Väljas on armas lumesajune ilm. Kogu Eestimaa maastikku on enda hõlma alla võtnud väikeste jääkristallide kogumik… Täna oli lumel valitud maha tulemiseks õige päev, sest lume sära ja valgus peaks 14. veebruari, Sõbrapäeva, mis Eestisse jõudis Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul, tegema veelgi erilisemaks ja uhkemaks.
Nii nagu on lumesadu Maa loomisest saadik paika pandud, nii on minul juba 3.aastat traditsiooniks avaldada üks lihtne Sõbrapäeva teemaline postitus, kus soovin kõike paremat oma sõpradele, kes on mulle tähtsamad kui kalliskivid või kullakamakad. Võrreldes eelmise aasta nimekirjaga ei ole selle aasta Sõbranimekirjas erilisi muudatusi, kui mõned üksikud nimed välja arvata.

Kindlasti on inimesi, kes sellest päevast karvavõrdki ei hooli, leides, et see on üks mõttetu päev. Jah, mingil määral võib ju neil isegi õigus olla, kui vaadata sõprust vaatepunktist, et häid sõpru tuleks meeles pidada aastaringselt, mitte ainult veebruarikuu 14. päeval. Teisest küljest on see päev paljudele just tähtis, kuna siis peetakse sõpru meeles erilisemalt. See oleks päev, kus soovitakse neile head sõbrapäeva ning antakse mingil moel märku, et oma sõprade jaoks ollakse alati olemas. Nii kurbuse- kui rõõmuhetkedel. Ka siis, kui lihtsalt soovitakse ajada juttu, teha nalju, mis “ei ole võimalikud”.
Oleks ilus kinkida sõpradele midagi ilusat, näiteks sõbrapäeva kaart kena luuletusega, või midagi head ja maitsvat, näiteks Milka või Kalevi šokolaad. Kuid on see siis tähtis? Kõige tähtsam peaks olema mitte kinkide saamine, vaid meelespidamine. Piisab ühest ainsast lausest, et muuta sõbra päev palju rõõmsamaks. Ning soovijale peaks enam silma särama lööma olukord, kus on selgelt näha, et lähedased on rõõmsad, et neid peeti meeles.

Kahjuks lähevad inimesed omavahel riidu tihedamini kui võiks. Seda juhtub muidugi ka peenemates restoranides. Kuid isegi riiu puhul ei tasuks sõpradele öelda midagi, mida hiljem kahetsed. Halvasti öeldud sõna või lause võib tekitada haava, mida (hiljem) on väga raske kokku lappida.
Mina isiklikult leian, et sõbrad on väärtuslikumad kui kuld või kalliskivi. Nad on ajavad meid naerma ja on meile toeks. Nad on valmis meid alati kuulama, kui me neid vajame, nad toetavad meid, avavad meile oma südame, kui sina avad neile oma südame. Sõber ei hooli, kas oled rikas või vaene, tark või loll. Sõber on see, kes võtab sind sellisena, nagu oled ega soovi sind muuta kellekski, kes sa tegelikult ei ole. Käitu sina oma sõpradega samuti ja võid olla kindel, et su sõbrad ei kao su elust kuhugi!

Ka minu elus on olemas toredad ja väga vahvad inimesed, kes on on alati jäänud iseendaks ja mis peamine – nad on jäänud inimesteks. Midagi enamat ma sõpradelt ei ootakski. Siin kohal sooviksingi  tervitada järgmisi isikuid: M & M & M, Marko ja Annely A., Priit ja Elen M., Rando ja Evelin S., Aivi K. ja Kaie A., Risto R. ja Kuno K., Kirsika V. ja Airi R., Rasmus R. ja Ando L., Neiu K ning Anne-Mai Ü., Rein A. ning Janis M., Erle R. ja Tiina F. ning Kersti K ja kindlasti Reine R. ning Kerly K.

Hoidkem siis südamed avatuna ja meeled puhtana, kuid jäägem siiski inimesteks!
Jäägem sõpradeks! Ilusat Sõbrapäeva!

PS! Pilt on võetud aadressilt cartoons007.blogspot.com.
Kui soovite postituses olevat pilti oma arvuti taustapildiks, võite selle alla laadida siit.

(Video: Watch this video on the post page)

© 2012 Mul ei ole blogi

Kuna uue sissekande järele on tekkinud väike nõudlus (jah, Kristella või mis su nimi ka ei oleks, sa ei ole ainus), mida vist on mõeldud naljana, otsustasin siiski  soovijatele vastu tulla ning avaldada pea nädal mustandite kaustas seisva postituse, mille avaldamisele ma veel mõelnud ei ole, kuid mille siin kohal siiski avaldan, sest ma ei viitsi täna uut artiklit kirjutama hakata, mis sest, et on paar teemat, millest kirjutada sooviksin. Nendest aga teinekord.
Järgnevalt siis 7.veebruaril 2012 kirjutatud artikkel, kusjuures pööran lugejate tähelepanu sellele, et artiklis toodud tööpuudust mul veel hetkel ei ole.

Tere üle pika aja, head lugejad! Ma ei ole kusagile kadunud veel. Samuti olen endiselt elus ja terve – kogu luustik on kenasti omal kohal (vähemalt mulle teadaolevalt), pead ning jalaluid ei ole lume ja jää tõttu laiaks ning puruks kukkunud, ka käed ja sõrmed on kenasti terved, kõik on kenasti paigas, ka siidisukk ja samovar (või kuidas need sõnad olidki ), kahjuks aga ei ole ma õnnelik Jah, siinkohal võiks nii mõnelgi tekkida vastuväited küsimustena, kes suudaks tänapäeva maailmas või üldse Eestis õnnelik olla ja mis kuradi asi see õnn üldse on. Või milles õnn peitub? Kuidas seda leida või KUST KOHAST seda leida? Õnnelikke inimesi leidub. Kindlasti leidub, paraku mina nende inimeste hulka (veel) ei kuulu. Samuti, vabandage väga, ei ole mina nii tark, et oskaksin ilma õnne kohtamata ja leidmata öelda, mis ta oleks või kust teda leida või milles ta üldse peitub, millal avaldub?
Muidugi ei pea ma silmas ainult oma eluga rahul olemist, mida ma ei ole, vaid lisaks sellele head töökohta, toredaid sõpru, millest antud hetkel ei ole küll otsest puudust, kuid sooviks rohkem uusi tuttavaid. Sooviksin tutvuda uute inimestega, leida uusi sõpru, kellega vabal ajal aega veeta, suvel grillida, nagu seda siiani ikka suviti teinud oleme. Aga lisaks sellele soovin oma ellu vaheldust. Muidugi mitte maailmarändurina, mida mullu novembris korda saatsin ning mis tõepoolest oli vahva, vaid midagi uut ning vahvat, midagi enneolematult uut. Midagi, mida enne teinud ei ole. Midagi pöörast, kuid muidugi mitte midagi halba.
Ent lisaks vaheldusele sooviks ma kõige enam kedagi oma kõrvale (ja pean silmas ikka nõrgema soo esindajat!), ilusat kodu preerias (pean silmas välja ostetud korterit või veel parem – maja). Mersu või Volvo, Škoda või VW hoovis. Majal, mis ei asu linnas, vaid sellises vaikses tänavas, kus autosid on vähem kui taevas tähti, ümber valge aed. Oleks ju armas tulla töölt ühe nimetatud autoga koju, pargin selle värava või maja ette ja vaatan ning imetlen rahuliku südamega, et mu lapsed on õnnelikud, kes tänaval ratastega sõidavad või hoovis valge labradori või must-valge laikaga mängivad, ja et oleks armastav naine. Seega armastavat peret. Midagi enamat ma elult ei oskagi soovida. Kuid elu on näidanud, et sellist pisikest õnne saatuselt küsida on palju küsitud. Kuid MIKS? MIKS on see palju küsitud?
Tegelikult ei tea ma isegi, mida täpselt edasi teen. Siiski tean niipalju, et Saaremaal mul elu ei ole, ma ei ole siin üldse õnnelik. Olen nagu vangis nelja seina vahel, kus kahjuks ühtegi talvel valgust või suvel päikesekiiri läbipaistvat auku ei ole, ustest ja akendest rääkimata. Nagu oleksin kustutanud tule ning olen end mähkinud sooja teki sisse, kuid hingemured mu südamesse rasked jäljed trampis, kuid endiselt ma ei tea, miks on mu südamesse kirjutatud read, millest soti ma ei saa.
Tegelikult on siin ilmas olemas üks neiu (mitte see 19.jaanuaril lahkunud tüdruk), kes on parim, mis on juhtunud minuga. Ta on andnud mulle jõudu elada, isegi natukene, kahjuks aga ootan teda asjatult paigas, mis püha mulle ja talle, paraku ei mäleta ta, kus asub see püha paik. Ja sellest on meeletult kahju. Tõesti kahju
Sa tead kõiki mu saladusi, ka neid kõige saladuslikumaid ja süngemaid, ent ometi ei mõistnud sa mind hukka. Selle eest pean tänama Sind! Minu kurvastuseks ei näe sa mind enam nii, nagu nägid 4aastat tagasi (tegelikult 3aastat ja 8-9 kuud)
Elu on niivõrd lihtsalt keeruline, et teinekord ei jää üle muud, kui jätta hüvasti. Jätta hüvasti kõigega, mille meretaguses linnas leidnud ja kaotanud olen. Olen siit leidnud elu ja seejärel selle kaotanud, olen saanud valada pisaraid ja tundnud armastust, millest nüüd ei ole järgi mitte midagi. Isegi mitte väikest tolmukübemet. Mitte midagi! Täielik tühjus! Pooltühja või pooltäis armastuse paagi puhul annaks see kokku täieliku tühjuse, sest täieliku täispaagi annaks rahulolev elu, mis aga minul puudub. Seetõttu pean lahkuma. Ei, ma ei lähe õnne ega armastust otsima, sest kui ma seda otsin, siis ta kaob igavikku. See on nii! Enda puhul oled seda täheldanud kogu aeg. Jah,  ma üritan nuputada, mida edasi teen. Mõningad mõtted on meeles mõlkunud pea nädal, siiski ei ole ma veel täielikult otsustanud. Tõsi ta on, et minu otsust hakkab mõjutama töösaamine, kui peaksin selle kusagilt leidma, aga ma ei ole enam kindel, et soovin veeta oma ülejäänud elu Saaremaal. Aga ma ei tea seda, kus ma seda veeta tahaksin. Kuid tean, et soovin alustada oma elu uue puhta lehega. Soovin alustada otsast. Soovin alustada uut elu paigas, olgu selleks Eesti või välismaa, vahet ei ole, kus ei oleks ebainimlikke ja halbu ning naiivsust täis inimesi, nagu seda on suurem jagu saarlastest (nu kõiki jutte ning kõike inimesi uskuvaid elavaid hingi leiab igast linnas ja paigast). See peaks olema koht, kus tunnen end mugavalt, kus ma ei ole nagu vang nelja seina vahel. Meeldiv töö, hea elukoht, uued tutvused ja sõbrad ja kui saatus otsustab mulle anda ilusa elu, siis ehk kingib ta ka perekonna.

Vot sellised mõtted mu peas ringi liiguvad, nüüd jagasin neid ka teiega. Mis aga edasi saab või ei saa, seda näitab ainult aeg.

© 2012 Mul ei ole blogi

Kuna interneti Titanicu tunnuslugude otsinguga on jõutud minu blogisse, aga infot antud teema kohta ei ole siit tõenäoliselt leitud, otsustasin lisada ühe postituse, mis sisaldaks kõiki Titanicu, mille ajalugu mind väga huvitab, filmis kasutatud viitteist lugu suurfilmi muusikaalbumist “Titanic: Music from the Motion Picture”, mis tõusis pea 24 riigis edetabelite tippu, müües enam kui 30 millionit koopiat, saades sellega üheks kõiki aegade müüdavamaks albumiks. Niisiis otsisin need 15 lugu YouTube’ist ülesse ja embeedisin lood siia postitusse, kusjuures “My Heart Will Go On” Kanada lauljanna Celine Dion’i esituses peaks Eestimaa kodanike seas olema üks tuntumaid lugusid, kuid arvan, et ka “Hymn To The Sea”, “Southampton”, “Unable To Stay, Unwilling To Leave” (ja võib-olla ka teised lood) on ehk enamusele tuttavad. Kui ei ole veel tuttavad, siis nüüd saate nendega tuttavaks.

© 2012 Mul ei ole blogi

Jääd ei leidu mitte ainult Terminaatori laulus, vaid ka Saaremaal oli täna seda enam kui Põhja-Jäämeres jääkaani. Hommikupoole oli liikumine sama võimatu kui Ethan Hunt‘i võimatud missioonid, rattaga mitmekordsest sõitmisest, mida siiski tegin, rääkimata. Üsna lahe oli sõber Rando rattaga mööda kiilasjääd, millega vähemalt kogu Lydia Koidula tänava tee kaetud oli, vaikselt koduväravani sõita ja loota, et kaherattaline sõiduvahend külge ette ei tõmbaks või järsku vasakule või paremale ei kalduks. Vat see on üks talvine aeg, kuigi lumi, millega Saaremaal hetkeseisuga sugugi kiita ei saa, teeks talvest õige talve. Siinkoha peal soovitan kõigil liiklejatel pöörata tähelepanu lausele “Liiga kiire sõit ajab vankri kraavi ja liiga kiire kõndimine viib jalad alt…”

Ühel hetkel peatas mind tänaval aga naabriproua, kes kurtis, et ta juba pikemat aega ei näe telekat, mis tema meelest katik on ja palus mul see üle vaadata. Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole kunagi ühtegi plära- ega helikasti parandanud, ent siiski nõustusin proua must-valge TV üle vaatama. Kui saan aidata, on kena, teenib veidi lisateenistust. Ja kui ei oska, siis ei ole midagi teha. Vähemalt olen üritanud.
Proua juhatas mu kenasti suurde tuppa, kus oli telekas ja selle peal digiboks, mis SCART juhtmega (S-juhe) ühendatud ei olnud, rääkimata teistest juhtmetest. Ühendasin juhtmed kenasti kolmese pistiku pikendusjuhtmesse (või mis iganes selle värgenduse täpsem nimetus ka ei oleks ) ja SCART ühe otsa digiboksi ja teise otsa telekasse, mis töötas ideaalselt (seega on telekas terve arvasin ma), millegipärast aga ei tahtnud SCART juhe teleka tagaosas olevasse ühendusse kuidagi minna.
“Tõenäoliselt on viga selles juhtmes (näitasin seda talle jutu ajal),” leidsin mina. Aga kindel ei olnud.
“Aga teeme nii,” sõnasin seejärel jätkatest, “et käin korra kodus ära, toon enda digiboksi ja SCART juhtme ja vaatame, kas on viga juhtmes või digiboksis”.
Läksin koju, ühendasin digiboksi telekast ja vooluvõrgust ning DVD-mängija digiboksist lahti, võtsin koos digiboksi puldi ja SCART juhtmega kaasa ja tatsasin rahuliku sammuga tagasi.
Esmalt ühendasin proua telekaga enda digiboksi ning S-juhtmega ja voilaa! – kõik töötas nagu vaja. Seejärel proovisin oma digiboksiga proua S-juhet, mis seekord läks mingil väel ka teleka ühendusse, kuid siiski mitte piisvalt korralikult, et pilti ette tuleks. Tõenäoliselt oli juhtme kontaktis midagi katik. Seega telekas virvendas.
Seejärel vahetasin enda digiboksi proua oma vastu ja S-juhtmena kasutasin enda oma – töötas, mitte mingit probleemi.
“Jah,” olin seekord kindlam, “viga on selles juhtmes (taaskord prouale sel hetkel juhet näidates)”.
“Palju uus maksta võib?” tundis naaber huvi.
Minul muidugi ei olnud hinnast aimugi.
“Ära muretse, jätan oma juhtme siia, mul omal veel üks, seega…. no problemo!”
Juhtme maksis ta mulle muidugi kinni, küsides enne maksmist palju juhe maksab. Ei mina enam mäleta. Tol ajal, kui oma DVD-mängija jaoks ühe S-juhtme ostsin oli Eesti krooni aeg ja sellest on möödas aastaid. Ei oska öelda hinda, võib-olla 3-5 eurot. Selline oli minu arvamus hinnast. Oli see isiklikult minule kahjum või kasum, ei tea.

Mis mind ennast üllatas, oli see, et ma ei osanud aravata, et mina, kes ma eriline tehnikamees ei ole, sellega hakkama saan. Ma veidi õnnelik kah selle üle Aga vat, võta näpust või tõmba sõrmest, ma üllatan isegi ennast vahetevahel

© 2012 Mul ei ole blogi

Ma ei teagi, mitu kuud üle aasta mu peas jooksevad-tiirutavad-keerlevad ringi mõtted lisada veebipäevikusse postitus naisele sobilikust iseloomust ja iseloomujoontest, millest nii mõnedki teevad naisest naiseliku naise, seda kõike muidugi minu vaatevinklist. Sellest vaatenurgast, mida mina naistes enim hindan ja mida mitte, mis teevad neiu vastupandamatuks ja mis mitte.

Igal mehel, nii nagu ka igal naisel on arvamus mehe seksikuse kohta, on arvamus ka iga naise seksikuse kohta. On mehi, kes leiavad, et naise rinnad peaksid olema kui herneterad, ja on mehi, kes leiavad, et naise rinnad peaksid olema suuremad kui arbuusid. Kolmandad meessoost isikud aga leiavad, et naise rinnad on ideaalses proportsioonis, kui need on hernetera ja arbuusi vahepealsed. Järgmised mehed aga leiavad, et naise teeb naiselikult seksikaks ainult lühikesed või pikad juuksed.
Siin siis minu jaoks tähtsamad jooned, mis naises peavad olema. Kui need punktid on enamuses täidetud, siis ei tohiks minule ligipääsemine kuigi raske olla.

1. Juuksed

Esimeseks ja äärmiselt tähtsaks jooneks naise juures pean pikki juukseid. Poisipeaga naised, keda elujooksul olen kohanud nii mõndagi, mulle üldse ei sümpatiseeri. Naiste charming peitub ka suures osas juustes (kohati isegi rohkem kui tagumikus ja/või säärtes) ja kui see mehele, antud juhul mulle ei meeldi, ei ole võimalik mind mingi hinna eest võrgutada. Lühikeste juustega naised võivad end rabada lolliks ja suuretõenäosusega kaotada ka mõistuse, aga mind ei ole võimalik kätte saada.

2. Alkohol

Teiseks väga tähtsaks argumendiks oleks alkoholilembus. See ei tee naist naiselikuks. Üldsegi mitte. On homseks kõik OK, kui neiu teinekord võtab, näiteks pidude ajal või aastas mõned korrad ei ole probleemiks, kuna peaaegu kõik tarvitavad vahetevahel alkoholi. Aga iga päev end laua alla juua, olgu selleks õlu või viina või mistahes muu alkoholi kaasabil, ei ole naisele sobilik (viimane lause kehtib minu meelest ka meeste kohta).

3. Austus ja viisakus

Austus teiste sookaaslaste, ka samast soost inimeste, ja eelkõige meeste ehk antud juhul minu suhtes. Ma ei seedi naisi, kes arvavad, et nendele on lubatud kõik, et nemad on maailma nabad, kuna ta on naine. Ei ole nii! Kui naine mind ei austa, ei austa mina ka teda. Kõik ilus ja hea võib saada alguse lihtsast austusest;
Siia alla liigitan ka viisakuse ja ebaviisakuse, mis omavahel kokku ei sobi. Viisakus ja ebaviisakus on ühest nendest punktidest füüsikas, kus vastandid mitte ei tõmbu, vaid tõukuvad, kuna esimesega neist võite võluda tänaval enamuse meeste tähelepanust, teisega aga kaotate võlu ja teete end lihtsalt lolliks. Seega ei sooviks ma eriti suhelda naistega, kelle igapäevasesse terminoloogiasse kuuluvad terminid “mine perse” või “keri vittu” ja muud taolised sõnad või sõnapaarid. Vahel ikka juhtub, arusaadav, aga igapäev on liig mis liig.

4. Iseseisev ajutegevus

Viies punkt oleks aju ehk mõistus ehk iseseisev mõtlemine, mis vist kahjuks tänapäeval paljudel puudub Üks äärmiselt isekas omadus on uskuda kõike, mida räägitakse. Kahjuks olen sunnitud tõdema, et sellist käitumist tuleb ette aina tihedamini. Ja Kõike, mida linnas räägitakse, jäädakse ka uskuma. Sama hästi võiksin linnas plärada nagu Vikerraadio diktor, et panen homme Valgele Majale pommi alla. Ja kõik jäävad uskuma. Alatihti on naistel ka komme laimatavat isikut sõimata selleks, milleks/kelleks teda laimus nimetatakse. Minu jaoks näitab see aga mõtlemise puudumist – naine kas EI TAHA või EI VIITSI mõelda. Kaldun arvama, et õige vastus on EI VIITSI. Kusjuures see viga ei puuduta ainult naisi, vaid ka mehi. Enne tuleks mõelda, siis veel kord mõelda ja seejärel veel mõelda ning alles siis öelda, mida öelda soovitakse või teha, mida tahetakse teha. Ka tuleks enne järgi uurida, kas linnas räägitav ka tõele vastab. Muidugi ei vaevu keegi seda tegema.
See on äärmiselt halb omadus minu jaoks mitte ainult naiste, vaid kõikide inimeste juures.

5. Kasv

Veel kolm ja pool aastat tagasi, kui aastaks oli 2008, mil mul oli puhkus, mille teisel nädalal kohtusin Anne-Maiga ning kui Abja-Paljuojas koos ringi sai käidud, ei olnud minu jaoks naise (tol hetkel Anne-Mai) pikkus tähtis. Anne-Mai on peaaegu supermodelli mõõtu blond neiu (kuskil 170-180 cm), aga see-eest väga kena, tore, abivalmis, toreda iseloomuga tüdruk, kellel on olemas enamus eespool nimetatud punktidest positiivses ehk minule meeldivas suunas. Samuti tean üht naisterahvast Kuressaarest, kes on samuti kiitust väärt, kuna tema iseloom, mis sisaldab näiteks lahkust, head suhtlemisoskust, huumorisoone olemasolu ja omab erinevalt paljudest teistest mõtlemisoskust, on selline, mida vastaspooles hindan. Nüüd, peaaegu kolm aastat hiljem, leian, et minu tulevane naine, K U I ta kunagi üldse olema saab, keda arvatavasti ei saa kunagi olema , ei tohiks olla minust eriti pikem… Kuna ise olen kahjuks äärmiselt lühike , siis oleks kena, kui naisterahvas oleks minuga pikkuse osas sarnane, kuigi see ei ole eriliselt määraval kohal, sest ainult pikkus ei tee naist meeldivaks.

6. Rinnad

Kui (peaaegu) igale naisele on tähtis meheau pikkus, siis vist (peaaegu) igale mehele on tähtis naise rinnad. Minule kindlasti on. Kui need on liiga väikesed nagu herneterad, siis jääb mulje, et ta on mees. Aga rinnad nagu Sheyla Hersheyl? Nu siis on ju rindu rohkem kui naist ennast Rinnad peaksid olema sellised keskmised. Ütleme, et midagi sellist, mis kenasti kätte mahuks. Näiteks melon oleks selline sobiv suurus.

7. Seks

Naine ei tohiks väärtustada ainult seksi, eriti suhtes olles, kuid ei tohiks seda ka täielikult maha kanda. Kõige tähtsam kahe inimese vahel peaks peaks olema vaimne side. Kui on olemas vaimne side, tuleb ülejäänu loomulikult.

8. Kuulamisoskus ja julgus end väljendada

Kui naine soovib, et mees teda aitaks, kuulaks, suhtleks, siis täpselt sama ootab mees ka vastu. Nii nagu naine hindab mehes oskust kuulata, nii hindab mees ka naises kuulamisoskust;
Ka ei tasuks unustada, et mina hindan väga, kui mulle lausutakse, et naine mind armastab, talle meeldin või et austab. Eks see paneks naistuttavaga suheldes punastama ka peedi, aga ilus on seda kuulda. Inimestele meeldib kuulda, kui neile öeldakse liigutavaid ja ilusaid sõnu.

9. Söögitegemise oskus

Ma ei nõustu meestega, kes leiavad, et naine peab kogu aeg kodus olles tegelema lastega või passima päevad läbi palavas köögis. Muidugi on see tähtis ja kasulik omadus kõigile, ka minule, sest toorainete olemasolul saan minagi mingisuguse toiduga ikkagist hakkama ja sama oskus peab leiduma naises – naine peab oskama süüa teha, peab oskama valmistada lihtsamaid igapäeva sööke (salat, supp, kartul ja kaste, kartulipudru, mõni puder jms.). Samuti ei tee kunagi halba koogide valmistamisoskus, mida vist enamus naisi siiski oskavad, kuigi see ei ole kõige tähtsam.

Samuti on isekad naised, kes “külgelöömisega” nalja teevad, mida ma ei soovita, kui jutt on minust. Flirtivad tered, mida mulle aastate jooksul ikka öeldud on, ei ole minu jaoks tõsiselt võetavad – ma võtan neid naljana. Just see ongi põhjus, miks ma taolise flirtimise peale ei tee teist nägugi.Teistega flirtides võite teha nalja või mõelda seda naljana, minuga peate olema tõsine, kellel on tõsi taga.
Mis aga puudutab neid punkte, siis tegelikult oleks neid tunduvalt rohkem, vist , kuid kõiki ma ei jõua ja tõtt-öelda ka ei viitsi eriti kirja panna. Välja toodud 10 punkti, nende seas ka flirtimise teema, on siis need ühed tähtsamad, mida naiste iseloomujoontes hindan, neist mõned teevad neiu üsnagi naiselikuks, ütleks et isegi seksikaks.
Nii et olge, neiud-naised mõnusad ja olge mehele meelejärgi, siis on mees ka teile meelejärgi. Olge mõnusad!

© 2012 Mul ei ole blogi

Et arvutiga töötamist või mängimist või mis iganes tegevusi saaks nautida peaks selleks arvuti töölaud ehk desktop olema puhas ja vastu võiks vaadata pilt, mis inpireeriks, oleks huvitav, silmal mõnus vaadata.
Siin on erinevates mõõtmetes (enamus siiski tuntumates suurustes: 1920 x 1200, 1680 x 1050 px jne) desktopi taustapilte erinevale maitsele ehitistest, loomadest, loodusest, autodest, aastaaegadest, mängudest ja loomulikult naistest. Kindla(te) pildi(te) arvutisse laadimiseks kliki pildil, tee sellel paremaga klõps, vali View Image ja seejärel Save Image (As) või tehke pildi thumbnailil paremaga klõps, valige Open In A New Window (Tab) ja salvestage siis pilt oma arvutisse.

© 2012 Mul ei ole blogi

Kätte meil jõudnud on aasta uus,
selle aasta esimene jaanuarikuu,
aga mitte kõige külmem kuu,
milleks on meil veebruarikuu.

Head uut aastat kõikidele parimas võimalikus variandis
Nii nagu on meil kätte jõudnud aasta uus, nii on kohe platsis ka Janis ja Ailar, kaks Eesti MacGyverit, kes tõttasid oma plaani teostama innukamalt kui mr. Bean. Kui eelmistel kordadel olime kaks võlurit, kes otsustasid, maksku mis maksab, järele proovida, kas õhupalli ikka on võimalik ajada läbi sukavarda õhupalli purustamata, ja kaks paugutajat, kus soovisime tõestust tuntud katsele, kas plekkpurk, kui see üles kuumutada, vett sisse lisada ja plekkpurk külma veega täidetud kaussi asetada, ikka teeb kõmakat või mitte, siis sel korral – eile, 2.jaanuaril 2012 otsustasid saarel elavad MacGyverid tõsiselt proovida, kas on võimalik hiirelõksu, juhtmete, elektripirni ja ümberseadistamist vajava uksekella abil luua kodune häiresüsteem, mis annab igast ootamatust küalisest või valel ajal külla tulevast isikust teada, kui peale ukse lahti tegemist läheb hiirelõks plaksti! kinni, nagu oleks hiir vahele jooksnud, mis omakorda paneb vooluvõrgu kaudu tööle linnuhäälelise uksekella ja ukse kohal rippuva lambipirni, mille paneb vilkuma väikese tehnikaime vahele lisatud relee.
Selle katse tegemiseks kulus oma mitu head tundi, juhtmete asemel olime sunnitud nende puudumise tõttu kasutama lihtsalt niisama nurgas istuvat ja nukrutsevat valget TV-kaablit, millega sai ühendatud vooluvõrku uksekella, mis meie katse ajal oli põrandal, ja lambipirni, mille meelega panime ukse kohale. Otse lambipirni kõrvale uksekohale panime rippu ka tundliku hiirelõksu, mis, nagu juba mainitud, läks ukse lahti tegemisel plaksuga kinni, mis omakorda pani voolu abil põlema pirni, mille pani vilkuma väikesele Hiina tehnikaimele juurde lisatud relee, ning uksekella, mis plärises nagu nohune kägu või väga halva laulmisoskusega kanaarilind, kes (tavaliselt) kunagi valesti ei laula.
Tulemuseks oli töötav kodune alarmsüsteem, mis esmakordsel külastajal, eriti siis, kui juhtmed ja heli tekitavad seadmed, meie puhul uksekell, on korralikult peidetud, võib ihukarvad püsti ajada (veel efektsem siis, kui kasutada politseisireeni, hirmutavat teksti stiilis “olete tunginud FBI peakorterisse. Palume teil tühjendada taskud kõikvõimalikest ohtlikest esemetest….” jne jne ).
Ja nagu loomulikult võttes ikka oli kõige efektsem teha taolist katset pimedas, kuna siis on tuba niivõrd pime, et sellest võib saada korraliku adrenaliinilaksu
Ja uskuge mind, eriline fiiling oleks sellist katset teha kell kolm öösel muusikakeskusega, ühendades selle uksekella asemel ja keerates volüümi põhja. Tõenäoliselt hüpaksid ülejäänute korterite elanikud voodist ihukarvad peas püsti, tormates uniselt ringi, saamata aru, mis toimub
Siiski anname me tulevastele katsetajatele soovituse, kel tärkas mõte seda järgi proovida, et meie ei vastuta tekkivate kahjustuste eest, mis teil katse käigus tekkida võivad (kui teha korralikult ja ettevaatlikult, ei juhtu tõenäoliselt mitte midagi!!!!!), milleks, näiteks, võib olla kodu-ukse õhku lendamine või katuse rändama minek, sest antud katse töötab elektriga ja elektriga ei tasuks mängida! Ohutus ennekõike!

Siin on aga vaatamiseks lisatud katsetest kokku monteeritud video, mis näitab selgelt, kuidas pimedas taoline katse välja näeks. Ja pidage video vaatamisele ajal meeles, et videod on omavahel kokku monteeritud, aga kostuvad helid on reaalsed ja neid ei ole moonutatud.
Lisainfoks veel nii paljugi, et enamus ehk siis peaaegu kõik sellest tööst tegi ära Janis

(Video: Watch this video on the post page)

© 2012 Mul ei ole blogi

Läksin mingi kaheksa aeg poodi, kuid jäin hoovist välja minnes seisma, vaadates otse ees olevat kaht kassi, veidi väiksemat ja tõenäoliselt nooremat ning musta arvatavasti veidi vanemat kassi, kes vaidlesid vihaselt ainult kassidele arusaadavas keeles. Paar minutit seisin ja ootasin huviga, mis saab edasi. Olid möödunud mõned minutid, kuid mitte päevi ega tunde ega kuid ega aastaid, kui järsku pani hall kass sellise kiiruga jooksu, et mustal kassil ei jõudnud silmgi pilkuda. Järsku keerati ots ringi, kuna esimene ei saanud tõenäoliselt mujale joosta, ja võeti suund minust mööda, must kass hallil järel. Ja ütlen, et nad tundusid üsna tigedad olevat;

Erinevalt (paljudest) teistest blogipidavatest isikutest mina, erinevalt mullusest, aasta kokkuvõtet ei tee. Oleks ju muidugi tore meenutada, millest kirjutasin märtsikuu esimeses postituses või septembrikuu esimeses postituses, aga mina ei näe sel erilist põhjust. Võib-olla tuleval või ületuleval aastal, aga mitte sel aastal;
Aga suundudes tagasi kassi teema juurde, siis ükskõik, mis põhjus(t)el need kaks kassi selle aasta viimasel reedel ja selle aasta eelviimasel päeval tülli läksid, ärge, inimesed, seda teie tehke! Matke maha sõjakirved, unustage eelarvamused, olge sõbralikumad üksteise ja teiste kaasinimeste suhtes mitte ainult vana-aastaõhtul, vaid ka terve uue aasta jooksul ja järgnevatel aastatel. Inimesed võivad ainuüksi halva käitumisega, rääkimata vägivallast, teha mõnele teisele isikule rohkem kahju kui mõni vägivallaga. Vaimne terror teeb tunduvalt rohkem haiget kui füüsiline. Seepärast hoidke kõiki teie jaoks kalleid inimesi, kuid ärge unustage ega kartke hoida ja aidata võõraid, sinule täiesti tundmatuid isikuid, sest olgu inimene missugune tahes, armastust ja austust väärivad kõik.

Mupsik on selleks aastaks lõpetanud. Tänan kõiki lugejaid, kes mu postitusi siiamaani lugenud on!
Soovin kõikidele rahulikku praeguse aasta lõppu ja kõige paremat uue algust!

© 2012 Mul ei ole blogi

Juulikuu hommik. Väljas on maanteedel poriloigud, puulehtedelt kukub iga viie sekundi tagant maha üks vihmapiisk. Tuul puhub ainult 5 m/s.
Maris Press – Jüri Pressi, Eesti rikkaima, uhkeima ja natukene ülbe mehe tütar on Saaremaa Ühisgümnaasiumi 12. klassi abiturient, kellele meeldib kergejõustik, pallimängudest korvpall ja jalgpall ning aeroobika. Neiu käib iga päev peale tunde koolivõimlas aeroobikat harjutamas, teinekord õpetajaga, vahetevahel aga õpetajata. Vabal ajal peab ta olema kahjuks kodus, vaadates telekat või suheldes MSN-is sõprade ja sõbrannadega. Isa keelab oma tütrel peale kooli sõpradega väljas logelemise seoses mehe murega, et tütar võidakse röövida, tappa või sattudes kohalikesse kampadesse, kes käivad poodides ja muudes taolistes asutustes röövimas ning kes niisama bussijaamades suitsu teevad ja möödaminejaid narrivad ning arvatavasti ka röövivad.
„Mida teed kullake?“ küsis mees, vaadates tütrele armsalt otsa ja tundes neiu tegevuste vastu huvi.
„Mis sinuga juhtunud on, isa?“ küsis neiu hämmeldunult vastu. „Sa ei tunne ju kunagi huvi mu tegemiste vastu.“
„Ma tahan… sooviksin sinuga lähedasem olla. Me räägime harva. Õigemini karjume. On see siis keelatud?“
„Ei ole, isa. Tegelikult on mul heameel, et mu tegemiste vastu huvi tunned. Oli ka ükskord aeg.“
„Mida siis teed?“ tundis isa huvi.
„Vaata, mäletad, kui küsisin nõu, kuidas kriminaalromaani kirjutada? Pidime kirjandusetunniks pinginaabriga kirjutama lühikrimka. Mõtlesin sellest oma versiooni teha.“
„See on ju tore, et omale hobi leidsid. Mis veel teed?“
„Räägin Skype’is Kariniga. Näed? See on veebikaamera, mis meie vestluse salvestab ja näeme selle akna kaudu üksteist.“
„Vat see tänapäeva tehnika on alles kaugele arenenud,“ muigab Jüri.
Samal ajal, kui issi tütrega arvutis aega veedab, valmistavad perekonna kokad õhtusööki.
Kogu pere toidu eest vastutab peakokk Ave, kelle ülesandeks on peale toidu valmistamise hoolitseda korra eest köögist ning hoides silma peal teistel kokkadel, et nad midagi nässu ei keeraks.
Aednik Sven, kelle suureks kireks on kaelakettide kandmine, on Presside juures töötanud juba 2aastat ning tal on pereisa ning peretütrega väga lähedased ja soojad suhted. Ta on Jürile ja Marisele suurema venna eest.
Sohver Mardo, endine iluuisutaja, on olnud Presside autojuhiks juba 5aastat.
Marise uksele koputatakse ja Ave teeb ukse lahti ning piilub sisse ja palub pererahvast sööma.
„Kohe tuleme, lõpetame isaga siin enne ära,“ mainis Avele Maris, ja vaadates uuesti arvuti ekraani.
„Olgu lähme nüüd, pärast tegeled edasi.“
„Olgu, isa.“
Jüri ja Maris tõusid püsti ning läksid alla korrusele sööma. Ent veebikaamera jäi tööle mõlemal tüdrukul.
Peale söögi söömist läheb Maris ülesse tagasi oma tuppa, ja vestleb seal Kariniga edasi, pannes oma krimiloo peale salvestamist kinni.
„Kas sa homme videokaamera võtad kaasa?“ tundis Karin huvi.
„No ikka võtan. Isaga on räägitud, ta lubas mul su sünnipäevale tulla. Kuidas ma siis saan su sünnipäeva linti võtmata jätta?“
Neiud soovivad üksteisele head ööd ning lähevad magama, ent Maris unustab taaskord veebikaamera tööle.

„Sandy, too ära!“ sõnas Zeldis oma koer Sandyle, kellele ta viskas lendava taldriku. Sandy on selles juba väga osav.
„Ei viitsi enam jah?“ küsis mees koeralt ja jätkates, „läheme siis tagasi koju.“
Zeldis on pikka, nii umbkaudu 185 cm pikkune õrnade vuntsidega mees, kellele meeldib kartulid hakklihaga, Aura mahlad ja maasikatee ning kes käib oma koeraga mängimas koerte mänguväljakul, mis asub tema majast umbes poole kilomeetri kaugusel.
„No näed, olemegi kodus!“ lausub Rene, vaadates koerale otsa, mille peale viimane saba liputama hakkab ning seejärel ukse kinni lükkab.
Detektiiv annab kutsale süüa, läheb ise laua taha ning hakkab vaatama „Seitsmeste Uudiste“ kordust.
Samal ajal tuduvad kodudes rahulikult Jüri, kes norskab hullemini kui detektiivi ema, ja Maris, kellel on kaisus oma lemmikkaru, millele ta 5aastaselt pani emaga, kes nüüd on surnud, nimeks Kaisu. Kaisuta ei käi neiu mitte kusagil…
Järsku on neiu akna taga kolin, aken tehakse lahti ning vaikselt hiilib sisse keegi, kellel on must mask ees ja kilekindad käes ning läheb tütarlapse muusikariiuli juurde, tuhnib seal mõni aeg ja kaob siis vaikselt akna kaudu minema, võttes kaasa Terminaatori muusikaplaadi „Head uudised.“
Käes on hommik. Kell on 06.00. Rikka perekonna kokad katavad lauda. Maris tõuseb ka voodist üles, pannes Kaisu voodisse ja kõmbib rahulikult, silmad poolkinni, vannituppa. Käib dušši all ning peseb seejärel ära hambad. Läheb siis oma tuppa, paneb kooliriided selga, võtab koolikoti kaasa ning marsib nagu uhke sõdur söögituppa. Sööb toidu ära ja läheb seejärel ilusa valge limusiini sisse, mida juhib perekonna autojuht Mardo. Väravad tehakse lahti ja uhke valge limusiin sõidab väravast välja, keerab paremale poole, võttes suuna kooli poole.
„Mardo, palun mine tagasi!“ hüüab Maris järsku masina tagaistmelt. „Unustasin kaamera maha!“
Mardo ka teeb seda. Marise majast umbes 500 meetri kaugusel on üks kõrvaltee, mille ääres on palju puid ning põõsaid. Selle tee peal seisab kolm musta mikrobussi, mis peidetud puude-põõsaste varju ja oodates midagi… Või kedagi!
„Punane rühm, mis sul seal toimub? Kuhu limusiin jääb?“
„Punane rühm Kollasele rühmale, limusiin keeras otsa ringi! Mida teeme?“
„Jääge kohtadele, masin tuleb kindlasti tagasi!“
Maris jookseb tuppa, võtab oma toast videokamera, ega pane tähelegi, et öösel külas käinud külaline oli jätnud akna praokile ning et ta plaadiriiulilt on Terminaatori plaat kadunud.
„Miks sa kooli pole läinud?“ küsis isa Mariselt.
„Unustasin kaamera maha. Täna ju Karini sünna!“ lausus Maris vastu, pannes samal ajal kaamerat tööle, et kontrollida kas masin ikka vunkab.
„Ahjaa, unustasin! No soovi talle minu poolt ka õnne!“
„Saab tehtud!“
„Mine juba, Mardo ootab!“
Maris istus autosse ning võeti suund kooli poole.
Masin on sõitnud 300 meetrit.
„Punane rühm Kollasele rühmale, objekt asub teist 200 meetri kaugusel!“
„Selge! Sinine rühm, olge valmis!“
Mardo on saanud sõita umbes 450 meetrit. Autojuht vajutab järsult pidurit.
„Mida…! Kas saan teid kuidagi aidata?“
„Tegelikult saate küll! Ma võtan selle noore neiu kaasa, kui te ei pahanda!“
Seejärel kõlas lask ja Mardo lasti maha.
„Appi!“ karjus hirmunud neiu, tehes auto ukse lahti ja joostes masinast välja, lastes töötava kaamera suure himuga lahti, mis kukkus pingi alla, kus neiu istus.
„Sinine rühm, pange tüdruk autosse ja minge meie kohtumispaika!“
Valge limusiin jäeti maanteele keset teed, kõik neli ust pärani lahti.
Nimetatud kohas oli 20 minutit vaikust. Mööda ei läinud ühtki hingelist. Ei jala, rattaga ega autoga. Pool tundi hiljem sõitis samast kohast mööda juhuslik auto. Pereauto, milles oli mees, naine ning kaks last.
„Peatu, kullake! Vaatame, mis siin juhtunud on!“
Naine läks mehega autost välja, ent lastel keelati masinast väljuda. Nad läksid limusiini uurima. Naine uuris tagant, mees eest.
„Kullake, helista politseisse! Juht on maha lastud!“ teatas härra ehmunult.
Politsei jõudis kohale 15 minutiga. Auto leidnud mees-naine ootasid ära politsei. Terve tee oli vilkuvaid ning undavaid sini-valgeid autosid täis, ligi 10 mundrikandjat, neist igaüks otsis limusiini üksipulgi läbi. Kuid miskipärast kaamerat nad ei näinud, mis oli noore hirmunud neiu käest maha kukkunud ning pingi alla läinud.
Samal ajal on kooli juures Karin juba mures, miks ei ole Maris kohale jõudnud. Neiu hakkas ju rohkem kui pool tundi tagasi liikuma. Marise isa on kodus ning valmistub minema tööle. Härra teeb välisukse lahti ja hakkab välja astuma.
„Härra, teile on telefon!“ lausub teenija, kes telefonile vastas.

Järgneb…

Autor: Ailar

© 2012 Mul ei ole blogi

Ma ei tea kindlalt, ma ei oska nii täpselt öelda, miks on jõulud inimestele nii tähtsad Kas on põhjus selles, et jõulud on aeg, kus inimesed tulevad kokku, lapsed ja lapselapsed külastavad vanemaid ja  vanaisasid-vanaemasid, et ühiselt ehitud kena jõulukuuse all olla, avada kinke, kuulata imeilusaid jõululaule, süüa verivorsti, õhtul vaadata telekast väärt jõulufilme või naljasaateid. Inimestele meeldib, kui neile öeldakse ilusaid sõnu, kui neid meeles peetakse. Ärgem siis unustagem neid!
Mitte kõigi meie ümber ei ole rikkust, sel juhul tuleks seda otsida enda seest, kuna rikkus ei avaldu ainult rahas. Kõigil on midagi enda ja teiste jaoks. Rasked ajad ei tähenda rõõmust ilma jäämist, seda tuleb otsida teistest asjadest. Ärge kurvastage selle peale, mida teil ei ole või mida olla võiks, vaid tundke rõõmu selle üle, mis ja kes teil on.

Blogi jõulusoov on kättesaadav siin: Muleioleblogi.net jõulusoov

Armastavat jõulurahu Teie hinge ja peredesse, rahulikku hingerahu  ja jõulurõõmu südamesse!

© 2012 Mul ei ole blogi