Foto: www.ohtuleht.ee/152246

Käes ongi maikuu, ilmad om ilusad, kiigi kohati tuulised. Eriti poraegu, kuig ilm on pilves. Tegelikult oli mul plaanis tehja postitus teisel teemal, kuid kuna mind on tabanud allerfia, üietolmualletfia, jälle, olen sunnitud passima kodus, aknad kinni aetud,et õuevalfus sisse ei paistaks, mida mu silmnad, nagu ka teisi valgusi (arvuti, TV, iawgfi tulemasin, hmd), üldse ei kannata. Niisiis otusrtasin kirjutada üge oistutyse “pimedana”, mistõttu võibad küik spnad olla sassis, kirjavifyu äis ja nendest ei pruufi keegi arufi saada (eks mõne päeva pärasty, kui silmad valgusi kannatavad, teen uue postituse, kus tõlfin sõnastuse lahtu). See on hea võimalis end üroovole panna ja vaafaya. kui töoselt na näleyan klaiatuuril asuvaid tägti, hoides mülemat lött vüimalikilt tihti klabiatuuil, mis muidugi ei õnnestu, sest nuusata oj vaja rohkem, kui seda teha sooviksin. Olen ,uodugi ka varrm sellist treksti kirjhutranud, siis aga oled saanudk kontrollida tõhtede õisgust- Jetklel seda teha ei saa. kina igasigine vaölfius mu solmadele on valulik ning teeb mu pimedaks: silmaalused on punased nagu keeitajal, vesu hiijseb, lahti kuidagu hoida ei saa. Seetõttu ka öleoidsin, et “Pimeduse röötel” sobib pealkirjaks igati.
See algas eiole hommikul, siis muidugi olid silmad enam vähem-korras. Päeva jooksul hakkas tll juures nubena halvemaks: nogu olu tugevanm suknad oubetrasudm saades beud vcaevakt kahtu houda,Siiski trahtsib teha tööpäeva lüpuni, kuna näödalavahetus in ikkagi vaba, Ehk übnnestub selle aja jooksul tervemaks saada, Vögemalt niipaljufi, et silmad enam ei kannataks. Nihu ei seda töö tegenst, aga pimedada on seda jeerukibeteha. Siiski sain veiudi kergebndustr nigule, kui veksjerm jes meil seal töötab, andis kasutada ninatilkasid, Sudagedi. Ei saaks öelda, et Sudaged mingi hea rogi oleks. Minu meelest aitab ja ,müjub Xumelin tinduvalt paremini. , mida olen ikka kasutanud. Sudagedi plussiks on see, et yta lööb mima ölajhti, istüttu oj gaja nina nuusata. Jah, Xymelinil on uymbes taolibne mõju, ent ta hoiab ka nina niipalju korras, et silmadele ei saaks nohu müjuda. Sudaged seda kahjuks ei tee. Luisaks sellele vütan ka korra päevgbas Claritine’oiio, allerhiatavbim ytablettidena, mis mulle 10 vüi enam aastaid tagasi perearst välja kirjutas. Claritinei parem 0n tšillipipar (kaunana), mida mul aga ei ole-. Saaks ma või ühe pisikese tõki, imepisikese tüki sealt hamba alla, pöelkson homseks või ülehomseks normis. Aga vat, võra näpust cõi tõmba sõrmes6t, mida ei ole, seda kurat kahjuks ei ole Paraku on see paratamatus, millega elada tuleb. Nagu ka paljude yteiste elu poolt ette abnrud tüketega, nii ei pääse meist keegi probleemidest, mis igale inimesel on ettenähtud, haigfustest, surmast, vugasyusyesyt ja muudest jamadest-
Aga aitan tänaseks. YTeineord källe. Kina aha passin edasi lodus, kuulan musikat arvutiy, närin spagette, vahepeal yteen cäikese uinakus, kuna see aitab kaasa miytte ainult nohu kadumisele, baid ka sömade paranemisele. Kurb on see, et ma kahjuks ise ei näe, mida kirjuytasin. Yean, mida aju soovislet kirjutaksin, kuid seda, ms ytehelikilt kirja pandud sai, saan ise yeada alles mõne päeva pätasy, kui silmad korras on. Praehuseks aha pakkaa

© 2012 Mul ei ole blogi

Tere üle pika aja. Läbi on saamas selle aasta esimene ja viimane aprillikuu ning üsna pea on algamas maikuu. Veidi aega veel ning siis ongi kätte jõudmas jaanikuu.
Aga sinnani on veel aega…;
Minu peaaegu 2 kuud, mil olen teinud heal juhul 1-2 postitust, on kulgenud üsna töiselt. Hommikul 7-e bussiga tööle ja häälega tagasi. Ja nii 5 päeva nädalas, esmaspäevast reedeni. Ainus omamoodi vahva selle juures on, et ma olen kollektiivis ainus meestöötaja – kõik ülejäänud on naised. Ja siiamaani ei tundu midagi hullu olevat. On küsitud, mida arvan ja kuidas mul enda meelest töö edeneb, millele muidugi otsest vastust ei taha anda, sest leian, et ma ei ole õige isik hindamaks oma töö kvaliteeti (ja kvantiteeti), pigem peaks seda tegema kõrvalseisjad, naistöötajad, kuna nemad näevad kõrvalseisjana head ja halba töötulemust paremini. Mina olen oma töös 100% kinni, silmad harjuvad kõigega, mistõttu ei pruugi mina märgata kõike, mida nemad. Seetõttu saavadki vastuseks, et “arvan, et hästi” või “ma ei oska öelda, pole vist viga”. Aga tõesti, kurta ma ei saa. Ma ei oleks uskunud, et kunagi selle töö peale satun, rääkimata sellest, et see töö natukenegi meeldida võiks. Aga võta näpust või tõmba sõrmest – veidikene siiski meeldib. Üllatuseks minulegi;

Lisaks põhitööle sain poolteist kuud kokku miksida uut introt, mis tehtud komöödiasarjale “Sõbrad” (Friends Intro #2) ning mis lõpliku viimistluse ja lõppsalvestuse sai reedel, 20. aprillil. Selle introga oli parasjagu pusimist, kuna väga tihti jäi puudu klippidest, mida võiks kasutada, mis tõttu sai allalaetud ja YouTubest vaadatud erinevaid episoode, leidmaks mõnd head klippi. Ka taustalugu vahetus protsessi käigus kolmel korral (lõppversiooni jäi viimane ehk kolmas versioon, mis on sarja tunnuslugu süntesaatoril). Ka tiitrites oli mitmeid muudatusi: esimene tiitri font oli “Loki Cola” (Coca-Cola kirjastiil), teine font nimega “Academy Engraved LET”, neist kasutusse jäi viimati nimetatud versioon, mida hästi vähekene siiski kahetsen, kuna Loki Cola oli vahvam ja omapärasem, samas oli tema miinuseks suure algustähe kasutamisel S-tähe osaline puudumine (vähemalt mulle ta kuidagi ei meenutanud S-tähte ). Aga intro, mille kohta on konstruktiivne kriitika oodatud kommentaariumisse või YouTube’i, tuli välja selline:

(Video: Watch this video on the post page)

Vot nii on möödunud minu senine aeg. Kohtumiseni!

© 2012 Mul ei ole blogi

On teada tõsieluline fakt, et kahjuks inimesed, eriti suurem jagu saarlastest (kuid muidugi mitte kõik, ainult valdavalt suurem osa), on lollid. Kes vähem, kes rohkem, kuid see tõesti on nii ja sinna ei saa parata keegi midagi. Solvangute ütlemistega on aga nii, et loll oskab alati sõimata, ka ilma põhjuseta, kuid taolises situatsioon on targad ja mõistlikud inimesed, kes oskavad või vähemalt üritavad vastata mitte rusikate, vaid sõnadega. Kui selle postituse lugejate seas peaks olema enda meelest “karme” tüüpe ja naisi, kes arvavad endast rohkem kui peaks ja tohiks ning lahendavad kõike rusikatega, siis võtke õppust targematelt ning kasutage vahelduseks rusikatele sõnu. See võib olla veel õilsam ja uhkem tunne, kui suudad solvaja või kiusaja paika panna karmide solvangutega.
Seetõttu oma lõbuks ja teie rõõmuks sortisin minu jaoks esimesed 100 parimat solvangut välja leheküljelt solvangud.ee. Solvangud, mis mulle eriti meeldivad, märgistasin tärniga (*). Samuti hoiatan, et ma ei tsenseeri ega asenda tärnidega roppe sõnu, mistõttu loeb iga inimene antud postitust omal riisikol. Kellele ropendamine ei meeldi ja seda üldse ei salli, oleks mõistlik välja toodud laused lugemata jätta.

• Ma mõtlen sinust, kui ma sital käin
• Mitte ma ei taha ainult seksi, vaid sul pole lihtsalt peale seksi mulle midagi muud pakkuda!
• Miks sa mulle mingit mõttetut juttu räägid koguaeg?! – Sinuga ei ole ju midagi asjalikku rääkida!?
• Emaks saamine ei ole mingi saavutus, iga lits võib rasedaks jääda!
• Naisele: Sa oled vajalik 70ks asjaks – söögitegemiseks ja 69ks
• Võta ajakiri ja taskulamp kaasa! – Kuhu?! – Persse mine!
• Te sobite kokku nagu sitt ja perse!
• Ma olen nii õnnelik! Mu naine saab lapse!? – Oh, lahe! … Kes isa on?
• Kõik poisid on ühesugused! – Käskis keegi sul kõiki proovida siis?!
• Mul on uus kutt. – Kelle oma?
• Tore poiss muidu. … Natuke lollakas ain’t
• Solvangule vastamine: Mine vittu! – Ära käsuta!
• Blondiinile: Mida sa üldse tead, kanaeine?!
• Solvangule vastamine: Sa ei tea isegi, kus Teletorn asub?! – Tean küll!? – No vot! Siis mine istu sisse see endale!
• Meestele on naised nagu valgusfoorid – nende puudumisel kehtib paremakäe reegel
• Naised on nagu kondoomid – nad on meeste rahakoti vahel rohkem kui riista otsas
• Vanakooli: Kellele ei meeldi, see võib perse minna
• Oma eelarvamused, palun, võite endale persse pista! Aitäh!
• Suitsu on? – On küll! Tänan küsimast!*
• Solvangule vastamine: Nii ilusasti pole mulle veel ükski mölakas öelnud
• Solvangule vastamine: Üks paras munn oled. – Siis sa ilmselt peksaksid mind iga päev
• Ole vait! Kui ma tahan kuulda sitta vabandust, siis ma lasen peeru!*
• See pole sinu süü, et sa perse kaudu sündisid!
• Kus mu võtmed on? – Otsi Google’ist!
• Kuidas su nimi on? – Päris hästi on
• Sa näed küll hea välja, aga su maailmavaade ei ulatu oma Facebooki kontost kaugemale
• Kole inimene sinikaga: Vastu ust jooksin. – Pidi ikka päris kole uks olema!*
• Sitt lugu, kui sulle ei meeldi – ma ei ela, et sulle meele järel olla
• Sa pead mõtlema “kastist välja”… , sest sisse sa nagunii ei mahuks*
• Kui ma oleks endast liiga heal arvamusel, siis ma ju ei suhtleks sinuga*
• Isa staatus pole mingi saavutus – iga debiilik võib paugu lahti saada
• Mul pea valutab. – Võib-olla sa oled loll*
• Maksa võlg ära, muidu teen su ema õnnelikuks
• Sul tuleb ninast verd. – Ei tule ju! – LAKS
• Peeter Oja vastus Õhtulehe ajakirjanikule: Kirjutage nii, et Peeter Oja saatis vittu!
• Sul ei ole Facebooki, sest selle jaoks peab sõpru olema!
• Sulle meeldib talv? Siis saad rohkem riideid selga panna, et keegi su tselluliiti ei näeks
• Sul pole viga, mida üks trepist kukkumine parandada ei suudaks
• Saa aru – munn on sul persses ja mina otsustan, kas ja millal see välja tuleb!
• Su tüdruk on nii paks, et läheb selg ees toast välja
• Sul on Facebookis 300 sõpra? Tõesti? Miks sa siis üksinda kodus istud koguaeg?*
• Sa lased meelega ennast ära kasutada, sest siis sul on tunne, et vähemalt kellegil on sind vaja*
• Ta magas sinuga?! Ma ei teadnudki, et ta enesehinnang nii madal on*
• Mehele: Kui mul kunagi nagi vaja on, siis ma helistan sulle
• Prillikandjale: Kuule, prill… prill-laud
• Su tänane meik on nagu halb Photoshop
• Kui sa tüdruk oleksid, siis ma lööksin sul huule veriseks ja võtaksin sult pead
• Kas ma olen paks? – Õgi vähem, lehm! – Mida?! – Õige vähe ehk
• See käbi kukkus küll vastu kändu
• Laena mulle raha! – Ma ei ole su krediitkaart*
• Ma paneksin sind õhtul küll, aga ma ilmselt ei austaks sind enam hommikul*
• Nii madalale, kui langen mina, ei suuda sina tõustagi*
• Homole: Mu salasõnas on 4 tähte, sinu järgi panin. Arva ära. – Pede? – Ei, vitt
• Sa oled nõnda ilus, nagu peldik puudevilus
• Arvutihaigele: Naiste seas on sul lööki ainult .com lõpuga kohtades
• Ma tean – ole vait, ära mölise! (Peeter O.)
• Mul tulevad sellised hääled tavaliselt teisest otsast (S. Cowell)
• Rahutule: Palju sa kohvi jõid? – Ma olen lapsest saati… – Ma ei küsinud su elulugu! Palju sa kohvi jõid?!
• Ülbikule: Hambaid on liiga palju suus?
• Ära arva, et sa oled kõva isiksus – poisse on sul palju olnud, sest sul on ainult tiss, tuss ja tühi pea*
• Ma saan aru, et kõik naised ei ole modellid, aga nii kole ka ikka ei tohi olla
• Kas sa olid dieedil? – Ei, ma ei pea kunagi dieeti! – Oleks vaja küll!
• Mul pea valutab. – Ma sinu pea oleks, ma ka valutaks*
• Millele sa vihjad?! – Ma ei vihja millelegi, ma ütlen sulle näkku – sa oled sitt
• Emo solvangule vastamine: Kaua põrkad, lõikan oma nüri žiletiga sul kotid maha
• Tead ka, kes ma olen?! – Iga ilmaga inetu
• Topeltsolvang: Näe, Mõhk ja Tölpa tulevad!*
• Kui sa mu mees oleksid, ma paneks su tee sisse mürki! – Kui sina mu naine oleksid, siis ma jooksingi seda*
• Mulle õpetati peale kusemist käsi pesema. – Mulle õpetati käte peale mitte kusema (W.Churchill)*
• Sa oled jälle täis! – Ja sa oled inetu, aga mina olen hommikul kaine (W.Churchill)
• Akadeemiline solvang meedikutelt: Sind iseloomustada?! Hmm…diureetiline
• Solvangule vastamine: Sa oled tühi koht! – Sa ei ole sedagi!*
• Ma ei jõua kontrolltööd teha, mul oli eile vahekord. – Kirjuta teise käega
• Ma ei vihja su näole, aga perse käib püksis
• Kas ma näen selles pusas ilus välja? – Tõmba kott pähe, siis näeb pusa ilus välja*
• Solvangule vastamine: Sa oled kergelt ülekaaluline. – Ja sa oled kergelt päris ebasümmeetrilise näoga
• Sinu peeretus ütleb rohkem kui tuhat sõna
• See pilt on lihtsalt halva kvaliteediga. – Ei, pilt on korras, su nägu ongi halva kvaliteediga
• Ärge öelge mulle, mida ma tegema pean ja ma ei ütle teile, kuhu te minema peate
• Ära nori! Umbe taotud silmadega on raske asfaltilt hambaid üles leida, kui käeluu puruks on*
• Kena auto, mitu kilomeetrit munni sa selle jaoks imenud oled?
• Pauksilmne pede!
• Massi solvang: Kolmeks loe! (loendavad ära) Ühed minge persse, kahed keppige oma ema ja kolmed keppige oma ema persse!
• Näed seda kasti? Varsti näed seda ainult vasaku silmaga natukene
• Ma digimuutun sulle jalaga näkku
• Solvangule vastamine: Mida sa endale peale oled lasknud? Prussakamürki?- Jah, aga sinusugused raisad tulevad ikka ligi
• Prantsuse keeles on sinu kohta üks väljend. – Milline? – Ma ei tea, aga eesti keeles on see “degenerant”
• Paksule: Kui sa rannikul peeretad, siis tekivad hiidlained
• Solvang habemikule: Mine ära ja võta oma enurees ja põdraputs kaasa!
• Ropule solvangule vastamine: Miks sa selline munn oled koguaeg?! – Parem kui sinusugune vitt olla*
• Paksule: Tead, mis sa Hannibal Lecteri jaoks oled? Õhtusöök kahele
• Lõpeta ära juba, 160-täheruumise ajuga klahvitoksija
• Kas sa ütlesid midagi või lasi keegi peeru?*
• Me siin Maal moodustame tähtedest sõnu ja sõnadest lauseid! Kuidas teil on?*
• Öeldakse, et vastandid tõmbuvad. Mine otsi endale ilus ja tark naine
• Sa tuled tuttav ette. Lahkasin sind vist zooloogiatunnis
• Selgrootule: Kui mind huvitaks su arvamus, siis ütleksin, milline see on
• Ma ei ole sinu tüüp. Ma pole täispuhutav*
• Ja milline seitsmest pöialpoisist sina oled?
• Ma sorisin ka kaltsupoes, aga seda hilpu ma seal küll ei näinud*

Lisage kommentaariumisse, missuguste väljenditega teie solvaja pudrulõusta kinni pannud olete või kuidas teil karp kinni pandud on?

© 2012 Mul ei ole blogi

Allikas: www.virumaapuhastus.ee

On neljapäeva hommik. Kell on 6. Teen silmaluugid vaikselt telefoni mitmekordse äratuse peale lahti. Näos on kohutav padjakas ja silme all unised kartulimugulad, nagu oleksin öö otsa tina pannud. End vaikselt üles aetud, sai Facebookis veidi Hotshoti mängitud. Aeg tiksus kiiremini kui lennureis Soomest Belgiasse. Ja siis näitaski kell 6.45. Riided selga ja püksid jalga ning jalanõud jalga pandud, asusin teele Kuressaare bussijaama poole, et sõita oma esimesele tööpostile esimesel päeval, mis asub ümardatult 20 km kaugusel linnast.
Kell oli juba seitse, kui oodatud oli juba 10 minutit, ent bussist ei ole kippu ega kõppu. Järsku, täiesti järsku, nägin puude vahelt valget liikuvat objekti, kui sain aru, et peateelt keeras bussijaama poole Atko Gruppi pisikene valge buss, mille roolis veidi vanem meesterahvas. Pileti hind 1.02 eurot. Istun kõige ette, otse bussijuhi seljataha, kuna sealt on suurepärane vaade bussi suurtest akendest välja, et ma õigest peatusest mööda ei paneks. Nii loksusin bussiga umbes 20 minutit, kui olingi kohal. Veel veidi maad kõndimist ning minu esimene tööpäev võis alata. Muidugi enne alustamist näidati ja tutvustati tööd, tööks vajalikke vahendeid, vahendite ruumi ja kus miski antud ruumis täpselt asub. Samuti räägiti lahti minu tööruumi uksel olev viiepäevane graafik, mille eelmine töötaja, kelle asemel ma vist tööle sain, koos juhendajaga, kes mulle kõike näitas ja rääkis ning kelle poole alati pöörduda võisin, kui oli vaja midagi küsida või kui miski jäi selgusetuks, paika pani ehk jagas tööd kindlatele päevadele, et tööpäevad oleksid (veidi) lihtsamad ja jaotud viie päeva peale.
Esmaspäev on siis see kõige keerulisem, kuna siis on vajalikud toimingud vaja teha põhjalikumalt kui presidendi nõunikel kõne ettevalmistamine. Järgnevad päevad on veidi lihtsamad…
Ja siis võis alata  minu esimene tööpäev täiesti iseseisvalt täiesti võõras kohas uute kolleegidega, kes võtsid mind üsna kenasti vastu. Ja mulle isiklikult tundus, et esimese tööpäeva kohta polnud tulemus sugugi halb (ja eeldan, et ka kolleegid jäid rahule, sest siiani ei ole ühtegi halba sõna tulnud. Loodame, et ei tule ka), arvestades et teen seda tööd täiesti esimest korda. Või tegelikult ei saaks öelda, et just esimest korda, kuna kodus puutun sellega ikka kokku, erinevuseks ainult see, et kodus ei kasuta ma kemikaale (paar-kolm erinevat sorti on ainult), seevastu tööl on neid omajagu. Seega on üleval olev puhastusteenindaja töövahendite pilt ehk antud kontekstis minu töövahenditeks just pildil näidatud enamus esemed, kuid sealt puuduvad mitmed erinevat sorti kemikaalid, mis teeksid kätele, kui ei kannaks töökaitsevahendeid ehk siis kummikindaid, mõne ajaga 1:0.
Nii käin ruumist ruumi ja trepiastmelt trepiastmeni, põranda plaadilt põranda plaadini ja korruselt korruseni, mida on kokku 2, ja iga päev, välja arvatud laupäev-pühapäev, 7³⁰-st 15⁰⁰-ni (mõned või mõned kümned minutid siia-tänna).
Nüüdseks on kaks tööpäeva käidud, tööd tehtud kaks päeva.
Nädalavahetus hakkab ka vaikselt läbi. Täna juba pühapäev. Homme on esmaspäev. Uus nädal ja uus algus. Igas mõttes. Seega homme võtame taaskord ette reisi 20 kilomeetri kaugusele, et homme täita tööpostil oma kolmas tööpäev, teisipäeval neljas, kolmapäeval viies ja nii edasi. Woohooo!

© 2012 Mul ei ole blogi

Allikas: penampakanz.net/2011/03/

Armastus, muidugi vastasoo esindaja ehk tüdruku poolt on see, millest enim puudust tunnen. Olen veidi nukker ja natukene kurb, kuid kahjuks on see paratamatus, millega elada tuleb. Ainult aeg teab, kas mulle on saatus ette näinud nähtust, mida paljud on kogenud ja mitmed miljardid tundnud, kuid mida keegi siiani näinud ei ole veel.
Oma igatsust ja nukrust saab kõige paremini elada välja luuletuses, mis on aus lugejate ja minu kui autori suhtes. Kõige paremad luuleteosed (isegi kui teos ei anna luuletust kokku) ongi mu meelest need, mis on kirjutatud ausalt ja otse südamest, ilma igasuguste labürintide ja nurgataguste, ilma keerutamata. See luuletus, millel nimeks “See oli armastus…”, ei ole vist kõige õigem luuleteos, riime vähe ja salme ka vähe, kuid need on otsesed ja ausad mõtted minu enda peast:

Jäta sosin mu padjale,
jäta armastus mu kõrvale,
jäta oma viimne suudlus teisele,
kuid ära minu kõrvalt lahku sa.
Siiski ärkasin üksinduses,
vaikus oli õhus,
magamistoas ja mujal.

See oli armastus, mis möödas on nüüd,
See oli hea, kuid kuidagi kaotasin ta nüüd,
see oli armastus, mis möödas on nüüd
hetkest, mil puudutasime üksteist veel,
ajani, mil aeg otsa sai hetkest vaid.

Siiani usun, et koos oleme me,
oled peidus mu südames.
Veeks nüüd olen moondunud,
pisaraks Sinu peopesas.

See oli armastus, mis möödas on nüüd,
See oli kõik, mida soovisin vaid ma,
nüüd elan täielikult ilma sinuta.
See oli armastus, mis möödas on nüüd,
see, kus voolab vesi ja puhub tuul.
See, kus puhub tuul…

See oli armastus, mis möödas on nüüd,
See oli kõik, mida soovisin vaid ma,
See oli armastus, mis möödas on nüüd
see on see, kus voolab vesi ja puhub tuul,
see, kus puhub viimse armastuse tuul.
See, kus puhub tuul…

Luuletuse autor: Ailar Kaljurand

© 2012 Mul ei ole blogi

“Jää vabaks Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind”.

Niimoodi kõlab Eesti üks tuntuim ja armastatuim isamaaline marsilugu, mille autoriks on fotograaf Kalju Suure ristiisa Viktor Konstantin Oxford (Oksvort) ja mida võis peaaegu Eesti kõikides linnades kuulda. Kui mitte mujal, siis Kuressaares tööl olles mina seda kuulsin. Nagu traditsiooniks igas riigis, algas tänane päev Kuressaares ausamba juures mälestustseremoonia kaitseväelaste paraadiga, kuhu, muideks, kuulus ka mu mälu järgi 3-4 naisterahvast. Mööda Tallinna tänavat marsiti puhkpilliorkestri saatel ausamba poole, tehti sellele ring peale ja alustati tseremooniaga. Mina muidugi viisin suitsupausi lõpuni ja tegin oma tööd, milleks tänagi oli lumelükkamine, jääpurustamine vähesel määral ja ettevõtte ümbruse korda tegemine prahist. Eks ikka selleks, et jätta klientidele soliidne mulje (nu kes tahaks tulla sööma, kui ettevõtte ümbrus puhastamata on?). Palju Õnne Sünnipäevaks, head lugejad!;

(Video: Watch this video on the post page)

Kui kaitseväelaste paraad toimus täna – Eesti Vabariigi aastapäeval -, siis lumememmede seisuparaad toimus peamiselt teisipäeval, kui kuressaarlased valmistasid selle päeva (siis kui Eesti loodust tabas ilmselge sula) hilisõhtul ja arvatavasti ka öösel erinevaid lumekujusid, nende seas populaarsed suurtest lumepallidest kokku pandud inimest meenutavad skulptuurid ehk lumememmed, kuid leidus ka erinevaid olendeid ja üks tool. Nüüd kuulsaks saava Janise moblaga pildistasin koos Janisega kõiki silma hakanud ehitisi kolmapäeval, et jagada Eesti rahvaga, kes elavad merega ümbritsetud linn-saarest kaugemal, saarlaste loomingut. Nagu mainitud on loomingu hulgas enamasti seisvad lumememmed, ninaks porgand, käteks vits või oks ja silmadeks iga ehitaja fantaasiast välja võlutud vahendid:

Lossi tänava ausamba juurde oli ehitatud 4 lumeteost: lamav mammut või elevant, ema- või isakaru lapsega, üks paks taadikene või hoopiski prouakene ning istuv konn, kes tuletas mulle meelde sellise armsa multika nagu “Tuulest viidud” (nime võin mäletada valesti ), mis kunagi ühes Eesti telekanalis (usun, et see võis olla ETV) jooksis, kus üheks peaegelaseks oli sarnane sellele mõtlikult istuvale konnale;

Kesklinna platsil, kus suvel kasvab kena lillering ja jõulude ajal seisab jõulukuusk, seisis uhkes üksinduses üks räpane piketeerija, seljas punane särk ja jalas mustad püksid, kes seisab hea selle eest, et Eestis mitte mingil juhul ACTA’t vastu ei võetaks ning lumememmekene, kes tõenäoliselt on otsustanud välja peole minna, lüües end korralikult üles ja värvides ka huuled ja suu punasemaks kui peet, ent tema näoilme järgi võib eeldada, et soovitud peokohta ta ei jõudnudki;

Seevastu Keskraamatukogu ja Rae poe ees suure lumehange otsas õpetas lastele tarku õpetussõnu Mäememm, kelle võimeks on korraga näha ja rääkida enda ette ja seljataha. Vähemalt ei pea tema muretsema võsukeste kadumise pärast

Kohvik Chameleon ees seisis nukralt tõenäoliselt väikeses kähmluses osalenud lumetaadikene, kelle päev seetõttu rikutud sai :D

Ja siis Saarte Hääle toimetuse maja ees rõõmsalt ja muigavalt sõbraga, kes, jalad peenemad kui niit ja kõhnem kui puupilbas, maja katuse ääre peal istub, jutu vestab. Seal samas läheduses istub mulle veidi omamoodi tegelast meenutav arvatavasti “Tondipüüdjate” seeriast elukas, kes jutuvestjatega ühines;

Pritsumaja Grill & Bar tänava poolse ukse ees on omale mõnusa koha sisse seadnud porgandipunnidega tegelinski, kellel on üks silm peast välja kukkunud ja pool nina vehkat teinud. Aga ennäe, ta ei ole üksi: tema sõber, kaetud “vere” ja söega, on samuti kohale ilmunud ja nüüd valvavad nad koos Pritsumaja, sest nemad olid kaks päeva Pritsumaja turvamehed

Uue tänava parklas, millest üle tee jääb Veski Trahter, tuli ilmamõnusid nautima lumememm, vits käes, koos inimese truu sõbra koeraga, kes arvatavasti ära väsis ja end peremehe kõrvale pikali viskas;

Rae poe juures oli üks isend aga niivõrd lummatud sulailmast, et tõmbas nina täis ja viskas end poe juurde pingile pikali. Ja tundus, et külm tal igatahes ei olnud :D

SEB Eesti Ühispanga juures oli uksest vasemale poole end kindlasti väsimusest tingituna pikali visanud üks tore Eesti kodanik, ja teisel pool, peauksest paremale oli pikali visanud end ka porgand-paljas prostituut, kes tõenäoliselt oli kiimas, kellel, arvestades tema näoilmet ja ilusaid punaseid huuli, üsna kindlalt ka näkkas.

Kuid mis seal ikka, aitab lollist lobast. Allpool on väikene galerii kõikidest lumekujudest, kelle soov oli saada pildile, et siis pääseda Ailari avalikku interneti päevikusse

Janise kohta ma öelda ei oska, seda tuleks küsida tema endi käest, kuid minule meeldisid enim lumememm koeraga ja karuema või karuisa lapsega. Et piltidel ei oleks ainult lumekujusid, tegin ühe kaadri ka Veski Trahterist, mis pimedas särab sama kenasti nagu jõulude ajal New Yorgis Rockefeller Keskuse jõulupuu.

Täpsustuseks veel nii palju, et lumekujud võivad olla veidi sulanud ja kehvas seisus, sest pildid on võetud vähemalt 24 h hiljem peale nende valmimist. Ja Rockefelleri Keskuse pilt pärineb siit: sullivanlibrary.files.wordpress.com/2011/12/.
Samuti, kui pildid on suured (ei ole täielikult nähtavad) esialgsel klikkimisel ja vaatamisel, tehke sellel paremaga klõps, valige “Avage link uues aknas” või “Avage link uuel kaardil” ja näete seda paremini.

Kuid kuidas võeti sulailma vastu Teie kodukandis? Jagage muljeid kommentaariumis!

© 2012 Mul ei ole blogi

Väljas on armas lumesajune ilm. Kogu Eestimaa maastikku on enda hõlma alla võtnud väikeste jääkristallide kogumik… Täna oli lumel valitud maha tulemiseks õige päev, sest lume sära ja valgus peaks 14. veebruari, Sõbrapäeva, mis Eestisse jõudis Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul, tegema veelgi erilisemaks ja uhkemaks.
Nii nagu on lumesadu Maa loomisest saadik paika pandud, nii on minul juba 3.aastat traditsiooniks avaldada üks lihtne Sõbrapäeva teemaline postitus, kus soovin kõike paremat oma sõpradele, kes on mulle tähtsamad kui kalliskivid või kullakamakad. Võrreldes eelmise aasta nimekirjaga ei ole selle aasta Sõbranimekirjas erilisi muudatusi, kui mõned üksikud nimed välja arvata.

Kindlasti on inimesi, kes sellest päevast karvavõrdki ei hooli, leides, et see on üks mõttetu päev. Jah, mingil määral võib ju neil isegi õigus olla, kui vaadata sõprust vaatepunktist, et häid sõpru tuleks meeles pidada aastaringselt, mitte ainult veebruarikuu 14. päeval. Teisest küljest on see päev paljudele just tähtis, kuna siis peetakse sõpru meeles erilisemalt. See oleks päev, kus soovitakse neile head sõbrapäeva ning antakse mingil moel märku, et oma sõprade jaoks ollakse alati olemas. Nii kurbuse- kui rõõmuhetkedel. Ka siis, kui lihtsalt soovitakse ajada juttu, teha nalju, mis “ei ole võimalikud”.
Oleks ilus kinkida sõpradele midagi ilusat, näiteks sõbrapäeva kaart kena luuletusega, või midagi head ja maitsvat, näiteks Milka või Kalevi šokolaad. Kuid on see siis tähtis? Kõige tähtsam peaks olema mitte kinkide saamine, vaid meelespidamine. Piisab ühest ainsast lausest, et muuta sõbra päev palju rõõmsamaks. Ning soovijale peaks enam silma särama lööma olukord, kus on selgelt näha, et lähedased on rõõmsad, et neid peeti meeles.

Kahjuks lähevad inimesed omavahel riidu tihedamini kui võiks. Seda juhtub muidugi ka peenemates restoranides. Kuid isegi riiu puhul ei tasuks sõpradele öelda midagi, mida hiljem kahetsed. Halvasti öeldud sõna või lause võib tekitada haava, mida (hiljem) on väga raske kokku lappida.
Mina isiklikult leian, et sõbrad on väärtuslikumad kui kuld või kalliskivi. Nad on ajavad meid naerma ja on meile toeks. Nad on valmis meid alati kuulama, kui me neid vajame, nad toetavad meid, avavad meile oma südame, kui sina avad neile oma südame. Sõber ei hooli, kas oled rikas või vaene, tark või loll. Sõber on see, kes võtab sind sellisena, nagu oled ega soovi sind muuta kellekski, kes sa tegelikult ei ole. Käitu sina oma sõpradega samuti ja võid olla kindel, et su sõbrad ei kao su elust kuhugi!

Ka minu elus on olemas toredad ja väga vahvad inimesed, kes on on alati jäänud iseendaks ja mis peamine – nad on jäänud inimesteks. Midagi enamat ma sõpradelt ei ootakski. Siin kohal sooviksingi  tervitada järgmisi isikuid: M & M & M, Marko ja Annely A., Priit ja Elen M., Rando ja Evelin S., Aivi K. ja Kaie A., Risto R. ja Kuno K., Kirsika V. ja Airi R., Rasmus R. ja Ando L., Neiu K ning Anne-Mai Ü., Rein A. ning Janis M., Erle R. ja Tiina F. ning Kersti K ja kindlasti Reine R. ning Kerly K.

Hoidkem siis südamed avatuna ja meeled puhtana, kuid jäägem siiski inimesteks!
Jäägem sõpradeks! Ilusat Sõbrapäeva!

PS! Pilt on võetud aadressilt cartoons007.blogspot.com.
Kui soovite postituses olevat pilti oma arvuti taustapildiks, võite selle alla laadida siit.

(Video: Watch this video on the post page)

© 2012 Mul ei ole blogi

Kuna uue sissekande järele on tekkinud väike nõudlus (jah, Kristella või mis su nimi ka ei oleks, sa ei ole ainus), mida vist on mõeldud naljana, otsustasin siiski  soovijatele vastu tulla ning avaldada pea nädal mustandite kaustas seisva postituse, mille avaldamisele ma veel mõelnud ei ole, kuid mille siin kohal siiski avaldan, sest ma ei viitsi täna uut artiklit kirjutama hakata, mis sest, et on paar teemat, millest kirjutada sooviksin. Nendest aga teinekord.
Järgnevalt siis 7.veebruaril 2012 kirjutatud artikkel, kusjuures pööran lugejate tähelepanu sellele, et artiklis toodud tööpuudust mul veel hetkel ei ole.

Tere üle pika aja, head lugejad! Ma ei ole kusagile kadunud veel. Samuti olen endiselt elus ja terve – kogu luustik on kenasti omal kohal (vähemalt mulle teadaolevalt), pead ning jalaluid ei ole lume ja jää tõttu laiaks ning puruks kukkunud, ka käed ja sõrmed on kenasti terved, kõik on kenasti paigas, ka siidisukk ja samovar (või kuidas need sõnad olidki ), kahjuks aga ei ole ma õnnelik Jah, siinkohal võiks nii mõnelgi tekkida vastuväited küsimustena, kes suudaks tänapäeva maailmas või üldse Eestis õnnelik olla ja mis kuradi asi see õnn üldse on. Või milles õnn peitub? Kuidas seda leida või KUST KOHAST seda leida? Õnnelikke inimesi leidub. Kindlasti leidub, paraku mina nende inimeste hulka (veel) ei kuulu. Samuti, vabandage väga, ei ole mina nii tark, et oskaksin ilma õnne kohtamata ja leidmata öelda, mis ta oleks või kust teda leida või milles ta üldse peitub, millal avaldub?
Muidugi ei pea ma silmas ainult oma eluga rahul olemist, mida ma ei ole, vaid lisaks sellele head töökohta, toredaid sõpru, millest antud hetkel ei ole küll otsest puudust, kuid sooviks rohkem uusi tuttavaid. Sooviksin tutvuda uute inimestega, leida uusi sõpru, kellega vabal ajal aega veeta, suvel grillida, nagu seda siiani ikka suviti teinud oleme. Aga lisaks sellele soovin oma ellu vaheldust. Muidugi mitte maailmarändurina, mida mullu novembris korda saatsin ning mis tõepoolest oli vahva, vaid midagi uut ning vahvat, midagi enneolematult uut. Midagi, mida enne teinud ei ole. Midagi pöörast, kuid muidugi mitte midagi halba.
Ent lisaks vaheldusele sooviks ma kõige enam kedagi oma kõrvale (ja pean silmas ikka nõrgema soo esindajat!), ilusat kodu preerias (pean silmas välja ostetud korterit või veel parem – maja). Mersu või Volvo, Škoda või VW hoovis. Majal, mis ei asu linnas, vaid sellises vaikses tänavas, kus autosid on vähem kui taevas tähti, ümber valge aed. Oleks ju armas tulla töölt ühe nimetatud autoga koju, pargin selle värava või maja ette ja vaatan ning imetlen rahuliku südamega, et mu lapsed on õnnelikud, kes tänaval ratastega sõidavad või hoovis valge labradori või must-valge laikaga mängivad, ja et oleks armastav naine. Seega armastavat peret. Midagi enamat ma elult ei oskagi soovida. Kuid elu on näidanud, et sellist pisikest õnne saatuselt küsida on palju küsitud. Kuid MIKS? MIKS on see palju küsitud?
Tegelikult ei tea ma isegi, mida täpselt edasi teen. Siiski tean niipalju, et Saaremaal mul elu ei ole, ma ei ole siin üldse õnnelik. Olen nagu vangis nelja seina vahel, kus kahjuks ühtegi talvel valgust või suvel päikesekiiri läbipaistvat auku ei ole, ustest ja akendest rääkimata. Nagu oleksin kustutanud tule ning olen end mähkinud sooja teki sisse, kuid hingemured mu südamesse rasked jäljed trampis, kuid endiselt ma ei tea, miks on mu südamesse kirjutatud read, millest soti ma ei saa.
Tegelikult on siin ilmas olemas üks neiu (mitte see 19.jaanuaril lahkunud tüdruk), kes on parim, mis on juhtunud minuga. Ta on andnud mulle jõudu elada, isegi natukene, kahjuks aga ootan teda asjatult paigas, mis püha mulle ja talle, paraku ei mäleta ta, kus asub see püha paik. Ja sellest on meeletult kahju. Tõesti kahju
Sa tead kõiki mu saladusi, ka neid kõige saladuslikumaid ja süngemaid, ent ometi ei mõistnud sa mind hukka. Selle eest pean tänama Sind! Minu kurvastuseks ei näe sa mind enam nii, nagu nägid 4aastat tagasi (tegelikult 3aastat ja 8-9 kuud)
Elu on niivõrd lihtsalt keeruline, et teinekord ei jää üle muud, kui jätta hüvasti. Jätta hüvasti kõigega, mille meretaguses linnas leidnud ja kaotanud olen. Olen siit leidnud elu ja seejärel selle kaotanud, olen saanud valada pisaraid ja tundnud armastust, millest nüüd ei ole järgi mitte midagi. Isegi mitte väikest tolmukübemet. Mitte midagi! Täielik tühjus! Pooltühja või pooltäis armastuse paagi puhul annaks see kokku täieliku tühjuse, sest täieliku täispaagi annaks rahulolev elu, mis aga minul puudub. Seetõttu pean lahkuma. Ei, ma ei lähe õnne ega armastust otsima, sest kui ma seda otsin, siis ta kaob igavikku. See on nii! Enda puhul oled seda täheldanud kogu aeg. Jah,  ma üritan nuputada, mida edasi teen. Mõningad mõtted on meeles mõlkunud pea nädal, siiski ei ole ma veel täielikult otsustanud. Tõsi ta on, et minu otsust hakkab mõjutama töösaamine, kui peaksin selle kusagilt leidma, aga ma ei ole enam kindel, et soovin veeta oma ülejäänud elu Saaremaal. Aga ma ei tea seda, kus ma seda veeta tahaksin. Kuid tean, et soovin alustada oma elu uue puhta lehega. Soovin alustada otsast. Soovin alustada uut elu paigas, olgu selleks Eesti või välismaa, vahet ei ole, kus ei oleks ebainimlikke ja halbu ning naiivsust täis inimesi, nagu seda on suurem jagu saarlastest (nu kõiki jutte ning kõike inimesi uskuvaid elavaid hingi leiab igast linnas ja paigast). See peaks olema koht, kus tunnen end mugavalt, kus ma ei ole nagu vang nelja seina vahel. Meeldiv töö, hea elukoht, uued tutvused ja sõbrad ja kui saatus otsustab mulle anda ilusa elu, siis ehk kingib ta ka perekonna.

Vot sellised mõtted mu peas ringi liiguvad, nüüd jagasin neid ka teiega. Mis aga edasi saab või ei saa, seda näitab ainult aeg.

© 2012 Mul ei ole blogi

Kuna interneti Titanicu tunnuslugude otsinguga on jõutud minu blogisse, aga infot antud teema kohta ei ole siit tõenäoliselt leitud, otsustasin lisada ühe postituse, mis sisaldaks kõiki Titanicu, mille ajalugu mind väga huvitab, filmis kasutatud viitteist lugu suurfilmi muusikaalbumist “Titanic: Music from the Motion Picture”, mis tõusis pea 24 riigis edetabelite tippu, müües enam kui 30 millionit koopiat, saades sellega üheks kõiki aegade müüdavamaks albumiks. Niisiis otsisin need 15 lugu YouTube’ist ülesse ja embeedisin lood siia postitusse, kusjuures “My Heart Will Go On” Kanada lauljanna Celine Dion’i esituses peaks Eestimaa kodanike seas olema üks tuntumaid lugusid, kuid arvan, et ka “Hymn To The Sea”, “Southampton”, “Unable To Stay, Unwilling To Leave” (ja võib-olla ka teised lood) on ehk enamusele tuttavad. Kui ei ole veel tuttavad, siis nüüd saate nendega tuttavaks.

© 2012 Mul ei ole blogi

Jääd ei leidu mitte ainult Terminaatori laulus, vaid ka Saaremaal oli täna seda enam kui Põhja-Jäämeres jääkaani. Hommikupoole oli liikumine sama võimatu kui Ethan Hunt‘i võimatud missioonid, rattaga mitmekordsest sõitmisest, mida siiski tegin, rääkimata. Üsna lahe oli sõber Rando rattaga mööda kiilasjääd, millega vähemalt kogu Lydia Koidula tänava tee kaetud oli, vaikselt koduväravani sõita ja loota, et kaherattaline sõiduvahend külge ette ei tõmbaks või järsku vasakule või paremale ei kalduks. Vat see on üks talvine aeg, kuigi lumi, millega Saaremaal hetkeseisuga sugugi kiita ei saa, teeks talvest õige talve. Siinkoha peal soovitan kõigil liiklejatel pöörata tähelepanu lausele “Liiga kiire sõit ajab vankri kraavi ja liiga kiire kõndimine viib jalad alt…”

Ühel hetkel peatas mind tänaval aga naabriproua, kes kurtis, et ta juba pikemat aega ei näe telekat, mis tema meelest katik on ja palus mul see üle vaadata. Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole kunagi ühtegi plära- ega helikasti parandanud, ent siiski nõustusin proua must-valge TV üle vaatama. Kui saan aidata, on kena, teenib veidi lisateenistust. Ja kui ei oska, siis ei ole midagi teha. Vähemalt olen üritanud.
Proua juhatas mu kenasti suurde tuppa, kus oli telekas ja selle peal digiboks, mis SCART juhtmega (S-juhe) ühendatud ei olnud, rääkimata teistest juhtmetest. Ühendasin juhtmed kenasti kolmese pistiku pikendusjuhtmesse (või mis iganes selle värgenduse täpsem nimetus ka ei oleks ) ja SCART ühe otsa digiboksi ja teise otsa telekasse, mis töötas ideaalselt (seega on telekas terve arvasin ma), millegipärast aga ei tahtnud SCART juhe teleka tagaosas olevasse ühendusse kuidagi minna.
“Tõenäoliselt on viga selles juhtmes (näitasin seda talle jutu ajal),” leidsin mina. Aga kindel ei olnud.
“Aga teeme nii,” sõnasin seejärel jätkatest, “et käin korra kodus ära, toon enda digiboksi ja SCART juhtme ja vaatame, kas on viga juhtmes või digiboksis”.
Läksin koju, ühendasin digiboksi telekast ja vooluvõrgust ning DVD-mängija digiboksist lahti, võtsin koos digiboksi puldi ja SCART juhtmega kaasa ja tatsasin rahuliku sammuga tagasi.
Esmalt ühendasin proua telekaga enda digiboksi ning S-juhtmega ja voilaa! – kõik töötas nagu vaja. Seejärel proovisin oma digiboksiga proua S-juhet, mis seekord läks mingil väel ka teleka ühendusse, kuid siiski mitte piisvalt korralikult, et pilti ette tuleks. Tõenäoliselt oli juhtme kontaktis midagi katik. Seega telekas virvendas.
Seejärel vahetasin enda digiboksi proua oma vastu ja S-juhtmena kasutasin enda oma – töötas, mitte mingit probleemi.
“Jah,” olin seekord kindlam, “viga on selles juhtmes (taaskord prouale sel hetkel juhet näidates)”.
“Palju uus maksta võib?” tundis naaber huvi.
Minul muidugi ei olnud hinnast aimugi.
“Ära muretse, jätan oma juhtme siia, mul omal veel üks, seega…. no problemo!”
Juhtme maksis ta mulle muidugi kinni, küsides enne maksmist palju juhe maksab. Ei mina enam mäleta. Tol ajal, kui oma DVD-mängija jaoks ühe S-juhtme ostsin oli Eesti krooni aeg ja sellest on möödas aastaid. Ei oska öelda hinda, võib-olla 3-5 eurot. Selline oli minu arvamus hinnast. Oli see isiklikult minule kahjum või kasum, ei tea.

Mis mind ennast üllatas, oli see, et ma ei osanud aravata, et mina, kes ma eriline tehnikamees ei ole, sellega hakkama saan. Ma veidi õnnelik kah selle üle Aga vat, võta näpust või tõmba sõrmest, ma üllatan isegi ennast vahetevahel

© 2012 Mul ei ole blogi