Videot saab vaadata ka YouTube’st ja TikTokist

Ailar ja Jüri Homenja

Ega ma ise poleks osanud linkida, rääkisin talle lookese ära ning aitas mul luua viite sinna, kuhu mina oma mõtetes olin selle kavandanud. Oi, ja siis Salmel, kus esinesid lisaks rahvatantsijatele Jaan Tätte ja Jüri Homenja, kelle laulu “Minu Elu” maailma ühest vanimast videoportaalist üles otsisin ning ära kuulasin, kuna homentsik laulab ilusat laulu. Kogu sõnum ja meloodia, ühesõnaga kogu kaadervärk on tibens-tobens. Ja kas teate? Ailar, Kelli ja Armsake tegid isegi fotojäädvustuse Jüri Homenjaga elektroonilisele kandjale ning mällu igaveseks. Nii äge, oleks tahtnud isegi temaga kohtuda. Kuulsin, et laulab supervingelt, on viks ja viisakas, nagu teiegi, kes te seda blogi loete, suhtleb publikuga vabalt. Vat see on õige artist, mitte nagu üks tuntud Eesti muusik, kes isegi lapse soovi kohtuda tõsiselt ei võta ja viisakalt ehk teisisõnu vaikides sinnasamusesse saadab. On alles ülbus Kas tõesti on isikliku kohtumise korraldamiseks vaja “Armastuse laulu”? Mul oli Kellist nii kahju, ta väga soovis selle muusikuga teisipäeval Saaremaa jaanitulel kohtuda. Vat sel päeval esinesid Kuressaares Terminaator, Anne Veski, Meie Mees, Hunt. Pidu oli metsik: rahvas möllas, eriti Anne Veski ja muidugi Terminaatori ajal. Ailar ja Kelli jõudsid koju alles pool 2 öösel. Aga õnneks nad jõudsid. Olin ka siis nii õnnelik. Oli öö ning olin kuss nagu suss, kuid liputasin saba ja tegin mõlemale suured-suured musid. Peale seda pesi õetirts hambad ääää ja kebis ära voodi, oli täiesti vässu ja uinus. Ning järgmisel päeval kordus muster – Ailar ja Kelli tõmbasid minema, Leisi, kus peo tõmbas käima ansambel Apelsin mitte Mati Nuude ega Ivo Linnaga, ka mitte suvalise Eestu lauljaga, vaid Kalle Sepaga. Teate küll seda tüüpi sealt telkust, sellest näosaatest, kus väidetavalt parodeeris maailmakuulsaid muusikuid ja artiste. Minule saade meeldis, kuid Ailar on öelnud, et sealne laulmine on pettus ja tema seda ei usu. Jälle pidin jääma üksinda. Minu tuju tõstis see, et mulle jäeti seltsiks mängima kohalik raadiojaam nimega Kadi. Vähemalt mingigi seltskond, kuigi saatejuhid pidasid samuti pühi. Ei Regina ega Annika, ei Siim ega see uus neiu, keda ükspäev Kadi eetris kuulsin, eetris mingit häält ei teinud. Ilmselt pidasid, jah, nemadki pühi. Muideks, ükspäev kõndisin Ailariga ja siis ta näitas:
“Vaata, Crenna, seal on Siim Metsmaa!” näitas ebaviisakalt näpuga tema poole, kes kesklinnas jalgrattaga sõitmisest puhkas ning sõpsiga juttu puhus. “Sa kuuled teda Kadi raadiost.”
Kas arvate, et olin õnnelik? Muidugi olin. Minu päev läks kohe rõõmsamaks. Ega siis iga päev ei kohta kohalikke kuulsusi ja raadiotegijaid. Tema ja ta kolleegid on minu igapäevased seltsilised. Kasutan kohe võimalust ja edastan selle blogi kaudu sooviloo. Tegelikult on nendel olemas “Soovisaade”, kuna mul aga oma telefoninumbrit pole, mida ilmselt ei saagi olema, mistõttu kõllata neile kah ei saa , edastan soovi:
“Hea Kadi raadio!” alustan mina, kuid ei lõpeta, vaid jätkan: “Palun laske Terminaatori pala “Koera Elu”.”
Oi, oleksin seitsmendas taevas, kui raadioeetris seda laulu kuuleksin. Minu päev oleks siis tehtud !
Aga siis mu huvi lahtus – minu huvi on erinevatel lõhnadel, mida kõikidest erinevatest paikatest leian. Igalt poolt, kust vähegi võimalik: puudelt ja põõsastelt, asfaldilt ja pingilt, mille peal mingi jota eelnevalt istus ja kahe liitrist Bocki libistas, ja kõikidest muudest asjast, ka siidisukast ja samovarist.
Ja kujutate ette – ongi jaanid selleks aastaks lõppenud. Õnneks! Ailaril tööst puhkus. Nüüd ei peagi olema kodus päevad läbi üksinda. Siiski ta mingil ajahetkel läheb jälle kodust ära. See teeb meele nukraks. Nagu inimesed, nii on ka loomad, s.h. koerad, sotsiaalsed olendid. Me vajame seltskonda, teisi inimesi, hobisid ja meelelahutust. Muidu on elu üksluine ja igav, mõttetu ja täiesti tühi.

Aga teate? See pole veel kõik. Mul on ka veidi kurvemaid uudiseid – minu vanus on mõjunud mu tervisele. Olen täis energiat ning hüppan ja jooksen nagu 10aastat tagasi, kuid trallimine on teinud halvemaks mu esikäpa – ma lonkan viimased 2aastat. Mulle üldse ei meeldi käia arstionu juures, kuid sunniviisiliselt sinna minema pidin. Anti mingit rohtu. Alguses aitas, kui pidin seda sööma. Siis sai otsa, kuid lonkamine naases. Ailari tegi pöördelise käigu – viis mind hoopis arstitädi juurde, kes andis mulle karmi korralduse mingit ravimit süüa mingi 5 päeva ja lisaks sellele igapäevaselt tarbida luudele ja liigestele mõeldud toidulisandit, mida peremees toidu sisse peeneks jahvatab, sest muidu tõrgun nagu kärbes ämbikuvõrgus, kes iga hinna eest nahka pistmise eest põgeneda üritab. Kahjuks lootusetult . Nii ka minuga – põtkin vastu, mis suudan, kuid see ei aita – ikka pean rohu ära sööma, meeldigu see mulle või mitte.

Aga see pole midagi hullu. Üritan anda endale aru, et Ailar soovib mulle parimat, Kelli samuti, siis vastu tahtmist söön ravimi ära. Ja eks ole ju mulle ka kasulik – saan nagu pooletobine ringi joosta ja igal pool hüpata. Isegi Jaagup Kreem ei jookse ega hüppa laval ühe esinemise ajal nii palju, kui mina päevas kokku. Samas, ta ka ei maga niipalju, kui mina päevas kokku.

Aga praegu vist ongi kõik. Midagi soovisin veel teiega enda elust jagada, kuid suurest elevusest, et sain blogipuldi taha, unustasin ära . Palun andke mulle andeks!

Lõpetuseks üks laul härra Kriegerilt, kes esitab loo naisest nimega Lilly, mis sobib siia lõppu, sest ka mina olen naine

Parimat soovides,
teie sõber, koer Crenna

Eirch Krieger – “Lilly On Naine”

Iseenesest on kõik lihtne: teete kujunduse kiirelt ja tasuta, daunlõudite arvutisse ning seejärel laete ülesse serverisse ja aktiveerite adminiliideses profiilis. Nii lihtne ongi.

Kui kõik korrektselt tehtud, saate kiirelt ja palju aega raiskamata omale isikliku eelistustega adminiliidese. Ja soovi korral vorbi neid omale või 10 .
Näiteks ma endale tegin paar tükki, neist kasutusel on helesinine. Punane oli pigem katsemeetodina, mille peale kuvatõmmise tegemist kustutasin.

Allikas: aripaev.ee

Kui ma oma pikka statistilist postitust lõpetasin, jäi tunne, et teema lõpeb liiga järsult. Midagi jäi õhku. Midagi, mis tahtis veel jätku. Ja nii sündiski mõte minna teemaga edasi — tuua teisipäevast pühapäevani välja kuus Eesti eurolugu, mille kaverid on mind üllatanud, rõõmustanud või lihtsalt kõrvu jäänud.

Kes oleks uskunud, et Eesti eurolaulud võivad rännata nii kaugele — teisele poole lompi, Lõuna‑Aafrikasse
Statistikapostitust tehes käis see mõte peast läbi, aga kavereid otsima hakates olin ausalt öeldes üllatunud – ma ei arvanud, et leidub versioone isegi afrikaani või rootsi keeles.
Aga näe — leidub. Ja see on ainult positiivne.

Seonduvalt Eesti laulude kaverite postitusega üritan seletada lahti iga vihje, mis juhatas sisse järgmise päeva laulu.

• Teisipäev → kolmapäev: “Kuulmiseni homme, kui harutame lahti järgmise kaveri .”

Esimesel päeval ei olnud veel mõtet hakata lugejat eksitama ega peidetud vihjeid loopima. Sarja alguses oli oluline luua rütm: iga päev = uus kaver.
Seetõttu oli vihje lihtne ja otsekohene — järgmine lugu, mille netiavarustest leidsin, kuid mis ka mulle eriti meeldib, oligi Inese “Once In A Lifetime” uusversioon Leonardilt pealkirjaga “Einmal Im Leben”. Ka statistikapostituses kaverite sektsioon oli see peale “Kaelakee Häält” välja toodud.
Seega oli loogiline ja sirgjooneline jätk, mis pani sarja liikuma.

• Kolmapäev → neljapäev: “Homme on kord loo käes, mille sõnu teadsid isegi need, kes Eurovisiooni ei vaadanud. .”

See vihje juhatas sisse neljapäevase loo “Everybody” — Eesti kõige universaalsema eurolaulu, mille refrääni teadsid tõesti isegi need, kes Eurovisiooni ei jälginud. Lauluvõistluse võit oli midagi enneolematut, midagi sellist, mida keegi ei uskunud.
Ühtlasi tõi see Eestile tähelepanu, mida ükski Balti riik polnud veel kogenud.
Laul oli 2001. aastal piisavalt suur hitt, et see elas ilmselt lühikest aega oma elu väljaspool Eurovisiooni:
raadios, pidudel, kooliaktustel, isegi neil, kes finaali ei vaadanud.
Oli ära tuntav ning lõi ootuse, et järgmisel päeval tuleb midagi suurt ja ikoonilist. Ja võitu silmas pidades oli see Eesti jaoks äärmiselt tähtis laul.

• Neljapäev → reede: “Homme on ees järgmine samm meie rännakus — las ta ootab seni oma hetke .”

2002.aastal Tallinnas toimunud võistlusel pälvis suurejoonelise 3.koha “Runaway”, mis minu arvates on üks Eesti eurolugude kõige äratuntavam ja rahvusvahelisem laul.
Sõnastus oli meelega vaoshoitud ja ootusärev, sest “Runaway” on lugu, mis ei vaja palju reklaami — see on niigi suur, tuntud ja omaette peatükk Eesti Eurovisiooni loos.
Antud vihje sobis, kuna pala on Eesti jaoks suur samm – 3. koht koduplatsil, rahvusvaheline edu. Ta ei vaja tutvustamist, sest esiteks esindas selle lauluga Eestit esimest korda välisartist – rootslanna Anna Sahlene, kes tähelepanu pälvimisega seda ka mingil määral Eestile tõi. Ning teiseks – ta oli nimekirjas oma hetke oodanud, mis tundus olevat “Everybodyle” loomulik jätk.

Samas võisid lugejad vihjes oleva lause tõttu – “järgmine samm meie rännakus” — eeldada vihjet “Rändajatele”. Siiski olin siin silmas pidanud kronoloogilise raja jätkamist.
Ning vihje teine pool – “Las ta ootab seni oma hetke” — vihjab, et see lugu on oma hetke väärt. See on midagi, mis ei torma kohale, vaid mille mõju tuleb ise kohale.

• Reede → laupäev: “Homme võtame ette loo, mis ei vaja valju häält, et mõjuda — piisab, kui kuulata .”

See oli ideaalne sissejuhatus Oti “Kuula” kaverile, sest lugu mõjub just siis, kui lasta tal vaikselt hingata — see on täpselt “Kuula” tuum. Oti esitus on oma olemuselt tagasihoidlik, keskendunud ja puhas, aga ballaadilikult võimas ja kuigi pärast “Everybody” ja “Runaway” positiivset energiat oli kaalukausil veel paar valikut, siis hollandlase kaver oli loomulik ja rahulik hingetõmme, mis mulle meeldis. Sellele ka see, et selle loo kuulamiseks pole palju vaja – korraks kuulatad ja juba tõmbab kõrvust.

• Laupäev → pühapäev: “Homme jõuab kord looni, mis astub varju ja valguse piiril, justkui kellegi kannul .”

Antud vihjes kasutasin teadlikult väljendit “varju ja valguse piiril”, et viia lugejaid arvamusele, et kaveritepäeva lõpetab Terminaatori versioon Suntribe’i loost “Let’s Get Loud”. Tegelikult liikus mõte selles suunas, et “Espresso Macchiato” sai peale “Eesti Laulu” võitu ja enne Eurovisiooni poolfinaali ja finaali tohutult tähelepanu lisaks meediale ka sotsiaalmeedias. Tommy Cash oli teinud suurepärast promot, mis kindlasti oli üks põhjuseid kõrge koha saavutamisele. Samas ei tohi unustada, et palju aitas kaasa Itaalia ise – kuna nad tundsid end puudutatuna, siis võeti sõna ning isegi sooviti laul Eurovisioonilt eemaldada. Seegi tegi meile palju promot. Mistahes promo, positiivne või negatiivne, on vajalik, kuna pälvime rahva tähelepanu. See ongi loo astumine varju ja valguse piiril. Küll siin ja ja teisel korral seal, kolmandal juhul hoopis mujal.
Vihje teine pool – “justkui kellegi kannul” – viitab laulust kaveri teinud armeenlase Arajin Akumbi muusikavideole – keegi jälitavalt kõnnib kellegi järel või otsib kedagi, samas on varjulisem, kohati õrnalt süngem, samas filmilikum peatükk, millele selline poeetiline rida loob õige meeleolu.

Selline sai meeletult tempokas nädal. Kaks aastat vorbitud postitus sai lõpuks valmis ja avaldatud. Sain uurimistöö käigus teada huvitavaid fakte Eurovisiooni ja Eesti osalusega lauluvõistusel.
Kuid Bulgaarial on veel kõik ees – võidu saavutanud Dara lauluga “Bangaranga” tõi riigile suure ja väga vastutusrikka ülesande – korraldada 2027.aasta Eurovisiooni Lauluvõistlus.
Mina lõpetan. Lõpetan selle postituse ühe Suurbritannia eurolooga aastast 2007 – Scooch ja “Flying The Flag”, mis räägib loo Eurovisooni-lennust terves maailmas, Pariisist Tallinnani ja Soomest Tšehhini.

Allikas: www.err.ee

“Espresso Macchiato”, mille kirjutasid Johannes Naukkarinen ning laulu performeerija ise, Tommy Cash, on Eesti üks edukamaid eurolaule, saavutades 2025.aastal Šveitsis toimunud Eurovisiooni Lauluvõistlusel 1.punktise kaotusega Iisraelile 3.koha 356.punktiga .
Laulust on tehtud mitmeid kavereid, s.h. Itaalia räppar Tony Effe, kes remiksis loost mitu eriversiooni.
Samuti tegi omanäolise muusikavideoga versiooni armeenlane Arajin Akumb, kelle sisuks laulu esituse ajal on ühe neiu pidev stalkimine ja kiusamine.
Lugu on omasele kohaselt enegiline, lõbus ja videot vaadates loob kindlalt lõbusa tuju ja ehk toob isegi suunurgale pisikese muige.

Kaveritepäev on nüüd läbi. Viimane lugu sulges ukse täpselt nii, nagu see avanes — vaikselt, aga mõjuvalt .

Allikas: https://www.eurovisioon.ee/

Juba täna, tunni aja pärast, 16. mai õhtul kl. 22 saab avapaugu 70. juubelit tähistav Eurovisiooni Lauluvõistlus, mille võitjaks ennustatakse Soomet, kuid kõrge tõenäosusega võivad selle napsata ka Kreeka või Austraalia. Viimase puhul hakkab mul neist isegi kahju, sest suure ajavahe tõttu eelistatakse tuleva aasta üritust tõenäoliselt korraldama mõnes Euroopa riigis.
Kuid enne seda teeme sooja, nagu spordiski – viies ja eelviimane eurolaulude kaverite päeva kangelane on Ott Leplandi lüüriline, 2012.aastal Eurovisioonil Bakuus Eestit esindanud ning poolfinaalis 4. kohale ja finaalis 120 punktiga 6. kohale platseerunud “Kuula”.

Kõrge meloodiaga laulu viisi pani noodiridadele kirja Ott ise, sõnad aga Aapo Ilves. Sellest võimsa hääletämbriga esituse vajadusest haaras võimalusest kinni hollandi laulja Henny Thijssen, kes salvestas hollandikeelse pisaraversiooni pealkirjaga “Hoe Lang”.

Homme jõuab kord looni, mis astub varju ja valguse piiril, justkui kellegi kannul .

Allikas: en.wikipedia.org

Täna on ees eile reklaamitud järgmine samm meie rännakus – ja oma hetke oodanud laul “Eurolaulude kaverite” 4.päeval on esitatud artisti poolt, kes on pärit noortemuusika riigist – Rootsimaalt .
Rootsi on Eurovisioonil üks kahest riigist, kes on 2026. aasta seisuga koguni seitse korda võitnud. Aga sellel seitsmendal võidul on olnud oma hind — mullu väidetavalt mainiti, et juba aasta tagasi ei soovinud nad tegelikult võita, sest võistluse korraldamine on hirmkallis tegevus ja poliitikud eelistaksid selle raha pigem jätta igapäevaseks konserviostuks ja restoranis pardi söömiseks. .

Kuid Eesti pole sugugi kehvem — pärast 1996. aasta 5. kohta tuli 2000. aastal 4. koht ja 2001. aastal suisa võit. 2002. aasta lauluvõistlus Tallinnas pani publiku nii saalis kui ka Raekoja platsil aplodeerima — lavale astus Eesti esindaja Sahlene, kes esitas kolmiku Paulus–Kotkas–Laisaar ja sõnasepp Jana Hallase tekstiga laulu “Runaway” meloodiliselt, lõbusalt ja tempokalt. See oli esitus, mis tõstis hilisõhtul paljude jälgijate tuju. Samamoodi jäi see silma Lõuna‑Aafrika lauljale David Fourie’le, kes 2011.aastal, üheksa aastat hiljem, salvestas oma lihtsa, maheda häälega mõnusa vibe’i ja tempoka afrikaanikeelse versiooni pealkirjaga “Ek Wil Jou Wys” (inglise keeles “I Want To Show You”) .
See ilmus albumil “Die Eerste Dekade” ning on lisatud ka kogumikule “20 Goue Treffers”.

Homme võtame ette loo, mis ei vaja valju häält, et mõjuda — piisab, kui kuulata .

Allikas: https://news.err.ee

Täna on kord loo käes, mille meloodiat mäletavad isegi need, kes Eurovisiooni näinud pole. Laul, millele elasid kaasa ka need, kes muidu lauluvõistluse vastu huvi ei tundnud.
Aasta siis oli 2001, mil Eesti tegi midagi enneolematut. Midagi, mida keegi uneski ette ei suutnud kujutada. Seda ei saa kunagi meilt keegi ära võtta — Tanel Padar ja Dave Benton tõid Eurovisiooni ajaloo esimese võid Baltikumi. See oli sündmus, mida kunagi ei unusta Marko Reikop ega Juhan Paadam. Samuti ka valitsus mitte .
Ja sellele järgnes sündmus, millest kirjutasid Euroopa suurimad uudisteportaalid ning mida kajastasid rahvusvahelised telekanalid. Rahvas ootas ärevusega, mis saab – kas ETV on võimeline korraldama lauluvõistlust, mille maksumuse eest oleks saanud üle paarisaja luksusliku Maybachi või kümme luksusvillat Floridas.

2001.aasta Eurovisiooni võidulaulu “Everybody” on kaverdanud sloveeni keeles Sloveenia kahekordne eurolaulik Darja Švajger koos Nuša Derendaga, kes võitles oma riigi eest samuti 2001.aastal.

Homme on ees järgmine samm meie rännakus — las ta ootab seni oma hetke.