõmbenumbriks on vesioinad. Iseenesest põnev ja hirmus teaduslik loodusnähtus, mis pumpab vett puhtalt hüdraulilise löögi energiaga, ent minu jaoks mitte midagi erilist. Ootasin ja lootsin midagi enamat . Koht ise on muidugi ilus – kohviku ja järve lähedal, puid rohkem kui olematus Sutu saekaatris ja muidugi treppe igale maitsele .

Sattusime ka kohalikule rippsillale, mis õõtsus jalge all. Inimesel polnud midagi häda, aga vaene koer ei saanud sammugi teha – silla põrand on sellisest tihedast metallrestist, kuhu koerakäpad ja küüned jäävad lihtsalt kinni. Tulemus? Tuli võtta see neljajalgne VIP-reisija sülle nagu karusnahkne kott ja niimoodi sillast üle vankuda. Jalutasime rippsillast vasakule, paremale ja vaatasime seda igaks juhuks ka altpoolt.

Tagasiteel Antslasse olime juba elukogenumad ning ei läinud Waze’i juhatuse järgi, vaid sõitsime läbi Võru. Ja kae imet – sealses kesklinnas oli midagi vaadata. See oli tohutult ilus ja avaldas mulle ning Motorolale muljet.. Loomulikult oli meie Viisikust pildistamise hetkeks saanud digitaalne must auk – mitte keegi ei teinud ühtegi pilti. Aga küll kohalikud ja seal käinud teavad, millest räägin…
Telkimisalale veeresime alles pärast kella kümmet õhtul. Mina, Crenna, Motorola ja Zanussi jäime telklaagrisse paikseks. Armsake ja Kelli aga oma õhtut lõpetada ei plaaninud – Säm, Kurjad Plaanid ning ükski muusikaline meelelahutus ei möödu Eesti gigantiteta – Anne Veski ning peale seda oma tuntud pooleteisttunnises headuses – Terminaator, kes bändi repertuaari aegumatuid ja võiks öelda, et Eesti muusikaajaloo surematud hitte esitas ligi kella üheni öösel. Telki oli kuulda, kuidas väsimatu Carmen endiselt pubides ja klubides hängib ning kuidas meile juba kolmkümmend aastat järjepidevalt juulikuu lund pähe sajab.

Siis saabus minu isiklik õudusunenägu – veetsin, ma arvan nii, elus esimest korda öö telgis. Ja ma võin ametlikult öelda: see formaat ei ole minu jaoks loodud. Ma olin praktiliselt kogu öö üleval, sest telkimisnaabrid lällasid varajaste hommikutundideni. Ja ega see telkimine pole minu jaoks üldse mõeldud. Mingil hetkel loobusin, pakkisin end kokku ja kolisin auto tahaistmele. Sain sealt küll kätte veidi ebakorrapärast und, ent hommikul ja päeval olin virk nagu mesilane.

Pühapäev oli meie Kagu-Eesti suurreisi viimane vaatus. Hommikune plaan oli kindel: kui me juba siin oleme, siis tuleb elus esimest korda kopteriga lendamine ära proovida. Kuna oli kindel plaan taevasse pääseda, olime Kelliga Aerocopters kipteri juures varakult platsis — kohe nii esimesena, et saime olla selle päeva kõige esimesed reisijad. Lend kestis umbes neli ja pool minutit. Selle ajaga joonistas piloot taevasse ühe kiire ringi ümber Antsla. Mees oli asjalik, rääkis meiega läbi klappide ja tutvustas taevalinnu aknast alla jäävaid hooneid ja piirkondi nagu päris giid.

Aga olgem ausad – arvestades summat, mille võrra meie rahakotid pärast seda sündmust kergemalt hingasid, oli seda lõbu natuke vähe . Selline lõbureis võiks kesta ikka väärikad 7 kuni 10 minutit. Aga noh, kurat sellega – elamus sai kirja ja lõppkokkuvõttes jäime rahule.

Pärast maandumist tegime teoks teise geniaalse Hauka laada kava – lastele oli loodud täiesti tasuta oma müügiala. See on tegelikult suurepärane idee. Saavad pisemad ka tunda seda ehtsat laada-elu ja mõista, et perre raha toomine ei ole lihtsalt kaardi terminali vastu viibutamine, vaid ränk meeskonnatöö, eriti kui ostjate mass on suurem kui Tallinna kesklinna Coopis.
Kelliga võtsime kogu tralli rahulikult ja katsetas kätt ettevõtluses – proovis müüa mõningaid tooteid, mis me olime varem kohalikust Coopist soetanud. Mingi tunnikese ta seal mässas ja paar asja õnnestus isegi maha ärida.

Siis viskasime asjad kokku ja läksime laadaaladele kondama, et näha kõike seda, mis meil laupäeval nägemata jäi. Samal ajal kui meie Kelliga ja teistega mööda letiäärseid rändasime, nautis Armsake kuskil eemal kultuurselt Nele-Liis Vaiksoo kontserti ning Motorola ja Zanussi toimetasid kuskil turul ja messil omakeskis.

Lõppu siiski üks negatiivne juhtum, mis taaskord puudutab Grossi poodi – seekord Antsla kesklinnas asuvat. Nimelt olid seal tohutud järjekorrad, kuid kassapidajaid oli tööl täpselt üks. Üritan mõista, et kontor püüab igalt poolt ja igal võimalikul moel kokku hoida, kuid selline olukord on lihtsalt üle mõistuse . Hauka laat pole ometi mingi esmakordne üllatus, vaid ammu teada-tuntud suursündmus. Oleks olnud igati mõistlik panna tööle rohkem inimesi või avada kasvõi teine kassat. Sellise logistikaga kaotatakse lihtsalt klientide aega ja kulitatakse mõlemaosapoole närve.

Aga kuidagi ei saa postitust lõpetada negatiivse noodiga. Olen elus kohanud palju klienditeenindajaid, kuid Antsla Coopi Kristiina (või Kristina – ei mäleta täpselt, oli ta ühe või kahe I-ga) on üks abivalmimaid teenindajaid üldse. Kui me Kelliga laadalaua jaoks kraami ostmiseks šoppasime, oli ta äärmiselt vastutulelik ja aitas meid igal võimalikul moel, kuidas üks töötaja oskab ja suudab. Ei hakka siinkohal detaile välja tooma, millega ta aitas, aga selliseid inimesi tuleb lihtsalt hoida ja hinnata. Tema soe suhtumine tegi tervele meie päevale pai.

Päev sai ilusa taevase punkti ja elamused kirja. Viisiku lugu jätkub juba kolmandas osass

Esimene peatus pärast merereisi: Lõuna-Eesti ja Abja-Paluoja. Käisime mu vana tuttavat tervitamas. Seal läks kiirelt, umbes pool tundi, mis on viisakusvisiidi ametlik miinimum. Sealt edasi võtsime suuna Hallistesse, sest kõhud karjusid süüa. Sihtpunktiks oli kuulus Halliste söökla – see sama, mida Taavi Libe teles kajastas ja millest meedia legende vestab.

Halliste söökla

Edasi algas tee Kagu-Eesti poole. Selgus, et minu lapsepõlveaegne kruusatee Pöögle on saanud peene asfaltkatte. Progress ! Karksi-Nuia poole vurada oli tee lühendamise huvides kohe lust. Teekonnale jäi ette Karksi järv ja kohalik Grossi pood (Piirilinna, Kõvaküla). Viisik otsustas sisse astuda. Pood nagu pood ikka – suur ja kaupa täis, aga hinnad? Lubatud odavust ei kuskil. Täiesti tavaline hinnatase, mis jagab hinnapulka teiste kettidega.

Poe suurim “elamus” oli aga makseterminal, mis töötas umbes sama kiiruga ja kindlalt kui 90ndate sissehelistamisega internet. Olime tunnistajaks, kuidas kaardiga maksmine kujunes kahele kliendile parasjagu lihtsamat sorti peavaluks. Üks vanem härra kartis tõsimeeli, et temalt võeti raha kontolt topelt maha. Siis sekkus ülinunnu ning äärmiselt viisakas ja abivalmis vanemteenindaja, kes teatas kaljukindlalt, et muretsemiseks pole põhjust ning topelttasumise korral tagastatakse raha kliendile arvele.
Minu sisemine realistlik pool ainult muigas selle peal. Et misasja? Et mõni Eesti ettevõte kannab vabatahtlikult ja automaatselt ülemakstud summat tagasi? Sellist asja juhtub umbes sama tihti kui jaanipäeval lund. Enne ütlemist võiks ikka veidi mõelda. Kui see vanahärra ka maksis topelt, siis oma nutsukest ei näe ta enam kunagi, sest ta ise seda suure tõenäosusega ei teagi ega hakka kuskile helistama.
Aga noh, vähemalt andsime oma panuse Oleg tulusse. Mees saab jälle kopterile kütust osta, et peaministrile erasõite teha, ja võib-olla jääb sent või paar üle ka töötajatele konkurentsivõimelise palga maksmiseks. Pood, nagu pood ikka.

Siit edasi algas meie kolmepäevase reisi põhiosa – suund Antslasse, kus juba järgmisel päeval algab palju kiidetud Eesti suurim meelelahutusüritus koos laadaga – Hauka laat. Kagu-Eesti mäed on küll tuntud, kuid maantee enne Antslat suutis mind ikkagi üllatada: tee lookles nagu purjus uss – oli mitmes kohas täiesti S-kujuline ning mitmeprotsendilisi tõuse ja langusi oli rohkem kui Abja ja Halliste vahelisel lõigul… Ja muidugi kohalikud liiklushundid! Kurvis, kus nähtavus on täpselt null meetrit ja vastutulijaid ei näe, otsustavad mõned “geeniused” möödasõitu teha. Paraku on liikluses piisavalt lambaid, kes ei ole seda kuldset tõde endale selgeks teinud .
Enne sihtkohta põikasime läbi Kobelast ühest pisikesest talust. Meid oli nädal aega varem Facebookis Antsla rahva grupis külla kutsunud perenaine Katriine, kes reageeris meie vaatamisväärsuste otsimise üleskutsele.
Motorola otsustas, et auto on tema kindlus ja ei väljunud, aga ülejäänud Viisik läks fauna-tuurile. Kuna meile loomad meeldivad, siis oleks olnud patt jätta võimalus kasutamata. Seal oli kõike: kanad ja kukk, jänesed ja pardid, haned ja üks äärmiselt nukker, üksildane kalkun. Oli teine sellise näoga, nagu ootaks ta sisimas elult midagi enamat – näiteks kaaslast, kellega koos aega veeta ja sõbralikult kodu mängida. Loodetavasti tema unistus täitub!

Enne teksti jätkumist pisike fotogalerii sõbralikest ja väga uudishimulikest loomakestest, kes ilmselt on inimestega harjunud ning iga külaline on nendele päeva tipphekt.

Läks omajagu aega, kuid ühel hetkel tuli jänkud ja nende sõbrad külaliste võõrustamisest puhkama jätta. Suund oli korraks Antslasse, kus Armsake tasus ära telkimisala eest (kesklinnast umbes 700 meetrit). Lõime telgi püsti, panime auto mootori uuesti tööle ja vurasime tutvuma vaatamisväärsustega, mida FB-s soovitati – Rõuge Ööbikuorg ja Suur Munamägi. Veidi maad sõites tabas meid aga karm reaalsus: meil pole õhtuks süüa ega midagi kosutavat vaimule. Otsustasime, et esimene lähim kauplus on meie sihtmärk. Meie teekonnal jõllas meid uhkes üksinduses, aga kurvalt Sõmerpalu ühekorruseline kauplus. Tegime seal tagasihoidlikud ostud. Kes võttis kala ja vorsti, kes leiba või saia ja kommi – igaühele midagi.
Ja siis algas tõeline trall. Panime tööle Waze’i. Mina isiklikult ei salli seda rakendust silmaotsaski, sest see on aeglane ja juhatab peaaegu alati valesti. Ja ta ei petnud mu ootusi! Waze juhatas meid üle raudtee ja suunas kohe vasakule asfaldi peale, mis oli küll sõidetav, aga kindlasti mitte mugav. Sõidame ja vaatame: meist paremale jäi suur mets, kohati lagendik ja suisa põllumaa, mille ees olid mingisugused tähistatud postid. Meil tõmbas seest õõnsaks. Pikemalt mõtlemata eeldasime: äkki on tegemist Vene piiriga?! Siis oleks küll kõik perses olnud. Väike vale liigutus või vale marsruut ja juba mõne meetriga eksides oleme ületanud Eesti Vabariigi piirijoone ja leiame end Venemaa territooriumilt (kuigi sisemiselt kahtlesime, sest olime teadlikud, et Võrule on kõige lähim Läti piir). Meie südamerahuks selgus, et tegu on hoopis Nursipaluga, mis on täiesti Eesti haldusalas ja millest paljud on kuulnud seoses harjutusvälja ja Kaitseväe lahinglaskmistega. Mure pühitud!
Aga kuradima Waze ei jätnud tembutamist. Selle asemel, et meid otse Suurele Munamäele viia, andis see rakendus marsruudiks ringiratast sõitmise. Ikka väga vihale ajas Õnneks oli meil elav päästerõngas – üks vanem proua seisis sõidukiga tee ääres. Kuigi tal oli tugev võro aktsent, sai Motorola temalt vajaliku info kätte:
“Sõitke otse ja umbes 5 km pärast pöörake vasakule.”
Töötas! Juhuuu!

Möödusime Ööbikuorust, kuid esimene sihtkoht oli Munamägi, kuna see suletakse kl. 20. Ja olimegi Suurel Munamäel.

Esimene päev tehtud, kirev programm alles ees. Viisiku reis jätkub!

Näiteks näeb süütu välja ja kui seda natukenegi puudutada, teeb üks pisike, kollane, kummis tippkoletis seda kohutavat, kõrget, läbilõikavat PIIKS-PIIKS häält. Puhas õudus! Kui ma sellist asja näen või kuulen, on minu poolt kõik –
saba lendab nagu reaktiivlennuk kõhu alla ja ma teen sellise sprindi teise tuppa voodi alla, et laminaatpõrandast lendab sädemeid. Piiksuvad asjad on meil ametlikult keelatud. Punkt!
Minu sprint on kiirem kui papipoisi (Mbpappe) kiirmaraton teise tuppa peretütre voodi alla. Päriselt ka! Puhas õudus, veri tarretub soontes. Aga see pole suurim šokk – viimased kuu aega on meie elutuppa ilmunud üks veelgi hullem ja müstilisem nähtus – kõik algas ja algab igal päeval täpselt samamoodi: korteris kahel jalal kõndiv boss Ailar istub arvuti taga: ta nägu on tõsine, kulm kortsus ja silmis kummaline, peaaegu maniakaalne helk . Ta ei räägi midagi. Ta lihtsalt vaatab ekraani, pomiseb omaette mingeid arve ja nimesid, mis kõlavad nagu loitsud “Võluväest”, ning teeb otsustavaid klikke. Klõps! Klõps! Mina istun muidugi diivani nurgas, kergitan ühte kõrvaklappi ja värisen vaikselt. Mu pea käib ringi. Mis seal toimub?! Kas see on uus plaan minu arstitädi juurde viimiseks ? Kas see salapärane arvutihiire klõpsatus kutsub esile selle kohutava piiksuva koletise? Või on tegu mingi uue, üliisikliku kättemaksuplaaniga minu suunas? Sest olgem ausad – meest ennast ei huvita see teema ju üldse. Ta pole kunagi varem selle asja vastu vähimatki põnevust üles näidanud. Ta on täielik võhik. Kui telekast seda asja näidatakse, vaatab ta seda sama tühja pilguga nagu mina seina peal ronivat kärbest. Ja ometi pühendab ta sellele salapärasele tegevusele nüüd oma parimad ja produktiivsemad tunnid! . Pinge oli nii suur, et pidin lõpuks varvastele lähemale hiilima ja üle tema õla vaatama. Ekraanilt ei vaadanud vastu ei piiksuvad koerad ega kurjad arstitädid – seal põles suurelt ja eredalt: Jalgpalli MM 2026 Ennustusmäng. Jah, minu kahejalgsed ja neljakäpalised sõbrad. Meil on käimas jalgpalli MM! See tohutu spordipidu, millest Ailar teab täpselt sama palju kui mina naabrikassi loogikast – teate küll, see lollakas plaan istuda keset paduvihma aiaposti otsas, passida tuima näoga ühte punkti ja arvata, et sa oled maailma kuningas. Aga ta on hasarti täis.

Mees pole elus sekunditki ühtegi mängu algusest lõpuni vaadanud. Kui väljakul vile käib (üldjuhul aga kohe mängu alguses), lülitab tema teleka kohe mõne remondisaate peale. Tema jaoks on suluseis see, kui vetsulukk läheb seestpoolt katki ja ründaja on see mees, kes unustas mulle hommikul krõbinaid panna. Aga ennustusmängus? Seal on ta täielik hasardihunt! Ta paneb täiesti tuima näoga ja puhta pimeda õnnega kirja mängude skoore. Ma olen kõrvalt vaadanud tema “eksperdistrateegiat”: “Nii, Brasiilia särgid on kollased. Kollane on nagu see piiksuv asi, mida koer kardab. Ei, seda ma ei vali, liiga traumeeriv; Prantsusmaa? Mbappe kõlab nagu mingi uus peen juustusort, mis mulle maitseb. Paneme neile 3 väravat; selle riigi lipuvärvid sobivad meie elutoa uute kardinatega, järelikult nemad võidavad.” Ja teate, mis on kõige haigem kogu asja juures? Ta juhib mingeid tabeleid! Mees paneb puhtalt kosmilise kohvipaksu pealt täppi asju, mida isegi pikaajalised spordianalüütikud ei osanud ette näha. Eile tegi ta köögis sellise võidutantsu, et ma pidin hirmust jälle peaaegu voodi alla jooksma – arvasin, et piiks on tagasi. Aga ei, lihtsalt pime õnn naeratas. Nii et hirmul olid suured silmad. Piiksuvat koletist kapist välja ei võetudki, toimub hoopis globaalne jalgpalliloos. Kui Ailar selle mängu nüüd puhta vuugiga kinni paneb ja suure auhinna võidab, siis ma loodan, et ta mäletab, kes tal kõrval moraalseks toeks oli. Üks hiiglaslik, mahlane lihakont kuluks selle närvikulu peale igatahes ära.

Käpa-tsau ja hoidke Ailari kardinate-põhisele taktikale pöialt!
teie sõber, kollaseid piiksuvaid tippkoletisi kartes, koer Crenna

The Fans – “Ole Ole Ole”

Ligi pool aastat tagasi tekkis idee teha luuletus ning omakorda sellest nutilaul ühest Eesti e-poest, mille asutaja ka TikTokis toimetab ja sinna videosid postitab. Muidugi on jutt Jörgenist ja tema arvuteid ning selle lisaseadmeid müüvast kahe kuu pärast 11.sünnipäeva tähistavast veebipoest 1it.ee. Mõte tekkis tema postituste vaatamisest ja jäin endamisi mõtlema, et miks mitte. Võiks üritada midagi kirjutada, kuid sarnaselt “Klassile” tekkis tõrge – lihtsalt pole mõtteid (samas “Klass” oli sahtlipõhjas ootel pea 2aastat). Kuigi sain kirja mõned sõnad ja isegi ühe salmi, siis lihtsalt polnud ideid. Aja jooksul midagi ajusoppidest välja võlusin, sealt aga kaugemale ei jõudnud . Sagedus igapäev või mõne päeva tagant seda teha aina vähenes, sest ideid lihtsalt polnud. Tekst jäi suurde unarusse, kuigi kuus korra-paar tekstifaili avasin ning oma ajusid ragistasin. Aga suurt tarka mu peakesest ei tulnud . Kuid eilsel vihmaeelsel õhtul, ligi pool aastat hiljem käis peas sähvatus – ja hoppaa! Ideemasin hakkas ketrama nagu vanaema pööningul tolmu koguv lõnga masin. Kogu teksti kirja panemine, kontrollimine ja viimistlemine võttis aega umbes 3h ja nutilauluks vorpimise protsess pea 7h, kuid valmis ta sain . Nagu ikka selliste asjadega, juhtub ka pisemaid näpukaid, nendest aga lähemalt veidi hiljem.

Esmalt protsessist: avasin selle luuletuse tesktifaili (igal poolelioleval luuletusel on oma tekstifail) ning kõige esimene asi, mida kirja panin, olid mõtted mu peas. Mul on selline kurb värk, et kui kohe kirja ei pane, unustan ning hiljem neid enam ei mäleta. Esimene salm, mis oli valmis juba varem, nihkus lõppu ja see sai üldse uue kuue. Ja nii jätkasin. Üks tüütu osa on teksti kontrollimine, proovida kõva häälega lugemist, aga ka teisi tehnikaid ja variante sõnade rütmikamaks muutmist, aga ka vigade leidmist, kuid inimsilm on üks nendest elunditest, mis jätab asju vahele, inimene ei märka kõiki detaile. Mõelge, kogu protsess kestis ligi 3h. See on pikk aeg. Sain oma teksti kirja ning selliselt sai paika pandud salmide järjekord, mille äpile “Sõnade” lahtrisse ette söötsin (Verse on salm ja Chorus refrään):
Verse 1 | Verse 2 | Verse 3 | Chorus | Verse 4 | Verse 5 | Chorus2 | Verse 6 | Chorus

Seejärel tuli järgmine etapp – teha sellest nutilaul. Proovisin kolme erinevat äppi, kuna põhiliselt kasutatav programm ei andnud seda tulemust, mida soovisin. Proovisin erinevaid võtteid ning omavahel kombineerides erinevaid meeleolusid ja muusikastiile, kuid no tee mis sa teed – ei valmi see, mida mina tahan. Ega teisest programmist samuti asja polnud. Õnneks kolmas päästis päeva . Samas, nagu ka varasematega, oli ka siin äpardusi. Üritada võib teha nii hästi, kui oskan, aga paratamatult vead sisse tulevad. Seletan need lahti:

• “… ja Jüri arvutilt elektrit sai” – “elektrit” asemel oleks “särtsu” või “särinat” paremini sobinud
• “… Ekraan vigastustest vireles” – korrektne oleks “vigastustes”
• “… Kui kliendid sealt abi ja pääsemist näevad” – siit hoopis sõna puudu – peaks olemas “… Kui kliendid sealt abi saavad ja pääsemist näevad”

Allikas: elu24.ee

Ah-auh ja sügav kummardus kõigile diivanikaunistustele, kes oskavad pulti käsitseda! Siin kirjutab jälle Crenna ja mul on teile ametlik teadaanne:
Raport Kuressaarest.
Koostaja: eridetektiiv Crenna (neljakäpaline krants).
Juhtumi number: 34.
Tuvastatud olukord: Ailar on langenud sügavasse apaatiasse, sest mu peremees sai eile või üleeile teada, et suletakse “Kättemaksukontori” uksed lõplikult. Istub raseerimata, vaatab tühja pilguga seina ja keeldub minuga pikale jalutuskäigule minemast. Läbiviidud uurimise tulemusena selgus, et süüdlaseks on TV3, kes sulgeb legendaarse “Kättemaksukontori”. Mina, kui eluterve Saaremaa krants, ei saanud sellest sarjast kunagi aru. Kolm naisterahvast jooksevad mööda Tallinnat ringi ja Tarvo Sõmer (Tiit Marvel) muudkui ohkab raskelt ja kurjategijad kukuvad hirmust pikali enne, kui keegi neile vastu näppe kopsatab . Nüüd pannakse putka kinni ja Sõmer saadetakse vist tagasi Mornasse Õnne tänavale konstaabel Toriminana patrullima. Aga Ailarile see meeldis. See oli tema jaoks nädala tipphetk. Uurimise käigus selgus, et Ailar on tegelikult vana kooli fänn, kelle jaoks õige asi lõppes juba siis, kui alguses Marika Vaarik ning mõned aastad tagasi Kadri Rämmeld, Ragne Veensalu ja Elina Reinold ära läksid, aga see uus sats – eesotsas Amanda-Hermiine Künnapasega – ja sisse toodi meesosatäitja oli Ailari arvates puhas jama ja “Kätekas” kaotas oma hinge. Ta vaatas seda viimastel aastatel vist ainult lootusest, et kuskilt põõsast hüppavad välja Tuvi ja Maango või Frida ja Marion . Kuid siin on asja tuum: Kättemaksukontor alustas aastal 2009. Teate, mis veel siis alustas? See sama blogi siin! Nad kasvasid koos üles – 17 aastat ekraanil ja veebis. Aga vaadake, mis on erinevus: telekontor pidi ellujäämiseks pidevalt vahetama uurijaid, tooma sisse uusi veidraid tegelasi ja lõpuks ikkagi uksed jäädavalt kinni panema, sest materjal jooksis lihtsalt liiva.
Aga Ailari blogi? See on jäänud kestma nagu tõeline Eesti vana kooli bloginduse raudvara. Sarnaselt Mallukale või teistele tuntud blogiveteranidele, kes alustasid samal ajastul ja kirjutavad truult tänaseni, on ka minu peremees näidanud üles tõelist saaremaist järeleandmatust. Ei mingeid suuri stiilimuutusi – ainult puhas ja vaimukas tekst otse elust enesest. Kui telemaailm väsib ära ja paneb uksed kinni, siis Ailar kirjutab ikka edasi. Pikaealisuse poolest on ta sellest TV3 suurest projektist pika puuga üle paugutanud. Äkki peaks TV3 hoopis talle ühe medali saatma?

Allikas: kattemaksukontor.fandom.com