Rakveres on igal massaažihuvilisel suurepärane võimalus kohtuda maailma üheks õnnelikumaks rahvaks peetavate filipiinlastega ning nautida sõna otseses mõttes nende tervendavat kätetööd, kirjutab Merit Välba.

Varem Hiinas Macaus massöörina töötanud Marissa Perillo ja Jay-Ar Coronel otsustasid kolida Eestisse, et kogeda midagi uut ning avastada maailma. Nii jõudsid nad Rakverre ja seadsin end sisse Aqva hotelli spaakeskuses.

Otsuse võtsid nii Marissa kui Jay-Ar vastu olukorras, kus kumbki ei teadnud Eestist midagi. Euroopa kaarti vaadates oli neile tuttav märksõna vaid Soome. Internetist leiti informatsiooni eeskätt Tallinna kohta – nähtud fotodel domineerisid vanalinna punakaspruunid katused. Kohtumine Eestiga oli mõlema jaoks ekstreemne.

2008. aasta novembris maan dusid nad siin keset eestlastele endilegi jahmatavat lumetormi. Kui Marissa oli lund varem Jaapanis näinud, siis Jay-Ar oli seda näinud ainult televiisorist.

Naljatledes meenutavad filipiinlased, et õnneks ei saa lennujaamas paluda end kohe koju tagasi viia. Seega tuli ikka jääda, ja seda pole Marissa ega Jay-Ar praeguseni kordagi kahetsenud.

Marissa sõnul ei suutnud ta uskuda, et Eesti on Macaust nii kaugel. «Sõitsime tunde ja tunde ning kui lõpuks Helsingis maan dusime, olime veendunud, et nüüd peame lõpuks kohal olema,» meenutab ta. «Aga siis selgus, et tuleb veel laevale minna.»

Siis tekkis naisel küll küsimus – mis riik see Eesti selline on? Sama pika teekonna on Marissa nüüdki vahel ette võtnud, külastades puhkuse ajal oma perekonda ja koduseid sõpru. Varsti loodab ta aga abikaasa ja lapse Eestisse külla tuua.

Kohanemisraskused

Marissa ja Jay-Ar on nüüdseks Eestis elanud kaks aastat. Siiski usuvad nad endiselt, et pole veel täielikult siinse eluga kohanenud. Erinevad on nii inimesed, kombed kui ka näiteks kliima ja toit.

Filipiinidel on aasta keskmine õhutemperatuur 26 soojakraadi. Kuid inimene harjub kõigega – ka külma talvega. Jay-Ar naerab, et kui eelmised talved elas ta üle kolme jakiga, siis nüüd ostab neljanda ja viienda lisaks.

Marissale ja Jay-Arile valmistab raskusi ka toiduga kohanemine. «Aasiast pärit inimestele teeb Eestis kohanemise väga raskeks see, et siin ei ole saada värskeid toiduaineid,» kurdab Marissa enda ja oma kaasmaalaste igapäevast muret – Rakveregi poodides on köögivili ja eriti just kala tihti saadaval vaid külmutatud kujul.

«Et Filipiinidel on lõhe väga kallis, siis algul vaimustusime siin pakutavast lõhest ja sõime seda iga päev. Tänaseks on sellest üleküllus tekkinud, nüüd sööme eeskätt salatit ja riisi,» lisab Jay-Ar.

Oma traditsioonilisi toite ei saa nad kahjuks valmistada, Eesti köök aga tekitab siiani võõristust. Nad on süüa proovinud ka Eestis vaat et juba igapäevaseks muutunud sushit, kuid Marissa sõnul kasutatakse siin miskipärast väga paksusid vetikalehti, mida peab kaua mäluma.

Eesti toidust rääkides võtab Jay-Ar jutuks delikaatsema teema – eestlaste põhitoit kartul, mida nemadki esimestel nädalatel usinasti sõid, pani neil kõhu korisema ja kõhugaasid möllama. Marissa kinnitab muret ning lisab, et eriti hull oli asi siis, kui kartulitele veel piima peale juua. Vast seetõttu ei ole kartul nende söögilaual praeguseni püsinud.

Eesti jõulutoite – kapsast ja verivorsti – ei ole filipiinlased veel proovinud ega ole ka väga varmad seda tegema. Jõulud on paraku just see aeg aastast, mil veelgi enam koduste ja koduse kultuuri, kommete ning toidu peale mõeldakse. Nii kipubki isegi läänemaailma jaoks omajagu kõhklusi tekitava verivorsti proovimine Marissa ja Jay-Ari jaoks pidevalt edasi lükkuma.

Erinevalt toidust ei raskenda keelebarjäär Eestis kohanemist ja kohalikega suhtlemist – nii eestlased kui filipiinlased oskavad inglise keelt piisavalt heal tasemel. Jay-Ar, kes näeb oma tulevikku Eestiga seotuna, peab oluliseks ka siinse riigikeele õppimist, milles ta teeb juba ka edusamme.

«Töö juures saan ma eesti keeles juba hakkama, ent mujal veel mitte,» ütleb ta. Oma äriideed Jay-Ar veel ei paljasta, ent kinnitab, et tahaks Eestis kunagi äri kindlasti püsti panna.

Massaažimaailma moest ja trendidest rääkides tutvustab ta Filipiinidel pakutavat teenust: kinos 3D-prillidega filmi vaatav inimene saab samal ajal nautida jala- ja kehamassaaži. Kas Jay-Ar hakkab kunagi sama teenust Eestis pakkuma, seda ta ei ütle, küll aga tunnistab hoopis, et on avatud armastusele ning on valmis valima abikaasaks ka eestlase.

Nii Marissa kui Jay-Ar peavad väga tihedat ühendust oma pere ja sugulastega, olles Eestist pärit Skype’i tasuta teenuste paadunud fännid. Lisaks vaatab Jay-Ar suhteliselt palju ka Filipiinide telesaateid ja -sarju, ent ajavahe tõttu käib see paraku uneaja arvelt.

Ajavahest hoolimata on Jay-Ar oma sugulastega nii-öelda telesilla loonud. «Kui ma siinses kodus oma sünnipäeva pidasin, tegin sellest veebikaameraga ülekande,» selgitab ta. «Mu ema ja sugulased olid šokeeritud, kui nägid, et mulle kingiti lilli. Meie kultuuris kingitakse lilli ainult naistele.» Kingitud lilled võttis ta aga loomulikult meie kultuurile kohaselt ka vastu.

Siinkohal toovad massöörid kohe välja teisegi kultuurilise erinevuse – eestlased on harjunud kutsuma sõpru ja teenindavat personali käega viibates. Filipiinide kultuuris on sel žestil aga negatiivne alatoon, olles märk ülemast suhtumisest.

Maailma üheks õnnelikumaks rahvaks peetavate päikseliste filipiinlaste sõnul on neil ka raske mõista, miks eestlased nii vähe naeratavad. «Meil on raske aru saada, mida nad mõtlevad või tunnevad, kuna nad ei näita oma emotsioone eriti välja,» ütleb Marissa.

Ta toob näiteks selle, et eestlastest kliendid ei ole varmad isegi massaaži tugevuse kohta tagasisidet andma. Jay-Ar lisab, et hoolimata tema püüdlustest luua massaažiseansil lõõgastumiseks igati soodne atmosfäär, ei suuda paljud eestlased oma keha siiski lõdvestada. «Nad ütlevad, et proovivad, aga keha jääb ikka pingesse.» Eestlaste kangus muudab päikselise filipiinlasegi veidi nukraks.

Lisaks klientide suuremale pingesolekule teeb varem Macaus töötanud massööride töö Eestis raskemaks eestlaste suhteliselt suur kehakaal. «Massööri töö on füüsiliselt väga raske, seda enam aga suurema kehakaaluga klientide puhul,» tunnistab Jay-Ar.

Sarnaselt kontoritöötajatega on ka massööride nii-öelda ametihaiguseks selja- ja kaelavalud, mida nad teineteist masseerides leevendavad. Tai, Rootsi ja Shanghai massaaži praktiseerivate massööride enda lemmikuks on loetletutest siiski viimane.

Eestlased on filipiinlaste silmis vastuoluline rahvas – üldjoontes vaiksed ega naerata, ent mõnikord ülimalt emotsionaal sed ja suhtlusaltid. Marissa ja Jay-Ar on õnnelikud, et paljud kliendid näitavad oma heaolu ja tänu siiski ka välja.

Lisaks väikestele kingitustele võtavad massöörid komplimendina ka seda, kui inimene nende käte all uinub. «See näitab, et klient usaldab mind ning on lasknud end nii lõdvaks, et jääb suisa magama,» ütleb Marissa. «Mõnikord peame nad seansi lõppedes tasakesi üles äratama, et järgmine klient saaks koha sisse võtta.»

Eriti soe tunne on massööridel siis, kui kliendid neid pärast massaaži tänutäheks kallistavad. Siinkohal mängib taas olulist rolli kultuuriline taust – Aasias ei tee kliendid seda pea kunagi. Kallistamine on Marissa ja Jay-Ari sõnul märk sellest, et siinne klient ei pea end kõrgema staatusega inimeseks ega suhtu massööri pelgalt kui teenindajasse.

Eestis on kõik võrdsed

«Eestis on kõik võrdsed ning mulle see väga meeldib,» ütleb Jay-Ar tõsiselt, kinnitades, et nii Filipiinidel kui Macaus on staatus kõigest muust olulisem ja seda näidatakse igal võimalikul juhul ka välja. «Kui oled boss, oled boss, kui oled töötaja, siis oled töötaja.»

Rakveres töötavatel filipiinlastel on oma kultuurilise tausta ja kasvatuse tõttu harjumatu kuulda, kuidas eestlased oma ülemusi eesnime pidi kutsuvad. «Meie pöördume nii ülemuse kui kliendi poole söör ja madam,» tutvustab Marissa kultuuri tõttu sisse õpitud harjumust.

Filipiinlased austavad oma kolleege, ülemusi ja kliente väga kõrgelt ning näitavad seda ilmekalt ja alatasa ka välja.

Eestlasest sõpradeks peavad Marissa ja Jay-Ar eeskätt oma kolleege, kes on nende sõnul väga abivalmid ja igapäevastes toimetustes alati suureks toeks. «Ja muidugi teised Rakvere elanikud, kes meiega koos pilte tahavad teha,» lisab Jay-Ar muheledes.

Nii Marissa kui Jay-Ar uhkeldavad naljatades, et on kohalikud staarid. Õnneks on väikelinnas «staariks» olemine siiski positiivne kogemus, negatiivset tagasisidet pole eksootilise välimusega filipiinlased siin veel kogenudki.

Kiiremaks sulandumiseks kohaliku rahva sekka värvis Marissa oma loomulikult süsimustad juuksed siiski veidi heledamaks ja lisas sekka pruunikamaid toone. Kui nüüd saaks veel iga päev ka värsket kala ja köögivilju osta, oleks eriti hea.

Postimees, 13. november 2010

Tuleval aastal müügile jõudev uus Maci operatsioonisüsteem sisaldab sarnast tarkvara ostmise võimalust, nagu seda täna pakuvad iPhone ja iPad. Kas see tähendab järjekordset revolutsiooni, näitab aeg. Eeldused selleks on head.

Apple’i toodete puhul on alati hinnatud esteetilist poolt, mis tähendab kasutaja jaoks äärmiselt meeldiva disainiga tooteid. See puudutab nii süle- ja lauaarvutite välimust kui ka multimeediamängijaid iPod ja iPhone´i telefoni. Esteetiline nauding ei kao kuhugi ka seadmeid kasutades, sest kasutajaliides on meeldiv ja arusaadav praktiliselt igaühele. Kasutamismugavus on kindlasti ka peamiseid “süüdlasi” muusikakaupluse iTunes Store edus, sama kehtib mobiilrakenduste kaupluse App Store kohta. App Store’i võib kindlasti pidada revolutsiooniks, sest kunagi pole olnud tarkvara ostmine nii mugav. Seesama revolutsioon tõotab jõuda nüüd ka Mac-arvutitesse.

Arvutid ja mobiilseadmed lähenevad
Aastaid tagasi, kui Apple tuli välja oma mobiiltelefoniga, rõhutati, et telefoni südameks olev operatsioonisüsteem on oma olemuselt arvutiteski kasutatav Mac OS X. Mobiiltelefonile ja tänaseks ja iPod Touchile ja iPadile jõudnud iOS on leidnud väga sooja vastuvõtu tarkvaraarendajate poolt, kuna tuttav programmeerimiskeel võimaldab kergema vaevaga luua huvitavaid rakendusi. Ka kasutajatele on see meeltmööda, kuna 300 000 programmi hulgast on võimalik leida just need, mis kõige vajalikumad tunduvad. Kui varem võis täheldada, et suure arvutiga kaasnevad tegevused ja võimalused püütakse üle viia mobiilsetesse seadmetesse, siis Apple proovib nüüd ka vastupidist.

Kolme kuu pärast avab ettevõte Mac App Store’i, kus arvutikasutajad saavad alla laadida nii tasulisi kui tasuta arvutiprogramme. Ettevõte loodab, et enam kui 600 000 iOS arendajat hakkavad aktiivselt looma rakendusi ka arvutitele, mis omakorda on heaks müügiargumendiks arvutite müümisel.

Aina kasvav turuosa
Viimasel ajal eelkõige mobiilsete seadmetega huvioribiidis olnud Apple pole unustanud oma kunagist põhiäri. Pigem vastupidi – viimastel andmetel on Apple tõusnud Ühendriikide kolmandaks suurimaks arvutitootjaks, mida edestavad vaid Hewlett-Packard ja Dell. Ettevõtte turuosa on 10,6%. Üleilmselt kasutab Maci arvuteid enam kui 50 miljonit inimest, ettevõtte arvutimüügi käive ületab 22 miljardi dollari piiri. Need numbrid on piisavad, tõestamaks, et Mac App Store’il on väga head eeldused muutmaks tarkvara ostmise ja müümise põhimõtteid.

Kuigi avanevat tarkvarakauplust esitleti osana uuest, tuleval suvel ilmuvast operatsioonisüsteemist Mac OS X Lion, siis see on ühilduv ka täna kasutatava operatsioonisüsteemi versiooniga.

Tuttavad piirangud
Apple on kuulus tarkvara arendajatele seatavate piirangute poolest ja need laienevad ka Mac Store App’is levitatavale tarkvarale. Üldiselt on need vägagi sarnased tänastele reeglitele – loodavad programmid ei tohi sisaldada vigu, nad ei tohi kinni joosta, sisaldada pornograafilist materjali või dubleerida funktsioone, mida Apple ise oma rakenduste kaudu pakub. Samas on lisatud mitmeid huvitavaid ja isegi naljakaid nõudeid. Näiteks ei aktsepteerita programme, mis ei ole eriti kasulikud. Samuti ei saa Mac App Store’i kaudu müüa või tasuta jagada rakendusi, mis nõuavad aktiveerimiseks litsentsivõtit või paigaldavad kasutaja koduekraanile ikoone.

Piirangute rakendamise peamiseks põhjuseks on kindlasti Apple’i soov ja nõue tagada, et nende brändide all müüdavad tooted töötavad alati laitmatult, pakkudes kasutajale ainult häid emotsioone. Kui häid emotsioone hakkavad pakkuma Mac App Store’i kaudu müüdavad rakendused, saame näha juba kolme kuu pärast.

Möödunud nädalal Tallinnas kontserdi andnud house-muusika ansambel Tortured Soul võitis taas Rock Cafe’s publiku südame kohe esimese palaga – täpselt nii, nagu Jazzkaarel neli aastat tagasi.

Usun, et võib kindlasti väita – Tortured Soulil on kindel koht Eesti klubimuusika sõprade südames. See ei ole ainult Eesti omapära, vaid üleilmne fenomen, mis on teinud piinatud hingedest (inglise keeles tortured soul) sadade tuhandete kindla lemmiku. Nende mõneti kohati melanhoolsed ja isegi, lubage nüüd selline võrdlus, poistebändilikult naiivsed laulusõnad, mõjuvad uskumatult puhtalt ja armsalt ühtmoodi nii naissoost kuid meessoost kuulajatele. Kellele meeldib, meeldib jäägitult. Kellele ei meeldi, no sellele lihtsalt ei meeldi. See on nagu hea toiduga – lemmiksöök on peaaegu alati tehtud ühte moodi, hoolitsedes selle eest, et see maitseks alati täpselt nii, nagu see maitsma peab.

Foto: Flow Festival

Selle paralleeli juurde jääksin korra pikemalt. Möödunud nädalane kontsert ei pakkunud Tortured Souli muusikaga kursis olijatele kuigi palju uut. Umbes pooled lood oli pärit nende esimeselt albumilt Introducing, mida 2006. aastal esitlemas käidi. Ülejäänud aga värskelt ilmunud teiselt kauamängivalt Did You Miss Me. Kahe albumi käekiri pole kuigi erinev – see on ikka see sama hea ja turvaline Tortured Soul, mille alati ära tunned. Kui keegi ootas midagi sootuks uut, siis pidi pettuma – selle ansambli retsept on endiselt sama (maitsev).

Live-ansamblina improviseerib Tortured Soul omajagu, selle eest kannavad hoolt klahvpillimängija Ethan White, laulja-drummat J. Christian Urich ja bassimängija Jason Kriv, kes seekord ise küll Rock Cafe kontserdil ei esinenud. Tõelise klubibändina esinetakse alati sisuliselt ilma lugudevaheliste pausideta. See viib mõtteni, et vähemalt ühe bändiliikme jaoks möödub osa proovist jõusaalis – Urichi energia tundub olevat mõnelt teiselt planeedilt. Maailmas pole kuigi palju laulvaid trummareid, veel vähem on aga neid, kes suudavad esineda poolteist tundi järjest.

Gilles Peterson on öelnud, et Tortured Soul on house-muusika tulevik. Mul poleks selle vastu midagi, kui pea täielikult arvutipõhiseks muutunud muusikastiilis hakkavad puhuma elus muusika tuuled. Tortured Souli kõrvale võib siin näiteks panna rootslase Rasmus Faberi, brasiillase DJ Meme või inglase Richard Earnshaw. Kuid kõikide nende ansamblid on märksa suuremad kui kolmeliikmelised – jääme lootma, et Jazzkaar jaksab tulevikus nemadki Eesti kuulajate ette tuua. Tortured Souli mõlemad kontserdid on tõestanud, et Eesti publik oskab väärt house-muusikat hinnata.

Ülal vana, all uus logo

Üks huvitavamaid lugemisi on Mark Ritsoni kolumn Marketing Weekis. Ta kirjutab, et on hämmeldunud Gapi juhtkonna tegutsemisest. Esmalt esitleti "viie minutiga PowerPointis" tehtud logo. Alanud kriitikatormile vastati kolme päeva pärast Facebookis üleskutsega, et uut logo kasutusele ei võeta ja klientidelt oodatakse tagasisidet ning ideid uue logo loomiseks - seda nimetati crowdsurfinguks.

Reedeks otsustas ettevõte peatata ka crowdsurfingu ja võtta tingimusteta kasutusele vana logo. Mark Ritson kirjutab, et tegelikult ütles ettevõte seda:

"we haven’t got a fucking clue what we are doing and have just reversed ourselves in the most humiliating public manner possible."

Siin on mitu õppetundi. Esiteks muidugi sotsiaalmeedia mõjuvõim. Paraku on endiselt väga palju inimesi, kes hindavad sotsiaalmeediat mööduvaks nähtuseks, Facebooki ja Twitterit aga nende inimeste kogunemiskohaks, kel pole midagi targemat teha. Ometi suutis sotsiaalmeedia nädalaga põrmustada 15 miljardi dollarilise aastakäibega rahvusvahelise jaemüügiketi uue visuaalse identiteedi.

Teine õppetund peaks olema aga igale turundajale selgemast selgem - you just don't mess with the logo!

(Muidugi on variant, et tegemist on turundus- ja PR-trikiga, kuid kahtlen selles - PR-trikiga pole mingit mõtet seada vähemalt hetkeks kahtluse alla ettevõtte juhtivtöötajate pädevust).

Google teab, mida maailm mõtleb. Nii hakati ütlema, kui Google’ist sai maailma juhtiv veebikülg.

Nüüd tahab Google näha, milline su kodutänav välja näeb. Selleks sõidetakse oluline osa maailmast läbi autodega, mis pildistavad ja filmivad kõike, mis kaamera ette jääb. Tulemuseks on päris fotodega virtuaalne maailm, mis lubab jalutada näiteks San Francisco tänaval arvuti juurest tõusmata. Hea ju, et Eesti ka nii oluline kant on, et tasub siia tulla ja meie auklikud tänavad maailmakaardile saada.

21. sajandi peamine mure tehnoloogilise arengu juures on privaatsus ja ka siin on Google’ile omajagu etteheiteid tehtud. Kas tänaval pildistamine on ikka lubatud, kui inimene ei saa keelduda foto avaldamisest? Privaatsus on kahtlemata oluline. Kuid samuti peaksime küsima, kuidas paistab Eesti välja siis, kui teiste arenenud riikide kõrval meie kohal must auk valitseb? Ohte on võimalik vähendada, kui on tahtmine võimalust ära kasutada.

osalen ka sel korral vabatahtlikuna projektis "Tagasi kooli" - tänuväärne projekt, mille algatas president koos Noored Kooli super tiimiga. Külalisõpetajaid ootab üle 300 kooli üle Eesti, tänaseks on registreerunud juba 425 inimest, ent see number võiks olla vähemalt kahekordne!

Just seepärast kutsun teidki üles minema tagasi kooli, seekord mine anna külalisõpetajana üks koolitund. Kas oma või oma lapse koolis või mõnes muus Eestimaa toredas koolis, mis Sulle meelepärane ja huvipakkuv.
Teema saad ise valida, olgu selleks siis töö- või elukogemus, võid rääkida oma reisist või hobist. Ainult üks reegelt - valmista ette 45-minutiline tund.
Kas teadsite, et mina olen korduvalt näoga klassi poole seisnud - andsin ülikooli ajal asendusõpetajana eesti keele ja kirjanduse tunde Rakvere Gümnaasiumi 11. klassidele. Tean kinnitada, et see oli üks väärt kogemus!

Presidendi kutse Sulle
Lisainfo ja registreerimine: www.tagasikooli.ee, külalisõpetajaid ootavate koolide nimekiri.

Heidy Purga püüdis natuke hoogu maha võtta oma kommentaariga, kuid kuidagi pentsik olukord juhtus ikkagi.

Äripäev alustab oma artiklit:

Riigi rahakotist elav raadiojaam Raadio 2 tekitab paksu verd teiste meedia juhtfiguuride seas, sest nende jaoks jääb mõistmatuks, mis on Raadio 2he eesmärk ja miks peab maksumaksja selle kinni maksma.

Aastaid tagasi tegin isegi Raadio 2's saadet, mistõttu pole ma päris erapooletu, kuid siiski tunduvad nii Hans H Luige kui Kuku raadio peatoimetaja Janek Lutsu kommentaarid pehmelt öeldes hämmingut tekitavad. Tuletan siis meelde Raadio 2 põhilist ideed - tehes noortele raadiojaama, on võetud kohustuseks ka alternatiivsemate muusikastiilide eetrisse viimine. Jah, Raadio 2 on suuresti muusikaraadio (Rahvusringhäälingus on põhjalikumatele jutusaadete jaoks Vikerraadio).

Kui härra Luik ei saa aru, miks maksumaksja maksab kinni "diskojaama", siis ma küsiks, kas härra Luik sooviks kritiseerida ka ehk BBC'd? On ju viimasel näiteks selline raadiojaam nagu 1Xtra. Selle maksavad kinni briti maksumaksjad... Ja see 1Xtra on väga palju kordi "diskom" kui R2...

Kuku raadio peatoimetaja peaks aga väga hästi teadma, miks on Raadio 2'te vaja. Kommertsjaama juhina teab ta täpselt, et oluline on meeldida võimalikult paljudele. Sest just nii saab tagada piisavat reklaamikäivet jaama elushoidmiseks. Ma ei näe R2'le mitte ühtegi arvestatavat alternatiivi Eesti kommertsjaamade osas. Kas Uuno raadio (Kuku grupis muide), võtaks enda programmi Tallinn Expressi, Urbanismi, Tramm ja Bussi, Mettalioni või Reggae Poweri? Õelalt öeldes - nüüd ehk võtaks, pärast seda, kui R2 aastatepikkune töö subkultuuride kajastamisel on vilja kandnud.

R2 meeskonnas on inimesi, kelle teened Eesti kultuuriruumi arendamisel on märkimisväärsed. Vähenenud reklaamitulu valguses asuda kritiseerima riigi rahastatud jaama on seega eriti nõme.

Loomulikult, alati saab kõike paremini teha ja see kehtib ka Raadio 2 kohta, kuid öelda, et tegemist on mõttetu jaamaga, on ülekohtune.

Aasta oli 2001, kui Microsoftis võeti kasutusele termin ‘tablet pc’. Puutetundliku ekraaniga arvuti, millel jooksis Windows XP Tablet PC versioon. Loodeti revolutsiooni, aga seda ei tulnud. Üheksa aastat pidi ootama ja ka siis tuli see teisiti.

Puutetundlikud arvutid pole seega sugugi nii uus tehnikaime, kui sel aastal puhkenud tormist järeldada võiks. Erinevad arvutitootjad on püüdnud neid rahakate klientide ostunimekirjadesse saada ligikaudu kümme aastat. Seni suhteliselt tulutult. Miks kulus kümnend enne, kui ekraanilt näpuga juhitavad seadmed populaarsuse võitsid?

Alustada võiks sellest, et tahvelarvutit püüti arendada sülearvutist. Niigi suhteliselt mobiilsele seadmele sooviti anda üks oluline lisaväärtus, et seda saaks juhtida spetsiaalse pliiatsiga, millega saab ka kirjutada ja märkmeid teha. Paljudele tehnikatootjatele tundus see idee kui mitte geniaalne, siis vähemalt tulus. Ainukesed, kes asjas mõtet ei näinud, olid tarbijad.

Või ehk oleksid tahvelarvutid ka ostjaid leidnud, kuid mitte selle hinna eest. Samal ajal kogus tuure uus trend – müügile ilmusid netbook’id. Väikesed ja odavad sülearvutid, millega sai teha palju vähem kui tavalise sülearvutiga. Ilmselt tundsid arvutitootjad, et puutetundlikku arvutit ei tahagi keegi. Majanduskriis pitsitas tarbijate rahakotte ja tundus ebaloogiline, et aina odavamaid sülearvuteid ostvad tarbijad tahaksid midagi kallist ja edevat. Seejuures veel vähemate funktsioonidega.

Läbimurde tegid telefonid
Kuid ajal, mil populaarsust kogusid netbook’id, kasvas jõudsalt ka nutikate telefonide müük. Apple oli 2007. aastal tulnud välja oma esimese telefoniga iPhone, mida saatis meeletu edu kõikjal maailmas. Senised mobiiltelefonide turuliidrid Nokia, Motorola ja teised olid äkki uues konkurentsisituatsioonis, kus kultuslik Apple turuosa suurendades aina uusi kliente võitis.

Ja kindlasti teadis Steve Jobs oma meeskonnaga, et telefonis kasutusele võetud operatsioonisüsteem ei jää sugugi ainult iPhone’i jaoks. Üheksa kuud hiljem esitleti populaarse multimeediaseadme iPod uusimat versiooni iPod Touch, mis väliselt ja sisemuselt väga sarnane telefoniga. Puudub vaid helistamise funktsioon.

Jäi ainult oodata, millal tuleb Apple välja kolmanda seadmega, kus kasutusel just seesama populaarseks saanud platvorm, millele loodud sadu tuhandeid rakendusi. Kõik analüütikud olid kindlad, et Apple esitleb kas tahvelarvutit või väikest sülearvutit ehk netbook’i. 2010. aasta jaanuaris esitletigi iPadi – 9,6-tollise ekraaniga tahvelarvutit, mida võib tinglikult pidada ka Apple’i netbook’iks. Nüüd võib öelda, et varem otsiti läbimurret valest kohast.

Ehkki iPadi hakati esialgu kritiseerima, nimetades seda lihtsalt suureks venitatud iPod Touchiks, siis selles seadme edu peitubki. Varasemate tahvelarvutite invasioon jäigi olemata ehk just seetõttu, et neid nähti kui arvuteid. iPadi arvutiks nimetada pole aga õige, sest see ei asenda töömasinaks või mängimiseks mõeldud arvutit. Küll aga asendab ta sülarvuti-sugust netbook’i ja üha populaarsust koguvaid e-raamatu lugejaid.

Konkurents hakkab tihenema
Esimese kahe kuuga leidsid omaniku üle kahe miljoni iPadi. Analüütikute hinnangul müüakse neid tuleval aastal tervelt 28 miljonit. On selge, et läbimurre on tehtud ja tarbijad on tahvelarvuti omaks võtnud. Nüüd peab tehnoloogiahiid olema valmis konkurentide tulekuks. Ja kasutades ajakohast ütlust – neid saab olema sama palju kui seeni pärast vihma.

Hiinas ja Taiwanis on palju firmasid, mis toonud või toomas turule väikesi puutetundlikke arvuteid. Kuid nende küsitav kvaliteet ja operatsioonisüsteem jätab mõneti soovida. Lääne rahakate tarbijate hulgas nad läbilööki ei loodagi. Küll aga loodab seda Lõuna-Korea tehnikahiid Samsung, kes septembris esitles oma esimest tahvelarvutit Galaxy Tab.

Idee poolest on see väga sarnane iPadiga. Ka seda jooksutab algselt nutitelefonidele loodud platvorm – Android. Ja kui iPad sündis iPhone’ist, siis Galaxy Tab sündis Galaxy-seeria nutitelefonidest. Google’i arendatud ja viimasel aastal meeletult populaarsust võitnud Android on oma tee leidnud paljude nutitelefonide tootjate seadmetesse, kelle hulgas Samsungile lisaks näiteks HTC ja LG. Võib olla enam kui kindel, et ka need tootjad tulevad varem või hiljem välja toodetega, mis soovivad oma tükki kiiresti arenevast turust.

Võimalus kirjastajatele
Enne veel kui iPad Ühendriikides lettidele jõudis, hankisid selle oma kontoritesse suuremad kirjastajad. Kibekiirelt asuti otsima vastust küsimusele, kas selle seadme puhul on tegemist neid hukust päästva valge laevaga. Tabas ju majanduskriis eriti rängalt meediaettevõtteid, kes olid vähenenud reklaamiraha ja loobunud lugejate tõttu pidanud sulgema ajalehti ja ajakirju.

Värvilise ekraani ja multimeediavõimalustega tahvelarvuti on atraktiivsem kui mustvalge Amazon’i e-raamatu lugeja Kindle või teised analoogsed tooted. Kuid just nimelt Kindle’i ja iPadi edu näitab, et tahvelarvuti ei pidanud olema mitte sülearvuti järeltulija, vaid pigem mobiiltelefoni ja ajalehe-ajakirja-raamatu-meedia sulam.

Praegu võib Apple’i kauplusest leida kümneid iPadile kohandatud ajakirju – populaarsed National Geographic, Popular Science, GQ ning ohtralt moeajakirju. Tegemist ei ole pelgalt PDF-vormingus ajakirjadega, vaid ohtrate interaktiivsete ja seninägematute elementidega tuleviku ajakirjadega.

Samas lähtuvad nad oma kujunduses ja küljenduses traditsioonilistest ajakirjadest ja ajalehtedest, mis tõestab, et lugemismugavuse osas ei suuda internetiportaalid neile suurt midagi vastu panna. Lõpuks ometi on võimalik ajalehte pandud fotol näpuga vajutada, et seda suuremalt näha. Ja suurepärane foto jalgpalli värava löömise hetkest muutub hetkega videoks.

Mõeldes, mis peitub iPadi ja ka teiste tahvelarvutite oodatava edu taga, hakkab kummitama üks mõte. Inimesed ei soovi alati enamat, nad soovivad just täpselt ja parajalt. Nad soovivad oma e-kirju, suhtlust sõpradega ja hommikust ajalehte. Näib, et just seda tahvelarvutid pakuvadki.

Esimest korda on Nokia oma reklaamis jätnud seadme tagaplaanile ja rõhutab hoopis teist firmat. Antud juhul siis Postimeest, kuid sellest reklaamist on ka teisi versioone, näiteks Delfiga. Esimest korda ütleb Nokia välja - oluline pole mitte meie toodetud mobiiltelefon, vaid oluline on see, mida sa selle mobiiltelefoniga kogeda saad. Nokia püüab üha enam utsitada arendaid tootma oma telefonide jaoks rakendusi (loe: kogemusi), see on saanud mõneti nende elu ja surma küsimuseks.

Nagu Soome teleuudised Nokia Worldi kajastades ütlesid, saabub ettevõtte jaoks tõehetk jõuludel. Siis on teada, kas Nokia N8 (mida muide jälle paar nädalat edasi lükati) suudab konkureerida nutitelefonide turul, mida domineerivad Apple, Blackberry ja HTC või mitte. Isiklikult kaldun arvama, et Nokia väljub õige pea nutitelefonide sektorist ja püüab viimast imeda seni suhteliselt vaesetest turgudest, kus neil on praegu väga hea positsioon (näiteks India). Aasta-kahe pärast ehk püütakse midagi nutikat jälle teha.