Õmblusmamsel (Sewing Lady's quilting). Lapitekid müügiks.

Taliharja tähtsamad tähed

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 08 Feb 2021 07:02:00 +0000

Juba ammu ei jaksa Õmblusmamsel blogisse pista kõike, mis masina alt tuleb. Masina alt on muidugi lai mõiste ning tavaliselt hõlmab see nädalas vähemalt paari beebitekikest. Kuidagi tuleb ju OÜ Õmblusmamslil hinge sees hoida ning beebitekikesed ja nende valmimise kiirus on osutunud selles osas tänuväärseks abimeheks. Ilma nendeta oleks mu kangaladu raskuse tõttu läbi põranda vajunud ja pankrot terendaks. Paraku jah, põeb Õmblusmamsel raskekujulist kangaostutõbe ning ka selles öökullitekis on lapikesi minu eelviimasest ostuorgiast, kui läksin piltlikult vaid paari nööbi ja jupikese püksikummi järele. Nüüd olen ma saavutanud taseme, et isegi väga enam ei põe selle pärast, et kokku ahmatud kangad riiulisse ära ei taha mahtuda. Eks olen lihtsalt lasknud käppadel kiiremini käia.

Nüüd võiksin jätkata veel viie öökullitekiga sest kui ports öökullimunasid kätte satub tuleb nad ju kõik välja haududa. Aga seda teine kord sest selle aasta kõige suurem töö (vähemalt esialgu) on olnud 160 x 105 suuruses hallid tähekesetekid. Kuna tehtud sai kaks peaaegu ühesugust lapitekki siis andis päris korraliku töömahu välja ja hallide kangaste maht vähenes riiulis märgatavalt. Eks siis on jälle põhjust poodi minna. :)

Õmblusmamsel ikka rõõmus

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 11 Jan 2021 06:26:00 +0000

Aasta number jälle vahetunud ja Õmblusmamslil aeg väike järelehüüe teha.

2020 aastat tahetakse ilmselt paljude poolt ära kägistada kuid Õmblusmamslil on jätkuvalt kõik kenasti. Kui maailm läheb hulluks, ei pea ju mina koos maailmaga minema. Õnneks võimaldab töö iseloom ilma ja olusid kõrvalt kaeda. Koondama pole veel hakatud ning ülemusel täiesti suva, mida ma nina ees kannan või kandmata jätan. Üksi töötades on ka omad head küljed.

Eks on ka põhjust keksimiseks. Täitus minu suuuur unistus ehk siis olen teppimismasina õnnelik omanik. Unistus on tõepoolest suur hõivates vähemalt poole õmblustoast ja oma esimese õmblusmasinaga ei saa gabariitidelt ning võimsuselt võrreldagi. Esimene oleks äärepealt kogu eluks õmblemise isu ära võtnud. Õnneks on lapse närvisüsteem üsna paindlik. Sedavastu viimane töötab nagu loom.

Nüüdseks on mul uue masinaga ära tepitud kolm vana voodilina ja kolm lapitekki ning käsi oleks juba teppimisteenuse osutamiseks üsna kindel. Hinnakirjaga olen pisut hätta jäänud aga ega siis head masinat pole mõtet tühjalt seista. Esimeseks teppimispääsukeseks oli mul see üüberkevadine tekike mil suurust 230 x 200 cm. Väike värviteraapia hallitoonilisel ning pimedal aastaajal.

Edasine suurteos sobib antud ajahetkega ja minu tütre magamistoa toonidega rohkem kokku. Mõnikord on vaja ka omadele jopedele ning jõulukingitustele mõtelda. Keskel oleva mustri nimi on "Vanaema täht". Ilus muster ja täpselt selline, mida mitte just väga noor ema oma lapsele kinkida võiks. Sellist pead ringi käima ajavat tepingut poleks ma ilma oma vastse tehnikaimeta teha saanud.

Kui ma blogisse juba sattusin, siis ka pisut statistikat. 2020 aastal nägid ilmavalgust 70 erinevas suuruses lapitekki, 10 mängutekikest, 6 patja ning hunnik igatmasti pudi-padi. Sealhulgas iseenesele ainult ühed trikotaažist püksid. See viimane on üle aegade kõige kehvem tulemus ja nii ilma kui eelmisel aastal pole Õmblusmamsel ennast veel jätnud. Kujutasin ette, et jõuan omale veel ühe pluusi õmmelda kuid tuleb tõdeda, et mul on lihtsalt väga hea kujutlusvõime ning pisut napilt aega. Lähen ja häbenen nurgas.

Töökas lapsehoolduspuhkus

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Sat, 17 Oct 2020 17:58:00 +0000

On küll nii, et kui inimene planeerib, siis jumal naerab. Tegelikult planeerisin ma augustikuust kuni määramata ajani olla lapsehoolduspuhkusel. Nautida elu, jalutada, lugeda mänguplatsil raamatuid ja teha ära kõik arvutis istumist vajavad töökesed. Kaasa arvatud blogisse kirjutamine, turundamine tuleviku tarbeks ja raamatupidamise mingisugusegi mõistliku tasemeni viimine. Siis aga selgus , üsnagi ootamatult ja üllatuslikult, et Õmblusmamsli teenuste järele on siiski mõningane nõudlus. Seega: lapsehooldus ja õmblustöö käsikäes ja mitte haisugi puhkusest.

Aga hüva, imepisike galerii "lapsehoolduspuhkuse" ajal tehtud töödest. Lapitekk väikesele poisile, kes tegelikult on suur autofänn. Ilmselt tulevane Ott Tänak. Tekk, otse loomulikult, autodega. Lapiteki suuruseks 200 x 100 cm ja kuna see oli mõeldud poisi autokujulisele voodile päevatekiks, siis tihedalt vabakäe tepinguga üle vuristatud.

Parajalt nokitsemist nõudev ja mõnusalt roosades toonides mängutekike. Toonid määras seesamune lastega kangas, mida tekis näha. Tellija saadetud ning kunagi mähkimisalust kaunistanud kangas leidis omale uue hingamise ning Õmblusmamsel suisa fännab sellelaadilist taaskasutust. Lisaks on mängutekis põnevaid salataskuid, krõbisevaid detaile, karvaseid, siledaid, sametisi kangaid ja muud põnevat. Tekike on suuruses 130 x 130 cm.

Nohüva, kolm on kohtu seadus. Sinise taeva, seenemetsade ja rohelise rohu karva lambatekk. Lammas ise selline pehme ja villane, nagu ühtedele korralikele lammastele kombeks. Suuruseks 180 x 115 cm.

Aga nüüd sellest lapsest, kelle hooldamiseks oleks Õmblusmamsel tegelikult pidanud puhkusel viibima. See siin on meite pere kõige noorem liige, kutsikas Urfo. Suurepäraste näriliseomadustega elurõõmus ja aktiivne kõrvikkrants. Lemmiktegevusteks vareste taga ajamine, kärbeste utiliseerimine ja igatmasti paberist toodete närimine. Pisukese ehmatusega selgus, et eriliselt maitsvad on kangaid täis pappkastid. Küllap oli elmises elus minu Urfo paberihunt.

Nüüd näeb Õmblusmamsli tööpäev välja selline: pakin koera rattakorvi (Korvis püsimise sai ta väga kiiresti käppa) , väntan oma lapsepõlvekodus asuvasse õmblustuppa tööle, jalutan koeraga, jätan ta töötoa ukse taha tukkuma, sööme, jalutame, mängime ja siis ehk lubatakse veel pisut õmmelda. Üldiselt, päev on tihe. Proovisin ka varianti, et jätan koera aeda uitama kuid pärast mõningaid sigadusi ei läinud see mitte. Minu emale ei meeldinud kompostihunnikus kaevandamine ( Koer haises pärast seda nagu tõhk) ja püüd kuuri vundamendi alla kaevatud augu kaudu Ameerikasse jõuda. Eks ma siis proovi oma koeratitest miskit asjalikku kasvatada, lapitekke õmmelda ja samal ajal pisut tihedamini oma blogisse jõuda.

Rännumehe lapitekk

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Tue, 18 Aug 2020 09:07:00 +0000

Rännumeest lapitekil muidugi ei ole. Või siis irooniaga pooleks: rännumehed pistis karuott juba nahka. Ainult hunnik telke jäi metsa alla vedelema. Positiivsema stenaariumi kohaselt on rännumehed kõik oma vigvamitesse varjunud ning pildistavad üksikut ringi uitavat karu. Olgu kuidas on, aga säärane tekimõte kummitas mind tükk aega, enne kui sain mahti ta kangasse valada. Õmblusmamsli rännukire materialiseerumine lapitekis sest rännukirg on tõesti suur. Kuna kaugematesse kohtadesse pääsemine on sel turbulentsel ajal keeruline (Kohale võib pääseda aga tagasi enam mitte) , siis kolistan oma jalgrattaga niisama ringi. Minu jaoks on niisama rattasõit 50 kilomeetri raadiuses Pärnu linnast ja lähikonnas on pooled teed juba läbi vändatud. Valmistun tõsisemateks väljakutseteks ning küpsetan lisaks lapitekindusele peas uut äriplaani. See oleks turismifirma nimega "Ivan Sussanin".

Pisike wikipeediline ülevaade Ivani tegevusest: Vene talumees Domino külast (Tänapäeval Sussanini rajoon Kostroma oblastis), kes 1613 aastal teejuhina juhatas vales suunasVenemaad rünnanud Poola-Leedu väed, päästes sellega lähistel elanud noore Vene tsaari Mihhail Romanovi.

Õmblusmamsli rännutegevuse käigus on ilmnenud, et ära eksimine ei valmista mulle mitte mingeid raskusi ka kõige parima ettevalmistuse korral. Erinevalt Ivanist ei pea ma eksimiseks sugugi pingutama ja suudan lõdva randmega eksitada ka kõige kogenenumad rändurid. Kontrollitud! Sellele vaatamata olen nautinud iga oma reisi, et olla pärast pisut liivane. Minu pere ratsionaalsem pool arvab muidugi, et säärasele gurmee-ära eksimise teenusele suurt turgu ei ole. Kesse ikka tahab minna reisima kui alustamise koht ja aeg on teada kuid saabumine oleks teab kuidas ja millal iganes. Läbi häda olen ma siiski sihtpunkti ehk koju välja jõudnud. Muidu ei oleks neid lapitekilisi üllitisi ju sündinud ja mis siis ikka. Küllap tuleb lapitekkidega edaspidigi jätkata.

Lapitekil endal on suurust 220 x 145 cm , on puhta puuvillane ja sobiks mõne ränduri voodile.

Mõnusalt mängutekke

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Thu, 02 Jul 2020 06:17:00 +0000

Ja nii nad tapsidki meie blogi, ütleks vahva sõdur Šveik. Õmblusmamsel lisab, et kesse tegi, ise tegi. Eks siis tuleb eesliini töötaja kombel oma kallist kadunukest elustama hakata. Vahepeal on maailm lukku ja siis kuidagiviisi lukust lahti keeratud, viiruseks nimetatud tegelane on varitsenud inimesi nii pargis puu taga kui poes riiulite vahel, pööramata Õmblusmamsli tagasihoidlikule isikule siiski mitte mingit tähelepanu. Toimunud on nii maasika kui ka mõned muud sõjad kuid mamsel pole kasknud end mitte millestki kõigutada vaid südame rahus jätkuvalt õmmelnud, nii et massin kärssab.
Selle mänguteki puhul siin on jutt massina kärssamisest küll täiesti õigustatud. Nii suurt ning samal ajal nõnna paksu tekki pole ma enne teinud. Ok, kui minu ülimalt tubli õmblusmasin küll kräuksus ja oigas kuid teppis teki vapralt lõpuni, siis Õmblusmamsli käed ja kaelasooned ähvardasid küll kärssama hakata. 200 x 200 on mängutekina siiski minu võimete piir kuid tulemus oli vaeva väärt. Tellija jäi ka väga rahule ja ütles, et kõik tema kolm last armastavad öökulle väga. :)

See, märksa tagasihoidlikuma suurusega mängutekk (130 x 130 cm) telliti minult Saksamaale, Berliini. Uhh, jõudis õnneks ka kohale! Mitte kõigi pakkidega pole sel kummalisel ajal nii hästi läinud. Tekile paluti midagi, mis sümboliseeriks Berliini, Londonit, Inglismaa päälinna udu ning reisimist nende kahe linna vahel. Selle veinipudeli sümboolsust ei oska ma selgitada kuid klient on Õmblusmamsli kojas kuningas...

Viimane mängutekike on tehtud sellepärast, et Õmblusmamslile tuli säherdune kirju liblika ja heinamaa tunne. Tunne ise oli tore ja tegemine mõnus. Mängutekk on 115 x 115 xm suur ning kogu protsess kõige puhtakujulisem tootearendus. Kui nüüd arendus mõne aja pärast lõpule jõuab, siis ehk tuleb turule ka mõnes teises värvitoonis kirjusid liblikaid. See on siis sedapuhku kõik ja Õmblusmamsel lubab mõne aja pärast uuesti kirjatööd üritada.

Avaldan Enele tänu blogi meelde tuletamast. :)

Jätkuvalt lapitekke

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 27 Apr 2020 05:52:00 +0000

Teatan, et vaatamata erakorralistele oludele vehib Õmblusmamsel ikka ja veel lapitekke teha. Hoolimata tõsiasjast, et kogu progressiivne õmblejaskond maskide vorpimise peale üle on läinud. Tehti minulegi vastavateemalisi ettepanekuid aga siis nägin, et koguni Lilli Jahiloo on oma maskibrändiga välja tulnud. No mida siis veel mina.... Tegelikult mõtlesin, et ostaks õige ühe disainermaski. Ma ei saa oma sissetulekute juures mitte kunagi lubada Lilli Jahiloo kleiti aga vast mask tuleks välja... Kui kunagi veel teatrisse pääseksin, siis seoksin ette.
Aga lapitekkidest. Alates oma eelmisest postitusest on õmblusmamsel valmis saanud tervelt 15 lapitekki ja siin on neist tühine osa.
Roosa lambateki kolmas õde alustas aprilli algupoolel teed Inglismaale ja jõudis ka , tänu taevale, kohale. Sedavastu samal ajal USA- sse teele pandud pakikene on kadunud kui mutiauku. Ei ole nüüd kõige paremad ajad väljamaaga äri ajamiseks.

Üks mõnusalt öine öökullitekk.

Lustaka poni lapitekk sai tehtud sellepärast, et hing ihkas miskit särtsakat ja rõõmsameelset.

Pilvelamba lapitekk. Kõik need tekikesed on 120 x 80 cm suured ja muidugimõista puuvillastest kangastest.

Paar lapitekki ja ühte koma teist.

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Wed, 11 Mar 2020 08:00:00 +0000

Õmblusmamsel on hätta jäänud. Pidevalt käib töötoas kibe toimetamine aga oma blogis loodu kohta miskit arukat kosta enam ei mõista. Võtame või selle mahedates toonides talulapse mänguteki. Minu veebruari suurteos. Nüüdseks olen seda disaini teinud juba kohe õige-õige-õige mitu. Järelikult, kui inimestele meeldib, oli hea idee. Ikka ja jälle kirjutatakse, et sooviks justnimelt sedasamust tekikest. Ja siis vaatab Õmblusmamsel oma kangavarud üle, leiab, et mitte ühtegi säärast kangast, nagu soovitud tekis, laos enam ei ole. Asendab, millega saab ja tekk tuleb samasugune kuid hoopis teine. Egas iga minu ideekillukesega nõndaviisi juhtu. Ma ise võin siin vaimustusest ruiata aga kauaoodatud edu vaid piilub kuu tagumiselt poolelt.

Või siis elevanditekike, mille alles äsja Tartusse Roosiaida käsitööpoodi saatsin. Eelmine elevant oli ära ostetud ja klient soovis samasugust. Täpselt samasugune see elevant eelmainit põhjusel muidugi ei tulnud, aga kui rahule jäädakse, siis kena kõik.

Aga kui ma midagi suurt ja sügavat oma viienda elevanditeki kohta kosta ei mõista, siis tulen parem "kapist välja". Nimelt on mulle alati meeldinud oma jalutuskäikudel irduda inimestele määratud asfaltradadelt. On olnud kuidagi lahedam ja mõnusam. Hilistalvine idüll missugune, kui pisut teelt kõrvale astuda!

Aga nagu ikka saab nii nutta kui naerda, on nii head kui halba. Mõnikord on mul tunne, et Pärnu linna uus lipp on pilliroorootsu külge takerdunud õhuke kilekott. Ja korra näis, et laine oli üle miski tundmatu surnuaia rullunud ning kõik kalmuküünlad sellesamusesse idüllilisse mereäärsesse paika kandnud. Klaas- ja plastikpudelitest, igatmasti pakenditest ja kiletükkidest ei maksa rääkidagi. Kannatas Õmblusmamsel kuniks kannatas sest India rannale omane laga on Pärnus siiski kole vaadata. Mõtles, et normaalne inimene kõnnib kenasti klanitud asfaldil, mitte ei konda kusagil rupsikus kus kaldale uhatud plastpudel silma riivab. Ja lõpuks moodustas anonüümsete prügikoristajate klubi. Esiti tundus mulle, et klubis on vaid kaks liiget: minu süda ja hing. Aga mida edasi, seda suuremaks näikse nende anonüümsete arv kasvavat. Üks tubli noormees sattus oma suure saagiga suisa kohalikku ajalehte.
Anonüümsete prügikoristajate klubi liige on väga lihtne olla. Liikmemaksu ega registreerimist pole vaja. Piisab, kui loodusesse minnes pista taskusse kotike, sääl vedelev plast ja klaas kotikesse pista ja see loodusest välja viia. Mõnikord on isegi kotikesed loodusest vabalt saadavad. Suure laga olemasolul johtuda põhimõttest, et ka -1 plastpakendit on parem kui + 1. Oluline on vaid mitte küsida küsimust, et mis mina prügi maast üles võtmise eest saan ja las keegi teine..., riik..., kes prügi maha viskas.... koristab. Tööpõld on lai! Selle kotikese täitmiseks kulus mul säälsamas idüllilises mereäärses paigas 5 minutit ja 10 meetrit.

Reisikiri Gruusiast, Kutaisi linnast ja veidi kaugemaltki

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Tue, 18 Feb 2020 09:29:00 +0000

Kui arvata, et ma päevadekaupa ainult õmblemisega tegelen, siis täpselt nii ongi. Sellepärast on mõnikord harva-harva üüratumalt värskendav sattuda mujale, kui õmblustuppa. Nonäiteks minna reisima. Egas ma iseenese tarkusest polekski kusagile sattunud aga laps ütles, et lähme ja Õmblusmamsel on juba piisavalt vana, et lapse sõna kuulata.
Seega: pisuke reisikiri Kutaisist, Gruusia suuruselt teisest linnast kuhu viib Tallinnast otselend. Eks see otselend ja soodsad piletid olidk põhjuseks, et keset talve Gruusiat väisata.
Kus ööbida: Kutaisi on triiki täis suuremaid ja väiksemaid öömajasid. Mingi hetk näitas hingekompass väikese ja armsa poole ja Guest house Hello seda kõike oligi. Rahulik kohake. Mõistetakse inglise keelt. On köögi kasutamise võimalus, pakutakse hommikusööki ning aidatakse transpordiga. Päris kesklinn oli väikese jalutuskäigu kaugusel. Meie hotellidega võrreldes vägagi odav. Koha omanikeks on külalislahke, noor Gruusia pere.

Mida vaadata: Ilmataat kostitas meid üheainsa kevadise päevakesega ning ülejäänud aeg oli kliima mõttes väga kodune. Eks siis tuligi seda ainumast päevakest kasutada ja mägedesse viis me tee. Mäed ise on sõna otseses mõttes luulelised.
Martvili kanjon:

Mõningase lisakopika eest viis kohalik paadimees jõele sõitma.

Okatse kanjon: Imelised vaated aga kõrgusekartlikele ei soovita. Seesamune metallist ja läbipaistev rada rippus üsnagi jubedalt maa ja taeva vahel. Õnneks ei kartnud Õmblusmamsel ei hunti ega tonti.

Ja nõndaviisi võiks lõputult jätkata loodusvaadetega talvisest Gruusiast

Aholgu, veel üks.

Prometheuse koobas: See "Prometheus" on grusiinide promotrikk Ühtegi Prometheust pole säälkandis nähtud aga mõni troll võis kindlasti kunagi selles kohas sündida. Väga võimas koobas, mille üldpikkus on 11 km ja suurim sügavus 40 meetrit allapoole merepinda. Sileda tee ja valgusmängudega turistirada on kõigest üle kilomeetri kuid igati vaatamist väärt.

Meie võtsime järgmisel päeval ette veel spaakülastuse Kutaisile lähedal asuvas Tskaltubo linnas kuid sellist elamust ma talvisel ajal kindlasti ei soovita. See spaa oli pisut nagu nõukaaegne sanatoorium oma uhke kuid veidi laguneva hoone ning traditsiooniliste protseduuridega. "Mehed ei nuta " film tuli meelde. Paraku ei ole spaakultuur veel niipalju Gruusiasse jõudnud, et nad oleksid oma sanatooriumi kempsu soojaks kütnud. Või õigemini, küte puudus täielikult, oli külm kui hundilaudas ja kambri kasutamine pärast mudaravi mitte just kõige tervistavam. Siiani nohutan. Nagu ma hiljem uurisin, ongi Tskaltubo endine sanatooriumitelinn, milledest tänapäeval suurem osa maha jäetud ning lagunevad.

Aga paar sõna ka Kutaisist endast. Oli see nüüd paar päeva kestvast vihmasajust, aga linn ise jättis veidi räämas mulje. Pole viriseda, sest suuremad rännusellid teavad, et Eestiga võrreldes on väga paljud kohad tuntavalt enam räämas ja prügised. Gruusia inimesed olid ülimalt sõbralikud ja abivalmid kuid mitte ebameeldivalt pealetükkivad. Pribaltika ajas nad suisa leili. Igal võimalikul ja võimatul juhul kraamiti välja veinipudel, et kalleid külalisi kostitada. Liiklus on kohutav ja ühtlane signaalidemeri isegi mäe otsa kuulda. Ülekäiguraja ees ükski auto vabatahtlikult ei peatunud ning tuli ise võimalikult ülbe näoga sõiduteele astuda. Reeglina tegime seda kohalikest inimestest koosneva grupi varjus. Väljas söömine, taksosõit ja muud Gruusias toodetud kaubad meie mõistes odavad. Linnas sees annab kõigeni, mis vaatamist väärt, jala jõuda aga väljapoole pääsemiseks ei leidnud me muud lahendust, kui takso. Mingi ühiskondlik transport küll liikus kuid vaid linnaelanikele arusaadavatest punktidest ning aegadel. Kohvikutes rääkisid kõik nooremapoolsemad teenindajad inglise keelt kuid tublisti tuli kasuks vene keele oskus. Ilma oleksid paljud eredad hetked olemata olnud. Minusugusele haleda südamega mamslile valmistas meelehärmi kodutute koerte rohkus. Üks sai küll tänutäheks giiditeenuse eest tubli tüki vorsti aga mõnele koerasõprade mtü-le oleks sääl rohkem kui rubla eest tööd. Kodutuid inimesi sedavastu märgata ei olnud, ja meie taksojuhi sõnul kuritegevus väga väike.

11. sajandist pärit Bagrati katedraal mille juurest avanevad kaunid vaated linnale. Ühtlasi on sääl ka suurem uulitsakoerte kogunemiskoht.

Läbi Kutaisi linna voolab Rioni jõgi. Muidu väga maaliline jõeke ja ehk tekib sinna paarikümne aasta pärast ka jõeäärse promenaadi nime kandev rajake. Antud ajahetkel oli kallas kas täis ehitatud või tühermaa.

Turg oli üks ehe ja ehtne koht. Need imelikud vorstilaadsed asjad on Gruusia maiustused, mis koosnevad pähklitest ning ollusest, mida mina nimetaksin mahlanahaks. On väga maitsvad.

Kutaisi botaanikaaed oleks sumeda suveilmaga kaunikesti kaunis. Sissepääs maksis meite rahas umbes 30 senti. Jõudsime kohale pimeduse hakul kuid säälse vaatamisväärsuse, vana tamme sisse ehitatud ühemehe-kiriku, nägime siiski ära.

Sedaviisi võiks jätkata lõputult. Järelikult aeg lõpetada ja õmblusmasinalt tolm pühkida. :)

Lennukad lapitekid ja pisut taaskasutust

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Wed, 22 Jan 2020 07:56:00 +0000

Aasta algas Õmblusmamslil lennukalt ja algus, see on ju kõige olulisem. Kõigepealt lapitekk vanakooli propellerlennukiga. Kui pilti kaeda, siis tegelikult võiks säärane mudel koguni mõnda aega õhus püsida. Aerodünaamika on Õmblusmamslil nõrk koht kuid andsin endast parima. Lapitekil liugleb lennuk majade kohal täiesti probleemivabalt.

Edasi pisut pontsakas öökull. Kas säärane linnuke ka reaalselt õhku suudaks tõusta, pole ma päris kindel. Enne tuleks teine dieedile panna kuid siis kaotaks ta vähemalt poole oma armsast ümarusest. See polegi probleem sest lapitekil istub öökull kindlalt oksal.
Mõlemad tekikesed on 230 x 160 cm suured ja said tehtud ühe pere lastele.

Edasi ei saa üle ega ümber taaskasutusest sest vastuvaidlemata on see Õmblusmamsli lemmikteema. Ma võiksin olla suisa taaskasutuse reklaamnägu. Suunamudija, nagu seda tänapäeval väljendatakse. Suur nauding on millestki kole imelikust midagi (mõnikord veel imelikumat) valmis meisterdada. Pealegi on taaskasutuse puhul tooraine tihtipeale muidu käes. Antud komplektist on kõik hilbud kummalisi radu pidi minuni jõudnud kuid lähemalt punasest kampsunist. Algselt oli see sõbranna annetatud riidetükk täiesti tavaline, eest nööpidega punane kampsun. Kuid milline materjal: 75% siidi ja 25% puuvilla. Küllap saanuks seda ka ilma tuunimata kanda kuid midagi häiris mind ja nii see kampsunitükk kaltsukasti seisma jäi. Paari aasta pärast ja paar tundi enne lapse jõululaata jõudis minuni teadmine, et häiriv faktor on mittemidagiütlevad pruunid plastiknööbid ning lahenduseks nööpide vahetus mustade ning säravate vastu. Kuid oh häda! Kmpsun oli vahepealse ajaga kõvasti kitsamaks jäänud ja nägin selles välja nagu viiner kiles. Küllap olid kalorid jälle kaltsukastis toimetanud. Ainus ja kõige kiirem lahendus oli klassikaline. Ehk siis jupp kreemika pitsäärega pruuni paela ja teine jupp tumesinist sametpaela, millega esimese paela pruun osa kinni katta ning üks ilunikerdustega metallhaak, mis seda kõike koos hoiab. Töö kiire ja korralik.

Iseendale nr.7 Totaka teksatagi ümbersünd.

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 30 Dec 2019 10:06:00 +0000

Kõigepealt natuke selle aasta statistikat. Aasta lõpp on ju päris paras aeg, et kokkuvõtteid teha. 2019 aastal aitas Õmblusmamsel elule 70 erinevas suuruses lapitekki, kuhja põllesid ja patjasid, mõned kotikesed ning näpuotsaga iseenesele. Kui ma umbes aasta tagasi lajatasin, et iga kuu uus riidetükk siis julm statistika näitab asju peris nirus seisus olevat. Ammu oleks aeg oma isikliku õmblejaga tõsisemalt kõneleda või siis teine hoopis välja vahetada. Et armas Õmblusmamsel, mis sajandil see oli, kui lubasid mulle sellest imekaunist kangast kleidi õmmelda...? Ja kas sa leiad selle kleidiriide oma kangalademete alt üleüldse üles..?

Aga vaata paremale või vaata vasakule. Mitte ühtegi õmblejat mul rõdule ei lenda ja kui, siis on nad ise tööga koormatud. Seega sellest, mis siiski valmis sai kuigi aega võttis vast pool aastat. Suve hakul sai üks jube Lee Coperi teksatagi "Tee sellest midagi" kastist välja sikutatud. Kaltsukasti sattus ta, otse loomulikult, eelmises postituses mainitud tädi annetusena. Olevat talle natukene pikk (see fakt ei seganud ostmist) ja sestap andis riidetüki minule. Et mitte Lee Cooperit solvata, siis tagil endal polnud häda midagi. Oli selline hästi tavaline ehk siis igavklassikaline. Häda selles, et mina nägin ses välja kui koolijuntsu, kellele märksa vanemast vennast üle jäänud pintsak selga sikutatud.

Keeruline on kirjeldada, mida ma esialgse toorainega tegin, et asi kantavaks muutuks. Lõikumine, hakkimine, mõningate komponentide vahetus teiste vastu, vürtsiks pisut pitsi ja sitsi. Paar korda andsin juba alla ja korda paar sikutasin töö luhta läinud projektide seast jälle välja. Kui hiiglaslik rinnatasku loksub kusagil vööjoone kandis ei piisa ainult küljeõmblustest kokku võtmisest. Õnneks tuli minu kaua tehtusd kaunikene märksa põnevam, kui tema algne kuju. Hää suvel nii lapiseeliku kui teksapükstega kanda.

Mis puutub teksapükstesse siis ümber lõikuda annab viimseni kõike.Olid minul ühed teksapüksid mil jalgevahe veel kulumata ning mahtusid koguni peale jõulusöömaaega jalga. Aga värvel teistel nii kohutavalt madal et suisa paha. Mingi hetk müüdigi ainult selliseid rebade pääl teksaseid ning küllap siis sai suure hädaga ostetud. Aga nüüdseks pole Õmblusmamsel ammugi selles eas, et pidevalt oma püksasid kehitada. Eks siis võtsin ühe teksariba ja tegin püksid kui mitte ilusamaks, siis vähemalt kantavaks.

Iseendale nr. 6

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 09 Dec 2019 07:39:00 +0000

Tegelikult võiksin ma siia üles riputada hunniku lapitekke, mis vahepeal tehtud, aga olgu. Alustagem kohaliku suursündmusega ehk suusakampsun iseenesele. Tegelikult on sellel kampsunil ka nimi: "Midagi pole kaotada". Tuleb tunnistada, et üsna kummaline nimi ühele riidetükile aga kaotada polnud tõepoolest midagi. Kui tuleb välja ja sünnib selga panna, siis on ju maru tore. Kui asi ikka väga metsa läheb, siis saan alati kosta, et võtsin mõned suvalised sallid ja keerasin omale ümber. Siit ei saagi midagi nooblit tahta. Egas ma teagi, kas läks metsa või mitte. Laps arvas, et sinna hipide peole ( metsalaulupidu) pidi väga hästi sobima. Mees leidis, et metsa minekuks käib küll ja minu jaoks on kampsun piisavalt metsapoole ja mõnusalt soe, et julgelt kanda.

Toorainest rääkides tuleb jälle mainida minu kalli mehe veel kallimat tädi, kes põeb raskekujulist poodlemistõbe. Kui mõned siin ei suuda puuvillaste kangaste juures adekvaatselt käituda siis tema jookseb amokki rõivapoodide allahindlustele. Oo õudu, üksvahe tekkis tal eriline kirg nii suviste kui talviste sallide vastu. Kuna tädil on vaid üks kael ning oma ostude kandmine ei paku vist nii suurt pinget, sai mingi osa neist sallidest minule veetud. Kokkukantust piisanuks paarile täiskasvanud kaelkirjakule aga paraku on minu kaelkirjakud vaid lapitekil. Ja nüüd istuvad vähemalt neli neist arvukatest sallidest kasulikult kampsunis ja vast saab suusakampsuniga ka kunagi suusatama. Iial ei maksa lootust kaotada.

Mõned tehnilised andmed: Lõiked- ise kritseldasin tavalise kastlõike.
Tegumood- kuidas fantaasiat jagus ja sallidest välja tuli. Mõnest ei tahtnud eriti tulla ja seetõttu on kampsunis üsna palju kentsakaid pikendusi ja läbilõikeid. Tehkem nägu, et nii peabki see olema. Taaskasutus ikkagi.

Soojalt särtsakas lapitekk.

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 02 Dec 2019 06:46:00 +0000

Alustaks õige statistikast. Külma, kõleda ja pimeda novembrikuu (november ei kuulu mu lemmikute sekka) jooksul jõudis Õmblusmamsli õmblusmasin sünnitada ühe koera, lamba, karu, elevandi ning kaks öökulli. Selleks tuli Õmblusmamslil õmblusmasinat heas toonuses hoida ning sügismasenduseks polnud mingitki mahti. Ja siis lõpuks veel see kompvek, mille muster oli juba aastajagu mul peas sumisenud. Tekimustrid võivad olla üksjagu tüütud ja oleks narr ennast veel järgmise aasta suminaga piinata. Egas muud suuremat põhjust tekisünniks polnudki, kui et põnev oli teha ja tahtsin näha, mis välja tuleb. Suurvormid on jätkuvalt minu lemmikud ja tuliselt särtsakad värvid ei jäta Õmblusmamslit, vaatamata tema soliidselt tagasihoidlikule olemusele kohe teps mitte külmaks. Pealegi tahtis suuremate tekkide valik minu Etsy poes pisut täiendust.

Välja tuli aga nii, et kogu kupatus sobib suurepäraselt minu magamistuppa ja kohe kuidagi ei raatsiks maha ärida. Et nagu päriselt...sedapuhku lapitekk minule endale. Viimati juhtus selline erakordne sündmus 2010 aastal, kui elutoa diivan sai uue kuue. Õmblusmamsel on klassikaline näide ilma kingadeta kingsepast ja viimasel ajal on koguni paremad hilbud hakanud kapist kaduma. Hiljem ilmuvad nad minu pisikese tütrekese kapist välja. Näikse, et tütrekene polegi enam nii pisikene. (Vaatasin, tekk on veel alles)

Tekk ise on keskmisekasvuline ehk 210 x 155 cm suur ja voodikattele kohaselt tihetepitud. Ahjaa, muster ise on täiesti tavalise kaheksakanna ehk õnnetähe pisukene edasiarendus.

Sügistähtedega lapitekk ning ilma nutitelefonita elu.

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 11 Nov 2019 10:34:00 +0000

Ongi sujuvalt viimane sügiskuu kätte jõudnud. Taevas on hall, lehed langenud ja päike suvepealinna maha jätnud. Paras aeg lapitekkide õmblemiseks. Aga kui kõik ausalt ära rääkida, (millal, mis ja kellele) siis sai antud õnnetähekestega lapitekk valmis meisterdatud siis, kui looduses veidi enam sügisvärve oli. Ehh, küll see aeg ikka lendab ja kronoloogilisest tööde järjestusest blogis pole enam möhkugi järel.
Idee on pärit minu isa riiulist, süvanõukogudeaegse raamatu "Ahjud, pliidid, kaminad" esikaanelt. Muidugi mõista ei esitatud raamatukaant lapiteki kujul kuid ideede fragmendid varitsevad meid kõikjal. Mõni päev pruugib vaid pead keerata, kui jälle ideekild vastu vahib. Värvitoonid tellija soovide kohaselt tumepunase varjundid kombineerituna halliga ja lapiteki mõõdud 240 x 150 cm.
Tekk ise läks ühe noore neiu vastremonditud tuppa. Mõtelda vaid! Ei kingitudki nooblit nutiseadet vaid hoopis lapitekk!!

Aga olgu, ma võtan nüüd südame rindu, jänese saapasäärest ja teen ühe mainethävitava avalduse. Põhjuseks küsimus, et miks Õmblusmamsel koheselt ehk siis mõne minuti jooksul kirjale ei vasta. (Vastan ikka küll, kui parasjagu huugava arvuti taga olen) Nimelt on E-Estis Õmblusmamsel see viimane fossiil, kiviaega langenud isend, kellel puudub nutitelefon. Väljaspool lauaarvuti nägemispiirkonda olen uuemast infovoost täielikult ära lõigatud. ( Küll on olemas ürgajast pärit nuppudega vana Nokia. Ilma ühegi äpita.) Noorem põlvkond, kes nüüd vapustatult toolile langes, võiks küsida, et kuidas ma siiani ellu olen jäänud. Pole nagu väga vigagi aga egas ma tea, kunas viimanegi elu nutitelefoni kolib ja minusugustel tagurlastel kõri kinni pigistatakse. Vaevalt, et siis Õmblusmamsli arvamust küsitakse. Mõnikord olen nüüdki dilemma ees, et kas poleks arukas see läikiv lutsukivi oma tasku soetada. Tuleb tunnistada, et pooltargumendid on täitsa olemas. Kui mitte märkida, et elu võib tõepoolest telefoni kolida ja ilma selleta jäävad maksud maksmata, bussipiletid ostmata ja mida kõike veel. Ärgem nii ekstreemseks mingem. Aga nutitelefon on tõepoolest väga mugav jupstükk igatmasti infole koheselt ligi pääsemiseks. Millal läheb buss... aga palun. Mis on selle söögikoha päevapraad... kohe otsime. Olen eksinud... ära mitte loodagi. Gps aitab hädast. Mitu kilomeetrit on maalt kuule... vaatan järele. Keegi soovib lapitekki....minul on!!! Mida sõi Eve lõunaks... no näed siis. Pilt fb.s juba olemas. Ja kunagi ei tuleks mulle enam kirja, et kas te olete ikka kirja näinud. Pealegi on nutitelefon nagu head and shoulders: kolm ühes. Maksa maksud, halda sotsmeediakanaleid, tee pilte ja paiska kohe ilmarahvale vaatamiseks.
Aga nüüd siis vastuargumendid. Ka neid on, kui otsida maa alt ja maa pealt. Kõigepealt pragmaatiline argument: terve ja uus nutitelefon ning selle haldamine maksab raha. Aga edasi... Ilma nutitelefonitagi on internet mind mõnikord endasse imenud. Vaatamata raudsele tahtejõule olen end tabanud mingeid tobedaid uudiseid kerimas. Ma ei taha olla see memm, kes telefon peos, laternaposti vastu põrkab. Infot on niigi minu pisikese aju jaoks liiga palju ja uskumatult tore on ilma pideva kõllita suure süvenemisega tööd teha. Või siis tõmmatagi juhe seinast ja vaadata ilma ja inimesi. Nii ilm kui inimesed on palju põnevamad, kui arvata võiks. Inimeseloom on loodud elama looduses, mitte ninapidi infovoos ja mõni asi, kui Eve lõunasöök puutumatult mööda libiseb. Reeglina ei juhtu maailmas mitte midagi, mis vajaks minu pidevat nutitelefonis kükitamist. Küllap saavad õhtu jooksul kirjadki vastatud, sõpradega suheldud ning korraliku klaviatuuriga on minusugusel seda palju mugavam teha. Ehk olen ma asjatult süüdistanud inimesi kirjaoskamatuses ning mõtlematuses ja mõnikord on mõne totaka fb postituse või kommentaari taga hoopis nutitelefon, mis korrigeerimata sabaajumõtte koheselt, ilma omanikult küsimata, eetrisse paiskab?
Nõnna palju siis nutitelefonidest ning Õmblusmamsli suurest dilemmast. Kas olla kiirreageeriv e-tiiger või hoopis aeg-ajalt oma koopasse kaduv neandertallane.

Illustratsioon nr. 1. Kiviajast pärit Õmblusmamsel. Autor Elsa

Rõõmsalt soliidne lapitekk

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 28 Oct 2019 06:38:00 +0000

See lapitekk telliti ühele väärikas eas daamile juubelikingituseks. Eks ma siis püüdsin, et kingitus elurõõmu kaotamata võimalikult soliidne välja näeks. Asi jäi vist pisut elurõõmu kasuks kaldu aga naine, kel kümme lapselast peab kindlapeale väga särtsakas olema.
Mustribloki nimi on hunter star ehk siis jahimehe täht. Lapitekinduse klassika ja üks kaunimaid mustreid, mida tean. Bloki kohta leidub isand Googles ka arvukalt õpetusi kuid Õmblusmamsel tegi asja ikka pisut omamoodi. Need ameeriklaste kiirmeetodid raiskavad nõnna hullusti kangast, et ühel kokkuhoidlikul eestlasel tõusevad sellest ihukarvad püsti.
Tekikese mõõdud on 230 x 220 cm.
Siinkohal tunnen tohutut puudust interjööris pildistamise võimalusest. Mine või oma lapitekiga mööblipoodi. Seoses kangakastide vohamisega magamistoas mahub minu elamisse vaid 18. sajandi maarahva abieluvoodi ning see jääb nii väärikale lapitekile ilmselgelt väikeseks.

Aga kui ma sedapuhku oma blogis toimetan, siis veel mõned tekikesed. Mine tea, millal jälle siiakanti satun.
Talulapse mängutekk tõeliselt mõnusate ja pehmete põrandatekkide seeriast.. Sellist disaini olen ma korduvalt teinud aga ikka tuleb tulemus oma sugulastest erineva hingega. Juba sellepärast, et kangastel on kalduvus otsa lõppeda.

Ja sügisestes värvitoonides jänes Jassi lapitekk. See tekike on beebimõõtudes 90 x 80 cm ning hetkel ootab oma beebit.

Peipsi tindid ja lapitekid

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 07 Oct 2019 05:07:00 +0000

Siin on selgesti kuulda vintside raginat, millega ma lapiteki lakke tõmbasin. Nii suurt tekki pole ma enne teinud või vähemalt mitte tihetepituna. Mõõdud 250 x 240 cm. Ka teki sihtkoht on minu jaoks väga eksootiline. Nimelt Kolkja küla Peipsi veerel. Sääl lähedal asuv Kasepää jättis mulle oma linnuriigiga kord kustumatu mulje. Nii palju pääsukesi polnud ma korraga enne näinud. Sestap pidid pääsukesed kindlasti lapitekile jääma ja mida rohkem, seda uhkem. Meil Pärnus on vaid vareseid ja kajakaid. Mõnus linane pääsukestega kangas aitas hädast välja. Aga midagi veel... Ema pakutud peipsi sibul oli küll suurepärane idee aga selle sinisena kujutamine käis mulle üle jõu. Kuna kliendi soov oli saada oma sinisesse majja sinist tekki siis sobis kontseptsiooniga kõige enam peipsi tint. Nii see kribukalade parv neljakordses suurenduses lapiteki keskele jõudis.

Aga kuna postituse pealkirjas on lapitekid, siis veel mõned teosed. Näiteks üks taevasinine koerake.

Ja lustakas sinirebane.

Või kogunisti kajakaga mereline toolipadi. Pole küll lapitekk, aga sedavastu üsna sinine.
Ehk aitab sinisest, sest muidu võiks arvata, et Õmblusmamsel siin üksinda sinist esmaspäeva tähistab. Seda mitte! Muideks, uurisin, et kustotsast hakati esmaspäevi siniseks pidama. Lugu oli minule, kui lapitehnikule üsna südamelähedane. Ajast-aega on pühapäeviti ikka pidusid peetud ning rihma lõdvemaks lastud. Omal ajal värviti kangast siniseks sinerõikaga kuid see vajas kinnitumiseks uriini. Tulemus oli seda parem, kui palju tolles eritises alkoholi sisaldus. Küllap ühildasidki kangavärvijad meeldiva kasulikuga ja seniks, kui rõigas toimis magasid esmaspäeval oma peatäit välja.

Luksuslik pulmatekk

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Tue, 17 Sep 2019 06:18:00 +0000

Kätte on jõudnud see õnnis hetk, kui Õmblusmamslil on jälle midagi blogisse pista. Pole ma käed rüpes istunud ega niisama leegutanud. Kui, siis ainult asja eest. Terve augustikuu sai hullumööda tööd rabada ja üht-teist siiski valmis sai. Paraku on mul põhimõte, et lapiteki omanik kõigepealt. Aga sellise tähtsa sündmuse, nagu pulmakingi üleandmisega, võib aega minna ja oleks kole narr, kui üllatus kusagilt netiavarustest välja ujuks. Noorpaari initsiaalid peal ja puha.

Nüüd on mainitud pidulik sündmus ära olnud ning kuuldavasti jäid noored oma kingitusega väga rahule. Minu arvates passib ka päris hästi.
Lapiteki suuruseks 220 x 210 cm ning muster väikeste muudatustega palkmaja tehnika.

Seitse ühe hoobiga

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Thu, 15 Aug 2019 07:04:00 +0000

Kui mitte ühe hoobiga, siis vähemalt ühe nädalaga. Põhjus oli pragmaatiline. Selgus, et minu beebitekivarud olid mõningase müügitegevuse tulemusel kokku kuivanud ja mul on jätkuvalt OÜ, mitte MTÜ. See tõdemus sundis tegudele. Et sõnu mitte liialt kulutada siis:
Sinise esmaspäeva ja unelamba tekk. Esmaspäeva hommikul tahaks küll pisut kauem unelambaid silitada sest pühapäeva õhtul jälle kohmitsemine poole öö peale jäänud. Küllap ei ole Õmblusmamsel veel nii vana, et suudaks enne kukke-koitu ärgata.

Uduroosa teisipäevatekk. Kusjuures lammas tekil ongi selline pehme ja pärisvillane. Hea beebil und oodates silitada.

Lilleline kolmapäevatekk väikese rebasepoisiga. See lapitekk on küll nagu suveteraapia. Võtad keset novembrikuud välja, vaatad ja kohe läheb tuju heaks.

Neljapäevane särtsakas punarebasetekk. Siinkohal värsked uudised moevallast. Kui veel aasta tagasi võis ütelda, et öökullid beebitekkidel on võitmatud, siis nüüd astuvad rebased pika sammuga öökullidele kannule.

Maalähedane ja veidi tagasihoidlikum jänes Reede.

Lustakalt laupäevane öökullitekk. Ei saa Õmblusmamsel mitte kuidagi öökullideta ja see eksemplar kukkus välja kohe eriti kenakene.

Särtsakas pühapäevatekk öökull Ökuga.

Ja ongi nädal läbi ning igavuse üle Õmblusmamsel kurta ei saa.
Kõik tekikesed on beebimõõtu, 90 x 80 cm, puuvillasest kangast, mahulise vatiiniga, võimalikult nunnud ning praktilised. Praktilisuse koha pealt tegi üks klient mulle asja puust ja punaselt selgeks. Algul sobib lapitekk kasutamiseks nagu tekk ikka. Siis nagu kaisutekk sest veel kolme-neljaaastased armastavad ringi jalutada, tekike kaenlas. Edasi on lapitekike piisavalt kompaktne, et panna ta karbikesse: "Minu beebi kõige nunnumad asjad".
Jääb üle lisada veel kohustuslik sõnum: Lapitekid ootavad oma beebit!

Suur ja lilleline lapitekk

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Thu, 25 Jul 2019 07:06:00 +0000

Õmblusmamsli blogi järgi võiks arvata, et töötoas ulub kangariiulite vahel üksik koiott ning must lesk on masinasse pesa teinud. Aga ei! Tegelikult käib ennastsalgav tegevus ning töö lausa lendab käes. Alles äsja lennutasin massina alt vat selle lapitekikese:

Minu juulikuu esimene ja juulikuu näoga lapitekk! Tekikese suuruseks 220 x 180 cm ning õmmeldud sai ta Milvi voodile mõeldes.

Mis viga kaheksast viieni tööl käimisest vabana neid tekikesi lennutada. Esialgu tundus, et aega on kohe nii palju, et ei mõista sellega miskit pääle hakata. 8 tundi nagu maast leitud! Siis aga selgus, et aeg on üks väga kummaline asi. Siiani ei mõista, kuidas palgatööl olles möödub 5 minutit 10 minutiga ja aeg venib kui püksikumm aga oma lemmiklapitekindusega tegeledes 10 minutit 5 minutiga. Vaevu olen saanud alustada, kui päev õhtul. Minu füüsikat tudeerinud mees teadis ütelda, et Einsteinil pidi selle nähtuse kohta suisa mingid valemid olemas olema. Novat! Loe veel füüsika tunnis klassikalist kirjandust. Nüüd olen loll kui lauajalg ning ajaparadoksidest ei tea ei ööd ega mütsi.

Pojengidega lapitekk

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 17 Jun 2019 17:10:00 +0000

Tõsi, pojengidest on asi väga kaugel kuid paremat nimetust ei osanud ma oma lapitekile anda. Pealegi meeldivad pojengid mulle väga. Inspiratsiooni allikaks oli määratlemata sorti lilledega , õrn ja romantiline tapeet ning minu ülesandeks tapeet ja voodi lapitekiga kokku klapitada. Ahh, kui nauditavad on säärased ülesanded!

Tekikese suuruseks 220 x 160 cm ning ühtlasi Õmblusmamsli viimase aja kõige priskem tegemine.

Aga kuna ma lapiteki esimese poole kohta midagi arukat kosta ei mõista, siis kirjutan tagumisest. See läheb juba natuke õmblejate Murphy seaduste valdkonda: Asja untsu minemine ei hüüa tulles.
On ju kõigile teada, et niit lõpeb poolil 1 cm enne töö lõppu. Ning et kõige kaunim ja sirgem õmblus tuleb ilma alumise niidita. Siis närib masin end vaevata ka kõige paksematest kohtadest läbi.
Või kui otsid kääre on need nagu tina tuhka kadunud kuid ilmub välja see lõike osa, mis oli kadunud tund aega tagasi ja sai just uuesti joonistatud.
Mina ostsin kord kaltsukast kaks kena kangajuppi, millest ühel paraku kole plekk peal oli. Mõtlesin, et klapitan neist tekikesele tagumise tausta kokku kuid jah, olin plekikese otse keset voodrit lajatanud ning plekita kanga äärteks hekseldanud. Suur jama lasi end märgata alles siis, kui tekk koos ning teppimine käimas. Minust oleks noortele näitlejatele suurepärase õppevideo saanud: ahastav emotsioon kõikides oma varjundites. Aga noh, kus häda kõige suurem, seal aplikatsioon kõige lähem.

Lapitekk kitsega all paremas nurgas.

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Thu, 23 May 2019 07:16:00 +0000

Lubage esitleda, minu maikuu suurteos. Suurteos tegelikult küll niiväga suur ei ole, kõigest 120 x 140 cm, kuid sedaenam nuputamist nõudev. Kui teki tellija mulle kirjutas, et punane ja must, kargas esimesena pähe Hispaania härjavõitlusja ja flamenko. Olukorda mahendas muidugi halli ning valge lisamine ning loodusmotiivid. Sellele vaatamata ma muudkui mõtlesin ja mõtlesin... ja ilmaasjata mõtlesin.
Juhtus täiesti klassikaline hetk. Või vähemalt mõned loovvaimud kirjeldavad seda kui klassikat ning magavad, sketširaamat kaisus. Idee kangastus mulle öösel.
Siin on kaks võimalust. Kas sa tudud rahulikult edasi ning hommikul, üles ärgates, hõljub su kupli all õrn ning imeline idee nagu vastsündinud liblikas. Teine võimalus on üles ärgata ning kogu ülejäänud aja rähelda küljelt küljele ning mõtleda, et jumala eest ideed ära ei unustaks. Kuidagi narr on kell kaks öösel voodist karata ning lapiteki lappe arvutama hakata.
Mina valisin muidugi teise variandi ja arvatavasti olen seetõttu oma ajutise palgatöökoha kõige laiemalt haigutav tööline.

Oleksin ma teadnud, et lapiteki omanik on hobusekasvataja, saanuks alla paremasse nurka hoopis hobuse manada. Aga õnneks sobis kits ka suurepäraselt ning miks mitte peale hobuste ka kitsi kasvatada.

Paras ports beebitekke

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 06 May 2019 04:38:00 +0000

Vaatamata üüratule töökoormusele olen ma suutnud oma lapitekinduses üllatavalt produktiivne olla. Isegi imestan. OÜ Õmblusmamslil on ikka vägevalt vintske õmbleja. Aprilli jooksul viis lapitekki ja üks seelik. Pole paha! Tõsi, viiest kolm on üsna pisikesed kuid tegemine seegi. Tellimustöökene roosa koerakesega.

Taevasinine koerake Tartu Roosiaida käsitööpoodi.

Ja sinnasamasse ka suviste lilleväljade rebasetekk. Roosiait on antud hetkel ainus pood, kus Õmblusmamsli toodangut reaalselt näha ja katsuda saab. Kui mõni tekike omaniku leiab, siis vuristan uue asemele. Nägemisvõimalusi peaks aga netiavarus piisavalt pakkuma.

Kõik tekikesed 90 x 80 cm suured, puuvillasest kangast ning mahulise vatiiniga. Ja egas rohkem ei mõistagi midagi lisada. Hakka või blogis poliitikast kirjutama sest teadjamad teadsid rääkida, et too olla hoopis kuumem teema kui lapitekid ja selle peale pidid lugejad nagu kärbsed moosi peale kohale lendama.

Tänu võrokatele sain hää kõhutäie naerda. Tänu lõunaeestlastest suguvõsale saan mina sellest keelest üsna kenasti aru. Erinevalt kaasaehsest estinglichist. Kuulen mina raadiost, et kõrgelt erudeerit filmimees räägib kuidas tema film nüüd topis on. Küll mina mõtlesin, kuidas saab film topis olla. Peab see vast sant film olema, et kohe eos topiseks kuulutatakse ning kes küll filmi täis toppis. Minu teada on topis see klaassilmadega loomanahk, kes õlgi täis topitud. Siis aga sain aru, et jee, film on on the top, oh my god. Kui see "suržik" siin edasi areneb, saab minusugune varsti ainult "Prillitoosi" saatest aru

Kolmnurgakatsetused

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Mon, 08 Apr 2019 14:35:00 +0000

Tükk aega olen arvanud, et kolmnurk küll minu teema ei ole. Aga on ja isegi väga. Miks ma muidu neid kolmnurgatekke kohe kolm tükki järjest valmis õmblesin. Iga nurga jaoks üks.
Halli-sinisekirju lapitekk ajatult moodsate, suisa klassikaliste brontosaurustega. Suurus 130 x 100 cm

Mannavahuroosa ja üliromantiline kolmnurkne öökullitekk. Suurus 130 x 100 ja puuvillase vatiiniga.

Tiheda kuusemetsa ja karumõmmi lapitekk. Ka see on titamõõtu. 100 x 100 cm ning puhtalt puuvillane. Kõik need tekikesed otsivad oma beebit.

Tegelikult oli tekiteol peale katsetuste veel üks põhjus: oli aega teha. Nüüd enam paraku ei ole, sest Õmblusmamsel siirdus mõneks ajaks palgatööle. Lugege: vabamüüki ei õmble paar kuud midagi kuid tellimused rõõmustavad mind endiselt. Oma lapitekiputkat kinni ei pane ning on käimas sotsiaalne eksperiment: kas ja kuidas on võimalik peale tööd veel tööle minna.
Miks, on arvatavasti kõikidele käsitöölistele üsna hästi teada. Lappidega mässamine pakub küll hulganisti tegemisrõõmu kuid üsna napilt äraelamisvõimalusi. Nimelt ei ole ma ikka veel õppinud toituma kangastest et neist ära elada. Puuvillane kulub lapitekkidesse, villast liigub mul üsna vähe ning sünteetikat ei suuda seedida. Vorsti, leiva ja uute susside ostmist firma rahade eest on raamatupidamises keeruline põhjendada. Ka ei ole tekkinud hambaaugu lappimine vist kulukõlbulik. Lohutuseks võib ütelda, et on olemas palju hullemaid hobisid kui lapitekindus. Ma suudan vähemalt oma kangaostud tasa teenida aga näiteks need, kes langevarjusporti harrastavad.... või siis hobi korras surfavad. Osta kallis varustus ja siis mine ka veel kusagile... Lootus on, et OÜ Õmblusmamsel turundaja ärkab suve keskel talveunest ja siis saab uuesti kutseliseks hakata.

Isamaaline pildikene.

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Tue, 05 Mar 2019 07:16:00 +0000

See pildikene on pühendatud Balti keti kolmekümnendale aastapäevale. Juba 30 aastat tagasi! Kohutav, kuidas aeg lendab!
Aga alustada tuleks sellest, et lõuna-Eestis on ikka ühed ülimalt tragid lapinaised. Vaevu sai "Lapivaip 100" lõppeda kui juba uus koostegemine soolas. Seekord, koos lätlaste ja leedukatega, lapiline "Balti kett" Eesti jaoks ülimalt olulise sündmuse meenutuseks.
"Iga osaleja valmistab vabalt valitud tehnikas väikese lapitöö endast või sõpradest meenutamaks Balti ketti". Vat nii oli kirjas. Mille peale tundis Õmblusmamsel suisa ühiskondlikku kohustust osa võtta.

Aga nüüd väike juhend minu üllitise lugemiseks. Kujutasin seda, mida mäletan. Tookord olin ma veel üsna noor tütarlaps ning Balti ketis seisin koos oma ema, isa ja sõbrannaga. See sagris juustega neiukene olen mina. Pärnakad jaotati linna ja Läti piiri vahele ning meie seisime ilmselt natukene peale Tahkurannat. Eriti hästi on mul meeles bussisõit sest too püsis vaevu koos, oli punane ning liikus nagu tigu. Küllap korjati rahva vedamiseks kokku kõik vähegi elus olevad liikurvahendid. Bussi aknast lehvis uhkelt meie oma trikoloor. Nende lippude ja lipukestega olid üsnagi omamoodi lood. Nimelt neid ei olnud. Otse loomulikult ei olnud, sest aasta oli 1989 Küll aga oli eestlasele nutikust ning näpuosavust kapaga antud. Mida ei olnud, tuli teha. Meie maja esimene sini-must-valge sai kokku õmmeldud Lätist ostetud voodrikangastest. Aga kes siis veel minuga Balti ketis seisid? Palju lugenud targad inimesed, prillid peas, seisid ühes rivis ennast piduehteisse sättinud kaunite naistega. Naised nägid välja nagu kirjud liblikad. Kamp eriti teravaid pliiatseid, kes vahelduseks vahvlilavka püsti panid. Ja isegi kolhoosiesimeestest vanad kalad olid välja ujunud ja omale rahvuslikud tiivad selga sättinud. Kõik Eestimaa laululinnud olid nokad lahti teinud ning kõlasid kaunimad laulud ja eestlane olla ei häbenetud, vaid oli uhke ja hea. Üldse oli tarkade ja isamaaliste inimeste, julgete sõnade ning veel julgemate tegude aeg. Lajatati ikka mõnuga, et peatage Lasnamäe ja tänavate tõmbetuules liigub sihitult migrant. Poliitkorrektsus oli mõneks ajaks unustatud ning niinimet korrektsusega ja solvamishirmuga poleks Eesti Vabariiki kunagi sündinud.
Nagu ma mäletan, oli tagasitee kohe eriti lahe. Laululindude juhatusel täitsid kirjud liblikad, prillidega erudiidid, kivipesuteksades teravad pliiatsid ning vanad kalad tigubussi isamaaliste lauludega.

Veebruari endaleõmblemine. Kevadise aksendiga seljakott.

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Tue, 26 Feb 2019 08:42:00 +0000

Oh häda, minu vana seljakott läks katki! Mõni ime, pärast viiteteist aastat tublit teenistust. Aga milleks minusugusele mamslile seljakott? Kasvõi selleks, et käed ja jalad laiali, talvistel jääteedel balansseerida. Või mõnikord ongi nõnda palju kompse, et osad tuleks selga laduda. Ja tõukerattaga sõita ei saaks, kui noobel ridikül näpu otsas kõlgub. Otsus lihtne ja loogiline: tuleb õmmelda uus.

Aga edasi ei läinud sugugi nii lihtasalt. Aus oleks mainida, et see kotike oli peaaegu kõige keerulisem õmblemine üleüldse. Kuju ja õmblustehniliste küsimustega oli asi üsna selge, aga see disain!!! Millist värvi, määrastest kangastest, lapilist või mittelapilist. Kui pähe tulvab 20 võimalikku või võimatut ideed, aga minule oli vaja esialgu ainult ühte kotti. Vana kott oli järjest enam luitunud oranž aga oranžid märsid ei pruugiks ju minu stiiliks kujuneda. Kui teha midagi pruuni, sinist, kollast..... vikerkaarevärvi. Tervest kangast saaks kiiremini aga lapiline oleks põnevam... Kui teha kott nagu punastest tellistest laotud... või nagu paekivist. Maru romantiline oleks roosiga kotike. Miks ma diskrimineerin võilille või maltsa? Oo, aga kärbes, sitasitik, heinaritsik...haamer ja alasi, sirp ja vasar... Pärast paari päeva hingepiinu, hakkas mul juba uni ning söögiisu kaduma. Kujutasin ette, kuidas vaene mamsel läheb psühholoogi juurde, viskab voodile pikali (nagu filmis) ja alustab: muidu on kõik hästi, aga sundmõtted minu uuest seljakotist piinavad mind koledasti ja ei lase elada, kohe mitte ei tea, millist teha...

Lõpeks lahenes kõik õnnelikult ning tablette võtma ei hakanud. Halle mööblikanga tükke oli mul kõige rohkem ja pimevalikul sattus näppu Jaapani lapitöö raamat. Kotikese klapil oleva mustri nimi on Sakura ehk kirsipuu õis. Kirsipuude õitsemise aeg on minu arvates aasta kauneim ning vahelduseks võiksid mõned õied ka rohelised olla.

Peaaegu klassikaline lapitekk

noreply@blogger.com (Õmblusmamsel) — Thu, 14 Feb 2019 07:16:00 +0000

Peaaegu klassikaline lapitekk sünnib siis, kui tuline tahe põrkub kokku suurepärase võimalusega. Õnneks sünnib siis tavaliselt lapitekk, mitte muhk pähe. Selgitan lähemalt. Juba tükimat aega on mul olnud kange tahtmine õmmelda lapitekk täiesti tavalises palkmaja tehnikas. Eelmainit tehnika on minu jaoks kui lapitöö käilakuju, kõige klassikalisem klassika, ilmselt sai sellest asi alguse. Ja kujutada pilti! See siin on minu esimene palkmaja võtetega lapitekk kui keskosas olevat pula-mula mitte arvestada. Ma ei saa ju ometi tervet lapitekki ühte moodi teha.
Tahtmine läks järjest tulisemaks ning, nagu klaver põõsast, ilmus välja Milvi, kes soovis oma sugulasele kinkida lapiteki. Sellise suure, rahvusliku ning pisut särtsakama.Sugulane ise on meesterahvas, armastab surfata ning elab Havail. Jajah, justnimelt Havail! Esimene hirm oli see, et kas säärases kohas elutseval ning surfamist armastaval meesterahval üleüldse voodi on, kuhu lapitekk laotada. Aga oh õnne, pidavat olema! Peale surfilaua olevat tal ka ameeriklannast naine, kodu ning küllap siis ka voodi. Uhh, milline kergendus! Havai on vaieldamatult eksootika top kolme seas, kuhu Õmblusmamsli lapitekil on au sattuda.

Edasi käis asi lihtsalt sest palkmaja tehnika idee oli kui vääramatu jõud, mis lihtsalt pidi lapitekiks saama. Särtsakas on see tekike kohe kindlasti. Samas ka eestlaslikult rahulik. Millegipärast tundub mulle, et isegi ääriveeri rahvuslik. Teab miks, tuletab see tekike mulle Kihnut meelde.

Lapitekk sai 180 x 230 cm suur ja taganpoolt ülimalt südamlik.