Jupiter

Admiral

2010-03-20T18:16:00.000+02:00

Admiral - Andrei Kravtšuk 2008

Kusagil kaugel Siberis, Taimõri poolsaare kaisus magab üks tundmatu saareke. Enamuse aja aastast valitseb seal lumi ja jää, vaid vahel harva satub sinna mõni põdrakasvataja, kui jälitab põhjapõtrade parve, rännates nende kannul üle jääriba, mis katab saart suurest maast eraldavat kitsukest veeriba. Saare looduses valitseb igavene tundra - kääbuskasvu puud ja samblikud. Veelgi vähem teatakse sellest saarest, ta on oma nime saanud hilisema Venemaa ülemvalitseja, admiral Koltšaki järgi, kes oma nooruses kuulus meie kuulsa kaaslinlase, hilisema Tartu Ülikooli kasvandiku, Eduard von Tolli ekspeditsiooni liikmete sekka. Tollesama, mille liikmed arvasid kaugel põhjas Sannikovi maad näinud olevat.

Toosama noor ohvitser teenis hiljem paguneid Vene-Jaapani sõjas ning pärastpoole veel ka Ilmasõjas. Viimases sooritatud kangelastegude märgiks annetas Venemaa imperaator ja isevalitseja, Soome suurvürst ja Poola kuningas talle viitseadmirali aukraadi, millest tuleneb ka tänase filmi pealkiri. Tõe huvides tuleks aga ajast ette rutates märkida, et viitseadmiral Koltšak võttis enesele admirali aukraadi ise, olles Omski-Venemaa ülemvalitseja.

Sellest Koltšakist on Hillar Palamets kirjutanud järgmised read: Lahingutes idast pealetungiva Koltšaki armeega võitles Tšapajev'i diviis Punaermee esiridades. Valgekaartlased saatsid Tšapajevi diviisi vastu oma parimad üksuses, mis koosnesid ainult ohvitseridest. Valged ohvitserid tungisid peale tihedates ridades ilma ühegi püssilasuta. Nende rivi lähenes punaarmeelastele nagu mingi kohutav sein. Valged lootsid, et pikkadest lahingutest väsinud Tšapajevi sõdurid löövad kartma ja põgenevad.

Kappeli väeosad tungisid peale ilma ühegi püssilasuta, sest laskemoon oli otsas.

Aga nüüd siis film. Lugu algab I maailmasõja ajal merelahinguga Balti merel, kus Koltšaki komando all on miiniristleja, mille kodusadamaks on Helsingfors. Helsingforsis on ka kõiki eskaadri ohvitseride elukoht, kus nad oma vaba aega veedavad ning ametikohustusi (kui nad parasjagu missioonil ei ole) täidavad.

Edasi viiakse Koltšak filmimeeste tahtel tsaari palge ette ning sealt Sevastoopolisse, Musta mere laevastiku komandöriks. Pisut hiljem on viitseadmiral Kerensi juures vaibal ning aetakse Venemaalt minema. Edasi on ta juba Siberis, kus võtab vastu Venemaa ülemvalitseja ametikoha ning asub Omskist Irkutskisse taganema. Sellega film lõpebki. Peaks ütlema, et üsna pealiskaudne. Materjali oleks olnud aga palju enamaks, arvestades toda tormilist ajajärku.

Muidugi, filmi loojad on ise ka öelnud, et nad soovisid pigem portreteerida Anna Tmirjovat ning Koltšak oli pigem abivahend, kui peategelane. Muuseas, Anna Vassiljevat kehastas Jelizaveta Mihhailovna, tuntud dartanjani Mihhail Bojarski tütar.

Kuid isegi sellisena, armastusloona, on tegemist paraku üsna lihtsakoelise ning mitte eriti sügava looga. Loomulikult, kõik jutustused ei saa olla doktor Živagost, kuid siiski. Me ei näe ekraanil seda sädet, meie, vaatajate, üle ei saa võimus need tunded. Mine tea, vahest neid polnudki sellistena, nagu arvatud. Kuid kunstilised liialdused pole ju kunagi kurjast.

Tõsi, need üksikud, kuid paraku üksteisest eraldiseisvaina tunduvad pöördelised sündmused peategelaste ümber, on asjalikud, kasakad ja punased madrused. Aga neid on vähe ja nad jätavad sellise kummalise mulje, justkui ei kõnelekski nad millestki.

Paraad Venemaa pealinnas Omskis

Vaataja ei suuda aduda seda traagikat, mis Koltšaki, teadlast ja sõjameest, ümbritses. Tema, kes ta oli veendunud ohvitser ja monarhist, suurimaks katsumuseks oli olla riigimees. Olles truudust vandunud Venemaale ühe Romanovi isikus, ei saanud ta teisiti, kui pidi kuidagimoodi võitlema selle säilimise eest. On märgitud, et kui ta oleks vastu võtnud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola esitatud tingimused, oleks võinud ajalugu teistsuguseks kujuneda. Kuid sõjamehena ei saanud ta seda teha. Ainuüksi sellest võinuks teha ühe vägeva ja mõjuva draama. Ning oskuslikult stseneerides oleks saanud siia juurde lisada ka Anna Vassiljeva loo. Osised olid ju kõik olemas - kangelastegu, idüll, autasustamine, revolutsioon, eksiil ja agoonia. Paraku oli lugu tervikuna kuidagi hüplev ning ei moodustanud terviklikku pilti. Pisut leevendas seda üksluiselt ebaühtlast pilti aga kindral Vladimir Oskarovitš Kappeli positiivne kuju.

Ei, indiviidi traagikat vaadake doktor Živagost, revolutsioonikoledusi ja indiviidi traagikat üheskoos Tšekistist.

Rallitriibud

2010-03-16T20:40:00.000+02:00

Ralliraita - Markku Pölönen 2009

Teate ju küll, need 1980-date USA noortekomöödiaid? Nooruk, kena neiu. vanemad, sugulased ja otse loomulikult kurjamid. Lisaks veel autoga kihutamine ja jalutuskäigud kuuvalgel ööl. Kui seesugune süžee tuua nüüd hästi proosalisse Soome maakohta ning vürtsitada teadagi Soome huumoriga, võib sellest isegi asja saada. Vähemalt sihukesed olid siis ootused.

Maakohas on vanahärra, kes peab mingit autoremonditöökoda ning kelle juures töötavad tüübid moodustavad rallitiimi. Tiimi sõidutab mingi ebamäärases vanuses ja ebamäärast marki sinine pann. Sama katuse alla on mahutanud ennast taksojuht ja sõiduõpetaja, töökoja omaniku naistuttava kohvik ning veel üht-teist. Too kolklik plekikoda on aga pinnuks silmas naabruses asuvale jõukale autoärikale, kelle vana pensionärist isa kannab lumivalget kauboivormi ning keda saadavad kõiklas kaks tursket kiilakat.

Sellisesse külla satub linnas üleanntusi teinud poiss, et asuda oma onu, tolle taksojuhi ja sõiduõpetaja hoole alla. Õige pea illmnevad aga tema roolikeeramise oskused ning ta pannakse team Susa ükköskuljetajaks. Järgnevad kihlveod, sabotaažid, ralli ja kõik muu juurdekuuluv. Sellega on siis ammendatud see tavalise süšee osa.

Väärtuslikuks teeb loo aga osaliselt ühe peaosalise, Heikki Silvennoise, sulest pärinev stsenaarium ning hästi valitud karakterid. Iga roll on omal kohal ning igal osalisel on mingi tõsine kiiks. Meeldejäävalt esinevad Peter Franzén tavotiööbikuna ning Tom Petäjä tema juhmivõitu kolleegi osas. Omast klassist on muidugi Silvennoinen ise, kes esitab tema puhul juba peaaegu et klišeena tunduvat tavalist inimest. Ja Sakari Kuosmanen mary-poppins-tüüpi autoparandajana: "Runki Pettersson is my name and rally is my game".

"Meistermehaanikud" Petäjä ja Franzén

Muu kaader nende ümber on karmilt soomlaslik ning kulissid just säherdused, nagu ma neid õige hästi mäletan oma mõnes Soome kolkas veedetud päevilt. Hästi kulunud ning antiiksete agregaatidega sisustatud töökojad ning pikki näguripäevi näinud kohvikud, toimistod ja muu taoline. Omal kohal on ka keskmisest jõukamate sommide ihalus ookeanitaguste avaruste järele ning maksudest maadligi surutud jõukus, mille kõige eredamaks näiteks siin on 10-15 aastat vana BMW.

Objektiivselt võttes on see film vaadatav ainult neile, kes Soome huumoriga kursis ning võtavad samasuguse kerge irooniaga nagu selle tegijad isegi. Selleks aga peab tundma põhjanaabrite hingeelu natuke rohkem, kui keskmiselt. See tähendab, kui sul pole portfellis aastakümne jagu üle lahe suundunud telesaateid, siis pole sul sellest filmist ka suuremat leida. Või kui siis, oled peenetundeline ja naudid valimatult kõike.

Silvennoinen tavalise inimesena

31. osakonna hukk

2010-03-12T20:28:00.000+02:00

Гибель 31 отдела - Пеэтер Урбла

Tegemist on ühe järjekordse teosega по заказу Гостелерадио СССР ehk teisisõnu siis NSVL Teleraadiokomitee tellimise peale valmistatud telemängufilmiga. Meenutuseks nii palju, et siin kohtame pea kõiki kaasaegseid ekraani- või lavakuulsusi: Heino Mandri, Omar Volmer, Jüri Järvet jpt. Urbla ise aga sai selle teose eest 1981. aastal Jerevani festivali peapreemia režiidebüüdi kategoorias. Nii et ses mõttes tähelepanu vääriv film.

Vändatud on ta Per Wahlöö samanimelise romaani ainetel. Tegevus toimub mingis linnas, täpsemini Majas, mille ruumas talitab Kontsern, hiiglaslik kirjastuskonglomeraat, mis raudvitsaga valitseb kõiki Riigis üllituvaid ajakirjandusväljaandeid. Ühel ilusal päeval tehakse nimetamata ettevõttele pommiähvardus ning asja asub uurima inspektor Jensen. Samaaegselt uurimistoimingutega kavandatakse ka Maja evakueerimist. Inspektorile saab aga teatavaks, et Kontserni juhtkond varjab tema eest midagi ja selleks saladuseks on 31. korrusel asuv osakond, mida kunagi (ega ka arusaadavalt nüüd) evakuatsiooniplaanidesse polnud lülitatud...

Urbla on mingi nipi abil saanud enese käsutusse hulgaliselt ressursse (sealhulgas mittemateriaalseid) ning erinevalt paljudest teistest Nõukogudemaal vändatud linateostest on käesolevas kasutatud kulissid üsnagi autentsed. Kuivõrd süžee pärineb Rootsist, siis on lavakaunistuses valitud just tolle maa kombe järgi ning igati üksikasjalikult. Autode seas annavad tooni Volvod ja nad kannavad korralikult Rootsimaa omadele kahtlaselt sarnaseid numbreid. Samuti on politseihärrad riietatud nii, nagu tolle ülemeremaa korravalvurid tol ajajärgul riides käisid. Ainult ajuti (ja sedagi tänu Nõukogude Eestile kui tõelisele Läänele NSV Liidus) näeme Langebrauni stiilis mummulisi kohvitasse või kahtlaselt tuttavate näojoontega puupäid Tallinna Kaubamaja vaateaknalt.

Seetõttu tuleb tõesti au anda kod. Urblale ja tema tundmatutele abilistele. Või siis seltsimeestele NSVL Teleraadiokomiteest, kelle juhtnöörid pahatihti üsnagi selged: "Seltsimees režissöör, palun valmistage meile mängufilm, vot siin on raamat. Kaadrid ideaalmaastikest pole lubatud." No mis sa ikka teed, kui Moskva ütleb, tuleb jätta oma isiklik kunstiline ambitsioon kus seda ja teist. Ehk see seletabki, miks nood по заказу valminud filmid on Tallinn-/Eesti Telefilmi enda omadest harilikult paremad, meenutavad rohkem üht tõelist mängufilmi. Kuigi, nojah, kompositsioonitehnikaga on siin-seal ilmselgeid probleeme. Vaata siin lõigu kõrval olevat pilti ja leia vead.

See "Põneviku" sarjas ilmunud raamatuke on kuulub nende hulka, mida ma olen ikka ja jälle lehitsenud ning selles kirja pandu üle mõtisklenud. Vist seetõttu, et tegemist pole just igapäevase kriminulliga, kus kõikidel tegelastel on nimi ja kõikidel korteritel aadress. Võiks isegi öelda, et tegemist on mingit düstoopilist joont eviva jutuga, kus imperialism on jõudnud oma kõrgeimasse staadiumi, kus kogu elu-olu kamandab nimetu Kontsern ja kus Direktoritel nime asemel järjekorranumber (õigemini kollased sokid).

Kurjategijate tüübid

Rollijaotus on kohe kuidagi ootuspärane. Lembit Ulfsak'il on kohe sihuke aura, mida eeldab teataval määral pedantliku ja veidike muserdatud politseiuurija kehastamine, ainuke viga ehk, et Jenseni jaoks on liiga noor. Mitte palju, aga noh nii kümmekond aastat. Teisalt jällegi Heino Mandri, peaaegu perfektne kõrgekaliibrilise pahuri tüüp. Tegelikult on see Mandri asi tingitud vist nostalgiast, Kolm rubiini, Euroopa lugu. Omar Volmer kontserni direktori osas aga omab sajaprotsendiliselt, isegi rohkem, kui Mandri. Mitte isegi, vaid täiesti konkreetselt ja üleni, jättes tolle omaaegse lemmiku kahjuks enese varju. Kahjuks on sellegi looga nii, et objektiivselt vaadates on subjektiivne arvamus varjutanud objektiivse.

Kus kasvavad nälkjad

2010-03-09T21:10:00.002+02:00

Growth - Gabriel Cowan 2009

Üliinimesi on alati tahetud aretada. Ühed kasutavad selleks maagilisi tablette, teised süstivad reide terastraati. Harilikult järgne ühelegi säärasele protseduurile midagi muud, kui üks suuremat sorti jama. Tänased üliinimesed pärinevad ühelt väikselt saarelt, kus paar doktorit oma hoolealustele teatavaid molluskeid süstivad. Nood siis kasvavad peremeesorganismis ning panevad ta tegema loomuvastasid asju, nagu näiteks olema liiga tugev või liiga kiire või liiga cool. Ses mõttes meenutas film ühte teist verist lugu, Baby Blood.

Õnneks on see ka ainus ühenduslüli tänase suhteliselt nüri limukajahi ning peaaegu et suurepärase linateose vahel. Lühidalt lahti seletatuna on lugu selles, et kuhugi maailma otsa saabuvad linnast mingid dändid, kes on sealkandis ühe maja pärinud ning plaanivad seda rahaks teha. Nende plaanidesse sekkuvad muidugi local people, kes ajavad oma local asju. Ehk siis teisisõnu, kohalikud on reserveeritud ning neil on mingi ühine hirmus saladus jagada, millesse nad võõraid heameelega ei pühendaks.

Selleks saladuseks on siis need limukad, kes laboritest valla pääsenud ning kelle olemasolu kohalikud tegelinskid püüavad (a) lõpetada ning (b) muu maailma eest varjata. Edasi läheb kõik klassikalist raha pidi: mõned pahaaimamatud langevad ohvrik, mõned tapetakse tagaajamise käigus ning mõni pääseb. Paaris kohas oli isegi mõnusat jälkust. Üldiselt aga tugev B. Tugev ses mõttes, et beendus oli tegelikult peaaegu et indie. Igast kaadrist kumas läbi tagashoidlik eelarve ja kesised näitlejatööd, kuid üldmulje oli siiski kompaktne ja väljapeetud.

Lõpetuseks tahaks aga öelda mõne sõna režissöörist. Mister Cowan peab nimelt asutust nimega NAA ehk New Artists Alliance, mis tegeleb noorte ja teenetute filmiloojate ideede elluviimisega. Ise on ta muidugi samasugune ning käesolev lugu on ta isiklikus kontos alles teine. Esimene, Breathing Room, tuleb ehk kunagi äragi vaadata.

Rain Man + maailmalõpp

2010-03-08T20:51:00.001+02:00

Quantum Apocalypse - Justin Jones 2010

Teatavasti käivad kõikvõimalikud maailmalõpud ikka käsikäes. Vaevalt oli kinodesse jõudnud maiade ennustustel põhinev apokalüpsis, kui kergema kaliibri kinomeestel valmis aasta varem kätte jõudvat katastroofi käsitlev linalugu. Mingis (visuaali põhjal lihtsalt ei saa öelda, et Houstoni omas) NASA (khm-khm, tegelikult USSA) komandokesuses avastatakse, et maailmale läheneb mikroskoopiline must auk, just täpselt nii suur, et alla neelata maakera ja veel natuke.

Traditsiooniliselt jälgitakse paralleelselt pahaaimamatute elanike tegemisi, kes kogevad seletamatut ning satuvad paanikasse. Vahepeal ilmuvad kosmoloogide käsutusse tuumafüüsikud-rokkstaarid, kes annavad nõu kõik presidendile ära rääkida. Sellise tagasihoidliku filmikese puhul on president loomulikult külavanema moega ning peatub blindaaži nr. 1 asemel teeäärses motellis.

Maiteagi, mida peaks siis ütlema. Kui teataks kohe, et jube halb film, siis oleks ju kõik korras ja ei peakski midagi enam tegema. Aga tahaks hoopis tõestada, et pole sugugi halvem, kui sada korda suurema eelarvega kolleeg. Tegelikult sarnast kräppi ennegi nähtud (kahjuks) ning ilmselt näeb homme ka. Sest trügib teine ju aknast-uksest sisse.

Õnneks on tegemist nii halva filmiga, et ta on peaaegu lõbus. Muidugi maailmakräpi meistrieoste hulka ta ei kuulu, kuigi puudu jääb ainult õige väheke. Samuti ei saa öelda, et mõningate kärbete või ümbertegemiste korral võiks sellest välja imeda täitsa toreda indie loo. Eelpool sai aga lubatud, et näitame, kuidas ta hulka suurema vennast halvem ei ole, aga see on tegelikult üsna raske. Kui välja jätta Rain Man. Sest erinevalt baasteosest on siin üks äraütlemata postiivne ja meeldejääv karakter. Kuid see on ka ainuke resultatiivne mängija.