Allikas: aripaev.ee

Kui ma oma pikka statistilist postitust lõpetasin, jäi tunne, et teema lõpeb liiga järsult. Midagi jäi õhku. Midagi, mis tahtis veel jätku. Ja nii sündiski mõte minna teemaga edasi — tuua teisipäevast pühapäevani välja kuus Eesti eurolugu, mille kaverid on mind üllatanud, rõõmustanud või lihtsalt kõrvu jäänud.

Kes oleks uskunud, et Eesti eurolaulud võivad rännata nii kaugele — teisele poole lompi, Lõuna‑Aafrikasse
Statistikapostitust tehes käis see mõte peast läbi, aga kavereid otsima hakates olin ausalt öeldes üllatunud – ma ei arvanud, et leidub versioone isegi afrikaani või rootsi keeles.
Aga näe — leidub. Ja see on ainult positiivne.

Seonduvalt Eesti laulude kaverite postitusega üritan seletada lahti iga vihje, mis juhatas sisse järgmise päeva laulu.

• Teisipäev → kolmapäev: “Kuulmiseni homme, kui harutame lahti järgmise kaveri .”

Esimesel päeval ei olnud veel mõtet hakata lugejat eksitama ega peidetud vihjeid loopima. Sarja alguses oli oluline luua rütm: iga päev = uus kaver.
Seetõttu oli vihje lihtne ja otsekohene — järgmine lugu, mille netiavarustest leidsin, kuid mis ka mulle eriti meeldib, oligi Inese “Once In A Lifetime” uusversioon Leonardilt pealkirjaga “Einmal Im Leben”. Ka statistikapostituses kaverite sektsioon oli see peale “Kaelakee Häält” välja toodud.
Seega oli loogiline ja sirgjooneline jätk, mis pani sarja liikuma.

• Kolmapäev → neljapäev: “Homme on kord loo käes, mille sõnu teadsid isegi need, kes Eurovisiooni ei vaadanud. .”

See vihje juhatas sisse neljapäevase loo “Everybody” — Eesti kõige universaalsema eurolaulu, mille refrääni teadsid tõesti isegi need, kes Eurovisiooni ei jälginud. Lauluvõistluse võit oli midagi enneolematut, midagi sellist, mida keegi ei uskunud.
Ühtlasi tõi see Eestile tähelepanu, mida ükski Balti riik polnud veel kogenud.
Laul oli 2001. aastal piisavalt suur hitt, et see elas ilmselt lühikest aega oma elu väljaspool Eurovisiooni:
raadios, pidudel, kooliaktustel, isegi neil, kes finaali ei vaadanud.
Oli ära tuntav ning lõi ootuse, et järgmisel päeval tuleb midagi suurt ja ikoonilist. Ja võitu silmas pidades oli see Eesti jaoks äärmiselt tähtis laul.

• Neljapäev → reede: “Homme on ees järgmine samm meie rännakus — las ta ootab seni oma hetke .”

2002.aastal Tallinnas toimunud võistlusel pälvis suurejoonelise 3.koha “Runaway”, mis minu arvates on üks Eesti eurolugude kõige äratuntavam ja rahvusvahelisem laul.
Sõnastus oli meelega vaoshoitud ja ootusärev, sest “Runaway” on lugu, mis ei vaja palju reklaami — see on niigi suur, tuntud ja omaette peatükk Eesti Eurovisiooni loos.
Antud vihje sobis, kuna pala on Eesti jaoks suur samm – 3. koht koduplatsil, rahvusvaheline edu. Ta ei vaja tutvustamist, sest esiteks esindas selle lauluga Eestit esimest korda välisartist – rootslanna Anna Sahlene, kes tähelepanu pälvimisega seda ka mingil määral Eestile tõi. Ning teiseks – ta oli nimekirjas oma hetke oodanud, mis tundus olevat “Everybodyle” loomulik jätk.

Samas võisid lugejad vihjes oleva lause tõttu – “järgmine samm meie rännakus” — eeldada vihjet “Rändajatele”. Siiski olin siin silmas pidanud kronoloogilise raja jätkamist.
Ning vihje teine pool – “Las ta ootab seni oma hetke” — vihjab, et see lugu on oma hetke väärt. See on midagi, mis ei torma kohale, vaid mille mõju tuleb ise kohale.

• Reede → laupäev: “Homme võtame ette loo, mis ei vaja valju häält, et mõjuda — piisab, kui kuulata .”

See oli ideaalne sissejuhatus Oti “Kuula” kaverile, sest lugu mõjub just siis, kui lasta tal vaikselt hingata — see on täpselt “Kuula” tuum. Oti esitus on oma olemuselt tagasihoidlik, keskendunud ja puhas, aga ballaadilikult võimas ja kuigi pärast “Everybody” ja “Runaway” positiivset energiat oli kaalukausil veel paar valikut, siis hollandlase kaver oli loomulik ja rahulik hingetõmme, mis mulle meeldis. Sellele ka see, et selle loo kuulamiseks pole palju vaja – korraks kuulatad ja juba tõmbab kõrvust.

• Laupäev → pühapäev: “Homme jõuab kord looni, mis astub varju ja valguse piiril, justkui kellegi kannul .”

Antud vihjes kasutasin teadlikult väljendit “varju ja valguse piiril”, et viia lugejaid arvamusele, et kaveritepäeva lõpetab Terminaatori versioon Suntribe’i loost “Let’s Get Loud”. Tegelikult liikus mõte selles suunas, et “Espresso Macchiato” sai peale “Eesti Laulu” võitu ja enne Eurovisiooni poolfinaali ja finaali tohutult tähelepanu lisaks meediale ka sotsiaalmeedias. Tommy Cash oli teinud suurepärast promot, mis kindlasti oli üks põhjuseid kõrge koha saavutamisele. Samas ei tohi unustada, et palju aitas kaasa Itaalia ise – kuna nad tundsid end puudutatuna, siis võeti sõna ning isegi sooviti laul Eurovisioonilt eemaldada. Seegi tegi meile palju promot. Mistahes promo, positiivne või negatiivne, on vajalik, kuna pälvime rahva tähelepanu. See ongi loo astumine varju ja valguse piiril. Küll siin ja ja teisel korral seal, kolmandal juhul hoopis mujal.
Vihje teine pool – “justkui kellegi kannul” – viitab laulust kaveri teinud armeenlase Arajin Akumbi muusikavideole – keegi jälitavalt kõnnib kellegi järel või otsib kedagi, samas on varjulisem, kohati õrnalt süngem, samas filmilikum peatükk, millele selline poeetiline rida loob õige meeleolu.

Selline sai meeletult tempokas nädal. Kaks aastat vorbitud postitus sai lõpuks valmis ja avaldatud. Sain uurimistöö käigus teada huvitavaid fakte Eurovisiooni ja Eesti osalusega lauluvõistusel.
Kuid Bulgaarial on veel kõik ees – võidu saavutanud Dara lauluga “Bangaranga” tõi riigile suure ja väga vastutusrikka ülesande – korraldada 2027.aasta Eurovisiooni Lauluvõistlus.
Mina lõpetan. Lõpetan selle postituse ühe Suurbritannia eurolooga aastast 2007 – Scooch ja “Flying The Flag”, mis räägib loo Eurovisooni-lennust terves maailmas, Pariisist Tallinnani ja Soomest Tšehhini.

Allikas: www.err.ee

“Espresso Macchiato”, mille kirjutasid Johannes Naukkarinen ning laulu performeerija ise, Tommy Cash, on Eesti üks edukamaid eurolaule, saavutades 2025.aastal Šveitsis toimunud Eurovisiooni Lauluvõistlusel 1.punktise kaotusega Iisraelile 3.koha 356.punktiga .
Laulust on tehtud mitmeid kavereid, s.h. Itaalia räppar Tony Effe, kes remiksis loost mitu eriversiooni.
Samuti tegi omanäolise muusikavideoga versiooni armeenlane Arajin Akumb, kelle sisuks laulu esituse ajal on ühe neiu pidev stalkimine ja kiusamine.
Lugu on omasele kohaselt enegiline, lõbus ja videot vaadates loob kindlalt lõbusa tuju ja ehk toob isegi suunurgale pisikese muige.

Kaveritepäev on nüüd läbi. Viimane lugu sulges ukse täpselt nii, nagu see avanes — vaikselt, aga mõjuvalt .

Allikas: https://www.eurovisioon.ee/

Juba täna, tunni aja pärast, 16. mai õhtul kl. 22 saab avapaugu 70. juubelit tähistav Eurovisiooni Lauluvõistlus, mille võitjaks ennustatakse Soomet, kuid kõrge tõenäosusega võivad selle napsata ka Kreeka või Austraalia. Viimase puhul hakkab mul neist isegi kahju, sest suure ajavahe tõttu eelistatakse tuleva aasta üritust tõenäoliselt korraldama mõnes Euroopa riigis.
Kuid enne seda teeme sooja, nagu spordiski – viies ja eelviimane eurolaulude kaverite päeva kangelane on Ott Leplandi lüüriline, 2012.aastal Eurovisioonil Bakuus Eestit esindanud ning poolfinaalis 4. kohale ja finaalis 120 punktiga 6. kohale platseerunud “Kuula”.

Kõrge meloodiaga laulu viisi pani noodiridadele kirja Ott ise, sõnad aga Aapo Ilves. Sellest võimsa hääletämbriga esituse vajadusest haaras võimalusest kinni hollandi laulja Henny Thijssen, kes salvestas hollandikeelse pisaraversiooni pealkirjaga “Hoe Lang”.

Homme jõuab kord looni, mis astub varju ja valguse piiril, justkui kellegi kannul .

Allikas: en.wikipedia.org

Täna on ees eile reklaamitud järgmine samm meie rännakus – ja oma hetke oodanud laul “Eurolaulude kaverite” 4.päeval on esitatud artisti poolt, kes on pärit noortemuusika riigist – Rootsimaalt .
Rootsi on Eurovisioonil üks kahest riigist, kes on 2026. aasta seisuga koguni seitse korda võitnud. Aga sellel seitsmendal võidul on olnud oma hind — mullu väidetavalt mainiti, et juba aasta tagasi ei soovinud nad tegelikult võita, sest võistluse korraldamine on hirmkallis tegevus ja poliitikud eelistaksid selle raha pigem jätta igapäevaseks konserviostuks ja restoranis pardi söömiseks. .

Kuid Eesti pole sugugi kehvem — pärast 1996. aasta 5. kohta tuli 2000. aastal 4. koht ja 2001. aastal suisa võit. 2002. aasta lauluvõistlus Tallinnas pani publiku nii saalis kui ka Raekoja platsil aplodeerima — lavale astus Eesti esindaja Sahlene, kes esitas kolmiku Paulus–Kotkas–Laisaar ja sõnasepp Jana Hallase tekstiga laulu “Runaway” meloodiliselt, lõbusalt ja tempokalt. See oli esitus, mis tõstis hilisõhtul paljude jälgijate tuju. Samamoodi jäi see silma Lõuna‑Aafrika lauljale David Fourie’le, kes 2011.aastal, üheksa aastat hiljem, salvestas oma lihtsa, maheda häälega mõnusa vibe’i ja tempoka afrikaanikeelse versiooni pealkirjaga “Ek Wil Jou Wys” (inglise keeles “I Want To Show You”) .
See ilmus albumil “Die Eerste Dekade” ning on lisatud ka kogumikule “20 Goue Treffers”.

Homme võtame ette loo, mis ei vaja valju häält, et mõjuda — piisab, kui kuulata .

Allikas: https://news.err.ee

Täna on kord loo käes, mille meloodiat mäletavad isegi need, kes Eurovisiooni näinud pole. Laul, millele elasid kaasa ka need, kes muidu lauluvõistluse vastu huvi ei tundnud.
Aasta siis oli 2001, mil Eesti tegi midagi enneolematut. Midagi, mida keegi uneski ette ei suutnud kujutada. Seda ei saa kunagi meilt keegi ära võtta — Tanel Padar ja Dave Benton tõid Eurovisiooni ajaloo esimese võid Baltikumi. See oli sündmus, mida kunagi ei unusta Marko Reikop ega Juhan Paadam. Samuti ka valitsus mitte .
Ja sellele järgnes sündmus, millest kirjutasid Euroopa suurimad uudisteportaalid ning mida kajastasid rahvusvahelised telekanalid. Rahvas ootas ärevusega, mis saab – kas ETV on võimeline korraldama lauluvõistlust, mille maksumuse eest oleks saanud üle paarisaja luksusliku Maybachi või kümme luksusvillat Floridas.

2001.aasta Eurovisiooni võidulaulu “Everybody” on kaverdanud sloveeni keeles Sloveenia kahekordne eurolaulik Darja Švajger koos Nuša Derendaga, kes võitles oma riigi eest samuti 2001.aastal.

Homme on ees järgmine samm meie rännakus — las ta ootab seni oma hetke.

Allikas: discogs.com

Sarnaselt laulule tundsid selle vastu huvi mitmed Eesti- ja välisartistid: kodumaine Star Sisters kaverdas mitmeid tuntud Eestit esindanud laule, nende hulgas selle postituse peategelast – laulu nimega “Once In A Lifetime”.

Nii on pala jäänud silma mitmetele välisartistidele, kes on loonud sellest täiesti omanäolisi ja artisti häälele sobivaid versioone. Näiteks Henri Alant, kelle tõlgendus meenutab kunagist noortemuusikat, mida viljeles A-Teens.
Või üls silmapaistvamaid Lõuna-Aafrika naisartiste – Jennifer Zamudio, kes pälvis 2019. aastal publiku lemmiku auhinna. Just tema tegi Inese loost uue, naiselikuma versiooni — pehme ja rahulikult kulgeva, nagu Emajõgi hapukurgihooajal .

Kuid on veel kolmas artist, kelle versioon meeldib mulle rohkem — saksa muusik Leonard Schenker, kelle käe all sai laul uued saksakeelsed sõnad ja täiesti uue hingamise: tantsulikult tempoka kõla ning stiili, mis meenutab klassikalisi saksa šlaagreid.
Pärineb laulja 2001.aastal ilmunud albumilt “Rhythmus Der Nacht”.

Homme on kord loo käes, mille sõnu teadsid isegi need, kes Eurovisiooni ei vaadanud.

Eurovisioon finaal on loetud päevade pärast. Täna, teisipäeval, 12.mail kannab ETV üle Austriast Viinist I poolfinaali, milles 9-ndana – peale Montenegrot, keda esindab Tamara Živković montenegro keeles palaga “Nova Zora”, ja enne Iisraeli, keda prantsuse, heebrea ja inglisekeelse looga “Michelle” esindab Noam Bettan – astuvad üles meie oma lemmiknaised – Vanilla Ninja eriti eepilise looga – “Too Epic To Be True”.

Siit läheb teekond edasi. Eesti Eurovisiooni-teekonna postitust koostades leidsin netis surfates mitmeid meie eurolugude kavereid, mida ka eelmises artiklis põgusalt mainisin. Kuna see postitus on niigi mahukas ja kõigi erinevate riikide artistide versioonide detailne tutvustamine oleks selle veelgi pikemaks venitanud, otsustasin järgnevatel päevadel — teisipäevast pühapäevani, 6 päeva ja 6 lugu — tutvustada iga päev üht mulle meeldinud kaverit.

Allikas: rateyourmusic.com

Kuulmiseni homme, kui harutame lahti järgmise kaveri

Allikas: https://eurovisionworld.com

See nädal on taas Eurovisiooni nädal — hetk, mil 35 riiki, nende seas ka Eesti , astuvad teisipäeval ja neljapäeval poolfinaalides lavale, et püüda kohta suurejoonelises finaalis, mis leiab lõpplahenduse juba kuue päeva pärast. Meie pisikest Põhja‑Euroopa riiki esindab sel aastal kodumaine Vanilla Ninja looga “Too Epic To Be True”, kes esineb loosiratta tahtel I poolfinaalis üheksandana: vahetult pärast Montenegrot, kelle parim tulemus on 2025.aasta seisuga 13. koht, ja enne Iisraeli, kes tegi oma Eurovisiooni debüüdi 1973.aastal Luksemburgis.

Kaks aastat tagasi jäi mind pärast üht Eurovisiooni‑postitust kummitama lihtne, aga visalt püsiv küsimus: milline näeks välja aus, põhjalik ja numbritele toetuv ülevaade sellest, kuidas Eesti on end lauluvõistlusel tegelikult kehtestanud? Mõtlemata pikalt, kellegagi arutamata ja ajuga konsulteerimata otsustasin , et teen selle ära — sest kui miski Eurovisiooni juures kunagi ei valeta, siis on need just faktid, tabelid ja statistika. Nii sündiski see postitus: soov panna ühte kohta kokku Eesti Eurovisiooni‑loo mustrid, rekordid, õnnestumised, komistamised, aga ka kõik selle, mis teeb meie teekonna suurel laval kordumatuks.

Enne kui vaatame, millistes keeltes Eesti on Eurovisioonil kõlanud, tasub korraks heita pilk ka lauluvõistluse enda kujunemisloole. See ei ole lihtsalt iga‑aastane muusikasündmus, vaid üks Euroopa kultuuri suurimaid ja kestvamaid projekte, mille juured ulatuvad 1956-ndasse aastasse. Alguses osales vaid 7 riiki, kuid juba mõne aasta pärast oli osalejate ring laienenud üle kümne ning lavale astusid uued tulijad nagu Norra, Taani, Iirimaa ja Tšehhoslovakkia. Aastate jooksul kasvas võistlus nii ulatuselt kui mõjult, muutudes ühtaegu nii poliitiliseks, kultuuriliseks kui muusikaliseks peegelduseks sellest, mis Euroopas parasjagu toimub.

Eurovisioon pole vaid laulud ja punktid — selle ajalukku mahub ka ridamisi üllatavaid ja uskumatuid fakte.

Eesti Eurovisiooni‑identiteet on kujunenud üllatavalt mitmekesiseks: ühelt poolt oleme väike riik, kes ei karda lavale saata suuri ballaade, teisalt aga rahvas, kes on valmis eksperimenteerima nii huumori, elektroonika kui ka klassikaga. Meie lugude keskmes on sageli tugev meloodia ja selge emotsioon — olgu see Maarja‑Liisi puhas lüürika, Ott Leplandi jõuline vokaal või Elina Nechayeva ooperlik kõrgus. Samal ajal on Eesti üks nendest riikidest, kes on suutnud Eurovisioonil hoida oma keelt elus: eesti keel on kõlanud laval järjepidevalt, isegi siis, kui inglise keel on olnud domineeriv. Meie identiteeti iseloomustabki see kahe maailma tasakaal — julgus olla rahvusvaheline, kuid samas jääda iseendaks. See teeb Eesti teekonna eriliseks ja äratuntavaks ka neile, kes meid vaid kord aastas teleekraani vahendusel või suurvõistlusel publiku seast näevad.

Enne kui sukeldume punktidesse ja kohtadesse, tasub korraks peatuda ka sellel, millistes keeltes Eesti üldse Eurovisioonil osalenud on. Meil on olnud nii eesti keelt, inglise keelt, itaalia keelt ja isegi mõni üllatuslik kõrvalepõige. All olev diagramm näitab üsna kõnekalt, milline keel on olnud meie kindel tugisammas ja millised on olnud pigem haruldased külalised.

Tulpdiagramm 2025.aasta seisuga Eesti osalemisest võistluslugude keeles.
Sellelt nähtub, et meie riigi keel — eesti keel — on võistluslugudes domineerivalt või mõne teise riigikeelega kokku sobitatud (nt. Kreisiraadio “Leto Svet” oli koguni kolmes keeles — serbia, saksa, soome keeles) 28%-l ehk üheksal korral; inglise keel (61%) kahekümnel korral. Itaalia keele protsenti tõstsid 2018.aastal “La Forzaga” esindanud ja finaalis viisakale 8.kohale jäänud Elina Nechayeva ning mullu tublile 3.kohale platseerunud Sularahapoiss palaga “Espresso Macchiato”, mis kõlas inglise ja itaalia keeles. Ülejäänud keeled jäävad 1% ja 3% peale.

Diagrammist joonistub välja üsna selge muster: Eesti on Eurovisioonil kõlanud peamiselt inglise keeles, kuid eesti keel pole kordagi tagaplaanile kadunud. Meie emakeel moodustab märkimisväärse osa kõigist saadetud lugudest, mis on väikeriigi puhul tähelepanuväärne — eriti ajastul, mil inglise keel on võistlusel peaaegu vältimatu. Harvemad keelevalikud, nagu serbia või itaalia keel, on olnud pigem erandid, mis sündinud konkreetsete artistide stiilist või loomingulisest visioonist. Keeleline pilt näitabki, et Eesti on suutnud hoida tasakaalu rahvusvahelise kõlapinna ja oma kultuurilise näo vahel: me ei karda inglise keelt kasutada, kuid samas ei loobu ka omaenda kõlast, mis teeb meie lugude identiteedi äratuntavaks.

Kui keeleline pilt annab aimu sellest, kuidas Eesti on end Euroopale tutvustanud, siis järgmine küsimus on juba suurem: kuidas meil tegelikult läinud on? Millal me esimest korda finaali jõudsime, millal särasime, millal komistasime ja millal tegime ajalugu? Eesti lauldud rada on täis nii tippe, üllatusi kui ka valusaid õppetunde — ja just see teebki selle teekonna põnevaks.

Kolmekümne aasta jooksul on lavale astunud kümned artistid, toonud Eestile rekordeid, napikaid ja hetki, mis on jäänud meie kultuurimällu. See ülevaade koondab kokku olulisemad faktid, mustrid ja lood, mis on kujundanud Eesti teekonda Eurovisioonil.
Nüüd on aeg vaadata, kuidas kõik algas — ja milliste tulemusteni see rännak meid aastate jooksul viinud on.

Eesti on osalenud Eurovisioonil alates 1993.aastast, kuid esimest korda pääseti finaali alles Silvi Vraidi esitatud looga “Nagu Merelaine”, mis ainult kahe punktiga tõi 1994.aastal kahjuks 24. koha ning jättis Eesti järgmisest võistlusest kõrvale.
Ometi sai meie pisike riik peagi tuule tiibadesse. Alates 1996.aastast, mil Maarja‑Liis Ilus ja Ivo Linna laulsid “Kaelakee Hääle” viie parema hulka, algas Eesti jaoks muljetavaldav hoog: kõikidel järgnevatel aastatel, välja arvatud 1998, mil Koit Toome “Mere Lapsed” lõpetas 12. kohal, püsisime kindlalt TOP10-s. See oli periood, mil Eesti laululinnud suutsid end igal aastal suurvõistlusel maksma panna.

Eesti teekond Eurovisioonil sai aga tõelise pöördepunkti, kui 2001.aastal Taanis toimunud võistlusel tõi Ivar Musta ja Maian‑Ann Kärmase kirjutatud ning Tanel Padari ja Dave Bentoni esitatud “Everybody” Eestile ajaloolise võidu — hetke, mil väike riik tõestas, et suudab end suurel laval kehtestada nii muusikaliselt kui korralduslikult.

“Everybody” edu ei toonud Eestile üksnes esikohta, vaid ka kohustuse korraldada järgmise aasta lauluvõistlus — ja sellest sai omakorda ajalooline sündmus: esimest korda jõudis Eurovisioon Baltikumi. 2002.aastal Tallinnas toimunud show oli oma aja kohta ambitsioonikas, tehniliselt nõudlik ja rahvusvaheliselt märgatud, kinnitades, et Eesti ei ole pelgalt osaleja, vaid võimeline ka ise suurt lavaprojekti vedama. Allolev täispikk ülekandevideo on ehe ajakapsel sellest, kuidas Eesti end maailmale tutvustas — julgelt, värskelt ja oma näoga..

Suurvõistluse korraldus ei tulnud Eestile sugugi lihtsalt. Meedias ja poliitilistes ringkondades käis elav vaidlus selle üle, kas ETV ja riik suudavad üldse nii suure projekti rahaliselt välja vedada. Skeptikuid jagus nii kodus kui mujal Euroopas — väikeriigi kohta oli see tõepoolest hiiglaslik ettevõtmine. Ometi loksusid tähtaja jooksul kõik tükid paika ning Eesti näitas maailmale, eriti Euroopale, kuidas asjad tegelikult käivad: professionaalselt, ambitsioonikalt ja oma näoga.

Ja kui juba kord rekorditest rääkida, siis ei ole eestlased sugugi kehvemad kui suuremad riigid. Oleme aastate jooksul napsanud endale mitu tähelepanuväärset rekorditiitlit

Need faktid ei ole pelgalt numbrid, vaid peegeldavad, kuidas Eesti on Eurovisiooni ajaloos suutnud oma mõõtmetest suuremaks kasvada. 2001.aasta võit ja sellele järgnenud 2002.aasta korraldus Tallinnas näitasid, et ka väike riik suudab pakkuda suurt lavamaagiat. Meie rekordid — olgu see pikim laulupealkiri, vanim võitja või esimene Balti riik, kes Eurovisiooni võitis — jutustavad lugu julgusest ja leidlikkusest. Need on hetked, mil Eesti ei olnud lihtsalt osaleja, vaid kujundas ise Eurovisiooni nägu. Ja just see teeb meie teekonna eriliseks: iga kord, kui tundub, et väiksus võiks piirata, tõestame vastupidist.

Kui emotsioonid ja mälestused kõrvale jätta, jääb järele see, mis kunagi ei valeta: tõsiasjad. Eesti Eurovisiooni‑lugu on olnud kord särav, kord konarlik, aga alati põnev — ja just faktid näitavad kõige ausamalt, milliseid tippe ja mõõnu me tegelikult kogenud oleme. Nüüd on aeg need lahti võtta.

Eesti eurolugudel on üllatavalt lai teine elu. Mõned neist on saanud täiesti uued versioonid teistes kultuuriruumides, kus neid on esitatud uues stiilis ja uues keeles — vahel ka täiesti ootamatute artistide poolt.
Samas on mitmed Eesti enda Eurovisioni esindajad salvestanud oma laulust eraldi versiooni (“Keelatud Maa”, “Mere Lapsed”, palju teisi versioone) ja mõnes muus keeles, andes loole teise kõla ja teise publiku.
Kokku moodustub sellest väike, aga põnev kõrvalmaailm, mis ei paista statistikast välja, kuid näitab, kui mitmekülgselt Eesti eurolood edasi elavad — ja kui kaugele need tegelikult rännata võivad.

Eesti eurolugude kaverid

Maarja-Liis Ilus & Ivo Linna – “Kaelakee Hääl” (1996)
→  Helene & Gänget — “Tillsammans igen”
→  Annika Eklund & Rami Välimäki — “Kaulakoru”

Ines – “Once In A Lifetime” (2000)
→  Henri Alant — “Cupid”
→  Leonard — “Einmal Im Leben”
→  Jennifer Zamudio — “Once In A Lifetime”

Tanel Padar & Dave Benton – “Everybody” (2001)
→  Darja Švajger & Nuša Derenda — “Ena Pesem”

Sahlene – “Runaway” (2002)
→  David Fouri — “Ek Wil Jou Wys”
→  Jenny Kirsten (Jenny K) — “Sterreprag”

Ruffus – “Eghties Coming Back” (2003)
→  Dave Benton – “Eghties Coming Back”

Suntribe -“Let’s Get Loud” (2005)
→  Charl Smit — “Kom Ons Raas”
→  Kaverite seas väärib eraldi märkimist üks haruldus:
Terminaator tegi 2006.aastal sellest loost rokiversiooni. Seda esitust pole ametlikult kusagil alles, aga mul oli see õnneks vanadest aegadest tallel — panin sellele lihtsa taustaga video ja tõin YouTube’i, et see rariteet oleks taas leitav.  Terminaator — “Let’s Get Loud”

Sandra -“Through My Window” (2006)
→  HI5 — “Daai Liedije”

Urban Symphony — “Rändajad” (2009)
→  Michelle Kuyper — “In My Drome”

Getter Jaani — “Rockefeller Street”(2011)
→  Chrizahn Pittenridge — “Rockefeller Street”

Ott Lepland -“Kuula” (2012)
→  Henny Thijssen — “Hoe Lang”

Birgit Õigemeel — “Et uus saaks alguse” (2013)
→  Delmarie — “Nuwe Hoop”

Koit Toome & Laura Põldvere -“Verona” (2017)
→  Andre Van Wyngaardt — “As In Die Vlamme”
→  Peter Wilson & Sean Smith — “Verona”

Elina Nechayeva -“La Forza” (2018)
→  Assaf Kacholi — “La Forza”

Tommy Cash – “Espresso Macchiato” (2025)
→  Timebelle — “Espresso Macchiato”
→  Arajin Akumb — “Espresso Macchiato”
→  Grupo Talía — “Espresso Macchiato”

5Miinust & Puuluup — “(Nendest) Narkootikumidest Ei Tea Me (Küll) Midagi” (2024)
→  Krispoiss — “(Nendest) Lehmadest Ei Tea Me (Küll) Nisugi”

---

Meie laulud rändavad — mõni Aafrikasse, mõni Rootsi, mõni lihtsalt südamesse.

Kui laulud on rännanud, siis rändavad ka punktid — vahel ootuspäraselt, vahel üllatavalt.
Kõik need detailid — alates 3,45% võidutõenäosusest kuni 60 tonni prügini — moodustavad kokku pildi sellest, kui erakordne Eesti roll Eurovisiooni ajaloos tegelikult on. Me ei ole olnud lihtsalt juhuslik osaleja, vaid riik, kes on suutnud end kehtestada nii laval, kulisside taga kui ka statistikas. 2002.aasta korraldus tõi Eestile tähelepanu, mida ükski teine Balti riik polnud varem kogenud, ja meie rekordid näitavad, et väikeriik võib olla üllatavalt suur tegija. Need faktid annavadki kogu loole sügavuse — need on hetked, mis teevad Eesti Eurovisiooni‑teekonna ainulaadseks ja väärt meenutamist.

Kui rekordid ja ajaloolised hetked annavad aimu Eesti rollist Eurovisiooni suures pildis, siis punktitabel näitab kõige paremini, kuidas meie lood on tegelikult rahvusvahelisel laval vastu võetud. Siin on koos nii säravad tipphetked kui ka need korrad, mil tulemus jäi tagasihoidlikuks — ja just see kontrast teeb tabeli põnevaks. Alates Silvi Vraidi kahest punktist kuni Tommy Cashi üle 300‑punktilise sähvatuseni joonistub välja selge teekond: Eesti edu pole olnud sirgjooneline, kuid iga aasta on lisanud midagi meie identiteeti. See tabel ongi väike ajalugu numbrites, mis näitab, kuidas üks väike riik on end suurel laval korduvalt tõestanud.

Kui punktitabel näitab, kui tugevalt üks või teine lugu on mõjunud, siis kohtade statistika annab veelgi selgema pildi sellest, kuidas Eesti on end Eurovisioonil positsioneerinud. Siit joonistub välja üllatavalt mitmekesine tulemustik: lisaks ajaloolisele esikohale on meil ette näidata mitu kolmandat, neljandat ja viiendat kohta ning terve rida TOP 10 tulemusi. Samal ajal pole me pääsenud mõnest kohast üldse mööda – näiteks pole Eesti kunagi lõpetanud teisel kohal, mis on omamoodi paradoks riigile, kes on võitnud, kuid pole kordagi olnud hõbedal. See tabel näitabki, et Eesti edu pole olnud sirgjooneline, vaid koosneb tippudest, mõõnadest ja üllatustest, mis kõik kokku moodustavad meie Eurovisiooni‑loo.

Aastate loendist joonistub välja üsna kõnekas pilt: Eesti on oma teekonnal olnud pigem finaaliriik kui poolfinaaliriik. Me ei ole küll igal aastal säranud, kuid kokku 20 finaalikohta 11 poolfinaalikatsetuse (kui 2020 välja arvata, siis 10) kõrval näitab, et Eesti on suutnud end suurel laval järjepidevalt tõestada. Meie edu ei ole olnud juhuslik sähvatus, vaid pigem laineline, aga stabiilne kulgemine — kord tõuseme kõrgele, kord jääme napilt ukse taha, kuid püsime alati mängus. Just see tasakaal teebki meie loo huvitavaks: me ei ole riik, kes käib kohal lihtsalt kohaloleku pärast, vaid riik, kes suudab regulaarselt finaali murda ja seal ka nähtav olla.

Kui vaadata Eesti Eurovisioni‑lugu tervikuna, siis ei saa mööda minna inimestest, kes on selle kõige tegelikud arhitektid — heliloojatest ja laulukirjutajatest. Just nemad on loonud lood, mis on meid Eurovisiooni lavale viinud, meid naerma pannud, meid närvi ajanud või meile punkte toonud. Ja kuigi paremusjärjestust pole mõtet teha, on täiesti selge, et mõni nimi on Eurovisiooni ajaloos kõlanud rohkem kui teised. Siin on väike valik neist, kes on meie lauluvõistluse teekonda kõige märgatavamalt kujundanud.

• • Paulus–Laisaar—Kotkas — moodustavad ühe Eesti ajaloo viljakaima ja mõjukama laulukirjutajate kolmiku. Nende käe all sündisid mitmed 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse lood, mis kujundasid terve ajastu kõlapildi ning aitasid Eestil end rahvusvahelisel areenil kehtestada.
    Nad on autorid sellistele lugudele nagu “Once in a Lifetime” (2000) ning “Runaway” (2002). Nende loomingule on iseloomulik tugev meloodia, selge struktuur ja lauljale hästi sobitatud vokaal — just see kombinatsioon tegi neist aastateks Eesti eurolugude selgroo.

• • Priit Pajusaar — üks Eesti stabiilsemaid nimesid, autor lugudele “Kaelakee hääl”, “Diamond of Night” ja mitmele Eesti Laulu hitile.
  • Sven Lõhmus — popmuusika masinavärk, kelle käe alt on tulnud Vanilla Ninja, Suntribe ja Urban Symphony. Tema kirjutatud on näiteks “Club “Kung Fu””, “Rändajad”, “Verona”, “Another Country Song”.

• Stig Rästa — nii laulja kui laulukirjutaja, autor lugudele “Goodbye to Yesterday”, “Für Elise” ja mitmele Eesti Laulu finalistile.
• Mihkel Mattisen — klaverivirtuoos, kes oli kaaskirjutaja lauludele “La Forza” ja “Et uus saaks alguse”
• Ivar Must & Maian Kärmas — osalenud kirjutatud lugudega harva, kuid esimene laulukirjutajateduo, kes leidsid võiduvalemi.
• Ines — tugev artist, kelle looming on kõlanud nii Eesti Laulul kui suurel Euroopa laval. Sai tuntuks saatest “Kaks takti ette” 1999.aastal. Juba aasta hiljem sai suurepärase võimaluse esindada Eestit lauluga “Once In A Lifetime”, millega saavutas 4.koha.
• Jana Hallas — karismaatiline värsside kirjutaja, kes lisaks tekstide kirjutamisele on kujundanud Eesti eurolauljate imagot ja riietust.

Nende looming on toonud meid finaalidesse, loonud äratuntavaid hetki ja andnud meile põhjuse uhkust tunda, kuid samavõrd on just nende lood saatnud meid ka nendel aastatel, mil teekond jäi lühemaks või tulemus tagasihoidlikumaks.

Enne kui postitusele lõplikult taba ette paneme ja võtme varna riputame, teeme veel ühe väikese kõrvalepõike lauljate juurde. Eurovisioonil on lavale astunud nii kogenud tegijaid kui ka üllatavalt noori talente — ja mõni vanuserekord on selline, et tekitab isegi kogenud fännis kerge üllatusmomendi. Siin on väike valik põnevamaid vanusefakte.

Eurovisioon on segu statistikast, lugudest, inimestest ja juhusest — ning just see teebki selle nii vastupandamatuks. Eesti teekond on olnud kord särav, kord konarlik, aga alati südikalt omamoodi. Ja kui numbrid, rekordid ja vanuseüllatused kõrvale panna, jääb järele üks lihtne tõdemus: me oleme sellel laval alati kohal olnud suurema hingega, kui meie riigi suurus eales lubaks.

Allpool on valik allikaid ja kasulikke linke, mis olid selle postituse koostamisel toeks või pakuvad teemale lisavaadet.

www.escinsight.com
ESC Insight — Balti Tiiger
ESC Covers
www.theatrecrafts.com
“Lauluvõistlus 2002” täispikk ülekanne kaadritagant
“Eurovisiooni Lauluvõistluse” ametlik YouTube
ESC raadio
Paul Jordan: “Moodne muinasjutt”
Välisministeeriumi voldik
ETV fotogalerii
ETV lühidokumentaal “10 aastat hiljem. Eurovisioon Tallinnas”
Inglisekeelne Wikipedia Eestist Eurovisioonil
Eestikeelne Vikipeedia
EurovisionWorld
Tunnusmuusika remixide TOP5

Sellega võibki postituse täna lukku panna — järgmise lauluni.

---

Eurovisioon muutub, aga meie kirg selle vastu mitte.
Järgmises loos oleme jälle kohal — nagu Eesti finaalis, kui hästi läheb.

Allikas: designbundles.net

Jõulukuu on saabunud ning juba paari nädala pärast tõenäoliselt on teleekraanidel aastast aastasse korduvad filmid ja sarjad, jõulu- ja muusikasaated. Pole kahtlustki, et John McClane asub taas maailma päästma; McCallisteride perekond reisib ka sel aastal puhkama sooja päikese alla Floridasse ilma Kevinita; Mr. Bean tekitab kaoseid; muhedad politseivormi kandvad mehed ja naised sukelduvad seiklustesse, mis kunagi ei aegu.
Mõtlesin, et erinevalt aasta varasemast, kui internetiavarustest noppisin välja toredad faktid esimesest kolmest “Üksinda kodus” filmiseeriast, nopin virtuaalmaailmast välja 10 enim krabisevat ja kõlisevat teeninud jõulufilmid või filmid, mille tegevused leiavad aset jõulude eel või pühade ajal.

• “Grinch” (2018)
  “Kuidas Grinch jõulud varastas” ainetel 2018.aastal valminud jõuluteemaline animafilm, mille nimitegelane teeb kõik endast oleneva, et rikkuda jõulurahu ja veel parema meelega jõulupühad igaveseks kaotada.
  Filmi eelarve oli 75 milljonid USA dollarit, tagasi aga teeniti kokku 540 miljonit ($271,4 miljonit USA-s ja Kanadas; $255,4 miljonit ülejäänud maailmast), mis asetab jõuluanimafilmi hetkeseisuga I positsioonile.

• “Üksinda kodus” (1990)
  18 miljonilise eelarvega kinoajaloos jõulupühade ajal üks televisioonis näidatavaid maailma populaarsemaid filme on kahtlemata “Üksinda kodus” filmiseeria, mis üleöö tegi Hollywoodi lapstäheks ja üheks tasustavamaks lapsnäitlejaks Macaulay Culkin’i. Esimene film teenis piletituludena tagasi 476,7 miljonit ($285,8 miljonit USA-s ja Kanadas; $190,9 miljonit ülejäänud maailm), kusjuures pöörake tähelepanu eelarvele – “Grinci” eelarve oli 75 milli ja teenis tagasi 540 miljonit. Kevini seikluste film tõi kassaedu 458,7 miljonit, mis jääb esimesel positsioonil olevale alla vaid 6,3 miljoniga. Kassatuluedu jõulufilmide kategoorias oli suurim aastani 2018, mil trooni vallutas “Grinch”.

• “Üksinda kodus 2: kadunud New Yorgis” (1992)
  Ega siis esimene jää ilma teiseta. “Üksinda kodus” hõlmab enda alla II ja III koha, “Grinchi” ja “Grinchi” vahel .
  Kevini seikluste teises osas eksib poiss valele lennukile minnes jõulupealinna New Yorki, kus muidugi kohtub aasta varem tuttavaks saanud semudega – Marvi ja Harryga, kes juba teist korda komistavad nende plaane rikkuva poisikluti otsa .
  28 miljonilise eelarvega koguti maailmakodanikelt kassaeduks 359 miljonit, kuid sellega jäi alla esimesele filmile.
  Filmiseeria 3.osa, mis paisati vaatamiseks 1997.aastal, on tabelis 34.kohal 32 miljonilise eelarvega ja kassaeduks 79,1 miljonit.

• “Kuidas Grinch jõulud varastas” (2000)
  Ega Grinch ole halvem kui Kevini filmiseeria: ka nemad peavad jääma kaksi .
  Filmi plot on esimesega sama: kõige enam maailmas jõulupühi vihkav roheline elukas nimega Grinch annab endast 100% ja rohkemgi, et mitte keegi jõule ei peaks ja need üldse ära unustaks.
  Neljandale kohale platseeruti 123 miljoni USA dollariga eelarve juures 347 miljonilise kassaeduga, mis väga palju ei jäägi alla Kevini seiklustele Suures Õunas.

• “Jõululaul” (2009)
  Aegade ühe parima novelisti, Charles Dickens’i sulest pärit novelli “Jõululaul” animafilmi versioon.
  Peategelane on üksildane raha armastav mees, kes vihkab jõule. Öösel magama minnes viivad kolm vaimu ta ajarännakule, rändama läbi öö ja aja. Kõik, mida ta arvas teadvat jõuludest, saab ümber lükatud.
  Eelarve oli 175-200 milli vahel, kassatulu kokku oli 325,3 miljonit. Peaosas Jim Carrey.

• “Polaarekspress” (2004)
  Animafilm poisist, kelle usk jõuludesse on löönud tugevalt vankuma, kuid öösel viib Polaarekspress lapse seiklusele Põhjanabale.

• “Batmani naasmine” (1992)
  Jõuluhooajal toimuv tegevustik annab Batmanile uue kanalisatsioonis elava vastase nimega Pingviin, kes kohaliku miljonäri abiga üritatakse linnapeana pukki tõsta. Lisaks oma hea nime taastamisele tuleb Nahkhiire-mehel tegemist teha Kassnaisega.
  Peaosades on tõeline 90-ndate tähtede paraad: Danny DeVito, Michelle Pfeiffer, Michael Keaton, Christopher Walken.
  Eelarve jäi vahemikku 50-80 miljonit dollarit; kassatulu kokku 266,8 millionit.

• “Armastus on see” (2003)
  Film jutustab kümme lugu inimestest, kelle armastuslood omavahel sageli põimuvad. Filmi tegevus algab, kui jõuab kätte advendiaeg ning jõuludeni on jäänud viis nädalat. Filmi lõpus olev epiloog leiab aset kuu aega pärast jõule.
  Filmi eelarve 40 miljonit dollarit ning kassatuluks korjati kokku 250,2 millionit. Kaasa teevad mitmed tuntud näod: Mr. Beanina üleilmselt tuntuks saanud Rowan Atkinson; Alan Rickmani esimene filmiosatäitmine pühadeklassikas “Visa hing”, mille eelarve oli $25–35 miljonit ning kogu tulu kokku $139,8–$141,5 miljonit; Liam Neeson ja Emma Thompson, Colin Firth ja Hugh Crant, jpt.Rowan Atkinson müüja rollis

• “Visa hing 2” (1990)
  Filmiseeria II film, milles John McClane alustab taaskord armutut võitlust terroristidega, kes sel korral üliohtliku kurjategija vabastamiseks on nõus tegema mida iganes, s.h. eesmärgi ja plaani õnnestumiseks võetakse sihikule reisilennukid.
  Eelarve oli $60–70 million miljonit ning kassatulu kokku $240 miljonit.

  Esimene film, mille tegevustik toimub Nakatomi Plazas ning mis tõstis suurde staariseisusesse Alan Rickmani ja Bruce Willise, teenis kuni 35 miljonilise eelarve juures tagasi kuni 141,5 miljonit, platseerudes sellega 2025.aasta 6.detsembri seisuga 21.kohal.

• “Päkapikk” (2003)
  Komöödia Buddyst, kes poeb salaja jõuluvana kingikotti ja satub niimoodi Jõulumaale. Kasvab üles koos päkapikkudega, kuid üsna varsti saab selgeks, et tema õige koht ei ole tegelikult seal. Nii asubki ta teele New Yorki, et otsida üles oma tõeline isa, töönarkomaanist kirjastaja, kes on aga Jõuluvana “pahade” nimekirjas. Kui selgub, et elu inimeste seas polegi ainult uisutamine ja kommisöömine ning kõik on kaotanud usu Jõuluvanasse ja päkapikkudesse, peab Buddy pühade päästmiseks tublisti pingutama.
  Eelarveks $33 miljonit ja kassatulu kokku: $228,9 miljonit.

Huvitava asjaoluna jäi silma, et hetkel kassatulu poolest esikohta hoidev “Grinch” on kogu tuluna tagasi teeninud küll 540 miljonit dollarit “Üksinda kodus” 458,7 miljoni vastu, samas on esimese filmi eelarve olnud 75 miljonit, Kevini seikluste esimese filmi eelarve aga 4 korda vähem, 18 miljonit. Seetõttu on minu jaoks suurim võitja Macaulay Culkini pühade film, kuna teenis rohelise koletise filmi kassatulust ainult 6 milli vähem. Päris suur kassaedu 18-miljonilise eelarvega filmi kohta.

Selline on esikümne TOP 10 Vikipeedia andmetel. “Üksinda kodus” esimesed 3 filmi, “Jääaeg” ja “Visa hing”, aga ka mitmed teised filmid ja komöödiasarjad ja -filmid on head, kuid nende iga-aastane leierdamine on muutunud masendavaks. Peamiselt TV3 ja Kanal2, kindlasti veel mõned, pole lihtsalt muud näidata . Maailmas on tõesti väga palju häid jõulu- ja talvefilme, kuid neid Eestis ei näidata.
Lootsin sellest esikümnest välja tuua filme, mida meie kanalid eetrisse ei too, kuid võta näpust: need iga-aastased kordused on esikümnes. Veel masendavam .

Et postitus rusuvalt ei mõjuks, lõppu üks armas versioon tuntud palast “Auld Lang Syne”, mille kannab viiulil ette Amy Lee.