Näiteks näeb süütu välja ja kui seda natukenegi puudutada, teeb üks pisike, kollane, kummis tippkoletis seda kohutavat, kõrget, läbilõikavat PIIKS-PIIKS häält. Puhas õudus! Kui ma sellist asja näen või kuulen, on minu poolt kõik –
saba lendab nagu reaktiivlennuk kõhu alla ja ma teen sellise sprindi teise tuppa voodi alla, et laminaatpõrandast lendab sädemeid. Piiksuvad asjad on meil ametlikult keelatud. Punkt!
Minu sprint on kiirem kui papipoisi (Mbpappe) kiirmaraton teise tuppa peretütre voodi alla. Päriselt ka! Puhas õudus, veri tarretub soontes. Aga see pole suurim šokk – viimased kuu aega on meie elutuppa ilmunud üks veelgi hullem ja müstilisem nähtus – kõik algas ja algab igal päeval täpselt samamoodi: korteris kahel jalal kõndiv boss Ailar istub arvuti taga: ta nägu on tõsine, kulm kortsus ja silmis kummaline, peaaegu maniakaalne helk . Ta ei räägi midagi. Ta lihtsalt vaatab ekraani, pomiseb omaette mingeid arve ja nimesid, mis kõlavad nagu loitsud “Võluväest”, ning teeb otsustavaid klikke. Klõps! Klõps! Mina istun muidugi diivani nurgas, kergitan ühte kõrvaklappi ja värisen vaikselt. Mu pea käib ringi. Mis seal toimub?! Kas see on uus plaan minu arstitädi juurde viimiseks ? Kas see salapärane arvutihiire klõpsatus kutsub esile selle kohutava piiksuva koletise? Või on tegu mingi uue, üliisikliku kättemaksuplaaniga minu suunas? Sest olgem ausad – meest ennast ei huvita see teema ju üldse. Ta pole kunagi varem selle asja vastu vähimatki põnevust üles näidanud. Ta on täielik võhik. Kui telekast seda asja näidatakse, vaatab ta seda sama tühja pilguga nagu mina seina peal ronivat kärbest. Ja ometi pühendab ta sellele salapärasele tegevusele nüüd oma parimad ja produktiivsemad tunnid! . Pinge oli nii suur, et pidin lõpuks varvastele lähemale hiilima ja üle tema õla vaatama. Ekraanilt ei vaadanud vastu ei piiksuvad koerad ega kurjad arstitädid – seal põles suurelt ja eredalt: Jalgpalli MM 2026 Ennustusmäng. Jah, minu kahejalgsed ja neljakäpalised sõbrad. Meil on käimas jalgpalli MM! See tohutu spordipidu, millest Ailar teab täpselt sama palju kui mina naabrikassi loogikast – teate küll, see lollakas plaan istuda keset paduvihma aiaposti otsas, passida tuima näoga ühte punkti ja arvata, et sa oled maailma kuningas. Aga ta on hasarti täis.

Mees pole elus sekunditki ühtegi mängu algusest lõpuni vaadanud. Kui väljakul vile käib (üldjuhul aga kohe mängu alguses), lülitab tema teleka kohe mõne remondisaate peale. Tema jaoks on suluseis see, kui vetsulukk läheb seestpoolt katki ja ründaja on see mees, kes unustas mulle hommikul krõbinaid panna. Aga ennustusmängus? Seal on ta täielik hasardihunt! Ta paneb täiesti tuima näoga ja puhta pimeda õnnega kirja mängude skoore. Ma olen kõrvalt vaadanud tema “eksperdistrateegiat”: “Nii, Brasiilia särgid on kollased. Kollane on nagu see piiksuv asi, mida koer kardab. Ei, seda ma ei vali, liiga traumeeriv; Prantsusmaa? Mbappe kõlab nagu mingi uus peen juustusort, mis mulle maitseb. Paneme neile 3 väravat; selle riigi lipuvärvid sobivad meie elutoa uute kardinatega, järelikult nemad võidavad.” Ja teate, mis on kõige haigem kogu asja juures? Ta juhib mingeid tabeleid! Mees paneb puhtalt kosmilise kohvipaksu pealt täppi asju, mida isegi pikaajalised spordianalüütikud ei osanud ette näha. Eile tegi ta köögis sellise võidutantsu, et ma pidin hirmust jälle peaaegu voodi alla jooksma – arvasin, et piiks on tagasi. Aga ei, lihtsalt pime õnn naeratas. Nii et hirmul olid suured silmad. Piiksuvat koletist kapist välja ei võetudki, toimub hoopis globaalne jalgpalliloos. Kui Ailar selle mängu nüüd puhta vuugiga kinni paneb ja suure auhinna võidab, siis ma loodan, et ta mäletab, kes tal kõrval moraalseks toeks oli. Üks hiiglaslik, mahlane lihakont kuluks selle närvikulu peale igatahes ära.

Käpa-tsau ja hoidke Ailari kardinate-põhisele taktikale pöialt!
teie sõber, kollaseid piiksuvaid tippkoletisi kartes, koer Crenna

The Fans – “Ole Ole Ole”

Ligi pool aastat tagasi tekkis idee teha luuletus ning omakorda sellest nutilaul ühest Eesti e-poest, mille asutaja ka TikTokis toimetab ja sinna videosid postitab. Muidugi on jutt Jörgenist ja tema arvuteid ning selle lisaseadmeid müüvast kahe kuu pärast 11.sünnipäeva tähistavast veebipoest 1it.ee. Mõte tekkis tema postituste vaatamisest ja jäin endamisi mõtlema, et miks mitte. Võiks üritada midagi kirjutada, kuid sarnaselt “Klassile” tekkis tõrge – lihtsalt pole mõtteid (samas “Klass” oli sahtlipõhjas ootel pea 2aastat). Kuigi sain kirja mõned sõnad ja isegi ühe salmi, siis lihtsalt polnud ideid. Aja jooksul midagi ajusoppidest välja võlusin, sealt aga kaugemale ei jõudnud . Sagedus igapäev või mõne päeva tagant seda teha aina vähenes, sest ideid lihtsalt polnud. Tekst jäi suurde unarusse, kuigi kuus korra-paar tekstifaili avasin ning oma ajusid ragistasin. Aga suurt tarka mu peakesest ei tulnud . Kuid eilsel vihmaeelsel õhtul, ligi pool aastat hiljem käis peas sähvatus – ja hoppaa! Ideemasin hakkas ketrama nagu vanaema pööningul tolmu koguv lõnga masin. Kogu teksti kirja panemine, kontrollimine ja viimistlemine võttis aega umbes 3h ja nutilauluks vorpimise protsess pea 7h, kuid valmis ta sain . Nagu ikka selliste asjadega, juhtub ka pisemaid näpukaid, nendest aga lähemalt veidi hiljem.

Esmalt protsessist: avasin selle luuletuse tesktifaili (igal poolelioleval luuletusel on oma tekstifail) ning kõige esimene asi, mida kirja panin, olid mõtted mu peas. Mul on selline kurb värk, et kui kohe kirja ei pane, unustan ning hiljem neid enam ei mäleta. Esimene salm, mis oli valmis juba varem, nihkus lõppu ja see sai üldse uue kuue. Ja nii jätkasin. Üks tüütu osa on teksti kontrollimine, proovida kõva häälega lugemist, aga ka teisi tehnikaid ja variante sõnade rütmikamaks muutmist, aga ka vigade leidmist, kuid inimsilm on üks nendest elunditest, mis jätab asju vahele, inimene ei märka kõiki detaile. Mõelge, kogu protsess kestis ligi 3h. See on pikk aeg. Sain oma teksti kirja ning selliselt sai paika pandud salmide järjekord, mille äpile “Sõnade” lahtrisse ette söötsin (Verse on salm ja Chorus refrään):
Verse 1 | Verse 2 | Verse 3 | Chorus | Verse 4 | Verse 5 | Chorus2 | Verse 6 | Chorus

Seejärel tuli järgmine etapp – teha sellest nutilaul. Proovisin kolme erinevat äppi, kuna põhiliselt kasutatav programm ei andnud seda tulemust, mida soovisin. Proovisin erinevaid võtteid ning omavahel kombineerides erinevaid meeleolusid ja muusikastiile, kuid no tee mis sa teed – ei valmi see, mida mina tahan. Ega teisest programmist samuti asja polnud. Õnneks kolmas päästis päeva . Samas, nagu ka varasematega, oli ka siin äpardusi. Üritada võib teha nii hästi, kui oskan, aga paratamatult vead sisse tulevad. Seletan need lahti:

• “… ja Jüri arvutilt elektrit sai” – “elektrit” asemel oleks “särtsu” või “särinat” paremini sobinud
• “… Ekraan vigastustest vireles” – korrektne oleks “vigastustes”
• “… Kui kliendid sealt abi ja pääsemist näevad” – siit hoopis sõna puudu – peaks olemas “… Kui kliendid sealt abi saavad ja pääsemist näevad”

Allikas: elu24.ee

Ah-auh ja sügav kummardus kõigile diivanikaunistustele, kes oskavad pulti käsitseda! Siin kirjutab jälle Crenna ja mul on teile ametlik teadaanne:
Raport Kuressaarest.
Koostaja: eridetektiiv Crenna (neljakäpaline krants).
Juhtumi number: 34.
Tuvastatud olukord: Ailar on langenud sügavasse apaatiasse, sest mu peremees sai eile või üleeile teada, et suletakse “Kättemaksukontori” uksed lõplikult. Istub raseerimata, vaatab tühja pilguga seina ja keeldub minuga pikale jalutuskäigule minemast. Läbiviidud uurimise tulemusena selgus, et süüdlaseks on TV3, kes sulgeb legendaarse “Kättemaksukontori”. Mina, kui eluterve Saaremaa krants, ei saanud sellest sarjast kunagi aru. Kolm naisterahvast jooksevad mööda Tallinnat ringi ja Tarvo Sõmer (Tiit Marvel) muudkui ohkab raskelt ja kurjategijad kukuvad hirmust pikali enne, kui keegi neile vastu näppe kopsatab . Nüüd pannakse putka kinni ja Sõmer saadetakse vist tagasi Mornasse Õnne tänavale konstaabel Toriminana patrullima. Aga Ailarile see meeldis. See oli tema jaoks nädala tipphetk. Uurimise käigus selgus, et Ailar on tegelikult vana kooli fänn, kelle jaoks õige asi lõppes juba siis, kui alguses Marika Vaarik ning mõned aastad tagasi Kadri Rämmeld, Ragne Veensalu ja Elina Reinold ära läksid, aga see uus sats – eesotsas Amanda-Hermiine Künnapasega – ja sisse toodi meesosatäitja oli Ailari arvates puhas jama ja “Kätekas” kaotas oma hinge. Ta vaatas seda viimastel aastatel vist ainult lootusest, et kuskilt põõsast hüppavad välja Tuvi ja Maango või Frida ja Marion . Kuid siin on asja tuum: Kättemaksukontor alustas aastal 2009. Teate, mis veel siis alustas? See sama blogi siin! Nad kasvasid koos üles – 17 aastat ekraanil ja veebis. Aga vaadake, mis on erinevus: telekontor pidi ellujäämiseks pidevalt vahetama uurijaid, tooma sisse uusi veidraid tegelasi ja lõpuks ikkagi uksed jäädavalt kinni panema, sest materjal jooksis lihtsalt liiva.
Aga Ailari blogi? See on jäänud kestma nagu tõeline Eesti vana kooli bloginduse raudvara. Sarnaselt Mallukale või teistele tuntud blogiveteranidele, kes alustasid samal ajastul ja kirjutavad truult tänaseni, on ka minu peremees näidanud üles tõelist saaremaist järeleandmatust. Ei mingeid suuri stiilimuutusi – ainult puhas ja vaimukas tekst otse elust enesest. Kui telemaailm väsib ära ja paneb uksed kinni, siis Ailar kirjutab ikka edasi. Pikaealisuse poolest on ta sellest TV3 suurest projektist pika puuga üle paugutanud. Äkki peaks TV3 hoopis talle ühe medali saatma?

Allikas: kattemaksukontor.fandom.com

Videot saab vaadata ka YouTube’st ja TikTokist

Ailar ja Jüri Homenja

Ega ma ise poleks osanud linkida, rääkisin talle lookese ära ning aitas mul luua viite sinna, kuhu mina oma mõtetes olin selle kavandanud. Oi, ja siis Salmel, kus esinesid lisaks rahvatantsijatele Jaan Tätte ja Jüri Homenja, kelle laulu “Minu Elu” maailma ühest vanimast videoportaalist üles otsisin ning ära kuulasin, kuna homentsik laulab ilusat laulu. Kogu sõnum ja meloodia, ühesõnaga kogu kaadervärk on tibens-tobens. Ja kas teate? Ailar, Kelli ja Armsake tegid isegi fotojäädvustuse Jüri Homenjaga elektroonilisele kandjale ning mällu igaveseks. Nii äge, oleks tahtnud isegi temaga kohtuda. Kuulsin, et laulab supervingelt, on viks ja viisakas, nagu teiegi, kes te seda blogi loete, suhtleb publikuga vabalt. Vat see on õige artist, mitte nagu üks tuntud Eesti muusik, kes isegi lapse soovi kohtuda tõsiselt ei võta ja viisakalt ehk teisisõnu vaikides sinnasamusesse saadab. On alles ülbus Kas tõesti on isikliku kohtumise korraldamiseks vaja “Armastuse laulu”? Mul oli Kellist nii kahju, ta väga soovis selle muusikuga teisipäeval Saaremaa jaanitulel kohtuda. Vat sel päeval esinesid Kuressaares Terminaator, Anne Veski, Meie Mees, Hunt. Pidu oli metsik: rahvas möllas, eriti Anne Veski ja muidugi Terminaatori ajal. Ailar ja Kelli jõudsid koju alles pool 2 öösel. Aga õnneks nad jõudsid. Olin ka siis nii õnnelik. Oli öö ning olin kuss nagu suss, kuid liputasin saba ja tegin mõlemale suured-suured musid. Peale seda pesi õetirts hambad ääää ja kebis ära voodi, oli täiesti vässu ja uinus. Ning järgmisel päeval kordus muster – Ailar ja Kelli tõmbasid minema, Leisi, kus peo tõmbas käima ansambel Apelsin mitte Mati Nuude ega Ivo Linnaga, ka mitte suvalise Eestu lauljaga, vaid Kalle Sepaga. Teate küll seda tüüpi sealt telkust, sellest näosaatest, kus väidetavalt parodeeris maailmakuulsaid muusikuid ja artiste. Minule saade meeldis, kuid Ailar on öelnud, et sealne laulmine on pettus ja tema seda ei usu. Jälle pidin jääma üksinda. Minu tuju tõstis see, et mulle jäeti seltsiks mängima kohalik raadiojaam nimega Kadi. Vähemalt mingigi seltskond, kuigi saatejuhid pidasid samuti pühi. Ei Regina ega Annika, ei Siim ega see uus neiu, keda ükspäev Kadi eetris kuulsin, eetris mingit häält ei teinud. Ilmselt pidasid, jah, nemadki pühi. Muideks, ükspäev kõndisin Ailariga ja siis ta näitas:
“Vaata, Crenna, seal on Siim Metsmaa!” näitas ebaviisakalt näpuga tema poole, kes kesklinnas jalgrattaga sõitmisest puhkas ning sõpsiga juttu puhus. “Sa kuuled teda Kadi raadiost.”
Kas arvate, et olin õnnelik? Muidugi olin. Minu päev läks kohe rõõmsamaks. Ega siis iga päev ei kohta kohalikke kuulsusi ja raadiotegijaid. Tema ja ta kolleegid on minu igapäevased seltsilised. Kasutan kohe võimalust ja edastan selle blogi kaudu sooviloo. Tegelikult on nendel olemas “Soovisaade”, kuna mul aga oma telefoninumbrit pole, mida ilmselt ei saagi olema, mistõttu kõllata neile kah ei saa , edastan soovi:
“Hea Kadi raadio!” alustan mina, kuid ei lõpeta, vaid jätkan: “Palun laske Terminaatori pala “Koera Elu”.”
Oi, oleksin seitsmendas taevas, kui raadioeetris seda laulu kuuleksin. Minu päev oleks siis tehtud !
Aga siis mu huvi lahtus – minu huvi on erinevatel lõhnadel, mida kõikidest erinevatest paikatest leian. Igalt poolt, kust vähegi võimalik: puudelt ja põõsastelt, asfaldilt ja pingilt, mille peal mingi jota eelnevalt istus ja kahe liitrist Bocki libistas, ja kõikidest muudest asjast, ka siidisukast ja samovarist.
Ja kujutate ette – ongi jaanid selleks aastaks lõppenud. Õnneks! Ailaril tööst puhkus. Nüüd ei peagi olema kodus päevad läbi üksinda. Siiski ta mingil ajahetkel läheb jälle kodust ära. See teeb meele nukraks. Nagu inimesed, nii on ka loomad, s.h. koerad, sotsiaalsed olendid. Me vajame seltskonda, teisi inimesi, hobisid ja meelelahutust. Muidu on elu üksluine ja igav, mõttetu ja täiesti tühi.

Aga teate? See pole veel kõik. Mul on ka veidi kurvemaid uudiseid – minu vanus on mõjunud mu tervisele. Olen täis energiat ning hüppan ja jooksen nagu 10aastat tagasi, kuid trallimine on teinud halvemaks mu esikäpa – ma lonkan viimased 2aastat. Mulle üldse ei meeldi käia arstionu juures, kuid sunniviisiliselt sinna minema pidin. Anti mingit rohtu. Alguses aitas, kui pidin seda sööma. Siis sai otsa, kuid lonkamine naases. Ailari tegi pöördelise käigu – viis mind hoopis arstitädi juurde, kes andis mulle karmi korralduse mingit ravimit süüa mingi 5 päeva ja lisaks sellele igapäevaselt tarbida luudele ja liigestele mõeldud toidulisandit, mida peremees toidu sisse peeneks jahvatab, sest muidu tõrgun nagu kärbes ämbikuvõrgus, kes iga hinna eest nahka pistmise eest põgeneda üritab. Kahjuks lootusetult . Nii ka minuga – põtkin vastu, mis suudan, kuid see ei aita – ikka pean rohu ära sööma, meeldigu see mulle või mitte.

Aga see pole midagi hullu. Üritan anda endale aru, et Ailar soovib mulle parimat, Kelli samuti, siis vastu tahtmist söön ravimi ära. Ja eks ole ju mulle ka kasulik – saan nagu pooletobine ringi joosta ja igal pool hüpata. Isegi Jaagup Kreem ei jookse ega hüppa laval ühe esinemise ajal nii palju, kui mina päevas kokku. Samas, ta ka ei maga niipalju, kui mina päevas kokku.

Aga praegu vist ongi kõik. Midagi soovisin veel teiega enda elust jagada, kuid suurest elevusest, et sain blogipuldi taha, unustasin ära . Palun andke mulle andeks!

Lõpetuseks üks laul härra Kriegerilt, kes esitab loo naisest nimega Lilly, mis sobib siia lõppu, sest ka mina olen naine

Parimat soovides,
teie sõber, koer Crenna

Eirch Krieger – “Lilly On Naine”

Iseenesest on kõik lihtne: teete kujunduse kiirelt ja tasuta, daunlõudite arvutisse ning seejärel laete ülesse serverisse ja aktiveerite adminiliideses profiilis. Nii lihtne ongi.

Kui kõik korrektselt tehtud, saate kiirelt ja palju aega raiskamata omale isikliku eelistustega adminiliidese. Ja soovi korral vorbi neid omale või 10 .
Näiteks ma endale tegin paar tükki, neist kasutusel on helesinine. Punane oli pigem katsemeetodina, mille peale kuvatõmmise tegemist kustutasin.

Allikas: aripaev.ee

Kui ma oma pikka statistilist postitust lõpetasin, jäi tunne, et teema lõpeb liiga järsult. Midagi jäi õhku. Midagi, mis tahtis veel jätku. Ja nii sündiski mõte minna teemaga edasi — tuua teisipäevast pühapäevani välja kuus Eesti eurolugu, mille kaverid on mind üllatanud, rõõmustanud või lihtsalt kõrvu jäänud.

Kes oleks uskunud, et Eesti eurolaulud võivad rännata nii kaugele — teisele poole lompi, Lõuna‑Aafrikasse
Statistikapostitust tehes käis see mõte peast läbi, aga kavereid otsima hakates olin ausalt öeldes üllatunud – ma ei arvanud, et leidub versioone isegi afrikaani või rootsi keeles.
Aga näe — leidub. Ja see on ainult positiivne.

Seonduvalt Eesti laulude kaverite postitusega üritan seletada lahti iga vihje, mis juhatas sisse järgmise päeva laulu.

• Teisipäev → kolmapäev: “Kuulmiseni homme, kui harutame lahti järgmise kaveri .”

Esimesel päeval ei olnud veel mõtet hakata lugejat eksitama ega peidetud vihjeid loopima. Sarja alguses oli oluline luua rütm: iga päev = uus kaver.
Seetõttu oli vihje lihtne ja otsekohene — järgmine lugu, mille netiavarustest leidsin, kuid mis ka mulle eriti meeldib, oligi Inese “Once In A Lifetime” uusversioon Leonardilt pealkirjaga “Einmal Im Leben”. Ka statistikapostituses kaverite sektsioon oli see peale “Kaelakee Häält” välja toodud.
Seega oli loogiline ja sirgjooneline jätk, mis pani sarja liikuma.

• Kolmapäev → neljapäev: “Homme on kord loo käes, mille sõnu teadsid isegi need, kes Eurovisiooni ei vaadanud. .”

See vihje juhatas sisse neljapäevase loo “Everybody” — Eesti kõige universaalsema eurolaulu, mille refrääni teadsid tõesti isegi need, kes Eurovisiooni ei jälginud. Lauluvõistluse võit oli midagi enneolematut, midagi sellist, mida keegi ei uskunud.
Ühtlasi tõi see Eestile tähelepanu, mida ükski Balti riik polnud veel kogenud.
Laul oli 2001. aastal piisavalt suur hitt, et see elas ilmselt lühikest aega oma elu väljaspool Eurovisiooni:
raadios, pidudel, kooliaktustel, isegi neil, kes finaali ei vaadanud.
Oli ära tuntav ning lõi ootuse, et järgmisel päeval tuleb midagi suurt ja ikoonilist. Ja võitu silmas pidades oli see Eesti jaoks äärmiselt tähtis laul.

• Neljapäev → reede: “Homme on ees järgmine samm meie rännakus — las ta ootab seni oma hetke .”

2002.aastal Tallinnas toimunud võistlusel pälvis suurejoonelise 3.koha “Runaway”, mis minu arvates on üks Eesti eurolugude kõige äratuntavam ja rahvusvahelisem laul.
Sõnastus oli meelega vaoshoitud ja ootusärev, sest “Runaway” on lugu, mis ei vaja palju reklaami — see on niigi suur, tuntud ja omaette peatükk Eesti Eurovisiooni loos.
Antud vihje sobis, kuna pala on Eesti jaoks suur samm – 3. koht koduplatsil, rahvusvaheline edu. Ta ei vaja tutvustamist, sest esiteks esindas selle lauluga Eestit esimest korda välisartist – rootslanna Anna Sahlene, kes tähelepanu pälvimisega seda ka mingil määral Eestile tõi. Ning teiseks – ta oli nimekirjas oma hetke oodanud, mis tundus olevat “Everybodyle” loomulik jätk.

Samas võisid lugejad vihjes oleva lause tõttu – “järgmine samm meie rännakus” — eeldada vihjet “Rändajatele”. Siiski olin siin silmas pidanud kronoloogilise raja jätkamist.
Ning vihje teine pool – “Las ta ootab seni oma hetke” — vihjab, et see lugu on oma hetke väärt. See on midagi, mis ei torma kohale, vaid mille mõju tuleb ise kohale.

• Reede → laupäev: “Homme võtame ette loo, mis ei vaja valju häält, et mõjuda — piisab, kui kuulata .”

See oli ideaalne sissejuhatus Oti “Kuula” kaverile, sest lugu mõjub just siis, kui lasta tal vaikselt hingata — see on täpselt “Kuula” tuum. Oti esitus on oma olemuselt tagasihoidlik, keskendunud ja puhas, aga ballaadilikult võimas ja kuigi pärast “Everybody” ja “Runaway” positiivset energiat oli kaalukausil veel paar valikut, siis hollandlase kaver oli loomulik ja rahulik hingetõmme, mis mulle meeldis. Sellele ka see, et selle loo kuulamiseks pole palju vaja – korraks kuulatad ja juba tõmbab kõrvust.

• Laupäev → pühapäev: “Homme jõuab kord looni, mis astub varju ja valguse piiril, justkui kellegi kannul .”

Antud vihjes kasutasin teadlikult väljendit “varju ja valguse piiril”, et viia lugejaid arvamusele, et kaveritepäeva lõpetab Terminaatori versioon Suntribe’i loost “Let’s Get Loud”. Tegelikult liikus mõte selles suunas, et “Espresso Macchiato” sai peale “Eesti Laulu” võitu ja enne Eurovisiooni poolfinaali ja finaali tohutult tähelepanu lisaks meediale ka sotsiaalmeedias. Tommy Cash oli teinud suurepärast promot, mis kindlasti oli üks põhjuseid kõrge koha saavutamisele. Samas ei tohi unustada, et palju aitas kaasa Itaalia ise – kuna nad tundsid end puudutatuna, siis võeti sõna ning isegi sooviti laul Eurovisioonilt eemaldada. Seegi tegi meile palju promot. Mistahes promo, positiivne või negatiivne, on vajalik, kuna pälvime rahva tähelepanu. See ongi loo astumine varju ja valguse piiril. Küll siin ja ja teisel korral seal, kolmandal juhul hoopis mujal.
Vihje teine pool – “justkui kellegi kannul” – viitab laulust kaveri teinud armeenlase Arajin Akumbi muusikavideole – keegi jälitavalt kõnnib kellegi järel või otsib kedagi, samas on varjulisem, kohati õrnalt süngem, samas filmilikum peatükk, millele selline poeetiline rida loob õige meeleolu.

Selline sai meeletult tempokas nädal. Kaks aastat vorbitud postitus sai lõpuks valmis ja avaldatud. Sain uurimistöö käigus teada huvitavaid fakte Eurovisiooni ja Eesti osalusega lauluvõistusel.
Kuid Bulgaarial on veel kõik ees – võidu saavutanud Dara lauluga “Bangaranga” tõi riigile suure ja väga vastutusrikka ülesande – korraldada 2027.aasta Eurovisiooni Lauluvõistlus.
Mina lõpetan. Lõpetan selle postituse ühe Suurbritannia eurolooga aastast 2007 – Scooch ja “Flying The Flag”, mis räägib loo Eurovisooni-lennust terves maailmas, Pariisist Tallinnani ja Soomest Tšehhini.

Allikas: www.err.ee

“Espresso Macchiato”, mille kirjutasid Johannes Naukkarinen ning laulu performeerija ise, Tommy Cash, on Eesti üks edukamaid eurolaule, saavutades 2025.aastal Šveitsis toimunud Eurovisiooni Lauluvõistlusel 1.punktise kaotusega Iisraelile 3.koha 356.punktiga .
Laulust on tehtud mitmeid kavereid, s.h. Itaalia räppar Tony Effe, kes remiksis loost mitu eriversiooni.
Samuti tegi omanäolise muusikavideoga versiooni armeenlane Arajin Akumb, kelle sisuks laulu esituse ajal on ühe neiu pidev stalkimine ja kiusamine.
Lugu on omasele kohaselt enegiline, lõbus ja videot vaadates loob kindlalt lõbusa tuju ja ehk toob isegi suunurgale pisikese muige.

Kaveritepäev on nüüd läbi. Viimane lugu sulges ukse täpselt nii, nagu see avanes — vaikselt, aga mõjuvalt .