Baltman

Mosaic

Monton

Ivo Nikkolo (lõpus kõik me disainerid laval - nagu päris moeshow ikka!)

Kuid on lihtsalt suvalised DJ'd ja siis on need, kes natuke rohkem vaeva näevad ja loovust üles näitavad. Viimaste hulka tahaks ise kuuluda.

Aga olge ise otsustajaks

Täna võime oma juhtumistest rahuliku südamega kirjutada, sest leidsime oma auto mai lõpus ning oleme sellega väga rahul. Kirjutama ajendab seegi, et mu hea sõbranna elas läbi sarnase kolgata tee - kuidas leida hea auto? Siinkohal ei räägi me vastusest "mine osta esindusest uus", vaid korras kasutatud auto ostmisest.

Niisiis algasid meie otsingud kevadel, mil sihiks oli Honda Accord. Variante ei olnud just väga palju - Auto24 seis oli juba ammu meil peas - 23 ja 24 autot oli nii-öelda keskmise päeva valik. Neist pooled kas avariilised (rekordiomanik oli 3-aastane Accord nelja avariiga), räämas (üks tulipunane oli nagu okastraataiast läbi sõitnud ja seda mitte üks kord), odavad-kallid/vanad-liiga uued. Ühesõnaga reaalselt oli valikus umbes viis autot, mida siis jahtima asusime.

Auto nr 1 omanikuga oli asi kohe-kohe tehinguks minemas, ent liikluskahjude register näitas siiski, et auto on 2007. aastal ühele Mazdale sisse sõitnud. Suhteliselt korralikult, nii et oleks pidanud mainima. Et omanik seda salgas (väitis küll, et ise ka ei teadnud ja ei osanud kahtlustada ka siis, kui ostis ise sisuliselt uue auto platsilt seisvana... hmmm), siis ei olnud tahtmist tehingut teoks teha.

Auto nr 2 omanikuga oli kokku lepitud tehnilise kontrolli aeg esinduses. Aga keda hommikul esinduses polnud oli autoomanik koos autoga. Seepeale sain temalt aga SMSi, et pole hullu, temal käisid õhtul külalised, pidu läks pikalt, temal käis parklas autokontroll ära ning ta nüüd saadab mulle meili teel korrasolekuakti. No, thanks!

Auto nr 3-ga oli kõik korras. Auto puhas ilus ja garantii kehtib veel üle aasta. Tõrge tekkis aga automüüja elukaaslases, kes teatas meie teistkordselt autovaatamisel vihaselt oma kaasale "kuidas sa müüd meie pereliikme ära!". Selgus, et mees hindas olukorda reaalselt ning nägi vajadust auto ära müüa, naine ei tahtnud aga sellega leppida. Tänaseks on see auto siiski meie käes ning loodame siiralt, et paar on veel õnnelikult koos.

Aga just selline käitumine on täna vist suisa tavapärane - inimesed panevad üles automüügikuulutuse, teevad pika näitamise-valimise protsessi kaasa ning kui tehingu allkirjastamiseks läheb, hüppavad alt ära. Just nii juhtus mu hea sõbrannaga, kellele automüüja pea et pangas liisingulepingu allkirjastamisel teatas, et suvi tulemas ja ta tahaks siiski ise autoga sõita...

Siit võib järeldada, et omajagu paljudel on keeruline rahaline seis ning autot nähakse ühe asjana, kust saaks kokku hoida. Nii pannakse kuulutus üles, mõeldes ehk, et ega keegi nagunii ei tunne huvi. Ja kui siis huviline leidub, ei ole omanik valmis müüma! Milleks selline lollitamine! Nii potentsiaalse ostja kui enda lollitamine...Palun rääkige kodus oma elukaaslasega asjad selgeks, tehke excel, mis aitab ehk kulutuste/tulude üle arvet pidada ning kui kuulutuse üles panete, siis ka reaalselt müüge see auto ära! Sest olles ise selle maratoni läbi teinud, ei tahaks teistele seda soovitada.

E24 vahendab uudist, mille järgi kaotas Briti ajakiri The Times oma veebikülje tasuliseks muutmise järel 1,2 miljonit lugejat. Protsentuaalselt tähendab see kukkumist 42%. Vähenes ka veebilehel viibimise aeg.

Selles uudises pole tegelikult otsekui midagi üllatavat. Ilmselt võib meist igaüks oma päevauudiste tarbimisharjumusi vaadates mõista, et me ei maksa ühelgi sammul selle info eest, mida online'idest saame. Interneti tuleku ja plahvatusliku levikuga hakati massiliselt jagama tasuta informatsiooni. Tänast paberlehtede nukrat seisu oleks saanud ehk ohjata, kui kohe algul oleks ka netiuudised tasulised olnud. Ehk nii oleks jäänud inimestel alles harjumus uudiste eest maksta. Kuigi reaalne selline stsenaarium muidugi ei ole.

Times'i näitele mõeldes tekib aga kaks küsimust ja mõtet.

Esiteks muidugi see, et 42% veebilehe senistest külastajatest ei ole tarbitud info eest valmis maksma. Teisisõnu - nad ei pea seda piisavalt väärtuslikuks. See on valus hoop eelkõige ajakirjanikele, kelle tööd ei peeta nii väärtuslikuks, kui nad loodavad ja soovivad. Ja kui ka ajakirjaniku tööd peetakse värtuslikuks, siis mitte sellise omahinnaga.

Teine mõte on aga see, et n-ö peakontoriinimesed on otsusega rahul ja arvestasid (teatava) lugejatearvu kaotusega. Kui enne ei maksnud keegi online'i lugemise eest, siis nüüd pea pooled on nõus midagigi maksma. Seega võib otsus äriliselt igati põhjendatud olla.

Ma ei hakka pikemalt peatuma Eesti ajalehtede online-väljannete ärimudelitel, kuid ilmselt võib iga natukenegi kirkam lugeja mõista, et siin ei plaani keegi online'i tasuliseks teha. Niivõrd väiksel turul ei tasuks see mingil juhul ära. Ja üks mõte selle tõestuseks veel - meie online'id on võrreldes paberlehtedega oluliselt kollasemad. Teisisõnu devalveeritakse informatsiooni kui sellise väärtust. Selle asemel on suund kollaste uudiste abil (juhu)lugejate püüdmisel ja ma julgen arvata, et see süsteem peakontori tasemel ka õigustab end.

Times'i ja Eesti online'ide näitest tuleb aga välja üks mudel, kus tasuline elektrooniliselt edastatav info võiks toimida. Sellest aga mõne päeva pärast.

Tallinna teedest võib rääkida pikki lugusid. See on üks nendest.

Tallinnas ja ka mujal Eestis on kummaline komme parandada teid nii, et võetakse ette mingi ebatasasus, sinna lastakse pigi ja peale piserdatakse killustikku. Kõik see käib sisuliselt nagu autotööstuses, kus tööliin on pidevas liikumises. Pigi alla, kild peale ja edasi. Killustikku pannakse muidugi rohkem kui vaja. Oluliselt rohkem. Põhimõte on see, et autojuhid sõidavad ise selle kinni, ja see mis üle, see korjatakse millalgi kokku.

Milline on sellise tegevuse tulemus (loe: tagajärg)? See koht, mis vajas killustiku kinnisõitmist, on kenasti kinni sõidetud, kuid oluliselt rohkem on killustikku lihtsalt vedelemas. Eriti "äge" on see siis, kui sellist parandustehnikat kasutatakse näiteks ringteedel, kus auto esimesed rattad on välja pööratud ja väikseid kive lendab kõrges kaares nii enda kui teiste autode külgedele ja klaasidele. Kiirusepiirang 30 km/h ei aita siinjuures, sest ringil sõidetakse ju veelgi aeglasemalt.

Kõrvalt vaadates ja natuke mõeldes tundub see protsess pehmelt öeldes kummaline. Ei mõista, miks ei võiks selle pigi ja killustiku pritsimise masina järel sõita väiksemat sorti teerull, mis oma raskusega kohe selle kinni vajutab? Miks peavad autojuhid oma autodega teerulle mängima? Kas teetööde teostaja või tellija annab meile pärast ka pigieemaldusvahendit ja parandusvärvi täkete parandamiseks? Või veelgi enam - hea meelega esitaks neile arve teerulliteenuse osutamise eest.

Veel olulisem on aga küsimus, kas mitte ei oleks mõttekas ühe objekti parandamiseks kasutada ikkagi täpselt õiget kogust materjali ja suunata üle ääv kohe järgmise objekti parandamiseks? Praegu on aga nii, et üks tasasus parandatakse, siis oodatakse nädal aega, vaadatakse, mis osa killustikust üle jääb, see korjatakse kokku ja parandatakse ebatasasus 100 meetri kaugusel. Päris nutikas töökorraldus. Ja kogu aeg sädemeid lendab!

Väga hea kontsert oli!